VVAAII KKII VV AAJJ AASSTTUU EEEESSTTII SS,, II OOSSAA

Sel nädalal tutvustame teile kirjastuse Grenader lo al katkendeid William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilm us esmakordselt 1961. aastal New Yorgis ja sellest teosest sai ka alguse mõiste “vaikiv ajastu”. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstanti n Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, sh Artur Sirk ja Hjalmar M äe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas niinimetat ud vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut Riigiko gu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoli itikast ja poliitikutest.

Katkend raamatu saatesõnast, mille kirjutas Evy Laa mann-Kalbus “Olen 90 aastat vana naine, Vabadussõjalaste Liidu ühe juhi, Paul Laamanni tütar. Minu isa vangistati 1944. aastal meie maale uuesti sissetunginud kommunistliku hordi poolt ja piinati surnuks. Ta võ itles admiral Pitka loogiüksuses. Tahan Tomingase raamatu uustrükiga va rustada meie uut põlvkonda Eesti maa ja rahva mineviku uurimiseks, a nda neile võimaluse faktide leidmiseks ja olukordade võrdlemiseks ning tõe avastamiseks ühest meie maale tähtsast ajaloolüngast, millest uus põlv kond teab napilt, või üldse mitte midagi. Enamusel on Päts-Laidoneri pool t loodud dekreetide ajastust ja Riigikogu laiali saatmisest vähe teadmi si. Sellest vaikiti Vaikival Ajastul hirmust sattuda trellide taha, nag u see Vabadussõjalaste juhtide liikmetega oli juhtunud. Paremal juhul saad eti teisitimõtlejad oma elukohast minema ja keelati isegi kodukoha külastam ine. Seda tehti 1935. aastal ka minu perega, meid saadeti Võrust Saaremaa le “asuma”. Mehed, nagu Vabadussõjalaste juht Artur Sirk, ei sü nni iga päev. Nad on Suurkujud, rahvajuhiks sündinud mehed, mitte ainult selleks koolitatud ja kasvatatud. Sirgu isiksus rahvajuhina haaras ja küt kestas vaga suurt arvu Eesti rahvast. Vabadussõjalaste liikumine paisus Si rgu juhtimise all rahvaliikumiseks. Keegi ei saa kaljukindlalt teada, milliseks Eesti rahva

saatus oleks kujunenud, kui kindral Larka oleks 193 4. aastal presidendiks valitud ja Artur Sirk peaministrina tema kõrval sei snud. Eelvalimised (allkirjade kogumine) kinnitasid seda. Larka sai 62 070 ehk 50,4% toetushääli, Laidoner 38 066 ehk 30,7%, Pats 18 501 ehk 14,9% ja Rei 4 983 ehk 4%. See võimalus võeti ära ühe hoobiga, just vä ljakuulutatud presidendivalimiste eel, kui Artur Sirk Pätsi dekre ediga vangistati ja veidi hiljem, aastal 1937, sama mehe poolt saadetud agentide poolt mõrvati. Tundsin Artur Sirku varasest lapsepõlvest saadik. I stusin ta süles väikese tüdrukuna. Hiljem, kui suuremaks sirgusin, käisin k oos isaga paljudel koosviibimistel ja meeleavaldustel. Mu kõrvad kuuls id rahva hõiskeid ja juubeldusi. Olin Vabadussõjalaste Liidu mitmel maak onna lipuõnnistusel ja tõrvikrongkäigul. Laulsin teistega kaasa “Eestimaa, su mehemeel” ja aitasin asetada pargi langenud Vabadussõjalaste kalmudele j a ausammastele. Olin ema poolt saadetud talismaniks isale ja täitsin rõõmsal t ema käsku. Üks on kindel, Punaarmee oleks enne meie maale siss etungimist kindlasti meenutanud meie Vabadussõda 1918–1920, kus nad hale dalt peksa said. Vabadussõda, kus 14-aastasest koolipoisist raugaikk a jõudnud vanuri kõrval võitles iga elusolev Eesti mees suures ülekaalus ol evate bolševike vastu. Nad võitlesid ränkrasket võitlust ja ometi võitsid. Selle uskumatu võidu saavutasime 1920. aastal kõrge vere hinnaga. Aga sa mas kaotasime oma vabaduse jälle 1934. aastal Päts-Laidoneri poolt pl aanitsetud ebaseadusliku putši alusel Pätsi dekreediga, kui Vabadussõjalaste Liit üleöö suleti ja kõik Liidu juhtisikud arreteeriti ning Päts ainuval itseja-diktaatorina võimu üle võttis, kuni Punaarmee 1940. aastal perem ehelikult meie maale sisse jalutas. Meie oma vägede ülemjuhataja võttis nad Narvas sõbralikult vastu.”

Artur Sirk

12. märts Veretu võimuhaarang 12. märts seisab Eesti ajaloos üldtuntud daatumina aastat nimetamatagi. 12. märts 1934 tähistab vaikiva ajastu algust Eestis. S ee päev, esmapäev, koitis Tallinnas halva ilmana. Juba hommikust alate s huugasid merel udusireenid. Tinahallist sompus taevast tuli uduvih ma ja lume segu, mida tänavail tõttajaile märja paiskena näkku keerutas k erge, kuid külm tuul. Liiklejad tuli laveerida läbi lörtsiloikude ruttami sel kodukatuse alla. Kes võis jäi koju, keda aga töö kodust välja ajas, täit is oma kohustust vastumeelselt.

Tallinna külje all Tondil, sõjakoolis, olid õppused lõppenud söögiajaks kell 16.30. Väsinud ja läbimärjad kasvandikud mõnul esid tundest, et pärast sööki saab õhtule, saab jalgu kuivatada, mundrist v abaneda, soojas ruumis pikali heita. Sama kavatsusega kõndis pärast einest amist oma tuppa ka 1. kompanii veebel Heino Kalda. Kuid vaevalt oli ta sa anud tõmmata saapad jalast, kui uksele ilmus kompanii ülem käsuga: “Ala rm! Kogu koolil õuel rivistuda!” Kalda tahtis küsida, mis on lahti, aga ei jõudnud. Ülemus, kes näis olevat ärritatud, oli juba läinud. Veebel Kald ale kui vilunud sõjamehele ei olnud häired uudiseks. Kuid neist sõj aõppuse vahendeist, mis kooli kasvandikke pidid rabama ootamatusena, oli ta lle alati varem aegsasti mõista antud. Kuid nüüd niisugust halba nalja teha, niisuguse ilmaga… Kirudes sikutas Kalda jälle säärikud jalga ja põrut as oma mehed maast lahti: “Aspirandid! Minutiga püksid jalga! Sekundig a trepist alla! Kogu

kool rivistub ‒ kooli ülema käsk!” Kui sõjakooli ülem kol-ltn Alek sander

Jaakson õuele ilmus, seisid kõik ta käsualused ‒ 4 kompaniid, 600 meest ‒ nöörsirges rivis. Jaakson seletas meestele häält tõ stes: “Kõrgemalt poolt tulnud käsul peab kool viibimata lahingukorras välj a astuma. Laskemoon, käsigranaadid, kuulipildujad on väljajagamiseks val mis. Kool peab täitma minu käske täpselt nagu lahinguolukorras. Marsime v älja kümne minuti

pärast. Härrad ohvitserid ‒ minu juurde korralduste saamiseks. Mehed

relvade vastuvõtuks marss!” Paarikümneminutise kiir marsiga jõudis kool Tõnismäele. Seal jaotati mehed gruppidesse, saadeti mitmes suunas linna laiali. Veebel Kalda kompanii sai käsu minna Narva maanteele Vabadussõjalaste Liidu büroo ette. Sinna pärale jõu dnud, sulges kompanii tänava, seadis üles kuulipildujad ja jäi lahinguolu korda. Ei teadnud Kalda ega ta kompanii mehed, milles asi seisab. Äkki nägi d nad, kuidas hooviväravatest jooksis tänavale hulk erariietuses isikuid ja rüsinal murdis sisse sõjameeste poolt piiratavasse majja. V arsti hakati sealt välja tooma mehi ja naisi, keda kogunes õige palju ja kes viidi ära väikestes salkades. Aspirandid vaatasid pilti tummana. Kui ve ebel Kalda ühelt askeldavalt asjamehelt sai mahti toimuva põhjust pä rida, oli vastuseks: politsei! Narva maantee apteegi kassapreilil Linda Kaasikul o n töölt minekuga suur rutt. Tal on kohtamine “Estonia” teatri vestibüülis minekuks operetile ja hiljem õhtusöögile. Selleks peab nägusamini riietum a, iga minut on kallis. Vaevalt saab ta astuda tänavale, kui teda tabab üll atus: püssimehed! Läbi ei lasta. Kannatamatu neiu astub lähima mundrimehe juurde seletust saama. See vastab neiule viisakalt, et temal ei ole läbila skmise vastu midagi, kuid kes keelavat, olevat see kaabuga isand seal. K aabuga isand aitab parajasti kahte meest suurde musta autosse tõugata. Ühes neist tunneb Linda ära oma venna. “Ruudi, mis nad sinuga teevad? Kes n ad on?” karjatab neiu. “Laske jalga, laske jalga!” käsutab kaabuga mees ne iut eemale lükates. Tekib sõnavahetus, millest Lindale selgub, et tegem ist on politseiga ja

kinniviimisega. See ajab neiu marru. “Teie ei tohi, ei tohi ‒ kas kuulete!”

hakkab ta käekotiga endale edasipääsu võitlema ja a utoust lahti kiskuma. “Miks ei tohi?” tõrjub võimuküllane kaabumees. “See on mu vend,” rabeleb Linda. Sellest aitab. Sip lev ja küünistav neiu lükatakse samasse autosse, politsei surub end ka si sse ja sõit läheb lahti. Linda Kaasik lastakse küll vabaks, kuid alles paari päeva pärast ja ilma vennata. Toompeale saadetud sõjakooli kasvandikud sulgevad k õik sinna viivad teed. Kes tahab tulla alla, saab läbi, üles aga ei lasta kedagi. Ka siin on käsutajaks erariides politsei. Ferdinand Ots (Vana-Värdi, nagu Kohtu tän ava rahvas kutsub välisministeeriumi maja kojameest) ei pääse koju, h oolimata seletustest, et “ta tunneb kõiki ministreid.” “Nad käivad minu juur es sisse ja välja,” ütleb Ots. Kuid just see tagasihoidlik jutt äratabk i politseinikus kahtlust ja vimma.

“Mis pistmist siis Teil on ministritega? Ja mis asj amees Te olete?” uurib politseinik. “Toompeal olen igatahes suurem asjamees kui Teie. O len Teist veel kangemaid “salasid” näinud. Ei salli neist kedagi,” sõnab Ots otsekoheselt. “Kuidas Te julgete? Kes Te olete?” põrutab politsei nik. “Siin on mu näpupass,” õiendab Ots ja ulatab polits einikule oma isikutunnistuse. “Lugege, siin on aadress ja kõik. Olen Vabadussõjas käind ega karda kedagi.” Otsa pass võetakse ära, mees ise viiakse kinni. Tee l pokri annab ta küll järele, et on välisministeeriumi kojamees. Kuid sii s on juba hilja. Läbiotsimisel leitakse ta taskust Vabadussõjalaste Liidu liikmekaart. Tal tuleb ülekuulamistel tõendada, et ta pole oma ameti kohale poetatud mitte vapside poolt, vaid et ta on samal kohal teeninud j uba üle kümne aasta.

Sõjakooli patrullide valve alla on võetud kogu puie steede vöönd ‒ Merepuiestee, Põhja puiestee, Jaama-Toom-Kaarli-Vab aduspuiesteed. Kuid ka niiviisi isoleeritud südalinnas seisavad tänavanurk adel valvepostid. Halva ilma tõttu on inimesi liikvel vähe, mingeid vahejuh tumeid ei teki. Uusi käske ei järgne. Sõjakooli meestel hakkab igav. Uud ishimulistele ei tea nad

midagi vastata. Vastuoksa ‒ päritakse küsijailt endilt, mis on linnas

lahti? Kuid keegi ei tea. Alles hilisel õhtutunnil levib teateid raadio kaudu: üldine kaitseseisukord kella viiest alates; kindral Laidoner vägede ülemjuhatajaks määratud. Kes kehitab õlgu, kes vang utab pead, kes haigutab, kes keerab raadioaparaadi osuti Viini või Londoni j aamale. Ärevusse ei satu keegi, kuna eelmise sügise narr kaitseseisukord on veel kõigil meeles. Ajal, kui sõjakooli kasvandikke tänavail lahingukor ras hoitakse, toimuvad üle linna haarangud. Neid operatsioone juhivad poli itilise politsei kõrgeimad juhid, J. Sooman, R. Täht, J. Eiskop, A. Tenson. Nad sõidavad linnas siia-sinna, raporteerides telefoni teel Toom peale vahistamiste edukast käigust. Sooman teatab, et tabatud on ka Si rk, dr Mäe ja Larka. Laidoner teeb korralduse Larka viibimatuks vabastam iseks, “sest muidu võib jääda mulje, nagu võitleksin ma väevõimuga oma võis tleja vastu,” seletab Laidoner veidi hiljem ajakirjanikele. Täht teatab a dvokaat Rõuki, pastor Uhke, kooliõpetaja Mähari, kaitseliidu pääliku Jala kase, “Võitluse” toimetaja Klassmani arreteerimisest. Kuid saabub te ateid ka ebaõnnestumistest. Eiskop vabandab, et adv Paul Tel g on esimesest haarangust välja libisenud. Kuid annab samal ajal k innituse, et Telgil on võimatu Tallinnast välja pääseda. Ajal, kui talle j ahti peetakse, istub Telg halba aimamata Harju tänavas Feischneri kohvik us. Seal kuuleb ta juhuslikult väljast tulejailt vabadussõjalaste puis tamisest Narva maanteel ja Merepuiesteel (kus ka asus vabadussõjalaste büro o). Ta esimeseks mõtteks on võtta taksiauto. Siis aga meenub talle, et polii tiline politsei värbab agente eestkätt kelnerite ja taksojuhtide hulgast. Säilitades külma verd telefoneerib Telg mõnele tuttavale ja saabki kätte mehe, kes talle oma autoga järele tuleb ja ta Nõmmele varjule sõidutab. Paari päeva pärast lennutab eralendur Ulrich Brasche ta omal masinal L asnamäe lennuväljalt Soome. Peaminister Pätsilt saadud korralduse kohase lt hakkab riigisekretär Terras kella 16.00 paiku telefoni teel valitsuse li ikmeid kokku kutsuma erakorraliseks valitsuse koosolekuks. Koosoleku alg useks on määratud kell

17.00 ja paigaks tavaline koht ‒ Valge saal Toompea lossis. Määratud ajaks

on kõik ministrid kohal ja Pätsi oodates viidavad a ega omavahelises vestluses. Et Terras ei tea päevakorra sisu, siis a nnab see teadmatus kõneainet mõnele uudishimulikule. Kellaosuti näitab juba tugevasti üle viie, kui viimaks astub sisse Päts kindral Laidoner i saatel. Vaikides kõnnib ta oma tooli juurde, sobitab Laidoneri oma p aremale käele, kutsub käeviipega kohalviibijaid laua taha asuma, teeb alg ust tavalise lausega:

„Avan valitsuse koosoleku.” Kuid ta ei saa jätkata ‒ Laidoner hakkab temale

midagi sosistama. Ajavahemikku kasutavad ministrid pilkude vahetamiseks ja vastastikuseks õlgade kehitamiseks: mis asja on Lai doneril valitsuse koosolekul?

Konstantin Päts

Nüüd esineb Päts teadaandega, mille mõtteks on ette panek, kuulutada välja üldine kaitseseisukord vabadussõjalaste tegevuse pe atamiseks ja ametisse määrata kaitsevägede ülemjuhatajaks kindral Laidone r. Kuigi Päts enesevalitsemisega saab laitmatult toime, märkavad koosolijad siiski ta ärritust: tal on puna palgil, ta lõug väriseb ja kõ nelemisel komistab ta korduvalt. Ka tema kõrval istuval Laidoneril puneta vad põsenukid. Peaministri teadaanne tuleb ministritele üllatusena . Seda kuulatakse ja sellele reageeritakse vaikusega. Ministrid viibivad täielikus teadmatuses, et Pätsi sõnavõtu ajal olid Tallinna tänavatele jub a käsutatud relvastatud jõud ja teostumas massilised vahistamised. Ei teatu d, et valitsus oli pandud sündinud fakti ette. Võib-olla oli teadlik s ellest valitsuse ees salajases hoitud aktsioonist sise-kohtuminister Joh an Müller, kuid ei tema ega ükski valitsuse liige ei võta sõna Pätsi ettepa neku vastu. Seejärel laseb Päts sisse kutsuda kohtuministeeriumi nõuniku Joh. Klesmenti, kes samuti oli Pätsilt saanud käsu tulla lossi valitsus e koosoleku ajaks ja kes ootas korraldusi eesruumis. Klesmentile tehakse üle sandeks sealsamas valitsuse laua taga panna kirja riigivanema otsus ü ldise kaitseseisukorra väljakuulutamise ja kindral Laidoneri ülemjuhatajak s määramise kohta avalikkusele määratud teadaandeks. Sellejärele sõna stab J. Klesment ka kindral Laidoneri sundmäärused Vabadussõjalaste Lii du sulgemise, koosolekute ja rongkäikude keeldude kohta. Kella 22 .00 paiku saab Klesment oma tööga valmis ja lahkub valitsuse koosolekult. P äts ja Laidoner koos ministritega aga jäävad lossi kogu ööks. Jaht inimestele kestab lakkamatult. Vahistatuid ei viida enam poliitilise politsei majja Pagari tänavas, vaid juba otse keskv anglasse, linna arestimajja ja naistevanglasse Lasnamäel, kuna vali tseb suur ruumipuudus. Üheaegselt öösiste vahistamistega Tallinnas teostat akse massilisi

vangistamisi ka provintsis ‒ Tartus, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Võrus,

Paides. Ka seal läheb kõik libedasti, mis annab tun nistust sellest, et kavad olid hästi ette valmistatud, nimestikud hools alt korraldatud. Kuid see omakorda kinnitab ka seda, et selle tööga oldi juba varakult alustatud, milletõttu igasugused jutud viimsel minutil ette jõ udmisest vabadussõjalaste äkilisele relvastatud väljaastumis ele 12. märtsil võimu vägivallaga ülevõtmiseks ei oma usutavust. Laidoner muigab, kui talle esitatakse kohtadelt saabuvaid aruandeid: relvi pol e leitud, vastuhakkamisi

pole olnud. See polnud talle uudiseks ‒ ta oli olnud sellest juba ette

teadlik. Hommikul lossist lahkudes tähendab Laidone r: “Mida ma kartsin oli see, et sõjakool tõrgub tänaval politseid mängimast . Sõjaväeline traditsioon on asi, mida tuleb tõsiselt arvestada. Aga mis sellest enam rääkida, nüüd on kõik läinud hästi.”

Tallinna garnison oli õige arvurikas. Ta koosseisu kuulusid autotankide rügement, lennuväe divisjon, Kalevi pataljon, 10. ü ksik jalaväe pataljon, sidepataljon, pioneeripataljon, mere- ja ratsaväe ü ksused. Kuid Päts ja Laidoner kasutasid oma plaani teostamiseks ainult n oori Sõjakooli kasvandikke, pannes kõik lootused nende kasvatusele järgida ülemuse käsule pimesi. Kooli selleaegne ülem kol-ltn Aleksander Ja akson, kes oli pühendatud asjasse, ei jäänud tasust ilma. Tänutähe ks ta teenete eest 12. märtsi riigipöördele sõjalise toetuse andmisel ülen dati ta peatselt kindral-majoriks ja talle usaldati hiljem ka haridu sministri portfell. Talle alluvad noormehed said alles hiljem teadlikek s, et neid käsutati haarama relvi ja ignorantsetena saadeti tegevusse o ma rahva liikmete vastu. Au- või tänutasust jäeti nad ilma. Nii mõnigi Sõjak ooli kasvandik mõtles oma hilisemal ohvitserikarjääri ajal 12. märtsi ööl e, tundes tagantjärele piinlikkust eesti sõjamehele sobimatust osast, mida tal sel korral oli täita. Jätkub.

Telegramil on au korraldada “Vaikiv ajastu Eestis” raamatuesitlust 3. jaanuaril, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval, Tallinnas Solarise Apoll o raamatupoes, kell 15. Raamatut tutvustavad teiste hulgas ajaloolane Mati Õun ja ki rjastuse Grenader ajalootoimetaja Lauri Suurmaa. Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013) Fotod raamatust

Toimetas Mariann Joonas

VVAAII KKII VV AAJJ AASSTTUU EEEESSTTII SS,, II II OOSSAA

Sel nädalal tutvustame teile kirjastuse Grenader lo al katkendeid William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilm us esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teosest sai alguse mõist e “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivan em Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeli ne riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks k uuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle vä ljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana e ga valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigi valitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälest usteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle a ja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

Täna avaldame katkendi, milles kirjutatakse vabadus sõdalaste liidri Artur Sirki põgenemisest vanglast (12. märtsi 1934 õhtul arreteeriti Sirk Tallinnas, süüdistatuna Uue Nuhtlusseaduse § 102 alusel, mis käsitles ühinemist organisatsiooniga, mille eesmärgiks väevõ imuga kukutada maksvat riigikorda. 11. novembril 1934 põgenes Sirk Patarei vanglast , kus oli olnud 8 kuud, koos vangivalvur Johannes Küttimiga ).

/–/

Novembri algul paigutatigi Sirk vanglahaigla erikam brisse ja erilise valve alla.

Vanglakorra järele viiakse vangid hommikul osakonda de kaupa vangla siseõue jalutama. Väheseid haiglas viibivaid vange jalutati teistest lahus pärast lõunat. Vanglamäärustiku kohaselt kõnnivad vangid p aarikaupa hanereas ringiratast kahes sõõris: üks õue tagavärava läheda l, teine peavärava naabruses. Sirk, keda sunniti kõndima üksinda, vali s jalutamiseks peaväravale lähedase ringi. Temale oli alaliseks sa atjaks määratud valvur A. Prokofjev, kes vastavalt oma ülesannete tähtsuse le oli varustatud revolvriga (julgestuskorra tõttu valvurid vanglas t eradega tulirelva ei kanna) ja kellele oli antud käsk kõhklemata tulista da “kui midagi juhtub”.

Vangla peavärava valvuriteks oli erilise hoolega va litud kolm ustavat meest

‒ valvurid Akerman, Evart ja Rebane, kes üksteist va hetasid

kaheksatunniseks valvekorraks. Kuid juba kahel korr al oli juhtunud nii, et üks neist oli lühiajaliselt haigestunud ja selle as endajaks oli paigutatud valvur Johannes Küttim. Ka valvur Küttimit peeti kõ igiti usaldusväärseks.

Tavaliselt seisis ta peaväravale võrdselt tähtsal p ostil ‒ trellitatud

uksel, mille kaudu pääses kantseleist vangla sisemu sse. Ta oli poissmees, lähedaste omasteta ja elas linnas väikses, omaette toas. Põgenemisplaani teostamiseks oli Küttim sobiv mees, kuna tema juure s polnud karta võimalike survevahendite tarvitusele võttu võimude poolt tema omaste vastu. Muide, ta andis oma nõusoleku mitte rahalise tasu eest, vaid ideelistel põhjustel ja poolehoiust A. Sirki vastu*. Nüüd jäi vaid oodata p arajat juhust, kui Küttim määratakse jälle peaväravasse kedagi asendam a.

See juhus saabus pühapäeval 11. nov 1934. a. Olukor d osutus kõigiti õnnelikuks, kuna pühapäeva pealelõuna on vangla elu s kõige vaiksem ja askeldusteta. Ka oli sel päeval vangla korrapidajak s E. Viikman. Hea oli ka veel seik, mis Viikmanile tema hilisemail ülekuulam isil osutus õnneks, et Küttimi tegelikuks peaväravasse paigutajaks polnud mitte Viikman, vaid vanemvalvurite ülem Kiilim, kellel põgenemisplaanid ega polnud midagi ühist.

Pühapäeval oli selge ilm, lumeta ja vähese külmaga. Kella 16 paiku veereb Patarei tänavat mööda aeglasel käigul üle raudteeül esõidukoha auto, otse vangla peavärava ette. Autojuht teeb rahulikult tii ru ümberpöördeks ja peatub. Autost väljub arhitekt Max Edenberg, sammub peavärava juurde ja koputab selle luugile, mille tagant talle avamisel vastu vaatab valvur Küttim, kes Edenbergile noogutades naeratab. Edenbe rg sammub aeglasel kõnnakul autosse tagasi, käivitab uuesti mootori ja jääb ootama. Ümberringi pole näha ühtki hinge, pühapäevarahu on täielik.

Küttim jälgib läbi sisevärava luugi A. Sirki, kes o n peavärava lähedal jalutamas. Valvur tunneb heameelt, et arvestused põ genemisaja suhtes on täppi läinud. Sirki jalutusaeg ei alanud kunagi ett enähtud täpsusega. Oli

vaid teada, et see toimub tavaliselt kella 15 ‒16 vahel ja kestab

veerandtunnist pooletunnini, olenevalt saatevalvuri tujust. Auto liiga varajane saabumine oleks olnud ohtlik ja kahtlustär atav. Kuid hilinemine oleks jälle tähendanud plaani nurjumist.

Küttimi käes on vangla tähtsaimad võtmed, suured ra sked ja vanamoelised ‒ üks peavärava, teine sisevärava ja kolmas kantselei ukse oma. Sirk jalutab laisal sammul oma ringis, kümmekond meetrit eemal t oetab end vastu seina valvur Prokofjev ja haigutab igavusest. Varitsedes hetke, mil Sirk on siseväravale lähimal, avab Küttim sellesse ehitatud jalgvärava ja hõikab. Paari hüppega on Sirk läbi värava. Kuid Prokofjev o n seda märganud, tõmbab taskust revolvri ja sellega viibutades karjub jooks ul värava poole: “Sirk põgeneb! Sirk põgeneb!” Prokofjev trummeldab rusika tega vastu väravat. Kuid see on nüüd jälle lukus. Hilisemal juurdlusel selet as Prokofjev, et Sirki põgenemine leidis aset kell 16.48 ja et ta ei saanu d selle vastu midagi

parata. Kuid Prokofjevile heideti ette, et ta polev at läbi luugi tulistanud ja selle süü pärast ta ka vallandati ja vahistati.

Joh. Küttim kõnnib Sirkiga autosse, jättes lukku si sevärava ja kantselei uksed ja visates võtmed põõsasse. Peavärava jätab t a lahti ja võtme lukuauku. Koheselt alarmeeriti kogu vangla personaa l, kuid olukorra iroonia seisnes selles, et keegi ei saanud vanglast välja. Kui viimaks suudeti tagavärava kaudu välja pääseda ja jõuti jälitamisel e asuda, oli möödunud juba palju aega. M. Edenberg sõidutas Sirki ja Kütt imi Nõmme külje alla Kivimäele kaugesõidukapten Voldemar Oiti majja (Vab adussõjas teenisin temaga koos miiniristlejal “Lennuk”). Seal varustat i end tagavarabensiiniga ja sõit läks edasi sisemaa suunas.

Pärast ohtlikke seiklusi kõrvalteedel jõuti kesköö paiku Tartusse. Juba 11. nov varaõhtul alarmeeriti kogu vabariigi politsei j a piirivalve. Ka kaitseliit ja üksikud sõjaväeosad said käsu peateed ele valve väljapanemiseks. Tartusse jõudmisel peatuti kohalik u bussiliinide omaniku Kooki majas. Kook toimetas Sirki ja Küttimi üle Lät i piiri Riiga, kus neid ootas eesti rahvusest ja kodakondsusest väga jõukas ehitusettevõtja A. Falk. Sobival ettekäändel üüris A. Falk Liibavi sad amas vedurlaeva, mille pardal põgenikud saabusid Soome, kus nad 5. dets en did registreerisid Helsingi politseivõimude juures. Sõit Läti piirini ja sealt edasi oli küllaltki ohtlik. Alates 15. maist 1934 oli Lätis d iktaatoriks K ārlis Ulmanis (koos kindral Balodisega), kes kindlasti ol eks Pätsile põgenikud välja andnud, kui läti võimudel oleks õnnestunud Si rki ja Küttimi Lätis viibimisest hais ninasse saada.

Artur Sirk

A. Sirki põgenemine kutsus välja uue vahistamiste j a repressioonide laine. Kannatada said peamiselt süütud, nagu keskvangla di rektor Emil Sperlingk, eralendurid Ulrich Brasche ja Heinz Ungern-Sternber g, rida keskvangla valvureid, politseinikke ja riigiametnikke. Põgenem ise tegelikele korraldajatele eesotsas adv H. Parisega ei saadud s iiski jälile. Vaid Evald Viikman paigutati ümber abidirektori kohale Tallinn a naistevanglasse Lasnamäel.

A. Sirki põgenemise lugudega täitis riiklik propaga ndatalitus eesti ajalehti veergude kaupa. Avaldamiseks määratud lood olid kohati

fantastilised ja neis oli vähe tõtt. Kirjutuste laa d ja esitusviis lubasid järeldada peataolekut riigivõimu tippudes. Näiteks teatas politseivalitsuse direktor “Päevalehe” esiküljel 12. novembril, et “A . Sirki põgenemise

läbiviimiseks oli hangitud umbes 10 000 ‒15 000 krooni… Siit selgub, et

valvur Küttimi usaldamisega oldi eksitud ja et siis ki oli võimalik teda suurte rahasummadega ära osta.” Sama lehenumbri esi küljel kirjutab “Päevaleht” omapoolselt:

Keskvangla on näidanud end kõige kindlama vanglana, nagu Sing-Sing Ameerikas. Vangla koridorid ja õu otse kubisevad va lvureist. Vangivalvuri Küttimi äraostmisega osutus võimalikuks põgenemine Eesti „Sing-Singist”. Nagu ametlikust teadaandest näha, oli Sirki sõprade l kasutada suuremaid rahasummasid Küttimi mõjutamiseks. Enda poole võide tud vangivalvuri äraandlikul tegevusel oli hõlpus asi vabastada vahi alust.

Siin on jälle järjekordne nähe, kuidas vaikival aja stul inimesi mustati. Tunnen isiklikult kõiki Sirki põgenemise peategelas i (peale Falki). On tõsiasi, et ei Küttimile ega kellelegi teisele ei p akutud ega nende poolt ei tahetud ühtki senti.

A. Sirki põgenemisest tõid teateid ka välislehed. N äitena olgu tsiteeritud “The New York Times”, mis 14. nov 1934 kirjutas pea lkirja all “Lendureid süüdistatakse Sirki põgenemisel abistamises, millel e rahvas avalikult hõiskab”, järgmist:

Opositsiooni juhi Artur Sirki põgenemine vanglast o n äratanud erakorraliselt suurt tähelepanu nii Eestis kui ka n aaberriikides. Hoolimata Eesti politsei ja kaitseliidu pingutustest tema tab amiseks viibib A. Sirk ikka veel vabaduses… Kõik Eesti riigi piirid on sul etud ja sõjaväeosad on pandud valvama liiklusteid. Arvatakse, et A. Sirki põgenemine, mida tervitatakse ülisuure juubeldamisega (tremendous en thusiasm), sai võimalikuks suurte rahasummade abil. Valitsuse pool t on oodata drastilisi muudatusi administratiivsetel aladel nende suhtes, keda võidakse pidada vastutavaks olukordade eest, mis võimaldasid A. Sir ki põgenemise.

Eriti suure tähelepanu osaliseks ajakirjanduse pool t sai A. Sirk Soomes, kus teda avakäsi vastu võeti ja kõige sõbralikumalt koheldi. Soome valitsus andis talle viivitamatult asüülõiguse ja määras tal le elukohaks Lohja aleviku Helsingist umbes 50 km edelas Helsingi-Hang ö raudtee ääres. Vastuvõtt Sirkile oli niivõrd hea, et Päts ei söand anud katsetki teha tema väljanõudmiseks. Küll aga tehti katset valvur J. Kü ttimi väljanõudmiseks ettekäändel, et Küttim olevat süüdi “riigivara” (vo rmiriietuse) varguses. Soome valitsus lükkas selle nõudmise tagasi ja luba s ka Küttimil Soome elama asuda.

A. Sirki põgenemine oli Pätsi valitsusele väga ebam eeldivaks ootamatuseks. Oli ju karta, et tema kui tuntuks saanud poliitikat egelase suu läbi pääseb välismaailma informatsioon Eesti olukordade kohta, mis ei ühti propagandatalituse versioonidega.

Nii see oligi. Soome ajakirjandus ei kaotanud aega sensatsioonilise põgeniku intervjueerimisega. A. Sirki suust kuulis meie suguvendade avalik arvamine nii mõndagi, millest ta seni Pätsi valitsu se informatsiooniorganite poolt oli teisiti informeeri tud. Kuulis, et vabadussõjalaste eesmärgiks oli ja on rahva soovi k ohaselt Põhiseaduse elluviimine ja mitte fašistliku riigikorra maksmapa nek; et selleks vabadussõjalased kasutasid ja kasutavad ka tuleviku s ainult legaalseid vahendeid, mitte aga relvastatud jõudu; et Päts pol e toiminud Põhiseaduse-päraselt, seades sisse vaikiva ajastu ühes sellega kaasuva survega; et

Pätsi toetavad tema tegudes vaid tema oma, äsja lõh kiläinud erakond ja sotsialistid, s.o silmnähtav rahva vähemus.

Enamik soomlasi uskus Sirki rohkem kui Pätsi. Ruumi puudusel ei saa selles teoses tsiteerida Soome tähtsamate ajalehtede kirju tusi (“Uusi Suomi”, “Helsingin Sanomat”, “Hufvudstadsbladet”, “Sosialid emokraatti” jt ), kuna neid on palju. Ka pole need eestlase rahvusuhkusele meeldivad lugeda, kuna neist nähtub, kui ebasümpaatsena tundus soomlastele vaikiva ajastu kord Eestis. Demokraatlik Soome, kes meid vennalikult ab istas Eesti vabariigi loomisel, näitas väga reserveeritud hoiakut Pätsi a utoritaarsete pürgimuste suhtes ja Soome- Eesti ametlikke suhteid märkis kun i Pätsi režiimi lõpuni vaid külm viisakus soomlaste poolt. Seda viisakust Soome-Eesti suhete tolleaegses jahenemises, mis vahest muutus ka ebavi isakuseks, märgib, muide, ka end Eesti välisministeeriumi administrati ivosakonna direktor Elmar Kirotar, öeldes: “Sellest tuli Tallinnas enda stmõistetavalt teha

vastavad järeldused” (“Välisministeeriumis 1938 ‒1939″, Eesti Üliõpilaste

Seltsi Album XII, Stockholm 1955).

* Ühel jutuajamisel 1950. a Stockholmis nädalalehe „Eesti Posti” toimetaja J. Remmelgasega avaldas Joh. Küttim, et ta õppinud A. Sirki tundma

noormehena Soomusrong nr 2 ‒1, kus Vabadussõja ajal Küttim teeninud Sirki

alluvuses. A. Sirki isiklik vahvus ja kamraadlik su htumine oma kaasvõitlejatesse toonud Sirkile palju sõpru. J. Kü ttim säilitas oma kõrge lugupidamise A. Sirki vastu kuni oma surmani 3. sep t 1955 Stockholmis Serafimi haiglas. Oma järelejäänud päranduse, umbes 27 000 rootsi krooni, pärandas J. Küttim eesti sõjainvaliididele, Eesti h eategevatele asutustele ja kirikule. Ka eelmainitud jutuajamisel kinnitas J . Küttim, et ta aidanud A. Sirki põgenema ideelistel põhjustel. Küttim ei k uulunud Vabadussõjalaste Liitu. Ta oli sündinud 17. veebr 1896 Hiiumaal. Ta suri üksikuna ja omasteta.

Jätkub.

Telegramil on au korraldada raamatu “Vaikiv ajastu Eestis” esitlus 3. jaanuaril, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval, Tallinnas Solarise Apollo raamatupoes kell 15. Raamatut tutvustavad te iste hulgas ajaloolane Mati Õun ja kirjastuse Grenader ajalootoimetaja Lau ri Suurmaa.

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Fotod raamatust ja Wikipediast

Toimetas Ksenia Kask

VVAAII KKII VV AAJJ AASSTTUU EEEESSTTII SS,, II II II OOSSAA

Eelmisel nädalavahetusel alustasime kirjastuse Gren ader loal katkendite avaldamist William Tomingase raamatust “Vaikiv ajas tu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teose st sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimi sel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõja lase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehte stati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati polii tilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondl aste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

Seekord avaldame katkendi, mis kirjeldab Tomingase kogemusi Pagari tänava poliitilise politsei kinnipidamisasutuses, kuhu ta sattus seoses lendlehtede levitamisega.

Kogemused poliitilises politseis

Olin väsinud uneta ööst, katsusin oma uuel magadisk ohal puhata. Magasin õhtuni nii hästi kui see kõval naril läks. Siis ärk asin tühja kõhu tundest. Koputasin uksele ja küsisin välispolitseinikult, ku idas siin majas lugu on söömisega? Varsti tuli uksele värvitute, kalasilmad ega, ebaterve näoga mees, vanemassistent Koehler.

„Mis te tahate?” küsis ta läbi hammaste. „Süüa.” „Siin ei ole restoran.” „Seda küll. Aga ma võiksin teid oma külalisena palu da restorani õhtust sööma.” „See oleneb komissarist.”

„Eiskopist?” „Ei. Komissari nimi on Täht.” „Eks kutsuge tema ka kaasa.” „Teda ei ole siin. Kui ta tuleb, teatan talle.” Komissar R. Tähti juurde kutsuti mind paari tunni p ärast. Kõht oli väga tühi, aga uhkus ei lubanud sellest enam juttu teha. Tähte kohtasin samas ruumis, kus juba hommikul olin olnud. Keskmise kasv uga, kuivetunud näoga, energilise ilmega komissar ütles, et ta mind tundva t mu tegevusest eesti polkude asutamisel. Siis olevat ka tema olnud üks e simestest ohvitseritest eesti sõjaväes. Lisas juurde:

„Teie pruut käis siin, tõi teile mõned asjad. Kuigi teie ülalpidamine ei õigusta teid mingisugustele soodustustele, võtsime pesu vastu.”

„Tänan, härra komissar.”

„Minu ametnikud kandsid mulle ette, et olete mu abi sõimanud,” jätkas Täht. „Ja siin ma näen, et olete protokolli kirjutanud, m is teeb teie olukorra väga halvaks. Teate ju, lugupidamatuse avaldamise e est valitsusele seisab kõva karistus.”

Juuresolev abikomissar Eiskop tegi Tähti jutule vah emärkuse: „See, mis

sulle räägiti sõimamisest, oli meie omavaheline jut t. Aga protokoll ‒ jah,

see loeb. Ma hoiatasin teda. Eks ole, härra Tominga s?”

„Tõsi on. Teie hoiatasite,” vastasin.

„Ärme siis aega viidame. Mis oleks, kui hävitame te ie protokolli ja teie kirjutate uue seletuse. Seletate, kes teile lendleh e kirjutas, ja nõnda edasi. Näete, siin ta on. Puhas töö, hea paber, häs ti korraldatud trükkimine ja levitamine. Minu kompliment. Noh, kui das on? Soovite seletada?” jätkas Täht.

„Teie näite mulle olevat enam arenenud kui teie abi . Pealegi olete olnud ohvitser. Seepärast loodan, et minust aru saate. Pr otokolli hävitada ei maksa, sest et see on ainukene seletus, mis olete m inult saanud. Ei kõlba minult oodata, et ma üles annaksin inimesed, kelles t lugu pean ja kes minusse on suhtunud usalduslikult.”

Täht hakkas seletama, et neil olevat teada kõik min u teod. Kui ma üles tunnistan ja oma „kamba välja annan,” siis võivat k õik veel hästi lõppeda. Tema tundvat Laidoneri isiklikult ja väga lähedalt ja võivat minu eest hea sõna ütelda. Ka võivat ta mulle usaldada saladuse, et Laidoner ei olevat

mitte alati ühes nõus Pätsiga ja et tema käes oleva t peavõim ‒ politsei ja

sõjavägi. Tema veendumuse järele võivat Laidoner is egi kogu süüdistuse minu vastu lõpetada.

„Kuidas nii?” küsisin. „Ilma kohtuta?” „Jah,” vastas Täht, „tal on see võim. Kui ta ainult tahab.” „Aga mina ei taha. Kui minu vastu on süüdistusi, si is tõstetagu need kohtus, ja mitte politseis. Ja mina ei soovi ega va ja armu kelleltki, kõige vähem Laidonerilt.” Täht seletas jällegi, kui rumal on salata, kui neil niikuinii on kõik teada. Samuti oleks ebatark tegu Laidonerile käega lüüa. Kui ma oma kamba välja annan, võivat ma temaga koos sööma ja jooma minna Jahimeeste Klubisse, kohe üle tänava. Ta teadvat, e t ma hommikust saadik olen söömata. Küsisin, kas võiksime enne süüa ja pä rast sööki kõnelda kamba väljaandmisest. „Ei,” vastas Täht, „enne töö, siis lõbu. Kust ma tean, et te mind ei peta?”

„See tähendab, söön kõhu täis ja kampa välja ei ann a. Tahtsite nii ütelda?” „Just nii. Meie end narrida ei lase. Noh, teeme pro tokolli ära ja lähme sööma.” „Ma ei teadnud, et Eestis inimesi ülekuulam isel mõjutatakse näljutamisega. Või ons seegi lubatud kaitseseisukor ra ajal?”

„Sõjaseadusega on kõik lubatud,” torkas Eiskop vahe le. „Tean oma teenistusest Vene ajal. Ja seadused on meil üle võe tud Venest. Me aga ei taha teile kätt külge panna, kuigi võime teha ka se da, kui see on vajalik.” Mulle lubati süüa, lubati veel samal ööl kongi pann a voodi, lubati ajalehti lugeda, raadiot kuulata, pruudiga kokku saada, luba ti anda ka muidki

soodustusi ‒ „kui teie meile ütlete üheainsa nime ‒ nime, kes lendlehe

kirjutas.”

Raputasin pead: ei soovi seletusi anda.

Siis muudeti taktikat. Hakati ähvardama. Öeldi, et minu teo kohta leiduvat paragrahv Vene Uues Nuhtlusseaduses, mis olevat ka meil kehtiv ja mille järele mind võib karistada kaheksa aastaga. Nad saa vat aru, et ma tahtvat mängida aumeest ja mitte välja anda oma kaaslasi. A ga oma nahk peab igale inimesele olema kõige lähem. Kui ma aga edasi keeld usin, sai eriti Eiskop väga pahaseks:

„Ka kõige viimsem kommunistinäru tunnistab üles, ku i ta näeb, et meie teadlikud oleme tema tegudest. Vaat! See on aumehel ikkus. Aga teie ei ole aumees. Olete argpüks ja seepärast ajategi käojaani .”

Tundsin end olevat puudutatud:

„Härrad komissarid, kes meist aumees on, seda näeme kohtus. Mul oli kord mõte teiega rääkida avameelselt asjadest, mis teid võiksid huvitada. Aga kõik see, mis ma täna siin olen näinud ja kuulnud, on mind viinud teisele arvamisele, sundinud lugupidamise kaotama teie asut use vastu. Ei, teiega ma kõnelda ei soovi. Kohtu-uurijaga aga küll. Ma looda n, et ta seadusi rohkem austab ja poliitilistes asjades paremini orienteeru b kui teie.”

Sattusime sõnavahetusse. Mulle seletati, et ma sead usi ei tundvat. Seadus nõudvat, et kohtuliku uurimise eel peab käima põhja lik juurdlus politsei poolt. Seepärast olevatki politsei protokollid nii olulise tähtsusega (see oli vale, nagu hiljem kuulsin oma kaitsjalt Teemant ilt. Kohtulikul asjaajamisel ei ole politsei protokollidel mingit t ähtsust). Kui ma heaga seletusi ei anna, olevat neil vahendeid küll ja kül l mind seletusteks sundida.

Sellele vastasin, et tahan istumist ära õppida ja e t mul tundub pikantsena seda õppimist sooritada just Pätsi poliitilises pol itseis. Palusin end kohtu-uurija juurde saata. Sellest keelduti. Palusi n end kautsjoni vastu vabaks lasta. Ka sellest keelduti. Lõpuks palusin m ulle lugeda anda kriminaalkohtupidamise seadustikku, mida komissarid e laual nägin. Sellestki keelduti. Mul ei jäänud muud üle kui püsti tõusta j a toast välja astuda tagasi oma kongi. Sedagi püüti valju häälega keelat a, aga tõrjusin komissare väitega, et Päts olevat ütelnud: „Kes on pandud istuma, see istugu heameelega.” Vist ei ole Päts seda kunagi üt elnud, aga komissarid lakkasid kärkimast ja ma kasutasin tekkinud kohmetu st kiireks puhkama minekuks.

Tulnud hommikul köögiruumist pesemast, leidsin kong i ukselt komissar Tähti poolt alla kirjutatud määruse. Selle järele oli mul le keelatud: omastega kokku saada, lugeda, kirjutada, jalutada, päeval ma gada, suitsetada, väljast toiduaineid ja esemeid saada, kirjavahetust pidada. Need on olulisemad keelud, mis mulle pikast loetelust meeld e on jäänud. Näis, et mulle oli keelatud ka kõnelemine, sest mind talutav assistent minu küsimustele ei vastanud, tummalt määrusele näidates . Ka leidsin, et minu äraolekul oli jõutud laelambile asetada kaitsevõre, mille kõrvaldamiseks mu katsed äpardasid. Kongi uksel ootas mind poliitilis e politsei kojamees, kes

kandis hüüdnime Puuslik. Ta näitas mulle oma peos p eenraha ‒ 18 senti ‒ ütles, et see olevat kroonu poolt minu päevane söög iraha. Küsis, mida ta võiks selle eest mulle poest tuua. Selgus, et selle raha eest saab osta pudel piima, pool naela leiba, paar viilu vorsti. S ee valik jäigi minu

dieediks mu kolmekuisel viibimisel poliitilises pol itseis. Nõudsin kõnelust komissar Tähtiga, kes aga saatis mulle kongi Eiskop i. See lahutas käsi, seletades, et määrus olevat tulnud „kõrgemalt poolt ” ja et see jäävat kehtima seni, kuni keeldun seletusi andmast. „Me võ ime teiega kõik teha, ainult kätt külge ei pane,” kordas Eiskop. „Ja seda kõik sellepärast, et ma ei taha teile seletusi anda?” küsisin. Eiskop jaata s. Teatasin siis, et tahan protesti kirjutada Laidonerile, sest teadupär ast kaitseseisukorra krõbedamad määrused seni ikka olid tulnud temalt.

Eiskop kergitas pükse: „Nagu te ise ei teaks. Määrus ei luba teile mingit kirjutamist.” Vaidlesin vastu: „Minu teada ei ole seni ei Päts eg a keegi teine Põhiseadust muutnud selles mõttes, et kodanikult võ tta õigus oma huvide kaitseks valitsusvõimudele saata viisakaid kirju.” Edasi-tagasi vaidlus lõppes sellega, et Eiskop lubas järele küsida ja mu lle tagajärjest teatada.

Õhtul viidi mind komissaride tuppa ja seal lubas mu lle Täht oma kirjutuslaual kirjutada „nii palju kui süda kutsub, aga mitte kauem kui viis minutit.”

Kirjutamisel teatasin Laidonerile minu kohta kehtes tatud määrusest, mille eesmärgiks öeldi olevat mind sundida seletusi andma minu kohta käimasolevas juurdluses. Palusin, et see minu mõjutuseks antud m äärus lõpetataks. Ka kirjutasin, et väevõimuga ei saa mind panna ei sele tusi andma, ei inimesi denuntseerima ega respekteerima valitsust, keda mit te üksinda mina, vaid ka paljud teised korralikud, riigitruud kodanikud ei s aa pidada delegeerituks Põhiseaduse-päraselt. Püüdsin suurima hoolega olla äärmiselt viisakas, kasutades oma teenistusajast meelde jäänud välismin isteeriumi etiketi- ja protokollikeelt, et mitte kätte mängida vormilist p õhjust minu kirjale käigu andmisest keeldumiseks. Täht ja Eiskop lubasi d mu kirja edasi saata. See oli 7. juulil 1934.

Järgnevail päevil jäeti mind rahule. See andis mull e mahti oma uue ümbruse rohkemaks tundmaõppimiseks. Kõrvalkongidesse toodi ja sealt viidi üha inimesi, ka naisi. Oli lämmatav-palav. Kuigi kandsi n vaid pidžaamat, olin pidevast higistamisest roidunud. Ühel ööl avas vahi korral olev välispolitseinik omal algatusel kongi uksed: „Et te il punkripoistel oleks veidi õhku. Ma passin koridori uksel, et valveassis tent peale ei tule.” Minu naaber, välimuselt ja keelelt ilmsesti juut, r ääkis mulle hirmuga oma häda. Ta olevat „patseerinud” Kalarannas, siis paad iga sõitnud ja teinud „üks fotografii, kuidas välja näeb see patarei.” Si is olevat ta kinni võetud, siia toodud, ja keegi ei ütle, mis temast n üüd saab. Lohutasin juuti:

„Minu kongis on aken, mis on hoovi poole. Nägin, et seal ehitatakse praegu võllast. Kui see valmis saab, hakatakse meid kongid e kaupa viima. Mind koridori otsast alates esimesena ja siis kohe teid. ”

Minu ehmatuseks pani see võllanali juudi tõesti koh kuma. Ta pöördus abi otsides politseiniku poole, kes aga ka osutus nalja meheks ja kinnitas minu juttu: „Jaa-ja. Kõigepealt puuakse mässumehed ja na ised ja selle järele salakuulajad nagu teie. Niisugustele sõjaseadus tee b vaid kaelakiiget või annab tinaoa.” Teiste kaaslaste hulgast hakkas mul kahju kahest naisest, kes küll vapralt pisaraid tagasi tõrjusid, aga tund usid murtuina.

Üks naistest jutustas, et kinni võtma olevat tuldud õigupoolest tema meest, aga et teda ei juhtunud kodus olema, „pinnitakse” n üüd naist, et ta reedaks mehe peidupaiga.

„Naabrid lubasid küll hoolt kanda laste eest,” ohka s naine, „aga üks on alles väike, ja ma tean, et ta nutab minu järele.”

Teine naine, lesk, oli väikese pudukaupluse omanik ja tema juurest leiti läbiotsimisel Larka pilte. Et ta keeldunud ütlemast , kes pildid tema juurde toonud, viidud ta kinni „ülekuulamiseks”. „Kas on n iisugust seadust, et ma pean ütlema?” päris naine. „Kas Larka pilt on pahem kui Pätsi või Laidoneri oma?”

Soovitasin tal võimudele ütelda. Minu nõuanne aga p ani proua pahandama: „Mina vedelaid mehi ei salli.”

Üksvahe, augustikuus tekkis poliitilisesse politsei sse naisi nii palju, et nad magasid põrandal. Kööki minnes ja sealt tulles pidin teed tegema, astudes üle nende kehade. Sain hiljem teada, et tei ste hulgas ühes kantseleiruumis kirjutuslaual veetis öid vahialusen a ka minu oma mõrsja. Välispolitseinikud osutusid eranditult korrektseiks ega pooldanud assistentide käitumist vahialustega, mis alati ei o lnud korralik ei mees- ega naisvangide suhtes. Need välispolitseinikud näi tasid meile oma abivalmidust nii tihti kui said. Küllap vist seepär ast neid ei usaldatud ja nad otsiti läbi nende vahikorrale tulles ja sealt m innes. See oli halb, sest mu tühi kõht ajas mind mitu korda tõsisesse ki usatusse üht või teist sõbralikku politseinikku paluda mulle kontrabandina tuua midagi söögipoolist. Seda liigutavam aga oli, kui nad vahe tevahel öösiti läbi ukseaugu oma suukõrvalt mulle ulatasid muna, võilei va või mõne muu sellase maiustise.

Pimestava valgusega kongis oli raske harjuda. Silma d valutasid ja jooksid vett. Kui avastasin, et teistes kongides põles norm aalse valgusjõuga tuli, katsetasin protestiga kroonu raha raiskamise vastu. Eiskop aga kergitas jälle pükse:

„Kui me teeme teile eritulevärki, siis võite niisug usele tähelepanule vaid uhke olla, mitte aga protesteerida. Aga kui tahate jälle Laidonerile kirjutada, siis olge head.” Küsisin, kas kindralihä rralt on juba vastus tulnud? Eiskop eitas.

„Noh, kui temal vastusega kiiret ei ole, pole minul gi pakki temale enam kirjutada.”

Sellega jutt lõppes. Otsustasin kõike kanda, mis tu leb, ja mitte enam näidata, et see mulle raske on taluda. Miks rõõmu t eha mu valvuritele?

Nüüd aga oli hea nõu kallis: mis hakata peale ajaga , mida mulle oli rüppe langenud ülikülluses? Et inimese häält kuulsin harv a, siis oli tegemist, kuidas hakkama saada enda „minaga,” et see ei muutu ks mulle igavaks ja tüütavaks. Hakkasin ajaviiteks meenutama koolipõlve s õpitud värsse Puškinist, Schillerist, Miltonist, Virgiliusest, Ro standist. Vahelduseks panin kõrvadesse kõlama orkestripalu lemmikhelilooj ailt Sibeliuselt, Brahmsilt, Straussilt, Mussorgskilt. Niimoodi andis aeg end jõudsasti tappa. Siis meenus loetud lugudest, vist Monte Kris tost, et vangid endast jälgi jätavad kriipsutuste läbi kongi seintel. Köög is kraani all puristades taipasin kaasa võtta naela, millele olin riputanud käterätiku. See riistapuu võimaldas mul jällegi ajaviidet suurel mä äral. Nagu arvasin, osutus pruuni võõba all olev plekist seinakate valg eks. Sellele hakkasin kriips-kriipsult kratsima oma mõtemõlgutuste vilja. Esimese „vaimusünnitusena” sain maha helindiga, millele nim eks panin „Eesti”. Usun, et ka kõige kurjem kriitik pigistab kinni mõlemad s ilmad, kui kuuleb, millise vaevaga see akord-akordilt sai seinale sünn itatud. Novembris

teistkordselt poliitilise politsei poolt vahi alla võetuna leidsin selle veel ikka seisvat seinal. Politseimehed seletasid, et Eiskop ise olevat teinud korralduse selle allesjätmiseks. Muide, sell e koorilaulu esiettekanne toimus hiljem keskvangla meeskoori poo lt vabariigi aastapäeval 1935. a. Sellel trellide taga peetud aktusel juhata s koori August Muda (Heliste), „Estonia” orkestri tuubamängija.

Ühel hommikul kuulsin kaugelt eesruumidest kostvat kõrgetoonilist ägedat sõnavahetust. Rõõmsa üllatusena tundsin ühest hääle st ära oma mõrsja. Panin kopsud täisõhu alla ja hõikasin tervitusi armsale k ülalisele. Tema heleda häälega vastu:

„Nad ei lase sinuga kokku. Ütlevad, et ei tea, kus sa oled.” Hüüdsin: „Olen kongis number üks! Mul läheb hästi!” „Käin siin iga päev. Nad ei saa mind keelata.” Tänasin: „Tule ikka ja tee häält, kui tuled!”

Siis katkes kaugusest kostev hääl. Varsti oli ka Ei skop minu uksel:

„Kuidas te julgete? Hoiatasin preili Achmani, et ku i ta veel kord katsub ühendusse astuda vahialusega, siis…”

„Ega tema astunud ühendusse. See olin mina.” „Ma keelan seda teile, kas kuulete!” „Teil ei ole ju enam midagi keelata, mis mulle juba keelatud ei ole.” „Küll ma teile näitan. Olete mõlemad paras paar. Te ma on sama isekas kui teie. Aga küllap me saame jagu ka temast.”

„Inimese hing, Eiskop! Kui te peaksite julgema ilms üütu naisterahva kallal

hakata tarvitama oma väge ja võimu, siis…”

„Noh, mis siis?” Eiskopi nägu lõi särama. Ta kordas ilmse mõnuga: „Noh, mis siis? Mida te ikka ära teha saate?” „Pean mõtlema. Teil on õigus, mul ei ole suurt vali kut oma abituses.” „Miks ei ole? Te seletate meile, mis vaja. Ja meie anname teile sõna, et preili Achmani pärast võite olla mureta. Teie ju ar mastate teda, tahate abielluda. Mis valiku üle te siis ikka pead murrate , kui tahate olla aumees? Noh?”

Ei osanud Eiskopile midagi vastata. Palusin end jät ta üksi. Näis olevat tõesti nii, et nad võivad teha, mis tahavad, vahet tegemata naiste ja meeste, süütute ja süüdlaste vahel. Täitsin täpselt kõik reeglid, mis käivad konspiratiivse tegevuse kohta. Minu mõrsjal ei olnud vähimatki aimu, mida tegin. Aga nad ei tarvitse seda teada ega usku da. Nad võivad ta kinni viia oma tuju järele ja Eiskopi ähvardus ei tarvits e sugugi olla bluff. Mul ei ole õigust ohtu viia istumise hädaga harjumata 2 0-aastast neiut, kellega olin lubanud abielluda samal sügisel. Arutasin, mõt lesin, maadlesin endaga. Lõpuks võtsin nõuks anda täieliku seletuse tingimus ega, et süütuid inimesi ei jälitataks. Enne aga otsustasin ära oodata, mis Laidoner mulle vastab. Kui ta vastus osutub korrektseks, ei taha minagi kä itumises temale võlgu jääda.

Telegramil on au korraldada raamatu “Vaikiv ajastu Eestis” esitlus 3. jaanuaril, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval, Tallinnas Solarise Apollo raamatupoes kell 15. Raamatut tutvustavad te iste hulgas ajaloolane Mati Õun ja kirjastuse Grenader ajalootoimetaja Lau ri Suurmaa.

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Foto raamatust

Toimetas Maarja Aljas

VVAAII KKII VV AAJJ AASSTTUU EEEESSTTII SS,, II VV OOSSAA

Eelmisel nädalavahetusel alustasime kirjastuse Gren ader loal katkendite avaldamist William Tomingase raamatust “Vaikiv ajas tu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teose st sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimi sel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõja lase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehte stati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati polii tilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondl aste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

Selles katkendis meenutatakse, kuidas 1939. aastal otsustati Eesti, Läti ja Leedu saatus.

Mäng Balti riikide saatusega

28. märtsil 1939 N. Liidu väliskomissar M. Litvinov andis Moskvas Eesti ja Läti saadikutele noodi, milles deklareeriti, et Ees ti ja Läti iseseisvus pole mitte ainuüksi nende riikide endi huviasjaks, vaid ka elulise tähtsusega N. Liidule. Noot sisaldas selge hoiatuse , et kui Eesti ja Läti peaksid sõlmima välislepinguid, mis pole N. Liidu m eele järele, siis N. Liit teeb sellest tõsiseimad järeldused. „Päevaleht ” kirjutas sel puhul 7. aprillil:

Säärane N. Liidu deklaratsioon on selge. Tembeldade s Eestit ja Lätit Nõukogude mõjuringkonna alla kuuluvaks, N. Liit üri tab haarata kontrolli nende riikide poliitika üle. See deklaratsioon näib sihtivat sellele, et Eesti ja Läti nõustuksid endi okupeerimisega N. Lii du poolt viimasele poliitiliselt parajana tunduval momendil.

M. Litvinovi noodile andis Eesti 7. aprillil 1939 v astuse, seletades:

Eesti ei nõustu kunagi oma iseseisvuse limiteerimis ega. Eesti evib ise õiguse otsustada selle üle, missugusel määral tema sammud vastavad rahvusvahelistele kohustustele, reserveerides endal e otsuste tegemise vabaduse.

Samal ajal liitlased, Inglise- ja Prantsusmaa, kart usest Hitleri järjest kasvava vallutamisiha vastu, astusid läbirääkimiste sse N. Venega poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks vastu kaaluks Saksamaale. Läbirääkimiste alguseks võib pidada M. Litvinovi de klaratsiooni 19. aprillist 1939, millega N. Liit nõustus läbirääkimi ste alustamisega, kuid ainult teatavail tingimusil. Läbirääkimistel, mida kolme partneri vahel hakati pidama Moskvas salaja, selgus õige varsti, e t N. Liit on päri astuma TRIPLE ALLIANCEi, kuid nõuab selle eest tasu. N. Li idu kolmiklepingu sõlmimise tingimuseks oli, et N. Liit võib oma meel evalla alla haarata Eesti, Soome ja Läti. See hind oli varjatud diploma atilise sõnastusega, et N. Liit saab õiguse garanteerida nende väikeriikide iseseisvust võimaliku agressiooni vastu isegi siis, kui need riigid ise s äärast garantiid ei soovi.

Prantsusmaa oli jalamaid nõus kõne all olevaid riik e Stalinile müüma 29. aprillil, pidades seda nõutud hinda odavaks. Kuid I nglismaa kõhkles. 4. Mail 1939 teatas TASS M. Litvinovi asendamisest V. Molotoviga. Sel puhul „The New York Timesi” erikirjasaatja Henry Denny te legrafeeris samal päeval oma lehele Moskvast: „Kohalikud välissaadikud on se lles teatest otse masendatud. Kreml on kõige demonstratiivsemalt koll ektiivse julgeoleku poliitika heitnud üle parda ja võtnud omaks täielik u tegevusvabaduse oma suhetes Euroopa riikidega.” M. Litvinov oli oma esi nemistega Rahvasteliidus võitnud euroopaliku käitumisega ja painduva tehnika ga diplomaadi kuulsuse. Tema tagandamises ja Molotoviga asendamises nähti S talini sammu robustse jõupoliitika suunas.

Kolmikliidu lepingu läbirääkijateks Moskvas olid Br iti erivolinik Sir William Strang ja saadik Sir William Seeds, Prantsu se saadik Paul Naggiar ja N. Liidu poolt V. Molotov ja A. Potjemkin. Kui l äbirääkimiste käigust oli saanud teatavaks küllaltki halba ennustavaid te ateid, esitas Eesti saadik Londonis August Schmidt (Torma) 6. juunil Br iti välisministrile Viscount Halifaxile noodi, milles teatati, et Eesti , Soome ja Läti ei saa olla päri oma iseseisvuse garanteerimisega ilma nen de nõusolekuta. Briti valitsus aga tundis end olevat järjest suureneva su rve all.

Winston Churchill kirjutas 7. juunil 1939 ajalehes „The New York Herald”:

N. Liidu nõue, et Soome ja Balti riikide garanteeri mine saaks sisse võetud kolmikliidu lepingusse, on kõigiti põhjendatud.

Öeldakse: kuid mis sünnib siis, kui need riigid ei nõustu sellise garanteerimisega? Kuid on ometi kindel, et kui Leed u, Läti ja Eesti peaksid sattuma natside süsteemi valdkonda, siis kogu Euroo pa saaks kistud sõjakeerisesse. Miks ei peaks õigel ajal ja avaliku lt ja julgelt koondatama kõik vahendid selleks, et sõda ära hoida?

13. juunil soovitas end. Briti sõjaminister A. Duff Cooper Londoni ajalehes „Evening Standard” N. Liidu nõudmistele järeleandmi st. Winston Churchill nõudis veelkord „Daily Telegraphis” 8. juulil Eesti , Läti, Leedu ja Soome garanteerimist nende tahtega arvestamatult.

Soome välisminister Eljas Erkko toetas Eesti saadik u A. Torma protestnooti Londonis omapoolse deklaratsiooniga eduskunnas 6. j uunil: „Meile pealesurutavad garantiid on vastuvõtmatud Soome suv eräänsusele ja iseseisvusele.”

Päev hiljem, 7. juunil kirjutas „Päevaleht”:

Nõukogude Vene on endale võtnud ülesandeks automaat selt garanteerida Eestit, Soomet ja Lätit. Ta teeb seda vaatamata sel lele, et Eesti ja Läti on tagasi lükanud tema varasemad garantiipakkumised . Nüüd kavatseb N. Vene oma eesmärke saavutada mitte otseste õiendamiste te el Balti riikidega, vaid läbirääkimiste pidamisega Inglismaa ja Prantsusmaag a üle meie peade ja meid informeerimata säärastest läbirääkimistest. Meie ei saa uskuda, et need meie seljataga peetavad läbirääkimised oleksid juhi tud ainult idealistlikest motiividest. Nõukogude garanteerimis e plaanid on täielikus vastuolus Balti riikide neutraliteediga.

Kuigi oleme teadlikud, et praeguses poliitilises õh kkonnas kõik asjad näivad olevat võimalikud, siiski loodame, et Inglis - ja Prantsusmaa ei tagane Nõukogude imperialistlike plaanide ees, olle s teadlikud, et järeleandmine N. Venele sünnib Balti riikide tahte vastu. Olles teadlikud ka sellest, et säärane järeleandmine kutsub välja v iibimatu vastupanu kogu jõuga Balti riikide poolt, kes oma iseseisvuse võit sid lahingväljadel mitte selleks, et seda kergel käel lasta kaotsi minna, va id et seda tervena säilitada põlvest põlveni.

10. juulil 1939 esitas saadik A. Torma teistkordsel t Briti välisministrile noodi, milles Eesti valitsus deklareeris (Documents on British Foreign

Policy 1919 ‒1939, London 1953, vol VI):

1) Eesti valitsus on otsustanud pidada kinni ranges t neutraliteedi poliitikast. Valitsus on valmis kaitsma Eesti neutr aliteeti kõigi olemasolevate vahenditega. Sääraste asjaolude juure s valitsus on sunnitud tõlgitsema igat automaatset abistamist, mis Eestile osutatakse ilma tema palveta ja nõusolekuta kui mitte kooskõlas seisvat Eesti neutraliteediga ja suveräniteediga.

2) Ajakirjanduse teadete järgi olevat nüüd kavatsus el osutada abistamist ka „kaudse agressiooni” puhul. Säärane vormel võimalda ks täiesti soovimatut ja lubamatut sekkumist iseseisva riigi siseasjadesse. Eesti riigi suveräänsuse nimel ei saa Eesti valitsus ühelegi võõrriigile and a õigust interveneerida Eesti siseasjadesse.

Samuti esitas Soome saadik Londonis Georg Achates G ripenberg 14. juunil noodi. Selle viies punktis Soome valitsus teatab, e t Soome tahab rangelt jääda neutraalseks. Valitsus ei luba Soomele appi t ulla ilma Soome nõusolekuta ja peab igat riiki agressoriks, kes sed a teeb ilma Soome loata. Soome loodab, et Briti valitsus ei aseta N. Liiduga sõlmitavasse lepingusse määrusi, mis võiksid riivata Soome neutraliteeti. M õiste „kaudne agressioon” võib julgustada teisi riike end Soome s iseasjadesse segama.

Kahjuks ka need noodid ei suutnud muuta Briti valit suse meelt.

Et N. Liit oma pealekäimist Balti riikide garanteer imiseks põhjendas väitega, nagu ähvardaks neid oht Saksamaa poolt, sõ lmisid Eesti ja Läti välisministrid K. Selter ja V. Munters 7. juunil 19 39 Berliinis Saksamaaga mittekallaletungimise lepingu. Kuid ka see samm ei aidanud. Prof L. B. Namier kirjutab, kuidas Inglismaa samm-sammult ja n ädal-nädalalt järele andis N. Liidu ja Prantsusmaa ühisele survele Balti riikide kolmikliidu

loomise huvidele ohverdamiseks (L. Namier, „Diploma tic Preludes 1938 ‒1939”,

McMillan, London 1948). Sündmuste käiku kirjeldab s amal viisil ka Heinz Holldeck oma raamatus „Was wirklich geschah” (Nymph enburger Verlag, München 1949). Lõpuks leidub Briti valitsuse enda ametlikus väljaandes seletus

(British Foreign Policy 1919 ‒1939, vol VI, lk 782):

Läbirääkimiste käigus Tema Majesteedi valitsus andi s järgi N. Vene valitsusele järgmistes asjades:

1) Balti riikide sissevõtmine lepingusse;

2) Hollandi ja Šveitsi väljajätmine lepingust;

3) „Kaudse agressiooni” vormeli sissevõtmine leping usse;

4) Lepinguosaliste kohustus mitte sõlmida erivahera hu või rahu;

5) „Kaudse agressiooni” defineerimise sissevõtmine lepingusse endasse (mitte selle juurde kuuluvasse salaprotokolli).

Omalt poolt ei teinud N. Vene valitsus mingeid nime tamisväärseid järeleandmisi.

Lõpptulemuseks oli, et Vene-Inglise-Prantsuse liidu leping, milles kõik N. Liidu nõuded olid täidetud, parafeeriti koos salapr otokolliga asjaosaliste poolt Moskvas 24. juulil 1939. Parafeerimine tähend ab läbirääkimistest osavõtnute lepingule allakirjutamist initsiaalidega , mis peab tähistama asjaolu, et leping on heaks kiidetud kõigi punktide ja komadega. Parafeerimisele järgneb tavaliselt vaid pidulik all akirjutamise tseremoonia prominentsemate isikute poolt, kes sagely ei tavats e läbirääkimistest osa võtta. Ülal tähendatud parafeerimise kuupäeva annab Prantsuse peaminister Edouard Daladier Pariisi kuukirjas „Minerve” 5. apr 1946 ilmutatud artiklis pealkirjaga „Nürnbergi protsess”. Samuti kirjutab e ndine Rumeenia välisminister Grigore Gafencu teostes „Preliminaire s de la guerre à l’est” (Fribourg 1944) ja „Les derniers jours de l’Europe” (Paris 1947): „Nõukogude Liidu nõudmised said vastu võetud esimes el juulikuu poolel.” Edouard Daladier oma Prantsuse saadikutekojas peetu d kõnes 18. juulil 1939 ütles:

Lõpuks ometi, 17. juulil, peale nii paljude raskust e, võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklaree ris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. Kuid kui meie n õudsime, et see saaks kohe alla kirjutatud, polnud Molotov sellega nõus, samuti ka mitte ühise kommunikee avaldamisega, mis oleks osutanud väga su urt ja õnnistusrikast mõju meie kontinendi rahustamisaktsioonile. Selletõ ttu pidime piirduma lepingu parafeerimisega (G. Bonnet, „Fin d’une Euro pe”, C. Bourquin, Editeur, Geneve 1948).

Allakirjutamise tseremoonia edasilükkamist põhjenda s Molotov sooviga, et allakirjutamisele tuleksid mõlemad lepingud koos (p oliitiline ja sõjaline).

Veel ühe tõendi kokkuleppe saavutamise kohta annab endine Prantsuse välisminister Georges Bonnet samas raamatus „Fin d’ une Europe”:

Tihti on väidetud, et kokkulepe nurjus Balti riikid e tõttu. See on täiesti ekslik arvamus, sest et alates 29. aprillist Prants usmaa võttis vastu vormeli, mis andis täielise rahulduse Nõukogude Lii dule Eesti, Läti ja Soome suhtes ja millega Inglismaa ühines 29. juunil (Bonnet sõrendus).

Seega on etableeritud ajalooline tõde, et juulikuus 1939 (kas 17. või 24. kuupäeval) sai Moskvas parafeeritud poliitiline lep ing, millega Eesti, Soome ja Läti olid ohverdatud N. Venele vastutasuks tema nõusolekule astuda kolmikliitu. Selle liidulepingu juurde pidi kuuluma veel eriline sõjaline leping, mida Moskvas hakati läbi rääkima 12. august il 1939. Neist

sõjalistest läbirääkimistest võtsid osa Briti poolt : admiral Sir Reginald Plunkett (peadelegaat), õhumarssal Sir Charles Burn ett ja kindralmajor Heywood. Venelastest läbirääkijad olid: marssal K. Vorošilov, punaarmee ülemjuhataja; marssal Šapošnikov, kindralstaabi üle m ja admiral Kuznetsov, Vene laevastiku juhataja. Prantslaste sõjalise dele gatsiooni juhatajaks oli kindral Doumenc. Koosolekul 14. augustil tõstis mar ssal Vorošilov äkki üles nõudmise, et punaarmeel oleks vaba voli marssida ta rviduse korral läbi Poola, ühtlasi teatades, et alanud läbirääkimiste j ätkamisel pole mõtet, kui see nõudmine ei leia lepingus täitmist. Prantsl aste ja inglaste palvel lükati läbirääkimised edasi kuni 21. augustini, et hankida Poolalt nõusolekut N. Vene nõudmisele. Mõlemad liitlased pa nid Poola valitsuse tohutu surve alla, mis aga ei andnud tulemust.

Laupäeva õhtul 19. augustil avaldas Poola välismini ster kolonel Joseph Beck kategooriliselt ja lõplikult Prantsuse saadikule Va rssavis Leon Noelile: „Teie nõudmist võtame meie põhimõttelise küsimusena . Meie ei oma ega taha omada mingit sõjalist lepingut N. Venega. Meie ei a nna kellelegi õigust, ükskõik missugusel näol, läbi rääkida meie territoo riumi kasutamise üle võõrriigi sõjaliste jõudude poolt.” Poola vägede ül emjuhataja marssal Rudz Smigly lisas sellele juurde: „Sakslaste poolt võib meid ähvardada oht kaotada vara ja elu. Venelastega aga riskime lisaks sellele veel kaotada oma hinge.” Kui K. Vorošilov 21. augusti koosolekul prantslastelt ja inglastelt kuulda sai, et punaväe Poolast läbimarss imise küsimuse arutamine võtab veel aega, kuna Poolalt pole seni nõusolekut saadud, lõpetas Vorošilov järsult koosoleku teatega, et N. Vene val itsus keeldub läbirääkimisi jätkamast. Lääneliitlaste üllatus ei olnud väike. Kuid see muutus otse masendavalt suureks, kui äkki Moskva sa abus kui välk selgest taevast Hitleri välisminister Joachim von Ribbentro p. Ta pakkus silmapilgutamata sama hinda, mida Stalinile juba ol id lubanud inglased ja prantslased, aga vastukaubana ei nõudnud N. Venelt sõjalist angažeerimist, vaid ainult neutraliteeti. Sama hind vähemate kohus tuste eest ei võinud Stalinile mitte meeldida ja sel põhjusel ning muude l kaalutlustel sõlmis ta lääneliitlaste nina all 23. aug 1939 lepingu Hitler iga, koos sinna juurde kuuluva salaprotokolliga.*

* Selle lepingu sõlmimise puhul olgu lühidalt meenu tatud Saksa ‒Vene suhted

minevikus. Versailles’ rahulepinguga 28. juunist 19 19 keelati Saksamaale omada sõjatööstust, lennuväge, allveelaevastikku, t anke jne. Saksa sõjaväe suurust piirati 100 000 mehega. Saksamaa ei mõtelnu dki neid lepingu nõudeid täita. Oma salajase taasrelvastamise programmi teos tamisel leidis ta vandeseltslase N. Vene näol. 6. mail 1921 sõlmiti S aksa ja Vene vahel kaubandusleping rea salaklauslitega. Septembris sam al aastal lepiti Berliinis N. Vene delegaadi Leonid Krassini ja Saks a sõjaväe ülemjuhataja kindral Hans v. Seeckti vahel kokku Saksa sõjatööst use käimapanekuks N. Venes. Selleks asutati „Gesellschaft zur Förderung gewerblicher Unternehmungen” (GEFU) büroodega Berliinis ja Moskv as. 17. aprillil 1922 üllatasid Saksa ja N. Vene lääneliitlasi Rapallo le pingu sõlmimisega, milles nad muuhulgas vastastikku kinnitasid, et nei l mingeid nõudmisi teineteise vastu ei ole. Sellele järgnes 24. apr 19 26 Saksa-Vene neutraliteedi ja mittekallaletungi leping. Avalik j a salajane koostöö Saksamaa ja N. Vene vahel jätkus ka pärast liitlast e kontrollkomisjoni tagasitõmbumist Saksa territooriumilt 31. jaan 1927 ja kestis kuni Hitleri võimuletulekuni 30. jaan 1933.

/–/

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

VVAAII KKII VV AAJJ AASSTTUU EEEESSTTII SS,, VV OOSSAA

Üle-eelmisel nädalavahetusel alustasime kirjastuse Grenader loal katkendite avaldamist William Tomingase raamatust “Vaikiv ajas tu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teose st sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimi sel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõja lase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehte stati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati polii tilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondl aste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

Seekord avaldame katkendi, mis kirjeldab Tomingase kogemusi Patarei vanglas, sealset korraldust ja olukorda.

TALLINNA KESKVANGLAS „AEGA TEENIMAS”

Eelpool nimetatud sündmuste arenemisel olin „aega t eenimas” Tallinna Keskvanglas, „riigihotellis,” nagu seda asutust rah vasuus nimetati, või kõigile tallinlastele üldtuntud „Patareis”, Kalda t änav 2. Tallinna vana minevikku märkivate ajalooliste ehituste nagu Kiek in de Kök, Paks Margareeta, Pikk Hermann jne kõrval väärib nimetami st ka Patarei. Tema poolümarik, hall, sünge ja trellitatud akendega kiv ine front paistab silma Tallinna profiilis igale turistile, kes meie pealin na saabub mereteed

kaudu. Ehitatud merekindluseks Katariina Suure ajal , umbes 1765 ‒1770,

hõlmas ta algul suuremat maa-ala kui praegu. Kalara nna kaldalt on näha merel kerkivaid varemeid, mis märgivad endiseid Pat arei kõrvalehitusi. Patarei pae- ja graniitkivist müürid on ligemale ka ks meetrit paksud, neis on säilinud püssilaskeaugud (ambrasuurid) ja paigut i ka rasked raudahelad ja rõngad kahurite käsitamiseks. /…/

Vabadussõja ajal asus Patareis distsiplinaarrood, m ille ülemaks oli kapten Paavian (omariikluse aja Võru-Petseri prefekt, eest istatud perekonnanimega Kard).

Vangimajaks hakati Patareid ümber ehitama 1920. a. Ümberehituse teine järk

teostati 1932 ‒1933. a, mil püstitati uus osakond (sidehoone) ja

üksikkorpus. Uued lisahooned said juba moodsad: kam brite põrandad olid kaetud puuparketiga, ka olid kambrid varustatud vee klosetiga. Vana vanglahoone aga jäigi poolpimedaks, primitiivsete, deprimeerivate

kambritega. Vangide üldarv kõikus normaalajal 900 ‒1000 ümber. Kuid vaikival

ajastul ületas see arv pidevalt 2000. Selle arvuka kogu vangide valve eest

oli hoolitsemas ümmarguselt 250-pealine ametkond ‒ valvurid ja muu

personal. Minu karistusekandmise ajal oli keskvangl a direktoriks Emil Sperlingk (vallandati pärast A. Sirki põgenemist), tema järglaseks määrati Johannes Kõks. Direktorile allus seitse abidirektor it vastavate ametialade

jaotusega: Viikman (hiljem Tagel) ‒ administratiivala, Birkan ‒ saatesalk,

Laar ‒ kantselei, Võites ‒ tööstusala; siis veel Keerd, Sõber ja

Riisenberg. Neile järgnesid aukraadide järgi vanemv alvurid, valvurid ja nooremvalvurid. Kui nooremvalvur Kristjan Palusalu (Trossman) kahekordse maadlusmaailmameistrina 1936. a saabus Berliini olü mpiamängudelt, loodi

tema teenete märkimiseks talle erikoht ‒ keskvangla veltveebli amet,

palgaga 100 krooni kuus. Administratsioonil oli van glakeeles nimetuseks „orikas seitsme põrsaga”, kuna valvureid kutsuti „m ustadeks” nende mustavärvilise mundri järele.

Direktori kuupalk oli kr 220, abidirektori kr 150, vanemvalvuri kr 90, valvuri kr 70 ja nooremvalvuri kr 65. Lisaks sellel e anti veel kas prii korter vanglas või korteriraha. Kuna palgad polnud mitte kõrged, siis oli seetõttu loomulik, et vangla ametkonda kippumiseks ei näinud olevat erilist tungi. Sinna hädasunnil või mõnel muul eripõhjusel teenima sattunud inimesed ei omanud erilist kõrget kvalifikatsiooni hariduse, kasvatuse või käitumise alal. Siiski peab märkima, et direktor J. Kõks oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist (ühe vanema korporatsiooni vi- lis tlane). Samuti andsin oma üksikkorpuses istumisel üksvahe ladina keele tu nde ühele öövahtkonnas teenivale valvurile, kes oma töö kõrval käis Tartus andmas eksameid õigusteaduskonnas.

Madalale valvurite majanduslike olude tasemele vast as ka vangla materiaalne heaolu. Maksvate määruste järgi oli vangi ülalpidam iseks ette nähtud 18 senti päevas. Selle raha eest anti temale pool nael a leiba, 12 grammi

suhkrut, 2 ‒3 kartulit, mõni silk, hommikul kohvi, lõunaks pool liitrit

suppi ja õhtuks teevett. Silk on eesti rahvustoit j a selle kallal pole midagi nuriseda. Küll on aga silku raske kiita, kui see osutub kas mädanenuks või hapuks, räidinuks, nagu see oli tava liseks nähteks keskvangla toidusedelil. Samad kitsad olud, mis arv atavasti ei võimaldanud vanglale hankida korralikku silku, ei lubanud ka su pikeetmiseks osta muud kui neljanda järgu liha. Sisehoovi nurgas, vana van gla alumisel korral asuv köök ei pakkunud silmale puhtuse mõttes mingit mõnu , sealt ninna tungivad

lõhnad tekitasid jälestustunnet. Kuid nälg on kõige parem kokk ‒ söödi

suppi, mille maitse kirjeldamisega pole mõtet katse tada, ja ka haput silku.

Supp kanti köögist laiali suurtes puutoobrites. Kan djaiks olid vangid, kes paarikaupa toobri raskuse all nõtkedes ähkisid trep pide astmetel ja pikkades koridorides. Hiljem jagati samadest toobri test tee vett ja see

vesi tõi tagasi mällu lõunal söödud supi ‒ seal ujusid kas kapsalibled,

kartulijäänused või muu kraam. Võid ja rasvaaineid vangidele ei antud, need öeldi olevat pandud suppi. Teed, nagu tubakatki sam uti ei antud, see pidi olema võtta omast käest. Kuid, nagu juba öeldud, nä lg sai kõigest üle.

Minu juures sai näljatunne alguse keskvanglas novem bris 1934, umbes kuu aega pärast mu saabumist poliitilisest politseist. Põhjuseks oli „progressiivse karistuse kandmise korra” sisseseadm ine. See kord jagas vangid järkudesse: 1) katsealused, 2) paranejad I, 3) paranejad II ja 4) eeskujulikud. Järkude tunnustena õmmeldi vangikuue vasakule käisele

kollased triibud ‒ üks, kaks või enam. Vangi käitumine allus iganädal asele

hindamisele. Leiti käitumine olevat olnud hea, anti vangile üks mark (ümmargune plekist ese nagu riietehoiu mark saunas) . Halva hindamistulemuse puhul jäeti mark andmata ja võeti vangilt korjatud tagavarast ära mark. Ühest järgust teise üleminekuks oli vaja omada teat av ettekirjutatud arv marke. Järgust järku kõrgendamine tõi endaga kaasa soodustusi. Katsealustel oli õigus iga kolme kuu tagant saada kokku omastega kümneks minutiks, saata välja üks kiri ja saada väljast kaks kilo toiduaine id. Paraneja I võis ülal nimetatud soodustusi kasutada iga kahe kuu tagant, paraneja II kuu aja tagant. Eeskujulikuks kuulutatud vangil olid need s oodustused võimaldatud igal nädalal. Lisaks sellele oli temal õigus (erilo a saamisel direktorilt) erariietuses valveta kuuetunniliseks linnaminekuks. (Selle loa andmise pani direktor Kõks hiljem seisma. Poliitilistele vangide le polnud sellise loa andmine üldse ette nähtud.)

Vana korra kohaselt võisin naisega kokku saada kord nädalas ja toitu võisin vastu võtta niipalju kui ta kanda suutis. Kahjuks k estis see hea põli ainult kuu aega ja järsu üleminekuga „progressiivse le korrale” polnud kerge harjuda. Väljavaateid kõrgemasse järku jõudmiseks p olnud. Mulle anti küll

mõned margid, kuid need võeti vähehaaval jälle taga si ‒ „kartsas käimise

pärast”, nagu mulle öeldi. Nagu ameerika hotellides igasse numbrituppa on pandud piibel, nii oli keskvangla kambritesse kirja varana asetatud raamat, mille mustale kaanele oli kullaga pressitud pealkir i Vangla määrustik. Selle paragrahvid käsitasid peamiselt seda, mis van gile oli keelatud. Kuid leidus ka paragrahve vangi õigustest. Näiteks oli v angile antud õigus: jalutada vabas õhus pool tundi päevas, saunas käia kord nädalas, pidada kirjavahetust välismaailmaga ülemuse loal, lugeda v angla raamatukogus olevat kirjandust, kokku saada omastega ettenähtud korras. Ka oli vangi õiguste all märgitud veel kohustus töö tegemiseks ü lemuse ettekirjutusel põhjendusega, „et vahialune ei kalduks kuritahtlike le mõtetele”.

Tegelikult oli nende õigustega lugu veidi teisiti. Jalutada sain mina ja need kaasvangid, kellega mul oli juhus kokku puutud a, vaid kümme minutit. Üksikkorpuse mehed viidi jalutamiseks erihoovi hane reas koridoride kaupa (koridore või majakordasid oli üksikkorpuses neli). Üksikkorpuse hoovis seisid umbes kolme meetri kõrguse planguga üksteise st eraldatud lahtrit, kus iga mees pidi kõndima omaette. Peale tavalise v alve oli jalutusajaks vangla müürile paigutatud erivalvur laskevalmis püs siga. Omavaheline kõnelemine või „ükskõik mis viisil ühendusse astumi ne” oli kõvasti keelatud kartseri karistuse ähvardusel.

Sauna viidi mind üks kord kuus ‒ üksinda, mida seletati minu kohta maksma

pandud erijulgestuskorraga. Lugesin saunaruumis 62 kappa ja teadsin, et üksik- korpuses minuga seltsis istuvaid kommuniste viidi sauna korraga kõik koos, ka mitte sagedamini kui kord kuus. Mis puutub minu õigusse või kohustusse tööd teha, siis hakkasin juba pärast paa rikuulist üksikkorpuses viibimist abidirektoreid igal võimalikul juhul tüüt ama palvega minu tööle lubamiseks. Töötegemise võimalusteks keskvanglas ol id: trükikoda, tisleri-, kingsepa-, rätsepatöökojad, sepikoda ja saekaater. Vastuseks sain ikka ja jälle, et minule on tööleminek keelatud. Muide, kom munistid olid püstitanud traditsiooni tööst keeldumiseks ja seda traditsioon i ka vangla administratsioon respekteeris. Kuna aga mina tööteg emises nägin tõhusamat vahendit üksikkorpuses hingematva igavuse ja suruti se vastu võitlemiseks, ei jätnud ma järgi tööle kippumast.

Siis öeldi mulle, et ma ei oskavat mingit tööd ja s eepärast ei saavat mind rakendada ühtegi töötuppa. Mina vastu: sooviksin me eleldi õppida mingit

ametit ‒ aega ju mul õppimiseks on ja õpilasena ei soovi ma mingit palka.

Seejärgi teatas mulle ühel päeval jaanuaris 1935 tö östusala abidirektor Võites, et ta olevat direktor Kõksiga minu pärast k õnelenud. Kõks laskvat öelda, et minusugusele kõlbab olla vaid kingsepaks. Neelasin selle piste silma pilgutamata alla ja haarasin kahe käega kinni töölemineku loast. Järgmisel hommikul tuligi kingsepatöökoja valvur mu lle järele ja viis mind töökotta meistri palge ette.

See hakkas käte-jalgadega vastu:

„Olen eraisik, mitte valvur. Kõksi kiusutempe ma ka asa ei tee. Mis kingsepp teie olete? Kõks võib ju teid, oma käealust, narrid a, aga mitte mind.” Kui ma meistrile olin seletanud, et ta töölevõtmisega t eeb mulle suure heateo, lõi ta käega, andis mulle kätte haamri ja vana kota ja õpetas, kuidas puutikke talda taguda.

Nii töötasin innuga ühe tunni, kui mulle tuli järgi üksikkorpuse vanemvalvur Julius Mihkelson. See talutas mind töök ojast kambrisse tagasi. Varsti seejärgi viidi mind sauna. Sealt tagasi tull es leidsin kambri ukse ees mind ootava Mihkelsoni, kes mind hakkas kartser isse viima Kõksi korraldusel „kambrist omavoliliselt lahkumise päras t”. Ei aidanud mu seletused, et kambrist ei saa ju keegi omavolilisel t lahkuda ja et mulle tuli järgi kingsepatöökoja valvur. Siis palusin, et mind lastaks saunahigist jahtuda enne kartsakeldrisse viimist. K una Mihkelson sellega nõus polnud, nõudsin, et ta viiks mind arsti juurde . Arst dr Vahtrik kehitas õlgu öeldes, et minu seisukord pole takistu seks mu kartserisse saatmiseks.

Istusin kartseris seitse päeva. Selle aja lõppemise l mind kambrisse ei viidud, vaid abidirektor Birkan teatas, et vangladi rektor Kõks on mulle määranud seitsmepäevase lisakaristuse „administrats iooni käsule vastuhakkamise pärast”. Istusin ka selle aja ära. S ellega minu töölkäimine lõppeski. Ei tahtnud end enam Kõksi ees alandada uu te palvetega tööloa saamiseks.

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Foto: commons.wikimedia.org

Toimetas Maarja Aljas

VVAAII KKII VV AAJJ AASSTTUU EEEESSTTII SS,, VVII OOSSAA

Täna avaldame kirjastuse Grenader loal selleks korr aks viimase katkendi William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mille esmatrükk ilmus 1961. aastal New Yorgis. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoli itikast ja poliitikutest. Reedel, 3. jaanuaril aset leidnud ra amatuesitlusel Solarise Apollo raamatupoes Tallinnas, sõnas ajaloolane Mati Õun, et tema hinnangul on raamatus kirjeldatu ajalooliselt üsna täpne.

1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstanti n Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, teiste hulgas ka Artur Sir k ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte.

Seekord avaldame katkendi 1938. aasta valimistest r ääkivast peatükist, kus muuhulgas tuuakse välja valimispettused ning etteki rjutused ajakirjandusele, mis ilmselgelt ajakirjanduse vabadust piirasid.

UUE RIIGIKOGU VALIMISED

/—/

Uus valitsus esitas riigikogule esimese seaduseelnõ una kalandusseaduse. Selle suure sündmuse arutlemisel ( oli ju nüüd rahvaesindusele peale viieaastast vaikimist esmakor dselt antud tagasi seaduseandluse õigus) võttis esimese koja liige pro f Ants Piip sõna avalduse tegemiseks (24. mail 1938):

Selle Kalandusseaduse esitamine valitsuse poolt uue le rahvaesindusele esimeseks arutusobjektiks meenutab mulle elavalt ts aariaega. Kui tsaar oli lubanud kokku astuda esimesel Riigiduumal 27. april lil 1906, siis esitati sellele arutamiseks „Zakon o pratšesnoi imperatorsk ago Jurjevskago universiteta” (keiserliku Tartu ülikooli pesuköögi seadus).

„Kas valitsusel siis tõesti ei olnud riigikogule ar utamiseks anda mõnda elulisemat seadust?” küsis A. Piip ja kahetses, et seadused, mis on rahvale elulised, nagu trükiseadus, koosolekute seadus jt a nti dekreedi korras, lühikest aega enne riigikogu kokkutulekut. Samal ri igivolikogu koosolekul, 24. mail 1938, esines uue valitsuse peaminister Een palu 2-tunnise kõnega, milles ta andis ülevaate valitsuse poliitika põhijo ontest. Ta ütles muuseas („Päevaleht” 25. mai 1938):

Esinedes riigivolikogu ees praeguse valitsuse peami nistrina, ma ei saa teisiti rahuldada oma kohusetunnet, kui et avaldan sügavaimat tänu ja suurimat lugupidamist riigivanemale ja riigihoidjal e kui Eesti valitsuse möödunud viie aasta juhile, kes oma mõjuka autorite ediga, oskusega ja kindlusega on lahendanud eelnenud poliitilise ajajä rgu erilised ülesanded rahva valdava poolehoiuga (kiiduavaldused ). Samuti ma ei saa teisiti, kui avaldada kõige otsekohesemat tänu siin samas riigivolikogu ees sõjavägede ülemjuhatajale, kes oma kõrge autoriteed iga on olnud riigivanema

ja riigihoidja lähim kaaslane. Meie ‒ esimestena kriisi

läbi põdenud ja uuesti välja jõudnud parlamentliku korrani, ilma et oleksime tahtnud katsetada viimaseil aastail laialt viisiks olevat

autoritaarset valitsemist ‒ ei tarvitseks avaldada endi vahel nurisemist.

Ma ei vaidle parlamentliku riigikorra juures poliit ilis-

parteiliste vabaduste vastu, kuid pean teid veenma ‒ ärgem tehkem seda veel

kohe, ootame veel, aega on (vahelehüüe). Poliitilin e ühinemine võib toimuda eriseaduses ettenähtud alusel ja seni kui meie sell e seaduse vastu võtame on aega mõtelda, milline kord osutub meile kõige so bivamaks… Põhiseaduse sissejuhatavast osast kui ka põhiseaduslike võimude muust ehitusest tuleb järeldada, et riigikogul ei ole meie riigikorras en am primaarset, esijõulist seisukohta. Vabariigi valits us on nüüd kutsutud juhtivaks koostööks riigikoguga selle seadusandliku s töös. Tihedat sidet oma tegevuses tahab valitsus hoida riigivolikogu Ra hvarinde („Päevalehe” sõrendus) koosseisuga, keda rahvas on usaldanud saa ta riigivolikokku valdava enamusena.

Edasi kõneles Eenpalu veel pikalt ja laialt sellest , et on vaja rahva arvu kahekordistada, eesti kultuurist ja haridusest, koo likorraldusest, rahva usuelust, majandusest, õigusalast, tööprobleemist, tarvidusest ülemjuhataja tema kohale jätmiseks, elureformist jne. Kõne mõjus igavana, väljaarvatud mõned väljendused, mis panid muigama isegi Isamaali idu saadikud. Kõneledes elureformist ütles Eenpalu:

Meil ei peeta öörahu. Otsustav peab siin olema sead ustega määratud kord. Meie pidud ja ballid algavad hilja ja kestavad vara hommikuni. Meie restoranid on kaua avatud ja on viisiks seal istuda kaua. Perekondades samuti. Elu aga peaks seadma nii, et rahval oleks ö örahu.

See näide annab kujuka pildi selles, millise üksika sjalise, isegi perekonnaellu tungiva juhtimisega Eenpalu endale ku jutles uut valitsemissüsteemi, mis tema jutu järgi olevat parl amentlik (ühe parteiga), demokraatlik (ilma ühinemis- ja muude vabadusteta) ja vaba katsetest autoritaarselt valitsemiseks. Kuid ta igava kõne lõ pp on huvitav. Ta ütles:

Olles jõudnud lõpule tahan teatada, et valitsus ei küsi praegusel korral riigivolikogult ei heakskiitu oma seletusele ega ka kõnelemist (läbirääkimisi) sel puhul („Päevalehe” sõrendus). K ui valitsus oleks esimese uue Põhiseaduse valitsusena tulnud deklarat siooni või seletusega, siis oleks ta loonud pretsedendi, et pr esidendi poolt ametisse seatud valitsus vajab veel riigivolikogu kinnitamis t. Säärane kord aga ei leiaks meie Põhiseaduses alust ja selline pretseden di loomine tähendaks

korra seadmist, millel võivad olla konstitutsioonil iselt ebamäärased tagajärjed.

Nende sõnadega andis Eenpalu mõista, et presidendi poolt ametisse määratud valitsus ei vaja riigikogu usaldust ja et vältida kas või kaudseltki üles kerkida võivat usaldusmomenti riigi kogu poolt, pole valitsuse seletuse puhul riigivolikogu liikmeile lu batud mingit sõnavõttu. Sellest hoolimata palusid mitmed rahvasaadikud sõna . Kuid I koja esimees J. Uluots keeldus rangelt sõna andmast, isegi faktilis eks märkuseks, mida taotles J. Tõnisson. Selline uus kord valitsuse ja rahvaesinduse suhetes oli täiesti uudne. See ei põhjenenud mitte Põhisead usel, vaid selle meelevaldsel tõlgitsemisel, milleks Päts minevikus oli andnud nii halva eeskuju ja mida nähtavasti taheti jätkata.

Uue Põhiseaduse järele oli valitsuse tegelikuks juh iks peaminister, kelleks nüüd kogu vormi kohaselt oli saanud Eenpalu. Tema s uhted Pätsiga olid juba minevikus olnud täis hõõrumusi, olles mitmel puhul muutunud päris teravateks. Nüüd hakkas Päts tasapisi mõtlema, kuid as saaks Eenpalule jalga taha panna. Sellest kirjutab M. Raud („Kaks suurt”) :

President Päts soovis, et uut kurssi valitsuses hak kaksid teostama uued mehed. Vähemalt valitsuse eesotsas tahtis ta näha u ut meest, kes oleks vähem aktiivne ja rohkem vastaks uuele olukorrale. Sellest kõneles ta ka mõnele oma sõbrale. Valitsuse muutmine aga pidi toimuma ilma konfliktideta ja nagu iseenesest, nii et Eenpalul ei oleks põhjust solvumiseks. K. Päts teadis väga hästi, mis sugust rõõmuhõiskamist oleks see tekitanud valitsusevastastes ringkondades ja kui raskeks oleks läinud uue valitsuse seisukord, kui Eenpalu oleks j ärgnenud J. Teemantile opositsiooni. President ootas ja otsis parajat juhust. Ja kord ju ba paistiski see olevat nii kaugel. Kolm kindlat Pätsi pooldajat valitsuses : haridusminister A. Jaakson, majandusminister L. Sepp ja teedeminister N. Viitak otsustasid kiirustada valitsuskriisi. Nad leppisid kokku, et ü ks neist läheb Eenpaluga riidu ja esitab lahkumispalve ning et siis teised k aks kohe oma lahkumisega temale järgnevad. Nad arvasid, et kolme ministri äk iline lahkumine on küllaldaseks põhjuseks kogu valitsuse vahetuseks . Juhus tuligi. Riigieelarve arutamisel valitsuse koosolekul ütles K. Eenpalu minister Sepale teravuse. Sepp esitas jalamaid lahkumispalve . A. Jaakson ja N. Viitaks pidid oma palvetega järgnema järgmisel homm ikul. Kuid niikaugele asi ei läinud. L. Sepp võttis veel samal õhtul lahk umispalve tagasi. See sündis pärast pikemat läbirääkimist Eenpaluga. Mis nende vahel kõneldi, ei ole teada. Kuid valitsuskriis jäi tulemata.

J. Laidoner ja K. Päts Toompeal Riigikogu istungit esaali loožis.

Kalandusseadust arutava riigikogu mõlema koja kevad istungjärgu lõpetas Päts oma otsusega 11. juunil 1938. Sügisistungjärguks ku tsus Päts riigikogu kokku Põhiseaduse kohaselt oktoobrikuu teiseks teis ipäevaks, s.t 11. oktoobriks. Vahepeal oli Päts oma uues presidendi a metis teinud otsuse nr

188 ‒ 8. sept 1938:

Põhiseaduse § 144 esimese lõike ja Kaitseseisukorra seaduse 5 5 alusel kuulutan välja kaitseseisukorra kogu vabariigis ühe ks aastaks, arvates 12. sept 1938, kell 17.

Kuna Päts oli selle otsuse seekord saatnud ka riigi kogule, siis algasid seal kaitseseisukorra küsimuse arutlemisel elavamad läbirääkimised kui kalandusseaduse ümber. Riigivolikogu koosolekul 2. nov vaidles rahvasaadik O. Gustavson presidendi otsuse vastu, öeldes:

Kas on kuidagi moodi mõeldav, et rahvavalitsuslikku korda tõsiselt saab teostada siis, kui on tõkestatud kodanikkude aktiiv ne osavõtt riigielust, kui on keelatud poliitilised koosolekud, on tühista tud õigus ühineda poliitilistesse ühingutesse, on takistatud ametiühi ngute vaba tegevus, kui

avalikul arvamisel ‒ ajakirjandusel ‒ on keelatud arvustada valitsuse

tegevust? Kas on tõsises rahvavalitsuslikus riigis mõeldav, et keelatakse tuua ära kirjeldusi isegi riigikogu koosolekute koh ta? Kui see poleks liiga kurb, võiks naerda säärase kurioosumi üle. Need ei ole sugugi juhuslikud nähted, vaid need on selle süsteemi paratamatud süm ptoomid, mida peaminister oma kõnes Isamaaliidu üldkoosolekul enn e riigikogu kokkuastumist nimetas „juhitavaks demokraatiaks”. K as ei olnud nõnda, et Vene Riigiduuma koosolekuist võisid ajalehed täiest i vabalt avaldada kirjeldusi, meil aga riigikogu koosolekuist mitte? Kus on meil niisugused ajalehed nagu omaaegsed vene lehed „Russkoje Slovo” , „Russkie Vedomosti” ja teised, kes survele kiuste siiski suutsid kõrgel ho ida vaba sõna võitluslippu?

Ka Ants Piip vaidles kaitseseisukorra kui „universa al surveabinõu” vastu. Ta ütles: „Meie võtsime uue Põhiseaduse vastu ja ku i meie nüüd ei leia võimalusi seda Põhiseadust rakendada, siis ei ole s ee õige juba Eesti riikliku prestiiži pärast.”

Kibestunult ja julgelt ütles Jaan Tõnisson oma arva muse kaitseseisukorra pikenduse kohta:

Valitsuse esindajad ei ole ette toonud mitte ühtain ust tõsist põhjust kaitseseisukorra kehtima jätmiseks. Mitte ainust! Ü ks valitsusvõimu teostajatest ütles, kui seletasin: ärge arvake, et te saate inimesi nende

kodanikuõigustes maha suruda ‒ ta ütles: „Küllap harjuvad.” Meie vaikivasse

olekusse pandud rahvas karjub suletud suul. CUM TAC ENT CLAMANT (karjuvad vaikides). Kuigi ta peab vaikima, aga kas meie rahv as võtab omaks seda, mida siin tehakse ja tahetakse jätkata teha? Ja kas need, kes sellest kord

peavad aru andma meie rahvale ‒ kas need siis saavad nii kergesti selle

aruandmisega valmis? Meil peab kehtima demokraatlik kord. Meie peame Eestis elada võima elu, mis on elamise väärne ja mitte orj aelu.

Kaitseseisukorra pikendamise vastu kõnelesid peale O. Gustavsoni veel teisedki sotsialistid: Leopold Johanson ja Aleksand er Oinas. Teatavasti oli Päts oma diktatuuri kogu aeg teostanud kokkuleppel sotsialistidega ja sellepärast on küllaltki tähelepanuväärne see esmak ordne oponeerimine Pätsi režiimile. Kuid vaatamata kriitikale ja opositsioon ile kinnitati Pätsi kaitseseisukorra pikendamise otsus rõhuva enamusega .

Pilt riigikogu mõlemast kojast oli üldiselt sama, k ui seda oli olnud Rahvuskogu. Valdav automaatne enamus kiitis igat va litsuse sammu ja nägi sellises „jah ja aamen” ütlemises oma kutsumust (RA ISON DETRE). Käputäis opositsiooni kuuluvaid tõstis küll niipalju häält k ui sai, kuid kõik see osutus sõna tõelises mõttes „hüüdjaks hääleks kõrbe s.” Säärase monotoonse pildi jälgimine riigikogu protokollidest ei paku mõnu ühelegi demokraadile. Seepärast pole m õtet enam peatuda riigikogu järgneva tegevuse kirjeldamisel. Ülevaate riigikogu moodustamise viisidest, seal valitsevatest olukorda dest, sõnavabaduse tõkestamisest annab Jaan Tõnissoni kõne, mille ta 1 3. nov 1938 pidas oma valijatele „Vanemuise” saalis Tartus. Kõne tekst on pärit K. R. Pusta eraarhiivist. Tõnisson ütles:

Riigivolikogu valimiste tulemusi ei suutnud muuta p rotestid, nagu neid esitati Tartumaal, samuti Võrumaal, Pärnumaal ja te isal seesugustes valimisringkondades, kus kandidaadid olid üles seat ud ka vastasrinna poolt ja kus oli seadusliku korra rikkumisi. Abja-Kariste valimisringkonnas, kuhu valimiste peakomitee oli asja uurima saatnud kohtun iku, avastati valimissedelite võltsimine. Mille järele riigivolik oguse läks vastasrinna kandidaat. Samasugune võltsimine avastati Pärnumaal , mis ka andis võimaluse vastasrinna kandidaadi pääsemiseks riigivolikokku. Paljud mehed , kes riigivolikokku pääsesid just vastasrinna häältega, kasutasid valij ate usaldust kurjasti Nii juhtus Valgas, Võrus, Petseris, Viljandimaal, P õltsamaal, Pilistveres, Lihulas, Hiiumaal ja teistes valimisringkondades. K ui nad olid valitud, siis leidsid nad riigivolikogus kähku tee valitsuse Rahvarinde ridadesse. Neist võib ütelda niipalju, et meie inimestel vahel otsustavad kasuhuvid ja oportunistlikud kaalutlused ideaalide ja põhimõtete asemel. Samuti on ka poliitilise julguse puudus ja sõltuvus võimudest lo omulikkudeks kaasnäheteks vaikival ajastul.

Töö riigikogus algas juhtimise tähe all valitsuse p oolt ja valitsuse poliitika suunas. Peaminister esitas ainult teadaan de, mida rahvaesindus võis vaikides ära kuulata, ilma et oleks lubatud sõ na võtta. Rahvarinne oma 65 häälega härra August Jürima juhtimisel kandis ho olt üldise korra kujundamise eest. Riigivolikogus on vaja vähemalt 1 6 häält, et esitada seaduseelnõusid ja vähemalt 20 häält, et esitada ar upärimisi valitsusele. Vastasrinnal on ainult 15 häält.

Amnestiaseaduse arutamisel sai enamuse poolt esitat ud nõue, et karistusest vabanenud võivad endiseid aukraade ja aumärke tagas i saada ainult erilise palve peale presidendile. Selle vastu kaitsesime me ie seisukohta, et kui juba kustutada ja unustada karistused, siis tuleb ilma erilise palveta ja alanduse avaldust nõu dmata tagasi anda ka aukraadid ja aumärgid. Riigivolikogu enamus aga ei tahtnud sellest teada. Nähtavasti püüti siin rahuldust anda presidendi isi klikule tahtele.

Üks tähtsamatest küsimustest, mis lõi pineva õhkkon na sügishooaja algul, oli presidendi dekreediandluse küsimus, mis esile k erkis kaitseseisukorra arutamisel. Valitsuse nõuandja ja teiste valitsuse esindajate seletuste järele ei olevat presidendi dekreedid enam mitte ha rilikud dekreedid, vaid nüüd olevat meil dekreet saanud eriliseks subsidaar se või asendava loomuga seadusandlikuks aktiks. Nende seletuste järele tule b välja, et president võib dekreeti anda ilma et sellele dekreedile oleks vaja rahvaesinduse kinnitust. Meie kaitsesime kindlasti seisukohta, et riigikogu peab presidendi dekreetide kohta oma kinnitava või tagas ilükkava otsuse tegema. Kahjuks jäime meie vähemusse 65 hääle ees.

On juba palju kõneldud, kuidas valitsuse propaganda talitus ajakirjandust oma kanna all hoiab. Kuulake, missuguseid juhtnööre see asutus, mis seisab

peaministri käsu all, annab ajakirjandusele: Käsk 27. okt. 1936: Ei tohi avaldada sõnumeid üliõp ilaste meeleavaldustest Tartus;’ „ 30. okt. 1936: Ei tohi nimetada isamaaliit lasteks isikuid, kes teevad valimiste eeltöid; „ 2. nov. 1936: Ei tohi kirjutada end. riigi vanemate märgukirjast K. Pätsile; „ 12. dets. 1936: Tuleb kirjutada õhutavaid artikleid Rahvuskogu valimistest osavõtuks; „ 18. dets. 1936: Peaministri isiklik korral dus, et ei tohi kirjutada küsimustest, kas Põhiseadus läheb rahvahä äletusele või mitte; „ 9. okt. 1937: Keeld A. Sirki surmakuulutus e avaldamiseks. Sirki matuste puhul Helsingis kästi Soome valitsuse kohta kirjutada arvustavalt. 27. okt. Päts saatis protestinoodi Soome valitsusel e. „ 31. dets. 1937: Rahvarinde kohta ei tohi k irjutada arvustavalt. Ei tohi tekitada vastasrinnale sümpatiseerivat muljet; „ 30. jaan. 1938: Vastasrinna kandidaadist v õib avaldada ainult üks kord tema lühike elulugu pildiga. Rahvarinde kandid aati võib kiita niipalju kui süda soovib; „ 4. veebr 1938: Jaan Tõnissoni nime avaldam ine ühenduses poliitiliste sündmustega on keelatud; „ 1. märts 1938: On keelatud avaldada teatei d valimistel ilmsiks tulnud korrarikkumiste kohta. Võib kirjutada ainult seda, mis propagandatalitus annab. Pärnumaa valimisvõltsimise st ei tohi kirjutada. „ 8. märts 1938: Valimisringkondade protesti dest ei tohi ühtegi sõna kirjutada; „ 24. apr. 1938: On keelatud arvustav kirjut amine maakonna- ja linnaseadusest, trükiseadusest ja üldse kõikidest d ekreetidest; „ 13. mai 1938: Ei tohi kirjutada katsetest riigivolikogus esitada arupärimisi valitsusele.

J. Tõnisson ütles oma kõne lõpus:

Kõik väited, mis meile ette tuuakse kaitseseisukorr a õigustamiseks, ei kanna välja mingit arvustust, seepärast, et me peak sime praegu olema normaalolukorras. Meil peab praegu maksma demokraat lik kord. Meie ei tohi elada olustikus, kus sunnitakse iseendid alandama j a oma õigusi ära andma.

J. Tõnissoni pikk kõne, millest on tsiteeritud vaid mõned väljavõtted, käsitleb ka tema võitlust kaitseseisukorra vastu ri igikogu üldkomisjonis. J. Laidoner ja tema mõttekaaslased tõid üldkomisjon is kaitseseisukorra kaitseks ette ainsa põhjusena äreva rahvusvahelise olukorra. Mõistagi oli Tõnissonil kerge ümber lükata seda välispoliitilist ettekäänet, mille taha oli peidetud valitsejate tahe riigi siseelulise sur ve jätkamiseks. Tõnissoni kõnes loetletud pikast propagandatalituse käskudest ajakirjandusele olen tsiteerinud vaid üks ikuid ja iseloomustavamaid. Kuid see on küllaldane, et näida ta, kuidas teostati kontrolli eesti avaliku arvamise üle.

Lühidalt: vaikiv ajastu kestis edasi vaatamata uue Põhiseaduse jõustumisele ja rahvaesinduse tööle asumisele. J. Tõnissonil oli õigus kui ta oma kõnes ütles, et kogu selle ebanormaalse olukorrale lisand us veel alandus: kästi kiidukoorides ülistada korda, mida rahvas põlgas ja kummardada inimeste ees, kes olid kaotanud tema silmis lugupidamise.

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Fotod: raamatust

Toimetas Mariann Joonas