1

Maaettevõtluse bürooPõllumajandusministeerium

22.05.2014

2014

Valdade ettevõtete

dünaamika,2007-2013

SISUKORD

1. Kasutatavad mõisted…………………………………………………...…………....3

2. Üldosa…….…………………………………………………………………………4

3. Valdade ettevõtete dünaamika ja ettevõtlusaktiivsus ................................................14

4. Valdade ettevõtted majandussektorite järgi………………………...........................19

5. Valdade ettevõtted töötajate arvu järgi…………………………………………….21

6. Kokkuvõtteks………………………………………………………………………23

2

1. KASUTATAVAD MÕISTED

Statistiline profiil - majanduslikult aktiivsete üksuste kogum, mida Statistikaametkasutab alusena majandusstatistika koostamisel.

Äriühingud – täis-, usaldus- ja osaühingud, aktsiaseltsid ning tulundusühistud.

Kontsern – juriidiliselt või finantsiliselt seotud ettevõtete assotsiatsioon, kuhu kuuluvad emaettevõte ja tema otseselt või kaudselt kontrollitavad ettevõtted.

Tegevusala — ettevõtte põhitegevusala, määratletud Eesti majanduse tegevusaladeklassifikaatori (EMTAK) järgi.

Ettevõtlusaktiivsus – statistilisse profiili kuuluvate majanduslikult aktiivsete ettevõtete(äriühingud ja füüsilisest isikust ettevõtjad) arv 1000 elaniku kohta.

Majandususaldusindeks - Euroopa Komisjoni poolt avaldatav töötleva tööstuse,jaekaubanduse, ehituse, teeninduse ja tarbijate sesoonselt silutud kindlustundeindikaatorite koondnäitaja (100 = pikaajaline keskmine 1990-2012).

THI – tarbijahinnaindeks.

Primaarsektor (esmasektor) – põllumajandus, jahindus, metsamajandus ja kalapüük.

Sekundaarsektor (töötlev) – mäetööstus, töötlev tööstus, elektrienergia-, gaasi- javeevarustus ning ehitus.

Tertsiaarsektor (teenindav) – hulgi- ja jaekaubandus, hotellid ja restoranid, veondus,laondus ja side, finantsvahendus, kinnisvara rentimine ja äritegevus, avalik haldus jariigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, muuühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus.

Sisemajanduse koguprodukt (SKP) - riigi residentide toodetud lisandväärtuste summakogu rahvamajanduse ulatuses, millele on lisatud neto-tootemaksud. Residentidekspeetakse üksusi, mis osalevad riigi majandusterritooriumil majandustegevuses vähemaltaasta jooksul.

Lisandväärtus – rahvamajanduse arvepidamise süsteemi SNA (System of NationalAccounts) tootmismeetodil arvutatakse toodangu ja vahetarbimise vahena rahalisesväärtuses.

Netolisandväärtus (NLV) = kogutoodang – vahetarbimine + toetused (v.ainvesteeringutoetused) – maksud– kulum.

OECD - Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon.

Konkurentsivõime OECD defineering - ettevõtete, tööstuste, regioonide, riikide võimetoota stabiilselt võimalikult kõrget kasumit ja pakkuda töökohti, olles samal ajal nähtavrahvusvahelises konkurentsis.

3

NUTS3:

NUTS3 regioonid Eestis:

Nomenclature des Unités Territoriales Statistiques – EUROSTATi kasutatav regioonide hierarhiline klassifikatsioon; III tase (ESA 2013)

Põhja-Eesti: Harjumaa;Kesk-Eesti: Järva-, Lääne-Viru- ja Raplamaa;Kirde-Eesti: Ida-Virumaa;Lõuna-Eesti: Jõgeva-, Põlva-, Tartu-, Valga-, Viljandi- ja Võrumaa;Lääne-Eesti: Hiiu-, Lääne-, Pärnu- ja Saaremaa

2. ÜLDOSA

EUROSTAT-i avaldatud andmete kohaselt moodustasid mullu Euroopa Liidu riikidest just Eestis kõige väiksema osa tööhõivest ettevõtjad – 8,3% kõigist töötajatest1. Analoogsel tasemel oli Luksemburg (8,4%) ja Taani (8,9%). Keskmiselt moodustasid Euroopa Liidus ettevõtjad tööhõivest 15%. Kõrgeim oli näitaja Kreekas (31,9%), Itaalias (23,4%) ja Portugalis (21,1%).

Nii EUROSTAT-i kui ka Eesti Statistikaameti analüütikute hinnangul tuleneb suur riikidevaheline erinevus väikepõllumeeste arvel, keda lõunapoolsetes riikides on tunduvalt rohkem.

Kokku oli 2010. aastal Eestis 100 216 aktiivselt tegutsevat ettevõtet, nendest põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi tegevusalal 12 516. Võrreldes 2005. aastaga on ettevõtete üldarv suurenenud 1,5 korda (34 854 ettevõtte võrra), samas põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi tegevusalal ainult 2 139 ettevõtte võrra ehk 1/5.

Alates 2010. aastast põhinevad kõik FIE-de andmed statistilises profiilis Äriregistril. Enne 2009. aastat pidid FIE-d, kelle käive oli suurem kui 250 000 krooni aastas, registreerima ennast Äriregistris. FIE-d, kelle käive oli alla selle, olid registreeritud ainult EMTA maksukohustuslaste registris. Statistikaameti andmebaasis esitatud andmed ettevõtete kohta haldusüksuse alusel enne 2010. aastat ei sisalda maksukohustuslaste registris registreeritud FIE-sid. Seega 2010. aastal lisandusid maksukohuslaste registrist Äriregistrisse ümberregistreeritud majanduslikult aktiivsed füüsilisest isikust ettevõtjad, mistõttu ettevõtete üldarvu juurdekasv oli eelnenud aastatega võrreldes kiirem. Selle nõude tõttu lakkas aga kolmandik FIE-sid tegutsemast ja see mõjutas tegutsevate majandusüksuste koguarvu.

2011. aastal oli kokku 103 833 ettevõtet, mis on eelmise aastaga võrreldes 3,6% rohkem. Neist oli maaettevõtteid 36 031 ehk 34,7%. 2011. aastal oli ettevõtete arvu juurdekasvu määr eelmise aastaga võrreldes kogu Eestis ja maapiirkonnas sisuliselt võrdne – vastavalt 3,6% ja 3,7%.

1 Allikas: http://www.e24.ee/1262474/eestis-oli-mullu-euroliidu-riikidest-vahim-ettevotjaid.

4

Tegevusaladest kasvas ettevõtete hulk kõige rohkem info ja side tegevusalal − 14%. Taastuma hakkas ka ehitusettevõtlus. Kui veel 2009. aastal vähenes ehitusettevõtete arv 4%, siis 2010. aastal juba kasvas 2% ja 2011. aastal lisandus veel 6%.

Omaniku liigiti on proportsionaalselt kõige enam lisandunud välisomandis olevaid ettevõtteid.Aastatel 2007–2009 välisettevõtete arvu suurenemine aeglustus. Kui 2009. aastal oli kasv vaid 3%, siis 2010. aastal 4% ja 2011. aastal hoogustus juba 12%-ni. Eesti eraomandis olevaid ettevõtteid lisandus mullu 3%. Riigiettevõtete ja kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv on viimastel aastatel olnud üsna stabiilne. 2011. aastal riigiettevõtete arv suurenes nelja võrra, omavalitsusettevõtete arv vähenes kahe võrra.Aastatel 2009 ja 2010 vähenes suurettevõtete arv majanduskriisi tõttu tunduvalt, vastavalt 12% ja 16%. 2011. aastal aga nende arv juba kasvas 11% − lisandus 16 vähemalt 250 töötajaga ettevõtet. Töötleva tööstuse valdkonna suurettevõtete arv kasvas üle viie võrra.Erinevalt 2009. ja 2010. aastast kasvas ettevõtete arv ka teistes töötajate arvu suurusrühmades, kuigi mitte nii palju kui suurettevõtete arv. Nii nagu suurettevõtete hulgas kasvas ka alla kümne töötajaga ettevõtete hulgas enim info- ja side tegevusala ettevõtete hulk – 14% ehk veidi üle 500 võrra.Ettevõtete arv kasvas kõikides maakondades, v.a Valga maakonnas, kus see vähenes 27 võrra.Kõige enam lisandus 2011. aastal ettevõtteid Harju maakonnas – 5% ehk üle 2 500 ettevõtte. Järgnes Tartu maakond ligi 5% kasvu ehk 500 ettevõttega, seejärel Saare, Hiiu ja Jõgeva maakond.

E-äriregistri teabesüsteemi andmetel registreeriti 2013. a äriregistris 19 166 uut ettevõtet, mis on 577 võrra rohkem kui eelneval aastal. Registreeritud ettevõtetest 14 220 on osaühingud, 21 aktsiaseltsid ja 2200 füüsilisest isikust ettevõtjad. Ilma kohese osakapitali sissemakseta asutati 9927 osaühingut ehk ca 70% kõigist osaühingutest. See võimalus sobib eriti hästi pisiettevõtlusega alustamisel. 2011. a oli Eestis kokku 103 833 aktiivset ettevõtet, mis on eelmise aastaga võrreldes 3,6% rohkem. 2012. ja 2013. a vastavad arvud olid 108 884 ja 112 760 ettevõtet ning 4,9% ja 3,6%.Neist oli valdade ettevõtteid 2011. a 34 973 ehk 33,7%, 2012. a 36 347 ehk 33,4% ja 2013. a 38 008 ehk 33,7%.

Kontsernidesse koonduvate ettevõtete arvu kasv 2010. ja 2011. aastatel aeglustus. 2010. aastal vähenes majanduslikult kehvemates oludes ettevõttegruppide huvi uute tütarettevõtete loomise vastu. Kuigi 2011. aastal olud paranesid, suhtuti tegevuse laiendamisesse endiselt ettevaatlikult ja kontserniettevõtete arv kasvas alla 1%. Nii oli ettevõttegruppide koosseisus 2011. aastal 9 363 üksust ehk 8,7% majanduslikult aktiivsete üksuste kogumist − veidi vähem kui aasta varem, kui kontsernidesse oli koondunud 9,2% üksustest. Samal ajal andsid need ettevõtted 62% Eesti ettevõtete müügitulust ja neis leidis rakendust 34% kõigist hõivatuist. See näitab, et kontsernidel oli Eesti majanduses oluline roll ka 2011. aastal. Kontsernide tööhõive pöördus pärast kaks aastat kestnud langust taas kasvule – ettevõttegrupid hõivasid 2011. aastal ligi 5% enam töötajaid kui 2010. aastal.

Väliskapitali kontrolli all olevate ettevõttegruppide koosseisus tegutses 2011. aastal 27% kõigist kontserniüksustest ja neis töötas 47% kõigist kontsernides hõivatud isikutest. Kontsernide kogumüügitulus oli väliskontsernide osatähtsus 50%.Eesti kontsernides oli kõige rohkem kinnisvara- ja kaubandusettevõtteid, väliskontsernides aga kaubandus- ja tööstusettevõtteid. Traditsiooniliselt olid Eesti majanduses enim esindatud Soome ja Rootsi kontsernid, mille kontrolli all oli vastavalt 611 ja 310 Eesti ettevõtet. Kolmandal kohal olnud Ameerika Ühendriikide kontsernide koosseisus tegutses 173 Eesti ettevõtet.

5

Statistikaameti andmetel alustas Eestis 2012. aastal oma tegevusega 350 kontserni ning tegutsevate kontsernide arv kasvas aastaga 6%. Eestis tegutsevast 5 815 kontsernist olid 66% Eesti kapitali kontrolli all. 2013. a alustas tegevust 278 Eesti kapitalil põhinevat kontserni, 14 Leedu kontserni,11 Läti kontserni, seitse Norra kontserni, viis Briti Neitsisaarte ja Rootsi kontserni ning neli Hollandi kontserni.Kõige rohkem tegutses Eestis kontserne hulgi- ja jaekaubanduses, nende arv kasvas aastaga 7,5% 1298 kontsernini.

RM-i hinnangul kasvas Eesti SKP aastatel 2005–2006 oluliselt kiiremini, kui majanduses olemasolevaid ressursse arvestades oleks kohane olnud, tekitades olulisi tasakaalustamatusi. Kriisieelsel perioodil võis Eesti majanduse jaoks pidada jõukohaseks ca 6% majanduskasvu, kuid tegelikkuses ulatus see kohati üle 10%. Kasv tugines nii kiirel välisraha sissevoolul kui ka kohalike majandusagentide üleüldisel optimismil, mis paisutas sisenõudluse oluliselt suuremaks kogutoodangust ja sissetulekutest.

2008. aasta sügisel puhkenud globaalne finantskriis võimendas alanud majanduse tsüklilisest käitumisest tulenevat majanduslangust veelgi. Majanduslanguse põhi jäi 2009. aasta III kvartalisse ja IV kvartali SKP oli eelmisest kvartalist juba 1% võrra suurem. Eesti majanduse üldist olukorda iseloomustab joonis 1, kus on esitatud SKP muutused.

Joonis 1. SKP taseme muutused 2003 - 2014, %

Allikas ja joonis: Rahandusministeerium

SKP aastased muutused pöördusid positiivseks 2010. aasta teises kvartalis ning mulluseks majanduskasvuks kujunes 3,1%. Kogu 2010. aasta jooksul kasvutempo kiirenes ning kogutoodangu kasv ulatus 2011. aasta esimesel poolel 8,5%-ni ning aasta kokkuvõttes 7,6%-ni. Majanduskasv tugines ekspordil, mille kasvutempo kiirenes märgatavalt, panustades kasvu 27 protsendipunkti.

Sisemajanduse koguprodukt kasvas 2012. aastal varasema aastaga võrreldes 3,2%. Eesti majanduskasv sõltub oluliselt välisnõudlusest, kusjuures peamised eksportijad on töötleva tööstuse ettevõtted. Eelmisel kahel aastal oli kõige tähtsamaks SKP kasvu eestvedajaks töötleva tööstuse tegevusala lisandväärtuse suurenemine. 2012. aastal pidurdas töötlev tööstus aga SKP kasvu oluliselt, olles enim mõjutatud arvutite, elektroonika ja optikaseadmete ning toiduainete tootmise tegevusalade lisandväärtuste kahanemisest. Negatiivselt panustasid 2012. aastal majanduskasvu veel kinnisvaraalase tegevuse ning mäetööstuse tegevusala lisandväärtused. Kinnisvaraalase tegevuse lisandväärtus jooksevhindades küll kasvas, kuid hinnakasvust tingituna langesid püsivhinnad.

6

-20-15-10

-505

10152025

THISKP reaalkasv SKP nominaalkasv

Kriisi põhi on läbitud ning RM-i prognoosi kohaselt languseelsele SKP reaalsele tasemele jõuame tagasi 2015 a. SKP reaalkasvuks 2013. aastal oli 0,8% ja 2014. aasta kasvuks oodatakse 2,0% ning järgnevaks 3,5% (RM-i 2014. aasta kevadine majandusprognoos). Majanduskasvu vedajaks jääb k.a sisenõudlus, kuid oodatakse ekspordi mõju suurenemist. Aastatel 2015-2016 on prognoositav majanduskasvu oluline suurenemine koos välisnõudluse tugevnemisega.Tarbijahindade (THI) tõus alaneb 2013. a 2,8%lt 2014. a 1,4%ni ning kiireneb 2015. a taas 2,7%ni. Euroopa Komisjoni kevadprognoos2 osutab nii Eesti kui ka Euroopa Liidu majanduse jätkuvale elavnemisele pärast languse lõppemist aasta tagasi. 2014. aastal peaks SKP reaalkasv ulatuma Eestis 1,9 protsendini, ELis 1,6 ja euroalal 1,2 protsendini. 2015. aastal peaks Eesti SKP veelgi suurenema 3,0 protsendini. Komisjon märgib, et Eesti majanduse riskiks on palgakasv, mis võib hakata mõjutama konkurentsivõimet ning ettevõtete investeerimisvõimet.

2.1. Majandususaldusindeks ja konkurentsivõime

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) andmetel oli majandususaldusindeks (1990-2010 =100), millega mõõdetakse ettevõtete ja tarbijate meelestatust, minimaalsel 62 punkti tasemel 2009. aasta esimeses kvartalis ja on sellest ajast alates järjest suurenenud. 2010. aasta III kvartalis oli see näitaja 107 punkti tasemel ehk parem indeksi 2007. aasta III kvartali tasemest (104).

Joonis 2. Majandususaldusindeks, 1993-2014

Allikas ja joonis: Eesti Konjunktuuriinstituut.

Konjunktuuriinstituudi 2011. aasta III kvartali ülevaatest nähtub, et majandusprobleemide raskusaste on aastaga arvestatavalt langenud. Olukord on ekspertide hinnangul varasemast helgem riigi majanduspoliitika, nõudluse, tööpuuduse ja rahvusvahelise konkurentsivõime osas. Varasemast negatiivsemat mõju avaldas aga kõrge inflatsioon ning vajaliku tööjõu puudus.

Euroopa Komisjoni poolt 27. septembril 2012 avaldatud andmetel oli Eesti majandususaldusindeks3 septembris pikaajalise keskmise (=100) suhtes 100.6 punkti, mis on

2 EK kevadprognoos: Eesti majandus jätkab elavnemist, kuid risk on palgakasv. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/ek-kevadprognoos-eesti-majandus-jatkab-elavnemist-kuid-risk-on-palgakasv.d?id=68607211

3 Euroopa Komisjoni poolt avaldatav töötleva tööstuse, jaekaubanduse, ehituse, teeninduse ja tarbijate sesoonsel jaekaubanduse, ehituse, teeninduse ja tarbijate sesoonselt silutud kindlustunde indikaatorite koondnäitaja (100 = pikaajaline keskmine 1990-2012).

7

1.7 punkti madalam kui augustis. Kindlustunne (sesoonselt silutud andmetel) tõusis kaubanduses ja ehituses ning langes tööstuses, teeninduses ja tarbijatel.

Euroopa Liidus tervikuna majandususaldusindeks septembris 2012 langes (-0.9 punkti). Majandususaldusindeks oli juulis 89.0, augustis 87.0 ja septembris 86.1. Ka euroalal majandususaldus langes (majandususaldusindeks oli juulis 87.9, augustis 86.1 ja septembris 85.0).Euroopa suurriikidest teatas olukorra halvenemisest Prantsusmaa (indeksi langus 1.6 punkti), Saksamaa (-1.1 punkti) ja Itaalia (-0.1 punkti) ning paranemisest Hispaania (tõus 1.3 punkti) ja Suurbritannia (0.4 punkti).Septembris oli majandususaldusindeks üle ajaloolise keskmise vaid Lätis, Eestis ja Rootsis. Kõige halvem on olukord Küprosel (67.9), Sloveenias (73.3), Portugalis (74.1) ja Kreekas (76.1).Majandususaldus tõusis Leedus (indeks 99.3, tõus kuuga 1.3 punkti), Soomes (indeks 91.7, tõus kuuga 1.0 punkti) ja Lätis (indeks 104.3, tõus kuuga 0.2 punkti) ning langes Rootsis (indeks 100.0, langus kuuga 0.7 punkti).

Euroopa Komisjoni poolt avaldatud andmetel on Eesti majandususaldusindeks4 märtsis 2014 pikaajalise keskmise (=100) suhtes 102.6 punkti ja see on 1.1 punkti halvem kui veebruaris.Euroopa Liidus tervikuna ja euroalal majandususaldus paranes. EL majandususaldusindeks oli märtsis 105.3 ja tõus kuuga oli 0.3 punkti, euroalal oli indeks 102.4 ja tõus kuuga 1.2 punkti. Majandususaldus on nüüd üle aasta kuust-kuusse paranenud.Majandususaldus on kõrge Ungaris (117.9), Suurbritannias (112.8), Saksamaal (107.5). Majandususaldus on madalam Soomes (93.3), Küprosel (93.5), Prantsusmaal (96.6), Kreekas (97.5).Eestile oluliste ekspordimaade majandususaldus oli heal tasemel. Nii oli majandususaldus Saksamaal 107.5 (tõus kuuga 0.4 punkti), Leedus 105.8 (tõus kuuga 0.2 punkti), Lätis 104.1 (langus kuuga 1.9 punkti), Rootsis 105.8 (langus kuuga 0.7 punkti). Soomes on majandususaldus pikaajalisest keskmisest olulisel madalamal tasemel (93.3) ja langus viimase kuuga jätkus. Soomes halvenes nii tööstuse, teeninduse, kaubanduse kui ehitussektori kindlustunne, vaid tarbijate kindlustunne natuke tõusis (kuid on alla pikaajalist keskmist).

Üksikasjalikumalt saab majandususalduse andmetega tutvuda EKI kodulehel eki@ki.ee. Sesoonselt silutud andmed leiab Euroopa Komisjoni kodulehelt:http://ec.europa.eu/economy_finance/db_indicators/db_indicators8650_en.htm

Ettevõtete konkurentsivõime kasvu takistab ennekõike vajalike töötajate puudus, tõdes ka 12% tööstusettevõte juhtidest. 45% tööstusettevõte hinnangul takistab nende mahtude suurendamist peamiselt kasin nõudlus, 9% arvas, et takistuseks on seadmete ja materjalide puudus. Majanduse arengut pidurdavad ka kõrge sotsiaalmaks ja mõned liiale viidud aktsiisid, nagu elektri- ja kütuseaktsiis. Eesti majandususaldusindeks on EL-i keskmise lähedal, olles parem Lätist ja Leedust.

Septembris 2012 avaldatud Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum) riikide globaalse konkurentsivõime raportis on näha, et Eesti sel aastal ei suutnud säilitada oma 33 kohta ja langes ühe koha võrra 144 riigi seas. 2013-2014 konkurentsivõime raporti kohaselt on Eestil 32 koht 148 riigi seas. Liidrina püsis jätkuvalt Šveits, teiseks on tõusnud oma

4 Euroopa Komisjoni poolt avaldatav töötleva tööstuse, jaekaubanduse, ehituse, teeninduse ja tarbijate sesoonselt silutud kindlustunde indikaatorite koondnäitaja (100 = pikaajaline keskmine 1990-2013). Eesti andmed kogub ja edastab Eesti Konjunktuuriinstituut. http://www.ki.ee/wordpress/?p=1865

8

paindliku ja pikavaatelise majanduspoliitika najal Singapur ja kolmandal kohal on Soome, neljandal Saksamaa ja kuuendal Rootsi. Seega meie elame väga konkurentsivõimelises piirkonnas. Meie peamistest kaubanduspartneritest peale Soome, Rootsi ja Saksamaa, kes kõik on esikümnes, omab Leedu 48. kohta, Läti 52. kohta ja Venemaa 64. kohta.

Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõime arvestus tugineb 12 sambal. Raportis kajastatud Eesti positsioonid sammaste lõikes on toodud tabelis 1 (võrdluseks toodud eelmise aasta tulemused).

Tabel 1. Eesti positsioonid sammaste lõikesSammas (tegur) Koht alamtabelis Punkte (max=7)

2012 2013 2012 2013Institutsioonid 30 27 4,94 4,90Infrastruktuur 41 40 4,72 4,70Makromajandus 20 22 6,01 5,89Tervishoid ja põhiharidus 27 29 6,21 6,22Kõrgharidus ja koolitus 25 30 5,17 5,22Kaubaturgude efektiivsus 31 30 4,73 4,73Tööturu efektiivsus 10 12 5,11 5,03Finantsturgude areng 39 35 4,51 4,59Tehnoloogiline kirjaoskus 25 29 5,29 5,20Turu suurus 96 99 2,98 3,06Äritegevuse arengutase 51 51 4,20 4,26Innovatsioon 30 41 3,93 3,89Allikas: The Global Competitiveness Report 2012-2013

Eeltoodust nähtub, et Eesti konkurentsivõime suhteliseks tugevuseks 2013 aastal on tööturu efektiivsus (12. koht), makromajandus (22), institutsioonid (27), tehnoloogiline kirjaoskus (29), tervishoid ja põhiharidus (29). Nõrgad küljed on turu väiksus (99 koht), äritegevuse arengutase (51), innovatsioon (41) ja infrastruktuur (40). Eesti on oma positsiooni aasta võrdluses tugevdanud kolmandiku (4) sammaste osas ja seitsme samba osas (58%) on positsioon nõrgenenud.

Raportist selgub, et Eesti ettevõtjatele on tulevikku vaatavalt suurimaks probleemiks saanud sobivate oskuste-teadmistega tööjõu kättesaadavus, seda samas üldise suhteliselt kõrge tööpuuduse tingimustes. Seejuures on kasvanud ettevõtjate osatähtsus, kes vajaliku tööjõu leidmist suurimaks konkurentsivõime takistuseks peavad – 2010. a 12%-lt 2012. a 20%-ni.

Siin peaks täpsustama, et probleem pole mitte lihtsas oskustööjõu puuduses vaid selles, et oskustööjõud ei ole nõus müüma oma oskusi-teadmisi 400…500 euro suuruse kuupalga eest ja eelistab töötada riikides, kus makstakse tööjõule inimväärset palka (näiteks Soomes ligilähedalt 2 500…3 300 eurot: liinibussi juht 2 633, ehitaja 2 565, meditsiiniõde 2 817, tootearendaja 3 312, tuletõrjuja 2 908, õpetaja 3 417) ja on paremad töö- ja olmetingimused ning sotsiaalsed garantiid.

9

Helsingi ülikoolis 2009. aastal valminud doktoritöö järgi otsivad välisfirmad Eestist ainult odavat ja paindlikku ehk ametiühinguid pelgavat lolli tööjõudu. Eestis kehtestatud miinimumpalk on üks EL madalamaid, kuid peale nelja-aastast paigalseisu 278,02 eurol (2008-2011) on see tõusnud kolm aastat järjest – 290 euroni 2012. aastal, 320 euroni 2013. aastal ning jõudes 2014. aastaks 355 euroni. Juba kolmandat aastat on Eesti miinimumpalk Baltikumis kõrgeim5.

Paljuski on probleem selles, et Eestis tehakse tööd, mille lisandväärtus on väike ning suur osa kasumist peitubki madalates palkades. Niikaua kui selline skeem võimaldab omanikele head kasumit teenida, ei juhtu mitte midagi. Kapitalisti eesmärgiks on saada võimalikult väikese kulutustega võimalikult suurt tulu. Kui üldine palgatase, kehvad seadused ja nõrgad ametühingud seda võimaldavad, ei hakkagi omanikud üldjuhul oma ettevõtet moderniseerima ja kõrgema lisandväärtusega toodangule üle minema ning töötingimusi parandama.

Maailma Majandusfoorum6 avaldas aprillis 2014 rahvusvahelise kaubanduskeskkonna indeksi (Global Enabling Trade Index 2014). Eesti on 138. riigi hulgas 28. kohal, ehk kahe koha võrra madalamal kui eelmisel vaatlusel 2012. aastal.

Joonis 3. Eesti kohad kaubanduskeskkonna indeksi järgi, 2008-2014

Allikas: Global Enabling Trade Index 2014

Meie peamistest kaubanduspartneritest peale Soome, Rootsi ja Saksamaa, kes kõik on esikümnes, omab Läti edetabelis 41. kohta (tõustes 11 kohta võrreldes 2012. a) ja Leedu 44. kohta (tõustes 1 koha võrra). Idanaaber Venemaa on 105. positsioonil.

Tabel 2. Soodsaima väliskaubanduse keskkonnaga riigid1. Singapur 9. Rootsi2. Hongkong 10. Saksamaa3. Holland 11. Luksemburg4. Uus-Meremaa 12. Norra5. Soome 13. Jaapan6. Ühendkuningriik 14. Kanada7. Šveits 15. Ameerika Ühendriigid5 Eurostat http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Minimum_wage_statistics#Statutory_monthly_minimum_wages 6 http://www.ki.ee/wordpress/?p=1851

10

8. Tšiili 16. Araabia ÜhendemiraadidAllikas: Global Enabling Trade Index 2014

Maailma Majandusfoorumi rahvusvahelise kaubanduskeskkonna indeksi arvestus tugineb 56. indikaatoril, mille alusel leitakse neli komponenti (kõik võrdse kaaluga 25%):

1. Turule juurdepääs (koduturg ja välisturg).2. Piirikontroll (kvaliteet, läbipaistvus ja efektiivsus).3. Infrastruktuur (kaupade liikumiseks vajaliku transpordi ja kaasnevate teenuste ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimaluste olemasolu).4. Tegevuskeskkond (importijate ja eksportijate tegevust mõjutav õiguskord, turvalisus, avaliku sektori võimekus, finantside kättesaadavus).

Tabel 3. Eesti positsioonid alamedetabelite lõikes, (võrdluseks on eelmise 2012. a vaatluse tulemused)Komponendid Koht Punkte

(Max = 7)2012 2014 2014

1. Turule juurdepääs 67 75 3,4Koduturg 50 46 4,9Välisturg 94 97 1,92. Piirikontroll 16 8 5,13. Infrastruktuur 31 34 4,6Transpordi infrastruktuur 50 78 3,2Transporditeenused 54 37 4,7IKT võimalused 15 12 6,04. Tegevuskeskkond 27 23 5,1Allikas: Global Enabling Trade Index 2014

Tabelist nähtub, et Eesti on oma positsiooni eelmise vaatlusega võrreldes tugevdanud kahes alamedetabelis. Eesti suhteliseks tugevuseks on piirikontroll (8. koht) ja tegevuskeskkond (23. koht). Turule juurdepääsu võimalused on keskmised (ühine 75. koht kõigil Euroopa Liidu riikidel).

Eesti 5 olulisemat ekspordiga seotud probleemi on:- Ekspordi sihtturgude ja ostjate leidmine;- Juurdepääs soodsa hinnaga sisenditele;- Raskused ostja poolt nõutava kvaliteedi ja kvantiteedi tagamisel;- Mittevastavad tootmistehnoloogiad ja oskused;- Välisriikide tehnilised nõudmised ja standardid.

Tootearengusse välisinvestorid Eestis eriti ei panusta. Näiteks, töötlevas tööstuses on Eestis enam investeeritud materiaalsesse põhivarasse kesk- ja madal-tehnoloogilises sektoris. Investeeringute mahu ja tõhususe7 (ühe euro lisandväärtuse loomiseks tehtud investeeringud materiaalsesse põhivarasse) poolest jääme näiteks Saksamaast ja Iirimaalt maha üle kahe korra, kõrgtehnoloogiasektoris kolm korda.

7 „Kõrgema lisandväärtusega ja TA&I- mahukate välisinvesteeringute kaasamine Eesti innovatsioonipoliitika osana“; 2013, www.technopolis-group.com

11

Panustama peaksid Eesti riik ja Eesti omad firmad, aga nende rahast, tahtmisest ja oskustest jääb vajaka. Tulemuseks on riigi rahvusliku ettevõtluse madalseis või konkurentsist tõrjumine, mis omakorda on suuresti aluseks tööjõu väljarändele.Eesti on jõudnud sellisele arengutasemele, kust edasiliikumisel hakkab inimkapital ja hooliv suhtumine inimestesse ning innovaatilisus omandama järjest suurimat kaalu. Balti riikide hulgas hoiab esikohta jätkuvalt Eesti (34 koht), seljatades 45. ja 55. kohal olevad Leedu ja Läti.

Enne kriisi toodeti Eestis vaba kapitali aastas 1,7…1,8 miljardit eurot, 2009. aastal oli netosääst ainult 834,3 miljonit, mis praeguseks on tagasi 1,8 miljardi tasemel. Sellega saaks rajada vahest ühe intellektuaalse tootmisettevõtte, sedagi ainult juhul, kui see raha kõik ühtekokku koguda. Senistest välisettevõtete investeeringutest on enim läinud finants- ja kindlustusvaldkonda (24%) ning töötlevasse tööstusesse (16% - eelkõige toiduaine- ja elektroonikatööstusesse).

Maksebilansi finantsvoode andmetel viidi aga aastatel 2008-12 Eesti majandusest maksuvabalt välja kümme miljardit eurot, mis kriisi suurust ja sellele järgneva perioodi riske oluliselt suurendasid (allikas: EP Statistika maksebilanss). Tulu väljavool Eestist 2012. a oli 1761,3 mln eurot8 ja vähenes 4%. Nagu 2011. aastal, moodustas ka 2012. aastal investeerimistulu väljavoolus suurema osa otseinvesteeringutulu (88% ehk 1,5 mld eurot). Ligi kaks kolmandikku Eestis teenitud investeerimistulu läks kolme riiki – 31% Rootsi (2011. a 43%), 19% Soome ja 11% Hollandisse.

Näiteks sobib ära tuua Äripäeva TOP100 kasumi TOP10 ettevõtte andmed 2012. a kohta. TOP 100 (käibe TOP 500) kandidaatide hulka pääsemiseks pidi ettevõtte 2012. aasta käive olema vähemalt 13,6 mln eurot. TOP 100 koostamiseks võttis Äripäev justiitsministeeriumi registrikeskusest majandustulemuste põhjal 600 suurema käibega ettevõte andmed.

Tabel 4. Äripäeva TOP100 kasumi TOP10 ettevõtted (ärikasum 2012)Ettevõte Ärikasum,

mln eurotRentaablus, %

Makstud tulumaksu, mln eurot

Makstud dividende,mln eurot

1. Swedbank AS 249 89,8 4,4 2422. Eesti Energia AS 100,1 3,7 17,8 65,23. Tallink Grupp AS 94 3,2 2,8 04. SEB Pank AS 71,3 65 0 05. AS Vopak E.O.S. 70,9 46,5 21,0 06. Danske Bank A/S Eesti filiaal 63 97,9 0 07. Tallinna Sadam AS 45 6,3 9,0 33,88. Viru Keemia Grupp AS 38,5 8,0 0,4 0,69. Elering AS 41 7,5 0 010. Skinest Rail AS 37 16,4 0 0Allikas: Äripäev, Äriregister Pangad kajastavad Eestis tekkinud dividendide tulumaksu kuluna dividendide väljakuulutamise hetkel ja kirjendatakse kasumiaruande real Tulumaks. Näiteks, Swedbank AS konsolideerib oma aastaaruande Panga emaettevõtte Swedbank AB raamatupidamise aastaruandesse. Swedbank AS tasub Eestis tulumaksu alles peale kasumi jaotamist Swedbank AB-le. 2012. a maksti dividende 242 mln eurot, maksmist kontrollib emaettevõte. 8 Eesti Pank, Eesti maksebilansi aastaraamat 2012, http://www.eestipank.ee/

12

Kasumi asemel maksustatakse Eestis jaotamata kasumist väljamakstavaid dividende maksumääraga 21/79 netodividendina makstud summalt.

2000. aastal jõustatud ettevõtte tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumilt on ühtlasi üks neid nurgakive, millel baseerub selle idee väärkasutamine, kus seotud isikud ja samasse kontserni kuuluvad äriühingud viivad jaotamata kasumit ettevõtetest ja Eesti riigist välja (nn „muud investeeringud“) ilma seda sihipäraselt kasutamata, kui ka neilt makse maksmata.

See aga tähendab, et tööga loodud lisandväärtus viiakse oma enamuses Eesti riigist maksuvabalt välja peremehe tasku. Koju jääb tööliste madal töötasu, sellega aga jõukat riiki ei ole võimalik rajada. Sellise kahjuliku majandamise tulemusena ei ole Eesti tööjõu tootlikkus töötaja kohta ELi keskmisega võrreldes viimased seitse aastat sisuliselt kasvanud. Kui 2007. aastal moodustas tootlikkus 66,6%, siis 2012. aastal moodustas tööjõu tootlikkus hõivatu kohta 69,9% EL27 keskmisest (69,4% 2010. aastal ja 69,8% 2011. aastal).9

Majanduslanguse järgset tööjõu tootlikkuse aeglast kasvu mõjutas hõive kiire kasv. Eesti majandusstruktuur keskendub veel paljuski tööjõumahukale tootmisahelas allpool paiknevale tootmisele (allhange), mis loob lõpptootega võrreldes vähem lisandväärtust. Siiski tootlikumad ettevõtted on pärast majanduskriisi võtnud vähem tootlikemalt turuosa ning selle panus Eesti tootlikkuse kasvu on suurenenud.10

Tööjõu tootlikkus vähenes 2013. a 0,2%, 2014. ja 2015 a kasvuks ootab RM oma 2014. a kevadises prognoosis vastavalt 3,2% ja 3,7%.

Joonis 4. Tööjõu tootlikkus (eurot töötunni kohta), 2000–2012

Allikas: EUROSTAT, Technopolis Group

Ei peaks just eriti taibukas olema saamaks aru, et niisuguses süsteemis oleme ette määratud virelema ja jätkuvalt vaesuma. Esiteks, olles suures osas allhankija, on paljuski emafirmade teha, kuidas kajastatakse toodang raamatupidamises ning kui palju väärtust juurde toodetakse.Tartu Ülikooli majandusprofessori Raul Eametsa11 arvamus: “Osa asju, mida Eestis tehakse on isegi suhteliselt kõrgtehnoloogilised, näiteks elektroonikatööstuses, aga kasum läheb

9 Eurostat.10 E esti Pank (2014), Eesti konkurentsivõime ülevaade . 11 Professor Eamets: „Uus aasta toob palgatõusu.“, Maaleht 08.11.2012. http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/taismahus-professor-eamets-uus-aasta-toob-palgatousu.d?id=65229146

13

Eestist välja. Meie teeme siin odava tööjõuga valmis, aga kasumi paneb taskusse see firma, kes allhanke tellis. Raha ei jää Eestisse.“

Vaatamata välisinvesteeringute suhteliselt suurele rollile majanduses ei ole meil õnnestunud riiki tuua rahvusvaheliste kaubamärkide pea- või regioonikontoreid ega strateegilisi arenduskeskusi. Eestis on välisinvesteeringute osakaal majanduses suur (75,4% SKTst, Iirimaal 112%, Leedus 32,6%, Soomes 31%). Samuti raskendab Eesti tänast olukorda asjaolu, et töötlevasse tööstusesse investeerinud välisinvestorid on tulnud siia suures osas hinnaeelisele tuginedes. See eelis on aga ressursside piiratuse tingimustes kadumas.

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangul peaks Eesti majanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks pöörama suuremat tähelepanu tehnilisele haridusele. Elatustaseme tõstmisele aitaks kaasa ka kõrgelt kvalifitseeritud töötajate toomine Eestisse. Eesti peaks pürgima eksporditavate kaupade väärtusahelas kõrgemale kohale. Selleks on vaja siia meelitada nii välisinvesteeringuid kui ka üheaegselt arendada inimkapitali. Üldine põhimõte on toetada kapitali otseinvesteeringuid tootmisseadmetesse jm seotusse, tagamaks üleüldse ekspordivõimekust, selle struktuursest uuenemisest ja kasvust rääkimata. Kuid meelitamaks investoreid tuleb selgelt ja arusaadavalt ning argumenteeritult tõestada oma eelist teiste ees.

3. VALDADE ETTEVÕTETE DÜNAAMIKA JA ETTEVÕTLUSAKTIIVSUS

Käesolevas peatükis käsitletakse valdade ettevõtteid olemasolevate andmekogude alusel, konkreetselt on alljärgneva alaosa andmete allikas Statistikaameti majandusüksuste andmebaas (ESA 2013), mille alusel vaadeldakse statistilisse profiili kuuluvate ettevõtete arvu valdades ja kogu Eestis. Kuna käesoleva alaosa eesmärgiks on anda taustinfo maaettevõtete kohta, siis on kasumitaotlusteta üksused analüüsist välja jäetud.

FIEde andmete käsitlusel peab selgitama FIEde registreerimise korralduse muutusest: alates 2009. a on kõik FIEd kohustatud ennast Äriregistrisse registreerima, st et alates 2010. a põhinevad kõik FIEde andmed statistilises profiilis Äriregistril. Enne 2009. a pidid FIEd, kelle käive oli suurem kui 250 000 krooni aastas, registreerima ennast Äriregistris, aga need, kelle käive jäi alla selle, olid registreeritud ainult EMTA maksukohustuslaste registris. Statistikaameti andmebaasis esitatud andmed ettevõtete kohta haldusüksuse alusel enne 2010. a ei sisalda maksukohustuslaste registris registreeritud FIEsid. Seega käesolevas peatükis käsitletud varasemate aastate (enne 2010. a) andmed on ainult Äriregistris registreeritud FIEde kohta, kelle arv on väiksem kui kogu perioodil registreeritud FIEde arv kokku. Seetõttu peab arvesse võtma, et FIEde arvu suur muutus 2010. a võrreldes 2009. aastaga tuleneb registreerimiskorralduse muutusest, mitte suurest ettevõtlusaktiivsuse tõusust. FIEna tegutsema hakkamisel pole vaja algkapitali, nagu on olnud nõue osaühingu alustamisel12, seega FIEna tegutsemist oli võimalik vaadelda kui kergemini kättesaadavat ettevõtlusvormi ja teatud määral viitab see ka sellele, et teiste ettevõtlusvormide võtmiseks polnud ettevõtjal vahendeid või vajadust.

12 2011. a alates on osaühingut võimalik asutada ilma osakapitali sissemakseta, sel juhul asutaja vastutab osaühingu ees osaühingu kohustuste eest tasumata sissemakse ulatuses.

14

Valdades oli 2013. aastal 38 008 statistilisse profiili kuuluvat ehk tegutsevat ettevõtet, mis moodustas 33,7% kõigist Eesti ettevõtetest. Perioodi 2007-2013 jooksul on valdade tegutsevate ettevõtete arvukus suurenenud 13 889 ettevõtte, ehk 57,6% võrra, mis on Eesti vastavast keskmisest näitajast 9,5 protsendipunkti kõrgem.

Tabel 4. Statistilisse profiili kuuluvad valdade ettevõtted, 2007-20132007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Harju 5 826 6 261 6852 8 499 9 176 9 808 10 189Hiiu 412 420 415 540 561 570 881Ida-Viru 1 444 1 480 1491 1835 1858 1895 1 950Jõgeva 1 073 1 044 1058 1394 1475 1511 1 544Järva 1 069 1 121 1124 1453 1504 1548 1 555Lääne 865 892 931 1200 1194 1220 1 234Lääne-Viru 1 971 1 948 2069 2548 2605 2670 2 712Põlva 940 949 1022 1479 1514 1555 1 991Pärnu 2 293 2 340 2348 3022 3050 3137 3 159Rapla 1 792 1 845 1927 2600 2653 2704 2 760Saare 1 139 1 156 1158 1625 1696 1736 1 765Tartu 2 014 2 080 2243 2845 3013 3175 3 401Valga 823 821 853 1115 1103 1146 1 146Viljandi 1 398 1 458 1453 1934 1938 2009 2 026Võru 1 060 992 1115 1610 1633 1663 1 695KOKKU 24 119 24 898 26 070 33 699 34 973 36 347 38 008Allikas: Statistikaamet

Aastatel 2007-2013 on kõige aktiivsemalt valdade ettevõtete arv kasvanud Hiiu (+114%), Põlva (+112%), Harju (+75%) ja Tartu (+69%%) maakonnas. Madalam ettevõtete arvu suurenemine oli Ida-Viru (+35%), Lääne-Viru (+38%) ja Valga (+39%) maakonnas.

Joonis 5. Statistilisse profiili kuuluvad valdade ettevõtted, 2007, 2009, 2011, 2013

Harju

Hiiu

Ida-Viru

Jõgeva

Järva

Lääne

Lääne-V

iruPõlva

Pärnu

Rapla

Saare

Tartu

Valga

Viljandi

Võru0

2,000

4,000

6,000

8,000

10,000

12,0002007 2009 2011 2013

Allikas: Statistikaamet

Elanikkonna ettevõtlusalast aktiivsust hinnatakse võrreldes vastava piirkonna tegutsevate ettevõtete arvu 1 000 elaniku kohta. 2009. aasta Eesti keskmiseks näitajaks oli 61 ettevõtet, valdade keskmiseks aga 55 ettevõtet 1000 elaniku kohta, 2010. aastal keskmiselt 75 ettevõtet ja maa-asulates keskmiselt 70 ettevõtet. 2011-2013. aasta vastavad arvud olid juba 78 ja 74; 82 ja 75; 85 ja 79.

15

Tabel 6. Valdade elanike keskmine ettevõtlusaktiivsus 2009 - 2013,(ettevõtet 1000 elaniku kohta)

2009 2010 2011 2012 2013Harjumaa 78 94 102 80 84Hiiumaa 64 85 88 103 102Läänemaa 59 77 77 86 87Saaremaa 59 83 87 94 96Pärnumaa 58 75 76 79 81Tartumaa 56 71 75 67 72Raplamaa 53 71 73 76 79Valgamaa 49 65 65 74 76Ida-Virumaa 48 60 61 62 65Võrumaa 48 70 71 78 81Jõgevamaa 44 58 62 73 75Lääne-Virumaa 44 55 56 63 67Viljandimaa 44 59 59 70 72Järvamaa 43 55 57 68 69Põlvamaa 42 61 63 70 90Keskmine 55 71 74 75 79Allikas: Statistikaamet

Maakondlikud erinevused on suured: 2009. aastal oli ettevõtlusaktiivsus Harju maakonna valdades 79, Hiiu maakonna valdades 64, kuid Järvamaa ja Põlvamaa valdades kõigest 43 ja42. 2011. aastal suurenes ettevõtlusaktiivsus kõigis maakondades, Harjumaa valdades jõudis 102-ni, kuid Lääne-Virus (56) ja Järvamaal (57) oli see näitaja peaaegu kaks korda madalam.Võrreldes 2009. aastaga oli ettevõtjate aktiivsus valdades 2011. aastal kasvanud kuni 74-ni, sealhulgas Harjumaal 102-ni, Hiiumaal 88-ni ning Saaremaa 87-ni.

Joonis 6. Valdade keskmine ettevõtlusaktiivsus 2009-2013, (ettevõtteid 1000 elaniku kohta)

Harjumaa

Hiiumaa

Läänem

aa

Saarem

aa

Pärnumaa

Tartumaa

Raplam

aa

Valgam

aa

Ida-Viru

maa

Võrumaa

Jõgevam

aa

Lääne-V

irumaa

Viljandim

aa

Järvam

aa

Põlvamaa

0

20

40

60

80

100

120 2009 2010 2011 2012

2013

Allikas: Statistikaamet.

Keskmine ettevõtlusaktiivsus on 2013. aastal kasvanud 79ni, aktiivsemad on olnud Hiiu (102), Saare (96) ja Põlva (90) maakonna ettevõtjad.

ESA andmete põhjal saab öelda, et üldine ettevõtlusaktiivsus maapiirkonnas on suurim peale Tallinna, Tartu ja Pärnu lähiümbruse valdade ka Lääne- ja Kagu-Eestis, kuid nende piirkondade vahel on oluline erinevus ettevõtluse vormis. Kui Tallinna, Tartu, Pärnu lähiümbrusesse on koondunud äriühingud, siis Kagu-Eestis on valdavalt tegemist FIEdega,

16

mida võib seostada piirkonna majandusliku arengu raskustega, kuna ettevõtlusega tegelemine on olnud kohalikele elanikele parem võimalikest valik muude heade võimaluste puudumise tõttu. Lääne-Eestis kõrgema ettevõtlusaktiivsusega KOVides on üheaegselt keskmiselt rohkem nii äriühinguid kui FIEsid. Seega võib neid vaadelda kui piirkondi, kus on atraktiivseid tõmbefaktoreid (nt turismi arengu võimalused jms) ja ka tõukefaktoreid (muude heade töökohtade puudus).Valdade ettevõtlusaktiivsust iseloomustav näitaja on ka ettevõtluse mitmekülgsus, mida mõõdetakse kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil registreeritud äriühingute, füüsilisest isikust ettevõtjate ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste esindatud tegevusalade arvuga. Siin avaldub suur erinevus valdade ja linnade vahel. Võrreldes Eesti keskmise näitajaga (19,9 tegevusala), on oluline erinevus valdade (17,8) ja linnade (30,4) keskmise näitaja vahel.

Kui jätta arvestusest välja FIEd, siis on äriühingute ettevõtlusaktiivsus valdades kasvanud 2007. aasta 31st ettevõttest 1 000 elaniku kohta kuni 50ni 2013. aastal. Kõrgem aktiivsus on Harju (71), Hiiu (53) ja Tartu (52) valdades ning madalam Võru ja Viljandi (34) ning Jõgeva maakonna (35) valdades.2013. a oli kogu Eesti tegutsevatest ettevõtetest 53,9% registreeritud Harjumaal, maaettevõtetest aga 26,8%. Kogu Eesti äriühingutest 61,4% oli 2013. a registreeritud Harju maakonnas, sh 48,9% Tallinnas. Sellele järgnes Tartumaa, kus asus üle kümnendiku (10,8%) kogu Eesti äriühingutest, ja Pärnumaa (5,1%); ülejäänud maakondade osakaal jäi alla 5%. 2013. a asus 4/5 maapiirkonna äriühingutest viies maakonnas: Harjumaal, Tartumaal, Raplamaal, Pärnumaal ja Lääne-Virumaal.

Ettevõtluse statistikaandmete põhjal saab järeldada, et elujõulisemad on suured keskused ja neid ümbritsevad vallad. Tallinna mõju ulatub peale Harju maakonna ka Rapla ja Järva maakonna põhjaossa. Tartu ja Pärnu linna mõjupiirkond on väiksem, haarates kahekümne kilomeetri raadiuses paiknevaid valdasid.

Suurematest linnapiirkondadest kaugemale jäävate piirkondade tööjõu, loodus- ja ajaloolis-kultuuriliste ressursside kasutuselevõtt uue ettevõtluse loomiseks pole olnud piisav13. Tuginedes Tartu Ülikooli 2010. aastal läbi viidud regionaalse pendelrände uuringule14, on Tallinna ja Tartu mõjuala laienedes mitmed väiksemad toimepiirkonnad nõrgenenud või lakanud sisuliselt toimimast, olles haaratud Tallinna ja Tartu linnapiirkondade mõjualasse. Lisaks tasuvate töökohtade nappusele on väiksemates maakonnakeskustes pakutavad teenused ja vaba aja veetmise võimalused võrreldes suuremate linnadega piiratud. Ka on ebaühtlased keskus-tagamaa vahelised transpordiühendused, mis on olnud takistuseks kohapealse tööjõu ja inimressurssi rakendamisel toimepiirkonna siseselt.

Keskustest kaugemale jäävad piirkonnad seisavad hõreneva rahvaarvu tingimustes silmitsi väljakutsega kohaneda muutunud oludega, mis puudutab esmajoones töökohtade ja teenuste piiratud kättesaadavust kohapeal. Maakondade äärealadel ja suurtest veoteedest eemale jäävates valdades on nii ettevõtjate, kui ka tegevusalade arv väike, piirdudes halvimal juhul vaid avalike teenuste ja üksikute äriühingutega. Valdavas enamikus maapiirkondades on seega majandustegevus ühekülgne, mistõttu elanikel on väiksem võimalus sobivat tööd leida. Vaatamata ettevõtlusaktiivsuse suurenemisele ei ole aga töökohtade arv maal kasvanud ja ca pooled maapiirkonna hõivatutest on sunnitud töötama väljaspool valda.

Praktika näitab, et kui maainimesel ei ole 30...40 minuti tee kaugusel tööd ja tema lastel korralikku kooli või lasteaeda, samuti kas või elementaarset olmeteenindust, siis ta lahkub.

13 Eesti inimvara raport 2011.14 Ahas R. et al, 2010 „Regionaalse pendelrände uuring“.

17

Töökohti on vaja maapiirkonda ja väikelinnadesse. Ja selleks on vaja muuta maksustamisseadusi. Kahjuks ei ole Eestis viimase kahekümne aasta jooksul õnnestunud luua ühtki mehhanismi, mis võimaldaks soodustada töökohtade ja ettevõtete loomist ning nende tegutsemise toetamist ääremaadel.Põhjamaad on oma jõukuse saavutanud efektiivse töö ja kõrgete riigimaksudega. Kõrged riigimaksud on suutnud tagada tasakaalustatud arengu ühiskonnas.

Suur osa ekspordile orienteeritud väliskapitalile kuuluvatest ettevõtetest on siin sellepärast, et neile sobib meie tööjõukulude tase, mis on arengumaade omast küll tunduvalt kõrgem, kuid Skandinaavia riikide omast siiski kaks-kolm korda madalam. Ilmselt üsna väike protsent neist tootmistest suudavad või peavad õigeks Eestis toimuva aeglase palgatõusuga kaasa minna. Meil domineerib välismaiste investorite oskustel, sidemetel ja innovatsioonil põhinev enamasti suhteliselt lihtne töö. Ja seni, kuni olukord ei muutu, ei saa ka meie elustandard Põhjala naabrite omale kuigi kiirelt lähenema hakata.

Eesti oludes mahub haljale oksale kõige enam neli protsenti palgasaajaid ehk iga kahekümne viies, alla keskmise teenib neli inimest viiest ja miinimumpalka saab ligi kolmandik. Samal ajal riik ei ole suutnud võtta midagi ette, et kontrollida esmatarbekaupade – kas või toiduainete hindu ja need tõusevad tänu kaubandusmonopolidele ja riigi haldussuutmatusele lausa Euroopa tippu. Kogu kontroll asub suurte kaubanduskettide ja veevarustuse ning soojusvaldkonna monopolide käes, sama kehtib ka energia, kütuse ja transpordi sektoris. Pole konkurentsi, pole survet hindade langetamiseks ega palkade tõstmiseks. On tõsine oht, et nii- kaua, kui ei võeta midagi ette monopolidega, ei muutu Eestis mitte midagi ja me jääme ka järgmised 20 aastat arengumaaks.

Samal ajal on täheldatav töötajate suhteliselt madal liikuvus töökohtadel. Ollakse vähenõudlikud ja klammerdunud oma madala palgaga töö külge, mis tööandjatele ju sobib. Siia lisanduvad ka saamatud ametühingud, seistes rohkem tööandjate huvide eest, kui töötajate eest. Töötajad ise oma suures enamuses on aravõitu ja võimetud seisma omaenda õiguste eest. Lisaks puudub neil algatustahe ja võimekus kollektiivselt midagi organiseerida et oma töö-, olme- ja palgatingimusi inimväärsemaks muuta.

Ekspertide arvates on vaja põhjalikult muuta meie senist investeerimis- ja innovatsioonipoliitikat. Tuleks analoogselt Põhjamaadega välja arendada regionaalsed innovatsiooni-süsteemid, mis koondaksid aja jooksul regioonis kogutud teadmised ja oskused, arendaks välisturgudel konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid ning toetaks regiooni rahvusvahelistumist.

Suureks möödalaskmiseks on asjaolu, et erinevalt enamikust Euroopa Liidu maadest puudub Eestil oma tööstuspoliitika, mistõttu jääb ettevõtluse arendamine ja innovatsioon suures osas tagasihoidlikuks.

4. VALDADE ETTEVÕTTED MAJANDUSSEKTORITE JÄRGI

Võttes aluseks tegevusalade jaotust kolmeks sektoriks (primaar-, sekundaar- ja teenindussektor), on 2000. aastatel olnud trendiks primaarsektoris tegutsevate ettevõtete

18

osakaalu vähenemine. Kogu Eesti ettevõtete hulgas langes primaarsektori ettevõtete osakaal 18,9%-lt 2001. a 12,3%-ni 2011. a. Selle arvelt tõusis tertsiaarsektori ettevõtete osakaal, mis 2011. a jõudis 70,4%-ni kogu ettevõtete üldarvust.

Sama areng oli ka oluliseks maaettevõtluse arengut kirjeldavaks teguriks, sest vaadeldava kümnendi keskel ületas tertsiaarsektori ettevõtete arv esimest korda primaarsektori ettevõtete arvu. Kui 2001. a oli primaarsektori ettevõtete osakaal maaettevõtete hulgas 49,7%, siis 2011. a oli primaarsektori osakaal vähenenud 32,2%-ni.

Alates aastast 2004 on mittepõllumajanduslike ettevõtete osakaal maapiirkonna ettevõtete hulgas kasvanud – toona oli näitaja 52%. Mittepõllumajanduslik ettevõtlus mitmekesistab majandustegevust maapiirkondades, aitab suurendada tööhõivet külades, alevites ja alevikes ning tõsta maainimese sissetulekut. Mittepõllumajandusliku ettevõtluse areng aitab kaasa ka sisemigratsiooni peatumisele, kuna pakub täiendavaid töökohti põllumajandussektori kõrval. 

Oluliseks arenguks viimasel kümnendil oli, et tertsiaarsektori ettevõte osakaal maaettevõtetes ületas kümnendi keskel esimest korda primaarsektori oma. Perioodil 2004-2010 on tertsiaar- ja sekundaarsektori osakaal kasvanud 52%-lt 67%-ni, mis tõdeb seda, et peale EL liitumist on maapiirkonnas kasvanud nimetatud sektoritesse kuuluvate ettevõtete arv kiiremini kui primaarsektorisse kuuluvate ettevõtete arv.

2011, 2012. ja 2013. aastal  kasvas mittepõllumajanduslike ettevõtete osakaal maapiirkondade ettevõtete hulgas vastavalt 68%, 70% ja 71%ni. 2009. ja 2010. aastal oli vastav näitaja 67%. Näitaja muutumistrend on aeglane, mistõttu võib valitsuse seatud eesmärk 2015. aastaks (75%) tõenäoselt saavutamata jääda.

Joonis 7. Mittepõllumajanduslike ettevõtete osakaal maapiirkonnas kõikide valdade ettevõtete hulgas15

2007 2008 2009 2010 2011 2012 20130

1020304050607080

63.6 65.2 67 67.2 67.8 69.870.9

36.4 34.8 33 32.8 32.2 30.229.1

MittepõllumajanduslkudPõllumajandus, metsamajandus ja kalapüük

Allikas: Statistikaamet

Majanduskriisi aastatel 2009-2010 ning järgnenud aastatel toimus maal töökohtade vähenemine primaarsektoris. Tänu parematele toetuse saamise võimalustele 2011. aastal ning parematele põllumajandussaaduste ning toidu hindadele oli võõrkapitali kättesaadavus kõige parem toiduainetetööstuse ja põllumajanduse valdkondades. EMÜ uuringu andmetel16 oli majanduskriisi mõju kõige vähem tuntav toiduainetööstuses, samas ka majanduskasv mõjutas neid teistest vähem. Seda võib selgitada asjaoluga, et ka majanduskriisi aastatel püsisid toidu hinnad pigem kriisile eelnenud kümne aasta keskmisest tasemest kõrgemal.15 Mittepõllumajanduslik ettevõtlus hõlmab endas kõiki tegevusalasid (sekundaar- ja tertsiaarsektorit), välja arvatud põllumajandust, metsamajandust ja kalapüüki (primaarsektorit).16 Uuring „Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus“, Majandus- ja sotsiaalinstituut, Eesti Maaülikool. Tartu 2012.

19

Teenindussektori ettevõtete osakaal ületas 50% kõigist ettevõtetest veerandis maapiirkonna KOVides, sh 13%-s KOVidest moodustasid tertsiaarsektori ettevõtted rohkem kui 60% ettevõtetest. Teenindussektori ettevõtete osakaal on suurim Põhja-Eestis, kus Viimsi vallas oli see (81,2%) kõige suurem. Teenindussektori ettevõtete kontsentratsioon on suurem ka Raplamaa põhjaosas, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Kuressaare ümbruse valdades, Türi vallas jms. Lõuna-Eestis Viljandi, Valga ja Võru ümbruses on tertsiaarsektori ettevõtete osakaal väiksem17.

Kaasajal ei tähenda põllumajandus üksnes toidu tootmist. Järjest olulisemaks peetakse maapiirkondade arengut, jätkusuutlikkuse heaolu ning loodussäästlikku majandamist. Osa põllumehi on seotud ka mitmekesistavate tegevustega: kohalikule turule orienteeritus, mahetoodang, looduse väärtustamise, keskkonnakaitse ja avalike hüvede loomisega. Multifunktsionaalsus hõlmab enda alla ka tegevusi, nagu näiteks agroturism, mahepõllumajandus, toiduks mittekasutatavate toodete tootmine ja töötlemine ning toodete müük tootmisüksuses kohapeal, mille kaudu luuakse avalikke hüvesid. EMÜ uuringus on välja toodud, et majanduskriisis kannatas tertsiaarsektor kõige enam. 2010. a oli kasumlikkus suurim primaarsektoris, millele järgnes sekundaarsektor. Võrreldes teiste sektoritega oli sekundaarsektor stabiilsem.

Siin mängib võtmerolli asjaolu, et meie tööstusettevõtted on suures osas allhankijad ning on paljuski emafirmade teha, kuidas kajastatakse toodang raamatupidamises ning kui palju väärtust juurde toodetakse. Võib olla vabalt nii, et lisandunud väärtus on 0, sest nii on kontserni raamatupidamises kasulikum kajastada. Seega töötajad oleks nagu superebaefektiivsed, ehkki rabavad keel vestil ja tegelik lisandunud väärtus on raamatupidamislikkust aga kordades suurem.

Saab järeldada, et võti peitub meie ekspordi sisus: kas ekspordime tööd või teadmisi. Ainult töö eest tänases maailmas palju ei maksta. Ka kõrgtehnoloogiliste toodete hinnas moodustab tööliste töö kauba väärtusest väikese osa. Enamik väärtusest luuakse laborites ja konstrueerimisbüroodes ning veel enam firmade müügiosakondades. Kahjuks aga meie eksport enamikul juhtudest neid komponente ei sisalda.

Konkurentsivõime seisukohalt on lahenduseks innovatsioon, juurdepääs kaasaegsele tehnoloogiale ja suurem toodetav majanduslik lisandväärtus, keskkonnasäästlik majandamine ning toodangu kõrge kvaliteet.

Heade palkadega ja kõrge elustandardiga majandus saab aga tööhõivet tagada ainult siis, kui tööjõud on produktiivne. Selleks on vaja, et ettevõtted oleksid innovaatilised. Kindlasti peavad ka töötajad oma panuse andma. Et nad seda teeksid, on vaja pikaajalisi töösuhteid. Kui inimene eeldab, et ta võidakse päevapealt lahti lasta, siis ei saa ka oodata, et ta ettevõtte edu nimel pingutaks.

Näiteks Saksamaal on kaheosaline haridussüsteem, mis tähendab, et kutsekoolis õppivad noored käivad samal ajal ka tööl. Neil ei ole mitte lühiajalised, vaid tähtajatud töölepingud. See tähendab, et tööandjal on väga tugev side kutsehariduse omandajatega.

Lisandväärtus töötlevas tööstuses on meil veel kordades madalam, kui Euroopa Liidu edukamates riikides ja on seotud selle sektori struktuuriga, kus vaatamata arengule aastatel 2006-2011 (kasv 89%) domineerivad valdavalt võrdlemisi madala lisandväärtusega allhankele keskendunud ettevõtted. Ekspertide seisukohalt peab meie töötlev tööstus läbima nii

17 Uuring „Maapiirkonna ettevõtjate olukord, arengutrendid ning toetusvajadus“. EMÜ, Tartu 2012.

20

struktuuri- kui ka tehnoloogilise muutuse, saavutamaks kõrge tootlikkuse, toodangu kvaliteedi ja efektiivsuse. Kui müügitulu töötaja kohta oli EL-i toiduainetööstuse keskmisena 2010. aastal 213 tuhat, siis Eestis oli see vaid 98 tuhat eurot. Ka Eesti toiduainetööstuses loodav lisandväärtus töötaja kohta jääb EL riikide keskmisega võrreldes oluliselt väiksemaks. Kui Eesti vastav näitaja oli 2010. aastal ligikaudu 19 tuhat eurot, siis EL-i keskmine oli üle 45 tuhande euro.

Maa-asulate ja maapiirkondade (valdade) tööandjad suudavad pakkuda oma asula või valla elanikele üldjuhul alla poole vajalikest töökohtadest. Maa-asulate ja -piirkondade lõikes erineb kohalike töökohtade osakaal tööhõives väga suurtes piirides, sõltudes muu hulgas oluliselt asula territoriaalsest asendist erinevat tüüpi linnaliste keskuste suhtes. Kõigi maa-asulates elavate töötajate summeerimisel selgub, et 60% neist töötab linnades registreeritud tööandjate juures. Linnadest pärit töötajatel on maa-asula tööandja poolt loodud töökoht 12% juhtudel. Maa-asulate elanikel, kes töötavad linnade tööandjate töökohtadel, on tulud oluliselt kõrgemad kui samas asulas ja vallas asuva tööandja juures.18

5. VALDADE ETTEVÕTTED TÖÖTAJATE ARVU JÄRGI

Võrreldes 2007. aastaga on 2013. aastal valdade ettevõte arv suurenenud 1,6 korda, kuid kasv on saavutatud põhiliselt mikroettevõte arvukuse suurenemisest 14 057 võrra (21 997-st kuni 36 054-ni). Suuremate (250 ja enam töötajat) ettevõtjate arv suurenes 18-st 31-ni (+72,2%). Väikeettevõtete (10-49) arvukus on vähenenud 170 võrra (-9,4%) ja keskmise suurusega ettevõtete (50 - 249 töötajat) arv on vähenenud 11 võrra (-3,7%).

Tabel 3. Valdade ettevõtted töötajate arvu järgi, 2007 ja 2013Maakond Kokku Vähem kui 10 10-49 50-249 250 ja enam

2007 2013 2007 2013 2007 2013 2007 2013 2007 2013Harju 5 826 10 189 5249 9577 483 496 86 97 8 19Hiiu 412 881 389 850 19 25 4 6 0 0Ida-Viru 1 444 1 950 1260 1822 155 107 26 17 3 4Jõgeva 1 073 1 544 1007 1482 57 53 9 9 0 0Järva 1 069 1 555 951 1453 96 90 21 12 1 0Lääne 865 1 234 788 1177 71 49 6 8 0 0Lääne-Viru 1 971 2 712 1761 2540 186 147 21 22 3 3Põlva 940 1 991 883 1903 45 70 12 16 0 2Pärnu 2 293 3 159 2127 3029 147 114 18 15 1 1Rapla 1 792 2 760 1616 2619 147 121 28 20 1 0Saare 1 139 1 765 1069 1703 65 57 5 4 0 1Tartu 2 014 3 401 1842 3213 155 166 17 22 0 0Valga 823 1 146 758 1096 56 39 9 11 0 0Viljandi 1 398 2 026 1310 1944 70 67 18 15 0 0Võru 1 060 1 695 987 1646 55 36 17 12 1 1KOKKU 24 119 38 008 21 997 36054 1807 1637 297 286 18 31Allikas: Statistikaamet.

Vaadeldava ajavahemiku jooksul on toimunud mikroettevõtete arvu suurenemine kõigis maakondades, suurem kasv oli Hiiumaal (2,2 korda), Põlvamaal (2,1 korda) ja Harjumaal (1,8 korda). Kui 2007. aastal moodustasid mikroettevõtted 91,2% kõigist valdade ettevõtetest, siis 2013. aastal juba 94,9%. Vastavad Eesti keskmised näitajad olid 87,8% ja 93,7%.18 Maaelu arengu aruanne, 2011.

21

Keskmise suurusega ettevõtete suurim juurdekasv oli Põlvamaa (6 ettevõtet) ja Harjumaa (11 ettevõtet) valdades, seitsmes maakonnas toimus nende ettevõtete arvukuse vähenemine (suurem oli Ida-Viru (-9), Lääne-Viru maakonnas (-9) ja Rapla maakonnas (-8 ettevõtet).Keskmise suurusega ettevõtete osatähtsus valdades on vaadeldaval perioodil vähenenud 1,3%-lt kuni 0,8%-ni, Eestis tervikuna aga 2%-lt kuni 1,0%-ni.

Väikeetevõtete arvu kasv oli neljas maakonnas: Põlva - 25 ettevõtet (+55,6%), Harju - 13 ettevõtet (+2,7%), Tartu maakonnas - 11 ettevõtet (+7,1%) ja Hiiu – 6 ettevõtet (+31,5%) maakonnas. Suurem kahanemise oli Ida-Viru – 48 väikeetevõte võrra (-31%) ja Lääne-Viru maakonnas– 39 võrra (-21%). Väikeettevõtete osatähtsus valdades on kõnealuse ajavahemiku jooksul vähenenud kokkuvõttes 7,6%-st kuni 4,3%-ni, Eestis tervikuna aga 5,1%-ni.

Suurettevõte arv kasvas kõige enam Harjumaal – 11 ettevõtte ja Põlvamaal -2 ettevõtte võrra. Kui 2007. a oli Järva- ja Raplamaal üks suurettevõte, siis 2013. a neid ei olnud. Suurettevõte osatähtsus valdades on nimetatud ajavahemiku jooksul olnud 0,08% tasemel, kuid Eestis tervikuna vähenenud 0,26%-st kuni 0,16%-ni ettevõtete üldarvust.

Kuna valdav osa valdade ettevõtetest on mikro- ja väikeettevõtted (vastavalt 1-9 ja 10-49 tööga hõivatud isikut), siis paljude ettevõtete investeerimise, laienemise ja töökohtade loomise võime on kesine ning konkurentsivõime ebapiisav. Alla 10 töötajaga ettevõtete (mikroettevõtted) osatähtsus on valdades keskmiselt 94,9%, sealhulgas esmasektoris 96,3%, töötlevas tööstuses aga 73,1%.

2010. aasta põllumajandusloenduse andmetel on Eestis 19 613 põllumajanduslikku majapidamist. Nende arv on eelmise, 2001. aasta loendusega võrreldes vähenenud Eestis ligi kolm korda, samal ajal kui kasutatava põllumajandusmaa pind on suurenenud 8%. See näitab, et Eesti põllumajandustootmine koondub üha enam suurtesse majapidamistesse.Põllumajanduslike majapidamiste vähenemine on toimunud põhiliselt väiksemate, alla 10-hektarilise põllumajandusmaaga majapidamiste arvel. Vähenenud on ka 10 kuni 100-hektariliste majapidamiste arv. Samas kui suurte, üle 100 hektari põllumajandusmaaga majapidamiste arv on suurenenud ligi kaks korda. Välisriigi ettevõtjatele kuuluva sajakonna põllumajandusliku majapidamise valduses on vaid 4% Eesti põllumajandusmaast, kuid ka 6% veisekasvatusest, 40% seakasvatusest ja 76% linnukasvatusest.19

Eesti põllumajandusliku majapidamise keskmine suurus on viimase üheksa aastaga tõusnud 16 hektarilt 48 hektarile, see on ligi neli korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Suurmajapidamistes jätkus 2010. aastal tööd 11 000 täiskohaga töötajale ning ühe inimaasta kohta toodeti põllumajandussaadusi ligi 41 000 euro väärtuses. Väikemajapidamiste jätkuvalt suur osatähtsus tõstab põllumajandusega seotud inimeste arvu ligi 60 000-ni. Põllumajandustööga seotud inimestest ligi kolmandikul on töökoht ka väljaspool majapidamist ning neist 85% jaoks on põllumajandus vaid lisategevus.20

Kasvanud on ettevõtete arv maapiirkondades, kes ei tegele põllumajanduse, kalapüügi, jahinduse või metsandusega. Tõusnud on ka mittepõllumajanduslike ettevõtete osakaal kõikide maapiirkonna ettevõtete hulgas. Osad ettevõtjad on jätkanud põllumajanduslikku

19 Statistikaamet, http://www.stat.ee/49283.20 Vt viidet nr 5.

22

tegevust, kuid selle kõrval oma tegevust mitmekesistanud ka mittepõllumajanduslike tegevustega. Töötlevas ja teenindavas sektorites ettevõtlusega tegelevate ettevõtete arv maapiirkonnas on järjepidevalt kasvanud 15 347 ettevõttest 2007. aastal kuni 26 944-ni 2013. aastal (1,8 korda).Peaaegu kaks kolmandikku kogu lisandväärtusest toodetakse teeninduses, 29,2 protsenti tööstuses ja ehituses ning 2,8 protsenti põllu- ja metsamajanduses ning kalapüügis.

Maa-asulate ja maapiirkondade (valdade) tööandjad suudavad pakkuda oma asula või valla elanikele üldjuhul alla poole vajalikest töökohtadest. Maa-asulate ja -piirkondade lõikes erineb kohalike töökohtade osakaal tööhõives väga suurtes piirides, sõltudes muu hulgas oluliselt asula territoriaalsest asendist erinevat tüüpi linnaliste keskuste suhtes. Kõigi maa-asulates elavate töötajate summeerimisel selgub, et 60% neist töötab linnades registreeritud tööandjate juures. Linnadest pärit töötajatel on maa-asula tööandja poolt loodud töökoht 12% juhtudel. Maa-asulate elanikel, kes töötavad linnade tööandjate töökohtadel, on tulud oluliselt kõrgemad kui samas asulas ja vallas asuva tööandja juures.21

Maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks on vaja maapiirkonna ettevõtlust mitmekesistada, mis omakorda aitab kaasa uute ja alternatiivsete töökohtade loomisele maapiirkonnas, kompenseerides efektiivsuse tõusuga põllumajandusest vabanevaid töökohti. Majandustegevuse mitmekesistamine ja kõrvaltegevuste olemasolu põllumajandustootjatel aitab muuta maapiirkonda töökohana atraktiivsemaks, aidates kaasa väljakutsele tagada maapiirkondade tasakaalustatud areng.Ettevõtted on üldjuhul vähe investeerinud, kulub palju inimressurssi, valmistatakse suhteliselt odavat madalatehnoloogilist toodangut ning osutatakse väikese lisandväärtusega teenuseid. Tootlikkust on võimalik kasvatada toodete ja teenuste edasiarendamisega ning samas valdkonnas keerukamate ning kallimate toodete ja teenuste pakkumisega ehk liikudes tootmise väärtusahelas ülespoole.

Eesti ettevõtjate puuduseks on jätkuvalt nõrk rahvusvaheline turupositsioon ning rahvusvaheliselt tugevate brändide vähesus, mis tuleneb suuresti vähestest investeeringutest teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, ebapiisavast turunduse kogemustest ja spetsialiseerumisest ning rahvusvahelistumiseks ja ekspordi käivitamiseks ning edasiarendamiseks vajalike oskuste ja sidemete nappusest.

5. KOKKUVÕTTEKS

Eesti siseturu ja ettevõtete väiksus nõuab rahvusvahelistel turgudel konkureerimine paratamatult jõudude ühendamist ja olemasolevate ressursside efektiivsemat rakendamist. Ettevõtetel tuleb ekspertide seisukohalt senisest enam spetsialiseeruda, mis võimaldab ühiselt investeerida teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, samuti ka efektiivsemalt luua või võtta kasutusele uusi leiutisi, tehnoloogiaid, masinate ja seadmete süsteeme ning oluliselt täiendada teadmisi ja töötada välja ning tootma nõudlust omavaid kvaliteetsemaid tooteid ja teenuseid.

Tartu Ülikooli majandusprofessori Raul Eametsa22 arvamus: „Osa asju, mida Eestis tehakse on isegi suhteliselt kõrgtehnoloogilised, näiteks elektroonikatööstuses, aga kasum läheb

21 Maaelu arengu aruanne, 2011.22 Professor Eamets: „Uus aasta toob palgatõusu.“, Maaleht 08.11.2012. http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/taismahus-professor-eamets-uus-aasta-toob-palgatousu.d?id=65229146

23

Eestist välja. Meie teeme siin odava tööjõuga valmis, aga kasumi paneb taskusse see firma, kes allhanke tellis. Raha ei jää Eestisse. Kui me räägime sektoreist, kus tootlikkus võiks olla suhteliselt kõrge – näiteks IT-valdkond–, siis riik saab rahasüstide ja haridusinvesteeringutega seda suunata. IT-valdkonnas võib olla nii, et me paneme sinna päris palju raha ja esialgu ei tule tagasi midagi, kuid mingil hetkel hakkab see sektor end taastootma. Kui on olemas vastava erialase haridusega programmeerijad – või näiteks insenerid –, siis see tähendab, et varsti tulevad ka vastavad töökohad.“

Erinevalt enamikust EL-i arenenud riikidest iseloomustab Eesti majandusstruktuuri aga tööstuslik-tehnoloogilist innovatsiooni toetava keskkonna ja lisandväärtuse ning tootlikkuse ebapiisav tase. Senini toimunud areng ei ole küllaldasel määral toetanud Eesti majanduse pikaajalist konkurentsivõimet. Meil on suur osa ekspordist tooraine või pooltooted, on ka elektroonika ja seadmed-masinad, kuid selles osas oleme põhiliselt allhankijad, mis tähendab, et loodud lisandväärtus ja kasumid lähevad enamasti Eestist välja.Pikaajalise kasvu ning majandusstruktuurimuutuse saavutamiseks on olulise tähtsusega soodustada uute innovaatiliste kiire kasvuga ettevõtete teket, mis vajavad arenguks teistsugust infrastruktuuri, tugistruktuuri ning finantseerimisallikaid. Eestis on taoliste ettevõtete osakaal Statistikaameti hinnangul 1-2% piires ehk ca 2-4 korda madalamal tasemel kui Euroopas keskmiselt. Meil puudub piisav kapital, et muuta Eesti majanduse struktuur teadmiste-põhisemaks.

Maailma kujundab tehnoloogia ja võimalus tõeliselt vabaks jääda on vaid üksnes neil rahvastel, kes tehnoloogiat valdavad ja loovad, seal kus insenerharidus on au sees. Keskmine müügitulu maapiirkonna äriühingu kohta on jätkuvalt kolmandiku võrra madalam kui kogu Eestis. Mahajäämuse põhjustab kehv majanduse struktuur. Ettevõtted on vähe investeerinud, kulub palju inimressurssi, valmistatakse suhteliselt odavat madalatehnoloogilist toodangut ning osutatakse väikese lisandväärtusega teenuseid.

2010. aastal oli keskmine põhivara investeering maaettevõtte kohta ligilähedalt 80% Eesti keskmisest näitajast. Tegevusaladest oli põhivara investeering äriühingu kohta suurim toiduainetööstuses ja põllumajandusettevõtete hulgas.

Siin pole probleemiks mitte ainult töötaja oskused või töökus, vaid toodetud lisandväärtus e. töötunnis toodetud väärtuse suhe, millega lisandunud väärtus edasi müüakse. Ettevõtted on suures osas allhankijad, ning on paljuski emafirmade teha, kuidas kajastatakse toodang raamatupidamises ja kui palju aruandluse järgi väärtust juurde toodetakse. Võib olla vabalt nii, et lisandunud väärtuseks märgitakse 0, sest nii on kontserni raamatupidamises kasulikum kajastada. Seega töötajad oleks nagu superebaefektiivsed, ehkki toodavad produktiivselt kaasaja kõigile nõuetele vastavat ja nõudlust omavat kaupa ja tegelik lisandunud väärtus on ekspertide hinnangul sageli raamatupidamislikust sisuliselt 3…5 korda suurem.

On täheldatud, et osa tööandjad ei panusta piisavalt oma inimkapitali ja ei taga ettevõttes loovat õhkkonda. Probleem on suhtumises töötajatesse. Soomes hinnatakse oskusi, millega inimene saab tööandjale kasulik olla. Eestis on peamine tööjõu väärtuse näitaja madal palk.

Kõrgete palkade ja kõrge elustandardiga majandus saab aga tööhõivet tagada ainult siis, kui tööjõud on produktiivne. Selleks on vaja, et ettevõtted oleksid innovaatilised. Suurriikide majandusarengu mootoriks on olnud töötlev tööstus, väikeriigid taotlevad pigem tööstus ‐ ja teenustesektori tasakaalustatud arengut.

24

Kindlasti peavad ka töötajad oma panuse andma. Et nad seda teeksid, on vaja pikaajalisi töösuhteid. Kui inimene eeldab, et ta võidakse päevapealt lahti lasta, siis ei saa ka oodata, et ta ettevõtte edu nimel pingutaks.

Peamised piirkondlikud erinevused on pealinna regiooni (Tallinn ja Harju maakond) ja ülejäänud Eesti vahel. Rahvastiku jätkuv koondumine linnapiirkondadesse toob ühiskonnale tervikuna kaasa ka täiendavaid kulutusi – vajaduse täiendava infrastruktuuri järele, kasvava surve looduskeskkonnale ning mitmete sotsiaalsete probleemide teravnemise.Ääremaa ettevõtete konkurentsivõime tõstmise üheks võimaluseks on aktiivselt rakendada majandusliku ühistegevuse põhimõtteid, toetades ääremaal esmajoones perspektiivsete majandusharude koostööd ja võimaluse korral riikliku toetusega valdade ettevõtluse arengukavade ja vastavate projektide koostamist, mis on suunatud uute töökohtade ja ettevõtete loomisele, mis võimaldavad kohaliku tööjõu ja ressursside paremat rakendamist.

Maapiirkonna arengut mõjutavad otseselt mitmed poliitikad (regionaal-, tööhõive-, sotsiaal-, majandus-, finants-, maksu- ja tollipoliitika jne), mis senini ei ole suutnud osutada vajalikku tähelepanu piirkondade arendamisele. Optimistlike prognooside kohaselt on võimalik saavutada majanduse selline arendamise tase, et maaelanikkonnal oleks lähiümbruses (15-20 km raadiuses) võimalik leida normaalset teenistust pakkuv töökoht.Ekspordi konkurentsivõime odava tööjõu baasil võib väheneda kui palgad kasvavad ning ei tõuse vajalikul määral toodete kvaliteet ja tööjõu tootlikkus ning ettevõtete kasumlikkus.

Tootlikkust on võimalik kasvatada toodete ja teenuste edasiarendamisega ning samas valdkonnas keerukamate ning kallimate toodete ja teenuste pakkumisega ehk liikudes tootmise väärtusahelas ülespoole. Parem on investeerida mitte mahtudesse, vaid efektiivsusesse, tuleb olla innovaatilisem ja investeerida tehnoloogiatesse ning mitte unustada ekspordiportfelli mitmekesistamise vajadust.

Kokkuvõtlikult on välisinvestorid ühtlasi tõdenud, et lõpuks määrab edukuse siiski heade spetsialistide arv, mis Eesti pakkuda suudab. Eestlaste võimekuse kohta oma riiki rahvusvahelise ärikeskkonnana müüa lausuti üsna otsekohaselt, et “eestlased on tehniliselt kompetentsed inimesed, kuid suutmatud müümisel” (ingl „Estonians are technically competent people but totally incapable in selling“). Eestlaste müügioskust kommenteeriti veel, et sarnaselt soomlastega “Estonians are waiting aggressively the phone to ring”. Öeldi otse, et riigi rahvusvaheline turundus on nõrk, Eesti ei ole äriringkondades nähtav23. Välisinvestorid märgivad, et meie nõrkuseks on nutika turunduse puudumine. Tuleb leida lahendused, kuidas suudaksime koostöös tugevate ja asjatundlike partneritega saada ressursist välja maksimum.

Töötleva tööstuse kontekstis näiteks väideti, et 10 head inseneri suudab 1 000 töölise töö tootlikkuse muutmisega imesid korda saata. Eesti ei ole enam konkurentsivõimeline suhtes tööline - tootmisseade, küll aga insener - arvuti - kõrgtehnoloogiline tootmisseade. Sellise suhte loomiseks puudub paraku kvalifitseeritud tööjõud. Üsna üheselt leiti, et Eesti peaks inseneridele ja IT-spetsialistidele piirid avama – välisspetsialistide töölevõtmist oluliselt lihtsustama. Ülikoolide puhul tõdeti, et neist ei ole võimalik saada praktiliste oskustega insenere (ingl applied engineers with business-related skills); saadakse pigem teadlased (ingl scientists), kes ei mõista tööstuse tegelikke väljakutseid. Kokkuvõtvalt nähti Eesti suurima väljakutsena madala tootlikkuse probleemi – lihtsalt ei ole inimesi, et keerukamaks areneda (ingl no people to upgrade). Meie avatud majandusmudeli edu on niivõrd seotud meie atraktiivsusega

23 Lõppraport 25.06.2013, „ESTONIA – THE BUSINESS PARADISE”, www.technopolis-group.com

25

investorite silmis, et on vaja uut edulugu, mis kaasaks välisinvestoreid kõrgtehnoloogia valdkondadesse ja muudesse pikemaajaliselt jätkusuutlikesse majandussektoritesse.

Kriisi põhi on läbitud ning RM-i prognoosi kohaselt languseelsele SKP reaalsele tasemele jõuame tagasi 2015 a. SKP reaalkasvuks 2013. aastal oli 0,8% ja 2014. aasta kasvuks oodatakse 2,0% ning järgnevaks 3,5% (RM-i 2014. aasta kevadine majandusprognoos).

Majandus- ja rahaküsimuste24 volinik Olli Rehn: „Meie prognoosid osutavad Euroopa majanduskasvu väljavaadete järkjärgulisele paranemisele alates järgmise aasta algusest. Tähtsad poliitilised otsused on aidanud usaldust suurendada. Turupinged on vähenenud, kuid rahuloluks pole põhjust. Euroopa peab jätkuvalt ühendama usaldusväärse eelarvepoliitika struktuurireformidega, et luua tingimused jätkusuutlikuks majanduskasvuks, mis aitaks vähendada töötuse praegust lubamatult kõrget taset.”

Ühtlasi peaksime adekvaatselt aru saama igal tasandil, mis maailmas toimub: USA Kongressi Eelarvebüroo hinnangu järgi on kriisist võimalik lõplikult välja tulla 2015. aastal. Ülemaailmset hindade tõusu (inflatsiooni) on võimalik pidurdada üksnes arenenud riikide, eelkõige USA rahapakkumise piiramise teel.

Senini aga panustavad paljud meie ettevõtjad odavale tööjõule ja allhankele, kuna puuduvad vahendid ning paljudel ka soov ja organiseerimisvõime, et investeerida kaasaegsetesse, tootlikumatesse seadmetesse ja suuremat lisandväärtust andvatesse toodetesse.

Tulevikuperspektiivid on suhteliselt ebakindlad kodumaise kapitali põhistel ettevõtetel, kes täidavad väikesi üksiktellimisi ja kellel puuduvad võimalused hankida tootlikkuse tõstmiseks vajalikke kõrgtehnoloogilisi sisseseadeid ning kujuneda oma kaubamärkidega välisturu olulisteks turuosalisteks. Suure majanduskasvu ajal kompenseerisid kiire kasv ja odav raha juhtimisvead, praegusel pärast majanduse kiiret jahtumist taastumise ajal aga enam mitte.

Ekspertide seisukohalt oli Eesti suurimaks veaks odavale allhanketööstusele orienteeritud majandusmudeli valik ja sellest tulenevad suured möödalaskmised hariduse stimuleerimises. Kõige selle tulemusena puudub meil inimressurss kaasaegse kõrge lisandväärtusega tootmisele üleminekuks.

Võti peitub meie ekspordi sisus: kas ekspordime tööd või teadmisi. Ainult töö eest tänases maailmas palju ei maksta. Ka kõrgtehnoloogiliste toodete hinnas moodustab tööliste töö kauba väärtusest väikese osa. Enamik väärtusest luuakse laborites ja konstrueerimisbüroodes ning veel enam firmade müügiosakondades. Kahjuks aga meie eksport enamikul juhtudest neid komponente ei sisalda.

Eesti SKP ja jätkusuutlikkuse suurendamine sõltub võimest kasvatada Eesti majanduse konkurentsivõimet – majandusstruktuuri muutuse saavutamisest, investeeringutest kõrgtehnoloogiasse ja innovaatilisusest. Olulisemad sellest on ettevõtete ekspordivõimekuse suurendamine ja arendustegevuse laiendamine, töötajate haridustaseme tõstmine ja oskuste parandamine ning rahvusvaheliselt toetava infrastruktuuri arendamine. Majanduse efektiivsuse suurendamise eelduseks on võimalikult kõrgema tehnoloogilise tasemega ja lisandväärtusega toodete ja teenuste osatähtsuse kasv.

24 http://ec.europa.eu/news/economy/121107_et.htm

26

Eesmärgiks on piiratud ressurssidega heatasemelise elukvaliteedi saavutmine ühiskonnas, majanduse arendamine selliselt, et ühiskonna vajadused oleks kaetud parimal võimalikul viisil, kasutades järjest nutikamaid ja täiuslikumaid lahendusi. Majandusstruktuuride muutmine ja muutustega kohanemine, heade teadmiste ja oskustega töötajaskonna kujundamine, majanduse efektiivsuse parandamine, olemasolevate ressursside efektiivsem rakendamine ning tootlikkuse tõstmine on Eesti ja samuti ka kõigi uute liikmesriikide jaoks peamised lähiaastate väljakutsed.

27