EESTI LOODUSKAITSE KORRALDUS JA LIIGIKAITSEkairio/ktpk/8/Meelike Kais_Eesti... · Tuhandeid aastaid tagasi Eesti alale rännanud hõimud suhtusid loodusesse suure austusega. Nad said

Pärnu Kuninga Tänava Põhikool

EESTI LOODUSKAITSE KORRALDUS JA LIIGIKAITSE Uurimistöö

Meelike Kais

8c klass

Juhendaja: Katrin Lekk

Pärnu 2014

2

Eesti looduskaitse korraldus ja liigikaitse.

Sisukord Sissejuhatus ........................................................................................................................................ 3

1.Looduskaitse Eestis ......................................................................................................................... 4

1.1.Ajalugu ..................................................................................................................................... 4

1.2.Looduskaiseseadus, looduskaitsealad ...................................................................................... 6

1.3.Looduskaitseväärtus ............................................................................................................... 11

1.4.Punane raamat ........................................................................................................................ 12

2. Liigikaitse ..................................................................................................................................... 15

2.1. Kaitsekategooriad ............................................................................................................... 15

2.2. Kaitstavad imetajad ............................................................................................................... 17

3.Hallhüljes ...................................................................................................................................... 19

3.1. Hallhülge iseloomustus ......................................................................................................... 19

3.2.Ohutegurid ja kaitse korraldamine ......................................................................................... 23

4.Lendorav ....................................................................................................................................... 30

4.1. Lendorava iseloomustus ........................................................................................................ 30

4.2. Ohutegurid ja kaitse korraldamine ........................................................................................ 34

5.Uuring ........................................................................................................................................... 38

5.1. Uuringu metoodika ............................................................................................................... 38

5.2. Küsitluse tulemused .............................................................................................................. 39

Kokkuvõte ........................................................................................................................................ 44

Lisa 1. Küsitlus ................................................................................................................................. 46

3

Sissejuhatus

Uurimistöö teema valik tulenes autori huvist loomade vastu ja soovist teada saada, kuidas

on korraldatud Eestis inimtegevuse tõttu ohtu sattunud loomade kaitsmine.

Töö eesmärk oli teada saada rohkem looduskaitsest, loomadest, kes on looduskaitse all

ning teada saada kui palju teavad kooliõpilased looduskaitse probleemidest ja loomadest,

kes vajavad kaitset.

Küsimused, millele hakatakse uurimistöös vastuseid leidma:

• Kas meie riigi looduskaitse meetmed on tõhusad kaitsmaks ohtu sattunud loomi?

• Kas mõne liigi kaitsmisel on saavutatud edu?

Autori arvates on meie Eesti riigis tõhusad meetmed kaitsmaks ohtu sattunud loomi ja

arvab, et mõnede liikide kaitsmisel on eesmärgid saavutatud.

Uurimistöö koosneb 4 peatükist ja uurimuslikust osast, milleks on koostatud küsitlus.

Esimeses peatükis tutvustatakse Eesti looduskaitse ajalugu, kuidas Eesti looduskaitse on

arenenud 100 aasta jooksul, looduskaitseseadust ning Eesti looduskaitsealasid.

Teises peatükis räägitakse lähemalt kaitsekategooriatest kuhu kaitstavad loomad kuuluvad,

millised loomad on looduskaitse all ja natuke lähemalt liigikaitsest.

Kuna töö autorile pakuvad huvi ohustatud imetajad Eestis, siis kirjeldatakse kolmandas ja

neljandas peatükis lähemalt kahte Eestis looduskaitse all olevat liiki: hallhüljest, kelle

olukord on tänu pikaajalistele kaitsemeetmetele paranenud ja lendoravat, kes satub Eestis

metsaraiete tõttu üha suuremasse ohtu.

Uurimuslikuks osaks on tehtud küsitlus, millest võtsid osa Pärnu Kuninga Tänava

Põhikooli 5.-9. klasside õpilased.

Eesmärgiks oli teada saada, kui palju õpilased teavad looduskaitsest, loomadest kes on

kaitse all; kas nad on teadlikud uurimustöös tutvustatud hallhüljest ohustavatest

ohuteguritest ja kuidas saab loomi kaitsta meie enda kodukohas.

4

1.Looduskaitse Eestis

Esimeses peatükis tutvustatakse looduskaitse ajalugu Eestis, looduskaitseseadust,

looduskaitsealasid, räägitakse looduskaitseväärtustest ja Punasest raamatust, kuhu kantakse

ohusolevad ja kaitset vajavad liigid.

1.1.Ajalugu

Tuhandeid aastaid tagasi Eesti alale rännanud hõimud suhtusid loodusesse suure austusega.

Nad said aru, et hoida loodust, tähendab seda, et hoida end elus. Neil olid omad pühad

paigad: hiied, allikad, kivid, puud, jõed ja järved. Seal ohverdati loodusele, et see aitaks

neil elada. Eestis on tänini teada ligikaudu 550 hiit ja enam kui 2000 muud pühapaika.

(Ader & Tartes, 2010)

Juba 13. sajandil keelas Taani kuningas Erik Menved Tallinna lähistel saartel Naissaarel,

Aegnal ja Paljassaarel metsaraie. Keelu mõte oli küll hoida saarte metsi kui meremärke,

kuid kaudselt aitas see kaasa ka loodushoiule. (Ader & Tartes, 2010)

1853. aastal asutasid loodust armastavad eestlased Loodusuurijate Seltsi, mis tegeles

looduse uurimise ja kaitsega ning on Baltimaade vanim pidevalt tegutsenud teaduslik selts.


Eesti looduskaitse kujunemisele pandi alus 1906. aastal, kui Riia loodusuurijad alustasid

Saaremaa looduse uurimist. Uurimistöö viis neid kokku Vilsandi tuletorni ülevaataja Artur

Toomiga, kes oli rentinud linnukaitseks Vaika saared. Seal oli Artur Toom piiranud

linnupesadest munade korjamist ning tõhustanud lindude pesitsemist. Riia teadlastele

imponeeris tema pühendumine ja nad asusid teda toetama. 14. augustil 1910. aastal asutati

esimene looduskaitseala Eestis: Vaika linnukaitseala, kus kaitsti pesitsevaid linde. Seda

kuupäeva peetakse looduskaitse alguseks Eestis. 2010. aastal täitus seega 100 aastat

looduskaitse algusest. (Sillaots, Looduskaitse ajaloost Eestis, 2010)

Mõne aja pärast, 1924. aastal, loodi Eesti esimene metsareservaat Järvseljale.

Loodusteaduslikuks uurimiseks loodi Harilaiule kaitseala haruldaste taimede ja pesitsevate

merelindude kaitseks ning rannaprotsesside jälgimiseks. Kümnekonna aasta jooksul

5

moodustati veel mitmeid kaitsealasid. Juba 1933. aastal hakati välja andma ajakirja „Eesti

Loodus.“ (Ader & Tartes, 2010)

1935. aastal võeti botaanikaprofessor Teodor Lippmaa eestvõtmisel vastu Eesti esimene

Looduskaitse Seadus. Doktor Gustav Vilbastest sai esimene riiklik looduskaitse inspektor.

Tema oli ka esimese looduskaitsealuste objektide nimekirja koostaja, tähistas need ja rajas

kogu maad katva looduskaitse usaldusmeeste võrgustiku. Tänu sellele suurele tööle oli

1941. aastal Eestis 47 alalist keeluala, kaitse alla oli võetud 80 parki, 202 põlispuud, 210

rändrahnu ning mitmeid haruldasi taime- ja loomaliike. Teaduste Akadeemia looduskaitse

komisjon hakkas teaduslikult suunama ja algusaastatel ka korraldama loodukaitse tegevust

Eestis. Esimene Teaduste Akadeemia esimees oli Eerik Kumari. (Ader & Tartes, 2010)

1938. aastal võeti loodushoiuseaduse nime all vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes

turismile, avalikele parkidele, iluväljakutele ja kodukaunistamisele.

(Eesti looduskaitse alased seadused, 2002)

Peale teist maailmasõda kulus mitmeid aastaid enne, kui suudeti taastada

looduskaitseorganisatsioonide tegevus. 50-ndate aastate alguses hakkas uuesti tegutsema

Eesti Loodusuurijate Selts. 1957. aastal jõustunud looduskaitseseadus reguleeris

looduskaitselist tegevust aastani 1990. Samal aastal asutati ka neli riiklikku

looduskaitseala: Vaika, Viidumäe, Matsalu ja Nigula, 28 keeluala ja kehtestati

üksikobjektide kaitse. (Sillaots, Looduskaitse ajaloost Eestis, 2010)

Aktiivselt võtsid looduskaitsest osa üliõpilased, kes lõid oma looduskaitseorganisatsiooni –

Tartu üliõpilaste looduskaitseringi. (Ader & Tartes, 2010)

Mõned aastad hiljem, 1966, asutati Jaan Eilarti ja Edgar Tõnuristi eestvedamisel Eesti

Looduskaitse Selts, mis on Eesti suurim looduskaitseorganisatsioon. Seltsi eesmärk on luua

koostöö looduse ja ühiskonna vahel, väärtustada rahvuslikku kultuuripärandit, edendada ja

propageerida jätkusuutlikku arengut, looduskasutust ning suurendada inimeste

keskkonnateadlikkust. Seltsi ülesandeks on kujunenud ka loodus- ja kultuuriobjektide

kaitse ning hooldus. Eesti Looduskaitse Seltsi osakonnad asuvad 43 Eesti asulas.

(Eesti Looduskaitse Selts)

6

1971. aastal asutati Lahemaa rahvuspark, mis oli esimene tolleaegse Nõukogude Liidu alal.

Rahvuspargi eesmärgiks oli ära hoida Kirde-Eestis fosforiidi kaevandamise laienemine.


Esimene Eesti punase (raamatu) nimestik koostati 1979. aastal, mis anti välja värviliste

illustratsioonidega 1982. aastal „Punase raamatuna.“ Teine punane nimestik valmis 1988

ja see avaldati pärast väikseid muudatusi teatmeteoses „ Eesti A ja O." (Eesti punased

raamatud)

Neljas looduskaitseseadus „Seadus Eesti looduse kaitsest“ võeti vastu 1990. aastal, kuid jäi

peagi ajale jalgu ning juba 1994. aastal võeti vastu uus, Eestis viies looduskaitseseadus -

„Kaitstavate loodusobjektide seadus“, mis sätestas loodusobjektide kaitse alla võtmise ja

kaitse korraldamise uutes oludes. Piirangute kehtestamiseks majandustegevusele

siseveekogude kallastel ja mererannikul võeti 1995. aastal vastu ranna ja kalda kaitse

seadus. (Ader & Tartes, 2010)

1998. ilmus juba kolmas „Eesti Punane Raamat.“ Üha rohkem hakati eesti looduskaitset

siduma rahvusvaheliste direktiividega. 2000.aastal alustati Euroopa Liidu linnudirektiivi ja

loodusdirektiivi nõuetele vastavate Natura 2000 võrgustiku alade valikut. (Ader & Tartes,

2010)

Peale Eesti ühinemist Euroopa Liiduga võeti vastu kuues looduskaitseseadus, mille

koostamisel arvestati Euroopa Liidu direktiivideks kehtestatud nõudeid liikide ja

eluspaikade kaitse korraldamisel. (Ader & Tartes, 2010)

2007. aastal võeti Eesti rahvusvahelise looduskaitseliidu liikmeks. Ilmus raamat „Eesti

kaitsealad“, milles esitletakse 80 Eesti tuntumat kaitseala. (Ader & Tartes, 2010)

1.2.Looduskaiseseadus, looduskaitsealad

Looduskaitseseadus on üldkohustuslike käitumisreeglite kogu, mille eesmärk on hoida

kodumaa elurikkust ja eluta looduse väärtusi ning pärandada need järgmistele

põlvkondadele. Eesti esimene looduskaitseseadus võeti vastu 1935. aastal. Praegu kehtiv,

7

arvult kuues looduskaitseseadus on vastu võetud 2004. aastal, mil Eesti astus Euroopa

Liitu. Looduskaitseseadusest leiab paljudele loodushoiuga seotud küsimustele vastuseid.

Kuidas võetakse kaitse alla puid, rändrahne või mõnda maa-ala; millised piiranguid on

kehtestatud kaitstavate loodusobjektide puhul; mida ei tohi teha kaitstavate seente,

taimede, loomadega; millised on karistused, kui teeme loodusele halba? Ja palju muudki

huvitavat looduse kohta. (Ader & Tartes, 2010)

Looduskaitseseaduses eristatakse kolme tüüpi kaitsealasid: rahvuspargid, looduskaitsealad

ja maastikukaitsealad. (Ader & Tartes, 2010)

Rahvuspargid on meie esinduskaitsealad. Neis püütakse säilitada ühtse tervikuna loodust ja

kultuuripärandit. Eestis on viis rahvusparki: Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi ja

Matsalu. Eesti kõige suurem ja vanim rahvuspark on Lahemaa, mis hõlmab suure osa

Põhja-Eestist, millest 1/3 on mereala. Ligi 70 protsenti rahvuspargist katab mets. Lahemaa

pangapealne on üks vanimaid paikse asustusega alasid Eestis. Kaitsealustest, I kategooria

liikidest elavad seal must-toonekurg, merikotkas, ebapärlikarp. (Ader & Tartes, 2010)

Karula rahvuspark on Eesti väikseim ja asub Lõuna-Eesti mäekuplite, järvesilmade ja

soolapikeste vahel. Karula on praeguseni üks vähestest paikadest, kus hoitakse tavapärast

maaelu ja muistset võru keelt. Kaitstavatest liikidest elavad siin kalakotkas, väike-

konnakotkas, must-toonekurg. (Ader & Tartes, 2010)

Soomaa rahvuspark (Joonis 1.) asub Viljandimaa ja Pärnumaa piiril e. Vahe-Eestis.

Soomaa on soode pärusmaa ja meile tuntud kevadiste üleujutuste tõttu, mida teatakse ka

viienda aastaajana. Esimese kategooria liikidest võib seal kohata lendoravat, rabapüüd,

rabapistrikku, kaljukotkast, kui ka musta-toonekurge. (Ader & Tartes, 2010)

8

Joonis 1. Soomaa rahvuspark (Soomaa rahvuspark, kuupäev puudub)

Vilsandi rahvuspark (Joonis 2.) on Lääne-Eesti saarestiku ala, mille eripäraks on meri koos

saarestikuga. Vilsandi rahvuspark on saanud alguse Vaika linnuriigist, kuid linnuliikide

rohkuselt jääb ta Matsalu rahvuspargile alla. Siinsetes vetes elab rohkesti hülgeid ning

paljud Läänemere hülged on just sealsetel pisikestel saartel toonud ilmale oma poegi.

Umbes kolmandik rahvuspargi alal leiduvast kuuesajast taimeliigist on mujal Eestis

haruldased. (Ader & Tartes, 2010)

Joonis 2. Vilsandi rahvuspark (Volberg, 2008)

9

Matsalu rahvuspark asub Läänemaal, kus asub Kasari delta hiigelroostik, Kasari luhad ja

rannaniidud ning Eesti suurim linnuriik. Matsalus asub ka lindude rõngastamiskeskus.


Alates 1976. aastast on Matsalu rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari

nimekirjas. Seoses Eesti Vabariigi taastamisega kaotas see kanne kehtivuse ja Matsalu

kanti uuesti Ramsari nimekirja 1994. aastal. Sellega kohustub Eesti Vabariik säilitama

Matsalu märgala ökoloogilist iseloomu. Praeguse seisuga rahvuspargi ja rahvusvahelise

tähtsusega märgala piirid ühtivad. (Matsalu rahvuspark)

1971. aastal kirjutati Iraanis Ramsari linnas alla märgalade konventsioonile.

Ramsari konventsiooni eesmärk on kaitsta kogu maailma märgalasid, sest nende pindala ja

väärtus väheneb pidevalt nende kuivendamise, reostamise ja majandusliku kasutuselevõtu

tõttu. Konventsioonis rõhutatakse märgalade suurt ökoloogilist rolli, seda eriti veelindude

rände-, puhke- ja pesitsuspaikadena. Kõik konventsiooniga liitunud riigid peavad võtma

meetmed märgalade kaitseks ja esitama vähemalt ühe märgala nimistusse.

(Ramsari konventsioon)

Looduskaitsealadel hoitakse eelkõige ohustatud liikide elupaiku ning haruldasi kooslusi.

2013. aasta detsembri seisuga on Eestis 138 looduskaitseala.

(Keskkonnaministeerium,Looduskaitse). Järgnevalt iseloomustatakse neist kolme.

Alam-Pedja looduskaitseala on Eesti suurim ning asub Võrtsjärve nõos Jõgeva-, Viljandi-ja

Tartumaal. Kaitsealal on laiaulatuslikke soid, erinevaid metsatüüpe, suuri vanajõgedega

jõgesid ning luhaalasid. Kaitseala eripäraks on harukordselt hõre inimasustus. Sood on

elupaigaks paljudele haruldastele taimedele ning ohustatud linnuliikidele. Kevadel ja

sügisel peatuvad kaitsealal läbirändavad veelinnud. Emajõe vanajõed on olulised kalade

kudealad. (Alam-Pedja looduskaitseala)

Puhatu looduskaitseala (Joonis 3.) asub Ida-Virumaal Illuka vallas. Puhatu soostik on üks

Eesti suurimaid ning viimaseid säilinud siirdesooalasid, mis koosneb mitmekümnest soost

(570,8 km2). Esmalt võeti kaitse alla Poruni jõe ürgorg. Poruni jõe ääres kasvab liigirikas

lehtmets – Poruni ürgmets. Kaitseala linnustik on haruldusterohke, seal elavad: meri-, kala-

ja kaljukotkas, rabapüü (kõik I kaitsekategooria liigid), metsis (II kaitsekategooria).

10

Kaitseala on väga oluline rändlindude peatus- ja suurulukite elupaik.

(Puhatu looduskaitseala)

Joonis 3. Puhatu looduskaitseala (Juuse, 2012)

Luitemaa looduskaitseala (Joonis 4.) asub Edela-Eestis ehk Pärnumaal Häädemeeste,

Tahkuranna ja Surju valla ranniku- ja loodusmaastike kõige ilmekamas piirkonnas.

Kaitseala asutati mitme endise väiksema maastikukaitseala ja looduse üksikobjekti ning

muude kõrge loodusväärtustega alade ühendamisel. Luitemaa kuulub Natura 2000 alade

võrgustikku ning on üks rahvusvahelise tähtsusega linnuala ning talle on omistatud Ramsar

märgala staatus. Seal on kohatud 263 linnuliiki, neist 130 liiki on haudelinnud. Taimi on

leitud kaitsealal üle 500 liigi, neist rannaniidul kasvava niidu-kuremõõga asurkond on

ilmselt suurim kogu Euroopas. Kaitseala üheks suurimaks väärtuseks on rannaniidud.

Luitemaa piirides asub ka Tolkuse raba, mille vanuseks on hinnatud 8000 aastat. Lisaks

luidete männikutele leidub kaitseala kirde- ja idaosas mitut tüüpi leht- ja segametsi, mis on

sageli seotud märgade kasvukohtadega. Kaitsealustest loomaliikidest esineb kaitsealal

kõre, kivisisalik, nõmmelõoke, merikotkas, musträhn. (Kose & Mati, 2012)

11

Joonis 4. Luitemaa looduskaitseala (Luitemaa looduskaitseala, kuupäev puudub)

Maastikukaitsealad ehk looduspargid on rajatud peamiselt selleks, et hoida väärtuslikke

loodus-ja pärandkultuurmaastikke ning maastikuelemente. Maastikukaitseala eritüübid on

park, arboreetum ja puistu. (Ader & Tartes, 2010)

Eesti suurim maastikukaitseala on Otepää looduspark, mis asub Valgamaal, Otepää

kõrgustikul. Eesmärgiks on kaitsta Otepää kõrgustikule iseloomulikke maastikke, mida

ilmestavad moreenkünkad ja mõhnad, nende vahele jäävad soode ja järvedega nõod.

Kaitsealale jääb Otepää kõrgustiku kõrgeim tipp – Kuutsemägi (217m). Piirkonnal on

oluline ka puhkemajanduslik väärtus. Pühajärve loetakse selle piirkonna ilusaimaks

järveks, Väiksele Munamäele on rajatud suusakeskus. Väikese Munamäe nõlval asuvat

allikat loetakse Väikese Emajõe alguseks. (V.Keppart, 2007)

1.3.Looduskaitseväärtus

Looduskaitseväärtus on objektiivne või subjektiivne hinnang, mis on vastava loodusobjekti

kaitse põhjendamiseks. Eristatakse liikide, koosluste ja maastiku väärtusi; neid kõiki

vaadatakse koos, aga see vajab sageli erinevaid, kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide

põhjalikke uuringuid ja koostööd. (V.Keppart, 2007)

12

Kokkuleppeliselt võetakse arvesse mitmeid väärtusi:

Ökosüsteemide looduskaitseväärtused:

- looduslikkus;

- mitmekesisus;

- esinduslikkus;

- haruldaste liikide olemasolu :

a. looduskaitsealused liigid

b. punase raamatu liigid

c. Natura – liigid

- endeemid;

- mahukas, piisav leviala;

- kultuurilooline väärtusulatus.

Metsakoosluse looduskaitseväärtused :

- haruldaste liikide olemasolu;

- kahaneva alaga jäänukid;

- huvipakkuv arengustaadium;

- omapärane struktuur;

- ebaharilik kasvukoht;

- etalonalad;

- produktiivsed puistud (plusspuistud);

- kõrvalsaadused (korilus jm kõrvalkasutus);

- maastiku oluline element;

- elukvaliteet: mil määral kooslus mõjutab või võib mõjutada inimeste heaolu ja tervist.

(V.Keppart, 2007)

1.4.Punane raamat

Punane raamat on inimtegevuse tõttu ohustatud ja väljasuremisohus olevate liikide

nimestik. See on üks võimalus pöörata tähelepanu liikidele, kelle arvukus ja levik on

oluliselt vähenenud. (V.Keppart, 2007)

13

Punasesse raamatusse kirjutatakse liigid:

· kes on hävimisohus;

· kelle seisund halveneb inimtegevuse tõttu;

· kelle populatsiooni arvukus ja liigi leiukohtade arv väheneb;

· kelle elupaigad killustuvad;

· kelle liigi levila väheneb.

Ülesanneteks on:

· teatada avalikkusele liikide ohustatusest, juhtida tähelepanu liikide kadumisele inimkonna

tegevuse tulemusena;

· anda hinnanguid liikide seisundi muutustele ajas;

· propageerida elupaikade säilimist, üldistada eluslooduse liigilise mitmekesisuse seisundit;

· anda pidepunkte looduskaitse korraldamiseks; punase raamatu andmestikule toetudes

teha ettepanekuid liikide ja koosluste kaitseks: liikide looduskaitse alla võtmiseks,

looduskaitsealade moodustamiseks;

· õhutada uurimist.

(V.Keppart, 2007)

Eesti punases raamatus käsitletakse looduses elavaid ohustatud liike. Eesti ohustatud ja

hävinud liikide punaseid raamatuid koostab ja peab Eesti Teaduste Akadeemia

Looduskaitse Komisjon. (Eesti punased raamatud)

Punase raamatu ohukategooriaid on 5.

0 – hävinud või tõenäoliselt hävinud Liigid, mille püsiv looduslik populatsioon on

Eestis praeguseks hävinud või tõenäoliselt

hävinud.

1 – eriti ohustatud Suures hävimisohus liigid, mille arvukus on

vähenenud või elupaigad rikutud kriitilise

piirini.

2 – ohualtid Liigid, mille populatsioonid vähenevad

ülekasutamise, elupaikade hävimise või

rikkumise tagajärjel ja mille arvukus langeb

ning levik Eestis kiiresti väheneb.

3 – haruldased Väga piiratud alal, vähestes elupaikades või

hõredalt esinevad liigid, mis ei kuulu

14

eelmistesse kategooriatesse, kuid mille

populatsioonid on kergesti ohustatavad.

4 – tähelepanu vajavad Liigid, mille seisund vajab jälgimist. Praegu

on need veel suhteliselt tavalised liigid, kuid

nende arvukus on langenud nii tugevasti, et

võivad ohutegurite toime jätkumisel sattuda

ohualtisse kategooriasse.

5 – määratlemata Liigid, mis teadaolevalt kuuluvad hävinute,

eriti ohustatute, ohualaliste või haruldaste

kategooriasse, kuid mille ohutatuse astet ei ole

andmete ebapiisavuse tõttu võimalik täpsemalt

määratleda.

(V.Keppart, 2007)

Peatükist saime teada looduskaitse ajaloost, mille algusest Eestis möödus 2010.aastal 100

aastat. Tutvusime ka looduskaitseväärtustega, saime teada Punase raamatu tähtsusest ja

tema ülesandest ning kuidas liigitatakse kaitstavaid liike kaitsekategooriatesse.

15

2. Liigikaitse

Teises peatükis räägitakse liigikaitsest lähemalt, vaadatakse kaitsealuseid liike

kaitsekategooriate järgi ning räägitakse Eestis elavatest kolme kaitsekategooria alustest

imetajatest.

Looduskaitse üheks väga oluliseks osaks on liigikaitse, mis põhineb peamiselt

Looduskaitse seadusel. Liigikaitse eesmärk on tagada, et kõik meil elavate tavapäraste ja

iseloomulike liikide asurkonnad oleksid elujõulised ja suudaksid ise ennast taastada ka

kaugemas tulevikus. Kahjuks ähvardab just inimtegevuse tõttu paljusid liike

väljasuremisoht. Seepärast keskendub liigikaitse eelkõige haruldastele ja kahaneva

arvukusega liikidele. (Keskkonnaministeerium, Liigikaitse)

Liigikaitse nüüdisaegsed põhimõtted ja ülesanded:

· tagada tuumaalade kaitse;

· luua rohekoridorid kaitstavate alade vahele;

· taastada hävitatud elupaiku;

· liikide kaitset tuleb laiendada elupaikade ja maastike kaitsele;

· liike tuleb kaitsta alamliigiti-selle kõige tugevama populatsiooni levila sees;

· kaitsealadel peavad olema esindatud kõik erinevad kasvukohatüübid ja elupaigad;

· loodusobjektide kaitset tuleb laiendada koosluste ja ökosüsteemide kaitsele;

· riiklikke meetmeid tuleb laiendada rahvusvahelistele meetmetele;

· võõrliikide ohjamine.

(Keskkonnaministeerium, Liigikaitse)

2.1. Kaitsekategooriad

Kaitsealused liigid on kaitstavad loodusobjektid, mis jagatakse kolme kaitsekategooriasse.

(Keskkonnaministeerium)

I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud

elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses

16

ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. I kategooriasse kuuluvatest loomaliikidest on

ebapärlikarp säilinud meil vaid ühe jäänuk populatsiooniga. Euroopa naaritsa looduslik

populatsioon on käesolevaks ajaks Eestis täielikult hävinud, kuid mitmete rahvusvaheliste

projektide kaudu püütakse liigi asurkonda siin taastada. Must-toonekurg ja lendorav on

peamiselt vanu metsi asustavad liigid, kes on meil vähearvukad ning kelle elupaiku

ohustab ühe laienev raietegevus. Uute loomaliikidena on I kategooriasse arvatud 2010-ndal

aastal kassikakk ja niidurüdi ning veidi varem kõre, rohe-kärnkonn, väike laukhani,

väikepistrik, tutkas, habekakk ja siniraag. Väga ohustatud loomaliikide kõrval kuulub I

kategooriasse ka selliseid liike, kes 1990.aastate alguses oli meil väga haruldased või

tugevasti ohustatud, kuid tänu kaitsemeetmete kasutuselevõtmisele on nende olukord

käesolevaks ajaks tunduvalt paranenud. Selliste liikide hulka kuulub näiteks merikotkas.

Kokku kuulub I kategooriasse 64 liiki, nendest sõnajalgtaimi 10, katteseemnetaimi 4, seeni

9, samblikke 1, selgrootuid 1 ja selgroogseid 20 liiki. (Keskkonnaministeerium)

II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle

arvukus langeb ning levila väheneb. II kategooriasse on arvatud 262 liiki, nendest

sõnajalgtaimi 5, paljasseemnetaimi 1, katteseemnetaimi 112, sammaltaimi 26, samblikke

32, selgrootuid loomi 6 ja selgroogseid loomi 50 liiki. II kategooria kaitsealuste

loomaliikide hulka kuulub selgrootu loomaliik - kirju-e. apteegikaan, väikeste

kinnikasvavate järvede elanik. Lisaks apteegikaanile on selgroogsetest kaitse all nüüd ka

paksukojaline jõekarp, männisinelane. II kategooria liikide teadaolevatest ja

keskkonnaregistrisse kantud elupaikadest võetakse kaitse alla vähemalt 50%.


III kategooria liigid on praegu veel suhteliselt tavalised, kuid ohutegurite toime jätkumisel

võib nende arvukus kriitiliselt langeda. Siia kuulub 244 liiki. Kategooria taimeliikide hulka

kuulub 5 sõnajalgtaime, 61 katteseemnetaime ja 16 sammaltaime, 10 seent ja 18

samblikuliiki. Loomaliikidest kuulub siia kategooriasse 45 selgrootut ja 90 selgroogset

loomaliiki. (Keskkonnaministeerium)

Varasemast II kategooriast on III kategooriasse üle toodud hallhüljes, välja-loorkull, soo-

loorkull, valge-toonekurg, sookurg, täpikhuik, rukkirääk, vesipapp, kelle arvukus Eestis

viimastel aastakümnetel on tõusnud ning leviala laienenud. Samuti on III kategooriasse

arvatud pähklinäpp, kasetriibik ja lagrits. III kategooriast on välja arvatud hulk linnuliike,

17

kelle arvukus on tõusnud või olnud stabiilne nagu tihased, kägu, roolinnud ja teised.

Imetajatest on kaitse alt välja arvatud harilik siil, lõunasiil, kärp ja nirk.


III kaitsekategooria liikide teadaolevatest ja registreeritud elupaikadest või kasvukohtadest

võetakse kaitse alla vähemalt 10 %. (Keskkonnaministeerium)

2.2. Kaitstavad imetajad

Eestis on registreeritud 69 liiki imetajaid, kellest kuuekümnel on praegu või on olnud

varem püsiv asurkond. Kokku oli 2005.aasta seisuga looduskaitse all 21 liiki imetajaid,

neist 2 I kategoorias, 12 II kategoorias ja 7 III kategoorias. (V.Keppart, 2007)

Esimese kategooria liikidest on lendorav suurel alal Eestist koos vanade segametsadega

hävinud. (V.Keppart, 2007)

Euroopa naaritsa ( Joonis 5.) viimane looduses ise hakkama saanud isend Eestis püüti kinni

1996.aastal, et neid kunstlikult paljundama hakata. Alates aastast 2000 on naaritsat

taasasustatud Hiiumaale ja Saaremaale. Seisuga august 2012 moodustas euroopa naaritsa

Eesti tehisasurkonna 168 looma. Saaremaal on ellujäämus madalam kui Hiiumaal, selle

põhjuseks võib olla nii kiskjate suurem arvukus kui ka inimasustuse lähedus Saaremaal.

Naaritsa paljundamisega loodusesse tegeleb Tallinna Loomaaia liigikaitse labor.

(2012 Euroopa naaritsa tegevuskava täitmine)

Joonis 5. Euroopa naarits (Hall)

18

Teise kategooria nimestikku on kantud kõik käsitiivalised (11 liiki nahkhiirlasi) ja

viigerhüljes, kes on Eestis viimasel ajal haruldaseks jäänud. 2010.aasta loendusel loeti

kokku ligi 1500 isendit, kokku elab Läänemeres 7000-8000 viigrit. (Ivar Jüssi: hüljeste

poegimine kulgeb tänavu hästi, 2010)

Kolmanda kategooria unilastest pähklinäppi ja lagritsat pole aastaid looduses nähtud, sest

nad on Eestis üliharuldased ja kuna nad on öise ning varjatud eluviisiga, on neid looduses

raske kohata. (Pähklinäpp-liigikirjeldus); (Lagrits-liigikirjeldus)

Saarmas on suhteliselt tavaline ja arvukas ning hüpiklaste ainus esindaja kasetriibik on

samuti tavaline, kuid vähearvukas, olles öise ja väga varjatud eluviisi tõttu looduses vähe

kohatakse. Veeimetajatest on kolmandas kategoorias esindatud kartliku loomuga pringel ja

hallhüljes. (Kasetriibik-liigikirjeldus); (V. Keppart, 2007).

Selles peatükis saime teada, et Eestis on 3 kaitsekategooriat kaitsealustele liikidele,

looduskaitse all olevaid imetajaid on 21 liiki ja nendest 11 liiki on nahkhiirlasi ning et

Eestis on ka kolm liiki veeimetajat, kes on kaitse all.

19

3.Hallhüljes

Hallhüljes on omapärase välimusega loivaline, kes on Eestis looduskaitse all. Tema on

valitud siia uurimistöösse just sellepärast, et hallhülgest rohkem teada saada. Hallhüljes

on üks suurimaid veeimetajaid Eestis, kelle arvukus on aastatega suurenenud, kuid

inimtegevuse tõttu mere reostamisel, looma häirimisel ning ka kliimamuutuste mõjul

satuvad ohtu elu- ja sigimispaigad.

Peatükis tuleb juttu hallhülge pesitsuspaikadest, toitumisest, sigimisest ja ohuteguritest.

Saame teada mis neid ohustab ning millised meetmed on võetud kasutusele liigi

säilimiseks.

3.1. Hallhülge iseloomustus

Hallhülged asustavad valdavalt Läänemere kesk- ja põhjaosa. Eesti kõige idapoolsem

hallhüljeste koondumisala on Uhtju saared, mis asuvad Soome lahes. Soome lahe suudmes

asub ka üks hüljeste poolt kasutatav puhkealana saar Krassgrund ehk Krassi saar, mis

sobiks ka poegimiseks, kuid hülgepoegi sealt leitud pole. Eesti rannikuveed asuvad

hallhülge pideva leviala kaguosas. Hallhüljes on Eestis peamiselt läänepoolse levikuga,

suuremad lesilad ja poegimisalad jäävad Lääne-Eesti saarestiku vetesse. (Joonis 6.) Seal

asustab hallhüljes avamerelise asendiga alasid Soome lahe suudmes, saarestiku

läänerannikul ja Liivi lahe põhjaosas. Põhja-Hiiumaa ja Väinamere piirkonna põhjapoolses

osas Selgrahula ja Hari kurgu karidel paiknevad suurimad hallhülge lesilad, mis on ka

loomadele toitumisalaks. Poegimispiirkonnaks on peamiselt Hiiumaast põhjapool asuvad

ajujääväljad. Selgrahu on kevadel suurim hallhüljeste lesila, kuhu karvavahetuse perioodil

võib koguneda kuni 400 looma. Soojadel talvedel, kui meres ei moodustu korralikku jääd

poegivad hülged Selgrahul. Hallhüljeste karvavahetusaegseks puhkepaigaks on Hari

kurgus asuvad madalikud. Liivi lahes on teadaolevalt kaks suuremat hallhüljeste

kogunemisala – Allirahu saarterühm Saaremaa lõunarannikul ja Kihnust loodes asuv

Sangelaiu madalike piirkond. Hallhülged poegivad tavaliselt Liivi lahe ajujääl, või kui

terve laht on jäätunud, avameres. Allirahu saarterühm on soojadel talvedel peamiseks

poegimiskolooniaks Liivi lahes. Karvavahetus ja suvisel puhkeperioodil on Allirahu

saarterühm suurim hallhüljeste lesila Eestis (kuni 900 isendit). Saaremaa ja Hiiumaa

20

läänerannikul on teada kolm peamist hallhüljeste karvavahetusaegset kogunemisala:

Klaasirahu Hiiumaa läänerannikul kasutatakse karvavahetusaegse koondumisalana,

Raudrahu Soela väinas on regulaarne hüljeste puhkeala ning Laevarahu Saaremaa

läänerannikul on tähtis regulaarne puhkeala, soojadel talvedel jää puududes poegivad

hülged Laevarahul ja Innarahul. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Joonis 6. Noor hallhüljes Laevarahul. (Noor hallhüljes laevarahul)

Looduskaitsealune hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Ta on üks kolmest Eestis

elavast hülglasest, omanimelise perekonna ainuliik. Isaslooma pikkus on 2,5-2,7 m ja kaal

kuni 300 kg, emasloomade pikkus 1,6-1,9 m ja kaal 180-250 kg. Iseloomulikuks tunnuseks

on pikk ja sirge, isastel pisut kongus koon, mis algab ninajuurel. Sõõrmed on väga suured

ning paiknevad lausa koonu tipul. Võrreldes viigriga on tal kolmnurksem pea kuju ja

pikem koon. Kuigi nimetus viitab teatud karvavärvusele, kohtab sageli peaaegu musti või

kollakaspruune isendeid. Isased on tavaliselt tumedama põhivärvusega, millest eristuvad

heledamad laigud. Emaste karvkate on heledamat tooni ning laigud nende seljal on rohkem

ühte sulanud. Vanadel isasloomadel on kaelapiirkonnas 3-4 silmatorkavat kurdu. Hallhülge

eluiga jääb tavaliselt isastel kuni 30 aastani, emastel kuni 40 aastani.

(MacDonald & Barett, 2002) (Joonis 7.)

21

Joonis7.Tallinna Loomaaia hallhüljes. (Kalgan, 2011)

Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik. Rannalähedastes madalates

lahtedes, jõesuudmetes ning ka sadamate juures võib neid näha peamiselt kevadeti ja

sügiseti, kui hülged järgnevad kudemisele suunduvatele kalaparvedele. Lesilateks on

madalad laiud ja karid, kuhu hülged kogunevad suurte rühmadena puhkama. Lesilatel on

loomad kogu jäävaba perioodi vältel, suurimad karjad on kevadisel karvavahetuse ajal.

Puhkealade iseloomulikumad tunnused on kaugus rannikust ja laevateest vähemalt 1

kilomeeter, taimkatte puudumine, et ümbrust oleks nähtav, ning järsu ranna olemasolu.

Vahetult ranna lähedal või lesimiskivide ümber on vähemalt meetrisügavune vesi. (Jüssi &

Jüssi, 2001)

Hallhüljes sigib tavaliselt ajujää ja kinnisjää piirialal. Sellise jäätüübi levik sõltub talve

karmusest. Tavaliste talvede korral jäävad sellised jääväljad Liivi lahe keskossa, Saaremaa

lääneranniku, Soela väina, Irbeni välja ja Soome lahe suudme piirkonda. Pehmetel talvedel

on nende sigimiseks sobivad piirkonnad jäävabad ja nad kogunevad poegima

lähedalasuvatele saartele. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Hallhüljes on paindliku toiduvalikuga ja arvatavasti ei söö iga päev. Sigimisperioodil

hülged tavaliselt ei söö. Peamiseks toiduks on erinevad kalaliigid, kuid vähemal määral ka

vähid, limused, vahel ka linnud. Päevane toiduvajadus täiskasvanud loomal on umbes 5-7

kg liha e. 6% oma kehamassist. Hallhüljes võib toitumisel püüda saaki ka

kalapüügivõrkudest, eriti seisevvõrkudest ja muudest liikumatutest püügivahenditest.

(MacDonald & Barett, 2002)

22

Sigimiseks sobivaid saari ei ole Eesti rannikuvetes palju, kuid ometi pole kõik sobivad

saared hüljeste poolt kasutusel. Poegimine Eesti saartel varieerub aastati. Miks nad valivad

selleks ühe või teise saare pole teada. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Kui meri on jääs, poegib ta jää peal. Jää puudumisel on ta sunnitud poegimiseks

tillukestele merelaidudele minema. Pisikene Innarahu Saaremaa läänerannikul tõmbab neil

kevadetel suuri hülgeid nagu magnetiga ligi. Märtsikuu lõpus on rahu kollakasvalgeid

hülgebeebisid täis. Esimesed pojad võivad sündida juba jaanuaris. Seni kui poegadel on

titekasukas seljas pelgavad nad vett ja ei oska ujuda. Kui hülged poegivad kevadjääl ja see

lagunema hakkab võivad vett pelgavad beebid ära uppuda. Nad kardavad vett päris pikka

aega passides veepiiril ja mörisedes. Lõpuks ajab nälg neid ikkagi vette. (Ernits, 2012)

Hallhüljes on pikaealine imetaja, kes sünnitab aastas ühe, väga harva kaks kuni 12 kg

kaaluvat poega. Pojad sünnivad Läänemeres veebruaris-märtsis. Pojad on sündides kaetud

lootevillaga, mis heidetakse maha umbes 3 nädala pärast. Pojad võõrduvad emapiimast 16

kuni 21 päevaselt, jäädes veel maale kuni kaheks nädalaks, ning seejärel lähevad merre ja

hakkavad iseseisvalt toituma. Piimaga toitumise ajal võtavad pojad kaalust juurde päevas

kuni 2 kilogrammi. Neid toidetakse iga 5 kuni 6 tunni tagant. Emapiima rasvasisaldus on

kõrge 53%. (MacDonald & Barett, 2002) (Jüssi & Jüssi, 2001)

Suguküpsuse saavutavad emased 4-5 aastaselt, isased 5-6 aastaselt. Paaritumine toimub

umbes kuu aja pärast peale sünnitust kas maal või meres. (MacDonald & Barett, 2002)

Veidi pärast poegade sündi hakkavad vanad hülged taas pulmi pidama. Samal ajal kui

emased poegi kuival maal imetamas käivad, piidlevad isased neid merest. Et paremini

näha, ajavad nad ennast lausa poolest saadik veest välja. (Joonis 8.) Öösel on kuulda nende

möirgamist. Sellel ajal tuleb isaste vahel päris suuri taplusi ette. (Ernits, 2012)

Hallhüljes ei karda eriti inimest, teda kohatakse sagedamini inimasustuse ja kalapüüniste

lähedal. Sageli lähenevad ja järgnevad nad aeglaselt sõitvatele paatidele. Ta on suhteliselt

sotsiaalne loom, kes koguneb aastaringselt mitmekümne- või sajapealistesse karjadesse,

olles rühmades ka merel liikudes. Poegade sündimise ajaks kogunevad emasloomad

paljudest emastest koosnevatesse seltsingutesse. Poegadega emased on üksteise, võõraste

poegade ja isaste suhtes väga agressiivsed. Poegimis- ja karvavahetusperioodil on nad väga

häälekad. Poegade häälitsus meenutab väga inimlapse nuttu. Emased möirgavad

23

poegimisseltsingutes üksteise peale. Poegimisperioodil võivad isased tekitada madala

sagedusega helisid, mis meenutavad auruveduri huikeid. „Laul“ on rida pikki ulguvaid,

tõusva ja langeva helikõrgusega hüüde. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Joonis 8. Hülgesupp (Savisaar, 2011)

3.2.Ohutegurid ja kaitse korraldamine

Ajalooliselt on hallhüljes olnud väga arvukas – 20.sajandi alguses ulatus asurkonna suurus

umbes 80 000 – 100 000 isendini. 70-ndate aastate lõpuks oli arvukus vähenenud

Läänemeres 4000 isendini. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Ohjeldamatu küttimine, mere reostamine keskkonnamürkide, nafta ja prahiga, häirimine ja

hülgeviirus viisid liigi kiiresti kriitilise piirini. Hallhüljes oli esimene imetaja, keda hakati

kaitsma kaasaegse seadusandlusega – 1914. aastal võeti vastu hallhülge kaitse akt.

(Liigikirjeldus hallhüljes)

Viimastel aastakümnetel on hallhülge arvukus hakanud kasvama. Eestis on loendatud

hallhülgeid alates 1989. aastast. 1994. aastast loendatakse hallhülgeid rahvusvahelisi

meetoteid kasutades. Igaaastaseks tegevuseks on hallhüljeste karvavahetusaegne loendus

seirealadel ja uuringud hallhülge asurkonnas toimuvate muutuste, tervisliku seisundi,

kalapüünistes hukkunud hüljeste, loomade populatsiooni elupaigakasutuse jälgimiseks.

Loendused viiakse läbi aerofotografeerimise meetodil. 2013. aasta lennuloenduse meetodil

saadi isendite arvuks 4528. 2013. aastal Eesti rannikul loendatud hüljeste arv oli kõrgem

seni maksimaalsest hüljeste arvust 2008. aastal, milleks oli 4127. Hülgepoegi leiti vaid

Innarahult. (Jüssi, 2013) (Jüssi & Jüssi, 2001)

Hallhülgeid peamiselt ohustavad tegurid jagunevad poegimisega seotud, looduslikeks ja

24

inimtekkelisteks ohuteguriteks. Hallhüljeste kaitse planeerimisel omab olulist osa hülgeid

ohustava häirimise ennetamine või vältimine. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Hülgeid ohustava häirimisena võib mõista igasugust inimtegevust, mis segab loomade

tavalist elutegevust. Kui häirimise tulemusena loomad põgenevad lesilatelt ja lahkuvad ka

nende lähedusest, on häirimine aset leidnud. Kahtlemata on tagajärjed kõige ohtlikumad

sigimisperioodil, kui vanalooma pojast eemalepeletamise tõttu võib kaduda ema ja poja

vaheline side, samuti karvavahetusperioodil, kui loomad peavad karvavahetuse

normaalseks kulgemiseks veetma palju aega veest väljas. Karvavahetuse ajal on loomade

energiavarud väikesed, kuna nad ei ole jõudnud talvel ja sigimisperioodil kaotatud

ressursse veel taastada. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Läänemere pikaajalisest keskmiselt soojad talved on tõestanud, et kiire kliimamuutuse

puhul pole hüljestel Eesti randades enam tulevikus kohta.

(Jüssi M. , Kaks kümnendit koostöös hüljestega, 2011)

Hallhülgele on jääväli eelistatud ja kindlalt parem sigimispaik, kui võtta arvesse poegade

tervist ning iseseisva elu alustamiseks vajalikke tagavarasid. Hallhülged saavad hakkama

ka maismaal, kuid jääväljadel lapsepõlve nautinud liigikaaslastega on emalt saadud

energiavarud kesisemad ning sedavõrd on neil ka väiksemad väljavaated ellu jääda ja

järglasi saada. (Jüssi M. , Soojad talved on hüljestele saatuslikud, 12/2008)

On tõestatud, et ebaharilikes tingimustes ilmale tulnud poegade tervis, kaaluiive ja

ellujäämine jäävad alla jääl sündinud liigikaaslastele. Kliima muutudes peavad loomad kas

kohanema või lahkuma. Kogu Läänemeres vabalt ringi liikuv hallhüljes võib arvatavasti ka

tulevikus meie randades püsida või olude muutudes kuskilt soodsamast Läänemere

piirkonnast siia kunagi naasta, olles kujunenud „rannahülgeks“. Nii võib kliimamuutus

tuua meie kodumere tasakaalu uue olukorra, kus mõlemad hülgeliigid võivad sootuks

kaduda. (Jüssi M. , Kaks kümnendit koostöös hüljestega, 2011)

Kuna hallhülged eelistavad poegimiseks jääd maale, siis mängib poegimiseks sobilike

jäätüüpide olemasolu ja stabiilsus poegimisperioodi vältel suhteliselt suurt rolli. Olulisem

on jääkatte paksus ja stabiilsed ilmastikutingimused eelkõige poegimisperioodi esimesel

poolel, mil hülgepojad on suhteliselt abitud ja vanalooma ning poja vaheline side ei ole

25

veel välja kujunenud. Jää lagunemisel on loomad sunnitud otsima stabiilsemaid jäävälju,

see tingib poegade ülemäärase energiakao ujumisel ja külmas vees viibimisel. Selle

tulemusel ei pruugi pojal olla piisavalt rasvavaru võõrutamisjärgse nälgimisperioodi

üleelamiseks. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Suured asustustihedused poegimissaartel võivad põhjustada normaalsest kõrgemat poegade

suremust nende esimestel elunädalatel. Kuna hülgepojad saavad peaaegu kõik antikehad

emapiimast ja normaalse immuunsüsteemi väljakujunemine toimub pikaajaliselt, võivad

soojade ilmade korral levima hakkavad tõved tappa suure osa tihedalt koos asuvatest

poegadest. Poegimiskolooniate häirimisel ja vanaloomade vettepeletamisel võib kaduda

ema-poja vaheline side ja emasloom võib poja maha jätta. Selle tagajärjel jääb hülgepoeg

nälga ja paratamatult hukkub. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Olles suurim Läänemeres elav imetaja, pole täiskasvanud loomadel looduslikke vaenlasi.

Poegi võivad ohustada merikotkad ning meri- ja hõbekajakad. Linnud, keda meelitab

kohale sünnitusveri ja platsenta, võivad rünnata vastsündinud hülgepoegi. Maismaakiskjad

võivad olla ohtlikud juhul, kui jääl sündinud ja jää lagunedes rannale sattunud poegi

ründavad koerad, rebased või hundid. Vanaloomad kaitsevad poegi jääl aktiivsemalt kui

maismaal. Saartele sündinud hüljestele on rünnakuoht suurem, kuna tavaliselt pesitseb

samades paikades ka rohkearvuliselt kajakaid ja poegade tihedused on märgatavalt

suuremad. Emahülged on maismaal üldjuhul kartlikumad ning igasuguse häirimise suhtes

tundlikumad ja lahkuvad poegade juurest sagedamini. Korralikult toitunud 4-5 päeva

vanused hülgepojad on enda kaitsmiseks juba piisavalt tugevad ja agressiivsed. (Jüssi &

Jüssi, 2001)

Kalapüünistes uppumine on peamine hüljeste suremust põhjustav tegur. Hinnanguliselt

hukkub Eesti kalurite mõrdades 200 – 300 hüljest. Kuni 80% hukkunud loomadest on

sama-aastased kuni 3-4 aastased noorloomad. Kõige suurem on püünistes uppumine Lääne

Eesti saarestiku ja Pärnu lahe vetes. Hüljestele kõige ohtlikumad püünised on 1,5 meetrit ja

sügavamad mõrrad, kus upub 90% loomadest. Kalapüünistes uppumine on hüljeste

peamine ja suurima tähtsusega ohufaktor. Kalurite ja hüljeste vastuolu teravnemisel

salaküttimise oht kindlasti kasvab, eriti rannapüügi piirkondades ja hülgelesilatel ning

nende läheduses, kus loomade arvukus on kõrge. Salaküttimine on praegu väikese

tähtsusega ohutegur, kuid see võib lähitulevikus kasvada. (Jüssi & Jüssi, 2001)

26

Pikkade aastate vaidluste tulemusena võeti 2013. aasta aprillis vastu uus Jahiseadus, mis

lubab hülgeid küttida teatud arvu aastas. Hallhülge küttimismahu kehtestab igal jahiaastal

keskkonnaamet lähtudes keskkonnaministri määrusega volitatud asutuse korraldatud

ulukite seire aruande alusel. (Riigikogu, 2013)

Praeguse intensiivsusega laevaliiklus üldjuhul hallhülgeid ei häiri, kuna põhilised laevateed

jäävad hülgelesilatest eemale. Ohtlikuks saab laevaliiklus vaid juhul, kui hülged poegivad

laevaliiklusega piirkonda. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Veeturism kui ohufaktoril võib olla piirkonniti suur tähtsus, eriti rannikumere ulatuses.

Häirimine tekitab loomades stressi ja pidev kõrgenenud stressihormoonide sisaldus

loomade organismis nõrgendab immuunsüsteemi. Selle tagajärjel muutuvad nad haigustele

vastuvõtlikumaks. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Oluline valdkond kogu maailma mereimetajate uuringutes on keskkonnamürgid, mis

kujutavad hüljestele pidevat ohtu. Teadaolevate mürkide mõju väheneb, kuid uute ühendite

sisaldus ja mõju pole veel käesoleval ajal teada. Merest toitu püüdvad pikaealised loomad

koguvad oma kudedesse toidus leiduvaid tööstusliku päritoluga aineid. Nii mõnigi aine on

hülge tervisele väga kahjulik. Merre sattunud ühendite kogunemine hüljeste organismis

põhjustab loomade viljatust, küünte deformeerumist, hävitab organismi vastupanuvõime

ning tekitab muid füsioloogilisi häireid. Nende ainete koguste põhjal saab kaudselt mõõta

keskkonna, sealhulgas inimtoiduks tarvitatava kala puhtust. Tihti võivad haiguse tekitada

juba emapiimaga poegadele kanduvad mürgid, sest hülge rammus, ligi 50% rasva sisaldav

piim on mürkidele tõhus lahusti. (Jüssi M. , Kaks kümnendit koostöös hüljestega, 2011)

Kuna Läänemeres suuremaid õlireostusi pole esinenud on see olnud Eestis väikese

tähtsusega ohutegur, kuid võib olla loomadele ülimalt ohtlik elupaiga kasvõi osalisel

reostumisel. Naftaproduktid võivad sattuda hüljeste limaskestadele ja nad võivad selle alla

neelata, hülgepojad võivad saada õlireostust imetamisel õliga määrdunud emaslooma

nisadelt. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Kaitsekorralduse eesmärgiks on tagada hallhülge säilimine looduslikus keskkonnas elava

liigina. Liigi säilimiseks on vajalik elukeskkona kaitse, mis on seotud merekeskkonna

saastatuse vähendamisega; elupaikade kaitse tagamaks sigimis- ja puhkealade häirimatus

27

inimeste poolt ning isendite kaitse inimtekkelise suremuse vähendamiseks, mis on seotud

kalapüüniste ja salaküttimisega. Hallhülgega seondub Eestis kolm seadust: 1994. aastal

vastu võetud Kaitstavate loodusobjektide seadus, 1998. aastal vastu võetud Loomastiku

kaitse ja kasutamise seadus, ning 1995. aastal vastu võetud kalapüügiseadus. Vastu on

võetud kaitseeeskirjad olulistele hallhülge kogunemisaladele Saaremaa rannikul, Soela

väinas, Hiiumaa kirdeosas ja Hari kurgu piirkonnas. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Kaitse korraldamiseks vajalik tegevus on eelkõige hallhülge elupaikade kaitse, mis

hõlmab nii uute kaitsealade loomist, kui ka olemasolevate kaisealade eeskirjade ja piiride

muutmist. Läänemere idaosas on kõik hallhüljeste peamised lesilad kaitse all. Uusi alasid

on lisaks vaja praegustele kaitsealadele, sest neid on ebapiisavalt tagamaks hallhüljeste

häirimise vähendamise. Kaitsealade piire laiendatakse seoses uute poegimissaarte

leidmisega, luuakse kaisealasid paikadesse, mis võiksid sobida hallhüljeste lesilateks või

on varem olnud nende puhkepaikadeks. Merekaitsealadele on koostatud

kaitsekorralduskavad, kus on rakendatud territooriumi jagamist külastuspiirkondadeks ja

rangelt kaitstavateks aladeks. Uhtju saarestik on eelkõige hallhüljeste elupaik, ning tuleb

kaitsta loomi liigse häirimise eest. Eriti karvavahetusperioodil, kui hülgel on elutähtis

püsida kuival, mistõttu inimese, eriti aga mootorsõiduki lähenemine tähendaks ohtu

loomadele. Selleks on määratud saarel piirang viibimise kohta kevad- ja suveperioodil.

Kalapüüki piiratakse just noorloomade tõttu, sest neil on oht sattuda kalapüünistesse ja

mõrdadesse. Samad piirangud on kehtestatud ka teistes peamistes puhkepaikades ja

lesilatel, et tagada hallhüljeste sigimis- ja puhkeala säilimine ning inimtegevuse vältimine

piirkonnas. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Teiseks oluliseks tegevuseks on isendite kaitse inimeste käitumisest põhjustatud

suremusele. Kuna hüljeste hukkumine kalapüünistes on üks olulisemaid ohutegureid

loomade suremusel on üks võimalustest kasutada „hülgekindlaid“ mõrdu. Hülgekindlad

mõrrad erinevad selle poolest, et ei põhjusta hüljeste hukkumist ja peavad vastu toitu

otsivate hüljeste rünnakutele. Nii on nad kasulikud nii looduskaitsjatele kui ka kaluritele.

Kalurid, kes kaotavad nende tõttu oma saagi on õnnetud ja vihased, ning püüavad leida

võimalusi, et loomadele kätte maksta mis on tegelikult ebaseaduslik. (Jüssi & Jüssi, 2001)

Aastatel 2005-2009 viidi läbi LIFE-Loodus projekt "Merekaitsealad Läänemere idaosas",

mille raames aidati kaluritel leida uusi ja keskkonnasõbralikke püügivahendeid. Projekti

28

käigus muudeti mõrra kala koguva osa („kalakoti“) üsna nõrk materjal tugeva hülgekindla

materjali („Dyneema“) vastu, mis kaitseb saaki. Teiseks asetati mõrra suule metallvõre või

tugev võrk, et hülged ei saaks mõrda siseneda. See säästab hülgeid, kes tihti ei oska

mõrrast enam väljuda ja upuvad seetõttu. Kokkuvõttes osutusid hülgekindlad mõrrad

efektiivseteks ja kasutatavateks. Kuna hallhülge arvukus tõuseb, on järjest raskem

mõrdadega püüda ning seega osutuvad hülgekindlad mõrrad ka majanduslikult kasulikuks.

Kalurid on hakanud oma kulul valmistama täiendavaid hülgekindlaid mõrdu, mis näitab, et

tulevikuski kasutatakse neid. On teada, et Euroopa Kalandusfond hakkab toetama kutselisi

kalureid uute keskkonnasõbralikumate püügivahendite hankimisel. (Joonis 9.)

(Balti Keskkonnafoorum - Läti (BEF-Läti), 2009)

Joonis 9.Hülgekindel mõrd

Hallhüljeste uurimiseks ja jälgimiseks on teadlased aastate jooksul märgistamiseks välja

mõelnud erinevaid trikke, kuid tavaliste vaatlusmärgiste kaudu saadud teave pole piisav.

Tänasel päeval on välja töötatud Suurbritannia hülgeuurijate poolt eriotstarbeline

kaugjälgimisseade Fastloc'i GPS-vastuvõtja, mida kasutatakse ka Eesti hüljeste uurimiseks.

Need seadmed mõõdavad peale looma asukoha ka vee rõhku, temperatuuri ja

elektrijuhtivust. Seade on ise vaid seebikarbi suurune, vees peaaegu kaalutu aparaat, mis

kleebitakse loomale karvade külge. See seade ei koorma ega ole tülinaks loomale. Samas

on selline kinnitusviis piiranguks uuringu pikkusele: kevadise karvavahetusega vabaneb

loom ka kaasaskantavast seadmest. Seadme abil on võimalik välja selgitada millised

piirkonnad on hallhülgele olulised, et planeerida merekaitsealasid. Läänemeres elavad kaks

liiki hülgeid on täiesti erinevad oma eluviisist hoolimata nende nii suurest sarnasusest

29

välimuses. Hallhüljes on karjaline suure mere hüljes, kes on tõestanud, et on innukas

rändur. Eestis märgistatud poegi on leitud ja püütud ka Taani ja Ahvenamaa väinade vahelt.

Varasematel aastatel tehtud uuringutest selgus, et hallhüljes liigub vabalt kogu Läänemeres

ja vahetavad puhkepaika hooajaliste vajaduste järgi. Kuna seadmega on võimalik mõõta

vee temperatuuri ja hülged sukelduvad vaevata Läänemere kõige sügavamatesse osadesse

on see kindlasti mereuurijatele väga oluline väärtus. Teades, et Läänemeri on väga tundlik

kliimamuutuste suhtes, tuleb kasuks teadmine, kuidas muutuvad olud aastaajati mere eri

sügavustel. Hülgeid sel moel uurides on võimalik teada saada millised on inimese abita

merekeskkonnas elavatel hüljestel välja kujunenud tavad ja harjumused. Enne kui

hakatakse planeerima igasugust merekasutust tuleb välja uurida mereelukate rajad ja jäljed.

Praegu on see loomade ellujäämise küsimus. (Jüssi M. , Hülge jälg vees, 12/2009)

Peatükis käsitleti hallhülge elu, tema levikut, eluviise ja harjumusi. Saime ka teada teda

ohustavatest teguritest ning vaatasime, mida saab teha selleks, et liik säiliks veel pikkadeks

aastateks.

Edasi suundume mere äärest põlistesse Eesti metsadesse, et tutvust teha Eestis esimesse

kaitsekategooriasse kuuluva lendoravaga.

30

4.Lendorav

Teiseks Eestis kaitse all olevaks imetajaks on valitud lendorav sest, et nähtud loodusfilm

lendoravatest äratas huvi nende omapärase eluviisiga loomade kohta. Hakates temast

rohkem uurima saigi teoks mõte kasutada lendoravat selles uurimistöös tutvustamaks tema

elu ja tegemisi kõikidele teistelegi.

Lendorav on selline orav, kes saab liuelda ühelt puult teisele nahavoldi abil. Nahavoldi abil

saab ta liuelda kuni 30-60 meetrit. See teebki ta üheks huvitavamaks ja omapärasemaks

loomaks.

4.1. Lendorava iseloomustus

Lendorav on Eestis üks varjatuma eluviisiga ja seetõttu vähetuntud imetaja. Teda võib

iseloomustada öise eluviisiga, väikeste kehamõõtmetega, praktiliselt hääletu liikumise ja

puuõõnsustesse varjunud loomakesena. Peamiseks levialaks Eestis on Virumaa keskosa

rabasid ümbritsevad metsad. Teda võib veel esineda isoleeritud asurkondadena Lõuna-

Pärnumaal, Soomaal, Harju- ja Raplamaal. Esimesed kirjalikud andmed lendorava

esinemisest Eesti alal on kirja pandud juba 1777. aastal, kus neid oldi nähtud Eestis,

iseäranis Pärnumaa metsades. (Timm, Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

Joonis 10.Harilik lendorav (ELF, 2010)

31

Lendorav on orava sarnane, kuid temast pisut väiksem näriline. Tema tüvepikkus on 13-20

sentimeetrit, millele lisandub 9-14 sentimeetri pikkune horisontaalselt lapik saba.

Lendoravat iseloomustab haava koorega otsekui kokkusulav pruunikashall karvastik, hästi

suured silmad ning ees- ja tagajalgade vahel liuglemisel kasutatav nahavolt.

(Vilbaste, 2004) (Joonis 10.)

Nahavolt on kaetud karvadega, mida ta kasutab lennusena õhus planeerimisel. Tema

lennupikkus võib ulatuda 30-60 meetrini. Suunda muudavad nad saba ja lennuse asendit

muutes. Suured silmad on neil sellepärast, et nad tegutsevad aktiivselt tavaliselt videvikus

või öösel. (Poots, 1987)

Sobivaks elupaigaks on talle üle 50 aastaste haabadega segametsad, kus metsa koosseisus

peab olema vähemalt kuusk. Ainult haavametsi lendorav reeglina ei asusta. Pesapaiga

ümbrus peab tagama loomadele turvalise liikumise ning piisavalt toitu. Puid, kus asuvad

pesad ümbritsevad enamasti kuused, mis varjavad pesa ava. Enamasti asuvad pesad

mahajäetud rähnipesas (puuõõnes), enam kui kolme meetri kõrgusel. Ümbritsevas metsas

peab esinema piisavalt teisi õõnsaid puid, mida kasutada ajutise varjekohana või

asenduspesana. Oluline on ka teiste lehtpuude (kase, lepa, sarapuu) olemasolu. 90%

lendoravate teadaolevaid leiukohti on metsades, kus alustaimestikus esineb mustikat.

(Timm, Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

Talveks ehitab lendorav pesaõõnsusesse kerakujulise peentest okstest, samblast, samblikest

ja kuivast rohust kambri. Võib elutseda inimasustuse läheduses, mõnikord teeb pesa

pesakastidesse või isegi hoonetesse ( Soome). (MacDonald & Barett, 2002)

Lendorav tegutseb peamiselt öösel, pesast väljub ta päikeseloojangu paiku. Lendorav

liigub liughüpetega, mis ulatuvad kuni 40 meetrini. Maapinnal liigub ta üsna harva ja

aeglaselt, hüpates umbes 20-25 cm hüpetega ning vastupidiselt enamikele närilistele ei vii

tagajäsemeid esijäsemetest ettepoole. Maandudes tõstab saba üles ja ajab pidurdamiseks

lennunaha langevarjuna kummi. Lendorav ei maga talveund, kuid külma ilmaga võib

magada mitu päeva järjest. (MacDonald & Barett, 2002)

32

Toiduks kasutab lendorav pungi, võrseid, lehti, seemneid, samblikke, pähkleid, marju,

vahel ka lindude pesapoegi ja mune. Tema toiduvalik sõltub aastaajast, kuid reeglina

kuuluvad tema toidu hulka alati männivõrsed. Suvel ja sügisel moodustavad suure osa

toidust noored puulehed ja männiokkad. Mida talvepoole, seda olulisemaks muutuvad

mustika pungad ja nende varred. Detsembris on mustikas haavapungade ja haavakoore

ning männiokaste kõrval looma põhitoit. Kevadel aga on olulisel kohas vaigurikkad männi-

ja kuusepungad ning lehtpuude urvad ja pungad. Lendorav sööb ka marju, õunu, seeni,

jõhvikaid ning vahel isegi putukaid. Päevane toidukogus männiokastest võib olla kuni 100

grammi. (MacDonald & Barett, 2002)

Talveks kogub lendorav väikeseid toiduvarusid, aga toitub ka pungadest, viljadest ning

noorte võrsete koorest. Lendorav koorib väga osavalt puuoksi, samuti kuuse- ja

männikäbisid, alustades tagumisest otsast ja süües ainult käbisoomuseid (orav sööb

seevastu käbidest ainult seemneid). Lendorava soolestik ja hambad on kohanenud

koredamate taimeosade kasutamisele.

(Timm,Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

Joonis 11. Raadiosaatjaga lendorav (Rennel, 2008)

Lendorav poegib aastas 1-2 korda. Poegi on pesakonnas 2-6, tavaliselt kuni 4. Esimene

poegimine toimub tavaliselt mai alguses, teine juuni lõpus – juuli alguses. Vastsündinud

33

pojad on juba lennunahaga, kuid täiesti paljad ja pigmendita. Silmalaud ja kõrvaavad on

suletud. Silmad avanevad poegadel umbes 17. päeval, vahel ka varem. Pojad tarvitavad

emapiima kõrval ka täiskasvanud loomade toitu. Suguküpseks saavad lendoravad järgmisel

kevadel. Lendorava täpset eluiga ei osata öelda, kuid hinnanguliselt elavad nad looduses 5

kuni 6 aastat. (Timm, Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

Lendoravad on aktiivsed videvikus ja öösel, käies talvel pesast väljas palju harvemini.

Mõnikord lendavad aktiivsemad loomad ka päeva ajal. Päeval võib kohata noorloomi

kodupiirkonnast laiali asumise perioodil. Suurema osa oma elust veedab lendorav pesas.

Päeval tukub ta pesas, kuid kuuleb kõike jäädes puuõõnesse ka siis, kui pesapuud saetakse.

Mõned loomad hüppavad ehmatusega välja, jooksevad ülespoole ja jäävad liikumatult

paigale. (Timm, Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

Lendorav ronib väga kiiresti ja osavalt mööda kõige siledamat puukoort üles-alla,

peenematel okstel jookseb ta rippasendis. Tema lend on hääletu, sabaga tüürides võib ta

muuta suunda nii horisontaalselt, kui vertikaalselt. Pehmeks maandumiseks sirutab ta

käpad ette ja lennusekurrud aitavad hoogu langevarjuna pidurdada. Lendorav käib harva

maapinnal ja läbib vaid väikseid vahemaid puust puuni. Maas jooksev lendorav on kergeks

saagiks kiskjatele. Nad on suured puhtusearmastajad, väljaheiteid võib leida puude alt,

harva pesast. (Timm, Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

Kiskjalised, kes võivad mõjutada lendorava arvukust negatiivselt on nugised ja kakulistest

nii kassikakk kui händkakk. Händkakk asustab sageli metsi kus elavad lendoravad. Väga

oluliselt mõjutavad lendorava elutingimusi rähnid. Suur osa lendoravate kasutatud

puuõõnsused on rähnide poolt tehtud. Mida rohkem on metsas rähne ja nende tehtud

õõnsusi, seda paremad võimalused on lendoravatel sobivate pesa- ja varjupaikade

leidmiseks. (Timm, Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

Loomakeste suremust mõjutavad halvad ilmastikutingimused (eriti varakevadiste

pesakondade korral), mis liigniiskuse ja öökülmadega võivad põhjustada suure osa

järglaste hukkumise. Suremust põhjustavad ka haigused ja parasiidid.


34

4.2. Ohutegurid ja kaitse korraldamine

Enne 1986. aastat küsitles Eesti Terioloogia Selts metsa- ja jahimehi, et selgitada Eesti

suurulukite ja kaitsealuste imetajate levikut. Mõne aasta järel tehti üksikutes leiukohtades

ka veidi väliuuringuid. 1991. aastal ühinesid Terioloogia seltsi ja Eesti Looduskaitse Fondi

lendoravahuvilised, et alustada korrapäraseid välitöid, millega kirjeldati teada olnud

leiukohad. 1994. aastal jõustunud kaitstavate loodusobjektide seaduse järgi arvati lendorav

esimesse kaitsekategooriasse ning alates samast aastast on korraldatud lendoravate

leiukohtade selgitamiseks riiklikke seireid. Algselt teostati uuringuid tegevusjälgede

(väljaheidete põhjal), kuid alates 2007. aastast alustati Ida-Virumaal elupaikade

raadiotelemeetrilisi uuringuid ning loomakestele pandi pisikesed raadiosaatjad kaela.

(Joonis 11.) (Timm & Remm, Lendorava lugu, 02/2011)

Viimaste aastakümnete jooksul on lendorava levik tugevalt kahanenud, suurem asuala on

alles vaid Virumaal, kuigi riikliku seire raames on lendoravaid taas leitud ka teistes

paikades. Kuna sobivad metsaosad on üksteisest lageraie ja noorendikega eraldatud

raskendab see lendoravate ümberasumist, levimist ja isendite vahetust erinevate

asurkondade vahel. (Timm, Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

2013. aastal korraldatud seire tulemusena oli seni keskkonnaregistris registreeritud 111

lendoravate leiukohast kontrollitud 77 leiukohta, millest oli asustatud ainult 24, mis

moodustab vaid 31% kontrollitud leiukohtadest. Samas aga leiti kaks uut lendorava

leiukohta. Kuna pole alust arvata, et ülejäänud leiukohtades oleks asustatuse protsent

kõrgem, siis ei ületanud leiukohtade arv 2013 aastal 35. (Eesti Looduseuurijate Selts, 2013)

Järgnevas peatükis saame teada lendorava levimise vähenemise ohutegureid ja lendorava

kaitsmiseks vajalikke tegevusi. Analüüsides Eestis lendorava levila ahenemise põhjusi,

tuleb meil põhiliselt keskenduda inimtegevusele, sest looduslikud vaenlased on tõenäoliselt

lendorava leviala vähenemisel teisejärgulised.

Esimeseks oluliseks ohuteguriks on lendoravate eluks vajalike elutingimuste hävitamine

ehk pesapuude raie. Metsaraiega kaovad raieküpsed ja metsanduse seisukohalt üleseisnud

sega- ja lehtmetsad, kus esineb õõnsaid puid, mida lendorav kasutab pesapaikadena. Ka

35

sanitaarraie korral võetakse maha just vanad õõnsad puud, mis on potensiaalsed lendorava

pesapaigad. Kuni tänapäevani avastatakse lendoravate pesi paljudel juhtudel just alles siis,

kui pesapuu on maha raiutud. Lendorav on võimeline elama pikka aega ka metsas, kus on

vähe talle sobivaid õõnsusi. Aga raietööd ka sellistes kohtades panevad loomad raskesse

olukorda ning uute elupaikade otsingul loomad enamasti hukkuvad.


Kuna aasta-aastalt metsade mahavõtmine intensiivistub, sest haavapuitu kasutatakse ka

tööstuses ja selle majanduslikuks raievanuseks on määratud 40 aastat, raiutakse paljud

metsad juba sellises vanuses, kus ei ole veel kujunenud lendoravatele vajalikke õõnsusi.

Lendoravale sobivad puud, mis on umbes 60 aasta vanused või vanemad. Seega on oht, et

lendorava elupaigaks sobivatest metsadest saavad 60 aastaseks või vanemaks kasvada vaid

vähesed metsaosad. (Timm, Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks, 2008)

Et kaitsta lendoravat, see tähendab hoida või taastada tema elujõuline populatsioon, tuleb

pöörata tähelepanu eelkõige tema elupaikadele. Kõigepealt tuleb säilitada lendorava

teadaolevad leiukohad: tuleb kavandatavad raied viia kooskõlla lendorava leiukohtade

kaitse nõuetega; korraldada koolitusi metsaspetsialistidele, ametnikele, metsaomanikele

lendorava elupaikade, tegevusjälgede ja elutingimuste tundmaõppimiseks. Nemad saavad

omakorda edaspidi nõustada, kuidas korraldada metsakasutust nii, et see ei kahjustaks

lendoravat. (Timm, Lendorav, varjatud eluviisiga haruldus, 2006/02)

Elupaikades pevad olema kas õõnsusega pesapuud või orava pesaga kuused; sobivad ka

tehisõõnsused, milleks on 3 – 6 meetri kõrgused ja 32 – 46 mm lennuavaga pesapakud ja

pesakastid, mida võib Keskkonnaministeeriumi loal sobivatesse metsadesse paigutada.

(Timm, Lendorav, varjatud eluviisiga haruldus, 2006/02)

Et tagada lendoravate pesapuude ümbruse ja kodupiirkondade säilimine, on vajalik

asustatud pesapuude ümber 25 meetri ulatuses seisvate puude säilitamine. Sellest alast

kaugemale jäävas metsas tuleb kasvama jätta vanad õõnsustega haavad ning neid vahetult

ümbritsevad puud. Nii saab tagada vajalike pesapaikade ja ka tulevikus sobivate pesapuude

olemasolu. Ka kodupiirkonnale lähedal asuvad vähem sobivad metsaosad tuleks säilitada

ning soodustada seal lendoravatele oluliste elupaigaelementide kujumine. Ühte

pesaõõnsust võivad lendoravad kasutada mitu aastat.

36


Üheks meetmeks lendorava kaitse korraldamisel on lendoravatele sobivate metsade raiete-

eelne kontrollimine ja inventuuride läbiviimine avastamaks uusi leiukohti. Nii väheneks

teadmatusest elupaikade hävitamine. Edaspidi tuleks seda veelgi suuremas mahus teha.


Teiseks oluliseks ohuteguriks on kujunemas lendorava elupaikade killustumine. Lendorav

on suhteliselt paikse eluviisiga loom. Emasloomade enamkasutatav kodupiirkond on vaid

kuni 100 meetrit pesapuu ümber. Isasloomad on natuke liikuvamad, kuid oluliseks

lendorava leviku tõkkeks on lagedad alad, sealhulgas noorendikud ja lageraielangid.

Viimase 15 aasta jooksul on intensiivsete raiete ja tormide tagajärjel suurtest metsadest

järele jäänud vähe vanu metsi. Need on heal juhul üksteisega ühendatud kitsaste

metsaribadega, kuid üldiselt ümbritsetud lagedate alade või noorendikega. Igal aastal

raiutakse vanemaid metsi veelgi rohkem ja allesjäänud metsaosad jäävad väiksemaks ning

eraldatumaks. Kuna lendoravale sobivad vaid vanade haabadega metsad, on nende

vaheline isoleeritus veelgi suurem. Eraldatusse jäänud väikseid asurkondi ohustab

sugulusristumise tagajärjel viljatus ning haigused.


Vältimaks sugulusristumist peaksid loomad laiemalt liikuma. Selleks on vaja, et nende

kodupiirkondade vahele jääksid ühenduskoridorid – olgu või ribadena mets, vähemalt

võsa- lagedat ala nad üldjuhul väldivad. Pikemate vahemaade läbimisel on vajalik sobivate

varje- ja puhkepaikade olemasolu.


Selleks tuleb tähelepanu pöörata asurkondi ühendavate metsaosade säilitamisele. Kohtades,

kus ühenduskoridorid puuduvad tuleb neid taastada. Kindlasti tuleb hakata arvestama

raiete kavandamisel lendoravate leiukohtade vaheliste ühenduste säilitamise nõudeid ja

kujundama noorematest metsadest uusi sobivaid elupaiku.

(Eesti Looduseuurijate Selts, 2013)

Järgmiseks ohuteguriks peetakse lendoravate jaoks looduslikke ohte. Lendorava

looduslikeks vaenlasteks on nugis ja kakud. Soomes arvatakse, et mõned nugised ja kakud

võivad lausa spetsialiseeruda just lendoravatest toitumisele, kuid Eestis on kõige reaalsem

37

oht kakuliste hulgast händkakk, kes üsna sageli elab lendoravaga ühes metsas. Lendoravate

tiheda asustuse tingimustes on ohuks parasiidid ja mitmesugused haigused. Parasiitidest

vabanemiseks lendorav vahetab varje- ja pesapaiku. Kui metsas on sobivaid varjepaiku

vähe, siis puudub võimalus vabaneda parasiitidest. Varjepaikade olemasolu on probleemiks

eelkõige väikestes vanades metsatukkades või üksikute õõnsate puudega noortes metsades.

Tõenäoliselt olid looduslikud faktorid lendoravate arvukuse järsul langusel aastatel 2005 ja

2006 suure tormi tagajärjel, ning sellele järgnenud metsaraiel.


Kõige vähetähtsamaks ohuteguriks peetakse lendoravate häirimist. Kuigi inimeste ja

lendoravate ööpäevased liikumisrajad reeglina ei kattu, siis inimeste tavapärane liikumine

metsas neid ei häiri. Häirimine loomade mõistes tuleb kõne alla siis, kui näiteks metsaraie

toimub pesapuu juures või on seotud pesapaigaga. Lendorav tavaliselt hädaolukorra ajal

õõnsusest välja ei tule. Kuid pesapuu langetamisel, arvatavasti vibratsiooni mõjul või

naaberpuu langemisel pesapuu otsa võivad nad õõnsusest välja tulla. Osa loomi ei välju

õõnsusest ka pesapuu maha langemisel. Häirimise suhtes on tundlikumad emasloomad

jooksuajal ja enne poegimist. Kui häiriv tegevus ei puuduta otseselt lendorava pesapuud,

võib häirimist lugeda lendorava jaoks suhteliselt vähetähtsaks.


Peatükis käsitleti lendoravat, saime teada tema pesitsuspaikadest, toitumisharjumustest,

paljunemisest. Ohuteguritest kõige olulisem autori arust on ikkagi vanade metsade maha

raiumine, mille tõttu võivad lendoravad vaatamata sellele, et nad on looduskaitse all välja

surra.

38

5.Uuring Käesoleva töö raames viidi ajavahemikul 25.11-16.12.2013 Pärnu Kuninga Tänava

Põhikooli 5.-9.klassi õpilaste seas läbi uuring “Ohustatud liigid ja nende kaitse.”

Läbiviidud uuringus osales 127 õpilast, kellest 50% oli tüdrukud ja 50% poisid. Noorimad

vastajad olid 5-nda klassi õpilased, keda oli ainult 2. Vanimad vastajad olid 9-nda klassi

õpilased, keda oli 13. Kõige rohkem oli vastajateseas 6. – 8. klasside õpilasi – kokku 112.

Tabel 1.Vastajate jaotus klasside kaupa

Mitmendas klassis sa käid? Õpilaste arv % 5.klass 2 1% 6.klass 39 31% 7.klass 39 31% 8.klass 34 27% 9.klass 13 10% KOKKU 127 100%

Uuringu eesmärgid olid järgmised:

• saada teada, mida teatakse looduskaitsest ja kaitse all olevatest loomadest;

• kes on käinud mõnel looduskaitsealasel üritusel;

• mis hülgeid õpilaste arvates ohustab;

• kuidas saab loomi oma kodukohas kaitsta.

5.1. Uuringu metoodika

Õpilastel paluti täita kolmeteistkümnest küsimusest koosnev ankeet, mille käigus pidid nad

esmalt vastama küsimustele, mida õpilaste arvates tähendab looduskaitse ja millised

loomad nende arvates on looduskaitse all.

Sooviti teada, mida õpilased ise arvavad looduskaitsest ning paluti nimetada neid loomi,

keda nad arvavad või teavad, et nad on looduskaitse all. Lisaks küsiti, kas keegi õpilastest

on käinud mõnel looduskaitsealalisel üritusel ning kui keegi on käinud, siis ka nimetaks,

kus ta on käinud.

39

5.2. Küsitluse tulemused Esimene küsimus oli mida võiks sinu arust tähendada looduskaitse ning vastustest selgus

( Tabel 2.), et suurema osa õpilaste jaoks tähendab looduskaitse loomade, taimede, lindude

ja väljasuremisohus olevate loomade kaitsmist. Vastati ka lihtsalt looduse kaitsmist,

ohustatud liikide kaitset ja looduse reostamise kaitset – mis on ka õige. Neid kes ei teadnud

mis on looduskaitse oli ainult 2.

Tabel 2.Mida võiks sinu arust tähendada looduskaitse?

Edasi uuriti, kui paljud õpilased teavad, millised loomad on looduskaitse all. (Tabel 3.)

Vastusteks pakuti kõige rohkem lendoravat, kellest on ka juttu käesolevas uurimistöös.

Kuigi viigerhüljest pakuti rohkem kui hallhüljest olen selle tulemusega rahul, sest

viigerhüljest teatakse rohkem kui hallhüljest. Pakuti ka Euroopa naaritsat, keda Eestis

praegu taasasustatakse paljundamise teel. Suur osa loomadest, keda mainiti ei kuulu üldse

looduskaitse alla.

40

Tabel 3.Nimeta looduskaitse all olevaid loomi

Taheti ka teada, milleks kaitsealad on loodud. Peaaegu pooled õpilastest vastasid, et nad

on loodud hoidmaks kõige iseloomulikumat ja väärtuslikumat Eestimaa looduses.

Küsimuses milliseid ülesandeid täidab keskkonnateenistus pakuti kõige rohkem

vastusevarianti, mis tegelikult ei olnud õige, aga sellegi poolest peaaegu 30% olid

teadlikud, et keskkonnateenistus reguleerib seaduste alusel maastike, elustike kaitset.

Järgmises küsimuses sooviti teada, mida saaks meist igaüks oma kodukohas teha

kaitstavate liikide ja nende elupaikade kaitseks. (Tabel 4.) Kõige rohkem vastati, et tuleb

vähem loodust reostada, aga samas ka hoida loodust. Pakuti ka elupaikade ja loomade

kaitsmist ja et inimesed ei jahiks ja ei häiriks loomi nii palju, sest loomad vajavad ka rahu,

vaikust ja puhtust. Vastuste all muud oli 11 korral mainitud varianti, et meie ei saa midagi

teha liikide ja elupaikade kaitseks.

41

Tabel 4.Mida saad teha liikide ja nende elupaikade kaitseks oma kodukohas?

Küsimuste nimeta mõni looduskaitsealaline üritus või aktsioon ning kas oled osa võtnud

mõnest looduskaitsealalisest üritusest vastustest selgus, et enamus õpilasi ikkagi eriti ei tea

neid üritusi ja nendest pole osa võtnud 80% . Üritustest nimetati aktsiooni „Teeme ära“,

RMK korraldatud üritusi ning erinevaid talguid.

Looduskaitse vajalikkusega nõustus peaaegu 90% õpilastest, mis on minu arust väga hea

tulemus.

Kuna uurimistöö sisaldab pikemalt hallhülgega seotud teemat, siis järgnevad küsimused

olid hallhülge kohta. Esiteks oli küsimus Läänemeres elavate hülgeliikide kohta. Vastuseid

oli erinevaid, kuid ikkagi teatakse meil põhiliselt elavaid hülgeliike, kelleks on hallhüljes ja

viigerhüljes. Vähe, kuid pakuti ka kolmandat Läänemeres elavat, Eestis haruldast

hülgeliiki, kelleks on randalhüljes. Mainiti ka Läänemere delfiiniks kutsutavat väikest

vaalaliiki, Eestis kaitse all olevat pringlit, kes tegelikult ei ole hülglane. 30% vastanutest ei

teadnud või ei mäletanud ühtegi hülgeliiki. ( Tabel 5.)

42

Tabel 5.Mitu hülgeliiki elab Läänemeres?

Küsimusele, mis ohustab hülgeid, vastas päris teadlikult üle 60%, et põhilisteks

ohuteguriteks on naftareostus, merevee reostamine nii prügi, kui muude mürkainetega,

mille mõjul väheneb hüljeste eluks vajalik toit ning mis ohustab ka loomade viljakust ning

tekitavad loomadele erinevaid väärarenguid. Teiseks oluliseks teguriks tuli vastustest

välja, et paljud loomad satuvad küttimise ohvriks ja langevad kalurite püünistesse, kust nad

iseseisvalt välja ei saa ning võivad hukkuda. Kolmandaks põhjuseks pakuti väljasuremist,

mis võib tõesti juhtuda, kui ei lõpetata merevee reostamist, hüljeste küttimist. Õpilasi, kes

ei teadnud ohutegureid või ei vastanud küsimusele oli rohkem poiste seas, kuid üldse

kokku 11 õpilast. (Tabel 6.)

Tabel 6.Mis neid ohustab?

43

Viimasele küsitluse küsimusele vastas peaaegu 90% õpilastest õieti ehk siis, et hüljeste

toidulaual on peamiselt erinevat liiki kalad: tursk, lest, lõhilased, heeringalised. (Tabel 7.)

Lisaks söövad nad veel veeselgrootuid ning taimi. Oli ka neid, kes arvasid, et hülged

toituvad teistest imetajatest, mis ilmselgelt on võimatu.

Tabel 7.Kas hülged toituvad taimedest, teistest imetajatest või kaladest?

Uuringust selgus, et kõige tähtsamaks peavad õpilased looduse ja looduskaitse all olevate

loomade kaitsmist. Paljud õpilased kaitseksid loomi oma kodukohas sellega, et ei reostaks

loodust, ei häiriks loomi, vaid laseks neil lihtsalt oma asjadega tegeleda.

Enamik õpilasi pole käinud looduskaitsealalistel üritustel, kuid mõned siiski on ning nad

on saanud teada rohkem looduskaitsest ja loomadest, kes elavad looduskaitsealadel.

Kokkuvõtteks küsitluse tulemuste põhjal arvan, et meil elavad loomad ja nende elupaigad

pole lootusetus olukorras kuna tõenäoliselt on meie kooli õpilaste seas ka neid, kes on

teadlikud meie looduses toimuvaga ning soovivad ise midagi ka ära teha. Loodan, et

aastatega nende teadlikkus kasvab, ning kunagi on nende seas ka mõni loodusteadlane või

looduskaitsega tegelev inimene. Kõige olulisem on siiski, et me ise ei reostaks maad kus

elame ning ei häiriks ega hävitaks loodust vaid hooliks ja armastaks teda.

44

Kokkuvõte

Uurimistöö eesmärgiks oli uurida lähemalt Eesti looduskaitset, sellega seonduvat ja teada

saada looduskaitse all olevatest loomadest ning tutvustada seda ka teile. Töö autor loodab,

et saite teada endalegi midagi uut ja huvitavat.

Tööd kirjutades on autor kogunud palju uusi teadmisi loodusest, selle kaitsmisest ja Eestis

elavast kahest looduskaitse all olevast huvitavast ja omapärasest imetajast.

Vaadates väikest Eestimaad on näha, et väga suur osa sellest on võetud kaitse alla, loodud

kaitsealasid, rahvusparke säilitamaks meie ilusat loodust ning loomaliike.

Kuna Eestis on palju looduskaitsealasid ja tehakse koostööd Euroopa Liidu riikide ja

rahvusvaheliste organisatsioonidega võib öelda, et siin kasutatavad kaitsemeetmed on

tõhusad liikide kaitsmiseks ja säilimiseks. Igal kaitsealal ja rahvuspargil on omad

kaitseeeskirjad ning peaaegu igale kaitstavale loomaliigile on koostatud ka tegevuskavad.

Uurides meie looduskaitse all olevat veeimetajat hallhüljest sai autor teada, et hallhülgeid

on hakanud iga aastaga rohkem sündima ja nende arvukus aasta-aastalt taastuma. Sellest

järeldub, et hülgekaitsjad on teinud oma tööd hästi ning kaitsemeetmed on olnud õiged.

Rääkides aga esimesse kaitsekategooriasse kuuluvast lendoravast selgub kahjuks, et

pisiimetaja arvukus Eestis on jätkuvalt aasta-aastalt kahanev. Vaatamata kaitsemeetmetele

jätkub vanade haavametsade maha raiumine ning on ikka kõige tähtsamaks ohuteguriks

lendorava levikule. Siinkohal on töö autori üleskutse kõigile väärtustada meie vanu

põliseid metsi ja toetada omaltpoolt ühinguid, kes tegelevad lendoravate kaitsmisega.

Uurimistöö käigus tehtud küsitluse tulemused kujunesid autori meelest üsnagi headeks.

Õpilased on teadlikud meie loodust ja loomi ohustavatest teguritest ning usuvad, et igaüks

on võimeline looduse kaitsmiseks midagi tegema. Autor soovis õpilastelt rohkem teada

saada, miks on vaja loodust ning loomi kaitsta. Autorile valmistas rõõmu õpilaste head

teadmised meie veeimetajast hallhülgest.

Selgus, et töö kirjutamine nõudis rohkem aega ja vaeva kui esialgu tundus. Läbi oli vaja

lugeda ja töötada palju materjali. Kõige huvitavamateks osutusid artiklid loodusajakirjast

45

„Eesti Loodus“, mida polnud autor varem nii põhjalikult lugenud.

Autor arvab, et uurimistöö on täitnud oma eesmärgi.

Kuna uurimistöö teema on väga lai, siis tuleks seda kindlasti veel uurida ja tutvustada

rohkem inimestele looduse ja loomariigi tähtsust meie elus ning olemasolu terves

ökosüsteemis.

46

Lisa 1. Küsitlus

1. Kas sa oled tüdruk / poiss ?

2. Mis klassis sa käid ?

3. Mida võiks sinu arust tähendada looduskaitse ?

4. Nimeta looduskaitse all olevaid loomi. Vähemalt 4

5. Kaitsealad on loodud, et ……

o hoida kõige iseloomulikumat ja väärtuslikumat Eestimaa looduses o loomi kaitsta o tasakaalustada loodust o muu : …………………………..

6. Milliseid ülesandeid täidab keskkonnateenistus ? Kas….

o Reguleerivad seaduste abil maastike, elustiku kaitset. o Väljastavad keskkonnalubasid. o Korraldavad keskkonnakasutust. o Kaitsevad ohustatud liike ja nende elupaiku.

7. Mida saad teha liikide ja nende elupaikade kaitseks oma kodukohas ?

8. Kas sa oled mõnest looduskaitsealalisest üritusest või aktsioonist osa võtnud ?

o Jah o Ei

Kui jah, siis vasta ka järgmisele küsimusele.

9. Nimeta mõni looduskaitsealaline üritus või aktsioon. Nimeta ka millest oled ise osa võtnud.

10. Mida sina arvad, kas looduskaitse on vajalik ? 1 2 3 4 5

Ei oska vastata o o o o o Nõustun

11. Mitu hülgeliiki elab Läänemeres ? Loetle.

12. Mis neid ohustab ?

13. Kas hülged toituvad (Vali loendist ) :

o taimedest? o teistest imetajatest? o kaladest?

47

KASUTATUD KIRJANDUS

2012 Euroopa naaritsa tegevuskava täitmine. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 29. 01 2014. a., allikas lutreola.eu: http://www.lutreola.eu/est/uus-leht/sdrftgyuiopu/2012-euroopa-naaritsa-aedikute-too-hiiumaal/

Ader, A., & Tartes, U. (2010). Eesti looduskaitse;ISBN 978-9949-9057-2-0 (PDF). Kasutamise kuupäev: 25. 10 2013. a., allikas envir.ee: http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1148400/Eesti_looduskaitse.pdf

Alam-Pedja looduskaitseala. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 13. 02 2014. a., allikas Eesti Entsüklopeedia: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/alam-pedja_looduskaitseala

Balti Keskkonnafoorum - Läti (BEF-Läti). (2009). Merekaitsealad Läänemere idaosas. Kasutamise kuupäev: 14. 04 2014. a., allikas visitbalticsea.net: http://www.visitbalticsea.net/download/Booklet_EE.pdf

Eesti Looduseuurijate Selts. (2013). Eesti riikliku keskkonnaseire lendorava projekti 2013.aasta aruanne. Kasutamise kuupäev: 05. 05 2014. a., allikas seire.keskkonnainfo.ee: http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3066:lendorava-seire-2013&catid=1283:eluslooduse-mitmekesisuse-ja-maastike-seire-2013-&Itemid=5762

Eesti looduskaitse alased seadused. (2002). Kasutamise kuupäev: 10. 02 2014. a., allikas Eesti entsüklopeedia: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_looduskaitse_alased_seadused

Eesti Looduskaitse Selts. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 10. 02 2014. a., allikas Vikipeedia: http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Looduskaitse_Selts

Eesti punased raamatud. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 13. 02 2014. a., allikas Eesti Entsüklopeedia: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_punased_raamatud

Ernits, P. (2012). 101 Eesti looma. Tallinn: Varrak. Ivar Jüssi: hüljeste poegimine kulgeb tänavu hästi. (24. 03 2010. a.). Kasutamise kuupäev:

20. 01 2014. a., allikas uudised.err.ee: http://uudised.err.ee/v/varia/42ee4c6d-0668-40b9-baa5-d70ba3a397d8

Jüssi, I. (2013). Riigihanke „Riikliku keskkonnaseire eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire allprogrammi seiretööd 2013", nr 145234 seiretöö osa nr. "Hallülged" teostamise aruanne. Kasutamise kuupäev: 05. 05 2014. a., allikas seire.keskkonnainfo.ee: http://seire.keskkonnainfo.ee/attachments/article/3154/Seirearuanne%20hallh%C3%BCljes%2013.pdf

Jüssi, I., & Jüssi, M. (2001). Tegevuskava hallhüljeste kaitse korraldamiseks Eestis aastatel 2001-2005. Kasutamise kuupäev: 23. 10 2013. a., allikas envir.ee: http://www.envir.ee/1688

Jüssi, M. (12/2008). Soojad talved on hüljestele saatuslikud. Eesti Loodus, 14-15. Jüssi, M. (12/2009). Hülge jälg vees. Eesti Loodus, 6-11. Jüssi, M. (2011). Kaks kümnendit koostöös hüljestega. Eesti Loodus, 46-48. Kasetriibik-liigikirjeldus. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 20. 01 2014. a., allikas

bio.edu.ee: http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/SICBET2.htm Keskkonnaministeerium. (kuupäev puudub). Liigikaitse. Kasutamise kuupäev: 22. 10

2013. a., allikas envir.ee: http://www.envir.ee/1688 Keskkonnaministeerium. (kuupäev puudub). Looduskaitse. Kasutamise kuupäev: 13. 02

2014. a., allikas envir.ee: http://www.envir.ee/628

48

Kose, M., & Mati, K. (2012). Luitemaa looduskaitseala. Kasutamise kuupäev: 18. 02 2014. a., allikas Keskkonnaamet.ee: http://www.keskkonnaamet.ee/public/Luitemaa_A2_est.pdf

Lagrits-liigikirjeldus. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 20. 01 2014. a., allikas bio.edu.ee: http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/ELIQUE2.htm

Liigikirjeldus hallhüljes. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 21. 01 2014. a., allikas tallinnzoo.ee: http://www.tallinnzoo.ee/index.php?ide=24,66,96,105

MacDonald, D., & Barett, P. (2002). Euroopa imetajad. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Matsalu rahvuspark. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 30. 04 2014. a., allikas matsalu.net: http://www.matsalu.net/rahvuspark.html

Poots, L. (1987). Loomade elu 7.köide.Imetajad. Tallinn: Valgus. Puhatu looduskaitseala. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 14. 02 2014. a., allikas

Eesti Entsüklopeedia: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/puhatu_looduskaitseala Pähklinäpp-liigikirjeldus. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 20. 01 2014. a., allikas

bio.edu.ee: http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/MUSAVE2.htm Ramsari konventsioon. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 30. 04 2014. a., allikas

loodus.keskkonnainfo.ee: http://loodus.keskkonnainfo.ee:88/ecological/mires/F1193753349

Riigikogu. (25. aprill 2013. a.). Jahiseadus. Allikas: riigiteataja.ee: https://www.riigiteataja.ee/akt/JahiS

Sillaots, T. (2010). Looduskaitse ajaloost Eestis. Kasutamise kuupäev: 12. 02 2014. a.,

allikas lk100.keskkonnaamet.ee: http://lk100.keskkonnaamet.ee/index.php?id=10595

Timm , U., & Remm, J. (02/2011). Lendorava lugu. Eesti Loodus, 26-28. Timm, U. (2006/02). Lendorav, varjatud eluviisiga haruldus. Eesti Loodus. Timm, U. (2008). Tegevuskava lendorava kaitse korraldamiseks. Eesti Ulukid 11 :

Lendorav ja tema kaitse Eestis, lk 5-50. V.Keppart. (2007). Keskkonnakaitse,Looduskaitse. Tallinn: Ilo 2007. Vilbaste, K. (2004). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn: AS

Kirjastus Ilo.

KASUTATUD PILDID ELF. (2010). Harilik lendorav. Kasutamise kuupäev: 2014, allikas bioneer.ee:

http://www.bioneer.ee/static/files/077/t2_lendorav.jpg Hall, J. (kuupäev puudub). Euroopa naarits. Kasutamise kuupäev: 2014, allikas

estoniannature.blogspot: http://estoniannature.blogspot.fi/2012/01/european-mink-is-critically-endangered.html

Hülgekindel mõrd. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 2014, allikas

visitbaltic.sea.net: http://www.visitbalticsea.net/est/images/sealsafe%20net_EST.gif Juuse, M. (8. oktoober 2012. a.). Puhatu looduskaitseala. Allikas: commons.wikimedia:

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Puhatu_looduskaitseala_Liguski_sihtkaitsev%C3%B6%C3%B6nd.JPG

Kalgan, S. (30. 10 2011. a.). Tallinna loomaaia hallhüljes. Kasutamise kuupäev: 2014, allikas delfi.ee: http://pilt.delfi.ee/show_original/13268307/

Luitemaa looduskaitseala. (kuupäev puudub). Allikas: rannatee: http://www.rannatee.ee/puhkus-rannateel/loodusesse/luitemaa-looduskaitseala

49

Noor hallhüljes laevarahul. (kuupäev puudub). Kasutamise kuupäev: 2014, allikas loodus.keskkonnainfo.ee: http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?state=6;572247461;est;eelisand;;&comp=objresult=ala&obj_id=1021

Rennel, K. (18. detsember 2008. a.). lendorav. Allikas: looduskalender: http://www.looduskalender.ee/node/2205

Savisaar, R. (26. 09 2011. a.). Hülgesupp. Kasutamise kuupäev: 2014, allikas

blog.moment.ee: http://www.moment.ee/aju/hallhyljes_5595.jpg Soomaa rahvuspark. (kuupäev puudub). Allikas: reiman:

http://www.reimani.eu/soome/avaleht-fi/ Volberg, M. (15. juuni 2008. a.). Vilsandi rahvuspark. Allikas: commons.wikimedia:

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Vilsandi_rahvuspark.jpg

Documents

EESTI LOODUSKAITSE KORRALDUS JA LIIGIKAITSEkairio/ktpk/8/Meelike Kais_Eesti... · Tuhandeid aastaid tagasi Eesti alale rännanud hõimud suhtusid loodusesse suure austusega. Nad said