Eesti Loomaarstlik Ringvaade · Kala ja kalatoodetega seonduvad mikrobioloogilised ohud ..... 23 VARIA Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Selts (EVÜS) ..... 30 Oskussõnavara

Eesti Loomaarstlik Ringvaade

Eesti Loomaarstlik RingvaadeEESTI LOOMAARSTIDE ÜHINGU AJAKIRIEESTI LOOMAARSTIDE ÜHINGU AJAKIRI

12017

Eesti Loomaarstlik RingvaadeEESTI LOOMAARSTIDE ÜHINGU AJAKIRI

1 • 2017

LEMMIKLOOM

Kasside kopsu-varba sündroom – juhtumi kirjeldus .................................................... 2

Põletustrauma – haigusjuhtum ..................................................................................... 7

PRODUKTIIVLOOM

Veiste mükoplasmamastiit ............................................................................................. 13

Lammaste nakkav sõramädanik .................................................................................... 18

Hobuste hammaste raspeldamise koolitus Eesti Maaülikoolis ................................... 21

TOIT

Kala ja kalatoodetega seonduvad mikrobioloogilised ohud ....................................... 23

VARIA

Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Selts (EVÜS) ..................................................... 30

Oskussõnavara loomaarstile ......................................................................................... 32

IN MEMORIAM

Illa Miller ......................................................................................................................... 33

Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 1 • 20172

LEMMIKLOOM

Kasside kopsu-varba sündroom – juhtumi kirjeldus

Epp Ülevaino

EMÜ VLI väikeloomakliinik

2016. aasta lõpul pöörduti Eesti Maaüli-kooli kliinikusse 10-aastase isase kastree-ritud pärsia kassiga, kuna loomal oli oma-niku sõnul äkki tekkinud mõlema tagajä-seme nõrkus. Omaniku kirjelduse koha-selt üritas kass seista, aga tagajäsemed vajusid laiali. Kaks päeva enne visiiti oli kass longanud ühte tagumist jalga, oma-nik oli andnud kassile suukaudse siirupina meloksikaami, ja tundus, et longe taan-dus. Varasemalt oli kass olnud terve elu hea tervise juures ega polnud vajanud meditsiinilist abi. Omanik välistas lonke tekkepõhjusena trauma, kuna kass oli tu-base eluviisiga ning temperamendilt pi-gem rahulik. Enne kliinikusse tulemist märkas omanik, et paremal tagajalal olid varbad läinud turse.

Kliinilisel läbivaatusel oli kass uudishi-mulik ja aktiivne. Patsient suutis kasutada mõlemat tagajäset, kuid eelistas istuda või lamada. Mõlemad tagajäsemed olid soo-jad, femoraalpulss tuntav ning neuroloo-gilisel ja ortopeedilisel läbivaatusel pato-loogiat ei tuvastatud. Vasaku tagumise ja-la neljast varbast kolm (I, II ja III) olid tu-gevalt turses, punetavad ja kassile valuli-kud. Auskulteerimine oli patsiendi pideva nurrumise tõttu raskendatud, kuid esma-sel hindamisel oli südametöö ühtlane, tu-gev ja südame löögisagedus ca 200 korda

minutis; hingamisraskusi omanik ei kirjel-danud. Rahuolekus oli patsiendi hingami-ne tavapärane.

Edasine diagnostika hõlmas vereana-lüüse ja röntgenuuringut. Biokeemilise ve-reanalüüsiga määratud markerid (uurea, kreatiniin, ALP, AST, ALT, plasmaproteii-nid) jäid referentsväärtuste piiresse. He-matoloogilisel vereuuringul oli ainukeseks leiuks kerge neutrofiilide paremnihe, leu-kotsüütide üldarv jäi samuti referentsva-hemikku. Lisaks tehti võimaliku südame-probleemi tuvastamiseks kiirtest (Feline proBNP Test), mille tulemus oli negatiivne.

Röntgenoloogilisel uuringul tehti üles-võtted rindkerest (lateraalvaade mõlemalt küljelt ja ventrodorsaalne vaade) ja parema tagajäseme käpaosast võimalike luuliste muutuste tuvastamiseks. Rindkerest teh-tud ülesvõtetel (fotod 1 ja 2) olid nähtavad selged muutused kopsukoe osas: tihke-nenud ala vasaku kopsu kaudaalse sagara piirkonnas, võimalik kopsu kollabeerumi-ne, lisaks jäi kahtlus vähese vaba vedeliku olemasolule rinnaõõnes. Südame vari ei olnud ventrodorsaalsel röntgenülesvõttel jälgitav. Vasakust tagumisest käpast teh-tud ülesvõtetel (fotod 3 ja 4) oli näha tu-gev pehme koe turse; tabandunud varvas-te küüniseluude servade vari oli ähmasem, mis andis põhjust kahtlustada osteolüüsi.

Foto 1. Röntgenülesvõte, lateraalvaade vasakult küljelt (foto: EMÜ väikeloomakliinik)

Foto 2. Röntgenülesvõte, ventrodorsaalne vaade (foto: EMÜ väikeloomakliinik)

Eesti Loomaarstlik Ringvaade • 1 • 2017 3

LEMMIKLOOM

Läbivaatuse ja uuringute tulemusena sai peamiseks võimalikuks diagnoosiks kasside kopsu-varba sündroom. Defini-tiivseks diagnoosiks on sellisel juhul vaja-lik biopsia. Ravi on enamasti palliatiivne, prognoos tervenemise osas lootusetu.

Siinkohal tahan tänada oma kollee-ge Kadri Käärameest, kes mind röntge-noloogiliste uuringute osas konsulteeris ning kelle poolt „õhku visatud“ märksõna kiiresti õige suuna kätte andis, ning Me-rit Villemson-Kavakut, kes hoolimata õh-tusest ajast minu poolt saadetud röntgen-pildid üle vaatas ja esmast arvamust diag-noosi osas kinnitas.

Omaniku soovil jäi kass järgmise hom-mikuni hospitaliseerituks, valu vaigistami-seks kasutati intravenoosselt buprenorfiini 0,02 mg/kg iga kaheksa tunni järel. Ravim toimis hästi, kassi liikumine paranes, var-vaste valulikkus vähenes oluliselt. Järgmi-sel päeval läks patsient koju, valuravi jät-kus kodus esialgu suukaudse meloksikaa-miga 0,05 mg/kg kord päevas. Omanik an-dis tagasisidet, et kodus oli kassi seisund valuvaigistiga hea, ta sõi isuga ning liikus meelsasti. Omanikku instrueeriti jälgima kassi hingamist, püsiva kiirenenud hinga-mise või hingamisraskuste tekkimisel pa-luti koheselt kliinikuga ühendust võtta.

Omanik tuli kassiga uuesti visiidile 30 päeva hiljem, sest patsient olevat kodus „kokku kukkunud“. Kliinilisel läbivaatusel suutis kass kasutada kõiki jäsemeid, oli uudishimulik ja suhtlev. Omaniku kirjeldu-se kohaselt oli kass kukkunud järsku diiva-ni ja laua vahele, kust tuli ise välja. Tõe-näoliselt oli tegemist tugeva valuepisoo-

diga. Vasaku tagajäseme kõik varbad olid tugevasti paistes ja valulikud, lisandunud oli mädase nõre eritus küünevalli ja küü-ne vahelt. Visiidi käigus teostati kontrol-liks röntgenuuring rinnaõõnest, milles olu-lisi muutusi võrreldes eelneva visiidiga ei täheldatud. Raviskeemis korrigeeriti valuravi, meloksikaamile lisati suukaudselt juurde opioidne valuvaigisti koos amoksit-silliini ja klavulaanahappega sekundaarse infektsiooni allasurumiseks.

Patsient eutaneeriti omaniku soovil kuus päeva hiljem seoses seisundi halve-nemisega. Omanik täheldas, et vaatamata valuvaigistavale ravile ei tahtnud kass eriti liikuda. Lisaks tekkis kassi vasakule põsele turses ja nõretav laik ligikaudse suurusega 0,5x1 cm, mida võis pidada kasvaja eda-siseks metastaseerumiseks. Omanik oli nõus kopsukoest biopsia võtmisega pä-rast looma eutaneerimist.

Lahangul avati rinnaõõs vasakult kül-jelt, nähtavalt vaba vedelikku rinnaõõnes ei esinenud. Vasaku kopsu kaudaalsaga-ras esines suur, ebaühtlaste piiridega di-fuusne uudismoodustis praktiliselt terve sagara ulatuses. Nii kaudaal- kui kraniaal- sagaras olid nähtavad verevalumid. Uudis- moodustis oli tihke, üsna tugeva konsis-tentsiga, lõikepind hallikas-pruunikas. Va-saku kopsu kaudaalsagarast võeti koetü-kid histoloogilise uuringu jaoks. Parem kops tundus visuaalsel vaatlusel normaal-ne ja sellest biopsiat ei võetud. Samuti ei võetud omaniku soovi austades proovi-tükke tabandunud varvastest ega koldest näopiirkonnas.

Eemaldatud kopsusagar saadeti eda-

Foto 4. Röntgenülesvõte, vasaku tagajäseme varbad (foto: EMÜ väikeloomakliinik)

Foto 3. Röntgenülesvõte, mõlemad taga-jäsemed. Vasaku jäseme varvastel on näha muutused küüniseluudes (foto: EMÜ väike-loomakliinik)


sistele uuringutele akrediteeritud laboris-se (Laboklin). Histoloogilise uurimise põh-jal oli tegu pulmonaarse adenokartsinoo-miga. Kuigi diagnoosi täielikuks kinnitami-seks oleks pidanud võtma koeproovi ka võimalike metastaaside piirkonnast (var-bad), ei jätnud ka kliiniline pilt ja teostatud uuringute vastused diagnoosi osas erilist kahtlust.

Kasside kopsu-varba sündroom (ingl k feline lung-digit syndrome)

Kasside kopsu-varba sündroom on oma-pärane metastaasidega kulgev kasvajaline protsess, mis ilmneb primaarsete kopsu-kasvajate, eriti bronhiaalse ja bronhoal-veolaarse adenokartsinoomi korral. Ise-loomulik on kasvaja metastaaside tekki-mine ebatavalistes kohtades, enamasti ta-banduvad distaalsed varbalülid. Sageda-mini esineb metastaase raskust kandvatel varvastel ja haaratud võivad olla mitu var-vast ja mitu jäset samaaegselt. Primaarse kopsukasvaja metastaasid võivad levida ka nahka, silmadesse, skeletilihastesse ja luudesse. Primaarseid kopsukasvajaid ei esine kassidel õnneks väga sageli. Ena-masti haigestuvad vanemad (keskmiselt 12 aasta vanused) kassid, kuid haigust on esinenud ka oluliselt noorematel ja vane-matel loomadel. Soolist või tõulist eelsoo-dumust ei ole seni täheldatud, uuringute alusel on haigestunute seas võrdsel mää-ral nii puhtatõulisi kui segaverelisi kasse.

Diagnoosini jõudmine ei pruugi ol-la lihtne, kuna esmased kaebused ei viita enamasti kopsudega seotud patoloogia-le. Esmasteks sümptomiteks on tavaliselt paistes ja punetavad varbad, esineb küü-nevalli põletikku ja mädast nõretust küü-nevalli ja küüne vahelt. Tabandunud var-vastel võib esineda küünte düsplaasia või püsiv asendimuutus. Valu võib põhjustada lonkamist. Vanematel kassidel esineb üs-na sageli varvastega seotud probleeme, esmajoones küünevalli bakteriaalset põle-tikku, mida peetaksegi kassidel kõige sa-gedamini esinevaks küüntega seotud pa-toloogiaks. Seetõttu võib neoplastiline protsess võimaliku diferentsiaaldiagnoo-sina jääda vähemalt esialgu tähelepanuta või kui seda ka kahtlustatakse, käsitletakse seda pigem lokaalse kui süsteemse prob-leemina. Seetõttu peaks iga vanemaeali-se kassi puhul, kellega pöördutakse vas-tuvõtule seoses varvaste turse, punetuse või mädase küünevallipõletikuga, lisama võimalike diferentsiaaldiagnooside hulka

ka primaarse kopsukasvaja. Eriti tuleks ni-metatud haigust kahtlustada juhtudel, mil-le korral põletik ei allu esmasele antibakte-riaalsele ravile, tekib korduvalt uuesti või kahtlustatakse neoplastilist protsessi var-bas, mistõttu plaanitakse haigestunud var-ba amputeerimist. Ilma süsteemse lähe-nemiseta võib sellistel juhtudel primaarne haigus jääda diagnoosimata.

Sümptomid

Kliinilised sümptomid võivad kasside kopsu-varba sündroomi korral ulatuslikult varieeruda. Varvaste tabandumisel me-tastaasidega esineb kõige sagedamini lo-kaalset varvaste turset, küünisevalli põle-tikku, mädast või verist nõretust küünise kõrvalt, valu ja lonkamist. Mõnedel kas-sidel esineb ainult minimaalseid haigus-nähte, näiteks küünise asendi muutus. Sageli tabandub samal ajal mitu varvast ja tihti ka mitmel erineval jäsemel. Ena-masti on haaratud raskust kandvad var-bad ja näiteks lisavarvaste tabandumist ei ole teadaolevalt kordagi kirjeldatud. Vahel võib esineda üldisi haigustunnuseid: isu-tust, kehakaalu alanemist, palavikku ja ül-dist halba enesetunnet. Hingamisega seo-tud haigussümptomeid esineb küllaltki harva.

Diagnostika

Vereuuringul enamasti märkimisväärseid kõrvalekaldeid ei tuvastata. Mõningatel juhtudel on täheldatud aneemiat, kerget leukotsütoosi või asoteemiat, mida seos-tatakse kasvaja metastaseerumisega teis-tesse organitesse. Enamik patsientidest on kiirtestidega saanud negatiivse tule-muse kasside immuunpuudulikkuse vii-ruse (FIV) ja kasside leukeemiaviiruse (FeLV) osas.

Röntgenoloogilise uuringu klassikali-seks leiuks on küüniseluude osteolüüs. Muutused võivad haarata ka liigestevahe-list ruumi ja keskmist varbalüli. Mõninga-tel juhtudel võib tabandunud jala kõikidel varbaluudel näha periostaalset proliferat-siooni.

Rinnaõõne röntgenoloogiline uuring tavaliselt kas kinnitab või vähemalt tekitab kahtluse neoplastilisele protsessile kopsu-des. Klassikaliselt on kasside kopsukasva-jad radioloogilisel uuringul nähtavad üht-lase ümara massina kopsu kaudaalsagara-tes. Samas võib primaarse kopsukasvaja korral radioloogiliselt nähtav pilt olla üs-na varieeruv: võib esineda üks selgepiirili-ne massmoodustis või mitu ümarat moo-

LEMMIKLOOM


dustist, ainult sagara tihkestumine või di-fuusne muster. Samuti võib osadel juhtu-del esineda vaba vedelik rinnaõõnes või trahheobronhiaalsete lümfisõlmede suu-renemine. Mõningatel juhtudel ei pruugi primaarne kasvaja olla röntgenoloogiliselt tuvastatav.

Diagnoosi kinnitamine

Kliinilised haigustunnused ja uuringute tulemused on enamasti piisavad, et püs-titada kahtlus kasside kopsu-varba sünd-roomi esinemiseks. Kuna prognoos on an-tud haiguse osas halb, siis sageli otsusta-takse patsient pärast diagnoosi panemist eutaneerida. Kahtluse korral saab diag-noosi kinnitada histoloogilise uuringuga. Kasside kopsu-varba sündroomi lõplikuks kinnitamiseks tuleks võtta biopsia nii kop-sukasvajast kui muutustega varvastest, et teha kindlaks, kas mõlemas haiguskoldes on tegemist sama kasvajaga. Praktikas võib sellise biopsia võtmine olla üsna suur väljakutse ning elusal loomal on seda sa-geli keeruline teostada. Varvaste puhul on histopatoloogiliselt neli võimalust kasvaja tüübi määramiseks: peennõela aspirat-sioon (FNA), koetüki võtmine, avulseeru-nud küüne uurimine ning terve amputeeri-tud varba uurimine. FNA-d on lihtne teos-tada, kuid selle puhul on keeruline saada uurimiseks piisavalt sobilikku rakumater-jali. Ka biopsia ja avulseerunud küünte uu-rimisel ei pruugi päris suurel osal proovi-dest neoplastilisi rakke leida. Kuldstandar-diks diagnoosi panemisel on terve ampu-teeritud varba histopatoloogiline uuring. Samas halvendab selline invasiivne prot-seduur kindlasti niigi lootusetu prognoo-

siga looma seisundit ja on seetõttu prak-tikas mõneti küsitava väärtusega. Tihti kaasneb probleemsetes varvastes bakte-rite või seente põhjustatud sekundaarne infektsioon, mistõttu tsütoloogilisel uurin-gul võib näha segainfektsiooni.

Rinnaõõnest proovi kogumiseks on sa-muti erinevaid vahendeid. Vaba vedeliku esinemisel saab koguda proovi rinnaõõne punkteerimisel, samuti saab tsütoloogilise uuringu jaoks koguda materjali trahhea lo-putamisel või bronhoskoopiliste proovide võtmisel. Võib üritada ka kopsus olevast massist ultraheli kontrolli all FNA abil ma-terjali koguda. Antud meetoditega saab sageli kasvaja olemasolu kinnitada. Siiski on kasvaja täpsema tüübi ning koelise pä-ritolu selgitamiseks vajalik uurida suure-mat koetükki.

K a s u t a t u d k i r j a n d u s

Apple, S. Senior cat with front paw swelling and pain. Today’s Veterinary Practice, 2015 (Sep-tember/October).

http://todaysveterinarypractice.epubxp.com/i/561362-sep-oct-2015/45.

Kasutatud 29.01.2017.

Goldfinch, N., Argyle, D. Feline lung-digit synd-rome: Unusual metastatic patterns of primary lung tumours in cats. Journal of Feline Medicine and Surgery, 2012, 14, pp. 202–208.

Van der Linde-Sipman, J. S., van den Ingh, T.S. Primary and metastatic carcinomas in the digits of cats. The Veterinary Quarterly, 2000, 22, pp. 141-145.

Van Stee, L., Boston, S., Singh, A., Park, F., Ric-hardson, D., Abrams-Ogg, A., Vince, A. Monoparesis in association with feline pul-monary carcinoma: A literature review with 3 new cases. Canadian Veterinary Journal, 2014, 55, pp. 849–856.

LEMMIKLOOM

Täpsustus ELR 4 2016 ilmunud kaastöö „Põrnakeerd – haigusjuhtum“ juurde

Haigusloos käsitletud patsient saabus Pärnu Väikeloomakliinikust EMÜ loomakliinikusse ventrikulaarse tahhükardia ning oksendamise tunnus-tega, ning põrnakeerdu diferentsiaaldiagnoosina esialgu ei kahtlustatud. Kinnitatud põrnakeerudiagnoos pandi Tartus pärast diagnostilist laparo-toomiat. Tänan Maaülikooli väikeloomakliiniku kolleege asjatundliku töö ning haigusloo positiivse lahenemise eest!

Lugupidamisega, Aleksandr Dedjulja

EFFITIX kaitseb efektiivselt teie koertest patsiente!

Teie kauaegne partner lemmikute sise- ja välisparasiiditõrjes

ENNETADESPUUKIDE KAUDU LEVIVAID HAIGUSI



Kaitseb juba enne hammustamist!

PistesääsedKirbudPuugid Moskiitod

TÄPILAHUS

Toimeained: fiproniil / permetriin

(fiproniil / permetriin)

EKSKLUSIIVNE – saadaval ainult loomaarstidelt!Käsimüügiravim!EEMALEPELETAV toime tänu permetriinile!2,3 Piirab puukide kinnitumist ja toitumist!1AINULAADNE – 2 akaritsiidset toimeainet!2,3

Referentsid: 1. Navarro C, Reymond N, Fourie J, Hellmann K, Bonneau S. Prevention of Babesia canis in dogs: efficacy of a fi xed combination of permethrin and fi pronil (Effi tix®) using an experimental transmission blocking model with infected Dermacentor reticulatus ticks. Parasit Vectors. 2015;8:32. 2. EFFITIX Täpilahus - Ravimi omaduste kokkuvõte. 3. Dumont P. Repellency and acaricidal efficacy of a new combination of fipronil and permethrin against Ixodes Ricinus and Rhipicephalus sanguineus ticks on dogs. 2015.

Täiendav informatsioon on saadaval ravimi müügiloa hoidja esindusest:OÜ Zoovetvaru, Uusaru 5,Saue 76505. Tasuta klienditoe telefon: 800 9000; E-mail: [email protected]

1,5 - 4 kg 4 -10 kg

10 -20 kg 20 - 40 kg

of a fi xed combination of permethrin and fi pronil (Effi tix®) using an experimental transmission blocking model with infected 40 - 60 kg


Põletustrauma – haigusjuhtum

Liis Uusaed

EMÜ VLI väikeloomakliinik

2016. aasta detsembris pöörduti öisesse esmaabi vastuvõttu kuuekuuse emase kodukassiga, kes oli kaheksa tundi va-rem hüpanud omaniku teadmata süüta-mata ahjukoldesse. Pärast puude süüta-mist viibis kass ahjus umbes kümme mi-nutit, enne kui ta iseseisvalt välja jooksis. Intsidendijärgselt oli kass loium, käis väga ettevaatlikult ning eelistas lamada. Mõne tunni möödudes oli kass veidi söönud.

Kliinikusse jõudes oli loom loid, eelistas lamada oma puuris, kuid reageeris kutsumisele. Patsiendil oli tugev suitsu-lõhn. Kassi näopiirkonnas, külgedel, kõhul ja käppadel olev karvastik ning ülamoka ja silmaülesed kompimiskarvad olid põ-lenud. Konjunktiiv ning suu limaskest olid roosad, kapillaaride täituvusaeg üks se-kund. Auskultatsioonil tuvastati tahhükar-dia 210 lööki minutis, femoraalpulss oli tu-gev, pulsidefitsiiti ei esinenud. Hingamis-sagedus oli 42 korda minutis, hingamis- helid ja -muster olid normaalsed.

Patsient püüdis oma käpapadjandeid lakkuda. Kõigi jäsemete kämbla-, pöia- ja varbapäkkadel esinesid põletusele omased kahjustused ja naha pealmised kihid olid ir-dunud või irdumas. Kõige vähem kahjustu-nud oli parem esijäse, kõige rohkem vasak tagajäse. Kahjustunud oli ka ninapeegel.

Kass hospitaliseeriti ja alustati valu- vaigistava raviga (buprenorfiin 0,01 mg/kg intramuskulaarselt) ning paigutati peh- mendatud põrandaga hapnikupuuri. Mõ-ne tunni möödudes hakkas kass isukalt sööma ning jõi iseseisvalt.

Esmase valufooni alandamisel ja üld-seisundi paranemisel jätkati intravenoosse vedelikteraapiaga (Ringer Laktaat 2,5 ml/ kg/h). Kass anesteseeriti (premedikatsioo-nina deksmedetomidiin 0,02 mg/kg ja butorfanool 0,2 mg/kg ning säilitus iso-

fluraan maskiga). Sedatsioonis pügati patsiendi kõigi jäsemete distaalsed osad ning eemaldati võimalikult palju nekroti-seerunud kude (foto 1). Haavad puhastati 0,05% kloorheksidiini lahusega ning neile kanti hõbesulfadiasiinisalvi. Käppade dis-taalsed osad seoti niiske ning pehme side-mega. Kassile paigaldati krae ning ta pai-gutati tagasi hapnikupuuri. Raviskeemi li-sati valuvaigistina meloksikaam 0,1 mg/kg intravenoosselt ning alustati antibakte-riaalse raviga (tsefovetsiin 8 mg/kg, kahe-nädalase toimega).

Esimesel päeval võetud hematoloo-gilises vereproovis esines leukotsütoos koos neutrofiilide vasakule nihkega: leu-kotsüütide üldarv 20,7×109/l (referents in-tervall 5,5–15,4×109/l), kepptuumalised 0,8×109/l (0–0,3×109/l), segmenttuumali-sed 14,9×109/l (2,5–11,0x109/l)] ning mo-notsütoos [1,4×109/l (0,1–0,5×109/l). Bio-keemilises vereproovis oli tuvastatav ker-ge hüperkaleemia – kaaliumi sisaldus 6,5 mmol/l (3,5–5,8) ning vähene kreatinii-ni langus – 69 µmol/l (71–212 µmol/l).

Järgmise 18 tunni jooksul sõi ja jõi pat-sient isukalt ja iseseisvalt. Sama päeva õhtul puhastati käppade distaalsed osad uuesti sarnaselt esmakordsele töötluse-le, kuid kuna sidemete püsimine jäsemete distaalsetel osadel osutus keeruliseks, siis hõbesulfadisiinisalvi imendumiseks hoiti kassi protseduuridejärgselt 30 minutit sü-les. Dermatoloogilisel läbivaatusel, 30 tun-di pärast esialgset traumat, uusi muutusi (nekroos, hüperesteesia jne) mujal kehal tekkinud ei olnud. Üldine kliiniline läbivaa-tus oli patoloogiata ning kass lubati kodu-sele ravile.

Kodus jätkus valuvaigistav ravi. Oma-nikku juhendati puhastama käppasid üks kord ööpäevas füsioloogilise lahusega

Foto 1. Põletuskahjustused üks päev pärast põletustraumat; A - kahjustused mõlemal esijäsemel, B - vasakul tagajäsemel, C - näopiirkonnas (foto: Liis Uusaed)

LEMMIKLOOM


ning kandma haavadele hõbesulfadiasiini-salvi. Patsiendile määrati 14-päevane puu-rirežiim pehme allapanuga. Lisaks paluti liivakastis kasutada liiva asemel salvräti-kuid või imavat lina ning kogu paranemis-perioodi vältel tehti kohustuslikuks kassil krae kandmine.

Patsiendi esimene kordusvisiit toimus neli päeva pärast traumat (foto 2). Kass oli kodus muutunud tunduvalt aktiivsemaks. Üldise kliinilise läbivaatuse tulemus oli pa-toloogilise leiuta. Patsiendi käppade dis-taalsete osade töötlus teostati varem kir-jeldatu kohaselt. Korratud hematoloogilise vereproovi tulemused jäid referentsväär-tuste piiridesse. Kodune ravi jätkus eelne-vate ettekirjutuste kohaselt.

Teine kordusvisiit toimus seitse päeva pärast traumat (foto 3). Kass tundis end omaniku sõnul märgatavalt paremini ning soovis ise ringi liikuda, ta tõusis tagakäp-padele, sõi ja jõi isukalt ning lasi oma jä-semeid paremini puhastada. Kliinikus tehti taas eelpool mainitud hooldusprotseduur ja kodus jätkati analgeesia (meloksikaam 0,05 mg/kg suukaudselt) ning käppade puhastamisega nagu varem.

Kolmas kordusvisiit toimus kaks nä- dalat pärast traumat. Kassi enesetunne oli

täielikult taastunud. Käpapadjanditel ol-nud sarvestunud kiht oli visuaalselt ennis-tunud. Vasaku tagajäseme distaalse osa nahk oli paranenud ning kahjustunud ko-ha asemele tekkinud armkude. Kassi näos olevad kompekarvad olid hakanud tagasi kasvama ning ülejäänud karvastiku osas oli samuti näha uue ja kahjustamata karv-katte kasvu. Hüperesteesiat ja nahakahjus-tusi ei olnud tekkinud.

Kuigi kudede histoloogilist uuringut patsiendil ei teostatud, siis kliiniliste tun-nuste järgi võis olla tegemist II astme põ-letusega ning haaratud oli umbes 3% ke-hapinnast. Vastava ravi rakendamine oli tulemuslik.

Põletustraumad väikeloomadel

Ametlik statistika väikeloomade kuuma-kahjustuste osas Eestis puudub, kuid üldi-selt esineb põletustraumasid väikelooma-del pigem harva. Kõige sagedamini tekib neid kuuma vee või operatsiooni ajal liiga kuumade soojamattide tõttu. Kirjandusal-likate väitel on levinud põhjused ka elav tuli, soojalambid, kokkupuude kuuma me-talliga (näiteks radiaatorid ja pliidid) ning kiirgused. Põletuskahjustuse ulatus ning tõsidus sõltub põletusallika temperatuu-

Foto 3. Põletuskahjustused seitse päeva pärast põletustraumat; A – kahjustused paremal esijäsemel, B – paremal tagajäsemel, C - vasakul esijäsemel, D – vasakul tagajäsemel (foto: Liis Uusaed)

Foto 2. Põletuskahjustused neli päeva pärast põletustraumat; A – kahjustused paremal esijäsemel, B – paremal tagajäsemel, C – vasakul esijäsemel, D – vasakul tagajäsemel (foto: Liis Uusaed)

LEMMIKLOOM


rist, kokkupuute kestusest, keskkonna rõ-hust ning õhuniiskusest.

Valkude denatureerimine kehas algab 42 oC juures, mis tähendab, et sel tempe-ratuuril võivad nahas tekkida pöörduma-tud kahjustused. Lühike kokkupuude vä-ga kuumade (näiteks sekundi vältel 68 oC juures) esemetega tekitab samasuguseid kahjustusi kui pikk kokkupuude madala-mate temperatuuridega (näiteks 5 minutit 48,9oC).

Nahakahjustused ja põletuste klassifikatsioon

Põletuskahjustuse tõsidus on otseselt seo-tud kahjustunud ala suuruse ning sügavu-sega. Humaanmeditsiinis hinnatakse kah-justunud ala suurust „9 reegli“ järgi, kus mõlemad käed moodustavad 9% keha-pinnast, mõlemad jalad 18%, rindkere ja kõhupiirkond mõlemad 18%, pea ja kael 9% ning käelabad ja kubemepiirkond 1%. Sarnast jaotust on võimalik üle kanda ka veterinaarmeditsiini. Põletusi, mis hõlma-vad alla 20% kehapinnast, nimetatakse lo-kaalseteks, ja üle 20% kehapinnast hõlma-vaid põletusi klassifitseeritakse tõsisteks põletustraumadeks, mis toovad endaga kaasa intensiivset ravi vajavaid süsteem-seid muutusi.

Põletuse sügavust ning ka prognoosi saab kõige täpsemini hinnata histoloogi-liste muutuste järgi. Põletusi klassifitseeri-takse sügavuse järgi I kuni IV astme põle-tusteks.

I astme ehk pindmise põletuse korral on kahjustunud ainult epidermis. Kliinili-selt on kahjustunud ala valus, tekib lokaal- ne naha paksenemine, erüteem ja keten-dus. Lokaalse trauma korral võib kahjustu-se tegelik ulatus ilmneda alles 24–48 tunni möödudes. Selline põletus paraneb kiirelt, 3–5 päevaga re-epiteliseerumise teel. II astme (ingl k superficial partial-thickness) põletuse korral on kahjustunud epider-mis ning dermise papillaarkiht (dermise ülemine kolmandik). Kliiniliselt tekib subkutaanne ödeem, kuid karv ei epileeru lihtsalt. Sellise kahjustuse paranemine kestab mitu kuud, kuid enamasti ei ole tar-vis kirurgiliselt sekkuda. Samas vajab selli-ne põletus aktiivset haavahooldust, et väl-tida bakteriaalset infektsiooni. Selline põ-letus võib süveneda ning areneda edasi III astme põletuseks (ingl k deep partial-thickness), kus kahjustunud on nii epider-mis kui dermis. Kahjustunud ala on algselt valkjaspunane ning vahaja pinnaga. See-järel tekib tumepruun kuni mustjas nahk-

jas koekärbuskoorik, mis on heaks kasvu-kohaks bakteritele. Karv epileerub kergelt. Ala on tekkinud närvikahjustuse tõttu vä-hem valulik. Tekib subkutaanne ödeem ning nekroos. Selline kahjustus paraneb 2–3 nädalaga, kuid tihtipeale on vajalik kirurgiline sekkumine, et vältida ulatusliku armkoe teket. IV astme põletuse (ingl k full thickness) korral on kahjustunud ka subkutaanne kude, tekib valge koekärbus-koorik, karv eemaldub väga kergelt. Vaja-lik on kirurgiline sekkumine. II–IV astme põletuse kliinilised tunnused ilmnevad koheselt pärast traumat.

Süsteemsed kahjustused

Tõsiste põletustraumadega kaasneb hulk kardiovaskulaarsüsteemi häireid: intra-vaskulaarse vedeliku kadu, südame vähe-nenud väljutusmaht ja suurenenud süs-teemne vaskulaarne resistentsus, mille tu-lemusena väheneb verevool perifeersetes veresoontes. Füsioloogiliselt jaotatakse tekkinud muutused kahte faasi: hüpodü-naamiline faas ja hüperdünaamiline hü-permetaboolne faas.

Koheselt tekkiv hüpodünaamiline faas kestab 24–72 tundi. Sellel ajal suureneb veresoonte permeaablus põletikumediaa-torite toime tõttu, vedelik liigub soontest välja ning tekib subkutaanne ödeem. Liig-ne vedelik võib koguneda lisaks kahjustu-nud koele ka kahjustamata lihastesse, see-deorganitesse ning kopsudesse. Kui kah-justunud on 40% kehapinnast võib esime-se 2–3 tunni jooksul väheneda vereplas-ma hulk isegi kuni 50%. Lisaks väheneb südame väljutusmaht, mis korrigeerub ra-viga väga halvasti. Selles faasis on väga oluline säilitada kudede perfusioonitaset, et vältida isheemia teket. Ulatuslike kah-justuste korral võib hüpovoleemia ja he-mokontsentratsiooni tegelik ulatus selgu-da alles 12–24 tunni möödudes.

3–5 päeva möödudes algab hüperdü-naamiline ja hüpermetaboolne faas, mida iseloomustab veresoonte vähenenud per-meaablus, tõusnud südamelöögisagedus ja langenud perifeersete veresoonte resis-tentsus, mille tagajärjel tõuseb ka südame väljutusmaht. Inimestel võib see kesta ise-gi kuni 24 kuud. Ainevahetuse kiirus võib pärast põletustraumat suureneda umbes kolm korda. Hüpermetabolismi sellistel patsientidel iseloomustab valkude katabo-lism, glükoneogenees, glükogenolüüs, li-polüüs, insuliini resistentsus, glükoosi ja hapniku tarbimise tõus, vähenenud keha-mass ning palavik. Inimestel püsib selline

LEMMIKLOOM


negatiivne energiabilanss 9–12 kuud pärast traumat.

Suitsu sissehingamisega võib kaasneda ülemiste ja alumiste hingamisteede obst-ruktsioon, bronhospasm ning hingamis-puudulikkus. Ülemiste hingamisteede kah-justus tekib otsesest kõrge temperatuu-ri mõjust ning keemilisest ärritusest. Alu-miste hingamisteede kahjustus (akuutne respiratoorse distressi sündroom ja pneu-moonia) tekib sekundaarselt ülemistest hingamisteedest pärineva materjali tekita-tud obstruktsiooni ning põletikumediaato-rite toime tõttu. Sellised kahjustused ilm-nevad enamasti esimese 24 tunni jooksul.

Lisaks hingamisteede kahjustustele kaasneb tihtipeale suitsu sissehingamisel ka vin-gugaasimürgistus. Mürgistuse tõsidus sõl-tub sissehingatud vingugaasi kontsentrat-sioonist, kokkupuute kestusest ning looma üldisest tervislikust seisundist. Süsinikmo-nooksiidi afiinsus hemoglobiini suhtes on kuni 250 korda kõrgem kui hapnikul. Sel-le tagajärjel tekib funktsionaalne aneemia ning kudede hüpoksia. Vingugaasimürgis-tus võib endaga kaasa tuua kesknärvisüs-teemihäireid, mis on tingitud demüelinat-sioonist. Iseloomulikke hilinenud närvinähte on rohkem kirjeldatud küll humaanmeditsii-nis, kuid mõnede allikate väitel võib ka loo-madel toimuda tagasilangust pärast esmast seisundi parenemist. Kliiniliste tunnustena võib esineda tetrapareesi, dementsust ning on kirjeldatud ka täieliku kurtuse teket.

Diagnostilised testid ja tulemused

Olenevalt kahjustuse ulatusest, vedeliku ja plasmavalkude kaost võib verepildis sgeli tuvastada hematokriti tõusu ja see-rumi albumiini langust. Koevedeliku kao-tuse tõttu võib esineda ka hüpernatree-miat ning hüperkloreemiat. Tugeva koe-nekroosi tõttu võib olla tõusnud seerumi kaaliumisisaldus. Kuna kudede perfusioon väheneb pärast sellist traumat, siis võib tekkida ka metaboolne atsidoos.

Vingugaasi mürgistuse diagnoosimi-seks ei ole abi pulssoksümeetrist, mis ei suuda vahet teha oksühemoglobiinil ja karboksühemoglobiinil ning mille tulemu-sed on sellises situatsioonis valekõrged. Samuti saab valekõrgeid tulemusi arteriaal- sete veregaaside mõõtmisel, kuna sellega mõõdetakse ainult lahustunud hapniku si-saldust veres. Karboksühemoglobiini sisal-dust veres on võimalik mõõta süsinikmo-nooksiid oksümeetria abil.

Röntgenoloogiliselt võib kopsukoes näha interstitsiaalset või alveolaarset kuju-

tist, mis viitab kopsutursele. Suurte bron-hide obstruktsiooni korral on nähtav ka atelektaas. Hingamisteede kahjustuste ulatuse hindamisel võib abi olla bronhos-koopiast. Kuna selle protseduuri läbiviimi-seks on vajalik anesteesia, siis on soovi-tav diagnoosida hingamisteede kahjustusi anamneesi ja kliinilise läbivaatuse tulemu-se põhjal.

Ravi

Põletustraumade ravis on esmaabil väga oluline roll. Olenevalt kahjustuse ulatusest peab alustama vedelikukao taastamisega. Selleks on kõige sobilikum intravenoosse isotoonilise lahuse manustamine (kassile 2 ml/kg/h; koerale 3 ml/kg/h), kusjuures ulatuslike põletustraumade korral kasuta-takse šokidoose (kassile 50–55 ml/kg; koe-rale 80–90 ml/kg). Kui šokidoosis manus-tatud isotooniline lahus ei ole efektiivne, võib kasutada ka hüpertoonilist lahust, kuid seejuures peab olema tähelepane-lik, sest liigse vedeliku manustamine võib endaga kaasa tuua kopsuturse, müokardi ödeemi, ödeemi tekke tõttu pindmiste põ-letuste arenemise sekundaarseteks süga-vateks põletusteks, pleura- ja/või perikardi efusiooni ning astsiidi. Agressiivse vede-likteraapia manustamise ajal on oluline monitoorida pidevalt uriini väljutusmahtu ning keskmist vererõhku.

Väga olulisel kohal on ka hapniku ma-nustamine. Esmatähtsaks muutub see vin-gumürgistuse korral, kuna sissehingatud CO poolestusaeg lüheneb neljalt tunnilt 80 minutini, kui loomale manustatakse pi-devalt 100% hapnikku. Väga kriitilises sei-sundis patsientidele on vajadusel näidus-tatud ka intubeerimine või trahheostoo-mia. Suitsu sissehingamisel tekkinud hin-gamisteede ärrituse ja bronhokonstrikt-siooni korral võib abi olla bronhodilaatori-te (näiteks β2-agonistid) kasutamisest.

Kui trauma on toimunud viimase kahe tunni jooksul, siis esmaabina võiks kah-justunud ala loputada 3–17 kraadise puh-ta vee või füsioloogilise lahusega vähe-malt 30 minutit. Sellega vähendame kuu-makahjustuse edasikandumist sügavama-tesse kudedesse. Kindlasti ei tohiks kah-justunud ala katta jääkottidega, kuna see võib tekitada veel suuremat koekahjustust.

Pärast kahjustunud ala jahutamist tu-leb ettevaatlikult karvad pügada ning see-järel saab täpsemini kahjustuse ulatust ja sügavust hinnata. Haavad puhastatakse, eemaldatakse nii palju nekrotiseerunud ku-de kui võimalik ning peale kantakse laia

LEMMIKLOOM


toimespektriga antibiootikumisalvi. Ainult süsteemne antibiootikumiravi ei pruugi olla tulemuslik, kuna ravimi kontsentrat-sioon kahjustunud kohas ei ole piisav lo-kaalsete veresoonte kahjustuse ja komp-ressiooni tõttu. Hetkel saadaolevatest lo-kaalsetest kreemidest sobib kõige pare-mini hõbesulfadiasiin või jodeeritud po-vidoon. Kui tegu on I või II astme põle-tusega, siis tuleks kahjustunud ala sidu-da niiske ning pehme sidemega. Ümber- sidumine peaks toimuma 1–3 korda ööpäe-vas. Enne igat ümbersidumist on väga olu-line kahjustunud alalt nekrotiseerunud ku-de eemaldada. Kergemate kahjustuste kor-ral võtab esmane paranemine aega umbes kaks nädalat. Sügavamate kahjustuste kor-ral võib lisaks debrideerimisele olla vaja-lik ka kirurgiline sekkumine nahaplastikaks.

Igasuguste naha- või kopsukahjustuste korral on ulatusliku põletustrauma järgselt vajalik alustada ka süsteemse antibiooti-kumiteraapiaga, sest nekrootiline kude on väga hea kasvukoht bakteritele. Esimese 24 tunni jooksul võib kahjustatud koha na-halt leida normaaltingimustes elavaid bak-tereid. Enne antibakteriaalse ravi algust oleks soovitatav võtta proov bakterioloogi-liseks uuringuks, kuid ulatuslike kahjustus-te korral ei tohiks ravi algusega viivitada. Antibiootikumina on soovitatav kasutada laia toimespektriga preparaate (näiteks pe-nitsilliini). Kui on kahtlus, et infektsioon on jõudnud luude ja/või liigesteni, siis tuleks raviskeemi lisada klindamütsiin.

Kuna algav nekroos on väga valulik, siis ei tohi alahinnata ka multimodaalse anal-geesia olulisust. Parimad valikud siinko-hal oleks opioidse ja mittesteroidse põle-tikuvastase preparaadi koos kasutamine (näiteks morfiin, buprenorfiin või fentanüül koos karprofeeni või meloksikaamiga).

Hüpermetaboolse faasi ajal on olulisel kohal patsiendi toitmine, mida võiks alusta-da 24 tundi pärast traumat. Enteraalne toit-mine on eelistatum, et säilitada seedeor-ganite motiilsust, vähendada endotoksiini-de imendumist ning põletikumediaatorite tootmist. Parenteraalne toitmine on näidus-tatud ainult juhul kui loom ei talu suukaud-set toitmist (sealhulgas kahjustuste korral suus). Toitmisel tuleks kasutada kõrge pro-teiinisisalduse ning kalorsusega toite. Va-jadusel võiks kasutada gastroprotektante.

Komplikatsioonid

Põletustraumaga patsientidel on väga kõrge risk nii lokaalse kui ka süsteemse in-fektsiooni tekkeks. Kindlasti peab arves-

tama võimaliku süsteemse põletikulise reaktsiooni ning sepsise arenemisega. Kahjustunud hingamisteede korral peab olema valmis ägeda respiratoorse sünd-roomi tekkeks, mis komplitseerib pneu-moonia diagnoosi ja vastavat ravi.

Tihti esinevaks komplikatsiooniks on hüpotermia, mis mõjutab ravimite meta-bolismi, hapnikutarvet ja suurendab infekt-siooniriski. Selliste patsientide kehatem-peratuuri homeostaasiks tuleb toatempe-ratuuri hoida 33 oC juures, eelsoojendada sissehingatavat õhku ning kasutada soo-jendatud intravenoosseid vedelikke.

Prognoos

Prognoos sõltub suuresti kahjustuse ula-tusest. Kirjandusallikate väitel on prog-noos hea, kui kahjustunud on alla 15% ke-hapinnast. Kui kahjustunud on 15–50%, siis on elumuse prognoos intensiivse es-maabi osutamisele vaatamata kahtlane kuni halb. Kui on kahjustunud üle 50% kehapinnast, siis on elumuse prognoos kahtlane kuni lootusetu. Selliste patsien-tide puhul tuleks kaaluda eutanaasiat.

Tänusõnad

Tänan loomaarst Maarja Uri abi ja nõu eest patsiendiga tegelemisel ning antud artikli kirjutamisel.


Sumner, J. P., Pucheu-Haston, C. M., Fowlkes, N., Merchant, S. Dorsal skin necrosis secon-dary to a solar-induced thermal burn in a brown-coated dachshund. Canadian Veteri-nary Journal, 2016, 57, pp 305-308.

Vaughn, L., Beckel, N. Severe burn injury, burn shock, and smoke inhalation injury in small animals. Part 1: Burn classification and pat-hophysiology. Journal of Veterinary Emer-gency and Critical Care, 2012, 22, pp 179-186.

Vaughn, L., Beckel, N., Walters, P. Severe burn injury, burn shock, and smoke inhalation injury in small animals. Part 2: diagnosis, the-rapy, complications, and prognosis. Journal of Veterinary Emergency and Critical Care, 2012, 22, pp 187-200.

Wingfield, W. E., Raffe, M. R. ICU Book. Chapter 70: Burn Injury. Teton NewMedia, 2002, pp 973-981.

Wingfield, W. E., Raffe, M. R. ICU Book. Chapter 71: Smoke Inhalation. Teton NewMedia, 2002, pp 984-988.

Quist, E. M., Tanabe, M., Mansell, J. E. K. L., Edwards, J. L. A case series of thermal scald injuries in dogs exposed to hot water from garden hoses (garden hose scalding synd-rome). Veterinary dermatology, 2011, 23, pp 162-166e.

LEMMIKLOOM

MULTIMODAALNE TOITELINE LÄHENEMINE

RAVITOIDUD EI OLE KUNAGI VAREM OLNUD NII HEAL TASEMEL

UUS RAVITOITUDE SARI KOERTELE JA KASSIDELE

• Toidusari, mis vastab kõige paremini lihasööjate vajadustele

• Väikese süsivesiku- ja suure valgusisaldusega (HP-LC) koostis

• 90% valgust on loomse päritoluga

• Väike ja mitmekülgne tootesari, mis katab 95 % kliiniku vajadustest

• Saadaval AINULT loomakliinikutes

Shaping the future of animal health

4

3

1

2

LISA

KASU

TERVISELE

KAASUVATE

ESMASE TERVISE-

PROBLEEMI RAVI

HAIGUSTE RAV

I

KEHAKOOSTISE

TAASTAMINE

UUS!


PRODUKTIIVLOOM

Veiste mükoplasmamastiit

Anri Timonen, Piret Kalmus

EMÜ VLI kliinilise veterinaarmeditsiini osakond

Mükoplasmadest

Mükoplasmad on ilma rakuseinata, kuiva-mise ja päikesevalguse suhtes tundlikud patogeenid, millest kõige levinum lehma udarapõletiku põhjustaja on Mycoplasma bovis (M. bovis). Vähem levinud tekita-jad on Mycoplasma californicum ja Myco- plasma bovigenitalium ning Mycoplasma arginini, Mycoplasma canadense, Myco- plasma bovirhinis ja Mycoplasma dis-par. Tankipiimast on isoleeritud ka Myco- plasma alkalescens, Mycoplasma cottewii ning Mycoplasma yeatsii. Lisaks udara-põletikule lehmadel põhjustavad müko- plasmad vasikatel hingamisteede haigusi, artriiti ja keskkõrvapõletikku, kuid välista-tud ei ole ka täiskasvanud veiste haigestu-mine nimetatud haigustesse.

Mükoplasmarakud on oma ehituselt ja metabolismilt lihtsad; rakkudel on kolm põhilist rakuorganelli: rakumembraan, ri-bosoomid ja tihedalt pakitud tsirkulaar-ne DNA. Lisaks on neil suur vajadus rasv-hapete ja steroolide järele. Mükoplasmad koloniseeruvad limaskestadel ja on või-melised vältima peremehe immuunvas-tust rakkudesse tungides. Lisaks toodavad mükoplasmad peremehe rakke kahjusta-vaid vesinikperoksiidi, fosfolipaasi ja su-peroksiidi radikaale. Mükoplasmad võivad säilida külmas ja niiskes keskkonnas ise-gi 8 kuud. Üheks virulentsuse faktoriks on ka biokile moodustamine, mis tõenäoliselt aitab kaasa patogeeni säilimisele välis-keskkonnas.

Kuidas sisenevad mükoplasmad karja ja kanduvad üle loomalt loomale?

Mükoplasmad sisenevad karja tavaliselt subkliiniliselt haigestunud loomaga. Bioo-hutusnõuete eiramine soodustab nakka-vate haiguste, sh. mükoplasmamastiidi jõudmist karja. On kinnitatud, et müko- plasmanakkus levib kiiresti ühest karjast teise, juhul kui bioohutusnõudeid ei jär-gita. Nõuete eiramisel võib karja külastav seemendaja või loomaarst nakkust kar-jade vahel levitada kas instrumentide või tööriietega. Samaaegselt mitmes farmis töötavad inimesed võivad samuti omada rolli nakkuse ülekandumisel farmide vahel.

Sissejuhatus

Piimakarjakasvatus on üks tähtsamaid põl-lumajandusharusid Eestis, moodustades 2014. aastal 28% kogu põllumajandussek-tori toodangust. Lüpsilehmade hea ter-vis ja kvaliteetse piima tootmine suuren-dab Eesti piimatoodete konkurentsivõi-met nii Euroopas kui ka maailmas. Mas-tiit ehk udarapõletik on piimalehmade le-vinuim haigus. Udarapõletik põhjustab suurt majanduslikku kahju eeskätt suure-nenud ravikulude, saamata jäänud piima ja lehmade enneaegse karjast praakimise tõttu. Eesti Põllumajandusloomade Jõud-luskontrolli 2014. aasta statistika andmete järgi oli 16,1% juhtudel lehmade karjast väljamineku põhjuseks udarapõletik.

Mastiiti põhjustavaid haigustekitajaid on maailmas väga kaua uuritud. Tänu diagnoosimismeetodite täiustumisele on viimastel aastatel paranenud võimalused selliste udarapatogeenide uurimiseks, mil-le kohta teavet on olnud vähem. Üheks selliseks tekitajaks on mükoplasmad, väi-kesed ja lihtsa ehitusega bakterid. Müko- plasmamastiit võib kulgeda kas kliiniliselt või varjatult ning nakatunud veiste arv kar-jas varieerub. Mükoplasmade põhjustatud haiguspuhanguid esineb eelkõige suurtes karjades ning nakkuse korral haigestub leh-mal tavaliselt kaks või enam udaraveeran-dit. Kliinilise mükoplasmamastiidiga kaas-neb piimatoodangu vähenemine, piima kvaliteedinäitajad halvenevad ning uda-raveerandid lõpetavad funktsioneerimise.

Kuigi mükoplasmamastiidi ohjamiseks on välja töötatud erinevad tõrjemeetmed, ei ole haiguse riskitegurid ning nakkuse le-vikuteed lõplikult selged. Seetõttu on hai-gus paljudes riikides antud hetkel aktuaal-ne uurimisteema. Kui Eestis ei ole müko- plasmoosid teatamis- ega registreerimis-kohustuslikud loomataudid, siis näiteks Soomes on mükoplasmade poolt põh-justatud mastiit registreerimiskohustuslik loomataud ning haiguse tõrjeks on keh-testatud piimatootmisettevõtetele vaba-tahtlik tõrjeprogramm.

Eesti Põllumajandusloomade Jõudlus-kontrolli läbiviidavate mastiidiuuringutega on leitud mükoplasmapositiivseid karju ka Eestis, kuid haiguse karjasisest levikut uu-ritud ei ole.


PRODUKTIIVLOOM

kaks. Lisaks võib esineda nakatunud uda-raveerandite turset, kuid turseline udara-veerand on üldjuhul valutu. Kliinilised tun-nused võivad püsida nädalaid ning too-dangu taastumine pärast tervenemist on aeglane. Nakatunud udaraveerandid või-vad pärast kliinilise mükoplasmamastiidi põdemist atrofeeruda.

Mükoplasmamastiidi levimus meil ja mujal

Eestis on M. bovis ja M. bovigenitalium mastiidiga seonduvalt esmakordselt iso-leeritud 1985. aastal I. Bani ja H. Jaansoni poolt. Eesti Põllumajandusloomade Jõud-luskontrolli andmetel olid 2013. aastal uu-ritud 112 karja jahutipiimadest mükoplas-made (Mycoplasma spp.) suhtes positiiv-sed 22 (19,6%), millest neljas karjas tu-vastati M. bovis. Veterinaar- ja Toidulabo-ratooriumi andmetel isoleerus 2013. aas-tal Mycoplasma spp. mastiiditekitajana 13 laborisse saadetud piimaproovist. Eestis 2014. aastal tehtud ühe piimaveisekarja uuringu alusel oli M. bovis’e karjasisene le-vimus lüpsvatel lehmadel 17,2% (n =522). Lisaks on M. bovis’t tuvastatud Eestis vasi-kate hingamiselundite haiguste tekitajana.

Mükoplasmamastiit on piimaveisekar-jades levinud nii Ameerikas, Austraalias kui ka Euroopas, kuid levimus varieerub riigiti oluliselt. Mükoplasmamastiite esineb

Mükoplasmad on kontagioossed mastiidipatogeenid ja nakkuse ülekanne loomade vahel toimub tavaliselt lüpsiajal. Nakkuse ülekandeteedeks võivad olla lüpsja käed, lüpsimasin või udarapuhasta-misrätikud, viimased eriti siis, kui mastii-dihaigeid loomi lüpstakse koos tervete-ga ning rätikuid ei vahetata. Lisaks võivad mükoplasmad loomalt loomale üle kan-duda kas otseselt või kaudselt nakatunud loomade sekreetidega, saastunud sööda, vee või allapanuga. On kirjeldatud ka pa-togeeni õhukaudset levikut. Mükoplas-madega saastunud piim toimib patogee-ni ülekandefaktorina täiskasvanud loomalt piimast toituvale vasikale.

Mükoplasmamastiit

Mastiiditekitajana on mükoplasmad levi-nud ja põhjustavad veiste haigestumist üle maailma. Tüüpiliselt haigestuvad sa-maaegselt kaks või enam udaraveerandit. Mükoplasmamastiidiga kaasneb lehma piimatoodangu vähenemine, piima halve-nenud kvaliteedinäitajad ja agalaktilised udaraveerandid. Iseloomulik on ka variee-ruvus haigestunud veiste vahel: erineb nii haiguse raskusaste, haiguse kestus kui na-katunud udaraveerandite arv.

Mükoplasmamastiit võib kulgeda nii kliiniliselt kui ka subkliiniliselt. Sagedami-ni esineb subkliinilist või kroonilist kul-gu. Subkliinilise haigusvormi korral kliini-lisi haigustunnuseid ei esine, kuid piimas on suurenenud somaatiliste rakkude arv (SRA). Subkliinilisest mastiidist põhjusta-tud probleemid kajastuvad eelkõige toot-mise kasumlikkuses: väheneb lehma pii-matoodang, halveneb piimakvaliteet ja väheneb selle rasva- ning valgusisaldus. Ühes Eesti piimaveisekarjas tehtud uu-ringu kohaselt, milles uuriti mükoplasma-de esinemise suhtes piimas korraga kõi-ki 522 lüpsvat lehma, oli subkliiniliselt M. bovis’ega nakatunud lehmade päevapii-matoodang keskmiselt kolm kg väiksem kui mükoplasmadele negatiivsetel leh-madel. Seejuures võeti analüüsis arvesse nii lehma laktatsiooni, lüpsipäeva kui ka teiste peamiste mastiidipatogeenide esi-nemist. Samuti oli M. bovis’ega nakatu-nud lehmade piimas kõrgem somaatiliste rakkude arv ning madalam rasvaprotsent võrreldes negatiivsete loomadega.

Kliinilise M. bovis’e mastiidi puhul on haigustunnused mittespetsiifilised – pii-matoodang väheneb ja udara põletikuli-ne sekreet on helbeline kuni mädane ning värvuselt võib sekreet muutuda pruuni-

Foto 1. Udara suurenenud lümfisõlmed M. bovis’e põhjustaud udarapõletiku korral (allikas: http://ve-terinaryrecord.bmj.com/content/163/22/666.1)


PRODUKTIIVLOOM

rohkem suurtes karjades. Ameerikas oli aastal 2008 üle 500 lehmaga karjade hul-gas mükoplasma levimuseks 14,4%. Kar-jatasemel levimus alla 100 lehmaga kar-jades oli seevastu ainult 1,8%. Aust-raalia piimaveisekarjades on kirjeldatud M. bovis’e 0,4% levimust.

Euroopas kõigub mükoplasmamastiidi levimus karjatasemel riigiti 0–5,4% vahel. Kõrgemat mükoplasmade levimust on tu-vastatud Taanis ja Madalmaades. Seevas-tu Põhjamaadest on mükoplasmade levi-mus madal Rootsis, Norra on haigusest väidetavalt vaba. Soomes oli 2016. aas-ta oktoobri lõpuks tuvastatud 97 M. bo-vis positiivset karja, mille hulgas leidus nii lüpsikarju kui ka vasikakasvandusi. Esi-mest korda tuvastati Soomes mükoplas-ma vasikate hingamisteede haiguse põh-justajana aastal 2012.

Mükoplasmamastiidi diagnoosimismeetodid

Tänapäeval on kõige kindlam meetod mü-koplasmade bioloogilisest materjalist tu-vastamiseks kasutada polümeraasi ahel-reaktsiooni (PCR). Aina rohkem on haka-tud kasutama ka teisi molekulaarseid mee-todeid, näiteks maatriksainega vahenda-tud ioniseerival kiirgusel (laseril) põhine-vat resorptsioonioniseerimist ehk MALDI-TOF-i (matrix assisted laser esorption/ionization- time of flight mass spectro-metry). MALDI-TOF-iga on tänapäeval identifitseeritud M. bovis’e pinna muu-tuvaid lipoproteiine, millel on antigeen-sed ja immunosupressiivsed omadused. Eestis on MALDI-TOF kasutusel müko- plasmade liigi määramisel. Kuigi meetod on kiire ja väga spetsiifiline, on aparatuur kallis ning mõnede mikroobide identifit-seerimine võib osutuda keerukaks.

Traditsiooniline bioloogilise materjali kultiveerimine ei ole mükoplasmade tu-vastamiseks põhjendatud, sest kultiveeri-mine vajab spetsiaalset söödet, on ajaku-lukas ja madala tundlikkusega. Kultiveeri-mine tuleks teha modifitseeritud Hayflicki söötmel, temperatuuri 37 °C ja 10% CO2 sisalduse juures. Sellistel tingimustel kas-vatatakse mükoplasmakolooniaid 7–10 päeva. Mükoplasma liigi määramiseks on vaja teha täiendavaid uuringuid moleku-laarsete meetoditega. Samuti kirjeldavad mitmed autorid piimaproovide sügavkül-mutamise negatiivset mõju mükoplasma-de elumusele, mistõttu laboratooriumis nad kultiveerimisel ei isoleeru. Tulenevalt sellest on mükoplasmade kultiveerimine

majanduslikult kulukas ega anna ilmtingi-mata soovitud tulemust mükoplasmade identifitseerimisel.

Kasutades PCR-meetodit patogeeni identifitseerimisel, on valepositiivsete tu-lemuste esinemine ebatõenäoline. Mee-tod on kõrge tundlikkusega. Boonyayat-ra jt (2012) said rt-PCR’iga (real-time poly-merase chain reaction) testi täpsuseks 98,5%. Samas suutsid nad tuvastada Mycoplasma spp. piimast isegi kontsent-ratsiooni 10–30 PMÜ/ml juures. Varem on kirjeldatud rt-PCR tundlikkust 100 PMÜ/ml kohta piimas või alla selle. PCR-meetodi tundlikkus võib aga sõltuda proovist (ja-hutipiimaproov vs lehma üldpiimaproov) ning bakteri rakkude DNA kontsentrat-sioonist. Lisaks suudetakse PCR-meetodit kasutades nakkus tuvastada isegi siis, kui bakterid ei ole enam eluvõimelised, ning meetodi eeliseks on, et piima võib uuri-da ilma eelneva mikrobioloogilise külvita. Seega saab piimaproove mükoplasmade esinemise suhtes uurida ka pärast nende sügavkülmutamist. Siiski on ka PCR-mee-todil oma miinused. Piimas sisalduvad proteiinid võivad mõjutada PCR-meetodi tulemusi, mistõttu enne PCR-analüüsi lä-biviimist tuleks proteiinid piimaproovidest eraldada. Pärast seda on võimalik uuring edukalt läbi viia.

Jahutipiima PCR-analüüs on kõige täp-sem meetod tuvastamaks karja nakku-sealast staatust kiiresti ja väga kõrge spet-siifilisusega. Udarapatogeenide eritumine lehma piimaga varieerub ajas ning väikese karjalevimuse puhul on patogeenide DNA jahutipiimas lahjenenud. Seetõttu soovi-tatakse negatiivse uurimistulemuse puhul korrata jahutipiima PCR-analüüsi veel kaks korda nädalase vahega. Kui kõigi kolme jahutipiimaproovi PCR-analüüsi tulemus on negatiivne, on kari suure tõenäosuse-ga mükoplasma vaba. Jahutipiima PCR-analüüsi positiivsel tulemusel võib kar-ja lugeda mükoplasmadega nakatunuks. Nakkuse tõrjumiseks tuleb nakatunud vei-sed edasiste uuringute abil välja selgitada, uurides üldpiimaproove PCR-meetodil.

Mükoplasmamastiidi ravi

Juba 1970-ndatel on kirjeldatud müko- plasmamastiidi halbu ravitulemusi anti-biootikumidega. Tänapäeval soovitatakse mitte ravida mükoplasmade suhtes posi-tiivseteks osutunud loomi ning spontaan-selt paranenud loomad tuleks liigitada püsiinfitseerunuteks. Tavaliselt selgub mükoplasmamastiiti haigestunud veiste


anamneesist, et nad on põdenud varem udarapõletikke, mis ei allunud antibiooti-kumiravile. Näiteks Radaelli jt (2011) teh-tud uuringusse haaratud veiseid oli ravi-tud intramammaarselt rifaksimiini ja tse-fatsetriiliga ning edasi tsefaperasooniga, kuid lõpuks osutus ravi ebatõhusaks.

Kuna mükoplasmadel puudub raku-kest, ei oma bakteriostaatilised ehk bak-terite kasvu pärssivad antibiootikumid, beetalaktaamantibiootikumid või glüko-peptiidid nendele mõju. Lisaks ei sünteesi mükoplasmad foolhapet ja sellest tulene-valt on nad resistentsed sulfoonamiidide-le. Seevastu on mükoplasmad mõnevõr-ra tundlikumad proteiini ja nukleiinhapete sünteesi mõjutavatele antibiootikumidele. Seega on mükoplasmadele toimet aval-davad ravimirühmad tetratsükliinid, mak-roliidid ja fluorokinoloonid. Siiski on täna-päeval kirjeldatud mükoplasmade resis-tentsust just makroliidide ja tetratsükliini-de suhtes. Eriti Kanadas on leitud kõrget resitsentsust nii makroliidide kui ka oksü-tetratsükliini suhtes, kuid ka Euroopas on M. bovis’e resistentsus antibiootikumidele suurenenud.

Mükoplasmamastiidi ohjamine karjas

Piimakarjas tuleb jahutipiima mükoplas-made suhtes kontrollida vähemalt üks kord kuus nii karjades, mille nakkusvaba staatust soovitakse säilitada, kui ka karja-des, kus soovitakse kontrolli all hoida en-deemilist nakkust. Mükoplasmade suhtes positiivsetes piimaveisekarjades tuleb ka-sutada täiendavaid kontrollmeetmeid hai-guse ohjamiseks ja nakatunud loomade identifitseerimiseks. Et mistahes nakkus-haiguse levikut karjas efektiivselt piirata, tuleb tagada loomadele võimalikult stres-sivaba elukeskkond, mis tagab loomade hea vastupanuvõime. Mükoplasmanak-kuse tuvastamiseks tuleb võtta lehma üld-piimaproovid kliinilist mastiiti põdevatelt, kõrge SRA-ga ja vastpoeginud lehmadelt ning lehmadelt, kellel on viimase kahe kuu jooksul ravitud kliinilist mastiiti. Müko- plasmadele positiivsed loomad tuleb kar-jast eemaldada või tervetest eraldada ja lüpsta nakkuse ülekandumisriski vähen-damiseks viimasena. Haigustekitaja lüpsi-aegse leviku piiramiseks loomalt loomale

PRODUKTIIVLOOM

Mükoplasmamastiidi meelespea

• M. bovis on nakkav udarapatogeen, mis põhjustab piimalehmadel nii varja-tud kui kliinilist udarapõletikku.

• M. bovis’e udaranakkus on seotud lehmade väiksema päevapiimatoodangu ja halvema piimakvaliteediga.

• Haigust esineb sagedamini suurtes piimaveisekarjades.• M. bovis’e ülekanne loomalt loomale toimub peamiselt lüpsi ajal.• M. bovis’e põhjustatud udaranakkust diagnoositakse polümeraasi ahel-

reaktsiooni ehk PCR-uuringuga.• M. bovis’e põhjustatud udaranakkust ei saa ravida antibiootikumidega.• Mükoplasmamastiidi kontrollimine karjas:

◦ tagada hea hügieen farmis ja lüpsi ajal; ◦ tagada loomale täisväärtuslik söötmine ja stressivaba elukeskkond; ◦ eraldada udarapõletikku põdevad loomad tervetest; ◦ hoiduda eelnevalt pastöriseerimata täispiima jootmisest vasikatele; ◦ uurida jahutipiima M. bovis’e suhtes PCR-meetodiga kolm korda näda-

lase vahega selgitamaks nakkuse olemasolu karjas: – negatiivne tulemus:

• uurida kõiki ostuloomi M. bovis’e suhtes ja tagada bioohutus nakkuse karjatoomise vältimiseks;

– positiivne tulemus: • võtta üldpiimaproov viimase kahe kuu jooksul kliinilist mastiiti

põdenud ravitud lehmadelt ja testida M. bovis’e suhtes; • võtta üldpiimaproov kõikidelt kliinilist mastiiti põdevatelt, kõrge

SRA-ga lehmadelt ja poeginud lehmadelt ning uurida M. bovis’e suhtes;

• M. bovis’e leiuga loomad eraldada mittenakatunud loomadest või praakida.

◦ Testida jahutipiima M. bovis’e suhtes vähemalt korra kuus.


tuleb järgida lüpsihügieeni nõudeid. Enne lüpsmist tuleb udar puhastada, kasutades igale lehmale individuaalset udaralappi ning teha eellüps. Pärast lüpsmist tuleb lehma nisad desinfitseerida. Olemasole-vaid haiguspuhanguid saab sel meetodil kontrolli all hoida ja maha suruda. Uute puhangute tekkimise risk jääb bioohutus-nõuete eiramisel ja juhul, kui karja ostetud loomi ei uurita M. bovis’e suhtes. Seetõttu tuleb mükoplasmade suhtes negatiivsetes karjades bioohutusnõudeid hoolikalt jär-gida ja kõiki ostuloomi nakkuse karja sise-nemise vältimiseks M. bovis’e suhtes uu-rida. Lisaks tuleb jahutipiima M. bovis’e suhtes korra kuus uurida, et patogeeni si-senemine karja tuvastada võimalikult kii-resti.


Aleksejev, A., Tummeleht, L., Raaperi, K., Vilt-rop, A., Orro, T. Viral and bacterial pathogens causing bovine respiratory disease in Esto-nia. Poster. 2014, http://www.svepm.org.uk/posters.html

Arcangioli, M.A., Chazel, M., Sellal, E., Botrel, M.A., Bézille, P., Poumarat, F., Calavas, D., Le Grand, D. Prevalence of Mycoplasma bovis udder infection in dairy cattle: Preliminary field investigation in southeast France. New Zealand Veterinary Journal, 2011, 59, pp. 75-78.

AS Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskont-roll. Väljaminek maakondades ja Vabariigis 2014. Jõudluskontrolli aastaaruanne. Tartu, 2015, https://www.jkkeskus.ee/assets/tekstid/piimaveised/aastaaruanded/2014/vm2014.pdf (06.04.2016).

Ban, I. Veiste Mükoplasma-mastiidist. Eesti Loo-maarstlik Ringvaade, 1991, 1, lk 57-58.

Boonyayatra, S., Fox, L.K., Besser, T.E., Sawant, A., Gay, J.M., Raviv, Z. A PCR assay and PCR-restriction fragment length polymorphism combination identifying the 3 primary Mycop-lasma species causing mastitis. Journal of Dairy Science, 2012, 95, pp. 196-205.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Põlluma-jandus. 2016, http://epkk.ee/valdkonnad-sisu/pollumajandus/ (02.04.2016).

ETT ry. Mycoplasma bovis. http://www.ett.fi/sisalto/mycoplasma-bovis (19.01.2017)

EVIRA. Mykoplasman aiheuttama utaretulehdus naudalla. Helsinki: Elintarviketurvallisuusvi-rasto, 2015, http://www.evira.fi/portal/fi/elai-met/elainten+terveys+ja+elaintaudit/elain-taudit/naudat+ja+biisonit/mykoplasman+aiheuttama+utaretulehdus/ (10.2.2017).

Filioussis, G. Christodoulopoulos, G., Thatcher, A., Petridou, V., Bourtzi-Chatzopoulou, E. Iso-lation of Mycoplasma bovis from bovine cli-nical mastitis cases In Northern Greece. The Veterinary Journal, 2007, 173, pp. 215-218.

Fox, L. K. Mycoplasma Mastitis-Causes, Trans-mission and Control. The Veterinary Clinics of

North America. Food Animal Practice, 2012, 28, pp. 225-237.

Fox, L.K., Kirk, J.H., Britten, A. Mycoplasma Mastitis: A Review of Transmission and Cont-rol. Journal of Veterinary Medicine. B, Infec-tious diseases and veterinary public health, 2005, 52, pp. 153-160.

Ghadersohi, A., Hirst, R. G., Forbes-Faulkener, J., Coelen, R. J. Preliminary studies on the prevalence of Mycoplasma bovis mastitis in dairy cattle in Australia. Veterinary Microbio-logy, 1999, 65, pp. 185-194.

Kalmus, P. Udaratervise olukord Eestis. Koolitus „Udar 2014“. Tartu: AS Eesti Põllumajandus-loomadeJõudluskontroll, 2014, https://www.jkkeskus.ee/assets/tekstid/piimaveised/kool_udar_2014_Kalmus.pdf (06.04.2016).

Maunsell, F. P., Woolums, A. R., Francoz, D., Rosenbusch, R. F., Step, D. L., Wilson, D. J., Janzen, E. D. Mycoplasma bovis Infections in Cattle. Journal of Veterinary Internal Medicine, 2011, 25, pp. 772-783.

Morton, J., Malmo, J., House, J., Mein, G., Izzo, M., Penry, J. Mycoplasma bovis in Australian dairy herds. Australian Veterinary Journal, 2014, 92, pp. 322-323.

Murai, K., Lehenbauer, T.W., Champagne, J.D., Glenn, K., Aly, S.S. Cost-effectiveness of diagnostic strategies using quantitative real-time PCR and bacterial culture to identify contagious mastitis cases in large dairy herds. – Preventive Veterinary Medicine, 2014, 113, pp. 522-535.

Punyapornwithaya, V., Fox, L.K., Dale, Hancock, D.D., Gay, J.M., Alldredge, J.R. Time to cle-arance of mycoplasma mastitis: The effect of management factors including milking time hygiene and preferential culling. The Cana-dian Veterinary Journal, 2012, 53, pp. 1119-1122.

Radaelli, E., Castiglioni, V., Losa, M., Benedetti, V., Piccinini, R., Nicholas, R. A. J., Scanziani, E., Luini, M. Outbreak of bovine clinical mas-titis caused by Mycoplasma bovis in a North Italian herd. Research in Veterinary Science, 2011, 91, pp. 251-253.

Sandholm, M. Põletikuliste muutuste määramine piimas. Koost. Sandholm, M., Honkanen-Buzalski, T., Kaartinen, L., Pyörälä, S. Lehma udar ja udarahaigused, Tartu, Eesti loomaa-rsti ühingu kirjastus, 1996, lk 83-86.

Sun, Z., Fu, P., Wei, K., Zhang, H., Zhang, Y., Xu, J., Jiang, F., Liu, X., Xu, W., Wu, W. Identi-fication of Novel Immunogenic Proteins from Mycoplasma bovis and Establishment of an Indirect ELISA Based on Recombinant E1 Beta Subunit of the Pyruvate Dehydrogenase Complex. PloS One, 2014, 9, 2, e88328.

Timonen, A. Mycoplasma bovis’e põhjustatud udaranakkuse karjasisene levimus, mõju lehma udaratervisele, piimatoodangule ja -koostisele: Loomaarstiõppe lõputöö. Tartu, 2016.

Veterinaar- ja Toidulaboratoorium. Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi töö aruanne. Tartu, 2013, http://www.vetlab.ee/?a=page&page=42f088c48f3e323aa1bbc (3.4.2016).

PRODUKTIIVLOOM


Lammaste nakkav sõramädanik

Katrin Tähepõld

Maaelu Edendamise Sihtasutus, lambakasvatuskonsulent

krobeliseks ja ebaühtlaseks. Tihti nakatub rohkem kui üks jalg korraga. Sellisel juhul võivad loomad hakata sööma randmete-le toetudes. Haiged loomad lamavad üldi-selt rohkem kui teised. Nad lahjuvad, kuna ei jõua piisavalt püsti olla, et süüa ning ei võitle ka teistega parema toidu nimel. Jää-rad võivad aktiivse nakkuse korral paari-tusvõime kaotada. Samuti ei pruugi uted olla võimelised jäära raskust kandma. Langeb loomade juurdekasv, villatootlik-kus ning piimakus. Ühe avaldatud uurin-gu kohaselt oli tugevalt nakatunud karja-des sündinud tallede arv 100 ute kohta 17 võrra väiksem, kui mittenakatunud karjas või karjas, kus haigust aktiivselt tõrjuti. Ka tallede juurdekasv oli väiksem karjas, kus sõramädanik oli probleemiks, ja sellega ei tegeletud.

Sõramädaniku diagnoos pannakse enamasti kliiniliste tunnuste alusel. Kõige pa-rem indikaator diagnoosi panemisel on lõhn, mis on sõramädaniku puhul väga spetsiifiline. Samuti kaasnevad haigusega sellised tunnused nagu sõrapiirde põletik, sõravahenaha põletik, sõra irdumine toh-lust, sõra deformeerumine ja valge nõre sõra irrete vahel. Ravimata haigus kestab ilmast ja keskkonnast sõltuvalt pikalt – nä-dalaid kuni kuid.

Ravi ja tõrje on väga töömahukas ja ku-lukas, kuid enamasti toimib ja tasub vae-va ära. Eriti arvestades Eesti soodsat epi-demioloogilist olukorda – tegemist ei ole meile omase haigusega, mistõttu haigu-

Nakkav sõramädanik (ingl k footrot) on lammastel esinev nakkav sõratohlualuse naha põletik, mille tekitajaks on anae-roobne bakter Dichelobacter nodosus. Lääne-Euroopas on haigus väga levinud. Näiteks Suurbritannias on nakatunud ca 50% lambakarjadest. Eesti lambakarjadest on haigust diagnoositud neis, kus pee-takse imporditud loomi. Täpsed andmed haiguse levimusest Eesti lambakarjades puuduvad.

Dichelobacter nodosus on gram-nega-tiivne anaeroobne bakter, mis elab mat-sereerunud sõravahekoes ning pinnases. Pinnases on bakteri eluiga 14–40 päeva. Mida niiskem pinnas ja madalam tempe-ratuur, seda kauem on bakter võimeline loomale nakkusvõimelises hulgas pinna-ses vastu pidama. Miinuskraadides eluvõi-me säilimise osas info puudub. Sõrakude-des võib bakter vastu pidada kogu lam-ba eluaja. Erineva patogeensusega tüve-sid on üle 20. Suurim nakatumine toimub niiskes keskkonnas.

Sõramädanikku on kahte tüüpi: viru-lentne ja kerge tüüp.

Virulentne tüüp on krooniline ja nekro-tiseeriv. Pärast sõravahepiirkonna nakatu-mist häirub sõraseina vereringe, mis toob kaasa sõraseina irdumise. Kaasneb põ-letik, võib leida ka valget eritist, mis siis-ki ei ole mäda, küll aga sellele väga sar-nane. Esineb väga spetsiifiline lõhn, mis enamasti on diagnoosi panemiseks piisav. Nakatumine võib karjas olla kuni 100%, kuid üldjuhul terve kari kliiniliselt ei hai-gestu. Harva esineb nakkust ka kodukitse-del, kaberitel ja veistel.

Kerge tüübi korral nakatub põhiliselt vaid sõravahenahk ja sõrapiire. Haigus meenutab oma välimuselt küll sõrava-he dermatiiti, kuid lõhna järgi on võima-lik neid kahte omavahel eristada. Kaasneb ka longe, kuid enamasti mitte nii tugev kui virulentse tüübi korral. Haigustekitaja on mõlema haigustüübi korral küll sama, kuid kerget või virulentset nakatumist tekitavad bakteri erinevad tüved.

Sõramädaniku kliinilisteks tunnusteks on lonkamine, sageli esinevad ka sõra-piirde turse ja punetus. Krooniliseks muu-tunud virulentse tüübi puhul on märgata sõra deformeerunud kuju. Sõrg muutub

Foto 1. Kaugele arenenud sõramädanik lambal (http://www.raisingsheep.net/uploads/1/3/5/3/13538303/4758076.jpg?352)

PRODUKTIIVLOOM


se karja toomise tõenäosus Eestist oste-tud loomadega on väike. Enamasti tuuak-se haigus karja välismaalt imporditud loo-madega. Haiguse importloomadega karja toomise vältimiseks tuleks ostetud looma-dele karantiini ajal sõravanne ja antibiooti-kumikuuri rakendada.

Sõramädaniku puhul on kõige olulisem haiguse ohjamise meede sõravannid. So-biv preparaat selleks on 10%-line tsinksul-faadi lahus. Iga loom peab selles seisma vähemalt 15–20 minutit. Sel moel tuleks töödelda kõiki karjaliikmeid: uttesid, ta-paloomi, jäärasid ja tallesid. Kui karjas on ka teist liiki sõralisi (nt peetakse ka kitsi), siis peaks ka neile sõravanne ja antibioo-tikumikuuri tegema. Enne sõravanni tuleb loomade sõrad kindlasti puhastada. Pärast vanni tuleb loomad saata uude kohta puh-tale kuivale allapanule või võimalusel ka-rantiini ajal endisest kohast vana allapanu välja vedada ja uus asemele panna. Prot-seduuri tuleks korrata seitsmepäevase va-hega, tehes seda kokku neli korda. Süs-teemseks raviks sobib hästi oksütetratsük-liin üle päeva doosis 20 mg/kg, kokku viis süsti. Sõravann ja süsteemne ravi on mõ-lemad vajalikud. Enamasti alustatakse nendega korraga, samal ajal hinnatakse kõigi loomade sõrgade tervislikku seisun-dit. Sõrgu hinnatakse igal nädalal uuesti, et näha ravi toimet ja arenguid. Võimalu-sel tuleks aktiivse põletikuga loomad eral-dada neist, kelle sõrad tunduvad terved

olevat. Nendega, kel on veel neljanda nä-dala lõpuks märke põletikust, tuleb sõra-vanne jätkata. Leidub üksikuid loomi, kel ei ole võimalik haigust välja ravida. Selli-sed loomad tuleks prakeerida. Väga tähtis on kogu selle mitu nädalat kestva protse-duuri ajal hoida loomade allapanu võima-likult kuivana.

Lääne-Euroopas käib haiguse karjast tõrjumise juurde ka vaktsineerimine. Vakt-siini toime kestab 2–6 kuud (olenevalt vaktsiini tüübist). Eestis vaktsiin hetkel kät-tesaadav ei ole. Vaktsiini kasutamiseks on vajalik täpselt teada, millise bakteritüve-ga kari nakatunud on, kuna vaktsiin mõjub vaid teatud tüvedele.

Sõramädaniku haigusjuhtum Eestis

Olen ühe lambakarjaga sõramädaniku tõr-jeprotsessi läbi teinud. Tegemist oli kar-jaga, kuhu oli loomi suvel Lääne-Euroo-past juurde ostetud. Kahjuks ei osatud tol hetkel sõraprobleemidele tähelepanu pöörata, kuna haigus ei avaldunud ühelgi loomal. Kuna sõramädanikuga on nakatu-nud suurem osa Lääne-Euroopa lamba-karjadest, ei märgata loomi müües hai-guse esinemist eraldi välja tuua. Kuna Eestis lammaste sõramädanikku valdavalt ei esine, siis on teadlikkus haigusest väike ja selle esinemise kohta ei osata loomi väljast ostes küsida. Nimetatud karjas tek-kisid augustis-septembris loomadel esi-mesed lonked, mida ka ravida üritati, loo-tes, et tegemist on tavalise Eestis leviva Fusobacterium’i nakkusega. Kuid ravi lõp-pedes longe taastus või läks hullemaks. Sügisel lisandus karjas köhimine. Mingil hetkel tundus omanikule, et ca 90% kar-jast köhib. Novembris tegin sellesse karja esimese visiidi ning otsustasime omani-kuga igaks juhuks sõravaheliselt kahjus-tunud alalt tampooniproovid võtta ja lasta neid Saksamaal Hannoveri Veterinaarüli-kooli laboris D. nodosus’e suhtes uurida. Uuringut tehakse PCR-meetodil. Kõik kolm võetud proovi said D. nodosus’e osas po-sitiivse tulemuse. Kliiniliste tunnuste alu-sel oleks ju võinudki diagnoosi ära panna – haigusele iseloomulik lõhn oli olemas – kuid igaks juhuks otsustasime siiski kont-rollida, kuna ravi on pikk ja töömahukas, samuti üsna kallis.

Loomade köhimise osas sain abi EMÜ suurloomakliinikust, kuhu viidi kaks ägeda köhaga looma, kellelt võeti BAL-proovid laboratoorseks uuringuks. Proovides tu-vastati Mannheimia haemolytica. Bakterile

Foto 2. Sõramädanikus sõrg. Näha on niiske sõravahepiirkond, turses sõrapiire. Vaatlusel oli tunda sõramädanikule omast lõhna (foto: autori erakogu)

PRODUKTIIVLOOM


tehti ka antibiogramm ning leiti, et bakter oli tundlik mitmetele antibiootikumidele, sh ka tetratsükliinile, mis sobib ka sõramä-daniku ravimiseks.

Ravi ja haiguse tõrjega alustasime jaa-nuari keskel. Lõpptiined ja poeginud uted said süsteemse ravina oksütetratsüklii-ni 20 mg/kg üle päeva, kokku viis süs-ti, varatiined uted linkomütsiini (5 mg/kg) + spektinomütsiini (10 mg/kg) üle päeva, kokku kolm süsti. Süsteemse raviga samal päeval alustasime ka sõravannidega ning hindasime loomade sõrgade tervist. Esi-mesel ravipäeval lonkas ca 30% looma-dest, kel täheldasime ka märke kliinilisest põletikust. Tõrje teisel nädalal oli kliinili-ne põletik täheldatav ühel loomal. Teisel tõrjenädalal said kõik loomad ka värgitud ning üritasime võimalikult kõik sõratükid kokku koguda, et need hävitada. Tõrje kol-mandal nädalal ühtegi põletikus sõrga me enam ei leidnud. Mõned loomad küll lon-kasid veel, kuid see oli pigem sõra defor-meerumisest tingitud. Köhimist me enam ei täheldanud. Neljandal tõrjenädalal mär-ke sõramädanikust ei olnud. Oli üks loom, kellel oli tagumisel vasakul jalal sõrgatsi-piirkonna turse ja valulikkus. Küll aga ei tä-heldanud ma sõramädanikule omast lõh-na ega ka teisi sellele haigusele viitavaid tunnuseid sõra piirkonnas. Järeldasin, et ilmselt on tegemist mõne sõramädaniku-ga mitteseotud põletikulise protsessiga. Kogu läbitud tõrjeprotsessi tulemusi saab

lõplikult hinnata ilmselt alles siis, kui on ju-ba soojem ja niiskem kevad käes.

Selline ravi ja sõravannitamine tuleks tegelikult läbi viia iga imporditud looma-ga. Lisaks peaks ostetud loom ca 30 päe-va teistest eraldatud olema. See on märk-sa kergem ja odavam, kui viia loom ilma korraliku karantiinita karja ja hakata hiljem näiteks 300 lonkavat looma ravima. Seega panen kolleegidele südamele, et haigusest ja selle karja toomise viisidest tuleks rääki-da oma lambaid omavatele ja importiva-tele klientidele, rõhutades karantiini oluli-sust kui efektiivset ennetusmeedet. Kõike ka ei pea Lääne-Euroopast üle võtma!


Angell, J.W., Grove-White, D.H., Duncan, J.S. Sheep and farm level factors associated with contagious ovine digital dermatitis: A longi-tudinal repeated cross-sectional study of sheep on six farms. Preventive Veterinary Medicine, 2015, 122, pp.107-120.

Bennett, G.N., Hickford, J.G.H. Ovine footrot: New approaches to an old disease. Veteri-nary Microbiology, 2011, 148, pp. 1-7.

Merck Veterinary Manual. http://www.merckvet-manual.com/musculoskeletal-system/lame-ness-in-sheep/contagious-footrot-in-sheep. Kasutatud: 19.02.2017.

Muzafar, M., Green, L.E., Calvo-Bado, L.A., Tic-hauer, E., King, H., James, P., Wellington, E.M. Survival of the ovine footrot pathogen Dichelobacter nodosus in different soils. Anaerobe, 2016, 38, pp. 81-87.

PRODUKTIIVLOOM


Hobuste hammaste raspeldamise koolitus Eesti Maaülikoolis

Triin Tohver

Triin Tohveri Hoburavi

pa Veterinaarse Hambaravi Kolledži diplo-meeritud arst. Dr Vogt on ka paari aasta eest ilmunud mahuka hobuste hambaravi käsiraamatu (Lehrbuch der Zahnheilkunde beim Pferd) toimetaja ja kaasautor.

Leena Karma lõpetas 1999. aastal Ees-ti Maaülikooli ja avas 2010. aastal Porvoos Soome esimese hobuste hambameditsii-nile spetsialiseerunud kliiniku. Oma iga-päevatöös tegeleb dr Karma peamiselt keeruliste hambaravijuhtudega, pakkudes teenuseid nagu hambatäidiste panemine, endodontia, diasteema ja paradontoosi ravi ning hammaste ekstraktsioonid. Kur-susel osalejate meeleheaks oli dr Karma nendega valmis suhtlema nii inglise, soo-me kui ka eesti keeles.

Kursuse esimene teoreetiline päev oli küll pikk, kuid hambameditsiinialaseid teemasid, mida koolitajad oleksid taht-nud osalejatega jagada, oleks jätkunud veel mitmeks päevaks. Siiski jõuti käsitle-da väga palju olulist, alustades anatoomia ja biomehaanika põhitõdedest ning lõpe-tades hammaste radioloogia ja erineva-te patoloogiatega. Mahuka päeva lõpetas Carsten Vogt, kes tutvustas oma igapäe-vatöö keerukaid ja põnevaid juhtumeid. Võimalus kasutada nii röntgenit kui kom-puutertomograafiat ning saata patsiente edasi tipptasemel hambakirurgide juur-de, aitab tal lahendada ja ravida ka kõige keerulisemaid juhtumeid. Kuigi kõiki Sak-samaal kättesaadavaid diagnostika- ja ra-vimeetodeid meil Eestis ei ole, rõhutas dr Vogt, et väga paljud hobuste hambaprob-leemid on lahendatavad korraliku ham-maste raspeldamise ja valehambumuste

Veebruari alguses toimus Eesti Maaüli-kooli suurloomakliinikus loomaarstidele ja veterinaaria tudengitele mitmepäevane praktiline hobuse hammaste raspeldamise koolitus. Üritus sai teoks tänu mitmete sponsorite lahkele abile, kellest tõenäoli-selt kõige tavapäratum oli Briti Hobusears-tide Ühendus (British Equine Veterinary Association, BEVA). Ühenduse juures te-gutseb 1966. aastast heategevuslik BEVA fond (https://www.beva.org.uk/Home/About-Us/BEVA-Trust), mille toel tulid meie erialainimesi koolitama kaks maail-matasemel spetsialisti – Carsten Vogt Sak-samaalt ja Leena Karma Soomest. BEVA fond toetab igal aastal mitmeid koolitusi erinevates riikides, võttes enda kanda kõik koolitajatega seotud kulud. Samal ajal kui otsiti vabatahtlikke koolitajaid Eestis toi-muvale kursusele, oli näiteks nende kodu-lehel üleval ka loomaarstide koolitus Na-miibias. Tänu sellele, et koolitust olid li-saks BEVA-le nõus toetama ka maaülikool, Magnum Veterinaaria ja hammaste raspel-damisseadmeid müüvad firmad Powerf-loat ja pz-Technik, said tudengid koolitusel osaleda peaaegu tasuta ning ka loomaars-tide jaoks oli osalustasu tavalisest tundu-valt soodsam.

Saksamaal Ottersbergi kliinikus töötav Carsten Vogt on hobuste hambameditsiini vallas vaieldamatult maailmatasemel, te-geledes igapäevaselt ainult hobuste ham-baravi ja hammaste raspeldamisega, tänu millele võtab ta aastas vastu üle 1500 ho-bupatsiendi. Carsten Vogt kuulub mitmes-se rahvusvahelisse veterinaaria- ja hobus-te hambaravi ühingusse ning on Euroo-

Foto 1. Teooria enne praktikat – Carsten Vogt DVM, Dipl. EVDC (foto: EMÜ suurloomakliinik)

PRODUKTIIVLOOM


korrigeerimisega. Sellega tegelevad õn-neks igapäevaselt ka paljud meie hobuse-arstid. Samuti on hammaste ekstraktsioo-nid suuõõne kaudu ning diasteemade ja paradontoosi ravi Eestis kättesaadav. Ük-sikud juhtumid, mis vajavad kompuuter-tomograafiat või keerulisemat kirurgilist sekkumist, on võimalik suunata ka Soome kliinikutesse.

Koolituse teisel päeval tutvusid veteri-naarid erinevate hobuste hambaravis ka-sutatavate instrumentidega ning said väik-

semates gruppides juhendajate käe all täiustada oma hammas-te raspeldamise tehnikaid. Esial-gu harjutati hobusepea mulaaži-de peal ning päeva teises poo-les töötati elavate patsientidega. Kursuse tegi kindlasti huvitava-maks võimalus katsetada erine-vaid elektrilisi hambaraspleid, et siis endale sobivaim tööviis ja instrument välja valida. Lisaks raspeldamisele keskenduti ka suuõõne põhjalikule läbivaatuse-le hambapeegliga ning hamba-leidude dokumentatsioonile. Usi-namad jõudsid mulaažide peal proovida ka purihammaste ekst-raktsiooni. Päeva lõpus harjutati veel erinevate pea ja hammaste röntgenülesvõtete tegemist. Kur-suse kolmas päev oli oma üles-ehituselt sarnane, kuid praktisee-rivate loomaarstide asemel lä-bisid samu harjutusi maaülikoo-li veterinaariatudengid. Osalesid põhiliselt viimaste kursuste tu-dengid, kuid kohal olid ka mõned nooremad hobumeditsiinifännid, kes loodavad tulevikus hobuste raviga tegelema hakata.

Pärast kahte väga intensiiv-set päeva oli tagasiside osalejate poolt väga ühene – kõik oli väga huvitav ja vajalik, aga oleks taht-nud veelgi rohkem teada saada ja juhendajate käe all harjutada. Oli arste, kes ütlesid, et said ju-ba kursusele järgnevatel päeva-del uusi teadmisi oma patsienti-de peal rakendada, ja tudengeid, kes olid peale kursust õhinal val-mis endale hammaste raspel-damiseks vajalikke instrumente soetama. Nii loomaarstid kui ka tudengid olid ühel meelel, et sel-liseid koolitusi peaks korraldama palju sagedamini. Seda ikka sel-

leks, et suudaksime ka siin väikeses Ees-tis pakkuda tipptasemel veterinaarmeditsii-niteenuseid oma klientidele ja parimat ravi siinsetele hobustele ja teistele loomadele. Õnneks on BEVA fond juba väljendanud oma valmisolekut toetada ka järgmisi või-malikke Eestis aset leidvaid hobumeditsii-nikoolitusi. Tuleb ainult kätte võtta ja kor-raldada!

Suur aitäh veel kord kõigile koolituse toetajatele ja nendele paljudele toredate-le inimestele, kes aitasid koolitust läbi viia!

Foto 4. Dr Carsten Vogt õpetab tudengitele, kuidas saada hammastest head röntgenpilti (foto: EMÜ suurloomakliinik)

Foto 2. Läti kolleegid harjutavad elektrilise hambaraspli kasu-tamist mulaažil (foto: EMÜ suurloomakliinik)

Foto 3. Suuõõne läbivaatuse ja hammaste raspeldamise de-monstratsioon – Leena Karma DVM (foto: EMÜ suurloomak-liinik)

PRODUKTIIVLOOM


Kala ja kalatoodetega seonduvad mikrobioloogilised ohud

Mati Roasto1, Kadrin Meremäe1, Toomas Kramarenko2

1 EMÜ VLI toiduhügieeni osakond, 2 Veterinaar- ja Toidulaboratoorium

võimelised ise produtseerima histamiini nt ebapiisavast külmsäilitusest põhjusta-tuna. Enamik biogeenseid amiine on ter-moresistentsed, mis teeb nende hävita-mise kuumtöötlemisega praktiliselt võima-tuks. Nende esinemine konservtoodetes on tooraine saastumise indikaatoriks.

EL-i toiduohutuskriteeriumid kehtes-tavad histamiini maksimaalsed lubatavad kogused suure histidiinikogusega kalalii-kidest valmistatud ning soolvees ensüüm-laagerdumistöötluse läbinud kalatoodete-le, mis on valmistatud suure histidiiniko-gusega kalaliikidest. Viimased kuuluvad sugukondadesse Scombridae, Clupeidae, Engraulidae, Coryfenidae, Pomatomidae ja Scombresosidae.

Histamiini mürgistuse sümptomiteks on kiiresti tekkiv näo hüpereemia, iivel-dus, oksendamine, kõhuvalu ja nõgestõ-bi. Sümptomeid tõlgendatakse sageli al-lergilise reaktsioonina kalale, mida his-tamiinimürgistus tegelikult ei ole. Kuna histamiin ja teised biogeensed amiinid klassifitseeritakse toidu keemiliste ohtu-de kategooriasse, siis edaspidi käsitleme eelkõige kala ja kalatoodetega seondu-vaid bakteriaalseid ohte. Näiteid histamii-ni põhjustatud mürgistustest käsitleb Loo-maarstliku Ringvaate eelmises numbris (4, 2016) ilmunud artikkel „Lühiülevaade toiduohutusega seonduvatest kiirhoiatus-süsteemidest“.

Bakteriaalsed patogeenid

Kala ja kalatoodetega seonduvad järgmi-sed bakteriaalsed toidupatogeenid:

Salmonella spp., Shiga-toksiine tootev Escherichia coli, Listeria monocytoge-nes, Clostridium botulinum (eriti tüüp E), Clostridium perfringens, Staphy-lococcus aureus, Yersinia enterocoli-tica, Campylobacter jejuni, Aeromonas hydrophila, Bacillus cereus, Vibrio pa-rahaemolyticus, Vibrio vulnificus.

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade kala ja kalatoodetega seotud oluli-sematest toidupatogeenidest ning seonduvatest haiguspuhangutest. Ajakirja järg-mises numbris avaldame artikli kala ja kalatoodete keemilistest ohtudest.

TOIT

Sissejuhatus

Kala ja kalatooted omavad inimese tervis-likul toitumisel suurt rolli ning nende tar-bimine on Euroopa Liidu (EL) riikides suu-renemas: nt aastal 2011 tarbiti Euroopas inimese kohta 24,5 kg kala ja kalatooteid. Sellest tingituna on kala ja kalatoodete kvaliteedi ja ohutuse küsimused ühte-moodi olulised nii kala püüdmisel, kasva-tamisel, töötlemisel, turustamisel kui tar-bimisel. Eestis on arvukalt ettevõtteid, kes tegelevad kala ja kalatoodete käitlemisega ning peavad tagama toodete ohutuse, mistõttu on oluline osata hinnata selle te-gevusega seonduvaid mikrobioloogilisi, keemilisi ja füüsikalisi ohte. Eraldi ohuka-tegooriana arvestatakse tänapäeval aller-geenidest tulenevaid toiduohte. Kala ja ka-latoodetega seonduvad toidupõhised hai-guspuhangud on enamasti põhjustatud bakteritest, biotoksiinidest, histamiinist, parasiitidest ja viirustest (Nillson jt, 2000). Viimastest domineerivad noroviirus ja A-hepatiidi viirus. 2015. aastal EL-s esinenud kõikidest toidupõhistest haiguspuhangu-test oli 7% põhjustatud saastunud kala ja kalatoodete tarbimisest (EFSA, 2016).

Histamiin

Osaliselt mikrobioloogiaga seondub hista-miinimürgistus, mis on üheks kõige sage-damini esinevaks kala ja kalatoodete tarbi-misega seonduvaks toidupõhiseks haigu-seks inimestel. Histamiini teke on tingitud kala lihaste omadusest toetada erinevate biogeensete amiinide bakteriaalset teket, mis saab alguse aminohapete nagu his-tidiini, glutamiini, lüsiini või türosiini ot-sesest dekarboksüleerumisest, mille tule-musel moodustuvad histamiin, putressiin, kadaveriin ja türamiin. Probleemiks on eelkõige histidiinirikkad kalad, sest bakte-rite elutegevusest tingituna on võimalik li-haskoes esineva histidiini muundumine histamiiniks. Mõningad bakteriliigid on


TOIT

Listeria monocytogenesVaieldamatult kõige levinumaks problee-miks kala ja kalatoodete tööstuslikul toot-misel, kuid ka väiksemate kalakoguste käit-lemisel on Listeria monocytogenes. See on tingitud sellest, et listeeriad on välis-keskkonnas laialdaselt levinud ning võivad toidutoorme ning töötajate kaudu kergesti sattuda toidutootmiskeskkonda, kus on võimelised moodustama biokirmeid ning kujuneda ettevõtte, k.a seal valmistavate kalatoodete püsisaasteallikaks. L. monocy-togenes on võimeline paljunema madalatel temperatuuridel vaakumisse ning modifit-seeritud atmosfääri pakendatud toodetes, mistõttu kujutavad inimese tervisele ohtu pika säilimisajaga ning vähese kuumtöötlu-sega valmistoidud ehk RTE (ready-to-eat) toidud. EL-i seadusandlusega on valmis-toodetele kehtestatud L. monocytogenes’e toiduohutuskriteeriumid, millega tootjad peavad arvestama, kui soovivad oma too-teid turustada. Sõltumata listerioosi ma-dalast esinemissagedusest on haigusesse suremus väga kõrge, 20–40%. L. mo-nocytogenes on looduskeskkonnas üld-levinud ning teda on isoleeritud mul-last, loomade ekskrementidest, mage- ja mereveest ning veekogude setetest.

Mõned aastad tagasi läbiviidud raken-dusuuringus uuriti L. monocytogenes’e esinemist ning arvukust Eesti kalatoo-detes, eelkõige riskitoodetes, milleks on pika säilimisajaga vaakumpakenda-tud (VP) ning modifitseeritud gaasikesk-konda pakendatud (MAP) valmistooted (Roasto jt, 2015). Analüüsid teostati pa-kendile märgitud säilimisaja lõpu („kõlb-lik kuni“) kuupäeval, sest siis on saastu-nud toodete L. monocytogenes’e arvu-kus kõrgeim, seega ka tarbijatele avalduv potentsiaalne terviserisk suurim. Kuupõ-hiselt kogutud 185 RTE kalatoodet jaga-ti viide kategooriasse: külmsuitsu, graa-vikala, kuumsuitsu, preservid ja soola-tud kalatooted. Analüüsitulemustest sel-gus, et RTE kalatoodetest esines enim L. monocytogenes’ega saastumist soo-latud kalatoodetes, kus analüüsitud 69 proovist osutus positiivseks 22 (31,9%), järgnesid preservide ja külmsuitsu toote-grupid mõlemad nelja positiivse proovi-ga, vastavalt 9,5% ning 6,1%. Kõige suu-remal hulgal L. monocytogenes’t loendati soolatud kalatoodetes, kus üks proov üle-tas ka EL-i seadusandlusega kehtestatud piirmäära (100 pmü/g). Teistes tootegrup-pides, kus esines L. monocytogenes’ega saastumist vähem, jäid bakterite arvud

alla kehtestatud piirmäära. RTE kalatoode-tes oli L. monocytogenes’e levimus 16,8% (CI 95% 12,1%–22,8%), mida võib lugeda kõrgeks levimuseks, kuid arvukused olid seejuures madalad. Võttes arvesse tõika, et toidu analüüsid teostati „kõlblik kuni“ kuupäeval ning teadmist, et suurenenud risk rahvatervisele esineb juhtudel, kus tooted sisaldavad L. monocytogenes’t üle 100 pmü/g/ml kohta, võib järeldada, et risk haigestuda listerioosi Eesti päritolu RTE kalatooteid tarbides on väga madal. Uuri-muses tõdeti, et kontaminatsiooni levimu-se vähendamiseks tuleb tootjatel raken-dada senisest efektiivsemaid puhastami-se ja desinfitseerimise meetmeid, raken-dada süsteemseid L. monocytogenes’e proovivõtuprogramme, millesse peavad olema kaasatud nii toorainete, tootmis-pindade kui valmistoodete kontroll ning tagada kehtestatud protsesside ning süs-teemide kasutuskohasus (valideerimi-ne) ja nõuetekohasus (verifitseerimine). L. monocytogenes’e probleemide enne-tamiseks kalatöötlemisel on vaja heade hügieeni- ja tootmistavade tõrgeteta toi-mimine ning probleemide ilmnemisel toi-duohutuse tagamise süsteemi (nt HACCP) korrektiivmeetmete viivitamatu rakenda-mine. Enesekontrollisüsteemide tõhusus aitab tagada ka teiste mikrobioloogilis-te toiduohtude ennetamise või olulise vä-hendamise RTE kalatoodetes.

Euroopa Liidus tervikuna on L. monocytogenes’e arvulisele kriteeriumile mit-tevastavate kalatoodete partiide ja üksik-proovide osakaal tööstuse tasandil vasta-valt 2,9% ja 3,5% (EFSA, 2016).

Jaemüügi tasandil kogutud kalatoo-dete partiides ja üksikproovides ületas L. monocytogenes’e piirmäära vastavalt 0,3% ja 1,4% analüüsitud proovidest. Need näitajad on madalamad kui varase-matel aastatel EFSA poolt raporteeritud tulemused või Eestis rakendusuuringu raames määratud levimusnäitajad. Võrrel-des teiste toidukategooriatega esineb EL-s kala ja kalatoodete kategoorias töötlemise tasandil kõige enam L. monocytogenes’e suhtes nõuetele mittevastavusi, kusjuu-res enim saastumist esines suitsukala ka-tegoorias.

Inimestele patogeensete bakterite esi-nemine kalas ja kalatoodetes sõltub mit-metest faktoritest nagu vesiviljelustavad, keskkonna- ja töötlemistingimused ning turustamine.

Hiljuti avaldatud kala ja kalatoodete bakteriaalset ohutust käsitlevas ülevaate-


TOIT

artiklis (Novoslavskij jt, 2016) hindasid au-torid kõige olulisemateks vesikeskkonna ning kaladega seonduvateks toidupato-geenideks järgmised bakterid: Vibrio spp., Listeria monocytogenes, Yersinia spp., patogeensed Salmonella serovarid ning Clostridium botulinum.

Kala ja kalatoodetega seonduvad toi-dupatogeenid võib jagada kahte rühma: 1) patogeenid, mis pärinevad loodusli-kest veekogudest ning 2) need, mida saab seostada veekogude saastumisega. Saas-tumine võib põhjustatud olla reoveest, mets- ja koduloomadelt pärinevast saas-test ning söödast. Listeria monocytoge-nes ja Yersinia spp. kuuluvad vesikeskkon-na loodusliku mikrofloora koostisse, kuna suudavad veekogudes eluvõime säilitada ka väljaspool peremeesorganismi.

Kalade nahka ja lõpuseid kolonisee-rivad bakterid satuvad sinna saastunud veest ning seedetrakti bakterid saastu-nud söödast ja veest. Samuti on võimalik kala lihaste saastumine juhtudel, kui im-muunsüsteemi vastupanuvõime on lange-nud. Bakterite üldarvuks lõhe (Salmo sa-lar) nahal on määratud 102–103 pmü/cm2 (Novoslavskij jt, 2016), kuid mõnes teises uuringus 101–107 pmü/cm2 kohta ning do-mineerivad on olnud aeroobsed bakte-rid. Ollakse arvamusel, et kala nahal leidu-vad bakterid pärinevad neist ümbritsevast veest ning sagedamini on isoleeritud bak-terite perekondi ja liike nagu Aeromonas spp., Flexibacter spp., Proteus spp., Provi-dencia spp., Psychrobacter spp., Moraxel-la spp., Pseudomonas fluorescens, Acine-tobacter johnsonii, Alcaligenes piechau-dii, Enterobacter aerogenes, Escherichia coli, Micrococcus luteus ja Vibrio fluvialis. Terve kala lihased ja siseorganid on reeg-lina steriilsed.

Kõige suuremad bakterite arvukused on määratud lõpustel ning seedetrak-tis, kus neid võib leiduda kuni 108 pmü/g. Mikroobide arvukust mõjutavad nii aasta-aeg ja sellest tulenevalt eriti veetempera-tuur kui ka kalade toitumislaad. Mittepato-geensete bakterite kõrval esinevad veeko-gudes sageli ka patogeenid. Kaladega ei seondu mitte kõik bakteriaalsed toidupa-togeenid, vaid eelkõige Listeria monocy-togenes, Vibrio spp., Salmonella, Yersinia spp. ja C. botulinum. Eelmainitud bakte-rid on olulised ka seetõttu, et nad on vee-keskkonnas laialdaselt levinud ning põh-justavad inimestel raskekujulisi infektsioo-ne, mis võivad ka surmaga lõppeda.

Kuna L. monocytogenes on levinud nii

kalas kui kalatoodetes, siis mitmed uurin-gud on kinnitanud seoseid saastunud kala-toodete tarbimise ja listerioosipuhangute vahel (Hatakka jt, 2000; Miettinen jt, 1999; Ericsson jt, 1997). Hatakka jt (2000) uurin-gus on kajastatud aastatel 1996–1998 Soo-mes esinenud ja L. monocytogenes’ega seostatud haiguspuhanguid, kui listerioo-si haigestus ühtekokku 23 inimest. Põh-jusena tuvastati L. monocytogenes’ega saastunud vaakumpakendatud kalatoode-te tarbimine. Selles uuringus selgus lisaks eeltoodule, et ühtekokku 8% uuritud vaa-kumpakendatud kuumsuitsu ja 25% külm-suitsu kalatoodetest olid kontamineeru-nud nimetatud bakteriga. Arvukus nendes kalatoodetes oli suhteliselt madal (<100 pmü/g), kuid mõningatel juhtudel mää-rati ka märkimisväärselt kõrgeid sisaldu-si (1000–20000 pmü/g). Rootsis haigestus aastatel 1994–1995 külmsuitsutatud forel-li söömise tagajärjel listerioosi ühtekokku üheksa inimest, kellest kaks surid, (Erics-son jt, 1997). L. monocytogenes’e (sero-tüüp 4b) arvukus saastunud toodetes oli vahemikus 102–106 L. monocytogenes’e bakterit grammis tootes. Rahvatervi-se seisukohalt peetakse külmsuitsu kala-tooteid kõrge riskiga toodeteks võrreldes kuumsuitsu kalatoodetega. See on seleta-tav külmsuitsu kalatoodete soolasisaldu-se, pH ja veeaktiivsusega, mis võimalda-vad L. monocytogenes’e kasvu säilimis-aja jooksul. Ühe näitena veel Soome juh-tum, kus 1997. aastal haigestus vaakum-pakendatud külmsuitsuvikerforelli söömi-se tagajärjel listerioosi viis inimest. Selles juhtumis isoleeriti haiguse esile kutsunud L. monocytogenes’e tüvi nii kalatootest kui seotud kalatööstuse tootmispindadelt (Miettinen jt, 1999). Dauphini jt (2001) uu-ring näitas, et kontaminatsiooniallikaks ei olnud tooraine, vaid külmsuitsulõhelt iso-leeritud L. monocytogenes’e tüvi pärines tootmiskeskkonnast. Suure tõenäosusega leidis kalatoodete saastumine aset toote viilutamise ajal.

Vibrio spp.Vibrio spp. on laialdaselt levinud nii kaladel kui nende elukeskkonnas. Mitmed Vibrio liigid põhjustavad kalade haigusi: V. or-dalii, V. anguillarium, V. salmonicida jt.

Inimeste vibrioosi põhjustavad V. cho-lerae, V. vulnificus ja V. parahemolyticus ning seda ka saastunud kala ja koorikloo-made söömise tagajärjel. Enamasti on ini-meste haigestumise põhjuseks olnud kor-ralikult kuumtöötlemata kala ja kalatoodete


TOIT

tarbimine. Vibrioonid on ohtlikud seetõttu, et võivad immuunpuudulikkusega inimes-tel kergesti surmaga lõppevaid haigusi, nagu raskekujulised mao-sooletrakti põ-letikud ja septitseemia, põhjustada. Vibrio baktereid leidub sagedamini kaladel, kes elutsevad soojades ning madala soolasu-sega vetes. Vibrioid on samas isoleeritud nii mere- kui magevee kaladelt. Kala ja ka-latooted võivad saastuda käitlemisel, pika-aegsel transpordil, seedeelundkonna ee-maldamise ning ristsaastumise käigus.

Vibrio bakterid on võimelised üle 5 ºC temperatuuridel kalas ja kalatoodetes pal-junema määradeni, mis võivad põhjusta-da inimese haigestumise. Reeglina säilita-takse aga värskeid mereande nulliläheda-sel temperatuuril ning vajaliku säilitusrežii-mi tagamisel vibrioonid ka ei paljune.

Salmonella spp.Salmonellad ei esine tavaliselt veekesk-konnas ning kala ja kalatoodete saastatus nendega on käsitletav pigem tootmishü-gieeni probleemina. Salmonellasid on iso-leeritud väga erinevatest mereandidest, sh erinevate kalaliikide ja kaheksajalgade lihast. Levimus on kõrgem filtertoiduliste organismide puhul, kuna nad filtreerivad elu jooksul oma organismist läbi väga suuri veekoguseid ning akumuleerivad saastunud vees paiknevaid patogeene oma kudedesse. Sageli inimtegevusest saastunud rannaäärsed alad on põhjuseks miks salmonellasid võib kaladelt ja teistelt mereandidelt isoleerida. Salmonella sero-vare on enam kui 2500, kuid kala ja kala-toodete ning veekeskkonnaga seostatakse vaid teatud serotüüpe, eelkõige S. ente-rica serovare Bareilly, Braenderup, Derby, Irumu, Georgia, Lindenburg, Nchanga, Newport, Ohio, Othmarschen, Rissen, Ri-ggil, Takoradi, Typhi, Typhimurium, Was-hington, Weltevreden, Worthington.

Kalade söötmine nt kanarupskide-ga, võrreldes kommertsiaalse söödaga, on tõstnud oluliselt salmonellade levi-must kalas ja kalatoodetes. Mõnikord on ka kommertsiaalne kalasööt olnud salmo-nelladega saastunud. Salmonellad võivad kalatoodetesse sattuda ka saastunud toi-dukäitlejate ja tootmispindade vahendu-sel. Salmonellad võivad vees eluvõime säilitada kuni 54 päeva ning setetes kogu-ni 119 päeva. Salmonellad on võimelised moodustama biokirmeid, k.a magevee re-servuaarides. Toitainete ammendumisel ning kuivades tingimustes võib Salmonel-la biokirmes eluvõime säilitada mitme kuu

jooksul. Seega on salmonellade esinemi-ne kalas ja kalatoodetes mõjutatud palju-dest faktoritest ning saastunud võib olla nii elus- kui müügikala.

Haiguspuhangute näitena esines 2001. aastal samaaegselt nii Norras kui Rootsis Salmonella Livingstone’i poolt põhjusta-tud haiguspuhang, mida seostati kalatoo-dete tarbimisega (Hasseltvedt jt, 2001). Norras haigestus 27 ning Rootsis 11 ini-mest. Uuringud näitasid selget seost saas-tunud kalatoodete tarbimise ja haiguspu-hangu vahel, kusjuures leiti, et sama DNA profiiliga Salmonella oli varasemalt isolee-ritud reoveesettest. Järeldati, et kalatoo-dete valmistamiseks kasutatud toorkala oli tõenäoliselt saastunud oma elukeskkon-nas. Toote edasine müük kauplustes pea-tati ning kogu partii kutsuti müügilt tagasi.

Yersinia spp.Perekond Yersinia bakterid kuuluvad En-terobacteriaciae sugukonda ning see hõl-mab 16 liiki, millest vaid kolm on tuntud inimpatogeenidena: Y. pestis, Y. enteroco-litica ja Y. pseudutuberculosis. Perekond Yersinia liikidest on Y. ruckeri tuntud ka-lade patogeenina. Kala ja kalatoodetega seonduvalt on oluline, et jersiiniad on võimelised kasvama nii aeroobsetes kui anaeroobsetes tingimustes ning palju-nema külmkapi temperatuuridel. Seega, vaakum- ja MAP-pakendamine ning mada-latel temperatuuridel kalatoodete säilita-mine ei peata jersiiniate paljunemist ning pika säilimisajaga toodetes võib saastu-mise esinemisel jersiiniate arv ulatuda ta-semeteni, mis põhjustavad inimeste hai-gestumise jersinioosi.

Yersinia enterocolitica on võimeline moodustama biokirmeid, mis tõstab tema vastupanuvõimet puhastus- ja desinfit-seerimisprotseduuride suhtes ning viima-se ebaefektiivsuse korral võib biokirmes paiknev jersiinia püsida ettevõtte tootmis-keskkonnas ning põhjustada kala ja kala-toodete perioodilist saastumist.

Kodu- ja metsloomade ekskrementide jõudmine jõe, järve ja kaevuvette tähen-dab reeglina ka jersiiniate olemasolu vees, kuid enamasti on veekeskkonnast isolee-ritud Y. enterocolitica osutunud mittepato-geenseks biotüüp 1A esindajaks. Y. pseu-dotuberculosis on samuti võimeline säili-tama eluvõime vesikeskkonnas ning Jaa-panis kogutud 500-st jõeveeproovist osu-tus saastunuks koguni 21%. Seega on jer-siiniad veekeskkonnas sageli esindatud ning võivad põhjustada kala ja kalatoodete


TOIT

saastumist, mistõttu on jersiiniate pu-hul tegemist mitte üksnes veekeskkon-na saaste indikaatori, vaid ka rahvatervise probleemiga.

Clostridium botulinumMitmed uuringud on näidanud seost saas-tunud kalatoodete tarbimise ja botulis-mijuhtumite vahel (Euroopa Toiduohu-tusamet ja Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, 2016; King jt, 2009; Lindström jt, 2006; Eriksen jt, 2004). Clost-ridium botulinum’ga saastunud toit põh-justas hiljuti haiguspuhangu, kus haiges-tus kolm inimest Saksamaal ning kaks Hispaanias. Tegemist oli Clostridium bo-tulinum tüüp E neurotoksiiniga (BoNT E) ning saastunuks toiduks osutus nn „vobla“ ehk soolatud ning kuivatatud särg (Rutilus rutilus). Kuna kahtlusalused tooted olid jõudnud läbi mitme vahendaja paljudesse Euroopa riikidesse, siis alustati koheselt pärast diagnoosimist toodete tagasikut-sumisega ning tarbijate hoiatamisega. Sa-malaadsed tooted ning ka kodus valmis-tatud kalakonservid on varasemaltki botu-lismijuhtumeid põhjustanud ning seetõttu on oluline meelde tuletada, et botulism on väga tõsine ning potentsiaalselt surmaga lõppev paralüütiline haigus, mida põh-justab anaeroobsete klostriidide, eelkõige Clostridium botulinum’i poolt toodetud neurotoksiinid. Klostriidiaid leidub tavali-selt mullas, tolmus, veekogudes ning loo-made seedetraktis. Clostridium botulinum on laialdaselt levinud ning esineb loodus-likult nii mullas kui veekogudes. Botulism esineb kolme vormina: toidu-, imiku- ja haavabotulismina ning juhtum-surmlõppe määr adekvaatselt ravitud patsientidel on 5–10%.

C. botulinum põhjustab botulismi tä-nu võimele toota neurotoksiine, mida eris-tatakse kaheksa tüüpi: A, B, C, D, E, F, G ja H. Tüübid A, B, E, F ja H põhjustavad botulismi inimesel ning tüübid C ja D eri-nevatel loomaliikidel. Tüüp G puhul puu-duvad botulismitõendid nii inimesel kui loomadel. Spooride moodustamise või-me soodustab oluliselt haigustekitaja elu-must keskkonnas. C. botulinum’t on leitud erinevate veekogude setetest ning sama-de veekogude kaladelt sageli, kuid erine-vate tüüpide levimus varieerub oluliselt. Skandinaaviamaades on sageli nii mage- kui merevee setetest isoleeritud C. botuli-num tüüp E. Mereveesetete uurimised on näidanud, et C. botulinum tüüp E levimus Balti mere setetes on koguni 100%. Balti

mere kaladel on C. botulinum tüüp E levi-mus olnud 23% ning kõige sagedamini oli saastunud räim (Clupea harengus memb-ras). Merepõhjatoidulistel kaladel on reeg-lina klostriidiate levimus suurem kui pe-laagilistel (planktonitoidulistel) kaladel. Soomlased on farmide tasandil uurinud ka C. botulinum’i esinemist forellides ning leidnud, et 68% setteproovidest ning 15% kalade soolestiku proovidest osutusid po-sitiivseks bakteri tüüp E suhtes, kusjuures ei leitud tüüpe A, B ja F. Leiti, et levimus oli madalam isepuhastuvates mageveetii-kides võrreldes levimusega traditsioonilis-tes kalafarmides.

Kalades C. botulinum tüüp E leidumine tähendab kõrget riski ka kalatoodete saas-tumiseks ning maailmas tervikuna on re-gistreeritud mitmeid kala ja kalatoodetega seonduvaid botulismi-puhanguid.

Sageli on haiguspuhanguid põhjusta-nud siseelunditest puhastamata kalatoo-dete tarbimine, kuid Soomes haigestus kaks inimest vaakumisse pakendatud siia tarbimise tagajärjel. 2009. aastal haiges-tus Prantsusmaal aga kolm inimest E-tüü-pi botulismi. Uuringud näitasid, et haigus-puhang oli seotud Kanada päritolu, kuid Soomest ostetud ja mitmeid nädalaid hil-jem Prantsusmaal tarbitud vaakumpaken-datud kuumsuitsu valgesiia (Coregonus lavaretus) tarbimisega. Suitsutamise, k.a kuumsuitsu, temperatuurid ei ole piisa-vad, et hävitada klostriidiate eoseid, ning vaakumisse pakendamine ning säilitamine üle 3 °C juures soodustavad C. botulinum tüüp E poolt toksiinide produtseerimist. Eeltoodud juhtumi puhul leitigi, et haiges-tumise peamine põhjus võis olla selles, et vaakumpakendatud kuumsuitsu kala ei säilitatud madalatel temperatuuridel (soo-vitatavalt alla 3 °C) nii 14-tunnise reisi ajal Soomest Prantsusmaale kui ka koduses külmikus. Tõenäoliselt oli toode vähesel määral saastunud C. botulinum’iga (kuna teisi sama tootepartiiga haiguspuhanguid ei registreeritud) ning toote transport ja säilitamine ettenähtust kõrgematel tempe-ratuuridel võimaldas bakteril anaeroobse-tes tingimustes paljuneda ja toksiine too-ta. Kuna toiduproovi haiguspuhangu tek-kides enam alles ei olnud, siis ametlikku kinnitust sellele ei saadud. Küll aga on tea-da, et C. botulinum’i sama tüüp E on bo-tulismi põhjustanud ka mitmetes teistes riikides, sh Saksamaal, USA-s ja Iisraelis.

2006. aastal esines Soomes üks bo-tulismi juhtum (Lindström jt, 2006), mis tekkis pärast seda, kui 65-aastane naine


TOIT

oli söönud vaakumpakendatud suitsuta-tud valgesiiga (Coregonus lavaretus). Ka-la oli imporditud Kanadast, kuid suitsuta-tud ja pakendatud Soomes. Toiduproove mikrobioloogilisteks uuringuteks enam al-les ei olnud. Küll aga võeti uhteproove al-les jäänud tootepakenditelt, mis siiski osu-tusid C. botulinum’i suhtes negatiivseks. Ka teised tooteproovid, mis võeti kõne-aluse kalatoote samast partiist, osutusid C. botulinum’i suhtes negatiivseks. Ka jä-relevalveametnikud ei tuvastanud kala-tööstuses ohtusid, mis võisid suurendada riski C. botulinum’i toksiinide tootmiseks. Sellest hoolimata toote edasine müük peatati ning kogu tootepartii kutsuti tagasi. Antud uuringute tulemusena leiti, et botu-lismi esinemise tõenäolisemaks põhjuseks oli lõpptoote kodus valedel temperatuu-ridel säilitamine. Seega on C. botulinum’i poolt toksiinide produtseerimise peami-seks põhjuseks temperatuurirežiimide rik-kumised (liiga kõrged temperatuurid) kas jaemüügil või kodus. Kõige tähtsam fak-tor kontrollimaks C. botulinum’i kasvu ja toksiinide tootmist on kalatoodete toot-misprotsessis efektiivne kuumtöötlemine, lõpptoote piiratud säilivusaeg ja toote säi-litamine kogu realiseerimisaja jooksul alla 3 °C.

Kui enamasti seonduvad botulismijuh-tumid siiski kodus valmistatud toodetega, siis töötlemisprobleemidest, k.a pakendi-vigadest ning ebaõigetest säilitamistem-peratuuridest tingituna on registreeritud botulismi haigusjuhtumeid ka tööstustoo-danguga seonduvalt. Näide kodus val-mistatud tootega seonduvast ohust pä-rineb aastast 2003, kui Norras registree-riti neli botulismijuhtumit kodus tehtud kalaroa „rakfish“ tarbimise järgselt (Erik-sen jt, 2004). Tegemist oli kalaroaga, mil-le valmistamisel oli kasutatud forelli, mi-da hapendatakse ja soolatakse ning see-järel säilitatakse pikka aega 5–8 °C juures kuni tarbimiseni. Kuna kala oli saastunud C. botulinum’iga ja tõenäoliselt toimus ka temperatuurirežiimide rikkumisi kala säili-tamisel, siis tekkis taaskord soodne kesk-kond toksiinide tootmiseks. Samal aas-tal registreeriti Saksamaal kolm botulismi juhtumit pärast Elbe jõest püütud ja ko-dusel viisil kuivatatud kala söömist (Erik-sen jt, 2004). Ühe pere kolm liiget haiges-tusid. Roogitud kala soolati soolvees, kui-vatati ja seejärel söödi lõunasöögiks il-ma täiendava edasise kuumtöötlemiseta. Uuringuteks võetud toiduproov osutus C. botulinum’i suhtes positiivseks ning

tuvastati ka toksiin, mis põhjustas pereliik-mete haigestumise.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kalad on sageli saastunud toidupatogeenidega, kuid nende seas olulisemateks on Listeria monocytogenes, Vibrio spp., Clostridium botulinum ja Yersinia spp. Kalade loodus-like elupaikade saastumine mõjutab kala-de tervist, kuid on ka rahvatervise prob-leem, sest veekogude saastumine tähen-dab suure tõenäosusega ka toidupatogee-nide ülekannet kaladele ning kalatoodete-le. Bakterite esinemisele ning levimusele kalas avaldavad mõju inimtegevus, saas-tunud veekogud ning ebahügieenilised töövõtted kalapüügil, kalade käitlemisel ja transpordil. Mainitud mikroorganismi-de ohtlikkus tuleneb ka nende ellujäämise võimest keskkonnas ning sellest, et sageli ei kasutata kalatoodete töötlemisel nende kuumutamist ehk lõpptoote näol on tege-mist toorete ja/või kergelt soolatud valmis-toitudega. Viimased võivad pakendatuna vaakumisse või modifitseeritud atmosfää-ri omada pikka säilimisaega (mitmeid nä-dalaid, isegi kuid), mis annab saastumise korral võimaluse külmaresistentsete toi-dupatogeenide arvukuse tõusuks, seega ka haigestumise riski suurenemiseks, eri-ti juhtudel kus tooteid tarbitakse säilimis-aja lõpus. Patogeenidega saastunud kalad ja kalatooted liiguvad toidutootmiseahe-lat pidi edasi ning võivad omakorda (rist)saastata toiduga kokku puutuvaid pinda-sid ning tooteid. Viimase vältimiseks on eriti oluline kinni pidada headest hügiee-ni- ja tootmistavadest ehk eeltingimus-programmidest ning rakendada nõuete- ja kasutuskohast toiduohutusprogrammi.


Dauphin, G., Ragimbeau, C., Malle, P. Use of PFGE typing for tracing contamination with Listeria monocytogenes in three cold-smo-ked salmon processing plants. International Journal of Food Microbiology, 2001, 64, pp. 51-61.

EFSA. The European Union summary report on trends and sources of zoonoses, zoonotic agents and food-borne outbreaks in 2015. EFSA Journal, 2016, 14(12), 4634, pp. 231.

Ericsson, H., A. Eklöw, M.-L. Danielson-Tham, S. Loncarevic, L.-O. Mentzing, I. Persson, H. Unnerstad, and W. Tham. An outbreak of lis-teriosis suspected to have been caused by rainbow trout. Journal of Clinical Microbiolgy, 1997, 35, pp. 2904-2907.

Eriksen, T., Brantsaeter, A.B., Kiehl, W., Steffens, I. Botulism infection after eating fish in Norway and Germany: two outbreak reports. Eurosurveillance, 2004, 8(3), pii: 2366.


TOIT

Euroopa Toiduohutusamet (European Food Saf-ety Authorithy, EFSA) ja Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (European Centre for Disease Prevention and Control, ECDC). 2016. Rapid Outbreak Assessment. Type E botulism associated with fish consumption – Germany and Spain, 20.12.2016, pp. 1-8.

Hasseltvedt, V, de Jong, B., Andersson, Y., Gondrosen, B., Guérin, P.J., Kapperud, G., Lassen, J. Outbreak of Salmonella livingstone infection in Norway and Sweden due to con-taminated fish products. Eurosurveillance, 2001, 5(14), pii: 1774.

Hatakka, M., Johansson, T., Lyytikäinen, O., Sii-tonen, A. Listeriosis cases suspected to have been caused by vacuum-packed fish pro-ducts in Finland. Eurosurveillance, 2000, 4(15), pii: 1623.

King, L.A., Niskanen, T., Junnikkala, M., Moila-nen, E., Lindström, M., Korkeala, H., Korho-nen, T., Popoff, M., Mazuet, C., Callon, H., Pihier, N., Peloux, F., Ichai, C., Quintard, H., Dellamonica, D., Cua, E., Lasfargue, M., Pierre, F., de Valk, H. Botulism and hot-smo-ked whitefish: a family cluster of type E botu-lism in France, September 2009. Eurosurveil-lance, 2009, 14(45), pii: 19394.

Lindström, M., Vuorela, M., Hinderink, K., Kor-keala, H., Dahlsten, E., Raahenmaa, M., Kuusi, M. Botulism associated with vacuum-packed smoked whitefish in Finland, June-July 2006. Eurosurveillance, 2006, 11(29), pii: 3004.

Miettinen, M.K., Siitonen, A., Heiskanen, P., Haajanen, H., Bjorkroth, K.J., Korkeala, H.J., 1999. Molecular epidemiology of an outbreak of febrile gastroenteritis caused by Listeria monocytogenes in cold-smoked rainbow trout. Journal of Clinical Microbiology, 37, 2358-2360.

Nilsson, L., Gram, L. Improving the control of pathogens in fish products. Raamatus (Allan Bremner, Ed.) Safety and quality issues in fish processing. Woodhead Publishing Limited, 2000, pp. 54-67.

Novoslavskij, A., Terentjeva, M., Eizenberga, I., Valcina, O., Bartkevič, V., Bērzinš, A. 2016. Annals of Microbiology, 66, pp. 1-15.

Roasto, M., Hörman, A., Meremäe, K., Kra-marenko, T., Mäesaar, M. Campylobacter spp., Listeria monocytogenes ja Shiga-tok-siine tootva Escherichia coli´ga seonduvate riskide hindamine Eestis. Eesti Maaülikool. 2015. ISBN: 978:9949-536-72-6, lk. 67-112.


VARIA

Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Selts (EVÜS)

Pillerin Paukson

6. kursuse veterinaarmeditsiini tudeng, EVÜS esimees

tes keskenduda olulise-le. Visioonist lähtudes oleme üheskoos sõ-nastanud ka enda mis-siooni. Soovime eden-

dada loomatervishoidu ja loomade pidamiskul-

tuuri ning heaolu, tõsta inimeste teadlikkust veteri-

naaria rollist ühiskonnas ning panustada veterinaarmeditsiini

üliõpilaste õpikeskkonna ja akadee-milise õppe parandamisse. Väljatoodu ka-jastab meie peamisi eesmärke ja väärtusi.

Kuidas me nende eesmärkideni jõua-me? Mida me teeme selleks, et õpikesk-konda arendada? Koostöös EMÜ väike-loomakliiniku arstidega korraldab vastav EVÜS-i töögrupp vähemalt üks kord kuus toimuvat kirurgiaringi, mis on tudengite seas väga populaarne ja mille eesmärk on pakkuda veterinaarmeditsiini üliõpilastele täiendavat võimalust kirurgias väga olulis-te käeliste oskuste omandamiseks ja aren-damiseks. Samuti toimub kord kuus seltsi liikmete eestvedamisel artikliring, kus kä-sitletakse iga kord uut, aktuaalset ja huvi-tavat teemat kajastavat artiklit. Artiklirin-gi oodatakse iga kord ka antud valdkonna spetsialisti, kellega koos tudengid teema üle arutleda saavad. Lisaks igakuistele te-gevustele korraldab EVÜS oma liikmetele umbes kaks korda aastas väljasõite erine-vatesse meie erialaga seotud asutustesse, et näidata veterinaarmeditsiini eriala laia-haardelisust ja suurendada seeläbi tuden-gite motivatsiooni õppida.

Eesti Veterinaarmedit-siini Üliõpilaste Selts (EVÜS) tegutseb ala-tes 2013. a kevadest. Selts ühendab ak-tiivseid Eestis õppi-vaid loomaarstituden-geid. Hetkel on EVÜS-s 86 liiget.

EVÜS on erialaseltsi kohta alles päris noor ning seetõttu on organisatsiooni senine tegevus olnud peamiselt suunatud selt-si liikmetele ja organisatsiooni sisestruk-tuuri arendamisele. Eelmisel aastal liitus EVÜS ainukese Eesti Maaülikooli eriala-seltsina ka OLE ROHKEM arenguprogram-miga, mis pakub võimalust arendada or-ganisatsiooni erinevaid külgi. Programm tagab koostöö konsultandiga, kes on ise varasema tudengiorganisatsiooni juhtimi-se kogemusega ja pakub ka teatud mää-ral rahalist tuge. Lisaks sellele annab see võimaluse osaleda inspiratsioonikonve-rentsidel, mis pakub head võimalust teha koostööd teiste tudengiorganisatsioonide juhatustega ning jagada omavahel prakti-lisi kogemusi.

Nii nagu igal hästi toimival organisat-sioonil on ka EVÜS-l oma visioon, et Ees-tis oleksid maailma parima ettevalmis-tusega veterinaarid, kes töötavad ühtse koostööalti kogukonnana tervete ja õn-nelike loomade ning inimeste nimel! See kirjeldab ideaali, mille poole püüdleme ning mis on suunanäitajaks, aidates ot-suste langetamisel ja igapäevatoimingu-

Foto 1. Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Seltsi logo (autor Piret Metsamäe)

Foto 2. EVÜS-i koosolek(foto: Egeli Kirk)


VARIA

Mida me teeme selleks, et edendada loomatervishoidu Eestis? Selle aasta siht-teemaks on meil doonorkoerte projekt. Tubli kodanikualgatuse tulemusena on ju-ba olemas koduleht http://doonorkoerad.edicypages.com/, mis on üks sammuke lähemale sellele, et vereülekannet vajav loom kiiresti abi saaks. Meie meeskond töötab selle kallal, et ideed lehekülje loo-ja lahke loaga edasi arendada ja nii koe-raomanikele kui ka vereülekandeid teos-tavatele loomaarstidele mugavamaks ja efektiivsemaks muuta. Näiteks planee-rime kodulehele sisselogimisvõimalust ning võimalust doonorkoera juurde vaja-likke märkmeid lisada, nt millal käis loom viimati verd andmas, kas ta oli sõbralik ja kerge käsitleda. Lisaks planeerime eri-nevaid kanaleid kasutades rohkemate ini-mesteni jõuda ja nende teadlikkust seeläbi suurendada.

Läbi erinevate tegevuste tudengeid ra-kendades viib selts ellu üht oma peamist eesmärki – anda üliõpilastele võimalus õp-pida üheskoos püstitama eesmärke ning

seeläbi omandama edaspidiseks eluks va-jaminevaid oskusi nagu ajaplaneerimine, meeskonnatöö, kollegiaalsus jmt. Inimes-tena oleme kõik erinevad, kuid meie mis-sioon on sama. Kui me mõistame tuden-gieas, kui oluline on heatahtlik, üksteise-ga arvestav ning professionaalne käitumi-ne, siis suudame seda mentaliteeti edasi kanda ka tulevikus ning seeläbi panusta-da meie eriala ja valdkonna jätkusuutlikku arengusse.

EVÜS-i tegemistega saab lähemalt tut-vuda meie kodulehel www.evys.emu.ee ja Facebookis www.facebook.com/vet-selts. Seltsiga saab liituda iga aasta sügis-semestril, kui tööd alustavad uued mees-konnad. Selleks tuleb esitada seltsi juhatu-sele kirjalik avaldus, mida saab täita seltsi-ruumis. Avalduse saab soovi korral enda-le alla laadida ka kodulehelt ning siis see digitaalallkirjastatuna e-posti teel juhatuse esimehele saata. Koostööhuvi korral võib meiega alati ühendust võtta seltsi üldmeili teel – [email protected].

Foto 3. Osa EVÜS-i liikmeskonnast (foto: Egeli Kirk)

Foto 4. Seltsist leiab sõpru terveks eluks (foto: Pillerin Pauksoni erakogu)


VARIA

Foto 1. Moskiito Phlebotomus papatasi(https://en.wikipedia.org/wiki/Phlebotomus#media/File:Plebotomus_sp_01.jpg)

Oskussõnavara loomaarstile

Toivo Järvis

EMÜ VLI veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakond

Igasuguse kahtluseta peab haritlane ema-keelt valdama. Vastasel korral leiab aset nii isiku kui ka keele vaesumine. Haritlaste õpetajate ja ülikooli ülesanne selles osas on eesti oskuskeele arendamine vajalikku sõnavara pidevalt korrastades ja luues. Seda eriti praegustes ingliskeelse sõna-vara pealetungi ja kriitikata kasutuselevõtu tingimustes.

Ühe eksitava näitena olen ravimite ka- sutusjuhendites kohanud mõistet „liiva- kärbes“. See on ilmselt saadud ühe kahjurputuka ingliskeelset levinud mõistet sandfly eestindades, sisu üle juurdlema-ta. Tegelikult ei ole liivakärbest olemas. Tegemist on hoopis moskiitoga perekon-nast Phlebotomus, kes on Leishmania prk ainuraksete parasiitide siirutaja ning see-ga oluline koerte ja inimeste leišmanioosi tekkes (foto 1). Sandfly viitab vaid tema lii-vakarva välimusele. Lisaks lausa valedele mõistetele leiab vastuolulisi ja kindla süs-teemita loodud oskussõnu ka senises ees-tikeelses erialaterminoloogias.

Eespooltoodut arvestades said käsile võetud veterinaarparasitoloogia terminid. Valminud on kolm terminikogu, mida all-järgnevalt lühidalt tutvustan.1. Veterinaarparasitoloogia terminid (2014)

Seniste terminisõnastike (Jüri Parre „Veterinaarparasitoloogia terminid“, 1984; Toivo Järvis „Veterinaarparasitoloogia I“, 2011) edasiarendamisega on koostatud uus täiendatud ja ajakohastatud termini-kogu. See sisaldab kõiki olulisi parasito-loogia termineid, mille tundmine on va-jalik eelkõige õppejõududele-teadlastele ja üliõpilastele meditsiinilistel ja bioloo-gilistel erialadel. Terminid on rühmitatud parasitoloogia põhimõistete, parasiitide

morfoloogia ja arenemistsüklite ning invasioonihaiguste diagnostika osadeks, samas esitatud ka üldises tähestikulises järjekorras. Igale oskussõnale järgneb selle kreeka- või ladinakeelne selgitus ja lühi-määrang. Loetelus on kokku 556 nimetust.2. Loomaparasiitide nimetuste alane ter-

minisõnastik (2015)Tegemist on esmakordse andmebaasi-

ga, milles on kokku 309 ladinakeelset ni-metust. See sisaldab nimetuste tähendu-se eestikeelse selgituse ja eestikeelse vas-te (kui on olemas). Lisaks huvipakkuva-le ja harivale teabele on haigusetekitajate nimetuste selgitus üheks eelduseks eesti-keelse vaste leidmisel.3. Loomaparasiitide ladinakeelsetele pe-

rekonnanimetustele vastav eestipärane terminisõnastik (2016)Olemasolevas meditsiinilises ja bioloo-

gilises erialakirjanduses on loomade inva-sioonihaiguste tekitajaid (tuletatuna ladi-nakeelsest perekonnanimetusest) nimeta-tud erinevalt. Nii võib leida keeritsusside vastena trihhinellad, trihhinellid kui ka ikka veel trihhiinid; neospoorad ja neospoorid, mesotsestoidesed ja mesotsestoidid. Ba-lantidium on balantiid, aga Plasmodium’i vasteks on plasmoodium jne. Sellest tu-lenevalt on vigane (korrastamata) ka po-pulaarteaduslik ja suhtluskeel. Väga sage-li eestipärane nimetus aga puudub ja hai-guse käsitlemisel püütakse läbi ajada vaid haigusetekitaja ladinakeelse nimetusega.

Selle eestikeelse uue terminisõnasti-ku koostamisel oli tarvis kõigepealt kok-ku panna loomaparasiitide ladinakeelsete perekonnanimetuste loetelu. Seejärel tuli välja töötada eestipäraste nimetuste and-mise reeglistik. Alles siis sai alustada ni-metuste eestindamisega.

Nüüdseks on sõnastik (kokku 173 nime-tust) valminud. Siinkohal tänan siiralt aktiiv-se osalemise ja heade nõuannete eest Enn Ernitsat, Anu Hindikainenit ja Ülle Sihver-it ning toetuse eest Eesti Keele Instituuti.

Kõik kolm terminisõnastikku on avali-kustatud TERMEKI andmebaasis ja EMÜ VLI kodulehel õppematerjalide osas. Eel-dan nende kasutamist nii õppe-, teadus-, kui ka aimekirjanduses ja omavahelises suhtluses. Ikka ilusa ja õige eesti keele hü-vanguks!


IN MEMORIAM

ILLA MILLER06.03.1935–25.02.2017

Üks elutee on lõpule jõudnud. 82. elu-aastal lahkus meie hulgast kauaaegne kolleeg Illa Miller.

Illa Miller (neiuna Kauge) sündis 6. märtsil 1935. aastal Viljandis. 1953. aastal lõpetas ta Viljandi I Keskkoo-li. Spordilembesena sooritas ta sisse-astumiseksamid Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonda, aga vastu-võetuks ei osutunud.

Oma tudengielu alustas Illa Miller järgmisel aastal hoopis EPA veterinaa-riateaduskonnas, mille lõpetas 1959. aastal. Samal aastal ta abiellus, ka abi-kaasa oli loomaarst.

Ülikooli lõpetamise järgselt töötas Illa Rakvere rajooni Vao sovhoosis, es-malt veterinaarsanitarina, hiljem pea-veterinaararstina. Järgnes veterinaar-velskri ametikoht Väike-Maarja rajooni veterinaarravilas, seejärel (alates 1963) Tartu Kolhoosi- ja Sovhoositootmise Valitsuse Vabariiklikus Veterinaarpo-likliinikus veterinaararst-günekoloogi kohusetäitjana.

1961. aastal sündis perre tütar Anari.I. Milleri esimene töökoht EPA-s oli

zootehnikateaduskonna põllumajan-dusloomade aretuse kateedris, kus ta töötas lepinguliste tööde laborandina ja zootehnikuna kuus aastat. Järgnes tööaeg (1970–1992) laborandi ja va-nemlaborandina EPA liha-piimatehno-loogia ja mikrobioloogia, patoloogilise anatoomia, parasitoloogia ja loomater-vishoiu ning sise- ja nakkushaiguste kateedris.

1970. aastal alustas I. Miller dotsent E. Peebseni juhendamisel trihhinelloo-siuuringuid.

Aastatel 1977–1981 õpetas Illa üli-õpilastele lindude haigusi, 1976–2000 juhendas laboratoorseid töid parasito-loogias. Trihhinelloosiuuringud aga katkesid ja 1982. aastal alustas I. Mil-ler veiste lihaseoslastõve uuringuid. Teemal „Veiste sarkotsüstioos Ees-tis“ kaitses I. Miller veterinaarmagist-ri väitekirja 1992. aastal. Sama aasta sügisel asus I. Miller tööle parasito-loogia õppetooli assistendina, hiljem

(1995–2000) töötas lektori ametikohal, seejärel lepinguliste tööde teadurina (2000–2006). Aastatel 1994–2000 õpe-tas I. Miller üliõpilastele ka teadustöö aluseid. Visalt jätkas I. Miller kord kat-kenud trihhinelloosiuuringuid.

Tema pingutust kroonis loomaarsti-teaduse doktorikraadi kaitsmine 7. no-vembril 2003. aastal teemal „Trihhinel-loos Eestis: epidemioloogia, diagnoo-simine ja tõrje“. Doktoriväitekirjas esi-tas ja üldistas I. Miller pikaaegse uuri-mistöö tulemused keeritsusstõve levi-kust ulukipopulatsioonides, haiguse-tekitajate liigilisest kuuluvusest ja ini-meste haigestumise põhjustest ning haiguskulust. Ta käsitles ka sünant-roopsete ja koduloomade tabandu-mist, keeritsussi ülekandumisteid jm.

Töö lõpuosas on sõnastatud trihhi-nelloosi vältimise meetmed.

Oma kauakestnud (1964–2006) abi-õppe-, teaduslikku ja õppetööd EMÜ-s (EPA-s, EPMÜ-s) tegi Illa Miller alati väga kohusetundlikult.

Ta tegeles aktiivselt ka naisvõim-lemise ja käsitööga, laulis naiskooris „Cantare“ ning hoolitses armastusega tütrepoegade eest.

Täname panuse eest veterinaarpa-rasitoloogia arengusse, hea kolleeg!

Puhka rahus!Toivo Järvis

Eesti Loomaarstide ÜhingKreutzwaldi 6251014 Tartu

Reg. nr. 80077287

GSM: 5011882Sekretär: 5520767e-post: [email protected]

PresidentPriit Koppel

PangaarveEE382200001120072962Swedbank

PeatoimetajaKerli Mõtus

ToimetusMadis Aidnik (auliige),

Andres Aland, Hertta Pirkkalainen, Mati Roasto, Valentina Tiškina

Kontakt [email protected]

htpp://ringvaade.vet.ee/

Esikaanel“Kõht kinni? Abi saab loomaarstilt”

Pildi autor: Maie Vikerpuur

TrükkVaba Maa, Laki 26, Tallinn

ISSN 1024-2600

Documents

Eesti Loomaarstlik Ringvaade · Kala ja kalatoodetega seonduvad mikrobioloogilised ohud ..... 23 VARIA Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Selts (EVÜS) ..... 30 Oskussõnavara