looming2n ainult kaks usku: tuleviku- ja minevikuusk. Praegused eurooplased juhinduvad valdavalt tulevikuusust. Äraseletatult tähendab see, et nad ei ole väga veendunud inimüleste jõudude olemasolus. Inimmõistus on ikka too ülim, loota millelegi muule pole alust. Ja peaksid mõned asjad praegu inimmõistusele kättesaamatud olema, siis edaspidi ehk, nõnda loodame, saadakse üle ka nendest kitsaskohtadest. Just selles seisneb tulevikuusu olemus: inimmõistus on kõige väekam juba praegu ja muutub edaspidi veelgi võimsamaks.
Islami maailmas sellist tõekspidamist lihtsalt eiratakse; muslimi meelest ei saa inimülese jõu olemasolus üldse kahelda ja kogu tema maailmapilt rajaneb ümberlükkamatul põhitõel: seitsmendal sajandil tegi Jumal oma tahtmised inimestele kõige põhjalikumalt teatavaks ja tollaseist ilmutusist tuleb lähtuda kogu maise elu korraldamisel. On endastmõistetav, et inimene, kelle meelest vaimuvalguse ainuallikas asub kauges möödanikus, võtab tulevikuusku hoolimatu üleolekuga. Ta ju ei taipa, kuidas oleks võimalik tõsimeeli tulevikule loota, kui Jumal võib selle iga hetk olematuks muuta.
Eurooplase kõrvus on seda laadi tõekspidamistel arhailine kõla; kõik- sugu kosmiliste katastroofide vastu pole tal ju midagi, aga jääb arusaama- tuks, mispärast peaks neid tingimata seostama jumalamõistega. Viisteist ristiusu sajandit ja viis aastasada ilmalikku postkristlust on ometi õpetanud, et tõeliseks tuleb pidada üksnes nähtavat siinpoolsust. Post- kristlane, kellel teadusliku ateismi kursus ammugi läbi tehtud, mõistab suurepäraselt, mida pidas silmas Salman Rushdie, kui ta võttis kuulu- tada, et Ameerikas polevat mingeid väljavaateid ainult end selgelt mää- ratlenud ateistil; kõigil ülejäänuil, keda traditsioon arvab tagakiusatute hulka, olevat need olemas. Aga mõtelgem korraks, mida peaks see ateistina määratlemine tegelikult tähendama? Kas poleks ootuspärane, et inimene, kes on end selgelt määratlenud ateistina, elabki oma määratluse kohaselt? Kuid milleks üldse rääkida eluviisist ja tõekspidamiste kinnitamisest tegudega, kui erandite hulka kuuluvad isegi need, kes on vaevunud selgitama ateismimõiste tähendust? Max Stirner näiteks kuulus nende hulka; ta tegi selgeks, et inimülesuse puududes muutub iga MINA kõrgei- maks ja ülimaks, kuna teised minad, kaasa arvatud minade kogusumma, ei saa minu MINAST kuidagi ülemad olla. Sellest omakorda johtub, et igal minal on õigus teha kõike, mida ta iganes tahab.
Niipalju Stirneri õpetusest, milles kõnealused elementaartõed saavad igati rahuldava esituse. Aga see ei tähenda, et autoril olnuks mõttes
ILMAR VENE
toetada oma filosoofia kehtivust ka mõne nimetamisväärse teoga; ateismi kuulutades võis Stirneri hääl mõnikord isegi kähedaks muutuda, kuid eraelus juhindus kuulutaja alati jumaliku päritoluga käskudest. Sellele vastavaks kujunes ka retseptsioon: Stirner arvati tasakaalutute literaatide hulka, kes püüavad odavate vahenditega endale tähelepanu tõmmata, ja sellega tunnustus piirduski.
Neist asjust poleks üldse tarvis rääkida, kui me inimest endiselt — kooskõlas kristlikul ajastul valitsenud traditsiooniga — ei peaks ennekõike vaimseks olevuseks; ja seejuures pole kõne all mitte niivõrd loodustea- duslikkus, kuivõrd sõnades väljendatav vaimsus. Mihhail Bahtin on arvanud: kui muudame inimese uurimise objektiks, siis ta pöördub meie poole seljaga. Selle ilmeka kujundi varal tahetakse öelda, et loodustea- duste toel saab küll inimesest mõndagi teada, kuid jõuda kõige tähtsamani sel teel ei õnnestu; tutvustada oma vaimset olemust saab ainult inimene ise. Iseäranis paljuütlevaks kujuneb enesetutvustus siis, kui inimene iseloomustab oma vahekorda endast suuremate vaimsete üksustega, näiteks inimkonna ajaloo või Jumalaga. Ülihästi on see teada olnud ka varasematel aegadel; veel uusaja algussajandeil oli inimene, kes söandas avalikult kuulutada oma ateismi, otsemaid lindprii. Ja vähemasti loogika näis säärast suhtumist õigustavat; eks me ole eespool juba näidanud, et jumalike käsusõnade mittetunnistajal on õigus teha, mida ta iganes tahab. Sellest uusaja algussajandeil ka juhinduti: Jumala olemasolu eitamine tähendas, et eitaja peab endale kõike lubatuks; säärane isik hakkab korda saatma kõikvõimalikke kuritegusid ja seepärast on teiste inimeste kohus nendest ette jõuda.
Õnneks teame praegu, et sõnalised kuulutamised ei tarvitse kattuda tõelusega. Niisama teadlikud oleme sellest, kui ettevaatlik tuleb olla inimeste vastandamisega; ka kõnealusel juhul, tulevikuusu vastanda- misel minevikuusule, peaksime möönma, et mingil määral iseloomus- tavad meid mõlemad. Isegi puhkudel, kui tulevikuusk väljendub nii-öelda pimestava selgusega, poleks õige hinnata tulevikuusulisi üheülbaliselt. Eks sõltu paljugi sellest, kuidas tulevikku jumalikustatakse ja missugusel määral minevikku halvustatakse. Lenin näiteks oli agressiivselt tuleviku- usklik; endastmõistetavus, millega ta nägi oma vihas õigustust kõigile tegudele, mõjub peaaegu irratsionaalselt. Häda kõigile, kes minevikku mingilgi määral õigustada püüavad! Kirikuvarade konfiskeerimisele püütakse vastu seista ja kohemaid annab Lenin oma „rangelt salajase” juhise, mille kohaselt „mustasajalise vaimulikkonna” vastupanu tulevat maha suruda „säärase julmusega, et nad ei unustaks seda mitme aasta- kümne vältel”. Gorki juhib tähelepanu purustamise mõttetusele ja otse- kohe vastab Lenin retoorilise küsimusega: kas tal pole häbi halada mõne potikillu pärast, kui tegemist on ühiskonna rajamisega, kus hakatakse looma väärtusi, millega varasematel aegadel loodu pole võrreldav? Selline on viimseni võimendunud tulevikuusk. Keskajal oli küll teada, et Jumal saab aidata, kuid küsimus tema aitamisvalmidusest jäi lahtiseks; tule-
I L M A R V E N E
[ 5 5 7 ]
vikujumalus seevastu ilmub inimeste loova töö tulemusena ja seepärast oleks kahtlemine tema erakordses suutlikkuses lihtsalt absurdne. Ometi ei kuku tulevane õnn niisama sülle; selle saab kätte võidelda ainult kõige resoluutsemaid vahendeid kasutades ja seepärast nähakse leppimisele manitsejates surmavaenlasi. Või nagu kuulutab Bertolt Brechti „Tapa- majade Johanna”: säärast, kes ütleb, et on olemas nähtamatu jumal, kes nähtamatuna suutvat siiski aidata — säärast tuleb taguda peadpidi vastu tänavasillutist, kuni ta on kärvanud.
Ei oleks mitte ainult ülekohtune, vaid ka rumal, kui me tulevikuusu- listes vaimuinimestes hakkaksime nägema mingi suure Kurjuse käsilasi. Brechti suuruses pole kahtlust kellelgi; sellega, et ta endale mõnikord vaimseid teravusi lubas, pole veel öeldud, et noid teravusi tuleks pidada kõige tähtsamaks. Palju kohasem oleks avardada küsimus üldisemaks: millega seletada Brechti eluaegset klassiteadlikkuse ülistamist? Peapõh- jus ilmneb juba nendingus, mis esitatakse luuletaja ühes tagasivaates: kui olin suuremaks kasvanud, siis inimesed, kelle klassi ma kuulusin, ei meeldinud mulle enam. Siit saigi alguse Brechti eluaegne tulevikuusk. Ta pärines perekonnast, kus raha oli nii palju, et seda sai vaadata ainult jälestusega. Paraku iseloomustas selline suhtumine ainult tulevast luuletajat; perekonna ülejäänud liikmed olid nii raha kui ka oma seisun- diga väga rahul ning nende meelest pidi ühiskondlik kord, mis aegade algusest peale oli valitsenud, püsima igavesti.
Bertolt Brecht nii ei arvanud; tema meelest senine ühiskonnakorraldus ei kõlvanud ja nii jäi vaid loota, et edaspidi tuleb selle asemele midagi paremat. Peatselt sai luuletaja ka võimaluse veenduda, et sellist lootust hellitati juba üheksateistkümnendal sajandil: Karl Marx selgitas kogu elu, et eraomanduslik ühiskond, mis on inimese loomastanud, ei tohi mingil juhul kesta igavesti. „Lööb kapitalistliku eraomandi tund. Ekspropriee- rijad eksproprieeritakse.”
Marx oli (Erich Frommi tabava formuleeringu järgi) „radikaalhuma- nist”; tema veendumust mööda oli varasemate aegade kujutlus, milles inimest esitati piiratud ja pahatahtlusele kalduva olendina, lootusetult väär. Iga radikaalhumanist on ennekõike inimsuse religiooni jäägitu kummardaja; sest millel muul saaks tulevikuusk rajaneda kui mitte inimese jumalustamisel? Siin on õige koht rääkida selgeks, mille poolest erineb inimsuse religioon varasemaist usundeist. Varasemad usundid möönavad inimese jumalikku päritolu, kuid selle erakordsuse toonita- misega ollakse vaoshoitud: jumalikku sädet kujutletakse väga nõrgu- kesena ja sellest järgneb ootuspäraselt, et inimelu peasiht seisneb kaduv- väikese tulukese lakkamatus õhutamises. Ilmalikustumine algab sellest, et mainitud peasiht taandub üha rohkem tagaplaanile: inimülesuse osatähtsus kahaneb väiksemaks ja kujutlusele inimsuutlikkuse erakord- susest saab see tulla ainult kasuks. Dostojevski on koguni imestanud: kuidas saaks inimene, kes Jumalat eitab, eitades mitte tunda, et ta ise on jumal? Missuguse teravusega säärane tunne ilmneb, jäägu igaühe era-
A I N U L T K A K S
[ 5 5 8 ]
Niisiis seisneb inimsuse religiooni põhiline eripära inimseisundi ülendamises; juba kaheksateistkümnenda sajandi lõpul kõlas inimene nii uhkelt, et ilmusid inimõigused kui sellised. Vanamoeline jumalamõiste oli tolleks ajaks juba lootusetult põlu all, tunnistati veel ainult Ülimat Olendit. Aga need sünonüümsed teisendid ei pea meid eksitama; „Loo- dust” hakkas jumalamõistele eelistama juba Leonardo da Vinci, kellele kristlik Looja meenus üksnes puhkudel, kui uuringute käigus tuli olla vastamisi mõne väga eriskummalise loodusilminguga. Aga üldreeglina tegelesid uusaegsed uurijad, erinevalt oma keskaegseist eelkäijaist, selgita- tavate nähtuste, mitte imedega, ja nii muutus „Loodus” jumalamõiste asendajana üha käibivamaks. Inimeses sisalduvat jumalikkust, „jumalik- ku sädet”, hakkas märkima mõistuslikkus. Niisiis tohib nentida, et Valgustusaja Ülimal Olendil oli kaks suurte volitustega asendajat: inime- ne pidi tagasi pöörduma Looduse juurde (s. t. ta pidi tagasi saama algse täiuse, Pärispatu-eelse seisundi) ja ühtaegu tuli kogu varasem ülekohus, millega oli hakkama saanud rikutud inimloomus, tuua Mõistuse kohtu- laua ette.
Kohtumõistmine saab teoks Prantsuse revolutsiooni aastail. Üheksa- teistkümnendal sajandil muutub mõistuslikkus jumalikkuse asendajana nii üldiseks, et religioossuse varjundit enam üldse ei märgata. Lõpetust märgib Nõukogudemaa sajaprotsendiliselt mõistlik (s. t. täisjumalik) inimene; käsitlus inimhingest kui tabula rasa’st, millega oli välja tulnud juba Aristoteles ja mille vastu protestis Leibnizi nihil nisi intellectus, oli saavutanud jäägitu kehtivuse. Läänes seda mõistagi ei tunnistatud; seal käibib üldjuhisena (nagu Jaan Kaplinski on toonitanud) „mõistlik egoism”. Äraseletatult tähendab see sõnapaar: inimene on valdavalt mõistlik (s. t. jumalik), kuid „egoismi” rikkuvat toimet tuleb alati arves- tada, mistõttu jutud inimese sajaprotsendilisest mõistuslikkusest ei vasta tõele.
Aga kui suureks me toda mõistuslikkuse protsenti ka ei määraks, usk inimmõistusse, mis kujundab tuleviku hõlpsamaks ja ilusamaks, on iseloomulik meile kõigile. Ja just sellises kujutluses väljendub inimsuse religioon koondkujul. Neil puhkudel aga, kui inimene kogu hingest elab kaunile tulevikule, ühtaegu jälestades ülekohtust minevikku, tohime rääkida tulevikuusust. Lenini äärmuslikkust oleme juba maininud; peatume nüüd põgusalt mõnel näitel, kus tulevikuusk avaldub vaos- hoitumalt. Majakovski, kes oli valmis ohverdama oma elu Lenini ühe hingetõmbe eest, võiks tulla esimesena. Mispärast kargas luuletaja Talvepalees pidulikult kaetud lauale, mille taga kuulsad ja tähtsad isandad pidasid oma rituaalset söömaaega? Sellepärast, et ta jälestas neid.
I L M A R V E N E
[ 5 5 9 ]
Kõik nood kikilipsudega isikud olid küll üldiselt tunnustatud kultuuri- tegelased, kuid toetasid sellegipoolest pursuilikku elukorraldust ja nii jäi vaid üle neid jälestada. Sest Majakovski, futurist par excellence, elas ainult tulevikule; kõigele varasemale oli luuletaja pannud pitseri: NIHIL. Leidus ju sääraseid, keda tema suurejoonelised kujutlused ei joovastanud ja kes parema meelega oleksid kogenud futuristliku ragina lõppemist; sääraste näol oli tegemist kaabakatega, ja ajuti tundus luuletajale, et poleks paha, kui neil „kael kahekorra keerata”.
Selline oli revolutsiooni ja Lenini lauliku meelsus; võime veenduda, et see ei erinenud kuigivõrd Lenini enda ja muude esinduslike revolutsio- nääride üldhoiakust. Aga oleks väär, kui nende kahe näite põhjal arvak- sime, et vaatlusalune suurkahestus — vaimuinimeste jagunemine tule- viku- ja minevikuusklikeks — oleks rakendatav ainult äärmuslike vaa- dete puhul. Peab küll paika, et tulevikuusk on meis kõigis minevikuusuga läbisegi, aga sellest ei johtu, et ühe või teise ülekaal oleks täiesti eristamatu; mingi enam-vähem rahuldava kokkuvõtteni saab jõuda isegi proble- maatilistel juhtudel. Võtame näiteks Boriss Pasternaki, kelle töölaual võis mõnikord olla Majakovski portree. Mispärast ei saanud Pasternakist emigranti? Oli ju see tema isa meelest ainus inimväärne võimalus. Ilmselt tundus pojale, et tema koht on tuleviku teadlike ehitajate hulgas. Palju- ütlevalt kõlab juba suure revolutsiooni aastal valminud raamatu pealkiri:
teenib revolutsiooni, sellal kui Pasternak ülistab ELU, millel teadagi on mõtet ainult tulevikulisena. Majakovski lööksõnaks on „futurism”, Pas- ternak rakendab kujundite „imaþinistlikku” tulevärki. Peale selle eristab teda revolutsiooni suurlaulikust agressiivsuse puudumine; Pasternak rahuldub sellega, et ta usub inimvaimu jumalikkust. See usk ei jätnud teda maha ka kõige süngematel silmapilkudel. Ilja Ehrenburg on oma mälestustes edastanud kõneka stseeni: nõukogude suurvaimud, olles tänaval juhtumisi kohtunud, võtavad vaadelda kolmekümnendate aas- tate lõpul valitsenud repressiivsust ja vestluse käigus poetab Pasternak: „Kui Stalin seda kõike teaks…” Kõigepealt meenub sel puhul usk heasse tsaari ja nii võib luuletaja õhatus mõjuda algelise vaimsuse väljendusena, kuid see petlik mulje peaks taanduma tagaplaanile, kui oleme mõistnud, et ennekõike tuleb mõlemal kõnealusel juhul ilmsiks usk inimvaimu loomupärasesse õiglusse. Stalin ja tsaar representeerivad inimvaimu kui sellist ja seepärast on mõte nende võimalikust ebaõiglusest juba ette välistatud. Ülekohtuselt saavad toimida ainult nendele alluvad amet- nikud, kes juhinduvad isiklikest huvidest ja kellel on vaid kaudne kokku- puude õigluse kui sellisega.
Teatavasti hakkas Pasternak hiljem tundma teistmoodi. Ja väärib märkimist, et sellega kaasnes ka väljendusviisi teisenemine: mida rohkem arenes luuletaja minevikuusu suunas, seda lihtsamaks ja selgemaks muutus tema keelekasutus. Kuid rääkida mingist olemuslikust muutusest
A I N U L T K A K S
„Ñåñòðà ìîÿ æèçíü”(„Elu, mu õde”). Vahe on ainult selles, et Majakovski
[ 5 6 0 ]
oleks liialdus; luuletaja hakkas teistsuguse pilguga nägema sotsiaalset revolutsiooni, kuid jäi humanistlikule idealismile truuks elu lõpuni.
Enne kui rääkida Johannes Semperi tulevikuusust, peatugem põgusalt tema suurel õpetajal, kelle loomingut ta käsitleb raamatus „André Gide’i teoste stiili struktuur”. On see juhus, et üks Gide’i teoseid kannab pealkirja „Maised toidud” (Les nourritures terrestres)? Pigem võiks antud juhul näha prantsuse vastet Pasternaki pealkirjale „Elu, mu õde”. Vaimusugulus avaldus nii selgelt, et juba 1935. aastal anti Gide’i teosed Nõukogude Liidus välja neljaköitelise koguna (esimene „väliskirjaniku” teostekogu!), mille juhatas sisse autori pöördumine nõukogude lugeja poole. Tuli ju mõtelda sellelegi, et tegemist on lugejatega, kelle elus kapitalistliku ühiskonna hirmutistel pole endisaegset tähendust. Ja seepärast kartis kirjanik, et tema probleemistikku võidakse mitte mõista. Ometi pole välistatud, lisas ta lootusrikkalt, et te minu raamatuid lugedes hakkate tundma, kui väga ma olen alati uskunud inimesesse, kui väga olen eneses kandnud veendumust, et ta suudab saavutada palju rohkem sellest, mis ta on seni saavutanud. Minu veendumust mööda asub inimene alles oma arengutee alguses, nii-öelda mäe jalamil; parema ühiskonnakorralduse soodsates oludes avanevad ta pilgule perspektiivid, millest ta pole osanud isegi unistada.
Need lootused päädivad otsustava tõdemusega: küsimusele, mis mind alati on piinanud ja mille tõstatajaks pole mina üksinda, küsimusele: „Mida inimene suudab?” — on Nõukogude Liit juba andnud võiduka vastuse. Ja selle eest me oleme talle tänulikud.
Kahtlemata kuuluvad need eneseväljendused kõige ehedamate hulka, mida kirjanik eales on talletanud, olgu pealegi, et ehedusest tohib Gide’i puhul rääkida kõigest tingimisi; eks ole tema sõber Roger Martin du Gard (kellele Semper on pühendanud omaette essee) ühele oma korrespon- dendile kirjutanud: „Loobuge ometi püüdest mõista, kes on Gide tegeli- kult! Seda ei tea maailmas mitte keegi ja Gide ise teab seda kõige vähem.” Aga see ei tähenda, et Gide’i eluaegne mõttetöö oleks rajanenud eimillelgi. Tal tuli küll juba järgmisel, s. t. 1936. aastal, kui teda mööda Nõukogude Liitu ringi sõidutati, jõuda äratundmisele, et tundmuste pateetilise väljendamisega peaks olema vaoshoitum, ja seda võttis ta oma hilisemas tegevuses kindlasti arvesse, kuid tal polnud mõtteski hakata nende korrektiivide mõjul minevikuusklikuks. Teatakse rääkida naljalugu: päev pärast kirjaniku surma olevat üks tema sõpru saanud lahkunult kirja, milles muule lisaks keelitati: „Hoiatage Mauriaci, Jumalat ei ole!” Veider mõelda, et üks kaheksakümne ühe aastane vaimusuurus võis enne surma hoolida seda laadi meelelahutustest, aga samas ei saa jätta möönmata, et lugu mõjub väga gide’ilikult. Mõlemad olid võrdselt usklikud: samavõrd, nagu Mauriac ei kujutlenud oma elu Jumalata, oli Gide veendunud inim- ülesuse olematuses. Sellest siis ka lahknevused nende elukäigus ja mõt- lemises: see, mis pani Gide’i kolmekümnendail aastail Nõukogude Liidus pettuma, oli Mauriaci silmis endastmõistetavus. Meenutagem kas või
I L M A R V E N E
[ 5 6 1 ]
tema viimase romaani süþeed: alaealine tüdruk läheb tülli oma isa-emaga ja põgeneb metsa, kus karistuspaigast ärakaranu ta vägistab ja seejärel tapab. Nii mõõdukalt tunnistatakse kristlikus maailmapildis inimese jumalikkust.
Kätte on jõudnud aeg ütelda otsesõnu välja, et kõigi eelnenud lausete peasiht seisneb meie vaidluskire ohjeldamises; me oleme ju alailma tavatsenud selgitada, kas Johannes Vares-Barbarust tuleks pidada sa- longikommunistiks või salakommunistiks, või rumalaks inimeseks, või millekski veel halvemaks? Kohaseim vastus oleks: Vares-Barbarus oli selgepiiriliselt tulevikuusklik inimene. See tähendab: väga sageli on tuleviku- ja minevikuusk inimese vaimuelus nii läbisegi, et ühe otsustav esiletõstmine sünnitab küsitavusi, kuid Vares-Barbaruse puhul seda laadi raskust ei kerki; peaaegu kõik, mida temaga seoses kuulda saame, kõneleb aina tulevikuusust. Veenva tõendina kõlab juba tema luuletuse „Lenin” avarida: „Võin ikka hardumuses mainida üht nime…” Vares- Barbarus nimetas Lenini nime hardumusega, nagu Paul Éluard luuletas heldinult Stalini armastavast ajust. Mõlemad ju teadsid, et nad luuletavad elulähedase üldhoiakuga riigimeestest, ja seda õigustatum tundus terav- datud lürismi kasutamine luulelise tõesuse ja — mis kõige tähtsam — luuletajate maailmanägemise seisukohalt. Kogu nende maailmanägemist varjundas usk inimesesse. Seda tuleks meeles pidada, kui keegi on jälle kord osutanud, et kolmekümnendail aastail oldi Euroopas Nõukogude Liidus valitsevast tegelikkusest üsna teadlikud. Mis tähtsust on teadlik- kusel, kui teadmise puhul määrab meie meeldimus kõik? Hispaania vabariiklased saatsid Stalinile (tunnustatud veinitundjale) oma parimat veini ja surid hiljem, tema nimi huulil; armastuse substantsist koosneva ajuni, Éluard’i kauniskujundini, pole sellest kukesammugi. Oma raama- tukeses „Tagasipöördumine Nõukogude Liidust” tõi Gide õige pehmes sõnastuses esile, et tema meelest nõukogude rahvas ei tunne end vabana, kuid ometi reageerisid lugejad sellele üldise nördimusega; Lion Feucht- wanger sõitis otsekohe Moskvasse, et kõlvatut laimu oma raamatuga kuidagimoodi tasakaalustada. Missugusena peaksime kujutlema tollast reaktsiooni, kui Gide’il olnuks võimalik kajastada mõnes oma lauses mitte ainult üldmuljet, vaid ka kolmekümnendate aastate tegelikkust? Iga tollane enesest lugupidav inimene teadis, et see, mida ajalehtedes kirjutati Stalini reþiimist, oli pundunud pursuide rahaga ette kinni makstud. Nõukogudemaal, nagu kõikjal mujalgi, võis esineda ebaõigluse avaldusi, kuid üldkujutluse määras kolmekümnendail aastail tõsiasi: Stalinis, suure rahva juhis, kehastus tulevikuühiskonna (jumalik) inimsus, ja juba see tagas, et kõik nõukogude ühiskonnas esinenud ebaõiglused pidid olema juhuslikku ja ajutist laadi. Johannes Vares-Barbarus, nagu muudki tollased pahempoolselt meelestatud vaimuinimesed, ei saanud uskuda, et lookesi, millega Nõukogude Liitu mõnikord ajalehtedes laimati, tuleks võtta tõsiselt.
Aastaid hiljem, nagu teada, tuli tal oma jaatusliku varjundiga tund-
A I N U L T K A K S
[ 5 6 2 ]
mustes pettuda. Aga vististi poleks õige, kui me seda pettumust kujut- leksime usu muutumisena. Usk on religioossetel inimestel alati õige; kui täiust miski varjutab, siis on tegemist inimeste puudulikkusega. Me ei tea muidugi, mida pidi Barbarus tundma oma elu viimastel tundidel, aga selle eest teame õige hästi, mida tundis hiljem Johannes Semper. On võimatu, et Semperil polnud teada, kuidas lõppes tema koolivenna elu, ja veelgi paremini teadis ta, et sellest lõpust pole tal õigust iitsatadagi, kuid miskipärast ei tundunudki see kitsendus erilise hädana. Keelud ja piiran- gud seostusid luuletaja kujutluses ikka kaugema minevikuga. „Kui tiivu- tult me elu ükskord kulges! / Ja kuhu? Mitte kuhugi! / Üht sõnakest, mis tundus veidi julgem, / ei tohtind võtta suhugi.” Ammustel aegadel võisid keelud kehtida, mitte tulevikus. „Kui tore on elada ajal, / kus aju oma katsesarvi / jumalakartmatult ajab / taevasse majja…” See luuletus („On liigutavalt tore”), milles ainiti täidetakse „tuleviku mesipuu” kärgi, vääriks tsiteerimist tervenisti, kuid siinkohal piisab väärtustavast üld- hinnangust: kui peaks kunagi tekkima mõte luua tulevikuusuliste ini- meste auks oratoorium, siis paremat teksti ei leiduks.
Seniks aga rahuldugem teadmisega tulevikuusu tõesusest. Ja nagu eespool juba osutatud — mõistel ei tarvitse puududa ka praktilisemat laadi väärtus. Inimese olemust pole ju esialgu veel võimalik selgitada elektrooniliste vahenditega ja seepärast tuleb toetuda sõnalistele mõtte- käikudele. Viimased kujunevad seda sisukamaks, mida rohkem peetakse meeles, et sõnaline tuletamine seisneb ennekõike ahtamate mõtteühikute kõrvutavas kooskõlastamises hõlmavamate mõtteüksustega: väikest võrreldakse suurega, et niimoodi tema „olemuseni” jõuda. Õigluse jurii- diline tagamine näiteks algab sellest, et konkreetsele seaduserikkumisele leitakse kohasem üldnimi („huligaansus”, „ühiskondliku omandi riisu- mine” jne.); kvalifitseeritakse ju koodeksis, mis peab hõlmama kõiki konkreetseid juhtumeid, väärtegusid ainult üldistavas vormis. Paraku pole sõnalised mõisted ühetähenduslikud; suvast ja vajadusest olenevalt saab sõnalise tähendusvälja piiridesse suruda üsna erinevaid asju, ja seepärast käibib õiguspraktika väärtustamisel ka pejoratiivne „para- grahviväänaja”.
Nagu tegusid, nii kvalifitseeritakse ka nende kordasaatjaid: kvalifitsee- rimine algab sellest, et konkreetne inimene paigutatakse mõne hõlma- vama üldnime („kurjategija”, „pühak”, „romantik”, „kommunist” vms.) alla. Seejuures võivad käiku minna ka üldtähised, mille tähendus on nii ebamäärane, et oleks parem neid üldse mitte tarvitada. Mõiste „ateist” näiteks kuulub sääraste hulka; juba Immanuel Kant näitas, et sellel pole mingit tähendust. Paraku on meie vajadused sedavõrd mitmekesised, et oleme sunnitud kasutama ka noid tähendusetuid mõisteid. Leidub isegi raamatuid, milles tõsimeeli kaalutakse küsimust, kas Hegel oli ateist või mitte.
Niisiis on väga oluline, et üldmõiste, millega me ahtamat mõtteüksust võrdlevalt kõrvutame, oleks meile võimalikult paremini tuntud. Käes-
I L M A R V E N E
[ 5 6 3 ]
oleval juhul (Barbaruse võimaliku „salakommunismi” selgitamisel) tähendab see, et me peaksime kommunismimõiste tähendusest huvituma lähemalt; kui soostume seda tegema, siis selguks peagi, et „kommunismi” näol on tegemist tulevikuusu („futurismi”) ühe sünonüümiga. Ent kui me mõistame „kommunismi” vaid millegi väga-väga halvana, siis küsimus „kas Barbarus polnud viimati salakommunist?” ei anna meile mitte midagi.
Paraku ei kao küsitavused ka siis, kui „kommunismi” all mõista „tulevikuusku”; viimatimainitu kõlab kindlasti eestipärasemalt, aga see ei tähenda, et tuttavamas kõlas sisalduks mõisteline sisu; mida hakkab „tulevikuusk” meie mõtlemises tähendama, saab oleneda ainult meist endist. Teisisõnu: „tulevikuusu” tähendus muutub seda piirdelisemaks, mida paremini tuntakse uusaja (loomulikult euroopaliku uusaja, kuna „uusaja” mõistel on täisväärtuslik tähendus ainult euroopalikus konteks- tis) kultuurilugu selle üldisimas, s. t. vaimuloolises mõttes. Uusaegsus omakorda omandab reljeefsuse alles varasemate ajastute taustal; niisiis muutub „tulevikuusu” tähendus seda adutavamaks, mida paremini tun- takse kogu eelnenud minevikku. Loomulikult saab kõnealune tundmine olla ainult väga puudulik ja üldjooneline, kuid õnneks piisab sellestki. Sajand-sajandilt on jälgitav, kuidas kristlusejärgne ilmalikustumine järjest võimendub. Juba viieteistkümnendal sajandil hakkab Nicolaus Cusast, kardinal, vanamoelisele jumalamõistele filosoofilisi sünonüüme eelistama ja Leonardo da Vincil (nagu juba mainitud) oli sageli tavaks näha nähtuste algpõhjust mitte Jumalas, vaid „Looduses”. Enne Prant- suse revolutsiooni tunnistatakse veel ainult Ülimat Olendit, ja praegu oleme niikaugel, et inimest, kes igapäevases vestluses juhtub kasutama jumalamõistet, peetakse „usklikuks”, s. t. veidrikuks. Üldhoiak mineviku suhtes peaks niisiis olema eitav; tähtsaim ei asu enam minevikus, vaid kusagil tulevikus ning me loodame selleni jõuda „teaduse ja tehnika” toel. „Tehnokraatia” kuulub tulevikuusu levinuimate tähiste hulka.
Säärased vaimsuse hiigelkogused pole paaril leheküljel kuidagi kokku- võetavad; ja selles seisneb peapõhjus, mispärast käesolevas kirjutises selgitatakse „tulevikuusu” tähendust kõigest üksikute, nii-öelda ekspres- siivsemat laadi näidete varal. Ekspressiivsusest johtuvalt võivad need näited ka tendentslikena tunduda. Seda enam oleks lõpetuseks põhjust toonitada: kõige vähem tahab siinne arutlus osutada tulevikuusuliste inimeste halvemusele. Agressiivsus, mis eespool võis ehk liiga pealetük- kivana silma hakata, kuulub juba kord futuristide loomusesse. Sest mida muud peale vihkamise saaks minevik pälvida, kui selle on valdavalt sisus- tanud sõgedus ja ebaõiglus? Ühtaegu ilmub tulevik vihkamist põhjustava mineviku taustal veelgi paljutõotavamana.
Õnneks on viha ja armastus eelkõige religioossete loomuste pärisosa. Valdava enamuse, nagu Ilmutuste raamatus vihjatakse, peaksid moodus- tama leiged.
A I N U L T K A K S
[ 5 6 4 ]
alamaid anda lastekirjandusele samaväärsed õigused ja samaväärne au, mis kuulub eesti kirjanduspildis ja -kaanonis täiskasvanute kirjandusele! Jalamaid lõpetada igasugune nihilistlik ja snobistlik ninakirtsutus lastele kirjutatu aadressil! Ülevaate tegemine 2006. aasta eesti algupärasest lastekirjandusest pakkus mulle ühe imelise lugemiselamuse teise järel. Millised vapustavalt head raamatud! Milline stiil! Milline kirjaniku- meisterlikkus! Milline lummav sõnaseadmisoskus! Milline terane maa- ilmale vaatav pilk! Teoseid, mida lugedes ma pidin mõttes — ja vahel isegi kõvahäälselt hüüatama „suurepärane!” — tüüris arvult kolmanda kümne sisse. Kui kõrvutada neid vaimusilmas täiskasvanute kirjanduse mulluste uudisteostega, ei pea need viimaste ees mitte pilku maha heitma, vaid võivad neile julgelt otsa ja paljudest lausa ülegi vaadata.
See oli eufooriline sissejuhatus, järgneb teema teoreetiline arendus. Mis on hea lastekirjandus? Vastus sellele on minu meelest väga lihtne. Hea lastekirjandus on see, mis meeldib ka täiskasvanule.
Poola kirjanik, „Pan Kleksi akadeemia” autor Jan Brzechwa, kes enda sõnul kirjutas lastele „kolmest kuni saja aastani”, on öelnud: „Laste jaoks on head ainult need teosed, mida loevad meeleldi ka täiskasvanud.” Täpsem on raske olla.
Jätkan sama mõttega mängimist. Hea lasteraamat on see, mis äratab täiskasvanud lugejas mingil moel lapse.
Ja teiselt poolt — hea lastekirjanik kirjutab oma teose nimelt nii, et see kõnetab, puudutab, haarab ka täiskasvanud lugejat. See ei tohi mõistagi olla esmane taotlus. Esimene eesmärk olgu ikka lapse lugemiselamus. Aga kui lastekirjanik kirjutab teose iseenda maailmanägemisele tuginedes ja vahetus seoses oma isiksusega, siis on sel juba a priori ka täiskasvanud lugeja kõnetamise potentsiaal. Lasteraamatust tuleb nagu sahvririiul: mida suuremaks kasvad, seda rohkematele riiulitele, s. o. tasanditele nä- gema ulatud. Head näited sellise tasandilisuse kohta on Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lood ja Aapeli „Üle linna Vinski”. Poisikesena haarad neist ainult tegevust, põnevust ja huumorit. Aga täismehena üle lugedes avastad järsku kimbu sotsiaalseid gravüüre, lõuendeid huvitavate port- reedega, olustikulisi pannoosid, miljööpastelle, esseistlikke mõttemänge ja stiilitrikke. Milline rõõm! Ja usutavasti on mõnigi riiul ikka veel nägemata. Nii on hea lastekirjandus ühtlasi iga-ea-kirjandus. Eesti lastekirjanduses on selline näiteks Henno Käo jutulooming. Aga ka Oskar Lutsu „Kevade”.
JAAK URMET
[ 5 6 5 ]
Arendan eelmise lõigu tüvimõtet teises suunas: omaenda maailma- nägemise ja isiksuse juures peab lastekirjanik püsima eelkõige sellepärast, et neist irdudes, püüdes kirjutada kuidagi „lastepäraselt” ja minnes „täiskasvanute maailmast” ära „laste maailma”, tuleb välja jama. Lastele ei ole võimalik kirjutada kuidagi „eraldi”. Küürus seljaga, nagu kõdistaks põrandal mängivat põngerjat möödaminnes kõrva tagant. Et teeme nüüd lapsele natuke ninnunännu ja plutipluti ja tema mänguautoga põrra- võrra ja siis ajame selja taas sirgu ja oleme asjaliku moega täiskasvanud edasi. Ei! Lastekirjandust tuleb teha sirge seljaga. Laps ei taha, et kirjanik hakkaks koos temaga põrandal roomama, ta tahab, et kirjanik tõstaks ta enese kõrgusele. Lastele kirjutada tahtev kirjanik jäägu iseendaks — siis sünnib sellest kasu nii väikestele kui ka suurtele. Vastupidisel juhul ei kipu sellest kasu sündima kellelegi.
Need olid n.-ö. kontseptsioonilised nõudmised. Loomulikult on nende- ga samaväärsed ka nõuded kirjaniku kutseoskustele. Hea lasteraamat — see on hästi kirjutatud raamat. Õnnestunult valitud tegelased. Lähe- daseks kirjeldatud tegevuskoht. Haarav lugu, köitev sündmustik. Hea komponeeritus. Tempokad lõigud, taktis püsivad peatükid. Õiged sõnad, lausete muusika. Huumor! Elulisus! Tarkus. Mõtte ilu. Kujundi sügavus. Sümboli üldistusjõud. Tõuge eneseületusele. Lootus paremale homsele. Suutlikkus edasist elu kujundada, sinna sädet kaasa anda. Kokkuvõttes: väärtuslik meelelahutus, millele oleks raske eelistada arvutimängu, tele- kavahtimist või õues kolamist.
1
Mullu ilmunud algupärase lastekirjanduse hulgas on palju teoseid, mis nimetatud nõudmisi rahuldavad. Aga on veel üks nõudmine, taas sama tähtis kui eespool toodud — lasteraamatu välimus, visuaalne külg. Ja siin tuleb küll kahjuks nurinat tõsta — ja mitte vähe.
Milline näeb välja hea lasteraamat? Ideaalne — ja isegi mitte ideaalne, vaid ainuõige — kujundus on niisugune, mis tõmbab last seda raamatut kätte võtma ja lugemist alustama. NB! Mitte lapsevanemat! Mitte hool- dajat! Mitte õpetajat või lasteaiakasvatajat või raamatukoguhoidjat! Mitte aasta kõige kaunimate raamatute võistluse þürii liiget! Vaid: last!
Alustame formaadist: laps peab saama raamatut mõnuga käes hoida. Eelkõige aga ei tohiks see mõjuda raamatute traditsioonilise formaadi kõrval imelikuna. Mäletan näiteks enda lapsepõlvest võõristust nii- suguste raamatute vastu. Teravalt püstises formaadis Frances H. Burnetti „Väike lord Fauntleroy” jäigi vist sellepärast lugemata. Leian, et igasu- gused veiderdused nagu 290 x 170 mm („Hääd ööd! Emade õhtujutte!”), 245 x 130 mm (Heljo Männi „Laps tahab koduks päikesekoda” ja „Karu- taadi jõulukalender” ning kogu TEA kirjastuse lastesari) peaksid jääma
L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6
[ 5 6 6 ]
täiskasvanute kinke- ja friigiraamatute tarvis. Psühholoogiliselt on selline formaat lugemisel häiriv. Praktilisest seisukohast on selliseid raamatuid ebamugav riiulisse sobitada. Esteetilisest seisukohast hinnatuna aga on teravalt püstine formaat lihtsalt kole. Õigemini: enamasti on see üleku- jundamise, s. o. kunstitamise tagajärg — ja seda ka täiskasvanute kirjan- duses.
Samuti tasuks hoolega järele mõelda enne lasteraamatule täiesti kandilise formaadi andmist („Suurtelt väikestele”, Leelo Tungla „Läti- keelne jäätis”, Ilmar Trulli „Musta kassi mumba”, Heljo Männi „Emamaa ja isajõgi”, Peeter Sauteri „Laiskade laste raamat”, Heleli Heleli „Päkapik- kude seiklused”, Mati Sooniku „Mängult ja tegelikult”, Georgi Viiese „Makrakoi juhuslikud seiklused Masoovias”). Selline formaat kipub jällegi lugemisel häirivalt mõjuma, samuti ei istu see riiulisse. Mäletan taas enda lapsepõlvest, kuidas suur ja kandiline Miloð Macoureki „Muinasjutte” — vapustavalt geniaalsed lood! — tekitas mus formaadi tõttu võõristust kuni hilise poisieani. Arvan, et täiesti kandiline raamat on ilma reservat- sioonideta õigustatud ainult väikelaste nn. närimis- ja lappamisraama- tute kujul. Suuremate laste juturaamatute puhul sõltub see asjaoludest. Siin nimetatud teostest mängib Peeter Sauteri juturaamat kujunduslikult (kaanematerjal, köide, illustratsioonid, küljendus) oma kandilisuse hästi välja ja mõjub mõnusana nii silmale kui ka sõrmedele. Aga ülejäänud ei tee seda mitte.
Edasi — köide ja paber. Köide peab lahedalt avanema. Ega tohi olla selline, mida tuleb kräginal lahti kiskuda. Või mis laguneb juba esimesel luge- misel. Ja paber peab olema sõrmedele mõnus keerata ja silmale sõbralik vaadata. Viimane tähendab seda, et läikiva paberi kasutamisel tuleks jälle hoolega järele mõelda. Üldiselt pole suurema osa mulluse lastekirjanduse köite- ja paberivalik laita. Aga kuna üksikuid ränki möödalaske siiski on, tuleb sel teemal peatuda.
Üsna halb on köide ja paber näiteks kirjastuses „Tiritamm” ilmunud Kristiina Kassi „Käru-Kaarlil”. Selle paber on nii paks ja kõva, et lehte keerates on tunne, nagu keeraks mitut korraga. Ja et lugeda saaks, tuleb käega peale vajutada. Samuti näevad nadid välja kirjastuses „Steamark” ilmunud Jaak Kõdari „Kriimureinuliste lugude” kaks köidet. Hästi ei istu käes ega paindu lugemiseks Jaan Rannapi „Roheline kindlus” („Tiri- tamm”). Nii Kassi kui ka Rannapi ja Kõdari raamatud on tegelikult väga head — sellepärast on eriti kahju, et raamatu lugemine on füüsiliselt raskeks tehtud. „Eesti Raamat” aga on Mati Sooniku toreda juturaamatu „Mängult ja tegelikult” välja andnud viletsa vihukesena — peotäis paberit keskelt kahe klambriga kokku löödud.
Kõige hirmsam on lugu kirjastuses „Vagabund” ilmunud Ott Arderi lasteluuletuste kogumikuga „Koer poiss”. See on täielik kirjastamise katastroof. Kõva ja raskelt pööratav paber, mis vaata et lõikab sõrme,
J A A K U R M E T
[ 5 6 7 ]
pole küll see, millel ühe luuletaja pärandit — ja eriti veel lastele mõeldes! — peaks välja antama. Rääkimata sellest, et Priit Pärna lustakad pildid on osatud halva küljendamisega nähtamatuks muuta ja Arderi firma- märgina tuntud läbinisti suurtäheline kirjutusviis on asendatud kribu- kirjaga. Nüüd on see pärand kuni uue kogumiku väljaandmiseni laste jaoks kadunud, sest vanad vihud on ajalooks saanud ja praegust raamatut tahab vaevalt mõni laps kätte võtta. Täpselt samamoodi on laste jaoks tükiks ajaks kadunud ka Hando Runneli luuletused, mis ilmusid 2004. aastal täiesti lastepäratus kogumikus „Suureks saamine” („Ilmamaa”). Pagan võtku, kirjastajad! Kui te annate välja lastekirjandust, siis mõelge ikka lastele ka!
Ja kohe kindlasti ei ole eesti lastekirjanduses praegu kõik korras küljendu- se ja fondiga. Siin tuleb taas küsida: kellele mõtlevad eesti lastekirjanduse väljaandjad? Tundub, et näiteks Ajakirjade Kirjastusel, mis on välja andnud luuleraamatu „Suurtelt väikestele”, ei ole suures lasteraamatute tegemise tuhinas laste endi peale mõtlemine meeldegi tulnud. Nimetatud raamat kätkeb järgmisi puudujääke: 1) juba mainitud mõistusevastane formaat, 2) absoluutselt lugemiskõlbmatu font, 3) Juss Piho imeilusad, kuid täiesti lastepäratud pildid, 4) hõre, peenutsev (kunstitav!) ja taas täiesti lastepäratu küljendus. See ei ole lasteraamat, ehkki on sisu poolest justkui selleks mõeldud. See pole isegi mitte lugemise raamat. See on sirvimise ja kõige kaunimate raamatute näitusele saatmise raamat. Aga ei ole meil siukesega miskit peale hakata! Meie tahame lugemise raamatut!
Täpselt sama häda on samas kirjastuses ilmunud kogumikuga „Hääd ööd! Emade õhtujutte” (pildid Piret Mildeberg). Jutud on mõlemas teoses tipptasemel, aga muu nende raamatute pakutav ei kuulu lastekirjanduse valdkonda. Kahju! Teele on saadetud väärt asi, aga see on saajast mööda läinud.
Mida ma mõtlen, kui ütlen „absoluutselt lugemiskõlbmatu font”? Mõtlen seda, et lasteraamatu font peaks olema 1) suur, 2) kergesti loetav. Kergesti loetavaks teeb fondi selle nagalisus-konksulisus ehk n.-ö. seriifi- lisus. Nagalised-konksulised fondid on näiteks Times New Roman või Book Antiqua või ajakirjas „Looming” kasutatav font. Aga seda ei ole näiteks Arial või Verdana või Avant Garde. Ajakirjade Kirjastuse mainitud välja- annetel on fondiks koguni midagi veel „libedamat” ja „ümaramat” kui Arial. Siin pole jutt enam üldse lapse lugemiselamuse kadumisest, siin on kõne all juba lapse silmade rikkumine pisikese ja halvasti loetava kirjaga. Endalgi hakkab seda lugedes silmade ees keerlema. Ei, mina oma lapsele selliseid raamatuid ei ostaks ja kätte ei annaks.
Ajakirjade Kirjastusel on ka lasteraamatute küljendamisega kohe päris suur probleem. Võtad kätte nende välja antud Hille Karmi „Väikse vahva vanaema” — lood on head, pildid ilusad, aga font (ehkki siin juba nagali- sem-konksulisem) nii imetilluke, et võta või luup appi. Dissonants on seda
L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6
[ 5 6 8 ]
rabavam, et raamatu enda formaat on hiiglaslik. Laitmata ei saa jätta ka teksti paigutust: kribukirjalised tekstiread on suurtele lehtedele kaks korda laiemate vahedega laiali veetud — tulemuseks niru-lage mulje.
Sama etteheite teen Urmas Nemvaltsi „Väikeste meeste juttudele” („Grenader”), ehkki siin on visuaalne üldmulje parem. Peenikest kärbse- musta pakuvad loetava kirja asemel ka Leelo Tungla („Tuum”) ja Ilmar Trulli („Eesti Ekspressi” Kirjastus) luuleraamatud, samuti Contra luule- raamat „Minu jonn” (jälle Ajakirjade Kirjastus!). Lasteluule kui eriti mar- ginaalne kirjandusliik võiks olla sellevõrra bravuurikam, suuremate tähtedega kirja pandud!
Veel üks põhjus, miks on halb kandiline ja eriti veel suureformaadiline raamat. Heljo Männi „Mõmmi-Beebi ja unelaulude” (TEA) hästi laiad lehed (250 x 210 mm) on servast servani täis tikitud Arial’is ridu. Tinapõld, ütleks selle peale. Kui lehekülg on lai, on ka sellel asetsev rida pikk. Aga kaua siis laps niimoodi peaga vehkida jaksab?
Fonti võinuks paremini valida ja seda natuke suuremaks teha päris paljudel mullu ilmunud eesti lasteraamatutel. Soovitan kirjastajatel siin eeskätt mõelda laste silmadele. Saan aru, et koolieelikutele ja esimese klassi lastele ei ole läbiv versaal tänapäeval enam nõutav — pedagoogid tahavad lapsele kohe ka väiketähed selgeks õpetada —, aga see ei pea veel tähendama, et neile võib ükskõik mida lugemiseks nina alla pista.
Olgu siin ka kiidusõnu lausutud: fondi ja küljenduse poolest on silmale head Peeter Sauteri „Laiskade laste raamat” („Huma”), Andrus Kivirähki „Leiutajateküla Lotte” („Eesti Joonisfilm” & „Eesti Päevalehe” Kirjastus), Epp Annuse ja Katrin Ehrlichi väikelaste pildiraamat „Oskar läheb õue” — nunnud suurtähed! („Päike ja Pilv”), Jaan Tangsoo „Vahva jänes Tillu” („Koolibri”), Lehte Hainsalu „Suurejüri peremees” (Eesti Keele Sihtasutus), Meelike Saarna „Kuldsed põrnikad” („Varrak”) ja sari „Minu esimene raamat” („Tänapäev”).
Järgmiseks — illustratsioonid. Siin tuleb küll rõõmustada, et vahepealne lasteraamatute illustreerijate põud on mööda saanud ja uusi nimesid on rohkelt. Teen ülevaate kõigest olemasolevast, lisades vähem tuntud nimede taha ka raamatu pealkirja: Alvar Jaakson (Peeter Sauteri „Lais- kade laste raamat”), Anneli Kaarna (Jan Rahmani „Vävvä”), Anu Kalm, Asta Vender, Elina Sildre (Anu Eriksoo „Väike lumehelbeke”), Epp Mar- guste (Heljo Männi „Karutaadi jõulukalender”, „Mõmmi-Beebi ja une- laulud”), Everi Vähi (Elsa Pelmase „Sussipäkapikk Siisi seiklused”), Ilmar Trull, Inga Kalistru (Mati Sooniku „Mängult ja tegelikult”), Juss Piho, Jüri Mildeberg, Kadri Ilves, Kairit Krikk (Leelo Tungla „Värvi ja mõistata”), Kalli Kalde, Kamille Saabre (Henno Käo „Siil Sagriku seiklused”), Kaspar Jancis (Kätlin Vainola „Ville”), Katariina Viin (Heiki Vilepi „Roosa print- sess”), Katrin Ehrlich (Epp Annuse „Oskar läheb õue”), Kirke Kangro, Kirsti Jahilo (Ivo Parbuse „Päkapikk Peetrikese lood”), Kristiina Kass, Liisa
J A A K U R M E T
[ 5 6 9 ]
Kruusmägi (Tiina Kilksoni „Pisikese Peetri pikk pühapäev”), Maite Kotta (Ebe Padu „Kaiekese unenägu”, Heljo Männi „Emamaa ja isajõgi”), Marja- Liisa Plats (Heiki Vilepi „Liisu liivaaugus”), Moritz, Nestor Ljutjuk (Contra „Minu jonn”), Pille Tammela (Siiri Laidla „Apteegitont Aavi”), Piret Mildeberg, Priit Rea (Wimbergi „Põngerjate laulud”, Heleli Heleli „Päkapikkude seiklused”), Reet Helisabeth Karm (Hille Karmi „Väike vahva vanaema”), Silvi Väljal, Urmas Nemvalts, Vadim Fomitðev, Ülle Marks, Ülle Meister, Ülo Pikkov. Lisaks mitu raamatut, kus on kasutatud laste joonistusi. Ja kaks raamatut filmi „Leiutajateküla Lotte” ainetel, mis illustreeritud kaadritega filmist ja mille kunstnikuks seega Heiki Ernits.
Uutest nimedest jätsid mulle oma käekirjaga eriti sümpaatse mulje Marja-Liisa Plats, Elina Sildre, Katrin Ehrlich, Pille Tammela, Alvar Jaakson ja Kamille Saabre. Igaühe kohta poetaksin vaikse ja imetleva „oo!”. Vanameister Asta Vender on oma luuletuse „Meie õu” illustreerinud visandlik-lennukalt — iga jooneke annab oma lihtsuse ja õhulisusega tunnistust tohutu suurest kogemustepagasist. Urmas Nemvaltsi joo- nistatud vahvad ja värvilised inimnäoga autod ja muud mootorsõidukid tema enese jutukogus „Väikeste meeste jutud” on jälle teistsugune elamus. Natuke meenutavad need antropomorfiseeritud masinaparki multifilmis ehitaja Bobist, aga Nemvaltsi muhedam joon kannatab võrdluse välja küll. Tõeline meistritöö on Moritza pildiline saade Heiki Vilepi jutukesele „Kapiukse kollid jälle platsis”. Nutika idee on leidnud ja selle säravalt realiseerinud Kaspar Jancis oma „vasaku käe piltidega” Kätlin Vainola „Villes”. Nagu alati on tasemel Ilmar Trulli illustratsioonid oma luuleraa- matule „Musta kassi mumba”.
Autoriraamatute traditsiooni jätkasid mullu lisaks Ilmar Trullile, Urmas Nemvaltsile ja Asta Venderile veel Kristiina Kass (koguni kaks raamatut!), Ülo Pikkov ja Georgi Viies. Aga see Georgi Viies… Tema „Makrakoi juhuslikud seiklused Masoovias” on järjekordne Ajakirjade Kirjastuse õudusunenägu raamatu kujul. Arvan, et ma pole kunagi näi- nud nii koledate piltidega raamatut. Vihjeks olgu öeldud, et tegu on arvutis kursorilohistamise meetodil sündinud taiestega.
Ja teine näide koleda kujunduse vallast. Andekas kirjanik Aidi Vallik on lasknud oma noorteulmekat „Narkohollo ehk Florose vabastamine” illustreerida andekal pildimeistril Moritzal — aga teose väljaandmine on toimunud ilmselt erakordse säästureþiimi tingimustes. Niisugune kujun- dus oleks ootuspärane mõne algaja jutusepa omakirjastatud üllitise puhul, aga menukirjaniku ja tippillustreerija ühistööna valminud noor- teulmekas (mõelge þanrile! mõelge sihtgrupile!) ei peaks kohe kindlasti nii hale välja nägema.
Sama etteheite teen Jaan Rannapi „Rohelisele kindlusele”. Sellegi teose (poiste seiklusjutt!) kaas on kujundatud ebaõnnestunult: algeline, odav ja lohakas fotomontaaþ kahest poisist, koerast ja rabalaugastest. Usun, et nigel kujundus kahandab nii Rannapi kui ka Valliku teose lugejaskonda vähemalt poole võrra.
L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6
[ 5 7 0 ]
Sisu kvaliteeti silmas pidades oleks väärinud paremat kujundust veel mitmed mullu ilmunud lasteraamatud, näiteks Ebe Padu „Kaiekese unenägu” („Eesti Raamat”) ja Jaak Kõdari „Kriimureinulised lood”.
Kokkuvõtteks: on tõsiselt ilusaid ja lastepäraseid raamatuid. Selline raamat sünnib siis, kui kirjastus mõtleb lapse peale. Või kui autor jälgib, et kirjastus seda teeks. Et ei ilmuks raamatuid, millega lapsel pole midagi peale hakata. Hoidugem selliseid välja andmast! Eesti lastekirjanike tase on hetkel väga kõva. Aga lastekirjanduse kujunduse tase on sellest veel üsna kaugel.
2
Nüüd, kui on üle vaadatud see, millest sõltub umbkaudu pool lastekir- jandusteose headusest — aga mida ülevaadetes ometi liiga vähe mär- gatakse —, ehk kujunduslik külg, asume 2006. aastal ilmunud eesti algupärase lastekirjanduse sisu juurde. Siin, erinevalt seni öeldust, annab kriitiku hinnanguis tooni kiidusõna. Vähemalt järgmise 25 teose puhul. Nimelt teen nüüd ühteaegu nii inetu kui ka praktilise nükke ja toon mullu ilmunud lasteraamatutest välja minu meelest parema osa, the best of’i. See ei ole sugugi kaasajooks kõike über & unter, in & out lahterdava trendiga, vaid eeskätt soov oma suure lugemistöö vilju ühiskonnale võimalikult suure kasuteguriga serveerida. Olgu alljärgnev paremiku kokkuvõte, kriitiku soovitus lastevanematele, lasteaiakasvatajatele, õpetajatele, raamatukoguhoidjatele. Olen märganud, et selliste soovituste järele tuntakse vajadust. Ja rõhutan veel kord, et paremiku koostamise aluseks on ainult minu maitse. Paremiku enda sees ei ole mingit järjestust. Võtan teoseid ette, nagu nad loogiliselt üksteisele järgnevad.
Mulluse lastekirjanduse üks suurimaid tegijaid — ja üldse üks põne- vamaid ning andekamaid uusi tulijaid viimase aja lastekirjanduses — on Kristiina Kass, kellelt ilmus möödunud aastal kaks jutustust, „Samueli võlupadi” („Tänapäev”) ja „Käru-Kaarel”, mõlemat kaunistamas autori tehtud värvilised ja lõbusa joonega pildid. „Samueli võlupadi” on lugu tavalisest poisist Samuelist, kelle närvilisusele kalduv ema tahab, et poiss ometi kuidagi eriline oleks, teda oma tarkusega uhkust tundma paneks. Seepärast ei pääse Samuel kuskil ema utsitusest — ja paratamatust hurjutusest, sest utsitus ei aita. Olukord muutub, kui ühel hetkel satub Samueli pea padjale, mille alla pandud raamatust läheb kogu tarkus öö jooksul poisi pea sisse. Ja küll nüüd saab Samuel alles kuulsaks! Kuid loomulikult ei too selline kuulsus mingit õnne või rahulolu — kellelegi peale Samueli ema, kes tõttab äkitselt sülle kukkunud õnne kohe ära kasutama.
J A A K U R M E T
[ 5 7 1 ]
„Käru-Kaarel” on lugu poisist, kes peab väikeses külas vanaraua- korjaja ametit. Kui Samuel esindab keskklassi, siis Kaarel elab koos ema ja vanaemaga majas, kus on ainult „üks väike tuba ja toas ainult laud ja tool ja kolmekordne narivoodi”. Kaarli vanaema on voodihaige, ema käib oma vana rattaloksuga pitsabaaris kullerina tööl ja saab ülemuselt kogu aeg sõimata ning kogu pere toitub ainult kõrbenud pitsadest, mida ema töölt koju toob. Kuid Kaarel on tubli ja hakkaja ning tema ema ja vanaemagi ei ohka ülemäära palju. Nupukus ja elurõõmus meel toob neile lõpuks ka kergema põlve.
Mõlemad Kristiina Kassi hästikirjutatud raamatud paistavad silma aktuaalse probleemiasetusega. Samueli-lugu mõistab hukka vanemad, kes kasvatavad oma lapsi nagu mingeid tõuloomi, soovides nende saavutuste arvel tõsta oma ühiskondlikku staatust ja madalat enesehinnangut. Kaarli-lugu osutab vaesemate rahvakihtide olemasolule. Jah, sotsiaalne killustatus ja majanduslikud probleemid — ka need teemad peavad olema lastekirjanduses esindatud ja „Käru-Kaarel” käsitleb neid oskuslikult.
Seejuures tuleb märkida, et kui teistes mullustes lasteraamatutes, kus puudutatakse katkiläinud perede probleemi (Siiri Laidla „Apteegitont Aavi” ning „Sandra kevad ja suvi”, Jaan Rannapi „Roheline kindlus”, Aare Toikka ja Aarne Mäe „Ruudi”, Kristiina Kassi enda „Käru-Kaarel”), esineb kooslus ema ja laps, puuduvaks pooleks isa, siis Kristiina Kassi Samueli-loos osutub just nimelt ema selleks, kes perekonna väga alatult hülgab, ja isa on igavesti tore vunts, kes lastele vahva kasuema leiab. Ma ei jõua autorit sellegi suundumuse märkamise ja kirjanduses kasutamise eest küllalt tänada — ühiskonnas leviv väärarusaam, et ainult emad on head, kes perest hoolivad, ja isad on pahad, kes uttu tõmbavad, vajab kõigutamist. Kolmandat liiki peremudel leidub Kätlin Vainola „Villes”, kus nimitegelane pärast isa ja ema lahutust üldse vanaema hoolde „unustatakse”.
Siin võib näha juba esimest sisulist suundumust: eesti lastekirjandus tegeleb praegu olulisel määral katkiste perede probleemiga. Kui kõrvale jätta mitmes raamatus leiduv neutraalne perekäsitlus, siis elavad vaid Andrus Kivirähki Lotte-maailmas kõik pered kenasti ja probleemideta koos. Ja Lehte Hainsalu „Suurejüri peremees” on lausa utoopia palju- lapselisest tegusast perest, kes maal talu hakkab pidama. Noh, vajalikud on nii probleemile osutamised kui ka utoopiad. Nii et kõik on paigas.
Kaks suurepärast jutustust avaldas läinud aastal ka Siiri Laidla. „Aptee- gitont Aavi” („Tänapäev”) jutustab ühe väikese linna apteegis elavast tondikesest, kes jälgib, et apteegis oleks kõik korras. Lisaks tegutsevad selles raamatus ühe poisi ninast jalga lasknud ja nüüd uusi seiklusi otsiv Pisik, apteegiga samas majas elavad poiss Sass ja tüdruk Ly ning tädi Klaava, onu Kolja ja nende tütretütar Rosa. Nende tegelastega käivitub sujuvalt mitu põimuvat tegevusliini. Pisik meelitab Aavi laia maailma
L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6
[ 5 7 2 ]
oma sõpra Sööbikut otsima. Tädi Klaava peab hoolitsema ehitusel vigas- tada saanud Kolja eest ja samal ajal veel ajutiselt hulluks läinud apteekri asemel rohtusid müüma. Väike Rosa aga on kurbusest murtud, sest igatseb oma ema, kes on Hispaanias ränka raha teenimas. Aavi aitab Klaavat, aitab Koljat, aitab ka Rosat… Taustaks apteegimaailm ja õhkõrn moraal kätepesemise tähtsusest.
Väga õnnestunud — ja eesti lastekirjanduses harukordsedki — on selles raamatus Klaava ja Kolja tegelaskujud. Nende kaudu poetab autor teosesse mõru sotsiaalse noodi, heiastuse üldinimlikust viletsusest. Ära- ütlemata kurvalt kõlavad Siiri Laidla kirjeldused: „Aga praegu valutas onu Kolja põrutada saanud selg nii karmilt, et suur mees oleks peaaegu nutnud, kui kodus poleks olnud juba teist pillijat. See oli nende lapselaps Rosa. Ja Rosa nuttis palju. Tüdrukul valutas kogu aeg kõht ja ta ei tahtnud sellepärast lasteaeda minna. Või vastupidi.
Tädi Klaava valmistas onu Kolja valutavale seljale sooje mähiseid ja külmi kompresse. Ta määris meest salvidega ning masseeris iga viimast kui seljalihast. Ta keetis Koljale kanapuljongit, taimeteesid ja sundis teda valuvaigisteid võtma. Raamatukogust tassis tädi Klaava lõbusa sisuga raamatuid ja tervendava toimega heliplaate, kuid esialgu oli haigus onu Koljast ja tädi Klaavast tugevam…”
Ja milline elujaatav kuju on ometi onu Kolja! „Ly ning Sassiga ajas ta ikka muhedat juttu. Küsis näiteks sedasi: „Nuu, Saða, millal pulmad Liljaga tegema hakkad?” Ka kõuts Kräuhkam oli onu Kolja sõber. Vahel päris mees kassilt: „Nuu, kas jälle pulmas käisid? Nüüd süda täis ja kõht tühi on, jah?” Enamasti sai Kräuhkam siis lisaks pikale paile onu Koljalt ka paar värsket räime.”
Veelgi paremini maalib Siiri Laidla tegelaste sotsiaalset tausta realist- likus jutustuses „Sandra kevad ja suvi” („Tormikiri”). Sandra on lasteaia- laps, kes elab koos emaga. Ta isa on võtnud uue naise ja saanud temaga ka lapse. Raamat räägib Sandra argipäevast kodus, lasteaias ja haiglas, ema töö juures, ja teises linnas elava vanaema seltsis, tema ettevõtmistest sõpradega, suvest maal vanaisa juures, kohtumisest isa ja tema uue naise ja lapsega — ja rabab esmalt sellega, et on kirjutatud väga-väga lapse vaatepunktist. Seda vaatepunkti toetab täielikult ka stilistika, kuue- aastase lapse mõtete liikumise taktis kulgevad napid ja selged laused.
Kokkuvõttes on see raamat meistritöö. Aga eriti lummab mind selle teose terav ja täpne elukujutus. Järgmist katkendit tahaks võrrelda koguni mõne Peeter Sauteri või Tarmo Tedre — või Hemingway — helge- ma hetkega. Tsitaat on pikk, aga et suurem osa „Loomingu” lugejaist selle raamatuga usutavasti kokku ei puutu, siis arvan, et asjakohane.
Ema hakkas küllaminekuks kooki küpsetama. Läksin talle kööki appi. Ema turnis parajasti köögikapi ülemise riiuli juures, et mikserit kätte saada, ja
palus:
[ 5 7 3 ]
„Ole pai, võta külmkapist neli muna ja löö need lahti, munavalged sinisesse kaussi ja kollased savikaussi.”
Ma olen varemgi ema aidanud ja kogelmogelit oskan ma ka kloppida, ainult et siis aitas ema mul munakollased munavalgetest eraldada. Olin rõõmus, et ta mind nii osavaks peab, ja püüdsin kõigega toime saada. Samal ajal helises telefon ja ema ruttas taburetilt alla hüpates sellele vastama. Ladusin munad ükshaaval külmikust köögi- lauale. Järsku käis prõks-prõks! ja kaks muna olid arvanud paremaks laualt põrandale puruks kukkuda. Ema naasis kööki. Tema hea tuju oli otsekui peoga pühitud. Ta silmad olid järsku tuhmid ja tinased. Ema kähvas kurjalt: „Mis sa nüüd tegid?! Põrand puha lödine, ja kuskohast ma taigna jaoks uued munad saan?”
Ema oli väga pahane. Ei tea, miks selline väike viperus talle nii halvasti mõjus. Ütlesin: „Ema, ega mina pole süüdi, et need munad ümmargused on ja ise veerema hakkavad. Hoopis kanad on süüdi, et nad kandilisi mune ei oska muneda.”
Tavaliselt oleks ema selle jutu peale naerma hakanud ja me oleksime koos unistanud, missugused need kandiliste munade munejad kanad välja võiksid näha — vahest samuti kandilised? —, aga nüüd sai ta veelgi pahasemaks. „Kust ma selle raha võtan, et aina uusi mune osta? Ega toit ole mängimiseks! Otsekohe tee köögipõrand puhtaks! See on see asi, kui isa karmi kätt kasvatamisel abiks ei ole!”
Kes küll oli ema nii närviliseks ajanud? Küsisin: „Ema, kas see oli issi, kes sulle helistas?”
Ema vaatas vilksamisi minu poole ja pressis läbi kangete huulte: „Issi jah, see sinu tore issi teatas, et ta ei saa sel kuul meile raha saata, et tal on uue tita jaoks raha vaja!”
Paistis, et ema hakkab kohe nutma. Mul ei olnud enam tahtmist köögis olla. Pühkisin munakoored ja toore plöga
põrandalt kokku. „Emme, ära ole nii kuri. Vaata, neid munakollaseid saab ju veel kasutada, nad ei
olegi laiali läinud.” Ema vastas natuke rahunenult ja nagu hajameelselt: „Jajah, sa saad nad papitüki
ja noa abil kätte.” Ta tuli mulle appi, kuid hubane pühapäevameeleolu oli köögist kadunud. „Ema, ma lähen õue.” „Mine, mine.” Paistis, et emal oli minu lahkumise üle hea meel. Veelgi enam: tundus, et ta kavatseb
nüüdsama nutma hakata, kuid ei taha seda minu nähes teha. Ega mulle ka ei meeldi kõigi nähes töinata… Ilmselt kibeles ema ka köögikapis varjul olevast kirju sildiga pudelist endale natuke rohtu kallama, kuid millegipärast ei tahtnud ta, et mina seda näen. Ma tean küll, et see on üks hea tuju rohi, mida lapsed ei tohi võtta. Lapsed ei või üldse mingeid rohtusid ega tablette omapäi võtta, muidu võib jubeda mürgituse saada.
See katkend on juba peaaegu nagu novell. Väheste vahenditega on autor viidanud korraga väga paljule: avaneb eellugu, kerkib taust ja mõjuvalt on edasi antud sündmus ise kogu oma pingelisuses.
Siiri Laidla Sandra-looga on sisult ja vormilt lähedane Kätlin Vainola „Ville” („Tänapäev”). See on jutustus kuueaastasest Villest, kelle vanemad
L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6
[ 5 7 4 ]
on lahutatud ja kes elab vanaema juures rohelise puumaja teisel korrusel ühes üsna väikeses linnas. Ka Ville-lugu räägib nimitegelase tegemistest kodus ja lasteaias, sõpradega mängimisest ja muudest ettevõtmistest. Ville osaleb koos vanaemaga ostutrallil, teeb sõbraga onni, sõidab kelguga, tähistab jõule, ootab ema, ootab isa, saab tüdrukult musu, sõidab karus- selliga ja teeb muud huvitavat.
Erinevalt Sandra-loost, mis on lüürilisem ja mõtisklevam ning sünd- mustikult hajusavõitu, on „Ville” humoristlikum ja seikluslikum ning jagatud konkreetseteks alguse ja lõpuga lookesteks. Aga ühtviisi vahetult on mõlemad teosed seotud tänapäeva eluga, nii Sandra kui ka Ville jätavad oma mõtetes ning tegemistes hästi ajastu- ja elutruu mulje. Samuti on mõlema tegelase ajalis-ruumiline ümbrus kujutatud ehedalt.
Siiski on ka „Villes” kurvastamist. Ja teose üldine meeleolu on vaata- mata sellele, et Ville ja vanaema eriti norutama ei kipu, natuke mõtlik.
Vanaisadest ja vanaemadest on mullu ilmunud lastekirjanduses rohkesti juttu. Nüüdisajale tunnuslikult elavad paljud neist linnas. Aga leidub ka neid, kelle juurde laps saab suveks maaõhku nuusutama sõita. Vanaema- diskursuses tõusevad eriti esile kaks raamatut. Nendeks on Meelike Saarna „Kuldsed põrnikad. Piia ja Miia suvi” ja Hille Karmi „Väike vahva vanaema”. Mõlemat raamatut ühendab autobiograafilisus: esimeses kaudsemalt, teises otseselt. Esimese tegelased on kirjanduslikud, teise tegelased reaalsed. Esimene raamat jutustab kahe tüdruku suvest vana- ema juures maal, teises raamatus jutustab vanaema oma maal veedetud lapsepõlvest. Esimene raamat viib lugeja 1970-ndate algusesse, teine Teise maailmasõja järgsesse aega.
Hille Karmi raamat algab üleskutsega rääkida lapselastele oma lapse- põlvest. Ja siis hakkabki Hille Karm lugusid rääkima. Lood on lühikesed ja armas-õdusad, täis lapsepõlvepäikest ja -lõhnu, koondudes kindlate mälestuskildude ümber. Vanaema kirsiaed, notsukartulite söömine, pajutibud, külma käest paariks päevaks tuppa sooja toodud kuldnokk, foto tegemine, mutri ninnasattumine, raamatulugemise elamus, maha- koorunud värvist laiguline ahi kui „gloobus”, vihastamine, paha poiss, põlve katkikukkumine, venna sünd, esimene koolipäev — lihtsad ja kodused asjad.
Ka kirikus käimine. Viimase puhul on kiiduväärne, et autor jätab asja igale inimesele ise otsustada: „Kuid iga inimene saab Jumalast isemoodi aru. Igaüks tunneb Jumalat omamoodi. Võib-olla on ta keegi meist kõr- gem, kes meid elus juhib. Ta aitab meid, kui meil on raske ja me ei saa üksi hakkama. Vähemasti inimesed usuvad, et nii on. [---] Iga inimene otsustab ise, kas ta tahab Jumalat tunda. Kas Sina teda vajad, selle üle otsustad Sinagi oma elus ise.” Üleliigne on siiski tsiteerituile järgnev lause: „Aga hoidev ja kurja eest kaitsev silm võiks saata Sindki.” „Väike vahva vanaema” on üks neist kahest mullu lastekirjanduse vallas ilmunud
J A A K U R M E T
[ 5 7 5 ]
teosest, mis käsitleb kõrgemaid jõude. Teine on Heljo Männi luulekogu, aga sellest hiljem.
Hille Karmi jutuvool ei ole üleliia ladus — aga see on igati sisukohane. Just niisugune, kergelt krobeline ongi ühe mitte just kirjanikuna leiba teeninud vanaema mälestuskild. Natuke häirivad ainult kohatised stiilist väljalangemised.
Meelike Saarna „Kuldsed põrnikad” on tänapäeva täiskasvanu jaoks tugeva nostalgiaefektiga. Arvan, et ühes peategelastest — Piias või Miias — on peidus autor ise, aga kas ja kummas, selle kohta ma otsest viidet ei leidnud. Klassi lõputunnistuse kaudu on antud sündmuste toimumisaeg, 1972. aasta suvi. Fikseeritud on ka peategelaste vanus — Miia on lõpe- tanud esimese ja Piia kolmanda klassi. Nüüd lähevad nad maale, kus elab üksi nende vanaema.
Raamat ei kätke endas ühtset süþeed, see ei ole isegi juttude kogum, vaid tegu on pildikestega ühest tüüpilisest kolmekümne aasta tagusest maavanaema-suvest. Lugeja käib koos autoriga samm-sammult läbi kõik selle, mis kahe tüdruku suve moodustab, alates vanaema koertest ja lõpetades uduga karjamaa kohal. Meelike Saarna silm on terav ja kulge- mine järjekindel, tulemuseks õnnestunud ajastudokument ja tänapäe- vane lasteraamat.
Tõesti, millel kõigel autor ei peatu! Talumaja sisemus ja laudaelanikud. Taluinimese toimetused, nagu lehmalüps, lehmade karjatamine ja pee- narde rohimine, surnuaiakülastus ja poeskäik. Muu hulgas annab autor koguni eesti lastekirjanduse ühe detailitäpsema (kui mitte lausa esimese) ülevaate kassipoegade sünnist. Ja see, mida vanaema poekotist välja tõstab, on nagu puhas teekond ajamasinaga: „Teisest kotist ilmus kõige- pealt välja pakk jämedat soola, mis oli äärest natuke katki läinud, pärga- mentpaberisse keeratud suitsuräimed, 10 topsi tuletikke, pudel pirni- siirupit, kott kaerahelbeid, kaks pruuni pesuseepi, üks pudel äädikat ja üks pudel Viru Valget, mille vanaema kavatses anda külamehele, kes pidi tulema Leedi talveheina maha niitma, ja tuututäis väikesi ümmargusi sidruniküpsiseid.”
Tüüpilisega, ajastule iseloomulikuga, liitub ainulaadne — autori isiklik elamuste-mälestuste pagas. See annab kokku nauditava ja väga „mitme- riiulilise” raamatu. Ilmekalt täiendavad teksti Anu Kalmu illustrat- sioonid, oma osa lugemismõnusse annavad sõrmedesõbralik köide ja silmadesõbralik font.
Seni vaadeldud teosed on olnud vähem või rohkem realistlikud, reaalset maailma käsitlevad. Järgnevalt teeme pöörde muinasmaailma: võtame ette kolm loomamuinasjuturaamatut, igaüks omal moel veetlev ja silma- paistev. Nendeks on Andrus Kivirähki „Leiutajateküla Lotte”, Henno Käo „Siil Sagriku seiklused” („Tänapäev”) ja Jaak Kõdari kaheköiteline „Krii- mureinulised lood I—II”.
L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6
[ 5 7 6 ]
„Leiutajateküla Lotte” (sisuliselt raamatuks kirjutatud Janno Põldma ja Heiki Ernitsa 2006. aasta augusti lõpus linastunud samanimeline täispikk joonisfilm) on üks läinud aasta eesti lastekirjanduse bestsellereid. Sellest eespool oli ainsa lasteraamatuna Janno Põldma tekstiribaga 16- leheküljeline pildivihik „Leiutajateküla tähtis päev” („Eesti Joonisfilm”) sama filmi ainetel.
Nende kahe raamatu müügiedu üks põhjusi peitub kindlasti menu- filmi pildimaterjali ja ainese kasutamises. Aga seejuures on „Leiutajate- küla Lotte” ka kirjanduslikult tähelepanuväärne. Sisu on peaaegu täpselt sama mis filmil, kirjanik on raamatusse teinud ainult üksikuid väikesi muudatusi. Ometi ei ole see pelk filmi ümberjutustus, vaid tugev ja iseseisev lugu.
Niisiis — lustakas ja krapsakas koeratüdruk Lotte. Armas idülliline küla, kus elab palju leiutajaid. Ohtralt põnevaid tegelasi, kõik loomariigist. Ühed tegelevad leiutamisega, teised judoga, kolmandad kolmandate asjadega, neljandad püüavad sellesinatse maailma saginas ainult rahu- likku nurgakest leida. Sisuline huumor. Visuaalne huumor. Karakteerne huumor. Emotsionaalne soojus. Uued teadmised, s. h. eriti judost. Kerge õpetusiva. Suurepärane kirjanduslik stiil, nagu Kivirähki puhul ootuspä- rane. Nutikad sisulis-visuaalsed lahendused — nagu raadiolainete püüd- mine õhust liblikavõrguga või kassipoeg Bruno isa, vasaraheitja Mati odüsseia. Muhedad vihjed ajaloole ja kultuurile — näiteks on väga lõbus avastada, keda meenutab jänese pilt koolivõimla seinal (lk. 46 ja 47), või milline tuntud ausammas on modelliks võetud pildil lk. 229. Kui tavaliselt uurib lasteraamatu pilte põhjalikult just lapsest lugeja, siis „Leiutajate- küla Lottet” lugedes on endal tore sama teha. Raamatu maailm on päikseline, helge ja turvaline. Kõigil tegelastel on mingid oma veidrused või kiiksud, aga kõik saavad kõigiga siiski läbi, isegi negatiivsemad tegelased ei ole läbini negatiivsed.
Mahult väiksem, mustvalgete piltidega „Siil Sagriku seiklused” ilmus mullu postuumsena Henno Käolt. See on taas üks neid rahulikku elu- tarkust sisaldavaid raamatuid, mida kirjanik elu lõpupoolel avaldas. Nagu näiteks „Väike rüütel Rikardo”. Kus kogu muu ilm huugab oma huugamist, aga kuskil on üks tegelane, kes ei taha seda sahmimist kaasa teha. Valib rahuliku rändamise, oma lipu all ja oma seatud rada mööda.
Täpselt selline on ka „Siil Sagriku seiklused”. Nimitegelane läheb ühel päeval laia maailma. Täpsemalt — linna. Sest linna näha on seni metsas elanud siili ammune unistus. Nende jaoks, kellele ta peab seletust andma oma teeleasumise kohta, on siil välja mõelnud hädavale, et tal läks arvuti rikki, ei pääse enam internetti ega saa mänge mängida.
Järgnev on stiilipuhas teekonnalugu: kohatakse mitmesuguseid tege- lasi, saadakse sõpru, satutakse hädaohtudesse ja pääsetakse neist, kasuks tulevad nupukus ja kartmatu meel. Ja siilile järgneb omakorda hiir Hurmur, miska teekondi on raamatus tegelikult kaks, ühise lõpp-punkti-
J A A K U R M E T
[ 5 7 7 ]
ga. Nagu arvata võib, ei puudu loost käolik huumor ja keelemäng. Aga ei puudu ka väike moraaliloeng, kõige silmatorkavam „uue aja nimede”, nagu Kayli-Liis, Lonaly Ärly, Gulliver Kenn jt. naeruvääristamise kujul — mis jääb loos küll natuke irdu.
Võluvaimate stseenide hulka aga kuuluvad Sagriku kohtumine vih- maussidega, kes tahavad ka linna ööklubisse minna, ja kauni lüürilise vahepalana mõjuv Hurmuri öine hetk hiirele endast tükikese loovutava „kuujuustu” seltsis. Neid lugedes tuleb vägisi peale tahtmine saada palju paremaks inimeseks!
Jaak Kõdar oma „Kriimureinuliste lugudega I—II” valmistas suure üllatuse. Esialgu lükkasin nende kahe köitetäie loomajuttude lugemist ikka edasi ja edasi — autor tundmatu ja asi ise tundus samuti kahtlane. Kui lõpuks kätte võtsin — säravad lood! Nüüd oskan algse umbusu põhjus- tajana nimetada raamatu kesist kujundust ja odavat väljanägemist (ehkki klassik Silvi Väljali illustratsioonid raamatus on ainult kiidusõnu väärt).
Millega siis tegu? Esimene köide sisaldab märkimisväärselt stiili- puhtaid loomamuinasjutte, tegelasteks meie vanad head tuttavad lapse- põlvest — hunt, rebane ja teised metsaasukad. Esialgu arvaks küll, et kuidas üldse saab veel tänapäeval nende tegelastega mingit asjalikku lastejuttu kirjutada, aga võta näpust — saab. Ja koguni nii hästi, et kirjutatu mõjub orgaanilise järjena juba rahvasuust teada lugudele.
Näiteks kohe esimese köite esimene lugu. Hunt Kriim ja rebane Rein teevad toidusedelis vahetuse: hunt läheb kukke rabama, rebane lammast murdma. Üritus lõpeb muidugi mõlemale fiaskoga. Kõdar toob lugudesse sisse ka tänapäeva. Järgmises loos paneb ta hundi ja rebase autodega võidu kihutama, kolmandaks osalejaks sunnitult jänes. Võidusõidu panebki kinni jänes ja lugu lõpeb õpetusivaga: „Sellest ajast peale ei ole hunt ja rebane oma autodega enam kiidelnud. Kui nad sõitsidki võidu, siis suurel maanteel, kus kord Mercedes, kord Volvo ette jõudis. Metsas aga pidasid nemadki au sees vana mägra tarkust, et siin uhkeldatakse ainult oma jalgadega.”
Edasi kirjutab Kõdar „järje” kuulsale muinasjutule, kus rebane varas- tab talumehe reelt kalad ja hunt jätab oma saba jääauku. Nüüd jätab oma saba sinna rebane. Ja sellised need muinasjutud esimeses köites kõik ongi. Ikka igaüks kenasti välja voolitud ja kõik üksteise järel reas nagu pärlid paelas.
Teises köites, kus uute tegelastena tulevad sisse metshaned, väljub lugude þanr mõnevõrra tavapärasest muinasjuttude vormist ja ruumist. Kriim ja Rein moodustavad siin ühe rinde, metshaned teise, ja peaaegu kõiki raamatu jutte täidab nendevaheline võitlus. Lõpuks teevad Kriim ja Rein läbi muinasjutus tavatu psühholoogilise muutumise, mattes maha vaenukirve ja saades vaenlastega koguni sõbraks. Aga niisamuti kui esimene, on ka teine köitetäis Jaak Kõdari jutte mõnus lugemine.
L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6
[ 5 7 8 ]
Vahelduseks põikame luulesse. Mullu ilmunud lasteluuleraamatutest võtaksin vaadelda järgmised viis: eri autorite koguteos „Suurtelt väikes- tele”, Leelo Tungla „Lätikeelne jäätis”, Ilmar Trulli „Musta kassi mumba”, Contra „Minu jonn” ja Wimbergi „Põngerjate laulud” („Varrak”).
„Suurtelt väikestele” on sisu poolest — jäägu nüüd puutumata selle rängad möödalaskmised kujunduse vallas — väga hea luuleraamat. Sisaldab algupärast lasteluulet 13 autorilt, kelleks on Ellen Niit, Doris Kareva, Hando Runnel, Merca, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, Leelo Tungal, Ilmar Trull, Aino Pervik, Heljo Mänd, Jaan Kaplinski, Kauksi Ülle ja Jaanus Vaiksoo. Seejuures alustab iga autor oma luulekimbukest elutarkuse sõnadega väiksele lugejale.
Lummava mulje jätab ses raamatus Ellen Niit oma miniatuurse poeemiga „Karuema sünnipäev”. Õhuline ütlemine, sulgkerge sõnade liug. Meistri tase.
Tõeliselt head luuletused on raamatus ka Doris Karevalt, kes seni pole lastele kirjutamisega silma paistnud. Aga tema sulnis ja salapärane „Suhkruhiir” on kindlasti lisandus eesti lasteluule paremikku. Nagu on seda ka Merca õpetlik, kuid kelmikas „Väike Mattias”.
Nutika sisuga ja sõnaosav on ka Merca „Kilu kolis”. Leelo Tungal tõuseb siingi raamatus esile oma trumbiga — tänapäevase lapse ja last ümbritseva maailma kujutamine („Telefonita ei saa!”, „Kahju neist, kel puudub pill”, „Jaaniuss ja jaanilill”). Tuntud headuses esineb veel Ilmar Trull (kelle saatesõna on raamatu teravmeelseim).
Head tekstid on samuti Jaan Kaplinski „Isa, kuhu need värvid jää- vad…” ja „Segadus”. Eespool mainitud on minu erilised lemmikud, aga koguteosesse jäi veel palju lugemist, ka teistsugustele maitsetele.
Leelo Tungal ja Ilmar Trull avaldasid möödunud aastal kumbki ka oma lasteluulekogu, jäädes mõlemad kindlalt tänapäeva eesti parimate laste- luuletajate esiotsa. Kummalgi on omad voorused. Trull läheb meelsasti sõnamängu peale välja ega nikerda väga vormi, ta luuletused on lühikesed ja tabavad nagu snaiprilasud. Tungal seevastu harrastab pikemat lihvitud vormi, eriti traditsioonilisi neljavärsilisi salme. Uudse nähtu- sena juurutavad mõlemad, Tungal küll hoopis rohkem, joonealuseid märkusi, et lastele keerulised sõnad ja mõisted ära seletada, avardades nii luuletuste sõnavara ja temaatikat.
Tungla luuletused on otsene reaktsioon tänapäeva maailmale, ei eilsele, ei üleeilsele, ei vanaemade aegsele — ja mina käsitan seda suure vooru- sena. Samuti on ta vormioskused, ainese valimine ja haldamine, luuletuse lõpetamine puändiga lihtsalt imetlusväärsed. Näiteks: kilu, kes tahab laulda, aga jäine kaas merel ei lase, lohutab luuletaja nii („Kilu talvel”):
Pea püsti, kilu! Külma verd! Kord kätte jõuab sinu järg: saad kuulsaks siin- ja sealpool merd, peas kaunis loorberitest pärg!
J A A K U R M E T
[ 5 7 9 ]
Contralt ilmus mullu väike kõvakaaneline lasteraamatuke „Minu jonn”, sisuks kaks pikemat jonniteemalist luuletust: „Riidepanemise jonn” ja „Poejonn”. Viimase aasta-paari jooksul on Contrast saanud silmapaistev ja oma käekirjaga lasteluuletaja, kelle tekste on ilmunud ka „Tähekeses”. Nagu suurte-luules, nii särab Contra ka väikeste-luules oma naerujanuse luuletajanatuuri ning heade vormi- ja riimileidudega. Raamatu lõpe- tavad lastepsühholoog Reet Montoneni õpetussõnad lastevanematele jonni asjus.
Wimbergi raamat „Põngerjate laulud” koondab paremat osa lauludest ja luuletustest, mis sündisid aastail 2002—2003 Eesti Televisioonile BBC lastesarja „Tweenie-põngerjad” tõlkides.
Ka lühijuttude vallas tõi läinud aasta suurepäraseid raamatuid. Mainin siinkohal viit. Nendeks on eri autorite koguteos „Hääd ööd! Emade õhtujutte”, Marju Õunpuu „Kuninganna Anni lood” („Tänapäev”), Peeter Sauteri „Laiskade laste raamat”, Mati Sooniku „Mängult ja tegelikult” ning Urmas Nemvaltsi „Väikeste meeste jutud”.
Nagu aasta varem ilmunud isade unejutukogumik „Ruttu tuttu!”, sisaldab ka „Hääd ööd!” palju häid jutte. Statistikahuvilistele olgu öeldud, et kokku on siin 23 juttu 10 emalt, ja need on Kauksi Ülle, Piret Raud, Kerttu Soans, Kristiina Kass, Eva Koff, Kati Murutar, Maarja Undusk, Merca, Aidi Vallik ja Tiia Kõnnussaar. Seejuures on Kauksi Üllet esindav jutt ära toodud nii võru kui ka eesti keeles (tõlkija Evar Riitsaar).
Tooni annavad muinasjutuline sisu — ja loomulikult roosad meele- olud. Tegelaskonnas on kesksel kohal mütoloogilised olendid (Kristiina Kassi „Elmeri kummitus” ja „Hiigel-Herberti koer”, Merca „Toruvana- kesed”, Aidi Valliku „Kremplirüütlid”, Tiia Kõnnussaare „Hea isadraa- koni lood”, samasse suunda tüürivad Eva Koffi „Inglikarbi” jutud). Eriti mitmekülgselt on leidnud käsitlust koduvaimu (Kati Murutar) või -haldja (Merca) teema. Puhast realismi on ainult näpuotsaga — üks Kerttu Soansi, üks Maarja Unduski ja üks Aidi Valliku jutt. Kas väikesed ja suured tüdrukud jumaldavad tondikesi, inglikesi, vaimukesi ja haldjakesi tõesti nii hullupööra rohkem kui lugusid tõsielust? Või on võlumaailm esimene, mis suurtel tüdrukutel ehk emadel unejuttu vestes pähe tuleb?
Kasutan siinkohal juhust ja annan lastekirjanikele soovituse järgmise viisaastaku tööplaanide tegemisel: piirakem päkapikkude ja inglite hulka lastekirjanduses! Ületootlus on metsik, eriti vohavad nad just raamatu- müügi tipphooajal enne jõule. Vaatame juba mullu ilmunu pealkirju ja tegelasi: Elsa Pelmase „Sussipäkapikk Siisi seiklused”, Ivo Parbuse „Päka- pikk Peetrikese lood”, Heleli Heleli „Päkapikkude seiklused”… Inglitest, eriti sellest, et nende juustest tehakse jõulukuuse karda, on põhjalikult kirjutanud Eva Koff proosavormis ega ole oma luulekogus mööda pää- senud isegi Leelo Tungal. Ka voodialusest kummitusest pole tükk aega vaja ühtki lugu välja mõelda, sest Kristiina Kassi „Elmeri kummitus” ja
L A S T E K I R J A N D U S 2 0 0 6
[ 5 8 0 ]
Jan Rahmani „Vävvä” on selle teema juba õnnestunult läbi kirjutanud. Samuti tasub vältida mõmmisid ja — vä