KÜLALEHT NR.38

Veebruar 2014

Üks seiklev hobu Kahtla lasteaia ees Foto: Eha Ennemuist

Alanud on hobuse-aasta.

Kas rohelise või sinise, jäägu igaühe enda valida.

Üks horoskoop annab teada, et hobuse-aasta on

täis meeldejäävaid sündmusi.

Hobune ei laskvat kellelgi igavleda ega pärivoolu

ujuda, end lõdvaks lasta ega muretult tunda.

03. detsember Marely Saarkoppel ema: Moonika Kivi

isa: Erni Saarkoppel

vanaisa: Eldur Saarkoppel

28. detsember Edward Lengi ema: Pille Lodi

isa: Martin Lengi

vanaema: Taimi Asuja vanaisa: Väino Lodi vanavanaema: Veera Riis

24. jaanuar Marten Sammul ema: Margit Sammul

isa: Margo Sammul

vanaema: Eve Vana vanaisa: Udo Vana

Maa tuleb täita lastega

ja täita lastelastega… (H. Runnel)

Suured ja väikesed

juubilarid

10. jaanuar Kalev Koel 50 27. jaanuar Brait Pilvik 25 27. jaanuar Andres Õunapuu 45 29. jaanuar Ain Väli 55 12. veebruar Kairi Reinart 35 13. veebruar Kathriin Ränk 5 28. veebruar Kärt Reinart 5

Meedias leidis kajastamist pere-kond Hanso eestvedamisel toimunud jaanuarikuine suplus. Seda luges ajalehest ka 77 a Lillemäe Lea. Ta otsustas, et ei ole Hansodest kehvem ja suundus 9. jaanuaril mere äärde, kus talisuplus teoks sai. Aastaaeg oli küll talv, kuid miinuskraadid ja lumi tulid alles ülejärgmisel päeval.

Nagu ütleb Tänava Veera: „Vesi ei ole külm. Jää on külm.”

24. jaanuari „Meie Maa” kirjutas luigepoja päästmisoperatsioonist Sõrves. Sedapuhku oli Lillemäe Lea lehemeestest ette jõudnud. Juba 17. jaanuaril leidis ta roostikust jäässe kinni külmunud luigepoja. Küll liikumisvõimetu, susises linnuke siiski kurjalt oma päästja peale, tahtes teda nokaga udida. Peale vabaks saamist selgus, et lendajat luigest polnud, oli teine üsna kange ja räsitud. Seepeale helistas Lea päästeametisse, on nad ju kassipoegigi puu otsast alla toonud. Päästeameti-tädilt sai ta hoopis riielda, et lindu ei tohi puutuda, küll ta ise läheb, kuhu vaja. Ei läinud, see-eest leidus mere ääres hulgaliselt rebaste jälgi …

Luigepojaga jännates õnnestus Leal endal jalgapidi läbi jää vajuda. Õnneks oli meri taandunud ja jää-alune tühi, aga jalg oli sügaval augus kinni – helista või uuesti päästeametisse! Lõpuks sai jalg vabaks, kuid saabas jäi auku! Suure ukerdamise peale sai saabas august välja, kuid saapa all olnud jääraud oli kadunud! Sedagi ei jätnud Lea ripakile, ikkagi eluliselt vajalik asi!

Luigepoeg jõudis vabasse vette Lillemäe meespere (Reinu, Hermani ja Lehari) abiga. Teiste omasuguste läheduses tuli tallegi eluvaim sisse. Lõpp hea, kõik hea!

_______________________________________________________________________________________

KÜLA KÕLA

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

Arvelduskonto EE41 1010 2200 6951 2011 Laimjala vald Saaremaa

KÜLALEHT EE58 1010 2200 7596 2011

Trükiarv: 70 e-post: koplike@hot.ee

Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis http://kuutoukajad.blogspot.com

EEHHAA VVAALLGGUUSS

Eha valgus on pimestatud. Meie Külaleht on ilmunud juba nii kaua, et aastad lähevad

segi. Sündmus, mis meie arust toimus eelmisel aastal, on tegelikult juhtunud juba 3 – 4 aastat tagasi … Nii on sassis ka minu arvepidamine ajalehe toetajate üle. Oli see eelmisel aastal või varem? Kus on kirjakoht vajalike märgetega? Igatahes mitte seal, kus mina arvasin. Ja kuhu ma siis selle raha olen pannud? Usun, et enamus on maha sõidetud materjali kogudes ja Külalehte jagades. Peale Laimjala valla tuleb ju sõita ka Orissaarde ja Kuressaarde. Ennemuistide kokkutulekuga seoses sai moodustatud OÜ „Pank rot”. Nagu näha, jätkub tegevus tänaseni. Pealegi on OÜ ametlikult registreerimata, nii et oleme põranda -alused pealekauba. Siinkohal on mul suur au tänada meie külade imetoredaid inimesi, kes on rahuliku meelega kannatanud välja külavanema, kes oma „tööp äeva” alustab hommikupudruga Väraval, vahepeal pistab nahka Tänava Veera kommid ja Saare Arno vahuveini ning lõpuks jõuab Lillemäe Lea traditsiooniliste ahjukartuliteni. Amet, mille eest palka ei maksta, aga nälga ka ei jäta. Samuti tänan meie pidevalt suurenevat lehelugejate gruppi, kes nurisemata on Külalehe ära oodanud ja meie vead andestanud. Oleme õnnelikud igasuguse info ja tagasiside eest! Eks tegijail juhtub nii mõndagi ja apsud saame vähemalt interneti -avarustes ära parandada. Sel aastal polevat kellelgi aega igavleda. Meiegi poolt peaks olema piisavalt pakkumisi: suvine külade kokkutulek, Sulle -mulle laat, kudumine filmiprojekti tarbeks … Ja ärge unustage, et käimas on fotokonkurss! Praegu on paras aeg teha kauneid talvefotosid.

Reedel, 7. veebruaril toimub Laimjala rahvamajas Saaremaa

Kodukandi liikmete talvine kokkusaamine. Seekord on päeva juhtimine usaldatud Laimjala valla ja Saarekülade seltsi hooleks. On võimalus tutvustada oma valla vaatamisväärsusi ja tegusaid inimesi. Kui kellelgi on häid mõtteid, andke teada! Laimjala valla inimesed võivad müügiks või niisama tutvustuseks tuua endavalmistatud tooteid. Ka sellisest soovist andke meile kohe teada!

Prügiraha kogume 10€ aasta kohta.

Kirjad Autor Aleksei Rand

Roositohter

1904. a. suvel olin väljakannatamatu hambavaluga sunnitud pöörduma Audla mõisa elatanud toapoisi Martin

Riim’i poole, sest maal polnud ainsatki õpetatud arsti ega velskrit; linna arstid olid aga kehvale maarahvale kalliduse

tõttu kättesaamatud. Toa-Mardi ainukeseks abiandmise vahendiks oli valutava hamba väljatõmbamine, mitte küll

hobuserautamise tangidega, nagu mõni abitarvitaja tagantjärele asja ilustamiseks armastas luisata, aga tõmbas siiski

lihtsate lukussepa lapiktangidega. Tõmbas ja sikutas, hingas kahel korral kätt, toibutas mind mõisakaevu veega ja sai

viimaks mu suure nelja juurega purihamba kätte ka. Sain põletavast valust küll lahti, aga haav oli visa paranema, see

tervenes alles siis, kui tõmbamisel lõualuu küljest lahti murdunud luukild oli välja mädanenud.

Muidugi küsib nüüd iga tänapäeva oludes kasvanud inimene, et kumb teist siis selles õnnelikult lõppenud totruses

see peasüüdlane oli? Aga mitte kumbki, või kui – siis ainult mina, sest mina olin ju see, kes väljakannatamatust valust

aetuna palus vana halli peaga Toa-Mardil end piinadest päästa. Ja tasu ta mult ka ei võtnud, kuigi ma kümnekopikalist

ikka vist pakkusin. Sellised ja veel ohtlikumadki totrused olid siis maal harilikud, peaaegu igapäevased asjad, mitte

ainult hammaste, vaid igasuguste muudegi nimega ja nimeta haiguste ja hädade puhul.

Inimesed olid põlvest-põlve edasipärandatud kogemuste abil õppinud ravimitena kasutama mitmesuguseid looduses

leiduvaid vahendeid. Igaüks siiski ise enda ravimisega toime ei tulnud, selleks oli vaja rohkeid kogemusi, sellealast

kiindumust, huvi.

Nii tekkisid rahvatohtrid, kelle hulgas leidus ka teiste hädade arvel pidutsevaid kelme ja pettureid. Ja peamine:

ühegi külatohtri uksel ei seisnud silti, nagu see oli linnatohtritel, et vastuvõtmise eest tuleb maksta terve vaka leivavilja

hind. Siia võis tuua nuudi linu, peotäie lambavilla, kuivatatud säina, killu liha või muud ja proovida – ehk aitab see…

Leidus aga ka niisuguseid külatohtreid, kes kehvi tööinimesi nende hädades püüdsid aidata puhtast ühtekuuluvuse

tundest aetuna - ilma ühegi tasuta.

Üht niisugust tõeliselt ausat rahvatohtrit ma tundsin, sest elasime ju ühes külas. Ta oli kehv vabadikust kalur nagu

minugi isa. Paadid asusid meil Luhina rannas päris kõrvuti, ühised olid kalaveed ja koos käidi rannateed. Seetõttu on

mul küllalt andmeid tõestamaks, et see kalurist rahvatohter abistas hädasolijaid puhtast õilsameelsusest ja keeldus

kindlalt vastu võtmast pakutud tasu. Ta nimi oli Mihkel Käärid, kuid oma külas ja selle lähemas ümbruses kutsuti teda

lihtsalt Värava Mihkliks. Kaugemal käisid kuuldused Saareküla võluvõimetega roositohtrist, kes nagu peoga valu ära

võtab ja paisete levimise „kinni“ paneb…

Värava Mihkel oli üsna kitsa erialaga rahvatohter: ta ravis ainult suuri pahaloomulisi mädapaiseid ja nn. „roosi“

sõnadel, mis selleaegse üldiselt levinud muinasjutu järgi pidi vihjama põrgu pärisperemehe endaga ühenduses seismise

võimalikkusele „… et küllap tal on ikka „tonti“, kuidas ta’s muidu … ?“

Mulle jäi masendav tunne, kui esmakordselt Värava õuel nägin neid palaviku õhetusest punetavaid või vaevahigist

leemendavaid helkivate silmadega haige nägusid. Kuid see rusuv tunne muutus kergenduseks, kui nägin mõnd haiget

kohe pärast „operatsiooni“, mõnd isegi juba sidumise ajal vajuvat sügavasse unne. Mihkel ei lubanud haiget äratada,

öeldes, et uni olla see parim rohi ja tervise tooja…

Nooruseaastail oli Värava Mihkel mõrrasulasena töötanud Pärnus kalakulaku juures. Sama peremeest teeninud siis

ka püünistevalmistajana -parandajana vana invaliidistunud elupõline meremees, hüüdnimega Kihnu Juhan, kes kogu

oma töövõimelise eluea vanem-madrusena oli töötanud laevadel, kus selleaegsetes oludes tõrva, pigi, tahma ja higi

toimel olid paised üsna igapäevaseks piinavaks nuhtluseks meremeestele…

Seda vana Kihnu Juhanit meenutab Värava Mihkel alati suure austuse ja pojaliku lugupidamisega. Ta ei kahelnud

üldse selles, et see vana aus Juhan tegelikult kõik kuuldud meremeestelood tõeliselt kaasa oli teinud.

Ta uskus, et Juhan tõesti oli abistanud oma seltsimeestel lömastunud ihuliikmeid opereerida oludes, kus ainsaks

tuimestusvahendiks oli kibesoolane ookeanivesi ja arstiriistadeks madrusepuss, peenehambaga tapilõikamise saag ja

saeviil…

Kaugel käinud ja palju näinud vana meremees oli see „professor“ ja õpetaja, kellelt Värava Mihkel sai abivalmis ja

kaasatundva südame kõigi nende vastu, kes abi vajasid. Pärnu Rääma alevi ühe tagahoovi kehv pugerik, nende

ühiskorter, oli see ülikool ning vana Kihnu Juhani madal madruselaegas see vaimse vara salv, kust ammutati kogu

tarkus.

On täiesti usutav, et rohkete elukogemustega Kihnu Juhan, olles noorele Saaremaa poisile õpetanud selleaegseid

rahvatohtri oskusi, võttis ettevaatusest ka „ametivande“: laskis tal sõna anda, et ta kunagi ei kaldu kuritarvitama

usaldust, mis omasugused hädaaegadel talle võivad pakkuda. Et ta ei hakkaks hädaliste arvel ahnitsema ja omakasu

püüdma. Nii ta siis, olles aus sõnapidaja mees, loobuski järsult ja kindlalt igasugusest tasust.

See on üks ilustamata elu olustikuline killuke lähema mineviku rahvatervishoiu oludest mu kodukohas.

222000111333... AAAAAASSSTTTAAA SSSÕÕÕNNNAAASSS JJJAAA PPPIIILLLDDDIIISSS

01. märts – meie külavanema Eha pill palub auga välja teenitud puhkust

28. märts – Railda Koel 75

15. aprill – sündis Rasmus Reinart

04. mai – suri Piret Reinberg 49

10. mai – Arnold Rüütel 85

19. mai – talgupäev Luhinaranna külaplatsil

04. juuni – suri Lidia Adramees 89

22. juuni – jaanituli Luhinaranna külaplatsil

11. juuli – Pöide valla ajaloohuviliste jalgrattamatk Saarekülla

03. august – Railda ja Vambola Koeli 50. pulma-aastapäev

03. – 04. august – Ennemuistide suguvõsa kokkutulek

09. august – liikumise Kodukant Tartu maakonna esindus Laimjala

vallas, külastati Arnold Rüütli Saaremaa kodu, meie külasid ja

Luhinaranna külaplatsi

10. august – Sulle-mulle laat. Eesti külade X Maapäeva ideeretke

raames külastasid meid inimesed Läänemaalt, Võrumaalt, Raplamaalt

ja Jõgevamaalt.

30. august – sündis Scarlett Marii Tagaküla

31. august – muinastuled Luhina säärel

08. september – suri Aino Lodi 77

13. september – suri Laine Jõeäär 91

19. september – sündis Fred Reinart

17. oktoober – sündis Ramona Lõhmus

03. november - Tiit Lodi sai rahvusliku programmi „Eesti kaunis kodu 2013“ Saare maakonna

kodukaunistamise tunnuskirja Pärna talu puisniitude hooldamise eest

29. november – külavanema ettekanne Saarekülade Seltsi tegemistest Kodanikuühiskonna

konverentsil Kuressaares

03. detsember – sündis Marely Saarkoppel

12. detsember – allkirjastasime KOP toetuse lepingu Külalehe väljaandmiseks

13. detsember – tulekahju Ranna külas Saastnal, põles Aino Krummi maakodu

28. detsember – sündis Edward Lengi

Tähelepanu! Kõigil huvilistel on võimalus kaasa lüüa

ühes toredas filmiprojektis! Esialgu võib tunduda, et aidata saavad ainult käsitöömeistrid, kuid tegelikult piisab ka oma majapidamises väikese inventuuri tegemisest. Filmi tegevus toimub aastal 1952. Meie poolt oleks näitlejatele sokid ja labakud.

Eelistatud suurused on 36, 38, 40, 42, 44, 46 – igat suurust kolm paari. Suuremad suurused võiksid olla veidi tumedamad, väiksemad värvilisemad. Värvid ei tohi olla erksad ja kasutada ei tohi sinist! (ajastu värk) Samas on väga teretulnud ka koju kapinurka seisma jäänud vanad sokid ja kindad, lausa nõelutudki! Rohkem tegemist tuleb vast labakutega, sest kuulduste järgi kodudes üht-teist leidub. Sokid on tänapäevalgi tihti tavalised, hallid. Kodudes olevad kindad aga võivad olla liiga silmatorkavad. Ühed toredad labakud juba leidsime, aga omanik ei tahtnud neist loobuda… Kui tahad tulevikus ühte filmi vaadates rõõmustada, et ka sina oled sellesse oma panuse andnud, võta ühendust Eha Ennemuistiga: eha.ennemuist@gmail.com , mob 5342 6912

Täname Külalehe toetajaid!

Lillemäe talu, Laane talu, Tamme talu, Pihla talu, Otsa talu, Värava talu, Kupja talu,

prk Heinlaid, Ats ja Siina Sepp

Saarekülade III kokkutulek toimub

9. –10. augustil 2014. a.

Kokkutuleku teine päev on Sulle – mulle laadapäev.