TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Marta Jõumees

PAULO COELHO TEOSTE RETSEPTSIOON EESTIS

Bakalaureusetöö

Juhendaja: Ave Mattheus, PhD

Tallinn 2015

2

Sisukord

Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3

1. Retseptsiooniuurimus .......................................................................................................... 5

2. Paulo Coelho elust ja loomingust ..................................................................................... 10

3. Portugalikeelse kirjanduse retseptsioon Eestis ................................................................. 12

4. Paulo Coelho teoste retseptsioon ...................................................................................... 15

4.1. Alkeemik ....................................................................................................................... 15

4.2. Palverännak: Maagi Päevik ........................................................................................... 21

4.3. Veronika otsustab surra ................................................................................................. 24

4.4. Üksteist minutit ............................................................................................................. 30

4.5. Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin ................................................................................... 33

4.6. Zahir .............................................................................................................................. 35

4.7. Viies mägi ...................................................................................................................... 39

4.8. Kurat ja preili Prym ....................................................................................................... 40

4.9. Portobello nõid .............................................................................................................. 40

4.10. Brida ............................................................................................................................ 43

4.11. Võitja on üksi .............................................................................................................. 44

4.12. Valküürid ..................................................................................................................... 45

4.13. Aleph ........................................................................................................................... 46

4.14. Accra käsikiri .............................................................................................................. 47

4.15. Abielurikkumine .......................................................................................................... 49

5. Teoste kohta kirjutatud retseptsioonimärkide analüüs ...................................................... 52

Kokkuvõte ................................................................................................................................ 55

Résumé ..................................................................................................................................... 57

Kasutatud kirjandus .................................................................................................................. 58

3

Sissejuhatus

Minu esmane kokkupuude Paulo Coelho teostega oli keskkoolis, kui tema teos ,,Alkeemik“ oli

soovitusliku kirjanduse hulgas. Huvi tema teiste teoste vastu algas aga gümnaasiumi

lõpuklassis, mil oli vaja võimalikult palju lugeda, et avardada oma silmaringi lõpukirjandi

jaoks. Kohustusliku kirjanduse kõrvalt lugesin läbi ka kõik Coelho teosed. 2014. aastal ilmus

tema kõige uuem romaan ,,Abielurikkumine“, millel läks nii Eestis kui ka mujal väga hästi,

mistõttu tekkis huvi uurida tema teoste vastuvõttu Eestis lähemalt. Teema valikut toetas ka see

asjaolu, et Coelho teoste vastuvõttu pole minu andmetel Eestis põhjalikumalt uuritud.

Brasiilia kirjanik Paulo Coelho (sünd 1947) on maailmakuulus autor, kelle teoseid on 2015.

aasta aprilli seisuga müüdud rohkem kui 190 miljonit eksemplari ning tõlgitud enam kui 80

keelde 170 riigis üle maailma. Coelho esimene teos ,,Palverännak: Maagi päevik“ ilmus

portugali keeles 1987. aastal ja eesti keeles ilmus see 2002. aastal. Coelho teine raamat

,,Alkeemik“, mis tõi talle ülemaailmse kuulsuse, ilmus portugali keeles 1988. aastal ja tõlgiti

eesti keelde 2000. aastal ning sellest sai esimene Coelho eesti keelde tõlgitud teos. Alates 1987.

aastast on Coelho kirjutanud kokku 30 raamatut, neist 15 on jõudnud ka eesti keelde. Lisaks

raamatutele on eestikeelsetes ajakirjades ja ajalehtedes ilmunud Coelho lühijutte ning kahe

raamatu põhjal on lavastatud eestikeelsed näidendid. 2005. aastast alates on 11 Coelho teost

valitud Eesti Kirjastajate Liidu enimmüüdud raamatute edetabelisse, mis näitab, et need on

lugejate hulgas menukad.

Siinse bakalaureusetöö eesmärk on anda ülevaade Paulo Coelho teoste retseptsioonist Eestis.

Täpsustuseks lisan, et Coelho raamatute kohta on Eestis olemas ka venekeelne retseptsioon,

kuid siinses töös keskendun vaid eestikeelsele retseptsioonile. Mind huvitab, milline on Eestis

olnud vastukaja Paulo Coelho teostele? Selleks uurin, millised on Coelho teoste kohta ilmunud

retseptsioonimärgid ehk tema teostele ilmunud kriitika erinevates eestikeelsetes väljaannetes,

blogides ning Coelho teoste kaanetekstides, ees- ja järelsõnades. Toon välja Coelho teostele

Eestis omistatud erinevad tõlgendused ja võrdlused teiste maailmakirjanduse või eesti

kirjanduse teostega ning vaatan, kas neis võib leida ühisosa ja originaalseid mõttekäike.

Bakalaureusetöö koosneb viiest osast. Töö esimeses peatükis selgitan, mis on retseptsioon,

retseptsiooniuurimus ning selle üks suund ajalooline retseptsiooniuurimus. Töö eesmärgist

lähtudes kasutan Anton Popoviči metatekstide teooriat, mis selgitab, mida pean silmas

4

retseptsioonimärkide all. Teises peatükis kirjutan brasiilia kirjaniku Paulo Coelho elust ja

loomingust. Kolmandas peatükis annan Mele Pesti magistritööle toetudes lühiülevaate

portugalikeelse kirjanduse retseptsioonist Eestis. Neljandas peatükis uurin Anton Popoviči

metatekstide teooria järgi konkreetseid retseptsioonimärke, mis on ilmunud Coelho eesti keelde

tõlgitud teoste kohta. Need on ajakirjades, ajalehtedes ilmunud retsensioonid, intervjuud

autoriga, uudisnupud, ülevaated teosest, portreelood, teostele lisatud ees- ja järelsõnad,

raamatukaane tekstid, reklaamid ning blogide sissekanded. Iga teose retseptsiooni uuriva

alapeatüki lõpus toon välja selle, mis jäi teose kohta kirjutatud arvustustest peamiselt kõlama.

Viiendas peatükis analüüsin kirja pandud retseptsioonimärke ja kokkuvõte koondab töö

olulisemad tulemused.

5

1. Retseptsiooniuurimus

Retseptsioon on teksti vastuvõtt lugeja/vaataja/ kuulaja e retsipiendi poolt (Krusten jt 2006:

154). „Kirjandusteaduslik retseptsiooniuurimus tegeleb ühe teose, autori või kirjandusliku

liikumise vastuvõtu ja mõjude analüüsimisega konkreetse lugeja või kultuuriruumi

seisukohast“ (Tarrend 2004: 83). Retseptsiooniuurimuse eesmärk pole leida uusi tõlgendusi,

vaid püüda mõista ja selgitada teose vastuvõtus toimunud muutusi (Ihonen 1996: 97).

Retseptsioon kui autori/teksti ja retsipiendi/ühiskonna vahel toimuv kompleksne mitmeosaline

interaktsioon on paljude teadusalade uurimisobjekt. Kirjanduse retseptsioonis eristatakse

sotsioloogilist ja psühholoogilist plaani. Sotsioloogilise plaani alla käivad lugemus, teoste levik,

kriitika ja lugejate hinnangud, lugemist mõjutavad tegurid jms. Psühholoogiline plaan aga

keskendub teksti esmasele vastuvõtule ning tõlgendamisele. Retseptsiooni mõiste täpsustusena

kasutatakse ka kirjandustaju mõistet. Kirjandustaju all mõeldakse kõiki kirjandusteoste mõjul

vallanduvate psüühiliste protsesside koostoimet, mille loovad teksti elementide vastuvõtmine,

meeldejätmine, emotsionaalne hinnang, teksti tõlgendamine, intertekstuaalsed seosed ning

kirjandusteose mõjul loodu. (Krusten jt 2006: 154)

Retseptsiooniuurimus pöörab tähelepanu teose vastuvõtule kriitikas. Lugeja on teose tähenduse

loomisel ja väärtuse määramisel kaasosaline. Pole olemas muutumatu või valmis tähendusega

teksti, teose tähendus kujuneb tavaliselt alles lugemise käigus. Kuna lugejaid on palju, antakse

ühele teosele ka palju tähendusi. Lähtuvalt sellest ning teose mitmekihilisusest eristatakse

erinevaid lugemismudeleid. (Neithal 1999: 129) Lugemismudelit on defineerinud Saksa

kirjandusteadlane Detlef Krumme, kelle järgi on see teose tähendustasand, mis vastab lugeja

huvidele või ühe põlvkonna enamiku huvidele (Vaiksoo 1994: 172). Krummet huvitab, millest

tuleneb teose puhul lahknevate lugemiselamuste lai spekter. Selleks et lahkuminevaid

lugemiselamusi esile kutsuda peab teos viitama tähenduste laiale skaalale ning avarale

ainestikule, mis võimaldavad erinevad seostesüsteeme. Krumme arvates ei ole oluline kui suur

hulk tähendusi ja seoseid on autor kavandanud, oluline on see, et need väljenduksid

retseptsiooniprotsessis. Igal teosel on iseseisev elu ning selle terviktähendust ei tea kirjanik ega

tema kaasaegne lugejaskond. Krumme arvab, et raamatu sisu on sõltuvuses lugejate

koguhulgaga. Iga lugeja leiab tekstist oma tähenduse vastavalt tema teadmistele raamatust ning

ühiskondlikust taustast. Teose mitmevalentsus annabki eelduse seda mitmeti tõlgendada.

(Vaiksoo 1994: 171)

6

Lugemismudelitega on tihedalt seotud ka ootushorisondi mõiste. Ootushorisont on

lugejaskonna ja uurijate üleüldine seisukohavõtt kirjanduse suhtes. Termini võttis 1970. aastal

kasutusele Hans Robert Jauss. Kirjandusajaloos on mitmeid näiteid, kus uuenduslik teos pole

olnud vastavuses ootushorisondiga ning seetõttu ei ole seda hästi vastu võetud. Ootushorisont

on pidevas ajalises nihkes, mistõttu võivad mõned teosed minna kirjanduse ajalukku, st et neile

omistatakse üha uusi ja uusi lugemismudeleid, teised aga võivad ununeda õige pea. Uus

horisont tekib siis, kui teosed vastavad lugeja ootustele. (Ihonen 1996: 98) Teos luuakse üha

uuesti igal konkretiseerimisel, selle konkretiseerimise põhitingimusi nimetatakse ajastu

ootushorisondiks (Ihonen 1996: 99).

Retseptsiooniuurimuses eristatakse mitut suunda: retseptsiooniesteetika, ajalooline

retseptsiooniuurimus ning empiiriline retseptsiooniuurimus. Siinses töös kasutan ajaloolist

retseptsiooniuurimust, mis käsitleb teosele aja jooksul osaks saanud hinnanguid ja nende

muutust. Kirjandusteos ei ole objekt, millel püsib aegade jooksul sama tähendus, mistõttu annab

see lugejatele pidevalt uusi tõlgendusi ning seetõttu muutub teose tähendus vastavalt ajajärgule.

Kirjandusteos peab arvestama lugeja huvidega, tekst peab inimest kuidagimoodi kõnetama, et

teose ja lugeja vahel tekiks dialoog. (Jauss 1970: 10) Lugejateooriate järgi on igasugune

tähendus seotud kontekstiga, mistõttu tähendab tekst lugejale midagi üksnes selles konkreetses

(ajaloolises) kontekstis. (Laak 2007: 961)

Kuna vaatlen Coelho teoste retseptsiooni kogu selle aja jooksul, mil need on olnud eesti keeles

kättesaadavad (ajalooline retseptsiooniuurimus), tegelen siinses töös ennekõike neile osaks

saanud kriitikaga. Ja kuna kriitika on oma olemuselt metatekstuaalne nähtus ehk ühe teksti

kohta kirjutatud teine tekst või ühest tekstist tuletatud teine tekst, siis sobib siin kasutada

slovakkia tekstiteoreetiku Anton Popoviči metatekstide teooriat, mida on eesti lugejatele

tutvustanud semiootik ja kirjandusteadlane Peeter Torop oma raamatus ,,Kultuurimärgid“

(1999). Popoviči järgi on metatekst tekst tekstis (Torop 1999: 33) ja sellel on kirjanduskultuuris

kolm komponenti: 1) retseptsioonijuhendid 2) reklaam 3) prototeksti vahendavad metatekstid

(Torop 1999: 37).

Kõige mahukama ja mitmekülgsema metatekstide haru moodustavad retseptsioonijuhendid.

Retseptsioonijuhendite all peab Popovič silmas kirjanduslikku interpretatsiooni ehk tõlgendust,

kriitikat – ajalugu – teooriat nende praktilisemates ilmingutes, mis võivad olla näiteks ees- ja

järelsõnad, esseistika, kirjandusõpetus ja lugejate kirjad. (Torop 1999: 37) Toropi järgi on

retseptsioonijuhendid ka tõlketeksti enda kõrval olevad tekstid sissejuhatava artikli autorilt,

7

teadlaselt või tõlkijalt. Need võivad anda informatsiooni teksti geneesi, tausta, retseptsiooni jms

kohta. Samuti võib leida raamatu lõpust kommentaare, sõnaseletusi ja hääldusõpetusi. Tõlkija

saab nimetada ja täpsustada tõlkimatuse probleeme või lisada kultuuriseikade selgitamise

raskusi. Tal on võimalus suunata tõlge laiemale lugejaskonnale või spetsifitseerida tekst hoopis

kindlale huvigrupile. (Torop 1999: 23) Siinses töös on retseptsioonijuhenditeks ajakirjades,

ajalehtedes ilmunud arvustused, blogide sissekanded, intervjuud autoriga ning Coelho

kirjutatud ees- ja järelsõnad. Tõlketeemalisi kommentaare aga Coelho eestikeelsetele teostele

lisatud ei olnud.

Reklaam on mõistetav kuulutuste ja märgete vormis. Selle alla kuulub ka biografistika ning

sellega seotult kirjandusmüüt ning kirjandusmuuseum. (Torop 1999: 37) Siinses töös on

reklaami tüüpi metatekstideks need tekstid, mis on ilmunud raamatu esi- ja tagakaanel või

nende sisekülgedel, edetabelite kajastused ning uudisnupud, mis räägivad Coelho teostest või

nende põhjal tehtud filmi ilmumisest või etenduse lavastamisest.

Prototeksti ehk algset teksti vahendatavateks metatekstideks on tõlked (nii interlingvistilised

kui ka intersemiootilised), summeerivad vahendused (ümberjutustus, annotatsioon, resümee),

reprodutseerivad vahendused (tendentslik ümbertrükk) ning likvideerivad vahendused (tekstid,

mida on kuidagi lühendatud). (Torop 1999: 37) Coelho teoste retseptsiooni uurimisel ma

retseptsioonimärke vahendavateks metatekstideks ei liigita, sest ükski arvustus ei keskendu

ainult teose tõlkelisusele või selle sisu ümberjutustusele. Teoste kohta kirjutatud arvustustes on

reeglina nii eelinfot, sisu tutvustust kui ka kriitikat.

Retseptsiooniuurimuse juures on veel väga oluline kriitika mõiste. Kriitika olemust ja toimet

on uurinud Rein Veidemann raamatus ,,Kriitikakunst“ (2000). Veidemann on öelnud, et

kirjanduskriitika on lugemismudelite avalikustamine, superstruktuur, milles kohtuvad ja

peegelduvad erinevad distsipliinid ja meetodid ning millesse püütakse intrigeerida erinevaid

kõneviise. Kirjanduskriitika ülesanne on vahendada ning analüüsida väärtushinnanguid,

kommenteerida teoseid, avada nende olemust ja tausta ning langetada hinnanguid ning lülitada

teosed omavahelisse dialoogi. (Veidemann 2000: 12–13)

Veidemanni järgi on kirjandusteosega ühes ajas ilmuv kriitika sünkrooniline kriitika. See on

kirjanduslooliste ja -teoreetiliste teadmiste rakendamine konkreetse teose väärtuste

avastamiseks, mille käigus antakse ka hinnang. Sünkroonilise kirjanduskriitika alla kuuluvad

sellised kriitika žanrid, nagu retsensioon, notiits, paroodia, essee, marginaal, avalik kiri ning

8

annotatsioon. (Veidemann 2000: 15) Retsensioonile on iseloomulik ühel kindlal metatasandil

(filoloogilisel, kosmilisel, ühiskondlikul, erialasel jne) asetseva vaatepunkti realisatsioon.

Notiits on kriitiline tekst, mille dominant on teade, mis refereerib teose põhiprobleeme või

esitab selle konspekti. Paroodia jäljendab parodeeritavat teost, kusjuures sisu ja probleemistiku

ümberpanemine toimub teatava nurga alt, selle vaatepunkt on kogemuslik, kuid nii öelda

negatiivse märgiga. Esseele on omane vaatepunktide paljusus, selles on eristatavad stiililised

kihistused, nagu kirjeldus, arutlus, eksegees ja pihtimus. (Veidemann 2000: 109) Marginaal on

ääremärkus ja annotatsioon on teose lühike tutvustav iseloomustus (EKSS). Eesti

kirjanduskriitikas on Veidemanni järgi ajast aega olnud ülekaalus retsensioon kui teose

käsitlemise ratsionaalseim variant ning ühtlasi on see oma vormilt kirjandusteadusliku artikliga

kõige sarnasem žanr (Veidemann 2000: 16).

Kriitik aktualiseerib teoses nähtu kõrval ka nähtamatut ehk kriitiku esteetilises ideaalis juba

olemasolevat. Täpsemalt öeldes, kriitik näeb ja hindab oma ideaalist juhitult ka teoses

realiseerimata väärtusi. Kriitiku hinnangus toimivad võrdselt nii identifitseerimine kui ka

distantseerimine, samasuse otsingud ja eemaldumine. Kriitiku hinnang on juba ekstraktiivne,

mis tähendab, et teost interpreteerides ja sellest mitmesuguseid omadusi ekstraheerides

kujundatakse juba kellelegi määratud hinnang, näiteks autorile, lugejaskonnale või sootsiumile.

(Veidemann 2000: 127)

Tänapäeval on seoses teaduse ja tehnika kiire arenguga tekkinud ka uusi metatekstide alaliike,

nagu näiteks uus demokraatlik meedia, raamatublogid ning foorumid. Need on aga mõnevõrra

ähmastanud professionaalse arvustuse ja lugejaarvamuse piire, kuna raamatuid võib neis

kommenteerida igaüks olenemata tema taustast. (Väljataga 2009: 3) Tavalugeja otsib

argihinnangus tavaliselt vaid identiteeti teose maailma ning nähtud tegelikkusega. Lugejale on

oluline, et ta saaks seda ka enda tegelikkusega samastada. Argilugeja omandab teosest tavaliselt

ainult selle, mis seal kirjas on. Ta ei märka neid aspekte, mida kriitikud oluliseks peavad.

(Veidemann 2000: 127)

Kuna tänapäeval leiab internetist väga palju asjaarmastajate subjektiivseid arvamusi

kirjandusteoste kohta, on see ajendanud kirjanduskriitikut ja tõlkijat Mart Väljataga sõnastama

mõned reeglid, millest kriitik võiks kirjandusteosest rääkides lähtuda. Väljataga järgi peab

arvustus andma lugejale teosest ettekujutuse. Arvustusest peab välja tulema, kuidas erineb see

teistest sama liiki teostest, ning millised on lugemise positiivsed ja negatiivsed pooled. Hea

lehekriitik peaks palju lugema, teadma, kuidas kirjandus on tehtud ning tundma teooriat ja

9

kirjanduslugu, oskama anda usaldusväärseid hinnanguid ning eristama head halvast. Korralik

arvustus peab olema selgelt eristatav tasutud reklaamist. (Väljataga 2009: 3)

10

2. Paulo Coelho elust ja loomingust

Paulo Coelho on brasiilia romaanikirjanik, kes on sündinud 24. augustil 1947. aastal Rio de

Janeiros Brasiilias. Coelho alustas oma õpinguid jesuiitide koolis. Juba noorena teadis ta, et

soovib kirjanikuks saada, kuid tema vanemad olid selle vastu. Coelho oli noorena küllaltki

mässumeelne ning seetõttu saatsid vanemad ta 17-aastasena vaimuhaiglasse, kust tal õnnestus

kolmel korral põgeneda. Hiljem asus ta vanemate survel õppima õigusteadust, kuid jättis

õpingud peale esimest aastat pooleli. Pärast ülikoolist väljalangemist elas ta hipina, reisis läbi

Ameerika, Põhja-Aafrika ning Euroopa. 1960. aastatel hakkas ta kasutama narkootikume. Ta

kirjutas laulusõnu Brasiilia muusikutele, kes võitlesid sõjaväelise valitsuse vastu. Kolmel korral

vahistati ta poliitilise aktiivsuse tõttu. (vt Coelho) Coelho on töötanud ka ajakirjanikuna,

teatridirektorina, näitlejana ning näitekirjanikuna (vt Wiki). Alates 1980. aastast on ta abielus

Christina Oiticicaga, kes on elukutselt kunstnik. Paar elab pool aastast Rio de Janeiros ning

ülejäänud aasta maamajas Püreneedes Prantsusmaal. (vt Coelho)

Coelho elu muutus, kui ta otsustas 1986. aastal minna palverännakule Hispaaniasse Santiago

de Compostelasse, et läbida rohkem kui 800 kilomeetri pikkune teekond. Sellest reisist sai

alguse tema vaimne ärkamine. Reisil kogetust kirjutas ta 1987. aastal oma esimese romaani

„Palverännak: Maagi päevik“. Järgmisel aastal ilmus temalt teine romaan ,,Alkeemik“, mis tõi

talle ülemaailmse kuulsuse. Pärast rännakut lõpetas ta kõik oma muud tööd ning hakkas

elukutseliseks kirjanikuks. (vt Coelho)

Coelhol on kirjutamise juures välja kujunenud oma stiil. Kõikides lugudes on läbivaks teemaks

eneseotsingud ning oma teekonna leidmine. Teostes kõneleb ta ka väga paljudest teistest

teemadest, nagu näiteks armastus, loodus, religioon, saatus, inglid jne.

Paulo Coelho kodulehekülg suunab tema elu ja loominguga tutvumiseks

internetientsüklopeedia Wikipedia ingliskeelsele lehele, kus on kõige värskemad andmed tema

teoste, nende müüginumbrite ja tõlgete kohta. Kuigi Wikipedia tabeli järgi on temalt ilmunud

33 raamatut, on ilukirjandusteoseid avaldatud 30, sest ülejäänud on kas esseekogumikud,

artiklikogud või nn valitud õpetused. Coelho teoseid on 2015. aasta aprilli seisuga tõlgitud enam

kui 80 keelde 170 riigis üle maailma. Ta on müünud rohkem kui 190 miljonit raamatut ning on

sellega kõigi aegade edukaim portugali keeles kirjutav autor. Samuti on talle omistatud arvukalt

rahvusvahelisi kirjandusauhindu. 2014. aastal oli tema teos ,,Alkeemik“ maailmas enim

11

tõlgitud raamat veel elus olevalt kirjanikult, mistõttu võitis Coelho selles kategoorias Guinnessi

rekordi. 2002. aastast kuulub ta Brasiilia kirjandusakadeemiasse ning 2007. aastast on ta ÜRO

rahusaadik. (Wiki)

Coelho sai maailmas tuntuks 1987. aastal ilmunud teosega ,,Palverännak: Maagi päevik“.

Eestisse jõudsid tema teosed aga alles 2000. aastal ehk 13 aastat hiljem. Esimene eestikeelne

teos oli ,,Alkeemik“ ning see ilmus Anneli Tuuliku tõlkes kirjastuselt Kupar 2000. aastal.

Teisena ilmus 2002. aastal ,,Palverännak: Maagi päevik“, mille tõlkijateks olid Kadre Vaik ja

Tiina Ristimets. Kokku on eesti keelde tõlgitud 15 Coelho teost, kuid need ei ole eesti keelde

tõlgitud sellises järjekorras, nagu need on ilmunud portugali keeles.

2002. aastal külastas kirjanik Eestit, et kohtuda siinsete lugejatega. Autorit oli võimalik näha

Viru keskuse Apollo raamatupoes ning Rocca al Mare koolis, kus esitleti tema kolme tolleks

ajaks eesti keelde tõlgitud raamatut: ,,Veronika otsustab surra“, ,,Palverännak: Maagi päevik“

ning ,,Alkeemiku“ uut trükki. (Postimees 2002) Kõikide Coelho eesti keelde tõlgitud raamatute

retseptsiooni vaatlen üksikasjalikult töö neljandas peatükis.

12

3. Portugalikeelse kirjanduse retseptsioon Eestis

Enne Coelho teoste retseptsiooni süvenemist toon välja olulisima, mis puudutab portugalikeelse

kirjanduse retseptsiooni Eestis varasematel aegadel. Portugalikeelset kirjandust on eesti keelde

vähe tõlgitud ning seetõttu on seda ka vähe uuritud. Kõige põhjalikumalt on sellest kirjutanud

Mele Pesti oma 2006. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöös ,,Portugalikeelse

kirjanduse retseptsioon Eestis“. Mele Pesti on oma töös jaganud portugalikeelse kirjanduse

vastuvõtu kolme perioodi: algusaeg 1890.–1939. aastani, nõukogude aeg 1940.–1991. aastani

ning Eesti Vabariigi aeg aastatel 1991–2005. Mele Pesti magistritööle toetudes kirjeldan,

millised on tõlgitud teosed, kes on teoseid portugali keelest eesti keelde tõlkinud ning milline

oli teoste vastuvõtt eri perioodidel.

Portugali keel on arenenud ladina keelest ning kuulub romaani keelte hulka. Moodsa portugali

keele alguseks peetakse 1536. ja 1540. aastast pärit grammatikaraamatuid. Lisaks Portugalile

on portugali keel riigikeeleks ka Brasiilias, Angoolas, Mosambiigis, Roheneemesaartel, São

Tomé ja Principe` il, Guinea Bissaus, Ida-Timoris ja Macaos. Kõigi nende maade kirjandused

kokku moodustavad portugalikeelse kirjanduse. Portugali keel on emakeeleks rohkem kui 200

miljonile inimesele üle maailma. (Pesti 2006: 17)

Kirjalik portugali keel on hispaania keelele üsna sarnane, hääldus aga täiesti teistsugune ning

see ei kõla hispaania keelega sarnaselt (Symington 2008: 448). Portugal on ajaloo jooksul

jäänud korduvalt Hispaania varju, praegugi käsitletakse portugali kultuuri hispanistika osana,

täpsustamata, et tegelikult on tegemist erinevate kultuuridega (Pesti 2006: 19).

Portugalikeelne kirjandus jõudis Eestisse 1890. aastal, mil ilmus Karl August Hermanni välja

antud ,,Laulu ja mängu lehes“ teadaolevalt esimene portugali keelest eestindatud

ilukirjandusteos. Tegemist oli portugali 16. sajandi luuletaja ning rahvuseepose autori Luiz Vaz

de Camõesi sonetiga. Ajavahemikul 1890–1939 ei toimunud akadeemilist tõlkimist otse

portugali keelest, Eestisse jõudsid vaid vähesed tõlked kas saksa või mõne muu keele kaudu

ning tekste valiti üsna juhuslikult. 20. sajandi esimesel poolel ei ilmunud eesti keeles ühtegi

portugali romaani ega luulekogu, kuid üsna pea võis ajakirjades avaldatatud lühijuttude kõrvalt

leida Portugali ja Brasiilia päritolu tekste. Tuntud oli näiteks Brasiiliast pärit autor H.V. Patera,

kelle lugusid ilmus 1920. aastate lõpul – 1930. aastate alguses ajakirjas Romaan ning teistes

13

väljaannetes. Kuna tõlkeid oli vähe, ei ilmunud seetõttu ka möödunud sajandi esimeses pooles

vastukaja portugali keelest eesti keelde tõlgitud kirjandusele. (Pesti 2006: 32–34)

Ka 1940.–1950. aastatel ehk Teise maailmasõja aastatel ja vahetult selle järel tõlgiti portugali

keelest eesti keelde äärmiselt vähe, ajakirjanduses ei olnud ilukirjandusnäiteid ega uudiseid

Portugali kohta. See vähene, mis siiski ilmus, oli tugevalt ideoloogiline. Esimene eesti keelde

tõlgitud portugalikeelne aimekirjandusteos oli Jorge Amado raamat kommunistide juhist Luis

Carlos Prestesest. 1955. aastal tõlkis selle vene keele vahendusel eesti keelde Jossif Nasalevitš.

(Pesti 2006: 39–40)

Kuid õige pea olukord muutus. Nõukogude perioodil tõusid kõige olulisemateks portugali

keelest eesti keelde tõlkijateks Aita Kurfeldt ja Ain Kaalep, kelle tõlkes ilmus mitu olulist

portugali kirjanduse teost. Aita Kurfeldt eestindas 1963. aastal Jorge Amando romaani

,,Gabriela, nelk ja kaneel“. 1968. aastal ilmus Kurfeldti tõlkes Eça de Quierose romaan

,,Reliikvia“ ning esimene valik Fernando Pessoa luuletusi Ain Kaalepi tõlkes. Nõukogude

perioodil oli veel paljude teoste avaldamine keelatud, kuid alates 1970. aastatest muutus

tõlketegevus järjest lihtsamaks ning tekstid jõudsid kergemini ka eesti tõlkijateni. 1973. aastal

ilmus Ain Kaalepi tõlkes Loomingu Raamatukogu sarjas Fernando Pessoa luuletuste valik

,,Autopsühhograafia“. Sel ajal oli Pessoa eesti kirjanike ning haritumate inimeste seas väga

populaarne, teda loeti huviga ning ta oli paljudele eeskujuks. Samal aastal ilmus Aita Kurfeldti

tõlkes 19. sajandi brasiilia kirjanduse tähtteos, Machado de Assise tähtteos ,,Dom Casmurro“.

(Pesti 2006: 39–41)

Taas iseseisvaks saanud Eesti Vabariigi perioodist on portugali keelest tõlkeid samuti väga

vähe. 1990. aastate alguses tõusid raamatute hinnad ning tiraažid olid väiksed, mistõttu olid

raamatud inimestele üsna haruldaseks ostuks. Sel ajal tõlgiti peamiselt inglisekeelset kirjandust,

tõlkimine väiksematest kirjandustest, nagu näiteks portugalikeelsest kirjandusest, oli vaid

väheste alaks. Taasiseseisvunud Eesti ajajärgul võib kahtluseta kõige enam tõlgitud

portugalikeelseks autoriks pidada Paulo Coelhod, kelle teoste vahendamine läks lahti 21.

sajandil. Nobeli kirjanduspreemia laureaadilt José Saramagolt, kes on samuti oluline kaasaegse

portugalikeelse kirjanduse esindaja, on eesti keelde tõlgitud vaid üks romaan, allegoorilis-

sümbolistlik ,,Pimedus“. (Pesti 2006: 74–75)

Mele Pesti mainib oma töös, et lisaks Ain Kaalepile ja Aita Kurfeldtile on teoseid portugali

keelest eesti keelde vahendanud Maarja Kaplinski, Jüri Talvet, Tõnu Õnnepalu, Anneli Tuulik

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?17666https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=1&cad=rja&uact=8&ved=0CB4QFjAA&url=http%3A%2F%2Fet.wikipedia.org%2Fwiki%2FJos%25C3%25A9_Saramago&ei=8rv5VJm5Lsb7UtLGgvgH&usg=AFQjCNE0Bqfl0I_MHzQP4aEN5wb-ZAGb3A&sig2=aDmWNWEJbsnl-JXuHMPuxA

14

ja Meelike Palli. (Pesti 2006) Paulo Coelho teoseid on portugali keelest eesti keelde tõlkinud

Anneli Tuulik, Kai Aareleid ja Indrek Koff. Anneli Tuuliku tõlkes on eesti keeles ilmunud

kaheksa Coelho teost. Kai Aareleid ja Indrek Koff on tõlkinud aga kaks teost, ülejäänud

raamatud on eesti keelde jõudnud inglise keele vahendusel.

Mele Pesti magistritööst selgus, et portugalikeelsele kirjandusele on Eestis ülivähe tähelepanu

pööratud, st et selle retseptsioon on pea olematu. Vähene tuntus Eestis võib olla seotud mitme

teguriga. Üks põhjus võib peituda selles, et sealne kultuur jääb eestlaste jaoks liiga kaugeks ega

oma meie jaoks erilist tähtsust. Mele Pesti vahendab oma töös Jüri Talveti seisukohta, kelle

arvates tuntakse Ibeeria poolsaart Eestis nii vähe ajaloolistel ja geograafilistel põhjustel. Eesti

rahvuskultuuri nooruse tõttu ei ole meie pilk 20. sajandil ulatunud paljudesse kaugetesse

kohtadesse. Eesti on ajaloolistel põhjustel olnud väga pikka aega teiste kultuuride, näiteks

saksa, vene, rootsi, taani ja ka soome, mõju all. Samuti on Talveti arvates loogiline, et eesti

kultuuri mõjutasid kõigepealt kesksed kultuurimaad Inglismaa ja Prantsusmaa ning alles

seejärel Euroopa teises nurgas olevad Hispaania ja Portugal. (Pesti 2006: 32)

15

4. Paulo Coelho teoste retseptsioon

Järgnevates alapeatükkides annan ülevaate Paulo Coelho teoste retseptsioonist Eestis.

Retseptsiooni uurin ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud retsensioonide, autoriga tehtud

intervjuude, portreelugude, teose ülevaadete, teostele lisatud ees- ja järelsõnade, uudisnuppude,

reklaami ning blogides kirjutatu põhjal. Nende erinevate retseptsioonimärkide liigitamiseks

olen kasutanud Anton Popoviči metatekstide teooriat, mida tutvustasin töö esimeses peatükis.

Selle järgi jagunevad metatekstid, retseptsioonijuhenditeks, reklaamiks ja prototeksti

vahendavateks metatekstideks.

Coelho teosed on välja toodud selles järjekorras, nagu need on eesti keeles ilmunud. Iga teose

kohta on eraldi alapeatükk, milles on kõigepealt kirjas teose ilmumise aeg, tõlkijate ja

toimetajate nimed. Seejärel on teose lühiülevaade, mis on ilmunud raamatu tagakaanel või

esikaane- ja tagakaane pöördel. Siinkohal täpsustan, et annan teose sisust lühiülevaate ainult

siis, kui see on olemas teose tagakaanel või esi- või tagakaane pöördel. Selle järel annan

ülevaate Coelho raamatutes, erinevates ajakirjades, ajalehtedes või blogides ilmunud

retseptsioonimärkidest.

Alustan reklaamidest, mis metatekstide teooria järgi kuuluvad samuti retseptsioonimärkide alla.

Reklaami all käsitlen seda, mis on kirjutatud teose kohta raamatu esi- või tagakaanel ja nende

pööretel, samuti neid ajakirjanduses ilmunud uudisnuppe, mis räägivad näiteks teose

ilmumisest. Seejärel toon välja retseptsioonijuhendid, milleks on teosele lisatud Coelho enda

kirjutatud ees- või järelsõnad, intervjuud autoriga ning ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud

arvustused ning blogisissekanded. See korpus on kahtlemata kõige mahukam. Kolmandaks

mainin teoste põhjal tehtud tõlgenduste, näiteks teatrilavastuste või filmide kohta ilmunud

uudisnupukesi, mis liigituvad samuti reklaami alla.

4.1. Alkeemik

Portugali keeles ilmus ,,Alkeemik“ 1988. aastal. Eestis ilmus raamat esimest korda 2000. aastal

Moodsa klassika sarjas kirjastuselt Kupar. Teose on portugali keelest eesti keelde tõlkinud

Anneli Tuulik, tõlke on toimetanud Jaakko Hallas. 2002. aastal ilmus kirjastuselt Philos

16

,,Alkeemiku“ parandatud ja täiendatud trükk. 2006. aastal ilmus teos kolmandas trükis

kirjastuselt Pilgrim. Eestis on ,,Alkeemik“ juba aastaid tagasi läbi müüdud.

Esmalt toon välja reklaami tüüpi retseptsioonimärgid, mis on ilmunud teose kohta selle esi- või

tagakaanel või selle pöördel. 2000. aastal ilmunud väljaande esikaane pöördel on kirjas, et

,,Alkeemik“ on muinasjutt, mis räägib inimese suurimast tarkusest ehk oma südame

kuulamisest ning eneseks saamisest. Raamatu tagakaane pöördel on lühidalt kirjutatud Coelho

eluloost. (Coelho 2000) 2002. aastal ilmunud raamatu esikaane pöördel on kirjas, et ,,Brasiilia

kirjanik Paulo Coelho (55) on tänaseks jõudnud maailma viie enim raamatuid müünud autori

hulka. Tema teoseid on tõlgitud 57 keelde rohkem kui sajas riigis ja neid on müüdud üle 37

miljoni eksemplari“ (Coelho 2002a). Mõne lausega on kirjutatud ka Coelho kirevast eluloost

ning öeldud, et kirjanik sai populaarseks raamatuga ,,Alkeemik“. (Coelho 2002a) 2002. aastal

ilmunud raamatu tagakaanel on ära toodud Doris Kareva arvamus teosest. Kareva on öelnud, et

,,Alkeemik“ on üks uusaja armastatumaid muinasjutte, mis tuletab meile meelde seda, mida me

tegelikult juba teame. Tema arvates tuletab raamat meelde, et on elu helde sellele, kes elab oma

Loo järgi. Kareva on öelnud, et Coelho mõistulugude kulgu võib jälgida nagu kullide lendu

kõrbe kohal. (Kareva 2002a)

,,Alkeemik“ on niisiis eesti keeles ilmunud kolmes trükis, iga raamatu alguses on autori

kirjutatud sama eessõna, kus ta seletab, kuidas tema alkeemiani jõudis. Ta toob välja ka oma

õpetaja õpetused alkeemia kohta. Coelho kirjutab, et ,,Alkeemik“ on sümboolne tekst, kus ta

katsub edasi anda kõike, mida ta selles valdkonnas õppinud on. Samuti soovib ta selle looga

avaldada austust suurtele kirjanikele, nagu Ernest Hemingway, William Blake, Jorge Luis

Borges ja Malba Tahan. (Coelho 2000; Coelho 2002a; Coelho 2006)

Järgnevalt loetlen retseptsioonijuhendi tüüpi retseptsioonimärgid. Kõigepealt kirjutab Haljand

Udam 1998. aasta 10. aprillil ehk kaks aastat enne ,,Alkeemiku“ Eestis ilmumist Eesti

Ekspressile loo pealkirjaga ,,Euroopa loeb muinasjuttu“, kus ta räägib teose sisust ja arutleb

autori ja teose edu ning selle üle, miks pole teost veel Eestis ilmunud. Ta kirjutab, et esimest

korda puutus ta Coelho ,,Alkeemikuga“ kokku oma esimesel Pariisi-reisil 1995. aastal, kui talle

hakkasid mitmes raamatukaupluses silma sissekäigu kõrval olevate raamatute virnad tema

jaoks sel ajal tundmatult autorilt Paulo Coelholt. Pariisis oli teos nähtaval kohal ka aasta hiljem,

kuid sellele oli lisandunud taskuformaadis väljaanne ning suureformaadiline värviliste piltidega

kinkeväljaanne. Samuti olid poeriiulitel ka Coelho teosed ,,Palverännak: Maagi päevik“ ja

,,Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin“. Udam ei arva, et iga raamatut on vaja tõlkida ja tõdeb:

17

,,võib-olla ei olekski sellel raamatul eestlaste hulgas nii palju lugejaid kui Lääne-Euroopas, sest

,,Alkeemik“ koosneb eriomaselt Vahemeremaade muinasjuttudest ja tarkusõpetlikest

pärimustest, mis on Eesti amerikaniseeruvast soomeugrismist väga kaugel“ (Udam 1998: B6).

,,Alkeemikut“ peab ta lihtsakoeliseks muinasjutuks, mis ei ole eriti algupärane, vaid kokku

pandud juba varem tuntud muistenditest ja pärimustest. (Udam 1998: B6) Ta lisab, et

„[e]smakordselt kuulsin aastakümneid tagasi niisugust lugu peidetud varanduse otsimisest ja

selle leidmisest pärast pikka rännakut omaenese kodust Uku Masingult“ (Udam 1998: B6).

Valle-Sten Maiste on ,,Alkeemikust“ kirjutanud 2000. aasta 4. märtsi Postimehe lisas Arter,

seega pärast seda, kui teose tõlge oli juba ilmunud. Maiste arutleb oma artiklis kirjastuse Kupar

raamatusarja ,,Moodne klassika“ üle, milles ilmus ka ,,Alkeemik“. Ta väidab, et kirjastus Kupar

oli ,,Alkeemiku“ ilmumise ajal üks peamisi kaasaegse väärtkirjanduse vahendajaid Eestis,

kusjuures ,,Moodsa klassika“ sarja peamiseks vooruseks ja ühtlasi ka puuduseks peab ta selle

mitmetahulisust. Maiste toob välja, et ühelt poolt on kirjastus hea, kuna selle teoste valik paistab

silma nii sisulise kui kultuurilise laiapõhjalisusega, kuid teisalt on see halb oma seinast-seina

valiku tõttu. ,,Alkeemikut“ peab Maiste selle ülemaailmsest edust vaatamata sarja üheks

ebahuvitavamaks raamatuks. Ta arvab, et „[n]oore ea maailmavalus või teatava new-age’liku

eelhäälestusega inimesele võib selline kirjandus üksjagu erutavana mõjuda, kuid suhteliselt

maise lugeja jaoks jääb teksti keel vaieldamatult kaugeks“ (Maiste 2000: 16). Coelhot nimetab

ta brasiilia ekshipist kultuskirjanikuks. Teose sisust räägib ta vähe, kuid tema arvates on see

sümbolistlik ja muinasjuttu meenutav rännulugu, kus tegelane tahab leida midagi ülevat.

(Maiste 2000: 16)

Tõlkija Ann Must on 2000. aasta 8. aprillil kirjutanud Eesti Päevalehe lisas Arkaadia negatiivse

alatooniga arvustuse, mis kannab pealkirja ,,Näilisel teekonnal“. Musta arvates on üllatav, et

praegusel ajal nii lihtsa sisuga tekste üldse kirjutatakse ja auhindadega pärjatakse. Ta peab

,,Alkeemiku“ kirjutuslaadi lihtsaks ja kargeks. Must suutis teost lugeda selle kohani, kus ei

olnud veel nii palju juttu märkidest. Ta ütleb: „Siin ongi see lõhe, kustpeale müstika muutub

talumatuks: kus märke (sealhulgas nägemusi) hakatakse seletama, kus järg läheb ratio kätte“

(Must 2000: 9). Musta arvates on loo sisu ju lihtne: on üks poiss, kes otsib iseennast, ning läbi

hirmsate, didaktilis-suunavate raskuste jõuab ikka lõpuks tagasi algusesse. Tema arvates on

„[t]eekonna algusesse tagasi jõudmine kui ühtlasi teekonna eesmärgile jõudmine […] ju

kanooniline lahendus“ (Must 2000: 9). Must peab ,,Alkeemiku“ teksti varguseks, kuna sama

püanti olevat ta lugenud Peet Vallaku ,,Korvitegija Siimu õnnest“ ning muinasjuttude

18

kogumikust ,,Tuhat ja üks ööd“. Siin jääb muidugi arusaamatuks, kuidas sai brasiilia kirjanik

tunda ühe eesti kirjaniku teost, mis teadupoolest ei ole võõrkeeltesse tõlgitud, aga küllap on siin

tegemist ühe konkreetse lugeja lugemismudeliga, mis vormub tema teadmiste ja varasemate

lugemiskogemuste horisondil. Samuti kõrvutab Must ,,Alkeemikut“ Anatole Francei novelliga

,,Jumalaema narr“, mille moraal sarnaneb Coelho omale. Kuna Must peab teost varguseks,

arvab ta, et varem või hiljem jääb autor pettusega vahele. (Must 2000: 9)

Ann Must on märganud ka ,,Alkeemiku“ seost ,,Tuhande ja ühe öö“ juttude vahel, mida on

kinnitanud ka Coelho ise. Toon selle tõenduseks Coelho enda sõnad ,,Alkeemiku“ idee kohta.

Nimelt ilmus 2000. aasta 7. aprillil kultuuriajalehes Sirp lugu pealkirjaga ,,Küsimused

alkeemikule“, mis oli 1998. aastal UNESCO Courieris ilmunud intervjuu. Selles küsitlesid

Coelhot Baghat Elnadi ja Adel Rifaat, eesti keelde vahendas teksti Doris Kareva. Intervjuus

räägib Coelho, et tema ,,Alkeemiku“ tekst on tegelikult pärit ,,Tuhande ja ühe öö“ loost, mis on

lühike mõnerealine jutustus peidetud varandusest, mida loo kangelane asub kaugelt otsima,

kuid avastab, et see oli temas eneses peidus. Sellest loost võttis autor üle sellised ideed, nagu

Oma Lugu, Maailma Keel, Maailma Hing ning vajadus kuulata oma südant. (Elnadi, Rifaat

2000: 6)

Argo Riistan on kirjutanud 2000. aasta 14. oktoobri Postimehe lisas Arter raamatuarvustuse

,,Mäss surma vastu“. Riistan annab lühiülevaate teosest ning oma mõtetest enne ja peale teose

lugemist. Enne teose lugemist oli Riistani arvates Coelho teose puhul kõige huvitavam pealkiri,

sest talle seostus sõna „alkeemik“ eeskätt maagia ja okultismiga. Kriitik tõi välja, et teoses on

legendid, nagu iga metalli kullaks muutmine ja igavese nooruse eliksiir. Viimane tema arvates

lausa sunnib raamatut lugema ja lootma, et osa loo sümboolikast avab lugejale elu uue

vaatenurga alt. Kuid tema jaoks teose tähendus muutus, kui ta luges selle eessõna, kus autor

kõrvutab oma elu teose peategelase omaga. Tema jaoks kadus pärast seda sümbolistliku

nimetuse saanud muinasjutu kogu salapära. Riistani arvates paneb juba autori eessõna kahtlema

lootuste õigsuses. Pärast raamatu lugemist väljendab ta pettumust, kuna ta ootas head pealkirja

ja kirjaniku mitmekülgset elu arvesse võttes paremat teost. Veel on Riistan pettunud selles, et

Coelho oli sündmuste toimumisajaks valinud tänapäevast nii kauge ajastu. Riistani arvates

suutnuks Coelho oma kogemuste põhjal palju huvitavama teose kirjutada. (Riistan 2000: 16)

Talle meenus lugemise käigus Antoine de Saint-Exupéry ,,Väike prints“, mis kirjutab

lihtsustatult mitmetest maailma probleemidest, kuid „[k]indlasti [on see] palju mõjuvam teos

https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=1&cad=rja&uact=8&ved=0CB4QFjAA&url=http%3A%2F%2Fet.wikipedia.org%2Fwiki%2FAntoine_de_Saint-Exup%25C3%25A9ry&ei=qXgxVY_TI-HGygPE7IDYAQ&usg=AFQjCNHKnx6e-LfCGGLthP8ChPT_3kRDsg&sig2=sRhNHs6utfKGXhHcZ959mA

19

kui ,,Alkeemik“, mis kätkeb endas ainult muinasjuttu, mis seletab oma loo skeemi põhjal

rändamist“ (Riistan 2000: 16).

,,Alkeemiku“ kohta on kirjutatud ka blogides. Siinkohal tuleb täpsustada, et sel ajal, kui

,,Alkeemik“ eesti keelde jõudis, polnud blogi-maailm veel kuigivõrd arenenud ning seetõttu on

blogides ,,Alkeemiku“ kohta vähem kirjutatud kui mõne muu teose kohta. Teosest on näiteks

kirjutanud Kristina Pentsa oma blogis Valgus 2010. aasta 7. juuni sissekandes. Pentsa kirjutab,

et talle öeldi raamatu kohta, et sellel on kahte tüüpi lugejaid, ühtedele meeldib, teistele ei

meeldi. Pentsa aga kiidab teost, sest tema arvates on lugu lihtne ja tavaline, kuid loo sisse on

peidetud tarku mõtteid, mis panevad lugeja mõtlema. Pentsa on öelnud: ,,Mõneti võib öelda, et

,,Alkeemik“ aitab meil ümbritsevat lahti mõtestada, jõuda arusaamani, et miski siin meie ümber

ei sünni põhjuseta ning kõik, mida me teeme, kuniks see on meie südamesoov, on mingi

suurema eesmärgi nimel“ (Pentsa 2010). ,,Alkeemik“ andis temale enesekindlust püüelda oma

unistuste poole ning tuletas meelde, et seni tehtut pole mõtet kahetseda. Blogija on seisukohal,

et vahest ongi hea lugeda midagi lihtsat, kuid inspireerivat. Ta ütleb, et pole hullu, kui lugemise

käigus selgub, et olete lugeja, kellele teos ei meeldi. (Pentsa 2010)

,,Alkeemiku“ kohta jagab arvamust ka keegi Krista-nimeline lugeja, kes peab blogi Krista

kirjad. 2010. aasta 25. märtsil kirjutatud sissekandes ütleb ta, et lugu võib võtta kui muinasjuttu,

kuid ei ole keelatud seda ka sügavamalt mõista. Tema arvates saab teose kokku võtta

ladinakeelse väljendiga carpe diem, mis eesti keeles tähendab kasuta päeva. Neil kahel sõnal

oli tema jaoks enne ja pärast teose lugemist erinev tähendus. Enne teose lugemist oli sel

väljendil tema jaoks pinnapealne tähendus, kuid peale ,,Alkeemikut“ sai see

sügavamõttelisemaks ning ta jõudis arusaamale, et oma elu pole mõtet raisata mingitest asjadest

unistamisele, vaid tuleb nendega kohe tegelema hakata. (Krista kirjad 2010)

Siinkohal kirjutan Coelho ,,Alkeemiku“ põhjal tehtava filmi kohta ilmunud reklaami tüüpi

retseptsioonimärkidest. Film on The Internet Movie Database ehk IMDb andmetel veel

arendamisjärgus (IMDB), kuid filmi jõudmisest kinolavale on aga kirjutatud nii Postimehes,

Eesti Päevalehes kui ka Sirbis. Esimest korda kirjutas sellest Eesti Päevaleht 2003. aasta 5.

septembril, väites, et film jõuab kinolinale tuleval aastal ehk siis 2004. aastal, filmi lavastaja ja

stsenaariumi autor pidavat olema Lawrence Fishburn, (p. o Laurence Fishburne). (Päevaleht

2003) 2007. aasta 30. juuni Eesti Päevalehes kirjutas Eda Post artikli pealkirjaga ,,Coelho

,,Alkeemikust“ sünnib film“. Post vahendab USA ajalehte The Hollywood Reporter ja tema

artiklist tuleb välja, et juba 2004. aastal valmima pidanud filmi plaan jäi pooleli ning Laurence

20

Fishburne ja filmitootja A-Mark Entertainment ostsid Warner Brothersilt selle esitamise

õigused ära. Filmitegijad lubasid, et ,,Alkeemik“ on järgmise ehk 2008. aasta töö-plaanis. (Post

2007: 23) Valmivast filmist kirjutas ka Aare Ermel 2008. aasta 30. mai Sirbis, kus ta kordas

juba eelnevates artiklites öeldut (Ermel 2008: 8). Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et filmi

ilmumise kohta kirjutati palju, kuid film ise pole siiani valmis saanud.

Siin kirjutan Coelho ,,Alkeemiku“ põhjal tehtud näidendi kohta ilmunud reklaamist. 2007. aasta

7. juuni Postimehes oli uudisnupuke, mis andis teada, et Pirita kloostri varemetes toimub

järgmisel päeval etendus Coelho ,,Alkeemikust“. Etendus oli suunatud noortele ja

täiskasvanutele. Projektis osalesid Tallinna lastekodu lapsed ja vastava ala professionaalid.

(Postimees 2007) Paraku ei ole lavastuse kohta ilmunud rohkem vastukaja, mistõttu pole teada,

kas tegu oli ühekordse või pikemalt mängukavas olnud ettevõtmisega.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et ajakirjades ja ajalehtedes kirjutatud arvustustes antakse

,,Alkeemikule“ valdavalt negatiivne hinnang. Teose sisu pikemalt ümber ei jutustata, sellest

kirjutatakse vaid ülevaatlikult. Suuremalt jaolt arutletakse selle üle, millise teosega on tegemist.

Valle-Sten Maiste peab teost näiteks kirjastuse Kupar ,,Moodsa klassika“ sarja üheks

ebahuvitavamaks raamatuks. Samuti väidetakse arvustustes, et tegu on liiga lihtsa ja

etteaimatava sisuga teosega, Vahemeremaade muinasjuttudest ja tarkusõpetlikest pärimustest

koosneva jutustusega. Argo Riistan väljendas pettumust, kuna tema arvates suutnuks Coelho

oma kogemuste põhjal palju huvitavama teose kirjutada. Žanri määratlemise juures jagasid

arvustajad aga ühist arvamust, et tegemist on lihtsa muinasjutuga, mis räägib rändamisest.

Lisaks mainiti teose sarnasust muinasjuttude kogumikus ,,Tuhat ja üks ööd“ oleva looga,

Antoine de Saint-Exupéry mõistulooga ,,Väike prints“, Peep Vallaku novelliga ,,Korvitegija

Siimu õnn“ ning Anatole Francei novelliga ,,Jumalaema narr“.

Blogides olid ,,Alkeemiku“ kohta kirjutatud hinnangud positiivsemad kui ajalehtedes. Ühe

blogija arvates oli lugu lihtne, kuid sinna sisse oli peidetud tarku mõtteid elust. Teine võttis

teose kokku ladinakeelse väljendiga carpe diem ehk kasuta päeva, kusjuures selle väljendi

tähendus blogija jaoks pärast teose lugemist muutus. Lisaks leidsin mitmetest blogidest

,,Alkeemikust“ võetud tsitaate, kuid siin neid eraldi välja ei toonud. Blogides ilmunud teose

sisu kirjeldused olid valdavalt napisõnalised ja tasemel meeldib - ei meeldi.

https://www.google.ee/url?sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=1&cad=rja&uact=8&ved=0CB4QFjAA&url=http%3A%2F%2Fet.wikipedia.org%2Fwiki%2FAntoine_de_Saint-Exup%25C3%25A9ry&ei=qXgxVY_TI-HGygPE7IDYAQ&usg=AFQjCNHKnx6e-LfCGGLthP8ChPT_3kRDsg&sig2=sRhNHs6utfKGXhHcZ959mA

21

4.2. Palverännak: Maagi Päevik

,,Palverännak: Maagi päevik“ on Coelho esimene romaan, mis ilmus portugali keeles 1987.

aastal. Inglisekeelse tõlke kaudu jõudis see eesti keelde 2002. aastal kirjastuse Philos

vahendusel, teose on tõlkinud Kadre Vaik ja Tiina Ristimets ning toimetanud Meelike Saarna.

2006. aastal andis kirjastus Pilgrim välja teose parandatud ja täiendatud trüki ja see ilmus RAM-

ehk Ragnum Agnus Mundi sarjas, kuhu kuulub kokku neli Coelho teost. 2003. aastal oli

,,Palverännak: Maagi päevik“ Eesti Ekspressi järgi Tallinna ja Tartu keskraamatukogude enim

laenutatud tuhande teose hulgas (Ekspress 2004a).

,,Palverännak: Maagi päevik“ on Coelho autobiograafiline teos ning on valminud pärast seda,

kui ta läbis iidse, 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee Santiago de Compostelasse. Teoses

räägib kirjanik oma pikast rännakust ning reisil kogetud tunnetest. Pikk teekond andis talle nii

palju inspiratsiooni, et sellest valmis üks enimmüüdud teoseid kogu maailmas.

Järgnevalt kirjutan reklaami tüüpi retseptsioonimärkidest. 2002. aastal ilmunud teose esikaane

siseküljel on kirjas sama tekst, mis oli ka 2002. aastal ilmunud teoses ,,Alkeemik“. Selles

öeldakse, et Coelho kuulub maailma viie enim teoseid müünud autori hulka. Tema teoseid on

tõlgitud 57 keelde rohkem kui sajas riigis ning neid on müüdud üle 37 miljoni eksemplari.

(Coelho 2002b) 2002. aastal ilmunud ,,Palverännaku“ tagakaanel on raamatu toimetaja Meelike

Saarna kirjutatud reklaamtekst, milles ta ütleb, et mõni väike asi, nagu näiteks Coelho raamat,

võib muuta kogu elu. Ta kirjeldab seda kui uue inimese uue aja Piiblit, millest võib alguse saada

uus ja parem elu. (Saarna 2002) 2006. aastal ilmunud raamatu tagakaanel on aga Martin Tajuri

ja Aira Tammemäe arvamus teosest. Tajur on öelnud, et see rännak õpetas talle kunsti

tunnetamist ja oma mõtetega tänases päevas ning praeguses hetkes olemist. Tema arvates

avanevad just siis igaviku väravad ning ainult nii oskavad inimesed näha märke, mis neid õigel

teel hoiavad ja elus edasi viivad. Talle on selge, et igaühe jaoks on palverännak Santiagosse

erinev, kuid ta on kindel, et see on tee vastuste suunas. (Tajur 2006a) Aira Tammemäe, kes on

samuti Santiagos palverännakul käinud, kirjeldab seda teekonda kui ühe maailma piiride

kogemise lugu. Raamatu tagakaanel on kirjas, et Tammemäe võttis oma reisile kaasa palju

raamatuid, kuid Coelho teos oli ainus, mis temaga tagasi koju jõudis. (Tammemäe 2006)

Teose kohta ilmus üks uudisnupuke, mis liigitus reklaami tüüpi retseptsioonimärgiks.

Uudisnupuke ilmus 2002. aasta 29. novembri Eesti Päevalehes ning see andis teada, et

22

populaarselt autorilt Paolo Coelholt, kes on kirjutanud ka menuromaanid ,,Alkeemik“ ning

,,Veronika otsustab surra“, on kirjastuse Philos vahendusel ilmunud veel üks eestikeelne raamat

pealkirjaga ,,Palverännak: Maagi päevik“. (EPL 2002)

Järgnevalt toon välja retseptsioonijuhendi tüüpi retseptsioonimärgid. Kõigepealt on Coelho

teosest ,,Palverännak: Maagi päevik“ kirjutanud raamatuarvustuse kirjanduskriitik Kalev

Kesküla 2002. aasta 12. detsembri Eesti Ekspressi lisas Areen. Artiklis arutleb Kesküla esmalt

kirjaniku suure edu üle ning seejärel annab ülevaate raamatu sisust. Ta võrdleb teost

,,Alkeemikuga“, sest ka see raamat jutustab eeskätt vaimureisist, mis toimub inimeses eneses.

Kesküla arvustusest selgub, et Coelhosse ei suhtu ta kui kuigi hästi ja põhjendab seda sellega,

et ,,Coelho tugevus on üsna realistliku reisikirjelduse iseenesestmõistetav pikkimine läbinisti

müstiliste ja maagiliste seikadega. Jutustaja on oma vagaloos veenev ja jätab mõned asjad

kogunisti romaanipäraselt selgituseta, samas on ikka tegu pigem meeleparanduskirjanduse kui

belletristikaga. Teejuht igaühele, kes tahab kogeda ülemeelelist“ (Kesküla 2002: B8). Ta ütleb:

,,Ilmiku jaoks on lugu ju paras umbluu, aga teos jätkab menukalt teejuhatuskirjanduse pikka

traditsiooni“ (Kesküla 2002: B8). Teosele kõige lähim eeskuju on tema arvates John Bunyani

teos ,,The Pilgrim` s Progress“, mille tõlkisid eesti keelde Urvaste vennastekoguduse köstrid

juba 18. sajandil ning mille eestikeelseks pealkirjaks sai ,,Ristiinimese teekond taevalinna“.

Arvustuse lõpus tõdeb Kesküla, et tõlkijad on tööga ladusalt hakkama saanud, kuid kritiseerib

toimetajat, öeldes et ta oleks võinud tagakaane äratuskirjutise asemel vaadata hoopis

,,Nimekirjutusraamatusse“, sest toimetaja oli eksinud vähemalt kolme nime kirjutamisega.

Näiteks oli saanud Astuuria vürstist Asturiase prints, Akvitaania oli muutunud Aquitaine` ks

ning Jaakobuse palverännakutee oli muutunud poole raamatu pealt Jakobi teeks, kuid Kesküla

teadis öelda, et see polnud mitte apostel vaid läätseleemekokk. (Kesküla 2002: B8)

Seejärel ilmus 2003. aasta 16. septembril ajakirjas Nädaline Kristiina Ehini raamatuarvustus

,,Kolm põnevat raamatut“. Arvustuse avalõigus kirjutab Ehin, kuidas tema sõber ostis endale

Coelho raamatu, mida ta pidas väga halvaks. Tema teisele sõbrale teos aga meeldis. Sellise

kahetise vastukaja tõttu otsustas Ehin teost ise lugeda. Selleks ajaks kui ta lugemiseni jõudis,

oli tal lugemisjärgus ootamas veel kaks raamatut, millest üks oli Hanif Kureish`i ,,Lähedus“ ja

teine Jean Lescuyer`i ja Mehdi Benchelah`i ,,Palverännak Jeruusalemma“. Ehin ongi kirjutanud

iga teose kohta lühiülevaate. Coelho teost ,,Palverännak: Maagi päevik“ peab ta müstiliseks ja

vägagi fantaasiarikkaks ja see meenutab talle Carlos Castaneda teostes olevaid otsinguid. Ehini

arvates on Coelho teosele omane see, et ,,[t]avaliste ja igapäevaste asjade taga osatakse näha

23

imelist, seada endale vaimusihte ja leida oma maailmas koht seletamatule ja silmaga

nähtamatule“ (Ehin 2003: 8). Ehin luges kolme raamatut korraga ning avastas üllatuslikult, et

,,[n]eed nii erinevad raamatud täiendasid üksteist, puutudes siiski kokku ühes olulises punktis

- kõik kolm on omal kombel teelemineku ja teeloleku raamatud. Kõigi kolme raamatu

peategelased on mitte enam kuigi noored abielumehed. Ja nad tahavad või lihtsalt peavad ära

minema. Neil tuleb lahkuda sellisest mugavast ja sisseharjunud elust, mida nad armastavad ja

mille saavutamiseks nad on tööd teinud ja vaeva näinud“ (Ehin 2003: 8). Ehin kirjutab, et

,,[k]orraga loetuna aitasid nad mul näha meie vanadest traditsioonidest läbiimbunud kaasaega

ajatumas valguses, mõtestada teelolekut kui võimalust pühenduda ja otsida oma“ (Ehin 2003:

8). Tema arvates olid kõik kolm raamatut lugemisväärsed ning huvitavad näited nüüdisaja

kirjanduse moevooludest. (Ehin 2003: 8)

Lisaks on Coelho raamat olnud inspiratsiooniks teistele inimestele, kes alles otsivad oma

teekonda ja iseennast. Reisiajakiri Go on kirjutanud 2006. aasta teises numbris disainer Martin

Tajurist, kes läks palverännakule just pärast autori külaskäiku Eestisse. Tajur tõdeb, et ta ei

võtnud seda teekonda ette usulistel eesmärkidel ega ka mitte lihtsalt huvist Hispaania vastu,

vaid just peale Coelho teose lugemist. Ta usub, et Coelho looming on viimase kümnendi jooksul

andnud olulise tõuke selle enam kui tuhande aasta vanuse teekonna populaarsuse kasvule.

(Tajur 2006b: 22–23)

Järgnevalt toon välja reklaami tüüpi retseptsioonimärgid, mis ilmusid ajakirjanduses seoses

autori külaskäiguga Eestisse. Coelho külastas Eestit 2002. aastal ning sellest kirjutati mitmes

ajalehes. Toon siinkohal esmalt välja 2002. aasta 6. detsembril Postimehes ilmunud teate, kus

on kirjas, et kirjanik annab autogramme 10. detsembril Tallinna Apollo raamatumajas ning 11.

detsembri õhtul kohtub ta kirjandushuvilistega Rocca al Mare koolis, kus esitletakse tema

kolme Eestis ilmunud raamatut: ,,Palverännak: Maagi päevik“, ,,Veronika otsustab surra“, ning

,,Alkeemiku“ uut trükki. (Postimees 2002)

Peale Coelho külaskäiku kirjutas kirjanik Wimberg ehk Jaak Urmet 2002. aasta 13. detsembril

Eesti Päevalehe lisas Arkaadia artikli pealkirjaga ,,Miks Tamjärv Coelho sõrme ei

hammustanud?“. Wimbergi arvates hoiti kohtumisest eemale kõik eesti kirjanikud ja need

inimesed, kellel võiks kultuuriga mingi seos olla. Tema arvates koosnes publik peamiselt

finantshaidest, kõmureporteritest, naisteajakirjade toimetajatest ja teistest seltskonnakroonika

tegelastest. Ta kirjutas, et Hannes Tamjärv lasi oma tuttaval Tiina Ristimetsal Coelho Eestisse

toimetada, kuid ei mõistnud, miks Tamjärv kohtumise ajal lihtsalt vaikselt laval külalise kõrval

24

istus ning mitte midagi ei öelnud. Küllap seetõttu pani ta oma artiklile ka sellise pealkirja.

(Wimberg 2002: 18)

Sellele jätkuks ilmus 2002. aasta 19. detsembri Eesti Ekspressis Pepe Le Punki ehk Siim Nestori

artikkel, kus räägitakse Paulo Coelho kohtumisest eesti lugejatega. Seal on irooniliselt kirjas,

et ,,[p]resentatsioon oli äärmiselt esinduslik, sest kohal viibis Paulo Coelho isiklikult“ (Pepe Le

Punk 2002: A54). Artiklis vihjatakse Wimbergi reportaažile ,,Miks Tamjärv Coelho sõrme ei

hammustanud?“, kus, nagu juba eelnevalt öeldud, on kirjas, et sündmusest hoiti eemal kõik

inimesed, kelle tegevusega võiks seostuda sõna ,,kultuur“. Pepe Le Punk aga mõtiskles, et tema

nägi seal küll poliitikuid, kunstnikke ja teatritegelasi ega saanud aru Wimbergi kriitikast. (Pepe

Le Punk 2002: A54)

Kokkuvõtvalt Coelho teose ,,Palverännak: Maagi päevik“ retseptsiooni kohta saab öelda, et

arvustajad olid teosest eri arvamusel. Kalev Kesküla järgi oli teos sarnane ,,Alkeemikuga“, sest

see rääkis samuti reisist inimeses eneses, kuid tema ütlemised väljendasid negatiivset arvamust

teose suhtes. Kristina Ehini arvates oli teos aga piisavalt müstiline ning vägagi fantaasiarikas,

kuna tavaliste asjade taga kirjeldati ka silmale nähtamatut. Martin Tajur sai aga Coelho teosest

palju inspiratsiooni oma reisi jaoks. Lisaks mainis Kesküla, et teosele oli kõige lähim eeskuju

John Bunyani teos ,,The Pilgrim`s Progress“, mis oli eesti keelde tõlgitud kui ,,Ristiinimese

teekond taevalinna“. Ehin aga arvas, et ,,Palverännak: Maagi päevik“ meenutas Carlos

Castaneda teoseid. Samuti oli eesti ajakirjanduses leidnud äramärkimist Coelho külaskäik

Eestisse. Siiski kirjutasid arvustajad seoses kirjaniku külaskäiguga peamiselt sellest, kes käisid

kirjanikuga kohtumas, mitte sellest, millest neil kohtumistel räägiti. Ühe arvates hoiti sellest

eemale kõik need, kellel võiks olla mingi seos kultuuriga. Teine aga ei saanud aru teiste

arvustajate kriitikast.

4.3. Veronika otsustab surra

Teos ilmus portugali keeles 1998. aastal ja eesti keeles 2002. aastal kirjastuselt Philos, RAM-

sarjas. Portugali keelest on selle tõlkinud Anneli Tuulik ning tõlke on toimetanud Jaakko

Hallas. Teose teine eestikeelne trükk ilmus 2005. aastal kirjastuselt Pilgrim. ,,Veronika otsustab

surra“ mahtus 2006. aastal Eestis enimmüüdud teoste edetabelisse, saavutades selles 242. koha

(EKL 2006).

25

Esmalt toon välja teose kohta ilmunud reklaami tüüpi retseptsioonimärgid. 2002. aastal ilmunud

raamatu esikaane pöördel on tekst, mis räägib Coelho isikust ja loomingust. Täpselt sama jutt

oli ka 2002. aastal ilmunud raamatutes ,,Alkeemik“ ning ,,Palverännak: Maagi päevik“.

Raamatu tagakaanel kirjutab eesti kirjanik ja ajakirjanik Kadri Kõusaar, et Coelho on nagu targa

lapse suu, sest ta oskab asjadest rääkida lihtsas ja poeetilisel keeles nii, nagu nad on. Kõusaare

arvates on teose sõnum lihtne: autor julgustab inimesi kohe tegema seda, millest unistatakse,

sest hiljem ei pruugi selleks enam võimalust avaneda. (Kõusaar 2002) 2006. aastal ilmunud

väljaande tagakaanel Kõusaare reklaamteksti enam pole. Nii 2002. aastal kui ka 2006. aastal

ilmunud teose tagakaanel on veel ka Mare Pork’i mõtisklus, kus ta kirjeldab, et inimesel on

mõnikord iseendaga raske tuttavaks saada. Seejuures arutleb ta, kas maailm oleks halvem, kui

inimesed võiksid elada ja tunda oma sisemise hullusega ja usub, et inimesed oleksid nõnda

käitudes ausamad ja õnnelikumad. (Pork 2002)

Järgnevates tekstilõikudes toon välja retseptsioonijuhendid. Ajakirjanik, kirjanduskriitik ja

kirjanik Kärt Hellerma on 2002. aasta 29. novembril kirjutanud Eesti Päevalehe lisas Arkaadia

nii Coelhost kui tema teosest ,,Veronika otsustab surra“. Hellerma kirjutab, et Coelhot on

tõlgitud 57 keelde rohkem kui sajas riigis ja tõdeb, et see arv võib tekitada aukartust, kuid samal

ajal peaks ka ettevaatlikuks tegema. Talle ei anna rahu Coelho fenomen, ta ei mõista, kas

kirjanik ongi tõesti parimatest parim või on tema edu taga hea reklaam. Hellerma arutleb,

millised on need nupud, millele Coelho vajutada oskab: ,,Kõigepealt tundub ta hea

marketingispetsialistina olevat selgelt määratlenud oma lugejate sihtgrupi: noored ja erksad, elu

avastavad, parimas loome- ja tööeas inimesed, kes pole tingimata intellektuaalid, aga otsivad

ilukirjandusest mitte ainult meelelahutust, vaid ka teatud väärtusi kandvaid mõttemaailmu“

(Hellerma 2002: 17). Hellerma arvab, et Coelhot loevad ajapuuduse käes vaevlevad inimesed,

kes eelistavad vaid lihtsalt ja selgelt kirjutatud teoseid. Ta ütleb: ,,Coelho kommunikatiivsuse

kasuks kõneleb ka see, et ta tegeleb väga universaalsete tõdedega, aga samas ei pinguta nende

eksponeerimisega üle“ (Hellerma 2002: 17). Hellerma usub, et Coelho osavus seisnebki selles,

et ta kirjutab oma teose tavamõtleja vaatenurgast, kuid kindla kava järgi, ning lisab sinna vahele

peateemast kõrvalekaldeid tundmatutesse paikadesse. (Hellerma 2002: 17) Hellerma arvates on

„[t]ema lugu serveeritud ikkagi teatud argist piiratust, et mitte öelda rõõmsat lihtsameelsust alal

hoidval nivool. Vaimsed protsessid, mida ta näiliselt käivitab, ei jõua kusagil selleni, et need

kellelegi iseoma nõrkust või armetust sugereeriksid“ (Hellerma 2002: 17). Kriitiku sõnul tahab

,,Veronika otsustab surra“ lugejatele näidata, kuidas inimene käituks siis, kui ta elaks kogu aeg

26

teadmisega päevast, mil ta sureb. Hellerma kirjeldab, et teoses satub hullumajja ebaõnnestunud

enesetapu teinud Veronika, kes teeb selle teadmise läbi hingelise puhastumise. Teoses osutub

kindlaksmääratud surmapäev aga valeks, Hellerma arvates seda lugeja ju ootabki. (Hellerma

2002: 17)

Doris Kareva kirjutab Coelho teosest 2002. aasta 12. septembri Eesti Ekspressi

raamatututvustuses ,,Kus asub Paulo Coelho?“. Kareva kirjutab, et nägi Pariisi metroos

elusuuruses Coelho fotot, kus reklaamiti tema teost, kuid tema jaoks tundus võõras, et raamatut

reklaamitakse samal viisil, nagu kodumasinaid või vabaajarõivaid. Siiski ei anna Karevale

Coelho fenomen rahu. Ta ei mõista, kas edu tuleb tõesti headest raamatutest või on tegemist

hea reklaamiga. Kareva arvates kuulub Coelho ühte rühma Carlos Castaneda, Osho või Jiddu

Krishnamurtiga, teisalt on ta UNESCO hea tahte saadik koos Pele ja Montserrat Caballet`ga.

Ta ütleb: ,,Selge on see: maailm vajab muinasjutte. Neid jutustavad kõik – nii poliitikud kui

üksikemad, nii müügimehed kui müüdiloojad. Ka Paulo Coelho on muinasjutuvestja.

Muinasjutuvestja, kel on võluri hääl – küps, kerge ja klaar. Ta ei koorma lugejat Oma Looga; ta

on selle juba destilleerinud; ta on sellest juba distantseerunud“ (Kareva 2002b: A3). Kareva

arvates on teose ,,Veronika otsustab surra“ eesmärk lugejat elama julgustada enne, kui on hilja.

Autori lihtsat läbikogetud lauset tasub tema meelest usaldada, kuid seda öeldes on luuletaja ka

kohati irooniline. (Kareva 2002b: A3)

Kriitik ja kirjanik Jüri Ehlvest võrdleb 2003. aasta 10. oktoobri Eesti Päevalehe lisas Arkaadia

Coelho romaani ,,Veronika otsustab surra“ ning Kaur Kenderi romaani ,,Pangapettus“. Artiklist

kumab läbi iroonia mõlema teose suhtes. Ehlvesti arvates on Coelho laused lühikesed ja täpsed,

kuid kohati üsna kuivad. Sellele vaatamata mainib ta, et Coelho raamat on maailmatasemel

kirjutatud bestseller, millele ei pole midagi ette heita, kuna teosel on selge algus, keskpaik ning

lõpp. Kuid ,,Kenderi ,,Pangapettus“ on tüüpiline eesti romaan, mis algab nagu ikka pohmellis

intellektuaali (nn kirjaniku) ärkamisega ei tea kus, täidab end eklektiliste arutlustega enam-

vähem kõigest, mis pähe tuleb, sealjuures mitte ainult rahast, ja lõpeb Ninasarviku tapmisega,

mis on kujund, kõike seniöeldut üldistav, kuid lõpuni mõistetav vaid pühendatutele“ (Ehlvest

2003: 16–17). Kokkuvõtvalt võib öelda, et tema arvates on mõlemad teosed eneseabiraamatud.

(Ehlvest 2003: 16–17)

Teose kohta on kirjutatud ka blogides. Näiteks on teosest kirjutanud 2008. aasta 21. mai

sissekandes blogija, kes kutsub ennast Sehkendajaks. Sehkendaja räägib muu hulgas ka hästi

lihtsalt ja napisõnaliselt teose sisust. Ta on lugenud Coelho teoseid ,,Alkeemik“ ning ,,Istusin

27

Piedra jõe ääres ja nutsin“, mis ilmus eesti keeles 2008. aastal ja mõlemad tundusid talle

ettekirjutuse või kindla valemina. Raamatuga ,,Veronika otsustab surra“ poole peal olles tundus

talle, et see teos meeldib talle rohkem, kuid lõpus pidi siiski pettuma. Sehkendaja arvates tahab

autor rõhutada, et inimesed teeksid seda, mis neile meeldib ning ei laseks ennast häirida

ühiskonna ootustel. Ta leiab, et teosest saaks hea kirjandi, mille pealkiri võiks olla: ,,Ela iga

päev nagu oleks see viimane su elus“. (Sehkendaja 2008)

Kadri Siirman on disainer, kes peab blogi Kadri elust, blogisse kirjutab ta endale olulistest

teemadest, mille alla kuuluvad ka loetud raamatud. Coelho kolmandast eestikeelsest teosest ehk

romaanist ,,Veronika otsustab surra“ on ta kirjutanud 2007. aasta 24. mail. Postituses ta kiidab

teost ning soovitab seda kõigile, sest see on tema arvates suurepärane teos, mida on hea ja

kerge lugeda. Siirman ennast massikirjanduse huviliseks ei pea, kuid sellele raamatule tasub

tema arvates aega investeerida. (Siirman 2007)

Liina Lember peab blogi KirjandusS. 2010. aasta 14. aprillil on ta kirjutanud lühidalt Coelho

eluloost ning ülevaatlikult teosest ,,Veronika otsustab surra“. Lember peab seda romaani

järjekordseks inimese eksistentsiaalseid probleeme kirjeldavaks ja mõnes mõttes lahendusi

pakkuvaks teoseks. Temagi kordab, et ,,[r]aamat annab lugejale mõista, et iga päev võib olla

viimane. Nagu August Gailiti raamatus ,,Ekke moor“ küsib Ekke ühelt pealikult, teda usutledes,

mis juhtub järgneval päeval. Siis mõtleb tark mees ning ütleb: ,,See, kes tahab elada homsest,

ei ela tänasele.“ Tuleb elada hetkes, tuleb otsida midagi, mida pole veel näinud.“ (Lember

2010). Loetud raamatut peab ta heaks ja lugemisotsuse langetas ta eelkõige tema jaoks kutsuva

pealkirja pärast. (Lember 2010)

Järgnevates tekstilõikudes on teose põhjal tehtud lavastuse kohta ilmunud retseptsioonijuhendi

tüüpi retseptsioonimärgid. Teos ,,Veronika otsustab surra“ jõudis 2005. aastal ka Eesti

teatrilavadele. Eesti ajakirjades, ajalehtedes kirjutati lavastusest vähemalt seitsmel korral,

järgnevalt toon välja olulisemad arvustused. Kõigepealt kirjutas etenduse lavastamisest Raimu

Hanson Tartu Postimehes 2005. aasta 10. märtsil. Artiklist tuli välja, et Eestis näidati etendusi

Tartu Sadamateatris ning et selle lavastaja ja muusikaline kujundaja oli Jaan Tooming ning

dramatiseerija oli tema abikaasa Sigrid Tooming. Etendusele Hanson ise hinnanguid ei anna,

vaid vahendab vaid lavastaja Jaan Toominga sõnu. (Raimu 2005: 1)

2005. aasta 11. märtsil on Tartu Linnalehes välja toodud lavastaja Jaan Toominga ütlus

etenduse kohta: ,,Tartu-suguses provintsilinnas elab 24- aastane neiu Veronika, kes mõtiskledes

28

oma elu üle, otsustab end tappa. Kuid ta satub hoopis vaimuhaiglasse, seal kohtub ta huvitavate

inimestega, kogeb vapustavaid hetki ning lõpuks põgeneb“ (Tartu Linnaleht 2005: A12).

Katrin Ruus kirjutas 2005. aasta 15. märtsi Tartu Postimehes teatriarvustuse ,,Coelhot pole

kerge draamavormi panna“. Tema arvates tegi lavastus nõutuks ning võttis tummaks, sest asja

tuum oli talle teatri mõistes tabamata jäänud. Ruus oli eelnevalt lugenud Coelho samanimelist

romaani ning arvas, et oma ladusa teksti ja lihtsa faabulaga polnud sel väga vigagi. Lavastust

kirjeldas ta aga üldiselt negatiivsete sõnadega, sest tema arvates oli lavakujundus halb,

tegelased oleksid olnud nagu näitlema sunnitud ning kogu asja oli kohati piinlik jälgida. Samuti

tõi ta välja, et heligi tuli plaadilt või arvutist, kuigi vaatajatele jäeti mulje, nagu mängiks näitleja

ise klaverit. Ruusi arvates on kahju, kui muidu harva teatris käijad lähevad vaatama lavastust

Coelho teoste ainetel ning arvavad et see ongi teater. Coelho kaitseks lisab ta aga, et Coelhot

pole kerge draamavormi panna, kuna teoses on palju monolooge ja dialooge. (Ruus 2005: 2)

Ka Andres Laasik kirjutas 2005. aasta 19. märtsi Eesti Päevalehes lavastusest arvustuse. Tema

arvates oli Coelho esimene teatrivariant Vanemuises mõtlemapanev ning ta ei usu, et keegi

lähiajal teda veel lavastada tahab. Ta mõtiskles, mida lavastaja ja näitlejad öelda tahtsid ning

milliseid kunstilisi ja eetilisi eesmärke järgiti. Tema arvates on võimalik näidendit tõlgendada

kolme moodi. Esiteks toob ta välja selle, et ehk soovivad tegijad paljastada Coelho sõnumi

lihtsakoelisuse ja banaalsuse, kuna näitlejadki loevad Coelho mõtteteri rõhutatult ja

paatoslikkusega. Teise variandina pakub ta, et ehk tahetakse mõnitada Coelho fänne, sest

dramatiseering ise on küll adekvaatne ning haarab endasse romaani tähtsamaid tegevusliine,

tegelasi ja hinnanguid, kuid tema arvates väljendubki selles loo banaalsus ning primitiivsus.

Kolmanda variandina arvab ta, et võibolla tahetakse publikule pakkuda usulist meelekindlust.

Ta lisab, et nii paljude aspektide poolest halba teatrit esindav näidend ei ole siiski igav ja mage.

Laasiku arvates on teose ja etenduse vahe selles, et romaani lugemine on meelelahutus, kuid

lavastus on elamusena täiesti vastupidine, sest mingit huumorit seal ei ole. (Laasik 2005: 10)

Vaino Vahing kirjutas 2005. aasta 14. aprillil Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen, et enne

teatrisse minekut luges ta esmaarvustusi ja see ajas tal hinge täis. Vahing väitis, et ,,[n]ende sisu

ja arvustajate ideaaltaotlus oleks kokkuvõttes umbes nii, et kui püss ripub laval (seda räägitakse

Tšehhovi puhul), siis peab see etenduse jooksul ka pauku tegema, kelle pihta, pole tähtis“

(Vahing 2005: B12–B13). Ta noomib Katrin Ruus’i öeldes, et sellised pisiasjade üle irisemised

näitavad ainult seda, et vaataja pole viitsinud mõelda, kas tähtsam on enesetapu filosoofilis-

eetiline dilemma, püssipauk või klaveri akord. Vahing teose lavakujundusele etteheiteid ei

29

teeks. Samuti ei kujuta ta ette, kuidas oleks võimalik seda kujundlikumalt teha. Tema arvates

olid esimeses vaatuses sisu ja näitlejate põhihoiakud kõikvõimalikes situatsioonides

adekvaatselt paigas. Ta ei leia, et oleks vaja teha etteheiteid ravi üksikasjade lavastamise kohta.

Vahingu arvates pani teine vaatus kogu etenduse paika, kuna kadus deklaratiivsus ning tekst

hakkas ise emotsionaalselt kandma. Vahing leidis, et väljamüüdud etendused polnud

ennatlikud. (Vahing 2005: B12–B13)

Eelpool kirjutatu põhjal tuli välja, et eesti ajakirjanduses on teose kohta ilmunud kolm

retsensiooni. Arvustajad on ühisel meelel selles, et neile jääb Coelho fenomen mõistmatuks,

nad ei saa aru, kas tegemist on hea reklaamimehega või ta lihtsalt kirjutabki hästi. Neist

arvustustest jäi kõlama valdavalt negatiivne hinnang. Kärt Hellerma järgi on autor teksti lisanud

peateemast kõrvalekaldeid tundmatutesse paikadesse ning tema arvates on lugu serveeritud

lihtsameelsust alal hoidval tasemel. Doris Kareva peab Coelhot aga muinasjutuvestjaks, kes ei

koorma lugejat Oma Looga. Jüri Ehlvest võrdleb Coelho teost Kaur Kenderi teosega

,,Pangapettus“, seejuures kõrvutab ta mõlemat teost ning arvab, et üks raamat täiendab

teineteist, kuid Coelho laused on tema arvates liiga lühikesed ja kohati liiga kuivad.

Blogipidajad peavad Coelho romaani ,,Veronika otsustab surra“ vaimsetel teemadel rääkivaks

teoseks, sest see paneb enda eluga parallele tooma ning elu üle mõtlema. Teosele esitatud

tõlgendused on blogiarvustajate seas üsna sarnased, kuna eelkõige räägitakse sellest, et Coelho

eesmärk on millegi üle mõtlema panna. Arvatakse, et autor tahab näidata, kuidas võib inimesele

mõjuda teadmine oma surmakuupäevast. Blogijad usuvad, et Coelho soovib inimesi elama

julgustada ning tegema vaid seda, mis neile tõesti meeldib.

Ka teose põhjal valminud lavastuse kohta ilmus palju arvustusi. Kaks arvustajat pidasid seda

halvaks ning tõid välja peamiselt vaid neid aspekte, mis neile ei meeldinud. Kirjeldati, et asja

tuum oli teatri mõistes tabamata jäänud, lavakujundus oli halb ning tegelased olid nagu sunnitud

näitlema. Ühe arvustaja arvates oli romaani lugemine meelelahutus, kuid lavastuses polnud

mingit huumorit. Selle kaitseks öeldi aga, et Coelhot polegi kerge draamavormi panna, kuna

tema teoses on palju monolooge ja dialooge. Kolmas arvustaja ei leidnud, et lavastust oleks

kuidagi palju paremini saanud teha ning kritiseeris etenduse kohta ilmunud negatiivseid

arvustusi.

30

4.4. Üksteist minutit

Teos ilmus portugali keeles 2003. aastal ja eestikeelses tõlkes 2004. aastal kirjastuselt Pilgrim.

Selle on portugali keelest eesti keelde tõlkinud Anneli Tuulik ning toimetanud Jaakko Hallas.

2005. aastal oli see Eesti Kirjastuste Liidu menuraamatute esisaja hulgas (EKL 2005).

Järgnevalt toon välja reklaami tüüpi retseptsioonimärgid. Raamatu tagakaanel on kirjas, et loo

peategelane on vaesest perest päris noor brasiilia tüdruk Maria, kelle esimene kokkupuude

armastusega murrab tema südame. Ta usub, et ei leia kunagi tõelist armastust ning arvab, et

armastus on midagi kohutavat, mis põhjustab vaid kannatusi. Maria unistab rahast ja kuulsusest

ning otsustab minna Euroopasse oma õnne otsima, kuid oma teadmatuse tõttu satub ta töötama

prostituudina. Tüdruku arvamus armastusest muutub peale kohtumist ühe kunstnikuga. Coelho

kirjutab romaanis esimesest armastusest, murtud südamest, õnnest ja kuulsusest,

prostitutsioonist, seksist, vaesusest ning tõelisest armastusest. Raamatu tagakaanel on ka

Coelho tsitaat ,,Mõned raamatud panevad meid unistama ja mõned toovad meid reaalsusesse

tagasi“ (Coelho 2004).

Raamatu järelsõnas kirjutab autor, et tema noorus langes piiramatu vabaduse aega, kus ta tegi

tähtsaid avastusi ning suuri liialdusi, kuid sellele järgnes konservatiivsuse ja allasurutuse

periood, kus tuli maksta äärmuste eest, mida ta oli elus teinud. Ta oli sel ajal juba otsustanud,

et soovib kirjutada seksist, kuid tal puudus süžee ja peategelane. 1997. aastal sai ta aga käsikirja

idee ühelt brasiilia prostituudilt, kes jutustas oma abielust ja seaduseprobleemidest. Tänu tema

loole sündiski uus teos. Coelho sai raamatu pealkirja idee Irving Wallace raamatust ,,Seitse

minutit“. (Coelho 2004)

2004. aasta 15. juulil ilmus Eesti Ekspressis uudisnupuke pealkirjaga ,,Coelho hullutab

maailma“. Ekspress kirjutas, et Paulo Coelho raamatut ,,Üksteist minutit“ on peaaegu kogu

maailma raamatupoodides saatnud suur müügiedu. Portugalis läks raamatul aga eriti hästi, sest

pärast ilmumist 2003. aasta aprillis tõusis see raamatumüügi edetabelis esimesele kohale ning

püsis seal 2003. aasta lõpuni. Samuti toob Ekspress välja edu Ladina-Ameerika riikides,

Venemaal, Rumeenias, Serbias ja Tšehhis, kus teos sai aasta enimmüüdud raamatuks. Ekspress

kirjutas, et Hispaanias oli see 30 nädalat ja Kreekas 16 nädalat järjest müügiedetabeli eesotsas.

(Ekspress 2004b: B6)

31

Järgnevates tekstilõikudes on esindatud retseptsioonijuhendid. Elustiili ajakirjas E5 ilmus 2004.

aasta 4. mai numbris teose eestikeelse tõlke ilmumise puhul Tiina Ristimetsa intervjuu Paulo

Coelhoga, mis kandis pealkirja ,,Armastatud ja vihatud Paulo Coelho“. Intervjuu on mahutatud

kahele leheküljele, millest esimesel on suur pilt Coelhost. Intervjuus küsib Ristimets Coelholt,

mida ta arvab oma teostest, lugejatest ning arvustajatest. Samuti tahtis ta teada, mis on raamatu

,,Üksteist minutit“ idee. Coelho vastas selle peale, et elame sellises maailmas, kus valitsevad

igas valdkonnas oma standardid ja normid, mida järgides võiks justkui kindel olla, et midagi

halba ei saa juhtuda. Coelho arvates on standardne vorm loodud ka seksile, mis põhineb aga

peamiselt valele. Tema arvates on selle otsene tagajärg see, et väga paljud inimesed tunnevad

ennast õnnetuna või milleski süüdi ning et selline käitumisnorm tekitab selliseid

kõrvalekaldeid, nagu verepilastus, vägistamine või pedofiilia. (Ristimets 2004: 92–93)

Lisaks soovis Ristimets autorilt teada saada, kui palju on Marial seost tõestisündinud

tegelastega, seejuures tuli välja, et tegelane on reaalselt ka olemas. Ristimets uuris Coelholt

veel, kas peale seda, kui autor kohtus Šveitsis immigrantidest prostituutidega, teose algidee

muutus ning kas prostitutsiooni teema võiks põhjustada probleeme näiteks Iraanis. Esimesele

küsimusele Coelho konkreetset vastust ei anna, kuid selle peale ta ei mõtle, et mõnes riigis võib

raamatu ilmumisega probleeme tekkida. Lõpetuseks uuris Ristimets Coelholt järgmist: ,,Oma

pühenduses ütled sa, et mõned raamatud panevad inimesi unistama ja mõned toovad neid tagasi

reaalsusesse. Kas seda tuleb võtta hoiatusena?“ (Ristimets 2004: 92–93). Selle peale vastas

Coelho, et pühendus ei ole hoiatus, see on pigem enese põhimõtete küsimus. Tema peab

kirjutama teemadest, mis teda huvitavad. Ta ei lähtu sellest, mida keegi teine tahab. (Ristimets

2004: 92–93)

Kalev Kesküla on kirjutanud teosest 2004. aasta 22. juuli Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen.

Kesküla arvates pole Coelho suuruses kahtlust: ,,Ta on selline hiilgav psühhoterapeut, kellel on

tarvilik vastus iga asja peale valmis. Ta suudab inimest veenda, et see, kui sind parasjagu töölt

lahti lastakse ja elukaaslane sind maha jätab, pole see veel kogu tegelikkus, maailmas on

nähtava taga muudki“ (Kesküla 2004: B8). Kesküla arvates räägib romaan enesetunnetusest,

enese leidmisest läbi seksi ning läbi kannatuste õnnelikuks ja rikkaks saamisest. Ta on

arvamusel, et Coelho on kaval kommerts-müstik, osav moralist ning haarav jutustaja. Kesküla

arvates on ,,Üksteist minutit“ tänapäeva Gustave Flauberti ,,Tundekasvatus“ ja Thomas Mann`i

„Doktor Faustus“. Ta toob artiklis välja ka ühe Coelho-kriitiku, kelle nime ta ei nimeta,

arvamuse, kelle järgi on romaan paras lugemine Abja-Paluoja abituuriumile. Kesküla arvab, et

32

Coelho on hea koolipapa, mistõttu soovitab ta lisaks muinasjutu süžee neelamisele sisse elada

ka tema inimloomuse salapärastesse selgitustesse ja seksimüstikasse. Lõpetuseks tõdeb ta, et

kuigi ta Coelhot ise eriti ei usu, on tema teostes siiski midagi arendavat. (Kesküla 2004: B8)

Esta Prangel ja Jaanika Liiv peavad 2006. aasta juulist blogi Kohustuslikult vabatahtlik

kirjandus, kuhu kirjutavad raamatuarvustusi nii eesti kui ka välismaa tuntud kirjanike teostest.

Coelho ,,Üksteist minutit“ kohta on tehtud postitus 2007. aasta 24. oktoobril, täpselt ei ole aga

teada kumb naine selle kirjutas. Postituses on antud ülevaade teose sisust. Sissekande autor on

arvamusel, et Coelho teos on armastuse, seksuaalse rahulduse ja orgasmi otsingust. Autori stiili

peab blogija lihtsakoeliseks ning pealiskaudseks, kuid samas hindab autori realistlikku ja

otsekohest lähenemist teemale. Blogija ei pea teost halvaks, pigem tunnistab, et kohati oli seda

lausa raske käest ära panna. (Prangel, Liiv 2007)

Jüri Käosaar peab blogi Kutsar, kus ta kirjutab enda jaoks olulistel teemadel, mille hulka

kuuluvad ka raamatute arvustused. Coelho teose ,,Üksteist minutit“ kohta on ta kirjutanud 2010.

aasta 28. märtsil. Käosaare arvates pole tegemist looga, kus peategelane satub õnnetusse

olukorda ja üritab sealt ennast välja võidelda ja oma unistuste poole püüelda, vaid tema näeb

ühe tegelase haaravat vaimset arengut. Blogija mõtiskleb, et teose näitel pole prostitutsioon alati

sunnitud valik, kuid teoses on see vahend, mille abil oma unistusi teostada. Käosaar on

arvamusel, et ühest küljest räägib Coelho karmi loo naisest, kes on oma töö tõttu sunnitud nii

mõndagi nägema. Teisalt kirjeldab ta, et õnneliku lõpuga lugu paneb unistama ja julgustab

inimesi oma unistuste poole püüdlemisel. (Käosaar 2010)

Kokkuvõtteks võib öelda, et teose „Üksteist minutit“ retseptsioon hõlmab vaid üht

trükiajakirjanduses ilmunud arvustust ja kaht blogipostitust. Nädalalehes Ekspress ilmunud

arvustuse autori, Kalev Kesküla arvates räägib romaan enesetunnetusest ning läbi kannatuste

rikkaks saamisest. Ta arvab, et Coelho eesmärk on inimest veenda igas asjas midagi head

leidma. Samuti nimetab ta Coelhot irooniliselt hiilgavaks psühhoterapeudiks, kellel on vastus

iga asja peale valmis ja võrdleb lugu Gustave Flauberti teosega ,,Tundekasvatus“ ja Thomas

Mann’i teosega ,,Doktor Faustus“. Blogipostituste autorite arvates oli Coelho kirjutanud

õnneliku lõpuga loo, kus nähti eelkõige ühe tegelase haaravat vaimset arengut. Coelhoga tehtud

intervjuu oli samuti retseptsioonijuhend ning sellest tuli välja, et Coelhole andsid teose

kirjutamiseks inspiratsiooni tänapäeva standardid ja normid.

33

4.5. Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin

Portugali keeles ilmus teos 1994. aastal ja eestikeelses tõlkes 2003. aastal RAM-sarjas

kirjastuselt Philos. Selle on tõlkinud Kai Aareleid ning tõlke on toimetanud Jaakko Hallas.

Teose parandatud trükk ilmus 2007. aastal kirjastuselt Pilgrim.

2003. aastal ilmunud raamatu esikaane pöördel korratakse juba eelnevates teostes esitatud

andmeid Coelho teoste müüginumbrite kohta. Tagakaanel on aga Eesti Draamateatri direktori

Ruti Einpalu välja toodud tsitaadid teosest. (Coelho 2003)

Järgnevalt toon välja reklaami tüüpi retseptsioonimärgid. 2007. aastal ilmunud raamatu

tagakaanel on kirjas, et ,,Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin“ on poeetiline ja ebamaine jutustus,

mis peegeldab armastuse ning elu kõiki müsteeriume. Raamat jutustab loo noorest tüdrukust

Pilarist ja tema lapsepõlve armastusest, mis oli juba ammu unustusse vajunud, kuid ilmutas

ennast taas 11 aastat hiljem. Ei Pilar ega ta kaaslane polnud nendevahelist armastust kunagi

varem tunnistanud, kuid taaskohtudes tulevad aastaid peidus olnud tunded tagasi. Pilari

lapsepõlvesõbrast ja armastatust on aastate jooksul saanud usukuulutaja, kes on täielikult usule

pühendunud ning peab seetõttu leidma kompromissi armastuse ja Jumala vahel. Koos võetakse

ette pikk rännak, mis on juba ettemääratult raske, kuna pinnale kerkivad aastaid alla surutud

süüdistused ja vastuolud. Prantsuse Püreneedes Piedra jõe ääres arutavad nad elu tähtsaid

küsimusi, et oma erilist armastust tunnistada. (Coelho 2007a)

Mõlema eestikeelse tõlke alguses on autori märkus, kus Coelho seletab, et tema teos räägib

armastusest. Coelho arvates pole armastuse juures reegleid, ta arvab, et võib küll juhinduda

mõnest käsiraamatust ning talitseda oma südant, kuid see kõik on vale, sest süda teeb ise otsuse.

Inimesed kannatavad tihti armastuse tõttu, kuid Coelho arvates pole sel mõtet, sest armastuses

on peidus kasvamise seeme. Tõeline armastus peaks tähendama täielikku alistumist. Coelho

öeldu järgi on ,,Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin“ raamat alistumise tähtsusest. Ta täpsustab, et

Pilar ja tema kaaslane on väljamõeldud tegelased, kuid on lugematute vastuolude võrdkujud. Ja

lisab, et varem või hiljem tuleks inimestel aga oma hirmudest võitu saada, sest vaimne tee

kulgeb läbi igapäevase armastuse kogemuse. (Coelho 2003; Coelho 2007a)

Järgnevalt loetlen teoste kohta ilmunud retseptsioonijuhendid. 2003. aasta 14. juunil kirjutab

Valner Valme Postimehe lisas Arter raamatuarvustuse ,,Kingad hõõruvad nagu elu“. Arvustuse

avalauses ütleb Valme, et teos on ,,[e]neseabikäsiraamat, tele-novela, populistlik jutustus,

34

koduperenaiste kodukootud aforismid sünnipäevakaartide pöördelt ehk uus Coelho“ (Valme

2003: 29). Valme arvates ei ole teoses lugeja pettumuseks erilist kirge, tugevaid karaktereid

ning süzeekäänakuid, kuid selle asemel on boonusena õpetused eluks, mis muu hulgas ütlevad,

et elus tuleb riskida. Tema arvates võib teost pidada õpetlikuks ju