minu ameerika

3

epp petrone

kriis

AmeerikaMinu

3. osa

Autoriõigus: Epp Petrone ja OÜ Petrone Print, 2011

Toimetaja: Kaja Sepp

Konsultant: Neeme Raud

Keel: Riina Tobias

Korrektuur: Triinu-Mari Vorp

Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk

Kaart: Kudrun Vungi

Fotoalbumi kujundus: Margit Randmäe

Fotod: Siiri Lind, Epp Petrone, Justin Petrone, Helen Rebane

Trükk: OÜ Greif

ISBN 978–9949–15–194–3 (kogu teos, trükis)

ISBN 978–9949–479–72–6 (3. osa, trükis)

ISBN 978–9949–479–73–3 (kogu teos, epub)

ISBN 978–9949–479–74–0 (3. osa, epub)

www.petroneprint.ee

eppppp.tahvel.info/minuameerika

minu ameerika 3

5

Justinile,

ilma kelleta ei oleks minu Ameerikat

6

minu ameerika 3

7

sisukord

8

sisukord

Saateks 11

DETSEMBER 2007 13

Tagaaia varjud 14

See maja 25

Päev pärast jõule 32

Krediitkaardipohmell 40

Ellu jäime! 49

Keegi, kes annab lootust 56

JAANUAR 2008 63

Kas tahad tulla šoppama? 64

Raha, see on õnn ja armastus... 74

Väike ristimispidu 80

Keemiast ja külmkapist 89

Obama ja Hillary 100

Postkaardipoliitika 111

minu ameerika 3

9

Raamatukogust ja rassismist 116

„Lumetorm” ja poliitilised tormid 130

Advokaadist, italiano’st, sangarist ja mormoonist 140

No ikka pangalaen! 150

JUUNI – JUULI 2008 159

Tere, Ameerika! 160

„Lennujaamaromantikat” 171

Tere, Kanada! 177

Totu Kuul 184

Esimene hommik uue linna kohal 188

Selle aasta kohalik „jaanituli” 193

Päev peaaegu Mehhikos 204

Tagasi San Franciscosse 212

Maailm tuli ja puudutas mind 220

Nägemiseni, läänerannik! 224

Tagasi eeslinnaelus 230

Valusad terviseteemad 238

Üks aiamüükide laupäev 251

Ookeani „pai” 260

Vanaema Peg ja tema varandus 265

Telerisõda 270

Emasüda ja isasüda 276

SEPTEMBER – NOVEMBER 2008 281

Kui ruttu unustab laps keele?! 282

Panka ei ole enam? 285

Kas ma saan oma lapse tagasi? 288

sisukord

10

Pulmapeaproovi eelõhtul 295

Üks Ameerika pulm 308

Majanduskriisi epitsentris 321

Tutvumine dünamiitnaisega 327

Vabandage, kas teie kaotasite töö? 331

Tüdruk hullus linnas 336

New York, New York! 341

Miamisse? 349

Ühest Ameerika unistusest 356

Maailma lõppu ja tagasi 368

Halloween’i-mõlgutused 379

Torumees Joosepi juhtum 382

Uus president ja see teine onu 385

Rock-Obama! 392

Kolm aastat hiljem 398

minu ameerika 3

11

saateks

Aasta 2008 oli ajalooline: maailma majandus murdus

ja muutus. Ka minul tuli tol aastal läbi proovida ja

üle sõnastada mitmed väärtushinnangud.

Suure osa aastast veetsin ma Ameerikas. Lapse ristimispidu,

mehega konverentsireisidel kaasaskäimine, suguvõsa suur-

pulm, ajalooliste presidendivalimiste vaatlemine, sealsamas

hoopis hädaliste eesti soost illegaalide ellu sattumine... Tormi-

eelse vaikuse tunnetamine ja siis sügisel suure tormi pealtnäge-

mine otse majanduskriisi epitsentri lähistel. Kõike kokku jagub

täpselt üheks raamatuks, mis vaatleb meie elu ühe aasta jook-

sul: pahaendelisest detsembrist 2007 kuni ajaloolise novemb-

rini 2008. Raamatu pealkiri on „Kriis” – kõlab ehk pahasti, aga

eks ole just kriis see, millest kasvavad uued algused.

Tänaseks on meie pere elu mõneti lihtsam, sest mitu

valikut on tehtud. Elame Kesk-Eesti väikelinnas Waldorf-

kogukonnas. Üks siinse raamatu tähtsatest pereliikmetest –

televiisor – enam meie peres ei ela. Aga ma ei kahetse midagi

saateks

12

raamatus kirjeldatust: mul on õnnestunud puutuda ja kogeda

maailma ka teiselt, tarbijamaailma poolelt.

„Kas sa armastad Ameerikat?” on mult küsitud.

Just tänu Ameerikast saadud julgusele ja sirgeselgsusele

saan ma seda maad kritiseerida. Kas see paradoksaalne lause

saab olla ka armastusavalduse eest, jäägu teie otsustada.

Epp Petrone

Viljandi, sügis 2011

minu ameerika 3

13

detsember

2007

tagaaia varjud

14

tagaaia

varjud

Istun päikest täis tagaõuel ja imbun Ameerikasse.

Hetked möödunud ööpäevast on siinsamas, olen ühekorra ga

Euroopas, Atlandi kohal ja siin. Kadunud on aja ja koha tunne-

tus, pole veel suuri muresid ja paineid, on vaid tänulik segadus.

Tegime ära, jäime ellu. Jõudsime oma Eesti-elu kapslist siia,

pikale saarele New Yorgi lähistele, külla teise kapslisse, kus

meid ootab uus reaalsus. Mu laste vanaema ja vanaisa elu.

Lendamisega kaasnevad alandavad protseduurid.

Hetk Vars savi lennujaamast, USAsse suunduvast kori-

dorist. Vääri kas härrasmees seisab, silm kaugusse suunatud,

ja võtab ära oma rihma, sokkis on ta juba nagunii, kingad on

valgustus masinas. Ja ikka midagi piiksub. Mees laseb end läbi

otsida, pöörab ringi, tõstab käsi ja jalgu, lastes oma jäsemeid

kombata. Silmad ikka kauguses. Justkui teda polekski siin.

Millele ta mõtleb, kuhu ta end kujutab?

See kõik meenutab mulle Kolmanda Reichi ja juutide

suhteid. Ah peame saapad jalast ära võtma? Hea küll. Peame

minu ameerika 3

15

kollast märki kandma? Peame getodesse kolima? Hea küll, hea

küll. Me ju siiski säilitame kõige selle juures oma sisemise vää-

rikuse. Me harjume kõigega, mida ümbruskond meilt nõuab.

Ja me kõik ju teame, et „lendamine pärast 9/11 pole see, mis

varem”, nagu öeldakse. Vahel tundub mulle, et nendel protse-

duuridel on hoopis teine mõte, mitte pommide leidmine

pesust. See on just nagu alandamismäng, kus meid rituaalselt

allutatakse suure süsteemi osadeks.

Kolmeaastane Marta asub hooga ka sukkpükse ära

võtma – kui juba mantli ja saapad pidi ära võtma, mingu ka

püksid! Temale on see tõesti vaid mäng.

Ohkan, Atlandi kohal, ja vaatan pilvi. Just siin kusagil

ripub mu pärisolemus: ma ei kuulu õigupoolest ei Eestisse

ega ka Ameerikasse, ja samasugune ei üks ega teine on mu

mees Justin. Me oleme kaugenenud sellest, kus me sündisime,

oleme võtnud omaks palju pisiasju teisest kultuurist. Just kusa-

gil siin saavad meie pärisolemused kokku, globaalse küla kohal

lennates, juurtest eemal, oma kahele elule kaugelt alla vaada-

tes. Kuhu me edasi läheme? Kas jäämegi üle suure vee pen-

deldama, kuniks ressursse jätkub? Või toimub valik: kes kelle

endale saab, kas Eesti ameeriklase või Ameerika eestlase?

Pilvi vaadates saan järsku aru, et niimoodi ei saagi küsida.

Globaalses külas ei saa ükski maa kedagi päriselt endale, me

kõik hõljume kusagil siin...

„See on lennukimõte, millest hiljem maa peal enam

aru ei saa!” naerab Justin, kui üritan enda äratundmist talle

sõnastada.

tagaaia varjud

16

Vaatan tulederägastikku meie all: New York, mis kasvab

iga hetkega suuremaks. 20 miljonit hinge, kes kõik tahavad ju

vaid parimat. Maabume. Musitan mehevanemaid ja olen rõõ-

mus laste rõõmu pärast.

Edasi istun autos ja vaatan, kuidas mu tütarde silmad

suunduvad teleriekraanile. Tunnen taas, et suur osa minust on

mu oma lastest ja abikaasast võõrandunud, nemad on amee-

riklaste mugavustega harjunud, aga minus tekitavad need

asjad teravat rahutust. Ja süüd: esiteks kogu mõtleva maailma

ees sellepärast, et me oleme selle haiglaselt raiskava kogu-

konna osa, ja teiseks tunnen end mehevanemate ees pahasti

sellepärast, et ma „ei oska olla tänulik”.

Mõte läheb autos tukkudes kaugele Indiasse. Mu elu seitse

aastat tagasi seal maal ei olnud sugugi lihtne: viimaste ruupiate

tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate

kerjuste köndistunud jäsemed, räämas maastik... Aga sellest

hoolimata olin ma rahul, sest ma tundsin, et olen õigel teel.

Sellest peale, kui Indiast ära tulin, olen tahtnud sinna rajale

tagasi saada. Mis see rada täpselt on, ma ei tea, aga tean, et see

on seotud asjade maailmast loobumisega, õigemini selle har-

vendamisega. Ent Ameerikas tuleb asju ja nendega kaasnevat

süütunnet aina juurde.

Jõuame autoga sama eeslinnamaja ette, kuhu tulin esi-

mest korda külla kuus aastat tagasi. Samamoodi enne jõule

sõidutati mind lennujaamast siia majja ja samamoodi imes-

tasin autoaknast välja vaadates, kui tohutult palju on siinsete

majade ümber, kohal ja eesaedades jõulutulesid. Nad on suut-

nud pimeduse tappa, mõtlesin ma, ja see tegi mind kuidagi

rahutuks.

minu ameerika 3

17

Ka meie maja on täna ehitud nagu ikka, ja esimene korrus

särab täisvalguses. Need vaidlused on meil ammu ära peetud:

tean, et üksi kodus oleva koera jaoks jäetakse alumisel korru-

sel alati tuled sisse.

Kõnnime tuppa, lapsed süles. Fikseerin üllatunult, et toas

ei põle mitte ainult tuled, vaid käib ka telekas. On järelikult

kogu see aeg käinud, kui Justini vanemad kodust ära olid – nad

pidid lahkuma lennujaama poole umbes viis tundi tagasi.

„Oi, miks telekas sees on?”

„Koera jaoks! Tal on depressioon ja me ei taha teda üksi

jätta, las vaatab telekat.”

„Koera jaoks käib telekas?”

Taas tekib see kummaline fl irtiv toon, millega siinne sugu-

võsa mind kohtleb ja millega mina neile vastan. Sest kuidagi

peame siin üksteisega hakkama saama. Justin leidis selle hullu

ja see hull on ju ka nende armastatud lapselaste ema. Aga hull

ei lase kohe üldse normaalselt elada, ikka leiab midagi kritisee-

rida, targutada ja küsida.

„Haa, telekas koera jaoks, see on sul vist päris hea lause

uue raamatu jaoks!” ütlevad nad.

„Ja ongi!” vastan ma. Kõik. Ma ei hakka ütlema, et kül-

lap on teie koer depressioonis, sest temaga ei kõnnita piisa-

valt. Ma ju tean, kuidas päevast päeva lükatakse edasi temaga

jalutamis kohta sõitmist.

Järsku tundub see koer mulle sümbolina. Armas valge-

lokiline Hannah. Ta on üks neist paljudest, kelles kasvab nuk-

rus. Samamoodi elavad sajad miljonid nii-öelda heaoluühis-

konna liikmed, üritades ligi hiilivat depressiooni peletada

suuremate söögiportsjonitega, kogu aeg käiva teleriga ja

tagaaia varjud

18

kenasti valgustatud majadega. 150 miljonit lääneühiskonna

inimest olevat praegu depressiooni haigestunud, lugesin ma

hiljuti – seda on rohkem kui eales varem. On tuvastatud,

et selle haiguse ja telekavaatamise vahel valitseb tihe seos.*

Ekraani vaatavad inimesed (ja ilmselt samamoodi loomad)

kaotavad sideme reaalse eluga, nende sotsiaalne ring väheneb,

nad muutuvad passiivsemaks ja õnnetumaks. Ning vastupidi:

mida vähem ekraani, seda rohkem on inimesel (ja samamoodi

loomal) reaalseid sõbrakontakte, seda õnnelikum ta on... ja

seda vähem haigestub ta, muide, ka nohusse.

Nii et depressiooni teleriga ei peleta, selle on teadlased

ammu selgeks teinud. Aga millegipärast ei hakka ma seda oma

ameerika perele ütlema. Neelan alla, olen viisakas.

Mul on vedanud, et olen seestpoolt näinud kahte niivõrd

erinevat maailma, vaese palveränduri oma kusagil Aasias ja

rikka väikekodanlase oma Põhja-Ameerikas. Ma ei taha kedagi

süüdistada, kindlasti mitte ka neid ameeriklasi. Nemadki on ju

siia keskkonda sündinud ja sellega kohanenud.

Öösel algab torm. Kõik katuseräästaste alla kinnitatud

elektrilised jääpurikad tõmmatakse tuulega katki, maja ukse

ees seisnud papist jõulumees lendab üle eesõue teele.

Hommikul tervitab meid aga selline detsembrilõpuilm,

mida Eestis kunagi ei näe. Korraga külm, särav, värske ja rohe-

line, päike on kõrgel, varjud on lühikesed, muru lõhnab. Võib-

* Andmed raamatust „Remotely Controlled: How Television is Da-maging Our Lives”, Aric Sigman.

minu ameerika 3

19

olla vahel aprillikuus viskab meile korraks niisugust õhku, veel

jahedat, aga nii päikest täis. Siinmail on selline talveilm tavaline.

Nii olengi lamamistoolid välja sikutanud ja pikutame koos las-

tega tagaaias, talveriided seljas, ninad tedretäppe püüdmas.

Mitte et kõik nii päikeseline oleks. Varjud hiilivad ligi.

Ma ju teadsin, kuhu ja mis ajaks ma tulen. Homme on

jõulud! Need sajad lahtikäristatud pakid. Ülesoovimine, üle-

ehtimine, üleostmine, ülepakendamine ja ülekinkimine, kõik

see, mis tekitab minus neuroose.

„Miks sul tubades kõik tuled põlevad?” küsisin enne Justini

ema käest. „Väljas on ju päike?”

Ta kustutas ära, mul oli piinlik, temal vist ka.

Hiljem märkasin, et mu lapse päikest täis toas põlevad

elektrilised jõulutuled, ja tõmbasin need välja. Natukese aja

pärast märkasin, et need olid sisse tagasi pandud.

Kui ma jätan kõik need tuled päevaseks ajaks põlema,

siis tunnen end pahasti. Seega käin ma siin – pooleldi küla-

lise, pooleldi omainimesena, ning kindlasti nende jaoks

pool napakana – ja kustutan aina, aasta-aastalt, neid tulesid.

Aga tõsi on, et kui ma need välja tõmban, siis tunnen end

ka pahasti.

Jõuluehted on pööningult alla toodud, mitu suurt kasti.

Kuuse ehtimises on oma ilu, eriti kui kaasatud on lapsed.

Peaaegu iga ehte juurde räägib Justini ema loo: „See on eriti

tobe, kunagi ühest geide galeriipoest ostsin” ja „näed, selle ost-

sin Justini esimeseks jõuluks, kui ta oli kuu aega vana” ja „vaat

tagaaia varjud

20

selle tegi Justin lasteaias” ja „selle tegi üks kohalik kunstnik

meie esimese koera auks”... Kuuseoksad nõtkuvad ehetekoorma

all, lapsed kiljuvad, lõhnab jõulude järele ja õnn on päris lähe-

dal. Laste ülevoolav rõõm vanaema-vanaisaga olemisest tuletab

mulle meelde mu oma lapsepõlve: teadmist, et mu esivanemad

ei ole sugugi ideaalsed, aga ma kuulun nendega kokku, meid

ühendavad rituaalid ja rütmid, mis on tulnud aastate tagant.

Aga lapsepõlvetunnet ei jätku kauaks. Veidi hiljem lähen

appi kööki süüa tegema ja pean kartulikoored viskama prügikasti,

sest kompostimist siin majas pole. Kui lähen edasi vannituppa,

avastan, et kõik meie hommikul korra kasutatud vannilinad on

kadunud, arvatavasti ära pesumasinasse ja -kuivatisse viidud.

Nii kaugel mu lapsepõlve kommetest ja väärtustest on see

maa, kus kõik aina minema visatakse või ära viiakse.

„Ma olen ikka mõelnud, kas meie vannituppa mingisugu-

seid rätikukonkse ei annaks panna?” võtan ma teema üles.

„Milleks?” ei saa Justini ema aru.

„Noh, kui oleme end rätikuga ära kuivatanud, saaks selle

kuivama panna.”

„Aga pole vaja, selle saab ju otse pessu visata! Ega sa ju

mingeid mikroobe taha sinna koguda?!” Christine väristab

õlgu ja teema on selleks korraks läbi.

Nii saabki minust poole päevaga taas passiivne dissident,

kes kogub enda sisse kibedust.

Tänane hommik. „Ma lähen jalutan lastega raamatu kokku!”

„Ei, ära mine! Tead ju küll, see kurv...”