2012

Novosibirski SümfooniaorkesterLukas Geniušas (klaver)

Dirigent Gintaras Rinkevičius

N 11. oktoober kell 19 Vanemuise kontserdimaja

R 12. oktoober kell 19 Jõhvi kontserdimaja

Kontsertidega tähistatakse Novosibirski oblasti 75. aastapäeva

hooaja peatoetaja

Eesti Kontserdisuurtoetaja

I

Sergei Rahmaninov (1873–1943)

Vokaliis op. 34 nr 14 (1912/1916)

Rapsoodia Paganini teemale op. 43 (1934)

Introduktsioon. Allegro vivace – Variatsioon I (Precedente)

Teema. L’istesso tempo

Variatsioon II. L’istesso tempo

Variatsioon III. L’istesso tempo

Variatsioon IV. Più vivo

Variatsioon V. Tempo precedente

Variatsioon VI. L’istesso tempo

Variatsioon VII. Meno mosso, a tempo moderato

Variatsioon VIII. Tempo I

Variatsioon IX. L’istesso tempo

Variatsioon X. L’istesso tempo

Variatsioon XI. Moderato

Variatsioon XII. Tempo di minuetto

Variatsioon XIII. Allegro

Variatsioon XIV. L’istesso tempo

Variatsioon XV. Più vivo scherzando

Variatsioon XVI. Allegretto

Variatsioon XVII. Allegretto

Variatsioon XVIII. Andante cantabile

Variatsioon XIX. A tempo vivace

Variatsioon XX. Un poco più vivo

Variatsioon XXI. Un poco più vivo

Variatsioon XXII. Un poco più vivo (Alla breve)

Variatsioon XXIII. L’istesso tempo

Variatsioon XXIV. A tempo un poco meno mosso

II

Sümfoonia nr 3 a-moll op. 44 (1936)

I Lento – Allegro moderato – Allegro

II Adagio ma non troppo – Allegro vivace

III Allegro – Allegro vivace – Allegro (Tempo primo) – Allegretto –

Allegro vivace

4

Sergei Rahmaninovi peetakse vene inimese mõtte- ja tundemaa-

ilma laulikuks. Esindades oma loominguga 19. sajandi vene muusika-

traditsioonide kulminatsiooni, haris ta muusikaaeda, mille oli pärinud

Glinkalt ja Tšaikovskilt. Ajal, mil tema kaasaegsed – Bartók, Schönberg ja

Stravinski – kõnelesid uues muusikalises keeles, oli Rahmaninov valuliselt

teadlik sellest, et ta ei pea ajaga sammu. “Tunnen end nagu viirastus, kes

eksleb võõraks muutunud maailmas,” ütles ta 1926. aastal. “Ma ei suuda

kõrvale heita vana kirjaviisi ja ma ei suuda omandada uut. See uut moodi

muusika näib tulevat mitte südamest, vaid peast. Selle loojad pigem

mõtlevad kui tunnevad.”

Kõige olulisemaks muusikaelemendiks pidas Rahmaninov meloodiat:

“Meloodia – see on muusika, kõige alus muusikas...” Helilooja suure-

pärast meloodiaannet peegeldab tema vokaliis op. 34 nr 14, mis on

arvata vasti üks kõige populaarsemaid ja esitatavamaid “sõnadeta laule”.

5

Teos on kirjutatud 1912. aastal, kuuludes viimasena 14 laulust koosne-

vasse kogumikku op. 34. Neid luues pidas autor silmas konkreetseid

lauljaid, kellega ta tutvus Moskva Suures Ooperis, nende seas Fjodor

Šaljapin, Leonid Sobinov ja Felia Litvin. Vokaliis kannab pühendust

nimekale koloratuursopranile Antonina Neždanovale (1873–1950), vene

laulukooli ühele parimale esindajale. Kui lauljanna avaldas kahetsust, et

vokaliisil pole teksti, olevat autor talle vastanud: “Mis vajadust on sõnade

järele, kui te olete võimeline oma hääle ja interpretatsiooniga kõike

edasi andma paremini ja väljenduslikumalt kui keegi teine sõnadega?”

Vokaliisi meloodiat on kirjeldatud kui “palvet, täis ahastust selle järele,

mis on jäädavalt kadunud”. Oma ajatu ilu ja pika hingusega meenutab

see viis Johann Sebastian Bachi aariat G-keelel – Rahmaninovile olevat

meeldinud idee, et vokaliisi esitataksegi sarnaselt nimetatud teosega.

Vokaliisile on teinud arvukaid seadeid nii autor kui ka teised heliloojad.

Kuigi teos on loodud algselt häälele ja klaverile, esitatakse seda ilmselt

kõige sagedamini orkestriversioonis. Rahmaninovi orkestratsioon on pärit

1916. aastast ning 1929. aastast on säilinud sellest ka salvestus autori

dirigeerimisel.

Pärast seda kui Rahmaninov põgenes 23. detsembril 1917 revolutsiooni-

liselt Venemaalt, kirjutas ta loomingut suhteliselt vähe – 45 oopusest

on 39 lõpetatud enne kodumaalt lahkumist. Hüvastijätt põhjustas suurt

hingevalu, millest ta ei toibunud elu lõpuni. “Olles kaotanud kodumaa,

olen kaotanud iseenda,” tunnistas Rahmaninov. Asunud elama Ameerika

Ühendriikidesse, keskendus ta eelkõige dirigendi- ja pianistikarjäärile ning

tegi harva väiksemaid vaheaegu esinemistes, et muusikat luua. Ajajaotus

klaverimängu, dirigeerimise ja komponeerimise vahel oli teda kogu elu

teataval määral lõhestanud. “Olen jälitanud kolme jänest,” ütles ta kord.

“Kas ma võin olla kindel, et olen neist ühegi kätte saanud?” Oma elu

lõpuperioodil tähendas talle enim tema helilooming. Viimaste teostega

püüdis ta end jäädvustada mitte vana kooli klaverivirtuoosi või romantiliste

kontsertpalade autorina, vaid heliloojana, kellel on ainulaadne talent.

Nende hiliste oopuste hulka kuuluvad rapsoodia Paganini teemale op. 43

ja kolmas sümfoonia a-moll op. 44.

6

Rapsoodia Paganini teemale op. 43 valmis 1934. aastal suvel, mil

heli looja viibis oma Šveitsi suveresidentsis. Kaks nädalat pärast teose

lõpetamist kirjutas Rahmaninov ühele sõbrale: “Sain valmis uue teose.

See on väga pikk, umbes 20–25 minutit, mis on klaverikontserdi maht...

Kompositsioon on väga keeruline ja ma peaksin seda harjutama hakkama,

ent iga aastaga muutun ma seesuguse sõrmetöö osas üha laisemaks.”

Nähtavasti komponeeris Rahmaninov rapsoodia mängimiseks eelseisval

Ameerika kontserditurneel – teos kõlas esiettekandes autori soleerimisel

Philadelphia orkestri ees 7. novembril 1934 Baltimore’is, dirigendiks

Leopold Stokowski. Järgnevalt esitas ta seda kõikjal USAs.

Rapsoodia Paganini teemale pälvis tohutu publikumenu, mis pani aga

enesekriitilise autori kahtlema, et teosel on midagi viga... Kriitikud esinesid

üpriski teravate avaldustega, näiteks leidis New Yorkeri ajakirjanik, et

“rapsoodia pole ei fi losoofi line, tähendusrikas ega isegi kunstipärane”.

Rahmaninovi rapsoodia aluseks on Niccolò Paganini kapriis a-moll, mis

on viimane pala tema 24 kapriisist sooloviiulile. See 16-taktiline teema on

inspireerinud tervet heliloojate jada, nende seas Ferenc Liszt, Johannes

Brahms, Boris Blacher, Witold Lutosławski ja Andrew Lloyd-Webber.

Rahmaninovi oopus kannab küll nimetust rapsoodia, ent sisuliselt

on tegemist variatsioonidega. Kuigi teos esitatakse vaheaegadeta,

jaguneb see tinglikult kolme alalõiku, mis on vastavuses traditsioonilise

klaverikontserdiga: variatsioonid 1–10 moodustavad esimese osa,

variatsioonid 11–18 aeglase keskosa ja ülejäänud fi naali, seega võib teost

nimetada mõnes mõttes ka Rahmaninovi viiendaks klaverikontserdiks.

Lisaks Paganini 24. kapriisi teemale toob Rahmaninov teosesse sisse “Dies

irae” teema katoliku surnutemissast. See meloodia oli heliloojale eriliselt

tähendusrikas ning ta kasutas seda veel teisteski teostes. Käesolevas teoses

(teema esineb seitsmendas, kümnendas ja viimases variatsioonis) kehastab

“Dies irae” motiiv saatanat ja Paganini tumedamat poolust – liikusid ju

viiulivirtuoosi kohta legendid, et ta sai oma üleinimlikud mänguoskused

ei kelleltki muult kui saatanalt endalt, andes vastutasuks talle oma hinge.

7

Mõned aastad hiljem valmis sama rapsoodia alusel koreograaf Mihhail

Fokini ja Rahmaninovi koostöös ballett “Paganini”, mis tuli ettekandele

1939. aastal Londonis Covent Gardeni Kuninglikus Ooperimajas.

Julgustatuna rapsoodia suurest menust alustas Rahmaninov 1935. aasta

suvel kolmanda sümfoonia a-moll op. 44 kirjutamist ja lõpetas selle

30. juunil 1936. See on helilooja eelviimane orkestriteos, tema luigelauluks

jäid “Sümfoonilised tantsud” op. 45 (1940).

Sümfoonia tuli esiettekandele 6. novembril 1935 Philadelphia orkestri

esituses Leopold Stokowski dirigeerimisel. Teose vastuvõtt oli jahe nii

publikult kui ka kriitikutelt. Mõned leidsid selle olevat autori teiste teos-

tega võrreldes liiga edumeelse, teised väitsid vastupidist. Tagasi vaadates

on keeruline oletada, mida 1930. aastate kriitikud Rahmaninovilt ootasid.

Neile, kes lootsid teoselt teisele klaverikontserdile omast kerget mõiste-

tavust, osutus see liiga modernseks; ülejäänud, kes eeldasid, et helilooja

järgiks oma uudisoopuses vene muusika teerajajate (Stravinski ja Prokofj evi)

suunda, leidsid romantismi juurdunud teose olevat liiga vanamoelise.

Ühe positiivse vastukajana võib välja tuua Philadelphia ajalehe Public

Ledger arvustaja Samuel L. Laciari kommentaari. Ta nimetas sümfooniat

“suurepäraseks teoseks muusikaliselt kontseptsioonilt, kompositsioonilt ja

orkestratsioonilt,” lisades, et “Rahmaninov on andnud meile selle teosega

veel ühe näite, et pole vajalik kirjutada dissonantset muusikat olemaks

originaalne, mis on suurim – ja tavaliselt ainus – ultramodernistide nõue.”

Vastakast kriitikast hoolimata oli Rahmaninov ise veendunud, et kolmas

sümfoonia on tema parimaid teoseid ning selle leige vastuvõtt valmistas

talle ühtaegu pettumust kui ka hämmastas teda. Ta võttis olukorra kokku

kirjas Vladimir Wilshaw’le (1937): “Seda mängiti New Yorgis, Philadelphias,

Chicagos ja mujal. Olin kohal kahel esimesel ettekandel. Seda mängiti

imekaunilt. Vastuvõtt nii publiku kui kriitikute poolt oli hapu. Isiklikult olen

veendunud, et see on hea teos. Kuid – mõnikord eksivad ka heliloojad!

Jään sellegipoolest oma arvamuse juurde.”

8

Rahmaninovi kolmest sümfooniast on see kõige kompaktsem ja kõige

“modernsem”, enam “intellektuaalne” ja vähem “emotsionaalne” kui

teine sümfoonia, mis võis olla ka põhjuseks selle jahedale vastuvõtule

esiettekandel. Igal juhul on see kromaatilisem ja dissonantsem kui teised

Rahmaninovi populaarseks saanud teosed. Sümfoonia koosneb kolmest

osast, millest keskmine täidab nii aeglase osa kui ka skertso rolli. Kogu

teost seob ühtne teema, mis ilmub erineval kujul ja teisendustes kõigis

osades. Taas kord toob ta teosesse sisse talle tähendusliku “Dies irae” teema,

mida oli kasutanud kahe aasta eest ka rapsoodias Paganini teemale.

1939. aastal juhatas Rahmaninov Philadelphia orkestri esituses kolmanda

sümfoonia esimest lindistust. Alates 1970. aastatest on teos tõusnud

paremasse valgusesse ning seda on sagedasti mängitud ja lindistatud.

Helilooja lootus, mille ta sõnastas pärast esiettekandele järgnenud “haput”

vastuvõttu, on täide läinud: “On üsna võimalik, et 50 aasta jooksul see

[kolmas sümfoonia] taasavastatakse nagu Schumanni viiulikontsert ja see

saab sensatsioonilise menu osaliseks.”

Evelin Kõrvits

Lukas Geniušas sündis 1990. aastal Moskvas muusikute peres. Tema

esimeseks mentoriks sai vanaema Vera Gornostajeva, Moskva konserva-

tooriumi nimekas professor. Ta alustas klaveriõpinguid 5aasta selt Moskva

Chopini-nimelise muusikakolledži ettevalmistusosakonnas ning lõpetas

selle 2008. aastal kõrgeimate tulemustega.

Juba enne 12aastaseks saamist osales Lukas rahvusvahelistel konkurs-

sidel ja festivalidel, võites auhindu mitmelt poolt: Šoti rahvusvaheline

klaverikonkurss 2007 (II koht); III klaverikonkurss San Marinos, Itaalias

(II koht); rahvusvaheline klaverikonkurss Musica della Val Tidone 2009

Pianellos, Itaalias (I koht); Gina Bachaueri nim rahvusvaheline konkurss Salt

Lake City’s 2010 (I koht); XVI rahvusvaheline Chopini-nimeline konkurss

Varssavis 2010 (hõbemedal). 2012. aastal omistati talle Saksamaa Klaveri

Auhind.

9

Lukas Geniušas on esinenud koos paljude orkestritega, sh Hamburgi

ja Duisburgi Sümfoonikud, BBC Šoti Sümfoonikud, Kremerata Baltica,

Katowice Raadio orkester, Varssavi Filharmoonikud, ning väljapaistvate

muusikutega nagu Kidon Kremer, Andrei Boreiko, Saulius Sondeckis, Dmitri

Sitkovetski jt. Ta on esinenud Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Austrias,

Poolas, Leedus, Jaapanis, Lõuna-Koreas, USAs, Saksamaal jm ning osalenud

mitmetel mainekatel festivalidel. Hooajal 2012/2013 seisavad pianistil ees

kontserditurnee Taani Kuningriiki, debüütkontsert Milanos (Sala Verdi) ja

esinemine Utah’ Sümfooniaorkestriga Salt Lake City’s.

Lukas Geniušase ulatuslikku repertuaari kuuluvad teosed barokist kaas-

ajani, eriti intrigeerib teda nüüdisautorite muusika ning harvaesitatavad

oopused. Ta osaleb meeleldi ka kammerprojektides: duodes, triodes ja

kvintettides. Tema toetajad on olnud Vladimir Spivakovi Fond ja Mstislav

Rostropovitši Fond ning ta on olnud sage esineja Uute Nimede Fondi

kontsertidel.

Pianistile on omistatud Vene Föderatsiooni stipendiumid “Noored talendid”

(2005) ja “XXI sajandi andekad noored” (2007).

10

Novosibirski Sümfooniaorkester

Kunstiline juht ja peadirigent Gintaras Rinkevičius

Külalisdirigendid Toomas Sanderling ja Fabio Mastrangelo

Mänedžer Lev Krokušanski

Toimetaja Tatjana Šindina

11

Novosibirski Sümfooniaorkester on juba ammu teada-tuntud ka väljaspool

Siberit, olles kultuuripärliks mitte ainult Novosibirski linnas ja Siberi

regioonis, vaid kogu Venemaal. Muusikakriitikud nii Venemaalt kui ka

kaugemalt on tunnistanud orkestri tasemelt vähemalt sama heaks kui

Moskva ja Peterburi orkestrid.

Orkestri lõi 1956. aastal prof Arnold Kats (1924–2007), kes oli ka kuni

2007. aastani orkestri peadirigent. Orkester on esinenud paljudes

linnades ja osalenud mitmetel muusikafestivalidel (Venemaal, Saksamaal,

Prantsusmaal, Bulgaarias, Hispaanias, Soomes, Inglismaal jm). 2002. aasta

juunis kutsus Moskva Riiklik Filharmooniaühing orkestri Moskvasse,

kus nad andsid ühingu 80. sünnipäeva puhul kontserdi Tšaikovski-

nimelises suures saalis. Sama aasta novembris olid nad külalisesinejaks

Venemaa Kontserdiühingu Peterburi osakonna 300 aas ta juubelil

Peterburi Filharmoonia suures saalis. Suureks auks oli orkestrile osalemine

2006. aastal Moskvas peetud esimesel maailma sümfooniaorkestrite

festivalil, mis oli pühendatud vene päevale.

Novosibirski Sümfooniaorkester on andnud kokku üle 5000 kontserdi.

Nende repertuaari kuulub muusika Bachi-eelsest perioodist kuni

tänapäevani: Viini klassikud, saksa romantikud, Tšaikovski, Rahmaninov,

Rimski-Korsakov, Skrjabin, Šostakovitš, Prokofj ev, Schnittke, Sviridov,

Gubaidulina, Ravel, Debussy, Stravinski, Schubert, Bruckner, Mahler jpt.

Orkestrit on juhatanud paljud maailmakuulsad dirigendid, teiste seas Valeri

Gergijev, Dmitri Kitaenko, Kirill Kondrašin, Krzysztof Penderecki, Gennadi

Roždestvenski, Vladimir Spivakov, Mariss Jansons jt. Väljaspaistvatest

solistidest on nendega koostööd teinud Dmitri Baškirov, Juri Bašmet,

Anton Barahovski, Bella Davidovitš, Nikolai Luganski, Miša Maiski, Jevgeni

Nesterenko, Mstislav Rostropovitš, Vadim Repin, Dmitri Hvorostovski,

Svjatoslav Richter, Eliso Virsaladze jpt.

Alates 1983. aastast korraldab orkester Novosibirskis iga-aastast festivali

“Klassika ja kaasaeg”. Orkester on salvestanud nii Novosibirski raadiole kui

ka televisioonile ning plaadifi rmale Melodija. Alates 1995. aastast on välja

antud 14 CD-d (Sony Classical, Art Nova, Naxos, Audite Musik produktion

jt). 2006. aastal autasustati Novosibirski Sümfooniaorkestrit tema teenete

eest 50-aastase tegevuse vältel kunstisfääris Lomonossovi ordeniga.

Aastast 2007 sai orkestri kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks Gintaras

Rinkevičius (Leedu). Orkestri esimesed külalisdirigendid on Thomas

Sanderling (Saksamaa) ja Fabio Mastrangelo (Itaalia).

12

Gintaras Rinkevičius on praegusel ajal Leedu üks tuntumaid dirigente.

Ta on Leedu riikliku preemia laureaat, Herbert von Karajani fondi

rahvusvahelise dirigentide konkursi laureaat (1985), Leedu Riikliku

Sümfooniaorkestri asutaja (1988), selle kunstiline juht ja peadirigent. Teda

kutsutakse juhatama Moskva Suurde Teatrisse, Läti Rahvusooperi ja Šoti

Ooperi lavadele, 1999. aastal valiti ta Lätis aasta dirigendiks.

Ta on juhatanud nimekaid orkestreid, nagu Berliini ja Frankfurdi süm-

foonikud, Peterburi Filharmooniaorkester, Vene Rahvusorkester, Vene

Riiklik Sümfooniaorkester, Odense Sümfooniaorkester jt. Ta on dirigeerinud

paljudes esinduslikes kontserdisaalides (sh Kölni Filharmoonia, Royal

Albert Hall Londonis, Palau della Musica Barcelonas) ning mainekatel

rahvusvahelistel festivalidel (sh Varssavi Sügis, Costa de Estoril Portugalis,

Nyon Šveitsis). Ta on teinud koostööd väljapaistvate artistidega, nagu

Matti Salminen, Badri Maisuradze, Katia Ricciarelli, David Geringas, Viktor

Tretjakov, Juri Bašmet, Gidon Kremer, Roger Muraro jt.

13

Aastail 1996–2003 oli Gintaras Rinkevičius Läti Rahvusooperi kunstiline

juht ja peadirigent, 2002–2005 tegutses ta Malmö Ooperi peadirigendina.

Aastal 2006 debüteeris ta Šoti Ooperis (Bizet’ “Carmen”). Aastast 2003

juhatab Rinkevičius etendusi Moskva Suures Teatris (Prokofj evi “Romeo ja

Julia”, Tšaikovski “Padaemand” ja Puccini “Boheem”).

Alates Leedu Riikliku Sümfooniaorkestri asutamisest 1988. aastal on ta

olnud selle kunstiline juht ja peadirigent. Orkestri repertuaari kuuluvad

Beethoveni, Brahmsi, Mahleri ja Šostakovitši sümfooniad, üle 20 ooperi ja

balleti. Ta on juhatanud paljusid leedu autorite maailma esiettekandeid.

Gintaras Rinkevičius on lõpetanud Čiurlionise-nimelise riikliku kunstide

kooli, Peterburi konservatooriumi (1983) ja Tšaikovski-nimelise Moskva

konservatooriumi (1986). Ta on Moskva 5. dirigentide konkursi võitja

(1983), Jinos Ferencsiki mälestuskonkursi laureaat (Budapest, 1986).

Praegu töötab ta Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias (aastast 2004

professorina). Teda on autasustatud Leedu Vabariigi Suurvürst Gediminase

IV klassi ordeniga ja esitatud Suurele Läti Muusikaauhinnale teenete eest

Läti muusikakultuurile (1997 ja 2000). Ta on Norra Kuningriigi Püha Olafi

ordeni suurristi, Portugali Vabariigi teeneteordeni suurohvitseri risti ja Läti

Vabariigi Kolme Tähe ordeni kavaler.

2006. aasta veebruaris käis Rinkevičius Novosibirski Sümfooniaorkestriga

Euroopa-turneel (Prantsusmaa, Šveits). 2007. aasta septembris võttis ta

vastu Novosibirski Sümfooniaorkestri pakkumise hakata tööle nende

kunstilise juhi ja peadirigendina. 2008. aastal esines ta orkestriga

Prantsusmaal, Belgias ja Šveitsis. 2009. aastal anti kontserte Peterburis

ja Moskvas ning 2010. aasta suvel Permis. Samal aastal autasustati

Rinkevičiust Vene Föderatsiooni Sõpruse ordeniga.

Kontserdi produtsent Tuuli Metsoja

Toimetaja Signe Kiis

14

Kutsume kuulama

N 1. november kell 18 Jõhvi Mihkli kirik

R 2. november kell 19 Tartu Jaani kirik

P 4. november kell 18 Tallinna Metodisti kirik

Hingedepäeva kontsert

RAHVUSOOPER ESTONIA POISTEKOORKoori instrumentaal- ja vokaalsolistid

Ene Salumäe (orel)

Dirigent ja kunstiline juht Hirvo Surva

L 1. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal

P 2. detsember kell 19 Vanemuise kontserdimaja

Kuldne klassika

EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR

TALLINNA KAMMERORKESTERKaia Urb (sopran), Marianne Pärna (alt),

Raul Mikson (tenor), Rainer Vilu (bariton)

Dirigent Eri Klas

Wolfgang Amadeus Mozart. Serenaad

“Väike öömuusika” (“Eine kleine Nachtmusik”)

“Kroonimismissa” (“Krönungsmesse”) C-duur

Sümfoonia nr 29 A-duur

Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmooniaga

*Õhtustele kontsertidele ei soovitata kaasa võtta eelkooliealisi lapsi.

Jõhvi Vallavalitsus

concert.ee