Novosibirski_kava.inddDirigent Gintaras Rinkeviius
Kontsertidega tähistatakse Novosibirski oblasti 75. aastapäeva
hooaja peatoetaja
Teema. L’istesso tempo
Variatsioon IV. Più vivo
Variatsioon V. Tempo precedente
Variatsioon VII. Meno mosso, a tempo moderato
Variatsioon VIII. Tempo I
Variatsioon XI. Moderato
Variatsioon XIII. Allegro
Variatsioon XVI. Allegretto
Variatsioon XVII. Allegretto
Variatsioon XX. Un poco più vivo
Variatsioon XXI. Un poco più vivo
Variatsioon XXII. Un poco più vivo (Alla breve)
Variatsioon XXIII. L’istesso tempo
Variatsioon XXIV. A tempo un poco meno mosso
II
I Lento – Allegro moderato – Allegro
II Adagio ma non troppo – Allegro vivace
III Allegro – Allegro vivace – Allegro (Tempo primo) – Allegretto –
Allegro vivace
ilma laulikuks. Esindades oma loominguga 19. sajandi vene muusika-
traditsioonide kulminatsiooni, haris ta muusikaaeda, mille oli pärinud
Glinkalt ja Tšaikovskilt. Ajal, mil tema kaasaegsed – Bartók, Schönberg ja
Stravinski – kõnelesid uues muusikalises keeles, oli Rahmaninov valuliselt
teadlik sellest, et ta ei pea ajaga sammu. “Tunnen end nagu viirastus, kes
eksleb võõraks muutunud maailmas,” ütles ta 1926. aastal. “Ma ei suuda
kõrvale heita vana kirjaviisi ja ma ei suuda omandada uut. See uut moodi
muusika näib tulevat mitte südamest, vaid peast. Selle loojad pigem
mõtlevad kui tunnevad.”
“Meloodia – see on muusika, kõige alus muusikas...” Helilooja suure-
pärast meloodiaannet peegeldab tema vokaliis op. 34 nr 14, mis on
arvata vasti üks kõige populaarsemaid ja esitatavamaid “sõnadeta laule”.
5
Teos on kirjutatud 1912. aastal, kuuludes viimasena 14 laulust koosne-
vasse kogumikku op. 34. Neid luues pidas autor silmas konkreetseid
lauljaid, kellega ta tutvus Moskva Suures Ooperis, nende seas Fjodor
Šaljapin, Leonid Sobinov ja Felia Litvin. Vokaliis kannab pühendust
nimekale koloratuursopranile Antonina Nedanovale (1873–1950), vene
laulukooli ühele parimale esindajale. Kui lauljanna avaldas kahetsust, et
vokaliisil pole teksti, olevat autor talle vastanud: “Mis vajadust on sõnade
järele, kui te olete võimeline oma hääle ja interpretatsiooniga kõike
edasi andma paremini ja väljenduslikumalt kui keegi teine sõnadega?”
Vokaliisi meloodiat on kirjeldatud kui “palvet, täis ahastust selle järele,
mis on jäädavalt kadunud”. Oma ajatu ilu ja pika hingusega meenutab
see viis Johann Sebastian Bachi aariat G-keelel – Rahmaninovile olevat
meeldinud idee, et vokaliisi esitataksegi sarnaselt nimetatud teosega.
Vokaliisile on teinud arvukaid seadeid nii autor kui ka teised heliloojad.
Kuigi teos on loodud algselt häälele ja klaverile, esitatakse seda ilmselt
kõige sagedamini orkestriversioonis. Rahmaninovi orkestratsioon on pärit
1916. aastast ning 1929. aastast on säilinud sellest ka salvestus autori
dirigeerimisel.
hingevalu, millest ta ei toibunud elu lõpuni. “Olles kaotanud kodumaa,
olen kaotanud iseenda,” tunnistas Rahmaninov. Asunud elama Ameerika
Ühendriikidesse, keskendus ta eelkõige dirigendi- ja pianistikarjäärile ning
tegi harva väiksemaid vaheaegu esinemistes, et muusikat luua. Ajajaotus
klaverimängu, dirigeerimise ja komponeerimise vahel oli teda kogu elu
teataval määral lõhestanud. “Olen jälitanud kolme jänest,” ütles ta kord.
“Kas ma võin olla kindel, et olen neist ühegi kätte saanud?” Oma elu
lõpuperioodil tähendas talle enim tema helilooming. Viimaste teostega
püüdis ta end jäädvustada mitte vana kooli klaverivirtuoosi või romantiliste
kontsertpalade autorina, vaid heliloojana, kellel on ainulaadne talent.
Nende hiliste oopuste hulka kuuluvad rapsoodia Paganini teemale op. 43
ja kolmas sümfoonia a-moll op. 44.
6
Rapsoodia Paganini teemale op. 43 valmis 1934. aastal suvel, mil
heli looja viibis oma Šveitsi suveresidentsis. Kaks nädalat pärast teose
lõpetamist kirjutas Rahmaninov ühele sõbrale: “Sain valmis uue teose.
See on väga pikk, umbes 20–25 minutit, mis on klaverikontserdi maht...
Kompositsioon on väga keeruline ja ma peaksin seda harjutama hakkama,
ent iga aastaga muutun ma seesuguse sõrmetöö osas üha laisemaks.”
Nähtavasti komponeeris Rahmaninov rapsoodia mängimiseks eelseisval
Ameerika kontserditurneel – teos kõlas esiettekandes autori soleerimisel
Philadelphia orkestri ees 7. novembril 1934 Baltimore’is, dirigendiks
Leopold Stokowski. Järgnevalt esitas ta seda kõikjal USAs.
Rapsoodia Paganini teemale pälvis tohutu publikumenu, mis pani aga
enesekriitilise autori kahtlema, et teosel on midagi viga... Kriitikud esinesid
üpriski teravate avaldustega, näiteks leidis New Yorkeri ajakirjanik, et
“rapsoodia pole ei fi losoofi line, tähendusrikas ega isegi kunstipärane”.
Rahmaninovi rapsoodia aluseks on Niccolò Paganini kapriis a-moll, mis
on viimane pala tema 24 kapriisist sooloviiulile. See 16-taktiline teema on
inspireerinud tervet heliloojate jada, nende seas Ferenc Liszt, Johannes
Brahms, Boris Blacher, Witold Lutosawski ja Andrew Lloyd-Webber.
Rahmaninovi oopus kannab küll nimetust rapsoodia, ent sisuliselt
on tegemist variatsioonidega. Kuigi teos esitatakse vaheaegadeta,
jaguneb see tinglikult kolme alalõiku, mis on vastavuses traditsioonilise
klaverikontserdiga: variatsioonid 1–10 moodustavad esimese osa,
variatsioonid 11–18 aeglase keskosa ja ülejäänud fi naali, seega võib teost
nimetada mõnes mõttes ka Rahmaninovi viiendaks klaverikontserdiks.
Lisaks Paganini 24. kapriisi teemale toob Rahmaninov teosesse sisse “Dies
irae” teema katoliku surnutemissast. See meloodia oli heliloojale eriliselt
tähendusrikas ning ta kasutas seda veel teisteski teostes. Käesolevas teoses
(teema esineb seitsmendas, kümnendas ja viimases variatsioonis) kehastab
“Dies irae” motiiv saatanat ja Paganini tumedamat poolust – liikusid ju
viiulivirtuoosi kohta legendid, et ta sai oma üleinimlikud mänguoskused
ei kelleltki muult kui saatanalt endalt, andes vastutasuks talle oma hinge.
7
1939. aastal Londonis Covent Gardeni Kuninglikus Ooperimajas.
Julgustatuna rapsoodia suurest menust alustas Rahmaninov 1935. aasta
suvel kolmanda sümfoonia a-moll op. 44 kirjutamist ja lõpetas selle
30. juunil 1936. See on helilooja eelviimane orkestriteos, tema luigelauluks
jäid “Sümfoonilised tantsud” op. 45 (1940).
Sümfoonia tuli esiettekandele 6. novembril 1935 Philadelphia orkestri
esituses Leopold Stokowski dirigeerimisel. Teose vastuvõtt oli jahe nii
publikult kui ka kriitikutelt. Mõned leidsid selle olevat autori teiste teos-
tega võrreldes liiga edumeelse, teised väitsid vastupidist. Tagasi vaadates
on keeruline oletada, mida 1930. aastate kriitikud Rahmaninovilt ootasid.
Neile, kes lootsid teoselt teisele klaverikontserdile omast kerget mõiste-
tavust, osutus see liiga modernseks; ülejäänud, kes eeldasid, et helilooja
järgiks oma uudisoopuses vene muusika teerajajate (Stravinski ja Prokofj evi)
suunda, leidsid romantismi juurdunud teose olevat liiga vanamoelise.
Ühe positiivse vastukajana võib välja tuua Philadelphia ajalehe Public
Ledger arvustaja Samuel L. Laciari kommentaari. Ta nimetas sümfooniat
“suurepäraseks teoseks muusikaliselt kontseptsioonilt, kompositsioonilt ja
orkestratsioonilt,” lisades, et “Rahmaninov on andnud meile selle teosega
veel ühe näite, et pole vajalik kirjutada dissonantset muusikat olemaks
originaalne, mis on suurim – ja tavaliselt ainus – ultramodernistide nõue.”
Vastakast kriitikast hoolimata oli Rahmaninov ise veendunud, et kolmas
sümfoonia on tema parimaid teoseid ning selle leige vastuvõtt valmistas
talle ühtaegu pettumust kui ka hämmastas teda. Ta võttis olukorra kokku
kirjas Vladimir Wilshaw’le (1937): “Seda mängiti New Yorgis, Philadelphias,
Chicagos ja mujal. Olin kohal kahel esimesel ettekandel. Seda mängiti
imekaunilt. Vastuvõtt nii publiku kui kriitikute poolt oli hapu. Isiklikult olen
veendunud, et see on hea teos. Kuid – mõnikord eksivad ka heliloojad!
Jään sellegipoolest oma arvamuse juurde.”
8
“modernsem”, enam “intellektuaalne” ja vähem “emotsionaalne” kui
teine sümfoonia, mis võis olla ka põhjuseks selle jahedale vastuvõtule
esiettekandel. Igal juhul on see kromaatilisem ja dissonantsem kui teised
Rahmaninovi populaarseks saanud teosed. Sümfoonia koosneb kolmest
osast, millest keskmine täidab nii aeglase osa kui ka skertso rolli. Kogu
teost seob ühtne teema, mis ilmub erineval kujul ja teisendustes kõigis
osades. Taas kord toob ta teosesse sisse talle tähendusliku “Dies irae” teema,
mida oli kasutanud kahe aasta eest ka rapsoodias Paganini teemale.
1939. aastal juhatas Rahmaninov Philadelphia orkestri esituses kolmanda
sümfoonia esimest lindistust. Alates 1970. aastatest on teos tõusnud
paremasse valgusesse ning seda on sagedasti mängitud ja lindistatud.
Helilooja lootus, mille ta sõnastas pärast esiettekandele järgnenud “haput”
vastuvõttu, on täide läinud: “On üsna võimalik, et 50 aasta jooksul see
[kolmas sümfoonia] taasavastatakse nagu Schumanni viiulikontsert ja see
saab sensatsioonilise menu osaliseks.”
esimeseks mentoriks sai vanaema Vera Gornostajeva, Moskva konserva-
tooriumi nimekas professor. Ta alustas klaveriõpinguid 5aasta selt Moskva
Chopini-nimelise muusikakolledi ettevalmistusosakonnas ning lõpetas
selle 2008. aastal kõrgeimate tulemustega.
Juba enne 12aastaseks saamist osales Lukas rahvusvahelistel konkurs-
sidel ja festivalidel, võites auhindu mitmelt poolt: Šoti rahvusvaheline
klaverikonkurss 2007 (II koht); III klaverikonkurss San Marinos, Itaalias
(II koht); rahvusvaheline klaverikonkurss Musica della Val Tidone 2009
Pianellos, Itaalias (I koht); Gina Bachaueri nim rahvusvaheline konkurss Salt
Lake City’s 2010 (I koht); XVI rahvusvaheline Chopini-nimeline konkurss
Varssavis 2010 (hõbemedal). 2012. aastal omistati talle Saksamaa Klaveri
Auhind.
9
ja Duisburgi Sümfoonikud, BBC Šoti Sümfoonikud, Kremerata Baltica,
Katowice Raadio orkester, Varssavi Filharmoonikud, ning väljapaistvate
muusikutega nagu Kidon Kremer, Andrei Boreiko, Saulius Sondeckis, Dmitri
Sitkovetski jt. Ta on esinenud Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Austrias,
Poolas, Leedus, Jaapanis, Lõuna-Koreas, USAs, Saksamaal jm ning osalenud
mitmetel mainekatel festivalidel. Hooajal 2012/2013 seisavad pianistil ees
kontserditurnee Taani Kuningriiki, debüütkontsert Milanos (Sala Verdi) ja
esinemine Utah’ Sümfooniaorkestriga Salt Lake City’s.
Lukas Geniušase ulatuslikku repertuaari kuuluvad teosed barokist kaas-
ajani, eriti intrigeerib teda nüüdisautorite muusika ning harvaesitatavad
oopused. Ta osaleb meeleldi ka kammerprojektides: duodes, triodes ja
kvintettides. Tema toetajad on olnud Vladimir Spivakovi Fond ja Mstislav
Rostropovitši Fond ning ta on olnud sage esineja Uute Nimede Fondi
kontsertidel.
(2005) ja “XXI sajandi andekad noored” (2007).
10
Mäneder Lev Krokušanski
Toimetaja Tatjana Šindina
Siberit, olles kultuuripärliks mitte ainult Novosibirski linnas ja Siberi
regioonis, vaid kogu Venemaal. Muusikakriitikud nii Venemaalt kui ka
kaugemalt on tunnistanud orkestri tasemelt vähemalt sama heaks kui
Moskva ja Peterburi orkestrid.
Orkestri lõi 1956. aastal prof Arnold Kats (1924–2007), kes oli ka kuni
2007. aastani orkestri peadirigent. Orkester on esinenud paljudes
linnades ja osalenud mitmetel muusikafestivalidel (Venemaal, Saksamaal,
Prantsusmaal, Bulgaarias, Hispaanias, Soomes, Inglismaal jm). 2002. aasta
juunis kutsus Moskva Riiklik Filharmooniaühing orkestri Moskvasse,
kus nad andsid ühingu 80. sünnipäeva puhul kontserdi Tšaikovski-
nimelises suures saalis. Sama aasta novembris olid nad külalisesinejaks
Venemaa Kontserdiühingu Peterburi osakonna 300 aas ta juubelil
Peterburi Filharmoonia suures saalis. Suureks auks oli orkestrile osalemine
2006. aastal Moskvas peetud esimesel maailma sümfooniaorkestrite
festivalil, mis oli pühendatud vene päevale.
Novosibirski Sümfooniaorkester on andnud kokku üle 5000 kontserdi.
Nende repertuaari kuulub muusika Bachi-eelsest perioodist kuni
tänapäevani: Viini klassikud, saksa romantikud, Tšaikovski, Rahmaninov,
Rimski-Korsakov, Skrjabin, Šostakovitš, Prokofj ev, Schnittke, Sviridov,
Gubaidulina, Ravel, Debussy, Stravinski, Schubert, Bruckner, Mahler jpt.
Orkestrit on juhatanud paljud maailmakuulsad dirigendid, teiste seas Valeri
Gergijev, Dmitri Kitaenko, Kirill Kondrašin, Krzysztof Penderecki, Gennadi
Rodestvenski, Vladimir Spivakov, Mariss Jansons jt. Väljaspaistvatest
solistidest on nendega koostööd teinud Dmitri Baškirov, Juri Bašmet,
Anton Barahovski, Bella Davidovitš, Nikolai Luganski, Miša Maiski, Jevgeni
Nesterenko, Mstislav Rostropovitš, Vadim Repin, Dmitri Hvorostovski,
Svjatoslav Richter, Eliso Virsaladze jpt.
Alates 1983. aastast korraldab orkester Novosibirskis iga-aastast festivali
“Klassika ja kaasaeg”. Orkester on salvestanud nii Novosibirski raadiole kui
ka televisioonile ning plaadifi rmale Melodija. Alates 1995. aastast on välja
antud 14 CD-d (Sony Classical, Art Nova, Naxos, Audite Musik produktion
jt). 2006. aastal autasustati Novosibirski Sümfooniaorkestrit tema teenete
eest 50-aastase tegevuse vältel kunstisfääris Lomonossovi ordeniga.
Aastast 2007 sai orkestri kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks Gintaras
Rinkeviius (Leedu). Orkestri esimesed külalisdirigendid on Thomas
Sanderling (Saksamaa) ja Fabio Mastrangelo (Itaalia).
12
Ta on Leedu riikliku preemia laureaat, Herbert von Karajani fondi
rahvusvahelise dirigentide konkursi laureaat (1985), Leedu Riikliku
Sümfooniaorkestri asutaja (1988), selle kunstiline juht ja peadirigent. Teda
kutsutakse juhatama Moskva Suurde Teatrisse, Läti Rahvusooperi ja Šoti
Ooperi lavadele, 1999. aastal valiti ta Lätis aasta dirigendiks.
Ta on juhatanud nimekaid orkestreid, nagu Berliini ja Frankfurdi süm-
foonikud, Peterburi Filharmooniaorkester, Vene Rahvusorkester, Vene
Riiklik Sümfooniaorkester, Odense Sümfooniaorkester jt. Ta on dirigeerinud
paljudes esinduslikes kontserdisaalides (sh Kölni Filharmoonia, Royal
Albert Hall Londonis, Palau della Musica Barcelonas) ning mainekatel
rahvusvahelistel festivalidel (sh Varssavi Sügis, Costa de Estoril Portugalis,
Nyon Šveitsis). Ta on teinud koostööd väljapaistvate artistidega, nagu
Matti Salminen, Badri Maisuradze, Katia Ricciarelli, David Geringas, Viktor
Tretjakov, Juri Bašmet, Gidon Kremer, Roger Muraro jt.
13
juht ja peadirigent, 2002–2005 tegutses ta Malmö Ooperi peadirigendina.
Aastal 2006 debüteeris ta Šoti Ooperis (Bizet’ “Carmen”). Aastast 2003
juhatab Rinkeviius etendusi Moskva Suures Teatris (Prokofj evi “Romeo ja
Julia”, Tšaikovski “Padaemand” ja Puccini “Boheem”).
Alates Leedu Riikliku Sümfooniaorkestri asutamisest 1988. aastal on ta
olnud selle kunstiline juht ja peadirigent. Orkestri repertuaari kuuluvad
Beethoveni, Brahmsi, Mahleri ja Šostakovitši sümfooniad, üle 20 ooperi ja
balleti. Ta on juhatanud paljusid leedu autorite maailma esiettekandeid.
Gintaras Rinkeviius on lõpetanud iurlionise-nimelise riikliku kunstide
kooli, Peterburi konservatooriumi (1983) ja Tšaikovski-nimelise Moskva
konservatooriumi (1986). Ta on Moskva 5. dirigentide konkursi võitja
(1983), Jinos Ferencsiki mälestuskonkursi laureaat (Budapest, 1986).
Praegu töötab ta Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias (aastast 2004
professorina). Teda on autasustatud Leedu Vabariigi Suurvürst Gediminase
IV klassi ordeniga ja esitatud Suurele Läti Muusikaauhinnale teenete eest
Läti muusikakultuurile (1997 ja 2000). Ta on Norra Kuningriigi Püha Olafi
ordeni suurristi, Portugali Vabariigi teeneteordeni suurohvitseri risti ja Läti
Vabariigi Kolme Tähe ordeni kavaler.
2006. aasta veebruaris käis Rinkeviius Novosibirski Sümfooniaorkestriga
Euroopa-turneel (Prantsusmaa, Šveits). 2007. aasta septembris võttis ta
vastu Novosibirski Sümfooniaorkestri pakkumise hakata tööle nende
kunstilise juhi ja peadirigendina. 2008. aastal esines ta orkestriga
Prantsusmaal, Belgias ja Šveitsis. 2009. aastal anti kontserte Peterburis
ja Moskvas ning 2010. aasta suvel Permis. Samal aastal autasustati
Rinkeviiust Vene Föderatsiooni Sõpruse ordeniga.
Kontserdi produtsent Tuuli Metsoja
Hingedepäeva kontsert
Ene Salumäe (orel)
L 1. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal
P 2. detsember kell 19 Vanemuise kontserdimaja
Kuldne klassika
Raul Mikson (tenor), Rainer Vilu (bariton)
Dirigent Eri Klas
“Kroonimismissa” (“Krönungsmesse”) C-duur
*Õhtustele kontsertidele ei soovitata kaasa võtta eelkooliealisi lapsi.
Jõhvi Vallavalitsus