Regionaalne SKP maakondade ja majandussektorite järgi · 2018. 2. 12. · Eesti jõudis 2016/2017 aastail konkurentsivõime poolest3 maailma 138 riigi seas 30. kohale. Konkurentsivõime

1

Regionaalne SKP maakondade ja majandussektorite järgi

Tõnu Taat maaettevõtluse büroo / peaspetsialist 12.02.2018

Sisukord

1 Kasutatavad mõisted .................................................................................................................. 2

2 Majanduse üldolukorra lühikirjeldus............................................................................................ 4

3 Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015 üldeesmärkide saavutamine ............................... 6

4 Regionaalne areng ....................................................................................................................... 8

5 Regionaalne SKP majandussektorite lõikes .............................................................................. 15

6 Maakondade elanike keskmine elatustase ............................................................................... 19

7 Kokkuvõtteks ............................................................................................................................. 25

Regionaalne SKP maakondade ja majandussektorite järgi Maaeluministeerium, 12.02.2018

Lk 2 / 26

1 Kasutatavad mõisted

Lisandväärtus – rahvamajanduse arvepidamise süsteemi SNA (System of National Accounts) tootmismeetodil arvutatakse toodangu ja vahetarbimise vahena rahalises väärtuses.

SKP-sisemajanduse koguprodukt (Gross Domestic Product, GDP) eratarbimine + investeeringud + avaliku sektori (valitsuse) tarbimine + eksport – import. Sisemajanduse koguprodukti moodustab ainult mingi riigi või piirkonna territooriumil mingi ajaühiku jooksul toodetud lõpptoodete ja -teenuste väärtuste (lisaväärtuse) summa.

Regionaalne sisemajanduse koguprodukt (RSKP) - piirkonna majanduse arengut ning rikkust mõõtev üldistav näitaja. Piirkondade RSKP-de summa turuhindades võrdub riigi SKP-ga turuhindades.

Eesti piirkondlike üksuste statistiline klassifikaator järgib ELi vastava klassifikaatori NUTS (“Nomenclature of territorial units for statistics“) ülesehituse põhimõtteid.

Eesti NUTS 3 piirkondlikud üksused:

Põhja-Eesti: Harju maakond (sh Tallinn);

Kesk-Eesti: Järva, Lääne-Viru, Rapla maakond;

Kirde-Eesti: Ida-Viru maakond;

Lääne-Eesti: Hiiu, Lääne, Pärnu, Saare maakond;

Lõuna-Eesti: Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi, Võru maakond.

Primaarsektor - põllumajandus, jahindus ja metsamajandus; kalapüük.

Sekundaarsektor - mäetööstus; töötlev tööstus; elektrienergia-, gaasi- ja veevarustus; ehitus.

Tertsiaarsektor - hulgi- ja jaekaubandus; hotellid ja restoranid; veondus, laondus ja side; finantsvahendus; kinnisvara, rentimine ja äritegevus; avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus; haridus; tervishoid ja sotsiaalhoolekanne; muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus.

Brutokuupalk sisaldab kahte liiki tasusid - tasu töötatud aja eest ja tasu mittetöötatud aja eest koos kohustuslike maksetega (tulumaks, töötuskindlustusmakse ja kohustatud isiku kohustusliku kogumispensioni makse). Brutopalgas kajastub ka mitterahaline ehk loonustasu (nt toit ja jook, tööandja auto kasutamise kulud oma tarbeks jm).

Keskmine brutokuupalk on tasu tegelikult töötatud aja eest ja tasu mittetöötatud aja eest, mille summa on jagatud täistööajale taandatud töötajate keskmise arvuga. Mediaanväljamakse tähistab summat, millest suuremaid ja madalamaid väljamakseid oli võrdselt.

Ettevõtlusaktiivsus - majanduslikult aktiivsete üksuste, s.h äriühingute, füüsilisest isikust ettevõtjate, asutuste, mittetulundusühingute arv 1000 elaniku kohta.

Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 % leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.


Lk 3 / 26

Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Absoluutse vaesuse arvutamisel kasutatakse OECD traditsioonilisi tarbimiskaalusid (1 : 0,7 : 0,5).

Ekvivalentnetosissetulek on sissetulek leibkonnaliikme kui tarbimisühiku kohta. Selle arvutamise aluseks on leibkonna netosissetulek (palgatöö eest ja individuaalsest töisest tegevusest saadud sissetuleku, omanditulu, sotsiaalsete siirete, teistelt leibkondadelt saadud regulaarsete rahaliste maksete ja enammakstud tulumaksu tagastuse summa, kust on maha arvatud leibkonna tehtud regulaarsed rahalised maksed teistele leibkondadele, varalt tasutud maksud ja tulumaksu juurdemaksed), mis jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Esimese täiskasvanud leibkonnaliikme tarbimiskaal on 1, iga järgmise täiskasvanu oma 0,5 ja ülalpeetava lapse oma 0,3.

SKP elaniku kohta ostujõu standardi (PPS) järgi (EL-28 = 100). PPS kõrvaldab riikidevahelised hinnaerinevused ja võimaldab võrrelda riikide SKP mahtu.

Mediaan on sissetulekute tase, mis jagab sissetuleku saajad kaheks võrdseks grupiks — 50% mediaanist madalama ja 50% kõrgema sissetulekuga grupp.

Linnalised asulad - linnad, vallasisesed linnad ja alevid.

Maa-asulad - alevikud ja külad.

Majanduse tegevusala määratakse EMTAK-i järgi. Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator EMTAK 2008 on Euroopa Ühenduse majandustegevusalade statistilise klassifikaatori NACE Rev.2 Eesti rahvuslik versioon. Paljudel juhtudel on EMTAK neljanda taseme tegevusala väga üldine, mistõttu ongi loodud juurde lisatase s.o EMTAK viies tase – Eesti rahvuslik tase. Viies tase on ühtlasi aluseks korrektse tegevusalakoodi lõplikul valikul. EMTAK koos selgitustega on kättesaadav nii paberil kui võrguväljaandena eesti ja inglise keeles aadressil http://www.eer.ee/emtak.phtml.

IMF - Rahvusvaheline Valuutafond (inglise keeles "International Monetary Fund") on rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega tegelev organisatsioon.

EUROSTAT- Euroopa Liidu Statistikaamet.

RM – Rahandusministeerium.

ESF –Euroopa Sotsiaalfond.

OECD - Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon.

ESA – Statistikaamet.

WEF - Maailma Majandusfoorum.

PP – protsendipunkt.

http://www.aktiva.ee/go?URL=http%3A%2F%2Fwww.eer.ee%2Femtak.phtml&Session=ee8a3ad014875faf4695dde94da3f68c&Language=ET


Lk 4 / 26

2 Majanduse üldolukorra lühikirjeldus

Eesti majanduses loodav lisandväärtus on aastate 2008 - 2015. jooksul kasvanud viiendiku võrra. Tagasilöögi põhjustas 2008. aastal alanud globaalne majanduslangus. Majanduslanguse põhi jäi 2009. a III kvartalisse. Järgnes majanduse taastumine ning juba 2010. aastal suurenes SKP 2%, jõudes 2011. aastal 8%ni ning seejärel aastatel 2012-2015 kasv stabiliseerus 2-3% piires.

Joonis 1: Eesti ja EL majanduskasvu võrdlus (SKP tegelik muutus jooksevhindades aastas)1

Allikas: EUROSTAT.

Kriisi saabumine oli ilmne juba 2008. aastal, mil SKP kasv aeglustus EL 28s märkimisväärselt. Sellele järgnes 2009. aastal reaalse SKP vähenemine 4,4 %. EL 28 majanduse taastumisega suurenes SKP mahuindeks (mis põhineb aheldatud väärtustel) 2010. aastal 2,1 % ja 2011. aastal veel 1,7 %. Seejärel vähenes SKP 2012. aastal reaalarvestuses 0,5 %, enne kui hakati registreerima üha suuremaid positiivseid muutusemäärasid: 2013. aastal 0,2 %, 2014. aastal 1,6 % ja 2015. aastal 2.2 %.

Aastaks 2015 oodati 1,7%-st majanduskasvu, kuid tegelikuks kujunes 1,4%. Valdav osa kasvust tuli kiire käibemaksu laekumise toel kasvanud neto-tootemaksudest. Samas majanduses toodetud lisandväärtus kasvas marginaalselt, panustades majanduskasvu 0,3% protsendipunkti.

2015. a kahanes Eesti ettevõtete kasum. Kui kasum väheneb, siis see mõjutab sageli ka investeeringute tegemist. Eelnevast tulenevalt vähenesidki Eesti ettevõtete investeeringud 2015. aastal 5%.

Lisandväärtuse osatähtsus Eesti SKPs oli 2007. aastal 87,8%, vähenedes 2009. aastal 86,8%ni ning jäädes aastatel 2010-2016 85,9…87,6% vahemikku. EL keskmine lisandväärtuse osatähtsus on olnud mõnevõrra suurem: 2017. aastal 89,4%, suurenedes 2009. aastal 90,2%ni ning oli aastatel 2010-2016 89,4… 89,8%.

1EUROSTAT: http://ec.europa.eu/eurostat/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tec00115&plugin=1

3% 0%

-4%

2% 2% 0% 0% 2%

2%

8%

-5%

-15%

2%

8%

4% 2% 3%

2%

-20%

-15%

-10%

-5%

0%

5%

10%

2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015

SK

P m

uutu

s aa

asta

s (%

)

Euroopa Liit Eesti

http://ec.europa.eu/eurostat/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tec00115&plugin=1


Lk 5 / 26

Joonis 2: Lisandväärtuse ja ekspordi osatähtsus SKPs (Eesti vs Euroopa Liit)

Allikas: EUROSTAT (6.12.2017).

Ekspordi keskmine osatähtsus on EL28 riikides olnud 2007. aastal 37,9%, vähenedes 2009. aastal 34,8%ni ning stabiliseerus vahemikus 42,6…44% aastatel 2012-2016. Eesti ekspordi osatähtsus kasvas 2007. aasta 63,%lt kuni 86,5%ni 2011. aastal ning aeglaselt vähenedes aastatel 2012-2016, jõudes 79%ni.

Eestis on veel odavaid allhankeid teostavaid madalatehnoloogilisi ettevõtteid. Samas on viimastel aastatel märgata enam ka kõrgtehnoloogiliste ettevõtete lisandumist. Kõrgema lisandväärtusega tegevusi on võimalik arendada ennekõike oludes, kui ettevõttel on kontroll kogu väärtusloome ahela üle ja seega vabadus otsustada, milliste väärtusloome etappidega tegeleb ta ise ja millised delegeerib allhankijatele.

Valdav osa väärtusest luuakse arendusosakondades, laborites ja konstrueerimisbüroodes ning veel enam firmade müügiosakondades.

Eesti ei ole enam maailma mõistes odava tööjõuga riik. Eelnevast tulenevalt ei ole Eesti välisinvestorite silmis soodsaks kohaks, kuhu tuua või luua tööjõumahukat tootmist.

EUROSTATi andmetel on keskmine netopalk Eestis 851 eurot, Soomes on see 2 9882 eurot ehk enam kui kolm korda kõrgem. Ostujõu standardi alusel on erinevus keskmiste palkade vahel kahekordne. Elatusmiinimumina nähakse Soomes üksi elaval täiskasvanul 670 eurot peale eluaseme üürikulude tasumist. Kui sissetulek elatusmiinimumi ei taga, tuleb sotsiaalsüsteem appi.

Eesti elanike keskmine sissetulek on EL liikmeksoleku ajal EL keskmisele märgatavalt lähenenud tõustes 52%-lt 2003. aastal 75%-ni 2015. aastal. Samal ajal on tööjõu tootlikkuse lähenemine EL keskmisele olnud väiksem: 49%-lt 70%-ni. Majanduskasvu pidurdumine kajastub ka tootlikkuses, mis nominaalväärtuses kasvas 2015. a vaid 0,1%. Reaalväärtuses tootlikkus aga vähenes 1,3%. Tööjõu madal tootlikkus ja ettevõtete vähene loodav lisandväärtus (töötlevas tööstuses 51% EL keskmisest) ei võimalda pakkuda Eesti inimestele ELi keskmisel tasemel elatustaset.

2 Ärileht. 05. november 2016. Reet Pärgma, “Milline oleks sinu palk Soomes?“ http://arileht.delfi.ee/news/uudised/graafik-milline-oleks-sinu-palk-soomes?id=76162495

0,0

20,0

40,0

60,0

80,0

100,0

2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016

Osa

täht

sus

SK

Ps

(%)

Lisandväärtus EL Lisandväärtus Eesti Eksport EL Eksport Eesti

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/graafik-milline-oleks-sinu-palk-soomes?id=76162495

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/graafik-milline-oleks-sinu-palk-soomes?id=76162495


Lk 6 / 26

Maailma Majandusfoorumi (WEF) konkurentsivõime edetabelis langes Eesti 2008. a 23. positsioonilt 35. kohale, olles suurim kukkuja. Eesti jõudis 2016/2017 aastail konkurentsivõime poolest3 maailma 138 riigi seas 30. kohale. Konkurentsivõime suhteliseks tugevuseks on tervishoid ja põhiharidus, makromajandus, tööturu efektiivsus, kõrgharidus ja koolitus ning kaubaturgude efektiivsus.

Nõrgad küljed on turu väiksus ja äritegevuse arengutase, märgib Eesti konjunktuuriinstituut. Parimatega võrreldes on meil aga halb taristu ja liiga vähe innovatsiooni.

Euroopa Komisjoni hinnangul on tööjõu tootlikkus Eestis suhteliselt madal, selle põhjuseks on vähesed investeeringud kõrge lisandväärtusega sektoritesse ning nõrk uurimis-, arendus- ja innovatsioonisüsteem. Maailma riikide konkurentsivõime raportist selgub, et enim segavad Eestis ettevõtlust maksumäärad ja vähese või ebasobiva haridusega tööjõud. Samas on ettevõtjad üldiselt rahul siinse valitsuse ja vähese kuritegevusega.

3 Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015 üldeesmärkide saavutamine

Eesti regionaalarengu strateegia 2005-2015 üldeesmärgiks oli kõigi piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine, tuginedes regioonide piirkonnasisestele arengueeldustele ja eripärale ning pealinna regiooni ja teiste linnapiirkondade konkurentsivõime kvalitatiivsele arendamisele.

Riigi regionaalpoliitika meetmete üldeesmärgi saavutamise jälgimiseks seati neli mõõdikut:

1. Harju maakonna rahvastiku osatähtsus püsib alla 41% Eesti elanikkonnast;

2. Põhja-Eesti sisemajanduse koguprodukti osatähtsuse kasv pidurdub ja püsib alla 70% Eesti SKP-st;

3. ühegi maakonna aastakeskmine tööhõive (mõõdetuna tööhõive määrana vastavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni metoodikale) ei ole madalam kui 45%;

4. ühegi maakonna keskmine elatustase (mõõdetuna leibkonnaliikme kuu keskmise netosissetulekuna) ei ole madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast.

Strateegia esimese mõõdiku saavutamist iseloomustab joonis 3.

3 Klaus Schwab, World Economic Forum. The Global Competitiveness Report 2016–2017. www.weforum.org/gcr.

http://www.weforum.org/gcr


Lk 7 / 26

Joonis 3: Harjumaa ja Tallinna rahvastiku osakaal Eesti rahvastikus

Allikas: ESA.

Jooniselt nähtub, et esimese mõõdiku eesmärki ei ole saavutatud – Harju maakonna rahvastiku osatähtsus oli 2015. aasta alguses 43,8% ning 2017. aastal 44,3%. Seejuures on Harju maakonna rahvastiku osatähtsus Eesti kogurahvastikus viimastel aastatel kasvanud keskeltläbi 0,3 protsendipunkti (PP) võrra aastas.

Viimastel aastatel on kasvanud vaid Harju maakonna rahvastiku osatähtsus. Kõikide ülejäänud maakondade rahvastiku osatähtsus Eesti rahvaarvust on aga jätkanud langevat trendi. Tervelt kaheksas maakonnas on rahvaarv kahanenud aastatel 2010–2017 enam kui 5% (seejuures elas Järvamaal, Jõgevamaal, Lääne-Virumaal ning Ida-Virumaal 2017. aasta alguses rahvastikuregistri andmetel vastavalt 6,5%, 6,7%, 6,9%, ning 9,4% vähem elanikke kui 2010. aastal).

Põhja-Eesti (strateegias Harjumaa + Lääne-Virumaa) sisemajanduse koguprodukti osatähtsust Eesti sisemajanduse koguproduktis iseloomustab joonis 4.

Joonis 4: Põhja-Eesti SKP osakaal Eesti SKPs (jooksevhindades)

Allikas: ESA.

Jooniselt nähtub, et strateegia teine eesmärk on saavutatud –2015. aastal oli Harju- ja Lääne-Virumaa maakondades toodetud SKP osatähtsus Eesti SKPst 66,2% ehk alla 70%. Põhja-Eestis

39,8% 40,5% 41,3% 42,3% 43,0% 43,8% 44,3%

41,0%

29,5% 29,5% 29,8% 30,2% 30,8% 31,5% 32,4%

25%

30%

35%

40%

45%

50%

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017

Osa

kaal

(%)

Harju maakond Eesmärk Tallinn

59,5% 59,6% 61,0% 60,6% 62,2% 63,3%

3,4% 3,4% 3,2% 3,3% 2,9% 2,9%

62,9% 63,0% 64,2% 63,9% 65,2% 66,2% 70%

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015

Osa

kaal

Ees

ti S

KP

s (%

)

Harjumaa Lääne-Virumaa Põhja-Eesti kokku Eesmärk


Lk 8 / 26

toodetud SKPst moodustas 2015. a 96% Harjumaal toodetud SKP ning nimetatud osakaal on kasvava tendentsiga. Tootlike töökohtade vähesus ja madal ettevõtlusaktiivsus väljaspool Tallinna ja Tartut on kitsaskohaks riigi majandusarengule tervikuna, kuna muude piirkondade panus riigi SKP-sse ja eksporti on senini jäänud tagasihoidlikuks.

Ka strateegia kolmas eesmärk, ühegi maakonna tööhõive määr ei ole väiksem kui 45%, on saavutatud. Aasta keskmine tööhõive määr on olnud eesmärgist madalam (45%) vaid 2005. aastal Jõgeva maakonnas (44,5%). Aastatel 2006-2015 oli tööhõive määr kõigis maakondades sellest piirist kõrgem.

Näitaja saavutamisele on kaasa aidanud asjaolu, et viimastel aastatel on maapiirkondade tööjõu mobiilsus märgatavalt kasvanud. Eelkõige seoses töökohtade vähesusega maapiirkondades ja traditsioonilise põllumajandussektori tootlikkuse kiire kasvuga on suurenenud tööalane pendelränne maalt linna.

Kõigi maa-asulates elavate töötajate summeerimisel selgub, et 60% neist töötab linnades registreeritud tööandjate juures. Linnadest pärit töötajatel on maa-asula tööandja poolt loodud töökoht 12% juhtudel. Maa-asulate elanikel, kes töötavad linnade tööandjate töökohtadel, on tulud oluliselt kõrgemad kui samas asulas ja vallas asuva tööandja juures.4

Kui 2005. aastal oli maa-asulate hõivatutest pooltel põhitöökoht ja elukoht samas kohas, siis 2015. aastal aga ainult 35,8%-l. 2005. aastal töötas linnades 66,6 tuhat maainimest (41% hõivatutest), 2012. aastal juba 80,2 tuhat (44,2%) ning 2015. aastal 88,3 tuhat (46,4%). Märgatavalt on kasvanud välismaal töötavate maainimeste arv – 2005. aasta 1,1 tuhandest (0,7% hõivatutest) kuni 2015. aasta 8,7 tuhandeni (4,6%).

Ka strateegia neljanda mõõdiku alusel on eesmärk täidetud. Strateegiaperioodi aastail 2005–2015 oli vaid ühel korral ühes maakonnas leibkonnaliikme keskmine netosissetulek alla 61% Harju maakonna näitajast: 2007. a Põlva maakonnas 59,7%.

Ida-Virumaa, Võrumaa ja Pärnumaa 2013. a leibkonnaliikme keskmine netosissetulek moodustas vastavalt 65,1%, 67,5% ja 68,4% Harjumaa omast. 2014. a olid selle piiri lähedal Põlva (62,3%), Viljandi (64,6%) ja Jõgeva (65,6% Harju maakonna keskmisest) ning 2015. a oli madalaim Põlva (62%) ja Valga maakonna (63,2%) tööhõivemäär.

Peamised piirkondlikud erinevused on säilinud pealinna regiooni (Tallinn ja Harju maakond) ja ülejäänud Eesti vahel. Seepärast oli ka regionaalarengu strateegia neljast mõõdikust sisuliselt kolm seotud Harju maakonnaga võrdlemisega. Rahvastiku jätkuv koondumine linnapiirkondadesse toob ühiskonnale tervikuna kaasa täiendavaid kulutusi – vajaduse täiendava infrastruktuuri järele, kasvava surve looduskeskkonnale ning mitmete sotsiaalsete probleemide teravnemise.

4 Regionaalne areng

Maakondade elu- ja ettevõtlustingimustes toimunud muutused (sealhulgas põllumajanduseosatähtsuse langus) ning linnaliste piirkondade kiire areng on põhjustanud nii

4 Maaelu arengu aruanne, 2011.


Lk 9 / 26

rahvastiku kui majandustegevuse koondumise suurematesse keskustesse ja nende lähitagamaadele.

Ühiskonna seisukohalt annab majandusele tervikuna rohkem kasu väärtusi loov tootmine (põllumajandus, metsandus, kalandus, töötlev tööstus, keemia- ja metallitööstus jne.) ja tooteid eksportivad ettevõtted, kui erinevate kaupade maaletoojad.

Tallinna ja Harjumaa majanduse kasv on mõistetav, kuna tegemist on Eesti suurima tõmbekeskusega. Lisaks logistilisele eelisele on ettevõtetel siin kasutada ka 41 protsenti Eesti tööjõust, mis on ettevõtete loomise ja arengu seisukohast väga tähtis. Üle poole Eesti ettevõtetest on registreeritud Harju maakonda. Harju maakonna ettevõtete osatähtsus Eesti ettevõtete koguarvus kasvab aeglaselt, aga pidevalt.

Statistikaameti andmetel loodi 2008. a Harju, Tartu ja Ida-Viru maakonnas 78% Eesti SKP-st. Nende kolme maakonna summaarne osatähtsus kogu Eesti SKP-st on 2015. aastaks suurenenud aeglaselt kuni 80,5%-ni.

Maakondadest on pärast senise regionaalarengu strateegia kehtivusperioodi algust (2005) SKP osatähtsus riigi keskmisega võrreldes kasvanud ainult Harjumaal (+3,8 PP) ja kahanenud kõige enam Pärnumaal (-1,2 PP), Ida-Virumaal (-1,1 PP) ja Lääne-Virumaal (-0,5 PP). Samas on väljaspool kahe suurema linnapiirkonnaga maakondi (Tartu- ja Harjumaa) SKP osatähtsus tervikuna kahanenud 30,4 protsendilt 26,5 protsendini, mis kinnitab, et ääremaastumine on süvenenud.

Tabel 1.Regionaalse SKP osatähtsus riigi SKP-st maakonniti, 2005 – 2015 (%)

2005 2007 2009 2011 2013 2014 2015

Harju maakond 58,5 59,7 61,1 60,5 61,3 62,3 63,3

..Tallinn 48,8 49,2 50,9 49,2 49,8 51,9 53,1

Hiiu maakond 0,5 0,4 0,5 0,4 0,4 0,4 0,4

Ida-Viru maakond 8,1 7,7 7,6 8,2 7,6 7,8 7,0

Jõgeva maakond 1,3 1,2 1,2 1,3 1,2 1,2 1,1

Järva maakond 1,7 1,7 1,4 1,6 1,6 1,5 1,4

Lääne maakond 1,3 1,2 1,2 1,2 1,2 1,1 1,1

Lääne-Viru maakond 3,4 3,4 3,1 3,3 3,3 3,0 2,9

Põlva maakond 1,1 1,2 1,1 1,0 1,0 0,9 0,9

Pärnu maakond 5,1 5,0 4,5 4,3 4,3 4,0 3,9

Rapla maakond 1,5 1,5 1,4 1,3 1,3 1,3 1,3

Saare maakond 1,8 1,7 1,7 1,7 1,7 1,5 1,5

Tartu maakond 10,2 10,0 10,1 9,9 10,0 10,0 10,2

..Tartu linn 8,5 8,2 8,0 7,5 7,9 7,8 8,1

Valga maakond 1,4 1,3 1,3 1,3 1,2 1,2 1,2

Viljandi maakond 2,5 2,3 2,2 2,4 2,4 2,4 2,4

Võru maakond 1,5 1,5 1,5 1,5 1,5 1,5 1,4

Allikas: ESA.

ESA andmetel on Eestile iseloomulik, et neis maakondades, mille SKP osatähtsus riigi SKPs on suur, on põllumajanduse osatähtsus väga väike. Neis maakondades aga, mille SKP osatähtsus riigi SKPs on kõige väiksem, on olukord vastupidine.


Lk 10 / 26

Sarnaselt ülejäänud Euroopale on ka Eestis üldtrendiks olnud tööstustootmise väljaviimine linnadest, kusjuures ettevõtjate asukohaeelistusteks on sageli linnalähedased piirkonnad. Maa-asustust nö toidavad lisaks ka Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika ja „rohelise“ majanduse kasv, aga ka toiduainete hindade prognoositav tõus. See võib kindlustada mõnevõrra maaelu majanduslikku baasi, kuid ei loo oluliselt uusi töökohti.5

Ida-Virumaa osatähtsuse vähenemine on seletatav sealsete tööstusettevõtete sulgemisega. 2011. aastal mõjutas Ida-Viru maakonna SKP osatähtsuse kasvu maakonna tööstussektori toodangu suurenemine. Tartu maakonna SKP osatähtsuse muutumist mõjutas oluliselt teenindussektori olukord.

Joonis 5. Maakondade, Tallinna ja Tartu SKP osatähtsus Eesti SKP-s, 2005. ja 2015. aasta (%)

Allikas: ESA.

Nõrgemas seisus on Põlva, Ida-Viru, Jõgeva, Rapla ja Valga maakond, kuna neis maakondades on paljudel tööealistel hädavajalik kusagil mujal tööl käia. Kõige väiksema SKP osatähtsusega maakondadeks olid 2015. aastal Hiiu ja Põlva (osatähtsus SKP-s vastavalt 0,4% ja 0,9%).

Eesti kõikides maakondades (v.a Ida-Viru) on suurima osatähtsusega teenindussektor. Läbi aastate on nähtav trend, et primaarsektori osatähtsus maakondades väheneb tööstus- ja teenindussektori kasuks. Kolme suurema SKP-ga maakonna hulka kuuluvas Ida-Viru maakonnas on aga ligi pool kogu lisandväärtusest loodud tööstussektoris.

5 Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“.

0 10 20 30 40 50 60 70

Harju maakond

..Tallinn

Tartu maakond

..Tartu linn

Ida-Viru maakond

Pärnu maakond

Lääne-Viru maakond

Viljandi maakond

Järva maakond

Saare maakond

Võru maakond

Rapla maakond

Jõgeva maakond

Valga maakond

Lääne maakond

Põlva maakond

Hiiu maakond

2015 2005


Lk 11 / 26

Kahe suurema SKP-ga maakonnas (Harju ja Tartu) toodeti 2015. a suurem osa lisandväärtusest (vastavalt 77,3% ja 70,2%) teenindussektoris, mis peegeldab sektori olulist rolli nende majandustegevuses. Primaarsektori osatähtsus oli nimetatud maakondades (vastavalt 0,7% ja 3,8%).

Teistest eristuvad Harju ja Tartu maakond, kus ainsana on tegevusalade esikolmikus kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Selle tegevusala alla kuuluvad ka arhitekti ja inseneritegevused, juriidilised toimingud ja arvepidamine, aga ka teadus- ja arendustegevus, kus vajatakse kõige enam kõrgharidusega inimesi.

Harju ja Tartu maakond eristuvadki teistest maakondadest ka tunduvalt suurema kõrgharidusega inimeste osatähtsuse poolest rahvastikus ja seal on hõivatute seas ka suhteliselt kõige rohkem tippspetsialiste. Suur osa neist on pärit mujalt maakondadest, kust gümnaasiumi lõpetamise järel on mindud kas Tallinnasse või Tartusse ülikooli ning üsna suure tõenäosusega on jäädud pärast samasse piirkonda ka tööle. Kõrgharidusega töötajate osakaal ulatus Tallinnas ja Tartumaal vastavalt 43% ja 40%-ni, samal ajal jäi see näitaja Valga, Pärnu ja Järva maakonnas vahemikku 15–18%.

Nii liiguvad maakondadest pärit haritud noored Harju- ja Tartumaale ning suureneb vastav Harju ja Tartu maakonna eelisseisund.

Pärnu maakonna SKP osatähtsus on aastate 2005-2015 jooksul vähenenud 5,1%-st kuni 3,9%-ni. Sama perioodi jooksul on maakonna primaarsektori osatähtsus lisandväärtuses kasvanud 5,7%-st kuni 8,6%-ni, sekundaarsektori osatähtsus suurenenud 33,5%-lt kuni 35%-ni ning tertsiaarsektori oma vähenenud 60,8%-st kuni 56,4%-ni.

Üks tähtsamaid näitajaid on SKP elaniku kohta, mis iseloomustab riigi arengutaset. SKP elaniku kohta on oluline näitaja, mis võimaldab võrrelda piirkondi üksikisikute heaolu järgi. Näitajat võib kasutada nii riigi regioonide võrdlemiseks kui ka riikide endi arengutaseme võrdlemiseks, kuid näitaja sellisel kujul ei sobi ajas toimuvate muutuste hindamiseks, kuna jooksevhindades näitajast pole kõrvaldatud hinnamõjusid. Seetõttu on objektiivsem vaadata, kuidas on Eesti piirkondade SKP elaniku kohta muutunud võrreldes riigi keskmisega.

Kümnes maakonnas on see näitaja kümne aastaga vähenenud. See tähendab, et paljud maakonnad on arenenud keskmisega võrreldes aeglasemalt. Viljandi-, Järva-, Jõgeva-, Võru- ja Ida-Virumaa SKP elaniku kohta on kasvanud võrreldes Eesti keskmisega vastavalt 28,3%, 27,8%, 15,7%, 10,6% ja 6,4% võrra enam. Siin peaks arvesse võtma, et nimetatud maakondade elanikkond on vähenenud vastavalt 12,8%, 13,3%, 13,4%, 9,4% ja 13,9%, mis on Eesti keskmise vähenemisega võrreldes (3,2%) märksa suurem.

2015. aastal oli Eesti SKP elaniku kohta 15 405 eurot, mis on 375 eurot rohkem kui aasta varem. Suurim oli SKP elaniku kohta Harju maakonnas – 144% Eesti keskmisest. Järgnesid Tartu maakond ja Viljandi maakond, kus SKP elaniku kohta oli vastavalt 90% ja 66% Eesti keskmisest. Väikseim oli SKP elaniku kohta Põlva maakonnas (43%). Sarnaselt arengutele teenindussektoris, on siingi näha Tallinna ja Tartu linna kaugenemist ülejäänud Eestist.

Tartu linna kiiremat arengut on näha sellest, et kui 2005. a oli linna SKP elaniku kohta 103,4% Eesti keskmisest, siis 2015. a on see kasvanud 111,5% keskmisest. Suure ülikooli, samuti mitmete riigiasutuste olemasolu on kindlasti olulisel määral linna arengut mõjutanud.


Lk 12 / 26

Samal ajal on Tallinna vastav näitaja vähenenud 169,5%-lt kuni 166,8%-ni. Siinjuures peaksime arvestama, et vaadeldava perioodi jooksul on Tallinnas SKP elaniku kohta suurenenud 11 620 euro võrra, mis ületab kõigi maakondade v.a Harjumaa ja Tartumaa 2015. a vastavat näitajat.

Tabel 2 kajastab maakondade SKP-d elaniku kohta 2005. ja 2015. aastal ja seda, kui suure osa see moodustab Eesti keskmisest. Kuna SKP elaniku kohta on antud jooksevhindades, siis ei ole kaks aastat omavahel otseselt võrreldavad, sest hinnamõjusid ei ole kõrvaldatud.

Tabel 2. SKP elaniku kohta maakonna järgi, 2005. ja 2015. aasta (eurot)

2005 2015

SKP elaniku kohta

% Eesti keskmisest

SKP elaniku kohta

% Eesti keskmisest

Harju maakond 12 812,3 154,2 22 263,7 144,5

..Tallinn 14 077,1 169,5 25 697,5 166,8

Hiiu maakond 5 269,7 63,4 7 918,6 51,4

Ida-Viru maakond 5 043,7 60,7 9 673,4 62,8

Jõgeva maakond 3 681,2 44,3 7 402,3 48,1

Järva maakond 4 498,9 54,2 9 591,1 62,3

Lääne maakond 5 089,2 61,3 8 885,1 57,7

Lääne-Viru maakond 5 849,4 70,4 9 945,8 64,6

Põlva maakond 3 839,8 46,2 6 566,6 42,6

Pärnu maakond 6 351,0 76,5 9 650,4 62,6

Rapla maakond 4 391,7 52,9 7 873,5 51,1

Saare maakond 5 656,6 68,1 9 147,6 59,4

Tartu maakond 7 437,1 89,5 13 918,8 90,4

..Tartu linn 8 597,5 103,4 17 176,2 111,5

Valga maakond 4 277,1 51,5 7 823,6 50,8

Viljandi maakond 4 754,2 57,2 10 159,6 65,9

Võru maakond 4 238,8 51,0 8 308,1 53,9

EESTI 8 306,8 100,0 15 405,1 100,0

Allikas: ESA.

Samas aga Harju maakonna, Tallinna ning Tartu SKP elaniku kohta olid 2015. aastal ainsad Eesti keskmisest kõrgemad näitajad (vastavalt 144,5%, 166,8% ning 111,5%).

Kuigi 2015. aastal oli SKP inimese kohta Harju maakonnas ja Tallinnas Eesti keskmisest suurem, oli see protsendipunktide järgi vastavalt 9,7 PP ja 2,7 PP võrra vähem kui 2005. aastal.


Lk 13 / 26

Joonis 6. Eesti SKP maakonna järgi, 20166

Saare maakond on hoolimata oma kaugusest Tallinnast kasutanud hästi ära oma võimalusi turismi valdkonna arendamiseks, samuti asub seal mitmeid edukaid tootmisettevõtteid.

Suur tagasiminek on Pärnu maakonnas, kus SKP elaniku kohta on vähenenud 13,9 PP võrra ja Hiiu maakonnas (-12 PP).

2016. aastal jätkus Harju ja Tartu maakonna ning ülejäänud Eesti näitajate erinevuse kasv, mis peamiselt tuleneb Tallinna ja Tartu kiiremast arengust. SKP elaniku kohta oli 2016. aastal 16 035 eurot, mis on 557 eurot suurem kui aasta varem. Suurim oli näitaja Harju maakonnas – 145% Eesti keskmisest. Järgnesid Tartu ja Pärnu maakond, kus SKP elaniku kohta oli vastavalt 94% ja 67% Eesti keskmisest. Väikseim ehk 41% Eesti keskmisest oli SKP elaniku kohta Põlva maakonnas.

Rahvaarv on aastate 2005-2015 jooksul vähenenud 37,4 tuhande inimese (-2,8%) võrra. Seejuures on rahvastik vähenenud kõigis maakondades v.a Harjumaa, kus rahvaarv suurenes 33,6 tuhande võrra (+6,2%).

Suurem vähenemine on toimunud Järva (-13,6%), Jõgeva (-13%), Viljandi (-12,9%) ja Ida-Viru (-12,1%) maakonnas. Regionaalsed erinevused põhjustavad suurematesse linnadesse kolimist. Mida rohkem inimesi madalama tulutasemega piirkondadest lahkub, seda vähem atraktiivsed on need investoritele.

Vaadeldava ajavahemiku jooksul on SKP elaniku kohta kõige kiiremini kasvanud just eespool nimetatud väheneva elanikkonnaga maakondades: Viljandi (+113,7%), Järva (+113,1%), Jõgeva (+101,1%), ja Ida-Viru (+91,8%).

Joonis 7 kajastab Eesti ja maakondade rahvaarvu muutumist aastatel 2005-2015, SKPd elaniku kohta 2015. a ning selle muutust perioodil 2005-2015.

6 Statistikaamet. Pressiteade Nr 134, 14.12.2017.


Lk 14 / 26

Joonis 7. Maakondade rahvaarvu ja SKP elaniku kohta muutumine aastatel 2005-2015, %

Allikas: ESA.

Vaevalisemalt arenevad just väiksemad ja vaesemad maakonnad, kus pole suuri tööstusharusid. Eelkõige iseloomustab see mitmeid Lõuna-Eesti maakondi, mille puhul mängib kindlasti rolli ka kaugus Tallinnast, mis raskendab suhtlust riiklike institutsioonidega ja suurendab transpordikulusid.

Niisugused suured erinevused on nii väikeses riigis nagu Eesti suureks probleemiks, kuna tekitavad ebavõrdsust, pärsivad infrastruktuuri ja tööstuse arengut, vähendavad vähem arenenud piirkondade heaolu jms.

Mida suuremaks muutuvad üleriigilised tõmbekeskused, seda atraktiivsemaks muutuvad nad ettevõtetele ja inimestele ning nende piirkondade osatähtsus suureneb veelgi ning seda keerukam on nö perifeeria ettevõtetel konkurentsis püsida ja areneda.

Suuremate tõmbekeskuste kiirema arengu taustal oleneb ülejäänud piirkondade areng sellest, mil määral suudavad need piirkonnad panustada oma arengueeldustele ja ressursside kasutamisele ning riigi terviklikku majanduskasvu, osutades ühtlasi ka piisavat konkurentsivõimet Tallinnale ja Tartule.

Eesti edulugu sai alguse ootusest, et üleminekumajanduste edu tagavad “Washingtoni konsensuse” kolm vaala – privatiseerimine, liberaliseerimine ja stabiliseerimine. See vabale turule ja fiskaalsele rangusele toetuv kontseptsioon on hiljem tunnistatud liiga lihtsakoeliseks, kuid ilmselgelt vallandas see meil edukalt erainitsiatiivi ja pani turumajanduse käima. Kuid ainult turujõududele lootmine tekitab väga aeglaselt uusi võimekusi.

Majandus on käesolevaks ajaks jõudnud tasemele, kus kogu olemasoleva majanduspotentsiaali vabastamine ja edaspidine kasvatamine nõuab oluliselt arukamat ja hoolikalt läbikaalutud toimetamist. Eelkõige riigi poolt, sest turg toimib kogu ühiskonna hüvanguks ainult sobivas institutsionaalses keskkonnas.

144

100

90

66 65 63 63 62 59 58 54 51 51 51 48 43

-40

-20

0

20

40

60

80

100

120

140

160

SKP elaniku kohta 2015, % keskmisest Rahvaarvu muutumine 2005-2015, %

SKP kasv elanikukohta, 2015/2005, (%)


Lk 15 / 26

Näiteks, ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks ei piisa turu- ja majanduspoliitilise keskkonna heast tundmisest, hädavajalik on süsteemne töö sisemiste tugevuste suurendamiseks ja nõrkuste kõrvaldamiseks või oluliseks vähendamiseks ning riskide maandamiseks.

5 Regionaalne SKP majandussektorite lõikes

Üle kahe kolmandiku kogu lisandväärtusest toodeti nii 2005. aastal (67,9%), kui ka 2015. aastal (69,2%) teeninduses, tööstuses ja ehituses vastavalt 28,6% ja 27,4% ning põllu- ja metsamajanduses ning kalapüügis vastavalt 3,5 ja 3,4%. Tabel 3 kajastab lisandväärtuse osatähtsust majandussektorite lõikes aastatel 2005. ja 2015.

Tabel 3. Lisandväärtuse osatähtsus sektorite lõikes jooksevhindades, 2005 ja 2015, %

2005 2015

Lisandväärtuse suurus, miljonit eurot

Osatähtsus, % Lisandväärtuse suurus, miljonit eurot

Osatähtsus, %

Kogu Eesti 9 895,53 100,0 17 496,71 100,0

Primaarsektor 349,01 3,53 592,25 3,39

Sekundaarsektor 2 829,69 28,59 4 801,62 27,44

Tertsiaarsektor 6 716,82 67,88 12 102,85 69,17

Allikas: ESA.

Võrreldes 2005. aastaga on esmasektori lisandväärtus 2015. aastal kasvanud 243,2 miljoni euro võrra (+69,7%), kuid osatähtsus riigi SKP-s on vähenenud ebaoluliselt (-0,14 PP), töötleva tööstuse lisandväärtus on suurenenud 1 971,9 miljoni euro võrra (+69,7%), kuid osatähtsus on vähenenud (-1,15 PP) ning teeninduse lisandväärtus on samal ajal suurenenud 5 386 miljoni euro võrra (+80,2%) ning osatähtsus suurenes 1,29 protsendipunkti.

Joonis 8 iseloomustab majandussektorite lisandväärtuse osatähtsust aastatel 2005., 2009. Ja 2015.

Joonis 8. Lisandväärtuse osatähtsus jooksevhindades majandussektorite järgi, 2005., 2009. ja 2015. a (%)

Allikas: ESA.

0 10 20 30 40 50 60 70 80

2005

2009

2015

Tertsiaarsektor Sekundaarsektor Primaarsektor


Lk 16 / 26

Statistikaameti andmetel on Eestile iseloomulik, et neis maakondades, mille SKP osatähtsus riigi SKPs on suur, on põllumajanduse osatähtsus väga väike. Neis maakondades aga, mille SKP osatähtsus riigi SKPs on kõige väiksem, on olukord vastupidine. Jõgeva, Hiiu ja Viljandi maakonnas oli primaarsektori osatähtsus 2014. aastal vastavalt 22,3, 16,5 ja 15,9% ning teeninduse osatähtsus vastavalt 46,6, 51,1 ja 50,1%. Harju maakonna lisandväärtusest toodeti aga 77,1 protsendi ulatuses teeninduses ning ainult 0,7 protsenti primaarsektoris.

Kõige suurem osatähtsus oli teenindussektoril Harju (77%) ja Tartu maakonnas (70%), seda eelkõige Tallinna ja Tartu linna mõjul. Kolm SKP-sse enim panustanud maakonda (Harju, Tartu ja Ida-Viru) kokku andsid 86% kogu teenindussektori lisandväärtusest. Kõige kiiremini on viimastel aastatel kasvanud sektori osatähtsus Lääne, Järva ja Ida-Viru maakonnas. Sellele vaatamata ei saa rääkida ülejäänud Eesti lähenemisest Harju ja Tartu maakonnale, sest valdavalt on teeninduse areng koondunud ikkagi Tallinna ja Tartu linna.

Tööstus- ja ehitussektor moodustas 2015. aastal 27% Eesti majanduse lisandväärtusest. Kolm enim panustanud maakonda moodustavad kolm neljandikku kogu majanduse lisandväärtusest selles sektoris. Aastate jooksul on sektori osatähtsus olnud suurim Ida-Viru maakonnas, ent viimase kahe aastaga on sektori osatähtsus maakonnas märgatavalt vähenenud – 61%-lt 56%-le. Kõige jõudsamalt on sektori osatähtsus kasvanud Lääne-Viru maakonnas, kus 2015. aastal moodustas see juba 44% maakonna lisandväärtusest. Selle tulemusel on Lääne-Viru maakonnast saanud teine maakond, kus tööstus- ja ehitussektori osatähtsus ei jää alla teenindussektorile.

Primaarsektor moodustas 2015. aastal 3,4% Eesti majanduse lisandväärtusest. Sektoril oli suurim osatähtsus Jõgeva maakonnas, kus see andis 24% maakonna lisandväärtusest. Kui enamikus maakondades on sektori osatähtsus lisandväärtusest langustrendis, siis selle protsessiga pole kaasa tulnud Viljandi, Jõgeva, Võru ja Rapla maakond, kus põllumajanduse osatähtsus maakonna lisandväärtuse loomisel hoopis kasvab.

Piirkondadevahelised erinevused SKP loomisel 2015. aastal selguvad Tabelist 4.

Tabel 4. Regionaalne SKP jooksevhindades piirkondade lõikes, 2015

Piirkond Majandussektor, tegevusvaldkond Väärtus, miljonit eurot

Osatähtsus, %

Kogu-Eesti Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük 592,2451 3,4

Tööstus ja ehitus 4801,617 27,4

..mäetööstus ja töötlev tööstus 3021,822 17,3

..elektrienergia, veevarustus* 687,4777 3,9

..ehitus 1092,317 6,2

Teenused 12102,85 69,2

..äriteenused* 8864,445 50,7

..avalik haldus, haridus, tervishoid; muud teenused* 3238,408 18,5

LISANDVÄÄRTUS KOKKU 17496,71 100

Neto-tootemaksud 2754,97 ..

SKP turuhindades 20251,68 ..

Põhja-Eesti Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük 74,9862 0,7

Tööstus ja ehitus 2437,214 22



Lk 17 / 26


Osatähtsus, %


..ehitus 617,2229 5,6

Teenused 8565,903 77,3

..äriteenused* 6519,033 58,8





Lääne-Eesti Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük 99,9993 8,4




..ehitus 121,842 10,2

Teenused 677,4155 56,7

..äriteenused* 471,0609 39,4





Kirde-Eesti Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük 12,8017 1




..ehitus 58,7323 4,8

Teenused 534,535 43,5

..äriteenused* 341,6644 27,8





Kesk-Eesti Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük 131,4917 13,2




..ehitus 83,364 8,4

Teenused 477,4356 48

..äriteenused* 326,4575 32,8






Lk 18 / 26


Osatähtsus, %

Lõuna-Eesti Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük 272,9663 9,1




..ehitus 211,1559 7

Teenused 1847,564 61,6

..äriteenused* 1206,229 40,2





Allikas: ESA. Märkus: Komponent/ Tegevusala (EMTAK 2008).. äriteenused * (G-N) Hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite ja mootorrataste remont; veondus ja laondus; majutus ja toitlustus; info ja side; finants- ja kindlustustegevus; kinnisvaraalane tegevus; kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus; haldus- ja abitegevused Komponent/ Tegevusala (EMTAK 2008) ..avalik haldus, haridus, tervishoid; muud teenused** * * (O-S) Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus; haridus; tervishoid ja sotsiaalhoolekanne; kunst, meelelahutus ja vaba aeg; muud teenindavad tegevused

2015. aastal toodeti kogu Eesti lisandväärtusest 69,2% teeninduses. Aina suurema osatähtsusega teenindus oli suurim sektor kõigis maakondades peale Ida-Virumaa. Kõige suurem osatähtsus oli teenindusel Põhja-Eestis- (77,3%) ja Lõuna-Eestis (61,6%), seda eelkõige Tallinna ja Tartu linna mõjul. Kolm suurimat lisandväärtust pakkuvat piirkonda (Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Kirde-Eesti) kokku andsid kogu teenindussektori lisandväärtusest 90,5%.

Sekundaarsektor (tööstus ja ehitus) moodustas 2015. aastal 27,4% Eesti SKP lisandväärtusest. Kolm suurimat lisandväärtust pakkuvat piirkonda moodustasid neli viiendikku kogu majanduse lisandväärtusest selles sektoris. Kui ülejäänud Eestis on sektori osatähtsus kas stabiilne või langustrendis, siis ainsana kasvas selle osatähtsus Kirde-Eestis. Alates 2010. aastast on tööstus- ja ehitussektori osatähtsus Kirde-Eestis stabiliseerunud, moodustades 2015. aastaks 55,5% maakonna lisandväärtusest.

See peegeldab mäetööstuse, elektrienergia ja töötleva tööstuse olulist rolli selle maakonna majandustegevuses.

Ülejäänud Eestis jääb sekundaarsektori osatähtsus alla 39% maakonna lisandväärtusest.

Põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi tegevusala moodustas 2015. aastal 3,4% Eesti SKP lisandväärtusest. Suurim osatähtsus oli sektoril Kesk-Eestis (13,2%) ja Lõuna-Eestis (9,1%) ning madalaim Põhja-Eestis (0,7%) ja Kirde-Eestis (1,0%).

Sektori osatähtsus pole viimastel aastatel sisuliselt vähenenud Eesti lõunapiiril -Valga-, Võru- ja Viljandimaal.

Põllumajanduse areng on olnud Eestis väga oluliseks regionaalmajanduslikuks küsimuseks. Paljudes riikides tajutakse põllumajandust strateegilise ressursina. 2004. a astus Eesti Euroopa


Lk 19 / 26

Liidu liikmeks ja sellest ajast avanesid meie põllumajandustootjatele võimalused toetuste saamiseks, mis avardas võimalusi teostada vajalikke investeeringuid tehnoloogiatesse ja arendustesse ning püsida rahvusvahelises konkurentsis. Lisandväärtuse andmine põllumajandusest saadavale toodangule on tihedalt seotud toiduainetetööstuse ja väiketootjatega ning maaettevõtluse mitmekesistamisega, mistõttu maapiirkonna majanduse edendamiseks on selle valdkonna ettevõtluse edaspidine jätkuv toetamine olulise tähtsusega.

Jätkuvalt peame otsima võimalusi konkurentsikeskkonna võrdsustamiseks ja parandamiseks - konkurentsipositsioon on oluliseks muutunud ja sõltub otseselt, millised on teiste riikide poolt makstavad toetused nii otsetoetustena ning investeeringutele.

Eesti otsetoetuste tase moodustab umbes vaid 60% Euroopa Liidu keskmisest. Et seda vahet vähendada, on Euroopa Liit andnud oma liikmesriikidele voli maksta ise nn tasandusraha. Madalate piimahindade juures on oluline, et tootjad on kvaliteetse. Kuigi lehmade arv on vähenenud 88 000 lehmale, on keskmine toodang lehma kohta 2016. a kasvanud 8 protsenti.

Kvaliteetsete kohalike avalike teenuste kättesaadavus on jätkuvalt ebaühtlane, infrastruktuur on piirkondades sageli vananenud ja ebaökonoomne, seda nii linnalistes (nt. linnalähedased vallad) kui ka nö perifeeriapiirkondades. Vähese majandusaktiivsuse ja elanikkonna madala maksejõuga kaasnevad teenuste kättesaadavuse halvenemine ja infrastruktuuride ebarahuldav olukord peamiselt maapiirkondades.

Maaelu üheks sõlmprobleemiks on inimestele kvaliteetsete teenuste kättesaadavuse kindlustamine aja ja asukoha suhtes. Maakonnakeskustes ja väikelinnades on küll paljud igapäevased teenused suudetud säilitada, kuid riigiteenuste osa on nende osas vähendatud.

Vähene on maakondlike keskuste roll piirkonna innovatsioonivõimekuse tugevdamisel ning erinevat tüüpi võrgustike arendamisel, samuti võime luua konkurentsivõimelisi tingimusi teadmismahukamatele investeeringutele.

6 Maakondade elanike keskmine elatustase

Majandusareng toob endaga kaasa struktuursed muudatused, mille juures on tähtis, et peamine osaleja ja kasusaaja selles protsessis oleks riigi enda elanikkond. Osalemine nimetatud protsessis tähendab ühtlasi ka toodetavatest hüvedest osa (kasu) saamist.

Leibkonnaliikme sissetulekut mõõdetakse ekvivalentnetosissetulekuga, ehk leibkonna sissetulekuga, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam.

Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

2005. aastaga võrreldes on Eesti elanike aasta ekvivalentnetosissetulek suurenenud 2015. aastaks 10 297 euroni, (ehk 2,4 korda. Sama ajavahemiku jooksul on maa-asula elanike sissetulek suurenenud 9 776 euroni, mis ületab 2005. aasta näitajat 2,5 korda.

Joonis 9 kajastab maa- ja linnasulate elanike ekvivalentsissetuleku muutust aastatel 2005-2015.


Lk 20 / 26

Joonis 9. Maa- ja linnaasulate elanike aasta ekvivalentsissetuleku muutus, (2005-2015)

Allikas: Statistikaamet

Kui 2005. aastal oli maa-asula elanike aasta keskmine sissetulek riigi keskmisest 11,4% madalam, siis 2015. aastaks on sissetulekuvahe vahe 5,1%.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga.

Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Harjumaal kus 51,6% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 52% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

Elanike sissetuleku piirkondadevahelised erinevused 2015. aastal selguvad Tabelist 5.

Tabel 5. Elanikud sissetuleku kvintiili ja piirkonna järgi, 2015 (%)

Kokku Madalaim kvintiil

Teine kvintiil

Kolmas kvintiil

Neljas kvintiil

Kõrgeim kvintiil

Põhja-Eesti 100 14 16,6 17,9 22,1 29,4

Kesk-Eesti 100 20,7 25,2 22,7 17,8 13,6

Kirde-Eesti 100 27,6 26,5 21,2 16,3 8,4

Lääne-Eesti 100 25,3 21,5 22,4 18,5 12,3

Lõuna-Eesti 100 24,7 20,4 21,2 19,4 14,3

Linnaline asula 100 19,5 19,7 19,1 20,5 21,2

Maa-asula 100 21 20,6 22,1 18,9 17,4

Allikas: ESA.

Kõrgema sissetulekuga elanike hulka kuulus 41,7% linnaliste asulate elanikest ja 36,3% maa-asulate elanikest. Madalama sissetulekuga oli 39,2% linnaliste asulate elanikest ja 41,6% maa-asulate elanikest.

Joonis 10 iseloomustab elanikkonda sissetulekukvintiili ja piirkonna järgi 2015. aastal.

4 574

6 733

10 537

3 859

6 200

9 776

84% 92% 93%

0%

10%

20%

30%

40%

50%

60%

70%

80%

90%

100%

0

2 000

4 000

6 000

8 000

10 000

12 000

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015

Maa

-asu

late

sis

setu

leku

te o

saka

al

linna

asul

ate

siss

etul

ekus

(%)

Sis

setu

lek

(eur

ot)

Linnaline asula Maa-asula Maa-asulate osakaal


Lk 21 / 26

Joonis 10. Elanikkond sissetulekukvintiili ja piirkonna järgi, 2015

Allikas: ESA.

Kõige suurem sissetulek oli 2015. aastal Harjumaa ja Tartumaa elanikel – vastavalt 12 147 ja 10 389 eurot, mis ületab riigi keskmist vastavalt 18% ja 8,9% võrra. Kõigi ülejäänud maakondade elanike sissetulekud jäävad Eesti keskmisest maha.

Märkimisväärselt on elanike ekvivalentnetosissetulek suurenenud vaadeldava perioodi jooksul Hiiu (2,8 korda), Jõgeva (2,6 korda), Ida-Viru, Lääne-Viru ja Rapla ning Saare (2,5 korda) maakonnas. Vaatamata sellele, et sissetulek on kasvanud kõigis maakondades, jäävad erinevused suureks: nii on Põlva maakonnas elanike keskmine aastasissetulek 7 528 eurot, aga Harjumaal 12 147 eurot (ehk vahe on 1,6-kordne).

Tabelis 6 on kajastatud maakondade elanike ekvivalentnetosissetulek aastatel 2005-2015.

Tabel 6. Maakondade elanike ekvivalentnetosissetulek, 2005-2015 (eurot)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015

Kogu Eesti

4 355 5 304 6 333 7 206 6 782 6 570 7 119 8 211 8 820 9 490 10 297

Harju 5 389 6 625 7 602 8 916 8 189 7 807 8 490 9 915 10 419 11 179 12 147

..Tallinn 5 329 6 601 7 461 8 871 8 124 7 664 8 397 9 850 10 303 11 041 12 025

Hiiu 3 298 3 949 4 598 5 487 5 390 6 057 6 268 8 211 8 125 8 532 9 230

Ida-Viru 3 149 3 705 4 775 5 377 5 198 4 939 5 203 6 332 6 530 7 363 7 989

Jõgeva 3 116 4 328 5 584 6 123 5 499 5 255 5 805 6 198 7 341 7 332 8 113

Järva 4 047 4 684 5 747 6 125 5 963 5 672 5 992 7 333 7 884 8 505 8 888

Lääne 3 764 4 665 5 642 6 725 6 329 6 619 6 923 7 063 8 069 8 854 9 199

Lääne-Viru

3 605 4 736 5 673 5 819 5 640 5 499 5 992 6 939 7 380 8 144 9 006

Põlva 3 284 3 718 4 529 5 405 5 202 5 066 5 578 6 905 7 174 6 965 7 528

Pärnu 3 903 4 766 5 768 6 126 6 067 6 238 6 279 6 905 7 103 8 060 8 526

Rapla 3 745 4 758 6 214 6 996 6 758 6 298 7 018 7 750 7 746 8 493 9 200

Saare 3 597 4 395 5 614 6 212 6 007 6 021 6 728 6 804 7 523 8 144 8 967

Tartu 4 442 5 207 6 355 7 102 6 970 6 850 7 585 8 777 9 120 9 640 10389

Valga 3 547 4 284 5 031 5 858 5 171 4 829 5 245 6 157 7 346 7 752 7 681

Viljandi 3 923 4 507 5 590 5 754 5 369 5 599 6 242 6 598 7 341 7 223 8 942

Võru 3 395 4 065 4 905 5 771 5 311 5 165 5 647 6 052 7 044 7 485 8 173

Allikas: ESA.

SKP mahuindeksi arvutused ühe elaniku kohta ostujõu standardi (PPS) järgi väljendatakse EL-28 keskmisega võrreldes (võrdne sajaga) — kui riigi indeks on üle 100, on SKP Euroopa Liidu

14 19,5 20,7 21 24,7 25,3 27,6

29,4 21,2 13,6 17,4 14,3 12,3 8,4

0%

20%

40%

60%

80%

100%

Põhja-Eesti Linnalineasula

Kesk-Eesti Maa-asula Lõuna-Eesti Lääne-Eesti Kirde-Eesti

Madalaim kvintiil Teine kvintiil Kolmas kvintiil Neljas kvintiil Kõrgeim kvintiil


Lk 22 / 26

keskmisest suurem ja vastupidi. EUROSTATi andmetel moodustas Eestis SKP elaniku kohta 2014. aastal 76% ja 2015. aastal 74% EL28 keskmisest. Leedu vastavad andmed olid 75 ja 74% ning Lätis 64% mõlemal aastal. Soome 2015. aasta näitajaks oli 108% ja Rootsis 123% ning Taanis 124%.

Meie madalama sissetulekuga maakondi on käesoleva mõõdiku järgi võimalik võrrelda näiteks Bulgaariaga (46%) või Türgiga (53%). Eesti suurema sissetulekuga Harju maakonna (87%) elanike sissetulek on võrreldav Tšehhi (85%) või Malta (89%) elanike omaga.

Eesti SKP suurendamine sõltub võimest kasvatada Eesti majanduse konkurentsivõimet. Majanduse efektiivsuse suurendamise eelduseks on kõrgema lisandväärtusega toodete ja teenuste osatähtsuse kasv ning haritud töötajad.

Üks enim kasutatud mõisteid sotsiaalses tõrjutuses on suhtelise vaesuse määr. Suhteline vaesus on vaesus, mille puhul lähtutakse pere kogusissetulekust, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu. Suhteline vaesus peegeldab sissetulekute taset võrreldes ühiskonna keskmise elatustasemega ehk see on vaesus, mis näitab sissetulekute ebavõrdsust. 2013. aastal suhtelise vaesuse määra tõus jätkus7 ja suhtelises vaesuses elas 22,1% rahvastikust. 2014. ja 2015. aastal olukord paranes ja suhtelises vaesuses elas vastavalt 21,6% ja 21,3% rahvastikust ja absoluutses vaesuses vastavalt 6,3% ja 3,9% elanikkonnast. Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus vähenes varasema aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti ning absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 2,4 protsendipunkti.

Suhtelises vaesuses elas inimene, kelle ekvivalentnetosissetulek oli 2015. a alla 429 euro kuus (2013. ja 2014. aastal vastavalt 358 ja 394 eurot).

2015. a suhtelise ja absoluutse vaesuse määr maakonniti ja piirkonniti on esitatud tabelis 7.

Tabel 7. Suhtelise ja absoluutse vaesuse määr maakonniti ja piirkonniti, 2015 (%)

Suhtelise vaesuse määr, % Absoluutse vaesuse määr, %

Kogu Eesti 21,3 3,9

Linnaline asula 20 3,6

Maa-asula 22 4,8

Põhja-Eesti 14,8 2,6

Kesk-Eesti 22,5 2,8

Kirde-Eesti 30 5,6

Lääne-Eesti 26,3 4,8

Lõuna-Eesti 26,2 5,7

Harju maakond 14,8 2,6

..Tallinn 15,9 2,7

Hiiu maakond 20,3 5,9

Lääne maakond* 21 ..

Lääne-Viru maakond* 21,8 ..

Tartu maakond 22,4 5,5

Viljandi maakond 22,8 4,5

Järva maakond 22,9 4,6

Rapla maakond 23,3 3,6

Saare maakond 26,7 3,7

7 Eesti statistika aastaraamat. 2015. SOTSIAALNE TÕRJUTUS JA VAESUS.


Lk 23 / 26

Suhtelise vaesuse määr, % Absoluutse vaesuse määr, %

Pärnu maakond 28,4 5,9

Jõgeva maakond 28,8 5,8

Võru maakond 29,4 7,9

Valga maakond 37,5 6,7

Ida-Viru maakond 30 5,6

Põlva maakond* 32,3 ..

* Maakonna absoluutse vaesuse määra andmed on avaldamiseks ebakindlad. Allikas: ESA.

Absoluutse vaesuse piiriks on elatusmiinimum, mille aluseks on vajalikuks peetav minimaalne ressursside tase (toit, eluase ja muu eluks hädavajalik). Seega näitab absoluutne vaesus sellist rahalist puudust, mis on juba tervist ja toimetulekut ohustav.

Absoluutses vaesuses elas see, kelle ekvivalentnetosissetulek oli 2015. a alla 201 euro kuus (2013. ja 2014. aastal vastavalt 205 ja 203 eurot).

2015. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,7 korda, 2014. aastal erinesid sissetulekud 6,2 korda ning 2013. aastal 6,6 korda.

Suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus linnalistes asulates oli 20%, maa-asulates aga 22%, absoluutse vaesuse vastavad näitajad olid 3,6% ja 4,8%.

Võrreldes 2014. aastaga on vähenenud nii laste, noorte kui ka keskealiste vaesus, suurenenud aga vanemaealiste suhteline vaesus. 2015. aastal elas 40,2% 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses (2014. aastal 35,8%). 2015. aastal elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 18,5% ehk poolteist protsendipunkti vähem kui aasta varem, samuti langes laste absoluutse vaesuse määr – vastav näitaja oli 2014. aastal 9,1% ja 2015. aastal 4,6%.

Suhtelise ja absoluutse vaesuse määra maakonniti ja piirkonniti 2015. aastal iseloomustab Joonis 11.


Lk 24 / 26

Joonis 11. Suhtelise ja absoluutse vaesuse määr maakonniti ja piirkonniti, 2015 (%)

* Lääne, Lääne-Viru ja Põlva maakonna absoluutse vaesuse määra andmed on avaldamiseks ebakindlad. Allikas: ESA.

ESA andmetel on vaesusest rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2015. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga neljas absoluutses vaesuses.

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. 2015. aastal elas 7,5% palgatöötajatest suhtelises vaesuses.

Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Suuremas leibkonnas on võimalik ka teatud kulutustelt kokku hoida.

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üle 65-aastaste üksi elavate inimeste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal 78%.

Üksikvanemaga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli 35% ja absoluutse vaesuse määr 6%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli keskmiselt suhteliselt vaeseid 13%, siis kolme või enama lapsega peredest 27%. Sügavamas ehk absoluutses vaesuses oli ühe või kahe lapsega paaridest umbes 4%, kuid lasterikastest peredest juba ligi 7%.

2015. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19% ja naiste 23%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 5% ja 3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises

0 5 10 15 20 25 30 35 40

Harju maakond..Tallinn

Linnaline asulaHiiu maakond

Lääne maakond*Kogu Eesti

Lääne-Viru maakond*Maa-asula

Tartu maakondViljandi maakond

Järva maakondRapla maakondSaare maakondPärnu maakond

Jõgeva maakondVõru maakond

Ida-Viru maakondPõlva maakond*Valga maakond

Absoluutse vaesuse määr, % Suhtelise vaesuse määr, %


Lk 25 / 26

vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 26% ja 17%). Põhjuseks on meeste suurem töötuse määr.

Kuid suuremas vaesusriskis on ka näiteks üksikvanemaga ja paljulapselised pered, mitte-eestlased ja Kirde-Eesti ning Lõuna-Eesti elanikud. Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et tugev ja terve perekond, kindel töökoht ning hea haridus annavad parema garantii vaesusesse sattumise vältimiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku.

Suhtelise vaesuse määr8 (pärast sotsiaalseid siirdeid) püsis ajavahemikul 2011–2013 EL 28-s peaaegu ühtlasel tasemel, langedes 16,9 %-lt 16,7 %-le. Aastatel 2013–2014 tõusis suhtelise vaesuse määr 0,5 protsendipunkti, tasemele 17,2%. Kuues liikmesriigis elas suhtelises vaesuses vähemalt üks viiendik elanikkonnast. Need olid Rumeenia (25,4 %), Hispaania (22,2 %), Kreeka (22,1 %), Bulgaaria (21,8 %), Eesti (21,8 %) ja Läti (21,2 %). Liikmesriikide lõikes oli kõige vähem suhtelises vaesuses elavaid inimesi Madalmaades (11,6 %) ja Tšehhi Vabariigis (9,7 %).

2014. aastal täheldati suurt ebavõrdsust sissetulekute jaotuses: ELi liikmesriikide näitajate rahvaarvuga kaalutud keskmise väärtuse järgi sai 20 % elanikkonnast, kelle ekvivalentnetosissetulek oli suurim, 5,2 korda suuremat sissetulekut kui see 20 % elanikkonnast, kelle ekvivalentnetosissetulek oli kõige väiksem.

Kõnealune kordaja erines ELi liikmesriikide vahel märkimisväärselt, olles 3,5 Tšehhi Vabariigis ja 3,6 Soomes, kuid enam kui 6,0 – Portugalis ja Lätis (6,5), Kreekas ja Eestis (6,2) ning kõige suurem – 8,3 Rumeenias ja 7,5 Leedus.

7 Kokkuvõtteks

Eesti-sisesed regionaalsed arenguerinevused on põhiliselt pikema aja jooksul kujunenud erineva majandusliku spetsialiseerumise, tööjõu kvalifikatsiooni ja olemasolu, samuti ka finantsressursside kättesaadavuse ja välismajandussuhete erinevuste tulemus. Peamised piirkondlikud erinevused on säilinud pealinna regiooni (Tallinn ja Harju maakond) ja ülejäänud Eesti vahel, süvenenud on ääremaastumise protsess.

Piirkondliku SKP geograafiline jaotus näitab, et intensiivsem ja tootlikum majandustegevus on järk-järgult koondunud piirkondadesse, kus paiknevad suuremad linnad ja on suurem elanike kriitiline mass. SKP elaniku kohta on maapiirkondades ligikaudu 63% Eesti keskmisest.

Viimaste aastate statistika näitab selgelt majandustegevuse jätkuvat koondumist Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse. Aastate 2005 – 2015 jooksul on kasvanud ainult Põhja-Eesti (+4,8 protsendipunkti) osatähtsus ning vähenenud ülejäänud piirkondade oma (Lääne-Eesti (-2 PP), Lõuna-Eesti (-0,9), Kirde-Eesti (-1,1) ning Kesk-Eesti (-0,9PP)). Piirkondlikud erinevused sisemajanduse koguprodukti osas on eelnimetatud aastatel sisuliselt süvenenud.

2015. aastal oli SKP elaniku kohta 15 405 eurot, mis on 375 eurot rohkem kui aasta varem. Suurim oli SKP elaniku kohta Harju maakonnas – 144% Eesti keskmisest. Järgnesid Tartu maakond ja Viljandi maakond, kus SKP elaniku kohta oli vastavalt 90% ja 66% Eesti keskmisest. Väikseim oli SKP elaniku kohta Põlva maakonnas (43%).

8Allikas: EUROSTAT. Sissetulekute jaotuse statistika. http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-

explained/index.php/Income_distribution_statistics/et

http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Glossary:Income_quintile_share_ratio

http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Income_distribution_statistics/et

http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Income_distribution_statistics/et


Lk 26 / 26

Harju maakonna osatähtsus Eesti majanduses on jätkuvalt väga suur (63,3%), mis on negatiivne faktor riigi kui terviku stabiilset arengut silmas pidades, sest nii suur tõmbekeskus takistab muude piirkondade arengut.

Vaatamata sellele, et sissetulek on kasvanud kõigis maakondades, jäävad erinevused suureks: nii oli 2015. a Põlva maakonna elanike keskmine aastasissetulek 7 528 eurot, aga Harjumaal 12 147 eurot (ehk vahe on 1,6-kordne).

Harju ja Tartu maakond erinevad teistest maakondadest märgatavalt suurema kõrgharidusega inimeste osatähtsuse poolest ning hõivatute seas on rohkem tippspetsialiste. Suur osa neist on pärit mujalt maakondadest, mis omakorda suurendab Harju ja Tartu maakonna eelist. Kõige enam teenivad töötajad Harju maakonnas, mõnevõrra vähem Tartu maakonnas. Mida suuremaks muutuvad üleriigilised tõmbekeskused, seda atraktiivsemaks muutuvad nad ettevõtetele ja inimestele ning nende piirkondade osatähtsus suureneb veelgi ja seda keerukam on nö perifeeria ettevõtetel konkurentsis püsida ja areneda.

Ülejäänud maakondades teenivad töötajad palgatulu keskmiselt märkimisväärselt vähem. Nii oli 2015. aastal kõige kõrgem suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Valga (37,5%), Põlva (35,3%) ja Ida-Viru (30%) maakonnas ning kõige madalaim Harju maakonnas (14,8%), Hiiu (20,3%) ja Lääne maakonnas (21%).

Regiooniti erinevad töövõimalused avaldavad mõju ka sissetulekutele, mistõttu toimub paremate oskuste ja hea haridustasemega töötajate äravool vaesematest piirkondadest, mis ei aita kuidagi kaasa regionaalsete erinevuste vähenemisele. Sellega kaasneb piirkondlik kihistumine nii inimeste haridustaseme, õppimisvõimaluste ja tööhõive, kui ka materiaalse heaolu ja palgataseme ning elukvaliteedi alusel.

Suuremate tõmbekeskuste kiirema arengu taustal oleneb ülejäänud piirkondade areng sellest, mil määral suudavad need piirkonnad panustada oma arengueeldustele ja ressursside kasutamisele ning riigi terviklikku majanduskasvu, osutades ühtlasi ka piisavat konkurentsivõimet Tallinnale ja Tartule. Regionaalpoliitika peaks senisest palju rohkem arvestama piirkondade eripäraseid arenguvajadusi ja -eeldusi.

Eesti regionaalarengut aastatel 2005–2015 saab kokku võtta lühidalt: positiivne on, et enamik regionaalarengu strateegias püstitatud ja statistika abil mõõdetavaid eesmärke on saavutatud, kuid puuduseks jääb asjaolu, et Eesti ei ole saavutanud terviklikku ja ühtlast majanduskasvu, suuremaid investeeringuid kõrge lisandväärtusega sektoritesse, tööstuslik-tehnoloogilist innovatsiooni ning piirkondade arengu oskuslikku tasakaalustamist.

Documents

Regionaalne SKP maakondade ja majandussektorite järgi · 2018. 2. 12. · Eesti jõudis 2016/2017 aastail konkurentsivõime poolest3 maailma 138 riigi seas 30. kohale. Konkurentsivõime