SINA ASUD SIIN

Ringkäigud on koostatud raamatu Uue Maailma lood põhjal.WWW.UUSMAAILM.EE

JALUTUSKÄIK SAJANDIALGUSE TÖÖLISAGULISEt saada ettekujutust XX sajandi alguse Uuest Maailmast, on parim alustada jalutuskäiku Väike-Ameerika ja Koidu tänava ristist. Tänaseks on Uue Maailma piirkonnas säilinud tsaariaja miljööd eelkõige Väike-Ameerika tänaval ja Koidu tänava alguses, osalt ka Luha tänaval. Valdavalt on tsaariaegsed majad valminud ajavahemikus 1898 kuni 1903, mil Tallinna oli haaranud tõsine ehitusbuum. Jõudsalt edenes vabrikutööstus, mis sai tõuke Balti raudtee rajamisest 1870. aastal. Tööstusettevõtete rajamine elav-das omakorda elamuehitust, sest uutel töölistel oli vaja kohta, kus elada. Võib ette kujutada, kuidas nendel aastatel olid piki tänavat kümned majad korraga pooleli.

Peamiselt kerkisid siia nn Lenderi majad. Oma nime sai majatüüp sääraseid hooneid massiliselt projekteerinud insener Voldemar Lenderi järgi, kellest hiljem sai esimene Tallinna eest-lasest linnapea.

MÕNED HUVITAVAMAD MAJAD, MILLELE JALUTUSKÄIGUL TÄHELEPANU PÖÖRATA

Väike-Ameerika 29 ja 31 majad on V. Lenderi projekteeritud. Esi-mese ehitusaasta on 1907, teisel 1905.

Väike-Ameerika 37 asuva maja on 1913. aastal projekteerinud vähem tuntud insener-tehnoloog W. Karstens. Siin näeme, kuidas tsaariaja lõpus hakkasid soklid kõrgemaks muutuma. Tekkisid krohvimata klompkivist soklid, mis annavad hoone puitosa arhitek-tuurile juurde uue ajastu joont. Jäeti ära varasematele majadele iseloomuli-kud horisontaalsed vahevööd ja nende asemel tulid vertikaalsust rõhutavad, korruseid läbivad ja aknaid ühendavad piirdelauad. Siinsel majal on hästi ilus juugendlik uks, akende ülaosas asuvad aga kitsad pikergused klaasruudud, mis on omased just 1910. aastate majadele. Maja on hea näide sellest, kuidas lihtsa Lenderi maja arhitektuurile püüti lisa-da Viini-mõjulist geomeetrilise juugen-di vormi. Agulisse ehitaja tahtis ju ka natuke moodne olla.

Väike-Ameerika 20 – siin asus tüüpi-line äärelinna väikepood ehk lavka, mis nüüd on ümber ehitatud elumajaks. Milline see lavka varem oli, näete näitu-sel stendilt „Vanad poemajad”.

Koidu 59– K. Wilckeni projekteeritud poemaja. Tänavanurka arvesse võttes on see maja tehtud erandliku pöörduse-ga, kuhu on kaupluseruum juba algselt sisse projekteeritud. Majal on hästi ilus vana ukseraamistus, ainult varikatus on ära kadunud. Nurgapöördus annab sellele kohale erilise kutsuvuse, inimliku ja intiimse atmosfääri. Praegu on maja juba aastaid tühjana seisnud ja vaikselt lagunenud.

Koidu 66 – N. Thamm noorema projek-teeritud väikemaja. Lisaks kahekordsete-le Lenderi tüüpi majadele oli tsaariaeg-sete hoonete seas terve rida ühekordseid maju, mida on säilinud eriti vähe. Vana-delt piltidelt on näha, kuidas kunagi oli terve Suur-Ameerika tänav selliseid maju täis. Ilus rida ühekordseid hooneid on veel alles Kassisaba poole jääval Koidu tänava lõigul (Koidu 31, 33, 35, 37).

Oliver Orro arhitektidest:

Voldemar Lender ei olnud esimene, kes niisuguseid maju kavan-dama hakkas, aga linnapeana juhtis ta linnavalitsuse ehitus-osakonda ja soosis odavamate puidust üürimajade ehitamist. Enamikku siinsetest tsaariaegsetest majadest pole siiski projek-teerinud Lender ise, vaid kohalik sakslasest ehitustehnik Kons-tantin Wilcken. Näiteks on peaaegu kõik Koidu tänava Endla-poolsel lõigul asuvad tsaariajast pärit majad Wilckeni projektide järgi valminud, ehitatud on need ajavahemikus 1900–1902.

Wilcken oli insener-ehitusmeister ja insenerikontori omanik. Tema kontoris oli ilmselt tööl mitu tehnikut, nii et vahel on ta juba ainuüksi ühes kuus kirjutanud alla sajale projektile. Võrd-luseks näiteks, et tõsiseltvõetavad ja korralikud 19. sajandi eraa-rhitektid, nagu Nikolai Thamm vanem, allkirjastasid aastas vaid nelikümmend-viiskümmend projekti.

Tsaariajal tähistas projekteerija allkiri projektil ennekõi-ke seda inimest, kes võttis endale kohustuse teostada objektil ehitusjärelvalvet. Sageli ei olnud see projekti tegelik autor. Võib arvata, et mitmed uhkemad majad, mille projektil Wilckeni allki-ri all on, ei ole tema enda projekteeritud. Tundub, et ise tegi ta eelkõige lihtsamaid agulimaju.

Lisaks ehitas Wilckeni ehituskontor suurema osa projek-teeritud majadest ka valmis. Nii oli Wilcken n-ö projekteerija ja ehitusettevõtja ühes isikus – ja veelgi enam: tollastes lehtedes leidub kuulutusi, mis annavad tunnistust, et lisaks tegeles Wilc-ken ehitus-materjalide müügiga. Näiteks müüs ta munakive täna-vate ja hoovide sillutamiseks. Nii kattis Wilcken oma tegevusega väga laia valdkonda – ehitusmaterjalide müügist ja ehitamisest projekteerimiseni välja. Ta tegutses küllaltki pika perioodi jook-sul, umbes 1870. aastate lõpust 1910. aastani välja.

Mõningaid maju on siia projekteerinud ka teised arhitektid. Üks väärikas kõrgtasemel projekteerija, kelle maju siin leidus, oli näiteks Rudolf Otto von Knüpffer, kes oli kubermangu arhitekt.

LENDERI MAJATÜÜP

Lenderi maja on 19. ja 20. sajandi vahetusel tüüpiline puidust üürima-ja. Harilikult on see kahekorruseline rõhtpalkkonstruktsiooniga hoone, paekivist sokli ja küllalt madala viilkatusega. Fassaad ja plaanilahendus on sümmeetrilised.

Kõige tüüpilisemad Lenderi majad on 5-teljelised ristkülikukujulised hooned, kus trepikoda koos välisuksega moodustab ühe telje ja korrustel kohakuti paiknevad korteriaknad ülejäänud. Majal on eenduv hoovitrepi-koda ja igal korrusel asub neli kööktuba. Välisseinu katab horisontaalne laudvooder, mida ilmestavad püstlaudisega vahevööd, sepistatud varikatus ja dekoratiivne välisuks.

Kui varem oli koridor kasutuses köögina, siis Lenderi majades ehitati pliit korterisse. Lenderi majad on tavaliselt kahe trepikojaga. Tuulekojast viis üles traditsiooniline keerdtrepp, teine trepp tuli planeerida korido-ri. Nüüd paiknes köök koos küttepuude, vee ja solgiämbritega korteris ja koridori jäid koridorikapid. Kui maja sai ühendatud veevarustuse ning kanalisatsiooniga, siis asusid koridoris ka vesiklosett ning veekraan koos kraanikausiga.

JALUTUSKÄIK SAJANDIALGUSE TÖÖLISAGULIS