JALUTUSKÄIK EESTIAEGSES UUES MAAILMAS

SINA ASUD SIIN

Ringkäigud on koostatud raamatu Uue Maailma lood põhjal.WWW.UUSMAAILM.EE

I maailmasõja ajal ja Eesti Vabariigi esimestel aastatel seiskus ehitustegevus peaaegu täielikult. Uuesti elavnes see 1923. aastal, järgmine ehitusbuum Uues Maailmas jääb sõjaeelse Eesti Vaba-riigi aega. Sel perioodil jagati kruntideks ja ehitati välja tänavad, mis piirnevad Endla, Koidu ja Tehnika (tol ajal Raudtee) tänava-ga.

Eesti Vabariigi loomisega kujunes uus keskklass (ametnikud, haritlased, väikeettevõtjad), kes vajasid seisusekohast elamispin-da – pliidiga tuba ei vastanud nende ootustele. Korteripuudus oli sõjajärgsel ajal suur ning üürihinnad kõrged ja see lõi soodsa ehituskonjunktuuri.

Vabariigiaegsete majade ning ka õuede ja tänavate planee-ring lähtus juba uutest standarditest, mis nägid ette eraldatud kööki ja elutuba, korteris pidi olema tualettruum, kuid mitte veel vannituba. Tänavad rajati avaramad, kõnniteede ja puiesteedega (näiteks Koidu tänava Väike-Ameerika ja Pärnu maantee vaheli-ne lõik). Töölisagulist hakkas kujunema aedlinn.

Kui asumi tsaariaegses osas on valitsev hoonetüüp Lende-ri maja, siis eestiaegses osas domineerib kivitrepikojaga Tallin-na maja. Kuna Uus Maailm asus toona linnasüdamest natukene eemal, siis on siin piirkondliku eripärana lisaks tüüpilistele korter-majadele päris palju kas lausa ühepereelamuid või siis ühe kuni kolme korteriga pooleteisekorruselise väikemaja tüüpi elamuid.

MÕNED HUVITAVAMAD MAJAD, MILLELE JALUTUSKÄIGUL TÄHELEPANU PÖÖRATA

Ringkäiku eestiaegses Uues maailmas tasub alustada Koidu tänavalt, Vaeste kirjanike maja eest. Siin on näha kõik olulisemad eestiaegsed hoonetüübid.

Koidu 84 kivitrepikojaga Tallinna maja – üks ilusamaid siin piirkonnas – on Joosep Luki projekteeritud. J. Lukk oli üks tolle aja vähetuntud insener, aga maja on väga ilus ja detailirikas. Aasta-tel 1931–32 ehitatud maja on detai-lideni säilinud. Siin on imeilus tiheda raamjaotusega trepikojaaken. Siin on üks vähestest säilinud seda tüüpi origi-naalustest, kus üks uksepool moodustab kaks kolmandikku kogu ukse laiusest. Praegu on see maja tuntud kui Vaeste kirjanike maja.

Koidu 73 E. G. Kühnerti projekti järgi 1925. a ehitatud väga ilus väikemaja on praegu arhitektuurimälestisena arvele võetud. Tegemist on lihtsa, kuid välja-peetud proportsioonidega ja detailikä-sitluselt stiilse väikehoonega, piirkonna ühe atraktiivsema majaga. Samalaad-seid ühekorruselisi kõrge katusekorru-sega väikeelamuid oli naabruses veelgi, kuid sugugi kõik ei ole tänaseni säili-nud.

Koidu 78 ja 86 majade arhitektiks oli Erich Jacoby. Uue Maailmale on iseloo-mulik, et siin on üsna palju lihtsaid, aga väga hästi proportsioneeritud ja kenade detailidega maju.

JALUTUSKÄIK EESTIAEGSES UUES MAAILMAS

Koidu 80 maja, kus praegu tegutseb Eesti Loodus-kaitse selts, on kavandanud üks viljakamaid Eesti aja arhitekte Karl Tarvas. Tema nimega seostatak-se just kivitrepikojaga Tallinna majatüübi väljaku-junemist.

EDASI LÄHEB JALUTUSKÄIK VIDEVIKU TÄNAVAT PIDI TEHNIKA SUUNAS.

Videviku 39 on samuti Karl Tarvase projektee-ritud ja üks viimaseid maju, mis Uues Maailmas enne sõda valmis jõuti ehitada. Videviku tänav on üldse väga meeleolukas, sest ta on kitsas ja keerab. Videviku 40 arhitekt on Herbert Johanson.

Tehnika tänav ei olnud tol ajal puiestee, kõnni- või autotee piki raudteed oli nagu külatänav maal, selline kruusatee. Krundiomanikele öeldi küll kohe, et see kõik saab muutuma ja ärge sinna suuri puid istutage. Huvitaval kombel säilisid siin mõned tühjad krundid kuni Eesti Vabariigi taastamise-ni ja hoonestati alles 1990. aastate ehitusbuumi käigus. Nii et siin kujunenud eestiaegne miljöö on suhteliselt terviklikult säilinud.

Tehnika tänaval, 1950. aastate lõpul rajatud puiesteel pöörake paremale, Lilleküla jaama poole.Raudtee, jaama ja ülekäiguga on toimunud just viimasel kahel aastal suured muutused. Neist ja jaama ajaloost saab lähemalt teada stendilt Lille-küla jaam.

Saturni, Aasa ja Komeedi tänava algus on arhi-tektuurselt eriti kvaliteetne. Aasa tänav kavanda-ti aedlinlikuks piirkonnaks, kus pidi asuma suurte aedadega väikesed majad.

Saturni 13/Tehnika 87 väikemaja on arhi-tektuurimälestisena kaitse all. Projekt pärineb 1931. aastast, signeerinud diplomeeritud insener W. Solntsev. Sarnase projekti järgi ehitatud maju on Pelgulinnas, Tondil (Oksa, Seebi t. kandis ja Lõokese tänaval), Kalamajas jm.

Saturni 12 maja projektile on alla kirjutanud ehitusinsener H. Tuberg, kes tegi Tallinna maju peamiselt Uude Maailma ja Kitsekülla.

Saturni 7 on üks naljakas hoonetüüp. Ühest otsast tüüpiline Tallinna maja iseloomulike keld-ris paiknevate äriruumidega, teiselt poolt aga imelikult proportsioneeritud ja kõrge mansardiga neobarokses stiilis ehitis. Tegu on ühe projekti-ga ja terve maja on kuulunud samale omanikule. Igal juhul on see kogu Tallinna eeslinna kontekstis erandlik.

Aasa 10 on koguni tollase tipparhitekti Eugen Habermanni 1929. aasta projekt ja üks ilusamaid maju siin kandis. See hoone on harukordne, sest eesti ajal võis ehitada kivitrepikojaga või kahe eraldi puutrepikojaga ja väga harva valiti seda teist varianti, aga siin on tehtud just see ilma kivi-trepikojata variant.

Aasa 5 ja Aasa 8 on ajastule iseloomulikud paari korteriga väikemajad.

Aasa 3 on üks esinduslikumaid Tallinna maju siin piirkonnas, maja valmimisaasta on 1932 (ehitusinsener K. Steinmann). Et kogu Aasa tänav on lahendatud aedlinlikus võtmes, siis on tahetud mahendada maja suurt mahtu: setõttu on hoone paigutatud otsaga tänava poole. Väiksed aknad võisid olla teenijatubade omad. Seda tüüpi suure-mates majades oli sageli veel köögi kõrval teenija-tuba, enamasti aga siiski sahver. Sahvrite ehitami-se komme püsis veel 1930. aastate lõpuni.

Aasa 2 ja Pilve 8 on E. Habermanni projekteeri-tud Tallinna majad. Need on puidust ja hiljem üle krohvitud. 1930. aastate keskel hakati üsna palju-sid Tallinna maju krohvima, sellega püüti eeslin-nadele anda enam linlikku ilmet.

Komeedi 18 on projekteerinud nimekas arhi-tekt August Tauk, kes Tallinna maju väga palju ei teinud.

Villardi 33 on E. Habermanni muidu tavaline Tallinna maja, aga peenelt läbi mõeldud ja hästi proportsioneeritud. Eriline on siin veel see, et trepikoja osas on näha dekoratiivse betoonkiviga viimistlust, mis lisas hoonele soliidsust. See mater-jal tuli moodi 1920. aastate lõpul ja 1930ndate algul. Väga laialt see siiski ei levinud, trepikoja viimistluses kasutati tavaliselt kas krohvitud pinda või silikaattellist, mida peeti tollal muide väga ilusaks ja moodsaks materjaliks.

TALLINNA MAJATÜÜP

Tallinna maja on ühe keskse kivitrepikojaga kahe- kuni kolmekorruseline paljukorteriline puitelamu. See elamutüüp kujunes välja juba sajandi algu-ses seoses Vene tsaaririigi ehitusseaduse ja tuletõrjenormide muutmisega: seni nõutud kahe puittrepikoja asemel võis ehitada ühe kivitrepikojaga maju. Massiliselt hakati aga kivitrepikojaga maju ehitama Eesti Vabariigi algusaastatel, mil nõudlus üürikorterite järele oli kasvanud väga suureks, eriti just tormiliselt arenenud eeslinnaosades.

Uue Maailma Tallinna majad pärinevad kõik vabariigi ajast. Ühel korrusel asus kas neli kahetoalist, kaks kolmetoalist või kaks neljatoalist korterit. Soklikorrusel asusid korterite panipaigad, pesuköök ja ühine vannituba. Sinna võisid olla planeeritud ka äriruumid või töökojad. Elanik-kond oli Tallinna majades kirju, kortereid üürisid nii ametnikud, töölised kui ka muude ametit esindajad. Üürihinnad ulatusid 1920. aastatel 20-st 40 kroonini. Võrdluseks: keskmised kuupalgad olid töölistel 40–60 krooni, politseinikel 70–90 krooni, õpetajatel, lihtametnikel ja meistritel 100–130 krooni, keskastme juhtidel 140–200 krooni.