Töö kiidab tegijat - Folklore

256www.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagused

Töö kiidab tegijatBibliograafiaauhind Karin MariaRooleiule

17. veebruaril peeti TPÜ Akadeemilises Raamatukogus III biblio-graafiapäev “Kartoteegist andmebaasini”. Üle aasta toimuval üri-tusel, millele panid 2000. aastal aluse Eesti Akadeemiline Raama-tukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing (ERÜ), kuulutati väl-ja auhind parimale kahe viimase aasta jooksul trükis ilmunud bib-liograafianimestikule.Žürii, mis koosneb statuudi kohaselt ERÜ, Akadeemilise Raa-

matukogu, Rahvusraamatukogu, Tartu Ülikooli Raamatukogu jaEesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu esindajatest, valistänavu auhinnale esitatud üheksa töö seast parimatena välja järg-mised: Karin Ribenise (Karin Maria Rooleiu) koostatud Eesti rah-valuule bibliograafia (1993–2000) (Tartu: Eesti Keele Sihtasutus,2002, 611 lk) ning Ülle Tamme, Valve Jürissoni ja Anu Mälgandiühistöö Eesti noodid 1918–1944 I–II (Tallinn: Eesti Rahvusraama-tukogu, 2001–2003, 454+206 lk). Ühtlasi märkis žürii ära Maie Lõvi-

Foto 1. Karin Maria Rooleid Eesti Kirjandusmuuseumifolkloristide kevadseminaril Karepal. Aado Lintropi foto2002.

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr25/uudised.pdf

257 Mäetagused 25Mäetagused 25Mäetagused 25Mäetagused 25Mäetagused 25

Kalju Tammaru UUDISED

Kalnini koostatud Viktor Kalnin. Bibliograafia 1957–2000, pidadesseda parimaks personaalbibliograafiaks ning tunnustades töö kor-rektsust ja kasutajasõbralikkust. K. M. Rooleiu töö esitasid auhin-damiseks Krõõt Liivak ja Tiina Ritson Eesti Rahvusraamatukogust.Auhinnatseremooniale järgnenud ettekandepäeva temaatika hõl-mas nii bibliografeerimise traditsioonilisi meetodeid kui ka tulevi-kuvõimalusi. Ettekandjad Aurika Kruus, Dimitri Kaljo, ToomasSchvak, Merike Kiipus, Halliki Jürma ja Jüri Järs esindasid raa-matukogusid ja teadusasutusi. Bibliograafiaauhinna värske nomi-nendi Karin Maria Rooleiu ettekanne kandis pealkirja “Rahvusva-helisest etnoloogia bibliograafiast (Internationale Volkskundliche Bib-liographie)”.

K. M. Rooleiu auhinna saanud töö on oluline rahvuskultuuri jääd-vustav bibliograafia. Autor on kogunud suure põhjalikkusega andmedEestis 1993.–2000. aastal paberkandjal ilmunud rahvaluulealaste tea-dustööde kohta. Kokku sisaldab bibliograafia üle 4500 kirje, kusjuu-res ajalehekirjutised on välja jäetud, populaarteaduslikest ajakirja-dest on materjal kajastatud valikuliselt. Töö suureks plussiks on see,et koostaja on enamikku kirjeid kontrollinud de visu, s.t mitte piirdu-nud kuskilt leitud andmetega, vaid tutvunud ka teksti endaga. Sellinetraditsiooniline bibliograafitöö, mis kahjuks tundub maad andvat pea-liskaudsemale ja tunduvalt vähem aega ja vaeva nõudvale valmiskir-jete kogumisele, tagab tõese ja korrektse info edastamise bibliograa-fia kasutajatele ning aitab hoida kokku nende tööd ja aega.

K. M. Rooleiu bibliograafia on põhjalikult struktureeritud, sedatingib ka materjali hulk. Erialavälisel kasutajal võtab süsteemigatutvumine aega, folkloristile on asi ilmselt lihtsam. Bibliograafiasaitavad orienteeruda autorite, isikute, toimetajate, koostajate, ko-hanimede, riikide, rahvaste ning aineregister. Lisaks on toodud kainglis- ja venekeelsete erialaterminite vasted eesti keeles, mis hõl-bustab aineregistri kasutamist, kui päring on muus keeles.Žürii hindas töö olulisust eesti kultuurile, teostamise korrekt-

sust ja põhjalikkust. Koos aastatel 1997–1998 ilmunud sama autorikaheosalise Eesti rahvaluule bibliograafiaga (1918–1992) on nii rah-valuule- ja laiemalt kultuuriuurijatel kui ka muidu huvilistel ole-mas igati usaldatav ja austust vääriv andmestik.

Olgu lõpetuseks märgitud, et kuigi väljaanne ise kajastab vaidpaberil avaldatud tekste, on see kasutatav ka elektroonilisena (http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/erbibl/).

Kalju Tammaru, žürii esimees


Presidendi rahvaluulepreemiast jaEesti Rahvaluule Arhiivi kaastöödest2003. aastal

Rahvaluulearhiivi ülesanne on rahva mälu hoidmine. Maailmas eiole kuigi tavapärane, et pärimusarhiivis on nii suur osa rahva endakirjapanekutel. Jakob Hurda kogumistöö traditsioone järgides onEesti Rahvaluule Arhiiv teinud algusaegadest peale kogumistöödkohalike korrespondentide abiga. Peale folkloori laiema geograafi-lise esindatuse annab selliselt talletatud aines teavet sellegi kohta,mida rahvas ise parasjagu oluliseks peab.

Foto 1. Eesti Vabariigi president Arnold Rüütelannab kogumispreemia üle Anu Soonele. AlarMadissoni foto 2004.


1935. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaja Oskar Looritsa pooltellu kutsutud riigivanema, hiljem presidendi rahaline autasu pare-matele kaastöölistele-kogujatele ennistati 1994. aastal. TänavuselEesti Vabariigi aastapäeval anti Tartus Kirjandusmuuseumi saalisEesti Vabariigi presidendi rahvaluule kogumispreemiad üle AnuSoonele Lääne-Virumaalt ja Kail Sarvele Tallinnast.

Anu Soon on rahvaluule arhiivile kaastööd teinud 1995. aas-tast alates. 2003. aastal andis ta üle 327 lehekülge mitmekülg-seid rahvaluule kirjapanekuid kodukohast Viru-Jaagupist ja sün-nipaigast Iisakust. Koduperenaine Anu Soon tegi üleskirjutusi omamälestuste põhjal, kuid küsitles ka kodukandi rahvast. Muu hul-gas on ta kirjutanud kaasaegsest rahvamuusikaharrastusest Võhukülas ning sealse külakapelli Karukell asutamisest ja repertuaa-rist.

Tallinna folklooriõpetaja Kail Sarve kaastööd “Viljandi Kultuuri-kolledži folkloor 2000.–2003. aastal” ja “Tallinna Tehnikaülikooli folk-loor 2002–2003” annavad hea ülevaate nii tänapäeva pärimusest(naljad, netifolkloor) kui ka Viljandi Kultuurikolledži õppurite rüh-mapärimusest. Kail Sarve kirjapanekud kajastavad humoorikasvõtmes pildilis-naljalise pärimuse kaudu päevakajalisi teemasid:näiteks Euroliit ja mure Eesti kestmajäämise pärast, meeste ja

Eda Kalmre UUDISED

Foto 2. Musitseerivad Kail Sarv ja Enrik Visla. Alar Madissoni foto2004.


UUDISED Eda Kalmre

naiste võimu- ning soosuhted; reklaamides peegelduv tänapäevatarbimisühiskonna pahupool jms.

Selle aasta preemiad andis laureaatidele üle president ArnoldRüütel. Kohal oli proua Ingrid Rüütel, esines Võhu kapell Karu-kell.

Rahva huvi oma pärimuse vastu on viimasel aastakümnel kasva-nud seoses iseenda, kodukoha või -regiooni identiteedi otsingute-ga, ilmselt ka Eesti Euroopa Liitu astumise ja paikkondliku turis-mi arenemise tõttu. Mitmed Eesti Rahvaluule Arhiivi kahel viima-sel aastal laekunud suuremad materjalikogud on kogutud kohalikeomavalitsuste, koduloomuuseumide ja seltside algatusel.

2003. aastal algatasid Järvamaa muuseum ja maavalitsus Jär-vamaa legendide kogumise võistluse, kus lõid kaasa kohalikud ini-mesed, kutselised folkloristid ja Tartu Ülikooli üliõpilased.

Eelmisel aastal korraldati Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rah-valuule õppetooli ning Karula rahvuspargi ühisekspeditsiooni sal-vestused. Karula kogumismatka juhendas Tartu Ülikooli õppejõudMerili Metsvahi ja Järvamaa välitöid Risto Järv. Üliõpilastest osa-lesid Elo-Hanna Seljamaa, Kärg Kama, Katre Kikas, Ott Heina-puu, Karoliina Kagovere, Kristiina Ehin, Siiri Erm, Triin Ploom,Reeli Reinaus, Maili Vabrit-Pilt, Kristina Veidenbaum, Ülle Niin,Katrin Ruus, Helen Kästik, Mirjam Somelar, Katrina Kink, MeritVaks, Marion Selgall, Valdo Valper, Pille Vahtmäe ja Eda Pomozi.

Eesti Ingerisoomlaste Liit alustas 2002. aastal rahvaluule arhii-vi nõuandval toel Eestis elavate ingerisoomlaste pärimuse talleta-mist. Selle projekti üks põhilisi täitjaid on algusest peale olnud KajaSchultz. Tema kogutud ja korraldatud ingerisoomlaste elulood, pä-rimusjutud ja laulud jäävad arhiivi meenutama selle Eestis elavarahvakillu minevikku ja tänapäeva.

Märgiks huvist kodukoha pärimuse ja folkloori vastu olid ka112 gümnaasiumiõpilase üleriigilise rahvaluuleolümpiaadi tööd.Uurimistööde juurde kuulusid õpilaste kogutud materjalid rühma-pärimuse, pere- ja kohapärimuse ning tänapäevaste folklorismiil-mingute kohta, mis kõik jäävad hoiule rahvaluule arhiivi.

Eda Kalmre


Mitmemõõtmelisus, avatus jadialoogilisus: Eesti identiteedikäsitlusi semiootika sügiskoolis

Üldist semiootika sügiskoolist

Semiootika sügiskooli idee sündis 1999. aastal üliõpilaste rühmal,kes soovisid ühiste mõttetalgutega määratleda semiootika ja se-miootiku kohta tänapäeva ühiskonnas. Algselt vaid semiootikuteringkonda hõlmanud ühepäevane üritus on kasvanud humanitaar-ja sotsiaalalade üliõpilasi ning muude kultuurivaldkondade esinda-jaid kaasavaks ettekande- ja arutlusfoorumiks. Oluliseks peetaksetunnustatud spetsialistide ja üliõpilaste dialoogi ja diskussiooni või-malust, mis aitab arendada üliõpilaste kriitikameelt ja annab jul-gust oma ideid akadeemiliselt väljendada. Ühtlasi taotletakse vald-kondade ja distsipliinide dialoogi. Tavaks on saanud sügiskooli ette-kannete ja arutelude avaldamine.

Eelnevatel aastatel on keskendutud metakeelte otsingutele eestikultuuri probleemide analüüsimisel. Arutletud on nii pop- kui päri-muskultuuri teemadel, käsitletud nii enese kui ka teise kuvandit,vaetud Eesti ühiskonna multikultuursuse ilminguid ja integratsioo-niküsimusi.

Seekordse, arvult viienda sügiskooli “Euroopa – uus ja vana”(1.–2. november 2003 Põltsamaa Ühisgümnaasiumis) eesmärgiksoli analüüsida uue ja vana Euroopa vastandamise või ühendamisetingimusi. Mõtestati Euroopa ruumilisi, ajalisi ja semiootilisi piir-jooni.

Ettekandeid peeti järgmistel teemadel: küborgid, tõlge, film,muusika, religioon, identiteet, arhitektuur. Berk Vaher ja Anne Kullvaatlesid inimese kultuurilise olemise kirjeldamise võimalusi “küb-orgi” ehk poolinimese-poolmasina mõiste abil. Jaak Rähesoo arut-les erinevate kunstiliikide vahelise tõlke probleemi alusel koopiaja originaali suhete üle. Ilmar Raag rääkis euroopa filmi kui kauba-märgi loomise võimalikkusest, muu hulgas vastandamise kauduameerika filmile. Toomas Siitan analüüsis muusika ja verbaalseteksti ning muusika ja muusikavälise semantilisi suhteid Johann


UUDISED Alo Joosepson, Renata Sõukand

Sebastian Bachi kantaadisGottes Zeit ist die allerbesteZeit. Ringo Ringvee kõnelesreligioonide piireloovast jamuutuvast rollist Euroopakultuuriruumis. Mart Kalmkäsitles arhitektuuri tähen-dusi esimese Eesti Vabarii-gi aegse funktsionalistlikustiili taaskasutamise näitel1950. aastate keskpaigaRakveres. Raivo Vetik kõne-les eestlaste identiteedist jasuhestumisest Euroopaga.Sektsioonides jätkus arute-lu esitatu üle.

Ettekanne eesti identi-teedist oli korraldajatepoolt mõeldud pakkuma ül-disemat mõistestikku kõigivaadeldud teemade ühenda-miseks ja üldteoreetilisekskäsitlemiseks. Raivo Vetik

tõstatas küsimuse: kuidas saaks Juri Lotmani semiootika ideestik-ku kasutada sotsiaalse reaalsuse seletamiseks? Oma ettekandesesitas ta ühe võimaliku näite sellisest lähenemisest, analüüsideseestlaste euroskeptitsismi identiteedi semiootilise konstrueerimi-se kaudu. Allpool on ära toodud konspektiivne, valikuline, literee-ringul põhinev ülevaade tema ettekandest.1

Raivo Vetik Eesti identiteedist ja Euroopast

Juri Lotmanil on mitmeid ideid, mis vajavad sotsiaalteaduslikkurealisatsiooni, nende abil on võimalik mõtestada sotsiaalset reaal-sust. Ettekande teoreetiliseks aluseks on Juri Lotmani raamat Kul-tuur ja plahvatus.

Selle erakordselt huvitava, sügava ja mõttelendu stimuleerivaraamatu esimeses lõigus on sõnastatud kaks fundamentaalset se-miootiliste süsteemide probleemi: sisemise ja välise seostamise või-

Foto 1. Ilmar Raag semiootikute sügiskoo-lis ettekannet pidamas. Laura Kuuse foto2003.


malikkus ning muutumine. Arutluse eesmärgiks on jõuda eestlas-te identiteedi käsitluseni, täpsemalt öeldes, valgustada eestlasteeuroskeptitsismi semiootilisi tagamaid, kasutades J. Lotmani teoo-ria pakutud keelt nende nähtuste mõtestamiseks.

R. Vetik kasutas oma artikli “Eestlaste euroskeptitsism” tule-musi, mille kohaselt 1990. aastate teisest poolest on paljud avalikuarvamuse uuringud Eestis, samuti võrdlevad uuringud (Eurobaro-meeter jm) näidanud, et Eesti on olnud Euroopa Liiduga liitumisetoetamise poolest alati viimane. Erandiks oli 2003. aasta, kui oldiLätiga umbes samal tasemel.

Paar aastat tagasi eestlaste hoiakuid uurides avastati omapära-ne paradoks. Selgus, et kuigi vastustes küsimusele “Kas te soovite,et Eesti liituks Euroopa Liiduga?” olid eestlased suhteliselt eitavalseisukohal, siis küsimusele “Missugused on Eesti liitumise tagajär-jed teile endale, Eesti riigile, majandusele?” vastates oli valdav osameelestatud väga positiivselt. Isegi need, kes väitsid, et nad hääle-tavad referendumil Euroopa Liiduga liitumise vastu, ütlesid, etmajandusele, riigi üldisele arengule ja inimeste võimalustele aval-dab liitumine positiivset mõju.

Tegemist on skisofreenilise olukorraga. Ühelt poolt leiavad eest-lased, et ühinemine on kasulik ja selle tagajärjed head, teiseltpoolt nad loobuksid sellest. Paradoksi analüüsiks kasutati kahtemeetodit. Uurimisrühm, kuhu kuulus ka Raivo Vetik, viis kõige-pealt läbi avaliku arvamuse uuringu, kasutades traditsioonilist sot-sioloogilist lähenemist. Küsitlustulemuste statistiline analüüsnäitas tugevaid seoseid Euroopa Liidu toetamise ja Eesti poliitilis-te institutsioonide usaldamise vahel, samuti inimeste sotsiaal-majandusliku seisundi ja Euroopa Liidu toetamise vahel. Majan-duslikult kehvemal järjel inimeste seas ilmnes tendents olla pi-gem Euroopa Liidu vastu. Tugev seos oli ka teadmiste ja EuroopaLiidu toetamise vahel – mida rohkem inimesed sellest teadsid,seda enam nad liitumist toetasid. Need tulemused on kooskõlaska teistes riikides tehtud analoogsete uuringutega. Samas ei ol-nud saadud korrelatsioonid piisavalt tugevad järeldamaks põhjus-likke seoseid.

Siit lähtus idee jätkata sama probleemi semiootilise analüüsiga,tuginedes Juri Lotmanile. See koosnes kolmest astmest – kõige-pealt epistemoloogiliste hoiakute tüpoloogia, seejärel sellel põhi-nev teise konstrueerimise käsitlus ning lõpuks kõige eelneva alu-sel Eesti eliidi Euroopa Liidu diskursuse analüüs.

Alo Joosepson, Renata Sõukand UUDISED



Järgnev epistemoloogiliste hoiakute tüpoloogia põhineb suures-ti Juri Lotmani Kultuuri ja plahvatuse esimesel peatükil, kus ana-lüüsitakse sisemise ja välise seostamise probleemi. Juri Lotmanomakorda alustab Immanuel Kantist, kelle arvates on sisemise javälise seostamine põhimõtteliselt võimatu. Subjektist väljapoole jäävreaalsus on jaotatud kaheks: 1) objekt, mis on subjektile antud temameelte kaudu; 2) asi iseeneses. I. Kanti lahendus seisnes eelduses,et subjektil on teatud kaasasündinud aprioorsed mõisted, mille kau-du on võimalik temast väljaspool olevat reaalsust mõtestada võiselles orienteeruda. See ei tähenda aga, et subjekt saab asja ise-eneses tunnetada.

Järgmisena käsitletud Ferdinand de Saussure muutis revolut-siooniliselt keeleteadust ja selle kaudu ka sotsiaalteaduste metodo-loogiat just välise ja sisemise seostamise mõttes. Vastandades kee-le ja kõne, väitis ta, et keeleteaduse tõeliseks uurimisobjektiks saabolla ainult sisemine keelesüsteem. Tegemist on laiema tunnetusli-ku hoiakuga, mis on väljendunud näiteks ka uusaja loodusteadu-ses. Uurimises keskendutakse mitte välistele substantiivsetele ob-jektidele, vaid pigem subjekti konstrueeritud suhetesüsteemidele.F. de Saussure’i definitsiooni kohaselt ei ole keel midagi muud kuierinevuste süsteem, s.t keeles on olulised ainult tähistaja ja tähis-tatava suhted, mitte aga substants. Kui vaadata Isaac Newtoni füü-sikat, siis kujutab ka see endast samasuguse tunnetusteoreetilisestrateegia realiseerimist. Võrdleme näiteks Aristotelese ja Newtoniliikumise käsitlusi. Aristotelese füüsikas uuritakse liikujat ja temapotentsi ning seletatakse liikumist just nende kaudu. Newtoni füü-sikas vaadeldakse liikumist analüüsides keha mingis taustsüstee-mis. Uuritakse liikumist kui teatud suhetesüsteemi, mis on mää-ratletud subjekti poolt konstrueeritud koordinaatteljestikuga. Seevõimaldab eemalduda liikujate substantiivsetest omadustest ja luuaabstraktseid mudeleid, mille kaudu on võimalik liikumist väga täp-selt mõõta.

Epistemoloogilises tüpoloogias järgneb eelnevatele Juri Lotman,kelle tunnetusteoreetiline positsioon vastandub F. de Saussure’iomale. Ta asendab keele ja kõne dihhotoomia teksti ja keele dihho-toomiaga ning väidab, et F. de Saussure’i piiratus seisneb eelduses,et eksisteerib suure tähega Keel, mis genereerib kõikvõimalikketekste ja kõnet, kuid tegelikkus on keerulisem. Näiteks eeldab mistahes tekst vähemalt kahe keele dialoogi ja diskussiooni. Sellisehoiakuga on seotud ka J. Lotmani innovaatiline idee kultuuri, inim-



aju ja tekstide funktsioneerimise sarnasusest, mis kõik eeldavadvähemalt kahe keele olemasolu.

Kui võrrelda Juri Lotmani käsitlust Ferdinand de Saussure’i oma-ga, siis viimase puhul ei ole vaja sisemise ja välise interaktsiooni.Tõeliselt eksisteeriv on vaid keele sisemine süsteem, millest tulene-vad kõik kõne ja teksti põhitunnused. Seega ei ole sisemise ja väliseseostamise probleemi, sest väline on lihtsalt sisemise üks võimalikväljendus. J. Lotman eeldab iseseisva välise reaalsuse olemasolu jaküsib analoogselt Immanuel Kantiga: missugused on võimalused si-semise ja välise seostamiseks? Tema vastus põhineb semiosfäärimudelil ning tekstide ja keelte interaktsiooni rõhutamisel. Siin onsobiv viidata analoogiale Karl Marxiga, kelle arvates ei ole mõtetasetada küsimust välisest reaalsusest abstraktselt. Antud küsimuslaheneb ainult praktika käigus. J. Lotmani arvates ei ole vaja rääki-da keeltest ja tekstidest abstraktselt ega uurida, kuivõrd on sisemi-se ja välise seostamine võimalik abstraktselt. Seostumine toimubsemiosfääri moodustavate tekstide ja keelte interaktsiooni kaudu,mille põhitunnuseid ta oma teoorias ka analüüsib.

Tunnetusteoreetiliste hoiakute tüpoloogia on aluseks erineva-tele teise konstrueerimise viisidele meie-nemad-suhetes. J. Lotmankirjutab, et mis tahes semiootiline süsteem loob mitte ainult endasisemise organisatsiooni, vaid ka endavälise disorganisatsiooni tüübi.Seoses sellega näitab ta, et piir semiootilise süsteemi ja temastväljaspool asuva vahel täidab kahte põhifunktsiooni: 1) välise blo-keerimine sisemisest ning 2) kommunikatsioon välise ja sisemisevahel, mis lubab sisemisel orienteeruda väliskeskkonnas.

Välise informatsiooni valikuline blokeerimine on seotud semioo-tilise süsteemi eneseteadvuse ja identiteedi kujundamisega. Järgne-valt esitan meie-nemad-suhete võimaliku tüpoloogia, lähtudes se-miootilise piiri funktsioonist: 1) oma vastandub mitteeksisteerivale,2) oma vastandub võõrale ja 3) oma vastandub teisele.

Oma vastandumine mitteeksisteerivale põhineb sellisel sisemiseja välise seose tüübil, kus toimib ainult semiootilise piiri blokeerivfunktsioon. R. Vetik tõi näite Eesti kodakondsuspoliitikast, milles võetialuseks juriidilise järjepidevuse põhimõte. Selle tulemusena osutusid1990. alguses paljud mitte-eestlased kodakondsuseta isikuteks ehkteatud mõttes mitteeksisteerivateks. Kuigi nende Eestisse sattumineei olnud ainult nende endi määrata, jäid nad laiemas sotsiaalses prot-sessis n-ö ajaloo hammasrataste vahele. Uues sotsiaalse reaalsusekonstrueerimise mudelis nendele kohta lihtsalt ei olnud.



Teises ja kolmandas vastandumistüübis toimivad nii semiootili-se piiri blokeeriv kui ka kommunikatiivne funktsioon. Oma-võõ-ras-suhte puhul domineerib blokeeriv ning oma-teine-suhte puhulkommunikatiivne funktsioon.

Toodud sotsiaalse suhestumise tüüpide analüüsi kaudu jõuameeestlaste euroskeptitsismini. Eelöeldu alusel võib väita, et Eestieliidi eurodiskursus kujutab endast kõige muu kõrval ka piiri konst-rueerimist sisemise ja välise ehk meie ja nende vahele. Missugu-sed on selle piiri põhitunnused?

Kirjeldame lühidalt, milline on olnud Eesti eurodiskursus ala-tes 1990. aastate algusest. Kõigepealt õnnestus Eestil vabaneda Nõu-kogude okupatsioonist. Euroopa oli Eesti silmis midagi ülimalt po-sitiivset, kõik ihaldasid Eesti võimalikult suuremat seostumist Eu-roopaga. Uue diskursuse kandvateks märksõnadeks kujunesid ko-hanemine, integreerumine, järelejõudmine, õppimine jne. MarjuLauristini toimetatud raamatu Tagasipöördumine Euroopass2 peal-kiri on selles mõttes väga tunnuslik.

Samas tuleb küsida: milline on sellise enesekonstruktsiooni se-miootiline tähendus? Lühidalt öeldes on tegemist teise asetamise-ga väärtustehierarhias endast kõrgemale. Teatud mõttes on seeparatamatu ja peegeldab tegelikkust, kuivõrd paljudes valdkonda-des on Eesti mahajäänud ning peab abi ja eeskuju vastu võtma.Samas ei saa niivõrd jõuline semiootilise piiri ühe aspekti esiletõusjääda tagasilöögita, sest oma identiteedi konstrueerimise, eelkõigeaga eneseväärikuse mõttes ei ole teise ületähtsustamine normaal-ne. Lühidalt: kuna Eesti eliidi eurodiskursuses on semiootilise piiriblokeeriv ehk eneseteadvuslik funktsioon jäänud niivõrd tagaplaa-nile, siis võib tugeva euroskeptitsismi tekkimist pidada ühiskonnakui terviku loomulikuks reaktsiooniks sellele, sest ühiskond kuitervik püüdleb oma semiootilise piiri funktsioonide tasakaalu ja ene-seväärikuse poole.

Eelnev käsitlus seondub identiteedi ruumilise aspektiga, millekõrval eksisteerib identiteedi ajaline aspekt.

Sektsioonis peetud arutelu

Sektsiooni töö algas Raivo Vetiku käsitlusega identiteedi ajalistestmõõtmetest, kasutades Juri Lotmani ternaarsete ja binaarsete süs-teemide ning arengumudelite erisust. Ternaarne süsteem koosneb



vähemalt kolmest komponendist ehk kihist, mis arenevad suhteli-selt sõltumatult. Kui ühes (või ka kahes kihis) toimub plahvatuslik-ke muutusi, siis säilitab terviksüsteem järjepidevuse tänu teistekihtide (või kolmanda tasakaalustava kihi) pidevale arengule. Bi-naarne on süsteem, kus reaalselt on kaks komponenti ehk kihti.Kui toimub ühes kihis plahvatus, tekib katkestus binaarse süstee-mi kui terviku arengus, sest puudub tasakaalustav ja järjepidevusttagav kolmas komponent. Erinevate ternaarsete süsteemide näi-detena tõi Raivo Vetik aristokraatliku (kihid: kuningas–aristokraa-tia–rahvas) ja demokraatliku (kihid: riik–kodanikeühendused–ük-sikkodanik) ühiskonna. Binaarse süsteemi näitena toodud totali-taarses ühiskonnas on tegelikult ainult kaks kihti: ladvik ja rah-vas. Ainult ladvikul on võim sunniaparaadi üle ja seetõttu ka või-malus protsesse ühiskonnas mõjutada.

Nii binaarsete kui ka ternaarsete mudelite kohta on näiteid niipoliitilises reaalsuses kui ka inimese psühholoogias. Iga poliitilinesüsteem lähtub teatavatest arusaamadest inimese olemuse kohta.Näiteks Platoni poliitilise filosoofia aluseks on tema inimesekäsit-lus. Inimese hing koosneb kolmest komponendist: mõistus, tahe jameeled. Inimene on harmooniline, kui mõistus valitseb teiste kom-ponentide üle. Analoogiliselt inimhingega jagab Platon ka ühiskon-

Foto 2. 2003. aasta semiootika sügiskoolis osalejad õhtueinel. LauraKuuse foto.


na kolmeks, igale inimhinge komponendile vastab teatud ühiskon-nakiht. Platonistlikku ideaali vaikimisi aluseks võtvad ühiskonnadarenevad binaarse arengumudeli loogika kohaselt. Kuigi süstee-mis oleks justkui kolm komponenti, domineerib üks komponentteiste üle ja seeläbi tekib kahe pooluse vastandus.

Näiteks Sigmund Freud esitas samuti kolmekomponendilise,kuid Platonist erineva inimesekäsitluse. Selle kohaselt kujuneb har-moonilise inimese identiteet ehk Mina (ego) kahe teineteist tasa-kaalustava printsiibi (superego ja id) koostoimes. Antud inimesekä-sitluse puhul on olemas tasakaalustav vahetasand, puudub teravbinaarsus.

Ternaarsed süsteemid kohandavad ideaali reaalsusega. Binaar-sed süsteemid üritavad ideaali reaalsesse ellu viia, kuid see on de-finitsiooni järgi võimatu – tulemuseks on plahvatus, mis tekitabkatkestuse terviksüsteemi arengus.

Liikudes Raivo Vetiku esitatud kontseptsioonide juurest konk-reetsemalt identiteedi ehk süsteemi eneseks jäämise ja muutumi-se probleemi juurde, tekkis esmalt vajadus anda esialgseidki mää-ratlusi identiteedi mõistele. Tavapärases ajakirjanduslikus diskur-suses on identiteedi sünonüümiks rahvuslik ühtekuuluvustunne.Kultuuriteoreetilises kasutuses hõlmab identiteet enamat. Identi-teet on kõige üldisemalt öeldes kokkuleppeline enesemääratlemi-ne: sage käitumuslik ja/või diskursiivne (teadvustatud või teadvus-tamata) vastamine küsimustele “Kes ma olen?” ja “Kes ma ei ole?”

Järgmisena pakuti välja psühholoogilis-antropoloogiline käsit-lus. See asetab mõistelise skeemi keskmesse indiviidi, kelle iden-titeet kujuneb vähemalt kolme erineva telje koostoimes: seostu-mine kogukonna, väliskeskkonna ja iseendaga. Väliskeskkonna-ga seostumise all on olulisemad suhted igapäevase elukeskkonna,paikade, “koduga”. Iseendaga seostumisel on tähtis mina suhes-tumine teisega, mina sotsiaalsete rollide eritlemise võime, minatänaste ja varasemate rollide integreerimine üheks enesetunne-tuslikuks tervikuks. Kogukonna telje kaudu tuleb indiviidi identi-teeti suhe samastumissuhe meie ja eristumissuhe nemad. Indivii-di identiteet on pidevas kujunemises, erinevates situatsioonideson nende kolme seostumistelje osatähtsus erinev.

Rääkides Eesti identiteedist ja Euroopast on olulisim kogukond-lik tasand, s.t rahvus. Rahvusliku identiteedi konstrueerimise täht-saimad komponendid on ühine etniline päritolu, keel, territoorium,õiguslik-poliitiline solidaarsus, ühised väärtused ja traditsioonid,




ühine kultuur ja sümbolsüsteem.3 Rahvusest on nii laiemaid (nteurooplane) kui ka kitsamaid (nt kihnlane, mulk) kogukondliku iden-titeedi tasandeid.

Eesti riigi territooriumil elab täna mitmeid rahvusrühmi, kel-lest arvuliselt suurim on eestlaste kogukond. Faktiliselt mitme-rahvuselises ühiskonnas on riik siiski rajatud (monoetnilise) rah-vusriigi põhimõtete järgi. Etnos viitab rühmale, kellel on ühinekultuur kõige laiemas mõttes. Rahvus (inglise k nation) viitab rüh-male, keda koondab ühine territoorium (või mälestus sellest), üht-ne majanduslik ja poliitiline süsteem. Rahvus võib olla monoetnili-ne, kui teatud piiritletud territooriumi ja poliitilis-majandusliku süs-teemi sees toimivad (peaaegu) ainult ühe kultuuri kandjad. Täna-ses Eestis tuleks monoetnilisest rahvuse mõistest loobuda, sest meelame multikultuurses ühiskonnas.

Eestlaseks olemise kõige määravamaks komponendiks on tõe-näoliselt eesti keele valdamine. Keele tähtsusest annab aimu Rai-vo Vetiku poolt toodud näide avaliku arvamuse uuringust, kus muuhulgas küsiti eesti elanikelt, kas nad pooldaksid keeleeksami eemal-damist eesti kodakondsuse saamiseks vajalike nõuete hulgast. Ena-mik (~80%) vastajatest oli sellele kategooriliselt vastu. Teiste koda-kondsusnõuete leevendamise puhul sedavõrd tugevat vastuseisu eiväljendatud. Vähemusrahvuste integreerimine toimub Eestis eel-kõige ühise keele kasutamise nõude kaudu just poliitilises ja min-gil määral ka majandussfääris.

Eesti identiteedi aluseks oleva etnilise identiteedi ja rahvuskul-tuuri konstrueerimisele pandi alus 19. sajandi teisel poolel. Valgus-tusideede mõjul hakkasid estofiilid ja esimesed eesti soost haritla-sed kujundama eesti rahvale ühiste traditsioonide ja ühise ajalookontseptsiooni. Selles protsessis on olnud määravaks faktorikssuhestumine teiste rahvuste ja rahvuskultuuridega. Alguses aval-dasid siinsele kultuurikeskkonnale kõige enam mõju kaks keele-ja kultuurisfääri: saksa ja vene. Paljude tolle aja eesti kultuuri näh-tuste kujundamisel võeti eeskuju (balti)saksa kultuurist (ajakirjan-dus, laulupeod, seltsid, kirjandus, haridussüsteem, teater, muusi-ka, kunst). Saksa kultuuriga seostumisele aitasid kaasa saksa ülem-klassi kohalolu, jagatud religioon ja ladina tähestik. Viimased eris-tasid eesti kultuuri selgesti vene kultuurist (vrd õigeusk ja kirillit-sa). Samal ajal kuulus Eestimaa 18.–19. sajandil Vene impeeriumikoosseisu, mis ühtlasi tähendas osaliselt ühtlustatud poliitilist jamajandussüsteemi ning sellega kaasnevas bürokraatias vene keele



kasutamise paratamatust. Vene impeerium püüdis vene keele javenekeelse kohustusliku õpetamise kaudu teostada kultuurilistvenestamist (~1880–1895). Erinevatel põhjustel jäi saksa kultuurimõju siiski tugevamaks. Eesti kultuur ja seeläbi ka rahvuslik iden-titeet kujunesid algetapis pigem seostudes saksa kultuuriga (domi-neerib kommunikatiivne funktsioon) ja pigem vastandudes venekultuurile (domineerib blokeeriv funktsioon). 20. sajandi algusestekkis eesti intellektuaalse eliidi seas ka teistsuguseid nägemusi,mis üritasid eesti kõrgkultuuri vene ja saksa kultuurilistelt eesku-judelt mujale orienteerida. Näiteks propageeris Noor-Eesti Skan-dinaavia maade, Prantsusmaa ja ka Itaalia eeskujusid.

Teine kultuur on paratamatult vajalik, sest selleks, et oleks ole-mas mina, peab olema ka teine. Eestis on üldine ettekujutus kul-tuurist pigem seotud vastandamise, endassetõmbumise, kultuurimuseaalsuse ja kaitsepositsiooniga. Nõukogude tingimustes, kuiomakultuur oli paratamatult allasurutud seisundis, kristalliseerussee välja ja moodustus tihke mass, juveel, millega ei ole midagi pea-le hakata. Kui juveel moodustub aatomitest, mis on ajas kestvad,siis kultuuri hoidjateks on inimesed, kes ei ole jäävad. Kui kultuurikandjad peatuvad ajas, tekib kultuuri väljasuremise oht. Raivo Vetikleidis, et siinjuures oleks õige propageerida Juri Lotmani sõnumitkultuuri dialoogilisusest ja viia see võimalikult paljude inimeste tead-vusse, sest ainult dialoogi abil on võimalik vältida kristalliseerumistja jäika vastandumist. See aitaks muuta arusaama kultuurist pisutdünaamilisemaks, säilitades ühtlasi kultuuri sisemise heterogeen-suse. Dialoog on vajalik sidususe loomise mehhanismina nii siinseühiskonna sees kui ka laiema Euroopa kogukonna raames.

Kui identiteet ongi oma asendi määratlus suhtes teisega, tekibrida küsimusi. Kes on see teine, kellega me suhestume? Milliselttasandilt me suhestume? Kas indiviidi, etnose või riigi tasandilt?Nii sektsiooni nimi kui ka ettekande pealkiri esitavad väljakutsemääratleda ennast seoses Euroopaga kas suletud või avatud süs-teemina. Kas on olemas ühtne Eesti identiteet Euroopa suhtes võion neid mitu? Kas on märgatavaid paralleele 20. sajandi algusesEesti Vabariigi alguskümnenditel aktiivselt konstrueeritud riigi iden-titeedi ja nüüdse riigi identiteedi vahel? Üldine identiteedi mõisteon eksitav ja näib tähistavat seisundit. Identiteet on pigem prot-sess, pidev muutumine erinevate komponentide (keel, territoo-rium jne) vahelises hierarhias vastavalt enda asendi määratlemistnõudvale situatsioonile. Identiteet on mitmemõõtmeline nähtus,


see muutub nii ruumis kui ka ajas ja selle täpne formuleeringsõltub nii määratlejast kui ka auditooriumist. Identiteedi mõistetvõiks võrrelda semiosfääri mõistega: nad kattuvad suurel määralja kohati näivad isegi sünonüümidena.

Arutelu käigus tekkis teatud polaarsus: kahe kirjelduskeeleomavaheline dialoog õnnestus kohati rohkem, kohati vähem. Aeg-ajalt sattusid nad omavahel konflikti, mõnikord ei saadud ükstei-sest aru. Õieti oli kasutusel umbes “poolteist” keelt: psühholoogilis-antropoloogiline metakeel kattub osaliselt semiootilise metakeele-ga. Mõlema eesmärk oli sama – defineerida identiteeti mitmeta-sandilise dünaamilise ajaloolise süsteemina, rõhutades selle dia-loogilisust.

Rääkides erinevatest kirjelduskeeltest ja neis kasutusel olevatemõistete rakendamisest teistele valdkondadele, tehti ka ettepanekvaadelda rahvusriiki avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteemina.Selline operatsioonisüsteem sisaldab mitmeid seni käsitletud mõõt-meid: avatus, dialoogilisus. “Kasutajal” on võimalus süsteemi muu-ta ja arendada, mis kokkuvõttes viib süsteemi suurema dünaamili-suseni. Samas, pakutud analoogia ebatäpsuse poolt räägib asjaolu,et igal operatsioonisüsteemil on alati süsteemiväline koostaja, kesise sellesse süsteemi ei kuulu. Ettekujutus, et rahvusriiki ja sellealuseks olevat rahvuslikku identiteeti kujundaks keegi, kes ise sel-lesse riiki ja rahvusesse mingil viisil ei kuulu, pole siiski kooskõlastänase Eesti sotsiaalse reaalsusega.

Lõpetuseks

Vaatamata sellele, et Euroopa ja identiteedi teemat oli vahetult ennesemiootika sügiskooli ajakirjanduses laialt käsitletud, suutsid osa-lejad ületada esialgse vastumeelsuse äraleierdatud teema suhtesning jõudsid elava arutelu käigus tähelepanekute ja vaatenurkade-ni, mis olid enamikule üllatavad, mõtlemapanevad, enese ja teisemõistmist edendavad. Sektsioonis toimunu realiseeris praktikasJuri Lotmani idee vähemalt kahe (kirjeldus)keele paratamatust va-jalikkusest ümbritseva reaalsuse tunnetamisel. Ettekandes ja aru-telus sobitati mitmetest erinevatest teoreetilistest lähenemistestpärinevaid mõisteid ja ideid. Interaktsioon ja dialoogilisus osutusidviljakateks teguriteks sedavõrd keerulise protsessi nagu identiteetanalüüsimisel.




Ettekandele ja sektsioonis toimunule tagasi vaadates võib mär-gata, et välja on toodud Eesti tänasele identiteedile omased kaksäärmuslikku suundumust. Ettekande üheks järelduseks oli eliidiliigne avatus euroopaliku teise suhtes. Sektsioonis märgiti üle-määrast püüdu omakultuuri (mis tegelikult on ikka võõraga suht-lemise tulem) teatud nähtusi igasuguse muutmise eest kaitsta.Püüd maksimeerida avatusest tulenevat majanduslikku kasu näibolevat võrdelises seoses hirmuga kaotada oma eripära. Kollektiiv-se skisofreenia ja identiteedikriisi leevendamiseks oleks mõistlikpüüelda tasakaalu poole kahe äärmusliku teisega seostumise viisi(liigne avatus versus liigne suletus) vahel. Semiootiliste piiridekahe funktsiooni tasakaalus hoidmine võimaldaks järjepidevamatarengut ja tõelist dialoogi, milles säilib partnerite eneseväärikus.

Alo Joosepson, Renata Sõukand

Kommentaarid

1 Ettekandes ja aruteludes käsitletu paremaks mõistmiseks olgu täpsus-tatud, et sektsioonis osalejad lugesid ette valmistudes läbi valitud pea-tükke Juri Lotmani raamatust Kultuur ja plahvatus (lk 9–12, 30–37, 195–198) ning artikleid kogumikust Mõtteline Euroopa (lk 73–81, 138–150,167–178, 181–200). Raivo Vetik on ettekandes esitatud mõtteid osaliseltjuba varem avaldanud, vt Eesti inimarengu aruanne 2001, lk 8–12. Ette-kande lõppu aga esitati vaid sektsioonis ja seda ei lindistatud.2 Lauristin, Marju (koost ja toim) 1997. Return to the Western World: Cultu-ral and Political Perspectives on the Estonian Post-communist Transition.Tartu: Tartu University Press.3 Vt Smith, Anthony D. 1993. National Identity. Reno & Las Vegas & Lon-don: University of Nevada Press.


Suur Vana Mees Eesti etnoloogias:Ants Viires 85

2003. aasta jõulude eeltäitus dr Ants Viiresel85. aastaring. Kahtlema-ta on Ants Viires nime-kaim Eesti etnoloog, kel-le teadustööd on leidnudtunnustust ka kaugel väl-jaspool Eestit ja kelletaEesti viimase poolsajandietnoloogiateadust oleksraske ettegi kujutada.

Tulevane etnoloog sün-dis 23. detsembril 1918Tartus. Seal käis ta alg-ja keskkoolis ning lõpetas1937. aastal Treffnerigümnaasiumi. Ants Vii-rese õpingud Tartu Üli-kooli filosoofiateaduskon-nas algasid 1937. aastal.Esialgu pani ta pearõhufiloloogiale. 1940. aastatelaga kujunes tema põhi-alaks etnograafia. Selajal algasid ka A. Viiresekontaktid tollase Eesti peamise etnoloogiakeskusega – Eesti RahvaMuuseumiga (ERM), kus noor Ants Viires täitis õpingute kõrvaltmitmesuguseid tööülesandeid. Mõneski mõttes aitasid huvi rahva-teaduse vastu süvendada ERMi tollased töötajad Eerik Laid, IlmarTalve, Helmut Hagar, kellest mitmetega on hiljutisel juubilaril jää-nud vaatamata riigipiiridele aastakümneteks teadusalased ja sõb-ralikud kontaktid.

Rasked poliitilised olud ja alanud Teine maailmasõda mõjutasidväga valusalt ka eesti rahvateaduse arengut. Nõukogude okupat-sioonivõimule oli algusest peale pinnuks silmas kõik, mis kuidagiviitas rahvuslikule. “Natsionalistlik” nimi Eesti Rahva Muuseum

Foto 1. Eesti etnoloogia grand old man AntsViires. Foto erakogust.


UUDISED Aivar Jürgenson

asendati poliitiliselt neutraalsega – Riiklik Etnograafiline Muuseum,samas moodustati osast ERMist Riiklik Kirjandusmuuseum. Tea-duse tasandil lahutati sellega rahva materiaalse ja vaimse kultuuriuurimine. Teise maailmasõja ajal keskendus muuseumi kollektiivrinde lähenedes muuseumivarade evakueerimisele. Nende kaits-misest ja hilisemast reevakueerimisest võttis aktiivselt osa ka noorAnts Viires.

1940. aastate keeristes olid tohutud kaotused teadlaskaadri osas:1941. aastal arreteeriti valesüüdistuse alusel muuseumi direktorFerdinand Linnus, kes hukkus 1942. aastal vangilaagris. 1943. aas-tal põgenesid Soome Ilmar Talve ja direktor Eerik Laid. 1944. aas-tal põgenesid läände veel professor Gustav Ränk, magister HelmutHagar ja magister Helmi Kurrik, mis tähendas siiajääjatele suurtvastutuskoormat etnoloogiateaduse säilimisel Eestis. Pingelisedaastad 1944–1946 olid need, mil Ants Viires töötas muuseumis põ-hikohaga. Uute küsitluskavade koostamisega alustas ta muuseumikorrespondentidevõrgu taastamist. Töö muuseumis oli raske, kuidkasulik, ERMi materjalidele toetudes valmisid mitmed Ants Viir-ese hilisemad monograafiad ja artiklid.

Õpingud Tartu Ülikoolis lõppesid sõja tõttu alles 1945. aastal,kuid olid andnud Ants Viiresele laiapõhjalise hariduse: eesti keeleja kirjanduse, etnograafia ja rahvaluule kursuste läbimine tuli ka-suks edaspidises töös ja kujundas teadlase, kes on ühtviisi kodusnii rahva ainelise kui ka vaimse kultuuri vallas. Juba järgmisel,1946. aastal lahkus Ants Viires Eesti Rahva Muuseumist, ollesmuuseas jõudnud teadussekretäri ametikohale, ja asus õpinguidjätkama ülikooli (nüüdsest küll Tartu Riiklik Ülikool) aspirantuu-ris. Ülikooliga jäi Ants Viires sedapuhku seotuks kolmeks aastaks,mil ta pidas muu hulgas rea loenguid etnograafiast.

Sõda oli möödas, kuid ideoloogilise võitluse tingimustes tuletasminevik end üha meelde. Armu ei leidnud ka kodumaale jäänudeesti etnoloogid, kelle ridades tehti tõsist laastamistööd. Eesti et-noloogiateaduse keskuseks olnud Eesti Rahva Muuseum tembelda-ti kodanlike natsionalistide pesaks. Üks osa etnolooge vallandati,teised viidi üle madalamatele ametikohtadele, kolmandad, kellehulka kuulus ka äsja aspirantuuri lõpetanud Ants Viires, ei leidnudvõimetekohast tööd. Nõukogude teadusametnike silmis polnudA. Viirese ankeet piisavalt puhas. Hea keeleoskajana saksa oku-patsiooni ajal üldmobilisatsiooni korras sõjaväkke värvatuna mõ-ned kuud Saksa sõjaväe pioneeriüksuses tõlgina tegutsemine oli


plekk, mida ei saanud maha pesta. Oli võimatu leida tööd erialal.Juhuslikel koosseisuvälistel töödel mitmetes teadusasutustes, mõn-da aega tehnik-planeerija Elva Tööstuskombinaadis, aastatel 1952–1956 eesti keele ja võõrkeelte õpetaja ning õppealajuhataja SakuMaakorraldus- ja Maaparandustehnikumis – need on kõnealusteaastate sissekanded Ants Viirese tööraamatus. Teadushuvi ei suut-nud see eksirännakute aeg aga lämmatada, pigem vastupidi. Neilheitlikel aastatel valmis Ants Viiresel põhitöö kõrvalt põhjapanevuurimus eesti rahvapärasest puutööndusest, mille ta 1955. aastalkaitses Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalooteaduste kandidaadi teadus-liku kraadi saamiseks. Nimetatud teos rahvapärase käsitöö ühesttähtsamast valdkonnast avaldati hiljem ka trükis ja on seniajanioluliseks tähiseks eesti etnoloogiateaduses.

Vahepeal olid Nõukogude ühiskonnas toimunud teatavad suu-namuutused (nn Hruštšovi sula), tuues värskemat õhku ja lõd-vendades pisut ideoloogilist haaret teadusegi ümbert. See avasmõningaid perspektiive nendele, kes olid seni olnud poliitilistelpõhjustel armastatud erialalt kõrvale tõrjutud. Vahepeal oli Tal-linnas Ajaloo Instituudis avarapilgulise arheoloogi Harri Moorainitsiatiivil tööle rakendatud etnograafide töörühm. Alates 1956. aas-tast leiame Ants Viirese nime Ajaloo Instituudi palgalehelt. Aja-loo Instituudist kujuneski Ants Viirese töökoht pikkadeks aasta-kümneteks, algul arheoloogiasektoris (alates 1961. aastast vanem-teadurina), kus ta 1968. aastast alates juhtis etnograafide rühmatööd.

1977. aastal moodustati senisest arheoloogia ja etnograafia sek-torist iseseisev etnograafia sektor, mille juhi kohused pandi kunikonkursi läbiviimiseni Ants Viirese õlule. 1978. aasta jaanuaris tulikokku instituudi konkursikomisjon ja taas tuletas sõjaaeg endmeelde. Kuulanud ära instituudi parteibüroo ideoloogiliselt lahmi-va arvamuse, mille kohaselt Ants Viires ei sobi sektorijuhatajaametikohale oma tegevuse tõttu 1944. aastal ja vähese poliitiliseaktiivsuse pärast (Ants Viires ei olnud NLKP liige), otsustas komis-jon mitte soovitada valida teda etnograafiasektori juhatajaks. Väl-javõtted koosoleku protokollist:

Me peame hindama mitte ainult A. Viirese erialalist tegevust,vaid tema isiksust igast küljest. Tema teaduslik tegevus on saa-vutanud kõrge hinnangu. Sellest küljest oleks sobiv kandida-tuur. Kuid muud faktid ei kõnele A. Viirese kasuks. Politseipa-

Aivar Jürgenson UUDISED



taljon – see oli osa SSist, mis teatavasti tunnistati Nürnbergiskuritegelikuks organisatsiooniks – kuulumine ei võimalda te-mal tegeleda nõukogude ühiskonnateaduse juhtimisega.

Või teise komisjoniliikme arvamus:

Praegu on ühiskonnateadustes üldsuunaks, et sektorijuhata-jad oleksid NLKP liikmed.

Ants Viiresest sai kultuuriajaloo ja etnograafia sektori vanemtea-dur.

Las koerad hauguvad – karavan liigub ikka edasi: 1980. aastalilmus trükist pikkade avastusrohkete aastate töö tulemusena AntsViirese raamat Talurahva veovahendid. Omal ajal eesti rahvapära-se transpordi küsimusi uurides tegi Ants Viires otsuse, et kaasatatuleb ka teiste Baltimaade vastav materjal. Tulemuseks oli mono-graafia, milles tehtud järeldusi ja hinnanguid arvestatakse tõsiseltka mujal maailmas.

Aeg möödus ja ideoloogiline surutis andis pikkamööda järele.1983. aastal moodustati Ajaloo Instituudis kultuuriajaloo ja etnog-raafia sektoris etnograafia uurimisgrupp, mille juhiks kinnitati AntsViires. Samal aastal moodustati iseseisev etnoloogiasektor, juhata-jaks Ants Viires. Sellel ametikohal töötas Ants Viires kuni 1988. aas-tani, mil ta vanusepiirangu tõttu asus sektori juhtivteadur-konsul-tandiks.

1992. aastal toimusid instituudis taas struktuurimuudatused,etnograafiasektor liideti kultuuriloo osakonnaga ühtseks kultuuri-ajaloo ja etnoloogia osakonnaks, mille allüksusena tegutses etno-loogiasektor. S.t, et muudatus oli toimunud ka terminites: senise“etnograafia” asemel oli nüüd “etnoloogia”. Taas täitis sektorijuha-taja kohuseid doktor Ants Viires ja seda kuni 1997. aasta alguseni.

See kiirpilk Ants Viirese teenistuskäigule on ilmekas näide poliiti-ka ja teaduse suhetest Nõukogude Liidus, kuid ei anna pilti AntsViirese viljakast loometööst. Tema sulest on ilmunud mitmed mo-nograafiad Eesti rahvapärane puutööndus. Ajalooline ülevaade (1960),Puud ja inimesed (1975), Talurahva veovahendid (1980), Meie jõulu-de lugu (2002). Koos akadeemik Harri Mooraga andis ta välja üle-vaateteose Abriß der estnischen Volkskunde (1964). 1995. aastal il-mus Ants Viirese toimetatud Eesti rahvakultuuri leksikon, 1998. aas-tal Ants Viirese ja Elle Vunderi koostatud koguteos Eesti rahvakul-


Aivar Jürgenson UUDISED

tuur, mis muuseas pälvis tolle aasta ajalooteemaliste raamatuteaastapreemia. Lisaks on tema sulest ilmunud hulganisti ülevaateideesti rahvakultuurist ja selle uurimisest, Euroopa rahvaste mate-riaalse kultuuri uurimise metoodikast jm. Ants Viirese teadussaa-vutuste loetelu on aukartustäratav ja selle üleslugemine siinkohalläheks pikale. Ants Viirese teadusartiklite paremik avaldati aastal2001 “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamatus Kultuur ja tradit-sioon.

Ants Viirese väljapaistvad teadussaavutused on leidnud tunnus-tust mitmete välismaiste teadusorganisatsioonide poolt. Suomalais-Ugrilainen Seura (1964) ja Kalevalaseura (1965), Soome Arheoloo-giaselts (Suomen Muinaismuistoyhdistys) (1970), SuomalaisenKirjallisuuden Seura (Soome Kirjanduse Selts) (1981) on kutsunudta oma välisliikmeks. 1982. aastal valiti Ants Viires Helsingi üli-kooli audoktoriks. Ta on valitud ka Soome Teaduste Akadeemiavälisliikmeks ja Rootsi rahvakultuuri uurimise keskuse GustavAdolfi Akadeemia tegevliikmeks.

1996. aastal omistati dr Ants Viiresele silmapaistvate saavutus-te eest eesti etnoloogia edendamisel Riigivapi neljanda klassi or-den.

Eesti etnograafia võrdlemisi ühesuunalisel maastikul torkab AntsViirese tegevus silma lisaks muule ka seetõttu, et rahva aineline javaimne kultuur moodustavad tema uurimustes ühtse terviku. Iseon ta alati etnograafiat ja folkloristikat sõsarteadusteks pidanud,mis peaksid liikuma käsikäes ja mille vahele kindla eraldusjoonetõmbamine on kunstlik. Inimeste mõtlemine ja tegevus käivad käsi-käes, ja seda lihtsalt tuleb arvestada inimtegevuse ning selle pro-duktide uurimisel, on ta maininud ühes mõtteavalduses. On kurb,et nõukogude ajal on need ühe asja kaks poolt üksteisest nii ülikoo-li (1973. aastal lahutati etnograafid ajaloo-, folkloristid keeleteadus-konda) kui ka uurimisinstituutide (etnograafiast sai ajaloo abiharu)tasemel lahutatud, nii et nende kontaktid on jäänud pinnapealseks.Tulemuseks on ühekülgsus ja asjatundmatuski, millele mitmedmeie rahvateaduse autoriteedid, nende hulgas Ants Viires, tähele-panu on juhtinud. Kindlasti on see kriitika õigustatud.

Ants Viirese kolleegidel oleks patt mööda vaadata tema osasteesti etnoloogia edendamisel. Nii ilmus 1998. aastal Ajaloo Insti-tuudi sarjas “Scripta ethnologica” nr 3 Ants Viirese 80. juubelilepühendatud kogumik Kultuuri mõista püüdes – Trying to Under-



stand Culture, mis sisaldab kaastöid paljude juhtivate Euroopa jaEesti etnoloogide-folkloristide sulest.

Viis aastat hiljem, 2003. aasta talvisel pööripäeval kogunes Aja-loo Instituudi suurde saali vaatamata meeletule lumetormile rah-vast Eestist ja välismaalt, et pidada maha konverents Kultuur jatraditsioon, millega tähistati Ants Viirese 85. sünnipäeva. Konve-rentsi avaettekandes käsitles Ea Jansen eesti talurahva suhet loo-dusesse. Järgmisena rääkis Jukka Pennanen Oulu Ülikoolist ka-lastusest Quebecis – teema, mille mõningaid aspekte valgustas taka viis aastat varem Ants Viirese juubelikogumikus. Järgmisenarääkis Hanno Talving Eesti Vabaõhumuuseumist ühe talu muuseu-mile saamise loo ja illustreeris seda rohke fotomaterjaliga. Seejä-rel kõneles Jüri Viikberg Eesti Keele Instituudist kogumis- ja uuri-mistööst Eesti keeleteaduses. Pärastlõunase sektsiooni, milles esi-nesid valdavalt Tartu etnoloogid-folkloristid, juhatas sisse Turu Üli-kooli etnoloogiaprofessor Pekka Leimu huvitava analüüsiga Soo-me etnoloogia traditsioonist ja hetkeseisust. Seejärel pidas ette-kande Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektor Pille Runnel, kesken-dudes pärandi säilitamise probleemidele etnoloogias. Mare Kõivaettekanne “Folkloristika 13 aastat hiljem” oli inspireeritud ühest1990. aastate alguses ilmunud Ants Viirese folkloristika päevaprob-leeme käsitlevast artiklist. Järgmisena kõneles Tartu Ülikooli va-nemteadur Art Leete mõningaist etnoloogilise välitöö aspektidest.Konverentsi lõpetas juubilar Ants Viirese sõnavõtt, milles ta vaa-tas tagasi oma pikale teadlaskarjäärile. Konverentsile järgnes sün-nipäevapidu rohkete lillede ja õnnesoovidega.

Aivar Jürgenson


100 aastat noorRichard Viidalepp 100

Kui Jumala ees on 1000 aastat nagu üks hetk, siis mis on veel 100aastat? Ainult hetke murdosa. Eesti jaoks, folkloristika jaoks (egaju folkloristika ülepea mingi vana teadus ole, kui võrrelda kas võikeemia ja ökonoomikaga, geomeetriast ja filosoofiast kõnelemata)ja eesti folkloristika jaoks eriti on see ometi üsna pikk aeg. 19. sa-jandi lõpp kuulub veel kahtlemata eesti folkloristika esiajalukku,mitmes mõttes aga ka 20. sajandi algus. Ühelt poolt olid juba küllaastakümneid töötanud organiseeritud kohapealsed rahvaluuleko-gujad, kuid nüüd jõuti lõpuks asjatundlike stipendiaatide väljasaat-miseni ja seni pidurdunud rahvaviiside kogumiseni. Just uue sa-jandi algul, aastal 1901 kaitses oma ajast ees olevat eelstruktura-listlikku rahvaluulealast doktoriväitekirja Oskar Kallas. Aastail1904–1906 olid Jakob Hurda toimetusel ilmunud Setukeste lauludI–III – vaieldamatult kõrge-tasemeline väljaanne. Seeprofessionaalne tase oli agasaavutatud asjaarmastajatejõul – J. Hurt oli kirikuõpe-taja, O. Kallas gümnaasiu-miõpetaja ja toimetaja.

Kas nüüd otsida mingeidseoseid või ei, aga ometihakkasid just neil 20. sajan-di esimestel aastatel sündi-ma poisid ja tüdrukud, kel-lest said esimesed profes-sionaalsed folkloristid EestiVabariigis, mitte ainult omataseme, vaid ka ametikohapoolest. Seetõttu tähistatigi2000. aastal suure rahvusva-helise konverentsiga EestiRahvaluule Arhiivi rajaja jakauaaegse juhataja O. Loo-ritsa 100. sünniaastapäeva. Foto 1. Richard Viidalepp. Foto erakogust.


UUDISED Kristi Salve

Pärast veidi üle kolmeaastast pausi järgnes nüüd Richard Viidalepa(23. jaanuar 1904 –3. juuni 1986) sama ümmargune sünniaastapäev.Järgnemas on reas teistegi tähtsad daatumid, kes nagu RichardViidaleppki alustasid oma tööd Eesti Rahvaluule Arhiivi noore ju-hataja O. Looritsa käe all, olles ise temast veel mõne aasta noore-mad: Erna Normann, Paul Ariste, Herbert Tampere, Selma Lätt,Rudolf Põldmäe jt.

Nagu öeldud, täitus jaanuarikuus 100 aastat Richard Viidalepasünnist. Seda tähistati Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulikukoosolekuga, mille lõpetusse kuulus ka kohvilaud. Ettekanneteksolid valitud teemad, mis sobisid Järvamaalt pärit jutuuurija puhul.

Kindlasti olnuks raske leida koosoleku avaettekande pidajaksMall Hiiemäest sobivamat inimest. Kuigi ise pärit Alutaguselt jarohkem teiste käe all uurijaks kujunenud, võib ta lugeda nimeltR. Viidaleppa oma eelkäijaks ja eeskujuks jutustamistraditsiooniuurijana. Nagu selgus M. Hiiemäe ettekannet “Richard Viidaleppoma teemat otsimas” kuulates, ei läinud aga Richard Viidalepal rah-vajuttude ja jutustamistraditsiooni, s.t oma uurijaelu keskse tee-ma leidmine sugugi kergelt ja kiiresti. Oli mullegi ette puutunudR. Viidalepa artikleid kombestikust jne, kuid mina käsitasin neidkõrvalekalletena, ja vahel hilisemal perioodil nad seda olidki, kuijuba eakas uurija käsitles näiteks külanoorte kooskäimisi Kihnus.Alguses aga oli kahtlemata tegemist otsinguteperioodiga. Pealeselle, et kirjutama sundis mõni huvitav leid, olgu välitöödel värs-kelt kuuldu või arhiivist näppu puutunu, oli R. Viidalepp kohuse-truu töötaja, kes vajaliku lihtsalt ära tegi. Küllap oli kohtuminepimeda jutustaja Kaarel Jürjensoniga sündmus, millest algas folk-lorist Viidalepa uus elu.

Mari-Ann Remmel kõneles teemal “Järvamaal Viidalepa jälge-des”. Rikkalikult illustreeritud ettekande pearõhk oli kohapärimu-sel. Ei ole lõppu rahvaluulekogumisel, võisid koosolekust osavõtjadtõdeda piiblisõnu teisendades. Ettekandes kõrvutati R. Viidalepapoolt kodukandist kogutut sellega, mis toodi kaasa ERA mullusu-vistelt välitöödelt. Tõepoolest olid ju paljud süžeed säilinud, kuidpliiatsiga-paberile-tehnika asemel võidi nende jäädvustamiseks ka-sutada juba videomagnetofoni. Oli elamuslik näha järjestikkuR. Viidalepa tehtud mustvalget fotot ja 70 aastat hilisemat värvifo-tot, ja niimoodi palju kordi järjest. Sellised kaksikvaated ühele ob-jektile tõid pähe igasuguseid mõtteid – ka Järvamaast, ka Viidale-past, uurija ja kodupaiga seostest, kaduvast ja kadumatust. Suu-


Kristi Salve UUDISED

rem osa eestlasi – nii virulased, saarlased-hiidlased, mulgid, võru-lased – kipub ju ilmselt Järvamaad igavaks ja ilutukski pidama.Ettekande visuaalne pool veenis küll kindlasti, ent Järvamaad ongivaja veidi kauem vaadata, et selle tasase maa rahu ja tasakaal (Paul-Eerik Rummo sõnu kasutades) hingele mõjuma hakkaks.

Viimastel aastatel muinasjuttude töörühma liikmena muu hul-gas ka käsikirjaliste tekstide võimalikku kirjanduslikku tausta sel-gitanud Kärri Toomeos-Orglaan vaatles oma ettekandes üht mar-kantset minevikukuju, kelle puhul kerkivad küsimused rahvaluu-le ja selle kasutamise, rahvaluule ja selle vormi rüütatud vaba loo-mingu piiridest. Nimelt kõneles noor uurija viljakast 19. sajandikirjamehest Martin Sohbergist, kes oma ametitöö poolest oli peami-selt rõugepanija. Seegi oli iseenesest edumeelne amet, aga M. Soh-berg tahtis olla ka kirjamees. Ta on avaldanud hulgi omal ajal me-nukaiks osutunud ja majanduslikku tulu toonud raamatuid, milleson ühelt poolt rahvaluulet, teiselt poolt aga enda loodud (sageli ometifolkloorist mõjutatud) värss- ja proosateoseid. M. Sohbergi laulu-loomingut on varem põhjalikumalt käsitlenud Ü. Tedre. Seekord-sel koosolekul said kuulajad täienduseks huvitavat ja üsna üksik-asjalikku teavet selle omapärase tegelase jutupublikatsioonidest janende rahvapärasuse astmest.

Koosolek tipnes Richard Viidalepa vennatütre Urve Buschmanniesinemisega. Tema ettekannet, mis ühendas ta enda lapsepõlve-mälestused, R. Viidalepa poolt perekonnalugu uurides leitud arhii-vimaterjalide väljavõtted ja veel palju erinevaid allikaid köitvakstervikuks, võib lugeda ka käesolevast ajakirjast.

Kas siis 100 aastat on eesti folkloristika jaoks pikk aeg? PiretÕunapuu lõpetas paari aasta taguse artikli eesti etnoloogia aja-loost tõdemusega, et see on noor, tuginedes seda väites üllatusela-musele, mis teda tabas ERMi rajaja Ilmari Mannineni küll eakat,aga elavat venda kohates. Minevik polnudki nii kauge, sellel olielav tunnistaja! Ka sellel jaanuarikuu pärastlõunal oli Eesti Kirjan-dusmuuseumi saalis veel suur hulk neid, kes olid R. Viidalepagaise kokku puutunud ja kellel on temast isiklikke mälestusi.

Kuni me ise ennast vanaks ei pea, seni on eesti folkloristikanoor ka inimlike mõõdupuude järgi!

Kristi Salve


Interditsiplinaarne konverentsEesti taevas

Enamjaolt ulatub tänapäeva inimese mürast ja valgusest väsinudpilk majakatuse või tänavareklaamini, aega pimeduses siravaidtaevakehasid jälgida õigupoolest ei olegi. Taevas toimuv ongi ini-mese jaoks liiga kiire või liiga aeglane. Nõuab süvenemist ja kan-natust, kuid äratab fantaasialennu ja lootused.

1. märtsil 2004 peeti Tartus interdistsiplinaarne konverents tee-mal “Eesti taevas. Erinevaid vaatenurki”. Humanitaar-, sotsiaal- jaloodusteadlaste seekordsel ühiseminaril vaadeldi taevast erineva-test vaatenurkadest, erineva metoodika, erinevate teadusharude,erineva ainese ja inimajaloo erinevate perioodide poolelt. Ühiseksküsimuseks oli, mis toimub ülailmas, suures ruumis, millest tühi-ses osas tänapäeva inimene tavatseb linnade vahel lennata ja pilgu-

ga maapinda otsida, ja kuidaskosmost on tõlgendatud.

Astrofüüsik Jaak Jaaniste et-tekanne tutvustas märtsikuutaevast. Märtsis nähtavad seitseplaneeti on andnud indo-euroo-pa keeltesse nädalapäevanime-tused ning nendega on seotud karida müüte ja legende.

Teoloog Tarmo Kulmar andisülevaate eestlaste taevajumalus-test ja jumala kontseptsiooni ku-junemisest võrdluses erinevatekultuuride sarnase protsessi jakujutelmadega. Paljud kujutel-mad on ühesugused hiinlaste, po-lüneeslaste, mongoollaste, maia-de, inkade jt uskumustes, misannab kindlust ka eesti napi ai-nese tõlgendamiseks. Taevaju-mala kuju vanus võiks ulatuda5000 aasta tagusesse aega.

Psühholoog Eve Kikas tutvus-tas “Taevast laste seletustes”.

Foto 1. Lisaks ettekandele esitles And-res Kuperjanov konverentsil “Eestitaevas” ka oma samanimelist raa-matut. Alar Madissoni foto 2004.


Loodusnähtuste tõlgendamisel kasutavad lapsed täiskasvanust eri-nevat loogikat, püüdes ületada vastuolu räägitud tõdede ja silmaganähtava informatsiooni vahel (Maa ei paista ümmargune ega näitiirlevat). Ühe hüpoteesi järgi kordab lapse areng inimkonna aja-loolist arengut. Selle põhjal peaksid lapsed pidama maailma neli-nurkseks, kuid nad peavad maad pigem kettakujuliseks, mille saa-miseks pannakse kokku oma arusaam lamedast maast ja õpitudteadmine ümmargusest maast. Abstraktsete asjade puhul õpitakseära terminid, neid täpselt mõistamata. Nii kujutatakse ette kahteMaad: paika, kus inimesed elavad, ja planeet Maad jne.

Jaan Einasto “Vaatleva astronoomia tulevik” tutvustas astronoo-mia uusimaid vaatlustehnikaid, tulemusi ja keskusi, prognoosides, etaina kesksemad on heades vaatlustingimustes saadud andmed, midaanalüüsitakse parima tehnilise varustuse ja inimressursiga ülikooli-de-uurimisasutuste sümbioosis. Viimaste aastate astronoomiaalasedsaavutused on lisaks multiversumile toonud välja palju uut, mille val-gusel tähtede ja universumite elu on täpsemini prognoositav.

Filosoof Enn Kasaku “Kõikjal ja ei kuskil” lähenes mütoloogialeja müütidele, kasutades kvantfüüsikas kasutusel olevaid teoreetili-si printsiipe.

Foto 2. Konverentsi ühe säravama ettekande pidas filosoof Enn Kasak(paremal). Alar Madissoni foto 2004.

Maris Kuperjanov, Liisa Vesik UUDISED


Folklorist Mare Kõiva “Elust mütoloogilises ruumis” tutvustaserinevaid ruumimudeleid, millega kujutatakse taevast, samuti seal-se ruumi mütoloogilisi olendeid ja nende käitumist.

Filosoof Roomet Jakapi “William Whiston, suur veeuputus jakohutav spektaakel” andis ülevaate komeetidega seotud teadusli-kest seisukohtadest William Whistoni (1667–1752) eluajal ja temaisiklikust, filigraansuseni arendatud teadust ja religiooni siduvastkomeetide käsitlusest. Arvanud Maa vanuseks umbes 7000 aastat,kirjeldas ta Halley komeedi mõjul tekkinud suurt veeuputust aas-tal 2346 eKr. Oma arutluskäigus jõudis W. Whiston tulemini, etkomeedil asubki põrgu, kuhu kurat viimselpäeval oma käsilastegavarjub.

Etnoastronoomia uurija Andres Kuperjanovi ettekanne “Liba-mütoloogilised taevakaardid” tutvustas Aado Grenzsteini loodud eestipseudomütoloogial põhinevat taevakaarti ja võrdles seda teisteomasuguste ja nende loomispõhimõtetega (jesuiit Johannes Schilleriloodud kristlik taevaatlas ja K. G. Mülleri klassikalise taevakaarditöötlus, B. Jonssoni viikingite pseudotaevakaart).

Konverentsi kuulajadki olid erinevate erialade esindajad. Vistküll esimest korda olid Eesti Kirjandusmuuseumis korraldatud üri-tuse ajal saalis valdavalt mehed. Ettekanded äratasid elavat huvi jatekitasid tõhusa mõttevahetuse. Konverentsi korraldasid kolmMTÜd (Eesti Folkloori Instituut, Mauritiuse Instituut, Tartu Tähe-torni Astronoomiaring) koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi folklo-ristika osakonna rahvausundi töörühmaga.

Konverentsil esitleti Andres Kuperjanovi uut raamatut Eestitaevas. Uskumusi ja tõlgendusi. Raamat annab ülevaate meie esi-vanemate arusaamast ning uskumustest maailmaruumi ja selle tek-ke kohta. Käsitletakse astraalmütoloogiat, antakse ülevaade selleuurimisloost Eestis, samuti uskumustest seoses Päikese, Kuu, pla-neetide, komeetide, meteooride ning tähtedega. Raamatu lõpus onhea ülevaade tähtede ning tähtkujude nimetustest läbi aegade. Raa-matu juurde kuulub Eesti tähistaeva kaart.

Maris Kuperjanov, Liisa Vesik

UUDISED Maris Kuperjanov, Liisa Vesik


X Siberi-uuringute konverents Houstoniülikoolis

7.–11. aprillini 2004 peeti Houstoni Ülikoolis X Siberi-uuringutekonverents (British Universities Siberian Studies Seminar; BUSSS).BUSSS korraldatakse nelja aasta tagant iga kord erinevas kohas.Konverentsi eesmärk on ühendada valdkonnad, mis uurivad Sibe-rit ja tegutsevad Siberis. Houstoni konverentsil osalesid Siberi naf-takontsernide esindajad, ökoloogid, ajaloolased, antropoloogid, põ-lisrahvaste esindajad ja lingvistid.

Ettekandeid oli mitmetest valdkondadest, avar temaatika muu-tis ürituse huvitavaks. BUSSSi eesmärk on mitte ainult tuua kok-ku erinevate alade inimesi, vaid tutvustada Siberi uurimist ka laie-male publikule. Sellepärast oli üritusele tehtud rohkelt reklaami.Aukõnelejatena osalesid Houstoni linna, ülikooli ja ka USA riigi-aparaadi kõrged ametnikud (näiteks USA endine sõjaväeatašeeMoskvas).

Minule olid kõige huvitavamad keskonnakaitset ja loodusvara-de töötlemist käsitlevad ettekanded, sest sellisele materjalile onmuidu keeruline ligi pääseda. Ülevaated Sajaanide ja Altai regiooniökoloogiast ja arengutendentsidest ja nii Lääne kui ka Venemaanaftafirmade poliitikast olid väga informatiivsed.

Rõõmustav oli kohata konverentsil ka USA ülikoolide Siberigeograafiat, lingvistikat ja ajalugu uurivaid teadlasi. See on vald-kond, millest Euroopas on vähe teada, ja huvitav oli näha-kuulda,millega sealsed teadlased tegelevad. Samuti oli positiivne see, etVenemaalt kutsuti esinejaid erinevatest Siberi ülikoolidest. Tavali-selt on sellistel konverentsidel Venemaa esindajatena domineeri-mas Moskva ja Peterburi teadlased. Siberi (antud juhul Novosibirs-ki) teadlaste tase on kõrge, mul oli huvitavaid vestlusi näiteks seal-sete lingvistidega, otsustasime jätkata kontakte edaspidigi.

Üks konverentsi organisaatoritest, Alan Wood Lancasteri Üli-koolist, on ka üha enam kuulsust koguva teadusajakirja Sibiricatoimetaja. Konverentsi ettekanded kavatsetakse publitseerida Sibi-rica erinumbris. Huvitav oli vestelda ajakirja toimetajatega publi-katsioonidest ja teadusajakirjade poliitikast teadusmaastikul üle-üldse.

Oma ettekandes “The state’s indigenous policy, the centrallyplanned cultural revival and native strategies of survival” (“Riigi


vähemuspoliitika, keskuse kavandatud põliselanike kultuuri taas-elustamine ja põliselanike endi ellujäämisstrateegiad) võrdlesin kahterinevat kontseptsiooni – riigi ja inimeste endi arusaamu. Riigi po-liitikat nn traditsioonilise kultuuri säilitamiseks Siberis kasutavadpäriselanikud hoopis majanduslikel eesmärkidel, kuna nende omaarusaam traditsioonist erineb riigiametnike omast.

Aimar Ventsel

UUDISED Aimar Ventsel


Folkloristide kevadseminar“Inimene ja lemmikloomad” Narvas

Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja MTÜ Eesti Folk-loori Instituut ühiskorraldusel 7.–8. mail Narva muuseumis peetudseminaril “Inimene ja lemmikloomad. Muutused ja traditsioon” osa-lesid ettekannetega Marju Kõivupuu, Maarja Villandi ja Kristi Salvening loeti ette Asta Niinemetsa ja Viire Villandi ühisettekanne.

Folklorist Marju Kõivupuu ettekanne “Eesti loomakalmistukul-tuurist”1 kajastas loomade matmise kombeid Eestis, millest on mee-dias juttu tegema hakatud alles 1990. aastate paiku. Esimene loo-makalmistu Eestis avati 1995. aastal Tallinnast paarikümne kilo-meetri kaugusel Jõelähtmes. Soomes olid loomakalmistud jubavarem tavaks, aga kui Norra suursaadik avastas Jõelähtme looma-kalmistu, oli see talle suureks üllatuseks ning ta mattis ka omakoera sinna. Ettekandest jäi kõlama, et loomamatuseid võtavadinimesed kuidagi loomingulisemalt kui inimese matuseid. Seda ilm-selt seetõttu, et Lääne ühiskonnas ei ole lemmiklooma surm ehknii suur tabuteema kui inimese surm, ja sellest räägitakse paljuavalikumalt. Loomakalmistute fotodest nähtus, et erinevalt inime-se kalmu kujundamisest suhtutakse lemmiklooma kääpa kujunda-missegi loomingulisemalt – neljajalgsete sõprade lemmikesemeid

Foto 1. Seminaril osaleijad Narvas. Andres Kuperjanovi foto2004.


ei panda hauda kaasa, vaid jäetakse kääpale. Nii ei pruugita haua-tähiseks alati panna risti või kivi, vaid võidakse panna ka ämbervõi mõni mänguasi, mis loomale eluajal meeldis. Kombeks on kakiriku- ja muudel pühadel käia lemmikloomade haudadel ja tuuasinna toitu või kaunistada kalmu. Loomakalmistul maetakse loo-mad üldjuhul kirstus. Looma kirstu valikul on rohkem võimalusikui inimese kirstu valikul – valik ulatub pappkarbist tammesarga-ni. Kui pappkarp on looma matmiseks täiesti tavaline, siis üks tõe-näoliselt jõukam inimene mattis oma kaukaasia lambakoera tam-mekirstus, põhjendades oma tegu sõnadega: “Kui minu ämm ja äisaid tammekirstud, ega siis minu koer ei pea halvem olema.”

Juttu oli ka loomakalmistute rajamise põhjustest. Näiteks Val-ga linnas asutati loomkalmistu seetõttu, et inimesed hakkasid omasurnud lemmikloomi prügikasti viskama.

Tähelepanuväärne on veel see, et mitte-eestlaste hulgas on loo-mamatused ja loomakalmistukultuur levinumad kui eestlaste hul-gas. Loomakalmistud muutuvad üha populaarsemaks, mis on mõis-tetav ka inimlikust seisukohast – kuhugi tuleb lemmiklooma sur-nukeha ju lõpuks panna ja see koht ei peaks kindlasti olema prügi-kast ega prügimägi. Ettekandja rõhutas Jõelähtme loomakalmisturajaja ja omaniku Tiit Truumaa mõtet, et loomi mattes muutuvadka inimesed ise inimlikumaks.

Allakirjutanu ettekanne “Peaaegu nagu inimene”käsitles inime-se suhtumist koduloomadesse seltskonnas spontaanselt räägitavatejuttude põhjal. Ettekanne sisaldas hulgaliselt näiteid sellistest lugu-dest, mis annavad tunnistust, et inimesed kasutavad loomast rääki-des sageli samu mõisteid nagu inimestest rääkides (loom “arvab”,“teab”, “teeb näo, et ta midagi ei tea”, “varastab” jne). Ka kasutatak-se looma puhul inimese sünonüüme. Näiteks võidakse isast koeranimetada poisiks jms. Kuigi loomal ja inimesel on tugev seos ja pal-jugi ühist, eristab inimene ennast siiski loomast ja käsitleb teda pi-gem omandina. Sellest tulenevalt ka ettekande pealkiri. Ettekannehõlmas ka katsetust loomalugusid liigitada. Esialgu said välja too-dud järgmised liigid: 1) looma soetamise lood; 2) lood looma mõnesterilisest oskusest, omadusest või muudest temaga seotud ebatava-listest või naljakatest seikadest seoses tema eripärase omadusega;3) loomade toiduga seotud lood; 4) lood rumalatest või taipamatutestloomaomanikest; 5) lood kurjadest või ohtlikest loomadest; 6) loodlemmikloomade kadumisest või surmast. Sagedamini räägitakse siiskilõbusaid loomalugusid. Looma kadumisest või surmast räägitakse

UUDISED Maarja Villandi


harvemini ja vähematele ini-mestele, aga siiski ei ole seenii suur tabuteema kui ini-mese kadumine või surm.

Filoloogiadoktor KristiSalve ettekanne “Kassi hel-ge kuju eesti rahvaluules”oli koostatud Eesti Kirjan-dusmuuseumi kartoteegipõhjal. See käsitles kassinegatiivset ja positiivset ku-jutamist eesti rahvaluules javanades uskumustes. On le-vinud seisukoht, et kassi ku-jutatakse eelkõige negatiiv-se või pahaendelisena, nagunäiteks ütlus “must kass,nõiarist”. Võib jääda mulje, etkassi helgest kujust ei saagirääkida. Samas oli kass en-nustuseks või endeks näiteksilmale. Olenevalt tema tege-vusest või käitumisest oodati näiteks kas head või halba ilma. Karto-teegimaterjalide põhjal selgus aga, et eesti rahva kassikäsitus polegiläbini negatiivne, vaid on ka helgemaid momente, näiteks lasti kassituppa, koera aga mitte. Seega pidada saama tõepoolest rääkida kassihelgest kujust.

Ajakirjanik Asta Niinemetsa ettekanne “Meedia ja (lemmik)loom”,milleks materjali oli kogutud koostöös Viire Villandiga, käsitles(lemmik)loomade kajastamist ajakirjanduses. Rõhku oli pandud sel-lele, mil määral võib kas lemmikloom või loom üleüldse olla ajakir-janduslike uudiste materjaliks. On levinud arusaam, et seoses loo-madega peab uudistes olema öelda midagi tõepoolest uut või eripä-rast, aga tegelikkuses ei pea see paika. Loomade kajastamine mee-dias on lausa vajadus, sest inimese suhtumine loomadesse on üldi-selt positiivne, peaaegu religioosne. Mõistagi leiavad kajastamist kaloomapidamisega seotud negatiivsed ilmingud, nagu mõrtsukkoeradja marutaudijuhtumid. Siin on siiski tegemist uudisega üleüldse, mittespetsiifiliselt loomajuttudega. Ajakirjanduses on populaarne teemanäiteks kuulsate inimeste lemmikloomad (Juhan Partsi kass).

Foto 2. Filoloogiadoktor Kristi Salve leidisrahvapärimusest tõendust, et kass polnudüksnes pahaendeline loom. Andres Kuper-janovi foto 2004.

Maarja Villandi UUDISED


Et pressipilt peab olema atraktiivne ja loomapilt on hea lugejamag-net, võib koer, kass või papagoi jõuda ajaleheveergudele ka siis, kuiloo fookuses on hoopis tema peremees.

Peale ettekannete kuulus seminari kavasse arheoloogilis-kultuuri-looline ekskursioon eelkõige Ida-Virumaal, kuid tutvuti ka ajalooli-se Põhja-Tarumaa vaatamisväärsustega. Märkimisväärne on, etNarva ja Sillamäe on vaatamata ajakirjanduses loodud negatiivselemainele kenad rohelised linnad, kus võib ennast rahulikult tundaja kus on tunda vene intelligentsi vaimu.

Ida-Virumaa meeldivale avastamisele oli kontrastiks Alatskivilkogetu. Masendavana mõjus mõisaarhitektuuri pärl Alatskivi loss,mille saatus on olnud enam kui õnnetu. Lisaks viiekümnele nõuko-gude aastale, mil lossis asus traktorijaam jms, lõi ehitisele sügavai-ma mõra 1990. aastate keskpaiga erastamine – selle lossi erastanudsoomlane jättis hoone lihtsalt saatuse hooleks lagunema ja hallita-ma. Praegu on ehitist küll taastama asutud, kuid kunagise hiilguseasemel leiab külastaja esialgu eest vaid selle armetu varju.

Maarja Villandi

Kommentaar

1 Ettekande artiklivariant ilmub Mäetaguste käesolevas numbris (lk 47–76; www.folklore.ee/tagused/nr25/loomakalmistud.pdf).

UUDISED Maarja Villandi

Foto 3. Hiilguse langus: Alatskivi loss kevadel 2004. Andres Kuperjanovi foto.


Jüri Uppini allfond lõõtspillimuusikatoetuseks Tartu Kultuurkapitalis

11. mail 2004 aastal allkirjastasid Tartu Raekojas ettevõtja Jüri Uppinja SA Tartu Kultuurkapital Jüri Uppini stipendiumifondi asutamiselepingu Tartu Kultuurkapitalis. Jüri Uppini sihtkapitali eesmärgikson edendada eesti lõõtspillimuusikat ja tunnustada lõõtspillimängi-jaid. Stipendiumi jagatakse kord aastas augustikuus –Tartus kor-raldatavate iga-aastaste lõõtspillimängijate päevade ajal – vastavaltstipendiumi statuudile, millega saab tutvuda kas Tartu Kultuurka-pitalis (Raekoja plats 8) või kõnealuse asutuse veebilehel(www.kultuurkapital.ee).

Allakirjutamistseremoonia, kus võtsid sõna Jüri Uppin, TartuKultuurkapitali nimel Hele Everaus, Eesti Kultuurkapitali rahva-kultuuri sihtkapitali nimel allakirjutanu jpt, juhatasid Tartu rae-koja platsil meeleolukalt sisse mitme põlvkonna lõõtspillimängijadEesti erinevatest paikadest: Heino Koosa, Aleksander Sünter, ArvoAvi, Tarmo Noormaa, Jüri Uppini poeg Juhan Uppin, Kaarel Kõi-vupuu, Kaie Urman ja Kadri Giannakaina Laube, kelle lugusid saikuulata hiljem nii raekoja saalis kui ka koosviibimisel Püssirohu-keldris.

Foto 1. Rahvapilliõpetaja Ants Taul ja stipendiumifondi asu-taja Jüri Uppin. Marju Torp-Kõivupuu foto 2004.


Kuigi tänapäeval aitavad lõõtspillimängu traditsiooni säilitada jataset hoida nii Viljandi Kultuuriakadeemia, paljud noorte seas po-pulaarsed tantsuklubid, iga-aastased Tartu lõõtsapäevad kui kavõistumängimised Võru Folkloorifestivalidel ja muudel folkloori-üritustel, tuleb tõdeda, et teppo-tüüpi (eesti)lõõtsameistrite peale-kasv on peaaegu olematu. See teeb ka praeguseid noori mängijaidmurelikuks.

Jüri Uppini sihtstipendium on tänuväärne algatus toetamaksmeie omakultuuri ja selle viljelejaid. Rahvuskultuurile on tele- jaraadioprogrammides ning kirjutavas ajakirjanduses jäetud vaselapseroll – harvem kui harva pääseb ta “parnassile” suurte sekka. Kuidtunnustatud Soome folklorist, praegu juba manalamees Lauri Honkoon kirjutanud oma artiklis “Folklooriprotsess”, mis avaldatud Mäe-taguste 6. numbris ka eesti keeles: identiteeditunde kontroll toi-mub juba sedakaudu, millisesse järjekorda ühiskond asetab olulisesosas imporditud kõrgkultuuri ja kodusema pärimuskultuuri toeta-mise ja varustamise (http://www.folklore.ee/tagused/nr6/honko.htm).

Marju Torp-Kõivupuu

UUDISED Marju Torp-Kõivupuu

Foto 2. Lõõtspillimängijad Kadri Giannakaina Laube, KaarelKõivupuu, Juhan Uppin ja Aleksander Sünter esinemas Püssi-rohukeldris. Marju Kõivupuu foto 2004.


Tiia Ristolainen kaitsesdoktoriväitekirja surmakultuurist

Tiia Ristolainen. Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis. Dis-sertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 4. Tartu: Tar-tu Ülikooli Kirjastus 2004. Juhendaja prof Ülo Valk, oponen-did Paul Hagu ja Juha Pentikäinen.

5. märtsil 2004 väitles Tar-tu Ülikoolis doktoriks TiiaRistolainen uurimusega As-pekte surmakultuuri muu-tustest Eestis.

Uurimisaine alateemad– ended, matusekombed,avaliku ja privaatse toimi-misvõimalused ning nähtustema diakroonilises mõõt-mes on asetatud sotsiaal-sesse konteksti ja struktu-reeritud sellest lähtuvalt.Juha Pentikäise surmakul-tuuri definitsioonist (1990)inspireerituna on Tiia Ris-tolainen määratlenud sur-makultuuri kui surmagaseotud uskumuste ja käitu-misviiside sünteesi, mis põ-hineb sotsiaalsetel lepingu-tel, ehk teisiti öeldes sur-maga seotud sotsiaalsetelepingute süsteemi, misväljendub ka uskumustesja kommetes. Töö oponen-did Juha Pentikäinen (Hel-singi Ülikool) ja Paul Ha-gu (Tartu Ülikool) tunnistasid väljatöötatud definitsiooni põhi-mõtteliselt otstarbekaks ja rohkemgi uurimisaspekte mahuta-vaks.

Foto 1. Tiia Ristolainen 5. märtsil 2004doktoriväitekirja kaitsmas. Andres Ten-nuse (Tartu Ülikool) foto.


Dissertatsiooni avaartikliks on valitud uurimus surmaennetestEestis (“Surmakultuuri suundmused Eestis: surmaended”, ilmubajakirja Mäetagused käesolevas numbris, lk 157–212), kus loetle-takse-liigitatakse surmakuulutavaid märguandeid. Esile on toodudfunktsioonid ning liigitatud ended passiivsete ja aktiivsete kategoo-riatesse. Tiia Ristolaise käsitluses piirdub passiivne ennustaminevaatlemisega ning aktiivne ennustamine mõnesuguste manipulat-sioonidega.

Teine osa, ingliskeelne artikkel “Trends in death culture in Es-tonia: view on the changes in funeral customs” (varem ilmunudajakirjas Nord Nytt 86, Viborg 2003, lk 27–62), keskendub mitme-suguste etappide vaatlusele matusekombestikus. Kõrvutavalt onnäidatud varasemaid tavasid ja tänapäevaseid suundumusi. Sellistanalüüsi võimaldavad T. Ristolaise enda kogutud tänapäevased and-med.

Kolmas artikkel “Surmakultuuri suundumused tänapäeval: ava-lik ja privaatne” (avaldatud Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus2002, Tartu 2004, lk 244–266) käsitleb pealkirjas nimetatud aspek-tide väljendumist nendes surmakultuuri valdkondades, mida vaa-deldi kahes eelnevas artiklis – surmaennetes ja matusekommetes.Tänapäeva sootsiumi uurimises on see ilmselt vägagi viljakas tee-mapüstitus. T. Ristolainen on avalikkuse ja privaatsuse problemaa-tika oma teema seisukohalt huvitavalt esile toonud ning järeldab,et avalik ja privaatne sfäär surmakultuuri ilmingutes toimivad kee-rukalt koos, seni pigem pärimuslik teadmine kaldub professionali-seeruma ning avalikkuse ja privaatsuse piir on liikuv.

Kuigi varem valminud, on eelnevate artiklite suhtes sünteesi-vas positsioonis dissertatsiooni neljas artikkel pealkirjaga “Inime-se lahkumine. Surmakultuuri muutumisest Eestis 20. sajandi lõ-pul” (avaldatud ka kogumikus Pärimuslik ajalugu, Tartu 2001, lk202–220), mille märksõnadeks taas surmakultuur, suletud ja ava-tud sotsiaalne ruum, suhtumine “enne ja nüüd”, elu pöördemomen-did, vanadus tänapäeval, muutumine ja selle varjus siiski ka püsi-mine. T. Ristolainen on alustanud mõtisklemist ka selliste problee-mide üle nagu muutlikud inimestevahelised suhted surmajuhtumi(te)puhul tänapäeva ühiskonnas ja nende põhjused, kuid ka ilmseltteisenenud individuaalne surmatunnetus ja selle põhjused. Edasi-ne süvitsiminek ei saa just kerge olema.

Doktoritöö allikaid ja andmekogusid loetledes nimetab T. Risto-lainen 16 eesti uurija nime (neljandas artiklis, lk 205; sissejuhatu-

UUDISED Mare Kalda


ses, lk 12–13), kuid peamiseks teoreetiliseks toeks tuleks pidadaJuha Pentikäise tööde, eriti raamatu Suomalaisen lähtö (1990) hoo-likat tundmaõppimist. Väitlusel oponendi rollis olnud kolleeg JuhaPentikäinen märkas samuti seda ja ennustas tulevikus raamatuVirolaisen lähtö valmimist dissertandi sulest (T. Ristolaise väitekir-ja neljanda artikli pealkiri oli sellele üsna lähedane – “Inimese lah-kumine”).

Üks näide Tiia Ristolaise doktoritöö retseptsioonist lisaks käes-olevale tutvustusele ja kollegiaalsetele kuluaarivestlustele on kaits-misjärgne artikkel “Surmauurija mõistab sarja “Mulla all” sarkas-mi” ajalehes Postimees 16. märtsil 2004, kus värske doktor saabtutvustada oma seisukohti lehelugejatele ja kus küsitakse temaekspertarvamust populaarse teleseriaali kohta. 39 kommentaari agapakuvad lisamaterjali nii surmateemasse suhtumise, mineviku jatänapäeva surmaennete võrdlemise kui ka avaliku ja privaatse sfääriilmingute uurimiseks.

Mare Kalda

Mare Kalda UUDISED

Documents

Töö kiidab tegijat - Folklore