Tõuloomakasvatus 2005/4

1

NR. 4 DETSEMBER 2005

SISUKORD

Loomakasvatus2 M. Piirsalu. Eesti loomakasvatus 2005. aasta 9

kuuga

Veised4 T. Põlluäär, A. Sonets. Euroopa punaste piimatõu-

gude aretajate aastakoosolek Rootsis6 L. Hansen. Holsteini ristamiskatsed Kalifornias10 K. Kalamees. Vaata oma ninaotsast kaugemale!12 P. Järv, R. Toi. Lihaveiste aretusprogrammist ja

jõudluskontrollist14 M. Voore, O. Saveli. Katselehmade eluajatoodang

sõltuvalt praakimispõhjustest

Sead17 M. Kruus. Sigade jõudluse aretusväärtuse hindamine

on muutumas18 V. Vare, O. Saveli. Emiste viljakus tootmisfarmis

Linnud20 V. Tikk. Oma eriala spetsialistid

Söötmine22 H. Kaldmäe, M. Kass. Proteiinsöötadest ja proteiini

kvaliteedist

Mahetootmine24 D. Younie. Loomakasvatussaaduste kvaliteet ja ohu-

tus mahetootmises

Kroonika27 O. Saveli. Konkurss "Aasta põllumees 2005"29 O. Saveli. Tähtsad üritused Saksamaal31 In memoriam. Elmar-Ants Valdmann, Vambola

Laanmäe32 Eesti Põllumajandusülikool muutis nime

E T L L

E A B A

TÕULOOMAKASVATUS

A. Juusi foto

Hea lugeja!

Jällegi on käes jõulukuu, varsti aastavahetus, käes uusaasta ja algab kõik otsast. Kuid iga aasta on omapärane,iseäralik, kuid andmeid salvestamata eripära tuhmub võiununeb hoopiski.

2005. aastat võib veisekasvatajatele pidada küll uusfar-mide aastaks, sest põllumajandusministeeriumi andmeillasti käiku 20 uut ja rekonstrueeriti 9 farmi. Kokku viidipuhta ja karge õhuga vabapidamisega farmi üle 13 000lehma, millega suurenes ka lehmakohtade arv 2000 võrra.Seega suudeti ühe aastaga viia Eestis vabapidamisele,platsillüpsile ja täisratsioonilisele söötmisele umbes 12%lehmadest. Eelnevate aastate kogemused innustasid jatoodangutõus muutub reaalsemaks. Eks EL-is olemine ontoonud kasu, kuid väliskapitali osa ja farmerite sõltuvuspankadest vaid kasvab.

Lihatööstus läheb aga pikkade sammudega Soome fir-made kätte. Valga tööstuse langemine põrmustas tema va-rasema aja aatelisuse oreooli. Koos tööstusega läksid sea-farmid, aga neile lisaks ka teisi tuntud seakasvatuse kant-se. On jäänud Saaremaa, aga “kosilasi” käib seal pidevalt.Salmonelloosipuhang Talleggis mõnevõrra suurendasEesti kapitali osa muna- ja linnulihatoodangus, kuid vaidhetkeks.

Aretustöö on olnud edukas, sest kõikide loomaliikidejõudlusnäitajad paranevad märgatavalt. Edu oleks veelgisuurem, kui aretusühingute juhtkonnad saaksid enamtegeleda oma põhieesmärgi nimel – aretustööga. Segabüha kasvav bürokraatia, mida võib ajada uue liidu kaela,kuid aktuaalsust pole kaotanud nõukogudeaja kohta käi-nud fraas: “kangelaslikult ületame enda poolt püstitatudraskusi”. Aretusprogrammide, kordade ja mille veelmuutmised ettekirjutustena on viinud aega, kus põlluma-jandusministeerium kirjutas ette, viis ellu ja kontrollis ise.Eestis aga peaksid olema juba tosin aastat eraõiguslikudloomaomanikele kuuluvad aretusühingud, kes ise kehtes-tavad nõuded, tingimused ja koostavad aretusprogram-mid. Kahjuks on riigitoetus aheldanud aretusühingud rii-giametnike meelevalda. Sellist riigiesindajate sekkumistaretusühingute loometöösse pole kohanud üheski ELi va-nas liikmesriigis. Järelikult on veel arenguruumi.

Aga kindlasti ka aretusühingute nõukogude/juhatusteliikmetel ei jätku alati kompetentsust, et teha kaugele ula-tuvaid otsuseid. Kõik sõltub ka teoreetilisest ja juriidi-lisest ettevalmistusest, mida saaks parandada ühissemi-naride kaudu. Eesti Tõuloomakasvatuse Liidul lükkusplaanitud seminar 2006. aastasse.

Oleme optimistlikud, parandame koostööd ja teeme ol-nust õiged järeldused parandamaks Eesti tõugude aretus-väärtust ja jõudlust! Edu kõigile uuel aastal!

Olev Saveli

EESTI TÕULOOMAKASVATUSE LIIT EMÜ VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT·

Eesti loomakasvatus 2005. aasta 9 kuugaPh. D. Matti PiirsaluPõllumajandusministeeriumi põllumajandusturukorraldamise osakonna nõunik

Statistikaameti esialgsetel andmetel vähenes käesolevaaasta 9 kuuga, võrreldes eelmise aasta sama perioodiga,lindude ja kitsede arv ning märkimisväärselt liha (10%) jamunade (15%) tootmine. Ainult lammaste arv näitas olu-list tõusutendentsi ning neid oli Eestimaal 4200 võrraenam kui aasta eest. Kõige enam ehk 17% vähenes veise-liha tootmine, seejuures piima kogutoodang kasvas 3% jalambaliha tootmine 11% võrra.

Tabel 1. Loomade ja lindude arv seisuga 30. septem-ber (tuh)

Näitajad 2004 2005 2005/2004

+/- %

Veiste arv 258,5 259,6 +1,1 100

sh lehmade arv 115,6 115,1 -0,5 100

Sigade arv 354,0 355,0 +1,0 100

Lammaste ja kitsede arv 54,6 58,8 +4,2 108

sh kitsede arv 4,9 3,8 -1,1 78

Lindude arv 2096,0 1920,2 -175,8 92

Allikas: ESA, PM põllumajandusturu korraldamise osakond

Piimatootmine ja turukorraldusVaatamata kuivapoolsele ning jahedale kevadele andsid

rohumaad korraliku saagi ning pikk soe sügis võimaldaskordusniitega olulist söödalisa saada. Seetõttu peaks niipiima kogutoodang kui ka toodang lehma kohta edaspidiveelgi kasvama.

Piima toodeti 2005. aasta 9 kuuga Statistikaameti esi-algsetel andmetel 510 841 tonni, mis oli võrreldes 2004.aasta sama perioodiga 3% ehk 13 324 tonni enam. Sellestkõige enam, 89 646 tonni ehk 18%, toodeti Järvamaal,järgnesid Lääne-Virumaa 59 320 tonniga, Pärnumaa53 415 tonniga ning Jõgevamaa 53 362 tonniga. Piima-tootmise suurenemine on enamikul juhtudel saadud pro-duktiivsuse tõusu tulemusel, kuivõrd lehmade arv onpisut ehk 500 võrra väiksem kui aasta tagasi (tabel 1).

Keskmine piimatoodang lehma kohta suurenes 2005.aasta 9 kuu jooksul 121 kg võrra ja ulatus 4342 kg-ni.

Piimatööstustele realiseeriti käesoleva aasta 9 kuuga439 178 tonni 4,1%-lise rasvasisaldusega piima, mis on27 780 tonni ehk 6% enam kui 2004. aastal samal ajavahe-mikul. Piimatööstustele realiseeritud piima osatähtsus ko-gutoodangust ulatus 86%-ni ning kokkuostetud piimastkuulus eliit- ja kõrgemasse sorti 95%.

Käesoleva aasta 9 kuu keskmine piima kokkuostuhindoli 3978 kr/t, mis on eelmise aasta sama ajaga võrreldes170 krooni tonni kohta enam. Hinda on aidanud ülevalhoida piimatööstustevaheline tugev konkurents.

Euroopa Liidu piima ja piimatoodete turukorraldusealuseks olevale piimakvoodi süsteemile läks Eesti katse-liselt üle alates 2003. aasta 1. aprillist. Käesolev, EuroopaLiidu kvoodimäärusel põhinev teine kvoodiaasta algas2005. aasta 1. aprillil ning kestab järgmise aasta 31. märt-sini. PRIA andmetel oli 30. septembri seisuga 1819 toot-jale määratud kokku 611 375-tonnine piimakvoot, millest549 517 tonni on tarnekvoot ja 61 858 tonni otseturus-tuskvoot. 30. septembri seisuga ehk poole aastaga olisellest välja jagatud piimakvoodist täidetud 50%, mistähendab, et piimatootjad tarnisid ja turustasid 304 939tonni piima. See on 7% ehk 20 991 tonni rohkem kuimöödunud kvoodiaastal samal perioodil.

LihatootmineTapaloomade ja -lindude elusmass oli 72 155 tonni ehk

10% väiksem kui aasta tagasi. Lihatoodang vähenes kõi-kide lihaliikide lõikes, välja arvatud lambaliha. Et lamba-liha osatähtsus kogu lihatoodangust on kaduvväike, siis eiavalda selle tootmise 11%-line suurenemine olulist mõjukogu lihatoodangule (tabel 2).

Tabel 2. Lihatoodang elusmassis seisuga 30. septem-ber (tonnides)

Näitajad 2004 2005 2005/2004

+/- %

Tapaloomade ja -lindudeelusmass 79 924 72 155 -7769 90

sh veistel 21 920 18 183 -3737 83

sigadel 41 933 39 374 -2559 94

lammastel ja kitsedel 354 394 +40 111

lindudel 15 717 14 204 -1513 90

Allikas: ESA, PM põllumajandusturu korraldamise osakond

Sealiha tootmine ja turusituatsioonSigade arv oli Statistikaameti esialgseil andmeil 30.

septembril 355 000 ehk praktiliselt eelmise aasta tasemel.Lihatöötlemisettevõtete poolt kokkuostetud sigadest

saadi 20 017 tonni sealiha, mis on 1250 tonni enam kuieelmisel aastal samal perioodil. Võrreldes eelmise aastagaoli sealiha keskmine varumishind 1164 kr/t kõrgem.Keskmiseks varumishinnaks kujunes 22 497 kr/t.

Euroopa Komisjoni seisukohalt on Euroopa Liidu 25liikmesriigi sealihaturu olukord käesoleval ajal suhteliselthea. Erimeetmeid, nagu eraladustamine, rakendama ei

2

Tõuloomakasvatus 4-05

L O O M A K A S V A T U S

pea ja eksporditoetuste määrade kinnitamisel pole samutierimeelsusi tekkinud.

Esmakordselt Euroopa Liidus olemise ajal rahuldatiEestis sealiha ekspordilitsentsi ja eksporditoetuse taotlus,seda nii augusti- kui ka septembrikuus. Suurimad sealihaeksportijad on Euroopa Liidu liikmesmaadest Taani, Sak-samaa, Prantsusmaa ja Holland ning importijatest Saksa-maa, Suurbritannia ja Itaalia. Suve- ehk grillimishooajaloli sealiha nõudlus võrreldes kevade ja sügisega mõnin-gaselt kõrgem. Statistiliste numbrite ja Euroopa Komis-joni kommentaaride põhjal on turuseis sarnane eelnevateaastatega, kus hinnad langevad sügisel suvehooajaga võr-reldes 1–5%. Kui juulikuus oli Euroopa Liidus keskminesealiha kokkuostuhind 22.39 kr/kg, siis septembris oli seejuba langenud tasemele 22.20 kr/kg. Eestis oli septembriviimasel, 39. nädalal, tootjale makstav sealiha hind 21.62kr/kg.

Eestis on 20 kg põrsaste hinnad kolmanda kvartali jook-sul olnud vahemikus 465–511 EEK. Euroopa Liidu kesk-mine põrsa hind oli juulis 611.31 EEK ja augustis 590.65EEK.

Veiseliha tootmineKäesoleva aasta 9 kuuga toodeti meil 18 183 tonni vei-

seliha elusmassis, mis on 3737 tonni ehk 17% vähem kuiaasta tagasi samal perioodil. Lihatööstuste poolt kokku-ostetud veistest saadi 6639 tonni liha ehk 709 tonni võrravähem kui eelmisel aastal. Oluliselt parem oli aga reali-seeritud veiste kokkuostuhind. Kui 2004. a III kvartalisoli see 20 712 kr/t, siis käesoleval aastal 23 395 kr/t ehk2683 kr/t suurem. Veise lihakeha keskmine mass oli 2004.a III kvartalis 216 kg, käesoleval aastal samal ajal oli see225 kg ehk 9 kg raskem. 2004. a alguses rakendus Eestisnii veise- kui ka sealiha kokkuostul lihakehade kvaliteedi-klassi hindamisel (S)EUROP-süsteem, mis võimaldabsenisest täpsemalt hinnata lihakehade kvaliteeti ja makstatootjatele õiglasemat hinda. Uued hinnad on varasematebaasiliste asemel tegelikud tootjale makstud kaalutudkeskmised hinnad.

Veiseid oli III kvartali lõpu seisuga 259 600 ehk 1100võrra enam kui aasta tagasi samal ajal. Lihatõugu veisteosatähtsus veiste üldarvus on viimastel aastatel jätkuvaltkasvanud.

Kui 2004. a III kvartali lõpus oli lihatõugu ja ristand-veiste pidajaid PRIA registri andmetel 442, siis käesolevaaasta samaks ajaks oli neid juba 594 ehk 34% enam.

Samal ajal lihaveiste arv on kasvanud 18% võrra ja ulatubjuba 15 000-ni.

Vasikaid sündis käesoleva aasta 9 kuu jooksul 86 000ehk 1000 enam kui eelmisel aastal.

Euroopa Liidust ei taotletud eksporditoetust veiselihaleega impordilitsentse täiemahulise tollimaksuga impor-diks. Veiseliha osas rahuldati augustis üks ning septemb-ris üks impordilitsentsi taotlus töötlemiseks mõeldudveiseliha tariifikvoodi raames impordiks.

2005. a III kvartalis muudeti Euroopa Komisjoni (edas-pidi EK) määrust nr 2342/92 seoses tõutunnistusega, mistuleb esitada puhtatõuliste lehmade eksporditoetuse saa-miseks. Määruse muutmise eesmärgiks oli parandada tõu-puhaste elusveiste eest eksporditoetuse maksmise korda.

Tagasiulatuvalt muudeti EK määrust nr 690/2001 spet-siaalsete toetusabinõude kohta veiseliha sektoris. Kuialgne määrus nägi ette kokkuostetud loomade korjustetöötlemise jäätmekäitlustehastes, siis Portugali Assoori-del ei olnud see võimalik ning loomade korjused maetiveterinaarnõuete kohaselt. Määrusega tunnistati ka sellineviis korrektseks.

Veiseliha sektori eksporditoetuste maksmise kordamuudeti III kvartalis kahel korral. Juulis jäeti ekspordi-toetusega toodete loetelust välja mõningad tooted ja siht-kohad, kuhu viimase viie aasta jooksul on veiselihaimport olnud tühiselt väike või puudus hoopiski (määrusavaldatud ELT-s 14.07.2005). Septembris arvati eks-porditoetusaluste toodete loetelust välja need, millest saidüldjuhul kasu vaid üksikud ettevõtted (määrus avaldatudELT-s 21.09.2005).

Lamba- ja kitseliha tootmine ning turusituatsioonLambaid ja kitsi oli 30. septembri seisuga kokku

58 800, mis on 8% võrra rohkem kui eelmisel aastal samalajal, kusjuures kitsede arv on jätkuvalt vähenenud. Kui2004. aasta 30. septembril oli meil 4900 kitse, siis tänavuainult 3800. Käesoleva aasta 9 kuuga toodeti meil 394tonni lamba- ja kitseliha elusmassis, mis on 40 tonni enamkui mullu samal ajavahemikul.

Euroopa Liidu lambalihaturu olukord püsis III kvartalissuhteliselt stabiilsena. Tuginedes asjaolule, et piirkonnition lambakasvatustraditsioonid erinevad, tapetakse lõuna-poolsetes riikides Kreekas, Hispaanias, Itaalias, Küpro-sel, Ungaris ja Portugalis talled noorelt ja nende lihakehadkuuluvad nn kergete kilda. Euroopa põhjaosas, sealhulgaska Eestis, realiseeritakse lihaks peaaegu täiskasvanudtalled, kelle lihakehasid nimetatakse rasketeks rümpa-deks. Raskete rümpade hinnad langesid III kvartalis 69.59Eesti kroonist kilogrammi eest juulikuus, 59.22 krooniniaugustikuus. Keskmine hind kogu perioodi jooksul oli0.46 krooni võrra madalam kui eelmisel aastal. Kergeterümpade hinnad III kvartalis tavapäraselt veidi tõusid.

Linnuliha ja munade tootmine ning turusituatsioonLindude arv oli 30. septembri seisuga 1 920 200, mis on

8% võrra väiksem kui eelmisel aastal samal ajal. Lindudearvukuse vähenemise peamiseks põhjuseks oli 2004. aas-ta lõpus alguse saanud salmonelloosipuhang Eesti ainsalinnuliha tootva ettevõtte AS Tallegg lindlates. Sellesttulenevalt vähenes käesoleva aasta 9 kuuga linnulihatootmine võrreldes eelmise aasta sama ajaga 10% võrra.Kui 2004. a toodeti meil 9 kuuga 15 717 tonni linnuliha

3

4-05 Tõuloomakasvatus

Foto 1. Sõit lõpmatusse (M. Kruus)

elusmassis, siis käesoleval aastal oli toodang 14 204 ton-ni.

Käesoleva aasta 9 kuuga toodeti meil 147 522 000 mu-na, mis on 15% võrra vähem kui eelmisel aastal samalperioodil. Munatoodangu vähenemise peamiseks põhju-seks on üha tihenev konkurents Leedu, Läti ja Soomemunatootjatega. Nimetatud riikides toetatakse linnukas-vatust nii siseriiklike vahenditega kui ka Euroopa Liidustruktuurifondidest, seetõttu on meil ebavõrdse konku-rentsi tõttu raske turul võistelda.

Euroopa Liidu kanamunade turg on madalseisust ülesaanud ning keskmine kanamunade hind on alates juuni-kuu viimasest nädalast pidevalt tõusnud, saavutades 39.nädalal taseme 1446.22 kr/100 kg. Euroopa Komisjonprognoosib “küpsetushooajast” tingitud hinnatõusu jätku-mist. Kõrgemad keskmised kanamunade hinnad olid 39.nädalal Taanis – 2143.58 EEK/100 kg ja Rootsis –2018.41 EEK/100 kg, madalamad Belgias – 1142.20EEK/100 kg ning Eestis – 1236.08 EEK/100 kg.

Linnuliha keskmine hind on Euroopa Liidu liikmesrii-kides alates augustikuu teisest nädalast langenud, olles

39. nädalal 23.78 EEK/kg. Euroopa Komisjon prognoosibhooajast tingitud väikest hinnalangust ka aasta lõpus.Kõrgemad keskmised linnuliha hinnad olid Prantsusmaal– 31.29 EEK/kg ja Soomes – 30.82 EEK/kg, Eestis olilinnuliha keskmine hind 39. nädalal 27.06 EEK/kg ningLätis 22.53 EEK/kg.

Euroopa punaste piimatõugude aretajateaastakoosolek RootsisTõnu Põlluäär, Aive SonetsETKÜ

25.–27. oktoobrini toimus Rootsis Skara linnas järje-kordne Euroopa Punaste Piimatõugude (ERDB) Ühinguaastakoosolek, millest võttis osa 8 riiki, sealhulgas kaEesti. Kogu konverentsi läbiv teema oli “Põhjamaade pu-naste tõugude jätkusuutlik aretus”. Teema algatajateksolid Taani, Norra, Rootsi ja Soome aretusliidrid, kes selleaasta aprillist teevad aktiivselt koostööd aretuspullideühisel järglaste järgi hindamisel.

Päeva avas korraldajamaa Rootsi aretusfirma SvenskAvel juht Magnus Hard, kes oma tervituses mainis vaja-dust säilitada punaseid tõuge, sest farmerid on neist huvi-tatud ja maksavad selle eest. Järgnevalt andis projektijuht,Norra aretusfirma Geno aretusjuht Torstein Steine üle-vaate projektist, mis sai tegelikult alguse juba 2003. a. Taoli rahul, et konverentsile oli kohale tulnud loodetustenam huvilisi. Seega on teema aktuaalne. Steine avaldasarvamust, et ainsaks alternatiiviks holsteini tõule onpõhjamaade punased tõud, mis tähendab samaaegselt niikonkureerimist kui ka väga head koostööd punaste tõu-gude kasvatajate vahel.

Järgnevalt said sõna kõikide põhjamaade punaste tõu-gude aretajad, kes andsid ülevaate oma tõu aretusprog-rammist ja arengutest.

Soomet esindas aretusfirma FABA aretusjuht JaanaKiljunen. Soomes on äärširi (AY) tõu arvuline ülekaalholsteini (HF) üle, vastavalt 71,2% ja 27,7%. AY toodang2004. a oli 8010–4,39–3,44 holsteinide 8507–4,01–3,37vastu. Soome farmid on mitmetõulised (2–3 eri tõuguühes karjas) ja mitte väga suured. Nagu mujal, nii kaSoomes väheneb lehmade arv aastas keskmiselt 3%. Sa-mas on aretuseks vajalik lehmade arv populatsioonis sta-biilne.

Rootsis tehtavast aretusest andis ülevaate Svensk Aveliaretusjuht Lars Olof Barström. Rootsis on ligikaudu 52%HF ja 48% rootsi punasekirjut tõugu (SRB) lehmi. SRB

4


V E I S E D

Foto 1. SRB noorlehm (T. Põlluäär)

Foto 2. Peretalu kanad (A. Juus)

toodang 2004. a oli 8599–4,34–3,50, holsteinidel9552–4,03–3,35. SRB somaatiliste rakkude (SRA) taseon aga vaid 95 000, HF-l 120 000. Rootsi karjades onkeskmiselt 49 lehma. Kogu karjast seemendatakse 32%testpullide spermaga, seda plaanitakse suurendada40%ni. Aretuses on suurim rõhk viljakusel, udara ehituselja selle tervisel. Rootslaste jaoks on väga oluline näitajalehmale kulutatud tööaeg. Lehm peab olema terve, kiires-ti ja kergelt lüpstav. Kuigi sugulusaretusega ei ole prob-leemi, kasutatakse siiski selle vältimiseks vastavat prog-rammi. Aretuses ei kasutata punasekirjuid holsteini (RH)pulle, sest sellega kaasnevad “võidud” (piimatoodang,hea kinnitusega udar, hea väljanägemisega lehmad) eikaalu üles “kaotusi”, mida RH kasutamine endaga kaasatoob. Rootslaste uuringute kohaselt halvenevad RHpullide kasutamisega viljakuse näitajad, tõuseb SRA,rahul ei olda ka jalgade näitajatega ning piima valgu- jarasvasisaldusega. Et SRB piimatoodang on piisavalt suur,ei ole vaja kasutada piimatoodangut tõstvaid pulle. Roots-laste endi väitel SRB ei ole HF-le alternatiiviks. Tule-vikku näevad rootsi punasekirju karja aretajad koostöösteiste põhjamaade punaste tõugude aretajatega (NAV –Joint Nordic Genetic Evaluation).

Norra aruande esitas Torstein Steine. Kogu karjast onjõudluskontrolli all 95%. Kõik jõudluskontrolli alusedkarjad on ka aktiivsed aretuskarjad, kus testpullide sper-maga seemendatakse 40% karjast. Norra punase tõu(NRF) kasvatajad teevad koostööd firmaga Semex, kellekaudu vahendatakse NRF genofondi üle maailma hols-teini tõu aretustunnuste parandamiseks. Põhjuseks NRFhea viljakus, udara ja üldtervis, poegimiskergus, madalSRA jt väärtuslikud funktsionaalsed tunnused.

Taani punase tõu (RDM) aretusest tegi ülevaatearetusjuht Lisbet Holm. Taani punane lehm lüpsab tänakeskmiselt 8298–4,25–3,55. Et püsida konkurentsis hols-teiniga, peab taani punane lehm olema paremate tervise-näitajatega kui holstein. Eriti oluline on madal SRA jatugevad, terved jalad. Eesmärgiks on probleemivaba leh-ma kujundamine, kes farmerile suuremat tulu annaks.Taani punane on tüübi poolest punaste tõugude hulgasesi- ja piimatoodangu poolest (rootsi punase järel) teiselkohal. Jäi kõlama Rootsi ja Taani aretajate mõte, et peabjulgustama oma farmereid rohkem noori pulle kasutama.

Lisbet Holm nentis, et eesti punase karja aretajad onkasutanud vaid Taani tipp-pullide (FYN Aks, R. Bahama,

R. Back jt) spermat, mis loob farmeritele igati hea baasitulevikuks. Taani ettekandes näidati EPK 2004 Vissi(kohtunik Lisbet Holm) Fyn Aksi tütre Aasa pilti, kes eijäänud millegi poolest alla teistele näidatud taani punas-tele lehmadele.

Ka taani punast kasutatakse ristamisel järgmiste tun-nuste parandamiseks: viljakus, taastootmine, poegimis-kergus, pikaealisus ja püsivalt kõrge piimatoodang. Kasu-tatakse kahe tõu vahelist ristamist – HFxRDM. Taaniholsteini kasvatajatel on juba 15-aastane kogemus kasu-tada taani punast ristamisel, saamaks tugevaid ja terveidloomi, kes peavad hästi vastu just vabapidamislautades.

Projekti liiderriikide aruanded kuulatud, mindi sisulise-mate teemade juurde. Põhjamaade geneetilise hindamisejuht Gert Pedersen Aamand, rahvusvahelise geenipangajuht Erling Fimland ja projekti liige Anna Sonesson Nor-rast selgitasid lähemalt teema aktuaalsust ning asja ole-must (töömeetodid, aretusväärtuse hindamine, avalda-mine ja kasutamine, arvutuste alused jms). Päeva lõpetasdiskussioon eelloetletud teemadel.

Lõppsõnumiks jäi, et kogu koostöö edu sõltub aretuseeesmärkidest. Tähtsaks peetakse ühist hindamist, sest see-läbi saavad pullid palju täpsemad hinded ning nende usal-dusväärsus tõuseb. Rõhutati, et aretajad mõtleksid roh-kem uue põlvkonna peale.

Teisel päeval moodustati kuus erinevat töögruppi, kuskeskenduti järgmistele teemadele:

• põhjamaade aretusorganisatsioonide roll punastetõugudega majandamisel (aretuseesmärgid, pullide testi-miste mahud, inbriiding, pullide vahetamine riikidevahel);

• koostöövõimalused põhjamaade aretusorganisatsioo-nide ja maailma punaste tõugude aretusorganisatsioonidevahel;

• võimalused koostööks Põhjamaade ja Baltimaadearetusorganisatsioonide vahel.

Mõned mõtted grupitöödest:• kõige tähtsam aretuses on eesmärgi formuleerimine;• aretusedu peab tagama konkurentsis püsimise;• täna valitud vanematepaari pulljärglase aretusväärtus

selgub aastal 2015;• testimise maht peaks olema riikide vahel ära jaotatud;• optimaalne testpullide arv ühe tipp-pulli saamiseks,

aga ka poegade arv ühe tipp-pulli kohta;• testpulli tütarde üleskasvatamine võiks olla tasuline,

mis motiveeriks farmerit;• esimese laktatsiooni andmetest saadakse 80% aretus-

infost;• kõikides riikides peavad üksiktunnuste indeksid

olema sarnase tähendusega ja üheselt mõistetavad, et neidkogu aretusväärtuse indeksis (TMI) kasutada;

• kui tahetakse parandada funktsionaalseid tunnuseid,tuleb arvestada esialgu toodangu langusega;

• tuleb aretada kergesti käitletavaid lehmi;• igale tunnusele peab kalkuleerima majandusliku

näitaja (hinna).Põhjamaad teevad praegu tugevat koostöö. Väga oluli-

seks peavad seda ka Balti riikide punaste tõugude areta-jad, kelle endi vahel peaks olema tihedam koostöö.

5


Foto 2. SRB täiskasvanud lehm (T. Põlluäär)

Pärast grupitööde arutelu jätkus aastakoosolek ülevaa-tega organisatsiooni ajaloost. Pärast juhtkonna aruandlustsaid sõna Saksamaa, Eesti, Läti ja Leedu punaste tõugudearetajad.

Saksamaa punase karja aretusest andis ülevaate Claus--Peter Thordsen, angli tõu aretusjuht. Saksa punane lehmehk angli tõug lüpsis 2004. a 7749 kg piima, rasva 4,83%ja 374 kg, valku 3,64% ja 282 kg. Sakslased näevad omaaretustöös lehma kui head söödaväärindajat, kes annabväga hea kvaliteediga piima, kellel on hea tervis, vägatugevad jalad ning keda on hea ja lihtne majandada. Ang-lit on eksporditud paljudesse riikidesse: Lätti, Leetu, Ve-nemaale, Poolasse, aga ka Itaaliasse, Kanadasse, Uus--Meremaale, Ameerikasse jm. Angli tõugu on oma aretu-ses kasutanud ka Eesti karjakasvatajad.

Eesti punase tõu aretusest tegi ülevaate Tõnu Põlluäär.Läti punase tõu aretusest rääkis Maris Lidaks, kes onvastutav läti pruuni tõu aretusprogrammide eest. Lätison karja keskmiseks suuruseks 50–98 lehma, kelle kesk-mine aastatoodang 2004. a oli 4831–4,48–3,29. Karjaaretuspotentsiaali tõstmiseks on ostetud tiineid punaseidmullikaid Taanist ja Rootsist.

Leedu punase tõu aretuse ülevaate esitas aretusprog-rammide eest vastutaja Juozas Darbutas. Leedu karjaare-tajad on importinud tiineid mullikaid Taanist, Saksa-maalt, Rootsist, Soomest. Leedus lüpsis punane lehm2004. a 4836–4,46–3,50.

Järgnes arutelu koostöövõimaluste üle Skandinaavia jaBalti riikide vahel. Tõdeti, et riikidevaheline koostöö onvajalik ja selleks on võimalused olemas. Oluline on and-

mete registreerimine, geneetiliste hindamiste ja aretusees-märkide ühtlustamine. Kuidas seda kõige paremini teha,tuldigi koju järele mõtlema. Kõik ettepanekud saadetakseERDB sekretariaati ja neid arutatakse tuleva aasta koos-olekul Norras.

Kolmandal päeval külastasime Soome-Rootsi-Taaniaretusfarmi VIKEN, kus tehakse nii söötmis- kui ka are-tuskatseid. Farmil on 280 ha maad, 320 lehma, 410 noor-looma ja 20 töötajat. Piimatoodang 10350–4,0–3,50,SRA tase 130 000. Loomade ostuks-müügiks või vahe-tuseks sõlmitakse farmeritega lepingud. Katsefarm onfarmeritele vajalik ja kasulik, sest sealt saadakse suur osateadmistest lehma söötmise ja majandamise kohta.

Holsteinide ristamiskatsed KaliforniasLes HansenMinnesota Ülikool

Huvi ristamise vastu on ilmselt olnud pidevalt kõrgekommertskarjades kogu maailmas. Viimase 50 aastajooksul on Põhja-Ameerika holsteinikasvatajad jätkuvaltsuurendanud ristamise osa. Asjaolud on muutunud vasta-valt puhtatõulise holsteini ajaloolisele üleolekule võrrel-des ristanditega. Piimahinna kujundamisel pannakse pal-judel turgudel piima kuivainesisaldusele järjest suurematrõhku kui vedelale osale, mis aga omakorda kahandabholsteini tõu eelist võrreldes teiste tõugudega. Holsteinidetaastootmistunnuste halvenemine on selgelt dokumen-teeritud enamikus maailma riikides. Peale selle on hols-teini tõu poegimisjärgsed komplikatsioonid saanud prob-leemiks just viimastel aastatel. Teistel piimatõugudel esi-neb ka otseseid või emapoolseid poegimisraskuste mõju-sid vähem, kui seda on holsteini tõul. Sageli on holsteinilehmad liialt suured, sobimaks paljudesse lautadesse.Selliste faktorite koosmõju põhjustab holsteini tõu poegi-miste arvu vähenemist eluajal.

Sugulusaretus e inbriidingMaailma holsteinipopulatsioonide probleemiks on saa-

nud inbriiding. Efektiivsete aretusprogrammide tõttu tõu-seb sugulus holsteini tõu piires jätkuvalt. Üksikute isen-

dite sugulus tõuseb, sest sageli satuvad paari pull ja lehm,kes on omavahel lähisuguluses. Inbriiding röövib piima-tootjalt tulu surnultsündide suurenemise, mullikate kas-vukiiruse vähenemise, viljakuse halvenemise ja haigus-tele resistentsuse vähenemise tõttu. Inbriidingu peaminenegatiivne mõju on just lehmade viljakuse vähenemises,sest suguluslooted on elujõuetumad ja lehmad aborteeri-vad tihti.

6


Foto 3. Vikeni katselaut läbi vaateklaasi (T. Põlluäär)

Foto 1. Prantsuse normandia tõug (L. Nolli)

Tabel 1. Holsteini tõu üksikute isade sugulus ja osa-kaal USA-s

Pull Põlvnemine Sünni-aasta

Osakaaltõus %

Chief 1962 14,8

Valiant Chiefi poeg 1973 13,6

Mark Chiefi poeg 1978 13,2

Elevation 1965 15,2

Starbuck Elevationi poeg 1979 12,2

Blackstar Elevation 2x ja Chief 2x 1983 15,8

Emory Blackstari poeg, Chief 2x 1989 14,2

Kaks pulli – Chief ja Elevation – on sündinud 1960nda-tel ja nende järglaskond moodustab praegu 30% kogutõust (tabel 1). Blackstar on hiljem sündinud (1983), kuidtal on juba 15,8% järglasi holsteini tõus. Palju Blackstaripoegi (Emory, Juror, Lord Lily, Duster, Patron) ja poja-poegi (Mtoto, Tugolo, Outside) on ka jätnud oma mõjutõule. Ajalooliselt ei ole ükski pull ületanud 16% piire,kuid Blackstar on ilmselt esimene, kes seda teeb. Globaal-ne geneetilise baasi kitsenemine on USAs tõsine, sestPõhja-Ameerika on asendanud ka mujal maailmas koha-likud aretusveised oma holsteinidega. Neli holsteini tõupulli (Blackstar, Rudolph, Manfred ja Elton) dominee-rivad praegusel ajal testpullide isa- ning emapoolses põlv-nemises, mistõttu nende kasutamisega on tendentsvähendada lehmade viljakust ja eluiga. Eltoni järglas-konna tõus on 2005. aastal 11,6%, kuid see suureneb temapoegade (Durham, Convincer), eriti aga tema pojapoega-de (O-Man, BW Marshall, Addison, Jesther ja Macho-man) kasutamisel. Tabel 2 näitab jõudluskontrolli alusteemasloomade keskmist inbriidingutaset USAs sünniaastajärgi.

Hindamine on konservatiivne, sest paljude veiste põlv-nemises on lüngad ja nende põlvnemine ulatub vaid 1960.aastani. Teadmiste järgi, mis enne 1960. a toimus, võibjäreldada, et peaksime lisama 2% kõikidele tänastelenäitajatele (pole õige suurendada 1,5 korda). Inbriidingsuureneb ameerika holsteinidel keskmiselt 0,1% aastas ja2004. a sündinud lehmikutel on see keskmiselt 5%.Piimatoodangule oleks soodne, kui inbriidingutase ei üle-

taks 6,25%. Keskmise 5% tasemega lehmi seemendataksesageli holsteinidega, kelle inbriiding on üle 6,25%.

Tabel 2. Keskmine USA emasloomade inbriidingutase

Sünniaasta Inbriiding, %

1994 3,5

1996 3,9

1998 4,2

2000 4,5

2002 4,8

2004 5,0

Mida 6,25% tähendab? Igal lehmal on kaks geenikromosoomipaaris – üks kummaltki vanemalt. Inbriidin-gukoefitsient mõõdab tõenäosust, et geenid kõikides gee-nipaarides oleksid sarnased, sest need viivad sarnasteesivanemateni. Kui inbriiding suureneb, siis kahekordis-tumise (homosügootsuse) tõenäosus retsessiivsetel gee-nidel kasvab ja ebasoovitavate tunnuste esinemissagedusenamasti suureneb. Paljud tootjad ilmselt ei tea, et üksi-kute loomade inbriidingutase on soovitavast suurem.Suureneva sugulusega holsteini tõus on hädavajalik põlv-nemise jälgimine, enne kui hakata emasloomi paari pane-ma parimate isasloomadega. Et vältida sugulusaretust,pakuvad täpseid paaridevaliku programme USA seemen-dusjaamad.

RistamineInbriidingu mõjusid saab leevendada ristamise kaudu.

Ristamise mõju on täpselt vastupidised inbriidingu mõju-le. Iga kromosoomipaari kaks geeni on ristamise tulemu-sel enamasti erinevad. Selle tulemusena geneetiliseltretsessiivsed tunnused ei avaldu. Vanad uuringud on näi-danud, et ristandid on suurepärased tunnuste parandajad,mis on seotud viljakuse, tervise ja elujõuga. Ristaminepeaks andma suurimat tulu, kui keskkonnatingimusedjätavad soovida ja kui piimatootjad pole võimelised hoid-ma usaldusväärsena oma karjades lehmade põlvnemis-andmeid.

7


Foto 3. Minnesota osariigi tšempion (E. DeBruin)

Foto 2. Ristandlehm tavavärvusega (E. DeBruin)

TagasivaadeHolsteinide viljakuse ja elujõulisuse vähenemine mõju-

tas seitset suurt Kalifornia piimatootjat seemendamaholsteini tõugu mullikaid ja lehmi punasekirjute pullideimportspermaga. Kõikides karjades olid prantsuse piima-tõugude normandia (N) ja montebeliardi (MB) ristandidholsteinidega. Et rootsi punasekirju (SRB) ja norra puna-ne (NRF) tõug omavad ühiseid eellasi, siis selles uuringuskäsitleti neid kui skandinaavia punaseid (SR) tõuge.Ristandlehmad alustasid poegimist juunis 2002. Mõnedpuhtatõulised lehmad püsisid karjas, mis võimaldas võr-relda puhtatõulisi ja ristandeid omavahel.

ToodangUuringusse kaasati ristandid ja puhtatõulised lehmad,

kes poegisid esmakordselt juunist 2002 jaanuarini 2005,ja nende toodanguandmed. Kõikide lehmade isad ja ema-isad olid seemendusjaamade pullid. Uuringust arvati väljakõik vabapaaritusest saadud ja identifitseerimata järg-lased. Tegelikud 305 päeva toodangunäitajad (piim, rasv,valk) arvutati USA geneetiliste hindamismudelite abil.Täpsustused tehti poegimisvanusele ja lüpsisagedusele(kontrollpäeva kolmekordne lüps korrigeeriti kahekord-sele lüpsile) ning laktatsioonile, mis kestis kuni 305 päe-va. Poegimise koht, aasta ja aastaaeg (4-kuine tsükkel)ning iga holsteini tõugu lehma emaisa geneetiline tasekaasati 305 päeva toodangu statistilisse analüüsi. Tabelis3 on esitatud analüüsitud lehmade ja pullide arvud.

Tabel 3. Analüüsitud lehmade ja lehmaisade arvud

Tõug Lehmad Pullid

Holstein (HF) 380 69

Normandia (N) x holstein 245 24

Montebeliard (MB) x holstein 493 23

Skandinaavia punane (SR) x holstein 328 13

Piima rasva- ja valgutoodangu (R+V, kg) järgi ei erine-nud skandinaavia punaste ristandid puhtatõulistest hols-teinidest eriti, kuid montbeliardi ja normandia ristanditeloli toodang väiksem (tabel 4).

Tabel 4. Tegelik 305 päeva toodang (2-kordne lüps) 1.laktatsioonil

Näitaja HF N x HF MB x HF SR x HF

Piim, kg 9757 8530 9161 9581

Rasv, kg 346,2 319,0 333,8 340,0

Valk, kg 305,3 276,7 293,0 297,3

R+V, kg 651,5 595,7 626,8 637,3

Ristand/HF, % -8,6 -3,8 -2,2

Poegimisraskused ja surnultsünnidPoegimisraskusi mõõdeti 1–5 punkti piires, kus 1 tähis-

tas kiiret, kerget ja abita poegimist ning 5 äärmiselt rasketpoegimist koos mehaanilise abiga. Tegelikult ühendatinäitajad 1–3 ja nimetati poegimisprobleemideta grupiks,4–5 näitasid raskeid poegimisi. Surnult sündinuks nime-tati ka vasikas, kes 24 tunni jooksul pärast sündi suri.Poegimisraskused ja ka surnultsünnid kui tunnusedarvutati mõlemale, nii isale kui emale.

IsatõugIsatõu mõju selgitamisel analüüsiti eraldi esmaspoe-

ginuid ja 2.–5. laktatsiooni lehmi. Andmete korrigeerimi-sel arvestati vasika sugu ja poegimise kohta, aastat jaaastaaega (3-kuised aastaajad). Kõikide tõugude keskmi-sena oli esmaspoeginutel raskeid poegimisi pullvasikatesünnil 15,5% ja lehmikute sünnil 7,3%, surnult sündis18,8% pullvasikatest ja 5,6% lehmikutest. Seega olirohkem probleeme pullvasikate sünnil.

Tabelist 5 näeme, et SR-l oli kõige vähem poegimisras-kusi ja surnultsünde, samal ajal kui HF-l oli neid kõigerohkem.

Tabel. 5. Esmaspoeginud lehmade poegimisraskusedja surnultsünnid vasika isatõu järgi

Isa tõug Sündidearv

Raskeidpoegimisi %

Surnult-sünde %

Holstein 371 16,0 15,7

Montbeliard 158 12,0 13,2

Šviits (AP) 224 11,9 12,0

Skandinaavia punane 1016 5,5 7,9

8


Foto 5. Ristandlehm rootsi punasekirju tõuga (F. Robinson)

Foto 4. Ristandlehma ema oli holsteini ja d�örsi ristand(F. Robinson)

Tabel 6 annab ülevaate puhtatõuliste HF 2–5 kordapoeginud lehmade poegimisraskustest ja surnultsündideesinemissagedusest. Neil esines probleeme vähem kui es-maspoeginud lehmadel. Kuid taas oli rohkem probleemepullvasikate kui lehmikute sündimisel, vahe oli peaaegu2-kordne (7,9% ja 4,4%), sama ka surnultsündidel (8,4%ja 4,3%).

Tabel 6. 2–5 korda poeginud lehmade poegimisrasku-sed ja surnultsünnid vasika isatõu järgi

Isatõug Sündidearv

Poegimis-raskusi, %

Surnult-sünde, %

Holstein 1241 7,7 11,8

Normandia 327 9,1 6,5

Montbeliard 2385 5,7 4,4

Šviits 527 5,4 4,9

Skandinaavia punane 516 2,6 4,2

SR järglastel oli probleeme kõige vähem, kuid ka teistetõugude pullidel oli isana vähem surnultsünde kui HF pul-lidel. Kõik emad olid puhtatõulised HF lehmad ja seegateiste tõugudega saadi ristandjärglased. Seega põhjustabinbriiding arvatavasti rohkem surnultsünde, kuid see võibolla seotud ka surmava geneetilise retsessiivse tunnusega,kuid seda pole veel avastatud.

EmatõugEt hinnata poegimisraskuste ja surnultsündide erinevusi

ematõu järgi, piirduti AP, MB ja SR isade järglastega, sestteiste tõugude järglaskond oli liiga väike. Seega uuritivaid ristandvasikaid. Esmaspoeginud lehmi uuriti taaseraldi. Poegimisraskusi esines 11,4% pullvasikate ja 4,2%lehmvasikate sünnil ning surnultsündide näitajad esmas-poeginud lehmadel olid 13,6% pullvasikate ja 2,2% leh-mikute sünnil. Tabelisse 7 on koondatud 2301 esimestkorda poeginud lehma andmed.

Tabel 7. Esmaspoeginud lehmade poegimisraskusedja surnultsünnid ematõu järgi

Ematõug Poegimistearv

Poegimisraskusi,%

Surnultsünde,%

Holstein 1398 9,3 11,8

N x HF 269 9,2 7,8

MB x HF 370 8,1 7,1

SR x HF 264 4,7 4,9

SRxHF ristanditel (4,7%) oli märkimisväärselt vähempoegimisraskusi kui puhtatõulistel HF-l, sama tulemus onka surnultsündide esinemisel.

EluvõimeJuunist 2002 kuni oktoobrini 2004 esimest korda poegi-

nud lehmade karjaspüsivust hinnati 30, 150 ja 305 päevapärast poegimist. Tabelisse 8 on koondatud karjaspüsi-vuse näitajad 692 puhtatõulise HF ja 1554 ristandi kohta.

Puhtatõulised HF-d läksid karjast välja kiiremini kuiristandid, 86% HF-st ja 92–93% ristanditest olid karjas ka305 päeva möödudes poegimisest. 1,7% HF lehmi suri 30

päeva jooksul pärast poegimist. Väljalangemise määr kas-vas 3,1%-le 305 päeva jooksul pärast poegimist ja see onpeaaegu 2 korda kõrgem kui ristanditel.

Tabel 8. Karjaspüsivus 1. laktatsiooni jooksul (%)

Tõug Arv 30 p 150 p 305 p

HF 692 95 91 86

N x HF 465 98 96 93

MB x HF 655 98 96 92

SR x HF 434 98 96 93

Eraldi võrreldi NxHF ristandeid (n=118) ja puhtatõulisiHF (n=283) teise poegimise järgi. Uuesti poegis 20 kuujooksul 66% puhtatõulistest HF-st ja 82% NxHF ristan-ditest. Majanduslikult on 16% vahe tohutu.

ViljakusKriteeriumiks oli uuslüpsiperioodi pikkus päevades

neil, kelle uus poegimine või tiinus oli tõestatud veteri-naari poolt. Sellesse analüüsi kaasati lehmad, kes olidlüpsnud vähemalt 250 päeva. Puhtatõulised HF lehmadolid selles analüüsis kõrgendatud valikuga, sest nendeväljalangevus oli suurem. Uuslüpsipäevade järgi oli38%-l puhtatõulistest HF lehmadest periood 35–99 päe-va. Samal ajal NxHF ristanditel oli see 52%, MBxHF 43%ja SRxHF ristanditel 44%. Teisest küljest, 21%-l puhta-tõulistest HF-st oli uuslüpsiperiood vähemalt 250 päeva,aga NxHF ja SRxHF14%.

Tabel 9. Uuslüpsipäevad esimese laktatsiooni jooksul

Tõug Lehmade arv Isade arv Uuslüpsipäevi

HF 520 76 150

N x HF 375 24 123

MB x HF 371 22 131

SR x HF 257 10 129

520 puhtatõulisel HF-l oli esimese laktatsiooni kesk-mine uuslüpsiperiood 150 päeva. Kõikidel ristanditel oliuuslüpsiperiood HF-ga võrreldes märkimisväärselt lü-hem, NxHF 375 ristandil 123 päeva, mis on 27 päeva

9


Foto 6. Prantsuse montbeliardi tõu järglane (F. Robinson)

keskmiselt lühem. Lisaks paremale viljakusele peaks16%-line parem karjaspüsivus majanduslikult kompen-seerima NxHF ristandite 8,6% madalama toodangu võr-reldes HF-ga.

Esimesest seemendusest jäid tiineks 22% puhtatõu-listest HF-dest, 35% NxHF, 31% MBxHF ja 30% SRxHF

ristanditest. Kõigil neljal grupil oli tiinestustase esimesestseemendusest väga madal, kuid kolmel ristandite grupiloli see mõnevõrra parem.

Vaata oma ninaotsast kaugemale!pm-mag Käde KalameesEK Selts

Et olla muutuvas maailmas konkurentsivõimeline omaohustatud veisetõugudega, on kindlasti vaja teada, midateevad või kavatsevad teha teised riigid. Erinevate riikidearetajate ja teadlaste vahelised suhted on alguse saanudjuba sajandeid tagasi.

Eesti maakarja teadlik aretustöö algas juba 1909. aastal,mil Soomes erihariduse saanud Aleksander Lilienblattsoovitas eesti maakarja parandamiseks kasutama hakataläänesoome pulle. 1910.–1920. a toodi Eestisse 20 lääne-soome pulli, 1920.–1926. a 39 pulli ning 41 lehma jalehmikut. Miks kasutati läänesoome karja? Arvati, et eestimaakari on Lääne-Soomes leiduva maakarjaga lähedaltsugulane, sest mõlemad karjad olid välimuselt sarnased.Peeter Kallitil oli arvamus, et praegused lääne- ja päris-soomlased, kes enne Eestis asusid, viisid arvatavasti pu-nase maakarja ühes ja peavad teda praegu läänesoomekarja nime all. Seetõttu on ka edaspidi maakarja aretus-töös kasutatud paremate läänesoome pullide spermat.

Edasine maakarja aretus toimus puhasaretuse teel kuni1955. aastani, mil sugulusaretuse vältimiseks kasutatiühekordseks sisestavaks ristamiseks Taanist imporditudd�örsi pulle. Puhasaretusena kasutati ka läänesoome vei-seid. Tõu arvukuse vähenemine ja sugulusaretuse oht ker-kis päevakorrale uuesti 1980ndate lõpul, mil maatõuaretajad otsustasid katseliselt kasutada ühekordseks sises-tavaks ristamiseks ameerika piimašviitsi, punasekirjutholsteini ja soome äärširi. Nende järglased olid valdavaltmaatõutüübilised ja nudid, kuid nende piimatoodang eisuurenenud nimetamisväärselt, piima rasva- ja valgusisal-dus isegi vähenesid. Et tegemist oli sihipärase ühekordsesisestava ristamisega ja edasi jätkati puhasaretusega,tunnistati ka 50% võõrveresusega maatõutüübilised ja nu-did veised puhtatõulisteks maatõu veisteks ning sobiliku-ks tõuraamatusse kandmiseks, märkides tõuraamatu leh-madele erinevate tõugude veresuse.

Nende tõugude kasutamine vähendas maatõule omastsuurt piima rasva- ja valgusisaldust, seetõttu võeti 1990-ndate alguses vastu uus otsus kasutada sisestavaks rista-miseks d�örsi tõugu kui maatõule sarnast tõugu. Väikesespopulatsioonis saab aretustööd teha, kui aeg-ajalt kasuta-takse teisi sarnaseid tõuge.

1991. a loodi suhted rootsi punase nudi tõu kasvatajate-ga eesotsas Tom Rydströmiga ja Carl-Gustav Hedlingiga,kes kinkisid seltsile samal aastal pulli Frippe EK 170 ja1997. a pulli Quatro EK 201. Teiste tõugude kasutaminekäib ainult EK Seltsi juhatuse soovituste kohaselt, kus-

juures peetakse silmas maatõu aretuse eesmärke. Seegaon maatõu aretuses kasutatud sisestavat ristamist ehk ve-relisamist ja edaspidine aretus on toimunud ikkagi puhas-aretuse erinevaid alavorme kasutades, nagu näiteks lähis-sugulastõu läänesoome veise kasutamine. Ka rootsi puna-se nudi tõu aretajad on kasutanud aretustöös läänesoomepulle.

Kui loomaomanik toimib omapäi ja kasutab maatõuguveise seemendamiseks EK Seltsiga kooskõlastamatateiste tõugude pulle või spermat, siis järglast ei kanta tõu-raamatusse. Tõuraamatusse kandmiseks sobivaks loetak-se sellist maatõugu puhtatõulist lehma, kelle põlvnemineon dokumentaalselt (seemendustunnistused, tõu- ja karja-raamatud, põlvnemistunnistused, noorkarjaraamatud)tõestatud kolme põlvkonna ulatuses, välimik on maatõu-tüübiline ja nudi. Põlvnemise kahtluse korral kasutatakseEMÜ geneetika labori teenust põlvnemise tuvastamiseksgeneetiliste markerite järgi. Eesti maatõu aretussuunad jaselleks sobivad aretuspullid või nende sperma valitakseEK Seltsi juhatuse koosolekul. Aretuseesmärgid on fik-seeritud eesti maakarja aretus- ja säilitusprogrammis.Ainult neid tingimusi silmas pidades on võimalik säilitadaeesti maatõugu kui rahvuslikku kultuuripärandit.

EK Seltsil on taasasutamise 1989. aastast kontaktidsoomlaste, rootslaste, norralaste ja hollandlastega. Hol-landi Kuningriigi rahastamisel osaleb EK Selts Põhja--Liivimaa piiriüleses projektis koos Nigula Looduskaitse-alaga. Projekt sai alguse 2002. ja lõpeb 2005. a. Sellelaastal lisandusid kontaktid ka prantslastega ja rootsi mä-giveise aretajatega. Plaanis on tihendada suhteid lätlas-tega.

Tutvus prantsuse geneetikateadlase Laurent Avoniga del`Elevage'i Instituudi geneetika osakonnast sai alguse

10


Foto 1. L. Avon (p) ja L. Markey (v) T. Vahenurme karja uudis-tamas (K. Kalamees)

2004. a, Eestit külastas ta 2005. a mais. 25 aastat prantsu-se ohustatud tõugudega tegelev teadlane käis Eestis koosmagistrant Lucie Markeyga, kes teeb oma magistritöödläti ohustatud sinise tõu kohta.

Külastasime maakarja suurimat, Kristo Vahenurme taluja C. R. Jakobsoni talumuuseumi karja. Ringsõidul vahe-tasime infot, mida kumbki osapool on ohustatud tõugudesäilitamiseks teinud. Suurte kogemustega teadlane kiitisEesti saavutusi maakarja säilitamisel-aretamisel ja olimeeldivalt üllatunud, et suurem osa maakarjast on haara-tud ka jõudluskontrolliga. Ta mainis, et nemad on allesselle tee alguses, sest väga raske pidi olema 2–3 lehmaomanikule selgeks teha jõudluskontrolli vajalikkust. Sa-muti toonitas prantsuse teadlane, et väga oluline on ohus-tatud tõu aretuses kasutada suurt arvu pulle. Nemad varu-vad ühelt pullilt vähemalt 3000 doosi spermat.

Prantsuse riik toetab igati ohustatud tõugude säilitamist– kinni makstakse iga ohustatud tõu tõuraamatupidamine,samuti seemendusjaamade pullide pidamis- ja spermavarumise kulud. Ohustatud tõu toetust aga saavad karjad,kus on üle 7 lehma.

Tõuraamatud antakse välja paberkandjal igal aastal japostitatakse igale tõuraamatuveise omanikule. L. Avonilemeeldis EK Seltsi põlvnemistunnistus. Prantsusmaalohustatud tõugu veistele ostul-müügil põlvnemistunnis-tusi ei väljastata, sest kõik andmed on tõuraamatus ole-mas. Seetõttu sooviti maakarja veise põlvnemistunnistustmälestuseks ja see pidi neile pakkuma ka mõtlemisainet,kumb variant on parem, kas igal aastal välja anda tõu-raamat või kasutada meie kogemusi. L. Avonilt aga saiEK Selts mälestuseks raamatu „Loomakasvatus Prantsus-maal“ ja 2003. a tõuraamatu Villard de Lans tõu kohta.

Tabel 1. Prantsusmaa ohustatud veisetõud

Tõug Lehmade arv Pullide arv

1990 2002 KS* kokku

Armoricaine 20 118 9 17

Bearnaise 77 120 16 19

Bretonne P.N. 467 1200 17 33

Casta 87 186 18 19

Ferrandaise 198 770 27 27

Froment du Leon 48 221 10 10

Lourdaise 42 172 12 12

Maraichine 41 534 23 27

Mirandaise 170 536 12 14

Nantaise 55 388 13 13

Saosnoise - 866 8 8

Villard de Lans 136 297 26 26

*) kunstliku seemenduse pullid

Prantsusmaal on seega 12 ohustatud veisetõugu, kellestkaks, Froment du Leon ja Bretonne P. N., on piimatüüpi,teised on kahesuunalised (nii piima- kui lihatüüpi).Prantslased hakkasid oma ohustatud tõugudega sihikind-lalt tegelema 1977. a ja juba 1990. aastaks oli enamikutõugude lehmade arv suurenenud. Seda põhjendatakse

elanikkonna teadlikkuse kasvuga geneetilise mitmekesi-suse säilitamise vajalikkusest, samuti sellega, et on väär-tustatud ohustatud tõugudelt saadavad erilised tooted.Talunik võib müüa oma toodet otse talust.

Olin huvitatud, kas neil on ka geneetiliselt nudisid valk-jaspunaseid tõuge. Seal ohustatud tõugude hulgas nudisidei ole. Prantsuse geneetiku arvates on tõud sarnased, ehk-ki nende tõug on sarviline. Froment du Leon'i tõust antipaar pilti ja küsiti, kas tahame selle tõuga maakarja ristata.Tutvunud Froment du Leon'i aretusega, selgus, et see tõugon väga lähedas suguluses göönsi tõuga (Suurbritannialõunarannikul). Omal ajal oli göönsi tõust vaimustatudmaakarja aretusspetsialist Ain-Ilmar Leesment, sest tõugon hinnatud selle poolest, et tema piimast valmistatud võion väga kollane. Teatavasti näitab see piima suurt karotii-nisisaldust, mis on heaks A-vitamiini allikaks. Siin onmõtlemisainet, et miks ka mitte tulevikus kasutada maa-karja aretuses ja sugulusaretuse vältimiseks prantslastesamuti ohustatud tõugu Froment du Leon'i. Huvi selle tõukasutamise vastu näitasid juba üles maakarja suurimatefarmide omanikud – EK Seltsi juhatuse liikmed.

Teine huvitav kohtumine oli juunis rootsi mägiveisekasvataja Jan Carlsoniga. Tõuaretaja ja praktik mainis, etrootsi mägiveise aretustöös on kasutatud nii soome mägi-veist kui norra mägiveist, nad on praegu heas olukorras jaohustatud tõu staatusest juba väljas. Kui 2001. aastal oliRootsis 2324 mägiveise lehma, siis 2004. aastal oli neidjõudluskontrollis juba 3729.

Kuidas suutsid rootslased nende arvukust nii kiirestikasvatada? Üheks põhjuseks on see, et mägiveiseid kas-vatatakse riigi põhjapoolses osas. Et see piirkond on vä-hem asustatud ja karmima kliimaga, siis maksab riik igalepiimakilole peale 1 Rootsi krooni. Teine põhjus on see, etmägiveiste piimatoodang on keskmiselt üle 6500 kg aas-tas, mis on väikesekasvulise tõu kohta väga hea näitaja.Samuti sobib mägiveis kõige paremini Põhja-Rootsi klii-masse. Mägiveise Kasvatajate Seltsil on umbes 500 liiget.

Jan Carlson oli väga imestunud, kuuldes, et Eestis eisoovita kuni 2012. aastani sugulastõugusid kasutada. Takahtles väga, kas ikka on võimalik 442 tõuraamatuleh-maga tõugu säilitada sugulusaretusse kaldumata. Temasoovitus oli, et seda tuleks ikka julgemalt teha, kui soovi-takse eesti maakarja arvukust suurendada.

Septembris toimus kolmas kohtumine rootsi punasenudi veise kasvataja Elin Rydstromiga. Rootsi punanenudi tõug on eesti maakarja aretuskomponent (pullidFrippe ja Quatro) ja kuulub samuti ohustatud tõugudehulka. EK Seltsi huvitasid rootsi punase nudi tõu veistetõuraamatusse kandmise tingimused. Rootsi punase nuditõu aretuskomponendid on idanorra, läänenorra ja soometõug, kelle pullide järglased kantakse tõuraamatusse jakõik saavad toetust.

Rootsi punase nudi tõu seltsi aretussuund on rootsi/ida-norra tüüpi punane nudi tõug. Aretuses on kasutatud vägapalju idanorra tõugu, nagu eesti maakarja aretuses lääne-soome tõugu. Tom Rydstrom väitis isegi, et idanorra pu-nane nudi tõug on rohkem Rootsi tõug kui rootsi punanenudi tõug. Neil on nõudeks, et kõik toetust saavad veisedpeavad olema jõudluskontrolli all. Rootsi punane nuditõug on jaotatud vastavalt põlvnemisele 10 gruppi (0…9).Vahel aga kantakse isegi ilma põlvnemisandmeteta lehm

11


tõuraamatusse, kui ta välimik on sobiv rootsi punase nuditõu alla kandmiseks.

Huvipakkuv vestlus oli sel aastal veel Soome geneetika-teadlase Juha Kantaneniga. Oli huvi, kuidas on Soomeslahendatud ohustatud põhjasoome tõu aretus ja tõuraama-tusse võtmine. Selgitati ka eesti maakarja olukorda, mil-lest selgus, et põhjasoome tõug oli analoogses olukorras1980ndatel aastatel, mil aretuses kasutati rootsi mägiveisepullide spermat. Rootsi mägiveise pullid kanti aga pullidetõuraamatusse kui põhjasoome karja pullid ja nendejärglased said ohustatud tõu toetust. J. Kantaneni sõnutsion eesti maakarjal ja läänesoome tõul sama fenotüüp ningvastavalt mikrosatelliitide ja DNA mitokondriaalseleanalüüsile on need kaks tõugu suguluses. Kantaneni arva-mus oli, et praegusel etapil tuleks eesti maakarja tõuraa-matusse kanda ka läänesoome pullid ja nende otsesedjärglased ning neile peaks laienema samuti ohustatud tõutoetus. Edaspidi võiks kaaluda läänesoome pullide kasu-tamist ainult äärmisel vajadusel sugulusaretuse vältimi-seks.

Suhtlemisel teiste ohustatud tõugude aretajate, säilita-jate ja teadlastega selgus, et ikka tuleb aeg-ajalt kasutadateisi sarnaseid tõuge sugulusaretuse vältimiseks. Eritiheas olukorras on need tõud, kellel on sugulastõud olemasteistes riikides.

Kõigist nendest kohtumistest koorub välja tõsiasi, etaretus- ja säilitustöö on loominguline ja riigipiire ületav.Ühtegi toodangut andvat tõugu aga ei saa säilitada neidaretamata ja nii sugulastõugusid kui ka mõne huvitavateise tõu veretilga ühekordset lisamist kasutamata.

Lõpetuseks 2004. aastal manalateele läinud kuulsa Eestiteoloogiaprofessori Evald Saagi õpetlikud sõnad, miskehtivad nii kristlaste kui ka mittekristlaste kohta: “Ärgeolge oleviku inimesed, vaid olge tuleviku inimesed!“

Lihaveiste aretusprogrammist jajõudluskontrollistpm-mag Peeter Järv, EMÜ VL teadurReet Toi, ETKÜ aretusspetsialist

Seoses toetustega (ammlehma-, noorlooma- ja mahe-tootmise toetused) ja Euroopa Liidust eraldatud suureammlehmade kvoodiga (13 416 ammlehma) on lihavei-sekasvatus eriti populaarseks muutunud. PRIA andmeilon Eestis registreeritud üle 1500 lihaveisekasvataja ja üle13 300 lihaveise (sh üle 3000 ammlehma ja lehmiku) ningesindatud on 10 lihaveise tõugu. Neist 7 tõu hulgas onpuhtatõulisi veiseid: hereford (Hf), aberdiin-angus (Ab),limusiin (Li), šarolee (Ch), šoti mägiveis (Hc) ja heleakviteen (Ba). Piemont (Pi), belgia sinivalge (Bb) jadekster (De) on esindatud ainult ristanditena. Kõige suu-rem arv ja enam levinud on kolm esimest tõugu, needmoodustavad ka tõukarjade põhiosa. Lihaveiseid pee-takse kõigis Eesti maakondades, enim on neid Läänemaal,Saaremaal ja Pärnumaal.

JKK andmeil on 10. 11. 2005 seisuga lihaveiseid jõud-luskontrollis kokku 7390, kellest ammlehmi on 2142, sh742 ristandvasikaga piimalehma ja lehmikuid 3117. Ena-miku neist moodustavad I–III põlvkonna ristandid (liha-tõug x piimatõug), aga on ka 831 puhtatõulist lihaveist.Jõudluskontrolli lihaveised asuvad 423 karjas, neist 15 ontõukarjad. Loomade arv karjas kõigub 15–150 veiseni.Kuigi suuremates karjades on oma tõupull ning igal aastalon seltsi kaasabil sisse ostetud pulle ja tiineid lehmikuid,

jääb ikkagi alles inbriidingu oht. Lihaveisekarjade koos-seis on üsna heterogeenne ja aretusega tegeldakse vähe.

Eeltoodust lähtuvalt (suur tõugude ja lihaveiste arv,karjade heterogeensus) ongi Eesti TõuloomakasvatajateÜhistu, millesse kuulub ka Eesti LihaveisekasvatajateSelts, välja töötanud lihaveiste aretusprogrammi.

Aretuse eesmärgiks lihaveisekasvatuses on veiste liha-jõudlusnäitajate parandamine. Lihaveiste puhul on neednuuma- ja tapatulemused ning liha kvaliteet, aga ka amm-lehmade piimakus, emaomadused, reproduktsioonivõimejm.

12


Foto 2. Froment du Leon'i tõug (L. Avon)

Foto 1. Limusiini kari (T. Põlluäär)

Tõuaretustöös tuleks tähelepanu pöörata järgmisteleasjaoludele:

1) sugupullide valik – välimiku järgi hinnatud ja heasperma kvaliteediga pullid;

2) ammlehmade valik – sigivus (tiinestus- ja poegi-miskergus), emaomadused ja piimakus ning ka välimik jalehma iseloom;

3) söödaväärinduse parandamine;4) lihajõudlusnäitajate parandamine – veiste kasvukii-

rus, rümba ja liha kvaliteet.Lihaveiste aretusprogrammi täitmiseks ja aretuseesmär-

gi saavutamiseks on vajalik teha järgmist.• Eestis enam levinud lihaveise tõugude (hereford,

aberdiin-angus, limusiin ja šarolee) baasil kujundadapuhasaretusfarmid, kus tegeldakse pidevalt tõutuumikugeneetilise väärtuse tõstmisega. Nende farmide ülesanneon kasvatada tootmiskarjadele sugupulle ja müüa tõuvei-seid.

• Piimalehmi ristata lihatõugu pullidega, et tagada liha-veiste arvu suurenemist ning saavutada sellega karjas ole-vale sugupullile optimaalne koormus.

• Laiendada jõudluskontrolli, selgitamaks lihaveistearetusväärtust, hinnata karju ja avastada perspektiivseidsuguloomi.

Lihaveiste selektsiooniedu suurendamiseks tuleb laien-dada veiste kunstliku seemenduse kasutamist ja edaspidikasutusele võtta ka embrüosiirdamine ning suguselektee-ritud sperma (suurema arvu isasloomade saamiseks).

Lihaveisekasvatuses kasutatakse mitmeid aretusmeeto-deid.

Puhasaretust kasutatakse ainult parimaid isas- ja emas-loomi andnud tõugude täiustamiseks ja aretusloomade ar-vu suurendamiseks. Igas lihaveisetõus on vajalik 15–20%puhtatõuliste veiste osakaal.

Selleks, et tõsta puhtatõuliste karjade aretusväärtust, onvaja:

• valida suguloomi ainult aretustunnuste alusel;• kasutada ainult väärtuslikke sugupulle, keda saab

muretseda Eesti parematest karjadest või ka välismaalt;• kasutada kunstlikku seemendust ja ka embrüosiirda-

mist, et saavutada vajalik selektsiooniedu.Ristamine on tänapäeval lihaveisekasvatuses üks täht-

samaid aretusvõtteid. Vältava ristamise korral kasuta-takse iga järgneva põlvkonna emaslooma paaritamiseksühte ja sama tõugu puhtatõulist pulli ja IV põlvkonnajärglased loetakse puhtatõulisteks, kelle järglasi võib ka-

sutada juba puhasaretuses. Sellist pikaajalist ristamistkasutatakse ka piimatõult lihatõule üleminekul.

Kombineeritud ristamisel kasutatakse mitut tõugu (li-ha)veiseid, et saada paremate lihaomaduste või ka ema-omadustega järglasi, kui on lähtetõugudel. Näiteks veistekasvukiiruse ja lihaomaduste parandamiseks kasutatakselimusiini, šaroleed või heledat akviteeni. Piimakust onvõimalik parandada simmentali tõuga. Kombineeritudristamist (crossbreeding) praktiseeritakse laialdaselt justtarbekarjades. Samuti on võimalik kombineeritud ristami-sega saavutada suuremat heteroosi efekti.

Aretusprogrammi täitmiseks on meie lihaveisekasva-tuses käivitunud veiste välimiku lineaarne hindamine.Teada on, et veise välimik avaldab mõju tema toodanguleja funktsionaalsetele omadustele, nagu poegimiskergu-sele jm. Looma lineaarne hindamine kajastab tema majan-duslikku väärtust ja et hinnatud tunnused on ka päritavad,siis samuti looma geneetilist väärtust. Lineaarse hindami-se andmeid kasutatakse nii üksiku looma kui ka kogulihakarja geneetilisel hindamisel.

Lihatõugu veiste lineaarne hindamine on oluline justnende lihastiku (kehaehituse) osas, mis aitab määrata loo-made müügiväärtust. Tähtsad on samuti sellised näitajadnagu sigivus, poegimiskergus, piimakus jm, mida on kavõimalik lineaarse hindamise andmete alusel prognoo-sida. Seega tuleks hinnata puhtatõulisi sugupulle ja lehmining ka ristandlehmi, keda võib teatud lihatõugu kuulu-vaks pidada.

Lineaarsed tunnused peavad olema majandusliku väär-tusega ja päritavad ning iseloomustama antud tõu eripära.Sõltuvalt aretuse eesmärgist määratakse tunnuse ideaal-väärtus (parim soovitud tulemus). Lihaveiste puhul 1–9--punktilisel skaalal ei loeta 9 alati kõige paremaks, vaidselleks võib olla ka 5. Teada on, et liigne lihasus võib põh-justada poegimisraskusi ja väga hea udar (piimakus)vähendab lihakust.

Lihaveiste välimiku lineaarsel hindamisel vaadeldak-se/mõõdetakse keha tüüpi (selg, laudjas, kere pikkus, rin-na sügavus, laudja laius jm), udarat, välimiku vigu, jalguja sõrgu. Lihaveistel on väga tähtis lihasus ja rasvasus.Kokku hinnatakse 20 omadust, mille alusel antakse loo-male üldhinne tema tõutunnuse, kehatüübi, lihasuse jajalgade järgi (alla 65 on halb ja 90–99 on eriti suure-pärane). Lihaveise välimiku üldhinne 86 punkti on vägahea näitaja.

13


Foto 3. Belgia sinivalge ristand (A. Juus)

Foto 2. Šarolee on suurekasvuline (R. Toi)

Tähtis on eraldi sugupullide testimine, kus hinnataksenende tervis ja viljakus (sperma kvaliteet) ning kasvu jaarengut. Selleks plaanitakse Märjale testpullide jaama.Peale eelpoolloetletud näitajate testimise hakatakse tule-vikus pulle hindama ka nende järglaste järgi. Sel puhularvestatakse veel järglaste lineaarse hindamise tulemusi jajõudluskontrolli näitajaid.

Aretustöö kujuneb lihaveisekasvatuses edukaks vaidsiis, kui on tagatud korralik jõudluskontroll. Selle tule-musel saadakse näitajad, mille alusel tehakse otsuseidsuguloomade valikul aretuseks ja tõuloomade müügiks.

Lihaveiste jõudluskontroll seisneb veiste põlvnemis-andmete ja jõudlusnäitajate kogumises, töötlemises jaanalüüsimises. Selle aluseks on jõudluskontrollis olevatelihaveiste järjepidev ja täpne karjasündmuste registreeri-mine ning andmete edastamine jõudluskontrolli teostaja-le.

Lihaveiste jõudluskontrolliks vajalikke andmeid saa-dakse:

a) aretus- ja tootmisfarmidest;b) tapamajadest ja pullide testimisjaamadest.Jõudluskontrolli korraldamiseks kasutatakse kolme

meetodit, kus andmeid registreerib: A – jõudluskontrolliteostava asutuse esindaja, B – loomapidaja või tema esin-daja ja C – nii jõudluskontrolli teostava asutuse esindajakui ka loomapidaja või tema esindaja.

Lihaveiste jõudluskontrolliks on kõigepealt vajalikvasikate identifitseerimine ja registreerimine (PRIAs)milleks tuleb esitada järgmised andmed: vasika tunnus,sugu, sünniaeg ja -koht; tõug ja veresus; vanemate and-

med; poegimise kulg ja vasika tunnus (üksik, kaksik,embrüo).

Väga olulised on andmed, mis on vajalikud veiste kas-vuintensiivsuse ja lihajõudluse geneetiliseks hindami-seks. Siin tuleb valida tunnused, mis oleksid kõrge pärita-vuskoefitsiendiga. Peaks arvestama ka seda, et neid näita-jaid oleks võimalik mõõta ja fikseerida. Ammlehmadepiimakust hinnatakse ainult kaudselt – vasikate võõrutus-massi alusel (200-päevane kehamass). Mööndusi on teh-tud ka andmete kogumise (aja) kohta. Kui ei saa noorveisekehamassi täpselt määrata just 200 või 365 päeva vanu-selt, siis on võimalik vastavate valemite abil seda korri-geerida. Samas tuleb järgida Rahvusvahelise LoomadeJõudluskontrolli Komitee (ICAR) poolt välja töötatudreegleid, standardeid ja juhiseid, mis kehtestavad nõudedveiste lihajõudluse hindamiseks, et määrata lihaveistearetusväärtus.

Lihaveiste jõudluskontrolliks oleks kindlasti vaja järg-misi andmeid:

1) vasikate sünnimass ja -aeg,2) kehamass 200 ja 365 päeva vanuselt ning nuuma-

perioodi lõpul (realiseerimisel).Jõudluskontrolli organisatsioonil on lubatud registree-

rida igasugust lisainformatsiooni. Näiteks veiste lihasustja rasvasust lineaarsel hindamisel. Kasulikud oleksid ta-pamajade andmed lihaveiste rümbamassi, lihakus- jarasvasusklasside kohta. Ka rümba morfoloogiline koostisoleks oluline – väärttükkide väljatulek, lihas- ja luukoeosatähtsus rümbas ning nende omavaheline suhe.

Mujal maailmas praktiseeritakse laialdaselt selja pikimalihase ristlõike e lihassilma pindala ja läbimõõdu ning ras-vakihi paksuse mõõtmist 13. roide kohalt nii elupuhuseltkui ka rümbal. Lihassilma pindala näitab lihaste arengutja selle järgi saab otsustada ka veiserümba pehme liha javäärttükkide väljatuleku üle. Rasvakihi paksuse ja liharasvasisalduse järgi hinnatakse rasvasust ning see võimal-dab ka liha marmorsust ja õrnust prognoosida.

Marmorja ja õrna liha teke on geneetiliselt kõrge pärita-vusega ning on tuvastatud geen, mis seda reguleerib.Seega on võimalik tänapäeva geenitehnoloogiat kasuta-des (geneetilised DNA markerid) välja selgitada sellistgeeni omavad lihaveised.

Jõudluskontrolli, lineaarse hindamise andmete jm infokogumine võimaldab edasisel matemaatilisel analüüsilarvutada indeksid, mille alusel saab hinnata tõuloomadeja tõukarjade aretusväärtust BLUP-loomamudeli abil.

Katselehmade eluajatoodang sõltuvaltpraakimispõhjustestdoktorant Meeli Voore, emeriitprofessor Olev SaveliEMÜ

Tulutoova piimakarja üheks peamiseks efektiivsuseteguriks on lehmade eluiga. Stabiilne arv suuretoodangu-lisi lehmi, väiksemad kulutused taastootmisele ja suure-mad võimalused plaanitult praakida mittesobivate oma-

dustega lehmad on põhilised näitajad, mis loovad eelduseefektiivsuse suurendamiseks, pikendades lehmade kasu-tusiga. Suure toodanguga ja terveid lehmi peaks karjaspidama võimalikult kaua.

Põlula katsefarmi maksimaalse jõudluse katse käivitus2000. aastal. Katse põhieesmärgiks oli erinevate Eestiveisetõugude maksimaalse piimajõudluse väljaselgitami-

14


Foto 4. Šoti mägiveis (A. Juus)

ne. Katsegrupid moodustati tõugude viisi, erandiks eestiholsteinid, kes jagati veel omakorda kaheks aretusväär-tuse põhjal. Kokku moodustati viis gruppi:

• kõrgema aretusväärtusega eesti holstein (EHFt),• keskmise aretusväärtusega eesti holstein (EHF),• punasekirju holstein (RHF),• eesti punane (EPK),• eesti maakari (EK).Lehmi peeti lõaspidamisega laudas, neile söödeti täis-

ratsioonilist segusööta (TMR) ad libitum, suvel karjatatilehmi karjamaal ning lüpsti kolm korda päevas torusse.

Uuringus on analüüsitud katseperioodil karjast väljavii-dud 112 lehma piimajõudlust elu- ja kasutusperioodil,sõltuvalt praakimise põhjustest ja katserühmast. Praaki-mise põhjustena tulid arvesse udarahaigused, sigimishäi-red, ainevahetushaigused, jalgade haigused ja ülejäänudpõhjused. Katse eesmärk ei võimaldanud lehmi sihipära-selt praakida vähese piimatoodangu tõttu, kuigi võib arva-ta, et holsteini rühmades seda mõnevõrra tehti, sest Maa-sikamäe Piimakarja OÜ põhikarjast kasvas lehmikuidpidevalt peale. Kasutusperiood algas 1. poegimise päe-vast ja lõppes praakimise päevaga.

Katse eesmärgiks seati erineva geneetilise päritolugalehmade maksimaalse piimajõudluse selgitamine. Neljaaasta katsetulemuste kokkuvõttes reastusid rühmad 305päeva piimajõudluse järgi:

1) keskmise aretusväärtusega eesti holstein,2) kõrgema aretusväärtusega eesti holstein,3) punasekirju holstein,4) eesti punane,5) eesti maakari.Lehmade praakimine oli sagedam aga suuretoodangu-

listes rühmades, mistõttu oli vaja analüüsida praagitudlehmade pikaealisust, eluaja- ja kasutusperioodi piima-jõudlust (tabel 1).

Praagitud lehmade keskmine eluiga oli 1382 päeva (3 a9 k), sellest kasutus- e produktiivsusperiood oli 558 päeva(40,4%), mistõttu üleskasvatamisele kulus ligi 60% elu-ajast. Kõige pikema elu- ja kasutuseaga olid EPK- jaRHF-lehmad ning võrdselt lühem oli see kahel musta-kirjude holsteinide EHFt- ja EHF-rühmal. Intensiivselekasutusele pidasid kõige lühemalt vastu eesti maakarjalehmad. Jõudluskontrolli Keskuse (JKK) andmetel onEestis lehmade keskmine praakimisvanus 6 aastat ja 4

15


Tabel 1. Katserühmadest praagitud lehmade piimajõudlusnäitajad

Näitaja Katserühmad Keskm/kokku

EHFt EHF RHF EPK EK

Lehmi 25 34 25 22 6 112

Eluajatoodang

Elupäevi 1301 1311 1489 1513 1193 1382

Piima kg 13 394 12 403 14 977 16 008 6055 13 567

R+V kg 955 852 1045 1180 526 965

Elupäevatoodang

Piima kg 8,8 8,2 9,2 9,7 5,0 8,7

R+V kg 0,6 0,6 0,6 0,7 0,4 0,6

Kasutusaja päevatoodang

Kasutusaeg päeva 518 501 612 678 382 558

Piima kg 26,8 24,8 25,5 23,8 15,8 24,7

R+V kg 1,9 1,7 1,8 1,8 1,3 1,8

Foto 2. Lambad ja aberdiin-anguse kari (O. Saveli)Foto 1. Põlulas on uued huvid (O. Saveli)

kuud. Antud juhul tuleb arvestada ka toodangut, mis2004. aastal oli 6055 kg aastalehma kohta.

Eluaja kogu- ja keskmine elupäevatoodang (EPK>RHF>EHFt>EHF>EK) sõltuski enam eluaja ja kasutusperioo-di pikkusest (EPK>RHF>EHFt>EHF>EK) kui kasutus-aja keskmisest päevatoodangust EHFt>RHF>EHF>EPK>EK.

Eesti keskmisena lähevad lehmad karjast välja peami-selt 6-aastasena. Aastakümnete jooksul on kõige enampraagitud lehmi ahtruse (24%) ja udarahaiguste tõttu(26%), mõnevõrra vähem ainevahetushäirete ja jalgadehaiguste tõttu, seega kokku 65–71% praagitutest. Katse-farmist praagiti nendel põhjustel kogu karjast isegi84,8%, sest katse eesmärk ei võimaldanud lehmi praakidaväikese piimatoodangu tõttu (tabel 2).

Pikim elu- ja kasutusiga oli kõikidest katserühmadestainevahetushaiguste tõttu praagitud lehmadel, kellest 202päeva lühema elu- ja 176 päeva lühema kasutuseaga olidjäsemete haiguste tõttu praagitud. Samal ajal oli lühimelu- ja kasutusiga udaraprobleemide tõttu praagitutel, kel-

lest vastavalt 136 ja 115 päeva kauem püsisid karjas sigi-mishäirete tõttu praagitud lehmad.

Eriti suured olid eluaja kogu- ja päevatoodangu erine-vused, kusjuures suurim eluajatoodang saadi ainevahetus-probleemide ja jäsemete haiguste tõttu praagitud lehma-delt. Lähtuvalt praakimispõhjustest ei olnud suuri erine-vusi kasutusea päevatoodangutes. Kasutusperioodi pik-kus on eluajatoodangu saamisel kõige otsustavamaks fak-toriks.

Eelnevate uuringutega 2004. a tõestasime, et majandus-lik efektiivsus aastas oli parem suurema piimatoodangugalehmadel, sest kulutused ühele piimakilole olid väikse-mad. Selles uuringus aga ei arvestatud kulutusi lehmadeüleskasvatamiseks. Käesolevas uuringus osutusid kasu-tusperioodi keskmised päevatoodangud suhteliselt sar-nasteks nii katserühmade keskmistena (v.a EK-rühm) kuika praakimispõhjuste järgi rühmitatuna. Järelikult väikse-ma 305 päeva või aastatoodanguga (EPK- ja RHF-) rüh-made lehmad kompenseerisid selle pikema kasutuseaga,kuhu mahtus enam vanemaid (suurema toodanguga) lak-tatsioone. Milline on aga eluaja majanduslik efektiivsus,vajab täiendavat uurimist.

Võttes arvesse kasutus- ja üleskasvatusperioodi e elu-perioodi, ilmnevad piimajõudluse näitajates suured erine-vused. Pikema kasutusperioodiga katserühmad (EPK jaRHF) produtseerisid eluaja jooksul 1500–3500 kg võielupäeva kohta 0,5–1,5 kg piima enam. Nii suured erine-vused tulenevad sellest, et katselehmade üleskasvatus- jakasutusperioodi suhe oli 60:40.

Praakimispõhjuste analüüs tõestas, et kõige varem, juba2. toodanguaastal, häirusid katselehmade udara ja sugu-organite funktsioon. Ealistest muutustest nii vara rääkidaei saa, tegemist võib olla keskkonnategurite mõjuga.Suuretoodanguliste lehmade pidamisel tuleb arvestada, etprofülaktiliste abinõude rakendamine on hädavajalik.

16


Tabel 2. Piimajõudlusnäitajad erinevatel põhjustel praagitud lehmadel

Näitaja Praakimise põhjused Keskm/kokku

udar sigivus ainevahetus jalad muud

Lehmi 41 22 13 19 17 112

Eluajatoodang

Elupäevi 1261 1397 1758 1556 1169 1382

Piima kg 11 221 12 993 22 454 16 839 9514 13 567

Rasva kg 408 503 804 631 358 503

Valku kg 384 454 750 565 326 462

R+V kg 792 957 1554 1196 684 965

Elupäevatoodang

Piima kg 8,0 8,7 11,9 9,5 6,9 8,7

R+V kg 0,6 0,6 0,8 0,7 0,5 0,6

Kasutusaja päevatoodang

Kasutusaeg päeva 456 571 890 714 357 558

Piima kg 24,9 23,0 25,3 24,5 26,3 24,7

R+V kg 1,8 1,7 1,8 1,8 1,9 1,8

Foto 3. Kodulindude ekspositsioon (O. Saveli)

Sigade jõudluse aretusväärtuse hindamine onmuutumaspm-mag Merle KruusJõudluskontrolli Keskus

ETSAÜ kuluaarides on juba mõnda aega olnud teemakseesti sigade jõudlustunnuste aretusväärtuste hindamisme-toodika ümbervaatamine. Põhjus on lihtne, senised sigadejõudlust puudutavad aretuseesmärgid on saavutatud võipeagi saavutatavad ning seetõttu on tarvis kaaluda varian-te, kuidas edasi minna.

Jõudlustunnuste aretusväärtuse ümbervaatamiseks toi-mus käesoleva aasta aprillis töine koosolek, millest võt-sid osa aretajate ja sealihatootjate esindajad, ETSAÜ kon-sulendid ning JKK esindajad. Koosolekule eelnes põhja-lik uuring, mille eesmärgiks oli välja töötada ETSAÜuuele kujutlusele vastav eesti suurt valget tõugu ja eestimaatõugu sigade jõudlustunnuste geneetilise hindamisesüsteem. Uurimistöö käigus hinnati tunnuste geneetilisiparameetreid ning kaaluti erinevate üldindeksite sobivust.Tunnuste hindamisel katsetati mitmeid mudeleid. Uuriti,kuidas need suudavad kirjeldada tunnuste variatsiooni.Peeti otstarbekaks võtta mudelisse konsulent kui mõju-tegur, sest viimasel aastal on konsulentide tööpiirkondimitmeid kordi muudetud. Uues hindamismudelis arvesta-takse järgmisi mõjusid: sugupool (fikseeritud), karja--aasta-aastaaja koosmõju (juhuslik), pesakond e indiviidialaline keskkond (juhuslik), kehamassi regressioon karja-testil, sea kui indiviidi juhuslik mõju, konsulent (fikseeri-tud) ja juhuslik viga. Uuritud mude-litega leiti tunnustevahelised genee-tilised ja fenotüübilised korrelatsioo-nid ning päritavuskoefitsiendid (ta-bel 1).

Geneetilise hindamise baasiks võe-takse teatud arvu loomade keskminehinnang, mis on nulltase, ning sellesuhtes võrreldakse kõiki hinnatavaidsigu. Baas jääb teatud ajaks muutu-matuks ning seetõttu on lihtsam mär-gata aretusedu suundi, mis on olulinejust geneetilise hindamise seisukoha-st. Otsustati, et uues hindamises võe-takse geneetiliseks baasiks 2001.aastal sündinud sead. Päritavuskoe-fitsientidena võetakse kasutusele sel-japeki paksusel h2=0,30, lihassilmaläbimõõdul 0,17 ja ööpäevasel mas-si-iibel 0,14.

Koosolekutel arutleti, kas hinnatatõugude mitmekesisuse säilitamisekssuurt valget ja maatõugu eraldi või

koos. Leiti, et tõugude eraldi hindamine tooks kaasa vägapalju muudatusi hindamissüsteemis. See võib muuta are-tusväärtused ebausaldusväärseks, sest sel juhul kasutatak-se väikest osa kogutud informatsioonist.

Tabel 1. Tunnuste geneetilised korrelatsioonid (rg)koos standardveaga (SE) (ülal) ning fenotüübilisedkorrelatsioonid (rp) (all), diagonaalil päritavus (h2)

Tunnus

Selja

peki

paks

usm

m

Liha

ssilm

alä

bim

õõt m

mÖ

öpäe

vane

mas

si-ii

veg

Seljapeki paksus mm 0,30 -,343± ,014

-0,081± ,018

Lihassilma läbimõõt mm -0,26 0,17 0,068± ,015

Ööpäevane massi-iive g -0,109 0,17 0,14

Hinnates ainult puhtatõulisi sigu, jäävad ristandid hin-damata, hindamisgrupid jäävad väikeseks ning usaldus-väärse aretusväärtuse saamiseks vajaliku info kogumisekskulub rohkem aega. Samas aga soovitakse aretusmaterjalikasutada kohe, kui sead on saanud suguküpseks. Et hinda-mismudel arvestab tõugu, siis aretusväärtuse hindamiseljuba arvestataksegi tõu eripära. Otsustati, et geneetilisse

hindamisse võetakse puhtatõulised,esimese põlvkonna ristandid ja nntagasiristatud sead (tõukombinat-siooniga YxLY ja LxYL).

Palju vaidlusi tekitas üldindeksimoodustamine, eriti see, milliste osa-kaaludega peaksid jõudluse suhte-lises aretusväärtuses (J_SAV) olemaerinevad tunnused. Mudeli tunnus-teks olid endiselt karjatestil mõõde-tav seljapeki paksus, lihassilma läbi-mõõt ja ööpäevane massi-iive.

Aretusväärtus väljendatakse indek-sina, mis üldistab mitme tunnuse ge-neetilise hinnangu, et tagataks pers-pektiivis aretustöö tulemusena sel-line siga, nagu aretusprogramm ettenäeb. Tehes valikut ainult ühe tun-nuse järgi, võib mõne aja pärast ilm-neda suur tagasilöök teistes olulistestunnustes. Seetõttu on vajalik, etJ_SAVi oleks koondatud mitmedolulised tunnused, arvestades nende

17


S E A D

Foto 1. Pekikiht on õhenenud(M. Kruus)

tunnuste päritavust ning koosmõju teiste tunnustega jamajanduslikkust.

Arutleti veel teemal, kas koondindeksisse kuuluksid kaviljakustunnused. Ülekaalu saavutas arvamus, et viljaku-sel peaks olema eraldi indeks. See valdkond on veel eestisigade andmetel põhjalikult uurimata. Rohkem soovititähelepanu pöörata lihassilmale ja küljeliha kvaliteedile,et saada ühtlikumaks seljapeki paksus. Aretusväärtuseindeksis on enam-vähem võrdselt tähelepanu pööratudkõigile kolmele tunnusele (ööpäevane massi-iive 40%,peki paksus 30% ja lihassilma läbimõõt 30%).

Oktoobris toimunud ETSAÜ nõukogu koosolekul kin-nitati eesti suurt valget tõugu ja eesti maatõugu sigadejõudlustunnuste geneetilise hindamise uus metoodika,millele on saadud ka VTA kinnitus. Uus valgete tõugudearetusväärtuste hindamise mudel võetakse kasutusele2006. aasta jaanuaris.

Emiste viljakus tootmisfarmispm-mag Varpo Vare, emeriitprof Olev SaveliEMÜ VL

Tegemist on tootmisfarmiga, kus seakasvatusega hakatitegelema 2002. aastal. Alustada tuli väikese arvu emis-tega, kellel olid Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasisõiged põlvnemisandmed. Põhikarja emised on enamastisuurt valget tõugu (Y) ja nende ristandid eesti maatõugukuldiga (LxY).

Et selle aasta kevadest on farmis kasutusel Jõudlus-kontrolli Keskuse POSSU programm, on farmeril igal ajalvõimalik saada hea ülevaade oma karja produktiivnäita-jatest. Siinkohal tahaks tänada Jõudluskontrolli Keskuseabivalmis töötajaid, kes selle programmi käivitamisel jatöökorda saamisel on palju vaeva näinud.

Uurimise all on põhikarja emiste viljakus 2003.–2005. ajõudluskontrolli järgi kogu karja ulatuses (tabel 1). 2005.aasta andmed on võetud jooksva aasta 1. novembri seisu-ga POSSU programmist. Veel on uuritud emiste viljakust

eraldi noorte ja vanemate emiste lõikes (tabel 2) ning katõugude viisi (tabel 3).

Põhikarja emiste arv on kasvanud 212-lt 250-ni. Elusaltsündinud põrsaste arv pesakonnas (pesak) viimase kolmeaasta jooksul on jäänud praktiliselt samaks, aga emise(emis/a) kohta on 2005. aasta 21,3 põrsast seni parim.Võõrutatud põrsaste arv pesakonnas on 2005. aastal 0,6põrsa võrra suurem kui 2004. aastal. Suurem kasv onvõõrutuses – emise kohta 2,4 põrsast rohkem kui 2003.aastal. Seda mõjutas imikpõrsaste kao (kadu %) vähene-mine 19,4%-lt 17,4%-le. See saavutati sööda kvaliteediparanemise ja stabiilsusega. Kui suudetaks ka poegimis-sigala mikrokliimat parandada, oleks põrsaste kadu veel-gi väiksem.

Eraldi on välja toodud viljakus noorte ja vanemateemiste lõikes (tabel 2), kus on näha vanemate emiste pare-mus kõikides näitajates, välja arvatud põrsaste kaos.Noortel emistel on see 14,9% ja vanadel emistel 18,3%.Andmetest tulenevalt on noored emised suutnud imeta-misperioodil säilitada samades tingimustes rohkem põr-

18


Foto 2. Emiste viljakust hinnatakse eraldi (M. Kruus)

Tabel 1. Tootmisfarmi emiste viljakus jõudluskontrolli andmeil

Aasta Emiseid Pesakondi Elusalt sündinud põrsaid Võõrutatud põrsaid Kadu, %

kokku pesakonnas emis/a kokku pesakonnas emis/a

2003 130 266 2613 10,1 20,1 2105 7,9 16,2 19,4

2004 212 432 4222 9,9 19,8 3289 7,6 15,2 22,1

2005 250 535 5310 9,9 21,3 4385 8,2 17,6 17,4

Tabel 2. Noor- ja vanemate emiste viljakuse võrdlus 2005. a andmeil

Vanus-rühm

Emiseid Pesakondi Elusalt sündinud põrsaid Võõrutatud põrsaid Kadu,%


Noored 66,6 140 1325 9,5 19,9 1128 8,1 16,9 14,9

Vanemad 183,1 395 3985 10,1 21,8 3257 8,2 17,8 18,3

said kui vanad emised. Kuigi noortel emistel on elusaltsündinud põrsaste arv väiksem kui vanadel emistel, on es-maspoegijad üldjuhul hästi piimakad ning suudavad nor-maalsetes söötmis- ja pidamistingimustes säilitada enampõrsaid.

Eraldi analüüsisiti tootmisfarmi põhikarja emiste kahepõhitõu viljakust 2003., 2004. ja 2005. aastal (tabel 3). Onnäha, et 2005. a on emiste viljakus märgatavalt parem.Suure valge tõu (Y) emiste arv on kasvanud ainult 9 võrra,kuid pesakondi on saadud võrreldes 2004. aastaga 28 võr-ra rohkem. Elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas onjäänud samaks, kuid emise kohta aastas on saadud 1,2põrsast enam. Ka võõrutatud on pesakonna kohta 0,4 põr-sast ja emise kohta aastas 1,6 põrsast enam.

Ristandemiste (LxY) arv võrreldes 2004. aastaga onkasvanud 32 emise võrra ja pesakondi on saadud 81 võrrarohkem. Elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas onjäänud samaks, kuid emise kohta saadi aastas 1,6 põrsastenam kui 2004. a. Võõrutatud põrsaid pesakonna kohtasaadi 0,7 ning aastas emise kohta juba 2,5 põrsast enam.

Sööt ja eelnevate aastatega võrreldes väiksem põrsastekadu on emiste viljakuse näitajaid 2005. aastal tugevaltparandanud.

Ristandemiste viljakus on mõnevõrra suurem, sest elu-salt sündis pesakonnas 0,6 kuni 0,7 põrsast enam kuipuhtatõulistel emistel. Kahjuks on suurem imikpõrsastekadu vähendanud erinevuse võõrutatud põrsaste arvus2005. a 0,1-ni.

19


Foto 1. Vabad emised (M. Kruus) Foto 2. Võõrdepõrsad (M. Kruus)

Tabel 3. Tootmisfarmi emiste viljakus tõugude viisi 2003.–2005. a

Tõug Aasta Emiseid Pesakondi Elusalt sündinud põrsaid Võõrutatud põrsaid Kadu,%


Y 2003 66,4 130 1251 9,6 18,8 1015 7,8 15,3 18,9

Y 2004 78,8 164 1566 9,5 19,9 1267 7,7 16,1 19,1

Y 2005 87,9 192 1852 9,6 21,1 1557 8,1 17,7 16,0

LxY 2003 31,5 66 676 10,2 21,5 549 8,3 17,4 18,8

LxY 2004 98,1 194 1977 10,2 20,2 1498 7,7 15,3 24,2

LxY 2005 130,4 275 2843 10,3 21,8 2318 8,4 17,8 18,5

Tabel 4. Testemiste andmed 2005. a võrreldes eelnevate aastatega

Aasta Tõug Emiste arv Vanus Kehamass,kg

Piglog 105 näidud Tailiha, % Massi-iive,g

x1 x2 x3

2005 LxY 48 184 107 11,0 54,0 11,0 62,3 560,8

2005 YxY 69 193 105 11,0 54,0 12,0 62,0 526,7

2005 Muu 4 199 101 9,0 59,0 10,0 64,6 511,8

2005 Keskm 121 192 104,3 10,3 55,7 11,0 63,0 539,7

2004 Keskm 180 187,6 109,5 11,9 53,5 12,3 61,8 550,1

2003 Keskm 164 207,1 108,9 13,3 54,3 13,8 60,7 501,6

2002 Keskm 100 217,3 113,7 16,2 54,2 17,0 58,1 477,1

Aretustöö hindamiseks uuriti ka 2002.–2005. aastalpõhikarja täienduseks valitavate nooremiste testimisetulemusi farmis (tabel 4).

Emiseid testiti 2005. a keskmiselt 4 päeva võrra vane-mana kui 2004. a ja kehamass on vähenenud 5 kg võrra,seda on näha ka keskmisest massi-iibest, mis on 10,4 gväiksem kui eelneval, 2004. aastal. Küljepekk on õhe-nenud (x1 – 1,6 mm ja x3 – 1,3 mm võrra) ja suurenenudon ka selja pikima lihase läbimõõt (x2) ning tailihasisal-dus. 2005. aastal olid ristandemised (LxY) suurest valgest

(Y) tõust paremad vaid massi-iibe poolest. Muud testimi-se näitajad on praktiliselt samad.

Muu tõu alla kuuluvad 3 ja 4 tõu ristandemised (LxYxPxH), kelle massi-iive oli väiksem, kuid lihakeha andmedparemad, aga emiste arv on liiga väike.

Testi tulemused näitasid, et tootmisfarmi aretustöö onandnud järjest paremaid tulemusi. Kui farm suudaksvähendada ka põrsaste kadu imetamisperioodil, oleksidemiste viljakuse näitajad veelgi paremad. Plaanis onrenoveerida tootmisfarmi poegimissigala kaasaegsemaks,et saavutada stabiilne mikrokliima.

Oma eriala entusiastidViive TikkEesti Linnukasvatajate Seltsi teadur

8.–10. septembrini kohtusid Pühajärve puhkekeskusesBaltimaade ja Soome linnukasvatusteadlased ning tea-dushuvilised linnukasvatajad. Toimus järjekordne, jubatraditsiooniks kujunenud, Baltimaade ja Soome linnukas-vatajate 13. kongress, mille seekord organiseerisid Üle-maailmse Linnukasvatajate Teadusliku AssotsiatsiooniEesti osakond ja Eesti Linnukasvatajate Selts filosoofia-doktor Matti Piirsalu eestvedamisel. Kokkutulnuid oli 75(29 Eestist, 19 Leedust, 15 Lätist, 6 Soomest, külalistena2 Saksamaalt ja 1 Iirimaalt). Enamik osalejaist olid am-mused tuttavad, sest ega linnukasvatusega tegelejate ringtänapäeval eriti ei suurene, pigem kipub see vähenema.Nii oli näiteks ühe osavõtjani kahanenud Talleggi kuna-gine kahekümneliikmeline delegat-sioon. Välisfirmade kätte läinud ette-võtetes maksab ainult raha, mitte agavabariigi linnukasvatajate omavahe-lised kontaktid või kokkusaamistelsaadavad uued teadmised.

Osavõtjatele oli meeldivaks üllatu-seks, et kongressi saabus avama Ees-ti põllumajandusminister Ester Tuik-soo. Tervitustele järgnenud ülevaa-detest Baltimaade ja Euroopa linnu-kasvatuse olukorra kohta võib luge-da kõige põhjalikumaks profD. Flocki ettekannet ÜlemaailmseLinnukasvatajate Teadusliku Assot-siatsiooni Euroopa Föderatsiooni te-gevuse kohta. Föderatsiooni kuulub26 riiki, võimalus ühineda on veel 10riigil (Valgevene, Gruusia, Iirimaa,Malta, Moldaavia, Portugal, Ru-meenia, Sloveenia, Ukraina ja Jugos-laavia). Seejuures tekib küsimus: kuson Euroopa piirid (liikmesriik onIisrael, liituma oodatakse Gruusiat)?

Töögruppe on kokku 13: ökonoomika ja turundus, sööt-mine, aretus ja geneetika, munade kvaliteet, linnulihakvaliteet, paljunemine, hügieen ja patoloogia, veelinnud,lindude heaolu, kalkunid, haridus ja informatsioon, füsio-loogia ning raitlinnulised (jaanalinnud, emud, nandud).Pisut hämmastav on lindude pidamise töögrupi puudumi-ne, kuid neid probleeme lahatakse ilmselt lindude heaolutöögrupis. Kõik töögrupid korraldavad ülemaailmseidsümpoosione, konverentse ja kongresse. Assotsiatsioonikongress toimub aastal 2008 Austraalias. 2005. a toimu-vad töögruppide kokkusaamised Hiinas, Horvaatias, Un-garis, Hollandis, Poolas ja Türgis. Assotsiatsioon annab 4korda aastas välja Maailma Linnukasvatuse TeaduslikkuAjakirja (World`s Poultry Science Journal), mis saade-takse tasuta igale isikliikmele.

Iseloomustades linnukasvatusteaduse uurimissuundileidis D. Flock, et lindude heaolu sel-gitamisel on jõutud detailküsimuste-ni. Näiteks on juba uuritud isegi erivärvusega pesade meeldivust kana-dele. Lisaks rõhutas D. Flock ühtseteaduskeele tähtsust ja soovitas järg-mistele nõupidamistele kutsuda vä-lislektoreid kindlatel teemadel.

Filosoofiadoktor M. Piirsalu ise-loomustas Eesti linnukasvatuse olu-korda, tuues võrdluseks näiteid kaEesti linnukasvatuse kõrgajast 1989.a. Siis oli Eestis ligikaudu 7 miljonitlindu, toodeti 600 miljonit muna ja25 000 tonni linnuliha. 2004. a toode-ti Eestis mune 231 miljonit, linnu-kasvatusettevõtetes neist 194 miljo-nit. Viimase 3 aastaga vähenes muna-de kogutoodang 20 miljoni võrra.Kahjuks on 1992. a alates pidevaltvähenenud ka munade tarbimine. Kui1992. a tarbiti ühe elaniku poolt 294muna, siis 2000. a oli selleks arvuks183 ja 2004. a 171. Positiivseks tuleb

20


L I N N U D

Foto 1. Esineb prof. D. Flock, WPSA Eu-roopa föderatsiooni president (H. Tikk)

lugeda asjaolu, et on hakatud tootma suurendatud kogusesoomega-3-rasvhappeid sisaldavaid mune. 58% toodetudmunadest on valgekoorelised. Eestis toodetakse aastas ka135 tonni munapulbrit ja 1011 tonni vedelaid munapro-dukte.

Linnuliha tootmine on Eestis viimase 4 aastaga suure-nenud ~60%, 2001. a 9200-lt tonnilt 14 800 tonnini2004. a. Tugevasti on laienenud toodete sortiment, edu-kalt on tooteid ka reklaamitud. Linnukasvatusteaduseosas on olukord nukrapoolne. Katsetööd toimuvad põhi-liselt vuttidega, sest teistel linnuliikidel puudub ettevõtetevähese huvitatuse tõttu katsebaas. Positiivse poole pealtväärib tunnustamist J. Hämmali doktoritöö edukas kaits-mine ja H. Tiku jätkamine teatustööga ka emeriitprofes-sorina. Kurb on, et praegu puudub EMÜ-s teadustöötajalinnukasvatuse alal.

Läti linnukasvatust iseloomustas professor J. Nudiens.Munatootmise mõõnaajale (1999. a – 415,7 miljonit) onjärgnenud pidev tõusuperiood. 2004. a toodeti Lätis 527,4miljonit muna. 42,7% munade kogutoodangust annabkompanii Baltcovo. Ka linnuliha tootmise madalseis oliLätis 1999. a. Siis toodeti linnuliha 6300 tonni, 2004. aaga juba 14 400 tonni. Sellest 5000 tonni toodab kompaniiKekava. Toodangust 65% müüakse töödelduna. Broileri-liha tootmiseks kasutatakse firmade Hybro, Cobb ja Rossbroilerikrosse. Elaniku kohta tarbitakse Lätis 6,2 kglinnuliha aastas. Ka Lätis, nii nagu Eestiski puuduvad far-mid kalkuni-, hane- ja pardiliha tootmiseks. Sööta lindu-dele toodetakse 10 tunnustatud ettevõttes.

Leedu linnukasvatuse iseloomustamiseks ei olnud va-bariigis suudetud leida ettekandjat.

H. Nurkkala (Haavisto linnufarmi turundusdirektor)iseloomustas lühidalt olukorda Soomes. Mune toodetakseseal sama palju kui 10 aastat tagasi, 9,6 kg elaniku kohtaaastas. See näitaja on üks väiksemaid Euroopas. Osa mu-natoodangust eksporditakse Taani, Rootsi ja Saksamaale.Eksportmunade hinnaks oli 52 eurosenti kg kohta. Prob-leemiks on munade ületootmine. 2005. a eeldatavaks mu-natoodanguks on 56 miljonit kg. Põhiliselt kasutataksemunakanakrosse Hy-Lyne ja Lohmann, ainult 10% kana-dest munevad pruunikoorelisi mune. Lindude tervise eesthoolitsetakse hästi, salmonelloosi kontroll on väga range.Väikefarmerite probleemiks on euronõue viia 2012. aas-taks sisse lindude rekonstrueeritud pidamissüsteemid, mistunduvalt erinevad senistest puuripatareidest. Seetõttu

püütakse vanade pidamisviisidega selle ajani kuidagi väl-ja venitada. Suurfarmid on siiski ka juba alustanud uutepidamissüsteemide juurutamisega. Ehitamisel on näiteks2 uut Red-L-tüüpi lindlat.

Nii kongressi teadusettekanded kui ka kogumikus trüki-tud tööd käsitlesid põhiliselt mitmesuguste söödalisanditemõju lindude kasvule ja verenäitajatele. R. Sabalionyteesitles Leedu teadlaste kollektiivset tööd lindude sööda-lisandiga Aviance. See fütogeenne preparaat peaks olemavõimeline asendama 2006. a euronõuetega keelatavaidsöödaantibiootikume. Katsetes kanabroilerikrossiga Rossleiti, et preparaat stimuleerib lindude kasvu – 42-päeva-sed isaslinnud kaalusid 6,64%, emaslinnud 2,18% roh-kem. L. Nollet võttis kokku Iirimaa teadlaste kollektiivsetöö uue preparaadiga BIO-MOS. Preparaat saadi Saccha-romyces cerevisiae spetsiaalsetest liinidest ja kujutabendast mannoosi oligosahhariide (MOS). Aine on inhi-biitoriks patogeensetele bakteritele. BIO-MOS on andnudpaljutõotavaid tulemusi katsetes nii kalkunite kui ka broi-lerite ja munejate kanadega.

Professor R. Gru�auskas refereeris leedulaste kollek-tiivset tööd söödapärmi mõjust linnuliha kvaliteedile.Söödapärm on hea proteiini- ja aminohapete allikas, kuidselle söötmisel seab piire nukleiinhapete sisaldus. Broi-lerikrossi Ross 308 katselindude sööt sisaldas 3–12%söödapärmi ja katsetulemused näitasid, et sellised kogu-sed ei mõjutanud broileriliha maitset ega lõhna.

Läti Biotehnoloogia ja Veterinaarmeditsiini Uurimis-instituudi “Sigra” teadlaste ühistöö ettekande esitasJ. Miculis. Põhjalikult oli uuritud lindude sööda happe-lisust muutvate ainete ja botaaniliste söödalisandite mõjulindude organismi kolesterooli dünaamikale. Happelisustmõjutavate ainetena kasutati sipelg-, fosfor-, äädik- ja sid-runhapet. Botaanilised lisandid eraldati taimedest Thymusserpyllum L., Carum carvi L., Arvena sativa. Katselinnudkuulusid krossi Lohmann Brown ja Hybro G. Lisandid eimõjutanud lindude produktiivsust, kuid vähendasid nen-de maksa kolesteroolisisaldust.

Professor H. Tiku ettekanne kongressil võttis kokkukaks kogumikus toodud artiklit vutikasvatusest (kaasau-torid J. Hämmal, V. Tikk, S. Kuusik, M. Piirsalu). Vuti-kasvatus on Eestis paaril viimasel aastal olnud küll tõu-suteel, kuid sellega on kaasnenud ka rida probleeme.Üheks neist on munavuttide kasvatamisega paratamatult

21


Foto 2. Vutikasvatusest tegid ettekande emeriitprofessorH. Tikk (V. Tikk)

Foto 3. Baltimaade juhtivad linnukasvatusteadlased professoridJ. Nudiens, R. Uru�auskas, H. Tikk, V. Svirydis ja filo-soofiadoktor M. Piirsalu (V. Tikk)

kaasnev vutiliha tootmine isasvuttide näol. Eesti vutitõubaasil toodetud vutibroilerite tootmisnäitajatele ja lihakvaliteedile oli pühendatud ettekande esimene osa. Teisesosas käsitleti vutimunade töötlemis- ja säilitamisvõima-lusi. Vutimunade tarbimine Eestis ei ole kahjuks stabiilne.Talvel (jaanuaris, veebruaris) ja suvel (juunis, juulis,augustis ning septembris) on vutimunade tarbimine ligi-kaudu poole väiksem kui ülejäänud kuudel. Vuttide põhi-karja suurust ei saa sellise tarbimisdünaamika aluselpidevalt ja seejuures ökonoomselt muuta. Paratamatulttekib vutimunade ülejääk ning seega tuleb väiksemanõudlusega kuudel vutimune säilitamiseks töödelda –konservida. Järveotsa vutifarmis toodetakse ka oomega--3-rasvhapetega rikastatud vutimune. Kas need happedsäilivad ka munade keetmisel või konservimisel-mari-neerimisel, selle selgitamine oligi uurimistöö eesmärgiks.Selgus, et munade keetmisel vähenes nende oomega-3--rasvhapete sisaldus ainult 2–6%. Marineeritud kooritud

munade autoklaavimisel oli aga oomega-3-rasvhapete ka-du 13–20%. Katse näitas, et oomega-3-rasvhapetega ri-kastatud vutimune ei ole otstarbekas konservida.

Sponsorite poolt tutvustatust ja kongressi stendidelt loe-tust pakkusid enim huvi uued alternatiivsed pidamissüs-teemid: mitmetasandiline lindla sisustus munakanadeleRED-L ja Bolegg Terrace. Tutvustati ka uut automaatsetmunapakkimisliini PSPC 30 ja kiideti munakanakrosseHy-Line Variety Brown ning Hy-Line Variety W-36.

Kongress möödus väga sõbralikus ja üksteist mõistvasõhkkonnas, sest kogunenud olid vaid linnukasvatusesttõesti huvitatud, oma eriala armastavad entusiastid. Paljukasulikku teavet vahetati kohvipausidel ja ühisel õhtuselkoosviibimisel. Järgmine Baltimaade ja Soome linnukas-vatushuviliste kokkusaamine saab teoks aastal 2006 Vil-niuses.

Proteiinsöötadest ja proteiini kvaliteedistpm-knd Helgi Kaldmäe, doktorant Marko KassEMÜ VL söötmise osakond

Mäletsejaliste söötmisel on väga pikka aega kasutatudproteiini kvaliteedi hindamisel ainult seeduvat proteiini.Viimaste aastakümnete vatsafüsioloogilised uuringud onaga selgelt näidanud selle süsteemi nõrku kohti. Seeduvalproteiinil põhinev proteiini hindamise süsteem ei võtaarvesse vatsas toimuvaid mikrobiaalseid proteiini hüdro-lüüsi-sünteesi protsesse. Samuti ei arvesta see uriinigaerituva lämmastiku koguseid, mis võivad olenevalt söö-daratsioonist olla väga suured (kuni 50%). Kui söödaproteiin on madala kvaliteediga, hinnatakse seeduvastproteiinist lähtudes sööda proteiinisisaldus looma proteii-nikasutuse seisukohalt üle.

Eeltoodut arvestades on hakatud proteiini kvaliteeti hin-dama metaboliseeruva proteiini ja vatsa proteiini bilansialusel. Metaboliseeruval proteiinil põhinev süsteem ar-vestab peensooles imendunud aminohapete hulka, midatavaliselt väljendatakse grammides ühe kilogrammi söödakuivaine kohta. Vatsa proteiini bilanss (VPB) on vatsaslõhustunud proteiini ja vatsas potentsiaalselt moodustu-nud mikroobse proteiini vahe. VPB on kas positiivne võinegatiivne ning proteiinirikastel söötadel üldjuhul posi-tiivne.

Metaboliseeruva proteiini leidmiseks söötades on tarvisteada neis sisalduva toorproteiini lõhustuvust mäletseja-listel. Et proteiini lõhustuvust söötades mõjutavad paljudtegurid (liik, töötlemise tehnoloogia, taimede sort, vege-tatsioonistaadium jne), tuleb selle määramise korrektsu-sele pöörata väga suurt tähelepanu.

Üldlevinud meetod söödaproteiini lõhustuvuse määra-miseks on in sacco meetod. See on kulukas ja aega nõu-dev. 2004. aastal ilmunud söötade tabelites on toorprote-iini lõhustuvuse andmed olemas (saadud paljude uurimis-tulemuste üldistamisel ja peegeldavad söötade proteiinilõhustuvuse keskmisi), kuid need näitajad ei ole kõigisöötade puhul rakendatavad. Näiteks ei ole õige kasutadaproteiini lõhustuvuse keskmisi näitajaid sel juhul, kui üheja sama sööda tootmisel kasutatakse erinevaid tehno-loogiaid (õlikookide külm- ja kuumtöötlemine, söötadetöötlemine mitmesuguste kemikaalidega jne).

Eestis kasutatakse proteiinsöötadest kõige enam rapsi-kooki, mida toodetakse mitme erineva tehnoloogia järgi.Lisaks toodetakse meil praegu ka linakooki külmpressi-mise tehnoloogiaga. Ülejäänud proteiinsöödad ostetakseteistest riikidest sisse. Need koogid ja srotid on oma kee-miliselt koostiselt ja toiteväärtuselt küllalt erinevad. EMÜveterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi sööt-mise osakonnas on uuritud kokku 98 erinevatest õlitai-medest saadud kooki või srotti Euroopa Liidus üldtun-nustatud metoodikate järgi. Saadud toitainete sisaldusealusel arvutati söötade metaboliseeruva energia sisaldus.Metaboliseeruva proteiini sisalduse ja vatsa proteiini-bilansi arvutamisel on arvestatud reaalselt in sacco katse-tes leitud uuritavate söötade efektiivse lõhustuvuse näi-tajaid.

Tabelis 1 on toodud osaliselt kooritud päevalillekoogi,kooritud päevalillesroti, sojasroti ja puuvillasroti keskmi-ne keemiline koostis ja toiteväärtus. Neid kõiki on meilkasutatud põllumajandusloomade söötmisel viimase viieaasta jooksul.Kõige toitaineterikkam on kahtlemata soja-

22


S Ö Ö T M I N E

srott ning kõige vähem energiat sisaldab päevalillesrott.Õliseemnetest koogid sisaldavad rohkem energiat pea-miselt nendes sisalduva toorrasva tõttu. Tuleb märkida, ettabelis 1 toodud andmetel sisaldab puuvillasrott 36,3% japäevalillesrott 40,1% KAs toorproteiini, kuid sageli kasu-tatakse söötmiseks palju väiksema toorproteiinisisalduse-ga kooki (ainult 28% KAs). Ukrainast ja Venemaalt sis-seostetud päevalillekook sisaldab tihti vähe proteiini japalju toorkiudu, sest teda valmistatakse osaliselt kooritudmaterjalist.

Tabel 1. Õlitaimedest saadud kookide ja srottide kee-miline koostis ja toiteväärtus

Näitajad Puuvilla-srott

Soja-srott

Päevalille-

kook srott

Kuivaine, % 90,1 86,3 91,8 90,1

Kuivaines:

toorproteiini, % 36,3 51,6 29,8 40,1

toortuhka, % 6,5 6,9 6,0 7,9

toorkiudu, % 16,9 4,9 28,7 18,9

NDF, % 31,8 9,0 46,5 31,8

ADF, % 22,2 7,1 35,7 22,2

toorrasva, % 1,3 1,6 9,8 2,0

N-ta e-a1, % 39,0 35,0 25,7 31,1

kaltsiumi, g/kg 2,3 3,4 4,8 3,6

fosforit, g/kg 10,5 7,4 10,9 11,3

ME2, MJ/kg 11,2 14,2 10,6 9,9

SP3, g/kg 287 464 256 345

metab proteiini, g/kg 154 200 110 114

VPB4, g/kg 85126 211 129 221

OAS5, % 72 90 61 711 – lämmastikuta ekstraktiivained; 2 – metaboliseeruv ener-

gia, 3 – seeduv proteiin; 4 – vatsa proteiini bilanss; 5 – orgaanili-se aine seeduvus.

Eestis toodetakse rapsikooki põhiliselt kahe tehno-loogia järgi, kas külmpressimise või kuumpressimisega.Külmpresskooke iseloomustab tavapäraselt suur toor-rasva- (üle 15% kuivaines) ja metaboliseeruva energiasisaldus. Kuumpresstehnoloogiaga toodetud rapsikooksisaldab rohkem toor- ja metaboliseeruvat proteiini (173g/kg KAs), kuid tema VPB ja lõhustuvus on madalam(tabel 2).

Proteiini kvaliteedi hindamine on eriti oluline suuretoo-danguliste lehmade söötmise korraldamisel. Et proteiinikvaliteet sõltub oluliselt proteiini lõhustuvusest vatsas, onlehmade ratsiooni koostamisel tarvis jälgida ka proteiinilõhustuvust. Üldpõhimõte on, et mida suurem on toodang,seda vähem peaks söötades sisalduv proteiin lõhustuma,sest suuretoodangulistel lüpsilehmadel ei piisa vatsassünteesitavast mikroobsest proteiinist, et katta piimaval-gu sünteesiks vajalikku aminohapete hulka. Kui ratsioo-nis ei ole vajalikku kogust lõhustumata (mööduvat) pro-teiini, ei jõua verre piisaval hulgal aminohappeid, mis-tõttu kannatab piimavalgu süntees. Näiteks peab mõnede

normide kohaselt 35-kilogrammise päevalüpsiga lehmaratsioonis olema 33% vatsas mittelõhustuvat ja 67% lõ-hustuvat proteiini.

Tabel 2. Eestis toodetud kookide keskmine keemilinekoostis ja toiteväärtus

Näitajad Lina-kook

Rapsikook(kuumpress)

Rapsikook(külmpress)

Kuivaine, % 91,9 91,6 90,9

Kuivaines:

toorproteiini, % 31,3 38,3 33,0

toortuhka, % 5,9 7,3 7,0

toorkiudu, % 11,4 12,9 13,9

NDF, % 19,2 31,8 32,1

ADF, % 13,1 22,8 22,9

toorrasva, % 21,1 10,4 18,3

N-ta e-a1, % 30,3 31,1 27,8

kaltsiumi, g/kg 4,6 7,7 8,3

fosforit, g/kg 10,2 11,0 10,2

ME2, MJ/kg 14,9 12,9 13,9

SP3, g/kg 266 321 277

metab proteiini, g/kg 118 173 102

VPB4, g/kg 121 123 170

OAS5, % 79 75 75

Suurendamaks lõhustumata proteiini hulka ratsioonis,on soovitav kasutada vähelõhustuvaid proteiinsöötasidning mitmesuguseid vahendeid söödaproteiini „kaitsmi-seks”. Söödaproteiini lõhustumist vatsas vähendab kasöötade termiline töötlemine. Seda kasutatakse kõige laie-malt õlitööstuse kõrvalsaaduste (srottide ja kookide)tootmisel, mistõttu nendes sisalduva proteiini lõhustuvuson tavaliselt madalam kui õlikultuuride seemnetes.Kuum- ja külmpressimisega saadud rapsikoogi proteiinilahustuvus ja lõhustuvus on toodud tabelis 3. Nagu uurin-gutest selgus, oli rapsikookide proteiini lõhustuvus vägaerinev, kuumpressimisel 54% ja külmpressimisel isegi89,5%. Proteiini lõhustuvuse kineetikat näitab joonis 1.Siit selgub, et külmpressitud rapsikoogi proteiin lõhustubväga kiiresti.

23


Joonis 1. Rapsikookide proteiini lõhustuvuse kineeti-ka

44,5

87,194,4

37,5 43

67,877,1

94,193,290,886,182,9

0102030405060708090

100

2 4 8 16 32 64aeg, t

lõh

ust

uvu

se%

kuumpress külmpress

Tabel 3. Rapsikookide proteiini lahustuvus ja lõhustu-vus

Inkubatsiooni aeg, tundi Lahustuvus, %

kuumpress külmpress

0 28,0 74,2

2 37,5 82,9

4 43,0 86,1

8 44,5 90,8

16 67,8 93,2

32 77,1 94,1

64 87,1 94,4

Efektiivne lõhustuvus % 54 89,5

Väärtusliku sööda saamiseks on tarvis jälgida, et tööt-lemise käigus ei kasutata liiga kõrget temperatuuri. Pro-

teiinsöötade töötlemisel temperatuuriga tekib oht, et osavalkusid saab seotud süsivesikutega, mille tulemusenatekib nn Maillard'i reaktsiooni produkt. See on stabiilnenii hapete toimele seedekanali erinevates osades kui kaproteolüütiliste ensüümide tegevusele. Seetõttu määra-takse ka potentsiaalselt lõhustumatu proteiin. Antud uu-ringutes oli kuumpressrapsikoogis potentsiaalselt lõhus-tumatut proteiini 6,8% ja külmpresskoogis 6,77%.

Missugune õlikook või srott majanduslikult kõige tasu-vam on? Selle hindamisel tuleks lähtuda kahe põhilisetoitefaktori (metaboliseeruva energia ja metaboliseeruvaproteiini) kasutamise majanduslikust efektiivsusest. Me-taboliseeruva proteiini hind väärtuslikemates proteiinsöö-tades (sojasrotis ja rapsikoogis) on suhteliselt kõrge,seetõttu on otstarbekas neid kasutada suuretoodangulistelehmade söötmisel. Keskpärase ja väiksem toodangugalehmade nõuded proteiini kvaliteedi suhtes ei ole nii suu-red ja nende ratsiooni võib võtta ka madalama proteiini-väärtusega odavamaid söötasid.

Loomakasvatussaaduste kvaliteet ja ohutusmahetootmisesDavid Younie

ELi poolt finantseeritava SAFO-projekti (QRLT–2001–02541) “Loomade tervise ja toidu ohutuse säilitaminemahepõllumajanduses” eesmärk on toidu ohutuse ja loo-made tervise parandamine nii Euroopa Liidu riikide kuika sinna pürgivate kandidaatmaade mahepõllumajandus-likus loomakasvatuses. Selle eesmärgi saavutamiseksviiakse kokku teadlased, poliitikud, farmerid ja laiemadhuvigrupid, ka tarbijate esindajad, kes projekti käigustutvustavad, vahetavad ja levitavad oma uurimuste tule-musi ning osalevad aktiivselt erinevaid probleeme käsit-levates diskussioonides.

SAFO neljandal seminaril (17.–19. märts 2005, FiBL,Frick, Šveits) osales 98 delegaati 19 riigist. Kui varasema-tel seminaridel keskenduti peamiselt tootmissüsteemide-le, siis seekordsel kokkusaamisel oli keskseks teemakstoidu kvaliteet ja ohutus.

Seminar koosnes viiest plenaaristungist, posterite ses-sioonist, grupiaruteludest ja ekskursioonist loomakasva-tusega tegelevatesse mahefarmidesse. Plenaaristungitelesitati kokku 21 ettekannet (saadaval ka SAFO kodulehe-küljel), mis käsitlesid järgmisi mahetoidu kvaliteedi jaohutusega seotud teemasid:

1) erinevate huvigruppide perspektiivid;2) uurimusi maheloomakasvatussaaduste kvalitee-

dist;3) veterinaarravimite kasutamise mõju toodangu kva-

liteedile ja ohutusele;

4) uurimusi maheloomakasvatussaaduste ohutusegaseonduvatest aspektidest;

5) maheloomakasvatussaaduste ohutus ja kvaliteet tu-levikus.

Erinevate huvigruppide perspektiividSellel sessioonil esitasid oma seisukohti tarbijate, kau-

bandus- ja tootmisorganisatsioonide esindajad. MichaelWalkenhorst (FiBL) arutles oma avaettekandes selle üle,mida me mõtleme toidu kvaliteedi all, selgitades sisemiseehk toodangu kvaliteedi ja välimise ehk protsessi kvali-teedi erinevusi. See on SAFO seminaridel olnud ka ükspeamistest diskussiooniteemadest. Michael soovitas kok-kuvõttes, et

a) tarbijatele tuleb selgitada protsessi kvaliteedi seo-seid maheloomakasvatuslike saadustega;

b) tuleb kindlaks määrata ja kindlustada mahetoodetesellised kvaliteedinäitajad, mis oleksid mõõdetavalt pare-mad kui tavatoodetel (näiteks somaatiliste rakkude arvpiimas).

Jacqueline Bachmann Šveitsi Tarbijakaitse Ühingusttuletas kuulajatele meelde, et mahetoidu tarbijatel on vägakõrged ootused ja nõudmised, mis on seotud toidu ohutu-se, naturaalse tootmisviisi ja loomade heaoluga, aga katoodete õiglase hinna kujunemisega.

Mahetoodete kõrged hinnad on igati põhjendatud omakvaliteetsuse tõttu ja mahetoodete lisaväärtused on tarbi-jale väga hästi teada. Vaatamata sellele arvas JacquelineBachmann, et mahetoodete hinnad langevad jätkuvalt.

24


M A H E T O O T M I N E

Mahetoodete odavnemise vajalikkusele viitas ka kau-bandusorganisatsiooni Swiss Coop esindaja Felix Wehrle.Viimasel ajal on siiski märgata, et müük on kasvanudmahetoodete sortimendi suurenemise tõttu. Ta tutvustaska ühe tarbijaküsitluse tulemusi, millest selgus, et 46%šveitslastest ostab mahetooteid eelkõige nende tervislik-kuse pärast, 45% loomade heaolu kõrge taseme ja 43%pestitsiidijääkide väiksema sisalduse tõttu.

Bio Suisse esinaine Regina Fuhrer tutvustas tootjateseisukohti kvaliteedi tagamisel. Bio Suisse on Šveitsikatusorganisatsioon, mis koondab 35 mahepõllumajandu-sega tegelevat organisatsiooni ja mille liikmeskond koos-neb 6500 farmerist (11% Šveitsi farmeritest). Sellineorganiseerumine on loonud Šveitsile olulise eelise: neilon ühised standardid ja üks märgis – Bud logo, mis ontarbijate hulgas väga tuntud. Regina Fuhrer tutvustas BioSuisse poolt tehtud pingutusi kvaliteedi tõstmisel ja usal-dusväärsuse tagamisel – pidev loomakasvatust ja toidu-ainete töötlemist puudutavate standardite arendamine(suur rõhk on loomade heaolul ja toidu koostisel),kvaliteedi hindamise korraldamine, Bud logo kujunda-mine ja tarbijate koolitamine reklaamikampaaniate kau-du.

Selle sessiooni teemaga oli seotud ka kolm posterit.Kaks neist käsitlesid mahekitsede ja -lammaste kasvata-mist Ungaris ning üks maheloomakasvatuse arengutpiiravaid tegureid Türgis.

Uurimusi maheloomakasvatussaaduste kvaliteedistKathryn Ellis tutvustas uuringut, milles võrreldi piima

koostist Inglismaa mahe- ja tavafarmides. Saasteainetejääkide (polüklooritud bifenüülid, dioksiin jt) sisaldusesfarmidevahelisi erinevusi ei leitud. Mitte ükski analüüsi-tud piimaproov ei sisaldanud mükotoksiini ohratoksiin A.Monoküllastumata rasvhapete sisaldus oli suurem tava-piimas ja polüküllastumata rasvhappeid oli rohkem mahe-piimas. Selgus, et nii mono- kui ka polüküllastumata rasv-happeid oli piimas kõige rohkem karjatamisperioodil.Konjugeeritud linoolhappe sisaldus oli sarnane nii mahe-kui ka tavapiimas, kuid mahepiim sisaldas rohkem lino-leenhapet, mis on üks oomega-3-rasvhapetest. Seda, etpiima polüküllastumata rasvhapete sisaldus oli võrreldestalvise silo/heina ratsiooniga suurem karjatamisperioodil,kinnitas ka poolakate Sloniewski jt uuring. Nad leidsid, ettalvise söötmisperioodiga võrreldes oli karjatamisperioo-dil piima konjugeeritud linoolhappe sisaldus kaks kordaja linoleenhappe sisaldus kolm korda suurem. Autoridjäreldasid, et karjatamisperioodil toodetud piim on bio-loogiliselt väärtuslikum kui talveperioodil saadu.

Albert Sundrum rääkis probleemist, mis takistab sealihamaksimaalse kvaliteedi tagamist mahetootmises, kunastandardeid järgides on väga raske katta sigade metio-niini- ja lüsiinivajadust. Seepärast soovitas ta mahetootja-tele, et nad keskenduksid rohkem sensoorsete kvaliteedi-näitajate (maitse, lõhn, välimus jms) tagamisele. Neednäitajad on lähedalt seotud lihasesisese rasvasisaldusega.Autor tutvustas ka ühe katse tulemusi, mis näitasid, etmaheteraviljal ja -proteiinsöötadel (uba, hernes, lupiin)baseeruva ratsiooniga on võimalik toota suure lihasesise-se rasvasisaldusega ja hea sensoorse kvaliteediga sealiha.Optimaalsete tulemuste saamiseks tuleks siiski arvestadaka konkreetse tõu omadustega.

Gyorgyi Takacs märkis ELi regulatsioonide 2092/91 ja2082/92 (puudutab traditsioonilisi tooteid) tähtsat rollitraditsiooniliste ja kõrge kvaliteediga loomakasvatussaa-duste tootmisel, mis baseeruvad kohalike tõugude kas-vatamisel. Ta illustreeris seda Ungari näitel, kus kasva-tatakse ungari halli veisetõugu (kuivatatud loomaliha, sa-laami), ungari mangalica seatõugu (suitsuliha, paprika-vorst), kohalikke Ungari linnuliike ja -tõuge ning ratzka-,tzigai- ja meriinolambaid (liha ja juust). Ungaris kasvata-tavate traditsiooniliste tõugude kasutamist mahetootmiseskajastas ka üks poster.

Gabriela Wyss (FiBL) kirjeldas HACCP (HazardAnalysis Critical Control Points – ohtude analüüs ja krii-tiliste kontrollpunktide ohje) maheprojekti, mille käigusviidi läbi süstemaatiline kvaliteedianalüüs mitmes mahe-toiduga seotud ettevõttes (munade, piima ja jogurti, saia,kapsaste, tomatite, õunte ja veini tootmine). Olulisi kriiti-lisi kontrollpunkte hinnati lähtudes seitsmest kvaliteeti jatoidu ohutust iseloomustavast kriteeriumist (mikroobsedtoksiinid ja antibiootikumid, patogeenid, taimsed toksii-nid, värskus ja maitse, toitainete sisaldus ja toidulisandid,aga ka pettus ning sotsiaalsed ja eetilised aspektid). And-med koguti küsimustiku teel erinevatest Euroopa piirkon-dadest. Saadud andmebaas sisaldab infot iga toote puhulesinenud probleemidest ja riskidest ning seda, kuidastootmisprotsessi igat etappi kontrollitakse. Ka üks poste-ritest kirjeldas HACCP hindamismeetodi kasutamist Slo-vakkia piimatootmisfarmides. Selle sessiooni teemaga oliseotud veel kaks posterit, milles tutvustati idabalkani sea-tõu kasvatamist mahetootmises (Bulgaaria) ja aretusstra-teegiaid mahedalt peetavate piimaveiste kasvatamisel(Holland).

Veterinaarravimite kasutamise mõju toodangu kva-liteedile ja ohutusele

Sissejuhatava ettekande veterinaarravimite mõjustkeskkonnale tegi Alistair Boxall Inglismaalt. Ta kirjeldasuuringut, mille käigus analüüsiti veise- ja seakasvatusegategelevates tavafarmides antibiootikumide ja parasititsiidiavermektiin esinemist mullas, vees, sõnnikus ja setetes.Üldistatult leiti, et nimetatud ühendite sisaldus mullas javees oli väiksem mõju avaldavast kontsentratsiooni piir-normist (letaalne e surmav doos). Problemaatiline oli agaparasititsiidide suur sisaldus sõnnikus ja setetes. Aver-mektiini oli sõnnikus sõnnikuorganismidele mõju aval-dava kontsentratsiooni piirnormist tunduvalt rohkem.Nende tulemuste põhjal võib väita, et avermektiini kasu-tamine maheloomakasvatuses peaks olema vastunäidus-tatud.

Eve Pleydell andis ülevaate antibiootikumide suhtes re-sistentsete bakterite esinemisest mahe- ja tavafarmides.Vaatamata sellele, et antibiootikumide profülaktilinekasutamine on mahetootmises keelatud, on USAs, Inglis-maal ja Taanis läbi viidud uuringud näidanud, et resis-tentseid (ka multiresistentseid) bakteritüvesid on leitud kamahetootmisega tegelevates veise-, sea- ja linnufarmides.Siiski võib uurimisandmete alusel oletada, et mahefarmi-des on antibiootikumide suhtes resistentsete bakteripopu-latsioonide osa väiksem.

ELi regulatsiooni 2092/91 kohaselt on allopaatilisteravimite kasutamise järel loomakasvatussaaduste turusta-mise keeluaeg kahekordne. Giovanni Calaresu jt Itaaliast

25


tutvustasid uuringut, kus piimalammaste ravimisel kasu-tati antibiootikumina oksütetratsükliini. Nad leidsid, etantibiootikumide sisaldus piimas varieerus suurel määral,sõltudes konkreetsest loomast. Pooltes analüüsitud piima-proovides oli antibiootikumide jääk üle lubatud maksi-maalse piirnormi, mistõttu võib öelda, et keeluaja liht-labane kahekordistamine ei pruugi tagada jääkide täielik-ku kadumist piimast.

Hollandi piimatootmisega tegelevates mahefarmideskasutatavate veterinaarravimite kohta andsid ülevaateAize Kijlstra jt. 60% kasutatud medikamentidest olidtavapärased veterinaarravimid, kaasa arvatud antibiooti-kumid kliinilise mastiidi ja jalgade haiguste (need on kaksenam levinud probleemi) ravimiseks ning parasititsiididsoole- ja kopsuparasiitide tõrjeks.

Piimalehmade veterinaarravi käsitlesid ka kaks posterit– esimeses oli uuritud alternatiivsete ravivahendite kasu-tamise efektiivsust somaatiliste rakkude ja patogeenidearvukusele (Holland) ja teises selgitati Orbeseali kasuta-mise efektiivsust mastiidi vältimisel (Šveits).

Orbeseali kasutamisega oli seotud ka Christophe Notziettekanne. Orbeseal on kinnisperioodi alguses nisakana-lisse süstitav suspensioon, mis lüpstakse välja pärast sün-nitust. Udaraveerandisse viidud Orbeseal moodustabnisas korgi, mis takistab mikroobide ja teiste mastiiditeki-tajate pääsemist udarasse. Preparaat baseerub vismut-sulfaadil ja on täheldatud, et selle kasutamine vähendabkliiniliste udarapõletike teket ka poegimisjärgsel perioo-dil. Vismutsulfaat on raskmetall, mis võib põhjustada kõr-valmõjusid, kui see näiteks pärast sündi peaks piimagavasika organismi sattuma või lüpsipindadele, kui see lüp-sisüsteemi satub, või keskkonda, kui piimaga väljalüpstudpreparaat visatakse sõnniku hulka. Tulevikus on vajalikselliste kõrvalmõjude detailsem uurimine.

Selle sessiooniga seotud posterites käsitleti lammastesiseparasiitide kontrolli, bioloogilise kontrolli ja WORM-COPS-projekti tulemusi (Taani) ning klinoptiloliidi kasu-tamist (Kreeka).

Uurimusi maheloomakasvatussaaduste ohutusegaseonduvatest aspektidest

Piimatoodete hügieeni tagamiseks kasutatakse toorpii-ma töötlemisel pastöriseerimist (72 ºC juures 15 sekun-dit), kõrgkuumutamist (135–150 ºC mõni sekund) võisäilivusaja pikendamise meetodeid (otsene kõrgkuumuta-mine 125–130 ºC või mikrofiltreerimine). Brita Rehber-ger Šveitsi Riiklikust Loomakasvatuse ja PiimatoodeteUurimiskeskusest juhtis tähelepanu nimetatud protsessi-dega seotud termilistele koormustele, mis mõjutavadpiima omadusi (ensüümide sisaldus, vadaku proteiinidenatureerumine, reaktsiooniühendite teke). Bio Suissestandardites on nõue, et kõik Bud märgistusega piima-tooted oleksid võimalikult vähesel määral töödeldud. BioSuisse nõuete kohaselt on piima kõrgkuumutamine keela-tud, küll on aga lubatud kõrgkuumutamine injektsioon-meetodil, kus piima töödeldakse kuuma auru joaga.Samuti on juustu valmistamisel keelatud kasutada abi- jasäilitusaineid, vaatamata sellele on tagatud nende toodetehügieen ja kvaliteet.

Taani tavafarmides tehtud uuringud on näidanud, etväljas peetavatel sigadel esineb salmonellaga nakatumistrohkem kui sees peetavatel sigadel. Annette Nyegard Jen-

sen tutvustas uuringut, mille käigus püüti välja selgitadapotentsiaalsed Salmonella nakkusallikad maheseakasva-tusfarmides. Leiti, et ühelgi juhul ei olnud salmonellapärit metsloomadelt või -lindudelt, kuid täheldati, et pealesigade teisaldamist võivad Salmonella-bakterid olla sellespaigas elujõulised kuni 7 nädalat ja on selle aja jooksulnakkusallikaks järgmistele sigadele.

Josie O’Brien jt (Inglismaa) püüavad välja selgitadafaktoreid, mis mõjutavad kampülobakterite levikut mahe-broilerikasvatuses. Esialgsed tulemused on näidanud, etnakkusekandjateks on eelkõige teisaldatavad sulupiirded,jalanõud, teised loomad jms, aga mitte metsloomad ja-linnud.

Anna-Maija Virtala jt tutvustasid munakanu kasvata-vas Soome 20 mahefarmis läbiviidud uuringut, kus farmimajandamist iseloomustavate parameetrite kõrval regist-reeriti ka veterinaarne seisukord (kampülobakterite, sal-monella, parasitaarhaiguste ja kannibalismi esinemine).Leiti, et salmonellat esineb väga harva ja kampülobakte-rite leidumine mahemunades ei ole ohtlik inimeste tervi-sele. Samuti leiti, et parasiitide levik oli tavaline nähtus.Neid tulemusi tuleb siiski vaadelda Soome kontekstis, kuslindude väljas pidamine on talvel piiratud ja tauditõrjel onrahvuslikul tasandil väga suur tähendus.

HACCP maheprojekti käigus hinnati mükotoksiinidegaseotud riske mahetoidus. Gabriela Wyss (FiBL) tutvustaspiima, munade ja saia uurimisel saadud tulemusi. Pea-mine järeldus oli siiski see, et farmerid ei ole nimetatudriskidega kursis ja mükotoksiinide sisaldust omatoodetudega sisseostetud söödas regulaarselt ei kontrollita. Prob-leemi teadvustamiseks koostati projekti käigus ka vasta-vasisulised infolehed. Küsimuse tõsidusele viidati kaühes posteris (Itaalia), milles kirjeldati juhtumit, kus mü-kotoksiinide suur sisaldus nii mahe- kui tavapiimas olipõhjustatud saastunud sööda kasutamisest. Ka GabrielaWyss tutvustas võrdlusuuringute tulemusi, mis näitasid,et mükotoksiinide sisaldus ei erinenud mahe- ja tavatoo-detes.

Maheloomakasvatussaaduste ohutus ja kvaliteettulevikus

Tootjad ja töötlejad peaksid olema teadlikud, et toiduohutusele pööratakse järjest rohkem tähelepanu. Gabriel-le Lancely Inglismaalt selgitas uute ELi regulatsioonidepraktilist tähendust. 2005. aasta jaanuaris võeti vasturegulatsioon 178/2002, mille alusel peaks toidu ohutusetagamine ja kontroll toimuma tootmise ja töötlemisekäigus ning mitte niivõrd lõpptoodangu kontrollimisega.Seega on operaatorid, kaasa arvatud farmerid kohustatudjälgima toiduainete liikumist ja kindlustama selle, etebakvaliteetne toit ei jõuaks tarbijaskonnani. Kaks uutregulatsiooni laiendavad hügieeni nõudeid ja muudavadvajalikuks HACCP hindamissüsteemi kasutamise. Paljudnendest nõuetest on juba kasutusel Inglismaa super-marketite auditeerimisel. Need uued regulatsioonid või-vad avaldada negatiivset mõju kogu mahesektorile. Pal-jud mahesaaduste töötlejad on väiksemad ja vähem infor-meeritud kui tavatöötlejad, ja võimalik, et ka tehnoloo-giliselt halvemini varustatud. Et näiteks mahevorstidevalmistamisel ei ole lubatud kasutada säilitusaineid japeekoni konserveerimisel on nitriti kasutamine limi-

26


teeritud, siis võivad mahetoiduga seotud toiduohutuseprobleemid suureneda.

Taanlane Hugo Alroe viitas sellele, et loomade tervise,heaolu ja toiduohutuse tagamine vastavalt maheprintsiipi-dele ja -standarditele on oluline väljakutse. Ta informee-ris kuulajaid kahest toimingust:

a) ELi projekt “Organic Revision”, mille eesmärk onteha soovitusi nõukogu määruse 2092/91 edasiarendami-seks,

b) nõupidamine IFOAMi mahepõllumajanduslikeprintsiipide ümberdefineerimisel.

Projekti “Organic Revision” ülesandeks on identifit-seerida põhilised eetilised väärtused ja väärtuste erine-vused mahepõllumajanduses, luua andmebaas Euroopariikides kehtivate mahestandardite kohta ja teha konkreet-seid ettepanekuid määruse erinevates valdkondades, näi-

teks kasutatavate söötade ja seemnete kitsenduste osas.Praegu sisaldab IFOAMi uute printsiipide kavand neljaprintsiipi: tervislikkuse, ökoloogilisuse, õigluse ja hooli-vuse printsiipi. Seminari delegaadid tundsid huvi, kasneed kajastavad piisaval määral ka loomade tervist jaheaolu.

GrupiaruteludToimus kaks arutelu, millest esimene keskendus mahe-

standarditele ja kus püüti saada ülevaadet riikide seisu-kohtadest määruse 2092/91 rakendamisel, eelkõige olidvaatluse all loomade tervist ja heaolu puudutavad nõuded.Teise arutelu käigus püüti välja selgitada, millised onosalejate arvates SAFO võtmesõnumid. Grupiaruteludeskäsitletud informatsioon avaldatakse eraldi ka seminarikogumikus.

Refereerinud Ragnar Leming

Konkurss “Aasta põllumees 2005"emeriitprof Olev Saveli�ürii esimees

Viiendat korda selgitati aasta põllumehe tiitli omanik-ku, erinevuseks vaid, et kandidaate võis esitada ainult pe-retaludest, kus ei kasutata üle kahe täistööajaga palga-töölise. Eesmärgiks oli esile tõsta peretalusid ja väiketoot-mist, millega arvestati mõnevõrra üldsuse arvamust. Sel-line otsus tehti juba 2004. a lõpus, kuivõrd polevat või-malik võrrelda suurettevõtete ja talude tegevust ega tule-musi. Möödunud aastal oli 9 kandidaadist talupidajaid 4,neist 4. koha võttis Arvo Veidenberg ja 5. koha Sirje Kor-nel. Aasta põllumeesteks tunnistatud Aavo Mölder jaAndres Härm oleksid püüdmatud kõigile.

On võimalik võrrelda põhiparameetreid 2004. ja 2005. akandidaatide ettevõtete suhtes (tabel 1).

Peamiselt on vahe suurimate ettevõtete töömahtudes,mõnes näitajas isegi 10-kordne, kuid produktiivsusnäita-

jad olid sarnased. Valdavalt oli tegu piimatootjatega, omatoodangu töötlejaid oli ka võrdselt.

Tabel 1. 2004. ja 2005. a kandidaatide võrdlus

Tunnus Näitaja 2004 2005

Vanus aastat 35–64 37–67

Haridus kõrg 6 6

kesk 2 3

keskeri 1 6

kutse 0 1

Ettevõtte tüüp talu 4 16

osaühing 3 0

aktsiaselts 2 0

Maad ha 21–3893 3,07–240

omandis ha 21–558 3,07–240

Palgatöölisi arv 1–199 0–2

Piimatootmine nominente 7 12

Taimekasvatus nominente 1 3

Mitmesugust nominente 1 1

Veised arv 98–2556 31–200

lehmad arv 47–1048 16–90

toodang piima/lehm 6543–8964 5500–9030

Teravili tonni/ha 1,8–4,2 2,2–4,0

Töötlemine nominente 3 4

Käive 103 krooni 500–49 000 80–3000

Hinnang punkte 50,8–63,2 42,1–61,0

Selle aasta konkursile esitati 16 peretalu 11 maakon-nast. Kandidaate ei esitatud Hiiu, Lääne, Lääne-Viru jaValga maakonnast. Korduv kandidaat (3. korda) oli Arvo

27


K R O O N I K A

Foto 1. �ürii liikmed R. Rosenberg, J. Marrandi ja A. Mölder(O. Saveli)

Kuutok Järvamaalt. Esitajad olid talupidajate liidud, maa-valitsused, põllumeeste liidud, aga ka Maaleht ja EestiPõllumajandus-Kaubanduskoda.

�ürii koosseisus oli muudatusi vähe. 2003. aasta kon-kursi võitjat Johannes Valku asendasid 2004. a võitjadAavo Mölder ja Andres Härm, Eesti Talupidajate Kesklii-tu esindas juhatuse esimees Arvo Veidenberg, Maalehteesindas Silja Lättemäe kõrval Peeter Ernits. Hindamisemetoodikas oli muudatuseks, et töökohtade loomine asen-dati pere jätkusuutlikkusega. Täpsemalt on metoodikakirjas Tõuloomakasvatuse 2004. a 4. numbris. Maksi-maalne hindepunktide summa oli 70.

Nagu varemgi külastas �ürii 19. juulist kuni 13. sep-tembrini kõiki talusid ja iga liige täitis oma protokolli.�ürii koosolekul 4. oktoobril toimus esmalt 1. voor, kusläksid arvesse kõigi talu külastanud �ürii liikmete hinded.Järjestus saadi keskmiste hinnete alusel (tabel 2).

Keskmised hinded olid küllalt lähedased, kuid 2. voorujõudsid ikkagi viis esimest. Siin järjestas iga �üriiliige 5kandidaati ja vähim punktide summa tagas võidu.

Aasta põllumeheks 2005 valiti Takkasaare talu pere-mees Arvo Kuutok Türi vallast Järvamaalt. Punktidesumma näitab tema märgatavat üle-olekut teistest, mille põhjuseks pol-nud korduv osalemine. Linnameestuli abikaasa Aivi vanemate tallu1988. aastal, kus oli vaja taastadaelumaja ja ehitada üks esimesi arvu-tiga varustatud lüpsiplatsiga vabapi-damisega külmlautu Eestis. Talu onspetsialiseerunud piimatootmisele,kus 90 lehma toodang on 7700 kg.Maakasutus (kokku 250 ha) on suu-natud vaid söödatootmisele, rohu-maadelt saadakse silo, põllult oder jakaer. Talus töötab täisajaga poeg,teine poeg ja tütar töötavad osaliseajaga. Palgatööjõudu kasutataksevaid hooajatöödel. Imetlusväärne onuue 400 veisekohaga lauda ehitus,sest ehitustööd tehakse perejõul,kusjuures isegi mõnetonnised tald-mikud valatakse kohapeal.

Tabel 2. Konkursi 1. vooru tulemused

Nr Kandidaat Maakond Punkte

1 Arvo Kuutok Järva 61,0

2 Vello Eensalu Harju 57,5

3 Toomas Haamer Saare 55,0

4 Elmar Zimmer Viljandi 52,9

5 Aivar Alviste Tartu 52,7

6 Viktor Leis Viljandi 52,1

7 Jaan Allingu Jõgeva 51,9

8 Andres Kelner Põlva 51,1

9 Tiit Lepik Ida-Viru 49,0

10 Tiiu Saare Pärnu 48,7

11 Vello Brett Tartu 48,2

12 Ants Sõmer Rapla 48,0

13 Kaupo Kauri Rapla 47,1

14 Endel Härm Põlva 45,8

15 Väino Tarkmeel Saare 45,1

16 Aivar Sloog Võru 42,1

Tabel 3. Konkursi 2. vooru tulemused

Punk-tide

ArvoKuutok

VelloEensalu

ToomasHaamer

AivarAlviste

ElmarZimmer

summa 12 24 33 48 48

koht 1. 2. 3. 4. 5.

Talumaastiku korrashoid ja haljastus on toonud 3. kohaEestis. Järvamaa parim põllumees, Euroopa Põllumajan-duskonföderatsiooni kuldmedal 2002, Eesti VabariigiValgetähe medal 2003, ridamisi väiksemaid tunnustusi

kiidavad peremehe aktiivset tegevustvabariigi ja piirkonna mitmes organi-satsioonis.

Teine koht läks konkursil Esko taluperemehele Vello Eensalule Sakulähedalt Harjumaalt. Kuigi põhitege-vus on piimatootmine (38 lehma;6800 kg), lisandub sellele ka piimatöötlemine juustuks (3 t), kohupii-maks (45 t) ja jogurtiks (6 t) omameiereis. Juust pälvis TunnustatudEesti Maitse tiitli. Alustatud on kalihaveiste (20) pidamisega. Asukohtsoosib taluturismi arendamist. Korra-likult välja ehitatud talukompleksmeelitas kohale ka “Õnne 13" filmi-jad.

Kolmanda koha võttis ToomasHaamer Orissaare vallast Saare-maalt. Ligi 50 eesti punast tõugu leh-ma ja 70 noorlooma peremehe ja-naise ning pojapere hoole all, teine

28


Foto 2. Kuulutatakse välja Aasta põllumees 2005 (O. Saveli)

Foto 3. Arvo ja Aivi Kuutok (O. Saveli)

poeg lööb kaasa jõudumööda. Noorte eluterve orien-tatsioon võlus �üriid.

Veel pole otsustatud, millistel tingimustel toimub kon-kurss järgmisel aastal. Ilmne on, et ei hakata piirama ette-võtte suurust. Lahendus oleks ka kahe tiitli tunnustamises,

kuid vaidluseks läheb piiri tõmbamisel. On veel üks või-malus. Aasta põllumehe tiitel eeldab tootmistööd, mistõt-tu konkureeriksidki koos kõik tootmisettevõtted. Hobi- jaelatustalud võistleksid kaunima talu konkursil, mida kor-raldaks Eesti Talupidajate Keskliit.

Tähtsad üritused Saksamaalemeriitprof Olev Saveli

Eestis käib diskussioon selle üle, kas on õige seada 65--aastane vanus piiriks, et lõpetada tööleping. EnamikusEuroopa riikides on see aga reegliks, arvestamata sealseidmärgatavalt paremaid sotsiaalseid ja meditsiinilisi tingi-musi. Vaidlusi pole ja töökoht vabastatakse. Nii juhtus kaChristian-Albrechti Kieli Ülikoolis 15. juulil, kui piduli-kult saadeti pensionile mitmekordne doktor professorErnst Kalm. Ta töötas ülikooli loomakasvatuse ja looma-pidamise instituudi direktori, professorina. Kolmel korralvaliti ta agraar- ja toiduteaduse teaduskonna dekaaniks.1996. a valiti Ernst Kalm Eesti Põllumajandusülikooli au-doktoriks.

Kolmetunnisest akadeemilisest üritusest võtsid osa pro-fessorid, doktorid paljudest ülikoolidest ja organisatsioo-nidest, kolleegid, sõbrad, praktikud ja akadeemilised õpi-lased, kokku üle 450 inimese. Eelmisel päeval kaitsesidfilosoofiadoktori väitekirja 107. ja 108. doktorant, nen-dest 6 on habiliteerunud teadusdoktoriks ja valitud pro-fessoriks. Muuseas ka Triinu (Piirimäe) Peters suunatidoktorantuuri Kieli ja kaitses väitekirja prof E. Kalmujuhendamisel (1999. aastal) angli ja eesti punase tõu sigi-misnäitajate geneetilise analüüsi teemal. Väliskülalisedolid Debrecenist ja Tartust.

Avakõnes toonitas dekaan prof Siegfried Wolfframmuu hulgas prof E. Kalmu erilist rolli teaduskonna pääst-jana, kui see Kieli Ülikoolis sulgeda taheti. Dekaan tooni-tas veel E. Kalmu rahvuslikku ja rahvusvahelist tuntustteaduses, ka poliitilisel tasandil, ühingute, seltside ja ette-võtjate kui ka põllumajanduspraktikute hulgas. Rõhutatitema “Kieli kooli” edukalt praktikale orienteeritud jaturule suunatud loomakasvatuse arendamist, kus E. Kalm“esiratsutajana” kvantitatiivsete ja molekulaarbioloogi-liste meetoditega kombineerides agraarteadust kindlustas.

Ettekannete teemad olid huvitavad. Prof R. Preisingeri(Lohmann Loomakasvatusfirma) teema oli “Kvantita-tiivne geneetika ja loomakasvatus – üks väljapääsumu-del?”, prof G. Erhardtil (Giesseni Ülikool) “Loomaaretussõltuvalt genoomanalüüsist – tulevikuperspektiivid”.

Järgnesid ettekanded prof E. Kalmu elust ja tegevusest.Neile vastas päevakangelane temale omase põhjalikku-sega kriitiliselt ja samas humoorikalt. Kiitis poliitik HajoFölsterit, kelle kaasabil loodi ülikooli katsejaam, mida olivaja nii teadusele kui praktikale, samas tuleb umbusalda-da ideolooge, kes tahaksid päästa kogu inimkonda, kuidkõigi kogemuste järgi hoopis häda ja viletsust põhjusta-vad. E. Kalm lubas oma elu kolmandal perioodil tegeldaainult sellega, mis lõbu pakub, näiteks sukelduda looma-kasvatuspraktikasse, kuid esiplaanile jäävad perekond jahobid.

Saksamaal toimub igal aastal loomakasvatuse erialadoktorantide ettekannete päev, mida korraldab üks põl-lumajandusteaduskondadest. Neid on kaheksas ülikoolis.Tänavu jõudis kord Berliini Humboldti Ülikooli kätte.

21. ja 22. septembril esitati neljas sektsioonis kokku135 ettekannet, mille tekstid avaldati neljal leheküljellihtköites kogumikus.

Tabel 1. Arvukamad teemad

Eriala Arv Loomaliik Arv

Geneetika 57 Veis 51

Aretus 19 Siga 24

Füsioloogia 15 Hobune 14

Pidamine 11 Kana 10

Viljakus 10 Lammas 7

29


Foto 1. Dekaan prof S. Wolffraumi tervitus (K. Sanders) Foto 2. Prof Ernst Kalmu vastukõne (K. Sanders)

Korraldus on rutiinne ja täpne: iga ettekanne 10 minutit,lisaks 10 minutit küsimusteks ja diskussiooniks. Kõikidessektsioonides algavad ettekanded ühel ajal, mis võimal-dab teha valikuid ja kuulata ettekandeid erinevates sekt-sioonides. Nii oli ka 10 aastat tagasi, kui teaduspäevadtoimusid Halles, kus mul oli võimalus esmakordselt osa-leda.

Oli võimalik kuulata 27 ettekannet, millest 6 käsitlesidlehmaudara tervise hindamist. Näiteks väideti, et pullidepiimajõudluse aretusväärtuse järgi valik on kindlam uda-ratervise tagatis kui valik soomatiliste rakkude arvu are-tusväärtuse järgi. Viimase hinnang on liialt tendentslik.Lüpsirobotit külastasid ööpäeva jooksul sagedamininoorlehmad ja vanematest suurema toodanguga lehmad.Külmlautades tuleb isoleerimata katuse korral arvestadasoojuskiirgusega, mis kahekordistab lehmade hingamist,et lahti saada liigsest metaboolsest soojusest. Piima karba-miidisisalduse ja lehmade seemendustulemuste vahelusutavat seost polnud, kuid parem tulemus saadi, siis kuienergiavarustusaste oli parem. Leiti statistiliselt usutavnegatiivne korrelatsioon doonorite embrüo- ja piimajõud-luse vahel, mis tähendab, et valikul piimajõudluse järgiväheneb embrüote arv põlvkonnakohta 0,69 võrra. Embrüosiirdamiseeesmärk on aga just suurematoodan-guliste lehmade geneetiline paljunda-mine.

Vaatamata põllumajandusõppemõningasele vähenemisele tunnusta-takse Saksamaal loomakasvatustea-dust. Ülikoolide tugev laboratoornebaas, funktsioneerivad loomakasva-tuskatsejaamad (näiteks Kielis niiveise- kui ka seakatsejaam), firmadeuurimistööde tellimused koos finant-seerimisega ning tihe koostöö liidu-maade ministeeriumide ja põlluma-janduskodadega tagavadki edukadoktoriõppe.

Mida on Eestis vastu panna? Ainultmõned bioloogiliste teemade eelistu-sed, puuduvad katsejaamad, firmadetellimused on marginaalsed, põllu-majandusministeeriumi huvi looma-kasvatusteaduse vastu on väike,

vahendeid labo- ratoorse aparatuuri soetamiseks napib.2000. aastal suleti sea- ja linnukatsejaamad, veisteuurimistööd võimaldas ajutine Põlula katsefarm. Ehkrealiseeritakse veisekatsejaama projekt Märjal. Uuelaborikorpuse väljaehitamine Tartusse lükkus edasi.

Ettekandepäevaga samal ajal korraldab Saksa Aretus-teaduse Selts (Deutschen Gesellschaft für Züchtungskun-de e.V.) oma aastakoosoleku, sel aastal tähistati ka seltsi100. aastapäeva.

Selts asutati 1905. a ühinguna, mille põhikirja järgipeaks tagama edu tihe koostöö loomakasvatuse ja veteri-naarmeditsiini vahel põllumajandusloomade aretuse, pi-damise, söötmise, sigimise ja tervise alal. Selts võttisvahendaja funktsiooni teaduse, halduse ja praktika, agasamuti teaduserialade vahel. Seda saavutatakse ühisteekspertgruppide loomise, konverentside ja õppepäevadekorraldamise kaudu. Juba 77 aastat antakse välja ajakirjaZüchtungskunde, mida ilmub 6 numbrit aastas.

Seltsil on 658 liiget, neist 520 füüsilised isikud ja üle-jäänud aretusorganisatsioonid või muud institutsioonid.Käesoleva artikli autor on selle seltsi liige 1993. aastast.Liikmemaks, mis tagab ka ajakirja saamise, on 77 eurot.

Tänu sellele on kõik ajakirjanumbridosakonnas olemas. Artiklid on valda-valt saksakeelsed, kuid pealkirjad,tabelipead ja kokkuvõte on inglisekeeles. Seltsi eelarve on umbes190 000 eurot.

Seltsi juhib presiidium, kuhu kuu-luvad president, 2 asepresidenti, 2liiget ja 3 aupresidenti. Sekretariaatasub Bonnis. Selts on Saksamaaametlik esindaja Euroopa Looma-kasvatuse Assotsiatsioonis, kusjuu-res seltsi liikmetest on määratud igaEAAPi komisjoni koordinaator javiis liiget.

Aastakoosolekul 22. septembrilkinnitati 2004. a tegevus- ja finants-aruanne ning 2005. a eelarve ja tege-vuskava. Seltsi auliikmeks valiti Ro-land Ulmer (Stuttgart) kui tuntudpõllumajanduskirjastuse juht, Her-mann von Nathusiuse medal antiprof Dietmar Flockile (vt samas aja-

30


Foto 4. Lõunasöök Thaeri saalis (K. Sanders)Foto 3. Seltsi aastakoosolek (K. Sanders)

Foto 5. Seltsi president dr E.-J. Lode õnnit-leb prof D. Flocki (K. Sanders)

kirjas V. Tiku artiklit) ja Adolf Knöppe nõel prof EckartKörnerile (Bonn). Need on seltsi tunnustused.

Seltsi juubelikonverentsil 23. septembril osales 160 lii-get ja külalist. Pärast tervituskõnesid (Tarbijakaitse, Toi-tumise ja Põllumajanduse Liiduministeeriumilt, SaksaTalupidajate Liidult, Saksa Veterinaarmeditsiini Seltsilt,Saksa Põllumajanduse Seltsilt ning Berliini HumboldtiÜlikooli põllumajanduse ja aianduse teaduskonnalt) kuu-lati ettekandeid.

Dr Roger Busch (München) käsitles eetilist vastutustloomakasvatuses, kus määratles, et eetika on moraalipeegeldus ühiskonnas ja kultuuris. Loomad ei tohi taludanälga, janu, valu, vigastusi ja haigusi, neil peab olemaõigus soodsale keskkonnale ja normaalsele lahkumiseleelust. Tema arvates peavad loomakasvatajad vähendamavastuolusid tarbijaga. Selleks on vaja parandada loomadekeskkonnatingimusi.

Prof H. Simianer (Göttingen) märkis loomakasvatus-teaduse perspektiividena biotehnoloogia ja biotehnilistekogemuste rakendamist. Agraarteadus moodustab kol-mandiku uurimistöö vajadustest, kusjuures EL vajadused

lisavad arenguvõimalusi. Suureneb rakendusuuringuteosa, sealjuures alusuuringud tuleb finantseerida majandu-sest sõltumata. Saksamaal on viimasel ajal loodud rahvus-likke kooperatiive, mis edukalt ühendavad teadustege-vuse ja majanduse vajadused.

Prof K. J. Petersi (Berliin) arvates mõjutab rahvusvahe-line turg oluliselt loomageneetikat, kus suuremad eeldu-sed on veisekasvatuses. Et ennast turul kindlustada, tulebelusloomade ja sperma müügi kõrval arendada ka teeni-ndust ja nõuandeteenust. Seakasvatajad ei orienteeru eks-pordile, kuid sügavkülmutusmeetodi levikul peaks olu-kord paranema.

B. Adler (praktikute esindaja) rõhutas veisekasvatusekeskset eesmärki, et piimalehm enam raha teeniks.Selleks tuleb vähendada kulutusi toodanguühikule, kuspeamisteks teguriteks on eluajatoodangu suurendamine,surnult sündide vältimine, praakimise vähendamine uda-rahaiguste tõttu ja piimafarmi parem majanduslik juhti-mine.

31


Elmar-AntsValdmann

29.06.1928–29.08.2005

Oma 78. eluaastal lah-kus meie seast tuntud loo-makasvatusteadlane-füsioloog, bioloogiadoktor,ÜPA akadeemik, ELVIdirektor aastatel 1976–94,emeriitprofessor Elmar--Ants Valdmann.

Tallinnast pärit E.-A.Valdmann lõpetas 1952.aastal Eesti Põllumajan-

duse Akadeemia veterinaararstina. Tööle suunati ta TALoomakasvatuse Instituuti (hiljem ELVI), kus töötas kunipensionile siirdumiseni.

Pärast aspirantuuri lõpetamist I. P. Pavlovi nim Füsio-loogia Instituudis läbis kiiresti ametiredeli vanemtea-durist (1956–1961), laborijuhatajast (1961–1965), direk-tori asetäitjast (1965–1976) ELVI direktorini. E.-A.Valdmann kaitses 1959. aastal edukalt kandidaadi- ja1969. aastal doktoriväitekirja.

Olles nobeda sulega, on tema teadustööde nimistusmitusada kirjutist koduloomade füsioloogia, söötmise,tõuaretuse, veterinaaria ja biotehnoloogia alalt. Hea kee-levaist ja tolle aja kohta väljapaistev võõrkeelte oskusaitas tal edasi jõuda nii teadlasena kui ühiskondlik-organi-satsioonilisel tööl.

E.-A. Valdmann oli mitme erialanõukogu, paljude tea-dusnõukogude ja seltside esimees või liige. Ta oli mitmeajakirja toimetuskolleegiumi liige. Võttis osa ÜleliidulisePõllumajandusteaduste Akadeemia tööst, algul korres-

VambolaLaanmäe

26.06.1916–23.09.2005

90ndal eluaastal suri pä-rast rasket haigust ELVIseakasvatuse osakonnakauaaegne juhataja, vaba-riigi teeneline teadlanepõllumajandusdoktorVambola Laanmäe.

Sündinud ViljandimaalKabala vallas talupidajateperekonnas, õppinud sa-mas ja Viljandis ning

1939. aastast TÜs. Agronoomidiplomini jõudis ta 1946.aastal.

1947.–1993. aastani töötas Vambola Laanmäe ELVIs,alul noorem- ja vanemteadurina, hiljem katsejaama jaseakasvatuse osakonna juhatajana ning konsultandinaKehtnas. 1956. a omistati talle põllumajandusteadusekandidaadi ja 1974. a põllumajandusteaduse doktorikraad.

V. Laanmäe initsiatiivil loodi Kehtna seakasvatusekontroll-katsejaam, ta võttis osa eesti peekoni seatõu loo-misest, on täiustanud kontrollnuuma metoodikat, uurinudtõugudevahelist ristamist, loomse valgu asendamise või-malusi sigade söötmisel, emiste produktiivsuse tõstmist,seafarmitööde mehhaniseerimist ja teisi seakasvatusegaseonduvaid probleeme.

V. Laanmäe valdas hästi keeli ja oli tuntud väljaspoolEestit. Talle on omistatud teenelise teadlase aunimetus jakoos kolleegidega on teda hinnatud mitme riikliku pree-

In memoriam

32


Toimetus:

Olev Saveli (peatoimetaja), 731 3455Eha Lokk (toimetaja), 731 3416Aadress: Kreutzwaldi 1, 51014 TartuKeeleline korrektuur: Sirli LemberKüljendus: Alo Tänavots

Ajakiri ilmub 4 korda aastas:märtsis, juunis, septembris ja detsembris.Internet: http://www.hot.ee/etll/

Trükk: OÜ Paar

pondentliikmena ja 1983. aastast akadeemikuna. Pikkaaega oli Eesti punase karja aretusnõukogu esimees. Omategevuse eest pälvis ta teenelise teadlase nimetuse ja olimitmekordne riikliku preemia laureaat.

Elmar-Ants Valdmann oli laia silmaringiga, tavaelustagasihoidlik ja muusikalembene inimene, kes tundispaljusid ja huvitus kõigest. Sellisena jääb ta kolleegidemälestustesse.

Kolleegid ELVI päevilt

mia vääriliseks. Ilmunud on üle 200 teadusliku töö ja temajuhendamisel on kaitstud kuus väitekirja.

Peres on üles kasvatatud kaks tublit tütart, kes said ellukaasa kogemusi ja teadmistejanu. Vambola Laanmäe jääbmälestustesse tööka teadlasena, heatahtliku ja abivalmisning väga korrektse inimesena. Lisaks on ta jätnud mär-gatava jälje Eesti seakasvatuse arengusse.

Endised kolleegid

Kõigile tõuloomakasvatajateleIlusaid jõule ja head uut aastat!

Eesti Põllumajandusülikoolmuutis nime

Documents

Tõuloomakasvatus 2005/4