Tõuloomakasvatus 2011/4

1

E T L L

E A B A

TÕULOOMAKASVATUSEESTI TÕULOOMAKAS VATUS E LIIT EMÜ VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT·

NR. 4 DETSEMBER 2011

SISUKORD

Loomakasvatus2 L. Jürgenson. Eesti loomakasvatus 2011. a üheksa

kuuga

Veised3 P. Padrik, T. Bulitko. Spermide suguselekteerimine,

selle mõju sperma kvaliteedinäitajatele ja mullikatetiinestumisele

6 P. Padrik, T. Bulitko. Mullikate tiinestumine tava- jasuguselekteeritud spermaga seemendamisel ning se-da mõjutavad tegurid

7 O. Saveli. Lehmade viljakus tagab vaevalt põhikarjataastootmise

10 K. Saastamoinen. Eesti maakari soomlase pilgu läbi

Hobused10 A. Kallaste. Kogemusi noorhobuste ettevalmistami-

sel11 K. Sepp. Parimad noorte trakeenide aretajad selgu-

nud12 H. Kaldmäe. Silo hobuste söödana

Lambad14 P. Piirsalu, M. Vallas, K. Vikat. Eri tõugu tallede

kasvukiirus ning lihajõudlus mahe- ja tavatootmise-ga aretusfarmides

Linnud17 H. Tikk. Matjamal uus vutibroilerite lindla

Referaadid18 T. Kaart. Genoomselektsioon – kuidas ja milleks?20 H. Täubert, S. Rensing, F. Reinhardt. Holsteinide

genoomaretusprogrammis aretustöö plaanimineZPLAN+ abil

Intervjuu22 R. Raadik. Toetusi saab küsida ka LEADER-prog-

rammi raames

Kroonika23 O. Saveli. Aasta põllumees Avo Samarüütel ja elu-

tööpreemia laureaat Eino Härm

Hea lugeja!

Käesolev aasta algas aktiivse sisepoliitikaga, lõpeb mõ-nevõrra aktiivsema välispoliitikaga, õigemini võitlustegaEuroopa Liidus. Võrdsuse printsiibi rakendamine on tähtismeile, ebavõrdsetele, võrdsetest võrdsematele tähendab seeaga ebavõrdsust, õigemini kaotust seniste toetuste tasemes.On täiesti selge, et ühisel Euroopa Liidu turul ollakse võrd-väärsed, aga tootmistingimused kaugelt erinevad. Vihjedmadalatele töötasudele või tööjõu väikesele efektiivsuselepole asjakohased, sest põhjused ja tagajärjed on omavahelsegamini aetud. Tulemust tahetakse korrigeerida ühisturul.Väikeriigid, nagu Eesti, ei pääsegi otse sinna, vaid just läbinende võrdsemate riikide kaubamärkide kaudu. Nendemärkide alla saamine pole odav, st meie tooted ostetakseoluliselt madalama ja müüakse edasi hoopis kõrgema hin-naga. Kui toote saamisprotsessis liikuda piki telge allapoo-le, peab toote toormaterjali tootja – põllumees – leppimamadalama kokkuostuhinnaga.

Kui loomakasvatajale jääb piimasaaduste või lihatoodetemüük, ka eksport (kolmandatesse riikidesse) pisut kaugeks,siis piima ja elusloomade müük teistesse riikidesse on jubavahetu äri. Sel alal on kaks-kolm aastat olnud murdelisteks.Piima müük Leetu on olnud valdav ja vähem Lätti. Sigademüük Venemaale on toimunud aastaid, kuid müüdud sigadearv kahekordistus 2009. aastal, tänavu ilmselt müüakse üle200 000 sea. Elusveiste väljamüük suurenes Eesti Põlluma-jandus-Kaubanduskoja andmeil 2010. aastal 1,4 korda ja2011. a esimesel poolaastal veel 1,6 korda (kehamassi alu-sel). Seejuures 583 tõuveist moodustasid vaid 3,4%, järeli-kult 96,6% e 16 725 olid pullvasikad (Hollandi kaudumujale) ja nuumveised, kes müüdi Türki. Sinna on müüdudka esimene tuhat lihatalle. Kas sedavõrd vaesustus kodu-maine veiselihaturg väärtuslikust noorveiselihast? Küllvahendajad selle osa vaheltkasuga sisse ostavad, kuid suu-renenud sisseostuhinnad põhjustavad kindlasti kvaliteedilanguse.

Aga tähtsam on hoopis see, et Eesti põllumees on leidnudtee (mitte ELis), kuidas suurendada sissetulekut ning pannapiima ja loomade töötlejaid mõtlema sellele, kuidas omaülemääraseid tootmisvõimsusi säilitada tingimustes, kuipeavad Eesti loomakasvatajatele maksma senisest suurematkokkuostuhinda. Sellist organiseeritust ja ühistegevustoleks vaja olnud põllumeestel juba 1990. aastatel, siis saa-nuks nüüd rääkida valdavalt ühistulisest piima ja tapaloomitöötlevast tööstusest Eestis, nagu on see Soomes ja teistes„vanades“ EL riikides.

Ühistegelises tõuaretussüsteemis pole ka rahulikud ajad.Eesti Hobusekasvatajate Selts on juba üle aasta kulutanudtööaega asjatule bürokraatiale ja teisitimõtlejatele. Looda-me siiski, et 2012. aastal saavad meie aretusühingud tegele-da rohkem põhitööga. Edu kõigile!

Olev SaveliO. Saveli foto

Eesti loomakasvatus 2011. a üheksa kuugaLiina JürgensonPõllumajandusministeeriumi loomakasvatussaadustebüroo juhataja

Statistikaameti andmetel oli Eestis käesoleva aasta 30.septembri seisuga linde 9300 ja veiseid 3800 (sh piima-lehmi 100) võrra rohkem kui eelmisel aastal samal ajal(tabel 1). Sigade arv on võrreldes eelmise aasta sama pe-rioodiga jäänud samaks, kuid lammaste ja kitsede arv onvähenenud 3100 looma võrra.

Tabel 1. Loomade ja lindude arv seisuga 30. septem-ber (tuhandetes)

Näitajad 2010 2011 2010/2011

+/– %

Veised 240,4 244,2 +3,8 102

sh piimalehmad 96,5 96,6 +0,1 100

Sead 383,8 383,8 +0,0 100

Lambad ja kitsed 103,0 99,9 –3,1 97

Linnud 2049,7 2059,0 +9,3 100

Allikas: Statistikaamet (SA), põllumajandusministeerium(PM)

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametiandmetel oli põllumajandusloomade registrisse 2011.aasta 30. septembri seisuga kantud 244 191 veist, sealhul-gas 96 803 piimalehma, lisaks 14 910 lihatõugu lehma,85 951 lammast ja 3424 kitse (tabel 2). Võrreldes eelmiseaasta sama perioodiga on veiste koguarv suurenenud 3988(sh piimalehmade arv 63 ja lihatõugu lehmade arv 2553looma võrra), lammaste arv 6923 ja kitsede arv 477 loomavõrra.

Kuigi kõikide loomaliikide arv III kvartalis suurenes,jäi loomapidajaid vähemaks. PRIA loomade registri and-metel oli 30. septembri seisuga Eestis 4808 veisekasvata-jat (111 veisekasvatajat kolme kuuga vähem), nende seas3469 piimatõugu lehmade ja 1201 lihatõugu lehmadekasvatajat. Piimakarjakasvatajate arv väheneb jätkuvalt jalihaveisekarja kasvatajaid tuleb juurde. Piimatõugu leh-made kasvatajaid jäi kolme kuuga 540 võrra vähemaks,kuid lihatõugu lehmade kasvatajaid tuli kümmekond juur-de. Lambaid kasvatas 30. septembri seisuga 1940 ja kitsi561 põllumajandustootjat.

PiimatootminePiima toodeti 2011. aastal üheksa kuuga 521 135 t, mida

on 10 155 t võrra enam kui eelmisel aastal samal perioo-dil. Lehma kohta lüpsti keskmiselt 5318 kg piima e 63 kgenam.

Tabel 2. Loomade arv maakondades seisuga 2011.aasta 30. september

Maakond Veisedkokku

Piima-lehmad

Liha-veised

Lambad Kitsed

Harju 13 211 4815 940 6596 186

Hiiu 4762 651 1146 4118 148

I-Viru 5917 2128 492 1933 191

Jõgeva 21 432 9809 491 1707 55

Järva 30 376 13 875 539 3261 197

Lääne 11 906 3187 1854 3736 386

L-Viru 28 298 11 742 1285 7412 262

Põlva 14 218 6426 398 5705 98

Pärnu 24 407 10 105 1476 5266 806

Rapla 17 573 6053 1459 4132 154

Saare 17 079 5692 1893 16 514 297

Tartu 17 061 7729 225 6215 175

Valga 10 604 3791 778 7868 87

Viljandi 17 937 7675 925 4799 103

Võru 9410 3125 1009 6689 279

Kokku 244 191 96 803 14 910 85 951 3424

Allikas: PRIA

Piimatööstustele realiseeriti 2011. aastal üheksa kuuga468 800 t 4,0% rasva- ja 3,3% valgusisaldusega piima,millest kuulus eliitsorti 63%, kõrgemasse sorti 36% ningI sorti 1%. Tööstustele realiseeritud piima kogus suureneseelmise aasta sama perioodiga võrreldes 6700 t võrra.Kokkuostetud piim moodustas piima kogutoodangust90%.

Piima keskmine kokkuostuhind oli üheksa kuu keskmi-sena 323,30 €/t, olles III kvartalis (323,30 €/t) 4,94 €/t ma-dalam kui II kvartalis (328,24 €/t). Eelmise aasta üheksa

2

Tõuloomakasvatus 4-11

L O O M A K A S V A T U S

Foto 1. Herefordid (A. Tänavots)

kuu piima keskmise kokkuostuhinnaga võrreldes makstipiima tonnist 55,15 € rohkem.

Lihatootmine2011. aastal tapeti üheksa kuuga majapidamistes või

müüdi lihatöötlemisettevõtetele tapaks 85 298 t (elusmas-sis) loomi ja linde (tabel 3), mis on eelmise aasta üheksakuuga võrreldes 3985 t ehk 5% rohkem. Vähenes lamba-ja kitseliha ning veiseliha, suurenes linnu- ja sealiha toot-mine.

Tabel 3. Lihatoodang elusmassis 9 kuuga (tonnides)

Näitajad 2010 2011 2010/2011

+/– %

Tapaloomade ja -lindudeelusmass 81 313 85 298 +3985 105

sh veised 17 972 14 159 –3813 79

sead 46 331 51 764 +5433 112

lambad ja kitsed 971 924 –47 95

linnud 16 039 18 451 +2412 115

Allikas: SA, PM

Sealiha toodeti 2011. aasta üheksa kuuga (elusmassis)51 764 t, mis on 5433 t rohkem kui eelmisel aastal samalperioodil. Lihatöötlemisettevõtted ostsid kokku 264 200siga, liha saadi 20 904 t. Sea lihakeha keskmine mass oli79 kg. Sealiha osatähtsus liha kogutoodangust oli 61%.Sealiha keskmine kokkuostuhind tapamajades üheksakuu keskmisena oli 158 €/100 kg, olles II ja III(160 €/100 kg) kvartalis kõrgem kui I kvartalis(146 €/100 kg). Põrsaste hind oli üheksa kuu keskmisena39 eurot, kõrgem oli hind augustis, 42 eurot, ja madalamveebruaris, 36 eurot.

Veiseliha toodeti 2011. aasta üheksa kuuga (elusmas-sis) 14 159 t, mis on 3813 t võrra ehk 21% vähem kui eel-misel aastal samal perioodil. Lihatöötlemisettevõtetepoolt kokkuostetud 22 100 veisest saadi 5194 t liha, mison 1061 t vähem kui eelmisel aastal samal perioodil. Vei-seliha osatähtsus kogu lihatoodangust on langenud17%-ni. Veiseliha keskmine kokkuostuhind tapamajadesüheksa kuu keskmisena oli 201 €/100 kg.

Lamba- ja kitseliha toodeti käesoleva aasta üheksakuuga elusmassis 924 t, mis on 47 t võrra vähem kuieelmisel aastal samal perioodil. Lambaid ja kitsi ostetikokku 3200 ja neist saadi 59,9 tonni liha. Keskmine rüm-ba mass oli 19 kg. Lambaliha keskmine kokkuostuhind ta-pamajades oli I poolaastal 271 €/100 kg, septembris274 €/100 kg.

Linnuliha toodeti 2011. aastal üheksa kuuga 18 451 t,mis on 2412 t ehk 15% rohkem kui eelmisel aastal samalperioodil. Linnuliha osatähtsus kogu lihatoodangust oli22%. Tavakauplustes oli Eestis kasvatatud broileri jae-hind I poolaastal 2,70 €/kg, septembris 2,61 €/100kg.

Mune toodeti 2011. aastal üheksa kuuga 141,9 mln, mison 3,2% enam kui eelmisel aastal samal perioodil. Kanakohta saadi 202 muna, mis on kolm muna enam. Kanamu-nade L- ja M-kategooria keskmine hind oli üheksa kuukeskmisena 101 €/100kg. Madalam oli hind suvekuudel(juulis 94 €/100 kg), kuid septembrist on taas tõusnud(septembris 111 €/100 kg).

Spermide suguselekteerimine, selle mõju spermakvaliteedinäitajatele ja mullikate tiinestumiselePm-mag Peeter Padrik, Tanel BulitkoEesti Tõuloomakasvatajate Ühistu

Kui genoomselektsioon teeb alles esimesi samme Eestis(kuus geneetiliselt hinnatud noorpulli Kehtna seemendus-jaamas), siis suguselekteeritud spermat on Eestis kasuta-tud juba 2003. aastast. Vaatamata sellele, et suguselek-teeritud sperma suhtes on paljudel farmeritel nii koolitus-

te kui ka praktikas kasutamise kaudu selgelt väljakujune-nud arusaam, annavad uuemad teadmised selles vallaskindlustunde valitud tee õigsusest aretusedu saavutami-sel. Seetõttu ongi käesoleva artikli eesmärgiks anda üle-vaade suguselekteeritud sperma tootmisest, lisada uuematteavet mullikate tiinestumise kohta suguselekteeritudspermaga seemendamisel ja faktoritest, mis suguselektee-ritud sperma kvaliteeti mõjutavad. Artikkel on valminudrakendusuuringute põhjal, mis on läbi viidud Eesti Maa-

3

4-11 Tõuloomakasvatus

V E I S E D

Foto 2. OÜ Sanlind tootmiskompleks (A. Tänavots)

ülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudisigimisbioloogia osakonnas riikliku programmi “Põllu-majanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aas-tatel 2009–2014" raames (teema juht Ülle Jaakma, uuri-misrühma liikmed Madis Aidnik, Tanel Bulitko, TriinHallap, Mihkel Jalakas, Jevgeni Kurõkin, Lembit Majas,Peeter Padrik, Andres Valdmann).

Esmalt natuke ajaloost. Spermatosoidi ehk spermi kir-jeldas esimest korda mikroskoobi leiutaja Antonij vanLeeuwenhoek 1677. aastal Delfti linnas Hollandis (joo-nis 1). Millised aga näevad defektideta spermid väljatänapäeva mikroskoobis, iseloomustab joonis 2. Jooniselnäeme spermi pead ja seda katvat akrosoomi, kaela, kesk-osa, kus asetsevad mitokondrid, mis toodavad vajalikkuenergiat spermi liikumiseks, ning saba, mille abil spermliigub. Imetajate spermid ei erine üksteisest märkimis-väärselt. Inimese spermi pea suurus on 5 × 3 mikromeet-rit, saba 41 mikromeetrit ning ta liigub kiirusega1–3 mm/min. Veise spermi pea mõõtmed on 8 × 4 mikro-meetrit, saba 55 mikromeetrit ning liikumiskiirus värskesejakulaadis 110–140 μm/sek.

Sugukromosoomid X ja Y avastas 1910. aastal Guyer.Kui Y-kromosoomiga sperm viljastab munaraku, sünnibpullvasikas; kui X-kromosoomiga sperm viljastab muna-raku, sünnib lehmvasikas. Munarakk järglase sugu eimõjuta, sest igas munarakus on vaid X-kromosoom.Moruzzi (1979) avastas, et X-kromosoomi kandvas sper-mis on DNA hulk suurem kui Y-kromosoomi sisaldavasPermis, ning pakkus välja hüpoteesi, mille kohaselt DNAhulk võiks olla aluseks, mille põhjal sperme selekteerida.Joonisel 3 on toodud X- ja Y-kromosoomi kandvate sper-mide DNA erinevused protsentides.

Spermide suguselektsioon toimub järgmiselt. Esmaltvärvitakse spermide DNA mittetoksilise värviga ning see-järel juhitakse spermid peenikese joana läbi spetsiaalseotsaku, mis vibreerib kõrgsagedusel, tekitades mikrotil-gakesed. Need omakorda läbivad laserikiire, mistõttu vär-

vunud DNA fluorestseerub. Detektorid registreerivadfluorestsentsi intensiivsuse. X-kromosoomi kandevsperm eraldab rohkem fluorestsentsi, kuna DNA hulk onsuurem. Seejärel antakse X-kromosoomi kandvale sper-mile positiivne ning Y-spermile negatiivne laeng. Edasisuunatakse erineva märgisega spermid eraldi katsutitesse.Keskmisse katsutisse kogutakse surnud spermid. Joonisel4 on toodud skemaatiliselt spermide sorteerimine voolu-tsütomeetris. Sorteerimise puhtus ei ole kunagi 100%,alati on X-spermide hulgas natuke Y-sperme, ja vastupidi.Veise ja lamba spermal on puhtus üle 90% ja inimesesperma X-spermidele 90% ja Y-spermidele 70%. Suurbri-tannias Cogenti laboratooriumis töötab korraga 10 sorterit24 tundi ööpäevas (foto 1).

Voolutsütomeetriline sperma suguselekteerimise teh-noloogia pole täiuslik ning seetõttu on spermide kadu vä-ga suur. Nii läheb sügavkülmutamisele ainult 23% algseltsorteerimisele määratud spermidest. Põhilised tegurid,mis mõjutavad suguselekteeritavate spermide efektiiv-sust, on järgmised:

• kadu spermide värvimisel ja sorteris liikumisel,• pea vale orientatsioon, kus spermi pea (milles asub

värvitud DNA) ei asetse detektori suhtes õige nurga all,• standardile mittevastav DNA-sisaldus (arvuti ei suu-

da eristada),• kadu tsentrifuugimisel ja kõrte täitmisel.

4


Joonis 2. Spermide morfoloogia

Joonis 3. X- ja Y-kromosoomi kandvate spermide DNAerinevused protsentides

Joonis 1. A. van Leeuwenhoeki poolt 1677. a joonistatudspermid

Kui eelnevalt oli juttu spermidetehnoloogiast, siis järgnevalt vaat-leksime uuringuid, mis viidi läbimaaülikoolis.

Selgitamaks erinevusi spermidekvaliteedinäitajate osas, uuriti viiepulli sügavkülmutatud tavaspermat(seemenduskõrres 15 miljonit sper-mi) ja suguselekteeritud spermat(seemenduskõrres 2,2 miljonit sper-mi). Suguselekteeritud ja tavaspermaomavahelises võrdluses osutus tava-spermide membraani terviklikkusHOS-testis oluliselt kõrgemaks kuisuguselekteeritud spermidel (52,6%vs 13,7%). Teiseks oluliseks erinevu-seks oli tavaspermide oluliselt kõr-gem subjektiivselt hinnatud liikuvus(72,2%) võrreldes suguselekteeritudspermidega (43,5%). Suurem oli kalineaarselt liikuvate spermide osa-kaal tavaspermas (51,7%), võrreldes27,6% suguselekteeritud spermas.Samas esines tavaspermas oluliseltsagedamini spermi keskosa defektekui suguselekteeritud spermas (3,6%vs. 0,2%). Tendentsi statistiliselt olu-lisele erinevusele näitas ka defektseakrosoomiga spermide sagedasemesinemine tavaspermas (1,6%) võrreldes 0,6% suguselek-teeritud spermaga. Kromatiini stabiilsuses suguselektee-ritud ja tavaspermas erinevusi ei olnud.

Selgitamaks pulli mõju mullikate tiinestumisele suguse-lekteeritud spermaga seemendamisel, uuriti 10 erinevapulli suguselekteeritud ja tavaspermat. Kokku seemendatikatsete käigus 3206 holsteini tõugu mullikat, kehamassi-ga 320–550 kg, kelle tiinus diagnoositi rektaalse palpeeri-mise abil 45.–60. päeval pärast seemendust. Tulemusedon toodud joonisel 5. Analüüsist selgus, et mullikate tii-nestumine erinevate pullide suguselekteeritud spermagaseemendamise järel oli ~10–23% madalam kui samadepullide tavaspermaga seemendades (joonis 5). Tulemus-test ilmnes, et sugupoole järgi sorteerimine ja külmutami-

ne avaldavad erinevate pullide sper-midele erineval määral kahjustavattoimet.

Läbiviidud katsete ja kirjandusand-mete põhjal võime öelda, et põhilisedtegurid, mis viivad suguselekteeritudspermide sügavkülmutamisjärgsedkvaliteedinäitajad ning ka tiinestumi-se oluliselt madalamaks, võrreldestavaspermaga, on järgmised:

• spermide kahjustused sortimisel,kusjuures kahjustused on põhiliselttingitud kõrgest rõhust sorteris,

• spermide eluvõimet mõjutabpikk sortimisaeg,

• voolutsütomeetrilisel spermidesuguselekteerimisel saavad kahjusta-da eeskätt spermide membraanid, misomakorda mõjutab negatiivselt sper-mide liikuvust,

• liikuvuse vähenemine ja memb-raanide kahjustused viivad potent-siaalselt viljastuse langusele ja mada-lamale tiinestumisele, võrreldes tava-spermaga,

• mullikate seemendamisel 2,2miljoni suguselekteeritud spermigamoodustab tiinestumine 80–90% tii-

nestumisest tavasperma korral,• sugupoole järgi sortimine ja külmutamine avaldavad

erinevate pullide spermidele erineval määral kahjustavattoimet.

Soovitused:• karja taastootmise planeerimisel oleks otstarbekas

enne suguselekteeritud sperma kasutamist uurida sellekvaliteedinäitajaid,

• kui andmeid selle kohta ei ole, jälgida tiinestumistu-lemusi, mis saadud sama pulli tavaspermaga seemenda-des,

• kui tiinestumisnäitajad on tublisti üle keskmise, siissuure tõenäosusega peaks ka suguselekteeritud spermagaseemendades mullikate tiinestumine olema hea ehk üle~50%.

5


Foto 1. Suguselekteeritud sperma tootmine Cogenti laboratoo-riumis

30

35

40

45

50

55

60

65

70

1 2 3 4 5 6 7Pullid

Suguselekteeritud sperma Tavasperma

Joonis 5. Mullikate tiinestumine suguselekteeritud ja tavasper-maga seemendamisel pullide kaupa

Joonis 4. Spermide suguselekteeriminevoolutsütomeetris

Mullikate tiinestumine tava- ja suguselekteeritudspermaga seemendamisel ning seda mõjutavadteguridPm-mag Peeter Padrik, Tanel BulitkoEesti Tõuloomakasvatajate Ühistu

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade mullika-te tiinestumist mõjutavatest teguritest suguselekteeritudja tavaspermaga seemendamisel. Rakendusuuringud viidiläbi maaülikoolis riikliku programmi “Põllumajandusli-kud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2009–2014" raames (teema juht Ülle Jaakma, uurimisrühmaliikmed Madis Aidnik, Tanel Bulitko, Triin Hallap, Mih-kel Jalakas, Jevgeni Kurõkin, Lembit Majas, Peeter Pad-rik, Andres Valdmann).

Kokku uuriti 10 erineva pulli suguselekteeritud (see-menduskõrrekeses 2,2 miljonit spermi) ja tavaspermat(seemenduskõrrekeses 15 miljonit spermi), millega see-mendati 3206 holsteini tõugu mullikat kehamassiga 320–550 kg. Kasutati nii tavaseemendust (sperma paigutatiemakakehasse) kui ka süvaseemendust (sperma paigutatiemakasarve keskele). Spontaanselt indlevaid ja prosta-glandiiniga indutseeritud innaga mullikaid seemendati 12tundi pärast innatunnuste ilmnemist ning sünkroniseeri-tud inna mullikaid seemendati 80–82 tundi pärast teistprostaglandiinisüsti (sõltumata innatunnustest). Tiinusdiagnoositi rektaalse palpeerimise abil 45.–60. päeval pä-rast seemendust.

Selgus, et üldiselt oli suguselekteeritud spermaga see-mendamise järel mullikate tiinestumine madalam võrrel-des tavaspermaga, moodustades 80–90% tavaspermagaseemenduse järgsest tiinestumisest (joonis 1). Samasselgus, et suguselekteeritud sperma kasutamisel ei mõju-tanud mullikate tiinestumist sperma paigutamise koht. Sa-muti oli nii suguselekteeritud kui ka tavaspermaga see-mendatud mullikate tiinestus spontaanse inna korral kõr-gem kui prostaglandiiniga indutseeritud inna või sünkro-niseeritud inna korral (joonis 2).

Sünkroniseeritud innaga mullikate tiinestumine sugu-selekteeritud spermaga seemendamisel ei erinenud oluli-

selt prostaglandiiniga indutseeritud inna ajal tehtudseemenduste järgsest tiinestumisest. Võimalik, et sünkro-niseeritud innaga loomade seemendus ei toimunud ovu-latsiooni suhtes optimaalsel ajal. On teada, et prostaglan-diini abil on võimalik sünkroniseerida küll inna algust,kuid mitte ovulatsiooni.

Ka tavaspermaga seemendades oli tiinestumine spon-taanse inna ajal tehtud seemenduse järel kõrgem kuiindutseeritud ja sünkroniseeritud inna ajal.

Järgnevalt uuriti tiinestumise seost innatunnuste tuge-vusega suguselekteeritud spermaga seemendamisel.Sünkroniseeritud ja indutseeritud innaga mullikate tiines-tumine suguselekteeritud spermaga seemendamisel oli tu-gevalt väljendunud inna puhul oluliselt kõrgem kui nõrgainna korral (tabel 1).

Ka sünkroniseeritud ja indutseeritud innaga mullikatetavaspermaga seemendamisel oli tugevate innatunnustekorral tiinestumine kõrgem, võrreldes nõrgalt indlevateloomadega, ehkki vahe tiinestumises ei olnud nii suur kuisuguselekteeritud spermaga seemendamisel.

6


43,3%

53,9%

43,8%

64,7%


Seemendati emaka kehasse

Seemendati emaka kaela

Joonis 1. Sünkroniseeritud innaga mullikate tiinestumine olene-valt sperma paigutamise kohast

43,4

56,355,5

67,0

46,9

58,3

30

35

40

45

50

55

60

65

70

75


%

Sünkroniseeritud ind Spontaanne ind Indutseeritud ind

Joonis 2. Sünkroniseeritud, spontaanse ja indutseeritud (prosta-glandiiniga esile kutsutud) innaga mullikate tiinestumine sugu-selekteeritud ja tavaspermaga seemendamise järel

54,0

49,0

63,0

58,6

30

35

40

45

50

55

60

65

70

Spontaanne ind Sünkroniseeritud ind

%

Suguselekteeritud spermaga tiinestumine Tavaspermaga tiinestumine

Joonis 3. Mullikate tiinestumine suguselekteeritud ja tavasper-maga seemendamisel lõaspidamisega farmides

Tabel 1. Mullikate tiinestumine suguselekteeritud jatavaspermaga seemendamise järel sõltuvalt innatun-nuste tugevusest

Ind Innatugevus

Suguselekteeri-tud sperma, %

Tavalinesperma, %

Sünkroniseeritud Tugev 47,8% 61,0%

Nõrk 23,4% 47,2%

Spontaanne Tugev 57,9% 70,8%

Nõrk 51,5% 61,2%

Indutseeritud Tugev 59,1% 64,5%

Nõrk 20,7% 45,9%

Uuriti ka mullikate pidamisviisi seost tiinestumisegasuguselekteeritud spermaga seemendamisel. Selgus, etmullikate tiinestumine ei sõltunud (erinevuste statistilisttõenäosust ei ilmnenud) nende pidamisviisist (vabapida-mine või lõaspidamine) ei spontaanse ega ka sünkronisee-ritud inna korral (joonised 3 ja 4).

Samast uuringust selgus, et mullikate tiinestumine eri-nes oluliselt erinevates farmides, ehkki kõik sünkronisee-ritud innaga mullikad seemendas suguselekteeritud sper-maga üks seemendaja (joonis 5). Sellest võib järeldada, etfarmide üldine sigimisalane olukord ja majandamise tasemõjutasid tiinestumistulemusi.

Järeldused:� mullikate seemendamisel 2,2 miljoni suguselekteeri-

tud spermiga moodustab tiinestumine 80–90% tiinestu-misest tavasperma korral,

� mullikate tiinestumine ei sõltu sellest, kas suguselek-teeritud spermid paigutatakse emakasarve või emaka-kehasse

� suguselekteeritud spermidega seemendamine 12tundi pärast spontaanse inna avastamist annab parematiinestumise, võrreldes inna sünkroniseerimise ja fikseeri-tud ajal seemendusega või seemendusega prostaglandiini-ga indutseeritud inna ajal,

� mullikate tiinestumine suguselekteeritud spermagaseemendamisel on parem tugeva inna puhul, võrreldesnõrgalt avaldunud innaga,

� mullikate tiinestumine suguselekteeritud spermagaseemendamisel ei sõltu sellest, kas loomad on vabapida-misel või lõas.

Soovitused:� enne suguselekteeritud sperma kasutamist mullika-

te seemendamiseks kõrvaldada farmist kõik teised fakto-rid, mis võiksid tiinestumistulemusi mõjutada, nagu näi-teks puudulik söötmine, halb veterinaarne olukord jne,

� et tagada suguselekteeritud spermaga seemendami-sel mullikate hea tiinestumine, tuleks neid soovitavalt see-mendada spontaanse inna ajal, kui kasutatakse inna sün-kroniseerimist või indutseerimist, siis tuleks suguselek-teeritud spermaga seemendada vaid tugevate innatunnus-tega loomi.

Lehmade viljakus tagab vaevalt põhikarjataastootmiseEmeriitprofessor Olev SaveliEesti Maaülikool

Piimakarja toodanguvõime suurenemine oleneb genee-tilise väärtuse kasvust, mille realiseerimine sõltub söötmi-se ja pidamistingimuste kohandamisest genotüübi vaja-dustele. Esimese tõsisema kinnituse söötmise mõjule sai-

me 1977. aastal Vändra veisekasvatuse katsejaamas(praeguses Piistaoja katsetalus) alustatud eesti mustakirjutõu maksimaalse piimajõudluse katsest. Söötmise ümber-korraldamisega saadi kümne lehma keskmisena 9714 kgpiima ehk 3000 kg loodetust enam. Seejuures piima ras-vasisaldus suurenes 0,4% võrra ehk 10%. Pidamisviis jäisamaks. Põlula katses alates 2000. aastast ei saavutatud

7


51,7

40,6

58,3

48,0

30

35

40

45

50

55

60

Spontaanne ind Sünkroniseeritud ind

%

Suguselekteeritud spermaga tiinestumine

Tavaspermaga seemendamisel tiinestumine

Joonis 4. Mullikate tiinestumine suguselekteeritud ja tavasper-maga seemendamisel vabapidamisega farmides

0

10

20

30

40

50

60

70

1 2 3 4 5

%

Farmid

Mullikate tiinestumine suguselekteeritud spermagaMullikate tiinestumine tavasprmaga

Joonis 5. Sünkroniseeritud innaga mullikate tiinestumine sugu-selekteeritud spermaga seemendamisel

enamat, kuid piima rasvasisaldus langes oluliselt. Alles2002. aastast, kui Torma ja Põlva POÜ avasid esimesedvabapidamisega külmlaudad, kus sai rakendada täisrat-sioonilist söötmistüüpi, algas Eestis keskmise piimatoo-dangu kiire tõus.

Meenutuseks, kuidas jõudluskontrolli lehmade piima-jõudlus (piima- ja rasvatoodang) arenes Eestis ja millalületati järgmise tuhande piir:

3000 kg ületati 1965: 3012 kg – 110 kg;4000 kg 20 aastaga 1985: 4059 kg – 163 kg;5000 kg 15 aastaga 2000: 4960 kg – 213 kg;6000 kg 4 aastaga 2004: 6055 kg – 259 kg;7000 kg 3 aastaga 2007: 7052 kg – 293 kg;

3 aastaga 2010: 7613 kg – 313 kg.Pärast 7000 kg ületamist on äkki kasvutempo aeglustu-

nud. Laktatsiooni algusaastatel 2008 kuni 2010 pole ühel-gi tõul laktatsioonide toodangutase tõusnud. Toodangu-piir 8000 kg ei alistu ka 2011. aastal. Võivad kujuneda eri-nevad seisukohad. Näiteks:

� 7000 kg tase on Eesti kliimale ja söödatootmisharju-mustele piisav;

� majanduslikult pole mõttekas suuremat piimajõud-lust taotleda;

� mõni komponent suhtest genotüüp �� keskkondtakistab toodangutõusu;

� põhikarja tervislik seisund halveneb.Võimalikke tegureid on veel arvukalt, jääme seekord

tervise, õigemini põhikarja viljakuse juurde. Lehmadepiimajõudluse kasv vähemalt kolme laktatsiooni jooksuleeldaks vanemate lehmade suuremat osatähtsust põhikar-jas ning väiksemat praakimist ja uuendamist aasta jook-

8


Foto 1. Talu lehmikud (A.Tänavots)

Tabel 1. Veiste viljakus Eesti jõudluskontrolli andmeil 2010. aastal

Näitajad Lehmad Lehmikud Kokku/keskminearv % arv %

Esmaseemendusi 84 651 77,8 24 172 22,2 108 823

Tiinestus ES järel 47,4 67,2 52,0%

Seemendusi kokku 166 183 82,3 35 846 17,7 202 029

Seemendusi/tiinestus 2,2 1,6 2,1

Poegimisi 61 775 68,1 28 951 31,9 90 726

Poegis ES arvust 72,9 119,8*

Kaksikuid** 2000 90 238 10 2238/2,5%

Aborte 851 1,4 113 0,4 964/1,1%

Surnult sünde 3757 6,1 3235 11,2 6992/7,7%

Sündis elus vasikaid 59 167 69,6 25 841 30,4 85 012

Märkus: * – lehmikute suurem poegimiste arv esmaseemendatute arvust viitab loomuliku seemenduse teel tiinestatud lehmikutesuurele arvule; ** – kaksikute jaotus on oletatud.

Tabel 2. Suguselekteeritud sperma kasutamise tulemuste kalkulatsioon Eesti andmeil

Näitaja Lehmad Lehmikute seemendamisel kasutatakse

tavaspermat suguselekteeritud spermat

arv % arv % arv %

Keskmine arv 84,7 100 30,0 100 30 100

Tiinestus ES järel 47,4 67,2 13 (–1,3*) 45

Poegimisi 61,8 73,0 29,0 96,7 14 (–1,4*)+13

90

Surnult sünnid 3,8 6,1 3,2 11,2 1,3* +1,4* 10

Kaksikud 2,2 0,2 - -

Sündis elusaid vasikaid 59,2 70,0 26,0 86,7 24 79

100 lehma kohta 70,0 30,7 28

Sugupoolte vahekord 35,5� 34,5� 16� 15� 7� 21�

Sugupoolte vahekord karjas 51,5� 49,5� 42,5� 55,5�

sul. Tegelikult üle kuueaastaste lehmade arv moodustabvaid 16,2% ja aasta jooksul praagitakse keskmisest (aas-ta-) lehmade arvust 30%. Põhikarja säilitamise eesmärgiltuleb samavõrra viia esmapoegijaid juurde. Normaalneoleks, et põhikari tagaks selle ise, sest vähemalt ühegi lak-tatsiooni lõpetanud ema aretusväärtus on täpsemini hin-natud kui lehmikul. Selleni jõudmiseks tuleb arvestadalehmade abortide, poegimiste ja surnult sündide arvuganing sünnijärgse kaoga. Mõnevõrra kompenseerib vasi-kate kadu kaksikute (2%) sünd lehmadel, lehmikutel vägaharva.

Tabel 1 on koostatud Jõudluskontrolli 2010. aasta aasta-raamatu andmeil, kusjuures üksikud näitajad on tuletatud.Eestis on aastaid kehtinud reegel, et sündinud vasikatekoguarv on ligilähedane seemendatud lehmade arvule, ka2009. ja 2010. a arvud ei erine selles osas. Seega katabesmapoegijate elusvasikate arv põhikarja lehmadelt saa-mata jäänud vasikate arvu (84 651�� 85 012).

Peamiseks põhjuseks on olnud lehmade madal tiines-tustase pärast esimest seemendust (47,2%), aga samuti pä-rast korduvaid seemendusi. Poegis vaid 73% jaelusvasikaid saadi 100 seemendatud lehma kohta 70(tabel 2). Loodetavasti sugupoolte vahekord on 35,5 ja34,5. Järelikult 34,5 sündinud lehmvasikaga tuleb tagada30 esmapoegija jõudmine põhikarja. Võiks arvata, et onpiisav. Ohtu pakuvad aga vasikate lõpmine sünnijärgsetelnädalatel, lehmikute praakimise määr kasvu- ja arengu-puuduste tõttu, tiinestumatus jm ootamatud põhjused.Võib loota, et viiest reservvasikast jätkub. Aga kuhu jääbaretusvalik, sest põhikarja ei peaks täiendama juhuslikeesmapoegijatega. Paljud nendest on sündinud ja/võisünnitavad vasikana teadmata aretusväärtuseganoorpullidega loomulikul seemendamisel.

Siin lähevad käiku reservid – 15 esmapoegija lehmvasi-kad, kellest tuleb maha arvata samaväärselt, vahel isegisuuremal määral kui lehmade vasikatel sünnijärgsedkaod. Nendega siiski tagatakse Eestis keskmiselt põhikar-ja uuendamine, nõrgapoolne emadepoolne valik ja väikevõimalus põhikarja suurendada või müüa tõulehmikuid.Kahjuks paljudes karjades nii ei ole, karja täienduseks võisuurendamiseks tuleb lehmikuid (lehmi) osta, tõumüügileei saa mõeldagi. Viimane tegevus on aga paljudele ettevõ-tetele oluline puhastuluallikas. Nõudmine on aga oluliseltsuurem kui pakkumine.

Suguselekteeritud sperma kasutamisel saab olla kolmeesmärki:

1. hea sigimisolukorraga karjasa) suurendada emapoolse (maternaalse) valiku võima-

lust;b) suurendada sissetulekut lehmikute müügist;2. halva sigimisolukorraga karjas tagada põhikirja

taastootmine lehmikute ostuta.Suguselekteeritud spermat kasutatakse ainult lehmikute

esmakordsel seemendamisel ja kordusseemendusel jubatavaspermat. Tiinestus aga esmakordse seemenduse järelon madal – veidi üle 45%, mõnes karjas ka enam. Kahjukspole leida publikatsioone, kus esitatakse andmeid sellekohta, kuidas on mõjutanud suguselekteeritud spermakasutamine aretustegevust ja taastootmist, rääkimata ma-janduslikkusest karja tasemel. Rohkem käsitletakse tehni-lisi aspekte ja tiinestumise tulemusi. Siinkohal püüamekalkuleerida põhiparameetreid arvestades, milliseks kuju-neb sugupoolte vahekord, kui jätkata suguselekteeritudsperma kasutamist ja seda kõikide lehmikute seemenda-misel Eesti keskmiste andmete alusel (tabel 2) või hea vil-jakusega karjas (tabel 3).

Lehmade tagasihoidliku viljakuse korral saab suurenda-da kõikide lehmikute seemendamisel suguselekteeritudspermaga lehmvasikate osakaalu 5–6 võrra karjas 100lehma kohta. Hea viljakusega karjas on mõju suurem (6–7võrra) (tabel 3).

Küsimuseks jääb, kuivõrd majanduslikult ja aretuslikulton õigustatud suguselekteeritud sperma kasutamine võr-reldes põhikarja parema viljakuse tagamisega. Kuivõrrelda tabelite 2 ja 3 andmeid, selgub, et Eesti keskmis-te viljakusnäitajate alusel jääb saamata 4 elus lehmvasikat100 lehma kohta võrreldes hea viljakusega karjaga. Kõi-kide lehmikute esmaseemendamine kalli suguselekteeri-tud spermaga Eestis kompenseeriks selle ja annab lisakskiühe või kaks lehmvasikat. Hea lehmade viljakusega karjassaab sellest arvust veel 5 lehmvasikat lisaks.

Kokkuvõttes hea viljakusega põhikarjas saavutatakseesimene eesmärk:

a) suureneb emapoolse (maternaalse) valiku võima-lus;

b) suurenevad sissetulekud lehmikute müügist.Eesti oludes lahendatakse suguselekteeritud sperma ka-

sutamisega teist eesmärki: püütakse vältida lehmikute os-tu põhikirja taastootmisel.

9


Tabel 3. Suguselekteeritud sperma kasutamise tulemuste kalkulatsioon hea viljakusega karjas

Näitaja Lehmad Lehmikute seemendamisel kasutatakse

tavaspermat suguselekteeritud spermat

arv % arv % arv %

Keskmine arv 100 100 40 100 40 100

Tiinestus ES järel 60 60 28 70 18 (–1,8*) 45

Lõplik tiinestus 80 80 36 90 18 (–1,8*) +16 90

Surnult sünnid 4 5 4 10 –(1,8* +1,8*) 3,6 10

Mitmikuid 2 2 - - - -

Sündis elusaid vasikaid 78 78 32 80 32 80

Sugupoolte vahekord 39,5� 38,5� 16,5� 15,5� 9� 23�

Kokku elus vasikaid karjas 56� 54� 49� 61�

Eesti maakari soomlase pilgu läbiKalle SaastamoinenSoome MTT, pensionär

Minul on olnud võimalus teha koostööd Eesti MaakarjaKasvatajate Seltsiga juba 15 aastat. Need aastad ei oleolnud kerged Eesti piimaveisekasvatajatele. LiitumineEuroopa Liiduga tõi teistsugused nõudmised ja problee-mid piimakarjapidajatele. Piimahind langes ja väiksedpiimatootjad tallati jalge alla. Selline rõhumine tõi piima-tootjad Toompeale meeleavaldusele. Olin kohal ja prae-gugi kostab kõrvus ”Mats alati on tubli mees…”.

Alguses oli huvi maatõu vastu väga innukas. Seltsis olipalju liikmeid ja üritustele kogunes arvukalt inimesi. Agamesinädalate järel tuli argipäev. Suured põllumajandus-ettevõtted kasvatasid holsteini ja eesti punast tõugu vei-seid, mis ongi arusaadav, sest nende tõugude aretusvõi-malus oli laiem. Aga õnneks on veel eesti maakarja pida-jad, kes on suurendanud oma piimafarmi maatõugu leh-madega. Ikkagi suur osa farmidest on väiksed ja talupi-dajad vanad. Lehmade söötmine on nendel kehvavõitu ja

piimatoodang jääb madalaks. Lähiaastatel mõnigi väikesefarmi pidaja lõpetab piimalehmade pidamise.

Eesti maakari on kantud punasesse raamatusse, mistähendab, et tõug on ohustatud. Koostöö Soome maama-janduse uurimiskeskusega (MTTga) ja soomlastega üldseon olnud väga tähtis. Läänesoome tõug on geneetilisestsarnane. Nüüd peaks leidma idee, kuidas maatõugu esiletõsta. Soomes on idasoome küüdikutest veistest tehtudoma tooted: küüdiku juust, jogurt ja lihakonservid, mis onväga heaks kiidetud. Linna restoranides on erikokad tei-nud maitsevaid küüdikuliha toite. Ka eesti maatõugu vei-seid peaks kasutama oma toodete valmistamisel, kus väl-jenduvad maatõu head omandused. Niimoodi oleks või-malus osta kõrge kvaliteediga maitsvaid tooteid. Huvimaatõu vastu on suur, mida olen märganud karjanäitustel.Loodan, et ükskord saab Soome kauplustest osta eestimaatõugu veiste tooteid. Miks ka mitte, eestlased on vägaleidlikud ja haaravad enda kätte ka Soome turu.

Kogemusi noorhobuste ettevalmistamiselPm-knd Andres KallasteEHSi aretustööjuht

I. ElukäikIsa, Mihkel Kallaste, suunati 1953. aastal Pärivere sov-

hoosi agronoomiks ja ema, kes oli õppinud karjakontroll-assistendiks, sai tööd selektsionääri-laborandina. Pärivereoli tuntud talu juba Eesti vabariigi päevilt, kus olid niieesti lontkõrvaliste sigade kui eesti maakarja veiste tõu-lava. Hobustena kasutati põllutöödel ardenni tõugu hobu-seid. Kuna isa oli pärit talust, kus kasvatati tori hobuseid,oli tema unistus luua Päriverre tori hobuste tõufarm. Nen-dest tori tõugu märadest, kes 1950. aastate keskel osteti,loodi tõufarm, mis on tegutsenud juba 55 aastat; on saa-dud kaheksa põlvkonda järglasi.

Minugi sünniaasta, 1953, jääb sinna ajajärku. Elasimetalli kõrval, siis oli loogiline, et esimesena tekkis huvihobuste ja nende aretuse vastu. Seda huvi süvendas kooli-põlves väga tihe läbikäimine vanemate hobusekasvataja-tega. Kui huvitavalt Lidia ja Endel Koorts, Lydia jaRudolf Saveli ning paljud teised rääkisid oma kogemus-test, oma talude hobustest ja nende kasvatamisest. Toritõu aretusest jagasid teadmisi Sulev Koppel ja FeliksKohv.

II. Nooruses olid veised ja sead, kuid jäid hobused

Huvi veistegi vastu sai alguse kooliajast. Ema töötaslaborandina, tööks jõudluskontrolli läbiviimine ja karja-kontrolli raamatu täitmine. Kuna loomad meeldisid, käi-sin tihti emal laudas abiks. Et isale meeldis puhkepäeva-del põlvnemisskeeme joonistada, siis hakkasin tasapisilehma, tema põlvnemist ja jõudlust kokku viima. Pärastkeskkooli lõpetamist oli loogiline jätkata haridusteedEPA zootehnikateaduskonnas. Pärast ülikooli lõpetamist1976. aastal töötasin Päriveres peaselektsionäärina, põhi-liselt küll sigade aretuses. Sigadega tegeledes puutusinesimest korda kokku loomade näitusega ja nende etteval-mistusega näituseks. Nimelt 1979. aastal valiti Leipzigipõllumajandusmessile eesti peekoni tõugu noorsead. Et-tevalmistus kestis ligi kuu, mille jooksul toimus sigadeigapäevane pesemine ja jalutamine, nii grupiviisiliselt kuiüksi. Tulemust hinnati kõrgema ja I auhinnaga.

Aretustulemused olid head ja et oma teadmisi mitteainult “säilitada”, vaid ka täiustada, läksin 1980. aastalMoskva külje all loodud kõrgemasse põllumajandusloo-made aretuse ja geneetika kooli. Koolis olid väga tugevatasemega õp- pejõud. Geneetikat õpetas Eduard Pärn, kesoli ka üleliidulise hobusekasvatuse instituudiaretusosakonna juhataja. Jätkasin tema kutsel õpinguidinstituudi aspirantuuris 1981 kuni 1985, ningkandidaaditöö kaitsesin tori hobuse teemal 1987. Aastaidon töökohad seotud hobustega, alustasin 1985. aastal Tori

10


H O B U S E D

Hobusekasvandusespeazootehnikuna ning aastast 1987töötasin Riikliku Hobuste Tõulavas,1992. aastast Eesti Hobusekasvataja-te Seltsis. Kokkuvõtteks, minu feno-tüübi kujunemise aluseks oli see, etteatud eeldustega genotüüp sattus vä-ga huvitavasse keskkonda.

III. Tippkarjast konkursihobustevaliku põhimõtted

Hobusekasvatuses pole katsejaamapraktikat ja kasvanduseeesmärgipärast tööd, seega teevadpõhilise töö tõuhobuste aretajad jaaluseks on nende kogemused. Areta-jad kinnitavad oma eesmärgidtõuprogrammis. Konkurssidel onoluline tähtsus noorhobustehindamisel ja valikul ning mis kõige tähtsam – noortetäkkude valik. Mida rohkem noorhobuseidjõudluskatsetel-konkurssidel hinnatakse, seda kindlam ontõu tulevik.

Esmane valik algab juba mära paaritamisega, sest peabselge olema, misugustele nõuetele peab sündiv varss vas-tama. Varsale saab kõige objektiivsema hinnangu andavarsakasvataja. Vaatan hobuse arengut, temperamenti,iseloomu jm. Teisel ja kolmandal eluaastal tuleb otsusta-da, kas noorhobune jääb oma põhikarja või tuleb ette val-mistada müügiks. Väga hea võimalus hinnangu saamisekson kohalikel katsetel, kui esitan tõukomisjonile oma kas-vanduse. Seda arvestades, tuleb teha valik, keda noorho-bustest esitada üleriigilistele katsetele. Iga hindamise

juures on oluline hobuse aretaja võiomaniku arvamus. Kolmandaleluaastal võib viia noorhobuseid jubasellistele testidele, kus hobune onettevalmistuse saanud ratsa võirakendis.

IV. TreeningHobuse treening lähtub hobuse

east, vanematel hobustelkasutuseesmärgist. Noorhobuseettevalmistamisel on oluline teada,millise juhendi järgi hinnatakse.Hobuse omanik saab otsustada, kashobune osaleb kõigi hinnatavatetunnuste jõudluskatsetes (näiteks toriuniversaalse hobuse katsetelvabahüpped). Hinnatav noorhobunepeab olema terve, varustus peab

olema korras ja hobusele sobiv, kabjad peavad olemahooldatud õigeaegselt, mitte vahetult enne ülevaatust.

V. Nõuded hobuse esitlejaleHästi ettevalmistatud noorhobuse hea esitlus on edu

võti, milleks noorhobuse esitlejal peavad olema vajalikudteadmised. Hobune avab oma loomulikud võimed, kuiesitleja töö on pingevaba. Ainult koostöös jõutaksekonkursil hea tulemuseni.

Ettevalmistavas etapis peab noorhobuse jaoks olemaaega ja kannatust. Mõni hobune õpib kiiremini, teinetahab oma kanget iseloomu näidata. Oluline on siiski, etharjutused oleksid hobuse arengut arvestades jõukohased.Hindamine algab kahe- või kolmeaastastel hobustel,põhiliselt käe kõrval esitlemisel. Ettevalmistaja peabolema hoolikas ja arvestama, et tegemist on noorehobusega. Konkursihobuse kõrvale sobib ainultkorrektses riietuses esitleja, vajadusel ka abiline. Esitlejariietus peaks tavaliselt olema must-valge, kuid kõigeolulisem on, et tähelepanu all on hinnatav hobune.

Konkursi läbiviimisel on olulise tähtsusega korralikupinnasega ja turvaliste piiretega areen. Noorhobustele so-bib selleks manee�. Korralikult ettevalmistatud hobustekonkursid on parim reklaam hobusekasvatusele.

Küsimused esitas Olev Saveli

Parimad noorte trakeenide aretajad selgunudKrista SeppEHSi tegevdirektor

Heimtali hobusekasvanduses toimusid 17. septembriltraditsioonilised noorhobuste vabariiklikud jõudluskat-sed, kus hinnati kaheaastaseid trakeene. Kohtunikud olidRamune Jasiene Leedust ja Eesti takistussõidukoondiseliige Rein Pill. Trakeeniaretajatel ja -omanikel oli võima-

lus saada kinnitust (või mitte) oma arvamusele ala profes-sionaalidelt. Seeläbi on võimalik liikuda aretuses paremahobuse ja tema turustamise suunas.

Parima noortäku tiitli jättis Miraa� Heimtali hobusekas-vandusse, parima noormära tiitli võitnud mära Belizeearetaja on Viigi Tiits Tänassilmast. Mõlemad on Heimtalihobusekasvanduse trakeeni tõugu sugutäku Esseni järg-lased. Konkurentsis oli kümme noorhobust.

11


Foto 2. Õpetussõnad eesti raskeveohobuse kasvatajatele(K. Sepp)

Foto 1. Andres Kallastet hinnataksehindajana (K. Sepp)

Silo hobuste söödanaPm-knd Helgi KaldmäeEMÜ vanemteadur

Seoses rullsilo tehnoloogia kasutamisega on paljud ho-busekasvatajad hakanud talveks varuma lisaks heinale kasilo. Silo on võimalik hobustele valmistada kahest niitest,seega ei ole vaja nii palju maid kasutada kui heina tootmi-seks.

Silo on fermenteerunud sööt, mis sisaldab piim- jaäädikhapet, on madalama pH väärtusega ja kuivainesisal-dusega ning tavapäraselt väiksema kiu- ja suhkrusisaldu-sega kui hein. Kuna siloks koristatakse heintaimed vara-semas faasis kui heinaks, siis sisaldab sööt rohkem pro-teiini ja vähem kiudaineid ning seedub võrreldes heinagaparemini.

Hobuse seedetrakt erineb mäletsejalistest ning seetõttuon erinev ka toitainete omastamine. Teadlaste uurimusednäitasid, et koresöötade seeduvus on hobustel võrreldeslammastega väiksem. Särkijärvi jt (2008) võrdlesid kol-mel erineval ajal koristatud timutist ja aruheinast valmis-tatud silo seeduvust hobustel ja lammastel in vivo. Katseskasutatud siloproovide kuivainesisaldus oli 357–

550 g/kg. Kõikide siloproovide fermentatsiooni kvaliteetja söömus oli hea. Uuritud siloproovide orgaanilise aineseeduvus erines oluliselt, sõltudes koristusajast (tabel 1).

Soomlaste uuringud kinnitasid veel kord, et silo toitai-nete seeduvus sõltub niitmise ajast, heintaimede ja loomaliigist, olles timutil 51,7–67,3% ja aruheinal 45,7–60,9%.Silo orgaanilise aine seeduvus oli hobustel tunduvalt

12


Foto 1. Ralf võitis noorhobuste tšempionaadil poniklassi võist-luse, võistleja Kati Raidma, täku aretaja Tiiu Toots (vasakul)ning Kati ema ja treener Maila Kukk (paremal) (K. Sepp)

Foto 2. Trakeeni tõugu kuueaastane täkk Peron, võistleja KairiDräbtsinskaja, omanik Jane Uibopuu ja aretaja Peep Puna

(K. Sepp)

Foto 3. Parim noor trakeeni tõugu mära 2011 – Belizee – aretajaViigi Tiits, Rein Pill, Ramune Jasiene (vasakul), Peep Puna jaAndres Kallaste (paremal) (K. Sepp)

Foto 4. Miraa� – parim noor trakeeni täkk 2011, Heimtalihobusekasvandus (K. Sepp)

Foto 1. Hobused (A. Tänavots)

väiksem kui lammastel. Särkijärvi jt (2002) söötsid ho-bustele timuti- ja aruheinasilo kuivainesisaldusega 23,7–56,1% ja proteiinisialdusega 11,7–18,9% kahes katses.Loomise faasis kõrreliste silo proteiinisisaldus oli suur –18,9%. Samuti seedus varasemas arengufaasis valmista-tud silo paremini. Kuid leiti, et suure proteiinisisaldusegasilo söötmist tuleb hobustel limiteerida, sest muidu saavadnad liiga palju proteiini.

Rootslased võrdlesid samast materjalist silo ja heinatoitainete seeduvust hobustel. Uuringud näitasid, et silokuivaine, happekiu ja proteiini seeduvus on veidi paremkui heinal (Muhonen jt, 2009), põhjendades seda sileeru-misprotsessiga. Ragnarssoni (2009) uuringutest selgus, etvara niidetud timutist ja aruheinast valmistatud silo toite-väärtus kattis hobuse toiteainete vajaduse täielikult. Sa-muti avaldas silo toitainetesisaldusele ja seeduvusele mõ-ju heintaimede liik ja arengustaadium, kuid ei mõjunudsöötmistase ega hobuse tõug.

Heintaimede optimaalseks koritusajaks hobuste siloksniitmisel loetakse kõrreliste loomise lõppu ja õitsemise al-gust. Selles arengustaadiumis on rohu kuivaines toorkiu-sisaldus 28,5% ja proteiinisisaldus 12,8%, põldheinas (ti-mutit 50%) aga vastavalt 27% ja 14%. Hobuste siloksvõib põldheina koristada veidi hiljem, kui ta sisaldab pro-teiini 10–12% ja toorkiudu 29–31%. Kolmanda niite ka-sutamist ei soovitata, sest siis saab liiga niiske ja ebaso-biva struktuuriga silo. Hea silo eelduseks on kiire närvuta-mine kuivainesisalduseni 45–55%. Kui materjali kuivai-ne on üle 65–70%, siis tuleks see heinaks edasi kuivatada,sest sellise kuivaine sisaldusega on fermentatsioon pärsi-tud ja sileerumist ei toimu.

Tabel 1. Timutist ja aruheinast silo orgaanilise aineseeduvus (Särkijärvi jt, 2008)

Näitajad Timut Aruhein

Niite aeg 19.juuni

26.juuni

3.juuli

19.juuni

26.juuni

3.juuli

Kuivaine, g/kg 478 421 550 498 357 479

Toorproteiin, g/kg 152 136 113 130 118 101

Toorkiud, g/kg 297 318 336 290 320 342

Seeduvus, %

hobusel 67,3 56,7 51,7 60,9 52,7 45,7

lambal 75,7 68,0 63,4 74,0 66,9 59,2

Kahel viimasel aastal on meil uuritud ratsataludes kasu-tatava silo (n = 14) keemilist koostist, toiteväärtust ja tok-siinidesisaldust, mille keskmised tulemused on toodudtabelis 2.

Teisest niitest silo sisaldas rohkem toitaineid ja oli veidiväiksema kuivainesisaldusega (43,1%) võrreldes esimeseniitega (KA – 51,7%). Nii esimesest kui ka teisest niitestsilo sileerus hästi, mida näitavad fermentatsiooninäitajad

(tabel 2). Silo valmistamisel ei kasutatud kindlustuslisan-deid, küll oli rullidel kasutatud kuus kihti kilet ja rohu-mass oli korralikult tihendatud.

Tabel 2. Ratsataludes kasutatava silo keskmine kee-miline koostis ja toiteväärtus

Näitajad 1. niide 2. niide

Kuivainesisaldus,% 51,7 43,1

Kuivaines:

toorproteiini, % 10,9 12,8

toorkiudu, % 31,5 27,7

toortuhka, % 6,8 8,9

metaboliseeruvat energiat, MJ/ kg 6,8 8,9

seeduvat proteiini, g/kg 48,4 69,6

etanooli, g/ kg 4,8 5,8

äädikhapet, g/ kg 7,8 7,5

võihapet, g/ kg 0,0 0,1

piimhapet, g/ kg 15,7 24,1

pH 5,1 5,1

Ammoniaaklämmastikku üld-N-st, % 3,2 3,4

Kõikide analüüsitud siloproovide fermentatsiooninäita-jad viitasid heale kvaliteedile. Silo käärimist saab paran-dada, kui niita kõrgemalt, mis vähendab saastatust mul-laga. Hobuste siloks niidetava materjali niitekõrgusekssoovitatakse 10 cm.

Mükotoksiinide mõju hobustele on suhteliselt tagasi-hoidlikult uuritud. Mükotoksiinid põhjustavad mitmesu-guseid terviseprobleeme, kaasa arvatud koolikuid, neuro-loogilisi häireid, halvatust, ülitundlikkust ja aju kahjustu-si. Väikese toksiini- sisaldusega sööda pidev kasutamineavaldub eeskätt vähenenud söömuses, juurdekasvus ja si-givuses.

Teadlased on silost isoleerinud väga erinevaid hallitus-seente perekondi, sealhulgas Aspergillusè, Penicilliumì,Fusariumì tüvesid, mis teatud tingimustes produtseeri-vad toksilisi aineid. Enamik hallitusseeni satuvad silossevalmistatavast heintaimedest ja keskkonnast. Sileerimisekäigus mükotoksiine juurde ei produtseerita, need on jubasilomaterjalis olemas. Kuid silo halval käitlemisel võibneid ka juurde tulla. Kui silomaterjal ei ole küllalt hästitihendatud, rullikile on katki ja hapnik pääseb juurde,hakkavad tegutsema hallitusseened, produtseerides mü-kotoksiine.

Kuigi Eestis uuritud hobuste silo sisaldas mükotoksiine,jäi nende sisaldus suhteliselt madalaks: zearalenooni 79,1ppb (20,0–135,6 ppb) ja deoksinivalenooli 48,2 ppb (0–158,9 ppb).

Need näitajad jäid ohutuse piirkonda ja võib nentida, etuuritud siloproovid olid kvaliteetsed.

13


Eri tõugu tallede kasvukiirus ning lihajõudlusmahe- ja tavatootmisega aretusfarmidesDots Peep Piirsalu, mat-mag Mirjam Vallas ja pm-magKülli VikatEesti Maaülikool ja Eesti Lambakasvatajate Selts

Lammaste lihajõudluse ja lambaliha kvaliteedi paranda-mine on arenenud põllumajandusega riikides olnud vii-mastel aastakümnetel lammaste aretustegevuses esmasetähtsusega. Ka Eesti lambatõugude aretuses on järgitudsamu eesmärke ning aretusprogrammid on suunatud eel-kõige lammaste kasvukiiruse ja lihajõudluse suurendami-sele. Seepärast on nii eesti tumedapealiste kui eesti val-gepealiste lammaste aretuskomponentidena kasutatudeelkõige lihajõudlust parandavaid suffolki, tekseli, dor-seti, dala jt tõuge. Teadlased on selgitanud, et lihajõudlusekõige kiirema aretusedu tagavad aretuslammaste lihassil-ma suuruse ja rasvakihi paksuse ultraheliuuringud. Nen-de näitajate päritavus on üldiselt kõrge (h2 > 0,5), mis onligikaudu kaks korda suurem kui tallede kasvukiirusel jalihakeha koostisel. Samuti on lihassilma suurusel tugevpositiivne korrelatsioon tailiha koguse ja osakaaluga liha-kehas.

Eesti Lambakasvatajate Selts muretses 2010. aastalultraheliaparaadi Aquila Vet ja seltsi tegevjuht/aretus-spetsialist Külli Vikat alustas mõõtmisi aretuskarjades.Järgnevalt esitame eesti tumedapealiste, eesti valgepealis-te lammaste ning nende aretuskomponentide uurimistule-mused mahe- ja tavatootmisega aretusfarmides.

Lihassilma (M. longissimus dorsi) läbimõõt ja rasvakihipaksus mõõdeti 2010. aasta suvel 1171 tallel 11 erinevasfarmis, neist viies (Lenne Kaivo, Väino Veersalu, VahurAgar, Lilien Veske ja Janika Mirka) eesti tumedapealistelammaste ja kuues (Aavo Arm, Ell Sellis, OÜ Rehekivi,Urmas Aava, Liidia Kängsepp ja OÜ Tsura Talu) eestivalgepealiste lammaste farmis. Lammaste kohta loodipõlvnemis- ja toodanguandmete fail. Talled kaaluti ja igaltallel mõõdeti lihassilma läbimõõt (mm) ning minimaalne(min) ja maksimaalne (max) rasvakihi paksus (mm) lan-depiirkonnas umbes 5–10 cm selgroo ogajätkest allpool.Tallede kehamass (kg) korrigeeriti 100 päeva vanusele.Keskmine mõõtmisvanus oli 135 päeva (standardhälve 21päeva). Lammaste tõulisust määrati tõugude (eesti valge-pealine, eesti tumedapealine, teksel ja suffolk) ning vere-lisuse järgi (tabel 1).

Tõugude osas uuritud 1171 tallest kuulusid 53% (622talle) eesti valgepealise, 34% eesti tumedapealise (396talle), 11% tekseli (133 talle) ja 2% (20 talle) suffolki tõu-gu. Vastavalt eesti lambatõugude aretusprogrammile jää-vad lambad parandaja tõu suhtes puhtatõulisteks, kuinende verelisus on vähemalt 85%. Seepärast analüüsititäpsemalt ka verelisust, sest enamik tallesid kuuluvad kas

eesti tumedapealiste või eesti valgepealiste lammastehulka, kuid nende genotüüp koosneb ühest või mitmestparandajast lambatõust. Verelisuse määramiseks moodus-tati vastavad rühmad, kus rühmitamise aluseks oli paran-dajate tõugude verelisuse osakaal. Olulisemad talledeverelisuse rühmad on toodud tabelis 1.

Tabel 1. Uuritud tallede jaotus verelisuse järgi

Verelisus Tõug Tallede arv Osakaal, %

EV1 50–100% EV 33 2,8

EV 6,25–49,9% EV 165 14,1

TEX3 50–85% EV 249 21,3

DAL4 50–85% EV 23 2,0

DOR5 50–85% EV 119 10,2

TEX 85–100% TEX 133 11,4

ET2 50–100% ET 30 2,6

ET 6,25–49,9% ET 132 11,3

SUF6 50–85% ET 226 19,3

GER7 50–85% ET 25 2,1

SUF 85–100% SUF 20 1,7

Muu verelisus* ET, EV 16 1,4

Kokku tallesid 1171 100,0

1 eesti valgepealine, 2 eesti tumedapealine, 3 teksel, 4 dala,5 dorset, 6 suffolk, 7 saksa mustapealine;

* – 50%DAL+50%TEX; 50%TEX+50%DOR; 50%SUF+50%GER

Tabelist 1 selgub, et eesti tumedapealistel ja eesti valge-pealistel lammastel on parandajate tõugude osakaal uuri-tavates taludes väga suur. Kahe eesti lambatõu üle 50%verelisusega tallesid oli kokku vaid 63 (5,4%). Seega niieesti tumedapealiste kui eesti valgepealiste lammaste ge-notüüp sarnaneb üha enam parandajate tõugude genotüü-biga.

Kõige rohkem oli uuritud tallede hulgas 50–85% tekselija suffolki verelisusega tallesid (vastavalt 21,3% ja19,3%). Palju oli ka eesti valgepealise ja eesti tumedapea-lise 6,25–49,9% verelisusega tallesid, vastavalt 14,1% ja11,3% uuritud talledest. Suhteliselt palju oli ka 50–85%dorseti verelisusega tallesid (10,5%). Puhtatõulisi tekse-leid (TEX 85–100%) oli 11%. Teiste verelisuse rühmade,sh suffolki puhtatõuliste tallede (SUF 85–100%), osatäht-sus oli väike, jäädes 1–2% piiresse.

Tabelis 2 on esitatud mõõdetud tallede keskmine kasvu-kiirus ja lihajõudlus eri tõugudel.

14


L A M B A D

Selgus, et eesti valgepealistel lammastel ja tekseli tõugutalledel oli suurem 100 päeva kehamass ja ka lihassilmaläbimõõt kui eesti tumedapealise ja suffolki tõul. Suffolkilammaste väiksemat 100 päeva kehamassi ja lihassilmaläbimõõtu võib seletada asjaoluga, et kõik suffolki talledolid kolmandast farmist, (tabel 4), kus talled olid aasta-ringi väljas. Seetõttu olid talledel ka kõige väiksemadlihassilmad, aga eelkõige väiksemast rasvaladestusest tu-lenev õhem rasvakiht landel.

Tabel 2. Erinevat tõugu tallede kasvukiiruse ja liha-jõudluse näitajad

Tõug

Tal

lede

arv

100

päev

ake

ham

ass,

kg

Lih

assi

lma

läbi

mõõ

t,m

m

Min

rasv

akih

t,m

m

Max

rasv

akih

t,m

mET 622 23,95 20,29 0,60 0,85

EV 396 25,03 22,53 0,66 0,95

SUF 20 19,13 16,42 0,19 0,28

TEX 133 25,19 21,57 0,62 0,89

Keskmine 1171 24,60 21,56 0,63 0,90

Kui analüüsida tallede kasvukiiruse ja lihajõudlusenäitajaid verelisuse järgi, siis võib öelda, et valgepealistel(eesti valgepealine, teksel, dala, dorset) ja nende verelisu-sega talledel oli üldiselt suurem 100 päeva kehamass ja kalihassilma läbimõõt kui tumedapealistel lammastel(tabel 3). Tallede kasvukiirus oli kõige suurem dala 50–85% verelisusega talledel (29,61 kg). Silma paistsid kadorseti 50–85% ning tekseli 85–100% ja 50–85% vereli-susega eakaaslased. Kasvukiirus oli suur ka selle rühmatalledel, kes saadi parandajate tõugude omavahelisest ris-tamisest (50%DAL+50%TEX; 50%TEX+50%DOR;50%SUF+50%GER).

Ka lihassilma läbimõõt oli teistest rühmadest suuremdala, dorseti ja tekseli 50–85% verelisusega talledel.Nagu eelnevalt ilmnes, ületasid eesti valgepealiste lam-maste parandaja tõud (teksel, dala, dorset) lihassilma läbi-mõõdus eesti tumedapealiste parandaja tõugude (suffolk,saksa mustapealine) eakaaslasi. Kõige suurem oli rasvala-

destus dala 50–85% verelisusega talledel, kõige väiksemsuffolki 85–100% verelisusega eakaaslastel. Keskmisestsuurem oli ka parandajate lambatõugude kombinatsiooni-dest saadud tallede rasvaladestus.

Tabel 3. Erineva verelisusega tallede kasvukiiruse jalihajõudluse näitajad

Verelisus

Tõu

g

100

päev

ake

ham

ass,

kg

Lih

assi

lma

läbi

mõõ

t,m

m

Min

rasv

akih

t,m

m

Max

rasv

akih

t,m

m

ET 50–100% ET 22,62 18,52 0,42 0,58

ET 6,25–49,9% ET 24,69 21,46 0,64 0,90

SUF 50–85% ET 24,39 20,62 0,66 0,93

GER 50–85% ET 22,20 17,16 0,28 0,42

SUF 85–100% SUF 19,13 16,42 0,19 0,28

EV 50–100% EV 23,91 20,61 0,42 0,65

EV 6,25–49,9% EV 23,66 21,77 0,61 0,87

TEX 50–85% EV 25,03 22,71 0,66 0,96

DAL 50–85% EV 29,61 23,93 0,85 1,21

DOR 50–85% EV 25,43 23,05 0,73 1,06

TEX 85–100% TEX 25,19 21,57 0,62 0,89

Muu verelisus* ET,EV 26,00 22,12 0,72 0,98

Üldkeskmine 24,60 21,56 0,63 0,90

* (50%DAL+50%TEX; 50%TEX+50%DOR; 50%SUF+50%GER)

Tabel 4. Tallede kasvukiiruse ja lihajõudluse näitajadfarmides

Farm

Tõu

g

Tal

lede

arv

100

päev

ake

ham

ass,

kg

Lih

assi

lma

läbi

mõõ

t,m

mM

inra

svak

iht,

mm

Max

rasv

akih

t,m

m

Farm 1 EV 176 23,77 21,34 0,46 0,69

Farm 2 EV 62 25,92 21,79 0,63 0,88

Farm 4 EV 153 27,48 22,73 0,75 1,08

Farm 6 EV 120 23,13 23,23 0,58 0,84

Farm 9 EV 65 30,12 23,78 0,82 1,22

Farm 10 EV 180 23,41 22,17 0,75 1,07

Farm 3 ET 75 21,67 17,00 0,25 0,37

Farm 5 ET 67 25,45 22,61 0,70 1,00

Farm 7 ET 45 22,23 18,24 0,38 0,55

Farm 8 ET 152 25,85 21,94 0,74 1,04

Farm 11 ET 76 20,99 18,39 0,60 0,82

Üldkeskmine

24,60 21,56 0,63 0,90

Farmil oli suur mõju tallede lihajõudlusele. Farmides,kus oli tallede 100 päeva kehamass suurem, oli ka talledelihassilm paksem (tabel 4). Farmi mõju põhineb erineva-tel söötmis-pidamistingimustel. Näiteks farmis 1 ja 3

15


Foto 1. Lihassilma ja rasva paksuse mõõtmine perekond Sellisefarmis (U. Sellis)

peeti lambaid aastaringselt väljas, mis mõjutas negatiiv-selt tallede lihassilma suurust ja ka rasvaladestus oliõhem.

Paljud lambakasvatajad on ametlikult lasknud tunnus-tada oma farmi mahedaks, mistõttu on võimalus võrreldatallede lihajõudlust mahe- ja tavafarmides (tabel 5). Meileüllatuseks olid mahefarmides tallede kasvukiirus ja lihas-silm suurem kui tavafarmides. Mahetootjate hulgas olidaga Eesti tippfarmid, kus oli kõrgem organisatoorne jakorralduslik tase (parem majandamine). Vaevalt, et tava-tootmise ees andis eelise vaid mahetootmises lubatu järgi-mine.

Tabel 5. Tallede kasvukiiruse ja lihajõudluse näitajadmahe-ja tavatootmisega farmides

Farmi tüüp

Tal

lede

arv

100

päev

ake

ham

ass,

kg

Lih

assi

lma

läbi

mõõ

t,m

mM

inra

svak

iht,

mm

Max

rasv

akih

t,m

m

Mahetootja (4 farmi) 460 26,05 22,53 0,74 1,07

Tavatootja (7 farmi) 711 23,65 20,94 0,55 0,79

Keskmine 24,60 21,56 0,63 0,90

Tabel 6. Tallede kasvukiiruse ja lihajõudluse näitajadpesakonna suuruse järgi

Sündinud üksik-või mitmiktallena

Tal

lede

arv

100

päev

ake

ham

ass,

kg

Lih

assi

lma

läbi

mõõ

t,m

m

Min

rasv

akih

t,m

m

Max

rasv

akih

t,m

m

Üksik 225 27,76 22,44 0,64 0,90

Kaksik 820 24,05 21,41 0,63 0,91

Kolmik 124 22,60 21,02 0,60 0,86

Nelik 2 23,00 19,75 0,30 0,30

Keskmine 24,61 21,57 0,63 0,90

Tundsime huvi ka selle vastu, kas tallede kasvukiirust jalihajõudlust mõjutab pesakonna suurus: tall sündinudüksik- või mitmiktallena (tabel 6). Selgus, et üksiktalledekasvuintensiivsus oli 15,4% ja lihassilma läbimõõt 4,8%suurem kaksiktalledest. Kolmiktallede 100 päeva keha-mass moodustas vaid 81% üksiktallede ja 93% kaksiktal-lede kehamassist ning lihassilm vastavalt 93% ja 98%.Rasvakihi paksust pesakonna tüüp märgatavalt ei mõjuta-nud.

Tabelis 7 on esitatud korrelatsioonanalüüsi tulemused.Siit nähtub, et tallede 100 päeva kehamass on tugevastiseoses lihassilma suurusega (+0,67). See on aretuslikustseisukohast väga oluline, sest eesti tumedapealiste ja eestivalgepealiste lammaste aretusprogrammis on tallede 100päeva kehamass üheks tähtsamaks aretuskriteeriumiks.Selle näitaja kohta arvutatakse ka aretusväärtus, mille

alusel saab lambakasvataja teha valikut. Seega valides tal-lesid 100 päeva kehamassi järgi, suureneb ka talledellihassilm ja sellega nende lihakehades ka tailiha osatäht-sus, millega paraneb lihakehade koostis.

Tabel 7. Lihajõudluse näitajate vahelised korrelat-sioonid

Näitajad 100 päevakehamass,

kg

Lihassilmaläbimõõt,

mm

Minrasvakiht,

mm

Lihassilmaläbimõõt, mm 0,668

Min rasvakiht, mm 0,323 0,371

Max rasvakiht, mm 0,350 0,404 0,756

Samas on näha, et tallede 100 päeva kehamass korrelee-rub positiivselt, kuid tunduvalt nõrgemalt rasvakihi pak-susega (+0,32 min rasv; +0,35 max rasv). Seega validessugulambaid 100 päeva kehamassi alusel, suureneb talle-del üldiselt ka rasvakogus lihakehas, kuid võrreldes lihas-silmaga võib suurenemine eeldatavalt olla ligikaudu kakskorda aeglasem. Lihassilma suuruse ja rasva minimaalseja maksimaalse ladestuse vahel oli positiivne seos (vasta-valt +0,37 ja +0,40). Kui talledel suureneb lihassilm, siisüldiselt pakseneb ka rasvakiht landel. Rasvakihi mini-maalse ja maksimaalse paksuse vahel oli tugev positiivneseos (+0,76). Seega, kui tallel on paksem minimaalnerasvakiht, siis on eeldatavalt tal paksem ka maksimaalnerasvakiht, ja vastupidi. Seega võiks tulevikus registreeri-da vaid ühte rasva paksusmõõdet (max rasvakiht), sestsellel oli tugevam korrelatsioon teiste näitajatega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et talleliha kvaliteeti on mõ-jutanud kõige paremini tekseli tõug. Nendel talledel olisuurema kasvukiiruse juures ka suurem lihassilm ja opti-maalne rasvakihi paksus. Dorseti ja dala verelisustegatalledel oli küll kõige suurem 100 päeva kehamass jalihassilm, aga ka paksem rasvakiht. Nendelt peaks arvata-vasti saama suurema rasvasisaldusega lihakehasid kuitekseli eakaaslastelt. Suffolki tallede lihajõudlusest sel-gust ei saadud, sest neid tallesid oli vähe ja tulemused pä-rinevad vaid ühest farmist.

Edaspidi tuleks mõõtmisi jätkata ja võimalusel lisadalihakehade tapajärgsed uuringud, et teada saada lihassil-ma läbimõõdu (suuruse) ja rasvakihi paksuse seoseid jubalihakeha kvaliteedinäitajatega (tailiha ja rasva hulk ningosakaal lihakehas jne). Tulemuste põhjal võib väita, etjõudluskontrolli ümberkorraldamine on läinud edukalt,kui lammaste jõudluskontrollis loobuti paljude väheolu-liste tunnuste (villatoodang, villa kvaliteedi näitajad, täis-kasvanud uttede ja jäärade kehamass jt) kogumisest.Tänapäeval keskendutakse väiksema arvu tunnuste kogu-misele ja registreeritakse olulisemaid tunnuseid (talle 100päeva kehamass, uttede sigimisnäitajad). Esitatud uuri-mistulemused näitasid, et talle 100 päeva kehamass mõju-tab kõige tugevamini lihassilma läbimõõtu ja sellesttulenevalt võib oletada, et ka lammaste lihakehade kvali-teeti.

16


Matjamal uus vutibroilerite lindlaEmeriitprofessor Harald TikkEesti Maaülikool

Käesoleva aasta veebruaris valmis Matjamal Järveotsavutifarmi uus vutibroilerite lindla. Pangalaenuga ja PRIAtoetusel ehitatud nüüdisaegne lindla koos sõnnikuhoidla-ga läks maksma 8 miljonit krooni (üle 500 000 €) (foto 1).Meie eelmise sajandi linnukasvatushoonetega võrreldeson ehitis välimuselt märgatavalt moodsam ja soojapida-vuse seisukohalt ka ökonoomsem. Seinad-laed on u 10 cmpaksustest plekiga kaetud polüuretaanplokkidest. Kasuta-takse kuuma veega põrandakütet, vajadusel ka kalorifee-re. Kuumaveekatelt köetakse puidugraanulite ja rapsijäät-metega. (Töötajate väitel ei ole katla töökindlus rahuldavega vasta ka disainile.) Vutitibude allapanuna kasutataksekuiva turvast. Esimesed kaks elunädalat (kunstemape-rioodi algul) soojendatakse vutitibusid täiendavalt 150 Wvõimsusega infrapunalampidest kaskaadkunstemaga (fo-to 2).

Vuttide broilerilindlas on neli sektsiooni (saali), igaüksmahutavusega 7500–10 000 lindu. Viie 42-päevase üles-kasvatustsükli puhul aastas saab lindlast realiseerida150 000–200 000 noort vutti, ehk umbes 22,5–30 t vuti-broileriliha. Käesoleval aastal oli planeeritud toota üheskuus 2,5 t ja aastas kokku 30 t vutiliha. Esialgu tuleb agakoos uues majas tehnoloogia juurutamisega teha ulatus-likke pingutusi stabiilsete ostjate leidmiseks. EÜ-s on eritiraske leida vaba nišši toiduaineteturul. Lootusetu see seispraegu siiski ei ole.

Järveotsa vutifarmi tootmisdirektori, lihatehnoloog-insener Lembit Liivamäe arvates on vutiliha tootmisesuurendamine farmis igati õige otsus. Farm läks sel aastalüle omas majas segatud söödale (söödalisandid ostetaksefirmalt Anu Ait) ja see vähendas oluliselt segajõusöödahinda. Vutiliha tootmisel moodustab sööt 64–66% oma-

hinnast. Täiskäigul tööle rakendatav on ka juba varemehitatud linnutapamaja. Oluline on ka asjaolu, et seniseidtootmiskogemusi saab nüüd laialdasemalt kasutada.

Kahjuks on alles märtsikuust kasutuses olnud broileri-majas juba leitud ka ehituslikke möödalaskmisi, seda eritiventilatsiooni osas. Vajalikuks on osutunud senine luuki-de-korstnate-kaudne loomulik ventilatsioon asendada au-tomatiseeritud sundventilatsiooniga. Suurte reogaasinäi-tude (NH3, CO2, H2S), kõrge temperatuuri ja õhu suuretolmusisalduse korral saaksid elektriventilaatorid olukor-da normaliseerida. Täiendavat seadistamist vajasid ka vu-titibude automaatsöötjad. Tarnijate arvates tuleb suurfar-mides seadmeid paratamatult kohandada.

Vutiliha ökonoomne tootmine ei sõltu ainult korralikusttehnoloogiast, söötmisest ja töötajate teadmiste tasemest.Väga olulised on ka kasvatatavate vuttide (tõug, populat-sioon, kross) lihaproduktiivsusnäitajad – kasvukiirus,kehamass, tapasaagis, liha kvaliteet ja söödakasutus.Tähelepanuta ei saa jääda ka emasvuttide munaproduk-tiivsus ja munade sobivus hautamiseks.

Matjamal peetakse praegu nii eesti vutitõugu kui kaPrantsusmaalt imporditud vutipopulatsioone. Eesti vutidon muna-lihasuunalised ja sobivad paremini toidumunadetootmiseks. 1996. a osteti farmi Prantsusmaalt vaaraolihavutid, keda kasutati eesti vutitõuga ristamiseks. Needlihavutid ei ole selektsiooni puudulikkuse tõttu enam vu-tiliha tootmiseks ökonoomsed. See kehtib ka neli aastattagasi samuti Prantsusmaalt ostetud väga erineva sulesti-ku värvusega kahe liini ristandite kohta. Pole otstarbekashakata neid kohapeal selekteerima sobiva lihavutipopu-latsiooni saamiseks. Majanduslikult oleks otstarbekamosta Lääne-Euroopast (näiteks Prantsusmaalt) sisse spet-siaalselt vutiliha tootmiseks mõeldud lihavutikross. Senitoimub uues vutibroilerihoones vutiliha tootmine viimatiimporditud lihavuttide baasil, millele lisanduvad ka mu-

17


L I N N U D

Foto 1. Vutibroilerite lindla (H. Tikk) Foto 2. Kaskaadkunstema (H. Tikk)

navuttideks kasvatatavate eesti emasvuttidega koos üles-kasvatatavad eesti isasvutid. Viimased on grillimisekssobivate kergete vutirümpade tootmiseks.

Käikuläinud uue vuttide lihalindla mõju vutilihagamaiustajate varustamisele peaks juba 2012. a olema Eestisoluliselt tuntav. Järveotsa vutifarmil on plaanis hakatatootma ka �-3-rasvhapetega rikastatud vutiliha. EMÜ-son katsetega selgitatud, et taimsete söödalisanditega on

võimalik vutiliha �-3-rasvhapete sisaldust suurendada 3–6 korda. Kõik Järveotsa farmis toodetavad vutimunad onrikastatud �-3-rasvhapetega (teadaolevalt ainsa farminamaailmas). Vutiliha analoogne rikastamine oleks järje-pidevuselt loogiline, furoorikas ja huvipakkuv tarbijailenii meil kui ka mujal.

Genoomselektsioon – kuidas ja milleks?PhD-mat Tanel KaartEMÜ VLI

Traditsiooniline sugulaste (valdavalt järglaste) andme-tel põhinev aretus on viimase viiekümne aasta jooksulnäidanud oma efektiivsust, suurendades põllumajandus-loomade geneetilist potentsiaali. Näiteks eesti holsteinitõugu lehmade keskmine piimatoodang on 1965. aasta3280 kg-lt suurenenud 2010. aastaks 7800 kg-ni. Kuigisuur roll on nii söötmis- kui ka pidamistingimuste muutu-mises, on toodangukasvu peapõhjus siiski veisepopulat-siooni geneetilise võimekuse kasvus, kasutades ära muu-tunud tingimusi ja andmaks enam piima. Mittegeneetilistefaktorite mõju korrektne arvesse võtmine geneetiliselhindamisel, nn BLUP-mudelite kujul, ja selle areng isa-mudelist tänapäeval rakendatavate kontrollpäeva looma-mudeliteni on viinud aretusloomade fenotüübi- ja põlv-nemisandmetel baseeruva selektsiooni maksimaalselt täp-seks.

Geneetilise analüüsi tehnoloogia areng lisas põlluma-jandusloomade aretusse võimaluse võtta arvesse loomadeerinevusi DNA-tasandil. Seda selektsioonimeetodit nime-tatakse markerselektsiooniks. Küllaltki levinud on tõu-loomade genotüpiseerimine üksikute lookuste head võihalba kaasa toovate (sageli retsessiivsete) geenivariantideosas. Näiteks genotüpiseeritakse tõupulle BLAD- jaCVM-geenide suhtes, et vältida nende lookuste suhtesheterosügootsete loomade (retsessiivse geenivariandikandjate) aretuses kasutamist. Piimavalgu �-kaseiini ja�-laktoglobuliini geenide määramine noorpullidel loobvõimaluse suurendada juustutootmise efektiivsust soo-dustavate alleelikandjate arvu populatsioonis. Et enamikumajanduslikult oluliste tunnuste geneetiline väärtus kuju-neb suure arvu väga väikese mõjuga geenide jakeskkonna koosmõju tulemusena, ei ole vastavateDNA-piirkondade (kvantitatiivsete tunnuste lookuste ehkQTL-de) tuvastamine markerselektsioonis kasutamiseksvajaliku täpsusega realiseerunud. Näiteks on erinevatesuuringutes leitud kokku üle 1000 piimatoodangugapotentsiaalselt seotud geneetilise markeri, samas onnende uuringute ühtelangevus suhteliselt väike. Ühegi

lookuse keskmine efekt ei ületa 2–3% aditiivgeneetilisestkogumõjust.

Genoomselektsioonis võimaldavad efektiivsemad jaodavamad genotüpiseerimise tehnoloogiad määrata kogugenoomist suhteliselt ühtlaselt ja tihedalt tuhandedühenukleotiidilised polümorfismid (SNP-d). Iga SNPpeegeldab (aheldunud) DNA-piirkonna mõju ja tänumarkerite tihedusele on iga lookus (QTL) eeldatavaltaheldunud vähemalt ühe SNP-ga. Genoomselektsioonirakendavates riikides baseeruvad hinnangud juba 50 000SNP-l, kasutamisvalmiks on saanud 800 000 SNP-dmäärata võimaldav geenikiip. Ilmselt pole kaugel aeg, milmuutub igapäevaseks kogu veise kolmest miljardist nuk-leotiidipaarist koosneva genoomi sekveneerimine (tüpi-seerimine). Esimese veise genoomi sekveneerimise tule-mused publitseeriti 2009. aastal. Genoomselektsiooni eri-nevus markerselektsioonist seisnebki selles, et enam eiselekteerita loomi üksnes väikese hulga markerlookustealusel, vaid kogu genoomi alusel.

Genoomselektsiooni olemus baseerub loomade popu-latsioonil, kelle kohta on teada võimalikult täpsed genee-tilised hinnangud. Enamasti on tegu pullidega, kelle are-tusväärtus on järglaste järgi suure täpsusega hinnatatud jakellel on lisaks genotüpiseerimise andmed. Taolist popu-latsiooni nimetatakse referentspopulatsiooniks (joonis 1).Aretusväärtuse asemel võib kasutada ka fenotüübiväärtu-si, aga siis on genoomselektsiooni tulemused ebatäpse-mad. Et genotüpiseerimisel määratud markerid jaotuvadkogu genoomile suhteliselt ühtlaselt, avaldub looma are-

18


R E F E R A A D I D

SPAV, SKAV jmt

(__)(oo)

/-------\// | ||

* ||w---||~~ ~~

(___)(o o)

/-------\ // | ||O

* ||,---||~~ ~~

(___)(o o)

/-------\ // | ||O

* ||,---||~~ ~~

SPAV, SKAV jmt

(___)(o o)

/-------\ // | ||O

* ||,---||~~ ~~

REFERENTS-

GSPAV, GSKAV jmt

(__)(oo)

/-------\// | ||

* ||w---||~~ ~~

(___)(o o)

/-------\ // | ||O

* ||,---||~~ ~~

GENOOM-ARETUS-

VÄÄRTUSED

POPULATSIOON

Joonis 1. Genoomaretusväärtuse hindamise skeem

tusväärtus (või ligikaudu ka fenotüübiline erinevus ea-kaaslastest) tema tuhandete geneetiliste markerite mõjudesummana. Sestap on loomulik eeldada, et referentspopu-latsiooni loomade aretusväärtuste erinevus peab peegel-duma geeniandmete erinevuses. Arvutades kõigile ge-neetilistele markeritele oma mõjud, ongi tulemuseks seo-sed loomade aretusväärtuste ja geeniandmete vahel. Nen-de rakendamise teel uutele, üksnes genotüpiseeritud loo-madele arvutataksegi genoomaretusväärtused.

Selektsiooni intensiivsuse kasv. Genoomselektsioonipeamiseks eeliseks on võimalus hinnata looma (näitekspulli) geneetilist potentsiaali kohe pärast sündi. Praktikashinnatakse loomade genoomaretusväärtus enamasti täis-ealisena. Varajase hindamise majanduslik mõttekus seis-neb selles, et

a) põlvkonnaintervall lüheneb enam kui kaks korda:klassikalisel järglaste järgi hindamisel kulub pulli aretus-väärtuse teadasaamiseks vähemalt 4,5 aastat, seejärel veelvähemalt 3 aastat selleks, et oma väärtust tõestanud pulli-de järglased omakorda poegiksid; genoomselektsioonilpole esimest 4,5 aastat vaja – aretuseesmärk saavutataksekiiremini (joonis 2);

b) aretuseks ebasobivad pullid realiseeritakse varem,ära jäävad nende söötmis- ja pidamiskulud.

Täpsemad hinnangud. Genotüpiseerimise andmedloovad täiendavaid võimalusi loomade geneetilisekseristamiseks. Näiteks on klassikalise geneetika seaduspä-rasuste kohaselt täisõvede sarnasus 50%, nende eristami-ne geneetilise potentsiaali alusel on võimalik alles järglas-te järgi, genoomselektsioonil aga sünnijärgselt.

Geeniandmetel baseeruvad sugulus- ja inbriidingukoe-fitsiendid võimaldavad senisest täpsemini arvestada loo-madevahelist sugulust ja hoida efektiivsemalt kontrolli allinbriidingutaseme (homosügootsuse) kasvu populatsioo-nis.

Genoomaretusväärtuste hinnangute täpsus, mis jääbenamasti vahemikku 50–70%, on ühesugune, sõltumatalooma soost ja hinnatavast tunnusest, madalama päritavu-sega. Sestap sobib genoomaretusväärtus loomade selek-teerimiseks funktsionaalsete tunnuste (tervis, sigivus)alusel. Samas tuleb leppida tõsiasjaga, et siiani järglastejärgi hinnatud pullide aretusväärtuse hinnangu täpsus90% langeb 60%-le. Lahenduseks on kaasata genoomare-tusväärtuse arvutamise valemisse lisaks geeniandmetelejärglaste fenotüübiandmed, aga neid saab teada alles aas-taid pärast pullide genoomaretusväärtuse alusel valimist.

Referentspopulatsiooni suurus ja geneetiliste mar-kerite hulk. Võimalikult suurt referentspopulatsiooni(tuhanded järglaste järgi hinnatud ja genotüpiseeritudpullid) on vaja, omistamaks kõigile markeralleelidele või-malikult täpselt mingit arvulist efekti. Näiteks soovides20 000 pulli aretusväärtuse alusel hinnata 50 000 geneeti-lise markeri efekti, on ilmselgelt tegu üheselt mitte-lahenduva ülesandega. Reaalsuses on ülesanne lahenda-tav üksnes väga keerukate matemaatiliste mudelite abil jasedagi vaid tänu sellele, et enamik loomi on enamustemarkeralleelide poolest ühesugused. Võimalikult suurening võimalikult täpsete fenotüübi-, põlvnemis- ja geno-tüübiandmetega ning aretusväärtustega referentspopulat-siooni olemasolu on siiski peamine tingimusgenoomselektsiooni rakendamiseks.

Mida madalam on huvipakkuva tunnuse päritavus, sedasuuremat referentspopulatsiooni on geneetiliste markeritemõju hindamiseks vaja. Seega on sageli madalama pärita-vusega sigimis- ja tervisenäitajate geneetilisel hindamiselreferentspopulatsiooni kvaliteet veelgi määravama täht-susega võrreldes toodangunäitajate geneetilise hindami-sega.

Referentspopulatsioon ning selle baasil hinnatud seosedgenotüübiandmetega ei ole lõplikud suurused. Tänu po-pulatsiooni struktuuri ja genoomi osade vaheliste seostemuutumisele ajas on korrektsete genoomaretusväärtustesaamiseks vajalik geneetiliste markerite paneeli ja looma-de aretusväärtuste vaheliste seoste ümberhindamine igapaari generatsiooni järel. Lisaks tuleb kogu töö teha uuestiuue markerite paneeli kasutuselevõtu korral.

Mida tihedamalt on genoom geneetiliste markeritegakaetud, seda suurem peab olema referentspopulatsioon,hindamaks kõigi markerite mingit arvulist efekti. Näiteksmodelleerimiskatsed on näidanud, et praegu erinevateriikide ja konsortsiumite poolt kokku pandud 2000- kuni20 000-pealiste referentspopulatsioonide puhul ei anna50 000 geneetiliselt markerilt 800 000 markerile üleminekgenoomaretusväärtuste täpsuses peaaegu mingit võitu.Lihtsalt ei ole piisavalt infot hindamaks lisandunud mar-kerite mõju. Pigem näitavad uuringud, et tänu genoomisuhtelisele püsivusele on kogu 50 000-markeri paneeliinfo 80–90%-se täpsusega ära kirjeldatav ka vaid sobivaltvalitud 3000 markeri abil.

Genoomselektsiooni puudused. Kõrvuti genoomse-lektsiooni plussidega võib välja tuua ka mitmed miinused,mille mõju vähendamisega tegelevad nii loomakasvatus-teadlased, geneetikud kui ka matemaatikud.

Genoomselektsiooni rakendamise tagajärjel vähenebtunduvalt aretuses kasutatavate loomade hulk (testpullepole enam vaja) ning valituks osutuvad valdavalt samadeperekondade esindajad. Selle tulemusena väheneb seni-sest kiiremini geneetiline mitmekesisus, eeldatavalt muu-tuvad vaid mõne generatsiooniga homosügootseks mit-med majanduslikult olulisi mõjutavate tunnuste genoomipiirkonnad, senisest kiiremini kasvab inbriidingutase po-pulatsioonis. Lahenduseks oleks teadlik geneetilise mit-mekesisuse säilitamine ja loomade valik garanteerimaksfikseeritud inbriidingutaset, aga sellega kaasneb ka ge-neetilise edu ja majandusliku tulu vähenemine.

Genoomaretusväärtuse hindamiseks vajalikud genotüü-bi ja aretusväärtuse vahelised seosed on täpselt hinnata-

19


Joonis 2. Piimaveiste geneetilise hindamise ajaskaala tradit-sioonilise vanemate ja järglaste järgi hindamise (allpool aja-telge) ning genoomselektsiooni (ülalpool ajatelge) rakendamisekorral

vad vaid väga suurte ühtsete referentspopulatsioonidebaasil. Sestap pole genoomselektsiooni teostamine või-malik väikesearvulistel tõugudel ja/või ebatraditsioonilis-te tingimuste jaoks. Lahendusena on teoreetilistesuuringutes püütud panna referentspopulatsiooni kokkumitmest tõust ja nii saadud markerefektide hinnangudtöötavad keskmiselt hästi kõigi kaasatud tõugude puhul,aga siiski mitte nii hästi, kui vaid sama tõu alusel leitudhinnangud. Interpull on sarnaselt erinevates riikides järg-laste järgi hinnatud aretusväärtuste transformeerimisemudelitele (MACE) võtnud analoogse metoodika kasutu-sele ka genoomaretusväärtuste tarvis (GMACE). Siiski ongenoomaretusväärtuste puhul keeruline erinevate popu-

latsiooni- (riikide, tõugude) põhiste hinnangute võrdlemi-ne ja erinevate söötmis-pidamistingimuste tarvis sobiva-mate indiviidide selekteerimine.

Kokkuvõte. Tänapäeva järjest enam globaliseeruvas(„holsteiniseeruvas“) maailmas on genoomselektsioonkujunemas standardseks veiste aretusmeetodiks. Milmääral on see rakendatav väiksemates populatsioonides(näiteks punastel tõugudel) või teistel loomaliikidel ningkuivõrd pärsivad meetodi rakendamist teadaolevad jaalles rakendamise käigus ilmnevad puudused, näitavadjuba lähiaastad. Loomade genotüpiseerimine läheb igata-hes järjest odavamaks.

Holsteinide genoomaretusprogrammis aretustööplaanimine ZPLAN+ abilH. Täubert, S. Rensing ja F. Reinhardt – VIT, Verden,SaksamaaZüchtungskunde, 83, 4/5, 315–332*

Genoomi alusel toetatud aretusväärtuse hindamine või-maldab uusi strateegiaid loomakasvatuses. Kui praktikasnõuaks analüüsitulemuste saamine aastaid, on modellee-rimisega võimalik jõuda tulemusteni hoopis varem. Sel-leks arendas Saksamaa loomakasvatuse ühendatud info-süsteem (VIT) koostöös teadusinstituutidega uue tarkva-rasüsteemi ZPLAN+. Tarkvara võimaldab aretusstruk-tuure bioloogiliselt modelleerida. Sellega saab määrataerinevate tõugude populatsiooniparameetreid ja tõusises-te valikurühmade struktuuri. Programm kombineerib gee-nitriivi ja valiku indeksiteooria ning arvutab valikuradadearetustöö tulemuse ja kulud. Seepärast sobib hästi tavapä-rase ja genoomilise aretusprogrammi rakendamise hinda-miseks.

Saksa holsteini aretuses on tähtis koguaretusväärtus(RZG), milles arvestatakse piimajõudluse (RZM: piima-,rasva- ja valgutoodang, kg), somaatiliste rakkude arvu(RZS), jalgade, udara, kasutusea (RZN) ja tütarde sigivu-se (RZR) indeksit kui ka emapoolset poegimiskergust jasurnult sündide määra. Piimajõudlusindeksis (RZM) onpiimavalgutoodangu osakaal 70%, -rasvatoodangul 20%ja valgusisaldusel 5%. Tütarde sigivusindeksis (RZR) on

tiinestustulemusel 75% ja taastumisperioodil 25%. See-juures on põhiparameetrite määramisel aluseks SaksaHolsteiniühingu rohkem kui 280 000 jõudluskontrollilehma andmete analüüs, kelle esmapoegimise aeg langesaastatele 2001–2005.

Nende 26 osaindeksi baasil kujunebki koguaretusväär-tus, mis koondab tunnuste geneetilise üleoleku, kuid mitteüksiktunnuste fenotüübilisi näitajaid.

Aretusprogrammi kolm stsenaariumi 250 000 jõudlus-kontrollilehmale.

1. Tavapärane aretusprogramm test-, oote- ja 5–6-aastaste aretuspullidega

Parimatest lehmadest valitakse 1% pulliemadeks, kel-lelt saadakse 1250 pullvasikat. Et kontrollimaht on limi-teeritud, valitakse neist 100 testpullideks, kellelt saadakse100 tütart. Nende esimese laktatsiooni järgi valitakse 10aretuspulli. Üks pull jäetakse ootama 1000 tütre sündi,pojad on selleks ajaks 2,5-aastased ja isad kuus aastatvanad. Aasta pärast on kasutusel veel seitse aretuspulli,järgmisel kahel aastal veel kummaski üks, viimane alles10-aastaselt. Sellega on lehmaisadeks 20% testpullid ja80% aretuspullid. Pulliisadena jaotuvad aretuspullid 82%ja kordushindamisega aretuspullid 18%.

2. Genoomaretusprogramm ootepullide pidamiseta,aga genoomselektsiooni abil valitud aretuspullid 15 kuuvanustena. Lehmade populatsiooni struktuur oli sama.

20


Tabel 1. Tähtsamate valikutunnuste statistilised parameetrid

Tunnus Ühik Ühiku hind, € Osa RZG-s h2�g Osa ZPLAN+ Genoomi täpsus

Piimavalgukogus kg 4.10 45,0 0,3 17,80 0,44 0,72

SRA klass 31.60 7,0 0,15 0,39 0,07 0,73

Jalad punkt 12.60 7,5 0,1 1,04 0,08 0,63

Udar punkt 8.40 7,5 0,2 1,48 0,07 0,63

Kasutusiga päev 0.20 20,0 0,007 185,2 0,22 0,48

Servisperiood päev 1.50 10,0 0,03 12,12 0,11 0,45

Surnult sünnid % 0.70 3,0

Kokku 100,0 1,00

Valiti 1% parimatest lehmadest ja nende 1250 pullvasi-kast tüpiseeriti genoom 500 vasikal, kellest valiti genoo-mi hinnangu alusel 20 aretuspulli. Nendest jätkati ühepulliga järglaste järgi hindamisega. Keskmiselt olid isadkolm aastat vanad, kui tütred sündisid. Aasta pärast jäi jä-rele 10 pulli, sest pooled praagiti juhuslike põhjuste (ntkehv spermatoodang jm) tõttu. Pulliisadena on 97% noo-red ja ainult 3% järglaste järgi hinnatud aretuspullid. See-vastu lehmaisade vahekord on vastavalt 67% ja 33%.

3. Kombineeritud aretusprogramm, kus osa genoom-selektsiooni abil valitud noorpulle lähevad otse aretusse,ülejäänud tavapärasesse hindamisprogrammi. Analoog-selt 2. aretusprogrammiga tüpiseeriti 500 pullvasikal ge-noom, kellest valiti 50 parimat genoomaretusväärtusealusel. Neist 10 parimat lähevad otse aretusprogrammi,aga 40 hinnatakse järglaste järgi, kellest viis lähevadaretusprogrammi tütarde andmete alusel. Mõlemast ala-programmist valitakse üks edaspidiseks hindamiseks.Pulliisadena kasutatakse 80% genoomiväärtuse ja 20%tütarde järgi hinnatud aretuspullidest, lehmaisadena vas-tavalt 2/3 ja 1/3.

Aretusprogrammi kuludAretusprogrammide kulude kalkuleerimisel lähtuti

järgmistest hindadest.Testpulli ostuhind 5000 €Viieaastane 100 tütre järgi hinnatud aretuspull

20 000 €Kokku 25 000 €Ühe looma genoomi tüpiseerimise hind 125 €Kombineeritud aretusprogrammis on testpullidel ge-

noom juba tüpiseeritud, mille alusel nad on läbinud eelva-liku ja seetõttu kallimad. Nende pullvasikate, kellel onhinnatud genoomne aretusväärtus ja kes ostetakse aretus-pulliks, ostuhind on 10 000 €. Aga kümne aretuspulli saa-miseks tuleb osta 11 pulli, keskmiseks ostuhinnaks onarvestatud 11 000 €. Teise valiku testpullide hind onmadalam – 6000 €.

InfoallikadKasutada on vanemate andmed, omajõudlus või järg-

laste jõudlus. Kolme aretusprogrammi vahel on suur eri-nevus. Kõigil on olemas vanemate jõudlus. Isadel onselleks vähemalt 100 tütre andmed, kes on ühtlasi mitmekandidaadi poolõed, emadel omajõudlus. Selle alusel ar-vutatakse põlvnemisindeks (PI). Järgnevad erinevad hin-damisteed sõltuvalt aretusprogrammist.

TulemusedAretusedu arvestatakse ühe põlvkonna või aasta kohta,

kusjuures on suur erinevus põlvkonnaintervallis, mis ongigenoomvaliku suur eelis (tabel 2). Seetõttu on ka suuremaretusedu aasta kohta, üle kahe korra suurem kui tavapä-rase aretusprogrammi korral. Väiksem erinevus oli sega-programmiga.

Tabel 2. Koguaretusedu rahalises väljenduses (€) jaüksiktunnuste muutus naturaalühikutes aastas

Tunnused Rakendatud aretusprogramm

tava-pärane

genoom-valik

mõlemadkoos

Põlvkonna pikkus, aasta 5,03 3,44 4,65

Aretusedu standardhälvetes 0,20 0,47 0,40

Aretusedu aasta kohta, € 18.25 41.91 35.75

Valgutoodang, kg 3,02 6,53 5,61

Kasutusiga, päeva 11,51 29,88 35,45

Jalgade hinne, punkt 0,043 0,11 0,13

Udara hinne, punkt 0,06 0,15 0,17

SRA, klass 0,03 0,06 0,07

Servisperiood, päev –0,14 0,08 0,37

Ka üksiktunnuste modelleerimisel saatis edu genoom-programmi. Seejuures tuleb arvestada, et selektsiooniin-deksite täpsus ületab ainult 70% piiri. Selle kompenseeribaga tüpiseeritud pullidest (1:25) rangem valik võrreldestestitud pullidega (1:10).

Tähtis on aretusprogrammide majanduslik analüüsrahaühikutes. Kõigis näitajates on genoomvaliku prog-ramm eelistatum (tabel 3).

Tabel 3. Kolme aretusprogrammi aretusedu, -kulud ja-tulud

Näitaja Rakendatud aretusprogramm

tava-pärane

genoom-valik

mõlemadkoos

Aretusedu põlvkonna kohta, € 247.05 533.68 411.60

Ühe lehma kohta aastas:

aretuskulud, € 8.42 1.13 4.32

järelejääv tulu, € 47.46 155.26 87.59

Kõige reljeefsem erinevus ongi aretuskuludes, mis ge-noomvaliku korral on ühe lehma kohta üle seitsme korraväiksem kui tavapärases programmis ja ligi neli kordaväiksem kui segaprogrammis. Selline erinevus põhinebasjaolul, et ära jääb ootepullide pidamine ja vähenevadkulutused spermatootmisele ja säilitamisele. Järgnevalton vaja tõestada, kuidas modelleerimise tulemused leia-vad kinnitust praktikas.

Märkus: * – ajakirja „Züchtungskunde“ nr 4/5, 2011, onpühendatud tervenisti (141 lk) genoomselektsioonile.Artiklid pärinevad 24. mail 2011. a Verdenis toimunudseminarilt.

Refereeris Olev Saveli

21


Toetusi saab küsida ka LEADER-programmiraamesRaavo RaadikEesti Hobusekasvatajate Selts

Euroopa Komisjon on algatanud Eestiski programmiLEADER (prantsuse keeles Liaison entre Actions deDeveloppement de l’Economie Rurale), mille eesmär-giks on edendada elu maapiirkondades läbi kohaliku, kuidka rahvusvahelise koostöö, võimaldades toetusi kõigeerinevamate maaelu valdkondade arendamiseks.

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi raskeveohobuse kasva-tajate haruseltsi juht Enn Rand on LEADER-programmiabil oluliselt arendanud Pärnumaal Tõstamaa vallas asu-vat Maria talu, mis on praeguseks muutunud maakonnasarvestatavaks puhke- ja spordikeskuseks. Nii on puhke-keskus saanud endale puhkemajad, jalg- ja tänava korv-palliväljaku, aga ka kaks ratsavõistlusteks sobivat liiva-väljakut. Käivad tööd sisemanee�i rajamisel.

„Olen seotud Pärnu lahe partnerluskoguga, kuhu kuulu-vad maakonna laheäärsed vallad, Häädemeestest Varbla-ni. Lisaks kuuluvad partnerluskogusse veel Koonga,Kihnu, Lavassaare, Sauga ja Saarde vallad,“ kirjeldasRand.

LEADER toetab manee�i. Rand ongi oma sõnade järgiosalenud partnerluskogu töös mitmete projektide kirjuta-misel, mis on LEADER-programmi raames heakskiidusaanud. „Kaasa arvatud rajatav manee� Maria talus. Sellerajamiseks saime toetuse just LEADER-programmi kau-du. Samas ei sisalda tegelikult programmi projektid pel-galt toetuste saamist. Suur tähtsus on omavahelisel koos-tööl, seda mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas te-gutsevate mittetulundusühingute ja kohalike omavalitsus-te ning nende alusel üles ehitatud LEADER gruppides.Igasugusele koostööle vaadatakse väga positiivselt.“

Parimaks näiteks on Pärnumaal Ranna sõnutsi kauba-märk Romantiline Rannatee, kuhu kuuluvad kõik eespool

nimetatud vallad. „Koonga, Lavassaare ja Sauga pole küllmereäärsed vallad, siiski saab turist teha neisse valdades-se kõrvalhüppeid. Kihnu saarega on olemas aga hea mere-ühendus. Ja 20. aastat turisminduses töötanud inimesenanäen, et see on Pärnu jaokski heaks võimaluseks. Turistidliiguvad linnast välja ja jäävad meie piirkonda kauemaks.Ning miks mitte ühendada see liikumine ratsaturismiga?See on huvitav atraktsioon. Arvan, see on suvepealinnakõrval ainukene arvestatav turismitoode ja võib toetadahobusekasvatajaidki.“

Rand rõhutaski LEADER-programmi ja selle raamestehtava koostöö tähtsust hobusekasvatajaile. „Koostöödtuleb teha teiste LEADER-piirkondadega. Veel kord tu-rism ja lisaks muidugi koolitused. Ning kõige olulisem,koolitused noortele. See on Eestile ülioluline. Meil ei jagu

22


I N T E R V J U U

Foto 1. Maria talu (K. Sepp)

Foto 2. Esiplaanil Maria talu peremees ja eesti raskeveohobustekasvatajate haruseltsi juhataja Enn Rand (K. Sepp)

Foto 3. Soome Leader-grupi YHYRES esindajad külastasidMaria talu (K. Sepp)

treenereid ja hobustega tegelevaid oskusinimesi. Prob-leem on kujunenud absoluutseks.“

Siinkohal tõigi Rand välja LEADER-programmi mit-mesugused võimalused. Programmi raames on üle Eestiarendatud ühistööd, toetatud ettevõtlust põllumajanduses,looduskeskkonda ja loomulikult korraldatud noortele eri-nevaid koolitusi ning õpitubasid.

„Toetuse saamiseks vaatab taotluse läbi esmalt kohalikLEADER-programmi ekspertgrupp. Kui projekt läbibekspertgrupi kadalipu, siis alles saab projektiga pöördudaPõllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti poo-le,“ ütles Rand.

Väidet kinnitab ka põllumajandusministeeriumi kodu-leht Internetis, kus LEADER- programmi tutvustavas ma-terjalis selgitatakse programmi põhimõtteid ja nõudmisitoetuste saamiseks. Esiteks lähenetakse planeerimistege-vusel alt üles, ehk keskendutakse altpoolt tulenevale alga-tusele, läbi mille saavad kohalikud probleemid suuremakõlapinna. Samuti arvestatakse ministeeriumi koduleheandmeil kohalike huvidega ning jällegi pööratakse tähele-panu detsentraliseeritusele ja loomulikult panustataksehorisontaalsesse partnerlusse, mille kohaselt põhiline pa-nus otsustusprotsessi ja programmitöösse tuleneb kohali-kust koostööst.

LEADER ei tunne piire. Siiski ei pea koostöö toimumaainult riigisiseselt. Ette nähakse võimalusi rahvusvaheli-seks koostööks. Oktoobri alguses väisasidki Eesti Hobu-sekasvatajate Seltsi (EHS) külalised Soomest.

YHYRES ühingu esindajana viibisid Eestis Anna Pen-sar, ratsakooli treener Kaisa Kiika ja Arja Suomalainen,kes praegu on küll lapsepuhkusel, kuid on aktiivselt osale-nud LEADER-programmi töös põhjanaabrite juures.Soomlaste visiit Eestisse kestis kolm päeva, külastati Tal-linn International Horseshow´d, uudistati C. R. JakobsoniTalumuuseumi Kurgjal, käidi Olustvere TMK-s, kus tut-

vuti mõisahoone ning talliga, aga ka Voldemar Luhti ho-buste puukujude näituse ja leivaköögiga. Viimasel päevalkülastati Maria talu Pärnumaal.

Maria talus vaetigi EHS ja YHYRES ühingu vahelisivõimalikke edasisi koostööplaane. Kaisa Kiika pidas olu-liseks saada ettepanekuid eestlastelt erinevate projektidealgatamiseks, mis ei piirduks ainult Soome, vaid ka koos-tööpartneritega Rootsist. Esialgu otsustati keskendudavõimalike koolituste korraldamisele.

Maria talu: Kõpu küla, Tõstamaa vald, Pärnumaa; 20eesti, tori, eesti raskeveo- ja trakeeni tõugu hobust; poni-päevad, esinduslikud rahvusvahelised ratsavõistlused,koolitused ja seminarid hobusekasvatajatele jm; erine-vaid toetusi kasutades on rajatud ratsavõistluste liiva- jamuruväljakud, spordiväljakud, puhke- ja seminariruumidjm.

Aasta põllumees Avo Samarüütel jaelutööpreemia laureaat Eino HärmEmeriitprof Olev SaveliEesti Tõuloomakasvatuse Liit

Üheteistkümnendat korda valiti aasta põllumees. Nomi-nente oli kolmteist, kellest kuus on tunnistatud mingiaasta erineva loomatõu parimaks tõuaretajaks: MargusKeldo (lihaveisekasvatus), Hillar Kald (tori tõug), UrmasLehtsalu (eesti maatõug), Ahto Vili ja Helju Veskaru(eesti holstein) ning Tiit Kaivo (eesti tumedapealine lam-batõug). Siinjuures võib märkida lisaks, et Eesti Maaüli-kooli vilistlaskogu valis 2011. aasta vilistlaseks AavoMölderi (AS Tartu Agro on korduvalt eesti punase võieesti holsteini tõu parim aretaja). Sellega tunnustatakse

tõuaretustööd Eestis, seejuures ei taha sugugi alaväärista-da teiste põllumajandusharude nominente.

Eriti edukas oli 2011. aasta Tartumaa Männiku PiimaOÜ juhile Avo Samarüütlile – talvel tunnistati parimakspiimakarjakasvatajaks (Tõuloomakasvatus 1/2011) janüüd aasta põllumeheks. Avo Samarüütel on varemgikonkureerinud, aga napilt teiseks jäänud, seekord ollavõit suveräänne olnud. Tema tegevuse mitmekesisusetunnustuseks on eelnevad võidud teraviljakasvatuses.Eesti kõigi aegade nisusaagi rekord 9,7 tonni/ha on pärittema ettevõttest (Silja Lättemäe, Maaleht, 20. okt 2011).Viimaste aastate jooksul on rekonstrueeritud lehmadelelüpsirobotitega laut, noorveistele ehitatud ajakohane

23


Foto 4. Võistlemas Maria talus (K. Sepp)

K R O O N I K A

kaldpõrandaga ja põhu allapanuga laut. Eks siit saab aluseka põlluviljakus, kust jälle väärtuslik sööt veistele. Tasa-kaal taime- ja loomakasvatuse vahel, uus tehnika põllul jauus tehnoloogia farmis ning väikese kollektiivi (15 tööta-jat) üksmeel ja vastastikune tunnustamine on eduka ma-jandamise aluseks.

Eriti tuleb toonitada, et veisekarja sigivusele osutataksevajalikku tähelepanu. Avo Samarüütel rõhutas kevadelloomakasvatuse üliõpilastele, et üle 10 000 kg piimatoo-dang on saadud paljuski poegimisvahemiku lühenemi-sest. Selline arusaam on hoopis teine, sest tavapäraseltpeetakse suurt piimatoodangut halva sigivuse põhjuseks.Seda teatakse ka Männiku Piimas, kuid sihipäraselt tööta-takse parema sigivuse nimel. Suguorganite tervis poegi-misjärgselt ja haiguste profülaktika on omaette eesmär-giks. Ei oodata tagajärgi, mida tuleb kulukalt ravida.Kuludesse tuleb kirjutada ka saamata jäänud toodangu-tulu.

Eesti keskmisena on jõutud selleni, et 305 päeva laktat-siooni piimatoodang ületab aastalehma toodangu. Üheks

põhjuseks on hilise tiinestumise tõttu pikenenud väikse-ma päevatoodanguga laktatsiooni-(kinnijäämise eelne)osa, mis koos pika kinnisperioodiga kandub järgmisse ka-lendriaastasse ja vähendab selle aasta toodangut. Järgmi-sel aastal algav uus 305 päeva laktatsiooni toodang võibjälle päris suur olla, suuremgi aastatoodangust. Teisekspõhjuseks on, et 62%-l lehmadest on kinnisperiood üle 60päeva ehk keskmisena 12 ülearust piimatoodanguta päe-va.

Elutööpreemia anti Eino Härmile, kes on AS Tartu Ag-ro territooriumil taimekasvatust juhtinud 47 aastat. Varemon sarnane preemia antud veel 2001. aastal Peeter Kibele(Estonia OÜ tollane juht). Eino Härmi töö edukus jäiseekord varju, sest loomakasvatuse produktiivsus polnudveel nii silmapaistev. Viimane aastakümme on olnud agaväga edukas, sest majandi- ja loomakasvatusejuhid onosanud oma nõudmised selgemini formuleerida. Uutepiimafarmide ehitus, neis nüüdisaegse söötmistehnoloo-gia rakendamine ja tuleviku täpsem prognoosimine viisproduktiivsuse kasvule. Heinaseemne- ja sorditeravilja-kasvatus on E. Härmi firmamärk olnud alati, nüüd võetikäsile rohusöötade kvaliteet. Rohumaade niitmisega alus-tati maikuu lõpus, mis tagas kolm või neli niidet aastas,taastada tuli ka maisikasvatus. Eeskätt söötade struktuurimuutus, kvaliteedi paranemine ja aastaringne ühetaolinemiksersööt lõi aluse piimakarja- ja seakasvatuse aren-guks.

Möödas on ajad, kus mitmeid suurmajandeid tunti agro-noomide kui suurte saakide meistrite nime järgi, aga loo-makasvatuse tulemustest polnud midagi kuulda. Seevastutunti ettevõtteid eduka loomakasvatusjuhi järgi, aga agro-noomist ei tehtud juttugi. See oli viga, sest loomade edu-kas aretustöö ilmneb alles siis, kui neil on ees isu järgikvaliteetne ja tasakaalustatud sööt.

24


ToimetusKolleegium: Tanel Bulitko, Käde Kalamees, MattiPiirsalu, Krista Sepp, Külli Vikat ja Olev Saveli(peatoimetaja), Eha Lokk (toimetaja)Keeleline korrektuur: Silvi SeesmaaKüljendus: Alo Tänavots

Aadress: Kreutzwaldi 46, 51014 Tartu, tel 731 3455Internet: http://www.etll.ee/Ajakiri ilmub 4 korda aastas:märtsis, juunis, septembris ja detsembris.Trükk: OÜ Paar

Foto 1. Avo Samarüütel ja uus noorkarjafarm (O. Saveli) Foto 3. Eino Härm maisipõllul (M.Mölder)

Foto 2. Uue farmi avamine Rahingel 2008. a (M. Mölder)

Documents

Tõuloomakasvatus 2011/4