Valitsemine ja avalik haldus

Kaivo Kohala

Valitsemine ja avalik haldus

• Poliitilise protsessi esimeseks etapiks on huvide vormistamine seadusteks ja määrusteks.

• Poliitilise protsessi teisel etapil on põhitegijateks haldusinstitutsioonid ja ametnikud. Nende tegevusest sõltub kuidas esimeses etapis mainitud huvid teostatakse.

Demokraatia kui piiratud valitsemine

• Kuna põhiseadus ehk konstitutsioon, mängib demokraatlikus valitsuses tähtsat rolli, nimetatakse demokraatliku valitsemiskorda põhiseaduslikuks ehk konstitutsionaalseks.

• Põhiseaduslikkus on valitsemine, kus võimu teostatakse ja piiratakse seadusega määratud viisil.

• Demokraatlikul valitsuskorral on piiratud võim.

• Piirangud jaotatakse üldjoones kaheks: Sisulised piirangud ehk keel teha teatuid asju ja Protseduurilised piirangud ehk mingi toimingu sooritamisel tuleb jälgida seaduses sättestatud korda.

• Põhiseadusliku valitsemist iseloomustab võimude lahusus ja tasakaalustatus.

Presidentalism ja parlamentarism

• Rääkides demokraatiavormidest lähtutakse kahest kriteeriumist:

Millise võimuharuga (täidesaatva või seadusliku) on riigipea rohkem seotud.

Kui suur on võimuharude iseseisvus, sõltumatus üksteisest.

• Presidentalism on enim levinud Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias.

• Presidentalismi puhul täidab president nii riigipea kui ka valitsusjuhi ülesandeid.

• Presidentaalse valitsus vormi korral valivad kodanikud nii presidendi kui ka parlamendisaadikud.

• President juhib riigi valitsust, täites ise ka samaaegselt peaministri rolli.

• Seadusandliku võimu institutsiooniks on USAs kahekojaline parlament ehk Kongress.

• Kongressil pole õigust avaldada administratsioonile umbusaldust.

• Presidentaalse riigikorralduse puhul on president tihedamalt seotud täidesaatva võimuga.

• Võimuharude autonoomia on teiste demokraatia vormidega võrreldes suurim.

• Sellel iseseisvus vormil on plussideks ja miinusteks:

• + Valitsused on pikajalised.

• - Vastastikune tegevuse pärssimine või blokeerimine, Kongressi ja Valge Maja poliitilise liini vastuolulisus.

Poolpresidentalism

• Poolpresidentaalse demokraatia puhul peab president rohkem parlamendiga arvestama, ka tuleb tal valitsusjuhi rolli peaministriga jagada.

• President võib sekkuda valitsuse tööse teatud küsimuste lahendamiseks.

• Valitsuse töö eest vastutab peaminister.

• President vastutab reeglina välis-, kaitse- ja meediapoliitika eest.

• Niisugune valitsemisvorm kehtib näiteks Prantsusmaal, Islandil, Portugalis, Austrias, Venemaal ja Leedus.

• Riigipea ehk president valitakse otse rahva poolt.

• President võib oma tahte pealesurumiseks panna seaduseelnõule veto.

• Presidendil on õigus parlamendilt ära võtta õiguse tagandada valitsust või üksikuid ministreid.

• Parlamendivalmised ei mõjuta valitsuse kooseisu otseselt, kuigi president võib mõned ministrid välja vahetada, lähtudes seadusandliku võimu uuest parteilisest koosseisust.

• Poolpresidentaalse riigikorralduse puhul on president seotud tugevamini täidesaatva võimuga.

• Seadusandliku ja täidesaatva võimu autonoomia teineteise suhtes on küllaltki suur, kuid tugevam positsioon kuulub täidesaatvale võimule.

Parlamentarism

• Parlamentarismi põhitunnuseks on parlamendi ülimuslikkus ja esindusdemokraatia põhimõtete tähtsustamine.

• Parlamentarismi mudeliks on Suurbritannia, kus see ka kõige ehedamal kujul eksisteerib.

• Euroopas on see valitsuse vorm ülekaalukalt valitsev, see kehtib: Skandinaavias, Itaalias, Saksamaal, Šveitsis, Iirimaal, Suurbritannias ja ka Eestis.

• Rahvas valib otse Parlamendi kes valib omakorda Presidendi.

• Konstitutsioonilise monarhiaga parlamentaarsetes maades nagu, Suurbritannia, Rootsi, Norra, Belgia ja Taani presidenti ei valita.

• Riigipea kujutab endast erapooletut iseseisvat võimuinstitutsiooni, mis peab tasakaalustama valitsuse ja parlamendi suhteid.

• Lisaks nimetab President ametisse ametnikud, kelle töö nõuab parteilist erapooletust (diplomaadid, sõjaväe juhtkond, kohtunikud, järelvalveinstitutsioonide juhid).

• Riigipea täidab ka tseremoniaalseid kohustusi (peab kõnesid, autasustab, võtab vastu diplomaate ja välisriikide poliitikuid).

• Parlamendil on seadusandja ülesanne ja täidesaatva võimu kokku panemine.

• Valitsus moodustatakse parlamendivalimiste tulemuste põhjal.

• Valitsust saavad juhtida vaid parteid kellel on arvukas esindatus parlamendis.

• Valitsuse eluiga sõltub parlamendi toetusest, sest parlament võib korraldada umbusaldus hääletuse ning seeläbi tagandada valitsuse või mõne üksiku ministri.

• Enamiku seaduseelnõusid (sh riigieelarve) koostab valitsus ja saadab seejärel selle parlamendile menetlemiseks.

• Valitsusele umbusaldust hääletades peavad saadikud arvestama ka võimalusega, et valitsuse erruminek annab riigipeale õiguse saata parlament laiali ning kuulutada uued valimised.

• Parlamentaarse riigikorralduse puhul on tähtsaim võimuinstitutsioon parlament.

• Seadusandlik ja täidesaatev võim on väga tugevas vastastikuses sõltuvuses, konflikt nende vahel võib viia võimukriisini, üksmeel aga kiirendab otsustusprotsessi.

Ühe- ja Kahekojalisus

• Kuigi üldine aregutendents soosib ühekojalisi parlamente, on tänapäeval ligi pooled parlamentidest kahekojalised.

• Euroopas koosneb kahest kojast Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia,Tšehhi, Norra, Poola ja Venemaa parlament.

• Ühekojalisus on iseloomulik Skandinaaviale (v.a Norra) ja Balti riikidele.

• Parlamendi erineva taseme kodasid nimetatakse üldjuhul ülem- ja alamkojaks, kuigi see ei tähenda et ülemkoda oleks mõjuvõimsam kui alamkoda.

• Seadusandliku kogu kodade erinevused seisnevad nende:

Komplekteerimise viisis

Töövaldkondade jaotuses

• Parlamendi alamkoda moodustatakse kõikides riikides otseste üldvalimiste teel.

• Ülemkoja komplekteerimisel on kaks erinevat põhimõtet:

Näiteks Suurbritannias, kujutab ülemkoda seisusliku esindusorganit.

Teisel juhul tingivad ülemkoja moodustamise kas riigi ulatuslik territoorium või haldusjaotus, seega vajadus esindada keskvõimu tasandil regionaalseid huve.

• Regionaalsel esindatusel põhineva ülemkoja komplekteerimine võib toimuda kahel viisil:

Ülemkotta delegeeritakse regionaalvõimude (liidumaade, osariikide, kraide) esindajad. Selline põhimõte kehtib Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal.

Ülemkoda valitakse otse rahva poolt vastavalt regionaalüksuse esindusnormile. Näiteks valivad USA kodanikud igast osariigist Senatisse kaks esindajat ehk senaatorit. Otsevalimised toimuvad ka Itaalias ning Jaapanis.

• Ülemkoja komplekteerimise põhimõte määrab üldjoones ka kodadevahelise tööjaotuse.

Parlamendi formaalõiguslik struktuur

• Et esinduskogu tõhusalt tööle panna tuleb luua töörühmad ja juhtorganid. Selles jaotuses eristatakse formaalõiguslikku struktuuri, mis on fikseeritud seadustega, ning poliitilist struktuuri mis oleneb parlamedi erakondlikust kooseisust mis seega muutub peale iga uue parlamendi kokkutulekut.

• Parlamendi formaalõigusliku struktuuri osad on parlamendi juhatus (esimees, aseesimehed) ja komisjonid.

• Poliitilise struktuuri moodustavad fraktsioonid, koalitsioon ja opositsioon.

• Parlamendi igapäevast tööd juhib parlamendi esimees ehk spiiker.

• Spiikri põhiülesandeks on tagada istungite korrakohane kulg ja päevakorra täitmine.

• Spiiker ei tohi osaleda parlamendi komisjonide ja fraktsioonide töös, mis tähendab, et ta jääb seaduseelnõude sisulisest arutamisest kõrvale.

• Vaid erakorralistes oludes (riigipea pikaajalise eemaloleku korral) muutub spiiker tähtsaks poliitiliseks figuuriks – riigipea kohusetäitjaks.

• Komisjonid/komiteed on parlamendi tööorganid.

• Alalised komisjonid keskenduvad ühele valitsemisalale.

• Iga parlamendisaadik kuulub ühte komisjoni.

• Komisjonide koostamisel jälgitakse komisjoni erakonnalist kooseisu.

• Erakorraliste ning oluliste probleemide uurimiseks võib parlament ka luua ajutisi komisjone.

Parlamendi erakondlik jaotus

• Koalitsiooni moodustavad need parteid, kes kuuluvad valitsusse.

• Opositsiooni kuuluvad need erakonnad, kes ei ole valitsuses esindatud ja kes mängivad vastasjõu rolli.

• Nii koalitsiooni- kui opositsioonierakondade saadikud moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi.

• Nii koalitsiooni- kui opositsioonierakondade saadikud moodustavad fraktsioone ehk saadikurühmi.

• Kõik frakstiooni liikmed on pärit ühest parteist.

• Fraktioonides arutatakse läbi, kuidas käituda seaduseelnõude menetlemisel ja hääletamisel, milliseid parandusiettepanekuid või küsimusi esitada.

Rahva huvide esindamine ja seadusloome

• Parlamendi teine nimetus (seadusandlik võim) viitab ilmekalt tema peamisele funktsioonile: algatada, menetleda ja võtta vastu seadusi.

• Valitsus algatab enamus seaduseelnõud, mida parlament arutab ja hääletab.

• Riigipea peab välja kuulutama parlamendis vastu võetud seadused alles selle järel on seadus kehtiv.

• Kui riigipea leiab, et seadus kahjustab ühiskonda sidusust, pärsib arengut või on põhiseadusega vastuolus, saadab ta seaduse tagasi parlamenti.

• Üks oluline parlamendi funktsioon on erinevate huvide esindamine ja nende tasakaalustatud viimine seadustesse.

Mis on lobism?

• Lobism on istungi vaheajal peetav vestlus erinevate mõttetega inimeste vahel, mis hiljem määravad hääletuse tulemused.

• Lobismi kutsutakse eesti keeles kuluaaripoliitikaks.

• Et vähendada korruptsiooni püütakse muuta lobistide tegevus võimalikult läbipaistvaks ja kontrollitavaks.

Parlamendi järelvalve

• Kolmandaks parlamendi funktsiooniks on järelevalve valitsuse üle.

• On võimalik eristada kahte erinevat kontrolli vormi, otsest ja kaudset.

• Otsese kontrolli vormid on:

Parlamendi õigus avaldada umbusaldust ministritele (ka peaministrile) ning seeläbi määrata valitsuse ametisoleku kestvust.

Parlamendi parteilise koosseisu arvestamine valitsuse kokkupanemisel.

Õigus võtta vastu seadusi, mis on valitsusele kohustuslikud isegi siis, kui need lahknevad valitsuse seisukohtadest.

„rahakoti võim” ehk parlamendi ainupädevus võtta vastu riigieelarve, mille alusel eraldatakse valitsuse tegevuseks raha.

Õigus kutsuda ministreid esinema parlamendi täiskogu ette ja esitada arupärimisi.

• Kaudse kontrolli vormid on:

Parlamenti kuuluvad valitsuspartei(de) juhtpoliitikud nõuavad poliitilist distsipliini oma erakonna ministritelt.

Ministrid, kes on varem olnud parlamendisaadikuks, toovad valitsusse kaasa parlamenditöö stiili.

Kuigi parlamendi roll seadusloomes on kahanenud, säilib tema tähtsus sotsiaalse komunikatsiooni kanalina.

Seaduseelnõu menetlemine• Parlamendi põhitegevuseks on seadusloome, mis hõlmab nii

uute seaduste koostamist, olemasolevate seaduste muutmist või tühistamist ja rahvusvaheliste õigusaktide ratifitseerimist.

• Parlamendi tööd seaduste kallal nimetatakse menetlemiseks.

• Menetlemise tähtsamad tegevused on seaduseelnõude lugemised ja hääletamine.

• Esimesel lugemisel kuulatakse ära eelnõu algataja ja juhtivkomisjoni esindaja ettekanded ning otsustatakse, kas eelnõu menetlemist jätkatakse.

• Teisel lugemisel toimuvad peamised vaidlused eelnõu üle, kõik muudatusettepanekud hääletatakse täiskogul läbi.

• Kolmandal lugemisel saavad parandusi ja muudatusi esitada vaid fraktsiooni ja alalised komisjonid, mitte enam üksikud saadikud.

Täidesaatev võim tänapäeva valitsemissüsteemis

• Viimase poole sajandi jooksul on parlamendi roll vähenenud ja täidesaatev võim tugevnenud.

• Täidesaatval võimul on tugevam aparaat ja rohkem funktsioone kui parlamendil.

• Nüüdisaegne poliitilise otsustamise protsess nõuab kiiret ja asjatundlikku tegutsemist.

• Minister on poliitiline figuur, kes peab valitsuses kaitsma oma erakonna seisukohti.

• Ametnike hirarhia kõrgeimal astmel on Kantsel – Peab tagama ministreeriumi igapäevatöö ning kindlustama järjepidevuse ministrite vahetumise puhul.

Valitsuse suhted riigipea, parlamendi ja erakondadega.

Kuidas valitsust moodustatakse?

• Riigipea ülesandeks on nimetada peaministrikandidaat.

• Kaheparteilises parlamentaarses riigis, kus ühelgi parlamendis esitatud erakonnal pole ülekaalukat enamust (Suurbritannia), jääb riigipeale (kuningannale) vaid formaalne ülesanne kinnitada kahekordse valiku tulemus.

• Mitmeparteilises parlamentaarses riigis, kus ühelgi parlamendis esindatud erakonnal pole ülekaalukat enamust, jääb riigipeale suurem mänguruum peaministrikandidaadi leidmisel.

• Üldiselt on riigipea roll peaministri ametisse nimetamisel parlamentaarses riigis formaalne, sisulise otsustamise õiguse on ta loovutanud poliitilistele parteidele.

• Ministrite nimetamine kujutab endast poliitilisi läbirääkimisi, mida juhib värske peaminister.

• Et kindlustada häälte ülekaal parlamendis, tuleb moodustada koalitsioonivalitsus, kuhu kuuluvad mitme erakonna esindajad.

Valitsuse elueast

• See, kui kaua valitsus püsib sõltub mitmest tegurist, nagu valitsemise põhiseaduslik ülesehitus, parlamendi erakondlik jaotus, parteispektri iseloom ning ministrikohtade jaotusest erakondade vahel.

• Parlamendi erakondlik jaotus ja erakondade suhted määravad ära selle, kas moodustatakse enamusvalitsus või vähemusvalitsus.

• Enamusvalitsus kontrollib vähemalt pooli saadikukohti parlamendis, enamasti on enamusvalitsusel ainult napp ülekaal opositsiooni ees, mis tähendab et koalitsioonipartnerid peavd kokku hoidma.

Avalik haldus ja bürokraatia

• Ükski nüüdisaegne riik ei saa hakkama päris ilma bürokraatiata ehk ametnikkonnata.

• Ametnikkond tegeleb riigivõimu otsuste igapäeva täideviimisega ehk avaliku haldusega.

• Avaliku halduse üheks põhijooneks on püsivus.

• Avaliku halduse üheks põhijooneks on püsivus, seda kuna püsiv töökogemus tõstab ametnike professionaalsust.

• Bürokraatia võimu tugevdab selle arvukus.

• Viimastel aastakümnetel on võetud ette mitmeid avaliku halduse reforme, eesmärgiga vähendada bürokraatia ebaefektiivsust ja muid loomuomaseid puudusi ehk bürokraatia patoloogiaid.

Bürokraatia mõiste ja tema tugevuse põhjused

Bürokraatia funktsioonid

• Ametnikkonna peamiseks ülesandeks on poliitika elluviimine.

• Alamaastme ametnikud suhtlevad peamiselt kodanikega, kõrgema astme ametnikud aga poliitika kujundajatega.

• Ametnikonnad valmistavad ministrile ette materjale kabinetiistungiks või parlamendikuulamiseks, samuti võtavad nad osa seaduste ettevalmistamisest.

• Ametnikonnad osalevad ka poliitilistes konsultatsioonides ja läbirääkimistes survegruppide või kodanikuorganisatsioonide esindajatega.

• Poliitiline neutraalsus ja alalhoidlikkus aitavad vältida läbirääkimiste ummikussejooksmist teravate konfliktide tõttu või ühe osapoole huvide läbisurumist teiste arvelt.

• Ametnik tugineb tegutsedes alalhoidlikkusele, mõistusele, reeglitele ja professionaalsusele, ning vastandub sellega poliitikule.

• Poliitika ja haldus (poliitika igapäevane realiseerimine) põimuvad, kuid ei tohi samastuda.

• Bürokraatiat kui süsteemi stabiliseerijat ning vahekohtuniku funktsiooni toetavad selge ametihierarhia, tööjaotus ja kirjalikud standardsed tegevusjuhised.

• Ametnik ei tohi osaleda aktiivselt poliitikas (v.a hääletamine valimistel), ta on nimetu otsuste täideviia, aga mitte otsuste kavandaja.

• Veel üheks bürokraatia funktsiooniks on iseenda (ametnikkonna) taastootmine, arendamine ja inimressursi juhtimine.

Avalike teenistujate värbamine ja karjäär

• Nüüdisaegses avalikus halduses on keelatud on ametikoha ostmine, isiklik omamine ja pärandamine. See muudab ametniku koha näiliselt kõigi jaoks vabaks.

• Avalikku teenistusse astumine üks rangemalt reguleeritud hõivevaldkondi.

• Nõutud on lisaks kodakontsusele tavaliselt kõrgharidus määratud erialal, regulaarne enesetäiendamine ja üldine ametialane asjatundlikkus.

• Ametniku koha täitmine toimub peamiselt avaliku konkursi korras.

Järelevalve ametnike tegevuse üle

• Demokraatlik riik rõhutab vajadust kontrollida ametnike võimu, põhjendades seda peamiselt esindusdemokraatia põhimõttega.

• Jälgitakse kas teostatavad asjad on ikka rahva nõudmised, või on tegemist mingi ametnikkonna erahuviga.

• Teises jälgimis põhjuseks on vajadus tõsta valitsemise tõhusust, et olulised küsimused saaksid kiirelt lahenduse.

• Kontrolli võib teostada kolmes vormis:

1. Sisemises ehk ametkondlikus vormis

2. Poliitilises vormis

3. Õiguslikus vormis

• Sisekontrollis põimuvad kaks aspekti – juriidiline ja psüholoogiline.

• Juriidilise all mõeldakse kas ametnik on käitunud seaduste ja ministreeriumi põhimäärusega vastavalt.

• Psüholoogiline järelvale alla kuulub ametnikukultuuri jälgimine mis kirjutab ametnikele ette eetikanormid ja käitumismallid.

• Poliitilise kontrolli all mõeldakse varalist järelvalvet kui ka kontrolli kõrgete ametikohtade täitmise protseduuri üle. Näiteks jägitakse, kuidas kasutatakse nende käsutuses olevat riigi raha, hooneid, tehnikat ja muud vara.

• Õiguslik kontroll peab tagama haldussuutlikkuse ning vältmima korruptsiooni. Seda võib teha kahel moel:

Kasutade üldist kohtusüsteemi

Kasutatakse spetsiaalset ombudsmani institutsiooni

Kohtuvõim

• Kohtu iseseisvus ja sõltumatus on demokraatliku riigi kohustuslik tunnus.

• Kohtuvõim on poliitilise süsteemi üks osa, kõrgeima kohtu tegevus aga osa poliitilisest protsessist.

• Kohtuvõim ei allu seadusandliku ega täidesaatva võimu kontrollile.

Kohtuvõim – üks võimuharudest

Kohtusüsteemid

• Kõrgeim kohtuaste tegeleb põhiseadusliku järelvalvega.

• Eristatakse kahte põhiseadusliku järelvalve mudelit:

Anglo-Ameerika

Mandri-Euroopa

• USA’s pole omaette konstitutsioonikohust, mille ülesandeks oleks põhiseaduslikuse järelvalve. Kogu kohtusüsteem on ühtne, tipnedes ülemkohtuga.

• Kohtunikkond moodustatakse USA’s valimiste teel.

• Mandri-Euroopale on iseloomulik mitmeharuline spetsialiseeritud kohtusüsteem, mis jaguneb:

Kriminaalkohtuteks

Tsiviilkohtuteks

Sageli ka veel Halduskohtuteks.

• Mandri-Euroopa kohtusüsteemi kõrgeimaks astmeks on konstitutsioonikohus.

• Kohtunikud nimetad selles mudelis valitsus.

• Kohtunikul peab kindlasti olema õigusalane ülikooliharidus.

• Kohtunik nimetatakse ametisse terveks eluks, tema tagandamine on üsna keeruline (ja harvaesinev) protseduur.

• Mõned kohtusüsteemid on mujal maailmas üpris spetsiifilised ning neid ei saa paigutada ei Mandri-Euroopa ega Anglo-Ameerika mudeli alla.

Kohtusüsteemi funktsioonid

• Kohtute ülesandeks on õiguskorra tagamine ja kodanike õiguste kaitsmine.

• Kohtusüsteem täidab ka konstitutsioonilisi funktsioone.

• Eristatakse nelja peamist põhiseaduslikkusega seotud funktsiooni:

Seaduste konstitutsioonikohasuse järelvalve

Ülemkohus täidab erinevate võimuinstitutsioonide või -tasandite tasakaalustaja rolli.

Kehtiva valitsemisüsteemi toetamine ja stabiliseerimine.

Regionaalne ja kohalik valitsemine

• Regionaalne ühtekuuluvustunne mängib olulist rolli riigi tugevdamisel.

• Regionaalpoliitika abil saab tasakaalustada majanduslikku arengut.

• Regionaalpoliitika peab vähendama seda ebavõrdsust, mis tuleneb loomulikust majandusarengust.

• Varasemate sajanditega võrreldes on riigi välis- ja kaitsepoliitiliste funktsioonide tähtsus kahanenud. Selle asemel pälvivad üha enam tähelepanu heaolu ja avalik haldus.

Miks on regionaalne valitsemine tähtis

Administratiivse ülesehituse põhimudelid

• On kujunenud kaks riigi administratiivstruktuuri mudelit:

Esimesel juhul luuakse haldusfunktsioonide täitmiseks kohalikud valitsused, mis sõltuvad tugevasti keskvalitsusest. Seda mudelit kasutatakse näiteks: Prantsusmaal,Itaalias ja Suurbritannias.

Teisel juhul luuakse kohalikud omavalitsused palju iseseisvamad, nad korraldavad kogu kohaliku elu. Seda mudelit kasutavad näiteks: Saksamaa ja osa Skandinaavia riike.

• Tsentraliseeritud keskvalitsusest sõltuv administratiivstruktuur

• Kõik otsused lähtuvad ülalt, keskvõimust, kes kontrollib ressursse ja otsuste täitmist.

• Oluline roll on regionaaltasandil, mida juhib suurte volitustega keskvõimu esindaja.

• Regionaalvalitsus (Eesti maavalitsuse analoog) on vahendajaks ning koordinaatoriks keskvõimu ja kohalike võimude vahel.

• Kohalikule omavalitsusele jääb vastutus vaid kultuuri valdkonnas ning kohalikus majanduses (nt kalandus, turism).

• Niisugust halduskorraldust tundakse ka kui kahetasandilise halduskorraldusena. Ühe tasandi moodustab kesk- ja regionaalvõim ning teise tasandi kohalikud omavalitsused.

Detsentraliseeritud autonoomne kohalik võim.

• Selle mudeli puhul on kohalikul võimul on märksa enam otsustusvabadust avaliku elu korraldamisel.

• Finantsiline iseseisvus ehk munitsipaalvõim kogub suure osa tuludest ise ja vaid väike osa tuleb keskvalitsuselt.

• Kohalike maksude osakaal küündib 20-30% kõigist maksudest.

• Halduskorraldus on kolmetasandiline, igal tasandil –keskvõimul, regionaalvõimul ja kohalikul võimul – on oma selge pädevus ja ülesanded poliitika teostamiseks.

Kohaliku valitsemise arengusuunad

• Vastutuse jaotus valitsemistasandite vahel on keskne probleem.

• On kujunemas suundumus võrgustikukoostöö poole.

• Traditsioonilised järelvalvesuhted on asendumas koostöösuhetega, mille üheks vormiks on komiteede ja nõukodade loomine.

• Regionaalarengu tähtsustamine eurointegratsiooni kontekstis on teine põhiline arengusuundumus.

• Euroopa Liit peab oluliseks ka kohaliku demokraatia edendamist.

Valitsemiskorraldus Euroopa Liidus

• Euroopa liidule on omased nii valitsusvahelisele kui riikideülesele koostööle iseloomulikud jooned.

• Valitsusvahelise koostöö raames säilitab iga liikmesriik oma iseseisvuse.

• Valitsustevaheline koostöö peamiselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas ning koostöös justiits- ja siseasjades.

• EL omab kõiki riigile omaseid valitsemisinstitutsioone -esinduskogu (parlament), seadusandlikku kogu, täidesaatvat võimu, kohut ja sõltumatut keskpanka.

• See annab alust väitele, et EL poelgi enam rahvusvaheline organisatsioon, vaid suur föderatiivriik.

Kas riikide liit või liitriik?

Ministrite Nõukogu

• Ministrite Nõukogu kannab seadusandlikku funktsiooni, kuigi viimasel ajal on see saanud üha enam õigusi seadusloomes kaasa rääkida ka Euroopa Parlamendis.

• Ministrite Nõukogus esindab igat liikmesriiki üks minister mis on 25 liikmeline.

• Oluline roll EL’i valitsemises on täita Ministrite Nõukogu eesistuja koht mis kohustab eesistujariigi esindajatel juhtida kõiki istungeid järgnevad 6 kuud, mille järel eesistujariik vahetub.

• Otsuseid võetakse vastu hääletamise teel.

• Igal ministril on hääli vastavalt oma riigi rahvaarvule (kokku 321 häält).

• Otsused loetakse vastuvõetuks kui on antud vähemalt 258 poolthäält, sel juhul on tegemist kvalifitseeritud häälteenamusega.

• Ministrite Nõukogu otsused formuleeritakse õigusaktidena, mille kohustuslikuse aste on erinev. Kõige rangem neist on määrus.

Euroopa Komisjon

• Euroopa Komisjon koosneb 25 liikmest ehk volinikust.

• Volinik peab oma tegevuses lähtuma EL’i huvitest mitte enda koduriigi omadest.

• Iga volinik vastutab kindla poliitikavaldkonna eest, nagu välisuhted, põllumajandus, sotsiaalküsimused, energia, transport jne.

• Komisjoni juhib Komisjoni president.

• Kuna tegu on EL’i täitevvõimuga, mis vastutab ühenduse tõhusa toimimise eest, siis vajavad volinikud arvukalt bürokraatiat.

• Komisjoni tähtsamateks allüksusteks on 26 peadirektoraati, mida võib võrrelda ministeeriumitega.

• Euroopa Komisjon täidab järgnevaid ülesandeid:

Teeb ettepanekuid ühenduse edasise arengu kohta, algatab seaduseelnõusid ja valmistab ette istungeid.

Jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist liikmesriikide poolt. Olles avastanud rikkumise, võib komisjon liikmesriiki trahvida.

Seisab EL-i õigusnormide rakendamise eest.

esindab EL-i rahvusvahelistes organisatsioonides, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioonis.

Haldab EL’i eelarvet.

Euroopa Parlament

• Euroopa Parlamendis on liikmesriikide valijaskonna esindusassamblee kuhu kuulub 732 saadikut.

• Kui Euroopa Parlament pole komisjoni tööga rahul, võib ta komisjoni laiali saata.

• Europarlament valitakse iga viie aasta järel liikmesriikide kodanike poolt otsestel valimistel.

• Saadikumandaadid jagatakse riikide vahel vastavalt nende rahvaarvule.

• Parlamendis koonduvad saadikud mitte riikide vaid ideoloogiafraktsioonide kaupa.

Seadusandliku võimu jagamine

• Seadusandlik funktsioon on jagatud Euroopa Parlamendi ja Ministrite Nõukogu vahel.

• Otsuste vastuvõtmiseks on vajalik parlamendi nõusolek.

• Olemasolevate liidulepingute muutmise, uute algatamise või ratifiseerimise osas pole europarlamendil ültse sõnaõigust.

• Mitmetes valdkondades on nõutav Euroopa Parlamendi ja Ministrite Nõukogu koostöö.

• Mõnedes tundlikes küsimustes, nagu siseturg ja tarbijakaitse, diplomite vastastikune tunnustamine, kultuuri ja tehnoloogia küsimused, on nõutav nii ministrite Nõukogu kui ka Euroopa Parlamendi toetus. Seda protseduuri nimetatakse kaasotsustamismenetluseks.

Euroopa Kohus

• Euroopa Kohtu seisukohavõtt on kõigile liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik.

• Seisab kodanike ja ettevõtete huvide eest.

• Igal EL’i kodanikul on õigus paluda kohtult abi.

• Kui mõne liikmesriigi seaduse ja EL’i õigusnormi vahel tekib vastuolu, tuleb muuta liikmesriigi seadust.

• EL’i õigusakt on ülimuslik rahvusliku seaduse suhtes.

• Euroopa Kohtusse kuulub 25 kohtunikku, igast liikmesriigist üks.

• Kohtunikud nimetatakse ametisse tema valitsuse poolt 6 aastaks, kuid nad annavad vande et lahendavad kohtuasju sõltumatult oma riigi valitsusest.