2020. aasta ülevaade Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti Vabariigi vastu esitatud individuaalkaebuste kohta Ülevaate on koostanud Vabariigi Valitsuse esindaja Euroopa Inimõiguste Kohtus Maris Kuurberg Välisministeeriumist (maris.kuurberg@mfa.ee, telefon 6377400). Ülevaates käsitletakse individuaalkaebusi, mis on esitatud Eesti Vabariigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni alusel. Ülevaade koosneb järgmistest jaotustest.

Kokkuvõte 1. Üldinformatsioon arengutendentsidest Euroopa Inimõiguste Kohtus 1.1 Statistika 1.2 Konventsioonisüsteemi toimimine 1.3 Euroopa Liidu ühinemine konventsiooniga 2. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud sisulised otsused ning otsused

asjades, kus Eesti sekkus kolmanda isikuna 2.1 Jeret vs. Eesti (42110/17, kinnipeetavale haiglas käeraudade kohaldamine) 2.2 Suur vs. Eesti (41736/18, vanema õigused lapse suhtes) 2.3 Makhmudova vs. Venemaa (61984/17, lapserööv) 3. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste vastuvõetavuse

kohta 3.1 Konnova vs. Eesti (7651/17, konfiskeerimise vaidlustamine) 3.2 Scherbakov vs. Eesti (40797/17, süüdimõistetu väljasaatmine) 3.3 Havik vs. Eesti (9044/17); Vaik vs. Eesti (48545/17, vahistamise kestus, kinnipidamistingimused) 3.4 Tiškevićius vs. Eesti (292/18, vahistatu suhtlemisvõimalused perekonnaga) 3.5 Fizgejer vs. Eesti (43480/17, pensioni maksmine välismaale) 3.6. Raudsepp vs. Eesti (22409/18, kartserikaristuste järjestikune täitmisele pööramine) 4. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste nimekirjast

kustutamise kohta: sõbralikud kokkulepped ja ühepoolsed deklaratsioonid 4.1 Sagadi jt vs. Eesti (51278/17, vana Tallinna vangla tingimused) 4.2 Pulatov vs. Eesti (10788/19, politseivägivald) 4.3 Hamitski vs. Eesti (12496/18), Filippov vs. Eesti (12503/18, jälituslubade

põhjendamine) 5. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste nimekirjast

kustutamise kohta: kaebaja tegevusetus 5.1 Bobrovnitski vs. Eesti (30587/18, suletud Tallinna vangla tingimused) 6. Eesti Vabariigi kohta tehtud kohtuotsuste täitmine

2

Kokkuvõte

2020. aastal vähenes Euroopa Inimõiguste Kohtusse (edaspidi EIK) esitatud kaebuste arv 6 %, kuid aasta lõpuks menetluses olevate kaebuste oli 4 % kõrgem kui aasta varem. 1. jaanuari 2021 seisuga on pooleli 62 000 kaebuse arutamine. Prantsusmaal COVID-19 pandeemia vastu võitlemiseks võetud meetmete tõttu pikendas EIK märtsis ja aprillis kaebuste esitamise ja neile vastamise tähtaegu, ent pöördus juunist tagasi tavareeglite juurde. Seoses 12. märtsil 2020 Eestis välja kuulutatud eriolukorraga teatas Eesti Euroopa Nõukogu peasekretärile inimõiguste konventsiooni artikli 15 kohaldamisest kuni eriolukorra lõppemiseni 17. mail 2020. Konventsiooni artiklile 15 on toetunud kümme riiki. 2020. aastal lahendas EIK 134 Eesti vastu esitatud kaebust. Neist 12 otsust 21-s kaebuses (osa kaebusi on ühendatud samasse menetlusse) kuuluvad avaldamisele. Pärast riigi seisukohtade saamist tegi EIK Eesti kohta kaks sisulist otsust. Ülevaates on kajastatud ka Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud otsus, kus Eesti riik sekkus menetlusse oma kodaniku toetuseks. Seitse kaebust tunnistas EIK kuue otsusega vastuvõetamatuks. Üksteist kaebust kustutas EIK kohtuasjade nimistust pärast seda, kui pooled olid sõlminud sõbraliku kokkuleppe või riik oli teinud ühepoolse deklaratsiooni. Ühe kaebuse menetlemise lõpetas EIK seetõttu, et kaebaja ei vastanud EIK kirjadele. Ainsa rikkumise Eesti suhtes leidis EIK 2020. aastal kohtuasjas Jeret vs. Eesti. EIK tuvastas konventsiooni artikli 3 (alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) rikkumise, kuna kinnipeetavast kaebajale haiglas oleku ajal käeraudade kohaldamine ei olnud proportsionaalne meede. Kohtuasjas Suur vs. Eesti EIK konventsiooni artikli 8 (õigus perekonnaelu austamisele) rikkumist ei leidnud, sest EIK nõustus, et riigi ametiasutused olid teinud endast sõltuva vanemate ja lapse suhtlemise taastamiseks. Kuna see siiski ei õnnestunud, oli põhjendatud, et Eesti kohtud määrasid ainuhooldusõiguse emale ega määranud kindlaks isaga suhtlemise korda. Kohtuasjas Makhmudova vs. Venemaa leidis EIK artikli 8 (õigus perekonnaelu austamisele) rikkumise lapseröövi asjas. Venemaa ei olnud suutnud täita kohtuotsuseid, millega laps oleks tulnud Eestisse ema juurde tagastada. Kohtuasjas Konnova vs. Eesti tunnistas EIK vastuvõetamatuks konfiskeerimist puudutava kaebuse, mis oli esitatud konventsiooni artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel. Kaebajal oli riigisiseselt tõhus juurdepääs kohtule olemas, mistõttu pidas EIK tema kaebust selgelt põhjendamatuks. Scherbakov vs. Eesti kaebus puudutas narkokuritegudes süüdi mõistetud kaebaja Eestist väljasaatmist ning konventsiooni artikli 8 (õigus eraelu austamisele) võimalikku rikkumist. EIK leidis, et kaebaja eraellu sekkumine oli proportsionaalne ning tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu. Kohtuasjades Havik vs. Eesti ja Vaik vs. Eesti pidas EIK kaebajate umbes 3,5 aastast vahi all pidamist põhjendatuks ning tunnistas artikli 5 (õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele) alusel esitatud kaebused vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatud. Kaebaja Haviku täiendavalt artikli 3 (alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) alusel esitatud kaebuse tunnistas EIK vastuvõetamatuks, kuna kaebaja ei olnud ammendanud kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Konventsiooni artiklile 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) tugineva kaebuse asjas Tiškevičius vs. Eesti tunnistas EIK vastuvõetamatuks, kuna kaebaja oli kuritarvitanud

3

kaebeõigust. Kaebaja jättis EIK-le esitamata olulise informatsiooni vahi all oleku ajal olnud suhtlusvõimaluste kohta lähedastega. Kaebuse Fizgejer vs. Eesti tunnistas EIK vastuvõetamatuks põhjusel, et kaebaja ei olnud oma pensioniõigusega seotud kaebusi konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 rikkumise kohta Eesti kohtutes vaidlustanud. Raudsepp vs. Eesti kaebuse artikli 3 alusel tunnistas EIK samuti vastuvõetamatuks, kuna kaebaja ei olnud ammendanud kartserikaristuste järjestikuse täitmisele pööramise asjas riigisiseseid õiguskaitsevahendeid. Eesti sõlmis 8 kaebajaga sõbralikud kokkulepped kohtuasjas Sagadi jt vs. Eesti. Kaebused puudutasid 2018. aasta lõpus suletud Tallinna vangla ruumikitsikust ja olid esitatud konventsiooni artikli 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) alusel. Kohtuasjades Hamitski vs. Eesti ja Filippov vs. Eesti esitas Eesti ühepoolsed deklaratsioonid, kuna kaebajad ei olnud kokkulepetega nõus. Need kaebused puudutasid konventsiooni artiklit 8 (õigus eraelu austamisele), kuna kaebajate suhtes antud jälitustoimingute load olid algselt piisavalt põhjendamata. Ühepoolse deklaratsiooni esitas Eesti ka kohtuasjas Pulatov vs. Eesti, mis puudutas artikli 3 alusel esitatud kaebust politseivägivalla kohta. Neid kaebusi EIK sisuliselt ei arutanud ning kustutas kohtuasjade nimistust. Lisaks kustutas EIK kohtuasjade nimistust kohtuasja Bobrovnitski vs. Eesti, kuna kaebaja ei vastanud kohtu kirjadele. EIK lõpetab kaebuse menetlemise, kui asjaoludest nähtub, et kaebaja ise ei kavatse oma kaebuse juurde jääda. 2021. aasta jaanuari seisuga oli EIK-s pooleli 18 Eestile vastamiseks saadetud kaebuse arutamine. Lisaks on Eesti ühes Rootsi vastu arutatavas kohtuasjas sekkunud menetlusse kolmanda isikuna. 2020. aastal esitas Eesti EIK-le oma seisukoha menetluses, milles EIK tõlgendab inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni ehk Oviedo konventsiooni. 2020. aastal lõpetas Euroopa Nõukogu ministrite komitee kahe Eesti kohta tehtud otsuse (mis hõlmasid 15 kaebust) täitmise järelevalve. Need otsused puudutasid 2018. aastal suletud Tallinna vangla tingimusi.

4

1. Üldinformatsioon arengutendentsidest Euroopa Inimõiguste Kohtus 1.1 Statistika 2020. aastal esitati EIK-le 41 700 kaebust, mis on 6 % vähem kui aasta varem (44 500). 1. jaanuari 2021. aasta seisuga oli EIK-s menetlemisel pooleli 62 000 kaebust, mis on 4% kõrgem kui 1 jaanuaril 2020 (59 800). Suuremat osa kaebustest riikidele vastamiseks ei saadeta, vaid need tunnistatakse vastuvõetamatuks ainuisikuliselt kaebusi lahendava kohtuniku poolt. 2020. aastal lõpetati selliselt 31 069 kaebuse arutamine. 2020. aastal vähenes otsuste arv, millega EIK kinnitas sõbralikke kokkuleppeid. EIK põhjendas seda asjaoluga, et vähenes selliste otsuste arv, millega lõpetati struktuurseid või süsteemseid probleeme tõstatavate korduvkaebuste menetlemine (nt Itaalias on probleemiks olnud kohtuotsuste mittetäitmine; Ungaris tsiviilkohtumenetluse kestus ja Rumeenias kinnipidamistingimused). Samas tõusis nende kaebuste arv, mis nõuavad kiiret lahendamist või mida kindlasti peab arutama seitsmeliikmeline koda. Nende kaebuste lahendamine nõuab rohkem aega ning seetõttu on oht, et kohtus pooleli olevate kaebuste arv tõuseb. Menetluses olevatest kaebustest on 1. jaanuari 2021 seisuga 70% esitatud nelja riigi vastu (22 % Venemaa, 19 % Türgi, 16,8 % Ukraina ja 12,2 % Rumeenia). EIK registreeris 2020. aastal 128 Eesti Vabariigi vastu esitatud uut kaebust, mis on edastatud erinevatele kohtukoosseisudele lahendamiseks. Ainuisikuliselt asju läbivaatava kohtuniku poolt tunnistati vastuvõetamatuks 113 kaebust, kolmeliikmelise komitee poolt 4 kaebust ja seitsmeliikmelise koja poolt 3 kaebust. 12 kaebust kustutati kolmeliikmelise komitee poolt kohtuasjade nimistust pärast riigi poolt sõbraliku kokkuleppe või ühepoolse deklaratsiooni tegemist või kui kaebaja ei olnud vastanud EIK kirjadele. Lisaks tegi EIK 2 sisulist otsust. Kokku tegi EIK 2020. aastal Eesti suhtes 134 lahendit. Võrdluseks, et 2019. aastal registreeriti 121 Eesti Vabariigi vastu esitatud kaebust ja EIK tegi kokku 142 lahendit. 2020. aastal esitati Eesti suhtes 12 esialgse õiguskaitse taotlust, kuid kohus neis asjades õiguskaitset ei määranud. Kokku on EIK 1. jaanuari 2021 seisuga registreerinud 38 Eesti vastu esitatud kaebust, mille menetlemine on pooleli. 1. jaanuaril 2020 oli see arv 43. Registreeritud kaebus vastab formaalsetele nõuetele, kuid see ei tähenda, et kaebus edastatakse riigile vastamiseks. Jaanuaris 2021 oli Eestile seisukoha andmiseks edastatud kaebustest menetluses pooleli 18 kaebuse arutamine. Lisaks on pooleli ühe Rootsi kohtuasja arutamine, kuhu Eesti sekkus kolmanda isikuna. 2020. aastal esitas Eesti EIK-le oma seisukoha ka menetluses, milles EIK tõlgendab inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni ehk Oviedo konventsiooni. 1.2 Konventsioonisüsteemi toimimine Seoses COVID-19 pandeemia tõttu välja kuulutatud eriolukordadega teatasid alates 2020. aasta märtsist kümme Euroopa Nõukogu liikmesriiki inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 kohaldamisest. Nimelt lubab konventsiooni artikli 15 lõige 1 riikidel „hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet, võtta meetmeid, millega ta peatab konventsiooniga võetud kohustuste täitmise ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik, tingimusel, et meetmed ei ole vastuolus tema teiste rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega“. Ka Eesti teavitas Euroopa Nõukogu peasekretäri 12. märtsist 2020 kehtestatud eriolukorrast ning konventsiooni artikli 15 kohaldamisest. Eesti

5

kohaldas konventsiooni artiklit 15 kuni eriolukorra lõppemiseni 17. mail 2020. Eesti hinnangul oli koroonaviiruse levik Eestis loonud olukorra, mis on käsitatav konventsiooni artiklis 15 nimetatud hädaolukorrana. Hädaolukord on see, kus riik ei saa olukorra tõsiduse tõttu – mis ähvardab rahva eluvõimet – kõiki õigusi ja vabadusi täies mahus tagada. Konventsiooni artiklile 15 toetumine ei vabasta ühtegi riiki vastutusest, kui riik on võtnud ülemääraseid ja ebaproportsionaalseid meetmeid. Ka kõik eriolukorras (hädaolukorras) võetud meetmed peavad olema põhjendatud ja proportsionaalsed. Seda, kas riigi meetmed on õiguspärased, hindab EIK pärast riigisiseste menetluste läbimist konkreetse kaebuse lahendamisel. Eesti kaalutlusi on selgitatud väljaandes The East European Yearbook on Human Rights.1 Kahjuks ei jõustunud ka 2020. aastal konventsiooni protokoll nr 152, millega muudetakse konventsiooni teatud sätteid. Viimaseks ratifitseerijaks jäänud Itaalia on siiski avaldanud lootust, et ka nende parlament ratifitseerib protokolli 2021. aastal. Konventsiooni fakultatiivset protokolli nr 163, mille kohaselt saavad protokolliga ühinenud riikide kõrgeimad kohtud, Eestis Riigikohus, küsida EIK-lt nõuandvaid arvamusi poolelioleva menetluse raames, on tasapisi kasutama hakatud. 2019. aastal Prantsusmaa kassatsioonikohtule antud arvamusele4 järgnes 2020. aastal Armeenia Konstitutsioonikohtule antud arvamus5. 2020. a lõpus on EIK-lt nõuandvat arvamust küsinud ka Slovakkia ja Leedu kõrgeimad kohtud. EN ministrite komitee ekspertrühmade töö oli 2020. aastal häiritud COVID-19 pandeemia tõttu, mis muutis alates märtsist reisimise ja füüsilised kohtumised võimatuks. Kuigi osa kohtumisi viidi läbi veebiplatvormide kaudu, oli mitmete koostatavate dokumentide sõnastuses kokkuleppimine sellisel viisil raskendatud. 2020. aastal pidid tööd alustama kaks väiksema koosseisuga töögruppi. Töörühma „Inimõigused ja keskkond“ alustamine lükati 2021. aastasse ning „Inimõigused ja tehisintellekt“ loomine lükati kaugemasse tulevikku. Samal põhjusel ei toimunud 2020. aastal EIK kohtunike ja kantselei ning kohtuesindajate kohtumisi. Kui 2020. aasta märtsis pikendas EIK COVID-19 pandeemiast tingitud piirangute tõttu Prantsusmaal ajutiselt ka kaebe- ja vastamistähtaegu, siis juunist jätkati tavareeglite järgi, kuigi ka EIK personal on suuremas osas kodutööl ja suheldakse veebilahenduste kaudu. 1.3 Euroopa Liidu ühinemine konventsiooniga 2020. aastal algasid uuesti läbirääkimised Euroopa Liidu ühinemise teemal inimõiguste konventsiooniga. Lissaboni leping näeb ette Euroopa Liidu (EL) ühinemise inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Alates 1. juunist 2010 võimaldab seda ka konventsioon. Aastatel 2011-2013 pidasid liitumisläbirääkimisi Euroopa Komisjon (KOM) ja ad hoc mandaadi alusel Euroopa Nõukogu (EN) inimõiguste juhtkomitee

1 Maris Kuurbergi artikkel „COVID-19-Related Sanitary Crisis and Derogations under Article 15 of the Convention – Considerations in Estonia“. https://www.elevenjournals.com/tijdschrift/eeyhr/2020/1. 2 RT II, 28.03.2014, 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/228032014002. 3 RT II, 16.06.2017, 4. https://www.riigiteataja.ee/akt/216062017004. 4 Vt 2019. aasta ülevaate Euroopa Inimõiguste Kohtusse Eesti Vabariigi vastu esitatud individuaalkaebuste kohta lisa nr 2, p 1.2 (e). https://vm.ee/sites/default/files/content-editors/legal/2019._a_ulevaate_lisa_otsused_teiste_riikide_kohta.pdf. 5 Vt 2020. aasta ülevaate lisa p 5 (i).

6

(CDDH). Aprillis 2013 jõudis CDDH ad hoc töörühm ühinemislepingu ja seletuskirja teksti osas üksmeelele. 4. juulil 2013 saatis KOM ühinemislepingu projekti Euroopa Kohtule, kes oma 18. detsembri 2014 arvamuses asus seisukohale, et ühinemislepingu projekt ei ole kooskõlas ELi aluslepingutega, kuna selles ei ole võetud piisavalt arvesse ELi kui riikide ühenduse ega ELi õiguse eripärasid.6 31.oktoobril 2019 esitas KOM president Jean-Claude Juncker EN-le ametliku palve taasavada läbirääkimised, rõhutades oma kirjas, et EL ei ole riik, mistõttu tuleks vastavaid erisusi ühinemislepingus arvesse võtta. COVID-19 pandeemia tõttu lükkus läbirääkimiste algus edasi, ent septembris ja novembris 2020 toimusid läbi veebiplatvormi esimesed sisulised kohtumised.7 Läbirääkimised jätkuvad 2021. aastal. Põhiküsimuseks on kaasvastustaja mehhanismi loomise ja Euroopa Kohtu eelneva kaasamise tingimused. EL soovib tagada, et EL liikmesriigid ei esitaks inimõiguste konventsiooni artikli 33 alusel üksteise vastu kaebusi; samuti soovitakse tagada, et EL riigid ei hakkaks asendama kohustust küsida Luxembourgi kohtult eelotsuseid konventsiooni protokoll nr 16 alusel EIK-lt nõuandva arvamuse küsimisega. Lisaks arutatakse, kuidas arvestada EIK menetluses EL riikide vahelise vastastikuse usalduse põhimõttega. Lahendada tuleb küsimus, kas ja milline on EIK jurisdiktsioon EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes.

6 Euroopa Kohtu 18. detsembri 2014 arvamus asjas 2/13. 7 Taustainfo ja teave kohtumiste kohta: https://www.coe.int/en/web/human-rights-intergovernmental-cooperation/accession-of-the-european-union-to-the-european-convention-on-human-rights.

7

2. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud sisulised otsused8

EIK tegi Eesti kohta 12 avaldamisele kuuluvat otsust (kokku 21 kaebuses), millest kaks on sisulised otsused (judgments). Käesolevas alajaotises on kajastatud ka Eesti kodaniku poolt Venemaa Föderatsiooni vastu esitatud kaebuses tehtud otsus, kuna Eesti sekkus sellesse kohtuasja kolmanda isikuna. 2.1 9. juuni 2020 otsus asjas Jeret vs. Eesti (kaebus nr 42110/17) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale. Kinnipeetavast kaebaja viibis 2016. aasta septembris neli päeva haiglas. Kogu haiglas viibimise vältel kohaldati talle ohjeldusmeetmena käeraudu, mis eemaldati vaid lühikesteks perioodideks. Kaebaja esitatud kuriteoteate alusel jättis vangla kriminaalmenetluse alustamata, leides, et karistusseadustiku (KarS) § 290 (võimuliialdus), KarS § 290¹ (piinamine ametiisiku poolt) ega KarS § 324 (kinnipeetud isiku ebaseaduslik kohtlemine) koosseisu ei ole. Kaebaja edasised kaebused jäid rahuldamata nii prokuratuuris kui ka Tallinna Ringkonnakohus ja Riigikohtus. EIK ei nõustunud valitsuse esmase vastuväitega, et kaebaja oleks pidanud pöörduma kahjunõudega halduskohtusse. Kuna erivahendite ja füüsilise jõu ebaseaduslik kasutamine on kriminaalkorras karistatav, siis ei olnud kaebaja valitud õiguste kaitsmise viis – kuriteoteate esitamine – põhjendamatu. EIK kordas, et kui isik ei ole valinud selgelt ebakohast vahendit, ei pea ta kasutama teisi õiguskaitsevahendeid. Kaebuse sisulisel lahendamisel rõhutas EIK esmalt, et kuigi käeraudade kohaldamine ei ole isiku seadusliku kinnipidamise kontekstis keelatud, tuleb hinnata, kas on oht, et isik võib põgeneda või kahjustada ennast või teisi. EIK kordas kohtuasjale Mihhailov vs. Eesti viidates, et jõudu võib kasutada üksnes juhul, kui see on hädavajalik, ja see ei tohi olla ülemäärane. Konkreetses asjas hindas EIK eraldi käeraudade kohaldamise, jõu kasutamise ja uurimiskohustuse täitmise aspekte. Puudus vaidlus, et kaebaja viidi haiglasse infarkti sümptomitega, samal päeval teostati vajalikud meditsiinilised protseduurid ning ta jäi haiglasse umbes neljaks päevaks. Sel perioodil eemaldati kaebajalt käerauad söögiaegadel ja hügieeniprotseduuride tegemise ajaks, riiete vahetamiseks, palati vahetamiseks, saatemeeskondade vahetuse ajal ning meditsiiniliste protseduuride ajaks. Käeraudu kohaldati kahekaupa koos, st ühele käele korraga. Kaebaja haiglasse eskortimisel ja haiglas viibimise ajal kohaldati käeraudu vangla peaspetsialist-korrapidaja korralduse alusel. Saateplaani kohaselt pidi kaebaja vahetus läheduses viibima ka kaks vanglaametnikku. EIK heitis ette, et korralduses oli viidatud vangistusseaduse (VangS) sätetele ning abstraktsele julgeoleku- ja põgenemisohule, kuid kaebaja enda isikust tulenevaid ohufaktoreid (saatmise eesmärk, kaebaja tervislik seisund, tema isikuomadused, risk, et kaebaja on ohtlik endale või teistele või võib põgeneda) ei olnud käsitletud. Lisaks tõi EIK esile, et Eesti õigusaktid ei näinud asjaomasel ajal ette nõuet võtta isiku haiglasse saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamisel arvesse individuaalset ohuhinnangut või ohjeldusmeetmete vajalikkuse regulaarse hindamise kohustust. Kokkuvõttes leidis EIK

8 Eesti kohta tehtud otsuste eestikeelsed tõlked ja lühikokkuvõtted on arvutivõrgus kättesaadavad Väliministeeriumi kodulehel http://vm.ee/et/taxonomy/term/229 ning Riigi Teataja kodulehel.

8

konventsiooni artikli 3 sisulise rikkumise, kuna käeraudade kohaldamine turvalisuse eesmärgil oli ebaproportsionaalne. Kaebaja suhtes käeraudade paigaldamiseks füüsilise jõu kasutamises EIK rikkumist ei leidnud. Kaebaja keeldus täitmast vanglaametniku korraldust lasta endale paigaldada tagasi käerauad, osutades aktiivset vastupanu ja lüües vanglaametnikku. Kaebaja tervislikku seisukorda hinnati kohe pärast jõu kasutamist ja tema vigastused vastasid vigastustele, mis võivad tekkida vastupanust käeraudade kohaldamisele. Mis puudutab konventsiooni artiklist 3 tulenevaid menetluslikke kohustusi, siis nõustus EIK, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei tähenda, et asjaolusid ei uuritud või et järeldus tehti rutakalt. Otsuste tegemisel oli toetutud kaebaja kirjalikele selgitustele, vangla saatedokumentidele ja jõu kasutamise aruandele; lisaks oli lähtutud meditsiinilistest tõenditest, vanglaametnike ütlustest, samuti kaebaja enda vastu alustatud kriminaalmenetluses kogutud tõenditest. Kuna uurimiskohustus ei ole konkreetsele tulemusele jõudmise kohustus ning uurimises minetusi ei tuvastatud, siis EIK konventsiooni artikli 3 menetlusliku poole rikkumist ei leidnud. EIK mõistis kaebajale konventsiooni artikli 3 sisulise rikkumise eest 10 000 eurot mittevaralise kahjuna ning 1500 eurot kohtukulude eest. Rahalises osas on Eesti riik kohtuotsuse täitnud. Samuti on riik esitanud EN ministrite komiteele otsuse täitmise aruande, kus on kajastatud, et justiitsminister on otsuse täitmiseks muutnud oma 20. veebruari 2019. aasta määrust nr 3 vangla saatemeeskonna ülesannete ja töökorra kohta. 11. detsembril 2020 jõustunud muudatuse kohaselt tuleb edasilükkamatu erakorralise saateülesande korral arvestada ka saadetava terviseseisundiga. 2.2 20. oktoobri 2020 otsus Suur vs. Eesti (kaebus nr 41736/18) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) alusel ning puudutas lahus elava vanema õigusi lapse suhtes. Lapse ema K. T. esitas 2015. aastal kohtule avalduse 2008. aastal sündinud lapse R. S. suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks lapse emale. 2016. aastal esitas kaebaja, lapse isa T.S. avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Lõplik lahend mõlemas asjas on Riigikohtu 6. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, millega jäi lapse isikuhooldus emale ning lapse ja isa suhtluskorda kindlaks ei määratud. EIK viitas esmalt kohtupraktikas välja kujundatud põhimõtetele, rõhutades, et perekonnaelu põhiosiseks on vanemate ja lapse võimalus olla koos – ja seda ka siis, kui vanemate endi vaheline suhe on lõppenud. Otsus anda hooldusõigus ühele vanematest sekkub konventsiooni artikliga 8 kaitstud perekonnaellu ning on lubatud vaid siis, kui see on kooskõlas seadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIK märkis, et lisaks kohustusele kaitsta isikuid meelevaldse sekkumise eest nende õigustesse, sisaldab artikkel 8 riigi positiivset kohustust. See tähendab, et vanemate omavahelise suhtluse puudumine ei vabasta riiki kohustusest abistada tülis olevaid pooli, et tagada lapse parimad huvid. Riigi positiivne kohustus ei ole alati tulemuse kohustus, vaid peab olema näha, et riik on teinud endast sõltuva vanemate ja lapse suhtlemise hõlbustamiseks. Lapse enda soovid ei ole üldjuhul ülemad vanemate soovidest, kuid ka neid tuleb arvesse võtta. Lõppastmes tuleb lähtuda sellest, mis on lapse parimates huvides.

9

Konkreetse kohtuasja kohta märkis EIK, et puudub vaidlus, et kaebaja kaotas lapsega kontakti, kui laps oli 3-aastane ning kohtumenetluse alguses oli laps juba 7,5-aastane. EIK ei seadnud kahtluse alla, et võetud meetmed – ainuhooldusõigus andmine emale ning suhtluskorra kindlaks määramata jätmine – olid seaduslikud ning nende eesmärgiks oli teise isiku tervise või kõlbluse ja/või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse. Seetõttu hindas EIK vaid seda, kas need meetmed olid vajalikud. Selleks hindas EIK esmalt otsustusprotsessi üldiselt. EIK tõi välja, et lapsele määrati kohtumenetluses riigi õigusabi korras esindaja; kohtud küsisid nii lapse ema kui ka isa elukoha kohalike omavalitsuste seisukohti; vanematele pakuti nõustamisteenust; kohtumenetlus peatati, et võimaldada vaidluse kompromissiga lahendamist, sh suunati vanemad ja laps kohtuvälisele nõustamisele; samuti oli kaebajal võimalik menetluses osaleda ja oma arvamust avaldada. Eesti kohtud võtsid lisaks lapse soovile arvesse kõiki asjaolusid ja spetsialistide arvamusi. Kohtumenetlus kolmes kohtuastmes kestis 2,5 aastat ning seda ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Samuti ei seadnud EIK kahtluse alla Eesti kohtute otsust anda ainuhooldusõigus lapse emale, kuna laps oli alates vanemate lahkuminekust elanud ainult emaga ning isa ei olnud lapse kasvatamises üldse osalenud. Suhtlemiskorra kindlaks määramata jätmise kohta märkis EIK, et see asjaolu ei jätnud kaebajat Eesti õiguse kohaselt lapsega suhtlemise võimalusest ilma. Kaebaja kohtumine lapsega on võimalik lapse ema teadmisel ja nõusolekul. Samuti võis kaebaja lapsega suhelda erinevate kommunikatsioonivahendite kaudu. Arvestades, et kaebaja ei olnud lapsega üle viie aasta suhelnud, pidas EIK oluliseks, et riik oli teinud kõik võimaliku, et lihtsustada isa ja lapse suhtlust, kuid lapse kohtumised isaga tekitasid ikkagi lapses stressi. EIK möönis, et sellistel asjaoludel võib lapse sundimine muutuda kasutuks. Korrates, et riigi positiivne kohustus ei ole tulemuse vaid vahendite kasutamise kohustus, pidas EIK riigi võetud samme kaebaja ja lapse kontakti hõlbustamiseks piisavateks. EIK nõustus Eesti kohtude järeldusega, et sunnitud kontakt kaebaja ja lapse vahel võiks kahjustada lapse vaimset tervist ja takistada tema arengut. EIK pidas oluliseks ka seda, et asjaolude muutumisel on kaebajal võimalik esitada taotlus suhtluskorra muutmiseks. Kokkuvõttes asus EIK seisukohale, et riigisisene otsustusmenetlus tervikuna, samuti kohtuotsuste põhjendused ei ole rikkunud kaebaja konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigusi. 2.3 1. detsembri 2020 otsus Makhmudova vs. Venemaa Föderatsioon (kaebus nr 61984/17) Eesti sekkus sellesse lapseröövi puudutavasse kohtumenetlusse konventsiooni artikli 36 lõike 1 alusel kolmanda isikuna oma kodaniku toetuseks. Kaebus oli esitatud Eesti kodaniku poolt Venemaa Föderatsiooni vastu konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väidetava rikkumise peale Venemaa poolt. Kuigi Eesti kohtud olid andnud õiguse otsustada lapse viibimiskoha üle kaebajale ja keelanud 2010. ja 2014. aastal sündinud laste Eestist väljaviimise, viis laste isa lapsed Venemaale Dagestani (Makhachkalasse). Kaebaja pöördus Haagi lapseröövi konventsiooni alusel laste tagasisaamise nõudega Stavropoli regiooni Pyatigorski Linnakohtusse. 20. juulil 2016 rahuldas kohus kaebaja hagi ning kohustas A.-d tagastama lapsed viivitamatult nende harilikku viibimiskohta Eestis. Stavropoli Regionaalkohus jättis 20. jaanuaril 2017 esimese astme kohtu otsuse jõusse. Kuna A. otsust vabatahtlikult ei täitnud, pöördus kaebaja VF-s

10

kohtutäituri poole. Otsust ei ole siiani täidetud. EIK-s leidis kaebaja, et Venemaa võimud ei ole suutnud tagada kohtuotsuse täitmist ehk laste Eestisse tagastamist. EIK tõi esmalt välja senise kohtupraktika põhimõtted. Muu hulgas meenutas EIK, et konventsiooni artikkel 8 sisaldab riigi positiivset kohustust võtta meetmeid vanema ja lapse taasühinemise võimaldamiseks. Teise vanemaga pikalt koos elanud lapse tagastamine võib nõuda eelnevate sammude võtmist ja oluline on kõikide asjassepuutuvate isikute koostöö. Riik peab koostööd hõlbustama ja sunnimeetmete kasutamine peaks olema piiratud. Siiski ei ole sanktsioonide kasutamine välistatud, kui see vanem, kellega laps koos elab, käitub ebaseaduslikult. Konkreetse kohtuasja kohta märkis EIK, et kuigi Venemaa kohtud tunnustasid Eesti kohtute otsust tagastada lapsed emale Eestisse, on see otsus ka neli aastat hiljem täitmata. Hindamaks riigi tegevuse kohasust tõi EIK välja erinevad katsed laste tagastamiseks. Esimene katse tehti 22. mail 2017, ent kohtumispäeval oli laste isa lastega Makhachkalast lahkunud. Teine katse tehti alles 7. novembril 2017, kuid see luhtus, sest sel ajal 3- ja 7-aastane laps keeldusid emaga kaasa minemast. Seejärel ei toimunud täitemenetluses midagi 1,5 aasta jooksul. Venemaa ei põhjendanud oma tegevusetust. Ka 22. mai ja 18. juuni 2019 kohtumistel keeldusid lapsed emaga kaasa minemisest. EIK tõi välja, et mitte ühelegi neist kohtumistest ei eelnenud mingeid ettevalmistatavaid samme, mis oleks teinud laste kaasamineku emaga kergemaks. EIK võttis arvesse, et kaebaja elukoha Eestis ja kohtuotsuse täitmise asukoha vahemaa on 2800 km, mis tähendab, et kaebaja pidi tegema märkimisväärseid kulutusi, et suuta laste elus üldse osaleda. Seega oleksid täiturid pidanud väga hoolikalt kaaluma neid kohtumisi ettevalmistavaid tegevusi, mida aga ei tehtud. EIK oli kriitiline 2019. a Venemaa kohtuotsuste suhtes, milles õigustati laste tagastamata jätmist sellega, et lapsed ei soovinud emaga Eestisse minna. EIK hinnangul oli laste vastumeelsus nende vanust arvestades arusaadav, kuna nad olid esimese (reaalselt toimunud) tagastamiskatseni olnud isaga üks aasta ja üheksa kuud. EIK pidas laste vastumeelsust Venemaa ametivõimude tegemata tööks ega nõustunud, et laste soov õigustas nende tagastamata jätmist. EIK tõi välja, et Venemaa kohtute 2019. aasta otsustes rõhutati, et lapsed on uue keskkonnaga harjunud ning et tagastamisotsuse täitmise mõistlik aeg on möödunud. EIK nõustus kaebajaga, et selline järeldus muudab jõus olevad kohtuotsused sisuliselt tühiseks ning igasugune edasine katse neid otsuseid täita on asjatu. EIK hinnangul oli laste pikk Venemaal elamise aeg Vene võimude tegevusetuse tagajärg. EIK tuvastas konventsiooni artikli 8 rikkumise Venemaa poolt, kuna riik ei ole suutnud nelja aasta jooksul täita jõustunud kohtuotsuseid, mille alusel oleks tulnud lapsed kaebajale Eestisse tagastada. EIK mõistis kaebaja kasuks 12 500 eurot mittevaralise kahjuna ning 4000 eurot kohtukuludena. 3. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste vastuvõetavuse

kohta Seitse Eesti vastu esitatud kaebust tunnistas EIK (kuues otsuses) pärast riigi vastuväidete hindamist vastuvõetamatuks. Need otsused jõustusid avaldamisest ja on lõplikud.

11

3.1 17. detsembri 2020 otsus (avaldatud 23. jaanuaril 2020) asjas Konnova vs. Eesti (kaebus nr 20496/17)

Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele, juurdepääs kohtule) väidetava rikkumise peale. Kaebaja väitis, et tema tütre elukaaslase suhtes toimunud kriminaalmenetluses, kuhu teda kolmanda isikuna ei kaasatud, tehtud kohtuotsusega on konfiskeeritud temale kuulunud panga hoiulaekas olnud sularaha (28 530 eurot ja 200 USA dollarit). Kaebaja väitis, et sai menetlusest ja enda raha konfiskeerimisest teada alles pärast kriminaalmenetluses tehtud otsuse jõustumist. Seejärel algatas kaebaja riigisiseselt kolm menetlust: esitas määruskaebuse raha arestimise peale; uurimiskaebuse selle peale, et teda ei olnud kaasatud menetlusse kolmanda isikuna ning teistmisavalduse Riigikohtule. Kõik menetlused lõppesid kaebaja jaoks edutult. Valitsus selgitas EIK-le, et kõik kaebaja kasutatud õiguskaitsevahendid olid kaebaja asjas ebakohased. Lisaks oli kaebaja jätnud EIK-le esitamata informatsiooni selle kohta, et on olemas tema õiguste kaitsmiseks kohane kahjunõudemenetlus karistusseadustiku (KarS) § 85 lõike 2 alusel, mida ta tegelikult on samuti kasutanud. Riik leidis, et kaebus on mitmel erineval alustel vastuvõetamatu. EIK leidis, et puudub vajadus hinnata kõiki riigi vastuväiteid, kuna kaebus on selgelt põhjendamatu. Siiski kommenteeris EIK kaebaja kasutatud kolme õiguskaitsevahendit ning nõustus riigiga, et kaebaja asjas ei olnud need tõhusad. Nn uurimiskaebuse esitamise õigus on ainult kohtueelse menetluse toimumise ajal, ent kaebaja esitas selle pärast süüdimõistva otsuse jõustumist. Teiseks oli kaebaja vaidlustanud vara arestimise määruse, ent kuna ta ei olnud määruse adressaat, siis puudus tal sellekohane kaebeõigus. Kolmandaks esitas kaebaja teistmisavalduse kriminaalmenetluse taasavamiseks konfiskeerimist puudutavas osas, kuigi kaebajal puudus KrMS § 367 lõikes 1 ette nähtud teistmisalus. Kuna kaebaja kasutatud õiguskaitsevahenditel ei olnud tema asjas edulootust, ei saa nende kasutamist lugeda riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamiseks konventsiooni artikli 35 lõike 1 mõttes. Edasi hindas EIK, kas Eestis on kaebaja olukorras oleval isikul – keda ei olnud kaasatud kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse, ent kellele väidetavalt kuulunud vara oli kriminaalmenetluses konfiskeeritud – tõhus õiguskaitsevahend. EIK nõustus valitsusega, et vastus sellele küsimusele on jaatav. Nii Riigikohtu väljakujunenud praktikast kui ka kaebaja asjas tehtud kohtulahenditest oli selge, et konfiskeerimisotsus, mille adressaat kaebaja ei olnud, ei lõpetanud tema omandit vaidlusalusele varale. Vastavalt KarS § 85 lõikele 2 oli tal võimalik nõuda riigilt mittesäilinud vara hüvitamist, eeldusel, et ta tõendab oma omandit sellele varale. KarS § 85 lõike 2 kohaldatavust kinnitas kaebaja poolt pärast EIK-sse pöördumist Eestis paralleelselt algatatud menetlus. Asjaomases menetluses oli Tallinna Ringkonnakohus põhjalikult analüüsinud kaebaja omandit puudutavaid väiteid ning jõudnud järeldusele, et osa rahast võis kuuluda kaebajale. See summa mõisteti kaebaja kasuks riigilt välja. EIK asus seisukohale, et riigisiseselt oli kaebajal olemas tõhus juurdepääs kohtule, tal oli võimalik esitada omandiõigusega seotud nõue ning taotleda vara hüvitamist, niivõrd kui ta tõendas, et see oli kuulunud talle. EIK tunnistas kaebuse selgelt põhjendamatuks ja vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel.

12

3.2 28. aprilli 2020 otsus (avaldatud 19. mail 2020) asjas Scherbakov vs. Eesti (kaebus nr 44047/19)

Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel seoses kaebaja Eestist väljasaatmisega. Kaebaja on Eestis sündinud Vene Föderatsiooni kodanik. Kaebus puudutas talle 2000. aastal antud pikaajalise elaniku elamisloa tühistamist Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt 2017. aastal, kui kaebaja kandis 10-aastast vangistust raske narkokuriteo eest. EIK viitas esmalt väljakujunenud kohtupraktikale konventsiooni artikli 8 kohta, korrates, et vanemate ja nende täiskasvanud laste või täiskasvanud sugulaste vahel ei ole konventsiooni mõttes perekonnaelu, kui nad ei tõenda täiendavalt omavahelist sõltuvussuhet. Samas kaitseb artikkel 8 isiku õigust luua ja arendada suhteid teiste isikute ja välismaailmaga ning võib sisaldada endas ka isiku sotsiaalse identiteediga hõlmatud aspekte. Seetõttu hõlmab eraelu kaitse kontseptsioon riiki elama asunud välismaalase ja kogukonna vahelisi sotsiaalseid sidemed tervikuna. Olenemata perekonnaelu olemasolust sekkutakse välismaalase väljasaatmisega igal juhul tema eraellu. Konkreetses asjas hindas EIK eraellu sekkumise kooskõla seadusega ning seda, kas see täitis ühte artikli 8 lõikes 2 loetletud seaduslikest eesmärkidest ning oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIK nõustus, et PPA otsus oli seaduslik. Otsuse õiguslikuks aluseks oli VMS § 241 lõike 1 punkt 2, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, ning VSS § 72 lõike 2 punkt 7 ja § 74 lõige 2, mis reguleerivad lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. EIK toonitas, et antud juhul on PPA analüüsinud nii kaebaja kuritegude iseloomu ja raskust kui ka tema käitumist vanglas ning on seejärel jõudnud järeldusele, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Samuti nõustus EIK, et kaebaja väljasaatmisotsus täitis nii Eesti kui ka EL seadusandluses ette nähtud seaduslikku eesmärki, milleks oli konventsiooni artikli 8 lõike 2 mõttes riigi julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse kaitse. Arvestades, et kaebaja oli kriminaalkorras süüdi mõistetud narkokuriteo eest, oli seaduslikuks eesmärgiks ka kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse. Mis puudutab meetme vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas, siis EIK nõustus, et kaebaja poolt toime pandud narkokuritegu oli kahtlemata väga tõsine, mida kinnitab talle mõistetud kümneaastane vangistus. Lisaks oli kaebaja selle kuriteo toime pannud eelmise karistuse kehtivusajal. EIK märkis, et riikidel on õigus pidada narkokuritegusid väga rasketeks kuritegudeks, kuna nende hävitav mõju kandub üle kogu ühiskonnale. Edasi viitas EIK, et riigi ametivõimud on toetunud ka kaebaja suhtes tehtud riskihinnangule, kus leiti, et ta on avalikkusele kõrgohtlik, ning informatsioonile, et kaebaja jätkas vanglas viibides suhtlemist kuritegeliku taustaga isikutega. EIK leidis eeltoodu põhjal, et ei ole alust kahelda PPA hinnangus, et kaebaja kujutas endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Edasi hindas EIK kaebaja sidemeid Eestiga ja Venemaa Föderatsiooniga. Ei olnud kahtlust, et kaebajal olid tugevad isikliku sidemed Eestiga, kuna ta oli Eestis sündinud, elanud Eestis kogu oma elu ning tema lähedased elavad Eestis. Samal ajal oli fakt, et kaebaja ei olnud omandanud Eesti kodakondsust ning tema teadmised eesti keelest olid väga piiratud, kuna

13

ta läbis A1 tasemel keelekursuse alles 2013. aastal vanglas. EIK kordas varem väljendatud seisukohta, et avaliku korra tagamiseks on liikmesriikidel õigus välja saata ka neid süüdimõistetud välismaalasi, kes on selles riigis sündinud või sinna elama asunud väga noorelt. EIK nõustus, et kuigi kaebaja sidemed Venemaaga, kuhu ta taheti välja saata, olid nõrgemad kui Eestiga, siis on tal Vene kodakondsus, tema emakeel on vene keel ning ta on varem asutanud Venemaal ettevõtte. EIK leidis, et arvestades kaebaja vanust ja eriala, ei tekiks tal Venemaale elama asudes ületamatuid takistusi. Kokkuvõtvalt asus EIK seisukohale, et väljasaatmisotsuse tegemisega kaebaja eraellu sekkumine oli proportsionaalne ning tunnistas konventsiooni artikli 8 alusel esitatud kaebuse vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu. Lisaks kaebas kaebaja konventsiooni artikli 6 lõike 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) alusel, et Riigikohus ei arutanud tema kassatsioonkaebust. EIK asus seisukohale, et see artikkel ei ole kaebaja asjas üldse kohaldatav. Nimelt, otsused, mis puudutavad välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja sealt väljasaatmist, ei hõlma endas isiku tsiviilõiguste või –kohustuste või isiku vastu esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamist. EIK tunnistas artikli 6 lõike 1 alusel esitatud kaebuse vastuvõetamatuks ratione materiae. 3.3 12. mai 2020 otsus (avaldatud 11. juunil 2020) asjas Havik vs. Eesti (kaebus nr

9044/17) ja Vaik vs. Eesti (kaebus nr 48545/17) Kaebused olid esitatud konventsiooni artikli 5 lõike 3 (vahi all oleva isiku õigus kohtupidamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni) ja artikli 3 (piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale. Mõlemad kaebajad olid süüdistatavad nn Assar Pauluse jõugu kriminaalasjas, mis lõppes 13. oktoobril 2017 Harju Maakohtu kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega. Artikli 5 lõike 3 alusel esitatud kaebused Kaebaja Havik oli vahistatud 14. aprillist 2014 kuni süüdimõistva otsuse jõustumiseni 28. detsembril 2017. Kaebaja Vaik oli vahistatud 14. aprillist 2014 kuni vahi alt vabastamiseni 19. septembri 2017. EIK märkis esmalt, et konkreetsete kaebajate vahi all pidamine üle 3,5 aasta on pikk periood, mille õigustamiseks peavad olema väga tugevad põhjendused. Edasi möönis EIK, et kuna tegemist on klassikalise organiseeritud kuritegevuse kriminaalasjaga, on ta valmis aktsepteerima, et sellise asja menetlemine on nii kohtueelsetele menetlejatele kui ka kohtutele keeruline. Käesoleval juhul oli oluline ka see, tegemist oli kuritegeliku ühenduse liidritega. Kaebusi edasi hinnates ei seadnud EIK kahtluse alla, et põhjendatud kuriteokahtlus oli olemas kogu menetluse aja. Mis puudutab vahistamise aluseid, siis oli Eesti kohtute peamiseks põhjenduseks kaebajate poolt samalaadsete kuritegude jätkamise oht ehk kuritegeliku organisatsiooni tegevuse jätkamine. EIK rõhutas, et sellele alusele toetumisel ei saa tugineda abstraktsetele, üldistele ja stereotüüpsetele väidetele. Käesoleval juhul oli nimetatud alust seostatud sellega, et kaebajad olid kuritegeliku organisatsiooni pikaajalised liikmed, kellel oli juhtiv roll. Nende kuritegusid peeti elustiilikuritegudeks. Kaebaja Haviku puhul seisnes uute kuritegude toimepanemise oht ka selles, et tema suhtes toimus paralleelselt teine kriminaalmenetlus narkootikumidega seotud süüdistuses. Kaebaja

14

Vaigul oli varasem karistatus. EIK nõustus põhjendusega, et kaebajate vahistamise eesmärk oli ühenduse liikmete vaheliste suhete katkestamine. Tunnistajate ja kaassüüdistatavate mõjutamise ohtu olid kohtud samuti seostanud kaebajate liidrirolliga ühenduses. Lisaks oli kaebaja Vaik varem kasutanud inimkaubanduse ohvri suhtes vägivalda. EIK möönis, et kuritegeliku ühenduse asjades võib süüdistatav vabaduses olles hakata tunnistajaid või kaassüüdistatavaid mõjutama. Käesoleval juhul püsis see oht ka hilisemas kohtumenetluse staadiumis. Kokkuvõttes ei pidanud EIK Eesti kohtude põhjendusi stereotüüpseteks või abstraktseteks. Lisaks olid Eesti kohtud põhjendanud, miks kergemaliigilise tõkendi kohaldamine ei ole võimalik. EIK pidas oluliseks ka seda, et kaebajate vahi all oleku ajal olid neil ulatuslikud menetluslikud tagatised, kuna kohtud pidid regulaarselt kontrollima vahistatuse põhjendatust ning kaebajad said ka ise esitada erinevaid taotlusi. Kaebajate ärakuulamiseks korraldati istungeid ning nad said kohtumäärusi vaidlustada. Mis puudutab riigi hoolsuskohustust kriminaalmenetluses, siis EIK nõustus, et tegemist oli keerulise ja mahuka kriminaalasjaga. Kohtueelse menetluse ajal olid kaebajad vahi all siiski vaid 9,5 kuud ning sel ajal mingeid viivitusi ei esinenud. Kohtumenetluses toimus umbes 2 aasta ja 7 kuu jooksul 117 istungit. Istungiaegade määramisel tuli arvesse võtta ka kaebajate ja teiste süüdistatavate kaitsjate kättesaadavust. Kokkuvõttes leidis EIK, et kaebus vahistamise ebamõistliku kestuse peale on selgelt põhjendamatu ning konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel vastuvõetamatu. Konventsiooni artikli 3 alusel esitatud kaebus EIK nõustus valitsusega, et arvestades vahistamisega seotud menetluste piiratud iseloomu, ei saa vahistamise vaidlustamist pidada kohaseks õiguskaitsevahendiks, mida kasutada kinnipidamis- ja transporditingimuste või arstiabi ebapiisavuse vaidlustamiseks. Toetudes Jatsõtšõn vs. Eesti (27603/15, 30.10.2018), Nikitin jt vs. Eesti (23226/16 jt, 29.1.2019) ning V.S. vs. Eesti (8685/15, 10.10.2018) otsustes kajastatud Eesti kohtupraktikale pidas EIK tõendatuks, et Eestis olid kaebaja kaebuste jaoks kohased õiguskaitsevahendid olemas. See tähendab, et kaebaja oleks pidanud pretensioonide korral esitama asjaomased kaebused vanglale ja seejärel kohtule. Kuna kaebaja neid õiguskaitsevahendeid ei ammendanud, tunnistas EIK selle kaebuse vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 1 alusel. 3.4 12. mai 2020 otsus (avaldatud 11. juunil 2020) asjas Tiškevicius vs. Eesti (kaebus

nr 292/18) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väidetava rikkumise peale. Kaebaja oli Leedu kodanik, kes võeti 30. augustil 2016 Leedus vahi alla Eestis väljastatud Euroopa vahistamismääruse alusel ning toodi Eestisse 3. novembril 2016. Eestis võeti kaebaja kohe vahi alla. 7. novembril 2016 kehtestas prokurör oma määrusega lisapiirangud, millega piirati kaebaja lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi ning isiku kirjavahetust ja telefoni kasutamist. Valitsus leidis, et kaebus on vastuvõetamatu mitmel samaaegselt esineval alusel, sh et kaebaja on kuritarvitanud kaebeõigust. EIK nõustus valitsusega ja viitas oma

15

väljakujunenud kohtupraktikale kaebeõiguse kuritarvitamise kohta, mille kohaselt võib kaebuse tunnistada vastuvõetamatuks, kui kaebus põhineb teadvalt valedel faktidel. Ka puuduliku – ja seega eksitava – informatsiooni esitamine võib olla käsitatav kaebeõiguse kuritarvitamisena. Seda eriti siis, kui asjaomane teave on asjas keskse tähtsusega ning ei ole esitatud piisavaid selgitusi, miks oluline informatsioon on jäetud kohtule avaldamata. EIK rõhutas, et sama lähenemine kehtib siis, kui kohtumenetluse käigus on toimunud uued ja olulised arengud ning hoolimata EIK kohtureeglite reeglis 47 sätestatud kohustusest ei ole kaebaja EIK-d arengutest teavitanud. Nii on kaebaja takistanud kohut tegemast otsust, mis põhineks igakülgsel ja täielikul teabel. Kaebaja kohtuasja asjaolusid hinnates loetles EIK esmalt, millised dokumendid oli kaebaja esitanud oma 19. detsembril 2017 EIK-sse esitatud kaebuse lisadena. Sellest loetelust nähtus, et kaebaja oli jätnud EIK teavitamata asjaolust, et suhtlemispiirangud, mille kohta ta esitas kaebuse, olid tegelikult osaliselt leevendatud juba 19. mail 2017 ning täielikult tühistatud 5. septembril 2017. Seetõttu, tuginedes kaebaja esitatud teabele, edastas EIK menetlusosalistele 15. novembril 2018 teate, milles märkis, et „kaebuse EIK-sse esitamise ajal olid kõnealused suhtlemispiirangud veel jõus“. Kaebaja ei teavitanud EIK-d, et kohtu arusaam asjaoludest ei kajastanud tegelikku olukorda. Alles riik oma vastuse esitamisel tõi välja tervikliku asjade käigu. EIK leidis, et asjas keskset tähtsust omavatest faktidest teavitamata jätmisega eksitas kaebaja kohut ega esitanud samas usaldusväärseid selgitusi, mis õigustaksid sellise teabe esitamata jätmist. Kokkuvõtvalt asus EIK seisukohale, et valitsuse väide kaebeõiguse kuritarvitamise kohta on asjakohane ning kaebus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a alusel. 3.5 2. juuni 2020 otsus (avaldatud 2. juulil 2020) asjas Fizgejer vs. Eesti (kaebus

nr 43480/17) Kaebus oli esitatud konventsiooni esimese protokolli artikli 1 (vara kaitse), koosmõjus konventsiooni artikliga 14 (diskrimineerimise keeld) ja artikliga 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile), väidetava rikkumise peale. Kaebaja pidas oma varaliste õiguste rikkumiseks ja diskrimineerimiseks eelkõige seda, et kui Eesti riik sai teada tema Saksamaalt USA-sse kolimisest, lõpetati talle Eesti vanaduspensioni maksmine. Nimelt oli kuni 31. detsembrini 20179 kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 4 järgi riiklikku pensioni õigus saada vaid Eesti alalisel elanikul, samuti tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. RPKS kohaselt võis pensioni maksta ka riiki, millega Eesti oli sõlminud eraldi välislepingu, kuid Eesti Vabariigi ja USA vahel sellist lepingut ei olnud. Lisaks ei olnud kaebaja saanud pensioni kätte osaliselt ka Saksamaal elatud ajal. Valitsus pidas kaebust vastuvõetamatuks mitmel alternatiivsel alusel, sealhulgas põhjusel, et kaebaja ei olnud ühegi kaebusega Eestis kohtusse pöördunud. EIK rõhutas samuti esmalt konventsioonisüsteemi subsidiaarsust ning seda, et tema pädevuses on kaebusi arutada alles siis, kui isik on ammendanud riigisisesed õiguskaitsevahendid. Selle eelduseks on, et riigisisesed õiguskaitsevahendid on kättesaadavad ja ka praktikas tõhusad. Konkreetse

9 RPKS alates 1. jaanuarist 2018 kehtiva § 4 lõike 1 punkti 3 kohaselt makstakse RPKS-s sätestatud erisusi arvestades pensioni ka isikule, kes elab välisriigis, millega Eestil puudub välisleping. Ka kaebajale makstakse samast ajast pensioni.

16

kohtuasja kohta märkis EIK, et kuigi ei ole teada täpsed kuupäevad, millal kaebaja ühest riigist teise kolis, saab eristada kahte perioodi: Saksamaal elamise aeg ning periood alates USAsse kolimisest. Mis puudutab Saksamaal elamise aega, siis sel ajal oleks kaebajale pensioni makstud, kui ta oleks tagastanud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poolt talle saadetud avalduse täidetuna. Kuigi kaebaja ei saanud SKA otsust ja saadetud avaldusevormi Saksamaal kätte, siis seda seetõttu, et ta ise ei olnud täitnud kohustust informeerida riiki oma aadressi muutumisest. Lisaks võttis EIK arvesse, et igal juhul pidi kaebaja üsna ruttu märkama, et talle 2007. aasta suvest pensioni enam ei maksta, ent kaebaja pöördus SKA poole alles 2009. aastal, kui ta oli kolinud juba USAsse. EIK nõustus, et riik ei saa vastutada kaebajapoolsete minetuste eest ning tunnistas kaebuse Saksamaa-perioodi puudutavas osas vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu. Mis puudutab perioodi alates hiljemalt septembrist 2009, kui kaebaja elas USA-s, siis puudus Eesti seaduse kohaselt talle pensioni maksmiseks alus. EIK nõustus valitsuse väitega, et kaebaja poolt kirjade saatmine erinevatele institutsioonidele ei ole tõhusate õiguskaitsevahendite ammendamine konventsiooni artikli 35 lõike 1 mõttes. Kuigi kaebaja pöördus ka otse Riigikohtu poole, siis puudus viimasel sellise taotluse alusel põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks seaduslik alus. Seejärel hindas EIK, kas kaebaja käsutuses oli tõhus õiguskaitsevahend, mille kaudu ta oleks saanud vaidlustada otsuse, et talle USA-sse pensioni ei maksta. EIK ei kahelnud, et kaebajal oli võimalik vaidlustada maksete peatamist käsitlevad haldusaktid, kuid teisalt tulenes pensioni mittemaksmine välisriikidesse, millega Eestil välisleping puudus, otse seadusest. EIK möönis, et siiski on esimese ja teise astme kohtud pädevad ja kohustatud hindama asja lahendamisel asjassepuutuvate sätete põhiseaduslikkust. Kui kohus leiab, et mingi säte on põhiseadusega vastuolus, tuleb see jätta kohaldamata ning edastada asi Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Sellise menetluse saab algatada ka Riigikohus ise. Samuti märkis EIK, et kui isikul puudub tõhus õiguskaitsevahend, siis on Riigikohus tunnustanud isiku õigust pöörduda ka otse Riigikohtusse. EIK leidis, et kaebaja oleks pidanud vaidlustama halduskohtus talle USA-sse pensioni maksmise peatamise. Sellisel juhul oleks Eesti kohtud saanud otsustada RPKS § 4 lõike 3 (kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsioon) põhiseaduslikkuse üle. EIK leidis, et kuna kaebaja seda ei teinud, siis on ta jätnud tõhusad õiguskaitsevahendid ammendamata ning kaebus on vastuvõetamatu konventsiooni artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel. Konventsiooni artikli 13 alusel esitatud kaebuse tunnistas EIK tervikuna vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel. 3.6 9. juuni 2020 otsus (avaldatud 9. juulil 2020) asjas Raudsepp vs. Eesti (kaebus

nr 22409/18) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale. Kaebaja oli Viru vangla kinnipeetav, kellele vangla oli määranud kolme käskkirjaga distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kokku 85 päevaks. Kaebajat karistati selle eest, et ta ei allunud valvuri korraldusele asuda tööle koristajana. Nende distsiplinaarkaristuste määramise ajaks oli kaebaja juba viibinud 205

17

päeva järjest kartseris. Riigisiseselt taotles kaebaja esmalt esialgse õiguskaitse kohaldamist, millist taotlust ei rahuldatud. Lisaks esitas kaebaja sisulise kaebuse käskkirjade tühistamiseks ning kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastasuse tuvastamiseks. EIK-sse pöördumise ajal oli kõnealune menetlus pooleli, ent kaebaja sellele ei viidanud. Kuigi valitsus esitas mitmeid vastuvõetavuse vastuväiteid, leidis EIK, et kuna kaebus on vastuvõetamatu riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu, siis ta teisi vastuväiteid ei hinda. EIK käsitles eraldi kolme aspekti: kaebuse riigile vastamiseks saatmine; esialgse õiguskaitse menetlus; põhimenetlus ja kahjunõude esitamise võimalus. Esiteks selgitas EIK, et ta edastas kaebuse riigile vastamiseks riigisisese praktika ebaselguse tõttu asjaomasel ajal. Nimelt oli kaebuse esemeks kaebaja distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 24. augustist 2017 kuni 21. novembrini 2017 (v.a. 4-päevane vaheaeg oktoobris 2017). Sel ajal oli Eesti kohtupraktika kohaselt kartserikaristuste järjestikune kohaldamine aktsepteeritud. Riigikohus muutis oma praktikat alles 10. oktoobri 2017 otsusega asjas 3-15-3133, kus ta leidis, et kartserikaristuste katkematu täitmisele pöördamine ei pruugi olla lubatav. EIK-sse esitas kaebaja kaebuse 7. mail 2018, st enne kui tema algatatud põhimenetluses, kus ta taotles ka kartserikaristuste järjestikuse kohaldamise õigusvastaseks tunnistamist, jõustus lõplik otsus. Seega saadeti kaebus valitsusele vastamiseks seetõttu, et ei olnud selge, kas ja millised tõhusad õiguskaitsevahendid kaebaja käsutuses on. Teiseks selgitas EIK esialgse õiguskaitse menetluse tähendust õiguskaitsevahendite ammendamise aspektist. Nimelt oli kaebaja esitanud kaebuse EIK-le 6 kuu jooksul otsusest, millega jõustus tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine. Valitsus leidis, et tõhusaks õiguskaitsevahendiks on vaid põhimenetluse läbimine. EIK nõustus riigiga ning märkis, et kuigi esialgse õiguskaitse menetlus võib takistada kartserikaristuste järjestikust kohaldamist või kohustada vanglat tegema karistuste rakendamisel pause, ei ole see põhimenetluse kohustuslik osa ega õiguskaitsevahend, mille ebaeduka läbimise järel võiks otse ja põhimenetluse tulemust ära ootamata EIK-sse pöörduda. Viimasena käsitles EIK põhimenetlust ja riigisiseselt kahju hüvitamise võimalust. Eesti-sisese põhimenetluse esemeks oli kolme distsiplinaarkaristuse tühistamine ja nende alusel kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastaseks tunnistamine. EIK märkis, et Eesti kohtud on juba tuvastanud kaebajale määratud kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramise õigusvastasuse ja põhimõtteliselt tunnistanud konventsiooni artikli 3 rikkumist. Viidates sellele, et Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2018 otsus jõustus 26. juunil 2019, märkis EIK, et kuigi kaebaja oleks võinud esitada riigisisesesse kohtusse kohe ka kahjunõude, oli kaebaja ise valinud vaid tuvastamisnõude esitamise. Samas ei takista riigisisene õigus kaebajal kahjunõude esitamist ka pärast õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamist. Sellise nõude esitamise võimalus on kaebajal ka EIK otsuse tegemise ajal. EIK märkis, et kuigi asjaomane kohtupraktika on Eestis alles kujunemisel, siis ei näita miski, et nõue mõista kartserikaristuste õigusvastase järjestikuse kohaldamise eest välja mittevaraline kahju oleks riigivastutuse seaduse kohaselt võimatu või tulutu. Arvestades, et Eesti kohtud on juba tunnistanud kaebaja kohtlemise õigusvastaseks ning et tal on võimalus esitada riigisisese õiguse alusel kahjunõue,

18

tunnistas EIK kaebuse vastuvõetamatuks riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu konventsiooni artikli 35 lõike 1 ja lõike 4 alusel. EIK lisas, et riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendatust tuleb hinnata selle aja seisuga, millal kaebus on EIK-sse esitatud. 4. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste nimistust

kustutamise kohta: sõbralikud kokkulepped10 ja ühepoolsed deklaratsioonid11 4.1 16. jaanuari 2020 otsus (avaldatud 6. veebruaril 2020) asjas Sagadi ja veel 7

kaebajat vs. Eesti (kaebused nr 51278/17 jt) Kõik kaebused olid esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale ja puudutasid Magasini tänaval asunud Tallinna vangla kinnipidamistingimusi, täpsemalt asjaolu, et kaebajad viibisid teatud perioodidel alla 3m² isiklikul kambripinnal. Magasini tänaval asunud Tallinna vangla suleti 2018. aasta lõpus. Selles kohtuasjas kinnitas EIK valitsuse ja kaebajate vahel sõlmitud sõbralikud kokkulepped. Otsuse kohaselt kohustus valitsus maksma kõigile kaheksale kaebajale otsuse lisaks olevas tabelis märgitud rahalised hüvitised. Need hüvitised hõlmavad kaebajatele tekkinud mis tahes varalist ja mittevaralist kahju ning kohtukulu. Hüvitised jäid vahemikku 4100-8500 eurot ning riik maksis need välja kolme kuu jooksul otsuse avaldamisest. Otsuse täitmise järelevalve on lõpetatud (vt all punkt 5). 4.2 7. juuli 2020 otsus (avaldatud 17.9.2020) asjas Pulatov vs. Eesti (kaebus nr

10788/19) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale, sest kaebaja kahtlustatavana kinnipidamisel tekitati talle politsei poolt füüsilisi vigastusi ning väidetavalt ei uuritud juhtumit korrektselt. Nimelt peeti kaebaja kahtlustatavana kinni 11. jaanuaril 2016 ning kaebaja väitel löödi teda kinnipidamisel politseiametniku poolt rusikaga näkku. Hiljem tuvastati, et kaebajale oli tekitatud parema ülalõualuu-urke eesseina nihketa topeltmurd, millele lisandus turse ja verevalum. Järgnenud kriminaalmenetluses leiti, et politseiametnik oli kasutanud lubatavat desorienteeriva löögi tehnikat, et saada kaebaja käeraudade panemiseks kontrolli alla. Kahes ekspertiisiaktis järeldati, et kaebaja näos olnud murrud olid tekkinud tömbi vägivalla toimel, näiteks rusikaga, kuid kolmandas ei välistatud, et politseiametnik oli kogemata löönud kaebajat labakäe randmepoolse osaga. Lõppastmes lõpetati kriminaalmenetlus kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Tartu Ringkonnakohus jättis lõpetamise jõusse. Kohtuotsusest nähtuvalt esitas valitsus pärast sõbraliku kokkuleppe menetluse luhtumist EIK-le ühepoolse deklaratsiooni taotlusega lõpetada kaebuse menetlemine konventsiooni artikli 37 („Kaebuste kustutamine kohtuasjade nimistust“) alusel. Riik tunnistas ühepoolses deklaratsioonis konventsiooni artikli 3 rikkumist ning väljendas valmidust maksta

10 Kui pooled on nõus EIK pakutud kokkuleppega või on nõus kohtuasja lõpetamisega mingitel muudel tingimustel, on võimalik lõpetada EIK-s asja menetlus ilma kaebuse sisulise arutamiseta. 11 Kui vastustajariik on nõus EIK pakutud kokkuleppega, ent kaebaja ei ole, siis on riigil võimalik esitada ühepoolne deklaratsioon. Selles tuleb tunnistada rikkumist, ent EIK poolt pakutud hüvitisesummat võib vähendada 10% võrra. Samuti peab riik näitama, kuidas ta väldib tulevikus analoogsete kaebuste EIK-sse jõudmist.

19

kaebajale tekitatud kahju eest kokku 11 700 eurot. Samuti viitas riik, et KrMS § 213 lõike 1 punkti 6 kohaselt on prokuratuuril õigus tühistada ja muuta uurimisasutuse määrusi. Samas märkis riik, et sellisel juhul võetakse siiski arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sh aegumine ning reaalelulised võimalused või võimatused uurimise taasavamiseks. Samuti viitas riik KrMS § 366 punktis 7 sätestatud teistmisvõimalusele, mis eeldab kaebuse rahuldamist EIK-s. Riik märkis, et isiku poolt sellele alusele toetumisel otsustab Riigikohus, kas avaldus rahuldada või mitte. Kokkuvõttes märkis riik, et kuigi EIK on artikli 3 asjades pööranud tähelepanu asja uuesti arutamise võimaluste olemasolule, siis juhul, kui see ei ole de jure või de facto võimalik, ei pea riik sellist kohustust võtma. Kaebaja vaidles riigi deklaratsioonile vastu, kuna pidas hüvitist liiga väikeseks ning leidis, et menetluslikud võimalused taotleda uut uurimist ei paranda tema tervist ega heasta talle tekitatud kahju. EIK hindas Eesti riigi esitatud deklaratsiooni oma varasema kohtupraktika valguses. EIK möönis, et kui kaebus puudutab konventsiooni artikli 3 tähenduses toimunud väärkohtlemise uurimist, siis võib esineda olukordi, kus kriminaaluurimise taasavamine ei ole de jure või de facto võimalik. EIK märkis, et riik on viidanud seadusesätetele, mis annavad võimaluse menetluse taasavamiseks, ent et sellise otsuse tegemine on riigisiseste pädevate asutuste otsustada. EIK sedastas, et kaebaja ei ole neile alustele vastu vaielnud, kuid on möönnud, et taasavamine ei pruugi olla võimalik aja möödumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt – pidades riigi pakutud summat EIK praktikaga kooskõlas olevaks ja leides, et puudub üldisem vajadus selle asja arutamist jätkata – lõpetas EIK kaebuse menetlemise ja kustutas selle konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti c alusel kohtuasjade nimistust. Nagu otsuses ette nähtud, maksis riik kaebajale hüvitise kolme kuu jooksul otsuse avaldamisest. Ühepoolsete deklaratsioonide kohta tehtud EIK otsuste täitmise järelevalvet EN-s hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei toimu. 4.3 3. septembri 2020 otsus (avaldatud 24. septembril 2020) asjades Hamitski vs. Eesti

(kaebus nr 12496/18) ja Filippov vs. Eesti (kaebus nr 12503/18) Kaebused olid esitatud konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) väidetava rikkumisega seoses ning puudutasid kaebajate suhtes toimunud kriminaalmenetluses antud jälitustoimingute lubades põhjenduste puudumist. EIK märkis esmalt, et kuna kaebuste ese on sarnane, siis lahendab kohus need ühes menetluses. Seejärel kajastas EIK otsuses valitsuse esitatud ühepoolsete deklaratsioonide tingimusi. Riik oli möönnud, et kaebajate suhtes toimunud kriminaalmenetluses antud jälitusload ei olnud piisavalt põhjendatud. Riik oli seetõttu valmis maksma kummalegi kaebajale 1800 eurot hüvitist, mis kataks kogu kahju ja kulud. Kaebajad vaidlesid riigi esitatud deklaratsioonidele vastu. Eelkõige ei olnud nad rahul pakutud hüvitisesummadega ning leidsid lisaks, et riik peaks nad ka õigeks mõistma. EIK märkis otsuses, et on muu hulgas Eesti riigi suhtes juba analoogseid kaebusi arutanud12 ning et tal on õigus kaebuse sisuline arutamine lõpetada ka siis, kui kaebajad soovivad menetluse jätkamist. EIK asus seisukohale, et hoolimata kaebajate vastuväidetest on riigi pakutud hüvitis kohane ning vastavuses analoogsetes asjades EIK välja mõistetud hüvitistega. Eeltoodust tulenevalt – ja leides, et puudub ka üldisem vajadus 12 Vt EIK 28.5.2019 otsus kohtuasjas Liblik jt vs. Eesti ehk nn maadevahetuse kohtuasjas.

20

nende asjade arutamist jätkata – lõpetas EIK kaebuste menetlemise ja kustutas need konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti c alusel kohtuasjade nimistust. Nagu otsuses ette nähtud, maksis riik kaebajatele hüvitise kolme kuu jooksul otsuse avaldamisest. Ühepoolsete deklaratsioonide kohta tehtud EIK otsuste täitmise järelevalvet EN-s hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei toimu. 5. 2020. aastal Eesti Vabariigi kohta tehtud otsused kaebuste nimistust

kustutamise kohta: kaebaja enda tegevusetus 5.1 11. juuni 2020 otsus (avaldatud 2. juulil 2020) asjas Bobrovnitski vs. Eesti (kaebus

nr 30587/18) Kaebus oli esitatud konventsiooni artikli 3 (piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise keeld) väidetava rikkumise peale ning see puudutas Magasini tänaval asunud Tallinna vangla kinnipidamistingimusi, täpsemalt asjaolu, et kaebajad viibisid teatud perioodidel alla 3m² isiklikul kambripinnal. EIK andis kaebajale esmalt tähtaja 17. detsembrini 2019 riigi esitatud seisukohale vastamiseks. Kuna kaebaja EIK-le ei vastanud ega taotlenud ka vastamise tähtaja pikendamist, hoiatas EIK teda kirjaga, et kohus võib tegevusetust tõlgendada kaebaja kahjuks. Kaebajale antud uueks tähtajaks 27. veebruar 2020 EIK-le vastust ei saabunud. Eeltoodust tulenevalt otsustas EIK kustutada kaebuse kohtuasjade nimistust konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti a alusel ehk põhjusel, et asjaoludest võib järeldada, et kaebaja ei kavatse jääda oma kaebuse juurde. EIK hinnangul puudusid ka muud konventsiooni artiklis 37 toodud asjaolud, mis tingiksid kaebuse läbivaatamise jätkamist konventsioonis ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimiseks. 5. Eesti Vabariigi kohta tehtud kohtuotsuste täitmine Järelevalvet EIK otsuste täitmise üle teostab konventsiooni artikli 46 lõike 2 alusel EN ministrite komitee. Iga vastustajariik peab rikkumise tuvastanud otsuse jõustumisest kuue kuu jooksul esitama ministrite komitee kohtuotsuste täitmise osakonnale tegevusplaani või tegevusaruande. Tegevusplaan esitatakse siis, kui riik leiab, et otsust ei ole võimalik kuue kuu jooksul täita (nt vajalikud seadusemuudatused võtavad kauem aega). Tegevusaruanne esitatakse siis, kui riik leiab, et otsus on juba täidetud. Ülevaade tuleb anda nii individuaalmeetmete (konkreetsele kaebajale hüvitise maksmine, riigisisese teistmisvõimaluse olemasolu ja kasutamine jms) kui ka üldmeetmete (seaduse- või praktikamuudatused, et vältida tulevikus analoogsete kaebuste EIK-sse esitamist) kohta. Eestis esitab tegevusplaanid ja aruanded ministrite komiteele valitsuse esindaja EIK-s.13 EIK otsuste sisuline täitmine ja aruannete koostamiseks sisendi andmine lasub erinevatel riigiasutustel. Näiteks hüvitiste väljamaksmine on Rahandusministeeriumi pädevuses, muude meetmete puhul sõltub täitmine sellest, mis valdkonnas EIK rikkumise tuvastas.

13 Täitmise aruanded on elektrooniliselt kättesaadavad, kui kohtuotsuste täitmise järelevalve osakond on need üles laadinud. Arvutivõrgus kättesaadav info ei ole alati täielik. Vt http://www.coe.int/t/dghl/monitoring/execution/Themes/Add_info/EST-ai_en.asp ja http://www.coe.int/bg/web/execution/hudoc-exec-database.

21

Kõik Eesti kohta tehtud otsused tõlgitakse eesti keelde ning avaldatakse Välisministeeriumi kodulehel ning Riigi Teatajas. Samas avaldatakse ka nende otsuste lühikokkuvõtted. 2020. aastal lõpetati kirjalikus menetluses kahe Eesti kohta tehtud otsuse, mis hõlmasid kokku 15 kaebust, järelevalve. Ministrite asemike komitee lõpetas 5. veebruaril 2020 (1366. kohtumine) järelevalve kohtuasjas Nikitin jt vs. Eesti (kaebused 23226/16 jt; puudutas suletud Tallinna vanglas isikliku kambripinna väiksust, 2019. a aruande p 2.1) ning 8. juulil 2020 (1377. kohtumine) järelevalve asjas Sagadi jt vs. Eesti (kaebused nr 51278/17 jt, puudutas samuti suletud Tallinna vanglas isikliku kambripinna väiksust, eespool aruande p 4.1). Hetkel on pooleli 2019. aastal tehtud otsuse Liblik jt vs. Eesti (2019. aasta aastaülevaate p 2.2) ning 9. juuni 2020 otsuse Jeret vs. Eesti (eespool, aruande p 2.1) täitmise järelevalve.