Eesti keel 10.klass

Eesti keelKatrin Paal

10.klass2010

Eesti keele häälikusüsteem

Häälikud: Täishäälikud ehk vokaalid (a, e, i, o, u,

õ, ä, ö, ü) Kaashäälikud ehk konsonandid :

› Ahtushäälikud Ninahäälikud (m, n) Suuhäälikud (h, s, j, v, l, r)

› Sulghäälikud (k, g, p, b, t, d)

Võõrhäälikud ja –tähed

Eesti keeles on kaks võõrhäälikut – f ja š. Võõrtähed jagunevad häälduse põhjal:› Tähed, mis tähistavad võõrhäälikuid (f, š)› Tähed, mida oma sõnades ei kasutata, kuidmida hääldatakse eesti häälikusüsteemi abil/vahendusel (c, q, z, w, y, x)› Võõrtäht, millele eesti häälikusüsteemis

vastepuudub (ž)

Silp

on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi kõige tähtsam osa on silbi tuum. Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. Lisaks tuumale võib silbil olla algus, mis on kaashäälik või kaashäälikuühend ja lõpp, milleks kaashäälik või kaashäälikuühend.

Silp

Silbi liigid: › Lühike – tuumas 1 täishäälik, lõppu ei ole› Pikk

Lahtine – tuumas 2 vokaali, lõppu ei ole Kinnine – tuumas 1 või 2 vokaali, lõpp on olemas

Rõhk

Rõhu ülesanne on kõne rütmistamine, sõna alguse tähistamine ja mõnes keeles grammatiliste tähenduste edasi andmine. Eesti keeles on moodustavad rõhulised ja rõhutud silbid erinevaid rütmiüksusi. Keele väikseim rütmiüksus on kõnetakt. Kõnetakt võib koosneda ühest kuni kolmest silbist.

Sõna välde

Väldet määratakse sõna rõhulises silbis. Välde on seotud silbi ülesehitusega/liigiga.› I välde – lühikese silbi tinglik nimetus› II välde – pika silbi tinglik nimetus› III välde – pika silbi tinglik nimetus, kui

seda silpi hääldatakse ekstra rõhuga.

Vormiõpetus

Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis tegeleb sõnavormide moodustamise seaduspärasustega. Sõnavorm on sõna kuju, mis koosneb tüvest, tunnustest ja lõppudest.

Vormiõpetus

Sõnatüved jagunevad kolmeks:› Sõnajuur ehk juurtüvi (kodu, kala, maja)› Tuletatud tüvi (kodu|tu)› Liitsõnatüvi (koduloom)

Sõnavormis võivad peale tüve olla ka liited. Liited jagunevad kaheks:› Eesliited (eba-, mitte-)› Järelliited (-tu, -le, -ja, -lik)

Sõnavormis võivad esineda ka tunnused ja lõpud. Tunnus on näiteks mitmusel ja minevikul. Lõpud on käänetel ja pööretel.

Vormimoodustuse mehhanismid

Aglutinatsioon – vormimoodustusviis, mille puhul lisatakse sõnatüvele liiteid, tunnuseid ja lõppe

Tüvevaheldus ehk flektsioon – vormimoodustusviis, mille puhul muudetakse sõnavorme

Analüütiline vormimoodustus – vormimoodustusviis, kus luuakse vormid kahest erinevast sõnast

Tüvevahelduse liigid

Eesti keeles on tüvevahelduse liikideks astmevaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus.

Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul tüve üks variant on tugevas ja teine nõrgas astmes. › Vältevaheldus› Laadivaheldus› Geminaadivaheldus

Tüvevahelduse liigid

Vokaalivaheldus – tüvevaheldus, mille puhul muutub sõna tüve vokaal. Vokaalivahelduse abil moodustatakse mitmuse osastavat käänet ning omadussõna ülivõrde vorme.

Sõna tüvevariandid: › Sõnastikuvorm (nimetav ma-tegevusnimi)› A-tüvi (omastav oleviku tüvi)› B-tüvi (omastav da-tegevusnimi)

Tüvevahelduse liigid

Laadivaheldus – astmevahelduse liik, mille puhul sõna tugeva astme vormis on sulghäälik või s, mis nõrga astme vormis on kadunud, sarnastunud eelneva kaashäälikuga või muutub teiseks häälikuks.

Tüvevahelduse liigid

Astmevaheldusmall – tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasus. Nõrgeneva tüvega sõnades on A-tüvi nõrgas astmes. Tugevneva tüvega sõnades on A-tüvi tugevas astmes.

Geminaadivaheldus – astmevahelduse liik, mille puhul tugevas astmes on geminaat sulghäälik või s, nõrgas astmes üks sulghäälik või s.

Tüvevahelduse liigid

Vältevaheldus – astmevahelduse liik, mille puhul sõna tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes. Sõna häälikulises koosseisus muutusi ei toimu, v.a. sulghäälikute puhul. Vältevaheldus võib esineda ka sõna lõpus (liidetes). Sõna välte reeglipäratut vaheldust nimetatakse välte ebavahelduseks.

Tüvevahelduse liigid

Vokaalivaheldus – tüvevahelduse liik, mille puhul muutub sõna tüve vokaal. Selle abil moodustatakse mitmuse osastavat käänet ja omadussõna ülivõrde vormi.

Tüvevokaal

Vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. Sõna tüvevokaali reeglipärast vaheldumist mingi teise vokaaliga nimetatakse vokaalivahelduseks. Lühike mitmuse osastav moodustatakse tavaliselt B-tüve põhjal.

Tüvevokaal

Kui tüvevokaal on a, tuleb vaadata sõna esimese silbi vokaali.

Kui esimeses silbis on a, i, õ, ei või äi, siis muutub a>u

Kui esimeses silbis on e, o, u, ä, ö või ü, muutub a>i

A>e üksikutes sõnades, näiteks: uba, tuba, luba, nuga, muna

Võrdlusastmete moodustamine

Astmevahelduslikes a- ja te-tüvelistest omadussõnadest moodustatakse keskvõrde vorm tüvevokaali teisendamise teel.

Keskvõrre:› A-tüvi + m› A-tüvi + vokaalivaheldus + m

Võrdlusastmete moodustamine

Ülivõrre:› Kõige + keskvõrre› Keskvõrre + vokaalivaheldus + m

Vokaalivahelduse teel ei saa moodustada lühikest ülivõrret järgmistel juhtudel: › Kui keskvõrde tüvevokaal on a või i› A- ja i-tüvelistes sõnades, kui nad on

kolmandas vältes

Soome-Ugri ja Indoeuroopa keelte erinevused

Soome-Ugri keeltes on rohkem tagasõnad, eessõnu on vähe. Indoeuroopa keeltes eessõnad

Indoeuroopa keeltes erinevad sood isiku määramiseks

Soome-Ugri keeltes aglutinatiivne vormimoodustus

Soome-Ugri keeltes saab sõnu lauses ümber tõsta nii, et lause tähendus ei muutu

Tsitaatsõnad

Tsitaatsõnad on puhtvõõrkeelsed ning neid kirjutatakse ja hääldatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud. Muust eesti tekstist eristamiseks kirjutatakse tsitaatsõnad teises, näiteks kursiivkirjas. Neid tuleb käänata ülakoma abil (mängib petanque’i)