1

01. veebruar 2017

MAKSEASUTUSTE JA E-RAHA ASUTUTSTE SEADUSE, VÕLAÕIGUSSEADUSE,

FINANTSINSPEKTSIOONI SEADUSE, KREDIIDIASUTUSTE SEADUSE JA VANDETÕLGI

SESEADUSE MUUTMISE SEADUSE EELNÕU SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse, võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ja

tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) peamiseks eesmärgiks on

harmoneerida uus maksete valdkonna direktiiv – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2015/2366,

makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse nr

1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi direktiiv,

makseteenuste direktiiv või PSD2). PSD2 on osaks nn makseteenuste muutmise paketist ühes Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2015/751, kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude

kohta, mis jõustus 9. juunil 2015. aastal.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/64/EU makseteenuste osutamise kohta (edaspidi PSD)

muutmise tingis peaasjalikult makseteenuste turu praktiline vajadus, sest paljud uuenduslikud

maksetooted ja -teenused ei kuulu osaliselt või täielikult eelnimetatud direktiivi kohaldamisalasse See

on põhjustanud õiguslikku ebakindlust, potentsiaalseid turvariske makseahelas ja teatavates

valdkondades ka puudulikku tarbijakaitset. Uue maksete valdkonna direktiivi eesmärk on tagada turu

järjepidevus, võimaldades olemasolevatel ja uutel teenusepakkujatel, olenemata nende kasutatavast

ärimudelist, pakkuda oma teenuseid selge ja ühtlustatud õigusraamistiku alusel.

E-kaubanduse arendamise vajadustest lähtuvalt reguleeritakse PSD2-ga Euroopa Liidu üleselt

makseteenuste turul kanda kinnitanud uut tüüpi innovaatiliste makseteenuste – makse algatamise

teenuse ja kontoteabe teenuse – osutamine. Nimetatud teenuseid on peetud oluliseks konkureerivaks

jõuks tavapäraste internetimaksete kõrval nii teenuse hinna kui teenuse mugavuse tõttu. Reguleerimise

vajadus on tõusetunud eelkõige seoses teenuse läbipaistvuse ja turvalisusega.

PSD2-ga täiendatakse makseasutustele tegevusloa andmise ja selle kehtivuse tingimusi. Edaspidi

hakkab seaduse kohaselt makse algatamise teenust ja kontoteabe teenust pakkuvale ettevõtjale

andma tegevusluba ja tema üle teostama järelevalvet Finantsinspektsioon. Mitmeid muudatusi viiakse

sisse võlaõigusseadusesse, mis täpsustavad eelkõige uute makseteenuste sisu just tarbijaõiguslikust

aspektist vaadatuna.

Maksja identifitseerimine on osutunud tõsiseks väljakutseks just interneti ja mobiilside kaudu

teostatavate maksetehingute puhul, kus risk sattuda pettuse ja konfidentsiaalse informatsiooni varguse

ohvriks on aasta-aastalt tõusnud1. Makseteenuste kasutamisega seotud turvalisuse riski aspekti on

peetud tõsiseks uute innovaatiliste makseteenuste kasutamist ja makseteenuste turu arengut

pidurdavaks teguriks. Seetõttu on PSD2 üheks tähtsamaks eesmärgiks olnud minimeerida

elektrooniliste maksetega seotud turvariske. Turvalisuse tõstmiseks kaotavad nn paroolikaardid või

koodikaardid oma senise funktsiooni ja need tuleb asendata uute ning turvalisemate autentimise

1 EBA: Consumer trends report 2016, kättesaadav veebilehelt:

http://www.eba.europa.eu/documents/10180/1360107/Consumer+Trends+Report+2016.pdf

EBA: Discussion Paper on strong customer authentication and secure communication (2015), kättesaadav veebilehelt: https://www.eba.europa.eu/documents/10180/1548183/Consultation+Paper+on+draft+RTS+on+SCA+and+CSC+%28EBA-CP-2016-11%29.pdf/679054cf-474d-443c-9ca6-c60d56246bd1

2

vahenditega2. Makseteenuse pakkujad peavad järgima direktiivist tulenevaid autentimise ja

teabevahetamise turvanõudeid.

Selleks, et tagada tarbijate huvide parem kaitse, on makseteenuste direktiiviga hõlmatatud ka

maksetehingud, kui vaid üks tehingus osalevatest makseteenuse pakkujatest asub Euroopa

majanduspiirkonnas.

Eelnõuga kehtestatakse uued reeglid teatud telekommunikatsiooni – ja infotehnoloogia seadmetega

sooritatavate maksetehingute (näiteks tasuliste SMS-teenuste arve esitamine operaatori kaudu, ostu

maksumuse lisamine telefoniarvele jms) tegemiseks. Liikmesriigid on PSD riigisisesesse õigusesse üle

võtmisel tõlgendatud erandeid võimaldavaid sätteid isemoodi just nende ebamäärase sõnastuse pärast,

mistõttu on osad riigid teatud infotehnoloogiliste lahenduste kaudu osutatavad teenused PSD

kohaldamisalast välja arvanud. PSD2-ga on täpsustatud, mille suhtes välistust kohaldada. Vastavad

muudatused tehakse makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses.

Seaduse rakendamisega peaks kaasnema suurem konkurents makseteenuste turul, mis omakorda

soodustab tõhusamat ning innovaatilisemat teenusepakkumist.

Eelnõuga kavandatavad peamised muudatused makse- ja e-raha asutuste seaduses on järgmised:

1) makseteenuste hulka lisatakse kaks uut makseteenust – makse algatamise teenus ja kontoteabe

teenus ja kehtestatakse nõuded nende osutamiseks;

2) täpsustatakse ja täiendatakse telekommunikatsiooniettevõtjate tegutsemisele esitatavaid nõudeid

makseteenuste osutamisel;

3) täpsustatakse, millised telekommunikatsiooni-, digitaalse või infotehnoloogilise seadme abil

teostatavad teenused ei kuulu makseteenuste hulka;

4) täiendatakse järelevalveasutuste koostöö ja teabe vahetamise sätteid, s.h. makseagentide või

teises liikmesriigis tegutseva filiaali kohta; 5) tugevdatakse makseteenuste osutamisega seotud turvalisuse nõudeid (vastavalt PSD2 artiklile 98

töötab EBA välja vastava regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu);

6) seadust täiendatakse sätetega isiku andmete töötlemise kohta;

7) täpsustatakse finantsinspektsiooni poolt tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise tingimusi; 8) täpsustatakse tingimusi, mille alusel nn väiksema tegevusmahuga makseasutused ja e-raha

asutused peavad taotlema loa Finantsinspektsioonilt; 9) makseteenuse pakkujale sätestatakse tähtajad kliendi kaebusele vastamiseks ja kaebuse

lahendamiseks; 10)nähakse ette täiendavad alused järelevalve läbiviimiseks makseasutuse ja e-raha asutuste suhtes.

Olulisemad muudatused võlaõigusseaduses on:

1) sätestatakse makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkuja õigused ja kohustused kliendi ees

seoses makse algatamise teenuse või kontoteabe teenuse osutamisega;

2) täiendatakse makseteenuse pakkuja lepingueelse teabe esitamise sätteid seoses makse

algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse osutamisega;

3) täpsustatakse makseteenuste pakkujate omavahelist suhtlust ja vastutust puuduvaid sätteid seoses

makse algatamise ja kontoteabe teenuse osutamisega;

4) võimaldatakse makseteenuse pakkujale, kes osutab makse algatamise teenust ja kontoteabe

teenust, juurdepääs kliendi maksekontole, täpsustatakse juurdepääsu tingimused ning juurdepääsu

piirangud;

5) sätestatakse keeld nõuda (enamiku) kaardipõhise maksmise vahendi kasutamise eest lisatasu;

6) sätestatakse maksja maksekontol olevate rahaliste vahendite kättesaadavuse kinnitamise ja

rahasumma blokeerimise tingimused;

7) alandatakse autoriseerimata maksetehingu korral maksja nn omavastutuse piirmäära seniselt 150

eurolt 50 eurole ning nähakse ette täiendavad omavastutust välistavad asjaolud;

2 Paroolikaarte on siiski võimalik ka edaspidi, kuid väga piiratud tingimustel kasutada. Konkreetsed tingimused töötatakse välja PSD2 artiklis 98 nimetatud regulatiivse tehnilise standardiga.

3

8) sätestatakse maksja tingimusteta maksesumma tagasimaksmise õigus teatud (SEPA)

otsekorralduste puhul;

9) täpsustatakse makseteenuse pakkuja kohustusi seoses maksetehingu täitmata jätmise, valesti või

hilinenud täitmisega;

10) muudetakse rangemaks maksetega seotud turvanõudeid, et kaitsta kliente kõikvõimalike pettuste

ja turvaintsidentide negatiivse mõju eest, sealhulgas täiendatakse nõudeid autentimisele

(sätestatakse tugev kliendi autentimise nõue).

Muudatused Finantsinspektsiooni seaduses:

1) sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus esitada teavet Euroopa Pangandusjärelevalve

Asutuse (EBA)3 loodavasse ühtsesse makseasutuste ja maksevahendajate registrisse;

2) muudetakse järelevalvetasu sätteid;

3) täiendatakse Finantsinspektsiooni koostöö sätteid Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusega ja

seotud organisatsioonidega

Krediidiasutuste seaduse muudatus on seotud võlaõigusseaduse muutmisega. Vandetõlgi seaduse

muudatused on normitehnilised ja seotud muudatustega makseasutuste ja e-raha seaduses.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna jurist Linda Lelumees (611 3550, linda.lelumees@fin.ee), finantsturgude poliitika osakonna jurist Kaarel Eller (611 3390, kaarel.eller@fin.ee), finantsturgude poliitika osakonna peaspetsialist Kadri Siibak (611 3718, kadri.siibak@fin.ee) ning sama osakonna juhataja Thomas Auväärt (611 3633, thomas.auvaart@fin.ee). Võlaõigusseaduse muudatuste koostamisel osales Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Kristiina Koll (620 8265, kristiina.koll@just.ee). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Rahandusministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Sirje Lilover (611 3638, sirje.lilover@fin.ee). Eelnõu juriidilist kvaliteeti ja seletuskirja kontrollis Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna jurist Kaarel Eller. 1.3. Märkused

Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle makseteenuste direktiiv. Eesti osales direktiivi menetlemisel Euroopa Liidu Nõukogus ajavahemikul 2013–2014. Vabariigi Valitus kinnitas Eesti seisukohad 17. jaanuari 2014.a istungil.

Makseteenuste direktiiv on maksimaalselt ühtlustav, mis tähendab, et liikmesriigid peavad tagama direktiivis ette nähtud õiguste ja kohustuste taseme ning erandite tegemine, rangema või leebema regulatsiooni valimine on lubatud üksnes direktiivi sõnaselge sätte olemasolu korral. Kuivõrd erandite tegemine on liikmesriikidele võimalus, mille kasutamine on vabatahtlik, küsis Rahandusministeerium enne eelnõu koostamist Justiitsministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Eesti Panga, Finantsinspektsiooni, Tarbijakaitseameti ja Eesti Pangaliidu ning teiste turuosaliste arvamust. Enamik vastanutest leidis, et direktiivis sätestatust erineva regulatsiooni kehtestamine ei ole üldjuhul vajalik ning liikmesriikidele jäetud valikute osas jätkatakse juba PSD üle võtmisel tehtud otsuste ja põhimõtete kohaldamist. Eelnõu koostamisel on valdavas osas lähtutud nendest seisukohtadest ning põhjendatud ühe või teise valiku kasuks otsustamist.

Direktiiv tuleb liikmesriikidel üle võtta hiljemalt 2018. aasta 13. jaanuariks. Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:

3 European Banking Authority, http://www.eba.europa.eu/

4

1) MERAS (makseasutuste ja e–raha asutuste seadus, RT I, 19.03.2015, 52); 2) VÕS (võlaõigusseadus, RTI, 11.03.2016, 2); 3) FIS (Finantsinspektsiooni seadus, RT I, 25.10.2016, 3); 4) KAS (krediidiasutuste seadus, RT I, 11.03.2016, 4); 5) VTS (vandetõlgi seadus (RT I, 07.07.2015, 19).

Lisaks maksekonto direktiivile 2014/92/EL on eelnõu seotud järgmiste Euroopa Liidu õigusaktidega: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 2015/751 kaardipõhiste maksetehingute

vahendustasude kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 1–15);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 260/2012, 14. märts 2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22–37).

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. Tulenevalt Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punktist 2 ei ole enne eelnõu normide kujundamist koostatud väljatöötamiskavatsust ega ka õiguslikke valikuid kajastavat kontseptsiooni, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist. 2. Seaduse eesmärk

Eelnõuga võetakse üle makseteenuste direktiivi uus redaktsioon (PSD2). Direktiivi 2007/64/EÜ (PSD)

kohaldamisala on turu arengut silmas pidades mõnel juhul jäänud liiga ebamääraseks ja üldiseks või on

lihtsalt aegunud. Makseteenuste pakkujatel on olnud keeruline võtta kasutusele uuenduslikke, turvalisi

ja hõlpsalt kasutatavaid digitaalseid makseteenuseid ning seeläbi tagada tarbijatele ja jaemüüjatele

tõhusate, mugavate ja turvaliste makseviiside kasutamine liidus.

Makseteenuse direktiivi eesmärk on võrdsustada turul tegutsevate ja turule tulevate uute ettevõtjate

tegevustingimusi, et soodustada uute makseteenuste turu laienemist õiglase konkurentsi tingimustes

ning tagada kõrgetasemeline tarbijaõiguste kaitse kogu liidu makseteenuste kasutajatele.

Eelnõuga:

1) luuakse kaasaegne makseteenuste õiguslik raamistik, mis tagab võrdsed võimalused kõikidele

makseteenuste pakkujatele;

2) vähenevad elektrooniliste maksetega seotud turvariskid;

3) suureneb makseteenuste valik ja teenuste läbipaistvus;

4) suureneb tarbijate usaldus ühtlustatud makseturu vastu;

5) muutub tõhusamaks tarbijakaitse regulatsioon. 2.1. Ülevaade senisest õiguslikust regulatsioonist ja selle rakendamise praktikast

Täna reguleerib maksevaldkonda makseasutuste ja e-raha asutuste seadus ning võlaõigusseadus. Makseasutuste ja e-raha asutuste seadus reguleerib makseasutuste ja e-raha asutuste asutamist, teenuse pakkujate tegevust ning nende üle finantsjärelevalve teostamist. Makseteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseaduse 40. peatükk (maksekäsund ja makseteenus). 2.2. Eesmärgi saavutamise õiguslikud, majanduslikud ja halduslikud lahendused ning eelnõus

kavandatud lahenduste põhjendused

2.2.1. Kaasaegne makseteenuste õiguslik raamistik tagab võrdsed võimalused kõikidele

makseteenuste pakkujatele

Muudatusega tagatakse parem makseturu, eelkõige kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete ühtsus EL-s. Makseteenuste regulatsiooniga ühtlustatakse mitmed uuenduslikud maksetooted- ja teenused, mis ei kuulunud otseselt PSD kohaldamisalasse.

2.2.2. Turul tegutsevate ja turule tulevate uute ettevõtjate tegevustingimused võrdsustuvad

5

Eesmärgi saavutamiseks nähakse ette uut tüüpi makseteenuse pakkujatele (makse algatamise teenuse

ja kontoteabe teenuse pakkujale) võrdsed tegevustingimused teiste makseteenuse pakkujatega.

Seeläbi tuleb teenuse osutamiseks taotleda tegevusluba või luba tegutseda erandi alusel, täita

seadusest tulenevaid tegevusele esitatavaid nõudeid, usaldatavus- või kutsealase vastutuskindlustuse

ning aruandlusnõudeid. Telekommunikatsiooni ettevõtjatel tuleb asuda täitma makseasutustele

sätestatud nõudeid juhul, kui soovitakse pakkuda ka teenuseid, mis kuuluvad makseteenuste

regulatsiooni alla.

2.2.3. Elektrooniliste maksetega seotud turvariskid vähenevad

Makseteenuse kasutajaid kaitstakse võimalike turvalisusega seotud riskide vastu ning minimeeritakse

makse- ja maksekonto andmete lekkimisega seotud ohte. Muudatuse tulemusena piiritakse oluliselt

paroolikaartide kasutamist4. Nii makseteenuse pakkujate kui kasutajate jaoks vajalik turvalisuse tase

saavutatakse läbi regulatiivse tehnilise standardi, mille töötab välja EBA koostöös Euroopa

Keskpangaga, nõuete täitmise. Nimetatud regulatsioon täpsustab tugeva autentimise nõuded,

turvameetmed makseteenuste kasutajate isikustatud turvaelementide konfidentsiaalsuse ja tervikluse

kaitsmiseks ning nõuded turvalise teabevahetuse kohta makseteenuste pakkujate, maksjate ja saajate

vahel.

2.2.4. Makseteenuste valik ja teenuste läbipaistvus suureneb

Luuakse võimalus kasutada erinevaid makseteenuseid ja erinevate makseteenuse pakkujate teenuseid.

Suurenevad võimalused tasuda e-kaubanduse vahendusel teenuste ja kaupade eest, kasutades ka

muid võimalusi kui krediitkaart (Euroopa Komisjoni andmetel umbes 60% EL elanikkonnast ei oma

krediitkaarti).

Makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkujatele nähakse ette kohustus esitada teenuse kasutajale

vajalik, piisav ja selge teave makseteenuse ja makseteenuse lepingu kohta, mis võimaldab teha

teadlikke valikuid ja võrrelda erinevaid teenuseid. Täpsustatakse kaardipõhise makseinstumendi

kasutamise eest maksjalt lisatasu võtmist ning saaja poolt maksja maksekontol rahaliste vahendite

piiramise tingimusi. Euroopa Komisjoni hinnangul hõlmab muudatus, millega keelatakse kaardipõhise

makseinstumendi kasutamise eest lisatasu võtmist u 95% kogu EL-s tehtavatest kaardimaksetest,

säästes kuni 730 miljonit eurot aastas.

2.2.5. Tarbijate usaldus ühtlustatud makseturu vastu suureneb. Tarbijakaitse regulatsioon

muutub tõhusamaks

Makseteenuste pakkujate suhtes kehtestatud läbipaistvus- ja teabe esitamisele esitatavaid nõuded ning makseteenuste pakkumisega seotud õigused ja kohustused muutuvad EL-s ühetaoliseks. Muutub selgemaks, millised telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogia seadmetega sooritatavad maksetehingud on regulatsiooniga hõlmatud ning millised on kohaldamisalast väljaspool.

Uut tüüpi makseteenuste pakkujate tegevust, nende üle järelevalve teostamist ning teenuse osutamist

reguleeritakse edaspidi seadusega. Üldsusele tagatakse lihtne juurdepääs makseteenuseid pakkuvate

isikute nimekirjale, seega saavad makseteenuse kasutajad hõlpsasti kindlaks teha, kas makseteenuse

kasutamine on neile turvaline. Makse algatamise ja kontoteabe teenust pakkuvate isikute üle teostab

edaspidi järelevalvet Finantsinspektsioon.

Tulenevalt asjaolust, et regulatsiooniga hõlmatakse ka need maksetehingud, kus vähemalt üks makseteenuse pakkuja asub Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP), laienevad teatud tarbija õigused ka maksetele, mis tehakse EMP-st väljapoole.

Makse algatamise teenuse kaudu algatatud maksejuhise täitmisega, valesti täitmisega või selle

hilinemisega seotud probleemide korral (sealhulgas autoriseerimata makse korral) võib maksja

4 Siinkohal tuleb täpsustada, et regulatiivne tehniline standard näeb ette ka erandid tugeva autentimise kohaldamisest.

6

pöörduda selle makseteenuse pakkuja poole, kelle juures on talle maksekonto avatud. Ka maksesumma

tagasimakseid on probleemide korral kohustatud maksjale tegema just maksja kontot haldav

makseteenuse pakkuja. Selliselt hoitakse ära tarbija kaasamine makseteenuse pakkujate

omavahelistesse vaidlustesse vastutuste väljaselgitamiseks.

Muudatusega nähakse ette makseteenuse pakkujale tähtaeg kliendi kaebuse lahendamiseks või

vastamiseks. Täpsustatakse makseteenuse pakkujate omavahelise koostöö põhimõtteid maksja

abistamiseks maksetehinguga seotud rahaliste vahendite tagasinõudmiseks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Eelnõu ülesehitus ja selle põhjendus

Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses ning võlaõigusseaduses tehtud muudatused üldjuhul

järgivad kehtiva seaduse struktuuri ja valdavalt täiendatakse sätete loetelu uute ülaindeksiga sätetega,

et ei muutuks olemasolevate sätete loogiline järjestus. Teiste seaduste muutmisel (vaata seletuskirja

punkti 1.3.) jälgitakse samuti kehtiva seaduse struktuuri ja sätete loetelu täiendatakse uute ülaindeksiga

sätetega, et ei muutuks olemasolevate sätete loogiline järjestus või piirdutakse olemasoleva sätte

muutmisega.

3.2. Eelnõus kavandatavate muudatuste sisu

§ 1. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muudatused

Makseasutuste ja e-raha asutustuste seadusesse tehakse kõigepealt uute makseteenuste

kasutuselevõtmiseks vajalikud muudatused ning vähendatakse võimalusi teenuseid makseteenuste

regulatsiooni alt välistada. Teisalt ajakohastatakse EL-s piirüleste teenuste osutamise sätteid ning

lisatakse uusi turvalisuse tagamise abinõusid. Täpsustatakse ka Finantsinspektsiooni võimalusi

makseasutuste üle järelevalve teostamisel.

§ 1 punktiga 1 muudetakse MERAS § 3 lõike 1 loetelu teenustest, mida käsitletakse makseteenustena.

Tegemis on põhimõttelise tähendusega sättega makseteenuste regulatsiooni jaoks, kuna sellest sõltub,

millistele teenustele MERAS-st ja VÕS 40. peatüki nõuded laienevad. Loetelusse lisanduvad uued

teenused ning tehakse ka muudatusi olemasolevate makseteenuste kirjelduses. Loetelu kujundamisel

lähtuti võimalikult täpselt makseteenuste direktiivi makseteenuste loetelust ja makseteenuste

sõnastusest, et tagada makseteenuste võimalikult ühetaoline tõlgendus, mis hõlbustab koostööd teiste

lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega seoses piirüleste teenuste osutamisega.

§ 1 punktides 1 ja 2 lisatakse sularaha väljavõtmise ja sissemaksmise teenuste kirjeldusele kõik

maksekonto pidamiseks vajalikud toimingud. Maksekonto on makseteenuse kliendi nimel

maksetehingute täitmiseks peetav konto (VÕS § 709 lg 4). Selle pidamiseks vajalikud toimingud o lid

juba PSD kohaselt osa kõnealustest makseteenustest. Muudatusega tuuakse ka riigisiseses õiguses

välja, et lisaks sularaha väljavõtmise ja sissemaksmise teenustele on makseteenus ka maksekonto

avamine, selle haldamine jms toiminguid.

§ 1 punktides 3 ja 4 ühtlustatakse termini raha kasutust, asendades see laiema tähendusega mõistega

rahalised vahendid. Seda mõistet kasutatakse läbivalt ka VÕS 40. peatüks ning see hõlmab

makseteenuste direktiivi järgi lisaks sularahale maksekontodel kirjendatud raha ja e-raha.

§ 1 punktiga 5 täpsustatakse makseteenuste sisu ning sätestatakse, et makseteenustena käsitletakse

lisaks makseinstrumentide väljastamisele ka maksetehingute vastuvõtmist. Kehtiva sätte sõnastus

määratleb makseteenustena makseinstrumentide väljastamist ja omandamist. Tegemis on PSD

ebaselgelt sõnastatud sätte eksliku tõlkega. Makseinstrumentide väljastamise ja maksetehingute

vastuvõtmise teenuste täpsem määratlus on toodud § 3 lõikes 21. Lisaks ühtlustatakse punktis 5

mõistekasutust, viidates makseinstrumentidele, mis on määratletud VÕS § 709 lõikes 8.

Punkti 6 sõnastust ei muudeta.

7

Kehtiva MERAS § 3 lõike 1 punktis 7 määratletakse makseteenusena maksetehingute täitmist, kui

maksja juhis makse tegemiseks antakse telekommunikatsiooni-, digitaalse või infotehnoloogilise

seadme abil ning maksetehing tehakse telekommunikatsiooni võrgu, infotehnoloogilise süsteemi või

muu sellesarnase võrgu haldaja vahendusel, kes tegutseb üksnes vahendajana makseasutuse kliendi

ja kaupade või teenuste pakkuja vahel. Samas võimaldab kehtiva MERAS § 4 lõike 1 punkt 11 suure

osa elektroonilise side ettevõtjate poolt tehtud maksetehingud MERAS-e kohaldamisalast välistata.

PSD2 ajakohastab elektroonilise side ettevõtjate (edaspidi ka telekomiettevõtjad) vahendatud

maksetele kohalduvat regulatsiooni. Esiteks täpsustatakse, millised maksetehingud jäävad väljapoole

makseteenuste regulatsiooni. Sellekohased muudatused on tehtud MERAS §-s 4. Teiseks, ei

määratleta telekomiettevõtjate vahendatud makseid enam eraldi makseteenuse liigina.

Telekomiettevõtjad saavad juhul, kui nad soovivad osutada makseteenuseid, mis ei mahu MERAS § 4

punktis 11 sätestatud välistuste alla, taotleda tegevusluba nende MERAS § 3 lõikes 1 nimetatud

makseteenuste osutamiseks, mille tunnustele telekomiettevõtja osutatud teenused vastavad.

Üleminekuregulatsioon makseasutustele, kellele on tegevusluba kehtiva MERAS § 3 lõike 1 punktis 7

nimetatud makseteenuse osutamiseks, sätestatakse MERAS §-s 132.

MERAS § 3 lõike 1 punkti 7 muudetakse ja lõiget 1 täiendatakse punktiga 8. Punktiga 7 võetakse

makseteenuste loetellu seni reguleerimata makse algatamise teenus ja punktiga 8 kontoteabe teenus.

Mõlema teenuse sisu avatakse eraldi § 3 lõigetes 31 ja 3².

§ 1 punktidega 2 ja 3 muudetakse MERAS § 3 lõiget 2 tulenevalt sellest, et MERAS § 3 lõike 1 punktis

7 nimetatud nn telekomiettevõtjate makseteenust ei käsitleta edaspidi enam eraldi makseteenusena.

Punktis 2 ühtlustatakse mõistekasutust, viidates makseinstrumentidele, mis on määratletud VÕS § 709

lõikes 8. Punkti 3 muudatuse eesmärk on võtta üle PSD2 kreeditkorralduse määratlus.

Kreeditkorralduse peamine tunnus on see, et makseteenuse pakkuja saab maksejuhise vahetult

maksjalt.

§ 1 punktiga 4 täiendatakse MERAS § 3 lõikega 21, mis avab lähemalt makseinstrumendi väljastamise

või maksetehingute vastuvõtmise teenuse sisu. PSD erinevalt PSD2-st nimetatud teenuseid

põhjalikumalt ei käsitlenud. Tegemist on kahe erineva teenusega. Makseteenuste pakkuja võib osutada

üksnes ühte nimetatud teenustest või mõlemat. Vaatamata sellele, et tegemist on kahe sisult erineva

makseteenusega, lähtutakse eelnõus PSD2 makseteenuste loetelu ülesehitusest.

Alljärgnev skeem iseloomustab makseinstrumentide väljastaja (issuing bank) ning maksetehingute

vastuvõtja (acquiring bank) asetust nelja osapoolega maksekaardisüsteemides (nt Visa, MasterCard)

ning erinevate osapoolte makstavad tasud5

5 Euroopa Komisjoni uue makseteenuste direktiivi ja määruse kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude määruse eelnõu mõjuanalüüs, lk 10 (internetis kättesaadaval: http://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:906ed6d3-f509-11e2-a22e-01aa75ed71a1.0001.04/DOC_1&format=PDF)

8

MERAS § 3 lõike 21 punktis 1 käsitletakse maksetehingute vastuvõtmise teenust (ingl k acquiring of

payment transactions). Müügikohas maksekaardiga algatatud maksete puhul on maksetehingute

vastuvõtja see üksus (reeglina krediidiasutus), kellele makse saaja (nt maksjale kaupa müüv ettevõtja)

edastab kaardimakse töötlemiseks vajaliku informatsiooni. Maksetehingute vastuvõtja tegevuse

tulemusena jõuavad rahalised vahendid maksjalt makse saajani. PSD2 ning käesolev eelnõu

kehtestavad aga maksetehingute vastuvõtmise tehnikaneutraalse määratluse. See määratlus hõlmab

hõlmata lisaks maksekaartide kasutamisele üles ehitatud traditsioonilistele süsteemidele ka teisi

ärimudelid ja makseviise.

MERAS § 3 lõike 21 punktis 2 selgitatakse, milles seisneb makseinstrumendi väljastamise teenus (ingl

k issuing of payment instruments). Seda teenust võivad osutada kõik isikud, kellel on õigus

maksteenuseid pakkuda, sh pangad ja makseasutused. Makseinstrument võib olla nii tavapärane

pangakaart kui ka muu makseteenuse pakkuja ja tema kliendi vahel kokkulepitud isikustatud seade või

toimingute kogum, mida makseteenuse pakkuja klient kasutab maksejuhise algatamiseks (vt VÕS § 709

lg 8). Makseinstrumente võib kliendile väljastada ka muu makseteenuse pakkuja kui see, kelle juures

on kliendile maksekonto avatud. Selline makseteenuse pakkuja võib kliendi nõusolekul saada

makseteenuse pakkujalt, kelle juures on kliendil maksekonto, kinnituse makse tegemiseks vajalike

rahaliste vahendite olemasolu kohta (vt käesoleva eelnõuga kavandatav VÕS § 7244).

§ 1 punktiga 5 täiendatakse MERAS § 3 lõigetega 3¹ ja 3², milles avatakse makse algatamise ja konto

teabe teenuse sisu. Juba täna on olemas ettevõtjad, kes pakuvad sarnaseid teenuseid. Kuna aga

MERAS-e regulatsiooniga (sealhulgas PSD-ga) ei ole sarnased tegevused hõlmatud, ei pea nimetatud

teenuste pakkujad järgima makseteenuste pakkujatele kehtestatud nõudeid, sealhulgas alluma

finantsjärelevalvele. Selline olukord võib tekitada erinevaid probleeme, näiteks tarbijakaitse,

andmekaitse ja konkurentsi valdkondades ning turvalisuse ja vastutusega seotud küsimustes.

Täna tegutsevatest makse algatamise teenuse pakkujatest võib näiteks tuua mitmeid ettevõtjaid:

Hollandis iDEAL, Saksamaal SOFORT ja Rootsis Trustly. Kontoteabe teenuse näitena võib nimetada

peamiselt USA-s pakutavat rakendust Mint ning Ühendkuningriigis asutatud ettevõtja Money

Dashboardi tegevust. Praegu vajavad kõnealuste teenuste pakkujad reeglina otsest ligipääsu klientide

pangakontodele internetipanga kaudu, kasutades kontole juurdepääsemiseks klientide turvaelemente.

Tulevikus peavad makse algatamise teenuste ja kontoteabe teenuse pakkujad suhtluses

krediidiasutustega jt. kontot haldavate makseteenuse pakkujatega rakendama turvalist teabevahetuse

viisi, mida käsitletakse pikemalt eelnõuga kavandatavas VÕS §-s 7246. Krediidiasutusi jt. kontot

haldavaid makseteenuse pakkujad peavad tagama uute makseteenuste osutamiseks juurdepääsu

klientide maksekontodele kavandatava VÕS § 7102 lõigete 3–7 kohaselt.

Lõikes 31 selgitatakse lähemalt makse algatamise teenusele iseloomulikke tunnuseid. Tegemist on

teenusega, mille puhul maksja algatab rahaliste vahendite ülekandmise oma kontolt n-ö kolmanda isiku

– makse algatamise teenust osutava makseteenuse pakkuja – kaudu. Tähelepanuväärseks võib pidada

teenuse juures seda, et makse algatamise teenuse osutamise käigus ei tohi teenuse pakkuja kunagi

saada enda käsutusse kliendi rahalisi vahendeid. Need peavad liikuma maksja kontolt makse saajani

ilma, et raha läbiks makse algatamise teenust osutava makseteenuse pakkuja kontot. Kontot haldav

makseteenuse pakkuja peab esitama makse algatamise teenuse pakkujale teavet tema vahendusel

algatatud maksetehingu täitmise kohta (vt eelnõuga kavandatavat VÕS § 7271 lõiget 5). Sel viisil saab

makse algatamise teenuse pakkuja anda makse saajale kinnituse makse algatamise kohta , luues

saajale kindlustunnet raha laekumise osas. Kauplejatele tähendab see seda, et nad võivad asuda

kaupa tarnima pärast vastava kinnituse saamist.

Makse algatamise teenus pakub internetis kaupade ostmise ja teenuste eest tasumiseks alternatiivset

võimalust lisaks kaardipõhistele makselahendustele. Mõnedes EL liikmesriikides on makse algatamise

teenus populaarne, nt Hollandis tehakse Euroopa Komisjoni andmetel 55% e-kaubanduse tehingutest

kasutades just kõnealust teenust. Makseteenuste regulatsiooni laiendamine makse algatamise

teenusele annab teenusepakkujatele õiguskindluse ning soodustab teenuse pakkumist ka piirüleselt.

Regulatsiooni laiem eesmärk on tagada makseteenuste valdkonnas võrdsed tingimused kõigile

ettevõtjatele.

9

Lõikes 32 sätestatakse kontoteabe teenuse täpsem määratlus. Tegemist on kitsalt info kogumise,

töötlemise ja esitamise teenusega. See võimaldab kliendil saada ülevaadet oma finantsseisust, ja

kontodel toimunud tehingutest, samuti genereerida teabel põhinevaid muid funktsioone, näiteks

võimalust kontrollida igakuisest eelarvest kinnipidamist. Nimetatud teenuse hõlmamine makseteenuste

regulatsiooniga võimaldab teenuse pakkujatele vajaliku juurdepääsu maksekontodele, tagades samal

ajal vajaliku kaitse klientide andmete töötlemisel ja tarbijaõigused. Kuna kontoteabe teenus ei kätke

endas rahaliste vahendite ülekandmist, siis ei ole otstarbekas ega proportsionaalne kehtestada üksnes

kontoteabe teenust osutavale makseteenuse pakkujale mõne muu makseasutusega samaväärsed

tegevusnõuded. . Seetõttu kohaldatakse ettevõtjatele, kes osutavad üksnes kõnealust makseteenust,

direktiivist tulenevalt erandrežiimi (vt eelnõuga kavandatavat MERAS § 11 lõiget 3).

§ 1 punktidega 6 ja 7 muudetakse MERAS § 3 lõikes 6 toodud makseteenuste osutamiseks õigustatud

isikute loetelu. Punktis 3 toodud krediidiasutuse definitsiooni mõistet ajakohastatakse, kuna

krediidiasutusi ja nende filiaale määratletakse otsekohalduvas EL määruses. Punkt 7 tunnistatakse

kehtetuks seoses muudatustega makseteenuste pakkujate erandrežiimis (vt kavandatud MERAS § 11

muudatused).

§ 1 punktiga 8 muudetakse MERAS § 4 lõike 1 punkti 2, millega välistatakse makseteenuste

regulatsiooni kohaldamisalast majandusagendi vahendusel tehtavad maksetehingud. Direktiivi

põhjenduspunkti 11 kohaselt rakendavad liikmesriigid väga erinevalt maksja või makse saaja nimel

majandussagendi vahendusel tehtavate maksetehingute välistust. Mõnes liikmesriigis kehtib välistus ka

selliste e-kaubanduse platvormide suhtes, mis tegutsevad vahendajana üksikostja ja müüja nimel, ilma

et need reaalselt saaksid pidada läbirääkimisi ning sõlmida kaupade ja teenuste ostu- ja müügilepinguid.

See seab aga tarbijad ebavõrdsesse olukorda, kuna selliste teenusepakkujate suhtes ei kehti

makseteenuste regulatsioon, mis kaitseks tarbijaid. Ühtlasi moonutab see konkurentsi makseteenuste

turul. Nende probleemide vältimiseks võib kõnealuseid maksetehinguid välistada makstehingute

regulatsiooni kohaldamisalast üksnes siis, kui majandusagendid tegutsevad ainult maksja või ainult

makse saaja nimel. Kui majandusagendid tegutsevad nii maksja kui saaja nimel, kohaldub neile

makseteenuste regulatsioon, välja arvatud juhul, kui klientide rahalisi vahendeid ei hoita ühelgi ajahetkel

majandusagendi kontol.

§ 1 punktiga 9 täpsustatakse MERAS § 4 lg 1 punkti 6. et oleks paremini arusaadav, milline

vahetusteenus on makseteenuste regulatsiooni kohaldamisalast välistatud.

§ 1 punktiga 10 muudetakse MERAS § 4 lõike 1 punktides 10 ja 11 makseteenuste regulatsiooni

kohaldamisalast välistatud tehingute ja teenuste kirjeldust. Punktis 10 käsitletakse nn piiratud

võrgustikus osutatava teenuse välistamist. Selle teenuse põhitunnusteks on põhinemine konkreetsel

maksevahendil (reeglina kaardipõhine makseinstrument), mida saab kasutada üksnes piiratud viisil.

Direktiivi preambula punktis 14 märgitakse, et nimetatud makseinstrumendiks võib olla nt kaupluse

kliendikaart, kütuseostukaart, liikmekaart, ühistranspordikaart või ka sotsiaalsetel eesmärkidel

väljastatav toidu- või mõne teenuse kasutamise talong. PSD2 kitsendab kõnealuse välistuse tingimusi ,

mis on üle võetud MERAS § 4 lõikega 3.

MERAS § 4 lõike 1 punkti 11 alusel välistatakse maksetehingute hulgast teatud telekomiettevõtjate

vahendatud maksed. Ka selle välistuse kasutamisvõimalusi piiratakse uue makseteenuste direktiiviga.

Punkti 11 uuest sõnastusest tuleneb, et edaspidi saab maksteenuste regulatsiooni alt välistada üksnes

maksetehingud, mida elektroonilise side seaduses nimetatud klient kasutab lisaks elektroonilise side

teenustele. Üksikasjalikud tingimused, sh makstehingute piirmäärad telekomiettevõtjate vahendatud

maksetele sätestatakse MERAS § 4 lõikes 4.

Nii piiritletud võrgustiku välistusel kui ka telekomiettevõtjale ettenähtud tuginevatel isikutel tekib

kohustus edastada MERAS §-s 41 sätestatud teateid, mille järel avalikustatakse teave nende kohta

MERAS §-s 105 nimetatud nimekirjas.

§ 1 punktiga 11 täiendatakse MERAS §-i 4 lõigetega 3–5, mille eesmärk on üle võtta PSD2-ga

kehtestatud täpsemad tingimused piiratud võrgustiku ja telekomiettevõtjale ettenähtud välistuste

kasutamiseks.

10

Lõikes 3 loetletakse piiratud võrgustikus osutatud makseteenuste välistamise täpsemad tingimused,

mida kohaldatakse koos MERAS § 4 lg 1 punktis 10 sätestatuga. Tegemist on alternatiivse loeteluga,

st välistust võib kasutada, kui lisaks põhilistele tingimustele on täidetud vähemalt üks lõike 4 punktides

1–3 sätestatud tingimus. Üldistatult, peab makseinstrument võimaldama teha makseid kas piiratud arvu

ettevõtjate ruumides või väga piiratud valiku kaupade ja teenuste eest. Lisaks võib ka riigi- või kohaliku

omavalitsuse poolt väljastatud maksevahendeid teatud tingimustel välistada makseteenuste

regulatsiooni kohaldamisalast.

Direktiivi preambulas selgitatakse piiratud võrgustiku välistuse kasutamisvõimaluste kitsendamist

sellega, et liikmesriigid tõlgendasid vastavat sätet PSD-s väga erinevalt. See viis olukorrani, kus piiratud

võrgustiku välistusele tuginevate makselahenduste puhul on sageli tegemist suurte mahtude ja

summadega ning selle alusel pakutakse tarbijatele sadu või tuhandeid erinevaid tooteid ja teenuseid.

See põhjustab konkurentsitingimuste ebavõrdsust ning võib jätta tarbijate huvid kaitseta.

Lõikes 4 käsitletakse täpsemalt seda, milliseid elektroonilise side ettevõtja täidetud maksetehinguid võib

makseteenuste regulatsiooni kohaldamisalast välistada. Direktiivi preambula punkti 15 kohaselt on

telekomiettevõtjatele ettenähtud välistuse muutmise eesmärk piirata selle kasutusala sarnastel

põhjustel nagu piiratud võrgustiku välistuse puhul. Seetõttu tuleb vastavaid sätteid direktiivis ja

seaduses tõlgendada kitsendavalt.

Direktiivist lähtudes, tuuakse lõike 4 kahes punktis detailsemalt esile teenused, mille eest tasumist

elektroonilise side ettevõtja esitatud arvega ei käsitata makseteenustena MERAS tähenduses.

Kokkuvõtvalt on need:

1) digitaalne infosisu ja häälepõhised teenused. Nende teenuste puhul ei oma tähtsust asjaolu, millisest

seadmest klient neid tarbib (kas sellest, millest makstehing tehakse või mõnest teisest seadmest – nt

võib mobiiltelefoniga tellitud filmi vaadata ka tahvelarvutis).

2) heategevuslike annetuste tegemine ning erinevate piletite soetamine. Tulenevalt direktiivi preambuli

punktist 16, kus tuuakse näiteid erinevat liiki piletite kohta, hõlmab see ka parkimispiletite soetamist.

Sellest lähtudes, on punktis 2 eraldi välja toodud parkimistasu maksmine, mis antud sättes hõlmab nii

avalik-õiguslikku parkimistasu kohalike maksude seaduse § 141 tähenduses kui ka eraõigusliku

parkimislepingu alusel makstavat tasu nn eraparklates. Pileti mõiste alla ei mahu aga kindlasti füüsiliste

kaupade omandamist võimaldavad piletid, talongid, vautšerid vms.

Kui telekomiettevõtja soovib eelnimetatud teenuste eest tasumise võimalust kliendile pakkuda , kuid

tahab endiselt välistada sellise tegevuse makseteenuste regulatsiooni alt, peab ta järgima alltoodud

rahalisi piirmäärasid:

- mitte ükski eraldiseisev maksetehing ei tohi olla suurem kui 50 eurot;

- maksetehingute kogusumma ühe kliendi kohta ei tohi ületada 300 eurot kuus (või 300 eurot

kalendrikuus, kui klient eelrahastab telekomiettevõte juures asuvat kontot).

Piirmäärasid tuleb järgida iga elektroonilise side ettevõtja kliendi kohta ehk tulenevalt elektroonilise side

seaduse § 2 punktist 15 iga üldkasutatavat elektroonilise side teenust kasutava isiku kohta, kellel on

üldkasutatava elektroonilise side teenuse kasutamiseks leping sideettevõtjaga. Selline läheneme

põhineb asjaolul, et elektroonilise side teenuse mõiste sisustamisel tuleb uue makseteenuste direktiivi

artikli 4(43) kohaselt lähtuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2002/21/EÜ elektrooniliste

sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta. Seetõttu sisustatakse ka analoogia korras

direktiivi artiklis 3(l) kasutatud termin „võrgu klient või teenuse tellija“ (ingl k subscriber) lähtudes

elektroonilise side seadusest, millega direktiiv 2002/21/EÜ Eesti õigusesse üle võetakse.

Lõikes 5 selgitatakse lähemalt, milliseid teenuseid saab kvalifitseerida digitaalseks infosisuks lõike 4

punkti 1 tähenduses. Direktiivi preambula punktis 15 tuuakse näidetena digitaalsest infosisust muu

hulgas:

- allalaetavad tooted, nagu videod, muusika ja mängud;

- info, nagu näiteks ilmateade, uudised, spordiuudised ja aktsiahinnad;

- televisiooni- ja raadiosaadetes osalemine, nagu näiteks hääletamine ja võistlussaadetes osalemine.

11

Oluline on see, et digitaalne infosisu ei tohi endas kätkeda mitte mingil viisil füüsiliste kaupade või

teenuste kasutamist või tarbimist.

§ 1 punktiga 12 täiendatakse MERAS-t §-ga 41, mis näeb direktiivi artiklist 37 tulenevalt ette teabe

esitamise kohustused isikute jaoks, kes tuginevad piiratud võrgustiku ja telekomiettevõtjale ettenähtud

välistustele. Nõutav teave ning selle esitamise kord erineb sõltuvalt sellest, millist välistust isik kasutab.

Lõike 1 järgi peab piiratud võrgustiku välistusele tuginev isik esitama Finantsinspektsioonile teate siis,

kui tema 12 järjestikuse kuu jooksul täidetud maksetehingute kogusumma ületab 1 miljon eurot. Seega

on kõnealustel isikutel kohustus esitada ühekordne teade. Seda kohustus pole isikutel, kes kasutavad

MERAS § 4 lõike 1 punktis 10 sätestatud välistust, täites lõike 3 punktis 3 sätestatud tingimused.

Teate põhjal saab Finantsinspektsioon vastavalt lõikele 2 hinnata, kas on olemas alus välistada teates

kirjeldatud maksetehingud makseteenuste regulatsiooni kohaldamisalast. Vajadusel teeb

Finantsinspektsioon teate esitanud isikule ettekirjutuse tegevusloa taotlemiseks või makseteenuste

osutamise lõpetamiseks.

Lõike 3 kohaselt peab telekomiettevõtja jaoks mõeldud välistust kasutav isik esitama esmalt ühekordselt

teate selle kohta, et ta välistust kasutab. Teade tuleb esitada hiljemalt siis, kui isik alustab teenuste

osutamist, mis kvalifitseeruvad MERAS § 4 lõike 1 punktis 11 ja lõikes 4 kirjeldatud teenusteks. Lisaks

sellele tuleb aga telekomiettevõtjal täita ka perioodilist teabe esitamise kohustust: kord aastas tuleb

esitada Finantsinspektsioonile vandeaudiitori eriotstarbeline aruanne, mis kinnitab, et telekomiettevõtja

järgib MERAS § 4 lõikes 4 sätestatud piirmäärasid.

Lõikega 4 antakse Finantsinspektsioonile õigus nõuda lisainformatsiooni seoses piiratud võrgustiku ja

telekomiettevõtjale ettenähtud välistuse kasutamise kohta esitatud teabega. Mõlema erandi kasutajate

kohta avaldatakse pärast eelnimetatud teadete esitamist teave MERAS §-s 105 nimetatud nimekirjas.

Seejuures tuleb telekomiettevõtja puhul teha kanne nimekirja pärast seda, kui ta teavitab

Finantsinspektsiooni MERAS § 4 lõike 1 punktis 11 sätestatud välistuse kasutamise alustamisest. Kui

isik rikub §-s 41 sätestatud teabe esitamise kohustusi, võib see olla kvalifitseeritav MERAS §-s 107

sätestatud väärteona.

§ 1 punktiga 13 kohandatakse seoses uute makseteenuste reguleerimisega MERAS § 5 lõiget 1, mis

sätestab muu hulgas üldpõhimõtte, et makseasutus võib tegutseda üksnes aktsiaseltsina. Kehtiv

seadus näeb ette erandid hoiu-laenuühistutele (§ 5 lg 7) ja makseasutustele, kes pakuvad ainult

rahasiirde teenust. Muudatuse kohaselt kehtib aktsiaseltsina tegutsemise nõue makseasutustele, kes

osutavad mõnda MERAS § 3 lg 1 punktides 1–5 sätestatud makseteenust. See tähendab näiteks, et

makseasutus, kes osutab ainult makse algatamise teenust ja kontoteabe teenust, võib tegutseda ka nt

osaühinguna. Selle vaatamata peab aga makse algatamise teenust pakkuv makseasutus hoidma

50 000 euro väärtuses aktsia-, osa- või algkapitalina ja omavahendeid (MERAS § 64 lg 1 p 2, § 72 lg-d

2 ja 21). Hoiu-laenuühistuid puudutavat sätet ei muudeta.

§ 1 punktiga 14 täpsustatakse MERAS § 5 lõikes 4, milliste makseteenuste osutamisega seoses

kaasneb makseasutusele õigus piiratud juhtudel laenu anda. Selleks lisatakse sättesse viide MERAS §

3 lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud makseteenustele. Ka PSD2 artikli 18(4) kohaselt võib makseasutus

laenu anda üksnes seoses viidatud makseteenustega. See tähendab, et makseasutusel, kelle

tegevusluba ei võimalda viidatud makseteenuseid pakkuda, ei kaasne makseasutusega tegevusloaga

õigus laenu anda – seda isegi siis, kui ta oleks võimeline täitma lõike 4 punktides 1–5 toodud tingimusi.

§ 1 punktida 15 tunnistatakse kehtetuks MERAS § 6 lõikes 7 sätestatud e-raha väljastamiseks

õigustatud isikute loetelu punkt 2. Seda tehakse seoses muudatustega e-raha teenuste osutajatele

erandrežiimi kohaldamise korras (vt kavandatud MERAS § 12 muudatused).

§ 1 punktiga 16 viiakse MERAS §-desse 11 ja 12 sisse muudatused seoses makseteenuste ja e-raha

teenuste osutajatele erandite kohaldamisega. Makseteenuste puhul puudutab see erandrežiimi

kohaldamise sisulisi eeldusi (ehk kellele erandit kohaldada saab), selle ulatust (ehk milliseid MERAS

norme ei kohaldata erandrežiimis) ja menetluslikku korraldust. Uus erandrežiimi kohaldamise ulatus ja

menetluslik korraldus laiendatakse ühtluse tagamiseks ka e-raha teenuse osutajatele.

12

Erandrežiimi kohaldamine tugineb esiteks PSD2 artiklile 32, milles võrreldes vastava artikliga PSD-s

märkimisväärseid muudatusi toimunud pole. Teiseks, on e-raha asutuste jaoks analoogne säte

sätestatud e-raha direktiivi 2009/110/EÜ artiklis 9. Viidatud artiklid sätestavad liikmesriikidele

valikuvõimaluse jätta mõnedele makseasutustele ja e-raha asutustele osad tegevusnõuded

kohaldamata, kui nende majandustegevuse näitajad jäävad alla teatud piirmäära ning nende juhte pole

mõistetud süüdi rahapesu või terrorismi rahastamise või muude finantskuritegudega seotud

õigusrikkumiste eest. Kolmandaks, sätestab PSD2 artikkel 33 erandrežiimi makseasutuste jaoks, kes

pakkuvad ainult kontoteabe teenust.

Hetkel kehtivates MERAS §-des 11 ja 12 sätestatud erandrežiimi kohaldamise alused on praegu üsna

kitsad: nt makseteenuste osas on erandrežiim lubatud ainult ettevõtjale, kes pakub üksnes rahasiirde

teenust tingimusel, et tema eelneva 12 kuu jooksul tehtud maksetehingute keskmine kogusumma ei

ületa ühte miljonit eurot kuus. Samas on erandi ulatus üsna lai: erandit kasutatavatele ettevõtjatele ei

kohaldata üheksat peatükki MERAS-e 14-st peatükist. Äriühing, kes soovib kasutada õigust pakkuda

lihtsustatud korras makseteenuseid või e-raha teenuseid, peab selleks taotlema §-s 13 sätestatud nn

erandiloa (mitte tegevusloa vastavalt MERAS 2. peatükile). Eelnevast tulenevalt on hetkel kehtivas

MERAS-s makseasutuste ja e-raha asutuste kõrval olemas eraldi makseteenuse ja e-raha teenuse

pakkujate kategooria: äriühingud, kes on saanud loa kasutada MERAS §-s 11 või §-s 12 nimetatud

erandit (MERAS § 3 lg 6 p 7 ja § 6 lg 7 p 2).

Erandite kohaldamise regulatsiooni muutmisel on mitu eesmärki. Esiteks on vaja reageerida

Finantsinspektsiooni praktikas esile kerkinud probleemidele järelevalve teostamisel rahasiirde teenust

pakkuvate ettevõtjate üle, millega seoses saatis Rahandusministeerium 2014. aastal

kooskõlastusringile makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ning Finantsinspektsiooni seaduse

muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud eelnõu seletuskirjas tuuakse koos mõnede näidetega esile

asjaolu, et mitmed rahasiiret pakkuvad makseasutused ei ole õiguskuulekad, sh ei täideta sageli

rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse nõudeid.6 Nimetatud 2014. aasta eelnõuga planeeritud

muudatused viiakse ajakohastatud kujul käesolevasse eelnõusse. Seda põhjusel, et rahapesu risk

makseasutuste sektoris on endiselt aktuaalne, näiteks makseasutuste klientideks on osaliselt isikud,

kelle profiil viitab kõrgendatud rahapesuohule.7

Teine eesmärk on soodustada innovatsiooni ja uute makselahenduste kasutuselevõtmist äriühingute

poolt, kelle jaoks on makseteenuste pakkumine pigem kõrvaltegevus. See puudutab teadaolevalt

ennekõike telekomiettevõtjaid, kelle võimalused välistada teenuseid makseteenuste regulatsiooni alt

ahenevad. Samas on mõeldav, et ka teiste ettevõtjate puhul võib kõrvaltegevusena makseteenuste

pakkumine viia uuenduslike lahendusteni. Kolmandaks, tuleb Eesti õigusesse üle võtta ka direktiivis

ettenähtud erandrežiim kontoteabe teenuse osutajate jaoks.

Paragrahv 11 reguleerib seaduse kohaldamisel makseteenuste osutajatele tehtavaid erandeid.

Esimesed kolm lõiget sätestavad, millistele makseteenuste osutajatele erandeid kohaldada võib ning

mis osas MERAS erandrežiimis kohaldamata jäetakse. Seejuures käsitletakse edaspidi

makseasutusena ka makseteenuse osutajaid, kellele kohaldatakse erandrežiimi . Erandit kohaldatakse

küll Finantsinspektsiooni otsuse alusel, kuid see otsus vormistatakse tegevusloa andmise otsuses.

Seega ei moodusta äriühingud, kes on saanud loa kasutada MERAS §-s 11 nimetatud erandit, eelnõu

järgi enam eraldiseisvat makseteenuste osutajate kategooriat.

Lõikes 1 käsitletakse direktiivi artiklile 32 tuginevat erandit, mida võib kohaldada makseasutusele, kes

osutab üksnes rahasiirde teenust. Erandi kohaldamise eelduseks on seejuures mahupiirangust

kinnipidamine ehk eelneva 12 kuu jooksul tehtud maksetehingute kogusumma ei tohi ületada 1 miljonit

eurot kuus. Ka praegu kehtiv seadus võimaldab nendele tunnustele vastaval äriühingul

Finantsinspektsiooni loa alusel tegutseda nii, et tema suhtes ei kohaldata teatud osa MERAS-e

regulatsioonist. Võrreldes kehtiva §-ga 11 muutub aga erandrežiimi kohaldamise ulatus: edaspidi ei pea

6 2014. aasta makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ning Finantsinspektsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu koos seletuskirjaga on kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/126c7f91-36ca-48fa-a858-171dce364f83. 7 Vt Finantsinspektsiooni makseasutuste sektori ülevaade 2016. a kolmanda kvartali kohta: http://www.fi.ee/public/makseasutused_III_kv_2016.pdf.

13

rahasiirde teenuse pakkujate jaoks mõeldud erandit kasutavad makseasutused järgima MERAS 4., 6.,

ja 8. peatükki. Samuti ei kohaldata neile MERAS 3. peatükki, kuna erandit kasutav makseasutus ei või

osutada piiriüleseid teenuseid. Lisaks on ülejäänud peatükkides kohati olemas ka erisätted erandit

kasutatavate makseasutuste jaoks (nt eelnõuga kavandatav § 15 lg 13 tegevusloa taotlemisel

esitatavate dokumentide ja andmete kohta).

Enam ei sätestata erandrežiimi kohaldamise eeldusena, et erandit kasutava makseasutuse juhte või

äritegevuse juhtimise eest vastutavaid isikuid ei ole mõistetud süüdi majandusalase, ametialase,

varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele

suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest või vastavad karistusandmed on karistusregistri

seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud. Seda põhjusel, et kõnealuste makseasutustele

kohaldatakse MERAS §-s 47 sätestatud nõuded juhtidele ja töötajatele, mille 4. lõige hõlmab ka praegu

§ 11 lg 1 punktis 3 sätestatud nõuet. Samuti ei tooda enam eraldi esile, et erandit kasutava äriühingu

asukoht ja peamine tegevuskoht peab asuma Eestis, kuna edaspidi kohaldatakse ka erandrežiimis

MERAS §-i 46.

Lõikes 2 sätestatakse, samuti direktiivi artiklile 32 tuginedes, uus alus erandrežiimi kohaldamiseks.

Kavandatud säte võimaldab erandrežiimi kohaldada ettevõtjatele, kelle jaoks on makseteenuste

osutamine kõrvaltegevus ehk kes saab vähem kui poole oma majandusaasta tuludest maksetehingute

täitmisest. Lisaks ei tohi eelneva 12 kuu jooksul täidetud maksetehingute keskmine kogusumma ületada

kolme miljonit eurot kuus. Lõikes 2 sätestatud erandrežiimis võib osutada MERAS § 3 lõike 1 punktides

1–5 nimetatud makseteenuseid. Kõrgema maksetehingute kogusumma piirmäära tõttu ei tohi lõikes 2

nimetatud erandi kasutamisel osutada rahasiirde teenust. Seda põhjusel, et sularahaga seotuse ning

konto omamise kohustuse puudumise tõttu kaasneb rahasiirde teenusega kõrgem rahapesu risk.

Direktiivist tulenevalt ei saa lõikes 2 käsitletud erandrežiimis tegutsev makseasutus tegeleda ka

kontoteabe teenuse või makse algatamise teenuse osutamisega.

Uue erandi loomist ajendas Eesti makseteenuste turu eripära. Nimelt on Eestis võrdlemisi laialt levinud

telefoniarvega erinevate teenuste eest tasumine. Ennekõike kasutatakse palju mobiiltelefoniga

parkimisetasu maksmise võimalust. Seejuures võib parkimistasu olla võrdlemisi kõrge, nt Tallinna

vanalinna tsoonis 6 eurot/tund.8 Arvestades seda, et MERAS § 4 lõikes 4 sätestatud piirmäära hulka

arvestatakse kõikvõimalike teenuste eest tasumine (nt tasulised infotelefonid ja sms-annetused), võib

telekomiettevõtjatele ettenähtud välistuse kasutamine Eestis keerukaks osutuda. Samas moodustava

Eesti Infotehnoloogia ja Telekomminaktsiooni Liidu andmetel Eestis m-kommerts teenused vaid umbes

1-2% sideettevõtjate käibest. Täiemahulise makseasutuse loa taotlemine ja kõigi MERAS-e nõuete

järgimise kohustus tähendaks aga sideettevõtjatele olulist halduskoormuse tõusu ja lisakulutusi. Uue

erandi rakendusvõimalused ei piirdu aga ainult elektroonilise side ettevõtjatega. On mõeldav, et ka nt

e-kaubanduses soodustab uus erand finantsinnovatsiooni.

Lõigetes 1 ja 2 sätestatud erandite kohaldamise juures on oluline silmas pidada, et PSD2 artiklile 32

tuginevad erandid, mis sätestatakse MERAS § 11 lõigetes 1 ja 2, ei vabasta makseasutusi kohustusest

järgida makseteenuste lepingut puudutavat VÕS 40. peatüki 2. jao regulatsiooni. Seega ei evi need

erandid märkimisväärset mõju tarbijate õigustele. Samas ei oma aga erandrežiimi kohaldamisel

tähendust, milliste teenuste/kaupade eest lõigetes 1 ja 2 nimetatud maksetehingutega tasutakse. See

tähendab näiteks, et erinevalt telekomiettevõtjast, kes kasutab eelnõuga kavandatud § 4 lõike 1 punktis

11 sätestatud välistust, võib erandrežiimis tegutsev makseasutus (telekomiettevõtja) vahendada

makseid ka füüsiliste kaupade eest tasumiseks, kui ta majandusnäitajad jäävad lõikes 2 toodud

piirmääradesse. Ülevaate muutustest erandi kohaldamise ulatuses ja erinevustest võrreldes teiste

makseteenuste osutamise režiimidega saab järgnevast tabelist.

Tabel: Makseteenuste regulatsiooni kohaldamise võrdlus erinvatele makseteenuse osutamise

režiimides

8 Vt: https://www.riigiteataja.ee/akt/408022013090?leiaKehtiv.

14

Välistus (§ 4)* Praegune erandrežiim (§ -d 11 ja 12)

Kavandatav erandrežiim (§ 11 lg 1 ja 2, § 12)

Kavandatav erandrežiim (§ 11 lg 3)

Erandeid mittekasutav makseasutus

VÕS 40. peatükk 2. jagu (Makseteenuse leping)

MERAS eriosa peatükid

2. Tegevusloa taotlemine

3. Makseasutuse ja e-raha asutuse tegutsemine välisriigis

4. Oluline osalus

5. Kontroll, juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus

6. Ümberkujundamine, jagunemine ja ühinemine

7. Tegevusele esitatavad nõuded

8. Usaldatavusnõuded

9. Vara hoidmine

10. Raamatupidamine ja aruandlus

11. Makseasutuse ja e-raha asutuse lõpetamine

12. Järelevalve

– ei kohaldata – kohaldatakse osaliselt (sh erisätted vastavas peatükis) – kohaldatakse täies ulatuses

(*erisusena kohaldatakse § 4 punktis 14 sätestatud välistuse osas VÕS §-i 7111 lõiget 8)

Muudatused direktiivi artiklile 32 tugineva erandrežiimi kohaldamise ulatuses teenivad ennekõike

ülalmainitud eesmärki lahendada Finantsinspektsiooni praktikas esile kerkinud kitsaskohti. Tõhusama

finantsjärelevalve tagamiseks muudab eelnõu kõigepealt erandit kasutavate makseasutuste

tegutsemise õiguslikku alust. Praegu taotleb erandrežiimis tegutseda sooviv ettevõtja MERAS §-s 13

sätestatud loa. Nimetatud erandiloa andmiseks ja kehtetuks tunnistamiseks on olemas tegevusloast

eraldiseisvad alused ja lihtsustatud menetluskord. Eelnõu kaotab erandiloa ning edaspidi taotlevad

ettevõtjad, kes soovivad erandit kasutada, tegevusloa, st ka neile kohaldatakse MERAS 2. peatükis

tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut. Erinevalt „tavalisest“ tegevusloast

märgitakse aga erandrežiimis tegutseva makseasutuse tegevusloa andmise otsuse resolutsioonis, et

makseasutusele kohaldatakse erandit. Samuti esitavad erandit kasutada soovivad ettevõtjad

tegevusloa taotlemisel vähem andmeid ja dokumente.

Kontrolli, juhtimise ja organisatsioonilise ülesehituse osas peavad MERAS §-s 11 sätestatud erandit

kasutavad makseasutused juba praeguse seaduse kohaselt järgima §-des 47–49 juhtidele ja töötajatele

kehtestatud nõudeid. Edaspidi peavad erandrežiimis tegutsevad makseasutused lisaks kehtestama

sise-eeskirjad ning rakendama sisekontrolli meetmeid. Sise-eeskirjadega kindlaksmääratud

protseduurid ja organisatsiooniline korraldus ning sisekontrolli süsteem suurendab makseasutuse

võimekust ise õigusrikkumiste riske tuvastada ning neid ennetada ilma, et riigipoolne sekkumine

vajalikuks osutuks. Seeläbi on võimalik kiiresti ja väiksema formaliseerituse astmega tagada

õigusnormide järgmine. Seejuures on rikkumiste ennetamine organisatsioonisiseselt oluliselt

ökonoomsem nii riigi kui makseasutuse jaoks võrreldes olukorraga, kus samade riskide maandamiseks

15

peaks rakendama finantsjärelevalve meetmeid, täiendavat aruandluskohustust vms. Oluline on ka

asjaolu, et sise-eeskirjad peavad sisaldama protseduurireegleid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse

alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrolli

eeskirju.

Erinevalt kehtivast seadusest kohaldatakse edaspidi erandrežiimis tegutsevatele makseasutustele täies

ulatuses MERAS 7. peatükis sätestatud tegevusnõudeid. Muudatus puudutab ennekõike

makseagentide kasutamist ning tegevuse edasiandmist kolmandatele isikutele: kohustus teavitada

nendest tegevustest Finantsinspektsiooni laieneb ka erandit kasutatavatele makseasutustele. Lisaks

täiendatakse eelnõuga MERAS 7. peatükki mitme sättega, mida direktiivist tulenevalt peavad nii kui nii

järgima kõik makseteenuste osutajad.

Vara hoidmise nõuete osas (MERAS 9. peatükk) lisandub erandrežiimis üksnes kohustus täita vara

hoidmise üldnõudeid, sh kohustus ette näha sise-eeskirjadega oma klientide vara kaitsmise ja hoidmise

põhimõtted. Ka aruandluse osas ei toimu põhimõttelist laadi muudatusi erandit kasutatavate ettevõtjate

jaoks.

Lõikes 3 käsitletakse erandit, mida kohaldatakse üksnes kontoteabe teenust osutavale makseasutusele.

Erinevalt lõigetes 1 ja 2 sätestatud erinditest ei näe direktiivi artikkel 33 selles küsimuses ette liikmesriigi

valikukohta. Seega põhinevad lõikes 3 sätestatud erandrežiimi kohaldamise sisulised eeldused ja selle

ulatus direktiivil ja selle tõlgendusel. Üks olulisemaid erinevusi võrreldes direktiivi artiklile 32 tuginevate

eranditega on seejuures kontoteabe teenuse pakkuja õigus pakkuda teenuseid ka piirüleselt teistest EL

liikmesriikides (MERAS 3. peatükis sätestatud korras). Lisaks MERAS-s sätestatule nähakse ka VÕS

40. peatüki 2. jaos kontoteabe teenuse osutamise osas ette erisätted (nt § 7111 lg 7).

Lõige 4 täpsustab lõikes 1 ja 2 nimetatud maksetehingute kogusumma piirmäärale vastavuse hindamise

korda. Analoogne säte on olemas ka kehtivas § 11 lõike 1 punktis 3. Eelnõuga täpsustatakse, et üksnes

tegevusloa taotlemisel hinnatakse piirmäärade järgmist äriplaani alusel. Tegutsev makseasutus saab

oma tegevuse kooskõla piirmääradega kontrollida jooksvate andmete alusel.

Lõige 5 sätestab direktiivist tulenevalt lõikes 1 ja 2 toodud erandit kasutavatele makseasutustele keelu

osutada piirüleseid teenuseid. Analoogne säte on olemas ka kehtivas § 11 lõikes 3.

Paragrahv 12 reguleerib seaduse kohaldamisel e-raha teenuste osutajatele tehtavat erandit. Eelnõu

jätab lõikes 1 erandrežiimi kohaldamise eeldused samaks, mis kehtivas seaduses. Samuti ei muutu

keskmise väljastatud e-raha mahu arvutamise põhimõtted ning lõikes 2 ja lõikes 3 sätestatud keeld

osutada erandi kasutamisel piirüleseid teenuseid. Ka lõikes 4 täpsustatakse üksnes viiteid seoses § 11

muudatustega. Erandrežiimi kohaldamise ulatust (lõige 1) ning menetluskorda muudetakse aga

analoogselt makseteenuse osutajate erandrežiimile. Seega kohalduvad MERAS § 11 muudatuste

selgitused ka e-raha teenuste erandrežiimi muudatustele. Ühtlasi tähendab see, et e-raha teenuse

osutajaid, kellele kohaldatakse erandrežiimi, käsitletakse edaspidi e-raha asutusena § 7 lg 1

tähenduses. Äriühingud, kes on saanud loa kasutada MERAS §-s 12 nimetatud erandit, ei moodusta

eelnõu järgi enam eraldiseisvat e-raha teenuse osutajate kategooriat.

§ 1 punktiga 17 tunnistatakse kehtetuks MERAS § 13, mis reguleerib erandiloa taotlemist ja kehtetuks

tunnistamist. Kuna edaspidi taotlevad §-des 11 ja 12 nimetatud erandeid kasutavad ettevõtjad

tegevusluba vastavalt MERAS 2. peatükis sätestatule, pole enam vaja paralleelset loarežiimi erandi

kasutamiseks. Erisused erandit kasutava makseasutuse ja e-raha asutuse tegevusloa suhtes

sätestatakse muu hulgas nt § 14 lõigetes 31–33 ning § 15 lõigetes 13 ja 14.

§ 1 punkt 18 tunnistab kehtetuks MERAS § 14 lõike 2 seoses § 13 kehtetuks tunnistamisega.

Tegevusloa nõue makseasutusena tegutsemiseks on sätestatud § 14 lõikes 1 ning seetõttu sätestaks

lõige 2 ilma viiteta §-s 13 sätestatud loale tarbetu korduse.

§ 1 punktiga 19 lisatakse MERAS § 14 lõiked 31 ja 33. Paragrahv 14 käsitleb makseasutuste ja e-raha

asutuste tegevusluba ning uued lõiked on vajalikud selleks, et reguleerida erisusi nende asutuste jaoks,

kellele kohaldatakse §-des 11 ja 12 sätestatud erandeid.

16

Lõikest 31 tuleneb, et tegevusloa taotlemine ja erandi kohaldamise taotlemine on ühtne protsess. Samuti

ei anna Finantsinspektsioon erandi kohaldamise kohta eraldi haldusakti, vaid vormistab vastava otsuse

tegevusloa andmise otsuses.

Lõikega 32 kehtestatakse reeglid olukorraks, kus erandit kasutav ettevõtja ei täida erandi kohaldamise

eeldusi. Sellisest olukorrast tuleb esmalt teavitada Finantsinspektsiooni ning seejärel 30 päeva jooksul

taotleda kas erandi kohaldamise lõpetamist või makseteenuste osutamine lõpetada. Nimetatud tähtaeg

tuleneb direktiivi artiklist 32. Analoogse kohustuse erandrežiimis tegutsevatele ettevõtjatele sätestab ka

kehtiv § 13 lõige 11, ent edaspidi hakkab tähtaeg erandi kohaldamise lõpetamise taotlemiseks

automaatselt kulgema pärast teate esitamist. Praegu tuleb vastav taotlus esitada Finantsinspektsiooni

nõudmisel. Kõnesoleva teate ja taotluse esitamata jätmisel, samuti taotluse rahuldamata jätmise korral

tekib Finantsinspektsioonil õigus tunnistada erandit kasutava makseasutuse või e-raha asutuse

tegevusluba kehtetuks.

Lõikest 33 tulenevalt rakendatakse erandi kohaldamise lõpetamise taotluse lahendamisel tegevusloa

taotlemise menetlust, sh saab Finantsinspektsioon keelduda erandi kohaldamise lõpetamisest samadel

alustel, mis võimaldavad tal keelduda tegevusloa andmisest. Bürokraatia vähendamise eesmärgil

luuakse aga Finantsinspektsioonile võimalus mitte nõuda erandrežiimiga tegevusloa taotlemisel juba

esitatud dokumente. Sellele vaatamata on erandi kohaldamise lõpetamiseks vajalik läbida uus

menetlus, kuna sisuliselt on tegemist täiemahulise tegevusloa taotlemisega. N-ö täieõiguslik

makseasutus või e-raha asutus peab täitma ka olulisemalt keerukamaid tegevusnõudeid (nt

usaldatavusnormatiive MERAS 8. peatükis) ning Finantsinspektsioon peab kontrollima taotleja võimet

seda teha.

§ 1 punktiga 20 jäetakse MERAS § 14 lõikest 7 välja viited §-le 13, kuna need pole enam muudetud

erandrežiimi kohaldamise menetluskorra ja § 13 kehtetuks tunnistamise tõttu vajalikud.

§ 1 punktidega 21–23 muudetakse MERAS § 15 lõikes 1 toodud loetelu andmetest ja dokumentidest,

mida peab tegevusloa taotlemisel Finantsinspektsioonile esitama. Lõike 1 punktis 3 muudetakse

mõistekasutust seoses § 64 muudatustega. Punktis 9 jäetakse välja viide kavandatavatele

turvasüsteemidele, kontrollimehhanismidele ja –süsteemidele, kuna andmed nende kohta tuleb esitada

uues dokumendis, mis tuleb koos tegevusloa taotlusega esitada. Selleks dokumendiks on turvapoliitika

kirjeldus, mis lisatakse lõike 1 loetellu punktina 19 ja mille sisu avatakse lähemalt § 15 lõikes 11.

Täiendavalt tuleb märkida, et direktiiviga antakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele õigus

koostada suunised makseasutuste (ja e-raha asutuste) tegevusloa taotlemisel esitatava teabe (ehk §

15 lõikes 1 loetletud andmete ja dokumentide) kohta.

§ 1 punktiga 24 täiendatakse MERAS § 15 lõigetega 11–14.

Lõikega 11 kehtestatakse detailsed nõuded, mida turvapoliitika kirjeldus peab sisaldama. Elektrooniliste

maksete turvalisuse tõstmiseks näeb PSD2 ette rida uusi abinõusid. Muu hulgas tuleb e-raha asutuse

või makseasutuse tegevusloa taotlemisel hinnata riske ning läbi mõelda, kuidas neid erinevate

turvameetmetega maandada. Selle analüüsi põhjal valmib turvapoliitika kirjeldus, millele esitatavad

nõuded sätestatakse direktiivist tulenevalt üksikasjalikult seaduses.

Lõikes 12 sätestatakse direktiivist tulenevalt kohustus esitada vastutuskindlustuse või muu võrreldava

tagatise olemasolu tõendav dokument, kui tegevusloa taotleja soovib hakata pakkuma makse

algatamise teenust või kontoteabe teenust. Vastutuskindlustuse täpsem regulatsioon kehtestatakse §-

s 637.

Lõigetes 13 ja 14 loetletakse neid dokumente ja andmeid mida peab esitama siis, kui koos tegevusloaga

taotletakse MERAS §-s 11 või 12 sätestatud erandi kohaldamist. Loetelu lähtub sellest, milliseid norme

erandit kasutavate ettevõtjatele kohaldatakse. Näiteks ei pea esitama § 15 lg 1 punktis 13 nimetatud

andmeid taotlejas olulist osalust omavate isikute kohta, kuna erandrežiimis ei kohaldata makseasutuse

suhtes MERAS 4. peatükki. Lisaks lähtub lõike 14 loetelu dokumentidest, mis tuleb taotlejal esitada, kui

ta soovib pakkuda üksnes kontoteabe teenust. Sättega võetakse üle direktiivi artikkel 33.

§ 1 punktiga 25 ajakohastatakse MERAS § 15 lõikes 2 viidet dokumentidele ja andmetele, mis tuleb

muutuste korral uuendatud kujul Finantsinspektsioonile esitada.

17

§ 1 punktiga 26 muudetakse MERAS § 15 lõiget 3. Muudatusega täiendatakse direktiivist tulenevalt

nende dokumentide hulka, mille kohta tuleb tegevusloa taotlemisel esitada auditeerimiskord ja taotleja

organisatsioonilise struktuuri kirjeldus (§ 15 lg 1 punkt 11). Direktiivi kohaselt tuleb esitada

auditeerimiskord ka turvalisusega seotud kliendikaebuste ja turvaintsidentide väljaselgitamise ja

lahendamise korrale. See kord saab aga eelnõu kohaselt osaks sise-eeskirjadest (§ 50 lg 3 p 9), mille

kohta tuleb esitada § 15 lg 3 kohaselt kõiki osasid hõlmava auditeerimiskord.

§ 1 punktiga 27 lisatakse MERAS §-i 15 lõige 4, millega antakse valdkonna eest vastutavale ministrile

õigus vajaduse korral määrusega täpsustada nõudeid tegevusloa taotlusel esitatavatele dokumentidele.

Määruse kehtestamiseks pädeva ehk valdkonna eest vastutava ministri määramisel tuleks lähtuda

sellest, kelle vastutusalas on finantsturgude poliitika alane õigusloome (eelnõu koostamise hetkel on

selleks rahandusminister).

§ 1 punktides 28 ja 29 sätestatakse MERAS §-i 16 muudatused ja täiendused, mille eesmärk on võtta

arvesse asjaomaseid EBA suuniseid. Nimelt puudutavad direktiivi artikli 5 lõikes 5 nimetatud EBA

suunised makseasutuste (ja e-raha asutuste) tegevusloa taotlemisel esitatava teabe kohta muu hulgas

äriplaani.

Lõike 1 loetellu lisatakse eelnevast lähtudes punkt 10, milles nõutakse, et äriplaan peab sisaldama lisaks

punktides 1–9 sätestatule muude asjassepuutuvate asjaolude analüüsi. Säte on mõeldud rakenduma

olukorras, kus EBA juhistest tulenevalt peab äriplaan sisaldama enamat kui lõike 1 punktides 1–9

nimetatud informatsiooni.

Lõikes 3 laiendatakse Finantsinspektsiooni õigust nõuda äriplaani täiendamist. Praegu kehtivas

seaduses sätestatud alus jääb alles punktis 1. Punktis 2 sätestatud uus alus võimaldab täiendusi nõuda

siis, kui äriplaan ei täida direktiivist tulenevaid eesmärke. See hõlmab ka juhtumeid, mil äriplaan ei vasta

EBA juhistele.

§ 1 punktiga 30 muudetakse MERAS § 18 lõike 4 sissejuhatavat lauset, millega võetakse üle direktiivi

art 11 lõige 5. Võrreldes kehtiva seadusega, muudetakse nimetatud lõiget selliselt, et edaspidi on

Finantsinspektsioonil võimalus piirata makseasutuse või e-raha asutuse kõrvalteenuste osutamist siis,

kui makseteenustega mitteseotud teenuste osutamine takistab makseasutuse või e-raha asutuse üle

vajalikul tasemel järelevalve teostamist.

§ 1 punktiga 31 täiendatakse MERAS § 18 lõiget 5 punktiga 21, millega lisatakse tegevusloa kohta

tehtava Finantsinspektsiooni otsusesse uus kohustuslik element. Nimelt tehakse tegevusloa andmise

otsusesse vastav märge, kui makseasutuse või e-raha asutusele kohaldatakse mõnda §-s 11 või 12

sätestatud erandit. Muudatus on vajalik seoses sellega, et eelnõu kaotab §-s 13 sätestatud iseseisva

loarežiimi ning edaspidi taotlevad ka erandeid kasutada soovivad ettevõtjad tegevusloa.

§ 1 punktidega 32–34 täiendatakse ja muudetakse MERAS § 22 lõike 2 loetelu tegevusloa kehtetuks

tunnistamise alustest.

MERAS § 22 lõike 2 punktide 31 ja 32 lisamine loetellu on vajalik, et tagada §-des 11 ja 12 sätestatud

erandite kasutamise tingimustest kinnipidamine. Finantsinspektsioonil on õigus tunnistada erandit

kasutava makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba kehtetuks, kui makseasutus või e-raha asutus

ei täida vastavalt § 14 lõikele 32 kohustust teatada erandi kasutamisele seatud piiride ületamisest või

taotleda pärast teate esitamist erandi kohaldamise lõpetamist. Kuid isegi siis, kui erandit kasutav

ettevõtja täidab eelnimetatud kohustuse, võib tekkida olukord, kus Finantsinspektsioonil on vaja

tunnistada tegevusluba kehtetuks. Täpsemalt on see vajalik olukorras, kus makseasutuse või e-raha

tegevus on ühest küljest paisunud nii suureks, et ta ei täida enam erandi kasutamise tingimusi. Teisest

küljest ei ole ta aga võimeline täitma kõiki neid nõudeid, mida peab täitma täieõiguslik makseasutus või

e-raha asutus (nt usaldatavusnõuded, olulist osalust omavate isikutele esitatud nõuded). Eelnevast

lähtudes antakse eelnõuga klientide, võlausaldajate ja finantssektori stabiilsuse kaitseks

Finantsinspektsioonile õigus tunnistada tegevusluba kehtetuks ka siis, kui erandi kohaldamise

lõpetamise taotlust ei saa rahuldada.

18

MERAS § 22 lõike 2 punkti 9 sõnastust täpsustatakse kooskõlas direktiiviga ning tuuakse tegevusloa

kehtetuks tunnistamise alusena eraldi esile olukord, kus tegevusloa omanik kahjustab maksesüsteemi

usaldusväärsust.

MERAS § 22 lõike 2 punkt 101 lisatakse loetellu, et tagada makseteenuse algatamise ja kontoteabe

teenuse klientide ja võlausaldajate kaitse. Nimelt ei pea üksnes makse algatamise või kontoteabe

teenust osutav makseteenuse pakkuja hoidma omavahendeid samal määral nagu ülejäänud

makseteenuste puhul. Omavahendite hoidmise kohustust asendab §-s 637 sätestatud

vastutuskindlustuse sõlmise kohustus. Seetõttu tuleb analoogselt punktile 10, mis lubab tegevusloa

kehtetuks tunnistada omavahendite ebapiisavuse korral, nn uute makseteenuste pakkuja tegevusluba

kehtetuks tunnistada, kui ta ei oma nõuetele vastavat vastutuskindlustust.

§ 1 punktiga 35 parandatakse MERAS § 24 lõikes 1 ebakorrektne viide. Nimelt, e-raha teenuseid

käsitletakse § 6 lõikes 4, mitte § 6 lõike 3 punktis 1 nagu praegu sättes märgitakse.

§ 1 punktiga 36 kustutakse MERAS § 24 lõikest 2 viide §-le 30, kuna viidatav paragrahv tunnistatakse

kehtetuks.

§ 1 punktiga 37 muudetakse MERAS §-i 29. Edaspidi reguleerib see paragrahv ühtselt nii Eesti

makseasutuse ja e-raha asutuse filiaali tegevust teises lepinguriigis kui ka lepinguriigis piirüleste

teenuste osutamist (v.a järelväega seotud sätted, mis on §-s 92). Seda seetõttu, et enne mõlema

tegevuse alustamist peab ettevõtja läbima üsnagi sarnase menetluse. Eelnõuga tehakse MERAS-sse

ka uuest makseteenuste direktiivist tulenevaid sisulisi muudatusi piiriüleste teenuste osutamise

korralduses. Antud küsimuses direktiivis tehtud muudatused tugevdavad võrreldes PSD-ga sihtriigi

finantsjärelevalveasutuse järelevalvepädevust ning loovad paremad eeldused liikmesriikide vaheliseks

koostööks ja infovahetuseks. Olulise uuendusena antakse sihtriigi finantsjärelevalve asutusele võimalus

anda päritoluriigi finantsjärelevalve asutusele hinnang makseasutuse või e-raha asutuse kavatsusele

hakata pakkuma teenuseid piiriüleselt.

Lõike 1 kohaselt esitab makseasutus või e-raha asutus, kes soovib teises lepinguriigis asutada filiaali

või osutada teenuseid, Finantsinspektsioonile sellekohase avalduse. Punktid 1–5 sätestavad koos

avaldusega esitatavate andmete ja dokumentide loetelu, mida on võrreldes kehtiva seadusega

täiendatud vastavalt PSD2 artikli 28 lõikes 1 sätestatule. Direktiivi ja eelnõu kohaselt tuleb seega

edaspidi seoses piirüleste teenuste osutamise või filiaali asutamise kavatsusega esitada

Finantsinspektsioonile detailsem informatsioon, sh rohkem teavet agentide9 kasutamise kohta, teavet

plaanide kohta anda sihtriigis tegevusi või tööülesandeid üle kolmandatele isikutele ning esitada filiaali

asutamise korral selle äriplaan ja sise-eeskirjad.

Lõikes 2 sätestatakse Finantsinspektsioonile esitatavate dokumentide keelenõuded, mis võrreldes

kehtiva seadusega ei muutu.

Lõikest 3 tulenevalt peab Finantsinspektsioonil sarnaselt kehtiva seadusega ühe kuu jooksul kõigi

nõuetekohaste dokumentide laekumisest arvates otsustama, kas ta edastab need sihtriigi

finantsjärelevalve asutusele (punkt 1). Uuendusena peab dokumentide edastamisel järgima Euroopa

Komisjoni rakendusmäärust, millega kehtestatakse päritoluliikmesriigi ja sihtriigi finantsjärelevalve

asutuste koostöö ja teabevahetuse raamistik. Dokumentide edastamine on aga alles vaheetapp ega

anna makseasutusele veel õigust piirüleste teenuste osutamiseks või filiaali asutamiseks. Sellele

järgneb hinnangu kujundamine sihtriigi finantsjärelevalve asutuses (vrd eelnõuga kavandatud MERAS

§ 35 lg 4).

Lõike 3 punkt 2 võimaldab Finantsinspektsioonil teha otsuse jätta dokumendid sihtriigi finantsjärelevalve

asutusele edastamata. Täpsemad alused viimati nimetatud otsuse tegemiseks sätestatakse lõikes 5.

Eelnõu järgi ei tooda aga MERAS-s enam eraldi esile Finantsinspektsiooni õigust jätta makseasutuse

või e-raha asutuse puudulik avaldus koos dokumentidega läbi vaatamata, kuna selles küsimuses saab

kohaldada haldusmenetluse seaduse §-i 15.

9 Vastavalt MERAS § 24 lõikele 1 hõlmab mõiste „agent“ MERAS 3. peatükis nii makseagente kui e-raha edasimüüjaid.

19

Lõige 4 sätestab kehtiva seaduse eeskujul Finantsinspektsiooni kohustuse teha lõike 3 järgi tehtud otsus

viivitamata makseasutusele või e-raha asutusele teatavaks.

Lõige 5 täpsustab, millistel juhtudel võib Finantsinspektsioon keelduda dokumentide edastamisest

sihtriigi finantsjärelevalve asutusele. Kui Finantsinspektsioon teeb sellise otsuse, ei saa Eesti

makseasutuse või e-raha asutus teises lepinguriigis teenuseid osutada. Punktides 1–3 sätestatud

alused dokumentide edastamisest keeldumiseks eksisteerivad ka kehtivas seaduses (§ 29 lg 6).

Uuendusena tuuakse punktis 4 esile, et ka rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riski

suurenemise korral teeb Finantsinspektsioon keelduva otsuse (sh siis, kui makseasutus või e-raha

asutus pole võimeline rakendama piisavaid meetmeid nende riskide maandamiseks). Direktiiv paneb

finantsjärelevalveasutuste vahelises teabevahetuses erilise rõhuasetuse koostööle just rahapesu ja

terrorismiga seotud küsimustes.

Lõikes 6 käsitletakse, millise otsuse võib Finantsinspektsioon teha pärast seda, kui temani on jõudnud

sihtriigi finantsjärelevalve asutuse hinnang makseasutuse või e-raha asutuse plaanide kohta asutada

filiaal või osutada piirüleseid teenuseid. Seejuures pole sihtriigi finantsjärelevalve asutuse hinnang

Finantsinspektsiooni jaoks siduv. Direktiivi artikli 28 lõikest 3 tulenevalt peab aga päritoluriigi

finantsjärelevalve asutus tegema pärast hinnangu saamist lõpliku otsuse ning sellest teavitama sihtriigi

finantsjärelevalve asutust ja makseasutust või e-raha asutust – seda nii sihtriigis filiaali asutamise või

agentide kasutamise kui ka muul viisil piirüleste teenuste osutamise korral, sh teenuste osutamisel

interneti vahendusel (vt ka PSD2 põhjenduspunkt nr 41). Lõikes 6 sätestatud lõpliku otsuse tegemise

tähtaeg võib peatuda käesoleva eelnõuga kavandatud FIS § 462 lõikes 6 sätestatud juhul.

Lõike 6 punktis 1 sätestatud otsust saab käsitleda Finantsinspektsiooni lõpliku positiivse otsusena filiaali

asutamise või piirülese teenuste osutamiseks. Kui aga sihtriigi finantsjärelevalve asutuse hinnang viitab

sellele, et esineb alus mitte lubada filiaali asutamist või piiriüleste teenuste osutamist, ning

Finantsinspektsioon nõustub selle hinnanguga, saab Finantsinspektsioon punkti 2 alusel keelduda

andmast heakskiitu filiaali asutamisele või piirüleste teenuste osutamisele.

Lõikes 7 sätestatakse Finantsinspektsiooni kohustus teha lõplik otsus filiaali asutamise või piirüleste

teenuste osutamise heakskiitmise kohta teatavaks makseasutuse või e-raha asutusele ja sihtriigi

finantsjärelevalve asutusele. Kui Finantsinspektsioon kaldub kõrvale sellest, mida sihtriigi pädev asutus

oma hinnangus märkis (nt kiidab heaks piiriülese teenuse osutamise hoolimata negatiivsest

hinnangust), tuleb vastavalt direktiivile kõrvalekaldumise põhjuseid selgitada. Need selgitused

esitatakse sihtriigi finantsjärelevalve asutusele.

Lõige 8 kohaselt on õigus osutada sihtriigis teenuseid filiaali või agendi vahendusel hetkest, mil

Finantsinspektsioon kannab agendi või filiaali MERAS §-s 105 käsitletud nimekirja (ning mitte pärast

lõikes 6 nimetatud otsuse tegemist või lõikes 9 käsitletud teavitust). Kõnealuse kande õigust loov

tähendus tuleneb direktiivi artikli 28 lõike 3 alalõikest 3. Samas ei täpsusta direktiiv, millal algab õigus

osutada piirüleseid teenuseid muul viisil. Eelnõu kohaselt võib alustada muul viisil teenuste

pakkumistega pärast seda, kui Finantsinspektsioon on oma lõikes 6 nimetatud lõpliku otsuse sihtriigile

teatavaks teinud.

Lõikes 9 sätestatakse makseasutuse või e-raha asutuse kohustus teavitada Finantsinspektsiooni

vahendusel sihtriigi pädevat asutust, millal filiaal või agent teenuste osutamisega alustab. Tegemist on

direktiivi artikkel 28 lg 3 alalõikest 4 tuleneva informeerimiskohustusega, millel pole õigust loovat

tähendust ning mis ei puuduta muul viisil piirüleste teenuste osutamist (nt interneti vahendusel). Teabe

tegevuse alustamise arvatava kuupäeva kohta võib esitada juba enne, kui Finantsinspektsioon teeb

lõikes 6 nimetatud lõpliku otsuse. Samas võib kõnealuse teate esitamata jätmine (enne tegevuse

alustamist) olla kvalifitseeritav MERAS §-s 107 sätestatud väärteona.

Lõikes 10 sätestatakse makseasutuste ja e-raha asutuste kohustu teavitada Finantsinspektsiooni

vahendusel sihtriiki piirülese teenuse osutamise või filiaali tegevusega seotud dokumentidest. Vastav

teave tuleb esitada võimalusel juba enne muudatuste rakendamist või kui see võimalik pole, siis

viivitamata pärast muudatuste toimumist. Direktiivist tulenevalt sätestatakse aga lõikes 11, et sihtriigis

uue agendi või filiaali vahendusel piirüleste teenuste osutamise alustamiseks ei piisa pelgalt teavituse

20

esitamisest, vaid uue agendi või filiaali korral tuleb läbida sama menetlus, mis esimese filiaali või agendi

kasutusele võtmisel.

§ 1 punktiga 38 tunnistatakse kehtetuks MERAS § 30, kuna § 29 reguleerib edaspidi nii makseasutuse

ja e-raha asutuse filiaali tegevust teises lepinguriigis kui ka lepinguriigis piirüleste teenuste osutamist.

§ 1 punktiga 39 muudetakse MERAS § 31 lõiget 2, et ajakohastatakse viiteid direktiividele ning

kustutada viide §-le 36, kuna viidatav tunnistatakse kehtetuks.

§ 1 punktiga 40 muudetakse MERAS §-i 35. Analoogselt §-le 29 reguleerib see paragrahv ühtselt nii

teises lepinguriigis makseasutuse ja e-raha asutuse Eesti filiaali tegevust kui Eestis piirüleste teenuste

osutamist. Anutud paragrahvi võetakse ka üle § 29 selgitustes käsitletud PSD2 muudatused piiriüleste

teenuste osutamise korralduses Eesti kui sihtriigi vaates.

Lõigetes 1–3 sätestatakse sarnaselt kehtiva § 35 esimesele kolmele lõikele kohustus esitada päritoluriigi

finantsjärelevalve asutuse vahendusel direktiiviga nõutud andmed ja dokumendid, dokumentide

keelenõuded ning Finantsinspektsiooni kohustus kinnitada dokumentide kättesaamist. Eelnõuga

kaotatakse Finantsinspektsiooni võimalus teha otsus, millega määratakse nõuded, mida teise

lepinguriigi makseasutus või e-raha asutus peab Eestis järgima ning millele vastavalt makseasutus või

e-raha asutus peab oma teenuseid osutama. Seda põhjusel, et teine makseteenuste direktiiv sätestab

maksimumharmoniseerimise nõude (art 107). Kehtivas MERAS § 35 lõikes 3 nimetatud otsuse tegemise

võimalust direktiiv ette ei näe. Seda korvab aga eelnõuga kavandatud § 35 lõikest 4 tulenev

Finantsinspektsiooni võimalus esitada oma hinnang teise lepinguriigi makseasutuse või e-raha asutuse

Eestis tegutsemise plaanide kohta, samuti Finantsinspektsioonile eelnõuga ette nähtud õigused

tulenevalt § 35 lõikest 9 ja § 93 lõikest 1.

Lõigetes 5–8 reguleeritakse analoogselt § 29 lõigetega 8–11 lepinguriigi makseasutuse tegevust Eestis.

Lõikes 9 sätestatakse Finantsinspektsioonile õigus nõuda parema infovahetuse eesmärgil teise

lepinguriigi ettevõtjalt, kes osutab Eestis teenuseid agentide vahendusel, Eestis kontaktisiku määramist.

Kontaktisiku määramist reguleeritakse täpsemalt Euroopa Komisjoni rakendusmäärusega.

Lõikes 10 sätestatakse lepinguriigi makseasutuse või e-raha asutuse õigus taotleda § 14 lõikes 7

nimetatud tunnuskoodi, mis on samal kujul sätestatud kehtiva seaduse § 35 lõikes 41.

§ 1 punktiga 41 tunnistatakse kehtetuks MERAS § 36, kuna § 35 reguleerib edaspidi nii teise lepinguriigi

makseasutuse ja e-raha asutuse filiaali tegevust Eestis kui ka Eestis piirüleste teenuste osutamist.

§ 1 punktiga 42 lisatakse MERAS § 47 lõige 11, mille tulemusena võib üksnes kontoteabe teenust ja/või

makse algatamise teenust osutava makseasutuse juhiks saada ka isik, kelle varasem tegevus on kaasa

toonud äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Juhtidele

esitatavate nõuete leevendamine nimetatud teenuste puhul on õigustatud asjaoluga, et nende

osutamise käigus ei saa makseasutus ühelgi hetkel kliendi vara enda valdusesse. Seega on klientidele

kahju tekkimise riskid väiksemad kui teiste makseteenuste puhul. Samas on alust arvata, et nende

teenuste pakkumisest võivad olla huvitatud just iduettevõtted, kelle puhul võib täheldada suuremat

pankrotistumise tõenäosust. Seetõttu ei tohiks antud teenuse pakkumise alustamiseks jätta ainult ühte

katset, mis võib innovatsiooni liigset pärssida.

§ 1 punktiga 43 täiendatakse MERAS § 50 lõikes 3 sätestatud loetelu küsimustest, mis kuuluvad

makseasutuse ja e-raha asutuse sise-eeskirjade reguleerimisalasse. Punktides 9–13 nimetatud uued

protseduurireeglid kuuluvad direktiivi kohaselt nende dokumentide hulka, mis tuleb esitada koos

tegevusloa taotlusega. Kuna koos tegevusloa taotlusega tuleb esitada ka sise-eeskirjad, siis on

otstarbekas integreerida uued protseduurireeglid makseasutuse või e-raha asutuse ning tema juhtide ja

töötajate tegevust reguleerivasse ühtsesse sise-eeskirja. Uute protseduurireeglite täpsem sisu on

suuresti seotud erinevate EBA suunistega (punkti 9 osas direktiivi art 95 lõikes 3 ja artikkel 96 lõikes 3

nimetatud suunised; punktide 10–13 osas direktiivi art 5 lõikes 5 nimetatud suunised).

§ 1 punktiga 44 lisatakse MERAS §-i 50 lõiked 5 ja 6. Lõikes 5 kehtestatakse direktiivi artiklist 33 tulenev

erisus üksnes kontoteabe teenust pakkuvatele makseasutuste sise-eeskirjade osas. Lõikega 6 antakse

valdkonna eest vastutavale ministrile õigus vajaduse korral määrusega täpsustada nõudeid

21

makseasutuse ja e-raha asutuse sise-eeskirjadele. Määruse kehtestamiseks pädeva ehk valdkonna

eest vastutava ministri määramisel tuleks lähtuda sellest, kelle vastutusalas on finantsturgude poliitika

alane õigusloome (eelnõu koostamise hetkel on selleks rahandusminister).

§ 1 punktiga 45 lisatakse MERAS §-i 51 lõige 51, millega rõhutatakse makseasutuse ja e-raha asutuse

kohustust kontrollida oma agentide ja filiaali tegevust. Vähemalt korra aastas peavad makseasutuse

esindajad kontrollimise eesmärgil külastama ka agentide või filiaalide tegevuskohti. Selline kohustus

sätestamise vajadus tuleneb direktiivi artiklist 5, mis nõuab tegevusloa taotlejalt muu hulgas seda, et ta

esitaks teabe vähemalt kord aastas koha peal ja mujal tehtud kontrollide kohta, mille taotluse esitaja

kohustub agentide ja filiaalide puhul läbi viima. Agentide ja filiaalide tegevuse nõuetele vastavuse

kontrolli kord on vastavalt eelnõuga kavandatud § 50 lg 3 punktile 13 osa sise-eeskirjadest.

§ 1 punktidega 46–48 muudetakse ja täiendatakse MERAS § 59 lõikes 2 sätestatud loetelu andmetest

ja dokumentidest, mis tuleb makseagendi kasutamise kavatsuse korral Finantsinspektsioonile esitada.

Punktis 1 tehakse keeleline parandus ning asendatakse teine sidesõna „või“ sõnaga „ja“, kuna

Finantsinspektsioonile tuleb esitada nii makseagendi nimi või nimetus kui ka makseagendi juhtimisega

seotud isikute nimed. Punktis 4 täiendatakse lähtudes uuest makseteenuste direktiivist, et andmeid

makseagendi usaldusvääruse kohta ei pea esitama, kui agent on MERAS-e järgi makseteenuste

osutamiseks õigustatud isik. Samuti PSD2-st tehtud uuendustest lähtudes lisatakse lõike 2 loetellu uued

nõutavad andmed (punktid 5 ja 6).

§ 1 punktiga 49 vähendatakse MERAS § 59 lõikes 3 sätestatud Finantsinspektsiooni kaalutlusruumi

olukorras, kus makseagendi vastavus nõuetele pole piisavalt selge. Sellises olukorras peab direktiivist

tulenevalt enne edasisi samme igal juhul küsima lisaandmeid ja –dokumente.

§ 1 punktiga 50 lisatakse MERAS §-i 59 lõiked 4 ja 5. Uues makseteenuse direktiivis rõhutatakse

makseasutuse kohustust teavitada makseagendi kasutamisega seotud muudatustest, mistõttu

sätestatakse see kohustus lõikes 4. Lõikes 5 on samuti direktiivist lähtudes pandud makseasutusele

endale kohustus tagada, et makseagendid teavitaksid kliente, kelle nimel nad tegutsevad. Selle

kohustuse saab täita nt makseasutuse ja –agendi vahelist lepingut sõlmides, kuid teavitamiskohustuse

täitmist agentide poolt tuleb ka jooksvalt kontrollida.

§ 1 punktis 51 sätestatakse MERAS § 60 lõikes 4 Finantsinspektsioonile selge õiguslik keelduda

makseagendi kandmisest makseagentide nimekirja, kui ta ei vasta nõuetele. Samuti sätestatakse

tähtaeg, mille jooksul Finantsinspektsioon oma otsuse makseagendi kasutamise kavatsuse suhtes

tegema peab.

§ 1 punktis 52 lisatakse MERAS § 62 lõikesse 2 viide sellele, et makseasutuse teavitamiskohustus

seoses tegevuste edasiandmisega hõlmab ka kolmandate isikute infosüsteemidele tuginemist vms

infotehnoloogialast outsourcing’ut. Muudatus lähtub uues makseteenuste direktiivis tehtud

täpsustusest.

§ 1 punktiga 53 lisatakse MERAS §-i 62 lõige 81, mis sätestab kohustuse teavitada Finantsinspektsiooni

muudatustest edasiandmise asjaoludes. Muudatus lähtub uues makseteenuste direktiivis tehtud

täiendusest.

§ 1 punktiga 54 jäetakse MERAS § 63 lõikest 1 välja viide arvelduslepingule, kuna alates 10.01.2017

kehtiv VÕS redaktsioon ei kasuta enam seda mõistet.

§ 1 punktiga 55 lisatakse MERAS-sse seitse uut paragrahvi, mis reguleerivad makseteenuse

osutamisele esitatavaid nõudeid erinevates valdkondades.

Paragrahv 631 käsitleb makseteenuse ostuaja klientide kaebuste lahendamist. Selles sätted toodud

kohustused laienevad kõigile MERAS § 3 lõikes 6 nimetatud makseteenuste osutajatele. Direktiivi

artikkel 101 lõike 2 kohaselt tuleb makseteenuste pakkujatel lahendada makseteenuse kasutajate

esitatud kaebusi. Makseteenuse kasutaja kaebuses esitatud küsimustele tuleks vastata 15 tööpäeva

jooksul arvates kaebuse kättesaamisest. Makseteenuse pakkujast mittesõltuval põhjusel võib vastamise

tähtaega pikendada, teatades uue tähtaja ja selle põhjused. Sellisel juhul ei tohi vastamise tähtaeg olla

pikem kui 35 tööpäeva. Liikmesriigid võivad kehtestada makseteenuste kasutajatele ka soodsamaid

tingimusi.

22

Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 24 lõige 5 reguleerib tarbija poolt kauplejale esitatud kaebusele vastamise

tähtaega. Sätte kohaselt on kaupleja kohustatud tarbija kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis esitatud kaebusele samas vormis vastama ja teavitama tarbija nõude rahuldamisest või kaebuse

võimalikust lahendusest 15 päeva jooksul arvates kaebuse saamisest, kui seaduses või Euroopa Liidu

määruses ei ole sätestatud teist tähtaega. Vastus tarbijale saadetakse tarbija märgitud postiaadressil

või e-posti aadressil, kui tarbijaga ei ole kokku lepitud teisiti. TKS sätestab kaebuse vastamiseks lühema

tähtaja kui direktiivis. Direktiivi kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada või jätta kehtima teenuse

kasutajatele jaoks soodsamad vaidluste lahendamise normid.

Kuivõrd makseteenustega seotud kaebused on üldjuhul keerulised ja vajavad lahendamiseks mitme

osapoolega läbirääkimist ja teabe kogumist mitmelt teenusepakkujalt, kes on maksega seotud, (nt

maksja, maksja pank, saaja pank, saaja, kaupleja), siis ei ole antud juhul otstarbekas lähtuda

olemasolevast tarbijate kaebuste vastamise üldisest tähtajast (15 päeva) ka makseteenuse pakkuja

kliendi esitatud kaebuse korral. Makseteenuse pakkuja kliendiks on nii füüsiline isik (tarbija) kui juriidiline

isik. Kuivõrd TSK reguleerib suhteid tarbija ja kaupleja vahel, tuleb tarbija kaebuste lahendamisel võtta

arvesse ka TKS regulatsiooni, arvestades MERAS-s sätestatud erisusi.

Kliendi kaebusele vastamiseks ja kaebuse lahendamiseks tuleb makseteenuse pakkujal koguda

vajalikku infot ja teha koostööd näiteks teiste makseteenuse pakkujatega, mistõttu võib makseteenuse

pakkuja, kellele kaebus esitati, sattuda viivitusse. Selliste, makseteenuse pakkujast mitte sõltuvate

asjaolude tõttu ei ole alati võimalik 15 tööpäeva jooksul kaebust lahendada. Seepärast on oluline, et

põhjendatud juhtudel oleks võimalik vastamise üldist tähtaega (15 tööpäeva) pikendada.

Paragrahvides 632–634 sätestatakse isikuandmete töötlemise reeglid, mis laienevad samuti kõigile

MERAS § 3 lõikes 6 nimetatud makseteenuste osutajatele. Üldjuhul on kliendi andmete töötlemine

lubatud juhul, kui klient (andmesubjekt) on andnud andmete töötlemiseks, samuti andmete

edastamiseks ja väljastamiseks kolmandatele isikutele oma nõusoleku. Seaduses võib sätestada,

millistel juhtudel võib andmeid töödelda, sh väljastada andmesubjekti nõusolekuta. Andmesubjektile

peab olema tagatud juurdepääs tema kohta kogutud infole, sh tema poolt tehtud toimingute kohta, õigus

nõuda ebakorrektsete või aegunud andmete parandamist jms, välja arvatud juhul, kui see on seadusega

piiratud. Andmed kogutakse üksnes ulatuses, mis on vajalik teenuse osutamiseks ja lepinguliste

kohustuste täitmiseks, samuti seadusega sätestatud kohustuste täitmiseks.

Näiteks, pangad hoiavad tähtajatult saladuses kõiki isikuandmeid, kliendi, temaga sõlmitud lepingute ja

tehingute kohta. Need andmed on osa pangasaladusest. Pank töötleb nii lepingu raames või mis tahes

muul viisil talle avaldatud kliendi andmeid, et otsustada lepingu sõlmimise, teenuste pakkumise,

finantsvõimekuse, asjatundlikkuse jne üle. Andmeid töödeldakse ka finantsteenuste turustamise

eesmärgil, oma riskide maandamiseks, kapitali- ja likviidsusnõuete täitmiseks ja muude seadusest

(näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest) tulenevate kohustuste täitmiseks.

Isikuandmeid töötlevad ka maksetehingute täitmisele kaasatatud teised maksevahendajad, pangad,

korrespondentpangad jne.

Töötlemine hõlmab andmete kogumist, salvestamist, andmete kontrollimist, analüüsimist, uuendamist,

parandamist, avalikustamist, juurdepääsu võimaldamist jne.

Makseteenuse pakkujal tuleb salvestada kõikide sidevahendite (nt telefon, internetipank, e-post) teel

antud klientide korraldusi, et vajadusel kasutada neid kliendi korralduste ja toimingute tõestamiseks või

taas esitamiseks. Näiteks võib teatud toimingute jm informatsiooni kohta teabe esitamise kohustus

tuleneda otse seadusest või on andmeid vaja säilitada seaduses sätestatud õiguse hilisemaks

realiseerimiseks (näiteks tagasinõuete korral) või kliendi nõude täitmiseks vms.

Direktiivi preambulis märgitakse, et makseteenuste osutamisega makseteenuste pakkujate poolt võib

kaasneda isikuandmete töötlemine. Direktiivi raames isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ10, siseriiklikke õigusakte, millega võetakse üle

10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31).

23

direktiiv 95/46/EÜ, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 45/200111. Eelkõige tuleks

isikuandmete töötlemisel käesoleva direktiivi raames täpsustada täpne eesmärk, osutada asjakohane

õiguslik alus ning järgida direktiivis 95/46/EÜ sätestatud asjakohaseid turvanõudeid, samuti tuleks

pidada kinni vajalikkuse, proportsionaalsuse, eesmärgi piiritlemise ja andmete säilitamise

proportsionaalse aja põhimõtetest. Samuti tuleks lisada kõikidesse direktiivi raames välja töötatavatesse

ja kasutatavatesse andmetöötlussüsteemidesse lõimitud andmekaitse ja vaikimisi andmekaitse.

Isikuandmete töötlemine peab toimuma kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sedastatud õiguste

ja põhimõtetega.

Direktiivi artikkel 94 sätestab isikuandmete töötlemise lubatavuse ja selle eesmärgid järgmiselt:

a) üksikisikutele isikuandmete töötlemise kohta teabe andmine ning selliste isikuandmete töötlemisel

tuleb lähtuda põhimõttest, et makseteenuste pakkujatel on juurdepääs üksnes sellistele

isikuandmetele ning nad võivad töödelda ja säilitada üksnes selliseid isikuandmeid, mis on neile

vajalikud makseteenuse osutamiseks ning üksnes siis, kui makseteenuse kasutaja on andud

sõnaselge nõusoleku;

b) liikmesriigid lubavad maksesüsteemidel ja makseteenuse pakkujatel töödelda isikuandmeid, kui

see on vajalik maksepettuste ärahoidmise, uurimise ja avastamise tagamiseks.

25. mail 2018. aastal jõustub täies ulatuses 4. mail 2016. aastal Euroopa Liidu Teatajas avaldatud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete

töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus).

Direktiivi 95/46/EÜ eesmärgid ja põhimõtted on küll endiselt ajakohased, kuid kuna PSD2 ülevõtmise

ajaks on märgitud 2018. aasta 13. jaanuar, on otstarbekam eelnõuga kavandatavaid muudatusi

käsitleda nii eelnimetatud isikuandmete kaitse üldmääruse põhimõtete kui hetkel kehtiva isikuandmete

kaitse seaduse valguses. Justiitsministeeriumi eestvedamisel toimuvad ettevalmistused isikuandmete

kaitse üldmääruse riigisiseseks rakendamiseks ja üle võtmiseks paralleelselt käesoleva eelnõuga ning

käesoleva eelnõu eesmärgiks ei ole ajas ette rutata ja arutleda teemade üle, mida on kavas käsitleda

nimetatud andmekaitse reformi raames.

Esimeses punktis (a) nimetatud andmetele juurdepääsu lubamiseks ja andmete töötlemiseks peab

olema kliendi nõusolek. Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt tuleks nõusolek anda selge

kinnitusena, näiteks kirjaliku kinnituse vormis, sealhulgas elektroonilisel teel, või suulise avaldusena,

millega andmesubjekt annab vabatahtlikult, konkreetselt, teadlikult ja ühemõtteliselt nõusoleku teda

puudutavate isikuandmete töötlemiseks. See võiks hõlmata vajaliku lahtri märgistamist veebisaidil,

infoühiskonna teenuste tehniliste seadmete valimist või muud avaldust või käitumist, millest selles

kontekstis konkreetselt nähtub andmesubjekti nõusolek teda puudutavate isikuandmete kavandatavaks

töötlemiseks. Vaikimist, eelnevalt märgistatud lahtreid või tegevusetust ei tohiks seega pidada

nõusolekuks. Nõusolek peaks hõlmama kõiki samal eesmärgil või samadel eesmärkidel tehtavaid

isikuandmete töötlemise toiminguid. Kui töötlemisel on mitu eesmärki, tuleks nõusolek anda kõigi nende

kohta. Kui andmesubjekti nõusolek tuleb anda pärast elektroonilise taotluse esitamist, peab taotlus

olema selge ja kokkuvõtlik ning mitte põhjendamatult häirima selle teenuse kasutamist, mille kohta

taotlus esitatakse.

Tavaliselt sisaldub klientide nõusolek andmete töötlemiseks juba tüüplepingus. Klient võib aga andmete

töötlemiseks anda nõusoleku iga kord enne teenuse kasutamist, kui vastava teenuse osutamine eeldab

isikuandmete töötlemist. Kui andmeid töödeldakse andmesubjekti nõusolekul, peaks vastutav töötleja

suutma tõestada, et andmesubjekt on andnud isikuandmete töötlemise toiminguks oma nõusoleku.

Samuti peaks olema makseteenuse pakkuja võimeline tõendama isikuandmete töötlemise toimingute

kooskõla andmesubjekti nõusolekuga ja õigusaktidega.

11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1)

24

Isikuandmete töötlemise konkreetsed eesmärgid peaksid olema selged ja õiguspärased, mis tuleks

kindlaks määrata andmete kogumise ajal. Isikuandmeid tuleks töödelda viisil, mis tagab isikuandmete

asjakohase turvalisuse ja konfidentsiaalsuse, sealhulgas isikuandmetele ning nende töötlemiseks

kasutatavatele seadmetele loata juurdepääsu või nende loata kasutamise tõkestamise.

Eriseadusega võib konkreetses valdkonnas andmete töötlemise suhtes kehtestada täiendavaid

piiranguid. Võttes arvesse direktiivi maksimaalset harmoniseerivat toimet ja täiendavaid reegleid

maksekontole juurdepääsu ja teabe kasutamise kohta makse algatamise ja kontoteabe teenuse

osutamisel (artiklid 66 ja 67), täiendatakse MERAS-t uue §-ga 632. Siinkohal tasub märkida, et

makseteenuse pakkujal tuleb täita nimetatud paragrahvi lõikes 4 ja 5 sätestatud piiranguid siis, kui ta

parasjagu osutab vastavalt kas makse algatamise või kontoteabe teenust. Üksnes asjaolu, et

makseteenuse pakkuja osutab lisaks mõnele makseteenusele ka makse algatamise või kontoteabe

teenust, ei ole aluseks piirangu kohaldamiseks. Makse algatamise teenuse puhul ei ole lubatud tundlikke

makseandmeid ning autentimiseks ja autoriseerimiseks kasutatavad isikustatud turvaelemente

salvestada ega säilitada, kuid peab tagama, et andmed edastataks turvaliselt makseteenuse pakkujale,

kelle juures on kliendile avatud maksekonto. Tuleb tagada, et mistahes teenuse osutamisega teatavaks

saanud teabele ei saaks ligi kolmandad isikud. Kolmandaks isikuks ei ole klient ise ega makseteenuse

pakkuja, kes on vastava autentimise viisi kliendile väljastanud.

Direktiivi artikkel 4 punkti 32 kohaselt on tundlikud makseandmed sellised andmed, sealhulgas

isikustatud turvaelemendid, mida on võimalik kasutada pettuse toimepanemiseks. Makse algatamise

teenuse ja kontoteabe teenuse puhul ei kuulu tundlike makseandmete hulka kontoomaniku nimi ega

kontonumber.

Kui üldjuhul on andmete töötlemiseks vajalik andmesubjekti nõusolek, siis direktiivi artiklist 94 tulenevalt

peab makseteenuse pakkujale olema tagatud andmete töötlemine maksepettuste ärahoidmise,

uurimise ja avastamise eesmärgil. Teises punktis (b) sätestatud eesmärgil isikuandmete töötlemiseks

peab aga olema tulenevalt isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 14 lg 1 punktile 1 seaduslik

alus. Ka isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt tuleb töötlemise seaduslikkuse tagamiseks

isikuandmeid töödelda asjaomase andmesubjekti nõusolekul või muul õiguslikul alusel, mis on

sätestatud õigusaktis, sealhulgas siis, kui vastutav töötleja peab täitma talle kehtivaid juriidilisi kohustusi

või kui tuleb täita lepingut, mille osaline andmesubjekt on, või selleks, et võtta andmesubjekti taotlusel

enne lepingu sõlmimist meetmeid.

Selleks, et makseteenuse pakkuja saaks tuvastada ja takistada makseteenusega seotud

ebaseaduslikku ja pahatahtlikku tegevust, sealhulgas infoturbega seotud intsidente, peab olema

võimalik isikuandmeid töödelda. Sellises olukorras andmete töötlemine on makseteenuse pakkuja

õigustatud huvi.

Saadud andmete töötlemine peab olema kooskõlas määratletud eesmärkidega. Andmete töötlemisel

tuleb kohaldada üldisi põhimõtteid, nt võib andmeid töödelda vaid juhul, kui seaduses sätestatud

eesmärki ei ole võimalik saavutada muude vahendite abil, töödeldavad andmed peaksid olema

asjakohased, piisavad ja piirduma sellega, mis on nende töötlemise otstarbe seisukohalt vajalik. Tagada

tuleb andmete turvalisus ja välistada andmete omavoliline töötlemine.

Kahtlemata on makseteenuste osutamisel usaldusväärne kliendisuhe suur väärtus. Makseteenuse

pakkujad vastutavad nõuetekohase isikuandmete töötlemise ja konfidentsiaalse teabe saladuses

hoidmise kohustuse eest. Klientide parimaks teenindamiseks ja kõigi lepinguliste suhete korrektseks

täitmiseks peavad makseteenuse pakkujad koguma ja säilitama klientide ja teiste makseteenuste

pakkujate poolt edastatud andmeid kindlate põhimõtete järgi, mis välistavad isikuandmete mis tahes

väärkasutamise. See hõlmab infotehnoloogiliste ja muude turvameetmete rakendamist, kuid vähem

tähtis ei ole makseteenuse pakkujate (töötajate) teadlikkus isikuandmete töötlemise põhimõtetest ja

nende järgimine.

Makseasutuste tegevusloa saamiseks tuleb muuhulgas esitada turvapoliitika kirjeldus. Nimetatud

dokument peaks sisaldama ka informatsiooni turvalisuse kontrolli ja muude kaitsemeetmete

rakendamise kohta, sealhulgas meetmeid pettuse ning tundlike ja isikuandmete ebaseadusliku

kasutamise eest.

25

Paragrahviga 634 sätestatakse andmete säilitamise aeg. Selle tagamiseks, et isikuandmeid ei säilitataks

vajalikust kauem, peaks vastutav töötleja kindlaks määrama tähtajad andmete kustutamiseks või

perioodiliseks läbivaatamiseks.

Paragrahvis 635 sätestatakse turvameetmete ja kontrollmehhanismide rakendamise ning nende kohta

teabe esitamise kohustused, mis laienevad kõigile MERAS § 3 lõikes 6 nimetatud makseteenuste

osutajatele. Kõnealuste turvameetmete ja kontrollmehhanismide osas töötab direktiivi kohaselt EBA 13.

juuliks 2017 välja täpsemad suunised.

Paragrahv 636 näeb ette kõigi MERAS § 3 lõikes 6 nimetatud makseteenuste osutajate kohustuse

teavitada Finantsinspektsiooni olulisest operatsiooni- või turvaintsidendist. Nimetatud intsidentidena

võib käsitleda sündmust või sündmuste ahelat, millel on või võib olla negatiivne mõju makseteenuste

terviklikkusele, kättesaadavusele, konfidentsiaalsusele, autentsusele ja katkematusele. Intsidendi

olulisust saab hinnata erinevate näitajate põhjal nagu nt puudutatud tehingute ja klientide arv, teenuse

katkemise periood, majanduslik mõju jne. Täpsemad suunised intsidentide määratlemiseks ja

liigitamiseks kehtestab EBA. Nimetatud intsidentidest tuleb vajadusel teavitada ka kliente.

Lisaks peavad kõik makseteenuste pakkujad tulevikus esitama statistilisi andmeid pettuste kohta

Finantsinspektsioonile, kes edastab need koondkujul EBA-le ja Euroopa Keskpangale. Kui praktikas on

vaja ühtlustada statistiliste andmete esitamist, saab valdkonna eest vastutav minister anda vajadusel

selle kohta määruse.

Paragrahvis 637 reguleeritakse kohustuslikku vastutuskindlustust, mida peavad omama

makseasutused, kes pakuvad kontoteabe teenust ja makse algatamise teenust. See kohustus laieneb

kõigile makseasutustele, kes neid teenuseid osutavad, sh koos teiste makseteenustega.

Kohustusliku vastutuskindlustuse sõlmimise nõudega soovitakse ühest küljest tagada kahjujuhtumi

korral kahjustatud isikule hüvitise maksmine. Teisest küljest on vastutuskindlustuse eesmärgiks kaitsta

kahju tekitajat ootamatute kahjunõuete eest, mis võivad mõjutada tema majanduslikku olukorda sh

põhjustada maksevõimetust. PSD2 ei sea seoses kontoteabe teenuse osutamise või makse algatamise

teenuse osutamisega täiendavaid usaldatavusnõudeid, vaid kohustab seoses nende teenustega

omama tegevusest tuleneva vastutuse katteks kindlustust või muud võrreldavat tagatist. Direktiivist

tulenevad nõuded vastutuskindlustusele on sätestatud lõikes 1.

Lõikes 2 kajastub asjaolu, et kohustusliku vastutuskindlustuslepingu sõlmimine ei tohiks olla

ebaproportsionaalselt keerukas ja nõuetega, mille täitmine ei ole praktikas võimalik, samuti peavad

kohustuslikule kindlustusele kehtivad seadusega nõutud tingimused olema sellised, mida

kindlustusandjad on valmis pakkuma. Seega sätestatakse, et makseasutus ei pea kindlustama

vastutust, mis tuleneb krediidivahendusega kaasnevate kohustuste tahtlikust rikkumisest (punkt 1).

Eelnõuga ei nõuta vastutuskindlustuslepingu sõlmimist tingimustel, mis on kindlustusandjate

kindlustustingimuste kohaselt tavaliselt välistatud tulenevalt rahvusvahelisest kindlustus- ja

edasikindlustuspraktikast (punkt 2). Riskideks, mida kindlustusandjad ei kindlusta ja mille kindlustamist

seadusega ei nõuta, võivad olla näiteks kaudne kahju, lepinguline vastutus või nõudeid, mis on

põhjustatud rahvarahutusest, sõjast, streigist, sõjaseisukorrast, konfiskeerimisest,

natsionaliseerimisest, kuritegevusest, terrorismist, jms.

Uus makseteenuste direktiiv võimaldab vastutuskindlustuse asemel omada vastutuse katteks muud

võrreldavat tagatist. Seega on selline võimalus antud lõikes 3 ehk makseasutus võib

vastutuskindlustuslepingu asemel sõlmida mõne muu finantseerimisasutusega garantiilepingu.

Nimetatud garantiileping peab vastama samadele tingimustele, mis kehtivad makseasutuse

vastutuskindlustuslepingule.

Lõikes 4 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitus kehtestada määrusega

vastutuskindlustuse kindlustussumma miinimumväärtuste arvutamise kord ja metoodika. Määruse

kehtestamiseks pädeva ehk valdkonna eest vastutava ministri määramisel tuleks lähtuda sellest, kelle

vastutusalas on finantsturgude poliitika alane õigusloome (eelnõu koostamise hetkel on selleks

rahandusminister). Nimetatud metoodika peab lähtuma EBA vastavast juhisest, mille koostamine

polnud veel käesoleva seletuskirja koostamise ajal lõppenud. Seetõttu pole ka otstarbeks hetkel veel

26

koostada vastava rakendusakti kavandit. Direktiivist tulenevalt peab metoodika koostamisel arvesse

võtma:

1) ettevõtja riskiprofiili;

2) asjaolu, kas ettevõtja osutab muid MERAS § 3 lõikes 1 nimetatud makseteenuseid või tegeleb muu

majandustegevusega;

3) makse algatamise teenuse osutamise korral algatatud maksetehingute väärtust;

4) kontoteabe teenuse osutamise korral kontoteabe teenuseid kasutavate klientide arvu.

§ 1 punktidega 57–59 muudetakse ja täiendatakse MERAS § 64, lähtudes muudatustest direktiivi

artiklis 8 algkapitali kohta. Kuna direktiiv viitab selles küsimuses Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määrusele krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta,

kujundatakse muudatused KAS § 35 eeskujul. Seetõttu seostatakse MERAS § 64 lõigetes 1 ja 3

sissemakstud aktsiakapitali nõue algkapitali mõistega. Sissemakstud aktsiakapitali või -osakapitali

nõuet kohaldatakse vaid makseasutuse loomisel uue äriühingu asutamise teel. Kui makseasutust

moodustatakse olemasoleva ja tegutseva äriühingu baasil, kohalduvad algkapitalile

pangandusmäärusest tulenevad omakapitalinõuded.

§ 1 punktidega 60 ja 61 täiendatakse MERAS § 65 lõikega 3¹ ja lõiget 4 teise lausega. Tulenevalt

direktiivi artikkel 4 punktist 46 moodustavad makseasutuse omavahendid esimese ja teise taseme

omavahenditest, nagu need on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013

krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse

(EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176/1, 27.06.2013) artikli 1 lõike 1 punktis 118. Seejuures

esimese taseme omavahenditest vähemalt 75% peavad moodustama esimese taseme

põhiomavahendid ning teise taseme omavahendid ei tohi ületada ühte kolmandikku esimese taseme

omavahenditest.

§ 1 punktiga 62 ja 63 muudetakse MERAS § 71 lg 1 punkti 1 ja § 72 lg 2 punkti sõnastust seoses §-s

65 tehtud muudatustega.

§ 1 punktiga 64 täiendatakse MERAS § 72 uue lõikega 21, millega võetakse üle direktiivi artikkel 9

lõikes 1 sedastatud põhimõte, mille kohaselt peaksid liikmesriigid nõudma, et makseasutusel oleksid

igal ajal omavahendid summas, mis vastavad kehtestatud aktsia- ja omakapitali suurusele ja mille

arvutamise aluseks on kasutatud vastavalt üldkulude, maksete mahu või indikaatoritel põhinevat

metoodikat. Kuivõrd direktiivi eesmärgiks on olnud kehtestada makseasutustele nende äritegevusega

seotud operatsiooni- ja finantsriskidega proportsionaalsed usaldatavausnõuded, nähakse direktiivis

ette, et eelnimetatud tingimust ei tule kohaldada nende makseasutuste suhtes, kes osutavad ainult

makse algatamise ja kontoteabe teenust. Direktiivi preambulis rõhutatakse, et kuivõrd makseasutused,

kes pakuvad üksnes makse algatamise ja kontoteabe teenust, ei hoia klientide raha oma kontol, oleks

ebaõiglane nõuda omavahendite nõudeid. Vaatamata sellele tuleks aga tagada, et nad oleksid

suutelised täitma oma tegevusest tulenevaid kohustusi. Seetõttu tuleks neilt nõuda kutsealase

vastutuskindlustuse olemasolu või asendada see samaväärse tagatise nõudega. Usaldatavusnõuded,

muu hulgas algkapital peaks samuti arvestama makseasutuse pakutava makseteenusega seotud riske.

Makseteenuse pakkujale, kes pakub üksnes makse algatamise teenust, on tulenevalt direktiivist ka

väiksem algkapitali nõue, so 50 000 eurot. Alla selle määra ei tohi ka üksnes makse algatamise teenust

pakkuva makseasutuse omavahendid hilisema tegevuse käigus langeda.

§ 1 punktiga 65 tunnistatakse kehtetuks MERAS § 76 punkt 2. Muudatus tehakse kooskõlas MERASE

§ 3 lõike 1 punktis 7 nimetatud muudatusega.

§ 1 punktiga 66 muudetakse MERAS § 79 lõiget 1, kuna vara hoidmise nõudeid pole vaja rakendada

nendele makseasutustele, kes osutavad üksnes selliseid teenuseid, mille käigus ei saa makseasutus

klientide vara enda valdusesse (kontoteabe teenus ja makse algatamise teenus).

§ 1 punktiga 67 tunnistatakse kehtetuks MERAS § 79 lõiked 4 ja 6, kuna PSD2 ei anna enam võrreldes

PSD-ga Finantsinspektsioonile nii palju võimalusi esitada erinõudeid või teha erandeid makseasutusele

esitatud vara hoidmise reeglite osas.

§ 1 punktidega 68 ja 69 kehtestatakse MERAS §-s 82 uued reeglid §-des 11 ja 12 sätestatud erandeid

kasutavate makseasutuste aruandlusele. Lõikes 3 lisandub võrreldes kehtiva seadusega

27

makseteenuste direktiivi artikkel 32 ja e-raha direktiivi artiklil 9 põhinevaid erandeid kasutatavatele

ettevõtjatele kohustus esitada majandusaasta aruanne ja vanemaudiitori aruanne. Seda põhjusel, et

eelnõu kohaselt peavad erandeid kasutavad ettevõtjad järgima rohkem nõudeid kui varasemalt ning

Finantsinspektsioonil on vaja nende nõuete täitmise kontrollimiseks rohkem andmeid (nt veendumaks,

et makseteenuste pakkumine on jätkuvalt kõrvategevuse vastavalt § 11 lg 2 punktile 2). Kuna

makseasutused, kes pakkuvad üksnes kontoteabe teenust, et tee maksetehinguid, pole neil ka vastavalt

uuele lõikele 31 vaja esitada ülevaadet maksetehingute arvust ja kogusummast.

§ 1 punktidega 70–76 tehtavad muudatused MERAS §-des 82, 84, 87, 89 ja 90 on seotud

makseteenuste ja e-raha teenuste osutamise erandrežiimi muudatusega §-des 11kuni 13 ega too kaasa

sisulisi muudatusi. Muu hulgas võib valdkonna eest vastutav minister ka edaspidi MERAS § 82 lõigete

4 ja 5 alusel kehtestatud määrustes vajadusel kehtestada erisätteid §-des 11 või 12 sätestatud erandeid

kasutavate äriühingute aruannete skeemide, aruannete koostamise metoodika ja esitamise korra osas.

§ 1 punktidega 77 ja 78 muudetakse ja täiendatakse MERAS §-i 92 ning lisatakse sätted, mis on

vajalikud teostamaks järelevalvet teises lepinguriigis filiaali asutanud makseasutuse ja e-raha asutuse

ning piiriüleseid teenuseid osutava makseasutuse ja e-raha asutuse üle. Tegemist on normitehnilise

muudatusega ning praegu asuvad vastavad sätted § 29 lõigetes 9 ja 10 ning § 30 lõigetes 8 ja 9.

§ 1 punktidega 79–83 muudetakse ja täiendatakse MERAS §-i 93 lähtudes teises makseteenuste

direktiivis tehtud uuendustest, mis puudutavad teise lepinguriigi makseasutuse ja e-raha asutuse filiaali

ning piirüleselt osutatud teenuste üle järelevalve teostamist. Lõikes 1 täpsustatakse, kuidas

Finantsinspektsioon saab kohustada teise lepinguriigi makseasutust või e-raha asutust aruannete

esitamiseks. See on võimalik nii juhul, kui teenuseid osutatakse Eestis filiaali kaudu, kui ka juhul, kui

teenuseid osutatakse Eestis muul viisil. Lõikega 5 võetakse selguse huvides kasutusele mõiste

päritoluriik. Muudatused lõigetes 6 ja 8 ning lõike 9 kehtetuks tunnistamine on vajalikud põhjusel, et

direktiivis täpsustatakse asutuste ringi, kellele nendes lõigetes nimetatud meetmetest peab teavitama.

§ 1 punktidega 84–86 täpsustatakse MERAS §-s 95 sätestatud Finantsinspektsiooni õigusi

informatsiooni saamisel. Lõikesse 1 lisatakse KAS § 99 lg 1 eeskujul õigus nõuda lisaks teabele,

dokumentidele ja selgitustele ka aruandeid. Lõikesse 2, milles on loetelu isikutest, kellelt informatsiooni

nõuda võib, lisatakse direktiivist lähtudes makseasutuse või e-raha asutuse agent või edasimüüja.

Tulenevalt PSD2 artikli 23 lõikest 1(a), lisatakse MERAS § 95 lõikesse 51 Finantsinspektsioonile

kohustus võimaluse korral avaldada teabe nõudmise eesmärgid.

§ 1 punktiga 87 täiendatakse MERAS § 97 lõikes 1 sätestatud nimekirja. Direktiivi kohaselt peab

Finantsinspektsioonile olema tagatud kohapease kontrolli läbiviimise õigus ka makseagendi juures,

samuti isiku juures, kellele makseasutus või e-raha asutus on edasi antud tööülesandeid.

§ 1 punktidega 88 ja 89 muudetakse MERAS § 105 lõike 1 punkti 9 ja nimetatud lõiget täiendatakse

punktiga 9. MERASE § 105 kohaselt peab Finantsinspektsioon avalikku nimekirja, kuhu kantakse

makseteenuste pakkujad ja e-raha asutused. Punktis 9 tehakse normitehniline muudatus seoses

makseteenuste ja e-raha teenuste osutamise erandrežiimi muudatusega §-des 11-13. Ühtlasi lisatakse

direktiivist tulenevalt edaspidi nimekirja teave piiratud võrgustiku ja telekomiettevõtjate jaoks mõeldud

välistusi kasutavate isikute kohta, kes on esitanud §-s 41 käsitletud teated, samuti isikute kohta kelle

tegevusluba on kehtetuks tunnistatud.

§ 1 punktiga 90 ajakohastatakse seaduse normitehnilist märkust viitega uuele makseteenuste

direktiivile.

§ 1 punktiga 91 sätestatakse üleminekureeglid, mille järgi viivad makseasutused ja e-raha asutused

oma tegevuse kooskõlla eelnõuga kehtestatavale redaktsiooniga. Tegevuse kooskõlla viimise

tähtaegade kehtestamisel lähtuti direktiivi artiklis 109 sätestatust.

§ 2. Võlaõigusseaduse muudatused

Võlaõigusseaduse muudatused tehakse peaasjalikult seoses uut tüüpi makseteenuste lisandumisega

PSD2 reguleerimisalasse, et täpsustada uute makseteenuste – kontoteabe teenuse ja makse

algatamise teenuse – sisu tarbija aspektist vaadatuna. PSD2 eesmärgiks on muu hulgas ühtlustada

uute makseteenuste kvaliteeti, teenuste pakkumise tingimusi ning kättesaadavust, et soodustada uute

28

makseteenuse osutamist võrdsetel alustel toimiva konkurentsi tingimustes. Direktiivi eesmärgiks on

reguleerida makseteenuse pakkumist ammendavalt ja kõikides liikmesriikides ühetaoliselt, samuti

tagada teenuste turvalisus.

Direktiiviga pannakse liikmesriikidele kohustus tagada, et makseteenused oleksid klientidele

kättesaadavad ühtsetel alustel, teenusega seotud turvariskid oleks maandatud ja rakendataks ühtseid

nõudeid tarbijate huvide kaitseks.

§ 2 punktiga 1 muudetakse võlaõigusseadust selliselt, et senise termini maksevahend asemel

kasutatakse edaspidi terminit makseinstrument. Muudatused tehakse võlaõigusseaduse nendes

sätetes, kus termini maksevahendi all tuleb mõista makseinstrumenti direktiivi artikli 4 punkti 14

tähenduses, mitte maksevahendit selle üldises – vahetusvahendi – tähenduses. Maksevahendi all

mõistetakse eelkõige sularaha, kontoraha ja e-raha. Makseinstrument on üks maksmise viisidest.

§ 2 punktiga 2 viiakse VÕS § 709 lõike 8 sõnastus vastavusse direktiivi artikli 4 punktiga 14. Sätte sisu

aga ei muutu: makseinstrumendi all mõeldakse endiselt makseteenuse pakkuja ja tema kliendi vahel

kokkulepitud isikustatud seadet või ka toimingute kogumit, mida makseteenuse pakkuja klient kasutab

maksejuhise algatamiseks.

§ 2 punktiga 3 sätestatakse, et kaardpõhise makseinstrumendi all peetakse silmas makseinstrumenti

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/751 artikli 2 punkti 20 tähenduses. Nimetatud

määrus defineerib kaardipõhist makseinstrumenti (kaardipõhine makseinstrument) järgmiselt: s.o mis

tahes makseinstrument, sealhulgas kaart, mobiiltelefon, arvuti või mis tahes muu asjakohast

makserakendust sisaldav tehniline seade, mis võimaldab maksjal algatada kaardipõhise maksetehingu,

mis ei ole kreeditkorraldus või otsekorraldus.

§ 2 punktiga 4 täiendatakse VÕS § 709 lõigetega 12¹ kuni 12³. VÕS 7334 lõikes 2 määratletakse, mis

on autentimine. Kehtiva sõnastuse kohaselt on autentimine toiming, mis võimaldab kontrollida

konkreetse makseinstumendi, sealhulgas selle isikustatud turvaelementide kasutamist. Direktiivis

mõistetakse autentimise all muu hulgas toimingut, mis võimaldab makseteenuse pakkujal tuvastada

klient ja kontrollida makseinstumendi kasutamise kehtivust. Vastavalt täiendatakse ka

võlaõigusseadust. VÕS § 709 käsitleb makseteenuse lepingut ja sellega seotud mõisteid. Kuivõrd

autentimise terminit kasutatakse VÕS 40. peatükis läbivalt, on mõttekas termini määratlus tuua

paragrahvide järjestuses ettepoole, s.o VÕS § 709 uueks lõikeks 12¹.

Kooskõlas direktiivi artikliga 4 (mõisted) antakse § 709 lõikes 12² – tugeva kliendi autentimise ja lõikes

12³ – isikustatud turvaelemendi termini määratlus. Tulenevalt määratlusest, ei saa tugeva autentimise

all käsitada näiteks autentimist ühekordseid paroole sisaldavate paroolikaartidega või paroolilehtedega.

§ 2 punktiga 5 täiendtakse VÕS § 710 lõikega 3¹ ja 3². Direktiivi artikkel 35 kohaselt peab

makseteenuste osutamiseks olema tagatud juurdepääs maksesüsteemidele. Muudatusega

täpsustatakse osalemist teistes maksesüsteemides. Muudatus ei sätesta kohustust võimaldada

makseteenuse pakkujale suunata oma makseid läbi süsteemi, kui makseteenus pakkuja ise ei ole

süsteemi liige. Muudatusega tagatakse juhul, kui sellist maksete suunamist mitte süsteemi liikmele üldse

võimaldatakse, lubada seda ka teistele makseteenuste pakkujatele, tagades seeläbi võrde kohtlemine.

Keeldumist juurdepääsu võimaldamisest tuleb põhjendada.

§ 2 punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks VÕS § 710 lõike 4 punkt 4. Võrreldes PSD-ga ei ole direktiivis

ette nähtud alust nimetatud sätet maksesüsteemi suhtes mitte kohaldada.

§ 2 punktiga 7 täiendatakse võlaõigusseadust uue paragrahviga 710², millega nähakse ette

maksekontole juurdepääsu tagamise kohustus. Paragrahv koosneb 7 lõikest, millega võetakse üle

direktiivi need sätted, milles käsitatakse maksekonto juurdepääsemise tingimusi, samuti sätted, mis ei

luba makseteenuse pakkujatel seada mis tahes põhjendamata diskrimineerivaid tingimusi

makseteenuste osutamisel.

Selleks, et makseteenuse pakkuja saaks osutada makseteenuseid, peab tal olema võimalus avada

krediidiasutuses maksekonto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks. Kuigi konto avamine

pangas on iseenesest elementaarne, on sätte eesmärgiks tagada parem makseteenuste kättesaadavus

ja laiem makseteenuste valik. Direktiivi regulatsioon, mis kohustab liikmesriike tagama makseasutustele

29

juurdepääsu maksekonto teenustele krediidiasutustes (direktiivi artikkel 36) on napisõnaline, kuid

täpsustatakse, et juurdepääs maksekonto teenusele peab olema piisavalt ulatuslik, et võimaldada

makseasutustel osutada makseteenuseid takistamatult ja tõhusalt. Piirangute seadmine maksekonto

avamiseks või selle kasutamiseks ei ole aga täielikult välistatud. Direktiivi kohaselt peab krediidiasutus

põhjendama oma seisukohta, kui otsustatakse mitte astuda lepingulistesse suhetesse makseteenuse

pakkujaga. Maksekonto teenuse kättesaadavuse rakendamisel peab lähtuma nii võrdse kohtlemise

põhimõttest, kui ka muudest seaduses (näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seaduses) sätestatud piirangutest.

Kui kliendile on makseteenuse pakkuja juures avatud maksekonto, ei või makseteenuse pakkuja seada

diskrimineerivaid tingimusi maksekontole juurdepääsuks makse algatamise ja kontoteabe teenuse

osutamisel. Piiramine võib olla õigustatud turvalisuse kaalutlusel, näiteks kui ei kasutata turvalist

teabevahetamise viisi või juurdepääsu piiramine on seotud turvariskidega makseahelas, sealhulgas siis,

kui esineb pettuseoht. Makseteenuse kasutamisel võib esineda ka muid piiranguid, näiteks võib kliendi

maksekonto olla arestitud kohtutäituri või rahapesu andmebüroo poolt.

Makse algatamise ja kontoteabe teenust peab olema võimalik kliendil kasutada sõltumata

makseteenuse pakkuja, kelle juures on kliendile avatud maksekonto, ja makse algatamise teenust

pakkuva makseteenuse pakkuja omavahelistest suhetest. Direktiivi preambuli punktis 30 selgitatakse,

et makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse puhul kasutatakse kliendi autentimise vahendeid,

mille on kliendile väljastanud makseteenuse pakkuja, kelle juures on kliendile maksekonto avatud.

Seega peavad makseteenuse pakkujad võimaldama makse algatamise ja kontoteabe teenuse

osutamisel tugineda samadele autentimise protseduuridele. Teisisõnu, nimetatud teenuste

osutamisega klient identifitseerib end ja kinnitab maksejuhise või kontoteabe päringu saatmise mitte

otse makseteenuse pakkujale, kelle juures tal on maksekonto avatud, vaid teeb seda makse algatamise

või kontoteabe teenust osutava makseteenuse pakkuja kaudu, st läbi vastava teenuse. Kuivõrd

nimetatud teenuse osutamisel muutuvad kliendi tundlikud makseandmed kättesaadavaks ka makse

algatamise ja kontoteabe teenuse pakkujale, siis on mõistetav, miks on oluline nimetatud teenuse

osutamist reguleerida, sealhulgas sätestada eraldi nõuded andmete töötlemiseks ja teabe turvaliseks

vahetamiseks.

Makseteenuse pakkujal, kelle juures on kliendil avatud maksekonto, peab olema võimalik veenduda, et

teabevahetuseks kasutatakse turvalist süsteemi. Makseteenuse pakkuja, kes kontole juurdepääsu

piiranguid rakendab, peab juhul, kui see on võimalik ja lubatud, teavitama klienti nii enne piirangu

seadmist, kui juba rakendatud juurdepääsu piirangust. Igal juhul peab makseteenuse pakkuja teavitama

piirangu seadmisest ka pädevat korrakaitseorganit. Kliendi teavitamine ei ole alati võimalik, näiteks

juhul, kui see raskendaks intsidendi uurimist. Juurdepääs tuleb taas võimaldada niipea, kui langevad

ära keeldu põhjustavad asjaolud. Seega tuleb juurdepääsu keelamine ja juurdepääsu võimaldamine

otsustada makseteenuse pakkujate suhtes konkreetse juhtumi pinnalt, et mitte takistada teiste

makseteenuse pakkujate teenuste kasutamist ja ausat konkurentsi erinevate makseteenuste pakkujate

vahel.

Makseteenuse osutamisega tuleb tagada klientide rahaliste vahendite ja isikuandmete turvalisus,

sealhulgas isikustatud turvaelementide konfidentsiaalsus.

Makse algatamise või kontoteabe teenuse osutamisel, peavad makseteenuse pakkujad täitma eelnõu

punktis 17, millega täiendatakse VÕS §-dega 7245 ja 7246, sätestatud nõudeid. Makseteenuse

pakkujale, kes rakendab teenustele piiranguid, on oluline, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas

juurdepääsu maksekontole taotleb klient või see toimub läbi makseteenuse pakkuja, kes osutab makse

algatamise või kontoteabe teenust. Samuti peab olema võimalik kindlaks teha, kes on see

makseteenuse pakkuja, kelle kaudu makse agatatakse või kelle teenuse kaudu kontoteabe päring

edastatakse. Tehnilised standardid peaksid tagama erinevate teabevahetuskanalite koostöö selliselt, et

kontoteabe ja makse algatamise teenuse pakkujad saavad turvalisel viisil suhelda teiste makseteenuse

pakkujatega ja klientidega ning täita turvalise teabevahetuse nõudeid makseteenuse osutamiseks

kõikvõimalike elektrooniliste, sealhulgas nutiseadmete kaudu.

Lõikes 7 sätestatakse direktiivi artikkel 97 lõikes 5 sisalduv põhimõte, mille kohaselt tuleb tagada, et

klientidele võimaldataks kasutada makse algatamise või kontoteabe teenuse kasutamiseks neile selle

30

makseteenuse pakkuja poolt ette nähtud autentimise protseduure, kelle juures on neile maksekonto

avatud. Kliendile on üldjuhul makseteenuse pakkuja poolt kehtestatud tingimused, mis kohustavad

hoidma makseteenuste kasutamist võimaldavaid abivahendeid, sealhulgas isikustatud turvaelemente,

kaitstuna. Nimetatud kohustuse rikkumine võib kaasa tuua olukorra, kus maksjal on täielik vastutus

makseteenuse kasutamisega kaasnenud kahju korral (nt andmelekked, andmete õigusvastane

kasutamine), kuna turvaelemendid on tehtud kättesaadavaks kolmandatele isikutele. Direktiivi

preambulis rõhutatakse, et makseteenuse pakkuja ei tohiks seoses turvaelementide hoidmisega

kehtestada tingimusi, mis takistavad või muudavad mis tahes viisil keerulisemaks teiste makseteenuste

pakkujate makseteenuste kasutamise, sealhulgas makse algatamise ja kontoteabe teenuse

kasutamise. Eelnõu muudatused, millega täiendatakse VÕS uue § 710², sätestavad makseteenuse

pakkujale kohustuse tagada juurdepääs maksekontole makseteenuste osutamiseks, samuti kohustuse

mitte seada piiranguid või muid tingimusi, mis kohtlevad makseteenuse pakkujaid või nende kliente

makse algatamise või kontoteabe teenuste osutamisel ebavõrdselt. Piirangute kehtestamine on lubatud

põhjendatud turvakaalutlustel või muudest seaduses sätestatud asjaoludest tulenevalt, millistest oli juttu

juba eespool.

Makseteenuse pakkujad peavad tagama, et makse algatamine või kontoteabe päringu esitamine

toimuks läbi tugeva kliendi autentimise protseduuri ning kasutataks turvalist teabevahetust.

§ 2 punktiga 8 tehakse VÕS § 711 lõike 1 punktis 1 muudatus, millega viiakse nimetatud punkt

kooskõlla muudatustega, mis tehakse äriseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõus kavandatavate muudatustega12. Nimetatud eelnõuga ühtlustatakse äriühingute

asukoha mõistet erinevates seadustes.

§ 2 punktiga 9 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 8¹. Nimetatud punktiga nähakse ette, et

makseteenuse pakkuja peab esitama kliendile teabe tema õiguste kohta, mis tulenevad Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/751 kaardipõhise maksetehingute vahendustasude kohta

(EMPs kohaldatav tekst) (ELT L123, 19.05.2015, lk 1-15) artiklist 8. Nimetatud määruse artikkel 8

käsitleb ühismärgistust ja makselahenduse kaubamärgi või makserakenduse valikut. Artikli 8 lõike 2

kohaselt peab makseteenuse pakkuja tarbijale andma arusaadava ja objektiivse teabe kõigi pakutavate

makselahenduste kaubamärkide ning nende omaduste, sealhulgas nende funktsionaalsuse,

maksumuse ja turvalisuse kohta.

§ 2 punkiga 10 täiendatakse VÕS § 711 lõiget 1 punktiga 14¹, millega võetakse üle direktiivi artikkel 52

lõike 5 punkt b. Nimetatud muudatuse kohaselt peab makseteenuse pakkuja informeerima klienti sellest,

kuidas on korraldatud makseteenustega kaasneda võivatest turvariskidest, sealhulgas pettuse või

andmete väärkasutamisest teavitamine ning kuidas minimeerida taolisi intsidente.

§ 2 punktid 11 ja 12, millega muudetakse VÕS § 711¹ lõiget 2 ja täiendatakse nimetatud paragrahvi

lõikega 6 kuni 8.

Kontoteabe ja makse algatamise teenuse osutamine eeldab maksekontole juurdepääsu veebiühenduse

kaudu. Makseteenuse pakkuja on siin vahelüliks, kes hõlbustab kliendil teha sisseoste näiteks e-

kaubanduse teel, võimaldades kauba või teenuse eest maksmisel kasutada internetipõhist makse

algatamist paljudes teistes makseasutustes ja pankades. Internetipoodidel ei pruugi olla loodud

veebipõhist makseteenuse võimalust mitmete makseteenuste pakkujatega spetsiaalse lingi kaudu, nn

veebibänneri kaudu, mis suunavad tarbija otse makseteenuse pakkuja koduleheküljele (nt

internetipanga veebilehele). Makse algatamise teenus loob tarbijale (ja kaupmehele) täiendava makse

algatamise kanali, misläbi võib suureneda kaupade ja teenuste kättesaadavust. Makse algatamise

teenuse puhul makseteenuse pakkuja, kes makse algatas ja maksejuhise edastas, ei täida

maksetehingut ise (ei teosta raha ülekandmist). Rahasumma ülekandmine teostatakse otse maksjalt

12 Äriseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 347 SE, Riigikogu XIII koosseis. Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/455719c5-367b-4799-8fe3-7d38b76b8136/%C3%84riseadustiku%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus%20(%20juriidilise%20isiku%20ja%20tema%20juhatuse%20v%C3%B5i%20seda%20asendava%20organi%20asukoht)/

31

saajale ilma, et see mingis etapis „läbiks“ makse algatamise teenust pakkuva makseteenuse pakkuja

maksekontot. Tarbijakaitse aspektist vaadatuna peab olema makse algatamise kasutajatele üheselt

arusaadav, et maksetehingu algatab makseteenuse pakkuja, mitte klient ise. Makse algatamise teenuse

pakkujal tuleb esitada VÕS § 711¹ lõikes 6 sätestatud lisateave, kui ta osutab makse algatamise teenust.

Võlaõigusseaduse § 711¹ lõiget 2 muudetakse. Kehtiva lõike 2 sõnastuse järgi tuleb ühekordse

makseteenuse lepingu puhul VÕS § 711 lõikes 1 sätestatud ning § paragrahvi 711¹ lõikes 1 nimetamata

teave kättesaadavaks teha ainult siis, kui see on asjakohane. Nimetud sätte sõnastus ei ole päris

korrektne ja vajab seetõttu muutmist. Direktiivi artikkel 45 (PSD vastav paragrahv 37) lõikest 3 võib aru

saada pigem seda, et kohaldatavuse korral tuleks makseteenuse pakkujal teha teenuse kasutajale

lihtsasti kättesaadavaks muu asjakohane teave ja tingimused. Nimetatud artikli eestikeelne verisoon on

samuti ebatäpne, sest sõna applicable eestikeelne vaste on rakendatav, kohaldatav. Võlaõigusseaduse

senist sätet muudetakse selliselt, et selle sisu kannaks paremini edasi direktiivi sätte sisu ja mõtet.

Makse algatamise teenust osutav makseteenuse pakkuja tugineb selle makseteenuse pakkuja

autentimisprotseduuridele, kelle juures on kliendile maksekonto avatud ja kes on vastava autentimist

võimaldava seadme kliendile väljastanud.

Makse algatamise teenuse kohta lisateabe andmine võib olla tarbija seisukohast äärmiselt oluline, kuid

direktiivi maksimaalset harmoniseerivat toimet arvestades tuleb igasugune lisateave esitada vaid juhul,

kui see on teenust ja sellega seotud asjaolusid arvestades makseteenuse pakkujale kohaldatav.

Direktiivi preambulis rõhutatakse, et makseteenuse kasutajatele tuleb esitada ühesugusel määral

teavet, mis võimaldaks teha valikuid ja võrrelda erinevaid teenuseid EL-s. Direktiiv sätestab nõuded

vajaliku, piisava ja arusaadava teabe esitamise makseteenuse lepingu kohta, kuid seejuures ei tohi turu

tõrgeteta toimimise huvides vastu võtta muid teabe esitamise sätteid kui direktiivis.

Teave, mis tuleb teha kättesaadavaks ühekordse makseteenuse lepingu kohta, on direktiiviga

reguleeritud ulatuses, mis võimaldab mis tahes muud asjakohast teavet, sealhulgas teavet, mis tuleb

anda raamlepingu (makseteenuse lepingu) kohta, anda siis, kui see on antud juhul kohaldatav.

Seadusega ei saaks ette näha rangemaid nõudeid, kui need, mis on sätestatud direktiivis.

VÕS § 711¹ täiendatakse lõikega 7. Direktiivi artikli 33 lõike 2 kohaselt peab kontoteabe teenuse osutaja

esitama lepingueelse teabe juhul, kui see on asjakohane. Kuivõrd kontoteabe teenusega ei kaasne

makse algatamist ega selle täitmist, siis on arusaadav, miks enamik makseteenuse lepinguga seotud

teabest (olgu see siis ühekordne leping või nn raamleping) ei ole kontoteabe teenuse osutamisel

asjakohane.

Lõikega 8 võetakse üle direktiivi artikli 3 punktis o sätestatu, mille kohaselt tuleb teenusepakkujal, kui ta

osutab sularaha- või makseautomaadist sularaha väljavõtmise teenust, esitada teave kõikide tasude

kohta nii enne sularaha väljastamist kui pärast seda. Nimetatud teenuse osutamiseks ei sõlmita

kliendiga nn raamlepingut makseteenuse osutamiseks ja nimetatud tegevus ei kuulu ka MERAS-e

kohaldamisalasse. Siiski peetakse direktiiviga oluliseks, et sularaha väljavõtmise teenuse tingimused

oleks tarbijale teada. Sularaha väljavõtmisega võib kaasneda ka vääringu konverteerimine, seega tuleb

klienti teavitada kõikidest tasudest ja vahetuskursist.

§ 2 punktis 13 ja 14 täpsustatakse kehtiva regulatsiooni sõnastust. VÕS §-s 712¹ asendatakse termin

rahalised vahendid terminiga rahalised nõuded, n.o kontol olev raha või hoius või muu samalaadne

rahaline nõue. VÕS § 712¹ sätestab makseteenuse pakkuja või muu seaduses sätestatud kontopidaja

kohustused finantstagatise andmisel. Rahaliste vahendite mõiste ei ole seega VÕS § 712¹ konteksti ja

teisi VÕS 40. peatüki sätteid arvesse võttes sobiv ning mõjub koosmõjus teiste sätetega eksitavalt.

Nimelt mõeldakse PSD2 mõiste funds all rahalisi vahendeid nagu pangatähti ja münte, elektroonilisel

kujul edastatavat raha ja e-raha, mis on määratletud direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 lõikes 2.

§ 2 punktiga 15 muudetakse VÕS § 720 lõiget 4. Direktiivi artikli 55 lõike 2 kohaselt on raamlepingu

(makseteenuse lepingu) lõpetamine makseteenuse kasutajale tasuta, välja arvatud juhul, kui leping on

olnud jõus alla kuue kuu. Muudatusega lühendatakse lepingu nö tasuta ülesütlemise aega 6 kuule, kui

makseteenuse leping on sõlmitud kauemaks kui kuueks kuuks või tähtajatult. Kõikidel muudel juhtudel

peavad lõpetamise eest võetavad tasud olema asjakohased ja vastavuses lepingu lõpetamise kuludega.

32

§ 2 punktiga 16 muudetakse VÕS § 724¹ lõiget 3. Lõike 3 sõnastust täpsustatakse selliselt, et juhul,

kui maksja kasutab makse algatamise teenust, võib ta anda oma nõusoleku selle makseteenuse

pakkuja kaudu. Makse algatamise teenuse pakkuja, saanud maksjalt nõusoleku, algatab makse maksja

nimel.

§ 2 punktiga 17 täiendatakse VÕS §-dega 7244, 7245 ja 7246. Nimetatud paragrahvid reguleerivad

rahaliste vahendite kättesaadavuse kinnitamise tingimusi, makse algatamise ja kontoteabe teenuse

osutamist ning makseteenuse osutamise turvalisuse nõudeid.

Kaardipõhine maksetehing on maksekaardisüsteemi infrastruktuuril ja ärireeglitel põhinev teenus

maksetehingu tegemiseks mis tahes kaardi, telekommunikatsiooni-, digitaal- või

infotehnoloogiliseseadme või tarkvara kaudu, kui selle tulemuseks on deebet- või krediitkaarditehing.

Kaardipõhised maksetehingud ei hõlma tehinguid, mis põhinevad muud liiki makseteenustel.

Kaardipõhise makseinstumendi kasutamisega kaasneb sõnum, mis kinnitab rahaliste vahendite

olemasolu maksja maksekontol. Selline tehing toimub maksekaardi väljastanud makseteenuse pakkuja

ja makseteenuse pakkuja vahel, kelle juures on avatud kliendile maksekonto. Kaardiga makstes

sisestatakse kaardi kood, mille järel saab maksja makseteenuse pakkuja makseterminali kaudu juhise

maksetehingu täitmiseks kaupmehe arvele. Kaardimakse korral kontrollitakse maksesumma olemasolu

maksja maksekontol, samuti seda, kas makse vastab kokkulepitud limiidile, samuti kaardi kehtivust.

Direktiivi artikkel 65 reguleerib rahaliste vahendite olemasolu kohta taotluse esitamist ja selle kinnitamist

makseinstumendi väljastanud makseteenuse pakkuja poolt. Selline rahaliste vahendite kättesaadavuse

kinnitamine ei või toimuda muul eesmärgil kui kaardipõhise maksetehingu täitmiseks.

Rahaliste vahendite olemasolu kohta kinnituse andmiseks peab olema maksekontole juurdepääs

veebiühenduse kaudu. Kui nimetatud tingimus on täidetud, ei oma edaspidi tähendust, kas kaardimakse

tehakse veebikeskkonnas või kaupluse ruumides.

Maksetehingu täitmiseks vajaliku maksesumma olemasolu maksja maksekontol saab taotleda ja

vastavat kinnitust anda üksnes konkreetse maksesumma kohta ilma, et kinnitusega kaasneks mistahes

muu informatsiooni edastamist (näiteks konto jäägi või maksekonto väljavõtte esitamine vms).

Kinnitusega koos ei ole lubatud maksja maksekontol raha blokeerida. Tulenevalt e-raha eripärast ei saa

esitada kinnitust rahaliste vahendite olemasolu kohta, kui maksetehing täidetakse kaardipõhise

makseinstumendiga, millel hoitakse e-raha.

Lõikega 6 ja 7 reguleeritakse maksja maksekontol rahaliste vahendite blokeerimist olukorras, kus täpset

maksesummat ei ole kaardimakse täitmiseks nõusoleku andmise ajal teada. Sellisel juhul ei või

maksesumma blokeering olla maksjaga eelnevalt kokku lepitust suurem ning blokeering tuleb lõpetada

niipea, kui laekuvad andmed täpse maksesumma kohta. Taolisel maksesumma blokeeringu põhimõttel

tegutsevad näiteks automaattanklad.

VÕS §-ga 7245 võetakse üle direktiivi artiklid 66 ja 67, mis käsitlevad makse algatamise ja kontoteabe

teenusega seotud kohustusi kliendi ja teise makseteenuse pakkuja ees pärast seda, kui klient on andud

nõusoleku makse algatamiseks või päringu esitamiseks kontoteabe teenuse raames. Makse algatamise

teenuse ja kontoteabe teenuse osutamise eeltingimuseks on asjaolu, et maksja konto oleks interneti

teel juurdepääsetav ja teenuse osutamiseks on klient andud selgesõnalise nõusoleku. Direktiivi

artiklitest 66 ja 67 tulenev isiku andmekaitset puudutav osa on reguleeritud MERAS-s (vt MERAS § 63²).

Uute makseteenuse osutamise üldised tingimused, sealhulgas maksekontole juurdepääsemise õigus

sõltumata makseteenuse pakkujate omavahelisest kokkuleppest, sätestatakse VÕS §-s 710².

VÕS §-s 7246 nähakse ette turvanõuded makseteenuste osutamiseks. Makseteenustega kaasnevate

turvariskide tõttu peavad makseteenuse pakkujad tagama, et teenust osutatakse üksnes selliste

elektrooniliste süsteemide kaudu, mis võimaldavad teavet edastada, sealhulgas klienti autentida

turvalisel viisil, et vältida andmete lekkimist ning seeläbi minimeerida pettuste toimepanemist ja andmete

väärkasutamist. Samuti tuleb tagada isikustatud turvaelementide konfidentsiaalsus ja andmete terviklus.

Turvameetmete rakendamise eest vastutavad makseteenuse pakkujad. Turvalise platvormi kasutamine

33

on esmatähtis, et kaitsta kliente andmete varguse eest. Selline andmete ebaseaduslik töötlemine võib

toimuda näiteks spetsiaalselt selleks loodud pahavara kaudu, kus makse sooritamisega edastab

pahavara andmeid ühtlasi kolmandale osapoolele. Ebatavalise tegevuse tuvastamine, süsteemide

regulaarne kontrollimine on taoliste küberrünnakute ärahoidmise jaoks vältimatu ja makseteenuse

pakkujale iseenesest mõistetav kohustus.

Tulenevalt direktiivi artiklist 5 tuleb makseteenuse osutamiseks tegevusloa taotlemisel esitada muu

hulgas nn turvapoliitika dokument, milles kirjeldatakse riskide maandamise meetmeid, mis on võetud

tarvitusele makseteenuste kasutajatele piisava kaitse pakkumiseks väljaselgitatud ohtude, sealhulgas

pettuse ning tundlike ja isikuandmete ebaseadusliku kasutamise eest.

Makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate jaoks ühtse turvalisuse taseme tagamise

eesmärgil töötab EBA koostöös Euroopa Keskpangaga välja autentimise ja teabevahetuse tehnilised

standardid (edaspidi tehnilised standardid) direktiivi artikkel 98 kohaselt. Nimetatud tehniliste

standarditega kehtestatud nõudeid peavad rakendama kõik makseteenuse pakkujad, kes pakuvad

internetipõhiseid makseid. Tehniliste standardite eelnõu on plaanis esitada Euroopa Komisjonile 2017.

aasta alguses.

Lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 97 lõiked 1 ja 4. Tulenevalt tugeva autentimise määratlusest, ei

ole üldjuhul lubatud kasutada autentimiseks ühekordseid paroole sisaldavaid paroolikaarte või

paroolilehti, kui soovitakse teha elektroonilisi makseid või taotletakse kaugjuurdepääsu oma

maksekontole. Siiski, direktiivi artikli 98 lõike 3 kohaselt nähakse ette otsekohalduvas määruses teatud

erandid tugeva kliendi autentimise põhimõttest.

Lõikes 4 nimetatud autentimise komponendiks, mis võimaldab luua dünaamilise seose makseteenuse

pakkuja ja kliendi vahel, on näiteks mobiil-ID või ID-kaardi abil tuvastamisel sisestatav kood (nt PIN1),

või muu ajaliselt genereeritav kood (nt PIN kalkulaatoriga, SMS-ga saadetud kood vms tehniline

lahendus). Sellise tuvastamise elemendi alla ei saa paigutada näiteks paroole paroolikaardilt või

paroolilehelt, sest need ei vasta tugeva kliendi autentimise tingimustele (koodid on lihtsasti

kopeeritavad).

§ 2 punkt 18. VÕS § 725 lõikega 6 on üle võetud PSD2 artikli 52 lõige 2. Võrreldes PSD-ga on

kohaldatavate tasude artiklit muudetud, mistõttu põhimõte, mille kohaselt maksja maksab tasud, mida

nõuab maksja makseteenuse pakkuja ning saaja need tasud, mida nõuab saaja makseteenuse pakkuja,

kohaldub juhul, kui nii maksja kui saaja makseteenuse pakkuja asuvad liidus ja sõltumata sellest,

millises vääringus makse tehakse (nt USD13-des) ning sõltumata sellest, kas makse hõlmab ka vääringu

konverteerimist. VÕS § 725 lõiget 6 ei kohaldata, kui liidus asub vaid üks tehingus osalevatest

makseteenuse pakkujatest, sõltumata maksetehingu vääringust.

§ 2 punktiga 19 täiendatakse VÕS § 725 lõiget 8 teise lausega. Kui saaja, makseteenuse pakkuja või

kolmas isik nõuab konkreetse makseinstumendi kasutamise eest maksjalt tasu või saaja pakub

makseinstumendi kasutamise eest allahindlust, peavad nad teavitama sellest maksjat enne

maksejuhise algatamist. Lõiget 8 täpsustatakse selliselt, et maksjal ei ole makseinstumendi kasutamise

eest tasu maksmise kohustust, kui teda ei ole sellest kohaselt teavitatud. Nimetatud põhimõte tuleneb

direktiivi artikli 60 lõikest 3.

§ 2 punktiga 20 täiendatakse VÕS § 725 lõikega 9. Kaarditehingute vahendustasusid reguleerib

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2015/751), millega nähakse ette kõikidele deebet- ja

krediitkaardipõhistele maksetehingutele vahendustasu kõrgeim piirmäär. VÕS § 725 lõikes 10

täpsustatakse, et saaja ei või nõuda maksjalt tasu makseintrumendi kasutamise eest, mille

vahendustasusid reguleeritakse nimetatud määrusega ning makseteenuste puhul, mille suhtes

kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse

eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust

(EÜ) nr 924/2009 (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 94, 30.03.2012, lk 22-37) ehk kreedit- ja

otsekorralduste puhul.

13USD – USA dollar

34

Viimati nimetatud määrus defineerib kreeditkorraldust kui riigisisene või piiriülene makseteenus, millega

makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot

maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel ning

otsekorraldust kui riigisisene või piiriülene makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja

maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja maksja volituse alusel. Tulenevalt nimetatud

määruse artiklile 8 ei või otsekorralduste puhul kohaldada otsekorralduse pealt võetavat mitmepoolset

vahendustasu (s.o rohkem kui kahe makseteenuse pakkuja vahel sõlmitud kokkuleppe alusel

kehtestatud mitmepoolne tasu) või muud kokkulepitavat tasu, millel on samalaadne eesmärk või mõju.

Mitmepoolne vahendustasu võtmine on teatud tingimustel lubatud vaid maksetehingu korral, mida

makseteenuse pakkujal ei ole võimalik nõuetekohaselt täita või mida töödeldakse erandina, muu hulgas

rahaliste vahendite puudumise, tagasivõtmise, vale summa või vale kuupäeva, volituse puudumise või

vale või suletud maksekonto tõttu.

Vahendustasusid kohaldatakse tavaliselt teatavasse maksekaardisüsteemi kuuluvate kaardimakseid

vastu võtvate makseteenuse pakkujate ja maksekaardi väljastanud makseteenuse pakkujate vahel.

Tarbijad ei ole üldiselt teadlikud tasudest, mida kaupmehed maksavad makseinstrumendi kasutamise

eest. Vahendustasu on peamine osa tasust, mida vastu võttev makseteenuse pakkuja nõuab

kaupmehelt iga kaardipõhise maksetehingu eest. Kaupmehed omakorda lisavad need maksekaardi

kulud kaupade ja teenuste hinnale, nagu ka kõik oma muud kulud. Siiski võib juhtuda, et kaupmehed

küsivad tarbijatelt ka lisatasu, et kompenseerida kaardipõhiste maksetega kaasnevaid kulusid, kuid

mitte alati. Makseinstrumentidega kaasnevad saajale erinevad kulud, kusjuures teatavad

makseinstumendid on teistest kulukamad (nn suure ja väikese kuluga kaardid).

Erinevate makseinstrumentide kasutamisel võetavad tasud (lisatasud) on liikmesriikides erinevad.

Osades liikmesriikides on lisatasu võtmine hoopis keelatud. Erinev lähenemine on põhjustanu tarbijates

segadust, eelkõige seoses e-kaubanduse ja piiriülese kaubandusega. Näiteks võtavad kauplejad

lisatasusid teenuste ja kaupade eest tasumisel liikmeriigis, kus lisatasu võtmine ei ole lubatud või

ületavad lisatasud makseinstumendi kasutamise tegelikke kulutusi.

Edaspidi ei ole lubatud küsida makseinstumendi kasutamise eest eraldi tasu. See tähendab muu hulgas

seda, et kauba või teenuse hind ei või muutuda sõltuvalt sellest, millist maksmise viisi klient kasutab.

Tarbija huvides peavad saajad aktsepteerima kõiki maksekaarte sõltumata nende erinevatest kuludest,

kui need on väljastatud sama kaubamärgi raames ja kuuluvad samasse liiki (ettemaksel põhinev kaart

või deebet- või krediitkaart). Deebet- ja krediitkaardi erisus seisneb peaasjalikult makskonto

debiteerimise ajas. Kui deebetkaardi puhul peab debiteerimine toimuma viivitamata, siis krediitkaardi

makse korral toimub debiteerimine kokku lepitud kuupäeval.

Selleks, et ühtlustada liikmesriikide maksekaartide kasutamisel võetavate tasude erinevat praktikat, on

direktiiv sätestanud keelu tarbijatelt nõuda muid tasusid kui need, mida nähakse ette nimetatud

määruses. Lisatasu võtmise keeld ei laiene nende maksekaartide kasutamisele, mille tasusid ei

reguleerita määruse II peatükis. Sellisteks makseinstrumentideks on ärikliendi kaardid. Nimetatud

määrus määratleb ärikliendi kaarti, kui ettevõtjale või avaliku sektori asutusele või füüsilisest isikust

ettevõtjale välja antud kaardipõhine makseinstrument, mille kasutusala on piiratud tegevuskulude

tasumisega, mille puhul sellise kaardiga tehtud maksed nõutakse sisse otse ettevõtja või avaliku sektori

asutuse või füüsilisest isikust ettevõtja kontolt.

§ 2 punktiga 21 täiendatakse VÕS § 726 lõiget 2, et viia säte kooskõlla direktiivi artikli 80 lõikega 2.

Nimetatud paragrahv reguleerib maksekäsundi tagasivõtmist. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt on

makse tagasivõtmisega hõlmatud vaid sellised maksed, mis algatatakse saaja poolt (ka otsekorraldus)

ja maksed, mis algatatakse saaja makseteenuse pakkuja kaudu (nt. kaardimaksed), siis tulenevalt

direktiivi artikli 80 lõikest 2 täiendatakse võlaõigusseadust selliselt, et maksekäsundit on edaspidi

võimalik tagasi võtta ka juhul, kui maksejuhis on laekunud makse algatamise teenuse kaudu. Üldjuhul

maksetehingut ei ole lubatud tagasi võtta olukorras, kus maksja on andud oma nõusoleku maksetehingu

35

täitmise kohta saajale või makse algatamiseks makseteenuse pakkujale, kuid poolte vahelise

kokkuleppega võib maksekäsundi tagasi võtta ka muul ajal.

§ 2 punktiga 22 täiendatakse VÕS § 7271 lõigetega 3–5. Nimetatud paragrahv käsitleb makse täitmise

kohta antavat teavet ühekordse makseteenuse lepingu alusel. Tehtavate muudatusega võetakse üle

direktiivi artikkel 46. Muudatusega sätestatakse, millist teavet tuleb makse algatamise teenust osutaval

makseteenuse pakkujal maksjale ja vajadusel saajale kättesaadavaks teha.

Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikkel 47, mille kohaselt teeb makse algatamise teenust osutav

makseteenuse pakkuja sellele makseteenuse pakkujale, kelle juures on maksjale maksekonto avatud,

kättesaadavaks maksetehingu numbri või muu tunnuse, mille abil on võimalik makset kindlaks teha.

Direktiivi artikkel 66 lõike 2 kohaselt peab makseteenuse pakkuja pärast seda, kui maksja on andnud

oma nõusoleku maksetehingu täitmiseks, astuma samme, mis tagavad makse algatamise teenuse

kasutamise. Makseteenuse pakkuja, kes täidab maksetehingu, peab kohe pärast maksejuhendi

laekumist tegema makseteenuse pakkujale, kelle kaudu maksejuhis algatati, kättesaadavaks kogu

teabe makse algatamise kohta ja kogu temal oleva teabe maksetehingu täitmise kohta.

§ 2 punktiga 23 muudetakse võlaõigusseaduse § 728 lõiget 4. Vastavalt direktiivi artiklile 87 peab saaja

makseteenuse pakkuja konto krediteerimise päev ja saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäev

olema üks ja seesama päev. Sama artikli lõige 2 täpsustab, et selle tingimuse tagamiseks, peab

makseteenuse pakkuja tegema saajale viivitamata kättesaadavaks laekunud maksesumma, kui puudub

vajadus konverteerimisteenuse osutamiseks või kui konverteeritavaks valuutaks on euro või mõne

liikmesriigi vääring. Seega võib viivitada rahasumma kasutusse andmisel vaid eelnimetatud rahasumma

konverteerimise vajaduse tõttu. Igal juhul ei või maksejuhise täitmise tähtaeg seoses osutatava

konverteerimisteenusega olla hilisem kui sätestatud VÕS § 73314 lõikes 2, so neli arvelduspäeva.

§ 2 punktiga 24 täiendatakse VÕS § 728 lõikega 8, millega võetakse üle direktiivi artikkel 66 lõikes 4

punktis c sedastatud põhimõte, mis lubab makseteenuse pakkujal kohelda otse maksjalt ja makse

algatamise teenuse kaudu saabunud maksejuhiseid ebavõrdselt juhul, kui need on põhjendatud.

Direktiiv toob näiteks, et eelkõige on põhjendatud esmalt selliste maksejuhiste täitmine, mille maksja on

esitanud paberkandjal, kui makse täitmise suhtes on kokku lepitud kindel täitmise aeg või see on muul

moel prioriteetne ja seotud makse tasudega. Maksejuhise ebavõrdseks kohtlemiseks võib pidada seda,

kui makse algatamise teenuse kaudu esitatud maksejuhise täitmise eest võetakse kõrgemat tasu või

käsitletakse kui madalama prioriteetsusega makset.

§ 2 punktiga 25 viiakse võlaõigusseaduse § 733² lõikes 2 sisse muudatused tulenevalt direktiivi artikkel

73 lõigetest 1 ja 2 (makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata makse korral). Direktiivi kohaselt

on autoriseerimata makse puhul kohustatud maksesumma maksjale tagastama maksja makseteenuse

pakkuja. Sellisel juhul tuleb kohustus täita viivitamata, kuid mitte hiljem kui järgmisel arvelduspäeval

alates autoriseerimata maksest teadasaamisest. Maksja kontol tuleb taastada endine olukord järgides,

et maksekonto krediteerimise väärtuspäeva ei oleks hilisem kui summa debiteerimise kuupäev.

§ 2 punkt 26. VÕS § 733² täiendamine lõigetega 3 ja 4. Lõikega 3 täpsustatakse, et kohustus tagastada

maksjale raha autoriseerimata makse puhul on maksja makseteenuse pakkujal (kelle juures on maksjale

avatud konto) ka juhul, kui makse on algatatud makseteenuse pakkuja makse algatamise teenuse

kaudu. Tarbija seisukohast võetuna on direktiivi mõte olnud see, et autoriseerimata makse puhul

jäetakse tarbija kõrvale makseteenuse pakkujate omavahelistest vaidlustest teemal, kelle vea tõttu on

autoriseerimata makse tehtud ja kellel tuleb kliendile maksesumma tagasi kanda. Makseteenuse

pakkujal, kes on autoriseerimata maksest tuleneva kliendi nõude täitnud, on õigus teostada oma

regressiõigust makseteenuse pakkuja vastu, kelle teenuse kaudu makse algatati. VÕS § 7334 reguleerib

makseteenuse pakkuja tõendamiskoormist ja § 7335 makseteenuse pakkuja tagasinõude õigust.

Maksjal on õigus autoriseerimata makse korral alati pöörduda oma makseteenuse pakkuja poole, kelle

juures on talle maksekonto avatud, sealhulgas makse algatamise teenuse puhul, kuid asjaolu ei piira

makseteenuse pakkujate omavahelist vastutuse jaotust. Direktiivi preambul peab vastutuse jaotumise

sätete juures silmas seda, et klientide ja makseteenuse pakkujate õigused ja kohustused peaksid olema

vastavuses pakutava teenusega, kus igaüks peaks vastutama tehingu selle osa eest, mis on tema

36

kontrolli all. Maksja makseteenuse pakkujal ei ole rahasumma tagasimaksmise kohustust pettuse korral

tingimusel, et ta teavitab võimalikust pettusest ka asjaomast korrakaitseorganit.

§ 2 punktid 27 kuni 35. VÕS § 7333 reguleerib makseteenuse pakkuja vastutust valesti täidetud ja

täitmata makseteenuse korral. Vastav regulatsioon on sätestatud direktiivi artiklis 89. Nimetatud artikkel

käsitleb väärtuspäeva korrigeerimist hilinenud makse ja maksesumma tagasimaksmise korral, mistõttu

tehakse vastavad muudatused ka paragrahvi pealkirjas ja lisatakse väärtuspäeva korrigeerimise sätted

(lõiked 3, 4¹ ja 4²). Lõikega 1¹ võetakse üle direktiivi artikli 90 lõikes 1 sätestatud makseteenuse pakkuja

kohustus maksta maksjale tagasi maksesumma ka juhul, kui makse algatati makse algatamise teenuse

kaudu ning sõltumata sellest, et täitamata või valesti täidetud makse eest võib olla vastutav hoopis

makse algatamise teenuse pakkuja.

Lõikes 7 sätestatakse direktiivi artiklis 89 sätestatud tingimus, mille kohaselt makseteenuse pakkuja ei

või nõuda kliendilt tasu täitmata või valesti täidetud makse korral talle osutatud abi eest sellise

maksetehinguga seotud asjaolude kindlakstegemisel.

Direktiivi artikkel 88 reguleerib vastutust väära kordumatu tunnusega tehtud maksetehingu korral.

Võrreldes PSD-ga on nimetatud artiklis tehtud tarbija kasuks täiendusi, mis hõlbustavad sellise

maksetehinguga seotud rahaliste vahendite tagasinõudmiseks vajaliku teabe saamist. Maksja

makseteenuse pakkuja peab endiselt tegema mõistlikke jõupingutusi, kuid direktiiv täpsustab, et

koostööd peavad tegema mõlemad – nii saaja makseteenuse pakkuja kui maksja makseteenuse

pakkuja. Lisaks peab maksja makseteenuse pakkuja esitama maksjale tema taotlusel kogu talle

teadaoleva teabe, mis on asjakohane tagasinõude esitamiseks. Vastav muudatus tehakse VÕS § 7333

lõikes 5 ja paragrahvi täiendatakse uue lõikega 9.

§ 2 punktiga 36 muudetakse VÕS § 7334 (tõendamiskoormis) lõikeid 1 ja 2. Direktiivi artikli 92 teine

lause sätestab, et teisele makseteenuse pakkujale tuleb hüvitada kahju või tasutud maksesummad ka

juhul, kui makseteenuse pakkuja ei kasuta tugevat kliendi autentimist. Tulenevalt VÕS § 7334 peab

makseteenuse pakkujate omavahelise vaidluse korral makseteenuse pakkuja tõendama, et

maksetehing oli autoriseeritud või nõuetekohaselt täidetud, samuti seda, et maksetehing oli autenditud.

Eelnõuga täiendatakse võlaõigusseadust selliselt, et makseteenuse pakkujal tuleb tõendada tugevat

kliendi autentimist. Makseteenuse pakkujate regressiõigust reguleerib VÕS § 7335.

§ 2 punktiga 37 muudetakse kehtetuks VÕS § 7334 lõige 3. Nimetatud muudatus tehakse kooskõlas

VÕS §-s 709 tehtavate muudatustega.

§ 2 punktiga 38 täiendatakse VÕS § 7334 lõigetega 4 ja 5. Lõikega 4 võetakse üle direktiivi artiklites

72, 73 ja 90 sedastatud põhimõte makse algatamise teenuse pakkuja vastutuse asjaolude

tõendamiskoormise kohta. Makseteenuse pakkuja, kelle juures on kliendile avatud maksekonto, asudes

realiseerima oma tagasinõudeõigust, ei pea tõendama, et rikkumine oli selle makseteenuse pakkuja

poolne, kelle kaudu makse algatati. Direktiivi järgi peab asjakohased vastutust välistavad tõendid

esitama just viimati nimetatud teenusepakkuja ise.

Lõike 5 kohaselt peab makseteenuse pakkuja tõendama makseteenuse lepingu ja ühekordse

makseteenuse lepingu kohta teabe andmise nõuete täitmist. Vastavat makseteenuse pakkuja kohustust

käsitletakse direktiivi artiklis 41.

§ 2 punkti 39 muudatus, millega täiendatakse VÕS § 7335 on seotud VÕS §-dega 733² ja 733³ ning §

7334 lõikega 5. Nimelt, kui makse oli autoriseerimata või täitmata või valesti täidetud või kui maksjale

tekkis kahju seetõttu, et ei nõutud tugevat kliendi autentimist, siis on maksja makseteenuse pakkuja,

kelle juures on maksjale konto avatud, kohustatud maksjale maksesumma tagastama ka juhul, kui

makse algatati makse algatamise teenuse kaudu. Võlaõigusseaduses täiendatakse makseteenuse

pakkuja tagasinõude õigust puudutavat sätet selliselt, et makseteenuse pakkujal on maksjale tagastatud

rahasumma korral õigus nõuda kahju hüvitamist makseteenuse pakkujalt, kelle makse algatamise

teenuse kaudu makse algatati. Seda muidugi juhul, kui autoriseerimata makse eest tuleb lugeda

vastutavaks viimati nimetatud makseteenuse pakkuja.

§ 2 punktiga 40 täiendatakse VÕS § 7335 lõikega 2. Muudatuse kohaselt tuleb saajal või saaja

makseteenuse pakkujal hüvitada teisele makseteenuse pakkujale kahjud, mis on tingitud juhtumitest,

37

mil on rikutud tugeva kliendi autentimise kohustust. Muudatusega võetakse üle direktiivi artikli 92 teises

lauses sedastatud põhimõte.

§ 2 punktiga 41 muudetakse VÕS § 7336 lõiget 3, millega võetakse üle direktiivi artikli 76 lõike 1

neljandas alalõigus sätestatu. VÕS § 7336 reguleerib saaja poolt ja saaja kaudu algatatud

(autoriseeritud) makse tagasimaksmise erisusi. Direktiivi kohaselt peab olema tagatud, et maksjal on

määruse (EL) 260/2012 artiklis 1 osutatud otsekorralduse puhul tingimusteta õigus saada tagasi

maksesumma kümne arvelduspäeva jooksul.

Direktiivi täiendus on ajendatud asjaolust, et üheks SEPA projekti eesmärgiks on arendada edasi

ühiseid liiduüleseid makseteenuseid, et asendada praegused riigisisesed makseteenused eurodes

nomineeritud maksete puhul. Selleks, et tagada täielik üleminek liiduülestele kreedit- ja

otsekorraldustele, on määrusega (EL) nr 260/2012 kehtestatud eurodes tehtavatele kreedit- ja

otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded. Euroopa Maksenõukogu poolt välja töötatud praeguse

ja seni ainsa eurodes tehtavate tarbijamaksete jaoks mõeldud üleeuroopalise otsekorralduste skeemi

aluseks on põhimõte, et volitused otsekorralduse täitmiseks annab maksja saajale ning neid säilitab

saaja või tema nimel tegutsev kolmas isik. Selleks, et tagada üldsuse laialdane toetus SEPA-le ja

tarbijakaitse kõrge tase SEPA raames, näeb olemasolev üleeuroopaline otsekorralduste skeem

autoriseeritud maksete puhul ette tingimusteta tagasimakse saamise õiguse. Sellest tulenevalt sätestab

ka direktiiv tingimusteta tagasimakse saamise õiguse kui üldine nõue kõigi liidus tehtavate eurodes

nomineeritud otsekorraldustehingute jaoks.

Paralleelselt SEPA-ga toimivad nn mitte euroriikides, edasi muus vääringus kui eurodes tehtavate

otsekorralduste skeemid. Sellisel juhul tuleks maksjat kaitsta tagasimakse üldreegliga, kui täidetud

maksetehing ületab summat, mida oleks võinud mõistlikult eeldada. Lisaks peaks liikmesriikidel olema

võimalik sätestada maksja jaoks soodsamad tagasimakse saamise õigust käsitlevad normid. SEPA

raames on olemas reaalne nõudlus eurodes nomineeritud erisuguste otsekorraldustoodete järele, mida

näitab teatavate eurodes nomineeritud varasemate makseteenuste jätkuv olemasolu mõnes

liikmesriigis.

Direktiivi kohaselt on maksjal õigus esitada taotlus tagasimakseks liidusiseste eurodes tehtavate

otsekorralduste suhtes, kui maksja makseteenuse pakkuja ning saaja makseteenuse pakkuja asuvad

liidus või kui maksetehingus osaleb ainus liidus asuv makseteenuse pakkuja. Nimetatud

otsekorraldusega seotud tagasimakse puhul ei pea olema täidetud VÕS § 7336 lõikes 1 sätestatud

tingimused.

Direktiiviga on lubatud, et maksja ja maksja makseteenuse pakkuja lepivad makseteenuse lepingus

kokku, et maksjal ei ole tagasimakse saamise õigust olukorras, kus maksja on kaitstud, kuna ta annab

nõusoleku maksetehingu täitmiseks vahetult oma makseteenuse pakkujale, sealhulgas kui

makseteenuse pakkuja tegutseb saaja nimel, või vajaduse korral, kui makseteenuse pakkuja või saaja

on maksjale vähemalt neli nädalat enne maksetähtaega edastanud või teinud kokkulepitud viisil

kättesaadavaks teabe tulevase maksetehingu kohta. Seega võivad pooled kokku leppida, et piiravad

lõike 1¹ alusel tagasimaksmist vastavalt VÕS § 7336 lõikele 5. Vaatamata sellele, peab maksja olema

autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingute puhul alati kaitstud tagasimaksmise

üldreegliga.

§ 2 punkt 42. VÕS § 7336 lõike 7 muudatusega võetakse üle direktiivi artikkel 76 lõike 1 kolmanda

alalõigu teises lauses sedastatud põhimõte. Juhul, kui saaja poolt või saaja kaudu täidetud

maksetehingu (nt otsekorralduse) tagasimaksmise eeltingimused on täidetud ja maksjal on õigus sellest

tulenevalt maksesumma tagasimaksele, ei või maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev olla

hilisem, kui summa debiteerimise kuupäev.

§ 2 punktiga 43 võetakse üle direktiivi artikli 71 lõige 2. Lisaks kliendi õigusele esitada oma vastuväited

alati sellele makseteenuse pakkujale, kelle juures on talle avatud maksekonto, tuleb viimasel hüvitada

ka kahju VÕS § 733³ alusel ja seda sõltumata makseteenuse pakkuja vastutusest, kelle kaudu makse

algatati.

§ 2 punktid 44 ja 45. VÕS § 7338 lõike 1 muutmine on tingitud asjaolust, et direktiiviga (artikkel 74 lõige

1) langetatakse kliendi nn oma vastutuse piirmäära seniselt 150 eurolt 50 eurole, kui kadunud või

38

varastatud makseinstumendiga on sooritatud autoriseerimata makse. Endiselt on makseteenuse

pakkujal võimalik kokku leppida nimetatud piirmäärast väikesemas omavastutuse määras. Lisaks

palutakse teha tehniline parandus, kus sõna „väljajaga“ asendatakse sõnaga „väljastajaga“.

Ühtlasi täiendatakse VÕS § 7338 lõiget 4, mis sätestab, millisel juhul ei kanna maksja omavastutust.

Erinevalt PSD-st ei kohaldata vastutuse piirmäära muu hulgas juhul, kui maksja ei olnud enne

autoriseerimata makse tegemist teadlik makseinstumendi vargusest või selle kaotusest või kui kahju

põhjustas makseteenuse pakkuja enda tegevus või tegevusetus, samuti juhul, kui makseteenuse

pakkuja ei kasuta tugevat kliendi autentimist. Iseenesest mõistetavalt, ei rakendata omavastutust

olukorras, kus isik on ise pannud toime pettuse. Selleks, et hinnata kasutaja enda hooletust, tuleks

lähtuda eelkõige siseriiklikust õigusest. Direktiivi preambulis juhitakse tähelepanu asjaolule, et

igasugune eksimine ei pruugi tähendada veel maksja täielikku vastutust. Näiteks juhul, kui

makseinstumendi turvaelemente hoitakse makseinstumendi juures, kolmandate isikute jaoks avatud ja

hõlpsalt tuvastavavas formaadis, on kasutaja hooletus ilmne. Teatud olukordades, nt internetimaksete

puhul, peaks tõendamiskoormus lasuma makseteenuse pakkujal, sest sellises olukorras ei ole maksjal

võimalik tõendada, et turvaelemente hoiti nõuetekohaselt.

§ 2 punktid 46 ja 47. VÕS § 73311 lõike 1 punkti 3 muutmine ja paragrahvi täiendamine lõikega 7.

Direktiivi artikkel 70 lõige 1 punkt d näeb ette, et makseinstumendi kadumisest, vargusest ja

autoriseerimata või valesti kasutamisest teatamine peab olema kliendile tasuta, sõltumata sellest,

millisel viisil või tehnilisi lahendusi kasutades teavitus edastatakse. Kadunud või varastatud

maksekaardi asendamisel võib makseteenuse pakkuja nõuda üksnes otseselt selle asendamisega

seotud kulude hüvitamist.

§ 2 punktiga 48 muudetakse VÕS 73312 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa. Muudatus on seotud termini

maksevahend asendamisega terminiga makseinstrument.

§ 2 punktiga 49 täiendatakse VÕS paragrahvi 73314 uute lõigetega 5¹ ja 5². Direktiivi kohaldamisala

(artikkel 2) on võrreldes PSD-ga mõnevõrra laiem. Sarnaselt PSD-ga kohaldatakse direktiivi Euroopa

Majanduspiirkonnas (EMP) igas lepinguriigi vääringus tehtavatele maksetehingutele, kuid direktiiv läheb

siinkohal veelgi kaugemale, hõlmates nn two legs in (kõik tehingus osalevad makseteenuse pakkujad

asuvad liidus) ja nn one leg in (tehingus osaleb üksnes üks liidus asuv makseteenuse pakkuja)

maksetehinguid.

Direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi liidus osutatavatele makseteenustele. Liidu all

tuleks mõista Euroopa Majanduspiirkonda (EL riigid, Norra, Island ja Liechtenstein).

Direktiivi artikli 2 lõikes 2 sätestatakse, et direktiivi III jaotist (makseteenuste tingimuste läbipaistvus ja

teabele esitatavad nõuded) ja IV jaotist (õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamise ja

kasutamisega) kohaldatakse liikmesriigi vääringus tehtud maksetehingute suhtes, kui nii maksja

makseteenuse pakkuja kui ka saaja makseteenuse pakkuja või ainus maksetehingus osalev

makseteenuse pakkuja asuvad liidus. See tähendab kokkuvõtvalt seda, et VÕS 40. peatüki

regulatsiooni ning MERAS-s sätestatud isikuandmete töötlemist ja vaidluste lahendamist puudutavaid

sätteid tuleb kohaldada makseteenuse pakkuja ja maksetehingute suhtes juhul, kui nii maksja kui saaja

makseteenuse pakkuja asuvad liidus ja makse tehakse liikmesriigi vääringus. Näiteks, tuleb teavitada

kõikidest tasumisele kuuluvatest tasudest, tehingu täitmise maksimaalsest ajast jms. Eurodes või muus

liikmesriigi vääringus tehtavate maksetehingute puhul on nende täitmise ajaks 1 tööpäev, paberkandjal

esitatud maksejuhiste puhul veel üks tööpäev ehk 1+1 päeva. Teistel juhtudel (mitte eurodes või mitte

liikmesriigi vääringus tehtavad maksed) võib makseteenuse pakkuja kokku leppida teistsuguses täitmise

ajas, mis ei või olla pikem kui 4 tööpäeva.

Millised tehingud direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvad, seda ilmestavad järgmised näited:

1) Ühendkuningriigi sisene (nii maksja kui saaja makseteenuse pakkuja asuvad

Ühendkuningriigis) maksetehing GBP14-s, ilma, et toimuks väärtuse konverteerimist;

2) Taanist Ühendkuningriiki tehtav makse Taani kroonides, millega kaasneb ka konverteerimine

GBP-sse;

14 Suurbritannia naelsterling

39

3) SEPA maksetehing Prantsusmaalt Ühendkuningriiki, mis tehakse eurodes ja millega kaasneb

ka konverteerimine GBP-sse.

Direktiivi artikli 2 lõike 3 kohaselt ei kohaldata teatud III ja IV jaotise sätteid nn two legs in

maksetehingute suhtes.

Two legs in maksed tehakse liidusiseselt mitte liikmesriigi vääringus. Näiteks, maksja ja saaja

maksekonto on avatud liidus asuva makseteenuse pakkuja juures (näiteks maksja makseteenuse

pakkuja asub Eestis ja saaja makseteenuse pakkuja Leedus või mõlemad teenusepakkujad asuvad

Eestis), kuid ülekanne tehakse USA dollarites. Teenusega võib kaasneda konverteerimine liikmesriigi

vääringusse, kuid ei pruugi. Siinkohal on oluline märkida, et sellisel juhul täidetakse osa maksetehingust

liidust väljaspool (toimub vääringu kliiring) ja jääb seega väljapoole PSD2 kohaldamisala. Selliste

maksetehingute korral kohaldatakse üldjuhul VÕS 40. peatükki ja MERASe nõudeid isikuandmete

töötlemisel ja vaidluste lahendamisel. Maksete suhtes ei kohaldata neid VÕS sätteid, mis on seotud

makse täitmise tähtajaga, kuivõrd selliste maksete puhul ei saa välja pakutud tähtaega kuidagi tagada,

samuti ei saa makseteenuse pakkuja garanteerida maksetehingu täissumma kandmist saajale (ilma, et

sellelt arvataks maha tasusid).

Direktiivi artikli 2 lõike 4 järgi kohaldatakse III ja IV jaotist kõigis vääringutes tehtud maksetehingute

suhtes, kui liidus asub vaid üks makseteenuse pakkujatest, seoses maksetehingu nende osadega, mis

sooritatakse liidus. Makseid nimetatakse one leg in maksetehinguteks sellepärast, et üks makseteenuse

pakkuja asub väljaspool liitu ja teine liidus.

Teatud VÕS 40. peatüki sätteid one leg in maksete suhtes siiski ei kohaldata. Tulenevalt selliste

maksete eripärast, ei kohaldata makse täitmise tähtaega puudutavaid sätteid ja sätteid tagasimaksmise

tingimuste kohta otsekorralduste puhul. Samuti ei kohaldata tasude maksmisel põhimõtet, mille kohaselt

nii maksja kui saaja maksavad oma makseteenuse pakkuja poolsed tasud ise. Mõnevõrra

problemaatiliseks võib osutuda VÕS § 7337 (sellele vastab PSD2 artikkel 71) täitmine. Kliendil on õigus

esitada makseteenuse pakkujale oma nõuded ja vastuväited autoriseerimata või valesti täidetud

maksetehingu puhul 13 kuu jooksul makse debiteerimise kuupäevast arvates. Põhimõte ei pruugi olla

EMP-st väljaspool kohaldatav, kuivõrd makseandmete säilitamise periood võib olla osades riikides

lühem kui 13 kalendrikuud. One leg in maksete puhul ei kohaldata makseteenuse pakkuja vastutuste

sätteid maksetehingu täitmata, valesti täidetud ja hilinenud täitmise korral.

Siinkohal tuleb eristada ühtset euromaksete piirkonda (SEPA15) ja direktiivi kohaldamisala, kuivõrd

ühtne euromaksete piirkond on laiem kui EMP. SEPA regulatsioonile16 vastavad maksed, mis tehakse

liidust väljaspool asuvasse riiki või riigist, käsitatakse kui one leg in maksetehinguid (näiteks SEPA

maksed, kui üks makseteenuse pakkujatest asub Šveitsis17).Tehingud (vääring ei oma tähtsust)

kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse (tuleb täita nii VÕS 40. peatüki sätteid, kui MERASe sätteid

isikuandmete töötlemisel ja vaidluste lahendamisel) üksnes maksetehingu nende osade suhtes, mis

sooritatakse liidus, kuivõrd makseteenuse pakkujal puudub võimalus täita kohustusi makseteenuste (või

nende osade) suhtes, mis täidetakse väljaspool liitu.

§ 3. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse muudatusi makseasutuste järelevalvetasude ja menetlustasude

regulatsioonis, mis suures osas olid juba plaanis Rahandusministeerium poolt 2014. aastal

kooskõlastusringile saadetud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ning Finantsinspektsiooni

15 Ühtne euromaksete piirkond (Single Euro Payment Area, SEPA) on maksepiirkond, mis ühendab kõiki Euroopa Liidu riike ning lisaks Islandit, Liechtensteini, Monacot, Norrat ja Šveitsi. Single Euro Payments Area kohta vaata: http://ec.europa.eu/finance/payments/sepa/index_en.htm või Eesti Panga veebilehelt: http://www.eestipank.ee/maksed/sepa 16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 260/2012, 14. märts 2012 , millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 EMPs kohaldatav tekst; 17 Šveits ei ole EMP-s

40

seaduse muutmise seaduse eelnõus.18 Samuti võetakse FIS-i üle uuest makseteenuste direktiivist

tulenevad Finantsinspektsiooni kohustused EBA-le ja seotud organisatsioonidele teabe esitamisel.

§ 3 punktiga 1 tehakse FIS § 38 lõikes 2 normitehniline muudatus seoses makseteenuste ja e-raha

teenuste osutamise erandrežiimi muudatusega MERAS §-des 11–13. Põhimõte, et erandrežiimis

tegutsev makseasutus või e-raha asutus maksab üksnes järelevalvetasu mahuosa, jääb samaks.

§ 3 punktiga 2 muudetakse FIS § 38 lõike 8 punkti 6, kuna seoses makseteenuste ja e-raha teenuste

osutamise erandrežiimi muudatusega pole enam vaja sätet, mille kohaselt peab erandloa alusel

tegutsev ettevõtja maksma järelevalvetasu makseasutusena. Selle asemel reguleeritakse nüüd

olukorda, mis võib kõige tõenäolisemalt tekkida – nimelt seda, et järelevalvesubjektil on üheaegselt

makseasutuse ja krediidiandja tegevusluba. Selline olukord võib tekkida nt telekomiettevõtjate puhul,

kellest mitmed omavad juba praegu krediidiandja tegevusluba. FIS § 38 lõikes 7 sätestatud põhimõtet

rakendatakse kirjeldatud olukorras edaspidi nii, et järelevalvetasu tuleb maksta järelevalvesubjektina,

kelle järelevalvetasu on suurem.

§ 3 punktiga 3 muudetakse makseasutuste järelevalvetasu mahuosa arvutamise alust. Vastavalt

seadusele maksavad järelevalvesubjektid (sh makseasutused) Finantsinspektsioonile järelevalvetasu

kapitali- ja mahuosas, millest esimese suurus on fikseeritud Finantsinspektsiooni seaduse § 39 lõikes 1

ning teine suurus kehtestatakse sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud piiride raames igaks

kalendriaastaks. FIS § 40 lõike 1 kohaselt kinnitab rahandusminister igaks eelarveaastaks

järelevalvetasude mahuosa määrad. Praktikas toimub see pärast Finantsinspektsiooni eelarve

kinnitamist nõukogu poolt.

Allolev tabel toob välja järelevalvetasude mahuosa määrade võrdluse erinevate järelevalvesubjektide

lõikes aastatel 2014 ja 2015.

Järelevalvesubjekt Järelevalvetasu mahuosa määr (% FIS § 39 lg 2 näitajast)19

2014. a 2015. a

Krediidiasutused 0,0288 0,0121

Kahjukindlustusandjad 0,097 0,097

Fondivalitsejad 0,007/0,013 0,007/0,0013

Elukindlustusandjad 0,023 0,023

Investeerimisühingud 0,23 0,23

Kindlustusmaaklerid 0,92 0,92

Makseasutused 0,22 0,22

Väätpaberite keskregistri pidaja 0,5 0,5

Reguleeritud väärtpaberituru

korraldaja 0,5 0,5

Makseasutused kuuluvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla alates 2011. aastast. On jõutud

seisukohale, et makseasutused nõuavad üksjagu järelevalvelist ressurssi ja nende tegevust sättivad

õigusnormid vajavad kohendamist. Seetõttu esitas Finantsinspektsioon vastavad

muudatusettepanekud Rahandusministeeriumile, mis on käesoleva eelnõu väljatöötamise aluseks.

Üheks ettepanekuks oli vajadus kaasajastada järelevalvetasude põhimõtet. Täna arvestatakse

makseasutuste järelevalvetasude mahuosa määra varade mahu pealt. Analüüsid on aga näidanud, et

18 2014. aasta makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ning Finantsinspektsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu koos seletuskirjaga on kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/126c7f91-36ca-48fa-a858-171dce364f83. 19 Allikas: Finantsinspektsiooni aastaraamat 2015, internetis kättesaadav: http://www.fi.ee/public/20160426_FI_aastaraamat_veebi.pdf

41

varade mahu (ehk bilansi mahu) põhine lähenemine ei pruugi olla kõige adekvaatsem. Asjakohasem

oleks tasusid arvutada teenuste osutamise mahu pealt, kuna teenuse sisu on käive ja mitte varad.

Seega sätestab eelnõu, et edaspidi on makseasutuste järelevalvetasu mahuosa arvutamise aluseks

täidetud või (nt makse algatamise teenuse osutamise puhul) algatatud maksetehingute kogusumma.

Sellist lähenemist rakendatakse ka Lätis. Liiati võib varade põhine järelevalvetasu arvestus anda

ebaadekvaatse tulemuse nende ettevõtjate puhul, kelle jaoks on makseteenuste osutamine üksnes

kõrvaltegevus. Ka krediidiandjate järelevalvetasu mahuosa ei arvutata varade põhjal, vaid väljastatud

tarbimiskrediidi jäägi alusel.

Järelevalvetasude suurus on erinevate järelevalvesubjektide osas erinev. Näiteks, krediidiasutused

tasuvad järelevalvetasusid kõige enam ehk ligikaudu 2/3 Finantsinspektsioonile makstavatest

järelevalvetasudest. Makseasutuste osatähtsus ca 2,5%.

Järgnev tabel toob välja 2015. aasta andmed selle kohta, kui palju erinevad järelevalvesubjektid

järelevalvetasu maksavad ja kui suurt osatähtsust see Finantsinspektsiooni jaoks omab.

Järelevalvesubjektid Järelevalvetasu 2015. a

(tuh €, ümardatud)20

Järelevalvesubjektide

osatähtsus

Krediidiasutused 2953 59,50%

Kahjukindlustusandjad 741 14,93%

Fondivalitsejad 396 7,98%

Elukindlustusandjad 391 7,88%

Investeerimisühingud 159 3,20%

Kindlustusmaaklerid 162 3,26%

Makseasutused 126 2,54%

Väätpaberite keskregistri pidaja 5 0,10%

Reguleeritud väärtpaberituru

korraldaja 29 0,58%

Krediidiandjad 1 0,02%

Järelevalvetasu mahuosa määrade kehtestamisel erinevatele järelevalvesubjektide gruppidele tuleb

arvestada nende tegevuse mahtusid ja kasumlikkust ja hinnata nende järelevalvele kuluvat ressurssi.

Järelevalvetasu määramisel tuleb lähtuda eeldusest, et järelevalvetasu ei oleks subjekti jaoks ülemäära

koormav.

Uue alam- ja ülemmäära kehtestamisel on eesmärgiks jätta valdkonna eest vastutava ministri

kaalutlusruum konkreetse aasta järelevalvetasu määra kehtestamisel enam-vähem samaks, mis ta

praegu on. Rõhutada tuleb seda, et muudatuse eesmärk pole tõsta makseasutuste järelevalvetasude

kogusummat tervikuna, st koormust sektorile tervikuna ei suurendata. Lõppotsus jääb seejuures

valdkonna eest vastutavale ministrile, kes kehtestab konkreetse aasta mahuosa määra 15 päeva jooksul

pärast Finantsinspektsiooni eelarve kinnitamist nõukogu poolt.

20 Allikas: Finantsinspektsiooni aastaraamat 2015, internetis kättesaadav: http://www.fi.ee/public/20160426_FI_aastaraamat_veebi.pdf

42

Järgnev tabel illustreerib uue minimaalse ja maksimaalse mahuosa määra mõju Finantsinspektsioonile

laekuva järelevalvetasule.

Makseasutuste

maksetehingute käive

2015. a (tuh €)21

Kehtiva FIS järgi 2015

laekunud

järelevalvetasu

(mahuosa +

kapitaliosa, tuh €)

Järelevalvetasu

mahuosa kavandatud

FIS miinimummäära

järgi (0,0035%, tuh €)

Järelevalvetasu

mahuosa kavandatud

FIS maksimummäära

järgi (0,035%, tuh €)

892211 126 31 312

§ 3 punktiga 4 kehtestatakse FIS § 39 lg 2 punktis 121 järelevalvetasu mahuosa arvutamise alus ja

piirmäärad makseasutuste jaoks, kes osutavad üksnes kontoteabe teenust. Nende ettevõtjate jaoks on

vaja erinormi, kuna kontoteabe teenuse osutamine ei hõlma maksetehingute täitmist või algatamist.

Seetõttu arvutatakse FIS § 39 lg 2 punktide 9 ja 10 eeskujul järelevalvetasu kõnealustele

makseasutustele äritulude põhjal.

§ 3 punktidega 5–8 kehtestatakse normitehnilised muudatused FIS §-des 41 ja 42, mis on vajalikud

seoses muudatustega makseasutuste järelevalvetasu mahuosa arvutamise metoodika muudatustega §

39 lõikes 2.

§ 3 punktiga 9 muudetakse FIS § 453 lõikes 5 esmase tegevusloa menetlustasu ettevõtjate jaoks, kes

taotlevad koos tegevusloaga MERAS §-des 11 või 12 nimetatud erandi kohaldamist. Võrreldes

praeguse erandloa režiimiga tõuseb menetlustasu 300 eurolt 500 eurole. Selle põhjuseks on asjaolu, et

käesoleva eelnõuga kehtestava erandrežiimi rakendamisel peab Finantsinspektsioon vaatama läbi ja

kontrollima suuremat hulka dokumente ja andmeid. Menetlustasu on siiski poole väiksem, kui n-ö

täimahulise makseasutuse või e-raha asutuse tegevusloa taotlemisel makstav menetlustasu (1000

eurot).

§ 3 punktiga 10 lisatakse nende toimingute loetellu, mille eest peab maksma 500 euro suurust

täiendava tegevusloa või olemasoleva tegevusloa muutmise taotlemise menetlustasu, ka MERAS § 11

lõikes 1–3 või § 12 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamise lõpetamise taotlemisel. Seega maksab

makseasutust või e-raha asutus, kes algselt osutab teenuseid erandrežiimis, hilisema täiemahulise

tegevusloa taotlemisel kokku menetlustasu 1000 eurot. Sama suure summa peaks maksma siis, kui

ettevõtja taotleks koheselt täiemahulist makseasutuse või e-raha asutuse tegevusluba.

§ 3 punktidega 11 ja 12 täiendatakse FIS §-s 462 Finantsinspektsiooni ning Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutuse ja seotud organisatsioonide vahelise koostöö kohta sätestatut. Kõik

muudatused põhinevad PSD2-s tehtud uuendustel.

Esiteks, tugevdatakse direktiivis liikmesriikide finantsjärelevalve asutuste vahelist koostööd. Sellega

seoses laiendatakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruses 1093/2010 ette nähtud erimeelsuste

lahendamise korda ka makseteenuste valdkonnale. Seega täiendatakse lõikes 5 sätestatud EBA-lt abi

palumise aluseid. Samuti sätestatakse lõikes 6, et teise liikmesriigi poolt algatatud EBA menetluse korral

peatab Finantsinspektsioon võimaluse korral oma haldusmenetluse vaidlusaluses küsimuses. See võib

puuduta nt teises liikmesriigis asutatavata filiaali nimekirja kandmist vastavalt eelnõuga kavandatud

MERAS § 29 lõikele 8. Samas peab Finantsinspektsioonil säilima õigus võtta klientide, võlausaldajate

ja avaliku huvi kaitseks erandjuhtudel kasutusele abinõusid teise lepinguriigi makseasutuse või e-raha

asutuse osas.

Teiseks, peab EBA direktiivi kohaselt looma makseteenuste pakkujate keskregistri. Liikmesriikidele

pannakase kohustus esitada EBA-le registri pidamiseks vajalikke andmeid ning tagada, et nende

esitatavaid andmeid ajakohastatakse. Vastavaid ülesandeid hakkab täitma Finantsinspektsioon

vastavalt lõikele 7. Kolmandaks, peab Finantsinspektsioon hakkama täitma turvaintsidentidega seotud

teavitamiskohustusi (lõige 8), mida reguleeritakse täpsemalt EBA juhendiga. Samuti edastab

21 Makseasutuste 2015. a maksetehingute koondandmed, internetis kättesaadaval: http://www.fi.ee/koond/m_tehing_aasta.php.

43

Finantsinspektsioon EBA-le ja Euroopa keskpangale statistikat erinevate makseviisidega seotud

pettuste kohta (lõige 9).

§ 4. Krediidiasutuste seaduse muutmine

Krediidiasutuste seaduse § 88 lõige 11 muudetakse. Direktiivi artiklist 88 tulenevalt peab saaja

makseteenuse pakkuja tegema maksjaga koostööd valesti täidetud maksetehinguga seotud rahaliste

vahendite tagasi nõudmiseks, sealhulgas peab ta maksjale edastama kogu temale teada oleva teabe,

mis on maksjale tagasinõude esitamiseks vajalik. Et pank saaks teabe andmise kohustuse maksja ees

täita, tuleb sätestada vastav alus ka KAS-s.

§ 5. Vandetõlgi seaduse muutmine

Vandetõlgi seaduses tehakse normitehniline muudatus vandetõlgi seaduse § 45 punktis 2. Muudatus

tehakse kooskõlas vandetõlgi seaduses viidatud MERASe paragrahvide muutmisega.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus on kasutusele võetud uusi, praegu kehtivas seaduses kasutamata termineid. Uued mõisted on

järgmised:

1) makse algatamise teenus – maksetehingu algatamine makseteenuse kasutaja taotlusel seoses

teise makseteenuse pakkuja juures hoitava maksekontoga;

2) kontoteabe teenus – koondteabe esitamine ühe või mitme maksekonto kohta, mille makseteenuse

kasutaja on avanud kas teise makseteenuse pakkuja või mitme makseteenuse pakkuja juures;

3) kliendi tugev autentimine – autentimine vähemalt kahe teineteisest sõltumatu ja autentimisandmete

konfidentsiaalsust tagava turvaelemendi läbi ning mida kasutades tuleb esitada kliendil andmeid,

mida teab või omab üksnes tema või mida saab omistada üksnes talle.

5. Eelnõu kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega ja vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõus sisalduvad muudatused on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi põhiseadus) ja teiste seadustega. Põhiseaduse § 32 sätestab õiguse igaühel enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Makseteenuste direktiivi regulatsioon parandab inimeste omandi kasutamise põhiõigust seeläbi, et eelnõuga tagatakse tarbijale parem juurdepääs maksekontole (muuhulgas läbi kontoteabe ja makse algatamise teenuse) ja sellel olevale rahale. Paraneb makseteenuste kättesaadavus ja tarbija võimalus kasutada tänapäevaseid elektroonseid maksevõimalusi. Samuti paraneb eelnõuga sätestatava regulatsiooni tulemusena erinevate makseteenuste ja makseteenuste hindade ning muu makseteenuste kohta esitatava teabe võrreldavus ja makseteenuste valik. Eelnõu on kooskõlas direktiiviga 2015/2366/EÜ. Täpsema ülevaate kooskõla kohta annab lisas 1 esitatud vastavustabel. Eelnõu väljatöötamisel on tuginetud Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsile22 ja direktiivi üle võtmise konsultatsioonilt saadud tagasisidele. Eelnõu koostamisel konsulteeris Rahandusministeerium mitteametlikult Justiitsministeeriumi, Eesti Panga, Tarbijakaitseameti, Finantsinspektsiooni, Eesti Infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni Liidu ja Eesti Pangaliidu esindajatega.

6. Seaduse mõjud

Eelnõu rakendamine ei too endaga kaasa muudatusi fiskaalpoliitikas. Eelnõu väljatöötamisega ei kaasne otsest koormust riigieelarvele. Eelnõu ei mõjuta elu- ja looduskeskkonda, riigi julgeolekut ega otseselt välissuhteid, sotsiaalset, demograafilist või regionaalset arengut.

22 Kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/?uri=CELEX:52013SC0288

44

Regulatsioon puudutab kõiki makseteenuse pakkujaid ja Finantsinspektsiooni kui järelevalveasutust. Maksekontole juurdepääsu regulatsioon puudutab ennekõike krediidiasutusi, kohustades avama makseasutusele maksekonto ning tagades kontoteabe ja makse algatamise teenust pakkuvatele makseteenuse pakkujatele teatud tingimustel juurdepääsemist kliendile avatud maksekontole. Muudatused mõjutavad telekommunikatsiooni ettevõtjaid, kes osutavad makseteenuseid füüsiliste teenuste ja kaupade eest tasumiseks või pakuvad makseteenuseid suuremas summas, kui seda näeb ette vastav piirmäär. Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad kõiki makseteenuse kasutajaid. Nõuded teabele, mida makseteenuse pakkuja on kohustatud nii osutatava teenuse, teenuselepingu kui teenusepakkuja enda kohta kättesaadavaks tegema, peaksid tagama makseteenuste tingimuste läbipaistvuse ja teenuse parema kvaliteedi, samuti hõlbustama erinevate makselahenduse kasuks valiku tegemist. Makseteenuste osutamiseks rakendatavad turvameetmed on suunatud kõikidele turuosalistele ja nende klientidele ning peaksid looma turvalisema maksekeskkonna kiiresti areneva infotehnoloogia ajastul. 6.1. Eesti maksevahenduse turg Finantsinspektsiooni andmetel omab Eestis makseasutuse tegevusluba 13 teenusepakkujat (neist 6 tegutsevad erandiloa alusel, MERAS § 13) ja krediidiasutuse tegevusluba 9 krediidiasutust ja 7 välisriigi krediidiasutuse filiaali23.

Täisloaga MERAS § 13 loaga

AS Eurex Capital TransferFast OÜ

AS Talveaed PayHub AS (end Parsimonia AS)

Coop Finants AS (endine ärinimi ETK Finants

AS)

OÜ Grape Tax–Free

Maaelu Edendamise Hoiu–Laenuühistu Maksekeskus AS

GFC Good Finance Company AS Kambja Hoiu–Laenuühistu

AS Pocopay Meieni OÜ

TavexWise AS

Eestis tegevusloa alusel tegutsevad

krediidiasutused

Välisriikide krediidiasutuste filiaalid

1 AS DNB Pank 1 AS Citadele banka Eesti filiaal

2 AS Eesti Krediidipank 2 Danske Bank A/S Eesti filiaal

3 AS Inbank 3 Folkefinans AS Eesti filiaal

4 AS LHV Pank 4 Nordea Bank AB Eesti filiaal

5 AS SEB Pank 5 OP Corporate Bank plc Eesti

filiaal

6 Bigbank AS 6 Scania Finans AB Eesti

filiaal

7 Swedbank AS 7 Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaal

8 Tallinna Äripanga AS

9 Versobank AS

23 Andmed on 1. veebruari 2017. aasta seisuga, kättesaadav veebilehelt: http://www.fi.ee/public/Turg_seisuga_2015_12_EST.pdf

45

6.2. Makseteenuste turu ülevaade

Makseteenus on teenus, mida makseasutused ja krediidiasutused osutavad oma klientidele eesmärgiga aidata edastada raha maksjalt saajale. Krediidiasutused, olles ise küll makseteenuse pakkujad, kuid mitte makseasutused, osutavad makseteenust krediidiasutuste teiste funktsioonide kõrval. Maksevahendid on:

1) sularaha 2) e-raha 3) virtuaalvääring (nt Bitcoin). Virtuaalvääring ei ole keskpanga emiteeritud väärtus ja see

eksisteerib vaid digitaalselt. Virtuaalvääringut saab kasutada raha alternatiivina.24 4) sularahata makse (nn kontoraha).

Maksevõimalused on:

kaardimakse

otsekorraldus

tšekk

kreeditkorraldus: o paberil makse o internetipanga makse o telefoni- ja telepanga makse o e-arve makse o püsikorraldus o mobiilimakse

Võrreldes üldist maksekeskkonda mitme teise Euroopa Liidu riigiga, on Eesti väga hästi arenenud ning kõrge elektroniseerituse tasemega. Eestis on erinevalt teistest Euroopa riikidest kasutusel suhteliselt vähe tšekke ning nendega tasutakse harvemini võrreldes nt mõne Euroopa suurriigiga, kus tšekkide kasutamine on suhteliselt populaarne. Eestis on aasta-aastalt elektroonsete maksekanalite kasutus kasvanud. Endiselt on populaarseimad makseviisid püsi- ja e-arve püsikorraldused ning internetipanga ülekanded. Pangakaardi kasutamine on muutunud sagedasemaks ja nende kasutamine on olnud pidevas tõusvas trendis.

Mobiilimakse võimalust pakuvad Eestis Swedbank AS ja AS SEB Pank ning see on suunatud peaasjalikult eraklientidele. Mobiilimakse lahenduse kasutamiseks peavad olema täidetud mitmed eeltingimused: mobiilimakse lahendusega liitunu peab omama kontot pangas, kes mobiilimakse teenust osutab. Mobiilimakset on võimalik algatada üksnes Eestis ja maksja peab teadma raha saaja telefoninumbrit. Mobiilimakset on võimalik teha kahe lahenduse kaudu: helistamine (saajale) ja telefonirakendus. Alljärgnevalt on esitatud ülevaade erinevatest sularahata makseviisidest Makseviiside kasutamine maailmas ja Eestis25

24 virtuaalraha kohta rohkem infot Eesti Panga koduleheküljel, http://www.eestipank.ee/maksed-arveldused/makseviisid 25 https://www.worldpaymentsreport.com/

46

Võrreldes Euroopa keskmiste näitajatega, ei ole Eestis pangatšekid makseviisina populaarsed. Otsekorralduste asemel on Eestis kasutusel e-arvel püsimaksekorraldus (makse algatajaks on maksja, otsekorralduse puhul algatab makse saaja). Eesti Panga andmetel oli Eestis tegutsevate krediidiasutuste maksete maht 2015. aastal 265 miljardit eurot. Maksete, kui ka piiriüleselt laekuvate maksete arv ulatus 2015. aastal 420 miljoni tehinguni. Keskmine makse suurus oli 631 eurot. Alljärgnevalt on toodud olulisemate sularahata makseviiside arvulised näitajad (arv miljonites) ja nende protsentuaalne osatähtsus maksete hulgas26

26 http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2211/treeMenu/FINANTSSEKTOR/620/965

47

Alljärgnev graafik iseloomustab muude sularahata makseviiside arvu (miljonites)27

Alates 1. veebruarist 2014 läks Eesti üle SEPA regulatsioonile ja Eesti elanikud asusid kasutama maksete tegemisel 20-kohalist rahvusvahelist kontonumbrit (IBAN). Riigisisene otsekorraldusteenus asendati e-arve püsimaksega, mida kasutatakse laialdaselt suurettevõtjate poolt nn massmaksete edastamiseks ja arvete tasumiseks. SEPA võimaldab era- ja äriklientidel ning avaliku sektori asutustel ühtsetel alustel algatada ja võtta vastu elektroonilisi euromakseid, eristamata piiriüleseid ja riigisiseseid

27 http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2211/treeMenu/FINANTSSEKTOR/620/965

48

makseid. Eurodes tehtud makse ükskõik millisesse Euroopa Liidu riiki on riigisisene makse nii ülekande

kiiruse kui ka makse hinna mõttes28.

Kaarditehtingute arvu jaotumine29

Eesti ja välisriikide e-kaubanduse maksetehinguid iseloomustab alljärgnev graafik30

Keskmiselt tehti Eestis 2015. aastal 201 kaardimakset inimese kohta31

28 SEPA kohta vaata teavet Eesti Panga veebilehelt: http://www.eestipank.ee/maksed/sepa 29 http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2410/treeMenu/FINANTSSEKTOR/620/965 30 http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2410/treeMenu/FINANTSSEKTOR/620/965 ja http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/2210/treeMenu/FINANTSSEKTOR/620/965 31 http://sdw.ecb.europa.eu/reports.do?node=1000001964

49

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eestlaste maksekäitumise struktuur ja jaotus osakaalude osas on viimase aastakümnega saavutanud Euroopa keskmisega võrreldava struktuuri. Siiski on Eestis teatud omapärasid, näiteks tšekkide olematu kasutamine, otsekorralduse asemel kasutatakse e-arvel põhinevat püsikorraldust. Pangakaartide laialdasem kasutamine on kiirelt levinud ja keskmine kaardimakse suurus jääb alla 20 euro32. Üldjuhul on elektroonilised makseviisid kiiresti omaks võetud ja vähenenud sularaha väljavõtmine (sularahas maksmine). Viimast on mõjutanud ka asjaolu, et maksja saab reeglina kaardimakseid teostada ka väga väikese summa ulatuses, mis näiteks mõnes riigis on piiratud, samuti on jõudsalt kasvanud kaupmeeste hulk, kes pakuvad kaardiga maksmise võimalust.

32 http://sdw.ecb.europa.eu/reports.do?node=1000001964

50

6.3. Eelnõu peamiste meetmete mõju analüüs

6.3.1. Makseteenuste pakkujate nõuded omavahenditele.

Teatud makseteenustega kaasneb olemuslikult madalam finantsrisk. Näiteks võib makseteenuse osa ettevõtja muust põhitegevusest moodustada vaid marginaalse osa. Finantsriskid on madalamad, kui makseteenusega ei kaasne maksesumma ülekandmist, nt kontoteabe teenuse puhul või kui makseteenuse pakkumine sisuliselt hõlbustab maksetehingu täitmist, nt makse algatamise teenuse puhul, ja teenusepakkuja ei saa maksetehingu summat enda käsutusse. Seetõttu nähakse ette kooskõlas direktiiviga telekommunikatsiooni ettevõtjatele, makse algatamise teenuse pakkujatele ja kontoteabe teenuse pakkujatele proportsionaalselt leebemad nõuded ka omavahendite regulatsioonis. Tarbijate kaitse vajadus ei sõltu otseselt sellest, millises mahus makseteenuse pakkuja makseteenuseid osutab või millised on teenusega kaasnevad finantsriskid, niisiis ei ole leebem tarbijakaitse regulatsioon põhjendatud. Samuti tuleb finantsteenuste pakkujatel täita rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks ettenähtud meetmeid. Nõuete täitmise üle tuleks seada tõhus kontroll. Seetõttu on oluline, et kõik makseteenuse pakkujad, sealhulgas need, kes osutavad makseteenuseid erandi loa alusel, oleks Finantsinspektsiooni järelevalve all.

6.3.2. Meede 1. Elektroonilise side ettevõtjate (edaspidi ka telekomiettevõtjad) kaudu füüsiliste kaupade ja teenuste eest tasumine muutub tegevusloaga tegevuseks. Muutub selgemaks, millisel juhul ei kohaldata telekomiettevõtjate suhtes makseteenuse regulatsiooni.

Sihtrühm nr 1: mõju telekommunikatsiooni ettevõtjatele Tegevusloa või erandiloa taotlemine, kehtestatud aruandluse, omavahendite ja muude eelnõuga kavandatavate nõuete täitmine.

1.1 Mõju ulatus tervikuna K–keskmine

Tervikmõju hindame keskmiseks, kuivõrd piiratud võrgu ja telekommunikatsiooni ettevõtjate poolt osutatava makseteenuste täpsem määratlus võib mõjutada olemasolevate sideettevõtjate tegevust, nt sundides neid taotlema tegevusluba, erandi luba või loobuma teatud makseteenustest. Mõjude hindamiseks telekommunikatsiooni ettevõtjatele saadetud küsimustiku33 põhjal võib välja tuua, et täismahus makseasutuse tegevusloa taotlemine võib sideettevõtjatele osutuda ebamõistlikult kulukaks, arvestades maksevahenduse marginaalset osakaalu sideettevõtjate põhitegevuse kõrval. Telekomiettevõtjate hinnangul kahaneksid erandi rakendamata jätmisel tarbijate tänased valikuvõimalused. Valdavalt toimub telekomiettevõtjate kaudu tasumine selliste teenuste eest, mis jäävad väljapoole direktiivi kohaldamisala, kuid IT arendused võivad osutuda ebamõistlikult kulukaks, et järgida kehtestatud piirmäärasid. Telekomiettevõtjad hindavad tehnilise lahenduse väljatöötamist piirmäärade järgimisel keeruliseks, sest rakendatakse erinevaid makselahendusi, mille suhtes peaks aga rakendama ühtset (koondatud) piirmäärade jälgimist. Telekomiettevõtjatele kaasneb halduskoormus seoses vajadusega teha IT–arendusi, mis võimaldaksid järgida maksete piirmäärasid. Halduskoormust suurendab iga-aastane aruandluse kohustuse täitmine.

33 Vastav PSD2 üle võtmisega seotud küsimustik mõjude hindamiseks esitati Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu kaudu.

51

Telekommunikatsiooni ettevõtjate halduskoormus suureneb ka olukorras, kui soovitakse pakkuda makseteenuseid erandi alusel (vastav luba makseteenuste pakkumiseks erandi alusel). Lisaks erandiloa taotlemisele, tuleb täita aruandluskohustust, tasuda järelevalve tasu ning tekivad teenuselepinguga seotud kohutused klientide ees. Erandiloa alusel ei ole lubatud makseteenuseid pakkuda piiriüleselt. Makseteenuse pakkumine erandi alusel annab telekommunikatsiooni ettevõtjatele võimaluse osutada makseteenuseid ka füüsilise teenuste ja kaupade tasumiseks, tingimusel, et ei ületata erandi loa alusel kehtestatud tehingute kogumahtu (3 miljonit eurot kuus). Tegutsemine erandiloa alusel toob kaasa küll halduskoormuse tõusu, kuid annab suuremad võimalused erinevate makseteenuste pakkumiseks ja seda suuremas mahus. Lisaks puudub vajadus järgida piirmäärasid tehingu ja teenuse tellija põhiselt. Telekomiettevõtjate halduskoormus suureneb ka seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud nõuete ja meetmete kohaldamise vajadusega.

Juhul, kui soovitakse makseteenuseid osutada nn täismahus tegevusloa alusel, siis kohalduvad kõik makseasutusele sätestatud kohustused ja õigused. Kahel turul tegutsevatest telekomiettevõtjatest on taotletud krediidiandja tegevusluba ning nad on juba Finantsinspektsiooni järelevalve all. Lisaks tuleb taotleda Finantsinspektsioonilt luba makseteenuste osutamiseks ja tasuda järelevalvetasu. Telekomiettevõtjate halduskoormus suureneb seoses tarbijale vajaliku info esitamisega teenuselepingu ja teenusepakkuja kohta, ning seoses rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud nõuete ja meetmete kohaldamisega.

Eelnimetatud küsimustiku vastuste põhjal on telekomiettevõtjate esimeseks eelistuseks jääda oma tegevuses ka tulevikus väljapoole direktiivi kohaldamisala, kuna tegevusloa nõuete täitmisega kaasnev kulu võib osutuda ebaproportsionaalselt suureks. Eelistatud valik eeldab senises tegevuses mõningaid ümberkorraldusi, nt välja jätta teenused, mille eest tasumine ilma vastava tegevusloata ei ole lubatud (füüsilised kaubad ja teenused). Mõnevõrra piiravaks võivad osutuda kehtestatud tehingupõhised piirmäärad, kuid telekomiettevõtjate hinnangul ei ületa need oluliselt kehtestatud igakuist piirmäära. Osutatavad makseteenused on oma mahult võrreldes telekomiettevõtja põhiteenusega marginaalse tähendusega.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju K-keskmine

Telekommunikatsiooni ettevõtjate tegevus võrreldes tänasega oluliselt ei muutu, kuid võib nõuda tehingute piirmäärade järgimiseks IT–arendusi. Kui loobutakse makseteenuste osutamisest üldse, siis avaldaks see kahtlemata mõju ka ettevõtjatele, kelle teenuseid telekomiettevõtjad vahendavad. Kui soovitakse taotleda erandiluba või makseasutuse tegevusluba, nõuab see täiendavaid kulutusi ja tähendab ka suuremat halduskoormust. Mõjude hindamisel on arvestatud ka asjaolu, et makseteenuseid kasutavad küll paljud, aga mitte kõik telekomiettevõtja kliendid.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijale Tegevusloa või erandi taotlemine, kehtestatud aruandluse, omavahendite ja muude eelnõuga kavandatavate nõuete täitmine.

2.1 Mõju ulatus tervikuna K–keskmine

Tervikmõju hindame keskmiseks. Seaduse rakendamine võib kaasa tuua tarbija seniste valikuvõimaluste kahanemise telekomiettevõtjate kaudu makseteenuste kasutamisel. Telekomiettevõtjate poolt tegevusloa või erandiloa taotlemine parandab aga tarbijate õiguste kaitset makseteenusete kasutamisel. Tegevusloa alusel tegutsevad telekommunikatsiooni ettevõtjad on edaspidi allutatud tõhusale järelevalvele.

52

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju K–keskmine

Sõltuvalt sellest, millises suunas telekomiettevõtjad oma tegevuse kujundavad, avaldab see erinevalt mõju ka tarbijatele. Näiteks juhul, kui telekomiettevõtjad loobuvad teatud teenustest üldse, vähendab valik tarbija võimalust kasutada kõikvõimalikke innovaatilisi ja mugavaid makselahedusi. Kui telekomiettevõtjad valivad aga lahenduse, millega on võimalik pakkuda tasumist suurema hulga teenuste eest ja suuremas mahus, pakub see klientidele veelgi suuremaid võimalusi erinevate teenuste eest tasumiseks.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju Finantsinspektsioonile Tegevusloa taotlemine, kehtestatud aruandluse, omavahendite ja muude eelnõuga kavandatavate nõuete täitmine.

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Eelduslikult võib arvata, et ressursivajadus suureneb tegevuslubade menetlusega seonduvalt. Halduskoormus sõltub sellest, kas ja kui palju saab olema potentsiaalseid subjekte, kes taotlevad tegevusluba.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V-väike

Finantsinspektsiooni töökoormus võib mõnevõrra suureneda seoses telekomiettevõtjate aruandluskohustusega, tegevuslubade menetlemisega ja järelevalve läbiviimisega. Uute töötajate värbamist seonduvalt eelnõu muudatustega ette ei nähta.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.3. Meede 2. Kontoteabe ja makse algatamise teenust pakkuva ettevõtja teenus muutub

tegevusloaga tegevuseks. Käesolevas alapunktis hinnatakse mõjusid tegevusloa

taotlemisel, kehtestatud aruandluse, omavahendite ja muude eelnõuga kavandatavate

nõuete täitmist. Võimaldatakse makseteenuse pakkujale, kes osutab makse algatamise

teenust ja kontoteabe teenust, juurdepääs kliendi maksekontole, täpsustatakse

juurdepääsu tingimused ning juurdepääsu piirangud.

Sihtrühm nr 1: mõju makse algatamise teenust ja kontoteabe teenust pakkuvatele isikutele Tegevusloa või erandiloa taotlemine, kehtestatud aruandluse, omavahendite ja muude eelnõuga kavandatavate nõuete täitmine. Kliendi kontole juurdepääsu võimaldamine.

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Mõju makse algatamise teenust ja kontoteabe teenust pakkuvatele isikutele on keskmine. Hetkel turul tegutsevad ettevõtjad pakuvad kauplejatele makse algatamise teenusega analoogset teenust - nn pangalingi teenust34, mis erineb mõnevõrra makse algatamise teenusest, kuid sisuliselt pakub samuti võimalust algatada makse mitme erineva panga kaudu. Muudatus mõjutab edaspidi kõiki isikuid, kes soovivad kontoteabe või makse algatamise teenust osutada. Makse algatamise teenus kui selline loodi eelkõige alternatiivseks lahenduseks internetikaubanduses tasumiseks krediitkaardi asemele. Kontoteabe teenuse osutamise ja makse algatamise teenuse osutajatele kehtib nn leebem tegevusloa vorm (tegutsemine erandiloa alusel). Kui isik soovib osutada vaid kontoteabe teenust, peab teenuseosutajal olema kutsealane vastutuskindlustus, makse

34 Näiteks pakub nn pangalingi teenust Maksekeskus AS, kes on Eesti Post AS tütarettevõtja, kellele on väljastatud rahasiirde teenuse osutamise luba ja kes on Finantsinspektsiooni järelevalve all.

53

algatamise teenuse pakkujale kehtestatakse madalamad kapitalinõuded. Neil tuleb tasuda järelevalvetasu ja taluda järelevalvemenetluse läbiviimist. Teenuse pakkumise regulatsioon ei nõua eraldi kokkulepete sõlmimist kontot haldavate makseteenuse pakkujatega (pankadega), st kliendi kontole peab olema tagatud juurdepääs kontot haldava makseteenuse pakkuja poolt. Teenuse pakkuja peab täitma VÕS-s kehtestatud teabe esitamise nõudeid, muu hulgas olema nii tehniline kui protseduuriline võimekus kliendi ja makse andmete turvalisuse ja tervikluse tagamiseks. Samuti tuleb täita isikuandmete kaitset puudutavaid nõudeid. Sellega kaasneb kulu vastavate IT-lahenduste väljatöötamiseks, protseduuride kehtestamiseks ja töötajate koolitamiseks.

Ebasoovitava mõjuna võib välja tuua asjaolu, et nimetatud teenuse pakkumine võib jääda tagasihoidlikuks. Kui hetkel nimetatud teenuste pakkumist ei reguleerita, siis edaspidi võib seaduse nõuete täitmine pigem muuta keerulisemaks uute makseteenuste turule tulekut. Kokkuvõtvalt võib muudatuse mõju hinnata väikeseks.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju V–väike

Hetkel ei ole teadaolevalt Eestis nimetatud teenuseid osutatavaid ettevõtjaid, kuid arvestades elektrooniliste maksete pidevat kasvu ning teenuse kiirust, on tõenäoline, et võimalusi maksete tasumiseks (sh maksejuhendi edastamiseks) ning finantsseisundi mugavamaks jälgimiseks tuleb veelgi juurde. Suurenevad kaupade eest maksmise võimalused interneti-kaubanduses (nn pangalingi teenuse kõrval).

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju makseteenuse pakkujatele, sealhulgas krediidiasutustele Tegevusloa või erandiloa taotlemine, kehtestatud aruandluse, omavahendite ja muude eelnõuga kavandatavate nõuete täitmine. Kliendi kontole juurdepääsu võimaldamine.

2.1 Mõju ulatus tervikuna K–keskmine

Makse algatamise teenuse näol on tegemist täiendava maksekäsundi esitamise kanaliga ning kontoteabe teenus võimaldab klientidel saada koondülevaade oma finantsseisundist (teada saada kontojääk), seega on põhjendatud, et ka eelnimetatud teenuse pakkujaid käsitataks makseteenuse pakkujatena ning nende tegevus oleks reguleeritud. Selliselt tagatakse teenuse pakkumine võrdse konkurentsi tingimustes (tegutsemine tegevusloa või erandi alusel). Teenusepakkujad on edaspidi allutatud Finantsinspektsiooni järelevalvele ja kohustatud täitma muid nende tegevuse suhtes kehtestatud nõudeid, samuti kohtusi kliendi ees nii nagu seda on kohustatud tegema kõik teised makseteenuse pakkujad. Muudatusega kaasnevat tervikmõju hindame keskmiseks. Kliendi kontot haldav makseteenuse pakkuja (nt pank) peab võimaldama kontole juurdepääsu selleks, et nende kliendid saaksid kasutada kontoteabe ja makse algatamise teenust ning teenusepakkujad toetuda kliendile väljastatud autentimisprotseduuridele. Olgugi, et hetkel ei ole makse algatamise ja kontoteabe teenuse kasutamine massiline, tuleb teenuse pakkumise valmisolek tagada kõikidele klientidele, kes võivad tulevikus tahta nimetatud teenuseid kasutada. Muudatus eeldab kontot haldava makseteenuse pakkujalt (pangalt) järgmisi muudatusi35:

1) muutmist ja täiendamist vajavad lepingute tüüptingimused, muuhulgas tuleb

pangal sätestada kliendi lepingutes, kes peale panga töötleb kliendiandmeid ehk

üleval tuleb hoida volitatud töötlejate nimekirja;

2) esialgse hinnangu järgi on teenuse pakkumiseks tehtavad tehnilist laadi

muudatused mahukad. Täpse mahu hinnangu saab anda peale EBA tehniliste

standardite kehtestamist;

35 Eelnõu mõjusid on hinnatud muuhulgas Eesti Pangaliidule esitatud mõjude hindamise küsimustiku alusel

54

3) tekib vajadus muuta ja täiendada olemasolevaid pangasiseseid protsesse,

juhendeid ja tootekirjeldusi ning välja töötada pangasisene protsess seoses

kolmandate osapoolte ligipääsuga maksekontodele;

4) tekib vajadus koolitada töötajaid.

Tavaliselt muudetakse tüüptingimusi vastavalt vajadusele ning muudatused ei ole

tingitud üksnes seaduse muudatustest, nt võib muudatus olla tingitud teatud toote

sisulisest muudatusest. Reeglina muudetakse tüüptingimusi iga kolme aasta järel.

Muudatustest tuleb teavitada kõiki kliente. Teavituse maksumus sõltub sellest, kas see

edastatakse paberkandjal (kirja maksumus sõltub klientide arvust) või tehakse teavitus

muu kanali kaudu (nt sms).

Negatiivse mõjuna võib välja tuua, et hetkel ei ole teada uute teenuste kasutamisega

kaasnevaid väärkasutamise võimalusi, kuid vaatamata sellele tuleb kliente teenuse

kasutamisega kaasnevatest võimalikest turvalisuse riskidest teavitada.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju K–keskmine

Hindame muudatuse mõju keskmiseks.

Muudatusega kaasnevad kontot haldavate

makseteenuse pakkujatele täiendavad kulud nii

kliendilepingute muutmisel, klientide

teavitamisel kui tehnilise võimekuse ja

turvalisuse tagamisel.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk keskmine

Sihtrühm nr 3: mõju tarbijale Tegevusloa või erandiloa taotlemine, kehtestatud aruandluse, omavahendite ja muude eelnõuga kavandatavate nõuete täitmine. Kliendi kontole juurdepääsu võimaldamine.

3.1 Mõju ulatus tervikuna K–keskmine

Tervikmõju hindame keskmiseks. Mõju avaldub olukorras, kui vastavat kontoteabe teenust või makse algatamise teenust kasutatakse, mis tähendab seda, et mõju ei avaldu pidevalt. Teenuse pakkujate tegevuse reguleerimine tagab tarbijate õiguste parema kaitse kontoteabe ja makse algatamise teenuse kasutamisel. Tegevusloa alusel tegutsevad teenusepakkujad on edaspidi allutatud tõhusale järelevalvele. Ebasoovitav mõju avaldub juhul, kui klient ei teadvusta, et turul võivad teenust pakkuda ka isikud, kes ei täida seadust, nt ei rakenda nõutud turvalisuse meetmeid, misläbi võivad muutuda kliendi tundlikud andmed, nt paroolid, kolmandatele isikutele kättesaadavaks. Klient peaks olema veendunud, et teenuse pakkuja on registreeritud makseteenuse pakkuja ja tema üle teostatakse järelevalvet.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju K–keskmine

Muudatusega kaasneb positiivne mõju makseteenuse kasutajatele läbi selle, et makseteenuste hinnad võivad muutuda soodsamaks ja teenuse kvaliteet muutuda paremaks, kuivõrd suureneb makseteenuste valik ja konkurents. Edaspidi laienevad e-kaubanduse maksmise võimalused ka tarbijatele, kellel ei ole krediitkaarti ja tasumine ei sõltu sellest, millise panga juures on kliendile maksekonto avatud. Muudatusega võib kaasneda teenuse turvalisusega seonduv negatiivne mõju.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk keskmine

55

Sihtrühm nr 4: mõju Finantsinspektsioonile Tegevusloa või erandiloa taotlemine, kehtestatud aruandluse, omavahendite ja muude eelnõuga kavandatavate nõuete täitmine. Kliendi kontole juurdepääsu võimaldamine.

4.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Ressursivajadus suureneb tegevuslubade menetlusega seonduvalt. Halduskoormus sõltub sellest, kui palju saab olema potentsiaalseid subjekte, kes soovivad kontoteabe teenust ja makse algatamise teenust osutada. Finantsinspektsiooni hinnangul on neile hetkel teada kaks võimalikku teenusepakkujat, kes taolist teenust osutada võiksid, kuid see arv võib tulevikus suureneda.

4.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju K–keskmine

Finantsinspektsiooni töökoormus võib mõnevõrra suureneda seoses uute järelevalvesubjektide lisandumisega. Uusi töökohi seoses muudatustega ei looda.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.4. Meede 3. Täpsustatakse rahasiirdeteenuse pakkujate ja väikesemahuliste e-raha

asutuste tegevusloa saamise ja kehtetuks tunnistamise tingimusi, nende juhtide sobivusnõudeid. Kehtestatakse täiendavad alused järelevalvemenetluse läbiviimiseks.

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuste pakkujatele, sealhulgas rahasiirdeteenuse pakkujatele ja väikesemahulistele e-raha asutusele Uued tegevusloa saamise ja kehtetuks tunnistamise tingimused. Juhtide nõuete ning täiendavate aluste kehtestamine järelevalvemenetluse läbiviimiseks.

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Krediidiasutustega võrreldes on makseasutuste turuosa suhteliselt väike nii mahu kui ka tehingute arvu osas. Võrdlus makseasutustega on asjakohane seetõttu, et mõlemad pakuvad maksete vahendamise teenust. Võib öelda, et maksevahenduse turul omavad makseasutused mahtude osas väga väikest turuosa ja ka nende geograafiline tegevusulatus on krediidiasutustest piiratum. Mõju tuleb hinnata keskmiseks. Muudatus puudutab üksnes neid makseteenuse pakkujaid, kes osutavad rahasiirdeteenust ja väikesemahulisi e-raha asutusi, kes peavad arvestama senisest intensiivsema järelevalve läbiviimisega. Selleks, et turul tegutsemist jätkata, peaksid probleemsed teenusepakkujad parandama oma senist kehva õiguskuulekust.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju V–väike

nn probleemsete rahasiirde teenuse pakkujate tõttu võib kahjustada saada ka seaduskuulekate makseteenuse pakkujate maine, mistõttu võib väheneda makseasutuste kaudu makseteenuste kasutamine. Tõhusam järelevalve ja mõnevõrra rangemad nõuded rahasiirde teenuse pakkujatele omavad turu toimimisele positiivset mõju.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijale Uued tegevusloa saamise ja kehtetuks tunnistamise tingimused. Juhtide sobivuse nõuete ning täiendavate aluste kehtestamine järelevalvemenetluse läbiviimiseks.

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tegevusloa alusel tegutsevad teenusepakkujad on edaspidi allutatud tõhusale järelevalvele.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Tarbijate kindlustunne teenuse osutaja suhtes paraned. Teenus ei muutu tarbija jaoks kallimaks.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

56

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju Finantsinspektsioonile Uued tegevusloa saamise ja kehtetuks tunnistamise tingimused. Juhtide ja olulise osaluse omajate sobivuse nõuete ning märkimisväärse seose reeglite ning täiendavate aluste kehtestamine järelevalvemenetluse läbiviimiseks.

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Finantsinspektsiooni järelevalve väikesemahuliste e-raha asutuste ja rahasiirde teenuse pakkujate suhtes muutub tõhusamaks.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Finantsinspektsiooni töökoormus võib mõnevõrra suureneda seoses järelevalvesubjektide tegevusloamenetluse ja vajadusel sagedasema järelevalvemenetluse läbiviimisega. Kahaneb võimalus suunata majandusse nn musta raha läbi makseteenuste pakkujate, kes ei täida seaduse nõudeid, sealhulgas rahapesu tõkestamise meetmeid. Tõhusam järelevalve ja rangemad nõuded ennetavad probleemide tekkimist.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.5. Meede 4. Tugevdatakse makseteenuste osutamisega seotud turvalisuse nõudeid

(vastavalt PSD2 artiklile 98 töötab EBA välja vastava regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu), sealhulgas muudetakse rangemaks maksetega seotud turvanõudeid (sätestatakse tugev kliendi autentimise nõue).

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuste pakkujatele Tugevdatakse makseteenuste osutamisega seotud turvalisuse nõudeid; sätestatakse tugev kliendi autentimise nõue

57

1.1 Mõju ulatus tervikuna K–keskmine

Muudatus puudutab kõiki makseteenuse pakkujaid. Muudatuse mõju võib kokkuvõtvalt

hinnata keskmiseks.

1. Muudatusega kahanevad nn paroolikaartide kasutusvõimalused. Tulenevalt

paroolikaartide või paroolilehtede varguse ja kopeerimisega seotud riskidest on paljud

pangad aasta-aastalt vähendanud paroolikaartidega teostavate tehingute limiite,

suunates kliente seniseid paroolikaarte välja vahetama turvalisemate koodide

genereerimise vahendite kasuks (paroolikalkulaatorid, mobiiltelefoni rakendused). Pangaliidu hinnangul enamiku pankade puhul kasutavad paroolikaarte ca 50%

eraklientidest.

AS LHV Pangas ja AS DNB Pangas ei ole paroolikaardid kasutusel. Suurpankades

kasutab kuni 30% klientidest autentimiseks juba praegu ID-kaarti, ja 12-15% mobiil-ID.

Need pangad, kus paroolikaart ei ole aktiivses kasutuses, on enamkasutatav autentimise

vahend ID-kaart ja mobiil-ID. Kasutusel on ka nn PIN-kalkulaatorid (koode genereerivad

seadeldised), lisaks planeerivad osad pangad kasutusele võtta Sertifitseerimiskeskuse

poolt turule toodava uue teenuse Smart-ID. Väikeses mahus on osadel pankadel

kasutusel ka erilahendused (digipass, Nordes Codes). PIN-kalkulaatori väljastamine on

tasuline, samuti selle lukustusest avamine. Kasutamine ise on tasuta.

Uute väljatöötamisel olevate lahenduste ja plaanitavate hindade kohta ei hetkel võimalik

krediidiasutustel täpsemat infot jagada.

Eesti Pangaliidu hinnangul võimalike autentimise lahenduste turule toomine kasvatab

panga halduskoormust märgatavalt. Kõigile paroolikaardi kasutajatele tuleb väljastada

või nende poolt kasutusele võtta uus autentimisvahend. Uue autentimisvahendi

väljastamise viis ja koht on pankade lõikes erinev. Kindlasti kaasnevad sellega

lisategevused nagu klientide teavitamine, nõustamine, personali koolitamine, selgitava

materjali väljatöötamine, olemasoleva materjali muutmine.

Samas, tuleb mõjude hindamisel arvestada, et erandjuhtudel saab tehingute tegemiseks

kasutada endiselt paroolikaarte. Kliendid saavad juba täna kasutada ka ID-kaarti ja

mobiil-ID. Alternatiivsetele, pankade poolt pakutavate autentimisvahenditele üleminek ei

ole seega kliendile ainus võimalus tagada tugeva autentimise nõue, seega ei puuduta

muudatus neid kliente, kes otsustavad olemasolevate tugevat autentimist võimaldavate

lahenduste kasutamise kasuks.

2. Töötatakse välja EBA regulatiivsed tehnilised standardid, millega täpsustatakse tugeva

kliendi autentimise nõudeid, tugeva autentimise kohaldamise erandid, nõudeid, mida

tuleb järgida makseteenuste kasutajate isikustatud turvaelementide konfidentsiaalsuse ja

tervikluse kaitseks ning nõuded ühise ja turvaliste teabevahetuse kohta kontot haldava

makseteenuse pakkuja, makse algatamise teenuse pakkuja, maksja, saaja ja teiste

makseteenuste pakkujate vahel.

Kuivõrd nimetatud regulatsioon ei ole veel välja töötatud, ei saa täpselt hinnata selle

mõjusid. Muudatus on seotud muu hulgas uute teenusepakkujate juurdepääsuga

kliendile pangas avatud maksekontole, millest tulenevate turvalisuse riskidele juhtis

tähelepanu ka Eesti Pangaliit (meede 2). Välja töötamisel olevad nõuded peaksid uute

teenustega kaasnevaid riske igakülgselt arvesse võtma. Ebasoovitava mõjuna võib

märkida, et eelnimetatud täpsem regulatsioon töötatakse välja ja see hakkab kehtima

hiljem, kui eelnõuga kavandatavad muudatused (direktiivi üle võtmise tähtaeg on juba

13.01.2018), seega tuleb tagada seaduse täitmine ka olukorras, kus täpsemad juhised

puuduvad. Regulatiivse tehnilise standardi puudumise ettekäändel ei saa näiteks piirata

kontole juurdepääsu või muud moodi takistada uute teenuste kasutamist klientide poolt.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju K-keskmine

Makseteenuste keskkond ja makse algatamise teenuse ning kontoteabe teenuse kasutamine muutub turvalisemaks. Pankadel tuleb teha teavitustööd ja töötada välja alternatiivseid autentimisvahendeid.

58

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk keskmine

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijale Tugevdatakse makseteenuste osutamisega seotud turvalisuse nõudeid; sätestatakse tugev kliendi autentimise nõue

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tervikmõju hindame keskmiseks. Muudatus mõjutab u 50 % panga kliente, osades pankades ei kasutata paroolikaarte üldse. Mõju avaldub olukorras, kui klient soovib teha tehinguid, mis eeldavad tugevat autentimist, nt internetipanga kasutamist. Muudatus tagab turvalisema makseteenuse osutamise, sealhulgas turvalisema uute makseteenuste kasutamise. Makseteenuse pakkuja turvalisuse nõuete täitmist kontrollitakse. Tarbija peab hakkama kasutama teisi, alternatiivseid autentimise vahendeid.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Tarbijate kindlustunne teenuse pakkuja ja teenuse suhtes paraneb. Paroolikaartide kasutamise piiramine ja alternatiivsete autentimisvõimaluste ja -vahendite kasutuselevõtmine võib tekitada klientides pahameelt. Lühiajaliselt võib väheneda näiteks internetipanga kasutamine/elektrooniliste makseteenuste kasutamine, kuni kliendid harjuvad uue olukorraga. Klientidele ei kaasne uute autentimisvõimaluste kasutusele võtmisega olulist kulu, nt tuleb oma telefonis alla laadida vajalik rakendus (pangapoolne) või muu vahend, hankida ID-kaardi lugeja. Samuti on võimalik kasutada autentimiseks mobiil-ID, mille kasutamine maksab hetkel alla 1 euro/kuu.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju Finantsinspektsioonile Tugevdatakse makseteenuste osutamisega seotud turvalisuse nõudeid; sätestatakse tugev kliendi autentimise nõue

3.1 Mõju ulatus tervikuna K–keskmine

Finantsinspektsiooni ressursivajadus suureneb seoses muudatustega IT valdkonnas ja järelevalves. Eeldatavalt tuleb koolitada Finantsinspektsiooni töötajaid, muuta või täiendada juhendeid jm protseduurilisi dokumente.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju K–keskmine

Finantsinspektsiooni töökoormus võib mõnevõrra suureneda seoses järelevalvesubjektide järelevalvemenetluse läbiviimisega. Muudatusega ei kaasne vajadust uute töötajate järele.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.6. Meede 6. Täpsustatakse Finantsinspektsiooni poolt tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise tingimusi

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele Täpsustatakse Finantsinspektsiooni poolt tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise tingimusi

59

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tegevusloa taotlemisel tuleb esitada rohkem dokumente, sh kehtestada sise-eeskirjadega suurem hulk protseduurireegleid. See tähendab küll ühest küljest suuremat halduskoormust makseasutusele. Teisest küljest ennetavad turvalisusega seotud sisemised reeglid intsidente, mis võivad kahjustada klientide õigusi ja huve ning makseasutuse finantsseisundit.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju V–väike

Maksekeskkond muutub usaldusväärsemaks ning suureneb klientide huvide kaitstus.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju Finantsinspektsioonile Täpsustatakse Finantsinspektsiooni poolt tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise tingimusi

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Finantsinspektsiooni järelevalve muutub efektiivsemaks. Täiendavad turule sisenemise tingimused tagavad usaldusväärse ja turvalise teenuse osutamise. Finantsinspektsioon saab kohaldada tõhusamaid järelevalve meetmeid.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Finantsinspektsiooni töökoormus võib mõnevõrra suureneda seoses tegevuslubade ja järelevalvemenetluse läbiviimisega, kuid ei plaanita uute töökohtade loomist.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.7. Meede 7. Täiendatakse järelevalveasutuste koostöö ja teabe vahetamise sätteid, s.h.

makseagentide või teises liikmesriigis tegutseva filiaali kohta

Sihtrühm nr 1: mõju makseasutustele Täiendatakse järelevalveasutuste koostöö ja teabe vahetamise sätteid, s.h. makseagentide või teises liikmesriigis tegutseva filiaali kohta

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Piirüleseid teenuseid osutavate makseasutuste halduskoormus võib vähesel määral suureneda, kuna finantsjärelevalve käigus võidakse neilt nõuda täiendavaid aruandeid või kontaktisiku nimetamist. See puudutab nii teiste liikmesriikide makseasutusi, kes osutavad teenuseid Eestis kui ka Eesti makseasutusi, kes osutavad teenuseid teistes lepinguriikides. Samas seab halduskoormuse kasvule piiri asjaolu, et täiendavate aruandluskohustuste seadmist hakkab reguleerima otsekohalduv Euroopa Komisjoni rakendusmäärus.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju V–väike

Piirüleste teenusepakkujate üle saab teostada tõhusamat järelevalvet, mis tõstab maksekeskkonna usaldusväärsust.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju Finantsinspektsioonile Täiendatakse järelevalveasutuste koostöö ja teabe vahetamise sätteid, s.h. makseagentide või teises liikmesriigis tegutseva filiaali kohta

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Finantsinspektsiooni võimalused teostada järelevalvet Eestis tegutsevate teiste liikmesriikide makseasutuste üle suurenevad.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Finantsinspektsiooni koormus teiste lepinguriikide makseasutuste kontrollimisel võib väga vähesel määral suureneda, kuid ei plaanita uute töökohtade loomist.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

60

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.8. Meede 8. Seadust täiendatakse sätetega isiku andmete töötlemise kohta

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele Seadust täiendatakse sätetega isiku andmete töötlemise kohta

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkujatele kehtestatakse ranged nõuded tundlike makseandmete, sealhulgas isikustatud turvaelementide töötlemiseks. Makseasutustele tähendab muudatus vastavate protseduuride (sh andmete salvestamise ja säilitamise protseduuride) väljatöötamist, töötajate koolitamist, vastavate tehniliste lahenduste kasutuselevõtmist. Taluda tuleb isikuandmete töötlemise reeglite täitmise kontrollimist Andmekaitse Inspektsiooni poolt. Andmekaitse Inspektsioon võib järelevalvemenetluse algatada kaebuse alusel või omal algatusel. Turul tegutsevate makseteenuste pakkujatele muudatus suurt mõju ei avalda, kuivõrd isikuandmete töötlemisega seotud nõudeid tuleb täita kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega juba praegu. Rangemad nõuded isikuandmete töötlemiseks nähakse ette kontoteabe ja makse algatamise teenuse pakkujale.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju V–väike

Nõuded aitavad takistada isikuandmete ja tundlike makseandmete kättesaadavaks muutumist kolmandatele isikutele ja nende väärkasutamist. Nõuete täitmine tagab klientide usalduse uute makseteenuste vastu. Kui teenusepakkuja on usaldusväärne, suureneb tema pakutava teenuse kasutamine.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju Andmekaitse Inspektsioonile Seadust täiendatakse sätetega isiku andmete töötlemise kohta

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Andmekaitse Inspektsiooni töökoormus võib suureneda seoses võimalike järelevalvemenetluste läbiviimisega. Inspektsiooni töökoormuse võimalik kasv on seotud eelkõige makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkujate tegevusega, sest eelnõuga tehtavad muudatused, mis puudutavad isikuandmete töötlemist ja andmetele juurdepääsu võimaldamist, on suunatud eelkõige uutele teenusepakkujatele.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Tulenevalt sellest, kui aktiivselt asutakse Eestis osutama makse algatamise ja kontoteabe teenust, võib suureneda ka järelevalvemenetluste arv ja kasvada Andmekaitse Inspektsiooni halduskoormus.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju tarbijale Seadust täiendatakse sätetega isiku andmete töötlemise kohta

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tervikmõju hindame väikeseks. Mõju avaldub eelkõige olukorras, kui tarbija kasutab kontoteabe või makse algatamise teenuseid. Teenuse osutamiseks on vajalik tarbija selgesõnaline nõusolek, mille saamist peab teenusepakkuja tõendama. Teatud andmeid, nt kliendi isikustatud turvaelemente, ei ole lubatud salvestada ega säilitada. Tarbijate isikuandmeid on paremini kaitstud ja väheneb riski, et tundlikud makseandmed võivad sattuda kolmandate isikute käsutusse. Kindlustunnet mõjutab ka asjaolu, et isikuandmete täitmist kontrollitakse.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Tarbijate kindlustunne teenuse pakkuja ja teenuse suhtes paraneb. Järelevalve tulemusena on isiku õigus eraelu puutumatusele paremini kaitstud.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

61

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.9. Meede 9. Sätestatakse makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkuja õigused ja

kohustused kliendi ees seoses makse algatamise teenuse või kontoteabe teenuse osutamisega. Täiendatakse makseteenuse pakkuja lepingueelse teabe esitamise sätteid, sealhulgas seoses makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse osutamisega.

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele, sh krediidiasutustele Sätestatakse makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkuja õigused ja kohustused kliendi ees seoses makse algatamise teenuse või kontoteabe teenuse osutamisega. Täiendatakse makseteenuse pakkuja lepingueelse teabe esitamise sätteid, sealhulgas seoses makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse osutamisega

1.1 Mõju ulatus tervikuna K–keskmine

Tervikmõju hindame keskmiseks. Muudatusega kaasneb vajadus välja töötada makseteenuse lepingu tingimused. Makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkuja peab hakkama klientidele esitama andmeid enda, agendi või filiaali kohta, samuti järelevalveasutuse ja teenuse kohta Makse algatamise teenuse pakkuja peab teavitama klienti makse algatamisest, edastama andmed maksetehingu kohta ning teabe tasu kohta. Kohustuste täitmine kliendi eest hõlmab nii sisemiste protseduurireeglite kehtestamist kui tehniliste lahenduste väljatöötamist lepingu, andmete, sh makseandmete turvaliseks salvestamiseks ja säilitamiseks.

Uued makseteenuste pakkujad peavad kliendile lepingueelse teabe esitama sõltumata sellest, kas teenust osutatakse ühe korra või osutatakse teenust makseteenuse lepingu raames. Kuna muudatused on suunatud uute makseteenuste pakkujatele, siis on mõju kõikidele teistele makseteenuse pakkujatele, kui nad ei osuta makse algatamise või kontoteabe teenust, väiksemad: 1) edaspidi makseteenuse pakkuja peab esitama kliendile teabe tema õiguste kohta, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/751 kaardipõhise maksetehingute vahendustasude kohta. Muudatus eeldab lepingutingimuste täiendamist. 2) lisaks peab makseteenuse pakkuja informeerima klienti sellest, kuidas on korraldatud makseteenustega kaasneda võivatest turvariskidest, sealhulgas pettuse või andmete väärkasutamisest teavitamine. Kuivõrd makseteenuse lepingu tüüptingimused üldjuhul sisaldavad ka teavet teenuse turvalisuse ja teavitamise kohta, on kliendid sellest informeeritud. 3) makseteenuse pakkuja peab säilitama andmed, mis tõendavad lepingueelse kohustuse täitmist kliendi ees, sest tõendamiskohustus lausub makseteenuse pakkujal.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju K–keskmine

Makseteenuse pakkujate suhtes kehtivad ühesugused makseteenuse lepingu kohta esitatavad nõuded. Kuivõrd kontoteabe teenus erineb sisu poolest teistest makseteenustest (teenuse käigus ei toimu raha ülekandmist), siis on teave, mida esitab kontoteenuse pakkuja tulenevalt teenuse eripärast mahult väiksem. Nõuded tagavad makseteenuste turul võrdse kohtlemise. Optimaalse ja proportsionaalse regulatsiooni tingimustes tagatakse nii innovaatiliste makseteenuste jätkusuutlikkus kui tarbijate õiguste kaitse.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju Tarbijakaitseametile Sätestatakse makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkuja õigused ja kohustused kliendi ees

62

seoses makse algatamise teenuse või kontoteabe teenuse osutamisega. Täiendatakse makseteenuse pakkuja lepingueelse teabe esitamise sätteid, sealhulgas seoses makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse osutamisega

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tarbijakaitseameti (TKA) töökoormus võib suureneda seoses võimalike järelevalvemenetluste läbiviimisega. Samas tuleb arvestada ka seda, et tarbijal on võimalus oma pretensioonidele saada lahendus, pöördudes makseteenuse pakkuja enda poole.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Kuivõrd suuremad muudatused on seotud uute teenusepakkujatega, siis tulenevalt sellest, kui aktiivselt asutakse Eestis osutama makse algatamise ja kontoteabe teenust, võib suureneda ka järelevalvemenetluste arv ja kasvada TKA halduskoormus.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju tarbijale Sätestatakse makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkuja õigused ja kohustused kliendi ees seoses makse algatamise teenuse või kontoteabe teenuse osutamisega. Täiendatakse makseteenuse pakkuja lepingueelse teabe esitamise sätteid, sealhulgas seoses makse algatamise teenuse ja kontoteabe teenuse osutamisega

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Mõju avaldub, kui tarbija kasutab kontoteabe või makse algatamise teenust. Teavitamise tulemusel tõuseb tarbija teadlikkus teenuse ja selle pakkuja kohta. Kliendil on talle esitatud teabe alusel lihtsam teha otsus teenuse kasutamise või sellest loobumise kasuks.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Tarbijate asjatundlikkus ja teadlikkus teenuse suhtes paraneb. Teenuse tingimused muutuvad tarbija jaoks läbipaistvamaks. Muudatus ei muuda teenuseid tarbija jaoks kallimaks, sest lepingueelse teabe esitamise eest ei või võtta tasu.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.10. Meede 10. Täpsustatakse makseteenuste pakkujate omavahelist suhtlust ja vastutust

puuduvaid sätteid seoses makse algatamise ja kontoteabe teenuse osutamisega

Sihtrühm nr 1: mõju makse algatamise ja kontoteabe teenuse pakkujatele Täpsustatakse makseteenuste pakkujate omavahelist suhtlust ja vastutust puuduvaid sätteid seoses

makse algatamise ja kontoteabe teenuse osutamisega

1.1 Mõju ulatus tervikuna V- väike

Tervikmõju hindame väikeseks. Uue teenuse pakkujal tuleb täita teabe vahetamisega seotud turvalisuse nõudeid. Teenusepakkuja peab tegevusloa taotlemisel välja töötama sisemised protseduurid, mis näevad ette, kuidas on korraldatud turvaintsidentide ja turvalisusega seotud kliendikaebuste lahendamine ja milliste meetmetega maandatakse turvalisuse riske, samuti seda, kuidas on korraldatud turvalisuse juhtumitest teavitamine. Makseteenuse pakkuja peab tagama tundlikele makseandmetele juurdepääsu seire ja tõkestama võimalike pettuste toimepanemist ja isikuandmete ebaseaduslikku kasutamist. Juhul, kui autoriseerimata või valesti täidetud makse eest on kontot haldav makseteenuse pakkuja (pank) kliendile kahju hüvitanud, peab makse algatamise teenuse pakkuja arvestama, et tal tuleb kahju omakorda hüvitada pangale, kui ta ei suuda tõendada, et täitis kõiki nõudeid, st nõudis tugevat kliendi autentimist ning tema tegevuses ei esinenud muid puudujääke, mis võisid põhjustada kahju tekkimise. Seega, makse algatamise teenuse pakkuja peab olema võimeline kiirelt tõendama oma kohustuste täitmist ja olema valmis kiirelt tekkinud kahjusid kompenseerima.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju

Turvalisusega seotud nõuete täitmine eeldab proportsionaalselt kõige suuremat kulu,

63

V–väike võrreldes teiste kulutustega, mida makse algatamise või kontoteabe teenuse osutamiseks teha tuleb. Hetkel ei ole võimalik hinnata, kui suurtes summades tuleb makse algatamise teenuse pakkujal kahjusid hüvitada ja mis põhjusel, kuivõrd praegu ei ole teada Eestis teenusepakkujaid, kes makse algatamise teenust osutavad.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju krediidiasutustele Täpsustatakse makseteenuste pakkujate omavahelist suhtlust ja vastutust puuduvaid sätteid seoses makse algatamise ja kontoteabe teenuse osutamisega

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Krediidiasutuste hinnangul on hetkel keeruline prognoosida, kuidas hakkab laabuma konto avanud makseteenuse pakkuja ja makse algatamise teenusepakkuja koostöö ja infovahetus ning jagatud vastutus. Kuna makseteenuse pakkujate teabevahetust hakkab reguleerima otsekohalduv määrus, siis ei ole hetkel võimalik täpsemalt hinnata turvalise teabevahetuse eeldatavaid kulusid, sest nõude üksikasjalikud kriteeriumid ei ole veel teada. Krediidiasutusel tuleb kliendile autoriseerimata makse korral summa tagastada ning makse algatamise teenuse pakkujal omakorda hüvitada summa krediidiasutusele hiljemalt järgmise arvelduspäeva lõpuks, niisiis on hüvitamise aeg ja vastutuse asjaolude väljaselgitamise aeg lühike. Eesti Pangaliidu hinnangul on hetkel raske hinnata koostööd nn jagatud vastutuse osas, kuivõrd makse algatamise teenus ei eelda vastava lepingu olemasolu panga ja makse algatamise teenuse pakkuja vahel. Seega ei saa hetkel hinnata kas ja kuidas on kliendile konto avanud pangal võimalik reguleerida/täpsustada vastutust makse algatamise teenuse pakkuja suhtes. Selleks, et teabevahetus ja poolte vastutuse küsimus leiaks mõlemaid osapoolt rahuldava lahenduse, ei ole välistatud, et sujuvama koostöö huvides hakatakse sõlmima vastastikuseid kokkuleppeid (sellise lepingu puudumine ei saaks aga takistada teenuse osutamist).

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Krediidiasutustele võivad kaasneda kulud seoses muudatusega, mis kohustab krediidiasutusi hüvitama kliendile kahju autoriseerimata makse korral ka juhul, kui vastutavaks tuleks lugeda makse algatamise teenuse pakkuja. Kuivõrd hetkel ei ole teada, kui aktiivselt hakatakse makse algatamise teenust kasutama ja kui tihti ja millistes summades tuleb kahjusid hüvitada, ei ole võimalik täpsemalt prognoosida krediidiasutuste hüvitamiskohustusega kaasnevat töökoormust ja rahalist kulu ega hinnata makse algatamise teenuse pakkuja ja krediidiasutuse vahelist koostööd nn jagatud vastutuse aspektist. Võttes arvesse autoriseerimata maksete juhtumite keskmise arvu aasta kohta, võib ka siin mõjusid hinnata pigem tagasihoidlikuks.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju tarbijatele Täpsustatakse makseteenuste pakkujate omavahelist suhtlust ja vastutust puuduvaid sätteid seoses makse algatamise ja kontoteabe teenuse osutamisega

64

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Autoriseerimata maksega kaasneva kahju hüvitamist puudutav muudatus on tarbija jaoks kahtlemata mugav, sest tarbijal on võimalus oma pretensioonidega pöörduda kontot haldava teenuse pakkuja poole ja nõuda kahju hüvitamist samuti viimaselt, vaatamata sellele, kumb makseteenuse pakkuja (pank või makse algatamise teenuse pakkuja) on vastutav. Tarbijal tuleb arvestada, et pangale tuleb vajadusel esitada teavet, mida pank peab vajalikuks, et kindlaks teha maksetehing ja sellega seonduvad asjaolud, samuti näiteks kaasneda võiva võimaliku pettuse asjaolud. Negatiivse asjaoluna võib nimetada, et tarbija jaoks võib olla keeruline hinnata, kas tegemist on ausa makseteenuse pakkujaga või professionaalse petturiga. Vaatamata muudatusele, ei saaks tarbija enda vastutust täielikult välistada (nt kliendi tahtlikkus või raske hooletus).

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Riskid on seotud eelkõige uute teenusepakkujatega. Tulevikus võib ette tulla juhtumeid, kus autoriseerimata või valesti täidetud makse on algatatud makse algatamise teenuse kaudu. Arvestades kehtestatud nõudeid turvalise teabevahetuse ja autentimise viiside kohta, võib prognoosida, et autoriseerimata maksete juhtumite keskmine aastane arv jääb ilmselt tavapärasele tasemele.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.11. Meede 11. Alandatakse autoriseerimata maksetehingu korral maksja nn omavastutuse piirmäära seniselt 150 eurolt 50 eurole ning nähakse ette täiendavad omavastutust välistavad asjaolud

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele Alandatakse autoriseerimata maksetehingu korral maksja nn omavastutuse piirmäära seniselt 150 eurolt 50 eurole ning nähakse ette täiendavad omavastutust välistavad asjaolud

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Mõjude küsimustiku36 kohaselt rakendavad pangad hetkel 150 euro omavastutuse piirmäära. Kui tegemist on tahtliku või raske hooletuse tõttu lepingu rikkumisega või pettusega või turvaelementide mittenõuetekohase hoidmisega, siis omavastutust ei kohaldata. Kaotatud või varastatud kaartide juhtumite osakaal on väga väike – üksikud juhtumid

aastas. Keskmine kahju juhtumi kohta on 300-1000 eurot kliendi kohta ja on põhjustatud

mitte õigeaegsest pangakaardi kadumisest/varastamisest teavitamisest. Võrreldes teiste

Euroopa riikidega on Eestis pettuse juhtumite arv suhteliselt madal37.

Enamiku autoriseerimata makse juhtumitest moodustavad kaardiga internetimaksed

(internetikaubandus) ja kaardi magnetribaandmete väärkasutus (magnetriba

kopeerimisjuhtumid). Esineb ka kliendi enda poolt kaardiandmete edastamine isikutele,

kes teadlikult eksitavad kaardivaldajaid. Nende juhtumite puhul omavastutuse piirmäära

ei rakendata.

Eesti Pangaliidu andmetel on Eestis erinevate pankade peale kokku autoriseerimata

maksete juhtumite keskmine arv aastas ca 4000.

Kliendi omavastutuse välistamise kohaldatavuse korral tuleb silmas pidada, et

makseinstumendi kaitsmine, hoidmine ja valdusest väljumine on kliendi

hoolsuskohustus. Pank saab vastutada sellest hetkest, kui on saanud info

makseinstumendi kaotusest/vargusest. Kui klient ei ole pangale teatanud

makseinstumendi kaotusest/vargusest, kuid tal on võimalik tõendada oma

hoolsuskohustuse täitmist, on võimalik kohaldada panga vastutust.

36 Mõjude küsimustik pankadele (viide 18) 37 Vaata artiklit kahjujuhtumise statistika kohta Euroopas: http://www.rmp.ee/uudised/uldmajandus/teiste-euroopa-riikidega-vorreldes-on-eestis-internetipettusi-neli-korda-vahem-2015-08-31?Print=1&popUp=1

65

Eesti Pangaliidu hinnangul räägib piiramäärade kasuks asjaolu, et juhul, kui maksjal

puudub igasugune omavastutuse piirmäär varastatud/kaotatud kaardi kasutamise korral,

tingib see ka huvi puudumise makseinstrumendi kadumisest makseteenuse pakkujale

esimesel võimalusel teada anda. Maksjale endale sellest mingit kahju ei teki. Küll aga

võib viivitatud aja tõttu oluliselt suureneda autoriseerimata tehingute arv ning nendest

tingitud kahju suurenemine. Seetõttu ei ole põhjendatud omavastutuse piirmäär päris ära

kaotada.

1.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Eesti Pangaliidu hinnangul on maksja omavastutuse piirmäära alandamisega kaasnev majanduslik mõju pankadele väike. Hetkel on enamik kahjude hüvitamisi seotud kaarditehingutega. Piirmäärade alandamise tõttu langeb pankadele suurem koormus, kuid see ei ole märkimisväärne. Piirmäär motiveerib tarbijaid teada andma maksekaardi kadumisest või selle vargusest võimalikult varakult, hoides ära võimaliku suurema kahju.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijatele Alandatakse autoriseerimata maksetehingu korral maksja nn omavastutuse piirmäära seniselt 150 eurolt 50 eurole ning nähakse ette täiendavad omavastutust välistavad asjaolud

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tarbijate omavastutus autoriseerimata kaardimaksetega kaasneva kahju korral väheneb. Muudatus, millega alandatakse omavastutuse summat, omab seega mõju olukorras, kui varastatud või kaotatud makseinstumendiga sooritatakse autoriseerimata makseid. Kui enne kompenseeris makseteenuse pakkuja kliendile kahju, mis ületas 150 eurot, siis nüüd hüvitatakse see osa kahjust, mis ületab 50 eurot. Kehtestatud piirmäärad motiveerivad tarbijaid võimalikult kiiresti maksekaardi vargusest või kadumisest või muust turvaintsidendist teada andma, et vähendada võimalust makseinstumendi kuritarvitamiseks, mistõttu on tõenäoline, et tarbijate omavastutuse piirmäärade rakendamist jätkatakse ka edaspidi ja tarbijad peavad sellega arvestama.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Majanduslik mõju on positiivne. Muudatusega kaasneb otsene majanduslik mõju – senise 150 euro asemel ei või pangad rakendada 50 eurost suuremat omavastutuse piirmäära.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.12. Meede 12. Sätestatakse maksja maksekontol olevate rahaliste vahendite olemasolu

kinnitamise ja rahasumma blokeerimise tingimused

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele Sätestatakse maksja maksekontol olevate rahaliste vahendite olemasolu kinnitamise ja rahasumma blokeerimise tingimused

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Eesti Pangaliidu andmetel võib vastavalt kaardiorganisatsioonide reeglitele ka praegu

makseteenuse pakkuja broneerida maksja kontol rahalisi vahendeid üksnes eelnevalt

maksjaga kokku lepitud summa ulatuses. Summad on väga erinevad, olenevalt

makseteenuse pakkujast.

Teave broneeringu lõpetamisest edastatakse maksejuhise laekumisel, näiteks pärast

rendi- või majutuse perioodi lõppemist. Ajaperiood oleneb rendi- ja majutusajast. Üldjuhul

saabub maksejuhis panka 15 päeva jooksul.

Pangad saavad broneeringu lõpetada ka ise, kui teatud aja jooksul broneeringu

tegemisest arvates ei ole saajalt saabunud teavet täpse maksesumma kohta.

Lõpetamise osas on erinevatel pankadel erinev tähtaeg. Üldiselt oodatakse teavet kuni

66

30 päeva. Kui klient ei ole enne seda teinud avaldust broneeringu lõpetamiseks, siis pank

vabastab summa broneeringust omal algatusel.

Rahasumma olemasolu kontrollimise võimekus on pankadel olemas juba praegu.

Vastava kinnitusega koos ei edastata konto jääki või muud infot kliendi või tema

maksekonto kohta.

1.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Majanduslik mõju makseteenuse pakkujatele on väike, kuivõrd tingimusi täidetakse juba praegu. Broneeringu lõpetamisega ei kaasne otseseid täiendavaid kulusid.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijatele Sätestatakse maksja maksekontol olevate rahaliste vahendite olemasolu kinnitamise ja rahasumma blokeerimise tingimused

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Klient ei pea muretsema, et tema kontol võidakse broneerida suurem summa, kui ta on

eeldanud. Tarbijale tähendab summa broneerimine seda, et teatud perioodi ei saa ta

kokku lepitud summa piires oma raha kasutada. PSD2 ei sätesta tähtaega, kui kaua võib

broneeringut hoida, st millise aja jooksul peab saaja esitama maksejuhise või

broneeringu lõpetama. Tarbija saab vaatamata sellele omaalgatuslikult esitada taotluse

broneeringu lõpetamiseks ning kui klient ise avaldust teinud ei ole, siis pank vabastab

raha reeglina 30 päeva jooksul.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Majanduslik mõju on positiivne. Mõju tuleb hinnata väikeseks, sest juba praegu saab seada broneeringu üksnes kliendiga eelnevalt kokku lepitud summas.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.13. Meede 13. Sätestatakse keeld nõuda (enamiku) kaardipõhise makseinstumendi

kasutamise eest lisatasu

Sihtrühm nr 1: mõju kauplejatele Sätestatakse keeld nõuda (enamiku) kaardipõhise makseinstumendi kasutamise eest lisatasu

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Eesti Pangaliidu andmetel kaardimakseterminalide kasutamiseks sõlmitud lepingutega

keelatakse kaardi kasutamisega seotud kulude hüvitamiseks klientidelt lisatasu võtmine.

Pank saab lisatasu kehtestamise osas teavet kliendilt (näiteks kaebuse näol).

Lisatasu küsimise või teatud makseinstumendi kasutamisele suunamise praktika kohta

palus Rahandusministeerium sisendit ka Eesti Kaubandus-Tööstuskojalt, kes hindas

majanduslikku mõju kauplejatele minimaalseks, kuivõrd lisatasu võtmine ei ole Eestis

tavaks.

1.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Majanduslik mõju kauplejatele on väike. Eesti

Kaubandus-Tööstuskoja hinnangul klientidelt

kaardmakse lisatasu ei küsita ja kindlate

maksekaartide kasutamisele ei suunata.

Maksekaardi kasutamise eest lisatasu

nõudmine ei ole Eestis levinud praktika,

mistõttu ei mõjuta ilmselt maksekaardi

kasutamise eest lisatasu nõudmise keelamine

ka kaupade ja teenuste hindasid.

Kuivõrd tingimusi täidetakse juba praegu ja tasu

võtmist keelatakse üldjuhul juba

makseterminali kasutuslepingutega, siis ei

67

kaasne kauplejatele muudatusega otseseid

täiendavaid kulusid.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijatele Sätestatakse keeld nõuda (enamiku) kaardipõhise makseinstumendi kasutamise eest lisatasu

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Kaubad ja teenused ei muutu tarbija jaoks kallimaks ega ka odavamaks. Reeglina on

kõik kaupleja kulud juba arvestuslikult kauba või teenuse hinna sisse arvestatud.

Kaadimakse korral lisatasu võtmine, mille korral lisandub tasu teenuse või kauba hinnale,

on Eestis pigem erandlik kui tavapärane. Tarbija ei pea maksma edaspidi lisatasu, kui ta

tasub kaardiga mõnes teises liikmesriigis või ostab kaupu teise liikmesriigi interneti

poest.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Muudatus ei mõjuta kaupade või teenuste hindasid, kuivõrd reeglina on kõikvõimalikud kaupelaja kulud arvestatud juba kauba või teenuse hinna sisse.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju TKA-le Sätestatakse keeld nõuda (enamiku) kaardipõhise makseinstumendi kasutamise eest lisatasu

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Kuivõrd kaardimakse eest lisatasu küsimine ei ole levinud praktika, siis ei kaasne TKA-

le täiendavat halduskoormust tarbijate kaebuste lahendamiseks.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Muudatus ei mõjuta TKA halduskoormust.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.14. Meede 14. Sätestatakse maksja tingimusteta maksesumma tagasimaksmise õigus

teatud (SEPA) otsekorralduste puhul

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele Sätestatakse maksja tingimusteta maksesumma tagasimaksmise õigus teatud (SEPA) otsekorralduste puhul

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Eesti turul hetkel vastavat toodet (SEPA otsekorraldus) ei pakuta, siis Eesti Pangaliidu

hinnangul otsekorraldusega seotud tagasimaksete regulatsiooni muutus siinsete

pankade tegevust hetkel ei mõjuta.

1.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Majanduslik mõju on väike, kuivõrd Eesti turul

vastav teenus puudub.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijatele ja kauplejatele Sätestatakse maksja tingimusteta maksesumma tagasimaksmise õigus teatud (SEPA) otsekorralduste puhul

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Kuivõrd makseteenuse pakkujad (sh. pangad) maksetehingu täitmist otsekorralduse

vormis ei paku, ei saa hinnata selle mõjusid tarbijale. Tarbijad saavad teatud püsikulude

eest, nt telefoni- ja kommunaalteenuste eest, tasuda elektroonilisel arvel põhineva

68

püsimaksega. Teenus on tarbijale ja ka ettevõtjatele (nn massmaksete korral) mugav ja

leidnud laialdast kasutust.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Muudatus ei mõjuta olemasolevate teenuste hindu ega muid teenuse tingimusi.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju TKA-le Sätestatakse maksja tingimusteta maksesumma tagasimaksmise õigus teatud (SEPA) otsekorralduste puhul

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Arvestades asjaolu, et otsekorraldusi Eestis ei pakuta, siis ei kaasne TKA-le täiendavat

halduskoormust tarbijate kaebuste lahendamiseks.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Muudatus ei mõjuta TKA halduskoormust.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.15. Meede 15. Täpsustatakse makseteenuse pakkuja kohustusi seoses maksetehingu

täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmisega

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele Täpsustatakse makseteenuse pakkuja kohustusi seoses maksetehingu täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmisega

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Muudatusega kaasneb makseteenuse pakkujale kohustus korrigeerida tehingu

väärtuspäeva, kui makse täidetakse hilinemisega ning tasuta osutada abi valesti täidetud

või täitmata maksetehingu kindlaks tegemiseks.

Eesti Pangaliidu andmetel on üldjuhul klientidele abi osutamine valesti täidetud

maksetehingu kindlakstegemisel tasuline. Edaspidi ei või teatud juhtudel kliendilt tasu

võtta.

1.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Majanduslik mõju väärtuspäeva korrigeerimisel

on väike. Makseteenuse pakkuja kulud võivad

suureneda seoses kliendi palvega abistada

valesti täidetud maksetehingu

kindlakstegemisel, kuivõrd abistamisega

tekkivaid kulutusi ei või edaspidi kliendilt sisse

nõuda.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijatele Täpsustatakse makseteenuse pakkuja kohustusi seoses maksetehingu täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmisega

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tarbijatele ei kaasne täiendavaid kulutusi seoses valesti täidetud või täitmata

maksetehingu kindlakstegemiseks.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Muudatus ei mõjuta olemasolevate teenuste hindu ega muid teenuse tingimusi. Tarbijatele ei kaasne kulusid makseteenuse pakkuja osutatud abi eest valesti täidetud maksetehingu kindlakstegemisel.

69

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju TKA-le Täpsustatakse makseteenuse pakkuja kohustusi seoses maksetehingu täitmata jätmise, valesti või hilinenud täitmisega

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

TKA-le halduskoormus tõenäoliselt ei suurene, kuivõrd pangad reeglina abistavad oma

kliente seoses maksetega. Seega saavad probleemid lahenduse ja puudub vajadus

pöörduda TKA poole. Siiski ei ole välistatud, et vaidlused võivad tõusetuvad just tasu

võtmisega seoses.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Muudatusega ei kaasne TKA-le olulist halduskoormuse tõusu.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.16. Meede 16. Makseteenuse pakkujale sätestatakse tähtajad kliendi kaebusele

vastamiseks ja kaebuse lahendamiseks

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele Makseteenuse pakkujale sätestatakse tähtajad kliendi kaebusele vastamiseks ja kaebuse lahendamiseks

1.1 Mõju ulatus tervikuna K-keskmine

Eesti Pangaliit on juhtinud tähelepanu asjaolule, et direktiivis sätestatud tähtaegade

puhul tekib vastuolu täna kehtivate kaardiorganisatsioonide tagasinõuete lahendamise

reeglites sätestatud tähtaegadega, mis on pikemad kui 35 päeva.

Kaarditehingute tagasinõuete puhul on vajalik tehingu teinud kaupmehelt nõuda

tehingudokumente, milleks ette nähtud tähtajad ei pruugi võimaldada järgida 15 päevast

või erandjuhtudel 35 päevast vastuse andmise tähtaega.

Keerulised olukorrad toovad tavaliselt kaasa kaebuse lahendamiseks ettenähtud tähtaja

(15 arvelduspäeva) erandkorras pikendamise, näiteks kui on vaja analüüsida paljusid

erinevaid dokumente, kaasata erinevaid töötajaid või analüüsida pangasüsteemi logisid,

samuti kui on tegemist keerulise või piiriülese juhtumiga.

Sätestatud tähtaegade mõju tuleb hinnata keskmiseks, sest eeldab makseteenuse

pakkujatelt täiendavaid ressursse. Seoses uute teenusepakkujatega võivad sageneda

ka klientide kaebused (näiteks kliendi poolt vaidlustatud maksetehingud, mis on

teostatud kolmanda osapoole kaudu).

Negatiivse asjaoluna võib välja tuua, et keerulistes (nt mitme osapoolega kaasustes) ja

piiriülestes olukordades ei pruugi makseteenuse pakkujad jõuda lõpliku lahenduseni

etteantud tähtajaks. Olgugi, et makseteenuse pakkuja, kes kaebust lahendab, teeb kõik

endast oleneva, võib ta vaatamata sellele viivitusse langeda temast mitteoleneval

põhjusel. Sellises olukorras on oluline hiljemalt 15 tööpäeva jooksul sellest kaebuse

esitajale teada anda ja märkida ka viivituse põhjused, samuti märkida uus eeldatav aeg

kaebuse lahendamiseks, mis ei või olla pikem kui 35 päeva.

1.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju K-keskmine

Seoses uute teenusepakkujate turule tulekuga

võib suureneda kliendikaebuste arv ja sellega

seoses suureneda ressursi vajadus (kahjude

hüvitamine kliendile ning kahjude

sissenõudmine kolmandalt osapoolelt).

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk keskmine

Sihtrühm nr 2: mõju tarbijatele Makseteenuse pakkujale sätestatakse tähtajad kliendi kaebusele vastamiseks ja kaebuse lahendamiseks

70

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tarbijakaitseseaduse § 24 lõike 5 kohaselt tuleb tarbija nõude rahuldamisest või kaebuse

võimalikust lahendusest 15 päeva jooksul arvates kaebuse saamisest teada anda. Kui

kaebust ei ole võimalik nimetatud tähtaja jooksul lahendada, peab määrama uue,

mõistliku tähtaja kaebuse lahendamiseks.

Tuleneval asjaolust, et muudatustega hõlmatakse maksetehingud, kui vähemalt üks

makseteenuse pakkuja asub liidus, laienevad tarbija õigused ka maksetele, mis tehakse

ELst väljapoole (siiski vaid nende osade suhtes, mis sooritatakse liidus).

Makseteenuse pakkujale kaebuse esitamisega seotud regulatsioon muutub tarbija jaoks

selgemaks. Makseteenuse pakkuja kaebusele vastamise tähtaeg on pikem (15

tööpäeva) kui tarbijakaitseseaduses (15 päeva), kuid seda ei või pikendada enam kui 35

päeva (tarbijakaitseseaduse kohaselt tuleb määrata mõistlik tähtaeg kaebuse

lahendamiseks).

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Kaebustele vastamise regulatsioon muutub tarbija jaoks selgemaks.

Olulisus Ulatus keskmine Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus keskmine Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju TKA-le Makseteenuse pakkujale sätestatakse tähtajad kliendi kaebusele vastamiseks ja kaebuse lahendamiseks

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tarbijakaitseameti esitatud statistika kohaselt on ajavahemikul 01.01.2014.a. kuni

31.12.2014.a. registreerinud 4 kaebust ning 37 selgitustaotlust, mis on seotud

makseteenusega. Perioodil 01.01.2015.a kuni 31.12.2015.a registreeriti üks kaebus ja

25 selgitustaotlust. Perioodil 01.01.2016.a kuni 02.12.2016.a on registreeritud üks

kaebus ja 27 selgitustaotlust.

Nii kaebuste kui ka selgitustaotluste puhul on peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks

makseteenuselepingust tuleneva teenustasu suurus ning selle küsimise lubatavus.

Seoses makseteenustega pöördutakse pigem esmajärjekorras asjaomase

teenusepakkuja poole ning kui sealt ei saa tarbija omale sobivat vastust, pöördutakse

TKA poole. Vastavalt tarbijakaitseseaduse § 32 lõike 1 punktile 1 peab tarbija olema

pöördunud enne tarbijavaidluste komisjoni poole pöördumist asjaomase kaupleja poole,

vastasel juhul võib tarbijavaidluse menetlemisest keelduda.

Tarbijakaitseseaduse § 35 lõike 7 alusel tehakse vaidluse lahendamise tulemused

pooltele kättesaadavaks 90 päeva jooksul arvates tarbijalt vaidluse lahendamiseks

vajaliku täieliku teabe laekumisest vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele.

Selgitusnõuetele vastatakse 30 päeva jooksul tulenevalt märgukirjale ja

selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse §-le 6.

Selgitusnõuetele vastatakse esimesel võimalusel ning vastamise aeg sõltub menetleja

koormusest.

TKA hinnangul TKA-le halduskoormus tõenäoliselt ei suurene, kuivõrd pangad reeglina

abistavad oma kliente seoses maksetega. Seega saavad probleemid lahendatud nn

esmatasandil ja puudub vajadus pöörduda TKA poole.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Muudatusega ei kaasne TKA-le olulist halduskoormuse tõusu.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

6.3.17. Meede 17. Sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus esitada teavet EBA

loodavasse ühtse makseasutuste ja maksevahendajate registrisse

Sihtrühm nr 1: mõju makseteenuse pakkujatele

71

Sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus esitada teavet EBA loodavasse ühtse makseasutuste ja maksevahendajate registrisse

1.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Makseasutused ja erandiloa alusel tegutsevad teenusepakkujad ning nende agendid, samuti liikmesriigi makseasutuste filiaalid kantakse avalikku nimekirja (register on avalik ja juurdepääsetav Finantsinspektsiooni koduleheküljelt). Eelnõu kohaselt tuleb nimetatud isikud registreerida ka EBA juurde loodava ja EBA poolt hallatavasse kesksesse registrisse. Koondatud üleliiduline register võimaldab saada hõlpsalt ajakohast teavet teiste makseteenuse pakkujate kohta, sealhulgas saada teavet, kui mõne teenusepakkuja tegevusluba või erandiluba on kehtetuks tunnistatud. Registrile juurdepääsu tingimused ja selles muudatuste tegemise õigused määratakse kindlaks regulatiivsete standardite määrusega. Nimetatud register on avalik ja tasuta.

1.2 Mõju valdkond I

Mõju majandusele Avalduv mõju V–väike

Makseteenuse pakkujatele tagatakse igal ajal juurdepääs ajakohasele teabele teiste makseteenuse pakkujate kohta. Register muudab teenusepakkumise läbipaistvamaks ja parandab piiriülese koostöö võimalusi. Makseteenuse pakkujatele ei kaasne kulusid registrisse kandmisega, andmetele juurdepääsemisega ega registri haldamisega.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus keskmine

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 2: mõju Finantsinspektsioonile Sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus esitada teavet EBA loodavasse ühtse makseasutuste ja maksevahendajate registrisse

2.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Finantsinspektsiooni töökoormus suureneb seoses registrisse andmete esitamisega. Esitatava teabe üksikasjad ja selle struktuur kehtestatakse otsekohalduva määrusega. Mõju tervikuna seoses andmete registrisse esitamisega hindame pigem väikeseks. Täpsemalt on võimalik koormust hinnata pärast seda, kui selguvad registrisse esitatava teabe üksikasjad, esitamise vormid ja mudelid. Vahetult pärast registri loomist tuleb andmed esitada ka juba kõikide olemasolevate makseasutuste, agentide ja filiaalide kohta, kuid edaspidi harvem. Näiteks väljastas Finantsinspektsioon 2015. aastal ühe makseasutuse tegevusloa, ühe makseasutuse täiendava tegevusloa ja ühe rahasiirde teenuse osutamise tegevusloa38 ning tunnistas kehtetuks ühe makseasutuse tegevusloa. Keskne register soodustab ka piiriülest koostööd.

2.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Kesksesse registrisse andmete esitamise kohustusega suureneb Finantsinspektsiooni halduskoormus. Arvestades seda, et tegevuslubade väljastamine, samuti nende kehtestuks tunnistamine ei ole massiline, siis tuleb mõju hinnata pigem väikeseks.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

Sihtrühm nr 3: mõju tarbijale Sätestatakse Finantsinspektsioonile kohustus esitada teavet EBA loodavasse ühtse makseasutuste ja maksevahendajate registrisse

3.1 Mõju ulatus tervikuna V–väike

Tervikmõju hindame väikeseks. Mõju avaldub eelkõige olukorras, kui tarbija kasutab näiteks kontoteabe või makse algatamise teenuseid. Selliselt on võimalik kliendil kontrollida, kas teenuse kasutamine on turvaline (kas teenusepakkuja täidab kehtestatud turvalisuse jm nõudeid ning kas tema üle teostatakse järelevalvet).

38 Finantsinspektsiooni 2015. aasta aruanne, kättesaadav: https://www.fi.ee/public/20160426_FI_aastaraamat_veebi.pdf

72

Kuigi nimetatud register on avalik, ei ole see suunatud tarbijatele ja tarbija ei pruugi vastavast registrist teadlik olla. Registrist tulenevat mõju tuleb hinnata tarbijatele seetõttu väikeseks.

3.2 Mõju valdkond I

Majanduslik mõju Avalduv mõju V–väike

Tarbijatel on edaspidi võimalik kindlaks teha, kas teenuse kasutamine on turvaline või pakub teenust isik, kes tegutseb turul vastava loata. Kindlustunne teenuse pakkuja suhtes paraneb. Register on avalik ja tasuta, selle kasutamisega ei kaasne tarbijale kulusid.

Olulisus Ulatus väike Sihtrühma suurus väike

Sagedus väike Ebasoovitavate mõjude risk väike

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõuga ei kaasne otseseid tegevusi kohalikele omavalitsustele. Muid kaudseid kulusid ei prognoosita. Seaduse rakendamisega kaasnevaid rahalisi tulusid ei prognoosita. Eelnõuga võivad kaasneda Finantsinspektsioonile eelarvelised kulud seoses võrdlusveebilehe IT–arendustega. Täpsed muudatusvajadused selguvad pärast Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse poolt välja töötatud tehniliste standardite avaldamist (eelnõu Euroopa Komisjonile esitamise tähtaeg on 18. september 2016). Finantsinspektsioonil on käesoleva eelnõu alusel võimalik hinnata kulude suurusjärku. Eelnõuga võivad kaasneda kulud makseteenuse pakkujatele seoses hinnakirja, sõnastiku ja makstud tasude tarbijale esitamiseks ja kuvamiseks vajaminevate IT–arendustega. Samas hindame mõju keskmiseks, kuna makseasutused peavad juba täna tarbijale teenuste kohta sisult samasugust teavet esitama ja pidevalt seda kaasajastama. Pigem on tegu ühekordse arendusega.

8. Rakendusaktid

Eelnõu § 1 punkt 55 (MERAS § 637 lg 4) järgi kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega

MERAS § 637 lõikes 1 nimetatud vastutuskindlustuse kindlustussumma miinimumväärtuste arvutamise

korra ja metoodika ning lõikes 3 nimetatud võrreldava tagatise rakendamise tingimused. Nimetatud

metoodika peab lähtuma EBA vastavast juhisest, mille koostamine polnud veel käesoleva seletuskirja

koostamise ajal lõppenud. Seetõttu pole ka otstarbeks hetkel veel koostada vastava rakendusakti

kavandit.

Lisaks on eelnõu kohaselt valdkonna eest vastutaval ministril õigus anda vajadusel rakendusaktid

järgmiste volitusnormide alusel:

eelnõu § 1 punkt 29 (MERAS § 15 täiendamine lõikega 4) – valdkonna eest vastutav minister võib

määrusega kehtestada täpsemad nõuded MERAS § 15 lõigetes 1 – 12 nimetatud andmetele ja

dokumentidele;.

eelnõu § 1 punkt 44 (MERAS § 50 lg 6) - valdkonna eest vastutav minister võib määrusega

kehtestada täpsemad nõuded makseasutuse või e-raha asutuse sise-eeskirjadele;

eelnõu § 1 punkt 55 (MERAS § 636 lg 4 - valdkonna eest vastutav minister võib määrusega

kehtestada MERAS § 636 lõikes 3 nimetatud andmete täpsema koosseisu ja esitamise vormi;

9. Seaduse jõustumine

Makseteenuste direktiivi artikli 115 kohaselt võtavad liikmesriigid vastu ja avaldavad kõnesoleva

direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 2018 aasta 13. jaanuariks ning kohaldavad üle võtmise

meetmeid alates 2018. aasta 13. jaanuarist.

73

Seadus jõustub üldises korras ehk kümnendal päeva pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Erandina jõustub VÕS § 7246 lõige 2 (eelnõu § 2 punkt 17) kaheksateist kuud pärast makseteenuste

direktiivi art 98 osundatud regulatiivsete tehniliste standardite jõustumist.

Euroopa Komisjon võtab direktiivi alusel vastu 8 rakendusmäärust, millega:

1) kehtestatakse elektroonilise keskregistri loomise, pidamise ja haldamise ning selles sisalduvale

teabele juurdepääsu tehnilised nõuded;

2) kehtestatakse keskregistrile esitatava teabe üksikasjad ja struktuur, sealhulgas teabe esitamise

vorm ja mudel;

3) kehtestatakse nõuded teabele, mis tuleb makseasutuste tegevusloa taotlemisel esitada

pädevatele asutustele;

4) täpsustatakse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega kriteeriumid, millele tugineda

ajaolude kindlakstegemisel, mille korral on asjakohane määrata keskne kontaktpunkt ning

määratakse kontaktpunkti ülesanded;

5) määratakse kindlaks päritoluliikmesriigi ja vastu võtva liikmesriigi pädevate asutuste koostöö ja

teabevahetuse raamistik. Nimetatud regulatiivsete tehniliste standardite eelnõus määratakse

kindlaks piiriüleselt tegutsevate makseasutuste teavitamise puhul tehtava koostöö meetod,

vahendid ja kord ning eelkõige esitatava teabe ulatus ja käitlemine, sealhulgas ühine

terminoloogia ja teate tüüpvormid, et teavitamine toimuks järjekindlalt ja tõhusalt;

6) täpsustatakse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega kriteeriumid, millele tugineda

asjaolude kindlakstegemisel, mille korral on asjakohane määrata keskne kontaktpunkt, samuti

sellise kontaktpunkti ülesanded;

7) kehtestatakse operatsiooni- ja turvariskide turvameetmete ja nende üle järelevalve teostamise

kriteeriumid ja tingimused;

8) nähakse ette tehnilised standardid autentimise ja teabevahetuse kohta:

kehtestatakse tugeva kliendi autentimise nõuded;

kehtestatakse tugeva kliendi autentimise kohaldamise erandid vastavalt kehtestatud

kriteeriumidele;

kehtestatakse nõuded, mida tuleb järgida makseteenuse kasutaja isikustatud

turvavolituste konfidentsiaalsuse ja tervikluse kaitsmiseks;

kehtestatakse nõuded ühise ja turvaliste teabevahetuse avatud standardite kohta

identifitseerimiseks, autentimiseks, teadete ja teabe edastamiseks ning

turvameetmete rakendamiseks kontot haldava makseteenuse pakkuja, makse

algatamise teenuse pakkuja, kontoteabe teenuse pakkuja, maksja, saaja ja muude

teenusepakkujate vahel.

Euroopa Komisjon võib võtta direktiivi artikli 104 alusel vastu delegeeritud õigusakte, millega

muudetakse makseteenuste pakkumiseks erandi alusel kehtestatud maksetehingute keskmise

kogusumma piirmäära ja autoriseerimata tehinguga seotud kahju korral kliendi suhtes kohaldatavat nn

omavastutuse piirmäära, samuti kohandada artikli 4 punktis 36 esitatud viidet soovitusele 2003/361/EÜ

juhul, kui soovitust tulevikus muudetakse.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja teistele

ministeeriumidele eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ning arvamuse avaldamiseks Euroopa

Keskpangale, Eesti Pangale, Finantsinspektsioonile, Tarbijakaitseametile, Andmekaitse

Inspektsioonile, Eesti Pangaliidule, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, Eesti

Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti e-kaubanduse Liidule, Teenusmajanduse

Kojale ning makseasutustele (Finantsinspektsiooni andmete alusel).

Eelnõu ettevalmistamise käigus on Eesti Panga, Finantsinspektsiooni, Eesti Pangaliidu ning Eesti

Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu esindajatega mitmel korral kohtutud ja nendega

konsulteeritud. Eelnõu ja direktiivi üle võtmise vastavustabel on esitatud eelnõu Lisas.