Elmo Medar 2010

1

1.moodul „Sotsiaaltöö kui eriala kujunemise tegurid” Sotsiaaltöö kui eriala kujunemise tegurid

• Faktorid Näited Liikumine isikuabi süsteemseks Heategevuse organisatsioonide lii- korraldamiseks kumine USA-s js Suurbritannias 19. sajandil; sotsiaaltöö asend teiste abistamistegevuste koordineerimisel Avalikkuse katsed kontrollida, Töömajade loomine 19. sajandil, piirata või juhtida hoolde- või haridusalane hooldustöö Suurbritannias heategevustööd koolikohustuse täitmise kindlustamiseks

• Faktorid Näited Uute sotsiaalsete institutsioonide areng Töömajade, haiglate, koolide ja ja nende muutumine elamuabi olemasolu stimuleeris abistamisorganisatsioone andma inimestele tuge nende kasutamiseks; uute asumite tekkimine ja asumihoolde tekkimine 19. sajandil; a/ü –te osa oma liikmete sotsiaalhooldusega kindlustamisel

• Faktorid Näited • Majanduslikud ja poliitilised Paternalismi areng 19.saj., mille ees-

ideoloogiad ning suundumised märgiks oli vähendada kontrollimatute turujõudude kahjulikke mõjusid; 20.saj. alguses Saksa keskklassi naiste liikumised perekonnaabi ja noorteabi arengu tagamiseks(Muller,1989); sotsialistlike põhimõtete areng reformaatorite hulgas 20.saj. algul, millel oli teatud mõju nii koloniaalmaadele kui ka Euroopa riikidele; sotsiaaltöö jõuline kasv 20.saj. keskel, mis moodustas osa euroopalikust heaoluriigist(Dixon,1989); uute sotsiaalhariduse meetodite tekkimine kolmandas maailmas, mis said toetuse rõhutud gruppidelt ja viisid selliste tehnikate kujunemisele, nagu sisetunde teadvustamine; hooldeteenuste privatiseerimine konservatiivse ideoloogia ja sotsiaalala seadusandluse mõjul 1980.-tel aastatel (Suurbritannia hooldekodud vanuritele); areneva majandusega maade sotsiaalteenuste finantseerimise vähendamine majanduslike raskuste tõttu 1970 ja 1980.-tel aastatel (Dixon ja Scheurall, 1989)

• Faktorid Näited Vajaduste muutumine või avalikkuse aru- karskusliikumine viktoriaanlikus ühis- Saamade muutumine vajadustest avaliku konnas;`moraalne paanika` vandalismi Diskussiooni käigus või survegruppide ja huligaansuste suhtes 1950 ja 60-te Kaudu aastate noorte hulgas; mure narkoo- tikumide kuritarvitamise pärast 1960-80-tel aastatel; mure laste väärkohtlemise ja seksuaalse väärkohtlemise pärast 70-80-tel aastatel;`vaesuse taasavastamise `ja tsiviilõigustealane liikumine 60-70.-tel aastatel, mis viis individuaalsete kaasuste rakendamisele sotsiaalsetel põhjustel toimepandud kuritegude kaitsmisel ja advokaatide kasutamisele sotsiaaltöö praktikas; ärevus aids-i ohjeldamiseks vajalike teenuste puudulikkuse pärast 80- tel aastatel.

• Faktorid Näited

Elmo Medar 2010

2

Muutused või tajutud muutused sotsiaalse probatsiooni kasutamine mõnede kur- kontrolli vajaduse suhtes jategijate puhul 19.saj.lõpul ja 20.saj. algul; muutused Suurbritannia vaimse tervise seadusandluses 1890., 1959. ja 1983. aastal, mis muutis tahtevastase hospidaliseerimise süsteemi ja kujundas ümber tasakaalu õiguslike, meditsiiniliste ja sotsiaalsete mõjurite vahel ning andis sotsiaaltöötajatele suuremad õigused otsuste tegemisel

• Faktorid Näited Ühiskonda mõjutavate väärtuste ja hoiakute Evangeelsete kristlaste katsed `päästa` rakendamine orbusid ja mahajäetud lapsi 19.saj., mis stimuleeris nii üldriiklikku kui ka kohalikku hooldetööd (kogukonna töö); Perekondliku, hõimu- ja vastastikuse abi osatähtsus ning abistamistöö olemasolu kolmandates riikides; hooldetegevusevastane liikumine Etioopias 19.saj., mille järgi `vaesus ja piin on jumala kingitus` (Kopti kiriku filosoofia); kristlike kirikute mõju moraalses tervendustöös prostituutide, vallasemade ja vallaslastega, samuti ulatuslikus hooldetöös laste- ja perekonnakeskustes, naisliikumise abistamise ideoloogia mõju 70-80-tel aastatel

• Faktorid Näited Seadusandluse muutumine Suurbritannia Lasteseadus(1948), mille alusel loodi kohalike omavalitsuste juurde sõltumatud lastehooldusasutused ja mis kindlustas sotsiaaltöö positsiooni; omavalitsuste sotsiaalhooldusseadus(1970), millega loodi kohalike omavalitsuste juurde tugevad üldsotsiaaltöö osakonnad; jne.

• Faktorid Näited Akadeemiline ja intellektuaalne areng Sotsiaaltöö õpetamise alustamine Suurbritannia ja USA ülikoolides ning muudes kõrgkoolides 20.saj. algupoolel, andes sellega sotsiaaltööle kõrgema staatuse kui näiteks põetamisele; psühhoanalüütiliste ideede mõju 1920.-tel aastatel; erialaste ettekujutuste muutumise mõju, mis hakkas sotsiaaltööd käsitlema üldistavalt USA-s 50-tel ja Suurbritannias 60.-tel aastatel; akadeemiliste sotsiaalteadusalaste uuringute kasvu ja üldise arengu mõju 50-60-tatel aastatel; positivistliku mõtteviisi, tarbijauuringute ja teenuste tulemuste kriitilise hindamise olulisus; sotsioloogiliste ja marksistlike ideede mõju 60.-tel aastatel;

• Faktorid Näited Sotsiaaltöötajaid kasutavad või Suure hulga vabatahtlike tööl ja annetustel koondavad organisatsioonid põhinevate väikeste organisatsioonide mõju USA-s; sotsiaaltöötajaid koondavate a/ü mõju töö organiseerimisele ja erialasele tegevusele Euroopa maades Lähedased erialad meditsiin, seadusandlus, kirikud, nõustajad, psühholoogid ja sotsioloogid mõjutavad viisi, kuidas sotsiaaltöö on organiseeritud, nii et see sobituks abistamisega ning mille tulemuseks on erinevate meetodite, teooriate ja tehnikate laenamine sotsiaaltööga seotud erialadelt.

Elmo Medar 2010

3

Sotsiaaltöö sotsiaalset konteksti iseloomustavad omadused Omadus Tähendus Individualiseerimine Inimesi koheldakse indiviididena, mitte kategooriatena Teadmiste kasutamine Kliente ja tegevusi käsitatakse kinnitust leidnud psühholoogiliste ja sotsiaalsete teadmiste kaudu Suhe Sotsiaaltöö toimib suhte kaudu Organisatsiooni kontekst Sotsiaaltöö kasutab oma suhete organi- satsioonilist konteksti tegevuse reali- seerimiseks Vajadus Sotsiaaltöö määratleb vajaduse Sotsiaalsete institutsioonide säilitamine Sotsiaaltöö tegeleb oluliste sotsiaalsete struktuuride säilitamisega Toetamine Sotsiaaltöö toetab oma kliente Positivistlik lähenemisviis

• Positivism väljendab seisukohta, et inimtegevuse mõistmisel tuleb lähtuda loodusteaduslikest meetoditest. See tähendaks seda, et ühtki teooriat ei tohiks pidada tõeseks ega väärtuslikuks, kui see ei suuda mingi tegevuse põhjal ennustada selle tulemusi ja kui tulemused ei vasta prognoosituile.

• Positivistlik ehk loogilis-empiiriline lähenemisviis teooriale eeldab suurt tähelepanu

katsete eksperimentaalsele ja statistilisele skeemile ning teooria tuletamise ja tõlgitsemise hoolikalt kontrollitud loogikat

Elmo Medar 2010

4

Seletusviiside tüübid sotsiaaltöös

• Loodusteaduste paradigma

• Seletusviis A Seletusviis B Eesmärk on loodusteadustele sarnase Eesmärgid ja meetodid on loodus- staatuse saavutamine teadustes ja sotsiaalteadustes sarnased Suur tähtsus mõõtmistel ja objektiivsusel loodusteadused on ebatäpsed Ainult andmed meeltega tajutavate tõenäosus on oluline nii loodus- kui ka nähtuste kohta on teaduslikud sotsiaalteaduste jaoks

• Sotsiaalteaduste paradigma

• Seletusviis C Seletusviis D Sotsiaalteadused toetuvad subjektiivsele sotsiaalteadused on sotsiaalselt mõistmisele konstrueeritud Küsimused on hinnangulised: vastused ideoloogilised mõjud on tähtsad: teooriate võivad olla hinnanguvabad sotsiaalmajanduslik kontekst on oluline Teooriate kokkusobitamine: eklektitsism

• Kas teooriate segadusega võiks praktika toime tulla kõiki või mitmeid teooriaid omavahel kokku sobitades tervikliku teooria saamiseks? Sellist lähenemisviisi nimetatakse e k l e k t i t s i s m i k s.

Dryden (1984) määratleb teraapia-alases kirjanduses esinevaid eklektitsismi vorme järgmiselt:

• Teoreetiline - kasutatakse üht koolkonda ja sellele lisatakse teatud tehnikaid teistest koolkondadest vastavalt põhiteooria eesmärkidele

• Struktuurne - määratletakse klientide vajadused lähtuvalt informatsiooni mitmesugustest kategooriatest ja valitakse sellele vastavalt tehnikaid eri koolkondadest

• Kombineerimine - püütakse kombineerida kaht või enamat lähenemisviisi nii teooria kui ka muudel tasanditel

• Eksistentsiaalne – järgib põhiliselt seda näiteks, et probleemidega kokku- puutumine ja nendega toimetulek peegeldab inimese elu peamist vastuolu ning selle vastuolu käsitlemiseks kasutatakse ükskõik millist olemasolevat tehnikat

• • Eklektitsismi vormid on järgmised:

• Tehniline – kasutatakse tehnikaid eri teooriatest või erialadelt ilma end

nendega oluliselt sidumata

• Integratiivne – mille puhul selgitatakse eri teooriate kokkulangevused ning kasutatakse seda ühisosa põhiteooriana

Elmo Medar 2010

5

• Arenev – käsitletakse teraapiat mitmeastmelisena, mille suhtes teooria on

sekundaarne

• Juhuslik – teooria valitakse meelevaldselt, lähtudes töötaja maitsest Teooria ja praktika Teooria esitab:

• Mudeleid, mis kirjeldavad praktilises tegevuses toimuvat ühest küljest väga üldiselt ning teisest küljest struktureeritult, eristades teatud printsiipe ja tegevusmeetodeid ning andes sellega praktilisele tegevusele ühtse sisu

• Lähenemisviise või seisukohti keeruka inimtegevuse kohta, mis võimaldab sotsiaaltöötajatel oma mõtlemist korrastada ja erialase tegevusega toime tulla

• Seletusi, mis annavad võimaluse mõistaiks mingitel tegevustel on teatud tagajärg ja tingimuste kohta, mis võimaldavad neil ilmneda

• Ettekirjutusi tegevuste kohta nõnda, et sotsiaaltöötajad teaksid, milliseid tegevusi millistes olukordades rakendada

• Põhjendusi juhtide, poliitikute, klientide ja üldsuse jaoks, mis selgitaksid piisavalt praktika õigsust, et eelnimetatuil oleks võimalus kontrollida sotsiaaltöö tegevusi nende õigustatuse seisukohalt

• Põhjendusi praktika mudelite ja kirjelduste kasutamiseks Sotsiaaltöö eri teooriate erisugused eesmärgid Sotsiaaltöö eri teooriatel on erisugused eesmärgid

• Sotsiaaltöö teooriad selgitavad sotsiaaltöö olemust ja selle rolli ühiskonnas • Sotsiaaltöö teooriad kirjeldavad seda, millised tegevused kuuluvad sotsiaal-

töö hulka, seavad neile eesmärke ning selgitavad, miks need tegevused on eesmärkide suhtes olulised ja kasulikud

• Sotsiaaltööd toetavad teooriad on: psühholoogilised, sotsioloogilised ja muud teooriad, mis seletavad või kirjeldavad kas indiviidi või sotsiaalset käitumist ning mida kasutatakse sotsiaaltöö teooriate muutmisel süsteemseks, seostatud tervikuks

• Teooriad sotsiaaltöö praktika ja meetodite kohta määravad detailselt, kuidas seni püstitatud teooriad on kasutatavad sotsiaaltöötaja ja kliendi vahelise interaktsiooni kirjeldamiseks

Elmo Medar 2010

6

Sotsiaalpsühholoogilised ja kommunikatiivsed mudelid Seosed Küllaltki suur hulk paljukasutatud ideid sotsiaaltöös pärinevad sotsioloogilistest ja sotsiaalpsühholoogilistest teooriatest. Eriti olulised on rolliteooria mõisted, sildistamise idee ning terve rida sotsiaalpsühholoogilisi uurimusi inimsuhtlemisest. Breakwell ja Rowett (1982) esitavad sotsiaalpsühholoogilise lähenemisviisi sotsiaaltööle, mis eriti rõhutab sotsiaalsete ja isiksuslike muutuste kohta kogutud materjali selle kohta, kuidas kujunevad suhted sotsiaalsetes situatsioonides, kuidas neid säilitatakse, kuidas identiteediküsimused suhetuvad nähtustega nagu stigma, grupikäitumine, keskkonna mõju, territoorium ja personaalse ruumi vajadus. Kelly personaalse konstruktivismi teooria väidab inimesi käituvat vastavalt nende mõtetes leiduvatele käitumuslikele 'konstruktidele', mis on välja kujunenud varasemale kogemusele toetudes; me kõik konstrueerime sündmusi üksteisest erinevalt. Konstruktide uurimine ja nende muutmine võib aidata käitumist muuta. Selline lähenemisviis võib osutuda kasulikuks sotsiaalse interaktsiooni mõistmisel (Tully, 1976). Sotsiaalsel konstruktivismil on seoseid ka fenomenoloogilise ja eksistentsiaalse mõtteviisiga, mida käsitletakse järgmises peatükis ning mis propageerib personaalse ja sotsiaalse maailma väga erisuguse interpreteerimise võimalikkust. Olulisi ideid on võetud ka isiklike ja sotsiaalsete vilumuste mikroõpetamisest (Kurtz ja Marshall, 1982), millest me oleme juba kõnelnud seoses sotsiaalsete vilumuste treeninguga käitumusliku sotsiaaltöö puhul. Samalaadsed ideed on kujunenud ka nõustamise arendamise ümber Rogersi ja Carkhuffi töödes (vt. X peatükk), kus kasutatakse kogemuslikke tehnikaid; viimased annavad klientidele parema võimaluse õppida mõningaid oskusi, mida nõustajad aitavad neil omandada. Mikroõpetamine kujunes välja selleks, et pakkuda abistajatele võimalusi neid tehnikaid praktiliselt omandada. Mikroõpetamine sisaldab video kasutamist tegeliku käitumise jälgimiseks ja detailset tagasisidet teatud käitumisviiside kohta (Kurtz ja Marshall, 1982). Rolliteooria Autorid nagu Strean (1971) ja Davis (1986) rõhutavad sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogia arusaamade olulisust sotsiaaltööle, kuna aga Periman (1968) peab 'sotsiaalse rolli' mõistet kasulikuks suhete ja isiksuse mõistmiseks, millega sotsiaaltöötajatel tuleb tegelda. Kuna rolliteooria käsitleb meie suhteid teiste inimestega ja seda, kuidas nende ootused ja reaktsioonid sunnivad meid reageerima teatud viisil, siis väidab ta selle olevat sotsiaalse seletuse vormi, mis täiendab isiksuse psühholoogilist mõistmist. Periman rõhutab töö-, perekonna- ja vanemlikke rolle kui isiksuse ja käitumise kujundajaid näidates, kuidas traditsiooniline sotsiaaltöö teooria neid sotsiaalseid institutsioone rõhutab. Biddle ja Thomas (1979) on kogunud ulatusliku kollektsiooni rolliteooriat ja selle uurimusi käsitlevatest artiklitest. Rolliteooria on seotud strukturaal-funktsionalistliku teooriaga sotsioloogias ning moodustab osa sellest. Rolliteooria eeldab, et inimesed hõivavad teatud positsiooni sotsiaalsetes struktuurides, kusjuures iga positsioon on seotud rolliga. Roll on kogum ootusi või käitumisviise, mis on seotud asendiga sotsiaalses struktuuris. See arusaam eeldab, et suhete kontekstis tuleb alati arvestada rolle, sest rollid ilmnevad ainult suhetes (Munson ja Balgopal, 1978). Teatud mõttes kujundavad rollid meie identiteedi nii nagu teised seda näevad, ja selle tõttu kujundavad ka meie arusaamise meie enda identiteedist (Ruddock, 1969). Rollid võivad tuleneda kas meie endi või teiste ootustest. Rolle võidakse meile omistada mingite asjaolude tõttu (näit. naine, värviline, puudega inimene) või on omandatud meie endi poolt millegi kaudu, mis me oleme teinud (näit. kirjanikuks või parla-mendisaadikuks olemine). Rollikogum on rollide kollektsioon, mis kuulub teatud sotsiaalse

Elmo Medar 2010

7

positsiooni juurde: võimatu on omada mingit positsiooni, omaks võtmata mõnd või enamikku selle juurde kuuluvatest rollidest. Kui te olete isa, siis oodatakse teilt enamasti, et te olete peamine sissetuleku muretseja perekonnas, laste korralekutsuja, samal ajal olete tavaliselt ka abikaasa, väimees, õe mees või ka vanaisa. See, kuidas me oma rolle mõistame, mõjutab ka seda. kui hästi me tuleme toime muutustega. Howard ja Johnson (1985) toovad näitena üksikvanemaga perekonna. mille puhul Ameerikas tehtud uurimused tõestavad, et inimesed, kel on oma rollist perekonnas traditsioonilised arusaamised, kohanevad raskemini üksikvanemaks olemisega kui need, kes on oma abielus kogenud paindlikke rolle. Rolli komplementaarsus esineb siis, kui rollid, käitumine ja ootused sobivad hästi kokku ümbritsevate inimeste ootustega. Rollikonflikt tekib siis, kui üks rollidest on vastuolus teisega. Rollidevaheline konflikt tekib aga juhul, kui ühe inimese mitu rolli on vastuolulised. Rollisisene konflikt tekib juhul, kui erinevate inimeste ootused samale rollile on erinevad. Rolli ebaselgusega on tegemist juhul kui pole selge, mida konkreetne roll endast kujutab. Üks sotsiaaltöö raskustest seisneb selles, et professionaalse suhte iseärasuste säilitamiseks eristavad töötajad teatud määral oma isiklikke hoiakuid ja käitumist sellest käitumisest. mida neilt oodatakse professionaalses rollis olles ja on olnud vaidlusi selle üle, kuidas seda tasakaalustada tendentsiga suuremale võrdsusele ja avatusele suhetes kliendiga (Munson ja Balgopal, 1978). Ühe probleemidest moodustab rolli distants, mis võib olla professionaalselt vajalik, kuid mida võidakse klientide või vaatlejate poolt ekslikult pidada vastumeelsuseks rolli suhtes ja mis tavaliselt on rolli distantsi suurenemise põhjuseks (Ruddock, 1969. lk. 14). Esitatud ideede väärtus seisneb asjaolus, et mõnd käitumisviisi võib seletada rollikonflikti või -ebaselgusega. Klientidel on sellest kerge aru saada, sellega ei kritiseerita neid isiklikult ning seetõttu on sel puhul kerge sekkuda ja muutust luua. Enamgi, rolliteooria sisaldab sotsiaalset seisukohta käitumise suhtes, moodustades nõnda kasuliku seose käitumisprobleemide ja sotsiaalse keskkonna vahel. Näiteks keskealine Clare, kes töötas sekretärina. on lahutatud ja oma kaks last üksi edukalt üles kasvatanud, Tema eakas ema, samuti üksik. kannatas nägemise nõrgenemise all ja oli registreeritud pimedana ning hiljuti oli oma kodus kukkunud. Arst, kes ravis mõlemat perekonda, soovitas neil koos elada ja Clarei'l ema eest rohkem hoolitseda. Selline elukorraldus osutus pingeliseks ja raskeks ning sotsiaaltöötaja paluti appi. Rolliteooria kasutamine aitas seletada, et oli tekkinud rollikonflikt Clarei' töörolli, mis oli tähtis tema enesehinnangu suhtes (see on sageli töö puhul nii)ja hoolitseva tütre rolli vahel. See oli nii rollidevaheline, kuna töö- ja tütre rollid olid vastandlikud, kui ka rollisisene konflikt, sest ema ootused hoolitseva tütre rolli suhtes olid vastuolus Clare'i omadega ning samuti arsti ja Clare'i tütre ootustega, kes veel kodus elas, Sügavamalt olukorda analüüsides ilmnes, et Clare kannatab rolli ebaselguse tõttu, sest mõistes ja tunnustades kõikide seisukohti, milline tema roll tütrena peaks olema, oli ta ebakindel selle suhtes, kuidas ta peaks käituma. Sellest näitest võime näha, kuidas rolliteooria võib selgitada. mis antud situatsioonis toimus ilma inimesi süüdistamata või nende käitumist või mõtteid kritiseerimata. Ilmselt psühholoogilisemate suundade pooldajad kritiseeriksid antud lähenemist tugevate emotsioonide tähelepanuta jätmise pärast. mis võivad tekkida ja takistada inimesi tegelikult oma käitumist muutmast või ilmsiks tulnud konflikte lahendamast. Ruddock (1969) väidab, et rolliteooria ei ole piisav omal jõul seletama mingit käitumist, selle kõrvale on vaja palju teisi seletusviise. Sellest hoolimata on tema arvates kasulik siduda käitumise seletamine sotsiaalsete faktoritega, Rollikeskset lähenemisviisi võib kritiseerida ka radikaalsest vaatekohast lähtuvalt, sest see ei rõhuta laiemast sotsiaalsest keskkonnast tulenevat survet, mis viib naiste kui hooldajate rõhumisele, kusjuures sotsiaalne abi, mis aitaks neil oma kohustusi aktsepteerida, ei ole kättesaadav. Marksistlikust seisukohast seostub naise roll hooldajana tema kohast ühiskonnas tööjõu reservina, mis võetakse kasutusele, kui meestööjõudu napib, ja keskse kohaga perekonnas, mis reprodutseerib rõhuvaid kapitalistlikke sotsiaalseid suhteid. Seega - kuigi rolliteooria aitab selgitada. kuidas sotsiaalsed suhted mõjutavad iga üksikut klienti, kaldub selle teooria strukturaal-funktsionalistlik lähenemisviis viima eelduseni, et rollid on olemas ja moodustavad ühiskonnasuhete olulise osa, ilma et see sunniks meid kahtluse alla seadma nende suhete kohasust ja muutmise vajadust kliendi ja ühiskonna kui terviku kasuks. Enamgi, rolliteooria ei tarvitse esitada situatsiooni sekkumise vahendeid, sest ta ei paku käitumise muutuse tehnikaid

Elmo Medar 2010

8

ega emotsioonide käsitlemise viise, samuti võimalusi töötada inimeste personaalsete reaktsioonidega rollikonfliktile - rolliteooria lihtsalt toob kõik selle esile. Teine viis rolle käsitleda iseloomustab Goffmani (l968b) töid. Sotsiaalse interaktsiooni puhul on inimestel tarvis teiste kohta midagi teada ja nad saavad seda, tajudes teatud märke teiste käitumises. Viimane asjaolu võimaldab meil mõjutada teiste inimeste ettekujutusi endast, kujundades infot, mida nad meilt saavad; me anname 'etendusi', mille eesmärgiks on jätta sobivat muljet. Selle käsituse järgi on rollid sotsiaalse staatusega seotud sotsiaalsete ootuste 'etendused'. Meil võib olla mitmesuguseid osi (näitekunsti analoogia on siin kavatsuslik) rolli mängimisel, eri situatsioonides võime etendada erinevaid osi. Meie esinemine on tavaliselt 'idealiseeritud' nõnda, et see sisaldab tavalisi sotsiaalseid ootusi. Rolli mõnesid aspekte rõhutatakse, mõnesid peidetakse. Oma teises tuntud raamatus tegeleb Goffman (1968a) sellega, kuidas stigmatiseeritud inimesed tulevad toime sotsiaalselt ebasoovitava külje peitmisega teiste inimeste eest nõnda, et neid pee-takse suhteliselt normaalseteks. Sageli töötavad inimesed 'meeskonnas', eriti organisatsioonides, jagades vastutust sotsiaalselt aktsepteeritud rollide mängimisel. Samuti jagavad nad ka nö. mitterollilist käitumist 'lava taga' puhkuse mõttes, kui nad ei pea esinema. Mitmetes raamatutes arendab Goffman (I 972a, b, c) oma vaated terviklikuks analüüsiks selle kohta, kuidas sotsiaalselt ootuspärased rollid seletavad mitmeid erinevaid käitumisviise. Nimetatud ideed seostuvad sümboolse interaktsionismiga (vt. 8. peatükk), mis selgitab. kuidas rollid kujunevad sotsiaalsetest ootustest ja sildistamisest, rõhutades seejuures, et me muudame oma käitumist vastavalt situatsioonile, milles me oleme ning meid ümbritsevate inimeste ootustele. Meid sildistatakse sageli rolliga, mida me mängime. hoolimata sellest, kas me ikka veel oleme selles rollis või mitte. Nii võidakse inimest käsitleda vaimuhaigena isegi siis, kui ta on juba terveks ravitud. Need mõtted on sotsiaaltöötajatele kasulikud, sest paljud kliendid on stigmatiseeritud füüsiliste või vaimsete seisundite tõttu tekkinud probleemide pärast. mida kaasinimesed halvaks panevad. Järgmises peatükis näeme, kuidas autorid nagu Laing on edasi arendanud neid ideid nii kaugele. et vaimsed häired väidetakse olevat ebatavaline käitumine, mis olevat ratsionaalne, mõistetav reaktsioon ebatavalisele sotsiaalsele survele. Kuigi empiirilised uurimused seesuguseid vaateid ei kinnita, juhivad need tähelepanu sellele, kui olulised võivad olla sotsiaalsed ootused äärmiselt raskete käitumishäirete kujunemisel. Sildistamine pärineb Lemerti (1972) ja Beckeri (1963) töödest .Lemerti arvates käitub enamus inimesi aeg-ajalt hälbeliselt, kusjuures keskseks küsimuseks on see, kuidas ümbritsev sotsiaalne keskkond niisugusele käitumisele reageerib. Mõnikord paigutatakse inimesed sotsiaalsesse süsteemi, mis neid hälbelisteks või kriminaalseteks sildistab. Kord juba sildistatuna püüavad nad tõenäoliselt elada vastavalt nende sildi poolt loodud sotsiaalsetele ootustele, käitudes veelgi hälbelisemalt, mis viib veelgi tugevamale sildistamisele. Becker kirjeldab, kuidas sotsiaalsed rühmitused loovad hälbeid, luues reegleid ja otsustades, kelle suhtes need kehtivad ning määratledes teisi normaalse sotsiaalse elu jaoks „autsaideriteks”. 'Moraalne paanika' (Cohen, 1972) teatud hälvete suhtes, nagu näiteks huligaansus või mürgeldamine spordivõistlustel tähendab, et sotsiaalne ärevus seesuguse hälbelise käitumise suhtes tugevdab sildistamise protsessi, mis omakorda suleb inimesed teatud ootustesse, et nad on hälbelised ja see tugevdab hälbelist käitumist. Näiteks John, kesklinna piirkonnas elav nooruk, kohaliku jalgpalli tuline toetaja, läks sõpradega mängu vaatama ning arreteeriti kesklinnas mürgeldamise pärast. Kuna ta kriminaaltoimik oli õhuke, sundis sotsiaalne surve teda teisiti silma paistma, elama oma sõprade silmis vastavalt oma 'kriminaalsele” seisundile. See viis mitmete ohtlike ettevõtmisteni, mis politsei vaatevälja ulatusid eriti sellepärast, et ta oli must ja seetõttu kergesti identifitseeritav. Olles omandanud ümbruskonnas 'paha poisi' kuulsuse, visati ta välja kohalikust noorteklubist ja ta veetis üha rohkem aega tänavail teiste samasuguste väljaheidetute seltsis. See viis uute õigusrikkumisteni. Lõpuks otsustati kohtumenetlustekäigus sotsiaaltöötajate sekkumise kasuks. Uurides tema minevikku mõistis töötaja protsessi, mille tõttu eraldus ja võõrandus enamkonventsionaalsest sotsiaalsest miljööst. Seetõttu oli võimalik võtta meetmeid tema taasintegreerimiseks vähemdeviantsesse sotsiaalsesse keskkonda, näiteks teise noorteklubisse ning leida talle sobiv ja staatust taastav tegevus- mängimine kohalikus bändis,

Elmo Medar 2010

9

Niisugusel lähenemisviisil on sotsioloogilistele teooriat omane nõrkus- ta tunnistab küll paremini kui teised rolliteooriad selliste autoritaarsete riigi esindajate poolt nagu õpetajad, noortejuhid ja politsei, allasuruva võõranduvat mõju, ei aita aga muuta hoiakuid ega käitumisviise, mis võivad olla juba tugevasti välja kujunenud. Samuti kaldub sildistamise teooria aktsepteerima konventsionaalseid sotsiaalseid reaktsioone käitumisele, samal ajal eeldades, et käitumine on sisuliselt sotsiaalselt kujundatud. Kui see oleks tõsi, tähendaks see seda, et konventsioonidel on vähe jõudu. Antud lähenemisviis ei suuda esiteks tõstatada küsimusi sotsiaalsetest oludest, mis viivad kõrvalekallete ja võõranumiseni ega ka sellest, kuidas niisugused asutused, nagu politsei ja kohtud on kesksel kohal deviantse käitumise tekitamisel ühes (peamiselt töölisklassist pärit) grupis aga mitte teistes. Käsitletud ideede väärtus on aga selles, et nad osutavad tähelepanu asjaolule, kuidas ametiasutused, kaasa arvatud ka need, milles sotsiaaltöötajad toimivad. tekitavad sotsiaalseid probleeme, mille lahendamiseks nad on loodud. samuti vajadusele hoolikalt hinnata ja anda abi vältimaks süsteemide ja käitumise stigmatiseerimist (Levy. 1981). Mõnede uurimuste tulemused viitavad sellele. et sotsiaaltöötajad kalduvad kliente negatiivselt sildistama (Case ja Lingerfelt. 1974; Gingerich jt., 1982). Kommunikatsiooniteooria sotsiaaltöös Üks sotsiaalpsühholoogilistest teooriatest, mis tõesti aitab meil valida sobivat otsest sekkumist töös klientidega, on kommunikatsiooniteooria. See koondab mitmeid psühholoogia-alaseid uurimusi, eriti Palo Alto ja California psühholoogide ning terapeutide omi, kellest tuntuim on tõenäoliselt Satir (1964, 1972). Satiri tööd käsitlevad inimsuhtlemise keerukust just kõnes ja katseid muuta käitumismustreid. Olulised on samuti selliste antropoloogide ja sotsiaalpsühholoogide tööd, nagu Birdwhistell (1973), Scheflen (1972; Scheflen ja Ashcraft, 1976) ja Hall (1966), kes tegelevad kommunikatsiooniga kaasnevate füüsiliste liigutuste detailse mikroanalüüsiga, ka ulatuslikumate kultuuri küsimustega nagu territoorium, isiklik ruum ja prokseemika. Viimane käsitleb seda, kuidas füüsiline lähedus ja sellega seotud faktorid mõjutavad suhteid. Nimetatud töödega on lähedalt seotud ka neuro-lingvistilise programmeerimise teooria (MacLean, 1986), mis tuleneb terapeutide poolt keelelise kommunikatsiooni detailsest uurimisest. Nelson (1980, 1986) kinnitab, et kommunikatsiooniteooria võimaldab kasulikult seostada mitmeid sotsiaaltöö teooriaid. Suur osa energiast, mis säilitab tasakaalu süsteemis nagu näiteks indiviid, perekond või sotsiaalne grupp, koosneb informatsioonist ja sellele reageerimisest. Paljud sotsiaaltöös kasutatavad isiksuseteooriad nagu egopsühholoogia, käsitlevad seda. kuidas inimene tegelikkust läbi töötab, ja ka see toetub kommunikatsioonile. Käitumuslikud teooriad toetuvad samuti inimese võimele oma käitumismustreid ära tunda; kognitivismi teoreetikud tegelevad tegelikkuse tajumise ja interpreteerimisega. Seetõttu Nelson väidab. et kommunikatsioon on iga sotsiaaltöötaja teadmiste oluline osa ja kommunikatsiooniteoorial rajanevad uurimused on loonud selleks teadmised ning mõistelise sõnavara. Nelsoni raamat (1980) rakendab muus kontekstis loodud kommunikatsiooniteooriat sotsiaaltöö jaoks üldse. mitte nagu seda teevad vaid teatud teraapiavormi suhtes mõned perekonnateraapia õpikud. Seetõttu on siinse käsitluse aluseks võetud tema raamat. Nelsoni järgi on kommunikatsiooniteooria lähtekohaks see, et kui me midagi teeme, siis teeme seda alati reageerimaks mingile saadud informatsioonile. Informatsiooniks võivad olla faktid või midagi muud, mis me oleme teada saanud. näiteks emotsioonid. mälestused, kehatunded või teiste arvamus enda kohta. Me tajume informatsiooni, mida me seejärel hindame - see on info töötlemine. Hinnates kommunikatsiooni anname tagasisidet kommunikeerijale. kes saab nõnda aimu sellest, kuidas me oleme informatsiooni tajunud ja hinnanud. Me käsitlesime seda juba süsteemiteooriat analüüsides. Meil kõigil on omad seesmised reeglid infotöötlemise jaoks, mis sunnivad meid ühele asjale tähelepanu pööramaja teistele mitte ja mis põhjustabki taju selektiivsuse.

Elmo Medar 2010

10

Näiteks noor naine. kahe väikelapse ema, oli hädas noorema lapsega, kui see oli imikueas. Laps oli palju nutnud ja emale tüli teinud. Ema hakkas teda võtma raske lapsena, interpreteerides lapse käitumist, mille eesmärgiks oli ema tähelepanu ja armastuse pälvimine. varasema häiriva käitumise jätkuna. Vanema tütre samasugust käitumist ema pahaks ei pannud. Poeg reageeris oma tähelepanu taotleva käitumise tagasilükkamisele veel nõudlikumaks muutumisega, nõnda kinnitades ema käsitlust endast. Ema hakkas kõiki poja käitumisviise tajuma rasketena, valides tema käitumisrepertuaarist ainult halbu ja raskeid asju ning jättes tähele panemata käitumise, mis tavalistes tingimustes oleks olnud heakskiidetav. Nõnda, selektiivse taju ja seda tugevdava tagasiside tõttu muutus poja käitumine veelgi nõudlikumaks, põhjustades omakorda ema veelgi tõrjuvamaks muutumise. Kuigi selline arusaamine on praktikas kasulik kirjeldamaks, mis toimub ja kuidas sekkuda. siis psühhodünaamilisest seisukohast ei võta see suund arvesse, millised emotsionaalsed või alateadlikud pinged tekitasid ema esialgse selektiivse taju. Öeldust lähtudes ei pruugi niisuguse käitumistsükli katkestamiseks tehtavad pingutused aidata, sest käsitlemata jäävad ebakohaste tajude psühholoogilised põhjused. Selline lähenemisviis võib ignoreerida ka olulisi situatiivseid faktoreid; naisekeskne lähenemisviis näiteks uuriks kindlasti lähemalt ootusi emaksolemise suhtes ja laste erineva soo mõjusid. Paljudel inimestel on suhtlemisraskusi, sest nad võtavad informatsiooni vastu halvasti või siis on see, mis nad sellest välja valivad, teistele raskesti arusaadav, sest nad võivad infot valesti hinnata, annavad sellist tagasisidet, mida teised ei mõista või nad ei mõista ise hästi teiste antud tagasisidet. Niisugused probleemid (neid nimetatakse infotöötlemise blokkideks) tekitavad sageli raskusi suhetes . Osa kommunikatsioonist on verbaalne; tagasiside andmine verbaalse kommunikatsiooni kuulamise kohta võib olla kõnelejale julgustav. Mitteverbaalne kommunikatsioon, nagu näiteks see, kuidas me kallutame oma keha või kui lähedale me kõnelejale istume. annab samuti teistele tagasisidet. Metakommunikatsioon käsitleb inimestevaheliste suhete iseloomu. Me suhtleme alati, isegi vaikus või meie äraolek on kommunikatsioon, sest seda on võimalik interpreteerida. Kogu kommunikatsiooni tuleb hinnata selle toimumise kontekstis: käitumine, mis on imelik mingis kohas mingil ajal, oleks teises kohas teisel ajal täiesti normaalne. Näiteks palus üks arst mind kohtuda ühe kliendiga. kes käitus väga kummaliselt, kui too oli teda kiirabis vastu võtnud; arst arvas, et ta on vaimuhaige. Kui ma uurisin naiselt, mis oli juhtunud mõne vastuvõtule eelnenud tunni jooksul, sain teada, et ta abikaasa oli talle teatanud enda homoseksuaalsusest ja ta maha jätnud, et elada koos ühe mehega ning seetõttu oli naine täiesti loomulikult meeleheitel. Ta meeleheide sarnanes maania sümptomitele ja et arst ei suutnud tabada konteksti. mõistis ta kommunikatsiooni valesti. Muutus ja õppimine tulenevad kommunikatsioonist. Varased õppimiskatsed toetuvad katse ja eksituse kaudu õppimisele ning tagasisidele meie pingutuste suhtes. Puudulik tagasiside või halb taju ja hinnang võib tähendada halba õppimist. Ka kogu kultuur selle kohta, mida me peaksime tajuma ja kuidas seda interpreteerima, kommunikeeritakse meile väga keerulisel viisil ja moodustab olulise osa meie elust. Enamus kommunikatsioonist moodustab mustri. Inimesed harjuvad tasakaalustatud ja ennustatava viisiga, millisel toimub kommunikatsioon inimeste vahel, kellega me regulaarselt kontakteerume. See moodustab nendevaheliste suhete aluse. Me nägime seda ema ja tema 'raske' poja näite varal. Kommunikatsioonil on alati sisu, mis moodustab selle pindmise materjali, kuid suhetes võib metakommunikatsioon anda sellele näilisele sisule lisa või erineva tähenduse. Viis, kuidas sisu esitatakse, on ettepanek teatavat laadi suheteks. Seega kuidas töötaja käitub kliendi suhtes, ütleb midagi ka selle kohta, millised arvatavasti on nendevahelised suhted. Kommunikatsioonimustrid väljendavad sageli võimu, allutamist või allumist. Kui võtta arvesse järgmistes peatükkides esitatud radikaalsemad sotsiaaltöö vormid, siis on oluline märkida, et kommunikatsiooniteooria võib aidata ära tunda rõhumist ja ebavõrdsust. Kommunikatsiooniteooria käsitleb eriti kontrolli suhetes. Sümmeetriline suhe on võrdne. inimesed selles suhtes käituvad teineteise suhtes sarnaselt. Komplementaarne suhe on ebavõrdne, milles kumbki täidab teatud rolli interaktsioonis, nagu tööandja - töövõtja suhetes. Enamik suhteid sisaldab mõlema elemente, kaldudes kas ühele või teisele poole. Edukad suhted muutuvad nende kahe tendentsi vahel, mistõttu ka töötaja - klient suhetes ei peaks töötaja iialgi ainult kontrollija olema. Metakomplementaarses suhtes loobub üks partneritest võimust või sunnib teist seda võtma.

Elmo Medar 2010

11

See juhtub näiteks siis, kui sotsiaaltöötaja püüab sundida klienti otsuseid vastu võtma nende ühise töö protsessis. Sümmeetriline eskalatsioon toimub siis, kui suhte mõlemad pooled (kõik või mitmed osapooled grupis või perekonnas) püüavad teist allutada katseis võimu võtta või sellest loobuda. Sellise käitumise mõistmine annab töötajale võimaluse märgata sugude või rahvustevahelisi või muid ebavõrdsuse ilminguid. Kommunikatsioon tähendab teadete edastamist, millele mingil viisil vastatakse; nii teated kui vastused annavad edasi kommunikatsiooni sisu ja suhet, tavaliselt samaaegselt. Vastus võib teate materjalis sisalduvat sisu või suhet aktsepteerida, tõrjuda või olla selektiivne. Töötajad peavad tähele panema klientide vastuseid oma kommunikatsioonile; vastused võivad olla kas verbaalsed või mitteverbaalsed, mõnikord võivad ühe poolt antud teated olla vastuolus teise poole antuga. Sotsiaaltöös töös on palju kasutatud kommunikatsiooniteooria paradoksi mõistet. Paradoksi mõiste seisneb selles, et mõnikord ilmneb raske käitumine siis, kui püütakse saavutada võimu suhetes. Kui võim loovutatakse vabalt, saavutab võimust loobuja üleoleku, mille tõttu pole tarvis kasutada rasket käitumist ja mis seejärel kaob. Kui klient on agressiivne ja töötaja lihtsalt ootab ning laseb agressiooni välja valada töötaja-kliendi vahelistesse suhetesse, saavutab võimu töötaja. Selle kliendi jaoks kaotab agressioon oma mõtte. Seda võib edasi arendada, andes klientidele ülesandeid, mis sisaldavad paradokse. Näiteks mehele. Kes pidevalt ignoreerib oma naist, võib anda ülesande igal õhtul ühe tunni jooksul naist ignoreerida Samasuguseid nähtusi võib esile tuua kommunikatsiooni kohta ka väikestes sotsiaalsetes süsteemides, nagu grupid ja perekonnad. Kommunikatsioonimustrites ilmnevad grupis kehtivad toimimisreeglid. Kui grupis tekib mingi tasakaalu häiriv nähtus, võetakse abiks reeglid, mis peegelduvad kommunikatsioonimustrites. Äsja moodustunud grupis tuleb välja töötada omavahelised toimimisreeglid ning seejärel muutuvad need käitumis- ja kommunikatsioonimustriteks. Nii näiteks võib olla üks grupi liikmetest selleks, kes väljendab viha või haarab otsuste tegemisel juhtimise enda kätte. Juba välja kujunenud gruppidega tegelevad töötajad võivad mõjutada grupi tööd, püüdes muuta nende toimimisreegleid. Informatsiooni sises-tamine süsteemi tähendab energia andmist, mis mõjutab kogu süsteemi: nii võib ühe grupiliikme veenmine teisiti käituda või suhelda või kõikide grupiliikmete veenmine selles, kuidas nad toimivad, tuua kaasa ulatuslikumaid muutusi, sest see mõjutab kõiki süsteemi elemente. Toimimisreeglid käivad sageli seksuaalsuse, võimu, sõltuvuse, enesekindluse ja eraldatuse kohta. Nagu süsteemiteooria puhul, võib ka seda lähenemisviisi kritiseerida sellest küljest, et see ei aita meil leida täpset muutust, mis tooks soovitud tagajärje. Me võime täheldada, et süsteemi mõjutamisele järgneb mingi muutus, kuid kogu interaktsiooni keerukuse juures võib see kaasa tuua ka mittekavatsetud tulemusi. Inimesed toovad sageli gruppidesse või perekondadesse kaasa toimimisreegleid, mida nad on omandanud muudes suhetes. Nõnda mõjutavad minevikusuhted olevikusuhteid. Keskkond, kultuur ja grupis toimuv kommunikatsioon mõjutab suhteid, mis seejärel mõjutavad teisi suhteid ja mis edasi arenedes loovad antud kultuuri sobiva käitumise. See on tsükkel, milles kommunikatsioon ühendab keerukal viisil oleviku, mineviku, suhte ja keskkonna. Esmatasandi muutus tähendab pidevaid muutusi inimestevahelistes kontaktides ja suhetes nende elu jooksul. See ei mõjuta neid ümbritsevat kultuurisüsteemi ega keskkonda. Teisene muutus tekib suuremas süsteemis ainult siis, kui muutuvad toimimisreeglid. Kui nii juhtub, tuleb inimestel selles süsteemis muuta oma kommunikatsioonimustreid ja -suhteid. Kui see neile raske tundub, võib töötaja katsetada konteksti muutustega, mis loovad edasiminekuks vajaliku energia. Esmatasandi muutused ei aita siis, kui vaja on teiseseid muutusi. Näiteks kui isa toob perekonda kaasa mustri, milles teda pole armastatud ja tal tekib selle tulemusena tütrega sobimatu seksuaalsuhe, võib kommunikatsioonimustreid muuta nii, et ta mõistab selle ebakohasust. Kui aga midagi ei tehta selleks, et perekonnas aktsepteeritaks mehe armastusevaegust ja naise armastav kommunikatsioon ei ole talle küllaldane, võib seksuaalkäitumise muster korduda teise tütrega. Kommunikatsiooniteooria on eriti oluline esmaintervjuus, kus tekivad uued suhete mustrid. Ka kontekst on väga oluline; nagu me nägime I. Peatükis, tulevad kliendid meile tajumustega sotsiaaltöö asutustes tehtava kohta, mis nad on omandanud sotsiaalsest kontekstist asutusest väljaspool. Eriti sageli tulevad kliendid oletusega. et nad on võimusuhete aspektis madalamal positsioonil. Sotsiaalne kontekst. nagu madala staatusega abiasutus või hooletusse jäetud ooteruum, võib neid panna end tundma veelgi alamalolevaina. Esialgse kommunikatsiooni sisuks

Elmo Medar 2010

12

on vajaliku info hankimine, kuid see sisaldab ka ettepanekuid vastavateks suhete mustriteks. Paljugi kommunikatsioonist käsitleb kummagi osapoole võimu, mistõttu töötaja peab looma sobiva mustri. Grupi- ja perekonnatöös teevad selliseid esialgseid ettepanekuid nii grupi liikmed kui ka töötaja. Hindamise puhul peab töötaja uurima informatsiooni, mida klient kasutab oma käitumise üle otsustamiseks, selle allikaid, kommunikeerimist ja millised blokid võivad informatsiooni õigesti töötlemist takistada. Kui niisugused blokid eksisteerivad. võivad kliendid hätta jääda. Blokid võivad olla seesmised, nagu näiteks tugevad emotsioonid, vaesus, mis tekitab nälga, või siis välised, mis tulenevad sotsiaalsetest suhetest olevikus või minevikus. Tuleb uurida ka võimalikke suhete ja kommunikatsiooni mustreid kliendi keskkonnas, samuti võivad olla olulised toimimisreeglid kliendi perekonnas või muudes süsteemides. Peab uurima ka teisese muutuse vajadust. Üks võimalus selle teadasaamiseks on jälgida tüüpilisi käitumismustreid toimimisreeglites, kui töötaja soovitab mingit muutust. Informatsiooni allikaid tuleb üksteisega võrrelda. Need võivad olla kliendi vastused kindlate olevikusündmuste kohta, hinnangud informatsioonile, mis mõjutab klienti (näiteks teadmine laialtlevinud rassiliste eelarvamuste suhtes) ning teadmised teooriast, uurimustest ja kogemustest nähtuste kohta, mis tavaliselt kliente mõjutavad. Hinnata tuleb ka kliendi infotöötlemise kvaliteeti selle kaudu, kuidas töötaja saab vastuseid tema poolt antud teadetele. Sekkumisprotsessis toimib töötaja neljal viisil:

◊ hankides informatsiooni - kasutades küsimusi julgustaval viisil ja sõnastades ümber kliendi kommentaare, et näidata mõistmist

◊ andes tagasisidet - näidates, kuidas töötaja hindab kliendi öeldut kas aktsepteerides, tõrjudes, neutraalseks jäädes või selektiivselt reageerides

◊ andes informatsiooni - kaasa arvatud selgitused, miks töötaja just nii toimib, nõnda et töötaja vaikimine, kuni ta on ära kuulanud kliendi kogu loo, ei näiks tõrjuvana

◊ muutes informatsiooni, mida klient on saanud mujalt, mõjutamaks vastuolulist, ülekaalukaks muutuda võivat või siis ebatäpset informatsiooni

Enamikku kommunikatsioonist aktsepteeritakse kergemini (ja on seetõttu ka efektiivsem), kui see sarnaneb kliendi ootustele; töö liigub edasi väikeste sammude haaval. See käib ka suhete, ettepanekute ja nende üle peetavate läbirääkimiste kohta. Suhte stiil peab arenema kliendile vastuvõetavate astmete kaupa. Suhe lapsega võiks olla komplementaarne, noorukitega võiks komplementaarsust olla vähem ja täiskasvanutega tuleks kalduda pigem sümmeetria poole. Töötades politseiga pahuksis olevate lastega olen nendega üsna direktiivne. tehes konsul- tatsioonidel aktiivselt ettepanekuid selle kohta, mida neil tuleks teha või siis olen korraldanud tegevusi vältimaks kõrvalekaldeliste käitumismustrite tekkimist. Küpsemate noorukitega on minu lähenemisviisiks pakkuda sekkumisena mitmeid arvestatavaid arvamusi, arutada alternatiivide plusse ja miinuseid. Täiskasvanud õiguserikkujatega töötades aitaksin neil endil konstrueerida võimalikke alternatiive. Mõnikord tekivad blokid töötaja ning kliendi vahel, kui ühe poolt esitatud sisu või suhte informatsiooni teise poolt tõrjutakse, kusjuures esimene ei pane tähele vastust, mis näitab, et tõrjumine on toimunud Seda saab vältida. kui hoolikalt jälgitakse nii sisu kui suhte informatsiooni ning verbaalset ja mitteverbaalset kommunikatsiooni. Kui see siiski juhtub, peab nii tähele panemata ja jäänud vastuse kui ka tõrjutud informatsiooni esile tooma. Kliente tuleb julgustada selgelt väljendama enda mittenõustumist või rahulolematust kommunikatsiooniga, õppides seega andma sobivat tagasisidet. Sageli ei pruugi klientidele nende blokid teada olla, seepärast tuleks töötajatel tähele panna ebaselgeid või ebakindlaid vastuseid. Kogu koostöötamise aja jooksul peaksid suhte toimimisreeglid muutuma selgesõnaliselt paindlikumaks ja sümmeetrilisemaks. Näiteks olen mitmetel puhkudel leidnud olevat kasuliku arutada klientidega seda, kuidas me oleme probleeme käsitlenud, kuidas ma olen nende suhtes käitunud ja miks ma olen arvanud selle olevat õige. Olen kogenud, et kui paluda klientidel kirjeldada minu tüüpilist tööviisi, siis on paljudel klientidel oma kogemuste põhjal üsna selge pilt, kuidas ma aitan intervjuul edasi areneda ja millised on mu reaktsioonid mingitele nende poolt öeldud asjadele. See on tavaline paljudele sotsiaalsetele suhetele ja nagu juba öeldud, sellised ootused mustrite suhtes tingivad inimeste vastused. Viimased võivad küll ka ebasoodsad olla - näiteks võivad kliendid varjata

Elmo Medar 2010

13

mitteaktsepteeritavat informatsiooni. Kuid samas see esitab ka käitumismudeli, mida kliendid võivad järgida, kui see neile kasulikuks osutub . Mõned blokid võivad tekkida mittemõistmisest, näiteks sellised, mis tulenevad klassi- või rassierinevustest. Mõned tulenevad sellest, et ühel või teisel pole piisavalt informatsiooni. Neid võib ületada info hoolika edastamisega. Raskemad probleemid tekivad siis, kui kliendi info, mis pärineb enam võimu omavast allikast, satub vastuollu töötaja kommunikatsiooniga või siis. kui töötaja annab infot, mida klient ei ole veel valmis vastu võtma, või sellist infot, mis ei ole abistav. Näiteks mõnikord ei aita klienti ka töötaja poolt pakutud potentsiaalselt kasulik info, sest ta vajab nõuande kujul abi ka selle töötlemiseks, kuidas klient seda praktikas kasutada saaks või kuidas see mõjutaks talle olulisi suhteid. Raskemates situatsioonides peaks töötaja katsuma hoiduda osalemast blokkide loomisel, püüdma olla neutraalne, kuni asjast rohkem teada saadakse. Alles seejärel tuleks aktsepteerida kliendipoolseid negatiivseid vastuseid, aidates klienti sellega paremini kommunikeerida ning demonstreerides seega ka tõrjumise aktsepteeritavust Siin võib teha ka kompromisse. aktsepteerides osa kliendi negatiivsest vastusest ja ümber kujundades osa ettepanekust, mis viib kommunikatsiooni paranemiseni. Parimaid viise blokkidega tegelemisel on metakommu-nikatsiooni kasutamine, arutades interaktsiooni tagajärgi suhetele. Ka paradoks võib aidata. Teine võimalik sekkumine on konteksti muutus: koduvisiitide vaheldamine vestlustega abiasutuses või kaasates kliendi perekonna või sotsiaalse grupi teisi liikmeid. Kommunikatsiooniteooria võib olla kasulik ka eri professionaalide koostöös. Kontaktid kolleegidega saab muuta klientidele kasulikuks positiivse tagasiside kaudu, sisu selge kommunikatsiooniga ja sobiva metakommunikatsiooniga professionaalsetes suhetes. Kommentaarid Kommunikatsioonimudeli eeliseks on asjaolu, et see on vähemasti üldjoontes suhteliselt kergesti mõistetav ja laialt kasutatav ning toetub pikaajalisele ja täpsele uurimistööle. Ta sobitub paljude teiste sotsiaaltöö praktika teooriatega. Töötajad, kes kasutavad muid psühholoogia või sotsioloogia seletavaid teooriaid, võivad samal ajal kasutada ka kommunikatsiooniteooria mõisteid. Neid võib rakendada abistamaks praktikas toimuva interaktsiooni mõistmist või siis kliendi probleemide puhul üksikasjade seletamiseks. Esimesel juhul annab teooria ja selle aluseks olev uurimistöö praktilist abi klientidega toimuva interaktsiooni kontrollimiseks, samuti intervjueerimise ning interpersonaalsete oskuste õppimiseks. On tekkinud üsna ulatuslik sekkumistehnikate 'mikroõpetamine', mida kasutatakse laialdaselt isegi seal , kus ei toetuta kommunikatsiooniteooriale klientide probleemide tekkimise seletamisel. Mudel suunab töötajaid tähele panema käitumise olulisi aspekte, mida nad muidu ei märkaks või siis mida nad alahindaksid. See annab samuti üsna erilise toe uurimustööle oma informatsiooniga kommunikatiivse käitumise kohta vastandina mõnede psühholoogia ja sotsioloogia teooriate mõneti kujutlusvõimele üles ehitatud käitumuslikele konstruktsioonidele. Teisest küljest töötajad. kes toetuvad enamasti üldisematele seletavatele teooriatele, eelistavad lisada neile üsna kitsalt suunitletud selgitusi interpersonaalsete suhete probleemide kohta. Kommunikatsiooniteooria on suhteliselt neutraalne vaidluste suhtes, mis toimuvad näiteks biheivioristide ja psühhoanalüütikute või marksistide ja funktsionalistide vahel. Kommunikatsiooniteooria tunnustab nii keskkonna osa kui ka seesmisi mõtteid ja tundeid, kuigi ei pruugi alati piisavalt rõhutada käitumise emotsionaalseid ja sotsiaalseid põhjusi ega võimaldada sekkumist neil tasandeil. Kommunikatsiooniteooria probleemid tulenevad keskendumisest interaktsiooni stiilile ja iseloomule, mitte aga selle sisule. Kuigi sisu väidetakse olevat oluline, ei ole täpselt seletatud, kuidas seda hinnata. Kommunikatsiooniteooria põrkab kokku samasuguse kriitikaga, mida võib leha ka psühhoanalüüsi suhte - nimelt asjaoluga, et see õhutab töötajaid otsima peidetud mõtteid ja probleeme klientide poolt selgelt väljendatud raskuste tagant. Töötajat peetakse kliendiga võrreldes suhteliselt kompetentsemaks ja teda võidakse seetõttu tajuda manipulatiivse ja riukliku

Elmo Medar 2010

14

tegelasena. Kriitika rõhutab eriti mudeli ühe elemendi, nimelt paradoksi kasutamist. Võrreldes psühhoanalüüsiga on kommunikatiivse mudeli puhul interaktsioon kliendiga suhteliselt avatum. Klientide praktiliste murede lahendamiseks on kommunikatiivsel mudelil üsna vähe pakkuda. Kliendile võidakse tagada kontaktid teiste abiametitega ja igapäevaeluga toimetuleku kompetentsus, kuid sotsiaalse kindlustunde saavutamiseks on tõenäoliselt tarvis rakendada muid tehnikaid.

Elmo Medar 2010

15

Humanistlikud ja eksistentsialistlikud mudelid Seosed Humanism ja eksistentsialism on elu mõistmise viisid. Kuigi mõlemal on oma iseseisev filosoofiline sisu, paigutatakse nad sotsiaaltöö teoorias praktika mudelite käsitlemisel teatud tunnuste tõttu humanistliku suuna alla. Neid mudeleid ühendab idee, et inimolendid püüavad tunnetada ümbritsevat maailma. Sotsiaaltöötajad püüavad aidata inimestel omandada oskusi eneseuurimiseks ning maailmale, mida nad tunnetavad ja mis neid mõjutab, antud isiklike tähenduste mõistmiseks, samuti selles, et nende eneseinterpretatsioonid oleksid valiidsed ja väärtuslikud. Mõlemad mudelid on olulised, sest sotsiaaltöö praktika hästituntud mudeleid ja paljusid autoreid peetakse kas humanistlikeks või eksistentsialistlikeks ning nende ideed on imbunud üldisse kasutusse. Näiteiks on Laingi vaated vaimsele tervisele, Rogersi kliendikeskne (hiljem isikukeskne) teraapia, mitmete autorite, nagu Brandoni ja Keefe'i kirjutised zen'i meditatsiooni mõttesüsteemidest ning Perls'i jt. (1973) gestaltteraapia. Üks autoritest sotsiaaltöös, Krill, on loonud eksistentsialistliku praktikamudeli, mis toetub eksistentsiaalsetele ja humanistlikele ideedele ning mida kirjeldatakse käesolevas peatükis allpool kui sellise lähenemisviisi näidet. Humanistiikke mõjusid sotsiaaltööle Carl Rogers (1951, 1961; Rogers ja Strauss. 1967) on tõenäoliselt kõige tähtsam teraapia alal kirjutanud autoritest, kel on olnud mõju sotsiaaltööle. Siiski on tema mõjutused kaudsed, sest autori kõige tähtsamaks tegevusvaldkonnaks on lähieriala - nõustamine -. mistõttu tema ideed on kandunud sotsiaaltöösse selle kaudu, et sotsiaaltöötajad on osalenud nõustamistöös ja -väljaõppes. Teine oluline mõjutus tuleneb Rogersi poolt edukaks teraapiaks vajalike (tema sõnade järgi piisavate, kuid Pattersoni, 1986, arvates ei kinnita seda uurimused) tingimuste formuleerimisest. Need on järgmised: kliendid peaksid tajuma, et töötajad :

◊ on ehtsad ja kongruentsed oma terapeutilises suhtes (st., et see, mida nad ütlevad ja teevad, peegeldab nende isiksust ja tegelikke hoiakuid ega ole esile . manatud klientide mõjutamiseks)

◊ suhtuvad klientidesse tingimusteta positiivse austusega ◊ on empaatilised kliendi maailmavaate suhtes

Esitatud ideed on Carkhuffi ja tema kaastöötajate (Truax ja Carkhuff, 1967: Carkhuff ja Berenson, 1977) poolt kohandatud järgmisteks üldisemateks mõisteteks: esiteks, ausus ja ehtsus, teiseks soojus (mõnikord lisatakse 'tahtmatu'), austus, aktsepteerimine, ja kolmandaks empaatiline mõistmine. Carkhuffi töödes esitatakse skaalad, mille alusel saab hinnata nende omaduste esinemist terapeutilises suhtes ning empiirilised uurimused kinnitavad, et need on terapeutilise suhte efektiivsed komponendid. See on viinud Rogersi mõju suurenemisele sotsiaaltöös suhte ja selle oluliste elementide mõistmise kujundamise kaudu. Nagu ma olen väitnud I. peatükis, on suhe sotsiaaltöö keskne ja otsustav aspekt, mistõttu selline mõju on oluline. Töötaja lähenemine peab Rogersi järgi olema mittedirektiivne, mittehinna- Nguline(hilisemates kirjutistes väljendatud mõtte järgi) sisaldama 'aktiivsel kuulamist, täpset empaatiat j a ehtsat sõbralikkust. Rogersi varasemad tööd on üldiselt psühhodünaamilised (Rowe, 1986, tsiteerides Hani). kuid hiljem arendas ta humanistlikku suunda, mis keskendus isiksuslikku kasvu püüdlevale 'minale', Rõhutatakse mitte niivõrd kliendi probleemide kujunemislugu, kuivõrd 'siin-ja-praegu toimuvat. Kliendi unikaalsusse uskumise tõttu ei aktsepteerita tingimuste diagnoose ega klassifikatsioone. Iga inimest peab käsitlema indiviidina. Rogersi hilisemad mõtted laienesid humanistlike ideede rakendamisele kogukonnatöös, organisatsioonidega töötamisele ja poliitiliste muutuste kujundamisele. Ta eeldab, et inimestel peab olema võimalus realiseerida meil kõigil olemasolevat 'isiksuslikku jõudu' oma eesmärkide saavutamiseks (Rogers, 1977).

Elmo Medar 2010

16

Lisaks Rogersi töödele on veel terve rida humanistlikke psühholoogia- ja teraapiasuundi, millel oli 1960tel ja 1970tel aastatel suur mõju. Carkhuff ja Berenson (1977) tõid esile viis ideed, mis iseloomustavad neid kõiki:

◊ me võime iseennast mõista ainult suhetes teistega ◊ meie põhiline ärevus elus tuleneb kartusest teisi kaotada ja üksi jääda ◊ meil on süütunne, sest me ei suuda elada loomingulist elu ◊ meil endil lasub vastutus oma otsuste realiseerimise eest ◊ teraapia eesmärgiks on aidata meil toimida ning aktsepteerida oma tegevuses

vabadust ja vastutust. Paljud humanistliku psühholoogia ideed pärinevad Maslow 'enese-aktualisatsiooni' ja 'inimpotentsiaali' käsitlustest (Maslow, 1970). Maslow põhiteooria nagu psühhoanalüüski eeldab, et tegevuse motivatsioon mingi eesmärgi saavutamiseks tuleneb millestki, millest meil on puudus. Frankli logoteraapia on selles mõttes tüüpiline, et see rõhutab igaühe vajadust leida oma elu mõte (Arnold ja Gassan 1979). Mõned autorid (näit. Keefe, 1986) on populariseerinud meditatsiooni kui enese ja oma potentsiaalsete võimaluste uurimise vahendit ning viisi, kuidas tõsta töötaja empaatiavõimet ja olla teadlik kliendi vajadustest. Brandon (1976) pakub zen'i ideid rikastamaks sotsiaaltööd. Tema lähenemine on intensiivne ja personaalne visioon, milles töötajad peaksid kasutama kõiki oma isiksuse elemente, et saavutada ehe suhe hädasoleva inimesega. Erinevalt teistest humanistlikest teraapiatest, mida on kritiseeritud sellepärast, et need teraapiavormid on ainult kergete häiretega inimeste jaoks, kes taotlevad täiuslikumat elu, püüab Brandon tegelda inimestega, kel on äärmiselt rasked probleemid. Töö eesmärgiks on enese mõistmine, valgustatus (zen'i mõiste 'satori' tähendab hüpet intuitiivse mõistmise suunas) ja eneseareng nii töötaja kui ka kliendi jaoks. Olulised mõisted on kliendi enesearengu poole liikumise 'takistamine' ja kliendi aitamine vältimaks oma keskkonnas nähtusi, mis teda takistavad tema arengus. Brandoni lähenemisviis on atraktiivne, toetudes isiklikule karismale ja ehtsale suhtele kliendi ja töötaja vahel. Terve rida autoreid, kelle hulgas England (1986) on viimasel ajal silmapaistvaim, väidavad, et sotsiaaltööd peaks käsitlema artistliku tegevusena, mitte aga sotsiaalteaduste rakendusvald -konnana. Black ja Enos (1981) on veendunud, et fenomenoloogilised ideed kinnitavad seda lähenemisviisi, kuna fenomenoloogia väidab, et inimkäitumist võib mõista ainult sellesse kaasatud inimese seisukohalt, mistõttu on vaja meetodeid isikliku seisukoha uurimiseks ja mõistmiseks. England laiendab seda sotsiaaltöö humanistlikule teooriale, toetudes mõistetele 'toimetulek' (ka egopsühholoogias oluline mõiste) ja 'tähendus'. Paljusid klientide poolt esitatud probleeme mõistetakse seoses kliendi sisemiste ja väliste ressursside ning maailma vahelise interaktsiooni juhtimisena, kus tuleb toime tulla välismaailma survega. Kliendi toimetulekuvõime on põhifaktor sotsiaaltöö-alases hindamises ja katsetes muuta kliendi seisundit. Klientide käsitlemist indiviididena ja nende mõistmist, mida I. peatükis määratleti kui sotsiaaltöö olulisi aspekte. nähakse protsessina. mille kaudu antakse tähendus kliendi kogemustele ja eluviisile. Nagu kirjeldatakse isiksuslike konstruktide teooriaski mõjutab see, kuidas me klientidena (ja ka teised meie ümber) anname sündmustele tähendusi seda, kuidas me neid käsitame. Üks oluline kliendi elu mõistmise ja sellele tähenduse andmise viise on 'intuitsioon', mis nõuab meie enese mina kasutamist, et kliendi kogemustest 'aru saada'. England väidab, et Curnocki ja Hardikeri töös (1979), mida me käsitlesime 2. peatüki kontekstis, sotsiaaltöötajad kasutavad küll teoreetilisi mõisteid, kuid ebaselgelt. Ta näitab, et me loome oma isikliku sotsiaaltöö mudeli heterogeensete ideede paljususest, mis kujuneb meie isiklikust tähenduse mõistmisest. 'Arusaamise' mõiste seostub ka 'kaitsmise' mõistega, nagu seda käsitleti 1. peatükis, kui klientide humaniseerimise ja nende käsitlemisena ühiskonna täisväärtuslike liikmetena. Sellised lähenemisviisid aitavad mõista mitte üksnes klientide interaktsiooni ja vajadusi, vaid ka organisatsioone, milles sotsiaaltöötajad toimivad, nende endigi vajadusi töötajatena. England (1986) väidab, et sotsiaalteadused kui seletusviis ja bürokraatlik juhtimine kui organiseerimise viis on ebapiisavad sotsiaaltöö täieliku rolli esindamiseks. Efektiivne seletus sellest, kuidas sotsiaaltööd peaks tegema. kasutades 'arusaamise' ideed, võiks anda aluse organisatsiooniliste vajaduste täpsemaks defineerimiseks. MeNamara (1976) esitab näite praktilisest programmist

Elmo Medar 2010

17

haiglakeskkonnas, kus kasutati humanistlikku lähenemisviisi, et esile tuua multidistsiplinaarse meeskonna eneseteadvust ja tundlikkust kliendi vajaduste suhtes. Laing (1965, 1971) on kasutanud nii eksistentsiaalseid kui ka psühhoanalüütilisi ideid oma varastes töödes vaimuhaiguste kohta, mis on mõnevõrra sotsiaaltööd mõjutanud, eriti Inglismaal. Hilisemates töödes muutus ta radikaalsemaks ja müstilisemaks (Sedgwiek. 1972). Tema olulisemad tööd on kirjutatud skisofreenia kohta, milles ta väidab, et seda rasket psühhootilist vaimuhaigust võib mõista kui inimese reaktsiooni arusaamatule või kahjutekitavale sotsiaalsele keskkonnale. Ta omistab suurt tähtsust 'minale' arutlustes 'väärmina süsteemist' ja eneseteadvusest. Hiljem võttis ta omaks teooria kommunikatsiooni kohta perekonnas, eriti Batesoni jt. (1956) topeltlõksu mõiste, väites. et perekonnakommunikatsiooni häired võivad viia olukorrani, kus üks perekonnaliige satub teiste poolt esitatud vastuoluliste nõudmiste vahele, mis tekitavad tal häiritud reaktsioone ja mida diagnoositakse skisofreeniana. Laing interpreteerib skisofreenikute mõtlemishäireid võõrandumiseja depersonalisatsioonina, mis tekivad nende kogemustest omas keskkonnas ja suhetest, mis seavad kahtluse alla nende arusaamise oma kogemustest, kuna meil kõigil on vaja, et meie interpretatsioone selle kohta, mis meiega toimub, kinnitataks. Sellest lühidast selgitusest võib järeldada, et paljud Laingi ideed peegeldavad fenomenoloogilist lähenemisviisi (Colller. 1977). Fenomenoloogilise lähenemisviisi puhul peetakse inimeste käitumise analüüsimisel ja selle sotsiaalse tähtsuse mõistmisel tähtsaks seda, kuidas inimesed mõistavad ja interpreteerivad maailma. See omakorda on seotud fenomeno- loogilise ja sümboolse interaktsionismi ideedega sotsioloogias, mis oli moes Laingi mõju kõrgpunktis. Kuigi Laingi skisofreenilise käitumise interpretatsioon ei ole ajaproovile vastu pidanud ja on tõestatud, et skisofreenia tekib paljudel erinevatel põhjustel, millest mitmed omavahel kombineeruvad (Birehwood jt.. 1988), on paljud neist ideedest tõmmanud tähelepanu teistsugustele lähenemisviisidele sotsiaaltöötajale jaoks oluliste probleemide uurimisel. Eriti psühhiaatrias tegutsevatele sotsiaaltöötajatele on Laingi tööd õpetanud ettevaatust meditsiiniliste diagnooside suhtes, mis ei võta arvesse sotsiaalseid ja perekonnategureid probleemide põhjustena. Laiemalt võttes on sümboolne interaktsionism ja fenomenoloogiline sotsioloogia mõjutanud tööd asutustes, kus tegeldakse inimestega, keda peetakse hälbivaiks( näiteks seaduse- rikkujatega). Sümboolne interaktsionism on suund sotsioloogias ja sotsiaalpsühholoogias, mis tuleneb George Herbert Meadi (1934) ja Blumeri (1969) töödest. Selle põhiline idee seisneb selles, et inimesed toimivad vastavalt välismaailma kohta loodud sümbolitele (püsimõisted), mida säilitatakse oma psüühikas. Sümbolid luuakse keeles, interpreteerides interaktsiooni enda ja välismaailma vahel. Ka 'mina' on samal moe/loodud, sest mõistmaks interaktsiooni välismaailmaga peab inimestel olema ettekujutus olendist, kes sellega suhtleb. Seega, et mõelda välismaailma üle, peavad inimesed olema interaktsioonis iseendaga. Sellised vaated on seotud ka isiksuslike konstruktide teooriaga, milles inimeste käitumist käsitletakse nõnda, nagu oleks see organiseeritud vastavalt seesmistele konstruktidele, mis neil on välise maailma kohta. Niisugused vaated ulatuvad kaugemale individuaalse interaktsiooni teooriat kujundavatest mõistetest, sest nad väidavad midagi ka ühiskonna kohta. Kui kogu käitumine toimub sümbolite ja nendevahelise interaktsiooni kaudu, siis tuleneb inimeste areng ja sotsialiseerumine interaktsioonist, mis neil on ühiskonnas, mistõttu ühiskonda võib mõista kui interaktsioone inimolendite ja nende sümbolite vahel. Seega saavad inimesed juhtida ja planeerida oma käitumist ning nad teevad seda pidevas interaktsioonis. Niisiis väidab sümboolse interaktsiooni teooria, et inimesed kontrollivad oma mõtlemist ja sümbolisatsioone maailma kohta ning seetõttu on muutumisvõimelised ja suudavad maailma mõjutada vastavalt oma tahtele. Öeldu asetab nimetatud teooria ühte ritta humanistlike teooriatega, vastandades selle deterministlikele teooriatele nagu psühhoanalüüs ja käitumuslikud suunad. Viimased eeldavad, et inimeste käitumine on põhjustatud minevikukogemustest ja õppimisest, mis toetub kaasasündinud instinktidele või stiimulitele. Chaiklin (1979) väidab, et sümboolne interaktsionism esitab sotsiaaltöötajatele alternatiivi inimkäitumise mõistmise puhtpsühholoogilistele viisidele ning et keskendumine interaktsioonile ja sümbolitele on emotsionaalselt vähem pingeline nii kliendi kui ka töötaja jaoks, kui on seda traditsiooniline lähisuhe. Enamgi - sellised ideed eeldavad inimestes põhiliselt normaalsust ja toimetulekut, mitte aga haigust, halvastikohanduvust või võimetust oma saatust juhtida. Üks olulisemaid ideid nende hulgas on sildistamine, mida käsitleti 7. peatükis.

Elmo Medar 2010

18

Paljud neist vaadetest seostuvad kahel põhjusel rolli- ja sotsiaalpsühholoogiliste teooriatega, mida kirjeldati 7. peatükis, Esiteks - sümboolne interaktsioon ja sellega seotud sotsioloogilised ideed käsitlevad sotsiaalseid ootusi ja interpretatsioone, mis on rolliteooria põhisisu, ning rollide aktsepteerimine ja interpreteerimine on sümbolite interaktsioonis kasutamise oluline aspekt. Teiseks - nagu 7. peatükis märgitud, moodustavad Goffmani vaated rollile, milles inimesed esitlevad end eri viisidel Vastavalt sotsiaalsetele olukordadele mingil hetkel, olulise rolliteooria variatsiooni, mis kasvab välja sümbolismi ja fenomenoloogia ideedest. Kuigi üldiselt võttes on need vaated sotsioloogilised, annavad nad seletusi ka tugevate tunnete tekkimisele. Nii näiteks selgitab Smith (1975), kuidas kaotusega seotud tundeid võib täielikult seletada mitte ainult psühhoanalüüsi tavapäraste seletustega, mis toetuvad 'bioloogilistele, instinktiivsetele ja seesmistele psüühika protsessidele' (lk.79), vaid ka fenomenoloogiliste selgitustega. Siit tulenevalt tekib lein sellest, et teatud suhetele (näit. abielu) on sotsiaalsete ootuste seas antud unikaalne koht ning vastavalt neile ootustele on meie sotsiaalsed konstruktsioonid maailma kohta ümber korraldatud. Kui selline suhe kaob, peab toimuma ka sotsiaalne rekonstruktsioon, Veel enam - isiklikul tasandil me konstrueerime end selliselt, et kaotatud isik on selles esindatud, mistõttu peab seega toimuma ka seesmine rekonstruktsioon. Sotsiaalsete konstruktsioonide mõistmine ja klientide käsitlemine humanistlikul viisil nõnda, et nende isiklikele kogemustele ja sündmuste interpretatsioonidele antakse keskne koht, võib olla tähtis ka töötamisel etnilistes gruppides, mis ei jaga domineeriva kultuuriga sarnaseid eeldusi sotsiaalse kogemuse suhtes. Näiteks käsitleb de la Rosa (1988) spiritualismi Puerto Rico kultuuris, mis kaldub vastuollu sattuma tavapärase sotsiaaltööga ning nõuab sotsiaaltöötajail klientide ootustele vastavat käitumist, teadlikkust kultuurilistest ootustest hindamisele ja sekkumisele. Lähtudes humanistlikust seisukohast väidab Wilkes (1981), et paljud klientide 'alaväärtustatud grupid', kelle puue või probleem ei allu kiirele 'ravile', saaksid kasu sotsiaaltööst, mis püüaks uurida tähendusi nende elus. Sotsiaaltöötaja lähenemine oleks vabastaval viisil kogemuste jagamine, mitte aga meetodist fetiši tegemine või teatud terapeutilise eesmärgi saavutamine, mis oleks paljude klientide puhul sobimatu.

Elmo Medar 2010

19

Eksistentsialistlik sotsiaaltöö: Krill Krilli töö, mis kujunes 1960tel aastatel kirjutatud artiklitest (näit. Krill. 1969) väljendus täielikult tema raamatus 'Eksistentsialistlik sotsiaaltöö' (1978). See on eklektiline mudel, mis kasutas Rogersi, gestaltpsühholoogia, zen'i ja sellesarnaste filosoofiate arusaamu, kuid mille lähtekoht on siiski eksistentsialistlikus filosoofias. Eksistentsialismi esitatakse kui vaadet, mis käsitleb seda, kuidas me tuleme toime tõsiasjaga, et meie eksistents sunnib meid elama elu, mis sisaldab siiski ka palju ebameeldivaid aspekte. Inimesed kahtlevad sageli oma elu väärtuses ja oma identiteedis. Meie vajadus turvalisuse ja kindla identiteedi järele satub vastuollu vajadusega realiseerida oma võimeid ja püüelda isiksuse arengu poole, sest uute asjade ettevõtmine on riskantne. Inimesed valivad sageli kindlustunde, kuid on ärevad ja tunnevad seepärast süütunnet, sest nad soovivad ka end realiseerida ning seetõttu võõranduvad oma ebatäiuslikust elust. Sotsiaalsed jõud toetavad seda protsessi kiusatuse ja rõhumise kaudu. Kiusatuslikud jõud sunnivad inimesi püüdlema naiivsete ja lõppkokkuvõttes ebarahuldavate stereotüüpide poole nagu materiaalne edu, 'macho'-käitumine või ülinaiselikkus. Rõhuvad jõud kinnitavad ebakindlust, mis tuleneb sotsiaalse klassi, soolistest või rassilistest eelarvamustest. Kui need jõud suudetakse ületada, suudame hakata uurima ja aktsepteerima omaenese identiteeti. Seejärel kogeme hirmutavat reaalsust, pelgu, tühjust, üleüldist rahulolematust eluga. Reaktsioonid pelule võivad olla:

◊ selle aktsepteerimine ja püüd seda paremini mõista ◊ peiukogemuse aktsepteerimine, kuid kustutamist vajavate sotsiaalsete, psüh-

holoogiliste või majanduslike jõudude süüdistamine selles. nagu näiteks teeksid marksistid - seega on see sotsiaaltöö radikaalsete lähenemisviiside täielik kriitika

◊ sellele vastuastumine elu tegevusega täitmise kaudu ◊ selle vastu mässu tõstmine, kuna pelg on elu absurdsuse ja kaootilisuse tunnus, mis

tugevdab inimeste solidaarsust meie absurdse eksistentsi vastu (siit näiteks absurditeater, millel on ühiseid jooni eksistentsialistliku filosoofiaga)

◊ religioosne, sest kui see elu on ebarahuldav, võib täiuse saavutada järgmises Picardie (1980) kirjutab, et paljude sotsiaaltöö juhtumite puhul satuvad kliendid vastamisi 'pelutavate' hetkedega, mil tavaline elukulg häirub. Ainus mõjus vahend on töötajal koos kliendiga kogeda meeleheite tundeid, seejärel taastada turvatunne ning saavutada kontakt maailmaga, uurides koos üleelatud meeleheite momente. See näib olevat humanistlik interpretatsioon aktiivse kriisi kohta, mis leidub ka kriisisekkumise teoorias. Olemine (eksistents) selles maailmas nõuab seega meilt sisuliselt tühjuse tunnetamist. Kui me kogeme tühjusetunnet, samal ajal leides endas julgust edasi elada, saavutame kinnituse (mis on üsna sarnane Laingi mõistetele kinnitamine ja mittekinnitamine, vt. eespool) nii olemise jõule kui ka asjaolule, et eksistentsi või olemise jõud ja väärtus annab tähenduse meie elule isegi siis, kui me kogeme tühjusetunnet. Paljud kliendid, kel on depressioon, on seda kogenud. Näiteks endine kooliõpetaja, kes elas üle depressiooniperioodi pärast oma naise ja isa peaaegu üheaegset surma, oli kaotanud oma töökoha ja hakanud sundnähuna säilitama kadunute mälestusesemeid. Ta tundis. et pole enam millegi nimel elada. Tal soovitati osa võtta päevakeskuses tegutsevast grupist. Lõpuks võttis ta endale vastutuse õpetada teistele kirjanduslikke oskusi. Kuigi ta ei suutnud oma tundeid piisavalt unustada, et tagasi pöörduda tavalise õpetamise juurde, andis vabatahtlik tegevus talle väärtuslikke kogemusi oma uues elus, mis julgustasid teda edasi elama. Põhiline paradoks, et olemine ja tühjus avab elu olemuse, kõrvaldab piiri meie endi ja välismaailma vahelt. Selle asemel saavutab meie seesmine ja välimine olemine ühtsuse. Kui me selle saavutame, teeme hüppe oma teadlikkuse astmes ('satori' zen filosoofias). Samasugused vaated on paradoksi kasutamise aluseks ka teistes teraapiavormides - see aitab meil sellist hüpet teha. Paradoks on oluline elust õppimise osa, näiteks zeni õpetlikes lugudes või kristlikes mõistujuttudes.

Elmo Medar 2010

20

Edukad töötajad aitavad inimestel leida oma kogemuste tähendusi. väljendades nii eemaldumist kui ka kaastunnet, mis tekib kiusatuste mõistmisest . Inimesi tuleb vastustada samal moel. nagu nad kasutavad jõudu teiste rõhumiseks, kaasa arvatud püüded rõhumiseks diktaatorite, bürokraatide, abistajate ja idealistide poolt, kes tahavad muuta maailma. Töötades ühe elatanud ja isoleerunud daamiga, kes elas ainult oma mälestustes, julgustasin teda kõnelema oma kahest äpardunud abielust ja tagasipöördumisest esimese abikaasa juurde vanemas eas lihtsalt tema vastu huvi tundes ja tema kogemustest võlutud olles. Teised abiasutused ja sugulased olid mures tema hajameelsuse pärast, sundides mind suuresti vastu mu tahet (sest ma huvitusin temast kui inimesest) kindla peale välja minema, et paigutada ta vanadekodusse. See protsess viis seni efektiivse suhte katkemiseni, mille järel tema tervis kiiresti halvenes ja ta suri. Selle juhtumi puhul ei õnnestunud mul toimida autentselt, sest tema ohutuse huvides ma allusin bürokraatlikule survele, ei suutnud 'kuulata' ta õnne ega aktsepteerida riske, mida tagantjärgi otsustades oleksin pidanud aktsepteerima eriti juhul, kui mul oleks õnnestunud kujundada mingi süsteem tema jälgimiseks. Selline kogemus, mis kindlasti on ühine paljudele sotsiaaltöötajatele, juhib tähelepanu autentse kuulamise ja oma tajudele vastavate reageeringute vajadusele, mitte alistumisele väliste jõudude rõhuvale survele. Me saavutame identiteedi läbi iseenese ja maailma mõistmise. Isiksuse ja situatsiooni vahel toimub pidevalt vastastikune mõjutamine (kasutades psühhosotsiaalset zargooni - vt. 3. ptk.). Küpsemine ja isiksuslik areng tähendab inimese avanemist välismaailma kogemisele ja mõistmisele ning selle enesega tervikuks integreerimist. Teised teraapia vormid, mis keskenduvad inimeste aitamisele välismaailmaga toime tulla (näit. egopsühholoogia) suurendavad võõrandumist, sest nad eemaldavad meid välismaailmast ega lase meil sellega integreeruda. Selle asemel peaksime soodustama ehtsat küpsemist olemise aktiivsuse kaudu, milles toimub pidev vastasmõju meie endi ja välismaailma vahel. See saavutatakse kolme protsessi kaudu:

◊ protsessiidentiteet esineb siis, kui oleme teadlikud kogu oma elusituatsiooni terviklikkusest, oma tunnetest ja kogemustest maailma kohta ilma hinnangulisuseta või kannatamata väliste piirangute tõttu Seda võib saavutada kas meditatsiooni või ehk ka narkootikumide abil

◊ kreatiivne jõud seisneb rahuldava tulemuse saavutamises (hästi tehtud töö), tulemuse 'kvaliteedi' kogemises ning piirangutest vaba olemises saavutus valdkonnas (vastand minu kogetud tunnetele, kui ma lõpetasin töö vana daamiga, mida ülal kirjeldasin)

◊ armastav aktsepteerimine on valulik kogemus, sest püütakse aktsepteerida teiste inimeste reaalsust ja väärtust või kogemusi hoolimata sellest, kuivõrd vastuolus on see meie enese identiteediga.

Eksistentsiaalses sotsiaaltöös peame aitama klientidel arendada väärtuslikke suhteid teiste inimestega nende kõrval - oluliste-teiste-süsteemiga (OTS, ingl.k. Significant-Other-System – S-O-S; tõlk. märkus). Olemine tähendab valikuid, tegevusi ja kommunikatsiooni OTS-iga, interaktsiooni tajumist ja otsustusi OTS'i kohta. Selle mõistmiseks peame uurima:

◊ reegleid ja rolle OTS-is ◊ laiemaid süsteeme (näit. majanduslikke, sotsiaalse rõhumise), mis mõjutavad ◊ OTS-i ◊ kliendi uskumuste süsteemi ◊ kuidas kliendid tulevad toime hirmu ja ebakindlusega ◊ nende nähtuste vahelist interaktsiooni

Enamik emotsionaalseid probleeme tekib neljast võõrandumise allikast:

◊ kui meile olulised inimesed ei 'kinnita' meid ◊ järjekindlusetus või pettus väärtuskonfliktide puhul ◊ illusioonide kaotamine, segadus või isiklike väärtuste kaotamine ◊ meile oluliste inimeste kaotamine (näiteks surma läbi)

Elmo Medar 2010

21

Krill kirjutab (1978, Ik.118), et paljud eksistentsiaalsest teraapiast kirjutavad autorid rõhutavad ülemäära isiksusliku tähenduse otsimist. Ta väidab, et olulisem on mõista, kuidas selliseid tähendusi väljendatakse teiste suhtes, mis võivad viia võitluseni. See lähenemisviis vähendab intellektualiseerimist ja enesest hõivatust, mis on tüüpilised insaitile orienteeritud teraapiate puhul. Teraapia eesmärgiks on aidata inimestel jõuda rahuldava elustiilini. Probleeme käsitletakse kliendi elustiili ja filosoofiat aktsepteerides, uurides ja lahendades selles esinevaid probleeme, vältides sundi ja paternalismi. Ravi kolm printsiipi on järgmised:

◊ rõhuasetus kogemuslikule muutusele ◊ kliendikesksus ◊ töötaja isiksuslik kaasaelamine (töötaja modelleerib seda, kuidas toimida väärtuste,

tunnete ja hoiakutega). Algul püüab töötaja haarata klienti enese ja oma keskkonna uurimisse Esimesed intervjuud keskenduvad kliendi olemise mõttele. Diagnostikakategooriad ei ole sobivad. sest need kaitsevad ainult töötajat ebakindluse eest, rahuldades ta vajadust klassifitseerida terviklikku inimolendit. Töötamisel peaks vältima kliendi enese-uurimise püüdlusi, mis tähendaks naiivsete utoopiate aktsepteerimisele meelitamist või ka kliendile mingite väljakujunenud normidega kohanemise pealesurumist, mis oleks rõhumise väljenduseks. Mõistust tuleks kasutada (sarnaselt kognitiivsete suundadega) vaidlustamaks rigiidseid mõtteid, mida kliendid kasutavad oma probleemides püsimiseks. See annab klientidele suurema vabaduse uurimaks olemise alternatiivseid võimalusi. Ravi edenedes võib kliendile pakkuda uusi kogemusi töötaja-kliendi suhete raames, demonstreerides või harjutades nendevahelises turvalises kontaktis Ülesannete või kodutööde andmise kaudu võib anda kliendile uusi kogemusi igapäevases elus. Ravi eesmärgid ja nendega liituvad tegevused on esitatud tabelis 8.1. Töötaja poolt algatatud raviprotsess sisaldab:

◊ keskendumist, milles töötaja näitab kliendile. et ta on valmis temaga tegelema. saavutama tema probleemide mõistmist ja aktiivset kontakti

◊ tähtsustamist, mis tähendab sellise suundumuse andmist, et asjad juhtuvad ja arenevad ning millega välditakse lõputut eneseanalüüsi ◊ tegevust. millega töötaja demonstreerib avatust ja klient mõistab, et olemise jaoks ei ole turvalisus tingimata oluline.

Töötajal ei ole mudelit, kuidas klient või ühiskond peaksid olema, seega ei kasutata ei diagnoosimist ega prognoosimist, eesmärgiks on julgustada klienti uurima eri võimalusi oma elus. Piirid (eetilised) võivad olla selle suhtes, mis laadi uurimine säilitab kliendi kaasahaaratuse. Näiteks soovis üks noorukist klient minuga arutada oma sissetulekuid illegaalsest narkootikumikaubandusest Ma seletasin talle, seega tegelikult eemaldudes enese sidumisest tema elu selle aspektiga, et ma ei saa aktsepteerida seesuguse äriga kaasaminemist. Ma pidanuks võtma ametlikke meetmeid ja andma ta üle seaduse esindajaile või teistele abiasutustele, ma poleks saanud kuulata tema informatsiooni ja mille midagi ette võtta, püüdsin teda aidata mõista, et mul tuleb tema teguviis hukka mõista (tegelikult oma väärtuste järgi ma peaksin püüdma teda sundida loobuma sellest tegevusest), samal ajal jätkates huvi tundmist tema elu muude külgede vastu ning neid toetades _ tal oli raskusi oma isaga. Kuna siin ei ole olemas töötajapoolselt määratletud eesmärke ega reegleid, lõpetavad kliendid kontakti siis, kui nad seda soovivad. Tabel 8.1 Eksistentsiaalse ravi eesmärgid Tänapäeva sotsiaaltöö teooria Ravi

◊ Provokatiivne kontakt ◊ Kontaktide säilitamine ◊ Spetsiifiline käitumise muutmine ◊ Keskkonna muutmine ◊ Suhete muutmine ◊ Elueesmärgi muutmine

Elmo Medar 2010

22

◊ Insaiti analüüs Eesmärgid

◊ aidata kliente, kellega on raske kontakti saavutada ◊ kliendi kinnitamine ◊ sümptomite või käitumise muutmine, mis sõltub hoiakute ja probleemile

reageerimise viiside muutmisest ◊ soodusta probleemidega tegelemisel realistlikke tegevusi ◊ tegele probleemidega interpersonaalsetes suhetes aita kliendil leida uusi suundi elus ◊ selgita välja seesmised vaimsed või emotsionaalsed vastuolud

Meetodid ◊ aktiivne konfronteerumine reaalsus- või ratsionaalsed tehnikad, käitumise

modifitseerimine ◊ anda kogemusi, et töötaja on täies ulatuses ja ausalt huvitunud; võib viia isiksusliku

arengu ja edasiste muutuste katseteni ◊ alkoholi vältimine hoolimata sunnist; töötamine, olles depressiivne; lapse eest

hoolitsemine ka pinge all olles; kasuta toetust ja käitumise muutmise meetodeid ◊ ärevuse puhul leia kreatiivseid väljundeid; valmista ette suremiseks, kui on

tegemist fataalse haigestumisega; töö saamine, suurema sotsiaalse turvalisuse taotlemine

◊ uuri ja tegele OTSiga ◊ selgita välja väärtused ja eesmärgid, kasutades transaktsionaalset analüüsi,

paradoksi, reaalsus- või kognitiivseid mudeleid kasuta insaiti tehnikaid Allikas: Krill (1978)

Elmo Medar 2010

23

Kommentaarid Humanistlike ja eksistentsiaalsete teooriate panuse käsitlemise tähtsus ei põhine nende formaalsel mõjul sotsiaaltöö teooriatele enamikes abiasutustes, mis tegelikult on vähene. Nad on olulised kahel põhjusel. Esiteks. sotsiaaltöö väärtused on sisuliselt humanistlikud. Seega inimeste käsitlemine terviklikena, oma keskkonnaga interaktsioonis olevaina, nende kogemuse mõistmise ja interpreteerimise austamine, klientide käsitlemine töötaja tegevuse keskpunktina on kõik lähenemisviisid, mis sobituvad hästi individualiseerimisega, lähenemisega suhte kaudu ja toetamisega, mida ma olen väitnud olevat keskse sotsiaaltöö jaoks. Humanistlikud teraapiad leiavad seetõttu vastuvõtlikku suhtumisI sotsiaaltöö praktikas. Põhjuseks, miks neid sümpaatseid ideid ei ole imporditud. on sotsiaaltöö korraldus abiasutuses, mis realiseerib sotsiaalset kontrolli ja bürokraatlikke funktsioone ning ka selles, et mõnigi humanistliku filosoofia alustest on juba sotsiaaltöös olemas ega vaja otsest ülevõtmist. Abiasutuste funktsioon Ja sotSiaalne kontroll eeldavad, et sotsiaaltöö ette on seatud teatud hulk väliseid eesmärke Ja ülesandeid, mis on vaenujalal humanistlike teraapiate äärmiselt vaba lähenemisviisiga. Humanistlike teraapiate puhul kliendid ise kontrollivad eneseuurimist, mida töötaja toetab, kuid ei kontrolli. See käis näiteks ka mu uimastikaupmehest kliendi kohta. Teine olulise tähtsusega valdkond sotsiaaltöö jaoks, mida käesoleva peatüki materjalides käsitleti, seisneb sümboolse interaktsionismi ja fenomenoloogiliste ideede tähtsuses inimese mõistmise alusena, mis on paindlikum, vähem deterministlik ja vähem hinnanguline kui paljud psühholoogilised teooriad, mida sotsiaaltöös kasutatakse. Klientide maailmatajumise ja interpreteerimise viisi interaktsioon ning maailma reageerimine klientidele näitab, kuidas tekivad olukorrad, milles klientide näivalt kummaline või halb käitumine kujuneb või võimendub sotsiaalsete protsesside mõjul. Sotsiaaltöö toetava funktsiooni jaoks ja hinda-misevajaduse tõttu on need mõtted klientide käitumise ja probleemide selgitamise oluline viis, mis ei süüdista kliente, kes on sotsiaalsete protsesside ohvrid. Kirjeldatud mõtete ja lähenemisviiside probleemiks on siiski selguse puudumine, selgete eesmärkide formuleerimise raskus ja käitumise mõistmisel kokkulepitud selgituste puudumine. See tähendab seda, et kuigi neil ideedel on tugev seletusjõud klientide toetamise tarbeks, ei pruugi neid täielikult aktsepteerida võimu omavad grupid, mida töötajad kliendi nimel mõjutada püüavad . Positivistid võivad neid kritiseerida ähmasuse, ka ranguse puudumise pärast, samuti soovitatud tehnikate efektiivsuse uuringute puudumise tõttu. Vastates kriitikale võib olulisena esile tuua uurimused terapeutilise suhte efektiivsusest, mida alustati Rogersi tööde põhjal. Need tööd demonstreerivad empaatilise väärtustamise ja eheda suhte tähtsust ning neis on tehtud katseid nimetatud elemente ka mõõta. Kuigi empaatiline suhe ei ole teraapia edukuse jaoks piisav, on see vajalik terapeutilise edu saavutamiseks. Seega peab empaatiline suhe olema esindatud, et soovitatud tehnikad oleksid kasulikud. See peab olema osa ka teistest tegevustest, mis tõesti mõjusalt sekkuvad kliendi käitumisse või sotsiaalsetesse oludesse. Toodud materjal ei kõnele küll meile sellest, mis me peaksime tegema, kui selline suhe on saavutatud, et kliendi olukorda edukalt sekkuda. Seega mõistlik hinnang oleks, et isiksuse terviklikkuse austamine on osa efektiivsest praktilisest tegevusest ja ühtlasi ka sotsiaaltöö väärtuste alus. Viimased tulenevad põhiliselt humanistlikest ideedest, mistõttu humanistlike teraapiate uurimine annab arusaamise sellest, kuidas põhiväärtusi täielikumalt realiseerida. Teatud mõttes moodustavad humanistlikud teraapiad teetähise sotsiaaltöö jaoks, vähemasti tegelemiseks vabatahtlike, kõrgelt motiveeritud klientidega. Humanitaarsed teraapiad aitavad meil suuremal määral mõista direktiivsete teraapiate väärtusi ja ülesandeid, mis on kooskõlas sotsiaalsete ja abiasutuste funktsioonidega.

Elmo Medar 2010

24

Süsteemsed ja ökoloogilised mudelid Seosed Süsteemiteooria avaldanud sotsiaaltööle suurt mõju alates 1970test aastatest ja peaaegu sama kaua on see olnud ka vastuoluliste arvamuste objektiks. Tavaliselt jagatakse süsteemiteooria sotsiaaltöös kahte rühma:

◊ üldine süsteemiteooria ◊ ökoloogiline süsteemiteooria

Samal ajal on tehtud katseid eristada ka kolmandat suunda sotsiaalsete süsteemide teoorias, mis toetub Parsonsi süsteemide sotsioloogilisele analüüsile ühiskonnas (dc Hoyus ja Jensen, 1985). Mancoske ( 1981 ) näitab, et sotsioloogias on süsteemiteooria juured Herbert Spenceri sotsiaalses darvinismis. Siporin väidab, et selle eelkäijaiks olid ka 19. sajandi lõpul Inglismaal sotsiaalsete küsitluste teel läbi viidud uurimused (näit. Boothi Ja Rowentree tööd), informatsiooniteooria ja Chicago sotsioloogide ökoloogiline suund 1930lel aastatel. Hearn (195H, 1969) oll esimesi, kes rakendas süsteemiteooriat sotsiaaltöös. Suurim mõju oli aga kahel üheaegselt avaldatud käsitlusel süsteemsete ideede praktikas kasutamise kohta (Goldstein, 1973; Pincus ja Minahan, 1973). Need saavutasid eriti suure mõju Inglismaal kahe propageerija, Vickery (1974; Specht ja Vickery, 1977) ja Olseni (1978) kaudu. Hiljem Siporini (1975) ning Germaini ja Gittermani (1980; Germain, 1979a) avaldatud ökoloogilisel süsteemiteoorial on olnud suurem mõju USAs. Süsteemiteooriad sotsiaaltöös pärinevad von Bertalanffi üldisest süsteemiteooriast (1971). See bioloogiline teooria väidab, et kõik organismid on süsteemid, mis koosnevad all-süsteemidest ja et need on omakorda supra-süsteemide osad. Seega on inimene ühiskonna osa, ta koosneb - näiteks - vereringest. rakkudest, mis omakorda koosnevad aatomitest, mille moodustavad veelgi väiksemad osakesed. Teooriat rakendatakse sotsiaalsete süsteemide nagu grupid, perekonnad ja ühiskonnad, aga ka bioloogiliste süsteemide kohta.

Elmo Medar 2010

25

Süsteemiteooria põhimõisted Põhilised mõisted on järgmised:

◊ süsteem on piiridega ühik, mille sees vahetatakse nii füüsilist kui vaimset energiat enam, kui üle antud süsteemi piiride

◊ suletud süsteemi puhul ei toimu vahetust üle süsteemi piiride, nagu näiteks termospudelites ◊ avatud süsteemi puhul energia ületab läbilaskvaid piire, umbes nagu kuuma ◊ veega täidetud tassi asetatud teekotike laseb vett sisse ja tee-ekstrakti välja,

kuid hoiab kinni teelehti Viisi, kuidas süsteem töötab ja muutub, kirjeldatakse teistsuguste mõistete kogumiga (Greif ja Lynch, 1983):

◊ Sisestus- energia, mis sisestatakse süsteemi läbi selle piiride ◊ Läbind- kuidas energiat süsteemi sees kasutatakse ◊ väljund - läbi süsteemi piiride väljastatud info ja energia mõju keskkonnale ◊ tagasiside ahelad - süsteemi tagasi saabunud info ja energia. mis tuleneb

väljundi mõjust keskkonnale ja annab teada väljundi tulemustest ◊ entroopia - süsteemi tendents kasutada oma energiat süsteemi säilitamiseks, mis

tähendab, et kui süsteem ei saa läbi oma piiride sisestust, siis ta jääb seisma ja sureb

Lihtne näide nende protsesside kohta on see, kui te mulle midagi ütlete (sisestus minu süsteemi). See mõjutab minu käitumist (läbind minu süsteemis), minu käitumine muutub (väljund) ja te näete toimunud muutust. Nõnda te saate tagasisidet selle kohta, et ma olen kuulnud ja mõistnud öeldut (tagasiside ahel) .Süsteem ise on sel puhul 'must kast'. Te saate jälgida sisestust ja väljundit, mis tuleneb, kuid te ei näe, mis toimub süsteemi sees. Tagasiside võimaldab oletada, mis juhtus. Süsteemi seisundi igal ajahetkel määrab ära viis karakteristikut:

1. Püsiseisund - see, kuidas süsteem end säilitab, saades ja kasutades sisestust 2. homeostaas ehk tasakaal - võime säilitada oma põhilist iseloomu hoolimata

sisestuste, läbindite ja väljundite mõjul toimunud muutustest. Näiteks kui ma söön kapsast, ei muutu ma kapsataoliseks - ma jään iseendaks. Sellal kui ma kapsast seedin, saan ma energiat ja toitu. Osa selle protsessi väljunditest on soojus, tegevus ja väljutamine

3. diferentseerumine - aja jooksul muutuvad süsteemid üha keerukamateks uute komponentide lisandumisel

4. mittesummatiivsus - tervik on enam, kui selle osade summa I 5. vastastikusus - kui üks süsteemi osa muutub, mõjutab see ka teisi osi, mis

selle tagajärjel samuti muutuvad 6.

Vastastikususe mõjul ilmneb süsteemidel nii samatulemuslikkus (samasuguseid tulemusi võib saavutada erineval moel) kui ka mitmetulemuslikkus (samasugused tingimused võivad viia erinevate tagajärgedeni, kuna süsteemi osad mõjutavad üksteist eri viisil). Sotsiaalsetel süsteemidel võib esineda sünergia, mis tähendab, et nad võivad enda säilitamiseks ise energiat luua. Nii stimuleerivad inimesed üksteist abielus või grupis, et säilitada või tugevdada suhteid, mis loovad grupis sidemeid ja tugevdavad seda; see on ühtlasi mittesummatiivsuse näide, sest selliseid seoseid ei ole võimalik saavutada ilma süsteemi sees toimuva interaktsioonita. Ilma sünergiata tuleks gruppi või abielusse sisestada välist energiat, muidu võiks tekkida entroopia. Seega sünergia eitab entroopiat, mistõttu seda nimetatakse mõnikord ka negentroopiaks.

Elmo Medar 2010

26

Süsteemiteooria rakendamine sotsiaaltöö praktikas: Pincus ja Minahan Pincus ja Minahan (1973) esitavad sotsiaaltöö suuna, mis otseselt rakendab süsteemiteooria ideid. Nende lähenemisviisi aluseks on printsiip, et inimeste rahuldav elu sõltub nende lähima sotsiaalse keskkonna süsteemidest, mistõttu sotsiaaltöö peab tegelema selliste süsteemidega. Inimesi võivad aidata kolme liiki süsteemid:

◊ mitteformaalsed ehk loomulikud süsteemid, nagu perekond, sõbrad, postiljon või kaastöölised ◊ formaalsed süsteemid, nagu kogukonnagrupid või ametiühingud ◊ ühiskonna poolt loodud süsteemid, nagu haiglad või koolid

Probleemsed inimesed pole ehk võimelised kasutama abisüsteeme, sest: ◊ sellised süsteemid võivad nende elus puududa, neil pole vastavaid võimalusi

või ei ole nad kohandunud olemasolevale probleemile (näiteks ei pruugi vanemal proual olla sugulasi või sõbralikke naabreid ja nii pole tal sedalaadi mitteformaalset süsteemi)

◊ inimesed ei pruugi neist teadlikud olla või ei soovi neid kasutada (näit. vanemate poolt väärkoheldud laps võib-olla ei tea, kust abi otsida või kardab politsei või sotsiaalsüsteemi poole pöörduda hirmust, et ta võidakse vanematelt ära võtta, keda ta hoolimata väärkohtlemisest armastab)

◊ süsteemi poliitika võib kasutajatele tekitada uusi probleeme (näit. sõltuvus, vastuolulised huvid)

◊ süsteemid võivad üksteisega vastuollu sattuda,

Elmo Medar 2010

27

Sotsiaaltöötaja püüab aru saada., millised elemendid kliendi ja keskkonna vahelises interaktsioonis tekitavad probleeme. Probleemsena ei nähta tingimata ei klienti ega keskkonda; lihtsalt nendevaheline interaktsioon võib olla raskendatud. Eesmärgiks on aidata inimestel realiseerida eluülesandeid, vähendada pingeid ning saavutada kliendile olulisi eesmärke ja väärtusi. 'Eluülesandena' käsitletakse siinkohal tegevusi meie elus, millel on meie jaoks tähendus ja tähtsus, nagu ka kriisiteooria seda käsitleb (vt. 4. peatükk). Sotsiaaltöötajad tegelevad 'isiklike murede' ja 'avalike asjade' omavahelise seosega. Nad töötavad isiklike probleemide üldiste tagajärgedega ja inimeste mõjuga üldisematele probleemidele. Sotsiaaltöö ülesanded on:

◊ aidata inimestel kasutada ja parandada nende endi võimeid probleeme lahendada (näit. õppida uusi lapse kasvatamise oskusi suhete parandamiseks perekonnas)

◊ luua uusi seoseid inimeste ja ressursisüsteemi vahel (näit. aidata äsja invaliidistunud inimesel tunda rõõmu kohalikus sotsiaalkeskuses käimisest, teda aegamisi seal kohandades ja kindlustades, et teda puude parast ei tõrjutaks)

◊ edendada või modifitseerida interaktsiooni inimeste ja ressursisüsteemi vahel (näit. aidata sotsiaaltoetuse taotlejal oma asja nõnda esitada, et tal oleksid suuremad võimalused edule)

◊ parandada interaktsiooni inimeste vahel ressursisüsteemide sees (näit perekonnas, abiasutustes)

◊ aidata arendada ja muuta sotsiaalpoliitikat ◊ anda praktilist abi ◊ toimida sotsiaalse kontrolli esindajana ◊

Pineus ja Minahan defineerivad neli põhilist süsteemi sotsiaaltöös, mis on esitatud tabelis 6.1. Sotsiaaltöö muutub selgemaks, kui töötajad analüüsivad, millisesse süsteemi kuuluvad igal üksikul juhul inimesed, kellega nad tegelevad . Suhted töötajate ja teiste vahel võivad olla:

◊ koostöösuhted, mille puhul eesmärk on ühine ◊ kokkuleppesuhted, mille puhul on vaja jõuda kokkuleppele ◊ konfliktsed suhted, mille puhul eesmärgid on vastuolus

Selgusele aitab jõuda analüüs, milline on kliendi suhe iga üksiku süsteemiga, et astuda suhetesse vajalikul viisil ja ausalt. Sotsiaaltöö protsessi kirjeldatakse faaside seeriana (vt. tahe I 6.2.)

Elmo Medar 2010

28

Ökoloogiline süsteemiteooria: elu mudel Germain'i ja Gittermani (1980) sotsiaaltöö 'elu mudel' on ökoloogilise süsteemiteooria olulisimaid formuleeringuid; Tabel 6.1 Pineuse ja Minahani peamised sotsiaaltöö süsteemid Süsteem Muutuse süsteem Kirjeldus sotsiaaltöötajad ja organisatsioonid, kus nad töötavad Kliendisüsteem Kirjeldus inimesed, grupid, perekonnad, kogukonnad, kes abi otsivad ja hakkavad töötama koos muutusesüsteemiga Lisainfo tegelikud kliendid on nõus abi saama ja on end sellega sidunud; potentsiaalsed kliendid on need. keda töötaja püüab kaasa haarata (näit. katseaega läbi tegevad inimesed või need, keda uuritakse laste väärkohtlemise pärast) Sihtsüsteem Kirjeldus inimesed, keda muutusesüsteem püüab muuta, et oma eesmärke saavutada inimesed Lisainfo kliendi- ja sihtsüsteem võib olla sama, kuid võib olla ka erinev Tegevussüsteem Kirjeldus Inimesed, kellega muutustesüsteem töötab oma eesmärkide saavutamiseks Lisainfo kliendi-. siht- ja tegevussüsteem võivad olla samad, kuid võivad ka erineda Allikas: Pincus ja Minahan (1973) Germaini toimetatud artiklitekogumikus näidatakse selle suuna rakendusi erinevates sotsiaaltöö valdkondades (1979a). Ta tõestab, et süsteemiteoorial on tugevad paralleelid egopsühholoogiaga tähtsuse poolest, mis omistatakse keskkonnale, tegevusele, enesega toimetulekule ja identiteedile (Germain, 1978), kuigi mõlemad ideestikud on kontseptuaalselt erinevad ja kasutatavad ka iseseisvatena. 'Elu mudel' käsitleb inimesi pidevalt adapteeruvaina interaktsioonis oma keskkonna paljude erinevate aspektidega. Nad ühtaegu muudavad keskkonda ja muutuvad selle mõjul. Kui me suudame areneda muutuse kaudu ja seda toetab keskkond, toimib vastastikune adaptatsioon. Sotsiaalsed probleemid (näit. vaesus, diskrimineerimine, stigma) reostavad sotsiaalset keskkonda ja vähendavad vastastikuse adaptatsiooni võimalusi. Elussüsteemid (inimesed üksikuna ja gruppides) peavad püüdma säilitada head kohanemist oma keskkonnaga. Me kõik vajame rahuldavaid sisestusi (näit. infot, toitu, ressursse), et end säilitada ja areneda.

Elmo Medar 2010

29

Kui transaktsioonid rikuvad adaptiivset tasakaalu, järgneb sellele stress, mis põhjustab probleeme meie vajaduste ja võimete ning keskkonna vahelises kohandumises. Stress tekib:

◊ elumuutustest (arengumuutused, muutused staatuses ja rollis, eluruumi ümber-korraldamine)

◊ keskkonna survest (ebavõrdsed võimalused, karm ja vastutulematu töökoht) ◊ interpersonaalsetest protsessidest (ekspluateerimine, vastuolulised ootused).

Nagu väidab ka kriisiteooria, ei tekita kõik võimalikud stressi põhjustavad sündmused tegelikku stressi. Kas stress tekib või ei. sõltub isiklikest ja keskkonna teguritest, aga eriti sündmuste tajumise viisist (selles mõttes rõhutab elu mudel eriti mõtlemis- ja välismaailma kontrollimise võimet). Sotsiaaltöö peaeesmärk on: 'inimeste adaptiivsete ja keskkonda mõjutavate võimete arendamine, nii et transaktsioonid oleksid võimalikult kohanduvamad' (Germain ja Gitterman, 1980, lk. 10). Kuna selles ei sisaldu keskkonna muutmise ideed, siis rõhuasetus adaptiivsusele illustreerib seda, kuidas ökoloogilis

Elmo Medar 2010

30

teooriad käsitlevad baasilist sotsiaalset ülesehitust, pigem loobudes radikaalsetest ühiskondlikest muutustest. Probleemid tekivad siis, kui transaktsioonid inimeste 'elu ruumis' on kohandumatud. Arvesse tuleb võtta kliendi arusaam probleemist ja transaktsioone. Kliendi maailma sisenemiseks on oluline empaatia. Kolme erinevat eluprobleemide valdkonda tuleb käsitleda üheaegselt, kuid neid võib ka reastada tähtsuse järgi. Töötaja ning kliendi vaheline suhe on transaktsioon, millesse kumbki toob kaasa muud transaktsioonid (näit. töötaja ja abiameti suhted, kliendi suhted perekonnas). Töötaja ning kliendi suhetes on kolm valdkonda, kus võivad ilmneda transaktsionaalsed probleemid:

◊ rolli ja staatuse sotsiaalsed määratlused (näit. kliendi hirm töötaja klassi-kuuluvuse ja ametliku staatuse ees)

◊ abiameti struktuur ja funktsioonid (näit. tegevuspoliitika) ◊ professionaalsed küsimused (näit. eetika)

Tegevuse kolm faasi on algus, kulg ja lõpetamine. Hindamine sisaldab objektiivsete ja subjektiivsete faktide kindlakstegemist, kontrollimisele kuuluvate hüpoteeside püstitamist, mis jäävad avatuks uuele infole ja kliendi soovidele. Kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, mis on suunatud inimeste adaptatiivsete võimete, keskkonna ja interaktsiooni parandamisele. Rõhk asetatakse kliendi enda võimetele, enesemääratlusele ja tegevusele . Algfaasis teeb töötaja ettevalmistusi, mõeldes probleemi üle, uurides selle teoreetilise mõistmise võimalusi ning saavutades emotsionaalse kontakti kliendi tunnete ja reageeringutega. Rollimängu episoodid võivad parandada empaatilist mõistmist, mille kaudu töötajad võivad identifitseeruda kliendi arusaamisega oma probleemist ja liita selle seniste arusaamadega. Olulisel kohal on ka reverberatsioon (sarnaste sündmuste meenutamine töötaja enese elus), enda teadvustamine isiklikest tunnetest ja reaktsioonidest kliendi suhtes. Sellised emotsionaalsed reageeringud tuleb liita objektiivse hindamisega. Näiteks tuli Harriet sotsiaalabi asutusse ja esitas kaebusena oma abikaasa vägivaldse käitumise tema suhtes, mille järel määrati kohtumine spetsialistiga, kel oli sellistes asjades kogemusi. Seega lükati edasi kohene reageering kliendi raskustele, kuid kinnitati, et järgmine reageering on asjaga kursis olevalt isikult ja seejuures mõistev. Harriet kirjeldas üldiselt oma hirmu abikaasa ees, kuid töötaja ei saanud aru, kuidas sellised juhtumid tekkisid ning mängis temaga läbi paar sündmust, et näha avalduvaid interaktsioonimustreid. See andis talle ka selge ülevaate Harrieti murest. Koguti andmeid perekonna ja laste vajaduste kohta, nagu näiteks sissetulek ning Harrieti perekonna ja sõprade võimalik abi. Tekkida võivad interaktsioonid on erinevad juhul, kui abi on otsitud omal algatusel, seda on pakutud või siis kohustuslikuks tehtud. Kui on tegemist viimase juhuga, on siiski vajalik teatav kliendipoolne nõusolek ja varased tööstaadiumid sisaldavad ühiste aluste otsimist. Kliendiks olemine algab hetkest, kui abi on vastu võetud ja abiasutus nõustub seda andma. Kui kliendid ise abi otsivad. loovad töötajad osavõtliku, viisaka ja toetava atmosfääri ning julgustavad klienti 'oma lugu rääkima'. Kui abi pakutakse, tuleb seda täpselt seletada, käsitleda segaseid küsimusi, enne kui edasi minna selle juurde, kuidas abiasutus võib aidata. Seejärel saavutavad töötaja ning klient kokkuleppe probleemi suhtes ja selles, mida kumbki teeb. Mõlemad peavad oma osa andma: selgelt tuleb määratleda mõlemapoolne vastutus. Mured võib jagada:

◊ probleemideks ◊ prioriteetideks ◊ kohustusteks

Lapsed võivad vajada osavõtlikumat lähenemist, mis on kohandatud nende rütmi ja entusiasmiga. Täiskasvanud vajavad sagedamini struktureeritumat, kognitiivset tööd. Samuti tuleb uurida kliendi ajataju, protsessi ajalist struktuur, sest inimesed tajuvad aega erinevalt, näiteks suhtumises täpsusse (Germain. 1976).

Elmo Medar 2010

31

Järgmises faasis (kulg) keskendutakse muutustele ühes või kõigis kolmes valdkonnas. Igaüks kogeb elumuutusi, mis kaasnevad bioloogiliste muutustega ja mida mõjutavad sotsiaalkultuurilised ootused, piirangud ja võimalused. Üleminekud põhjustavad sageli stressi, kuid samal ajal tekivad võimalused kaasasündinud adaptiivsete mehhanismide stimuleerimiseks või uute õppimiseks. Kognitiivne areng toimub astmete kaupa ning stress võib johtuda kognitiivse arengu kahjustumisest või selle pidurdumisest või siis kognitiivsete stiilide konfliktist (näit. töötaja ning kliendi mõtteviiside erinevusest). Samuti põhjustab stressi staatuse muutus või rollinõuete erinevus, mis tuleneb sõprade, perekonna, organisatsioonide või institutsioonide ootustest. Ka kriitilised sündmused tekitavad stressi, sest normaalsed toimetulekumehhanismid ei saa neist jagu. Töötaja eesmärgid üleminekutega tegelemisel on selles, et aidata inimestel neid läbida kahjustamatult või paranenud adaptatiivsete mehhanismidega. Töötaja kolm rolli on:

◊ toetamine (näit. kliendi motivatsiooni tugevdamine, kliendi kinnitamine Ja toetamine; abistamine tunnetega toimetulemisel)

◊ õpetamine (näit. aidata kliendil omandada probleemi lahendamise oskusi, tajude selgitamine, vajaliku info andmine, käitumise modelleerimine)

◊ soodustamine (näit. aidata kliendil säilitada tegevusvabadust hoolimata eba-mõistlikest piirangutest, ülesannete määratlemine, keskkonna toetuse mobiliseerimine) .

◊ Harrieti juhtumi puhul näiteks arutas töötaja naisega võimalikke tegevusvariante ja uuris, milline igaüks neist oleks; see tõi esile Harrieti hirmu vägivaldsele abikaasale vastuastumise ees, kuid samuti ka tema ärevuse lahkumise ja lastega üksi toimetuleku ees. Töötaja aitas Harrietil täpselt välja töötada, mida ta peaks tegema ja selline toetav lähenemine muutis Harrieti kindlamaks ühe või teise valiku tegemiseks. Enne kui otsustada, kas ta peaks oma abikaasale vastu astuma, sai Harriet õpetust rollimängu kaudu, kuidas ta võiks seda õigesti teha. Töötaja soodustas ka Harrieti otsust, tehes esialgseid ettevalmistusi, et ta saaks vajaduse korral põgeneda kohalikku naiste turvakodusse. Keskkonnaprobleemide ja -vajadustega töötamisel on põhiliseks valdkonnaks sotsiaalne ja füüsiline keskkond, kaasa arvatud poliitilised ja majandusstruktuurid. Bürokraatlike organisatsioonide võim, nende struktuur ja staatuse määratlemise süsteem ning nende viis sotsialiseerida inimestes abituid hoiakuid - kõik see häirib klientide kohanemist oma keskkonnaga . Ka sotsiaalne võrgustik on keskkonna oluline komponent. Füüsiline keskkond hõlmab nii loomulikku kui ka loodud maailma. mis mõjutavad võimalusi ja loovad takistusi meie elus. Näiteks üks mu eakatest klientidest elas maal, mitmeid kilomeetreid eemal lähematest poodidest väikeses majadegrupis, millel olid väga halvad ühendusteed. Kuigi ta ei olnud just liikumisvõimetu, tegi selline isolatsioon talle toimetuleku raskemaks, kui see oleks olnud linnale lähemal elades. Tütre elukoha läheduses leidus õnneks tühje maju ja meil õnnestus korraldada nii, et ta sai neist ühe rendile. Kuigi kolimine oli raske, tuli ta jälle paremini toime, olles lähemal kauplustele ja tütre abile. Elukogemused tekitavad klientides sageli tunde, et maailm ei hooli nende vajadustest. Ühel juhtumil palusid kaks elatanud klienti end haiglast välja kirjutada hoolimata oma tõsisest ja eluohtlikust puudest. Asja uurimisel selgus, et nad asusid haigla erinevates osakondades, mis oli jagatud naiste ja meeste palatiteks, ja neil oli tunne, et neil pole õigust tüüdata töötajaid palvega, et nad võiksid teineteist külastada, kuigi nad soovisid koos olla. Siiski osutus võimalikuks korraldada nii, et vanurid said päeval teatud aja koos veeta ning nad nõustusid haiglasse tagasi minema. Töötaja peab tegelema ühest küljest klientidega ja teisest teisest organisatsioonide, sotsiaalsete võrgustike vaheliste suhete ning füüsilise keskkonna stressi tekitavate aspektidega. Nimetatud valdkondades on töötaja roll järgmine:

Elmo Medar 2010

32

◊ vahendamine (näit. aidata kliendil ja süsteemil omavahel kokku leppida, suhelda ratsionaalselt ja vastastikuse lugupidamisega, nagu ülaltoodud haigla näites)

◊ eestkoste (näit. nõudes teiste organisatsioonide või inimeste sekkumist, kaasa arvatud sotsiaalsete aktsioonide algatamine)

◊ organiseerimine (näit. aidates kliendil luua kontakte sotsiaalsete võrgustikega 'või neid luues)

Töötades interpersonaalsete suhete ja kommunikatsiooni ebasoodsate mustritega tegeleb töötaja põhiliselt perekondadega, mis korraldavad staatuse Ja rollide kujunemist ning on ka kohaks, kus rahuldatakse põhilised eluvajadused (näit. peavari. toit, seks). Perekonnad peavad arendama kommunikatsioonimehhanisme enese sees ja välise maailmaga. Nukleaarperekond, perekonna struktuur ning selle osa meie elus toob kaasa palju pingeid. Samad probleemid tekivad loodud gruppides, mis tulevad kokku abiameteis, et töötada koos elu poolt püstitatud ülesannete kallal, mis neil sarnased on. Lõppfaasis mõjutab klienti ja töötajat valus lahkumine, mis vajab ettevalmistust ja hoolikat tegelemist kontakti edukaks lõpetamiseks. Seda protsessi mõjutab aeg (näit. kui haiglatöötaja1 klient ootamatult välja kirjutatakse), abi laad (näit. individuaaltöö tekitab märksa intensiivsema suhte) ning suhte iseloom (kui töötaja näiteks on omandanud vanema rolli). Lahkumist mõjutavad samuti ka kummagi varasemad kogemused suhetest ja kaotustest. Töötaja peaks ettevalmistuste käigus käsitlema kliendi varasemaid kaotuse kogemusi, tal võib tekkida vajadus läbi töötada keeldumise, negatiivsele tunnete, kurbuse ja vabanemise faasid ning edu saavutamise tunne. Mõnikord on see abiasutuse aruandesüsteemi osaks. Lõpetamisfaas peaks hõlmama ka edusammude hindamist kliendi ja töötaja poolt. Sotsiaaltöötajad peaksid võtma endale vastutuse oma juhtumitest kogutud informatsiooni kasutamise suhtes tõstatamaks sotsiaalseid küsimusi oma abiametis ja laiemaltki. Võrgustiku loomine ja sotsiaalsed toetussüsteemid Igasuguste süsteemiteooriate olulisi tulemusi on võrgustiku analüüs sotsiaalsetes toetussüsteemides. See tegeleb nii kujundatud formaalsete toetusgruppidega kui ka 'mitteformaalsete' ehk 'loomulike' abistajate aktiveerimisega hädasolevate sõprade, naabrite ja perekonnaliikmete aitamiseks (Garbarino, 1983: Walton, 1986). Selline töö võib Garbarino järgi olla kas personaalne või sotsiaalne. Personaalne töö kasutab klientide psühholoogilisi jõude ja oskusi selleks. et võimaldada eneseabi ja muutuda tugevamaks. Selles aspektis on võrgustiku loomisel ühiseid jooni sotsiaalsete oskuste treeningu ja radikaalsete volituslike lähenemistega (vt. 5. ja II. peatükk). Sotsiaalne abistamine kasutab toetamist ja tagasisidet kliendi toetussüsteemide stimuleerimiseks. Nii personaalne kui sotsiaalne abi püüavad tegelda isikutega, kes suudavad kontakteeruda võrgustikuga ja nõnda teistele midagi anda, samal ajal ise abi saades. Tavapärases sotsiaaltöös saavad kliendid abi ja siis lahkuvad abisüsteemist; selle lähenemisviisi puhul jäävad nad abisüsteemi teisi abistama. Töötaja roll on olla vahendaja inimeste vahel, aga mitte keskenduda kliendi ja mõne teise inimese vahelistele suhetele. Eesmärgiks on luua vastastikune sõltuvus kliendi ja teiste vahel, mitte kliendi sõltumatus teistest inimestest. Töötaja toimib konsultandi, mitte klinitsistina, ta annab pigem jõudu kui lihtsalt abi. Caplan kasutas oma töödes (1974, Caplan ja Kiililea, 1976) vaimsete häirete valdkonnas toetussüsteeme inimestega, kes lahkusid haiglatest, ja nii on need olulised selliste ideede allikad. Need viisid Collinsi ja Pancoasti (1976) olulise uurimuseni katsetest toetada endiste vaimuhaigete mitteformaalseid abistajaid. Paljud uurimused kasutasid otseselt üldist süsteemiteooriat kohalike koolide vabatahtlike abistajate projektides (Davies, 1977),

Elmo Medar 2010

33

ökoloogilist süsteemiteooriat muudes projektides (Whittaker ja Garbarino, 1983) ja kompetentsuse tõstmist keskkonnaga toimetulemisel (Maluccio. 1981). Specht (1986) väidab, et sotsiaalne toetus käib erinevate sotsiaalsete suhete ja organisatsioonide kohta. kuna aga sotsiaalne võrgustik tähistab teatud omavahel seotud inimeste gruppi. Ta arvab. et USAs on tõenäoliselt vähe veel avastamata allikaid probleemsete inimeste toetamiseks. Inglismaal tehtud empiirilised uurimused toetavad seda seisukohta (P. Abrams, 1980; Bulmer, 1987). E. Timms (1983) ja Allan (1983) kinnitavad, et toetusabi olemasolevatele sotsiaalsetele võrgustikele on piisav, kuid katsed asendada formaalne abi mitteformaalse hooldusega või olemasoleva mitteformaalse abi viiside muutmine tõenäoliselt ebaõnnestub. Seda toetab ka Cecil jt. (1987) uurimus Põhja-Iirimaal.

Elmo Medar 2010

34

Kommentaarid Süsteemi- ja ökoloogilised teooriad oma struktureerimiskatsetega ja tehnilise terminoloogiaga kujutavad endast väga erineva laadilisi teooriaid traditsioonilise sotsiaaltööga võrreldes, mis rõhutab individualiseerimist ja psühholoogiat. Need teooriad on väheseid täielikke sotsioloogiale toetuvaid sotsiaaltöö teooriaid. Süsteemiteooria eelised on:

◊ rõhutab psühholoogilistest lähenemistest enam keskkonna muutmist ◊ on loomult interaktiivne, keskendudes ühe inimese mõju jälgimisele teistele

inimestele. mitte aga mõtetele ja tunnetele ◊ juhib sotsiaaltöötajate tähelepanu võimalusele tegutseda sama eesmärgi

saavutamiseks erineval viisil (sama- ja multitulemuslikkus). Vähendab stigmat, mis tuleneb käitumise ja sotsiaalse korralduse erinevustest ja mida mitmed psühholoogilised teooriad, mis keskenduvad normi ja patoloogia suhetele. kipuvad tekitama (Leighninger, 1978)

◊ on ühtne (Goldstein. 1973), integreeritud (Pincus ja Minahan, 1973) või holistlik (G. Hearn, 1969. Leighninger, 1978), sisaldades tööd indiviidide. gruppide ja kogukondadega ega rõhuta mingit erilist sekkumismeetodit; selle asemel esitab nähtuste kirjeldamise üldise võimaluse eri tasanditel nõnda. et kõiki sekkumisi võib mõista süsteeme mõjutavatena ning teatud seletavad teooriad moodustavad osa sellest kõikehõlmavast maailmast; töötajad võivad valida sekkumisejaoks igal tasandil selleks sobiva teooria ning nõnda vältida viljatuid vaidlusi selle üle, kas sotsiaaltöö peab tegelema indiviidide või sotsiaalsete muutustega

◊ väldib käitumise ja sotsiaalsete nähtuste lineaarseid, deterministlikke põhjus- tagajärg seletusi, sest sama- ja multitulemuslikkus näitab, kuidas mitmesugused energiavood võivad mõjutada süsteeme väga erisugusel moel; olulised ideed on suhete mustrid ja see, kuidas piirid kattuvad või üksteisega kokku puutuvad.

Siiski võib esile tuua järgmisi probleeme: ◊ süsteemiteooria on pigem esitav kui selgitav teooria (Forder, 197(-,): esitades

ideid uutmoodi, teeb ta neist arusaamise lihtsamaks ning loob seoseid individuaalse ja sotsiaalse käitumise eri tasemete vahel, kuid ta ei seleta, miks asjad juhtuvad ja miks sellised seosed olemas on; seetõttu on raske süsteemi-teooriaid empiiriliselt kontrollida

◊ süsteemiteooria ei ole ettekirjutav teooria (Germain, 1979. Ik.6); see ei ütle meile, mida teha. kus või kuidas, et süsteeme mõjutada (Maneoske. 19H I); see ei võimalda meil ka kontrollida sekkumiste mõju süsteemile, sest me ei tea. kuidas üks süsteemi osa teist mõjutab; ta eeldab. et ühe süsteemi osa mõjuta-mine mõjutab ka selle teisi osi, kuid tegelikkuses ei näi see nii juhtuvat (Siporin, 1980)

◊ süsteemiteooria on kõikehõlmav; mitte kõik pole oluline ja see teooria ei aita eristada olulist; paljud asjad ei pruugi sobituda üldisesse skeemi. piiride määratlemine võib olla keeruline või ka võimatu ja mõnikord võidakse arvata. et mingi asi kuulub süsteemi, ilma selle tõeparasust kontrollimata (Leighninger, 1978); julgustades sotsiaaltöötajaid tegelema ulatuslikumate küsimustega, võib see viia väiksemate ja isiklike asjade unarusse jätmiseni (Siporin. 1980) ◊ süsteemiteooria (eriti ökoloogiline süsteemiteooria) võib ületähtsustada süs- teemi osade omavahelist seotust eeldades, et süsteemi säilimiseks on vajalikud kõik selle osad ning nad on (või peaksid olema) omavahel seotud; see viib mõttele, et süsteemid on (või peaksid olema) konserveeritud. peaksid säilitama tasakaalu muutumise või muutmise asemel; samuti eeldab süsteemiteooria, et konflikt on vähemsoovitav kui säilimine ja integratsioon, mis võib praktikas valeks osutuda (Leighninger. 1978)

Elmo Medar 2010

35

◊ tagasiside eeldab aeglast ja juhitavat muutust, kuid mis saab siis kui on vajalik radikaalne muutus?; süsteemiteooria ei tegele sellega küllaldaselt ega ka sellega, et tagasiside võib mõnikord kõrvalekallet võimendada selle vähen-damise asemel (Leighninger, 1978)

◊ entroopia ja eluspüsimise ideed süsteemi aspektidena on analoogilised füüsi-kaliste süsteemide käitumisega ning nagu paljud bioloogia ja füüsika analoogiad süsteemiteoorias, ei pruugi ka need olla üldiselt kohaldatavad kõigile sotsiaalsetele süsteemidele (Leighninger, 1978); kas kõik süsteemid (näiteks tülidest lõhestatud perekonnad) peaksid püüdma end säilitada? kas nad säilivad? kas peaks entroopiat keskkonda eksportima või sundima süsteemi laskma energiat sellest puudust tundvasse keskkonda (näit. kas vaene perekond peaks midagi nõudma selletagi puudustkannatavalt naabruskonnalt või peaks sinna ressursse ümber jaotama rikkamatest kogukondadest?). Niisugused küsimused tõstatavad poliitilisi probleeme, mida mudel ei käsitle ja mis eeldavad kohalikke, mittepoliitilisi lahendusi igapäevases sotsiaaltöö praktikas

◊ keeruline ja tehniline terminoloogia, mis ei sobi hästi sotsiaaltöö-laadse inimtegevusega (Germain,i 979b, Ik.6) ja mis sellisena tekitab töötajates võõrandumist; üldine kriitika laenatud tehnoloogia pihta, mis käib mitte ainult süsteemiteooria, vaid ka käitumise modifitseerimise kohta; vastandina näivad psühhodünaamilise teooria mõisted 'konflikt', 'vajadus', või humanistliku teooria mõisted 'ehedus' ja 'võõrandumine' märksa atraktiivsematena

◊ et see on väga üldine teooria, on seda raske rakendada teatud kindla olukorra kohta (Germain, 1979b, lk.7; Leighninger, 1978); teisest küljest võivad rakendusvaldkonnad olla väga erinevad; üks töötaja võib olukorda inter-preteerida ühel, teine teisel viisil ja nii on raske otsustada, kummal on õigus.

Peale praktilisest tööst lähtuva kriitika esitatakse süsteemiteooria kohta terve rida ideoloogilisi kahtlusi. Paljud neist tulenevad sotsiaalsete süsteemide teooria kriitikast sotsioloogias ühiskonna strukturaal-funktsionalistliku käsitluse tõttu, mida esindab eriti Parsons (Evans, 1976). Mancoske (1981, Ik.714-715) võtab selle kokku järgmiselt: "Kriitikud väidavad, et Parsonsi tegevusteooria on vähem süsteemide teooria kui staatiline teooria, mida pole võimalik sellisena empiiriliselt kontrollida; tegevusteooria on nii abstraktne ja ebamäärane, et selle mõisted on defineerimatud. Tegevusteooria rõhk on funktsioonil, mille interaktsiooniprotsessil, mis eitab süsteemide tähendust." Mancoske väidab, et sotsiaaltöö seisukohast lähtuv süsteemiteooria staatilisuse kriitika on nõrk, sest tavaliselt siiski pööratakse olulist tähelepanu nii individuaalsele kui sotsiaalsele muutusele. Evans (1976) näitab loogilise seose puudumist sotsiaalse integratsiooni (mis käsitleb seda, kas ühiskonnas valitseb sotsiaalne harmoonia või konflikt) ja süsteemi integratsiooni vahel (käsitleb erinevate sotsiaalsete struktuuride vahelisi põhjuslikke seoseid, mis on kas konfliktsed või muutusele orienteeritud). Süsteemiteooria interpretatsioonid sotsiaaltöös, eriti Pincuse ja Minahani esitatu eeldavad, et kõik süsteemid on omavahel seotud. See kehtib ainult suletud süsteemide kohta. Avatud süsteemid on märksa paindlikumad, mistõttu on oluline siin täpset vahet teha. Leonard (1975a, IkA8), kes kirjutab marksistlikust vaatekohast lähtuvalt, väidab, et süsteemiteooria aitab mõista institutsioone, nende omavahelist interaktsiooni ja seda, kuidas võiks luua radikaalset muutust eeldusel, et teooriat ei kasutata lihtsalt väitmaks. nagu säilitaksid süsteemid oma stabiilsuse täielikult. Siporin (1980) osutab süsteemiteooria marksistlikule kriitikale, mis toob esile asjaolu, et süsteemiteooria ei arvesta klassihuvide vastandlikkust kapitalistlikus ühiskonnas ja seda, kuidas see takistab integratsiooni nimetatud ühiskonnas. Germaini ja Gillermani 'elu mudel' esindab üsna tavalist sotsiaaltöö viisi, küll ebatavalise rõhuasetusega adaptatsioonile, mis on tüüpiline viimase aegsetele arengutele sotsiaaltöö teoorias. Olles interaktiivne ehk transaktsionaalne oma lähenemisviisilt, tegeleb see

Elmo Medar 2010

36

interaktsiooniga kliendi, töötaja ning keskkonna vahel, mitte ainuüksi isiksusliku muutusega. Erinevalt Pincusest ja Minahanist ei ole siin süsteemiteooria terminoloogia ja ideestik niivõrd silmatorkav, kuigi kliente ja nende maailma käsitletakse süsteemidena. See on vähem struktureeritud ja laiahaardeline ning jätab mulje tasakaalustatusest emotsionaalsete. interpersonaalsete ja keskkonnafaktorite vahel. Siiski kritiseeritakse ka seda nagu süsteemiteooriatki eriti adaptatsiooni rõhutamise pärast, mis võib viia inimeste kohandamiseni keskkonnaga, mitte vastupidi. Nagu käitumuslikke suundi, nii võib ka seda kritiseerida eetika seisukohalt sellepärast, et ta kaldub nõustuma sotsiaalse survega rahulolematule kliendile. Eelmisega võistlev mudel on ökosüsteemne suund (Meyer, 1983). See väidetakse olevat paindlikum kui 'elu mudel', kuna ta loob raamistiku teistele seletavatele teooriatele, loomata seejuures omaenese probleemikategooriaid. nagu 'üleminekud', 'keskkonnatõkked' ja 'interpersonaalsed' protsessid. Greif (1983) väidab; et ökosüsteemne suund on eriti väärtuslik laialt kasutatava hindamisvahendina. See rõhutab teistest enam üldist süsteemiteooriat kui ökoloogilist teooriat. Devore (1983) on kindel, et 'elu mudel' käsitleb paremini kui paljud teised teooriad sotsiaalsest klassist, rahvusest, kultuurist ja elustiilist tulenevaid erisusi, kuid sellel puuduvad siiski musti inimesi puudutavate küsimuste lahendamise vahendid. Siporin (1980) kritiseerib Germaini püüde tõttu eristada ökoloogilist, egopsühholoogilist ja vahetusteooriat, sest ta arvab, et neid omavahel ühiseid jooni omavaid teooriaid tuleks püüda integreerida. Ta ei ole rahul ka sellega, et Germain on sotsiaalsete probleemide käsitlemisel omaks võtnud ökoloogilise teooria puhul eriti sobimatu meditsiinilise mudeli, mis pakub mitmesuguseid põhjusi ja interaktsioone kliendi raskuste põhjusena. See on tema arvates ebaõnnestunud tegelemine sotsiaalsete reformidega. Sotsiaaltöö muud sotsioloogial baseeruvad teooriad on radikaalne, advokatiivne ja jõustamise teooria, kuid siiski sotsiaalpsühholoogiline, rolli- ja kommunikatsiooniteooria esindavad suuremal määral sotsiaalpsühholoogilist lähenemist sotsiaaltöö tegevusele. Järgmine peatükk tegelebki nimetatud teooriatega. Kognitiivsed mudelid Seosed Kognitiivsed teooriad on omandanud tugeva positsiooni sotsiaaltöö teooriate hulgas 1980te aastate vältel eelkõige H. Goldsteini tööde (1981. 1984a) tõttu. Osalt on selle põhjuseks kasvav huvi kognitiivsete suundade vastu psühholoogias ja nõustamises, mis avardas töövõimalusi ja huve ka nendega seotud erialadel. Kognitiivsel teoorial ja praktikal on olnud rohkem aega areneda ja küpseda ning sotsiaaltöö eemaldumine psühhodünaamilisest teooriast 1970tel aastatel on tõenäoliselt avanud võimalusi kasutada suuremat hulka psühholoogilisi lähenemisviise. Kognitiivne teooria tegeleb kognitsioonidega - inimese mõtlemisega. See eeldab, et inimkäitumist suunavad mõtted, mitte niivõrd alateadlikud tungid, konfliktid ja tunded. Enamus algsest kognitiivsest uurimistööst ja teooriast lähtus käitumuslikust suundumusest. Kognitiivne teooria suunab käitumusliku sotsiaaltöö eemale käitumise mehhanitsistlikust tõlgendamisest, see uurib inimmõtlemise võimeid kontrollida seda, kuidas stiimulid käitumist mõjutavad. Sotsiaalse õppimise teooria, rõhutades seda, kuidas inimesed õpivad sotsiaalsetes situatsioonides vaatlemise ja käitumise modelleerimise kaudu, viib otse kognitiivsesse teooriasse. Kognitiivne teooria keskendub sellele, kuidas taju ja meie ümbruse analüüsimine meie käitumist juhib. Käitumusliku suunaga kognitiivse teooria autorid (näit Berlin, 1980, 1982), kasutavad seletusviise, mis toetuvad käitumise ratsionaalsele kontrollile, kuid kalduvad seejuures kasutama sekkumisi, mis on põhimõtteliselt käitumuslikud. Olulised kognitiivsed teooriad on Becki (1978) tööd ärevuse, Ellise (1962) töö ratsionaal-emotiivse teraapia ja Glasseri (1965) töö reaalsusteraapia kohta, mis tuleneb hooldekodutööst

Elmo Medar 2010

37

alaealiste neidudega. Nimetatud ratsionaal-kognitiivsed teraapiad, millest ükski polnud loodud sotsiaaltöö jaoks, keskenduvad kliendi mõtlemisele ja toetuvad kõik üsna autoritaarsetele otsustustele irratsionaalsete hoiakute suhtes, mis kahtluse alla seatakse. Niisugused lähenemisviisid näivad halvasti sobituvat sotsiaaltöö mittehinnangulise, mittedirektiivse stiiliga. Ega kognitiivsed suunad mõjutanudki sotsiaaltööd oluliselt, kuni humanistlikud ele-mendid muutsid kognitiivsed mõisted sarnasemaks tavapärasele sotsiaaltööle. Goldsteini töö ja Werneri hilisemate kirjutiste (1982, 1986) olulisim panus oli humanistliku elemendi lisamine. Goldsteini energiline kognitiiv-humanistlike teooriate propageerimine teadusajakirjades (Goldstein, 1982, 1983. 1984h. 1986) näib olevat andnud tooni. Kognitiivsed teooriad aktsepteerivad humanismi seetõttu, et see rõhutab seda, kuidas irratsionaalsed mõtted või tajuhäired viivad maailmapildi ebaõigele mõistmisele. Ja seetõttu me reageerime ebasobivalt, sest oleme reaalsust valesti tajunud või oma tajusid reaalsusest valesti töödelnud. Humanistlikud. fenomenoloogilised ja sümboolse interaktsionismi vaated lähevad aga siit edasi (vt 8. peatükk) väites, et tajud ja nende töötlemisviisid on õigustatult erisugused ning ainus reaalsus on see, mida me tajume ja kuidas me seda mõistame. Seostades neid kognitivismi vaadetega võimaldab see aktsepteerida kliendi maailmamõistmise täpsust, nõnda et puudub vajadus käsitleda kliendi tajusid valedena ja neid rünnata. Neid käsitletakse vaid erinevatena. Selline aktsepteeriv element teeb kognitiivse ja käitumusliku teraapia lähedasemaks sotsiaaltöö tavalisele lähenemisviisile. Sotsiaalne õppimine ja muutus: Goldstein Goldstein (1981) väidab, et käitumise muutmise teoorial peab olema kolm seostuvat osa:

◊ moraalne koodeks ehk sotsiaalne filosoofia, ◊ isiksuseteooria ◊ ja tehnikad käitumise mõjutamiseks.

Seetõttu alustab ta oma alusfilosoofiast, mille võib kokku võtta alljärgnevasse nelja punkti: ◊ inimesi võib kõige paremini mõista kui oma eesmärke otsivaid ja nende poole

liikuvaid olendeid ◊ inimesed konstrueerivad ise oma reaalsuse selle kaudu, mis nad on õppinud ◊ inimesed saavutavad oma elus kindlustunde adapteerumise kaudu; see on

protsess, mille kaudu nad välise maailmaga toime tulevad ◊ adapteerumist mõjutab tajuv mina, s.o. meie ettekujutus iseendast ja kuidas see

meie tajusid mõjutab Inimeste tajude ja õppimise uurimiseks peame mõistma nende mina aktiivse ja transaktsionaalsena, st. nende mina mõjutab tegelikult seda, mida nad teevad, ja on mõjutatud sellest, mis nendega juhtub. Minal on kolm põhitegevust välisilmaga tegelemisel:

◊ adapteerumine: välismaailmale reageerimine meie mina arvestades ja seega silmas pidades meie eesmärke ja püüdlusi

◊ stabiliseerimine: meie süsteemi tasakaalus hoidmine uute sündmustega tege-lemisel

◊ eesmärkide seadmine: püüdlemine muutuste poole vastavuses seesmiste eesmärkidega.

Taju on kognitiivse teooria oluline aspekt, sest see, kuidas toimub tajumine, tingib mõtted ja tegevuse, mis vastab tajudele. Goldstein käsitleb taju fenomenoloogiliselt - taju eeldatavasti kujundab seda, kuidas inimesed endist mõtlevad. Taju on interaktsioonide seeria, mis toimub sotsiaalses kontekstis reaktsioonina stiimulile, nagu on kujutatud joonisel 9.1 (Diagramm on katse kujutada Goldstelni väidet, et taju ei toimu järgnevusena ja see ei sarnane tema enda joonisele) Stiimul võib lähtuda kas meie seest või ka väljastpoolt. Samal ajal kui ta on objektiivne fakt, muutub stiimul meis ka subjektiivseks representatsiooniks. Stiimuli tajumine sõltub sellest:

Elmo Medar 2010

38

◊ kui selgelt ta eristub teistest ümbritsevatest stiimulitest ◊ kui sarnased ja lähedased on selle elemendid üksteisele ◊ kui pidev ja ühtlane see on ◊ kas see on terviklik või osaline ◊

Seega kui me jälgime last lapse väärkohtlemise juhtumi puhul videomonitori kaudu, et näha, kuidas laps käitub vanemate juuresolekul, ei pruugi me märgata väikesi liigutusi laua taga - see ei torka ümbritseva taustal silma. Kui laps mängib ruumi teises otsas, võib see olla liiga kaugel, või teeb ta nii erinevaid asju, et me ei suuda interpreteerida tema tundeid, sest stiimulid on liiga eemalasuvad või hajusad, et saaksime otsustusi teha, Kui laps jätkab samalaadset käitumist pikemat aega, võime lõpuks hakata märkama, millised on tema praegused tundmused. Mõistmine on ka siis kergem, kui laps saab oma mängu lõpuni viia, nii et me mõistaksime selle täielikku tähendust. Joonis 9.1 Goldsteini taju interpretatsioon Pertseptuaalne väli või sotsiaalne kontekst TEADVUSTAJU◄------------------------------------►TÄHELEPANU STIIMUL--------------► ▲ ▲ ↕ ↕ ▼ ▼ TAJU STRATEEGIA◄--------------------------►INTERPRETATSIOON VÕI TÄHENDUS Allikas: kohandatud Goldsteini (1981) järgi Asjad, mis meie tähelepanu äratavad, on füüsilised ja emotsionaalsed tingimused, milles tajumine toimub, meie endi tähelepanu iseärasused ja harjumused, kas meil on vaimne soodumus selliseid sündmusi märgata või vastupidi, meil pole dispositsiooni seda teha. Füüsilised ja sotsiaalsed kontekstid mõjutavad seda, kuidas me midagi märkame, kaasa arvatud meie kultuurilised eeldused. Paljud neist vaadetest tulenevad kommunikatsioniteooriast ja -uurimustest. Meie tavapärane mõtlemisviis ja asjadele tähenduse omistamise laad mõjutab samuti meie tajumist, näiteks kas me oleme ümbritseva tajumisel kreatiivsed või väga konkreetsed. Kuna meie pertseptsioonid on vältimatult teiste omast erinevad, oleme alati teiste maailmast ära lõigatud, kuid meil on võimalus kasutada seda võõrandumist lähedaste suhete loomiseks, kui me uurime üksteise arusaamisi maailmast. Näiteks töötasin ma ühe Pakistanist pärit mehega, kes oli hiljuti saabunud Inglismaale tööle ühte vabrikusse. Ta muutus depressiivseks

Elmo Medar 2010

39

ja tundis end isoleerituna, mis oli tekkinud osalt selle tõttu, et ta oli ära lõigatud sellest kummalisest ühiskonnast, milles ta varem elas. Ma lähtusin seisukohast (väärast, nagu ma praegu arvan), et ta oli võõrandunud meie ühiskonnast erinevuste tõttu meie oma kultuurist. Käsitledes tema reaktsioone lihtsalt võõrandumisena, keeldusin ma nägemast tema isiklike kogemuste individuaalsust ja võtsin teda kui tema enda kultuuri näidet, lihtsalt kui tüüpilist sotsiaalset probleemi. Uurides tema Inglismaale tuleku pingutusi, perekonnast lahkumise valu ja väheseid suhteid, mis tal olid tekkinud oma töökohas, hakkasin tema maailmaga kokkupuudet saavutama ja mõistma tema saatuse individuaalseid põhjuseid, mis tegid tühjaks mu üldised arusaamad. Goldsteini vaadete järgi alustasime võõrastena, kuid pingutused mõista isiklikku individuaalset kogemust, seda mitte kategoriseerides, aitasid mul tegelikult uurida ja mõista tema isiklikku maailma paremini, kui sellist kultuuridest põhjustatud eeldustele toetuvat võõrdumist poleks olnud. Tajumine on Goldsteini arvates oluline kohandumiseks, sest see seob meie mõtted ja tunded välise ja sotsiaalse maailmaga. Ta väidab, et selline tajumuse käsitlus seostab sotsiaalse ja psühholoogilise selgitusviisi, sest see sisaldab mõlemat. Nagu varasemates süsteemiteooria arendustes (Goldstein, 1973)püüab ta ka siin kombineerida tervikuks sotsiaaltöö sotsiaalseid ja psühholoogilisi aspekte. Kohandumine ei ole ainult isiksuslik sündmus, vaid sellel on ka sotsiaalseid ja transaktsionaalseid järelmeid; kohandumine mõjutab välist maailma ja on selle poolt mõjutatud mina kaudu. Goldstein liigitab erinevad mina elemendid kolme rühma:

◊ minakontseptsioon (olemine) ◊ tunnetav mina (teadmine) ◊ kavatsev mina (muutumine)

See, et me tunneksime oma elust rahuldust, sõltub mina kolme aspekti harmooniast. Nendevaheline konflikt sunnib meid leidma teid konflikti lahendamiseks, mis muutub probleemide lahendamise mustriteks. See võib olla üks impulssidest, mis (nagu ma I. peatükis viitasin) sunnib kliente otsima abi abiasutustest. Kui sellised mustrid muutuvad pidevateks ja tugevateks, hakkavad nad käitumise kaudu mõjutama ka teisi. Kui kliendid teevad seda jõuliselt, märkavad neid ka sotsiaalsed institutsioonid ja me oleme sunnitud vastama nende käitumise survele, kohandudes sotsiaalsetele vajadustele. See võib sundida meid tegema kompromisse meie elu eesmärkide suhtes, mis tekitab veel suuremat rahulolematust, kuigi see vähendab sotsiaalset survet. Seega võib sotsiaalne kohandumine piirata isiksuslikku autonoomiat. mille tulemuseks on kohanemise vähenemine isiksuslikul tasandil. Siit järeldub, et Goldstein rõhutab autonoomia humanistlikku kontseptsiooni kui olulist joont inimeste edukaks toimimiseks. Mina erinevate osade vahel võivad olla järgmist laadi konfliktid

◊ tunnetava mina ja minakontseptsiooni vahel, mille puhul näeme, et teised mõistavad meid hukka või me ei meeldi neile, või mille puhul meie staatus või võimed muutuvad vananedes. töö kaotades või puude tekkides

◊ kavatseva mina ja tunnetava mina vahel, mille puhul me püüd1eme teatud eesmärkide poole ja ühiskond, milles me elame, tekitab meis frustratsiooni: või kui tegelikult on olemas arenguvõimalused, kuid me ei suuda neid realiseerida, sest meil pole motivatsiooni või usku endasse võib-olla seetõttu, et me oleme selle kaotanud kogetud rõhumise, rassismi või seksimise tõttu

◊ minakontseptsiooni ja kavatseva mina vahel, kui meie enesekontseptsioon on vastuolus meie motivatsiooni, väärtuste või uskumustega (näit. leppimine ebarahuldava abieluga, kuigi eelistaksime midagi paremat: triivimine elus ilma eesmärkideta)

Sellel, kuidas me isiksuslikult nende konfliktidega kohandume, on ka üldisem tähendus, sest see mõjutab teisi meie ümber. Me peame tulema toime nende reageeringutega oma

Elmo Medar 2010

40

adaptiivsete mehhanismide abil, mis niigi juba on rikutud konfliktidest meie isiksuslikus kohandumises. Kohandumine eeldab ka muutumist. Kui me püüame kedagi aidata, siis me aitame tal ka muutuda. Planeeritud muutus tähendab muutust paremusele, mingi eesmärgi poole, mis on eelistatavam praegusest seisundist. Et inimest ja keskkonda nähakse tervikuna. siis Goldsteini vaadete järgi tähendab muutus kliendi probleemilahendamise võimete paranemist, seega on see õppimiskogemus. Kolm põhilist õppimisviisi on:

◊ strateegiline õppimine tähendab mingi püstitatud eesmärgi saavutamise jaoks info ja oskuste omandamist

◊ taktikaline õppimine käsitleb adapteerumist igapäevaelu pingetega ◊ adaptiivne õppimine tähendab mina ja mina pool! konstrueeritud maailma

muutmist, mis on eluga teisiti toimetulemise protsessi üks osa.

Igasugune õppimine toimub siis, kui inimeste liikumine mingi soovitud eesmärgi poole blokeeritakse kas millegi pooli nende keskkonnas või neis endis. Goldstein kirjeldab õppimise nelja astet, millest iga varasem peab olema saavutatud enne järgmist. Need on:

◊ eristav õppimine, nii et kliendid saavutaksid suurema teadvustatuse ja/või tundlikkuse oma maailma probleemide ja olude kohta

◊ kontseptuaalne õppimine, mille kaudu kliendid õpivad tundma sümboleid ja mõisteid, mida nad tavapärasel! kasutavad informatsiooni töötlemiseks

◊ põhimõtete õppimine, mis käsitleb väärtusi ja minakontseptsiooni ◊ probleemi lahendamine - üldine viis, kuidas kliendid lahendavad raskusi oma

keskkonnas. Igaüht neist vaadeldakse allpoollähemalt. Eristav õppimine tõstab meie teadvustatust meist endist ja meie keskkonnast ning parandab meie võimet tähele panna asju, mis võiksid meile olulised olla. Eristamine toimub enne, kui tajud mõteteks muutuvad. Sageli ei ole inimesed suutelised otsustama, mis nende elus tähtis on, ning vahet tegema asjade vahel, mida teada saada. See, kui hästi me eristama õpime, sõltub mitmetest tingimustest, sealhulgas keskkonnast ja selle mõjust meie õppimisvõimele. Näiteks vaestest perekondadest pärit lastel on vähem õppimiskogemusi kui jõukatest oludest pärit lastel. Nad võivad olla vähem õpetatud ja stimuleeritud ning nad ei pruugi kunagi ennast tundma õppida või kaotavad eneseuurimise harjumuse. Samuti on inimestel, kes elavad rõhutud ja depresseerivates tingimustes, vähem võimalusi olnud arendada oma eristamisvõimeid. Paljud kohad, kus sotsiaaltöötajad tegutsevad, nüristavad eristusoskusi, sest nad muudavad inimesed pigem teistest sõltuvaiks kui iseseisvaiks, näiteks haiglad või hooldekodud. Muud tingimused, mis on olulised eristusoskuste õppimiseks, on pertseptuaalsed iseärasused. Halva nägemise või kuulmisega inimesed on vähem võimelised tegema olulisi eristusi asjade vahel oma, keskkonnas. Samuti on olulised teadvustamine ja tähelepanu. Töötajad peavad laiendama klientide teadvustatust üksikasjust, oma elus omandatud kogemuste rikkusest, aitama neil keskenduda oma kogemuste üksikasjadele, tegema üldistusi üksiksündmuste põhjal. Üldise eluga rahulolematuse asemel võiks klienti aidata leida just seda, mis tema elus võiks probleeme põhjustada. Seejärel saab võimalikuks mõista, kuidas kliendi elu see aspekt mõjutab kõiki teisi tema probleeme. Võin tuua lihtsa näite. Kord olin vastutav Lihe lapse eest, kes elas lastekodus, mille töötaja kutsus mind kohale, sest laps muutus koolis tüütavaks ja raskeks.

Elmo Medar 2010

41

Lapsega juttu ajades märkasin, kuidas ta mind vaatas ja kuna mul on endal kogemusi lühinägelikkusega, küsisin temalt, kas ta on kunagi prille kandnud Selgus, et talle olid prillid juba ammu välja kirjutatud, aga need olid katki läinud. Ema polnud teda kunagi sundinud neid kandma ega olnud neil ka raha, et uusi prille osta. Osalt oli tema vähene huvi kooli vastu tingitud pingutusest tundidest aru saada, ilma et ta oleks tahvlile näinud või vabalt lugeda saanud. Selline väike füüsiline puue vähendas lapse võimalusi eristusoskusi kasutada, mis olid juba niigi halvad madala stimulatsiooniga kodukeskkonna ning sõltuvusttekitava lastekodus elamise kogemuse tõttu, kus ei toetatud lapse enda huvide ja tegevuste arengut. Eristava õppimise teel on mitmesuguseid tõkkeid. Halvasti organiseertud elustiil teeb raskeks mõista asjadevahelisi seoseid ja erinevusi, mistõttu võib näida, et asjad lihtsaltjuhtuvad. Vastupidisel juhul võib klient põhjuslikult seostada asju, mille vahel seosed on ebamäärased või puuduvad hoopis. Ka motivatsioon on oluline. Me peame olema avatud õppimisele ja uuele kogemusele, et sellest kõige rohkem kasu saada. Inimesed, kes on ülemäära endasse süvenenud, ei suuda pilku suunata avaramatele perspektiividele. Juhtub ka vastupidi - mõned inimesed kulutavad kogu oma aja välistele probleemidele ja praktilistele asjadele ega keskendu küllalt omaenda tunnetele. See on tavaline näiteks suure perekonna vanemate puhul, kel on palju praktilisi probleeme lahendada ja kel pole piisavalt aega oma emotsionaalsete vajaduste rahuldamiseks. Eristava õppimise hindamine sisaldab klientide käitumise tähenduste otsimist, mis näitab, kuidas on keskkond mõjutanud nendepoolset asjade tajumise viisi, kuidas nad tavaliselt oma maailma tajuvad ning milline on nende motivatsioon. Eristava õppimise korrigeerimise viisid on järgmised :

◊ teadvustatuse tugevdamine, nii et kliendid muutuvad enam teadlikuks neist aspektidest oma elus, mida nad pole uurinud

◊ tähelepanu keskendamine ja teadvustatuse suurendamine neis valdkondades. mida kliendid pole uurinud või soovivad vältida

◊ ebatäpse ja segioleva tähelepanu suunamine ja fokuseerimine, samal ajal klientide tajudest ebaolulise väljafiltreerimine

◊ klientide abistamine oma keskkonna mustrite uurimisel ja selle uurimine. kuidas keskkonna mustrid neid mõjutavad

◊ järskude teadvustatuse hüpete toetamine (siin kasutatakse humanistlikke ja zen vaateid), klientide aitamine neid väljendada ja väärtustada

◊ klientidele päeviku pidamise soovitamine, nii et nad mõistaksid oma päevade pisidetaile ning nende seoseid oma mõtete ja tunnetega

◊ kodutööd ja harjutused (see seostab siintoodu Ellisega _ vt. eespool), et suurendada eristamise tugevust igapäevaelus ja panna kliendid seda harjutama.

Kontseptuaalne õppimine toimub siis, kui meie mõistus loob mõtteid maailma kohta saadud tajude alusel, ka toimunud kohandumisest. Me sorteerime asjad kategooriatesse ja reageerime seejärel kategooriale, mitte konkreetsele sündmusele. Seega kui klient tajub kõiki ametnikke politseinikena, võib ta ka sotsiaaltöötaja sellesse kategooriasse liigitada ja vastavalt reageerida. Sotsiaaltöö tegemine tähendaks sel puhul kategoriseeringu muutmist vähem jämedaks, nii et klient saaks abi vastu võtta. Näiteks tutvustati mind kriisikodus kodutu mehega, kel oli vaimseid häireid. Ta kartis, et ma lasen ta saata sundravile haiglasse, nagu politseinikud olid mõnikord teinud, kui nad olid ta hulkumast leidnud. Mees arvas, et see oli üks mu ülesannetest. Ma korraldasin nii, et ta saaks hakata käima päevakeskuses, saaks veidi uusi riideid ning seejärel arutlesin mõnda aega temaga ta elu ja kogemuste üle. Edaspidi külastas ta mind aegajalt ning hiljem tuli siis, kui tal olid hallutsinatsioonid ja palus end haiglasse saata. Siiski ei pidanud ta politseijaoskonda kohaks, kust minna abi otsima ja ma

Elmo Medar 2010

42

arvan, et ta oli ka minuga ettevaatlik mu sunnivõimu pärast, kuid ta oli valmis mind ümber kategoriseerima abistajaks, kui sunniks põhjust polnud. Kontseptuaalset õppimist võib läbi viia:

◊ süsteemselt mitteformaalse haridusena ◊ mitteformaalselt. kuna me kõik muudame pidevalt oma arusaamist maailmast

igapäevaste kogemuste tõttu.

Inimesed õpivad mitmel viisil: neil on tarvis teada, kuidas omandada teatavat laadi informatsiooni ning töötajatel on vaja teada, kuidas kliendid õpivad. Mõisted ei ole üksnes informatsioon, vaid nad kannavad inimeste jaoks ka isiksuslikku ja sümboolsel tähendust. Näiteks asjaolu, et naine on väljas, kui ta mees koju tuleb, võib olla ühe jaoks tähtsusetu, kuid tähtis teise jaoks, kes leiab, et naine peaks alati kodus olema. Sümboolne tähendus tuleneb kogemusest, mõtetest ja vaatlemisest, sageli väga pika aja jooksul. Keskkond ja kultuur mõjutab seda, kuidas inimene mõisteid omandab, nagu see toimub ka eristava õppimise puhul. Inimestel on teatavad kognitiivsed stiilid, mida on võimalik välja selgitada. Eduka kognitiivse õppimise takistuseks võivad olla vähesed õppimisoskused, mis tulenevad puudulikust tajumisest ja mõtlemisest, puudulikest teadmistest tajutu kohta ja paindumatusest, mis tekib teatud arusaamise mustrisse takerdumisest. Suurem osa kontseptuaalsest mõtlemisest toimub interaktsioonis teiste inimestega , see on oma loomult transaktsionaalne ja interpersonaalne. Kuid igaüht piiravad tema enda maailmavaade või eelarvamused, mida ta teiste puhul on võimeline mõistma. Püüdlused saavutada muutust interpersonaalsetes suhetes nõuavad inimestelt kohustust pühendumiseks. Muutuse sisu. kasutades kontseptuaalset õppimist, on kommunikatsioon ja metakommunikatsioon (vt. 7. peatükk). Töötajad peaksid jälgima kogu kommunikatsiooni, eriti keelelist, et teada saada:

◊ klientide kognitsioone enda ja oma elu kohta ◊ nende sümboolseid oletusi maailma ja selle kohta. kuidas nad seda kogevad ◊ kognitiivset stiili - on see konkreetne või kreatiivne ◊ nende isiksuslikku vastutust ja seda, kuidas nad seletavad nendega toimuvat ◊ nende minakontseptsiooni ◊ milline on nende tunne erinevate aspektide suhtes oma isiklikus eluloos.

Muutuste olulisteks aspektideks on klientide ootused nende muutuste suhtes, mis võivad olla ebamäärased, ja töötajate ootused klientide suhtes. Eriti palju võib olla segadusi võimu suhtes ning sellest tulenevalt rohkesti ambivalentsust suhete asjus. Näiteks ühe juhtumi puhul paluti mul aidata abielupaaril otsustada, kas nad soovivad ära leppida või taotleda seaduslikku lahutust. Naine lootis leppida, mees oli vastu ning mina kahtlesin juristi motiivides, kes oli juhtumi mulle suunanud, mistõttu ma tegelikult ei uskunud, et mu tööl oleks suurt tulemust. Naine nägi minus jõudu, kes suudaks meest veenda tema juurde tagasi tulema, mees kartis, et ma võiksin seda teha, ja ma püüdsin väga näidata, et mul ei ole sellist võimu ja nad peavad lõppkokkuvõttes ise otsusele jõudma. Selle tulemusel pani mees vastu igasugusele osalemisele protsessis ning mul ei õnnestunud kasutada ei isiklikku ega professionaalset mõju, mis mul võis ka olla, et neid haarata protsessi töötamaks välja lahendus, mida kumbki oleks mõistnud ja aktsepteerinu, isegi kui see oleks olnud vajaduse korral lahutus. Näide illustreerib seda. kuidas töötajate ja klientide ootused võivad nurjata muidu kasuliku suhte, ja muidugi ka võimu probleem neis ootustes.

Elmo Medar 2010

43

Hindamine ei peaks seisnema kliendi iseloomuomaduste hindamises mingi teadmiste süsteemi suhtes või mingite diagnostika kategooriate kaudu, vaid peaks sisaldama katseid mõista klienti või klientide gruppi omasituatsioonis. Töötajatel on niikuinii nende oma maailmavaatest tulenevad eelarvamused, mistõttu igasuguses hindamises peab alati sisalduma ka nende eelarvamuste arutlus. Saavutanud esialgse arusaamise kliendi eelarvamustest ja praegustest kontseptuaalse õppimise viisidest, võib asuda kujundama muutuse strateegiat. Kolm põhilist strateegiat on:

◊ kujundada kliima, mis parandaks klientide õppimist ◊ kaotada õppimistakistused ◊ aidata muuta kliendi eelarvamusi ja vaateid reaalsusele

Mõned strateegiad toetuvad keskkonnale. Esimeseks oluliseks asjaks on kindlustada klientidele, kel pole põhilisi ressursse elamiseks, nende parem kättesaadavus elamu ja sotsiaalkindlustus on esmatähtsad juhul, kui ka selles on probleeme. Selliste sammude astumine ei erguta siiski kogu isiksust. Kliendid võivad olla emotsionaalselt haavatud sõltuvusest, pakutavatest teenustest. Selle asemel et olla hooldavad abistajad, peaksid töötajad aitama klientidel uurida oma elu eri külgi Ja oma võimeid, mis annab neile võimaluse saavutada rahulolu ja isiksuslikku arengut. Tuleb uurida nende ootusi, mis hetkel on rahuldamata, et leida neid, mida saaks rahuldada. Kui klientidel on väga korraldamata elu, tuleb aidata neil saavutada teatud korrastatuse tase, mis võiks neile anda võimaluse uuesti õppima hakata. Sotsiaalsed teenused ja abiametid aitavad sageli kaasa klientide elu desorganiseeritusele ja rõhumisele, mida kliendid kogevad. Selle ületamise strateegiad on järgmised:

◊ informatsiooni ja nõuannete andmine, iseäranis õiguste kohta; ◊ katsed kõrvaldada ebamõistlikud emotsioonid, mis mõnedel klientidel võivad

olla ametiasutustega suhtlemisel, nii et nad muutuvad enam suutelisteks oma asju ise ajama;

◊ nende kaitsmine; ◊ läbirääkimised eri abiasutuste vahel, et saavutada teataval tasemel koostööd ja

vältida teenuste killustamist teatud kliendi suhtes. ◊ Kõikidel töötajatel on ametialane vastutus taotleda muutusi teenuste süsteemis,

mis tuleks kasuks klientidele üldiselt. Kognitiivsete strateegiate eesmärgiks on muuta klientide maailmavaadet. Klientidel ei pruugi olla küllalt teadmisi endast või asjadest endast väljaspool, nad võivad teadmisi valesti interpreteerida või olla saamatud nendest järelduste tegemisel. Ebakindlus ja konfliktid võivad piirata nende võimeid oma teadmisi ja kontseptsioone kasutada. Kontseptuaalne ümberorienteerimine on esimene kognitiivne strateegia. Abistaja võib ise olla mudeliks uut moodi mõtlemisel ja arusaamisel, anda informatsiooni Ja nõu. aidata klientidel ühendadu oma mõtlemist kogetuga ja tuua esile klientide kontseptsioone, mis on alla surutud teiste ootuste poolt (näiteks mida vanemad pidasid 'heaks). Klientide osavõtt kognitiivsest õppimisest on otsustava tähtsusega. Eesmärgiks on aidata klientidel leida näiteid oma elus ette tulnud probleemidest, mis on tekkinud raskustest mõtlemises ja oma maailmast arusaamisel. Eneseuurimine suunab kliente uurima detailselt ja analüütiliselt oma igapäevast elu, et leida uusi mõtteid. Selgitamine tähendab niisuguse informatsiooni andmist, mida klientidel pole varem olnud või mida nad seni pole kasutanud. Selle realiseerimise meetodeiks on interpreteerimine ja konfronteerimine, mille puhul püütakse esitada uut või tagasilükatavat informatsiooni; reflekteerimine ehk tagasiside kliendile tunnetest. mida ta on üles näidanud; küsitlemine, et ergutada klienti mõtlema uute mõistete üle; soovitused ja manitsused, mis rakendavad otsest survet. Enesedemonstratsioon

Elmo Medar 2010

44

tähendab klientide asetamist olukorda, mis toob selgemalt esile probleemid taludes ja mõtlemises. Asendamine tähendab kliendi aitamist õppimisel, modelleerides teisi - kas töötajat, inimesi, kellest ta lugu peab või siis inimesi raamatutest, filmidest, televisioonist. Sellistest lähenemisviisidest saavad kliendid aimu, mis seisab nende teel ees oma eesmärkide saavutamisel. Siiski ei pruugi teadmine mõjutada toimimist - nende mõtlemise ja toimimise vahele peab looma seose. See sisaldab uut moodi mõtlemise viiside leidmist ja kasutamist. Konvergentne mõtlemine on piirav, sest see tõukab inimesi asetama mõtteid teatud kindlaksmääratud kategooriatesse. Divergentne mõtlemine laiendab ja loob uusi mõtteid varasema teadmise või mõtete baasil. See on dialektilisem, arendades klientide võimeid anda informatsioonile sümboolseid või isiksuslikke tähendusi. Mõned tegevuse tüübid eeldavad üht, teised teist laadi mõtlemist, mistõttu tugev mõtlemisvõime nõuab suutlikkust lülituda vastavalt ühelt teisele. Konvergentse mõtlemise muutmine eeldab töötajalt alumist kliendi tasemelt (Goldstein, 1983), aktsepteerides tal olemasolevat reaalsuse mõistmist. Sealt edasi on võimalikud neli strateegiat:

◊ lähenduste esiletoomine - kliendid kõnelevad laiemalt oma mõtetest ja kontseptsioonidest, nõnda et ebajärjekindlus ja vigane mõtlemine esile tuleb

◊ tähenduste projitseerimine - kliendid näitavad, kuidas nende mõtlemine töötab. Rollimäng või siis võimalike situatsioonide detailne uurimine võimaldavad töötajal näidata. kuhu viivad probleemid mõtlemisest. Tähtis on vältida seletusi nõudvate küsimuste esitamist kliendile, sest see võib viia ainult uute eneseõigustusteni. Selle asemel esitame küsimusi - 'mis juhtub, kui…….. )

◊ dialektiline eitus loob olukorra, milles kliendil muutub võimatuks teatud vaadete säilitamine. Töötaja paneb kliendi kaaluma alternatiive, mis on samavõrd probleemsed, ja viib ta sel moel lähemale sobivale kompromossile.

◊ käsitlusviisi vahetamine - aidatakse kliendil näha tegutsemise alternatiivseid võimalusi. Teismelisel, kes pidevalt vanematega vaidleb, palutakse näiteks kujutleda, kuidas ilma selle probleemita käituks oma vanematega tema sõber. See annab inimestele uusi mõtteid ja aitab näha muutuse võimalikkust- asjad ei pruugi olla, nagu nad on.

Üks raskustest, millega kokku puututakse, on muutusega kaasneva ebakindluse hirmust tekkiv eksistentsiaalne kriis. Seetõttu tuleb meil saavutada kliendi soov muutuseks. Kõik, mis ette võetakse, peab olema tehtud kliendi eesmärkide saavutamiseks, Meil võib olla tarvis teisendada või laiendada neid eesmärke muutuse saavutamise ühe osana. See toob kaasa probleemi, konflikti, kliendi poolt kogetava diskomfordi uue mõistmise ning mõtted soovitatud muutuse võimalikest tagajärgedest kliendi elule (mis kõik ei pruugi olla head) . Põhimõtete õppimine on õppimise kolmas vorm, mille puhul kujundatakse käitumise üldisi juhiseid. Need tulenevad väärtuste, kohanemise ja maailma isiksusliku konstrueerimise vahelisest dialektikast või Interaktsioonist. Põhimõtted annavad kindluse suhetele inimeste vahel. Väärtused on eriti olulised elemendid. Elamise põhimõtete esiletoomine võib eriti raske olla, sest neid ei saa välja selgitada empiirilise uurimuse kaudu; nad moodustavad sageli klastrid, mis on seotud inimkogemuse osadega ja nõnda pole neid alati võimalik sellest eristada ning omaette uurida. Põhimõtted on pikaajalised, kuid nad muutuvad, kui sotsiaalsed muutused seda tingivad. Seetõttu toimub põhimõtete õppimine sotsiaalses kontekstis. Õppimine toimub ainult siis, kui on olemas keskkond, milles klient võib vabalt osaleda dialoogis teistega täiesti avatult, eristada, uurida ja katsetada erinevaid elamise põhimõtteid. Survet avaldav perekond või kogukond teeb selle realiseerimise raskeks. Viis, kuidas töötaja käsitleb oma võimu ja autoriteeti suhetes kliendiga mõjutab seda, kas sotsiaaltöös luuakse põhimõtete õppimiseks

Elmo Medar 2010

45

sobiv keskkond. Määrav on avatus töötaja rolli ja tegevuse suhtes. Selle lähenemisviisi peamine meetod on refleksioon ja dialoog töötajaga sellest, kuidas kliendid oma elu suunavad. Tabel 9,1 Coldsteini kognitivistlik-humanistliku mudeli põhiprintsiibid PRINTSIIP teha sotsiaalabi kättesaadavaks Praktiline rakendamine paljudele klientidele on kättesaadavus piiratud abiameti saamatuse või töötajate eelarvamuste tõttu PRINTSIIP sotsiaalsed jõud mõjutavad probleemi lahendust Praktiline rakendamine klientide katseid probleemidega toime tulla nurjatakse keskkonna poolt; töötajad peavad leidma abivõimaluse sessamas keskkonnas PRINTSIIP mitte probleemid, vaid lahendused on olulised Praktiline rakendamine meil kõigil on probleeme; see, kuidas me püüame neid lahendada, tekitab enamuse probleemidest meie elus; sotsiaaltöö peab leidma paremaid lahendusi PRINTSIIP alusta kliendi tasemelt Praktiline rakendamine töötajad peavad alati alustama kliendi unikaalse. isikliku vaatega maailmale, reaalsuse sümboolse mõistmisega PRINTSIIP Töötaja roll on juhtida õppimist ja muutust Praktiline rakendamine kliendid ise viivad läbi, kuid töötajad peavad looma selleks keskkonna ja soodustama kliendi muutust PRINTSIIP

Elmo Medar 2010

46

kasu la kliendi enda õppimise stiili, väärtusi ja tegevust Praktiline rakendamine õppimine on kiirem ja püsivam. kui respekteeritakse kliendi enda õppimise viisi; teadvustage kliendile, kuidas põhimõtted ja väärtused on seotud nende tegevusega PRINTSIIP Riskimine Praktiline rakendamine kliente tuleb julgustada kasutama vähem ratsionaalseid ja enam kreatiivseid mõtlemise vorme; kõik muutused toovad kaasa vajaduse seista silmitsi ebakindlusega muutuse puhul PRINTSIIP õppimine on ülekantav Praktiline rakendamine aidake klientidel mõista, kuidas õppimine on ülekantav teistesse elamise probleemidesse PRINTSIIP motivatsioon Praktiline rakendamine kuna see on tähtis, siis tuleb uurida madala motivatsiooni põhjust, mitte kliente tõrjuda või kritiseerida PRINTSIIP selgus ja avatus Praktiline rakendamine need on eluliselt olulised, et luua keskkond, milles kliendid võivad muutusi tehes vajadusel riskeerida PRINTSIIP kohesus Praktiline rakendamine eriti sundklientidega püua reageerida kohe kõige enam stressi tekitavale või raskemate asjale, mis on põhjustanud suunamise PRINTSIIP lepingute kasutamine

Elmo Medar 2010

47

Praktiline rakendamine see aitab selgelt välja tuua kõigi osapoolte kohustused ja rollid, piirab ebarealistlikke ja hirmutavaid tähendusi ning julgustab kliente väljendama omaenese eesmärke ja ootusi PRINTSIIP nõuandmine, juhatamine ja suunamine Praktiline rakendamine need tehnikad toetuvad töötajate erioskustele ja kogemustele ning võimaldavad kasutada teadmisi süsteemide kohta, milles kliendid elavad: abi peaks pakkuma, ilma et takistataks klientidel leidmast omaenda lahendusi PRINTSIIP praktika koht Praktiline rakendamine kasuta erinevaid kohti, mis on kõige tulemusrikkamad eesmärkide saavutamiseks PRINTSIIP turvalisus ja stabiilsus Praktiline rakendamine Kindlusta, et kliendid saaksid eluks vajaliku tulevase sõltumatuse baasina, mida pole võimalik saavutada, kui põhilised vajadused on rahuldamata PRINTSIIP lootus Praktiline rakendamine motivatsiooni osana on põhiline see, et nii kliendil kui töötajal oleks lootust, mis koosneb nii realistlikest ootustest kui ka osalt tunnetest ja usust tulevikku (Korner. 1973) PRINTSIIP autonoomia Praktiline rakendamine igaühe põhivajadus, mida töötaja peab kliendile kindlustada ----------------------------------------------------------------------------------------------- Allikas: Goldstein (1981)

Elmo Medar 2010

48

Probleemi lahendamine on neljas õppimise tüüp, mida Goldsteini raamatus vaadeldakse, see on kõige kõrgem tase. Probleemi lahendamine on nii protsess kui ka loogika situatsioonidele rakendamise viis. Siin on kolm põhifaasi. Esimeses. induktsiooni faasis tajutakse probleemi, uuritakse ja saadakse sellest aru. Põhifaasis seda analüüsitakse ja katsetatakse probleemi lahendusi ning määratletakse selle käsitlemise strateegia. Lõppfaasis kasutatakse ja hinnatakse valitud strateegiat ning võetakse see kliendi tehnikate repertuaari probleemide lahendamiseks tulevikus. Probleemi lahendamine kaasab kõik õppimise elemendid. keskkonna. kliendi mina ja dialoogi teistega. kellega klient on kontaktis. Oluline on motivatsioon, mis aitab klientidel õppida. Goldstein esitab mitmeid kognitiivse lähenemisviisi alusprintsiipe, mis on kokkuvõtlikult ära toodud tabelis 9.1. Kommentaarid Kognitiivsed teooriad on hakanud alles 1980te aastate algusest sotsiaaltööle olulist mõju avaldama. Sotsiaaltöötajate reaktsioon kognitiivsete teraapiate algsetele vormidele psühholoogia raames oli ebakindlus, kas need üsnagi agressiivsed vaidlusmeetodid on klientidele eetiliselt sobivad. kas nad loomult sobivad sotsiaaltöö üsnagi mittedirektiivsele lähenemisviisile. See mudel riskib pideva rakendamise korral. et vaesuse ja rõhumise praktilised probleemid, mis on just paljude klientide sotsiaaltöö abiasutuste poole pöördumise põhjusteks, kirjeldataks irratsionaalsete reaktsioonidena. Oleks kahju, kui kognitiivne mudel ei tunnistaks reaalseid probleeme keskkonnas. Siiski, nende meetodite ilmsed seosed humanistliku filosoofiaga näivad aitavat ületada seesuguseid probleeme. Sellised lähene-misviisid, mis on sotsiaalse õppimise teooria arendused, võivad olla eriti kasulikud vaimsete häiretega inimestele, samuti vanemate treenimiseks, kes ei suuda oma laste käitumist edukalt korrigeerida. Kognitiivse teooria kasutamise efektiivsuse kohta nimetatud valdkondades on ka kinnitusi uurimustes. See lähenemisviis toob sotsiaaltöösse kasuliku õpetamise elemendi vastukaaluks paljude sotsiaaltöö meetodite terapeutilisele lähenemisele. Kokkuvõttes võib öelda, et kognitiivsed lähenemised pakuvad kasuliku arusaama sotsiaaltööst viisil, mis rõhutab klientide ratsionaalseid võimeid oma eluga toime tulla ning kindlustada seda võimet selgete ja läbiproovitud tehnikatega. Koos humanistlike vaadetega protsessile ja väärtustega. mis austavad ja arvestavad klienti. säilitavad kognitiivsed lähenemised paljud sotsiaaltöö põhilised hoolivad väärtused efektiivse tegevuse raamistikus. Seni on neid igapäevases sotsiaaltöö praktikas siiski suhteliselt vähe proovitud. Radikaalsed ja marksistlikud lähenemisviisid Seosed Radikaalsed vaated saavutasid sotsiaaltöös suurema tähtsuse 1970tel aastatel. Kuigi nende mõju on taandunud, on mõned ideed saanud osaks sotsiaaltöö-alasest mõttevarast. Radikaalsest mõtteviisist tulenev sotsiaalse kriitika element on praegu olulisem sotsiaaltöö teooria jaoks kui enne selle mõju perioodi. Need lähenemisviisid lõid teoreetilise keskkonna, milles tekkisid ja saavutasid tunnustuse sellised sotsiaaltöö vormid nagu jõustamine, kaitsmine ja teadlikkuse tõstmine.

Elmo Medar 2010

49

Rojek (1986) eristab kolm marksistlikku vaatekohta sotsiaaltööle: ◊ progressiivne positsioon - sotsiaaltöö on muutuse positiivne toetaja, sest see

ühendab kodanliku ühiskonna tervikuna (st. ühiskonna, milles kapitalism on loonud töölisklassi ekspluateeriva süsteemi) töölisklassi esindajatega: sotsiaal-töötajad on olulised kollektiivsete aktsioonide ja teadlikkuse tõusu soodustajad, aidates nõnda kaasa muutuse saavutamisele

◊ reproduktiivne positsioon- sotsiaaltöötajad on klassikontrolli esindajad, kindlustades kapitalistlikus ühiskonnas töölisklassi rõhumise

◊ vastuoluline positsioon "sotsiaaltöötajad on ühtaegu kapitalistliku kontrolli esindajad ja ka (vähemasti potentsiaalselt) õõnestavad klassiühiskonda: kuigi toimides sotsiaalse kontrolli esindajatena, tõstavad nad ka töölisklassi funkt-sioneerimise taset ning annavad osa riigi teadmistest ja võimust töölisklassist pärit klientidele; sellise vastuolu olemasolu sotsiaaltöötaja rollis viib teiste vastuoludeni, mis lõppkokkuvõttes aitavad kaasa kapitalistliku ühiskonna kukutamisele.

Progressiivse positsiooni pooldajad on autorid, keda tavaliselt nimetatakse radikaalideks. näiteks Galper (1980), Bailey ja Brake'i toimetatud raamatud (19753. 1980). Skenridge'i ja Lennie' (1971) ülevaade lähtub reproduktiivselt positsioonilt. Vastuolulist positsiooni esindavad Corrigani Ja Leonardi (1978) marksistlik vaadetesüsteem, mida selles peatükis allpool käsitletakse kui selle lähenemisviisi parimat näidet. Radikaalne sotsiaaltöö lähtub kriitikast 'traditsioonilisele ( psühhodünaamilisele) sotsiaaltööle; teistele teooriatele, mis sotsiaalsete probleemide selgitamisel toetuvad psühholoogiale: funktsionalistlikele teooriatele, mis käsitlevad olemasolevat sotsiaalset korda muutumatuna. McIntyre võtab hästi kokku radikaalse kriitika traditsioonilisele sotsiaaltööle:

◊ seletusviisid traditsioonilises sotsiaaltöös redutseerivad keerukad sotsiaalsed probleemid individuaalpsühholoogilisteks; nad kalduvad 'süüdistama ohvrit', tehes kliendid vastutavaiks probleemide eest, millel on sotsiaalsed põhjused; see kallutab tähelepanu kõrvale sotsiaalsetelt oludelt

◊ traditsiooniline sotsiaaltöö 'privatiseerib' sotsiaalsete probleemidega inimesi, lõigates nad ära teistest, kel on samalaadne kogemus ja kes sellega võiksid üheskoos tegelda

◊ tugevdab ja järgib kapitalistlikku rõhuvat sotsiaalset korda. Kriitikast hoolimata on radikaalsete teooriate ja traditsioonilise sotsiaaltöö vahel palju ühist. Webb (1981) loetleb nelja põhilist samasust:

◊ mõlemad aktsepteerivad seda, et ühiskond aitab kaasa isiklike probleemide tekkimisele, kuid traditsiooniline sotsiaaltöö kirjeldab halvasti protsessi, mille kaudu see toimub; selle sekkumised ei ole piisavad, nagu me nägime psühhosotsiaalse ja süsteemiteooria näite varal

◊ mõlemad näevad suhet inimeste ja ühiskonna vahel transaktsionaalsena, reflektiivsena või interaktiivsena; me võime mõju avaldada oma sotsiaalsetele oludele, samuti nagu need meid mõjutavad

◊ mõlemad taotlevad kliendi autonoomiat, kuid traditsiooniline sotsiaaltöö kritiseerib radikaalset sotsiaaltööd üldiste sotsiaalsete eesmärkide taotlemisel selle ignoreerimises, mis võib olla vastuolus individuaalsete vajaduste ja autonoomiaga ning radikalism kritiseerib traditsioonilist sotsiaaltööd kohan-dumisele sundiva sotsiaalse surve ignoreerimise pärast

◊ mõlemad hindavad arusaamist, et kliendid võiksid mõista oma olusid nende muutmiseks, kuid eesmärgid ja tegevusvahendid on erinevad, kumbki eitaks teise tegevuse vorme.

Elmo Medar 2010

50

Ühtaegu sotsiaaltöö meetodite radikaalse kriitikaga arvustati ka sotsiaaltöö teenuste süsteemi. Kuna abiasutused on sotsiaalse süsteemi osa, mis toetab kapitalismi, siis ei suuda nad aidata töölisklassi. Ryant (1969) võtab selle kokkujärgmiselt:

◊ abiasutustel on piiratud või killustatud rollid, mis teevad võimatuks tegelda klientide probleemidega terviklikult ja kogu sotsiaalsete probleemide hulgaga, millega tuleb toime tulla

◊ abiasutuste finantseerimine piirab nende käsutuses olevaid ressursse ning teostab kontrolli selliste lahenduste suhtes, mis on vastumeelsed finantseerijatele; abiasutuste avalik-riiklikud ja korporatiivsed rollid kallutavad neid ühiste arvamuste poole, mis on sarnased ühiskonnas valitsevate konventsionaalsete vaadetega

◊ abiasutuste hierarhiline ülesehitus ja bürokraatlik organisatsioon kalduvad enda suhtes ettevaatlikkusele ning kinnistavad reeglite ja konventsioonide aktsepteerimist

◊ juhtkomiteed ja avalik-riiklikud organid, kes peavad vastutama abiasutuste poliitika eest, näivad koosnevat inimestest, kes esindavad või aktsepteerivad kehtivat süsteemi, mitte aga rõhutud või ebasoodsas seisundisolevate kogu-kondade klientidest või esindajatest

◊ sotsiaaltöö professionaliseerumine viib selleni, et sotsiaaltöötajatele omista-takse staatus, sissetulek ja muud erialaga kaasnevad hüved, millega toetatakse nendepoolset status quo aktsepteerimist ja nende tegevust igasuguse prob-leemistiku kriitilise analüüsi tagasilükkamist.

Sellest lühikesest ülevaatest sotsiaaltöö radikaalsele vaadete kohta võib esile tuua mitu keskset küsimust:

◊ sotsiaalne kontroll ja selle määr, mida sotsiaaltöötajad realiseerivad riigi kaudu valitsevate klasside nimel

◊ professionaliseerumine ja selle määr, mida sotsiaaltöö ettevalmistus soosib rõhutud kogukondade ja üksikklientide huvide kahjuks

◊ kas radikaalne praktiline töö on võimalik? ◊

Kindlasti nõustutakse üsna üksmeelselt, et sotsiaaltööl on sotsiaalse kontrolli funktsioon, kuna ta üheks ülesandeks on soodustada konformsust sellega, mida Pearson (1975. Ik.129) nimetab ' ... tsiviilühiskonna siduvateks kohustusteks' .Seega kui me nõustume, et selline funktsioon on alati õigustatud , jätame me kõrvale küsimuse, kas seda kontrolli realiseeritakse alati klientide huvides või nende sotsiaalsete gruppide huvides, kuhu kliendid kuuluvad. Salyamurti (1979) väidab, et Briti sotsiaaltöö ametites on hooldus ja kontroll läbi põimunud ühiskondliku poliitikaga ning nende funktsioone on raske eristada. See kehtib kindlasti paljude maade kohta, kus sotsiaaltööd juhitakse põhiliselt riiklike abiametite kaudu. Goroff (1974) kinnitab, et paljude USA abiasutuste tegevus peegeldab sunnilaadset sotsiaalset kontrolli. Radikaalid väidavad, et seda tehakse sageli riigi nimel, mis esindab kapitalistliku ühiskonna domineerivaid huvisid. Radikaalne sotsiaaltöö on osutanud murelikult ka sellele, kuidas sotsiaaltöö professionaliseerumine kahjustab kliendi huvisid ning muudab sotsiaaltöötajad osaks riigiaparaadist ja selliste sotsiaalsete huvide esindajaiks, mis rõhuvad kliente ning püüdlevad professionaliseerumise poole isegi siis, kui see on kliendi huvidega vastuolus. Illichi jt. (1977) tööd, mis kinnitavad, et erialad tekivad sageli omaenese huvide rahuldamiseks, mitte aga (nagu nad ise väidavad) nende jaoks, keda nad teenindavad, on äratanud laialdast huvi. Sotsiaaltööalase hariduse roll on selle protsessi näiteks. Radikaalid tõestavad, et see valmistab üliõpilasi ette 'traditsioonilise' sotsiaaltöö jaoks, kinnistades sotsiaalset kontrolli, klientide probleemide individuaalseid selgitusi ning ühiskonna olemuse konventsionaalset, mitte aga

Elmo Medar 2010

51

radikaalset interpreteerimist (Cannan. 1972). Stathami (1978, Ik.92) arvates peavad radikaalid uurima teooria ja praktika traditsioonilisi vorme, et välja selgitada. milles need on alistavad. Radikaalsel praktikal kirjeldavad Bailey ja Brake (J 975b. ] 980) kui ' ... rõhutute positsiooni tegelikku mõistmist nende elu sotsiaalse ja majandusliku struktuuri kontekstis.' (Bailey ja Brake, 1975b, Ik.9). Individuaaltööd ei eitata, küll aga sellist, mis toetab 'valitsevate klasside hegemooniat. 'Hegemoonia tähendab siin valitsevate klasside ideoloogia kasutamist selleks, et säilitada kontrolli töölisklassi üle. Üks radikaalse töö vorm on kollektiivsed aktsioonid. Töölised peaksid ühinema töölisklassi institutsioonidega, eriti ametiühingutega ning osalema poliitilises ja kogukonna tegevuses töölisorganisatsioonide kaudu. Tegevus väljaspool praktiseerimist on praktikale oluline eriti seetõttu, et sotsiaaltöö kui eriala ja kinnistunud abiasutuste võrk ei suuda mõjutada sotsiaalsete muutuste teket (Statham, 1978, lk, 90-94). Ka meeskonnatöö detsentraliseerimine ja demokratiseerimine on oluline, kuna see tõstab tööliste tähelepanu kogukonna suhtes, milles nad tegutsevad, parandab osavõttu kogukonna probleemidest ja soodustab kollektiivseid aktsioone. Teine radikaalse töö peamine valdkond Bailey ja Brake'i (J 980) järgi on individuaalne töö klientidega. Töötajad peavad aitama inimestel mõista, kuidas rõhumine on neid ühiskonnast võõrandanud ning tõstma nende eneseaustust. Tuleb eristada isiksuslikke ja materiaalseid vajadusi; enamus töölisklassi probleemidest tuleneb materiaalsetest vajadustest. Klientide probleeme seletades tuleb hoiduda individualiseerimisest ja klientide süüdistamisest sotsiaalsetes probleemides. Konfronteerumises ja kokkulepetes on suurem mõju koostööl ja kollektiivsetel aktsioonidel töölisorganisatsioonidega kui sotsiaaltöötajate mõjul üksinda. Radikaalse lähenemisviisi üks olulisi tulemusi oli klientide materiaalsete vajaduste rõhutamine. Neid ei peaks aga käsitlema isiksuslike ega emotsionaalsete probleemide märkidena. Radikaalse teooria oluline tulemus on hüveolu õiguste kasv ja klientide kaitsmise tõhustumine. Klientide kaitse areng sotsiaaltöö praktika teooria ja vormina tuleb vaatluse alla järgmises peatükis. Radikaalne sotsiaaltöö väidab samuti, et sotsiaaltöö rõhuasetus perekonna traditsioonilistele käsitlustele viib naiste rõhumisele (ka seda käsitletakse allpool). Naised on sageli sotsiaaltöö kliendid, kuigi paljud probleemid peaksid haarama ka mehi ja võivad olla põhjustatud meeste poolt. Selline lähenemisviis kaasnes naisliikumise arenguga 1960tel ja 1970tel aastatel. Tekkis selgelt eristuv feministlik sotsiaaltöö vorm (Statham. 1978; Wilson, 1980; Valentich, 1986; Hanmer ja Statham, 1988; Dominelli ja McCleod, 1989), mida samuti antud peatükis hiljem käsitletakse. Eriliselt oluline radikaalne mõtteviis, mis toetub Freire töödele ( 1972,vt.ka b Brigham, 1977), kerkis esile Ladina- Ameerikas 1960tel ja 1970tel aastatel, kus tajuti, et läänelik sotsiaaltöö pole piisav, sest see ei tunnistanud, et vaestes maades on eelkõige tähtis võitlus ellujäämise eest. Siin oli vaja mitte reformidest tulenevat sotsiaalset tegevust, mis säilitaks ühiskonna stabiilsuse, vaid revolutsioonilist muutust, mis vabastaks vajadusest võidelda eluspüsimise eest (Lusk, 1981). Selline filosoofia viis sotsiaaltöö ümbermõtestamisele Ladina- Ameerikas. Costa (1987) rõhutab sellesuunalistest kirjutistest koostatud ülevaates sotsiaaltöötaja ja palgatöölise rolli, kes on töölisklassi liitlane ja poliitilist tegevust kui sotsiaaltöö praktika osa. Kasutatavate tehnikate hulka kuuluvad püüdlused demokratiseerida sotsiaalseid institutsioone nõnda, et klientidel oleks neile võimalik mõju avaldada, avardada teenuste liike, eriti selliseid, mis oleksid vastavuses töölisklassi vajadustega (näit. heaolu tagamine ja kodanikuõigused); liitumine sotsiaalsete liikumistega ning professionaalsete ühenduste ja ametiühingute kasutamine muutuste esilekutsumiseks. Costa tsiteerib Faleirose nelja strateegilist alternatiivi:

◊ konservatiivne - sotsiaaltöö professionaliseerimine ilma poliitilise tegevuseta

Elmo Medar 2010

52

◊ eitamine -liitumine üldise poliitilise tegevusega ilma soovita muuta sotsiaalseid institutsioone kliendi huvides

◊ institutsioonidevastane – deprofessionaliseerimispüüdlused, professionaalse kontrolli kaotamine, klientidele enestele otsustuste tegemise jätmine (näit. anti-psühhiaatria, mis eitab nii meditsiinilist kui ka sotsiaalset abi vaimuhaiguste puhul eneseabi kasuks)

◊ transformatsioon - püüdlused muuta sotsiaalseid institutsioone klientide toetuse, professionaalse tegevuse ja poliitiliste aktsioonide kaudu.

Siin sisaldub eeldus, et tegevus ühes valdkonnas ilma vastutust võtmata teist tüüpi tegevuste eest on ilmselt ebatõhus. Freire on mures inimeste hariduse pärast, kes elavad vaesusest ja mõju vähesusest rõhutud kogukondades. Sellised inimesed on „objektid”, kellega manipuleeritakse, mitte 'subjektid', kel on vabadus ise tegutseda. Seejuures esineb 'vabaduse hirm', millest tuleb vabaneda. Seda saavutatakse hariduse kaudu, kus inimesed on haaratud kriitilisse 'dialoogi', milles ehe aktivism (katsed tegutseda ilma reflekteerimise ja analüüsita) ja ehe verbalism (pidev kõnelemine, mida tuleb teha, kuid ilma tegevuseta) sulandatakse praktikaks, mis sisaldab tegevuse sotsiaalse situatsiooni analüüsi ning analüüsi mõjutamist kogemuse ja tegevuse tagajärgede tulemusena. Selle tegevuse oluliseks aspektiks on eneseteadvuse tekitamine, tõstes rõhutud inimeste teadlikkust. Selle kaudu saavad nad teadlikuks enda allasurumise protsessidest, aktsepteerimata seda vältimatuna, ning osaledes dialoogis ja praktikas on neil võimalus astuda samme kaotamaks hirmu vabaduse ees ja osa omajõuetusest. Eneseteadvuse tõstmine on seotud animeerimise ja agoloogia ideedega, millel on oma mõju Euroopa kontinendil (Resnick, 1976). Need käsitlevad kollektiivse tegevuse soodustamist, eriti kunsti ja vaba aja veetmise valdkonnas, kui kogukondlike kogemuste väljendamise vahendit ja hariduse andmise viisi. Agoloogia on tegevus, kus töötaja juhendab ja soodustab sotsiaalse ja isiksusliku muutuse kavatsuslikku planeerimist. Needsamad radikalismi juured on pannud aluse ka teadlikkuse tõstmisele naisliikumise näol. Naisliikumisel on paljuski samad eesmärgid, avardades naiste tajumusi, laiendades nende arusaamist oma allasurutud seisundist ja osutades vajadusele ühiste tegevuste järele. Marksistlik lähenemisviis sotsiaaltööle: Corrigan ja Leonard Corrigan ja Leonard lähtuvad oma raamatus (1978) sellest, et oleks vaja seletust selle kohta, miks heaoluriike rünnatakse sõltuvuse loomise ja sotsiaalsüsteemi kulukuse pärast, samal ajal kui sotsiaalsed struktuurid ikkagi loovad allasurutust. Corrigan ja Leonard väidavad, et marksistlik uurimismeetod - ajalooline materialism - aitab meil seda mõista. See on lähenemisviis ajaloosündmustele, mis uurib, kuidas luuakse eluks vajalikud materiaalsed väärtused. Inimesed on oma sotsiaalse maailmaga dialektilises suhtes: see tähendab, et sellal kui see neid mõjutab ja ka ehk alla surub, võivad nad seda ka ise mõjutada. Inimesed kujundavad ajalugu ja ajalugu kujundab neid endid. Teooria roll on tähtis. Praktika idee tähendab, et teooriad peab praktikasse viima ning praktika peegeldab ja muudab teooriat. Teooria peab osalt tekkima väljaspool igapäevapraktikat, muidu oleks see vaid praktika peegeldus, kuid ta ei tohi olla ka täielikult väljaspool tunnustatud praktikat. Marksism uurib ajaloolise materialismi kaudu nii tootmisviise kui sotsiaalseid suhteid, mida nad endaga kaasa toovad. Toetudes Corriganile ja Leonardile esitatakse alljärgnevas sotsiaaltöö jaoks olulised marksistliku teooria põhimõisted. Tootmine käsitleb seda, kuidas ühiskonnas kaupu toodetakse, luues teatud sotsiaalsed suhted, määratledes suhted inimeste vahel ning nende loomuliku oleku ja vajaduse koostööks.

Elmo Medar 2010

53

Kapitalistlikus ühiskonnas võõrandub töö tootmisvahenditest, sest keerukamad tööriistad ja tootmisvahendid ei ole üksikule töölisele rahaliselt kättesaadavad. Töö hakkab seega toetuma kapitalisti poolt akumuleeritud kapitali poolt pakutud tootmisvahenditele. Kapitalist, kes omab kapitali (tööriistu, masinaid, tehaseid ja raha materjalide ostmiseks suures koguses), peab andma tööd suurele hulgale töötajatele, kes on suhteliselt vabad muudest sotsiaalsetest suhetest. Vastutasuks maksab kapitalist palka, mis kompenseerib töölisele osa kulutatud tööjõu väärtusest ning jätab osa loodud väärtusest endale (lisaväärtus) kasumina pärast toodetud kaupade müüki. Kapitalistid omandavad võimu tööjõu üle, mida piiravad sellised institutsioonid nagu ametiühingud, mis kaitsevad töölist tööandja vastu. Kapitalistliku tootmise korraldamiseks vajalikud tingimused loovad tüüpilised sotsiaalsed suhted. Inimesed elavad linnades, sest see on ainus võimalus tööd leida. Luuakse odavad ja ekspluatatiivsed elamuvormid (näiteks tihedalt ehitatud majad või üürikasarmud 19. sajandil, üleasustatud korterid 20. sajandil). Töölised kannatavad fundamentaalse ebakindluse all, sest ükskõik millised kaitsevormid ka ei oleks loodud, sõltuvad nende töö ja elatusvahendid kapitalist, mida nad ei saa kontrollida. Selliseid sotsiaalseid suhteid tuleb pidevalt taastoota, sest ilma selleta kaoks kapitalistlik tootmine. Seetõttu peavad kapitalistlikud ühiskonnad taas-tootma nii kapitali kui tööjõudu. Perekonnad on tööjõu taastootmise efektiivsed vahendid laste sünnitamise ja kasvatamise kaudu; taastootmine tähendab ka laste sotsialiseerimist nende väärtustega, mis aktsepteerivad töötamist tootmises. Perekond on keskkond, milles indiviid kogeb ulatuslikumaid sotsiaalseid vastuolusid. Naiste rõhumine tekib nende olulisest rollist laste sotsialiseerimisel, sellest, et nad on põhilised tarbijad kaupade turul, perekonna stabiilsed keskmed ja reservtööjõud juhuks, kui meestööjõudu napib, näiteks sõdade ajal, haiguste puhul või elanikkonna arvukuse languse perioodil. Marx väitis, et kapitalismi tekkimine lõhkus lähedased sotsiaalsed suhted ja rikkus tootmise vajaduste tõttu perekonnasuhted töölisklassis. Samal ajal on valitseva klassi ideoloogilise hegemoonia osaks monoliitse perekonna ideaali loomine. Kogemused tootmises ja elus väljaspool kodurolli annavad naistele võimaluse vastu seista meeste ülemvõimule patriarhaalses ühiskonnas. Perekondi on loomulikult mitmesuguseid. See on teadvustunud eriti selle tõttu, et eri kultuurilised ja etnilised grupid on toonud industriaalühiskondadesse teatud variatiivsuse. Erisugused perekonnatüübid tulenevad erisugustest tootmisviisidest, mis on levinud ühiskondades, kust need perekonnad on pärit. Kui nad muutuvad osaks kapitalistlikust ühiskonnast, peavad nende traditsioonilised perekonnasuhted muutuma või vähemalt satuvad ümbritsevaga konflikti. Need sotsiaalsed suhted on dialektilised, sest kuigi industriaalne töö on dehumaniseeriv, annab see ometi võimaluse kogeda inimlikku koostööd, mis võimaldab inimestel õppida tundma selle väärtust. Ja kuigi perekonnaelu sageli surub naisi alla, annab see kogemuse kontrollida olulist osa elust, mis on oma olemuselt inimlikustav. Need on näited vastuoludest, mis eksisteerivad igal pool kapitalistlikus eluviisis. Nende vastuolude analüüsimine ja mõistmine võimaldab sotsiaaltöötajatel aru saada, kus sekkuda, et inimeste elu inimlikumaks muuta Soovitus nii sotsiaaltöötajate kui klientide osalemiseks kooperatiivsetes tegevustes on allasurutuse tingimustes toetust pakkuv ja isiksuslikult väärtuslik. Naiste teadlikkuse äratamine oma võimete ning perekonna koostöö ja arenguaspektide suhtes võib olla väärtuslik ühiskonnas levinud võõrandumise ja isolatsiooni vastu võitlemisel. Klassi mõiste selgitab sotsiaalseid muutusi marksistlikus teoorias. Klassid on ühiste huvidega sotsiaalsed grupid, mis tekivad sotsiaalsetest suhetest valitseva tootmisviisi sees. Muutused toimuvad pidevalt, sotsiaalsed suhted ei ole kunagi staatilised. Kriitikud vaidleksid vastu, kas selliste suurte sotsiaalsete gruppide sees võib eksisteerida ühiseid huvisid. Marksism väidab,

Elmo Medar 2010

54

et klasside huvid lahknevad üha enam ja nende vahel toimub võitlus võimu pärast. Põhiline klassiline jagunemine ühiskonnas toimub nendeks, kes omavad tootmisvahendeid ja nendeks, kes müüvad oma tööjõudu - vastavalt siis kapitalistideks (või kodanluseks) ja töölisklassiks. Sotsiaaltöötajad ja nendesarnased erialagrupid on osa töölisklassist, sest nad müüvad oma tööjõudu, kuid nende roll on toimida riigiaparaadi huvides, mis püüab taastoota kapitalistlikke sotsiaalseid suhteid hariduse ja inimeste ühiskonnaga kohandamise kaudu. Nende seisundis on seepärast järgmine vastuolu: kapitalistlike institutsioonide võim sotsiaaltöötajate üle nende erialase rolli kaudu rõhutab kollektiivse toetuse vajadust sotsiaaltöötajate hulgas ning liitumist töölisklassi organisatsioonidega. oma vastuolulise positsiooni kasutamist sotsiaalse muutuse esilekutsumiseks. Enamik inimesi ühiskonnas on sunnitud organiseeruma, et võidelda teise klassi huvide vastu. Sellise võitluse vajalikkuse äratundmine ning vastuoluliste huvide tunnistamine eri klasside vahel on üks klassiteadlikkuse vorme. Kahjuks enamiku inimeste kogemus selles võitluses on allumine, nii et inimesed tunnevad alati jõu ja mõju puudumist ning toimivad lihtsalt oma huvide kaitsmise pinnal, mille aktiivselt muutusi taotlevalt. Tõsiasi, et ainult klassivõitlus toob endaga kaasa olulisi sotsiaalseid muutusi tähendab seda, et ühiskonna mõjutamiseks progressi suunas peavad sotsiaaltöötajad või ükskõik kes, kelle eesmärgiks on põhiliste sotsiaalsete muutuste taotlemine, liituma töölisklassi organisatsioonidega, selle asemel et püüelda vähemate muutuste poole omaenda rolli kaudu. Me peaksime demüstifitseerima heaolu küsimusi ja siduma need kesksemate ülesannetega töölisklassi organisatsioonides. Seega informatsiooni andmine ja heaoluõiguste selgitamine aitab töölisorganisatsioonidel mõista riigi osa üldises töölisklassi rõhumises kapitalistliku ühiskonna poolt. Riik, kes palkab sotsiaaltöötajad, on vahend, mille kaudu ühiskond korraldub kapitalismi huvides ning mille kaudu juhitakse ja taastoodetakse töölisklassi ehk proletariaati. Riik on autonoomne valitseva klassi suhtes, kuna ta esindab klassivõitluse momendiseisundit ja seetõttu tasakaalu klassihuvide vahel. Poliitiline ja majanduslik võim ei esine seetõttu alati koos, kuid lõppkokkuvõttes säilitatakse ikkagi valitseva klassi hegemoonia. Kapitalism vajab eduks 'soodsat keskkonda', nii et töölised oleksid haritud ja terved, nii kapital kui ka tööjõud taastoodetud. Hoolekandetegevus riigi raamides on osalt valitseva klassi ideoloogia väljendus. See süsteem ei ole ilmselt tervikuna rõhuv ning töölised aktsepteerivad seda, muutudes ükskõikseks sotsiaalsete muutuste võimaluse suhtes või püüdlustes oma saatust parandada Seega töötab sotsiaaltöötaja osalt valitseva klassi huvides, osalt esindab heaoluriigi saavutusi töölisklassi jaoks. Töölised säilitavad ideoloogilise vastupanu valitseva klassi hegemooniale riigis. Nad ei loobu vastakatest hoiakutest, kuid mängivad süsteemiga kaasa saavutamaks hüvesid ning aktsepteerivad nõudmisi, mis neile esitatakse teenuste ja hüvede saamiseks heaoluriigilt. Ideoloogilist vastupanu toetab tegelik vastupanu, näiteks kampaaniatega parandada hoolekannet ja seista vastu ebasoodsatele muutustele seadustes. Sotsiaaltöötajad ei saa säilitada neutraalsust riigi ja töölisklassi vahel.Keegi ei saa olla sotsiaalsetes suhetes iialgi neutraalne, sest igaühel on klassivõitluses oma positsioon; neutraalsus tähendab status quo aktsepteerimist, mis alati esindab valitseva klassi huve. Samal moel kaldub positivistlik teadus oma konservatiivselt määratletud tõendusmaterjali ja eksperdihoiakuga toetama valitseva klassi huve. sest see eeldab, et ühiskonna põhilist eesmärki (tootmist) ei ole võimalik vaidlustada. ainult selle efektiivsuse saavutamise viisid on ebamäärased ning neid tuleb kontrollida ja uurida. Kuna heaoluriigi mudel on osa riigi ideoloogilisest aparaadist, mis ei ole otseselt repressiivne, on sotsiaaltöötajatel teatud manööverdamisruum oma klientide huvides. Seega mõjutab sotsiaaltöötajate viis oma rolliga toime tulla seda, kuidas nende sotsiaalset funktsiooni võidakse määratleda. Nende roll on vastuoluline ning vastuolude määr sõltub funktsioonist, mis nad endale võtavad.

Elmo Medar 2010

55

Võõrandumine valitseva klassi omanduses olevatest tootmisvahenditest viib selleni, et töölisklassist pärinevad inimesed on oma eluga valdavalt rahulolematud Kapitalistlik ühiskond soodustab individualismi, sest inimesed peavad olema mobiilsed ja omavahel võistlema. Kapitalistlik ideoloogia seostab sellist võõrandumist ehk isolatsiooni üksindusega, mis tekib individualismist ja eeldab, et see on osa inimeste elutingimustest. Selline on näiteks ka humanismi ja eksistentsialismi eeldus. Individualismikultus vallutab filosoofia näol ka riigi, mis eelistab individuaalsust ja individualiseerumist ja mis (nagu me I. peatükis kirjeldasime) on omane ka sotsiaaltööle. 'Marksism on traditsiooniliselt eitanud isiksust ja individuaalpsühholoogiat, kuna see ei ole oluline ühiskonna mõistmiseks, kuid Leonard (19H4) on laiemalt avanud oma vaateid marksistlikule psühholoogiale, mis on oluline ka sotsiaaltöö jaoks. Ta väidab selle algavat omaksvõtust, et meie psüühika ja isiksus tuleneb sotsiaalsetest suhetest, mida kujundab tootmise ja taastootmise viis. Me kogeme neist taastootmise viisidest tulenevaid vastuolusid ideoloogia vormis, mis tekitatakse sotsiaalse korra nõudmistest meile. Seega toodete tarbimisvajadus tuleneb sotsiaalsest survest tarbida olemasolevat, sest tootmisviis nõuab nii tarbimist kui ka hoiakut, et tarbimine on oluline. Marksistliku ja konventsionaalse psühholoogia süntees pole võimalik, kuna nende filosoofilised lähtekohad on lepitamatud. Leonardi järgi oleme konstrueeritud nii oma majanduslike kogemuste kui ka oma tööjõu pakkumise viisi tagajärgede kaudu. Majanduslikud kogemused konstrueerivad ka meie koduse töö ja naiste rolli, saadava sissetuleku taseme (mis mõjutab meie tervist, motivatsiooni ja vaimseid jõude), tasakaalu pingutuste vahel saavutamaks enamrahuldavat vaimset tegevust ja tegevuste vahel, mis on suunatud elatusvahendite hankimisele ja tarbimisele. Perekond moodustab meie elu füüsilise keskkonna. Kapitalistlik ühiskonnakord määratleb ka perekonna ideoloogia - kaasa arvatud 'soolise ja ealise hierarhia' (st. kas domineerivad mehed või naised, vanemad või nooremad perekonnaliikmed). Sotsialiseerumine perekonnas toetab kapitalismi ootusi majanduselu ja laiemate sotsiaalsete suhete osas. Riik, määratledes normi ja kõrvalekalde, tugevdab ideoloogiat ning jagunemist klassideks, mis on ta enda poolt loodud ning majanduse ja perekonna kaudu sotsialiseeritud, kujundab ja tugevdab saavutustasemeid, stigmat, sissetulekut, diskrimineerimist ning toetab valitsevale klassile soodsat ideoloogiat. Niisugused määrangud kujundavad isiksust sotsiaalse ja isikliku kontrolli kaudu; konkreetsete ja abstraktsete tegevuste tasakaalu kaudu (näiteks oodatakse mõnedelt isikutelt, et nad oleksid praktilised, mittemõtlejad ega tehta mingeid pingutusi neid teistsuguseks kasvatada); valitseva ideoloogia poolt konstrueeritud vaadete aktsepteerimise kaudu; valitsevate vaadetega identifitseerumisega selles, millised me peaksime olema ja igasuguse käitumise allasurumisega, mis on vastuolus valitsevate vaadetega õige käitumise kohta. Inimestel on olemas mitmesuguseid vahendeid, et neile jõududele vastu astuda, kaasa arvatud teadlikkuse stimuleerimine alternatiivse ja vastandliku maailmavaate suhtes; neuroosi ja sellega sarnanevate käitumisviiside kujundamine, mis on tunnuseks alateadlikust vastupanust, isiksuslike võimete arendamine (mis võib isiksuslikult sügavat rahuldust pakkuda, kuigi see ei lisa midagi tööjõuturule); osavõtt kollektiivsetest aktsioonidest. Need marksistliku psühholoogia ideed on oluliseks vastulauseks kriitikale, mis on suunatud rõhuasetuse vastu sotsiaalsetele jõududele ja sellele, et marksism ei võta arvesse meie elu isiksuslikke aspekte. Kriitika rõhutab ka perekonda kui allikat ja kohta, kus tegeldakse paljude sotsiaalsete ja isiksuslike küsimustega. Marksistlikud lähenemisviisid igapäevapraktikale on järgmised:

◊ töötada kollektiivselt koos kolleegidega, ühendades tegevuse, eriti kogukonna tasemel, töölisklassi ühiste aktsioonidega kogukonnagruppides ja ametiühin-gutes

Elmo Medar 2010

56

◊ luua koostöö ja teadlikkuse tõstmise elemente perekonnaelus, kujundades selle heade isiksuslike kogemuste saamise kohaks, mis oleks vastuolus kapitalistliku ühiskonna võõrandumise ja isoleeritusega

◊ aidata perekonnal toime tulla turu tarbimisühikuks olemise tagajärgedega ja rollide eraldamisega perekonnas, mis tuleneb tööjõuturu poolt tekitatud survest

◊ aidata leida perekonnal sotsiaalsete mustrite muutusi fikseeritud 'perekonnaideaali' saavutamise asemel

◊ aidata perekondadel kollektiivselt toime tulla nende rõhumisega kapitalistliku ühiskonna poolt, keskendumata individuaalsetele probleemidele, laste käitumisele või naise rollile (et nad ei ole sotsialiseeritud võil pole head emad või koduperenaised vastavalt kapitalismi ootustele)

◊ mõista perekonnaliikmete tööelu tähendust elukorralduse suhte, perekonna, endas mõista perekonnakonflikte ootuspäraste sotsiaalsete suhete analüüsi abil, näit. põlvkondadevahelised vaidlused (vanemate ja laste vahel) tekivad 1aste ettevalmistamise kontekstis tööjõuturujaoks ning kodanlike vaadete aktsepteerimisel sobiva käitumise suhtes, millele lapsed sageli vastu panevad

◊ aidata klientidel mõista ja avada nende jaoks perekonnasuhete kaudu laiemailt sotsiaalseid konflikte ja vastuolusid, eriti koos eakate inimestega analüüsides töölisklassi kogemusi teenindatavas kogukonnas saavutamaks omaenese seisukoht kogemuste suhtes, mis on neid praeguse olukorrani viinud. Eakate inimeste isolatsioon ja nende kõrvalejätmine peegeldab nende kasutust tööjõuühikutena tootmise jaoks ja perekonna vajadust keskenduda töötegemisele, mobiilsusele (lahkumine piirkonnast, kus nende eakad vanemad elavad), vajadust terve päev väljas olla, mistõttu eakad jäävad ilma abist ja toetusest

See on kapitalistliku tootmise üks tagajärgedest perekonnaelu korraldusele. Lee ja Pithers (1980) väidavad, et radikaalne sotsiaaltöö on hoolduskodutööle väga vähe mõju avaldanud. Nad teevad ettepaneku, et hooldekodutöö võiks olla tähtis alternatiivne mudel, kus elatakse kollektiivset kogukondlikku elu, mis esitaks vastukaalu perekonna sotsialiseerumisele. Hooldekodutöö praktika võiks nende arvates võidelda domineerivatesse ideoloogiatesse sotsialiseerumise negatiivsete tagajärgede vastu. Kommentaar Radikaalne sotsiaaltöö on olnud oma arengus vastuoluline, vaidlused selle üle on stimuleerinud mitmesugust kriitikat:

◊ radikaalne sotsiaaltöö kaldub unustama klientide vahetud isiklikud vajadused nende teadlikkuse tõstmise või mõne kollektiivse tegevuse stimuleerimise kasuks. See on ebaeetiline, hoolimatu või ebapraktiline, sest see ei ole mitte see, milleks sotsiaalsüsteem on loodud, andes vaid osalisi selgitusi käitumise ja sündmuste kohta, millega sotsiaaltöötajad tegelema peavad. Leonardi marksistlik individuaalpsühholoogia püüab seda ületada, ühendades üldisi selgitusi sotsiaalteadustest individuaalsete reaktsioonide mõistmisega

◊ radikaalne teooria on nõrk emotsionaalsete probleemide selgitamisel selle-pärast. et see keskendub materiaalsetele ja sotsiaalsetele küsimustele ning selliste teenuste edendamisele nagu heaoluõiguste nõustamine; ignoreerib klientide inimlikke aspekte ning emotsionaalseid ja isiklikke probleeme; annab

Elmo Medar 2010

57

teooriast tulenevaid ettekirjutusi, lähtumata probleemidest, mida vähemasti osa kliente esile toovad. Seega kipub see läbi kukkuma traditsioonilisele sotsiaaltööle vastupidisel viisil

◊ radikaalne teooria ei kirjuta ette, mida teha, vaid ainult esitab lähenemisviisi, kuidas mõista situatsiooni, milles kliendid ja sotsiaaltöötajad toimivad. Ta toetub insaitile, mida on juba kritiseeritud seoses psühhodünaamiliste teooria-tega (kuigi, nagu me nägime käitumuslikke teooriaid käsitledes, võib see kiirendada probleemidele reageerimist), kuid ei väida ka, et insait tooks kaasa koheseid tagajärgi, kuna klassiteadvusele peab järgnema klassivõitlus. Ka teised sotsiaaltöö teooriad ei suuda pakkuda ettekirjutusi (näit. süsteemi-teooria): võimalik, et teooria olemasolu, mis esitab üleüldise situatsiooni kirjelduse, on kasulik ja radikaalset teooriat võib sellisena täielikult aktsep-teerida

◊ informatsiooni hulk, mis on hädavajalik mitmete eri gruppide abistamiseks, toob esile palju probleeme, mis võivad alandada sotsiaaltöötajate motivatsioo-ni. kuid seejuures ei suuda nimetatud informatsioon esitada selgepiirilist seisu-kohta probleemide tähenduse ja nende lahendamise kohta (Rojek jt., 1988) radikaalse teooria arusaam võimust on piiratud ning seostub ainult kontrolliga, ülcliia sidudes sotsiaaltöötajaid rõhumisega, ega suuda täielikult esile tuua võimusuhteid inimeste vahel isiklikul tasandil, kus (nagu eksistentsialistid väidaksid) ka ohvritest klientidel on küllalt suur võim (Rojek jt., 1988).

◊ kuigi radikaalne teooria väidab esindavat püüdlusi sotsiaalsetele muutustele, on võimatu liita kõiki osapooli esindavate gruppide huvisid, sest need on sageli vastuolulised ja praktikas paistab asi liikuvat selle poole, et väidetavalt allasurutud saaksid olemasolevast abist üha enam kasu (Rojek jl., 1988)

◊ radikaalne teooria on enam ideoloogia kui teooria, st. see ei esita selgitusi, mida oleks võimalik empiiriliselt kontrollida. Marksistid väidaksid vastu, et nende uurimismeetod ajaloolise analüüsi ja arutluse kaudu on täiesti aktsep-teeritav meetod. Nad väidavad, et positivistlik teadus säilitab hegemoonia, aktsepteerides ja toetades olemasolevat sotsiaalset korda. Seega on see radi-kaalse teooria jaoks ebasobiv uurimismeetod. Marksistide arvates kõik teooriad esindavad mingit ideoloogilist positsiooni, mis sageli toetab valitsevat klassi

◊ nagu paljud ideoloogiad, defineerivad ka radikaalsed teooriad vastuväited

omaenda terminoloogias, pühkides nad seejärel kõrvale (vastuväiteid käsitle-takse sageli valitseva klassi ideoloogiate näidetena) Sama käib ka teiste teooriate kohta (näit. psühhodünaamilises teoorias, kus vastuväiteid VÕI suutmatust teooriat aktsepteerida väidetakse vahel tekkivat vastuväitja ala· teadlikest hirmudest või konfliktidest)

◊ mitmed radikaalsed teooriad rõhutavad mitteküllaldast ja rõhuvat keskkonda ning abiasutusi klientide probleemide selgitamise sobivama alusena kui indviduaalpsühholoogiat, kuid halvemal juhul võib see asenduda kohaliku keskkonna ja selle elanikkonna üldise kritiseerimisega üksiku ohvri süüdis-tamise asemel (Galper, 1975; Webb, 1981). See võib viia selleni, et sotsiaaltöötajate toetust klientidele käsitletakse vastuolus olevana samas keskkonnas elavate teiste inimeste huvide ja vajadustega, sest vaeseimate vajadusi ja soove ei saa alati seostada kogu töölisklassi vajadustega - Clarke (1976) toob selle kohta näite, kus tekkis konflikt abinõude suhtes kogukondlikus elamupoliitikas, mis haaras ka sotsiaaltöötajaid.

Elmo Medar 2010

58

Hinnates kogu esitatud kriitikat võib öelda, et radikaalse sotsiaaltöö praktilised soovitused puudutavad kollektiivseid aktsioone, mitte niivõrd individuaalset abi, või siis abi selleks, et inimesed mõistaksid radikaalide moel oma isiklikku olukorda, millest lähtuvalt nende valikud oleksid kas aktsepteerimine või pikaajaline vastupanu. Raske on näha selle üldist kasulikkust. Töötajatel võib olla valitsevat ideoloogiat esindavates ametlikes abiasutustes raskusi, kui nad püüavad toetada radikaalseid lähenemisviise. Neid võidakse lihtsalt vallandada või nad tunneksid end frustreerituna, kuna nad ei suuda vajalikke aktsioone ette võtta. Selle teooria kritiseerimisega ei tohi ka liiga kaugele minna. Paljud abiasutused ja kliendid tervitavad radikaalseid ja kogukonnale toetuvaid lähenemisviise ning vastupanu ei tähenda seda, et sellist vaatekohta tuleks ignoreerida. See võib anda kasulikke mõtteid, mis tööd rikastavad, kasutades teisi teooriaid või kujundades sotsiaaltöötajate mõtlemist, samal ajal neid oma funktsiooniga abiasutuses mitte konflikti viies. Selles mõttes on oluline lugeda hoolega vastaspoole paremini sõnastatud analüüse, mitte aga oletada, et kogu radikaalne sotsiaaltöö nõuab praktikas tingimata vastandlikule positsioonile asumist. Üks radikaalsete vaadete eeliseid, mida ei tohiks lausaliselt kritiseerida, on asjaolu, et see toob esile elu teatud küljed, kaasa arvatud võimu ideoloogilise hegemoonia, klassi ja staatuse, soo ja rõhumise olulisuse. Marksism toob need välja sotsiaaltöö jaoks arusaadaval viisil, mis on seda ideestikku kasutades viinud ka praktika olulisele arengule. Marksismi rõhuasetus võimule on eriti sotsiaaltöö teooriasse toonud vaated, millel on otsene seos seksismi ja rassismiga viisil, mida ainult vähesed teooriad on suutnud saavutada. Seetõttu esitatakse alljärgnevas osas ülevaade feministlikust ja mitteseksistlikust sotsiaaltööst . I Feministlik ja mitteseksistiik sotsiaaltöö Feministlik sotsiaaltöö ja teraapia on abi, mida tavaliselt annavad naised teistele naistele. Selle eesmärgiks on uurida ja kõrvaldada rõhumine, mis tuleneb ühiskonnas valitsevast seksismist, andes nõnda klientidele suurema vabaduse ja kontrolli oma elu üle, võimaluse isiklikuks arenguks ja kasvuks. Pikemas perspektiivis on selle eesmärgiks kõrvaldada seksismist tulenev rõhumine, Laiemalt määratledes püüab milleseksistlik töö vältida seda, et sotsiaaltöö protsesse kasutataks viisil, mis rõhub või diskrimineerib naisi või kinnitab meeste üleolekut ühiskonnas, Selle kohta, kas ka mehed võivad teha feministlikku tööd, on mitmeid arvamusi; Valentich (1986) ütleb, et mitmed autorid peavad meeste osalemist selles võimalikuks. Feministliku ja milleseksistliku sotsiaaltöö juured on 1960te ja 1970te aastate naisliikumises. Mure naiste rõhumise pärast tekkis kahtlustest abi väärtuse suhtes, mis naistele osutati, eriti psühhiaatrias ning psühholoogia teooriate suhtes, mis olid aluseks abistamise teooriale ja praktikale. Me nägime 3. peatükis psühhodünaamilise teooria kriitikat erapoolikuse suhtes selles osas. Feministid püüavad mõista naiste elu ja kogemusi nende endi seisukohast, meeste omadest erinevaid väärtusi, ning seega vältida naiste käsitlemist meeste vaatepunktist (androtsentrism) (A.Hudson, 1985). Väidetakse, et eesmärgile ja ülesannetele orienteeritus sotsiaaltöös ning positivistlikud nõudmised teaduslikult põhjendatud tegevuse suhtes, on meeste poolt määratletud prioriteedid, kus kasutatakse meeste keelt ja mehelikku mõtlemist (B Collins, 1986). Gilligani teos (1982) on siin teedrajav. Ta demonstreerib, et meestel ja naistel on erinev viis mõelda moraalsete kategooriate üle (Rhodes. I Y85) ning L. Davis (J

Elmo Medar 2010

59

985) väidab, et naiste 'hääl' on summutatud mehelike positivistlike seisukohtade tõttu. Sotsiaaltööd on tarvis teistmoodi defineerida; eriti on vaja kindlustada abiasutuste juhtimist nõnda, et naisi ja nende seisukohti kõrvale ei jäetaks, Kuna feministid püüavad saavutada meeste ja naiste võrdset seisundit (ja seetõttu ründavad mitte mehi, vaid praegust patriarhaalset mõtteviisi, mille järgi mehed on igasuguste sotsiaalsete eeliste tõttuu domineerivas seisundis), peaks nende praktiline tegevus peegeldama egalitaarset lähenemisviisi. (Dominelli ja MeCleod,1989). Tegevus sooliste küsimustega on oluline sellistes kohtades, kus seksuaalsus ja selle kontrollimine on oluline. Näiteks tehakse hooldekodudes sageli katseid kujundada aseksuaalset või seksuaalselt ebaharilikku keskkonda (Harri s ja Lipman, 1984) selleks, et toime tulla keerukate seksuaalsuhetega anormaalses keskkonnas sest igal pool, kus inimesed pikemat aega koos elavad, kerkivad kindlasti üles ka soolised ja seksuaalsed probleemid. Hanmer ja Statham (1988) esitavad lähenemise sotsiaaltööle, mis ei ole selgelt marksistlik. vaid püüab olla naisekeskne ja mille seksistlik, kuid mitte liialt feministlik. Dominelli ja MeCleod (1989) kirjeldavad sama valdkonda marksistlikelt positsioonidelt. Sugu on Hanmeri ja Stathami ülevaate alusel naise jaoks põhiline oluliste elukogemuste alus. Naisi määratletakse sageli just soo alusel (näit. emad. abielunaised), samal ajal kui mehi kirjeldatakse nende staatuse alusel (näit. ametinimetuste järgi). Siiski muutub naise sugu sageli nähtamatuks, sest sotsiaalselt oodatakse neilt teatavate rollide aktsepteerimist (näit. hoolitseja, eakas), mida eeldatakse naiselt sagedamini kui meestelt, kuigi seda ootust otsesõnu ei väljendata. Nii eeldatakse, et raskustes olevale inimeste peamised aitajad on mitteformaalsed hooldajad, kuid mitteformaalsed hooldajad on peaaegu alati naised. Naistel on palju ühist, nad peavad toime tulema nii kodu kui tööga. meestega elama ja nende eest hoolt kandma, emaks olema ja sõltuvate eest hoolitsema. Olulised naistevahelised erinevused, mis tekitavad erisuguseid kogemusi ja ootusi on järgmised: erinev tööelulugu ja staatus, etnilised erinevused, erinevad kogemused võimu omamisest ja jõu puudumisest Seega valgel naisel, kes teeb professionaalset tööd, mille kaudu ta saab kogemuse, et mõnikord nähakse teda kompetent- sena ja võimu omavana, on teistsugune eluvaade, talle esitatakse teistsuguseid ootusi kui mustale naisele, kes teeb lihttööd ning on kogenud jõuetust oma elu mõjutamisel. Dominelli ja McCleod (1989) rõhutavad, et sugu ei saa lahutada teistest allasurumise vormidest, eriti aga klassikuuluvuse ja etnilistest erisustest. kuigi naistel on sageli omad kogemused sellistest eristamistest. Hanmer ja Statham väidavad, et naisi peetakse igal juhul meestest sõltuvateks ja neist alamateks ja neil on seetõttu tekkinud ka sarnased kogemused. Sotsiaaltöötajad peaksid alustama naiste ühiste kogemuste tunnistamisest ning sealt edasi minema, uurides erinevusi ühe ja teise konkreetse naise vahel. Seega on sugu oluline teema, mis määratleb naisi kolmel peamisel viisil:

1. oodatakse, et naised on alati hooldajad; 2. meestele allujad; 3. edukaks töötamiseks on nende isiksuslik identiteet määrava tähtsusega '. paljude neid

takistavate probleemidega toimetulemisel. . Naisklientide hindamine peab alati sisaldama teadmisi elukaarest ja nähtustest, mis mõjutavad naisi ning eeldusi, mis alati mõjutavad nende hindamist. Olulised elukaare faktid sisaldavad demograafilisi faktoreid. nagu näiteks asjaolu, et ühe vanemaga perekondade arv kiirelt kasvab, laste arvu vähenemine perekonnas, lahutuste ja taasabiellumiste sagenemine, töötavate emade arvu suurenemine Sageli me ei saa teha otsustusi naiste normaalse ja aktsepteeritava käitumise kohta neid arengusuundi arvestamata. Naised on sageli vaesemad kui mehed ning, kogevad teravamalt perekonna madala sissetuleku mõju, halbu elamutingimusi j a _transporti. Sotsiaaltöötajad alahindavad sageli naiste töö tähtsust nii perekonna sissetuleku kui ka nende eneseaustuse suhtes.

Elmo Medar 2010

60

Erilise tähtsuse omandab naisklientide hindamisel nende roll hooldajana. Enamusel naistest on lapsed, keda nad hooldavad, sageli ka teisi neist sõltuvaid eri elustaadiumis olevaid inimesi. Meie hinnangud nende suutlikkusele sellega toime tulla peegeldavad sageli kultuuri poolt etteantud ootusi, mis võivad olla küsitavad. Erinevad etnilised grupid võivad oodata erisugust lähenemist lapse hooldamisele . Meil võib olla ootusi, milles võib samuti kahelda, näiteks ootus, et kliendid peavad alati olema suutlikud elama meestega stabiilses monogaamses abielus või olema võimelised puhkuseta hooldama mitmeid väikelapsi materiaalses mõttes ja kodukeskkonda luues. Kuna naistelt oodatakse, et nad seda suudavad ja tahavad, siis nende osa selles võetakse loomulikuna, neile osutatakse vähem abi kui meestele samades tingimustes. Töötajad peaksid vältima selliseid eelarvamusi ressursside määratlemisel. Seda ei tohiks võtta eeldusena, et naised on tavaliselt meestest sõltuvad, hooldavad neid ja alluvad neile. Nende staatuse ja suhted määrab abielu või lahutuse õiguslikud tagajärjed või asjaolu, et nad on vallalised. Nende hoolitseja roll nõuab vilumusi ja pühendumust, mida sageli alahinnatakse võrreldes meeste sotsiaalse staatusega, mille määrab nende töö. Töös võib kasulikult keskenduda naiste identiteedi, minapildi ja eneseaustuse toetamisele. Naisi võib julgustada nägema oma saavutusi, nõudma abi ja ressursse oma töö jaoks, mida nad teevad. Naiste sellises positsioonis oleku kogemuse tunnistamiseks ja jagamiseks peavad naissotsiaaltöötajad ära tundma võimu ebavõrdsuse ja ebavõrdse kohtlemise, mis neile töötajatena osaks langeb abiametites, kus domineerivad mehed ja mehelikud hoiakud. Naisi ei edutata nii sageli ja nende vaateid ei võeta arvesse juhtimisel, mis on sageli kujundatud meeste keele ja ootuste poolt. Sellega toimetulekuks on Hanmer ja Statham (1988) soovitanud terve rea ühiseid ja kollaboratiivseid lähenemisviise. Klientidega töötamiseks soovitavad nad mitmeid naisekeskseid meetodeid, mis on kokku võetud tabelis 10.1. Tabel 10.1 Naisekeskse töö printsiibid Printsiip ettevalmistamine Sotsiaaltöötaja tegevus selgita eesmärke, nõustu üleskirjutuste ja salvestustega kui eesmärgi saavutamise abivahendiga, selle asemel et tajuda selle nõude tõttu ennast võimetuna; uuri fakte ja uurimistulemusi naiste kohta; arenda vilumusi ja teadmisi, et sa oleksid võimeline esinema tugevalt positsioonilt; riski nõuda abi. toetust ja ressursse; määratle teenused ja protseduurid, mis ei ole naisi abistavad; kogu infot ressursside kohta naisklientide jaoks Printsiip kujunda naisekeskse praktika printsiipe Sotsiaaltöötaja tegevus armasta ja hinda naisi: kasuta naiste kogemusi ressursina: usalda ja aktsepteeri naisi; jaga nendega oma kogemusi ja õpi neilt mittehierarhilisel viisil: kasuta naiste gruppe; loo naistele võimalusi pääseda hooldamisest ja sõltuvusest mehest, väldi kasutamast konventsionaalseid eelarvamusi, mis käsitlevad naiste tavapärast käitumist halvana (näit seksuaalsust): julgusta naisi tunnetama kontrolli oma elu ja käitumise üle Printsiip kujunda meetodid soole vastavaks Sotsiaaltöötaja tegevus

Elmo Medar 2010

61

kasuta erinevaid sotsiaaltöö teooriaid ja meetodeid; leia aega ja omista tähtsust naistega koosolemisele; kohanda teooriaid sedavõrd, et nad pigem julgustaksid kui halvustaksid naisi; väldi naiste käitumise käsitlemist stereotüüpselt ja seksuaalselt: väldi seksistlikku keelekasutust; tunnista rõhumist ja õnnetunde puudumist, tunnista mittenõustumist feministlike vaadetega: väldi rõhumisest rääkides erialast terminoloogiat: sea eesmärgiks edu piiratud ülesannetes; kasuta grupitööd ühise kogemuse rõhutamiseks ja toetuse jagamiseks; kasuta erinevaid gruppe. sest mehed kalduvad domineerima mõlemast soost liikmetest koostatud grupis; Printsiip seo kliendid abiasutustega, mis on keskendunud naiste vajadustele Sotsiaaltöötaja tegevus üldised abiasutused ei pruugi pakkuda küllaldaselt õiget liiki abi; julgusta oma vajadusi väljendama; formaliseeri ning taotle toetust uutele ressurssidele; toeta võrdsete võimaluste poliitikat ja sellele vastavat struktuuri; Printsiip kaasa naisi abiameti otsuste tegemisse ja poliitika kujundamisse Sotsiaaltöötaja tegevus loo esinduse struktuur Printsiip loo feministliku töö koodeks Sotsiaaltöötaja tegevus raja naiste grupid ja väljaõpe Allikas: Hanmer ja Statham (1988) Mcleodi töö prostituutidega on näide feministlikust sotsiaaltööst, mis toob esile vaesuse, reaalsuse ja vajaduse oma peret ülal pidada ja mis viib prostituudid jahtima kõrget materiaalset tasu selle töö eest vastupidiselt konventsionaalsele eelarvamusele, et nad on hakanud prostituutideks kontakti tõttu deviantsete allkultuuridega ning isiklike võimete puudumise pärast. Donnelly (1986) esitab ühe paljudest ülevaadetest naisklientide gruppide kohta, mis suurendas ühist kogemust ja mõistmist naistest, kes elavad halbade elamutega asustatud piirkondades. Mõlemal puhul on tegemist teadlikkuse tõstmisega, mida Longres ja McCleod (1980) seostavad Freire (1972) tööga ja mida käsitleti ülalpool ning mis on seega selgelt radikaalne. Loomulikult ei ole igasugune feministlik teraapia ja sotsiaaltöö radikaalne. Neid analüüsides ilmneb, et teadlikkuse tõstmise eesmärgiks on enesevaatluse toetamine mõistmaks inimlikkust hävitavaid sotsiaalseid struktuure ja rakendamaks meetmeid selliste tingimuste muutmiseks. See tähendab dialoogi võrdsete vahel, muret ideoloogia pärast ning seda, kuidas ühiskonnas valitsev ideoloogia võib tuua õnnetust ja sotsiaalseid probleeme; vastastikust ja jagatud enesevaatlust ning austust üksteise vaadete suhtes; isiklike murede ja üldiste probleemide vaheliste seoste esiletoomist ning individuaalsete ja klassihuvide

Elmo Medar 2010

62

sidemete selgitamist. Teadlikkuse tõstmist on kõige parem teha vastastikuse abi gruppides ja ulatuslikuma eneseuurimise kaudu. Individuaalse töö jaoks võib olla raske leida aega ja tahtmist, samuti on empaatia tekkimine raskem suhtes individuaalse kliendi ja töötaja vahel, missugune suhe on tavaliselt ebavõrdne. Situatsiooni muutmiseks on tarvis haaratust tegevustesse, mida on kergem leida gruppides, kus muidu kaebused 'süsteemi' üle muutuvad selle süsteemi kaeblikuks aktsepteerimiseks. Donnelly uurimus (1986) kogus kokku naiste grupi amortiseerunud elumajade rajoonist Inglismaal eesmärgiga aidata neil mõista, et neil on palju ühiseid probleeme ja kogemusi ning et nad suudavad mõista oma elu ja võtta kontroll selle üle enda kätte. Kommentaar Feministlik ja mitteseksistlik töö on tekitanud palju huvi alates 1980te algusest ja on paljude naiste jaoks tähtsaks muutunud. See pakub ka meessotsiaaltöötajatele häid õppetunde naisklientide mõistmiseks ja neile lähenemiseks, mis loovad uue ja vähemhinnangulise suhtumise naiste seksuaalsusesse ja elusse. Sel on palju ühist jõustamise strateegiatega, mis on järgmise peatüki aineks. Üks feministlike teraapiate loomise probleeme (nagu ka jõustamise mõistete puhul, mis tulenevad tööst rahvusvähemustega ja mida kasutatakse järgmises peatükis) on see, et feministlik teraapia võib kõrvale juhtida vajadusest muuta kogu sotsiaaltöö mitterassistlikuks ja mitteseksistlikuks. Enamus olulisest sotsiaaltööalasest kirjandusest kaldub tavadest kõrvale rõhutades, et patriarhaalsus ja sooline rõhumine rõhub mehi samavõrd kui naisi, kuid erisuguse tegevuskategooria loomine näib mõnedel juhtudeltekitavat konflikti meestega ja meeste poolt juhitavates institutsioonides. Seni pole veel tekkinud hästiarenenud teooriat töötamiseks meestega, kes on sel kombel hätta jäänud, kuna prioriteedid on ilmselt mujale suunatud. Samuti võib väita. et omistades liiga suurt tähtsust sellisele tööle paljude naisklientidega, võib jätta ressurssideta ja praktilise tähelepanuta nende vaesuse ja sotsiaalsed probleemid. Teoreetiliselt on raske tasakaalustada tähelepanu soolise rõhumise ja rõhumise vahel, mis tuleneb klassi- või etnilisest kuuluvusest, samuti mitmesuguste stigmade tõttu; see on viinud nendega tegelemise eraldamiseni, mida siiani on olnud üsna raske ühendada. MitteseksistIik ja feministlik sotsiaaltöö tekitab raskusi ka seetõttu, et see toetub insaiti tehnikatele, mis tihtipeale, nagu muudki sotsiaaltöö teooriad, ei määratle selgelt, kuidas sekkuda, kui probleemid on kord esile toodud, kaldutakse arvama, et rõhumise mõistmine paneb kliendi iseenesest tegutsema ning insait on kliendi esmane prioriteet abiotsimise puhul. 1.1Akadeemiline sotsiaaltöökoolitus: võimalused ja väljakutsed Taimi Tulva TPÜ sotsiaaltöö professor Sotsiaaltöökoolitus muutuvas Eestis. Eestis on sotsiaaltöötajaid koolitatud kümme aastat. Koos ühiskonna muutumisega on arenenud ka sotsiaaltöökoolitus, mis toimib tänaseks mitmel koolitustasemel. Iga sotsiaaltöötajaid koolitav õppeasutus on püüdnud leida oma nišši, vastamaks võimalikult adekvaatselt ühiskonna väljakutsetele sotsiaalprobleemide lahendamise või leevendamise küsimustes. Alljärgnevas keskendutakse sotsiaaltöötajate akadeemilise koolituse küsimustele ja suundumustele ühenduses üleminekuga uutele õppekavadele. Tänaseks on sotsiaaltöökoolitust laiendatud ning hakatud sotsiaaltöötajaid ette

Elmo Medar 2010

63

valmistama ka kutse- ning rakenduskõrghariduse tasemel. Analüüsimist ja täpsustamist vajavad kolledžite ning seminaride õppekavad, et lõpetanutel oleks võimalik jätkata õpinguid ülikoolis. Akadeemilises koolituses taotletakse üleminekut viieaastasele õpiajale (200 AP), mis tähendab magistrikraadiga sotsiaaltöötajate ettevalmistamist. Sotsiaaltöökoolitus pole kõikjal Euroopas akadeemiline. Nii on näiteks Rootsist (vt Brettschneider 1995) kirjutatud, et sotsiaaltöökoolitus kutsuti akadeemilisse perekonda vaese sugulasena ja et sotsiaaltöökoolitusele vaadatakse veel kaua kui "kassile hermeliinide hulgas". Euroopa Liidu maades on võimalik sotsiaaltööd õppida nii ametikõrgkoolis kui ülikoolis, kuid märgatav on suund magistriõppele. Nii on näiteks kuues Soome ülikoolis vastavalt haridusministeeriumi määrusele (01.08.1999) kehtestatud sotsiaaltöötajate väljaõppes nõutavaks erialane magistriõpe , mis tähendab akadeemilise sotsiaaltöökoolituse iseseisvumist. Ametikõrgkooli lõpetanud omandavad sotsionoomi pädevuse ning neid valmistatakse ette teenuste osutamiseks erisihtrühmadele (lapsed, eakad, puuetega inimesed, narkosõltlased jt). Sotsiaaltöö ja sotsiaaltöökoolitus on alati olnud tihedasti seotud muutustega ühiskonnas. Vahel on need muutused aeglasemad ja hoolekandes ning –tervishoius reljeefselt nähtavad. Vahel on muutused väga kiired ning nende juured on väljaspool sotsiaaltööd, nagu tänases Eestis. Elame multikultuurses maailmas, milles rõhutatakse etniliste erinevuste arvestamise vajadust. Kasvanud on maailma rahvastiku mobiilsus, mille üheks väljundiks on pagulaste problemaatika esilekerkimine. Uusi sotsiaalprobleeme põhjustavad majanduskriisid; vaimse tervise häirete kasv, uimastite ja alkoholi kuritarvitamine, noorsoo kuritegevus. Ühiskondliku ebavõrdsuse ja sotsiaalse õigluse puudumise tõttu suureneb reaalne vaesus. Need on vaid mõned probleemid, millele meie sotsiaaltöötaja lahendusi otsib. Sotsiaaltöötajate väärtushinnangud ja eetika võivad nendel otsingutel osutuda väga oluliseks. Arenev professioon ja tulevikuvisioonid. Sotsiaaltöö kui professiooni hiljuti möödunud saja aasta juubel (1999) pakub ainet aruteludeks sotsiaaltöö ja selle koolitusperspektiivide üle. Enam kui saja aasta jooksul on püütud määratleda sotsiaaltöö tegevusvaldkondi ja selle piire. Sajanditagusest algusest kuni tänase päevani on olnud sotsiaaltöö staatuse ja identiteedi otsingud kesksel kohal sotsiaaltöö praktikas ning sotsiaaltöötajate koolituses. Sotsiaaltöötajate Rahvusvaheline Assotsiatsioon on heaks kiitnud (1996) sotsiaaltöö professiooni esmase ülesandena inimeste heaolu suurendamise ning kõigi inimeste põhiliste vajaduste rahuldamise ideed, pöörates erilist tähelepanu nende jõustamisele, kes on kaitsetud ja elavad vaesuses. Kõrgendatud tähelepanu nõuavad keskkonnategurid, millest võib sõltuda toimetulek. Arvukatele sotsiaaltöö definitsioonidele on tunnuslik keskendumine inimesele ja tema keskkonnale. See duaalsus, vastastikune sõltuvus on tekitanud sotsiaaltöötaja professioonile spetsiifilise mõjuala, on muutnud sotsiaaltöö erinevaks teistest aitamisprofessioonidest. On palju viise, kuidas sotsiaaltööd kontseptualiseerida: sotsiaaltöö praktika valdkondade, tegevuskohtade, agentuuri tüüpide (mittetulunduslik, riiklik), funktsioonide, kliendirühmade, kasutatavate meetodite (preventsioon, interventsioon), praktiliste eesmärkide, osutatavate teenuste, aga ka probleemide laadi (töötus, peresisesed lahkhelid jne) järgi. (Gibelman 1999) Ka traditsioonilisi sotsiaaltöö mudeleid ja teooriaid ei saa tänases päevas pidada aegunuteks, sest postmodernse ajastu väljakutsed võiksid meid inspireerida nende meetoditega töötamisel neid ümber kujundama, rõhutades nende järjepidevust ning ühtlasi arvestades asjaolusid, mida kutsuvad esile tänapäeva tingimused. Nõnda saame innovaatiliselt läheneda sotsiaaltöö kui professiooni metodoloogilisele ning ideoloogilisele integratsioonile. (Lorenz 1996) Sotsiaaltöö professionaale rakendatakse Euroopas üha laiemalt. Neid kutsutakse sageli firmadesse, kes seisavad vastamisi töötajate multikultuursest taustast tingitud probleemidega, et korraldada firma töötajatele koolitust, kuidas oma inimesi õigesti kohelda. Muutuva sotsiaaltöö professiooni tulevikuvisioonidena, mis nõuavad muutusi ka koolituses, saab välja tuua järgmist: · Üldsotsiaaltöötaja hakkab üha enam spetsialiseeruma tööks eri kliendirühmadega.

Elmo Medar 2010

64

Sotsiaaltöö hõivab üha uusi alasid, lisanduvad multiprofessionaalsed ning võrgustikutööl põhinevad ametikohad. · Geneetika ja biotehnoloogia edusammud loovad võimalusi uute töökohtade tekkeks ka sotsiaaltöös ning kutsuvad esile uusi eetilisi dilemmasid elu olemuse ja kvaliteedi küsimustes. · Erapraksise ja mittetulundusühingute poolt pakutavad teenused muutuvad oluliseks alternatiiviks sotsiaalteenuste tarbimisel. Mõistagi saab teenuste delegeerimist kolmandale sektorile lubada vaid rikas ühiskond, kus kodanikud on ostujõulised. Üha enam hakkab teenuste pakkumist suunama infotehnoloogia ning teenuseid püüavad osutada ka mittesotsiaaltöötajad. See kõik nõuab täpsemat atesteerimise korraldamist ning koolitusnõuete järgimist. · Kõige kiiremini arenevaks sotsiaaltöö haruks näib kujunevat psühhiaatriline ja geriaatriline sotsiaaltöö, kuna suureneb eakate ning psühhiaatrilist abi vajavate inimeste hulk. Suureneb nõudmine sotsiaal- ja tervishoiuteenuste järele, kuna "riskiühiskond" (Beck) nõuab efektiivseid lahendeid seda laadi sotsiaalprobleemidele, mis kahandavad usaldust ühiskonna vastu. · Uuringutel põhinevate teadmiste kasv nõuab uurivate sotsiaaltöötajate koolitamist, kes suudavad pakkuda kvaliteetseid teenuseid ning edukalt tegelda kliendi probleemide lahendamisega. Professioonisiseselt on märgata mõningaid tendentse: naiste domineerimine sotsiaaltöös; osalise tööajaga tööjõu kasutamine; juhtumikorralduse ja läbirääkimiste, aga ka lepitusteenuse osatähtsuse kasv. Sotsiaaltöötaja ametialane ja teaduslik pädevus pole eraldi "saarekesed", vaid teineteisega põimunud ressursid. Sotsiaaltöötaja tööks vajalikke valmidusi pole meil uuritud ja sellel teemal napib ka rahvusvahelisi uurimusi. Sotsiaaltööteaduse kujunemisest Eestis on juba mõningaid märke. Meie ülikoolid on ette valmistanud ligi 30 sotsiaaltöö magistrit, nii Eestis kui Soomes on olemas sotsiaaltöö doktorantuur. Tänavu lisanduvad doktorandid teistest Baltimaadest. Lähitulevikus on kavas TP Ü juurde luua Baltimaade sotsiaaltöö doktorantide õpe, mille tegevust toetavad USA ja Põhjamaade sotsiaalteadlased. Reeglina on igal professioonil oma teadusharu, nii on ka sotsialtöö arvatud sotsiaalteaduste hulka terminiga sotsiaaltööteadus (Sozialarbeitswissenschaft, Science of Social Work). Kogu maailmas on loodud hulgaliselt sotsiaaltööteadlaste ühendusi. Mõnega neist on ka vastloodud Eesti Sotsiaaltööteadlaste Assotsioatsioon (ESTA) asunud koostööd tegema. Mõistagi kehtivad sotsiaaltööteaduses juba sotsiaaltöö kui professiooni ajaloost tulenevalt mõningad paradigmad: poliitilis-administratiivne, filosoofilispedagoogiline, praktilis-professionaalne jne (Satka 1997). Sotsiaaltöö on Eestis kinnistunud kui õppeaine, uurimisala ning ametialane praktika. See peegeldab meie sotsiaalmajanduslikke ja ühiskondlike olusid ning eetilis-kultuurilist pärandit. Meie olusid arvestav sotsiaaltööteadus on Eestis kujunemas. Kahtlemata on meie hoolekande reformimisele suuresti kaasa aidanud sotsiaaltööteaduse kujunemine Eestis ning sotsiaaltöötajate akadeemiline koolitus. Kokkuvõtvalt. Elame kõrgendatud reflektiivsuse ajastul (Giddens), mil sotsiaaltöökoolituses ei piisa sellest, et keskenduda töö analüüsimisele ja meetodite õpetamisele abstraktsel tasandil. Samuti pole otstarbekas anda sotsiaaltöö väljaõppele "instrumentaalset" orientatsiooni, st valmistada tulevasi sotsiaaltöötajaid ette ainult nende ülesannete täitmiseks, mida agentuurid neile ette kirjutavad. Seoses kõrghariduse reformimisega ning vastavalt Bologna deklaratsiooni (1999) ideedele on tekkinud vajadus täienduste ja muutuste sisseviimiseks sotsiaaltöö eriala õppekavades. Sotsiaaltöötajate akadeemilisel koolitamisel tehakse rõhuasetus erialasele kompetentsusele, kutse- ja ametioskuste arendamisele ning üliõpilasteaduse tulemuslikkusele. Taotleme seda, et uute akadeemiliste õppekavade (3+2) struktuur oleks paindlik ning kergesti siirdatav auditooriumist praktilisse ellu. Tänases akadeemilises koolituses on märgata teooria ja

Elmo Medar 2010

65

praktika vahelise integratsiooni haprust, mistõttu tuleb tihendada kontakte praktikute ja teadlaste vahel. Tulevikus vajatakse üha rohkem sotsiaaltöötajaid, kellel on sügav arusaamine sotsiaaltööst ja tugev ametialane eneseväärikustunne. Tähtis on, et tulevane sotsiaaltöötaja akadeemilise koolituse käigus areneks ning ennast ka hiljem valitud erialal täiendaks. Sotsiaaltöökoolitus peaks andma üliõpilastele ettekujutuse ühiskonna arengusuundadest ja tekitama innukat huvi sotsiaalpoliitikas ning sotsiaalteenuste osutamise praktikas ilmnevate globaalsete protsesside vastu. Kasutatud kirjandus Brettschneider, G. (1995). The education of Social Workers – aims and methods in a Nordic perspective. In: Social Work in an international perspective. Ed. by G. Jakobsson, 9-22. Gibelman, M. (1999). The Search for Indentity: Defining Social Work – Past, Present, Future. Social Work, vol. 44, 4, 289-310. Lorenz, W. (1997). Social Work in Changing Europe – Challenges to Social Work Education. In.: Nordisk konferens. 1997. Red. Pirjo Helppikangas & Tiia Maikkula. Rovaniemi. Satka, M. (1997). Sosiaalityön koulutus – tulevaisuutta varten. Teoksessa: Sosiaalityön tulevaisuutta rakentamassa. Mirja Satka (toim.). Jyväskylän yliopiston yhteiskuntapolitiikan työpapereita no. 101, 11-25. Ülesanne 1

Kirjeldage tegureid, mis teie arvates aitavad kaasa eriala arengule kaasajal või mis on takistuseks eriala arengule? Kirjeldage mõnda tegurit. Mida pidasite oluliseks? Miks?