E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 7 (96) 22. oktoober 2015

3000 raamatut kirjastuselt VarrakOktoobris ilmub kirjastuselt Varrak järjekorras 3000. raamat. Selleks on „Minu lamp põleb”, millesse on koondatud Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus aastatel 1947–1963. Raamatu on koostanud Eesti Kirjan-dusmuuseumi teadurid Eve Annuk ja Kristi Metste. Varraku esimene raa-mat ilmus aastal 1991 ja selleks oli William Somerset Maughami põnevik „Kirev loor” Maret Maide tõlkes. Sellest peale on Varrakult ilmunud hulganisti ilukirjandust, ajalooraa-matuid, teatmeteoseid ja lasteraama-tuid. Järgmise aasta veebruaris tähistab Varrak oma 25. sünnipäeva.

Avameelne ja kirglik Arvo IhoOktoobris ilmus Annika Koppeli koostatud raamat „Karu südamega mees”, mis räägib filmimehest Arvo Ihost, kelle elu meenutab lugusid sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt”: boheemlikud kooliaastad Moskvas ja sõprus Andrei Tarkovs- kiga, esimene mängufilm koostöös Leida Laiusega, operaatorist režis-sööriks kasvamine. Iho räägib oma elust ja loomingust avameelselt ja kirglikult, raamatus on ka suur foto-valik. Raamatu avaldab Tänapäev.

Mart Kadastiku uus romaan Oktoobri viimasel nädalal ilmub Mart Kadastiku uus romaan „Eluaegne”. Tegemist on kirjaniku neljanda romaaniga. Haarava sündmustikuga raamat süüvib inimese pimedamates-se hingesoppidesse. Autori kujuta-misviisis vahelduvad grotesk ja huu-mor, kargus ja soojus. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Mart Kadas-tiku romaanid „Kevad saabub sügi-sel” (2013), „Suvi sulab talvel” (2013) ja Katariina Tammertiga kahas-se kirjutatud „Paarismäng” (2014).

Suurilma lõunasöögid Oktoobris ilmub esimest korda eesti keeles Juri Lotmani ning Jelena Pogosjani raamat „Suurilma lõuna-söögid”, mis valgustab 19. sajandi keskpaiga Venemaa elu neid külgi, millele ajaloolased tavaliselt eriti tähelepanu ei pööra – räägitakse aristokraatide gastronoomilistest eelistustest, lõunatest ja pidusööki-dega kaasnenud kommetest. Raamatu avaldab Tänapäev.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit© EKL 2015

uudisedkolumn

Maailma ajalugu Aivar Kriiska ja Mait Kõivu sulest ilmus koguteose „Maailma ajalugu” esime-ne osa, mis on esimene pärast Teist maailmasõda eesti keeles kirjutatud ja Eesti lugejale mõeldud maailma ajaloo üldkäsitlus, mis keskendub eeskätt polii-tilisele ajaloole. Koguteose annab välja kirjastus Koolibri, järgmine osa ilmub 2016. aastal. Vt lk 3

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 18. novembril.

Kirjastajate aastasündmus KAIDI URMET Eesti Kirjastuste Liidu juht

12.–17. oktoobril toimus Frankfurdis rahvus-

vaheline raamatumess, kus oli 7300 väljapanekut rohkem kui 100 riigist ja mida külastas üle 200 000 inimese. Mess on üks suurimaid ja tähtsamaid maailmas ning sellest võtab juba üle 20 aasta osa ka Eesti. Meie stendi välja- panekus oli ligikaudu 200 raamatut Eesti Kirjanduse Teabekeskuse, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Kirjas-tuste Liidu valikul. Samuti olid kohal ligi-kaudu 30 kirjastuse esindajad. Huvi eesti kirjanduse vastu kasvab iga aastaga.

Lapsed loevad siiski!Uudised rahvaraamatukogudest räägivad pahatihti sellest, et laste lugemishuvi väheneb ja ka lastest lugejaid on raamatukogudes järjest vähem. On see ikka nii? 16. septemb-ril Narvas toimunud XII üleriigilisel lasteraamatukoguhoidjate päeval jäi kõlama Lääne-Virumaa Keskraamatu-kogu laste- ja noorteosakonna juha-taja Reet Tombandi mõte: „Täiesti analüüsimata jääb, kuidas on olu- korras, kus lugejate arv väheneb, saavutatud külastuste ja laenutuste kasv. Just see on tulemus, mis näitab, et raamatukoguhoidja pingutused on kandnud vilja, et on ära tehtud suur töö, et lastele teenuse või meelelahu-tuse pakkumisel liigutakse õiges suunas.”

Allpool väike ülevaade erinevatest tegevustest Eestimaa raamatukogu-de laste- ja noorteosakondadest.

Rõõm on tõdeda, et järjest rohkem leiavad tee raamatukokku emad koos väikelastega. Tullakse niisama mõnusalt aega veetma ja papi- või põnniraamatuid vaatama. Osaletakse aktiivselt kõige pisema-tele mõeldud raamatukogutundides. Suurenenud on ka raamatukogude koostöö lasteaedadega. On raama-tukogusid, mis on kaugemale jäävas lasteaias avanud välilaenutuspunk-ti, et raamatud lastele ja lapsevane-matele kättesaadavamad oleksid.

Praktika näitab, et raamatukogu-hoidjad ei karda ka moodsate nuti-lahendustega rinda pista. Jäneda raamatukogu valmistas noorte luge-jate jaoks ette n-ö pimekohtingu raamatuga, kus raamat ise oli pabe-risse pakitud ning varustatud ainult QR-koodiga. Huvilised said oma nutiseadmeid kasutades QR-koodi abil lugeda raamatu tutvustust ja otsustada, kas tahavad seda raamatut lugeda või mitte.

Koostööpartnereid on raamatu-kogudel nii lähemal kui kaugemal. Meremäe raamatukogus käivitus ettevõtmine „Väikesed suurtele, suured väikestele”, kus kord kuus lugesid algklasside õpilased valla-valitsuse ametnikele või pensionäri-de seltsi liikmetele ette või rääkisid viimati loetust, täiskasvanud jaga-sid lastele oma lugemiselamusi. Tagasiside oli mõlemalt poolt väga positiivne. Tapa linnaraamatukokku jõudis aga Soomest Akaa raamatu-kogust muumidele pühendatud näitus ning hiljem jõudsid eesti laste muumidest valminud tööd vastunäitusele Soome.

Laste soovil toimub raamatukogu-des palju võistluslikke mälumänge ja viktoriine, väga on oodatud kõik, mis vähegi seotud detektiivide ja kriminullidega. Raamatukogud korraldavad ka erinevaid konkursse.

EPP LEIKOPEesti Raamatu-koguhoidjate Ühingu lasteteeninduse toimkond

Ï Tööd ja kohtumisi väliskirjastajatega jagus messi kõikideks päevadeks.

Í Eesti lasteraamatud on hinnas. Raamatute nimistu, mille tõlkeõigusi on müüdud, pikeneb üha.

Î Seekordse peakülalise Indoneesia maagililiselt mõjuv väljapanek.

Eesti väljapanek raamatumessil. Stendi kujunduse autorid: Mae Kivilo ja Ero Puumets

Helios WWW.HELIOS.EE NR 7 (96) 22. oktoober 2015 2

JAANIKA VALK kultuuriteooria üliõpilane

Kui Mudlumi Kulka ilukirjandu-se nominatsiooni jõudnud debüütraamat „Tõsine inime-ne” oli tihe nagu raskemetall,

ajastu halastamatu dokumentaalpildis-tus, siis ometi oli seal küll kõiki maail-ma asju, aga peaaegu üldse mitte mehi.

„Ilusas Elviiras” on mehi seevastu rohkem kui eelmises raamatus kasse või tasse, neid tuleb uksest ja aknast, nad on poolpidused ja rääbakad, noo-red ja vanad, enamasti on neil mingi viga küljes, jalast lombakad, ninast kõverad, kiitsakad või paksud, liiga rik-kad või liiga vaesed. Mida Elviira nen-de kõigiga peale hakkab ja mis neist lõ-puks saab? Neist ei saa mitte midagi, ainult mälestus, puhas ja täpne.

VÄIKE SAKK SEESMudlum oskab jutustada nii, et suure tõenäosusega unustab lugeja erinevu-sed enda ja tegelase vahel, isegi Quasi-modo võib end korraks Elviiraks mõel-da. Asi pole muidugi üldse ilus või inetuses, vaid elu ja inimlikkuse kujuta-mises. Kuigi Elviira ei tee alati mõistlik-ke otsuseid, ei järgne ometi inetuid tagajärgi. Juba teose alguses on kirjel-datud stseeni, kus Elviira uljalt midagi mõtlemata purjus noormeeste autosse istub, ilma kõhkluste ja pipragaasita, kuid midagi traagilist ei juhtu. Tundub nagu toimuks tegevus Balti jaama ümbruses.

Teatud aja kaardistamine, millega

Sada meest ja joodik naine

päevade mikroskoopiliste mõõtudega rõõme. Kurbuse mõõtmeid tajume küll tihti suuremana, aga kvaliteeti see-eest hindame kvantiteedist rohkem. Ma ei tea täpselt, kuidas Mudlum kirjutab, aga see näib ta stiilivõttena, rõhutada ilma rõhutamata. Minu jaoks isiklikult on see teoste üks mõõtmisvahendeid, kui töölt koju kõndides paned tähele ja tunnetad midagi, mida enne ei märga-nud, siis järelikult raamatus oli midagi erilist.

Pärast „Ilusa Elviira” lugemist tundu-sid lihtsad igapäevased tegevused roh-kem elus. Sellise tunde jätab ka, et ini-

pole minul, 21-aastasel inimesel min-git erilist seost, kuid samastuda saan ometigi. Kuigi seda aega ei ole kuskil täpselt määratletud, võin kujutleda näiteks 90ndaid, siis sai veel sees suit-setada ja miski ei ehmatanud inimesi ülemäära. Päevi veedeti köögi- või kõrtsilaua taga, ikka väike sakk sees.

TÄIESTI TAVALINE ELUMudlumit lugedes on rahulik tunne. Kuidagi selline, et elamiseks ei peagi niivõrd ebaloomulikult tõmblema vaid lihtsalt elama. Meenub Kivirähki „Maa-ilma otsas”. Rõhutataks justkui argi-

TRIINU LEPP kirjastuse toimetaja

Paula Hawkins töötas viisteist aastat ajakirjanikuna, enne kui hakkas ilukirjanduses kätt proovima. „Tüdruk rongis” on

tema esimene psühholoogiline põne-vik. Transworld ostis teose avaldamis-õiguse juba siis, kui raamatust oli val-minud alles pool käsikirja. Nüüdseks on 44 riiki ostnud tõlkeõigused ja USA filmikompanii DreamWorks on teinud ettepaneku sellest ka linateos vändata.

2014. aasta lõpus ilmunud „Tüdruk rongis” („The Girl on the Train”) on New York Timesi bestsellerite edetabeli tipus püsinud kauem kui näiteks „Da Vinci kood”.

Raamat pakub ohtralt vaateid peate-gelaste sisemaailmadesse ja hakitud peatükid on kokku sobitatud meisterli-ku osavusega, tempokas tegevustik ei taha lasta raamatut käest panna, enne kui kogu loo peasüüdlane teada on.

Raamatu kolm naispeaosalist – Rac-hel, Megan ja Anna – tegelevad iga päev pelgalt oma isiklike murede la-hendamisega. Tupikusse jooksmas abi-elu, raskelt katkine hingeelu, motivat-sioonipuudus. Kui aga üks peategelas-

Eesti keele sihtasutus WWW.EKSA.EE

Tüdrukust rongis

Ilus ElviiraBurleskne jutustusMudlum230 lkkõva köide

Tüdruk rongisPaula Hawkinstõlkinud Evi Eiche320 lkkõva köide

Mudlum

FOTO

KRÕ

ÕT

TARK

MEE

L

ilmunud

ilmunud

Vintpüss kõrval Valitud kirjandusloolisi artikleidJaak Urmet432 lk, kõva köideMiks uurida kirjanduslu-gu, kirjutada kirjanikest ja raamatu-test? Esmalt on mul üldine huvi ajaloo ja kirjanduse vastu. Teiseks soov ennast väljendada ja oma leide, teadmisi teistelegi jagada. Kolmandaks koguja hasart – tahe kinni püüda ja kultuuri jaoks põlistada, kui mitte isegi unustu-sest päästa võimalikult palju olulist in-fot. Neljandana õhutab mind sisemine valgustuskirjanik. Mul on mitmeid pisut naiivseid eesmärke, näiteks tahan ma üldsusele esitleda eesti kirjandust kui tegelikult mitmekihilist, rõõmsaid üllatusi pakkuvat nähtust.

Inimväärne eluAndrus Kivirähk80 lk, kõva köideAndrus Kivirähki kaks juttu maainimeste elust. „Nõgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad, kuid suvises päi-keselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on klee-punud pooleldi kõdunenud jäätise- paber. Mõned sitikad lendavad vaik-selt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liiku-matuna, paviljoni taga pole tuult.

Paviljonis istub Vana Säga. Peaaegu liikumatu on temagi, ainult vahel har-va tõuseb käsi, et võtta suust sigaret ja raputada tuhka tolmu sisse.

Sigaret hõõgub, mees istub, pilk suunatud otse enda ette.”

Üksildane naine on ohtlik naineJill Alexander Essbaumtõlkinud Triin Peek288 lk, kõva köideSeksuaalne ja läbinägelik – see meeldejääv romaan avab ühe naise meeleheitel hinge, tehes ühtlasi ka sügava kummarduse ajatule kirjandusklassikale, „Anna Kareninale” ja „Madame Bovaryle”.

Hilistes kolmekümnendates amee-riklanna Anna Benz elab koos šveitsla-sest abikaasa Bruno ja kolme väikese lapsega idüllilises Zürichi eeslinnas. Mugavast ja puudusteta elust hooli-mata on Anna seesmiselt kokku varisemas. Tal on üha raskem leida kontakti abikaasa või isegi omaenda mõtete ja tunnetega. Seepärast püüab ta end uute kogemustega sütitada: saksa keele kursus, analüütiline psühhoteraapia ja rida armusuhteid, millesse laskumise kergus üllatab isegi teda ennast.

Tagasi minevikkuBen Eltontõlkinud Evi Eiche 384 lk, pehme köideKui sul oleks üksainus võimalus muuta ajalugu... Kuhu sa läheksid? Mida sa teeksid? Kelle sa tapaksid?

On 1914. aasta 1. juuni. Hugh Stanton, endine sõjaväelane ja kuulus seikleja on sõna otseses mõttes kõige üksildasem inimene maamuna peal. Mitte keegi, keda ta varem tundis ja armastas, pole veel sündinud. Võib- olla ei sünnigi kunagi. Stanton teab, et varsti algab suur ja kohutav sõda.

mesi ei saa isegi nende tegude järgi hin-nata. Elviira on metsik ja mõtlematu, joob ülearu, lõpuks on ta vana ja üksi, aga selles pole justkui midagi halba. Me kõik üritame kuidagi elada ja kellel-gi pole tegelikult suurt aimu, miks ja kuidas.

KERGE JA ELUJAATAVLugu naiseks olemisest, ilma feminismi maiguta. Ta küll kannatab, aga ei jää ainult kannataja rolli. Tundub, et kan-nataja jaoks leidub temas liiga palju iseloomu. Kannatajad jäävad tavaliselt lõksu kinni, aga Elviira on vaba. Sellest ka ridade vahelt õhkav kergus ja elu-jaatavus, ta justkui lendleks läbi elu, aga teadlikumalt kui lihtne linnukene. Elviira on nagu nipernaadi, kes ise ei pea rattaga mööda teed kulgema. Elu kulgeb ise ja jätab suuremad või väik-semad jäljed.

Kuigi mehi on sada ja viina vanni-täis, õhkub raamatust suurt rahu, mis tekib inimesel, kes on eluga leppinud, kellele minevik ei tee enam haiget ja tu-leviku vead annab ta endale juba ette andeks.

test teadmata kadunuks jääb, otsustab Rachel, tüdruk rongist, et püüab ise kahtlase juhtumi lahendada.

Mõistagi osutub tõe väljaselgitamine närvekõditavalt pinevaks ning Racheli enesehävituslik alkoholilembus ei tee asjade kulgu sugugi lihtsamaks. Autor on öelnud: „Alkoholismist kirjutamine oli mulle oluline, sest olen uurinud va-rasemalt, kuidas rohke alkoholi tarbi-

FOTO

KAT

E N

EIL

Kümnete maade lugejate lemmik„Aeg-ajalt sünnib raamatute maailmas mõni põnevik, mis vallutab näilise kerguse-ga kümnete maade lugejate südamed, mida tõlgitakse poolesajasse keelde ja mille autorid (kui nad seda juba varem ei ole) lendavad nagu trampliinilt kirjandus-maailma tippude hulka.” Priit Hõbemägi (Eesti Ekspress, 17. 06. 2015)

Kollektiivne suitsiidne hullus, mis hävitab Euroopa tsivilisatsiooni ja toob alanud sajandil häda miljonitele.

Ben Elton on Suurbritannia üks provo-katiivsemaid ja haaravamaid kirjanikke.

Ta on kirjutanud neliteist bestsellerit, sealhulgas „Stark”, „Popcorn”, „Inconceivable (filmina tuntud kui „May-be Baby”, mille ta ise lavastas), „Dead Famous”, „High Society” (e k 2005), „The First Casualty” ja „Two Brothers”.

Kõik algas hüvastijätugaHannah Beckermantõlkinud Tiina Vihmar408 lk, kõva köideRachel, Max ja nende tütar Ellie elasid täiuslikku elu – kuni ühel õhtul lakkas Racheli süda tuksumast. Nüüd peavad Max ja Ellie nii hästi kui oskavad kohanema eluga ilma Rachelita. Kuid nii nagu nemad ei suuda temast lahti lasta, ei suuda seda ka Rachel. Olles kahe maailma vahel lõksus, vaatab Rachel abitult pealt, kuidas ta mälestus hakkab Maxi ja Ellie elus tuhmuma. Leinates taga elu, mis on tema jaoks pöördumatult läbi saanud, jõuab Rachel tõdemuseni, et vahel on see, mis su sü-dame murrab, just see, millele võid loota.

Punase õhupalli vikerkaare- värviline seiklusKati Pohla48 lk, kõva köideVäike punane õhupall unistab igal õhtul viker-kaarevärvilistest sõpra-dest. Ühel hommikul aga otsustab ta oma unistuse teoks teha ja lähebki endale sõpru otsima.

mine tekitab mäluauke. Kui inimene on midagi korda saatnud ja seda talle öeldakse, siis ilma enda mälupilti oma-mata ei suuda ta seda sisimas tõena võtta ja süüd tunda. See on minu jaoks väga huvitav aspekt, millega sain kirju-tades mängida.”

Paula Hawkins

lestuste salalaeka. See väike ja ilmselt tähtsusetu episood viib viimaks terve mälestuste tulvani. Proust kirjeldas neid episoode kui „tahtmatut mälu”, seda mõis-tet kasutatakse tänapäeval psüh-holoogias mälestuste kohta, mis turgatavad pähe ilma teadliku püüdluseta neid meelde tuleta-da.

Kasutades selliseid kirjandus-likke võtteid nagu oma tegelaste tahtmatu mälu ning tundeelu kujutamine, eemaldub Proust 19. sajandi süžeepõhiste romaa-nide võtteist ning sillutab nõnda teed hilisematele modernistlike-le kirjanikele.

OOTAMATUD MÕJUTUSEDVajadus või soov mingi toidu või joogi järele on inimest läbi aegade sundinud kuhugi rända-ma ja midagi leiutama, ning kõi-ge selle käigus on avastatud ja leiutatud mõni uus säilitus- või valmistusviis või jõutud mõne eesmärgi või tulemuseni, milleni

ilma selle toidu või joogita ei oleks jõu-tud, olgu tagajärjed siis kas head või halvad.

1666. aastal Pudding Lane’ilt Tho-mas Farrineri pagaritöökojast alguse saanud Londoni suur tulekahju levis kiiresti ja hävitas suure osa linnast. Pagaritöökojas oldi parajasti ametis mereväele äärmiselt vajalike kuivikute valmistamisega ja Farriner oli jätnud ööseks tukid ahju hõõguma. Kas tule-kahju puhkes ainult kuivikute pärast või oleks puhkenud niikuinii, seda me võime ainult oletada.

Niisuguseid võimalusi mõelda, kui-das sündmused võinuks ühe või teise toidu või joogi tõttu areneda, pakutak-se selles raamatus rohkesti.

Minu Lotta-elu. Pungil täis küülikuidAlice Pantermüller, Daniela Kohltõlkinud Katrin Uuspõld184 lkkõva köide

FOTO

RA

AMAT

UST

3 NR 7 (96) 22. oktoober 2015 WWW.KOOLIBRI.EE koolibri

ILME RÄÄK raamatu toimetaja

Toit ja jook on midagi nii endastmõistetavat, et harva mõtleme nende saamisloo, tähenduse

või tähtsuse üle meie oma elus, saati siis veel riikide ja rahvaste saatuse kujundajana või koguni ajaloo muutjana.

Raamatus „Viiskümmend toi-tu, mis muutsid ajalugu” on kir-jeldatud toite ja jooke alates kõi-ge tuntumatest ja levinumatest, nagu leib, soolaheeringas, juust lamba- ja veiseliha, õlu ja viski, tee ja kohv, õunapirukas, ja lõpe-tades kõige haruldasemate ja eba- tavalisematega, näiteks Sparta must supp, biltong ja garum. Parema ülevaate andmiseks sel-lest maitsete ja lõhnade virvarrist jaotame need viiskümmend siin kolme rühma selle põhjal, mille-ga seoses neid oluliseks peetakse.

KAUGELT MAALT JA MERE TAGANTMitmeid toite ja jooke seostatakse maadeavastuste, tähtsate ajaloosünd-muste ja poliitikaga, näiteks vürtsid, kartul, šokolaad, tee, suhkur, Anzaci küpsised ja kuivikud. Vürtsikaubandu-sel olid ajaloole ulatuslikud tagajärjed, näiteks mõjutas see Veneetsia vabariigi arengut, Portugali ja Hispaania kaup-meeste uute mereteede otsinguid ning Hollandi ja Briti äriettevõtmiste esile-kerkimist Ida-Indias 17. sajandil.

Toidu ja joogi ajalugu on sedavõrd tihedasti omavahel põimunud, et vahel on keeruline neist eraldi rääkida, näi-teks 18. sajandil välja kujunenud side-med Euroopasse teed ja suhkrut tarni-nud kaubandusvõrgustike vahel tähen-davad seda, et üht mõistmata oleks keeruline hoomata teist.

OTSE KÜLMKAPISTOmaette rühma moodustavad leiutis-te, uute säilitus- ja valmistusviiside kasutuselevõtuga seotud toidud ja joo-gid, mis on mõjutanud või mõjutavad ka tänapäeval tugevalt meie elustiili ja tervisekäitumist ning millel on olnud nii tuliseid pooldajaid kui ka vastaseid. Sellised on näiteks kuivikud, Birds Eye

külmutatud kala, piimapulber, konser-vitud veiseliha, Swansoni TV Dinner.

1953. aastal tuli C. A. Swanson and Sons eksperdimendi korras välja uue tooteperekonnaga, paisates turule viis tuhat kandikut külmutatud kalkuni- lihast einet kastme, kartulipudru ja hernestega. Ettevõte pani sellele nimeks TV Dinner ning tegi sellele ula-tusliku reklaamikampaania, nii sai Swanson and Sonsi teleri ees sööda-vast õhtueinest esimene roog, millel õn-nestus tungida valmistoitude turule – ning nagu peagi selgus, oli see turg tohutu. Nõnda õnnestus neil õigesti ära tabada sõjajärgses Ameerika ühis-konnas toimuvaid muutusi.

RAAMATUST JA PILDI PEALTKolmas rühm hõlmab neid toite ja joo-ke, mis on seotud perekonna- või rah-vatraditsioonidega ning inimeste isikli-ke mälestustega, sealhulgas neid, mis on kuulsaks saanud mõne kunsti- või kirjandusteose kaudu. Traditsioonide-ga seotud toitudest on esindatud näi-teks kimchi, paella, iiri pada Pekingi part ja nuudlid. Kimchi-teo pidu toi-

Maailma ajaluguMait Kõiv, Aivar Kriiska 296 lkkõva köide„Maailma ajaloo” esime-ne osa käsitleb ajajärku inimkonna ajaloo algusest kuni vanaaja lõpuni. Enam käsitlemist on leidnud Euroopa ajalugu. Aasia, Aafrika ja Ameerika ajalugu on püütud vaadelda võimali-kult kohaliku kultuuri kontekstis, väl-timaks ajalookirjanduses sageli koha-tud Euroopa-keskset lähenemisviisi. Peamisel kohal on raamatus poliitili-ne ajalugu. Raamatu põhilisi ülesan-deid on olla kasutatav teatmeteosena isikute ja sündmuste osas. Sündmus- ajaloo kõrval on püütud anda lühike ülevaade ka kõige olulisematest sotsiaalajaloo ning kultuuriloo arengujoontest.

Teadmiste entsüklopeediaautorite kollektiiv 360 lkkõva köideKaasaegne teatmeteos, mis on mõeldud eelkõige õpilasele, kuid sobib kasutamiseks kogu perele. Joonised, skeemid ja illustratsioonid aitavad erinevaid valdkondi paremini seostada. Nii jäävad põhiteadmised nagu mängeldes meelde. Teave on esitatud teemade kaupa: kosmos, loodus, inimese keha, teadus ja aja- lugu. Sõnastiku osas tuuakse välja tähtsamad põhimõisted ja oskus- sõnad. Vajalik teatmeteos, mida saab ikka ja jälle kätte võtta, et leida olulist infot ja saada ka keerulistele küsimustele kiire vastus.

Nils Holgersson Selma Lagerlöf, Günther Jakobstõlkinud Kadi Eslon 56 lkkõva köideSeikluslik lugu Nils Holgerssonist, kelle härjapõlvlane kättemaksuks ära nõiub ning kes läheb koos metshane-dega rännakule läbi Rootsimaa. Lastekirjanduse klassikavaramusse kuuluv teos kütkestab nii väikesi kui ka suuri lugejaid ka tänapäeval, sada aastat pärast teose esmailmumist.

10 lugu. Haldjad ja nõiad Claire Bertholet, Laure Phelipontõlkinud Helen Pruul64 lk kõva köideMis juhtub, kui haldjakooli õpilane loitsu sassi ajab või naaberkorterisse kolib nõid? Kas nõidadele kehtivad luuasõidul kiirusepiirangud? Need kümme lugu räägivad haldjate ja nõidade sekeldustest ja seiklustest. Selgub, et tänapäeva nõidadel ja haldjatel on üsna samasugused mured ja rõõmud kui suurtel ja väikestel pärisinimestelgi.

Kosmose atlas. Noore astronaudi avastusreisJiri Dušek, Jan Pišalatõlkinud Toomas Volmer34 lk, kõva köideKosmose atlas tutvustab teadushimu-lisele lugejale kuuel suurel voldiklehel kosmose imesid ning tähtede ja planeetide põnevaid sünnilugusid. Värvipildid annavad hea ettekujutuse Päikesesüsteemist ja selle uurimi-sest, taevakaardid aitavad leida tähtkujusid. Laps õpib universumit tundma huvitaval, mängulisel moel. Atlas sobib kasutamiseks ka koolis.

ilmunudViiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu

Viiskümmend toitu, mis muutsid ajaluguBill Pricetõlkinud Raivo Hool224 lk kõva köide

mub Koreas novembri lõpus või det-sembri hakul. Selleks tulevad Lõuna-Korea perekonnad kokku, mõnikord ühinevad nendega ka sõbrad ja naab-rid. Lõuna-Korea kiiresti muutuvas ühiskonnas on kimchi sillaks tradit-sioonilise ja nüüdisaegse vahel.

Kirjandusse on tänu Marcel Prousti-le jälje jätnud Madeleine’i kook, Campbelli purgisupi tegi oma teosega kuulsaks Andy Warhol. Madeleine’i kook, mis Prantsusmaal väga levinud, ei tundu esmapilgul just ilmse kandi-daadina ajalugu muutnud toitude ni-mekirja. Sestpeale aga, kui Marcel Proust kirjutas neist oma põhiteose „Kaotatud aega otsimas” ühes kuulsa-mas episoodis, on neil tagasihoidlikel merekarbikujulistel kookidel aga olnud tohutu mõju kirjandusloole.

OTSE KIRJANDUSESTMinategelane Marcel sööb tee sisse kastetud Madeleine’i kooki ning kogeb midagi kummalist, mida ta algul ei mõista, kuid lõpuks siiski adub, et see tee ja koogitükkide kombineeritud maitse on avanud tema lapsepõlvemä-

Tahad näha väga vara algavat saadet ja süüa väga lihtsalt valmivat õhtusööki? Swansoni TV Dinner valmib ahjus kiiresti ja maitseb koduselt. Swansoni reklaam 1955. aastast.

Naljakas päevik kutsub lugemaMEELIS LAINVOO

Töötades läinud sajandi üheksa-kümnendatel põhikoolis ema-keeleõpetajana, märkasin, et klassis käib käest kätte raamat,

mida lugesid õhinal needki, keda mui-du ikka ja jälle tagant torkida tuli. Selgus, et tegu oli äsja eesti keeles ilmunud Anders Jacobssoni ja Sören Olssoni „Berti päevikuga”.

Kui tundsin huvi, et mis lapsi selle raamatu juures köidab, sain vastuseks, et minategelane jutustab just nendest asjadest, mis lähevad lugejale korda, ja on vaatamata oma veidrustele süm-paatne ning raamat hästi naljakas. Kii-

resti ilmusid esimesele raamatule jär-jed ja Berti-raamatud on hästi popu-laarsed siiamaani ning jõudnud ka kooliprogrammi.

„Minu Lotta-elu” on samuti päevik. „Millest küll on tehtud väikesed tüdru-kud? ” küsib tuntud lastesalm ja vastab samas: „Suhkrust ja jahust ja maasika-vahust – vaat, millest on tehtud väike-sed tüdrukud.” Saksa kirjaniku Alice Pantermülleri välja mõeldud kümne-aastane Lotta ei ole sugugi nii magus ja tema sisse mahub nii jonni kui ka kadedust, nii kiuslikkust kui ka kruts-keid. Sellel vaatamata on ta oma taht-miste ja tegemistega üks vahva ja nalja-kas tüdruk.

Samasugust tähelendu kui Bertile ei

julge Lottale küll ennustada, kuid esimene tagasiside on julgustav. „Nal-jakas raamat,” tähendab teise klassi tüdruk Emili ja lisab teatud uhkusega, et luges ligi 200-leheküljelise raamatu läbi kahe õhtuga. „Tegelased räägivad nii naljakalt ja teevad naljakaid asju.”

Raamutu üks voorusi ongi selle näiline paksus: graafilise jutustusena esitatud lugu on tihedalt pikitud lõbu-sate piltidega, mis teeb lapsele lugemi-se lahedaks ja julgustab kätte võtma ka kopsakamaid kirjandusteoseid.

„Mina tahaks küll teada, mis Lotta ja ta sõbranna Cheyenne veel teevad,” soovib Emili, „ ja kas Lotta saab lõpuks endale päris oma lemmiklooma. Ja kas ta õpib plokkflööti mängima või mis ta

selle India plokkflöödiga veel ette võtab.”

Jääb vaid loota, et Lottal läheb hästi ja eesti lasteni jõuavad ka tema naljaka päeviku järgmised leheküljed.

varrak WWW.VARRAK.EE NR 7 (96) 22. oktoober 2015 4

KRISTI METSTE

Käesoleva aasta oktoobris jõuab pealkirja all „Minu lamp põ-leb” lugejate ette ühe eesti suu-rima poetessi Betti Alveri ja te-

ma kirjandusteadlasest abikaasa Mart Lepiku kirjavahetus. Raamat valmis Eesti Kirjandusmuuseumi ja kirjastuse Varrak koostöös ning sisaldab kogu teadaoleva Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetuse, hõlmates aastaid 1947–1970. Kirjade originaalid ja illustrat-sioonidena kasutatud fotod on tallel Tartus Kirjandusmuuseumis.

VAIKIVA LUULETAJA PÄRANDRomaanikirjanikuna oma teed alusta-nud, kuid eelkõige luuletajana tuntud ja armastatud Betti Alver (1906–1989) lugejale ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja. Tema lummav looming on olnud väga paljudele abiks ja lohutuseks, te-ma kongeniaalsete tõlgete kaudu on eesti lugejale omaseks saanud Puškin ja Kreutzwald.

Ent mida enam lummab looming, se-da enam lummab looja, inimene kõige oma elatud eluga. Mõistmine on ju see, milleni lummatud lugeja jõuda tahaks. Siinjuures aga üksnes loomingu tund-misest ei piisa. Võib ju lugeda toetavaid tõlgendusi, autoriteetide arvamusi ja hinnanguid – arvamusteks ja hinnan-guteks need sageli jäävadki. Ainsat abi saab anda looja ise, kui mitte eluaegu, siis õnnekombel järele jäänud pabe-reis. Iseendast ei ole aga Betti Alver ku-nagi olnud eriti varmas avalikult kõne-lema ega ole olnud eriti avameelne ka erakirjades. Tema lehekülgede arvult ulatuslikud päevikumärkmedki kõnele-vad rohkem argiaskeldustest kui heida-vad valgust tema mõtteelule või loome-tööle. Siiski ei suuda ükski ümberjutus-tus, olgu see nii hea kui tahes, asenda-da autentseid allikaid.

Siinse raamatu peamine eesmärk on-

ilmunud ilmunud

gi teha laiemale publikule kättesaada-vaks see Betti Alveri vaikimise taustal nii haruldane kirjavahetus Mart Lepi-kuga, mis on ainus omataoline. Teisi nii avameelseid – kõigile ütlematajät-mistele vaatamata – kirjavahetusi-do-kumente Betti Alveri käsikirjalise pä-randi hulgas ei leidu.

Seni on Betti Alveri kirjadest avalda-tud üksnes väheseid näiteid peamiselt koguteoses „Betti Alver. Usutlused, kir-jad, päevikukatked, mälestused” (Eesti Kirjandusmuuseum, Tänapäev, 2007). Selles on ulatuslikumatest kirjavahe-tustest tervikuna avaldatud üksnes te-ma kirjad tõlkijale Svetlan Semenenko-le. Valiku Betti Alveri ja Mart Lepiku kirju 1956. aastast on avaldanud Eve Annuk ajalooajakirjas Tuna (2012, nr 1) ning katkendeid tema 1955.–1956. aasta päevikust Kristi Metste (Tuna, 2006, nr. 3–4).

KIRJANDUSTEADLASE TÖÖ VILJADAvalikkusele vähem tuntud, kuid eesti kultuuriloos seda olulisema, Eesti Kir-jandusmuuseumi asutaja ja kirjandus-teadlase, Betti Alveri teise abikaasa Mart Lepikuga (1900–1971) ei ole lu-gu suurt parem: laskmata kedagi enda-le liiga lähedale, oli temagi suur vaiki-ja. Ta lasi end pigem peksta, kui midagi kõneles, ütles kord Aino Põldmäe, 1945. aastal Tartu kirjarahvast laasta-nud suurarreteerimist ja sellele järgne-nud repressioone meenutades.

Kirjandusteadlase töö viljad muutu-vad kultuuris nii enesestmõistetavaks, et keegi ei märkagi töötegijat nende taga.

Kristian Jaak Petersoni eluloo põhja-likuma tundmise eest – ja kas ei leid-nud tema portreegi arhiivipeidikuist üles just Mart Lepik? – võlgneme tänu talle. Kreutzwald, nii nagu eesti lugeja teda tunneb tema kirjavahetuste ja muude elulooliste dokumentide kau-du, seisab sellisena meie ees tänu Mart Lepikule.

Minu lamp põlebBetti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947–1963koostanud Eve Annuk, Kristi Metste200 lk, kõva köideraamat ilmub oktoobri viimasel nädalal

EluaegneMart Kadastik320 lk kõva köidePrantsuse pesu müügiga oma äriedule aluse pan-nud Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja taht-mine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks. Ainus naine, keda ta siiralt armastab, kannab endas paraku veelgi valusa-mat saladust. Kas puhtad tunded suu-davad minevikutaagast üle olla?

Euroopa sügisDave Hutchinsontõlkinud Juhan Habicht296 lk pehme köide21. sajandi teine pool on kätte jõudnud. Vanemad inimesed mäletavad veel Berliini müüri lange-mist, ent juba on Euroopasse kerki-nud uued müürid. Igal aastal tekib tosinkond uut riiki ja riigikest, ent mitte kõik neist ei jää püsima. Eestlane Ruudi töötab ühes Krakówi restoranis kokana. Restorani omaniku nõbu elab väikeses naaberriigis, millega Poolal pole just parimad suhted – viisa sinna on kallis ja seda tuleb oodata üle poo-le aasta. Nii pakubki Ruudi, et võib oma Eesti passiga hõlpsasti teisel pool piiri ära käia ja sugulasele sõnu-mi viia. Pärast esimest konspiratiivset käiku värvatakse Ruudi põrandaalu-sesse kulleriorganisatsiooni ja talle õpetatakse selgeks spionaaži põhi-tõed. Mida sagedasemaks muutuvad Ruudi käigud Euroopa eri riikidesse, seda vähem jääb aega kokkamiseks. Kui aga Ruudi operatsioonid järjest nurjuma kipuvad, süveneb temas kahtlus, et tegemist pole juhusega.

Mina, Earl ja surmasuus tüdrukJesse Andrewtõlkinud Kristina Uluots256 lkpehme köideAbiturient Gregi edu sala-duseks on jääda alati märkamatuks ja mitte laskuda kellegagi sügavamates-se isiklikesse suhetesse. See lähene-mine on aidanud tal hakkama saada ohtlikult miiniväljal, milleks on iga-päevane koolielu oma kõiksugu gru-peeringute ja rühmitustega. Isegi oma parimat sõpra Earli ei nimeta ta mitte sõbraks, vaid hoopis kolleegiks, sest nii on lihtsam. Gregi strateegia lagu-neb koost, kui ta ema leiab, et poiss peaks aega veetma oma klassiõe Racheliga, kellel diagnoositi hiljuti leukeemia. Raamatu põhjal valminud samanimeline film esilinastus 2015. aastal ja seda näidatakse hetkel ka Eesti kinodes.

Oota mind ombupuu allSanta Montefioretõlkinud Rein Turu464 lk, pehme köidekordustrükkSofia Solanas kasvab üles traditsioo-nilises kõrgkihi peres keset Argentina pampat jonnakaks ja isepäiseks tüd-rukuks. Kui Sofia teismeeas armub, muudab see tema elu täielikult. Kuna kogu loost võib perekonnale ainult pa-handusi ja häbi tulla, siis saadab ema tütre Euroopasse. Sellest reisist kuju-neb Sofia jaoks kahekümneaastane pagendus. „Oota mind ombupuu all” on kaunite maastike taustal lahti harg-nev haarav ja romantiline perekonna-saaga, kus leidub nii allasurutud kirgi ja väiklust kui ka suuremeelsust ja kustumatut armastust.

Salaaed. Nõiduslik aardejahtja värviraamatJohanna Basfordtõlkinud Reesi-Lii Alas96 lk, pehme köideJohanna Basfordi mustvalged pildid on tulvil imetabaseid fantaasialilli ja eriskummalisi taimi. Raamatus on pil-did värvimiseks, labürindid saladuste lahendamiseks, mustrid jätkamiseks ja veel palju ruumi, mida täita oma nõiduslike joonistustega. Kasuta värvi- või viltpliiatseid, et panna aiad kirkalt särama, ja head terava otsaga musta tindipliiatsit, et pilte täiendada või luua päris uusi. Ilus, lõbus ja stressi maandav värvimisraamat, mis on võlunud inimesi kõikjal maail-mas ja vallandanud täiskasvanutele mõeldud värviraamatute buumi.

Ütle mulle, kus?!Elisabeth Marroutõlkinud Anti Saar 112 lk, kõva köide lisas kleepsudSee raamat vastab roh-kem kui kahesajale küsimusele, mis uudishimulikke lapsi ikka on huvita-nud. Küsimused meid ümbritseva maailma kohta on jagatud nelja tee-ma vahel: maateadus, ehitised, maad ja rahvad ning looma- ja taimeriik.

Näiteks kas tead, kus liigeldakse gondlitega? Või kus võib kohata pühi lehmi? Aga kus süüakse grillitud ämblikke? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiab sellest vahvate pildikleepsudega raamatust lihtsad ja üllatavad vastused.

Maalime kividele!Denise Scicluna tõlkinud Talvi Tõnismann128 lk, pehme köideKaunista isikupäraste maalitud kivi-dega oma kodu ja aeda, kingi neid kui õnneamulette või mänguasju sõpra-dele või loo neist omanäolised ehted. Kivikeste – suurepäraste looduslike lõuendite – kujundamiseks ei ole vaja mingeid erilisi vahendeid. See tege-vus pakub loomingulist rahuldust ja tulemus teeb meele rõõmsaks.

Raamatus on 250 värvifotot koos sammsammuliste juhiste ja kavandi-tega, mille abil õppida tehnikaid ja lasta kujutlusvõimel lennata.

Vaata sisse! Autodtõlkinud Kalle Klein14 lk, papiraamatMaailmas on rohkem kui 600 miljonit kõik-võimaliku kujuga autot. Vaata, kuidas autod töötavad, kuidas neid tehakse ja kuidas nad võidusõidurajal kihuta-vad. See põnev avatavate aknakeste-ga raamat on väikeste sõrmede ja uudishimulike silmade jaoks lausa loodud.

Kuldne taroLiz DeankordustrükkAmmutanud inspirat-siooni 15. sajandist pärit tarokaartide ilust ja salapärast, on „Kuldse taro” loojad saanud valmis täiusliku kingituse, mis sobib nii pühendunud tarohuvilisele kui ka selles iidses kunstis alles algajale. 78 kaardist koosneva kaardipaki iga kaart on leidnud uue ja omanäolise ilme. Kaartidele lisatud raamatus on samm-sammult kirjas, kuidas kaarte ennustamiseks lauale laduda ning kuidas tõlgendada õiget- ja tagurpidi tarokaarte.

Painajalikel 1950. aastatel Kreutz-waldi kirjavahetuse väljaandega alusta-des päästis Mart Lepik eesti kirjandus-teaduse, rõhutas Peeter Olesk ülikooli-loenguis, ja mitte ainult, seda väljaan-net käivitades päästis ta sõna otseses mõttes näljasurmast – vist ei ole väga suur liialdus niiviisi öelda! – terve rea tol ajal repressioonide alla langenud inimesi, kelle ta kaasas selle suurtöö juurde tõlkijatena, Betti Alveri teiste hulgas. Mart Lepikugi käsikirjalist pä-randit silmas pidades on kirjavahetus Betti Alveriga omas avameelsuses suur haruldus.

POEETILISED KIRJADBetti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus jutustab kahe loomingulise, tööle pü-hendunud isiksuse teineteise leidmise loo, avab nende loomingu tagamaid ning annab ühtlasi ettekujutuse ajastu kontekstist, nõukogude perioodist selle eripäradega. Kahe lähedase inimese sõnatundlikult ja poeetiliselt kirjutatud kirju võib aga peale selle lugeda kui romaani kirjades, kui väljalõiget kahe inimese kõrvuti kulgenud elust oma tõusude ja mõõnadega.

Kirjad on avaldatud võimalikult au-toritruult, kärbeteta ja autorite kirjavii-si muutmata, parandatud on üksnes ilmsed kirjakomistused ja selguse huvi-des lisatud mõni koma, originaali eri-pära edastamiseks on püütud säilitada ka tekstipaigutus.

Betti Alver Mart Lepikule 29. V 1950:„ … tahaksin Sinuga rääkida ja sel-lepärast kirjutangi. Käisin Tamme-linnas, homme räägin, miks. Tagasi tulles tundsin Sinu soojust ja lähe-dust, pugesin üleni sellesse tundes-se. See on ainus veel, muud ei ole. Laupäev oli väga raske. Aga eile, s.o pühapäev, sai mulle siiski selgeks see, mis oli ja pidigi olema selge ju-ba ammugi. Just nagu oleks mu sü-da „aru pähe võtnud” või midagi sellesarnast. Kas tõesti on vaja seda rasket ja valusat, et alles õieti tunda

ja taibata, mis Sa mulle oled? Näib nii. Pean mõtlema lambist ja sellest, mis ta tähendab siis, kui kõik on hele ja valge nii-kuinii, ja sellest, et lampi näeb ja tunneb õieti ai-nult siis, kui on päris pime. Minu ümber on pime, aga minu lamp põleb.”

EEST

I KIR

JAN

DU

SMU

USE

UM

I

Lamp keset pimedust

Betti Alver Mart Lepik

5 NR 7 (96) 22. oktoober 2015 WWW.VARRAK.EE varrak

Tõde või teguKristi Piiper192 lkpehme köide

FOTO

SO

PHIE

BA

SSO

ULS

/SYG

MA/

COR

BISLEENA TOMASBERG

Poeetilise proosa nautijatel on põhjust rõõmustada – ilmunud on 20. sajandi viimase veeran-diku poeetilisima prantsuse

prosaisti Pierre Michoni esik- ja pea-teos „Pisikesed elud”. Raamatu toime-taja Leena Tomasberg esitas mõned küsimused teose tõlkijale Anti Saarele.

Prantsuse kirjandusruumis vallutas Pierre Michon juba 1985. aastal oma esikteose ilmumisega kindla koha suure kirjanduse teravas tipus, kus kirjandus, kirjasõna ja kirjanik kirjutatakse suurimast suurema K-ga. Aga kes sinu raamaturiiulis Michoni kõrval seisab? Kas saaksid teda kellegagi kirjanikest kõrvutada – paatoselt, ambitsioonilt, stiililt? Nagu sa isegi hästi tead, ei ole Eesti kirjastused just ülemäära varmad seda-laadi kirjanduse tõlkeid avaldama. Suurima algustähega kirjandus suuri-maid müüginumbreid enamasti ei tõo-ta ja sestap jääb Michon ka minu kaas-aegse prantsuse kirjanduse riiulil ikka sinna hittautorite vahele (Gavalda, Houellebecq, Beigbeder), kellega tal kirjutamismaneeride ega ambitsiooni-de poolest suurt ühist ei ole. See on ka igati loomulik – vähe on lugejaid, kes naudivad ainult n-ö kõrgstiili kirjan-dust ja ka mina ei suudaks mitut Mic-honi masti autorit järjest tõlkida.

Kriminulli või seiklusjutu tõlkimine pakub hoopis omamoodi väljakutseid ja eneseteostuse võimalusi. Aga jah, kui „Pisikesi elusid” siiski teiste eestin-dustega võrdlema peaksin, torkab mul-le tema põlvkonnakaaslaste teostest kõigepealt pähe Jean Rouaud’ raamat „Auväljad”. Ka see on perekonnalugu, samuti autobiograafiline, samuti pisi-seikadele ja olmelistele mälupiltidele keskenduv. Ühist on neil veel niipalju, et mõlemad raamatud on autorite esik-romaanid.

Kas otsus valida Michoni tutvustami-seks tema esikteos „Pisikesed elud” tuli enesestmõistetavalt?Seda küll, kuna tema muud raamatud avastasin alles tõlkimiseks hoogu võt-tes ja eeltööd tehes. „Pisikeste eludeni” omakorda jõudsin ühe kaheeurose tas-kuformaadis raamatu kaudu, milles oli eraldi avaldatud kaks tervikväljaande kaheksast novellist: isa Foucault’ ja Georges Bandy elu. Need kaks lugu tekitasid tahtmise ka ülejäänut lugeda ning üsna pea hakkas idanema mõte

raamat ära tõlkida. Olen rahul, et see nüüd ka teoks sai.

Kas on mõni neist „Pisikeste elude” kaheksast (elu)loost sulle isiklikult kuidagi teistest tähtsam, tähendus- likum? Kui lemmiklugusid võib olla mitu, siis tooksin välja Antoine Peluchet’ ja Georges Bandy omad. Viimane jutus-tab kolkavaimulikust, kes oli nooruses kaasakiskuv jutlustaja ning provintsi-neidude silmarõõm, kellest aga paari aastakümnega sai alkohoolikust inim-vare, ilma et midagi pöördeliselt traa-gilist tema elus oleks olnudki. Michon annab neid muutusi oma kirjeldustes väga tundlikult edasi: harva, kui mõne tegelasega midagi ootamatut juhtub, ent seda mõjusamalt tuleb esile aja ja elukeskkonna tabamatu, julm ja väära-matu töö nende kallal.

Antoine Peluchet’ lugu räägib nooru-kist, kes petab isa lootusi talukoha päri-jana, kelle isa kord ägedushoos kodust välja kihutab ja keda ta siis elu lõpuni taga igatsema jääb. See on arhetüüpne teema, tuttav ka meie oma kirjandus-klassikast, aga imetleda tuleb vahen-deid, millega Michon isa, tolle kinnise ja eneseuhkusest upakil mehe kahetsust edasi annab: midagi ei öelda otse, vaid

101 Eesti pühakodaKaur Alttoa224 lkkõva köide sari „101 Eesti... ”Raamatus leiavad enim kajastamist keskaegsed kirikud, sest need moo-dustavad kõige hinnalisema osa meie arhitektuuripärandist. Muidugi on meie kirikud tagasihoidlikumad kui Prantsusmaa gooti katedraalid. Asu-me ju ikkagi Euroopa äärealal. Sellest hoolimata leidub meil aga sedagi, millega Vana Maailma arhitektuuripil-ti täiendada ja mida kusagil mujal enam ei näe. Nagu Tartu Jaani kirik, mille terrakotadekoorile pole võrd-väärset. Samuti Padise klooster, mis tsistertslaste ülirikkaliku ja -põneva ehituspärandi seas on absoluutne erand.

Tervislikud õlid ja äädikad.Teejuht põnevate maitsete maailma Juta Raudnask240 lkkõva köideKas tead, miks tasub aed-must köömneõli hoida varuks nii viiruste ajal kui reisile minnes?

Mis on äädika ema ja äädika anger-jas? Millist õli tuleks leivatainasse lisada, et leib kauem värske püsiks? Nendele ja veel paljudele teistele küsimustele annab vastuse vürtsipoe Umami.ee perenaine Juta Raudnask. Lisaks leiate sellest raamatust retsep-te ja nippe rohkem kui 40 õli ja äädika kasutamiseks. Varem on samalt auto-rilt ilmunud raamatud „Samba, sake ja tšillikaun. Maid ja maitseid avasta-mas” (2011) ja „Tervislikud ürdid ja vürtsid. Teejuht põnevate maitsete maailma”.

Piparkoogi- maitselineAndra Kalda168 lkkõva köideKas oled tundnud pipar-koogitainasse lisatavate värskelt jah-vatatud vürtside aroomi? Või kas oled kunagi kogenud, kui uskumatult liht-ne on maitseküllase piparkoogitaina valmistamine? Sellest raamatust avastad hulgaliselt retsepte ja nippe, mis aitavad sul mõnusat piparkoogi-tainaaroomi oma koju tuua: leidub õpetusi, kuidas algusest lõpuni ise piparkoogitainast valmistada ja glasuure ning kaunistusi teha, ent on rohkelt selliseidki retsepte, kust leiad ideid, mil moel valmis pipar-kooke, piparkoogitainast või jõulu-hõngulisi maitseaineid kasutada.

Küpsetaja käsiraamatEva Pärtel352 lkkõva köideEva Pärtel: „Mind paelu-vad üha enam klassikalised küpseti-sed, nii lapsepõlvest tuttavad kui ka pagaritoodete klassikud üle kogu maailma. Soovin, et klassika tõuseks üha enam au sisse, ja seetõttu sisal-dabki see raamat paljusid klassikalisi retsepte, kuid pigem käsiraamatu võtmes kui retseptikogumikuna. Raamatust leiate õpetused, kuidas samm-sammult teha pärmi-, mure-, leht-, biskviit- ja purutainast, aga ka juuretise- ja keedutainast; lisaks on siin eraldi peatükk toorjuustukookide ja beseeküpsetiste kohta.”

ilmumasElu pisike, kunst pikk

Pisikesed eludPierre Michon tõlkinud Anti Saar176 lk, kõva köidesari „20. sajandi klassika”

ikka kõrvaltegelaste, kõrvaliste sünd-muste, isegi looduskirjelduste kaudu.

Michon räägib tihti kirjandusest ja kirjutamisest pühaduse võtmes – kui kannatusest ja õnnistusest. Kirjutami-ne võib lunastada (nii neid „pisikesi”, kelle kaduvikule määratud elule ta mõtte annab, kui ka – ja kahtlemata veelgi enam – kirjutajat ennast), ja mittekirjutamine, suutmatus kirjutami-se kõrguseni küündida võib tähendada hukku. Tulevase kirjaniku vaev ja valu omaenda kirjanikuhääle leidmisel ühen-dab ka selle raamatu erinevaid lugusid.

Kirjanik Michon leidis lunastuse, leiutas oma stiili – talle omase ülimalt nõudliku, tiheda, pingestatud, üllatava-te kujundite ja tohutu sõnavaraga poeetilise keele. Paari Michoni lehekül-je lugemisest piisab, et mõista, kui tõsiselt seesugune tekst tõlkija proo-vile paneb. Ja tulemus on meisterlik – eestikeelses tõlkes kuuleme Michoni lausete rütmi ja kõla, siin on üllatavaid sõnaleide, on põikamisi mitmetesse stiiliregistritesse.

Kuidas Michoni tekst sulle allus? Kas saad välja tuua suuremaid raskusi, millega tõlkides kokku puutusid? Kirjutamisega seotud kirge ja kanna-tust õhkub tõepoolest selle teose igalt

Kirjanik Pierre Michon „Pisikeste elude” ilmumise ajal.

Üks asjalik noorteraamatHANNELEELE KALDMAA

Verivärske noorteromaan „Tõde või tegu: Stella” räägib 15-aastasest tüdrukust Stel-last. Stella ema on juba aasta

aega jäljetult kadunud ja tüdruk elab koos alkohoolikust vanatädiga. Aga kui see kõlabki depressiivselt, siis raa-matus sellist muljet ei teki.

Sündmused, mis pärast Stella 15. sünnipäeva lahti lähevad, liiguvad nii hoogsalt, et igapäevamuredele aega ei pühendata ja tüdruk ise neist eriti mu-serdatud ei näi olevat. Ema kadumisest küll, seda muidugi. Isast ja teistest su-gulastest ei tea ta midagi ja vanatädigi pole kõige paremaks toeks, aga toime

paistab tüdruk päris hästi tulevat ja on ka muidu asjalik. Korralik, aga mitte liiga. Ei paitüdruk ega mässaja.

Nii et ei mingeid depressiivseid väi-kelinnu (samuti mitte suurlinnu). Selle asemel paisatakse lugeja otse Stella el-lu, milles ühekorraga tekib segadusi tüdruku sõpruskonnas, tüli klassiven-dade ja poisi vahel, kes talle meeldib, ning nähakse tundmatut meest, kes miskipärast alati läheduses on. Sünd-mused viivad Stella ja ta parima sõb-ranna Kärdi nii uhkele peole, tõelisse urkasse, sekeldustesse allilmaga kui ka vanatädi juurde maale. Üsna lühikese aja jooksul jõuavad tüdrukud lahenda-da terve hulga pakilisi küsimusi, kaeva-ta välja sõprade salaelud ja suguvõsa varjatud lood. Seda kõike ilma suure-ma paanikata.

Raamatut on ühteaegu hoogne ja kerge lugeda, aga tekib pisut ka küsi-musi usutavuse kohta. Kas kõik, mis juhtub, on ikka ühele 15-aastasele jõu- või eakohane? Aga seda ongi raske hinnata. Kas see, et 15-aastased alko-holi pruugivad, on tõetruu või tauni-tav? Ja muud samalaadsed mured. Raamatu üldmuljes on kõik siiski omal kohal. Hästi on kujutatud noorte mee-lelaadi, mis peab ennast juba täiskas-vanuks, aga tegelikult seda veel pole. Vaevalt et elus kõik raamatus ette tule-vad probleemid ühele inimesele korra-ga kaela langevad – või loodetavasti mitte –, aga eks selleks kirjandus olegi. Ja kõik on võimalik.

Tegu on Tartu Tervishoiu kõrgkoolis õppiva Kristi Piiperi (snd 1983) esik-teosega. Ka romaanis pööratakse tervi-

se, eriti vaimse tervisega seotud küsi-mustele tähelepanu. Paljuski tekib mul-je, et kui kõike, millest põgusalt juttu tehakse, oleks pikalt lahti kirjutatud, olnuks raamat palju karmim ja raske-mini loetav, aga et esiplaanil on tem-pokad sündmused, siis seda ohtu ei ole. Alles hiljem jõuab järele mõelda, kuidas raamatus mainitu tegelaste elu-sid mõjutab.

leheküljelt. Ja muidugi kandub osa sel-lest passioonist üle ka tõlkimise prot-sessi. Suurimad raskused seonduvad just Michoni sõnavalikuga, harjumus-päratute omadus- ja määrsõnaliste ühenditega. Siin tuli sageli mõistatada: kui kummastavalt kõlaks üks või teine väljend prantsuskeelse lugeja jaoks ning milline võiks olla sobiva kummas-tusastmega vaste eestikeelses tõlkes?

Michoni kujundiloomet võiks nime-tada sünesteetiliseks, nt „kare” võib käia ka nägemisaistingu kohta, „ma-gus” heliaistingu kohta jne. Ja veel üks spetsiifiline keerukus: mõnikümmend lehekülge raamatu keskel kirjeldavad detailselt ja lopsakalt minategelase joo-matuure ja pohmelust. Tõlkijana pean ütlema, et polnud nali veeta paari nädala jagu oma ärksaimat tööaega võõras deliiriumis.

varrak WWW.VARRAK.EE NR 7 (96) 22. oktoober 2015 6

MERIT KASK

A. M. Homesi romaani „Anta-gu meile andeks” on õilista-tud uhke, ent ka koormava komplimendiga suur Amee-

rika romaan. Mõeldes romaani rabavalt satiirilisele stiilile, võiks see tiitel kõlada vägagi irooniliselt. Kirjanik ise on aga selle ülespuhutud määratlusega leppi-nud – ega see ju vale ole.

Homes on läbi ja lõhki Ameerika kir-janik ning „Antagu meile andeks” ro-maan, mis annab tänapäeva USA ühis-konnast laiahaardelise ja teravapilguli-se ülevaate. See pilk, millega kirjanik oma riiki ja selle kodanikke seirab, po-le aga kaugeltki meelitav. Ent see pole ka ülbe ega pahatahtlik. Veelgi enam – romaani on süüdistatud isegi senti-mentaalsuses.

PROFESSIONAALNE ERAELURomaani peategelaseks on ajalooõp-pejõud ja president Richard Nixoni uurija Harry, kellel terve raamatu vältel ei kao näolt mida-kuradit-ilme. Ta tar-dub soolasambaks, kui tema telepro-dutsendist venna ihaldusväärne naine Jane teda keset musti nõusid ja tänupü-hasöömaaja toidujääke ootamatult suudleb. Järgmisena tabab teda kum-mastus siis, kui Jane talle helistab ja teatab, et ta vend on põhjustanud rän-ga liiklusõnnetusse. Ja ei lähe kaua ae-ga mööda, kui Harry keset ööd jahmu-nult pealt peab vaatama, kuidas ta vend laualambi haarab ja sellega täiest jõust teisele inimesele vastu pead viru-

Mis kurat toimub?

on aga hoopis tema uurimisobjekt Ric-hard Nixon, kellesse suhtub ta vaibu-matu vaimustusega. Mees, kelle teod ja reaktsioonid olid iseloomulikud ajas-tule ja kultuurile, mis sünnitas ja mää-ratles Ameerika unelma. Ja eks siin pei-tub ka võti romaani üheks võimalikuks tõlgendamiseks – vaadatagi seda kui Ameerika unelma kõverpeegli versioo-ni. Konks on aga selles, et antud juhul pole tegu kirjaniku fantaasiaküllase tu-levikuprognoosiga, heidutava anti-utoopiaga, vaid see on tänapäeva ühis-konna tõetruu kirjeldus.

Tuleb aga tunnistada, et ehkki Ho-

tab. Kõik see juhtub romaani esimesel paarikümnel leheküljel ja ees on neid ootamas veel üle viiesaja.

Ootamatute sündmuste tagajärjel kolib Harry oma venna majja, hakkab kandma tema riideid ja hoolitsema te-ma loomade, laste, umbrohutõrje ning saja muu pisiasja eest, mis kokku moo-dustavad professionaalselt funktsio-neeriva majapidamise. See toob aga kaasa sündmuste ahela, kus Harry tahtmisest sõltub õige vähe. See on elu, kus kõik on korraldatud, täpselt paika pandud. Harry aga ei tea mängu-reegleid. Ka madratsi ostmisest või toi-du koju tellimisest võib kujuneda sür-realistlik jamps, mis ühelt poolt on ko-hutavalt naljakas ja teiselt poolt kõhe-dust tekitavalt traagiline.

Raamatus leidub kirjeldusi uuendus-likke teraapiaid praktiseerivatest hool-dekodudest, kus halvatud patsiendid liigeste venitamiseks lakke riputatakse, rahakatele klientidele mõeldud ja luk-sulike tenniseväljakutega varustatud psühhiaatriahaiglatest, kus vägivaldse-te mõrtsukate vaimset tervist ravitakse neid kaastundlikult poputades jne.

NIXON JA AMEERIKA UNELMAsjalikkus kandub üle ka lähisuhetes-se. Kui Harryst saab ootamatult oma venna laste eestkostja, ent ei temal ega lastel pole aimugi, milline nende suhe välja peaks nägema, pöörduvad lapsed kätteõpitud vilumusega tavapäraste reeglite poole ja õpetavad ka oma onu, mida too ühes või teises olukorras peaks tegema ja kuidas reageerima.

Kõige olulisem inimene Harry elus

Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaal- teadustesLiina-Mai Tooding408 lk, pehme köideteine, täiendatud väljaanne

Praeguse aja üks sagedamini esi-nevaid sõnu on „piir”, mitte üksi geograafilises, vaid ka mit-mes muus tähenduses. Selle

andmeanalüüsist kõneleva raamatu autor kirjutab eessõnas samuti piirjoo-nest, mis tema tõlgenduses tähendab pigem ühendajat kui eraldajat. Tõepoo-lest, andmeanalüüsi kaks poolt – and-med ja eesmärgid ning nende analüüsi tehnika – pärinevad erinevatelt tege-vusaladelt, tehnika seejuures enamasti matemaatikast või statistikast. Kui and-mete omanik tahab saada praktikas vettpidavat analüüsitulemust, siis peab ta oskama püstitada ülesannet andme-analüütikule ja teadma, mida pakub see teine, andmeanalüüsi pool, rääki-mata saadud kokkuvõtete lahtimõtes-tamisest.

NÄITED JA TÕLGENDUSEDAndmeanalüüs sünnib piirjoonel, koostöös, aga mõlemapoolselt oma liistude juurde jäädes. Kõnealuses raa-matus püütakse selgitada statistilise andmeanalüüsi põhilisi mõisteid ja ideid just selliste, andmeanalüüsi tule-musi erialaselt vajavate lugejate jaoks, kes ise ei ole elukutselised andmeana-lüütikud. Tänapäeva andmetest küllas-tuvas maailmas on inimestel järjest sa-gedamini vaja oskust andmetega asja-tundlikult toime tulla.

Kas see on matemaatikaraamat? Kindlasti mitte. Käsitletava raamatu matemaatiline külg on tõstetud vääri-kalt ja lugupidamisega tagaplaanile ja antud rohkem ruumi näidetele ja tõl-

Tartu Ülikooli Kirjastus WWW.TYK.EE

Raamat piirjoonel

Antagu meile andeksA. M. Homestõlkinud Karin Suursalu584 lkkõva köidesari „Moodne aeg”

A. M. Homes pälvis romaaniga „Antagu meile andeks” 2013. aastal Naiste Kirjandusauhinna.

FOTO

RU

NE

HEL

LEST

AD/C

OR

BIS

ilmumasEesti soodKai Kimmel304 lkpoolpehme köidesari „Roheline Eesti”Tuhandetest Eesti soodest on selles-se loodusesõbrale mõeldud raama-tusse mahtunud vaid kaheksaküm-mend, kuid valida on püütud nii, et esile tuleksid meie soode rikkus ja mitmekesisus ning soode seisundit ja kaitset puudutavad aspektid. Mis-sugused taimed soos kasvavad, mil-line on sealne loomastik, kas soo on ligipääsetav ka matkajale – neile ja paljudele teistele küsimustele leiab siit raamatust vastuse. Iga soo on illustreeritud fotodega, samuti leiab kaante vahelt Eesti kaardi, millel raamatus käsitletud sood on ära märgitud.

Prime timeLiza Marklundtõlkinud Tiina Mullamaa312 lk, pehme köideKolmteist inimest veeda-vad aasta kõige lühema öö üksildases lossis. Jaanilaupäeva hommikul leitakse Rootsi üks kuulsa-maid teletähti telebussi režiiruumist mahalastuna. Mõrv pöörab kogu Annika Bengtzoni elu pahupidi. Samal ajal kõnnib mõrvar vabalt ringi ja kõik see toimub telerivaatamise tipptundidel. „Prime Time” on põne-vik edust ja sellest, mida inimesed on valmis kuulsuse nimel tegema. See on neljas romaan ajakirjanik Annika Bengtzoni sarjast. Viimati on eesti keeles samast sarjast ilmunud „Õnnelik tänav” ja „Vabaduse hind”.

mes on USA (ja mitte ainult) ühiskon-na veidrusi kirjeldades külmavereliselt aus, mõjub see romaan kummalisel kombel ka sügavalt hooliva ja südamli-kuna.

gendustele, tabelitele ja joonistele. Näi-detes kasutatakse suurte sotsiaaluurin-gute andmeid Eesti kohta, kõige enam andmeid pärineb Euroopa sotsiaaluu-ringu andmebaasist. Kes hindab Eesti haridussüsteemi olukorda kõrgemalt, kes madalamalt, mis võiks kallutada inimesi poliitikahuvi poole, kuidas lii-gituvad Tartu maakonna vallad – need on mõned näited küsimustest, millele vastust otsides selgitatakse statistilisi mudeleid ja mõisteid. Lugeja, kellel on põhjalikumad matemaatilised teadmi-sed, võiks raamatust leida nende elav-damiseks sobilikke näiteid, mis tähen-dab matemaatikupoolset sammu üle piirjoone rakendusala poolele.

TÄHENDUS JA KASURaamatus võib valida süvenemiseks eri tasemeid. Esmalt andmeanalüüsist üldiselt huvitatud ja statistikas algaja tase, kellele on mõeldud klassikalise

statistika nö põhikursus, andmekogu-mite üldised omadused ja andmeana-lüüsi korraldamise põhisammud. Asjas-se pühendunumat lugejat võiksid enam huvitada tänapäevaste keerukamate mudelite ülesehituse ja tõlgenduse pea-tükid (mitmesugused regressiooni- mudelid). Õppijatele ja iseõppijatele võiksid abiks olla iga teema kohta koostatud harjutused. Raamatus ei an-ta reegleid ja retsepte, vaid selgitatakse tehtava tähendust ja võimalikku kasu, rõhutatakse aluseks võetud mõtet.

Selle raamatu esimene trükk ilmus kaheksa aastat tagasi. Võiks küsida, mis tingis ümbertöötamise vajaduse, sest vaevalt et andmeanalüüsi alusmõtted on selle aja sees nii väga muutunud. Kindlasti ei ole, kuid selle aja sees on oluliselt laienenud nende inimeste ring, kellel on kokkupuudet andmetega ja parem juurdepääs nendele. Kui piir-joone kujundiga jätkata, siis andme-analüüsist kõnelemine praegu nõuab palju enam kui tollal nende inimeste oskuste ja huvidega arvestamist, kes on sellest joonest ühel või teisel poolel.

BioinformaatikaMaido Remm294 lkpehme köideBioinformaatika õpiku sihtrühmana on mõeldud peamiselt geenitehnoloogia õppeka-va üliõpilasi, kes on omandanud esi-algsed teadmised molekulaarbioloo-giast ja geneetikast. Õpik on siiski loetav ka teiste erialade (statistika, arvutiteaduse, füüsika, arstiteaduse, ökoloogia vms) taustaga või lihtsalt bioinformaatikast huvituvatele ini-mestele. Peamine rõhk selles õpikus on biomolekulide (DNA, RNA, valgud) järjestuste analüüsi algoritmidel ning meetoditel.

ImmunoloogiaRaivo Uibo, Kalle Kisand, Pärt Peterson, Koit Reimand352 lkkõva köideImmunoloogia on viimastel aasta-kümnetel läbi teinud muljetavaldava arengu. Avardunud on senised tead-mised, aga ka nende rakendused eri-nevates valdkondades. Tänapäeva meditsiinis on kasutusel märkimis-väärne arsenal immunoloogilisi diag-nostilisi, ravi- ja profülaktilisi meeto-deid, mille hulk suureneb tempokalt. Teoreetilised teadmised on vältimatu eeldus, et immunoloogia tuleviku- võimalustes paremini orienteeruda. Käesolev õpik tutvustab tänapäevast immunoloogiat. Õpik sobib eeskätt arstiteaduse ja stomatoloogia üliõpi-

ilmunudlastele, kuid on hea abivahend ka farmaatsia, biomeditsiini ja bioloogia üliõpilastele ning erinevate erialade arstidele.

Марие Ундер: жизнь и поэзия. БиографияСирье Кийн [Sirje Kiin]tõlkinud Boris Tuch, Igor Kotjuh, Marina Tervonen656 lkkõva köideMarie Under (1883–1980) on eestlaste Goethe, ta oli Eesti 20. sajandi kõige mõjuvõimsam luuletaja, kes esitati pärast Teist maailmasõda 30 korda Nobeli auhinnale, mis aga jäi poetessil saamata. Põhjusi võis olla mitmeid: Eesti oli okupeeritud, Under oli poliitiline põgenik Rootsis ja tema luulest polnud toona tehtud veel piisavalt häid tõlkeid. Tänaseks on Marie Underi luulet tõlgitud 26 keelde, tema luuleraamatuid on ilmunud 13 keeles.

Sirje Kiini monograafia avab põhjali-kult Eesti kultuuriloolise tausta ning jäl-gib seda, millistest tingimustest ja estee-tilistest ideaalidest sündis Marie Underi mõjurikas luule. Teos võimaldab lugejal mõista, kuidas peegeldab Underi dramaatiline elulugu Eesti rahva saatust maailmapoliitikas. Raamatu eestikeelne versioon (2009) oli 2010 Eesti riikliku kultuuripreemia ja Virumaa kirjandus- auhinna nominent, 2011 sai raamat kirjandusauhinna Underi-Adsoni fondilt Rootsis. 2011 ilmus raamatust lühenda-tud kordustrükk, mis on aluseks ka tõlkele vene keelde.

Liina-Mai Tooding

FOTO

KAL

LE P

AAL

ITS

7 NR 7 (96) 22. oktoober 2015 WWW.RAAMAT24.EE Ajakirjade kirjastus

A. Ja ta tuleb Rhinannoni juurde taga-si ikka ja jälle, suutmata talle ometi pakkuda midagi kindlat peale oma armastuse. Kas sellest piisab?

Enagi veel, Levitan ei piirdu sellega, et panna meid mõtlema armastuse alli-ka, põhjuse, ajendi ja initsiaatori üle. Täiesti märkamatult juhatab ta lugeja läbi tõelise erinevate armastuste gale-rii, ja see on oh kui lai… Ja me ei räägi siin sellest leplikumast, reeglina andes-tavast ja unustavast armastusest vane-mate, laste või sõprade vahel – Levit-han virutab meid kõige erinevamate, keerukamate ja komplitseeritumate tunnete keerisesse, mis võivad kahe armunud inimese vahel tekkida.

VÕIMALIK ON VAID VÕITAKui sa aga lugejana defineerid end pi-gem üheks neist, kelle inimeseks olemi-ne pigem külmaks jätab ja kes hindab eelkõige sõna kunsti ja ilu, siis peaks „Iga päev” kuuluma sinu kohustusliku kirjanduse sekka. David Levithani kirjastiil on napp, tähendusrikas ja sti-listiliselt nii puhas, et kõik, mis tundub ülearune, võite julgelt tõlkija küündi-matuse kraesse keerata.

Iga sõna on läbi mõeldud, oma täp-selt õigel kohal on iga punkt ja koma. Midagi ei ole üle, mida ei jää puudu. Ainult raamat saab liiga ruttu otsa.

SASH UUSJÄRV

Milline võiks olla elu, kui sinu keha sind ei defineeri? Kui sind ei ole füüsiliselt ole-mas? Tegelikult sa muidugi

oled, täpselt sama tõeline ja päris ja nagu kõik teised, ainult ilma isikliku kehata? David Levithani romaani „Iga päev” peategelane A on just selline – iga päev ärkab ta uues kehas.

David Levithani värskelt eesti keeles ilmunud romaan „Iga päev” tekitab kõneainet kõikjal üle maailma. Noorte-kas? Jah, ja rokib sajaga. Kõik snoo-bid, kes sõna „noortekirjandus” peale nina vingu veavad, võivad nüüd rahuli-kult järgmise kirjatüki juurde pöördu-da – hea kirjandus ei ole midagi sellist mida teie hinnata oskaksite. „Arvamus, nagu oleks kogu noortekirjandus mõt-tetu ja allpool täiskasvanute taset, on täielik joga – nii võib arvata vaid inimene, kelle lugemus on üsna piira-tud,” on David Levithan ise ühes intervjuus arvamust avaldanud. Ja tema „Iga päev” on selle parim tõestus.

KES ME OLEME, KUI ME POLE KEHA?A-l pole keha, pole sugu, pole perekon-da, pole sõpru, kodu, lemmiklooma, isiklikke asju ega õieti nimegi. Ometi on ta täielik isiksus kõigi oma mõtete, tunnete, väljakujunenud käitumismalli-de, unistuste ja püüdlustega. Isegi hooli-mata sellest, et lugejaga kohtumise het-kel on tema eesmärk peamiselt üks – võimalikult vähe häirida ja muuta selle inimese elu, kelle keha ta on parajasti päevaks üle võtnud.

Olles sünnist saadik inimkehade rän-dur, on A elanud läbi oma mässu- perioodid, põdenud läbi kodutuse ja üksinduse valu ja jõudnud mingil mää-ral leppimiseni. Ta on leppinud sellega, kes ta on, ta on kohandunud oma rolli-ga maailmas ja püüab võtta sellest pari-mat. „Alguses oli väga raske saata iga päev õhtusse, sõlmimata ühtki kestvat sidet, jätmata ühtki jälge. Nooremana ihkasin sõprust ja lähedust. Sõlmisin suhteid mõistmata, kui kiiresti ja lõpli-kult need katkevad. Võtsin teiste elusid isiklikult,” räägib A. „Aga siis pidin selle lõpetama. Nii paljude lahkumiste üle-elamine oli südantlõhestav.”

VABASTAV ÜKSILDUSTa ei tea endast kuigi palju, aga midagi siiski: ta on kuueteistaastane, ta ärkab alati umbes endavanustes kehades ja nende kehade kaugus üksteisest ei ole väga suur – ta ei saa ärgata ühel hom-mikul Aafrikas ja järgmisel Euroopas, vaid liigub ühest teise kõige enam paa-ri-kolmesaja kilomeetri raadiuses. Ja mitte kunagi ei satu ta ühte kehasse teist korda.

Ja kuigi tema elu on üksildane, on see ka unikaalselt vabastav – teda ei piira ega defineeri kellegi teise reeglid peale tema enda, ta ei pea vastama kel-legi ootustele, teda ei kammitse mine-vik ega motiveeri tulevik. Ta keskendub täielikult olevikule. On nagu on.

See A omadus annab autorile täiesti unikaalse võimaluse kaevuda inime-seks olemise kõige erinevamatesse tah-kudesse ning uurib ühtlasi vastutust, mis meil inimestena on oma kehade ja elude üle. A ei tea kunagi, kes ja milli-ne ta on, mis soost, mis rassist ja milli-se kehaga – spordipoiss, narkomaan,

Talumatu lordGeorgette Heyertõlkinud Ülle Jälle384 lk, pehme köideIlusa Judith Taverneri ja te-ma venna Peregrine’i esimene kohtu-mine Julian St. John Audleyga toimub üpriski kahetsusväärses olukorras. Mõlema meelest on tegemist taluma-tult ülbe keigariga. Õnnetuseks on mees ühtlasi viies Worthi krahv, regendi sõber ja juhuse tahtel ka nende seaduslik eestkostja...

Inglise kirjanik Katie Fforde on öel-nud: „Imelised tegelased, elegantne ja vaimukas tekst, täiuslik ajastuhõn-gu tabamine ja erakordne romantili-sus. Georgette Heyeril on õnnestunud saavutada seda, mille poole meie, ülejäänud, alles püüdleme.”

Anne & Stiili kokaraamatBritt Paju200 lk, kõva köideSelle raamatu kaante va-hele on kogutud ajakirja Anne & Stiil köögirubriigis ilmunud parimad palad. Siin on juhiseid nii pidu- kui ka argipäevatoitude valmistamiseks ja nutikaid nippe, millest edaspidigi kasu lõikad. Kui otsid raamatut, mil-lest saada ideid ja inspiratsiooni ajal, kus tegutsemislusti jagub, aga ka päevadel, mil tahaks köögis lihtsa-malt hakkama saada, siis võib see olla just sulle sobiv. Paljude toitude puhul on toodud nõuandeid ka sama roa varieerimiseks või näpunäiteid, mil viisil peategelast veel kasutada võiks. Ligi 90 retsepti seast leiad endale kindlasti lemmikuid igaks olukorraks.

Kõigi aegade kosmoseraamatMauri Kunnas, Tarja Kunnastõlkinud Einar Ellermaa50 lk, kõva köideTule koos härra Sikuga kõigi aegade kosmoselennule! „Kõigi aegade kosmoseraamat” lennutab kõik suu-red ja väikesed soovijad koos 3000. aastate koolilastega kosmosesse.

Raamatu sündmused toimuvad kauges tulevikus, kui kosmosereisid on igapäevased ning Maa asukad elavad ja töötavad asteroidide, Marsi, kuude ja kaugemategi tähtede peal. Teiste tähtede elanikud ei ole enam hirmu tekitavad tulnukad, vaid tore-dad tuttavad. Kosmoselaevad, ufod ja bussid liiguvad peaaegu valguse kiirusega ja pitsast on saanud maa- ilmaruumi kõige populaarsem toit.

Öine lumetormJohan Theorintõlkinud Ene Aschjem412 lk, pehme köideJohan Theorini „Öise lumetormi” (rootsi keeles „Nattfåk”) sündmused leiavad aset Ölandi saarel Rootsis, kus kirjanik on üles kasvanud.

Aastaid tühjana seisnud Angerja- tipu härrastemaja saab lõpuks uued omanikud: Stockholmist kolivad saarele Katrine ja Joakim Westin kahe väikese lapsega. Nende idüll aga puruneb peagi, sest Katrine leitakse kodu lähedalt uppununa.

„Öine lumetorm” tunnistati 2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaa-niks. 2009 võitis raamat Põhjamaade krimikirjanikke ühendava organisat-siooni igal aastal väljaantava Klaas-võtme auhinna. 2010. aastal sai teos Rahvusvahelise Kriminaalkirjanike Liidu aasta parima tõlkeromaani auhinna International Dagger.

2012. aastal on eesti keeles ilmunud Johan Theorini romaan „Minevikuvarjud”.

ilmunudKeha, hing ja miski tabamatu

Iga päevDavid Levithantõlkinud Sash Uusjärv324 lk pehme köide

illegaalne immigrant, imekaunis modell, andekas disainifriik, üle mõis-tuse ülekaaluline, latiino, mustanahali-ne, kreool, populaarne või täiesti sõpradeta, gei, hetero või bi. Ja A jaoks ei ole vahet – tema jaoks on kõik need kontseptsioonid täpselt sama olulised kui on meie jaoks riided, mida me iga-päevaselt kanname.

ARMASTUS MUUDAB KÕIKKlišee? Jah. Aga seegi klišee tuleb otse elust. Kui paraja jobukaku Justini kehas ärganud A kohtub tema tüdruku Rhian-noniga, on see tema jaoks armastus esimesest silmapilgust. Ja A hakkab kahtlema kõikides reeglites, mille ta en-da jaoks on loonud. Ära loo sidemeid. Ära muuda midagi. Ära jäta jälge.

Ta otsustab võtta endale selle ühe päeva ja teha selle Rhiannoni jaoks eri-liseks. Sellest saab alguse sündmuste rida, mis pöörab A elu alatiseks pea peale ja mitte miski ei saa enam tagasi endiseks. Ja mitte ainult emotsionaal-ses vallas – juhtuma hakkavad asjad, mis raputavad tema maailma põhialu-seni välja. Ja ka Rhiannoni oma, sest A ei suuda enam jätta tagasi tulemata. Ärgates igal hommikul uues kehas pöördub ta ikka ja jälle tüdruku juurde tagasi, tutvub temaga aina uuesti igas uues kehas.

Levithani lugu sunnib ikka ja jälle endalt küsima – mis see on, mida me armastame, milline osa meist, milline iseloomuomadus, käitumisjoon või mis tahes on see, millesse me armu-me? Kus pesitseb armastus? Ja mis on üldse armastus? „Armastus paneb su soovima, et sa võiksid maailma ümber kirjutada. /…/ sa tahad teha kõik, mis sinu võimuses, et muuta see võimali-kuks, lõpmatuseni võimalikuks,” ütleb

ilmunudHärra MercedesStephen Kingtõlkinud Silver Sära480 lk, kõva köideOn rõske koidueelne hom-mik. Majandusraskustes Ameerika väikelinnas seisavad sajad meeleheitel töötud järjekorras ja oota-vad töömessi algust... Äkki kihutab rahva sekka ärandatud Mercedes. Roolis olev mees ajab rataste alla süütuid inimesi, tagurdab ja ründab uuesti. Kaheksa inimest saab surma, viisteist vigastada. Tapja põgeneb.

Mitu kuud hiljem vaevleb linna tei-ses otsas pensionile jäänud uurija Bill Hodges lahendamata kuriteole mõel-des. Ühel päeval saab ta hullumeelse kirja kelleltki, kes nimetab end Mersu-mõrvariks ja ähvardab korraldada veelgi saatanlikuma rünnaku. Hodges ärkab oma masendavast ja tühjast pensionipõlvest, et kõiki oma oskusi appi võttes ära hoida uus tragöödia. Aega on vähe. Mersumõrvari järgmine ettevõtmine, kui see peaks õnnestu-ma, tapaks või sandistaks tuhandeid.

„Härra Mercedes” on sõda headuse ja kurjuse vahel põnevuskirjanduse meistrilt, kelle nägemus psühhopaa-dist mõrtsuka maailmast on sünge ja kaasahaarav.

Suudlevad vampiiridIndrek Hargla544 lk, pehme köideteine, parandatud trükk„Suudlevad vampiirid” on Indrek Hargla klassikalise jutukogu kordus-trükk, mille tekstid on võitnud kolm Eesti ulmeauhinda ja Tuglase novelli-preemia. Selles leiduvad lood ulatu-vad vampiiridest tõsiteadusliku ulmeni, Tallinna iidsetest saladustest Lõuna-Eesti laante müstikani, viikingi-küladest Guajaana vihmametsades-se. Indrek Hargla loomingus sulandu-vad tihti uskumatutena näivad seo-sed, müüdid, ajalugu, teadus, minevik ja tulevik. Ulmeasjatundja Jüri Kallase sõnutsi võib seda raamatut pidada Indrek Hargla esinduskogumikuks. Ja taaskord võib lugeja veenduda, et Harglat peetakse õigusega Eesti parimaks ja menukaimaks ulme- ja kriminaalkirjanikuks.

Väike pitsaraamatEpp Mihkels120 lk, kõva köidePitsa on üks maailma ehk kõige levinumaid toite. Seda peetakse küll kiirtoiduks, kuid samas ei ole see kiirelt valmiv toit. Selle väikse ko-karaamatu kaante vahele on kogutud viiskümmend erinevat ideed kodu-seks pitsavalmistamiseks, alates kuulsaimast pitsa Margheritast kuni erinevate pitsastiilis suupisteteni, ju-hiseid erinevate tainaste ning katete valimiseks. Lase raamatu abil fantaa-sial lennata ning tee ühisest küpseta-misest koos laste või sõpradega rõõmus sündmus.

GigantosaurusJonny Duddletõlkinud Raili Puskar36 lkkõva köideNelja väikese sauruse vanemad käsi-vad neil olla ettevaatlikud: liikvel on kole ja kuri gigantosaurus. Ja nii otsustavadki väikesed saurused, et üks neist on sel ajal valves, kui teised mängivad. Aga valvuriks pandud Tobu tüdineb ära ja mõtleb, et viskab väikese vembu hüüdes: „Giganto- saurus!” – lihtsalt selleks, et näha, mida teised nüüd teevad. Kui sõbrad saavad aru, et ta tegi üksnes nalja, ootab teda ennast ees üsnagi ehmatav üllatus.

tänapäev WWW.TNP.EE NR 7 (96) 22. oktoober 2015 8

Filmiajakirjanik ja toimetaja Annika Koppel on kirjutanud raamatu Eesti filmimehest, kelle filme on autasustatud 29 rah-

vusvahelise auhinnaga, teda ennast nii NSV Liidu riikliku preemiaga 1987. aastal kui Valgetähe V klassi teenete-märgiga (2001) ja Eesti Kultuurkapita-li audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemiaga (2012).

See mees on Arvo Iho. Tema elu mee-nutab lugusid sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“: boheemlikud kooli-aastad Moskvas ja sõprus Andrei Tarkovskiga, esimene mängufilm koos-töös Leida Laiusega. Operaatorist režissööriks kasvamine. Oma elust ja loomingust räägib Arvo Iho talle ise-loomuliku kirglikkuse ja avameelsuse-ga, rikkalik fotovalik annab kogu loole erilise raamistiku.

Valisime lugemiseks katkendid, mis jutustavad „Vaatleja“ filmimisest Põhja-Karjalas – Arvo Iho esimesest mängu-filmist lavastajana.

SEE LUGU OLI KA ARVO LUGU,mis hakkas erinevate stsenaariumi- variantide arenedes endale eluõigust nõudma. See pidi olema kahe väga erineva inimhinge valulise lähenemise lugu, mis analüüsib naise, mehe ja loo-duse suhteid justkui antiiktragöödia vaimus.

Naispeaossa tahtis Iho vene näitle-jannat. Miks? „Eelkõige sellepärast, et ükski eesti näitlejanna ei oleks sellist homo soveticust välja mänginud, nagu siin vaja oli. Naine pidi minu kujutlu-ses olema umbes neljakümneaastane ning välimuselt nagu kõrkjakass, rohe-liste pilusilmadega ja kõrgete põsesar-nadega,” jutustab Iho.

Moskvast leidis ta hea näitlejanna, kes sellele kujutluspildile vastas – Nina Ruslanova. „Kui Ruslanova oli stse-naariumi läbi lugenud, teatas ta: „Jah, mina olen saare kuninganna!” Meespeaossa tahtis Iho esmalt võtta Arvo Kukumäge. „Tegime Tallinnas proovi ja ma juba rõõmustasin. Rusla-nova oli väga hea näitlejanna ja Kuku-ga neil koostöö klappis. Aga juba kol-mandal päeval oli Kuku purjus! Sain aru, et panen endale nööri kaela, kui Kuku rolli võtan,” räägib Iho. Hiljem selgus, et tegelikult armastas ka Nina Ruslanova napsitada ja pärast proovi

ilmunud ilmunud

algas neil Kukuga pidu. Kuid Ruslano-va säilitas töövõime, Kuku mitte.

„Tahtsin Henrik Toomperet poisi rol-li. Aga Kalju Komissarov ei lubanud. Hakkasin edasi otsima, kuni jõudsin Erik Ruusini Rakvere teatrist. Erik sobis minu meelest.”

Tollal kahekümne kolmesele Erik Ruusile oli see esimene filmiroll, see-vastu Nina Ruslanova, kogenud ja kõrgklassiga vene filminäitleja, teadis oma väärtust. „Kahjuks selgus, et Rus-lanova oli täielik psühhohuligaan. Ta sõimas mind nagu Vene armee seer-sant. Ma ei saanud talle midagi öelda. Kuulasin ära, kõrvad lontis, ehkki seest hakkas keema,” vangutab Iho pead.

KATASTROOFI ÄÄRELKui võtted olid juba kaheksa päeva käi-nud, mindi saarelt külasse, et veidi pu-hata ja oma tagavarasid täiendada. Jäädi ööseks. Hommikul polnud Eri-kut kusagil. Keegi ei olnud teda näi-nud. „Muutusime murelikuks, sest ümberringi laius kümnete kilomeetrite ulatuses taiga ja asustust oli vähe. Ka-rusid liikus, mine tea, mis juhtuda võis. Pidin raadio teel otsimiskuulutuse väl-ja saatma. Ootasime ärevalt teateid, kuni raudteemiilits lõpuks Eriku kätte sai. Vaene mees oli hakanud raudteed mööda Põhja-Karjalast Tallinna poole

Karu südamega mees.Arvo Iho elu ja loomingAnnika Koppelkujundanud Andres Tali352 lkkõva köide

Sophia LorenEile, täna, hommetõlkinud Jana Linnart400 lkkõva köide

Parandusmaja varjudJennifer Worth tõlkinud Ragne Kepler312 lk, kõva köideJärjes raamatule „Kutsu-ge ämmaemand” jätkab East Endis põetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaeste elust-olust ja neist, kellele ei pakku-nud elu muud võimalust kui paran-dusmaja, kuid kes ennast sellest hoo-limata välja rabelesid. Kõik need lood annavad haarava pildi parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saat-sid, aga niisamuti visadusest ja hinge-jõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.

MeelespeadHelju Pets488 lk, kõva köide„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnev perekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurte ajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elab vanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmata seejuures mida-gi oma vanemate saatusest. Tänapäe-va 2015. aasta romaanivõistlusel ära-märgitud „Meelespead” on Helju Petsi viies romaan.

Vanakuradi vanaemaViktor Suvorovtõlkinud Ülar Lauk316 lk, kõva köideViktor Suvorovi „Vana- kuradi vanaema” on külma sõja sünd-muste rekonstruktsioon, mis räägib intriigidest ja võimuvõitlusest Nõu- kogude juhtkonnas, kahe üliriigi ja nende eriteenistuste vastasseisust ning Berliini ja Kariibi kriiside tõelis-test põhjustest. Kõigile teadaolev info on raamatus osavalt kokku põimitud vähetuntud faktide ja sündmustega, purustades senised ettekujutused ja müüdid toimunust.

Putin tuli küllatõlkinud Kaire Kenk-Jokinen ja Ülar Lauk243 lk, pehme köidePutin astub mustlaseide telki ja laseb endale tulevikku ennus-tada.

„Sõidad kabrioletis, sajad inimesed rõõmustavad, lehvitavad ja hõiska-vad,” räägib mustlanna.

„Õige! Rahvas armastab mind,” muheleb Putin. „Kas mina ka lehvi-tan?”

„Ei. Kirstu kaas on kinni.”Kogumik sisaldab laia valiku viimas-

te aastate Vene poliitilisi anekdoote, mille peaosades astuvad Putini kõrval üles nii maailma tipp-poliitikud, kui ka lihtne Vene rahvas.

Suurilma lõunasöögidJuri Lotman, Jelena Pogosjantõlkinud Veronika Einberg359 lk, kõva köideRaamatus uuritakse 19. sajandi kesk-paiga vene aristokraatia gastronoomi-lisi eelistusi, täpsemalt söögikorral-dust keiserliku ülemtallmeistri Pavel Dmitrijevitš Durnovo peres. Autorid analüüsivad põhjalikult roogade vali-kut ja lauarituaale ning iseloomusta-vad ka Durnovote majas lõunastanud inimesi. Koos lõunamenüüde ja või-malike vestlusteemadega annab see tervikliku pildi nii tolle ajastu põleta-vatest jututeemadest kui ka laua- kommetest ja söömisharjumustest.

Agatha Raisin ja Fryfami haldjadM. C. Beatontõlkinud Mall Pöial215 lk, pehme köideMehe poolt maha jäetud Agatha otsustab ennustaja soovituse peale kolida ning üürib majakese väikeses Fryfami külas. Agatha loodab, et ar-mastatu tuleb teda sealt otsima, kuid juhtub hoopis kentsakamaid asju: kummalised helendavad tuled, kassid kaovad ja toimub kunstirööv, mõrvast rääkimata. Loomulikult ei jäta Agatha oma nina teiste asjadesse toppimata!

Käesolev on kümnes eesti keelde tõlgitud Agatha Raisini lugu. Samalt autorilt eesti keelde tõlgitud ka hulk Šotimaal tegutseva konstaabel Hamish Macbethi juhtumeid.

Sander Säinas ja lendav sigaHeidi Raba 184 lk, kõva köide värvitrükkKoos emaga elav nutikas tehnikahuviline Sander eelistab sõp-radega mängimise asemel hoopis oma leiutiste kallal nokitseda. Taoli-sele omaetteelule tuleb aga lõpp, kui ühel päeval teatab ema, et Sander saab endale kasuisa ja omavanuse kasuvenna. Suvised seiklused viivad poisid kokku rahapommijate, metsa-talus elavate Ivo, Iirise ja Ingeriga, minisea Sohvi ning koguni presidendi endaga.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2014. a lastejutuvõistlu-sel „Minu esimene raamat” pälvis Heidi Raba käsikiri „Sander Säinas ja lendav siga” III koha.

Viikingid ja vampiiridKatarina Mazetti Tõlkinud Allar Sooneste144 lk, pehme köideJulia, Kimmu, George ja Alex loodavad oma tädi Frida juures saarel mõnusas-ti aega veeta, supelda, logeleda ning nautida Alexi kokakunsti. Frida peab mõneks päevaks ära minema ning nõod jäävad omapäi. Ühel ööl, kui Julia ei saa und, märkab ta metsas vil-kuvat tuld, mida seal kindlasti olema ei peaks... Ta kutsub George’i kaasa ja nad hiilivad välja uurima, mis seal toimub. Ning kohtuvad kellegagi, kellest pole osanud undki näha.

Tähe lendIlmar Särg216 lk, kõva köideSee on lugu meditsiinist, aga mitte ainult. See on eelmise sajandi 80. aas-tatel õhinaga tööle hakanud arstide lugu. See on lugu meenutamaks ja mäletamaks mõningaid häid ja tubli-sid inimesi, keda meie keskel enam ei ole. See on lugu meie ühiskonna te-gelikust elust, ja kõik see, mille autor on n-ö juurde pannud, oleks võinud toimuda. „Tähe lend” märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel.

Planeet VesiBoriss Akunin tõlkinud Veronika Einberg387 lk, pehme köideKolm lugu, millest esime-ses satub Erast Petrovitš Fandorin kul-lalastiga uppunud galeooni otsinguil end ühel Atlandi ookeani saarel varja-va maniaki jälile, teises uurib, kuidas mõrvati naine, keda ta oli kunagi armastanud, ja kolmandas selgitab võimalikult revolutsionääridega seotud rongiröövi asjaolusid.

astuma, üle kümne kilomeetri juba käidud,” naerab Iho tagantjärele.

Aga tol hetkel polnud see sugugi nal-jakas. Ja lisaks kõigele tuli Ihole nagu välk selgest taevast Lenfilmist tele-gramm küsimusega, kus on nende Ninotška Ruslanova, tal algavad kuue-seerialise telefilmi võtted!

„Ninotška, tuli välja, oli mulle liht-salt valetanud, et ta on kolm ja pool kuud täiesti vaba! Küllap selleks, et Aleksandra rolli igal juhul endale saa-da.” Režissöör vihastas nii kõvasti, et rebis terve grupi ees Ruslanova lepin-gu pisikesteks tükkideks. „Lõin ta mine-ma vaatamata sellele, et ta oli geniaal-ne näitleja ja sobis ideaalselt sellesse rolli. Ta oli mulle valetanud ja oma partneri niikaugele viinud, et mees põ-genes ära!”

Film oli seega ummikus.

Eluõigust nõudnud elulugu

Betti Alver

Arvo Iho elus on kolm suurt armastust: loodus, naised ja fotograafia. „Loodus, merekallas, metsad ja järved, kivid ja künkad, muutuv valgus ja udu, puud, oksad, kännud ja pungad – kõik see vaimustab endiselt, aga nüüd on kõige põnevam jälgida ikkagi inimest,“ ütleb ta.

Sophia Lorenist, vanaemast ja diivastA

utobiograafia autori vaate-punkt peaks üldiselt olema selge. Mis seal keerulist, kirju-tad ju enda elust. Aga kui su

elu on olnud nii kirju kui Sophia Lore-nil, on võimalusi rohkem. Ning nüüd möödunud aegu meenutades on tema sedapuhku valinud esmajoones vana-ema oma, näidates sel viisil, mis ta elus just praegu oluline on. See aga ei tä-henda, et raamat oleks saanud kuidagi vanaemalik. Kaugel sellest. Loren alus-tab siiski algusest, ja kohe kirglikult, salgamatu pahameelega oma isa vastu, kelle ükskõiksuse tõttu pidi noor kohu-tavalt vaene vallasema Romilda Villani üksi üles kasvatama Sofia (nii kõlas tol ajal ta nimi) ja ta õe Maria.

Mitte vähem kirglik lugu läbib tegeli-kult tervet raamatut. See algab siis, kui Loren kohtab 17-aastaselt 39-aastast Carlo Pontit, kellest saab tema produt-sent, tema Pygmalion ja lõpuks ka abi-kaasa. Viimase sündmusega kaasnes tohutu skandaal ning hukkamõist nii riigi kui kiriku poolt, ent tundub, et see oli midagi, mis lihtsalt pidi nii mine-ma. „Mul oli kummaline tunne, et ta mõistis mind, et ta nägi mu tormaka ilu taga endasse tõmbunud loomust, rasket minevikku, suurt igatsust saavu-tada edu, tõsiselt ja kirega,” kirjutab ta ühest esimestest kohtumistest oma tu-levase abikaasaga.

Mõistagi ei jäta Loren puudutamata teisi mehi, kellega töö ja staaristaatus

ta kokku viis, näiteks Cary Granti, kel-lega teda sidus hoolimata kõigest vaid sügav sõprus. Selliste asjade kirjelda-misel on Loren äärmiselt, tegelikult meeldivalt diskreetne, samas kui lihtsa Itaalia tüdruku seiklusi Hollywoodi glamuurses staariparves kirjeldab ta tõeliselt mahlakalt.