Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat

Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat

Koostanud olivia saar

4

Jõuluootus, jõulurõõm ...

seda imelist tunnet on kogenud meist igaüks. Kellele on jõuluelamuseks küünlahelgis

vaigulõhnaline kuusepuu, kellele kirevkirju pakike jõuluvana kingikotist, kellele üle lumiste

luhtade kaikuv kirikukellehelin ning jõuluõhtu vaiksed mõtisklushetked.

Jõuludest, mida kõikjal valgustab küünla- ja silmasära, on kirjutatud palju jutte ja luu-

letusi, loodud palju laule. Neid on ammu möödunud aegadest, kuid neid kirjutatakse ka

tänapäeval.

Käesolev, praeguseks juba kaheksas kuldne raamat „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuld-

raamat” sisaldab luulet ja lugusid alates Matthias Johann Eisenist kuni tänaste kirjanike Ellen

Niidu, Heljo Männi, Paul-Eerik rummo, leelo Tungla, ira lemberi, andrus Kivirähki, Jaanus

vaiksoo, Jaan rannapi ja paljude teisteni. siit leiate ka just selle raamatu jaoks kirjutatud

uusi lugusid lehte Hainsalult, reet Madelt, Kätlin vainolalt, Kadri Hinrikuselt jt.

„Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat” on jaotatud teemade järgi seitsmesse ossa,

kusjuures osade pealkirjad on valitud meie kirjanike jõululuuletustest.

Niisiis...

Põlvini ulatuvad hanged. Kuuskede kohin kõrvus, pilk piidlemas ümbrust – milline puuke

koju viia?

suur on isa, väike Toomas,

nad on jõulukuuske toomas.

saabub ootusärev päkapikuaeg. Ööpimeduses kostab kribinat-krabinat...

Tead sa, armas päkapikk,

ootamine on nii pikk!

lõpuks ta tulebki – nii kahtlaselt tuttav ja nii kahtlaselt tundmatu külaline.

Jõuluvanal habe ees,

ise paksu mantli sees.

5

Kuid mis oleksid jõulud ilma piparkookideta, ilma magusmõrkja, jõuludele nii

iseloomuliku lõhnata?

Piparkooke pipardati,

pipart sai vist ülearu.

aga loomad? Nendelegi jagatakse jõuluõhtul suupärast, nendegagi juhtub jõuluõhtul

imesid.

Tintel-tantel, tintel-tantel,

jänkul valge karvamantel.

Ka lõunamaal palava päikese all palmi vilus peetakse jõule. Kuidas siis teisiti!

Mõnel maal ei ole kuuski,

pole lund ja suuski.

Ja olemegi jõudnud jõuludest vana-aastaõhtusse, sellesse mõtiskluste, heade soovide

ja ilutulestiku imelisse meeleollu.

Meil lumine on aasta lõpp

ja uue aasta algus.

„Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamatus” on nii lustakaid lugusid-luuletusi kui

tõsisemaid palu, mida meie lastekirjanduse algusaastate ja tänapäeva autorid on

võluva isikupära ja värvika sõnakasutusega kirja pannud.

Kuldraamatus on imekaunid pildid meie tuntud kunstnikelt viive Noorelt, Katrin

Ehrlichilt, Piret Niinepuu-Kiigelt, Ülle Meistrilt, anne linnamägilt, Karel Korbilt ja valdek

alberilt.

soovin teile, head suured ja väikesed raamatusõbrad, ilusaid õdusaid hetki koos

„Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamatuga”.

Meeleolukat jõululugemist!

olivia saar,

koostaja

Tead sa, armas päkapikk, ootamine on nii pikk

Pildid Katrin Ehrlichilt

89

Jõulu eel on mõned asjad nii …

Paul-Eerik rummo 90

Suss detsembriöös ilmar trull 91

Päkapikulapse jõuluõhtu aino Pervik 92

Päkapikk rassib leelo tungal 93

Päkapikul päevad segi leelo tungal 94

Kas päkapikud? Ellen niit 95

Jõulupäkapikk Eno raud 96

Kaelasall päkapikule Ellen niit 97

Pika suka päkapikk Olivia Saar 98

Päkapikk, kus peidad end?

Olivia Saar 99

Jõulupäkapikud Erika Esop 100

Jõulusalm Ellen niit 100

Seitse päkapikku ira lember 101

Kutse päkapikule Ellen niit 102

Elevandi jõulususs aino Pervik 103

Pöialpoiss ja päkapikk ira lember 104

Pöialpoiss Peep ilmet 105

Hane koot ja härja põlv henno Käo 106

Jõulujutuajamised Injuga Jüri Parijõgi 107

Päkapikuõpetus Mari Saat 111

Kõige laisem päkapikk henno Käo 114

Jõulupäkapikkude Triivi ja Traavi ilutulestik

helvi Jürisson 117

Väike päkapikk Merilin Seppel-lepasaar 119

Kuidas Krissust päkapikk sai?

Ermo liedemann 121

Ole vaidleb heljo Mänd 123

Ohhoo ja ahhaa heljo Mänd 124

Volli teeb heategevust ilmar tomusk 125

Kadunud jõulud heiki Vilep 127

92

Päkapikulapse jõuluõhtuAino Pervik

Jõuluõhtul väike päkapikupoju

seisab akna all ja ootab isa koju.

Päkapikuema võimatult ta tüütab:

millal isa tuleb, kuusel küünlad süütab?

Päkapikuisa pikal talveteel

sõidab, sõidab jõuluvana reel.

Südaööl saab päkapikuisa koju,

aga juba magab päkapikupoju.

isa oodata ei jõudnudki ta ära,

polnud jõuluõhtul õiget jõulusära.

Päkapikuisa pikal talveteel

sõidab, sõidab jõuluvana reel.

Hommikul, kui päkapikupoju ärkab,

otsemaid ta kahte tähtsat asja märkab.

Jõulukuuse all on kingipakid rodus,

päkapikuisa magab juba kodus.

93

Päkapikk rassibLeeLo TungAL

ega vaiksel talveööl

päkapikk ei maga –

tema siis käib luuretööl

meie akna taga.

iga päkapikk ju teab,

kus on palju lapsi –

neile maiustusi veab

sussidesse krapsti!

See on päkapikkudel

vana ilus komme –

talveöödel pikkadel

kanda õunu-komme.

Päeva ajal aga nad

pehmes valges lumes

magusasti magavad,

lapsi näevad unes.

96

JõulupäkapikkEno Raud

Elas kord üks päkapikk,

umbes pika päka jagu pikk.

Metsas suure kuusekännu all

oli väike majakene tal.

Iga kord, kui saabus jõuluöö,

päkapikul algas tähtis töö:

puude külge leiba riputas,

lumme ristikheina siputas.

Tema kannul palju loomi käis,

kuni igaüks sai kõhu täis.

Kõik nad kiitsid päkapikumeest

kena jõulukingi eest.

97

Kaelasall päkapikuleEllEn nIIT

Mamma, kullakallike,

koo üks kirju sallike!

Koo see sall just nõnda pikk,

et mu tuttav päkapikk

mõistaks – see on tema tarvis,

mitte meie ema tarvis.

Koo ka paras jagu laiust,

et kui päkapikk veab maiust,

jääks tal sallist välja nina,

et ta näeks, kus olen mina.

100

JõulupäkapikudErika Esop

Meil on päkapikud käinud,

aga mina neid ei näinud,

nägin ainult kingipakke.

Nüüd ma hüppan rõõmust lakke,

tänama peab jõulutaati,

tema ju need kingid saatis!

JõulusalmEllEN Niit

kena kuldne kringel

on mu jõulusalmis.

selle tuttav ingel

tegi ahjus valmis.

Veel on hõbepähkleid

minu jõululoos.

päkapikkudega

korjasin neid koos.

Seitse päkapikkuira lEMbEr

lumi tuiskab mitu päeva,

päkapikud vaeva näevad.

aiatee kõik pühivad

puhtaks enne pühi nad.

sa võta oma labidas

ja päkapikke abista

ja ole hästi viks.

arva ära – miks?

Et ei tuleks jõulutaadil

lumes käia põlvist saadik.

Ent kui palju teha suudab

ainult seitse väikest luuda?

101

104

Pöialpoiss ja päkapikkira lEMbEr

kord kohtas keset kanarbikku

üks pöialpoiss üht päkapikku.

Nad põrnitsesid teineteist

ja vaidlesid, kumb pikem neist.

„sa oled nagu leivaraas

ja raske on sind leida maast!”

„Miks, kääbus, sõnu loobid sa!

Ei näe sind mikroskoobita!”

„kui kükakile laskun, siis

ehk küünitad mu taskuni!”

„sa ulatud mu jopi äärde!”

„Ja sina mulle poolde säärde!”

„sa oled pisem kui mu näpp!”

„sa välja näed kui väike täpp!”

„Ma olen sentimeetrine!”

„Ma kümne-millimeetrine!”

Nad panid lõpuks seljad vastu

ja olid täpselt ühte kasvu.

105

PöialpoisspEEp ilMEt

Ma olen pöidla pikkune

ei minu tuju riku see

et mitte ära jahtuda

su kindasse võin mahtuda

seal poen su pöidla kohale

kui pöialt pole kohal veel

võin sinu sokki pugeda

su varbalohke lugeda

ei satu sina raskusse

kui poen ma sinu taskusse

saad üle igast jõest ja mäest

kui tark mees taskus omast käest

võin uinuda su tuhvlisse

kuid ära palun unusta

sind palun ära unusta

mind kinni kiilund suhvlisse.

106

Hane koot ja härja põlvHENNo käo

Üks päkapikk kord kohtas kämblalaia,

koos joodi kohvi, söödi sarvesaia,

ja küpsetati lõkkel hane kooti

ning räägiti paar prisket anekdooti.

rasv hane koodist tilkus otse tulle,

võiks anekdooti rääkida ka sulle,

kuid, söönud ära maitsva hane koodi,

nad pistsid kahjuks nahka anekdoodi.

kaks härjapõlvlast ükskord nägid härga,

nad uurisid nii saba kui ka sõrga,

ja lõpuks, pärast pikka lapsepõlve,

nad nägid päris tõelist härja põlve.

see härja põlv ei lähe enam meelest,

ei kao see kuhugi ka rahva keelest,

sest kannab keset padrikut ja võsa

ju seda nime terve suguvõsa.

107

Jõulujutuajamised InjugaJÜri pariJõgi

Esimese püha hommikul ärkasime emaga suu-

re kolina peale üles. köögis läks midagi klirinal

katki. oli veel hämar, kuid injut ei olnud voo-

dis näha ja köögist kuuldus tasast juttu. läksime

kohe kööki – ja seal ta seisis palja jalu ja särgi-

väel taldrikutükkide juures ning kõneles:

„tule nüüd, pöialpoiss, ja tee taldrik terveks!”

Meie ei saanud esiti aru, mis see peab tähen-

dama. küsisime ühest suust:

„kes selle katki tegi?”

„Mina tegin,” vastas inju tõsiselt ja otsekohe-

selt. „lõin vastu lauanurka, siis läkski katki.”

„Miks sa ta katki tegid?”

„Noh, et siis pöialpoiss teeks terveks. sa rää-

kisid eile juttu, et pöialpoiss tegi andu tassi ter-

veks.”

tunnistas ikka veel taldrikutükke ja hüüdis

uuesti:

„tule siis, pöialpoiss!”

tükid jäid endiselt põrandale, pöialpoiss ei tul-

nud. Ja siis purskus inju silmist hale ja südamlik

nutt, et see ise oleks võinud teha taldriku terveks.

„Miks ta siis ei tule, isa?”

Võtsin ta sülle ja viisin tagasi voodisse.

„Miks ta ei tule? Vaata, seda ei oska ma sul-

le selgeks teha. sa võtad ikka kõiki asju teisiti,

kui mina seda olen harjunud. Ega me vist kunagi

teineteist täiesti mõista, sina oled noor, minust

kakskümmend viis aastat ees, ja arvad, et minu

kui vanema põlve arvamisi ja tõekspidamisi üldse

ei maksa arvestada. seda oled sa siiani näida-

nud alati. Või on minu ja ema arvamised sinu

silmis midagi maksnud? Ei. kas mäletad veel oma

ülespidamist enne jõulu? Jah, meie ootasime kõik

jõule, sina, ema ja mina. kõige rohkem muidugi

sina, inju. sa ronisid sagedasti köögis toolile, sealt

lauale ja laualt aknale, vajutasid nina vastu ruutu

laiaks ja puurisid suuril silmil välja – kas jõulu-

mees juba tuleb. siis muidugi laualt maha, minu

juurde, ema juurde – antagu aga vastust, kas on

jõulumehel tutiga müts.

Ei, sest saadik kui sina, inju, tulid meie majasse,

ei maksa minu ja ema arvamised midagi, ainult

sinul on ütlemist, sinust saab kõik toad täis.

Minu raamaturiiul pidi olema puukuur ja kirju-

tuslaua all põõba ja kreeda kodu. sinna pidi puid

108

109

viidama, minu raamatuid, ahju köetama, et külm

ei oleks, kui jõulumees tuleb vaatama põõbat ja

kreedat. Et minu raamatuil muud väärtust ei ole

kui ainult kütteainena, selles ei kahtle sa sugugi.

Jumalukene, siis oli ju veel vaja jõulumehele

kapsasuppi keeta. sa tõid paja, vaatasid lille laual

ja ütlesid oma põõbale ja kreedale: „teeme, et see

on kapsas, teeme!” Muidugi olid põõba ja kree-

da sellega nõus, nagu nad sinuga alati nõus on.

siis rebisid lillel lehed ja panid patta. kui siis ema

köögist tuli ja nägi, et lillest muud järel ei olnud

kui paljad raod, oli küll pahandus suur, sest ema

ei tahtnud kuidagi seda mõista, et jõulumehele

võib ainult lilledest suppi anda.

seal tuli sul nõuks praadale ja prannale uusi

kleite teha, ikka pühiks. kõige sobivam materjal

oli ema uus põll. tõid siis käärid, lõikasid põlle

parajateks tükkideks ja tegid praadale ja prannale

pühadekleidid. aga emale ei suutnud sa ikkagi sel-

geks teha, et just põllest kõige paremad kleidid sai.

siin pean küll ütlema, et mina mõistan sind siis-

ki mõnikord rohkem. kord sa jälle tahtsid tatara

lastele teha uued torukübarad, ja kõige paremaid

kübaraid sai minu paberitest ja raamatuist. kui ma

siis sind algul hukka mõistsin vanema maailma

vaimuvara lõhkumise pärast, ütlesid sa õige rahu-

likult: „isa, ära pahanda, ära pahanda, su raamat

ei kõlba kuhugi.” siis hakkasin tõepoolest kaht-

lema, kas see kõrgesti kiidetud raamat kõlbabki

mujale kui ühe inju tatara laste kübaraiks.

sinu tahtmised ja soovid olid mõõtmata suu-

red. Mäletad, kui enne pühi kord jalutasime lin-

nas, mis ütlesid kirikut nähes? Mäletad? „isa, osta

mulle kakskümmend viis kirikut!” sa ei küsi sellest,

kas on Eestis üldse inimest, kes jõuaks osta kaks-

kümmend viis kirikut. Ei, sa nõuad aga. Ma kü-

sisin: „Mis sa teeksid nendega?” – „Mängiksin.” –

„Ei, laps, kirikud ei ole mängimiseks,” püüdsin sul-

le seletada, aga sa ei teinud katsetki mind mõista.

kakskümmend viis kirikut …

Ja sinu vaade rahale üldse … sellega oled sa

juba küllalt sünnitanud pahandusi. Ma ei räägi

sellest, et sa suvel võtsid peotäie puulehti, läksid

poodi, poetasid need letile ja ütlesid: „andke mul-

le üks sai!” Ja kui poetädi raha küsis, siis näitasid

nende lehtede peale. Ei, sellest ma parem ei rää-

gigi, see oli ikkagi üksainuke sai. aga mis tegid

sa paar päeva enne pühi? Võtsid ühe marga ja

peotäie kompvekipabereid ja läksid jälle poodi.

seekord olid su soovid palju suuremad, tahtsid

saada sada naela kompvekke. siis tõi poetädi

su käe kõrval meile tagasi. olid aga jälle pakku-

nud seda üht marka ja kompvekipabereid. kui

siis poetädi ütles, et need pole rahad, olid ikka

peale käinud, et teeme, et need on rahad, teeme!

seda võid sa küll ütelda oma põõbale, kreedale,

prannale ja luuale, aga mitte poetädile.

sinu järgmine samm meeldis mulle juba palju

rohkem, ehk ma seda siiski täiesti heaks ei kiida.

Ema oli siis sulle seletama hakanud, et raha peab

120

121

Kuidas Krissust päkapikk sai?Ermo LiEdEmann

„Krissu! Krissu!”

Hämaras toas ei saanud Kristiina läbi uniste

silmade aru, kes või mis teda keset ööd hüüab.

Seda teadis Kristiina kindlasti, et päev oli alles

kaugel ja homme ei pidanud ta üldse kooli mi-

nema, sest kes siis jõuluvaheajal koolis käib. Ja

nüüd oli keegi ta värviliste unenägude vaatamist

seganud.

„Krissu, ärka üles!” hüüdis sama hääl juba

nõudlikult.

Laisalt lükkas Kristiina kaisukaru oma pad-

ja pealt ära ja küünitas lambi poole, et sellesse

kummalisse loosse natuke valgust tuua. Tuli juba

põles, kuid esialgu ei märganud Kristiina oma

toas midagi uut. ikka seesama kirjutuslaud, üleeile

tuppa toodud kuusepuu, mille Kristiina koos ema,

isa ja väikese õega ilusaks ehtisid, ning jõulususs,

mille seest Kristiina igal hommikul šokolaadi või

kommi leidis. Kristiina teadis küll seda juttu, et

päkapikud vaatavad vaikselt akna taga, kas

lapsed on tublid, ja toovad siis headele lastele

kommi sussi sisse, kuid viimasel ajal oli Kristiina

salamisi kahtlema hakanud, kas päkapikud ja

jõulu vana ikka on olemas.

„Krissu, vaata siia!”

alles nüüd sai Kristiina aru, kust see salapä-

rane hääl tuli. Kardina taga aknalaual istusid ja

kõlgutasid jalgu kaks väikest mehikest. Punased

tutiga mütsid peas, traksipüksid jalas ja naljakad

pikkade ülespoole vaatavate ninadega sussid ja-

las. mehikesed nägid välja täpselt sellised, nagu

ema oli talle päkapikke kirjeldanud.

„Jah, oleme küll,” ütles kavala näoga päkapikk,

justkui oleks Kristiina mõtteid lugenud.

„Tule nüüd ruttu! Saan ootab, meil on aega

vähe ja tööd palju,” hüppas teine mehike äkki

püsti.

Kõik, mis nüüd järgnes, toimus nii kiiresti, et

Kristiinal oleks äärepealt pea ringi käima haka-

nud. Vaevu jõudis ta jope selga ja mütsi pähe

panna ning oma lemmiksalli kaasa haarata, kui

juba leidis ta end mugavast jõulusaanist kahe

kummalise mehikese vahel. Kristiina ei olnud ku-

nagi päris põhjapõtru näinud, kuid nüüd oli neid