II Eesti Ühistegevuskongress

Välja andnud: Eesti Ühistegeline Liit Toimetanud: Kirsti Sülla

SISUKORD Saateks (EÜL juhatuse liige Kirsti Sülla) Tervitussõnad EÜL nõukogu esimees Agu Kohari EV Peaminister Siim Kallas EV President Arnold Rüütel Toronto Eesti Ühispanga nõukogu esimees Peeter Einola Ühistegevuse areng ja tähtsus Soomes (Pellervo Seltsi esimees Samuli Skurnik) Ühistegevuse arendamine ühiskondlik-poliitilises kontekstis (Soome Sotsiaal- ja Tervishoiuministeeriumi peaspetsialist Markus Seppelin) Ühistuline pangandus (Saksamaa Ühistute ja Raiffeiseni Liidu projektijuht Eestis Günter Erber) 100 aastat ühiskaubandust– Antsla Tarbijate Ühistu (endine Antsla TÜ esimees Rolando-Romeo Kuusik) 100 aastat rahvuslikke ühistegelikke krediidiasutusi (Eesti Panga nõukogu esimees Mart Sõrg) Ühistegevuse tähtsus teel Euroopa Liitu (EV Põllumajandusminister Jaanus Marrandi) Ühistegevuse tähtsus riigi arengus (EV Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees Urmas Laht) Ühistegeline haridus (Eesti Põllumajandusülikooli dotsent Jüri Krusealle) Ühistegeline teadus (Tartu Ülikooli emeriitprofessor Valner Krinal) Ühistegeline seadusandlus (Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse esimees Andres Jaadla) Ühistud Eestis täna ja homme -Piimaühistud - Jaanus Murakas, Tulundusühistu E-Piim -Tõusigade aretusühistud - Riho Kaselo, Eesti Tõusigade Aretusühistu -Tõuloomakasvatajate ühistud - Tanel Bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu -Kaluriteühistud - Toivo Orgusaar, Eesti Kalurite Liit -Aiandusühistud – Valdur Miller, Eesti Aiandusliit -Teraviljaühistud – Jaan Kiisk, Tulundusühistu Eesti Teravili -Metsaühistud – Toomas Lemming, Eesti Erametsaliit -Maaparandusühistud – Evald Ratassepp, Eesti Maaparandus- ja Veeühistute Keskliit -Hoiu-laenuühistud – Helle Virt, Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu -Põllumeeste ühistegevus – Jaan Sõrra, Tartumaa Põllumeeste Liit Tarbijateühistu “Oma” esimehe Paul Rajamäe pöördumine kongressile II Eesti Ühistegevuskongressi resolutsioon Fotod II Eesti Ühistegevuskongressist

SAATEKS

03. oktoobril tähistas Eesti Ühistegeline Liit (EÜL) Rahvusraamatukogus II Eesti Ühistegevuskongressiga 100 aasta möödumist eestlaste rahvusliku ühistegevuse algusest. Aastal 1902 loodi Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus, Sindi Kalevivabriku Tarvitajate Selts ning Antsla Kaubatarvijate Ühisus, viimane tegutseb edukalt käesoleva ajani Antsla Tarbijate Ühistu nime all.

Käesolevasse kogumikku “Ühistegevusest Eesti Vabariigis” nr. 5 on koondatud II Eesti Ühistegevuskongressi ettekanded ja vastuvõetud resolutsioon.

Kongressi korraldaja Eesti Ühistegeline Liit asutati 1919.a. ning taasasutati 1992. aastal. Liidu ülesandeks sai koordineerida ühistegevust ja ühistulist ettevõtlust. Et luua tingimused ühistulise ettevõtluse käivitumiseks Eesti majanduses on Liit aktiivselt edastanud ühistegevuse alast infot, tegelenud koolituse ning seadusandlusega. Nende tegevuste elluviimisel on kujunenud Liidu tugevamaks koostööpartneriks EV Põllumajandusministeerium. Olles Rahvusvahelise Ühistegevusliidu (ICA) liige ning Euroopa Liidu tootjate esindusorganisatsioonide COPA/COGECA assotseerunud liige, on Liit aktiivselt osalenud mitmetes rahvusvahelistes projektides. Tihedad koostöösidemed on kujunenud Soome Pellervo ja Saksamaa DGRV ühistuliste keskorganisatsioonidega.

Peamiseks ühistegevuse liikumapanevaks jõuks on inimene, ühistu liige, kelle aktiivne tegevus ja ühistegevusalased teadmised on otsustavad ühistegevuse arengus. Ühistegevus annab igale kodanikule reaalse võimaluse osaleda aktiivselt majandus- ja sotsiaalelus. Sellest tulenevalt peab Liit vajalikuks väärtustada üleriigiliselt ühistegevusalane haridus, viies ühistegevuse õpetuse eraldi ainena gümnaasiumite, kutsekoolide ja ülikoolide õppekavadesse. Tõhustamist vajab ka ühistegevuse õpetamine täiskasvanute täiendkoolituses.

Täna, kus Eesti ühistegevussektorit reguleerib rida erinevaid seadusi, mis omavahel ei haaku – tulundusühistuseadus, hoiu-laenuühistute seadus, mittetulundusühingute ja sihtasutuste seadus jne., on see kujunenud piduriks ühistute normaalseks tegutsemiseks. Tekkinud olukorra muutmiseks tuleb läbi viia seaduste analüüs ning koostöös erinevate ühistuliste organisatsioonidega esitada seadusandjale ettepanekute pakett seaduste muutmiseks. Samuti peame oluliseks Liidu juurde moodustada ühistutele kohustuslik ühtne kontrollsüsteem.

Liitumisel Euroopa Liiduga, kus ühistulisel ettevõtlusel on arvestav osa riigi majanduses, mõjutab edaspidi Eesti ühistuliste ettevõtete konkurentsivõimet ja efektiivsust nende käsutuses olev adekvaatne teave Euroopa Liidus kehtivatest normidest, reeglitest, seadustest, tegutsemistingimustest ja –võimalustest. Seetõttu peab Liit vajalikuks EV Valitsuse, EV Riigikogu ja Eesti Ühistegelise Liidu senisest tugevamat koostööd.

Kogumiku toimetaja EÜL juhatuse liige

Kirsti Sülla

Eesti Ühistegelise Liidu nõukogu esimehe Agu Kohari tervitus

Austatud EV Peaminister hr. Siim Kallas, külalised, daamid ja härrad! Sel aastal täitub 100 aastat rahvuslikku ühistegevust Eestis. Inglismaalt ning Saksamaalt alguse saanud ühistegevuse ideed leidsid soodsa pinnase ka Eestis. Tänaseni töötab 1902.a. loodud Antsla Tarbijate Ühistu. Väike ja mitte just rikas Eesti arenes jõudsalt just tänu rahva aktiivsusele ja koostöövalmidusele. Kahtlemata ei läinud kõik ilma tagasilöökideta ka ühistute rajamise algaastatel - ühistud pankrotistusid, mitmed liidud saadeti laiali ning samas moodustati uusi. Kogu tolleaegset arengut iseloomustab tõhus ja järjepidev ühistu liikmete ja juhtide ühistegevusalane koolitamine. Ühistegevusorganisatsioonide juhtimisest võtsid osa väljapaistvad Eesti haritlased ja riigitegelased. 50 aastat okupatsiooni suutis hävitada enamuse ühistegevusorganisatsioonidest, kuid teadlike juhtide puudumine on osutunud veelgi suuremaks kaotuseks. 10 aastat taasiseseisvunud Eestis on olnud ühistegevuses otsimiste ja leidmiste aeg. On tehtud vigu ja leitud ka häid lahendusi. Samas on kümme aastat olnud piisavalt pikk aeg, et saada selgust, kus me täna oleme s.t. lõpetada ühistutele ja nende liitudele kuulunud varade tagasi taotlemine ning vanade struktuuride taastamine. Septembris Tallinnas toimunud Euroopa Põllumajanduskongress, käsitles, kuidas minna edasi, millised on tänased ja homsed võimalused. Olen veendunud, et edu saavutame siis, kui suuname pilgud tulevikku ja astume ühist sammu Euroopa Liiduga. Eesti Ühistegeline Liit, mis asutati 1919 ja taastati 1992 on avatud organisatsioon kõigile ühistulistele organisatsioonidele. Täna on Liidus 50 juriidilist liiget, nendest 11 keskliitu. Eestis ei näe Liit ühistegevussektoris ühtegi konkureerivat organisatsiooni, pigem partnereid. Austatud II Eesti Ühistegevuskongressist osavõtjad. Soovin teile sisutihedat tööd ning, et täna kavandatu oleks teenäitajaks kaasaegse ühistegevuse arengul. Ärgem otsigem takistusi, otsigem lahendusi. Tänan!

EV Peaministri Siim Kallase tervitus

Austatud II Eesti Ühistegevuskongressist osavõtjad! Liikumine, millel on seljataga 100 aastane ajalugu, on võimas liikumine. Liikumine, millel on oma laul, on võimas liikumine. Mul on hea meel tervitada kongressist osavõtjaid, kes viivad ellu ühistegevust paljudes Eesti maanurkades. Usun, et teie isiklik panus aitab kaasa sellele, et Eesti muutub päev päevalt paremaks. Mäletan, et veel paar aastat tagasi oli suhtumine ühistegevusse selline, justkui kavatseks keegi taastada kommunismi. Olgem ausad, mingit selget arusaama sellest, mis see ühistegevus on ja milleks seda vaja on, poliitikutel ega avalikkusel ei olnud. Selles, et avaliku arvamuse silmis on suhtumine oluliselt muutunud, on kindlasti suur roll Eesti Ühistegelisel Liidul ja tema 30 000 liikmel. Ühistegevus on uuesti tõusuteel. Hea meel on, et asja veavad sellised inimesed nagu Agu Kohari, keda tunnen ja tean, kui kahe jalaga maa peal seisvat inimest. Paljude asjalike inimeste töö on ühistegevusest teinud juba täna reaalselt ühiskonna elu mõjutava liikumise. Kui veel mõni aeg tagasi tundus ebareaalne, et põllumajandussaaduste tootjad asutavad oma huvide kaitseks ühistu või liidu ning suudavad mõjutada suurte äriühingute tegevust – esitada oma tingimusi, võidelda oma huvide eest – siis täna on see reaalsus. See on oluline ka valitsuse jaoks. Kui inimesed ise võitlevad oma huvide eest, on kergem ka valitsusel, kellele selline võitlus käiks mitte ainult üle jõu, vaid oleks ka otseses vastuolus tema olemusega. On ju valitsuse ülesanne esindada ühiskonda tervikuna, seista kõrgemal huvide konfliktist. Võtame näiteks korteriühistute tegevuse. Kuigi paljud riigimehed tahaksid, et juba täna oleks nõukogude ajast pärit elamumajandusest üleminekul kõik lahendatud, on inimeste inerts väga suur. Ometi on just Eestis ka korteriühistute rajamisega, võrreldes samas olukorras olevate naaberriikidega, kõige kiiremini edasi mindud ja see on toimunud vabatahtlikkuse alusel. Pean väga oluliseks, et inimesed oleksid isikliku vastutusega kaasatud oma igapäevaelu kujundamisse, et nad õpiksid ja harjuksid käituma ja ise langetama otsuseid turumajanduslikes situatsioonides. Ühistud on täitnud Eesti elu ümberkujundamisel seda olulist õpikoha rolli. Ja kuigi täna annavad küsitlused tulemuse, et ainult 15% inimesi arvab, et neil on piisavalt teadmisi majanduslikus ühistegevus osalemiseks, on minu hinnangul siiski saavutatud silmapaistvat edasiminekut. Tuleb ainult jätkata, eriti maal, ühistegevuse propageerimist, inimeste kurssiviimist ühistegevuse põhimõtete ja eeliste osas. Arvan, et kui täna leiab 64% inimestest, et riigipoolne toetus ühistegevusele ei ole piisav, siis ükski toetus ei ole piisav. Samas on ju riik läbi väikeprojektide toetamise, tema kontrolli all olevate sihtasutuste ja fondide, kolmandale sektorile abi andud aastaid. Usun, et see toetus väärtustub tulevikus veelgi, kuna rahvusvaheline abi kolmandale sektorile Eestis väheneb.

Riik on tulnud appi ühistulisele tegevusele isegi nendes majandussektorites, kus valitsevad tugevad ja mõjukad ettevõtted. Nii tegutseb täna Eestis 10 hoiu-laenuühistut. Hoiu-laenuühistud on sageli vajalikud täna kaugemates maapiirkondades, kus pangafiliaale pole. Riik on hoiu-laenuühistute klientide hoiuste tagamisele asetanud nõuded võrdselt pankadega. Hoiu-laenuühistud on varem abi saanud Eesti riigi toel Pharelt. Maaelu Edendamise Sihtasutuse eelarves on riigi toetussummasid hoiu-laenuühistutele sel aastal suurendatud 5 miljonilt 8 miljoni kroonini. Jätkuvalt annab Eesti riik abi ühistegevusele läbi Maaelu Edendamise Sihtasutuse. Sihtotstarbelise laenu kõrval maaettevõtluse arendamiseks hoiu-laenuühistutele, on käivitatud ka uus toode - käibekapitalilaen põllumajandustootjate ühiseks varustus-turustusalaseks tegevuseks. Laenu saab põllumajandustootmiseks vajalike sisendite (väetised, kemikaalid, taimekaitsevahendid, kütus, seeme, sööt, söödalisandid jm.) ühiseks hankimiseks ning põllumajandussaaduste (piim, liha, teravili, kartul, köögivili ja aiasaadused, metsamaterjal) ühiseks turustamiseks. Minu veendumus on, et ühistegevus ja kodanikeühendused Eestis on asendamatud. Milline saab olema ühistute roll majanduse vallas, seda näitab tulevik. Senine asjade käik näitab, et asi õigustab end igati. Oluline on, et me oleksime kursis naaberriikide kogemusega, sest omapäi jalgrattast leiutada ei ole vaja. Hea koostöö, mida meie ühistegevuse arendajad on teinud Euroopa kolleegidega, aga ka näiteks Ameerika kolleegidega, on esiletõstmist väärt. See on oluline kogemus, sest nendes vanades turumajanduslikes ühiskondades jätkavad ühistud tegevust paljudes eluvaldkondades. Kui meie riik liigub kiiresti liitumise suunas Euroopa Liiduga, siis ei tohi me ka kodanikeühiskonna rajamise osas Eestis Euroopa arengutest maha jääda. Lugupeetud kongressist osavõtjad! Ühistegevuse edukas areng on üks tõestus sellele, et meie Eesti ühiskond, mis on alati silma paistnud arukuse ja kahe jalaga maal peal seismise poolest, on ka siin teinud õiged valikud. Soovin Teie kongressile ja Eesti ühistegevusele edu. Tänan!

EV Presidendi Arnold Rüütli tervitus Lugupeetud II Eesti Ühistegevuskongressist osavõtjad! Tänase kongressiga tähistame Eesti rahvusliku ühistegevuse 100. aastapäeva. Tegemist on pika traditsiooniga - juba möödunud sajandi algusaastail andis ühistuline tegevus tulemusi, mille üle võime siiani uhked olla. Ka tänapäeval on ühistegevuse arendamisel palju toetajaid. Arvan, et just ühistegevuses peitub eraalgatuse, väikeettevõtluse ja regionaalarengu edendamiseks võimalusi, mis seni on kasutamata. Siinkohal tahaksingi tunnustada teid kõiki, kes te rahvusliku ühistegevuse arendamise nimel olete püüdnud jõudusid koondada. On ju ühistulise tegutsemise põhiidee, et püütakse end aidata üheskoos. Just seeläbi tekib uus kvaliteet ehk moodsas keelepruugis sageli esile tõstetud sünergia. Tähelepanuväärne on, et niisugune mõtteviis juurdus juba saja aasta eest. Ometi peame nentima, et ühistegevus ei ole tänapäeva Eestis jõudnud tasemele, mis on tavapärane Põhjamaades ja paljudes teistes Euroopa riikides. Ehk on siinmail liiga vähe neid, kes toetavad ühistegevuse arengut tegudega? Küllap on oma osa selle arengu vaevalisuses ka tõrjuval suhtumisel ühistegevusse kui nõukogude aja jäänukisse. See on väärhoiak, mis loodetavasti muutub. Ka riigil on ühistulise ettevõtluse arengule viimane aeg süsteemipäraselt õlg alla panna. Ma ei pea siin silmas ainult raha. Parandamist ootab ennekõike vastav õiguslik keskkond ja haridussüsteem. Soovin, et ka tänane kongress aitaks hoida ja tugevdada koostöövaimu, et sõnastada ühistele probleemidele ühised lahendusteed. Palju edu teile selleks!

Toronto Eesti Ühispanga nõukogu esimehe Peeter Einola tervitus

Väga austatud Eesti Ühistegelise Liidu liikmed! Soovin Teile edukat II Eesti Ühistegevuskongressi korda saatmist. Meenutades 100 aastat Eesti ühistegelikke krediidiasutusi, usun et oleks sobiv korrata Toronto Eesti Ühispanga asutaja ja silmapaistva Eesti ühistegelase Artur Ekbaumi sõnu, mida esitatud panga peakoosolekul järgmiselt: “Ühistegevuse tõeline jõud ja ühispankade jätkuv edu on rajatud iga liikme algatus- ja teguvõimele ning kõikide liikmete teadlikule ja tahtlikule sobivale koostööle. Juhtigu see teadmine ja vaim meid ka täna tegeliku töö juurde asumisel ja edaspidi jätkuva edu saavutamisel ning selle kindlustamisel, olles veendunud, et “ühenduses on jõud”. Torontos, Kanadas oleme seda tõde mõistnud pea 50 aastat ning vaatamata elu- ja majandustingimuste muutustele on need sõnad pädevad nüüd ja ka tulevikkus! Edu ja jõudu soovides!

Ühistegevuse arendamine ühiskondlik-poliitilises kontekstis

Markus Seppelin

Soome Sotsiaal- ja Tervishoiuministeeriumi peaspetsialist

Hr. Põllumajandusminister, lugupeetud kongressist osavõtjad ja head ühistegelased! Majanduslik ühistegevus on tänases ühiskonnas paljude arvates marginaalne nähtus. Poliitiline diskussioon ühistegevuse arendamise teemal on üldiselt väga piiratud. Vestlus selle üle käib väga kitsas ringis. Majanduslik ühistegevus tervikuna ei ütle neile, kes ei ole isiklikult kokku puutunud ühistegevuse praktiliste või teoreetiliste küsimustega, suurt midagi. Majandusliku ühistegevuse tundmatus takistab ühistegevuse võimaluste kasutamist isegi seal, kus ühistegevuse rakendamine oleks ratsionaalne ja kohane. Püüan siinkohal analüüsida neid valdkondi Soome ja Euroopa Liidu kontekstis, milles ühistegevus on esile kerkinud ning kõlapinda viimasel ajal leidnud. Uus ühistuseadus on Soomes vastu võetud ja see hakkas kehtima selle aasta algusest. Uus ühistuseadus äratas üldiselt üsna vähe tähelepanu. Meedias seda laiemalt ei tutvustatud. Ühistute endi hulgas uut seadust arutati küll. Uus ühistuseadus järgib samu radu, mis on olnud ka mujal läänemaades. Ühistu ja aktsiaselti lahknevused vähenesid asja juriidilist külge arvestades. Kuigi ühistu tegevuse peapõhimõtted säilusid ka uues seaduses, on kõrvale kaldumised ühistu traditsionaalsetest ülesannetest kergimini teostatavad ja seaduse järgi osalt ka lubatud. Ühistud said suurema õiguse ise otsustada, kuidas nad tegutsevad ja milliste eesmärkide poole püüdlevad. Teatud mõttes ühistegevuse ja ühistute tegevuse samasus ei ole enam päris enesestmõistetav. Uus ühistuseadus sisaldab tehnilisi parandusi. See volitab ühistuid kasutama tõhusamalt kapitaliturge. Mitmehäälsus on ka lubatud ühistu enda otsusel. Uute ühistute arvu kasv pidurdus eelmisel aastal, kuigi uusi ühistuid asutatakse ikka veel märgatavalt rohkem kui enne 90-ndaid aastaid. Seletuseks on pakutud uue ühistuseaduse jõustumise ootust, tööpuuduse langust, nõustamis- ja koolitusprojektide lõppemist ning elujärje üldist paranemist. Teatud haripunkt uute ühistute tekkes on ilmselt saavutatud. Võib öelda, et ühistutel, mis praegu tekivad, on varasemast paremini läbi mõeldud ja lahti mõtestatud äriideed. Järelikult on uued ühistud praegu tugevamal aluspõhjal, kui massilise tööpuuduse ajal 90-ndate aastate keskpaiku. Ühistute uusi töökohti loovast efektist enam nii valjuhäälselt ei räägita. Ühistute kvalitatiivsematele eelistele ettevõtluses on hakatud rohkem tähelepanu pöörama, mida võib pidada positiivseks arenguks. Aastal 1995 käivitati Soomes ettevõtluse aastakümme. Valitsuse välja kuulutatud programm püüab propageerida ettevõtlust, soodustada uute ettevõtete teket, parandada ettevõtluskliimat ning hõlbustada väikeettevõtete tegutsemisvõimalusi nõuandeteeninduse arendamise ja bürokraatia vähendamise abil. Mis puutub uute ettevõtete tekkesse, on tulemused olnud siiamaani tagasihoidlikud. Hoiakutes ettevõtluse suhtes on näha mõningat paranemist, kuid noorte hulgas siiski mitte. Ühistegevust on ettevõtlusprojektis käsitletud üldiselt vähe. Soomes on EL eeskujul hakatud rääkima sotsiaalsete ettevõtete rajamisest ja arendamisest. Valitsuse poolt üles seatud töörühm arutles sosiaalse ettevõtte definitsiooni ja sotsiaalse ettevõtluse edendamisvõimalusi Soomes ning tegevuse välja arendamiseks vajalikke meetmeid. Sotsiaalse ettevõtte määratlemine osutus keeruliseks ja lahkarvamusi tekitavaks küsimuseks. Töörühma esitatud määratluses oli otsustavaks teguriks tõstetud

puuetega inimeste osakaal ettevõtte töötajate hulgas. Ettevõtlusvormile ei pööratud üldse tähelepanu, kuigi kinnitati, et sotsiaalsel ettevõttel tuleb esikohale seada selged sotsiaalsed eesmärgid. Tööministri hinnangul on vaja erilise seadusega kindlustada sotsiaalsete ettevõtete asend tööturul rakenduvate meetmete hulgas. Sotsiaalsed ettevõtted rakendavad tööle inimesi, kellel on eriraskused leida vabal tööturul tööd. Kuigi paljudel ühistutel sotsiaalsed eesmärgid omavad suurt tähendust, ei käsitletud töörühma aruandes eraldi grupina ühistuid või teisi vastastikul abistamisel põhinevaid ettevõtlusvorme. Sotsiaalse ettevõtte definitsioon peaks minu arvates haarama ka muid raskesti tööle rakendatavaid rühmi, kui puudega töötuid. Seoses sellega ei tohiks ühistuid ära unustada või kõrvale jätta. Ühistu on väga loomulik alternatiivse ettevõtluse vorm, mis sobib hästi üldise ettevõluse raames sotsiaalsete eesmärkide teostamiseks ja nendega arvestamiseks. Sotsiaalala ühistud ja paljud tööühistud on minu arvates tegelikult sotsiaalse ettevõtte prototüübiks. Ühistuline vorm tagab inimistele endile otsustusõiguse oma töö ja selle tulemuste üle ning parandab seega motivatsiooni oma elujärge parandada. Ühistus osalemine parandab ka usku enesesse ja oma võimetesse. Samuti on ühistu puhul kindlamalt garanteeritud, et ühiskondlikud toetused ei lähe sihtgrupist mööda. Euroopa Liidus käib ühistegevuse arendamine kahes liinis. Majandusliku ühistegevuse traditsionaalsetel aladel tegutsevad suured ühistud kaitsevad oma huve üldeuroopalike esindusorganisatsioonide kaudu. Suuri ühistuid vaadeldakse tavaliselt koos teiste äriühingutega rohkem tegevusalade või sektorite kaupa kui liigiti ettevõtlusvormi järgi. Uus määrus, mis on võimaldanud riikidevahelisi ühistuid EL-s, on just mõeldud nende suurte ühistute konkurentsivõime parandamiseks ja võrdsete tingimuste loomiseks aktsiaseltsidega. Teine, alles välja kujunemisel olev ühistegevuse valdkond, on nii nimetatud sotsiaal- ja solidaarsusmajandus. See hõlmab nii väikeühistuid, vastatikul abistamisel põhinevaid äriseltse kui ka kasumit mittetaotlevaid ühendusi ja sihtasutusi. Euroopa Komisjon on toetanud solidaarsel ja sotsiaalsel alusel toimiva majandusharu kasvu. Euroopa Liidu raames peetakse sektori ülesandeks sotsiaalse sidususe, kaasatuse ja osaluse tugevdamist Lissabonis püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Lissaboni tippkohtumisel kinnitas Euroopa Nõukogu EL-u eesmärgid sotsiaalvaldkonnas. Järgmise kümne aasta strateegilisteks eesmärkideks seati: saavutada jätkusuutlik majandusareng, luua rohkem ja paremaid töökohti ning suurendada sotsiaalset sidusust. Sotsiaalmajanduse edendamine on üks meede eesmärkide saavutamiseks ja pluraalsema turumajanduse välja arendamiseks. Konkreetseid samme sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse edendamiseks on teostatud veel võrdlemisi vähe. EL-i toetusel on iga poole aasta tagant eesistuja riigi eestvedamisel korraldatud üldeuroopalike konverentse sotsiaal- ja solidaarsusmajandust puudutavatel teemadel. Ühistegevuslikud ja ühistulised organisatsioonid on nendel konverentsidel olnud tugevasti esindatud. Järgmine selline konverents korraldatakse seekord Tšehhis oktoobri lõpul 2002. Euroopa Liit finatseerib Euroopa Struktuurifondide kaudu sotsiaalmajanduse arendamist hõlmavaid projekte. On esitatud selline soov, et igas EL-u liikmesriigis oleks valitsuse tasandil mingi administratiivne üksus, mis vastutaks sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse arendamise eest ning koordineeriks eri haldusalade tegevust. Soomes niisugust üksust veel ei ole, kuid vastutus jaguneb eri ministeeriumide ja haldusalade vahel. EL seadusandlust on arendatud nõnda, et ühistutel ja teistel sotsiaalmajaduse organisatsioonidel oleksid võrdsed alused kapitaliühingutega (aktsiaseltsidega) riikidevaheliselt tegutsemiseks. Uus Euroopa Liidu Ühistu määrus võimaldab ühistutel tegutseda ja omada liikmeid mitmes

liikmesriigis. Uus määrus on hetkel heakskiidul Euroopa parlamendis ja nõukogus. Sarnased EL määrused on kavandamisel või ettevalmistamisel ka vastastiku abistamise ühingute ja mittetulundusühingute jaoks. Probleeme sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse arendamisel on veel mitmeid. Ühtset, küllalt täpset ja lihtsalt arusaadavat definitsiooni väga erinevatel traditsioonidel ja alustel tegutsevate organisatsioonide jaoks on raske leida või välja mõelda. Sotsiaalmajanduse organisatsioonide institutsionaalne areng on olnud väga ebaühtlane. Erinevates maades on ajaloolised erinevused märgatavad nii sotsiaalmajanduse terminoloogias kui ka ülesannetes. Saksamaa ühistud ei ole innuga vastu võtnud sotsiaalmajanduse terminoloogiat, mis pärineb Prantsusmaalt ja Lõuna-Eurooopa riikidest. Laialivalguvate mõistete kasutamine ja nende sisu erinev määratlemine, segab vestlust. Räägitakse kergelt teineteisest mööda. Tundub, et ainult ühistutel on piisavalt ühetähenduslikud ja rahvusvaheliselt tunnustatud jooned, mis ei sega ka mitmekeelset vestlust. Ettevõtete sotsiaalne vastutus on teine teema, mis on tõstetud viimasel ajal diskussiooni aineks Euroopa Liidus. Lähtekohaks oli keskustelu ettevõtete vastutusest keskkonna probleemide eest, mis sai alguse juba 1960-ndail aastail. Ettevõtete sotsiaalse vastutuse toonitamine on osa nn. Euroopa sotsiaalse mudeli ülesehitamise projekti ning jätkusuutliku arengu kindlustamisest, kasutades Euroopa Liidu terminoloogiat. Sotsiaalse mudeli järgi püütakse kaasa tõmmata kõik asjaosalised üldisesse sotsiaalse tõrjutuse vastasesse võitlusse. Siinkohal on tööandjate ja töövõtjate organisatsioonidele ning samuti kodanikeühiskonnale pakutud olulist osa. Küsimus seisneb ka globaliseerunud äritegevuse legitiimsuses (tunnustusväärsuses, õiguspärasuses) üldsuse silmis. Ajendiks on samuti Euroopa kodanike poolehoiu suurendamine Euroopa Liidu poliitika suhtes kui käsitletakse igaühele eurokodanikule elulähedasi argipäeva probleeme nagu töötingimuste, pensionipoliitika või sotsiaalkaitsesüsteemi välja arendamist. Aastal 2001 anti välja roheline raamat ettevõtete sotsiaalsest vastutusest. Pärast konsulteerimisprotsessi ilmus suvel 2002 lisaks komisjoni teadaanne (communication) ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta. Ettevõtete sotsiaalne vastutus hõlmab põhimõtteliselt igasuguseid ettevõtteid. Seoses sellega on rõhutatud ärinduse kõrval tegevuse ühiskondlike mõjude analüüsimist, antud soovituste vabatahtlikku jälgimist, sotsiaalsete tagajärgedega arvestamise positiivset mõju ärile ning isegi kasumile, tarbijapoolse surve tugevnemist tootmise eetiliste küsimuste osas läänemaades, äritegevuse transparentsuse tähtsust ning rahvusvaheliste ärindusreeglite paika panemist globaliseeruvas majandusruumis. Seevastu ei ole ettevõtete sisemisi tegureid ja äristruktuuride mõju analüüsitud. Soovituste juures ei ole arvesse võetud võimude jaotuse ja otsustamisprotsesside rolli ettevõtetes. Võib küsida, kas aitab lihtsalt õilsate soovituste ja käitumisreeglite vabatahtlikust jälgimisest ning heade näidete ja praktika tutvustamisest ühiskondliku vastutuse alal, pööramata tähelepanu äritegevuse struktuursetele teguritele. Ettevõtted on toonitanud sotsiaalse vastutuse nõuete jälgimise vabatahtlikkust, nõnda, et sotsiaalse vastutuse täpsem sisu peaks jääma nende enda määratleda. Kogu mõtteviisi aluseks on konsensuse idee, mis tähendab ühiskondlike (töö- ja sotsiaalpoliitika) ja ärialaste huvide ühesuunalisust ja kokku sobivust. Võtmesõnaks on partnerlus ehk äritegevuse, kodaniku ühiskonna ja riigi koostöö ühiste murede lahendamise nimel. Euroopa Liit soovib kasutusele võtta sotsiaalmärgised (social labels) kaupadel, mis on toodetud vastavalt ühiselt kokkulepitud käitumisreeglitele. Seoses sellega viidatakse näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) poolt väljatöötatud töötajate põhiõigusi puudutavale konventsioonile, mis keelab laste kasutamise tööl. Teine dokument, millele sageli on viidatud, on OECD multinatsionaalsetele ettevõtetele suunatud eetilise käitumise ettekirjutused. Euroopa Komisjon eelistab sotsiaalsete kriteeriumide arvestamist

finantsnäitajate kõrval ettevõtete aastaaruannetes. Ühtlaste sotsiaalsete aruandlusmudelite ja mõõdupuude välja arendamist peetakse tähtsaks. Investeeringute hindamine keskkonna seisukohalt ning sotsiaalsest ja eetilisest vaatevinklist oleks soovitav teatud juhtudel, näiteks pensionifondide ja avalike enampakkumiste puhul. Jõuvahekordade osatähtsus on siiski diskussioonist kõrvale jäetud. Samuti on vastutus- ja järelevalveküsimused seni lahendamata sotsiaalse vastutuse kandmisel nii riigi kui ettevõtete tasandil. Loodetakse peamiselt turujõudude isereguleerivale mõjule. Ühistegevuse eeliseks sotsiaalsete mõjude arvesse võtmisel on kindlamad reeglid ja põhimõtted, mis lubavad ainult demokraatlikus korras otsuseid langetada. Ühistuid ongi peetud eelkäijateks äritegevuse ühendamisel sotsiaalse vastutusega. Ühistutes on juba aastakümneid katsetatud, mis juhtub kui näiteks töötegijad, kliendid, ümbritsevad kogukonnad või ametiisikud saavad hääleõiguse ettevõttes otsustamisel. On püütud välja arendada kõige otstarbekamad otsustusprotsessid ühistute jaoks. Samas on demokraatlikel põhimõtetel tegutsevates ühistutes oma keskkonna või huvigruppide arvamused otsuste sotsiaalsete tagajärgede kohta nagu iseenesest arvesse võetud. Kahjuks ei ole ühistud suutnud oma positsiooni sotsiaalse vastutuse eesrindlastena ära kasutada, kuna on vajatud uuendusmeelsust ja uute abinõude tarvitusele võtmist. Majandusliku ühistegevuse seisukohalt on ka Euroopa tööhõivestrateegia huvitav. Tööhõiveküsimused on tugevalt seotud majandusliku ja sotsiaalse progressi ja ühtekuuluvuse soodustamisega EL-s. Tööhõiveküsimused tulid Euroopa Liidus arutamisele pärast Amsterdami lepingu jõustumist aastal 1999. Euroopa tööhõivestrateegia eesmärgiks on suurem inimeste tööga hõivatus. Strateegia abil taotletakse uute ja paremate töökohtade loomist. Iga liikmesriik on kohustatud välja töötama oma tööhõive parandamise riikliku tegevuskava ühiste põhisuundade alusel. Tööhõivestrateegia hõlmab ka ettevõtluse arendamist. Sihiks on võetud ettevõtluse alustamise, juhtimise ja arendamise lihtsamaks muutmine ning uute töökohtade loomise võimaluste kasutamine. Ühistu eeliseks uute töökohtade loomisel on selle ettevõtlusvormi paindlikkus. Eriti väikeühistul on suhteliselt lihtne oma tegevust kohandada turusituatsiooni ja -nõuete kohaselt. Tööhõivestrateegia teostamise vahendina on käsutusel Euroopa Liidu struktuurifondid, nagu ESF ja Equal. Equal-programmist rahastatakse muuseas just sotsiaalmajanduse – ehk kolmanda sektori ettevõtluse - arendamist puudutavaid projekte, millest ka ühistud ja teised kolmanda sektori organisatsioonid saavad võimaluse osa võtta. Erilist tähelepanu juhitakse töökohtade kvaliteedi parandamisele. Teenindussfääri ühistuid nähakse üsna perspektiivsetena tööhõive suurendamise seisukohalt. Oluline küsimus sotsiaal- ja solidaarsusmajanduse arendamisel on sektori organisatsioonide suhe avaliku sektori ja erasektori arengupürgimustega. Kas sotsiaalmajanduses nähakse põhiliselt riikliku sektori käepikendust, millele on võimalik üle kanda avalike teenuste osutamise ülesandeid? Lootused on seega seotud avaliku sektori puudujääkide kõrvaldamisega, mis tähendab püüdlust kahandada kulusid, kasvatada tööhõivet ning aktiviseerida kodanikke isetegevusele. Teine võimalus on vaadelda sotsiaalmajandust alternatiivse lahendusena erasektori kapitalikesksusele. Sotsiaalmajandus iseenesest rikastab äritegevuse võimalusi ja lisab ärisse pehmeid inimsõbralikke väärtusi. Paistab, et viimane variant on kaasajal olnud vähem arutusel kui koostöö avaliku sektoriga. Ettevõtete sotsiaalse vastutuse rõhutamisel tulekski rohkem tähelepanu juhtida ühistegevuse ajaloolistele kogemustele ja võimalustele. Ühistegevus moodustab terve sotsiaalmajanduse väärtusliku tuuma. Soovin Eesti ühistegelastele ja ühistegevusliikumisele edu. Tänan!

Ühistuline pangandus

Günter Erber Saksamaa Ühistute ja Raiffeiseni Liidu projektijuht Eestis

Lugupeetud daamid ja härrad! Lubage Teid õnnitleda Saksamaa ühistegelaste ja Saksamaa ühistuliste krediidiasutuste poolt ning soovida Teile edu II Eesti Ühistegevuskongressil. Saksamaa Ühistute ja Raiffeiseni Liidu ning Eesti Hoiu- ja Laenuühistute Liidu vahel toimub efektiivne koostöö. Alates 01. maist 2002.a. nõustan Eesti Hoiu- ja Laenuühistute Liidu liikmeid nende tegevuses. Esimesed krediidiühistud moodustati Eestis juba 1902.a. ning nende liikmete arv 1939. aastaks ulatus 80 000 liikmeni. Ühistulised pangad moodustasid 50% kogu Eesti pangandusturust. Ka täna on vajadus ühistuliste finantsasutuste järgi ja seda eeskätt maapiirkondades, sest seal elavate inimeste raha liigub kommertspankadesse. Nii töölised, talunikud, kui ka väikesed ja kesmise suurusega ettevõtted ning üldsus vajavad ühistulisi krediidiasutusi, et oma tegevust arendada. 100 aastase ajaloo jooksul on kõigi ühistute eesmärk ja töö olnud, aidata inimestel oma elujärge parandada. Kogu Euroopas annavad ühistulised pangad olulise panuse riigi majandusarengus. Rohkem kui 100 riigis üle maailma on kokku 900 000 ühistut 500 miljoni liikmega, kes järgivad Raiffeiseni ja Schultze-Delitzchi põhimõtteid. Stabiilse hoiu- ja laenuühistute võrgustiku loomine Eestis annaks Teie majandusele suure eelise. Loodan, et tänane kongress aktiviseerib hoiu- ja laenuühistute arengut ning tegevust. Tänan!

100 aastat ühiskaubandust– Antsla Tarbijate Ühistu

Rolando-Romeo Kuusik endine Antsla TÜ esimees

Lugupeetud ühistegevuskongressist osavõtjad! Tervitan Teid Eesti vanima tarbijate ühistu, Antsla Tarbijate Ühistu poolt. Esimesed tarbijate ühistud Eestis, Antsla Kaubatarvitajate Ühisus ja Sindi Kalevivabriku Tarvitajate Selts, asutati 1902.a. Antsla Tarvitajate Ühisuse asutamise organiseerijaks sai Antsla Kihelkonnakooli õpetaja ja Kraavi õigeusu kiriku köster Villem Pakler. Ta oli tutvunud lääneriikide ja Venamaa ühistegevuse alustega ning endale selgeks teinud Vene riigis kehtivad tarbijate ühistute asutamise organisatsioonilised ja õiguslikud küsimused. 1902.a. kevadeks jõuti niikaugele, et 30 Vana-Antsla ja Uue-Antsla valla elanikku kirjutasid alla põhikirjale, mis saadeti kinnitamiseks Liivimaa Kubermanguvalitsusele. Põhikirja kinnitamine venis, kauplemishimu oli aga asutajatel suur. Millegagi tuli alustada. Telliti partii vikateid. Vikatid jõudsid kohale enne 1902.a. jaanipäeva ja neid hakati liikmetele välja jagama. Seda aega ongi hakatud pidama Antsla Tarvitajate Ühisuse ja Eesti ühiskaubanduse alguseks. Tolleaegses kirjaviisis on seda algust kirjeldatud järgmiselt: ”Telliti üks saadetis vikatisi, milline operatsioon mitte hästi ei õnnestunud, sest vikatid ei olnud mitte head”. Algus oli tehtud, aga tegevusraskused ootasid ees. Alles 1903.a. septembrikuul suudeti kauplus avada ruumis, mille pindala oli 2 x 2 sülda (umbes 13 m²). 1904. aastale järgnes paar mõõna-aastat. 1906.a. üüriti kauplusele suurem ruum ja siit algas aastast aastasse käibe suurenemine. 1907.a. kahekordistus liikmete arv. 1909.a. astus liikmeks koguni ligi 100 inimest, nüüd oli liikmeid 225. Avati abikauplus Sulbis. Ka selle tegevus osutus edukaks. 1914. aastal ostis Antsla Tarvitajate Ühisus kaupluseks mansartkorrusega kivimaja ja kaubaladudeks kõrvalhooned. Ostuhind 11 500 rubla tasuti ühisuse liikmetelt laenuks saadud rahaga. Alanud sõda viis ühisuse suurtesse raskustesse. Mõned kogenenud ühistegelased kutsuti sõjaväkke. Raskenes kauba saamine, õitsele lõi must äri. Ühisuse juhatuses algasid lahkhelid ja vastastikune umbusaldamine. Korduvalt kutsuti kokku peakoosolekuid, mis tühistas eelmise koosoleku otsuseid. Juhatuse liikmeid arvati juhatusest välja ja järgmisel koosolekul valiti uuesti juhatusse. 1921.a. valitud juhatus seisis tõsiasja ees, et ühisuse vara koosnes võlgadest ja vekslitest. See juhatus suutis siiski taastada ühisuse hea maine ja liikmete usalduse. Juba samal aastal suurenes kaubakäive kolmekordseks, järgmisel aastal veel kahekordseks ja kasum enam kui kümnekordseks. Ühisuse kaubandustegevus laienes. Inimestele hakati müüma kõike vajalikku - alates tuletikust ja seebist, toidu-, riide-majapidamis- ja muid kaupu. Talumeest varustati jõusööda, väetiste ja põllutööriistadega. Piimaühistud said osta meieriseadmeid, talumehed viljapeksumasinaid ja traktoreid järelmaksuga. Neid telliti ETK kaudu. 1926.a. alates hakati ostma peekonsigu Eesti tapamajadele. Edu saatis Antsla Tarvitajate Ühisust kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse lõpuni. 1937.a. oli ühisusel enam kui 360 liiget, tegutses kuus kauplust. 574 000 kroonise kaubakäibega oli ühisus 200 tegutseva kaubandusühistu reastuses teise kümne keskel. Elmar Luhti koostatud kogumikus “90 aastat Eesti ühiskaubandust…” toodud andmeil oli 1907.a. lõpuks asutatud Eestis 33 kaubandusühistut, tegutsema jäi neist 13. 1909.a. asutati 16 ja 1910.a. 17 uut ühistut, tegutsema jäi vastavalt 6 ja 11. Pooled ja isegi enam ühistute asutamise algaastail tegevust alustanud ühistutest ei suutnud püsima jääda. 1918.a. tegutses Eestis umbes 130 kaubanduslikku ühistut. 1937.a. oli Eestis registreeritud 359

kaubandusühistut, neist tegutses 200, tegevuseta või likvideerimisel oli 142 ja maksujõuetuks tunnistatud 17. Tühjalt kohalt, vikatitemüügi tehinguga alguse saanud ühiskaubandus oli kujunenud Eesti Vabariigi majanduse oluliseks osaks. 1940. aasta tõi kaasa ühiskaubanduse ümberkorraldamise leninliku kooperatsiooniteooria põhimõtete järgi. Lõpuni ümberkorraldusi ei suudetud viia, enne asendus üks okupatsioon teisega. 1944.a. sõjasügise lahingutes ja 14. augustil alanud tulekahjus hävis Antsla kesklinna hoonestus, teiste hulgas ka Antsla Tarvitajate Ühisuse kaupluse hoone. Antslas ja selle ümbruses toimunud lahingute järel oli ühistu varast säilinud mõnikümmend hobuserauda ja laohoone varemenurgas mõnisada tuha ning põlenguprahiga kattunud soolakotti. Alustada tuli jälle nullist nagu 42 aastat tagasi, kuid veelgi raskemates tingimustes. Siis suruti ennast olemasoleva erakaubanduse kõrvale, nüüd ei olnud midagi. Inimestel puudus elamiseks hädapäraselt vajalik. Oktoobrikuus suudeti avada Antslas toidukauplus, novembris tööstuskaupade kauplus ja kauplus Lepistu vallas. Avati teemaja, organiseeriti põllumajanduslik abimajand Valtinas. Inimeste varustamine kaupadega oli halb. Teenuste osutamine puudus. Olukorda sai leevendada ühistu, nüüd siis tarbijate kooperatiivi omapoolne tegevus. Aastail 1945 - 1947 kohandati endine tapamaja leivatööstuseks, korraldati vorsti tootmine ja limonaadi tootmine, organiseeriti pisikesed töökojad teenuste osutamiseks (kingsepp, rätsepp, plekksepp, villatöötlemine, vildivalmistamine jt.), rakendati tööle 12 kauplust, organiseeriti varumiskontor ja tööstuskombinaat. 03. juulil 1927.a. tähistati Antsla Tarvitajate Ühisuse asutamise 25.aastapäeva. Juubelieelses pöördumises ühistu liikmete poole kirjutas ühistu juhatuse esimees Herman Vooru: ”Meie riik ja rahvas on alles arenemise ajajärgus. Meie maa ja meie inimesed kapitalivaesed. Meie peame läbi ajama äärmise kokkuhoidmisega: iga penn olgu meile kallis, kui maailma haritud rahvaste peres püsida tahame. Meie peame ühistegevuse põldu oma keskel püüdma harida. See õpetab meid kokkuhoidmisele. Ühistegevust peame toetama ja oma lastele maast madalast sisseharjutama - mitte üksi ühistegevuse ilusa ja ausa aate pärast, vaid meie riigi ja rahva tuleviku pärast.” Antsla ühistegelased seda ka tegid, teadmata, et 13 aastat edasi algab aeg, kus ühistegevuse ilusad ja ausad aated saavad püsida ühiskaubanduse korraldajate ja elluviijate teadvuses, aga teostamise välised vormid on hoopis erinevad. Poliitilised pöörded 1940. aastal, sõja-aastad ja sõjasündmused Eestis 1944. aastal, lõhestasid Eesti rahva ühtsuse, kui seda kunagi täielikult olemas oligi. Ühiskaubandust Eestis jätkasid tarbijate kooperatsioonina nii valge laeva ootajad, poliitilises heitluses erapooletust hoida püüdjad, kui helge sotsialismi lootuses tegutsejad. Tundub paradoksina, aga leninlik loosung kooperatsioonist, kui ülisuurest kultuuripärandist, mida tuleb hoida ja kalliks pidada, aitas kaasa, et Eesti ühiskaubandus pidas vastu oma ajaloo pikemale pahaendelisele perioodile 1940. aastast kuni iseseisvuse taastamiseni Eestis. Ei olnud ühistegelaste süü, et võitlus maailma vägevate vahel pani neid olukorda, kus ühistegevuse aate teenimise kõrval tuli maksta ka lõivu poliitilisele võimule. Oma rahvast on ühiskaubandus teeninud alati kogu saja-aastase ajaloo kestel ja tõestanud sellega oma elujõudu. Ma ei tea kui palju oli Nõukogude Eestis keskasutusi, kes suutsid säilitada täielikult eesti keele oma sisemises töökorralduses. ETKVL oli seda kindlasti. Juba selle tõttu ei ole Eesti ühiskaubanduses kunagi kadunud Eesti meel. Pärand, mille tõid taasiseseisvunud Eestisse ETKVL, tarbijate kooperatiivid ja nende liikmed, ei olnud vaimult ega varalt vilets. Kuidas seda on tahetud, suudetud ja osatud hoida ning kasutada, on tänaste tegijate mure, vaev ja vastutus.

Head pärituult, vähem takistusi ja ühistegevuse ideedest kõrvalekaldumisi ühistute edasises tegevuses. Tänan!

100 aastat rahvuslikke ühistegelikke krediidiasutusi

Mart Sõrg Eesti Panga nõukogu esimees

Toon Teile tervitus ka Tartu Ülikoolist, kus ma professorina töötan. Omame positiivset kogemust Eesti rahvuslikul ühistegevusel on pikk ajalugu. 19. sajandi teisel poolel hakati looma laenu- ja hoiuühinguid või tagavarakassasid ühisettevõtluse alusel. Neist esimesena asutati 1869. aastal Viljandi laenu- ja tagavarakassa. Sajandivahetuseks oli samalaadseid juba 17, kuid need kuulusid mitte-eestlastele. Esimene eestlastele kuuluv ühistegelik krediidiasutus on Jaan Tõnissoni initsiatiivil Tartus 1902. aastal asutatud Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus. Seega tähistasime tänavu juulis rahvuslike ühistegelike krediidiasutuste 100. aastapäeva. Tartule järgnesid samalaadsed Võrus, Lihulas, Valgas ja Viljandis. Ühistegelike laenu- ja hoiuühistute asutamine hoogustus aastal 1907–1914. Olgugi et tsaarivalitsuse laenu- ja hoiuühistud olid oma tegevuses suhteliselt piiratud, vältisid nad siiski hoiuste voolu Venemaale laenamisega siin, õhutasid eestlasi säästma, millega aitasid oluliselt kaasa talude päriseksostmisele, eesti rahvusest linnakodanikele majade ehitamisele jne. Rahvuslike ühistegelike krediidiasutuste ajalooline tähtsus oli suur. Artur Ekbaum ja Karl Inno kirjutasid selle kohta Torontos 1960. aastal välja antud raamatus "Ühistegevus Eestis" järgmist: "Eesti rahvuslike krediidiasutuste tähtsus ei piirdu ainult sellega, et nad aitasid kaasa eestlaste majanduslikule ja kultuurilisele iseseisvumisele. Eesti rahvuslikud krediidiühistud aitasid põllumehi ja teiste elukutsete esindajaid, kui balti-sakslaste juhtimisel olevad pangad neile laenud üles ütlesid, nad andsid laenu eestlastele majade ehitamiseks, kaupluste ja käsitöökodade avamiseks, nende abil kutsuti ellu põllumajanduslikke ühistuid kasutamise ja tootmise alal, nad pidurdasid eestlaste säästude valgumist Venemaale Vene säästukassade kaudu nende koondamisega eestlaste krediidiühistuisse" (lk. 9). Pärast Vabadussõda algas uus ühislaenu-hoiuühistute asutamise hooaeg: 1924–1929 asutati neid veel 152, kokku iseseisvusajal üldse 240. Geograafiliselt paiknesid need kõikides Eesti linnades ja väikeasulates, mis muutis nad rahvalähedaseks ja usaldusväärseks. Nii sai võimalikuks ka kohalike väikehoiuste koondamine krediidiressursi moodustamiseks. Anti välja peamiselt lühiajalisi, suhteliselt väikesi laene. Laenutati eeskätt kohalikku väikeettevõtlust ja ehitustegevust. Kohapeal tunti praktiliselt kõiki laenuandjaid ja -võtjaid. Riski viis miinimumini “rahva silm”, mis jälgis kõiki ja kõike. Seadused olid ranged pankrottide puhul. 1932. a. krediidiasutuste seadusega nimetati laenu-hoiuühisused (-ühingud) ja tagavarakassad ümber ühispankadeks ning lubati neile ka kommertspankade tehingute sooritamine (RT 1932, nr. 31). Teise maailmasõja eel 1939. aastal tegutses Eestis 216 elujõulist krediidiühistut. Kõige rohkem neid oli Harjumaal ja Tartumaal vastavalt 43 ja 37, kuid kõikides maakondades olid nad olemas. 1938. aastal ületas krediidiühistute laenuportfell esimest korda aktsia. ja linna pankade laenumahu. Arvukas liikmeskond sidus krediidiühistud rahvaga tihedamini kui teised pangad, mistõttu hoiuste mahud krediidiühistutes ületasid tunduvalt elanike deposiite aktsia- ja linnapankades. 1. mail 1940 moodustasid hoiuarved 15 erapanga7,9 miljonit krooni, aga nende maht oli 61 tähtsamas ühispangas 9,1 mln. krooni (Eesti

Statistika 1940 No. 223(6), lk. 316). Kommunistide võimuletulekuga 1940. aastal ühispankade süsteem likvideeriti ja nende varad natsionaliseeriti. Uus algus on olnud raske Ühistegevuse aluste, aadete ja kogemuste laialdane rakendamine ühistulises panganduses oleks Eesti arengule oluline. Kahjuks ei leia ühistegevus krediidiasutustes tänapäeval sellist kõlapinda kui eelmise sajandi algul. Sellel on mitmed objektiivsed ja ka subjektiivsed põhjused. Üheks põhjuseks võivad olla psühholoogilist laadi tegurid, kuna paljud inimesed samastavad ühistegevuse ja ühisomandi mõisted nõukogudeaegse kollektiivse omandiga. See kogemus aga näitas, et ühistu liikmetel puudus võimalus juhtkonna efektiivseks suunamiseks ja kontrolliks. Teiseks on majanduslikud ja eestvedajate leidmise probleemid. 13. juunil 1991. aastal vastuvõetud omandireformialuste seadus (§9 lõige 1) sätestab, et omandi õigustatud subjektiks on Eesti Vabariigi kuni 1940. aasta 16. juunini tegutsenud ühiskondlikud organisatsioonid ja usuühingud kui nende põhikirjaline tegevus ei ole katkenud. Kuivõrd natsionaliseerimise järel 1940. a. krediidiühistute ja põhikirjaline tegevus katkes, siis jäi nende tänaseni säilinud vara Eesti Vabariigi omandiks ja müüdi erastamise seaduse alusel enampakkumise korras. Käesoleval ajal on säilinud ühispankade 47 pangahoonet, mis on kohalike omavalitsuste või erakätes. Kolmandaks põhjuseks on asjaolu, et 1990. aastal alanud pangandusreformi ajal muutus nõukogudeaegne hoiukassade võrk aktsiapangaks Eesti Hoiupank. Seega said laenu-hoiuühistud tekkida vaid kui konkurendid kommertspankadele, kellele kõigile oli antud elanike hoiuste vastuvõtmise, krediteerimise ja arveldusalase teenindamise õigused. Siit ka kõhklused ühistuliste krediidiasutuste vajalikkuses ja perspektiivikuses nii elanike kui ka panganduspoliitika kujundajate hulgas. Neljandaks takistuseks said mitmed kinnisideed, mida püüti ühistuliste krediidiasutuste süsteemi taastamise puhul arvestada. Näiteks arvas osa poliitikuid, et laenu- ja hoiuühistud peaks põllumeestele andma põhiselt pikaajalisi laene. Tegelikult on üks valusamaid küsimusi maal just lühiajaliste laenude saamine. Samuti kardeti kohalike omavalitsuse liikmeks lubamist, sest need võivat laenu- ja hoiuühistult oma eelarve puudujäägi korral laenu võtta. Kui aga arvestada sellise laenulimiidi väiksust, siis sellest riskist kindlasti suurem on selle keelu negatiivne mõju. Kohalik omavalitsus sunnitakse kõrvale jääma valla ettevõtluse finantseerimise lahendamise protsessist. Siiamaani on kinnistunud ka arusaam, et hoiu- ja laenuühistud on vajalikud vaid maapiirkondades. Nii on Eesti Hoiu-laenuühistute Liit oma arengu põhimõtetes öelnud, et ühistuline finantsteenindus peab aitama parandada maapiirkonna ettevõtjate ja eraisikute majanduslikku ja sotsiaalset olukorda (http://www.hot.ee/hly/areng.htm). Läti kogemus, kus kooperatiivsete krediidiühistute (cooperative credit unions) liikmeskond väga kiiresti kasvab (joonis) näitab, et see kasv on toimunud põhiliselt Riia piirkonna arvel. Riias oli 2001. a. novembris viies seal paiknevas krediidiühistus liikmeid 10 314, aga maapiirkondade 17 krediidiühingus 1 760 liiget. Seega oli maapiirkonnas keskmiselt 100 liiget, aga Riia piirkonnas ca 2 000 liiget ühistus. Ilmselt on läti ühistuliikmete arvu kasvule kaasa aidanud ka Kanada Rahvusvahelise Arengu agentuuriga sõlmitud koostööprojekt krediidiühistute tugevdamiseks Lätis (Development International Desjardins Credit Union Strengthening Project in Latvia). Joonis. Liikmete arvu kasv Läti kooperatiivsetes krediidiühistutes

http://www.hot.ee/hly/areng.htm

122 2831031

1794

3238

45985554

6389

78948628

953310567

12084

0100020003000400050006000700080009000

10000110001200013000

Jun'

1995

Dec

'199

5

Dec

'199

6

Jun'

1997

Dec

'199

7

Jun'

1998

Dec

'199

8

Jun'

1999

Dec

'199

9

Jun'

2000

Dec

'200

0

Jun'

2001

Nov

'200

1

Allikas. Latvian Association of Cooperative Credit Unions. Et Eestis linnaelanikel on ka probleeme väikelaenude saamisega näitab laenukontorite tegevuse jätkumine Eesti linnades. 1997. a. sügisel TÜ pangandusüliõpilase Imre Pralla küsitluse põhjal selgus, et laenukontorite edu aluseks on kommertspankadest operatiivsem tegutsemine ja see, et nad esitavad laenuvõtjatele vähem nõudmisi dokumentide osas (Pralla, I. Laenukontorid. – Referaat. Tartu, 1997, lk.15). Kuigi nende poolt küsitud laenuintress on kordi kõrgem pankade omast, on neil siiani turunišš linnades olemas. Samuti näitavad uuringud väikeettevõtete oma töötajatelt laenamist ja elanike üksteisele laenamisest nii maa- kui linnaelanike hulgas. Kui 20. sajandi algul laenu-ja hoiuühistud aitasid vältida eestlaste hoiustevoolu Venemaale, siis 21. sajandi algul võiks neist abi olla hoiuste äravoolu takistamisel ääremaalt ettevõtluskeskustesse. Tabelist 1 näeme, et kommertspangad eelistavad laene anda suuremates linnades ja nende lähiümbruses, sest seal on paremad projektid. Näiteks keskmine laenuprojekti suurus Tallinnas on 179,5 tuh. krooni, Pärnus, Tartus ja Harju maakonnas ca 100 tuh. krooni, aga Põlva, Jõgeva ja Ida-Viru maakonnas vaid ca 50 tuh. krooni.

Tabel 1. Kommertspankade hoiused ja laenud klientide registreerimis-

või elukoha järgi 30.06.2002 (mln. kr.)

Hoiused Laenud Laenud võrreldes hoiustega Tallinn 22 420 28 714 + 6 294 Tartu 2 083 2 512 + 429 Pärnu 823 1 324 + 501 Kohtla-Järve 424 203 – 221 Narva 528 565 + 37 Sillamäe 202 151 – 51 Harju maakond 2 466 2 464 – 2 Tartu maakond 397 509 + 112 Pärnu maakond 382 602 + 220 Jõgeva maakond 311 260 – 51 Põlva maakond 288 248 – 40 Ida-Virumaa 875 294 – 581 Kokku 41 843 45 427 + 3 584

Allikas. Eesti Pank Seadusandlust tuleks täiustada Eestis oli algselt laenu- ja hoiuühistute asutamise aluseks Eesti Panga käskkiri 23. veebruarist 1993. aastal. 9. veebruaril 1999. a. võeti vastu Hoiu-laenuühistute seadus ja ka muudetud Krediidiasutuste seaduses lubati ühistupankade asutamist hoiu-laenuühistute (HLÜ) ühinemise tulemusena. Eestis on hoiu-laenuühistute varade maht praegu veidi rohkem kui 50 mln. krooni ehk turuosa alla 0,1%, võrreldes pankadega. See osatähtsus on püsinud aastaid samal tasemel. Esimesed hoiu-laenuühistud Eestis tekkisid erastamisprotsessi käigus. Nüüd on 10 tegutsevat ühistulist finantsasutust hakanud koostööd tegema ja asutanud selleks katusorganisatsioonina Eesti Hoiu-laenuühistute Liidu. Ta on eesmärgiks seadnud, et igas viieteistkümnes maakonnas peaks olema vähemalt üks teovõimeline hoiu-laenuühistu. Lisaks sellele on HLÜ Liit moodustanud sihtasutuse Hoiu-laenuühistute Hoiuste Tagamise Fond, sest kommertspankade hoiuste tagamiseks loodud riiklik fond, tuginedes oma seadusele, keeldub HLÜ deposiite garanteerimast. Lätis on ka HLÜ hoiusetagamise süsteem alles juurutamisel ja see käivitub kooperatiivsete krediidiasutuste hoiustele koos kommertspankade hoiustega jaanuarist 2003. Eestis puudub ühtne andmebaas HLÜ-de kohta. Hoiu-laenuühistute varadest ja kohustustest saab andmeid vaid neilt endilt. HLÜ Liit peaks sellise andmepanga loomise enda üheks eesmärgiks seadma. Marje Kõljalg oma magistritöös "Hoiu-laenuühistud – ühistulised finantsasutused. Probleemid ja võimalused" on sellise statistika kogunud. Selgub, et 2000. a. lõpuks oli HLÜ-de varasid 54 miljonit krooni. Need on kasvanud aastaga 13,4%. perioodil 1992–1999 asutatud HLÜ-dest on oma varasid tegevusperioodi jooksul kahekordistanud Kambja ja Sipa HLÜ-d. Esimestena tegevust alustanud hoiu-laenuühistud Leie, Loo ja Kehtna ei ole oma varasid märkimisväärselt suurendada suutnud. Sektorisisene kasv on saavutatud põhiliselt uute HLÜ-de tekkimisega.

Tabel 2. Hoiu-laenuühistute varad (tuh. krooni)

1999 2000 kasv % Maaelu Edendamise HLÜ 223,6 2205,4 886,2 Kehtna 4348,1 4991,4 14,8 Leie 4573,8 4879,4 6,7 Sipa 680,5 1397,5 105,4 Saaremaa – 1281,1 … Kambja 750,5 939,8 25,2 Loo 37052,0 38308,3 13,4 Kokku 47628,5 54003,0 13,4

Allikas. Marje Kõljag, magistritöö, 2001 Lisaks tabelis 2 toodutele asutati 2000. aastal Põlvamaa HLÜ ning 2001. aastal Virumaa HLÜ ja Eesti Evangeelne Luterlik HLÜ. Nendele numbritele lisaks võib mainida veel, et ei Eestis ega ka Lätis pole HLÜ-d nende aastate jooksul pankrotistunud, mis näitab ilmekalt seda, et see omandivorm tuleb riskide juhtimisega isegi paremini toime kui kommertspangad. Marje Kõljalgi magistritöös on ka esitatud mitmed ettepanekud HLÜ-de süsteemi tegevuse aktiviseerimiseks. Ta ei pea õigeks nende välja jätmist riikliku finantsjärelevalve alt. Kõrvalpõikena võib ütelda, et Lätis kontrollib finantsinspektsioon ka laenuühistuid. Õigeks peetakse ka seda, et ka avalik-õiguslikel institutsioonidel ja asutustel lubatakse HLÜ

liikmeks astuda, sest ärisuhted kohalike omavalitsustega annaksid ühistuliste finantsasutuste arengule ja positsioonile toetust juurde. Ja ka vastupidi aitaksid kohalikku ettevõtlust paremini edendada. On ka palju muid asjalikke ettepanekuid. HLÜ Liidu asutamine, selle programmilised eesmärgid ja nende realiseerimise käik, uute HLÜ-de asutamine ja eeltoodud magistritöös toodud põhjendatud ettepanekud lubavad Ostap Benderi stiilis väita, et ühistupanganduses on jää hakanud liikuma. See on tänase põlvkonna tagasihoidlik panus Eesti rahvuslike ühistegelike krediidiasutuste liikumise algatajate aadete elluviimisel. Tänan!

Ühistegevuse tähtsus teel Euroopa Liitu

Jaanus Marrandi

EV Põllumajandusminister

Lugupeetud kongressi delegaadid, külalised ja korraldajad! Maaelu, sealhulgas ka põllumajanduse ja maaettevõtluse edenemise eelduseks on riigi ühtlane areng. Kaasaegses tähenduses on selleks intensiivse majandustegevuse kõrval põllumajandusliku ühistegevuse ja tulundusühistute jõulist ja kiiret arengut toetav poliitika. Põhieesmärgina näeb põllumajandusministeerium siin uute tegevusvaldkondade loomist põllumajandustootmise ümberstruktureerimise ning omandisuhete ja turutingimuste muutumisest kadunud töökohtade asemele. Eesti on seadnud eesmärgiks Euroopa Liidu täisliikmeks saamise: selle eesmärgini jõudmiseks tuleb Eestis muutmisele ka senine põllumajanduspoliitika. EL ühtse põllumajanduspoliitika üheks oluliseks osaks on ühistuline tegevus. Euroopa Liidu täisliikmeks saamine esitab ka meie ühistegelastele ja ühistutele uued väljakutsed. Üheks uueks sammuks Eesti jaoks on kindlasti meie ühistulise tegevuse kooskõlla viimine Euroopa Komisjoni poolt väljatöötamisel oleva Euroopa Ühistute Põhikirjaga. Selle eesmärgiks on pakkuda kõigi riikide ühistutele sobivaid juriidilisi vahendeid, et oleks võimalik korraldada piire ületavaid riikidevahelisi tegevusi. Meie ühistute esindusorganisatsioonidel on kindlasti vajalik jälgida Euroopa Ühistute Põhikirja väljatöötamise protsessi ja töötada välja ettepanekud meie riiklikus seadusandluses muudatuste sisseviimiseks. Selline tegevus on vajalik eelkõige selleks, et kindlustada meie põllumeestele kuuluvate ühistute koostöö EÜ liikmesriikide ja teiste kandidaatriikide põllumajandusühistutega. Millised on olnud arengud ja olukord Eestis? Ühistegevuse taastamise eesotsas on olnud Eestimaa Talupidajate Keskliit – 1989. aastast, Eesti Ühistegeline Liit – 1992. aastast ja Eesti Põllumajandusülikool – 1994. aastast. 1990-el aastatel asutati üle 1500 liidu, ühistu ja keskühistu. Pärast ümberregistreerimist oli äriregistris 1999. aastal põllumajanduse, jahinduse ja metsanduse valdkonnas 924 osaühingut, ühingut ja tulundusühistut. Alates 1999. aastast on tulundusühistute arv maal stabiliseerunud ja oli 2001. a. 1. juuli seisuga 250. Lähtudes makstud tulumaksu suurusest (Maksuameti andmetel ca 20 miljonit krooni) võib väita, et meie põllumajanduses, jahinduses ja metsanduses tegutsevad tulundusühistud annavad palgatööd umbes 2000 inimesele, so. ca 1,1% maapiirkonnas elavast aktiivsest tööealisest elanikkonnast ja 0,3% kogu riigi aktiivsest tööealisest elanikkonnast. Mõju tulundusühistute liikmete majandustegevusele on aga oluliselt ulatuslikum võrdudes tulundusühistute füüsilisest isikust pereliikmete arvuga (andmed arvu kohta puuduvad). Euroopa Ühenduse liikmesriikide majanduses on ühistud oluliseks osaks. Liikmesriikides olevad 132 000 ühistut annavad palgatööd 2,3 miljonile inimesele, so. umbes 2,3% täistööajaga palgalistest töötajatest. Neil on suur mõju nende liikmeks olevatele 83,5 miljoni inimese majanduslikule olukorrale edendades liikmete heaolu, ettevõtlust ja ka riikide jõukust. Võrdlus EL liikmesriikidega näitab arenguvõimalusi, mida ei tohi kasutamata jätta. On selge, et kui ühistegeliku sektori korraldada oleks praegusega võrreldes suurem osa pöllumajandussaaduste turust, siis oleks ka maarahva sissetulekud märksa kõrgemad. Hea näide selle kohta on meie piimandussektor, kus ühistute käes on ligi kolmandik toorpiima varumise mahust, ning suudetakse maksta oma tootjatele kuni krooni võrra

kõrgemat hinda. Samuti koordineeritakse keskühistu meiereide tegevust, et töötlemine oleks võimalikult efektiivne ja liikmetele tulus. Hea on olukord ka tõuaretuse valdkonnas, kus ühistud on praktiliselt kogu olemasoleva tõupotentsiaali omanikeks. Tõuaretusühistud on loonud oma liikmetele, kelleks on enamus Eesti loomakasvatajatest, võimaluse saada seemendusteenust odavalt, tagatakse korrektne tõuloomade statistika ja arvestussüsteem. Ülejäänud põllumajandussektorites on ühistegevus arenenud ministeeriumi hinnangul ebarahuldavalt. Kuigi on olemas näiteks lihatootjate ja teraviljatootjate ühistud, siis nendele kuuluvast töötlevast tööstusest ja ühisturustusest ning seal tekkivast lisaväärtusest ei saa üldse rääkida. Rahuldavaks võib lugeda ühistegevuse arengu kalakasvatuses ja maaturismi sektoris, kus vähemalt nende mittetulundusühingutest katusorganisatsioonid tegelevad aktiivselt turuarenduse, koolituse jt liikmete vajadusi ja nende sissetulekut suurendavate küsimuste lahendamisega. Euroopa Komisjon peab majandusstruktuuride mitmekesisust Euroopa segunenud turul tähtsaks. Ühistud on sellel turul oluliseks osaks kodanike heaolu ja jõukuse tõstmisel. Liikmesriikides on ühistute struktuurid hästi kohandatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja põllumajandustootjate abistamiseks, läbi mille on neil võimalik arendada teenuseid ja omada olulist jõudu sisenemiseks avalikele turgudele. Ühistustruktuuride kaudu muutub väikeste tootjate hääl konkureerivatel ja kontsentreeritud turgudel tugevaks, samaaegselt aga säilitab väikeettevõte iseseisvuse ja kontrolli oma tegevuse üle. Ka Põllumajandusministeerium väärtustab ühistegevuse arengut, tulundusühistute teket ja tugevnemist väga kõrgelt ning toetab igati nende jõudude ühendamist. Sest ainult nii on võimalik efektiivselt ära kasutada ja uuele elule äratada maapiirkonnas leiduv intellektuaalne ja majanduslik potentsiaal pöllumajandustootjate ühise majandustegevuse arendamiseks. Siin on omal kohal aktiivne selgitustöö põllumajandustootjate ja teisi majandustegevuse valdkondi esindavate ettevõtjate hulgas. Seda just eelkõige järgmiste probleemide lahendamiseks:

• kindlustada põllumajandussaaduste müük õiglase ja põhjendatud hinnaga;

• lahendada väikese ja keskmise suurusega põllumajandustootjate toodangu realiseerimise probleemid;

• kohtades, kus on vähem raha ja tarbijaid lahendada ühise majandustegevuse abiga töövahendite ja tootmiseks vajalike sisendite odavama ostmise küsimus;

• saavutada majanduslike ja intellektuaalsete ressursside otstarbekas kasutamine maapiirkonnas;

• jõuda ühistutevahelise piire ületava koostööni ja suurtele turgudele. Peame tähtsaks ka seda, et tänu ühistute kui eri tüüpi äriühingute juhtimise eripärale koolitavad ja edendavad nad ettevõtluse kogemusi inimeste hulgas, kellel muidu ei oleks ligipääsu juhtimisvastutusele ja majanduslike otsuste tegemisele. See loob eelduse ettevõtlusega alustamise julgustamiseks maainimeste hulgas ja võimaldab kohalikul tasandil kaasata paljud inimesed majanduslikult aktiivsesse tegevusse. Samuti on ühistutel ja nende katusorganisatsioonidel täita sotsiaalne roll maaelu edendamisel kui ka avalikule sektorile partnerluse tagamine riigi majanduselu korraldamisel. Esimesel juhul pakkudes oma liikmetele eeliseid ja rahuldades nende sotsiaalseid ja materiaalseid vajadusi, suurendades sellega paikkonna jõukust ning leevendades sotsiaalseid pingeid; teisel juhul võimaldavad ühistute esindusorganisatsioonid, kes on erinevate majandustegevuse aladel tegutsejate huvide

kandjad, dialoogi avaliku- ja erasektori vahel ning edukamalt jõuda püstitatud eesmärkide saavutamiseni majanduselu korraldamises. Eelmärgitud ülesannete lahendamisele on Põllumajandusministeerium olnud initsiaatoriks riigi toetusabinõude välja töötamisel ja pakkumisel. Oleme aastaid toetanud ühistegevuse katusorganisatsioone - Eestimaa Talupidajate Keskliitu, Eesti Ühistegelist Liitu, Eesti Põllumajandustootjate Liitu ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. 2000 aastal toetasime nii tulundusühistute kui ka mittetulundusühingute liikmete majandustegevuse parandamisele suunatud projekte kokku 16 miljoni krooniga. Aastatel 1999-2000 toetasime PHARE Mikrokrediidi projekti raames hoiu-laenuühistuid väikelaenude süsteemi juurutamiseks kokku 3,6 miljoni krooniga. Alates 2001 aastast on alustavatel ja kuni 5 aastat tegutsenud põllumajandustootjate, kutseliste kalurite või kalakasvatajate tulundusühistutel võimalik saada toetust asutamis- ja halduskulude osaliseks kompenseerimiseks. Toetuste väljamaksmisel tekkis mitmes instantsis õiguslikke probleeme, kuna puudusid seaduslikud alused. Ministeeriumi initsiatiivil sõnastati maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse eelnõus põllumajandustootjate ühise majandustegevuse toetuste määramiseks õiguslikud alused, mis said ka seaduseandja poolt toetuse. Vastuvõetud eelnõule tuginedes planeeriti 2002. aastal seekord juba seaduslikel alustel ühise majandustegevuse arendamiseks eelarvest 5 miljonit krooni. Lõpetuseks tahaks avaldada lootust, et lähiaastad saavad olema otsustavad ühistegevuse alase koostöö arendamisel nii Eesti siseselt kui ka välispoliitiliselt. Sektori jätkusuutlikkuse huvides on tähtis silmas pidada, et ühistegevust arendataks kooskõlas rahvusvaheliste ühistegevuse põhimõtetega; oluline on muuta hoiakuid ning õppida nägema ja hindama ühise majandustegevuse võimalusi. See tagab lõpptulemina kõikide osapoolte huve esindava ühtse ühistegevuse arengu programmdokumendi väljatöötamise, mille avalik sektor saab võtta aluseks ühistegevuse arengu toetamise meetmete kujundamisel. Erinevate põllumajandusühistute riikidevaheline koostöö on meile kindlasti selles osas oluliselt eeskuju näitav ja kasulik. Loodan, et käesolev kongress on uueks pöördepunktiks Eesti ühistegevuse arengus. Soovin kongressi delegaatidele jõudu ja tahet ühistegevuse arengut tagavate abinõude väljatöötamisel ja loomulikult nende edasisel rakendamisel. Jõudu tööle ja tänan tähelepanu eest!

Ühistegevuse tähtsus riigi arengus

Urmas Laht

EV Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees

Lugupeetud kongressist osavõtjad! Tsiviliseeritud ühiskonnas tunneme pidevas globaliseerumise protsessis üha suuremat vajadust toetada ühistegevust kui inimkonna suuremat omaabi vormi. Kuigi ühistegevust võib rakendada mitmes valdkonnas, on meile arusaadavam, kui kõneleme ühistegevuse majanduslikust tulukusest. Eesti on ühinevas maailmas kaduvväike osa nii majanduse kui ka elanikkonna poolest. Väike riik suudab tähelepanu võita vaid üksikute esile tõusvate otsustega. Kogu riigi puhul aga saame välja tuua kolm olulisemat valdkonda, mis kõik on majandus- ja kultuurielu arenguks olulised. Kultuuriline ja sotsiaalne ühistegevus edenevad Majandusliku ühistegevuse kõrval on olulised ka kultuuriline ja sotsiaalne ühistegevus. Eesti taasiseseisvuse üks võtmerolli omav ühistegevuse näide on kultuuriline ühistegevus, kus euroopalikku mõtet kanti hästi edasi meie laulu- ja tantsupidude kaudu. Selline väga tugev soov tegutseda ühistegevuslikke põhimõtteid järgides, andis suure tõuke taasiseseisvuse kättevõitmisel. Loen seda meie riigi ja rahva eelmise sajandi ühistegevuse suurimaks saavutuseks. Teine ühistegevuse suund on sotsiaalne ühistegevus. On ju riigil kindel eesmärk ühtlustada meie seadusandlus Euroopa põhimõtetega. Kuid just Euroopa riigid on pidevalt ühistegevust toetanud. Sotsiaalse ühistegevuse tähtsust on tõestanud kolmanda sektori väga kiire esilekerkimine dialoogi ja massimeedia kaudu. Aruteludest peaksid osa võtma kõik ühiskonna grupid. Sotsiaalne ühistegevus peab suurenema just järgneval kümnendil - loodetavasti selleks ajaks jõuame selgusele, kuidas minimeerida sotsiaalset ebavõrdsust. Just sotsiaalse ühistegevuse kaudu suudaksime sõnastada võimaliku arengu kiiruse ja ühiskonna prioriteedid. Sotsiaalse ühistegevuse nurgakiviks on tugev kodanikuühiskond. Sellest arusaamine viib paljude tänaste valuprobleemide lahtirääkimiseni, mis omakorda peaks kulmineeruma ühiskondliku kokkuleppega. Sotsiaalset ühistegevust ei saa kunagi lugeda lõpetatuks, sest ühiskonna pideva arenguga lisandub probleeme, millega peaksime tegelema ja mis varem-hiljem leiavad oma koha seadusandluses. Sotsiaalse ühistegevuse võidukäik on paratamatu. Mida kiiremini arutelu alustame, seda parema tulemuseni lähitulevikus jõuame. Majanduslik ühistegevus ei taha ärgata Kolmas ühistegevus on üldsusele arusaadavaim. See on majandusvaldkond. Kahjuks on majandusliku ühistegevuse ärkamisaeg olnud liiga pikk, mis on andnud tõsise tagasilöögi meie riigi majandusele. Kui analüüsida Euroopas ühise majandamise printsiipe, siis on nad tekkinud erinevatel põhjustel, kuid liikunud kindlalt ühes suunas, otsides võimalust pakkuda oma liikmetele paremat teenust. Nii on väikeettevõtjad ühistegevuse kaudu suurendanud konkurentsi kapitaliühingutele. Väikeettevõtjate omaabi vorm on saanud tekkida tänu selle tasuvusele ja riigi oskusele seista oma kodanike ja nende huvide eest. Riigi ülesanne on ühistegevuse õpetamise korraldamine koolides. See tõstaks ühistegevust hindavate kodanike teadlikkust. Oleks aeg loobuda valehäbist, mis on

vanematel inimestel meeles vene ajast, ja võtta üle ühistegevuse euroopalikud põhimõtted. Ma ei suuda tõsiselt võtta Euroopa Liidu pooldajate juttu, kui nad jätavad kõrvale ühistegevuse kui ühe olulisema euroopaliku põhimõtte. Euroopa riikides on majanduslik ühistegevus hästi arenenud just tänu riigi toele. Tänaseni on Eesti riik teinud ühistegevusele küll mõne finantssüsti, need ei ole aga olnud piisavalt süsteemsed ega läbimõeldud. Riik, kui ta tahab suunata majanduslikku ühistegevust, peaks koos ühistegelike organisatsioonidega välja töötama põhimõtted, kuidas ja mis eesmärkidel ühistegevust toetada. Mulle tundub, et praegu on liialt ükskõikselt suhtutud ühistegevuse temaatika käsitlemisse. Juba täna on vaja kokku kutsuda ühistegevuse ümarlaud, kus määratletaks eesmärgid ja vajadused vähemalt nendes kolmes ühistegevuse valdkonnas. Siinjuures teeksin ettepaneku peaministrile, kes algataks ümarlau arutelu, kuhu kaasataks teadlased, valitsuse liikmed, Riigikogu, ühistegelike organisatsioonide esindajad. Need inimesed sõnastaksid ümarlaua teemad ning kavandaks ajagraafiku. Tänane rahvusliku ühistegevuse 100-ndale aastapäevale pühendatud II Eesti Ühistegevuskongress on ilmekaks näiteks ühistegevuse vajalikkusest meie riigis. Sooviksin kõigile rohkem ühiskondlikke algatusi ning piisavalt tarkust, oskust, nii nagu oli seda meie esivanematel, et ühistegevus leiaks tugevamat kinnitust. Tänan!

Ühistegeline haridus

Jüri Krusealle

Eesti Põllumajandusülikooli dotsent

Miks me täna räägime ühistegelisest haridusest? Mart Rootslase magistritöös on toodud ühistegevuse arengu kolm eeltingimust:

rahva arusaam, et ühistegevus on tulus ja vajalik (kriitiline arv 100 000 inimest); ausameelsete isikute olemasolu, kellel on rahva usaldus ja kes

omakasupüüdmatult tegutsevad ühistegevuse heaks; sünnis korraldus – soodsad eeldused ühistute tekkeks (rahva ja valitsuse toetus,

ühistegevust toetavad seadused, koolitus, teadus). KÕIGE ALUSEKS ON TEADMISED! Kiire ühistegevuse areng vajas tugevat teoreetilist alust ja asjatundlikke inimesi. 1922.a. märtsis tegi dotsent, hilisem professor Peeter Kõpp Akadeemilises Ühistegevuse Seltsis ettekande “Ühistegevus, kui teadus ja kooli õppeaine”. Selle ettekandega kummutati haritlaskonna seas levinud väärarvamus, et ühistegevust ei ole sisuliselt kooliõppeainena vaja ning teadusliku uurimisobjektina samuti. Tartu Ülikoolis alustati ühistegevuse õpetamist 1922.a. sügisel. 20. mail 1935.a. valis õigusteaduskonna koosolek Jaan Tõnissoni TÜ ühistegevuse õppetooli professoriks. 1935.a. septembris Tartu Ülikooli aulas pidas ta esimese loengu rohkem kui viiesajale inimesele. Nõukogude perioodil Eestis ühistegevust ei õpetatud, kuna eraomandil ja kodanikualgatusel tuginev ühistegevus oli vastuolus kommunistliku ideaaliga. 1994.a. alustati ühistegevuse õpetamist Eesti Põllumajandusülikooli Majandus- ja Sotsiaalteaduskonnas. Ühistegevust õpetatakse meil veel mitmetes koolides: Tartu Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Majanduskoolis, Tallinna Õpetajate Seminaris. Hea meel on märkida, et aasta jooksul on nende koolide arv suurenenud. Tõenäoliselt käsitletakse ühistegevust veel maal asuvates põllumajanduskoolides, mõnedes gümnaasiumites, õppe-ja nõupäevadel ning täienduskursustel. Ühistegevust ei õpetata Tallinna Pedagoogikaülikoolis, erakõrgkoolides, põhikoolides, tõenäoliselt enamikes keskkoolides ja gümnaasiumites ning kutsekoolides. Kui olen kohtunud koolijuhtidega mitmetel seminaridel, õppepäevadel ja konverentsidel, siis nendest kohtumistest saab teha teatud üldistused ühistegevuse mitteõpetamise kohta. Esiteks on vähe õpetajad, kellel on nii ühistegeline kui ka pedagoogiline ettevalmistus. Teiseks on õppekavade ülekoormatus. Ühistegevusele on võimalik tunde leida vaid riikliku õppekava redigeerimise kaudu. Olukorras, kus koolide hindamisel on domineerivaks riigieksamite tulemused ja, kus ainekavad on äärmiselt mahukad, kipuvad isiksuse arendamisele suunatud ained tahaplaanile jääma. Pikka aega puudusid koolide alg- ja keskastmele mõeldud ühistegevust tutvustavad õppematerjalid. Õpilased ei osanud ühistegevust seostada igapäeva eluga ja ei tundunud see neile tol hetkel ka vajalik ega huvitav. Hariduse keskseks komponendiks ning süstemaatilise õppe ja elukestva enesetäiendamise eelduseks on üldharidus. Üldhariduse esmaseks ülesandeks on peetud kirjaoskuse arendamist. Kirjaoskust võib jagada: elementaarne kirjaoskus ja funktsionaalne kirjaoskus. Viimasele on ilmselt vähe tähelepanu pööratud. Tänu funktsionaalsele kirjaoskusele inimene:

saaks aru end ümbritsevast elust-olust, seadustest, määrustest;

tunneks ühiselu ja -tegutsemise reegleid, tavasid-kombeid ja traditsioone; oskaks osaleda ühiskonna- ja kultuurielus; oskaks seista nii oma kui ka teiste õiguste eest omavalitsuses, tööhõiveametis jm.

Selleks, et käsitleda ühistegelikku haridust, kui probleemi, oleks vaja vähemalt kolme eeldust:

teadmist tegeliku olukorra kohta; kujutlust ideaalseks, optimaalseks või talutavaks peetava olukorra kohta; aktiivset hoiakut nende kahe – tegeliku ja ideaalse olukorra suhtes.

Hariduse eeldusteks loetakse haritud inimesi, kes suudavad haridust väärtustada. Raskemad küsimused on valikuvabadusega hariduses. Maakoolides näiteks ei ole nii head võimalused kui suurtes linnakoolides, kuigi põhiseaduse järgi on kõigil kodanikel võrdne õigus haridusele. Sotsiaalne kontroll – haridusuuendusi ei saa laiema üldsuse kontrolli alla ja ka vaimsus – haritud inimene saab kasvada ainult kõlbelises, korrektses, tasakaalustatud ühiskonnas. Kui keskkond taunib ühistegelikke põhimõtteid, võimendatakse negatiivseid näiteid, on raske saada haritud inimeseks selle sõna otseses mõttes. Mida siis teha?

ühistegevuse õpetus koolides (eriti maakoolides); ühistegevuse süvendatud õpetamine kõrgemate koolide ja ülikoolide majandus ja

sotsioloogia erialadel (1,5-2 a.p.) viia läbi õppepäevad ühistegevuse õpetajatele; toetada riiklikult ühistegevusalaseid uurimistöid; näha ette vajalikud riiklikud vahendid ühistegevusalaste õppematerjalide

koostamiseks ja trükkimiseks; lülitada täiskasvanute täiendõppe ja kursuste programmidesse senisest enam

loenguid ja seminare ühistegevuse alustest ja põhimõtetest. Tuleb teadvustada, et täiskasvanute õpe on vähemalt sama tähtis kui laste õpe. Inimese elukestva õppe problemaatika ei alga pärast igat liiki koolide lõpetamist vaid ammu enne kooliikka jõudmist ja kestab elupäevade lõpuni. Seda ka ühistegevuse õpetamisel. Tänan!

Ühistegeline teadus

Valner Krinal

Tartu Ülikooli emeriitprofessor

Lugupeetud koosolijad! Käsitletava aine objekti defineerib 1937. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia 8. köide (veerg 1386) järgmiselt: “Ühismajandusteadus e. ühistuline käitismajandusteadus on erikäitismajandusteadus, mille uurimisobjektiks on ühistu majandus; ta jaguneb üld- ja eriühistumajandusteaduseks, mis oma probleemistikult väga vähe erinevad käitismajandusteadusest.” Järgnevalt püüame heita lühipilgu sellele, kuidas mainitud objekti uuriti ja uuritakse Eestis. 1. Pilk minevikku Juba 19. sajandil, kui tekkisid esimesed ühistud Eestis, peamiselt sakslaste ja venelaste loodud, hakati neid ka ajakirjanduses propageerima. Ilmusid ka mõned raamatukesed, neist võiks märkida 1899. a. ilmunud kirjastaja ja kirjamehe Jakob Ploompuu (1872–1948) väljaannet Ühistöö edendamiseks põllupidajate keskel. Selles valgustatakse ühistu olemust ning tuuakse näiteid nende tegevusest. Kui eelmise sajandi algul sai alguse rahvuslik ühistegevus, hakati nende tegevusele hoopis suuremat tähelepanu pöörama. Ajalehed Postimees, Sakala, Olevik jt. avaldasid artikleid põllumeeste seltside tööst ja nende tegevusest ühiste ostude ja muude ettevõtmiste korraldamisel. Anti ülevaateid ka esimeste ühistute tööst, eriti Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse loomisest ja tegevusest. Oli ju selle loomise hingeks Postimehe toimetaja Jaan Tõnisson. 1910. a. ilmus ajakirjanikult ja ühiskonnategelaselt August Johannes Hankolt (1872–1948) asjalik raamat Ühistegevus. Järgmisel aastal ilmus 2. vihik sama pealkirja all. Ühistegevuse 1. vihikus (39 lk.) kirjutatakse, et “ka meie kodumaal on ühistegevus viimastel aastatel pinda võtma hakanud ja huvitus tema vastu on järjest tõusmas.” [1] Samas kurdetakse, et ühistegevuse vaim pole veel kaugeltki Eesti seltskonda tunginud ega meile omaseks saanud. Käsitletav väljaanne taotleski tutvustada Eesti lugejaid ühistegevuse alustega. Kõigepealt tuuakse ühistegevuse mõiste: “Ühistegevus ehk kooperatsioon, sõna laiemas mõttes, tuleb igal pool ilmsiks, kus inimesed kokku heidavad, et ühendatud jõul ühiseid sihtisid kätte saada.” [2] Edasi vaadeldakse ühistööd alates ajast kui inimene hakkas Maal oma eluolu korraldama ja lõpetades keskajaga. Ühistööd tingis sel ajal üksiku inimese nõrkus võitluses loodusjõududega. Keskaja ühistud olid eelkõige kutse- ja seisusekasude kaitsjad. 20. sajandi alguseks ühistegevuse olemus muutus. Sel ajal ei kaitsnud need mitte üksikute kutsete või seisuste huve, vaid nende ülesandeks kujunes “kõigi seltskonna liikmete üleüldiseid majanduslikke kasusid korraldada.” [3]. Järgnevalt tuuakse ühistegevusasutuse ja aktsiaseltsi vahe. Erinevusteks on:

a) aktsiaselts on kõigepealt kapitali-ühendus, ühistu aga isikute-ühendus; b) aktsionär huvitub eelkõige kõrgest dividendist, ühistulane otsib aga oma

majapidamisele toetust; c) ühistu liige seisab oma ühisusega majanduseliselt alatises läbikäimises, kuna

aktsionär peale dividendi majanduslist ühendust ei oma (üldreeglina);

d) aktsiaseltsides omab suurt tähtsust aktsiate arv (sellest sõltub häälte arv). Ühistus on igal liikmel üks hääl sõltumata osatähtede arvust, s.t. et mitte osatäht ei anna hääli, vaid selle saab isik [4]. Täiesti kaasaegne selgitus.

Edasi räägitakse tarbijate ühistute algkujudest, räägitakse üksikutest katsetest. Pikalt valgustatakse R. Oweni tegevust. Sama võib öelda ka osa Rochdale’i ausad teerajajad kohta. A. Hanko tsiteerib raamatut Rochdale’i teerajajate ajalugu, kus luuleliselt kirjeldatakse otsustavat koosolekut: “1843. aasta lõpul, ühel niiskel, tumedal, tusasel ja lahkuseta päeval…, tulivad mõned õnnetud, tööta ja nälginud kangrud kokku, et nõu pidada, kuidas oma majanduslist seisukorda parandada… Nemad tahaksivad ärimeeste ja miljardäride asemele astuda, ise kaupmeesteks ja vabrikantideks saada. Allakirjutuse-leht käis käest kätte… Kaksteistkümmend kapitalisti-pöialpoissi kohus-tasivad endid kaks penny (8 kop.) nädalas sisse maksma; kuid ka see summa tegi Rochdale’i Rotschildidele raskust.” [5] Siiski needsamad teerajajad said kokku 28 naelsterlingit (umbes 260 rubla) ja avasid 21. detsembril 1844. a. ühes keldriruumis poe. Kauplus töötas edukalt. Mõne aasta pärast oli neil juba üle 13 000 liikme ning maksti dividende, osa kasumist eraldati hariduse edendamiseks. Lõpuosa raamatust (lk. 22–39) on pühendatud tarbijate ühistu aluste tutvustamisele. Selles on niisugused osad nagu tarbijate ühisuste kapital, heade ja täiekaaluliste kaupade müümine, puhta raha eest müümine, puhta kasu jagamine jne. Lõpus käsitletakse tarbijate ühisuse tulevikku. Seda resümeerib autor järgmiselt: “Kuid ei ole vajagi nõuda, et tarvitajate-ühisuste liikumine ilma uueks looks ja õnnepõlve maa peale tooks; ta on isegi siis küllalt korda saatnud, kui ta tarvitamise-alal praeguse plaanita võistluse kõrvale on saatnud ja põhjusmõtte maksma pannud — üks kõigi, kõik ühe eest.” [6] Ühistegevus II-l on alapealkiri Väikelaenuasutused [7]. Nende tekkimise põhjuseks peab A. Hanko suuri muudatusi põllumajanduses, kus varasemaga võrreldes läks nüüd hoopis rohkem raha vaja. Tarvidus väikelaenude järele kasvas kiiresti ja nii tekkisid väikelaenuasutused. Need tekkisid eelkõige Saksamaal ja on seotud Franz Hermann Schulze-Delitzchi (1808–1883) ja Friedrich Wilhelm Raiffeiseni (1818–1888) tegevusega. Eriti rohkesti asutati Saksamaal väikelaenukassasid perioodil 1830–1850. Nende tegevust käsitletakse õige põhjalikult (lk. 7–24). Järgneb osa Kodumaa laenu- ja hoiuühisused, kus analüüsitakse 7. juuni 1904. a. väljaantud väikelaenu asutuste seadust. Teise vihiku ilmumise ajaks oli Liivimaal juba 45 ja Eestimaal 33 laenu- ja hoiuühisust. Nende põhikirju ja tegevust vaadeldaksegi järgnevalt. Vaadeldakse olukorda ka Soomes. Autor heidab meil tegutsenud laenu- ja hoiuühisustele ette, et need on unustanud kõige kehvemate inimeste abistamise (lk. 31). Ta nendib samas raskusi raha tagasisaamisel ning tugevate käemeeste saamisel. Autor soovitab siiski katsetada (lk. 32). Kokkuvõttes võib öelda, et kirjutised on asjalikud ja eelmise sajandi algul ka väga vajalikud. 1910. aastal ilmus kogumik Ühistöö, mille toimetas samuti A. Hanko. 1910. aastal hakkas ilmuma Tartu Põllumeeste Seltsi väljaandel Põllutöölehe lisana spetsiaalne kuukiri Ühistegevusleht. Juba järgmisest aastast muutus kuukiri iseseisvaks ja ilmus 1916. aastast Ühistegevuse Edendamise Seltsi, 1921. aastast Ühistegelise Liidu ja 1933. aastast Ühistegevuskoja väljaandel Tallinnas. Ühistegevuslehes toodi informatsiooni uute ühistute loomisest, anti ülevaateid aruande ja valimiskoosolekutest, analüüsiti keskorganite tegevust, seadusandlust, kogu ühistuliikumise olukorda ja probleeme. Vaatamata aeg-ajalt tekkinud rahalistele raskustele, suudeti Ühistegevuslehte elus hoida kuni ametliku lõpetamiseni Nõukogude võimu poolt 1940. aastal.

Ühistegevuse kalender ilmus samuti aastail 1911–1940. Lisaks kalendaariumile anti seal õpetusi ühistegeliku elu korraldamiseks ning muid asjalikke õpetusi. Esimese Eesti Vabariigi ajal hoogustus ühistegelik elu kiiresti. Ühistud etendasid olulist osa mitmetel majandusaladel. Kui jätkata ajakirjandusega, siis 1922. aasta lõpul hakkas ilmuma nädalaleht Ühistegelised Uudised. See tekkis Eesti Ühistegelise Liidu väljaandena. Aastail 1922–1927 kandis väljaanne alapealkirja Ühistegeline ja majandusline rahvaleht. Ajaleht asendas EÜL poolt 1921–1922 avaldatud rahvalehte Ühistegelane. Perioodil 1937–1940 oli Ühistegelistel Uudistel ka lisaleht Kodu ja perenaine ning 1931. aastal ilmus lisana Nelipühi Album. Ka see väljaanne seisati 1940. aastal ning sai uuesti ilmuma hakata alles 1998. aastal (toimetaja Kirsti Sülla) omaaegse numeratsiooni alusel. Eesti Ühistegelise Liidu väljaandena ilmus 1935. aastal Ühistöö arenemisteelt. Väljaandes käsitletakse ühistegevuse ajalugu Eestis, tuletatakse meelde neid, kes olid selle ürituse innustajad (J. V. Jannsen, C. R. Jakobson, J. Tõnisson, J. Kukk jt.), räägitakse ühistegevuskoolist ja -liidust, kavandatakse tulevikuplaane. Tõsise uurimistööna tuleb kindlasti märkida Jaan Tõnissoni (1868–1941?) loenguid, mille konspektid on säilinud ning seepärast on võimalik anda ülevaade tema loengutest. 1936. aastal ilmus Akadeemilise Kooperatiivi väljaandel Ühistegevuse üldkursus. I osa (99 masinkirjalehekülge). Selles käsitleb J. Tõnisson ühistegevuse ajalugu [8]. Nagu alguses märgitakse, vaatas J. Tõnisson loengute kokkuvõtte läbi. Samas märgitakse, et loengute ajaloo-osa kokkuvõttes esitatud ulatuses vastab ühistegevuse ajaloo erikursuse nõuetele. Loengute kokkuvõte algab ühistegevuse olemuse määratlemisega: “Uudne ühistegevusliikumine majanduslikult nõrkade rahvakihtide sotsiaalse olukorra parandamiseks vaba koondumise teel ühiste huvide alusel oma majanduslikkude ja kõlbeliste nõuete rahuldamisel ühisettevõtte kaudu, on tekkinud kapitalistliku suurtööstuse tõusu päevil ja hoogu võtnud alates 19. sajandi keskelt.” [9] Autor leiab ühistegevuse elemente ka varasemast perioodist. Seetõttu käsitletaksegi ühistegevusnähte vanal ja keskajal. J. Tõnisson leiab ühistegevuse algeid Vanas Egiptuses, Babüloonias, Kreeka usulistes ühingutes ja keskaegsetes tsunftides. Kuigi tõlgenduste üle võib vaielda, oli märgitud ettevõtmistes ühistöö tõesti olemas. Uudse ühistegevuse tekkimisega rõhutatakse sotsiaalse olustiku muutumist, käsitletakse majandusteaduses tekkinud voole (merkantilism, füsiokratism, friitreiderlus) [10], ideelisi mõjutusi (humanism). Antakse hinnang paljudele teadlastele, kirjanikele, ühiskonnategelastele ühistegevuse ideede kujundamisel ja levitamisel [11]. Ühistegevusliikumise kujundamisel tõstetakse eriti esile Robert Oweni (1771–1858) ja William Kingi (1786–1865) seisukohti [12]. Kaasaegse ühistegevuse alustajad — Rochdale’i ausad pioneerid — saavad positiivse hinnangu. Iseloomustatakse 21. detsembril 1844. aastal alustatud kooperatiivi aktiviste. Kooperatiiv töötas edukalt. Pioneeride edu suuremaks kindlustamiseks sai põhimõte jaotada ühisuse puhastulu liikmete vahel olenevalt ostudest. Ühisus ei muretsenud liikmetele mitte kapitali puhastulu, vaid aitas neil kokku hoida oma väljaminekute arvel. Olulise tähtsusega ühistegevuse edasisele arengule olid Rochdale’i pioneeride juhtmõtted tarbijate ühisuse asjaajamise kohta. Toome need alljärgnevalt [13]:

- sularaha eest ostmine; - müük keskmise turuhinnaga;

- juhtimise odavus ja juhtide ohvrimeelsus, - juhtimise demokraatlikkus; - liikmete valik ja kasvatus. Liikmeks võtmisel kaaluti põhjalikult inimese eelnevat

tegevust, nõuti kahe liikme soovitust; - usundilik ja poliitiline erapooletus; - sotsiaalse heaolu püüded ühes karskusaatega.

Põhimõtted on arvestatavad ka tänapäeval väikeste kõrvalekaldumistega. Näiteks pole tänapäeval mõeldav müük ainult sularaha eest. Suurem osa loengute kokkuvõttest kirjeldab ühistegevuse arengut maailmas. Lisaks Euroopa riikidele antakse ülevaade USAst, Kanadast, Austraaliast, Indiast ja Jaapanist. Järgneb peatükk rahvusvahelisest ühistegevusliikumisest, kus valgustatakse rahvusvahelise ühistegevuse liidu asutamist ja arengut, rahvusvahelist põllumajandusliku ühistegevuse liitu. Terve peatükk on pühendatud ühistegevusele Eestis (lk. 74–99). Tuuakse esile mitmesugused kooperatiivid, nende areng ja eesmärgid. Loengute ettevalmistamisel oli ära tehtud väga suur töö, ühistegevuse arengust kuni Teise maailmasõjani on antud igakülgne ülevaade. Loengute kokkuvõtte II osa (71 lk.) Ühistegevuse teooria ja ühistegelik käitismajandusõpetus esitab 1930. aastate probleemid kooperatsiooniliikumises [14]. See osa algab ühistegevuse mõiste ja iseloomulike joonte esitamisega. Ühistegevuse mõiste antakse mitme autori (Henry Faucherre, Sidney Webb, Bernard Lavergue, Gustav Schmoller, Franz Oppenheimer, Hubert Vallroux, Anders Örne jt.) tõlgitsuses. Professor Jaan Tõnissonile paistab enim meeldivat prantslase Charles Gide’i seletus, mille järgi “vastandina kapitalistlikule ettevõttele on ühisettevõtte oluliseks tunnuseks mure nõuete rahuldamise ja mitte kasude saavutamise pärast.” Selles lihtsas ideevahetuses ei peitu midagi vähemat kui revolutsioon [15]. Juba varem esitatud idee, et ühistegevus võib muuta kapitalistliku korra, leiab uuesti väljenduse. Samas tuuakse jällegi välja ühistegevuse erinevus sotsialismist [16]. J. Tõnisson ühineb ka C. Gide’i definitsiooniga, et “ühistegevus on koondus sihiga kõrvaldada profiit” [17]. Millist kasumit on ühisettevõte õigustatud saama, sellest räägitakse alles 6. peatükis [18]. Korduvalt rõhutab J. Tõnisson asjaolu, et ühistu ei tegutse mitte kapitali, vaid tarvitajate huvides. Kas ka tänapäeval seda järgitakse vajab juba eriuurimist. Loengute kokkuvõtte 2. peatükk valgustab ühistegevuse liike. Jällegi alustatakse mitmesuguste autorite (M. J. Tugan-Baranovski, H. Crüger, F. Oppenheimer) arusaamadega. Lõppjäreldusena toob J. Tõnisson välja kümme ühisettevõtte liiki:

- tarvitajate ühisus; - sisseostuühisus; - ehitus- ja eluasemeühisus; - krediidiühisus; - kindlustuse ühisus; - müümaühisus; - ümbertöötamise ühisus; - tootmisarenduse ühisus; - tööühisus; - tootmisühisus.

Väga pikalt, tervelt 29 leheküljel, vaadeldakse ühistegevuse teooriaid, koos nende analüüsimisega käsitletakse tollel ajal esilekerkinud probleeme, püütakse ennustada tulevikku.

Järgnev osa loengutest selgitab ühisettevõtet kui juriidilist isikut, tema õiguslikku korda koos asutamise, registreerimise, liikmete õiguste ja kohustustega jne. Seda tehakse vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja määrustele [18]. Eraldi peatutakse ühistegevuskoja ülesannetel. Viimane asutati riigivanema dekreediga 22. novembrist 1935 [19]. Ka edasine, nn. rakenduslik osa ühistegevusettevõtte käivitamisel ja tegutsemisel põhineb kohalikul seadusandlusel. Vaatamata mõningatele ebatäpsustele, kasvõi nimede kirjutamisel, kordamistele ja ebamäärasustele on ka II osa arvestatav materjal tänapäeval. Päevakorda võiks võtta mõlema osa uuesti väljaandmise. 1930. aastail hoogustus ka Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi uurimistöö. Selle tulemustest kanti ette seltsi koosolekutel ning osa neist leidis kajastamist ka ajakirjanduses. Koos liikmeskonna suurenemisega rohkenes ka tehtud uurimuste hulk ning nende publitseerimine. Nimelt 1937. aastal pandi alus regulaarsena planeeritud teadusartiklite kogule Ühistu probleeme ja uurimusi. Enne sõda jõudis sellest ilmuda ainult kaks kogumikku (teine 1939. aastal).

Esimest kogumikku toimetasid P. Kõpp, A. Feldmann, F. Malm, K. Inno ja F. Lokk. Selles on