Informatsioon Eesti Vabariigi kandidatuurist Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni vaatlejaliikmeks

1

SISUKORD 1. Sissejuhatus ......................................................................................................................... 3

1.1. Eesti Vabariigi lähiajalugu ja taasiseseisvumine. ..................................................... 3 1.2. Eesti välispoliitika põhimõtted ja eesmärgid............................................................. 4 1.3. Eesti eesmärgid OIF vaatlejastaatuse taotlemisel..................................................... 4 1.4. Põhiandmed Eesti kohta.............................................................................................. 5

2. Eesti välispoliitika ............................................................................................................... 5 2.1. Eesti Euroopa Liidus ................................................................................................... 5 2.2. Tegevus multilateraalsetes organisatsioonides.......................................................... 6 2.3. Julgeolekupoliitika..................................................................................................... 10 2.4. Arengukoostöö ja humanitaarabi............................................................................. 11

3. Eesti suhted OIF liikmesriikidega ................................................................................... 13 3.1. Euroopa ja Põhja-Ameerika ..................................................................................... 13 3.2. OIF liikmesriigid Aafrikas ja Lähis-Idas ................................................................ 18 3.3. Sidemed Aasia suunal ................................................................................................ 19

4. Frankofoonia eesmärkide edendamine hariduse valdkonnas ...................................... 20 4.1. Keeleõppe üldine statistika koolides......................................................................... 20 4.2. Prantsuse keele õpe üldharidus- ja erikoolides ....................................................... 21 4.3. Võõrkeelte õpe mitteformaalses hariduses ja riigiametnikele ............................... 23 4.4. Võõrkeelte õpe ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides ............................................. 23 4.5. Haridusalane koostöö frankofoonia riikidega......................................................... 24 4.6. Õpiränne ja välisvahetus frankofoonia riikidega ................................................... 25 4.7. Teadusalane koostöö frankofoonia riikidega .......................................................... 26

5. Frankofoonia eesmärkide edendamine kultuuri valdkonnas. ...................................... 26 5.1. Kultuurilise mitmekesisuse edendamine.................................................................. 27 5.2. Lepinguline koostöö ................................................................................................... 27 5.3. Kirjandus .................................................................................................................... 28 5.4. Kunst ja muuseumide koostöö .................................................................................. 30 5.5. Muusika ...................................................................................................................... 31 5.6. Filmikunstialane koostöö .......................................................................................... 32 5.7. Prantsuse keele ja kultuuriga tegelevad ühingud Eestis ........................................ 32 5.8 Prantsuse meedia levik Eestis .................................................................................... 34 5.9 Pressi- ja audiovisuaalset vabadust kajastav seadusandlus.................................... 35

6. Lisad................................................................................................................................... 35 6.1. Üliõpilaste õpirände statistika .................................................................................. 35 6.2. Eesti ülikoolide koostöö frankofoonia riikidega...................................................... 38

2

1. Sissejuhatus 1.1. Eesti Vabariigi lähiajalugu ja taasiseseisvumine. Iseseisev Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Sellele oli eelnenud alates XIII sajandist erinevate võõrvõimude võitlus mõju eest Balti mere rannikul ja Eesti valitsemine Taani, Saksa Ordu, Poola, Venemaa ja Rootsi poolt. Iseseisvumisele eelnenud perioodi oluliseks märgiks oli XIX sajandi rahvuslik ärkamine, mis põhines Valgustuse ja Prantsuse Revolutsiooni ideaalidel ning romantismi ja rahvusluse ideedel. Ärkamisaja liikumisel oli sarnaseid jooni teiste Euroopa väikerahvastega (lätlased, soomlased, tšehhid jne), kel puudus lähemast ajaloost omariikluse kogemus. Ärkamisaja juhtivaks jõuks oli uus rahvuslik eliit – haritlased, tsiviilteenistujad, kaupmehed, käsitöölised ja vaimulikud. Nende püüdluseks oli oma rahvusliku ühiskonna rajamine ja Vene ja Saksa mõjudest eristuva rahvusliku identiteedi kujundamine. Ärkamisaja tähtsündmuseks kujunes esimene Eesti laulupidu 1869. aastal. Oluline roll rahvusliku kultuuri kujunemisel oli XX sajandi alguses tegutsenud Noor-Eesti rühmitusel. See kirjanikest ja haritlastest koosnenud rühmitus rõhutas rahvusliku ja euroopaliku ühendamise teel Eesti kultuurilise identiteedi kujundamise eesmärki. Selleks otsiti ja kultiveeriti kontakte Lääne-Euroopas nii romaani, anglosaksi kui skandinaavia kultuuriruumis. XX sajandi alguses oli Eestis tekkinud tugev poliitiline kultuur, mis võimaldas asuda kiiresti ja organiseeritult iseseisva riigi rajamisele, kui selleks avanes sobiv võimalus Vene impeeriumi lagunemisel. Iseseisvuse väljakuulutamisele 24. veebruaril 1918 järgnes Saksa okupatsioon ning seejärel Vabadussõda Nõukogude Venemaaga, mis lõppes Tartu rahulepinguga 2. veebruaril 1920. Iseseisvusaega 1918-1940 iseloomustas märkimisväärne areng Eesti poliitikas, majanduses ja kultuuris. Tänu võõra mõju kammitsaist pääsemisele arenes eesti keel kõrgasemel teadus- ja kirjanduskeeleks. Majandus jäi küll maha Euroopa juhtivatest riikidest, kuid elatustase jõudis Euroopa keskmiseni. Eesti välispoliitika eesmärgiks oli turvalise arengu tagamine ja sel eesmärgil sooviti hoida häid suhteid kõigi riikidega. Vabadussõja kogemusele tuginedes peeti oluliseks integratsiooni lääneriikidega. Eesti ühines 1921. aastal Rahvasteliiduga ja liitus Euroopa julgeoleku tagamisele suunatud konventsioonide ja kokkulepetega. Kahjuks ei olnud eriti 1930. aastate rahvusvaheline olukord Euroopa väikeriikidele soodne. Eesti ei suutnud mõjutada Nõukogude Liidu ja Saksamaa võimuvõitluse dünaamikat, mis viis iseseisvuse kaotamiseni. Eesti okupeeriti 1940. aastal ja liideti vägivaldselt Nõukogude Liiduga, kuhu ta kuulus ( kui välja arvata II maailmasõja aegne Saksa okupatsioon) kuni 1991. aastani.

Eesti inimesed ei leppinud väljavaatega Nõukogude süsteemi piiratud kohandamisest ja alustasid vabamate poliitiliste olude tekkimisel 1980-ndate aastate lõpul sihipärast tegevust iseseisvuse ja omariikluse taastamiseks. Eesti Vabariik taasiseseisvus 20. augustil 1991. Seejärel alustati radikaalseid reforme turumajanduse rajamiseks ning tööd demokraatliku poliitilise süsteemi kinnistamiseks. Eesti seadis eesmärgiks aktiivse rahvusvahelise tegevuse ning ühines peamiste rahvusvaheliste institutsioonidega, sealhulgas ÜRO-ga. Üheks

3

peamiseks sihiks kujunes taasühinemine Euroopaga, tehes seda peamiste Euro-Atlandi institutsioonide kaudu, mis päädis Eesti ühinemisega NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal. 1.2. Eesti välispoliitika põhimõtted ja eesmärgid. Eesti välispoliitika eesmärkideks on julgeoleku ja heaolu edendamine ja demokraatlike väärtuste tugevdamine. Neid eesmärke viib Eesti ellu läbi aktiivse tegevuse rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelise suhtluse kaudu. Kuna Eesti julgeolek on osa rahvusvahelisest julgeolekust, siis toetame rahvusvahelises elus selliseid meetmeid ja lahendusi, millel on soodus mõju kõigile osapooltele. Eesti osaleb aktiivselt rahvusvaheliste kriiside ennetamises ja reguleerimises ning rahvusvahelistes kriisioperatsioonides. Peame oluliseks globaliseerumise mõjude arvestamist julgeolekupoliitikas ning uute ohtude (terrorism, massihävitusrelvade levik, ohud küberruumis jne) tõkestamist. Eesti toetab õiglase, vaba ja läbipaistva majanduskeskkonna edendamist, kaubanduspiirangute kaotamist ja protektsionismist hoidumist. Olulisel kohal on demokraatlike väärtuste (inimõigused, õigusriik, areng) toetamine. Seetõttu pooldab Eesti demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid taotlevate ning inimõigusi kaitsvate rahvusvahelise õiguse normide edendamist ning pressivabaduse kaitsmist ja tugevdamist. Eesti välispoliitikas on olulisel kohal arengukoostöö ja samuti humanitaarabi andmine. 1.3. Eesti eesmärgid OIF vaatlejastaatuse taotlemisel. Väikeriigina peab Eesti oluliseks võimalikult tihedat rahvusvahelist integratsiooni ning aktiivset tegevust välispoliitika aluseks olevate väärtuste elluviimisel ja edendamisel. Eesti välispoliitiline suhtlus on taasiseseisvumisest möödunud kahe aastakümne vältel järjepidevalt kasvanud. Vaatlejastaatus OIF-is oleks selle arengu loogiliseks jätkuks ja avaks Eestile olulisi uusi võimalusi rahvusvaheliseks koostööks. OIF vaatlejastaatus annab Eestile väärtusliku võimaluse tihedamaks dialoogiks prantsuskeelse maailmaga, kogemuste vahetamiseks ja konkreetseteks tegevusteks ühiste eesmärkide nimel. OIF vaatlejastaatuse kaudu saab arendada kontakte riikidega, millega Eestil on seni tagasihoidlikud sidemed, samuti annab see uue mõõtme suhtlusele riikidega, kellega on juba varasemast tihedam partnerlus. Eestil on olemas hiljutised kogemused demokraatliku ja vaba ühiskonna ülesehitamises. Rahvusvahelised organisatsioonid on Eesti paigutanud juhtivatele kohtadele uurimustes, mis peegeldavad vaba ühiskonna arengut, meediavabadust, vaba majandust ja võitlust korruptsiooniga. Eesti arengu keskmes on olnud kaasaegsete infotehnoloogiliste lahenduste rakendamine, sealhulgas läbipaistva valitsussüsteemi tagamiseks ja avalikkuse võimalikult heaks juurdepääsuks poliitilisele otsustusprotsessile, sealhulgas innovatiivsete e-valimiste rakendamise kujul. Eesti on aktiivne panustaja rahvusvahelisse julgeolekusse ja stabiilsusesse, osaledes erinevatel rahvusvahelistel kriisihaldamisoperatsioonidel. Samuti tegutseb Eesti aktiivselt arengu- ja humanitaarabi vallas, kus tähelepanu keskmes on vahendite efektiivne kasutamine ja hea rahvusvaheline koordinatsioon. Neis valdkondades omandatud kogemusi on Eesti valmis OIF-i koostöös jagama. Teisena soovib Eesti OIF vaatlejastaatuse kaudu anda uue impulsi kultuurivahetusele ning teaduskoostööle frankofoonsete riikidega ja samuti keeleõppele. Prantsuskeelse kultuuri

4

vastu on Eestis traditsiooniliselt olnud elav huvi, seda nii uute ja dünaamiliste kultuurisuundade kiire omaksvõtu kaudu kui ka avalikkuse püsiva huvi kaudu prantsuse kirjanduse ja kunsti klassika vastu. OIF vaatlejastaatus aitab leida täiendavaid viise selle huvi arendamise ja rakendamise vastu. Samuti on Eestis kasvav vajadus heal tasemel prantsuse keele oskuse vastu, mida on süvendanud Euroopa Liidu liikmestaatus. OIF-i toel on prantsuse keele oskuse omandanud ligi 4000 Eesti riigiametnikku. Samuti peame oluliseks vastupidist – Eesti kultuuri laiemat teadvustamist frankofoonsetes riikides. Kolmanda näeme OIF-i vaatlejastaatuses võimalust vastastiku kasulike majandussidemete arendamiseks frankofoonsete riikidega. 1.4. Põhiandmed Eesti kohta Ametlik nimetus: Eesti Vabariik, République d’Estonie. Lühinimetus: Eesti, Estonie Pealinn : Tallinn Pindala: 45 227 km². Rahvastik : 1 363 000 elanikku Asukoht : Ida-Euroopa NATO liige alates 29. märtsist 2004. Euroopa Liidu liige alates 1.maist 2004 Rahvuspüha : iseseisvuspäev, 24. veebruar

2. Eesti välispoliitika 2.1. Eesti Euroopa Liidus Alates 2004. aasta kevadest, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige, on Eesti näidanud end aktiivse ja konstruktiivse partnerina ning jätkab sellist hoiakut ka ELi edasises integratsioonis. EL liikmelisus on oluliselt suurendanud Eesti välispoliitilise ja majandusliku tegutsemise võimalusi, seetõttu on meie huvides tugev ja toimiv Euroopa Liit, mis on poliitiliselt kaalukas ja rahvusvahelisel areenil konkurentsivõimeline. EL-i ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärgiks on julgeoleku tugevdamine, rahu tagamine, rahvusvahelise koostöö ning demokraatia edendamine, kriiside ennetamisele ja lahendamisele kaasaaitamine. ELi võime rahvusvaheliste julgeolekuohtudega võitlemisel on viimastel aastatel kasvanud ning tegevus märkimisväärselt tõhustunud. Lissaboni lepingu jõustumise järgselt tõhustub ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika veelgi. Eesti on seadnud eesmärgiks aidata aktiivselt kaasa inimõiguste ja demokraatlike väärtuste levikule ning majandusliku stabiilsuse loomisele. Eesti on huvitatud EL aktiivsest rollist EL-i naabruses, toetab Euroopa naabruspoliitika (ENP) tugevdamist ning osaleb vastavate meetmete arendamisel. Eesti on toetanud Vahemerepartnerluse edasist tugevdamist, sest see aitab kaasa Euroopa Liidu suhete tihendamisele Vahemereäärsete naaberriikidega ja suurendab stabiilsust piirkonnas. Samuti toetab Eesti EL idapartnerlust kui meedet, mille abil on võimalik tihendada suhteid EL idanaabruse riikidega ja toetada seal riikides läbiviidavaid

5

olulisi reforme. Oluline on Vahemere piirkonna ja EL idanaabruse regionaalse koostöö kogemuste vahetus ja analüüs. Eesti on olnud aktiivne ka Lääne-Balkani stabiliseerimisel ning toetab sealseid euro-atlandi integratsiooniprotsesse. Eesti peab oluliseks Euroopa Liidu ÜJVP rolli stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel, osaledes jõupingutustes Lähis-Ida rahuprotsessi toetamiseks ning samuti kriisilahenduseks Aafrikas. Samuti toetatakse dialoogi strateegilise kaaluga partneritega nagu Venemaa, Hiina ja India. EL liikmelisus on avardanud Eesti välispoliitilist aktiivsust Aasia suunal, kus muuhulgas osaleme jõudumööda ASEM-i raames peetavas dialoogis. Eriliselt suurt tähtsust omistab Eesti transatlantilisele koostööle. Globaalsetest teemadest pöörab Eesti suurt tähelepanu kliimaküsimustele. Eesti pooldab tugeva ja kõiki riiki kaasava ülemaailmse kokkuleppe saavutamist eesmärgiga aeglustada kliimamuutuseid, vähendada globaalset soojenemist ja sellest tulevaid negatiivseid tagajärgi. Eesti toetab Euroopa Liidu kaalukat rolli kliimakõnelustel ning soovib etendada Euroopa Liidus konstruktiivse kaasarääkija ja lahenduste pakkuja osa. Eesti peab kliimasõbralikku poliitikat, sealhulgas loodussõbralike ja taastuvenergial põhinevate tehnoloogiate edendamist heaks investeeringuks tulevikku. 2.2. Tegevus multilateraalsetes organisatsioonides Eesti peab riikidevahelist suhtlust ja koostööd rahvusvahelistes organisatsioonides väga oluliseks. Eesti senine tegevus ning pikaaegne panustamine nii ÜRO süsteemis kui ka Euroopa Nõukogus (Council of Europe), OSCE-s, LMN-is on kinnistanud Eesti kui demokraatlikke väärtuseid kõrgelt hindava riigi mainet. ÜRO Eesti on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liige 1991. aastast. Eesti peab koostööd ÜRO raames vältimatuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamisel eeskätt arengueesmärkide täitmise, rahuvalve ja rahvusvahelise terrorismivastase võitluse alal. Eesti on võtnud suuna oma aktiivsust ning panustamist rahvusvahelistes organisatsioonides järjest tõsta ja seda eeskätt meie prioriteetvaldkondades nagu demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete edendamine. Selle eesmärgi elluviimiseks oleme ka oluliselt suurendamas oma osalust ja esindatust erinevates ÜRO süsteemi ja muudes võtmekehandites. Eesti soovib saada valituks ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks aastateks 2020-21. Eesti on ECOSOC-i (United Nations Economic and Social Council) liige (2009-2011) ja asepresident (2009); alates 2007. a. kuulume UNHCR-i (United Nations High Commissioner for Refugees) Täidesaatvasse komiteesse (Executive Committee); oleme saanud valituks WHO (World Health Organisation) Täitevkogusse (Executive Council) (2009-2012) ja UNESCO maailmapärandi komiteesse (UNESCO World Heritage Committee) (2009-2012) ning Vaimse kultuuripärandi komiteesse (Intangible Cultural Heritage Committee) (2007-2010) jne.

6

2009-2010, ÜRO Peaassamblee 64. istungjärgul on Eesti suursaadik ÜRO juures koos Tuneesia suursaadikuga ÜRO arengusüsteemi sidususe reformi läbirääkimiste kaashõlbustaja. Reformi eesmärgiks on tõhustada ÜRO arengutegevuse tõhusust ning tõsta ÜRO võimet aidata abivajavaid riike. Meie lähiaastate suurimaks eesmärgiks ja väljakutseks ÜRO süsteemis on Eesti kandideerimine Inimõiguste Nõukogu (Human Rights Council) liikme kohale aastateks 2012-2015 ja Eesti sisulise, süstemaatilise, kompetentse ja usaldusväärse osalemise kindlustamine nõukogus. Kaugemas perspektiivis on Eestil sihiks seatud kandideerimine ÜRO Julgeolekunõukogu (UN Security Council) mittealaliseks liikmeks perioodiks 2020-2021. Selles kontekstis osaleme aktiivselt JN-i reformiläbirääkimistel ÜRO Peaassambleel, et muuta JN-i struktuur ja töömeetodid vastavaks tänapäeva rahvusvahelisele tegelikkusele. Eesti on ratifitseerinud kõik peamised ÜRO inimõigusalased konventsioonid ning esitab perioodiliselt nendest tulenevad vajalikud aruanded konventsioonide järelvalvekomiteedele.

Inimõiguste alane tegevus on Eesti jaoks kui kahesuunaline tee, kus Eestis elavate inimeste heaolu edendamise kõrval pööratakse üha rohkem tähelepanu ka inimõiguste arengule globaalselt. Eesti jaoks on oluline ÜRO inimõigusinstrumentide täitmine ning raporteerimist vajavatele instrumentidele õigeaegne reageerimine.

Eesti prioriteetteemadeks inimõiguste valdkonnas on naiste, laste ja põlisrahvaste õigustega seotud küsimused. Eesti on enam kui 10 aastat teinud ÜRO raames regulaarseid vabatahtlikke rahalisi annetusi inimõiguste edendamiseks. Annetused on toetanud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR), ÜRO lastefondi (UNICEF), ÜRO Arenguprogrammi (UNDP), ÜRO Rahvastikufondi (UNFPA), ÜRO Naiste arengufondi (UNIFEM), ÜRO tütarlaste hariduse algatust (UNGEI) ning ÜRO põlisrahvaste fondide tegevust.

Võrdõiguslikkuse teemast lähtuvalt on Eesti pööranud erilist tähelepanu ÜRO Naiste Staatuse Komisjonis (CSW) ja ECOSOCil toimuvaile võrdõiguslikkusega seotud läbirääkimistele (olles viimaste läbirääkimiste hõlbustajaks ECOSOCil 2009). 2007-2009 oli Eesti ÜRO Naiste arengufondi UNIFEMi konsultatiivkomitee eesistuja. Eesti on alates 2007. a-st osalenud ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste olukorra edendamise alast tegevust tugevdava reformi (gender reform) arutelus, mille eesmärk on tuua võrdõiguslikkuse perspektiiv tugevamalt ÜRO tegevusse ning tõsta ÜRO võimet abistada riike soolise võrdõiguslikkuse edendamisel. Reform on osa laiemast ÜRO arengusüsteemi sidususe reformist. Eesti peab oluliseks sooperspektiiviga arvestamist rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamisel, sealhulgas kriisiohjes ja rahuehituses, samuti naiste kaitset konfliktis ning naiste kaasamist rahu- ja julgeoleku protsessidesse. Eesti peab oluliseks ÜRO JN resolutsiooni 1325 „Naised, rahu ja julgeolek“ efektiivset rakendamist laiemas rahvusvahelise koostöö ja panustamise kontekstis. Eesti on alustanud tegevuskava koostamist nimetatud resolutsiooni

7

süstemaatilisemaks elluviimiseks riiklikul ning rahvusvahelisel tasandil ning toetab teema kaasamist EL, NATO ja OSCE tegevusse.

Alates 2009. aastast on Eesti JN resolutsiooni 1612 (Lapsed relvakonfliktis) sõprade grupi liige. Üheks Eesti prioriteediks ÜROs on viimastel aastatel olnud ka rassismi ja rassilise diskrimineerimise vastane võitlus. Eesti kuulus 20-liikmelise büroo koosseisu, mis valmistas ette 2009.a. ülemaailmset Durbani ülevaatekonverentsi rassismi, rassilise diskrimineerimise ja ksenofoobia teemal. UNESCO Eesti UNESCO suunaline aktiivsus ning sellest tulenevalt ka nähtavus on viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Eestile tähendab panustamine UNESCO töösse eksperthinnangutega ühelt poolt võimalust aidata oma teadmistega arenguriike, teisalt ka ise väärtuslikke kogemusi saades. Eesti on saanud tunnustust silmapaistva tegutsemise eest kultuuripärandi valdkonnas. 2007. aastast kuulume UNESCO vaimse kultuuripärandi komiteesse (Intangible Cultural Heritage). Eesti esindaja valimine Maailmapärandi kaitse komitee (World Heritage Committee) liikmeks 2009. aastal oktoobris aitab veelgi tugevdada meie tegevust maailma materiaalse ja vaimse kultuuripärandi suunal. Eesti on UNESCO-s aktiivne ka bioeetika valdkonnas, kus aastani 2011 oleme esindatud Rahvusvahelises Bioeetika Komitees. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) Eesti on järjest tugevamalt kaasa rääkimas ka globaaltervishoiu valdkonnas, seda eriti tervisesüsteemide arendamise alal. WHO Euroopa regiooni ministrite tervisesüsteemide arendamisele pühendatud konverents toimus 2008. aasta juunis Tallinnas. Selle konverentsi kõige olulisemaks väljundiks oli 52 Euroopa riigi ministrite poolt allakirjutatud deklaratsioon, mis kannab toimumiskoha järgi nime Tallinna Harta. 2008. a WHO assambleel (World Health Assembly) valiti assamblee ase-eesistujaks Eesti sotsiaalminister. 2009.-2012 on eesti esindatud WHO Täitevkogus, kus Eesti prioriteetideks on muuhulgas HIV/AIDS-i vastu võitlemine ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine. Eesti on seadnud sihiks hõlmata järjest rohkem Eesti tervishoiuspetsialiste ning -teadlasi aktiivsemalt osalema WHO ekspertpaneelide töös ja kandideerima WHO ekspertkomiteede liikmeteks. OSCE Eesti on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) liige 1991. aastast. OSCE lähenemine julgeolekule on laiapindne, hõlmates nii sõjalist, majanduslikku kui inimdimensiooni. Eesti hindab OSCE-d tema kolme mõõdet hõlmava tegevusruumiga ning

8

kompleksselt ning globaalselt toimiva usaldus- ja väärtustepõhise koostööorganisatsioonina kõrgelt. Eesti osaleb aktiivselt Euroopa julgeoleku tõhustamisele suunatud Korfu protsessi usaldussüvendaval edasiarendamisel. Toetudes oma kogemusele uudsetest ohtudest avatud infoühiskonnas on Eesti 2007. a. alates panustanud vajadusse arendada välja valmidus küberrünnakute tõrjumiseks ja küberkurjategijate vastutusele võtmiseks. Sõjalise ja julgeolekualase koostöö valdkonnas osaleb Eesti aktiivselt OSCE Viini dokumendi ja Avatud taeva lepingu järgses koostöös. Eestist pärit eksperdid osalevad OSCE missioonide töös Lääne-Balkanil, Lõuna-Kaukaasias ning mujal. Majanduse valdkonnas peab Eesti tähtsaks koostööd vaba ja õiglase kaubanduse, täiuslikumate transpordivõimaluste ja energiajulgeoleku arendamisel, kavandades neid tegevusi keskkonnasäästlikul ja jätkusuutlikul moel. Siin näeme suuri arenguvõimalusi uuenduslike IT süsteemide kiires kasutuselevõtmises – oma sellealaseid kogemusi on Eesti valmis jagama kõigi partneritega. Eesti peab oluliseks OSCE püüdlusi demokraatia edendamisel, mille üheks edukaks näiteks on ODIHR-i tegevus valimiste korraldamisel ja vaatlemisel. Eesti on pälvinud laialdast huvi ja tunnustust internetipõhiste e-valimiste, aga ka üldisema e-valitsemise korraldamise pioneerina. Selle eelduseks on Eesti kõrgeltarenenud IT süsteemid, üha arenevad ja turvalisemaks muutuvad e-valitsemise võimalused. Üks kaalukamaid Eesti rolle inimõiguste alal OSCE-s on meile usaldatud võimalus olla EL-i poolne teemahaldaja (nn koormajagaja) soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas. Eestil on kujunenud tihe koostöö HCNM-i (High Commissioner on National Minorities) ametkonnaga. Euroopa Nõukogu Eesti on Euroopa Nõukogu (Council of Europe) liige 1993. aastast. Euroopa Nõukogu on asendamatu normatiivne ja laiapõhjaline organisatsioon, mis püüdleb inimese põhiõiguste ja –vabaduste, õigusriikluse, majandusvabaduse ja demokraatia tagamise poole. Julgeolekuteemade osas peab Eesti tähtsaks koostööd Euroopa Nõukogu raames terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas küberkuritegevuse ning inimkaubanduse vastu võitlemisel. Eesti prioriteetideks on küberkuritegevuse konventsiooni osalisriikide ringi laiendamine, e-demokraatia kasutamine ühiskondade suurema avatuse ja läbipaistvuse saavutamiseks, samuti laste õiguste ja inimkaubitsemise temaatika. Regionaalne koostöö Eelnimetatud inimõigusalaseid prioriteetvaldkondi peab eesti oluliseks ka regionaalses multilateraalses koostöös Läänemeremaade Nõukogu raames, kus viimastel aastatel on eelkõige keskendutud ühiskonna riskirühmade abistamisele ja regioonis läbi hariduse võrdseid võimalusi laiendavatele projektidele.

9

2.3. Julgeolekupoliitika Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Nende eesmärkide täitmist kindlustab liikmelisus NATO-s ja Euroopa Liidus. Kuivõrd rahvusvaheline julgeolek on jagamatu, osaleb Eesti aktiivselt rahvusvahelistes kriisiohje- ja rahuoperatsioonides1. NATO Eesti on NATO liige 2004. aastast alates. Liikmelisus selles kollektiivse kaitse organisatsioonis aitab ühelt poolt kindlustada Eesti sõjalist julgeolekut, kuid samuti võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös. Sarnaselt teistele NATO liikmesriikidele arendab Eesti mobiilseid ja jätkusuutlikke relvajõudude ning suurendab oma võimet panustada rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse. Tallinnas asub NATO küberkaitse oivakeskus. Kaasaja julgeolekupoliitilised väljakutsed eeldavad NATO-lt koostööd teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, esmajoones dialoog Euroopa Liiduga ning suhted ÜRO-ga. ÜRO saab rahvusvahelise tsiviilpanuse juhendamisel ning koordineerimisel toetada NATO tegevust operatsioonipiirkondades. Ohud Eesti julgeolekule on paljuski globaalse taustaga, mistõttu Eesti väärtustab tõhusat dialoogi ja koostööd NATO partnerlusprogrammide raames. Eesti pooldab paindlikku lähenemist partnerlussuhetele, mis võimaldaks vajadusel teha koosööd kõikide riikidega ühiste väärtuste ja huvide pinnalt. Eesti osalus rahvusvahelistes missioonides ja operatsioonides Eesti on kriisipiirkondadesse saatnud erinevaid üksusi ja spetsialiste: jalaväelased, sõjaväepolitseinikud, staabiohvitserid, meedikud, demineerijad (EOD), lennujuhid, sõjalised vaatlejad, transporditeenindajad ja kaubakäitlejad. 2010. aastal viibib erinevatel operatsioonidel pidevalt üle 200 Eesti kaitseväelase. Eesti panustab ka ELi sõjalise ja tsiviilse kriisiohjevõime väljaarendamisse. Eesti politseinikud, piirivalvurid, tolliametnikud ning muude tsiviilvaldkondade eksperdid jätkavad tegevust EL missioonide raames Lääne-Balkanil, Gruusias ja Afganistanis. Afganistan. Afganistani valitsuse abistamine koostöös teiste rahvusvaheliste partneritega on Eesti peamisi julgeolekupoliitilisi ja arengukoostöö prioriteete. Alates 2003. aastast osaleb Eesti NATO juhitavates rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes (ISAF2), millest tänaseks on saanud alliansi tähtsaim välisoperatsioon. ISAF on Eesti kaitsejõudude suurim ja tähtsaim sõjaline operatsioon, kus 2010. aastal osaleb kuni 170 Eesti kaitseväelast. Suurem osa Eesti kontingendist paikneb Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis. Lähtuvalt rahvusvahelise 1 (Märkus tõlkija jaoks: inglise keeles ”peace support operations”, mitte nt peacekeeping operations, mis on üks peace support op alaliik!) 2 International Security Assistance Force in Afghanistan

10

üldsuse panustamise suurendamisest 2010. aastal on Eesti otsustanud suurendada oma tsiviilpanust ning oluliselt mitmekesistada sõjalist panust. Afganistani riikliku ülesehituse seisukohalt on hädavajalik sõjaliste ja tsiviilsete vahendite koordineeritud kasutamine. Seetõttu on Afganistan lähiaastatel üks Eesti arengukoostöö prioriteetseid sihtriike. Eesti prioriteetseks tsiviilpanustamise valdkonnaks Afganistanis on Helmandi provintsi tervishoiusüsteemi arendamine. Eesti osaleb ka Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPOL Afghanistan) töös. Sisejulgeolekusektori arendamine on üks tähtsamaid prioriteete Afganistani stabiliseerimise seisukohalt. NATO rahutagamisoperatsioonis Kosovos (KFOR) osaleb Eesti alates 1999. aastast. Vastavalt NATO ühisotsusele vähendada jõudusid Kosovos, lõpetas Eesti alates 2010. aasta veebruarist jalaväerühmaga KFORi panustamise, jätkates panustamist kahe staabiohvitseriga KFORi peakorteris. Õigussüsteemi, politsei, tolli, piirivalve ja karistusasutuste töö juhendamise ja jälgimisega tegelevasse Euroopa Liidu Kosovo missiooni (EULEX Kosovo) on Eesti lähetanud 6 eksperti. NATO Response Force’i 14. rotatsioonis osaleb Eesti Balti riikide ühise jalaväepataljoni koosseisus 2010. aasta esimesel poolel. Iraagis osaleb Eesti NATO Iraagi väljaõppemissioonil NTM-I staabiohvitseridega. Euroopa Liidu Iraagi missiooni (EUJUST LEX) eesmärgiks on pakkuda väljaõpet Iraagi kriminaal- ja õigussüsteemi ametnikele. Missiooni peamine väljund on kursused ja praktika, mida liikmesriigid oma maades korraldavad. Eesti koolitas 2009. aastal 2 Iraagi vanglaametnikku Eestis. Bosnias ja Hertsegovinas panustab Eesti EL tsiviilmissioon (EUPM), mille ülesandeks on abi ja nõustamine politseireformi läbiviimisel ning samuti Euroopa Liidu operatsiooni ALTHEA Bosnia ja Hertsegovina (EUFOR Althea), mille peaeesmärgiks on luua Bosnias ja Hertsegoviinas ohutu ja turvaline keskkond. Samuti osaleb Eesti Gruusia augustikonflikti järgse rahuplaani täitmise jälgimiseks ja kontrollimiseks Gruusiasse moodustatud vaatlusmissioonis EUMM Georgia. Eesti panustab ka NATO Response Force’i ja Euroopa Liidu lahingugruppidesse Põhjala lahingugrupi (Nordic Battlegroup – NBG) raames. Eesti sõjaline vaatleja osaleb ÜRO rahuvalvemissioonil UNTSO Lähis-Idas.

2.4. Arengukoostöö ja humanitaarabi Eesti on tegelenud arengukoostöö kui välispoliitika ühe valdkonnaga alates 1998. aastast. Oleme kujunenud doonorriigiks, kes teiste demokraatlike riikide kõrval aitab rahvusvahelisel tasandil kaasa maailma üldise stabiilsuse ning heaolu kasvule. Arengukoostöö järgib samu eesmärke kui üldine välispoliitika: Eesti välispoliitika on aktiivne ning suunatud demokraatia, stabiilsuse, turvalisuse ja heaolu saavutamisele ja

11

kindlustamisele Euroopas ja mujal. Arengukoostöös ja humanitaarabi andmisel juhindutakse ka rahvusvahelistest arengualastest lepetest ja eesmärkidest, nagu ÜRO aastatuhande arengueesmärgid ja Euroopa Liidu arenguteemalised otsused. Eesti arengukoostöö põhineb riikidevahelisel partnerlusel ja mõlemapoolsel huvitatusel ning selle üldine eesmärk on kaasa aidata globaalsete arengueesmärkide saavutamisele. Nende eesmärkide saavutamiseks kasutab Eesti põhiliselt tehnilise abi ehk oskusteabe pakkumist oma koostööpartneritele. Oleme olnud edukad oma riigi ja struktuuride ülesehitamisel ning seetõttu omame oskusteabe jagamisel selles vallas suhtelist eelist võrreldes teiste doonorriikidega. Sel põhjusel huvituvadki praegusel hetkel sarnaseid reforme läbi viivad riigid Eesti vastavatest kogemustest nt majandusreformide elluviimisel, infotehnoloogia laialdasest kasutuselevõtust, rahvusvaheliste organisatsioonidega integreerumisest ja üldise demokraatliku ühiskonnakorralduse arendamisest. Tõestuseks meie tegevuse vajalikkuse ja tõhususe kohta on üha rohkearvulisemad koostöösoovid partnerriikidelt. Meie partnerid on kõrgelt hinnanud Eesti neutraalset lähenemist ja avatud suhtumist arengukoostöö projektide elluviimisel. Eesti ametliku arengukoostöö (official development assistance -- ODA) ligikaudne väärtus 2009. aastal 0,1% rahvuslikust koguproduktist. Lisaks partnerriikide majandusliku ja sotsiaalse arengu toetamisele aitab Eesti vastavalt oma võimalustele ka neid maailma riike, mida on tabanud looduskatastroofid või relvakonfliktid. Humanitaarabi andmine kui inimeste ja riikide vahelise solidaarsuse ehedaim vorm on samuti Eesti arengukoostööpoliitika lahutamatu osa. Alates 1998. aastast on Eesti aina rohkem andnud humanitaarabi erinevate loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofide ohvritele. Aastatel 2008 – 2009 andis Eesti peamiselt läbi ÜRO humanitaarorganisatsioonide ja Punase Risti humanitaarabi 22-le riigile. Näiteks toetas Eesti Indoneesiat ja Hiinat maavärina tagajärgede kõrvaldamisel ja aitas kergendada põgenike olukorda Afganistanis, Sri Lankal, Sudaanis, Pakistanis ja Kongo DR-is, nagu ka peale relvakonflikte Iraagis, Gruusias, Keenias ja Gazas. Viimastel aastatel oleme andnud kahepoolset humanitaarabi Moldovale, Ukrainale ja Gruusiale. Eesti toetab rahaliste annetustega aktiivselt ka erinevaid rahvusvahelisi organisatsioone (ÜRO organisatsioonid, kaasa arvatud CERF, Punase Risti Rahvusvaheline Komitee) ning tagamaks ennustatavamat ja efektiivsemat reaktsiooni humanitaarvajadusele, soovib tugevdada ÜRO humanitaarsüsteemi. 2009. aastal oli Eesti ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu ase-eesistuja, juhtides ülemaailmset humanitaaragendat puudutavaid arutelusid. Aastatel 2009 – 2010 juhib Eesti koos Iirimaaga tähtsat doonorlusinitsiatiivi Good Humanitarian Donorship. Eesti reageeris kiiresti Haiti maavärinale 2010. aasta jaanuaris. Haiti abistamiseks on Eesti välisministeerium eraldanud arengukoostöö ja humanitaarabi eelarvest seni 5,7 miljonit Eesti krooni (360000 eurot). Abistamisoperatsioonides on osalenud või osalevad Eesti pääste-, IT- ja logistikaspetsialistid, Eesti on abi osutanud Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Punase risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsiooni, Maailma Toiduprogrammi ja mitteformaalse Rahvusvahelise Humanitaarpartnerluse (IHP) kaudu.

12

3. Eesti suhted OIF liikmesriikidega 3.1. Euroopa ja Põhja-Ameerika Eesti Vabariigi soovi luua tihedad suhted Prantsusmaaga ilmestab fakt, et Eesti diplomaatiline esindaja Kaarel Robert Pusta lähetati Prantsusmaale 1918. aastal, kohe pärast Eesti riigi iseseisvumist. Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamist 26.01.1921 avati Pariisis Eesti Suursaatkond ja Pusta asus tööle Eesti esimese suursaadikuna. Esimestele Eesti Vabariigi iseseisvusaastaile oli iseloomulik Eesti-Prantsuse suhteid edendavate ühingute asutamine mõlemas riigis. 1919. aastal loodi esimestena Prantsusmaal kaks ühingut – La Société maritime franco-estonienne (Eesti diplomaatilise esindaja Kaarel Robert Pusta eestvõttel) ja L’Office franco-estonien, mille eesmärgiks oli nii kaubandussuhete kui kultuurisidemete edendamine. Viimase järglaseks sai 1922. aastal Eesti sõprade poolt asutatud L’Association France-Estonie. 1930. Aastatel moodustati Balti riikide sõprade ümbergrupeerumise tulemusel l’Association Fance-Baltique. Peamiselt Prantsusmaal elavaid eestlasi ühendas 1925. aastal loodud l’Association Estonienne à Paris. Eesti haritlaste ja akadeemikute jaoks sai erilise tähtsusega kultuuri- ja teadussidemete arendamise organisatsiooniks 1922. aastal ülikoolilinnas Tartus asutatud Prantsuse Teaduslik Instituut (L’Institut scientifique français de Tartu). Põhikirja kohaselt oli instituudi eesmärgiks teaduskontaktide edendamine, Prantsusmaa kultuuri- ja ühiskonnaelu ideede ja suundumuste levitamine. Tallinnas asutas Prantsuse lütseumi õpetaja Jean Cathala 1929. aastal Alliance Française kohaliku komitee. Alliance Française korraldas arvukatele huvilistele prantsuse keele õpet, samuti konverentse, prantsuse kultuuriüritusi jne. Mõlema ühingu asutamise juures oli oluline Prantsuse riigi ja Tallinnas asunud Prantsusmaa saatkonna toetus. Nõukogude okupatsioon 1940. aastal lõpetas Eestis tegutsenud Eesti-Prantsuse ühingute tegutsemise ja lõikas läbi paljud kahe riigi vahel kujunenud sidemed. Nõukogude okupatsioonivõimude nõudel suleti 1940. aastal Eesti Suursaatkond Pariisis. Prantsusmaa valitsus ei tunnustanud siiski Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt, see mittetunnustamispoliitika on olnud Prantsusmaa-Eesti edasiste suhete nurgakiviks. Seoses taasiseseisvumisega taastunnustas Prantsusmaa Eestit 25.08.1991. Diplomaatilised suhted taaskehtestati 30.08.1991. Samas asuti ka taastama Eestis enne okupatsiooni tegutsenud ühinguid ja asutusi või jätkama nende tegevusi teises vormis või teise nimetuse all. Taasasutati ka prantsuse kultuuriühingud (vt. ptk. 5.7. Prantsuse keele ja kultuuriga tegelevad ühingud Eestis). Kahepoolsed poliitilised suhted Eesti ja Prantsusmaa vahel on head ning traditsiooniliselt tihedad. Kahe riigi vahel toimub korrapärane ja usalduslik dialoog kõigil tasanditel. Eesti peab suhteid Prantsusmaaga kui ühe EL võtmeriigiga ja olulise NATO partneriga väga tähtsaks. Seetõttu püüdleme suhete jätkuva tihendamise poole julgeolekupoliitikas, EL küsimustes, majanduses ja ka kultuurivallas. Prantsusmaa on osutanud hinnalist abi Eesti Vabariigi riigikaitse arendamisele: kaitseväe ülesehitamisele, kaitseväeadministratsiooni tugevdamisele, väljaõppele, Balti riikide kaitsealastele ühisprojektidele jne. Käesoleval aastal osaleb Prantsusmaa teist korda NATO poolt korraldatavas Eesti ja teiste Balti riikide õhuturbes. Märkimisväärne on ka Eesti ja Prantsusmaa siseministeeriumide koostöö

13

kuritegevuse vastases võitluses, piirivalvurite ja päästeametnike koolituses, piirikontrolli edendamisel jne. Prantsusmaa toetuse oluliseks märgiks on olnud president Mitterrandi visiit Eestisse 1992. aastal ja president Chiraci visiit 2001. aastal ning peaminister Filloni visiit 2008. aastal. Mõlema riigi parlamendis on loodud vastastikused sõprusgrupid. Eesti ja Prantsusmaa vaheline teineteisemõistmise, sõpruse ja koostöö leping kirjutati alla 26. jaanuaril 1993 ja jõustus 27. aprillil 1995. Olulisematest lepingutest võib veel märkida kultuuriinstituutide staatuse ja tegevuse kokkulepet aastast 2005 ning 2007. aastal jõustunud noorte spetsialistide vahetamise kokkulepet. Sarnaselt Eesti keele- ja kultuuripoliitikaga möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel on Eesti taasiseseisvumisest alates püüdnud aidata kaasa prantsuse keele ja kultuuri õpetamisele ning levikule Eestis. Eesti on huvitatud igakülgsest koostööst frankofoonse maailmaga. Eesti kultuuris võib üsna sagedasti leida olulisi prantsuse kultuuri mõjusid. Eesti kunstnikud on ennast täiendanud enamasti Pariisis, Eestis on sügavat huvi tuntud prantsuse kirjanduse vastu, mida läbi aegade on püütud aktiivselt eestindada. Ka tänapäeval on kultuurikoostöö kahe riigi vahel aktiivne (täpsemalt vt kultuurikoostöö kohta peatükk 5). Prantsusmaal on lisaks Eesti saatkonna tööle kohalikul tasandil oluline roll arvukatel sõprusühingutel, kelle kaasabil organiseeritakse regulaarselt Eestit tutvustavaid üritusi. Prantsuse kultuuri Eestis tutvustab Prantsuse Kultuurikeskus, millel on ka infokeskuse funktsioon. Eesti kultuuri Prantsusmaal ja ka vastupidi aitavad aktiivselt tutvustada Eesti aukonsulid Lille’is, Lyonis, Nancys, Toulouse’is ja Bordeaux’s. Prantsusmaa toetab prantsuse keele õpetamist Eestis. Lisaks abile, mida osutatakse neljale prantsuse lütseumile, on tihe koostöö veel kahe kõrgema õppeasutusega -- Tartu Ülikooli prantsuse uuringute keskuse ning Tallinna Ülikooliga. Koos mitme frankofoonse partneriga on Prantsusmaa toetanud pikemat aega riigiametnike prantsuse keele õpet Eestis (vt lähemalt peatükk 4). Prantsusmaa ja Eesti majandussuhted arenevad stabiilselt. Viimase 10 aasta jooksul on kaubavahetuse käive Prantsusmaaga väikeste tagasilöökidega suurenenud; 2009. aastal oli see 334,7 mln EUR. Prantsusmaa otseinvesteeringud Eestisse seisuga 31.12.2009 moodustasid 166 mln EUR (1,5% Eestisse tehtud välisinvesteeringutest). Sama kuupäeva seisuga oli Eesti Prantsusmaale investeerinud 13,3 mln EUR, mis oli 0,3% Eesti tehtud otseinvesteeringutest välisriikidesse. Eesti ja Prantsusmaa vahelisi majandussuhteid reguleerivad lepingud investeeringute soodustamise ja kaitse leping (jõustus 25.09.95) ning tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise leping (jõustus 01.05.01).

Belgia tunnustas Eesti iseseisvust 26. jaanuaril 1921 ja taastunnustas 27. augustil 1991. Diplomaatilised suhted Eesti ja Belgia vahel taastati 5. septembril 1991. Kahepoolsed suhted on väga head ja tihedad nii poliitika, majanduse, kultuuri kui ka hariduse vallas. Kahe riigi tihedate suhete märgiks oli belglaste kuningas Albert II visiit Eestisse 2008. aastal.

14

Eestil ja Belgial on ka väga tihe kaitsekoostöö, mis on keskendunud eelkõige mereväele (BALTRONi projekt) ning miinitõrjele, samuti koolitusele. Belgia eksperdid on aidanud Schengeni projekti raames koolitada Eesti siseministeeriumi töötajaid. Sõlmitud on ka Eesti ja Belgia politseikoostöö leping (2001), mille alusel arendatakse Eesti ja Belgia politsei operatiivkoostööd ja teabevahetust ning korraldatakse ühiseid politseioperatsioone ja seminare. Haridus- ja teaduskoostöö toimub Eesti-Flandria ja Eesti-Valloonia-prantsuskeelse kogukonna koostöölepingute alusel. Olulisel kohal on õpingute toetamine stipendiumide kaudu ning lektorite vahetus. Kultuurikoostöö kahe riigi vahel on elujõuline ja kahe riigi kultuurisidemed ulatuvad ajas kaugele tagasi. Näiteks on Brügges 1484. aastal õppimas käinud tuntud Eestist pärit kunstnik Michel Sittow ja Tallinna Raekojas on Enghienis 1547. aastal valmistatud piltvaibad. Belgia kirjanduse parimate näidete vastu on Eestis olnud läbi aegade elav huvi. Eesti kunstnike näitusi ja muusikute kontserte toimub Belgias väga tihti. 2007. aasta septembris allkirjastatud järjekordne Eesti Vabariigi ja Belgia prantsuskeelse kogukonna ning Vallooni piirkonna vaheline koostöömemorandum kätkeb endas mitmesuguseid koostööprojekte, mis lisaks akadeemilise koostöö ja uurimustöö valdkondadele hõlmavad ka koostööd kultuurilise mitmekesisuse ja mitmekeelsuse vallas. Programmi kehtivuse ajal 2008-2010 aastal toetab Belgia prantsuskeelne kogukond Eesti tõlkide osalemist intensiivkursustel „Tagasi prantsuse keele juurde”, mida korraldab Prantsuse Keele Euroopa Keskus (CELF). Samuti toetatakse prantsuse keele kursusi Eesti diplomaatidele ja Brüsselis ametisolevatele riigiametnikele. Koostööd tehakse ka laste koolitamisel, näiteks pandi ühele koolidevahelise koostöö algatusele alus 2008. aastal toimunud Belgia kuningapaari visiidi ajal Eestisse. Erinevate kultuuriürituste ettevalmistamisel on palju abiks olnud Eesti kaks aukonsulit Belgias. Eriti viimastel aastatel on Belgiasse seoses EL ja NATO liikmelisusega tööle ja elama asunud palju eestlasi. Praeguseks arvatakse koos peredega seal elavat tuhatkond eestlast. Taaskäivitatud on Eesti Selts. Eesti ja Belgia vastastikused ärisidemed on tasapisi, aga jõudsalt edenemas. 2009. a. oli kaubavahetuse käive Belgiaga 313 mln EUR, millest eksport oli 120 mln EUR ja import 154 mln EUR. Belgia otseinvesteeringud Eestisse moodustasid 2009. aasta lõpu seisuga kokku 46,2 mln EUR. Eesti otseinvesteeringud Belgiasse samal ajavahemikul on 1,2 mln EUR. Luksemburgi Suurhertsogiriik tunnustas Eestit 22. veebruaril 1923 ja taastunnustas 27. augustil 1991, kahe riigi diplomaatilised suhted kehtestati 29. augustil 1991. Kahe riigi vahelised suhted on väga head nii poliitika kui kultuuri vallas, majandussuhted on pisut tagasihoidlikumad, kuid näitavad kasvutendentsi. Eesti peaminister Andrus Ansip oli Luksemburgis töövisiidil viimati juulis 2009. Luksemburgi peaministri Jean-Claude Junckeri ametlik visiit Eestisse toimus 2007. a. septembris. Seni kõrgeimal tasemel visiit – president Rüütli riigivisiit Luksemburgi -- toimus aastal 2005.

15

Eesti ja Luksemburgi suhteid on tublisti edendanud ka sealne Eesti aukonsul ning alates 2009. aastast tegutsev Luksemburgi aukonsul Eestis. Eesti ja Luksemburgi kultuurisuhted on samuti tihenemas. Viimase viie aasta jooksul on Luksemburgis andnud kontserte tunnustatud Eesti esinejad nii tõsise muusika, klassika kui rahvamuusika vallast. Tutvustatud on ka Eesti rõivadisainerite loomingut, Eesti filme ja kunsti. Märkimisväärne kultuurisündmus oli Luksemburgi Filharmoonikute (Orchestre Philharmonique du Luxembourg) kontsertturnee Eestis 2006. aastal. Luksemburgis elab umbkaudu 300 eestlast, kes enamikus töötavad ELi institutsioonides. Luksemburgis tegutseb nii Luksemburgi Eesti Selts kui ühing Luksemburgi Eesti Noored, kes korraldavad hulgaliselt ühisüritusi. 2009. aastal oli Eesti kaubavahetuse käive Luksemburgiga 8,26 mln EUR. Eesti Panga andmetel oli 2009. a. lõpu seisuga Luksemburg teinud Eestisse otseinvesteeringuid 189 mln EUR väärtuses ja selle näitajaga oli Luksemburg üldises riikide järjestuses 10. kohal. Eestist on sama kuupäeva seisuga Luksemburgi tehtud otseinvesteeringuid 5,19 mln EUR väärtuses. Vaatamata geograafilisele kaugusele seovad Eestit ja Šveitsi head ning sõbralikud suhted. Diplomaatilised suhted sõlmiti kahe riigi vahel 1938. aastal ning taastati uuesti 1991. aastal. Ajavahemikul 1931-1939 oli Eesti Rahvasteliidu juures Genfis esindatud alalise esindajaga. Alates 1995. aastast tegutseb Genfis Eesti Alaline esindus rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Kahepoolset suhtlust iseloomustavad regulaarsed kontaktid, toimunud on mitmeid kõrgetasemelisi visiite. Eesti liitumine Euroopa Liiduga tõi suhetesse Šveitsiga täiendava mõõtme, mille tulemusena on kahepoolsed sidemed veelgi tihendanud. Eestil on aukonsulid Zürichis ja Genfis. Kultuurisuhted Eesti ja Šveitsi vahel on mitmekülgsed. Alates 1997. aasta sügisest on Eesti Rahvusraamatukogus avatud Šveitsi saal, mille enam kui 1000 võõrkeelset teavikut hõlmavad erinevaid eluvaldkondi. Septembrist 2007 tegutseb ka suuruselt teises Eesti linnas Tartus Šveitsi lugemistuba, kus on esindatud peamiselt kaasaegne Šveitsi kirjandus. Viimaste aastate kultuurivahetus on keskendunud põhiosas muusikale, Šveitsis on käinud kontserte andmas Eesti koorid ja orkestrid. Vastastikku on näitustel tutvustatud mõlema maa kunstnike loomingut. Kahepoolne hariduskoostöö on olnud aktiivne ja edukas. Šveitsi-Balti koostöövõrgustiku Swiss Baltic Net ja Gebert Rüf fondi kaasabil on tihendatud Eesti ja Šveitsi kõrgemate õppeasutuste teaduskontakte. Eesti üliõpilased ja teadurid on käinud end täiendamas Berni, Genfi, Fribourgi ja Lausanne’i ülikoolides.

Eesti ja Šveitsi majanduskoostöö on arenenud järjepidevalt tõusvas joones. Ärisidemete elavdamisse on andnud märgatava panuse Šveitsi-Balti Kaubanduskoda ja Zürichis asuv Šveitsi-Balti Kaubanduskoda. Oluliseks sündmuseks kahe riigi majandussuhetes võib pidada Eesti ja Šveitsi topeltmaksustamise vältimise lepingu jõustumist 12.07.2004. Eesti hindab kõrgelt Šveitsi algatusel 2007. aastal sõlmitud lepingu alusel käivitatud koostööprogrammi, mille raames Šveits pakub Eestile (nagu ka teistele 2004. aastal EL-iga

16

liitunud riikidele) tehnilist abi majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks. Suuremad projektid, mida raamkokkuleppe vahenditest hakatakse rahastama, on suunatud tervishoiu-, sotsiaal-, keskkonna-, justiits-, haridusvaldkondadesse. Edaspidi on kavas toetada kodanikuühiskonna arengut ning ühiskondliku turvalisusega seotud tegevusi.

Kanada tunnustas Eestit 1922. a. ja taastunnustas 26. augustil 1991. Avarama mõõtme Eesti-Kanada suhetele tõi kaasa Eesti liitumine Euroopa Liiduga. Eestit seob Kanadaga ka liikmelisus NATOs. Afganistanis panustavad nii Kanada kui Eesti keerukamates oludes lõunaprovintsides. Kanada – Eesti suhetele annab tooni asjaolu, et Kanadas asub suuruselt teine väliseestlaste kogukond, umbes 20 000 (mõningate allikate järgi kuni 50 000) inimest, mis kujunes II maailmasõja järel Eesti pagulastest. Kogukond on ühiskondlikult aktiivne. Kanada eestlaste esindajana Kanadas tegutseb Eestlaste Kesknõukogu, mis asutati 1951. ning mille eesmärgiks on kultuuri-, majandus- ja muude sidemete arendamine ja hoidmine Eestiga. Lisaks sellele tegutsevad mitmetes linnades Eesti seltsid, mis toimivad kultuuriürituste organiseerijatena. Eestlased elavad arvukamalt kolmes piirkonnas: Torontos, Vancouveris ja Montrealis. Mitmed Kanadas sündinud eestlased on peale taasiseseisvumist tulnud Eestisse, olles siin esindatud nii riigiametis, äris kui kultuurialal. Eestil on Kanadas ka neli aukonsulit – Ontarios aupeakonsul ja auasekonsul, Albertas ja Québec’is aukonsulid. Eesti ja Kanada vaheline koostöö arenguabi vallas on olnud samuti üks olulistest kokkupuutepunktidest kahepoolsetes suhetes. Koostööd on tehtud nii kahepoolselt kui ka kolmepoolsetes arenguabiprojektides. Kahepoolse koostöö aluseks on olnud Eesti Välisministeeriumi ja Kanada Arenguabi Agentuuri (CIDA) vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandum. Kanada on 2009. aastal tõusnud Eesti kaubavahetuspartnerite reas 19. kohale kogukäibega 138 mln EUR, kaubavahetuse saldo on positiivne 117 mln EUR, kaubavahetuse maht moodustab 1% Eesti kaubavahetuse kogumahust. Eesti kultuuri on tutvustanud kanadalastele Eesti tippmuusikud, -näitlejad ja –kunstnikud, samaga on vastanud ka kanadalased Eestis esinedes. Alates 1990. aastate keskel toimunud Eesti-Kanada muusikapäevadest on Kanadas pea igal aastal olnud võimalik kuulda eesti muusikat, näha eesti filme ja tutvuda eesti kunsti ja rahvuskultuuriga. Hariduskoostöö oluliseks saavutuseks oli Eesti-Kanada Noortevahetuse lepingu allkirjastamine 14.12.2009. Eesti sidemed prantsuskeelse Québeci provintsiga on pikaaegsed. 2001. aastal külastas Québeci Eesti rahvastikuminister Katrin Saks, kes tutvus Québeci keele- ja integratsioonipoliitikaga. 2003. aastal külastas Québeci Eesti peaminister Mart Laar, kes kohtus aukonsul Maurice Forget vahendusel Québeci äriringkondade esindajatega. 2005. aastal väisas Eesti Kultuurinõukogu esinaine Lore Listra Montrealis Québeci Kunstinõukogu (Conseil des arts et des lettres du Québec), Kunstihoonet (Place des Arts)

17

ning Rahvusraamatukogu (Bibliothèque nationale du Québec), kohtudes nende asutuste juhtidega. 2008. aastal osales Tartu Ülikooli üliõpilastrupp tudengite teatrifestivalil (Collège de Valleyfield) Salaberry-de-Valleyfieldis. Aastast aastasse on Montreali Eesti Selts tähistanud Eesti iseseisvuspäeva Québecis, tutvustades eelkõige eesti muusikat. Eesti filmid on linastunud Montreali filmifestivalidel, kinodes on edukalt näidatud eesti filmi „Laulev revolutsioon“. Eestist pärit üliõpilased õpivad McGill Ülikoolis Montrealis ja Royal Military College in St. Jean, Québecis. Eesti ja Andorra vahelised diplomaatilised suhted sõlmiti 1996. aastal. Alates 2001. aastast on Eestil olnud suursaadik Andorras - alguses resideerimisega Pariisis ja alates 2005. aastast resideerimisega Madridis. Eesti ja Andorra kultuurisidemed, kuigi tagasihoidlikud, on viimastel aastatel elavnenud. Diplomaatilised suhted Eesti ja Monaco vahel sõlmiti 7. veebruaril 2008. aastal. Vastastikku on ametis aukonsulid. Monacos tegutseb Eesti aukonsulaat ja Tallinnas Monaco aukonsulaat.

Tulenevalt Monaco Vürstiriigi väiksusest ja piiratud välispoliitikast on kontaktid siiani olnud tagasihoidlikud. 2009. a määras Eesti Monacosse suursaadiku, soovides anda märku meie huvist ning võimalusest arendada Monacoga tihedamaid suhteid.

3.2. OIF liikmesriigid Aafrikas ja Lähis-Idas

Viimasel kümnendil on Eesti välispoliitikas tähelepanu Aafrikale järjest süvenenud ja kontaktid Aafrika riikidega tihenenud. Olulise tõuke sellele andis Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. See avardas oluliselt Eesti võimalusi osaleda Aafrika küsimuste arutamisel ja lahendamisel ning koostöö edendamisel. Väikeriigina saab Eesti anda oma panuse Euroopa Liidu Aafrika-poliitika väljatöötamisele, osaledes ühistes aruteludes ja pakkudes oma nõu ja praktilist abi seal, kus sellest kõige rohkem kasu võiks olla. Eesti toetab Euroopa Liidu-Aafrika strateegilise partnerluse edasiarendamist ja selle raames toimuvat koostööd rahu ja julgeoleku tagamiseks, keskkonnaküsimuste lahendamiseks, jätkusuutliku arengu toetamiseks, demokraatia, vabaduste ja inimõiguste tugevdamiseks ja edendamiseks ning efektiivse multilateraalsuse tugevdamiseks ühiste rahvusvaheliste institutsioonide kaudu. Aafrika - Euroopa Liidu partnerluse raames on Eesti tutvustanud oma infotehnoloogia-alaseid saavutusi ja pakkunud infotehnoloogia-alast koostööd kõigile asjasthuvitatud riikidele. Eesti e-valitsuse põhimõtetel toimiva andmebaaside ja infovahetuse loomiseks on käivitunud ettevalmistused Eesti kogemuste rakendamiseks mitmetes Aafrika riikides, Eesti IT eksperdid on nõustanud mitmete Aafrika riikide valitsusi. Viimastel aastatel on oluliselt tihenenud kahepoolsed suhted Aafrika riikidega. Viimastel aastatel on Tallinna külastanud Sambia ja Botswana välisministrid, mitmed Aafrika riigid on Eestisse akrediteerinud mitteresideeriva saadiku, avatud on rohkesti aukonsulaate ja mitmed

18

Eesti ettevõtted on jõudnud oma toodanguga Aafrikasse. OIF liikmesriikidest Sahara-taguses Aafrikas on mitteresideerivad suursaadikud Eestisse akrediteerinud Benin, Burkina Faso, Guinea, Mali ja Mauritaania. Alates Euroopa Liiduga liitumisest 2004. aastal on eestlased osalenud kõigil Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioonidel kokku seitsmeteistkümnes Sahara-taguse Aafrika riigis, sealhulgas Guinea-Bissaus, Burundis, Kongo DV-s, Nigeerias, Togos, Ruandas, Ghanas ja Mosambiigis. Loeme seda heaks võimaluseks kaasa aidata demokraatia arengule aga saame seeläbi ka paremini tundma õppida Aafrika riike. Eestis teatakse Aafrikat rohkete reisimuljete ja kultuuri kaudu, viimasel ajal Eestis esinenud muusikutest tuntumad on kaks Grammy muusikaauhinna võitnud džässilauljannat: Angélique Kidjo Beninist ja Césaria Ėvora Cabo Verdest. Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidega on kontaktid tihenenud seoses Euroopa Naabruspoliitika arenguga ning koostööga Vahemereliidu raames. Kahepoolsed suhted on enam arenenud Egiptuse ja Marokoga. Egiptuses avas Eesti 1. märtsil 2010 oma esimese saatkonna Aafrika mandril. Marokosse on Eesti akrediteerinud oma suursaadiku Lissabonist. On toimunud mitmeid kõrgetasemelisi kohtumisi (sh peaministrite ja välisministrite vahel) ja visiite, nii Egiptuse kui Marokoga on sisse seatud välisministeeriumide vahelised poliitilised konsultatsioonid. Eesti ja Egiptuse vahel on sõlmitud kultuurialase koostöö memorandum. Suurenenud on ettevõtjate huvi koostöö vastu Egiptuse ja Marokoga, seda eriti põlevkivi ja puidutööstuse vallas. Egiptus, Maroko ja ka Tuneesia on eestlastele olulised turismisihtriigid. Suhete tihendamisse annavad olulise panuse Eesti aukonsulid Marokos, Tuneesias ja Liibanonis. 3.3. Sidemed Aasia suunal Alates liitumisest Euroopa Liiduga on Eestil avanenud uued võimalused suhtlemiseks mitmete Aasia piirkonna riikidega, kellega varasemast sidemed praktiliselt puudusid. Selleks annab hea võimaluse eelkõige Aasia ja Euroopa koostööfoorum ASEM (Asia-Europe Meeting), aga ka koostööformaat ASEAN-Euroopa Liit. Mõlemat koostööformaati hindab Eesti kõrgelt ning mõlemas püüab jõudumööda osaleda. Eesti kahepoolsed suhted Vietnamiga on viimastel aastatel oluliselt elavnenud. Alates 2008. a novembrist, mil asus esmakordselt ajaloos ametisse Eesti suursaadik Vietnamis (resideerib Pekingis), on tehtud algust iga-aastaste konsultatsioonidega välisministeeriumide vahel, 2009. a kohtusid kahel korral välisministrid (ASEM välisministrite kohtumise raames Hanois ning ÜRO PA raames New Yorkis), kirjutati alla investeeringute kaitse lepingule ning tööd on alustatud veel mitme kahepoolse lepingu sõlmimiseks. Plaanis on kõrgetasemelised visiidid, vastastikune huvi on tekkinud äriringkondades. Vietnam on muutumas eestlaste jaoks üheks populaarsemaks turismi sihtpunktiks Aasias.

19

4. Frankofoonia eesmärkide edendamine hariduse valdkonnas 4.1. Keeleõppe üldine statistika koolides Vastavalt riiklikule õppekavale on põhikoolis ja gümnaasiumis on kohustuslik õppida vähemalt kahte võõrkeelt. A-võõrkeel on esimene õpitav võõrkeel, mille õpe algab I kooliastmes. B-võõrkeele õpe algab II kooliastmes. A- ja B-võõrkeelena õpitakse inglise, vene, saksa või prantsuse keelt. A- ja B-võõrkeeled valib kool, arvestades kooli võimalusi ja õpilaste soove. Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalus valida kolmas (C) võõrkeel. C-võõrkeeleks võib olla iga keel. Seega on prantsuse keelel Eesti haridussüsteemis õiguslikult nii A kui ka B-võõrkeele staatus. Prantsuse keele positsiooni võrreldes teiste võõrkeeltega üldharidussüsteemis illustreerib Joonis 1:

Joonis 1. Erinevaid võõrkeeli õppivate põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste osakaal aastatel 1999–2009. Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium.

Prantsuse keele õppijate arv on olnud stabiilne, suhtarv teiste võõrkeeltega on tõusnud. (vrd 1990/91. õa 0,3%, 2008/2009. õa 3,4 %).

20

Tabel 1. Võõrkeelte õppimine 2008/2009 õppeaastal Eesti üldhariduskoolide päevases õppes.

Mitmes võõrkeel

Osatähtsus

Võõrkeel A B C D KOKKU A B C D inglise keel 88 853 26 851 850 116 554 70,9% 29,9% 5,4% vene keel 1 182 52 437 1 961 1 55 581 0,9% 58,3% 12,4% 0,2% eesti keel teise keelena 29 378 68 1 29 447 23,4% 0,1% saksa keel 4 127 9 973 8 646 82 22 828 3,3% 11,1% 54,6% 14,3% prantsuse keel 1 784 516 2 042 103 4 445 1,4% 0,6% 12,9% 18,0% soome keel 914 49 963 5,8% 8,6% hispaania keel 6 569 122 697 3,6% 21,3% rootsi keel 61 423 30 514 2,7% 5,2% ladina keel 103 185 288 0,6% 32,3% heebrea keel 208 208 1,3% viipekeel / eesti 51 51 0,3% 0,0% jaapani keel 30 30 0,2% hiina keel (mandariini) 26 26 0,2% itaalia keel 1 25 26 0,2% KOKKU 125 324 89 913 15 849 572

Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem, 2009 Jooniselt on näha, et prantsuse keel on eelistuselt neljas võõrkeel (jättes kõrvale eesti keele, mida mitte-eestikeelsetes koolides õpetatakse võõrkeelena). Proportsionaalselt kõige rohkem eelistavad õpilased prantsuse keelt kolmanda ja neljanda võõrkeelena. Kutseõppeasutustes õppis 2007. a prantsuse keelt 1,2% kõigist õpilastest. 4.2. Prantsuse keele õpe üldharidus- ja erikoolides Tõsisem algus prantsuse keele õpetamisele Eesti koolides pandi mõni aasta pärast iseseisvumist, kui 1. augustil 1921 avati Tallinnas Prantsuse Gümnaasium (aastast 1923 Prantsuse Lütseum). Kooli avamise algatus tuli Prantsuse Vabariigilt ja seda toetas ka Alliance Française. Kooli asutamine oli märgiks nii Eesti ühiskonna huvist prantsuse kultuuri ja keele vastu kui ka Prantsusmaa soovist edendada suhteid vastiseseisvunud riikidega Euroopas. Nõukogude okupatsiooni alates 1940. aastal Prantsuse lütseum likvideeriti, kuna sellest kui heal järjel Eesti eliidi haridusasutusest kardeti ohtu režiimile.

21

1988. aastal taastati kirjanik Lennart Meri (hilisem välisminister ja president) algatusel Alliance Française’i organisatsioon Eestis. See ühing võttis sihiks ka Prantsuse Lütseumi taastamise. 1992. aastal taasalustas kool tegevust ja on kujunenud Eesti üheks juhtivamaks gümnaasiumiks. Prantsuse lütseum on üheks neljast Prantsuse keele süvaõppega koolist Eestis. Keeleõpe algab nendes koolides varem ning võõrkeeletunde on võrreldes teiste koolide õppekavadega rohkem. Lisaks võõrkeeltele õpetatakse neis koolides võõrkeeles ka mõnda ainet, mis on seotud õpitava keele maa(de) geograafia, ajaloo, kultuuri, traditsioonide ja kirjandusega. Eestis tegutseb neli prantsuse keele süvaõppega kooli. Sellised koolid on oluliseks baasiks noorte huvi süvendamisel prantsuskeelse maailma vastu. Lisaks õpetatakse prantsuse keelt ca 60 koolis. Viimastel aastatel on kooli tööle asunud mitmed noored õpetajad. 2008/2009. õppeaastal töötas üldhariduskoolides 66 prantsuse keele õpetajat. Prantsuse keele riigieksami valinute arv on kuid stabiilne: eksamil osalevad nii A-, B- kui ka C-keelena õppijad erinevatest koolidest. Eesmärgiks on suurendada A-keele koolidest pärit eksaminandide hulka. Prantsuse keele riigieksamit sooritas 2009. aastal 57 õpilast, keskmise tulemusega 75,6 punkti. Prantsuse keele süvaõppega koolid teevad koostööd frankofoonsete riikide koolidega. Mitmed koolid tähistavad iga-aastaselt Frankofooniapäeva. Prantsuse keele süvaõppega koolid korraldavad reeglina ka prantsuse keele õpet lastevanematele. Keelte õppimise vaba valiku võimalus on muutnud õpitavate keelte proportsioone inglise keele kasuks, mistõttu vaatamata Eesti kuulumisele Euroopa Liitu ei ole meil veel piisavalt Euroopa Liidu teiste enim kõneldavate keelte, sh prantsuse keele oskajaid. Prantsuse Kultuurikeskuse koostöös Prantsuse saatkonnaga Tallinnas korraldab regulaarselt täienduskoolituskursusi Eesti koolides töötavatele õpetajatele. Saatkonna ja kultuurikeskuse põhiliseks partneriks on olnud siiani Prantsuse Keele Õpetajate Ühing (EPKÕÜ). Kõigi kolme nimetatud organisatsiooni esindajad vahetavad pidevalt omavahel infot ja koordineerivad oma ettevõtmisi ja tegemisi. Lisaks täienduskoolitustele toetab Prantsuse saatkond ka prantsuse keele õpikute väljaandmist ja õpetajate stažeerimist Prantsusmaal. Prantsuse keele õppekirjandus. Lisaks frankofoonia riikides koostatud õpikutele kasutatakse Eesti koolides ka Eesti autorite õpikuid, nt Lauri Leesi, Le français – mon Amour, Tallinn: Valgus, 2001; Lauri Leesi, Le français – ma joie, Tallinn: Valgus, 2001; Katrin Meinart, Mallette-Malicette. Prantsuse keele tööraamat I kooliastmele, Tallinn: Koolibri, 2003, jt. Eksamid. 2009. aasta sügisel alustati tegevusi prantsuse keele riigieksami ja DELF-junior (Diplôme d'études en langue française) eksami (seda arendab ja korraldab Prantsusmaal Centre international d’études pédagogiques, CIEP) ühitamiseks.

22

4.3. Võõrkeelte õpe mitteformaalses hariduses ja riigiametnikele Mitteformaalset keeleõpet on elanikkonnale pakutud avalik-õigusliku meedia vahendusel. Tähelepanuväärne on olnud Prantsuse kultuurikeskuse töö. Võõrkeeli on võimalik õppida huvialakoolides: Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel õpetati 1. veebruari 2009. a seisuga võõrkeeli 44 huvikoolis. Suuremates linnades tegutsevad täiskasvanute keelekoolid ja -kursused. 2008/2009. õppeaastal õppis huvikoolides prantsuse keelt ja kultuuri kokku 293 inimest (Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel). Prantsuse keel on üks Euroopa Liidu institutsioonide töökeeli ja Eesti pöörab riigiametnike prantsuse keele oskuse täiendamisele suurt tähelepanu. Olulist abi on siin osutanud OIF ja frankofoonsed riigid. 1998. aastal algatasid Prantsuse saatkond ja Prantsuse Kultuuri ja Keelealase Koostöö keskus riigiametnike prantsuse keele koolitusprogrammi. See programm arenes 1999. aastal Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni, Prantsusmaa, Belgia prantsuskeelse kogukonna ja Luksemburgi Suurhertsogiriigiga allkirjastatud lepinguks, mille alusel kasutas kuni aastani 2009 ligi 4000 Eesti riigiametnikku võimalust õppida prantsuse keelt ja kultuuri. Peamiselt koolitustest, intensiivkursustest ja individuaalõppest koosnev koolitusprogramm oli avatud kõigile riigiametnikele. Koolituse eesmärgiks oli saavutada enamiku osalenute puhul selline tase, mis võimaldab prantsuse keeles ametivestlust pidada, kirjutada ning kasutada prantsuse keelt töökeelena ka laiemalt. Koostöös Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooniga on olnud täiendavalt võimalik ka keeleõppepraktika Prantsusmaal ja Belgias kuni viiele tippametnikule aastas. 4.4. Võõrkeelte õpe ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides Kõrghariduse tasemel õpib üldainena bakalaureuse- või diplomiõppe üliõpilastest 46,6% inglise keelt, 18,2% vene keelt, 12,5% eesti keelt kui teist keelt või võõrkeelt, 11,2% saksa keelt ja 3,7% prantsuse keelt (andmed aastast 2006). Kõrgharidusõppes õpetatakse võõrkeeli erialana võõrfiloloogidele ning üld- ja erialakeelena kõikide erialade üliõpilastele. Tabel 2. Prantsuse filoloogia eriala üliõpilased 2008/2009. õppeaastal, 10.11.2008 seisuga Õppeasutuse nimi Õpe Õppekava nimetus ÕppureidTallinna ülikool bakalaureuseõpe Prantsuse filoloogia (kõrvalainega) 2 Romaani keeled ja kultuurid 103 magistriõpe Prantsuse keele õpetaja 11 Romanistika 9Tartu Ülikool bakalaureuseõpe Romanistika 123 doktoriõpe Germaani-romaani filoloogia 39 magistriõpe Germaani-romaani filoloogia 12 Prantsuse keele õpetaja 3 Romanistika 14KOKKU 316

23

Märkused: Tallinna Ülikoolis on romaani keelte ja kultuuri või romanistika all prantsuse keel ja kultuur või itaalia keel ja kultuur. Tartu Ülikoolis on romanistika all prantsuse keel ja kirjandus või hispaania keel ja kirjandus. Vt ka Lisa 1, Üliõpilaste õpirände statistika

4.5. Haridusalane koostöö frankofoonia riikidega Kõrgharidusreformi raames on riik võtnud endale kohustuse luua täiendavaid võimalusi üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsuse toetuseks ning selleks on loodud mitmeid riiklikke stipendiumiprogramme. Seoses kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia kinnitamisega 2007. a jaanuaris on käivitatud uusi ja laiendatud juba varem alguse saanud tegevusi. Eesti on sõlminud kahepoolseid haridus-, teadus- või noorsootöö alaseid koostöölepinguid, kokkuleppeid või programme 44 riigiga, OIF liikmesriikidest on esindatud Belgia (Flandria ja Valloonia piirkonnad), Bulgaaria, Egiptus, Kanada, Kreeka, Küpros, Moldova, Prantsusmaa, Rumeenia. OIF vaatlejatest on esindatud Gruusia, Horvaatia, Leedu, Läti, Poola, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi, Ukraina, Ungari. Enamik kahepoolsetest välislepingutest on üldised raamlepingud, milles sätestatakse vastastikune hea koostöötahe. Üldiste raamlepingutega lepivad pooled enamasti kokku järgmises: ● edendada ja toetada otsekontakte ja koostööd kahe riigi haridus- ja teadusasutuste ning organisatsioonide vahel; ● toetada haridusekspertide, lektorite, praktikantide ja üliõpilaste vahetust; ● julgustada ja hõlbustada osalemist konverentsidel, seminaridel ja teistel haridusalastel üritustel; ● hõlbustada trükiste ja informatsiooni vahetust igat liiki haridustegevuse kohta; ● toetada vastastikust keele ja kultuuri tundmaõppimist; ● vahetada informatsiooni ja dokumente haridussüsteemide, diplomite ja kraadide vastavuse ning tiitlite tunnustamise kohta. Üldiste raamlepingute raames sõlmitakse lühiajalisi (enamasti 2–3-aastasi) koostööprogramme, milles sätestatakse konkreetsed koostöövaldkonnad ja tegevused ning tegevuste finantseerimise põhimõtted. Frankofoonia riikidest on Eesti sõlminud koostööprogramme Belgia, Kreeka ja Prantsusmaaga. 14. detsember 2009 kirjutati alla Eesti ja Kanada vaheline noortevahetuse kokkulepe. Kokkulepe annab Eesti ja Kanada noortele kodanikele vanuses 18–35 võimaluse õppida ja töötada partnerriigis ühe aasta vältel. Selle raames antakse noortele rohkem võimalusi täiendada oma akadeemilist või kutseharidust. Pooled lihtsustavad ja hõlbustavad haldusmenetlust, mida rakendatakse teise poole noorte kodanike suhtes, kes soovivad siseneda teise riiki ja seal viibida, et täiendada end pärast keskhariduse omandamist, saada töö- või praktikakogemust ning õppida paremini tundma teise riigi keeli, kultuuri ja

24

ühiskonda. Kokkulepe soodustab noorte kodanike reisimist ja partnerriigiga lähemat tutvumist. Eesti Vabariigi Valitsuse ning Belgia Prantsuskeelse Kogukonna ja Vallooni Piirkonna koostöökokkuleppe täitmise alalise ühiskomisjoni 2. istungjärgu protokolli raames teostatakse teadusprojekte (ülikoolide vahel), vahetatakse üliõpilasi ja teadustöötajaid ning pakutakse stipendiume osalemiseks kultuuri ja keele suvekursustel. Ühistes teadusprojektides on Eesti-poolseteks partneriteks Eesti Maaülikool (keskkonnasõbraliku puu- ja köögiviljakultuuride tehnoloogia arendamine, geneetilise ressursi kaitse, vahetuste ja koostöövõrgustike arendamine Eesti klastrite ja tippkeskustega, veepoliitika) ja Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool. Belgia prantsuskeelne kogukond on andnud oma Eesti partneri käsutusse ühe prantsuse keele lektori, kes õpetab Tartu Ülikoolis. Lektor osaleb samuti prantsuse keele õpetamises Eesti riigiametnikele vastavalt 10.08.2006 allakirjutatud memorandumile. Eesti-Prantsuse üliõpilaste vahetusprogrammi raames eraldab Prantsuse pool stipendiume Eesti doktori- ja magistritaseme üliõpilastele osaliseks õppeks Prantsusmaal. Eesti pool eraldab stipendiume Prantsuse üliõpilastele osaliseks õppeks Eestis ning osalemiseks eesti keele ja kultuuri suvekursustel. Eesti Vabariigi valitsuse ja Kreeka Vabariigi valitsuse haridus- ja kultuurikoostöö programm võimaldab stipendiume kraadiõppeks või uurimistööks, keele ja kultuuri suvekursusteks, tõlkijate vahetuseks, uue praktika omandamiseks kultuuripärandi valdkonnas. Tabel 3. Koostööprogrammide alusel õppivate välisüliõpilaste arv Eestis 2006/07–2008/09 õppeaastal

Sihtriik 2006/2007 2007/2008 2008/2009 Prantsusmaa 1 1 Belgia 1 1 Kreeka 3 3 4.6. Õpiränne ja välisvahetus frankofoonia riikidega Kõrghariduspoliitika kujundamisel on üha olulisemaks muutunud rahvusvahelised arengud, eriti Bologna protsess, mis peaks oluliselt lihtsustama üliõpilaste mobiilsust ja teises riigis läbitud õpingute tunnustamist. Eesti kõrgharidusstrateegia eesmark on Eesti kõrghariduse kvaliteedi ning rahvusvahelise usaldusväärsuse tõus, milleni soovitakse jõuda üliõpilaste, õppejõudude ja teadurite õpirände, välisõppejõudude sissetoomise ja ühisõppekavade arendamise teel. Selle eesmargi saavutamiseks töötati välja Eesti kõrghariduse

25

rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006–2015. Rahvusvahelistumise strateegias on käsitletud toetava õigusliku keskkonna loomist, õppetegevuse rahvusvahelistumist ja rahvusvahelistumise tugisüsteemi arendamist. Lisaks ülalnimetatule rakendab Eesti ka teisi Euroopas välja töötatud vahendeid mobiilsuse soodustamiseks, nagu elulookirjelduse (CV) ühine Euroopa formaat, Europass ning Euroopa keelemapp. 4.7. Teadusalane koostöö frankofoonia riikidega Eesti-Prantsuse teadus- ja tehnoloogiaalane koostööprogramm „G. F. PARROT” Kirjutati alla 02.07.2002 Tallinnas. Austusavaldusena prantslasest Eesti teadlasele Georges Frédéric Parrot’le, kes on üheks Tartu Ülikooli taasasutajaks ning selle esimeseks rektoriks, anti programmile tema nimi. Programmi eesmärgiks on arendada kahe riigi teadus- ja tehnoloogilist koostööd kõikides alus- ning rakendusteaduse valdkondades. Programmist saab taotleda vastastikuste teaduslähetuste hüvitamist. Parrot’ konkurss kuulutakse välja kaheks aastaks. Parrot’ programmi raames korraldatud avaliku projektikonkursi tulemusena toetatakse 2009. - 2010. aastal reisigrantidega 7 koostööprojekti (teadusvaldkonnad: reaalteadused ja tehnika, keskkond ja elusloodus, terviseuuringud). Eesti pool rahastab programmi kahe aasta jooksul kokku mahus 300 000 krooni. Eesti Teaduste Akadeemial on sõlmitud leping frankofoonia riikidest Bulgaaria teaduste akadeemiaga. Tabel 4. Õppejõudude ja teadurite välisvahetus Teaduste Akadeemia kaudu 2008. a.

Külalisteadlased Eesti teadlased Partnerorganisatsioon Aastakvoot päevades Vastu-

võttude arv Päevade arv

Lähetuste arv Päevade arv

Bulgaaria TA 90 4 37 Allikas: Teaduste Akadeemia akadeemilise välisvahetuse osakond Eesti ülikoolide koostöö frankofoonia riikidega Rahvusvaheline koostöö on Eesti ülikoolide õppe- ja teadustöö kvaliteedi ning jätkusuutlikkuse tagamise vältimatuks eelduseks. Rahvusvahelised sidemed aitavad kaasa õppejõudude ja üliõpilaste mobiilsuse kasvule ning akadeemilise kvaliteedi tagamisele. Vt Lisa 2. 5. Frankofoonia eesmärkide edendamine kultuuri valdkonnas. Kultuurikoostöö Euroopas asuvate prantsusekeelsete riikidega on üsna aktiivne, kaugemal asuvate prantsusekeelsete maadega on kultuurisidemed geograafilistel põhjustel harvemad.

26

Prantsuse keele ja kultuuri populaarsusele Eestis oleme kahtlemata tänu võlgu taasiseseisvumise aja esimesele frankofoonist presidendile Lennart Merile, kes veetis osa lapsepõlvest Pariisis ning alustas seal ka haridusteed ning kellel säilisid sidemed Prantsusmaa ja prantslastega. Koostöö- ja kultuurisidemete arenemisele on kaasa aidanud ka erinevatel aegadel ja põhjustel Eestist emigreerunud eestlaskonna elamine ja tegutsemine prantsusekeelsetes riikides. Eesti diasporaa on viimasel ajal suurenenud just prantsusekeelsetes riikides nagu Belgia, Luksemburg ja Prantsusmaa, mis on kasvatanud ka huvi prantsuse keele õppimise ja prantsuse kultuuri vastu. (vt peatükk kahepoolsetest suhetest). Eesti riik toetab rahvuskaaslaste kultuuriseltside ja –ühenduste ettevõtmisi. 5.1. Kultuurilise mitmekesisuse edendamine Kultuuriline mitmekesisus on üks Eesti kultuuripoliitika prioriteete. Selle all peame silmas nii mitmekülgset kultuurivahetust Euroopa ja teiste maailma piirkondade riikidega kui erinevate kultuuriilmingute soodustamist Eestis. Eesti on aktiivselt kaasa löönud kultuurilise mitmekesisuse toetamise rahvusvahelistest instrumentidest hetkel kõige aktuaalsema, 2005. aastal Pariisis vastu võetud UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni elluviimisel. Hetkel on Eesti üks vähestest konventsiooniga liitunud riikidest, kes on teinud vabatahtliku sissemakse konventsiooniga loodud rahvusvahelisse mitmekesisuse fondi. Konventsiooni rakendusjuhiste väljatöötamisel on Prantsusmaa ja frankofoonia grupp olnud üheks peamiseks vedavaks jõuks, kes on teistele riikidele olnud suunanäitajaks. Eesti seisukohad kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitsmisel ja arendamisel on seni täielikult ühtinud frankofoonia riikide nägemusega. 5.2. Lepinguline koostöö

1993. aastal sõlmiti Prantsusmaaga riikidevaheline teineteisemõistmise, sõpruse ja koostöö leping (jõustus 1995), mis pikeneb iga 10 aasta järel automaatselt. 1992. aastast töötab Tallinnas Prantsuse Kultuurikeskus, millel on ühtlasi ka infokeskuse funktsioon ja mis korraldab tihedas koostöös Eesti partneritega tänapäeva prantsuse kultuuri tutvustavaid üritusi. Kultuurikeskusel on kujunenud tihe koostöö Eesti kultuuriasutuste ja festivalidega Prantsuse Kultuurikeskuse loomisest saadik on keskuse eesmärgid ja tegevusvaldkonnad mitmekesistunud. Loomulikult on olulisel kohal prantsuse keele õpe. Avatud on teabekeskus, mis tutvustab kaasaegset Prantsusmaad ajakirjade, oluliste väljaannete, DVDde, video- ja audiokassettide, elektrooniliste infokandjate ja interneti kaudu ning infokeskus kõrghariduse ja prantsuse keele õppimisvõimaluste kohta Prantsusmaal. 2007. a loodi Eesti kultuuri- ja välisministeeriumi koostöös kultuurinõuniku ametikoht Eesti saatkonda Pariisis. Kultuurinõunik panustab nii eesti kultuuri tutvustamisse Prantsusmaal kui kahepoolsete kultuurisidemete tihendamisse. Aastatel 2001-2008 tegutses Pariisis ka Eesti Instituudi filiaal. Kohalikul tasandil on Prantsusmaal mitmeid sõprusühinguid, kelle kaasabil organiseeritakse regulaarselt Eestit tutvustavaid üritusi. Tänuväärseteks partneriteks Eesti kultuuri tutvustamisel on Eesti sõpruslinnad: Võru sõpruslinn Chambrey-les Tours ja Saue

27

sõpruslinn Quincy-Sous-Sénart ning Eesti aukonsulid Lille’is, Lyonis, Nancys, Toulouse’is ja Bordeaux’s.

2001. aastal sõlmiti EV Valitsuse ja Belgia prantsusekeelse kogukonna ja Vallooni piirkonna koostöökokkulepe, mis pikeneb iga 5 aasta järel automaatselt ja mida täiendab iga kolme aasta järel uuendatav koostööprotokoll. Praegu jõusolev koostööprotokoll katab perioodi 2008-2010. Tänu eelpoolmainitud koostöölepingule toimuvadki paljud üritused vastastikususe alusel. Lisaks saatkonna eestvedamisel või kaasabil korraldatavatele üritustele on palju ka neid ettevõtmisi, mis rajanevad muuseumide, teatrite, galeriide, kontserdimajade ning muusikute omavahelistel sidemetel.

Kanadaga sõlmiti 2002. aastal valitsustevaheline audiovisuaalkoostööleping, mis pikeneb iga 5 aasta järel automaatselt.

Teistest riikidest, kus prantsuse keel aktiivselt kasutuses on, oleme sõlminud lepingulised suhted Tuneesiaga – tähtajatu 2005. aastal sõlmitud valitsustevaheline kultuuri-, haridus-, teadus- ja spordikoostöö kokkulepe ning Liibanoniga – 2009. aastal allkirjastati valitsustevaheline kultuurikoostöö kokkulepe.

5.3. Kirjandus Prantsuse kirjanduse vastu on Eestis ajalooliselt olnud järjepidev huvi ja Prantsuse kirjanduse ja klassika paremikust on oluline osa eesti keelde tõlgitud. See on oluliselt mõjutanud ka Eesti omakeelset kirjandust, eriti 20. sajandi alguses ning 60ndatel aastatel. Prantsuse kirjanduse eestindamine algas 19. sajandi viimasel veerandil. On märkimisväärne, et võrreldes näiteks inglise kirjandusega on prantsuse kirjanduse valik tõlkimisel olnud tunduvalt nõudlikum, ja seda kuni tänase päevani. Ajaviitekirjanduse roll selles on tagasihoidlik ja kõrgkirjanduse osakaal suur. Eesti lugejale esindavad prantsuse kirjandust juba päris tõlketegevuse algusest peale Molière, Chateaubriand, Hugo, Maupassant ja Zola. Märgatav kvantitatiivne ja kvalitatiivne hüpe prantsuse kirjanduse eestindamisel toimus iseseisvunud Eestis. Maailmasõdade vahelisel ajastul ilmus juba tosinajagu prantsuse kirjanduse eestindust aastas (Voltaire, Balzac, Stendhal, Mérimée, Flaubert.) Ja mis ka väga oluline – eesti literaadid ja kirjastajad asusid vahetult jälgima tolleaegset prantsuse kirjandust. II maailmasõja järel lõid riigi vägivaldne inkorporeerimine Nõukogude Liitu ja range tsensuuri kehtestamine hoopis uue olukorra. Side tolleaegse prantsuse kirjandusega katkes. Sellisesse sundseisu sattunult pöördusid eesti tõlkijad ja kirjastajad eeskätt klassika poole. Sõjajärgsete aastakümnete kõige kapitaalsemaks saavutuseks oli 15-köiteline Balzaci valikkogu, mis ilmus 20 000-lises trükiarvus. 1950ndate aastate lõpul ja 60ndate algul hakkas totaalne poliitiline kontroll kirjastustegevuse üle siiski vähehaaval lõdvenema. Eesti tõlkijad ja kirjastajad ei jätnud juhust kasutamata ja taastasid kontaktid uuema prantsuse kirjandusega. Eesti keelde jõudsid modernsed

28

prantsuskeelsed autorid. Mitmed nende autorite eestindused olid ka esmatõlked tollases Nõukogude Liidus. Ühtlasi võis nüüd taas asuda selliste autorite tõlkimisele, kes varem poleks mingil tingimusel ilmumisluba saanud (nt. Proust, Gide). Järgmine suur hüpe prantsuse kirjanduse eestindamises toimus pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. Riiklik kirjastusmonopol kadus, tekkis suurel hulgal väikesi erakirjastusi. Prantsuse kirjanduse nagu üldse kogu Lääne kirjanduse tõlkimine läks hoogu, oluliselt suurenes nimetuste, kuid kahanes trükiarv. Kogupilt on muutunud enneolematult kirevaks, aastas ilmub mitukümmend tõlget. Erilise tähelepanu alla on mõned kirjastused võtnud ajalooteaduslike ja filosoofiliste ja sotsioloogiliste teoste vahendamise Eesti lugejale. Seda on olulisel määral tehtud Prantsusmaa ja teistegi frankofoonia riikide finantstoel. Tänu heal tasemel antoloogiatele ja kogumikele on eesti lugejal võimalik tutvuda ka päris varase prantsuse kirjandusega („Rolandi laul“, trubaduuride luule, fabliood, Rabelais, Villon). 17. sajandi kirjandusest on eesti keeles olemas pea kõik Molière’i tähtsamad teosed. Valgustusajastust on suhteliselt rikkalikult tõlgitud Voltaire’i, ei puudu ka Montesquieu. Valdavaimalt on eesti lugejale kättesaadav vägev 19. sajandi kirjas eesotsas Balzaciga. Võib öelda, et kõik põhiline sellest sajandist on eesti keeles olemas. Suhteliselt palju on eestindatud ka 19. sajandi prantsuse luulet. 20. sajandi kirjanduse kajastus Eestis erineb eelnevast mõistagi seetõttu, et valik on kujunenud vahetus, ehkki mitte päris järjepidevas kontaktis elava prantsuse kirjanduse ja kirjanduseluga. Seesama asjaolu on oluliselt mõjutanud ka eesti originaalkirjandust, kultuurielu ja kultuuripoliitikatki. Otsese kontakti sõlmisid sajandi algul „Noor-Eesti“ rühmitusega teostud tegelased ning seda on hilisematel aegadel kõigist mõõnadest hoolimata jätkanud järgnevad põlvkonnad.

Tänu Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse aktiivsele vahendus- ja toetustegevusele on Eesti kirjastused saanud igal aastal rahalist tuge prantsuse kirjandusteoste tõlkimiseks. Prantsuse Välisministeerium on välja töötanud kirjastamist toetava programmi PAP (programme d'aide à la publication), mis Eestis kannab Johannes Aaviku nime. Selle raames on Prantsuse Kultuurikeskus saanud kaasa aidata mitme prantsuse teose tõlkimisele eesti keelde. Viimastel aastatel on püütud toetada ennekõike kaasaegse prantsuse kirjanduse ning sotsiaal- ja humanitaarteaduslike teoste väljaandmist. Alates 1996. a on igal aastal kahel tõlkijal olnud kolme kuu vältel võimalus täiendada end Prantsusmaal.

Eesti kirjandus ja luule on prantsuse lugejateni jõudnud tänu üksikute silmapaistvate tõlkijate nagu Antoine Chalvin, Jean-Luc Moreau, Jean-Pascal Ollivry aastatepikkusele pühendunud tegevusele. 2004 ilmus Antoine Chalvini tõlkes Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg”. Kirjastuse Gaïa väljaandel on ilmunud Eesti ühe tunnustatuma kirjandusklassiku A. H. Tammsaare viieköiteline eepiline romaani „Tõde ja õigus“. Eesti kirjanduse tõlked on pälvinud kõrgeid auhindu: 1989. a. pälvis Jaan Krossi “Keisri hull” parima välismaise raamatu auhinna Prix du meilleur livre étranger ja 2003. a Jaan Kaplinski luulekogu “Tolmu igatsus” auhinna Prix Max Jacob. Prantsuse keelde on tõlgitud teiste seas Tõnu Õnnepalu, Jaan Krossi, Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Arvo Valtoni ja Karl Ristikivi teoseid.

29

Eesti kirjanduse võõrkeeltesse tõlkimist ja avaldamist väljaspool Eestit toetab Kultuurkapitali stipendiumiprogramm Traducta. Stipendium võib katta nii tõlkehonorari kui Eestisse sõidu ja siinviibimise kulud.

Tänu koostööle Eesti Rahvusraamatukoguga täieneb aasta-aastalt Pariisi Põhjamaade Raamatukogu Eesti kirjanduse fond, kuhu kuulub 200 000 Põhjamaade ja Eesti teemalist teost. Samas raamatukogus, aga ka mujal Pariisis ja Prantsusmaal, korraldatakse ka eesti kirjandust tutvustavaid üritusi.

Eesti Rahvusraamatukogus tegutses 1996. aastal avatud prantsuse kirjanduse saal ning tegutseb veel praegugi 1997. aastal avatud Šveitsi saal.

Eesti teatrites lavastatakse menukalt prantsuse dramaturgide, nii klassikute kui kaasaegsete autorite, näidendeid.

Eesti-Prantsuse Leksikograafiaühingu eestvedamisel ja tänu nii Eesti-, kui Prantsuse- ja Belgiapoolsele rahalisele toetusele areneb edasi suure eesti-prantsuse sõnaraamatu väga pikaajaline ja põhjalik projekt, mis saab esimeses etapis olema kättesaadav elektrooniliselt, kuid seejärel ka paberkandjal.

5.4. Kunst ja muuseumide koostöö Ajalooliselt on kujunenud kõige tihedamad sidemed Prantsusmaaga, mille kõrvale on tänapäeval tõusmas ka Belgia prantsusekeelne kogukond. Prantsusmaa ning eriti Pariis kui ilu, kultuuri ja uute kunstisuundumuste keskus on üsna tuntaval määral mõjutanud Eesti kultuurielu. Esimese iseseisvusaja jooksul jõudsid prantsuse kunstitraditsioonid ja mõjud Eestisse meie kunstnike loomingu kaudu, kes suundusid Pariisi ja Prantsusmaale ennast stipendiaatidena täiendama ja õppima. 20. sajandi alguses, eriti aga kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli prantsuse kunst eesti kunstikultuuri kõige enam mõjutanud jõud. 1930. aastatel kujunenud arusaam vaimse avatuse ja euroopa kultuuri kogemuse hädavajalikkusest, eesti kunstile omase rahvusliku ainestiku ja internatsionaalsete vormiotsingute süntees, lisaks ka prantsuse kunstile tollal omane teatud kultuurikonservatism soodustas kõigiti eesti kunsti prantsuse-orientatsiooni kujunemist 1920ndate keskpaigast 30ndate lõpuni. 1929. a toimus esimene eesti kunsti näitus Pariisis. Idee näidata eesti kunsti Pariisis tuli Pariisi eestlaskonna poolt, selle korraldamisel abistas Assocation Française d’Expansion et d’Exchange Artistique. Eesti kunsti ajaloos on loomingulistes otsingutes jälgitav vastavus prantsuse kunstis toimuvaga (uusrealismi, uusekspressionismi, hilisimpressionismi ja fovismi süvendamise raames). Kunstnikest elasid pikka aega Pariisis Juhan Muks, Jaan Grünberg, Karl Pärsimägi, Aleksander Vardi, Karin Luts jt. 1937. a Pariisi maailmanäitusel eksponeeris Eesti oma kunstisaavutusi ühises paviljonis Leedu ja Lätiga. Kõige tihedamalt ja pikemalt on prantsuse kultuurruumiga seotud eesti tuntuim kunstnik Eduard Wiiralt, kes esmakordselt suundus Pariisi 1925. a, ja elas seal hiljem lühemate

30

vaheaegadega kuni surmani 1953. aastal. Ainsa eestlasena on Wiiralt maetud Père-Lachaise'i kalmistule. Pärast II Maailmasõda esinesid eesti kunstnikud Prantsusmaal kunstinäitustel peamiselt nõukogude kunsti kontekstis. Otsesidemed on tihenenud taasiseseisvumise järgsel perioodil, eriti alates 2000. aastatest. Mitmed eesti kunstnikud on leidnud oma elupaiga Prantsusmaal või seal ka õppinud (Maire Männik, kes on õppinud nii Académie de la Grande Chaumière’is kui École des Beaux-Arts’is, Rein Tammik, Urmo Raus, Kaia Kiik). Nii Eesti kultuurinõuniku Pariisis vahendusel kui tänu otsekontaktidele on mitmel pool Prantsusmaal nii galeriides kui festivalidel (Pariis, Rennes, Lille, Nice, Lyon, Reims jne) korraldatud foto-, kaasaegse, aga ka 20. saj. algupoole kunsti näitusi. 2008 korraldati näitus Plaisirs de l’imagination - kõigi aegade suurim Eesti kaasaegse kunsti näitus Château de Tours’is, koostöös Eesti Kunstimuuseumi Kumu ja Tours'i linna näituste osakonnaga. Eesti disainerid osalevad regulaarselt Prantsusmaa disainimessidel, paljud kunsti- tekstiili- klaasi ja disaintudengid on õppinud Prantsusmaal (Ecole National Supérieure des Beaux-Arts, École Régionale Supérieure d’Expression Plastique jt) või täiendanud end erinevates residentuurides (Cité Internationale des Arts jm). Mitmeid kunstitegelasi on pärjatud Prantsusmaa autasudega. Eestis on viimastel aastatel toimunud mitmeid olulisi Prantsuse kunsti ja arhitektuurinäitusi, millega kaasnenud ka kunstnike, kriitikute ja kuraatorite kohtumised. Mitmeaastane koostöö seob Tallinna ja Lyoni valgusfestivale. Arhitektuurivaldkonnas toimub prantslastega kõige tihedam koostöö üle-euroopalise noortele arhitektidele suunatud arhitektuurivõistluse Europan korraldamise raames.

Regulaarne on koostöö Eesti ja Vallooni muuseumide vahel, näitusi on korraldatud koostöös Namuri ja Monsi muuseumidega, samuti mujal Belgias – Brüsselis, Liége’is, Seneffi lossis jne.

5.5. Muusika

Prantsuse interpreete ja kollektiive käib Eestis esinemas nõnda sageli, et iga esineja üleslugemine läheks liiga pikaks. Sama võib öelda eesti muusikute esinemiste kohta Prantsusmaal.

Eesti muusikud on Prantsusmaal hinnatud ning eesti muusika ettekanded (eelkõige Pärt, Tüür, Tulve, Kõrvits, Krigul jpt) on oma koha leidnud paljude prantsuse kollektiivide repertuaaris. Pariisis tegutseval rahvusvahelisel heliloojate Rostrumil on edukalt esinenud mitmed Eesti heliloojad; 2004. aastal valiti seal parimaks teoseks eesti helilooja Helena Tulve “Sula”. Prantsusmaa kõrgkoolides (Pariis, Lyon, Bordeaux) on muusikaerialadel õppinud mitmed väljapaistvad Eesti muusikud. Alates 1992. aastast juhatab Eesti dirigent Jaan-Eik Tulve Pariisis Gregoriaani Koori. Pariisi nimekaid orkestreid on regulaarselt dirigeerinud kõik dirigendid Järvid, Opéra de Paris’s on Vello Pähn juhatanud üle 20 aasta. Hooajast 2006/2007 on Orchestre de Bretagne’i kunstiline nõustaja Olari Elts. Alates 2010. a sügishooajast on Paavo Järvi Orchestre de Paris peadirigent. Eesti professionaalsed muusikud, koorid ja teised kollektiivid on esinenud Prantsusmaal nii saatkonna kui kohalike muusikaorganisatsioonide kutsel. Esindatud on mitmed muusikastiilid, nt džäss,

31

vanamuusika, klassikaline, nüüdis- ja popmuusika. Mitmeid kordi on Prantsusmaal esinemas käinud sellised Eesti väljapaistvad kollektiivid nagu Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Hortus Musicus, erinevad džässmuusikud.

Prantslased on sagedased külalised igaaastasel Jazzkaarel, samuti Eesti Kontserdi ja selle partnerite korraldatavatel festivalidel ja üksikkontsertidel. 2003. aasta mais andis Estonia kontserdisaalis kontserdi Prantsuse Rahvusorkester ja selle dirigent Kurt Mazur.

Eesti kollektiivid, interpreedid, džäss- ja poprokkartistid, plaaditootjad, festivali- ja kontserdikorraldajad, muusikakirjastajad, loomingulised liidud ning muud muusikaorganisatsioonid on osalenud iga-aastasel Cannes’is toimuval rahvusvahelisel muusikamessil MIDEM.

Sarnaselt Prantsusmaale, on eesti muusikud üsna sagedased külalised ka Belgias.

5.6. Filmikunstialane koostöö

Eesti filmikunst on esindatud iga-aastastel Prantsuse filmifestivalidel Rouenis, Clermond-Ferrand’is, Cannes’is, Pariisis. Sama võib öelda prantsuse filmide ja Eesti ning üldse piirkonna suurima filmifestivali – Tallinnas iga-aastaselt toimuva Pimedate Ööde filmifestivali kohta. Cannes’i festivalil ja filmiturul osalevad regulaarselt Eesti Filmi Sihtasutus ja Balti Filmi- ja Meediakool. Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse vahendusel korraldatakse üsna sageli prantsuse filminädalaid. Prantsusmaal on erinevates linnades toimunud mitmekesiste ürituste raames võimalik olnud tutvuda nii eesti mängu-, anima- kui dokumentaalfilmide paremikuga.

Traditsiooniks on kujunenud Eesti filmikunsti tutvustamine erinevates Kanada linnades (sh Montreal jt). Eesti filme on olnud võimalik näha iga-aastaselt nii Kanadas toimuvatel Balti kui Euroopa Liidu filmifestivalidel. Eraldi üritustel või filmipäevadel on tutvustatud nii eesti mängu-, anima- kui dokumentaalfilme.

5.7. Prantsuse keele ja kultuuriga tegelevad ühingud Eestis Läbi aegade on Eesti ja Prantsusmaa vahelisi arendanud kultuuriühingud, kuhu koondus avaliku elu silmapaistvaid tegelasi. Kultuuriühingute loomine oli aktiivne 1920. aastate alguses, mil noor Eesti Vabariik üritas tasa teha võõrvõimu kammitsusest põhjustatud mahajäämust. Seda protsessi iseloomustas Prantsusmaa tugev toetus ja Eesti avalikkuse suur huvi ja aktiivsus. Ühingud tegelesid prantsuse kultuuri tutvustavate ürituste organiseerimisega, raamatute laenutamisega ja prantsuse keele õpetamisega. Ühingutes oli silmapaistev osa prantslastel. Kultuuriühingud suleti 1940. aastal, kui algas Nõukogude okupatsioon. Peale iseseisvuse taastamist asuti kultuuriühinguid taastama ja loodi ka uusi.

32

Alliance Française Eestis tegutseb prantsuse keelt ja kultuuri tutvustava ning propageeriva rahvusvahelise organisatsiooni Alliance Française Eesti filiaal. Alliance Française’i Tallinna osakond loodi 1929. a. 1930ndail külastas Alliance Française’i hulk prantsuse kirjanikke, teadlasi ja kunstnikke. 1940 lõpetasid Nõukogude võimuorganid AFi tegevuse ja sundpaus kestis 1989. aastani. Organisatsiooni taastamise mõtte võttis üles Eesti hilisem president Lennart Meri. Ühingu eesmärgiks on koondada kõiki, kes on huvitatud prantsuse keele ja kultuuri levitamisest ning soovivad võimaluste piires tasakaalustada anglo-ameerika kultuuri survet. Praegune aktiivne liikmeskond on u. 40 inimest. Ühing saab kokku keskmiselt kord kuus, kohtumistele kutsutakse prantsuse keelt kõnelevaid inimesi, ja alati on ka külaline, kellega vesteldakse aktuaalsetel teemadel (majandusinimesed, diplomaadid, kultuuriinimesed, Eestis töötavad prantslased). Antud hetkel Alliance Française’i Eesti filiaal prantsuse keele kursusi ei korralda, kuna seda ülesannet täidab Prantsuse kultuurikeskus. Eesti Noorte Frankofiilide Ühendus 2006. aastal asutati Tartus Eesti Noorte Frankofiilide Ühendus (Association des Jeunes Francophiles Estoniens), mis on 1994. a asutatud François Villoni Seltsi õigusjärglane. Ühenduse asukohaks on Tartu Ülikool. Tegemist on frankofiiliast huvitatud noorte loodud vabatahtliku ühendusega, eesmärgiks on eelkõige prantsuse keele ja kultuuriga seotud ürituste toetamine ja korraldamine ning õppimisvõimaluste leidmine Prantsusmaal ja frankofoonsetes riikides. 2008. aastal korraldati prantsuse kultuuri ja traditsioonidega seotud üritusi (kinoõhtu, keelekohvik), koolitusi (laulule ja tantsule pühendatud kahepäevane seminar “Prantsuse–Eesti kultuuride kohtumine”) ja lühifilmide konkurss “Image par image”. Eesti Prantsuse Keele Õpetajate Ühing Eesti Prantsuse Keele Õpetajate Ühing loodi 1992. aastal ja taasasutati 1996. aastal. EPKÕÜ on ametikeskne mittetulundusühing, mis koondab ja esindab prantsuse keele õpetajaid Eestis. Eesmärkideks on eelkõige prantsuse keele õpetamise ja prantsuskeelse kultuuri leviku toetamine ning seda toetava informatsiooni levitamine, aga ka töö noorte õpetajate järelkasvu edendamiseks. Ühing korraldab muuhulgas täiendkursusi, õppereise, konverentse, koosolekuid, kollokviume ja konkursse ning koostab õppematerjale. Erinevate konkursside kaudu tutvustatakse prantsuse keelt põhi – ja keskkooli õpilastele (frankofoonia päev) ning korraldatakse suvelaagreid. Ühing saab regulaarset toetust Prantsusmaalt, projekte toetab ka Eesti Haridus- ja Teadusministeerium. Ühing on Fédèration Internationale des Professeurs de français liige. Eesti – prantsuse leksikograafiaühing Ühing loodi 26. aprillil 2004. Ühingul on umbes 20 liiget ja kolm põhieesmärki: 1. Eesti- ja prantsuskeelsete leksikograafiliste dokumentide koostamine ja levitamine (sõnaraamatud, seletavad sõnaraamatud, andmebaasid). 2. Leksikograafiaalaste ürituste organiseerimine (konverentsid, kohtumised, seminarid).

33

3. Leksikograafiaalase tegevuse toetamine, kus viimaste aastate põhitegevuseks on olnud Suure Eesti – Prantsuse Sõnaraamatu koostamine. Sõnastik püüab vastata kõigi eestlaste vajadustele, kes peavad kirjutama prantsuskeelseid tekste, ja kõigi prantslaste vajadustele, kes püüavad mõista eestikeelset teksti. Eeskätt püüab sõnastik olla täisväärtuslikuks töövahendiks tõlkijatele, samuti prantsuse keelt õppivatele eesti kooliõpilastele ja tudengitele ning eesti keelt õppivatele prantsuse tudengitele. Valmivas sõnastikus kaetakse levinum ja vähem levinud üldsõnavara, samuti paljude erialade põhiterminid – eeskätt neist valdkondadest, mis on muutunud oluliseks pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Tegevuseks on Ühing saanud toetust nii Haridus- ja Teadusministeeriumilt, Kultuuri-ministeeriumilt, Prantsuse Saatkonnalt ning Kultuurikeskuselt kui ka OIF’ilt. Prantsuse Teaduslik Instituut Instituut asutati 1922. aastal Tartus, katkestas oma tegevuse seoses Nõukogude okupatsiooniga ja tegevus taastati taasiseseisvumise järel 1991. aastal. PTI on mittetulundusühing, mis saab oma tegevuseks toetust peamiselt Prantsuse Suursaatkonnalt. Koos prantsuse keele ja kirjanduse eriharu, Noorte Frankofiilide Seltsi ning Keeltekeskusega kuulub PTI Tartu Ülikooli Robert Schumani interdistsiplinaarse keskuse juurde. PTI ühendab prantsuse keele ja kultuuri sõpru, korraldab prantsuse keele kursusi, suvekoole ning osaleb aktiivselt teaduskonverentside korraldamises. Prantsuse Teaduslikul Instituudil on alljärgnevad eesmärgid: 1. Prantsuse keele ja kultuuri uurimine (kursused, praktikad). 2. Prantsuse ja frankofoonse kultuuri levitamine Eestis läbi PTI väljaannete. 3. Oma liikmete teadustöö toetamine. Olles seadnud eesmärgiks luua ja arendada eesti ja prantsuse kultuuridevahelisi suhteid nii igapäeva kui ka kõikvõimalike teaduste tasandil, korraldab instituut prantsuse keele ja kultuuri teemalisi suvekoole ning konverentse ja avaldab eesti keelde tõlgitud kaasaegset prantsuse näitekirjandust sarjas "Suflöör". Väikesed frankofoonid Loodud jaanuaris 2009, pakub Väikeste Frankofoonide Assotsiatsioon frankofoonsetele lastele õpetlikke ja arendavaid tegevusi läbi mängu, laulu, lugude, joonistamise, kunsti ja teatri algõpetuse ning prantsuskeelse vestluse. Ühing France-Estonie loodi juunis 1991. a Prantsusmaal ja sellest ajast peale on eesmärgiks olnud tutvustada Eestit ja eesti kultuuri Prantsusmaal ning edendada kahe kultuuri vahelisi dialooge erinevates valdkondades. Korraldatakse kultuuriüritusi, jagatakse infot nii kodulehe kui elektroonilise listi kaudu. Touraine’is tegutseb Association Touraine-Baltique, kes on aktiivselt ka eesti kultuuri tutvustanud. 5.8 Prantsuse meedia levik Eestis Erinevate kaabeltelevisioonifirmade poolt pakutavad prantsuse telekanalid Eestis on: ARTE: kultuuri ja Euroopaga seotud teemad France 2: üldistele huvidele vastavad saated

34

TV 5: üldistele huvidele vastavad saated MEZZO: muusikakanal (klassikaline ja jazzmuusika) MCM: muusikakanal (popmuusika) RFI (Prantsuse Rahvusvaheline Raadio (Radio Français International) saateid edastatakse vastavalt koostööleppele Eesti Rahvusringhäälingule Raadio Tallinn jaama poolt esmaspäevast pühapäevani kokku 6 tundi päevas. Tallinna sagedusel 103,5 Mhz kuuldav programm kuulub Eesti Rahvusringhäälingule (ERR) ja Radio France International on seal eetris koostöölepingu alusel ERRga. Eesti ühiskonna kõrge infotehnoloogia arengu tase ja hea juurdepääs internetiühendusele on oluliselt suurendanud prantsuskeelse info ja kultuuri kättesaadavust. 5.9 Pressi- ja audiovisuaalset vabadust kajastav seadusandlus

Euroopa Liidul on selgelt väljendatud ühtne audiovisuaalpoliitika, mille alusdokumendiks on audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, ja mis rakendub kõigile EL riikidele. Kõrvuti Euroopa ühiste väärtuste ja kultuurilise mitmekesisuse kaitsmisega tugineb EL ühine audiovisuaalpoliitika majanduslikule alusele, loob audiovisuaalteenuste ühtse ruumi ning reguleerib teleprogrammide piiriülest levi. Euroopa Liidu audiovisuaalpoliitika põhisihte on Euroopa päritolu tele-ja filmitoodangu edendamine, selliste reeglite kehtestamine, mis garanteerivad, et EL liikmesmaade telejaamade saateajast kuulub enamus just Euroopa päritolu teostele. Samuti on oluline nõue, et vähemalt 10 protsenti telejaama saateajast kuulub sellest ringhäälinguorganisatsioonist sõltumatute tootjate töödele. Ühiste väärtuste tunnustamise alusel on kehtestatud ka mitmed normid alaealiste kaitseks pornograafiat ja vägivalda sisaldavate saadete eest, inimväärikuse austamise põhimõtted, vastulause esitamise õigus ning reeglid reklaamile ja sponsorlusele eelkõige vaataja huvidest lähtudes. Samuti on Eesti ühes teiste Euroopa riikidega Euroopa Nõukogu piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni osapooled.

6. Lisad 6.1. Üliõpilaste õpirände statistika Allpool on koondatud andmed Eesti üliõpilastest frankofoonia riikides ja frankofoonia riikidest pärit üliõpilaste kohta Eesti kõrgkoolides:

35

Tabel 5. Eesti üliõpilased frankofoonia riikides: (Eesti kodakondsusega õppurite arv); OECD Education at a Glance (2003, 2004, 2005, 2006, 2007) andmetel. Riik 2003 2004 2005 2006 2007Belgia 12 18 24 23 15Prantsusmaa 104 107 106 123 122Šveits 18 23 23 25 21Kanada 29 27 21

Märkus: OECD ei kogu statistikat teiste frankofoonia riikide kohta. Tabel 6. Frankofoonia riikide üliõpilaste arv Eesti kõrgkoolides kodakondsuse järgi 2009/2010. õa. Kodakondsus Õppekava järgne õpe Üliõpilased seisuga

10.11.2009 Kokku

Albaania magistriõpe (3+2) 1 1 bakalaureuseõpe 1bakalaureuseõpe 1

Armeenia

rakenduskõrgharidusõpe 2

4

bakalaureuseõpe 1magistriõpe (3+2) 2

Belgia

doktoriõpe 1

4

doktoriõpe 2Bulgaaria magistriõpe (3+2) 1

3

Egiptus magistriõpe (3+2) 1 1 Gabon magistriõpe (3+2) 1 1 Ghana magistriõpe (3+2) 2 2 Kanada magistriõpe (3+2) 2 2

magistriõpe (3+2) 1Kreeka doktoriõpe 1

2

Küpros bakalaureuseõpe 1 1 Liibanon bakalaureuseõpe 1 1

rakenduskõrgharidusõpe 1Moldova magistriõpe (3+2) 1

2

Nigeeria magistriõpe (3+2) 2 2 magistriõpe (3+2) 2doktoriõpe 2bakalaureuseõpe 3

Prantsusmaa

rakenduskõrgharidusõpe 1

8

doktoriõpe 1magistriõpe (3+2) 2

Rumeenia

doktoriõpe 4

7

Vietnam magistriõpe (3+2) 4 4 Allikas: Eesti Hariduse Infosüsteem, 2009.

36

Allpool on esitatud andmed Eesti stipendiumiprogrammide raames toimunud õpirändest frankofoonia riikidesse: Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm on HTMi ning SA Archimedese koostöös algatatud riiklik stipendiumiprogramm, mille eesmärgiks on toetada Eesti kõrgkoolide magistri- ja doktoriõppe üliõpilaste õpinguid välisülikoolide juures ning magistri- ja doktoriõppe üliõpilaste ning õppejõudude õppe- ja teadustööga seotud välislähetusi. Taotlusi võetakse vastu kolmes kategoorias: ● tasemeõpe välismaal (magistrandid/doktorandid, kuni 1 aasta, alates 2004/2005. õppeaastast); ● osaline õpe välismaal (magistrandid/doktorandid, kuni 5 kuud välisülikooli juures); ● välissõidud (magistrandid/doktorandid/õppejõud, kuni 21 päeva välismaal). Tabel 7. Kristjan Jaagu stipendiumiprogrammi osalise õppe stipendiaatide arv sihtriigiti 2006/07– 2008/09.

Sihtriik 2006/2007 2007/2008 2008/2009 Prantsusmaa 1 2% 1 3% 5 10% Kanada 1 2% 1 2% Šveits 1 3% 1 2% Allikas: SA Archimedes Tabel 8. Kristjan Jaagu stipendiumiprogrammi tasemeõppe stipendiaatide arv sihtriigiti 2006/07–2008/08.

Sihtriik 2006/2007 2007/2008 2008/2009 Prantsusmaa 1 4% 1 3% 4 12% Kanada 1 4% Šveits 1 4% 1 3% Kreeka 1 3% Allikas: SA Archimedes 2001. a alustati riikliku koolitustellimuse (RKT) raames doktorantide õpingute toetamist välismaal kogu õppeaja jooksul, et tagada õppejõudude järelkasv. Skeemi algusest kuni tänaseni on meetme raames toetatud 96 tudengi välisõpinguid. 2008/2009. õppeaastal õpib või ootab artiklite avaldamist ja kraadi kaitsmise võimalust 65 üliõpilast. 6 üliõpilast läbivad (sid) prantsuse keele tõlkemagistri õppekava Pariisis Sorbonne'i III Ülikoolis. Tabel 9. Doktorantide arv välisülikoolides RKT raames sihtriigiti 2002/03–2008/09

Sihtriik 2002/03 2003/04 2004/05 2005/06 2006/07 2007/08 2008/09 Kokku

Prantsusmaa 2 1 1 2 5 2 13 Kanada 1 1%

Allikas: SA Archimedes

37

Eesti Kõrgharidusstrateegias ning teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias On püstitatud eesmärk jõuda 2014. aastaks 300 doktorikraadi kaitsmiseni aastas, kusjuures 10% kaitsjatest oleksid mitteresidendid. Selle eesmärgini jõudmiseks loodi 2006. aastal vastav stipendiumiprogramm välisdoktorantidele. 6.2. Eesti ülikoolide koostöö frankofoonia riikidega Tartu Ülikooli partnerid frankofoonia riikides: Kreeka Ateena Ülikool Prantsusmaa Pierre ja Marie Curie nim. Ülikool (Pariisi 6. Ülikool) François Rabelais' Ülikool Tours'is Kanada Toronto Ülikool Tallinna Ülikooli partnerid frankofoonia riikides: Belgia Brüsseli Vabaülikool (2008) Tallinna Tehnikaülikooli partnerid frankofoonia riikides: Belgia Vrije Universiteit Brussel Prantsusmaa University Pierre et Marie Curie INSA Lyon (Institut National des Sciences Appliquées de Lyon) Eesti Kunstiakadeemia partnerid frankofoonia riikides: Belgia Hogeschool Antwerpen - Royal Academy of Fine Arts Hogeschool voor Wettenschap & Kunst Bulgaaria New Bulgarian University Bulgaria Kreeka Technological Education Institution (T.E.I) of Athens University of Ionnina Prantsusmaa Universite Paris & Saint Denis Ecole Superieure d'Arts Graphiques et d'Architecture Interieure Ecole Superieure des Arts Appliques Duperre L'Ecole de Design Nantes Atlantique Saint-Etienne Fine Arts School Strate College Designers Ecole Boulle Ecole Superieure des Arts Decoratifs de Strasbourg

38

Ecole Superieure Estienne des Arts et Industries Graphiques Rumeenia Universitatea Nationala de Arte Bucuresti Universitatea de Vest din Timisoara Šveits Fachhochschule Zentralschweiz Hochschule fur Gestaltung und Kunst Luzern Züricher Hochschule der Künste Haute ecole d'arts appliques - HEAA Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia partnerid frankofoonia riikides: Belgia Koninklijk Conservatorium Brussel Koninklijk Vlaams Conservatorium Antwerpen Théâtre Universitaire Royal de Liège Prantsusmaa Conservatoire à Rayonnement Régional (Rennes) Conservatoire National Superiéur de Musique et de Danse de Paris Conservatoire National Supérieur Musique et Danse de Lyon Rumeenia Universitatea Nationala de Muzica din Bucuresti Šveits Conservatoire de Musique de Genève Conservatorio della Svizzera italiana (Lugano) EBSi partnerid frankofoonia riikides: Belgia HEC-Ecole de Gestion de l'Université de Liège Kreeka National and Kapodistrian University of Athens Prantsusmaa AUDENCIA Nantes École de Management BEM BORDEAUX Management School Burgundy School of Business, Dijon ESSCA, Angers EUROMED MARSEILLE Ecole de Management Grenoble École de Management IAE Aix en Provence Graduate School of Management IECS Strasbourg - Université Robert Schuman IESEG School of Management, Lille Reims Management School Toulouse Business School Šveits Zürcher Hochschule Winterthur, School of Management

39

Koostanud: Eesti Vabariigi Välisministeerium Toetasid: Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium Alliance Française’i Tallinna osakond Eesti-prantsuse leksikograafiaühing Eesti Prantsuse Keele Õpetajate Ühing

40