NB! Selle õppevahendi kasutamisel tuleb kindlasti silmas pidada, et see tekst pärineb aastast 1996. Seega kasutatav on ajaloo osa, suurem osa printsiipide osast (tuleb silmas pidada, et osa näiteid on seadusemuudatuste tõttu ebakorrektsed) ning ka suurem osa välisriikide osast (arvestada tuleb, et Ühendatud Kuningriigis on Ülemkohtu loomise ning Lordkantsleri ametikoha reformiga seoses toimunud märkimisväärsed muutused, mida käsitletakse loengutes).

Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteem

I osa

Jaan Ginter

Tartu 1996 1. Sissejuhatus Selleks et õigus saaks ühiskonnas täita oma regulatiivset funktsiooni on vajalik, et ühiskonnas eksisteeriks teatav süsteem, mis tagaks õigusnormide järgimise. Seda süsteemi võiks nimetada õiguskaitsesüsteemiks. Sellesse süsteemi kuuluvad kohtud, prokuratuur, advokatuur, notariaat, politsei, õiguskantsler ja kohtuotsuste täitmise asutused (Eesti Vabariigis praegu Justiitsministeeriumi koosseisus olev täitevamet). Neid asutusi nimetame edaspidi kokkuvõtlikult õiguskaitseasutusteks. Õiguskaitseasutused võivad peale õiguskaitse funktsiooni täita ka teisi funktsioone. Näiteks kohtud täidavad üldise õiguse (common law) riikides ka õigustloovat funktsiooni. Ameerika Ühendriikides pole kohtute ülesandeks näiteks mitte ainult õiguslike vaidluste lahendamine kehtivatest õigusnormidest lähtudes vaid ka uute õigusnormide loomine. Üldise õiguse riikides lähtutakse printsiibist, et eelnevad kohtuotsused on aluseks järgnevatele. Ning seega otsus, mille kohus teeb konkreetses asjas, saab aluseks järgnevate sarnaste kohtuasjade lahendamisel. Teatud erandlikel juhtudel võivad kohtud kehtestada uusi õigusnorme ka väljaspool konkreetsete kohtuasjade lahendamist. Näiteks Ameerika Ühendriikides omavad kohtud olulist osa kohtuasjade läbivaatamise korra kehtestamisel. Õppeaines "Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteem" käsitletakse kohtute, prokuratuuri, advokatuuri, notariaadi ja õiguskantsleri funktsioone ja struktuuri. Täitevameti struktuuri ja funktsiooni käsitletakse eraldi õppeaines "Kriminaaltäitevõigus", politsei struktuuri ja funktsioone käsitletakse Haldusõiguse kursuses. Õiguskaitseasutuste tegevuse reguleerimisel on erinevad riigid läinud erinevaid teid pidi kuid suurem osa arenenud demokraatlikke riike on

lähtunud suures osas sarnastest printsiipidest. Järgnevas peatükis vaatleksimegi millistest printsiipidest lähtutakse õiguskaitseasutuste ülesehituse ja tegutsemise korra määratlemisel. 2. Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiibid 2.1. Printsiibid ja õigusnormid Selleks, et vältida võimalikke arusaamatusi printsiipide tähenduse mõistmisel võrrelgem alguseks printsiipe õigusnormidega. Printsiipidel ja õigusnormidel on võimalik teha vahet1. Kui teatud situatsiooni suhtes kehtib õigusnorm siis see õigusnorm määrab üheselt ära situatsiooni tulemuse. Näiteks äriseadustiku § 294 lg 3, mis näeb ette, et aktsiaseltsi juhatus peab aktsiaseltsi nõukogu erakorralise koosoleku kokkukutsumisest vähemalt ühe nädala ette teatama on õigusnorm. Ning kui aktsiaseltsi juhatus, rikkudes seda normi, teatab nõukogu erakorralise koosoleku kokkukutsumisest näiteks ainult 5 päeva ette, siis on sellise koosoleku otsused õigustühised. Printsiipide mõju ei ole niivõrd sirgjooneline. Näiteks võiks tõenäoliselt kehtida üldine printsiip, et füüsilisest isikust ettevõtjad peaksid olema vabad oma tegevusala valikul. Kuid sellest ei tulene ilmtingimata, et konkreetne füüsiline isik peaks saama teatud tegevusalal tegutseda, kuna võib kehtida ka mõni vastandliku mõjuga printsiip, näiteks, et võimaluse korral tuleb vältida huvide konflikti tekkimist. Kahe konfliktse printsiibi kokkupõrke puhul tuleb hinnata, et kumma printsiibi järgimine on antud situatsioonis olulisem. Näiteks on äriseadustik kahe ülalmainitud printsiibi kokkupõrke puhul sageli pidanud olulisemaks huvide konflikti tekkimise vältimist (äriseadustiku § 312 lg 1 p1 näiteks nõuab, et aktsiaseltsi juhatuse liige ei või aktsiaseltsi nõukogu loata olla füüsilisest isikust ettevõtjaks aktsiaseltsi tegevusalal). Kuid mõnes teises situatsioonis (ühte konkreetset juhtu vaatleme ka allpool) on seesama äriseadustik pidanud olulisemaks tegevusala vabaduse printsiibist kinni pidamist. 2.2. Printsiipide arv ja nende tähtsuse järjekord Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiipide arv ei ole täpselt

1 See Ronald Dworkin, Taking Rights Seriously, Cambridge: Harvard University Press, 1977, pp. 22 - 28; Michael D. Bayles, Principles of Law: A Normative Analysis, Boston: D. Reidel Publishing Company, 1987, pp. 11 - 14.

määratletav. Käsitletavate printsiipide arv sõltub käsitluse detailsusest, samuti on võimalik mitmeid printsiipe vaadelda soovi korral kui iseseisvaid printsiipe või kui mõne teise printsiibi alaprintsiipi. Samuti ei ole võimalik anda mingit printsiipide hierarhiat nende tähtsuse järjekorras. Kui teatud situatsioonis erinevad printsiibid on konfliktis siis küsimus sellest, et kumba printsiipi järgides situatsioon lahendada, sõltub väga paljus konkreetse situatsiooni tüübist ning erinevates situatsiooni tüüpides võib peale jääda ükskord üks kuid teine kord hoopis teine printsiip (näiteks ülalvaadeldud tegevusala valiku vabaduse printsiibi ja huvide konflikti vältimise printsiibi vastuolu on äriseadustikus aktsiaseltsi nõukogu liikmete suhtes lahendatud diametraalselt erinevalt võrrelduna sama vastuoluga aktsiaseltsi juhatuse liikmete puhul: esimesel juhul jääb peale tegevusala valiku vabaduse printsiip kuid teisel juhul nagu me juba nägime on olulisemaks tunnistatud huvide konfliktide vältimise printsiipi s.t. aktsiaseltsi nõukogu liikmel ei ole keelatud tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana aktsiaseltsiga samal tegevusalal). 2.3. Legaalsuse (seaduslikkuse) printsiip Legaalsuse printsiip õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises tähendab seda, et õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus ning tegutsemine peab toimuma vastavalt seadustes ja teistes õigusaktides sätestatud korras2. Alati on konkreetses situatsioonis võimalik, et seaduses ette nähtud lahendus ei pruugi olla antud tingimustes optimaalne. Näiteks on seadusega ette nähtud kohtuniku minimaalne ja maksimaalne vanus. Konkreetse indiviidi puhul on kindlasti võimalik, et ta oleks kõigi sisuliste tunnuste järgi valmis kohtunikuks saamiseks juba enne kohtuniku vanuse alampiiri ületamist või et ka pärast vanuse ülempiiri ületamist ei ole tema puhul mitte mingit sisulist vajadust kohtunikuameti mahapanemiseks. Kindlasti esineb situatsioone, kus isikud , kes ei vasta nimetatud formaalsetele nõuetele, on sisuliste näitajate poolest paremad potentsiaalsed kohtunikud

2 Legaalsuse printsiipi ei tohi segi ajada kriminaalasjade algatamist ja uurimist reguleeriva legaliteedi printsiibiga, mille järgi kõigi tegude puhul, mis kõigi oma tunnuste poolest vastavad kuriteo tunnustele, tuleb kriminaalasi algatada ja selles ka kohtueelne uurimine läbi viia. Legaliteedi printsiibi vastandprintsiip - oportuniteedi printsiip - lubab õiguskaitseasutusel (näiteks prokuröril) keelduda kriminaalsja algatamisest või lõpetada juba algatatud kriminaalasi otstarbekuse motiivil. Nimelt on küllaltki sageli võimalik, et konkreetse kuriteo uurimiseks ei ole otstarbekas kulutada uurijate tööaega kuna selle ajaga oleks võimalik saavutada palju paremaid tulemusi kui see kulutada teiste kuritegude uurimisele. Loobumine legaliteedi printsiibist ning oportuniteedi printsiibist lähtumine ei tähenda veel legaalsuse printsiibist loobumist, seda muidugi ainult juhul kui ülalmainitud õigused on õiguskaitseasutustele antud seadusega.

kui need isikud, keda nende asemel on tegelikkuses võimalik kohtunikeks nimetada. Kuid ka sellises situatsioonis tuleb vaidlematult lähtuda seaduses ette nähtud tingimustest, sest kui lähtuda sellistel juhtudel sisulistest kriteeriumitest ning minna vastuollu seaduse sätetega siis saab kahjustatud seaduse autoriteet ning see on tõenäoliselt raskem negatiivne tagajärg kui see kasu, mida oleks võimalik saavutada konkreetse isiku varasema kohtunikuks nimetamise või hilisema pensionileminekuga. Seaduslikkuse printsiip on selleks printsiibiks, millega seoses kõige sagedamini räägitakse printsiipide hierarhiast, sest mitte ühelgi juhul ei saa seaduslikkuse printsiibi ja mõne muu printsiibi vastuolu korral peale jääda see teine printsiip, alati peab sellise konflikti puhul võitjaks jääma seaduslikkuse printsiip3. Kuid sellegi poolest ei ole põhjust vaadelda seaduslikkuse printsiipi mingi superprintsiibina sest see, mida seaduslikkuse printsiip sisuliselt nõuab, tuleneb ülejäänud printsiipidest - kui tekib oluline vastuolu seaduslikkuse ja mõne muu printsiibi vahel siis tuleb muuta seadust ja sellega see vastuolu kaotada. Sellisel juhul on selgelt näha kuidas teised printsiibid muudavad seaduslikkuse printsiibist tulenevaid nõudeid. 2.4. Ökonoomsuse printsiip Ökonoomsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja tegutsemise kord peab olema selline, et nende tegutsemiseks tehtavad kulutused oleksid vastavuses nende tegutsemisest saadavate tulemustega. Kõigepealt vaadelgem, milliste kulutustega tuleb arvestada. Kindlasti tuleb arvestada õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimise otseste kulutustega. Need jagunevad a) riigi ja omavalitsuste kulutusteks kohtunike, prokuröride, politseinike jne. palkadeks; hoonete ehitamiseks ja ülalpidamiseks; sisustuseks jne., b) õiguslike vaidluste poolte kulutused advokaatidele, isiklikud ajakulud jne. Teiselt poolt tuleb kindlasti arvestada ekslike otsustega põhjustatud kahjusid nn. vea hinda. Need on kulutused, mida põhjustab ebaõige otsuse tegemine. Vähendada ei ole vaja mitte, kas ainult otseseid kulutusi või ainult vea hinda, vaid nende summat. Kui otseseid kulutusi tähistada "OK" ja vea hinda "VH" siis eesmärgiks peaks olema:

3 Siin jätame arutelust kõrvale riigid, kus valitseb diktatuur. Nendes riikides võib olla kasulikum seaduslikkuse printsiibi mitte liiga täpne järgimine. Näiteks juhul kui endises N. Liidus oleks järgitud äärmiselt täpselt kriminaalkoodeksis sisaldunud sätet nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest karistamise kohta siis oleks see olnud ühiskonnale kahjulikum kui see situatsioon, mis tegelikkuses valitses, s.t. et tähelepanu pöörati sellistele tegudele siiski küllaltki harva.

min sum(OK+VH) Kui proovida vähendada ainult otseseid kulutusi siis vea hind võib muutuda talumatult suureks. Ning vastupidi, kui siis asuda vea hinna vähendamise eesmärgil suurendama otseseid kulutusi siis teatud punktis saabub olukord, millal otseste kulutuste suurendamisega ei õnnestu enam saavutada vea hinna vähenemist sellisel määral, et õigustada suurenevaid otseseid kulutusi. Lihtsaks näiteks võiks olla mingi eseme ostmine. Vea hind on sellisel juhul vahe selle eseme hindadel kaupluses, kust te selle ostsite, ja kõige odavamas kaupluses. Otsesed kulud oleksid aga erinevate kaupluste hindade väljaselgitamise ja transpordikulud. Oleks ju võimalik sõita läbi kõik kauplused ja lõpuks teha ost kauplusest, kus oli madalaim hind. Kuid arvesse võttes otseseid kulutusi on ilmselt otstarbekam väikese ostu puhul mitte näha vaeva kõige odavama poe väljaselgitamiseks sest selle otsimine on kulukam kui hindade vahe. Suurema ostu puhul on kindlasti otstarbekam teha mõningal määral suuremat eeltööd (suuremaid otseseid kulutusi), et vältida suuremat potentsiaalset vea hinda. Õiguskaitsesüsteemi puhul tekivad eksliku otsuse tegemisel samuti kahjud. Vaatleme lihtsuse mõttes ainult kohtute ekslike otsuste tagajärgi. Kohtualune (kohtuliku vaidluse pool) on kas süüdi (vastutav) või süütu (mitte vastutav). Seega on võimalikud nelja tüüpi kohtuotsused:1) süüdlane mõistetakse süüdi,2) süütu mõistetakse õigeks,3) süüdlane mõistetakse õigeks,4) süütu mõistetakse süüdi. Esimesed kaks otsuse tüüpi on ilmselt korrektsed ning kaks viimast tüüpi on ekslikud otsused. Kui lähtuda eeldusest, et materiaalõiguse (s.t. õiguse selle osa, mis ei tegele õiguse kohaldamise küsimuste lahendamisega) eesmärgiks on sotsiaalse efektiivsuse maksimaalse taseme saavutamine (ning ei ole põhjust arvata, et see nii ei ole) siis ebaõiged otsused põhjustavad sotsiaalse efektiivsuse langust. Näiteks juhul kui kohus tööõnnetuse asja puhul ekslikult jätab töövõtjale tekkinud kahjud tööandjalt välja mõistmata, siis tööandjal ei teki huvi tööohutuse parandamiseks (seda oleks olnud võimalik stimuleerida temalt kahjude välja nõudmisega) kuigi sotsiaalselt oleks kõige efektiivsem just tööandja selline tegevus. Ning juhul kui kohus ekslikult mõistab tööandjalt kahjud välja, siis ei teki töövõtjal huvi sellises situatsioonis ettevaatlikumaks käitumiseks (seda oleks olnud võimalik stimuleerida tema kahjude tema enda kanda jätmisega) kuigi sotsiaalselt oleks olnud efektiivsem just

töövõtja ettevaatlikkuse tõstmine. Kui sageli Eesti kohtud eksivad, selle kohta puuduvad andmed. Ameerika Ühendriikide kohtute kohta on aga avaldatud arvamust, et nad teevad eksliku otsuse keskmiselt igas kaheksandas kohtuasjas4. Kriminaalasjades toimub süütute süüdi mõistmist kindlasti harvemini kuid siiski on leitud, et ka selliseid eksimusi toimub ühest kuni viie protsendini kriminaalasjadest5. Märksa sagedamini toimub aga kriminaalasjades süüdlaste õigeks mõistmist6. Tõenäoliselt ei ole põhjust arvata, et Eesti kohtud eksivad oluliselt harvemini. Erinevate kulude vahel on võimalik näha mitmesuguseid seoseid. Kui tõusevad kohtulike vaidluste osaliste kulud siis ilmselt pooled pöörduvad vähemas arvus asjades kohtu poole ning seega väheneb kohtuasjade arv ja riigi kulutused. Samal ajal ollakse praktiliselt ühel meelel selles, et kui suureneb kohtuväliselt lahendatavate õigusliku vaidluste osakaal, siis suurenevad lahenduste vigadest tulenevad kulud, kuna kohtuväline lahendus on reeglina kompromiss kahe poole vahel, kus ühel poolel ei ole mingit muud vajadust kompromissi järele kui ainult see, et kohtu kaudu asja lahendamine oleks tema jaoks kulukas7. Kui vaadata otseste kulude ja vea hinna seost vaidluse tähtsusega, siis selgub, et vea hind kasvab koos vaidluse tähtsuse kasvuga kuid otsesed kulud ei sõltu automaatselt vaidluse tähtsusest. Kuna otseste kulude ratsionaalne suurus sõltub potentsiaalse vea hinnast, mida nende kulutustega on võimalik ära hoida, siis ilmselt on otstarbekas näha tähtsamate vaidluste lahendamiseks ette kulukam protseduur (muidugi ainult juhul kui kulukam protseduur tähendab paremini vigu vältivat protseduuri). Ning vähemtähtsate vaidluste lahendamisel, kus potentsiaalse

4See Gordon Tullock, Trials on Trial, New York: Columbia University Press, 1980, p.31.5See When Nightmare of False Arrest Comes True // U.S. World & News Report, 17 dec. 1984, p 45.6See Michael D. Bayles, Principles for legal Procedure // Procedure ed. D.J. Galligan, Sydney: Dartmouth, 1992, p. 12.7See Richard A. Posner, An Economic Approach to Legal Procedure and Judicial Administration // Journal of Legal Studies 2 (1973) p. 442.

vea hind on väike, tuleb piirduda lihtsama ja vähem kuluka protseduuriga. 2.5. Moraalse kahju vältimise printsiip Seni oleme vaadelnud ainult materiaalseid kulusid. Kuid arvestades seda, et eksliku otsusega on võimalik rikkuda ka inimeste õigusi (näiteks süütu süüdi mõistmisega rikutakse süütu inimese õigust olla mitte süüdi mõistetud), ei tohi jätta ka selliseid kahjusid tähelepanuta. Selliseid kahjusid nimetatakse moraalseteks kahjudeks8. Moraalse kahju tekkimine on võimalik ka tsiviilasjades, kui eksliku otsuse tegemisel rikutakse mõne poole õigusi. Moraalse kahju arvesse võtmine võib olla oluline mitmete õiguskaitsesüsteemi tegevuse küsimuste lahendamisel. Näiteks juhtudel kui ühte tüüpi vea (süütu süüdi mõistmine) tegemine toob kaasa suurema moraalse kahju kui teist tüüpi vea (süüdlase õigeks mõistmine) tegemine ning ei ole alust arvata, et esimest tüüpi vea puhul oleks potentsiaalne materiaalne kahju oluliselt väiksem kui teist tüüpi vea puhul, siis on otstarbekas näha ette sellised reeglid, mille puhul esimest tüüpi vea tegemise tõenäosus on väiksem kui teist tüüpi vea tegemise tõenäosus. Seda on võimalik saavutada näiteks tõendamise koormuse jagamisega (s.t. otsustades seda kumb pool ühte või teist asjaolu peab tõestama). Kriminaalasjades, nagu me juba nägime, on süütu süüdi mõistmine seotud olulise moraalse kahjuga9. Sellest lähtudes on kindlasti ka käesolevast printsiibist lähtudes õigustatud tõendamise koormuse jagamine kriminaalasjades selliselt, et süüdistajal tuleb tõestada kohtualuse süü kuid kohtualusel ei ole vaja tõestada mitte midagi. Taolise tõendamise koormuse jagamisega on kindlasti tagatud, et märksa sagedamini jääb süüdi olev isik süüdi mõistmata kui, et süütu isik saab süüdi mõistetud. Süüdi olevate

8See Ronald Dworkin, Principle Policy, Procedure // Crime, Proof and Punishment, ed. C.F.H. Tapper, London: Butterworths, 1981 pp. 193 - 225.9Saab kindlasti küll väita, et ka kannatanul (ja ühiskonnal?) on õigus, et süüdlast karistataks, ning seda õigust rikub süüdlase õigeks mõistmine. Kuid ilmselt on see moraalne kahju siiski oluliselt väiksem kui moraalne kahju, mis tekib süütu isiku süüdi mõistmisel

isikute karistamata jäämisega kindlasti tekib ühiskonnale kahju sellega, et suureneb toime pandavate kuritegude arv, kuid selle kahju kandmine on õigustatud seni kuni süütute isikute karistamise vältimisega ärahoitud kahju on sellest suurem. Kui lähtuda eeldusest, et ka moraalseid kahjusid on võimalik hinnata10, siis kujuneks materiaalsete kulude ja moraalsete kahjude arvutamisel summarseks valemiks: min sum(OK + VH + MK) Õiguskaitseorganite tegevuse erinevad viisid toovad kaasa positiivseid tulemusi mitte ainult vigade vältimise kaudu11. Protseduurid võivad kaasa aidata sellele, et pooled tajuvad otsust kui õiglast, et üldsus tajub õiguskaitsesüsteemi kui ühiskonnas vajalikku ja vastuvõetavat süsteemi jne. Selliseid positiivseid tagajärgi nimetame protsessi kasuks (PK). Ning protsessi kasusid arvesse võttes kujuneks eesmärgiks: min sum (OK + VH + MK - PK)Protsessi kasud on valemis miinusmärgiga kuna erinevalt otsestest kuludest, vea hinnast ja moraalsetest kahjudest on protsessi kasud positiivne nähtus, mille suurendamisest ollakse huvitatud. Protsessi kasude suurendamisele aitavad kaasa ka alljärgnevalt loetletud printsiipide järgimine. 2.6. Avalikkuse printsiip Avalikkuse printsiip tähendab, et õiguskaitsesüsteemi tegevus peab toimuma võimalikult avalikult. Avalikkuse tagamine aitab oluliselt kaasa

10Selle kohta ei ole küll üldist üksmeelt. Kuid kuna Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 näeb ette ka õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamise, siis ilmselt on põhjendatud eeldus, et me peame kunagi jõudma ka selle küsimuse lahendamiseni, et kuidas hinnata moraalset kahju.11See Robert S. Summers, Evaluating and Improving Legal Processes - A Plea for "Process Values" // Cornell Law review 60 (1974) pp. 21 - 25.

sellele, et õigusliku vaidluse pooled tajuksid resultaati õiglasena ja kindlasti ka sellele, et üldsus tajuks õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimist õiglasena. Võimalik, et avalikkuse tagamine aitab kaasa ka sellele, et vältida tahtlikult vigaste otsuste tegemist. Ajaloos on olnud mitmeid õiguskaitsesüsteeme, kus kogu menetlus toimus võimalikult salajasena. Kaasajal on ühiskondade demokratiseerumine toonud kaasa avalikkuse printsiibi üleüldise tunnustamise. Avalikkuse printsiibi rakendamine on erinevates õiguskaitseasutustes erinev. Kõige järjekindlamalt on see printsiip rakendatav kohtusüsteemis. Teistes õiguskaitseasutustes, näiteks eeluurimisasutustes on avalikkuse tagamine piiratud ja näiteks Advokatuuri puhul on advokaadil keelatud kliendi nõusolekuta avaldada andmeid, mis on talle teatavaks saanud seoses õigusabi andmisega (Seadus Eesti Advokatuuri kohta, § 11 lg 3). Need erisused viitavad sellele, et avalikkuse printsiibiga paralleelselt kehtivad mitmed teised printsiibid, mis nõuavad erandite tegemist. Vaadelgem täpsemalt avalikkuse printsiibi rakendamist kohtusüsteemis. Põhiseaduse § 24 näeb ette, et "kohus võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras oma istungi või osa sellest kuulutada kinniseks riigi- või ärisaladuse, kõlbluse või inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks või kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid". Riigisaladuse kaitse vajadus ei vaja ilmselt pikemat põhjendamist (oluline on muidugi, et riigisaladuseks kuulutamine oleks eelnevalt olnud põhjendatud). Teatavaid kahtlusi tekitab ärisaladuste kaitseks avalikkuse printsiibist erandite lubamine. Ärisaladuse mõiste on antud konkurentsiseaduses hästi lai ning see hõlmab igasuguseid ärialaseid andmeid, mille avalikustamine ei ole kohustuslik ja mille saladuses hoidmist peab turusuhetes osaleja vajalikuks. Praktiliselt on igas kohtuasjas poolel, kes osaleb turusuhetes, võimalik taotleda istungi kinniseks kuulutamist. Selline võimalus on antud selleks, et vältida olukorda, et pool ei saa kohtu poole pöörduda, kuna avalikul istungil tema ärisaladuste avaldamine tooks talle suuremat kahju, kui tal kohtuasja tema kasuks lahendamise korral kasu saada on. Kindlasti ei tohi jätta tähelepanuta ka seda, et istungi kinniseks kuulutamine on kohtu õigus ning mitte kohustus. See tähendab, et kinniseks kuulutab kohus istungi ikka ainult siis kui see tõepoolest vajalik on ja selleks ei piisa ainult sellest, et üks pool on seda endale kasulikuks pidanud. Mõningaid küsimusi tekitab avalikkuse printsiibi arvestamine kriminaal-, tsiviil- ja halduskohtumenetluse reguleerimisel. Nimelt on tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud selliseid kohtuistungi kinniseks kuulutamise aluseid, mida ei ole võimalik Põhiseaduse §-st 24

kuidagi välja lugeda12. 2.7. Poolte võrdsuse printsiip Enne poolte võrdsuse printsiibi käsitlemist on vaja selgitada, mida antud kontekstis on mõistetus termini "pooled" all. Terminit "pooled" kasutatakse kõige rohkem käsitledes tsiviilkohtumenetlust. Tsiviilkohtumenetluses tehakse vahet protsessiosalistel, mis on laiem mõiste, ja pooltel. Tsiviilkohtupidamise seadustiku paragrahv 63 kohaselt on protsessiosalised: "pooled, kolmandad isikud, esindajad, riigi ja kohaliku omavalitsuse täitevvõimuorganid, ühiskondlikud organisatsioonid või üksikisikud, kes võtavad protsessist osa teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks paragrahvides 5 ja 85 tähendatud alustel; avaldajad ja muud asjast huvitatud isikud erimenetluses ja muudes asjades, mis on seadusega antud kohtu pädevusse" ning paragrahv 69 kohaselt on poolteks hageja ja kostja.Hageja on isik, kes on estanud hagi oma õiguste kaitseks või, kelle huvides algatati asi riigi täitevvõimuorgani või kohaliku omavalitsuse täitevvõimuorgani,ühiskondliku organisatsiooni või üksikisiku avaldusel. Kostja on isik, kelle vastu hagi on esitatud. Kriminaalmenetluses räägitakse menetlusosalistest. Kriminaalmenetluse koodeksi paragrahv 34 kohaselt on menetlusosalised: "kahtlustatav, süüdistatav, kohtualune ja nende kaitsja, prokurör ning kannatanu, tsiviilhageja, tsiviilkostja ja nende esindaja". Paragrahv 35 kohaselt on kahtlustatav "isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ning juurdleja või uurija poolt on koostatud selle kohta määrus, aga samuti isik, kes on kahtlustatuna kuriteo toimepanemises kinni peetud käesoleva koodeksi paragrahvis 102 ettenähtud korras või kelle suhtes on enne süüdistuse esitamist kohaldatud tõkend" ning "süüdistatav on isik, kelle suhtes on tehtud süüdistatavana vastutusele võtmise määrus" ja "kohtualune on isik, kes kohtuniku määrusega on antud kohtu alla". Halduskohtumenetluses on protsessiosalisteks vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku paragrahvile 13:

12Näiteks Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 8 lg 2 p 3 lubab kohtuistungi kinniseks kuulutada protsessiosalise poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatud sõnumi saladuse tagamiseks.

1) "kaebuse või protesti esitaja, samuti isik või organ, kelle huvides kaebus või protest on esitatud, ning nende esindajad; 2) organi või asutuse esindaja või ametiisik, kelle õigusakti või toimingu peale kaebus või protest on esitatud; 3) halduslepingu osapooled või nende esindajad; 4) kolmas isik, kui asja arutamisel tuvastatud asjaolud võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes". Halduskohtunik võib kaebuse või protesti läbivaatamisele kaasata pädeva järelevalvet teostava organi või ametiisiku, kes sellisel juhul on samuti protsessiosaline. Käesolevas õpikus on termini "pool" all mõistetud kõiki tsiviil-, kriminaal- või haldusõigusliku vaidluse põhilisi osalisi koos nende esindajatega. Poolteks ei ole loetud kolmandaid isikuid tsiviil- ja haldusmentluses ning kannatanut ja tsiviilhagejaid ja -kostjaid kriminaalmenetluses. Poolte võrdsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitsesüsteemis peavad õigusliku vaidluse pooled omama võrdseid õigusi. Poolte võrdsus aitab ilmselt kaasa sellele, et vältida vigade tegemist. Niipea, kui üks pooltest saab eeliseid suureneb tema kasuks eksimise tõenäosus ja sellega ka summaarne vea hind. Poolte võrdsuse printsiip leiab kõige järjekindlamat järgimist tsiviilasjade puhul. Kriminaalasjade puhul on poolte võrdsusest oluliselt taganetud sellega, et tõendamise koormus on täielikult pandud süüdistuse poolele. Nagu me juba ülalpool nägime on selline ebavõrdsus õigustatud, kui me peame süütute süüdimõistmist suuremaks veaks kui süüdlaste õigeks mõistmist. Poolte võrdsusest on taganetud kriminaalmenetluses ka teiste küsimuste lahendamisel. Mõningatel taolistest ebavõrdsustest peatume allpool teiste printsiipide käsitlemisel.

2.8 Isikute seaduse ees võrdsuse printsiip Poolte võrdsuse printsiibist tuleb eristada isikute võrdsust seaduse ees. Kui poolte võrdsuse printsiip nõuab poolte võrdset kohtlemist ühes õiguslikus vaidluses siis isikute seaduse ees võrdsuse printsiip nõuab, et võrdselt tuleb kohelda erinevates analoogsetes õiguslikes vaidlustes osalejaid. Käsitletav printsiip tuleneb põhiseaduse paragrahvist 12, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Õiguskaitsesüsteemi suhtes tähendab ülalmainitud printsiip seda, et kõigi isikute suhtes kohaldatakse ühtesid ja samu, kõigile ühiseid seadusi. Sellest ei tohi siiski teha järeldust, et kellelegi ei tohi seadustega teha eeliseid või panna võrreldes teistega suuremaid kohustusi. Need eelised ja suuremad kohustused peavad aga olema sisuliselt põhjendatud (näiteks kohtuniku staatuse seaduse § 3 lg 6 teeb eeliseid tervele reale isikute rühmadele, kes tänu sellele, et nad on töötanud teatud ametikohtadel, ei pea sooritama kohtunikueksamit). Mainitud printsiibist tuleneb samuti, et kõigi isikute õiguserikkumisi arutavad samad kohtud. Ka selles osas ei tohi antud printsiipi pidada absoluutseks. Praegu Eesti kohtusüsteemis tõepoolest ei sõltu see, millises kohtus antud vaidlust arutatakse, poolte isikust. Kuid on eksisteerinud ja eksisteerib ka praegu kohtusüsteeme, kus isiku tunnustest sõltub, milline kohus antud asja arutama hakkab (Eesti Vabariigis võis kahe maailmasõja vahelisel perioodil sama kriminaalasja arutamine alata sõltuvalt kurjategija isikust 5 erinevas kohtus). Ning kui teatud vaidluste lahendamiseks eri kohtutes, sõltuvalt isiku tunnustest, on piisav sisuline alus, siis ei saa sellist situatsiooni pidada veel isikute seaduse ees võrdsuse printsiibi rikkumiseks. 2.9. Informeerituse printsiip Informeerituse printsiip tähendab seda, et õiguskaitsesüsteem peab tagama võimaluste piires asjaosaliste informeerituse. Informeerituse printsiip on lähedane avalikkuse printsiibile ja täiendab seda s.t. informeerituse printsiip tagab informatsiooni kättesaadavuse menetlusosalistele ka paljudel sellistel juhtudel kui õiguskaitseasutuse toimingud ei toimu avalikult. Informeerituse printsiip leiab oma väljenduse mitmetes põhiseaduse normides ning konkreetsetes menetlusnormides:a) põhiseaduse § 21 nõuab, et igaühele, kellelt on võetud vabadus,

teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus,b) süüdistataval ning kohtualusel on õigus teada, milles teda süüdistatakse (Kriminaalmenetluse koodeksi13 § 35' lg 2 ja 3) ,c) kohtueelse uurimise lõpul on süüdistataval õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega s.t. teada saada süüdistuse tõendid (KMK § 35' lg 2), jne. Osades õiguskaitsesüsteemides on leitud, et lähtudes poolte võrdsuse printsiibist ja ka protsessi ökonoomsuse printsiibist, peaks süüdistuse poolsele kohustusele anda informatsiooni oma tõendite kohta vastama süüdistatava teatav kohustus informeerida tema poolt kasutatavatest tõenditest süüdistajat samuti enne kohtuistungit. Näiteks Ameerika Ühendriikide föderaalkohtusüsteemis kehtib nõue, et kui süüdistatav tahab kohtuistungil tulla välja alibi-tunnistajaga või eksperdi arvamusega tema süüdimatuse kohta, siis ta peab sellest süüdistajat informeerima teatud tähtaja jooksul enne kohtuistungit. Meil praegu selliseid nõudeid KMK ei sisalda ja sellega on süüdistatava kasuks eemaldutud poolte võrdsuse printsiibist. Praegu ei tulene sellest olulisi negatiivseid tagajärgi, kuna tavaliselt on kohtualune enne kohtuistungit vahi all ning vahi allpidamise tingimused on piisavalt ebameeldivad. Seetõttu ei jäeta alibi-tunnistajate välja kutsumise taotlusi enne kohut esitamata. Kui aga ka meie kriminaalmentluse kord muutub leebemaks ja süüdistatavad ei ole kohtu ootel vahi all siis muutub ülalviidatud probleem aktuaalseks ka meil. 2.10. Kaitse õiguse printsiip Kaitse õiguse printsiip tähendab seda, et isikul, kelle vastu on esitatud süüdistus või hagi peab olema õigus ennast selle vastu kaitsta kas ise või kaitsja (esindaja) abil. Ka see printsiip aitab kaasa vigade vältimisele, kuna võimaldab mõlemal poolel esitada omapoolseid tõendeid ja seisukohti. Samuti aitab selle printsiibi järgimine kaasa sellele, et ka kaotanud pool võtaks otsust kui õiglast ja et üldsus suhtuks süsteemi funktsioneerimisse positiivselt. Põhiseadus näeb ette ainult kuriteos kahtlustatava õiguse viivitamatult valida endale kaitsja ja kohtuda temaga (PS § 21). Seadustega on siiski seda õigust laiendatud ka süüdistatavale ja kohtualusele ning tsiviil- ja haldusmenetluse pooltele.

13Edaspidi KMK

Õigus kaitsele tähendab ka õigust kaitsta ennast ise. Üldreeglina on ise enda kaitsma asumine mittesoovitav, keegi ei ole iseenda jaoks hea kaitsja. Professionaalne kaitsja orienteerub menetluse küsimustes paremini ja isegi kui kaitstav ise peaks olema sellel alal asjatundja siis kõrvalseisjal on ikkagi parem situatsiooni objektiivselt hinnata ja teha optimaalseid otsuseid. Milleks siis tunnistada õigust kaitsta ennast ise? Seda õigust tunnistatakse selleks, et juhul kui isikul on välja kujunenud kindel veendumus, et ta tahab ennast ise kaitsta, siis kui seda talle mitte lubada, on tal pärast raske menetluse resultaadiga leppida, talle jääb ikka arvamus, et kui tal oleks olnud võimalik ennast ise kaitsta oleks tulemus olnud talle soodsam. Siiski on olemas ilmselt juhud, millal ei ole otstarbekas lubada ennast ise kaitsta. Need on sellised juhud, kus enda ise kaitsmine võib kaasa tuua nii olulisi negatiivseid tagajärgi, et ei ole otstarbekas kaitstaval lasta endale neid tagajärgi põhjustada s.t. need tagajärjed peavad olema oluliselt raskemad sellest negatiivsest tagajärjest, et suureneb tõenäosus, et kaitstav ise võib suhtuda otsusesse kui ebaõiglasesse. Sellisteks juhtudeks peab KMK § 38 alaealiste ja kaitseõiguse teostamist takistavate füüsiliste või psüühiliste puuetega isikute kriminaalasju ning nende isikute kriminaalasju, keda süüdistatakse kuriteo toimepanemises, mille eest võib karistusena mõista surmanuhtluse. Kaitse õiguse printsiip tähendab ka seda, et isikul on õigus taotleda kaitsja määramist juurdleja, uurija või kohtu poolt riigi kulul (KMK § 36' lg 2). Kaitsjale makstava tasu suuruse määrab Justiitsminister ja praegu on see 55 krooni tunnis. Sellise tasumääraga ei ole kindlasti võimalik oodata, et määratud kaitsjana hakkaks tegutsema ükski kõrgema kvalifikatsiooniga vandeadvokaat. Kuid kindlasti on siiski teatava tasu lae fikseerimine vajalik, sest maksumaksja ei jõua kindlasti mitte kinni maksta kõigi kohtualuste kaitset tippadvokaatide poolt. Kaitse õiguse printsiip nõuab kindlasti seda, et peab olema tagatud piisav aeg kaitse ettevalmistamiseks. Praegu ei ole see nõue sõnaselgelt leidnud kajastamist ei Põhiseaduses ega ka menetlusnormides. Ainukene õigus, mis on lähedane kaitse ettevalmistamiseks piisava aja tagamisele, on süüdistatava, kohtualuse ja nende kaitsjate õigus esitada taotlusi eeluurimise täiendamiseks, kohtusse uute tunnistajate, ekspertide, spetsialistide kutsumiseks ning uute tõendite väljanõudmiseks (KMK §-d 173 ja 237). Praegu ei ole kaitse ettevalmistamiseks piisava aja nõudmine meil ka eriti aktuaalne sest süüdistatavad ootavad kohtuistungit väga sageli

kinnipidamiskohas ning seetõttu on huvitatud võimalikult kiirest asja kohtusse jõudmisest. Samuti ei tegele meil kaitse praegu aktiivselt tunnistajate ja muude tõendite otsimisega. Kriminaalmenetluse reformiga seoses muutub kautsjoni vastu isikute vabastamine kindlasti sagedasemaks ning loodetavasti aktiviseerub ka kaitse tegevus tõendite otsimisel. Ning sellisel juhul kindlasti muutub aktuaalseks ka nõue, et kaitse ettevalmistamiseks peab olema tagatud piisav aeg. Kaitse õiguse teostamiseks peab menetlusosalistel olema õigus kohtulike tõendite omapoolseks kontrolliks ja esitamiseks. Praegu meie menetlusnormid sõnasõnalt taolist õigust ei fikseeri. Kaudselt on see õigus siiski üldjoontes tagatud: menetlusosalised (ja ka teised isikud) võivad esitada tõenditena käsitletavaid andmeid (KMK § 49 lg 2) ning tõendite kontrolli teostamine on võimalik selliste menetlusosaliste õiguste kaudu nagu:-õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega (KMK § 35' lg 2),-õigus taotleda uute tunnistajate, ekspertide, spetsialistide kutsumist ning uute tõendite väljanõudmist (KMK §-d 173 ja 237),-õigus esitada tunnistajatele omapoolseid küsimusi (KMK § 243 lg 3)ja -õigus esitada eksperdile küsimusi (KMK § 249 lg 2; § 250 lg 2). Tõendite kontrolli võimalus on piiratud kannatanu või tunnistaja anonüümsuse rakendamisel. Sellisel juhul võivad vaid juurdleja, uurija, prokurör ja kohus, tutvuda kannatanu või tunnistaja isikuandmetega (KMK § 79' lg 3). See, et menetlusosalised ei saa teada kannatanu või tunnistaja isikuandmeid ning ei saa teostada tunnistaja vahetut küsitlemist, kindlasti raskendab oluliselt nende ütluste tõesuse kontrollimist. Kuid antud juhul on ilmselt siiski põhjust nõustuda taolise õiguste piiramisega sest vastasel juhul on äärmiselt raskendatud (praktiliselt võimatuks tehtud) isikute leidmine, kes oleksid nõus olema tunnistajaks organiseeritud kuritegevust puudutavates kriminaalasjades. Kaitse õiguse tagamiseks on kindlasti oluline ka õigus isiklikult oma kohtuasja arutamisest osa võtta. Kriminaalasja arutamine esimese astme kohtu istungil toimub kohtualuse osavõtul, kelle ilmumine kohtusse on kohustuslik. Kriminaalasja arutamine kohtualuse puudumisel on lubatud ainult siis, kui kohtualune viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale (KMK § 208). Tsiviilasjades on samuti pooltel õigus oma kohtuasja arutamisest osa võtta. Kuid juhul kui pool on kohtukutse kätte saanud ja ei ilmu istungile siis on võimalik asja arutamine ka tagaselja. Situatsioon on keerulisem, kui poolele ei õnnestu kutset kätte anda kuna tal ei ole kindlat elukohta (asukohta) või ei õnnestu teda seal kätte saada. Sellisel juhul kasutatakse informeerimist ajalehe kaudu. Kuid kui ka siis pool kohtuistungile ei ilmu, loetakse ta oma õiguse teostamisest

loobunuks ning asja on võimalik arutada ilma ühe poole osavõtuta. Muidugi on mõnevõrra ebaloogiline väita, et isik on oma õiguse teostamisest loobunud, kui on täiesti võimalik (ja kindlasti vahel nii ka juhtub), et isik ei ole üldse teadlikki vastavast kohtuasjast ja seega ka oma õigusest selle asja kohtulikust arutamisest osa võtta. Õigus kaitsele sisaldab endas ka õigust tõlgi abi kasutamisele. Kriminaalmenetluses on ette nähtud, et kahtlustatavalt, süüdistatavalt ja kohtualuselt ei saa tõlkidele makstud summasid sisse nõuda (KMK §89 lg 1). 2.11. Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip Erapooletus tähendab seda, et kohus, prokuratuur ja politsei ei tohi olla isiklikult huvitatud õigusliku vaidluse resultaadist ja ei tohi tekkida kahtlusi nende erapooletuses. Ei piisa sellest, et antud asutused sisuliselt ei ole erapoolikud. Tähtis on see, et nad ei tohi tekitada isegi kahtlust erapoolikuses. Selleks ongi ette nähtud näiteks kohtunike taandamise obligatoorsed alused - kriminaalasjades ei tohi kohtu koosseisu kuuluda isikud, kes on või olid antud kriminaalasjas menetlusosalisteks või on mõne menetlusosalisega suguluses, s. o. vanemad, lapsed, lapsendajad, lapsendatud, vennad ja õed, vanavanemad, lapselapsed, samuti abikaasa ning samuti kes antud kriminaalasjast võtsid osa prokurörina, uurijana, juurdlejana, eksperdina, spetsialistina, tõlgina, tunnistajana või manukana (KMK § 26 lg 1 p 2,3). Tsiviilasjades on analoogiline piirang mõnevõrra erinev. Tsiviilasjades on kohtuniku taandamise obligatoorsed alused järgmised: 1) ta vôttis asja eelnevast läbivaatamisest osa tunnistajana, eksperdina, tôlgina, esindajana vôi kohtuistungi sekretärina; 2) ta on poolte vôi teiste protsessiosaliste sugulane (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend vôi ôde, vanavanem, lapselaps) vôi hôimlane (abikaasa vôi tema sugulane samas astmes)(Tsiviilkohtupidamise seadustiku paragrahv 18). Muidugi on võimalik kohtuniku taandamine ka juhul kui ilmnevad mingid muud asjaolud, mis võivad tekitada kahtlust nende erapooletuses. Kaitsja puhul on lubatav erapoolikus kaitstava kasuks kuid peab olema välistatud, et kaitsja huvid oleks vastuolus kaitstava huvidega või oleks alust selliseks kahtluseks. Seetõttu on näiteks keelatud esineda kaitsjana isikul, kes selles asjas annab või andis varem õigusabi isikutele, kelle huvid on vastuolus isikute huvidega, keda ta kaitseb või esindab, või kui ta võttis asjast osa kohtunikuna, prokurörina, uurijana, juurdlejana, eksperdina, spetsialistina, tõlgina, tunnistajana või manukana(KMK § 20 lg 2). Sõltumatus tähendab, et õiguskaitseasutused peavad õiguslike küsimuste lahendamisel olema sõltumatud ja tegutsema kooskõlas

seadustega. Eriti oluline on sõltumatus kohtute ja kohtunike puhul. Kohtute sõltumatus on tagatud nende sõltumatuse fikseerimisega põhiseaduses (PS § 146) ja nende Kohtute seaduses fikseeritud õigusliku seisundiga. Kohtunike sõltumatus on tagatud nende nimetamise ja tagandamise korraga, kohtuniku puutumatusega, kohtuniku materiaalse ja sotsiaalse kindlustatusega ja mitmete muude vahenditega. Täpsemalt leiavad mainitud vahendid käsitlemist käesoleva õpiku II osas. Seoses kohtute sõltumatusega tekib küsimus, et kas on võimalik, et teatavas situatsioonis on kohtud liiga sõltumatud. Esmapilgul tundub olevat loogiline vastus, et kohtud ei saa kuidagi olla liiga sõltumatud. Lähemal vaatlemisel on siiski võimalik jõuda järelduseni, et teatud tasemest suurem sõltumatus ei pruugi olla soovitav. Nimelt kui sõltumatus viia absoluudini ja anda kohtunikkonna formeerimine (s.t. kohtunike ametisse nimetamine) samuti täiesti kohtunikkonna otsustada, siis on oht, et korporatiivsuse suurenemisega võib kohtunikkond oma vaadete poolest hakata elanikkonna keskmisest liiga palju erinema. Ühiskond suudab taluda ainult teatavat sellise erinevuse taset. Kui erinevused lähevad liiga suureks, siis ühiskond asub seda erinevust likvideerima ning sellisel juhul on väga tõenäoline, et arvestades pendli seadust kaotab kohtunikkond ka osa sellest sõltumatusest, mis tal efektiivse funktsioneerimise jaoks olema peab. Üheks kohtunike sõltumatuse tagamise vahendiks on nende ametisse nimetamine kõrgete riigivõimuasutuste poolt. Võimalik on konstrueerida ka süsteeeme, milles kohtunike ametissenimetamine oleks kohtute endi kompetentsis. Praktikas on siiski piirdutud madalamalseisvate kohtute kohtunike ametisse nimetamisega kõrgemate kohtute poolt14. Kindlasti aitaks selline madalama lüli kohtute kohtunike ametisse nimetamise kord kaasa võimude lahususe garanteerimisele. Kuid võimude lahususe printsiibi selles osas äärmuseni viimine, nagu ka paljudel muudelgi juhtudel mõne seisukoha absolutiseerimine, võib tekitada täiendavaid probleeme. Kui kohtunikkonna moodustamine jääb täiesti kohtunikkonna enda otsustada tekib paratamatult oht kohtunikkonna korporatiivse iseloomu ülemäärseks süvenemiseks ning kohtunikkonna seas valitsevad vaated võivad hakata

14 Eestis oli madalamalseisvate kohtute kohtunike ametisse nimetamine Riigikohtu kompetentsis 1934. aastani ja Soomes Ülemkohtu pädevuses 1993. aastani.

ohtlikul määral erinema ühiskonnas tervikuna domineerivatest vaadetest15. Kohtute sõltumatuse kõrval on kindlasti väga oluline ka advokatuuri sõltumatus riigivõimust sest vastasel juhul oleks oluliselt raskendatud selliste õiguslike vaidluste pidamine, kus üheks pooleks on riigiasutus. Advokatuuri riigivõimust olulise sõltuvuse puhul oleks taolistes vaidlustes raske leida advokaati, kes esindaks riigiasutusega vaidlevat klienti. Ning sellist olukorda, kus riigiasutusega õiguslike vaidluste pidamine on oluliselt raskendatud, ei tohi riik, mis pretendeerib õigusriigi nimetusele, tekkida lasta. Õiguskaitseasutused ei pea olema sõltumatud mitte ainult teistest riigiasutustest vaid ka erakondadest. Sõltuvus erakondadest on mõeldav eelkõige õiguskaitseasutustes töötavate erakondade liikmete kaudu. Ning sellise sõltuvuse vältimiseks ongi paljude õiguskaitseasutuste töötajatele kehtestatud erakondadesse kuulumise keeld16.

15 Kohtunikkonna vaated võivad erineda ja mõnede teooriate järgi oleks isegi soovitav, et nad ka tegelikult mõningal määral erineks, ühiskonnas üldlevinud vaadetest. Kohtunikkonna vaated võiksid nende teooriate järgi olla mõningal määral ühiskonna vaadetest ees. Kuid mitte vähem pooldajaid on seisukohal, et kohtunikkond peab olema ühiskonna konservatiivsete vaadete kandjaks ning sellega aitama kaasa stabiilsuse hoidmisele ühiskonnas.16Muidugi on vähemalt mõningane alus väitel, et ega formaalse erakonda kuulumise keeluga ei ole võimalik vältida õiguskaitseasutuste töötajate erakondlikke sümpaatiaid. Kuid mainitud keeluga on võimalik saavutada vähemalt seda, et õiguskaitseasutuste koosseis on vähemalt formaalselt apoliitiline ja sellega vähemalt väliselt jätab erakondadest sõltumatu mulje.

Tähelepanuta ei tohi jääda ka kohtunike sõltumatus kohtusüsteemi siseselt. Nimelt peab konkreetse kohtuasja läbivaatamisel kohtu koosseis olema sõltumatu ka teistest sama kohtu (ja teise kohtute) kohtunikest. Meil Eestis on üheks situatsiooniks, kus võib tekkida küsimus kohtunike sõltumatusest kohtusüsteemi siseselt, kohtunike töötasu konkreetse määra otsustamine vastava kohtu esimehe poolt. Kindlasti seab taoline kord kohtunikud kohtu esimehest mõningasse sõltuvusse kuid ei ole mingeid andmeid selle kohta, et taolist sõltuvust oleks kasutatud kohtunike mõjutamiseks konkreetse kohtuasja lahendamisel. Siiski tasub ilmselt kaalumist, kas taolise töötasu diferentseerimisega potentsiaalselt saavutatav kasu on suurem potentsiaalsest ohust kohtunike sõltumatusele. Kompetentsuse nõue tähendab seda, et õiguskaitseasutuste töötajatel peab olema nende töö jaoks vastav kvalifikatsioon. Seda tagavad konkreetsed nõuded, mida esitatakse erinevate õiguskaitseasutuste töötajate haridustasemele. Kuna õigusharidus vananeb ilma täienduseta küllaltki kiiresti, siis on mitmete õiguskaitseasutuste puhul ette nähtud eksamid vastavasse asutusse tööle võtmise eel või/ja (perioodiline) atesteerimine. Kompetentsuse nõue koos ökonoomsuse printsiibiga tähendab ka seda, et ei esitataks liiga kõrgeid kompetentsuse alaseid eeltingimusi. Kompetentsuse alaste eeltingimuste kõrgendamine toob paratamatult kaasa otseste kulude kasvu. Ning juhul kui konkreetsete ülesannete tüübi lahendamiseks ei ole niivõrd kõrge kvalifikatsioon vajalik siis ei kaasne kõrgema kompetentsuse tagamiseks tehtavate kulutuste kasvuga vea hinna vähenemine ega protsessi kasude suurenemine. Ilma positiivsete tagajärgedeta on aga kulude kasv kindlasti ebaotstarbekas. 2.12 Süütuse presumptsiooni printsiip Süütuse presumptsiooni printsiip on fikseeritud Põhiseaduse paragrahvis 22, mille järgi a) kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning b) keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Süütuse presumptsiooni printsiip kehtib eelkõige õiguskaitseasutuste tegevuse kohta kuid põhiseaduses fikseeritud printsiibina kehtib ka väljaspool õiguskaitseasutuste tegevust. Süütuse presumptsiooni printsiibi esimene pool tekitab mõningaid probleeme massimeediavahenditele, kuna nemad on huvitatud informatsiooni võimalikult kiirest avaldamisest ja võimalikult tähelepanuäratavatest pealkirjadest ning sõnastusest. Kui

lähtuda rangelt süütuse presumptsiooni printsiibist siis ei tohiks avaldada teateid, et kodanik see ja see pani toime selle ja selle kuriteo, enne kui selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Muidugi ei suuda massimeediavahendid nii kaua oodata (kohtuotsuse ja selle jõustumiseni jõudmine võib võtta kuid ning avalikkuse tähelepanu on selle aja peale pälvinud juba hoopis muud sündmused). Kindlasti on võimalik jätta teates konkreetsed nimed mainimata ning sellega on süütuse presumptsiooni printsiibi nõuded täidetud. Kuid sageli on uudise suurim väärtus just nimelt konkreetse isiku nimi ning sellisel juhul kasutatakse mitmesuguseid spetsiifilisi formuleeringuid, mille kaudu antakse informatsioon edasi ilma kedagi kategoorilises vormis kurjategijana käsitamata. Antakse näiteks teada, et politsei kahtlustab kedagi teatud kuriteo toimepanemises, või et politseil on andmeid (või tõendeid) selle kohta, et teatud kuriteo on toime pannud konkreetne isik. Selliste formuleeringute kasutamisel ei ole kedagi otseselt kurjategijana käsitatud ning seega otsest vastuolu süütuse presumptsiooni printsiibiga ei ole. Kui aga vaadata situatsioonile selle isiku positsioonilt, keda mingis kuriteos süüdistatakse (kahtlustatakse), siis tema olukorda muudab sellise spetsiifilise formuleeringu kasutamine siiski küllaltki vähe. Mitte just paljud lugejad pööravad tähelepanu sellele, et teates räägiti ainult kahtlustusest (süüdistusest). Ning veelgi vähesemad teevad loetud tekstist järelduse, et antud isikut ei ole veel keegi kurjategijana käsitanud. Probleemi lahendus ei saa ilmselt seisneda selles, et keelata konkreetsete isikute nimedele viitamine enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Ainsaks lahendiks on avalikkuse tähelepanu suunamine sellele, et teated isiku kahtlustamisest kuriteo toimepanemises ei tähenda veel seda, et antud isik ikka on kindlasti selle kuriteo toime pannud. Taoline arusaamine hakkab kindlasti levima kui kohtud teevad õigeksmõistvaid otsuseid asjades, millele on eelnevalt ajakirjandus suurt tähelepanu pööranud. 2.13. Õigus edasi kaevata Õigus edasi kaevata tähendab seda, et õiguskaitseasutuste otsuste peale peab olema võimalus edasi kaevata. Muidugi ei saa edasi kaebamise õigus olla absoluutne ja piiramatu. Seda põhjustavad mitmed asjaolud: 1) edasikaebamise lubamise otstarbekus on küsitav juhul kui sellega kaasnevalt õiguskaitseasutuste kulutused suurenevad rohkem kui edasikaebamise võimaldamisega saavutatav vea hinna ja/või moraalse kahju vähenemise ja/või protseduuri kasu suurenemisega seonduv positiivne tulemus,

2) samuti on vaieldamatu vajadus vaidluste lõpliku lahendamise järele - õiguskaitsesüsteem ei täida oma funktsiooni kui edasikaebamise võimalus on piiramatu, kuna sel juhul menetlusosalised ei saa kunagi kindlat lahendust oma probleemile (alati on võimalus, et saadud lahendus muudetakse järgmise instantsi poolt). Edasikaebamise õiguse täpsemaks käsitlemiseks on vaja kõigepealt vaadelda kohtusüsteemi lüli ja kohtusüsteemi astme mõisteid. Kohtusüsteemi lüli mõistet kasutatakse tähistamaks kohtute hierarhias erinevatel tasanditel asuvaid kohtuid. Esimeseks lüliks on kõige madalamal tasandil asuvad kohtud, teiseks lüliks on sellele järgneval tasandil asuvad kohtud jne. Kohtusüsteemi astme mõistet kasutatakse eristamaks kohtu funktsioone konkreetse asja lahendamisel. Esimese astme kohtuks nimetatakse kohut, kus arutatakse kohtuasja, mida üldreeglina ükski teine kohus ei ole eelnevalt arutanud17. Põhiliseks erisuseks on siiski esimese astme kohtutele

17Võimalikud on siiski juhud, kus asja on enne esimese astme kohtus arutamist juba eelnevalt mõni kohus arutanud. Näiteks on Eestis ringkonnakohtul õigus saata kohtuasi tagasi linna-, maa-, või halduskohtusse, et see asja uuesti esimese astme kohtuna läbi vaataks. Mõnedes teistes kohtusüsteemides on ette nähtud võimalus, et kõige madalama lüli kohtute otsuste peale kaebuse esitamisel ei tule järgmise lüli kohtus arutusele mitte madalamalseisva kohtu otsuse muutmise või tühistamise vajadus (seda on sageli ka võimatu teha sest nendes madalmalseisvates kohtutes ei peeta sellisel juhul isegi mitte istungi protokolli) vaid kohtuasja arutatakse teise lüli kohtus algusest peale uuesti esimese astme kohtuna, nagu asja ei olekski varem kohtus arutatud.

see, et asja arutamisel ei ole aluseks mõne muu kohtu eelnev lahend18 samas asjas. Asja arutamisel esimese astme kohtus uuritakse tõendeid ja kuulatakse ära menetlusosaliste õiguslikud argumendid, mille põhjal kohus teeb oma sisulise otsuse asja lahendamise kohta. Teise astme kohtuks (apellatsiooniastme kohtuks) nimetatakse kohut, kus apellatsioonkaebuse või -protesti19 arutatakse esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Ka apellatsiooniastme kohus võib uurida tõendeid ning kuulata menetlusosaliste õiguslikke argumente. Ning nende alusel võib apellatsioonikohus teha ka uue sisulise otsuse. Esimese astme kohtust eristab apellatsiooniastme kohut asjaolu, et asja arutamise ajaks on olemas esimese astme kohtu lahend samas asjas. Kassatsiooniastme kohtuks nimetatakse kohut, mis nagu apellatsiooniastme kohuski, arutab asju, milles on juba olemas madalamalseisva kohtu lahend. Kassatsiooniastme kohus erineb apellatsiooniastme kohtust selle poolest, et kassatsiooniastme kohus ei saa reeglina muuta tõenditele madalamalseisvas kohtus antud hinnangut20.

18Kohtu lahendid võivad olla kohtuotsused, millega kohtuasi lahendatakse sisuliselt, või kohtumäärused, millega lahendatakse ainult mõningaid protsessuaalseid küsimusi ilma asja sisuliselt lahendamata (näiteks kriminaalasja täiendavale uurimisele saatmine). Edaspidises tekstis ei mainita kohtuotsuste kõrval kohtumäärusi.19Apellatsioonkaebust ja -protesti eristatakse subjekti järgi, kes vastava taotluse saab esitada. Apellatsioonprotesti esitajaks on Eestis prokurör. Edaspidises tekstis ei tehta vahet apellatsioonkaebusel ja -protestil ning kui juttu on apellatsioonkaebusest siis on mõeldud ka apellatsioonproteste.20Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 336 lg 3 lubab küll seda erandlike põhjuste esinemisel teha.

Kassatsiooniastme kohus tegeleb õiguslikule argumentatsioonile hinnangu andmisega. Algselt ei olnud kassatsiooniastme kohtutel õigust ise madalamalseisva kohtu otsust muuta (või teha uut otsust). Oli võimalik ainult vajaduse korral madalamalseisva kohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks madalamalseisvale kohtule. Kuid kaasajal on lähtudes protsessi ökonoomsuse printsiibist antud ka kassatsiooniastme kohtutele õigus muuta otsust sisuliselt või teha uus otsus21. Õigus kohtuotsuste peale edasi kaevata on fikseeritud ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsioonis küll ainult kriminaalasjas süüdi mõistetud isiku suhtes (Konventsiooni artikkel 14 paragrahv 5) kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 24 laiendab selle õiguse kõigile kohtuasjadele - põhiseaduse kohaselt on igaühel "õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule". Mõningaid probleeme tekib antud sätte tõlgendamisega. Keegi ilmselt ei vaidlusta, et põhiseaduse mainitud paragrahvist tuleneb õigus kõigis tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjades esimese astme kohtu otsuse peale edasi kaevata ning sellele õigusele vastab ka protsessinormidega ette nähtud ringkonnakohtu kohustus nõutekohaselt vormistatud apellatsioonkaebused läbi vaadata. Kuid meie kohtusüsteemis (nagu ka paljudes teistes kohtusüsteemides) on ka kõrgematel kohtutel madalamalseisva kohtu lahendiga mittenõustumisel õigus mitte ainult piirduda madalamalseisva kohtu otsuse täieliku või osalise tühistamisega vaid ka muuta madalamalseisva kohtu otsust või teha uus otsus. Uue otsuse võib teha nii apellatsioonikohus (ringkonnakohus) kui kassatsioonikohus (Riigikohus). Ning nende kohtute otsuste peale edasi kaebamine on juba problemaatilisem. Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsioonkaebuse või -protesti kuid Riigikohtul ei ole kohustust neid läbi vaadata. See aga ei tähenda veel, et praegu kehtivad menetlusnormid oleks põhiseadusega vastuolus. Põhiseaduse tekstist ei tulene otseselt, et edasi kaebamise õigusele peaks

21Ka Eesti Vabariigi Riigikohtul on see õigus.

vastama ka kõrgema kohtu kohustus see kaebus läbi vaadata22. Riigikohtu otsuse peale edasi kaevata ei saa. Kuid ka selles ei ole vaja näha vastuolu põhiseaduse sätetega. Põhiseadus garanteerib õiguse kaevata edasi kõrgemalseisvasse kohtusse (kui see on moodustatud) kuid ei garanteeri, et

22Muidugi võib argumenteerida, et edasi kaebamise õigusest ei jää just palju järele kui sellele ei vasta kõrgemalseisva kohtu kohustus see kaebus läbi vaadata. Praeguses situatsioonis on ainsaks kohustuseks, mis vastab edasi kaebamise õigusele, Riigikohtu loakogu kohustus otsustada kassatsioonkaebuse või -protesti puhul menetlusloa andmise küsimus (s.t. otsustada, kas asi tuleb Riigikohtus läbivatamisele või ei tule). Menetlusloa andmise/mitteandmise otustamisel ei ole loakogu kohustatud esitama põhjendusi ning menetlusloa mitteandmine ei tähenda, et Riigikohus oleks nõus madalamalseisva kohtu lahendiga.

otsuse teinud kohtust oleks kõrgemalseisev kohus alati olemas23. Võimalik on muidugi, et põhiseaduse tekst oleks võinud mainitud koha pealt olla täpsem ning otseselt vältida võimalused tõlgendusteks, mis nõuaksid praeguse edasikaebamise süsteemi muutmist. ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsiooni sõnastus nõuab aga, et kohtualusel peab kriminaalasjades olema mitte ainult kohtuotsuste peale edasi kaebamise õigus. Vaid et peab olema garanteeritud, et nende kaebuste alusel kohtuasjad ka tegelikult uuesti läbi vaadatakse. Meie edasikaebamise süsteem on ka selle nõudmisega kooskõlas. Nimelt on kriminaalasjade puhul Riigikohus sellistel juhtudel kui

23Sellise süsteemi ülesehitamine oleks küll teoreetiliselt võimalik. Selleks oleks vaja ainult piirata kõige kõrgema kohtusüsteemi lüli kompetentsi selliselt, et sellel kohtul oleks küll õigus vajaduse korral tühistada madalamalseisva kohtu otsus kuid ei oleks õigust madalamalseisva kohtu otsust muuta või teha ise uut otsust (selleks tuleks asi saata tagasi madalamalseisvale kohtule uueks läbivaatamiseks). Kuid lähtudes ökonoomsuse printsiibist on kaasajal siiski üldlevinud kõrgeima kohtuinstantsi õigus teha uus otsus (sellisel viisil välditakse täiendavaid kulusid, mis kaasneksid asja uuel arutamisel madalamalseisvas kohtus).

ringkonnakohus raskendas oma otsusega kohtualuse olukorda24 kohustatud kassatsioonkaebused läbi vaatama.Ning Riigikohtus kriminaalasjas uue kohtuotsuse tegemise ning madalamalseisva kohtu otsuse muutmise õigus on piiratud juhtudega, mis ei raskenda süüdimõistetu olukorda (Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 63 p 3). Teistel juhtudel tuleb otsuse muutmiseks see saata uueks läbivaatamiseks madalamalseisvasse kohtusse. Seega on kriminaalasjade puhul Eesti kohtusüsteemis tagatud, et iga kohtualuse olukorda raskendava kohtuotsuse peale on võimalik edasi kaevata ning sellele õigusele vastab ka kõrgemalseisva kohtu kohustus kaebus läbi vaadata. Analoogseid sätteid ei ole aga kehtestatud tsiviil- ja halduskohtumenetluse suhtes. Edasikaebamise õigus on samuti üheks õiguseks, mille osas ei peeta mitte alati kinni poolte võrdsusest. Eesti kohtusüsteemis on kriminaalasjades esimese astme kohtu otsuse peale õigus edasi kaevata kohtualusel, tema kaitsjal või seaduslikul esindajal, kannatanul ja tema esindajal ning prokuröril on õigus esitada protest. Tsiviilhagejal, tsiviilkostjal ja nende esindajatel on õigus esitada apellatsioonkaebusi ainult tsiviilhagisse puutuvas osas (Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse

24Vastavalt Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 32 lg 3 sätetele on ringkonnakohtul kannatanu või erasüüdistaja kaebuse või prokuröri protesti alusel õigus: 1) tunnistada kohtualuse süüdi raskemas kuriteos, kui seda tegi esimese astme kohus, mõistes raskema karistuse või jättes karistuse muutmata; 2) tühistada esimese astme kohtu õigeksmõistva otsuse ja teha süüdimõistva otsuse; 3) mõista kohtualuse süüdi esimese astme kohtu poolt õigeksmõistetud kuriteoepisoodis, mõistes raskema karistusevõi jättes karistuse muutmata; 4) tühistada esimese astme kohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja mõista kohtualusele raskema karistuse.

seadustiku § 5). Ameerika Ühendriikide föderaalkohtusüsteemis on aga kriminaalasjades edasi kaebamise õigus piiratud ning süüdistajal ei ole võimalust õigeksmõistva kohtuotsuse peale edasi kaevata. Taoline lahendus on muidugi vastuolus poolte võrdsuse printsiibiga. Kuid selle vastuolu lubamist on võimalik õigustada sooviga vältida süütute süüdimõistmist (isegi siis kui sellega seoses suureneb süüdlaste õigeks mõistmise tõenäosus) ning vähendada kohtute ülekoormust (kui süüdistaja teab, et tal ei ole õigeksmõistva otsuse puhul võimalust edasi kaevata siis ta püüab minna kohtusse ainult siis kui ta on veendunud, et ta on asja kohtulikuks arutamiseks piisavalt tõendeid kogunud). Teiseks oluliseks erisuseks on see, et Ameerika Ühendriikide föderaalkohtusüsteemis ei ole kriminaalasjades kannatanul poole õigusi ja seega ei ole neil ka edasikaebamise õigust. Kannatanu taolist õiguste puudumist põhjendatakse sellega, et vastasel juhul sõltuks kohtualuse seisund ebaõiglaselt sellest, kui aktiivne kannatanu on tema kriminaalasjas, aktiivse kannatanu puhul oleks suurem tõenäosus, et talle mõistetakse raskem karistus. Meil kehtiva süsteemi kasuks räägib asjaolu, et kannatanule poole õiguste garanteerimine tõstab kannatanu rahulolu oma situatsiooniga. Kannatanu rahulolu on juba iseenesest resultaat, mille saavutamine on kindlasti soovitav kuid kannatanu rahulolu tõstmine aitab kaasa ka selleks, et saavutada kannatanu võimalikult positiivne koostöö kriminaalasja menetlemisel ning selle kaudu vähendada vea tegemise tõenäosust. 2.14. Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest on ette nähtud põhiseaduse §-s 23, mille kohaselt "kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks". Käesoleva printsiibi mõte tuleneb vajadusest lõplike lahendite järele ning ökonoomsuse printsiibist (ilmselt ei ole ökonoomne juba tehtud kohtuotsuseid lõputult üha uuesti ja uuesti läbi vaadata). Samuti on mainitud printsiip oluline vältimaks riigi võimalust taga kiusata isikuid, kelle süüdi mõistmiseks riigil vajalikud tõendid puuduvad kuid kellele korduvate samasisuliste kriminaalsüüdistuste esitamisega oleks võimalik tekitada olulisi ebamugavusi. Ka mainitud printsiibi suhtes kehtivad mõningad erandid. On ju võimalik, et õigeksmõistev kohtuotsus on tehtud kohtualuse poolt ära ostetud tunnistajate valetunnistuste alusel. Ilmselt oleks raske põhjendada antud

printsiibist kinni pidamist juhul kui pärast taolise kohtuotsuse jõustumist oleks välistatud sama asja uuesti läbi vaatamine isegi siis kui mainitud valetunnistuse andmine on hiljem kohtus tõendamist leidnud. Taolistel erandjuhtudel ongi lubatud ka kriminaalasjades jõustunud kohtuotsuste uuesti läbi vaatamine teatud konkreetsete uute asjaolude ilmnemisel pärast kohtuotsuse jõustumist (sellist menetlust nimetatakse teistmiseks). Teistmist lubavateks asjaoludeks on Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 77' alusel: 1) jõustunud kohtuotsuse või määruse ebaseaduslikkus või põhjendamatus, mis tulenes teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja või kannatanu valeütlusest, teadvalt valest eksperdiarvamusest, teadvalt valest tõlkest, dokumentide või asitõendite võltsimisest; 2) kohtuniku kuritegu teistitava kriminaalasja arutamisel või läbivaatamisel, mis on tuvastatud kohtuotsusega; 3) juurdlust teostava isiku, uurija või prokuröri kuritegu teistitava kriminaalasja kohtueelsel menetlusel, mis on tuvastatud kohtuotsusega, kui see kuritegu võis mõjustada kohtuotsust teistitavas kriminaalasjas; 4) teistitava kohtuotsuse või määruse rajanemine Riigikohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormile või selle tõlgendusele. Juhul kui uued ilmnenud asjaolud viitavad vajadusele kergendada süüdimõistetu olukorda, siis on teistmine lubatud palju suuremal juhtude arvul (süütu süüdimõistmine, isegi juhul kui on tegemist vaid teatud osas süütu isikuga, on viga, mida süsteem peab püüdma eriti tähelepanelikult vältida). Lisaks eelmises lõikes mainitud asjaoludele on süüdimõistetu olukorra kergendamiseks teistmine lubatud kui 1) tühistatakse teistitavas kriminaalasjas kohtuotsuse või määruse tegemisel aluseks olnud teine kohtuotsus või määrus või 2) ilmneb kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse või määruse tegemisel teada (Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 77'). Olukord on märksa keerukam kui ühe kriminaalasjaga on seotud mitu riiki. Juhul kui üks riik on isiku õigeks mõistnud siis ei saa see veel iseenesest takistada teise riigi poolt sama isiku samas asjas kohtu alla andmist. Juhul kui on tegemist erinevate riikidega on ökonoomsuse printsiip vähem puudutatud sest enne tehtud kulutused on tehtud teise riigi poolt ning samuti on väiksem tõenäosus, et korduvat kriminaalsüüdistust kasutataks isiku tagakiusamiseks. Ühe riigi õiguskaitsesüsteemi ei saa takistada isiku kriminaalvastutusele võtmisest asjaolu, et teine riik on sama isiku õigeks mõistnud kuna üks riik ei saa vastutada teise riigi tegevuse ja lahendite eest. Muidugi kui on tegemist riikidega, kelle vahel on suur usaldus, siis sõlmivad riigid omavahel lepingud korduva kriminaalsüüdistuse esitamise vältimiseks. Samuti on võimalik, et riik otsustab, et võtab teise riigi territooriumil toime pandud kuritegude eest vastutusele ainult

juhul, kui rahvusvaheline õigus või riikidevaheline leping näeb ette tema kriminaalvastutuse selle riigi kriminaalseaduse järgi kuid oma territooriumil toime pandud kuritegude eest võtab vastutusele ka juhul kui mõni teine riik peaks olema enne sama isiku sama kuriteo suhtes õigeks mõistnud (sellisel positsioonil on praegu kehtiv Eesti kriminaalkoodeks). Isegi juhul kui üks riik on juba isikut kriminaalkaristusega karistanud säilib teisel riigis õigus (kui see ei ole vastuolus riigi oma seadustega) sama isikut teist korda kriminaalkorras süüdistada ning karistada. Sellise põhimõttelise õiguse tunnistamine tuleneb sellest, et erinevad riigid suhtuvad erinevatesse tegudesse erineva rangusega. Ning seetõttu juhul kui üks riik on isiku suhtes kohaldanud kerget kriminaalkaristust ei tohi see takistada teist riiki sama teo eest kohaldamast uut karistust (muidugi ainult juhul kui teise riigi kriminaalseadus näeb ette rangema kriminaalkaristuse selle teo eest kui see karistus, mida kohaldas esimene riik). 2.15 Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine Põhiseaduse paragrahv 23 sätestab et "kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust."Käesoleval printsiibil on kaks täiesti erinevat ja sõltumatut põhistust. Esiteks nõuab ökonoomsuse printsiip karistuste ökonoomset kasutamist. Karistus on iseenesest ühiskonnale alati kulu25. Karistuse kohaldamine võib olla otstarbekohane ainult siis kui karistamisega on võimalik saavutada

25Karistuse kohaldamine ja ellu viimine maksab ning isegi kui vaadelda sellist karistust nagu rahatrahv, on rahatrahvi kohaldamise ja sisse nõudmise kulud sageli küllaltki lähedased rahatrahviga saadavale tulule. Kui aga arvestada, et püüdes anda süsteemile hinnangut ühiskonna kui terviku seisukohalt, tuleb arvesse võtta ka karistuse kandja kulutusi siis ei ole ühtegi karistusliiki, mille puhul karistus ise oleks ühiskonnale kasulik.

mingit positiivset resultaati. Karistusega saavutatavateks positiivseteks resultaatideks võib olla: 1) karistatu poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine (eripreventsioon), 2) teiste isikute poolt kuritegude toimepanemise ärahoidmine (üldpreventsioon), 3) kannatanu ja ühiskonna emotsionaalse tasakaalu taastamine. Juhul kui tegu on tunnistatud karistatavaks või raskemini karistatavaks pärast isiku poolt teo toime panemist siis selle teo eest karistuse (raskema karistuse) kohaldamine ei aita kaasa üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisele. Seda seetõttu, et teo toimepanemise ajal isikut karistusega (raskema karistusega) ei ähvardatudki26. Karistusi, mis ei aita kaasa üldpreventsiooni saavutamisele saab õigustada ainult eripreventsiooni ja kannatanu ja ühiskonna emotsionaalse tasakaalu saavutamisega. Seni ei ole aga empiirilised uuringud näidanud, et nende eesmärkide saavutamisele mõningane kaasa aitamine võiks õigustada kriminaalkaristuste kohaldamist juhul kui nende karistustega üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisele kaasa aitamine ei ole üldse võimalik. Seega võib asuda seisukohale, et kriminaalkaristuste kohaldamine, mis ei olnud ette nähtud teo toime panemise ajal kehtinud kriminaalseaduses, ei ole üldreeglina otstarbekohane kuna ei saa kaasa aidata üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisele. Teine põhjendus lähtub samuti sellest, et teo toimepanemise ajal mitte kehtinud karistus ei ähvardanud isikut teo toimepanemise ajal ja seetõttu

26Karistuse kohaldamine on üldpreventsiooni seisukohast vajalik siis kui isikut teo toimepanemise ajal juba ähvardas karistus. Sellisel juhul on karistuse reaalse kohaldamisega võimalik näidata, et rikkumiste toimepanemise puhul ähvardavaid karistusi ka kohaldatakse s.t. ähvardavaid karistusi tuleb võtta arvesse käitumisvariantide valikul. Kui aga kohaldada karistust, millega kedagi teo toimepaneku ajal ei ähvardatud, siis see karistus ei aita kaasa arvamuse kujundamisele, et käitumisvariantide valikul tuleb ähvardavaid karistusi arvesse võtta.

ei saanud ta seda karistust ka oma käitumisvariantide valikul arvestada. Ning seetõttu ei ole riigil moraalset õigust kohaldada tema suhtes karistust, mille kohaldamisest ta ei ole isikut ette hoiatanud. Samuti on võimalik argumentatsioon, et isiku karistus ei tohi kujuneda raskemaks seetõttu, et riigil ei õnnestunud teda varem (s.t. kergemat karistust ette nägeva või kriminaalvastutust üldse mitte ette nägeva seaduse kehtivuse ajal) välja selgitada ning kohtu alla anda. Vastupidiselt raskemat karistust ette nägevatest seadustest on kergemat karistust ette nägeval seadusel (samuti nagu ka teo kriminaalkorras karistatavust kõrvaldaval - s.t. dekriminaliseerival seadusel) tagasiulatuv jõud. Selline lahendus tuleneb põhiliselt ökonoomsuse printsiibist. Juhul kui karistuse kohaldamise momendil kehtib juba uus kriminalseadus, mis vähendab või hoopis kõrvaldab karistuse antud teo eest, siis ei ole raske karistuse kohaldamine üldpreventsiooni eesmärgi saavutamiseks vajalik. Isikud, keda see karistus peaks mõjutama loobumaks kuriteo toimepanemisest, teavad üldreeglina, et neid ähvardab sama teo toime panemise korral juba uus kergem karistus. Seega ei ole võimalik raskema karistusega aidata kaasa üldpreventsioonile. Ning kui uus seadus dekriminaliseerib mainitud teo siis see tähendab, et kas ühiskond ei ole enam üldse huvitatud antud tegude ärahoidmisest, või et ei peeta vajalikuks kasutada antud tegude ärahoidmiseks kriminaalkaristusi. 2.16 Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip Selleks, et vältida õiguskaitseasutuste ülekoormatust, on vajalik, et õiguskaitseasutuste lahendid oleksid võimalikult kergelt ja täpselt ette ennustatavad. Juhul kui õiguskaitseasutuse poole pöörduja saab piisavalt täpselt ette ennustada, millise lahendi õiguskaitseasutus tema küsimuses teeb, siis pöördutakse õiguskaitseasutuste poole ainult sellistel juhtudel, mil on alust loota, et õiguskaitseasutus teeb lahendi selle isiku kasuks. Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavus aitab kaasa ka sellele, et vähemal arvul juhtudel on üldse vaja pöörduda õiguskaitseasutuste poole, kuna isikud, kelle vastu muidu oleks vaja pöörduda õiguskaitseasutuse poole, täidavad taolisel juhul sagedamini oma kohustusi vabatahtlikult. Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip ei tähenda muidugi seda, et oleks võimalik saavutada lahendite täielik ette ennustatavus. Alati jäävad alles kaasused, mille puhul lahendit ei ole kuidagi võimalik piisava täpsusega ette ennustada. Kuid kindlasti tuleb õiguskaitsesüsteemi tegevuse reglementeerimisel erinevate variantide valikul eelistada variante, mis

suurendavad lahendite ennustatavust27. 3. Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteem kahe maailmasöja vahel 3.1. Eesti Vabariigi kohtusüsteem kahe maailmasöja vahel Eesti Vabariigi kohtusüsteemi alguseks võib lugeda Ajutise Valitsuse 18. novembri 1918.a. määrust "Ajutiste kohtute sisseseadmise üle"28. Lõplikult teostati kohtute ülevõtmine novembrikuu viimasel nädalal29. Ajutiste kohtute sisseseadmise määruse alusel andis kohtuminister korralduse ennerevolutsiooniaegsete Eestis asunud kohtuasutuste tegevuse taasalustamiseks30. Vastavalt sellele pidid kõik Eesti Vabariigi piirides asuvad kohtuasutused alustama tööd 2. detsembril 1918.a.31. Kohtupidamise keeleks sai eesti keel, kuid lubati tarvitada ka teisi keeli,

27Muidugi on erandsituatsioone, mille puhul lahendi ennustatavus ei saa olla oluline ja võib olla isegi ebasoovitav. Näiteks ei ole ilmselt kasulik kui on ette ennustatav, kuna täpselt uurija otsustab teostada läbiotsimise. 28 RT 1918, 1, lk. 6; Valitsusasutiste tegevus 1918 - 1934. Riigikantselei väljaanne. Tallinn, 1934, lk.79.29 K.Parts, Andmeid kohtute tööst ja kuritegevuse vastu võitlemise alalt// Eesti. Maa, rahvas, kultuur. Tartu, 1926, lk 1215.30 Kuni 1917. a. oktoobrirevolutsioonini toimis Eestis Vene 1864.a. kohtureformi käigus loodud uus kohtusüsteem, mis Baltimaades oli kehtestatud 1889.a. novembris. Selles olid I astme kohtuteks rahukohtud, kus igaühes tegutses üks rahukohtunik, kes otsustas vähemaid süüteo- ja nõudeasju. Rahukohtuniku otsuse peale võis apellatsioonikorras kaevata rahukogusse, mis koosnes vaid ühest alalisest liikmest - rahukogu esimehest ja kaasistujatest, kelledeks olid vahelduvad rahukohtunikud. Rahukogud Vene ajal arutasid ainult edasikaebusi rahukohtuniku otsustele ja esimese astme kohtutena ei tegutsenud. Rahukogu otsustele võis edasi kaevata ainult vormivigade pärast Vene Senatile Peterburis. Senat oligi Eesti- ja Liivimaa jaoks kõrgeimaks kohtuvõimu astmeks Vene ajastu lõpul. Raskemad süüteo- ja suuremad nõudeasjad allusid esimeses astmes ringkonnakohtule. Eestimaa kubermangus oli ainult üks ringkonnakohus asukohaga Tallinnas. Selle otsuste peale sai edasi kaevata Peterburis asuva kohtupalati vastavale osakonnale. Vt. I. Rebane, Kohtud Eestis läbi aegade. Lühiülevaates. Toronto, 1982, lk. 70-71.

31 RT, 1918, 4, lk. 7.

kui kohus ja asjaosalised seda mõistsid. Kohaldatava materiaalõiguse osas oli oluliseimaks aktiks 19. novembril 1918.a. vastu võetud "Ajutised administratiivseadused"32. Selle akti raames ilmunud seadusega "Ülemineku aja kohta" loeti kuni uute seaduste vastuvõtmiseni või endiste muutmiseni vabariigis kehtivaks need õigusaktid, mis kehtisid ühendatud Eesti- ja Põhja-Liivimaa kubermangu piirides enne enamlaste võimuletulekut Peterburis. Ajutiselt jäid kehtima samuti Saksa okupatsioonivõimude poolt antud üldised seadused ja määrused. Nii tekkis õiguslik järjepidevus enne 1917.a. oktoobrit kehtinud õigusega. Mõningaid muudatusi tehti endisesse kohtusüsteemi. Nii nägi ajutiste kohtute sisseseadmise määrus ette vallakohtute kui seisuslike kohtute kaotamise ja nad jäid tegutsema vaid hoolekande alal33. Ülemtalurahvakohtud likvideeriti täielikult. Tähtsaks uuenduseks oli rahukohtute ja rahukogude ning ringkonnakohtute ja kohtupalati, mis Vene ajal rööbiti teineteise kõrval töötasid, ühte süsteemi viimine nii, et liideti rahukogude ja ringkonnakohtute funktsioonid ja pädevus. Nende kohtuasutuste nimeks jäi edaspidi rahukogu. Rahukogud said omale alalised liikmed ning lisaks apellatsioonikorras rahukohtute otsuste läbivaatamisele allutati neile ka suuremad nõude- ja raskemad kriminaalasjad, mis varem kuulusid Vene ringkonnakohtute pädevusse. 18. novembri 1918.a. määrusega "Ajutiste kohtute sisseseadmise üle" nähti ette ka Kõrgema Riigikohtu loomine, mis pidi olema kassatsiooniastmeks. 1. aprillil 1919.a. võttiski Ajutine Valitsus vastu seaduse Riigikohtust34 kuid see seadus jäi vaid paberile ja tühistus, kui Asutav Kogu 21. oktoobril 1919.a. võttis vastu "Riigikohtu seaduse", mis kehtis kuni 1938.a. 35. Vastavalt Riigikohtu seaduse §-le 1 hakkas Riigikohus tööle endise Vene Senati kohta käivate seaduste alusel. Riigikohtule anti kõik õigused, mis varem kuulusid Vene kõrgeimaile kohtuinstantsidele (näiteks peasõjakohtule, peamerekohtule). Kui teised kohtud oma enamuses juba 1918.a. lõpul tööle rakendusid, siis Riigikohus asus tegevusse alles 1920.a. algul. Enne seda oli Eesti kõrgemaks kohtuorganiks Tallinna Ringkonnakohus (hilisem Kohtupalat).

32 RT, 1918, 1, lk. 7.33 1889.a. Baltimaade kohtukorralduse reformimisel jäid vallakohtud püsima eelmisest kohtusüsteemist. Tegutsedes talurahva kohtutena, olid nad Vene ajal allutatud 1889.a. kohtureformiga loodud ülemtalurahvakohtutele ja rahukogudele. Vt. I. Rebane, Kohtud Eestis läbi aegade. Lühiülevaates. Toronto, 1982, lk. 31. 34 RT, 1919, 22, art. 55,35 RT, 1919, 82-83, art. 164.

Täiesti uudne oli administratiivmenetluse sisse toomine kohtukorraldusse. Ajutise Valitsuse poolt 12. veebruaril 1919.a. kehtestatud "Administratiivkohtu kord" nägi ette, et kohtulik võim administratiivasjades kuulub rahukohtutele, rahukogudele ja Riigikohtule36. Algul asusid kõik kohtud linnades, kuna seoses sõjaolukorraga valitses maal rahutus ja kindlusetus, samuti oli suur puudus õigustloovate aktide tekstidest, juriidilisest kirjandusest ning kohtutöötajaist. Raskusi oli ka kohtute tööruumidega. Kõrgemad kohtuasutused püüti mahutada Eesti Vabariigi omandusse läinud hoonetesse, rahukohtunikud ja kohtu-uurijad pidid aga töötama üüritud ruumides. Edaspidiste aastate jooksul kohtuministeerium ostis maju ja võttis neid ka üle teistelt riigiasutustelt37. Üheks suurimaks probleemiks kohtute tööle rakendamisel oli kohtukoosseisude komplekteerimine. Tsaariaegsed kohtunikud ja ametnikud olid lahkunud koos Vene kohtutega. Eestlastest vilunud kohtunikke oli väga vähe, kuna tsaariajal eesti soost juristid Eesti- ega Liivimaa kubermangudes kohtunikena töötada ei saanud ja nad pidid selleks siirduma sise-Venemaa osadesse. Puudus oli ka noortest juristidest, kuna suur osa juuratudengitest oli võetud tsaariarmeesse. Ka oli sõja tõttu takistatud ülikooli tegevus, mistõttu selle lõpetajaid oli vähem kui tavaliselt. Lisaks kõigele oli alanud Vabadussõda, millest samuti noored juristid osa pidid võtma38. Kuna kohtute tööle rakendamisega oli kiire, siis ei olnud võimalik hakata ka kohtunikke välja õpetama. 22. novembril 1918.a. avaldas kohtuministeerium teadaande "Õigusteadlastele ja kohtutegelastele". Selles oli öeldud, et "Isikuid, kes õigusteadlise hariduse on saanud, kui ka need, kes ennem kohtuametites on teeninud ja soovivad Eesti Vabariigi kohtutes kohtunikkudena ehk kohtu-uurijatena või prokuröri abilisena teenida, palutakse oma teenistusse astumise soovisid avaldada"39. Ajutiste kohtute sisseseadmise määruse § 6 järgi oli kuni vastava seaduse väljatöötamiseni kohtunike ja kohtu-uurijate ametisse määramine Ajutise Valitsuse pädevuses. 1920.a. kehtima hakanud põhiseaduse 6. peatükiga

36 RT, 1919, 10, art. 23.37 Valitsusasutiste tegevus 1918 - 1934. Riigikantselei väljaanne. Tallinn, 1934, lk. 80.

38 Asutava Kogu protokollid. 1919. 1.istungjärk. Tallinn, lk. 143.39 RT, 1918, 2, lk. 6.

(§-d 68-74) määrati kindlaks kohtu põhialused40. Vastavalt põhiseaduse §-le 70 nimetas kohtunikke ametisse Riigikohus, juhul kui kohtunikud ei olnud seaduse järgi valitavad. Põhiseaduse § 69 sätestas riigikohtunike valimise Riigikogu poolt. 30. detsembril 1920.a. võttis valitsus vastu seaduse "Kohtunike ja kohtu-uurijate ametisse määramise korrast", millega muudeti ja täiendati Vene 1864.a. kohtuasutusteseadust41. Lisaks põhiseadusest tulenevatele muudatustele sätestas see 1921.a. kehtima hakanud seadus, et kohtuametisse võib nimetada ainult Eesti Vabariigi kodanikke, kes pidid olema vähemalt 25 aasta vanused. Sama seadusega hakkas kehtima kord, et kohtunike määramise eel vastavad kohtud esitasid omalt poolt kandidaate vabanenud kohtunike kohtadele, sama õigus kuulus ka Kohtupalati esimehele, kelle kaudu kandidaadid Riigikohtule nimetamiseks esitati. Ka Riigikohtul oli õigus esitada kandidaate oma vabanenud liikmekohtade täitmiseks. Kuid Riigikogu ja Riigikohus ei olnud seotud esitatud isikute ringiga, nad võisid ametisse nimetada ka teisi isikuid. Kohtuametisse määramisel nõuti kandidaatidelt kõrgemat juriidilist haridust ja teatud teenimisaega vastavates ametites. Näiteks Riigikohtu liikmeteks võisid olla juriidilise kõrgharidusega isikud, kellel oli vähemalt kümneaastane kohtu- või advokaadipraktika. Ka madalama astme kohtunike kohtade taotlejaile olid ette nähtud teenistuslikud tingimused. Nii nõuti Kohtupalati esimehelt kaheksa-aastast kohtuteenistust või vandeadvokaadi praktikat, Kohtupalati liikmetelt ja rahukogu esimehelt kuue-aastast ning rahukogu liikmetelt nelja-aastast teenistust samadel kohtadel. Kusjuures vandeadvokaadi teenistus loeti võrdseks kohtuteenistusega, kuid viie-aastane teenimine vandeadvokaadi abina võrdus kolme-aastase kohtuteenistusega42. Rahukohtunikuks ja lisarahukohtunikuks nimetamisel nõuti isikult pooleteistaastast teenistust noorema kohtuametikandidaadina ning pooleteistaastast teenistust vanema kohtuametikandidaadina. Kohtunike ametisse nimetamise kord muutus taas 1933.a. koos põhiseaduse muutmisega. Siis nõuti keskvõimu tugevdamist ja kõigi kohtunike ametisse nimetamine anti põhiseaduse §-de 69 ja 70 alusel riigivanema kätte, kellele Riigikohus esitas selleks 2 kandidaati igale vabale kohale43. 1938.a. põhiseadus ja uus kohtute seadustik märkimisväärseid muudatusi

40 RT, 1920, 113-114, art. 243.41 RT. 1921, 2, art. 14.42 R.Rägo, Kriminaalprotsessi õpperaamat. Tartu, 1937, lk. 99.43 RT, 1933, 86, art. 628; RT, 1934, 5, art. 36.

selles valdkonnas ei teinud44. Vastavalt 1938.a. kohtute seadustiku §-le 182 esitas Riigikohus presidendile 3 kohtuniku kandidaati, kelledest viimane nimetas ühe omal äranägemisel, pärast kohtuministri arvamuse ärakuulamist45. vabariigi algaastail käis sõda, moodustas Ajutine Valitsus 5. detsembri 1918.a. määrusega väljakohtud, mis asusid jalaväepolkude juures ja võisid arvestades süü raskust määrata karistust kuni surmanuhtluseni46. Väljakohtute kätte võis isikuid anda vastava polgu ülem ning kohtuotsused kinnitas sõjaminister. 18. detsembril 1918.a. andis Ajutine Valitsus määruse sõjakohtute ja nende alla kuuluvate kuritegude kohta47. Sõjakohtuteks olid polgukohtud polkude ja neile vastavate üksuste juures ning sõjaringkonnakohus Tallinnas. Lisaks eeltoodud, põhiseaduslikele kohtutele, moodustati veel rida asutusi, mis samuti kandsid kohtu nime või ei kandnud küll kohtu nime, kuid tegelesid õigusemõistmisega. Nii moodustati vastavalt 25. novembril 1919.a. ilmunud "Üürimaksu seaduse" §-le 29 lepituskojad, millede ülesandeks oli lahendada üürileandjate ja üürnike vahelisi vaidlusi, mis tekkisid "Üürimaksu seaduse" täitmisel48. Protsessuaalselt tegutsesid lepituskojad tsiviilkohtupidamise seadustiku järgi. Nende teiseks astmeks olid rahukogud, kuhu sai pöörduda administratiivkohtupidamise korras. 19. jaanuaril 1920.a. ilmunud hangeldamise ja liigkasuvõtmise vastu võitlemise määrusega piirati toiduainete ja esmatarbeasjadega kauplemist ning asutati igas maakonna linnas spetsiaalsed siseministeeriumile alluvad komisjonid, kes pidid arutama määrusega kehtestatud eeskirjade rikkumise asju49. Sama aasta 12. aprillil loodi valitsuse seadusega eelmisega sarnased komisjonid viinapõletamise ja viina ning piiritusega kauplemise vastu võitlemiseks50. Paar päeva varem, so 10. aprillil, andis valitsus välja seaduse hoolekande kohtute asutamise ja vaeslastekohtute muutmise kohta51.

44 RT, 1937, 71, art. 590; RT, 1938, 36, art. 321.45 RT, 1938, 36, art. 321.46 RT, 1918, 6, lk.1.47 RT, 1918, 9, lk. 2.48 RT. 1919, 99-100, art. 173.49 RT, 1920, 14-15, art. 73.50 RT, 1920, 63-64, art. 185.51 RT, 1920, 55-56, art. 140.

Hoolekandekohtutele allutati eestkoste ja hoolekande asjad, mis olid oma loomult keerulised või kus varanduse väärtus ületas 100 000 marka. Seega tegutsesid 1921. aastal Eesti Vabariigis järgmised kohtud:1. Rahukohtud, kus kehtisid omad tsiviil- ja kriminaalprotsessiseadused ja trahvi-seadustik ning administratiivprotsessi seadus;2. Rahukogud kui I ja II astme kohtud, kus I astmes kehtisid rahukohtutes keh-tivatest erinevad tsiviil- ja kriminaalprotsessiseadused ja II astmes samad, mis rahukohtutes, samuti kehtis administratiivprotsessi seadus, mis oli ühine rahukohtu omaga, samuti kehtisid 2 nuhtlusseadust.3. Väljakohtud, kellel oli oma eriprotsessiseadus ja karistusseadus; 4. Sõjakohtud, kus kehtis oma eriprotsess ja erinuhtlusseadus;5. Vaeslaste kohtud linnades oma korraldusega ja maal vallakohtud kui vaeslastekohtud vana seisusliku vallakohtu seaduse alusel;6. Konsistooriumi kohus, mis töötas seisusliku luteriusu kohtu seaduse alusel ja vaimulike kohus õigeusklike jaoks (tegelesid abielulahutustega).7. Hoolekande kohtud, kus oli oma korraldus;8. Lepituskojad, kes tegutsesid üüriseaduse alusel;9. Siseministeeriumi komisjonid oma eriseaduste alusel; 1938.a. kohtute seadustik tegi ülalmainitud struktuuri mõningaid muudatusi. Mainitud seadustiku § 1 järgi teostasid Eesti Vabariigis kohtuvõimu jaoskonna-kohtud, ringkonnakohtud, Kohtukoda ja Riigikohus. Struktuurilt olid üldkohtud ülesehitatud 3-astmeliselt. Esimese astme kohtuteks väiksemais asjus olid jaoskonnakohtud. Need olid Vene valitsemisajast pärit rahukohtud, mida hiljem hakati nimetama jaoskonnakohtuteks ning nende arv tõusis 34-lt 54-ni52. Jaoskonnakohus oli ja jäi edasi ainuisikuliseks kohtuks, mis esimese astme kohtuna lahendas nõudeasju väärtusega kuni teatud summani (I iseseisvus-perioodi lõpupoole summas kuni 1000 krooni) ning kriminaalasju, kus karistusena oli ette nähtud peamiselt rahatrahv, arest või vangimaja mitte üle 2 aasta. Pärandi- ning alimentide nõuded allusid jaoskonnakohtule vaatamata summa suurusele. Laiaulatusliku alluvusega taheti teha kohus

52 I. Rebane, Kohtud Eestis läbi aegade. Lühiülevaates. Toronto, 1982. lk. 80.

rahvale kättesaadavaks53. Administratiivkohtuna vaatas jaoskonnakohus läbi kaebused valla - ja alevivalitsuse ning nende poolt valitud ametnike ja kohalike politseiülemate peale (1919.a. Administratiivkohtu korrale (RT 1919, 10, art. 23) (edaspidi -AKK) § 4). Tuleb aga märkida, et haldusasjus sai kohtusse kaebusi esitada vaid seaduses loetletud ametnike ja asutuste otsustele, kuna muudes asjades tuli esiteks kaevata alluvuse korras järgnevale ülemusele, kuni jõuti sinna, kust kaebust võis anda otse kohtusse (1919.a. AKK § 2). Edasikaebused jaoskonnakohtu otsuste peale läksid ringkonnakohtusse apellatsiooni korras nõude- ja süüteoasjus asja uuesti läbivaatamiseks ja kassatsioonikorras, so seaduspärasuse kontrolliks õige väikseis asjus, kus olid määratud vaid manitsus, rahatrahv (hilisemal perioodil kuni 25 krooni) või arest mitte üle nädala (1934.a. KKS - kriminaakohtupidamise seadustik (RT 1934, 89, art. 720) (edaspidi - KKS) § 809). Kaebused otsuseile haldusasjus läksid otse Riigikohtusse revisjoni korras, s.t. Riigikohus võis muuta otsust või teha uue otsuse või asja tagastada uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Jaoskonnakohtud asusid suuremalt osalt linnades ja neid nimetati numbrite järgi, ülejäänuid, mis asusid maal ja alevites, nimetati asukoha järgi. Jaoskonnakohtunik oli ühtlasi kinnistusameti ülem juhul, kui vastava kohtu juures asus kinnistusamet ja talle võidi panna ka kohtu-uurija ülesandeid. Vabanenud kohtade täitmiseks ja ka ametisolijate ajutiseks asendamiseks nende haigestumise ja puhkusel - oleku ajal, samuti ülekoormatud jaoskonnakohtunike ajutiseks abistamiseks oli asutatud 4 lisa-jaoskonnakohtuniku ametit. Lisa-jaoskonnakohtunikud olid Riigikohtu käsutamisel (1938.a. Kohtute seadustik (RT 1938, 36, art. 321) § 8, 10, 12, 65). Ringkonnakohtutel, mis olid moodustatud 18. novembri 1918.a. ajutiste kohtute sisseseadmise määrusega rahukogude nime all, oli kaks ülesannet54. Esiteks oli ta apellatsiooni ehk teise astme kohtuks jaoskonnakohtu otsuseile antud kaebustes, arutades ja otsustades sama asja sisuliselt uuesti. See otsus oli lõplik ja edasi kaevatav vaid kassatsiooni ehk tühistamistaotlusega

53 P. Kann, Kriminaal-kohtupidamise kord.// Eesti. Maa, rahvas, kultuur. Tartu, 1926, lk. 1232. 54 Rahukogu nimetus muudeti ümber ringkonnakohtuks 30. oktoobri 1934.a. "Kriminaalkohtupidamise seadustiku maksmapanemise seadusega" (RT 1934, 94, art. 755).

Riigikohtusse. Teiseks oli ta esimese astme kohtuks asjus, mis ületasid jaoskonnakohtu pädevuse, nagu tsiviilasjus nõuded üle teatud summa ja vaidlused kinnisvarade üle, samuti abielulahutused, lapsendamised, vaimuhaigeks, teadmata äraolijaks ja surnuks tunnistamised. Süüteoasjus võis ringkonnakohus raskete kuritegude puhul määrata karistuseks sunnitööd ja seaduses ettenähtud juhtudel surmanuhtlust (1934.a. KKS § 693). Administratiivasjus allusid ringkonnakohtutele kui esimese astme kohtutele kaebused ja protestid linna- ja maavolikogude ning vähemusrahvuste kultuurinõukogude määruste ja otsuste peale, samuti nende valitsuste ja komisjonide määruste ning üksikute valitavate ametiisikute tegevuse peale (1919.a. AKK § 5). Kohus koosnes kohtu esimehest, osakondade esimeestest ja liikmetest. Ringkonnakohus oli kollegiaalkohus, mis arutas ja otsustas kohtuasju vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Esimestel iseseisvusaastatel, kui kohtud pidid töötama üsna väikesearvulise alaliste koosseisudega, kompenseeriti liikmete vähesust rahukohtunike ja kohtu-uurijate osavõtuga istungitest. Kohtukoosseisu võis sel ajal moodustada ka kolmest rahukohtunikust55. Kuid juba 1926.aastal, kui oli 52 alalist rahukogu liiget, lubati rahukohtunikke kasutada rahukogude töös ainult erandkorras: nimelt võis II astme kohtuasjus üht rahukohtunikku kaasistujaks kutsuda ilma, et tema peale oleks võinud panna ettekandja kohustusi 56. Rahukohtunike kasutamise piiramine oli osaliselt tingitud ka asjaolust, et kõlasid kahtlustused, nagu oleksid rahukohtunikud vastastikuse solidaarsuse tõttu kaldunud Rahukogus oma ametivendade tegevust kinni katma, nende otsuseid võimalikult kinnitades. Ringkonnakohus jagunes nii I kui II astmes arutatavate asjade järgi kriminaal- ja tsiviilosakondadeks, I astmes võis lisaks veel olla administratiivosakond. Töö toimus ka üldkogudes. Üht kohtunikku võis määrata mitmesse osakonda. Enamasti töötasidki administratiivosakondades kohtunikud teiste osakondade töö kõrvalt, kuna ringkonnakohtutele alluvad administratiivasjad oma väikese arvu poolest ei nõudnud erikolleegiumi koosseisu pidamist 57. Peale tavaliste istungite kohtuasjade arutamiseks peeti veel korraldavaid

55 I.Rebane, Kohtud Eestis läbi aegade. Lühiülevaates. Toronto, 1982, lk. 82. 56 K.Parts, Kohtu korraldus.//Eesti. Maa, rahvas, kultuur. Tartu, 1926, lk. 1210.

57 Samas.

istungeid üldiseks asjaajamiseks, üldkogu istungeid (muuseas arvamuste avaldamiseks mõnele vabale kohtuniku kohale kandideerinute kohta) ja presiidiumi istungeid, millest võtsid osa kohtu esimees ja osakondade esimehed. Ringkonnakohtu üldkogule kuulus valve ringkonnakohtu ja temale alluvate kohtunike ning kohtuametnike järele ning kohtu kantselei ametnike ja kohtupristavite distsiplinaarasjade arutamine. Ringkonnakohtute juures töötasid kohtu-uurijad ja kohtupristavid nii ringkonnakohtute kui ka teiste kohtute otsuste täitjaina. Samuti asus iga ringkonnakohtu juures kinnistusamet. Ringkonnakohtud asusid alaliselt Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Viljandis, kuid nad pidasid vastavalt seadusele regulaarselt väljasõiduistungeid oma ringkonna teistes linnades. Edasikaebused ringkonnakohtute I astme otsustele olid suunatud Kohtukotta nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades asja uuesti arutamiseks ja otsustamiseks. Administratiivasjades läksid edasikaebused aga revisjoni korras otse Riigikohtusse, kus otsust võidi muuta või see tühistada ning asi tagasi saata uueks arutamiseks teises kohtu koosseisus.Ringkonnakohtu otsuste peale, mis olid tehtud II astme kohtuna, võis esitada edasikaebusi kassatsiooni korras Riigikohtusse. Kohtukoda, mis asus Tallinnas, oli Eesti Vabariigi kõrgem üldkohus, mille jurisdiktsioon haaras kogu riigi territooriumi.58 Kohtukoda jagunes kahte osakonda, üks tsiviil- ja teine krimaalasjade jaoks. Kohus koosnes esimehest, kes oli ühtlasi ühe osakonna esimees, teise osakonna esimehest ja kohtuliikmeist. Kohtukoda oli eelkõige apellatsiooniastmeks ringkonnakohtute lahendite peale esitatud kaebustes kriminaal- ja tsiviilasjades, mida viimased lahendasid esimese astme kohtuna. Administratiivasjadega Kohtukoda ei tegelenud. Kohtuistungid olid põhiliselt avalikud ning neist pidi osa võtma vähemalt kolm kohtunikku. Esimese astme kohtuna lahendas Kohtukoja üldkogu ringkonnakohtute esimeeste, abiesimeeste, liikmete, kohtu-uurijate, jaoskonnakohtunike, lisakohtunike, ringkonnakohtu prokuröride ja nende abide teenistusalaseid kuritegusid (1934.a. KKS § 29). Nendes asjades oli

58 Nagu ringkonnakohus, sai ka Kohtukoda oma nimetuse "Kriminaalkohtupidamise seadustiku maksmapanemise seadusega". Kohtupalat soovitati ümber nimetada Kohtukojaks, kuna leiti, et nimetus "palat" kõrgele kohtule eesti keeles ei sobi.

apellatsiooniastmeks Riigikohtu kriminaalosakond. Ka Kohtukoda pidas mitut laadi istungeid, nagu eespool kirjeldatud ringkonnakohtud. Kohtukoja juurde loeti kuuluvaks kohtuametikandidaatide instituut. Kohtukoja otsused, mis ta tegi II astme kohtuna, olid lõplikud ning nende peale võis edasi kaevata vaid Riigikohtule kassatsiooni korras. Eesti Vabariigi kõrgeimaks kohtuorganiks oli Riigikohus, mille asukohaks 1938.a. Kohtute seadustikus oli määratud Tallinn. Eelkõige oli ta kassatsioonikohus. Riigikohtu otsused olid lõplikud. Riigikohtus toimus töö üldkogus ja kolmes - tsiviil-, kriminaal- ja administratiivasjade - osakonnas. Vabariigi algaastail võisid kõrgkvalifikatsiooniga juristide vähesuse tõttu osaleda Riigikohtu töös ka Tallinna Ringkonnakohtu (hilisema Kohtukoja) esimees, tema abid, rahukogude esimehed ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professorid (1919.a. RKS § 8). 1938.a. kohtute seadustiku järgi see enam lubatud ei olnud. Riigikohtu tsiviil- ja kriminaalosakonnad arutasid Kohtukoja ja ringkonnakohtute kui II astme kohtute otsustele antud kassatsioonkaebusi (proteste), kus Riigikohus ei võinud alama kohtu otsust mitte muuta, vaid ainult kas kinnitada või asi tagasi saata uueks otsustamiseks teises kohtukoosseisus. Kriminaalosakond oli veel ka apellatsioonikohtuks alamate kohtute kohtunike kuriteoasjus, kus I astme kohtuks oli Kohtukoda. Riigikohtu administratiivosakond teostas ülemat administratiivkohtuvõimu. Talle kui esimesele ja viimasele kohtuastmele allusid kaebused ministeeriumide, nende osakondade ja teiste kõrgemate administratiivasutuste otsuste, korralduste ja tegevuse peale (1919.a. AKK § 6). Veel kuulusid tema kompetentsi revisjoni kaebused ja protestid ringkonnakohtute ja jaoskonnakohtunike otsuste peale administratiivasjus. Administratiivasjade läbivaatamisel revisjoni korras võis kohus otsust muuta või uue otsuse teha või ka asja tagasi saata uueks otsustamiseks. Riigikohtu üldkogu pädevusse kuulusid :1) kohtu kõrgem administratiivvõim;2) järelevalve alamate kohtute tegevuse järele;3) kohtute asjaajamise eeskirjade kinnitamine ja muutmine;4) küsimuste lahendamine, mis olid kohtuasutustes mitut viisi otsustatud või tegelikkuses lahkarvamusi tekitanud;5) kohtu ja valitsusasutuste, v.a. jaoskonnakohtute ja alamate administratiivasutuste vaidluste ja alluvusvaidluste lahendamine;6) asjade üleviimine ühest kohtuasutusest teise seaduses ettenähtud juhtudel;7) kohtumõistmine Riigivanema, ministrite, riigikohtunike, Kohtukoja liikmete, Riigikohtu ja Kohtukoja prokuröride ja nende abide teenistusalaste

süütegude puhul;8) kohtunike esitamine kinnitamiseks riigivanemale;9) kohtute kodukorra kindlaksmääramine;10) küsimused, mis üldiselt kuulusid kohtute üldkogu pädevusse (RT 1934, 89, art. 720; RT 1938, 36, art. 321).1938.a. Kohtute seadustikuga loodi Riigikohtu juurde lisaks nn distsiplinaarkamber, õigusega määrata kohtunikele ja kohtu-uurijatele distsiplinaarkaristusi. Iga kohtuinstantsi juures (va jaoskonnakohtud) töötas vastav prokurör koos oma abidega. Nii oli Riigikohtus ja Kohtukojas kummaskis tegev prokurör ja kaks abiprokuröri, iga ringkonnakohtu juures prokurör ning kolm kuni kuus abi (RT 1937, 83, art. 680). Eeltoodud kohtusüsteem säilus kuni 1940.aasta viimaste kuudeni. 1. jaanuarist 1941.a. kehtestati Eestis Nõukogude kohtusüsteem (ENSV T 1940, 45, art. 523). 4. Saksamaa õiguskaitsesüsteem 4.1. Kohtusüsteem Saksamaa kohtusüsteem peegeldab teatud määral tema föderaalset riigivormi. On olemas nii föderaal- kui ka liidumaade kohtud. Kuid erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemist on Saksamaal föderaalkohtud ja liidumaade kohtud ühes kohtute hierarhias - föderaalkohtud on liidumaade kohtute jaoks kõrgemalseisvateks kohtuteks. Teiseks Saksamaa kohtusüsteemi omapäraseks jooneks on selle kõrge spetsialiseerituse aste ning sellejuures eriti see, et süsteem koosneb kuuest üksteisest sõltumatust kohtute hierarhiast, milledel kõigil on oma iseseisev kõrgeim kohtuinstants. Eraldi hierarhia on: 1) üldkohtutel (arutavad tsiviil- ja kriminaalasju), 2) halduskohtutel,

3) töökohtutel, 4) maksukohtutel, 5) sotsiaalkohtutel ja täiesti eraldiseisevad on ka

6) Liidu ja liidumaade konstitutsioonikohtud. Teoreetiliselt on võimalik vaidluste teke nende erinevate hierarhiate vahel (ja ka praktikas on seda mõned korrad esinenud). Selliste vaidluste lahendamiseks näeb Saksa Liitvabariigi Konstitutsioon ette võimaluse kokku kutsuda kõigi hierarhiate kõrgeimate kohtute ühisistung, millest võtavad osa viie kõrgeima kohtu presidendid ning vaidlevate kõrgeimate kohtute kohtunikud.

Saksamaa kohtusüsteemi omapäraseks jooneks on laialdane kaasistujate kasutamine. Me oleme harjunud kaasistujate kasutamisega esimese astme kohtutes kuid Saksamaal osalevad kaasistujad ka teise astme kohtute tegevuses ning töö- ja sotsiaalkohtute süsteemis ka kõige kõrgema kohtusüsteemi astme (mõningate asjade puhul ka kõrgeima üldkohtu, Bundesgerichtshof'i) töös. 4.1.1. Üldkohtud Üldkohtud on kõige suuremaks kohtusüsteemiks59. Üldkohtute süsteem on neljalüliline. Kõige madalama lüli kohtuks on kohalik kohus (Amtsgericht). Teise lüli kohtuks on liidumaakohus (Landgericht). Kolmandaks lüliks on liidumaa ülemkohus (Oberlandesgericht). Ning kõrgeimaks üldkohtuks on Liidu Ülemkohus (Bundesgerichtshof). Kohalikud kohtud (Amtsgericht) vaatavad läbi esimese astme kohtuna tsiviil- ja kriminaalasjade põhiosa. Kohalik kohus võib sõltuvalt kohturingkonna territooriumi elanike arvust koosneda mõnel juhul ainult ühest kohtunikust kuid suurtes linnades võib kohalikul kohtul olla mitmeid osakondi ja kümneid kohtunikke. 1994. aasta andmete järgi oli Saksamaal 717 kohalikku kohut60. Tsiviilasjadest vaatavad kohalikud kohtud läbi: 1)hagisid väärtusega kuni 10 000 DEM, 2) perekonnaõiguslikke asju ning 3) mõningaid üürisuhetest tulenevaid asju. Tsiviilasju vaatab läbi kohtunik ainuisikuliselt. Kriminaalasjadest on kohaliku kohtu kompetentsis ainult kergemad kuriteod. Sõltuvalt kuriteo raskusest vaatab kohalikus kohtus kriminaalasja läbi kohtunik ainuisikuliselt (kui maksimaalseks karistuseks on kuni üks aasta

59Saksamaa 20 672-st kohtunikust on 15 623 just üldjuris-diktsiooniga kohtute kohtunikeks. Ülejäänud viies kohtusüsteemis kokku töötavad umbes 5-tuhat kohtunikku (Wolfgang Heyde, Justice and the Law in the Federal Republic of Germany, C.F. Müller Juristischer Verlag, Heidelberg, 1994, p. 15.60Wolfgang Heyde, Justice and the Law in the Federal republic of Germany, C.F. Müller Juristischer Werlag, Heidelberg, 1994, p. 9.

vabadusekaotust) või kohtunik koos kahe kaasistujaga (kui maksimaalseks karistuseks on kuni neli aastat vabaduskaotust). Kaasistujatel on sellisel juhul praktiliselt võrdsed õigused kohtunikuga (nagu on seda kaasistujatel meie linna- ja maakohtutes). Teatud spetsiiflistes asjades, millede puhul on vajalikud erialased teadmised mingil konkreetsel alal on võimalik, et kohtu koosseisus on kaks professionaalset kohtunikku ja kaks kaasistujat.Liidumaakohtud (Landgericht) on esimese astme kohtuteks kõigis tsiviil- ja kriminaalasjades, mis ei ole antud kohalike kohtute või liidumaa ülemkohtu kompetentsi. Liidumaakohus on samuti apellatsiooniastme kohtuks asjades, milles esimese astme kohtuks oli kohalik kohus. 1994. a. andmetel oli Saksamaal 116 liidumaakohut61. Liidumaakohtutes on üks või mitu tsiviil- ja kriminaalkollegiumit (kammer) samuti võib olla moodustatud mitmeid spetsialiseeritud kollegiume (näit. kommertskolleegium, patendikolleegium, konkurentsikolleegium). Vastavad spetsialiseeritud kolleegiumid võivad omada kompetentsi vaadata läbi ka teiste kohturingkondade, kus vastavat kolleeegiumi ei ole, spetsialiseeritud asju. Tsiviilkolleegium koosneb kolmest kohtunikust. Kommertskolleegium koosneb kohtunikust ja kahest ärialal kogenud kaasistujast. Kriminaalkolleegiumi koosseis sõltub kuriteo raskusest ja sinna kuuluvad alati kaasistujad. Kõige raskemate kuritegude (näiteks tahtlik tapmine) puhul koosneb kolleegium kolmest kohtunikust ja kahest kaasistujast. Liidumaa ülemkohtud (Oberlandesgericht) on apellatsiooniastme kohtuks liidumaakohtute otsuste suhtes. Kohtuasjades, mis algasid kohalikus kohtus (amtsgericht), on liidumaa ülemkohus viimase astme kohtuks (s.t. sealt ei ole enam võimalik asja edasi kaevata). Mõningates riigivastastes kuritegudes (näit. riigireetmine) on liidumaa ülemkohus esimese astme kohtuks. Liidumaa ülemkohus vaatab tavaliselt asju läbi kolmest kohtunikust koosnevates koosseisudes ehk senatites (senate) ning ainult kriminaalasju esimese astme kohtuna läbi vaatavas senatis on viis kohtunikku. 1994. a. andmetel oli Saksamaal 24 liidumaa ülemkohut62. Liidu Ülemkohus (Bundesgerichtshof) on kõrgeim üldkohus Saksamaal. Liidu Ülemkohus asutati 1950. aastal ja asub Karlsruhes63. Liidu Ülemkohtus on viieliikmelised senatid (senate) tsiviil-, kriminaal- ja mõnede distsiplinaarküsimuste arutamiseks. Juhul kui tekib vastuolu erinevate tsiviil- või kriminaalsenatite vahel tuleb kokku 9-liikmeline suur tsiviilsenat

61Wolfgang Heyde, Justice and the Law in the Federal Republic of Germany, C.F. Müller Juristischer Werlag, Heidelberg, 1994, p. 9.62Samas.63Seega meie Riigikohtu asumine väljaspool pealinna ei ole sugugi pretsedenditu.

(Grosser Zivilsenat) või suur kriminaalsenat (Grosser Strafsenat) ning juhul kui vastuolu tekib mõne varasema suure senati otsusega tuleb kokku 17-liikmeline ühendatud suur senat (Vereiniate Grosser Senat). 4.1.2. Erikohtud Saksamaal on neli üldkohtute süsteemist sõltumatut eraldi kõrgeimate kohtutega erikohtute hierarhiat: haldus-, maksu-, sotsiaalkindlustuse- ja töökohtud. Halduskohtud (Verwaltungsgerichte) vaatavad esimese astme kohtutena läbi ametiisikute ja haldusasutuste tegevuse peale esitatud kaebusi. Kohtu koosseisu kuuluvad kolm (lihtsamate asjade puhul üks) professionaalset kohtunikku ja kaks kaasistujat. Halduskohtu otsuste peale saab edasi kaevata kõrgemasse halduskohtusse (Oberverwaltungsgericht) 64, mis vaatab asju läbi kolmest professionaalsest kohtunikust (kellele enamikus liidumaades on lisatud ka kaks kaasistujat) koosnevates senatites. Kõrgem halduskohus tegutseb ka esimese astme kohtuna (näiteks suurte tööstusobjektide ehituslubade andmise küsimustes). Sellisel juhul on kohtu koosseisus viis professionaalset kohtunikku (ja kaks kaasistujat nendes liidumaades, kus kõrgemas halduskohtus on kaasistujate osavõtt ette nähtud). Kõrgeimaks halduskohtuks on Berliinis asuv Liidu Halduskohus (Bundesverwaltungsgericht), mis vaatab asju läbi 5-liikmelistes senatites. Senatite vahelise vastuolu puhul tuleb kokku 7-liikmeline suur senat (Grosser Senat). Liidu Halduskohus on põhiliselt apellatsiooniastme kohtuks kõrgemate halduskohtute otsuste läbivaatamiseks kuid piiratud arvu asjade suhtes on see kohus ka esimese astme kohtuks (näiteks Liidu ja liidumaa vahelistes avalik-õiguslikes vaidlustes, kui ei ole tegemist riigiõiguslike vaidlustega). Maksukohtud (Finanzgerichte) vaatavad esimese astme kohtuna läbi maksuametnike otsuste peale esitatud kaebusi koosseisus kolm professionaalset kohtunikku ja kaks kaasistujat. Maksukohtu otsuste peale saab edasi kaevata ainult õiguslike küsimuste osas. Apellatsiooniastme kohtuks on Münchenis asuv Liidu Maksukohus (Bundesfinanzhof), mis vaatab asju läbi 5-liikmeliste senatites (senatite vahelise vastuolu puhul tuleb kokku 7-liikmeline suur senat (Grosser Senat)). Teatud asjades on

64Mõnedes liidumaades kannab see kohus ka Verwaltungsgerichtshof'i nimetust.

Liidu Maksukohus ka esimese astme kohtuks. Sotsiaalkohtud (Sozialgerichte) vaatavad esimese astme kohtuna läbi sotsiaalkindlustuse ametnike otsuste (pensionid, abirahad jne.) peale esitatud kaebusi koosseisus üks professionaalne kohtunik ja kaks kaasistujat. Edasi saab kaevata liidumaa sotsiaalkindlustuse kohtusse (Landessozialgericht), mis vaatab asju läbi koosseisus kolm professionaalset kohtunikku ja kaks kaasistujat. Kõrgeimaks kohtuks selles hierarhias on Kasselis asuv Liidu Sotsiaalkindlustuse Kohus (Bundessozialgericht), mis vaatab asju läbi kolmest professionaalsest kohtunikust ja kahest kaasistujast koosnevates senatites. Senatite vahelise vastuolu puhul tuleb kokku seitsmest professionaalsest kohtunikust ja neljast kaasistujast65 koosnev suur senat (Grosser Senat). Kõigis sotsiaalkindlustuskohtutes on moodustatud spetsialiseeritud koosseisud erinevat liiki asjade läbivaatamiseks. Spetsialiseeritud koosseisud on moodustatud sotsiaalkindlustuse asjade läbivaatamiseks, töötute abirahade asjade läbivaatamiseks, sõjaväelaste pensionite asjade läbivaatamiseks jne. Töökohtud (Arbeitsgerichte) vaatavad esimese astme kohtuna läbi töövaidlusi koosseisus üks professionaalne kohtunik ja kaks (kollektiivlepinguid puudutavates asjades neli) kaasistujat. Edasi saab kaevata liidumaa töökohtusse (Landesarbeitsgericht), mis vaatab asju läbi koosseisus professionaalne kohtunik ja kaks (kollektiivlepinguid puudutavates asjades neli) kaasistujat. Kõrgeimaks kohtuks selles hierarhias on Kasselis asuv Liidu Töökohus (Bundesarbeitsgericht), mis vaatab asju läbi kolmest professionaalsest kohtunikust ja kahest kaasistujast koosnevates senatites. Senatite vahelise vastuolu puhul tuleb kokku kuuest professionaalsest kohtunikust ja neljast kaasistujast koosnev suur senat (Grosser Senat). Töökohtute süsteemi iseloomulikuks jooneks on, et kaasistujad esindavad nendes kohtutes erinevate poolte huvisid - üks kaasistuja on tööandjate esindaja ja teine kaasistuja on töövõtjate esindaja. Saksa töökohtud tegelevad nii individuaalsete töövaidluste (vaidlused töötasu, puhkeaja, tekitatud kahju jne. üle) kui kollektiivvaidlusi (vaidlused kollektiivlepingu üle, streigi või massilise vallandamise legaalsuse küsimused jne.). 4.1.3. Liidu Konstitutsioonikohus (Bundesverfassungsgericht)

65Bundessozialgericht ning Bundesarbeitsgericht on näideteks, kus on võimalik kaasistujate osavõtt isegi kõige kõrgemas kohtusüsteemi kohtus.

Karlsruhes asuv Liidu Konstitutsioonikohus (Bundesverfassungsgericht) tegutseb kahe 8-liikmelise senatina neljas erinevas suunas: 1) Liidu õigustloovate aktide Konstitutsioonile ning liidumaade õigustloovate aktide Konstitutsioonile ja Liidu õigustloovatele aktidele vastavuse kontroll, 2) liidumaade ja Liidu kompetentsi alaste vaidluste lahendamine, 3) erinevate riigivõimude kompetentsi alaste vaidluste lahendamine ja 4) inimõiguste kaitse küsimused. Konstitutsioonile ja Liidu õigustloovatele aktidele vastavuse küsimus võib tulla arutusele, kas abstraktselt või konkreetses asjas. Abstraktse järelevalve menetluse võib algatada, kas Liidu või liidumaa valitsus või 1/3 Liidu parlamendi saadikutest. Konkreetse kohtuasja puhul, kui tekib kahtlus mõne föderaalseaduse normi põhiseadusele vastavuses, peatab kohus protsessi ja annab põhiseadusele vastavuse küsimuse lahendamiseks Liidu Konstitutsioonikohtule66. Kui mõni norm on Liidu Konstitutsioonikohtu poolt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks siis seda normi ei saa kohaldada kuni normi vastu võtnud organ ei ole seda viinud vastavusse põhiseadusega. Liidumaade ja Liidu kompetentsi piiritlemise küsimustes on asja algatamise õigus liidumaadel ja Liidul. Seni on seda võimalust kasutanud põhiliselt liidumaad, et kaitsta ennast kasvava tsentraliseerimise eest. Erinevate riigivõimude - presidendi, valitsuse ja parlamendi - vaheliste vaidluste puhul kompetentsi küsimustes on lõplikuks otsustajaks Liidu Konstitutsioonikohus. Inimõiguste kaitse sfääris ei piirdu Liidu Konstitutsioonikohtu kompetents ainult traditsiooniliste inimõiguste problemaatikaga vaid hõlmab igasuguseid riigivõimu põhiseadusevastaseid tegusid. Liidu Konstitutsioonikohtusse saab isik pöörduda nendes küsimustes alles pärast kõigi teiste võimalike õiguslike kaitsevahendite kasutamist. Siiski on pöördumine Liidu Konstitutsioonikohtu poole küllaltki sage (ca 3000 pöördumist aastas) ja paarikümnel juhul aastas on sellised pöördumised ka edukad. See viitab avalikkuse väga heale teadlikkusele võimalusest pöörduda Liidu Konstitutsioonikohtu poole.

66Kui vastuolus põhiseadusega on mõni madalamalseisev akt (näiteks föderaalvalitsuse määrus siis selle põhiseadusevastaseks kuulutamiseks piisab üldkohtu vastavast otsusest ja Konstitutsioonikohtu poole sellises asjas pöörduda ei ole vaja.

Liidu Konstitutsioonikohtu pädevusse kuulub ka terve rida funktsioone, mis ei ole otseselt vaadeldavad ühegi ülalmainitud tegevussuuna all. Nii kuulub Liidu Konstitutsioonikohtu kompetentsi:1) Bundestag'i või Bundesrat'i poolt Saksamaa Liitvabariigi presidendi vastu esitatud süüdistuste läbivaatamine,2) Bundestag'i või mõne liidumaa parlamendi poolt kohtuniku vastu esitatud süüdistuste läbi vaatamine,3) Bundesrat'i, Bundestag'i või Liitvabariigi valitsuse taotluse alusel poliitilise partei tegevuse põhiseadusevastaseks kuulutamine ja sellega poliitilise partei tegevuse keelustamine,4) põhiseaduslike õiguste kasutamise piiramine juhul kui isik kuritarvitab oma põhiseaduslikke õigusi Saksamaa kui vaba ja demokraatliku süsteemi kahjustamiseks,5) Bundestag'i valimiste seaduslikkuse küsimuste läbivaatamine. Liidu Konstitutsioonikoh67us ei algata menetlust kunagi ise. Alati peab algatus menetluse läbiviimiseks tulema mõnelt teiselt institutsioonilt või isikult. Konstitutsioonikohus ei ole teiste kohtute jaoks kõrgemalseisvaks kohtuks. Konstitutsioonikohus tegutseb alati kui esimese ja viimase astme kohus. 4.1.4. Liidumaade konstitutsioonikohtud Saksamaa on föderaalse korraldusega riik ning liidumaadel on küllaltki laialdane autonoomia. Üheks liidumaade autonoomia märgiks on ka see, et liidumaadel on oma konstitutsioonid ning ka konstitutsioonikohtud. Need kohtud kontrollivad liidumaa õigustloovate aktide vastavust liidumaa konstitutsioonile. Liidu Konstitutsioonikohus saab kontrollida samade aktide kehtivust kuid vaatab ainult vastavust Liitvabariigi konstitutsioonile. Seega liidumaade konstitutsioonikohtud on sõltumatud Liidu Konstitutsioonikohtu lahenditest, sest need ei käsitle õigustloovate aktide vastavust liidumaa konstitutsioonile. Ainult juhul kui liidumaa konstitutsioonikohus soovib teha otsuse Liitvabariigi konstitutsiooni alusel ja anda sellele teistsugune tõlgendus kui Liidu Konstitutsioonikohus või mõne liidumaa konstitutsioonikohus varem on andnud, tuleb liidumaa kohtul pöörduda Liidu Konstitutsioonikohtu poole. Erinevates liidumaades konstitutsioonikohtute kompetents varieerub. Kõik liidumaade konstitutsioonikohtud kontrollivad liidumaa õigustloovate aktide vastavust liidumaa konstitutsioonile. Inimõiguste rikkumiste asju

67

vaatavad läbi ainult mõnede liidumaade konstitutsioonikohtud. Liidumaade konstitutsioonikohtute koormus on olnud suhteliselt väike ning seetõttu on liidumaade konstitutsioonikohtute kohtunikeks nimetatud teiste kohtute kohtunikke, kes jätkavad oma tegevust ka selle teise kohtu kohtunikuna. Nagu me juba eespool oleme näinud kasutatakse Saksa kohtusüsteemis kaasistujaid väga laialdaselt ja ka Liidumaade konstitutsioonikohtutes võib näha kaasistujate kasutamist. 4.1.5. Kohtunike staatus Saksa kohtunikud ei erine oma ettevalmistuse poolest teistest juristidest. Pärast teise riigieksami sooritamist on võimalik pöörduda liidumaa justiitsministeeriumi poole ning taotleda enda kohtunikuks nimetamist. Ministeerium nimetab algselt isiku katseajaga kohtunikuks (tavaliselt mõnda kohalikku kohtusse). Pärast katseaja (tavaliselt 3-5 aastat) läbimist nimetatakse kohtunik ametisse eluks ajaks 68 ning teda saab tema tahte vastaselt vabastada või üle viia ainult kohtu otsuse alusel. Kohtunike ametisse nimetamine toimub eri liidumaades erinevalt. Kohtunikud nimetab ametisse liidumaa peaminister või vastav minister. Paljudes liidumaades toimub ametisse nimetamine spetsiaalse parlamendisaadikutest, kohtunikest ja juristidest koosneva komisjoni ettepaneku alusel. Nimetamise kinnitab liidumaa valitsus. Föderaalkohtute kohtunikud nimetab ametisse Liitvabariigi president spetsiaalse komisjoni ettepanekul. Komisjoni kuuluvad 16 liidumaa justiitsministrid ning 16 Bundestag'i poolt nimetatud liiget. Kohtunikelt on nõutud, et nad ei kompromiteeriks kohtusüsteemi usaldusväärsust ei oma ametialase käitumisega ega käitumisega eraelus. Kohtunikud ei tohi olla ei täidesaatva ega seadusandliku võimu kandjateks. Kuid ei ole mingit formaalset keeldu poliitilisse parteisse kuulumiseks. Samuti ei ole keelatud kuuluda kohaliku omavalitsuse esindusorganitesse. Kuna kohtuniku karjäär algab alati katseajaga siis praktiliselt ei esine seda, et keegi valiks kohtuniku karjääri kunagi hiljem pärast oma esimest karjääri näiteks advokaadina. Oluliseks erandiks on siin muidugi Liidu Konstitutsioonikohtu kohtunikud, kes nimetatakse 12-aastaseks perioodiks

68Kohtunikud peavad pensionile minema 65 aasta vanuselt, Liidu Konstitutsioonikohtu kohtunikud 68 aasta vanuselt.

ning on enne seda tihti olnud mitte kohtunikud vaid teinud läbi eduka karjääri mõne muu ala juristina. Kaasistujatel on Saksa kohtusüsteemis professionaalse kohtunikuga võrdsed õigused ja nad on otsustajaks nii fakti küsimuste kui ka õiguslike küsimuste lahendamisel. Omapäraseks Saksa kohtusüsteemi jooneks on, et kaasistujad osalevad asjade arutamisel mitte ainult esimese astme kohtutes vaid ka apellatsiooni- ja mõningate erikohtute puhul isegi kõige kõrgema lüli kohtutes. 4.2. Advokatuur Saksamaal sooritavad õigusteaduskondade lõpetajad riigieksami, millele järgeneb kaks aastat praktiseerimist erinevatel õigusalastel tegevusaladel. Selle praktika järel tuleb sooritada teine riigieksam. Ning pärast teise riigieksami sooritamist on advokatuuri vastuvõtmine praktiliselt ainult formaalsus. Selle jaoks tuleb ainult esitada oma elukohajärgse liidumaa justiitsministeeriumi avaldus. Kohe pärast ministeeriumilt litsentsi saamist on isikul õigus esindada kliente kriminaal-, töö-, haldus-, põhiseaduslikkuse- ja maksuasjades kõigis Saksa kohtutes. Tsiviilasjades võib olla esindajaks ainult selles liidumaa kohtus,kus on tema alaline elukoht. Liidumaa ülemkohtus esinemise õiguse võib isik saada alles pärast aastate-pikkust praktikat. Ning veelgi kitsam on isikute ring, kes saavad esineda Liidu Ülemkohtu ees - selleks on vajalik Liidu Ülemkohtu enda luba. Advokaadid praktiseerivad, kas iseseisvalt (väiksemates linnades) või ühiselt (suuremates keskustes) kuid tavaliselt ei tööta koos rohkem kui 10 advokaati. Advokaadid võivad tegutseda ka ettevõtte juristina (Syndikusanwalt) ning tööandja loal võib ta ka siis esindada teisi kliente. Kõik advokaadid kuuluvad advokatuuri (Anwaltskammer), mis tegutsevad igas liidumaa ülemkohtu tegevuspiirkonnas. Advokatuur tegutseb aktiivselt kutse-eetika küsimustega. Näiteks ei ole lubatud advokaaditeenuste avalik reklaamimine ning probleeme võib tekitada isegi liiga ekstravagantse kirjablanketi kasutamine advokaadi poolt. Kõige madalmalseisvates kohtutes ei ole advokaadi abi kasutamine kohustuslik. Kuid alates liidumaakohtute tasandist peab isik olema kohtus esindatud advokaadi kaudu. 5. Prantsuse õiguskaitsesüsteem Prantsuse kohtusüsteemi, nagu ka paljude teiste kontinentaal-Euroopa kohtusüsteemide, iseloomulikuks jooneks on range vahetegemine

üldjurisdiktsiooniga kohtute ja halduskohtute vahel. Anglo-ameerika kohtusüsteemides, nagu me allpool Ameerika Ühendriikide ja Inglise kohtusüsteeme vaadeldes näeme, eksisteerivad halduskohtud ainult erikohtutena, mille otsused kuuluvad apellatsiooni korras läbivaatamisele mõnes kõrgemalseisvas üldjurisdiktsiooniga kohtus. Prantsuse kohtusüsteemis on aga üldjurisdiktsiooniga kohtute ja halduskohtute süsteem täielikult teineteisest lahutatud - mõlemal kohtute hierarhial on eraldi kõrgemalseisvad kohtud ja need hierarhiad ei ühine isegi mitte kohtusüsteemi tipus sest ka kõrgeimad kohtud on mainitud hierarhiatel eraldi69. 5.1. Prantsuse üldjurisdiktsiooniga kohtute süsteem Prantsuse üldjurisdiktsiooniga kohtute süsteemis tehakse vahet tsiviil- ja kriminaalasjadega tegelevatel kohtutel (analoogilist vahetegu võib näha ka Inglise kohtusüsteemis). Prantsusmaal ei ole siiski päris eraldi kohtuid tsiviil- ja kriminaalasjade jaoks, erinevat liiki asjade läbivaatamiseks on ainult erinevad kohtu allüksused. 5.1.1. Esimese lüli kohtud Esimese lüli kohtud vaatavad asju läbi ainult esimese astme kohtutena.

69 Mõningal määral meenutab sellist ühist tippu Konfliktitribunal (Tribunal des Conflicts), mis koosneb võrdsel arvul kõrgeima üldjurisdiktsiooniga kohtu - Kassatsioonikohtu (Cour de Cassation) ja kõrgeima halduskohtu - Riiginõukogu (Conseil d'Etat) kohtunikest ja mille eesistujaks on justiitsminister. Siiski on selle kohtu funktsiooniks ainult vaidluste lahendamine selle üle, kumma kohtute hierarhia kompetentsi üks või teine kohtuasi kuulub, ja mitte kahe kohtuhierarhia vahel tekkida võivate sisuliste lahkarvamuste lahendamine. Ei Kassatsioonikohtu ega Riiginõukogu otsuse peale ei saa Konfliktitribunali edasi kaevata.

Esimese lüli kohtuteks on tsiviilasjades instantsitribunal (Tribunal d'Instance), kaubandusasjades kaubanduskohus (Tribunal d'Commerce), tööasjades töökohus (Conseils de Prud'hommes), kriminaalasjades instantsitribunali allüksus, politseikohus (Tribunal de Police) sotsiaalkindlustuse asjades sotsiaalkindlustuse kohus (Commision de Securité Sociale). Instantsitribunali (Tribunal d'Instance) pädevusse kuulub väiksemate tsiviilasjade läbivaatamine. Instantsitribunalis vaatab kohtuasju läbi ainuisikuline kohtunik. Instantsitribunali kompetentsi kuuluvad kuni 20 000 frangi suurused tsiviilasjad. Alla 7 000 frangi suuruste asjade puhul instantsitribunali otsus apellatsiooni korras edasikaebamisele ei kuulu70. Suuremate asjade puhul on võimalik apellatsiooni korras edasi kaevata apellatsioonikohtusse (Cour d'Appel). Kaubanduskohus (Tribunal d'Commerce) vaatab läbi äritegevusega seotud kohtuasju koosseisus kolm kohtunikku. Kaubanduskohtu kohtunikud ei pea omama juriidilist kõrgharidust. Nad valitakse kohalikku äriregistrisse kantud ettevõtete esindajate poolt kaheks aastaks. Töökohus (Conseils de Prud'hommes) vaatab läbi töölepingutest tulenevaid vaidlusi. Individuaalsed töövaidlused kuuluvad selle kohtu ainupädevusse. Kollektiivseid töövaidlusi töökohtud läbi ei vaata. Töökohtud vaatavad asju läbi koosseisus neli kohtunikku, kes ei pea omama kõrgemat juriidilist haridust - kaks kohtunikku on valitud vastava ala tööandjate ja kaks töövõtjate poolt. Kui kohtus jagunevad hääled võrdselt, kutsutakse instantsitribunali kohtunik viiendaks kohtu liikmeks ja tema hääl saab sellisel juhul otustavaks. Politseikohus (Tribunal de Police) vaatab läbi väiksemaid kriminaalasju (contravention) ning kohtu koosseisu kuulub nagu tsiviilvaidluste läbivaatamiselgi instantsitribunalis ainult üks professionaalne kohtunik. Väiksemate kohtute puhul on võimalik, et sama kohtunik istub ühel päeval politseikohtu kohtunikuna ning järgmisel instantsitribunali kohtunikuna tsiviilasjas.

70See The Legal System of France // Modern Legal Systems Cyclopedia, 3.70.64.

5.1.2. Suure instantsi tribunal (Tribunal de Grande Instance) Suure instantsi tribunalid on teise lüli kohtuteks. Suure instantsi tribunalid on ainult esimese astme kohtuteks, ning koosnevad kolmest kambrist. Tsiviilkamber (Chambre civile) vaatab läbi üle 20 000 frangi suurusega tsiviilasju. Kriminaalkamber (Chambre correctionelle) vaatab läbi keskmise raskusastmega kuritegusid (delits). Nii tsiviil- kui kriminaalkamber tegutseb koosseisus kolm professionaalset kohtunikku ning väiksemates kohtutes on võimalik, et sama kohtunik tegutseb nii tsiviil- kui kriminaalkambri kohtunikuna. Kolmandaks kambriks on alaealiste kohus (Tribunal pour enfants), mis vaatab läbi alaealiste õiguserikkumiste asju ning tegutseb koossseisus üks alaealiste asjade kohtunik ning kaks kaasistujat. 5.1.3. Apellatsioonikohus (Cour d' Appel) Apellatsioonikohus on apellatsiooniastme kohtuks praktiliselt kõigi esimese lüli kohtute ja suure instantsi tribunalide lahendite jaoks. Nii tsiviil- kui kriminaalasjades on osalistel õigus esimese astme kohtu lahendeid apellatsiooni korras edasi kaevata ning apellatsioonikohtud (neid on Prantsusmaal kokku 30) on kohustatud kõik apellatsioonkaebused läbi vaatama. Apellatsioonikohus koosneb neljast kambrist: tsiviilkamber (Chambre civile), sotsiaalkamber (Chambre cociale), kriminaalkamber (Chambre d'appels correctionels) ja alaealiste kamber (Chambre pour mineurs). Kõik kambrid tegutsevad tavaliselt koosseisus kolm professionaalset kohtunikku. Juhul kui on tegemist keerukamate probleemidega, kuulab asja kohus koosseisus viis kohtunikku. Apellatsioonikohtu otsuse peale on võimalik edasi kaevata ainult Kassatsioonikohtusse (Cour de Cassation).

3.1.4. Assisside kohus (Cour d'Assises) Assisside kohus on esimese astme kohtuks kõige raskemate kuritegude (crimes) puhul. See kohus tegutseb vandemeeste kohtuna. Asja arutamisest võtab osa kolm professionaalset kohtunikku ja 9 vandemeest. Assisside kohus on koos apellatsioonikohtuga kolmanda lüli kohtuks ning seega on Assisside kohtu otsuste peale võimalik edasi kaevata ainult Kassatsioonikohtusse. 5.1.5. Kassatsioonikohus (Cour de Cassation) Kassatsioonikohus on üldjurisdiktsiooniga kohtute hierarhias kõrgeimaks kohtuks. Kassatsioonikohus koosneb kuuest kambrist: kolm tsiviilkambrit (Chambre civile), kaubanduskamber (Chambre commerciale), sotsiaalkamber (Chambre sociale) ja kriminaalkamber (Chambre criminelle). Kõigis kambrites osaleb kohtuasja arutamisel seitse kohtunikku. Komplitseeritud asjade läbivaatamiseks kutsutakse kokku segakamber (Chambre mixte) või plenaaristung (Assemblée plénière), mis koosnevad Kassatsioonikohtu presidendist, kambrite presidentidest ja osadest kambrite liikmetest (kuna Kassatsioonikohtul on väga palju kohtunikke, siis ka plenaaristungist ei võta osa mitte kõik Kassatsioonikohtu kohtunikud). Kassatsioonikohus võib, kas jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata või tühistada madalamalseisva kohtu otsuse ja saata asja tagasi teise sama liiki madalamalseisvasse kohtusse. Kassatsioonikohtul ei ole volitusi ise muuta madalamalseisva kohtu otsuseid ning madalamalseisev kohus ei ole ka kohustatud asja uuel läbivaatamisel arvestama Kassatsioonikohtu lahendiga. Alles teistkordsel asja kassatsiooni korras läbivaatamisel (sellisel juhul kutsutakse kokku plenaaristung) tehtud Kassatsioonikohtu lahend on madalamalseisvale kohtule kohustuslik kuid ka sellisel juhul ei saa Kassatsioonikohus ise madalmalseisva kohtu otsust muuta või tühistatud otsuse asemele teha oma uut otsust.

5.2. Prantsuse halduskohtute süsteem Prantsuse halduskohtud moodustavad üldjurisdiktsiooniga kohtutest eraldiseisva ja sõltumatu süsteemi, millesse kuuluvad esimesel tasandil haldustribunalid (tribunaux administratifs) ning mitmesugused erikompetentsiga nõukogud, komisjonid ja kohtud ning kõrgeimaks kohtuks on Riiginõukogu (Conseil d'État). 5.2.1. Haldustribunal (Tribunal Administratif) Haldustribunale on kokku 25 ning igas haldustribunalis on vähemalt 3-4 kohtunikku ja kohtu president. Tavaliselt osaleb asjade läbivaatamisel vähemalt 3 kohtunikku. Ainult kõige väiksemate asjade puhul on võimalik, et otsuse teeb ainuisikuline kohtunik. Haldustribunal tegutseb esimese astme kohtuna ning vaatab läbi kõiki ametisikute ja haldusasutuste tegevuse peale esitatud kaebusi, mille läbivaatamine ei ole ette nähtud mõnes muus kohtus. Halduskohtu otsuste peale saab edasi kaevata Riiginõukogusse Counseil d'État). 5.2.2. Riiginõukogu Counseil d'État) Riiginõukogu presidendiks on seaduse järgi justiitsminister kuid praktikas teostab Riiginõukogu töö juhtimist Riiginõukogu asepresident. Riiginõukogul on kaks põhifunktsiooni: 1) kohtufunktsioon,2) ministeeriumide juriidilise nõuandja funktsioon. Kohtufunktsiooni täidab Riiginõukogu kohtuosakond (Section du contentieux) ning Riiginõukogu kohtuassamblee (Assemblée du contentieux), mis koosneb Riiginõukogu ase-presidendist, kõigi osakondade presidentidest ja kohtuosakonna vanimatest abipresidentidest. Riiginõukogu võib tegutseda nii esimese astme kohtuna, apellatsioonikohtuna kui kassatsioonikohtuna. Esimese astme kohtuna vaatab Riiginõukogu läbi haldusakte, mille on vastu võtnud Prantsusmaa president, peaminister või mõni keskametkond. Apellatsiooni korras vaatab Riiginõukogu läbi praktiliselt kõigi halduskohtute otsuste peale esitatud kaebusi. Juhul kui madalamalseisva halduskohtu otsuse peale ei ole võimalik apellatsiooni korras edasi kaevata, võib Riiginõukogu taolisi asju läbi vaadata kassatsiooni korras.

5.3. Prantsuse kohtunikkond Prantsusmaal on üldjurisdiktsiooniga kohtute ja halduskohtute kohtunikkonna erisused väga suured. Kummagi struktuuri jaoks kohtunike ettevalmistamiseks on eraldi õppeastused ja kohtunike liikumine ühest kohtute hierarhiast teise praktiliselt puudub. Üldjurisdiktsiooniga kohtute kohtunike ettevalmistamine toimub Kohtunike koolis (École Nationale de la Magistrature). Selleks, et asuda õppima Kohtunike koolis, tuleb eelnevalt lõpetada ülikooli õigusteaduskond ning läbida konkurseksam. Kohtunike koolis läbitakse nii teoreetiline kui praktiline ettevalmistus, mille järel tuleb sooritada eksam. Kohtunike kooli lõpetanute hulgast nimetab Prantsusmaa president justiitsministri ettepanekul ametisse uued kohtunikud ja süüdistajad. Kohtunike ja süüdistajate seisuse lähedusele viitab peale ühise ettevalmistuse veel asjaolu, et kohtunikkonda nimetatakse terminiga "magistrature assise" (istuv magistraat) ja süüdistajaid terminiga "magistrature debout" (seisev magistraat). Kohtunikud alustavad oma karjääri tavaliselt küllaltki noorelt ja kõrgemate kohtute kohtunikeks nimetatakse tavaliselt madalamalseisvate kohtute kohtunikke. Ainult väga harva nimetatakse mõne kõrgema kohtu kohtunikuks mõni muu kõrge kvalifikatsiooniga jurist.Halduskohtunike ettevalmistamine toimub Halduskooli (École Nationale d'Administration) kaudu. Selleks, et asuda õppima Halduskooli , tuleb eelnevalt lõpetada ülikooli õigusteaduskond ning läbida konkurseksam. Parimad Halduskooli lõpetajad nimetatakse Riiginõukogu ning ülejäänud madalamate halduskohtute kohtunikeks. 5.4. Prantsuse advokaatkond Prantsuse advokaatkond jaguneb neljaks osaks. Kõige väikesearvulisem ja priviligeeritum on isikute ring, kes võivad esineda Kassatsioonikohtu ja Riignõukogu ees. Neid kutsutakse avocat aux Conseils ja vastavalt seadusele on neid ainult 60. Selleks, et saada avocat aux Conseils'ks on vaja saada valitsuse ja Kassatsioonikohtu nõusolek. Teiseks väikesearvuliseks rühmaks on Apellatsioonikohtu avoué'd71.

711971. aastal kaotati vahetegu avocat ja avoué seisundi vahel kuid Apellatsioonikohtu tasandil taoline vahetegu siiski veel säilis.

Avoué'ks saamiseks on vajalik Apellatsioonikohtu nõusolek. Avoué esindab klienti kõigis protseduurilistes küsimustes ja koostab kõigi vajalike juriidiliste dokumentide projektid, kuid kohtulikus vaidluses esindab klienti ikkagi avocat. Avocat ongi kolmas advokaatkonna seisus. Avocat esindab kliente kohtulikes vaidlustes kõigis kohtutes ja protseduurilistes küsimustes kõigis kohtutes v.a. Apellatsioonikohtutes. Avocat'ks saamiseks peab olema isikul õigusteaduse alane kraad (vähemalt neli aastat õpinguid õigusateaduskonnas) ja ta peab läbima vastava ettevalmistuse Centre de Formation Professionelle de Avocats's ning sooritama eksami. Kõik avocat'd peavad kuuluma advokatuuri, mis on iga Suure instantsi tribunali juures. Advokatuurid tegelevad aktiivselt kutse-eetika järgimise jälgimisega. Kõige madalamaks seisuseks on conseil juridique. Conseil juridique funktsiooniks on juriidilise konsultatsiooni andmine, õiguslike dokumentide projektide koostamine. Conseil juridique ei saa esindada klienti kohtus ei kohtulikes vaidlustes ega protseduurilistes küsimustes. Alates 1971. aasta reformist nõutakse ka conseil juridique'lt õigusteaduse alast kraadi. Samuti nõutakse kolme-aastast eelnevat praktiseerimist mõne conseil juridique või avocat juures. 6. Soome kohtusüsteem Soome kohtusüsteemi pôhialused on olnud muutumatud alates 1919-nda aasta konstitutsiooni jôustumisest. Konstitutsioon näeb ette 1) Ülemkohtu (kôrgeima üldjurisdiktsiooniga kohtu), 2) Kôrgema Halduskohtu ja 3) spetsiaalse kohtu kôrgeimate riigiametnike (ministrid, Ôiguskantsler, Ülemkohtu liikmed) ametialaste üleastumiste asjade läbivaatamiseks moodustamise. Kôigi ülejäänud kohtute moodustamise näevad ette konstitutsioonist alamalseisvad seadused. Kohtumenetlus toimub Soomes kas Soome või Rootsi keeles72. Soome kohtusüsteem, nagu ka eelnevalt vaadeldud Prantsuse kohtusüsteem, jaguneb kaheks teineteisest täiesti sôltumatuks kohtute hierarhiaks - üldkohtuteks ja halduskohtuteks. 6.1. Soome üldkohtud Üldkohtute süsteemis olid Soomes traditsiooniliselt maapiirkondades ja linnades erineva struktuuriga kohtud. Kaasajal on aga sellised erisused kadunud ja esimese astme kohtuteks on igal pool ühesuguse struktuuriga

72Jukka Peltonen, Käsitlusi Soome õigussüsteemist. Põhimõisted, kohus, advokatuur, Fontes iuris, Tartu, 1994, lk. 25.

kärajakohtud (kärajaoikeus)73, mille kompetentsi kuuluvad kriminaal ja tsiviilasjad. Kärajakohtus vaatab sõltuvalt asja iseloomust kohtuasju läbi, kas ainuisikuline kohtunik (väiksemate õiguserikkumiste asjades ning vaidluseta tsiviilasjades), kohtunik koos kolme kaasistujaga (kriminaalasjades ja perekonnaõiguslikes asjades) või kolm professionaalset kohtunikku (muudes tsiviilasjades)74. Kärajakohtute jaoks on apellatsiooniastmekohtuteks kuus õuekohut (hovioikeus). Õuekohtud on mõningates kriminaalasjades (näiteks

73Inglise keelde tõlgitakse Soome "kärajakohtuid" tavaliselt kui "district court". Meie oleme aga harjunud seda viimast terminit kasutama oma termini "ringkonnakohus" inglisekeelse vastena.. Kuna termin "district court" ei ole mujal tavaliselt kasutatav apellatsiooniastme kohtute tähistamiseks, siis tundub olevat soovitatav loobuda meie senisest mõningaid eksiarusaamisi võimaldavast kasutuspruugist ja hakata terminit "ringkonnakohus" tõlkima inglise keelde kui "court of appeal". Selline terminikasutus pakuks inglise keeles lugejatele vähem võimalusi eksiarusaamiseks.74An Introduction to Finnish Law, Juha Pöyhönen ed., Finnish Lawyers' Publishing, Helsinki 1993, p. 255.

mõningate riigiteenistujate asjades) ka esimese astme kohtuks75. Õuekohus vaatab asju läbi koosseisus kolm (või rohkem) professionaalset kohtunikku. Kõrgeimaks kohtuinstantsiks on üldkohtute seas Ülemkohus (Korkein Oikeus). Ülemkohus koosneb kohtu presidendist ja vähemalt 15 (viimastel aastatel on neid olnud 20) liikmest. Ülemkohus ei jagune Soomes erinevateks kolleegiumiteks. Kõik Ülemkohtu kohtunikud tegelevad nii kriminaal- kui tsiviilasjade läbivaatamisega. Tavaliselt osaleb konkreetse kohtuasja läbivaatamisel Ülemkohtus viis kohtunikku. Juhul kui Ülemkohus tegutseb en banc (täies koosseisus) võtab kohtu tööst osa ka justiitsminister. Ja erinevalt meie süsteemist on justiitsminister mitte ainult sõnaõigusega vaid ta võtab osa ka otsuse üle hääletamisest76. Ülemkohus arutab õuekohtutes apellatsiooni korras läbi vaadatud asju

75Eesti kohtusüsteemis taoline võimalus praegu puudub - esimese astme kohtuna tuleb absoluutselt kõik kriminaalasjad läbi vaadata maa- ja linnakohtutel. Selleks, et vähendada (mõningatel juhtudel õige väheste kogemustega) maa- ja linnakohtunike rasket vastutuse koormat võiks kaaluda ka meil teatud kriminaalasjade läbivaatamist ringkonnakohtutes esimese astme kohtuna.76Selline osavõtt on täiesti ilmselt mõningases vastuolus võimude lahususe printsiibiga. Kuid tundub, et äärmiselt palju sõltub täitevvõimu poliitilisest kultuurist sest praktikas ei ole ülalmainitud vastuolu tekitanud probleeme ja seda ei ole ka eriliselt kritiseeritud.

ainult siis kui Ülemkohus ise leiab, et antud asi on piisavalt oluline77. Tavaliselt antakse vastav luba ca 10% edasikaebuste puhul78. Ainult edasikaebused nendes asjades, milledes esimese astme kohtuks oli õuekohus, on Ülemkohus kohustatud arutamisele võtma. Ülemkohus on kõrgeimaks kohtuinstantsiks ka mitmete erikohtute jaoks nagu näiteks kindlustuskohtud, maakohtud, veekohtud. Soome Ülemkohtul ei ole parlamendi poolt vastu võetud seaduste põhiseaduslikkuse järelevalve funktsiooni. Mõningal määral on selle funktsiooni lähedaseks Ülemkohtu tegevus kui küsitakse Ülemkohtu arvamust enne seaduse vastuvõtmist või väljakuulutamist. Õigus pärida Ülemkohtu seisukohta on ainult valitsusel ja presidendil. Ja seda õigust on kasutatud seni väga harva. Ülemkohtul on samuti väga suur roll kohtunike ametisse nimetamisel. Kuni 1993. aastani nimetas suurema osa esimese lüli kohtute kohtunikest ametisse Ülemkohus iseseisvalt. Selline süsteem kehtis meil Eestis 1920-st kuni 1934-nda aastani Alates 1993. a. 1. detsembrist nimetab ka madalamate kohtute kohtunikud ametisse riigi president Ülemkohtu ettepanekul. Kuid president on praktiliselt alati Ülemkohtu ettepanekuid aktsepteerinud. Muutus ka kohtunike volituste tähtaeg. Kohtunikud nimetatakse ametisse ikka eluaegsetena, aga kohustuslikuks pensionile siirdumise eaks on endise 70 asemel nüüd teiste riigiametnikega võrdselt 67. 6.2. Soome üldhalduskohtud

77Erinevalt meie Riigikohtu loakogu protseduurireeglitest, mille järgi piisab vaid ühe loakogu liikme poolthäälest on Soome Ülemkohtus vaja saada kahe vastava kogu liikme hääl kolmest võimalikust.78Näiteks 1992 anti luba 9,2 protsendile 1785-st edasikaebusest tsiviilasjades ja 7,9 protsendile 869-st edasikaebusest kriminaalasjades. See Per Lindholm, The Supreme Court of Finland, Helsinki, 1993, p. 4.

Halduskohtute funktsiooniks on Soomes, nagu enamuses teisteski riikides79, ainult ametiisikute ja haldusasutuste tegevuse peale esitatud kaebuste läbivaatamine. Üldhalduskohtute hierarhia koosneb läänikohtutest ja Kõrgemast Halduskohtust. Läänikohtud moodustati 1955.a. ning on kaasajal halduskohtute põhilüliks. Läänikohtud koosnevad kolmest kohtunikust. Suurema osa läänikohtute koormusest (umbes 80%) moodustavad maksuametnike otsuste peale esitatud kaebused. Ülejäänud asjad puudutavad põhiliselt sotsiaaltoetusi (ca 10%) ning kohalikku omavalitsust, tervishoidu ja ehitustegevust. 5-6 protsenti läänikohtute otsustest kaevatakse edasi Kõrgemasse Halduskohtusse. Kõrgem Halduskohus moodustati 1918.a. ning vaatab kaasajal apellatsiooniastme kohtuna läbi läänikohtute ja mõnede erikohtute (näiteks veekohtute) otsustele esitatud kaebusi ning esimese astme kohtuna ministeeriumide ja valitsuse otsuste peale esitatud kaebusi80. Viimatinimetatud kaebused kuuluvad Kõrgema Halduskohtu kompetentsi ainult siis kui vaidlustatakse otsuse seaduslikkus. Kui on vaidlustatud otsuse otstarbekus siis on lõplikuks otsustajaks valitsus. Kõrgema Halduskohtu poole saab samuti pöörduda saamaks kohtu arvamust enne parlamendi poolt seaduse vastuvõtmist või seaduse väljakuulutamist. Kõrgem Halduskohus koosneb kohtu presidendist ja 21 liikmest. Kohtunikud nimetab ametisse riigi president eluks ajaks. Kui üldkohtute süsteemis on tavaks, et kõrgemate kohtute kohtunikud nimetatakse madalamate kohtute

79Erinevalt Eestist, kus halduskohtud (halduskohtunikud) kulutavad suurema osa oma ajast avaliku korra rikkumiste arutamisele.80Tundub, et ka meie siin Eestis peaksime võtma kaalumisele, kas on ikka otstarbekas, et esimese astme menetlus peab ka kõige kõrgemate ametiisikute ja riigiasutuste otsuste peale esitatud halduskaebuste puhul toimuma halduskohtus või linna- (maa-) kohtu juures tegutseva üksiku halduskohtuniku ees (meenutagem siin kasvõi Hoiupanga erastamise asja - Vabariigi Valitsus versus Eesti Pank).

kohtunike hulgast siis Kõrgema Halduskohtu kohtunikeks nimetatakse mitte just harva ka kõrgemaid riigiametnikke. Konkreetse asja läbivaatamisest võtab tavaliselt osa viis kohtunikku. 6. 3. Soome erikohtud Erikohtuid on Soomes olnud eri perioodidel erinevaid. Meil vahepeal küllaltki laialt diskuteeritud kaitseväekohtute vajadust on ka Soome vahepeal tunnistanud. Kuid kaasajaks on siiski leitud, et tagamaks kõigi kohtualuste võrdsust ei ole otstarbekas omada eraldi sõjakohtute süsteemi. Sõjakohtud kaotati 1983. aastal. Sõjaväelaste kuriteoasju vaatavad Soomes läbi spetsialiseeritud kohtukoosseisud. Selleks on kohtutesse nimetatud ohvitsere, kes osalevad ainult seda tüüpi asjade läbivaatamisel. Näiteks ka Ülemkohtusse on nimetatud kaks kõrgemat ohvitseri, kes võtavad kohtunikuna osa sõjaväelaste kuriteoasjade läbivaatamisest Ülemkohtus (praktikas esineb taolisi juhtumeid muidugi äärmiselt harva). Erikohtute arvukus tundub Soomes praegu omavat vähenemise tendentsi. Kui nende moodustamise ajal oli põhiliseks argumendiks eriteadmiste ja operatiivse tegutsemise vajadus siis erikohtute vähendamise põhiargumendiks on kohtusüsteemi ülalpidamise kulude vähendamise vajadus (sõjakohtute puhul siiski ka, nagu juba ülal sai mainitud, kohtualuste võrdsuse tagamise printsiip). Seni tegutsevatest erikohtutest on põhilised: veekohtud, maakohtud, kindlustuskohtud ja töökohtud. Kuid ka nende vajalikkuse üle toimub diskussioon. Erikohtutest on võimalik edasikaebamine, kas Ülemkohtusse (maakohtud ja kindlustuskohtud), või mõnede kohtute puhul sõltuvalt asja iseloomust nii Ülemkohtusse (tsiviilvaidlused veekohtutes) kui ka Kõrgemasse Halduskohtusse (haldusvaidlused veekohtutes). Töökohus, mis vaatab läbi ainult kollektiivlepingu täitmisel81 tekkinud vaidlusi (erasektori töötajate individuaalvaidlused lahendatakse üldkohtutes ja avaliku sektori töötajate individuaalvaidlused halduskohtutes) on teatud määral erandlikus situatsioonis sest sealt pole edasikaebamise võimalust ei Ülemkohtusse ega Kõrgemasse Halduskohtusse.

81Kollektiivlepingu sõlmimisel tekkinud vaidlused, mis ei ole õiguslikku laadi, ei kuulu töökohtu kompetentsi.

6.4. Advokatuur Soomes võivad klientide esindamisega kohtus tegeleda kõik teovõimelised isikud. Seega võivad advokaatide kõrval sellel alal tegeleda ka muud juristid ning isegi ilma juriidlise kõrghariduseta isikud. Ainukeseks formaalseks eeliseks advokatuuri liikmetele on see, et ainult nemad võivad ennast kutsuda advokaatideks. Advokatuuri vastuvõtmiseks peab isik olema juriidilise kõrgharidusega vähemalt 25 aastat vana Soome või mõne muu Euroopa Liidu riigi kodanik ning sooritama advokatuuri vastuvõtueksami. Isik peab olema neli aastat tegutsenud õiguse alal (neist vähemalt kaks aastat advokaadi abina või muul sarnasel alal). Advokaadid tegutsevad Soomes põhiliselt kas üksi või kahest advokaadist koosnevates partnerlustes. Suurtes linnades on siiski ka suuri advokaadi-firmasid. Advokaatide arv on Soomes, võrrelduna paljude teiste riikidega, suhteliselt väike. 1992. aastal oli Soomes umbes viiemiljonilise elanikkonna kohta 1055 advokaati82. 7. Rootsi kohtusüsteem Rootsi kohtusüsteemis on, nagu paljudes teistegi Kontinentaal-Euroopa riikide kohtusüsteemides, eraldi üldjurisdiktsiooniga kohtute ning halduskohtute ja erikohtute süsteem. 7.1. Rootsi üldjurisdiktsiooniga kohtud Üldjurisdiktsiooniga kohtud jagunevad kolme lülisse:- kõige madalam lüli - piirkonnakohtud (tingsrätter),- vahepealne lüli - apellatsioonikohtud (hövrätter) ja- kõrgeim lüli - Ülemkohus (Högsta Domstolen). Üldjurisdiktsiooniga kohtute ja halduskohtute kompetentsi piir on Rootsis varasematel aegadel olnud ebaselge. Kaasajal tehakse aga ranget vahet - üldise jurisdiktsiooniga kohtute kompetentsi kuuluvad kriminaal- ja tsiviilasjad ning haldusasjad kuuluvad üldiste halduskohtute või erikohtute kompetentsi. 7.1.1. Piirkonnakohtud (tingsrätter)

82An Introduction to Finnish Law, Juha Pöyhönen ed., Finnish Lawyers' Publishing, Helsinki 1993, p. 260.

Piirkonnakohtuid on Rootsis 9783 ning nendes on 59684 kohtunikku. Piirkonnakohtutes on tavaliselt ainult 3-4 kohtunikku kuid näiteks Stockholmi piirkonnakohtus on üle 100 kohtuniku. Aasta jooksul vaatavad piirkonnakohtud läbi üle 150 000 kohtuasja s.o. umbes 300 kohtuasja kohtuniku kohta. Tsiviilasju vaatavad piirkonnakohtud tavaliselt läbi koosseisus kolm (mitte kunagi rohkem kui 4) professionaalset kohtunikku. Vähemtähtsaid asju (väikese hagisummaga asjad, mõned perekonnaõiguslikud asjad jne.) vaatab läbi ainuisikuline kohtunik. Kriminaalasju vaatab tavaliselt läbi kohtunik koos vähemalt kolme kaasistujaga. Ka poolte vaidlust sisaldavates perekonnaõiguslikes asjades (näiteks isaduse tuvastamine ja vaidlused selle üle, kelle juurde jäävad lapsed pärast abielulahutust) on ette nähtud asjade läbivaatamine kohtuniku ja kolme kaasistuja poolt. Kaasistujad osalevad protsessis võrdselt kohtunikuga. Nende osavõttu nähakse kui üksikisiku vabaduste ja õigusliku kaitstuse garantiid. Samuti eeldatakse, et kaaistujad võivad aidata kohut kohalike olude parema tundmisega. Ning et kaasistujad aitavad lähendada kohtuid ja üldsust. 7.1.2. Apellatsioonikohtud (hövrätter) Rootsis on kuus apellatsioonikohut 37885 kohtunikuga, kes vaatavad aastas läbi üle 20 000 kohtuasja s.o. ca 60 asja kohtuniku kohta. Apellatsioonikohtud vaatavad põhiliselt läbi apellatsioonkaebusi piirkonnakohtute otsuste peale kuid mõningatel erijuhtudel võivad tegutseda ka esimese astme kohtutena. Tsiviilasjade läbivaatamisel on kohtu koosseisus 5 professionaalset kohtunikku. Kriminaalasjade läbivaatamisel aga kolm professionaalset kohtunikku ja kaks kaasistujat. 7.1.3. Ülemkohus (Högsta Domstolen) Ülemkohtus on 61 kohtunikku86 , kes vaatavad aastas läbi ca 3500 kohtuasja s.o. samuti ca 60 asja kohtuniku kohta. Ülemkohus vaatab läbi

83See Facts about the Swedish Judiciary 1991-92,, The National Courts Administration, Jönköping 1993. Andmed on1. juuli 1991. a. seisuga. 841. juuli 1991. a. seisuga. 851. juuli 1991. a. seisuga.861. juuli 1991. a. seisuga.

põhiliselt ainult apellatsioonkaebusi apellatsioonikohtute otsuste peale. Ülemkohus valib ise, millised apellatsioonkaebused ta läbivaatamisele võtab. Seda otsustab kolmeliikmeline kohtunike koosseis. Asja sisulisel arutamisel on kohtu koosseisus 5 kohtunikku (mitte kunagi rohkem kui 7). Ainult juhul kui Ülemkohus soovib teha otsust, mis läheb lahku mõnest varasemast Ülemkohtu pretsedendist, osaleb asja arutamisel kogu Ülemkohtu koosseis. Rootsi kõrgemalseisvate kohtute omapäraseks jooneks on asjaolu, et kõigis neis on, võrreldes teiste riikide kohtusüsteemidega, suur kohtunike arv. 7.2. Rootsi halduskohtud ning erikohtud Rootsi halduskohtute süsteem koosneb samuti kolmest lülist:- madalaimad halduskohtud - länsratter,- apellatsiooniastme halduskohtud - kammarrätter,- Kõrgem Halduskohus - Regeringsratten. Nagu üldjurisdiktsiooniga kohtuteski on ka üldistes halduskohtutes kahel esimesel lülil teatud asjade läbivaatamisel ette nähtud kaasistujate osavõtt. Rootsis on 24 madalaimat halduskohut ja 4 apellatsiooniastme halduskohut. Peale üldiste halduskohtute on mõningat liiki asjade läbivaatamiseks moodustatud ka erikohtuid (näiteks sotsiaalkindlustuse kohtud, töökohtud ja üürikohtud). 7. 3. Põhiseaduslik järelevalve Rootsis Rootsis kohtud ei teosta põhiseaduslikku järelevalvet traditsioonilises mõttes. Argumenteeritakse seda lahendust sellega, et muidu (juhul kui kohtud hakkaks otsustama seaduste põhiseadusele vastavuse üle) võiks saada kahjustatud kohtute sõltumatus. On küll moodustatud eraldi Õiguse Nõukogu, mis koosneb Ülemkohtu ja Kõrgema Halduskohtu kohtunikest ning millel on mõningaid põhiseadusliku järelevalve kohut meenutavaid tunnuseid. Õiguse Nõukogu ülesandeks on kontrollida seaduseelnõude vastavust kehtivale õigusele enne kui need esitatakse Parlamendile arutamiseks87. 7.4. Kohtunike staatus Rootsis

87 See The Legal System of Sweden // Modern Legal Systems Cyclopedia, 4.200.25.

Kohtuniku seisund on Rootsis sarnane teiste kontinentaal-Euroopa riikide kohtuniku staatusele. Kohtuniku karjääri kasuks tehakse otsus kohe pärast kõrgkooli lõpetamist. Lõpetajad, kes soovivad saada kohtunikeks esitavad avalduse justiitsministeeriumile. Ministeerium määrab sobivad kandidaadid kohtute juurde, kus nende põhiülesandeks on aidata kohtunikke kohtuasjade ettevalmistamisel. Pärast sellise ettevalmistuse läbimist tuleb sooritada vastav eksam ning seejärel nimetab valitsus eksami läbinute hulgast kohtunikud piirkonnakohtutesse. Apellatsioonikohtunikuks saamise võimalus avaneb tavaliselt mitte enne kui isik on enne töötanud 20 aastat piirkonnakohtu kohtunikuna. Ülemkohtu kohtunikeks nimetatakse traditsiooniliselt apellatsioonikohtute kohtunikke kuid juhtub ka erandeid, kus Ülemkohtu kohtunikuks nimetatakse mõni õigusteaduse professor või silmapaistev advokaat. Kohtunikkond küllaltki tugevasti eraldatud advokaatidest ning süüdistajatest. 7.5. Avalik süüdistus Rootsis Avaliku süüdistuse süsteem on Rootsis Justiitsministeeriumi haldusalas ning on nagu üldkohtute süsteemgi kolmelüliline. Kõrgeimaks lüliks on Riiklik Peasüüdistaja, kelle nimetab ametisse valitsus. Riikliku Peasüüdistaja pädevusse kuulub süüdistuse esindamine Ülemkohtus. Riikliku Peasüüüdistaja kompetentsi kuulub samuti kriminaalasjade algatamine juhul kohtunike, kaitseväe ohvitseride ning avaliku teenistuse teenistujate suhtes, kes on rikkunud usaldust (kõige ilmsemaks näiteks taolistest asjadest on altkäemaksuvõtmise asjad). Teiseks lüliks on 24 riiklikku süüdistajat, kes tegutsevad kolmes suurlinnas ja maakondades, ning madalaimaks (esimeseks) lüliks on 86 piirkondlikku süüdistajat. Ka süüdistajate ettevalmistamiseks on pärast ülikooli lõpetamist ette nähtud eraldi süsteem, mis seisneb praktilises väljaõppes piirkondliku süüdistaja ning politseiasutuse (kõige sagedamini kriminaaljälituse) juures ning teoreetilise kursuse läbimises.

8. Ameerika Ühendriikide kohtusüsteem Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi iseloomulikuks jooneks on, et erinevalt paljudest teistest föderaalse ülesehitusega riikidest on Ameerika Ühendriikides föderatsiooni subjektidel ja föderatsioonil üksteisest sõltumatud kohtusüsteemid. Seega ei ole isegi mitte täiesti korrektne rääkida Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemist, sest tegelikult on tegemist 51 erineva ja iseseisva kohtusüsteemiga (50 osariigi kohtusüsteemid ning föderaalne kohtusüsteem), milledel kõigil on oma kõrgeimad kohtud. Teiseks omapäraseks jooneks on, et puuduvad spetsiaalsed kohtud, mis tegeleksid haldusasjade lahendamisega. Ei tehta vahet haldusõiguslike vaidluste ja eraõiguslike vaidluste lahendamise vahel. Mõlemad kuuluvad lahendamisele üldkohtutes v.a. juhud, mil mõnda liiki asjad kuuluvad mõne erikohtu kompetentsi88. Põhiseaduslikkuse järelevalve küsimustega tegelevad nii osariikide- kui föderaalkohtud. Põhiseaduslikkuse järelevalve on võimalik ainult konkreetsetes asjades. Ei ole võimalik abstraktne põhiseaduslik järelevalve. S.t. selleks, et vaidlustada mingi akti põhiseaduslikkust, peab kohtusse pöörduma isik kelle põhiseaduslikke õigusi antud akt väidetavalt rikkus. 8.1. Osariikide kohtusüsteemid Suurem osa kohtuasjadest kuuluvad osariikide kohtute pädevusse ning föderaalkohtute pädevusse kuuluvad ainult need kohtuasjad, mis seadusega on föderalkohtute kompetentsi antud. Osariikide kohtute koormusest annavad märku järgmised arvud. 1993. aastal arutasid osariikide kohtus ligi 90 miljonit kohtuasja. Nendest 55,6 miljonit moodustasid liikluseeskirjade rikkumise asjad, 14,6 miljonit tsiviil- ning 13 miljonit kriminaalasjad. Eraldi kategooriatena olid arvestuses veel perekonnaasjad (4,5 miljonit) ning alaealiste asjad (1,7 miljonit)89. Igal osariigil on oma kohtusüsteem, mille ülesehituse ja sisemise kompetentsi jaotuse kehtestab iga osariik iseseisvalt. Sellest tulenevalt ongi erinevate osariikide kohtusüsteemide ülesehitus äärmiselt erinev.

88Näiteks föderaalsete maksude suhtes on võimalik kaevata ametiisikute ja maksuasutuste otsuste peale Maksukohtusse (Tax Court).89Caseload of State Courts Across the Nation on the Decline// The Third Branch, May 1995.

Ning oluliselt erinevad on ka erinevates osariikides kasutatavad kohtute nimetused. Kuni selleni välja, et kuigi näiteks terminiga "ülemkohus" (supreme court) tähistatakse tavaliselt kõige kõrgemat kohtusüsteemi lüli, on sama nimetus kasutusel ka tähistamaks madalaimat kohtusüsteemi lüli. Kohtunike ametisse nimetamine toimub samuti erinevates osariikides erinevalt. Kasutatakse kohtunike valimist üldvalimistel, valimist osariigi seadusandliku võimu poolt ning kohtunike nimetamist täidesaatva võimu poolt. 8.1.1. Piiratud jurisdiktsiooniga I astme kohtud Praktiliselt kõigis osariikides on moodustatud väiksemate kriminaal- ja tsiviilasjade läbivaatamiseks eraldi kohtud, mida nimetatakse rahukohtuks (Justice of the Peace), magistraadikohtuks (Magistrate's Court) või ka mõne muu nimetusega. Rahukohtunik ei pea tavaliselt omama juriidilist haridust ning nad valitakse ametisse 2 - 6 aastaseks perioodiks (suuremates linnades nimetavad rahukohtunikke ametisse täitevvõimu esindajad)90. 8.1.2. Üldjurisdiktsiooniga I astme kohtud Üldjurisdiktsiooniga I astme kohtute nimetused on erinevates osariikides samuti erinevad kuid kõige sagedamini on nende nimetuseks maakonnakohus (County Court). Need kohtud on põhiliseks esimese astme kohtuks, mis vaatab läbi suurema osa tsiviil- ja kriminaalasjadest. Maakonnakohtud on selleks kohtuinstantsiks, kus asja arutamine võib toimuda vandekohtunike osavõtul. Maakonnakohtute kõrvale on paljudes osariikides moodustatud mitmeid erikohtuid, mis vaatavad läbi ainult teatud liiki kohtuasju. 8.1.3. Vahepealne apellatsiooniastme kohus Suuremas osas osariikides on moodustatud kaks apellatsioonikohtute lüli, milledest esimest võiks nimetada vahepealseks apellatsiooniastme kohtuks. Selle kohtute tüübi konkreetsed nimetused on samuti äärmiselt erinevad (Appelate Division, State Appellate Court, Intermediate Court of Appeals

90See Henry J. Abraham, Judicial Process, 6-th edition, Oxford University Press, New York, 1993, p. 138.

jne). Nende kohtute funktsiooniks on madalmalseisvate kohtute otsuste apellatsiooni korras läbivaatamine. Mõningates osariikides on neil vähestes asjades ka esimese astme kohtu funktsioon. 8.1.4. Osariigi ülemkohtud Osariikide kohtusüsteemide tipus on ülemkohtud, mis vaatavad läbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud vahepealse apellatsiooniastme kohtute otsuste peale. Juhul kui vahepealset apellatsiooniastme kohut ei ole moodustatud vaatab osariigi ülemkohus läbi apellatsioonkaebused, mis on esitatud maakonnakohtute otsuste peale. Osariigi ülemkohtute otsused on lõplikud ja nende peale ei ole üldjuhul võimalik edasi kaevata. Ainult juhul kui osariigi kohus on teinud otsuse föderaalseaduse alusel või pool taotleb otsuse muutmist föderaalseadusest lähtuvalt on võimalik, et asja võtab oma menetlusse Ameerika Ühendriikide Ülemkohus91.

91See Daniel John Meador, American Courts, West Publishing Co. St. Paul, Minn. 1991, p. 28-29.

8.2. Föderaalne kohtusüsteem Tulenevalt Ameerika Ühendriikide Konstitutsioonist on föderaalasutuste kompetentsis ainult need küsimused, mis on Konstitutsiooniga nende kompetentsi antud. Kõik ülejäänud küsimused kuuluvad osariikide kompetentsi. Föderaalse kohtusüsteemi kompetentsi kuuluvad kohtuasjad92:1) mis tulenevad föderaalõigusest (Konstitutsioonist, Kongressi poolt vastu võetud seadusest või välislepingust),2) mille pooled on pärit erinevatest osariikidest või pooleks on välisriigi kodanik93,3) milles on pooleks: a) Ameerika Ühendriigid,

b) mõni osariik94,c) välisriigi suursaadik või muu ametlik esindaja,

4) milles taotletakse pankrotis oleku tunnistamist95. Suure osa föderaalkohtuasjadest moodustavad kriminaalasjad, milles kohtualust süüdistatakse föderaalse kriminaalseaduse alusel. Föderaalseadustega saab kuritegudeks tunnistada ainult selliseid tegusid, mis seonduvad küsimustega, milles Kongress vastavalt konstitutsioonile saab seadusi vastu võtta (osariikide vaheline kaubandus, rahvuslik julgeolek ja föderaalvalitsuse tegevus). Kuna Kongressi kompetentsi on tõlgendatud

92See Henry J. Abraham, The Judicial Process, p. 154-155.93Föderaalkohtud vaatavad punktis 1) ja 2) märgitud kohtuasju läbi ainult juhul kui hagi väärtus on suurem kui 50 000 $. Kui pooled soovivad saab ka selliseid vaidlusi lahendada osariikide kohtutes.94Välja arvatud juhud, kus hagejaks on üksikisik või välisriik. Taolised vaidlused kuuluvad osariikide kohtute kompetentsi.95Punktis 3) ja 4) märgitud asjad ning föderaalkuritegude asjad kuuluvad föderaalkohtute ainupädevusse. Neid ei ole võimalik isegi poolte kokkuleppel läbi vaadata osariigi kohtutes.

järjest laiemalt, siis on laienenud pidevalt ka föderaalkuritegude ring. Nende hulgas võtavad enda alla suure osa narkootikumidega seotud kuriteod, kuid kaasajal on üha sagedamini föderaalkuritegudena vaadeldavad ka paljud traditsioonilised kuriteoliigid nagu näiteks röövimine (kui rööviti föderaalselt kindlustatud panka) või auto ärandamine (kui sellega ületati osariigi piir) jne. Föderaalkohtud jagunevad üldjurisdiktsiooniga kohtuteks ja erikohtuteks. 8.2.1. Föderaalsed üldjurisdiktsiooniga kohtud Föderaalsete üldjurisdiktsiooniga kohtute süsteem on kolmelüliline. Esimese lüli kohtuteks on piirkonnakohtud (District Courts), mille otsuste peale saab edasi kaevata ringkonnakohtutele (Circuit Court). Kõige kõrgemaks föderaalkohtuks on Ülemkohus (Supreme Court). Föderaalsete üldkohtute kohtunikud nimetab ametisse Ameerika Ühendriikide president Senati heakskiidul. Kohtunike ametissenimetamisel lähtutakse küllaltki suurelt osalt parteilistest eelistustest. 8.2.1.1. Piirkonnakohtud (District Courts) Kogu Ameerika Ühendriikide territoorium on jagatud 94 kohtupiirkonnaks. Igas osariigis on vähemalt üks piirkonnakohus ning suuremates on neid mitu. 649 piirkonnakohtunikku96 vaatavad aastas läbi üle 600 000 kohtuasja. Piirkonnakohtud vaatavad esimese astme kohtuna läbi kõik föderaalkohtuasjad, mille läbivaatamine ei ole eraldi seadusega antud mõne teise kohtu kompetentsi. Piirkonnakohtus vaatab asja läbi ainuisikuline kohtunik või ainuisikuline kohtunik koos vandekohtunikega97. Piirkonnakohtunikku abistavad tema enda poolt ametisse nimetatavad magistraat (magistrate) ja õigusametnikud (clerks). Magistraat tegeleb mitmete kohtuistungile eelnevate staadiumite küsimuste lahendamisega. Tema kompetentsis on vahistamise ja läbiotsimise lubade väljaandmine, kautsjoni vastu vabastamine, süüdistatava nõusolekul vandemeeste valiku

961992. a. andmetel97Mõningatel erandlikel juhtudel on võimalik ka kolmest professionaalsest kohtunikust (tava kohaselt on neist siis kaks piirkonnakohtunikud ning üks ringkonnakohtunik) koosnev piirkonnakohtu koosseis.

preotseduuri juhtimine ning mõningates väiksemates kriminaalasjades, juhul kui süüdistatav ei soovi istungit kohtuniku ja vandemeestega, ka õigusemõistmine. Samuti võib poolte nõusolekul magistraat olla kohtunikuks tsiviilasjades. 8.2.1.2. Ringkonnakohtud (Circuit Court)98

Ameerika Ühendriikide territoorium on jagatud 12 kohturingkonnaks. Peale 12 territoriaalse ringkonnakohtu on moodustatud üks föderaalne ringkonnakohus (the U.S. Court of Appeals for the Federal Circuit), mis vaatab läbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud teatud kindlat liiki asjades (näit. kõik patendiasjad) või teatud erikohtute otsuste peale (näit. Maksukohus, Nõudekohus jne.). Territoriaalsete ringkonnakohtute põhifunktsiooniks on piirkonnakohtute otsuste peale esitatud apellatsioonkaebuste läbi vaatamine. Ringkonnakohtud on kohustatud kõik korrektselt esitatud apellatsioonkaebused läbi vaatama ja on suurema osa föderaalkohtuasjade jaoks kõrgeimaks kohtuinstantsiks sest Ülemkohus võtab läbivaatamisele ainult väga väikese arvu asju omal äranägemisel (ainult mõningatel erandjuhtudel on Ülemkohus kohustatud asja läbivaatamisele võtma). 179 ringkonnakohtu kohtunikku99 vaatavad aastas läbi üle 50 000 asja. Ringkonnakohtud vaatavad asju läbi tavaliselt koosseisus kolm professionaalset kohtunikku (nõutav on vähemalt kahe kohtuniku osavõtt). Eriti olulisi asju vaatb läbi ringkonnakohus kõigi oma kohtunike osavõtul (nn. en banc). Menetlus toimub esimese astme kohtu istungi protokolli alusel. Mõningates olulisemates asjades kuulatakse ära ka poolte suulised argumendid kuid tavaliselt toimub menetlus ainult kirjalike dokumentide alusel100.

98Nende kohtute ametlik nimetus koosneb kohtu tüübi ja ringkonna nimetusest näit. the United States Court of Appeals for the Second Circuit.991992.a. andmetel.100Erandiks on siin Teise Ringkonna Kohus, mis traditsiooniliselt kuulab ära poolte suulised argumendid kõigis asjades.

8.2.1.3. Ülemkohus (Supreme Court) Ameerika Ühendriikide kõrgeimaks föderaalkohtuks on 9-st kohtunikust koosnev Ülemkohus. See on ainus kohus, mis on otseselt ette nähtud Ameerika Ühendriikide Konstitutsioonis101. Ülemkohus vaatab läbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud ringkonnakohtute ning mõnede föderaalsete erikohtute (näiteks Nõudekohus) lahendite peale. Osariikide kõrgeimate kohtute lahendite peale on võimalik esitada apellatsioonkaebusi Ameerika Ühendriikide Ülemkohtusse juhul kui osariigi kohus oli teinud oma lahendi föderaalseaduse alusel102. Mõningatel juhtudel vaatab Ülemkohus läbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud piirkonnakohtute lahendite (näit. 3-liikmelise piirkonnakohtukoosseisu poolt tehtud otsuste) peale. Ameerika Ühendriikide Ülemkohus ise otsustab, millised appellatsioonkaebused ta läbivaatamisele võtab ja millised asjad ta jätab läbi vaatamata. Selleks, et asi tuleks läbivaatamisele peab 9-st kohtunikust neli olema selle poolt, et asi läbivaatamisele võtta. Keeldumine asja läbivaatamisele võtmisest ei tähenda seda, et Ülemkohus arvaks, et madalamalseisva kohtu otsus on õige. Keeldumine tähendab vaid seda, et Ülemkohus ei pea antud asja läbivaatamist vajalikuks. Umbes 5000 asjast, mille läbivaatamist Ülemkohtus taotletakse võtab Ülemkohus läbivaatamisele umbes 400 asja. Väga väikese asjade ringi suhtes on Ülemkohus ka esimese astme kohtuks. Esimese astme kohtuna vaatab Ülemkohus läbi kohtuasju:1) milles poolteks on Ameerika Ühendriigid ja mõni osariik,2) milles poolteks on kaks või enam osariiki,3) milles pooleks on välisriigi suursaadik või muu ametlik esindaja,4) milles pooleks on osariik (v.a. kohtuasjad, milles hagejaks on üksikisik

101Kõik ülejäänud föderaalkohtud on moodustatud Kongressi poolt toetudes Konstitutsiooni I-le või III-le artiklile.102Ameerika Ühendriikide Ülemkohus on seega apellatsiooniastme kohtuks üle 60-le madalamalseisvale apellatsiooniastme kohtule. Tõenäoliselt ei ole maailmas mitte ühegi teise kohtu jurisdiktsioonis nii palju apellatsiooniastmekohtuid.

või välisriik). 8.2.2. Föderaalsed erikohtud Mitmete spetsiifiliste föderaalkohtute pädevusse kuuluvate asjade läbivaatamiseks on moodustatud föderaalsed erikohtud. Föderaalse Maksuameti otsuste peale esitatavate kaebuste läbivaatamiseks on moodustatud Maksukohus (Tax Court). Maksukohtu 19 kohtunikku nimetab ametisse President Senati nõusolekul 15 aastaks. Maksukohtu otsuste peale on võimalik edasi kaevata territoriaalsele Ringkonnakohtule. Föderaalvalitsuse vastu esitatavate tsiviilkaebuste läbivaatamiseks on moodustatud Nõudekohus (Claims Court). Nõudekohtu 16 kohtunikku nimetab ametisse President Senati nõusolekul 15 aastaks. Nõudekohtu otsuste peale on võimalik edasi kaevata föderaalsele ringkonnakohtule. 9. Inglise kohtusüsteem Käesolevas peatükis käsitleme Suurbritannia kohtusüsteemist ainult Inglise ja Wales'i kohtusüsteemi ning kasutame selle tähistamiseks terminit "Inglise kohtusüsteem". oti ja Põhja-Iiri kohtusüsteem on sellest oluliselt erinevad. Inglise kohtusüsteemi üheks omapäraks on, et tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamiseks on erinevad kohtud. Kontinentaal-Euroopa kohtusüsteemidest eristavaks jooneks on ka see, et puudub eraldiseisev halduskohtute struktuur. Vandekohtute kasutamist on peetud üheks Inglise kohtusüsteemi iseloomulikuks jooneks. Kaasajaks on siiski vandekohtute kasutamine oluliselt vähenenud. Tsiviilasjades on vandekohus ette nähtud ainult laimu ja solvamise asjades. Ülejäänud tsiviilasjades on võimalik vandekohus ainult siis kui kohtunik otsustab vandekohtu kasutamise kasuks. Kriminaalasjades on raskemate kuritegude puhul (neid asju arutatakse Krooni Kohtus) kohtualusel õigus nõuda vandekohut kuid ainult viis protsenti kohtualustest nõuavad seda. Kergemate kuritegude puhul (neid asju arutatkse magistraadikohtutes) ei ole vandekohtu võimalust ette nähtud. Vandekohus koosneb Inglismaal 12 kohtunikust. Otsuse tegemisel ei nõuta enam ühehäälsust, piisab kui otsuse poolt on 12-st vandekohtunikust 10. Inglise kohtusüsteem ei näe ette põhiseadusliku järelevalve menetluse võimalust.

9.1. Magitraadikohtud (Magistrate's Courts) Magistraadikohtud on madalaimaks kriminaalkohtuks. 620 magistraadikohut vaatavad läbi 98% kriminaalasjadest103. Peale väiksemate kriminaalasjade tegelevad magistraadikohtud ka lapsendamise ja laste eestkoste küsimustega.Kriminaalasjade läbivaatamisel on magistraadikohtute kompetents järgmine:1)kergemad kuriteod kuuluvad läbivaatamisele magitraadikohtutes ilma vandekohtuniketa,2)raskemates kuritegudes vaatab magistraadikohus asja läbi enne Krooni Kohut otsustamaks, kas süüdistatav on vaja kohtu alla anda. Magistraadikohtus vaatab asju läbi kas stipendiary magistrate, kes peab omama juriidilist kõrgharidust ja täidab kohtuniku funktsioone professionaalse kohtunikuna, või rahukohtunik (justice of the peace), kes ei oma juriidilist haridust ega saa ka kohtunikuna tegutsemise eest tasu (talle hüvitatakse ainult kohtunikutegevusega seotud kulutused. Stipendiary magistrate (neid on umbes 60 ja nad tegutsevad suuremates linnades) kohale nimetatakse isik kui ta on vähemalt 7 aastat olnud barrister või solicitor. Pensionile tuleb stipendiary magistrate'del minna kui nad saavad 70 aastat vanaks.27 500 ilma juriidilise hariduseta rahukohtunikku tegutsevad põhiliselt maapiirkondades104. Kohalik nõuandev komisjon soovitab Lordkantslerile kandidaadid rahukohtunikuks nimetamiseks. Ametisse nimetatakse nad kuueks aastaks. Ametis on nad vähemalt 1 päeva kahe nädala jooksul. Rahukohtunikud kuulavad asja 2-7 kaupa, kõige sagedamini on kohtu koosseisus kolm rahukohtunikku. Juriidilistes küsimustes annavad rahukohtunikele nõu juriidilise haridusega abilised (justice's clerk). 9.2. Krahvkonnakohtud (County Courts) Krahvkonnakohtute kompetentsi kuuluvad väiksemad kahju hüvitamise ja lepingu asjad samuti väiksemad pärandiasjad. Krahvkonnakohtutel ei ole apellatsioonikohtu volitusi. Krahvkonnakohtu otsuste peale saab

103See Richard J. Terrill, World Criminal Justice Systems, A survey, 2-d edition, Anderson Publishing Company, Cincinnati, 1992, p. 50.104See Richard J. Terrill, op. cit., p.50.

edasi kaevata Apellatsioonikohtule (pankrotiasjades Kõrge Kohtu Kantsleri divisioni). Kohtunikeks on ringkonnakohtunikud (circuit judges). 9.3. Kõrge Kohus (High Court) Kõrge Kohus on esimese- ja apellatsiooniastme kohus. Kõrge kohtuohus koosnen kolmest divisjonist:1) Kantsleri divisjon (Chancery Division) tegeleb põhiliselt asjaõiguse- ja pärandiasjadega ning apellatsioonidega maksude ja pankrotiasjades2) Kuninga Kohus (Queen's Bench) tegeleb põhiliselt lepingu- ja kahju hüvitamise asjadega ning apellatsioonidega kriminaalprotsessi normide rikkumise asjades, aga ka haldusasutuste tegevuse peale esitatud kaebuste läbivaatamisega.3) Perekonnadivision (Family Division) tegeleb põhiliselt abielu-, lapsendamise ja eestkoste asjadega. Kõrgel kohtul on umbes 80 kohtunikku. Enne Kõrge Kohtu kohtunikuks saamist peab isik olema olnud ringkonnakohtunik (circuit judge) või omanud õigust esineda Kõrge Kohtu ees vähemalt 10 aastat. Pensionile lähevad Kõrge Kohtu kohtunikud kui nad saavad 75 aastat vanaks. Kui Kõrge Kohus tegutseb I astme kohtuna, vaatab asju läbi ainuisikuline kohtunik. Apellatsiooniastme kohtuna tegutseb Kõrge Kohus koosseisus 2-3 kohtunikku. 9.4. Krooni Kohus (Crown Court) Krooni Kohus on raskemate kuritegude puhul I astme kohtuks ja kergemate kuritegude puhul apellatsioonikohtuks magistraadikohtutele. Krooni Kohus peab istungeid umbes 90 linnas, kuid Lordkantsler võib korraldada Krooni Kohtu istungeid ka mujal. Kohtunikeks on:1) Kõrge Kohtu Queen's Bench Division'i kohtunikud kõige raskemates asjades,2) 400 ringkonnakohtunikku (circuit judge). Enne ringkonnakohtunuikuks nimetamist peab isik omama vähemalt 10 aastat barrister'i staazi või kolm aastat asekohtuniku staazi. Pensionile lähevad ringkonnakohtunikud kui nad saavad 72 aastaseks,3) 500 asekohtunikku (recorder). Enne asekohtunikuks nimetamist peab isikul olema 10 aastat, kas barrister'i või solicitor'i staazi. Asekohtunikud täidavad kohtuniku funktsioone 4 nädalat aastas. Asekohtunikud nimetatakse ametisse Lordkantsleri poolt 3 aastaks.

Kui Krooni Kohus tegutseb I astme kohtuna siis kuulab asja ainuisikuline kohtunik koos vandekohtunike koguga. Ainult 5% kohtualustest nendes kohtuasjades, kus neil on õigus valida, valivad vandekohtunike kohtu. Apellatsiooniastme kohtuna tegutsemisel on Krooni Kohtu koosseisus professionaalne kohtunik ja kaks kaasistujat. 9.5. Apellatsioonikohus (Court of Appeal) Apellatsioonikohus on esimene kohtu lüli, kus ei ole eraldi kohtuid tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamiseks. Apellatsioonikohtul on kaks divisjoni. Tsiviildivisjon (Civil division), mida juhib Master of the Rolls, vaatab läbi Kõrge Kohtu ja krahvkonnakohtute otsuste peale esitatud apellatsioonkaebusi. Kriminaaldivisjon (Criminal division), mida juhib Lord Chief Justice, vaatab läbi Krooni Kohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebusi. Kohtunikeks on Apellatsioonikohtus umbes 20 Lord Justices of Appeal. Kriminaalasjades võib Lordkantsler nimetada konkreetset asja kuulama ka Kõrge Kohtu kohtunikke. Enne Lord Justice of Appeal'ks saamist peab isik olema olnud Kõrge Kohtu kohtunikuks või omanud õigust esineda selle ees vähemalt 10 aastat. Pensionile lähevad Apellatsioonikohtu kohtunikud siis kui nad saavad 75 aastat vanaks. 9.6. Lordide Koda (House of Lords) Lordide Koda on Inglise kohtusüsteemi kõrgeimaks kohtuks. Samal ajal on see kohus ka Ühendatud Kuningriigi kõrgeimaks kohtuks ning seega ka näiteks oti kohtusüsteemi kõrgeimaks kohtuks. Tegelikkuses täidab kõrgeima kohtu funktsioone, mitte terve Lordide Koda vaid ainult selle Apellatsioonikomitee (Appeals Committee of the House of Lords), kuhu kuuluvad ainult law lord'id ja Lordide Koja liikmed, kes on selleks saanud Lordkantsleriks nimetamise läbi. Tavaliselt on nimetatud 9 law lord'i kuid neid võib olla kuni 11. Lordide Koda vaatab asja läbi siis kui apelleerimiseks annab loa Apellatsioonikohus või Lordide Koda ise. Lordide koda vaatab läbi umbes 50 asja aastas. Enne law lord'iks saamist peab isik olema kaks aastat omanud kõrget kohtuniku ametikohta (põhiliselt Apellatsioonikohtu kohtunikuna) või olnud barrister 15 aastat. Pensionile lähevad law lord'id siis kui nad saavad 75 aastat vanaks.

9. 7. Muud kohtulaadsed institutsioonid Inglise kohtusüsteemis ei ole sellist eraldi halduskohtute süsteemi, mida me nägime näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa kohtusüsteemis. Kuid see ei tähenda, et kõik taolised vaidlused kuuluksid üldkohtute kompetentsi. Üha enam ja enam vaidlusi kuuluvad spetsiaalsete kohtulaadsete institutsioonide - tribunalide105 pädevusse. Tribunalid moodustatakse eriseaduste alusel mingit konkreetset liiki vaidluste lahendamiseks. Tribunalid koosnevad juristidest ja ilma juriidilise hariduseta vastava eriala spetsialistidest. Protseduur on tribunalides kiirem, vähemate vorminõuetega ja odavam kui üldkohtutes. Tribunali otsused ei ole piiratud eelnevate pretsedentidega ja seetõttu on tribunalidel kergem paindlikult kujundada uute kaasaegsete õigusharude arenemise praktikat. Tribunalid on moodustatud töövaidluste (industrial tribunals), sotsiaalkindlustuse- ning mitmesuguste omandiõiguse ning maksude asjade läbivaatamiseks. Tribunalide liikmed nimetab ametisse Lordkantsler ning vastava ala minister nimetab nende hulgast tribunali esimehe. Tribunalide tegevuse jälgimiseks on moodustatud 15-liikmeline Tribunalide Nõukogu (Council of Tribunals), mille liikmed nimetab samuti Lordkantsler. Tribunalide tegevuse kohtuliku järelevalvega tegeleb Kõrge Kohtu Queen's Bench Division. Erikohtust märksa erinevamateks institutsioonideks on sisetribunalid (domestic tribunals), mis tegelevad mitmesuguste erialaste kutseühingute sees oma liikmete distsiplinaarüleastumiste asjade läbivaatamisega. Sellised sisetribunalid on moodustatud näiteks solicitor'ide ja arstide ühingute ning ülikoolide ja ametiühingute poolt. Nende seisund meenutab mõningal määral meie advokatuuri aukohtu seisundit. 9.7. Lordkantsler (Lord Chancellor)

105Tribunalid on oma moodustamise ja tegutsemise korralt äärmiselt sarnased erikohtutele Kontinentaal-Euroopa kohtusüsteemides kuid kuna Inglismaal neid erikohtutena ei vaadelda siis ei kasutata ka käesolevas õpikus terminit "erikohus" nende tähistamiseks.

Väga olulist postsiooni inglise kohtusüsteemis omab lordkantsler. Lordkantsleri nimetab ametisse kuninganna peaministri ettepanekul. Lordkantsleri isikus segunevad Inglismaal kõik kolm riigivõimu kuna lordkantsler on:1) kabineti liige s.t. on täidesaatva võimu kandja,2) Lordide Koja liige ning selle spiiker,3) kohtunikkonna eesotsas olles Lordide Koja Apellatsiooni-komitee eesistuja. Kohtunikkonna peana lordkantsler:1) osaleb apellatsioonide läbivaatamisel Lordide Kojas,2) teeb ettepanekud kohtunike nimetamiseks Apellatsioonikohtusse (Court of Appeals), Kõrgesse Kohtusse, Kroonikohtutesse ja magistraadikohtutesse (Lordide Koja õiguse lordide (Lords of Appeal in Ordinary ehk law lords) nimetamiseks teeb ettepaneku peaminister),3) teostab igapäevast kohtute süsteemi juhtimist,4) teostab tasuta õigusabi üldjuhtimist,5) osaleb kohtute tegevust reguleerivate seaduste eelnõude väljatöötamise organiseerimises. Kui vaadata Lordkantsleri laiaulatuslikke funktsioone kohtute tegevuse alal ja arvestada, et ta on kindlasti ka täidesaatva võimu esindaja, siis kerkib kahlemata üles küsimus, et kas see ei ohusta kohtute sõltumatust. Inglise pikaajaliste traditsioonidega riigis ei ole see asjaolu märkimisväärseid probleeme tekitanud kuid see ei tähenda, et sama süsteem võiks sama probleemivabalt funktsioneerida mõnes teises lühemate traditsioonidega riigis. 9.7. Solicitor'id Inglise advokaatkond jaguneb kaheks osaks. Suurema osa moodustavad solicitor'id, keda on ligikaudu 70 000. Solicitor'id tegelesid varem ainult klientidele juriidilise konsultatsiooni andmisega ja klientide ülesandel juriidiliste dokumentide projektide koostamisega. Kaasajal (pärast 1990. aasta Courts and Legal Services Act'i vastuvõtmist) on nende kompetents laienenud ning nad võivad esindada oma kliente magistraadikohtutes, krahvkonnakohtutes ning teatud juhtudel ka Krooni Kohtus. Kui advokaatkonna teine osa, barrister'id, tegutsevad põhiliselt Londonis, siis solicitor'ide bürood on tavapärased ka väiksemates linnades. Solicitor'id tegutsevad partnerlustena, mis võimaldab mõningast spetsialiseerumist. Solicitor'id tegutsevad väga erinevate õiguslike küsimuste alal. Traditsiooniliselt moodustab suure osa nende tööst

omandiõiguse üleminekuga seonduvad asjad (conveyancing).Solicitor'iks saamiseks tuleb läbi teha üheaastane solicitor'ide kutseorganisatsiooni, Law Society, poolt korraldatav kutseõpe. Kutseõppe järel tuleb sooritada vastavad eksamid. Isikutel, kellel ei ole juriidilist kõrgharidust tuleb enne kutseõpet teha läbi ka teoreetiline kursus. Pärast kutseõpet ja eksameid võib taotleda vastuvõttu Law Society'sse (solicitor'ide kutseorganisatsioon). 3 aastat pärast vastuvõtmist võib alustada iseseisva praktikaga. 9.8. Barrister'id Barrister on jurist, kellest mõeldakse põhiliselt kui esindajast kohtus. Kuni 1990. aastani oli barrister'idel praktiliselt ainuõigus esindada klienti kõrgemalseisvates kohtutes ning samuti esindasid nad kliente madalamalseisvates kohtutes. Barrister'i töö ei seisne siiski mitte ainult kohtus esinemises. Sellele eelneb sageli palju pikemat aega nõudev tutvumine materjalidega ning istungiks ette valmistamine. Kui kliendil on võimalik vahetult pöörduda solicitor'i poole abi saamiseks, siis barrister'i poole ei ole võimalik kliendil vahetult pöörduda. Barrister'i abi saamiseks on vaja algselt pöörduda solicitor'i poole, kes siis omakorda pöördub barrister'i poole (barrister'i kliendiks on solicitor). 1991. aasta seisuga oli kokku 6900 barrister'i, kellest 2/3 tegutsevad Londonis. Barrister'id ei või ühineda partnerluseks, kuid võivad siiski tegutseda mitmekesi ühes büroos ning omada ühiseid abilisi. Barrister'iks saamiseks tuleb läbi teha aastane kutseõpe ühe barrister'ide institutsiooni (Gray's Inn, Lincoln's Inn, Inner Temple või Midle Temple106) juures107. Kutseõpe toimub barrister'ide organisatsiooni korraldusel. Selle

106Need neli institutsiooni, kuhu iga barrister peab kuuluma, on ajalooliselt kunagised varaseimate barrister'ide koos elamise kohad.107Enne kutseõpet peab isik omama juriidilist kõrgharidust. Teoreetiliselt on siiski võimalik ka ilma juriidilise kõrghariduseta alustada kutseõpet. Sellisel juhul eelneb kutseõppele üks aasta teoreetilist õpet.

järel tuleb sooritada eksam. Kui isik soovib asuda tegutsema barrister'ina peab ta peale eksami sooritamist olema veel 12 kuud mõne tegutseva barrister'i juures õpilase staatuses (nn. pupillage). 9.9. Üldõigusnõunik (Attorney General) Nimetab peaminister. On valitsuse ja parlamendi nõunikuks õiguslikes küsimustes.1) vastutab parlamendi alamkoja (House of Commons) ees kohtutes toimuva kriminaalprotsessi eest,2) avaliku huvi esindajana võib esitada tsiviilhagisid või esineda amicus curiae'na juhul kui valitsus ei ole protsessis pooleks,3) vastutab õigusreformi küsimuste eest alamkojas,4) on Inglise ja Walesi Bar'i eesotsas 9.10. Avaliku süüdistuse direktor (Director of Public Prosecution) Avaliku süüdistuse direktor on kas barrister või solicitor. Ametisse nimetab Avaliku süüdistuse direktori siseminister (Home Secretary), aga järelevalvet tema tegevuse üle teostab Attorney General. Enne 1986 oli avaliku süüdistuse funktsiooniks süüdistuse esindamine ainult mõrvade ja politsei kuritegude puhul ning kõigis teistes asjades oli kohtus süüdistajaks politsei või politsei poolt konkreetses asjas süüdistajaks palgatud jurist. Nüüd on süüdistajaks avalik süüdistaja (public prosecutor) kõigis asjades (v.a. kergemad liiklusüleastumised, milles üleastuja on tunnistanud ennast süüdi).Avaliku süüdistuse direktor juhib Crown Prosecution Service't, millel on 31 piirkondlikku osakonda. Nende eesotsas on Avaliku süüdistuse direktori poolt määratud avalik peasüüdistaja (Chief Crown Prosecutor). Haldukohtumenetlus:

§ 51. Esindaja Riigikohtus (1) Esindajaks Riigikohtus võib olla vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi.