Joonistatud dokumendid - folklore.ee · video- ja kinematograafia, analüüsitud on nende rolli uurimisva- hendina, nende visuaalset keelt ja kujundeid, esteetikat, dokumen- teerimisvõimet,

91 Mäetagused 29Mäetagused 29Mäetagused 29Mäetagused 29Mäetagused 29

Joonistatud dokumendidKadri Viires

TeesidInimkultuuris dokumenteeritakse ümbritsevat maailma. Etnograafilise do-kumenteerimise eriliik on joonistatud dokumendid. Kuni fotograafia leiuta-miseni 1839. aastal oli joonistamine ainus esemete pildilise kujutamise või-malus. Üheks esimeseks kirjeldustega varustatud dokumenteerivaks joo-niseks võib pidada August Wilhelm Hupeli teose Topographische Nachrichtenvon Lief- und Ehstland II osas (1777) avaldatud Carl Magnus Lilienfeldigravüüri “Eesti rõivad Põltsamaalt”. Aastatel 1920–1922 pandi alus EestiRahva Muuseumi käsikirjalisele etnograafilisele arhiivile ja etnograafilistejooniste kogule. Etnograafiliste jooniste valmistamine oli alguses seotudprofessionaalsete kunstnike kaastööga, hiljem sai sellest kunstiüliõpilasteetnograafiapraktika osa. Joonisel on erinevalt fotograafiast jm vahenditestvõimalik tuua esile olulisim, edastada erijooni, tekstuuri jne.

Märksõnad: dokumenteerimine, Eesti Rahva Muuseum, etnograafiaprakti-ka, etnograafiline joonis, joonistatud dokumendid

Inimkultuurile on üldiselt omane vajadus salvestada enese ümber jakeskel asetleidvaid protsesse, dokumenteerida ümbritsevat eseme-list ja vaimset keskkonda nii kirjas, helis kui ka pildis. Salvestami-seks kasutavad erinevad meediumid erinevaid vahendeid ja meeto-deid. Visuaalses vormis ümbritsevad tänapäeva inimest kõige iga-päevasemalt mitmesugused dokumenteerivad salvestised filmi- jafotodokumentalistika vallast; nende võidukäik on olnud seotud teh-niliste vahendite kiire arengu ja kättesaadavusega. Laialt on levi-nud ettekujutus nende võimest jäädvustada ümbritsevat maailma“täiuslikult ja erapooletult”, sest valguskiire abil tundlikule alusma-terjalile joonistatud “tõelise” kujutise teket ei ole vahendanud inim-käsi. Foto- ja filmidokumentide eel ja kõrval on kasutusel aga kateisi visuaalse informatsiooni dokumenteerimise viise, mis sisalda-vad endas võimalusi nii info talletamiseks kui ka analüüsiks.

Rääkides etnograafilise materjali dokumenteerimisest, on teo-reetilist käsitlemist leidnud eelkõige visuaalantropoloogiline foto-,video- ja kinematograafia, analüüsitud on nende rolli uurimisva-hendina, nende visuaalset keelt ja kujundeid, esteetikat, dokumen-teerimisvõimet, staatust jne (Margaret Mead, John jun. & MalcomCollier, Jon Prosser, Elizabeth Edwards, Howard Becker, MarcusBanks jpt). Käelise tegevuse tulemusel tekkinud jäädvustusest, sh

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr29/viires.pdf

diana

Text Box

doi:10.7592/MT2005.29.viires

92www.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagused

joonistusest, ning nende visuaalses kujundis sisalduvast informat-sioonist saab rääkida võrdluses “tehnograafiliste” jäädvustustega,mida on teinud semiootik Göran Sonesson oma artiklis “Chiro-graphy”, lõpetades tõdemusega, et seda valdkonda pole siiski piisa-valt uuritud või kui, siis traditsioonilises kunstiteaduslikus võtmes.

Eraldi etnograafiliste joonistuste kui joonistatud dokumentideteoreetilisi käsitlusi pole mul õnnestunud leida, sest ilmselt jääbsee valdkond välja nii kunstiteadlaste (kuivõrd need ei ole kunsti-teosed) kui ka etnoloogide (kuivõrd need on kunstiteosed) vaate-väljast. Küll aga leidsin üksikud artiklid Eesti Rahva Muuseumijoonistekogu rajamisest (vt Peterson 1984), kunstnike ja üliõpilas-te osalemisest kogumisaktsioonides kogujate-dokumenteerijatena(vt Sild 1972; Astel 1984; Linnus 1984), üleskutseid joonistuste te-gemiseks (vt Viidalepp 1938), joonistuste põhjal tehtud uurimus-test (vt Voolmaa 1959) ja Esticast joonistustel etnoloogi (vt Manninen1932) ja kunstiteadlase (vt Allikvee 1994) positsioonidelt, milleskõigis rõhutatakse joonistuste vajalikkust ja tähtsust nii esemelisekui ka vaimse kultuuri dokumenteerimisel.

Kuni tähelepanuväärse 1839. aastani, mida peetakse fotograafiaametlikuks sünniaastaks, oli pildilise informatsiooni talletamine jaedastamine paratamatult seotud eelkõige joonistusoskusega. Kõrvutikunstilise, väljendusliku-interpreteeriva pildiloomega oli aktuaalne kateine, dokumenteeriv-jäljendav-illustreeriv käsitluslaad, mille puhulpolnud eesmärgiks mitte uue kunstnikuvisiooni loomine, vaid uurita-va materjali võimalikult adekvaatne jäädvustamine vastandina lavas-tuslikule või väljamõeldule. Dokumenteerivad joonistused leidsid ra-kendust eelkõige teaduslikke uurimusi ja reisikirju illustreeriva ma-terjalina. Joonistama õppisid nii ajaloolased, arheoloogid, geograafid,botaanikud kui ka anatoomid, et teha oma uuringutest ülestähendusi,joonistusoskus oli osa tolleaegsest haridusest. Peamiselt oli tegemistpliiatsi- või tušijoonistustega, kuid rakendati ka professionaalsetekunstnike ja trükimeistrite abi tööde lõplikul vormistamisel ja graafi-katehnikatesse viimisel (peamiselt puu- ja vaselõige ning litograafia),mis oli vajalik piltide trükiväljaannetes reprodutseerimiseks.

Üldiselt on jäänud dokumenteerivad joonistused tänu oma ra-kenduslikule iseloomule väljapoole moodsaid kunstivoolusid, kuidneis on jälgitavad oma ajastu kunstitehnilised võtted ja uurimis-valdkondade huvikeskmed.

Järgnevalt püüan vaadelda vaid neid dokumenteerivaid joonistu-si, mis käsitlevad eesti etnograafilist ainest. Alltoodu ei pretendeeri

Kadri Viires


ammendavale ülevaatele sellealasest materjalist üldse, mis võiks ollaeraldi uurimisteema. Eriti varase pildimaterjali puhul on kunstiteoseja dokumentaalse illustratsiooni piirjooned hajusad, neid mainitakseallikmaterjalina nii kunstiteaduslikes kui ka etnoloogilistes uurimus-tes. Erinevas kontekstis käsitletakse üksikuid varaseid, 16.–17. sa-jandi eesti ainest kujutavaid pilte – 1577. aastal avaldatud (vt Man-ninen 1932) illustratsioone Liivimaa rahvariietest, mille seas on ole-tatav eesti rahvariietes neiu, ja Adam Oleariuse aastatel 1633–1639läbitud Venemaa teekonna reisikirja illustratsioone nii etnograafi-liste algdokumentide (Manninen 1932) kui ka kunstiteostena:

Eestlastega otseselt seotud ainestik leiab tee kunsti juba 17. sa-jandi reisikirjade vahendusel (Allikvee 1994).

Alljärgnevaid 18. sajandist pärinevaid pilte Anu Allikvee kunsti kon-tekstis enam ei märgi, küll aga mainib neid etnograafiliste dokumen-tidena Ilmari Manninen. Seoses uurijate üleüldise suurenenud huvi-ga erinevate rahvaste ja kultuuride vastu leidub eesti rahvarõivastekui rahvakunsti kõige dekoratiivsema osa pildilisi kirjeldusi mõninga-tes Venemaa või “kõiki maailma rahvaid” käsitlevates teostes. Üheksesimeseks kirjeldustega varustatud dokumenteerivaks jooniseks rah-varõivais eestlastest võib pidada August Wilhelm Hupeli teose Topo-graphische Nachrichten von Lief- und Ehstland 2. osas (1777) avalda-tud Carl Magnus Lilienfeldi gravüüri “Eesti rõivad Põltsamaalt”.

Kadri Viires

Joonis 1. Carl Magnus Lilienfeld. “Eesti rõivad Põltsamaalt” (Hupel 1777).


Tuntuimad ja korduvalt reprodutseeritud on saksa päritolu veneuurimisreisija ja etnograafi Johann Gottlieb Georgi (1729–1802) teo-ses Vene impeeriumi rahvustest Description de toutes les nationsde l’empire de Russie (1776–1780) avaldatud kolm koloreeritud va-segravüüri eesti rahvarõivais naisefiguurist. Koguteos sisaldab eritrükkides 73–100 illustratsiooni erinevate rahvaste rahvariietesesindajatest. Larissa Petina (1998) märgib ajakirjas Raamatukoguavaldatud artiklis “Estonica J. G. Georgi etnograafilises töös”, etvastupidiselt tavalisele praktikale sündiski J. G. Georgi raamat pil-tidest, mitte tekstist. Esialgu trükiti Sankt-Peterburgis kunstnikCarl Rothi gravüürid, mis olid teostatud Peterburi Teaduste Aka-deemia Kunstikambri materjalide, ekspeditsioonist osavõtnute joo-nistuste ja elusate modellide järgi. Pildid anti välja ka eraldi vihiku-tena ajakirja kujul, millele hiljem lisandus selgitav tekst. Ka I. Man-ninen oletas, et tegemist võis olla kattuvate piltidega (Manninen 1931).

Baltisaksa kultuuriloolase Johann Christoph Brotze monumen-taalses 10-köitelises joonistuste ja käsikirjade kogus “SammlungVerschiedener Liefländischen Monumente, Prospecte, Münzen, Wap-pen etc.” leidub rohkete originaalillustratsioonide seas mõningaidakvarelliga koloreeritud eesti kostüümide ning talupojastseenidejoonistusi (nt “Liivimaa talupoja pulm»), aga ka pilte taluhooneist,näiteks “Eesti talu Pärnu lähistel”, mida tuleb hinnata eelkõige et-nograafilisest aspektist.

Kadri Viires

Joonis 2. Johann Christoph Brotze. “Eesti talu Pärnu lähistel”.1795.


Huvi rahvusliku ainese kujutamise ja jäädvustamise vastu on ol-nud suuresti sõltuvuses ajastu üldistest arengutest ning suhtumis-test, mis omakorda kajastuvad ka pildilise materjali rõhuasetustesja valikutes. Rahvuslik teema tõuseb kujutamise huviorbiiti roman-tismi lainel 19. sajandi teisel veerandil baltisaksa kunstnike loo-mingulis-interpreteerivates pildikäsitlustes, milles võetakse vaatlu-se alla kohalik, mitte rahvuskaaslaste, vaid eesti talupojakultuur.Kunstnikuks, kes tõi Estica teema baltisaksa kunsti ning oli selle tee-ma viljakaimaks ja mitmekülgseimaks meistriks, nimetab A. AllikveeAugust Georg Wilhelm Pezoldit, kellelt pärineb rida Eesti-ainelisi teo-seid, mille seas on ka populaarsed Georg Friedrich Schlateri trükiko-jas litografeeritud joonistused “Tarwasto moisa Anss” (6 EKM G 4516,ERM EJ 79: 15), “Tarwasto moisa Tünri Karel” (ERM EJ 79: 14) ja “EwaPõlzamalt” (EKM G 4517, ERM EJ 79: 5), ning mida on rohkestiekspluateeritud just etnograafilises kontekstis. Tuntud on ka Fried-rich Ludwig von Maydelli, Hermann Eduard Hartmanni (ERMEJ 79: 26–27), Ernst Hermann Schlichtingi (SU 554: 1–8), TheodorGehlhaari (ERM EJ 147) ja G. W. Hirschauseni (ERM EJ 79: 29) tööd,mis haakuvad nende aastate etnograafiahuviga ja võtavad vaatlusealla ka talupoegade kombestiku kujutamise. Et romantilise talupo-

Kadri Viires

Joonis 3. August Georg Wilhelm Pezold. “Ewa Põlzamalt”, “Tarwasto moisaAnss” ja “Tarwasto moisa Türni Karel”. 19. sajandi teine veerand. Värvilisedlitograafiad.


jateema kujutamise järele on olnud nõudmine, kinnitavad nimeta-tud kunstnike gravüüride mitmed järeltrükid ja asjaarmastajatenende järgi tehtud koopiad (nt M. Platonoff E. H. Schlichtingi järgiSU 207:1–6 jpt).

Süsteemsema joonistekoguga paistab teiste baltisaksa kunstni-ke seas silma Saaremaal kreiskooli õpetajana tegutsenud Fried-rich Sigismund Stern (1812–1889), kelle kultuurilooliselt tähtsaimloominguline pärand koosneb 20 Saaremaa kaheteistkümne kihel-konna rahvarõivaid kujutavast koloreeritud litograafilisest lehest,mis on loodud ajavahemikus 1856–1871 (ERM EJ 148: 1–20). Needon postkaardisuurused kompositsioonilt lavastuslikud litograafiad,mille eesmärk on olnud rahvarõivastest etnograafilises-illustratiiv-ses laadis tõepärase pildi andmine. Kõnealune materjal on loodudloominguliste graafikalehtede sarjana, millele ei ole lisatud täpsus-tavaid etnograafilisi kirjeldusi ega jooniseid.

Esimese etnograafiliste dokumenteerivate joonistena kogumis-aktsiooni käivitas Õpetatud Eesti Selts (ÕES) 1842. aasta aprillis,saates kõigisse kihelkondadesse pastoritele ja teistele maal elava-tele haritlastele trükitud üleskutse koos küsimustikuga eesti rah-varõivaste joonistamiseks ja kirjeldamiseks. Sellele üleskutsele olilisatud neli litograafiatehnikas trükitud lehte figuurikontuuridegarahvarõivaste ja peakatete joonistamiseks. Alusjoonised valmistas

Kadri Viires

Joonis 4. Hermann Eduard Hartmanni joonistused. 19. sajandi teine vee-rand.


Kadri Viires

ÕESile kingituseks baltisaksakunstnik Friedrich Ludwig vonMaydell paar aastat varem. Kui-gi üleskutse leidis tagasihoidlik-ku vastukaja (selle aktsiooni tu-lemusena on Eesti Rahva Muu-seumi (ERM) joonistekogus12 joonistelehte ERM EJ 79: 1–12), on laekunud materjalidehulgas huvipakkuv FriedrichReinhold Kreutzwaldi käsikiriAlutaguse rahvarõivaist (ERMEAV 7) ja joonised (ERMEJ 79: 1–4), mida on pikemaltanalüüsinud Aino Voolmaa (Vool-maa 1959). F. L. v. Maydelli lito-grafeeritud figuuride ja peaka-tete alusjoonised soovitavad rõi-vastuse kirjeldamist nii eest-,tagant- kui ka külgvaates, kuidkontuurjoonised on väikesemõõ-dulised ning võimaldavad joo-nistamist vaid kõige üldisemas

Joonis 5. Friedrich Sigismund Stern.Anseküla mees. 19. sajandi kesk-paik.

Joonis 6. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi joonistus Alutaguse rahvarõivas-tes (ERM EJ 79: 1)t.


plaanis ilma detailide ja lõigeteta. Joonistusaktsioon andis S. Ster-nile ja E. H. Schlichtingile tõuke rõivaste ja peakatete kujutamiseks.

Ülaltoodud joonised on leidnud kasutamist nii etnograafiliste,eriti rahvarõivaalaste väljaannete illustreerimisel kui olnud ka uuri-muste alus- või võrdlusmaterjaliks, olenemata nende piltide loomi-se taustast ja eesmärgist.

Teaduslikuks otstarbeks tehtud dokumenteeriva etnograafilisejoonistuse, nagu ka eesti ainese teaduslikku literatuuri viimisel onoluline roll Soome etnograafia ühel rajajal Axel Olai Heikelil (1851–1924), kes oma uurimis- ja kogumisreisidel, sh Eestisse tegi ka joo-niseid, pöörates peatähelepanu taluehitiste ja rõivastuse uurimise-le. 1885. aasta pikemal uurimisreisil saatis teda joonistaja S. vonBell. A. O. Heikeli huvikeskmes olid taluhoonete ehitustüübid, mil-lest ta

[---] laskis oma sehkendajal mitu pilti maalida, mida ta pea maa-ilmale ilmutada tahab (Viires 1980).

Samas märgitakse, et Ridala kihelkonnast tõi A. O. Heikel kaasaligi kolmkümmend ehitiste joonistust ja plaani. Et ehitiste kõrvalpöörati tähelepanu ka teistele esemelise kultuuri valdkondadele,kinnitavad Carl Joseph Samuel von Belli joonistused Lihula sõlge-

Kadri Viires

Joonis 7. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi joonised Alutaguse naiste peakate-test (ERM EJ 79: 4).


dest, noast ja adrast (SU 17:1–3). 1886. aastal kaasnes A. O. Heikelimagistrikraadi piduliku pühitsemisega etnograafiliste esemete jajoonistuste näitus Helsingis, kuhu peosüüdlane oli välja pannudumbes 700 Soome sugu rahvaste asja ja umbes 1000 pilti. Pole tea-da, kui palju nende seas oli ja mida täpselt kujutasid Eestit puudu-tavad joonised (vt Viires 1980). 1901. aastal tutvus A. O. Heikel Tartumuuseumi (Õpetatud Eesti Seltsi muuseumi) esemekoguga, tun-des huvi eelkõige setu materjalide vastu. A. O. Heikelit reisil saat-nud kunstiüliõpilane Juhana Wilhelm Mattila oli üles joonistanudeelkõige setu meeste- ja naisterõivaid, ornamente ja detaile, kuidjoonistuste seas leidus esemeid ka Eesti teistest piirkondadest(SU 12:1–89). A. O. Heikel hindas Tartu muuseumi kogu olukordaäärmiselt viletsaks, märkides juba tollal tekstiilesemete tugevaidkoikahjustusi, mistõttu pole võimatu, et mõned neist esemeist ontänaseni säilinud vaid J. V. Mattila joonistustel.

1901. aastal tegi A. O. Heikel kogumismatka Eesti saartele jaLäänemaale ning 1902. aastal Setumaale, Mulgimaale ja Kuramaale.Reiside tulemuseks oli nii eseme- kui jooniste- ja fotokogu täiene-mine. 1909. aastal ilmus tema rahvarõivakäsitlus Die Volkstrachtenin den Ostseeprovinzen und in Setukesien, mille illustratiivne ma-terjal põhineb olulises mahus joonistustel. Sellele väljaandele kunst-nikupositsioonilt hinnangut andes on Ants Viirese andmetel mär-kinud Kristjan Raud:

Heikeli töö on sõna otseses mõttes teaduslik. Ülesande esteetilistkülge pole ta sugugi puudutanud. Ja ometi on ehtivus ja iluküsi-mus riiete otstarbega lahutamata ühenduses ja vahest ta pääasigi(Viires 1980).

Võimalik, et A. O. Heikeli eeskujul võttis Eesti rahvusteaduste üksalustala, rahvaluule kogumise initsiaator Jakob Hurt oma 1903. aas-ta kogumisreisile Setumaale kaasa arstiteaduse üliõpilase ViktorReieri, kellelt pärinevad väikeseformaadilised pliiatsijoonistusedsetude majapidamisesemetest, tööriistadest, liiklusvahenditest,hoonetest, ehetest, rõivastest jne (ERM EJ 501: 65). Kuigi joonis-tuste kunstitehniline tase on asjaarmastajalik, ilmneb neis doku-menteeriva esemejoonistuse iseloom. Materjali on kujutatud ük-sikesemete ja valdkondade kaupa, mis on välja toodud muust ümb-ritsevast keskkonnast. Mõnele joonisele on lisatud mõõtkava võitäpsustav detailijoonis. Osa neist joonistest on avaldatud Jakob Hurdakogutu väljaandes Neli keelt “Vanast kandlest” (1989).

Kadri Viires


Sajandi esimesel kümnendil jätkus ka baltisaksa kunstnike ja arhi-tektide huvi eesti etnograafilise materjali vastu. Saaremaalt päritPeterburi arhitektide Johannes Gahlnbäcki ja Hans Werneri uuri-muslikke artikleid eesti rahvakunstist ilmestavad meisterlikud joo-nised. J. Gahlnbäck lisas aastaraamatus Jahrbuch für BildendeKunst in den Ostseeprovinzen IV ilmunud artiklile “Estnische Holz-krüge” nii fotosid kui ka mõõtkavaga varustatud joonistusi rahvus-likest dekoreeritud õllekannudest. Arhitekt H. Wernerilt ilmus1909. aasta aastaraamatus joonistega rikkalikult illustreeritud ar-tikkel Ruhnust (vt Werner 1909). Vaatluse all oli puitarhitektuurkirikust taluhooneteni, ehitiste puitkaunistused, hoonete sisustusning tekstiilid.

Ühiskondlikest organisatsioonidest alguse saanud rahvusteadus-liku ainese kogumine viis 19. sajandi II poolel Põhjamaades rahvus-muuseumide asutamiseni. Eestis jõuti selleni pikaajalise protsessitulemusena alles 1909. aastal. Eesti Rahva Muuseumis (ERM) ala-nud ulatusliku ja plaanipärase kogumistöö üldiseks põhimõtteks olisaada võimalikult täieliku esemetekogu vahendusel ülevaade mine-viku elust. Kõrvuti aktiviseerunud vanavarakogumisega, mis hõl-mas kõiki rahvakultuuri valdkondi, laienes ka joonistusobjektidevalik: kogumisreisidelt toodi kaasa joonistusi nii taluhoonetest, talu-pojamööblist kui vöö- ja kindakirjadest. Korjajaid, teiste seas kogu-mistööst aktiivselt osa võtnud kunstnikke ja kunstiüliõpilasi, lähe-

Kadri Viires

Joonis 8. Hans Werneri joonistus Ruhnu taluhoonete unkalauad.


tati kogumisretkedele paarikaupa, nii et üks paariline oli “kunsti-tundja”, kelle ülesandeks oli rahvakunstiesemete väljavalimine janende esemete joonistamine, mida kaasa ei antud. Korjajad pidid

[---] asjade kohta tegema võimalikult põhjalikke tähendusi ja kir-jeldusi, samuti joonistusi ja päevapilte nendest asjadest, midamitte ühes ei saa võtta, iseäranis hoonete välimusest, sisemu-sest, tubade sisseseadest, õuedest, mitteäraantavatest huvitava-test asjadest ja nende karakteristlikkudest detailidest kui ka ini-meste ülikondadest (Sild 1972).

Eseme saamisel või joonistamisel tuli kirja panna selle vanus, kasu-tamine, valmistamine, päritolu jne. Tolleaegsed nõudmised koguta-vale visuaalsele materjalile kehtivad põhimõtteliselt tänini, esitadesdokumenteerivatele joonistustele tingimused formaadi ja mitmekülg-se lisainformatsiooni osas. Etnograafilised joonistused muutusid osaksesemelise kultuuri süstemaatilisest talletamisest ning olid kooskõ-las muuseumi kogumisprintsiipidega. Kunstnike rolli ERMi asuta-misel ja kogumistöös käsitledes märgib Hilja Sild, et võrreldes kunst-nike kogutud esemete arvuga 1910. ja 1920. aastail korraldatud va-navarakogumisaktsioonidel (ca 4000 eset) on joonistuste osa siiskitagasihoidlik (230 lehte 636 üksikjoonisega). Ta põhjendab seda mit-temotiveerivate töö- ja tasustustingimustega (Sild 1972).

Kadri Viires

Joonis 9. Viktor Reier. Puunõud Setumaalt.


Aastatel 1920–1922 pandi alus Eesti Rahva Muuseumi käsikirjali-sele etnograafilisele arhiivile ja etnograafiliste jooniste kogule. Et-nograafiliste jooniste kogu loomine ja kasv on olnud algusest pealekõige tihedamalt seotud kunstirahvaga. Oma panuse sellesse onteiste seas andnud rida nimekaid eesti kunstnikke, nagu NikolaiTriik, Aleksander Uurits, August Pulst, Aleksander Tassa, RasmusKangropool, Johannes Võerahansu, Elmar Kits, Günther Reindorff,Esko Lepp jpt.

Esimeste seas registreeriti joonistekogusse kunstnik VoldemarHaasi ja arheoloogiaüliõpilase Richard Indreko taluehitisi kirjelda-vad joonised juba 1921. aastal (ERM EJ 1: 1–30). Ulatuslikum rah-vapärastele ehitistele keskendunud joonistamine-plaanistaminehoogustus 1923. aastal, mil koos ERMi direktori Ilmari Manninenigatöötas rida kunstnikke, arhitekte, kunsti- ja arhitektuuriüliõpilasi,tehes silmapaistvalt täpseid, korrektseid ja informatiivseid jooni-seid. 1930. aastatel Gustav Ränga koostatud juhendi alusel jätku-nud taluehitiste plaanistamistööde kõrval laekus joonistekogusse

Kadri Viires

Joonis 10. Viktor Reier. Setu tikandid.


materjali ka majapidamisesemeist, tööriistadest, peremärkidest, or-namentidest, rõivastest, ehetest jne, kattes nii suure osa huvipakku-vaist rahvakultuuri valdkondadest.

Pärastsõjajärgne rahvusliku ainese kogumine ja talletamine joo-nistustena, aga ka selle interpreteerimine kunstiloomingus, misoli eriti aktuaalne 1950.–1960. aastail tarbekunstis, on suures osasseotud kunstiõppeasutuste ja ERMi koostöö ning juhtivate kunst-nike-õppejõudude ja nende poolt suunatavate üliõpilaste süvenemi-sega rahvakunstipärandisse. See tegevus kandis selget rahvuslikueneseväljenduse vaimu. Tekstiilikunstnik Mall Tomberg (Tomberg2004) meenutab 1949. aasta Eesti Kunstiakadeemia (tollase ENSVTallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi, TRTI) tootmispraktikatSindi tekstiilivabrikus, kust professor Mari Adamsoni poolt juhen-datud tekstiiliüliõpilased “kargasid” mitmeks nädalaks Kihnu saa-rele etnograafilist materjali koguma-joonistama-pildistama. Selleomaalgatusliku “praktika” tulemusena koostati põhjalik illustree-ritud etnograafiline kokkuvõte Kihnu rahvakunstist. Tarbekunsti-

Kadri Viires

Joonis 11. Viktor Reier. Setu naistekasukas.


erialade üliõpilaste ERMis läbi viidud etnograafiapraktika põhjalvalmis ka mahukas suureformaadiline joonistustemapp, mis üli-õpilaste omal initsiatiivil paljundamiseks litografeeriti ning koloree-riti (materjalid M. Tombergi erakogus).

1940. aastate lõpul alustati TRTIs (alates 1951. aastast Eesti Riik-lik Kunstiinstituut, ERKI) etnograafiapraktikatega ka teistel eri-aladel, ühena esimestest puitehistöö (ruumi- ja mööblikujunduse,praeguse sisearhitektuuri) erialal. Sellest ajast pärineb rohkesti niipraktikate kui ka kunstiõppejõudude uurimustöö raames tehtudetnograafilisi joonistusi erinevatest rahvakunstivaldkondadest, misenamasti on leidnud koha ERMi joonistekogus, osaliselt ka õppe-asutuste erialastes või eraarhiivides. Kui ERMiga koostöös tehtudvõi sinna üle antud joonistused on süstematiseeritud ja lisaandme-tega varustatud, siis õppeasutuste ja eravaldusesse jäänud joonistesuurimaks probleemiks on andmete puudulikkus, sest kogumiselja arhiveerimisel ei pööratud piisavalt tähelepanu tööde dateerimi-sele ja lisainformatsiooniga varustamisele. Seetõttu on paljud meis-terlikud joonistused-mõõdistused kaotanud dokumenteeriva väär-tuse.

1957. aastal algatas ERM ulatusliku eesti taluehitiste uurimise,mis jätkus 1980. aastateni ja oli tingitud maapiirkondades kiirestihävivate hoonetüüpide jäädvustamise vajadusest. Aktsioon põhinessüstemaatilisel hoonete ja õueplaanide dokumenteerimisel joonis-te-mõõdistuste ja fotodena. Dokumenteerimistöösse haarati pealemuuseumitöötajate ka kunstnikke väljastpoolt, sh ERKIst. Kogu-misaktsiooni juhtiv organiseerija, ERMi tolleaegne direktor Alek-sei Peterson peab kõige suuremaks väärtuseks tehtud joonistustesüsteemsust ja järjepidevust, territoriaalselt kompleksselt jäädvus-tatud situatsioone ja väga täpselt paikapandud tööprintsiipe, misteevad sellest joonistekogust unikaalse dokumendikogu ja uurimis-allika. A. Peterson rõhutab joonistusoskuse ja mõõtmistehnika olu-lisust, mida tundsid kõige paremini arhitektuuriüliõpilased, kellekõrval töötasid ka teiste erialade tudengid (Peterson 2004). Pealeehitiste tehti jooniseid veel elamusisustusest, majapidamisesemeistja põllutööriistadest. Kokkuvõttena lisandus etnograafiliste joonis-te kogusse 1634 lehte 2517 üksikjoonisena (Astel 1984).

1980. aastatel jätkus töö rahvusliku ainese kogumisel joonistus-tena muuseumi kunstnike poolt (Lembit Lepp, Annes Enehielm jt),kuid puudus initsiatiiv suuremate joonistusaktsioonide ellukutsu-miseks, sest pidevalt täiustuv fototehnika oli ammugi muutunud

Kadri Viires


uurijate kõige käepärasemaks tööriistaks nii esemete kui ka olus-tiku dokumenteerimisel, võimaldades kokku hoida aega ja tööjõu-du. Nii jäid etnograafilised joonistused põhiliselt kunstierialadeõppetöö osaks. Eriti silmapaistvad on nende seas Leila Pärtelpojajuhendamisel ERKI ruumikujunduse eriala üliõpilaste süsteemselttehtud ajaloolise mööbli ja interjööri joonised, kuid oma panuseERMi joonistekogusse on andnud ka Tartu Kunstikooli ja TallinnaPedagoogikaülikooli õppurid.

1990. aastate kunstitudengite etnograafiapraktikate ja nendekäigus tehtud joonistuste eesmärk on olnud pigem olemasolevaterahvakunstimaterjalidega tutvumine ja nende kogumine konkreet-sete loominguliste ülesannete teostamiseks. Jätkuvalt on etnograa-filised joonistused vahepeal Eesti Kunstiakadeemiaks (EKA) üm-ber nimetatud kunstikõrgkooli soome-ugri uurimisekspeditsiooni-de üheks oluliseks töövaldkonnaks, mis lisaks kodumaisele mater-jalile dokumenteerivad joonistepõhiselt ka teiste soome-ugri rah-vaste esemelist kultuuri.

ERMi joonistekogu materjale (2001. aasta 1. jaanuari seisuga ca22 000 joonistelehte) võib pidada unikaalseks rahvakultuuri doku-mendikoguks, millel puuduvad otsesed analoogid teistes muuseu-mides. Ilmselt on joonistuste suur osa omamaise materjali doku-menteerimisel olnud seotud fotograafia suhtelise pretensiooniku-

Kadri Viires

Joonis 12. Hermann Eduard Hartmann. Ebajumalakuju.


Kadri Viires

se, kalliduse ja piiratud tehniliste võimalustega (monokroomsus,tagasihoidlik trükikvaliteet, piiratud valgustundlikkus jne), sedahoolimata fotograafia jätkuvast võidukäigust alates selle ilmumi-sest Eestimaale juba 19. sajandi 40. aastatel (fotograafia on üldrah-valikuks harrastuseks muutunud alles 20. sajandi lõpuveerandil)ning kunstnikkonna aktiivse rolliga rahvusteadusliku materjalikogumisel-talletamisel.

Dokumenteerivad joonistused on nagu fotodki üks võimalik viismaterjali visuaalseks kirjeldamiseks ja informatsiooni kogumiseksning säilitamiseks, kasutades erialaspetsiifilisi vahendeid. Graafilis-te vahendite abil on võimalik luua illusioon kolmemõõtmelisest ese-

Joonis 13. Hermann EduardHartmann. OlustikupildidSetumaalt. 1859.


mest ning edasi anda väga erineva karakteriga materjale ja tekstuu-re – puitu, metalli, luud, nahka, tekstiili jne (erinevate materjalidekarakteristikale ja nende graafilisele väljenduslikkusele pöörati eri-list tähelepanu ERKI disainieriala etnograafiapraktikate raames).Kuid ka fotograafia puhul on tegemist kolmemõõtmelisuse illusioo-niga tasapinnal, mis samuti sisaldab endas uurija subjektiivset näge-must ja on piiratud tehniliste võimalustega. Dokumenteerivate joo-nistuste eesmärk on talletada kompleksne pilt kujutatavast ehk uuri-tavast objektist ja kirjeldada seda võimalikult kõigi parameetrite järgi.Joonistuses tuuakse esile esemele kõige olulisem ja iseloomulikum,kusjuures lisajoonised võimaldavad anda lisateavet tehnoloogilistestiseärasustest (detailid, sõlmed, läbilõige, vaated).

Dokumenteerivateks joonistusteks tuleb pidada ka leppelisi ting-märke kasutavaid jooniseid, mille puhul pole esmatähtis kujutav,vaid joonistustehniline täpsus. Siia alla tuleks arvata arhitektuur-sed joonised, plaanid ja vaated, mille abil antakse edasi ehitisteruumijaotust, asendit, ehituslikke konstruktsioone, sisustuse paik-nemist jne. Sellist ülevaadet ei ole võimalik saavutada foto abil.Joonistuste juurde kuuluvad vältimatult mõõtkava, mitmekülgsekskirjeldamiseks vajalikud lõiked, mustriskeemid, värvikaardid, mison olnud aja jooksul vähem muutlikud kui värviline fotograafia,rääkimata tänapäevasest, hõlpsat manipuleerimist võimaldavastdigitaaltehnoloogiast. Joonistuste kõrvutamisel on võimalik väljatuua piirkondlikke eripärasid ja koostada kartograafilisi ülevaateid.

Etnograafiline joonistus eeldab kujutatava alusmaterjali tehno-loogiliste iseärasuste ja valmistamise peensuste head tundmist. Siinpeitub ka seos arheoloogiliste materjalide dokumenteerimise jarekonstrueerimisega, kus üksikleidude põhjal on võimalik teha joo-nistuste abil tõepäraseid oletusi tervikust. Eesti üks meisterliku-maid etnograafiliste-arheoloogiliste rõivaste ja tekstiilide joonista-jaid ja rekonstrueerijaid kunstnik Melanie Kaarma (2004) peab ese-me detailset läbijoonistamist kõige olulisemaks ja efektiivsemakseseme tundmaõppimise viisiks, mis võimaldab aru saada nii sellekunagise valmistaja kui ka kasutaja mõttemaailmast (intervjuuM. Kaarmaga). Ka kunstnik Kaljo Põllu sõnul on etnograafilistejoonistuste näol tegemist omamoodi teadusliku uurimistööga, mil-le tulemused on esitatud kunstispetsiifilisi väljendusvahendeid ka-sutades (Põllu 2004).

Samast mõttekäigust lähtub ka ülalmainitud kunstiüliõpilasteetnograafiapraktikate pedagoogiline aspekt. Seega on joonistus ot-

Kadri Viires


sekui kogemus ja tunnetusvahend, mis nõuab uuritava materjali sü-venenud tundmaõppimist, mis pildistamise puhul võib tihtipeale jäädapealiskaudseks. Analoogiliselt fotodokumentalistikaga, milles DavidLevi Straussi (1988) järgi oluliseks viisiks illusiooni loomisel fotodeobjektiivsusest on nende esitlemine anonüümsetena, on ka kõigi doku-menteerivate joonistuste autorite allkirjad esitatud tagasihoidlikult.Toetudes ERMi etnograafiliste jooniste arhiivi registri andmetele, võiblisaks ülaltoodud tuntud nimedele tuua arvukalt näiteid kaasaegseseesti kunstis tegutsevate professionaalsete kunstnike hulgast, kes onolnud tegevad etnograafilise materjali dokumenteerimisel (Villu Järmut,Maria Kristina Ulas, Ly Lestberg, Loit ja Virge Jõekalda, Katrin Perejpt), mistõttu kunsti ja dokumentalistikat ei saa käsitleda vastandite-na, kus ühe olemuseks on “väljendus” (ekspressioon), teise omaks aga“jäljendus” (mimees). Pigem on tegemist informatsiooni tootmise eri-vormidega, kus sõnumi mahtu ja selle toimemehhanisme vaatajalemääravad meediumispetsiifilised tegurid (Linnap 2000). Nii võiksid kaetnograafilistel joonistustel põhinevad näitused, mida on praktiseeri-nud nii ERM kui ka EKA, laiema publiku kõrval huvi pakkuda võrd-selt nii etnoloogidele kui ka kunstiteadlastele.

Arhiiviallikad

EKA = Eesti Kunstiakadeemia: Meediateaduskonna graafilise disainieriala arhiiv.

EKM G = Eesti Kunstimuuseumi graafikafond.

ERM EAV = Eesti Rahva Muuseumi etnograafiline arhiiv: Varia.

ERM EJ = Eesti Rahva Muuseumi etnograafiliste joonistuste kogu.

SU = Soome Rahvusarhiivi trükiste ja fotoarhiiv (National Board ofAntiquities).

Kirjandus

Allikvee, Anu 1994. Estica baltisaksa kunstis 1800–1860 = Estica in derdeutschbaltischen Kunst 1800–1860. Lõugas, Anne (koost). Neli baltisak-sa kunstnikku: Carl Siegismund Walther, Friedrich Ludwig von Maydell,August Georg Wilhelm Pezold, Gustav Adolf Hippius: [Näitus, Tallinn-Jõh-vi-Järvamaa, 1993]: Artiklite kogumik = Vier deutschbaltische Künstler.Tallinn : [Eesti Kunstimuuseum], lk 15–27.

Kadri Viires


Astel, Eevi 1984. Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi koostöö ENSVRiikliku Etnograafiamuuseumiga. Etnograafiamuuseumi aastaraamat =Åæåãîäíèê Ýòíîãðàôè÷åñêîãî ìóçåÿ XXXV. Tallinn: Valgus, lk 46–53.

Brotze, Joachim Christoph 1784. Sammlung Verschiedener LiefländischenMonumente, Prospecte, Münzen, Wappen. Originaal Riia Akadeemilises Raa-matukogus (vt http://www.acadlib.lv/e/fondi/images/25.htm – 12. aprill 2005).

Georgi, Johann Gottlieb 1776a. Déscription de toutes les nations de l’Empirede Russie, où l’on expose leurs moeurs, réligions, usages, habitations,habillemens et autres particularités remarquables 1: Qui contient les nationsd’origine finnoise. St. Petersbourg: Müller (vt ka http://www-gdz.sub.uni-goettingen.de/cgi-bin/digbib.cgi?PPN33058913X – 12. aprill 2005).

Georgi, Johann Gottlieb 1776b. Déscription de toutes les nations de l’Empirede Russie, où l’on expose leurs moeurs, réligions, usages, habitations, habil-lemens et autres particularités remarquables 2: Seconde collection qui contientles nations tatares établies dans cet empire: Traduite de l’allemand. St. Pe-tersbourg: Müller (vt ka http://www-gdz.sub.uni-goettingen.de/cgi-bin/digbib.cgi?PPN33058927X – 12. aprill 2005).

Georgi, Johann Gottlieb 1777. Déscription de toutes les nations de l’Empirede Russie, où l’on expose leurs moeurs, réligions, usages, habitations, habil-lemens et autres particularités remarquables 3: Qui contenant les nationsSamoyedes et Mandshoures, et les peuples les plus orientaux de la Sibirie. St.Petersbourg chez Charles Guillaume Müller (vt ka http://www-gdz.sub.uni-goettingen.de/cgi-bin/digbib.cgi?PPN330589423 – 12. aprill 2005).

Gahlnbäck, Johannes 1910. Estnische Holzkrüge. Jahrbuch für BildendeKunst in den Ostsee-provinzen 4. Riga: [s.n.], lk 122–135.

Heikel, Axel Olai 1909. Die Volkstrachten in den Ostseeprovinzen und inSetukesien. Kansatieteellisiä julkaisuja IV. Helsingfors : Société Finno-Ougrienne.

Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- undEhstland 2. Riga: [s.n.] 1777.

Hurt, Jakob 1989. Neli keelt “Vanast kandlest”: [Setu rahvalaulud]. Tal-linn: Kunst.

Lehtinen, Ildikó (toim) 1989. Museomiehen päiväkirjasta: A. O. Heikelinlehtikirjoituksia. [Helsinki]: Museovirasto.

Linnap, Peeter 2000. Dokumenteerimise sügavusest fotograafias ja fil-mis. Sirp 11 (2812), 24. märts.

Linnus, Jüri 1984. Üliõpilased etnograafilise materjali kogumisel. Etnog-raafiamuuseumi aastaraamat = Åæåãîäíèê Ýòíîãðàôè÷åñêîãî ìóçåÿ XXXV.Tallinn: Valgus, lk 35–45.

Kadri Viires


Manninen, Ilmari 1932. Eesti rahvariiete pildistused välismaa kirjandu-ses möödunud sajandeil. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat VII, 1931.Sihtasutis Eesti Rahva Muuseumi väljaanne 4. Tartu: Eesti Rahva Muu-seum, lk 76–92.

Petina, Larissa 1998. Estica J. G. Georgi etnograafilises töös. Raamatuko-gu 6, lk 26–31.

Peterson, Aleksei 1984. Kolmveerand sajandit Eesti NSV Riiklikku Et-nograafiamuuseumi. Etnograafiamuuseumi aastaraamat = Åæåãîäíèê Ýò-íîãðàôè÷åñêîãî ìóçåÿ XXXV. Tallinn: Valgus, lk 7–27.

Ribenis, Karin 1993. Jakob Hurda võõrkeelsed etnoloogilised artiklid.Keel ja Kirjandus 10, lk 605–617 & 11, lk 665–672.

Sild, Hilja 1972. Kunstnike kaasabist Eesti Rahva Muuseumi rajamiselja vanavarakogumisel. Tiik, Vaike (toim). Tartu Riikliku KunstimuuseumiAlmanahh. Tartu: Tartu Riiklik Kunstimuuseum, lk 60–68.

Sonesson, Göran. Chirography. The Internet Semiotics Encyclopaedia (http://www.arthist.lu.se/kultsem/encyclo/chirography.html – 12. aprill 2005).

Strauss, David Levi 1988. Photography and Propaganda. Afterimage: TheJournal of Media Arts and Cultural Criticism 15 (aprill) (sama ka Strauss,David Levi 2003. Photography and Propaganda. Strauss, David Levi. Betweenthe eyes: Essays on photography and politics. New York: Aperture), lk 12–13.

Viidalepp, Richard 1938. Mida ja kuidas pildistada. Rahvapärimuste sel-gitaja 4. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv, lk 127–131.

Viires, Ants 1980. A. O. Heikel ja eesti teadus. Keel ja Kirjandus 6, lk356–361.

Voolmaa, Aino 1959. Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivas-test. Etnograafia Muuseumi aastaraamat = Åæåãîäíèê Ýòíîãðàôè÷åñêîãîìóçåÿ XVI. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus & Eesti NSV Teaduste Aka-deemia, lk 219–248.

Werner, Hans 1909. Runös Bauernkunst. Jahrbuch für Bildende Kunst inden Ostsee-provinzen 4. Riga: [s.n.], lk 7–24.

Intervjuud

Kaarma 2004 = Kadri Viirese intervjuu Melanie Kaarmaga. 6. märts.

Peterson 2004 = Kadri Viirese intervjuu Aleksei Petersoniga. 12. mai.

Põllu 2004 = Kadri Viirese intervjuu Kaljo Põlluga. 18. märts.

Tomberg 2004 = Kadri Viirese intervjuu Mall ja Bruno Tombergiga. 16. veeb-ruar.

Kadri Viires

Documents

Joonistatud dokumendid - folklore.ee · video- ja kinematograafia, analüüsitud on nende rolli uurimisva- hendina, nende visuaalset keelt ja kujundeid, esteetikat, dokumen- teerimisvõimet,