Sisukord

Sissejuhatus raamatusse 2

Sissejuhatus eesmärkide saavutamisse 5

Esimene osa. Kuidas meie maailma töötab?

Peatükk 1. Kvantuniversum

Universum 10

Suur revolutsioon teaduses 11

Descartes: mentaalne või materiaalne maailm? 12

Vaimsed inimesed teevad materiaalset teadust 13

Newton: materiaalse maailma isa 14

Mis on reaalsus? 15

Einstein: Kõik on energia? 16

Kvantfüüsika pioneerid 17

Imelised avastused kvantfüüsikas 18

Kas teadvus mõjutab mateeriat? 22

Meie mõtete mõju arvutitele 23

Mõtete mõju teistele inimestele ja loomadele 24

Mõtete mõju veele 25

Nullpunktiväli 27

Iidsete rahvaste avastused 28

Peatükk 2. Universumi salajased seadused

Energiaseadus 32

Loomise seadus 35

Külgetõmbeseadus ehk vibratsiooniseadus 36

Polaarsuse seadus 40

Rütmide seadus 42

Põhjuse-tagajärje seadus 43

Kasvamise seadus 44

Relatiivsuse seadus 46

Tegutsemise seadus 48

Teine osa. Kuidas meie töötame?

Peatükk 3. Kvantaju

Aju uutmoodi käsitlus 50

Aju kui tajude looja 51

Aju - meie neuroplastiline sõber 58

Me muutume elu lõpuni 60

Uskumuste ja harjumuste tekkimine ajus 61

Uskumuste ja harjumuste muutmine ajus 62

Uue uskumuse loomise näide 64

30-päeva reegel 66

Ajulained 67

Peatükk 4. Teadvus ja alateadvus

Teadliku mõistuse 6 funktsiooni 73

Teadliku mõistuse piirangud 78

Alateadvuse põhifunktsioonid 80

Harjumused ja uskumused alateadvuses 81

Kuidas muuta alateadvust? 85

Retikulaarne aktiveerimissüsteem - sinu isiklik otsingumootor 86

Psühhoküberneetiline mehhanism - sinu isiklik ohuvalvur 93

Meie sisemine pilt 95

Kuidas muuta oma sisemist pilti? 96

Meie alateadlikud programmid 100

Alateadlike programmide muutmine 102

Õppimise tasandid 104

Kolmas osa. Kuidas me loome oma reaalsust?

Peatükk 5. Sa oled oma maailma looja

Nullpunktiväli kui lõputu energiaallikas 112

Kõik ongi eneriga 113

Kõik on lained, kõik on vibratsioon 114

Chi ja prana leitud 115

Kuidas me koondame oma mõttejõudu? 116

Vibratsioon kontrollib meie maailma 117

Inimese keha kiirgab valgust 118

Inimesed kui mikrokosmosed 119

Maailm suhtleb vibratsiooni kaudu 120

Veemälu 121

Kus asuvad ikka meie mälestused? 123

Kuidas me maailma tajume? 124

Uskumused, sisemine pilt ja vibratsioon 127

Vaatleja, vaadeldav ja vaatlusprotsess - loomine 128

Miks me ei ole võlurid? 132

Elu nagu superarvutil 135

Peatükk 6. Praktiline elu kujundamine

5T meetod 137

Alateadvuse ümberprogrammeerimise vajalikkus 138

Samm 1. Taotlus 140

Eesmärkide püstitamise tehnikad 143

Eesmärkide püstitamise vastuolud 153

Eesmärk pildiks tehnika 158

Etapp 2: Teadlikkus 159

Teadlikkuse arendamine 160

Etapp 3. Teesklus 163

Sa oled see, kellena end identifitseerid 164

Emotsioonid, teesklus ja loomine 165

Teesklus, vibratsioon ja resonants 166

Teesklus ja tajud 170

Ela uut elu enne uut elu 177

Teesklus ja hullumeelne tegutsemine 179

Teesklus ja emotsionaalsed ankrud 180

Teesklus ja vaprus 184

Teesklus ja vastupanu 186

Kuidas vastupanust vabaneda? 189

Etapp 4. Teostus 190

Sisemised praktikad 191

Meditatsioon 193

Afirmatsioonid 199

Visualiseerimine 205

Abimaterjalide kasutamine 209

Soovitahvel 212

Distsipliin 213

Kahtlused ja hirmud 215

Aktiivne tegutsemine 216

Teostus ja hullumeelne tegutsemine 218

Tegutsemine praegu 220

Praegu ja loomine 221

Kasuta ära kõik võimalused 223

Ära muuda midagi, kui asjad liiguvad 224

Etapp 5. Tänulikkus 225

Tänulikkus loob head vibratsiooni 227

Kuidas tänulikkust tunda? 228

Suhete loomine Universumiga 229

Lõppsõna 230

Sissejuhatus raamatusse

Eesmärkidest, nende püstitamisest ja nende saavutamise võimalikkusest on kirjutatud

väga palju raamatuid. Ka see raamat räägib eesmärkidest, aga natukene teistmoodi kujul.

Minu teadlik eesmärkide püstitamise aeg sai alguse 2008. aasta sügisel, kui ma tundsin, et

niimoodi nagu seni, enam ei saa. Midagi pidi muutuma. Seni olin ma kogu oma elule

lähenenud nagu paljud teisedki inimesed - ma tahtsin, et asjad läheksid paremini, aga ma

ei viitsinud kunagi piisavalt aega investeerida, et välja mõelda, mida ma tegelikult siis

tahan. Nüüd saan ma aru, miks mitte midagi sellise lähenemise kaudu ka välja ei

kukkunud.

Et oma eesmärkidega ka tegelike tulemusteni jõuda, hakkasin ma läbi neelama

eesmärgistamise raamatuid ning nende õpetusi praktikasse rakendama. Paljudes

raamatutes kirjutati sellest, kui oluline on eesmärkide saavutamisel meie meeleseisund.

Olgu siis tegemist 1930-ndatel aastatel kirjutatud raamatuga, või teosega, mis nägi

ilmavalgust alles mõned aastad tagasi, kõik autorid kinnitasid, et meie mõtlemisel ning

meeleseisundil on otsene mõju sellele, kas me oma eesmärgid saavutame või mitte.

Huvitav, mis? Varem olin ma arvanud, et kõik sõltub ainult sellest, kuidas ma tegutsen. Ma

ei osanud arvatagi, et tegutsemisest palju olulisem on see, missuguses seisundis ma

tegutsen. Millest ma aga ikka veel aru ei saanud, oli küsimus, miks meeleseisund nii

oluline on?

Sellised küsimused peas, hakkasin ma uurima, mida ütlevad selle kohta teadlased. Ma sain

aru, et kirjanikud võivad kõike kirjutada, et oma eesmärgistamise teooriaid usutavaks

muuta, aga mind huvitas, kas nende väiteid ka teadlased kinnitasid?

Sellisel viisil jõudsin ma müstilise kvantfüüsikani ja uskumatu alateadvuseni. Ma jõudsin

materjalideni, mis avasid minu jaoks kaks täiesti uut maailma. Ühte avastades taipasin ma

lõpuks, mis toimub allapool seda maailma, mida me igapäevaselt enda "koduks"

nimetame. Ja teist tundma õppides sain ma aru, kuidas meie enda käsutuses on ülivõimas

instrument - aju - , mille õigel kasutamisel ei ole enam miski võimatu. Minu teekond

kvantfüüsikasse ja ajuteadustesse oli alanud.

Selles raamatus jagan ma sinuga lihtsal ja kergesti mõistetaval viisil infot, mida ma ise

õppisin ja süstematiseerisin pool aastat. Erinevaid killukesi oli väga palju, mis andsid

tunnistust sellest, et eksisteerib midagi, mida me ei ole harjunud normaalseks pidama.

Siiski ei leidnud ma ühtset ja terviklikku käsitlust sellest, kuidas kvantfüüsika, alateadvus

ning eesmärgid omavahel seotud on.

Raamat "Kuidas luua Eduteadvust?" pakub sulle aga just sellise käsitluse. Ma olen nendel

220 leheküljel kvantfüüsika lahti kirjutanud viisil, mis paistab huvitavana isegi inimesele,

kes muidu füüsikast midagi ei tea. Ning huvitavana seetõttu, et see näitab, kuidas tema ise

on kogu aeg oma elu kujundaja. Samuti kirjeldan ma alateadvuse ülivõimsaid

mehhanisme, mis meid igapäevaselt juhivad, ja juhul, kui me oleme omaks võtnud valed

uskumused, juhivad need meid sinna, kuhu me minna ei taha, mitte aga sinna, kuhu me

minna tahame.

Raamatu kolmas osa räägib sellest, kuidas kvantfüüsika, alateadvus ning sinu isiklikud

unistused ühtseks tervikuks liita, et sinu eesmärgid ei jääks paberile. Seda sa ju tahad. Sa

tahaksid uskuda, et eesmärkide saavutamine on võimalik? Me kõik tahame seda, aga

mõnikord kerkivad meis kahtlused, kas see on ikka võimalik. Ma luban sulle, et peale selle

raamatu läbitöötamist on sinu usk mitmekordistanud. Ja seda mitte seetõttu, et see raamat

oleks nii hästi kirjutatud, vaid seetõttu, et sa taipad, kui võimekas sa tegelikult oled.

Tere tulemast. See on sinu elu, kus kehtivad sinu reeglid. Õpi need reeglid selgeks ja ela

oma elu nende reeglite järgi.

Raamatus kasutatud allikad

Käesolev raamat on täis faktilist informatsiooni selle kohta, kuidas meie maailm töötab

ning kuidas meie alateadvus ja organism töötavad. Kuigi see informatsioon võib teatud

kohtades tunduda teaduslikult kuiv ning ebavajalik, otsustasin siiski kõik "puust ja

punaselt" lahti kirjutada.

See raamat koosneb kolmest osast, millest kaks esimest on teoreetilist laadi (kvantmaailm,

alateadvus) ning kolmas praktiline (kuidas eesmärkide saavutamine praktikasse viia).

Kahe esimese osa koostamisel olen ma kasutanud mitmeid erinevaid allikaid, millest

saadud informatsioon aitas mul tervikpildi kokku panna. Kuigi ma ei ole teksti sees

viidanud konkreetsetele allikatele, olen kahe esimese osa kirjutamisel kasutanud selliseid

inspireerivaid raamatuid nagu "Väli" (Lynne McTaggart, 2008), "Mida me üldse teame?"

(William Arntz, Betsy Chasse & Mark Vicente, 2009) ja "The Answer" (John Assaraf,

Murray Smith, 2008). Lisaks nendele pärineb palju informatsiooni ka internetist ja

Wikipedia'st.

Raamatu kolmas osa on praktiline ning baseerub minu isiklikul kogemusel. Selle

kirjutamisel olen ma arvesse võtnud esimestes osades kirjeldatud teadlaste avastusi ning

need oma elus järgi proovinud, mille tagajärjel kujunes välja 5T metoodika. See on lihtne,

kuid efektiivne praktiline meetod oma eesmärkide saavutamiseks ning distsipliini

hoidmiseks.

Sissejuhatus eesmärkide saavutamisse

Enne kui sa hakkad oma eesmärkidega tegelema, on hea läbi mõelda, mida eesmärkide

saavutamine ning edu tervikuna sinu jaoks tähendab.

Mida edu sinu jaoks tähendab?

Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid definitsioone edule ning edu

saavutamisele. Meil on erinev kultuuriline taust, lapsepõlv ning ootused elule. Mis ühele

inimesele võib tähendada suurimate unistuste täitumist finantsiliselt, võib sinu jaoks olla

hall argipäev. Samal ajal võib sinu elus olla hetkel puudujääk vastastikusest armastusest

oma kaaslasega ning sa oled valmis kaotama kogu oma majandusliku vara, et leiaks oma

ellu armastust. Seetõttu on väga oluline enda jaoks teadvustada, mida edu tegelikult sinu

jaoks tähendab.

Mida tähendab edu sinu jaoks?

Et alustada teekonda, on vaja enda jaoks paika panna verstapostid. Ma usun, et sa loed

seda raamatut eesmärgiga midagi oma elus muuta. Sa tahaksid olla mõnes valdkonnas

edukas. Ning seda mitte ainult rahalises mõttes, vaid sa soovid oma ellu harmooniat ja

tasakaalu. Luba siis sellel juhtuda.

Et sa saaksid enda jaoks teada, mida sa tegelikult oma elult tahad, palun ma sul ära teha

esimese harjutuse oma töövihikust, mis asub raamatu lõpus. Selle harjutuse nimi on „Mis

on edu?“

Harjutus 1. Mis on edu?

Kirjuta enda jaoks põhjalikult lahti, mida sa oma elult soovid ja missugune on tõeliselt

edukas elu sinu jaoks. Missugune oleks sinu elu siis, kui sa saaksid selle ise lõuendile

maalida? Kui sa saaksid valida sinna inimesed, töö, majad, autod, tervise, kogemused,

sündmused jm sellise. Kirjuta sellest kohe pikalt, kuna see stimuleerib sinu aju selles

suunas töötama. Lase ennast täiesti vabaks ning võta rahulikult endale vähemalt 30

minutit aega ja lihtsalt kirjuta. Et seda natukene sulle lihtsamaks teha, siis allpool on

esitatud 5 valdkonda, mis inimestele üldjuhul kõige tähtsamad elus on. Võta neid kui

vihjeid, millele sa võiksid soovida tähelepanu pöörata oma unistuste elu kirjeldamisel.

Meie elus on 5 suurt valdkonda, milles me üldjuhul püüame edasi liikuda:

1) Majanduslik seis

Esimesel kohal on majanduslik seis, kuna see tagab meile esmased vajadused nagu toit ja

riided

2) Suhted ja armastus

Me soovime, et meie elus oleks kaaslane, kes meid armastab ja keda meie armastame

3) Tervis

Nii kaua, kuni meil on tervis korras, suudame alati täita ka kõik teised eesmärgid

4) Karjäär ja intellektuaalne kasv

Siia alla kuuluvad meie haridus, haritus ja kogemused, mis aitavad meil karjääri teha, elus

edasi liikuda ja olla hea inimene

5) Sisemine kasv

Kontakt meie sisemise minaga. Kui me soovime täita oma elu ainult väliste objektidega,

siis isegi suurima edu korral võime tajuda suurt sisemist tühjust ja üksildust, kuna meil

puudub kontakt sisemise minaga ja me püüame seda tunnet kaotada pidevalt uute väliste

asjade hankimisega. Aga üldjuhul on see lõputu.

Kui sa said oma eduloo valmis, siis on mul sulle veel üks ülesanne, mis võimaldab sind

suunata edasi. Kirjuta nüüd selle eduloo alla 5 asja (võivad olla erinevates valdkondadest),

mis peaksid sinu elus kindlasti juhtuma, et sa saaksid öelda, et sa oled soovitud edu ja

eesmärgid saavutanud. Neid võib käsitleda ka eesmärkidena, mille sa pead igal juhul

saavutama. Vaata Harjutust 2 oma töövihikus "Mis on edu minu jaoks?".

Kus ma täna olen?

Sa tead nüüd täpselt, mida sa oma elult tahad, sul on loodud pähe kujutluspilt oma

unistuste elust ja sa oled endale määranud ka viis konkreetset tingimust või eesmärki,

mida sa peaksid saavutama, et sa tunneksid, et sa oled edukas. Lähme edasi!

Kui sa nüüd vaatad neid valdkondi, mida sa eelmises ülesandes lahti kirjutasid, kas sa

tunned, et mõned on sinu jaoks justkui okei, aga mõnedes on suured puudused? Kui see on

nii, siis tea, et see on täiesti normaalne ning nii on enamikul inimestest. Eriti, kui me ei ole

oma senises elus teadlikult nendele valdkondadele tähelepanu pööranud ning oleme

lasknud asjadel minna nii, nagu need on läinud. Aga nüüd on sul võimalus seda muuta!

Et sa saaksid enda jaoks teada hetkepositsiooni oma elus, palun ma teha järgmise

harjutuse oma töövihikus. Jah, ma tean, et tundub olevat palju harjutusi, aga usalda mind,

see on väga vajalik, et teha algust oma alateadvuse programmeerimisega ning uskumuste

muutmisega. Sa õpid kõigest sellest lähemalt juba üsna pea.

Harjutus 3. Kus ma olen täna?

Võta jälle rahulikult endale aega, vähemalt 20 minutit ning mõtle põhjalikult. Võta

ükshaaval läbi kõik 5 eespool kirjeldatud valdkonda ning pane töövihikusse kirja iga

valdkonna kohta 5 punkti, mis väljendavad hetkel selle valdkonna seisu sinu elus. Ning

lõpetuseks anna sellele valdkonnale hinnang 5-punkti skaalal. Ole enda vastu täiesti aus.

Seda töövihikut ei loe mitte keegi peale sinu. Näiteks võid sa kirjutada nii.

Majanduslik seis:

1) Minu igakuine sissetulek on 500 eurot

2) Minu säästuhoiusel on 300 eurot

3) Mul on eluasemelaen summas 100 000 eurot

4) Mul on liisingus 2005 aasta Peugeot 406

5) Ma tunnen pidevat rahalist kitsikust

Hinnang majanduslikule seisule: 3

Täpselt samamoodi mõtle läbi teised valdkonnad oma elus ja anna ka nendele hinnangud.

Niimoodi saad sa aru, mida sa praegu tunned ja see annab sulle hea platvormi edasi

liikumiseks ning oma tegelike soovide defineerimiseks.

Kui sa tegid läbi mõlemad harjutused, siis oled sa astunud suure sammu edasi. Sa oled

enda jaoks ära defineerinud, missugune võiks olla sinu unistuste elu, ning samas on sul

teada, missugune on see elu praegu. On need kaks harjutust omavahel kontrastsed? Või on

need üsna sarnased? Seda ma ei tea. Aga ma tean seda, et sinu teadvuses on toimunud

esimene oluline nihe. Sa oled endale andnud võimaluse muutuseks. Sa oled teadlikult

käivitanud alateadlikud protsessid, mida me ei suuda kontrollida oma igapäevases elus,

aga mis omavad võtmerolli eesmärkide saavutamisel. Ning just sellest see e-raamat

räägibki! Ja sa õpid seda kõike kasutama enda kõige kõrgemaks hüvanguks. Lähme aga

edasi!

Kokkulepe iseendaga

Aga enne veel, kui me lähme edasi Universumi ja kvantfüüsika juurde, palun ma sul

endaga teha veel natukene tööd. Nimelt sõlmida endaga Isiklik Kokkulepe.

Kokkulepped on kokkulepped. Ning kirjalikud kokkulepped on kõrgema tähtsusega kui

suulised kokkulepped. Kui sa tegid otsuse ning liitusid selle programmiga, siis järelikult

oled sa huvitatud muutusest. Palun tee seda siis. Vii oma elus läbi tõeline

transformatsioon. Pühendu oma eesmärkidele ning ära luba mitte millelgi, tõesti mitte

millelgi tulla sinu eesmärkide ja unistuste teele ette. Otsusta ja vii need täide. Luba endale,

et sa pühendud ja sa ei anna alla.

Et endale seda lubadust pidada, sõlmi iseendaga kirjalik kokkulepe. See on juba minu

poolt sulle ettevalmistatud. Sul jääb sinna lisada ainult kuupäev ja oma allkiri. Siis ma

tean, et sa ei loobu enam iialgi. Sa ei veaks ju iseennast alt. Kokkuleppe leiad oma

töövihikust "Kirjalik kokkulepe iseendaga"

Esimene osa. Kuidas meie maailm töötab?

Peatükk 1. Kvantuniversum

KvantUniversum on kõige alus. See on aluseks, et me saame olla, mõelda ja tegutseda.

Tänu kvantmaailmale oleme täna need, kes me oleme, ja juhul, kui me soovime seda

muuta, saame ennast ka muuta tänu kvantmaailmale.

Kvantuniversum on ülimalt intelligentne keskkond, mis pakub meile võimaluse kogeda

kõike seda, mida me soovime. Me võime teada kõike tavapärasest teadusest ja ka

metafüüsikast kuni külgetõmbeseaduseni, aga oluline on mõista, et kõik need seadused ja

teadused saavad toimida ja kehtida ainult tänu sellele, et me elame kvantuniversumis.

Seda kõike mõistad sa üsna pea.

Kvantuniversum on nagu suur anum, milles kõik aset leiab. Aga see kvantanum ei ole seest

tühi, nagu sageli me anumaid ette kujutame, vaid see anum on täis tühjust. Selle raamatu

käigus saad sa ka teada, mida tegelikult tühjus meie maailmas tähendab ning kui tühi see

tühjus tegelikult on.

Kuna kvantanum on täis meie jaoks näiliselt tühjust, siis on meie jaoks ka käesoleva

raamatu materjaliga esmasel tutvumisel raske tunnistada, et ükski asi, millest siin juttu on,

saab tõsi olla. Kogu see materjal käib paljuski risti vastu kõigele sellele, mida me oleme

koolis õppinud ja kogu oma elu vältel ainuõigeks pidanud. Me ei suuda uskuda, et tänu

sellele, et kvantanumas on tühjus, me saamegi luua endale sellise elu, mida me soovime.

Aga ka sellest saad sa teada lähemalt juba üsna varsti.

Kvantuniversum on kahtlemata ime. See on imeline lava meile olla oma elu maalikunstnik

ja ka näidendis osaleja üheaegselt. Kas see pole imeline? Sa võid ise valida, missugust

„tükki“ sa mängida soovid, ning seejärel lähed mängid selle ka läbi. Ilma igasuguste

piiranguteta, ilma igasuguste ootamatusteta. Kõik on sinu enda kätes 100 protsendiliselt.

See on kvantuniversumi ime.

Et seda kõike mõista, vajad sa ainult üht. Lase lahti oma senistest uskumustest ja

paradigmadest ning suhtu neutraalselt kogu sellesse informatsiooni, mida see peatükk

sulle räägib. See on huvitav reis maailma, mida me silmaga ei näe ja käega ei katsu. Aga see

on olemas allpool kõike seda, mida me silmaga näeme ja käega katsume. See ei ole

esoteeriline, new age'lik ja metafüüsiline filosoofia, see on kõrgelt hinnatud teadlaste

aastate pikkuse töö tulemus, mis hakkab nüüd jõudma avalikkuse ette. Ja see muudab

maailma kohe kindlasti. Nüüd on võimalus see muutus lubada enda ellu ka sinul. Kohe

praegu. Start.

Universum

Kuigi palju on kirjutatud raamatuid teemadel külgetõmbeseadus, mõtlemise abil oma

maailma muutmine ning alateadvuse jõu kasutamine, ei kirjelda enamik nendest

raamatutest selle võime algpõhjusi. Need raamatud küll kirjeldavad täpselt protsesse,

kuidas inimene peaks käituma, et oma ellu muutust kutsuda ja mida ta peaks vältima selle

protsessi käigus, aga need jätavad üldjuhul vastamata küsimusele: „Miks see nii on?“.

Me oleme harjunud saama loogilisi ja ratsionaalseid vastuseid oma küsimustele, kuna

meid õpetati niimoodi juba koolis. Ning nii kaua, kuni meil ei ole ühest ja „vettpidavat“

vastust küsimusele „Kuidas on võimalik, et minu mõte muudab minu reaalsust“, on raske

seda uskumust ka omaks võtta.

Vastus sellele küsimusele on olemas. Ning ma olen kindel, et see vastus rahuldab kõik

ootused, sest see on praktiline ning teaduslik, mitte religioosne, metafüüsiline ega

spirituaalne hüpotees selle kohta, kuidas maailm toimib.

Meie Universum on umbes 15 miljardit aastat vana. See on nagu meie kodu, kus me

inimestena elame. Aga samas, kui küsida endalt, mida ma tean oma kodu kohta, jääm

vastustega hätta. Me ei tea väga paljusid asju. Meie maailmas on palju nähtusi, mida

tänapäeva teadlased ei suuda selgitada. Näiteks gravitatsioon, kehadele mõjuv inerts,

püramiidid, kohtumised UFO’dega, Universumi üllatavalt täpne geomeetria jpm. Me ei tea

oma kodust väga palju. Samas me peame siin elama, hakkama saama ja eesmärke

saavutama.

Hea võrdlus sellele kõigele on näiteks F16 hävituslennuk, millega me peaksime lendama

minema, aga me oleme vaid põgusalt tutvunud F16 hävitajaga Discovery kanali

vahendusel. Et edukalt hävitajat juhtida, peaksime enne endale täpselt selgeks tegema,

missugused seadused ja jõud mõjuvad lennukile õhus, kuidas õigesti manööverdada,

kuidas kiirust lisada ning kuidas maanduda? Kui me selle oleme endale selgeks teinud,

alles siis võiksime võtta plaani lendama minna.

Sama lugu on meie eesmärkidega. Kuigi meid on õpetatud kasutama väliseid njuutonlikke

seaduspärasusi oma elu edukaks elamiseks, näitavad viimase 100 aasta avastused

teaduses, et maailm ei ole päris nii üles ehitatud, nagu seni on arvatud. Katsed ja avastused

kvantfüüsikas viitavad, et maailm kvanttasandil ei ole kohe üldse selline, nagu Newton

seda arvas olevat ning seetõttu ei kehti maailmas ka lõplikult ning ainult need

füüsikaseadused, mille Newton kirja pani.

Aga alustame päris algusest.

Suur Revolutsioon teaduses

Nagu mitmed rahvused (näiteks Hiina) veel tänapäeval, elasid ka eurooplased enne

keskaega kooskõlas loodusega. Nad mõistsid, et me oleme osake loodusest just nagu on

seda ka taimed ja loomad. Sumeri suurtsivilisatsiooni ajal (3800eKr) käsitlesid inimesed

maailma kui ühtset tervikut – igale asjale füüsilises maailmas oli oma jumalik väljendus ka

vaimses maailmas.

Umbes 3000 aastat hiljem küsisid Antiik-Kreeka filosoofid endalt ikka veel järjepidevalt,

miks inimesed siia maailma sünnivad, kuidas maailm on loodud ning missugune on

inimeste seos ülejäänud maailmaga? Nad otsisid vastuseid Suurtele Küsimustele ning

jõudsid niimoodi pikapeale välja tänaste teadusteni nagu matemaatika, astronoomia ja

füüsika.

Kõik see aga muutus, kui toimus Suur Revolutsioon teaduses.

Keskajal oli Euroopa kirikul tohutusuur võim. Kirik mitte ainult ei kirjutanud kõikidele

inimestele ette, mida mõelda ja kuidas mõelda, vaid kirik juhtis ka riikide majandust ning

poliitikat. Kiriku võim oli absoluutne. Ning lisaks sellele, et kirik kirjutas täpselt ette,

kuidas vaimumaailmas asjad toimivad, kontrollis see ka väiteid, kuidas maailm on üles

ehitatud füüsilisel tasandil. Ja kõik, mis läks kiriku seisukohtadega vastuollu, kuulutati

ketserluseks ning kõik, kes teistmoodi mõtlemist tagant õhutasid, lõpetasid oma elu

tuleriidal.

Esimene inimene, kes esitas kirikule väljakutse selle kindlate seisukohtade osas, oli Poola

astronoom Mikolaj Kopernik (1473 – 1543). Koperniku väide oli, et võib-olla ei ole Maa

meie universumi keskpaik, mille ümber kõik tiirleb, vaid selleks on hoopis Päike. Kirikule

oli see väide muidugi jultumuse tipp ja Koperniku raamat keelati lihtsalt ära (hämmastaval

kombel oli see keelatud kuni 1835.aastani). Koperniku suurimaks õnneks oli aga see, et

enne kui kirik ta kätte sai ja ketserluse eest inkvisitsioonikohtu ette tõi, suri ta oma

loomulikku surma.

Nii hästi ei läinud aga Koperniku seisukohti kinnitavatel Itaalia teadlastel Giordano Brunol

(1548 – 1600) 16. sajandil ja Galileo Galileil (1564 – 1642) 17. sajandil. Nad mõlemad said

samuti kuulsaks oma seisukohtadega, mis olid vastuolus 1000 aastat kestnud kiriku

arusaamaga meie maailmast, ning mis väitsid, et Maa ei ole meie Universumi keskpunkt,

vaid seda on hoopis Päike. Nende väidete eest hukati Bruno tuleriidal ja Galilei määrati

eluaegsesse koduaresti (ta pääses surmast lihtsalt tänu sellele, et tal oli kirikus tuttavaid

„kõrgetel“ ametikohtadel).

Galileo suur panus teadusrevolutsiooni seisneb selles, et ta pani aluse teaduslikule

eksperimenteerimisele ja katsetulemuste matemaatilise tõlgendamisele, mis omakorda

lõid alused seletatavatele loodusteadustele. Galileo oli esimene, kes võttis teadlasena

kasutusele teaduslikud meetodid, mis said hiljem paljuski standardiks ka kõikidele

järgnevate sajandite teadlastele. Ning tänu teaduslike meetodite väljatöötamisele ja nende

kasutusse võtmisele ka teiste teadlaste poolt, ei saanud kirik enam väita oma dogmasid

olevat ainuõiged – kõikidel olid pähe tekkinud küsimused: „Aga kuidas seda teaduslikult

selgitada?“.

Loomulikult tajus kirik ohtu ning tegi endast kõik oleneva, et teadlaste ning teaduse

arengut pidurdada. Ja samas ei tahtnud ka teadlased kirikuga väga vaielda – oli ju

minevikust teada, kuidas ketseritega käituti. Seetõttu vajasid teadlased lähenemist, mis

jätaks tee lahti nii nendele kui ka kirikule.

Descartes: Mentaalne või materiaalne maailm?

Lähenemise, mis jätaks lahti "otsad" nii teadlastele kui ka kirikule, formuleeris edukalt

Prantsuse filosoof Rene’ Descartes (1596 – 1650). Descartes lahutas vaimsuse

materiaalsest maailmast jagades maailma lihtsalt kaheks osaks:

1) materiaalne maailm, mida uurib teadus;

2) vaimne maailm, mis on kiriku pärusmaa.

Selle avaldusega lõi Descartes maailmakäsitluse, mis on valdav ka täna – 400 aastat hiljem

– ning mille kohaselt on kõik, mis Universumis eksisteerib, seletatav füüsikaseadustega,

ning kõik, mida ei saa seletada füüsikaseadustega, on religioosne väljamõeldis.

Jah, sellega oli loodud paradigma, mida kogu maailm on kandnud viimased 400 aastat.

See ei ole mitte pelgalt paradigma teaduses, vaid see on nurgakivi kogu inimkonna

mõtlemisele, teadustööle ning tervele maailmakäsitlusele. Selle paradigma kohaselt on

Universum tahketest, materiaalsetest ja elementaarsetest ehitusplokkidest koosnev

mehaaniline süsteem, milles on tõeline vaid see, mida saab mõõta. Mida teaduslike

vahenditega mõõta ei ole võimalik, või mida me ei suuda tajuda oma 5 tajumeelega, seda ei

ole olemas. Punkt.

Selles paradigmas ei ole mingit rolli meie tunnetel, mõtetetel ega intuitsioonil. See on

surnud maailm, kus me elame ning kus isegi elusolendid nagu inimesed ja loomad

võrdsustatakse masinatega. Kuna selle käsitluse kohaselt oleme juhuslike keemiliste

protsesside tulemused, siis täpselt samu protsesse on võimalik taasesitada ka laboris ja läbi

teadusliku meetodi luua uued inimesed – näiteks tehisintellekt. Kui me soovime

prognoosida mingeid sündmusi, siis on meil vaja teada vaid lähteandmeid ning kogu

ülejäänud protsessi kulg on pisima detailini ennustatav. Sest nii ütles 400 aastat tagasi

Newton, kui ta lasi erineva massiga objektidel Pisa tornist alla kukkuda. Newton samastas

näiteks õuna ja planeetide liikumise, väites, et nende liikumapanevaks jõuks on mõlemal

gravitatsioon ja igasugused kõrvalmõjud puuduvad.

Vaimsed inimesed teevad teadust

Huvitav oli aga tõsiasi, et isegi, kui keskaja teadlased sedastasid, et materiaalne ning

vaimne maailm on täiesti lahusolevad nähtused, olid nad ise kõik sügavalt spirituaalsed ja

jumalakartlikud mehed. Descartes uskus sügavalt, et vaatamata sellele, et teaduslikus

mõttes on vaimne ja materiaalne maailm lahus, on tegelikult mõlemad loodud ikkagi

Jumala poolt. Selline usk eristab tolle aja teadlasi ka oluliselt tänastest teadlastest, mida

illustreerib hästi väljavõte Newtoni peamisest teaduslikust tööst „Principa Mathematica“:

„See Päikesest, planeetidest ja komeetidest koosnev imekaunis süsteem saab kesta ainult

targa ja võimsa olendi kaitse ja valitsuse all ...See Olend ei valitse kõike, nagu maailma

hing, vaid nagu kõige Valitseja ...Ta on igavene ja lõpmatu, kõikvõimas ja kõiketeadev ... Ta

valitseb kõike ja teab kõike, mis on või mis saab olla ...

Miks on meie süsteemis antud ainult ühele taevakehale ülesanne jagada kõigele muule

valgust ja soojust? Ma ei tea ühtegi muud põhjust peale selle, et süsteemi autor arvas heaks

nii teha.“

Asjad ei olnud raudkindlad ka Descartese jaoks. Kuigi me kõik mäletame kooliajast

Descartese kuulsaimat väidet: „Ma mõtlen, järelikult olen ma olemas“, "kummitas" see

lause Descartest ennast väga palju. Lisaks sellele, et ta oli veendunud Jumala kui kõige

looja olemasolus, ei suutnud ta kuidagi teaduslikke meetodeid kasutades selgitada

„mõtlemise“ osa selles kuulsas väites. Eelkõige vaevasid teda küsimused nagu: „Kust ikkagi

mõtted tulevad? Kuidas on võimalik, et meie koljus asetseval tükikesel mateerial – ajul –

on võime olla teadvel? Kust tekib teadlikkus? Kui aju lahti lõigata, siis me ei leia ju sealt

mõtteid? Kust need siis sinna tekivad?“ Ning kui oma hinges ta isegi tajus, et meie mõtted

peavad olema seotud kuidagi kogu ülejäänud eksistentsiga, ei leidnud ta selle kinnituseks

ühtegi teaduslikku selgitust ja need küsimused tema jaoks vastusteta jäidki.

Eks tegelikult vaeva need küsimused meid kõiki. Isegi, kui teadlased ei tunnista seda

avalikult, on meil kõikidel raske leppida uskumusega, et me oleme masinad. Me ju oleme

teadvel. Meil on mõtted, meil on emotsioonid. Me reageerime välistele stiimulitele ja

saame neid reageeringuid ise valida. Keegi on justkui, kes seda kõike juhib. Ei saa kuidagi

tunnistada, et ma olen arvuti. Kuid peavoolu teadus kinnitab seda jätkuvalt. Ja vaatamata

tuhandetele teaduslikele eksperimentidele, mis on läbi viidud ja mis kinnitavad vajadust

vana paradigma muutuse suhtes, on enamik teadlasi jätkuvalt selle kõige suhtes äärmiselt

ettevaatlikud. Küsimus on ainult, kui kaua nad seda veel suudavad?

Newton: Materiaalse maailma isa

Sir Isaac Newton (1643-1727) on kahtlemata masinliku maailmakäsitluse isa. Kui me

tänapäeval räägime üldse maailmast kui mehhaanilisest mudelist, siis me räägime

njuutonlikust füüsikast. Just see revolutsioon, mille algatasid Galilei ja Descartes ning

mille tagajärjel lahutati vaimne maailm materiaalsest, sai lõpule viidud Newtoni, ning

hiljem rafineeritud veel Darwini poolt. Darwin väitis nimelt, et lisaks sellele, et Jumalat

pole olemas, on inimesed tegelikult vaid juhuslikud mutatsioonid ja DNA järgse

soojätkamise iha kandjad täiesti seosetus Universumis.

Newton oli mees, kes töötas välja seadused kõikide objektide liikumise kohta universumis.

Tema matemaatilised mudelid olid nii täpsed ja selged, et neid kasutati enam kui 300

aastat kui dogmasid, mis kirjeldavad täpselt, kuidas meie maailm töötab ja mis on selles

maailmas võimalik ning mis mitte. Newton iseloomustas maailma tühja ja kõleda

kolmemõõtmelise ruumina, milles objektid liiguvad täiesti ettearvatult vastavalt tema

poolt formuleeritud seadustele. Ja need seadused muutusid alustaladeks tervele täna

kehtivale füüsikale ning nendele seadustele tuginedes on välja töötatud autod, lennukid

ning kosmoseraketid.

Mis on reaalsus?

Mis on reaalsus sinu jaoks? Kas sinu jaoks on reaalne see, mida sa suudad katsuda kätega,

näha silmadega või kuulda kõrvadega? Kas ainult see?

Või ka see, kui ma toon sulle pimedas nägemise prillid ning sa võid nendega täiesti

muretult kõndida kottpimedas metsas? Mis on nüüd reaalsus sinu jaoks? Sinu jaoks on

reaalseks muutunud see, mida sa ilma oma tajusid laiendamata ei suuda reaalseks pidada.

Või kui ma näitan sulle kivi ja asetan selle kivi piisavalt võimsa mikroskoobi alla. Siis

pöördub kogu maailm teistpidi, sest selgub, et kõik see, mida me pidasime tahkeks ja

reaalseks maailmaks, on hoopis ellu ärganud ning elab täiesti oma elu sõltumata, et

inimesed arvavad seda olevat tahke ning surnud kivi.

Ma usun, et siin ei olegi õiget lähenemist. Me ei saa mitte kuidagi määratleda, mis on

reaalne ning mis on ebareaalne. Mis täna võib meile ebareaalne tunduda, võib homme olla

meile reaalne (kui sa oleks väitnud 1900 aastal, et kunagi on meil sellised väikesed

seadmed taskus, millega me võime suvalises kohas üle maailma teise inimesega

kontakteeruda (mobiiltelefonid), oleks sind kindlasti hullumeelseks peetud. Sulle oleks

öeldud: „Ole reaalne!“).

Küsimust ei saa püstitada, mis on reaalne või ebareaalne. Seda saab käsitleda ainult

subjektiivsest aspektist lähtuvalt viisil, et igaüks peab ise reaalseks just seda, mida ta

reaalseks peab. Sest mingist tasandist lähtuvalt on kõik reaalne. See on subjektiivne

reaalsus, mida me loome igal sekundil vastavalt sellele, mis meie ajus juba

informatsioonina olemas on.

Saksa filosoof Immanuel Kant (1724-1804) on öelnud juba 18.sajandil, et inimolendid ei

saa mitte kunagi teada, mis tegelikult olemas on ja mis on tegelikult reaalsuse olemus.

Kõik, mida me arvame olemas olevat, on meie uuringute tulemused, mida me filtreerime

oma uskumustest ja kogemustest tulenevalt. Meie aju on filtriks kõigele, mida me arvame

tegeliku olevat ning sõltuvalt sellest, kuidas erinevad inimesed hoiavad oma peas erinevaid

uskumusi, on nende kõikide jaoks erinev ka nende isiklik reaalsus.

Einstein: Kõik on energia

Kui me räägime reaalsusest ja selle avastamisest, siis reaalsuse avastamise pioneeriks võib

pidada Albert Einsteini (1879-1955). Albert Einstein on vaieldamatult eelmise sajandi

kõige tuntum teadlane, sest tema kuulsat võrrandit E=MC2 ehk Energia = Mass x

Valguskiirus2 teavad kõik. Ning just selle valemiga põrmustas Einstein sajandeid püsinud

seisukoha selle kohta, mis on reaalne.

Kuna Einsteini eesmärk oli välja uurida, kuidas valgus meie maailmas käitub, pidi ta üha

enam väljuma 400 aastat tagasi Newtoni poolt sätestatud füüsilise maailma piiridest. Ning

seda tehes ei saanud ta kasutada enam Newtoni poolt sätestatud põhimõtteid, vaid oli

sunnitud ise uue teooria välja töötama. Nii sündis relatiivsusteooria, mis kirjeldab

objektide liikumist ruumis ja ajas.

Läbi relatiivsusteooria jõudis Einstein põhjapaneva avastuseni: E=MC2 ehk Energia =

Mass x Valguskiirus2. See avastus oli rabav iga mõttes. Kõige olulisem aga oli see, et peale

seda ei kehtinud enam Descartese ja Newtoni seisukohad Universumi kui surnud objekti

kohta, vaid see selgitas, et mateeria ja energia mitte ainult ei ole kuidagi omavahel seotud,

vaid need on ühe ja sama „asja“ kaks erinevat olekut: mateeriat saab transformeerida

energiaks ning vastupidi. Seega leidis Einstein esmakordselt ajaloos teadliku kinnituse

väitele, et kõik on energia. See lihtsalt muundub ühest olekust teise, kuid ei hävi ja ei kao,

ning isegi meie jaoks kõige tahkemad objektid on oma elementaartasandil energeetilised.

Selle avastusega lõi Einstein täiesti uue maailmakäsitluse, liites omavahel 400 aastat

eraldatud olnud reaalsused: materiaalne reaalsus + vaimne/mentaalne reaalsus. Selle

kaudu oli leitud „pragu seinas“, mis võimaldas taas käsitleda Universumit ühtse tervikuna.

Tänu nendele avastustele hakkasid tasapisi ka teised füüsikuid aktsepteerima fakti, et seni

kindlalt püsinud Newtoni seadused ei pruugi kehtida kõikidele asjadele meie maailmas

ning üha enam hakkas njuutonliku füüsika kõrvale teed leidma uus ja kummaline

uurimisvaldkond – kvantfüüsika.

Kvantfüüsika

Kui Newton uuris „oma füüsikas“ suurte objektide (õunad kuni maailmaruumis tiirlevad

planeedid) liikumist ning nendele mõjuvaid jõudusid, ja püüdis nende alusel kirjeldada

meie Universumit, siis kvantfüüsika tegeleb maailma uurimisega aatomi sisesel tasandil

püüdes tuvastada meie maailma kõige väiksemaid osakesi.

Kvantfüüsikani jõudsid teadlased juba 19.sajandi lõpus, kui nad hakkasid välja töötama

vahendeid väga väikeste aineosakeste mõõtmiseks ja analüüsimiseks. Püüdes seda teha,

avastasid nad, et njuutonlik füüsika ei kehti pisikeste objektide maailmas ja teadlased ei

osanud selgitada kuidagi ka tulemusi, mida nad uurimiste käigus said.

Kvantfüüsika pioneerid

Aktiivsemalt alustati kvantfüüsika uuringutega 20.sajandi esimesel veerandil ning need

viisid väga kiiresti teadlased hämmastavate tulemusteni: „Mida sügavamale aatomi sisse

minna ning mida lähemalt meie reaalsust vaadata, seda enam see meie pilgu alt ära kaob“.

Ja püüdes tuvastada meie maailma kõige väiksemaid osakesi elektronide, prootonide ja

neutronite sees, selgus, et need on küll justkui olemas, aga need ei olegi füüsilisel kujul

osakesed, vaid hoopis vibreerivad, kirjeldamatud ja hoomamatud energiapaketid, mida

hakati kutsuma kvantideks (quanta).

Niels Bohr, 1922.aasta Nobeli preemia laureaat ja kvantfüüsika üks rajajatest, on

kvantfüüsikat kommenteerinud nii: „Need, kes pole kvantteooriaga esimest korda kokku

puutudes šokeeritud, ei ole sellest lihtsalt aru saanud“. Ning ta ei eksi.

Siiski ei saa väita, et kvantfüüsika asendaks kuidagi njuutonliku füüsika, mis kehtib kuni

tänaseni väga hästi kõikide suurte objektide käsitlemisel. Kuid kui siseneda objektide sisse,

siis Newtoni seisukohad enam ei kehti ning meile avaneb täiesti uus reaalsus.

Klassikaline füüsika on deterministlik: kui algtingimused on antud (näiteks objekti

asukoht ja kiirus), siis saad kindlaks määrata, kuhu objekt liigub. Kvantfüüsika on aga

tõenäosuslik: sa ei saa kunagi kindlalt väita, kuidas objekt käitub. Ning klassikaline füüsika

on reduktsionistlik, rajanedes eeldusel, et terviku osade kaudu võid lõpuks jõuda terviku

mõistmiseni.

Kvantfüüsika on aga tõenäosuslik, orgaaniline ja holistiline. See kirjeldab pildi maailmast

kui ühest suurest tervikust, mille kõik osad on omavahel seotud ja avaldavad üksteisele

mõju.

Kõige olulisemaks erinevuseks nende kahe füüsikaliigi vahel on aga see, et kvantfüüsika

kaotab ära selgepiirilise eristuse objekti ning subjekti vahel – vaatleja ja vaadeldav

mõjutavad üksteist, mis on risti vastuolus 400 aastat kehtinud seisukohtadega. Selle

kohaselt mõjutab inimene otsest mõju enda poolt tajutavale maailmale. Kui njuutoni

füüsika kohaselt on meie maailm meist täiesti sõltumatu, siis kvantfüüsika kohaselt

mängime meie ise kõige olulisemat rolli oma maailma kujundamisel.

Kvantfüüsika põhiseisukoht on, nagu Einsteingi avastas: Kõik on energia! Absoluutselt

kõik on tegelikult energia. Kõik, mida sa suudad tajuda oma viie meelega, kõik koosneb

molekulidest, mis omakorda koosnevad aatomitest, mis omakorda koosnevad prootonitest,

neutronitest ja elektronidest ning need omakorda ... teatud sagedusel vibreerivast

energiast.

Kõik on energia. Ja sellel hetkel, mil sa teadvustad, et kõik on ENERGIA - materiaalse

maailma ning energeetilise maailma vahel ei ole mitte mingisugust erinevust -, mõistad sa,

et samuti ei ole mingit erinevust sinu mõtete ja materiaalse maailma vahel. Need on ühe ja

sama asja kaks erinevat olekut! Üks transformeerub teiseks, teine avaldab mõju esimesele

ning koos loovad nad sinu jaoks tervikliku materiaalse maailma just sellisena, nagu me

seda igal sekundil oma igapäevaelus tajume.

Kvantmehaanika sõna otseses mõttes kubiseb avastustest, mis on täielikus vastuolus

tavapärase maailmakäsitlusega. See toimib meie jaoks ebaloogiliselt ning vastupidiselt

sellele, kuidas asjad nn „pärismaailmas“ käituvad.

Imelised avastused kvantfüüsikas

Nagu sa eelmisest peatükist juba teada said, käitub kvantfüüsika tavamõistes täiesti

arusaamatult. See ei allu mitte kuidagi tavaarusaamadele füüsikast ning meie maailmast.

Nüüd saad sa sellest kohe aimu, mida ma selle all silmas pean.

Hämmastavad faktid kvantfüüsika kohta:

1) Tontlik kaugmõju ehk mittelokaalsus

2) Määramatuse printsiip

3) Tahke ei olegi tahke

4) Osake või laine

5) Teadvuse (vaatleja) mõju mateeriale ehk Kopenhaageni tõlgendus

6) Kvantüleminekud ja tõenäosus

7) Nullpunktiväli

Tontlik kaugmõju ehk mittelokaalsus

Tontlik kaugmõju sätestab, et aatomisisesed osakesed, mis on kunagi omavahel ühenduses

olnud, jäävad ühendusse alati. Isegi juhul, kui üks osake viia teisest määramatusse

kaugusse, säilitavad nad kummalisel viisil ühenduse, mis on silmapilkne olles niimoodi

vastuolus Einsteini relatiivsusteooriaga, mille kohaselt ei saa meie Universumis mitte

miski liikuda kiiremini kui valguskiirus.

Tontliku kaugmõju tuvastamiseks on läbi viidud palju katseid. Ühest sellisest katsest

räägib Ungari filosoof Ervin Laszlo oma raamatus „Teadus ja Akashi väli“ (Science and the

Akashic Field), milles ta kirjeldab katseid, mida viis läbi valedetektori spetsialist Cleve

Bacster oma katsealustega.

Nimelt võttis Backster patsientide valged verelibled ning viis need umbes 10 kilomeetri

kaugusele teise laborisse. Nii katsealusele isikule kui ka tema 10 km kaugusel asuvatele

verelibledele pandi külge valedetektorid ning seejärel hakati näitama katsealusele (kes oli

USA endine sõjaväeohvitser olles Pearl Harboris selle pommitamise ajal) Pearl Harbori

pommitamist. Kuna sellised mälestused on meiega seotud meie elu lõpuni, siis kaadrid

pommitamisest tõid katsealuses esile väga tugeva emotsionaalse reaktsiooni. Mis aga oli

kummaline, täpselt samal hetkel toimusid samad reaktsioonid ka valgete verelibledega 10

km kaugusel. Ehk siis mingil kummalisel – tontlikul – viisil olid verelibled säilitanud

ühenduse kehaga isegi peale nende eemaldamist.

Selliseid katseid viidi läbi väga palju ning verelibled toimetati üha kaugemale kuni sadade

miilide kaugusele. Tulemused olid alati samad. Ning lisaks hämmastavale tontlikule

kaugmõjule ilmnes veelgi uskumatum asjaolu: informatsiooni liikumine katsealuse isiku ja

tema vereliblede vahel oli momentaalne ehk kordi kiirem valguse kiirusest (300 000

km/sek), mis oli vastuolus Einsteini ühe peamise seadusega. Just seetõttu nimetaski

Einstein selle tontlikuks kaugmõjuks ning selle kummituslike omaduste tõttu ei

aktsepteerinud Einstein kvantfüüsikat kuni oma surmani.

Määramatuse printsiip

Kui klassikalises füüsikas saab kõiki objekti omadusi, asukohta ja kiirust mõõta täpsusega,

millele seab piirid vaid kasutatav tehnoloogia, siis Werner Heisenbergi poolt välja töötatud

Määramatuse printsiip kvantfüüsikas ütleb, et ühel konkreetsel ajahetkel ei ole võimalik

mõõta elementaarosakese erinevaid väärtusi. Näiteks, kui me soovime mõõta prootoni

asukohta, siis me ei saa samal ajal mõõta tema kiirust või tema trajektoori; kui me püüame

teada saada prootoni kiirust, jääb meile tema täpne asukoht määramatuks.

Määramatuse printsiip sätestab, et mida täpsemalt me püüame mõõta elementaarosakese

ühte väärtust, seda määramatumaks muutuvad selle osakese teised suurused.

Tahke ei olegi tahke

Kui 20.sajandi koidikul esimesed kvantfüüsika pioneerid (Einstein, Bohr, Heisenberg) oma

tööd alustasid, hakkasid nad võimsate mikroskoopidega tahkete objektide sisse vaadates

täheldama uskumatuid tulemusi, mis ei allunud mitte kuidagi Newtoni poolt kirjeldatud

seadustele „Sukeldu piisavalt sügavale mateeriasse ning sa avastad, et see ei olegi tegelikult

mateeria – see on hoopis täiesti ennustamatu ja kindlal sagedusel vibreeriv energia“,

ütlesid nad peale oma esimesi põhjalikke uuringuid.

Selgus, et tahke keha, mis on seni olnud alustala kogu njuutonlikule füüsikale, ei olegi

lähedalt vaadates enam nii tahke. Mida lähemalt teadlased aatomit uurisid, seda vähem

see paistis üldse olemaski olevat. Subatomaarsed osakesed nagu prootonid, neutronid,

elektronid ja kvantad lihtsalt käitusid täiesti ebaloogiliselt ja ettearvamatult, mis ei olnud

kaugeltki kooskõlas seniste arusaamadega tahketest objektidest ning nende liikumisest

ruumis.

Just sellised avastused hakkasid järk-järgult õõnestama konventsionaalse füüsika

seisukohti ning koos nendega hakkas üha suurenev hulk teadlasi leppima tõsiasjaga, et

füüsikas kui maailma kirjeldavas teaduses on lähiajal ees ootamas tõsine transformatsioon.

Me teame, et kogu mateeria koosneb molekulidest ja aatomitest. Kui ma katsume midagi

materiaalset, siis tundub see tahke. Aga kas sa teadsid, et aatomid ise on tegelikult seest

äärmiselt „õõnsad“? Vaata üleval olevat pilti, kus on näha aatomi ehitus: aatomi keskel on

tuum, mis koosneb prootonitest (positiivse laenguga) ja neutronitest (ilma laenguta), ning

tuuma ümber tiirleb elektron (negatiivse laenguga).

Hämmastav fakt on see, et kui tuua aatom meie igapäeva mõõtkavasse ning eeldada, et

aatomituum on korvpalli suurune, siis elektron tiirleb tuumast 36 kilomeetr i kaugusel.

Jah, tuuma ja elektroni vahel on 36 km „tühjust“ – ja meie nimetame seda tahkeks

maailmaks!

No jah, tegelikult ei ole see päris tühjus, kuna teadlased on tänaseks avastanud, et see tühi

ruum tegelikult pakatab energiast. Ja see energia on nii tihe, et umbes täringusuuruses

tühjas ruumis on energiat rohkem kui kogu Universumi tahkes aines.

Osake või laine

Umbes 20 aastat pärast Einsteini uskumatuid avastusi energia ja mateeria omavahelise

suhte kohta ilmnes järjekordne ja vähemalt sama revolutsiooniline avastus teaduses.

Nimelt, Taani füüsik Niels Bohr ja tema abiline Werner Heisenberg, olles juba mõnda aega

püüdnud mõista subatomaarsete osakeste käitumist, avastasid, et aatomi sisesed osakesed

(kvantad, bosonid,footonid) ei käitu korrapärselt ja njuutonilikule füüsikale vastavalt. Iga

subatomaarne osakene ei ole tahke ning kindlavormiline keha, vaid võimalus selleks

kehaks saada. Aatomisiseses mastaabis ei koosne osakesed mitte tahkest ainest, vaid

potentsiaaliväljadest - need on olekus, milles nad võivad võtta vajadusel ja õigel hetkel

korrapärase vormi ja kuju. Nad on kõikide võimaluste olekus ehk superpositsioonis. See on

puhas olemise potentsiaal!

Bohr ja Heisenberg võtsid oma avastused kokku väitega, et kõige algsemal tasandil

füüsilist mateeriat veel ei eksisteeri. Subatomaarsel tasandil ei ole olemas materiaalseid

asju, on olemas vaid puhta potentsiaali väli – pigem nagu ideed asjadest, mitte asjad ise

veel. Asjaks muutub see alles siis, kui sekkub teadvus – osakest kas vaadeldakse või

mõõdetakse.

Teadvus mõjutab mateeriat

Kõik, mis me oleme, on meie mõtete tulemus. Vaim on kõik. Mida mõtleme, selleks saame.

Buddha

Avastus, et kõige elementaarsemal tasandil eksisteerib kogu mateeria superpositsioonis

kõikide võimaluste tõenäosusena, lõi segamini paljude teadlaste maailmapildi, sest selle

kohaselt mõjutab Vaatleja (inimene) vaadeldavat osakest (füüsilist maailma). Kuid see ei

sobinud kokku mitte kuidagi senise arusaamaga, mille kohaselt meie maailm on tahke ning

meist sõltumatu keskkond, kus tahked materiaalsed objektid liiguvad alati ette

ennustataval viisil.

Kvantfüüsika superpositsioonide kohaselt ei ole pimedas toas täringut visates enne lõplik

tulemus fikseerunud kui toas süüdatakse tuli. Ehk juhul, kui sa viskad pimedas toas

mündiga kulli või kirja, või tõmbad pakist suvalise kaardi, ei ole enne tule süütamist

paigas, kas tuli kull või kiri, või kas sa tõmbasid risti ässa või poti emanda. Kuni tule

süütamiseni on võimalikud kõik variandid. Kuni tule süütamiseni on situatsioon

superpositsioonis ning see kollabreerub reaalsuseks alles siis, kui sa süütad tule ja vaatled.

Brian Greene selgitab seda oma raamatus „Kosmose kangas“ järgnevalt: „Mõõtes elektroni

ei mõõda me objektiivset, juba enne olemasolevat reaalsuse omadust. Pigem on

mõõtmistegevus ise sügavalt seotud reaalsuse loomisega“. Ja doktor Fritjof Capra on seda

täiendanud: „Elektronil ei ole minu vaimust sõltumatuid omadusi olemas. Kõik omadused,

mis elektronil on, on minu tahteakti tulemus.“.

Kopenhaageni tõlgendus

Kuna selle avastuseni jõuti esmakordselt Niels Bohri kodulinnas Kopenhaagenis, on seda

nimetama hakatud ka Kopenhaageni tõlgenduseks. Bohr väitis, et lisaks Heisenbergi poolt

sätestatud määramatuse printsiibile, mille kohaselt ei saa elektroni kiirust mõõta samal

ajal selle trajektooriga, on oluline mõista, et enne vaatlust ei ole üldse midagi mõõta, sest

neid osakesi ei ole veel olemas.

Heisenbergi määramatuse printsiibi kohaselt on need osakesed kuskil „seal“ väljas, kuid

kuna need on tõenäosusena, ei ole neid võimalik mõõta, ja peale vaatlusakti

kollabreeruvad nad tahkeks osakeseks ning nüüd on neid võimalik mõõta. Bohr aga

täheldas, et enne vaatlust ei eksisteerigi seal "väljas“ veel mitte midagi – loomine toimubki

vaatlusakti teel.

Lynne McTaggart on oma raamatus „Väli“ kirjeldanud seda kõike vähem teaduslike

terminitega nii: „Reaalsus on hangumata tarretis. Välismaailm on üks suur määratlemata

ollus, mis on meie võimalik elu. Ning sel hetkel, kui me ennast asjasse pühendame, sel

hetkel, kui me oma tähelepanu koondame, kui me vaatleme, muutub tarretis tahkeks

reaalsuseks. Niisiis, me kuulume otseselt loomeprotsessi juurde. Meie sekkumine loomisse

loobki reaalsuse.“

Lisaks avastasid teadlased, et vaatluse teostamine mõjutab otseselt ka osakeste käitumist:

nimelt iga kord, kui teadlased otsisid elektroni, ilmus elektron kujul just sinna, kuhu oli

oodatud. Hiljem selgus, et ei ole vahet, kas vaatlejaks oli teadlane, selgeltnägija või tavaline

tööline kuskilt tehasest. Ning veel mõne aja pärast jõuti isegi selleni, et piisab vaid

kavatsusest vaatlema hakata, ning juba on elektron „materialiseerunud“ – ehk siis, ei

olnud vaja vaatlemist ennast, piisas pelgalt, kui vaatleja teadvustas endale, et ta hakkab

vaatlema elektroni, ning juba oli elektron end tema jaoks ilmutanud. Kust ta tuli? Kuidas

see võimalik oli? Seda ei osanud keegi veel öelda. Aga selgeks oli saamas tõsiasi, et

subjektiivsus – meie teadlik tegevus mateeria suunas – oli muutunud kõige olulisemaks

teguriks mateeria loomisel.

Mõistmaks, kuidas teadvus avaldab mõju maailmale, mida seni oli uuritud njuutonlikust

füüsikast lähtuvalt ehk suurte asjade maailmale, hakkasid teadlased eksperimenteerima

erinevatel viisidel.

Meie mõtete mõju masinatele

Helmut Schmidt leiutas 1965.aastal RNG masina (Random Number Generator ehk

Juhuslike Numbrite Generaator), mille peamiseks omaduseks oli, et see andis teatud aja

jookskul enam vähem võrdselt numbreid 1 või 0. Kuna masin andis näiteks 10 minuti

jooksul enam-vähem 50:50 suhtega tulemusi, siis antud katse eesmärk oli tuvastada, kas

inimene suudab suhet mõjutada - näiteks 55:45 number 1 kasuks. Katsete sisu oli

järgmine: kuna RNG andis alati 50:50 tulemuse, siis katseisikud pidid istuma masina ees

ning soovima / taotlema, et masin annaks mingit väärtust (kas 0 või 1) rohkem kui teist,

ehk siis mõjutama masinat kuhugi suunas. Masinatega viidi läbi tuhandeid katseid väga

rangeid teaduslikke protokolle järgides ning katsete tulemused olid positiivsed – inimene

suudab masina tulemust mõjutada.

Veelgi hämmastavamate tulemusteni jõuti, kui Schmidt jõudis järeldusele, et kogu olemine

leiab aset siin ja praegu sõltumata ajast ning ruumist, mistõttu peaks olema võimalik

masina tulemust mõjutada ka minevikus. Selleks lasti masinal oma „töö“ ära teha, aga

keegi ei tohtinud tulemust vaadelda. Nimelt oli Schmidt veendunud, et kuni selle hetkeni,

mil esimene teadvus tulemust vaatleb, ei ole tulemus kindel ehk kuni selle hetkeni on

elektronid superpositsioonides, kus on veel kõik tulevased väärtused võimalikud. Masina

tulemus salvestati ning pandi šeifi nädalaks hoiule. Nädala möödudes paluti katseisikutel

oma taotlusega masina tulemust mõjutada. Taas viidi läbi tuhandeid katseid, mis näitasid,

et ka see kvantavastus vastab tõele: meie jaoks ei eksisteeri aega ja ruumi. On vaid lõputu

siin ja praegu ning just selles hetkes toimuvad kõik sündmused.

Meie mõtete mõju loomadele ja inimestele

Mõned aastad hiljem viis William Braud läbi palju erinevaid katseid ka loomade ja

inimestega. Katsete käigus lasti inimesel mõjutada kalade ujumissuunda ning liivahiir

„oravarattas“ kiiremini jooksma panna. Katsed olid kõik edukad ning statistiliselt kindlate

väärtusega, et inimmeel on võimeline mõjutama ka teise elusolendite käitumist. Seejärel

proovis Braud katseid inimestega, kus katsealused isikud pidid oma tähelepanuga andma

teisele inimesele märku, et tema peale mõeldakse. Ka kõik need katsed õnnestusid

statistiliselt olulise väärtusega.

William Braudi katsed loomade ja inimestega, mis andsid kinnitust inimmeele mõjust

teistele elusolenditele, inspireerisid paljusid meditsiiniteadlasi arutlema teemal, kas

inimmeel on suuteline tervendama? Sellele kinnituse saamiseks käivitas 1990 aastatel

psühholoogiadoktor Elisabeth Targ väga range distsipliini ja teadusliku protokolliga

katsete seeria, mis kestis 6 kuud ning kus osales 40 AIDS’i haiget patsienti. Katses osales

10 erinevat tervendajat, kes igaüks oma meetodit kasutades taotles / palvetas / soovis oma

katsealuse tervenemist. Katse tulemused olid hämmastavad, kuna sõltumata meetodist,

mida tervendaja kasutas, omas see haigele tervendavat mõju.

Ilmekaid katseid teadvuse mõjust mateeria üle viis läbi ka Prantsuse teadlane Rene' Peoch.

Nimelt kasutas ta aparaati REG, mis oli RNG masinate edasiarendus. Katsete eesmärk oli

mõista, kuidas linnud suudavad oma tahteakti abil masinat liikuma panna. Kohe peale

linnupoegade sündimist asetati REG-masin nende puuri ning „maskeeriti“ nende emaks.

Eelnevalt oli masin programmeeritud liikuma juhuslikke trajektoore pidi ning katse

eesmärk oli välja selgitada, kas linnupojad suudavad seda juhuslikkust mõjutada.

Analüüsides masina käitumist mõistis Peoch üsna pea, et masin ei liigu enam juhuslikku

trajektoori pidi, vaid veedab rohkem aega linnupoegade läheduses. Kuna linnupojad

arvasid, et REG-masin on nende ema ja pojad soovivad rohkem aega veeta oma ema

läheduses, siis läbi selle alateadliku tahteakti „sundisid“ linnupojad REG-aparaati rohkem

aega nende läheduses viibima.

Analoogne katse viidi läbi ka küülikupoegadega, aga selle erinevusega, et REG-aparaadi

külge pandi ebameeldivat valgust näitavad lambid. Analüüsides aparaadi trajektoori, sai

selgeks, et küülikud suutsid masinat endast eemal hoida vältimaks niimoodi ebameeldivat

valgust enda lähedal.

Meie mõtete mõju veele

Üheks enimtuntud teadvuse mõju mateeriale kinnitavaks raamatuks terves maailmas on

kahtlemata Jaapanist pärineva Dr. Masaru Emoto aastate pikkused uuringud mõtlemise

mõjust veele. Oma raamatutes „Vee sõnumid“ ja „Vee varjatud sõnumid“ on Emoto

avaldanud kümneid erinevaid pilte veekristallidest, mida on eelnevalt mõjutatud erinevate

mõtete, muusika ning lihtsalt sõnadega.

Emoto tulemused on põhjapanevad ja hämmastavad jätmata võimalust sellesse skeptiliselt

suhtuda. Raamatus on selgelt näidatud, kuidas mõjutavad vett armastust ning tänulikkust

sisaldavad mõtted ja sõnad, ning mis on tulemuseks veekristallidele, kui nendele öelda

„Ma vihkan sind“ või „Sa oled kole“. Allpool oleval pildil on näha pildid veest, mis on

tehtud enne palve ütlemist tavalisele järveveele (vasakul) ning pilt samast veest peale palve

ütlemist (paremal). Vahe on märgatav ...

Katsete seos meie elu loomisega

Kuidas on see kõik seotud sinuga ja eesmärkide saavutamisega? Inimesed koosnevad ca

75% ulatuses veest. Kui meie mõtlemine avaldab otsest mõju veele, siis meie mõtlemine,

rääkimine ja suhtumine teistesse inimestesse mõjutab otseselt neid. Me tajume üksteise

mõtteid ja tundeid instinktiivselt ja ka energeetiliselt. Masaru Emoto on andnud sellele

nüüd ka väga praktilise ja illustreeriva tõendusmaterjali oma aastate pikkuse töö

tulemusena veekristallidega.

See on vaid väike väljavõte kõikidest nendest teaduslikest katsetest, mis on maailmas

viimase 50 aasta jooksul läbi viidud kontrollimaks, kas teadvusel on võim mateeria üle.

Kõik need teaduslikud katsed kinnitavad, et meie mõistus on kõige täiuslikum loov ja

hävitav tööriist Universumis. Selle potentsiaal on lõputu ning selle võimete kohta on veel

liiga vähe andmeid, et anda sellele lõplik hinnang tema suutlikkuse kohta. Kindel on aga

see, et lisaks sellele, et inimmeel on suuteline mõjutama masinaid ning loomade käitumist,

omab see otsest mõju ka kaasinimestele. See asetab meile kõikidele suure vastutuse, sest

igasugune positiivne mõte oma sõbrast annab talle energiat ja jõudu, ning iga negatiivne

hinnang oma vaenlasest mõjutab tema elu negatiivses moel.

Kvantüleminekud

Uurides aatomeid ning nende suhteid meie maailmaga, avastasid teadlased veel ühe

hämmastava fakti, mis oli vastuolus kõikide seniste teooriatega.

Nimelt avastasid nad, et elektronid vahetavad aatomituuma ümber tiireldes orbiite. Ja

lisaks sellele, et nad vahetavad orbiite, ei muutu nende orbiit ruumis ja ajas (nagu see on

võimalik njuutoni füüsika kohaselt) – elektronid lihtsalt kaovad kuhugi ära ning siis

ilmuvad kuskil uuesti välja. Kuhu nad kaovad? Ning kust nad uuesti välja ilmuvad?

Esialgu ei osanud sellist elektroni käitumist selgitada, aga hilisemates uuringutes, kui

avastati nullpunktiväli, jõudsid füüsikud arusaamiseni, et elektron ilmub või täpsemalt

öeldes ilmneb nullpunktiväljast ning siis kaob sinna tagasi jälle. Teadlased jõudsid

järelduseni, et subatomaarsed osakesed on pidevas suhtluses nullpunktiväljaga ning

nullpunktiväli on kogu mateeria alusstruktuur.

Nullpunktiväli

Kuna teadlased ei suutnud kvantfüüsika avastusi kuidagi selgitada, hakati selgituste

saamiseks otsima energiast veelgi algsemat substantsi. Näiteks, et saaks aset leida tontlik

kaugmõju, pidi eksisteerima energiaväli, mis hoiab üksteisest lahutatud elektronid

omavahel ühenduses sõltumata vahemaast. Samuti tekitasid palju segadust

kvantüleminekud – kuhu kaovad elektronid ning kust nad uuesti välja ilmuvad?

Mida enam teadlased subatomaarseid osakesi jälgisid ning nende käitumist analüüsisid,

seda enam jõudsid nad järelduseni, et allpool igasugust materiaalsust peab eksisteerima

mingit tüüpi vägi või väli, mille kaudu materiaalne maailm omavahel suhtleb.

Ja need hüpoteesid ei osutunud ekslikuks. Mida enam teadlased jätkasid otsinguid ja

püüdlusi uurimaks maailma järjest väiksemal tasandil, seda enam nad hakkasid jõudma

segadusse ajavale järeldusele: allpool absoluutset nulli, kus tavafüüsika kohaselt on täielik

vaakum ning osakesed on minetanud igasuguse energeetilise väärtuse (so -273C, kus

mateeriaalsetel osakestele ei ole enam piisavalt energiat, et liikuda; sellel tasandil jäävad

subatomaarsed osakesed seisma ning ei kehti ka enam Heisenbergi määramatuse

printsiip), eksisteerib väli, mille kaudu subatomaarsed osakesed omavahel suhtlevad. Need

osakesed suhtlevad instantselt ignoreerides Einsteini relatiivsusteooriat, mille kohaselt ei

saa miski liikuda kiiremini kui valgus. Jõuti järeldusele, et allpool kõike meile teadaolevat

ning tajutavat eksisteerib siiski mingi imelik jõud või vägi, mida teadlased hakkasid

nimetama nullpunktiväljaks (NPV).

Nullpunktiväli on meie maailma kõige elementaarsem ja algsem tasand, kus leiab aset

Einsteini poolt defineeritud subatomaarsete osakeste tontlik kaugmõju. Teadlaste jaoks oli

NPV defineerimisel probleem asjaolus, et kuna sellel tasandil ei toimu enam energia

liikumist vastavalt meie tavapärastele füüsikaseadustele (allpool absoluutset nulli), siis ei

saa seda välja nimetada energiaväljaks. Kuna aga uuringud näitasid, et mingi väli

eksisteerib, ei saanud ka väita, et seda poleks olemas. Kõike seda arvesse võttes jõudsid

teadlased arusaamiseni, et kõige täpsem oleks seda välja nimetada lihtsalt

informatsiooniväljaks.

Teisiti öelduna jõudsid teadlased järeldusele, et allpool energiavälja eksisteerib puhas

informatsiooniväli ehk teadvus, millest kogu mateeria ilmneb ja esile kerkib. Kõige alus on

teadvus; teadvus on see, millest meie Universum on tehtud; energia ning mateeria on vaid

kaks võimalikku vormi, mida teadvus enesele võtab.

Iidsete rahvaste avastused

Uurides erinevaid materjale, avastasid teadlased, et nullpunktivälja on erinevates allikates

kirjeldatud juba tuhandeid aastaid ning kaasajateadlased on pelgalt taasavastamas midagi,

mida iidsed rahvad on teadnud alati. Ungari filosoof Ervin Laszlo on selle kõige kohta

öelnud: „Antiikrahvad on alati teadnud, et kosmos ei ole tühi ja ruum materiaalsete

objektide vahel ei ole kaugeltki tühi ruum. Nad on alati teadnud, et on olemas paik, kuhu

on talletatud informatsioon kõigest, mis eksisteerib ja on iial eksisteerinud. Meie peavoolu

teadus on viimastel aastakümnetel lihtsalt taasavastamas informatsiooni, mis kirjeldab

meie Universumit ning need avastused on 21.sajandil saamas peamisteks sammasteks

teaduses, nagu eelnevad 300 aastat on nendeks sammasteks olnud Newtoni poolt

sätestatud füüsikaseadused. On selge, et need taasavastused muudavad sügavalt kõikide

inimeste arusaamist oma elust ning kogu meie ühiskonna maailmakäsitlust.“

Nullpunktiväli on kõige algus, see on puhas informatsioon, see on teadvus ise.

Nullpunktiväli on allikaks kogu mateeriale ning sellest ilmneb kogu energia ning sellesse

suubub kogu energia. Nullpunktiväli on meedium, mille kaudu me oleme igal ajahetkel

ühenduses kogu Universumiga ning oma teadvuse kaudu avaldame igal ajahetkel

instantset mõju nii enda kõrval seisvale inimesele kui ka 25 000 km kaugusel asuvale

taimele.

Peatükk 2. Universumi salajased seadused

Enne kui edasi liikuda Universumi seaduste kirjeldamisega, on hea teadlikuks saada

mudelist, mis käsitleb kolme „maailma“, mis eksisteerivad meie elus üheaegselt. Seda

mudelit võib nimetada ka „Kolme Jõu“ mudeliks, kuna see kirjeldab, kuidas need jõud

meile kättesaadavad on ning kuidas me saame neid omavahel kombineerides kujundada

oma elu.

1) Meie sisemine jõud - SISEMAAILM

Esimene, meie sisemine jõud on puhas potentsiaal ning vägi, millest oli juttu

Kvantmaailma peatükis. Meie sisemine jõud on piiritu võimaluste hulk, mille kaudu me

oleme pidevas ühenduses nullpunktiväljaga. Jah, sellele võib anda ka spirituaalse

käsitluse, et on mingi suurem ja kõrgem jõud – INTELLEKT - , millest kõik koosneb ning

millele kõik meie maailmas allub. Aga seda saab käsitleda ka praktilisest seisukohast – see

on meie kõikide võimaluste väli.

Avastused kvantfüüsikas tõestasid teaduslikult, et eksisteerib väli, millest kõik on alguse

saanud. Samuti tõestasid teadlased, et meie ja kõik meid ümbritsev on energia, mis on

pidevas interaktsioonis nullpunktiväljaga, ning oma taotluse kaudu saame suunata oma

reaalsust meie poolt soovitud suunas.

2) Meie mõttejõud – MENTAALNE MAAILM

Meie mõttejõud on meediumiks Sisemise jõu ja Füüsilise jõu vahel. Oma mõttega me

loome kontakti, ammutame vajaliku informatsiooni ning rakendame selle siis füüsilisse

maailma.

Mõttejõudu võib samastada ka meie TEADLIKKUSEGA. Mida enam me endaga tööd

teeme ja meelemürast vabaneme, seda teadlikumaks me iseendast ja meid ümbritsevast

maailmast saame. Kui meie teadlikkus kasvab, avanevad meile uued võimalused

kontaktiks meie Sisemise jõuga. Ning samuti saame teadlikult tegutseda füüsilises

maailmas. Meie mõttejõud on kahepoolne transmitter nähtamatu ja nähtava maailma

vahel.

3) Meie füüsiline jõud – FÜÜSILINE MAAILM

Füüsiline on annab meile võimaluse tegutseda füüsilises maailmas. Spirituaalsus ja

materiaalne maailm ei saa olla teineteisest erinevad maailmad, nagu väitis 16. Sajandil

Descartes. Tänaseks on tõendamist leidnud, et need on sama mündi kaks külge. Kui me

soovime olla edukad materiaalses maailmas ning siin korda saata ja kogeda sündmusi, mis

meile meeldivad, peame alustama sisemaailmast. Kõikide asjade loomine saab alguse

IDEEST. Ideed aga sünnivad meie peas, meie inspiratsioonihetkedel ning kontaktis lõputu

väljaga, kus on olemas kogu vajalik informatsioon meie edasiseks arenguks.

Kui seda mudelit piltlikult kujutada, siis meie – inimestena - asume justkui kahe jõu vahel

– meist üleval pool on meie sisemine jõud ning meist allpool on füüsiline jõud. Ning meie

mentaalsus annab meile võimaluse nende kahega suhelda.

Siiski on väga oluline mõista, et efektiivse kontakti loomiseks oma sisemiste ressurssidega

peame kasutama õigeid meetodeid. Meil on tõepoolest olemas ligipääs Jõule, aga me ei saa

seda kasutada ilma, et me oskaksime sellega kontakti saada. Ning kontakti loomine algab

USKUMISEST.

Esimene samm on uskuda sellesse, et sa oled kõikvõimas ning et sulle on antud kõik

ressursid, et sa saaksid oma elu elada just sellisena nagu sa seda soovid. Me ei sõltu

välistest tingimustest ja juhustest, see kõik on meie sisemise töö tulemus. Kogu töö algab

meie seest ning tänu oma mentaalsele jõule suudame oma sisemised ressursid materiaalse

maailmaga koostööle suunata, mille tulemusena me loome endale keskkonna, mis pakub

rahuldust igal tasandil.

Universumi seadused

Eespool said sa täpselt teada, mis asi on kvantuniversum ning kuidas see töötab. Sa said

teaduslikele faktidele tuginedes aru, kuidas on võimalik, et meie mõtlemine võib muuta

meie elu. Ma usun, et sul ei ole enam selles osas vähimatki kahtlust.

Iidsed rahvad on alati teadnud, et me oleme oma elu loojad. Sellest räägivad kõik

religioonid, pühakud ning Õpetajad. Nad ütlevad: „Sa oled see, millest sa mõtled; ning

saad selleks, millest sa mõtlema hakkad“.

Kust nad seda kõike teadsid? Neil ju puudusid võimalused analüüsida tahket maailma

aatomisisesel tasandil. Aga huvitaval kombel nad teadsid seda siiski.

Arvatavasti baseerus nende teadmine lihtsalt usul. Inimesed elasid kuni keskajani üsna

jumalakartlikku elu ning lähedases kontaktis loodusega. Paljud rahvused olid kõik enda

ümber olevad esemes hingestanud ning andnud nendele sisulise väärtuse oma elus. Nad

tegid seda intuitiivselt ja seetõttu elasid nad ka oma elu rahus. Ning lisaks muidugi uskusid

nad ilma igasuguse kahtluseta seda, mida rääkisid hõimu või küla Tark. Ja Tark omakorda

tugines infole, mida rääkisid temale esivanemad ja targad raamatud.

Just nii teadsid iidsed inimesed ka Universumi seadustest. Keskaeg oli see hetk, mil

materiaalne ja vaimne maailm üksteisest eraldati. Kuni selle ajani teadsid inimesed, et

need on ühe ja sama asja kaks külge isegi, kui nad elasid füüsilises maailmas, kus kehtivad

ainult tõestatud ning lihtsasti jälgitavaid füüsikaseadused.

Füüsikaseadused mõjuvad suurepäraselt maailmale, mida ma saame näha ja katsuda, aga

need ei mõju maailmale, mida me ei suuda näha ja katsuda. Isegi gravitatsioon. Me küll

teame, et gravitatsioon on olemas ning see avaldab mõju igale objektile, aga me ei tea, miks

ja millest gravitatsioon alguse saab? Ehk siis me suudame gravitatsiooni mõju mõõta, aga

me ei suuda selle iseloomu täpselt kirjeldada. Sama lugu on inertsiga. Me teame, et inerts

mõjub kehadele, aga miks see mõjub ning kuidas seda saaks elimineerida, sellega veel

konventsionaalsed füüsikud hakkama ei saa.

Just küsimustele, mis puudutavad maailma, mida me ei suuda näha ja katsuda, annavad

vastused Universumi seadused. Universumi seadused on täpselt sama detailsed nagu

füüsikaseadusedki, ning Universumi seaduste kombineerimine füüsikaseadustega – ehk

siis oma sisemaailma kombineerimine välismaailmaga - annab meile vahendid mõistmaks

Universumis aset leidvaid protsesse ning Universumit kui ühtset tervikut.

Universumi 7 seadusest on räägitud tuhandeid aastaid. Lihtsal ning arusaadaval moel

pärinevad need aga umbes 3000 aastat tagasi Egiptuse targa Hermes Trismegistuse poolt

kirja panduna, kes hiljem legendi kohaselt muutus Kreeka Jumaluseks Toth. Hermes

Trismegistus (ehk Suur Hermes) andis need seadused inimestele eesmärgiga pakkuda

inimestele võimalust mõista elu ning Universumi olemust ja elada sellist elu, mida nad

soovivad, mitte sellist elu, mida nad peavad elama.

Hermese 7 Universumi seadust ja 2 lisaseadust:

1) Mentaalsuse seaduse: Kõik meie Universumis on mentaalne – Kõik on Energia

2) Loomise seadus: Nagu üleval, nõnda ka all; nagu sees, nõnda ka väljas – Sa oled see,

millest sa mõtled

3) Vibratsiooni seadus – Liikumise seadus: Läbi vibratsioonilise resonantsi tõmbame oma

ellu kõik, mis vibreerib meiega samal sagedusel

4) Polaarsuse seadus: Igal asjal on kaks poolt – Heal on alati halb aspekt; negatiivsel on

alati positiivne aspekt

5) Rütmide seadus – Hooaegade seadus: Iga asja jaoks on oma aeg

6) Põhjuse ja tagajärje seadus

7) Kasvamise seadus

8) Relatiivsuse seadus (ei ole Hermese seadus)

9) Tegutsemise ja kasutamise seadus (ei ole Hermese seadus)

Seadus 1: Universumi Suur Seadus ehk Mentaalsuse seadus

Universumi Suur Seadus ütleb: „Kõik on energia!“.

Sina oled energia, mina olen energia, kõik asjad sinu ümber on energia ning isegi sinu

mõtted ja emotsioonid on energia. Kui sa vaatad eelmisi peatükke, siis sa mõistad, millest

ma räägin. Energia on kõige alus Universumis ning see on lähtepunktiks ka muutuse

läbiviimiseks sinu elus. Universumi suurim seadus on nii võimas, et sellest lähtuvad kõik

ülejäänud Universumi seadused ning see seadus teeb võimalikuks kõik, mis Universumis

aset leiab. Pea meeles: „Kõik, absoluutselt kõik on Energia. Ei, siin ei ole erandeid.

Tõepoolest kõik, millele sa suudad mõelda, on energia!“.

Võtsid selle omaks? Okei, liigume siis edasi.

Kui keegi küsib sinu käest: „Mida sa tead meie Universumist?“, mida sa talle vastaksid? Sa

võid vastata sellele nii: „Mida ma tean – mida ma peaksin sellest teadma?“

Aga kas tegelikult pole mitte nii, et sa peaksid sellest KÕIKE teadma. See on meie kodu,

see on meie keskkond õppimiseks ja kasvamiseks, ning me püüame seda keskkonda

kasutada, et elada oma elu võimalikult rahulikult, õnnelikult ja külluslikult.

Aga kuidas me saaksime seda elu elada rahulikult, õnnelikult ja külluslikult, kui me ei tea,

kuidas see maailm tegelikult toimub. Kui sa lähed sõitma hävituslennukiga F16, siis sa ju

teeksid endale enne selgeks, kuidas toimub õhkutõusmine, manöövedamine ja

maandumine. Sa ei läheks enne nii ohtlikku keskkonda, kus iga väiksemgi eksimus võib

olla laastavate tagajärgedega. Jah, aga sama kehtib ka meie maailmas. Kuigi enamus seda

ei tea, võib meie igapäevane mõttemuster olla laastavate tagajärgedega. Kui sa vaatad

hetkel oma elu, kas sealt vaatab sulle vastu just see, mida sa oma unistuses sooviksid? Või

on seal midagi, mida sa sooviksid muuta? Kui seal on midagi, mis oleks väärt muutmist,

siis järelikult oled sa juhtinud oma hävituslennukit – antud juhul oma aju / teadvust –

valesti ja sa oled tekitanud tagajärjed, mis ei ole kooskõlas sinu ootustega. Sa oled hetkel

veel õhus võib-olla 15 km kõrgusel, aga kui sa niimoodi jätkad, siis võib maandumine väga

valusaks osutuda.

Õnneks on võimalik meie elus erinevalt hävituslennukist õppimata jäänud peatükid ka

jooksvalt selgeks teha. Meil on võimalus hakata uurima, kuidasmoodi maailm ikka

tegelikult töötab ning missugused seadused siin kehtivad. Kui me saame teadlikuks

seadustest, mis avaldavad meie elule (või hävituslennukile) mõju, siis me saame hakata

juhtima oma elu selles suunas, kuhu me soovime ning maandumine võib olla pehme. Või

isegi meeldiv.

Energia muundub

Kuna on teada, et energia vibreerib alati teatud sagedusel, ning on teada, et energia ainuke

omadus on muutus ühest vibratsioonist teise, siis need omadused on just võti muutusele

ka sinu elus.

Kõik, millest sa iial oled unistanud ning millele sa oled eesmärke seadnud, on

energeetilisel tasandil juba olemas. Sa ei pea oma eesmärkide suunas liikuma kuhugi (kuigi

jah, niimoodi me end väljendame sageli), kõik on olemas käesoleval hetkel sinu ümber

energeetilisel tasandil. Sina ise oled energia, sinu eesmärgid on mõttetasandil energia ning

sind ümbritsevad objektid on energia. Sa lihtsalt kasutad viit tajumeelt ja aju keskusena,

mis tõlgendab sinu jaoks selle energia füüsilisteks ja mentaalseteks objektideks. Ning kuna

energia ainuke omadus on muutus ühest vibratsioonist teise, siis on sinu enda valik, kuhu

suunas sa energiat muudad. Kas sa muudad seda selles suunas, mis teenib sinu eesmärke

ja sa kasvad, või selles suunas, mis teeb sind õnnetuks ja rahulolematuks – sa langed alla.

Energia ei kao mitte kuhugi. See on pidevas liikumises luues muutuse kaudu põhjuse ja

tagajärje (vt Põhjuse & Tagajärje seadus). Energia ei saa olla ühe koha peal lihtsalt

sellisena nagu see on. Energiat kasutades on sul igal hetkel ainult kaks valikut: kas sa lood

midagi või sa lammutad midagi oma elus. Sa ei saa lihtsalt seista paigal, sest energia on

oma olemuselt pidevas liikumises. Sa kas kasvad ... või sa langed. Valik on alati sinu.

Selle valiku saad sa teha läbi oma mõtlemise. Oma mõtlemise kaudu reguleerid sa enda

vibratsiooni vastavalt millele sa kas tõmbad ligi seda, mida sa soovid või lükkad seda

eemale. See toimub automaatselt. Et seda protsessi käivitada, ei vaja inimene eriteadmisi

või väljaõpet – see toimub sinu ümber pidevalt, sa oled pidevalt osa suurest energiaväljast

ning vastavalt enda isiklikule vibratsioonile tõmbad sa ligi sarnaselt vibreerivat energiat

ehk sinu jaoks materiaalses maailmas elades lood sa enda ümber materiaalseid sündmusi,

inimesi ja võimalusi.

Mida me teame energia kohta?

Me teame, et energia on jääv ja et see on pidevas liikumises ühest vibratsioonist teise.

Lisaks teame, et vibratsioonide vaheline liikumine on tsükliline – energia liigub kõrgemalt

vibratsioonilt madalamale ning siis taas üles.

Sama on ka meie mõtetega. Need liiguvad kõrgest vibratsioonist – rõõm, õnn, rahulolu –

madalamasse vibratsiooni – viha, kurbus, kadedus. Meie mõtted on sarnaselt kõigele

muule energiale tsüklilised ning meie teadlik valik on, missuguse vibratsiooniga mõtted me

endale valime. Ja vastavalt sellele valime ka enda ümber vibreeriva keskkonna.

Hea näide energia muundumisest ja selle tsüklilisusest on vesi. Õigemini vee muundumine

kõrgemasse vibratsiooni ja siis jälle madalamasse: kui võtta jääkuubik ning seda

kuumutada, siis me ei tee midagi muud kui tõstame molekulaartasandil vibratsiooni.

Kuumuse tagajärjel muutub jää veeks. Kui me kuumutamist jätkame, siis läheb see üle

auruks ning siis sealt edasi eeterlikuks gaasiks. Ning kui seda gaasi on piisavalt

kogunenud, langeb see veena alla tagasi. Ning kui temperatuur langeb, muutub see uuesti

jääkuubikuks. See on tsükkel, mida me tunnistame pidevalt, kuna meil on talv, kui me

kohtame jääd, meil on aastaringselt vihmad, mis on aurustunud vee maale tagasi

langemine.

Või näiteks meie mõtted. Kas sa usud, et mõtted on meie peas, meie ajus? Kui võtta aju ja

see lahti lõigata, kas sa leiad sealt mõtted ja teadvuse? Ei leia, muidugi mitte. See on üks

filosoofilisemaid küsimusi, millega tegeles juba Descartes – kuidas tekib lihatüki sisse

teadvus ja mõtted?

Meie mõtted tulevad samuti energiaväljast. Meil on võime võtta ühendust meie Sisemise

Maailmaga – võime seda nimetada ka üldiseks informatsiooniväljaks või nullpunktiväljaks

– ja sealt luua endale teadvusse ideed, mõtted ja lahendused. Ning mida me teeme nende

ideedega ja lahendustega? Me ei jätta neid ju oma ajju. Me rakendame need füüsilisse

maailma. Me loome midagi reaalset, midagi käega katsutavat. Selle protsessi käigus oleme

oma Mentaalse Jõu kaudu muundanud mitte-materiaalse energia materiaalseks energiaks.

Jah, kõik on energia. Sina oled energia, mina olen energia ning tähed meie kosmoses on

energia. Me kõik koosneme samast ainest. Ja me kasutame sama jõudu, mis hoiab meid

koos ja viib meid edasi. See jõud on Muutus. See on energia ainuke omadus ning see on

täiesti piisav, et oma elus saavutada kõik, mida sa soovid.

Mis on energia?

• Energiat ei saa luua ning seda ei saa hävitada

• Energia on iseenda põhjus ja tagajärg

• Energia on ühtlaselt olemas igal pool igal ajahetkel

• Energia on pidevas liikumises

• Energia liigub / muundub pidevalt ühest olekust teise

• Energia ainuke omadus on muutus

• Energia on Kõige alus ja olemus

Seadus 2: Loomise seadus

Meie väline maailm on meie sisemise maailma täpne peegeldus. Selle seaduse kohaselt me

loome oma välismaailma teadliku mõtlemise ja alateadvuse kaudu. Need pildid, mõtted ja

emotsioonid, mis on meie elus domineerivad, peegelduvad meie elus igal tasandil. Kui me

mõtleme vaesusest, kurjusest ning ebaõnnest, manifesteeruvad need sündmused meie

elus. Kui me oleme rõõmsameelsed, positiivsed ning tunneme ennast külluses elavat, leiab

Elu meie jaoks viisi need sündmused luua ka füüsilisse maailma. Nagu üleval, nõnda ka all;

nagu sees, nõnda ka väljas.

Loomise seadus töötab piinliku täpsusega ning see ei ole Universumis mitte selleks, et

inimesi karistada, vaid selleks, et pakkuda inimestele võimalust kogeda seda, mida nad

soovivad. Inimesed on vaimsed olendid füüsilises maailmas kogemas materiaalseid

sündmusi, tundeid ning mõtteid. Inimestel on vaba tahe valida, missugust elu nad elada

soovivad, ning selle tahte realiseerimine toimub läbi loomise seaduse.

Loomise seadus ei saa toimida hetkega. Väidetavalt on meie maailmas inimesi, kes

suudavad materialiseerida füüsilisi asju hetkega, aga vältimaks kaost meie maailmas,

toimib loomise seadus kooskõlas keskendumise ja kasvamise seadusega, mille kohaselt

võtab iga asja loomine oma kindla aja. Kui see oleks vastupidi ja kõik inimesed suudaksid

luua kõik muutused oma ellu hetkega, siis arvestades tänast ühiskondliku olukorda, oleks

see valu ja piin kohutav, mida inimesed teeksid oma vaenlastele eraelus ja konkurentidele

äris.

Seadus 3: Vibratsiooni- ja külgetõmbeseadus

Vibratsiooni – ja külgetõmbeseadus (edaspidi KTS) on üks olulisemaid seadusi, mida

antud raamatu kontekstis tuleb jälgida.

Kuigi KTS on otseselt seotud energia muundumise seadusega, kirjeldab KTS sammu võrra

edasi, kuidas me saame oma isiklikus elus, karjääris või äris energia muundumist ja selle

vibratsiooni ära kasutada. Tegelikult kasutame KTS’i iga päev. Kuid tähtis on olla teadlik,

kuidas me seda kasutame, sest KTS hooletu kasutamine toob meie ellu väga kiiresti

sündmused, mida me sinna ei oota.

Mida me teame praeguseks energiast? Me teame, et energia on pidevas liikumises ning see

vibreerib alati teatud sagedusel. Lisaks me teame kvantfüüsikast, et sarnaselt vibreeriv

energia tekitab resonantsi. Hea näide sellest on klaveri ja lühtri koostöö sinu kodus. Kui sa

lööd klaveril mingit kindlat nooti piisavalt ühtlaselt ja tugevalt, märkad sa ühel hetkel, et

sinu lühter laes hakkab värisema ja liikuma. Miks see nii on? Sest tekib resonants, mis

avaldab mõju teineteisele.

Nullpunktiväljas või üldises informatsiooniväljas kandub informatsioon ehk energia edasi

teistele objektidele ja avaldab sellele mõju – see tõmbab ligi või lükkab eemale. Sarnaselt

vibreeriv energia resoneerub ja tõmbub, erinevalt vibreeriv energia aga lükkub eemale.

Kuidas see mõjutab sind? Tohutult! Sest just see, millele sa hetkel mõtled, selles energias

sa sel momendil vibreerid ja sellega resoneerud. Kui sa mõtled pidevalt nendele asjadele,

mida sa ei taha oma ellu või sa mõtled, et sul on millestki puudus (sa muretsed, et sul ei ole

piisavalt raha), siis just sellist energiat sa endale ligi tõmbad. See on Universumi loomulik

seadus- siin ei ole midagi pistmist sellega, et keegi soovib sulle halba ning sa saaksid

millegi või kellegi peale vihane või solvunud olla. Ei saa. Sa ise oma mõtetega lood omale

vastava vibratsiooni ning vastavalt sellele vibratsioonile tõmbad ligi sarnaselt vibreerivaid

sündmusi, inimesi ja probleeme. Sa ju ei pahandaks kellegi peale, kui sa kukud tooli pealt

maha ja saaksid haiget? Sest sa tead, et gravitatsiooniseadus toimib igal ajahetkel igas

paigas ning see on loomulik. Täpselt sama loomulik on ka külgetõmbeseadus ehk

vibratsiooniseadus. Sul on võimalus see endale teadlikuks teha just praegu ning alustada

uut elu selle teadmisega, sest teadlikult külgetõmbeseadust kasutades saad sa oma elu

suunata just sinna, kuhu sa seda hetkel soovid.

Kuidas seda praktikas kasutada?

Sa pead hakkama kontrollima oma mõtteid teadlikult. Kui sa tahad suuremat maja või

paremat töökohta siis sa pead teadlikult hakkama suunama oma mõtteid selles suunas, mis

toetavad sinu eesmärki. Sa pead teadlikult hakkama tõstma oma vibratsiooni, et sa saaksid

ligi tõmmata objekte ja sündmusi, mis resoneeruvad sinu uue energiaga. See ei ole

võimalik sinu vanas vibratsioonis. Et muuta energiat oma elus, pead sa muutma enda

energiat.

Elu nagu tammetõrul

Me saame oma elu ja eesmärkide saavutamist võrrelda tammetõru eluga. Kui me võtame

tammetõru ja vaatame selle sisse, kas me näeme seal tammepuud? Ei näe. Aga me teame,

et tammetõru sees on DNA – vajalik informatsioon ja energia, mis vibreerib talle omasel

sagedusel ning mis resoneerub kõige selle vajalikuga, mida endale maa seest ligi tõmmata,

et kasvada. Tammetõrus on potentsiaal kasvada tammepuuks. Meie mõttel on potentsiaal

teostuda meie unistusena.

See on suurepärane analoogia meie elule. Kui meil on idee, mida soovime teostada, siis me

peame vibreerima õigel sagedusel, et endale ligi tõmmata kõik vajalikud sündmused ja

inimesed, et seda ideed realiseerida. Lihtne fakt on see, et me ei saa iialgi ligi tõmmata,

mida me välja ei saada endast. Ning me kontrollime seda, mida välja saadame, läbi oma

mõtlemise ja suhtumise. Kui meie mõtted on kooskõlas meie eesmärgiga ning positiivsed

ja elurõõmsad, saadame välja vibratsiooni, mis resoneerub meie eesmärgiga ja me

tõmbame ligi kõik vajaliku, et see eesmärk saaks realiseeruda. Kui me aga saadame välja

signaale ja vibratsiooni, mis on vastuolus meie eesmärgiga (mis sest, et iga päev me 5

minutit näiteks mõtleme oma eesmärgi peale), tõmbame ligi kõik, mis on vastuolus selle

eesmärgiga. Tammetõru elu on lihtsam selle võrra, et ta vibreerib talle omaselt alati

sagedusel, mis tõmbab ligi kõik vajaliku, et kasvada. Tammetõrul ei ole vaba tahet

valimaks oma mõtteid ning seeläbi vibratsiooni. Samuti ei ole tammetõrul võimalust endas

kahtlema hakata, kui ta näeb, et 2 päeva möödudes ei ole temast veel kasvanud

tammepuud. Meil – inimestel - on aga olemas nii vaba tahe kui ka võimalus teha igasugu

rumalusi oma istutatud „eesmärgitõrudega“.“

Kui me iga 2 päeva tagant mõtleme ümber oma idee või hakkame kahtlema selle idee

teostuses, kuna 2 päeva jooksul ei ole veel mingit muutust aset leidnud, siis on see täpselt

sama, mis 2 päeva pärast tammetõru maase asetamist kaevaksime selle üles ja

kontrolliksime, miks me ei näe veel tammepuud. Niimoodi käitudes ei näe me iial seda

tammepuud. Ning niimoodi käitudes ei saavuta me iial oma eesmärke. Me peame käituma

vastupidiselt – me peame toitma ja jootma oma ideed, nagu Universum on õpetanud

tammetõru toitaineid ja vett endale ligi tõmbama. Meie saame seda sama teha läbi õige

mõtlemise, mille kaudu me saavutame vajaliku vibratsiooni. Nagu tammetõru, nii vajame

ka meie õiget kütust iga päev – ning see kütus on õiged mõtted sinu peas ja usk.

Et ideed hakkaksid meie elus teostuma, peame hakkama uskuma – selle sõna kõige

otsesemas mõttes -, et Universum on just niimoodi üles ehitatud ja kõik need seadused,

millest sa selles kuruses teada saad, on tõepoolest Universumi seadused. Kui sa ei usu veel,

siis loe seda raamatut mitu korda, analüüsi, otsi nõrki kohti ja vajadusel otsi kuskilt

lisainfot. Sa pead hakkama uskuma. Kui sa hakkad uskuma, siis tekib sul usaldus. Sa lased

lahti oma hirmust, et äkki on see kõik üks väljamõeldis ning sa julged lasta Universumil

teha sinu eesmärgiga tööd. Täpselt samamoodi nagu ta teeb tööd tammetõruga, kui ta

kasvatab sellest suure ja uhke tammepuu. See on see maailm, milles me elame ja see

maailm allub seadustele. Me saame ühte ja sama seadust ära kasutada nii enda kasuks kui

ka enda kahjuks. Minu soovitus on siiski kasutada seda ära enda kasuks.

Kaks raadiojaama „MMET FM“ ja „MMT FM“ – kumma valid sina?

Meie sees on üks fantastiline raadio. Igal ajahetkel saame valida kahe jaama vahel, mida

kuulata, millest üks viib meid hukatusse ning teine viib meid rahulolu ja rõõmsa elu

juurde.

Nende raadiojaamade nimed on „MMET FM – Mida Ma Ei Taha FM“ ja „MMT FM - Mida

Ma Tahan FM“. Sinu enda valik on, kumba jaama sa kuulad. Sa oled nagu bioloogiline

raadio ja sa saad valida ise oma kanali. Kui sa valid MMET FM, siis sa oled sagedusel,

millega sa tõmbad ligi kõik need asjad, mida sa ei taha. Kui sa valid sageduse MMT FM,

siis sa tõmbad ligi kõike seda, mida sa tahad. See ongi nii lihtne. Sest see on loomulik

Universumi seadus ja on energia omadus – sa liigud selles suunas, millele sa keskendud ja

mida sa välja saadad. Iialgi ei ole küsimus selles eesmärgis – näiteks rahas- , et sa ei oska

raha juurde tõmmata või raha ei ole piisavalt. Mitte kunagi ei ole see nii. Raha või mõni

muu soovitud tulemus on tagajärg. Aga meie peame tegelema põhjusega. Ning põhjus saab

alguse sinu peast, sinu mõtlemisest ja viisist, kuidas sa ennast tunned.

Kui sa mõnel hetkel tunned, su raadio on valel lainel, siis muuda seda kohe. Mõtle

eelnevalt enda jaoks välja tegevused, mis aitavad sul jaama vahetada. Jah, loomulikult ei

ole see nii lihtne alati, aga seepärast ongi vaja seda ennetada. Tööta enda jaoks välja

tegevused või vastav muusika või õiged sõbrad, kellega suheldes sa tead, et sa suudad

ennast tagasi keerata õigele jaamale ja lainele. See on hädavajalik ja kriitilise tähtsusega.

See on võti, kuna sa pead OLEMA ja KÄITUMA nagu sa oleksid oma eesmärgi juba

saavutanud, ning see ei tähenda mitte midagi muud kui vibreerima samal sagedusel oma

eesmärgiga.

Mõtle nende asjade peale, millega sa soovid samal sagedusel vibreerida ja püüa tunnetada

seda emotsiooni, mis oleks siis, kui sa oleksid need asjad juba saavutanud. Võta selleks

vähemalt 10 minutit ja püüa saada kätte see tunne. See tunne, see sagedus, see vibratsioon

on sinu MMT FM sagedus. Hoia ennast pidevalt sellel sagedusel. Ära muuda seda enam

kunagi, ja ära lase ka oma tuttavatel ja sõpradel oma raadiot "näppida".

Harjutus 4. Külgetõmbe- ja vibratsiooniseaduse kasutamine.

Nüüd on aeg teha järgmine harjutus oma töövihikus. Selleks kujuta korraks ette, et sa oled

magnet ja sul on võime hetkega kõik oma ellu tõmmata. Kirjuta nüüd oma töövihikusse

esimesed 5 asja, mille sa oma ellu kohe tõmbaksid, kui sa oleksid see magnet.

Ära sea endale mitte mingisuguseid piiranguid. Kirjuta üles just need asjad, ka kõige

hullumeelsemad unistused, mida sa kohe praegu kogeda sooviksid. Nüüd ja praegu.

Kirjuta!

Kokkuvõtteks jäta endale meelde:

• Samal sagedusel vibreeriv energia resoneerub ja tõmbab ligi

• Erineval sagedusel resoneeruv energia ei resoneeru ning eemaldub

• Sinu mõtted on energialained, mis läbivad kõik – isegi aja ja ruumi

• Meie väline maailm on meie sisemaailmas loodud pildi manifestatsioon

• Kontsentratsioon ja fokusseerimine tõstab vibratsiooni kõrgemale tasemele

• Kui sinu poolt aktiveeritud ajurakud omavad negatiivseid kujundeid ja mõtteid,

liigud sa negatiivse madalama vibratsiooni suunas ja sa tõmbad ligi samasuguseid

sündmusi oma elus – negatiivseid. Kui sul on mõttes alati positiivseid ja õnnelikud

ideed ja kujutluspildid, liigud sa kõrgema positiivsema vibratsiooni suunas ja sa

tunned elust rõõmu ning tõmbad ligi kõike, mis resoneerub kõrgema positiivsema

energiaga – head lahendused, õnnelikud juhused ja soodsad kohtumised

Seadus 4: Polaarsuse seadus

Polaarsuse seadus on üks lihtsamini mõistetavaid seadusi meie elus – igal asjal on kaks

külge. Kui sa vaatad oma elu ning mõtled mingite olukordade peale, siis sa leiad, et

absoluutselt igal olukorral, sündmuse ja nähtusel on vastand. See on nagu Hiinast pärinev

mõiste YinYang, mis tähistab vastandlikku teineteist täiendavat jõudu. Pimedus vs valgus,

soe vs kuum, ilus vs kole, hea vs halb, rikkus vs vaesus, üksildus vs armastus jne jne.

Kõigel meie elus on vastandpool ning me saame seda väga efektiivselt enda kasuks tööle

panna ja just selle kaudu on polaarsuse seadus otseselt seotud külgetõmbeseadusega. Kui

me tunneme ennast halvasti, saame oma meelt kasutades teadlikult oma seisundit muuta

heaks. Kui me nutame, saame otsustada, et alates tänasest ma naeran sellistes

olukordades. Ning kui me tunneme, et meie elus on midagi puudu, siis me teame, et küllus

selles valdkonnas on Universumis olemas, aga ma ei ole seda enda ellu lihtsalt veel

lubanud.

Absoluutselt kõigel on olemas oma vastaspool nii mentaalsel, emotsionaalsel,

intellektuaalsel kui ka materiaalsel tasandil. Kõik need ressursid on meie kasutuses, kui me

otsustame seda nii teha. Polaarsuse seaduse jõu kasutamiseks toon allpool ühe efektiivse

tehnika, mis näitab, kui lihtsasti on see seadus igapäevaelus kasutatav.

Tehnika

Kui sa tunned, et midagi on sinu elus valesti või sa ei ole millegagi rahul, siis mõtle kohe

selle olukorra või sündmuse vastandpoolele, ja keskendu edaspidi sellele.

Sellel tehnikal on tegelikult kaks tasandit:

1) Esimesel tasandil sa mõtled lihtsalt välja vastandpoole, näiteks tavapärane mõttemuster

on, et „Mul on raha vähe“. Nüüd sa hakkad teadlikult mõtlema, et „Mul on alati piisavalt

raha“

2) Teisel tasandil leiad sa sellest halvast olukorrast hea aspekti ja keskendud sellele.

Näiteks kui sa tunned, et sul on vähe raha, sest sa oled just töö kaotanud, saad sa rohkem

aega veeta lastega. Sa oled selle eest tänulik ning keskendud oma tähelepanu selle puuduse

heale aspektile, milleks on lastega koosveedetud aeg – sul küll on raha vähe, aga sellega

kaasneb positiivne külg ka, sest sa tahad oma lastega aega veeta rohkem

Harjutus 5. Polaarsusseaduse kasutamine

Kirjuta oma töövihikusse 5 sündmuse või olukorra vastandkirjeldused, millele sa hakkad

keskenduma alates tänasest. Näiteks oled sa seni liialt analüüsinud, miks sa ikka tööd ei

leia või miks sul ei ole armastavat kaaslast. Sellisel juhul kirjuta harjutusse: Mul on uus

töökoht või Mul on armastav kaaslane elus. Ning iga kord, kui sa märkad, et sa analüüsid

jälle olukorra miinuspoolt, otsustad sa teadlikult keskenduda olukorra teisele polaarsele

küljele. Hakka pihta!

Kokkuvõtteks jäta meelde:

• Absoluutselt kõigel on meie Universumis kaks poolt – külm/kuum, üleval/all,

hea/halb, sismine/välimine, probleem/lahendus

• Ei ole võimalik olukord, kus üks pool eksisteeriks ilma teise pooleta

• Ka meie inimesed oleme siin, et kogeda mõlemat poolt – nii positiivsed kui

negatiivset. Justnagu kõik ka looduses

• Looduses liigub kõik lõppkokkuvõttes tasakaalu suunas. Luba sel juhtuda ka oma

elus

Seadus 5: Rütmide seadus

Nagu Universumi seadused peaksidki olema, on ka rütmide seadus väga lihtne ning isegi

natukene lõbus. Rütmide seadus ütleb, et iga asja jaoks on õige aeg külvamiseks ning õige

aeg lõikamiseks, ning sa ei saa lõikust teha sel ajal, kui sa peaksid korralikult ja

kvaliteetselt külvama ja vastupidi. Ehk on aeg külvamiseks, ja on aeg lõikamiseks, ja me ei

saa teha mõlemat ühel ajal.

Meie ülesanne on vaadata oma elu ning küsima, kas hetkel on aeg külvamiseks või

lõikamiseks? Kas sinu elus on hetkel küllus, palju vabadust ja rõõmu, mis tähendab, et

hetkel on sinu elus lõikuseaeg – aeg nautida kõiki neid viljasid, mida sa oled eelmistel

hooaegadel külvanud, või on sinu elus tühjus? Kui sinu elus on hetkel tühjus, näitab ka see,

et kõik on tegelikult okei, on lihtsalt külviaeg ning sa pead keskenduma sellele. Kui sinu

elus on hetkel külvamise hooaeg, siis ei mõtet muretseda selle üle, et sul ei ole hetkel

midagi lõigata, sa pole lihtsalt eelmistel külvihooaegadel korralikku külvi teinud. Võta

kogu oma energia ja suuna see külvi, tee seda korralikult ja tähelepanelikult, siis on kindel,

et ehk juba järgmisel hooajal saad sa korraliku saagi.

Veel näitab rütmide seadus, et igal rütmil on pikkus. Kui sa külvad teravilja kevadel, siis sa

ei oota ju korralikku saaki juba maikuus. Sa tead, et lõikus algab augustis-septembris, sa

tead, et on vaja oodata peaaegu pool aastat, et sa saaksid tulemust näha. Me ei saa

hooaegasid ka mehaaniliselt muuta ja seda kiirendada – sa ju ei püüaks suve pikemaks

venitada või talve lühemaks suruda? Ei, sa ootad ära, kuni hooaeg muutub. Sa lähed kaasa

sellega, mis hooaeg on ja teed sellele hooajale vastavaid tegevusi.

Sama on ka meie eesmärkidega. Kui me külvame täna, siis ei saa me oodata tulemusi juba

homme või 2 nädala pärast. Me külvame, külvame, külvame – ja kui aeg on õige, siseneme

lõikushooaega ja võtame vastu oma saagi.

Ning mida ma pean silmas külvamise all – ikka õigeid mõtteid ning õigeid emotsioone.

Meie seemned on meie mõtted. Me peame õigel hooajal oma seemned „mulda“ panema

ning nende eest hoolt kandma. Neid kastma, toitma ja vajadusel väetama, et kahjulikud

mõtted ei saaks neid kahjustada. Kui me teeme seda, kui me külvame õiged seemned

külvihooajal, saame kindlad olla, et peab tulema lõikus. See on Universumi ja looduse

loomulik tsükkel ning me ei saa arvata, et meie ei allu sellele rütmile.

Vaata järgi, mis hooaeg on sinu elu praegu ning hakka planeerima oma tulevasi

hooaegasid. Mine kaasa looduse loomuliku tsükliga ning naudi ja võta maksimum igast

hooajast. Ära püüa eitada olemasolevat hooaega, ka sellel on kindlasti midagi sellist,

millest sa saad rõõmu ja tänulikkust tunda.

Harjutus 6. Rütmide tuvastamine sinu elus

Järgmine harjutus on kirjeldav. Selles harjutuses vali enda jaoks hetkel kõige olulisem

valdkond oma elus, milles sa sooviksid muutust läbi viia. Mõtle selle valdkonna peale ning

taipa, missuguses faasis see valdkond hetkel on - kas külvamise või lõikamise faasis. Ning

mida sa saaksid ette võtta, kui sa tunned, et hetkel sa teed valesid tegevusi vastavalt sellele

faasi?

Kokkuvõtteks jäta meelde:

• Tõusule järgneb mõõn, päevale järgneb öö, heale kogemusele järgneb halb – kõik

liigub looduses teatud rütmis

• Kui sa oled parajasti all, siis ära kaota usku, et igale langusele järgneb tõus. Ole

veendunud, et rütm on looduse loomulik tsükkel ning õige varsti oled sa taas üleval.

Selle asemel, et loobuda, keskendu tulevasele positiivsele olukorrale

• Meie elu on nagu laine – lainehari ning lainepõhi on täiuslikus tasakaalus

• Alati on õige aeg külvamiseks, millele järgneb õige aeg lõikuseks – ära püüa teha

mõlemat samal ajal

Seadus 6: Põhjuse ja tagajärje seadus

Põhjuse ja tagajärje seadus ütleb, et igale tegevusele (aktsioon) on samasuguse väärtusega

tagajärg (re-aktsioon). Oluline on mõista, et meie – inimesed oma mõtlemisega– oleme

alati põhjus, meie tulemused elus on aga tagajärg. Me ei saa mitte kunagi olla tagajärg,

mida sageli siiski kiputakse ütlema: „Näed, minuga juhtuvad need asjad ... Näed, ma ei saa

seda teha, kuna mul ei ole selleks võimalust ... Mul ei ole haridust“. Selliseid näiteid on

väga palju.

Väga tähtis on endale teadvustada, et me oleme alati põhjus. Me loome läbi oma mõtlemise

ja vibratsiooni enda keskkonna ning tingimused, keskkond ei loo meile tingimusi.

Sama kehtib kogu Universumis – igale põhjusele järgneb sama kaaluga ja vastupidine

tagajärg. Me ei saa oodata tulemustest midagi muud kui me teeme. Me ei saa eeldada, et

kui me midagi korda saadame, siis ei ole sellel tegevusel tagajärge. Alati on.

Põhjuse ja tagajärje seadusele on mitmeid erinevaid nimetusi, näiteks „Nagu külvad,

nõnda lõikad“, „Karmaseadus“ jt. Nende sisu on alati üks: see, mida sa välja saadad, selle

saad ka tagasi. Ning eelkõige algab see meie peast. Meie mõtted ja emotsioonid on põhjus

meie elule. Jälgides on mõtlemist ja seeläbi kontrollides oma emotsioone suudame

mõjutada „põhjust“, mille kaudu ilmneb „tagajärg“ – tulemused meie elus.

Põhjuse ja tagajärje seadus on üks olulisemaid Universumi seaduseid, sest me saame seda

seadust igal sekundil enda kasuks tööle rakendada ning see mõjutab otseselt ka kõige

pisemaid aspekte meie elus. Seetõttu on äärmiselt oluline olla teadlik, mis toimub meie

peas, mida me mõtleme ja kuidas me ennast tunneme.

Harjutus 7. Põhjuse ning tagajärje seosed minu elus

Selle harjutuse käigus avastad sa seosed oma otsuste ning tulemuste vahel. Tuleta meelde

oma elus viimase aasta jooksul tehtud otsuseid, mille tagajärgi sa suudad hinnata. Mõista,

mida sa tegid ja mida sa oleksid saanud teisiti või rohkem teha, et oma eesmärkidele

lähemale jõuda. Kirjuta see kindlasti ka töövihikusse.

Jäta meelde:

• Kõik, mis on meie füüsilises maailma, on TAGAJÄRG

• Iga mõte või tegu tuleb samaväärsena meile tagasi

• Igale tegevusele on olemas võrdväärne ja vastassuunaline mõju

• Ole kõikide vastu hea ning kohtle kõiki austusega – ka selle saad sa kiiresti tagasi

• Sinu ülesanne on keskenduda PÕHJUSELE – oma mõtetele – ning soovitud

TAGAJÄRG ilmutab ennast ise

Seadus 7: Kasvamise seadus ehk stabiilse tasakaalu seadus

Iga elusolend meie Universumis vajab aega kasvamiseks ja arenemiseks. Inimesed

kannavad oma lapsi 9 kuud ja erinevad loomad kannavad oma poegi erineva perioodi,

näiteks elevant kannab oma poega 22 kuud, kass aga kannab oma poegi umbes vaid 60

päeva. Sama on ka taimedel. Kui me asetame seemne mulda, siis me ei oota, et homme

oleks sellest saanud lill. Meie praktika ja uuringud on näidanud meile kätte oodatava

kasvamise perioodi ja me teame sellega arvestada. Me ei kaeva kolmandal päeval seemet

üles, et olla kindel, kas see ikka areneb. Me oleme kindlad, et see areneb ja laseme

Universumil teha oma tööd, et me selleks ettenähtud ajal saaksime näha ilusat lille.

Sama olukord on ka meie ideede ja eesmärkidega. Igal ideel on oma kasvuaeg. Me ei saa

ideed tagant kiirustada, ja me ei tohi oma ideest taganeda, kui me näeme, et kolmandal

päeval või teisel kuul ei ole veel meie jaoks oodatuid tulemusi. Me peame samamoodi

istutama seemne – milleks on idee – ja seejärel laskma Universumil oma tööd teha.

Just sellest räägibki Kasvamise seadus. Kasvamise seadus täiendades Külgetõmbeseadust

ütleb: Iga seemne jaoks on olemas teatud kasvamise või inkubatsiooniperiood, see on

teatud hulk aega, mida seeme vajab arenemaks ideest füüsiliseks reaalsuseks.

Kahjuks on aga enamik inimesi liiga kannatamatud ning nad kaevavad idee juba

kolmandal päeval üles lubamata Universumil oma tööd teha. Nad ei usu, et Universum

allub kindlatele seadustele, millest üks on Kasvamise seadus, ning nad peavad andma

Universumile aega, et see saaks töötada nende idee kallal kuni sellest hakkab välja

arenema eesmärgipärane tulemus.

Vastupidi, me peame uskuma. Me peame uskuma nendesse seadustesse, millest selles

kuruses kirjutatakse ning me peame uskume Universumi loovasse jõudu. See on täpselt

sama jõud, mis loob meile küllusliku looduse, imelised loomad ja meie enda kallid lapsed.

Täpselt sama jõuga loob Universum meile ka tulemused ja meie unistuste täitumise. Me

peame teda usaldama ja lubama tal seda meile pakkuda. See on osa meie koos-loomise

protsessist, kus sina ja mina oleme väga olulised aspektid eelkõige läbi teadliku lubamise

kunsti.

Tehnika

Pane oma seeme mulda ning luba sellel areneda. Kasutades külgetõmbeseadust tõmbab

see idee endale külge kõik vajalikud komponendid, et areneda selles suunas, nagu sa

soovid, ning kasutades Kasvamise seadust kasvab sellest ideest välja just see tulemus, nagu

sa soovid. Aga omal ajal.

Kindlasti tekib sul küsimus, kui pikk on Kasvamise periood mingitele kindlatele

valdkondadele, näiteks rahale, armastusele, tervisele? Jah, sellele küsimusele ei ole ühest

vastust, kuna see sõltub väga paljudest asjaoludest, kuid kõige olulisem sellest oled siiski

sina ise. Eelkõige sõltub kasvamise periood sellest, kui selgelt sa tead, mida sa soovid, kui

selgelt sa oma idee sõnastasid ning kui selgelt sa tegutsed selle idee suunas nii oma peas

kui ka välises maailmas.

Universum hakkab sinu jaoks vibratsiooniseaduse kaudu tööle kohe peale seda, kui sa oled

idee „istutanud“. Nüüd on sinu ülesanne seda ideed, seda seemet, kasta, väetada ning

hooldada. See on töö iseendaga. Selle töö kvaliteedist sõltub otseselt idee kasvamise

periood. See võib olla 3 tundi ja see võib olla 3 aastat. Aga sa pead olema järjekindel, sest

üks asi on täiesti kindel: kui sa oma seemne mullast uuesti üles korjad, ei saavutada sa

seda eesmärki iialgi.

Kasvamise seaduse oluline komponent on surve. Kui me avaldame oma ideele liigset

survet, avaldame Universumile teatud survet. Surve avaldamise all peetaksegi eelkõige

silmas pidevat uurimist ja kahtlemist, mis seisus meie idee on. Öeldakse, et kui sa avaldad

Universumis millelegi liigset survet, surub see vastu. See on ka üks Tai Chi põhiseisukohti

– ole paindlik, järgi energiat ning kohandu.

Me saame selle üle kanda ka oma igapäevaellu ja eesmärkide saavutamisse. Kõik, mida me

teha saame, on püstitada eesmärk, teha selle eesmärgi nimel laitmatut tööd oma peas ning

teha kõik võimalik ka igapäevaelus. Aga seda tuleb teha eesmärgipäraselt ja teadlikult. Me

tegutseme nii hästi kui võimalik, ja laseme ka Universumil oma tööd teha. Me ei tüüta

Universumit igal õhtul, et ei ole veel meie eesmärgid täitunud. Järelikult ei ole veel õige

aeg. Aga see aeg tuleb. See on täiesti kindel.

Jäta meelde:

• Igal seemnel on temale omane kasvuperiood (inkubatsiooni või tiinusperiood)

• Meie ideed on mentaalsed seemned, mis leiavad viisi materialiseeruda füüsilises

maailmas

Kõik sinu eesmärgid ja unistused saavad tõeliseks, kui nende aeg on käes. Ole selles

veendunud. Ole kannatlik.

Seadus 8: Relatiivsuse seadus

Relatiivsusseadus ütleb, et kõik asjad on meie elus suhtelised, see sätestab: „Kõik asjad

ON ... kuni me anname nendele asjadele hinnangu.“ Kõik asjad on oma olemuselt

neutraalsed.

Kui sa mõtled oma auto peale, kodu peale või sissetuleku peale, siis mida sa arvad, kas

need on suured või väikesed? Õige vastus on, et sõltub sellest, millega neid võrrelda. Ükski

asi meie maailmas ei ole oma olemuselt omaduslik, meie oma peas anname objektidele

tähenduse ja viime nad suhtesse teiste objektidega. Me anname kõikidele asjadele

hinnangu ja tajume neid teatud viisil, mis muudab need objektid vastavalt selliseks, nagu

me neid näha või tajuda soovime.

Seetõttu on väga oluline oma elus loobuda hinnangutest. Meil ei ole mõtet öelda, et meie

sissetulek on väike või suur, või meie auto on ilus või kole – lihtsalt püstita oma eesmärk ja

keskendu sellele. Ära lase ka teistel anda sinu eesmärgile hinnangut, et kas see on ikka

saavutatav või mitte. See ei oma absoluutselt mingit tähtsust, sest sinule või sinu sõbrale

võib see eesmärk tunduda kauge ja keeruline, aga maailmas on miljoneid jõukaid ja

andekaid inimesi, kelle jaoks oleks selle saavutamine kukepea. Kuidas siis saab öelda, et

see eesmärk on kauge ja keeruline? Ei ole, seda ei saa nii öelda. Sina ise annad oma peas

selle hinnangu, käivitad sellega alateadliku programmi ja hakkad seda programmi järgima.

Ära tee seda.

Tehnika

Praktikasse rakendamiseks saame alati ise viia oma probleemi või eesmärgi suhtesse

millegagi. Näiteks sa arvad, et sul on finantsilised raskused. Aga võrreldes millega? Võta

näiteks võrreldes keskmise inimesega Indoneesias – kas sa oled võrreldes temaga rikas või

vaene? Kahtlemata oled sa temaga võrreldes äärmiselt jõukas ning naudid oma elust

absoluutset küllust. Sa võid ka näiteid lähemalt tuua. Kas sinu tutvusringkonnas on

inimesi, kellel läheb sinust finantsiliselt halvemini, aga nad on ikkagi elurõõmsad ja elavad

ära? Ma olen kindel, et on. Meile tundub, et meil on vähe seetõttu, et me kõrvutame ennast

meist ülevalpool olevate inimestega ning anname endale siis hinnangu, et me oleme

vaesed. Ei ole. Me oleme rikkad. Ja olemasolevast rikkusest saame liikuda ainult veelgi

suurema rikkuse poole. Aga selleks tuleb lõpetada hinnangute andmine, kuna see

kahjustab meid alateadlikult.

Ainuke tõde on: Kõik lihtsalt ON

Harjutus 8. Relatiivsus minu elus

Mõistmaks, kui hästi meil tegelikult elus juba läheb, on hea teha relatiivsustest. Selleks vali

3 sündmust / valdkonda oma elus, millega sa tunned, et sa ei ole päris rahul. Seejärel

kirjuta iga selle valdkonna juurde 3 näidet kellestki, mida sa tead (tuttavad, ajakirjanduse

põhjal), kes on sinust veel halvemas / raskemas olukorras. Ava oma töövihik ja täida

harjutus.

Jäta meelde:

• Mitte miski meie Universumis ei ole oma olemuselt hea või halb, suur või väike, ilus

või kole – selle hinnangu anname oma peas ning suhtes millegi muuga

• Kui sa tunned ennast halvasti, siis võrdle oma olukorda kellegagi, kes on tõesti

hädas ning sa märkad, et tegelikult on su elu väga mõnus ja ilus

• Loobu igasugustest hinnangutest ning sinu elu muutub kohe paremaks

Seadus 9: Kasutamise ja tegutsemise seadus

Mis kasu on ühestki teadmisest, oskusest või seadusest, kui me neid ei rakenda

praktikasse? Just sellele annab vastuse kaheksas ja väga oluline Universumi seadus –

Kasutamise ja tegutsemise seadus.

Kasutamise ja tegutsemise seadus on oma olemuselt kõige lihtsam, aga rakendamiseks

kõige keerulisem seadus, sest see eeldab tegutsemist oma eesmärkide nimel ja suunas. Kui

seni kogu käesoleva raamatu raames saadud informatsiooni oled sa saanud lihtsalt

omandada ja oma peas töödelda, siis alates sellest seadusest "pead" sa hakkama tööle.

Väga tähtis on enesele teadvustada, et edu ei ole võimalik saavutada pelgalt kasutades

informatsiooni. Samuti ei ole võimalik edu materiaalses maailmas saavutada pelgalt

mediteerides ja visualiseerides. Kui küsimus oleks vaid informatsioonis ja selle

töötlemises oma peas, siis oleksid kõikide raamatukogude taga kilomeetrite pikkused

järjekorrad, sest just seal on informatsioon. Aga küsimus ei ole informatsioonis. Küsimus

on informatsiooni rakendamises praktikasse. Küsimus on, kui palju sa julged ja suudad

kõike siin kuruses omandatud informatsiooni oma igapäevaellu viia, et see raamat saaks

sinu hüvanguks tööle hakata?

Kas sa oled mõelnud, miks on edukaid inimesi kordades vähem võrreldes inimestega, kes

ei saavuta iialgi oma eesmärke? Jah, sa tead vastust. Ning sina võid olla üks nendest, kes

saavutab edu. Ning sa tead, kuidas seda teha.

Kõik, mida sa tegema pead, on andma endale korraldus ja hakkama kõike seda oma

igapäevaellu rakendama. Jah, see ei ole alguses lihtne, kuna me oleme oma

mugavustsoonis ja uute harjumuste juurutamine on ebamugav ning tüütu, aga see on

tehtav. Kui see sind lohutab, siis kõige raskem aeg on esimesed 30 päeva, sest uuringud

näitavad, et just nii kaua võtab ajul aega, et luua uued tugevad neuronühendused uue

harjumuse harjumuslikuks muutmisel. Peale seda aega on kõiki uusi harjumuslikke

tegevusi lihtsam sooritada ning paljud neist võivad muutuda meile nii omaseks, et kui me

jätame mõnel päeval mingi harjutuse tegemata, siis me tunneme, et midagi on puudu.

Kasutamise ja tegutsemise seadus on ülim seadus. Sa võid eelnevaid seaduseid teada või

mitte teada, aga kui sa neid ei rakenda oma ellu, kui sa ei tegutse oma eesmärgi suunas,

siis pole vahet niikuinii, kas sa eelnevat kolme seadust tead või ei tea. Sa võid teada

eelnevatest seadustest vaid ühte või kolme ning neid rakendades on võimalik muutusega

pihta hakata. Aga kui sa ei tea viimast – kaheksandat seadust, KASUTAMISE JA

TEGUTSEMISE SEADUST – ja ei rakenda seda, siis võid sa kindel olla, et sinu elus ei

muutu midagi.

Harjutus 9. Kasvamise seadus: Mida ma saan teha kohe?

Et liikuda oma eesmärkide suunas, peame tegutsema. Kirjuta siis 10 konkreetset tegevust,

mida sa saaksid kohe praegu ette võtta, et oma eesmärgi suunas liikuda. Pane kirja kõik

ideed, isegi kui need alguses tunduvad ebareaalsed. Mitte miski ei ole ebareaalne. Pane

need nüüd kohe kirja!

Jäta meelde:

• Mitte ühestki Universumi seadusest ei ole kasu, kui sa neid kasutama ei hakka

• Me elame materiaalses maailmas ning tulemuste saavutamiseks peame tegutsema

igal tasandil (vaimsel ja füüsilisel tasandil)

• Integreeri kogu raamatus olev informatsioon oma igapäevaellu

• Sa ei saa loota ainult külgetõmbeseadusele ja vaimsetele praktikale – käed tuleb

teha mullaseks, et reaalseid tulemusi saavutada

• Kui sa juba investeerisid sellesse raamatusse, siis sa oled juba TEGUTSENUD oma

eesmärkide saavutamise nimel. Ära jäta nüüd seda pooleli, vaid kasuta kõike seda

nii põhjalikult kui saad

Teine osa. Kuidas meie töötame?

Peatükk 3. Kvantaju

Koolis õpetatakse meile, et aju on meie närvisüsteemi keskpunkt ning aju kaudu me

juhime kõiki oma sensoorseid protsesse ja kogu elutegevust. Meie aju käsitletakse pelgalt

ühe umbes 1,5kg kaaluva lihatükina, mis koosneb umbes sajast miljardist ajurakust. Kui

aju välja lülitada, siis meie elutegevus lõppeb. Kõik.

Aju uutmoodi käsitlus - kvantaju

Käesolevas raamatu osas saad sa ajust teada hoopis rohkem. Sa saad teada, kuidas sinu aju

sõna otseses mõttes loob sinu elu, kasutades selleks kvantmaailma. Miks see nii on? Sest

sinu kasutuses on KvantAju.

Kvantaju ei ole vaid tükk liha, mis kontrollib sinu närvisüsteemi. KvantAju on hoopis

midagi võimsamat. Kvantaju on sinu isiklik töövahend tagamaks sulle meeleseisundi ja

sisemise vibratsiooni, mis „tõmbab“ sinu ellu kõik selle, mida sa soovid. Sa oled kindlasti

kuulnud külgetõmbeseadusest ning selle imelisest jõust. Siiski on sul võib-olla tekkinud

küsimused, et kuidas see ikka tehniliselt ja teaduslikult vaadatuna toimib. Kui eelmine

peatükk andis sulle hea ülevaate keskkonnast – kvantuniversumist -, mis pakub meile

võimaluse üldse, et külgetõmbeseadus saaks toimida läbi vibratsioonilise resonantsi, siis

käesolev peatükk näitab sulle, kuidas sa oma aju kasutades muudad oma sisemist pilti ehk

vibratsiooni, et sa saaksid tekitada alateadliku resonantsi just sellega, mida sa soovid oma

elus kogeda. See tundub hetkel veel natukene segane võib-olla, aga selle peatüki lõpuks sa

mõistad, kui võimas ja oluline instrument on meie aju ning kuidas me saame selle enda

eesmärkide kasuks tööle panna. Sinu aju on sinu isiklik Sageduse (vibratsiooni) Nupp.

Meie aju on uskumatult võimas elektriline töövahend meie koljus. Tavapäraselt me

kasutame selle potentsiaalist ainult umbes 10% - ülejäänud läheb lihtsalt raisku. Nüüd on

sul võimalus teada saada, kuidas hakata liikuma selles suunas, et kasutamata oleks 10% ja

kasutuses oleks 90%. Kui sa oled 10%'ga saavutanud sellise elu, nagu sul praegu on,

kujutad sa ette, mida sa oled suuteline saavutama ülejäänud 90%'ga. Ning samas, kui su

elu ei ole hetkel päris selline, nagu sa sooviksid, siis on ka selle põhjuseks asjaolu, et sa ei

ole oma ressursse lihtsalt ära kasutanud. Sa saad nüüd teada, kuidas seda teha.

Aju ei ole meile vaid mõtlemiseks. Aju on olemiseks see, kes me olla soovime. Läbi

alateadlike protsesside ja mehanismide saame oma aju kalibreerida just sellisele tasemele,

mis toob meie ellu meie poolt soovitud sündmused. Nagu alguses võib-olla tundus sulle

jutt kvantfüüsikast ja nullpunktiväljast ulmeline, nii võib ka see jutt sulle paista hetkel

ulmeline. Aga see on täiesti okei. Selle raamatu käigus sa saad isegi teada, miks sa hetkel

tunned ennast kahtlevana ja võib-olla ettevaatlikuna selle info suhtes. See on osa ühest

alateadlikult mehanismist, mille ülesanne on justnimelt meile spetsiaalsete kemikaalide

kaudu teada anda, et meie ellu on tulnud midagi uut. See on meie aju loomulik protsess,

millest kahjuks enamik inimesi ei ole lihtsalt teadlikud.

Aju on sinu peamine tööriist, et muuta oma elu ja saavutada ka kõige hullumeelsematena

tunduvad unistused ning kohtuda näiteks oma elu suurima armastusega. Kõike seda teha

on aju jaoks äärmiselt lihtne, kui sa näitad talle täpselt, mida sa soovid.

See, millest käesolev raamat räägib, on üks suur ja uskumatu süsteem, mis seob endas

kvantuniversumi, sinu aju ning õpetuse vibratsioonist ja resonantsist. Aga kuna sa oled

juba nii kaugele jõudnud, siis pole sul enam tagasiteed. Sa oled juba käivitanud protsessid

oma ajus, mis toidavad sinu suuri unistusi ning kui sa jätkad seda teed, ei ole sul teist

võimalust kui need varsti vastu võtta.

Ole tähelepanelik. Ole valvel. Ja usalda oma aju, sest aju on see, mille kaudu sa lood.

Aju - meie välismaailma tajude looja

Kuigi aju on olnud teadlaste uurimisobjektiks aastakümneid, on viimase 15 aasta uuringute

tulemused enamiku eelnevatest uuringute tulemustest ümber lükanud. Eelkõige on selliste

tulemusteni jõutud tänu tehnoloogia kiirele arengule, mis on võimaldanud teadlastel aju

kohta täpsemat informatsiooni hankida ning seeläbi paremini mõista aju tähtsust ning

potentsiaali inimeste elu kujundamisel.

Meile on koolist saadik õpetatud, et aju koos meie viie tajumeelega on meie peamised

tööriistad elu elamiseks. Ning kuigi meile on selgitatud põgusalt aju rolli, oleme harjunud

mõttega, et elades füüsilises maailmas saame kasutada siin tegutsemiseks füüsiliselt

tajutavaid objekte ehk kõike seda, mida me näeme, kuuleme, haistame, maitseme või

kompame. Ning kõik, mida me ei suuda tajuda eespool nimetatud meeltega, on

klassifitseeritud esoteeriliseks või religioosseks ning sellel ei ole midagi pistmist „reaalse

eluga“.

Siiski, nagu eelnevates peatükkides ilmsiks tuli, on olemas maailm, mida me ei suuda oma

meeltega tajuda - kvantmaailm.

Meenutame hetkeks Universumi seaduste esimest seadust – Universumi Suurt Seadust:

Kõik ON energia. Kui sa vaatled korraks oma keha, siis mida sa näed? Sa näed tahket

vormi, jah? Aga kui sa vaatled seda sama keha piisavalt võimsa mikroskoobiga, mida sa siis

näeksid? Siis näeksid sa, et sinu keha koosneb hulgast molekulidest, mis omakorda

koosnevad aatomitest ja aatomisisesest teatud sagedusel vibreerivast energiast, mis kord

tekib ja siis kaob jälle nullpunktivälja. Ehk kuigi me oleme harjunud nimetama reaalseks

maailmaks kõike seda, mida me suudame tajuda oma viie meelega, piisab väikesest

seadmest, mis laiendab meie taju, ning me oleme sisenemas juba täiesti uude reaalsusesse.

Me siseneme reaalsusesse, mis kinnitab üheselt Universumi Suurt Seadust – „Me oleme

energia!“. Me oleme intelligentne energia, mis on formeerunud meie kehaks.

Inimeste närvisüsteem on arenenud evolutsiooni käigus umbes 500 000 aastat, mis on

piisav aeg, et kujuneks välja väga peen mehhanism. Aga isegi, kui see on väga peen

mehhanism, siis elementaartasemel on see siiski sama, millest juba juttu oli – intelligentne

energia, mida me nimetame kehaks. Ja kuidas me seda intelligentset energiat juhime?

Selleks on meie kasutuses ülivõimas arvuti – aju.

Et mõista aju rolli meie elus täielikult, oleks hea alustada ülevaatega, kuidas me oleme

harjunud oma aju kasutama seni igapäevaselt. Ning alles seejärel on hea liikuda edasi aju

nende funktsioonide tutvustamise juurde, millega me tavaliselt kokku ei puutu. Aga mis on

tegelikult meie elu edukaks elamiseks veelgi tähtsama rolliga.

Silmad – nägemine

Meie silmad on meie füüsilise taju kõige olulisemad komponendid. Ning üldjuhul inimesed

arvavad, et kui meil on silmad terved, siis me näeme kõike, mis meie Universumis aset

leiab. Kahjuks nad eksivad sügavalt.

Huvitav fakt 1

Asjade nägemiseks võtavad meie silmad vastu objektidelt tagasi peegelduva valguse ning

edastavad selle ajju. Aga vähemalt 95% meie Universumist koosneb tumedast ainest, mis ei

peegelda valgust tagasi ning seetõttu on üle 95% meie Universumist meile nähtamatu

Huvitav fakt 2

Meie silmad „näevad“ väga kitsast spektrit sagedusi (vaata pildilt) kogu

elektromagnetilisest spektrist. Me ei näe sagedusi nagu gamma, ultraviolet, infrared jpt.

Seega meie jaoks ei ole palju asju lihtsalt olemas vaid seetõttu, et me ei näe teatud

sagedusi.

Huvitav fakt 3

Kogu elektromagnetiline spekter moodustab kogu Universumi massist vaid 0,005%,

millest meie omakorda näeme vaid üht väikest osa (vt fakt 2). Seega võime ette kujutada,

kui palju on Universumis tegelikult tajutavat ainet, aga millest meie tajume vaid

imeväikest osa. Ehk praktiliselt oleme pimedad ...

Kuidas me näeme ja mida me näeme?

Välismaailma nägemiseks kasutame oma silmasid. Kummalgi silmal on umbes 125 000

000 retseptorit, mis võimaldavad informatsioonil liikuda läbi silmade ajju. Ning mis on

väga huvitav ja paljuski vastuoluline sellele, mida meile on koolis õpetatud: Me ei näe

silmadega! Me näeme läbi oma silmade, aga me näeme oma ajuga.

Silmad võtavad vastu informatsioon lainetena (sagedustena) ning saadavad informatsiooni

elektromagnetiliste impulssidega silma optilise närvini ja sealt edasi ajju. Ning aju on see

organ, mis tõlgendab informatsiooni 3D kujutiseks, mida meie näeme.

Väga oluline on teada, et aju „otsustab“, mida me näeme ja mida me ei näe. Kuigi meie aju

võtab läbi silmade vastu 10 miljonit bitti informatsiooni sekundis, siis me saame teadlikuks

(me näeme) ainult 4 – 2000 bitist informatsioonist. Seega me näeme tegelikult väga

väikest osa kõigest sellest, mida me suudame näha (rääkimata sellest ainest, mida me ei

suuda näha (vt huvitavaid fakte eespool)). Ja selle otsuse, mida me näeme ja mida ei näe,

langetab meie aju.

Kuidas ta seda teeb?

Väga lihtsalt. Kõigepealt lahutab aju kõik sissetulevad impulsid põhikujunditeks, värvideks

ja mustriteks. Seejärel võrdleb ta neid juba ajus olemasolevate mälestuste, kogemuste ja

emotsioonidega andes uuele informatsioonile tähenduse olemasoleva informatsiooni

„valguses“. Seejärel seob aju need lahutatud mustrid, kujundid ja värvid uuesti terviklikuks

pildiks ning „näitab“ seda siis meie otsmikusagarale umbes 40 korda sekundis. Jah, me

isegi ei näe tegelikult ühte pilti, vaid me vaatame sõna otseses mõttes nagu filmi, kus

vahelduvad 40 kaadrit sekundis.

Kuna aju kõrvutab uut silmade kaudu saadavat informatsiooni juba olemasoleva

informatsiooniga (uskumused, kogemused, hirmud jt) ja näitab meile pilti lähtuvalt sellest,

siis tegelikult on aju see organ, mis maalib meile just sellise maailma, nagu me ise soovime.

Et seda teaduslikult tõestada, viis Karl Pribram läbi hulga katseid pärdikutega (hilisemad

uuringud kinnitasid sama ka inimeste puhul). Katsete tulemusena selgus, et silmade abil

vastu võetav informatsioon ei jõua tegelikult üldse otse aju nägemiskeskusesse, vaid enne

nägemiskeskusesse jõudmist läbib informatsioon mitmed teised ajupiirkonnad, mis

mõjutavad lõpliku kujutise tekkimist. Meie lõplikust nähtavast kujutisest moodustab vaid

vähem kui 50% sellest informatsioonist, mille meie silmad tegelikult vastu võtsid,

ülejäänud 50% ja enam „pakub“ aju ise välja vastavalt sellele, mida ta arvab, et me soovime

näha vastavalt meie olemasolevatele uskumustele, kogemustele ning tõekspidamistele.

Tuginedes Pribrami uuringutele võib väita, et me paljuski ise „mõtleme välja“, mida me

näeme. Kogu nähtavast maailmast umbes pool on objektiivne ning tugineb välismaailmast

tulevale informatsioonile, kuid teise poole paneme ise oma peas kokku vastavalt oma

minevikukogemustele, tõekspidamistele ja hirmudele.

Kuhu kadusid ninad?

Tunnistust aju sellisele talitlusele annavad mitmed eksperimendid inimeste ja loomadega.

Näiteks juhtus Ameerikas, et peale insulti oli patsiendi nägemiskeskus niivõrd kahjustatud,

et ta ei näinud inimeste ninasid. See tundub küll kummalisena, aga selle inimese jaoks ei

olnud teiste inimeste nina kohta käiva informatsiooni töötlemiseks „kedagi kodus“. Ning

teadlased avastasid hämmastusega, et juhul, kui tema juurde tuli inimene, kellel on

tavapärasest kolm korda suurem nina, ei oleks tema seda tähele pannud. Tema jaoks oli

kõik okei. Kuna nägemiskeskuse kõik teised osad töötasid veatult, siis aju pakkus talle välja

sellele inimesele sellise nina, mida inimene on tavaliselt harjunud inimeste juures nägema.

Aju lihtsalt arvas, et inimene soovib suure ninaga meest näha tavalise mehena (ajul endal

puudub lihtsalt intellekt hinnata erinevust).

Veel huvitavate näidetena võib tuua seda, kui teadlased panid kassipojad peale sündimist

tehiskeskkonda, kus puudusid igasugused vertikaalsed kujundid. Kuna kassipoegade aju

arenes keskkonnas, kus puudus vertikaalne maailm, siis hiljem tavakeskkonda naastes

jooksid kõik kassipojad vastu toolijalgasid ja teisi vertikaalseid objekte. Sest nende aju

lihtsalt ei näinud neid objekte.

Väga sarnased juhtumid on olnud ka inimeste seas. Nimelt on USA's paljud väikelennuki

juhid teinud hädamaandumised suurtele kiirteedele, mille järel on lennukitele järjest

autod otsa sõitnud. Hilisemate küsitluste käigus on kõik autojuhid aga kinnitanud, et

küsimus ei olnud, et nad ei jõudnud pidurdada, vaid hoopis, et nad ei näinud mingit

lennukit seal olevat. Selgituseks pakuvad teadlased sama fenomeni, et viimane asi, mida

aju oskaks kiirteel oodata, on lennuk, ja seepärast arvab aju, et see on ebaoluline objekt

ning lihtsalt ei „näita“ seda autojuhtidele.

Lähtudes eelnevast saad sa kindlasti aru, kui oluline on mõista meie ajus olevaid

alateadlikke mehhanisme, mis kontrollivad informatsiooni liikumist füüsilisest maailmast

ajju, ning tähtis on osata need mehhanismid enda kasuks tööle panna. Me sõna otseses

mõttes näeme seda, milesse me usume. Sellest kõigest tuleb täpsemalt juttu alateadvuse

peatükis, aga etteruttavalt öelduna me näeme ja kogeme ainult seda informatsiooni, mis on

meie alateadvuses. Meie alateadvus on see keskus, kuhu on talletatud kõik meie

uskumused, kogemused, hirmud ja mälestused. Ning loomine, maailma tajumine ja otsene

maailma käsitlemine saab alguse just sellest informatsioonist. Meie aju ei tee vahet, kas me

kogeme mingeid sündmusi vahetult või me kujutame seda vaid ette. Teadlaste poolt

läbiviidud katsed on näidanud, et kui me istume ja visualiseerime, et me oleme dzunglis ja

kohtame lõvi, siis meie ajus käivituvad täpselt samad mehhanismid, mis käivituvad siis,

kui me oleksime päriselt dzunglis ja näeksimegi enda ees lõvi – me aju eritab täpselt samu

neuropeptiite ehk emotsioonimolekule andes meie kehale märku, et jookse või võitle.

See kõik kinnitab, et me oleme osa ühest väga võimsast ja täiuslikust süsteemist, kus iga

väiksema osa tundmine ja õige kasutamine võimaldab meil elada täisväärtuslikku elu.

Kasvatades oma teadlikkust sellest, kuidas meie aju töötab ning mis on selle tegelik roll

meie elu kujundamisel, saame oma kasutusse praktilised ja efektiivsed vahendid igasuguse

muutuse läbiviimiseks oma elus.

Just sellest, kuidas kasutada neid mehhanisme ning kuidas treenida oma aju ja kõiki teisi

meeli nägemaks ja tajumaks just seda, mida sa tegelikult soovid, räägibki käesolev raamat.

Nüüd aga lähme edasi.

Jäta meelde:

• Me näeme ja tajuma tõeliselt pisikest fragmenti kogu Universumist

• Umbes 125 miljonit retseptorit kummaski silmas töötlevad informatsiooni muutes

selle elektriimpulssideks ja edastavad selle edasi ajju

• 25% kogu aju tegevusest on seotud nägemisega

• Ka valguslained on energia. Valgusekiires olev energiahulk on proportsioonis selle

vibratsiooniga – kõrge sagedusega valgusel on kõrge energia, madala sagedusega

valgusel madal energiamäär

• Einstein väitis, et meie Universumis ei liigu valgusest kiiremini mitte miski.

Kvantfüüsikud avastasid elektronide mittelokaalsusega koos, et info ülekanne on

silmapilkne ehk isegi kiirem valgusest. Einstein sellele nähtusele enam selgitust ei

leidnud ja nimetas selle tontlikuks kaugmõjuks

• Valguse kiirus langeb, kui see siseneb mõnda ainesse, näiteks õhku

Kuulmine

Sarnaselt nägemisele arvame, et me kuuleme kõike, mida meie maailmas on võimalik

kuulda. Aga me eksime jälle. Näiteks kui inimene kuuleb vahemikus 15 000 – 25 000 Hz,

siis koer kuuleb vahemikus 25 000 – 50 000 Hz ning nahkhiir kuuleb umbes 80 000 Hz.

See lihtne võrdlus on vaid selleks, et mõista, kui piiratud meeltega me tegelikult oleme

ning missuguste „tööriistadega“ me peame hakkama saama.

Haistmine

Haistmine on üks inimeste paremini arenenumaid meeli, kuna tuhandeid aastaid tagasi

elasime koobastes ning me vajasime oma ümbritseva keskkonna tajumiseks head

haistmisvõimet. Haistmise korral liiguvad lõhnamolekulid otse meie sõõrmete kaudu ajju,

kus aju neid siis vastavalt töötleb. Aga vaatamata sellele, et meie haistmismeel on üsna

hästi arenenud, on see väga puudulik võrreldes näiteks loomadega. Kui inimese ninas on

umbes 5 miljonit lõhnaretseptorit, siis koera ninas on neid sõltuvalt koera tõust kuni 200

miljonit, mis annab koerale kuni 10 000 korda parema haistmise võrreldes inimestega.

Seega jällegi, me küll tunneme üsna hästi lõhnasid, aga see on vaid väga väike spekter

lõhnadest, mis meid tegelikult ümbritseb.

Jäta meelde:

• Kui sa tunned mingit lõhna, siis tegelikult hingad sa sisse teatud orgaanilisi

lõhnamolekule. Täpselt samu molekule on võimalik teha ka kunstlikult, mida

paljudes tööstustes ka kasutatakse

• Koera lõhnataju on nii tugev, et isane koera tunneb emase lõhna kuni 5 km

kauguselt

• Kui me hingame sisse mõnda lõhna, siis meie keha eritab vastavat kemikaali, mis

avaldab mõju meie meeleolule ja emotsioonidele – seda on väga hea kasutada

emotsionaalsete ankrutena

Kompimine

Kompimine on inimeste neljas tajumeel. Kompimine tähendab, et meie keha saadab ajju

elektriimpulsse, kui me ise katsume midagi või miskit puudutab meie vastu. Kogu meie

keha on kaetud vastavate retseptoritega, mis registreerivad puudutusi, kuid sõltuvalt

kehapiirkonnast on need retseptroid erineva tundlikkusega. Lisaks puudutuse tajumisele

aitab kompimismeel meil tunda temperatuuri, survet, näpistust ja valu.

Maitsmine

Maitsmine erineb kõikidest teistest tajumeeltest selle kaudu, et siin toimub informatsiooni

edastamine keemilisel kujul, mitte elektromagnetimpulsside kaudu, nagu eelnevalt

kirjeldatud meeltel. Maitsmiseks kasutavad inimesed oma keelt, mis on kaetud

retseptoritega.

NB! Viimaste aastate uuringud on ümber lükanud senise teadusliku seisukoha, nagu

erinevad keele piirkonnad tunneksid erinevat maitset. Täna on teadlased ühisel seisukohal,

et vastavad rakud, mis maitset tunnevad, sisaldavad kõigi viie põhimaitse (magus, hapu,

kibe, hõrk, soolane) retseptoreid ning need on olemas üle kogu keele piirkonna.

Jäta meelde:

• Maitsmine ei ole elektriimpulsside juhtimine, nagu teised meeled, vaid meie keelel

asuvad retseptorid töötlevad vastavaid toidu molekule formaati, mida meie aju

suudab ära tunda ja anda hinnangu

• Meie keelel on umbes 10 000 maitse retseptorit

Aju - meie neuroplastiline sõber

Rääkides ajust võib väita, et kogu eelneva jutu võib pidada teisejärguliseks. Muidugi nii

igav kõik eelnev ei olnud, aga tegelikult kogu sinu elu baseerub sinu ajul ja sellest enamuse

moodustaval alateadvusel. Aju on KESKUS, mille kaudu sa juhid oma olemasolevat

maailma ning lood igal sekundil uut reaalsust. Just sinu aju on see seade või organ, mis

määrab, või õigemini aitab SINUL määrata, kas sa soovid oma ellu rohkem raha,

armastavamat kaaslast või paremat tervist. Sinu aju on vastutav absoluutselt kõikide

tajude eest, mida sa koged, ning see on vastutav kõikide signaalide ja mõtete eest, mida sa

välja saadad. Samuti kontrollib aju nii sinu lühiajalisi tegevusi kui ka pikaajalisi harjumusi,

mis on muutunud nii automaatseks, et sa neid isegi ei märka enam. Selle peatüki eesmärk

on anda sulle vahendid ning teadmised, kuidas sa saad oma aju, oma alateadvust ja

teadlikku mõistust, kasutada just selles suunas, nagu sa soovid. See informatsioon näitab

sulle, kuidas välja lülitada autopiloot, mille peal enamik inimesi on oma tulemusi

saavutades, ning kuidas saada teadlikuks, mis sinu elus tegelikult toimub.

Nagu eespool juba mainitud, on ajust rääkides on põnev teada, et viimase 15 aasta jooksul

tehtud avastused neuroteaduses on ümber lükanud 80% senistest kogu eelneva ajaloo aju-

uuringute tulemused. See tähendab, et enamik informatsiooni, mida arvati aju kohta kuni

1990 aastani, ei peagi tegelikult paika. Ning see on hämmastav arvestades, et aju on

uuritud tegelikult aastakümneid. Eelkõige on selle võimaluse meile teada ja teadlastele

uurida andnud tehnoloogia ülikiire areng ning superarvutite loomine, millega on võimalik

mõõta ajutegevust juba sel ajal, kui see reaalselt töötab – mõtleb, tajub, analüüsib ja

talletab mälestusi, kuidas töötavad vasak- ja parempoolne ajupoolkera ning mis on nende

rollid meie maailma tajumisel. Kokkuvõtvalt võib öelda, et viimaste aastate avastused

neuroteaduses on tõepoolest äärmiselt hämmastavad.

Aju neuroplastika

Keskmise inimese aju suurus on umbes sama nagu täiskasvanud mehe kaks rusikat kõrvuti

kokku panna. Aju kasutab umbes 20% õhust, mida sa hingad, 30% kogu veest, mida me

tarbime, 25% kogu meie vereringest ja 40% kõikidest toitainetest, mida meie keha saab.

Ning aju peamine ülesanne on töödelda tohutul hulgal informatsiooni. Meie aju on meie

juhtimiskeskus, mis võimaldab meil näha maailma, tunda lõhnasid ja kuulda helisid,

maitsa imelisi roogasid ja tunda endale kalli inimese puudutust oma nahal.

Inimese aju koosneb umbes 100 miljardist ajurakust ehk neuronist, millest igal neuronil

on 1000 – 10 000 sünapsit, mille kaudu omakorda luuakse teiste neuronitega

neuronühendusi (iga uus mõte, emotsioon, kogemus, info moodustab uue

neuronühenduse). Kokku on meie ajus neuronühendusi hinnanguliselt nii palju nagu

number 1 kuue miljoni nulliga. Kõlavalt on öeldud ka, et ajus on rohkem võimalikke

neuronühendusi kui kogu Universumis aatomeid ja Linnutee galaktikas tähti. Jah, seda on

palju.

Hästi lihtsustatult aju käsitledes ja selle funktsiooni mõtete ning emotsioonide loomisel

analüüsides võib öelda, et iga neuronühendus, mis kahe või mitme ajuraku (neuroni) vahel

luuakse, esindab ühte mõtet, emotsiooni, mälestust, oskust, infohulka jms, mida inimene

oma ajus talletab. Sellist neuronühenduste ja neuronvõrgustike teket nimetatakse

neuroplastilisuseks. Ehk siis iga kord, kui sa näed midagi uut või koged seda mõnel teisel

kujul, lood sa uue neuronühenduse oma ajus.

Neuronvrõgud ei ole omavahel lahus, need on mingitpidi kõik omavahel ühendatud luues

niimoodi väga keeruka ja kompleksse neuronvõrgustiku, mille kaudu me talletame

keerulisi ideid, mälestusi ja oskusi. Näiteks „auto“ neuronvõrk ei koosne vaid autot

iseloomustavast neuronvõrgust, vaid need on seotud ka näiteks „sinise“ (kui on tegemist

sinise autoga), „suure“, „võimsa“, „kalli“ ja paljude teiste neuronvõrkudega. Ning seda

kõike eesmärgil, et kui su nägemiskeskus võtab vastu informatsiooni autost, siis kõikide

selle objektiga seotud neuronvõrkude abil ilmub sulle „silme ette“ (tegelikult ajju)

kujutluspilt just sellisest autost, nagu see sinu jaoks tundub olevat.

Inimese neuronvõrgustik on väga keeruline ning mitmekihiline süsteem, mis kajastab

inimese kogu kogemust terve eluea jooksul. Sinu neuronvõrgustik peegeldab üsna täpselt

seda, missugune isiksus sa oled – mis sulle meeldib/ei meeldi, mille peale sa vihastad, mis

tekitab sinus kindlaid emotsioone jne.

Me muutume elu lõpuni

Üks olulisemaid avastusi neuroteaduses tehti üheksakümnendate aastate alguses, mil

teadlased lükkasid ümber senise seisukoha, mille järgi aju neuronvõrgustik kujuneb välja

inimese täiskasvanueaks ning peale seda ei ole muudatused neuronvõrgus võimalikud (või

on need üliraskesti saavutatavad). Nüüd ütlevad teadlased, et me loome uusi

neuronühendusi kogu oma elu jooksul.

See avastus on andnud meile informatsiooni, et me oleme kuni oma elu lõpuni suutelised

muutuma. Me ei ole iialgi „kinni“ oma senistes uskumustes ja meie tulemuste saavutamine

ei ole kuidagi seotud meie vanusega. Meie aju on väga paindlik kogu meie eluea vältel

andes meile võimaluse muutuseks igal hetkel. Selle avastuse kõige positiivsem külg on see,

et me ei saa endale iialgi otsida vabandusi väidetest: „Ma olen selleks liiga vana, ma ei

suuda sellises eas enam muutuda, ning minu aju on juba harjunud minu senise eluga“.

Mitte ükski nendest väidetest ei pea paika ning kui keegi peaks sulle kunagi midagi sellist

ütlema, siis kas ta lihtsalt ei tea, et tegelikult on tema aju võimeline muutuma kogu elu

vältel, või otsib ta endale teadlikult ratsionaliseerivaid põhjusi muutusega mitte

alustamiseks.

Uskumuste ja harjumuste tekkmine ajus

Kas teadsid, et peamine põhjus, miks inimesed ei saavuta oodatud edu, seisneb nende

uskumustes? Nad võivad igal õhtul ja hommikul korrata endale, et nad on edukad, rikkad

ja õnnelikud, aga kui nende alateadlikud uskumused räägivad nendele afirmatsioonidele

vastu, ei toimu nende elus muutust iialgi.

Kuidas uskumused tekivad?

Üks neuroteaduse peamisi seisukohti on, et üheskoos aktiveeruvad neuronid on omavahel

ühendatud. Lihtsamalt väljendatuna tähendab see, et kui me näiteks teeme midagi

esmakordselt, või me kogeme midagi esmakordselt või me mõtleme millestki ühekordselt,

siis me loome uue neuronühenduse. Alguses on see ühendus nõrk, aga mida rohkem me

seda mõtet mõtleme või tunnet kogeme, seda tugevamaks muutub ühendus ning seda

lihtsam on seda ühendust taasaktiveerida.

Tehniliselt toimub see umbes nii: iga kord, kui sa mõtled oma peas mõtte, meenutad või

visualiseerid midagi, liiguvad elektrilised impulsid ühelt neuronilt teisele ületades

neuronite vahelisi väikeseid tühimikke (künniseid). Kuna need tühimikud neuronite vahel

vajavad ületamist, peab elektriimpulss olema piisavalt tugev, et seda teha. Kui sa mõtled

mingit mõtet palju kordi, hakkab see tühimik neuronite vahel kahanema ning elektriline

takistus vähenema, mille tagajärjel on mingi mõtte mõtlemine sulle üha lihtsam. Just

niimoodi lood ja tugevdad sa oma ajju uusi teadlikke neuronühendusi.

Näiteks me kardame, et me ei tule finantsiliselt toime. Me kardame, et me kaotame oma

töö ning jääme oma kodust ilma. Kuna tegemist on väga elulise ja võimaliku

stsenaariumiga, siis me veedame suure osa oma päevast mõeldes sellest. Ja me muudkui

aktiveerime seda ühendust ja tugevdame seda. Ühel hetkel on see tunne juba nii omane, et

see muutub alateadlikuks – jah, ma kaotan oma töö ja seejärel ka oma kodu. Sa isegi ei

mõtle selle peale enam, see „jookseb taustal“ pidevalt. Nüüd on sinu hirmust saanud

alateadlik uskumus, mis saadab sind igal pool ning hakkab mõju avaldama nii sinu

igapäevasele enesetundele kui ka kõikidele sinu tulemustele elus.

Hüpotalamus - meie keemiavabrik

Lisaks on tähtis teada, et iga kord, kui me mõtleme millestki positiivsest, toodab meie ajus

asuv hüpotalamus positiivset kemikaali, mis paisatakse verre, ning iga kord, kui meie peas

on mõte või meenutus millestki negatiivsest, toodab hüpotalamus negatiivse emotsiooni

kemikaali.

Olukorra muudab aga huvitavaks asjaolu, et meie keharakud jäävad pikapeale nendest

kemikaalidest sõltuvusse – kui me mõtleme sageli negatiivseid mõtteid ja meie aju toodab

negatiivset kemikaali, harjuvad meie keharakud selle kemikaaliga ära ning hakkavad seda

nõudma üha rohkem. See nõudmine kajastub meie jaoks aga tundena, et tahaks jälle ja

jälle seda emotsiooni– isegi, kui see on negatiivne – läbi elada.

Klassikaline näide sellest on ohvrimentaliteet. Kui me oleme kurvad ja nukrad oma raske

elu üle ja mõtleme selle peale tihti, toodab meie ajus asuv hüpotalamus pidevalt vastavat

kemikaali, mis forsseerib seda ohvritunnet. Nüüd, kui me oleme piisavalt pika perioodi

vältel seda tunnet tundnud, on meie keha selle kemikaaliga nii harjunud, et kui me ühel

hetkel otsustame hakata positiivseks inimeseks, siis keha ei anna alla ning nõuab jätkuvalt

seda kemikaali, mida aju tootis ohvri rollis olles. Meie tajume neid signaale ärritusena ning

me laskume tagasi ohvrirolli, kus on hea ja turvaline olla: kuigi kurvad ja õnnetud, aga me

tunneme ennast vähemalt seal hästi, sest meie keha on rahul selle tundega.

Nagu näha, on see ennasthävitav ja samas ennast toitev mehhanism. Selline

neuronvõrgustike loomise ja hüpotalamuse poolt toodetava vastava kemikaali koostoime

tulemusena tekivad meie ellu uskumused ja tõekspidamised. Me usume midagi, ning me

harjume selle uskumusega ära. Ning sellest saab meie tõekspidamine. See on

programmeeritud meie alateadvusesse, kust see hakkab kujundama meie elu.

Uskumuste ja harjumuste muutmine ajus

Oled sa kuulnud ütlust: Vanale koerale uusi trikke ei õpeta? Täna saad sa teada, et see ei

pea paika.

Eelnevalt said sa teada, kuidas tekivad meie ajju uskumused ja harjumused. Aga miks on

nende uskumuste ja harjumuste muutmine nii keeruline?

Sest me peame samaaegselt võitlema kahel rindel: kuna meie keha harjub ära vastava

kemikaaliga, siis lisaks sellele, et me peame pidevalt teadlikud olema ja oma mõtteid ning

hoiakuid jälgima, peame olema tugevad ka füüsiliselt ja vastu seisma sellele

ebamugavustundele, mida tekitab vastava kemikaali puudus meie kehas.

Eelnevalt saime teada, et kui me oleme korra midagi teinud või kogenud, siis on meie ajju

loodud uus neuronvõrk. Kuigi alguses on see ühendus/võrk väga nõrk, ei ole selle

tugevdamiseks vaja teha midagi muud kui sama tegevust järjepidevalt korrata. Mida

rohkem me sama neuronvõrku aktiveerime, seda tugevamaks muutub ühendus vastavate

neuronite vahel ning seda lihtsamaks muutub meil selle ühenduse taasaktiveerimine ehk

selle tegevuse sooritamine, mis neuronvõrgu aktiveerib. See on justkui iseennast toetav

mehhanism. Ning see kehtib nii uskumuste ja harjumuste tekkimisel (mis on üldjuhul

automaatne tegevus) kui ka nende muutmisel (mis on üldjuhul teadlik tegevus). See

mehhanism on täiesti neutraalne ja töötab mõlemas suunas sama efektiivselt. Kui me

soovime mõnest uskumusest vabaneda, siis peame selle esmalt tuvastama ning seejärel

hakkama sellega tööle – me peame asendama selle uue ideega ning hakkama seda siis

teadlikult oma alateadvusesse programmeerima.

Täpselt niimoodi me programmeerime ennast näiteks 500 eurose kuupalga pealt 1000

eurose kuupalga peale ning sealt edasi 2, 3 ja 4 tuhandese kuupalga peale. Kui sa selle

raamatu läbi töötad, siis sa mõistad, et kõik, mis sind ümbritsevas elus toimub, on

tagajärg, mitte põhjus. Põhjused on sinu peas, mitte sinu elus. Kõik sinu senised tulemused

on sinu uskumuste ja tõekspidamiste kaudu saavutatud, sa lihtsalt ei ole „lubanud“ oma

ellu midagi peale selle, mis seal praegu on. Aga sa võid seda kõike muuta. Muutes oma

alateadlikke uskumusi oled sa võimeline muutma oma reaalsust.

Väga oluline on mõista, et me ei pea olema oma automaatsete mõtete ja emotsioonide

vangid. Me saame teadlikult valida ja otsustada, kuidas meie aju käitub. Me saame seda

suunata töötama meie kasuks ning me saame võtta kontrolli selle üle, mida me mõtleme,

mida me tunneme ja mida me oma elus kogeme. Tähtis on vaid mõista aju ehitust, selle

potentsiaali ja mehhanisme, kuidas see töötab. Ning muidugi hakata rakendama

konkreetseid praktikaid muutuse läbi viimiseks. Oluline on meenutada, et meie aju teeb

igas sekundis 400 000 000 000 tegevust!

Seega on tegemist äärmiselt võimeka instrumendiga, mis on meie kasutuses oma elu

elamiseks. Ning isegi kui vanemad inimesed soovivad väita, et nendele õpetati koolis

midagi muud ja ainult noored inimesed on suutelised muutuma, on viimaste aastate aju-

uuringud tõestanud vastupidist: Meie aju on loodud muutuseks. Meie aju on tohutu suure

potentsiaaliga instrument, mis töötab meie hüvanguks igal ajahetkel. Me oleme loodud

kogema ja õppima uusi asju oma elus, ning meil on õigus kogeda seda, mida me soovime.

Meie aju on üles ehitatud viisil, et see on meie abiline, mitte meie kuningas, kellele me

peame vaikides kuuletuma.

Aju on meie sõber, kõige võimsam sõber kogu Universumis, ning ta ootab sinu korraldusi.

Ära ütle endale iialgi, et sa oled liiga vana või sa ei suuda seda õppida. Jah, sa suudad. Sinu

aju suudab absoluutselt kõike õppida ja omandada. Selle raamatu abiga sa saad teha

esimesed sammud oma uue elu suunas. Aga ülejäänud töö pead sa ise ära tegema. Alusta

juba täna.

Uue neuronühenduse loomise praktiline näide

Väga lihtne on uue neuronühenduse teket testida mõne mõtte või visualisatsiooniga. Kui sa

püüad midagi uut endale ette kujutada, siis on see alguses üsna raske. Mõte tahab kogu aeg

mujale minna ja keeruline on hoida oma mõtet sellel pildil. Aga kui sa järjepidevalt,

näiteks ühe nädala vältel igal õhtul, seda pilti enda silme ees hoiad 10 minutit, siis nädala

möödudes sa avastad, et selle pildi hoidmine on muutunud palju lihtsamaks. Jah, nii see

on. Sest nädal tagasi lõid sa oma ajju uue neruonühenduse, mis oli alguses väga nõrk.

Nüüd oled sa seda ühendust 7 päeva treeninud ja see on muutunud oluliselt tugevamaks.

Aga kujuta nüüd ette, kui tugevaks üks ühendus võib muutuda 1 aastaga. Või näiteks 30

aastaga, kui sa oled mingit enda jaoks harjumuslikku tegevust teinud just nii kaua. Sulle

võib tunduda, et see on osa sinust ja seda ei saa muuta. Aga saab. See on järjekordne hea

avastus, mida teadlased tegid üheksakümnendatel aastatel.

Olemasoleva neuronvõrgu muutmise praktiline näide

Eespool kirjeldatud uskumuste muutmiseks saame kasutada väga lihtsaid, kuid

efektiivseid tehnikaid. Sinu aju, sinu alateadvus ootab pidevalt sinu korraldusi.

Esimesena pead sa andma endale korralduse, et sa hakkaksid märkama ning teadvustama

seda, kui sa oled mõtlemas midagi negatiivset või sa tunned negatiivset emotsiooni.

Teise sammuna hakkad sa neid mõtteid ja emotsiooni suunama ümber positiivse mõtte ja

emotsiooni peale. Sa teed seda teadlikult ning oma peas. Selle tehnika käigus muudad sa

teadlikult vana – negatiivse – neuronühenduse nõrgemaks, kuna sa ei mõtle selle peale

enam, ning sa hakkad kasvatama uut neuronühendust – positiivne lahendus olukorrale.

Kuna sinu negatiivsed automaatsed mõtted on tegelikult täpselt samasugused elektrilised

impulsid, siis selle tegevuse käigus hakkad sa vabanema nn negatiivsetest sipelgatest oma

peas, kes seal pidevalt ringi siblivad, ja asendad need positiivsete sipelgatega. Negatiivsed

ja positiivsed mõtted on oma olemuselt täiesti võrdsed ning neid saab üksteisega väga

lihtsasti asendada, kui sa hakkad seda teadlikult tegema.

Kuidas seda ikkagi teha?

Näiteks sa oled harjunud mõtlema mingis olukorras: „Ei, sellega ma küll hakkama ei saa!“

Nüüd olles taas selles olukorras hakkad sa endale sisimas ütlema „Ei, sel ...“ aga sel hetkel

sa avastad, et sa oled seda ütlemas ning mõtled nüüd teadlikult: „Jah, ma saan sellega

hakkama“ ning sa võid seda korrata näiteks 5 korda mõttes järjest.

Et see läheks lihtsamalt, on hea enda jaoks need positiivsed neuronühenduste

ümbersuunamised eelnevalt välja mõelda. Me ju teame üldjuhul, missugused on meie

automaatsed reageeringud mingitele olukordadele. Nüüd me mõtleme enda jaoks välja

asendused. Näiteks:

Ei, sellega ma küll hakkama ei saa => Jah, ma saan sellega hakkama

See on minu jaoks liiga kallis => Mul on alati piisavalt raha ostmaks, mida soovin

Ma arvan, et ma ei meeldi talle => Ma meeldin kõikidele inimestele, kellega ma

suhtlen, sest ma olen positiivne ja heasoovlik

Niimoodi saame endale kirja panna terve hulga positiivseid neuronühenduste

ümbersuunamisi ja vaikselt pihta hakata. Kõige olulisem on hakata tabama neid hetki, mil

negatiivne mõte või emotsioon on meie pähe tulemas. Tuleb sõna otseses mõttes sellelt

mõttelt sabast kinni haarata, see minema visata ja mõelda positiivse asendusmõtte peale.

Olemasoleva neuronvõrgu vabastamine

Täpselt samuti, nagu me loome kordamise kaudu tugevaid neuronvõrke, saame nendest ka

vabaneda. Kuidas? Me lihtsalt ei mõtle, me ei tegele selle neuronvõrguga enam. Nimelt on

neuroteadlased avastanud, et neuronitel ei ole pikaajalisi loomulikke sidemeid, need on

väga aldid üksteisest lahti laskma.

Kui me teadlikult otsustame teatud mõtteid (näiteks mingit negatiivset stsenaariumit oma

tulevikust) mitte mõelda, siis vastava mõtte neuronühendus hakkab nõrgenema ja kaob

ühel hetkel täiesti. Sa avastad, et mingi mõte, mis kiusas sind aastaid, ei tüüta sind enam

ning sa ei kipu seda negatiivset mõtet mõtlema ka siis, kui sa annad oma ajule puhkust

(näiteks meditatsiooni käigus). Asi on selles, et see neuronvõrk on kaotanud oma jõu ning

selle taasaktiveerimiseks pead sa hoopis vaeva nägema, mitte enam vaeva nägema, et seda

nõrgendada.

30-päeva reegel

Eespool on kirjeldatud mehhanismid, mis tekitavad ja võimaldavad meil muuta oma

harjumusi ja uskumusi. Kui me soovime midagi uut õppida või mingit positiivset

harjumust oma ellu juurutada, siis on kasulik teada, et uuringute tulemusena on selgunud,

et tugeva neuronvõrgu teke võtab aega umbes 30 päeva. See tähendab, et me peame

pingutama vähemalt kuu aega, et mingi tegevus muutuks meile piisavalt

harjumuspäraseks. Peale 30 päeva möödumist on neuronite võrk juba nii „sisse tallatud

rada“, et selle taasaktiveerimine ei ole meie jaoks enam pingutus ja me teeme seda paljuski

juba alateadlikult.

Sama lugu on ka negatiivsete harjumuste või uskumustega. Kui me usume midagi

alateadlikult, mis ei toida meie eesmärke, siis me peame teadlikult seda mõttemustrit

jälgima ja korrigeerima vähemalt 30 päeva vältel. Kui me oleme nii kaua sellele mõttele

jahti pidanud ja teda pidevalt asendanud uue mõttemustriga, siis kuu möödudes on see

oluliselt lihtsam.

Kui sul tekkis küsimus, miks just 30 päeva, siis kõige põnevam katse selleks tehti kunagi

60-ndatel NASA poolt enne astronautide kaaluta olekus kosmosesse saatmist. Nimelt

sooviti teada saada, kuidas aju reageerib uuele olukorrale. Selleks pandi astronautidele

pähe prillid, mis keerasid nende maailma tagurpidi – inimesed käisid jalad taeva poole

ning autod sõitsid rattas ülevalpool. Esimestel päevadel oli see astronautidele shokk ning

nende aju ei võtnud kõike ilusti vastu ja tekkis stress. Aga nad ei tohtinud prille ära võtta,

isegi mitte öösel magades. Ning juhtus midagi hämmastavat. Kõige esimesel astronaudil

juhtus see 26-ndal päeva – nende pilt pööras õigetpidi tagasi. Täiesti iseenesest. Ning

viimasel kuuest astronaudist juhtus see 34-ndal päeval.

See katse ja paljud teised analoogsed katsed näitasid, et aju suudab ennast täielikult

ümberprogrammeerida vastavalt välisolukorrale umbes 30 päeva jooksul juhul, kui seda

„toita“ pidevalt ühesuguse uue informatsiooniga. Eriti tuleb siin tähelepanu pöörata sõnale

„pidevalt“, sest katsed näitasid, et tulemused ei olnud samad, kui astronaudid eemaldasid

prillid vahepeal isegi väga lühikesteks perioodideks. Sellistel juhtudel ei toimunud

täielikku ümberprogrammeerimist ning pilt ei pöördunud õigetpidi. Seega võib väita, et

meie aju vajab pidevat ühesuguse informatsiooniga „pommitamist“ umbes 30 päeva

jooksul võtmaks vastu seda kui uut taju ning kohandades vastavalt uuele tajule ka

neuronühendusi.

See on väga oluline fakt selle raamatu kontekstis, tõendades, et juhul, kui meie ajule anda

pidevalt uut informatsiooni mõne meie uskumuse kohta, siis võtab see uue info omaks 30

päevaga. Näiteks paljude inimeste hulgas levinud uskumus „Mul ei ole piisavalt raha“

asendada => „Ma olen rikas“ ja selle ideega aju pommitades 30 päeva järjest 24h päevas,

võtab meie aju selle uskumuse omaks ning hakkab kogu meie maailma tõlgendama ja

looma uuest informatsioonist lähtuvalt.

Ajulained

Rääkides ajust ei saa rääkimata jätta ajulainetest ning nende tähtsusest meie igapäevases

elutegevuses ja eesmärkide saavutamisel.

Meie aju on elektrokeemiline organ, mis saadab pidevalt välja erineva pikkusega elektrilisi

impulsse – ajulained. Ajulained, mida aju välja saadab, saab vastavalt aktiivsusele jagada

neljaks:

1) Beeta 14-100 Hz (võnget sekundis)

2) Alfa 8-13.9 Hz

3) Theta 4-7.9 Hz

4) Delta 0.1-3.9 Hz

Beeta

Beeta sagedusel töötab meie aju igapäevases olekus, kui aju on haaratud aktiivselt

tegevusse. Sõltumata, kas sa sõidad autoga, teed tööd või loed raamatut, sinu aju on beeta

sagedusel ning see pulseerib sagedusel 14-100 võnget sekundis. Beeta on kõige aktiivsem

aju olek ning selles olekus on meie keskendumisvõime madal, mistõttu on selles seisundis

raske ka ühendust saada nullpunktiväljaga sealt informatsiooni kätte saamiseks.

Alfa

Kui me soovime teadlikult oma eesmärke saavutada ning kasutada ära kogu seda

informatsiooni, mida me oleme aju kohta teada saanud, peaksime pingutama, et jõuda alfa

või theeta seisundisse. Kuidas me seda teeme? Läbi meditatsiooni.

Alfaseisundis on meie aju aktiivsus langenud sagedusele 8-14 võnget sekundis – see on

selline mõnus, rahulik ja meeldiv olek, kus me ei mõtle aktiivselt tööasjadele, ei pea

kellegagi aktiivset vestlust ning ei lahenda mingeid keerulisi ülesandeid. Alfa võimaldab

meil hakata vaigistama meelemüra, mis meid igapäevaelus ümbritseb ning aitab seeläbi

jõuda lähemale seisundile, kus on võimalik tegelda teadliku uute neuronühenduste

loomisega (visualiseerimise kaudu) ja ühenduse saamine nullpunktiväljaga.

Milleks see vajalik ikka on?

Kas sa teadsid, et keskmiselt kaotab (beetas) inimene oma tähelepanu (teadlikkuse, mida

ta hetkel teeb) iga 6-10 sekundi järel ehk siis meie keskendumisvõime ei ole väga hea. Meie

meel liigub ringi ja hüppab pidevalt ühelt teemalt teisele võimaldamata meil tegelda ühegi

asjaga piisava tähelepanuga. Keskmiselt on igal inimesel 50 000 – 60 000 erinevat mõtet

päevas. Ning me vaheldume nende vahel iga 6-10 sekundi tagant. Ning just nii me siis

tegutseme ja loome oma maailma.

Nagu sa eelnevalt said juba teada, on paljuski meie uute uskumuste ja harjumuste loomisel

vajalik teadlik ning pikaajaline keskendumine ühele mõttele või tegevusele, et see muutuks

automaatseks. Aga kuidas me saame millelegi keskenduda, kui meie tähelepanu pidevalt

hajub ja hüppab ühelt objektil/teemalt teisele? Ei saagi. Ning just selle „saamise“ nimel

peaksime rahunema, jõudma alfasse ning siis alustama teadlikult oma elu loomist:

teadlikku uute neuronühenduste loomist, teadlikku kontakti nullpunktiväljaga ning

teadlikku eesmärkide saavutamist.

Et kogu meie tegutsemisel ja Kasutamise seaduse rakendamisest oleks ka reaalne kasu,

peaksime võimalikult tihti sisenema alfasse ning seal tegutsema. Asi on selles, et kogu

informatsioon, kuidas midagi teha ning saavutada – ka sinu kõige isiklikumaid eesmärke –

kogu see informatsioon on olemas nullpunktiväljas. Mitte midagi uut ei ole siin maailmas,

öeldakse. Ning nii see tõepoolest on.

Kas sa usud, et suured leiutajad on tõesti midagi ise välja „mõelnud“? Vaevalt. Nad on

saavutanud õige meeleseisundi ning seeläbi saavutanud kontakti nullpunktiväljaga, kust

siis ammutanud infot oma leiutise tarbeks. On ju kümneid filme teadlastest, kes päevast

päeva ragistavad oma ajusid laboris, et midagi avastada, aga ei tule vastust. Ning millal

vastus tuleb? Üldjuhul kas koju jalutades või kodus kamina ees teed juues. Need on hetked,

mil me oleme rahunenud ning lubanud ennast vabaks. Meie aju siseneb sel hetkel

madalamasse vibratsiooni ja ... plaksti! Heureka! Teadlane hüppab püsti ja tormab seda

kõike üles kirjutama, et see meelest ei läheks. Kas ta mõtles selle välja? Ei mõelnud ju. Ta

taipas seda. Ta sai kuskilt mingi impulsi ja tegi avastuse. Ta ei mõelnud seda välja

ratsionaalse, analüüsiva ning teadusliku meetodi kaudu. Ta sa teadlikuks millestki, mis oli

olemas tegelikult juba ammu. Lihtsalt nüüd oli tema kord sellest teadlikuks saada.

Kas tead, kui palju on juhtumeid, kus üksteisest täiesti sõltumatud teadlased maailma

erinevates otstes avastavad või leiutavad sama asja praktiliselt üheaegselt? Või kas sa oled

kuulnud katsetest, kus ühele loomale puuris õpetatakse selgeks labürindist väljumine ning

mõne aja pärast oskavad sama asja kõik loomad selles ruumis ilma üksteisega isegi

kohtamata? Kas need on juhused? Või on need reeglid? Jah, need on kvantreeglid.

Kogu informatsioon on meie ümber olemas energeetilisel kujul, ning meil on olemas võime

sellele informatsioonile ligi pääseda. Aga me ei suuda seda teha olles ümbritsetud

igapäevasest kärast ja mürast. Me peame rahunema, me peame selle pideva „jutulora“ oma

peas vaigistama, et siis õiges meeleseisundis võtta vastu informatsioon, mis meile kuulub.

Inimesed, kes ei ole teadlikud oma võimest omandada informatsiooni nullpunktiväljast,

käsitlevad meditatsiooni käigus saadavat informatsiooni, lahendusi probleemidele ja uusi

ideid kui lihtsate ideevälgatustena. Nad ütlevad: „Ohh, mul tuli eile istudes üks hea mõte!“

Aga kust see mõte ikka tuli? Kust need mõtted niimoodi tulevad? Me ju ei mõtle neid

mõtteid välja ise – me ei analüüsi ja ei loo neid ratsionaalselt? Me tegeleme probleemi

analüüsiga ning siis ... taipame. Kuskilt tuleb meile õige informatsioon, õige lahendus ning

õige idee. Kust see siis tuleb? Sinu ajust? Sellest lihatükist sinu koljus? Vaevalt. See tuleb

sealt, kus kogu info on juba olemas. Sa oled lihtsalt saavutanud hetkeks kontakti ning selle

info vastu võtnud. Ning sa oled saanud teadlikuks oma hämmastavast jõust ja oskusest.

Oskusest luua ise oma maailma.

Just seepärast on oma eesmärkide teadlikuks saavutamiseks hädavajalik alfaseisundis

viibimine. Alfas oleme keskendunud, me loome teadlikult õigeid neuronühendusi ja

tugevdame olemasolevaid. Me visualiseerime efektiivselt ning me võtame vastu

informatsiooni lahendustest ja ideedest. Me muudame oma uskumusi, loome uusi

tõekspidamisi ning saame teadlikuks kõikidest võimalustest, mis meil on, et muuta oma

elu just selliseks, nagu me seda soovime

Theeta ja delta

Theeta ja delta aju seisundid on madala sagedusega seisundid, millesse inimene ärkvelolles

ei satu (on siiski teada juhtumeid, kus näiteks Tiibeti mungad suudavad ärkvelolles

siseneda theetasse ja deltasse).

Theeta (4-7.9 Hz) seisundi saavutame magades, kui me näeme unenägusid (REM uni

(Rapid Eye Movement)). Theeta seisundis suureneb meie kehas vastavate hormoonide

tootmine, mis on vajalikud õppimiseks ning mäluks. Meie loovus kasvab ning meil on väga

hea kontakt nullpunktiväljaga. Samuti on tõusnud meie emotsionaalsus, võime omaks

võtta uusi käitumismustreid ning omandada õpitud informatsiooni.

Delta (0.1 -3.9 Hz) seisund on meie sügav unenägudeta uni. Selles seisundis vabaneb

meie kehas kasvuhormoon ning me oleme praktiliselt otseühenduses nullpunktiväljaga.

Nagu eelnevalt öeldud, suudavad treenitud mungad sellesse seisundisse end teadlikult viia

ka ärkvelolekus.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et igapäevane alfasse sisenemine on võtmetähtsusega praktika

meie aju neuronvõrgustike ja elu muutmisel. Alfas saame endale jõu, mida meil ei ole

igapäevasel tegutsemisel beetal. Me rahuneme, meie tajud teravnevad ning me taipame,

mida me oma elult soovime saada ning kuidas seda saavutada. Taipamine ei ole teadlikku

mõistust kasutav protsess, taipamin on protsess, mille käigus me saame kontakti

ühendväljaga ning kust me ammutame infot, millele meil puudub ligipääs normaalolekus.

Alfasse sisenemine on lihtne, kui me oleme seda mõnda aega harjutanud. Aga me peame

alustama sellega. See on täpselt samasugune igapäevane praktika nagu kõik muud

treeningud ja harjutused – me saavutame tulemusi ainult praktiseerides. Kui me lihtsalt

istume ja teadvustame endale hetkeks, et on olemas erinevad aju töötamise režiimid, siis ei

anna need meile mitte mingisugust kasu. Me peame tõesti iga päev aja maha võtma ning

minemagi alfasse, mitte ainult mõtlema selle peale, mis tunne see oleks, kui igal õhtul 15

minutit istuda ja lasta kogu oma „süsteemil“ rahuneda.

Jäta meelde:

• 98% aju kohta teadaolevast informatsioonist on avastatud viimase 10 aasta jooksul

• 80% enne 1990 aastat avastatud informatsioonist ei vasta üldse tõele

• 5% vedeliku vähenemisega ajus langeb aju töövõime 30%

• 10% vedeliku vähenemisega ajus langeb aju töövõime 50%

• Aju ei ole püsivate neuronühendustega – me oleme võimelised muutuma kuni oma

elu lõpuni

Faktid aju kohta:

• Ajus on 100 miljardit ajurakku

• Aju on võimeline looma nii palju neuronühendusi, et 1 taga olevate nullide

väljakirjutamiseks kuluks 75a

• Aju kasutab 30% veest, mida joome, ning 40% toitainetest, mida tarbime

• Aju kasutab 20% sissehingatavast hapnikust ning 25% kehas olevast verest

• Aju kaalub vaid 1-2% meie kehakaalust

• Aju on suuteline 10 000 000 000 000 000 tegevuseks sekundis

• Aju ei talleta eneses energiat

• Sinu aju annab sulle potentsiaali olla GEENIUS

Peatükk 4. Teadvus ja alateadvus

Nüüdseks on sul hea ülevaade sinu kõige võimsama tööriista – aju – olemusest ning selle

tähtsusest ja rollist eesmärkide saavutamisel. Siiski on väga oluline mõista, et eesmärkide

püstitamine ja eesmärkide saavutamine on kaks täiesti erinevat tegevust ja meetodit.

Eelkõige erinevad nad selletõttu, missugune aju osa kummagagi tegeleb: me püstitame

eesmärgid teadlikul tasandil, aga saavutame need alateadlikul tasandil.

Kuigi meie ajus on palju erinevaid piirkondi, palju erinevaid funktsiooni ning talitusi, on

käesoleva raamatu kontekstis oluline mõista meie aju kahte väga olulist osa: a) meie

alateadvust ja b) meie teadliku teadvust.

Teadvus ja alateadvus ning nende omavahelise koostöö kasutamine on selle peatüki ning

tegelikult kogu selle raamatu võtmetähtsusega osa. Me võime teada väga hästi

külgetõmbeseaduse teoreetilisi aluseid, me võime ka teada, kuidas meie aju on üles

ehitatud ning mil viisil meie aju meid toetab, aga kui me ei mõista teadliku mõistuse ning

alateadvuse erinevust ja rolli eesmärkide saavutamisel, jääme alatiseks teoretiseerima ning

mõtisklema selle üle, miks meie elus midagi siis reaalselt ei muutu.

Meie teadlik mõistus on meie aju see osa, mis tegeleb mõtlemise ja ratsionaliseerimisega

ning see on meie peamine tööriist oma tahte teostamisel. Oma teadlikku mõistust

kasutame ka eelkõige võimalike valikute hindamisel ning otsuse langetamisel.

Teadliku mõistuse kõige tähtsam komponent ajus on otsmikusagar, mis on ajus kõige

viimasena välja arenev piirkond. Samuti on inimeste otsmikuagar märkimisväärne

seetõttu, et võrreldes loomade või lindudega, on inimese otsmikusagar ülejäänud aju

suhtes tunduvalt suurem viidates inimese teadlikkusele ja võimele langetada ratsionaalseid

otsuseid ning analüüsida.

Otsmikusagar on meie aju Peadirektor, kes on vastutav keskendumise, uue õppimise,

teadliku jälgimise ja otsuste langetamise eest. Otsmikusagar on see osa ajust, mis töötab

just praegu, mil sa loed seda raamatut ning võtad vastu siit uut informatsiooni. Samal ajal

aga töötavad sinu aju paljud teised osad alateadlikult kontrollides näiteks sinu hingamist,

südamelööke ja tervet suurt hulka muid funktsioone, mis on vajalikud, et sa elus ja teadvel

püsiksid.

Kuigi sageli hinnatakse meie teadlikku mõistust pelgalt ühe numbri – IQ – alusel, on

laiemalt käsitledes teadlikul mõistusel kuus erinevat ja väga spetsiifilist funktsiooni. Need

funktsioonid on kõik meie edukaks toimimiseks vajalikud ning ühtegi neist ei saa teiste

suhtes esile tõsta. Siiski on erinevatel inimestel need funktsioonid üksteise suhtes erineva

tugevuse määrates seeläbi konkreetse inimese kalduvuse mingeid asju elus paremini

sooritama kui teisi. Neid funktsioone saab reastada nende vibratsiooni alusel nagu

värvitoone värvispektrumis. Järgmises alapeatükis loetletud funktsioonid on esitatud

madalamalt teadlikkuse vibratsioonist kõrgema suunas (materiaalsemad funktsioonid =>

intellektuaalsemad funktsioonid).

Teadliku mõistuse 6 funktsiooni

1) Tahe

Tahet võib piltlikult kirjeldada väitega: Kui see eesmärk on vaja saavutada, sõltub see

ainult minust.

Ehk siis kui me soovime oma elus püstitatud eesmärke saavutada, peame olema

teotahtelised ning valmis oma eesmärkide nimel pingutama. Edukad inimesed ei oota, et

mingid asjad juhtuksid iseenesest või ei looda liiga palju teiste inimeste peale – nad seavad

endale konkreetsed eesmärgid ja tegevusplaani ning alustavad tegutsemist. Tahtejõuga.

Mõistmaks enda või kellegi teise suhtes, kas ta on ka tegelikult huvitatud antud eesmärgi

saavutamisest, võid alati meeles pidada: „Kui inimene on selle eesmärgi saavutamisest

lihtsalt huvitatud, teeb ta, mis on talle mugav; kui inimene on sellele eesmärgile

pühendunud, teeb ta kõik, mis võimalik“. Kui inimesel on „tahe“ hästi arenenud, pingutab

ta kõvasti ning anna alati endast maksimusi, et asjad tehtud saaksid.

2) Mälu kasutamine

Mälu on meie võime kasutada oma teadlikku mõistust vajalikul hetkel ning otsida ja

sobitada informatsiooni taastamaks meie minevikukogemusi.

Ning kuigi neuroteadlased ütlevad, et meie lühiajaline mälu on elektriline nähtus ning

pikaajaline mälu on keemiline nähtus, pole meie jaoks sellel erilist tähtsust, sest meie jaoks

on see lihtsalt mehhanism, mis salvestab informatsiooni ja kogemusi ning vajadusel

võimaldab neid taastada.

Mälul on väga huvitav seos ka esimestes peatükkides kirjeldatud kvantfüüsikaga. Nimelt

kuigi konventsionaalne lähenemine mälule ütleb, et meie mälestused salvestatakse kindlas

aju osas, ei suutnud neuroteadlased sadade katsete tulemusena mõista terviklikult, kus aju

osas ikkagi mälestusi salvestatakse ning kuidas me nii kiiresti nendele ligi pääseme.

Näiteks ühe konkreetne katsete seeria käigus eemaldati salamandritel ja hiirtel erinevaid

ajuosasid, mis väidetavalt pidid talletama mälestusi, aga isegi, kui loomakestel ei olnud

ajust eriti midagi enam koljusse järgi jäänud, suutsid nad ikkagi täiesti adekvaatselt

käituda ning mäletasid, kuidas mingeid ülesandeid lahendada.

Sellised uurimused ja katsed viisid teadlased järeldustele, et ehk ei talletagi me mälestusi

oma ajus, vaid need asuvad hoopis nullpunktiväljas, kust me nendele vajadusel hetkega ligi

pääseme. Sellele on hea analoogia TV või raadio, sest ega sel ajal, kui telekas ei tööta, pole

see saade kuhugi kadunud – see on lihtsalt „ooteseisundis“ ootamas sinu poolset tahteakti,

et see sinule teadlikuks muuta. Samale seisukohale jõudsid ka kvantfüüsikud, kes

väidavad, et me salvestame oma mälestused nullpunktiväljas, ning kuna need on meie

enda poolt kindla vibratsiooniga loodud mälestused, siis on nendele vaba ligipääs ka

eelkõige meil, mitte teistel inimestel.

3) Tajud

Peatükis, kus me rääkisime pikemalt ajust, tegime kiire ülevaate ka viiest meie tajumeelest.

Kõige olulisem informatsioon, mida meile eelnev peatükk tajudest andis, oli, et me ei näe

ja ei kuule mitte oma silmade ja kõrvadega, vaid ajuga. Meie aju on see organ, mis võtab

vastava informatsiooni vastu ja töötleb seda vastavalt luues meile kujutise.

Just fakt, et aju võtab vastu info ja töötleb selle meie jaoks tajuks, selgitab ka põhjust,

kuidas on võimalik, et inimesed tajuvad ühte asja väga erinevalt. Nimelt on palju näiteid

kuriteopaikadelt, kus pealtnägijad kirjeldavad sama sündmust täiesti erinevalt. Seda

selgitab asjaolu, et meie aju töötleb igal sekundil tohutul hulgal informatsiooni ning ta

kombineerib uut informatsiooni olemasoleva informatsiooni ning mälestustega luues

inimesele kujutise või muu taju tuginedes mitte ainult uuele informatsioonile, vaid

kombineerides seda olemasolevaga luues inimesele pildi, mida ta usub ja soovib näha,

mitte mida ta tegelikult näeb.

Kes siis sellisel juhul valetab ja kes räägib tõde?

Kõik räägivad tõde. Igalühel meist on oma individuaalne tõde sõltuvalt meie uskumustest,

minevikukogemustest ja taustinformatsioonist.

Selliste olukordades on kõige kasulikum püüda mõista teise inimese taju, kuna selle kaudu

me arendame ka oma teadlikkust ja treenime oma aju nägema asju, mida ta ei ole

„programmeeritud“ nägema. Alati on küsimus meie teadlikkuses. Kui me treenime oma

teadlikkust laiemale sagedusribale, suurendame ma alati oma võimalusi saavutada

eesmärgid kiiremini ja väiksema pingutusega.

4) Ratsionaliseerimine ehk arutlemine

Kui tahe oli seotud paljuski materiaalse maailmaga ning tajumeeled materiaalse maailma

tajumisega, siis arutlemine liigitub juba natukene kõrgema vibratsiooniga ja

intelligentsemate oskuste alla.

Ratsionaliseerimine on meie võime võtta faktid, ühendada need „suurde pilti“, mis tugineb

meie minevikukogemusele, ning teha selle põhjal siis järeldused.

Ratsionaliseerimist käsitletakse tegelikult kahes suunas: deduktiivne ja induktiivne

ratsionaliseerimine.

Deduktiivse ratsionaliseerimise puhul võtame faktid loogilises järjekorras ning faktidele

tuginedes teeme järelduse. Näiteks,

- Külgetõmbeseaduse abil saab oma elu muuta

- Inimesed saavad külgetõmbeseadust kasutada

- Seega, inimesed saavad oma elu muuta

Induktiivse ratsionaliseerimise põhjal ei toimu loogilist järeldamist, vaid tuginetakse

faktile, mis kantakse siis edasi tulevikku või teistele sarnastele objektidele. Näiteks,

- Bob Proctor muutis külgetõmbeseadust kasutades oma elu

- Kõikide inimeste elu muutub

Nagu näha, ei ole induktiivse lähenemise puhul loogikat, sest see, et üks inimene muutis

oma elu külgetõmbeseadust kasutades, ei tähenda veel, et kõik seda teeksid (sest enamus

inimesi ei viitsi nii palju pingutada, et külgetõmbeseaduse olemust endale tõesti selgeks

teha ning seda enda kasuks tööle panna). Jah, on olemas võimalus, et kui kõik inimesed

kasutavad külgetõmbeseadust õigesti, muutub nende elu, aga esimese väite põhjal ei saa

olla kindel, kas kõik inimesed kasutavad seda õigesti.

Kuigi tänases kiiresti arenevas maailmas hinnatakse inimeste ratsionaliseerimise võimet

sageli väga kõrgelt, ei ole see siiski kriitiline omadus. Loomulikult on hea, kui inimesel on

tugev analüüsivõime, aga tegelikult on umbes pooleks inimesi, kellel on rohkem arenenud

ratsionaalne mõtlemine ja teised, kelle tugeva külg on intuitsioon

5) Intuitsioon

Intuitsioon tähendab võimet teada enne mõtlemist. Isegi kui sageli samastatakse

intuitsioon hea vaistu või instinktiga, ei ole intuitsioon päris see.

Oled sa mõnikord kogenud, et sa sisened kuhugi ruumi ning sa tajud, et midagi on valesti?

Küsid, et mis lahti, kõik vaid naeratavad, et ei midagi ... aga sa saad kohe aru, et midagi on

valesti. See on intuitsioon.

Kuna me kasutame materiaalses maailmas paljuski ratsionaliseerimist, siis võib juhtuda, et

see tuhmistab meie intuitsiooni. Näiteks lähed kuhugi sünnipäevale ning näed teises toa

otsas meest, kes on kuri ja kurb. Sa tajud kohe negatiivset energiat. Ning mõtled: „Kuradi

tolvan, tuleb sünnipäevale teiste tuju rikkuma!“. Siis tund aega hiljem saad sa teada, et see

inimene kaotas just enne sünnipäevale tulekut oma töö.

Mis toimus?

Sinu intuitsioon luges kohe ära, et selle inimesega on midagi valesti, aga sinu ratsionaalne

mõistus ei leppinud sellega, vaid pidi kindlasti selle inimese kategoriseerima – panema

sildi talle külge. Meie intuitsioonil oli õigus, nagu alati, aga meie ratsionaalne mõistus

eksis.

Nii juhtub tihti. Meie intuitsioon on võime lugeda puhast energiat ning see on meie kõige

suurem anne, mis meile on loodusest kaasa antud. Et intuitsiooni arendada, peame

harjutama seda usaldama ning sellele rohkem rõhku asetama igapäevaelus.

Kõrgeltarenenud intuitsioon on väga võimas tööriist oma eesmärkide saavutamisel.

Oluline on ka mõista, et intuitsioon ei ole sama, mis instinkt. Instinkt on meie alateadlik

funktsioon, mis areneb välja juba aju väga varases staadiumis. Intuitsioon on aga meie

teadliku aju funktsioon, mis pakub meile võimaluse hinnangute vabalt jälgida meid

ümbritsevat maailma ning selle põhjal langetada emotsioonide ning

ratsionaliseerimisvabasid otsuseid. Intuitsioon annab meile võime tajuda otse energiat kui

sind ennast ja sind kui energiat üldises energiaväljas.

6) Ettekujutlusvõime

Inimese kujutlusvõimet võib käsitleda meie teadlikkuse tipuna. Kuna kõik meie saavutused

saavad alguse ideest, mis küpseb meie peas, me näeme seda „vaimusilmas“, siis

kujutlusvõime on ka kõikide meie elus toimuvate sündmuste aluseks.

Kujutlusvõime tähistab meie võimet luua oma pähe pilt millestki, mille tarbeks me võtame

informatsiooni nullpunktiväljast ja kujutame seda tervikpilti siis ette nii hästi, nagu oleks

see juba füüsilises maailmas materialiseerunud.

Kuigi kujutlemine ehk visualiseerimine on oma olemuselt meie intelligentsuse

tippsaavutus, näitab praktika, et keskmise inimese 35. eluaastaks on enamik tema

visualiseerimisega seotud neuronid ajus taandarenenud tänu liiga passivsele kasutusele.

Kuidas see võimalik on? Väga lihtsalt. Kas sa oled kuulnud või ise oma lastele öelnud: „Hei,

lõpeta unistamine ja hakka tööle!“ või „Kuule, tule Maa peale tagasi!“ Jah, nii on meid

tõmmatud rajalt maha, kus olemine on meie eesmärkide saavutamisel aga väga oluline.

Kui sa soovid oma elus midagi muuta, pead sa harjutama visualiseerimist. Sa pead oma

pea tagasi pilvedesse viima ning seal viibima. Juba Einstein ütles: „Kujutlusvõime on

olulisem teadmistest.“ Kujutlusvõimest saab kõik alguse. Kujutlusvõimele ei ole

absoluutselt mitte mingisuguseid piiranguid. Ning samuti ei ole piiranguid meie võimele

saavutada kõik need tulemused, mida me oma kujutluses näeme. Minu lemmikütluseks

kujutlusvõime kohta on: „Kui sa suudad seda endale ette kujutada, siis suudad sa selle ka

ära teha.“

Teadliku mõistuse piirangud

Nüüd võid sa mõelda ja öelda, et sa oled ju unistanud ja visualiseerinud, aga ikkagi pole

kõik sinu unistused teoks saanud. Kas on nii?

Jah, tegelikult isegi juhul, kui sul oleks kõik eespool kirjeldatud kuus teadliku mõistuse

funktsiooni maksimaalselt arenenud, jääks nendest väheks, et oma eesmärke ellu viia.

Inimeste üks suurimid vääruskumusi on, et me kontrollime kõike oma elus läbi oma

teadliku mõistuse. Me arvame, et me oleme teadlikud olendid, me teame, mis meie ümber

toimub, me analüüsime, argumenteerime ja teeme ratsionaalseid ning loogilisi järeldusi,

me mõtleme isegi, ja selle kaudu me saavutame ka kõik oma eesmärgid. Ning kui midagi

jääb saavutamata, siis me arvame, et küsimus ei ole mitte meie suutlikkuses, vaid teistes

inimestes ja välistes tingimustes.

Tegelikkus on aga vastupidine. Me oleme oma alateadlikke protsesside vangid. Kuigi me

ütleme, et teadlik mõistus on kapten meie laevas – me juhime selle kaudu oma teadlikku

elu –, on tegelikult selleks meheks, kes laeva liikuma paneb, hoopis töötaja masinaruumis

–meie alateadvus - , mitte kapten, kes annab ülevalt sillalt pelgalt korraldusi. Meie teadlik

mõistus ei saa asju tehtud. Ta võib küll eesmärgi püstitada, aga saavutada ta seda ei suuda.

Uuringud on andnud meile kinnituse, et meie teadlik mõistus omab meie tegevusele mõju

ainult umbes 2-4% ulatuses, ülejäänud 96-98% kuulub alateadlikele protsessidele. Aga

isegi, kui 2-4% on tõesti väike osa, on sellel osal väga kriitiline roll meie elule. Kui sa

meenutad eespool kirjeldatud teadliku mõistuse funktsioone, siis tead, et teadliku

mõistuse kaudu me loome esmase kujutluse oma eesmärkidest – idee, seemne -, me

mõtleme ja analüüsime oma eesmärki, me kaalume riske ning langetame otsuse, kuhu

suunas minna. Me peame ja saame olla teadlikud oma otsustest ning see on hädavajalik, et

seejärel juhtimine alateadvusele üle anda.

Alateadvus – Sinu võimsaim relv

Alateadvus on sinu aju Jõujaam. Alateadvus on koht, kus töödeldakse tohutu hulk

informatsiooni igal sekundil, kus toimub paljude tajude analüüsimine, kus asetsevad sinu

harjumused, uskumused ja hirmud ning kus leiab aset tegelik eesmärkide saavutamine.

Kui oma eesmärkide püsitamiseks vajad sa Teadlikku mõistust, siis eesmärkide

saavutamiseks vajad sa Alateadvust koos selle äärmiselt võimsa oskusega teha hetkega

sadu tuhandeid toiminguid, et sinu eesmärgi suunas pidevalt liikuda.

Tegelikult on see hämmastav, kui palju toimub ühe sekundi jooksul meie alateadvuses,

millest me üldse ise teadlikuks ei saa (hingamine, vereringe, seedimine, refleksid jpm).

Loomulikult ei saa väita, et need oleksid meist täiesti eraldiseisvad toimingud, ei, need

lihtsalt toimuvad meile teadmatult.

Näiteks et piltlikustada aju ja alateadvuse võimekust, on teadlased välja arvutanud, et

tuulise ilmaga linnu oksale maandamiseks kuluks tänapäeva kõige võimsamatel arvutitel

päevi, kuid kõik linnud teevad seda vaid hetkega ning mitu korda päevas. Ja seda kõike

kontrollib nende aju ja eelkõige alateadlikud protsessid. Needsamad protsessid aitavad ka

meil sõita jalgrattaga ning ujuda, kui me oleme korra selle selgeks saanud.

Sama on püütud teha ka robotitega, keda on proovitud panna kõndima just nii, nagu seda

teevad inimesed. Väikesel lapsel võtab küll mõned päevad aega, et ta saaks

tasakaalutunnetuse kätte, aga peale seda kõnnib ta täiesti automaatselt. Me kõik teeme

seda. Teadlastel on kulunud aga aastakümneid, et leiutada robot, kes suudaks kõndida

inimese sarnaselt ilma tasakaalu pidevalt kaotamata. Jah, aju ning alateadvus on

tõepoolest väga võimekad.

Lugu elevandipojast

Vanasti, kui elevante kodustati ning nendega veeti kaupasid, kasutati nende alateadvust

nende vastu edukalt ära. Nimelt väikesele elevandipoisile või –tüdrukule pandi jala ümber

oradega jalavöö, mille külge kinnitati köis, mis omakorda löödi suure vaiaga maasse. Nüüd

iga kord, kui elevandilaps jõudis nii kaugele, et köis läks pingule, torkasid teravad orad

jalavöös talle jalga ning ta mõistis, et kaugemale minna ei saa. Alguses ta proovis mitmeid

kordi, aga lõpuks ta mõistis, et ta ei suuda nööri pikkusest kaugemale minna.

Täiskasvanuks saades asetati samuti tema jala ümber vöö ning löödi maasse ka vai, aga

oradega jalavöö oli asendanud peenike nöör ning suure vaia oli asendanud väikene

tokikene. Aga elevandi jaoks ei olnud olukord muutunud. Tema alateadvusse oli nii

sügavale sisse pressitud uskumus, et kui jala ümber on vöö, siis ei saa kaugemale minna

kui köis seda võimaldab. Ning sellest piisas, et mitme tonnist elevanti hoida 3m raadiuses

„niidi ja tikuga.“ See on alateadvuse jõud.

Alateadvuse 3 põhifunktsiooni:

1) Alateadvus on sinu operatsioonisüsteem, mis juhib kõiki teisi süsteeme

2) Alateadvus talletab meie uskumused ja harjumused

3) Alateadvuse kaudu saame ühenduse nullpunktiväljaga

Jäta meelde:

• Kõik ideed, mis on salvestatud sinu alateadvusesse läbi õppimise, kordamise või

teadliku talletamise loovad sinu üldse seisundi ning sinu varjatud pildi sinust endast

• Alateadvus kontrollib absoluutselt kõiki funktsioone igas meie rakus.

• Iga mõtte, mille me teadlikul tasandil valime, aktsepteerib alateadvus ilma

igasuguse kahtluseta ja käsitleb seda kui korraldust, mis tuleb täide viia

• Meie alateadvuses olevat informatsiooni peegeldab meie igapäevane emotsionaalne

foon ja käitumine. Iga mõte, mille me teadlikult valime ja kordamise kaudu

alateadvusesse programmeerime, muutub meie isiksuse lahutamatuks osaks. Need

programmeeritud mõtted muutuvad meie automaatseteks käitumismustriteks, mille

kontrollimiseks me ei kasuta enam oma teadlikku mõistust – need on muutunud

harjumusteks ja uskumusteks

• Alateadvust võib käsitleda kui ka meie sisemist mina, mis on ühenduseks kõrgema

intellektiga või nullpunktiväljaga

• Alateadvus otsib pidevalt informatsiooni välismaailmast, mis on kooskõlas meie

„sisemise pildiga“ – meie harjumuste ja uskumustega. Kõik, mis ei haaku meie

sisemise pildiga, käsitletakse kui ebaolulist ning seda ei „märgata“

Järgmisel leheküljel olev tabel annab hea võimaluse hinnata meie alateadvuse ja teadliku

mõistuse erinevusi omadustes ning suutlikkuses.

Harjumused ja uskumused alateadvuses

Lisaks automaatsele tegevustele on alateadvus paik, kus talletuvad meie harjumused ja

uskumused, mille tekkemehanismidest oli juttu peatükis KvantAju.

Harjumus tähendab tegevust, mis on muutunud meie jaoks nii automaatseks, et me ei

mõtle selle peale enam seda tehes. Näiteks, kas sa oled kogenud, et astud töö juurest välja,

lähed autosse ning avastad alles kodus, et oled koju jõudnud? Sa sõitsid sinna täiesti

alateadlikult. Sa olid kogu tee nii mõttesse vajunud, et ei pannud tähele mitte midagi, mis

sinu ümber toimus. Aga kuidas sa siis avariid ei teinud? Sest sinu kodutee läbimine on

muutunud sinu jaoks harjumuseks – sa oled seda nii palju sõitnud, et sinu alateadvus teab

täpselt, kus mida teha, et sa ilusti ja turvaliselt koju jõuaksid. Ning täpselt sama teeb ta ka

kõikide sinu eesmärkidega.

Harjumus on seega tegevus, mida sa teed automaatselt. Aga harjumuste tekkimine ei ole

seotud ainult füüsiliste tegevustega, sama võib juhtuda ka sinu mõtlemisega. Kui sa mõtled

ühte mõtet pidevalt ja kordad seda piisavalt, muutub see harjumuslikuks mõtteks.

Harjumuslik mõtlemine omakorda muutub pikapeale sinu tõekspidamiseks ehk

uskumuseks – „Mingid asjad on NII!“.

Uskumuste uskumatu jõud

Kuigi sõna uskumused kõlab uhkelt, ei tähista meie uskumused kuidagi meie jaoks

tähtsamaid või olulisemaid ideid. Samuti ei tähenda need kaugeltki, et kuna me nendesse

usume, et need siis ka kindlasti tõesed oleksid.

Uskumused on täpselt samasugused mõtted nagu mõtted, mida me igapäevaselt mõtleme.

Uskumuste ainuke erinevus tavalistest mõtetest on väga tugevad neuronühendused ajus,

mis on need mõtted meie jaoks muutnud automaatseks - me oleme nende peale nii palju

mõelnud, et loonud selle tagajärjel oluliselt tugevamad neuronühendused võrreldes

igapäevamõtetega.

Kui rääkida uskumustest, siis ei ole see mitte kuidagi seotud religiooni või usuga.

Uskumused on puhtalt meie alateadlikud tõekspidamised millegi suhtes – näiteks, kas me

suudame teenida sada tuhat eurot aastas, kas me suudame püsida õnnelikus abielus või

kas me suudame säilitada hea tervise kõrge vanuseni?

Statistika näitab, et umbes 17 eluaastaks on meile öeldud 150 000 korda „Sa ei saa sellega

hakkama“, samal ajal, kui „Sul õnnestub see“! on öeldud ainult 5000 korda. Ehk siis meie

aju on pommitatud 30 "Ei“’ga iga „Ja“ kohta – kuidas me siis saaksimegi täiskasvanuks

saamisel endasse uskuda, kui meie mõistus on läbi „vettinud“ ideest, mille kohaselt me ei

saavuta oma eesmärke iial.

Selle kõige tagajärjel satume olukorda, kus me püstitame oma eesmärgid soovi või

lootusena: „Ma loodan, et mul see õnnestub ... või ma soovin, et ma oleksin edukas ...“. Aga

mis jäetakse valjult välja ütlemata ning sageli isegi teadvustamata, on lause teine osa: „...

aga ma olen kindel, et ma ei saa sellega hakkama ...“.

Seega suurimaks takistuseks oma eesmärkide poole liikumisel on meie enda alateadlikud

uskumused – blokeeringud, mis on meie teel - , mitte välised tingimused, sündmused ja

teised inimesed. Me ei saavuta oma eesmärke mitte seetõttu, et meil ei oleks see võimalik,

vaid seetõttu, et me ei usu, et me suudaksime need saavutada. Ning kui meie uskumus –

Ma ei saa sellega hakkama – juhib kogu mängu alateadlikult, mis moodustab 96-98% kogu

meie ajutegevusest, siis kuidas võikski võimalik olla, et me midagi saavutame?

Probleem, miks me ei suuda oma uskumustest üle hüpata, seisneb selles, et uskumused on

justkui iseennast toitvad mehhanismid. On teada, et meie alateadlikud uskumused ja

harjumused on tuhandeid kordi tugevamad kui meie teadlikud soovid ja unistused. Jah,

seda tasub korrata: mitte viis korda või sada korda tugevamad, vaid tuhandeid kordi

tugevamad kui teadlikud soovid ja eesmärgid. Sul võib olla mistahes unistus ja iha millegi

vastu – näiteks „Ma soovin teenida 100 000 eurot aastas“ -, kuid nii kaua, kuni see on

vastuolus sinu uskumusega - „Ma olen elu aeg teeninud 10 000 eurot aastas, järelikult ma

ei suudagi rohkem“ - , ei ole võimalik, et sa midagi oma elus muudad. Kuna sinu tegevused

on alati kooskõlas alateadlike uskumuste ja harjumustega, siis sa lihtsalt ei oska, ei taha ja

ei viitsi teha asju, mis viiksid sind tõesti tulemusteni. Sa ei pruugi isegi teadvustada, miks

sa ei oska, ei taha või ei viitsi – mängu juhib sinu alateadvus, ning sellest piisab, et jääda

püsima sinna, kus sa oled.

Just see on viimase dekaadi üks tähtsamaid avastusi neuroteaduses: 96-98% meie

käitumisest on alateadlik ja automaatne. Seetõttu me võime küll püstitada igasuguseid

ilusaid eesmärke, aga me ei saavuta neid iialgi. Miks? Sest me kasutame eesmärkide

püstitamiseks oma teadlikku mõistust – oma 2-4% meie ajust -, aga täitma hakkame

alateadvusega – oma 96-98% meie ajust -, mis on samal ajal täiesti vastuolus selle

vähesega, mida me püüame ära teha 2-4%’ga.

Kas lahendus on olemas?

Lugedes raamatus olevat materjali ajust, selle funktsioonidest ning välja jõudes

uskumusteni, võib olla sul tekkinud küsimus: „Mida siis teha? Kas ma saan kuidagi oma

uskumusi muuta?“

Jah, saad, aga selleks on oma Tee.

Sa võid selleks proovida näiteks ka tahtejõudu ehk tahet, millest me rääkisime teadliku

mõistuse funktsioonide all, ning sa võid isegi edu saavutada. Kolmeks päevaks näiteks. Või

maksimaalselt nädalaks. Miks? Sest juhul, kui sa soovid muuta oma uskumusi, pead sa

seda tegema seal, kus need asuvad – alateadvuses - , mitte püüda neist „üle sõita“ oma 2-

4% oma ajust. See ei õnnestu. Et uskumuste muutmine õnnestuks, peame alateadvuse

ümberprogrammeerima.

Sinu teadlik mõistus on suurepärane tööriist eesmärgi väljatöötamiseks ning tegevusplaani

loomiseks. Sest teadlik mõistus on just see koht, kus sa disainid oma uskumusi. Aga see

pole koht, kus uskumused tegelikult asuvad.

Kes on dirigent sinu eesmärkide saavutamisel?

See on nagu dirigent. Dirigent võib olla briljantse kuulmisega ning tal võib olla perfektne

ettekujutus, kuidas see muusika peaks kõlama, aga ta ei mängi ise ühtegi instrumenti – ta

ju seisab orkestri ees. Kui ta soovib, et hakkaks tulema muusikat, mille kohta tal on täpne

ettekujutus oma peas, peab ta kaasama muusikud, kes hakkavad siis tema äranäitamise

järgi neid pille mängima. Enne seda jääb muusikapala pelgalt vaid ideeks sellest, kuidas

see võiks kõlada. Aga kõla ennast ei kuule keegi.

Täpselt sama juhtub ka enamike inimeste eesmärkidega. Nad seavad endale täpsed

eesmärgid ja unistused, kirjutavad need üles, aga ... tulemusi ei ole. Sest teadlikul tasandil

„pilli“ ei mängi. See toimub ainult alateadlikul tasandil.

Nagu teada saime, on tegelikult eesmärkide saavutamine 2-astmeline protsess, millest

mõlemad on väga olulised:

1) Me peame täpselt teadma, mida me soovime saavutada ja sellest lähtuvalt täpselt valima

mõtted, mida me soovime muuta oma uskumusteks (me kasutame selleks oma teadlikku

mõistust).

2) Me peame süstemaatiliselt hakkama endaga tööle, et need mõtted jõuaksid

alateadvusesse ja muutuksid meie uuteks uskumusteks.

Kuidas me käitume restoranis?

Sarnane analoogia on külastades restorani. Me istume lauda, võtame menüü ja valime oma

lemmikroa välja. Me istume seal ja kujutame ette, kuidas me seda sööme ning kuidas me

seda kõike naudime. Me tunnetame juba maitset ja oleme tänulikud, et meile see hea roog

toodi.

Möödub terve tund, aga toitu pole ikka veel. Mis toimub, mõtled sa?

Sa ju ei esitanud tellimust! Sa küll valisid toidu välja, sa kujutasid ette, kuidas sa seda kõike

naudid, aga sa jätsid olulise osa protsessist tegemata – sa ei tellinud toitu. Ning kuni sa

pole seda tellinud, sa seda ka ei saa.

Meie teadliku mõistuse võlu seisneb selle oskuses teha suurepäraseid valikuid. Me

kasutame selleks oma tahet ja teisi teadlikke funktsioone ja me oleme sel hetkel kindlad, et

me saavutame need. Aga kurb tõsiasi on, et kuni me teeme seda kõike teadlikul tasandil,

jäävadki need vaid ideedeks ja unistusteks. Me eeldame, et kui meil on idee, siis me

tegutseme selle nimel, ning me usume, et kuna me mõtleme sellest ideest, teeme selle

teoks. Aga me ei tee seda. Kuni me pole neid teadlikke mõtteid „valinud“ ja neid

alateadlikeks uskumusteks muutnud, nii kaua ei saavuta me neist ühtegi.

See on suur erinevus eesmärkide püstitamise ja saavutamise vahel. Nagu juba eelnevalt

öeldud, tasub veelkord rõhutada: eesmärkide püstitamine on teadlik protsess meie ajus,

eesmärkide saavutamine aga alateadlik protsess. Ning kui me soovime ka tegelikult oma

eesmärke saavutada, peame olema meistrid mõlema aju osa kasutamises. Aga see on asi,

mida koolis ei õpetata.

Kuid hea uudis on see, et raamatu edasine materjal just seda õpetama hakkabki. Sa saad

täpselt teada, kuidas kasutada oma teadliku mõistuse funktsioone – oma kujutlusvõimet,

intuitsiooni, ratsionaliseerivat mõistust jt loomaks endale täpne ettekujutus, mida sa

tegelikult oma elult soovid: ehk täiuslik seeme. Ning seejärel saad sa teada, missugused on

tehnikad, mis viivad sinu poolt valitud mõtted ja ideed ning eesmärgid sinu alateadvusesse

muutes need sinu uuteks uskumusteks.

Kuidas muuta alateadvust?

Nüüdseks sa tead, et kui sa soovid, et sellest raamatust oleks reaalset kasu ning et sa

saaksid oma elus ka tegelikult muutuse läbi viia, pead sa jõudma oma alateadvuseni – sa

pead seal muutuse läbi viima, mitte pelgalt oma mõtetes, mida sageli arvatakse.

Aga kuidas seda teha?

Selleks on olemas üks kindel viis, mida nimetatakse „Neuroprogrammeerimiseks“. Aga

enne veel, kui me hakkame käsitlema neuroprogrammeerimist ja oma elu muutmist

seestpoolt väljapoole, on kasulik teada täiendavat informatsiooni meie alateadvuse kohta.

Ning see on tõeliselt huvitav, sest me mitte enam ei uuri alateadvuse võimekust, vaid

lähme tõeliselt praktiliseks ja teaduslikuks – me räägime alateadlikest mehhanismidest

meie ajus.

Need alateadlikud mehhanismid on RAS ehk Retikulaarne Aktiveerimise Süsteem ning

PKM ehk Psühhoküberneetiline Mehhanism.

Mõlemad mehhanismid on kriitlise tähtsusega oma eesmärkide teadlikul saavutamisel. Nii

RAS kui ka PKM on töös 24/7, kuid kui me jätame nad tööle omapead, andmata nendele

konkreetseid tööülesandeid, võivad neist saada suurimad takistused meie jaoks. Ja

vastupidiselt, juhul, kui me mõistame nende mehhanismide tööd ja funktsioone, saavad

nendest meie usaldusväärseimad koostööpartnerid.

Retikulaarne Aktiveerimise Süsteem - RAS

RAS on sinu ajusse siseneva informatsiooni filter.

Kas sa mäletad, kui me raamatu alguses avastasime, et me mitte ei näe silmadega, vaid

ajuga? Meie silmad võtavad vaid vastu informatsiooni, edastavad selle ajule ning aju loob

sellest meie jaoks mõistetava 3D kujutise. Ning siin lähebki asi huvitavaks: järelikult me ei

näe teadlikul tasandil seda, mida näeb alateadvus

Meie aju võtab igal sekundil vastu 400 miljardit bitti informatsiooni. Teadlikuks saame aga

ainult 2000 bitist. Seega iga meie jaoks teada oleva informatsioonibiti kohta jääb meile

teadmatuks 200 000 000 bitti informatsiooni.

Tekib küsimus, kes või mis siis otsustab, missugune osa infost meile teadlikuks teha ning

missugune osa jätta tahakambrisse, millest me üldse midagi ei tea?

Siin tulebki mängu RAS. Meie Retikulaarne Aktiveerimise Süsteem on justnimelt see

neuronite kompleks ajus, mis määrab ära, kas me saame mingist asjast teadlikuks või

mitte.

RAS on väga teaduslik mõiste. Sellega tähistatakse teatud hulka neuroneid (ajurakke) meie

ajus, mis asuvad aju tagaosas ühendades omavahel seljaaju (spinal cord), väikeaju

(cerebellum) ja suuraju (cerebrum) ning käitudes filtrina välismaailmast meie 5 tajumeele

kaudu ajju sisenevale informatsioonile (retikulaarne tuleneb ladinakeelsest sõnast

Reticulum, mis tähendab „väike võrk“ ja viidateski otseselt väikesele võrgustikule, mis

ühendab eespool nimetatud aju osad).

Seega kõik, mida sa näed, kuuled, tunned, maitsed või haistad, kogu see informatsioon

läbib RAS’i, mis otsustab, kas ja missugusele aju osale see informatsioon edastada. RAS on

meie ajusse siseneva informatsiooni valvur sõna selle otseses mõttes, analüüsides 24/7

(24h päevas ja 7 päeva nädalas) välismaailmast tulevat informatsiooni ning jälgides, kas

see informatsioon haakub selle informatsiooniga, mis on juba ajus olemas. Kui RAS leiab

välismaailmast info, mis haakub juba ajus oleva infoga, saadab see sinu teadlikule

mõistusele signaali, et avastati midagi, mis võib sulle tähtis olla. Ja sa saad sellest

teadlikuks – sa näed seda, sa kuuled seda ja sa haistad seda ... alles siis. Ning kui kiiresti

see toimib? See informatsioon liigub 800 korda kiiremini kui info sinu aju teadlikus osas.

Seega oled sa hetkega sellest informatsioonist teadlik, mis selgitab, kuidas me nii kiiresti

suudame kogu informatsioonist teadlikuks saada, mis meie ümber on. Aga nagu nüüdseks

teame, saame tegelikult me teadlikuks ainult 0,0000005% meid ümbritsevast

informatsioonist. Ülejäänud 99,9999995% informatsiooni jääb alateadlikule tasandile ning

me ei saa iialgi teada, et midagi sellist meie ümber aset üldse leidis.

RAS töö kohta on hea näide, kui näiteks ema läheb lapsele lasteaeda järgi ning piki

koridori tuleb 10 last, kes kõik räägivad ja kisavad. Kuid sel hetkel, kui räägib selle ema

laps, kuuleb ema seda hetkega, sest tema RAS on programmeeritud oma lapsele. Sel hetkel

jätab RAS kogu muu informatsiooni kõrvale ning saadab signaali just oma lapse häälest

ema teadlikule mõistusele, kuna ta teab, et sel hetkel on see heli kõige olulisem.

Teine hea näide on sellest, kui ostate uue auto. Kui ostate näiteks endale Volkswagen Golfi,

siis märkate, et ootamatult sõidab teedel nii palju Volkswageni Golfe. Kas neid tekkis üleöö

kuskilt nii palju juurde? Ei, lihtsalt varem sa ei märganud neid. Sinu RAS ei pidanud seda

informatsiooni oluliseks ning filtreeris selle välja.

Ning kolmas hea näide on lapseootel emade ning isadega. Kui naine jääb rasedaks või

mehe kaaslane hakkab last kandma, siis ootamatult tekib nende ümbrusesse väga palju

rasedaid naisi. Kust need kõik ilmusid? Ei kuskilt. Nad olid alati olemas. Aga mitte selle

konkreetse naise või mehe jaoks. Nende jaoks on nad olemas alles nüüd, mil nende RAS on

samas suunas tööle hakanud.

Nüüd sa mõistad, kui oluline on, et see 0,0000005% informatsioonist, millest me saame

teadlikuks, haakuks meie eesmärkidega. Vastasel juhul me lihtsalt filtreerime välja kogu

informatsiooni, mis haakub meie eesmärkide saavutamise võimalustega ning me ei

märkagi, missugused võimalused meid ümbritsevad pidevalt.

Mis veel hullem, kui meie ajus on valdavalt negatiivsed mõtted ja hirmud, siis otsib RAS

pidevalt informatsiooni, mis haakub sellega. Seetõttu on meil elus nii, et kui me oleme

õnnetud, siis saame veel õnnetumaks. Kui meie elus on mured, siis tulevad mured meile

juurde. Asi ei ole selles, et sa oled ohver ja need asjad juhtuvadki ainult sinuga, ei, küsimus

on selles, et sa oled programmeeritud otsima sündmusi välismaailmast, mis on sinu

sisemaailmaga kooskõlas – ebaõnn, mured, probleemid jne. Sa lihtsalt ei märka võimalusi,

kuidas sellest probleemide ringist välja saada, sest RAS saadab sulle ainult informatsiooni,

mis süvendab sinu probleeme.

Sa saavutad selle, mida sa otsid

RAS kasutamine on täpselt analoogne Google’i või Neti.ee otsingumootorite kasutamisel

sinu arvutis. Me saame RAS’i jaoks sisestada suvalisi otsingusõnu täpselt nagu me

sisestame neid otsides midagi internetist.

Kui sa programmeerid mingi konkreetse idee või eesmärgi oma RAS’i jaoks ära, siis töötab

RAS sinu heaks 24/7, sõltumata, kas sa töötad, magad või sööd – RAS teeb pidevalt sinu

heaks tööd otsides sind ümbritsevast maailmast neid 2000 bitti infot, mis haakub sinu

ideega ning pakub sulle välja pidevalt neid võimalusi, ja samal ajal filtreerides välja

ülejäänud 399 999 998 000 bitti informatsiooni, mis ei ole kooskõlas sinu eesmärgiga.

Superhea näide on jälle emadega seotud. Ema võib rahulikult magada oma toas lahtise

aknaga, kust tuleb väga palju müra – autod sõidavad, lasevad signaali, inimesed kõnnivad

tänaval ja räägivad. Aga see ei sega ema, sest kuigi ta kuuleb seda kõike alateadlikult, siis

tema RAS teab, et see pole oluline informatsioon hetkel. Aga niipea, kui tema laps

kõrvaltoas korraks end keerab ja nohiseb, on ema kohe ärkvel ning läheb vaatama, kas kõik

on korras. Kust ta seda siis kuulis? Kuidas ta kuulis selle lärmi keskelt kerget vähkremist ja

nõrka heli. Sest tal on õnneks RAS – tema usaldusväärne koostööpartner oma kalli lapse

kasvatamisel.

Või näiteks oled sa iialgi olnud kuskil rahvarohkes kohas, kus ümberringi on jutusumin

ning praktiliselt võimatu on eristada sõnu. Kuid ühel hetkel sa kuuled teisest toa otsast, et

keegi räägib midagi näiteks Volkswagen Golfist – ja parajasti oled sa ostmas just seda

autot. Ootamatult tekkis sul võime välja lülitada kogu jutusumin ning vastu võtta

informatsioon väga kaugelt ning see sinu jaoks teadlikuks muuta. See on RAS. Sinu

koostööpartner sinu eesmärkide saavutamisel.

Eesmärkide saavutamise kontekstis on RAS'l kaks väga olulist funktsiooni:

1) See filtreerib välja sinu jaoks head võimalused

Näiteks teenid sa 500 eurot kuus, aga sa sooviksid seda suurendada. Kui sa oled teeninud

kogu aeg 500 eurot, siis sinu alateadvuses on uskumus: „Ma olen väärt 500 eurot kuus“,

ning isegi, kui sinu teele satuvad ideed, võimalused, kontaktid jms, mis võiksid sind

lihtsasti viia 1000 euro klubisse, ei märka sa neid ideid. Need ideed viiakse RAS poolt

kiiresti sinu alateadlikesse salakambritesse, kus talletatakse seda informatsiooni, mis ei ole

sinu jaoks „oluline“. Neuroteaduses nimetatakse seda terminiga scotoma, mis kreeka

keeles tähendab „pime koht“ – rahvakeeles tähendab see lihtsalt, et see on sul nina all, aga

sa ei märka seda.

2) See toob sinu ellu sinu jaoks halvad lahendused

Kui sa programmeerid RAS asjadele, mida sa ei soovi, siis on need asjad just täpselt need,

mida sa tegelikult saad. Just seetõttu on enamik inimestest situatsioonis, kus nende elu on

korduv muster – nad satuvad samasuguste kaaslaste otsa, nad on pidevalt vaesuslõksus

ning nad on pidevalt haiged.

Kuidas seda muuta? Jah, me peame keskenduma sellele, mida me tahame, mitte sellele,

mida me ei taha.

Selle väitega algavad kõik külgetõmbeseaduse raamatud. Aga kahjuks enamik nendest ei

selgita selle väite tagamaid. Kui sa keskendud asjadele, mis sinu elus on juba halvasti, siis

sa genereerid neid asju alateadlikult kogu aeg endale juurde. See on paratamatu protsess.

Kui sa oled ülekaalus ja sa mõtled pidevalt „Issand, ma olen ülekaalus“, siis sa oledki

ülekaalus. Kui su elus on raha vähe ja sa mõtled pidevalt rahapuudusele, siis just seda sa

saad – rahapuudust. Ning kui su kõrval on inimene, kes sind halvasti kohtleb, ning sa

mõtled pidevalt, et mu kõrval on inimene, kes mind halvasti kohtleb ja ma ei vääri seda

kõike, siis see on just see, mida sa oma ellu tegelikult pidevalt juurde lood. Miks? Sest sa

ise ju andsid selle korralduse. See on kinnine ring. Ja lisaks sellele, et sa lood oma ellu

kõiki neid halbu asju sinu jaoks, sa ignoreerid kõiki võimalusi, mis aitaks sind. See on kahe

teraga mõõk, mis lõikab mõlemalt poolt nii teravalt, et muudab meie elu hetkega. Õnneks

on võimalik seda kõike enda kasuks tööle panna. Sellest ringist aitab välja vaid teadlikkus

ja neuroprogrammeerimine, mida me käsitleme juba üsna varsti. Sellest saab sinu relv

sinu enda vastu, või kasuks. See on sinu enda teadlik valik.

RAS on asendamatu ning hädavajalik tööriist oma eesmärkide teadlikul saavutamisel. Me

peame oma alateadvuse programmeerima oma eesmärkide suunas, et RAS muuta oma

koostööpartneriks, mitte meie vaenlaseks. Nagu kogu meie alateadvus, nii ka RAS on

täiesti neutraalne tööriist meie peas. See ei anna mingeid hinnanguid – see lihtsalt

filtreerib, nagu kalavõrk, mille silmasuurus määrab, kui suured kalad jäävad võrku kinni.

Kui sa paned liiga suure silmaga võrgu vette, siis sa ju ei saa kalade peale vihastada, et nad

võrku ei jää – sa saad teadlikult muuta lähtepunkti, muuta võrgusuurust.

Sama olukord on ka alateadvuse ja RAS’iga. Me ei saa nende peale vihastada või solvuda,

et nad „lükkavad meile ette“ pidevalt muresid, probleeme ja raskusi. Ei saa, sest me oleme

ise nendele andnud korralduse seda teha. Kui me soovime seda muuta, peame seda

teadlikult tegema ja oma aju ümberprogrammeerima. Just seepärast räägib kogu käesolev

raamat eesmärkide teadlikust saavutamisest.

Kes leiab 50 naela?

Käesoleva peatüki lõpetuseks veel üks väga asjakohane näide ühest Inglismaa ülikoolist.

Nimelt korraldati kunagi katse, mille käigus pandi kokku kaks gruppi inimesi: ühed, kes

pidasid ennast õnnelikuks ja kellega juhtuvad tihti head asjad, ja teised, kes peavad ennast

õnnetuteks, kellega ei juhtu kunagi midagi head.

Selle väikese eksperimendi eesmärk oli välja selgitada, kas õnnelike ja õnnetute inimeste

aju töötab sarnaselt õnnelike juhuste leidmisel. Selleks anti mõlema grupi inimestele

ühesugune ajakiri ning paluti välja selgitada, kui palju on selles ajakirjas fotosid. Samas

paigutati eelnevalt kõikidesse ajakirjadesse väga suurelt silt: „Kui sa seda silti näed, siis

ütle korraldajale seda ja sa võidad 50 naela“. See silt oli enam kui ½ leheküljest ning teksti

kõrgus oli 3 cm. See reklaam sõna otseses mõttes „hüppas“ iga inimese silmadesse ning

seda oli praktiliselt võimatu mitte märgata.

Mis sa arvad, missugused olid tulemused?

Kui enamik õnnelikke inimesi märkas seda koheselt, siis õnnetud inimesed ei märganud

seda peaaegu üldse. Nad olid nii keskendunud ja pinges, et nende aju ei registreerinud

üldse võimalusi, mis olid väljaspool nende poolt seatud raame: õnnetud inimesed käivad

ringi oma õnnetute mõtetega ning nad näevad ja leiavad maailmast ainult seda, mis

haakub nende mõtetega. Nad jätavad märkamata võimalused leida endale õiged kaaslased,

uued ärivõimalused ning huvitavad väljakutsed elus.

Antud katse tulemused illustreerivad suurepäraselt RAS tööd. Kuna alateadvus võtab igal

sekundil vastu 400 miljardit bitti informatsiooni, aga me saame teadlikuks vaid 2000

bitist, siis RAS on see mehhanism, mis selekteerib, mis informatsioon täpselt 400

miljardist bitist välja „praagitakse“? Kuna õnnetutel inimestel on mõtted seotud

ebaõnnestumistega, siis RAS’i jaoks on see korraldus leida info, mis on otseselt seotud

meie sooviga – ebaõnnestumine, kurbus, viha, pettumus. Ja seda meie aju ka otsib. Ning

kahtlemata ka leiab.

Samal ajal õnnelikud inimesed on oma alateadvuse programmeerinud edule ja uutele

võimalustele, mistõttu RAS teeb oma tööd vastupidises suunas – see otsib igal sekundil

seda 2000 bitti, mis haakub otsingusõnadega: edu, küllus, uued võimalused. Ning nagu

katse tulemused näitasid, töötas kõikide osalenute RAS-d laitmatult: õnnetud olid

orienteeritud kitsalt oma ülesandele ning ei näinud uusi võimalusi, samal ajal, kui

õnnelikud olid orienteeritud ja avatud uutele võimalustele ning avastasid kiiresti

võimaluse teenida 50 lisanaela.

Analüüsides eespool kirjeldatud katse tulemusi, võib kokku panna neli lihtsat nõuannet

õnnetutele, kuidas elada õnnelikumat elu:

• Õnnelikud inimesed täidavad oma unistusi läbi positiivse mõtlemise: Ole ja mõtle

positiivselt ning unista suurelt oma eesmärkidest!

• Õnnelikud inimesed on avatud uutele võimalustele: Ole rõõmsameelne ning hoia

silmad lahti uutele võimalustele!

• Õnnelikud inimesed teevad kiireid ja õigeid otsuseid kuulates oma sisehäält: Jälgi

oma südamehäält ning usalda oma instinkte otsuste langetamisel!

• Õnnelikud inimesed muudavad läbi positiivse hoiaku ka negatiivsed sündmused

positiivseks: Leia ka ebameeldivatest situatsioonidest üles positiivsed aspektid ning

keskendu nendele!

Kuhu gruppi liigitad ennast sina?

Jäta meelde:

• RAS on neuronite kogum sinu aju alateadlikus osas, mis funktsioneerib 800 korda

kiiremini kui rakud sinu teadlikus aju osa

• RAS võtab vastu iga 5 tajumeele poolt kogutud informatsiooni ning otsustab, kas

see on oluline või mitte vastavalt sinu sisemisele pildile

• RAS on sinu isiklik Google otsingumootor, mis leiab üles sinu jaoks sinu enda poolt

defineeritud kõige olulisema informatsiooni

Psühhoküberneetiline Mehhanism – PKM

Samaaegselt RAS’i ümberprogrammeerimisega on vajalik ka ühe teise väga olulise

alateadliku mehhanismi ümberseadistamine – Psühhoküberneetilise Mehhanismi

kalibreerimine.

Kui RAS kaudu me määrasime ära enda jaoks, missugusest informatsioonist me saame

igapäevaselt teadlikuks, siis PKM on mehhanism, mis lubab meil selle informatsiooni

muretult vastu võtta, tundmata ohtu ning ebamugavustunnet uutsorti informatsiooni

omandamisel.

Sinu isiklik autopiloot

PKM’i parimaks selgituseks on analoogia laeva autopiloodiga.

Oletame, et sa lähed kaatriga merele sõpradega kala püüdma. Te olete koha kalastamiseks

välja valinud, kuid terve tunni jooksul ei õnnestu teil mitte ühtegi kala püüda. Siis sa

otsustad, et on vaja muuta püügikohta.

Sa lähed kaatri rooli taha ning keerad rooli läände, kuna sa oled kuulnud, et seal pidavat

kala olema. Peale rooli keeramist ning kaatrile uue kursi andmist lähed sa tagasi oma

sõprade juurde, kuid avastad peagi, et paat on samas kohas tagasi, kus enne. Sa lähed

proovid uuesti mitu korda paati saada mujale sõitma, aga see ei õnnestu. Ootamatult küsib

üks sõpradest: „Kuule, kas sa autopiloodi võtsid maha?“ Mis asja, imestad sa, kuna sa isegi

ei teadnud, et selline asi paadil olemas on.

Kas see kõlab sulle tuttavalt? Meie elus on palju kordi, kus me „komistame“ pidevalt

samade olukordade, sarnaste töökohtade ning samasuguste kaaslaste otsa. Me püüame

alustada 5 korda dieeti või korralikku treeningplaani, me soovime muuta oma elu, aga

avastame üsna pea, et me oleme tagasi olukorras, kus me olime 2 kuud tagasi. Ning me

imestame: „Miks see niimoodi meiega juhtub? Miks ma ei suuda midagi oma elus korda

saata?“.

Sama olukord, nagu toimus kaatri autopiloodiga, toimub meiega igapäevalus – me ei tea,

et meie ajus on olemas samasugune autopiloot, nagu on laevadel. Selleks autopiloodiks on

Psühhoküberneetiline Mehhanism (PKM), mis hoiab meid alati kursil, kuhu see on

kalibreeritud (seadistatud). Ning igasuguse kõrvalekalde korral informeerib PKM meid

sellest koheselt viies meid tagasi meie jaoks mugavasse tsooni.

Kuidas PKM töötab?

Mõiste „küberneetika“ tulenebki kreeka keelest ja see tähendab „laevajuhtimist“. Laiemas

aspektis tähendab küberneetiline süsteem juhtimis- ja reageerimissüsteeme tehnilistes,

looduslikes ning ka sotsiaalsetes valdkondades.

Tänapäeval on enamikes autodes automaatne kliimaseade. Kui sa suvel lähed autoga

sõitma ning väljas on päikese käes 35 kraadi kuuma, soovid sa, et sinu autos oleks

temperatuur mõnusalt 22 kraadi juures. Sa istud autosse, määrad kliimaseadmel

temperatuuriks 22 kraadi ning alustad muretut sõitu. Sa tead, et autosse on sisse ehitatud

süsteem, mis hindab pidevalt auto salongi temperatuuri ning vastavalt sellele puhub

juurde kas jahedamat või soojemat õhku. Ta teeb seda kõike automaatselt, et hoida

lõpptulemust – salongi temperatuur sinu jaoks alati ühel tasemel, so 22 kraadi peal.

PKM töö on vahetult seotud meie sisemise alateadliku pildiga ehk meie meeleseisundiga.

Sõltuvalt sellest, mis valdkonnas sa soovid eesmärke saavutada – raha, tervis või suhted - ,

pead sa arvestama, et PKM jaoks on sinu tegelikuks eesmärgiks sinu meeleseisund, mitte

sinu soov, mida sa teadliku mõistuse tasandil „unistad“.

Meeleseisund on sinu alateadlike uskumuste, harjumuste ja tõekspidamiste summa, mis

peegeldab täpselt, mida sa endast kui isiksusest antud valdkonnas arvad. Kui sinu

meeleseisund on näiteks „Ma teenin igal kuul 1000 eurot“, siis teenid sa 1000 eurot

sõltumata, mis töö sa endale valid. Kui sa isegi vahetad töökohta lootes leida parema töö,

siis sinu sissetulek selle kaudu eriliselt ei muutu – sa lihtsalt oled programmeeritud sellele

tasandile ning see saab muutuda ainult siis, kui sa muudad oma meeleseisundit raha osas

– sa lood oma alateadvusse uue pildi oma finantsilisest olukorrast.

Sama lugu on ka suhete, kaalu ja tervisega. Kui sa oled läbi elu pidevalt sattunud sarnaste

suhete peale, mis lagunevad 4 kuu möödudes, siis suure tõenäosusega ei saa see protsess

muutuda enne kui on muutunud midagi sinu peas. Sa pead olema teadvustanud ning

omaks võtnud uue lähtekoha suhetes – „Ma suudan armastada ja ma suudan olla

armastatud“

Meie sisemine pilt

Meie sisemise meeleseisundi ja sisemise pildi tugevust iseendast kirjeldavad eredalt

Ameerikast pärit ilukirurg dr. Maxwell Maltzi materjalid 50-ndatest aastatest, kui

ilukirurgia hakkas laialdasemalt levima. Nimelt avastas dr. Maltz, et isegi kui tema

patsiendid olid läbi teinud oma näos märkimisväärsed kirurgilised muudatused, siis peale

operatsiooni peegli ette minnes nad ei märganud neid. Nad vaatasid peeglisse, kust

tegelikult vaatas nendele vastu täiesti muudetud nägu, nägid nemad ikkagi oma vana nägu

ja küsisid doktorilt, miks ta nende kohtadega midagi ette ei võtnud?

Just Dr. Maltz oli see, kes hakkas nende näidete põhjal sügavamalt analüüsima inimeste

sisemist pilti iseendast ja selle muutmise võimalusi ning hakkas viitama meie alateadlikule

süsteemile, mida nüüd nimetatakse Psühhoküberneetiliseks Mehhanismiks.

Ohud meie elus

Nende uuringute tulemusena selgus, et igasuguse olulise muudatuse tagajärjel meie elus –

olgu selleks siis finantsiline, tervislik, spirituaalne, suhetes või karjääris -, mis viib meid

välja meie mugavustsoonist ehk harjumuspärasest käitumismustrist, saab meie

närvisüsteem keemilise signaali (epinefriin), mida meie aju tõlgendab kahtluse, hirmu ja

ärevustundega. Täpsemalt on selleks keskuseks ajus amygdala (kreeka keeles mandel,

kuna see on mandli kujuga), mis registreerib kõrvalekaldeid meie normaalsest turvalisest

tsoonist ning annab signaali, et midagi uut on toimumas. Kuna amygdala interpreteerib

kõrvalekallet ohuna, tekitab see automaatselt meie organismis tunde, nagu ähvardaks

meid reaalne hädaoht. Meie aju teeb kõik seejärel, et meile välja pakkuda „ettepanekud“,

kuidas me saaksime oma mugavustsooni naaseda, et taastada hädaohule eelnenud

olukord. Ning kui me seda teeme, kaob meie vereringest vastav kemikaal ja me tunneme

end taas turvaliselt ja hästi. Ning me täname ennast, et me seda hullumeelset käiku ikka

ette ei võtnud. Ning me oleme järjekordselt ära võtnud endalt võimaluse saavutada oma

eesmärk.

Kuigi eelmisest lõigust võib jääda mulje, et PKM on ebavajalik, on tegelikult PKM eluliselt

meile väga vajalik ning perfektselt toimiv süsteem, mis säästab meie elu. Kui sa näiteks

kõnnid teepeenral ning sinust on möödumas auto liiga lähedalt, siis hüppad sa eemale

hetkega, ilma igasuguse teadliku mõtlemiseta. See on PKM on tööpostil – sinu alateadvus

võttis vastu informatsiooni, et tulemas on auto ning see on ohtlik, aju võttis selle signaali

vastu ning reageeris koheselt. PKM päästis sinu elu.

Aga meie igapäevaelus, kus me soovime võib-olla teenida rohkem raha, kaotada kaalu või

leida endale usaldusväärne kaaslane, ei satu me nii eluohtlikesse situatsioonidesse. Kuid

PKM on alati valvel täpselt nagu seda on RAS.

Küsimus ei ole iseenesest PKM’s ja selle töös, vaid küsimus on meie poolses PKM poolt

edastatud signaalide tõlgendamises. Kuna igasuguste suurte eesmärkide saavutamisega

kaasneb teatud risk ning enda tõsine proovilepanek, siis me peame arvestama, et me

satume olukordadesse, mida PKM võib tõlgendada hädaohuna. Meie ülesanne on

siinjuures mõista, et PKM poolt tõlgendatav OHT ei tähenda alati tegelikku hädaohtu, vaid

PKM annab meile lihtsalt truult märku, et me oleme välja astumas oma harjumuspärasest

mustrist – me oleme sisenemas uude tsooni ning PKM küsib meilt lihtsalt, kas me oleme

sellest teadlikud ning kas see on see, mida me soovime hetkel teha? Kui see on see, mida

me ka tegelikult soovime, siis me saame lihtsalt seda signaali ignoreerida ning oma

eesmärgipõhise kavaga edasi liikuda. Niimoodi oleme laiendanud oma meeleseisundis

määratletud piire ja suurendanud oma mänguala.

Kui me hakkame mõistma PKM poolt edastatavate signaalide sisu, saame teadlikuks oma

piiridest ja oskame nendega ka efektiivsemalt ringi käia. Kuigi PKM püüab meid alati

vanasse mustrisse tagasi suruda, kuna see on tema töö, on meie töö olla igal hetkel teadlik

oma valikutest ja tegutsemisest, vältimaks niimoodi ohtu, et me siseneme valele

territooriumile, kuid samas saame ka kindlad olla, et me ei lase põhjendamatutel

ohusignaalidel end kursilt kõrvale juhtida.

Kuidas muuta oma sisemist pilti?

Oma sisemise pildi muutmisega tegeldes jõuame tagasi tegevusteni, mida puudutasime

RAS’st rääkides. Kuna PKM käitub vastavalt meie alateadlikule pildile meist, siis

igasugused teadlikud ja käitumispõhised tegevused oma minapildi muutmiseks on

lühiajalised ning lõppevad alati vana olukorra taastamisega. PKM peegeldab meie

alateadvust, kus resideeruvad meie uskumused ja harjumused. Ning kui me soovime

PKM’ile teada anda oma uuest lähtekohast, oma uuest minapildist ja meeleseisundist,

peame jõudma sinna, kus need harjumused ja uskumused asuvad – meie alateadvusse.

Vastasel juhul juhtub see, mis alati on juhtunud ning miks sa oled nii palju kordi eelnevalt

oma eesmärgid kõrvale pannud – niipea, kui sa oled astunud uuele territooriumile, saab

sinu aju juurde adrenaliini (epinefriini) ja sinu stressihormooni kortisoli, mis karjuvad

sulle üheskoos: Võitle või jookse! Ning kuna olukord on uus, sa oled hirmul ja segaduses,

eelistad sa sel korral joosta.

Kuidas seda kõike siis muuta ning enda kasuks tööle panna?

PKM ümberseadistamiseks on hea näide seotud lasteaialastega. Lapsed, kes on harjunud

kasvama mõned aastad kodus vanemate ja vanavanematega, on oma PKM kalibreerinud

kodus olemisega ning nende jaoks on see turvaline keskkond. Kui nüüd jõuab kätte aega

minna lasteaeda, siis on see laste jaoks sageli suur shokk, kuna nende PKM tõlgendab seda

hädaohuna.

Kui lapsevanemad on tuttavad meie alateadlike mehhanismidega ning eriti PKM tööga, siis

võivad nad minna paar nädalat enne lasteaia algust lapsega lasteaia territooriumile ning

tutvustada lapsele seda. Nad räägivad lapsele, kuidas nemad lasteaias käisid, kui lõbus seal

on koos teiste lastega mängida ning kui palju lõbusaid teisi asju seal teha saab. Sellist

tutvustamist võiks korrata nii tihti kui võimalik, kuna iga kord, kui me lapsega

tutvumisringile läheme, kalibreerime tema PKM ja anname sellele teada, et see on

turvaline tsoon ning siin ei ole hädaohtu.

Uuringud Ameerikas on näidanud, et selline lähenemine tõesti toimib. Seda on proovitud

paljude laste peal ning võrreldud siis lastega, kelle vanemad toovad lasteaeda esmakordselt

ning lapsed on tõsises shokis. Nende PKM töötab ja aju pumpab verre vastavaid kemikaale

muutes lasteaia lapse jaoks tõeliseks dzungliks, kust peab igal juhul põgenema. Isegi kui

nende laste vanemad püüdsid lastele selgitada kohapeal, et lasteaed on mõnus koht ja

tutvustasid nendele lapsi ja kasvatajaid, oli selleks liiga hilja – see tegevus toimus teadlikul

tasandil. Alateadlikul tasandil oli laste jaoks hädaoht ning kui alateadlik mõistus satub

vastuollu teadliku mõistusega, siis on tulemus alati üks – teadlik mõistus kaotab 100

korral 100’st.

Kindlasti oled sa PKM tööd ka enda juures tajunud, kui sa meenutad olukordi, kus sa satud

võõrasse paika, võõrasse seltskonda või teed midagi, mis on sulle täiesti uus. Esimesel

kohtumisel on kõik kuidagi ebameeldiv, ning isegi, kui sa teadlikult mõtled läbi, et kõik on

okei, siis ikkagi läheb see tunne ära alles mõne aja möödudes. Kui sa satud samasse

olukorda teist või kolmandat korda, siis on sul enesetunne hoopis midagi muud, kuigi

tingimused on samaks jäänud. See kehtib isegi täiesti igapäevaste ja väikeste asjade puhul

tööl ja kodus. Minu viimane kogemus PKM'ga oli, kui ma otsustasin üle minna PC arvutilt

MAC arvutite peale. Olin seda plaani ammu pidanud, kuid kui esimesel õhtul MAC'ga tööle

hakkasin, tundsin ennast väga ebakindlalt ja ebamugavalt. Mulle väga meeldis MAC, aga

miski oli justkui valesti – ma ei tundnud ennast koduselt. Kuid õnneks ma teadsin hästi,

mis toimub ning ma ignoreerisin seda täiesti. Kolmanda päeva õhtuks olin ma maailma

suurem MAC fänn juba ning seda siiani. Aga see andis mulle taas kinnitust, et PKM tõesti

töötab ja igas olukorras, kus me väljume turvalisest ja tuttavast eluolukorrast.

Teine hea näide on reisidelt. Alguses võtad hotelli ning käid vargsi lähiümbruses. Teise

päeva õhtuks on koht sulle juba nii omaseks muutunud, et tundub, nagu oleksid seal juba

kuid elanud. Mida me siis esimesel päeval kardame, et vargsi ringi liigume? Mitte midagi

tegelikult, lihtsalt meie jaoks oli see uus situatsioon ning meie aju andis sellest märku.

Tagasi neuronühenduste maailma

Tulles tagasi lasteaia näite juurde, tekib küsimus, mis oli siis erinevus, mis laste peades

toimus, kui ühed tulid lasteaeda rõõmuga, teised nutuga?

Lapsed, kes olid vanematega käinud eelneva 2 nädala jooksul lasteaiaga tutvumas, olid

loonud oma ajju juba uued neuronühendused ning neid pidevalt läbi kujutlusvõime ka

tugevdanud. Lastevanemate juttude baasil kujutasid lapsed ette, kuidas nad juba lasteaias

mängivad, kuidas nendel on uued sõbrad ning neid ettekujutlusi saatis rõõm – ka

emotsioon kui katalüsaator oli lisatud. Nende uute neuronühenduste kaudu olid nad

muutnud uue olukorra alateadvuse jaoks juba tuttavaks olukorraks.

Kuna alateadvust käsitlevas peatükis saime teada, et alateadvus ei suuda eristada

tegelikkust (mis on ajju toodud läbi meie 5 tajumeele) ettekujutusest, siis käsitleski

alateadvus hiljem, kui jõudis kätte tegelik lasteaeda minemise päev, seda kõike juba

kogetud sündmusena. Meie alateadvuse omadus – suutmatus eristada tegelikku olukorda

meie poolt teadliku mõistuse kaudu ette kujutatud (visualiseeritud) olukorrast – annab

meile väga võimsa relva teadliku mõistuse ja alateadvuse koostöös. Kuigi meie teadlikul

mõistusel on alateadvusega võrreldes väga väike võim ja suutlikkus, suudab see

suurepäraselt uusi asju välja mõelda ja neid endale värvikalt ette kujutada, mida

alateadvus omakorda tõlgendab kui tegelikke ja tõeseid sündmusi.

PKM meie igapäevaelus

Nüüdseks sa tead, mis on PKM ja kuidas see toimib. Nüüd on väga oluline enda jaoks

teadvustada, kuidas sa saad PKM enda kasuks tööle panna ning kuidas vältida, et see

töötaks sinu vastu.

Kõige lihtsam on seda teha läbi teadlikkuse. Järgmine kord, kui sa püüad kaotada kaalu,

alustada uut suhet või alustad uut ettevõtmist, siis juba arvesta ette, et sa tunned alguses

ärevust ning hirmu. Ega suured ärimehed, kuulsad sportlased ja teised edukad inimesed ei

ole ehitatud teistmoodi. Nad on täpselt samasugused nagu sina ja mina. Mida nad aga

teevad teisiti, on PKM poolt saadetavate signaalide tõlgendamine. Ka nemad tunnevad

hirmu, aga nad teavad, et see ei tähista hädaohtu, vaid nad liiguvad edasi uuele ja

tundmatule territooriumile.

Enda treenimine eesmärkide teadlikuks saavutamiseks ei erine mitte kuidagi tavapärasest

treeningust – sa saad need tulemused, kui palju sa oled treeninud. Kui sa järgmine kord

tunned hirmu ja hädaohtu uues situatsioonis, siis ära kohe anna alla. Kõigepealt saa

teadlikuks, et PKM teeb tööd ning küsi endalt lihtsalt: „Kas hetkel on reaalne hädaoht

minu elule või on see vaid pelgalt adrenaliinisööst minu verre, mis tähendab vaid üht: Ma

liigun oma eesmärkide suunas!“

Miks on PKM väga kasulik?

PKM on kahe funktsiooniga süsteem nagu ka RAS, sest ta toetab meie eesmärke alati

kahetasandiliselt:

1) Juhul, kui sinu alateadvuses on sinu minapilt kooskõlas sinu eesmärkidega, võid sa

rahulikult olla oma autopiloodil, sest sa tead, et PKM jaoks on mugavustsoon just see

tsoon, kus sa olla tahad ning mis kannab sind sinu eesmärgi suunas

2) Juhul, kui sinu alateadvuses on sinu minapilt seotud hirmude, vaesuse ja

üksindusega, siis pead sa olema valvel, sest PKM hoiatab sind alati ohutundega, kui sa

püüad oma elus midagi teha, et hirmudest, vaesusest ja üksindusest võitu saada

Jäta meelde:

• Küberneetika on juhtimis- ja automaatsete kontrollisüsteemide teadus

• Sinu isiklikul psühhoküberneetiliste süsteemil on sensorid, mis võtavad vastu

kõrvalekalded sinu alateadvuses olevatest eesmärkidest. Kui alateadvuses on sinu

eesmärgid, siis hoiab PKM sind alati kursil; kui seal on hirmud ja kahtlused, hoiab

PKM sind alati kursilt maas

• Kuigi PKM on täiesti automaatne ning alateadlik mehhanism, on meil võimalik seda

ümber seadistada kasutades selleks neuroprogrammeerimist

Meie alateadlikud programmid: uskumused ja harjumused

Kas sa nõustud sellega, et iga kuulsa Hollywoodi filmi eelkäija on suurepärane käsikiri?

Selles peatükis räägin ma veelkord meie uskumustest ja harjumustest – meie alateadlikest

programmidest, millele tugineb kogu meie elu. Just sellest käsikirjast sõltub, mida sa

tunned, mida sa mõtled ja mida sa saavutad – sinu käsikirjas on kõik see kirja pandud sinu

enda poolt. Ning natukene hiljem saad sa ka teada, kuidas seda käsikirja muuta viisil, et

sinu elu muutuks 180 kraadi – et sa võiksid saavutada kõik oma eesmärgid ja unistused.

Kui sa oled raamatus jõudnud käesoleva peatükini, siis on sul juba olemas suurepärased

teadmised meie aju ehitusest ning meie teadliku teadvuse ja alateadvuse tööst ning

koostöötähtsusest eesmärkide saavutamisel.

Järgnevalt hakkame käsitlema programme meie peas. Nagu arvutiski, sarnaselt

„jooksevad“ meie peas programmid, mis juhivad meie igapäevaelu ja meie tulemusi. Me

saame teada, kuidas meie alateadlikud programmid – meie uskumused ja harjumused –

kontrollivad kogu meie elu ning kuidas me saame õppida uusi asju oma elus. Ning alles

seejärel lähme päris huvitava osa juurde – „asjade manifesteerimine“.

Oled sa kunagi mõelnud, kust uskumused ja harjumused sinu ellu tekivad – kui sa sünnid,

siis ei ole sul ju ühtegi harjumust ning uskumust?

Jah, tõsi, meil ei ole sündides ühtegi uskumust ega harjumust. Meil on küll umbes 50%

ulatuses geneetilised eelsoodumused teatud käitumiseks, kuid ülejäänud oskused,

teadmised ja kogemused omandame kõik oma elu käigus oma vanematelt, kaaslastelt ja

ühiskonnast tervikuna. Kõik see, mis meile nende isikute ja ühiskondlike gruppide poolt

räägitakse, võtame vastu kui TÕSI ning nendest kujunevad meie uskumused. Aga

nüüdseks teame ka seda, et tegelikult see ikka ei ole TÕSI, see on vaid meie enda

interpretatsioon tõest.

Kui meile midagi pidevalt räägitakse ja korrutatakse, siis pikapeale muutub see meie

alateadlikuks uskumuseks. Kui me lisame sellele uskumusele piisavalt omapoolset

kogemust, saab uskumusest meie alateadlik harjumus käituda teatud viisil.

Ning me teame juba ka, kus meie uskumused ja harjumused asuvad – meie alateadvuses.

Ja kuna need asuvad meie alateadvuses, siis juhivad just nemad meie mängu – me käitume

ja tajume kogu maailma vastavalt nendele uskumustele ja harjumustele. Me otsime

välismaailmast informatsiooni, mis sobitub seal oleva informatsiooniga ning me tunneme

ennast turvaliselt, kui me tegutseme nende uskumuste ja harjumustega kooskõlas. Seda

filtreerimist nimetatakse kreeka keelse sõnaga scotoma, mis tõlkes tähendab „pime koht“

ning lihtsalt öelduna viitab faktile, et kogu informatsioon, mis me oma 5 tajumeelega vastu

võtame, aga mis ei haaku alateadvuses oleva informatsiooniga, jäetakse lihtsalt kõrvale. Me

ei saa sellest teadlikuks.

Neuroteaduse seisukohalt võttes tekivad meie uskumused ja harjumused regulaarse

neuronühenduste aktiveerimise tulemusena. Alguses on mingi idee või mõtte kohta

tekkinud neuronite omavaheline ühendus nõrk, kuid mida enam me seda mõtet mõtleme,

seda lihtsamaks muutub elektriimpulsside ülekanne ühelt neuronilt teisele ja seda

tugevamaks muutub neuronühendus. Ning selle tulemusena muutub meie mõte

automaatseks, mida me saame lühidalt nimetada ANM’ks – Automaatseteks

Negatiivseteks Mõteteks. Kuna inglise keelse lühendina on sama mõiste ANT (automatic

negative thought), siis kirjeldab see lühend väga hästi nende tegelikku tähendust – ANT on

inglise keeles sipelgas. Ning just sipelgatena meie automaatsed negatiivsed mõtted meie

peas tunduvadki.

Me kõik teame seda tunnet, kui me ei suuda negatiivsetest mõtetest vabaneda. Nad on

justkui sõna otseses mõttes sipelgad meie peas ja me ei suuda neid kontrollida. Nad

siblivad meie peas ringi ja tekitavad ikka korralikku segadust.

Programmide muutmine

Meie ülesanne on hakata teadlikult neid sipelgaid avastama, nendest teadlikuks saama ja

muutma need vastupidiseks – Automaatseteks Positiivseteks Mõteteks ehk APM’deks.

Miks see vajalik on?

Sest meie automaatsed mõtted on meie uskumuste ja harjumuste tekkimise aluseks. Kuna

meie mõtted on automaatsed, siis käivitavad need automaatselt, meile mitte teada olevalt,

ka pidevalt ühtesid ja samu neuronühendusi, muutes need üha tugevamaks. Ja ühel hetkel

me ei saagi millestki muust mõelda kui nendest negatiivsetest mõtetest, sest nende

neuronühendused on võrreldes positiivsete ideede neuronühendustega nii palju

tugevamad, et positiivsete mõtete mõtlemiseks peame sõna otseses mõttes ennast

pingutama, et ületada need neuronite vahelised vahemikud.

Automaatsed negatiivsed mõtted loovad meie elu. Need avaldavad mõju absoluutselt

kõikidele meie eluvaldkondadele – meie enesehinnang ja suutlikkus, meie arvamus leida

õiget kaaslast, meie seisukoht, kui palju raha me suudame teenida ning palju muud.

Lühidalt on õigem väljendada, et need avaldavad mõju kõigele, kes me isiksusena oleme.

Tihti räägitakse inimeste enesehinnangust ning sellest, kuidas see mõjutab meie tulemusi.

Loomulikult see mõjutab! Sest meie enesehinnang ei ole ju midagi muud kui hulk

omavahel põimunud uskumusi. Ning mis eriti oluline – enamus meie uskumustest ei pea

üldse paika. Need on kujundatud sellise informatsiooni baasil, mis ei ole täpne ning ei

kajasta tegelikkust. Seega me arvame endast midagi, mida me ei ole ning sellest

arvamusest tulenevalt elame oma elus. Tekib küsimus, kes siis tegelikult seda elu elab? Kas

sina ise või kõikide sinu kogemuste ja teiste inimeste arvamuste summa, mida sa endas

kannad? On aeg nendest uskumustest vabaneda.

Kuidas seda teha?

Ikka võttes kontrolli alla oma aju ning luues sinna uued neuronühendused. Just

alateadvuse muutmise edukusest sõltub, kui palju raha sa suudad teenida, kui hea tervis

sul on ning kes on see inimene, kes elab sinu kõrval. Need asjad ei sõltu välistest

tingimustest, need sõltuvad ainult sinust.

Ega iseenesest ei ole meie uskumused head ega halvad. Nagu kõik asjad meie maailma, nii

ka meie uskumused lihtsalt ON. Mis on meie jaoks oluline mõista, on see, et vastavalt

sellele, mis uskumus meil peas on, vastavalt sellele on meie väline maailm – me elame ja

tegutseme selles vaimus, mida me oma peas kanname. Nagu me eelnevalt teada saime, me

võtame oma nägemismeele kaudu vastu igal sekundil 10 miljonit bitti informatsiooni, aga

me saame teadlikuks ainult 4 – 2000 bitist, mis haakub täpselt selle programmiga – meie

uskumuste summaga – meie peas. Kõik muu lihtsalt haihtub meie jaoks. Seega isegi, kui

sulle peaks tekkima ootamatult miljoni dollari idee, siis ... sa lihtsalt ei saaks sellest

teadlikuks ... sest sinu alateadvus teab, et see ei huvita sind. Seda muidugi ainult juhul, kui

sa ei ole oma alateadvusse programmeerinud miljoni dollari ideed.

Heaks näiteks on siin rikkuse ümber jagamine. Mis sa arvad, mis juhtuks, kui näiteks

Donalt Trumpilt ära võtta kogu tema raha? Mis sa arvad, kui kaua läheks aega, et ta saaks

uuesti multimiljonäriks? Jah, arvatavasti mõned kuud.

Aga mis juhtuks, kui anda keskpärsele inimesele 10 miljonit? Kui kiiresti ta sellest

vabaneks? Jah, kuudega, okei võib-olla aastaga. Statistika näitab, et 86% inimestest

Ameerikas, kes võidavad loteriiga, kaotavad selle. Nad ei oska selle rahaga midagi peale

hakata ning lihtsalt kulutavad selle ära.

Miks see nii on?

Sest küsimus ei ole selles, et nad oleksid vähem intelligentsemad, vähem haritud või

vähem toredad inimesed. Ei, küsimus on nende sisemises pildid. Nende teod haakuvad

nende sisemise maailmaga ja kui see ei peegelda jõukust ning edu, siis sama juhtub ka

väljaspool. Tavaliselt arvatakse, et see on vastupidi, arvatakse, et me oleme oma

välismaailma vangid ning me sõltume nendest tingimustest. Ei sõltu, me saame seda

muuta.

Samuti on teoretiseeritud erinevate rikkuse ümberjagamise teooriate üle, mille kohaselt

oleks õiglane kogu maailma rikkus võrdselt inimeste vahel ära jagada. Teadlased on aga

jõudnud tulemusteni, et peale rikkuse ümberjagamist umbes 50-100 aasta jooksul oleks

rikkus uuesti samade inimgruppide käes, kus see oli jagamist. Sest ühed inimesed lihtsalt

on loodud rikkust ja väärtust looma, ning teised seda ära andma. Kumba rühma kuulud

sina?

Sul võib praeguseks hetkeks olla tekkinud juba küsimus, et miks kogu selles raamatus

räägitakse nii palju ühest ja samast asjast – alateadvus, aju ning meie sisemine pilt? Jah,

sest see on see, kust meie välismaailm alguse saab. Ma olen püüdnud endale ning nüüd

püüan selgitada ka sulle, kui oluline on enda sisemist maailma enne kui me soovime

tulemusi näha väljaspool. Oluline on, et sa lood oma alateadvusse pildi, missugune sinu

välismaailm peaks olema, ning seejärel saad „lasta minna“ oma ajul läbi erinevate

mehhanismide seda kõike püüdma välismaailmast, mis haakub selle sisemise pildiga. Ja

just seda see ka teeb.

Sinu aju võtab sinu sisemise pildi kui Prioriteet nr 1 korraldust ja teeb kõik, et välismaailm

panna sobituma sinu sisemaailmaga. Ehk me peame töötama kõigepealt oma sisemise

pildiga, mitte väliste objektidega. Seepärast nimetatakse seda protsessi eesmärkide

saavutamiseks seestpoolt väljapoole. Kui sinu elus on raha vähe, siis raha puudus sinu elus

ei ole teema, millele keskenduda, vaid sinu uskumus sinu peas, et sul on raha vähe. Sellest

kohast peame alustama, ning kui me teeme õigeid asju, siis see viib meid samm-sammult

edasi rahahulga kasvule ka meie välises maailmas.

Õppimine

Teadlik õppimine on väga oluline protsess eesmärkide saavutamisel. Kui me oleme

teadlikud sellest, mis meie elus toimub, siis me oskame ka tähele panna, millest on meie

elus puudus ning mida oleks vaja juurde õppida, et me suudaksime oma eesmärkide poole

liikuda. On ju lihtsameelne arvata, et kui meie eesmärk on näiteks saada Eesti parimaks

tantsijaks, siis me saavutame selle ilma tantsutrenni minemata. Meie kompetents peab

vastama meie eesmärkidele. Me juba teame eelmistest peatükkidest, et inimene on

võimeline omandama uusi asju ehk looma uusi neuronühendusi oma elus terve eluea

vältel. Sellele pole mitte mingisuguseid piiranguid, ei vanuselisi ning rahvuslikke. Kõik

saab alguse meie teadlikust otsusest.

Õppimise protsess kätkeb endas erinevaid kompetentsiastmeid. Kõige esimene

kompetentsiaste on Alateadlik teadmatus.

Selles kompetentsitasemes me ei tea, et me ei tea midagi. Me oleme teatud tüüpi vanglas ja

me ei tea, et sellest vanglast on olemas väljapääs.

Kui meil siiski veab, võime pääseda järgmisele tasemele – Teadlik teadmatus, kus me

teame, et me ei tea. Sellel tasemel saame hakata langetama teadlikke otsuseid liikumaks

edasi järgmisele tasandile, milleks on Teadlik teadmine. Selle protsessi suunas liikudes

teeme teadlikke valikuid ning me omandame uut informatsiooni vastavalt nendele

valikutele. Näiteks on Teadliku teadmise protsess ka see raamat. Sa oled teinud teadliku

valiku, et sa otsustad oma teadmisi enda arendamiseks täiustada. Sa ei jäta midagi juhuse

hooleks.

Viimane aste õppimise protsessis on Alateadlik teadmine ehk Alateadlik kompetentsus.

See on mingi valdkonna meistriklass, kus sa ei pea enam teadlik olema / mõtlema oma

tegevusest, kui sa midagi teed. Näiteks, kui sa sõidad jalgratta või autoga, siis sa ei mõtle

ju, kuidas tasakaalu hoida või käike vahetada. Sa teed seda kõike alateadlikult. Nende

oskuste omandamisel läbisid sa kõik need etapid: alguse sa ei teadnud üldse, et sa ei oska

sõita autoga (sa olid nii noor ja sa ei teadvustanud seda endale). Kui sa hakkasid nägema

teisi sõitmas, said sa ühel hetkel aru, et sa võiksid ka sõita, aga sa ei oska. Peaks õppima. Sa

läksid autokooli ning sa vaatasid iga kord, kui käiku vahetasid, käigukangi peale. Sa

õppisid. Ning nüüd sa sõidad mõnikord töölt koju nii, et sa ei mäletagi, kuidas sa sinna

said. Sa oled sellel alal alateadlikult kompetentne.

Meie eesmärk on saavutada alateadlik kompetentsus selles valdkonnas, kus me tahame

edu saavutada. Ning me saame seda teha samamoodi nagu me õppisime rattaga või autoga

sõitma – korrates pidevalt sama ja õiget tegevust. Niimoodi treenime oma alateadvust seda

informatsiooni vastu võtma ja talletama. Ja kui me oleme kord juba jõudnud nii kaugele, et

meil on teatud valdkonnas alateadlik kompetentsus, siis oleme oma edu autopiloodil. Siis

me ei pea enam ennast nii palju kontrollides muutma, vaid pigem peame hoidma õiget

suunda, et vältida muutust taas alateadliku ebakompetentsuse suunas. Kui me oleme

saavutanud alateadliku kompetentsuse alal, mida me armastame, täidame oma elu

eesmärki. Mitte eesmärki väikese algustähega, vaid suure algustähega tähenduses, miks

me oleme üldse sündinud.

Kui me saavutame alateadliku kompetentsi valdkonnas, mida me armastame, saavutame

vibratsiooni, mille kaudu me „tõmbame“ oma ellu kõik need sündmused, mida me iial

soovime. Sest kõige tähtsam on ennast hästi tunda. See on kõige algus. Aga hästi saame

tunda ennast igal ajal ainult siis, kui me tõesti tegeleme igapäevaselt nende asjadega, mida

me armastame, mitte ei tee tööd, mida me teeme pelgalt raha pärast. Meie eesmärk ja

ülesanne on täita oma missiooni ja olla õnnelik. Kui me selle etapi oleme läbinud, oleme

automaatselt õiges vibratsioonilises resonantsis kõige muuga, mida iganes me soovime siin

imelisel reisil Maal kogeda.

Kolmas osa. Kuidas me loome oma reaalsust?

Peatükk 5. Sa oled oma maailma looja

Nüüdseks oled sa edukalt läbinud 2/3 raamatust. Selles raamatu osas saad sa teada, kuidas

me liidame kahes esimeses osas käsitletud informatsiooni – kvantuniversum printsiibid ja

ajuteaduse – ning loome nende kaudu igal hetkel oma reaalsust. Ei, isegi kui sulle võib

jääda hetkel mulje, nagu sa võtaksid midagi kuskilt ja hakkaksid looma, siis on see mulje

ekslik. Sa lood seda kogu aeg spontaanselt ise seda märkamata ning endale teadvustamata.

Küsimus ei ole, kas sa oled loomise seisundis või mitte? See ei ole kunagi küsimus, sest sa

oled alati loomise seisundis. Küsimus on ainult, mida sa lood. See on võtmetähtsusega

küsimus, ja seda saame ise reguleerida läbi teadliku tegutsemise.

Kujuta endale hetkeks ette üht raadiot, millel on ilus ja suur ümmargune sageduse

kruttimise nupp. Selline raadio on kõige täpsem metafoor meie maailmale, meile ning

meiepoolsele maailma loomisele.

Ning just sellest käesolev raamat räägibki – sinust kui raadiost:

Esimene osa rääkis sellest, kuidas kõik võimalikud raadiokanalid (nt Uuno, Elmar, SkyPlus

jpt) eksisteerivad meile nähtamatul kujul (kvanttasandil). Täpselt niisamuti eksisteerib

meile nähtamatu KvantUniversum kõikide tõenäosuslike võimaluste olekus. See, kui me ei

kuula hetkel Elmari raadiot, vaid kuulame Uunot, ei tähenda seda, et Elmari raadiot ei

oleks olemas enam. See on olemas, aga ta on teisel sagedusel. Just niisamuti saime

esimeses peatükis teada, et olles energia vibreerib absoluutselt kõik meie maailmas temale

omasel sagedusel. Ning see, et me hetkel midagi ei koge oma elus, ei tähenda seda, et seda

ei oleks olemas – lihtsalt meie sagedused on niivõrd erinevad, et meie kogemusspektrid ei

kattu.

Kokkuvõtvalt öelduna, raamatu esimene osa jutustas sellest imelisest keskkonnast, mis

teeb võimalikuks raadio kuulamise meie jaoks.

Raamatu teine osa jutustas detailselt sellest suurest ning ümmargusest raadio sageduse

nupust. Just nii võime nimetada oma aju ja alateadvust – see on nupp, millega me

määrame ära oma tegeliku sageduse ehk vibratsiooni. Vastavalt sellele, missugused on

meie alateadlikud uskumused ja harjumused, kujundame oma elu. Need uskumused ja

harjumused on meie sisemised programmid, mis jooksevad meie elu taustal igal hetkel

ning nad kujundavad meid vastavalt igal hetkel. Kui uskumused on negatiivsed ja

suutmatusele orienteeritud, siis just selline on meie püsiv meeleseisund (teadvusseisund)

ehk vibratsioon.

Kokkuvõtvalt öelduna rääkis see osa sinu isiklikust sageduse nupust – ajust -, mille kaudu

sa saad ise määrata oma vibratsiooni.

Kolmas selgitab sulle, kuidas sa raadio suurt sageduse nuppu keerates valid ise endale

meelepärase raadiojaama kuulamiseks ja mida sa pead tegema, et seda nuppu keerata. Kui

sa soovid kuulata SkyPlusi, siis ei pea sa tegema midagi muud kui keerama raadio

sageduse nupu vastavale sagedusele. Ja Voila!, sa kuuledki SkyPlusi. Kui sa soovid kogeda

midagi oma elus, pead sa oma isikliku sageduse nupu – alateadvuse – programmeerima

õigesti, et see võimaldaks sul hoida sinu jaoks soovitud vibratsiooni/sagedust ning Voila!,

sa kogedki seda, mis resoneerub selle sagedusega.

Kokkuvõtvalt öelduna hakkab see osa sulle rääkima sellest mehhanismist, mida

nimetatakse vibratsiooniliseks resonantsiks, mis teeb erinevate raadiojaamade kuulamise

ehk erinevate elusündmuste kogemise võimalikuks.

Nullpunktiväli. Lõputu energiaallikas.

Raamatu esimeses osas käsitlesime üsna põhjalikult kvantfüüsikat ning selle

toimemehhanisme. Samuti jõudsime peatüki lõpus lühidalt viidata ka nullpunktiväljale kui

kogu mateeria alusstruktuurile, millest kõik meie jaoks nähtav ning ka nähtamatu ilmneb.

On olemas ühtne väli, millega kõik muu interakteerub ja tänu millele kõik muu eksisteerib.

Teadlased on tänaseks mõistnud, et isegi ruumis, kus valitseb täielik vaakum ehk kust on

välja „imetud“ ka viimane piisk energiat, toimub seal siiski veel teatud tüüpi

energiavahetus aamotisiseste osakeste (elektronid, prootonid, footonid) ning

nullpunktivälja vahel. Seda seisundit nimetatakse energiavahetuseks allpool absoluutset

nulli so allpool temepratuuri -273 kraadi Celsiuse järgi, kus puudub igasugune

energeetiline väärtus tavafüüsika mõistes.

See, mida me oleme harjunud käsitlema liikumatu ja staatilisena – meie njuutonlik

Universum – ei ole seda tegelikult kaugeltki. Tänaseks teab iga kvantfüüsik, et kui ruum

mateeriast ja energiast tühjendada, kubiseb see ruum tegelikult tohutust hulgast

aatomisiseste osakeste tegevusest, mille omavaheline interakteerumine (suhtlemine)

tekitab nii palju energiat, et ühest kuupmeetrist sellest energiast piisaks kõikide maailma

ookeanide aurustamiseks. Ja kuidas ning mille tulemusena selline hulk energiat tühjusest

tekitatakse? Aatomisiseste osakeste suhtluse tulemusena nullpunktiväljaga.

Kõik on energia. Jälle seesama jutt.

Sa oled kindlasti kuulnud väidet, et meie Universum on pidevas liikumises. Isegi selle

raamatu raames on korduvalt olnud juttu asjaolust, et kõik on energia ning energia ainuke

omadus on muutus. Seda teadsid ka kvantfüüsikud, aga neid huvitas, kuidas on võimalik,

et see liikumine ei lakka. Kui planeete hoiab ümber Päikese omal orbiidil tiirlemas

gravitatsioon, siis mis hoiab elektroni õigel orbiidil ümber aatomituuma tiirlemas? Kuna

elektron on laenguga, siis teatud aja möödudes peaks see kogu oma energia ära kiirgama

ning peale seda kukkuma aatomituuma sisse ja terve aatom peaks kokku varisema. Aga

seda ju ei juhtu? Me ju elame materiaalses maailmas, mis koosneb aatomitest ja aatomid ei

varise kokku. Elektronid ja kõik teised elementaarosakesed saavad kuskilt lisaenergiat, et

seda kollapsit ei tekiks.

Lahenduse sellele küsimusele leidis kõigepealt üks kvantfüüsika rajajaid Niels Bohr.

Nimelt ütles Bohr, et interakteerudes nullpunktiväljaga toimub pidevalt energia

kompenseerimine ja seetõttu ei „lubata“ lihtsalt elektronil kokku variseda. See saab

pidevalt uut energiat juurde. Hiljem tõestas sama asja matemaatiliselt ära ka Timothy

Boyeri töödele tuginedes Hal Puthhoff, kes näitas, kuidas elektronid annavad ja võtavad

pidevalt nullpunktiväljast energiat, nii et valitseb dünaamiline tasakaal, mis hoiab

elektronid alati õigel orbiidil. Puthhoff tõestas ära, et meie materiaalne maailm ei varise

kokku enne kui nullpunktiväli välja lülitada. Kui see peaks iialgi juhtuma, variseks kogu

meie mateeria hetkega kokku nagu suflee (seda ohtu siiski ei ole, sest samuti on avastatud,

et seesama energia, mida nullpunktiväli toodab, tagab samas jällegi elementaarosakeste

suhtluse nullpunktiväljaga, mis tekitab seda energiat. See on igiliikur). See on tõesti

intelligentne süsteem.

Nagu eespool öeldud, avastasid teadlased, et justnimelt elementaarosakeste

interakteerumine nullpunktiväljaga on nähtus, mis tekitab energiat. Toimub pidev

omavaheline energiavahetus. Umbes nagu, et mul on kaks õuna ja sul on kaks õuna. Nüüd

mingil hetkel annan ma ühe õuna sulle ja selle andmise käigus tekib väike hulk energiat.

Nüüd on mul üks õun ja sul kolm õuna. Muidugi, et tekiks uuesti tasakaal, annad sa mulle

ühe õuna tagasi, ja hiljem võib-olla ühe oma õuna veel, et ma saasin selle sulle hiljem jälle

tagasi anda. Sellistel vahetuse hetkedel toodame energiat. Kuigi lokaalselt võttes on iga

„õunavahetusega“ (elementaarosakeste vahetamisega) loodav energiahulk väike, on see

aga tohutusuur, kui liita kokku kogu nullpunktiväljas tekkiv energia. See on umbes 1

neljakümne nulliga korda suurem energiahulk kui kogu tahke mateeria energia kokku

terves Universumis (vt eespool ka näidet, mille kohaselt 1 kuupmeeter seda energiat

aurustaks kõik maailma ookeanid).

Kas pole mitte uskumatu ja imeline maailm, milles me tegelikult elame? See on nii täpne ja

nii intelligentne, et jääb paratamatult mulje, justkui oleks see just niimoodi üles ehitatud

ainult ühel eesmärgil: et meie – inimesed – saaksime seda suurt illusoorset maailma

nautida ja siin oma 60-90 aastat veeta, et siis jälle minna. Kuid nullpunktiväli jääb. See on

igavene ja lõputu. Mõistes seda mõistame ehk killukest Universumi võimsusest, tarkusest

ja potentsiaalist. Aga liigume edasi.

Kõik on lained. Kõik on vibratsioon.

Me saime teada, et meie maailm eksisteerib ainult tänu sellele, et kuskil meile nähtamatul

tasandil eksisteerib mingi väli, tänu mille olemasolule saame elada, tööd teha ja süüa. Me

sõltume kõik ühest suurest energiaväljast, mis annab meile võimaluse seda kõike kogeda.

Kõik see, mida me oleme arvanud olevat täiesti stabiilne ning kindel, on tegelikult üks suur

energiavälja virvendus, mis on kindel ainult nii kaua, kuni eksisteerib see energiaväli. Ei

ole olemas tegelikult ei mingeid autosid, majasid, muresid ega hirme – need on kõik

subatomaarsed nähtused, mis ilmnevad meile ainult tänu sellele, et teatud hulk

elementaarosakesi vahetavad üksteisega energiat. Ning see on kogu meie maailm, mille me

arvasime olevat nii dramaatilise ja murettekitava.

Järeldused nullpunktivälja kohta, milleni teadlased oma uuringutes jõudsid, viitas üha

enam sellele, et avastatud tohutusuure energiavälja kaudu on kogu Universum omavahel

pidevas ühenduses (nn liblikafekt). See tähendab, et inimesed ja kogu universumis leiduv

mateeria on kosmose kõige kaugemate äärealadega nullpunktivälja tohutute lainete kaudu

sõna otesest mõttes seotud - igasugune informatsioon väljas liigub hetkega lainetena ühest

Universumi otsast teise.

Universumi lainetus

Teadlased võrdlesid nullpunktivälja laineid tiigi- või järvelainetusega, kus tiigi puhul on

laine edasi kandmise meediumiks tiik, kuid nullpunktilainetuste puhul on selleks

meediumiks nullpunktiväli. Kõikides muudes osades käitusid need lained aga sarnaselt –

nendel lainetel on amplituud, faas ja sagedus.

Samuti viidati sellele, kuidas muutuvad lained tugevamaks või nõrgemaks. Kui näiteks

kaks või enam lainet on samas faasis (nende vahel tekib interferents), siis nende

amplituudid kattuvad ning nende mõju on tugevam kui üksikul lainel. Signaal muutub

tugevamaks. Ning kui kaks lainet põkkuvad, siis vahetavad nad omavahel energiat ning

selle tulemusena omavad mõlemad lained ka teise kohta kogu informatsiooni. Kuna sellisel

kujul toimub pidev informatsiooni akumuleerimine, siis tuvastati, et nullpunktivälja lained

võivad sisaldada lõputul hulgal informatsiooni kõige selle kohta, mis kunagi on meie

Universumis aset leidnud. Niimoodi jõudsid teadlased Lazlo poolt defineeritud Akazhi-

väljani, millest kirjeldati ka India veedades, kus väideti, et eksisteerib

informatsiooniallikas kogu maailma ajaloo kohta ning kuhu on ligipääs olemas kõikidel

inimestel, kuid vaid vähesed oskavad seda ligipääsu kasutada. Nüüd oli sellele müstilisele

infopangale antud ka teaduslik tähendus.

Chi ja prana paljastatud

Selliste teemade üle arutledes jõudsid nad lähemale iidsetele tekstidele Indiast ja Hiinast,

mille kohaselt eksisteerib üldine energiaväli, mis läbib ühtlase ja lõpmatu lainetusena

kõike ja kõiki meie Universumis sõltumata ajast ning ruumist, ja mida Indias nimetatakse

pranaks ja Hiinas chi'ks. Selle välja kaudu toimuvad hetkelised (kiiremini kui valguskiirus)

informatsiooniülekanded nii telepaatiliste juhtumite korral inimeselt inimesele, ning selle

välja olemasolu selgitaks nii Heisenbergi määramatuse printsiipi kui ka Einsteini poolt

defineeritud tontlikku kaugmõju.

Nimelt ütles Hal Puthoff, et Heisenbergi poolt kirjeldatud määramatuse printsiip leiabki

aset seetõttu, et selle määramatuse perioodil – sel ajal, kui ei ole võimalik mingit

elementaarosakese väärtust mõõta – asub osakene suhtes nullpunktiväljaga (on üks

nullpunktiväljaga) ja seetõttu näib selle seisund määramatu. Puthoff lisas, et tegelikult on

osakene olemas kogu aeg, ja lihtsalt oma seisundi tõttu näib ta olevat meie pilgu alt

kadunud ja muutunud laineks.

Tontliku kaugmõju kohta oli samuti Halil olemas selgitus, mis muutus nullpunktivälja

arvesse võttes äärmiselt loogiliseks. Tontliku kaugmõju tõttu säilitasid aatomisisesed

osakesed omavahel kontakti ka peale seda, kui nad olid teineteisest eraldatud ja viidud

üksteisest määramatusse kaugusse. Sõltumata, kui kaugele üks osake teisest viidi,

säilitasid need oma instantse kontakti. Hal Puthoff väitis, et selline omavaheline kontakt

saavutatakse / säilitatakse tänu nullpunktiväljas toimuvale lainetusele, millest oli juttu

eelnevates lõikudes. Illustreerimaks seda tõi teadlane sellise näite: pane merekaldale piki

kallast teineteisest 10m kaugusele maasse kaks puutokki. Nüüd tuleb laine merelt ja

lükkab mõlemad tokid üheaegselt pikali. Juhul, kui sa ei teaks, et sama laine mõjutas

mõlemat oksa, jääks sul mulje, nagu ühe oksa pikali vajumine mõjutas hetkega ka teist.

Tegelikult oli aga selleks mõjutajaks hoopis üks suur laine, mis korraga mõlemat oksa

tabas. Sama olukord on ka nullpunktiväljas. Kuna kogu meie Universum on pidevas

suhtluses omavahel läbi nullpunktiväljas olevate tohutusuurte lainetena, mida me ei suuda

niisama tuvastada, siis jääb meile mulje, et üksteisest eraldatud elementaarosakesed

mõjutavad teineteist. Tegelikult aga saavad nad impulsid korraga üldisest

nullpunktiväljast, mitte üksteiselt. Just niimoodi on kogu Universum hetkega ühenduses ja

avaldab mõju hetkega igale poole. Ja just nii avaldab ka mõju iga meie mõte, sõna ja

tegevus.

Lähtudes eespool toodud informatsioonist saime teada, et kogu informatsioon, mis meie

maailmas eksisteerib, liigub ja suhtleb lainena. Kas sa mäletad, kui me raamatu esimeses

osas rääkisime kvantfüüsikast ja sellest, et kõik on energia? Siiski võis alguses jääda

segaseks, kuidas on see energiajutt seotud meie mõjust meie maailmale. Me küll saime

eksperimentidele tuginedes teada, et meie mõte tõepoolest mõjutas mateeriat, loomi ning

isegi teisi inimesi, aga see ei andnud meile teaduslikku seisukohta, kuidas see võimalik on?

Isegi, kui materjalid rääkisid, et kuna kõik on ühesugune energia – nii meie ümber olevad

materiaalsed objektid kui ka meie mõte - , siis ei rääkinud nad, mille kaudu toimub

informatsiooni ülekandumine meie mõttelt näiteks füüsilistele objektidele. Seega see kõik

ei rahuldanud mind veel ning ma uurisin edasi. Ma soovisin välja uurida mehanismi, mille

kaudu toimub vibratsioonide ühtlustumine ja resonantsi tekkimine minu mõtteenergia ja

näiteks uue töökoha energia vahel.

Kuidas me koondame oma mõttejõudu?

Nüüdseks teame, et füüsiliste asjade kogu suhtlus omavahel toimub laineituse kaudu. See

tähendab, et kõik aatomisisesed osakesed on pidevas suhtluses nullpunktiväljaga

„uppudes“ hetkeks sellesse välja ning siis taastekkides meie jaoks nähtavasse maailma.

Selline „uppumine“ - taastumise tsükkel genereerib energiat, mis lokaalselt iga osakese

kohta on imepisike, kuid nullpunktivälja kui terviku kohta tohutusuur. Ning kuidas see

tohutusuur energiaväli omavahel suhtleb? On teada juba elektromagnetväljade teooriast,

et välja piires suhtleb tekkiv jõud lainetena. Ning sama efekt tekib ka nullpunktiväljas, kus

pideva omavahelise energiavahetuse tulemusena tekivad energeetilised lained, mis on oma

olemuselt väga sarnased lainetele vees. Nendel lainetel on omane faas, amplituud ja

sagedus.

Just see, milleni me nüüd oleme välja jõudnud, mängib kogu käesoleva raamatu osa juures

kõige tähtsamat rolli. Me jõudsime teadusliku seisukohani, kuidas toimub informatsiooni

liikumine kvanttasandil – lainetena. Kõik on üks suur lainetus. Ning me saime teada, et kui

me soovime millegi signaali tugevdada, et sellel oleks tugevam mõju (näiteks mingi mõtte),

siis peame individuaalsed lained viima omavahel sünkrooni ning sellisel kujul

moodustavad liitunud individuaalsed lained ühe suure laine, mis käitub sarnaselt

väikestele lainetele, aga selle signaal, mõju ning ulatus võrdub kõikide liitunud lainete

summaga. Seega, kui me soovime, et meie mõttelainel oleks tugevam mõju, peame

koondama oma mõtet, et see saavutaks jõu. Ning kuidas toimub koondamine? Läbi

kontsentratsiooniharjutuste ja meditatsiooni.

Sa näed nüüd, kui seotud kõik need asjad omavahel on. Me räägime siin kvantfüüsika

kõrgemast pilotaažist ja saame tõmmata otseparalleeli meie igapäevaellu, kus sa istud iga

päev 15 minutit meditatsioonis ja tugevdad oma meelt. Nüüd sa tead, et sa pelgalt ei

tugevda oma meelt ning kontsentratsiooni, vaid sa viid seeläbi nullpunktiväljas olevaid

lained omavahel sünkrooni, et need omandaksid suurema jõu. Imeline, kas pole? Aga

liigume veel edasi. Asi alles hakkab huvitavaks minema. Sa näed varsti täpselt, kuidas kõik

see lainetus on kõik, mis üldse eksisteerib ning sa mõistad, et vibratsioon on kõige alus.

See on tõeliselt põnev.

Vibratsioon kontrollib meie maailma

Kui Hal Puthoff oli püüdnud seitsmekümnendate aastate alguses mõista, kuidas suhtleb

meie mateeria nullpunktiväljaga ning avastanud seeläbi, et kõik allub ühele suurele

lainetusele ja energeetilisele sagedusele, siis Saksa teadlane Fritz-Albert Popp võttis umbes

samal ajal enda isiklikuks väljakutseks tuvastada, kuidas toimib subatomaarne maailm

inimeste organismis.

Inimese keha kiirgab valgust

Selleks hakkas Popp uurima, missugune roll on valgusel inimorganismil. Kuigi bioloogina

teadis ta, et valgust (footonid) ei saa inimese organismis kuidagi leiduda (parimal juhul sai

seda olla taimedes, kes võib olla imasid seda fotosünteesi tarbeks), näitasid tema uuringud

midagi muud: kõik inimesed kiirgavad valgust, ning mida tervem on inimene, seda

ühtlasemalt ning vähem inimesed valgust kiirgavad. Näiteks viis Popp läbi katsed

vähihaigetega, kelle keha kiirgas oluliselt rohkem footoneid ning tehes seda palju

ebaühtlasemalt.

Ühtlase ja ebaühtluse kirjeldamiseks kasutas Popp samasugust lainetust, nagu kirjeldas

Hal Puthoff laineid, mis voogasid hetkega üle nullpunktivälja. Poppi katsed näitasid, et

meie keha kiirgab valgust ühtlase lainetusena, millel on täiesti kindel ja korrapärane

muster: kindlatel päevadel kindel hulk footoneid nagu kellavärk.

See kõik tundus esmapilgul uskumatu. Isegi teadlaste kogu, kellele Popp seda kõike

presenteeris, tembeldasid ta pseudoteadlaseks küsides irooniaga: „Kas te ei arva, et kui

meie kehades oleks valgust, oleksid teadlased ning arstid seda inimeste läbivaatuste käigus

tuvastanud?“.

Kuid see ei veennud Poppi ning ta jätkas oma katseid. Viies läbi kümneid katseid nii

taimedega kui elusorganismidega, avastas Popp, et tegelikult on elusorganismide poolt

välja kiirgatavad osakesed (footonid) palju korrapärasemad (koherentsemad) kui ta oli

tuvastanud elututel organismidel. Koherents tähendab kvantfüüsikas nähtust, millest ka

eespool põgusalt juttu oli – kvantlainete omavaheline liitumine ja tugevamaks muutumine.

Kvantkoherents tähendab seda, et subatomaarsed osakesed on valmis omavahel koostööd

tegema. Need ei ole mitte ainult teadlikud üksteise olemasolust, vaid nad on võimelised

teatud tasandil ka suhtlema ja koostööd tegema. Need on justkui suur hulk heliharke, mis

hakkavad kõik koos samal sagedusel võnkuma. Samamoodi on ka subatomaarsete

osakestega – kui nende lained ühte faasi ehk sünkrooni jõuavad, hakkavad nad toimima

ühe suure lainena ning ühe tohutusuure subatomaarse osakesena. Just nende osakeste

vahel tekkiv koherents loob suhtluse: mida täiuslikum on koherents, seda enamatel

osakestel on võimalik sellega sünkrooni jõuda ning hakata samal sagedusel vibreerima,

liitudes niimoodi selle tohutusuure kindlal sagedusel vibreeriva subatomaarse osakesega,

mis tegelikult võib koosneda miljonitest väikestest osakestest.

Popp tegeles oma uuringutega edasi jõudes pikapeale arusaamiseni, et valgusel ehk

footonitel on kõikides organismides väga oluline roll. Footonid, mis paistsid olevat

salvestatud DNA's, olid justkui kõikide kehaprotsesside dirigendiks. Ta tuvastas, et

valguslained on taganttõukavaks jõuks molekulidele, ning footonite poolt tekitatavad

sünkroonsed vibratsioonid juhivad kõiki teisi protsesse meie kehas alates esmasest embrüo

arengust kuni pisimagi reaktsioonini meie kehas, mida leiab igal sekundil aset 100 000

tükki. „Valguse ehk biofootonide emissioonid moodustavad meie kehas täiusliku

kommunikatsioonisüsteemi, kandes informatsiooni hetkega üle kogu keha“, selgitas Popp

oma avastust ühes teadusajakirjas.

Inimesed on mikrokosmosed

Nagu me nüüd mõistame, oleme sõna otseses mõttes mikrokosmosed. Me nägime

teaduslikele katsetele tuginedes, et kogu mateeria suhtleb lainetusena (vibratsioonina)

iseendaga nullpunktivälja kaudu. Makrokosmos on üks suur lainetus, üks suur vibreeriv

ollus, kust aeg-ajalt hüppavad välja aatomisisesed osakesed tekitades niimoodi meie jaoks

tunde, et eksisteerib mingi füüsiline maailm. See ollus on üks suur tervik. Sellel puudub

algus ja lõpp, see on omavahel pidevalt kommunikeeriv süsteem, mis on iseendast pidevalt

teadlik kogedes pidevalt kõiki iseenda aspekte. Ning see kogemine ja teadlikkus toimub

kvantlainetuse kaudu. See, mis juhtus 1 sekund tagasi New Yorkis või Linnutee Galaktika

servas, on juba praegu teada siin, kus asud sina. See ülekanne on silmapilkne ning see

toimub tohutusuurte koherentsete kvantlainete kaudu.

Ja Fritz-Albert Popp avastas, et täpselt sarnane mehanism toimub kõikides

elusorganismides. Me oleme pidevas kommunikatsioonis lainetuse kaudu, mille tekitavad

meie kehas valgus-elementaarosakesed ehk footonid. Footonid on juhtivaks jõuks meie

kehas, mis kontrollib hetkega kõiki teisi kehasiseseid protsesse, nagu „kontrollib“

nullpunktiväli iseenast hetkega üle kogu terviku.

Teadlased on palju pead murdnud selle üle, kuidas saavad olla inimese organismis

toimuvad keemilised protsessid nii täpsed ja kiired. Popp andis sellele vastuse. Läbi

kvantlainetuse. Popp avastas, et footonid, mis on oma olemuselt tavalised subatomaarsed

osakesed, on pidevas suhtluses nullpunktiväljaga (vt lähemalt eelmist alapeatükki) ning

samal ajal kontrollivad kogu meie organismi tööd. Kuid tööpõhimõte on täpselt sama –

kõik on lainetus, kõik on vibratsioon ning sagedus. Nii nagu Makrokosmos, nii ka

Mikrokosmos. Kui lainetab nullpunktiväli, lainetad ka sina. Sinu ja nullpunktivälja vahel ei

olegi tegelikult mingisugust erinevust – sa ilmned sellest samast nullpunktiväljast ning

„kukud“ sinna jälle igal hetkel tagasi. Sa oled üks tervik. Nagu üleval, nõnda ka all. Nagu

sees, nõnda ka väljas. Nüüd saad sa aru teaduslikult, mida see tähendab.

Maailm suhtleb vibratsiooni kaudu

Kuigi Popp jõudis oma järeldustega nii kaugele, et footonitel on meie organismi juhtiva

keskuse roll, jäi tema põhitähelepanu siiski footonite olemasolu ja nende mõju laiemale

uurimisele.

Uue lehekülje antud valdkonnas pöörasid Prantsuse teadlased eesotsas Jaques

Benvenistega kaheksakümnendate aastate keskpaigas, kes uurisid footonite mõju

üksikutele rakkudele ning seda, kuidas footonid andsid rakkudele unikaalse vibratsiooni.

Nad avastasid, et igal rakul meie kehas on temale omane sagedus ning vibratsioon ja just

see sagedus on keeleks, millega toimub organismi sisene omavaheline suhtlus, mitte aga

keemilised protsessid, nagu seni oli arvatud.

Veemälu

Kõigepealt jõudis Benveniste veemäluni. Veemälu katsete käigus lisati mingi aine lahus

vette ning hakati seejärel sellest ühendlahusest esialgse aine molekule eemaldama kuni

lahuses ei olnud enam mitte ühtegi aine molekuli alles jäänud. Mis oli aga

märkimisväärne, oli see, et isegi, kui vees ei olnud alles mitte ühtegi aine molekuli, säilitas

see lahus omadused, nagu oleks vesi jätkuvalt segatud ainega. Neid katseid tehti sõna

otseses mõttes tuhandeid ja väga paljude erinevate ainetega ning tulemused olid alati

samad: vesi mäletas selle aine omadusi, millega ta oli kokku eelnevalt puutunud.

Avastades veemälu, mõistis Benveniste, et rakkudel ja molekulidel peab olema mingi

teistsugune viis omavahel suhtlemiseks, selleks ei saa olla keemiline andmete ülekanne,

sest katsete käigus eemaldati kõik keemilised ühendid veest, aga vesi ikkagi mäletas selle

aine omadusi.

Kuidas suhtlevad rakud?

Senine teaduslik seisukoht oli, et rakud suhtlevad omavahel nn põkkumise kaudu

vahetades niimoodi justkui võtit lukuauku asetades omavahel keemilist informatsiooni.

Kuid selle süsteemi nõrgaks kohaks ka teadlastele endale on küsimus, kuidas emotsioonid

nagu viha, rõõm ja kurbus saavad olla nii kiired. Kuna keskmine rakk sisaldab iga 10 000

veemolekuli kohta 1 valgumolekuli, siis see rakusisene „möll“ on päris suur ning teadlastele

jääb arusaamatuks, kuidas suudab õige molekul selle möllu sees nii kiiresti teise molekuli

üles leida, et saaks toimuda informatsiooni keemiline ülekanne.

Võttes arvesse oma katseid veemäluga ning uuringuid homöopaatias, jõudiski Benveniste

rakkude universaalse suhtluskeeleni – lained. Kui Popp oli avastanud umbes 15a varem, et

meie kehad kiirgavad valgust ning sellel valgusel on juhtiv roll suhtluses kõikide keha

rakkude ning molekulidega, siis Benveniste jõudis oma uuringute käigus arusaamiseni, et

mitte ainult valgusosakesed (footonid) ei suhtle rakkudega lainetuse ehk sageduse kaudu,

vaid kogu organismisisene suhtluskeel on sagedus.

Kuna igal üksikul molekulil on oma „allkiri“, oma sagedus, siis saavutab ta sarnase

sagedusega molekuliga vajadusel sama lainepikkuse sõltumata nende kaugusest üksteisest

silmapilkselt. Benveniste võrdleski molekule raadioga, kus raadio puhul tuleb vaid keerata

sageduse nupp õige jaama peale ning me kuulemegi seda jaama. Sama toimub ka meie

organismis. Sama sagdusega molekulid resoneeruvad ning on pidevalt omavahel

ühenduses ning nad ei vaja informatsiooni ülekandmiseks mingeid „võtme-lukuaugu“

sobitamisi, mida teadlased arvasid seni aset leidvat. Esiteks on selline sobitamine liiga

kaootiline arvestades molekulide hulka „laval“ ning teiseks ei saaks see toimuda ka nii

kiiresti. Nüüd oli Benveniste leidnud vastused nendele kahele küsimusele, mis teadlasi

rakkude vahelises informatsiooni ülekandes oli vaevanud.

Kui kaks molekuli saavutavad omavahel resonantsi (mis on võimalik ka meie mõistes väga

kauge maa tagant, sest informatsiooni edastamise meedumiks on nullpunktiväli, kus info

liikumine on silmapilkne), hakkavad nad resoneeruma ka kõikide teiste samal

lainepikkusel olevate molekulidega tekitades niimoodi valguskiirusel leviva keti kandes

vajalikku informatsiooni hetkega sinna, kuhu vaja. See pidavat paremini selgitama ka

erinevaid ahelreaktsioone, mis meie kehades tekivad ja mille selgitamisega on samuti

juhuslikku kokkupõrgete teooriat pooldavad teadlased hätta jäänud.

Seega tõestas Benveniste veenvalt ära selle, mille otsa oli Popp umbes 20 aastat varem

komistanud – kui me sulgeme silmad ja kuulatame, kuuleme Universumi sümfooniat. See

on igale rakule ning molekulile omane sagedus, mis üheskoos moodustavad imelise

kuuldemängu.

Kui Benveniste oli mõistnud, et rakkude keel on vibratsioon, viis ta oma katsetusi veelgi

kaugemale. Nimelt oli ta kindel, et rakkude ja molekulide poolt väljastatavat sagedust peab

olema ka võimalik digitaalselt salvestada. Ning seda ta ka tegi. Ta lõi tarkvara, mis

salvestas teatud aine molekulide vibratsiooni ja mängis seda ette siis mõne teise aine

molekulidele, mille puhul oli teada, kuidas toimub reaktsioon keemilise kontakti korral.

Ning ma olen kindel, et sa tead juba vastust küsimusele, mis juhtus.

Benvenistel oli olnud õigus. Kuna molekulid suhtlevad omavahel ainult sageduse kaudu,

siis ei ole molekuli jaoks oluline, kuidas ta selle sageduse vastu võtab. Selleks meediumiks

on lõppkokkuvõttes niikuinii nullpunktiväli ja molekuli jaoks ei ole oluline, kas info

nullpunktivälja läheb otse mõnelt teiselt molekulilt või salvestatakse see vahepeal mõnele

digitaalsele andmekandjale. Tulemus on sama. Kuna molekul reageerib ja resoneerub

sagedusele, mitte sageduse kandjale, siis olid katsete tulemused täpselt samad, nagu oleks

aine molekul otsekokkupuutes olnud teise aine molekuliga. Tegelikult aga lasti sellele

molekulile ainult teise aine sagedust „kuulata“. Hämmastav, kas pole?

Nagu sa mõistad, hakkame üha enam lähemale jõudma tuumani. Me alustasime sellest, on

olemas mingi energiaväli. Siis me jõudsime selleni, et meie maailm suhtleb, veelgi enam,

see ilmneb sellest väljast, ning ilma selle väljata kukuks kõik kopsti kokku. Siis saime

teada, et see väli lainetab ning see väli on aluseks kogu informatsiooni liikumisele hetkega

ühest Universumi otsast teise. Ja me saime teada, et see liikumine toimub lainetuse ehk

vibratsiooni kaudu – energia vahetamine elementaarosakeste ja nullpunktivälja vahel

tekitab tohutusuured lained.

Siis jõudsime selleni, et sellised lained ei eksisteeri mitte ainult nullpunktiväljas, vaid

sellised lained on ka meie kehas – täpselt samuti, nagu nullpunktiväli on tohutusuur

lainetav / vibreeriv makrokosmos, on meie keha täpselt samasugune lainetav / vibreeriv

mikrkosmos, mida kontrollib valgus.

Ja veelgi enam, nagu seda kõike ei oleks veel küllalt, me saime teada, et me ei olegi

keemilised olendid, nagu meile on koolist saati õpetatud. Me ei suhtle läbi keemiliste

protsesside, vaid läbi sellesama lainetuse. Isegi meie rakud, isegi meie molekulid suhtlevad

sageduse, vibratsiooni, lainetuse kaudu. Me oleme üks suur lainetus. Me oleme osa ühest

veelgi suuremast lainetusest. Ja kui me soovime midagi oma elus muuta, siis järelikult

peame muutma oma lainetust. Kui me oleme hetkel resoneerunud lainetega, mis meid ei

rahulda, siis ainuke viis seda muuta, on muuta oma sagedust, et vahetada kvantlaineid,

mille harjal kaasa minna. Kas pole mitte lihtne? Muuda oma lainetust, muuda oma elu.

Muuda oma sagedust, muuda oma elu. Muuda oma mõtlemist, muuda oma elu. See on

kõik üks. See räägib kõik ühest asjast. Sinust. Ja sinu võimalusest olla just selline laine,

nagu sa olla soovid.

Ka see ei ole veel lõpp. Lähme edasi.

Me tajume maailma resoneerudes selle vibratsiooniga

Nüüd läheb meie teekond veelgi huvitavamaks. Me oleme mõistnud, et kogu meie maailm

on vibratsioon. See on üks lõpmata mäng, mille käigus pisikesed aatomisisesed osakesed

hüppavad nullpunktivälja ning sealt tagasi tekitades energeetika, mille kaudu omakorda

toimub informatsiooniülekanne kõikjalt kõikjale, isegi rakult rakule ning molekulilt

molekulile.

Aga see kõik ei anna meile palju selgitust selle kohta, kuidas meie igapäevaelu selle kõigega

võiks seotud olla. Ma küll tean, et mingil tasandil oleme energia ja vibreerime sellega, aga

kui ma hommikul ärgates silmad lahti teen ning enda ümber vaatan, näen ma seal tahket

ja kindlapiirilist maailma, mitte vibratsiooni ja energiat? Aga kas ikka näed?

Kus asuvad mälestused?

Dr Lashely juba 1940-ndatel aastatel ning tema õpilane Karl Pribram ka mitu

aastakümmet hiljem tegelesid ikka veel sama küsimusega – kus aju talletab mälestusi?

Teadus oli olnud alati seisukohal, et ajus on igaks funktsiooniks oma piirkond, mis

vastutab kitsalt mingi tajumise või mälestuste talletamise eest. Kuid Lashely soovis selles

kõiges ise veenduda.

Selle tuvastamiseks viis Lashely läbi märkimisväärsel hulgal teaduslikke katseid

kõrvetades rottidel ükshaaval lokitangidega välja erinevaid ajupiirkondi mõistmaks,

missugune piirkond vastutab mälu eest, missugune nägemise eest ning missugused kõikide

teiste tajude eest.

Kuid nii Lashely kui ka hilisemad Pribrami tulemused vapustasid neid mõlemaid. Näiteks

selgus, et kui rottidel praktiliselt kogu aju ära kõrvetada, mäletasid nad ikkagi, kuidas

mingisuguseid tegevusi sooritada. Samuti ja üsna brutaalselt käitus Lashely kassidega.

Kuna teadus oli üldiselt seisukohal, et silmad on tunnel informatsiooni vastuvõtmiseks ja

nägemine toimub ajus, siis Lashely oli kindel, et kui kassil ühel silmal nägemisnärv läbi

lõigata, peaks nägemine oluliselt vähenema. Kuid tulemused kinnitasid taas vastupidist –

kass suutis jätkuvalt sooritada edukalt kõik superhead nägemist eeldatavad ülesanded

justkui poleks midagi tema ajus ja silmades muutunud. Kuskil pidi olema konks.

Eksperimentide tulemused kinnitasid, et erinevalt senistest arusaamadest ei saa aju

talletada meie mälestusi ühes kindlas piirkonnas, vaid need on justkui hajutatud üle terve

aju, ning ka meie maailma tajumine peab toimuma mingil teisel reaalsustasandil võrreldes

sellega, mida seni oli arvatud. Ja just see oli see, mille Pribram oma edasise karjääri

pühendas.

Kuidas me tajume maailma?

Läbi lõputute katsete ning uuringute jõudis Pribram lõpuks välja teooriani, mille loomiseks

ta oli inspiratsiooni saanud holograafiast – teaduslikust viisist, kuidas tekitatakse

hologramme. Hologrammid hämmastasid Pribrami ning ta taipas, et arvesse võttes tema

enda seniseid uuringuid ning ka Lashely uuringute tulemusi, peab meie maailma tajumine

ja mälu kasutamine funktsioneerima sarnaselt holograafiale: nii nagu seal tehnoloogias

tõlgendatakse hologrammi loomisel laserkiire valguse lainepikkuseid, nii tõlgendab meie

aju kvantsagedust, vibratsiooni, mille alusel ta loobki meile kujutise.

Pribram jõudis oma uuringutega tulemusteni, et tegelikult vaatleme oma maailma palju

sügavamal tasandil kui materiaalne „väline“ maailm. Nii nagu suhtlevad kõik

kvantosakesed nullpunktiväljaga lainepikkuste – sageduse – teel, ning nii nagu suhtlevad

meie keharakud üksteisega selle sama sageduse – vibratsiooni – teel, nii suhtleb meie aju

iseenda, ülejäänud keha ning välismaailmaga selle sama vibratsiooni teel. Aju ei kasuta

kommunikatsiooniks bitte või keemilisi impulsse, samuti mitte sõnasid või kujundeid, kõik

baseerub sellel samal sagedusel, mis saab alguse aatomisiseste osakeste edasi-tagasi

pendeldamisest suhtluses kvantväljaga ning lõpeb meie maailma tajumisega just sellisena

nagu me seda tajume. Me tajume oma maailma kvantprotsesside ehk kvantlainete kaudu.

Meie taju määravad kõikidele lainetele (sh lained sinu tagahoovis olevas tiigis) omased

omadused nagu laine faas, laine amplituud ja laine sagedus. Me tajume oma maailma

sellega resoneerumise läbi, sellega sünkrooni jõudmise kaudu. Maailma tunnetamine

tähendab sõna otseses mõttes sellega samal lainepikkusel olemist. Meie maailm on see,

millega me oleme saavutanud resonantsi ja sama vibratsiooni. Me ei suuda tajuda mitte

midagi muud, sest meie aju ei võta teistsugust informatsiooni vastu. Minu vibratsioon on

minu maailma aluseks. Mina olen vibratsioon, välismaailm on vibratsioon, ning minu

välismaailm saab olla ainult ja ainult selline, millega minu vibratsioon resoneerub.

Teistsugust võimalust ei ole olemas. Me mitte ei tõmba oma ellu midagi

külgetõmbeseaduse kaudu, vaid me kogeme oma maailma vastavalt oma vibratsioonile.

Kui me soovime midagi oma ellu „tõmmata“, peame muutma enda vibratsiooni, et me

saaksime resoneeruda teistsuguste „asjadega“ nullpunktiväljas, kust kõik need asjad alguse

saavad. Ei ole olemas külgetõmbeseadust sellisel kujul, nagu me oleme harjunud mõtlema,

et ma istun ja visualiseerin ning kuskilt tekivad mingisugused asjad. Ei teki mitte kuskilt.

Sest meil ei ole neid asju mitte kuskilt niimoodi tõmmata. Me ei saa muuta asjadele omast

vibratsiooni. Kui näiteks baritoni vibratsioon on x ja bassi vibratsioon on y, siis sa ei saa

mitte kuidagi muuta baritonile või bassile omast vibratsiooni. Kui sa tahad aga kogeda, mis

tunne on laulda baritoni, pead sa oma hääle viima vibratsioonile x, ning kui sa hiljem

tahad kogeda, kuidas on laulda bassi, pead sa oma hääle viima vibratsioonile y. Teist

võimalust ei ole olemas. Sina pead muutuma. Bass või bariton ei saa muutuda. Nemad on

lihtsalt sellisena nagu nad on.

Või sama näide on raadiojaamadega, millest oli ka eespool juttu. Kui SkyPlusi sagedus on

95.4 Mhz ja Uunol on 97.2 Mhz, siis ainuke võimalus neid kuulata/kogeda, on keerata oma

raadio sagedusenupp vastavate sageduste peale. Sa ju ei saa muuta raadiojaama sagedust,

kuna see on paigas. Nii on ka paigas meie maailmas kõikidele asjadele omane vibratsioon.

Meie eelis on see, et me saame oma sisemist vibratsiooni tuunida ning vastavalt sellele

kogeda erinevaid sündmusi oma elus. Aga me ei saa mitte kuidagi kuulata SkyPlusi, kui me

oleme oma sageduse sättinud 97.2 peale. Siis tuleb ainult Uunot. Nii on ka meie elus. Kui

me oleme ennast kruttinud või häälestanud vaesuse, murede ja üksinduse vibratsioonile, ei

saa me mitte kuidagi kogeda küllust, rõõmu ja armastust. See ei ole lihtsalt füüsikaliselt

võimalik, sa tead seda nüüd ise läbi teaduse. Kui sa soovid kogeda küllust ja rõõmu, pead

sa muutma oma sagedust. Nii lihtne see ongi.

Ma usun, et nüüd istud sa küll väga jahmunult arvuti ees. Vähemasti juhtus see minuga,

kui ma esimest korda seda informatsiooni omandasin. Me oleme võib-olla palju kuulnud

sellest, et me oleme see, mis on meid ümbritsev maailm, me loome seda kõike sellega

sarnaselt vibreerides ning kui me soovime muuta oma maailma, peame muutma oma

vibratsiooni. Jah, seda kõike oli hea mõelda, aga see jäi siiski natukene kaugeks, kuna seda

oli praktilisse igapäevaellu natukene raske kohandada. Mida nad selle vibratsiooni all ikka

mõtlevad? Kuidas ma ikka vibreerin mingil sagedusel ja resoneerun end ümbritseva

maailmaga? Ning kuidas see ikka tehniliselt võimalik on?

Need on küsimused, mis valdavad paljusid, kes külgetõmbeseadusega kokku puutuvad. Me

oleme paljuski praktilise meelega inimesed ning me vajame praktilist selgitust. Ma loodan,

et sa oled selle nüüd saanud. Läbi teaduslike praktikate jõudis Karl Pribram järeldusele, et

ei ole võimalik, et me tajume oma maailma sellisena, nagu seda on seni arvatud. Kuskil oli

puuduv lüli. Ja see puuduv lüli oli seesama vibratsioon, milleni teised teadlased teistes

laboratooriumites jõudsid hoopis teistsuguseid katseid tehes. Kuid nende teadlaste ühine

osa ja ühine panus seisneb avastuses, et meie Universum on üks lõputult vibreeriv

energiaväli. Kõik, mis selles väljas on, kõik, mida me suudame oma viie tajumeelega

kogeda, allub Universumi kõige suuremale seadusele, mis ütleb, et kõik on energia. Need

teadlased on meile näidanud teaduslikult, mida see tegelikult tähendab. Mida tähendab

olla üks tervikust ja samal ajal olla selle tervikuga pidevas interaktsioonis ning omades

seda mõnusat illusoorset tunnet, et tegelikult olen ma eraldi. Just seda nimetatakse ka

dualismiks. Me kogeme oma elus duaalsust. Me arvame, et me oleme suurest Universumist

eraldiseisvad üksused, aga nüüd me teame, et see on pelgalt illusioon. Me oleme üks. Ning

me avaldame üksteisele mõju.

Ja see ei olnud ainult Pribram, kelle teooriaks see kõik jäi. Kuigi sel ajal, mil ta

esmakordselt selle teooria välja pakkus, tundus see enamikule teadlastest liialt ulmeline,

siis aastate möödudes võtsid üha enam teadlasi selle omaks, sest nende enda uuringud ja

katsed tõestasid samu fakte. Oli isegi nii tuliseid skeptikuid, kes valisid oma elutööks

tõestamise, et Pribram eksib (Paul Pietsch), kuid peale 700 katset salamandritega, oli ta

sunnitud leppima nende avastustega, milleni Pribram oli jõudnud.

Ning kui Pribrami poolt oli see kõik siiski veel natukene liialt tunnetusele tuginev teooria,

siis 1990-ndate aastate alguses jõudsid teadlased Marcer ja Schempp reaalse masinani, mis

luges nullpunktiväljast kiirgavat vibratsiooni ja tõestas ära ka matemaatiliselt Pribrami

teooria tajude kohta. Hiljem tõestas Pribram, et aju mitte ainult ei näe maailma

resoneerudes sellega, vaid see puudutab ka kõiki teisi tajusid, mida me kasutame. Kogu

meie maailmapilt on tegelikult üks suur vibratsioon, mille abil aju tekitab meile tunnetuse,

nagu see oleks päris. Tegelikult ei ole midagi päris. Tegelikult on kõik üks suur sagedus,

millega sa resoneerud ning selle kaudu arvad, et see on tõeline.

Uskumused, sisemine pilt ja vibratsioon

Sa tead nüüd, et aju on meie keskus, mis loob meie jaoks maailma. See võtab

välisinformatsiooni vastu lainetena ning töötleb selle siis meie jaoks vastavaks tajuks

(nägemine, lõhnad, helid jt). Me tajume välismaailma resoneerudes erinevate objektide

kvantlainetega. Meie aju peamiseks funktsiooniks on olla kvantlainete vastuvõtja ja saatja.

Meie aju on keskus, mis vahendab meile nullpunktiväljas olevat informatsiooni, ning aitab

meil tajuda maailma resoneerudes erinevate objektide kvantleinetega. Seeläbi

kvantinformatsiooni töödeldes kujundab aju meie jaoks ühtse ja tervikliku reaalse

maailmapildi. Kuna enne vaatleja sekkumist on kõik kvantosakesed puhta potentsiaali

seisundis, siis on just aju see, mis teeb kvantvalikuid ning lähtuvalt meie uskumustest ja

hirmudest loob meile just sellise reaalsuse, nagu me „arvame“ või „soovime“ selle olevat.

Kõik on omavahel seotud. Nüüdseks omad sa kahte tüüpi informatsiooni: a) esiteks sa tead

väga palju alateadvusest ning selle mehanismidest raamatu teisest osast, ja b) sa tead väga

palju vibratsioonist ning resonantsist. Kokkuvõtvalt sa tead, et nende ei ole suurt vahet.

Tulles tagasi raamatus kasutatud näidete juurde, siis võib tekkida küsimus, kuidas kõik

need asjad omavahel ikka kokku sobituvad? Proovime siis algusest.

Sa soovid suurendada oma sissetulekut. Eelnevalt saime teada, et kui meie alateadvuses on

uskumus meie suutlikkuse kohta teenida 500 eurot kuus, siis on võimatu hakata teenima

ootamatult 1000 eurot kuus. Et seda muutust läbi viia, peab esimese sammuna muutus

toimuma meie alateadvus.

See kirjeldas protsessi alateadlikult tasandilt.

Tõstes nüüd sellesama näite kvantprotsesside tasandile, saame väita nii:

Kui sinu vibratsioon peegeldab 500 eurost sissetulekut, siis ei ole võimalik mitte kuidagi,

et sa hakkaksid ootamatult teenima 1000 eurot. Et muuta oma sissetulekut, pead sa

muutma oma vibratsiooni.

Me räägime erinevate terminitega tegelikult samast asjast – meie sisemisest muutusest.

Kogu see raamat on sulle detailselt näidanud, miks on sisemine muutus vajalik, et sinu

elus saaks midagi muutuda. See on püüdnud sulle muuta mõistetavaks ka seda, miks me ei

saa oma elus muutust läbi viia tehes seda ainult teadlikul tasandil. Sest sinu teadlik tasand

ei näita, kes sa oled tegelikult, see ei näita sinu tegelikku vibratsiooni. Sinu tegelik

vibratsioon peegeldub sinu alateadlikes mustrites, uskumustes ja protsessides. Et muuta

oma elu, peame muutma oma alateadvust. Kui muutub meie alateadvus, muutub meie

vibratsioon. Ning kui muutub meie vibratsioon, muutub meie elu.

Kas sa teadsid, et iga mõte meie peas avaldab mõju 100 triljonile rakule meie kehas? Jah,

sõltuvalt oma emotsioonist ja vibratsioonist avaldab iga meie mõte vastavat mõju 100

triljonile rakule meie kehas. Ning just see määrab, mida me välja kiirgame ehk missugune

on meie vibratsioon. Kui me muudame pildi ära oma peas, muutub see pilt terves meie

kehas. Ning kui „pilt“ on muutunud meie kehas, kiirgab see teistsugust vibratsiooni. Meie

vibratsioon tõuseb, muutub. Ning kui meie vibratsioon muutub kõrgemaks, kui me

saavutame vibratsioonilise resonantsi oma eesmärgiga – 1000 eurot kuus - , siis hakkavad

meie elus toimuma sündmused ja võimalused, mida me eelnevalt võib-olla lihtsalt ei

märganud, sündmused, mis aitavad meid meie eesmärgile lähemale jõuda.

Aga kust alustada? Me oleme peaaegu 100 lehekülge kirjutanud, miks on muutus vajalik.

Kuid pole sõnagi maininud, kuidas seda siis teha.

Selle muutuse viib läbi Vaatleja. See oled sina kõige sügavamal tasandil.

Vaatleja, vaadeldav ja vaatlusprotsess

Selle peatüki alguses kirjeldatud lühike metafooriline näide meie maailmast kui raadiost

on ehk natukene ülelihtsustatud lähenemine meie maailmale, aga arvesse võttes kogu seda

informatsiooni, mida kvantfüüsikud on kogunud viimase 100 aasta jooksul, ei ole see näide

igatahes eksitav. Mind isiklikult on see aidanud väga palju, kuna see annab mulle loogilise

baasi ja abstraktse ettekujutuse, kuidas see süsteem töötab.

Natukene teaduslikumalt vibratsioonile ja resonantsile lähendedes saame mängu tuua

kolmeosalise vaatlusprotsessi, mille osalised on:

1) Vaatleja (Mina ja minu egofaktor (alateadlikud uskumused), mille kaudu ma kujundan

maailma)

2) Vaadeldav (Kvantuniversum, millest me loome füüsilise reaalsuse) ja

3) Vaatlusprotsess (Resonants ja tajumine, mille kaudu muutub kogemine võimalikuks).

Nagu sa näed, me muutsime ära terminid, aga nende sisu jääb ikkagi samaks:

1) Vaatleja = Raadio sageduse nupp, mille kaudu me valime oma sageduse, mida kogeda

2) Vaadeldav = Raadiojaamad, mida me kogeme

3) Vaatlusprotsess = Resonants, mille kaudu me saame konkreetset jaama kuulata

Et seda kõike veelgi lahtisemaks muuta, saame kõik need kolm komponenti tõsta käesoleva

raamatu osade peale:

1) I OSA = Vaadeldav (Kvantuniversum, millest me loome füüsilise reaalsuse)

2) II OSA = Vaatleja (Mina ja minu egofaktor (alateadlikud uskumused), mille kaudu ma

kujundan maailma)

3) III OSA = Vaatlusprotsess (Resonants ja tajumine, mille kaudu muutub kogemine

võimalikuks)

Jah, terminid muutuvad, sisu jääb samaks. Ja see sisu annab kogu meie elule uue mõõtme,

see annab meie elule uut jõudu ning inspiratsiooni, ja see annab sulle informatsiooni, mida

sa vajad, et sul oleks usk muudatus läbi viia ja kogeda seda elu, mida sa kogeda soovid,

mitte seda, mida sa kogemas oled.

Vaatleme neid kolme osa natukene lähemalt.

Kes on Vaatleja?

Natukene eksitav on mõista Vaatlejat kuni me ei mõista enda kõrgema mina lahusolekut

meie väiksemast minast. Mida see tähendab?

Sulge korraks oma silmad ja küsi: „Kes ma olen?“

Mis sa selle vastuseks ütled? Kas sa ütled, et ma olen see 55 kg kaaluv naine, kelle nimi on

Mari ja kes käib seal tööl ning kellel on 2 last ja armastav abikaasa?

Küsi uuesti? Püüa kuulatada täpsemalt? Kas see, kes esitab selle küsimuse, on seesama,

kes ootab vastust?

Kes esitas küsimuse? Kes ootab vastust? Kes mõtleb? Kes räägib minu peas? Kes on

mõnikord kurb, kes on mõnikord rõõmus? Kes ütleb mõnikord, kui kõigest on kõrini, et

ahh, mul on ükskõik? Kellel siis on ükskõik? Kes see oli, kes seda ütles? Sina? Aga kellele ta

seda siis ütles? Kes seda kuulas, kui seda öeldi?

Kui sa kõikide nende küsimustega põhjalikumalt tegelema hakkad, jõuad sa hämmastava

järelduseni: sinus elab justkui kaks mina. Üks on see mina, kes on nn Väline mina, keda

mind on harjunud kõik nägema ja suhtlema; ning siis on veel üks Vaikne mina, kellest

keegi midagi ei tea, kes on kõige selle tagaplaanil, mis aset leiab ning vaatab rahulikult, mis

toimub. Ainult mõnedel üksikutel kordadel sekkub ta, mida me tajume tavaliselt oma

sisehäälena või südamehäälena. Ta on vaikiv Vaatleja.

Sellel vaatlejal on täiesti ükskõik absoluutselt kõigest, mida Väline sina ette võtab. Ta

Vaatleb kõike. See on tema ainukene omadus – vaadelda. Ta ei anna iialgi hinnanguid, iial

ei solvu millegi peale ning iialgi ei sunni sind tegema, mida sa ei taha teha. Ei, ta armastab

sind selleks liiga palju. Ta on lihtsalt kuskil olemas, nii et me tajume tema kohalolekut, kui

me lubame, ja vaatleb. Ta vaatleb, omandab infot ja lihtsalt on. Sest ta on Vaatleja. Kui sa

küsid, kus ta on või miks ta on, siis kõik vastused nendele küsimustele on juba sinu Välise

mina poolt välja pakutud vastavalt tema ootustele ja põnevusvajadusele. Vaatleja ei ole.

Vaatleja lihtsalt vaatleb ja on.

Mida Vaatleja vaatleb?

Vaatleja vaatleb maailma ning ta kasutab vaatlemiseks meie viit meelt – nägemine,

kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompamine.

Me võtame nende meelte kaudu informatsiooni vastu, mida meie aju siis töötleb. Siit alates

läheb jutt sulle väga tuttavaks, sest seda sa juba tead, kuidas aju informatsiooni töötleb

ning mis on sealjuures oluline.

Antud peatüki kontekstis on oluline mõista, et vaatlejal ei ole mitte mingisuguseid ootuseid

välismaailmale, mida ta vaatleb ning tal ei ole mitte millestki kahju või millegi üle hea

meel. Kõik hinnangud, arvamused, tunded ja impulsid, mida me tõlgendame, toimub juba

teadlikul tasandil, kus me elame oma Välise minaga.

Vaatleja vaatleb seda, mida me oleme loonud. Ja samal ajal loob ta juurde seda, mida ta

vaatleb.

Kuidas Vaatleja vaatleb?

Vaatleja vaatleb läbi otsese loomise. Igasugune vaatlus on kvantmõõtmine, mille käigus

toimub loomine nullpunktiväljast. Kuna vaatlemine toimub baseerudes meie ajus oleval

informatsioonil (mäletatavasti vaatame ainult 50% päris maailma, ülejäänud 50% pakub

aju meile välja), siis on väga oluline tähele panna, kuidas me vaatleme ehk kuidas me oma

maailma tajume. Sest igal sekundil suhestume nullpunktiväljaga ning loome sealt vastavalt

oma vaatluse kvaliteedile: kui me oleme kvaliteetsed Vaatlejad, siis me loome neid asju,

mida me soovime oma elus kogeda; kui me oleme aga kehvad Vaatlejad, loome pidevalt

ühtesid ja samu olukordi, baseerudes oma mälule ja minevikukogemusele ning laskmata

muutusel oma elus aset leida.

Mis on Vaadeldav?

Kui me mõistame mingil tasandil Vaatleja olemust (lõpuni ei ole võimalik Vaatlejat mõista

mitte kunagi. Kui me soovime analüüsida Vaatlejat põhjalikumat, saame seda teha ainult

läbi isikliku kogemuse kasutades samu vahendeid, mida kasutab Vaatleja ise – meel), siis

tekib meil küsimus, mida Vaatleja vaatleb? Mis on see vaadeldav?

Vaadeldav on kõik, mis on sinu ümber. Vaadeldav on sinu elu, mille sa oled ise loonud seda

elu vaadeldes. Sina oled sügavamal tasandil Vaatleja ning sina kui Vaatleja lood oma elu

ise seda vaadeldes. Kogu sind ümbritsev füüsiline reaalsus on sinu enda vaatluse tulemus.

Aga kuna vaatlemine toimub meie tajude kaudu, kuid raamatu teises osas said sa teada,

kui petlikud võivad meie tajud olla, siis sa mõistad, miks on oht, et me loome endale sellist

reaalsust, mida me tegelikult ei soovi. Me küll arvame, et me mõtleme positiivselt ja oleme

positiivsed, aga tundes kvantmehhanilisi protsesse, mõistad sa, et järelikult sa ikka ei ole

positiivne, kui sind ümbritsev maailm ei ole positiivne.

Kuna loomine on otsene vaatluse (tajumise) tagajärg, siis järelikult on kuskil meie

sügavates hingesoppides kirjas hoopiski midagi muud võrreldes sellega, mida me arvame

seal olevat. Kui me ütleme endale igal hommikul, et me oleme positiivsed ja armastame

oma elu, kuid meie elu peegeldab viimased aastad kogu aeg ebaõnnestumisi ja pettumusi,

siis järelikult ei usu sa ise, mida sa endale kordad. Sellisel juhul on aeg vaadata veel

sügavamale enda sisse leidmaks loomise tegelikke allikaid. Sa tead, et loomine ei alga

sõnadest, loomine algab palju – palju sügavamalt tasandilt.

Nagu eespool juba öeldud, sa oled esmaklassiline looja. Me kõik oleme. Nüüd avastad sa

samm-sammult need mehhanismid, mida sa kasutad loomiseks. Ning üks peamisi sellest

on Vaatlusprotsess, mille käigus sa vaatled vaadeldavat.

Vaatlusprotsess: Vaatleja ja Kopenhaageni tõlgendus

Teadusliku mõõtme Vaatlejale ja vaadeldavale annab Niels Bohri poolt välja töötatud

Kopenhaageni tõlgendus, millest oli juttu ka raamatu esimeses osas. Selle kohaselt

tuvastasid kvantfüüsikud, et enne aatomisisese osakese mõõtmist või vaatlemist ei ole seda

osakest veel olemas. Esialgselt käsitleti seda avastust viisil, et kõik osakesed on olemas

kuskil „seal“ väljas ning vaatluse või mõõtmise hetkel me siis tõmbame kuskilt need

osakesed enda maailma. Hilisemad uuringud aga viitasid sellele, et kuni selle ajani, mil

toimub vaatlemine, ei olegi mingit „seal“ ega „seda osakest“ olemas üldse. Nullpunktiväli

sisaldab kõiki võimalusi, see on pidevas lõputute tõenäosuste olekus ning sel hetkel, kui

teadvus sekkub kas vaatluse või mõõtmise kaudu, lokaliseeritakse mingid tõenäosused

üheks konkreetseks sündmuseks.

Ja Kopenhaageni tõlgendus kantakse edasi ka meie füüsilise reaalsuse tasandile. Me loome

oma maailma igal hetkel läbi vaatluse. Kuni meie poolse vaatluseni ei ole mitte midagi

olemas – me loome oma reaalsust igal hetkel jälle ja jälle vastavalt oma taustsüsteemile.

Seepärast on väga oluline olla pidevalt valvel selle suhtes, missugune on see taustsüsteem,

mis on see, mida me välja kiirgame? Sest just see on see, mis loob. Me oleme oma elu

loomise seisundis 24/7.

Lynne McTaggart on seda oma raamatus „Väli“ osavalt väljendanud viisil: „Reaalsus on

hangumatu tarretis. Välismaailm on üks suur määratlematu ollus, mis on meie võimalik

elu. Ja sel hetkel, kui me ennast asjasse pühendame, kui me koondame oma tähelepanu,

kui me vaatleme, muutub tarretis tahkeks. Niisiis kuulme reaalsusloome protsessi enese

juurde. Meie asjasse pühendatus loobki selle reaalsuse“

Miks me ei ole võlurid?

Kas sa tead, miks paljud new age'i toetajad loobusid uskumusest, et me oleme ise oma elu

loojad?

Sest nad said aru selle protsessi sügavamast tähendusest ning nad mõistsid, et loomine ei

käi ainult silma pilgutades. Nad mõistsid, et looming peegeldab meie sisemisi uskumusi ja

meie tegelikku vibratsiooni, mitte aga seda, mida ma välja ütlen ning näitan. Kuid loomine

sügavamalt tasandilt eeldab endaga töö tegemist. Luua ei saa lihtsalt selle kaudu, et ma

ütlen, et ma olen miljonär ja seda ma ka olen.

Kuidas jääb uskumustega, kuidas jääb neuronühendustega ning kuidas jääb

vibratsiooniga, mis on tegelikult loomise aluseks? Neid nähtuseid ei huvita eriti, mida me

oma sõpradele ütleme – need on mehhanismid meie sees ning need mehhanismid

töötavad alati piinliku täpsusega. Nemad on kaptenid laevas, mitte meie teadlik mõistus,

mille kaudu me võime ühte või teist afirmatsiooni 5 järjestikusel päeval lausuda. See ei ole

loomine.

Kvantfüüsikud on uurinud aastaid, kuidas toimub siis tegelik loomise protsess ning miks

see ei toimu hetkega. Ja nad on jõudnud järeldusele, et igasugusele loomisele eelneb

teadlik ja korrapärane ning fookustatud tegevuste jada. Kui me midagi soovime muuta,

peame vastavaid impulsse enda ajju saatma võib-olla aastaid, et need muutuksid

alateadlikuks ja püsivateks. Kuid kui palju on neid inimesi, kes on valmis endaga nii palju

tööd tegema? Enamus ju soovivad kiireid tulemusi ja muutusi elus. Nad ei lepi faktiga, et

ma pean endaga tööd tegema ja siis pikkamööda tulevad muutused. 99% inimestel ei ole

õrna aimugi kõigest sellest, millest sina oled selle raamatu käigus teadlikuks saanud ja neid

see eriti tegelikult ei huvitagi. Neid huvitab, kuidas teha rohkem pappi ja elada

õnnelikumat elu kiiresti. Aga nüüd sa mõistad, et enne välist muutust peab toimuma

muutus meie sees. See on muutumine seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi.

Kui kaugele me julgeme minna

Hea ning lihtne on seda raamatut kirjutada ja ma usun, et seda võib olla ka mugav lugeda,

aga iseküsimus on, kui kaugele me oleme valmis selle materjaliga oma isiklikus elus

minema?

Me küll teadvustame endale, et me loome oma elu ise ning see tundub võib-olla väga

huvitav, aga kas me mäletame seda järgmisel korral, kui keegi meilt raha varastab või kui

me oma töö kaotame?

Üldjuhul hakkavad inimesed tegelema oma sisemiste protsesside uurimisega siis, kui nad

soovivad midagi oma elus muuta. Näiteks tuntakse, et armastust või raha on vähe ning

otsustatakse, et peab olema teine tee. Ja hakataksegi õppima uusi teadmisi.

Alguses on see kõik väga põnev ja uudne ning tehakse ilusti soovitahvlid ning paljud

hakkavad isegi mediteerima, kuid kui kauaks. Ning kui pikalt meil jätkub usku? Kas me

oleme valmis vastutama ja rõõmu tundma ainut selle üle, kui me oskasime luua oma ellu

võib-olla toreda kohtumise uue tööandjaga või tassi cappuccinot, või ka siis, kui meie elu

tabab raske periood?

Elu käib mõõnade ja tõusudega, see on paratamatu. Ning tihti juhtub, et me satume elus

vastakuti olukordadega, mida mitte keegi teadlikult oma ellu ei kutsuks. Kuidas me

käitume nendes olukordades? Kas me suudame säilitada rahu ja meenutada ka siis, et

selles süsteemis ei saa olla erandeid? Kui ma suutsin endale luua tassi kohvi, siis järelikult

lõin ma ka selle sündmuse oma ellu.

Küsimus on, kuivõrd me oleme valmis oma elu eest vastutuse võtma?

Kui me teame, et me elame kvantuniversumis, siis me teame, et siin ei saa olla juhuseid.

Absoluutselt kõik vastab meie vibratsioonile ning me ei saa mitte kuidagi kogeda mitte

midagi sellist, mis ei vasta meie vibratsioonile. See ei ole lihtsalt füüsikaliselt võimalik.

Me peame võtma vastutuse kogu oma elu eest. Ei ole olemas mingeid vaenlasi, sõpru ja

tuttavaid – on olemas ainult üks suur looming. Kõik, mida me kogeme, vastab meie

vibratsioonilisele resonantsile ja meil on õigus seda kogeda. Sest see saab peegeldada

ainult meie sisemisi aspekte. Teist võimalust ei ole olemas.

Iga kord, kui sa kaotad usu, kaotad sa oma jõu. Sa isegi mitte ei kaota seda jõudu, vaid sa

annad ise selle jõu ära. Iga kord, kui sa tunned ja mõtled, et näed tema tegi nii või minuga

juhtus nii ning tema on selles süüdi, oled sa jällegi kord oma jõust loomisele loobunud ning

sa pead otsast alustama.

Kui sa soovid seda mängu mängida efektiivselt ja targalt, siis sa ei tohi mitte kunagi oma

jõudu ära andma. Sa pead vastutama kõige eest, mis sinu elus aset leiab kuni hakkavad

aset leidma ainult sellised asjad, mis sulle meeldib. Sel hetkel sa tunned, et täielik kontroll

loomingu üle on sinu käes ning sul on õigus elada sellist elu, nagu sa armastad.

Elu nagu superarvuti

Ma tean, et selles raamatus esitatud informatsioon on nii uus ja ulmeline, et vahepeal võib

sul tekkida tunne, et see kõik ei ole võimalik. Ma mõistan sind täiesti ning olin ise täpselt

samasuguses seisus, kui ma hakkasin selle kõige vastu täpsemat huvi tundma.

Kuid ma kinnitan sulle, et ma olen väga praktilise meelega tüüp. Kui ma seda ei oleks,

oleksin ma rahulikult leppinud kõikide nende raamatutega, mis lihtsalt ütlevad, et mõtle

ning sinu elu muutub ilusaks. Loomulikult tundus see kõik väga romantiline ja inspireeriv

– mis siis kui äkki ongi nii - , aga ma ei suutnud kuidagi oma uskumusi selles veenda. Iga

kord, kui ma uue raamatu kätte võtsin, karjusid mu neuronühendused peas: „Tõesta

mulle!!!“.

Ja nii ma hakkasingi neid tõestusi otsima. Ma läksin järjest sügavamale nii raamatutes,

artiklites ja uuringutes kui ka oma sisekaemuses ning kogemuses. Ma otsustasin, et okei,

ma usun seda ja hakkangi selle järgi elama. Mul ei olnud midagi kaotada. Kui see vastab

tõele, siis ma ei saa kuidagi vale suunas liikuda. See toimus umbes aasta tagasi 2008 aasta

oktoobris. Ma olin otsustanud oma elu muuta ning välja selgitada teaduslikult, kas meie

mõtlemine mõjutab meie maailma või mitte.

Nüüd, aastaid hiljem ei kahtle ma enam hetkekski. Ma olen saanud sellele kõigele nii palju

kinnitust teaduslikest allikatest ja oma isiklkust elust, et mul on kogu aeg ainult täiskäik

edasi. Ja mitte täiskäik edasi selles suunas, et üha kallimad autod ja raskemad telefonid.

Ei, hoopis on tekkinud usk tegelda sellega, mida ma armastan. Ma olen aru saanud, et

mina olen oma maailma „keskpunkt“, millest saab loomine alguse ning juhul, kui ma olen

veendunud oma usus, ei ole võimalust, et asjad lähevad teises suunas. Ma olen superarvuti,

ning seda oled ka sina.

Paljud võib-olla mõtlevad nüüd, et ma ei taha muutuda masinaks. Mulle meeldib olla

inimene. Ma rahustan sind siis sellega, et ma tunnen ennast rohkem inimesena kui kunagi

varem. Ma olen iseenda elu peremees.

Usu mind, otsus olla iseenda elu peremees ei peegeldu välistes objektides. Sageli arvatakse,

et seda saavad väita ainult väga rikkad, kes saavad lubada tööl mittekäimist ja pidevalt

reisivad. Ei, see on sisemine otsus, millega me võtame vastutuse. Sel hetkel, kui me võtame

vastutuse, oleme ennast asetanud oma isikliku maailma keskele ja oleme teadlikult

muutunud loojaks / teadlikuks vaatlejaks. „Kui ma otsustan, et ma olen oma elu peremees,

siis ei ole ühtegi teist võimalust, et see nii ei oleks, kuni ma ei kahtle selles“, ütlen ma

endale alati, kui ma tunnen, et kuskilt vanadest mustritest on üles tulemas kahtlus. Me

elame kvantuniversumis ning see on meie suurim õnnistus. Me oleme ise oma maailma

loojad. Me oleme fantastilised bioloogilised arvutid, mille kaudu me loome igal hetkel

iseenda reaalsust kogedes seda just sellisena, nagu me seda soovime. Aga oluline on

mõista, et selle arvuti Emaplaat ei ole mitte Mari, Mati või Peeter, vaid nende sisemised

Minad, nende uskumused, hirmud ja harjumused.

Peatükk 6. Praktiline elu kujundamine

Nüüdseks oled sa edukalt läbinud kolmveerand sellest raamatust ja ma loodan, et sa oled

midagi uut õppinud. Eelnevad peatükid on andnud sulle hea ülevaate kolmest väga

olulisest komponendist meie eesmärkide saavutamisel, milleks on mõistmine meie

kvantuniversumit, mõistmine meie aju ja alateadvust ning mõistmine vibratsioonilist

resonantsi. Sul on olemas täielik info, kuidas meie maailm töötab ning mida me peame

oma ajus muutma, et me resoneeruks just nende asjadega, mida me soovime oma elus

kogeda, mitte aga nende asjadega, mida me kogeme praegu vastavalt oma vanadele ja

piiravatele uskumustele.

Kuid isegi, kui me teame seda kõike, puudub meil ketis üks oluline lüli – Kuidas muutust

reaalselt läbi viia?

Just selle teemaga tegeleb kogu neljas osa. See annab raamatule praktilise mõõtme. Kui

seni oled sa saanud informatsiooni teoreetiliselt, siis nüüd saad sa informatsiooni, kuidas

sa saad kohe praegu tegutsema hakata, et muuta enda alateadvust, seeläbi oma

vibratsiooni ning reaalset elukogemust.

Neljas osa koosneb paljudest erinevatest peatükkidest moodustades siiski ühtse tervikliku

süsteemi, mida ma nimetan 5T meetodiks. 5T tuleneb viiest eesti keelsest sõnast Taotlus,

Teadlikkus, Teesklus, Teostus ja Tänulikkus, mis on minu jaoks mänginud võtmerolli

EduTeadvuse mõistmisel, ellu rakendamisel ning ka käesoleva raamatu ülesehitamisel.

5T meetod:

1) Taotlus

2) Teadlikkus

3) Teesklus

4) Teostus

5) Tänulikkus

5T süsteem on mind aidanud väga palju. Ma olen läbi töötanud sadu lehekülgi raamatuid

külgetõmbeseadusest ja kogu seda informatsiooni ka praktikas katsetanud, püüdes mõista,

mismoodi see ikka tegelikult toimib ja mis on nendest raamatutest tühipaljas vaht. Läbi

nende katse-eksituse meetodite hakkas mul ühel hetkel enda jaoks välja kujunema mingi

raamistik, mida ma jälgisin ja endale aluseks võtsin.

5T meetod on praktilise vahendite kogumik realiseerimaks kogu raamatus esitatud

informatsiooni. Kui me räägime kvantuniversumist, siis selle mõistmiseks vajame

teadlikkust. Et aru saada uskumuste jõust, peame mõne uskumusega reaalselt tegelema, et

näha, kuidas mõjutab muutus meie sees meie välist maailma. Aga kuidas muuta

uskumusi? Jällegi leiad sa vastuse 5T tehnikate hulgast. Ja vibratsiooniline resonants.

Lihtne on püüda seda mõista, aga hakata oma tajusid ja vaatlusprotsesse ka päris elus

muutma, jõuame kiiresti ülekoormatud meele ning emotsioonideni. Me peame saavutama

sisemise rahu ja tasakaalu enne. Ning viisid selle saavutamiseks esitab sulle taas 5T

meetod.

Loomulikult ei ole see lõplik ja ainuõige tõde. Kuid tuginedes oma praktilisele kogemusele

võin kinnitada, et olles kõiki neid tegevusi praktiseerinud viimased aastad, on minu

maailmatunnetus muutunud ja on tekkinud teatud mõistmine. Minu elus on toimunud

sündmused, millele ma sageli ei oska loogilist seletust anda ja ma ei püüagi seda enam

teha, sest ma tean, et igasugune väljumine õigest teadvusseisundist ja analüüsimine

juhtumi võimalikkuse üle tekitab energeetilise vastupanu, mida ma pean hiljem jälle

likvideerima hakkama. Ma lasen elul voolata ja lähen selle vooluga kaasa. See on nauditav

protsess ning nüüd kutsun ma ka sind sellest protsessist osa saama.

Alateadvuse ümberprogrammeerimine

Raamatu teisest osast said sa teada, et meie aju on meie sageduse muundur. Kui me

soovime muuta oma sagedust, oma isiklikku vibratsiooni, peame muutma uskumusi ja

harjumusi oma alateadvuses. See on ainuke viis "kruttimaks" meie sageduse nuppu meie

„raadiol“.

Kas sa mäletad lugu astronautidest, kellega katsetati prille, mis pöörasid nende maailma

tagurpidi ning 30 päeva möödudes pöördus nende maailm õigetpidi tagasi. See sai juhtuda

ainult seetõttu, et ajule sisestati vähemalt järjestikuse 30 päeva jooksul ühesugust uut

informatsiooni välistingimustest, mistõttu aju re-programmeeris oma neuronühendused

ümber ning käsitles uut informatsiooni kui uut reaalsust.

Täpselt sarnase protsessi saame läbi viia igas oma eluvaldkonnas. Kui meie aju on

harjunud saama teatud tüüpi informatsiooni välismaailmast, kui meie alateadvuses on

uskumused ja tõekspidamised, mis on sinna sisendatud aastatega või isegi

aastakümnetega, siis selliste neuronühenduste muutmiseks vajame distsiplineeritud

tegutsemist iseendaga. Seepärast on oluline mõista, et muudatuste läbiviimine oma elus ei

saa toimuda 3 päevaga või isegi 3 nädalaga. Kui me oleksime nii suurepärased, et me

suudaksime teadliku otsusega muuta oma tajusid niivõrd, et me suudaksime järgneva 30

päeva jooksul tõesti oma aju veenda, et välismaailm on muutunud – näiteks me suudame

käituda miljardärina ilma ühegi kahtluseta 24/7, me suudame tunda ennast uues ja

armastavas suhtes, või me tunneme ennast tervena vaatamata meid kurnavale haigusele - ,

siis me suudaksime enamik muutuseid oma elus läbi viia 30 päevaga. Sest meie aju on

niimoodi üles ehitatud, ning seda kinnitavad ka mitmed katsed ja läbiviidud uuringud.

Aga me ei ole reaalselt selliseks käitumiseks võimelised. Meil ei ole võtta kuskilt „prille“,

mille pähe asetades me lihtsalt sunnime oma aju vastu võtma ainult uut tüüpi

informatsiooni. Me oleme inimesed ning me eelkõige sõltume välistest tingimustest, me ei

ole väga tugevad loomaks oma väliseid tingimusi ega isegi uskumaks, et me oleme

võimalised väliseid tingimusi mõjutama.

Et siiski muutust oma elus läbi viia, peame teadlikuks saama võtmetähtsusega protsessist

– aju ümberprogrammeerimisest. Kuigi aju ümberprogrammeerimine on võõrapärane

sõna, on selle sisu väga lihtne. Selle käigus me muudame teadlikult neuronvõrgustikku

oma ajus ning seeläbi sunnime oma aju muutma uskumusi, mille kaudu me muudame oma

meeleseisundit ja vibratsiooni.

Kujuta endale ette, et sa soovid läbi teha Raudmehe Triatlonit. Isegi, kui sa ei ole kunagi

varem Raudmehe triatlonist midagi kuulnud, on sul enam vähem olemas ettekujutus, mida

see endast tähendab – ja usu mind, see ei ole kukepea.

Sa tead, et triatloni läbimine ei ole lihtne ning selleks on vaja ennast tõsiselt ette

valmistada. Samuti tead sa, et see ettevalmistus ei saa toimuda pelgalt ühe nädalaga – sa

pead hakkama läbi pideva treeningu ning koormuse kasvatamise samm-sammult oma

keha ette valmistama nii suureks pingutuseks.

Ning see on täpselt see, mida sa hakkad tegema oma ajuga. Neuronvõrgustike

ümberprogrammeerimise käigus saad sa teada, kuidas treenida oma aju ning muuta ajus

olevaid neuronühendusi viisil, et need vastaksid sinu uutele (soovitud) harjumustele ja

nendest tekkivatele uskumustele, ja kuidas sa saad eesmärke saavutada seestpoolt

väljapoole, mitte läbi tohutu füüsilise pingutuse ja stressi väljastpoolt sissepoole.

Aju ümbergrammeerimine on täpne analoogia triatloniks valmistumisel. Selle käigus viid

sa kogu oma süsteemi, nii füüsilise, mentaalse kui emotsionaalse, uuele tasemele, et see

vastaks sinu ootustele ja eesmärkidele. Ning samuti nagu triatloniks ettevalmistamisega,

mis ei saa toimuda 2 nädalaga, ei suuda sa ka oma aju ümberprogrammeerida 2 nädalaga.

Nagu spordivõistluseks valmistumine, nii on ka aju ümberprogrammeerimine järjepidev ja

igapäevane töö iseendaga. Suurim erinevus triatloniga on vaid see, et

neuroprogrammeerimine on lihtne – see ei vaja füüsilist pingutust. Aga isegi, kui see on

lihtne ning igale inimesele jõukohane, siis enamus inimestest seda teha ei viitsi, sest see ei

nõua küll füüsilist pingtust, aga see nõuab distsipliini. Ning seepärast ei saavuta nad ka

tulemusi. Kuid ma olen kindel, et kui sa investeerisid sellesse raamatusse ning sa oled

endaga juba nii palju tööd teinud, et oled jõudnud selle peatükini, siis oled sa valmis ka

enda kallal tööd tegema ja tegema mis iganes vaja, et oma eesmärk saavutada. Ära anna

alla.

Aju ümberprogrammeerimine on 5T meetodi keskne eesmärk. Kuna kogu käesolevas

raamatus kirjeldatud informatsiooni lühike mudel koosneb ainult 3 osast: KESKKOND,

AJU ja RESONANTS, ning kuna ajul on võtmetähtsusega roll selle suhtes, millega me

reaalselt resoneerume, siis me peame kõik oma jõupingutused suunama just sellele, kuidas

muuta ajus olevat informatsiooni – uskumusi, harjumusi ja hirmusid.

5T - Etapp 1: Taotlus ehk püstita eesmärk

Kõik asjad meie maailmas on alguse saanud ideest kellegi peast. Kuigi see võib esmapilgul

tunduda klišeena, siis sellele pikemalt süvenedes me mõistame, kui sügav tähendus

tegelikult siin peidus on.

Vaata enda ümber ringi, kus iganes sa hetkel ei viibi. Märka erinevaid esemeid enda

ümber, mööbel, autod, majad jpm. Need on meie jaoks täiesti tavalised ja igapäevased

detailid meie elus, aga taipa, et enne kui see objekt sai tegelikkuseks, pidi keegi selle oma

peas looma. Olgu selleks siis insener, arhitekt või kujundaja – ta lõi selle eseme oma peas

nii täpseks kui võimalik ja kasutades meie materiaalse maailma võimalusi vormis selle läbi

erinevate protsesside just selleks materiaalseks objektiks, mida sina hetkel tajud.

Kas see mõttekäik tekitas sinus väikese sisemise muutuse? Kui ei, siis proovi uuesti, sest

ühel hetkel, kui sa mõistad, toimub sinu teadvuses nihe. See on hetk, kui sa mõistad, et

tõepoolest ei ole midagi olemas iseenesest, kõik on saanud alguse kellegi peast. Kõigepealt

on idee – seeme – ning alles seejärel saab see tegelikkuseks läbi materiaalse teostuse.

Meie jaoks tundub see liigselt tavaline, sest mööblitüki materiaalseks saamisel kasutatakse

meie jaoks väga tavapärast tehnoloogiat – tootmisliini. Aga see ei muuda selle imepärase

protsessi faktilist külge:

1) Näiteks disainer tahtis luua mingit uut kappi

2) Ühel hetkel tekkis tal idee, teatud nägemus sellest uuest kapist

3) Alguses oli see hägune, kuna neuronühendused olid sellest nõrgad. Ta hakkas üha

enam selle võimaliku uue kapi peale mõtlema – ta visualiseeris – ning tugevdas selle idee

neuronühendust

4) Teatud hetkel oli tal peas olemas detailne ettekujutus sellest kapist. Ta visandas selle

paberile

5) Paberkandjal liikus see edasi tootmisfirmasse, kes töötasid selle kallal, et anda sellele

tehniline sisu

6) Nad istusid ja „mõtlesid“ – tegelikult visualiseerisid võimalikke tehnilisi lahendusi.

7) Mingil hetkel leidsid nad lahenduse – nad taipasid läbi oma intellekti

8) Kapile anti tehniline tähendus ja see läks tootmisse

9) Ning nüüd on see kapp sinu kodus.

Kui sa jälgid seda protsessi, siis on see väga analoogne kõige muuga, mida me oma ellu

loome. Ainult, et väga primitiivsel kujul. Aga sisu jääb samaks. Me loome oma pähe idee,

mille me kanname läbi erinevate Universumi seaduste materiaalsesse maailma.

Taotlus on alati esimene samm oma eesmärkide saavutamisel. Kui me ei tea, mida me

soovime saavutada, kuidas siis oleks võimalik, et me selle saavutaksime?

Ning kuigi taotlust võib defineerida erinevalt, jääb selle sisu alati üheks:

saada teadlikuks,

a) mida sa soovid

b) mida sa ei soovi.

Mida sa soovid?

Kõige esimene samm on alati endale teadvustada ja kirja panna, mida sa tegelikult soovid

saavutada. Sellega määrame alateadvuse jaoks, kuhu suunas me hakkame liikuma.

Kuigi see kõlab väga elementaarsena ning isegi lihtsana, ei ole see alati väga lihtne. Väga

paljud meist lihtsalt ei tea, mida nad tegelikult soovivad. Me oleme harjunud oma elu

elama teatud viisil, me oleme võib-olla teinud mingit tööd juba 30 aastat ning nüüd

küsitakse meilt ootamatult: „Mida sa tegelikult oma elult tahad?“. „Mida ma tahan?“, võid

sa küsida vastu, „tahan õnnelik olla, tahan rikas olla, ja tahan vaba olla oma otsustes“,

vastatavad 90% inimestest, kellele see küsimus esitada.

Kuid kas see ikka on piisav? Kui sa meenutad eelnevates raamatu osades õpitut, tuletad

meelde kvantuniversumi mehhaanilist ja piinlikku täpsust, sinu alateadlike funktsioonide

(RAS, PKM) pretensioonikust informatsiooni suhtes, mida sa kannad ning meid pidevalt

pommitavat välisinformatsiooni, siis sa mõistad, et kaootilisuseks ja lahtiste otste

jätmiseks ei ole selles süsteemis ruumi.

Ma olen kohanud mitmeid inimesi, kes on lugenud läbi mõned külgetõmbeseaduse

raamatud ning nad käsitlevad Universumit justkui mingit „mehikest“, kes kuulab, mida

nad mõtlevad ja ütlevad, ja seejärel hr. Universum pakub loogiliselt järeldades välja, mida

inimene soovis. Nüüdseks sa tead, et see on nonsense. Nüüdseks sa tead, et ei ole olemas

sellist mehikest. Sina ise oled see mehike ning sina ise lood selle süsteemi. See on terviklik

üliintelligentne süsteem, mis töötab ülitäpsete seaduste alusel, mis võimaldavad, jah, ma

rõhutan võimaldavad, meil neid seaduseid kasutada, et kogeda vastavaid sündmuseid elus.

See süsteem vastab meie vibratsioonile, mitte pelgalt meie mõtetele ja sõnadele. Mõtted ja

sõnad on vaid vahendid vibratsiooni muutmiseks.

Pole olemas sellist meest, kes kuulab meie mõtteid ja sõnu ning siis vastavalt kas

premeerib või karistab. On olemas üks suur energiaväli, millest meie oleme üks osa ja me

suhestume selle energiaväljaga vastavalt oma sisemisele teadvusseisundile ehk

meeleseisundile ehk vibratsioonile ning seda süsteemi ei huvita absoluutselt, kas me

kannatame või me armastame oma elu, sest sellel süsteemil on kaks väga olulist omadust:

a) see on ülitäpne b) see on ülineutraalne. Ning need mõlemad omadused töötavad

samahästi meie kasuks kui ka meie kahjuks. See on meie enda teadlik valik.

Kui me teadlikult valime endale positiivse vibratsiooni, siis toob see süsteem meile

ülitäpselt ja ülineutraalselt kohale kõik meie jaoks positiivsed elukogemused (no, tegelikult

ei „too“ muidugi keegi midagi kohale, need lihtsalt peegelduvad üldisest nullpunktiväljast

vibratsioonilise resonantsi kaudu ja meie tajume seda kõike oma viie meelega justkui oleks

need meie ellu „tulnud“). Ning kui me valime teadlikult negatiivse vibratsiooni, kogeme

ülitäpselt ja ülineutraalselt kõike negatiivset. Sa ju ei pahanda raadio peale, kui sa ise valid

selle pealt SkyPlusi ning mitte Uuno?! Sa muudad nupu kaudu raadio sagedust. Aga miks

me siis oleme sageli vihased Universumi peale, et see annab meile sellised kogemused? Me

saaksime samuti kruttida oma sagedusenuppu – alateadvust – ja kõik hakkab vaikselt

muutuma. See on nullseisumäng. Keegi ei võida ning keegi ei kaota. Kui sa mäletad

Universumi esimest seadust, et „Kõik on energia“, siis sa mäletad, et energia ainuke

omadus on, et see muundub. Ja just nii toimub see ka sinu elukogemuses. Ja sina ise

muundad seda kõike läbi oma alateadvuse.

Seega on ülimalt oluline endale teadvustada, mida me soovime saada. Me oleme osa sellest

suurest süsteemist ning see suur süsteem armastab meid nagu meie armastame oma lapsi

ja ta „annab“ meile kõik, mida me küsime, aga me peame tundma selle süsteemi reegleid,

mis on väga lihtsad ja väga täpsed.

Ja just täpsus on see, millega me peame ka ise vastama. Me peame täpselt ütlema, mida

me soovime. Meie eesmärk peab olema sõna otseses mõttes kristallselge. Ja siis juhtuvad

imed.

1) Tuvasta enda kõige tugevaimad ja nõrgeimad omadused

Kõige efektiivsem ning kindlam viis teada saada, mis on sinu elu eesmärk või millele sa

peaksid tegelikult keskenduma, on tuvastada, mida sa oskad ja suudad teha kõige

paremini. Isegi, kui me teeme hetkel tööd ainult palga pärast, mida me teenime, on meil

kindlasti omadusi, mida me teeme palju paremini kui kõik teised terves maailmas. Meil

kõikidel on vähemalt üks unikaalne omadus, mis muudab meid täiesti erakordseks ja mis

annab meile rolli selles suures süsteemis. Ja see süsteem „ootab“, et me hakkaksime oma

rolli täitma, mitte ei raiskaks oma aega tegevuste peale, mis on ajendatud ainult hirmust,

et kui me seda ei tee, siis me ei saa hakkama.

Kõige õnnelikumad inimesed on need, kes saavad elatist teenida valdkonnaga, mida nad

armastavad. Näiteks lauljad, kunstnikud, kirjanikud, näitlejad jpt. Miks mitte ka

äriinimesed, näiteks Donald Trump, kes ärkab igal hommikul vabatahtlikult kell 4.00,

kuna ta on nii innustunud oma tööst, et ta ei jõua ära oodata hommikut, vaid ärkab varem

ja hakkab juba toimetama. Kui sa aga ärkad igal hommikul tundega, et pagan, jälle sinna

tööpostile, siis ilmselgelt ei tee me tööd, milleks me oleme siia Maale tulnud. Me peame

muutuma just selleks „näitlejaks, lauljaks või ärimeheks“ omas valdkonnas, mida me

armastame ning mille tegemiseks me oleme tõesti valmis vabatahtlikult ärkama kell 4.00

hommikul, kuna me lihtsalt nii soovime seda teha nii palju. See on meie kirg elu suhtes.

Sellisel juhul oleme muutnud oma hobi oma tööks ja me ei tööta enam päevagi terve elu

jooksul. Me oleme leidnud oma missiooni, oma „augu“, mida me tulime siia maailma

täitma.

Kui inimestelt küsida, mida nad tahaksid teha, siis 95% vastavad, et nad tuleksid töölt ära,

ostaksid uue maja, uue auto ning reisiksid hästi-hästi palju. Ka kui küsida nende käest, et

okei, kujuta nüüd ette, mida sa teeksid peale seda, kui sa oled juba ostnud endale 2

unistuste maja, 4 unistuste autot ja sa oled 15 korda ümber maailma reisinud – mida sa

nüüd teeksid, kui sa ei peaks seda raha pärast tegema? Vastuseks on üldjuhul pikk

vaikus ...

Me ei tea, mida me teha tahame, oskame ja armastame. Me oleme harjunud elama oma elu

sundluse alusel, me oleme harjunud tegema tööd, et end ära elatada, mitte, et me seda

armastaksime ning me oleme leppinud sellega, et me allume välistele tingimustele.

Kuid käesoleva raamatu valguses oled sa ju taibanud, et sinu senised seisukohad ei pruugi

olla päris veekindlad. Sa oled saanud üle 100 lehekülje teaduslikke fakte ja kinnitusi, et me

ise loome endale maailma ja tingimused sellesse, mitte ei loo maailm meile tingimusi.

Nüüd on õige aeg aeg maha võtta ja mõelda, mida sa tegelikult teha tahaksid, oskad ja

armastad.

Keeruline ikka veel? Jah, ma tean.

Harjutus 10. Minu unikaalsed omadused.

Et sellega algust teha, soovitan teha mõned harjutused. Ava palun oma töövihik ja mine

Harjutuse 10 juurde: „Minu unikaalsed omadused“.

Nendes harjutustes saad sa loendada enda 5 kõige tugevamat külge ja 5 kõige nõrgeimat

külge. Ole endaga aus ja lase enda meeled vabaks. Meenuta kasvõi 30 aastat tagasi ja püüa

tuvastada, mis on olnud need valdkonnad, tegevused ja hobid, milles sa oled tõeliselt hästi

hakkama saanud. Ära püüa piirata ennast, et see peab olema mingi tööasi või mingi hobi –

lase ennast täiesti vabaks ja meenuta, mille kohta sa oled ise tundnud, et see kukkus sul

hästi välja või mida on sulle pere, sõbrad ja töökaaslased öelnud, et kuule, see kukkus sul

superhästi välja. Kindlasti on midagi. Selles ei ole kahtlustki. Me lihtsalt üldjuhul ei tule

selle peale, et meil võivad olla mingid omadused, sest me ei tule selle peale, kuidas me

saaksime selle valdkonnaga endale elatist teenida. Aga see ei olegi antud etapis oluline.

Praegu on oluline endale teadvustada, mis see valdkond on. See võib-olla ükskõik misasi.

See võib-olla ka mingi omadus, mida sa lihtsalt armastad teha, aga pole julgenud seda

arendada, sest see on tundunud lootusetu ... näiteks laulmine, pilli mängimine,

anekdootide rääkimine, luuletuste kirjutamine, inimestele kõne pidamine, huvi millegi

vastu (ajalugu, matermaatika, bioloogia), kirjutamine, inimeste kuulamine jpm. See

nimekiri on lõputu. Ja selles lõputus nimekirjas on vastus ka sulle.

Näiteks saan ma tuua enda elu. Ma olen alates 8.klassist saati tahtnud olla ettevõtja. Ma ei

tea isegi, kust see mulle pähe tuli, aga mingil hetkel käis plõks ning mulle oli pähe istutatud

teatud tüüpi eduteooria, mida ma hakkasin taga ajama. Ma pingutasin väga palju

keskkoolis ja ka ülikoolis, seejärel pidin kahtlemata minema Eesti suurimasse ettevõttesse

tööle, kuna tundsin, et see vastab ainult minu teoorila ja sealt edasi ettevõtjaks. Kuid kõik

see lõppes pankrotiga. Ning ka kõik järgmise d ettevõtted ei saanud kunagi nii edukaks,

nagu ma oma unistustes seda ette nägin. Ükskõik, kui palju ma pingutasin, ma ei liikunud

sellele unistusele lähemale. Tee oli justkui kinni.

Kuid töötades veel Hansapangas 5 aastat tagasi, saatsin ma aeg-ajalt inimestele kirju. Ning

ma sain pidevalt tagasisidet, et Kaido, sa kirjutad väga selgelt, loogiliselt ja lihtsasti

mõistetavalt. Jah, ma noogutasin kaasa ja läksin oma eluga edasi. Ma ju tahtsin saada

ärimeheks ning kirjutamise oskus mind väga seal ei aita.

Kui ma olin aga 7-9.klassis, kirjutasin ma laule. Ma armastasin rap-muusikat ning mul on

kassetitäis enda poolt kirjutatud rap-laule eesti keeles, mis põhimõtteliselt on justkui

luuletused. Kuigi paljud imestasid, et kuidas ma suudan nii kiiresti ja lihtsasti sõnu riimi

panna lauludesse, oli see minu jaoks kuidagi väga lihtne. Ja on seda tegelikult tänaseni.

Minu jaoks luuletuste kirjutamine on lihtsaim asi maailmas. Need lihtsalt tulevad kuskilt,

ma ei saa sinna mitte midagi parata.

Ja kui ma hakkasin 2008 aasta lõpus blogi kirjutama, hakati mulle taas üle 5 aasta ütlema,

et ma kirjutan loogiliselt, lihtsalt ja arusaadavalt. Minu jaoks on kirjutamine, nagu ka

praeguse teksti kirjutamine siia, täiesti pingutusevaba tegevus. See info lihtsalt tuleb

kuskilt ilma, et ma peaksin eriti selle peale mõtlema ja pingutama. Sõnad voolavad, tekivad

laused ning kui ma hiljem teksti üle vaatan, imestan sageli isegi, kas ma ikka ise kirjutasin

selle. See on kummaline. Ja mis mulle selle kõige juures meeldib kõige rohkem, on see, et

ma tõesti naudin seda kõike. Ma naudin blogi kirjutamist, ma naudin selle raamatu

kirjutamist ja ma naudin selle raamatuga seotud informatsiooni uurimist 24/7. See pakub

mulle nii palju huvi, et ma võin terve päeva istuda oma toas ja ainult lugeda-kirjutada-

mõtiskleda ja ma avastan järsku, et kell on 21.00 ning alla minema ja vaatama, mis

maailmas toimub. Kuhu see aeg kadus, küsin ma endalt tihti?

Nüüd võid sa arvata, kuhu ma tahan oma jutuga jõuda. Kuigi ma olin tahtnud saada

suureks ärimeheks alates 8.klassist, ei nautinud ma kunagi ei tööd Hansapangas, ei oma

ehitusäri, mis läks pankrotti ning ei naudi ka oma praegust kaubandusäri nii palju, nagu

ma naudin kirjutamist ja uurimist isikliku arengu teemadel. See 8.klassis seatud eesmärk

oli puhtalt lähtuv minu egoteadvusest ja ma olin seda jahtinud, kuid minu tegelik nn

kõrgem Mina on tõenäoliselt tulnud siia tegema midagi muud.

Ei saa öelda, et ma ei saa niimoodi oma unistusi täita ja kogu külgetõmbeseadus ja

Eduteadvuse õpetus ei tööta. Töötab külla. Ma olen ettevõtja ka praegu, mul on

kaubandusäri, ma olen seotud mitme muu projektiga ning ma juhin enesearengublogi

www.sisekosmos.ee, mis sai alguse heategevuslikust Saladuseblogist

(www.suurimsaladus.ee), kuid kuhu ma praegu panustan üha rohkem energiat ja ma

soovin seda perspektiivis muuta enda põhitegevuseks. Ülejäänud projektid soovin ma

partnerite kaudu käimas hoida.

Ma saavutan oma eesmärgid kahtlemata ja ma saan olla ettevõtja, kes ma soovisin olla juba

8.klassis, aga hämmastav oli see, kuidas Universum suunas mind tegelema ettevõtlusega

valdkonnas, mida ma tulin siia Maale tegema. Ma tulin siia kirjutama, ja seda ma teen

praegu. Ma armastan kirjutamist ja see inspireerib mind. Ning ma loodan, et see raamat,

millesse sa oled investeerinud, aidates muuta minu unistus ja hobi minu elatiseks,

inspireerib ka sind leidmaks üles sinu isiklikud tugevused ja keskendumaks nendele.

2) Tuvasta, mida sa ei soovi ja määratle sellele vastand

Üldjuhul oleme automaatrežiimil ning see režiim on negatiivse alatooniga. Kuna me oleme

harjunud mõtlema pigem murede peale kui saavutuste peale, siis on meie ajus tugevamad

need neuronühendused, mis kannavad ideid just negativismist ja mustadest

stsenaariumistest.

Mõnikord on aga sellest kasu ka. Näiteks me saame kõiki neid negatiivseid mõtteid ära

kasutada selleks, et tuvastada, mida me tegelikult soovime.

Selle tehnika käigus jälgime oma mõtteid ja emotsioone ning paneme kirja kõik „Ma ei

taha, ma ei suuda ja ma ei usu ...“ mõtted ning hakkame nendele otsima vastandeid.

Näiteks oled sa harjunud mõtlema: Ma ei saa iial selle ülesandega hakkama. Nüüd mõtled

sa selle vastandi peale ja püüad mõista, kas see võiks olla üheks sinu eesmärgiks.

Kui sa arvad, et sa ei saa sellega hakkama, järelikult on meie süsteemis vastupanud. Miks

muidu sa üldse mõtled selle peale? Järelikult sa oma sisimas sooviksid seda teha, aga kuna

välised märgid näitavad sulle midagi muud, siis ei kipu sa uskuma, et see on võimalik

saavutada.

Kõik on võimalik, kui me laseme sellel juhtuda.

Niimoodi oma negatiivseid mõtteid jälgides saame pika nimekirja tegevustest ja ideedest,

mida me kardame endale välja öelda. Aga see on suurepärane lähtekoht muutuseks.

3) Istu meditatsioonis ja küsi: Mis on minu jaoks tähtis?

Meditatsioon on meie aeg. See on aeg, mil me saame olla omaette ja tegelda nende

asjadega, mis on meie jaoks olulised. Ja see on aeg, mil me saame iseendalt küsida, mis siis

tegelikult on meie jaoks tähtis.

Isegi, kui me arvame, et me soovime uut kodu, uut tööd või uut autot, võivad need soovid

olla pinnavirvendused millestki palju sügavamast, mida me soovime. Me võime soovida

uut tööd seepärast , et me kardame, et muidu me ei tule ots-otsaga kokku. Aga kui meil

oleks piisavalt raha, siis me hakkaksime näiteks hoopis maalima. Tekib küsimus, kumb on

siis meie tegelik soov: kas leida uus töö või hakata maalima ning võib-olla alustada

niimoodi elatise teenimist.

Meditatsiooni käigus alfasse jõudes saame ühenduse millegi suurema ja intelligentsemaga

kui meie egofaktor, mis lähtub oma otsustes pelgalt välistest tingimustest ja pisikesest

pildist. Suur pilt võib olla aga oluliselt värvikam ja põnevam, aga me lihtsalt ei oska ja ei

julge seda kohe näha.

Seetõttu on tähtis mõnikord aeg maha võtta ja lubada vastustel ise tulla meie elu. Me

peame ainult küsima ja siis ootama. Võimalikult vähe mõtlema sel ajal ning jälgima ainult

oma sisemisi aistinguid ja hääli. Vastused tulevad kindlasti.

4) Küsi endalt, mida ma homme tegemata jätaksin, kui ma ei teeks seda

kohustusest või raha pärast

See tehnika on taas seotu sisemiste hirmude tuvastamisega. Meie aju on läbi imbunud

uskumusest, et enda ja oma pere ära elatamiseks peame kurja vaeva nägema ning tööd

rabama. Me ei suuda kuidagi sellest uskumusest lahti lasta ning asendada seda

uskumusega, et me oleme ise oma elu loojad. Ma räägin seda puhtalt oma kogemustest ja

hirmudest lähtuvalt.

Et hakata seda kõike vaikselt muutma, saame omaette mõelda, mida ma ei teeks või teeks

näiteks homme, kui ma ei peaks tegema seda raha pärast. Ära mõtle siinjuures, et ma

läheksin ja ostaksin endale uue auto ja maja, vaid mõtle selles valguses, mis tegevusi, mida

me niikuinii igapäevaselt teeme, jätaksin ma tegemata ning mida lisaksin.

Kui meil on töö ja hobi, siis oleme nende kahe vahel leidnud optimaalse (või võimaliku)

tasakaalu. Me käime tööl, et teenida raha. Ning vabal ajal tegeleme oma hobiga.

Nüüd sa hakkadki mõtlema selle peale, kuidas sa võimaluse korral seda tasakaalu

muudaksid. Kui sa ei peaks enam minema tööle raha pärast, kas sa läheksid sinna ikkagi,

sest sulle meeldib see, mida sa teed. Ehk tunned sa, et sa teed seda missioonitundest ja sa

saad selle kaudu anda oma panuse ühiskonnale. Või jookseksid sa sellest tööst nii kaugele

kui võimalik ja pühenduksid ainult oma hobile. Või on sul mingi salajane hobi, millega

alustamist oled sa pidevalt edasi lükanud kas raha- või ajapuudusest tulenevalt.

Need on küsimused, milleni me jõuame, kui me küsime endalt, mida me teeksime, kui me

ei teeks seda raha pärast. Mind ennast aitas see tehnika väga palju. Ma suutsin enda jaoks

täpselt ära kaardistada, mis on on minu jaoks prioriteetsed tegevused ja mis ei ole ning

mida ma teen hetkel ainult raha pärast. Loomulikult tuleb siin käituda targalt ja vältida

hullumeelset tegutsemist, millest räägime pikemalt hiljem. Etterutates tähendab see, et kui

me tuvastame, et me soovime rohkem aega tegelda oma hobiga, ei tähenda see, et ma

homme tulen töölt ära ja hakkan hobiga leiba teenima. See ei ole ju võimalik päevapealt.

Ei, selle tehnika eesmärk on tuvastada, mis on meile tähtis ning hakata samm-sammult

oma prioriteete ümber seadma ning valima, kuhu me hakkame suunama oma energiat. Kui

me ei tea, mida me soovime, siis me kulutame oma energiat väga kaootiliselt ja raiskame

seda. Nüüd me aga teame, mida me täpselt ihaldame teha ja see raamat annab sulle ka

vastused, kuidas hakata seda muutust läbi viima.

5) Mida ma teeksin siis, kui ma teaksin, et ma õnnestun 100% kindlusega

See on väga sarnane tehnika eelmisele, vaid sõnastus on teine. Siin on eesmärk sama –

kaotada ära meie egolikud hirmud, mis ütlevad meile, et me ei saa sellega niikuinii

hakkama. Nüüd püüad sa ette kujutada, mida sa alustaksid siis, kui sa teaks, et see

õnnestub 100% kindlusega. Sulle lubatakse, et kõik, mis sa ette võtad, kulgeb just nii, nagu

sa soovid. Sa võid ära unustada kõik välised tingimused ja keskenduda ainult oma

eesmärgile ükskõik kui hullumeelne see ei tundu. Paljud hullumeelsed ideed on

lõppkokkuvõttes osutunud kõige geniaalsemateks omal ajal.

6) Milline oleks minu maailm, kui ma oleksin Jumal

Jah, kas see pole spirituaalne ja võimas. Aga kui sul oleks võimalik kirjutada raamat oma

unistuste elust ja sulle lubatakse, et aasta jooksul muutub sinu maailm just selliseks, nagu

sa raamatus kirjutasid?

Kas sa siis hoiaksid ennast tagasi? Kas sa julgeksid sinna kirjutada sisse oma kõige

hullumeelsemad unistused alates unistuste printsi ja lõpetades ehk eralennukitega?

Muidugi!!! See on ju raamat. Ning raamatutes on kõik lubatud. Harry Potter on ju väike

võlur. Miks ei võiks seda olla siis sina?

Just see tehnika annab sulle vabaduse kirjutada ise oma elu. Unusta ära, et sa elad juba

praegu ja unusta ära need piirangud ning takistused, mis võivad sulle pähe tulla ... lihtsalt

kirjuta. Ära mõtle selle peale, kuidas sa selle saavutad. Alati on kõigepealt MIS ning alles

siis tuleb KUIDAS. Ja vastuseks küsimusele KUIDAS saad sa alati endale öelda: „Läbi

kõikide nende imeliste mehhanismide, mida ma olen selle raamatu käigus teada saanud!“.

Sa ju tead, et kõik on võimalik. Teadus on seda meile tõestanud. On jäänud vaid vabaneda

nendest uskumustest, mis sind piiravad ja kõik hakkabki juhtuma.

Ole oma elu autor, nagu oleksid sa oma raamatu autor. Kirjuta oma elust raamat ja ela

seda elu juba õige pea.

7) Pane kirja iga päev 30 tahtmist

See on väga lihtne tehnika. Lihtsalt mõtle iga päev välja 30 asja, mida sa oma elult

sooviksid ja pane kirja. Ühe kuu möödudes on sul niimoodi olemas 900 „Ma tahan ...“ asja

ning sealt on juba lihtsam valikut teha.

8) Mida ma teeksin järgnevad 3 kuud, kui ma tean, et need on mu viimased ...

See on juba natukene dramaatilisem lähenemine, kuid olen seda proovinud ja töötab

suurepäraselt.

Me oleme harjunud, et isegi, kui meie elu on asju, mida me sooviksime muuta, siis

üldjoontes on kõik okei. Kõik on korras, meiega on kõik korras ja meie lähedastega on kõik

korras.

Aga kas sa arvasid, et see inimene, kes eile autoavariis surma sai, teadis seda ette, kui ta

hommikul uksest välja astus. Kahtlemata mitte! Võib-olla oli ta mõelnud viimased 2 aastat,

et ühel heal päeval hakkan ma elama elu, mida ma armastan. Aga seda elu ei tulnud mitte

kunagi.

Elu on liiga lühike selle raiskamiseks. Kui me teaksime, et 3 kuud on veel jäänud, kas sa

siis need viimased 3 kuud elaksid täpselt samamoodi nagu praegu. Või on sul salajasi

unistusi, mida sa hakkaksid siis täide viima. Muidugi on. Miks mitte seda teha siis kohe

praegu. Me ei tea kunagi, millal on meie aeg otsas. Ja kui see ongi otsas alles 60 aasta

pärast, on see otsas ikkagi. Vähemalt oleme need 60 aastat veetnud viisil, mis meid

tõeliselt õnnelikuks tegid.

Elu ei ole raiskamist väärt. Elu on elamist väärt. Juba täna.

9) Minu 101 Soovide nimekiri

Selle tehnika tarbeks sain ma inspiratsiooni ühest väga lahedast filmist, mille pealkiri oligi

Soovide Nimekiri (Bucket List). See on film kahest vanast haigest mehest, kellel kummalgi

ei olnud palju aega jäänud elamiseks, kuid kellest üks oli otsustanud teoks teha kõik oma

unistused. Ta nimetas selle unistuste nimekirja Soovide Nimekirjaks ja ta hakkas kohe

otsast pihta. Selles soovide nimekirjas oli 101 kõige hullumeelsemat unistust, mida ta

kunagi soovis saavutada ja ta ei kõhelnud hetkegi, et kohe nende realiseerimisega pihta

hakata. Ta teadis, et aeg tiksub tema kahjuks.

See on film täis inspiratsiooni ja armastust elu vastu, mida me peaksime kogema igal

hetkel. Kuid kahjuks enamik meist on valmis seda kogema alles päris lõpus.

Koosta oma Soovide Nimekiri juba täna. Pane sinna kirja kõige hullemad unistused, mida

sa suudad välja mõelda. Mitte selleks, et pappi teenida või olla jõukas, vaid selleks, et mida

sa sooviksid tõesti siin elus olles kogeda. Me ju oleme siin, et iseennast kogeda. Koge seda

siis igal tasandil, mida sa suudad välja mõelda. Piire ju pole.

Mida sa ei soovi?

Sama oluline, nagu on enda jaoks teadvustada ja kirja panna, mida me soovime, on vajalik

teada ka, mida ma ei soovi.

Enamik inimesi elab oma elu autopiloodil. Nad elavad ja nad ei ole teadlikud, mis toimub

nende peas. Kuid üldjuhul on meie aju programmeeritud viisil, et anna talle võimalus, ning

see leiab probleemi, millega tegelda. Selle tulemuseks on, et meie autopiloodi režiim on

95% negatiivne. Me mõtleme pidevalt oma muredest, probleemidest, võimalikest halbadest

stsenaariumitest tulevikus, analüüsime negatiivseid juhtumeid minevikus, anname

hinnanguid sõpradele, sündmustele ja võimalustele jne jne. Kui sa mäletad, siis 17

eluaastaks on laps kuulnud „Sa ei suuda seda teha!“ umbes 150 000 korda, seevastu „Sa

saad hakkama!“ vaid 5000 korda. Meie alateadvus on läbi immutatud negatiivsete

sõnumitega, mida täiendavad igapäevaselt meedia, negatiivsed sõbrad ning

igapäevamured.

Kui me soovime oma elus muutust läbi viia, peame alustame esimese sammuga – see on

teadlikkus. Me peame saama teadlikuks, et meie elus on midagi, mida me soovime muuta.

Samuti saame teadlikuks, et me oleme autopiloodil, mille valdav sisu on negatiivne ning

see re-genereerib meile pidevalt uut sarnast maailmapilti. Me ei saa muutuda, kui me seda

ise ei muuda. Ning teadliku otsuse kaudu on ainuke viis seda teha.

Endale teadvustamine „Mida ma ei soovi?“ annab sulle tööriista enda jälgimiseks, millega

sinu aju tegeleb. Kui sa paned endale paika, mida sa soovid ja selle vastu kirjutad, mida sa

ei soovi, siis sa oled sisestanud alateadvusse kontrollmehhanismi, mis aitab sul lihtsalt

tuvastada, kas sa oled õigel kursil, ning vajadusel seda kurssi parandada.

Näiteks sa võid joonistada endale sellise tabeli:

Eesmärgid Ma teadlikult ei mõtle asjadest

Minu palk on 1000 eurot kuus Minu olemasolev palk 500 eurot kuus

Ma ei saa palgatõusu

Minu ülemus ei hinda minu tööd

Mul on uus Toyota Kas ma saan olemasoleva auto müüdud?

Mul ei ole piisavalt raha uue auto ostuks

Mu olemasolev auto laguneb pidevalt

Mul on uus kaaslane Keegi pole mind siiani tahtnud, miks peaks nüüd?

Ma olen ülekaalus

Kõik head mehed/naised on juba võetud

Nagu näed, on meie eesmärkidele väga lihtne leida kiiresti 3 antieesmärki, mida meie aju

tavaliselt autopiloodil olles nende teemadega seotult analüüsib. Meie ülesanne on anda

endale teadlik korraldus ning jälgida ennast pidevalt, et me ei lasku sellesse analüüsi. Jah,

muidugi ei õnnestu see alati 100% , aga me hakkame niimoodi tasapisi märkama, kui me

oleme kursilt maas ning saame vajadusel seda korrigeerida ja viia oma teadlikkuse tagasi

oma eesmärkidele.

Harjutus 11. Mida ma kohe üldse ei taha oma elult?

Hea võimalus tuvastamaks, mida ma tahan, on teada, mida ma ei taha. Kirjuta oma

töövihikusse 10 asja, mida sa elus kindlasti ei tahaks kogeda. Ning seejärel jälgi nende

vastandeid, mis annavad sulle indikatsiooni, mida sa tahad tegelikult

Eesmärgi sõnastamise vastuolud

Eesmärkide sõnastamisel on oluline tähelepanu pöörata mõningatele olulistele punktidele.

Näiteks:

a) Keskendu sihitisele

Eesmärkide püstitamisel ning nende teadlikul saavutamisel on väga oluline roll, kuidas me

eesmärgid sõnastame. Me saame oma eesmärke sõnastada mitmel viisil, näiteks

positiivselt öelduna, et „Ma olen rikas“, kuid ka negatiivselt selle ümber pöörates „Ma ei ole

vaene“. Kuigi loogiliselt võttes on nende väidete sisu sama, siis kas sa arvad, et see on sama

ka meie alateadvuse jaoks?

Ei ole. Meie alateadvus on kogu vastuvõetava informatsiooni suhtes täiesti neutraalne.

Meie anname informatsioonile hinnangu vastavalt oma uskumustele ja

minevikukogemustele. Aga nagu eelnevates peatükkides selgeks sai, informatsioon ja meie

maailmas olevad asjad on oma olemuselt alati neutraalsed, nad lihtsalt ON.

Ning just nii võtab selle vastu ka meie alateadvus. Seepärast ei saa alateadvus aru ka

eitusest, vaid keskendub alati sihitisele ehk objektile, millest jutt käib / sa mõtled.

Lihtsustamiseks on hea tuua mõned näited (vt tabelit järgmisel leheküljel):

Nagu sa näed, saab sama asja sõnastada väga erinevalt ning see on viga, mida tehakse tihti.

Me küll soovime saavutada häid eesmärke, aga sõnastame need viisil, et me keskendume

hoopis asjadele, mida me ei soovi. Ja mis on siis tulemus? Kogu meie energia läheb selle

otsimisele, mida me tegelikult ei soovi.

Kõige lihtsam on tunnetust saavutada kirjeldades enda jaoks oma eesmärgi pikemalt lahti

– luua Suur Visioon oma elust. Sageli määrame endale eesmärgid punktide kaupa, kuid me

ei lisa enda jaoks sinna loovust ja emotsionaalset faktorit, mida me saame sinna lisada

Suure Visiooni kaudu. Me loeme neid üksikuid eesmärke ning need on meile paljuski

tehniline info ning nende punktide kaudu on keeruline tekitada endale vajalikku

emotsiooni. Küll aga võimaldab selle emotsiooni tekitada „lugu“ meie uuest elust, kus me

oleme selle eesmärgi juba saavutanud.

Me võime selle loo kirjutada täpselt sellisena, nagu me soovime. Me võime kirjutada selle

väga detailseks ning panna sinna kõik need punktid, mida me tõesti soovime oma elus

saavutada ja missugune oleks meie elu siis, kui me saaksime selle ise luua algusest lõpuni

(alates täpsest maja kirjeldusest kuni auto mudelini ja mootori kubatuurini). See on sinu

vaba valik. Ära sea endale mingeid piiranguid.

Me võime Suure Visiooni kirjutada ka natukene üldisemana, kus me kirjutame laias

plaanis lahti, mis elu me elada soovime. Me ei lähe seal väga detailseks, aga me tunnetame

visiooni lugedes siiski, et see on just see, mis tekitab minus hea tunde.

Hea metafoor Suure Visiooni kirjeldamiseks on „Ole oma elu maalikunstnik!“. See

tähendab ette kujutada, et sulle antakse lõuend ning sa võid sinna maalida oma elu just

sellisena nagu see oleks. Unusta ära kõik, mis on praegu, unusta ära kõik hirmud ja

uskumused, vaid astu kõrvale ning mõtle, et kui sa peaksid joonistama või tegema filmi

endast ja sinu ideaalsest elus, siis missugune see välja näeks.

b) Väldi hirmu vastuolu – kas ma ikka väärin seda?

Väga levinud puudus eesmärkide püstitamisel on inimeste arvamus, et midagi nii suurt ma

ei julge eesmärgiks panna, või ma ei vääri seda, või ma ei saavuta seda niikuinii, või kas ma

ikka olen piisavalt vaimne, kui soovin endale villat, või mida Universum sellest kõigest

arvab, kui ma soovin endale nii palju raha.

See kõik on jaaammaaaa!!!

Ära mitte kunagi endaga tee niimoodi, sest vastasel juhul sa ei saavuta mitte midagi.

Kogu see raamat räägib ja selgitab sulle eesmärkide saavutamist selle praktilisest aspektist

lähtuvalt. Sa tead tänaseks, kuidas sinu aju töötab ja toetab sind eesmärkide saavutamisel.

Sa tead, et suurimateks piiranguteks meie eesmärkide saavutamisel on meie alateadlikud

uskumused. Ning samuti tead sa, et kogu meie maailm on energia ning meie elu peegeldab

alati detailselt seda, mis tasemel meie ise energiana parajasti vibreerime ja millega

resoneerume.

Ja siit lihtne küsimus? Kui sa ei julge oma eesmärke püstitada vastavalt sellele, mida sa

tegelikult tahad, vaid püstitad neid vastavalt sellele, mida sa arvad, et on viisakas, õiglane

ja vaimne, siis kuidas sa arvad, et sa need eesmärgid saavutad? Kui su pea on täis konflikte,

kuidas sa kujundad endale siis õiged harjumused ja uskumused, ning kuidas sa saavutad

õige vibratsiooni, mis resoneeruks sinu eesmärkidega?

Jah, õige vastus on, et sa ei saagi seda teha. Kui sinu peas on konfliktsed taotlused, siis sa

ei saavuta oma eesmärke iialgi. Vaata uuesti Samm 1 eespool, kus me rääkisime sellest, kui

oluline on, et sa paneksid täpselt paika, mida sa soovid saavutada ning samuti, mida sa ei

soovi saavutada. See on kriitilise tähtsusega. Kui sa alateadlikult soovid omada näiteks

suurt maja, aga sa teadlikul tasandil ei julge seda tunnistada, kuna sa arvad, et sa pole selle

jaoks liiga hea või mida su vaimsed sõbrad sellest arvaksid või mida Universum "arvaks",

kui sa lähed nii ahneks, siis nüüd kohe saa teadlikuks sellest, et need kõik on uskumused.

See on sinu uskumus, et EDU ei võrdu VAIMSUS. Me arvame, et inimesed, kes soovivad

olla eetilised, heasoovlikud ning vaimsed, ei saa olla rikkad. Ma küll ei tea, kust see

arvamus on tekkinud, aga see on üks suurimaid takistusi külluse ellu loomisel. Ma olen ise

sellest lõksust läbi käinud kuni ühel hetkel hakkasin järjest avastama piiravaid

mõttemustreid oma peas.

Pane kirja oma Suurde Visiooni tõesti need asjad, mida sa soovid, mitte need asjad, mis

„peaks“ harmoneeruma sellega, kes sa oled. Mõtle suurelt, lase ennast vabaks kõikidest

piiravatest uskumustest ja loo endale selline elu, nagu sa tõesti soovid, mitte see, mis peaks

sulle sobima vastavalt kõikvõimalikele uskumustele.

Kirjuta lahti oma uus elu nii heana ja nii mõnusana, nagu see tõesti võiks olla. Kus sa elad,

missuguses majas sa elad ning mis tööd sa teed. Ning kui sa ei taha tööd teha, siis millega

sa oma elatist teenid – süüa ja riideid on ju vaja. Missugused on sinu hobid? Missugune on

sinu suhe oma kaaslasega? Kirjelda näiteks lahti üks ideaalne päev alates sellest hetkest,

kui sa ärkad kuni õhtuni välja vaadates romantiliselt ookeani kaldal päikese loojumist.

Vabane kõikidest piirangutest ja kirjelda oma enda muinasjutt. See on sinu elu. Ning sa

lood oma elu vastavalt sellele, mida sa mõtled ja usud. Me ei ole sõltuvuses meie välistest

tingimustest, nagu tavapäraselt arvatakse. Vastupidi. Meie elu on sõltuvuses sellest, mida

me usume ja mõtleme. Me peame seadistama ära oma alateadvuse ning meie maailm veab

end meie alateadvusele järgi. Kõlab uskumatuna? Jah, ma tean. Aga nii lõbus kui see ka ei

paista, just nii see maailm tundub töötavat.

Siin on sulle võib-olla heaks näiteks minu Suur Visioon:

Minu elu Suur Visioon on ise kasvada ja aidata teistel inimestel kasvada. Läbi oma firmade

ja nende arengu õpin ma tundma Universumi seaduseid ning nende suurepäraseid

kasutamise viise meie materiaalses maailmas loomaks endale ja mind ümbritsevatele

inimestele rahumeelne, inspireeriv ja külluslik elu.

Kasutades oma sisemist jõudu olen ma saavutanud täieliku finantsilise vabaduse. Minu

firmad teenivad mulle igal kuul kergesti kasumit ning ma olen oma tegemistes vaba ja

õnnelik. Läbi oma äriprojektide õpin ma ise ja aitan väga paljudel teistel inimestel mõista

Universumi seaduseid ja kasutada neid innustavama ja õnnelikuma elu saavutamiseks.

Inimesed soovivad minuga koostööd teha, kuna ma pakun ainult väga kõrge väärtusega

tooteid ja teenuseid, mis toetavad meie sisemist kasvu. Minu projektid on valdavalt

internetipõhised, mis tagab mulle nii ajalise kui geograafilise sõltumatuse. Ma reisin väga

tihti ringi maailma erinevates paikades ning kohtun paljude huvitavate inimestega õppides

seeläbi ise ja jagades oma kogemusi kõikide teistega.

Ma olen alati õnnelik, terve ja rõõmsameelne sõltumata mind ümbritsevatest tingimustest.

Minu elu on täis armastust ja rõõmsaid inimesi, kellega koostöös me saavutame kõik

eesmärgid ja suured unistused. Ma olen tänulik Universumile minu fantastilise elu eest,

minu armastava perekonna eest ning kõikide nende teadmiste ja kogemuste eest, mis mul

on. Ma olen õnnelik oma laste ja pere üle ning tänulik nendele selle eest, et nad on mind

alati toetanud ja aidanud palju kaasa kõigele sellele imelisele, mis minu elus on aset

leidnud ja leidmas. Ma armastan ennast ja oma fantastilist elu!

Aeg praktikaks!

Harjutus 12. Minu Suur Visioon

Võta nüüd oma Töövihik ja täida ära harjutus enda Suurest Visioonist oma elust.

Vali oma TippEesmärk

Kui sul on olemas detailne Suur Visioon elust, on õige hetk teha väga oluline valik. Nimelt

me saame kontsentreeritult ja teadlikult tegelda vaid ühe valdkonnaga korraga. Kuigi me

soovime näiteks alustada edukat äri, parandada oma suhet ning langetada ka kaalu, on

hea, kui me teeme neid asju teatud järjekorras. Meil ei jätku paratamatult energiat tegeleda

kõikide valdkondadega korraga edukalt ja efektiivselt. See puudutab nii igapäevast

tunnetuse tekitamist, afirmatsioone, visualisatsioone ja uskumuste murdmist.

Vali endale välja sinu jaoks kõige olulisem eesmärk ning alusta sellega. Ära püüa saavutada

kõiki asju korraga. Raamatu edenedes läheme tegevustega üha detailsemaks näitamaks

sulle, kuidas oma aju seadistada nii, et see töötaks sinu eesmärgi suunas. Ning kui meil on

peas 3 sama tähtsusega eesmärki, siis on raske ajule anda konkreetseid ülesandeid, mida ta

peaks siis tegema ja mis järjekorras.

Harjutus 13. Vali oma TippEesmärk

Võta taas välja oma Töövihik ja kirjuta sinna Minu TippEesmärk

Eesmärk Pildiks tehnika

Me saame oma eesmärke või taotlusi luua mitmel viisil. Esimene ning kõige kindlam viis

on see kirjalikult üles märkida. Kui me kirjutame midagi läbi, siis me näeme seda eesmärki

ning me võtame informatsiooni paremini vastu ning meile jääb see paremini meelde. Kuigi

mõned inimesed väidavad, et nendel ei ole nägemismälu nii hea, siis sellele vaatamata

võtame enamik välisest informatsioonist vastu visuaalsel kujul ning ka teadlaste poolt on

kindlaks tehtud, et läbi kirjutatud märkmed ja info talletub paremini meie ajju.

Peale seda, kui me oleme enda jaoks eesmärgi püstitanud ja enda jaoks selle lahti

mõtestanud, saame teha väga olulise tegevuse oma peas – me loome oma pähe uue pildi.

Uue pildi loomine oma pähe on hädavajalik, et saavutada õiget emotsionaalset fooni ja

vibratsiooni, millega me hakkame resoneeruma meie jaoks oluliste objektide ja

sündmustega (täpsemalt peatükis Teesklus).

Käesoleva raamatu vältel on tihti juttu olnud faktist, et meie sisemaailm leiab viisi

manifesteeruda meie välismaailmas. Teisiti öelduna tähendab see, et meie pilt meie peas

on meie maailm meist väljaspool. Loomine saab alguse meie peast ning me loome vastavalt

sellele pildile, mis asub meie peas. Seda kõike võib käsitleda ka nende alateadlike

protsessidena, millest me oleme rääkinud selles raamatus väga pikalt – uskumused ja

nende muutmine - , kuid pildi loomise kaudu saame selle kõik tuua enda jaoks lähemale.

Uue pildi loomine tähendab täpset teadmist ja tajumist, missugune on see elu, kui ma olen

oma eesmärgi saavutanud. Kui ma soovin oma ellu uut tööd, siis minu vana pilt on „Mina

tööl oma vanas töökohas“. Seda on endale lihtne ette kujutada, sest me oleme seda hetke

võib-olla 1000 korda läbi elanud ja me teame täpselt, mis tunne on olla oma töökohas. Aga

kui sa peaksid enda jaoks täpselt ette kujutama, kuidas sa oleksid uues töökohas, muutuks

ülesanne natukene keerulisemaks.

Siin aitab sind jällegi oma uue pildi läbi kirjutamine. Kirjuta enda jaoks lahti võimalikult

täpselt see situatsioon, mille poole sa püüdled. Lisa sinna kõik detailid, mida sa suudad

välja tuua ja püüa tunnetada seda võimalikult elavalt. Pane silmad kinni ja proovi, kas sa

saad ennast sellesse hetkesse visualiseerida. See on sinu uus pilt.

Nüüd ei ole sul enam ainult kirjalikud eesmärgid paberil, vaid sul on virtuaalsel kujul

olemas pilt sellest eesmärgist. Need koos on sinu peamised tööriistad edasi liikumisel:

a) Sa tead, mida sa TAHAD

b) Sa tead, mida sa EI TAHA

Sul on selge ja detailne virtuaalne PILT oma eesmärgist

5T - Etapp 2: Teadlikkus

Teadlikkus on meie lihtne võime olla teadlik sellest, mis meie elus aset leiab. Ning seda igal

tasandil.

Teadlikkus on inimeste eelis loomade ees. Me oleme inimesed ja meil on võime olla teadlik

sellest, et me oleme inimesed ja et me saame sellest teadlikud olla. Samuti on meil võime

olla teadlik sellest, mida me mõtleme, mida me teeme ja mida me tunneme. Ning

teadlikkus on meie kõige suurem eelis ka terves loomise protsessis. See kõik võib tunduda

esmapilgul väga segane ja iseennast kordav, aga kui sellesse süveneda, siis me mõistame,

kui olulist tähendust teadlikkus meie jaoks omab.

Enamik meist ei ole teadlikud, mida me teeme. Seda nimetatakse ka väljaspool siin ja

praegu olemiseks. Paljud inimesed on pidevalt oma mõtetega eemal, nad analüüsivad eilset

või homset päeva, nad arutlevad mõttes minevikus juhtunud asjade üle ning käsitlevad

tulevikus võimalikke juhtuvaid stsenaariumeid. Nad teevad kõike muud selle asemel, et

tegelda sellega, mida me hetkel saame reaalselt teha – siin ja praegu.

Läbi teadlikkuse treenimise muudame oma elu. Kuni me ei saa aru, et me võime olla

teadlikud, elame mitte teadlikku elu. Jah, me võime olla rõõmsad ja õnnelikud ning see on

kõik väga okei, aga me ei ole teadlikud sellest, et on olemas veel üks viis elada – olla teadlik

sellest, et me oleme teadlikud.

Teadlikkuse kaudu hakkame eristama ja tuvastama oma peas toimuvaid protsesse. See on

esimene samm muutuse suunas. Kuni meie teadlikkus on liiga madal, ei suuda me isegi

tuvastada negatiivseid mõtteid ja emotsioone. Me küll tunneme ennast halvasti, aga me ei

oska sellele tähelepanu pöörata. Me ei tea lihtsalt, et me võime saada teadlikuks, et me

tunneme ennast halvasti. Ning kui me neid ei tuvasta, siis me ei saa nendest ka vabaneda

ja asendada neid uutega.

Teadlikkuse selgitamiseks on hea metafoor Vaatleja või Tunnistaja. Oletame, et sa mängid

jalgpalli ja oled alles algaja selles. Sa oled mängust nii haaratud ja keskendunud mängule,

et sa ei ole võimeline märkama paljusid sellised võimalusi, mida sa saaksid näiteks

kasutada „vabaks jooksmiseks“, et võtta vastu õigel kohal pall, et see väravasse suunata. Sa

lihtsalt ei näe suurt pilti. Seda ei ole võimalik teha, kui sa ise oled väljakul.

Kui sa soovid saada Vaatlejaks ning näha suurt pilti, pead sa sammu tagasi astuma.

Jalgpalli näite puhul lähed sa näiteks väljaku servale natuke kõrgemale pinkide peale ja

jälgid mängu sealt. Eemale taandununa näed sa mängu täiesti uues valguses. Kui enne oli

mäng sinu jaoks vahetu ning sul polnud aega märgata kõiki võimalusi nii enda kui ka

meeskonnakaaslaste heaks mänguks, siis nüüd kõrvalt Vaatajana märkad sa pidevalt,

kuidas võiks kaaslasi suunata, et nad edukamalt mängiksid.

Täpselt analoogne olukord on meie elus. Kuni me ei ole saanud teadlikuks, mida me

mõtleme, tunneme ja soovime, ei oska me sellesse kuidagi ka sekkuda. Me oleme oma

„mänguga“ nii ametis, et me ei tea, kuidas alustada, et muutuda. Et alustada, peame

astuma sammu tagasi ja vaatama oma elu korraks kõrvaltvaatajana. See loob ruumi Minu

ja minu Elu vahele ning me märkame asju, millest me varem ei ole teadlikud olnud. Meist

on saanud Vaatlejad.

Teadlikkuse areng

Esialgu oleme algajad vaatlejad ning me teadlikustame üksikutel hetkedel endale, et me

saame astuda mõnikord oma elust „välja“ ning jälgida seda kõrvalt. Kuid teadlikkuse

treenides muutume paremaks ning ühel hetkel avastame, et me võime terve päeva olla

vaatlejad. Me oleme pidevalt teadlikud sellest, mis toimub - me kaotame oma teadlikkuse

ainult üksikutel hetkedel. Me hindame olukordi mitte oma emotsioonidest lähtuvalt, vaid

oma teadlikkust kasutades. Me suudame anda olukordadele praktilised väärtused ja

märkame nende olukordade õpetlikkust meie jaoks.

Teadlikkuse treenimine

Teadlikkuse treenimiseks on ainult üks võimalus. See on meditatsioon. Ja meditatsioon on

teadlikkuse treening läbi kontsentratsiooni.

Aju nagu iga teine lihas meie ajus vajab järjepidevat treeningut, et panna see tegema seda

mida me soovime. Kui me soovime muutuda tähelepanelikuks teadlikkuse tähenduses –

me suudame eristada erinevaid objekte meie elus ja ka peas –, peame oma aju treenima

selleks. Ning me saame seda treenida ainult läbi keskendumise.

Teadlikkuse tähtsus eesmärkide saavutamisel

Käesoleva raamatu teema - Eesmärkide teadlik saavutamine - viitab sellele, kui tähtis roll

on teadlikkusel meie eesmärkide saavutamisel. Antud kontekstis tähendab eesmärkide

saavutamine teadlikku tegutsemist – me teame, mida me teeme ja miks me seda teeme; me

pöörame tähelepanu konkreetsetele asjadele selle protsessi käigus ning me oleme

teadlikud ka sellest, kuhu meid need tegevused välja viivad.

Nagu eespool mainitud, on teadlikkusel väga suur roll meie mõtete ja emotsioonide

eristamisel. Eesmärkide saavutamise protsessis on see võtmetähtsusega oskus. Kui me ei

saa teadlikuks, millest me mõtleme, siis me ei saa ka proaktiivselt juhtida oma emotsioone.

Ning kui meie domineeriv emotsionaalne seisund on negatiivne, on kogu meie vibratsioon

negatiivne. Ja mida me siis loome? Me loome seda, mida me välja kiirgame – antud juhul

meie negatiivsele vibratsioonile vastavat maailma. Aga seda me ju ei soovi.

Oma teadlikkuse kasvatamisel ja kasutamisel saame jälile oma domineerivatele

mõttemustritele. Me suudame hakata eristama, mida me hetkel mõtleme ning asendada

need mõtted meie poolt soovitud mõtetega. Kuni teadlikkuse piisava kasvuni ei ole meile

kahjuks isegi kasu paljudest tehnikatest, mida on võimalik kasutada soovimatutest

mõtetest ja emotsioonidest vabanemiseks, sest me ei suuda tuvastada neid hetki, mil me

peaksime seda tehnikat kasutama.

Kui meie teadlikkus kasvab, siis me saame kasutada seda kahel viisil oma

peas:

a) Me tuvastame negatiivsed mõttemustrid ja emotsioonid

b) Me hoiame oma peas positiivsed mõttemustrid ja toidame seeläbi positiivseid

emotsioone

Seega on meie peas toimuval mõttetegevusel kaks aspekti. Esiteks, me peame eemaldama

meid kahjustavad mõtted, ning teiseks, me peame asendama need positiivsete mõtetega.

Ning selleks mõlemaks me saame kasutada ainult oma teadlikkust.

Mida see ikkagi tähendab?

See tähendab, et näiteks sa sõidad autoga ja sinu mõte läheb liikuma eilsesse päeva, kui

keegi sind töö juures solvas. Sa mõtled ja analüüsid ning sind valdab väga negatiivne

emotsioon. Kui sinu teadlikkus on madal, siis sa ei märkagi, et sa mõtled negatiivsetest

asjadest. Veelgi hullem on, kui inimene ei ole teadlik sellest, et negatiivsed mõtted

kahjustavad tema elu ja ta ei ole võimeline avastama, et ta mõtleb negatiivseid mõtteid.

Kuid oletame, et sina tead, et negatiivselt mõelda ei tohiks, aga kuna sinu teadlikkus on

madal, siis lähed sa sageli autopiloodile ning oled seal negatiivsuses pikka aega. Ning

seeläbi langeb sinu vibratsioon ning sa oled külgetõmbeseisundis, kus sa tõmbad ligi kõike

seda, mida sa tegelikult ei soovi.

Kui sinu teadlikkus kasvab, hakkad sa üsna kiiresti tuvastama, et sa mõtled negatiivseid

mõtteid. Sul võib küll korraks mõte minna eilsesse päeva selle mure peale, aga sa avastad 5

sekundi pärast, et sa mõtled negatiivsust. Kuidas sa avastad? Sest sinu alateadvus on

niimoodi treenimise käigus programmeeritud. Ehk siis teisiti öelduna saad sa teadlikuks

sellest, et sa mõtled negatiivseid mõtteid. Nüüd kasutades oma teadlikkust ehk olles

pidevalt siin ja praegu, otsustad sa, mida sa teed. Sul on selleks mitu võimalust: a) sa

mõtled seda teemat edasi, kuna sa soovid teadlikult jõuda mingite järeldusteni, mis on

selle juhtumiga seotud (aga sa teadvustad seda endale ja teed seda Vaatlejana

emotsioonivabalt); b) sa kasutad vastavat tehnikat ja vabaned sellest mõttest ning

emotsioonist, mille see mõte sulle tekitab, ja seejärel asendad sa selle teadlikult mõne

positiivse mõttega, mida sa hoiad oma peas kuni saavutad hea tunde taas.

Pane tähele, et selline tegevus on teadlik käitumine. Sa oled siin ja praegu ning sa oled

saanud teadlikuks sellest, mis sinu peas toimus. Ning sa võtad ette konkreetsed tegevused,

et olukorda lahendada. See kõik leiab aset umbes 1 sekundit, kuid selle sekundi jooksul

oled sa muutnud oma suunda peas. Sa oled tuvastanud negatiivse mõtte ja emotsiooni, sa

oled sellest vabanenud ning asendanud selle positiivse mõttega, mis tõstab sinu

vibratsiooni, et ligi tõmmata seda, mida sa soovid. See on teadlikkuse jõud eesmärkide

saavutamisel.

Meie negatiivsed mõtted ja emotsioonid on suurimaid takistusi eesmärkide saavutamisel.

Et nendest vabaneda, peame kasutama vastavaid tehnikaid.

Kuigi hinnanguliselt on meie peas iga päev 50 000 – 60 000 mõtet ja ei ole võimalik kõiki

neid kontrolli alla saada, suudame oma teadlikkuse kaudu hakata tuvastama oma

domineerivaid mõttemustreid ja nende poolt tekitatavaid emotsioone ning nendest

vabaneda. Kui me oleme pidevalt õnnetud ja kurjad, siis järelikult mõtleme negatiivseid

mõtteid. Kui me oleme aga pidevalt elurõõmsad ja positiivseid, mõtleme valdavalt

positiivseid mõtteid.

Soovimatutest mõtetest vabanemine on väga suure tähtsusega tehnikate kogumik

rõõmsama ja positiivsema elu poole liikumiseks. Kuna kogu meie välismaailm peegeldab

meie sisemaailma, siis on üle maailma miljoneid inimesi, kes tänu nendele tehnikatele on

saavutanud täiesti uue elukvaliteedi, muutnud oma elu 180 kraadi ning vabanenud

loendamatutest haigustest.

Teadlikkuse kokkuvõte

Teadlikkuse kasvatmine eesmärkide saavutamisel on võtmetähtsusega tegevus. Kõik muud

tegevused saavad alguse teadlikkusest, sest kui me ei ole teadlikud, elame unenäos. Me ei

tea, et me võime üles ärgata ja viia läbi muutusi.

Seetõttu on ka meditatsiooni praktika kriitilise tähtsusega isiklikus arengus. Läbi

teadlikkuse kasvu hakkame kasvama just selles suunas, kuhu me soovime, mitte selles

suuna, kuhu välised objektid meid kannavad. Meist saab kapten, kelle käes on rool ja kes

kasutab laineid ning hoovuseid navigeerimiseks, mitte ei ole lainete ja hoovuste vang

liikudes just parajasti sinna, kuhu hoovused kannavad. Saa teadlikuks. Ole teadlik. Ning

muuda oma elu.

5T - Etapp 3: Teesklus

Teesklus on loomise alus.

Teeskluse kaudu anname enda alateadvusele ja Universumile signaali selle kohta, kuhu

suunas me liigume. Ning see signaal ei ole teadlik mõte või korraldus, see signaal on juba

puhas vibratsioon, mis tõmbab resoneerumise kaudu ligi kõike seda, mis on sarnane meie

teesklusele. Teisiti öelduna tähendab teesklus enda teadlikku asetamist situatsiooni (oma

peas), kus me tunneme, et meie eesmärk on juba saavutatud. Selles situatsioonis oleme

saavutanud resonantsi sellega, mida me oma elus soovime kogeda.

Me teame, et meie sisemaailm on see, mis loob välise maailma. Kui me midagi oma

sisemaailmas muudame, hakkab läbi vibratsioonilise resonantsi muutus järk järgult

toimuma ka meie välismaailmas. Teesklus ongi vahend oma sisemaailma muutmiseks, või

täpsemalt öelduna on see vahend, millega me „petame“ oma alateadvuse ja Universumi

ära, sest nad arvavad, et meie sisemaailm ON JUBA muutunud, aga tegelikult me ainult

teeskleme seda.

Sa oled see, kellena sa ennast identifitseerid

Lihtsaim viis teesklust mõista on käsitleda ennast piirangutevabas (meie enda sisemiste

piirangute vabas) Universumis puhta energiana, mis võtab täpselt sellise kuju nagu soovib.

Teisiti öelduna tähendab see, et kui sa otsustad olla edukas, ole edukas kohe. Otsusta nii.

Selleks ei ole mitte ühtegi piirangut. Ära lase ennast mõjutada välistel objektidel ja

tingimustel. See on uskumus, et me peame sõltuma välistest tingimustest. Ei pea. Meie

loome ise oma tingimused. Kõik piirangud on meie enda peas välja mõeldud. Kui sa

nendest vabaned, oledki sa see – EDUKAS – kohe läbi vibratsioonilise resoneerumise

tervikuga.

Kuidas seda igapäevaellu tuua?

Me ei pea ootama, et midagi juhtuks või mingid sündmused aset leiaks, et me saaksime

ennast identifitseerida selle isikuna, kes on eesmärgi juba saavutanud. Kui ma soovin olla

edukas, siis ei ole nii tähtis, mis eesmärgid ma kirjutame paberile, vaid kuivõrd ma suudan

ennast tunnetada – käituda – selle inimesena, kes on juba eesmärgi saavutanud. Nii kui

me selle tunnetuse saavutame, käivitame väga võimsad mehhanismid, mille kaudu meie

maailm hakkab muutuma. Me resoneerume kõigega, mis on sarnane selle tunnetusele –

EDUKAS – ja kõik, mis kaasneb eduga, lihtsalt „lendab“ meie ellu.

Meid ümbritseb absoluutne küllus. Meie enda mõtted ja uskumused on need, mis tekitavad

meile illusiooni, et me oleme vaesed, õnnetud ja saamatud. Täpselt samamoodi, nagu me

kanname neid negatiivseid uskumusi, saame endas kanda ka positiivseid uskumusi, et ma

olen jõukas, õnnelik ja saavutan kõik. See on meie teadlik valik.

Emotsioonid, loomine ja teesklus

Nagu sa tead, on emotsioonidel on meie loomisele väga suur mõju. Teesklusest rääkides on

õige hetk rääkida ka emotsioonidest.

Igale emotsioonile eelneb mingi mõte. Me ei saa olla kurvad, kui me ei mõtle kurbadest

asjadest. Ning me ei saa olla õnnelikud, kui me ei mõtle headest asjadest. Tegelikult on

olemas tehnika „Ilma põhjuseta õnnelik“, mille kaudu me saame olla õnnelikud ka siis, kui

selleks pole mingit näivat põhjust, aga sellest räägime hiljem.

Meie mõtted on meie emotsioonide katalüsaatorid, ning emotsioonid on meie loomise

katalüsaatorid. Miks? Sest emotsioonid peegeldavad meie meeleseisundit, mis omakorda

kajastab meie vibratsiooni ning vastavalt vibratsioonile tõmbame resoneerumise kaudu

oma ellu kogemused ja sündmused.

Seepärast on väga oluline tähelepanu pöörata, mida me mõtleme ja mida me tunneme.

Mõnikord võib juhtuda, et me küll justkui mõtleme positiivseid mõtteid, aga meie üldine

emotsionaalne foon on väga madal ja negatiivne. See on hea näide meie konfliktsetest

mõtetest. Isegi, kui me arvame mõtlevat positiivseid mõtteid, toimub see ainult meie

teadlikul tasandil, aga see info ei jõua kuidagi sügavamale meisse, et me ka tunneksime

nende mõtete kohaselt. Nii satumegi me olukorda, kus oleme natuke segaduses – justkui

mõtleme häid mõtteid, aga tunneme ikka ennast halvasti. Ning kui me tunneme ennast

halvasti, siis hea loomine on võimatu.

Kui sa avastad enda sellises seisundis, siis on hädavajalik seda tunnet muuta. Kohe. Selleks

saame teha erinevaid asju alates muusika kuulamisest, spordini, kinno minekuni, sõbraga

kohtumiseni vms. Tähtis on, et me saaksime teadlikuks sellest, et me tunneme ennast

halvasti ja me püüame seda kohe muuta. Kui me oleme rohkem harjutanud ja oskame

kasutada soovimatutest mõtetest ja emotsioonidest vabanemise tehnikaid, on see

suurepärane koht selle rakendamiseks enda hüvanguks. Kuid kui me seda kasutada ei

oska, siis peame tegema midagi muud, aga tähtis on sellest tundest välja saada.

On väga palju juhtumeid, kui inimesed on emotsionaalses madalseisus ning raskustes. Nad

on kunagi lugenud näiteks Saladuse raamatut, kus soovitatakse mõelda positiivseid

mõtteid. Nad justkui hakkavad neid mõtlema, aga midagi ei muutu. Jah, ei saagi muutuda,

sest nende emotsionaalne foon ja meeleseisund ei ole muutunud. Kui me oleme

madalseisus, siis lihtsalt paremate mõtete mõtlemine ei aita. Indikaatoriks on meie

enesetunne ja meeleseisund. Need on tunnused, mis ütlevad meile, mida me hetkel ligi

tõmbame, või millega me resoneerume. Ning see, millega me resoneerume, tuleb meie ellu

varem või hiljem. See on kindel.

Kui sa oled sellises madalseisus, siis sa pead tegema midaiganes, et sa saaksid endale hea

enesetunde ning mõtlema välja, kuidas selles heas enesetundes kogu aeg püsida. Meie

alateadlikud mustrid kisuvad meid jätkuvalt allapoole, aga läbi teadlikkuse saame ennast

kontrollida. Alguses läbi teatud tegevuste nagu muusika kuulamine, tantsimine, isegi

söömine ja seks, kuid hiljem vaid pelgalt läbi oma mõtete muutmise. Me avastame lihtsalt,

et piisab sellest, kui sa muudad oma mõtlemise fookust peas ning kohe muutub ka sinu

enesetunne. Sest need asjad on omavahel otseselt seotud. Alustades on lihtsalt

alateadlikud uskumused ja hirmud nii sügaval – need neuronühendused on nii tugevad -,

et isegi, kui me mõtleme mingi aja päevast positiivsetele asjadele – me ajutiselt

aktiveerime uued neuronühendused - , ei ole see piisav, et läbi murda negatiivsest

alatoonist. Aga see on hädavajalik. Ilma selleta ei juhtu mitte midagi.

Emotsioonid on ka meie teeskluse aluseks. Kui me hakkame harjutama teeskluse praktikat,

peame kasutama oma emotsioone, et tunnetada seda, mis me tunneksime siis, kui me

oleksime oma eesmärgi juba saavutanud. Kuid kuni me oleme pidevalt negatiivses

emotsionaalses seisundis, ei ole meil piisavalt „ruumi“, et tunnetada kõiki neid positiivseid

tundeid ja hetki, mida pakuks meile eesmärgi tegelik saavutamine. Jah, negatiivsetest

emotsioonidest vabanemine on kriitilise tähtsusega eesmärkide saavutamisel. Me peame

nendest läbi murdma.

Teesklus, vibratsioon ja resonants

Sa tead juba nüüdseks väga hästi, et kõik meie Universumis on energia (vt täpsemalt

peatükki Universumi seadused), mis vibreerib temale omasel sagedusel, ja tead ka seda, et

energia resoneerub kõigega (mis on omakorda ka muidugi energia), mis vibreerib temaga

samal sagedusel. See on küll väga primitiivne käsitlus, aga see on hea, et mõista

vibratsiooni, resonantsi ja teeskluse omavahelisi mehhanisme.

Seega on meil kolm mõistet:

1) Vibratsioon

2) Resonants

3) Teesklus

Kuidas need omavahel seotud on?

Kui mina – täpsemalt minu teadvus – olen energia, siis AINUKE viis oma ellu „tõmmata“

soovitud asju, sündmusi ja inimesi, on saavutada sama sagedus, mis on nendel asjadel.

See on nagu laulmine. Kui me võtame kümme inimest, kellest kaheksa laulavad sopranit ja

kaks bassi, siis nad ei saa laulda ühte häält koos. Nad võivad varieeruda, mis annab laulule

elu, aga ei ole võimalik, et sopran kõlaks kuulajale bassina. Nende sagedus ehk vibratsioon

on lihtsalt liiga erinev selleks.

See on identne analoogia Universumis kehtivatele seadustele. Kui meie vibratsioon on

madal, siis me ei saa oma ellu tõmmata elukogemust, mis on oma vibratsioonilt kõrge. Kui

meie vibratsioon on negatiivne ja kurb, siis ei ole võimalik, et see resoneeruks positiivsete

ja rõõmsate sündmustega. See lihtsalt ei ole võimalik. Seda on füüsikaliselt võimatu

saavutada, samuti nagu on võimatu panna täpselt resoneeruma sopranit ja bassi. See

lihtsalt ei juhtu isegi, kui me väga väga seda soovime ja loeme läbi kõik raamatud soprani

ning bassi kohta ja istume ning mediteerime. Seda ei juhtu ikkagi, sest nende sagedused on

lihtsalt nii erinevad.

Nii on ka loomise protsessis. Kui me soovime oma ellu saada kogemusi, mis peegeldavad

rõõmu, õnne ja küllust, peame oma isikliku vibratsiooni saama sellele sagedusele, mis

resoneeruks rõõmu, õnne ja küllusega. Teist võimalust ei ole olemas.

Nagu eelnevalt kirjutasin, saame teeskluse kaudu oma alateadvuse ja Universumi „ära

petta“ ning näidata nendele, et meie vibratsioon on muutunud. Nagu sa mäletad, ei tee

meie alateadvus vahet, kas midagi on juba tegelikult aset leidnud või on see meie

ettekujutus – ja nüüd kasutame selle enda kasuks 100% ära. Me hakkame teesklema, et

meie elu on juba muutunud. Alguses on see ebamugav ja isegi keeruline pidevalt olla

teadlik, et me käituksime vastavalt ja teeskleksime pidevalt, aga kuna meie

neuronühendused on muudetavad, siis tahab teesklus ainult harjutamist.

Isegi kui alguses on teesklemine võõras, me võtame selle üsna kiiresti omaks: meie uued

teeskluse neuronühendused muudkui tugevnevad, millega seoses muutub uus

käitumismudel meile üha omasemaks; kui see muutub meile üha omasemaks, on seda üha

lihtsam teeselda; kui alateadvus on selle juba aja möödudes omaks võtnud, muutuvad need

teeseldud uskumused meie päris uskumusteks; ning kui me ei uskumused on juba

muutunud, siis oleme muutunud ka ise. Seestpoolt väljapoole. Ja kui me oleme ise

muutunud, on muutunud kogu meie vibratsioon ja sellega resoneeruv maailm. Nüüd on

aeg silmad lahti teha ning vaadata enda ümber. Sa ei usu oma silmi!

Teeskluse mehhanism

Et teesklemise mehhanismi piltlikustada, vaata allpool olevat joonist. Kujuta ette, kuidas

kogu sind ümbritsev maailm - ruum - on superpositsioonis. Seda ütlevad ju meile

teadlased. Nad ütlevad, et enne vaatlusakti ei ole mitte miski veel lõplik - kogu meie

Univerum on kõikide võimaluste olekus.

Samuti avastasid teadlased, et meie alateadlik meeleseisund on see, mis avaldab meie

maailmale mõju, mida kinnitasid ka Dr. Pribrami katsed neuroteaduses. Ta ütles, et me

kogeme oma maailmas ainult neid sündmuseid, millega me oleme samal lainepikkusel -

millega me resoneerume.

Joonisel näed sa “Halb - Super” telge, mis iseloomustab meie elu. Kujuta ette, et Halva

sagedus on 0 MHz ja Super sagedus on 1000 Mhz. Üldjuhul on meie sagedus umbes 200-

300 Mhz juures, mida piltlikustab vasakpoolne naerunägu teljel. See on keskmise inimese

positsioon - tema isiklik sagedus on umbes 200 Mhz ja just selliste sündmustega ta oma

elus resoneerub. Ta kogeb muresid, ebapiisavat raha ning nõrkasid suhteid.

Juhul, kui me soovime oma elukvaliteeti parandada, oma kogemusi muuta, ei saa me mitte

kuidagi moodi “tõmmata” 800 Mhz pealt palju armastust, külluslikku elu ning head tervist

endale külge. Aga just seda ütleb meile klassikaline “külgetõmbeseadus”. Selle seaduse

kohaselt oleme justkui magnetid, kes tõmbavad enda külge soovitud asju. Nüüd aga,

tuginedes teadlaste avastustele, saame aru, et see ei ole võimalik. Meil ei ole kasu

mõtlemisest, unistamisest ning soovimisest kuni me ei suuda muuta enda sisemist

seisundit. Meie sisemine seisund on see, mis määrab meile resonantsi kaudu kogemused,

mitte aga see, millest me mõtleme.

Siiski ei saa väita, et mõtlemine ei ole antud juhul oluline. On küll, aga mõtlemine on vaid

vahend oma püsiva sisemise seisundi muutmiseks. Mõtlemine ei ole vahend oma elu

muutmiseks või eesmärkide saavutamiseks omaette, see on vaid tööriist, et muuta

vibratsiooni. Kui ma juhin oma mõtlemist ning minu domineerivad mõtted on positiivsed,

siis selle kaudu suudan ma olla valdavalt positiivne. Kui ma olen valdavalt positiivne,

hakkavad minu uskumused tasapisi muutuma. Ning kui minu alateadlikud uskumused

muutuvad, olen ma jõudnud oma sisemise seisundi muutumiseni.

Tulles tagasi selle joonise juurde, näed sa, kuidas eesmärkide suunas liikuda. Kui meie

sagedus hakkab muutuma - me muutume üha positiivsemaks, me näeme maailma ilusates

värvides ning me jagame oma headust ka ülejäänud maailmaga - , liigume väikeste

sammudega telge mööda paremale. Ning nii, nagu me paremale poole liigume, muutuvad

meie poolt kogetavad sündmused elus. Meie ellu “ilmuvad” justkui juhuslikult uued

inimesed, uued äriideed ning pakkumised, mille realiseerides saame edasi liikuda oma

eemärkide suunas.

Teesklus ja tajud

Tehnika: „2-suunaline kiirtee“

Kuigi raamatud külgetõmbeseadusest ja eesmärkide saavutamisest keskenduvad valdavalt

mõtlemisele ja mõningal määral ka emotsioonidele, on need siiski vähe seletanud, miks

külgetõmbeseadus toimub, kuidas on võimalik, et see toimub ning miks meie maailm on

nii visa muutusi läbi laskma?

Sellele viimasele punktile – meie maailm on visa muutuma – annab selgituse tehnika „2-

suunaline kiirtee“.

Külgetõmbeseaduse õpetus ütleb, et mõtle õigeid mõtteid ja sinu maailm muutub.

Loomulikult on see väga primitiivne lähenemine, aga läbi emotsioonide ja sellega kaasneva

vibratsiooni see tõepoolest nii on. Kuid siiski on see muutuse üks pool ainult. On olemas ka

teine pool, mis on minu hinnangul veelgi võimsam ja kuna sellele poolele ei pöörata

tähelepanu, on ka elud meil nii visad muutuma.

Igasugust eesmärki võib käsitleda ka taotlusena. See on justkui restoranis toidu tellimine.

Kui sa lähed restorani, valid menüüst toidu välja, siis pead sa selle ka tellima. Kui sa valid

selle ainult välja ning kelnerile tellimust/taotlust ei esita, ei näe sa seda toitu iialgi.

Kuid mis on taotluseks meie elus?

Kahtlemata on selleks meie teadlikult püstitatud eesmärgid ja ka mõtted. Ning mõtlemise

kaudu ka meie emotsioonid. Ja emotsioonide kaudu meie üldine meeleseisund ehk

vibratsioon. Need kõik on tähtsad komponendid taotlemises.

Seega lühidalt on taotluseks:

1) Mõtted (teadlikud, alateadlikud (automaatsed))

2) Emotsioonid

Nendest komponentidest oleme rääkinud ka eelnevalt selle raamatu jooksul ning neid

käsitlevad ka paljud teised raamatud. Aga ma olen veendunud, et üks väga oluline

komponent on siit puudu – nagu viies element „Meie tajud“.

Meie maailma tajumine

Lisaks püstitatud eesmärkidele, mõtetele ja emotsioonidele loome oma maailma vastavalt

sellele, kuidas me oma maailma tajume, kuidas me seda vastu võtame. Seda on alguses

võib-olla natukene keeruline mõista, aga kui me soovime muutust läbi viia, peame muutma

oma tajusid.

Tegelikult on ka tajude muutmine ei midagi muud kui vastavate neuronühenduste loomine

ja tugevdamine, aga lihtsuse mõttes on hea käsitleda neid eraldi.

Me oleme justkui teatud raadio keskjaamad, mis ühelt poolt saadab teatud informatsiooni

välja – mõtted, emotsioonid – ning teiselt poolt võtab infot ka vastu – meie maailma

tajumine. Ning kui need ei ole omavahel sünkroonis, ehk antud juhul ei ole kooskõlas meie

eesmärgiga, ei saa muutus meie elus aset leida. Me peame saatma välja samasugust

informatsiooni, mida me võtame vastu. Kui me mõtleme teadlikult häid mõtteid ja oleme

positiivsed, siis peame ka tajuma oma maailma positiivsena. Kui me soovime teenida

rohkem raha, siis peame mõtlema külluslikke mõtteid, me peame tundma ennast

emotsionaalselt rikkana ning me peame tajuma end ümbritsevat maailma rikkana. Siis on

kooskõlas kõik komponendid ning meie vibratsioon on sünkroonis. Sel hetkel on kõik

energiad meis joondunud ühes suunas ning meie taotlus on täielikus kooskõlas

Universumiga, kust me „tõmbame“ endale soovitud elukogemuse.

Kuidas praeguseid tajusid tuvastada?

Esmalt peaksime hakkama jälgima, kuidas me oma maailma näeme ehk vaatleme. Heaks

indikaatoriks on automaatsed mõtted ja reaktsioonid igapäevasituatsioonides. Kuidas sa

reageerid mingitele olukordadele, mida sa mõtled vaikselt omaette teistest inimestest,

mida sa mõtled oma elust ning teiste eludest, mida sa mõtled maailmast tervikuna, mida sa

tunned oma sõprade suhtes, kes on sinust edukamad jne.

Meie tajude kaardistamine on väga põnev praktika, kuna me võime avastada, et kuigi me

nimetame ennast vaimseks ja püüame mõelda positiivseid mõtteid, aga kui me hakkame

jälgima, mida me tegelikult oma sees tunneme, võime avastada, et need on tugevas

konfliktis meie taotlusega olla heasoovlik ja elada külluslikku elu.

Oma tajude märkamine on nagu jalutades metsas. Mida sa märkad ja tunned, kui sa

metsas jalutad? Kas sa vaatad ringi ja muudkui imestad, kui võimas võib üks mets olla, kui

täpne süsteem ja korrapärane mehhanism see on, mis toodab meile hapnikku, pakub

elupaika loomadele ning taimedele ja annab isegi meile võimaluse tulla ja oma närve

rahustada.

Või sa kõnnid ja näed seal igasugu prahti, mille otsa komistada, mingeid vastikuid

putkukaid ning sääski ja võibolla langenud puud, mis takistab su tee ja sa pead pingutama,

et sellest üle saada.

See on lihtsustatud näide oma maailma tajumisest. Me võime saata samasse kohta metsa

kaks inimest ning nad räägivad sulle sellest metsast kaks täiesti vastandlikku lugu. Üks

nendest näeb seal imesid ja armastust, teine näeb seal probleeme ja takistusi. Kõik

sõltuvalt sellest, missugune on nende sisemine radar.

Kuidas tajusid muuta?

Tajude muutmine on nagu iga teine teadlik tegutsemine eesmärkide saavutamisel.

Iseenesest ei muutu midagi. Me hakkame endaga tööle, me tuvastame, mida me praegu

tajume ning hakkame teadlikult neid tajusid asendama.

Kui sa oled tööl ja su ülemus toob sulle kell 16.55 uue tööülesande, mille soovitab täna ära

teha ja sa tead, et sa vabaned seetõttu alles 18.00, siis selle asemel, et mõttes öelda „Kuradi

ahv, ma pean nüüd oma ajast seda tegema, keegi ei maksa mulle seda kinni“, võid sa nüüd

teadlikult mõelda „Lahe! Ma saan midagi kasulikku ära teha ning olen kindel, et ma õpin

siit ka midagi ise!“.

Jah, see tundub alguses ebareaalne, aga meenuta endale alati, et kõik toimub sinu peas.

Kõik sinu mõtted lood sa ise vastavalt sellele, mida sina otsustad. Keegi teine ei pane sulle

neid mõtteid pähe. Nii on ka tajumisega. Kui sa oled harjunud reageerima negatiivselt, siis

muuda seda. Tajumine on paljuski reageerimine välistele stiimulitele, mida me vastu

võtame läbi oma viie tajumeele. Ole valvel, mis informatsiooni need meeled sulle kohale

toimetavad ning jälgi, mis informatsiooni kasutades sa nendele reageerid.

Alguses toimub see raskelt, sest meie vanad neuronühendused on veel väga tugevad, aga

see muutub aja möödudes. See kõlab uskumatult, aga ühel hetkel avastad sa, et sinu

automaatsed reageerinud on muutunud – sa lihtsalt ei reageeri enam negatiivselt. „Kuhu

see kõik kadus?“, küsid sa siis endalt.

Mõtted, emotsioonid ja maailma tajumine on kolmikpakt, millega me peame tööd tegema,

kui me soovime midagi oma elus muutma. Kui me muudame vaid ühte nendest, siis ei saa

muutus olla võimalik või on see lühiajaline. Kui me suudame viia kõik need kolm taotluse

komponenti sünkrooni, oleme saavutanud väe – me oleme läinud teise klassi oma loomise

ülikoolis.

Teesklus, tajud ja taasloomise tsükkel

Tihti on nii, et inimesed loovad endale pidevalt samasuguseid situatsioone elus: sarnased

armusuhted, sarnased sõbrad, sarnased töökohad jne. Miks me elame pidevalt läbi ühte ja

sama olukorda oma elus?

Teeskluse üks peamisi eesmärke on muuta „mehhaaniliselt“ alateadlikke uskumusi,

neuronühendusi ja teeselda maailma teistsugusena kui see hetkel „veel“ on. Miks see

vajalik on? Sest juhul, kui me ei teeskle ja lubame endal tajuda maailma sellisena, nagu see

tegelikult meile paistab, loome endale alati ühesugust reaalsust ja me ei muutu mitte

kunagi.

Maailma loomine toimub kahepidiselt: a) läbi teadliku mõtlemise ja tegutsemise b) kui ka

läbi vaatluse ehk tajumise. Vaatlemine on tajumine iga meie meelega. See, kuidas me

maailma tajume ehk missugustes värvitoonides me oma maailma näeme, määrab selle,

missugune on meie vibratsioon ja vastavalt sellele, kuidas me oma maailma loome.

Seepärast on oluline mõista, et kuni me ütleme endale üks või kaks korda päevas, et ma

leian uue kaaslase, aga ülejäänud 23,5h tajume oma maailma kui kohta, kus me oleme

üksikud, ilma armastuseta ja hirmul üksi jäämise ees, on just see „see“ muster, mis loob

meie argireaalsust. Ning kuna selline harjumuspärane maailmatajumine on meile juba

alateadlikuks muutunud, siis me tajumegi maailma igal hetkel väga reaalsena, kus

juhtuvadki kõik sellised asjad, mis kinnitavad meile, et jah, ma olen üksik, keegi ei armasta

mind ning suure tõenäosusega ei leia ma iialgi armastust.

Miks me oma maailma siis niimoodi tajume, kui me sooviks seda teistmoodi tajuda ning

tegelikult oma elu/maailma muuta?

Me saime eelnevalt teada, et näiteks nägemise puhul pakub aju meile 50% vähemalt välja

sellest, mida see arvab, et me soovime tajuda ja näha. Ehk me ei saagi ise otsustada, mida

me soovime näha, vaid aju pakub meile selle välja vastavalt sellele, mis on meie ajus

eelnevalt talletatud, ehk me näeme seda, mida me oleme harjunud nägema, mida me

oleme minevikus näinud ja mida me kardame näha. Me ei näe kaugeltki seda, mis seal

„väljas“ tegelikult olemas on või mida me loodaksime näha. Ja just niimoodi me loomegi

endale samu olukordi ikka ja jälle, kuna info, mille baasil neid olukordi luuakse meie ajju,

on kogu aeg sama:

Me vaatleme (tajume) oma maailma vastavalt oma minevikukogemusele, ja loome selle

vaatluse (minevikukogemuse) kaudu sellist maailma, mida aju meile „välja pakub“

vastavalt sellele samale olemasolevale minevikukogemusele

Mälu/alateadvus (minevikukogemus) => Taju (vaatlus) => Reaalsus (olevik) =

Mälu/alateadvus (minevikukogemus) => Taju (vaatlus) ... JNE

Nagu sa näed, on see kinnine ring. Kuidas seda siis muuta?

Et seda muuta, peame muutma informatsiooni, mis asub meie ajus. Ehk me oleme ringiga

tagasi jälle aju ning uskumuste juures, mis asuvad alateadvuses. Uskumustel,

minevikukogemustel, hirmudel ja kõigel muul, mida me oma alateadvuses hoiame, on

otsene mõju sellele, missugust reaalsust me endale loome.

Et sama asja natukene praktilisemast küljest käsitleda, võib öelda, et me loome oma

praegused tulemused vastavalt oma minevikus saavutatud tulemustele. Illustreerimaks

seda väidet vaata allpool olevat joonist.

Sa näed siin nelja ruutu. Tsükkel algab vasakult paremalt Usk/hoiakud. Oletame, et sa ei

ole minevikus väga häid tulemusi saavutanud. Sa oled küll proovinud mitmed korrad, aga

ei ole asjad välja kukkunud päris nii nagu sa oleksid soovinud. Missugused on see

minevikukogemus muutnud sinu usu endasse ja hoiakud sinu suutlikkuse kohta? Kas väga

hea, hea või halb?

Arvatavasti halb. Kui me oleme elus korduvalt ebaõnnestunud, siis selle tagajärjel oleme

püsivalt seisundis, mis peegeldab meie seniseid tulemusi. Meie usk iseenda tulemustesse

on madal ning meie hoiakud kõige suhtes on pigem negatiivsed kui innustavad.

Nüüd otsustame alustada midagi uut. Me liigume kasti Potentsiaal.

Kui meie usk on iseendasse madal, siis kui suur on meie potentsiaal seda asja õigesti teha

ning häid tulemusi saavutada? Arvatavasti mitte väga suur. Meie potentsiaal peegeldab

alati meie usku ning hoiakuid oma võimaluste kohta ning vastupidi.

Nüüd hakkame selle uue projekti kallal tööle. Me liigume edasi kasti Tegevus.

Tekib küsimus, et kui meil puudub usk enda tegemistesse, meie hoiakud on negatiivsed

ning seega meie potentsiaal on madal, siis missuguse sisetundega me oma tegevusi teeme?

Kas väga hea, häid või halbu?

Pigem vist halbu.

Kas sa panid tähele, kuidas tegelikult kaks teineteisest täiesti sõltumatut sündmust –

eelneval kogemusel tuginev hoiak ning praegused tegevused – avaldavad üksteisele mõju,

kuigi need ei peaks seda tegema. Aga kuna me oleme oma alateadvuse vangid, siis juhul,

kui meil ei ole piisavalt kõrge teadlikkus, lubame oma minevikukogemusel oma praegusele

seisundile mõju avaldada, mis avaldab omakorda mõju meie uuele projektile. Meie

Tegevustele.

Kui sa panustad uude projekti väikese innustusega, sul ei ole sellesse usku, sa ei pinguta

piisavalt ning sul on negatiivne hoiak selle kõige suhtes, siis mis sa arvad, missugused

saavad olema sinu Tulemused? Me oleme liikunud kasti neli. Kas need tulemused on väga

head, head või halvad?

Arvatavast on need pigem halvad. Nüüd oleme juba kolme eelneva kasti poolt mõjutatud.

Kuna me kunagi varem ebaõnnestusime, siis ei ole meil endasse piisavalt usku ja me

tegutseme ettevaatlikult, mistõttu on meie tulemused nõrgad.

Ja kui me näeme jälle, et meie tulemused on nõrgad taaskord, kas see pigem kasvatab meie

usku ja parandab meie üldist hoiakut? Sa tead juba vastust: Muidugi mitte!

See on iseennast hävitav tsükkel.

See on hea ja illustratiivne näide sellest, kuidas me oleme sõltuvuses oma seisunditest. Kui

sa nüüd otsustad, et sõltumata, missugused on minu minevikukogemused ja saavutused,

ma tegutsen alates tänasest maksimaalsel tasandil, taastad sa endasse usu. Kui sinu usk on

taastunud, kasvab sinu potentsiaal mäekõrguseks. Kui sul on kõrge potentsiaal, peegeldub

see kohe sinu tegevuses. Ning kui sa teed oma tööd innustunult ja maksimaalse

koormusega, saavutad sa ka parimad tulemused. Peale heade tulemuste saavutamist

mõistad sa, et JAHHH, ma suudan, ning sinu usk kasvab enesesse veelgi. Ja nii see ring

jätkub.

Meie enda teadlik valik on, kumma ringi me valime. Kas me võtame selle elu, kus me

laseme oma seisundil endale mõju avaldada ja lasta sellel seisundil peegelduda kõiges,

mida me ette võtame, või me otsustame olla maksimaalsed oma tegemistes ning saavutada

seeläbi ka maksimaalsed tulemused. See on meie valik.

Ela uut elu enne uut elu

See on üsna paradoksaalne soovitus. See tähendab teeselda, et sa oled juba saavutanud

oma uue elu, oma eesmärgi, ning elad vastavalt sellele. See tehnika on otseselt seotud

alapeatükiga „Sa oled see, kellena sa ennast identifitseerid“

Kuidas seda teha?

Selleks on olemas mugav tehnika. Kujuta ette, mis muutuks sinu elus siis, kui sa oleksid

selle eesmärgi juba saavutanud. Pane kirja kõik käitumismustrid, suhtumine, enesetunne

ja kõik muu, mida sa suudad ette kujutada, missugune oleks sinu elu siis, kui sa oled selle

eesmärgi saavutanud.

Oluline on siin meeles pidada eelmise vahepeatüki infot, et meie ja meie eesmärgi vahel ei

ole midagi muud peale meie uskumuste ja hirmude. Kui me kaotame sealt vahelt ära need

uskumused – me ignoreerime neid ja keskendume eesmärgile – saamegi me situatsiooni,

kus on eesmärk juba saavutatud. See on väga lihtne.

Näiteks soovid sa suurendada kuusissetulekut. Hetkel teenid sa 500 eurot kuus, aga sa

sooviksid teenida hoopis 2000 eurot kuus.

Nüüd hakka endale kirja panema, kuidas sa elaksid oma elu siis, kui sa teeniksid praegu

2000 eurot kuus. Mis riideid sa kannaksid, mis autoga sa sõidaksid, mis kohtades sa

söömas käiksid, kuidas sa poes suhtuksid kaupadesse ja hindadesse, kui palju sul oleks

vaba raha alati rahakotis, kui palju oleks sul säästuhoiusel või aktsiates? Püüa enda jaoks

võimalikult täpselt ette kujutada seda uut elu ja pane need punktid kirja.

Ja nüüd hakka nende järgi elama.

See tundub alguses hirmutav. Ma tean. Sest sinu alateadvus on programmeeritud sinu

vanade uskumuste järgi ning see karjub sulle, et sa ei tohi seda teha, sest sa ei saa seda

endale lubada. Ole rahulik! See on kõigest sinu psühhoküberneetiline mehhanism, mis

annab sulle jällegi märku, et sa oled väljumas oma tavapärasest turvatsoonist.

Oluline kommentaar: „Meie seame tingimused oma elule“

Oluline on meeles pidada, et mitte meie väline maailm ei sea meile tingimused, mille järgi

me elame, vaid meie seame tingimused, mille järgi kohaneb meie väline maailm. Meie

oleme alati põhjus, ja meie maailm on tagajärg. Mitte vastupidi.

See on üks suurimad vääruskumusi, mida inimesed endas kannavad ja see uskumus on

meie suurimaks takistuseks eesmärkide saavutamisel. Me usume, et me elame

njuutonlikus ja darvinistlikus maailmas, kus välised objektid on meist sõltumatud ning me

peame selles õelas maailmas hakkama saama kasutades oma tugevust ja ellujäämisoskust.

Ma ei usu sellesse! Sest ma olen kogenud midagi muud! Ei, mitte välised objektid ei sea

meile tingimused, vaid meie seame tingimused oma peas ning kogu ülejäänud maailm

„veab“ ennast meie tingimustele järele. See tundub uskumatu, aga see tõesti paistab nii

olevat.

Kui me selle uskumuse omaks võtame, vabastame ennast väga suurtest piirangutest ja me

saame astuda interkaktiivsesse suhtlusse Universumi ja selle loova jõuga.

Näiteks järgmine kord, kui sa lähed toidupoodi, otsusta enne sisenemist, et sa ostad seda,

mis sulle meeldib, mitte seda, mis on odavam. Kui see tundub liiga vapper, siis tee lihtne

kalkulatsioon. Kui sa ostad 2 korda nädalas näiteks piima, mis on 50 senti kallim, kulutad

sa kuus 4 eurot rohkem piima peale. Kas 4 eurot on palju? Me räägime siin meeleseisundi

muutmisest ja alateadvuse programmeerimisest edule ja samas sisendame endale, et me

peame ostma 50 senti odavama piima, sest niimoodi me säästame kuus 4 eurot. Küsi

endalt, kas sinu jaoks on olulisem säästa kuus 4 eurot, või töötada selles suunas, et teenida

igal kuul rohkem 1000 eurot? Ma usun, et sa valid viimase variandi.

Kui sa ei julge seda teha tervikuna, siis tee seda etappidena. Ole loov ning mõtle, kuidas sa

saaksid anda oma alateadvusele signaale, et sa ei mõtle pidevalt „Ma ei saa seda endale

lubada!“. Iga kord, kui sa seda mõtled, tugevdad sa vastavat neuronühendust ja kinnistad

seda uskumust. Kuid sa soovid ju hoopis vastupidist. Sa soovid seda neuronühendust

nõrgendada ja hoopiski kasvatada uut, mis ütleb „Mul on alati piisavalt raha ostmaks

kõike, mida ma tahan!“. Ning nüüd järgmine kord, kui sa lähed piimaleti juurde, siis

korruta seda lauset endale 5 korda järjest ja ära teadlikult vaata hinnasilti. Võta see piim,

mis tundub sulle parem. Niimoodi programmeerid sa oma alateadvust ümber. Niimoodi

elad sa uut elu enne uut elu.

Samamoodi käitu restoranides. Mine, võta menüü ning telli seda, mida sa soovid. Kui sa

kardad väga mööda panna, siis ära mine liiga kallisse restorani. Mine sinna, kus sa tead

umbes hinnataset, aga ära vali praadi, mis on 1 euro odavam, vaid see, mis sulle meeldib.

Ära vaata hinda üldse. Jällegi, sa ei saa pankrotti minna, kui sa kulutad näiteks kuus 10

eurot rohkem toidu peale. Aga sa võid muutuda jõukaks, kui sa programmeerid oma

alateadvuse nii, et see teab, et sa võid alati endale kõike lubada.

Selliseid näiteid võib tuua igast eluvaldkonnast ja iga eesmärgiga. Ela oma uut elu enne uut

elu. Meile on looduse poolt antud teadlikkus ja aju otsmikusagar, millega me saame asju

ette kujutada ja läbi tunnetada. Kasutame seda siis loomaks endale meie unistuste elu.

Meil on võime ette kujutada, kuidas mingid asjad oleksid, kui ... Ja seda me peamegi

tegema. Me peame seda tegema, et muuta uskumusi ja tõsta oma vibratsiooni, mis aitab

meil resoneeruda kõige sellega, mida me soovime elus kogeda. See on lihtne füüsika.

Inglise keeles on selle kohta hea väljend „Fake It Until You Make It“ – ehk tõlkes „Teeskle,

kuni see on muutunud tegelikkuseks“. Ja see vastab 100% tõele.

Teesklus ja „hullumeelne tegutsemine“

Kasutades „Ela uut elu enne uut elu“ tehnikat tahaksin siiski rõhutada, et arvestades meie

praeguseid domineerivaid uskumusi, peame tegutsema targalt. Me ei tohiks osta järgmisel

päeval endale uut 100 000 eurost maja, sest meie uskumused selle kohta, et me ei suuda

endale maja lubada, on hetkel veel 1000x suurem uskumusest, et tegelikult me suudame

seda endale lubada.

Nii nagu iga asi meie elus, on ka uskumuste muutmine protsess ning me peame tegutsema

nutikalt. Selle asemel, et minna ja kohe osta uus kodu, saame käia mõnikord uusi kodusid

vaatamas ning tunnetamas seda emotsiooni, mis seda omades kaasneks. Niimoodi

programmeerime oma alateadvust ja tajume seda emotsiooni ja vibratsiooni, mis tekib siis,

kui ühel hetkel me olemegi selle maja omanikud.

Kasutades eespool raamatus kirjeldatud emotsionaalseid ankruid, salvestame selle

emotsiooni oma alateadvusse ning saame seda kasutada ka siis, kui me elame ikka veel

praeguses kodus. Rõhutan veelkord, et meie alateadvus ei saa aru, kas see on päriselt või

teesklus. Kui me elame praeguses korteris, aga tunneme ennast elavat ilusas majas mere

kaldal, on alateadvuse jaoks see üks ning sama. Kõik protsessid kohanduvad vastavalt

sellele.

Teesklus ja emotsionaalsed ankrud

Mis on emotsionaalne ankur?

Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga iga kord, kui ma kuulen Tõnis Mägi laulu „Koit“, tuleb

mulle kananahk ihule. Miks? Sest see laul seostub minu jaoks Eesti vabaks saamisega,

rahvusliku ühtsuse ning jõuga ja kõikide nende väärtustega, mida rahvuslikkus selle

sügavaimal tasemel tähendab.

Aga miks mul tuleb kananahk ihule?

Sest see laul on minu jaoks emotsionaalne ankur – sensoorne ärritaja, mille kuulmine

käivitab automaatselt minu ajus teatud kindlad neuronühendused tekitades niimoodi

mulle alati ühe ja sama seisundi. Emotsionaalseid ankruid on väga palju erinevaid.

Nendeks võivad olla sõnad, fraasid, puudutused, helid, maitsed jpm, mida tajudes me

aktiveerime teatud neuronühenduse ja saavutame kindla seisundi.

Või näiteks on mul tugev emotsionaalne ankur õhtuste rongidega. Nimelt mu vanaema elas

raudtee lähedal ning ma armastasin uinuda, kui rong tuli. See pidi olema ikka hea ja pikk

kaubarong, et see mind mõnusalt unne oleks suigutanud. Ning nüüd, 25 aastat hiljem, iga

kord, kui ma olen kuskil ruumis, millest möödub lähedalt rong, tunnen ma ennast taas

selle 5 aastase posina, kes vanaema tagatoas voodi peal lebas ja enne uinumist rongi ootas.

Need on meie emotsionaalsed ankrud.

Kõige klassikalisem näide emotsionaalsest ankrust on Pavlovi refleks. Pavlov tegi koertega

katseid, kus lasi nendel natuke nälgida ja siis tõi koerte ette liha viisil, et koerad said seda

küll näha ja nuusutada, aga süüa ei saanud. Loomulikult oli see lihatükk koera

näljatundele võimsaks ärritajaks. Varsti peale seda tekkis koeral tugev sülje-eritus. Ning

peale seda, kui koeral oli sülje-eritus täheldatud, helistas Pavlov kella, ja niimoodi teatud

ajaperioodi vältel. Mõne aja möödudes ei olnudki enam sülje-erituse tekkeks koerale vaja

lihatükki, vaid piisas ainult sellest, kui Pavlov kõlistas kella ja koeral oli juba tekkinud

sülje-eritus. Koera ajju oli loodud emotsionaalne ankur kella helistamise ja sülje-erituse

tekkimise vahel, kuigi otseselt nendel kahel asjal seos puudus.

Emotsionaalsed ankrud võivad olla alateadlikud (nagu näiteks „Koit“ või rongid minu

jaoks) või siis teadlikud eesmärgiga saavutada mingit tüüpi emotsioon või meeleseisund

(nt meeleseisund ehk teesklus, mida ma hoian endal 24/7 et olla õiges vibratsioonis).

Kuidas sa saaksid teada, mis tunne on olla rikas või omada suurepärast armusuhet, kui sa

pole seda iialgi kogenud? Kuidas tuua endasse emotsioon, et see on tõepoolest juba

juhtunud, kui sa ei tea, mida see tähendab?

Siin aitavadki sind emotsionaalsed ankrud. Sa meenutad endale reaalset olukorda elus, mil

sa tundsid ennast hästi - sa olid õnnelik, täis energiat ja tundsid, et kõik on võimalik.

Selleks võib olla suvaline sündmus sinu elus, mis tekitas sinus selle tunde, kuid eriti hea

on, kui see on kuidagi seotud valdkonnaga, kus sa soovid oma eesmärke saavutada. Oluline

on, et sa suudaks meenutada selle hetke väikseid detaile ka nagu lõhnad, helid ja muud

tajud.

Näiteks sa said palgatõusu 2 aastat tagasi. Sa olid ammu unistanud palgatõusust ja lõpuks

see juhtus. Sinu ülemus lihtsalt tuli ja ütles, et sind edutati kõrgema ametikoha peale ning

sellega seoses tõusis palk 300 euro võrra kuus. Mis tunne sind siis valdas? Kas polnud

mõnus teada, et sa võid igal kuul nüüd kulutada nii palju rohkem – sinu enesekindlus

kasvas, sa tundsid ennast eduka ja rikkana. Sellega kaasnes suur positiivne emotsioon.

Nüüd sule oma silmad ning mine mõttes tagasi sellesse hetkesse, kui see toimus. Ela seda

läbi ikka ja jälle nii detailselt kui võimalik, et sa saavutaksid maksimaalse taaskogemise. Sa

tunned seda emotsiooni täiesti füüsiliselt, mis oli sul siis, kui see tegelikult kõik aset leidis.

Ja kui sa tunned, et sa oled selle kogemuse haripunktis, pead sa kasutama mõnda ärritajat,

et see tunne endale salvestada.

Selleks ärritajaks võivad olla erinevad impulsid. Kui sa oled tubli, võid sa lihtsalt selle

tunde endale meelde jätta. Aga enamikul inimestest on vaja ikkagi füüsilist ärritajat nagu

näiteks mõni selgesti eristatav puudutus kuskilt (näiteks pigistad oma käsivart kuskilt

spetsiifilisest kohast), või näiteks mingi heli (paned mängima mingi muusikapala) või

midagi muud, mis annab su ajule selge signaali sidumaks praegune seisund ära selle

ärritajaga. Ja tee seda kõike korduvalt.

Ankur on loodud. Iga kord, kui sa seda ärritajat nüüd kasutad – pigistad ennast sellest

kohast või paned mängima selle muusikapala –, saavutad sa automaatselt uuesti selle

seisundi, millesse sa ennast eelnevalt ankurdasid. Testi kindlasti, kas see ankur on ikka

korralikult loodud.

Kui sa oled kindel, et ankur on olemas, saad sa seda hakata rakendama oma eesmärkide

saavutamisel.

Selleks kujuta ette, kuidas sa oled oma uue eesmärki ... ja nüüd rakenda seda ärritajat.

Näiteks sa visualiseerid oma eesmärki ja paned taustaks selle muusikapala, mille sa

eelnevalt endale ankruks oled teinud. Kuna see muusikapala toob sinus esile seisundi,

milles sa olid siis, kui sa said palgatõusu, siis nüüd elad sa täpselt seda sama seisundit läbi

oma uut eesmärki visualiseerides. Seda tehes koged sa füüsiliselt ja emotsionaalselt, mis

tunne on, kui sa oma eesmärgi juba saavutanud oled. Sa lõid taas endale uue ja väga tugeva

neuronühenduse.

Kuna sa võid seda ärritajat kasutada alati sulle sobival ajal, saad sa alati püsida sinu jaoks

soovitud seisundis. Sa võid nüüd hakata elama alaliselt selle tundega, nagu sa oleksid selle

eemärgi juba saavutanud ning see muutub sinu jaoks igapäevareaalsuseks. Sa hakkad

elama uut elu.

Mis toimus tehniliselt ja kuidas see ikka nii lihtne oli?

Sa sidusid omavahel ajus kaks sõltumatut neuronühendust: 2a tagasi saadud palgatõusu

tõttu tekkinud eufooria + sinu uus eesmärk

Iga kord, kui me mõtleme või kogeme (meie alateadvuse jaoks pole vahet, kas sündmus ka

tegelikult aset leiab) midagi väga emotsionaalset, paisatakse neuronite sidumise käigus

verre hulk proteiini, mis seob neuronühendusi seda tugevamini, mida emotsionaalsem

(mida rohkem proteiini paisati) oli mõte või kogemus. Ehk siis me kasutame ära vanast

elukogemusest (palgatõusust tulenev eufooria) saadavat proteiinidoosi uue positiivse

neuronühenduse tugevdamiseks (uus eesmärk).

Tegelikult toimub muidugi neuronühenduste tugevdamine ka siis, kui me lihtsalt mõtleme

oma eesmärgist ilma eelneva elukogemuse emotsioonist tulenevat proteiini kasutamata,

aga kuna selle ühenduse käigus toimub oluliselt väiksem proteiinikasutus, on see ühendus

nõrgem. Ja selleks, et saavutada sama tulemus, peame rohkem kordi seda mõtet kordama

(neuronühendust aktiveerima) võrreldes ühekordse mõtlemisega koos emotsionaalse ja

proteiinirohke laenguga.

Emotsionaalseid ankruid on soovitatav kasutada ka afirmatsioone lausudes muutes need

oluliselt efektiivsemaks. Protsess afirmatsioonile „väe“ andmiseks on sama, nagu eespool

kirjeldatud – me otsime oma mälupangast sündmused, mis on meie jaoks väga positiivsed

ja emotsionaalsed ning tõstame selle tunde afirmatsiooni peale ja elame selle tunde läbi

afirmatsiooni korrates.

Et emotsionaalsete ankrute loomine oleks efektiivne, on kasulik näiteks kasutada Anthony

Robbinsi poolt välja töötatud spetsiaalset 4-astmelist ankrute loomise protsessi:

1. Et ankur oleks maksimaalselt efektiivne, peame ankru tekitamise hetkel olema

emotsionaalses valmisolekus seda tegema. Me peame lubama endal seda emotsiooni

tunnetada, mida me soovime ankurdada, meis ei tohi olla vähimatki vastupanu sellele

2. Emotsioon tuleb salvestada kogemuse haripunktis. Kui sa elad läbi seda situatsiooni,

mida sa salvestada soovid, siis meenuta seda situatsiooni nii kaua, et sa tõesti tunned iga

oma keharakuga, et see leiab aset just nüüd ja praegu, sa oled justkui täiesti unustanud

selle, et sa tegelikult vaid meenutad seda situatsiooni

3. Ärritaja peab olema selgesti eristatav, et aju saaks selle üheselt ära siduda õige

seisundiga

4. Et ankur toimiks, tuleb seda hiljem esile kutsuda alati ühtemoodi

Harjutus 14. Uue emotsionaalse ankru loomine.

Loo endale uus emotsionaalne ankur oma TippEesmärgi jaoks kasutades Anthony

Robbinsi 4-astmelist meetodit. Kasuta kirjelduseks töövihikut.

Emotsionaalsetel ankrutel on teeskluses väga suur roll. Nagu eespool olevas uue maja

näites, saame emotsionaalsed ankrud tekitada iga eesmärgi poole liikumisel.

Emotsionaalsete ankrute kaudu me salvestame ära selle tunde, mida mingi tegevus meile

tekitab ning me kanname selle tunde üle teeseldud tegevusele andes oma alateadvusele ja

Universumile signaali, et see sündmus on toimunud juba – ja me „kanname“ seda tunnet

endaga pidevalt. Selle kaudu me tõstame/hoiame oma vibratsiooni ja suudame

resoneeruda tegeliku sündmusega ning „tõmmata“ selle oma elukogemusse.

Teesklus ja vaprus

Kui me alustame teesklusega, tundub see kõik meie jaoks võõras ning natukene hirmutav.

Meie peas on palju küsimärke selle kohta, kas nii on ikka õige teha ja missugused on

tagajärjed?

See on täiesti normaalne, sest kui sa otsustad teesklusega alustada, tekitad sa koheselt

konflikti oma pähe. Sinu olemasolevad uskumused suruvad sind jätkama olemasolevat

mustrit, aga uus teeseldud elu on sellele paljuski vastuolus. Ning alati, kui on vastuolu,

käsitleb PKM seda ohuna ja informeerib sind sellest.

Aga ära satu paanikasse. Käsitlegi seda signaali kui informatsiooni, et sa oled sisenemas

uuele territooriumile ning see on täiesti okei. Sa tead, mida sa teed ja sa oled kindel, et see

on sinu jaoks õige tee.

Seepärast me vajamegi vaprust teeskluses. Kui me ei ole vaprad ja ei kasuta oma

teadlikkust, siis lükkab PKM meid väga kergesti tagasi vanasse mustrisse. Meil peab olema

julgust võtta ette teadlikke samme oma eesmärgi saavutamiseks ja elu muutmiseks. Me ei

tohi liigset tähelepanu pöörata nendele hirmudele, mille PKM meile ette annab, sest need

ei ole reaalsus. Järgmine kord, kui sa tunned oma muutuse suhtes hirmu, ütle iseendale, et

näita mulle seda hirmu. Kui sa tood selle hirmu mulle siis laua peale, siis ma tegelen

sellega. Aga nii kaua, kuni see hirm on minu peas, käsitlen ma seda ebareaalset

mõttekonstruktsiooni ja lähen oma tegeliku kava järgi edasi. Niimoodi me lööme need

hirmud oma teelt minema. Kasutades oma teadlikkust ja vaprust. Teist võimalust ei ole.

Vaprus on oluline, et anda oma alateadvusele teada, et sa oled valmis muutuma ning

vanast olukorrast lahti laskma. Tavaliselt elame oma elu mugavustsoonis, kuid nüüd on

vaja sellest välja tulla. Meile ei pruugi see meeldida ja see hirmutab meid isegi, aga ma

kinnitan, et see on ainuke võimalus.

Vaprus tähendab asuda julgesti oma uute ettevõtmiste kallale. Me ju teame, mida me

soovime teha ja missugust elu me soovime kogeda. Nüüd on meil võimalus seda siis

kogeda. Tegele nende asjadega, millega sulle meeldib tegelda. Kui sa soovid alustada oma

äri, siis tee seda - uuri välja kõik võimalused ja hakka pihta.

Loomulikult tuleb ette olukordi, kus me tunneme, et uus väljakutse on liialt suur ning me

"kukume" tagasi vanasse mustrisse. Aga et sealt jälle välja tulla, on vaja taas kasutada

vaprust. Me peame olema julged. Meie maailm ei saa mitte kuidagi muutuda, kui me seda

ise ei muuda või ei luba sellel muutuda. Sellest, kui vaprad me oleme, sõltub otseselt, kui

kiiresti toimuvad nihked meie elus ja reaalsuses. Kui me soovime hakata ettevõtjaks, kuid

me ei julge investeerida 1000 eurot selle ettevõtte alustamisse, kuna me kardame, et võib-

olla ei ole see Universum ikka niimoodi üles ehitatud, siis on õige aeg tegelda oma

vaprusega. See on hea olukord mõistmaks, et sa takistad praegu ise enda arengut. Sellisel

juhul annad sa oma väe käest ära. Me oleme oma maailma loojad ning see loomine toimub

ainult läbi uskumise ning usalduse. Kui sa oled otsustanud oma elu muuta, siis tee seda.

Võta ette konkreetsed sammud selles suunas, kuhu sa tahad liikuda. Usalda Universumit ja

ole julge.

Meil on igal ajahetkel võimalus valida, kas me oleme vanas mustris või me teeskleme uut

elu. Loomulikult ei ole võimalik uut elu elada 100% ajast, aga kui me suudame seda teha

juba 50% ajast, on see suurepärane tulemus. Kas sa mäletad NASA astronautide näidet,

kui nendele pandi pähe prillid, mis keerasid nende maailma tagurpidi (vt lähemalt siit 30-

päeva reegel) ja 30 päevaga läks pilt õigeks tagasi. Need protsessid on täpselt identsed.

Selles näites oli kriitilise tähtsusega, et prillid pidid peas olema 24/7 – neid ei tohtinud

eemaldada isegi magades. Niimoodi sai aju uut informatsiooni (tegelikult teeseldi seda, aga

selleks kasutati prille) 100% ajust ning muutus leidis aset 30 päevaga. Nüüd, kui sa võtad

eesmärgiks teeselda uut elu 50% ajast, võid sa arvestada umbes 2 kuuga. See on ju

suurepärane võimalus, mida ei tohiks kasutamata jätta.

Ole vapper, ja julge elada oma uut elu enne uut elu. Niimoodi võid sa juba üsna varsti elada

uut elu. Ilus sõnade mäng, kas pole?

Teesklus ja vastupanu

Me oleme pidevas külgetõmbeseisundis ning me tõmbame pidevalt ligi kõike seda, mis

vastab meie vibratsioonile – meie meeleseisundile. Kui meie elus on vähe raha, siis

järelikult on see meie praegune meeleseisund. Kui me soovime rohkem raha, peame

muutma oma meeleseisundit vastavalt, et see saaks resoneeruda rohkema rahaga. Kõik,

mis takistab meie suutlikkust resoneeruda selle meeleseisundiga, millega me tõmbame

oma ellu rohkem raha, on vastupanu.

Vastupanu on meie energeetiline blokeering, mis ei lase meil saavutada resonantsi nende

asjadega, mida me soovime oma elus kogeda. Kui meie elus on hetkel vähe raha ja me

teame, et selle saamiseks peame muutma oma vibratsiooni, aga me ei suuda seda teha, siis

kõik see, mis kategoriseerub selle „suutmatuse“ alla, on vastupanu (teisiti öelduna

uskumused). Vastupanu võib seisneda meie hirmudes, meie harjumustest, meie

uskumustes ning tõekspidamistes – kõik, mis takistab meil saavutamast vibratsiooni, mille

kaudu me resoneeruma oma eesmärgiga.

Mida siis teha? Nagu sa kindlasti mõistad, on vastupanust vabanemine meie jaoks

võtmetähtsusega protsess. Me peame oma energeetika saama resonantsi oma

eesmärkidega, vastasel juhul me lihtsalt tammume koha peal ning mitte midagi ei muutu.

Alljärgnevalt on toodud 8 peamist vastupanuallikat õige vibratsiooni saavutamiseks:

1) See on liiga suur!

Paljud meist ei saavuta oma eesmärke, sest nad lihtsalt kardavad, et see on nende jaoks

liiga „suur tükk“. Nad on eksiarvamusel, et väikseid eesmärke on võimalik saavutada, aga

suuri ei ole. See on meie uskumus, et Unviersum ei saa olla piirideta allikas, mis täidab

kõik meie eesmärgid vastavalt meie vibratsioonile ja resonantsile. Vabane sellest

uskumusest kohe, sest suured ning väiksed asjad saavad olla suured ja väikesed ainult

suhtes millegagi. Universum ei võrdle asju, vaid reageerib vaid sinu vibratsioonile ja

saadab sulle kõik, mis on sinu vibratsiooniga sünkroonis. Võta see vastu.

2) Ma ei vääri seda!

Me arvame, et me oleme loodud elama teatud viisil ning me ei vääri rohkem raha, paremat

kaaslast ning tugevamat tervist. See on uskumus, mis keerab meie energeetika väga

tugevalt viltu ja suunab meid keskenduma pigem puudusele kui sellele, mida me tegelikult

soovime. Tegelikult väärime täpselt seda, mida me otsustame, et me väärime. Universum

on täiesti neutraalne keskkond ning me oleme pidevas külgetõmbeseisundis. Kui me

tunneme, et me ei vääri seda, siis me ka ei vääri seda. Kui me tunneme, et me väärime

seda, siis just seda me ka saame. See on meie teadlik valik.

3) Ma ei kujuta ette, kuidas ma võiksin selle saavutada ...

See on üks peamisi takistusi, miks me ei hakka tegutsema. Sest me ei suuda välja „mõelda“,

kuidas me võiksime oma eesmärgi saavutada.

Kuna me näeme ainult järgmise kurvini – meil on ainult käesolev hetk -, siis me ei suuda

iialgi prognoosida, mis juhtub homme või ülehomme või 3 kuu pärast. Me saame tegutseda

praegu õiges vibratsioonis ning seeläbi tõmmata homsesse, ülehomsesse või 3 kuu pärast

aega neid sündmusi, mis on meile soodsad. Enne „kuidas“ küsimust peab olema alati „mis“

küsimus ning keskenduma sellega. Selle kaudu käivitame protsessid ning „kuidas“

küsimuse usaldame Universumile.

4) Mul on igav

Kui me alustame mingite tegevustega eesmärkide poole liikumisel, oleme sellest

innustunud ja anname endast 100%. Kuid kui me ei saavuta eesmärke kohe, kipume alla

andma. Meie usk väheneb ning me laseme ennast häirida nii isiklikult ratsionaliseeritud

sisedialoogist kui ka sõprade-tuttavate omast, kes arvavad, et see eesmärk ei olegi

saavutatav.

Kõik eesmärgid on saavutatavad mingil kujul. Me peame säilitama oma usu endasse ja

edasi liikuma.

5) Sellised asjad juhtuvad alati minuga ...

Kui me oleme alustanud oma teekonda eesmärkide suunas, põrkame sageli vastu

tagasilöökidele. Sellistel hetkedel ütlevad paljud endale: „Vot sellised asjad juhtuvadki

minuga alati. Ma ei ole loodud eesmärkide saavutamiseks. Ma olen määratud elama

õnnetut elu“

Vastupidi. Kui sa tõmbad oma ellu probleeme, peaks see sind innustama, sest näitab, et sa

oled loomise maailmameister. Sa lood lihtsalt vales vibratsioonis, mis resoneerub

probleemidega. Siin on koht endaga töö tegemiseks. Muuda oma vibratsiooni ja muutub ka

see, mida sa oma elus koged

6) Ma olen õnnetud, kurb, saamatu jne

Need on emotsionaalsed seisundid, kus me samastame ennast mingi emotsiooniga. Ning

kui me samastame end mingi emotsiooniga, toidame seda emotsiooni veelgi.

Meie ülesanne on saada teadlikuks sellest, et me oleme ennast samastanud emotsiooniga.

Sellisel viisil saame ennast lahutada sellest emotsioonist ning selle lahti lasta, et taastada

õige vibratsioon.

7) Ma olen liiga nõrk või vana, et seda kõike saavutada

See on otseselt seotud punktiga 6, kuna see on puhtalt meeleseisund, kus me samastame

ennast mingi uskumusega. See vastupanuvorm toimib sarnaselt kuuenda

vastupanuvormiga, mille käigus me tegelikult tugevdame seda vibratsiooni, mille peale me

mõtleme ja seeläbi elame seda üha enam ning enam jälle läbi

8) Nad ei lase mul olla ...

See on uskumus, nagu meie heaolu sõltuks kellegi kolmanda või Universumi soovidest. Me

kipume arvama, et me oleme kellestki sõltuvad, teadvustamata endale, et tegelikult oleme

vabad ja see sõltuvus tekib ainult läbi meie vaba tahte.

Me saame otsustada, et MINA olen vaba ning sellest piisab, et me saaksime taastada õige

vibratsiooni, mis resoneerub meie eesmärkidega.

Need kaheksa on tegelikult vaid väga lühike loetelu meie tegelikust vastupanust, mida me

pidevalt osutame iseendale. Me usume mingeid asju ning me ei lase ennast õigesse

vibratsiooni. Kui sulle tundus vähemalt üks nendest vastupanuvormidest tuttav, oled sa

väga õnnelik, sest sa oled saanud teadlikuks ning sul on võimalus ennast muuta.

Me peame mõistma, et külgetõmbeseadus töötab igal hetkel ning iga vähimgi

vastupanuvorm avaldab külgetõmbele väga suurt mõju. Kui me soovime saavutada

eesmärke, peame olme pidevalt õiges vibratsioonis ning vabanema kogu vastupanust, mis

meid tagasi hoiab. See on ainuke viis.

Kuidas vabaneda vastupanust?

Selleks on erinevaid tehnikaid nagu soovimatutest mõtetest ja emotsioonideest

vabanemine, emotsioonide transformeerimine jt. Me peame iseendaga tööd tegema, et

avastada vastupanukohad meie elus ning vabanema nendest. Paljud meie vastupanust on

tegelikult peidetud – need on uskumused, milles me oleme nii veendunud, et me isegi ei

saa teadlikuks, et meil on need uskumused. See on üks ohtlikumaid vorme ning see nõuab

erilist valvsust, mida me igal hetkel tunneme, mõtleme ja räägime.

Vastupanust vabanemine ei saa olla ühekordne tegevus. See on pidev areng ja protsess, mis

kasvatab ja vabastab meid seesmiselt üheaegselt. Me vabaneme mõnedest oma

uskumustest, ja nende asemele tekivad uued, millest meil varem aimugi polnud.

Aga positiivne on see, et mida rohkem me ennast vastupanust vabastame, seda kergemaks

muutub meie olemine ja õigete asjade ellu tõmbamine – kogemine. Me peame kõigepealt

teadlikuks saama meie inimkonna ühest suurimast uskumusest meie piiratud võimete

kohta. Me arvame, et me oleme füüsilised olendid ja meie võimalused piirduvad nende

objektidega, mis on meie elus juba olemas. Me usume, et meil puudub igasugune võimalus

interaktiivselt sekkuda oma ellu ja kasutades oma teadlikkust midagi muuta. Juba sellest

uskumusest vabanemine sillutab teed meie eesmärkide suunas. Me peame mõistma, kui

võimekad me oleme ja milline potentsiaal meil tegelikult on.

5T – Etapp 4: Teostus

Kui me soovime midagi saavutada, peame tegutsema selle nimel. Ja see tegutsemine peab

toimuma kahel tasandil:

a) Töö tegemine meie peas ehk õige meeleseisundi pikaajaline kultiveerimine

b) Töö tegemine meie elus ehk õigete tulemuste saavutamine füüsilises maailmas

Sa mäletad kindlasti raamatu alguses selgitatud Universumi seaduseid, millest üks oli

„Kasutamise ja Tegutsemise seadus“. See seadus ütles, et juhul, kui me soovime midagi

oma elus saavutada, peame käed mullaseks tegema. Jah, nii see on.

Peale filmi The Secret ilmumist oli kümneid miljoneid inimesi, kes püüdsid koheselt filmis

näidatud praktikaid kasutama hakata ning püüdsid oma elu ilusaks teha. Nad muudkui

mõtlesid, ja mõni nädal korraks ka visualiseerisid ... aga midagi ei muutunud. Nii see

kahjuks on, kui me ei tegutse oma eesmärkide saavutamise nimel.

Tegutsemine kahel tasandil tähendab tegutsemist oma sisemiste protsesside muutmise

suunal ning tegutsemist oma eesmärkide saavutamise suunas. Lihtsamalt öelduna

tähendab see, et juhul, kui me ainult tegutseme füüsilisel tasandil – rabame tööd teha - , ei

saavuta me iialgi õiget meeleseisundit, et edu saavutada. Ning kui me tegutseme ainult

mentaalsel tasandil – ainult mõtleme, mediteerime ja visualiseerime - , ei saavuta me ka

midagi, sest meie keha on meie vaimu ja meele pikendus ning ilma kehata ja ilma selle

osalemiseta füüsilises maailmas ei suuda me seal midagi korda saata.

Seega peame tegema tööd kahel tasandil: a) mentaalsel b) füüsilisel

„Kas seda liiga palju ei ole?“, võib sul tekkida preagu küsimus. „Ei ole“, vastan ma rõõmsalt

vastu, „see on hoopiski mõnus“.

Mõnus seepärast, et alguses isegi tüütuna tunduvad praktikad muutuvad ühel hetkel meie

jaoks alateadlikeks harjumusteks muutudes niimoodi meie elu loomulikuks osaks. Pigem

tunneme ennast imelikult siis, kui me jätame praktikad sel päeval tegemata. Ning

tegutsemine füüsilises maailmas on mõnus seepärast, et juhul, kui me tegutseme õiges

vibratsioonis, siis asjad laabuvad. See omakorda tõstab meie tuju ja vibratsiooni, ja asjad

laabuvad veel enam. Ja see kõik tundub nii mõnus.

Praktikad siis. Nagu sa eespool aru said, peab toimuma tegutsemine kahel tasapinnal.

Esimese võime nimetada ka nn vaimseteks praktikateks, sest need tegevused toimuvad

kõik meie peas. Need ei võta meilt palju füüsilist energiat (mitte üldse tegelikult), vaid

nõuavad ainult meie distsipliini. Aga nende osatähtsus jällegi eesmärkide saavutamisel on

hindamatu.

Ning teine osa tegutsemisest on meie füüsilises maailmas. Kui me istume tugitoolis ja

loeme ainult raamatuid, ei juhtu mitte midagi. Kui me unistame kaaslases, peame minema

kellegagi kohtingule. Kui me soovime madalamat kehakaalu, peame tegema trenni. Ja kui

me soovime rohkem raha, peame välja mõtlema, kuidas me saame rohkem raha teha.

Kogu selle asja võti on selles, et kui me teeme seda kõike õiges meeleseisundis ja

vibratsioonis, juhtuvad imed meie elus – paljud nimetavad neid ka kokkusattumusteks.

Näiteks kohtingule minnes kohtad sa ootamatult hoopis kelnerit, kellesse sa armud ning

kellest saab sinu unelmate abikaasa. Või trenni minnes avastad sa, et see hakkas sulle

tõsiselt meeldima. Ja sa avastad, et millegipärast on sulle hakanud meeldima tervislik toit.

Ja võib juhtuda, et kui sa hakkad üks õhtu nuputama, kuidas rohkem raha teenida,

„komistad“ sa internetis otsa mingile sellisele äriideele, mis on koguaeg sinu silme all

olnud, aga sa pole seda varem märganud.

Kust need võimalused kõik tekkisid? See on tegutsemine õiges vibratsioonis. Aga mõned

nimetavad seda ka kokkulangevuseks. Luba nendel seda siis teha. Tähtis on ju, et sinu

eesmärgid täituksid, mitte see, kuidas keegi seda täitumist nimetab.

Nüüd aga praktikate juurde.

Töö tegemine meie peas ehk sisemised praktikad

Töö tegemine meie peas tähendab tinglikult sisemisi praktikaid iseendaga, mille eesmärk

on muuta oma alateadlikke uskumusi. See on sügav sisemise distsipliini loomine iseendale,

mille lõpptulemusena me mitte ei saavuta ainult oma eesmärki, vaid me muudame oma

elu. Me ei saa „tööle oma peas“ läheneda viisil, et näiteks ma soovin suurendada oma

sissetulekut 500 euro võrra kuus ning nüüd ma teen mingeid praktikaid 2 kuud ja kõik.

Käesolev raamat räägib eduteadvuse loomisest, see on täiesti uus teadvusseisund sinu

jaoks, mille käigus sa muutud sisemiselt ja resoneerud seetõttu teistsuguse maailmaga. See

on punkt, kust enamus mõistab kogu seda õpetust valesti: me ei tõmba mitte kuskilt

mingeid asju nagu külgetõmbeseadus seda sätestab, me muudame iseennast ja selle

tagajärjel toimub muutus meie välismaailmas. Seepärast nimetatakse seda eesmärkide

saavutamiseks seestpoolt väljapoole.

Samuti ei saa me teha seda lühiajaliselt seetõttu, sest kohe, kui me praktikad (kõik 5T

praktikad) pooleli jätame, liigume tagasi enda eelnevasse teadvusseisundisse, mis on

kujundanud meie senise elu ja hakkame uuesti seda looma. Maailmas on kahte liiki

inimesi, kellest ühed ja enamus on need, kes peavad eduteadvuse loomise nimel endaga

tööd tegema, kuna vastasel juhul nad loovad endale elu, mida nad ei armasta – neid võib

nimetada ka PuudusTeadvuses elajateks. Mina olin üks nendest.

Aga teine ja väga väike grupp inimesi elavad spontaanselt EduTeadvuses endale seda isegi

teadvustamata. Minu enda tutvusringkonnas on umbes 5 inimest, kes on edukad oma

olemuselt. Nad teevad äri ja kõik õnnestub nendel. Ja nendega koos olles ei kuule ma mitte

iialgi, et nendel ei läheks hästi, et nad muretseksid millegi pärast või tunneksid hirmu

millegi suhtes. Ei, nad räägivad alati enda suurtest maailmavallutamise plaanidest ja

uutest äridest. Ning küsides nendelt, kuidas nad seda teevad, ei oskakski nad teisiti elada.

Nad on sündinud kohe teises teadvusseisundis. Ja seepärast tundubki paljudele inimestele

sageli, et näed, see või see ei ole hea ja „vaimne“, aga ikkagi on edukas – jah, sest tal on

teistsugune teadvusseisund. See on paratamatu. Asja kurvem pool on muidugi see, et sageli

ei ole nad oma edu tõttu siiski õnnelikud, sest tundmata oma maailma (neil ei ole vaja

tunda seda liiga sügavalt, sest neil läheb niigi hästi), tunnevad nad sisemist tühjust – kõik

on küll olemas, aga midagi on ikkagi puudu. Jah, puudu on kontakt sisemise minaga.

Seetõttu on mul enda üle suur rõõm, et ma ei sündinud eduteadvusega, vaid olen seda

viimased aastad saanud kujundada leides niimoodi üles iseenda ja jõudes välja ka

võimalusteni, kuidas end ümbritsev maailm ilusaks luua. Minu jaoks on see just

harmoonia ja tasakaal.

Jah, praktikad on olulised. Ilma praktikateta me ei suuda muutust oma peas läbi viia.

Praktikad ehk töö meie peas on 5T meedoti keskne osa, sest isegi, kui me püstitame

eesmärgi, siis ilma praktikateta ei saa me kasvatata teadlikkust, teesklust ega ka

tänulikkust. Ja me jäämegi ainult enda poolt vihikusse kirjutatud eesmärgile otsa vaatama

ning imestama, et ikka asjad ju ei muutu minu elus ...

Antud raamatus käsitletavad ning 5T meetodi soovituslikud praktikad on:

1) Meditatsioon

2) Afirmatsioonid ehk jaatused

3) Visualiseerimine

4) Abimaterjalide koostamine

5) Distsipliini tagamine

Enne praktikate juurde asumist soovin juhtida sinu tähelepanu, et me ei ole mitte kunagi

valmis ning me ei saavuta iialgi milleski perfektsust – alati jääb ruumi areneda. Seetõttu

võib sulle tunduda, et sa ei taha kohe kuidagi nende praktikatega reaalselt alustada, kuna

need vajavad veel ettevalmistust. Küll sa võid tunda, et eesmärk pole piisav, siis ehk

afirmatsioonid on eksitavad, sa võid leida, et sa pole küllalt hea visualiseerija ning ka ei

oska päris õigeid pilte leida oma soovitahvlile. Ära muretse selle pärast. Me peame

alustama, kohe praegu. Iga raisatud päevaga lükkad sa edasi võimalust oma eesmärk

saavutada. Ära püüa saada kohe esmaklassiliseks visualiseerijaks või mediteerijaks. Iga asi

võtab aega ja harjutamist. Kõige olulisem on, et sa alustaksid enda muutmise protsessiga

pihta. Isegi kui sa ei tee kõiki tegevusi, millest ma allpool täpsemalt rääkima hakkan, tee

kasvõi midagi. Me ju teame Kevadest ütlust, et kui sa ei jõua kõiki õppetükke ära teha, tee

siis pooled. Aga tee midagi. Leia iga päev enda jaoks aega, mille sa pühendad iseendale, et

liikuda samm sammu haaval oma eesmärkide suunas. Muuda see enda jaoks

samasuguseks rutiiniks nagu söömine.

Kui sa alustad nende tegevustega, siis sa avastad, et tegelikult on need väga lihtsad. Need

vajavad vaid sinu poolset tähelepanu ja distsipliini. Aga auhind selle eest on ka suur.

Auhinnaks on sinu uus elu. Sinu uus töö, uus kodu, uus kaaslane või reis sinu unistuste

paika. Luba sellel kõigel endaga juhtuda.

Meditatsioon

Meditatsioon on teatud kindla perioodi jooksul oma tähelepanu koondamine ühele vabalt

valitud keskendumisobjektile.

Pikemalt öelduna tähendab meditatsioon, et me võtame endale rahulikud 15-30 minutit,

eemaldame enda juurest või ruumist, kus mediteerime, kõik välised segajad, valime endale

meditatsiooniobjekti (kuju, küünlaleek, hingamine vm) ja püüame võimalikult pikalt

keskenduda sellele objektile. Loomulikult hajub meie tähelepanu objektilt (eriti esimestel

kuudel), aga me teadvustame endale, et see on normaale ning alati, kui me märkame, et

see on juhtunud, viime lihtsalt tähelepanu tagasi meditatsiooniobjektile ja jätkame

meditatsiooni.

Meditatsioon on oma alateadvuse muutmise vundament, mille peale sa ehitad üles kogu

oma uue uskumuste struktuuri. Kuigi sageli seostatakse meditatsiooni vaid lõdvestumis- ja

stressimaandavate harjutustega, on tegelikult meditatsioonil oluliselt tähtsam roll –

treenida meie keskendumisvõimet. Ning just seetõttu on meditatsioon ka efektiivne

rahustaja ja stressimaandaja, sest see võimaldab meil keskenduda rahule, mis igapäevastes

elusituatsioonides on muidu väga keeruline.

Miks on keskendumine oluline?

Keskendumine loomise alus, sest läbi kvantfüüsiliste protsesside sa tead nüüd, et me

loome oma maailma resoneerudes sarnaselt vibreeriva energiaga. Aga kui meie tähelepanu

on pidevalt hajutatud (keskmisel inimesel hajub tähelepanu 6-10 korda minutis), siis

kuidas me saame olla edukad loojad? Kui me soovime edukalt kujundada oma elu, peame

suutma pikemaajaliselt keskenduda ühele valdkonnale ja nägema / teesklema selles

toimunud muutust. Kui me oleme aga hüpleva ja ebakindla meelega ning me ei suuda oma

meelt kontrollida, liigub meie tähelepanu aga kohe jälle igapäevaprobleemide ja

argimurede peale, luues ning võimendades hoopis neid vibratsioone, mitte uusi ja sinu

jaoks soovitud vibratsioone.

Meditatsioon ja ajulained

Nelja erineva sagedusega ajulainega saab hea paralleeli tuua autoga, millel on neli käiku.

Esimene käik on beeta, teine käik on alfa, kolmas käik on theta ja neljas käik on delta.

Kujuta nüüd ette, kui sa peaksid igal ajal oma autoga sõitma kasutades ainult esimest

käiku, ehk siis sõidaksid 90 km/h maanteel esimese käiguga?! Kui pikalt automootor

sellisele käitlemisele vastu peaks? Jah, mitte eriti pikalt, paratamatult „põleks“ üsna

kiiresti midagi süsteemis läbi.

Aga see on täpselt see, mida me teeme oma igapäevaelus. Me kasutame beeta-tasandit igas

elusituatsioonis, me sõidame esimese käiguga nii linnas, maanteel kui ka maastikul,

andmata oma mootorile – ajule – kordagi puhkust. Just seepärast näitavad ka

meditatsioonide uuringud suuri ja kiireid muutusi meie süsteemis, kui me hakkame

tegelema regulaarse meditatsiooniga – me hakkame vahetama käiku, andma oma ajule

puhkust ja pakume sellele välja õige käigu vastavalt vajadusele.

Ma ei taha siin kindlasti väita, et beeta kuidagi halb oleks meile. Beeta on meie loomulik

igapäevane seisund ning selles seisundis tegeleme teadlike otsuste langetamisega, teadliku

tegutsemisega, uue informatsiooni omandamisega, keskendatud tegutsemisega ja palju

muuga. Ka hetkel selle kuruse kallal töötades oled sa kahtlemata beetas ning see on selleks

tööks parim seisund. Küsimus on lihtsalt, kas me peaksime kõike tegema beeta tasandil?

Ning kas beeta on parim käik igale maastikule?

Me alustame autoga sõitu alati esimese käiguga. Me stardime kohapealt ning meil on selle

tarbeks esimese käiguga piisavalt jõudu. Kuid kui me jääme esimese käigu peale pidama

kuni 100 km tunnikiiruseni, võib juhtuda, et me laseme oma käigukastil puruneda.

Seetõttu on kasulik vahetada õigel hetkel käiku, kui tuurid on juba piisavalt kõrgel ning

hoog on sees.

Ning käiguvahetusega juhtub imeline asi. Kuigi rattad liiguvad nüüd kiiremini ja hoog on

suurem, siis mootori koormus langeb peale käigu vahetamist. Ning sama juhtub veelgi, kui

me liigume edasi kolmanda ja neljanda käigu peale. Meie kiirus ja suutlikkus vahemaad

läbida kasvab, aga me peame selleks kasutama vähem energiat ja vähem kütust.

Sama on ka meiega. Me alustame oma eesmärkide püstitamist beetas, kuna sel hetkel me

vajame jõudu ja kontsentreeritust, et täpselt välja selgitada, mida me tegelikult soovime

ning kogu struktuur paika panna. Me lükkame hoo sisse ... ja siis võiksime käiku vahetada.

Me ei pea enam nii palju pingutama – muretsema, stressama ja närvitsema – lükkame

teise käigu sisse ja võtame seda rahulikult. Me usume enda loovasse jõudu ja me teeme

tööd enda peas (kasutame loodusjõudu nagu inerts), mitte ei sõida enam esimese käiguga

mudas (materiaalses maailmas). Niimoodi liigume lõppkokkuvõttes palju kiiremini edasi

ning tänu rahulikule seisundile jääb meile aega alati jälgida, kas me oleme kursil ning

vajadusel saame seda kurssi parandada. Kui me aga sõidame esimese käiguga 90 km/h, on

meie tuurid 8000 pöörde peal ning meil ei ole võimalik kuulda ja näha, mis meie ümber

toimub. Me kulutame kogu kütuse – oma isikliku sisemise energia - , et tuure üleval hoida

ning vaevaliselt edasi liikuda isegi teadmata, et on olemas ka teine, kolmas ja neljas käik.

Meditatsioon

Tegelikult on meditatsioon oluliselt spetsiifilisem tegevus kui käesolevas raamatus

kirjeldatatakse, kuid kuna antud raamatu kontekstis on peamine meditatsiooni eesmärk

meele lõdvestamine ja kontsentratsiooni parandamine, räägin siin ka meditatsioonist kui

kontsentratsiooni ning teadlikkuse arendamise vahendist, mitte aga selle spetsiifilises

joogalikus tähenduses.

Meditatsiooni mõju

Meditatsiooni mõju inimestele on uuritud väga palju. Viimase 25 aasta jooksul on läbi

viidud umbes 1000 erinevat teaduslikku uuringut üle maailma ning siin on väike

kokkuvõte tulemustest:

• Meditatsioon suurendab oluliselt meie keskendumisvõimet

• Meditatsioon parandab meie võimet hinnata meid ümbritsevat keskkonda

• Meditatsioon suurendab meie energeetilist võimekust

• Meditatsioon parandab meie loovust ja intelligentsi

• Meditatsioon arendab meie mälu ja võimet õppida uusi asju

• Meditatsioon vähendab stressi ja suurendab sisemist rahu

• Meditatsioon suurendab õnnetunnet ja enesehinnangut

• Meditatsioon vähendab närvilisust ja depressiooni

• Meditatsioon parandab üldist tervislikku seisundit

• Meditatsioon hõlbustab paremini mõista kvantmaailma.

Meditatsiooni üks peamisi eeliseid on rahustada meie meelt igapäevaelus. Me oleme

igapäevaselt nii ülekoormatud välisest informatsioonist ning oma tegemistest, et me ei

suuda eristada, mis meie peas toimub ning me ei lase oma ajul tuvastada meie jaoks olulist

informatsiooni, mis on vajalik oma eesmärkide saavutamiseks. Meditatsiooni kaudu on

meil aga võimalus treenida oma keskendumislihast, samuti nagu me käime spordisaalis

treenimas oma käe- ja jalalihaseid, ning me suurendame seeläbi oma eristamisvõimet

hakates tajuma, missugused on meie automaatsed mõttemustrid, automaatsed

reageeringud ja emotsioonid, ning kuidas nendest vabaneda.

Kui me hakkame tegelema igapäevase meditatsiooniga, siis me hakkame oma aju ümber

seadistama viisil, et me saame lihtsamalt ühendust nullpunktiväljaga, kus asuvad kõik

meie jaoks vajalikud ideed, lahendused ja võimalused. Me tajume seda ootamatute

suurepäraste ideedena, mis hüppavad meditatsiooni käigus ootamatult meie pähe. Esialgu

võime neid käsitleda tavapärase mõttemürana, aga praktiseerides hakkame eristama,

missugune info pärineb üldisest mürast ning missugune info pärineb sügavast

alateadvusest, mis on meile tõmmatud hoopis kuskilt mujalt – nullpunktiväljast. Seepärast

on kasulik alati mediteerimise ajal hoida märkmik enda kõrval, et ideed ja lahendused üles

kirjutada ja siis seansiga edasi minna. Vastasel juhul jääme selle idee külge kinni ja

hakkame seda meditatsiooni ajal analüüsima. Sel ei ole mõtet. Igaks asjaks on oma aeg.

Samuti saame meditatsiooni kaudu reguleerida meie ajulaineid minnes lihtsalt beeta

tasandilt alfasse, kus meie meel on rahunenud, me suudame paremini keskenduda ning

oma alateadvust lihtsamini ümber programmeerida soovitud eesmärkidele ja unistustele.

Istumine või lamamine?

Kuigi sõnaga meditatsioon kaasneb esmalt esoteeriline ja natuke müstiline kõla, on

meditatsioon sügavalt praktiline viis enda kontsentratsiooni ja teadlikkust treenida. Et

alustada meditatsiooniga, leia endale sobilik koht, kus sa saaksid segamatult olla vähemalt

15 minutit või enamgi veel. Kui sul ei ole kodus võimalik seda teha ajal, kui kõik on üleval,

siis soovitan seda teha varahommikul, kui teised ei ole veel ärganud. See on üks põhjusi,

miks ma ärkan suhteliselt vara, et saada osa nendest vaiksetest hommikutundidest, kui

kõik veel magavad, pea on selge ja valmis looma minu uut elu.

Mediteerimise jaoks ei ole oluline, kas istuda või lamada – oluline on tunda ennast hästi ja

lõdvestunult. Siiski soovitatakse seda teha istudes rätsepa istmes või lootose- või

poollootoseasendis, kuna sellise istumisega fikseerime oma alaselja ja me püsime virge.

Kui me harjutame meditatsiooni pikali lamades, siis on suur tõenäosus, et tänu

lõdvestumisele kipume uinuma. Sellel pole iseenesest ka midagi halba, aga siis jääb lihtsalt

trenn pooleli. Ja seda sa ju ei soovi.

Kuidas valida meditatsiooniobjekt?

Kuna mediteerimine tähendab oma kontsentratsiooni treenimist, siis peame valima endale

kontsentratsiooniobjekti. Kõige mugavam on kasutada hingamist – me jälgime enda sisse-

ja väljahingamist.

Sule silmad ning hakka jälgima, kuidas õhk läheb läbi nina sisse ja tuleb välja. Samal ajal

loenda hingamisi 1 kuni 10’ni. Ära loenda numbreid 1 kuni 1oo’ni, sest siis on suur

võimalus, et sa kaotad oma teadlikkuse umbes 15 juures juba, sest sa oskad lugeda ühest

sajani ka alateadlikult ilma sellele mõeldes ning sa avastad peagi, et oled 15 või 30 või 75

juures ilma, et sa oleksid seda tähelegi pannud.

Seetõttu loe hingamisi ühest kümneni ja siis uuesti ühest kümneni. See tagab, et sa pead

alati olema valvel ja teadlik, et õigel ajal minna tagasi ühe juurde.

Siiski võid sa endale valida ka mõne mu sobiliku keskendumisobjekti. Meditatsiooni võib

teha ka avatud silmadega ning sellisel juhul on heaks objektiks küünlaleek, väike Buddha-

kuju, ingel, taim vms. See pole tähtis. Tähtis on, et sul on millelegi võimalus

pikemaajaliselt oma meel „kinnistada“ ja seda siis seal treenida püsima.

Aga kui ma ei suuda keskenduda?

Alustades on suutmatus hoida tähelepanu hingamisel väga normaalne. Kuna me ei ole

harjunud olema keskendunud, siis on meie meel nagu väike laps, keda peame pidevalt

jälgima, mida tea teeb ja kuhu läheb.

Seepärast juhul, kui sa avastad, et oled tähelepanu kaotanud ja mõtled millegi muu peale,

ära hakka ennast süüdistama, et sa ei saa sellega hakkama, vaid too lihtsalt oma teadlikkus

tagasi hingamisele ning jätka loendamist. See on täiesti normaalne, et me kaotame oma

tähelepanu. Keskmiselt kaotab inimene oma tähelepanu 6-10 korda minutis, seega pole

ime, et meie meel on harjunud ringi jalutama, mitte istuma ja loendama hingamisi.

Meele jahtimine ei lõpe enne aastaid. Me peame pikalt harjumata enne, kui me tunneme,

et me suudame olla tõesti keskendunud 30 minutit järjest. Seetõttu ära loobu, kui sa

tunned isegi peale 3 kuud, et sinu keskendatus on madal. Ära mõtle selle peale. Anna

endast parim ja lihtsalt tee seda edasi. Sest see on see tee, mis viib sind sinu eesmärkide

suunas.

Mida teha tüütavate mõtete ja emotsioonidega?

Mõtted ning emotsioonid on meie igapäevaelu loomulik osa. Mõtete tekkimine ei lõpe

mitte kunagi - mõtted on ka kõige suurematel zen-meistritel.

Niisamuti on ka meie emotsioonidega. Emotsioonide esilekerkimine on loomulik protsess

ja seda täielikult välja lülitada ei ole tõenäoliselt võimalik.

Mis aga on võimalik, on nii mõtete kui ka emotsioonidega hakkama saada. Soovimatute

mõtete ja emotsioonidega hakkama saamiseks on kümneid erinevaid tehnikaid. Üheks

väga efektiivseks tehnikaks on "õhupallitehnika", mille käigus kujutad ette, et mõtted on

justkui sinu pea külge sõlmitud õhupallid. Nüüd iga kord, kui soovid mõttest vabaneda,

kujutad ette, kuidas sõlmid õhupalli lahti ning see tõuseb kõrgele kosmosesse. Nüüd oled

sellest mõttest vaba. Kui see peaks uuesti tulema, korda tehnikat.

Kui pikalt mediteerida?

Kuna alguses on tänu meie heitlikule meelele mediteerida üsna ebamugav, siis on

soovitatav alustada 5-7 minutist iga päeva. Ning aja möödudes seda siis tõsta kuni 15

minutini või isegi 30 minutini.

Võid näiteks esimesed 2 nädalat mediteerida 5 minutit ning siis 2 nädala kaupa edasi

liikuda kasvatades iga kord aega 5 minuti võrra kuni 15-30 minutini.

Mis siis, kui mul jääb päev vahele?

Sellest ei ole midagi. Mõnikord võib juhtuda, et me ei saa hommikul ega õhtul oma seanssi

ära teha. Ma küll ei kujuta ette, mis peaks elus juhtuma, et me ei leia enda jaoks päevas 15

minutit aega, aga kui see siiski juhtub, luba ka sellel olla. Ära süüdista ennast, vaid jätka

oma praktikatega järgmisel päeval.

Siiski pea meeles, et mediteerimine ja endaga töö tegemine on nagu söömine. Kui sa ei

anna oma organismile toitaineid, jääb see nõrgemaks ning tema suutlikkus langeb. Sama

on ka meie ajuga ja alateadvusega – kui me ei anna talle õiget toitu oma visioonide,

afirmatsioonide ja keskendatuse kujul, siis tema suutlikus meie eesmärke saavutada

langeb. Ning kui me ühel hetkel avastame, et mitte midagi elus ei ole muutunud, siis on

alati kõige õigem vaadata üle oma praktikate sagedus ja korrapärasus. Kui sa mediteerid

üks kord nädalas või 2 korda kuus või sa ei ole praktikasse rakendanud neid tehnikaid,

mida me eespool koos vaatasime, siis ainuke viis oma elu muuta on hakata pihta

praktikatega.

Meditatsioon on tõesti hea

Kui sa liigud oma praktikatega õiges tempos edasi ja teed regulaarseid meditatsioone, siis

sa avastad ühel hetkel, et kogu sinu elu on muutunud. Sa leiad, et sa oled rahulikum, sa

suudad probleemseid olukordi efektiivsemalt lahendada ning sa tunned eneses olevat palju

rohkem energiat kui varem. Samuti võid sa tajuda, et sinu teadlikkus on kasvanud nii

iseendast kui sind ümbritsevast maailmast. Sa võid hakata mõistma teisi inimesi palju

paremini, sa muutud sallivamaks iseenda ja teiste suhtes ning sinu heasoovlikkus kasvab.

Sa tajud, et ootamatult ei ärrita sind enam paljud asjad, mis varem sind vihastasid ning sa

suudad kogu oma elule läheneda palju loomingulisemalt ja rahulikumalt. Ning mis kõige

olulisem, sa hakkad tajuma, kuidas kogu maailm koondub sinu ümber ja toetab sind sinu

eesmärkide suunas liikumisel – paljud väikesed asjad hakkavad paika loksuma ja sa

mõistad nende väikeste asjade tähtsust sinu Suure Visiooni kontekstis. Sa saad aru, et

lõpuks oled sa õigel teel, lõpuks oled sa mõistnud Külgetõmbeseaduse tegelikku tähendust.

Afirmatsioonid

Afirmatsioonid on väited millegi kohta, mis on tõsi. Ning afirmatsioonid on väga olulised

vahendid meie uskumuste muutmiseks.

Väga tähtis on mõista, et kui me alustame afirmatsioonidega, siis see, mida me

afirmatsiooni käigus ütleme, ei pruugi veel tõsi olla. Aga see just ongi afirmatsioonide

eesmärk – panna iseennast uskuma, et see on tõsi. Ning selle tagajärjel „veab“ kogu

ülejäänud maailm end vastavalt sellele väitele järele.

Alguses võib afirmatsioonide lausumine tunduda naljakas, eriti siis, kui me oleme pankroti

äärel, aga lausume endale mõttes, et ma olen miljonär. Jah, see on naljakas, kuid kuna

nüüdseks sa tead juba väga hästi, kuidas on üles ehitatud meie aju ning kuidas aju kaudu

toimub kogu meie reaalsuse muutmine, siis peaks see nali kiirelt üle minema ja andma

sulle jõudu selle kordamiseks nii kaua, kuni sa seda tõesti uskuma hakkad.

Afirmatsioonide kaudu me muudame oma mõttestruktuure asendades enda peas

automaatseid mõtteid ja „jutulora“. Peale seda, kui me oleme enda jaoks selgeks teinud,

mida me soovime oma elus muuta või mida me soovime saavutada, hakkame teadlikult

tegutsedes sisestama oma alateadvusse uut informatsiooni, mis on kooskõlas meie

eesmärkidega. Ja afirmatsioonide kasutamine on üks efektiivsemaid tehnikaid seda teha,

kuna see aitab hoida meie teadlikkust informatsioonil, mida me soovime saavutada, ning

samal ajal ei lase meie ajul „vabal ajal“ tegelda informatsiooniga, mis on seotud „Ma ei

soovi“ eesmärkidega (igapäevamured, hirmud ja emotsionaalsed negatiivsed juhtumid).

Afirmatsioonide loomisel on väga oluline meenutada üht eelnevat peatükki „Eesmärgi

sõnastamise vastuolud“, kus rääkisime ohust, mis kaasneb, kui me sõnastame eesmärgid

eitavas vormis: „Ma teenin 2000 eurot kuus vs Ma ei ole vaene“. Kuna meie alateadvus ei

suuda eristada eitust, vaid keskendub alati sihitisele, siis peame afirmatsioonides väga

täpselt jälgima, mis on sihitis ehk objekt, millele me tähelepanu pöörame.

Siin on valik häid afirmatsioone sulle:

1) Ma tunnen ennast õnnelikuna ja ma olen endaga väga rahul

2) Ma visualiseerin oma eesmärke ning tean, et ma loon selle kõik oma elukogemusse

3) Ma tegutsen endaga igapäevaselt, mis aitab mul kiiresti saavutada minu eesmärgi

4) Ma keskendud oma eesmärgile ning saavutan selle kiiresti

5) Ma muutun iga päevaga aina paremaks ja paremaks

6) Mul on oma aja üle täielik vabadus

7) Ma väärin õnne, küllust ja vabadust

8) Ma olen organiseeritud, proaktiivne, distsiplineeritud, andekas, innovatiivne ja väga

intelligente inimene ja ma kasutan neid omadusi selleks, et saavutad kõik oma eesmärgid

ausalt ja teistega arvestades

9) Ma tõmban oma ellu kõik vajalikud vahendid, et saavutada kõik minu eesmärgid

10) Minu elu on külluslik igal tasandil, mis muudab mind õnnelikuks ja vabaks

11) Ma kasutan oma küllust ja edu targalt ning kogu maailma hüvanguks

12) Ma olen enesekindel igal hetkel ja igas situatsioonis

13) Mul on alati piisavalt raha lubamaks endale kõike, mida ma tahan

14) Ma luban endal olla just sellisena nagu ma olen ja ma kasutan ära kõik oma tugevused

maksimaalselt

15) Ma olen edukas absoluutselt kõiges, mida ma ette võtan ja teen

16) Ma elan iga oma päeva täis kirge ja tegutsen vastavalt oma eesmärgile

17) Ma olen geenius ning ma kasutan oma teadmisi igapäevaselt oma eesmärkide

saavutamiseks

18) Ma luban endale, et ma saavutan kõik oma eesmärgid kiiresti ja lihtsalt

19) Ma olen täiesti kindel, et ma suudan teenida täpselt nii palju raha nagu ma soovin

20) Raha tuleb minu juurde paljudest erinevatest allikatest

21) Ma tõmban enda ellu alati õiged inimesed, kes aitavad mul minu eesmärke saavutada

22) Ma olen alati rahulik ja õnnelik, mis aitab mul minu eesmärke edukalt saavutada

23) Mul on suurepärane tervis

24) Ma tunnen ennast igal ajal hästi ja mõnusalt

25) Mul on palju positiivset energiat

Nagu sa näed, on need afirmatsioonid erinevatest valdkondadest ning erineva sisuga. Aga

see ei ole tähtis, et sa kasutaksid just neid afirmatsioone. Loe neid ja kohenda need

vastavalt oma vajadustele. Ära loo endale väga palju afirmatsioone – mina soovitan umbes

5-6 tükki. Ma ei soovita liiga palju endale kasutusse korraga võtta, kuna vastasel juhul

peame hakkama oma peas rohkem aega tegelema sellega, et neid meeles pidada kui

sellega, et neid teadlikult kasutada ning nendest õiget emotsiooni välja pigistada.

Samuti ei ole tähtis, kas afirmatsioon vastab tõele hetke võil ei vasta. Kuna me oleme

olemasolevate uskumuste vangid, siis afirmatsioonide kaudu me hakkamegi neid

uskumusi muutma. Isegi, kui hetkel tundub see afirmatsioon olevat sulle vale ja

ülepaisutatud, siis aja möödudes sa hakkad tundma, et see ei ole enam nii vale. Ning kui

aega natukene veel mööda läheb, hakkad sa isegi käituma ning maailma tajuma vastavalt

sellele afirmatsioonile. Asi on selles, et afirmatsioonide kordamisega tekitame ja

tugevdame uusi neuronühendusi ajus, mis aja möödudes muutuvad aina tugevamaks

kirjutades üle meie praegused harjumused ja uskumused.

Väga oluline on aga meeles pidada, et afirmatsioonide kordamisest ei ole suurt kasu, kui

me teeme seda lihtsalt möödaminnes ilma nendesse tegelikult süvenemata. Me peame neid

kordama ning samal ajal tunnetama oma kehas, et see on tõsi. Kui me seda ei tee, jääb

afirmatsioon meie teadliku mõistuse tasandile ning sealt ei saa mitte midagi juhtuda meie

elus. Me peame saama selle informatsiooni oma alateadvusse.

Seepärast on parim aeg afirmatsioonidega töötamiseks meditatsioonide eel või järel, kui

me oleme rahulikud, soovitavalt alfa tasandil ning meil on enda jaoks aega. Sel hetkel

saame süveneda afirmatsiooni ja lubada sellel imbuda meie alateadvusse ja kehasse

rakutasandile, kust see muudab meie vibratsiooni.

Afirmatsioonide kasutamine

Afirmatsioonide kasutamine on väga lihtne. Isegi kui sõna afirmatsioon on võõrapärane,

on selle sisu ju väga lihtne – me anname endale infot, mille suunas me soovime oma elu

muuta. Ning just niimoodi on ka kõige õigem sellele läheneda. Kaotame ära müstika ja

esoteerika selle ümbert ning laseme omaks võtta selle uue informatsiooni.

Kõige paremad ajad afirmatsioonidega tegelemiseks on:

1) Hommikul kohe peale ärkamist ja õhtul just enne uinumist

2) Igapäevase meditatsiooni järel

3) Autoga sõites

4) Rasketes situatsioonides

5) Jalutades looduses või sörkides

Afirmatsioonid hommikul ja õhtul

Hommikul kohe peale ärkamist ning õhtul just enne uinumist on need momendid meie

päevas, kus me veel ei ole hakanud tegelema igapäevamüraga ja õhtul me enam ei tegele

igapäevamüraga.

Eelnevates raamatu osades käsitlesime ajulained beeta, alfa, theeta ja delta, kus beeta oli

meie igapäevane aktiivne olek ning sealt allapoole kuni deltani, mis on sügav unenägudeta

uni. Hommikul kohe peale ärkamist ja õhtul enne uinumist oleme alfas.

Kuna alfas olles oleme välja lülitanud igapäevamüra, on meil otse ligipääs alateadvusele. Ja

meil on võimalus seal lihtsasti oma alateadvust ümberprogrammeerida.

Selleks me kordame oma afirmatsioone õhtul enne uinumist kuni me magama jääme pilt

afirmatsioonist ning sellega kaasnevast visuaalsest pildist silme ees, ja samuti ärkame

hommikult tuues kohe enda teadvusse pildi ja afirmatsioonid. Need on meie loomulikud

hetked, kui uks alateadvusse on avatud ning oleks kurb need hetked kasutamata jätta.

Afirmatsioonid meditatsiooni järel

Kui õhtul ja hommikul on meil loomulik ligipääs alfa kaudu oma alateadvusele, siis

meditatsiooni kaudu teeme seda teadlikult. Meditatsiooni kaudu langetame oma ajulainete

sageduse alfasse ja tekitame seeläbi ise ukse alateadvusse.

Kuigi meditatsioon on oma põhiolemustele kontsentreeritud teadlikkuse hoidmine

objektil, siis on enne või pärast keskendumisharjutusi hea teha visualisatsioone ja

afirmatsioone, kuna me kirjutame siis üle oma olemasolevaid neuronühendusi ja

uskumusi.

Afirmatsioonid autoga sõites

Autoga sõites afirmatsioonide lausumine ei ole nii efektiivne kindlasti kui alfas (autoga

sõites ei ole väga soovitav püüda alfasse siseneda), aga see on hea tööriist natuke teisel

eesmärgil.

Autoga sõites üldjuhul uitab meie mõte ringi igapäevaasjadel. Paljuski on need ju mured,

kuidas mingid asjad lahenevad ning mis ikka tulevikus juhtuma hakkab ja mis kõik on

minevikus juhtunud. Kuidas seda muuta? Me peame seda muutma, sest me juba teame, et

iga selline mõte tugevdab meie ajus selle mõttega seotud neuronühendusi, mis omakorda

tugevdavad meie uskumusi. Aga meie ülesanne on ju neid uskumusi hoopis muuta.

Selleks me saamegi kasutada oma afirmatsioone. Me kordame oma afirmatsioone. Jah, me

ei saa laskuda siin väga emotsionaalsesse seisundisse, sest me peame siiski juhtima autot,

aga antud kontekstis on afirmatsioonide lausumine tehnika teadlikuks tegutsemiseks ja

vältimaks autopiloodil soovimatute negatiivsete mõtete mõtlemiseks. Afirmatsioonide

lausumine aitab meil mehhaaniliselt hoida fookuse meie eesmärkidel, see treenib meie

tähelepanu ja tugevdab meile kasulikke neuronühendusi. Ehk siis me saame kolmekordse

kasu ühe negatiivse kahju asemel.

Afirmatsioonid rasketes situatsioonides

See tehnika on sarnane autoga sõitmise tehnikale, kuna keerulistes

igapäevasituatsioonides me ei suuda lihtsalt oma korralduse peale muutuda äkki

rahulikuks ja laskuda alfasse. Aga küll me suudame asendada teadlikult oma negatiivsed

automaatsed mõttemustrid oma afirmatsioonidega.

Näiteks oled sa olukorras, kus sa said teada, et sa ei saanud ametikõrgendust, kuhu sa

kandideerisid. Loomulikult on sul tuju läinud ja emotsionaalne foon. Tavapärane

käitumine selles olukorras, et me hakkame läbi analüüsima, miks me ikka ei saanud ja

mida me tegime valesti, me võime hakata otsima süüdlasi jne. Aga on ka teine võimalus:

Me saame teadlikuks, mis toimus, lubame sellel olla ning lähme oma eesmärkidega edasi

teades, et järelikult ei olnud see töökoht vajalik, et sinu suuremat eesmärki täita. Ning me

teadlikult selle asemel, et mõelda ja analüüsida, miks me seda töökohta ei saanud,

hakkame endale kordama afirmatsioone. Ning kui uskumate see ka ei tundu, me tunneme

füüsiliselt energia muutust oma kehas. Alguses võib see olla väga õrn taju, aga harjutades

hakkad sa üha enam tuvastama, kuidas mõtte muutmine peas muudab automaatselt sinu

füüsilist seisundit.

Afirmatsioonid jalutades või sörkides looduses

Üks suurepärane ja efektiivne paik afirmatsioonide lausumiseks on jalutamine või

sörkimine looduses. Me oleme ise osake loodusest ning paremat keskkonda, kus rahuneda

ning tegelda teadlikult oma eesmärkidega, ei ole olemas kui puhas loodus.

Võta võimaluse korral iga päev 30 minutit ja mine jaluta looduses. Püüa kõik

igapäevamured jätta koju või autosse ning lihtsalt ole looduses oma afirmatsioonidega.

Korda neid ja lase nendel imbuda oma alateadvusse. Loodusel on meie üle tohutu võim.

Oma kogemusele tuginedes võin kinnitada, et looduses (minu puhul eriti mere ääres)

enesele sisendatud afirmatsioonid jäävad mällu oluliselt tugevamate impulssidena kui seda

muus keskkonnas tehes. Olles osake loodusest saavutame looduses rahunedes õige

meeleseisundi ja me lubame informatsioonil siseneda sinna, kuhu see peab hetkel just

minema.

Harjutus 15. Minu afirmatsioonid

Nüüd on kord teha endaga järjekordne harjutus. Võta oma töövihik ning täida enda jaoks

ära 10 sinu jaoks olulist afirmatsiooni ning vali nendest välja 5, mis seostuvad sinu jaoks

TippEesmärgiga.

Afirmatsioonid on väga olulise tähtsusega tehnikad teadlikul eesmärkide saavutamisel. See

on viis, kuidas me oma teadlikkuse kaudu saame abiks olla alateadvusele ja kordamise

tulemusena viia alateadvusse informatsioon, mida me soovime seal olevat. Kui me oleme

enda jaoks täpselt määratlenud, mida me soovime saavutada – SAMM 1 - , kuid me ei

hakka oma teadlikkust kasutama, et informatsiooni alateadvuses muuta, siis me ei saavuta

oma eesmärke iialgi.

Visualiseerimine

Meie alateadvus salvestab kogu informatsiooni, mida me oleme kunagi näinud või kogenud

läbi oma viie tajumeele. Mis on aga põnev, meie alateadvus salvestab sarnaselt ka

informatsiooni, mida me oleme endale ette kujutanud. Meie alateadvus ei suuda eristada

informatsiooni, mida me reaalselt kogeme sellest infost, mida me ette kujutame. Kui sa

kujutad endale midagi väga värvikalt ette (visualiseerid), siis neuroloogilises plaanis on see

aju jaoks täpselt sama sündmus, nagu oleksid sa seda reaalselt kogemas.

Seda nähtust on samuti väga palju uuritud ning üheks uurimise viisiks olid tippsportlased.

Nende külge paigutati vastavad mõõteriistad ning paluti seejärel sportlasel läbida teatud

distants. Seejärel paluti sportlasel lõdvestuda ning täpselt sama distants oma mõttes

läbida, mitte reaalselt staadionil. Ning mis olid tulemused? Visualiseerimise käigus

töötasid sportlaste ajupiirkonnad ning lihasimpulsid identselt sellele, mis oli toimunud

siis, kui sportlane läbis distantsi reaalselt. Ehk siis sportlase aju jaoks ei olnud vahet, kas

sportlane jooksis reaalselt või kujutas ta ette, et ta jookseb – aju käivitas samad impulsid

ning omandas enda jaoks sama informatsiooni.

Sellel alateadvuse omadusel on antud raamatu kontekstis väga oluline tähendus. Kuna

eesmärkide saavutamine tähendab paljuski oma ajus olevate uskumuste muutmist

neuronühenduste muutmise kaudu, siis me saame seda edukalt teha ilma reaalselt mingeid

sündmusi kogemata. Paljud inimesed võivad väita: „Kuidas ma suudan käituda näiteks

miljonärina, kui mul pole reaalselt villat ja miljonit? Ma ei saa ju ennast petta?“. Tegelikult

aga saame küll. Meie aju jaoks ei ole vahet, kas me oleme miljonärid või kujutame seda

ainult ette. Meie aju jaoks on see sündmus juba aset leidnud ning vastavad

neuronühendused on juba loodud. Ning kui me hakkame neid neuronühendusi üha

tugevdama, muutes selle alateadlikuks uskumuseks, käivitame sellega koheselt ka RAS ja

PKM uuel režiimil tagades, et need hakkavad meie jaoks välismaailmast sorteerima

informatsiooni ja võimalusi, kuidas see miljon ka tegelikult meie ellu tuua. Tuleta meelde,

et meie sisemaailm peab vastama välismaailmaga. Kui meie sisemine pilt on muutunud,

siis on vaid aja küsimus, et välismaailm peab sellele järgi jõudma ning minema sünkrooni.

Antud näite puhul on villa või miljon meie uus sisemine pilt – alateadvuse jaoks on see

olemas. Nüüd teeb see kõik endast oleneva, et välismaailm viia sünkrooni sisemaailmaga.

Nii kiiresti kui võimalik.

Aga isegi, kui meie aju jaoks ei ole vahet, kas me kogeme mingit sündmust päriselt või

kujutame seda ette, on selle jaoks väga suur vahe, kui tugevalt on mingi informatsioon (kas

reaalne kogemus või visualiseeritud „petekas“) ajju talletatud. Informatsioon ja

mälestused, mis on meie ajju väga sügavale sisse pressitud, avaldab nimelt meie tegevusele

oluliselt tugevamat mõju võrreldes infoga, mis on pinnapealne.

Ning mis siis määrab informatsiooni talletamise tugevuse mällu? Samad tegurid, mis

määravad igasuguse mälestuse enda tugevuse: a) kordamine b) emotsionaalne mõju.

a) Kordamine

Kordamine on väga lihtne. Me ei ole võimelised midagi omandama ühe korraga – kui me

soovime midagi tõesti selgeks saada, peame seda kordama. See on täpselt, nagu me

õppisime kõndima, rattaga sõitma või õppisime korrutustabelit. Kordamine tekitab meile

harjumused, ning sama lugu on ka meie mõtteharjumustega ja visualisatsioonidega. Kui

me kujutame mingit asja ette ühe korra, ei avalda see meie uskumustele ja alateadvusele

eriti suurt mõju. Aga kui me kujutame sama asja ette 3 kuud iga päev samal kellaajal, on

sel meie vanadele uskumustele purustav mõju. Ja uutele harjumustele hellitav tugi.

Muide, mittekordamine on üks peamisi põhjuseid, miks inimesed oma eesmärke ei

saavuta. Me võime käia kuskil seminaril ja üles kirjutada oma eesmärgid, või 31.detsembril

istuda ja planeerida oma järgmise aasta eesmärke, aga kui me ei hakka nende eesmärkide

nimel pidevalt tööle, jäävadki need pelgalt eesmärkideks ja tulemusi me ei näe. Ainuke viis

meie eesmärkide poole liikuda, on teha eesmärgi saavutamiseks vajalikest tegevustest ning

eesmärki toetavatest mõttemustritest meie harjumused. Me ei korda neid tegevusi ja

mõtteid 3 ega 10 korda, vaid me kordame neid nii kaua, kuni me oma eesmärgi saavutame

– see võib võtta kümneid kordi, sadu kordi ning isegi tuhandeid kordi. Aga see on tõesti

ainuke viis. Ning seepärast on väga oluline, et me ei käsitleks oma sisemisi praktikaid kui

ühekordseid tegevusi või kuu pikkuseid isegi mitte, ei, see on sinu uus elu osa, see on osa

sinu igapäevaelust, kogu sinu suurest süsteemist.

b) Emotsionaalne mõju

Kuigi igasugune kordamine tekitab meis pikapeale uue harjumuse, on harjumuse jõud

oluliselt suurem, kui kordamisega kaasneb tugev emotsionaalne impulss. Ning selle

põhjuseks on emotsioonide ja mälu vaheline tugev seos meie ajus. Meie aju on nii moodi

ehitatud, et kõik mälestused, millega on kaasnenud tugev emotsionaalne impulss,

talletuvad meie mällu oluliselt tugevamana võrreldes mingite suvaliste igapäevaste

sündmustega. Selle põhjuseks on proteiini valgumine verre emotsionaalse impulsi

tekkimisel ning selle tulemusena loome oluliselt tugevamaid neuronühendusi kui ilma

emotsioonita.

Näiteks kas sa suudad meenutada, mis toimus teisipäeval 4.oktoobril 2000a? Püüa seda

päeva meenutada, kus sa käisid ja millega tegelesid? Keeruline eks?

Aga kas sa mäletad, mis toimus ühel teisel teisipäeval – 11.septembril 2001 (9/11

sündmused New Yorgis)? Seda päeva mäletavad kõik üle maailma. Sest need olid meie

jaoks väga emotsionaalsed sündmused. Täpselt samuti mäletame oma laste sünde, esimest

suudlust ja armastust, õnnetusi meie elus ja suuri saavutusi. Sest kõikide nende juhtumite

ühiseks nimetajaks on emotsioon. Me elasime nende sündmuste vältel läbi tugevaid

emotsioone, mis talletasid sündmused meie ajju väga sügavale.

KORDAMINE + EMOTSIOON = TEADLIKULT LOODUD UUS ELUKOGEMUS

Näiteks sportlased. Kui 20 aastat tagasi usuti, et meie tulemused sõltuvad ainult füüsilisest

suutlikkusest, siis ajuuuringute võimaluste kasvades on üha enam mõistetud, kui suur roll

on tulemuste saavutamisel meie ajul – see on koht, kus me loome enda jaoks seemne oma

tulemusteks ja pildi selleks, mis tegelikult toimuma hakkab. Ning kui see ikka tundub sulle

liiga kummaline ning esoteeriline, siis võid seda küsida Gerd Kanterilt või Kristiina

Šmigunilt – kas nad on iialgi oma peas kerinud mentaalset filmi oma suurtest võitudest

ning kui suur seos on võitudel meie sisemaailmaga. Ma arvan, et sa tead vastust juba ette.

Kuid see kõik ei kehti ainult tippsportlaste kohta. Sama asja teevad kahtlemata kõik suured

ärimehed, näitlejad, muusikud ja teised. Nad on suured mõtlejad. Ei, nad ei ole unistajad

selle primitiivses tähenduses, vaid on Suured Mõtlejad. Nad usuvad oma võimesse teha

suuri tegusid ning nad lasevad oma ajul näidata selle potentsiaali.

Kui me visualiseerime oma peas midagi, siis me loome oma ajju neuronühendused, mis

vastavad sellele, mida me soovime luua oma reaalsusesse. Visualisatsiooni kaudu loome

oma pähe seemne, mis hakkab läbi Universumi seaduste enda külg tõmbama

(resoneeruma) kõike, mis on vajalik, et see eesmärk saavutada. See lihtsalt toimub nii, selle

vastu me õnneks ei saa. Kui ei ole seemet, ei saa olla ka puud. Kui me aga tahame siiski

puud näha, peame visualiseerimise kaudu looma õige seemne.

Visualiseerida tasub kohe peale seda, kui sa oled oma meditatsiooni lõpetanud. Selle

käigus vaata läbi oma visuaalne film oma eesmärgist ja ütle endale afirmatsioonid.

Visuaalse filmi vaatamine on väga lihtne. Sa suled sarnaselt mediteerimisele silmad ning

kujutad ette, kuidas sa oled oma eesmärgi saavutanud. Püüa see film viia nii detailseks kui

võimalik, lisades sinna täiendavalt lõhnad, helid ja asjade katsumine. Püüa endale tõesti

võimalikult tõetruult ette kujutada, kuidas sa oled selle eesmärgi saavutanud.

Kui mina teen oma visualisatsioone, siis ma kujutan ette, kuidas ma kohtun klientidega,

kuidas kliendid on meie firmaga väga rahul ning kuidas kõik kliendid saavad väga edukaks

kasutades neid teadmisi, mida nad meie firmast oma sisemise arengu kohta teada saavad.

Ma näen oma mentaalses filmis kontorit, mis on sisustatud vastavalt minu soovidele ning

püüan võimalikult täpselt ka kirjeldada, mis seal kontoris on, kes seal töötavad ning mida

nad seal teevad. Seejärel vaatan ma läbi oma firma finantsaruanded, mis peegeldavad

minu ootusi ja isegi ületavad neid. Seejärel sõidan ma koju autoga, mis mulle meeldib ning

mõnikord lähen oma perega reisima sinna, kuhu ma soovin minna.

Visualiseerimine on tõeliselt lõbus, sest sa elad tõesti läbi kõiki neid vahvaid asju, mida sa

tahad läbi elada. Ning kuna meie alateadvus ei saa aru, kas see on päris või mitte, pumpab

ta ikkagi meie süsteemi vastavaid emotsioonikemikaale, mis tekitavad meile hea tunde.

Jah, see tunne ei tule kohe esimesel korral, sest neuronühendused on nõrgad, aga kui

järjepidevalt visualisatsioonidega tegelda, siis muutuvad need tugevamaks ning kogu meie

keha hakka ühes rütmis tööle – ta peegeldab meile tagasi seda tunnet, mis kaasneb selle

eesmärgi tegeliku saavutamisega.

Oluline on siiski teada, et hea on vaadata läbi sama filmi, kuna sellega me tugevdame juba

loodud neuronühendusi. Kui me loome igal õhtul või hommikul endale uue filmi, siis

sellega koos me loome endale uue neuronühenduse ja niimoodi ei saavuta me iialgi

seisundit, et see film muutuks meile nii omaseks, et suudaksime seda tajuda kui

tegelikkust. Seetõttu külasta oma teist reaalsust alati samal ajal ning mine tee samas kohas

samu asju. Kuni see leiabki aset sinu materiaalses maailmas.

Aga kui ma ei suuda visualiseerida?

Kuna inimesed on kõik erinevad, siis mõnede jaoks visualiseerimine lihtsam kui teistele.

Mõni lihtsalt ei suuda enda silme ette pilti manada nii palju kui ta ka ei püüa. Aga ta võib

sama tunnetuse kätte saada teiste tajumeelte kaudu. Tähtis on emotsioon. Niivõrd tähtis ei

ole, kas me suudame detailselt oma silme ette manada visuaalset pilti oma eesmärgi

saavutamisest, vaid tähtis on tunnetus, et ma olen selle eesmärgi juba saavutanud. Ning

selle tunnetuse saavutamiseks valib igaüks endale ise tee, olgu see siis visuaalsete piltide,

helide, lõhnade või kõikide nende kombineerimise kaudu. Oluline on, et sa suudaksid oma

peast alla kehasse saata signaali, mis aitaks sul tunnetada, et see eesmärk on saavutatud.

See on Teesklus. Inglise keeles on selle kohta hea väljend: „Fake It Until You Make It!“,

ning ma ei tea paremat väljendit, mis aitaks meil liikuda eesmärkide poole.

Abimaterjalide koostamine

Sageli lähevad inimesed seda teed, et nad mõtlevad küll oma eesmärkide peale, kuid nad ei

suuda anda oma mõtetele piisavat väge. Eelmiste sammudega said sa selgeks, kui oluline

on täpselt kirjeldada oma eesmärk ning said infot selle kohta, kuidas kasutada

meditatsiooni, afirmatsioone ning visualisatsioone eesmärkide saavutamisel. Neljas väga

oluline ja kasulik samm on sinu eesmärke kirjeldavate füüsiliste materjalide

ettevalmistamine.

Sinu eesmärke kirjeldavad füüsilised materjalid on lihtsad vahendid sinu igapäevaelus, mis

aitavad sul hoida fookust sinu eesmärgil.

Head abimaterjalid on:

1) Kirjalik eesmärgitahvel

2) Audiosalvestised

a) Ainult tekst

b) Tekst koos muusikaga

3) Alateadvusele suunatud meedia

4) Soovitahvel

Kirjalikud eesmärgitahvlid

Kirjalikud eesmärgitahvlid on esimene samm vajaliku nihke tegemiseks alateadvuses,

millega me anname ajule teada, kuhu suunas me liikuma hakkame.

Eesmärgitahvel on lihtne, kuid äärmiselt efektiivne vahend aitamaks sul hoida tähelepanu

sinu jaoks olulistel asjadel. Kõige kindlam viis on printida eesmärgitahvel välja kas A4 või

A3 paberile, see raamida (või ka lamineerida) ning asetada tuppa või kontorisse sinu jaoks

kõige nähtavama koha peale. Miks see vajalik on? Sest isegi kui me kogu aeg ei loe oma

eesmärgitahvlit, siis juhul, kui see on piisavalt suurelt kirjutatud ja meie jaoks pidevalt

tajutavas „ruumis“, võtab meie alateadvus selle informatsiooni siiski vastu. Ehk siis sa ju

mäletad, et meie alateadvus võtab igal sekundil vastu 400 miljardit bitti informatsiooni,

aga me saame sellest teadlikuks ainult 2000 bitist. Kuid isegi, kui me ei saa igal sekundil

teadlikuks sellest informatsioonist, mis on meie eesmärgitahvlil, imendub see pidevalt

alateadvusse, kus aju juba teeb ülejäänud töö ise ära. Seepärast soovitan ka eesmärgitahvli

teha minimaalselt A4 paberile, aga veel parem, kui see on A3 paberil, kuhu saab tõesti

suurelt kõik eesmärgid kirja panna ning meie alateadvusel on seda infot ka lihtsam vastu

võtta.

Kuidas eesmärgitahvlit koostada?

Eesmärgitahvel on sinu kirjalik nimekiri (Soovitahvel on sama asja visuaalne lahendus, vt

lähemalt allpool Soovitahvel) sinu eesmärkidest. Kui sa eespool said teada, kuidas

kirjutada enda jaoks sinu visioon ehk sinu Suur Nägemus, kuidas sinu elu välja peaks

nägema, siis eesmärgi tahvlil lähed sa natukene konkreetsemaks. See on vajalik, et meie

alateadvuses tekiks mingi struktuur ja me suudaks ka teadlikult konkreetseid asju hoida

fookuses (mäletatavasti suudab alateadvus küll hoida korraga tähelepanu paljudel asjadel,

aga teadlikult suudame keskenduda samal ajal vaid 2-3 erinevale asjale). Seetõttu on

vajalik, et me kirjutaksime lisaks üldisele visioonile lahti ka eesmärgistruktuuri, seoksime

selle ära konkreetsete tähtaegadega ning indikaatoritega, mis näitavad, kui eesmärk on

meie jaoks täitunud.

Soovitan eesmärgitahvli üles ehitanud kolmes tulbas:

a) Eesmärgid tähtsuse järjekorras

b) Eesmärgi saavutamise tähtaeg

c) Eesmärgi saavutamise indikaator

Tabeli esimeses tulbas on alameesmärgid tähtsuse järjekorras. Teises tulbas on tähtaeg,

mis ajaks peab olema eesmärk täidetud, ning kolmandas tulbas on eesmärgi saavutamise

indikaator (ehk siis sündmus, mis tähistab, et eesmärk on saavutatud).

Audiosalvestised

Kuulmise kaudu saame sisestada informatsiooni alateadvusesse väga efektiivselt. Selleks

on hea kasutada kas iseenda poolt „sisseloetud“ salvestisi või võib kasutada ka kellegi teise

poolt salvestatud materjale.

Kus ja millal kuulata?

Audiovahendeid võime kasutada kusiganes me seda soovime. Mina isiklikult kuulan neid

meditatsioonide järel, trennis ja ka autoga sõites. Audiovahendid peaksid olema sellised,

mis tekitavad meis hea tunde alati, kui me neid kuulame ja suurendama meie usku

iseendasse ja meie loovasse jõudu.

Alateadvusele suunatud meedia

Tehnoloogia arenguga koos areneb ka meie ligipääs meie alateadvusele. Viimasel ajal

räägitakse üha enam alateadlikust meediast (ingl k subliminal media), mille käigus me

lubame salvestatud informatsioonil jõuda otse alateadvusse teadvuslikke filtreid läbimata.

Alateadvuslik meedia võib olla täpselt sama informatsioon, mida näiteks kasutatakse

tavalise afirmatsioonide plaadi peal, kuid see salvestatakse nii vaikselt, et see on allpoole

teadliku kuulmise läve. Sellisel viisil me ei kuule seda ja ei tekita oma peas blokeeringuid

väidetele nagu Ma olen miljonär ja Mul on uus maja, vaid see info jõuab otse meie

alateadvusse. See, et me teadlikul tasandil seda ei kuule, ei tähenda kaugeltki seda, et meie

aju seda informatsiooni vastu võtta ei suuda.

Internetis on hulganisti saadaval ka alateadvusliku meedia arvutiprogramme, mille käigus

sa sisestad sinna afirmatsioonid ning programm näitab sulle päeva jooksul neid pidevalt,

aga nii kiiresti, et sa ei saa sellest üldse teadlikuks. See on samuti efektiivne viis oma

alateadvust pidevalt programmeerida sinu poolt soovitud informatsiooniga. Et sellist

programmi endale leida, sisesta Google otsinguprogrammi (Free) Subliminal Software ja

tulemusi on päris palju. Kuna ma ise ei kasuta selliseid programme, siis ei oska ka

siinjuures ühtegi konkreetset lahendust soovitada.

Soovitahvel

Soovitahvel on sinu eesmärkide visuaalne väljendus. Kuna inimene võtab enamuse

informatsioonist vastu visuaalsel kujul, siis piltide nägemine ning nende sidumine meie

eesmärkidega on meie jaoks väga lihtne.

Soovitahvli koostamiseks leia endale ajakirjadest või internetist pildid, mis peegeldavad

sinu eesmärke – unistuste maja, unistuste kaaslane, unistuste auto, suur hunnik raha vms

– ning kleebi need oma eesmärkide / unistuste märkmikusse. Sa võid sinna juurde

kirjutada ka oma eesmärgid ning nende saavutamise tähtajad.

Teine viis soovitahvlit teha on muretseda endale koju või kontorisse korgitahvel, kuhu saad

knopkadega kinnitada pildid. See on soovitatav ka paigutada toas kohta, kuhu poole sa

näiteks töötades oled näoga, sest sellisel juhul on see informatsioon pidevalt alateadvuse

poolt vastuvõetava info raames ja sa „pommitad“ oma alateadvust sinu jaoks kasuliku

informatsiooniga. Kuni see saab sinu omaks ja sa hakkad automaatselt käituma selles

suunas, et neid eesmärke teoks teha.

Soovitahvlid on eriti võimsad tööriistad meie alateadvusse info edastamiseks ning seda

eelkõige seetõttu, et praktiliselt 25% kogu meie aju tööst on seotud visuaalse

informatsiooni töötlemisega. Jah, paljud inimesed võivad ennast nimetada rohkem

kuulmise- või katsumise inimesteks, aga siiski on see väike vastuargument faktile, et

inimesed on visuaalsed olendid ja enamus informatsioonist välismaailmast võtame vastu

silmade kaudu. Seepärast öeldakse, et üks pilt „räägib“ enam kui tuhat sõna, ning

seepärast on ka soovitahvli kasutamine eemärkide teadliku saavutamise protsessis väga

olulise tähtsusega.

Soovitahvli koostamine võib olla tõeliselt lõbus tegevus, mis tekitab häid emotsioone ning

ka kasulikke emotsionaalseid ankruid. Me ei pea kindlasti kasutama pilte internetist või

ajakirjadest – me võime need pildid ise teha. Et saada õiget tunnet, kuidas on istuda või

sõita sinu unistuste autoga, siis mine selle auto juurde ja istu või sõida sellega. Võta näiteks

sõber kaasa ja lasta pildistab või filmib seda. Samuti näiteks uue maja või isegi riietetega.

Me peame kasutama oma loovust, et meie alateadvusele kaasa aidata. Ta tahab saada

võimalikult autentset informatsiooni sellest tundest, mis oleks siis, kui sa oled eesmärgi

saavutamiseks. Ning meie enda käes on võimalused seda tunnet eneses tekitada.

Distsipliin

Nüüd on sul olemas arsenal praktikateks. Peale seda tuleb tööle hakata.

Meil võivad olla superilusad soovitahvlid, selged ja inspireerivad afirmatsioonid,

suurepärane visioon oma elust ja kõik muud eeltingimused, et oma eesmärkide suunas

liikuda, aga kuni me ei rakenda seda kõike ellu, seni pole nendest mingit abi. Tuleta

siinjuures meelde Kasutamise ja tegutsemise seadust, mille kohaselt võime olla väga

teadlikud, kuidas teoorias kõik toimub, aga kuni me ei tee ise „käsi mullaseks“, seni me

lihtsalt ei anna Universumile võimalust meie eesmärke teoks teha.

Kasutamine tähendab igapäevast praktikat ja distsipliini. See on tegelikult kogu õpetuse

alus ning samal ajal praktikas kõige vähem tähelepanu saav osa, sest paljud inimesed on

mugavad ning nad ei viitsi lihtsalt reaalselt midagi teha. Aga kuni me midagi reaalselt ette

ei võta, seni puuduvad igasugused tulemused.

Kui palju peaks tegema praktikaid?

Ideaalne on teha praktikaid kolm korda päevas – hommikul, lõunaajal ja õhtul. Ning

ülejäänud ajal olla lihtsalt teadlik oma mõtetest ja tunnetest ning võtta ette reaalseid

tegevusi, et eesmärke saavutada.

Ehk siis, kui me soovime oma elu muuta, peame seda ise muutma. Meie elu ei saa

muutuda, kui me ei lase sellel muutuda. Seetõttu on ideaalne, kui me elame alates tänasest

hetkest pidevalt oma uues teadvuses – meil on uus elu ja me oleme uus inimene. Me võime

igal ajahetkel endale meelde tuletada oma eesmärke ning tunnetada seda tunnet, mis oleks

siis, kui eesmärk oleks juba saavutatud – kuidas me käituksime siis, mida me mõtleksime

siis, kuidas me räägiksime siis jne.

Kui pikalt peaks tegema praktikaid?

Ideaalne on, kui me saame kokku 1h päevas – 20 minutit hommikul, 20 minutit lõuna ajal

ning 20 minutit õhtul.

See aeg võib tähendada erinevaid asju, see ei tähenda, et me peame istuma päevas kokku

1h meditatsioonis (kuigi ka see ei ole halb). Me peame vähemalt selle aja leidma enda

jaoks, et teadlikult tegelda oma eesmärkidega. See võib sisaldada tegevusi nagu

meditatsioon, visualiseerimine, afirmatsioonide lausumine ja läbimõtlemine, eesmärkide

analüüs, soovitahvliga lõbus töötamine jpm. Eesmärk on anda nendel aegadel meie ajule

sellist tüüpi informatsiooni, mis toidaks sinu eesmärki. Kuidas seda täpselt teha ja mis

järjekorras, see on väga individuaalne.

Aga siiski on väga tähtis mõista, et parem on teha 5 minutit päevas kui mitte üldse teha.

See tähendab, et kui meile tundub 1h päevas liiga palju, siis arvame, et siis pole mõtet

üldse teha. Muidugi on. Kui me leiame isegi 5 minutit päevas aega, et tegeleda iseendaga,

on see suurepärane tulemus. 95% inimestest ei tee seda niikuinii. Tähtis pole, kui palju me

teeme, tähtis on, et me teeme midagi. Siin kehtib lihtsalt seos, et nii palju, kui me paneme

sisse, nii palju saame ka vastu. Ehk kui me leiame päevas terve tunni, et oma eesmärgid

saavutada, siis meie aju ümberprogrammeerimine toimub oluliselt kiiremini kui siis, kui

me leiame ainult 5 minutit päevas. See on lihtne nagu elus ka kõikide muude asjadega.

Millal teha praktikaid?

Vastavalt meie bioloogilisele rütmile on kõige parem teha praktikaid iga päev samal ajal.

Kuna meie keha ja tajud on väga tundlikud, siis me saame oma keha harjutada ära

tegevustega, millega ta saab juba „arvestada“. Nii treenivad ka näiteks tippsportlased,

muusikud, näitlejad ja kirjanikud vastavalt teatud rütmile, kuna uuringud on näidanud, et

igapäevane kindlaajaline harjutamise rutiin on efektiivsem kui sama harjutamine aga

erinevatel aegadel iga päev.

Minu isiklikud praktikad on alljärgnevad:

Hommikul 07.00 Jooga ja 5 tiibetlast

07.30 Meditatsioon ja visualisatsioonid 35 minutit

Teadveloleku harjutused 24/7

Õhtul 21.00 Meditatsioon ja visualisatsioonid 35 minutit

Parim aeg tegelda praktikatega on, kui sa tead, et sa saad võtta rahulikult aja maha ja olla

omaette. Sa ei tohiks olla samal ajal hõivatud muude tegevustega ning ka mitte liialt

aktiivne oma olekus. Ning parimad ajad selleks ongi hommikul vara enne kui päev „peale

tuleb“ ning õhtul kui päev on juba „ära läinud“ ning sel konkreetsel hetkel niikuinii palju

enam teha ei saa muud kui mõelda ja muretseda. Siis on õige hetk endale teadvustada, et

kuna ma hetkel midagi reaalset ära teha ei saa (näiteks mingid tööasjad), siis ma otsustan

teadlikult, et ma ei muretse ja tegelen hoopis iseendaga.

Väga tähtis on ju mõista, et seemned külvame peas. Sageli on inimesed olukorras, kus nad

tunnevad, et ma ei saa võtta endale igal õhtul 30 minutit, et tegelda vaikuses iseendaga,

kuna nad peavad tegelema asjadega päris maailmas. Aga kas see pole mitte eksitav

lähenemine? Kui me soovime midagi välismaailmas muuta või korda teha, peame just

alustama enda peast. Kogu see raamat on sellele väitele kinnitust andnud. Aga kahjuks

enamik inimesi seda ei mõista ja ujuvad seetõttu vastuvoolu – nende peas on valed

uskumused ja ekslikud taotlused ning nad püüavad kõike korda teha väljastpoolt

sissepoole. Kuid see ei õnnestu, sest ainuke viis tulemusi saavutada viisil, et see meid

hoiaks õnneliku ja rahulikuna, on teha seda seestpoolt väljapoole.

Seetõttu ära jäta kunagi praktikat vahele. See on nagu treening iga teinegi. Ära jäta trenni

vahele. Nii ei tohi me ka praktikat vahele jätta. Meie aju on harjunud iga päev saama

„toitu“, mida ta vajab, et viia meid meie unistuste suunas ning me peame talle seda toitu

andma. Muuda praktika endale nii igapäevaosaks, et sa lihtsalt ei saa seda tegemata jätta.

Muuda see nagu hingamiseks või söömiseks, sa ei saa ilma selleta elada. Ja tegelikult ei

saagi, sest elad küll, aga mis elu see on?

Kahtlused ja hirmud

Kui sa alles alustad praktikatega, võid sa alguses tunda kahtlust ja hirmu selle kõige suhtes.

See on uus ja võõras sulle. Ning eriti ebamugavaks võib see muutuda hetkel, kui sa ütled

endale „Ma teenin 3000 eurot kuus“, kui samal hetkel ütleb mingi teine hääl peas „Ei

teeni! Miks sa valetad endale niimoodi?“

Sellistel hetkedel võib tekkida soov sellele kõigele käega lüüa ning minna edasi oma

tavapärase eluga, mida sa oled võib-olla elanud viimased 20 aastat. Aga ära lase sellel

juhtuda! Sellised kahtlused ning hirmud on alguses täiesti normaalsed.

Sa ju õppisid tundma meie psühho-küberneetilist mehhanismi. PKM on just see, mis

paneb sind alguses kahtlema. Kuna sa oled kogu oma elu elanud teistel tingimustel, siis

nüüd, mil sa sead endale julged ja suured eesmärgid, näitab PKM sulle, et ta töötab 100%

võimsusega ja kõik on korras. Ta lihtsalt avastab, et suund on muutunud ja saadab sulle

kiirelt telegrammi: „Kapten, meie kurss on muutunud! Kuskilt tekkisid meie teele 3000

eurose kuupalga soovid, kui varem oleme alati pidanud hakkama saama 500 euroga. Kas

sa oled kindel, et sa soovid nüüd selles suunas liikuda?“

Võtmekoht on siin saada teadlikuks, miks me niimoodi tunneme ja olla tänulik, et meie

keha on nii peen süsteem, mis annab meile olulistest muudatustest märku. Me oleme

teadlikud, et kurss on muutunud ning me ei tõlgenda seda muutust ohuna. Me tõlgendame

seda hoopis kui uut seiklust, sisenemist uuele territooriumile, kus ootavad meid

suurepärased võimalused ning elu, mida me alati oleme tahtnud elada.

Seetõttu on õige alati kahtluste tekkimisel endale öelda „Kõik on okei, ma tean, mida ma

teen. Täiskäik edasi!“ Käsitle kahtlust ja hirmu kui signaali, et tõelised seiklused alles

algavad ning tunnista endale valjult: „Nüüd läheb alles lõbusaks!“

Ja siis ühel hetkel kõik muutub. Ühel hetkel sa avastad, et see hirmutunne on kuhugi

kadunud. Hoopiski 3000 eurosed kuupalga mõtted tunduvad sulle täiesti normaalsed ning

sa ei mõista, kuidas sa varem said üldse teisiti tunda. Sa avastad, et sinu ellu on üha enam

tulemas võimalusi, mis aitavad sind sinu eesmärgi poole liikuda ja sa imestad, kuidas sa

varem kõiki neid võimalusi ei ole märganud. Ja sa tunned ennast kindlamini ja targemana

teades täpselt, kuidas neid võimalusi ära kasutada ja enda hüvanguks pöörata.

Nüüd on see juhtunud. Sa oled oma alateadvuse ümberprogrammeerinud uuele

sagedusele. Sinu RAS teab nüüd, mida otsida – ta leiab sulle pidevalt uusi võimalusi – ning

sinu PKM teab, mis on „normaalne“ ja ta hoiab sind pidevalt õigel kursil – seekord 3000

euro peal. Sa märkad, et sinu elu muutub tasakesi suunas, millest sa oled alati unistanud

ning kogu sind ümbritsev maailm toetab sind. Sa tajud ootamatult, et kõik, mida sa oled

raamatutest lugenud, paistabki olevat tõsi: Sina oled see, kes määrab tingimused oma

elule, mitte elu ei määra neid sulle. Varem teadsid sa seda raamatutes kirjutatud info

põhjal. Nüüd tead sa seda omast kogemusest. Ja see annab sulle ainult jõudu juurde.

Täiskäik edasi. Uued eesmärgid ootavad sind.

Tegutsemine

Isegi, kui me oleme maailma parimad mediteerijad, esmaklassilised visualiseerijad,

meistrite käte all end koolitanud afirmeerijad, meil on kõige suuremad soovitahvlid ning

eesmärgikaardid, ja me teeme praktikaid 50% oma igapäevasest ajast, ei muutu mitte

midagi, kui me ainult tegeleme praktikatega ainult oma peas. Me peame tegutsema

füüsilises maailmas, kui me soovime siin midagi muuta ja korda saata.

Universum on iseennast kogev ning pidevalt laienev süsteem või nähtus. Ning meie oleme

osa sellest intelligentsest süsteemist. Kui me soovime Universumi arenguga kaasa minna,

siis saame kasvada koos temaga – eelkõige me peame lubama sel juhtuda.

Mis kasu oleks meist ühiskonnale, kui me ei teeks mitte midagi? Kas sa mäletad

eluülesande leidmise peatükki, kus selgus, et meil kõikidel on meile omane ning unikaalne

omadus, mida me teeme kõikidest teistest inimestest paremini. Ka see ei saa olla juhus.

See, et meile on sellised unikaalsed omadused antud, on märk sellest, et me peame neid

omadusi ka kasutama. Kui me ei leia enda elueesmärki kogu oma eluea jooksul üles, siis

võib öelda, et me ei ole saanud panustada Universumi paisumisse ja arengusse

maksimaalselt.

Nii nagu Universum on iseenast ja igat enda aspekti kogev intelligentne süsteem, oleme

seda ka meie. Me oleme ju makrokosmose miniatuurne peegeldus – me oleme

mikrokosmos. Ja enamus protsesse, mis leiavad aset looduses ning terves Universumis,

kajastuvad ka meie sisemises kasvus ja arengus. Kui me soovime mõista enda sisemisi

protsesse, peame mõistma väliseid. Ning vastupidi.

Et kasvada koos Universumiga, peame olema kaasloojad. Et olla kaasloojad, peame

tegutsema. Me peame tegema „käed mullaseks“.

Kuigi sageli inimesed on oma senisest elust ja tegemistest niivõrd väsinud ja tüdinenud, et

nende esimene valik oleks mitte midagi teha, kui neil oleks selleks võimalus, mõistavad

nad siiski mõne aja möödudes, et kui nendel oleks võimalus tegelda oma hobiga viisil, et

see aitaks teenida ka elatist, teeksid nad seda äärmiselt suure rõõmutundega. Jällegi,

küsimus ei ole, et me ei taha tegutseda, vaid mille kallal tegutseda. Me peame üles leidma

selle, mida me armastame ja siis hakkama tegutsema.

Tegutsemine tähendab tööd selle kõige otsesemas tähenduses. Me peame andma oma

panuse, me peame panema sisse oma isikliku energia, et saada siis vastu „viljasid“, mida

me soovime. Kui me tegeleme sellega, mida me armastame, saame seda „tööd“ teha alati,

kui meil on vaba hetk. Kõige edukaimad inimesed üle maailma ütlevad, et nad töötavad

12h päevas. Kuid vastates küsimusele, millal siis inimesed puhkama peavad, vastavad nad

üheselt: „Kui sa käsitled seda tööna, siis parem ära tee seda!“

Teostus ja hullumeelne tegutsemine

Tegutsema hakates peame lisaks tegutsemisele tegema ka õigeid otsuseid ja targalt

tegutseda. Me ei tohi minna „hulluks“ ja loota, et küll kõik läheb ilusti vaatamata kõikidele

materiaalsetele märkidele, et asjad ei saa niimoodi ilusti minna.

Üle maailma sõna otseses mõttes miljoneid inimesi, kes on vaadanud Saladuse filmi,

lugenud mõned seotud raamatud läbi ning siis tegevusse asunud. Ja mida nad teevad? Nad

usuvad „enda võimetesse“ nii palju, nad usuvad Universumi „imedesse“ nii palju, et nad

astuvad käike, mis tegelikult kahjustavad nende olukorda muutes selle pigem halvemaks.

Heaks näiteks on juhtumid, kui inimesed otsustavad pühenduda oma uuele kirele –

näiteks massaažisalongi pidamine – ning loobuda olemasolevast tööst. Miks? Sest nad

usuvad, et kui nad tõesti usuvad, et nad muudavad selle salongi 2 kuuga rahamasinaks, siis

see ka juhtub. Nad ei tea midagi uskumustest, harjumustest ja meie sisemistest

mehhanismidest, nad ei tea midagi ärist, turuolukorrast ega ka massaažist veel, sest nad

lähevad alles kursustele, aga nad usuvad, et see õnnestub neil, kuna The Secret ütles nii, et

mõtled ja see juhtub. Ei juhtu.

Jah, Universum toetab meid alati, sest see on nii täiuslik süsteem ja me saame seda enda

hüvanguks ära kasutada. Kuid ta ei saa meid toetada vastu oma imetäpsetele seadustele,

mis kehtivad meie maailmas. Kui me teeme massaažisalongi, aga me ei ole veel piisavalt

hea massöör, et meil oleks piisavalt palju kliente, keda teenindada, siis isegi parima

tahtmise juures ei saa Universum sind sellises situatsioonis aidata ja sulle sellest

rahamasinat teha. See on seotud Kasvamise seadusega, mille kohaselt on igal asjal oma aeg

ning arenemise periood. Nii on ka sellel uuel massaažisalongil – see ei saa muutuda

edukaks üleöö. See saab kahtlemata edukaks muutuda, kui sa muudad oma meeleseisundi

vastavaks ning teed õigeid tegevusi ka äriliselt, aga liiga sageli loodetakse liiga palju

Universumile jättes kõrvale kõik ratsionaalsed aspektid, mida äri tegemine eeldab.

Universum ei saa meid sellisel kujul aidata. Me saame ainult ise ennast aidata kasutades

ära tema poolt pakutavat väge. Seetõttu ongi hea öelda, et me peame ise oma käed tegema

mullaseks. Me peame õppima, kuidas me suudame oma kirest piisavalt raha genereerida.

See on ka osa meie kasvamise protsessist.

Seega peame arvestama sellega, et me elame materiaalses maailmas, kus kehtivad ka

kindlad seadused. Me ei saa nendest seadustest üle vaadata lootes ainult Universumi toele

– niimoodi on väga palju inimesed põrunud. Ning ma loodan, et sina seda ei tee.

Kuidas me saaksime siis õigesti tegutseda oma eesmärkide nimel?

Me peame teadma, mida me teeme. Me peame tegutsema targalt selle igas mõttes. Kui me

tahame teha äri, peame teadma, kuidas äri teha. Me ei saa teha äri oma reeglite järgi. Me ju

soovime, et kliendid tooksid oma raha meile. Aga kuidas ja miks nad peaksid seda tegema?

See on kõik ärifilosoofia. See on analoogia sellele, kui me otsustaksime, et nüüd ma lendan

oma autoga, mitte ei sõida mööda maanteed. Isegi, kui Universum väga sooviks meid

aidata autoga lendu tõusta, ei õnnestu meil see kuidagi. Mitte kuidagi.

Kui me soovime saada massööriks, loobuda palgatööst ning muuta oma äri edukaks, saame

seda teha protsessina, mitte hulljulgete käikudena. Ole edasi tööl, kuid ava alguses vaikselt

massaažisalong. Hakka tasapisi oma kliendibaasi kasvatama. Paku inimestele teenuseid,

mida on tõesti vaja, paku nendele rohkem kui nad ootavad. Mõtle välja, mis on kõige

suurem väärtus, mille järele nad tulevad – sõna massaaž peegeldab vaid ju terminit.

Tegelikult ei tule nad massaaži, nad tulevad saama seda tunnet, mis selle massaažiga

kaasneb. Sinu tuntus kasvab, kui sa oled hea. Ühel hetkel on sinu tuntus juba nii suur, et sa

saad jääda palgatööle osalise koormusega ja rohkem aega pühendada massaažile ja enda

arendamisele. Ning ühel hetkel on sinu salong piisavalt tugev, et sa saaksid palgatöölt

täielikult ära tulla ning keskenduda sellele, mida sa armastad. Kuid isegi siis ei saa sa veel

loobuda, sa pead pidevalt oma äri uuendama, et vastata klientide ootustele ning püüda

neid isegi ületada.

Et seda kõike teha kiiresti ja edukalt, peab sul olema õige meeleseisund. Tänu oma

positiivsele meeleseisundile kutsud sa oma ellu ja salongi inimesed, kes tunnevad end seal

hästi ja räägivad sellest oma sõpradele. Kui sinu vibratsioon on õige, võid sa „juhuslikult“

kohtuda inimestega, kes soovivad sinuga koostööd teha ning aitavad sul kliente juurde

saada. Kui sa oled õiges seisundis, siis sul tekivad õiged ideed (sa imed need välja

nullpunktiväljast), kuidas oma salongi veelgi atraktiivsemaks muuta, et sinna rohkem

kliente tuleks. Aga ükskõik, missugune on su seisund, sa pead raha, mis sind toidab saama

ikkagi klientidelt, kes su salongis käivad. Universum ei saa sulle tekitada rahapakki lauale.

Ta saab luua sulle soodsad võimalused, mille sinu poolsel kasutamisel saad sa kaudselt

rohkem raha teenida, aga sa pead selle ise kõik realiseerima. Ning see võtab aega. See ei

toimu kahe kuuga.

Kui sa aga otsustad täna, et sa usud külgetõmbeseadusesse, sa usud Universumi toetusse

ning tuled töölt ära, et alustada nullist oma äri, siis 90% tõenäosusega lähed sa tööle tagasi

3 kuu pärast. Ning lisaks sellele, et sa oled saanud valusa õppetunni, oled sa kaotanud ka

palju raha ja energiat.

Tegutsemine õiges meeleseisundis tähendab targalt tegutsemist. Me loome oma positiivse

vibratsiooni kaudu enda ellu võimalused, mis aitavad meid edasi ja soodsad „juhused“,

kuid need juhused ja võimalused peame ise ära kasutama.

Kas teadsid, et tõeliselt edukad inimesed töötavad väga palju – sageli 12h päevas. Aga

oluline on siin see, et nad ei käsitle seda oma tööna. See on nende hobi. Nad teevad seda

rõõmuga, sest nad järgivad oma kirge. See on ainuke põhjus, kuidas nad suudavad sageli

kümneid aastaid järjest nii kõvasti tööd teha. Nad ärkavad hommikul kell 05.00, et

alustada ja lõpetavad alles õhtul kell 22.00. Kuid küsides nendelt, kuidas nad jõuavad seda

teha, vastavad nad, et nad naudivad igat hetke oma päevas. See on tõeline äri.

Tegutsemine Praegu

Kas sa oled kunagi oma sõbraga kohtunud minevikus või tulevikus? Jah? Ei, ma ei mõtle,

et sa oleksid meenutanud, kuidas sa sõbraga kohtud või ette kujutanud, kuidas te kohtute.

See toimub sinu peas. Ma mõtlen, et sa oled olnud kodus ja tahtnud midagi muuta, mis

hommikul sinu ja sõbra vahel toimus. Kas sa oled läinud tagasi hommikusse ja seda

muutunud?

Ei ole. Muidugi ei ole. Sest see on ju võimatu. Aga millegipärast on meile nii loomupärane

käia minevikus ja tulevikus „jalutamas“ ja arvata, et me saame seal midagi korda saata. Ei

saa. Meil on jõud tegutseda ainult praegu. Igal millisekundil, aga praegu. Nii kui see hetk

on möödas, on käes uus hetk ja sul on jõud. Sa ei saa enam seda eelmist sekundit tagasi,

kuna seda pole kunagi olnudki, sest on ainult praegune hetk. Meie aju lihtsalt paneb meie

jaoks lihtsuse mõttes asjad lineaarsesse järjestikusse, et me saaksime oma kogemusi

kuidagi käsitleda. Aga on ju selge, et tegelikult me ei saa ka parima tahtmise korral seda

eelmist sekundit tagasi.

Samuti me ei saa midagi teha järgmisel sekundil. Kui ma otsustan, et ma teen midagi 10

sekundi pärast või homme, siis ma tegelikult „istun“ praegus nii kaua, mis on inimeste

poolt kokku lepitud 10 sekundiks või 24 tunniks. Ma raiskan oma hetke ära. Ning kui see

10 sekundit on läbi, siis ma olen jätkuvalt praegu, me ei ole ju liikunud kuhugi, ikka on

praegu. Lihtsalt me raiskasime oma jõudu. Me oleks saanud mingid asjad kohe ära teha,

aga me otsustasime, et me ei tee neid kohe. Ma teen need 10 sekundi pärast või homme,

kuna sel hetkel me arvame, et see ei ole praegu. Aga tegelikult ikka on. Kõik toimub

praegu. Muud võimalust ei ole olemas.

Aeg on illusioon.

Praegu ja loomine

Nagu me ei saa minna tagasi eilsesse päeva, hommikusse ja isegi 1 sekundit tagasi – sest

neid lihtsalt ei eksisteeri – siis niisamuti ei saa me kahetseda seda, mida me oleme

tänaseks oma ellu loonud ja olla hirmul sellest, mida me looma hakkame. Ja seda seetõttu,

et me loome seda just praegu. Vaata alapeatükki Teesklus ja Enese identifitseerimine, kus

me rääkisime, et läbi oma hetkevibratsiooni toimub resonants, mitte läbi selle vibratsiooni,

mis oli eile või kuhu ma tahan jõuda.

Me vibreerime pidevalt ja oleme seetõttu pidevalt külgetõmbeseisundis, aga oluline on

mõista, et see toimub sel hetkel, mitte eile ega homme. Kui sa vaatad enda ümber, siis sa

näed seda, kuidas sa oled „vibreerinud“ kuni tänaseni – sinu tänane elu peegeldab 100%

seda, mis vibratsioonis sa oled olnud. Kui sa soovid seda muuta, saad sa seda teha ainult

kohe praegu. Tee enda jaoks selgeks, mida sa soovid muuta ning lähtuvalt sellest pead sa

muutma oma vibratsiooni. Kuid kuna meie uskumused on väga tugevad, saame seda

hakata tegema ainult läbi teeskluse. Kuidas teeselda? Identifitseerides ennast sellena, kes

sa sooviksid olla, mitte sellena, kes sa oled tänaseni olnud.

Aga jällegi, sa saad seda teha ainult praegu. Iga „hetk“, mida sa raiskad, iga hetk, mil sa

tunned ennast halvasti ja mõtled negatiivseid mõtteid, toimib külgetõmbefaktor ikkagi ja

sa jätkad oma praeguse elu loomist. Sa ei saa külgetõmbejõudu välja lülitada, sest sa ise

oled külgetõmbejõud. Sa oled see, millel on vibratsioon ja mis resoneerub ümbritsevaga. Ja

sul ei õnnestu mitte kuidagi ennast ümbritsevat muuta ilma, et sa ise muutuksid.

Praegu on sinu jõuhetk. Jõud on sinu enda käes. See jõud sinu vibratsioon. Kui sa muudad

vibratsiooni, muutub sinu maailm. Teist võimalust ei ole olemas.

Praegu ja võimaluste kasutamine

Kui me hakkame oma jõudu kasutama, ei toimu muudatused ühe päevaga. Tegelikult

toimuvad muudatused vaikselt sageli nii, et me ei märkagi ja ei saa nendest teadlikuks.

Alles hiljem me märkame, kui „peenelt“ on meie ellu tekkinud asjad, mida me soovisime.

See on ääretult intelligente süsteem, milles me opereerime. See ei ole tahumatu ja

kohmakas maailm, mida me muudame mingeid kange tõmmates enda sees. Ei, see on meie

enda vibratsiooniline peegeldus ning siin ei saa asjad toimuda suurte raksatustena nagu

puuoks murduks. Jah, puuoks murdub küll, aga see murdub tasakesi, iga päev näiteks 1 cm

ja kui sa iga päev kõnnid puust mööda, ei märkagi sa seda, et oks vaikselt langeb. Alles

millalgi, kui oks on juba vastu maad, avastad sa, et millal see juhtus? Sa ei märganud üldse,

et see niimoodi vajus, aga see vajus ikkagi.

Sarnaselt toimuvad protsessid meie elus. Me elame oma elu, õiges vibratsioonis, ja

tegutseme. Me võime igal hommikul üles ärgata ja küsida, mida ma saan täna teha ära oma

eesmärkide poole liikumisel? Ehk kõlab see liiga klišeena, aga proovi, see tõesti toimib.

Niimoodi elu elades õiges vibratsioonis „tekivad“ meie ellu uued võimalused, kohtumised

inimestega, ideed, kokkusattumused jpm. Need tunduvad meile esmapilgul väga

tavapärased ja me ei märkagi neid, kuid kui meie teadlikkus kasvab, siis me hakkame

märkama teatud sünkroonsust meie mõtlemise, emotsioonide, vibratsiooni ning nende

„juhuste“ vahel.

Meie ülesanne on hakata neid võimalusi ära kasutama. Kui me ei haara võimalustest kinni

ja ei asu tegutsema, ei saa meie elus mitte midagi juhtuda. Ning oluline on, et me ei lase

oma psühhoküberneetilisel süsteemil ennast ära hirmutada. Ma tunnistan, et ma tunnen

iga päev teatud hetkedel „hirmu“, kui tuleb langetada töö juures otsuseid ja alustada uusi

tegevusi, aga ma tean, et see on PKM ning vastavad kemikaalid minu kehas. Ma ei anna

nendele võimalust. Ma lähtun puhtalt ratsionaalsest aspektist ja lähen edasi.

Kasuta ära kõik võimalused

Me peame ära kasutama kõik võimalused, mis meil on, et nende eesmärkide suunas

liikuda. Mäletad, sinu eesmärgi ning sinu vahel on ainult uskumused, mis võivad takistada

sind eesmärki saavutamast. Ära allu nendele uskumustele. Koosta endale konkreetne

tegevusplaan, mis aitab sul eesmärgi saavutada. Ning alusta kohe sellele kallal tööd. Sul ei

ole kaotada mitte midagi. Iga vähimgi hirm on seotud sinu uskumustega. Meil on alati

võimalus tegutseda ja edasi liikuda. Me lihtsalt peame tegutsema. Asjad õnnestuvad. Ja kui

need ei õnnestu, oleme saanud ikkagi kogemuse võrra rikkamaks ja oleme valmis edasi

liikuda uute kavade järgi. Me peame olema püsivad ja tugevad. Isegi kui meie esmane

plaan eesmärki saavutada ei õnnestu, ei tohi me alla anda. Kui sa soovid teenida 100 000

eurot, kuid sinu esimene ettevõte läheb pankrotti, ei tähenda see, et sa ei suuda sellist

summat teenida. Sul lihtsalt ei olnud piisavalt kogemust ja teadmist, sa võib-olla võtsid

aluseks valed eeltingimused ning sa ei olnud piisavalt keskendunud. Me ju elame

materiaalses maailmas, me saame siin asju uuesti alustada. Oluline on tegutseda, ja mitte

alla anda. Kui sa alla anda, oled sa juba võimaluse kaotanud. Kui sa edasi tegutsed, jõuad

sa sihile ühel hetkel niikuinii. Me lihtsalt ei tea, kui pikk on konkreetse eesmärgi kasvamise

periood, aga see eesmärk saab ükskord valmis ning külviaeg lõppeb. Siis algab lõikus ning

sul on võimalus seda kõike kogeda, mida sa oma ellu lõid. Ning juba vapralt vastu minna

uute eesmärkidele.

Ära muuda midagi, kui asjad liiguvad

Kui sa oled kasutanud kõike seda informatsiooni, mis on käesolevas raamatus ning

rakendanud seda järjepidevalt oma igapäevaellu, siis ühel hetkel sa avastad, kuidas asjad

tõepoolest liiguvad sinu poolt soovitud suunas. Kui sa oled soovinud oma ellu armastust,

oled sa võib-olla kohtunud kellegagi, kes sulle väga meeldib; kui sa soovisid paremat

majanduslikku olukorda, oled sa võib-olla saanud parema töö või alustanud oma äri, mis

vaikselt kasvab.

Ning mis siis sageli juhtub?

Me arvame, et meie töö on tehtud. Me tunneme, et me oleme juba nii profid ja me ei pea

enam pingutama. Alguses me võib-olla jätame vahele mõne meditatsiooni ja praktika.

Seejärel jätame vahele nädala. Ning lõpuks ei tee enam midagi.

See on lõks. See on tohutu mugavuslõks, millel on kohutav lõpp. Surm. Surm sinu

eesmärgi püstitamisele.

Kui sa tajusid, et sa liigud eesmärgi suunas, olid sa alles oma väe omandanud. Sa olid

sisenemas uude vibratsiooni ning Universum peegeldas seda sulle ilusti vastu. Kuid sa jätis

seejärel asja katki ning kukkusid tagasi alla. Sa ei olnud veel nii proff (me ei ole iialgi), et sa

suudad oma vibratsiooni hoida üleval lihtsalt elades oma elu. Me peame olema teadlikud,

me peame endaga tööd tegema. Me ei tohi lõpetada praktikaid ja muutuda selleks

inimeseks, kes oli õnnetu ja võitles probleemidega.

Meie elu muutub tagasi võitlustandriks sama kiiresti kui see muutus aasaks. Kuna aga

meie jaoks on palju mugavam olla oma vanades mustrites, siis meile tundub, et aasa poole

liikuda on aeglasem ja vaevalisem. Ei ole. Lihtsalt me peame muutma oma harjumusi, mis

on ebamugav ja tüütu. Aga ühel hetkel muutuvad need osaks meie igapäevaelust ja me ei

mõista, kuidas me saaksime ilma nendeta elada.

Aga isegi siis ei tohi me end lõdvaks lasta. Kui me soovime muuta oma elu, peame muutma

oma mõtlemist. Püsivalt. See on reegel.

Miks?

Vastust tead sa ise juba. Meenuta, kuidas on kõik meie maailmas üles ehitatud. Me ei räägi

selles raamatus imerohust, mille me võtame sisse ja siis muutub meie maailm hetkega. Ei,

sa tead nüüd, et me räägime sinu sisemisest muutusest, mis peegeldub vastu välises

maailmas ja sa koged seda. Ning kui sa otsustad nüüd seda sisemisest pilti muuta tagasi –

ehk sa liigud tagasi sellesse vibratsiooni, milles olid sa varem - , siis ei ole teist võimalust,

et kõik muutub endiseks. Sinu meeleseisund peab kõikide nende praktikate ja tegutsemiste

käigus muutuma nii palju, et uus meeleseisund muutub sinu uueks elu osaks. See peab

muutuma sinu spontaanseks käitumismustriks, mida sa „hoiad“ automaatselt. Siis võid sa

vabaks lasta ennast. Ainult siis, kui sa oled kindel, et sa ei vaju tagasi oma endisesse

minapilti.

Kui sa tunned, et asjad liiguvad, siis jätka selle tegemist, mis viis sind selleni. Ära muuda

mitte midagi. Kui sa oled pingutanud, siis pinguta edasi. Kui sa oled teinud praktikaid, siis

tee neid edasi. Ära muuda mitte midagi. Isegi kui see tundub ebamugav ja tüütu, on see

vajalik, et liikuda oma eesmärkide poole. Igal õhtul, kui sa ei viitsi minna mediteerima,

küsi endalt, kumb tunne on sulle olulisem, kas see, et praegu minna vastu tahtmist

mediteerima või see hea tunne, kui sa oma eesmärgi lõplikult saavutad. Ma olen kindel, et

sa valid viimase variandi.

Tegutse, tegutse, tegutse ... kogu aeg

Me elame tegutsemise maailmas. Selles maailmas ei juhtu mitte midagi ilma, et me „käsi

mullaseks ei tee“. Erinevus seisneb lihtsalt sellese, et kui sa leiad enda elu kire ning

eesmärgi ja pöörad selle oma elatise teenimise allikaks, siis sa ei tunne, et su käed oleksid

mullas. Sa tunned hoopis, et su käed on pidevalt kullas. Sa armastad, mida sa teed ning

sulle makstakse selle eest veel ka raha. Kas pole elu imeline?

Ära allu ühelegi oma hirmule, lihtsalt tegutse, tegutse, tegutse. Kui enam ei suuda, siis küsi

endalt: „Kui mul oleks elada 6 kuud, siis mida ma teeksin? Kas jätkaksin nii nagu praegu

või muudaksin midagi?“. Kui sa ei sooviks muuta midagi, siis oled sa õnnelik ning sinu

vibratsioon vastab sellele, mida sa oled tulnud siia Maa peale tegema.

Kui sa aga soovid midagi muuta, siis tee see muutus kohe. Otsusta, mida sa soovid muuta.

Otsusta, kuidas sa soovid seda muuta. Ning otsusta, et sa muudad seda. Kohe praegu.

Endale uue alateadliku identiteedi võtmise kaudu.

5T - Etapp 5: Tänulikkus

Kui külgetõmbeseadus ning kõik teised seadused meie Universumis on kingituseks meile,

siis tänulikkus on meie poole kingitus Universumile.

Kui me usume, et kõik on energia, siis me teame, et iga meie mõte on osa tervikust ja

avaldab mõju nii meile endale kui ka kõikidele teistele meie Universumis. Seetõttu on

oluline alati meeles pidada, et meie mõtlemine ei ole lihtsalt „mingi asi“, see on võimas

tööriist, mille kaudu me avaldame otsest mõju oma elule. Me oleme justkui raadiojaamad,

mis võtavad vastu ning saadavad välja informatsiooni, ja just seda me oma mõtlemist

kasutades teeme.

Kuid lisaks sellele, et me kasutame oma teadlikku mõtlemist oma eesmärkide suunas

liikumiseks, oma uskumuste muutmiseks ja elukvaliteedi parandamiseks, saame väga palju

positiivsust suunata Universumisse tagasi läbi tänutunde. Öeldes lihtsalt „Aitäh“ kõikide

nende heade asjade eest, mida me elus kogeme

Kas see imelik ei ole?

Kui me oleme harjunud elama oma igapäevast elu, siis me oleme harjunud ütlema aitäh

võib-olla kaupluses ning mõnikord ka sõpradele. Viisteist aastat tagasi oli imelik isegi

komplimendi eest aitäh öelda, rääkimata kaupluses võõrale müüjale. See oli liiga imelik.

Mille eest ma peaks teda tänama?

Kui sa korraks teadlikult pööraksid tähelepanu kõikidele asjadele, mis on sinu elus, mis

aitavad sul elu elada just sellisena, nagu sa elad ja oleks keegi, kes sulle need asjad on kõik

andnud, kas sa saaksid talle selle eest tänulik olla? Kui sa peaksid koostama nimekirja

asjadest oma elus, mida sa sooviksid muuta ning selle kõrvale asetaksid nimekirja asjadest,

mis on sinu elus hästi, siis ma usun, et heade asjade nimekiri oleks 10x pikem. Sest see on

täis pisiasju, mida me igapäevaselt lihtsalt ei märka.

Kuidas oleks näiteks selliste asjadega:

• Sul on riided seljas ja sul on soe olla seetõttu ning sa saad välja käia rahulikult

• Sul on kodu, kus on soe ja mõnus

• Sul on toit laual

• Sul on auto, millega sõita; jalgratas, millega pead tuulutada; või liinibuss, mis aitab

sul ringi liikuda

Kindlasti võid sa tunda, et need on elementaarsed asjad ning miks nendele liigset

tähelepanu pöörata. Aga kujuta ette, kui neid ei oleks. Kujuta ette, et sul ei oleks riideid

selga panna. Kujuta ette, et sa oled kodutu. Kujuta ette, et sa nälgiksid, ja et su lapsed

nälgiksid. Kujuta ette, et meie riigis oleks pidevalt sõda. Kujuta ette, et sinu elus ei oleks

ühtegi inimest, kellega rääkida ning kes oleks sulle toeks. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Tegelikult on see nimekiri lõputu. Meil on juba kõikidel imeline elu. Meil on olemas väga

palju. Ja me võime selle eest tänulikkust tunda, kui meil oleks keegi, kes need andis.

Keegi ei andnud. Meile anti võimalus olla. Olla osa ühest suurest süsteemist, mis on nii

täiuslik ja täpne, et mitte tundes reegleid võime kõik need head pisiasjad oma elust väga

kergesti kaotada. Seepärast võime tunda tänulikkust lihtsalt selle eest, et need asjad on

olemas. Me ei pea olema tänulikud kellelegi konkreetselt, ma saame olla tänulikud

iseendale, et me oleme olnud nii tublid ja selle kõik endale loonud, ning me saame olla

tänulikud Universumile, et see on just selline nagu see on.

Tänulikkus loob head vibratsiooni

Kui sa keskendud nendele asjadele, mis on sinu elus juba hästi, siis missugune on sinu

vibratsioon? Jah, see on positiivne. Kui sa mõtled enamuse oma ajast asjadele, mis on juba

hästi ning mille eest sa võid olla tänulik, siis oled sa juba positiivses vibratsioonis, ja sa

tõmbad sarnase vibratsiooniga asju enda ellu. See on justkui loomulik teesklemine. Kui

teesklemise peatükis said sa teada, et oluline on tekitada enda sisse õige vibratsioon, siis

tänulikkus on üks väga tänuväärt tehnika õige vibratsiooni leidmiseks - lihtsalt kaardista

need asjad oma elus, mis on juba hästi ja mis teevad sulle heameelt. Keskendu nendele

asjadele. Ja sellest isegi piisab. Mida enam sa oled sellises vibratsioonis, seda enam tekib

sinu ellu sellise vibratsiooniga asju juurde. Imeline, kas pole?

Harjutus 16. Mille eest ma olen tänulik?

Ava nüüd töövihik ja täida ära harjutus 16, kuhu saad kirjutada 10 asja, mille eest sa oled

oma elus hetkel siiralt tänulik. Ole lahke enda ja Universumi suhtes.

Kuidas võita tänutundest?

Niisiin, iga kord, kui sa tunned tänulikkust, käivitad sa mehhanismid, mis peegeldavad

sinu tänutunnet sulle tagasi. Kui sa oled millegi eest siiralt tänulik, tabad sa emotsiooni,

mis tundub hea – ning selle emotsiooni kaudu tõmbad sa asju ligi, mis tekitab sinus sama

emotsiooni. Ehk kui sa oled tänulik selle eest, et sul on korter, sa tunned ennast hästi ning

sinu vibratsioon kasvab, siis selle vibratsiooni kaudu võid sa tõmmata oma ellu ka maja.

Ning nii on kõikide asjadega. Me saame oma tänulikkuse kaudu suurendada nende asjade

hulka elus, mis meile sellise hea tunde tekitavad. Jällegi lihtne füüsika. Sarnane tõmbab

sarnast. Sul on midagi, mis tekitab sulle hea tunde. Selle tunde kaudu saad sa juurde neid

asju, mis sellise tunde tekitab.

Kuidas tänulikkust tunda?

Tänulikkust tunda on pidevalt üles kirjutada seda, mille eest me tänulikud oleme. Üks

efektiivsemaid praktikaid on pidada tänupäevikut, kuhu me kirjutame igal õhtul üles selle,

mille eest me oleme täna tänulikud. Me võime sinna kirjutada sama päeva sündmused,

mille eest sa tänulik oled (kuni pisiasjadeni välja) ning me võime sinna kirjutada ka suured

asjad, mida me oleme juba saavutanud ning mis tekitavad meis hea tunde.

Tänupäeviku pidamine on lõbus, sest kirjutamise kaudu saame mõnikord teadlikuks

asjadest, mida me kohe ei taju. Kui me kirjutame lahti oma ideed, siis võib meie alateadvus

tulla veel lagedale täiendavate ideedega, millest võib meile palju kasu olla. Ning kui me

kirjutame läbi oma sündmusi, mille eest me oleme siiralt tänulikud, elame igal õhtul läbi

vibratsiooni, mida me soovime oma ellu rohkem kutsuda. Täida kindlasti igal õhtul

tänupäevikut.

Suhete loomine Universumiga

Mõnikord tekib meil ikkagi küsimus, et kas tänulikkuse tundmine on ikka vajalik? Isegi,

kui see tundub alguses võõristav ja liialt tehniline, on sellel üks väga spirituaalne ja oluline

komponent – me saame sõbraks Universumiga.

Meie uskumused piiravad meid 24/7. Ja isegi kui me püüame oma uskumustest vabaneda,

siis ei õnnestu see kiiresti. Rasketel hetkedel, kui me tunneme, et enam ei jõua, vajame

kellegi tuge, et edasi liikuda. Kuid kust leida seda tuge?

Üks võimalus on usaldada ennast sellele suurele ja intelligentsele süsteemile, mida me

nimetame Universumiks. Ja heaks võimaluseks seda teha on läbi tänupäeviku.

Meil on sageli raske usaldada ennast millelegi, mille olemasolus me ei saa kindelgi olla.

Kõik räägivad mingist Universumist ja tema usaldamisest. Näita mulle seda Universumit,

võib sul tekkida küsimus. Kuidas ma saan teda usaldada, kui ma ei tea, kas ta üldse on

olemas ning kas teda saab usaldada. Äkki saad sa usaldada vaid iseennast.

Tänupäeviku kaudu hakkad sa juurutama eneses uut uskumust, mille kohaselt sa julged

ennast usaldada. Me küll nimetame, et me usaldame ennast Universumile, aga tegelikult

usaldame ennast nende seaduste meelevalda, mida nimetatakse Universumiks ja mis

juhivad meid oma maailma loomisel. Usk on see, mis meid edasi kannab.

Kui sa tunned mõnikord, et sa enam ei jõua, siis läbi tänupäeviku saad sa keskenduda

nendele asjadele, mis on sinu elus hästi ja sa hoiad oma vibratsiooni. Sa tekitad selle kaudu

usalduse, et on üks tegevus, mis hoiab sind vee peal – see on üks niit, mis ühendab sind ka

kõige raskematel hetkedel suure tervikuga. See on sinu usk sellesse, et sarnane tõmbab

sarnast. Sinu usk sellesse, et Universum on üles ehitatud viisil, mis toetab ja soosib sinu

arengut ning sulle on antud võimalus Universumi seaduseid kasutada enda hüvanguks.

Kuid sa saad seda teha ainult ise. Läbi õige vibratsiooni ning õige suuna oma peas.

Lase eesmärk lahti

Tänulikkuse kaudu saame kasutada üht võimast tehnikat, mis on vajalik, et me ei

klammerduks oma eesmärkide külge.

Klammerdumine on ohtlik, kuna klammerdudes me loome pidevalt energiat, mis

peegeldab puudust – kui me soovime uut autot ja mõtleme pidevalt sellele, kui väga me

ikka vajame seda uut auto ja me ei saa ilma selle autota kuidagi elada, siis on meie fookus

suunatud mure tundele ja puudusele, mis kaasneb sellega, et meil pole seda autot.

Kui me soovime seda autot saada, peame uskuma ja teesklema, et meil on see auto juba

olemas. See on täiesti pingutusevaba tegevus. Me visualiseerime ning teeme kõiki neid

praktikaid, mis on raamatus käsitletud. Ning siis laseme selle lahti.

Kuidas?

Me kirjutame tänupäevikusse, et me oleme tänulikud, et me selle auto oleme juba saanud.

Tänupäeviku kaudu anname vastutuse üle Universumile. Me püsititame ise eesmärgi, me

töötame selle eesmärgi nimel, aga auto loomine meie ellu toimub ju ikkagi läbi

energeetilise mehhanismi, mida me nimetame Universumiks. Seetõttu tundub ju väga

loogiline Universumile tänulikkust selle auto eest tunda juba siis, kui see veel ei ole minu

ellu tekkinud. Me usaldame Universumit ning laseme ka temal teha oma tööd. Ta ei saa

seda tööd teha efektiivselt, kui me oma eesmärgist kramplikult kinni hoiame. Kogu

Universum on pingutusevaba keskkond. Me peame tundma reegleid, mitte tohutult

pingutama. Kui me liigselt klammerdume oma eesmärkide külge tundes, et me ei saa ilma

nendeta elada, kiirgame just vastavat energiat. Ning mis on tulemus? „Sinu käsk on minu

seadus!“, ja me saame mida palume: „Seda puuduse tunnet üha veel ja veel“.

Lõppsõna

Jah, see ongi kõik. Ma loodan, et sinu jaoks oli selle raamatu kallal töötamine sama huvitav

nagu oli mulle selle kirjutamine. Ning minu jaoks oli see tõeliselt inspireeriv ning suur

rõõm.

Tegelikult ei lõppe see raamat mitte kunagi. Selle raamatu ainuke eesmärk on see, et sa

alustaksid uut elu. Ma loodan, et kogu see informatsioon, millega sa tutvusid, sütitas sind

uutele ideedele ning sa mõistsid enda sees, et kõik võimalused on olemas. Sa said teada, et

maailm ei ole jäik ning külm koht, vaid see hoopis ootab sinu sekkumist. Sa mõistsid, et

sinu aju ei ole pelgalt vaid sinu maailma tajumiseks, vaid see on sinu maailma loomiseks.

Ning sa said hulga praktilisi ning testitud tehnikaid, kuidas seda kõike praktikasse

rakendada.

Ma tahaksin sind veelkord tänada, et sa usaldasid mind ning sellesse raamatusse

investeerisid. Minu jaoks on olnud see märkimisväärne teekond ning loodan, et see saab

olema ka sulle.

Kõige tähtsam on, et sa ei jätaks midagi juhuse hooleks. Mingeid juhuseid ei ole olemas

ning sul on olemas selleks nüüd teaduslikud tõendusmaterjalid. Kasuta seda potentsiaali,

mis sulle on antud ning ole õnnelik ja rõõmsameelne igal hetkel, mil sa sellest imelisest

teest osa võtad. Tavapäraselt nimetame seda teekonda lihtsalt eluks. Alates tänasest

nimeta seda aga eluks, mis teeb sind rõõmsaks ja õnnelikuks.