KODUTÜTRED

Angelika Naris

EESTI TAASISESEISVUMINE

Noortemagistritöö

Juhendaja: Külli Hansson

Tallinn 2007

2

Sisukord

1. Sissejuhatus Lk. 3

2. Eesti taasiseseisvumise eeldused ning võrdlus Eesti iseseisvumisega

Lk. 4

2.1. Rahvusvaheline tasand Lk. 4

2.2. NSV Liidu tasand Lk. 4-5

2.3. Eesti iseseisvumise (1918) ja taasiseseisvumise (1991)

erinevused ja sarnasused Lk. 5

3. Eesti taasiseseisvumise ehk ärkamisaja protsess. Lk. 6

3.1. Eelnenud sündmused Lk. 6

3.2. Aasta 1987 Lk. 7- 10

3.3. Aasta 1988 – “laulev revolutsioon” Lk. 11- 14

3.4. Aasta 1989 Lk. 15- 18

3.5. Aasta 1990 Lk. 19- 21

3.6. Aasta 1991 Lk. 22-24

4. Kokkuvõte Lk. 25

5. Kasutatud kirjandus Lk. 26

6. Lisad Lk. 27

Lisa 1: Sini- must- valge lipu heiskamine Pika Hermani torni Lk. 27-31

Lisa 2: Intervjuu H.Valguga Lk. 32- 33

3

1. Sissejuhatus

Olen valinud oma töö sisuks Eesti taasiseseisvumise aastatel 1987-1991. Miks

valisin just selle teema? Mulle tundub, et sellest ajast räägitakse järjest vähem, kuigi

selle aja sündmused panid aluse praegusele Eesti Vabariigile. Muidugi oli üheks

põhjuseks ka kodutütarde järgukavade sisu. Nimelt peavad kodutütred olema kursis

ka Eesti taasiseseisvumisega. Tahan oma tööga aidata rühmavanemaid- ja juhte

järgukavade õpetamisel. Samas loodan ka seda, et ehk tekib mõnel tänasel teismelisel

suurem huvi selle aja vastu ning ta uurib tolle aja sündmusi oma vanaisadelt või

vanaemadelt aga ka isadelt emadelt.

Osaliselt on selle ajajärgu ajaloomaterjalid ka hävitatud, kuna keegi ei teadnud

sel hetkel, milliseks olukord kujuneb. Seepärast olen oma töös kasutanud just inimeste

mälestusi, mis on kirja pandud tagantjärele mõningase ajalise nihkega.

Alustan oma tööd ülevaatega, kuidas üldse sai võimalikuks iseseisvumine

tollases Eesti NSVs ning seejärel liigun kronoloogilises järjekorras, lisades

sündmustele juurde mälestuste kilde.

Ülo Nugis on meenutanud tolleaegseid Ülemnõukogu kokkusaamisi:Seda

protokolli ei ole. Avameelne selgitus on selline, et me veel ei teadnud, mis tulema

hakkab. Mõelda tuli ka kõikidele võimalikele äärmiselt ebasobivatele variantidele.

Kuidas siis sellest olukorrast välja tulla, kui kehtestatakse sõjaline diktaktuur ja

milline organ on siis üldse suuteline midagi tegema. Me ei tahtnud kohe likvideerida

Ülemnõukogu presiidiumi, pidasime õigeks see, nagu öeldakse, igaks juhuks alles

hoida. Aga me ei tahtnud sinna viia ka küsimusi, mis otsustasid meie riikliku

iseseisvuse saatuse. Sellega seonduvalt viisime Ülemnõukogu presiidiumi istungid

formaalselt läbi. Kutsusime kokku ja vaatasime, mida räägivad need liikmed, kes

meie arvates olid Eesti iseseisvuse vastased. Ma ei väida, aga arvan et meil oli

kokkulepe Arno Allmaniga, et ära protokolli või hävita siis see lint ära, sest niikuinii

meie jutt ei ole siiras. Tahtsime teada vaenulike jõudude hoiakuid. Arvan, et võib olla

tehtti tol korral ka formaalne protokoll või ei tehtud üldse midagi. Ja kui tehti, siis

hävitati see ära. K.Must. Iseseisvuspäeva sünd, lk.12

4

2. Eesti taasiseseisvumise eeldused ning võrdlus Eesti iseseisvumisega

1980. aastate keskel NSV Liidus alanud uuenduskurss lahvatas 1988. aastal

jõuliselt Baltimaades, kus enam ei lepitud Moskva poolt pakutud ettevaatliku

demokratiseerumisega. Esile tõusid radikaalsemad nõudmised majanduslikust

iseseisvusest kuni riikliku iseseisvuse taastamiseni. Jõuline rahvaliikumine võttis

Eestis Rahvarinde vormi ning seejärel asutati need ka Lätis ja Leedus.

Ühine ajalooline saatus - Balti riigid olid ainsad, kes olid Teises maailmasõjas

kaotanud pooleks sajandiks oma iseseisvuse - lähendas Baltimaade rahvaid. 1989.

aasta aprillis moodustasid kolme rahvarinde esindajad Balti Nõukogu, et järgnevalt

koordineerida ühist tegevust.http://www.baltikett.ee/index.html

2.1. Rahvusvaheline tasand

Selleks ajaks oli välja kujunenud maailmas teatud hulk eeldusi, mis tegid

võimalikuks muutuste tekkimise ka meie väikeses Eestis:

1. Sotsialistliku ehk kommunistliku maailmasüsteemi kriis ja sellega seotud

majanduslangus. (Kriis ilmnes juba 1980. aastate alguses)

2. NSV Liidu rahvusvahelise positsiooni nõrgenemine. (Edutu Afganistani sõda,

kontrolli nõrgenemine Ida-Euroopas)

3. Võidurelvastumise kiirendamine lääneriikide poolt. (Tähesõdade programmid

USAs jne.)

4. NSV Liidu majanduskasvu takistamine lääneriikide poolt. (Alandati

naftahindu, majandusblokaad jne.). Kõige selle tulemusel oli NSV Liit

minemas pankrotti.

5

2.2. NSV Liidu tasand

Olles NSVL koosseisus, mõjutasid meid ka arengud selles liitriigis. Muutused,

mis aitasid kaasa meie iseseisvumisele olid selleks hetkeks järgmised:

1. Mihhail Gorbatšovi võimuletulek märtsis 1985. M.Gorbatšov mõistis

uuenduste vajalikkust.

2. perestroika-poliitika, mille eesmärgiks oli sotsialismi parandada ja täiustada

3. tagurlike jõudude riigipöördekatse augustis 1991

2.3. Eesti iseseisvumise (1918) ja taasiseseisvumise (1991) erinevused ja sarnasused

Erinevused:

1. iseseisvumine käis sõja kaudu, taasiseseisvumine läks rahulikult

2. iseseisvumisel polnud eelnevat oma riigi kogemust, taasiseseisvumisel oli

3. iseseisvumisel oli 2 vaenlast – Nõukogude Venemaa ja Saksamaa,

taasiseseisvumisel võideldi NSV Liiduga (vanameelsetega) lahkulöömise

nimel

4. iseseisvumise juures oli tegev väiksem hulk inimesi, tegevus oli illegaalne;

taasiseseisvumisel osalesid suured rahvamassid, toimusid legaalsed üritused

5. iseseisvumisel eestlased ei saanud loota välisabile, taasiseseisvumisel toetasid

paljud maailma riigid, samuti väliseestlased

6. iseseisvumisel eestlastel olid oma relvajõud, taasiseseisvumisel polnud

Sarnasused:

1. kasutati soodsat olukorda, kui Venemaa/NSV Liit oli nõrk ja kriisis

2. mõlemal juhul eralduti suure riigi küljest (Venemaa/NSV Liit)

3. mõlemal juhul eelnes eestlaste pikaajaline vaimne ja füüsiline kurnamine

4. mõlemal korral eelnes rahvustunde tõus, rahvuskultuuri suuremasse ausse

tõstmine, suurenenud poliitiline aktiivsus

5. mõlemal korral eestlaste poliitilised jõud saavutasid otsustaval hetkel

üksmeele

6. mõlemal korral loodeti abi Läänest, tehti selleks ettevalmistusi, tehti

selgitustööd maailmale http://www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/

6

3. Eesti taasiseseisvumise ehk ärkamisaja protsess.

3.1. Eelnenud sündmused

1972.a ÜRO peaassamblee memorandumiga nõuti Balti riikide iseseisvuse

taastamist ja võõrvägede välja viimist (tänu BATUNile – väliseestlaste org. Baltic

Appeal to UN)

1979.a Eesti, Läti, Leedu dissidentide avalik kiri NSV Liidule, mõlemale

Saksamaale, teistele riikidele ja ÜROle, milles nõuti MRP avalikustamist ja

tagajärgede tühistamist.

1985 aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud esialgu

Eestis ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eestis hakkas muutuma alles 1986

aasta lõpul, kui avalikustati Moskva kava rajada Eestisse fosforiidikaevandus.

Kuid nn. fosforiidisõjad justkui äratasid eestlased talveunest ja paljud leidsid

endas jõudu astuda samme selleks, et olukord Eestis muutuks.

Meie viimaste aastate ajalugu ei ole tehtud mitte prominentsete isikutega

täidetud ametlikel üritustel. Seda ajalugu on tehtud fosforiidivastaste

demonstaratsioonidega ja 1987 aasta Hirvepargi meeleavaldusega, seda ajalugu tehti

1988. aastal Tammsaare monumendi ümber ja Ülemkohtu vastas poliitvangidele

õigusi nõudes, tehti 1980 aasta sügisel koolinoorte spontaansete, näiliselt mõtetute

meeleavaldustega. Ja kui ühelt 15 aastaselt poisilt tema ema enne järgekordsele

väljaastumisele minekut küsis, kas see tõesti on vajalik, siis kõlas selle noormehe

vastus:”Aga keegi peab ju minema. Sina, ema, ju ei lähe!” Kelam, T.

Eluloointervjuu. Valik artikleid ja esinemisi, lk. 20

7

3.2. Aasta 1987

Kevadel algas fosforiidikampaania – see oli rahva protest uute

fosforiidikaevanduste rajamise vastu Kirde-Eestisse.

Kaevandusi käskis rajada Moskva keskvõim, toodang oleks läinud üle kogu

NSV Liidu, Eestile oleks jäänud vaid lagastatud loodus. Saavutati, et

kaevandusi ei rajatudki.

Augustis loodi esimene poliitiline ühendus Molotov-Ribbentropi Pakti

Avalikustamise Eesti Grupp (MRP- AEG). Selle eesmärgiks oli tuua

päevavalgele 1939 aastal Hitleri- Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed

Baltimaades.

23. augustil korraldati miiting Hirvepargis Tallinnas (korraldas MRP-

AEG). Seal räägiti ausalt MRPst. Miiting näitas, et ühiskond hakkas

politiseeruma, organiseeruma. Hirvepargi miiting etendas olulist rolli

ühiskonna edasisel organiseerumisel ja politiseerumisel.

23.augustil 1987 kogunes

Tallinnas Hirvepargis esimesele

Teise maailmasõja järgsele

avalikule poliitilisele

meeleavaldusele sadu inimesi.

Juba järgmisel päeval ilmusid

pildid Hirvepargi sündmustest

maailma juhtivate ajalehtede

esilehekülgedel. See oli esimene

pääsuke Eesti läbimurdest Lääne

8

meediasse, mis osutus võimalikuks tänu eesti vabadusvõitlejate ja

pagulasaktivistide koostööle, kes organiseerisid ka USA senaatorite kirja

Mihhail Gorbatšiovile. Eesti Kongress, lk.18

Väliseestlased tegutsesid omal maal väga aktiivselt selle meeleavalduse

õnnestumise nimel. Nende eesmärgiks oli saavutada Hirvepargi miitingu

kajastamine Läänes. Mari-Ann Kelam on meenutanud:

1987. aasta Hirvepargi meeleavalduse ettevalmistamine on jäänud mulle

väga selgelt meelde.See oli mitmes mõttes tõepoolest pöördeline moment.

Tegelikult said need arengud alguse juunis 1987, mil Riia kesklinnas,

Vabadusemonumendi juures korraldati miiting 1941. aasta küüditamise

mälestamiseks. Sellest võttis osa ka eestlasi.

Kui Eesti vabadusvõitlejailt saabus info kavatsuse kohta korraldada 23.

augustil Tallinnas meeleavaldus, et juhtida tähelepanu Eesti, Läti ja Leedu

vägivaldsele liidendamisele Moskvaga, oli meie esimene ülesanne panna

kokku infopaketid välisajakirjanike ja poliitikute jaoks, et teavitada neid

kavandatud üritusest, ajaloolisest taustast ja ka sellest, mis oli eelnevalt Riias

toimunud. Meie sõnum oli selge: see on okupeeritud balti rahvaste ühine

üritus, mida rõhutas tõsiasi, et meeleavaldusi oli kavas korraldada samal

päeval nii Tallinnas, Riias kui ka Viliniuses. Info töö oli tore ja vajalik, kuid

detailide täpsustamine võttis mõnikord ootamatult palju aega. Et olla

usaldusväärsed, püüdsime igati vältida kontrollimata info edastamist. Üldiselt

sujus kõik üsna kenasti. Suureks abiks oli Rootsis asuv Vangistatud

Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, mida pärast Ants Kippari surma hakkas

juhtima Jaak Jüriado. Nendel olid okupeeritud Eestiga palju otsesemad ja

mitmekesisemad sidekanalid.

Meie põhieesmärk oli õhutada ajakirjanikke isiklikult kohale sõitma, et

nad näeksid sündmusi oma silmaga ega jääks lootma Moskvas asuvate

infoesindajate kaudsete teadete peale, mis olid pahatihti üsna tugevasti

mõjustatud ametlikust nõukogudepoliitikast. Üheks meie saavutuseks oli see,

et Euroopa Julgeoleku-ja Koostöökonverentsi (CSCE) jaoks moodustatud

USA Kongressi vastav komitee saatis Tallinnasse oma esindaja John Finerty.

Ta nägi Hirvepargi meeleavaldust oma silmaga ja andis hiljem Kongressi

liikmetele tunnistusi. Ka CNN-i ja teistel suurtel infokanalitel tekkis asja vastu

9

huvi. Igal juhul tuli 23.august 1987.aasta meeleavaldustest tagasi

hämmastavalt palju infot.

Hirvepargi meeleavaldus oli avalikult välja kuulutatud mitu nädalat ette,

korraldajad palusid Tallinna linnavõimudelt selleks ametlikku luba. Samal ajal

levisid jutud, et meeleavaldus tahetakse jõuga maha suruda, et Moskvast

toodavat kohale eriüksused. See võimalus oli kindlasti olemas ja sellega tuli

tõsiselt arvestada. Otsus riskile minna kuulus muidugi algatajatele, meie ei

olnud õigustatud ega võimelised selles asjas kaasa rääkima. Kuid arutasime,

kuidas saaksime kaasa aidata, et vähendada repressioonide kasutamise ohtu ja

kainestada Moskva "kõva käe" mehi. Otsustasime organiseerida veel enne

meeleavaldusi USA senaatorite kirja Gorbatšovile enesele. M.- A.

Kelam.Kogu südamest, lk.214

Kahekümne senaatori kiri anti üle Nõukogude saadikule Washingtonis

edastamiseks Gorbatšiovile, ärakirjad adresseeriti Karl Vainole, Läti ja Leedu

kompartei esimestele sekretäridele Pugole ja Grickeviciusele. "Ameerika

Hääl" teatas kirja tekstist 20.augustil. Seega olid USA senaatorite toetusest

teadlikud nii meeleavalduste korraldajad kui ka kommunistlikud võimumehed.

Mitmed Hirvepargi ettevalmistamisega seotud inimesed Eestis on hiljem mulle

rääkinud, kuidas see kiri südame soojaks tegi ja enesekindlust tõstis.

ERKÜ võttis Hirvepargi mõju kokku oma ametlikus läkituses USA

Välisministeeriumile sama aasta 3. detsembril: "23. augustil 1987 varises

Eestit puudutav nõukogude ametlik ajalooversioon kokku nagu kaardimajake.

Nimetatud päeval Tallinnas aset leidnud meeleavaldus oli esmajärgulise

tähtsusega sündmus Eesti sõjajärgses ajaloos, seda nii kvantitatiivselt kui ka

kvalitatiivselt. Nüüd on selge, et hoolimata peaaegu poole sajandi

möödumisest, eesti rahvas ei unusta ega aksepteeri ebaõiglust, vägivalda ja

valet. 43 aastat aktiiivset tõeväänamist pole suutnud ainsatki mõtlevat inimest

veenda selles nagu oleks Eestis kehtestatud nõukogude süsteem soovitud või

permanentne. M.- A. Kelam.Kogu südamest, lk.217

Septembris käidi välja IME-ettepanek (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar

Savisaar, Mikk Titma). IME = isemamajandav Eesti. IME mõte seisnes selles,

et viia Eesti NSV Liidu sees ja sotsialismi raamides üle isemajandamisele.

10

Sellega lõpuks nõustus ka NSV Liidu keskvalitsus, 1989 võeti vastu seadus

Balti riikide majanduslikust iseseisvusest.

12.detsembril loodi Eesti Muinsuskaitse Selts. See oli esimene tõeliselt

rahva poolt loodud massiorganisatsioon. Ta ületas kitsalt muinsuskaitsega

seotud probleemid, tähistati näiteks ka ajaloolisi ja rahvuslikke tähtpäevi,

õhutati rahvuslikku vaimu ja nõukogudevastaseid meeleolusid

Eesti Muinsuskaitse Selts taotleb meie kultuuripärandi hoidmist ning rahva

ajaloomälu säilitamist. Eesti Muinsuskaitse Seltsi põhiülesanded on:

kultuuripärandi väärtustamine kõigis rahvakihtides;

kõigi muinsuskaitsest huvitatute kaasamine;

mälestiste abil rahvas kodu- ja kodanikutunde süvendamine

http://www.muinsuskaitse.ee

11

3.3. Aasta 1988 – “laulev revolutsioon”

2. veebruaril tähistati Tartu rahu aastapäeva

24. veebruaril tähistati Eesti Vabariigi 70. aastapäeva ning toimus miiting A.

H. Tammsaare mälestussamba juures ja "Estonia" kontserdisaalis

1.–2. aprillil toimus Eesti loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, mille

dokumentides nõuti Eesti poliitiliste õiguste laiendamist Nõukogude

föderatsiooni raames, majanduslikku ja kultuurilist iseseisvust, immigratsiooni

tõkestamist ja stalinismi ohvrite rehabiliteerimist. Pleenumil pöörati suurt

tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti

NSV juhtkona tegevuse üle (parteijuht Karl Vaino, Ministrite Nõukogu

esimees Bruno Saul). Pleenumi nõudmisi toetas ka lai avlikkus.

14.–17. aprillil toimusid Tartu muinsuskaitsepäevad, kus esmakordselt toodi

välja Eesti rahvuslipp.http://www.vabrik.ee/ajamasin/kronoloogia/1987.htm

Aprilli keskel (telesaates “Mõtleme veel”) sündis ja viidi kohe ka ellu

Rahvarinde idee. Rahvarinne oli suurim massiliikumine Eestis (ametlik nimi:

Rahvarinne Perestroika Toetuseks). Selle juhiks oli Edgar Savisaar.

Edgar Savisaar kutsus 13. aprillil 1988 avalikus TV-saates rahvast üles

looma rahvarinde tugigruppe perestroika toetuseks. Paljud inimesed, kes

polnud söendanud kaasa minna rahvusradikaalsete mõtteavaldustega, haarasid

kinni just sellest, neile sobivalt mõõduka, reformimeelse liikumisega avanenud

võimalusest.

Rahvarindest sai rahvalik, kuid mitte rahvuslik liikumine, millest hiljem

kasvas välja mitu Eesti tulevast poliitilist erakonda. Rahvarinde keskne

ideoloogia oli kompartei juhitud impeeriumi sisemine reformeerimine,

astmeline demokraatiseerimine, perestroika-poliitikaga loodud võimaluste

maksimaalne ärakasutamine Eesti arenguks. Eesti Kongress,lk.19

Rahvarinde etapp Eesti ajaloos - see oli eeskätt demokraatlik üldrahvalik

liikumine. Liikumine selle nimel, et rahvas saaks kaasa rääkida seadusandjate

12

kogu - parlamendi valimistel, valida vabalt ja mitme erineva kandidaadi

hulgast.

Nende esimene eesmärk oli totalitaarse impeeriumi lagundamine ja

demokoraatlike põhivabaduste kehtestamine. Eesti iseseisvumine ja Eesti riigi

ülesehitamine võisid saada võimalikuks alles vabade valimiste järel ja selle

meeskonna eestvedamisel, kelle kätte rahvas juhtohjad usaldab. Nii kujutatati

tulevikku laulva revolutsiooni päevadel. E. Savisaar. Peaminister, lk. 31

Laulva revolutsiooni aegsetest tunnetest on E.Savisaar kirjutanud

järgmiselt: Oli idealistide aeg. Põhiküsimuseks oli demokraatia. Me ei

uskunud, et totalitaarses ja inimõigusteta riigikorra tingimustes on võimalik

saavutada Eesti iseseisvust. Me ei pidanud reaalseks, et totalitaarsusest kantud

impeerium nõustub minema läänega sellistele kokkulepetele, mis võimaldaks

Balti riikidel taastada oma iseseisvust. E. Savisaar. Peaminister, lk. 38

16. juunil määrati Karl Vaino asemel EKP juhiks Vaino Väljas.

Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga oli muutunud üleüldiseks. Parteijuhi

Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes oli tekkinud vastuseis ka

kommunistlikus parteis. [[Lähiajalugu. Ajalooõpik 9. klassile II osa lk.108]

17. juunil toimus umbes 150 000 osavõtjaga meeleavaldus Tallinna

Lauluväljakul, kus rahvas tähistas oma võitu. Selle massimeeleavaldusega

avaldati survet uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest.

Kompartei näitas oma suhtumist Rahvarinde üritusse nimelt selle kaudu, et

enamik selle juhte lõpuks siiski hoidus oma nägu Lauluväljakul näitamast.

Küllap tehti õigesti. EKP Tallinna linnakomitee esimene sekretär Enn-Arno

Sillari, kes samuti püüdis koosolekul sõna võtta, vilistati välja. Hoolimata

sellest, et tegemist oli küllaltki liberaalsete vaadetega parteimehega. Aga ta oli

ikkagi "parteimees" ning Vaino lähikonnast, ja sellest piisas. E. Savisaar.

Peaminister, lk. 43

13. juuli – Eesti vabadusvõitleja M. Niklus saabus Permi vanglast Tartusse

augustis loodi ERSP – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. See oli

esimene poliitiline erakond Eestis (peale EKP)

11. septembril toimus Rahvarinde eestvedamisel Tallinna Lauluväljakul

üritus “Eestimaa laul”. Osales umbes 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas

13

laia avalikkuse ees juba üleskutse omariiklus taastada. Jätkus rahva ajaloomälu

taastamine. Suurt rolli selles mängisid ka ajakirjandus ning televisioon.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste, kes esitas 1988. aasta

jooksul korduvalt iseseisvumise mõtteid, tuli oma avalikus kõnes 11.

septembril 1988 välja julge nõudega taastada Eesti Vabariik. Tema kõnet

kuulas erinevatel andmetel 100 000 kuni 300 000 inimest, kes olid kogunenud

Tallinna Lauluväljakule Rahvarinde suurüritusele "Eestimaa Laul 1988".

Velliste kõne põlvis nii nõukogude võimude kui ka Rahvarinde juhtide

pahameele. Tol ajal oli ametlikult lubatud maksimumiks "suveräänsus", mis

tähendas senisest mõnevõrra suuremat iseseisvust impeeriumi sees. Nii Eesti

Kommunistlik Partei kui ka Rahvarinde juhtkond kartis laulva revolutsiooni

kuumal suvel, kui sinimustvalged lipud lehvisid üle Eesti igal koduõuel ja

külalaulupeol, sõnaselget iseseisvumisnõuet, mis võinuks nende arvates "pilli"

ehk vabanemislootuse lõhki ajada. Kardeti erakorralise seisukorra kehtestamist

ja sõja puhkemist, kardeti kohalolevat okupatsiooniväge. Eesti

Kongress,lk.23

Väljend "laulev revolutsioon" läks sellepärast nii kiiresti ning

enesestmõistetavalt üldrahvalikku käibesse, et just laul - riigivastatest

ühislauludest sünnipäevalauas kuni laulupeoni välja - oli Eesti rahval meeles

ja meelsuses alal hoidnud alternatiivse poliitilise tegelikkuse võimalust. Just

laulus väljendus - algul arglikult, siis aga öölaulupeo mõõtmeis - entusiasm,

milleta mitte kellelgi pole võimalik vabadust võita. E. Savisaar. Peaminister,

lk. 59

November – hingedepäeva tähistamine, Pilistveres alustati

stalinismiohvrite kivikangru rajamist

28. detsember – 4. jaanuar toimus ESTO-88 Melbourne'is, kus

esmakordselt olid ka osavõtjaid Eestist

1988 organiseerusid ka iseseisvumise vastased, impeeriumimeelsed, NSV

Liidu-meelsed jõud. Oli kaks tähtsamat organisatsiooni:

1. Interliikumine (Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine)

2. Töökollektiivide Ühendnõukogu

Mõlemad ühendasid peamiselt üleliiduliste tehaste venekeelseid töölisi,

kes olid huvitatud NSV Liidu säilimisest. Nende organisatsioonide

14

toetajaskond pidas Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. Terava

kriitika alla võeti koostatavad keele- ja kodakondsusseadused. Nendel

jõududel oli Kremli võimuladviku vanameelsete toetus. [Lähiajalugu.

Ajalooõpik 9. klassile II osa lk.110]

16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu

suveräänsusdeklaratsiooni. Selles dokumendis:

1. Eesti seadused kuulutati ülimuslikus (kõrgemaks, tähtsamaks) NSV

Liidu seaduste suhtes

2. nõuti liidulepingut (esimest korda tõstatati Eesti riikluse probleem nii

kõrgel tasemel)

Nii oli esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatud Eesti riikluse

küsimus.

Eesti eeskujul võtsid varsti kõik liiduvabariigid vastu sellised

suveräänsusdeklaratsioonid

Ülemnõukogu otsuseid tuleb poliitilises taktikamängus kordaminekuks

lugeda. Eriti seetõttu, et järgnenud Moskva survele suudeti vastu seista. See oli

ülemnõukogu järgmisele, juba iseseisvusele häälestatud ning rahvalt mandaadi

saanud kooseisulise hea eeskuju. Aastad 1990 ja 1991 olid vaid õige hetke

passimise aastad, augustiputšist väljuski Eesti vereohvriteta ja iseseisvana.

Deklaratsioonidele lisaks tähendasid novembrisündmused veel üht olulist

pöördemomenti Eesti ühiskonna arengus. Küllap oli paljudele, eriti

nomenklatuursetele kommunistidele selleks ajaks selge, et rahva

kättemaksuiha on suur jõud, millele vastu seista ei suudeta. 16.novembril

osteti indulgents, mis võimaldas jätkata juhtivatel ametikohtadel, säilitada

privileegid ( defitsiidimajanduse tingimustes eriti olulised) ja vältida karistust

kurjuse impeeriumi teenimise eest. Kui Eesti Kommunistliku Partei liidrid

toona tõesti nii rehkendasid, oli tegemist õige arvestusega. M. Lauristin.

Luup, lk. 11

15

3.4. Aasta 1989

jaanuaris võeti vastu keeleseadus – eesti keel sai riigikeeleks

24. veebruaril heisati sini-must-valge lipp Tallinnas Toompea Pika

Hermanni torni.

Sel päeval toimus kaks miitingut, mis peegeldasid poliitiliste jōudude

vahekorda ühiskonnas. Eestimaa Kommunistlik Partei, Rahvarinne ja Eesti

NSV Ülemnōukogu tōmbasid Toompeal pidulikult Pika Hermanni torni

sinimustvalge lipu ja nendega oli rahvas. Raekoja platsil toimus punkansambli

helivōimendusega rahvuslaste miiting, kus protesteeriti trikoloori heiskamise

vastu. See miiting leidis avalikkuses hukkamōistu. Aga just viimasel üritusel

loeti esimest korda avalikult ette "Deklaratsioon Eesti Vabariigi 71.

aastapäevaks" - kodanike komiteede liikumise algdokument. Selles pöörduti

"kōigi isikute poole, kes 17. juunil 1940, Eesti Vabariigi hōivamise päeval

Nōukogude Liidu poolt, olid Eesti Vabariigi kodanikud, ja kōigi nende

järglaste poole ettepanekuga moodustada linnades ja kihelkondades Eesti

kodanike komiteed ja kutsuda kokku Eesti Kongress, arutamaks Eesti

enesemääramise küsimusi." Deklaratsiooni ettelugejaid oli koguni kolm:

järjest esinesid Trivimi Velliste, Tunne Kelam ja Avo Üprus. Tekst oli kōigil

sama, ent selle allkiri mitte. Nad esindasid vastavalt Eesti Muinsuskaitse

Seltsi, Eesti Rahvusliku Sōltumatuse Parteid ja Eesti Kristlikku Liitu. Need

organisatsioonid olid nii oma ametliku staatuse kui mōju poolest üpris

erinevad. EMS oli legaalne, kommunistlike vōimude poolt registreeritud ja

sallitud. See umbes kümne tuhande liikmega moodustis liikus kōikuvate

sammudega iseseisvusteed, olles kord ääretult radikaalne, siis niisama

ootamatult järeleandlik. Seevastu ERSP paistis silma jäikuseni selgepiirilise

rahvusliku ideoloogiaga. Olles nende poolt, kes parasjagu heiskasid Toompeal

trikoloori, narritud rumalate ja edevate kambaks, oli ERSP vaid

paarisajaliikmeline taraan, mis tormas vastu kommunistide kaitsevalle. EKL

oli usklike kitsapiiriline huvigrupp, mis kaasati üleskutse suurema mōjuvuse

huvides.http://si.kongress.ee/

16

24. veebruaril 1989 heikasid ENSV võimud eesotsas Ülemnõukogu

Presiidiumi esimehe Arnold Rüütliga ja

Ministrite Nõukogu esimehe Indrek Toomega

sinimustvalge lipu Toompea lossi Pika

Hermanni torni. Leidus rahvusliku meelega

inimesi, kes olid lipu heiskamisele otse vastu,

pidades ebaeetiliseks, et seda teeb

okupatsioonivõim okupeeritud riigis.

Toompeal toimunud lipuheiskamise

tseremooniast kõrvale jäänud rahvuslikud jõud

tähistasid iseseisvuspäeva Kaaril kirikus,

Raekoja platsil ning õhtul "Estonia"

kontserdisaalis pidulikul aktusel.

Eesti Kongress, lk.25

Veebruaris algas kodanike komiteede liikumine. Hakati registreerima

kodanikke Eesti Vabariigi kodakondsusseaduse alusel. Eesmärgiks oli taastada

Eesti iseseisvus juriidilise järjepidevuse alusel. Kõiki Eesti Vabariigi

kodanikke kutsuti üles end registreerima, et valida hiljem esindusorgan- Eesti

Kongress.

Oluline oli see, et kodanike komiteede liikumise lähtekoht oli õiguslik,

mitte rahvuslik. Lähtekohaks oli Eesti Vabariigi kodakondsus, mida loeti

säilinuks ja pärituks vastavalt omaaegsetele seadustele. Eesti Vabariigis

(1918-1940) elas 12% mitte-eestlasi:8% oli venelasi, vähem sakslasi, rootslasi,

soomlasi, juute jt. Kõiki EV kodanikke, sõltumata rahvusest, kutsuti üles

registreeruma.

Kodanike komiteede liikumine andis ühtlasi esmakordse võimaluse

ühendada 50 aastat raudeesriidega kaheks lõhestatud eesti rahva osad-

pagulaskonna ja kodueestlased, sest kodanike komiteede liikumist kavandati

ka väliseestlaste hulgas, keda võis välisriikides, peamiselt Rootsis, USA-s,

Kanadas ja Venemaal, elada 75 000 kuni 100 000 inimest.

Kodanike komiteede liikumine ei välistanud registreerimisel õieti

kedagi, sest igal Eestis elaval inimesel, kes soovi avaldas, oli võimalus panna

end kirja kodakondsuse toetajana. Ainus tingimus oli, et kodakondsuse toetaja

17

peab tunnistama Eesti Vabariigi iseseisvust de jure, eesti rahva

enesemääramiseõigust ning Eesti Vabariiki kui rahvusriiki. Eesti Kongress,

lk.27

Mais võtab Ülemnõukogu vastu ulatusliku majandusreformide kava IME-

Isemajandava Eesti majndusprogramm. IME leidis ühiskonnas laialdast

hekskiitu ning pani ause ulatuslike majandusreformide kava koostamisele.

23. augustil toimus Balti kett. See oli 600 km pikkune inimkett Tallinnast

Vilniusesse. Osales umbes 2 miljonit inimest. Eesmärk oli teadvustada

Baltikumi probleeme maailmale – 23. august 1989 oli ju MRP 50. aastapäev!

Balti kett leidis maailmas elavat vastukaja. E.Vära. T.Tannberg. Lähiajalugu.

Õpik 9 klassile II osa, lk. 109

1989. aasta lõpul NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress tunnistas MRP

salaprotokollide olemasolu ja kuulutas need kehtetuks!

Balti Nõukogu eestvõttel otsustati korraldada 1989. aasta 23. augustil,

kurikuulsa pakti 50. aastapäeval, võimas rahva meeleavaldus, et

demonstreerida balti rahvaste ühtsust ja sarnaseid tulevikutaotlusi. Nii

toimuski 23. augustil meeliülendav inimkett Tallinn-Riia-Vilnius, kus 600

kilomeetril ühendas käed umbes kaks miljonit inimest. Originaalne

meeleavaldus hämmastas kogu maailma ja äratas väga suurt tähelepanu.

Hiljem korraldati analoogilisi inimkette paljudes Ida-Euroopa maades ja NSV

Liidu piirkondades. Meeliülendav demonstratsioon julgustas osavõtjaid ja

andis aastateks meelespüsiva elamuse. Mastaapne Balti kett, laienev

rahvusvahelise avalikkuse toetus ning süvenev ajaloolise tõe avalikustamine

sundis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi sama aasta detsembris

tunnistama 1939. aasta salasobingud juriidiliselt alusetuks ja kehtetuks. Pakti

hukkamõist suurendas jällegi võimalusi rahvusvahelise toetuse saamiseks, sest

Eesti eraldumises NSV Liidust ei nähtud enam mitte separatismi, vaid

eelkõige oma ajaloolise ja seadusliku koha taastamist Euroopa riikide peres.

Eesti taasiseseisvumiseni oli jäänud kaks aastat.

http://www.baltikett.ee/index.html

T.H.Ilves on meenutanud seda sündmust: Balti kett on kindlasti kõige

omanäolisemaid väikerahvaste tahteavaldusi läbi aegade, mis teadvustas

laiemale üldsusele, et Molotov - Ribbentropi pakti näol on tegemist ühe

18

häbiväärsema lepinguga mitte ainult selle sajandi vaid inimkonna ajaloos

üldse. Kahtlemata on Molotov - Ribbentropi pakt ehedaim näide sellest,

kuidas suurriiklikud ambitsioonid võivad põhjustada globaalse katastroofi.

Kuigi Balti keti peamine eesmärk oli esile tuua kolme Balti riigi tragöödia,

kelle saatusele oli Molotov - Ribbentropi paktil kõige kestvam mõju, siis

üldisemalt võiks seda suurepärast protestiaktsiooni käsitleda ka kui kaastunde-

ja solidaarsusavaldust kõigile neile rahvastele, kellele Stalini ja Hitleri sobing

põhjustas seninägematuid kaotusi. http://www.baltikett.ee/index.html

24. detsember – NSV Liidu rahvasaadikute kongress tunnistas MRP

salaprotokolli olemasolu, mõistis tehingu hukka ja tunnistas protokolli

tühiseks ja kehtetuks algusest peale.

http://www.vabrik.ee/ajamasin/kronoloogia/1987.htm

19

3.5. Aasta 1990

Veebruaris toimusid Eesti kodanike esinduskogu Eesti Kongressi

valimised (valisid õigusjärgsed Eesti kodanikud ja nende järeltulijad).

Valimistel osalesid ka väliseestlased ning 34 000 Eestis elavate teiste rahvuste

esindajat. Esialgu kodanike komiteede liikumisse eitavalt suhtunud

Rahvarinne ja EKP võtsid samuti valimistest osa.

Märtsis peeti Eesti Kongressi esimene istung. Seal kinnitati tegevuskava,

mis nägi ette läbirääkimisi lääneriikidega ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada

okupatsioon ning tastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti

Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.

Kongressi avamine oli väga pidulik ja võimas - koorid ja

sümfooniaorkester. Saal oli puupüsti rahvast täis. See kõik jättis väga sügava

mulje. Vaadates kõiki neid toredaid ja vahvaid Kongressi saadikuid, eesti

rahva esindajaid - kõigepealt muidugi Kodu-Eestist aga ka mujalt maailmast -

oli selge, et sellel rahval ja riigil on kindel tulevik. Eesti Kongress, lk.216

Eesti Kongressi eesmärk oli Vabadussõjas loodud rahvusriigi taastamine.

Rahvuslus on iga rahva elujõu alus, sellega võideti Vabadussõda, kaitsti

Sinimägesi ja sõditi metsades viimse meheni. Rahvustundest jõudu saades

hoidsid eestlased välismaal kustumast vabaduse tuld, vabade rahvaste keskel

Eesti saatust selgitades. Praegu on küsimus ellujäämises omal maal ja meie ei

häbene eesti keelt ega meelt. Eesti Kongress, lk.230

20

Märtsis lõhenes EKP (EKP 20. kongressil) kaheks:

1. iseseisvad , eestimeelsed “rahvuskommunistid”

2. Moskva-meelsed . EKP kaotas senise juhtpositsiooni ühiskonnas

Märtsis toimusid esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV

Ülemnõukogusse. Valimistel osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud.

Ülemnõukogu esimeheks sai (nagu ka eelmises koosseisus oli olnud) Arnold

Rüütel. Valitsuse juhiks sai Edgar Savisaar.

Tema poolt anti 54, vastu 32 häält. Peaministriks saamise vajaliku piiri ületas

Savisaar vaid kahe häälega.

Savisaare valitsus sööbis rahva mällu kui valitsus, kelle ajal Eestis viidi läbi

iseseisvusreferendum (77,8% inimestest hääletas iseseisvuse poolt); seisti

vastu 91.a. augustiputshile; taastati Eesti iseseisvus ja astuti ÜRO-sse.

http://luup.postimees.ee/luup/96/29/sise1.htm

Äsjavalitud Ülemnõukogu kuulutas 30. märtsil välja üleminekuperioodi

omariiklusele

Mais muudeti ära riigi nimi – Eesti NSVst sai Eesti Vabariik (kuigi oldi

veel NSV Liidu koosseisus!). Võeti kasutusele uus (tegelikult vana) lipp, vapp

ja hümn.

Kuid loodetud tegusat koostööd Eesti Komitee, Ülemnõukogu ja valitsuse

vahel siiski ei kujunenud.

august – sini-must-valge sai taas ametlikuks riigilipuks

21

21.oktoober maeti Tallinna Metsakalmistule kodumulda K.Päts

Elavnes ka Interliikumine. Moskvast ähvardati Eestit majandusblokaadiga

ning kohalik Interliikumine organiseeris poliitilisi miitinguid ja streike.15.

mail korraldas impeeriumimeelne interliikumine ilmselt NSV Liidu juhtkonna

õhutusel suure meeleavalduse Tallinnas Toompeal, üritades siin võimu üle

võtta. Kohale rutanud rahvas ajas aga meeleavalduse laiali.

Nüüd hakkas NSV Liidu keskvõim pooldama liidulepingut (mida kaua

aega tagasi tõrjuti). Kuid oli juba hilja. Balti liiduvabariike enam ei

rahuldanud liiduleping, neil oli juba eesmärgiks seatud iseseisvus.

E.Vära.T.Tannberg. Lähiajalugu.Õpik 9 klassile II osa, lk.110

15. mai pealelõunaks oli mul kavandatud kohtumine kõrgkoolide

rekotoritega. Meeleavaldus Toompea platsil algas samal ajal, kuid mul polnud

aega lossi ees toimuvale tähelepanu pöörata. Teadsin, et intrite nõudmised

võtab vastu ülemnõukogu juhataja Ü.Nugis. Kui mulle esimest korda tuldi

ütlema, et meeleavaldus hakkab muutuma vägivaldseks, ei võtnud ma seda

veel tõsiselt. Mõne aja pärast sisenes uuesti nõupidamiste ruumi Rein Koov ja

palus mind välja. Vabandasin rektorite ees ja lubasin poole tunni pärast tagasi

olla. Tegelikult ma nende juurde tol päeval enam ei jõudnudki. Rektorid

istusid mind oodates mõnda aega veel lossi ühes tagaruumis, seejärel aga

toimetati nad välisministeeriumi ukse kaudu majast välja.

Sündmused lossi ees olid sel ajal arenenud oma rada. Üks Lõssenko

kaaslastest oli roninud katuselt Toompea fassaadile, rebinud sealt seepeale

maha trikoloori ja kinnitanud asemele punalipu. Laanjärv saatis seepeale

mõned miilitsad, kes taas lipu välja vahetasid ning ka punalipumehele mõned

korrad nuiaga äigasid. Imimesed lossiplatsil läksid sellest eriti keema ning

Lõssenko, Jarovoi ja ülemnõukogu impeeriumimeelsed saadikud kütsid neid

veelgi enam üles. E. Savisaar. Peaminister, lk.229

22

3.6. Aasta 1991

1991 jaanuaris toimusid verised sündmused Vilniuses ja Riias, Eestis

suudeti verevalamist vältida. 13. jaanuar – seoses NSV Liidu juhtkonna

vägivallaaktidega Balti riikides (verised sündmused Leedus) kirjutati Tallinnas

alla Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Vene NFSV ja Eesti Vabariigi

ühisavaldusele ning saadeti läkitus ÜRO peasekretärile

märtsis toimus referendum Eesti iseseisvumise küsimuses (NB! See toimus

enne üleliidulist referendumit). 77,8% toetas Eesti iseseisvumist (sh. 1/3

siinsetest muulastest) Oli selge, et mingist liidulepingust pole enam juttugi,

läbirääkimisi NSV Liidu keskvõimuga võis pidada vaid iseseisvumise üle.

Eesti iseseisvusreferendum oli 3. märtsil 1991. Selle tulemused kujunesid

meil igati headeks: lisaks eestlastele hääletas koos meiega Eesti iseseisvuse

eest 150 000 muulast! See oli suurim toetusbaas, mis meil iseseisvusvõitluse

perioodil nende hulgas kunagi olnud. Ka Lätis ja Leedus läks

iseseisvusreferendum hästi. Üllatavalt hästi Lätis, kus paljud põhiliselt

venelastega asustatud piirkonnad hääletasid Läti riigi iseseisvuse poolt.

Hoopis uue hingamise andsid referendumitulemused meile läänes.

Referendumil vaatlejana osalenud briti parlamendi alamkoja liige Philip Flynn

23

kinnitas: "Oleme väga rahul Balti riikides korraldatud referendumite

tulemustega, see on suure tähtsusega tegur, mis aitab lõpetada nõukogude

massiteabevahendite spekulatsioonid, nagu oleks Balti riikides võimu juures

"vähemuse natsionalistlik juhtkond". E. Savisaar. Peaminister, lk.524

1. märts – miilitsa asemele loodi politsei

19. augustil algas riigipöördekatse (augustiputš) Moskvas. Tallinna poole

hakkasid liikuma sõjaväekolonnid. EV ÜN avaldus riigipöörde kohta NSV

Liidus, otsustati anda Eesti Vabariigi Erakorralisele Kaitsenõukogule

erakorralised volitused

20. augustil võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu “Otsuse Eesti

riiklikust iseseisvusest” – sellega oligi Eesti end NSV Liidu küljest lahti

rebinud! 20. august – Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Esimesena

tunnustas Eesti Vabariiki Island.

20. august 1991 on kahtlemata oluline murrang.See päev võttis kokku need

sündmused, mis algasid 1987. aastal Hirvepargi miitingu ja isemajandamise

projekti esitamisega ja kaudselt veel varemgi.

Alates 20.augustist 1991 saime me riigina taas vabaks ja selle järel oli

võimalik meie omariiklust jällegi tunnustada või taastunnustada.

Mis aga oli 20. august meie ühismälule? Kui küsida, siis mäletatakse

eelkõige seda ärevust ja teadmatust, mida tulevik toob, mäletatakse

tankikolonnide teekonda ja kindlustatud Toompead.See jääbki püsima

ühismällu, juhul kui ise ei olnud tegev poliitikasfääris või raadiomaja kaitsmas

või mõnes muus konkreetses aktsioonis.

Rahvusvahelises ulatuses oli 20. august üks osa sellest suurest

murranguprotsessist, mis toimus 1980.-1990. aastate vahetusel Ida-Euroopas.

See Ida-Euroopa sai alguse II maailmasõja järel.

20.august oli ka osa sellest protsessist, mis viis veel samal aastal N.Liidu

kokkuvarisemiseni. See liit oli alguse saanud 1917. aastal.

20.august tähendab vabanemist võõra ja pealesunnitud võimu alt ja see

võib olla see alus, mis viib selle päeva väärtustamisele. K. Arjakas.

POSTIMEES 1996, lk.7

24

On ilmselt igapidi inimlik, et raskes olukorras suudetakse unustada

vanad vaenud ja vastuolud ning tegutseda koos ühise eesmärgi nimel. Just

niimoodi toimus see Eestis augustis 1991. Oleks olnud ka hirmus, kui selles

olukorras oleks jätkuvasti edasi vaieldud, kellel on õigus iseseisvust välja

kuulutada või kas seda üldse on vaja kuulutada. Tol korral leiti endas suurust

ja hingejõudu, et olla asja huvides üle oma isiklikest vastuoludest,

sümpaatiatest, solvumistest ja kibestumistest. Just nendel päevadel lepiti

kokku ja pandi paika põhilised suunad Eesti riikluse ülesehitamisel - et tuleb

uus põhiseadus, et selle põhiseaduse väljatöötamiseks moodustatakse

spetsiaalne parlamentaarne organ, et põhiseaduse võtavad rahvahääletusel

vastu Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud, et selle põhiseaduse alusel

valitakse uus Riigikogu jne. Eesti Kongress, lk.244

6. septembril tunnustasid NSV Liit (Riiginõukogu) ja Venemaa

(B. Jeltsin) Eestit.

17. septembril võeti Eesti Vabariik vastu ÜROsse.

Eesti oli saanud uuesti vabaks. Tema vabaksaamisele aitas kaasa rahvas

ise.

Ühte teadsid need noored tol ajal küll. Et nad ei kavatse niisama pealt

vaadata, kuidas hävitatakse nende rahvas, keel ja kultuur. Neil polnud

illusioone vastupanu tulemuslikkuses. Nad teadsid, et paljud neist võivad

murduda või muganduda. Ka märtrikroon ei olnud see, mille poole

ilmtingimata püüelda üritati. Midagi tuli aga nüüd, kohe ja praegu teha, sest

vastasel korral oleks olnud raske endale hiljem silma vaadata. M.Laar. Eesti

uus algus, lk.10

Eesti taasiseseisvumine Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu koostöös oli

ainulaadne näide rahuvliku konsensuse olulisusest ühe rahva ajalooliste

eesmärkide saavutamiseks. Pirrud põlesid meil tõepoolest kahest otsast.

Tugeva konflikti võimalus, potensiaal oli ju olemas - hoiak, et kas üks või

teine. Me suutsime vaadata kahe silmaga, ja see oli oluline. See oli Eesti edu

alus. Eesti Kongress, lk.191

25

4. Kokkuvõte

1985. aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud Eestis

esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s hakkas muutuma

alles 1986. aasta lõpul, kui avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada

Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis

protestiga ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma. Nendest sündmustest sai algus

liikumine vabaduse poole. Nendesse aastatesse mahub palju erinevaid sündmusi,

mille tähtsust ja olulisust tunnetatakse veel aastate pärast ja loodame, et need

inimesed, kes nendel 1987- 1991 aastatel kartmatult uue ühiskonna poole liikusid,

püsivad noorte mälus ka edaspidi.

Minu töö eesmärgiks oli elustada need aastad läbi mälestuste ja vormida

nendest abimaterjal kodutütarde järgukatsete õpetamisel.

26

5. Kasutatud kirjandus

1. Arjakas, K. Vaade 20. augustile. Postimees, 20.aug.1996

2. Eesti Kongress. Eesti Vabariigi Kantselei, Tallinn, 2000, 527 lk.

3. Kelam, M.-A. Kogu südamest. SEJS Tallinn, 2002, 359 lk.

4. Kelam, T. Eluloointervjuu. Valik artikleid ja esinemisi. SEJS, Tallinn

1999, 327 lk.

5. Laar, M. Eesti uus algus. Konrad- Adenauer- Stiftung, 2002, 255 lk.

6. Lauristin, M. Tagasivaade suveräänsusdeklaratsioonile. Luup, 1998 nr. 23.

7. Must, K. Iseseisvuspäeva sünd. Tartu, 2000, 124 lk.

8. Valk, H. Elan perekonnale ja olen rahul. Maaleht, 2001, 10.mai.

9. Vära, E., Tannberg, T. Lähiajalugu. Õpik 9.klassile, II osa, Avita, 2004,

152 lk.

10. http://www.baltikett.ee/index.html

11. http://www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/

12. http://www.muinsuskaitse.ee/

13. http://www.vabrik.ee/ajamasin/kronoloogia/1987.htm

14. http://si.kongress.ee/

27

15. http://luup.postimees.ee/luup/96/29/sise1.htm

16. http://www.emls.ee/leht.php?id=56

6. Lisad Lisa 1

Sini- must- valge lipu heiskamine Pika Hermani torni.

Allakirjutanu oli alates 20.detsembrist 1998 juba Meestelaulu seltsi palgal.

Meie kontor asus kooriühingu ruumes Tallinnas Tõnismäel, kus praegu on Läti

Vabariigi saatkond. 1989.a. veebruarikuu keskel kutsuti kibekähku Paul Rauda ja

mind seltsist V.I.Lenini nimelisel puisteel asuvasse EKP Keskkomitee

Kultuuriosakonda sm. T.Kolditsa juurde. Tuli läbi arutada rahvuslipu taasheiskamise

kava iseseisvuspäeva hommikul. Kui sinna jõudsime, õmblesid daamid parasjagu

rahvusvärvides rosette. Oli juba koostsud kutsutud külaliste nimekiri ja esialgne

päevakava. Et tegu oli ilmse kiirustamisega, tunnistab ka selleks puhuks koostatud

kutse: Palume Teid osaleda Eesti rahvuslipu pidulikust heiskamisest Pika Hermanni

torni.

Toompea Lossiaed 24.veebr `89, kell 8.00Kogu tookordne kiirustav tegevus jättis

mulje, et kuskil kulisside taga oli asjal oma eelmäng , sest üleöö ei sünni midagi. Kuid

milline? Neid meenutusi kirja pannes mõistsin, et kõige lihtsam viis teadasaamiseks

on esmaallikate poole pöördumine. Helistasin seepärst tolleaegsele EKP Keskkomitee

28

esimesle sekretärileVaino Väljasele ja tegin ettepaneku tookordsetele huvitavatele

sündmustele tagasi vaadata. Ajaloo huvides ! Hr. Väjas oli kohe nõus ja 13.oktoobril

1998 seadsime tema kodus kohvitasside vahele diktofoni ning tuletasime vanu aegu

meelde.

Toivo Ojaveski: Hr. Vaino Väljas, milline oli tähtede seis üldse ja jõudude

vahekord Eestmaa Kommunistlikus Parteis, kui Teie uuesti jõudsite Eestisse ja

"valgesse majja"?

Vaino Väljas: Vastamiseks peaks vaatama veidi tagasi.

Ma jõudsin Eestisse juunil 1988. Eemal olin olnud kaheksa aastat - NSVL-i

suursaadikuna kuus aastat Venetsueelas ja kaks ja pool aastat veel Nikaraaguas, kus

käis sõda.

Ma olen meremeeste suguvõsast ja seal kehtis komme, et ei tohi reisile asuda

13. kuupäeval. Mina aga tegin selle rumaluse, kui 13. juunil astusin abikaasa Maiga

Managuas lennukile. Meeleolu oli hea, sest just sõlmitud rahu, peale üheksa aastat

kestnud sõda sellel maal.

Kui USA erivolitustega suursaadikuga olime selle rahulepingu sõlmimise

juures, tuli meie juurde kardinalist Nikaraagua peapiiskop, tegi mõlemale ristimärgi ja

ütles : "Kõigevägevam õnnistagu teid, et olete aidanud tuua rahu sellele maale!"

Diplomaadile on see tema töö kõrghetk.

Moskvas lennuki trapi juueres öeldi mulle, et "leerivend" Gorbatshov ootab

mind viivitamatult Kremli. Miks ma ütlen leerivend? Me tundsime üksteist 1956.

aastast. Olime kolleegid komsomolitöös. Ka Shevardnadzega.

Jutt Kremlis oli kolm tundi pikk. ja lõppes sellega, et erilennuk tõi meid

Tallinna. Juba 16. juunil oli EKP pleenum ja mind pandi ametisse, mis nüüd väga

hästi ei kõla.

Teiseks: Te teate ju väga hästi, mis Karl Vaino siinmail tegi. Ma ei tahtnud ja

mul polnud moraalset kohustust võtta kõik see patukoorem oma õlgadele, milles ma

osaline pole olnud.

Ja kolmandaks: Siin oli niipalju kangeid mehi, kes on kogu aja olnud asja

juures. Tehku nemad. Laske mul kasvõi kuu aega siin ringi vaadata. Ei antud üht, teist

ega kolmanda

Kommunistlik Partei oli sisuliselt riigi partei ja polnud ta mingi ühtne. Tal oli

Eestimaal alati kaks poolt uskuge seda või mitte. Oli eestimeelne, kuhu kuulusid need

kes olid siin sündinud ja kasvanud ning teadsid, mis maa see oli. Ja teine -

29

truualamlikud Moskva käsutäitjad. 1988. aasta oli veelahe ; eest rahvuse säilimine oli

pandud viimase kriipsu peale . Ükskõik, kui palju isasid on nüüd sellel võidul,

otsustavaks äratajaks oli loomeliitude pleenium, neid inimesi usuti! Seal olid

heliloojad, kes kirjutasid laule laulupeo jaoks, kirjanikud ,kes kirjutasid ridade vahele

ja kuntsnikud , kes seda tegid oma vahenditega. Siis tekkis rahvarinne jne. Kuna

intervjuu on Meestelaulu Seltsile, siis on kohane meenutada, et algasid öölaulupeod

lauluväljakul. Ma ei tea maailma ajaloos ühtegi revolutsiooni, kus lauldes oleks

võidetud. Aga nii see juhtus! See oli vaimne äratus, millele tekkisid

organisatsioonilised vormid.

EKP-l oli kaks võimalust: minna rahvale vastu ja püüda säilitada seda, mis

nagunii oli määratud hääbuma, või - minna rahvaga kaasa. Siin sai olla vaid üks valik,

vähemalt minu puhul. Ma olin sündinud Eesti Vabariigis ja läinud viimase

põlvkonnana selle vabariigi esimesse klassi, siin kasvanud ja elanud - juurtega siin!

Simon Bolivar, kes vabastas Ladina-Ameerika hispaania kolonsaatoritest, ütles peale

võidetud lahingut targad sõnad: "Võidul on alati palju isasid, kaotaja on alati

vaeslaps." Nii ka Eestis.

Kuid ärgem unustagem tõsiasja, et isaduse tuvastamise järel tuleb lapsukese

eest hoolt kanda, et ta üles kasvaks. Ma olen tänulik inimestele, kes meile appi tulid ja

riskisid sellel ajal oma maine põletamisega. EKP Keskkomiteesse tulid Boris Tamm,

Teie"Rauakoolist", minu vana sõber Enn Põldroos, tuli praeguseni kuulus põllumees

"Estonia" osaühisusest Peeter Kibe. Juba varem oli seal Mikk Titma, Indrek Toome jt.

Keskkomitees töötas juba kolleeg varasemast ajast Tiit Koldits jne. Nende meestega

sai tööd teha.

16. novembril võtsime ju vastu suveräänsusdeklaratsiooni. See oli esimene

taoline NSVL-is. Rahvusradikaalid ütlesid tol korral : ei tohi, riiklik järjepidevus on

üks ja jagamatu! Aga me riskisime. Samas tekkis Interrinne. Sellestsamast parteist.

Partei jagunes umbes pooleks. Ka rahvusliku koosseisu poolest jaguneti umbes

pooleks. Tagasivaates võib öelda, et võidu pant oli rahva toetus. Kui seda poleks

olnud , poleks me suutnud Moskvale midagi selgeks teha ja meil oleks aadrit lastud.

Algul käisime Rahvarindega ühte jalga, toetasime fosforiidisõda ja rohelisi jm. Oli

ühisrinne.

T.O.: Kas Moskva ei ähvardanud repressioonidega?

V.V.: 1988.a. oli NSVL veel täies jõus. Gorbatshov oli maailmas kumiir ja

gorbamaania oli kestnud juba kolm aastat. Kõndisime kui noatera peal. Paljus aitas

30

meid Eesti hea maine. Meie tööstusele ja eriti põllumajandusele ei saanud midagi ette

heita. Gorbatshov püüdis seda NSVL-i monstrumit tões ja vaimus inimnäoliseks teha.

Ta uskus radikaalsete otsuste mõjusse. Ta oli sellel ajal Indias ja kui Reuteri

korrespondent talt küsis, kuidas ta suhtub Eesti iseseisvusdeklaratsiooni, siis ta vastas,

et see ongi perestroika! Kui ta aga Moskvasse jõudis , tehti talle selgeks , et see on

midagi väga paha. Tuletagem meelde, et 14. augustil käis siin ei keegi muu kui

Tsherbikov, kes ütles parteiaktiivil, et võite saavutada küll iseseisvuse, kuid kaotada

kõik muu.

Millised olid minu väikesed plussid? Ma olin kaheksa aastat siit ära. Tulin

maalt, kus olin näinud väikese rahva kodusõda. Kaks suurriiki olid võtnud väikese

jõukeskmesse ja proovisid seal jõudu. Ühed mustad mõlemad. Alati on palju neid, kes

teavad, kuidas teha; mina teadsin, kuidas ei tohi teha. Me peame alles jääma !

Mäletate, deklaratsioon Moskvas tühistati. A.Rüütel sai telekaamerate ees

võtta. Poliitbüroos minu kätt ei silitatud, ainult seda TV-s ei näidatud. Mõistate mind

õigesti, Gorbatshov tõi mind Eestimaale, et ma aitaksin tema vaimu siia tuua, see

aitas. Ja ta ei uskunud, et "leerivend" teda alt veab. Tema, Jakovlev ja Shevardnadze

toetasid.Tegutsesime siin ohu piiril.

T.O.: Jäi mulje, et Gorbatshov ei uskunud, et Eesti ja Baltikum soovib

impeeriumist väljuda ja et see pole tema meelest võimalik.

V.V.: Ta oli ühtsuse tuline pooldaja, kuid samas nägi ka, et see koloss ei ole

elujõuline ja seda tuleb reformida. Teha temast mingi konföderatsioon. Anda

liiduvabariikidele suuremad õigused. Teha N.Liit nii heaks, et keegi ei sooviks sealt

välja astuda. Ta oli omamoodi "kaukaasia vang".Ümberringi vanameelsed. Palju tal

neid toetajaid siis oli!

T.O.: Kes ütles välja mõtte, et "vahetada lipud"?

V.V.: Peame jälle pöörduma täpsete allikate pool, muidu kiputakse ajalugu

meelevaldselt meenutama.

Peale suveräänsusdeklaratsiooni tulid keeleseadus, rahvussümboolika jm. 20.

augustil kirjutas E.Savisaar ühes artiklis, et tuleb tõsta rahvuslipp ja Rahvarinde

Eestseisus arutas asja veebruaris. Samas Eesti Muinsuskaitse Selts 8. veebruaril ütles,

et lipp on rahvusliku järjepidevuse sümbol ja seda ei tohi teha. Hea sõber H.Valk ütles

11.veeruaril Aktuaalses Kaameras, et seda tuleb ilmtingimata teha. 16. veebruaril

kirjutas tolleaegne keskkomitee sekretär Mikk Titma artikli "Vajadus olla meie ise",

kus ta ütles välja EKP seisukohana, et meil tuleb pöörduda tagasi meie

31

rahvussümboolika juurde. EKP sekretär ! Ja 17.veebruaril võttiski Ülemnõukogu

vastu vastava määruse.

Ajal, kui Liit oli täies elujõus, võttis tolle hetke kõrgem võim Eestis -

Ülemnõukogu - vastu otsuse kuulutada 24.veebruar eesti iseseisvuspäevaks ja heisata

rahvuslipud. Kas oli tegemist kodanikujulgusega ? Saage minust õigesti aru! Tegelik

võim oli EKP käes, tahame seda või ei. Ka Keskkomitee Bürool oli asi juba paika

pandud. Prognoosisime, et see sünnib määratu suure rahvahulgaga. EKP Keskkomitee

kultuuriosakond hakkas stsenaariumi kokku panema, rääkis Teiega ja teistega. Tuli

saavutada konsensus.

Rahvarinne ütles, kui Ülemnõukogu tõstab rahvuslipu, teeme meie

alternatiivse lipuheiskamise Vabaduse väljakul. Nagu oleks kaks Eestimaad ! ERSP

samuti ei aktsepteerinud meid ja tegid vastava ürituse Raekoja platsil. Ajal, kui meil

kavatseti aadrit lasta, puudus meil üksmeel. Viimasel hetkel liitus meiega Rahvarinne

ja tänu talle tagantjärele. Jälle liitus meiega kultuuriintelligents. G. Ernesaks oli

tulemas ja juhatamas koore. Jaan Kross tuli ja oli valmis kõnelema, samuti peapiiskop

Kuno Pajula. Muide, 1988. aastal kanti esmakordselt Eest TV-s üla

Jõulujumalateenistus Toomkirikust. Lipu heiskamisel esinesid I.Toome kui

peaminister, Jaan Kross, Edgar Savisaar, Andres Tarand ja Kuno Pajula. Mikk

Mikiver luges ette 1918.a. Iseseisvus Manifesti ja esines kõnega ka Teie ees seisja.

Laulsid mees- ja poistekoorid. Inimesed võtsid seda kui südameasja ja olid nõus selle

eest väla minema, kui vaja.

Kui nüüd tagasi vaadata ja lugeda üle kõne, mis ma pidasin üheksa aastat

tagasi, siis kirjutan ka täna alla igale öeldud sõnale. Võtame vaid ühe lause:

"Kõlblusele ja vaimsusele rajanev poliitika peab kaitsma meie riigis kõiki.

Suveräänne Eestimaa kerkib ainult seeläbi, et me püüame inimesi ühendada."

Tagantjärgi on muidugi hea tark olla. Aga seekord improviseeriti kõigi

asjadega ja praegu kedagi hukka mõista tegemiste või tegematajätmiste eest oleks

muidugi ülekohtune. Meie ajal pandi asjale algus niimoodi.

Igal iseseisvuspäeva hommikul rühib Tallinnas meestevägi Toompeale. Olgu

ilm milline tahes. Juba on üleval prozhektorid ja TV kaamerad. Saabuvad

diplomaatiline korpus, Riigikogu ja Valitsuse liikmed ja niisama külalised. Muide,

neid jääb iga aastaga vähemaks. Kahju. Ja kui siis tornitippu kerkib sini-must-valge

ning laulame oma rahvushümni, loodame kõik, et nii saab ikka olema!

Toivo Ojaveski

32

EMLS-i teene seisneb selles, et lipu pidulik heiskamine sai traditsiooniks.

Algselt oli planeeritud rahvuslipu pidulik heiskamine ainult 24. veebruaril 1989.aastal

ühekordse aktsioonina. Meie tegime ettepaneku teha seda ka 1990. aastal ja nii

traditsioon tekkiski.

http://www.emls.ee/leht.php?id=56

Lisa 2

Intervjuu H.Valguga.

Milliste tunnetega meenutad laulva revolutsiooni aegu? Oli see su elu

kõrgaeg?

Kahtlemata oli see üks kõrghetki. Kas ka loominguline kõrgaeg, see on eri

lugu, sest ma ei ole veel kokkuvõtteid teinud, kuna tahaksin ikka veel üht-teist korda

saata. Aga mis puudutab mu ühiskondlikku tegevust ja rahva teenriks olemist, siis oli

laulev revolutsioon kahtlemata minu tähetund, mil suutsin üht-teist niisugust teha,

millest, loodan, tuli kasu kogu meie rahvale.

Laulev revolutsioon oli ehk ainus ilus asi, mida sündmused seoses taas

loodud Eesti vabariigiga on meile pakkunud.

Jah, võib ka nii öelda. Ma olen Eesti ajalooga päris hästi kursis, tundsin juba

poisikesest peast selle vastu tohutut huvi. Olen ajalugu tundma õppides avastanud, et

eestlaste seas pole kunagi ühtsust olnud – Läti Henriku kirjapanekutest, kus üks

kihelkond vaatas ükskõikselt pealt, kui naabreid rüüstati, põletati ja tapeti. Nii on see

olnud läbi kogu Eesti ajaloo: kogu aeg on olnud üks vastastikune kiusu ajamine,

väiklus, jonnakus, üksteise peale kaebamine.

Kõik suured algatused on selle tõttu põrmu varisenud. Sinna nahka läks jüriöö

ülestõus, kuna ainult üks maakond hakkas mässama ja teised kaasa ei tulnud. Sinna

33

nahka läks meie rahvuslik ärkamisaeg oma suurprojektidega: kirjameeste selts,

Aleksandrikool. Üürikene kokkuhoidmistunne, mis tekkis Vabadussõja ajal, oli ka

suhteliselt maist päritolu, sest esimesed mobilisatsioonid ei andnud mingit tulemust,

eesti mees ei viitsinud minna sõdima mingisuguse olematu riigi pärast. Alles siis, kui

lubati maad, ajas see mehed kihevile, sest millegi omamine on eestlasele hirmus

tähtis. Ja alles siis tekkis see, millest hiljem on välja kujundatud mingisugune

Vabadussõja vaim.

Teine aeg, millal eesti rahvas ka võibolla ühtmoodi mõtles, oli 1944. aasta

sügis, kui noored isamaaliselt kasvatatud eesti mehed panid Narva rindel

surmapõlgusega vastu pealevalguvatele vene laviinidele. Aga kõik ülejäänu Eesti

ajaloost on olnud ainult üks vastastikune närimine ja kiusu ajamine. Selle tõttu oli

laulva revolutsiooni aegne vaimne ja hingeline ühtsus midagi nii erakordset, et ma

julgen väita: see oli kogu eesti rahva tipphetk, mis tõenäoliselt enam kunagi ei kordu.

Valk, H. , Maaleht, 2001, 10.mai.