29.10.2017
1
Esimene kommunikatsiooni analüüs pärines filosoof Aristoteleselt (384-
322 eKr), kes töötas välja teooria, mis sai hiljem tuntuks retoorikana.
Kommunikatsioon tõusis tähelepane keskmesse Esimese maailmasõja ajal
ja järel seoses rahva mobiliseerimise vajaduse, laieneva
propagandategevuse ning reklaami funktsiooni avardumisega.
Kommunikatsiooni teaduslik uurimine algaski seoses propaganda ja
meedia mõju uurimisega.
Harold Lasswell (1927: 220): „Propaganda on üks moodsa maailma kõige
võimsamaid instrumente”
29.10.2017
2
Rööbiti propaganda uurimisega oli hakanud välja kujunema meedia
uurimine ja õpetamine.
1879–1884 – esimene ajakirjanduse ülikoolikursus Missouri Ülikoolis
(Columbia).
Zeitungskunde : 1916 Karl Bücher asutas Lepzigi Ülikoolis esimese
ajakirjanduse õppetooli Euroopas;
1928-1930 Otto Groth’i raamat Die Zeitung)
Publizistikwissenschaft: looja Emil Dovifat,
1922 – Walter Lippmann Public Opinion.
1927 Propagandauuringud (Harold Lasswell Propaganda
Technique in the World War).
Meedia süstemaatiline uurimine algas 1929. aastal, kui käivitus korraga
kaks projekti.
Esimene suurem uuring aastail 1929–1932: Payne-Foundation Studies.
Osales tuntud teadlasi, sh psühholoog Lui Leon Thurstone ja sotsioloog
Herbert Blumer. Stiimuli-reaktsiooni mudeli alusel uuriti kuritegevust,
armastust ja seksi kujutavaid filme ning nende ohtlikuna käsitatud mõju
tuletati otse filmi sisust.
Samal 1929. aastal läks John D. Rockefeller juuniori palgale Paul F.
Lazarsfeld, kes asus juhtima raadiouuringute projekti.
Esimest korda mõõdeti meedia mõju. Uurimuse 354-leheküljeline
kokkuvõte “Radio and the Printed Page: An Introduction to the Study
of Radio and Its Role in the Communication of Ideas” ilmus 1940.
aastal.
Meedia ja kommunikatsiooni teaduslik uurimine sai alguse huvist meedia
mõju vastu.
29.10.2017
3
Psühholoogid võtsid kommunikatsioonile lähenedes aluseks stiimuli-reaktsiooni mudeli.
See kommunikatsiooniteooria klassikaline mudel sarnanes füüsika mõjukäsitusega ning järgis vana deterministlikku põhjuse-tagajärje skeemi.
Kommunikatsiooni mõisteti informatsiooni ülekandmisena,. Siit tulenes kujutlus meedia otsesest, võiks öelda, et mehaanilisest mõjust inimeste käitumisele. Selle käsituse järgi pidi stiimul (loe: sõnum) kutsuma vastuvõtjas esile mõju. Viimast mõisteti muutusena.
Sellele loogikale oli üles ehitatud näiteks Carl I. Hovlandi mõjukäsitus.
Eeskätt huvi interaktsiooniprotsesside vastu on ajendanud kommunikatsiooni uurima paljusid sotsiaalpsühholooge. Tuntuim seesugune kommunikatsioonimudel pärineb Theodore M. Newcombilt (1953).
20. sajandi 40ndatel aastatel hakati kommunikatsiooni uurima sotsioloogia perspektiivist.
Kõne: Aristoteles (384-322) “Retoorika” ja “Toopika”
Esimene meedium – raamat: kirjandusteadus
keeleteadus
Ajakirjandus:
– Walter Lippmann
– Otto Groth, Karl Bücher
– Emil Dovifat
29.10.2017
4
● – Harold Lasswell
● – George Herbert Mead
● – Carl I Hovland
● – Kurt Lewin
● Teaduseks nüüdisaegses mõttes kujunes KT 1940. aastate
esimesel poolel ja see oli seogud Paul F. Lazarsfeld’i juhitud
Columbia Ülikooli rakenduslike sotsialuuringute büroo tööga
(Bureau of Applied Social Research at Columbia University).
Sõnal ‘distsipliin’ [<ld disciplina õpetus] on kaks tähendust: 1)
teadusharu, õppeaine; 2) kindlaksmääratud kord, korrahoidmine,
allumine kindlaksmääratud korrale.
Sõna ´teooria’ pärineb hilisladina theōria, mis omakorda tulenes
kreeka k. theōriā sõnast theōros, pealtvaataja (theā, vaatamine + -
oros, nägemine (sõnast horān, nägema)).
Nüüdisajal tähendab teooria lausete (väidete) ja põhimõtete
kogumit või võrku, mis seletab mingite nähtuste või faktide rühma.
Seejuures eeldatakse, et teooriat on korduvalt testitud (järele
proovitud) või see on laialt aktsepteeritud ja seda võib kasutada
loomulike (ingl natural) nähtuste ennustamiseks.
29.10.2017
5
Teooria koosneb:
o omavahel loogiliselt seotud lausetest (või väitlausetest – ingl.
statement, sks. satz);
o aktsepteeritud põhimõtetest (printsiipidest) ja
o analüüsimeetoditest.
Sotsioloog Robert Merton (1967) on eristanud kahe taseme teooriaid:
üldised, abstraktsed teooriad ja keskmise ulatusega teooriaid. Viimased
paiknevad üldteooriate ja empiiriliste leidude vahel.
üldteooria
keskmise ulatusega
teooria
empiirilised faktid
Pikka aega räägiti kommunikatsiooniteooriast kui üldteooriast. See aga
jätab mulje nagu oleks kommunikatsiooniteooria mingi teise teaduse
(psühholoogia või sotsioloogia) abiteadus. Eestis mõistavadki paljud
kommunikatsiooniteooriat just niimoodi.
29.10.2017
6
Tänapäeval kasutatakse meie teadusdistsipliinist rääkides kahte mõistet:
Communication and Media Studies või Communication and Media Research
(kommunikatsiooni ja meedia uuringud) ning Communication Science
(kommunikatsiooniteadus). Saksa keeles kasutatakse üksnes mõistet
Kommunikationswissenschaft.
NB! Tegu ei ole mingi sotsioloogia või psühholoogia abiteadusega, mis saab oma
alusarusaamad neilt aladelt, nagu mõni ikka veel arvab, vaid kaugele väljaarenenud
teadusdistsipliiniga.
Praeguseks on kommunikatsiooniteadus muutunud distsipliiniks, mida ühel
inimesel on võimatu detailides tunda ja haarata. See hõlmab mitte ainult näost-
näkku kommunikatsiooni või ajakirjandust, vaid selle teemade spekter on väga lai:
meediaõigus, meediamajandus, meelelahutus, meediakunst, visuaalne
kommunikatsioon, meedia ajalugu, kommunikatsiooni filosoofia jne.
Laias laastus vaatleb kommunikatsiooniteadus kahte liiki suhtlust:
● individuaalset kommunikatsiooni (vahetut suhtlust) ja
● meediakommunikatsiooni (levitamismeediumite poolt vahendatud avalikku
suhtlust e nn massikommunikatsiooni).
Kommunikatsiooniteaduse tähelepanu keskmes on avalik ja eeskätt vahendatud
avalik, kommunikatsioon – seda vahendab meedia.
Siit tuleneb KT huvi meediaga seotud tootmise (sõnumi loomise), levitamise ja
vastuvõtu vastu.
Seejuures ei tohi aga unustada individuaalset kommunikatsiooni. See pakub huvi
kahel põhjusel:
o see keskendub indiviidile (mitte massile, massikommunikatsioonis kipub indiviid
kaotsi minema) ja
o individuaalne kommunikatsioon on meediakommunikatsiooni aluseks –
meediakommunikatsioonile eelneb ja järgneb individuaalne kommunikatsioon.
29.10.2017
7
KT tunneb huvi sõnumite loomise, töötlemise, levitamise ja vastuvõtu
protsesside vastu. Seejuures ei ole oluline, millist meediumi kasutatakse –
kas paberile trükitud ajalehte, arvutivõrku, raadiot, televisiooni vms.
Uuritakse ka meediasüsteeme, kommunikatsiooni- ja meediapoliitikat,
samuti kommunikatsiooni- ja meediateooriaid (mis tegelevad ala
baasarusaamadega), meediaõigust, -majandust, ja palju muud.
Samuti tegeldakse eri tüüpi kommunikaatorite/saatjatega (nt ajakirjanik,
suhtekorraldaja, reklaami või ettevõttekommunikatsiooniga seotud ametid)
ja nende mõjuga kommunikatsiooniprotsessile; meedia uurimise
meetoditega jne.
US mass communications research (Robert Merton, Paul Felix
Lazarsfeld, Elihu Katz) püsib tänaseni enam-vähem kindlalt
eksperimentaalse sotsiaalteaduse traditsioonides, kuid ammendab
teadmisi ka teistest teadusharudest, eriti debattidest, mis käsitlevad
meedia mõju demokraatiale ja sotsiaalsele korrale.
Kriitiline meediateooria (Walter Benjamin, Max HorkHeimer,
Theodor W Adorno, Jürgen Habermas) Sai oma ainese
massikultuuri-teemalistest debattidest, kuid püsis pikka aega
neomarksistlikul kapitalismikriitilisel positsioonil. Mõjutas meedia
kultuuriteooriaid. [Suur osa nüüdis-Eesti ühiskondlikust mõttest on
sellest mõjutatud, kuigi asjaosalised ise sageli ei teadvusta seda.]
29.10.2017
8
Semiootiline analüüs. Rakendab semiootika (Charles Sanders
Peirce, Charles W. Morris) ja semioloogia (Ferdinand de Saussure)
põhiideid kommunikatsiooni ja kultuuri analüüsiks (Roman
Jakobson, Ferruccio Rossi-Landi). Seotud angloameerika
kultuuriuuringutega.
Angloameerika Cultural Studies / Briti kultuuriuuringud
(Raymond Williams, Stuart Hall, Lawrence Grossberg, John Fiske –
kaks viimast on ameeriklased), kujunes Suurbritannias tihedas
seoses neomarksismi ja semiootikaga, kuid arenes kiiresti laiemaks
empiiriliseks traditsiooniks;
Poststrukturalistlikud meediateooriad (Michel Foucault,
Jean-Francois Lyotard, Jacques Derrida, Jean Baudillard) revideeris
1960-80. aastatel, eeskätt Prantsusmaal, strukturalismi põhitõdesid.
Süsteemiteoreetiline kommunikatsiooni- ja meediakäsitus
(Humberto Maturana, Niklas Luhmann,). Kujutab endast
süsteemiteooria rakendamist kommunikatsiooni- ja
meediauuringutes. Sai alguse Niklas Luhmanni sotsiaalsete
süsteemide teooriast (raamat „Sotsiaalsed süsteemid“,1984), mida
Luhmann täpsustas rakendatuna meediasüsteemile raamatus
„Massimeedia reaalsus“ (1996).
(Radikaal)konstruktivistlik lähenemisviis. Kujunes 1970–1990.
aastatel, suuna eestvedaja ja rajaja oli Ernst von Glasersfeld.
Rakendusi kommunikatsiooniteoorias on esitanud Siegfried J.
Schmidt; Klaus Krippendorff, Klaus Merten jt).
29.10.2017
9
Laias laastus jaguneb meie arusaam reaalsuse ja tunnetuse (ning teadmise)
suhetest kaheks suureks lähenemisviisiks (või kui soovite, siis
tõekspidamiste võrguks):
realismiks ja
konstruktivismiks.
Viimane omakorda jaguneb kaheks: sotsiaalseks
konstruktsionismiks ja (radikaalseks) konstruktivismiks.
Realism Realism Konstruktivism Konstruktivism
Sotsiaalne
konstruktsionism
Sotsiaalne
konstruktsionism
Radikaalne
konstruktivism
Radikaalne
konstruktivism
Läänelik mõttelaad on antiikajast ja eriti renessansist alates lähtunud
realismist.
Põhiidee: me võime nimetada midagi „tõeliseks” ainult siis, kui see vastab
meist sõltumatule „objektiivsele” reaalsusele. Inimesi, kes nii väidavad,
kutsutakse realistideks või metafüüsilisteks realistideks (teadusfilosoof
Hilary Putnam’i termin, mida paljud konstruktivistid kaasutavad).
o Realistid (kommunikatsiooniteaduse, samuti psühholoogia, sotsioloogia
jms traditsiooniline arusaam) usuvad, et reaalsuse ja teadmise suhe on
alati enam või vähem pildikujuline (ikoonne) vastavus (=meie teadmine
peegeldab reaalsust).
Siit tulenevalt peavad paljud teadlased end praegugi „avastajateks”, kes
eemaldavad looduse saladustelt katte ja laiendavad aeglaselt, aga
järjekindlalt inimese teadmiste ulatust.
29.10.2017
10
Realismi vastand on konstruktivism (antirealism)
Põhjus: – me oleme oma vaatlustes sügavasti
sees. Vaatleja ei ole mitte ainult vaatluses osaleja ega osa saaja, vaid ka osa
vaatlusest. Meie teadvus ei ole tabula rasa, kus ei ole midagi, ning kõik,
mida kogeme, tuleb väljastpoolt. See, mida me näeme, kuuleme, haistame
või tunneme, ei sõltu kaugeltki ainult meid ümbritsevatest asjadest ega
nähtustest ega nende omadustest, vaid suuresti meie meeleelundite n-ö
tehnilistest võimalustest, kultuurist ning meie sisemistest olekutest.
Kui realist peab teadmise ja reaalsuse suhet enam või vähem pildikujuliseks
(ikoonseks) vastavuseks (peegelduseks), siis konstruktivist peab teadmist
meie enda konstrueerimise (kokkupanemise) tulemuseks.
Nüüdisajal on sõnapaar tegelikkuse konstrueerimine saanud enesestmõistetavaks mitte ainult kunstis, sotsiaalteadustes või kultuuriuuringutes, vaid ka matemaatikas, bioloogias ja füüsikas. Selle arusaama järgi on kõik nähtused konstrueeritud, kaasa arvatud aeg ja ruum, ja muidugi ka meedia loodud tegelikkus – see ei ole reaalsuse peegeldus, nagu mõned naiivsed inimesed arvavad.
James Carey (1989, 87):
29.10.2017
11
NB! Kommunikatsiooniteadus (nii kommunikatsiooni- kui ka
massikommunikatsiooni teooria) tekkis realismi (mehhaanilise
paradigma) raames ja paljud tema põhitõed on pärit sealt.
Filosoofiliselt või tunnetusteoreetiliselt seisab see lähenemisviis kolmel
vaalal:
René Descartes’i olemise- ja tunnetusekäsitus (ld Renatus
Cartesius – siit nimetus kartesianism);
Positivism (rajaja Auguste Comte);
Aristotelese (kahevalentne) loogika.
Selle kohta võite lugeda: Palmaru, R (2009) Kujutluste ühiskond. Tallinn:
Akadeemia Nord.
René Descartes [rön'ee dek'art] (ladinapäraselt
Renatus Cartesius; 1596–1650) prantsuse
matemaatik, filosoof ja loodusteadlane.
Peateos: "Meditatsioonid esimesest filosoofiast"
ehk „Metafüüsilised meditatsioonid“ (ld
Meditationes de prima philosophia) – üks
kuulsamaid teoseid filosoofia ajaloos. Ilmus 1641
ladina ja 1647 prantsuse keeles.
Teose täispealkiri: Meditationes de prima philosophia, in qua Dei
existentia et animae immortalitas demonstrantur (Meditatsioonid esimesest
filosoofiast, milles näidatakse Jumala olemasolu ja hinge surematust).
29.10.2017
12
Descartes’ilt on pärit duaalne maailmapilt – materiaalse ja vaimse
maailma selge lahutamine.
Maailm koosneb vaimsetest ja materiaalsetest asjadest (vaimudest ja
kehadest):
Substants Atribuudid Moodused
Res extensa –
materiaalsed asjad
ulatuvus
(ruumilisus)
Kuju ja suurus
Res cogitans –
vaimsed asjad
mõtlemine Ükskõik, milline vaimne asi,
nt aisting, kujutlus, usk, soov,
idee jne
Asjade maailm on:
● Staatiline (liikumatu, tasakaaluseisundis olev);
● Jumala loodud – samamoodi nagu masin on inseneri
konstrueeritud ja üksikdetailidest kokku pandud.
● Asjade maailma elemendid on üksikud asjad, mis koosnevad
väiksematest kehadest. Terviku omadused ei ole taandatavad
väiksemate kehade omadusteks.
● Asjade omavahelise suhted taanduvad mehhaanilistele
seaduspärasustele. See masin liigub, aga tema mehhanismid on
staatilised ja muutumatud.
● Põhjus määrab tagajärje.
29.10.2017
13
Tunnetus
Kuna maailma lõi temast väljapool olev looja, võib ka inimene kui
väljapool asuv vaatleja püüda asjade olemust tunnetada.
Tunnetav vaim seisab reaalsuse objektidest (sjadest) väljapool ja
tunnetus – kui see õnnestub – on reaalsuse kujutis või pilt sellest.
Siit tunnetuse ideaal – objektiivsus: tunnetuse tulemus peab
vastama reaalsusele (objektidele ja asjadele). Sama asja
vaatlevad eri vaatlejad peavad jõudma samadele tulemustele.
Sest tulemused on määratud asja (objekti) omadustega, mitte
vaatluse protseduuri või vaatleja omapäradega.
Selline kellamehhanismina toimiv maailm on väljaarvutatav ja
ennustatav.
Descartes’i tunnetuse käsitus
t unnet av v aim
m a t er iaal ne a si
T unnetus on
tegelikkuse pilt
29.10.2017
14
Descartes’i duaalne maailmapilt (materiaalse ja vaimse
maailma lahutamine):
sellest on sajandeid lähtunud nn läänelik mõtlemine;
määras teaduste jagunemise loodus- ja vaimuteadusteks;
siit on pärit meie ettekujutus tegelikkuse ja selle
tunnetamise vahekorrast.
See maailmapilt on Eestis praegu masendavas ülekaalus.
29.10.2017
15
Positivism Rajaja Auguste Comte (1796-1857).
Esitas 1822. aastal töö Plan de travaux scientifiques
nécessaires pour réorganiser la société (Teaduslike
uurimuste plaan, mis on vajalik ühiskonna
ümberkorraldamiseks). See pani aluse positivismile.
Suunale andis nime Comte kuueköiteline peateos “Cours de philosophie
positive” (Positiivse filosoofia kursus), mille ta kirjutas aastatel 1830-
1842.
Oma põhiideed võttis Comte kokku lühemas kirjutises “Discours sur l`
esprit positif” (1844).
Positivism määratleb end kui tervemõistuslikku lähenemisviisi teadmisele
(common-sense approach to knowledge):
Kõike, mida me teame, oleme saanud teada meelte kaudu. St kindla
teadmiseni võib jõuda ainult meelte abil.
Kui mingi teadmiseni jõutakse, siis on see vaid koguteadmise üks
ehitusplokk.
Positivism binaarne: mis ei ole objektiivne, on subjektiivne.
Objektiivne = tunnetuse tulemus, mis vastab objektile.
Objektiivsus = faktide esitamine.
Faktid on need, mida me kogeme vahetult. Keegi teine võib sama
kogeda.
100% kartesianism!
Meedia ja massikommunikatsiooni uurimine tugineb peaasjalikult
positivismile. Sealt on pärit enamik meie ajakirjandusega seotud
kujutlustest.
29.10.2017
16
Kahevalentne loogika Aristoteles (384-322 eKr).
Alates Aristotelesest on euroopalik mõttetraditsioon
aktsepteerinud ratsionaalsena ainult selliseid argumente
ja järeldusi, mis järgivad klassikalise (kaheväärtuselise)
loogika reegleid. Sellised ütlused on kas õiged või valed,
kolmandat võimalust ei ole (tertium non datur).
Ometi põrgati tolle kolmanda võimalusega kokku juba antiikajal pradoksid
(reeglina enesekohased väited). Nt kreetalane Epimenides ütleb: “Kõik
kreetalased valetavad!” (ka valetaja paradoks: „kõik valetajad valetavad,“ ütleb
valetaja).
Selliste ütluste puhul jõudis kaheväärtuseline loogika oma võimaluste piirini.
Sedasorti ütlused on õiged siis, kui nad on valed ja vastupidi.
Teoreetiliselt ületati kahevalentne loogika 20. sajandil.
Meist sõltumatu reaalsus
Vaatleja tajub reaalsust ja annab kogetu edasi
Võtab informatsiooni vastu ja tegutseb sellele vastavalt
29.10.2017
17
Reaalsus
Reaalsus
Reaalsuse peegeldus
Reaalsuse peegeldus
Sümboliline reaalsus
Sümboliline reaalsus
Objektiivsus on seos asja (objekti, reaalsuse) ja seda esitava sõnumi vahel.
Objektiivne
Kallutatud
Kallutatuse kutsub esile vahendaja
29.10.2017
18
Selles kujutluses on meediatekstid info edasiandmise vahendid.
─ Sõnad (märgid) tähistavad tegelikkuses juba olemasolevaid asju.
─ Kui midagi öeldakse, siis järelikult on kellelgi vaja sõnum edasi
anda.
Siit naiivne usk, et “ajalehes ilmaasjata ei kirjutata” või “ma nägin oma
silmaga televiisorist, järelikult ongi nii!”.
Aga kas maailm, mida te näete televiisoriekraanil ja läbi akna on üks
ja seesama?
# Selles kujutluses käib tegelikkus ees ja keel sörgib sellel kuulekalt sabas.
Siit suhtumine keelesse ja kommunikatsiooni: ah, need on ainult sõnad, see
pole ohtlik ega oluline!
20. sajandi sotsiaalteaduste ajalugu on kartesianismist loobumise
lugu. Olulisemad nimed:
– Edmund Husserl, Ferdinand de Saussure, Walter Lippmann, Jean
Piaget, Lev Võgotski, Karl Raimund Popper, Alfred Schütz,
Peter Berger ja Thoms Luckmann, Heinz von Foerster,
Humberto Maturana, Michel Foucault, Niklas Luhmann, Ernst
von Glasersfeld, Siegfried J Schmidt.
– See protsess on eri teadusaladel viinud arvukate “-ismide”
tekkeni, mis kasutavad samade ideede ja nähtuste kirjeldamiseks
erinevaid mõisteid: poststrukturalism, sotsiaalne
konstuktsionism, konstruktivism, süsteemiteoreetilne
konstruktivism, radikaalne konstruktivism, diskursuse analüüs,
dekonstruktsioon.
Rööbiti sellega on loobutud nn klassikalisest teadusest.
29.10.2017
19
Konstruktivismi põhiteesi järgi ei ole maailm sellisena, nagu me seda
kogeme, tunnetame, läbi elame või temast mõtleme, sugugi objektiivne.
See on meie kui vaimse ja tunnetava inimolendi loodud konstruktsioon. Me
konstrueerime pidevalt midagi, mida me aktseptime kui reaalsust.
See arusaam on üsna vana – konstruktivismi juured ulatuvad tagasi
Xenophanesi (570–475 eKr), Alcmaeon’i (u 530–500 eKr), antiikaja
skeptikute (Pyrrhon, Sextus Empiricus) ja Aristoteleseni.
Skeptikutelt pärineb ka arusaam, et me ei saa võrrelda oma tunnetuse
tulemust reaalsusega, me saame seda võrrelda ainult teise (kolmanda,
neljanda jne) tunnetuse tulemusega.
Bütsantsis tekkis 3. sajandil apofaatikute koolkond, mis oli seisukohal, et
Jumala absoluutne transendentsus välistab võimaluse samastada inimest
temaga. Inimmõte ei ole põhimõtteliselt võimeline Jumalat mõistma, sest
kõikvõimas, kõike teadev ja kõikjal kohal olev Jumal erineb kõigist
asjadest, millega me iga päev kokku puutume. Kuna meie mõisted on
tuletatud meie elu kogemusest, siis ei suuda me nende mõistete või
arusaamade abil jumalikku mõista. Lühidalt: igaüks võib teada ainult seda,
mida tema on teinud.
Itaalia filosoof ja ajaloolane Giambattista Vico 1710. aastal:
“Nii nagu inimene opereerib oma kujutluste maailmas abstraktsioonidega,
teeb Jumal seda kõiksuses reaalsusega” (tsit. Glasersfeld 1990: 19.)
Tuntumad konstruktivistid: Berkeley, Hume, Vico, Kant, Hegel,
Nietzsche, Vaihinger, Piaget, Dewey jt.
29.10.2017
20
Konstruktivismi filosoofilise tausta moodustab saksa filosoofi Immanuel
Kanti (1724–1804) käsitus (Puhta mõistuse kriitika, Kritik der reinen
Vernunft (Critique of Pure Reason), 1781, 1787).
Kant paigutas maailma ja taju vahele kolmanda, vahendava teguri.
– Kantil endal koosnes too tegur igavestest ja universaalsetest
kategooriatest, hilisemad uurijad aga on nimetanud seda tegurit keele ja
kultuuri ajalooliselt muutuvateks käsituslikeks struktuurideks (nt
skeem)
Sõnaseletus:
● Käsitus: arusaam, mõistmine.
● Käsitlus: käsitelu, vaatlus, analüüs, eritlus.
On olemas objektiivne maailm, meist sõltumatu reaalsus, mis on inimkogemuse eeltingimuseks. .
Inimesel on võimalik kogeda mitte asja iseeneses, vaid seda, mida asi iseeneses tekitab (st mitte asju, objekte, vaid nähtumusi – me ei koge lampi või lauda ennast, vaid seda, mida lamp või laud meis tekitab). Ehk teisisõnu: välise maailma (reaalsuse) asjad (objektid) on antud meile meie kogemustes (ingl. k. experience)
Maailm iseeneses on inimese mõistusele kättesaamatu, sest see, kuidas inimene mõtestab enese jaoks ‘maailm iseeneses’ poolt tekitatud kogemust, sõltub inimese enda mõistusest.
Kant: teadmine saab alguse kogemusest, kuid ei tulene sellest. Teadmine on hoopis mõistuse poolt mõtestatud kogemus.
See, milline see kogemus täpselt on, sõltub juba konkreetse inimese mõistusest (pange näiteks kolmanda klassi laps „Fausti“ või „Hamletit“ lugema ja kuulake, mida ta räägib!).
29.10.2017
21
a priori (lad.
varasemast) teadmine,
mis tekib meie meele
(mind) operatsioonidest
ja on sõltumatu meie
mõistusest (sense).
a priori (lad.
varasemast) teadmine,
mis tekib meie meele
(mind) operatsioonidest
ja on sõltumatu meie
mõistusest (sense).
• a posteriori (lad. „sellest, mis seejärel või pärast seda tuleb“) teadmine, mis tekib mõistuse (sense) operatsioonidest ja sõltub neist.
• a posteriori (lad. „sellest, mis seejärel või pärast seda tuleb“) teadmine, mis tekib mõistuse (sense) operatsioonidest ja sõltub neist.
Kant: „Mõisted ilma kaemuseta on tühjad, kaemus ilma mõisteteta on pime”
Inimene võib reaalsusest midagi teada ainult siis, kui tema mõistus annab
meie reaalsuse tajumisele mõtte (ingl. k. sensemaking), ehk mõtestab selle
vastavate mõistete abil inimese jaoks lahti (Maturana 200 aastat hiljem: see,
mida me näeme, on meis).
Immanuel Kant
(1724-1804)
Kant („Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale,
mis on võimeline esinema teadusena“ § 36):
„Meie meel (arusaamine) ei tuleta oma seadusi
loodusest, vaid kirjutab need talle ette.“
Der Verstand schöpft seine Gesetze nicht aus der
Natur, sondern schreibt sie dieser vor.
„the understanding does not derive its laws (a
priori) from, but prescribes them to, nature.“
Kontrollküsimus: kelle seadused on loodusseadused?
29.10.2017
22
Kuigi konstruktivism pole kaugeltki ühetaoline lähenemisviis, vaid väga
mitmekesine, polüfooniline ja heterogeenne (loe: erisugune, ebaühtlane)
diskursus, milles on palju erinevaid seisukohti ja fraktsioone, võime selle
siiski jagada kaheks: sotsiaalseks konstruktsionismiks ja radikaalseks
konstruktivismiks. Tegu on kahe erineva vaatekohaga (perspektiiviga): üks
on „ülevalt alla“ ja teine „alt üles“ perspektiiv.
“top down” perspective “bottom up” perspective
Neid kahte nimetatakse mõnikord ka individuaalseks ja sotsiaalseks
konstruktivismiks.
o Individuaalne: indiviidid konstrueerivad tähendust selle abil, mida nad juba
teavad ja interaktsioonis (vastastiktoimes) oma keskkonnaga.
o Sotsiaalne: rühmad (grupid) ja kultuurid konstrueerivad tähendust üheskoos
sellest, mida grupp või kultuur juba teab ja on kogenud.
Üks lähtub sotsiaalsest ja teine üksikindiviidist.
o (Sotsiaalne) konstruktsionism käsitleb (või kui soovite, siis mõistab või
kontseptualiseerib) indiviidi pigem diskursiivsete struktuuride tulemina. Selles
arusaamas sõltub indiviid sotsiaalsest ja on midagi teisejärgulist (olulisem
toimub mujal – sotsiaalsel tasemel).
o Radikaalne konstruktivism lähtub indiviidist. Just üksikindiviid, ja mitte
inimkogum, on see, kes reaalsust konstrueerib. Kuid konstruktivismil on
raskusi selle selgitamisega, kuidas olukorras, kus indiviidi kogemuste maailm
on tema enda konstruktsioon, on võimalikud sotsiaalne interaktsioon
(vastastiktoime) ja ühiskond üldse.
29.10.2017
23
Sotsiaalne konstruktsionism (SK) on koolkond või mõttesuund, mida
ühendab tõekspidamine, et sotsiaalsed nähtused on inimeste loodud,
institutsionaliseerutud ja muudetud traditsiooniks.
SK algatajateks peetakse sageli Peter L. Berger’it ja Thomas Luckmann’i,
kes 1966. aastal avaldasid raamatu „The social construction of reality: A
treatise in the sociology of knowledge“ (Reaalsuse sotsiaalne
konstrueerimine: traktaat teadmise sotsioloogiast).
Tegelikult pole see aga päris nii, Bergerit ja Luckmanni võib pigem pidada
SK teise laine tekitajateks.
SK rajajaks tuleb pigem pidada Lev Võgotski’t (1896-1934) ja tema
kultuurilis-ajaloolist teooriat.
o Võgotski avas meie silmad kultuuri tohutu rolli suhtes. Tema keskne
idee: meie mõtted ja intellekt pole päriselt meie omad. See on ajaloo ja
kultuuri produkt. 30 aastat hiljem väitis sama Michel Foucault.
Võgotski (Лев Семёнович Выготский) sündis Oršas
(Vene Impeerium, praegu Valgevenes).
o Hariduselt jurist (1917 Moskva Ülikool) ja filoloog.
Arengupsühholoog. Õppejõud Moskvas,
Leningradis ja Harkovis.
o Suri 1934 tuberkuloosi.
o Läänes avastati ta 1960-ndatel, kui tema Мышление
и речь (1934) tõlgiti inglise keelde (Thought and
language 1962).
29.10.2017
24
Võgotski põhiideed:
individuaalne areng on kultuuri arengu tulemus.
Areng on põhiliselt mentaalne (vaimne) – mõtete, keele ja arutluse areng.
Need arenevad sotsiaalses interaktsioonis teiste inimestega (eriti vanematega). Tulemuseks on kultuuri ühised teadmised.
Raamatus “Kõrgemate psüühiliste funktsioonide arengu ajalugu” (“История развития высших психических функций” 1931, ilmus 1960) esitas Võgotski oma kultuurilis-ajaloolise teooria.
Võgotski eristab psüühiliste protsesside kahte taset:
o naturaalset (looduslikku, loomulikku), mis on bioloogilise evolutsiooni tulemus
o kultuurilist, mis on ühiskonna arengu tulemus.
Esimene on madalam ja teine kõrgem.
Kultuurilise käitumise eripära: see on tööriistade ja märkide poolt
vahendatud. Tööriistad on suunatud väljapoole, märgid aga
sissepoole.
(vahendatud) käitumine/
tegevus
29.10.2017
25
Paljud oma seisukohad esitas Võgotski väideldes geneetilise
epistemoloogia looja Jean Piaget’ga.
o Piaget järgi eelneb mõtlemise areng kõne arengule, varane kõne on
egotsentriline.
o Võgotskil eelneb kõne areng mõtte arengule. Kõne on sotsiaalne, kõne
internaliseerumise läbi areneb ka mõtlemine.
See on tüüpiline konstruktsionismi ja konstruktivismi vastasseis.
Sotsiaalse konstruktsionismi teiseks „asutavaks isaks“ võib pidada Austria-
Ameerika sotsiaalteadlast Alfred Schützi (1899–1959).
Schütz lõpetas Viini ülikooli juristina ja tegutses oma erialal elu lõpuni. Selle
kõrvalt õpetas ta ülikoolis sotsioloogiat ja filosoofiat ning tegeles
sotsiaalteaduste filosoofiliste alustega. Oli tugevasti mõjutatud
fenomenoloogia rajajast Edmund Husserlist.
1932 esimene raamat „Der sinnhafte Aufbau der sozialen Welt“ (sotsiaalse
maailma tähenduslik konstrueerimine (ülesehitamine); inglise keeles ilmus
pealkirja all The phenomenology of the social world). Raamat pälvis ka
Husserli tähelepanu ja nad kohtusid korduvalt (Husserl suri 1938). Husserl tegi
Schützile koguni ettepaneku hakata tema assistendiks Freiburgi Ülikoolis.
Schützi töö jäi pooleli. Kirjutas koos Luckmaniga raamatut „Elumaailma
struktuurid (Structures of the Life-World)“, mille Luckmann lõpetas ja 1982.
aastal avaldas.
29.10.2017
26
Mõisted ‘sotsiaalne konstruktsioon’ ja ‘tegelikkuse sotsiaalne konstrueerimine’
tulid laiemalt käibele Peter L. Bergeri ja Thomas Luckmanni 1966. aastal ilmunud
raamatuga „The Social Construction of Reality“.
Selles esitatud seisukohti on tugevasti mõjutanud Schützi tööd ja nii Luckmanni kui
ka Bergeri koostöö Schütziga (Schütz oli Bergeri doktoritöö juhendaja).
Alfred Schütz (1899–1959)
Tegelikkuse sotsiaalne konstrueerimine (The Social Construction of
Reality) tähendab seda, et
o isikud ja nende rühmad (grupid) loovad interaktsioonis
(vastastiktoimes) olles aja jooksul üksteise tegevuse kohta mõisteid või
mentaalseid representatsioone (loe: kujutlusi ja esitusi) ning kinnitavad
neid vastastikku rolle täites.
o Sellised vastastikkused rollitäitmised institutsionaliseeruvad. Selle
käigus tekivad ja kinnistuvad ühiskonnas tähendused, mida inimesed
omavahel suheldes (kommunikatsioonis) pidevalt võimendavad.
o Sel moel kujuneb ühiskonnas ühine teadmine, ehk teisisõnu, sotsiaalselt
konstrueeritakse reaalsus. Seejuures peavad inimesed oma
konstruktsioone reaalsuseks.
Olen vahel mõelnud, et realistid on inimesed, kes peavad oma
konstruktsioone reaalsuseks.
29.10.2017
27
Interaktsioon ehk vastastiktoime on indiviidide reaktsioon üksteise
sõnumitele.
o Need vastastikkused reaktsioonid koordineerivad nii inimeste
mõttetegevust kui ka tegevust.
o Kuna inimese teadvus kui süsteem on operatsiooniliselt suletud ja
autonoomne, ei ole indiviidide reaktsioonid lineaarsed. Iga indiviid
võtab sõnumeid vastu ja tõlgendab teiste indiviidide tegevust oma
teadvuse tasemel ja vastavalt oma kogemusele, kognitiivsele ja
emotsionaalsele olekule, tõekspidamistele, ootustele ja konkreetsele
olukorrale.
o Selle tulemusena tekkivaid individuaalseid konstruktsioone
väljendatakse omakorda kommunikatsioonis.
Institutsioon = korrastatud kollektiivne tegevus, ühiskonna
reguleerimissüsteem. See on korduv tegevus, samasse situatsiooni sattudes
tegutsevad inimesed samamoodi.
Institutsionaliseeruma – institutsiooniks (kombeks, seaduseks,
käitumismustriks) muutuma, inimese asetamine/asetumine institutsiooni
(kus ta käitub ja tegutseb samas olukorras samamoodi).
Nii sotsiaalse konstruktsionismi kui ka institutsioonide juurde tuleme
me oma kursuse käigus tagasi.
Representatsioon (ingl representation, sks Repräsentation) on mitte kohal-
või esiloleva tegemine kohal- või esilolevaks ettekujutuses ja
kommunikatsioonis. Kuidas seda mõista?
29.10.2017
28
o John Locke kasutas sõna ‘representatsioon’ stands for sünonüümina – nt
sõnad esindavad (stands for) ideid. Aeg-ajalt kasutas ta seda sõna ka, et
osutada ideele. Kanti “Puhta mõistuse kriitika” tõlkijad pruukisid
saksakeelset sõna ‘Vorstellung’ (ettekujutus) inglise keelde tõlkides sõna
‘representation’. Seega võime öelda, et representation on kujutlus.
Presentatsioonid on meie kogemuste killud, mida me korrastame vähem või
rohkem keerukatesse struktuuridesse, et paremini mõista maailma, milles me
elame. Kui me neid struktuure meenutame, siis võime need oma kujutluses
uuesti esile kutsuda. Ja me võime neid kujutlusi kommunikatsioonis esitada.
Need ongi representatsioonid.
o Oluline seik: representatsioonid ei ole välise reaalsuse killud ega nende
peegeldused, vaid on mentaalsed (tunnetuse ja inimvaimuga seotud) kujud
või imagod. Me ei saa midagi öelda representatsioonide vastavuse kohta
meist sõltumatu reaalsusega, sest (nagu juba antiikskeptikud teadsid) me ei
saa seda vastavust kuidagi kontrollida. Me ei saa kõrvutada ja võrrelda
representatsioone ja reaalse maailma asju. Me võime võrrelda oma
kogemust ainult teise, kolmanda jne kogemusega, aga mitte reaalsete
asjadega.
Konstruktivismist ja konstruktsionismist kõneldes puutume me kokku veel
kahe mõistega, need on ‘reaalsus’ ja ‘tegelikkus’.
Siin on eesti keel pisut paremas seisus kui suur ja võimas inglise keel –
meil on selle kohta, mida inglise keeles tähistab ainult üks väljend
reality, kaks sõna: reaalsus ja tegelikkus. Samamoodi eristavad
reaalsust ja tegelikkust näiteks saksa keel—Realität ja Wirklichkeit—
või taani keel—Realitet ja Virkelighed.
See vahetegemine annab inimestele, kes tunnevad huvi teadmiste tekke
vastu, suure eelise: me võime eristada oma kogemuste maailma,
tegelikkust, ehk seda, mis me ise oleme loonud, ja meie tunnetusest
sõltumatut välismaailma — reaalsust, mis peab olemas olema enne, kui
me seda “tunnetame”.
Tõsi, inglise keeles on sõna actuality täiesti olemas, aga seda ei
kasutata alati ‘tegelikkuse’ tähenduses.
29.10.2017
29
Sotsiaalsel konstruktsionismil on
tõsine puudus, mida sageli ei
märgata – ta alahindab indiviidi ja
on seisukohal, et konstruktsioonid
on eeskätt sotsiaalsed.
Seda viga parandab 1974. aastal
tekkinud radikaalne konstruktivism
RC lähtekohaks on laialt levinud konsensus, et närvisüsteem on
operatsiooniliselt suletud ja et inimesed on kognitiivselt autonoomsed olendid,
kes reageerivad keskkonnast tulevatele ärritustele individuaalselt (oma
olekutest lähtuvalt).
Süsteemide operatsiooniline suletus on mitme teooria ja lähenemisviisi
lähtepunkt. Need teooriad ja lähenemisviisid on:
Ernst von Glasersfeld’i radikaalne konstruktivism;
Humberto Maturana and Francisco Varela (1980) autopoieesi teooria ehk
Santiago tunnetusteooria;
Gordon Pask’i (1961) vaatleja küberneetika;
Heinz von Foersteri teise astme küberneetika (secondorder cybernetics).
Kõik need käsitused lähtuvad arusaamast, et meil puudub otsejuurdepääs oma
keskkonnale, me pääseme sellele ligi üksnes oma närvisüsteemi kaudu.
29.10.2017
30
Operatsioonilisest suletusest tuleneb see, et RC lähtub indiviidist ja
arusaamast, et indiviid on kõike muud kui passiivne. Selles lähenemisviisis
on aktiivne indiviid konstrueerija rollis.
Kõige paremini on seda väljendanud psühholoog Kenneth Gergen
(1999: 237): „Konstruktivisti jaoks on maailma konstrueerimise
protsess psühholoogiline, see toimub peas (“For constructivists, the
process of world construction is psychological; it takes place ‘in the
head’”).
Radikaalset konstruktivismi vaatleme lähemalt hiljem, 5. teema raames.
Mõiste ‘kommunikatsioon’ tekkis 19 sajandil ning seda sõna kasutades
peeti silmas sõnumite või signaalide transporti mingi vahemaa taha. Siit ka
nimetus – ‘kommunikatsioon’ ja kommunikatsiooniga seotud sõnavara:
‘saatma’, ‘saatja’, ‘vastuvõtja’, ‘informatsiooni andma’ jms.
Keskne idee: sõnumite transport vahemaa taha eesmärgiga kontrollida. See
eeldab, et sõnumeid luuakse tsentraalselt ning kommunikatsiooni kui
protsessi kõige olulisem tegelane on ‘saatja’.
Siittulenevalt peetakse kommunikatsiooniks protsessi, kus sõnumeid
transporditakse ja levitatakse ruumis eesmärgiga kontrollida seda ruumi ja
inimesi. Siit mõiste ‘inforuum’ või ‘infoväli’.
Tänapäeval enam nii ei arvata (kuigi väga paljud siiski jätkavad endistviisi
selle ajast ja arust arusaama vaimus).
29.10.2017
31
Inglisekeelne sõna communication tuleneb ladinakeelsest verbist
communicare (communica + re) – muuta paljudele ühiseks, jagada,
communis – ühine. Sellel sõnal on kaks tähendust:
● commūnis – ühine,
● commūnicā + (re) (te) – siirdada, jagada, muuta paljudele ühiseks.
Need kaks tähendust koos väljenduvad ehk kõige paremini sõnapaaris
‘ühendust pidama’, ‘ühenduses olema’ (kas oled temaga ühenduses?),
suhtlemine, suhtlus.
Kommunikatsioon on raadiouudised, töömäärused, ajalehereklaam,
ilmateated televisioonis, valgusfoori värvi muutumine jne. Aga ka
keelepeks loengu vaheajal või rahvusvaheline geeniuurijate kongress.
Samuti näoilmed, soengu stiil ja värv, kirjanduse uurimine – nimekiri on
lõputu. Selline suhtlus on organiseeritud kooselu eeldus ja vahend.
N agu juba öeldud, on hiljemalt 19. sajandist alates kommunikatsiooni
mõistetud kui ülekannet, sõnumite või „info“ transportimist punktist A
punkti B. Tookord tundus, ja vähemal määral tundub praegugi, et „info“ või
sõnumite kättetoimetamine on samasugune tegevus nagu kaupade ja
inimeste transportimine. Mõlemat nimetati kommunikatsiooniks.
Selles tähenduses kasutab sõna ’kommunikatsioon’ ka Claude Shannoni
matemaatilise informatsiooni teooria ning koos sellega ka IT.
Kommunikatsiooniteaduse arusaam kommunikatsioonist on hoopis
teistsugune ja avaram.
29.10.2017
32
Kommunikatsiooniteaduse arusaamas on kommunikatsioon läbi ja lõhki
sotsiaalne nähtus.
Rääkisin eespool, et vastupidi meie igapäevasele keelekasutusele ei saa
kommunikatsiooni kui tegevust omistada ühele aktandile.
Niisiis on kommunikatsioon KT arusaamas algupäraselt ja läbinisti
sotsiaalne. Seetõttu määratles Luhmann ühiskonda kui
kommunikatsioonisüsteemi.
Kuidas seda mõista? Seda ei olegi võimalik mõista realistliku
lähenemisviisi raames. Ja lõpuni ei saa seda mõista ka sotsiaalse
konstruktsionismi abil, mis peab kommunikatsiooni rituaaliks ja sellisena
kultuurinähtuseks.
Me lähtume sellest, et:
1) Tegelikkust (individuaalset ja sotsiaalset reaalsust) loob aktiivne indiviid.
2) Konstruktivism vaatleb enesele osutavaid (self-referential) ja
operatsiooniliselt suletud (operationally closed) süsteeme ja sellistes
süsteemides või selliste süsteemide vahel toimuvaid protsesse.
3) Autonoomne, enesele osutav (self-referential), operatsiooniliselt suletud
(operationally closed) ja aktiivne tunnetav süsteem (kognitiivne süsteem,
indiviidi teadvus) on interaktsioonis (vastastiktoimes) ainult oma
olekutega, mistõttu vaatleja võib teada ainult seda, mida ta ise on
konstrueerinud (kokku pannud).
Neurobioloogiliselt on elusorganismide kognitiivne aparaat
operatsiooniliselt suletud süsteem ning tunnetamine ei tähenda välise
maailma objektide vastuvõttu, vaid selle maailma katkematut loomist
elamise vältel (Maturana, Varela 1980: 127–128). Sõnapaar
operatsiooniliselt suletud tekitab inimestes mõnikord segadust ja loob
eksiarvamusi.
29.10.2017
33
Mõiste operatsiooniliselt suletud tähendab seda, et interaktsioonide
võrgustik moodustab süsteemi piiri ning toob esile terviku.
Neis piirides toimib süsteem ülejäänud maailmast eraldatult:
süsteemisisesed operatsioonid sulguvad alati süsteemisisestesse
operatsioonidesse — keha sees toimuvad protsessid suubuvad keha sees
olevatesse protsessidesse ja moodustavad kehasiseseid protsesse.
Sõna ‘suletus’ kasutatakse siin mõiste ‘rekursiivne’ matemaatilises
tähenduses, mitte aga suletuse või isoleerituse mõttes interaktsioonist, mis
oleks mõttetus (Varela 1997: 78). [Varela, Francisco J. (1997). Patterns of
Life: Intertwining Identity and Cognition. In Brain and Cognition. Vol. 34,
Issue 1, 72–87.]
Ehk teisisõnu: meie ajul puudub otsene juurdepääs maailmale. Inimese
närvisüsteem on keskkonnast selge piiriga eraldatud ja endasse suletud
süsteem, mille aktiivsus on seotud tema endaga.
o See toimub nii, et suletud närvivõrgul on sisend- või väljundpinnad kui
tema organisatsiooni iseloomulikud tunnused, aga need ei muuda
närvisüsteemi avatud neuronite võrguks.
o Kui neid pindu interaktsioonis mõjutatakse, siis reageerivad närvirakud
sellele oma mingi aktiivsuse seisundiga, teised närvirakud reageerivad
sellele ja kolmandad omakorda neile jne. Protsess kulgeb suletud ringis,
kus närviaktiivsus reageerib närviaktiivsusele, mitte välisele maailmale.
Siit tuleneb oluline järeldus, millele Humberto Maturana ja Fransisco
Varela on korduvalt osutanud: seda, kuidas süsteem keskkonda vaatleb (s.t
millised sisemised mõjud on seotud süsteemi ja keskkonna
interaktsiooniga) ning mis on vaatluse tulemus, ei määra mitte keskkond,
vaid süsteem ise (Maturana, Varela 1980: xxviii, 22).
29.10.2017
34
Teisisõnu: meie meeled annavad edasi meie keerukat reaktsiooni väljaspool
olevale stiimulile, mitte stiimulit ennast. Meie taju ei peegelda
välismaailma sellisena, nagu ta on. See, mida me näeme, kuuleme,
haistame või tunneme, ei sõltu ainult meid ümbritsevatest asjadest ega
nähtustest või nende omadustest, vaid suuresti meie meeleelundite n-ö
tehnilistest võimalustest ning meie sisemistest olekutest.
See tähendab, et me oleme oma vaatlustes sügavasti sees. Vaatleja ei ole
mitte ainult vaatluses osaleja ega sellest osasaaja, vaid ka osa vaatlusest.
Meie teadvus ei ole tabula rasa, kus poleks midagi, ning kõik, mida
kogeme, tuleb väljastpoolt. Seetõttu ei saa me öelda, et meie meeled
informeerivad meid välisest reaalsusest. See, mida me näeme, on meis.
4) Äsjaöeldust (eelmisest punktist) tulenevalt on konstruktivism agnostiline
reaalsuse suhtes (see ei ole tunnetatav).
Nõnda siis on elusorganismide kognitiivne aparaat operatsiooniliselt suletud
ja iseorganiseeruv süsteem. Siit kerkib loogiline küsimus:
o kuidas saavad inimesed sel juhul sotsiaalselt ehk üheskoos tegutseda?
o Miks ei liigu nad kaootiliselt kõikides suundades, nagu näiteks õhu
molekulid tühjas kinnikorgitud purgis, vaid suudavad üheskoos ehitada
maju ja masinaid, moodustada organisatsioone ja riike?
o Mis neid kognitiivselt autonoomseid süsteeme ühendab ja kuidas see
ühendus toimib?
Need ja paljud muud küsimused leiavad vastuse siis, kui me käsitleme
kommunikatsiooni aktantide ühiskonnastumise fundamentaalse
mehhanismina, mis ühendab operatsiooniliselt suletud kognitiivseid ja
sotsiaalseid süsteeme.
See ühendus ei kulge juhuslikult, vaid on orienteeritud ühise tähenduse
tekkele.
29.10.2017
35
Ego Alter
ütleb
vastab
mõte mõte
NB! Kommunikatsioon on alati indiviidide vaheline, st sotsiaalne.
Siit tuleneb, et kommunikatsiooniteaduse uurimisala ei ole inimese ja
arvuti suhe, meedia tehnoloogia, sõnumite kodeerimise iseärasused jms.
(ühised) tähendused
Kommunikatsiooni erilisest rollist ja sellest tulenevast mitmekesisusest
tekivad raskused:
● Kas nii erinev ja paljutahuline ilming võib üldse olla ühe teaduse
„objekt“?
● Kommunikatsioon on igapäevane ja tundub seetõttu banaalne. Igaüks
tegeleb sellega ja peab end asjatundjaks. Siit kahtlus: kas nii labane asi
võib üldse olla teaduse tunnetuse „objekt“?
● Raskusi tekitab kommunikatsiooni eriline tähtsus. Kommunikatsiooni-
ja meediasüsteem on ühiskonna juhtivad jaotussüsteemid.
o Seetõttu uurivad kommunikatsiooni paljud teadusharud;
o eri uurijad on kommunikatsiooni loomust eri arvamusel.
29.10.2017
36
Kommunikatsiooni tähtis eripära on tema vältimatus: (Watzlawick 1971).
Ka soov mitte suhelda tuleb edasi anda kommunikatsiooni abil.
Kommunikatsioonidefinitsiooni autorid Klaus Merteni andmetel
Definitsiooni autorid arv %
Kommunikatsiooniteadlased 35 21,9
Psühholoogid 29 18,1
Sotsioloogid 25 15,6
Sotsiaalpsühholoogid 17 10,6
Keeleteadlased 16 10,0
Majandusteadlased 11 6,9
Küberneetikud 6 3,8
Füüsikud ja tehnikud 6 3,8
Filosoofid 4 2,5
Poliitikateadlased 3 1,9
Antropoloogid 3 1,9
Muud 5 3,1
n = 160 100,0
Allikas: Merten 1977, 36
29.10.2017
37
Kommunikatsioon on...
(1) sõnumite siirdamine a-lt b-le (John Fiske ‘protsessikoolkond’, James Carey ‘transmissioonimudel);
(2) tähenduste loomine ja vahetus (Fiske ‘semiootikakoolkond’);
(3) sümboliline protsess, mis loob, peab üleval ja muudab ühist sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust (James Carey ‘rituaalne vaade’);
(4) kommunikatsioon on sotsiaalne protsess, milles osalejad konstrueerivad üheskoos tegelikkust. See protsess on sotsiaalse süsteemi ehituskivi. Kommunikatsioon on operatsioon, mille abil sotsiaalsed süsteemid end loovad ja taasloovad (Niklas Luhmann);
29.10.2017
38
Kommunikatsioon on sõnumite siirmine A-lt B-le (John
Fiske ‘protsessikoolkond’, James Carey ‘transmissioonimudel).
Seda tuntakse kui kommunikatsiooni saatja ja vastuvõtja
mudelit.
Saatja "informatsioon" Vastuvõtja
● ...on näide sellest, kuidas inimene püüab tehniliste riistade loogikat
ja mehaanikat enesele üle kanda, jäljendades selleks oma aja
masinate talitlust.
● Selle mudeli järgi mõjutavad kaks objekti – saatja ja vastuvõtja –
teineteist. Seejuures on arusaam mõjutamisest puhtmehaaniline.
● Protsessis osalejad võivad kasutada ka mehaanilisi riistu (nt trükitud
ajaleht või digitehnoloogia), mis aitavad infot enam-vähem
samamoodi siirda, nagu omaaegsetes komöödiates aitasid kavalad
mehaanilised seadeldised Zeusi lavale (deus ex machina). Säärane
arusaam kommunikatsioonist on pärit 19 sajandist.
29.10.2017
39
kujutlus, et stiimul kui põhjus kutsub esile
mõju (üks on põhjus, teine tagajärg)
(<ld transus üleminek) –
toimub sisu ülekandmine.
Siit “Konteineri” metafoor
= kommunikatsioon kui sisu ülekandmine
või vahetamine
Lihtsat transmissioonimudelit (siirmismudelit) võib nimetada ka
toruteooriaks, mis eeldab, et me saadame oma mõtted/teadmised
ühelt inimeselt teisele (ühest peast teise).
Selles kujutluses anname me kõneldes või kirjutades oma mõtetele
või teadmistele sõna kuju (kodeerimine) ning kuulates või lugedes
muudab vastuvõtja sõnad uuesti mõteteks/teadmisteks
(dekodeerimine).
Kui see oleks nii, puuduks õppimisel igasugune mõte. Uute
teadmiste omandamine toimuks ainult läbi kodeerimise ja
dekodeerimise ning kõigi meie arusaamine asjadest, mille kohta me
oleme lugenud või kuulnud samast allikast, oleks ühesugune.
29.10.2017
40
A A B B
Kommunikatsioon kui tähenduste loomine ja vahetus
(Fiske semiootikakoolkond)
S-Ü-D-A
A B καρδιά
cor – ladina
corazón – hisp
cuore – itaalia
cœur – prantsuse
sirds – läti
心 – jaapani
29.10.2017
41
Kommunikatsioon on sümboliline protsess, mis loob, peab
üleval ja muudab ühist sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust
(rituaalne arusaam kommunikatsioonist – James Carey
“rituaalne vaade” kommunikatsioonile)
Süsteemiteooria vaatleb vastastiktoimes olevaist või üksteisest
sõltuvatest elementidest koosnevaid süsteeme, mis saavad oma
keskkonnalt sisendi (elusüsteemide puhul eluks vajaliku
materjali, energia ja andmed) ning muudavad selle läbilaske
kaudu väljundiks.
Kommunikatsioon on kolmekordne selektsioon:
informatsioon, sõnum ja arusaamine.
29.10.2017
42
John Fiske James Carey
Semiootika-
koolkond
Protsessi-
koolkond
Transmis-
sioonimudel
“Rituaalne
vaade”
(1) (3) (2)
Süsteemiteoreetiline (küberneetiline) kommunikatsioonikäsitus. Süsteemiteoreetiline (küberneetiline) kommunikatsioonikäsitus.
Niklas Luhmann
(4)
Protsessikoolkond Semiootikakoolkond
Mis on
kommunikatsioon?
Sõnumite siirmine; protsess,
kus üks isik mõjutab teise
käitumist või meeleolu (siit
koolkonna nimetus)
Tähenduste loomine ja
vahetamine, mis teeb
üksikisikust teatava
ühiskonna ja kultuuriringi
liikme
Mida uuritakse? 1) Kuidas saatjad ja
vastuvõtjad sõnumeid
kodeerivad ja
dekodeerivad
2) Kuidas sõnumite vahetajad
kasutavad suhtluskanaleid
ja vahendeid
Tekstide roll kultuuris:
kuidas sõnumid (tekstid) ja
inimesed toimivad
tähendusi luues ja teineteist
kordamööda mõjutades
Kommunikatsiooni
uurimine on
Protsessi uurimine Teksti ja kultuuri uurimine;
põhimenetlus on
semiootiline (siit
koolkonna nimetus)
29.10.2017
43
Protsessikoolkond Semiootikakoolkond
Võimaliku tõrke põhjus Vead protsessi mõnes
elemendis
Saatja ja vastuvõtja
kultuurierinevused
Ammendab teadmisi Sotsiaalteadustest (eeskätt
psühholoogiast ja
sotsioloogiast)
Semiootikast,
kultuuriuuringutest
Sõnum on Midagi, mis siirdatakse A-lt
B-le
Märkidest koosnev
struktuur, millel on
tähendus alles siis, kui see
on vastu võetud
Keskendub saatjale Sõnumile (tekstile) ja
sellele, kuidas teksti
loetakse
Traditsiooniline (realismi)
arusaam
Konstruktivistlik
arusaam
Mis on kommunikatsioon? Sõnumite või
informatsiooni transport
punktist A punkti B
Interaktsiooni
(vastastiktoime) ergutaja
Mis seoses on sõnum
reaalsusega?
Sõnumid peegeldavad
reaalsust, nende tähendus
on antud ühemõtteliselt ja
objektiivselt
Sõnumid on
mitmetähenduslikud ja
subjektiivselt
konstrueeritud. Sõnu
tajudes loob või muudab
vastuvõtja oma kujutlusi ja
see määrab sõnade
tähenduse
Mis on keel? Keel on informatsiooni
transportimise vahend.
Sõnad (märgid) tähistavad
tegelikkuses juba
olemasolevaid asju
Keel on koostöövahend ega
kirjelda tegelikkust
sellisena, nagu see
tegelikult on