29.10.2017

1

Kõneteo teooria lähtub sellest, et:

(a) keelelise suhtluse põhiühik ei ole lause või märk (ka sõna on

märk!), vaid nende tarvitus konkreetses olukorras.

(c) Kõne on (taotluslik) tegu (akt = tegu).

(b) keel ei ole pelgalt väljendusvahend, vaid on ka

tegelikkuse kujundaja.

29.10.2017

2

Seda on rõhutanud Ludwig Wittgenstein, John Austin ja

John Searle.

“Hiline” Wittgenstein oma “Filosoofilistes uurimustes”: sõna

tähendus on selle tegelik kasutus keeles. Igapäevane

keelekasutus on reeglitele tuginev keelemäng, inimesed

järgivad reegleid, et keele abil tegutseda. Tähendus = kasutus.

Austin ja Searle: keel on mitte ainult tegelikkuse kirjeldaja,

vaid ka selle kujundaja. Me konstrueerime keele abil maailma

ja sõnadel on tagajärjed. Sellised laused nagu “Määran teile

aasta vanglakaristust!”, “Ärka üles!” või “Parem pool!” ei

kirjelda olemasolevat. Tegu on teostavate ütlustega.

Inglise loogik ja filosoof John L. Austin sündis Lancasteris, hariduse omandas

Oxfordis. Samas oli ta hiljem filosoofiaprofessor. Teenis II maailmasõja ajal

Briti luures.

Kuigi Austin oli populaarne ja lugupeetud õpetaja, publitseeris ta oma lühikesel

eluajal väga vähe. Üliõpilased kogusid Austini paberid ja loengutekstid kokku

ning publitseerisid need posthuumselt: Philosophical Papers (1961); Sense and

Sensibilia (1962). Samuti How to Do Things with Words (1961) [Kõne kui tegu],

on tema Harvardi ja Oxfordi loengute üleskirjutus. Ülestähendused ei moodusta

terviklikku teksti, palju on kordusi.

29.10.2017

3

Traditsiooniline arusaam keelest on selline:

a) keele põhiline lausetüüp on ütlus;

b) keelekasutus tähendab millegi (juba olemas oleva)

kirjeldamist;

c) ütluste tähendust võib hinnata õige/vale kriteeriumide

abil.

Juba enne Austinit kasvas keeleteadlaste rahulolematus sellise

tõde eeldava semantikaga.

Austin ei uurinud kontekstita lauseid, vaid tegeles igapäevaütlustega,

mis öeldakse konkreetses kõnesituatsioonis.

Kritiseeris traditsioonilist keelefilosoofiat, mis vaatleb kõiki lauseid

kui väljendeid. Need on kas õiged või falsifitseeritavad. Selle

tulemusena jagunevad lausungid mõttekaiks ja mõttetuteks.

Lükkas tagasi idee, et kõne esmane ülesanne on tegelikkuse või selle

eri külgede kirjeldamine. Ütlemine on Austini järgi tegemine.

Sõltumata sellest, kas lause on õige või vale, või kas asjad lähevad

õigesti või mitte, on iga ütlus tegu.

29.10.2017

4

Austin:

väga paljud ütlused ei kirjelda midagi ja need pole ka õiged ega valed;

suur osa vestlusest koosneb küsimustest, hüüatustest, käsklustest ja

soovide väljendamisest.

Näiteks: Kas tõesti? Ei või olla! Lase jalga! Ema, ma tahan endale

sünnipäevaks uusi kummikuid, mis mu tumesinise vihmakeebi ja

läbipaistva vihmavarjuga sobiksid...

Paljudel juhtudel on lause ütlemine teo tegemine, kusjuures seda

tegemist võib kirjeldada kui ütlemist.

Austin nimetas selliseid ütlusi performatiivseteks e sooritavateks

(performatives – ingl to perform teostama, sooritama, täitma).

Austin: performatiivide (sooritavate ütluste) puhul pole mõtet küsida, kas

need on õiged või valed. Mõistlik on küsida, kas need töötavad või mitte.

Näide:

Luban, et viin su homme teatrisse!

Selle ütluse kohta ei saa öelda, et see on õige või vale.

● .

Käesolevaga kuulutan olümpiamängud avatuks!

29.10.2017

5

Austini põhiidee: kui inimesed suhtlevad, siis teevad nad keele abil midagi:

küsivad, vastavad, tervitavad, soovivad jne. Selline keele abil läbi viidav

tegevus on kõnetegu.

Ütlemise protsess:

kõnetegu

Protsessi tulemus:

ütlus

Lokutiivne - väljaütlemine

Illokutiivne – taotlev tegu (saying

is doing!)

Perlokutiivne – mõjustav tegu;

mõju teiste inimeste tunnetele,

mõtetele või käitumisele

nentivad

(constative

utterance)

teostavad

(performative

utterance)

nende abil tehakse midagi

...jaguneb Austinil kolmeks dimensiooniks või küljeks:

• Lokutiivne (ld loquor, locutus sum, loqui – rääkima, vestlema) ehk

väljaütlev kõnetegu – lihtne kõnetegu, omavahel grammatikareeglitega

(kokkulepetega) seotud häälikute tekitamine. Sel moel öeldakse midagi,

millel on tähendus. Seega: grammatiliselt õigesti koostatud lause, millel on

tähendus.

● Illokutiivne e taotlev kõnetegu – küsimine, käskimine, vastamine,

lubamine jne on tegu, millel on eesmärk (taotlus). Te kasutate keelt selleks,

et midagi saavutada.

● Perlokutiivne ehk mõjustav kõnetegu, millel on mõju vastuvõtjale ehk

sellele, kes kuuleb tähenduslikku ütlust (tondijutt [mis on illokutiivne tegu]

hirmutab last).

Need kolm ei ole kolm eraldi kõnetegu, vaid ühe kõneteo dimensioonid –

neid ei saa teistest eraldi sooritada. Ütluses võib alati leida neid aspekte.

29.10.2017

6

Austini näide: "Is there any salt?" („Kas siin on soola?“) öelduna

lõunalauas.

Lokutiivne (e. väljaütlev) tegu – annate teada, et tahate soola.

llokutiivne (e. taotlev) kõnetegu – küsimus, tahate teada, kas

laual või kusagil mujal on pisut soola. See erineb

teadaandmisest, et tahate soola.

Perlokutiivne (e mõjustav) kõneakt – panete kedagi teile soola

ulatama.

Kuidas eristada nentivaid ja teostavaid ütlusi?

Küsimus on seda olulisem, et teostavad ütlused (performatiivid) jagunevad

eksplitsiitseteks (selgesti väljendunud) ja implitsiitseteks (varjatud,

kaudne, peit-). Viimseid on rohkem kui esimesi.

● Performatiivid (teostavad ütlused) kõlavad korrektselt, kui lisada neile sõna

‘käesolevaga’: “Luban sulle, et hakkan heaks!” - Käesolevaga luban

sulle…”.

Nentivad ütlused kõlavad valesti (totakalt), kui neile lisatakse

‘käesolevaga’: “Toas on soe.” – “Käesolevaga on toas soe”.

Selgesõnaline teostav ütlus: “Luban, et toon sulle apteegist midagi.”

Kaudne teostav ütlus: “Toon sulle apteegist midagi.”

nentiv

teostav

ütlus

29.10.2017

7

Austini kõneteoteooria – püüd eemalduda mõttest, et kõne esmane

funktsioon on kirjeldada tegelikkust, selle mingeid aspekte. Austin:

.

Näiteks lause: “Ma kuulutan Filipiinidele sõja!”

Siin ei kirjeldata maailma sellisena nagu see on (kirjeldus võib olla õige

või vale). See ütlus on tegu, millel on tagajärjed. Öelduna õiges

olukorras ja õige inimese poolt, toob see kaasa sõjategevuse.

Austin kutsus selliseid lauseid teostavateks (performatiivseteks).

Teised näited: Nimetan selle laeva Auroraks!

Määran teile aasta vanglakaristust!

Siingi ei kirjeldata maailma sellisena, nagu ta on.

John Rogers Searle ( sün 1932) – Ameerika filosoof ja keeleteadlane , arendas edasi John Austini kõneteoteooriat.

29.10.2017

8

Kõnelemine (küsimuste esitamine, lubaduste andmine, millegi nentimine jne) on

tegevus. St kõne (ja keel) ei ole ainult sildikarp ja tegelikkuse asjadele nime

andmine. Kõne on ka tööriist ja selle kasutusel on tagajärjed.

Searle eristas mitmesuguseid ütlusi (utterance). Ütlus on öeldud sõna või

sõnade rida. Need ei ole üksteisest eraldatud ja iseseisvad, vaid kujutavad endast

pigem telliseid, millest taotluslik (intensionaalne) kõnetegevus koosneb:

Kõneteo mudel

Ütlused

Esitised (Propositional utterance) – viitavad teistele asjadele

Illokutiivsed ütlused – taotlus suhelda (vastastoime)

Perlokutiivsed ütlused – taotlus mõjutada

käitumist

Ütlus (utterance) Kõige lihtsamal tasemel tähendab ütlus lihtsalt seda, et öeldakse üks või mitu sõna ilma erilise tagamõtteta – taotluseta edasi anda mingit tähendust (keegi, kes ütlust kuulis, võib muidugi anda sellele tähenduse).

Näited:

Näete midagi ebatavalist ja hüüatate “Oh!” Loetlete midagi ja pomisete: üks, kaks, kolm… Noodid: do, re, mi.

Ütlus toob mulle peaaegu alati millegipärast meelde Henrik Visnapuu luuletuse ‘Kõnelused Issandaga 2’ (Hõbedased kuljused, Tartu 1920):

Oma ropu suuga sinule kiituseks, Issand, lase porisen, lase jorisen, Haiseva kurguga, Issand, lase laulan sulle, sino meelehääks korisen.

29.10.2017

9

Esitis (Propositional utterance)

Pisut mõttekam ütlus –

.

● Esitist tehes saab kõneleja vastastiktoime võimaluse, ta suhtleb.

Kui ütleja ja kuulaja kasutavad sama koodi (keelt) ja tunnevad

ära asja, millest on jutt, siis avaneb ühise tähenduse võimalus –

esitisel on nende jaoks enam-vähem sama tähendus.

● Siin ei ole ütlejal kavatsust (taotlust)

● Ei pruugi olla laused. Iga fraas, mis identifitseerib või määratleb

midagi, on esitis.

Näide: “Kuri koer”.

Illokutiivne ütlus (Illocutionary Utterance)

on ütlus, millel on . Need on tavaliselt laused ja sisaldavad

esitisi (osutavad maailma asjadele). Kõige olulisem on

illokutiivsete ütluste .

● Niipea kui mõistamne, et taotlus on oluline, saame aru, et

samal sõnal või lausel on ütleja eri taotluste puhul erinev

tähenduse. See on ajendanud liigitama ütlusi tulenevalt

taotlusest.

Näiteks lause “Ma olen väsinud.”

29.10.2017

10

“Olen väsinud”

Kontekst Taotlus Tähendus Teo (akti) tüüp

Sõber küsis äsja, kuidas ma ennast tunnen

Küsimusele vastamine

Olen väsinud Tõdemus

Püüdes vältida inimest, kes küsis, kas ma ei tahaks õhtul tantsima minna

Küsija viisakas vältimine

Pigem mitte Tõdemus

Vaatan koos abikaasaga televiisorist seebiooperit

Tahan teha midagi muud

Kas me ei peaks kanalit vahetama?

Juhis (küsimus)

On õhtu ja mu väikesed lapsed küsivad, kas me ei läheks kinno

Panna lapsed voodisse

Ei, minge voodisse

Juhis (käsk)

Sõltuvalt ütleja taotlusest võib kõneteo tüüp olla erinev. Searle jagab kõneteod 5 suurde klassi:

tõdemused, tundeväljendused, kohustumised, juhised ja kehtestused.

kirjeldavad olukordi ja tundeid

muudavad olukordi: maailma korraldatakse ümber sõnade järgi, mitte vastupidi.

Tõdemused (representatiivid) (väited, teated, ennustused, oletused, kirjeldused, jaatused, eitused, põhjendused, märkused, süüdistused, parandused, tutvustused jms). Taotlus (eesmärk): kirjeldada asjaolusid ja väljendada usku. Tundeväljendused (ekspressiivid) (kiitmised, kiitlemised, rõõmustused, kurtmised, kahetsemised, laitused, noomitused, mõnitused, õnnitlused, tervitused, heameele- või kaastundeavaldused, vandumised, ülistused, ärplemised jms). Taotlus: väljendada hoiakuid mingite asjaolude kohta.

29.10.2017

11

Kohustumised (komissiivid) (lubadused, tõotused, ähvardused, keeldumised,

heakskiitmised, pakkumised, kokkulepped, kihlveod, mööndused, tellimised,

tagamised, volitamised, toetamised jt). Taotlus: väljendada kavatsusi, võtta

kohustusi.

Juhised (direktiivid) (küsimused, käsud, keelud, nõuded, korraldused, kutsed,

ettepanekud, üleskutsed, palved, lunimised, õpetused, soovitused, hoiatused,

ähvardused, ergutused jne). Taotlus: väljendada kavatsust panna teisi

midagi tegema.

Kehtestused (deklaratiivid) (nimetamised, ristimised, laulatamised,

õnnistamised, needmised, määramised, vannutamised, kinnistamised,

kooskõlastamised, kinkimised, pärandamised, seadustamised, avamised,

sulgemised, asutamised, vabastamised, vangistamised, trahvimised,

ülendamised, vallandamised, sõja- või rahukuulutamised jne). Taotlus (ja

tunnus): mingi uue asjaolu volitatud väljakuulutamine. Selle õnnestumise

korral muutub maailm vastavalt.

Kohustumised, juhised ja kehtestused muudavad olukordi: .

Siin avaneb radikaalne nägemus: ühiskond, inimkultuur ja kogu tsivilisatsioon on kõnetegude tulemus.

Polonius küsib Hamleti käest: ”Mida te loete, prints?”, ”Sõnu, sõnu, sõnu,” vastab Hamlet. Võrdluseks: ”Öeldud — tehtud!”.

● Kunstimaailmas kasutatakse mõistet performatsioon – sooritus. Ka kõneakt on sooritus — tegu —, mis mõjutab ja muudab maailma. See ei ole süütu helide tekitamine või ainult olemasolevale osutamine.

29.10.2017

12

Perlokutiivsed ütlused Illokutiivne ütlus võib pakkuda teavet, vastuseid küsimustele

jne. Kuid ta ei eelda, et vastuvõtja muudab oma käitumist. Perlokutiivsed ütlused püüavad just käitumist muuta.

Perlokutiivne akt kätkeb endas esitist ja illokutiivset ütlust:

Ütlused

Esitised (Propositional utterance) – viitavad teistele asjadele

Illokutiivsed ütlused – taotlus suhelda (vastastoime)

Perlokutiivsed ütlused – taotlus mõjutada

käitumist

Inimesed konstrueerivad oma personaalset tegelikkust ja kaitsevad

interaktsioonis (= vastastiktoimes) sündmuste oma versioone (ja oma

identiteeti), nad soovivad, et ka teised suhtlusosalised peaksid neid legitiimseks

(tunnistaksid vastuvõetavaks).

Näide: mehe ja naise jutuajamine autos. Naine juhib autot.

M: “Pärast sinist masinat ei tule kedagi, siis võid gaasi anda... Oh, sa

lasksid soodsa võimaluse mööda, nüüd peame järgmist ootama! Ma ju

ütlesin, et anna gaasi!”

N: “Aitüma, kui hoiaksid oma pead veidi tahapoole, näeksin isegi.”

M: “Sa ei peaks olema nii tõrjuv, ma ju püüan sind aidata.”

N: “Tõtt-öelda pole mul sinu abi vaja. Ma oskan ka ilma pideva

õpetamiseta sõita. Sa ei käituks nii, kui oleksin mees.”

M: “Mida see siis tähendab? Heidad mulle alati ette, et ma ei aita sind.

Nüüd, kui ma seda teen, on jälle halb!”

N: “Saad minust suurepäraselt aru. Kui oleksin mees, ei tuleks sulle pähegi,

et peaksin sinu pideva õpetamise saatel sõitma.”

M: “Sa oled lihtsalt tülinorimise tujus ja kasutad seda feministlikku paska,

et punkte noppida. Olgu see viimane kord, kui ma sind abistada

püüan! Kui sa minu abi ei taha, siis olgu!”

29.10.2017

13

Nii mees kui ka naine üritavad määratleda (=defineerida), mida teine teeb.

Mõlemal on sündmusest oma versioon ja oma arusaam “tõest”. Paar võitleb

tegelikkusemäärangu pärast.

Mehele tundub, et ta abistab naist,

Naisele näib mehe käitumine seksistlik. Ta kaitseb enda kui

mõtlemisvõimelise ja iseseisva naise identsust ja hakkab vastu

arusaamale, et on nõrk ning vajab igal sammul abi ja juhtimist.

Mõlemad peavad keelelist võitlust selle pärast, et kehtestada

kommunikatsioonis oma arusaam ja lükata tagasi teise pakutud käsitus.