EUROOPA-PROJEKT 2030Väljakutsed ja võimalused

Euroopa Ülemkogule esitatavanalüüsirühma aruanne

Euroopa Liidu tuleviku kohta 2030. aastal

ET

EUROOPA-PROJEKT 2030Väljakutsed ja võimalused

Euroopa Ülemkogule esitatavanalüüsirühma aruanne

Euroopa Liidu tuleviku kohta 2030. aastal

2010. aasta mai

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saate internetist Europa serverist (http://europa.eu).

Kataloogimisandmed on väljaande lõpus.

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2010

ISBN 978-92-824-2699-9doi:10.2860/94768

© Euroopa Liit, 2010Kujundus © Stuttgarti linn, 2010Allikale viitamisel on reprodutseerimine lubatud.

Printed in Belgium

TRÜKITUD VALGELE ELEMENTAARKLOORIVABALE PABERILE (ECF)

ET.indd 2 13/07/10 13:18:30

3

Lugupeetud Euroopa Ülemkogu eesistuja ja liikmed

Meil on au esitada aruanne, mida Euroopa Ülemkogu taotles 14. detsembril 2007.

aastal Brüsselis toimunud kohtumisel ning milles käsitletakse 2030. aastal ELi ees

tõenäoliselt seisvaid väljakutseid ning nende käsitlemise võimalikke viise.

Aruanne kajastab erinevate prioriteetide ja huvidega inimeste töö tulemust. Aruanne

on kauakestnud vaidluste ja arutelude tulemus ning esindab seega nii konsensust kui

kompromissi. Kõik ettepanekud ei oma iga liikme toetust, kuid iga liige toetab suure-

mat osa aruande sisust.

Meie aega iseloomustav ebakindlus tegi meile usaldatud ülesande täitmise eriti keeru-

liseks. Olime sunnitud oma analüüsi aluseks võtma üksnes sellised pikaajalised suun-

dumused, mida on lihtsam tuvastada.

Meie järeldused ei ole julgustavad ei liidule ega meie kodanikele: ülemaailmne

majanduskriis; riikide meetmed pankade päästmiseks; elanikkonna vananemine, mis

ohustab meie majanduste konkurentsivõimet ning meie sotsiaalsete mudelite jätku-

suutlikkust; surve kulude ja palkade alandamiseks; kliimamuutustega seotud prob-

leemid ja suurenev energiasõltuvus; ning meist idas asetleidev tootmise ja säästmise

ülemaailmse osakaalu suurenemine. Lisaks sellele tuleb meil tegemist teha ohtudega,

mis tulenevad terrorismist, organiseeritud kuritegevusest ja massihävitusrelvade levi-

kust.

Kas EL suudab säilitada ja suurendada oma jõukust sellises muutuvas maail-

mas? Kas EL suudab edendada ja kaitsta Euroopa väärtusi ja huve?

Meie vastus on jah. EL võib maailmas olla muutuste läbiviija ja suunaseadja

ning mitte üksnes passiivne pealtvaataja. Kuid see on võimalik vaid juhul, kui

teeme koostööd. Eesseisvad väljakutsed on liiga suured selleks, et ükski Euroopa riik

suudaks neid iseseisvalt käsitleda. Meie suutlikkus mõjutada meie piiri taga asetleid-

vaid arenguid sõltub omakorda aga meie võimest tagada tugev majanduskasv ja kogu

liidu sisemine ühtsus. Selline on meie analüüsirühma järeldus, millele eelnesid inten-

siivsed arutelud ja konsultatsioonid paljude ekspertide ja institutsioonidega.

Kõik rühma liikmed nõustuvad ühe keskse teemaga: Euroopa on jõudnud oma

ajaloo teelahkmele. Suudame enda ees seisvad väljakutsed lahendada vaid

juhul, kui me kõik – poliitikud, kodanikud, tööandjad ja töötajad – suudame

koonduda tänapäeva vajadustest tingitud uue ühise eesmärgi ümber.

ANALÜÜSIRÜHMA LIIKMETELT EUROOPA ÜLEMKOGULE

4

Analüüsirühma moodustamisest alates on Euroopas toimunud mitmeid olulisi aren-

guid, sealhulgas Lissaboni lepingu tagasilükkamisest tingitud institutsiooniline kriis

ning hiljutine finantskriis, mis tõi kaasa ülemaailmse majanduslanguse.

Lissaboni lepingu edukas ratifitseerimine võimaldas meil teha lõpp pikale enesekesk-

suse perioodile, mis juhtis liidu tähelepanu kõrvale suurtelt väljakutsetelt, mis mõjuta-

vad meie tulevikku.

Kahjuks ei ole finantskriis, mille põhjustasid puudused meie finantseerimisasutuste

toimimises ja järelevalves, veel läbi saanud. Kriisi põhjustatud sotsiaalsed, majandusli-

kud ja poliitilised tagajärjed on oluliselt mõjutanud liidusisest olukorda ja sellest tule-

nevalt ka meie analüüsi. Sel kriitilisel hetkel peab EL tegutsema otsustavalt ja

ühiselt ning hoiduma protektsionistlikest kiusatustest.

Teisel pool Atlandi ookeani alguse saanud kriis on mõjutanud Euroopat rohkem kui

ühtegi teist maailma piirkonda, tuues esile Euroopa majanduse struktuursed puudu-

sed, mida on ammu diagnoositud, kuid liiga sageli ignoreeritud.

Seetõttu on kriis toiminud äratuskellana ning osutanud Euroopa vajadusele reageerida

muutuvale maailmakorrale. Nagu kõik ümberkujunemised, toob ka esilekerkiv uus

maailmakord kaasa uued võitjad ja kaotajad. Kui Euroopa ei taha kuuluda kaotajate

hulka, peab ta olema suunatud väljapoole ja järgmise kahekümne aasta jooksul ellu

viima ambitsioonika pikaajalise reformiprogrammi.

ELi juhid peavad jätkama meetmete võtmist praeguse kriisi lahendamiseks,

kuid need meetmed peavad seonduma keskmise pikkusega ja pikaajaliste

reformidega, mida liit vajab. Siinkohal kõneleme liidust, kuna meie ühtne turg,

ühisraha ning stabiilsuse ja kasvu pakt muudavad meid omavahel seotuks. Euroopla-

sed peavad kriisiga võitlema ühiselt, muidu meie algatused ebaõnnestuvad.

Kriisist täielikuks väljumiseks peame jätkama stimuleerivate meetmete võtmist seni,

kuni meie majandused suudavad iseseisvalt toimida. Kui rahastamine lõpetatakse liiga

vara, võib meie majanduste taastumine katkeda ja majanduslangus taasalata. Meie

peamiseks prioriteediks peab jääma töökohtade loomine ja majanduskasv. Need liik-

mesriigid, kes päästeoperatsioonide kulukuse, sotsiaalkulutuste suurenemise ja tulual-

likate kahanemise tõttu ei suuda enam kulutusi teha, peavad tuginema ELile ja teistele

liikmesriikidele, kes võtavad juhtrolli ja kehtestavad majanduse elavdamise tingimused.

Majandusliku juhtimise tugevdamine ELis on hädavajalik, kui soovime vältida

asümmeetrilisi tagasilööke, mis tulenevad meie rahaliidu ja ühtse turu kooseksistee-

rimisest lahknevate majanduspoliitikatega. Kriisi põhjused ei olnud küll seotud euro

ning stabiilsuse ja kasvu paktiga, kuid need mehhanismid ei ole olnud piisavad, et

tagada majanduslik lähenemine kriisi ajal. EL peab leidma lahenduse liikmesriikide

vahelise tasakaalustamatuse probleemile, analüüsides ja käsitledes maksebilansis

ja jooksevkonto puudujäägis kajastuvat konkurentsivõime halvenemist. Need

teemad tuleb lisada liidu lähenemiskriteeriumide hulka ja ettenägematutele kriisidele

reageerimiseks tuleb luua vahend rahapoliitika stabiilsuse tagamiseks.

Kui EL soovib kriisi kordumist vältida, peab ta kiirelt reformima meie finant-

seerimisasutuste toimimist ja järelevalvet. Tänaseks on finantseerimisasutused

muutnud vaid üksikuid kriisi põhjuseks olnud tavasid, kusjuures ainsaks oluliseks

muutuseks on laenamise märkimisväärne vähendamine. Neid reforme võiks soovitavalt

koordineerida G20, kuid selle teostumiseni peab EL välja töötama enda regulatiivsed

normid ning kontrolli- ja järelevalvemehhanismid. Meie kodanikud ei suunaks enam

taluda veel ühte päästeoperatsiooni, mille ulatus on võrreldav praegusega.

Etteulatuvalt 2030. aasta suunas vaadates vajavad eurooplased ülimalt konku-

rentsivõimelist ja jätkusuutlikku sotsiaalset turumajandust, et säilitada

sotsiaalne ühtekuuluvus ja võidelda kliimamuutustega.

Selleks on vaja ambitsioonikat reformiprogrammi, mille prioriteedid on selged ning

mille jõustamismehhanismid on palju tõhusamad avatud koordinatsiooni meetodi

poolt pakutavatest. Sellega seoses eeldame, et komisjoni koostatud uus Euroopa

2020. aasta strateegia moodustab osa sellest suuremahulisest jõupingutusest.

Seetõttu peab EL viivitamatult ellu viima Lissaboni strateegiaga ettenähtud struktuu-

rireformid. See eeldab uue strateegia rakendusmehhanismide reformimist ning tõhu-

sama stiimulite süsteemi kasutuselevõtmist, tagamaks et Euroopa Ülemkogu ja teiste

Euroopa institutsioonide kehtestatud eesmärgid ka tegelikult täidetakse.

Inimkapital on keskne strateegiline vahend, millega tagatakse edu maail-

mamajanduses. Kuid Euroopa on siiski märkimisväärselt maha jäänud võidujooksus

teadmuspõhise majanduse loomiseks. Järelejõudmine nõuab jõupingutuste koordi-

neerimist. Liikmesriigid peavad erasektori abiga mobiliseerima ressursid, mida nad

on lubanud investeerida teadus- ja arendustegevusse ning reformima hariduse kõiki

aspekte, sealhulgas kutseõpet. Liit peab samuti tegutsema enda muudetud eelarveva-

hendite abil, kasutades samas paremini Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Inves-

teerimisfondi võimalusi. Lõpetuseks peame kaaluma võimalust võtta kasutusele uusi

tuluallikaid, näiteks CO2-maksu kehtestamise kaudu.

EL peab ellu viima ühise energiapoliitika, millel on nii sise- kui ka välismõõde, mis

võimaldab meil saavutada suurema energiatõhususe ja energia kokkuhoiu taseme, mis

5

6

nähakse ette Euroopa 2020. aasta strateegias, ning mis mitmekesistab meie energi-

avarustust kolmandatest riikidest. Samuti peavad eurooplased alustama tõsist arutelu

seoses Euroopas valitseva vajadusega ohutu tuumaenergia järgi ning piiritlema alalise

stiimulisüsteemi alternatiivsete energiaallikate väljaarendamiseks.

EL peab jätkama kliimamuutuste vastase võitluse juhtimist. Muutuvas maailmas

tõhusama ja tähtsama rolli saamise eesmärgil peab EL aga vältima Kopenhaagenis

tehtud vigade kordamist. Välja tuleb töötada tõeliselt ühine läbirääkimisstrateegia, mis

võimaldab meil oma huve tõhusamalt kaitsta.

Eurooplased peavad lahendama oma demograafilised probleemid. Kui meet-

meid kiiresti ei võeta, avaldavad meie vananevad ühiskonnad laastavat mõju meie

pensioni-, tervishoiu- ja hoolekandesüsteemidele ning vähendavad meie majandus-

likku konkurentsivõimet. Esmatähtsad meetmed peavad hõlmama naiste osaluse

suurendamist tööhõives; töö- ja eraelu tasakaalu parandamisele kaasaaitamist; pensio-

niküsimuste suhtes kasutatava lähenemisviisi muutmist, nii et pensioni käsitataks

pigem õiguse kui kohustusena; ning ennetavama sisserändepoliitika väljatöötamist,

mis sobiks meie demograafiliste ja tööturu vajadustega.

EL peab tugevdama ühtset turgu, vältima majandusliku natsionalismi ahvat-

lusi ja viima lõpule ühtse turu loomise, nii et see hõlmaks teenuseid, digitaalühis-

konda ja teisi sektoreid, mis tõenäoliselt muutuvad 500 miljoni kasutaja ja tarbijaga

turul majanduskasvu ja töökohtade loomisel peamisteks liikumapanevateks jõudu-

deks. Ühtse turu tugevdamise ja lõpuleviimisega peaks kaasnema maksuküsi-

muste suurem koordineerimine.

Eurooplased peavad reformima tööturgu ja ajakohastama oma äriühingute

juhtimise tavasid. Kui soovime täielikult kasutada tehnoloogilise revolutsiooni

potentsiaali, peame oma tööturu struktuure oluliselt muutma. Mõned liikmesriigid on

juba viinud ellu edukaid reforme, mis põhinevad turvalise paindlikkuse mudelil; peame

neist kogemustest õppima, kohandades neid samas oma rahvuslike eripäradega.

Peame suurendama oma töötajate tööalast konkurentsivõimet ja oma äriühingute

paindlikkust pidevalt muutuvas majanduskeskkonnas. Prioriteediks peab saama tööjõu

tootlikkuse suurendamine ning tootlikkuse ja sissetulekute taseme vahel tuleb luua

otsene proportsionaalne seos.

Kõnealuste väljakutsete käsitlemine ei eelda aluslepingu muutmist. Tulene-

valt meile antud volitustest, ei eristata aruandes rangelt erinevaid võimu-

tasandeid ega anta soovitusi selle kohta, millisel tasandil meetmeid tuleks

võtta. Meie mureks ei ole see, kes peaks meetmeid võtma, vaid see, milliseid

meetmeid tuleks viivitamatult võtta. See tähendab samuti, et kiirelt tuleks hinnata

heakskiidetud eelarvelisi kulutusi ja prioriteete, sealhulgas nii liidu poolt ette nähtud

rahastamist kui liikmesriikide assigneeringuid ELi tasandil heakskiidetud prioriteetide

täitmiseks. Kui ambitsioonikad eesmärgid ühendatakse piiratud ressursside ja nõrkade

rakendusmehhanismidega, on tõenäoliseks tagajärjeks pettumus.

Kui EL soovib oma eesmärke saavutada, tuleb koostöös komisjoni ja Euroopa

Parlamendiga tugevdada Euroopa Ülemkogu ja eurorühma juhtrolli.

Kõnealuste reformide käivitamisel peame kasutama täielikult ära Lissaboni lepinguga

loodud uusi vahendeid, millega suurendatakse kodanike osalemist liidu asjades; tõhus-

tatakse sise- ja välisjulgeolekupoliitikat; tugevdatakse suhteid meie naabritega; ning

luuakse võimekus esindada meie huve väljaspool liidu piire.

Euroopa Liit peaks korda minema ka kodanikele. Küsitlustulemuste kohaselt on meie

kodanikud sageli ka oma liidritest enam veendunud, et nii liidu kui ka selle liikmesrii-

kide huvides peaks EL omandama tõhusama ja olulisema ülemaailmse rolli ning kõne-

lema meie ühiste huvide edendamisel ühel häälel.

Meie kodanikud soovivad suurendada Euroopa tasandil kooskõlastamist võitluses

organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastu, kuna nad teavad, et see on ainus viis

nimetatud probleemide käsitlemiseks alal, kus inimesed saavad vabalt piire ületada.

Meie kodanikud mõistavad, et meie ja meie naabrite heaolu, areng ja julgeolek on

omavahel seotud ning et oma ühiste huvide nimel peame tegema naabritega eriti

tihedat koostööd.

Meie kodanikud teavad, et meie välispoliitika on tugevam ja tõhusam, kui suudame

oma huvide kaitseks ühiselt tegutseda ning hoiduda ebakõladest, mille puhul iga liik-

mesriik konkureerib teistega möödunud aegade vaimus.

Meie kodanikud tahavad, et Euroopa Liit teeniks nende huve ning ootavad seetõttu,

et nad saaksid kasutada oma sotsiaalseid, kodaniku-, perekonna- ja tööõigusi hooli-

mata sellest, kus nad liidusiseselt asuvad. Liit muutub oma kodanikele tähendusrikka-

maks just sotsiaalsete õiguste ülekantavuse tagamise kaudu.

Kõik see tingib vajaduse sõlmida uus kokkulepe Euroopa institutsioonide ning majan-

duslike ja sotsiaalsete osapoolte ning erinevate võimutasandite (riiklik, piirkondlik,

kohalik) vahel. Eelkõige nõuab olukord tugevat poliitilist juhtimist, mida iseloo-

mustab suutlikkus pidada kodanikega ausat ja viljakat dialoogi ning valitseda partner-

lus. Meie kodanike toetuse tagamine on ülioluline ning seda mitte üksnes seoses liidu

7

8

suutlikkusega tulla toime kriisi sotsiaalse ja majandusliku mõjuga, vaid ka suutlikku-

sega viia läbi struktuurireforme, mis on vajalikud, et Euroopa oleks tulevikus tugevam.

EL on enamat kui ühisturg. See on ka väärtuste liit. Euroopa kodanike abiga saab EL

juhtida jõupingutusi, mida tehakse suurtele ülemaailmsetele väljakutsetele vastu astu-

miseks. Meie kodanikud on silmitsi kriisiga, mida nad ei ole põhjustanud, ning nende

usk Euroopa Liitu taastub üksnes siis, kui liidrid esitavad ausalt teavet eesseisvate välja-

kutsete ulatuse kohta ning neid kutsutakse üles tegema jõupingutusi, mis on võrrelda-

vad nendega, mis pärast Teist maailmasõda muutsid Euroopa jõukaks.

Lugupidamisega

ANALÜÜSIRÜHMA LIIKMED

Felipe González Márquez, esimees Vaira Vīķe-Freiberga, aseesimees

Jorma Ollila, aseesimees Lykke Friis (2009. aasta novembrini)

Rem Koolhaas Richard Lambert

Mario Monti Rainer Münz

Kalypso Nicolaïdis Nicole Notat

Wolfgang Schuster Lech Wałęsa

ANALÜÜSIRÜHMA LIIKMETELT EUROOPA ÜLEMKOGULE 3

EUROOPA LIIDUL ON VALIKUHETK 11

EUROOPA MAJANDUSLIKU JA SOTSIAALSE MUDELI UUENDAMINE 15

TEADMISTELE TUGINEV MAJANDUSKASV: ÜKSIKISIKU MÕJUVÕIMU SUURENDAMINE 21

DEMOGRAAFILINE VÄLJAKUTSE: VANANEMINE, RÄNNE JA INTEGRATSIOON 25

ENERGIAJULGEOLEK JA KLIIMAMUUTUSED: UUS TÖÖSTUSREVOLUTSIOON 31

SISE- JA VÄLISJULGEOLEK: ALALINE VÄLJAKUTSE 37

EUROOPA ROLL MAAILMAS: MUUTUMINE ARVESTATAVAKS OSALEJAKS 43

EL JA SELLE KODANIKUD 47

TUGINEMINE ELi TUGEVATELE KÜLGEDELE 51

TÄNUAVALDUSED 53

SISUKORD

9

10

11

Pärast külma sõja lõppemist on muutuste kiirus ja ulatus

olnud hämmastav. Viimase kahekümne aasta jooksul on

muutunud kõik: meie töötamis-, tarbimis- ja reisimisharju-

mused, meie omavahelised suhted, kaasaelamise põhjused

ja hirmu tekitavad probleemid. Ning enamus neist muutus-

test on tulnud meile üllatusena. Ülemaailmne finantskriis on

vaid viimane sündmus pikas jadas, mis on raputanud meie

veendumusi ja uskumusi. Esmakordselt Euroopa lähiajaloos

levib laialdane hirm selle ees, et tänaste laste tulevik võib

võrreldes nende vanemate põlvkonnaga olla vähem roosi-

line. Elame praegu ebakindluse ajastul.

Olukord esitab Euroopa Liidule enneolematu väljakutse.

Pärast Teist Maailmasõda on Euroopa Liit enamuse oma

eksisteerimise ajast olnud poolel kontinendil sisemise stabiil-

suse ankruks ning loonud rahu, demokraatiat ja piisavat

jõukust. Aja jooksul kaasas EL enneolematu poliitilise ja

majandusliku integratsiooniprotsessi teel teise poole Euroo-

past. Nimetatud edu võimaldas ELil saada maailma võimsai-

maks majandusjõuks, millel on ühtne turg ja üks valuuta.

Ent ometi nüüd, kus Euroopa kodanikud vaatavad praegu

probleemsema ja ebakindlama tuleviku poole, teevad nad

seda erinevalt sõjajärgsetest aastatest ühise eesmärgita.

ELi minevikusaavutused olid Euroopa kesksed. Integrat-

siooni järjestikuste etappide jooksul oli Euroopa välis-

keskkond suhteliselt stabiilne. Tänane olukord on sellest

täiesti erinev. Kogu maailmas toimuvad kiired muutused.

EUROOPA LIIDUL ON VALIKUHETK

12

Järgmise kahekümne aasta jooksul pole maailmas mitte

ainult mitu võimukeskust, vaid ka maailma jõukese nihkub

Aasia ja lõunapoolkera suunas ning uute avaliku- ja erasek-

tori osapoolte ja riigiüleste institutsioonide suunas. Täna

Euroopa ees seisvad väljakutsed tulenevad nii väljaspool

tema piire asetleidvatest arengutest kui ELi pelglikkusest

neile reageerida. Kui EL soovib oma tulevikku kindlustada,

peab ta kohandama oma eesmärke ja poliitikaid, et tulla

toime kiirelt muutuva maailmaga.

Reageerimine dramaatilistele muutustele

maailmas

Kui viimased kakskümmend aastat on olnud häirivad, siis

järgmised on tõenäoliselt veelgi enam rahutuks tegeva-

mad. Kujunemas on uus mitme võimukeskusega maailm,

kus võim on veelgi hajutatum ja rahvusvahelised arengud

veelgi keerulisemad. ELi majanduskasv on aeglasem kui

tema peamistel konkurentidel ja seetõttu liidu osatähtsus

maailma üldises jõukuses väheneb paratamatult. ELi inim-

kapital on pikka aega olnud tema majanduse aluseks, mis

põhineb tipptasemel innovatsioonil ja loovusel. Kuid nüüd

on edumaad saavutamas muud piirkonnad tänu suurema-

tele investeeringutele teadusuuringutesse, tehnoloogia-

arendusse ja innovatsiooni. Võib eeldada, et 2030. aastaks

on Aasia teadus- ja tehnoloogiaarengute esirinnas, tootes

kõrgema väärtusega kaupu, mis on võivad muuta tootmist

ja üldist elukvaliteeti.

Tärkava majandusega riikide elatustaseme lähenemine

tööstusriikide omale suurendab ülemaailmset energiatar-

bimist. Maailma energiavajadus suureneb 2030. aastaks

tänasega võrreldes tõenäoliselt poole võrra ning fossiilkü-

tused katavad 80 % energiavajadusest. Suureneb sõltuvus

energiaimpordist, kusjuures import moodustab ligi kaks

kolmandikku ELis tarbitavast energiast.

Lisaks on tõenäoline, et kliimamuutused avaldavad nega-

tiivset mõju energia ja teiste oluliste ressursside kättesaa-

davusele ning paljud prognoosivad 2030. aastaks tõsist

energiakriisi. Hinnakõikumisi ja pakkumise ebakindlust

süvendab veelgi poliitiline ebastabiilsus energiarikastes riiki-

des. Taastuvenergia osatähtsus suureneb traditsioonilistest

energiaallikatest kiiremini, ent taastuvenergia moodustab

2030. aastal endiselt vaid väikese osa maailma energi-

avarustusest. Selle suundumuse süvenemine näitab meie

suutmatust peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist,

millel on tõsine mõju majanduse pikaajalisele jätkusuutlik-

kusele.

Kõik see toimub meie riikides asetleidva ühiskonna

ümberkujunemise taustal. Vananevas ühiskonnas, kus

üle 65aastaste inimeste osakaal töötajate koguarvust on

peaaegu kaks korda praegusest suurem, peavad ELi liik-

mesriigid tegema märkimisväärseid jõupingutusi, et rahas-

tada oma sotsiaaltoetussüsteeme ja tagada vanemaealiste

tööturule jäämine. Tööjõu ja kutseoskuste riigisisese pakku-

mise vähenemine sunnib Euroopat meelitama suuremat

arvu võõrtööjõudu, mis mõjutab meie suutlikkust juhtida

Tulevikuootused seoses Euroopa Liidu kodanike eluga 2030. aastal

„Kujutage ette Euroopa Liitu 2030. aastal. Võrreldes tänapäevaga, kas Euroopa Liidu kodanike elu on …?”

Lihtsam

Keerulisem

Ei lihtsam ega keerulisem

Ei tea

protsentides

Allikas: Eurobaromeetri uuring 6/2009; EL 27

13

ühiskonna integreerumist. Lõpetuseks, tehnoloogia- ja

kommunikatsiooni revolutsioon muudab nii meie eraelu kui

tööalaseid suhteid ning loob uusi era- ja tööelu suundu-

musi, millega paljud inimesed ei suuda kohaneda.

ELi ees seisev valik on selge: reform või langus

Paljud nimetatud arengutest on kiirendanud praegust

finants- ja majanduskriisi, mis on rängim pärast suurt

depressiooni, ning ELil kulub mitmeid aastaid, et sellest

täielikult taastuda. Kriis on osutanud struktuursetele

puudustele, mis on omased suuremale osale Euroopa

majandusest: madal tootlikkus, struktuurne tööpuudus,

tööturu vähene paindlikkus, vananenud kutseoskused ja

aeglane majanduskasv.

Samas on kriisi leebem mõju sellistes riikides nagu Hiina ja

India ning nende majanduste kiirem taastumine vähenda-

nud paljude negatiivset suhtumist maailmamajandust mõju-

tavatesse kiiretesse muutustesse. Tänaseks on mureküsi-

museks saanud see, et tärkava majandusega riigid võivad

realiseerida oma täieliku majanduspotentsiaali Euroopa

struktuursete puuduste arvelt. Tegelikult võiksid majan-

dustoodangus praegu toimuvad muutused olla vastastikku

kasulikud, suurendades kõikjal investeeringuid, kauba-

vahetust ja tarbimist. Kuid EL ei saa eeldada, et maailma

teiste piirkondade esilekerkimisest võidavad kõik. Kui EL ei

kohanda end maailmamajanduse vajadustega, on olemas

reaalne oht, et Euroopa suhteline langus muutub languseks

absoluutarvudes.

Pärast 50 aastat kestnud olukorra kindlustamist nii süven-

damise kui ka laienemise kaudu seisab EL põhimõttelise

valiku ees. Aasta 2010 võib ELi jaoks tähendada uue etapi

algust ja järgmise 50 aasta jooksul võib Euroopa ennast

ülemaailmselt maksma panna või manduvad EL ja selle liik-

mesriigid teisejärguliseks ning muutuvad Aasia maailmajao

üha tähtsusetumaks poolsaareks.

Ülemaailmse eesmärgi seadmine ei peaks tähendama sise-

riiklikke reformide läbiviimise vähendamist, vastupidi, välist

mõjujõudu ei saa saavutada ilma tugeva majanduskasvu

ja kogu Euroopa Liidu sisemise ühtsuseta. Meie ajastu on

siiski muutunud ülemaailmseks, mis omakorda põhjustab

uusi võitjaid ja kaotajaid. Kui me ei taha olla kaotajate

hulgas, peame praegu võtma otsustavaid meetmeid.

Milleks Euroopa Liit?

Meie tänased probleemid erinevad minevikuprobleemidest

ning vajavad erinevat reageerimist. Ükskõik kas me peame

silmas demograafilise ja majanduse olukorra suhtelist halve-

nemist, kliimamuutusi või energiakriisi, saab probleeme

tõeliselt mõista ja käsitleda üksnes juhul, kui need seatakse

piirkondlikku ja ülemaailmsesse konteksti. See on koht,

kus EL saab tervikuna, mis on midagi enamat kui lihtsalt

liikmesriikide summa, tõendada oma väärtust. Ühendades

erinevad võimutasandid ülemaailmsest kohaliku tasandini,

on ELi võimekus 21. sajandi suurimate probleemide lahen-

damisel suurem kui ühelgi liikmesriigil.

See ei toimu automaatselt. Isegi kui ELil on vajalikud struk-

tuurid ja vahendid, peavad liikmesriigi neid kasutama otsus-

tavalt ja õigel eesmärgil.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et ELi tasandi ühistegevus taan-

dub kahele üldisele ja integreeritud probleemile: meie

majandusliku ja sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkuse taga-

mine ning vahendite väljatöötamine, et toetada ja kaitsta

maailmaareenil seda mudelit koos meie ühiste väärtuste ja

huvidega. Seetõttu tuleks toetada komisjoni uut, Euroopa

2020. aasta strateegia tegevuskava, kuid see tuleb integ-

reerida laiemasse perspektiivi.

Selleks et EL omandaks tõhusa ja dünaamilise ülemaailmse

rolli, peab Euroopa Liidu keskmesse tooma solidaarsuse.

Solidaarsus ei ole tingimusteta õigus – see sõltub indivi-

duaalsest ja kollektiivsest vastutusest. See saab olla ning

peab olema siduvaks põhimõtteks poliitika kujundamisel

üldiselt ja kõigi tasandite suhetes – üksikisikute ja põlvkon-

dade ning piirkondade ja liikmesriikide vahelistes suhetes.

14

Euroopa kodanikel on aga jätkuvalt keeruline lahendada

oma probleeme ELi abil. Kui soovime, et meie eesmärk

oleks ühine, peavad poliitikud ja kodanikud võtma vastu-

tuse Euroopa Liidu käekäigu eest. Kui valitsused peavad

jätkuvalt soovi korral ELi ja selle institutsioone võõraks või

vaenulikuks, siis pole lootustki saavutada rahva samastu-

mist ELiga, mis on eduks vajalik. Vastupidi, edukas EL vajab

oma kodanike toetuse taastamist, võimaldades osalemise ja

läbipaistvuse suurendamise.

2030. aastal ees seisvad olulised probleemid

„Kujutades jätkuvalt ette aastat 2030, millised on kaks kõige olulisemat probleemi, mis (MEIE MAAL) aastal 2030 ees seisavad?” (KUNI 2 VASTUST)

Majanduslik olukord

Töötus

Kuritegevus

Pensionid

Keskkonnakaitse

Tervishoiusüsteem

Sisseränne

Tõusvad hinnad / inflatsioon

Terrorism

Haridussüsteem

Elamumajandus

Maksustamine

Riigikaitse / välisasjad

Ei tea: 8 % Allikas: Eurobaromeetri uuring 6/2009; EL 27

protsentides

15

Euroopa keskmes on selgelt eristatav majanduslik ja

sotsiaalne mudel, mida Lissaboni lepingus nimetatakse

„kõrge konkurentsivõimega sotsiaalseks turumajanduseks”.

Sellel mudelil on mitmeid kvalitatiivselt erinevalt toimivaid

variante, kuid üldiselt mahuvad nad kõik ühise raamistiku

alla. Sellel mudelil, mis põhineb arvamusel, et majandus-

kasvu poole tuleks püüelda, kasutades turgu sotsiaalsete

eesmärkide saavutamiseks, on avalikkuse laialdane toetus

See aitas muuta Euroopa võimsa tööstuse ja teenindus-

sektoriga ning kõrge tööhõivega piirkonnaks pärast Teist

maailmasõda, mis omakorda tagas õiglase sotsiaalkaitse-

süsteemi. Nii loodi „positiivne mõjuring”, mis ühendas soli-

daarsuse, vastutuse ja konkurentsivõime.

Uute sise- ja välissurvete taustal tuleb mudel aga siiski

ümber sõnastada ja kohandada muutuva olukorraga. ELi

võime luua majanduskasvu ja uusi töökohti ning seeläbi

parandada elatustaset on aga kahel viimasel aastakümnel

jäänud maha oma peamistest kaubanduspartneritest.

Kuigi mõned liikmesriigid on suutnud uuendusi läbi viia, on

üldine olukord siiski endine. Praegune finants- ja majan-

duskriis on osutanud Euroopa majanduse struktuursetele

puudustele ning seeläbi toiminud äratuskellana. Seistes

silmitsi tiheneva konkurentsiga, mida pakuvad tärkava

majandusega ja arenenud riigid, peab EL käivitama ambit-

sioonika uue reformiprogrammi, mille eesmärk on saavu-

tada tõhusamalt toimiv majandus.

Samas sõltub mudeli suhtes valitsev üksmeel selle sotsiaalse

ja turumajandusliku mõõtme vahelise tasakaalu säilimisest.

See tasakaal on häiritud, sest sotsiaalne ebavõrdsus on

aja jooksul kasvanud. Sotsiaalne tõrjutus ja halvad töötin-

gimused on endiselt mõne ELi kodaniku jaoks olemas.

Selle probleemi lahenduseks ei ole aga majandusreformi

EUROOPA MAJANDUSLIKU JA SOTSIAALSE MUDELI UUENDAMINE

Turg linnas – kokkuvõttes on igasugune äri kohalik. Foto: Schubert

16

lõpetamine. Vastupidi, rõhusasetus tõhusamalt toimivale

majandusele peab käima käsikäes uue sotsiaalpoliitikaga.

Teisisõnu sõltub Euroopa majandusliku ja sotsiaalse mudeli

jätkusuutlikkus meie suutlikkusest taastada dünaamiline

tasakaal arengu majandusliku, sotsiaalse ja keskkonna-

mõõtme vahel.

Püüdlus majanduskasvu ja uute töökohtade

poole

Elutingimuste parandamise eeltingimuseks on kõrge toot-

likkusega, tugeva ja ülemaailmselt konkurentsivõimelise

majanduse olemasolu. Majanduskasv põhineb süveneva

üleilmastumise taustal üha enam tehnoloogilistel muutustel

ja suuremal spetsialiseerumisel. Need arengud mõjutavad

struktuurse muutuse protsessi kaudu töötajaid ja ettevõt-

teid ning turgude toimimist ja ettevõtete juhtimist. Digi-

teerimine suurendab allhangete kasutamist ning info- ja

kommunikatsiooni revolutsioon võib järgnevatel aastaküm-

netel oluliselt suurendada tootlikkuse kasvu.

EL saab majanduskasvu protsessi tõhustada, arendades

täiendavalt siseturgu (näiteks teenuste valdkonnas) ning

võideldes igasuguse protektsionismi vastu ja tagades Doha

läbirääkimistevooru eduka lõpuleviimise. Tööjõu ja ettevõ-

tete tarbetu koormamine ei tohi lämmatada dünaamiliste

ja uuenduslike teenuste kasvu ning samas tuleb innustada

riskivalmidust ja ettevõtlusvaimu. Oleme ühisel arvamusel,

et arvestades tehnoloogilisi muutusi, üleilmastumist ja

rahvastiku vananemist, on paindlikkuse, konkurentsivõime

ja dünaamilisuse suurendamiseks vaja kiirelt läbi viia struk-

tuurireforme.

Tööturu reformimine on keskse tähtsusega, et luua rohkem

ja paremaid töökohti. Liikmesriikide eesmärk peaks olema

parandada oma tööturgude kolme põhiaspekti: nende

tööjõu paindlikkus ja turvalisus (turvaline paindlikkus);

tööjõu liikuvus; ning ettevõtete kultuurilised ja juhtimisala-

sed tavad. Samuti tuleb suurendada tööhõives osalemise

määra (vt allpool demograafiat käsitlevat osa).

Tööjõu võime kohaneda pidevate muutustega tootmises

on tootlikkuse säilitamise oluline tegur. Tööturu paindlik-

kusega peab kaasnema tööturu turvalisus. Kiirete muutus-

tega maailmas ei vaja kaitset mitte töökoht, vaid pigem

töö kaotanud isik, kelle tööalast konkurentsivõimet tuleb

suurendada. Turvaline paindlikkus on parim moodus sellise

kaitse osutamiseks, võimaldades töötajatel kasutada töötu-

rul toimuvaid muutusi ning siirduda parematele töökohta-

dele. Sellise lähenemisviisi keskpunktis on võime omandada

tööea jooksul uusi ja kohandada varasemaid oskusi, mis on

Kutseõpe ja õppeprogrammid kutsealase edu saavutamiseks. Foto: Hass

17

ühendatud tingimuste loomisega nende ülekandmiseks liik-

mesriikide vahel ja sees.

Ikka veel on töötajatel ja ettevõtjatel raske hinnata ja

mõista eeskirju, mis kehtivad nende suhtes, kes soovivad

tööle asuda või uut ettevõtet asutada. Kuigi bürokraatiat

ei saa seadusega keelata, ei tohiks see takistada liikuvust.

Kõige olulisem on see, et sotsiaalkindlustusõigusi peaks

saama hõlpsasti ühest liikmesriigist teise üle kanda. Kutsek-

valifikatsioonide tunnustamine tuleb tagada kogu ELis ja

mitmekeelsust tuleb soodustada. EL peaks samuti välja

töötama „elukutse vahetamise poliitika”, et soodustada ja

lihtsustada elukutse vahetamist ning toetada liidu sotsiaal-

set mõõdet.

Lõpetuseks, kui soovitakse saavutada edu tööjõu kutseos-

kuste parandamises, tuleb teha kaugeleulatuvaid muutusi

ettevõtete kultuurilistes ja juhtimisalastes tavades. Ette-

võtted peavad rohkem toetama tööjõu algatusi ja avatud

innovatsiooni, et suurendada konkurentsivõimet uute

tootmisprotsesside ja tehnoloogiate kasutuselvõtmise abil.

Samuti peavad ettevõtted edendama ettevõtetes isevastu-

tuse võtmist.

Euroopa sotsiaalsete püüdluste elluviimine uute

sihipäraste poliitikate abil

Majandusreformi läbiviimise uue katsega peavad kaasnema

uued sihipärased meetmed, mille eesmärk on suurendada

üksikisiku turvalisust ja solidaarsust. Sotsiaaltoetussüsteemid

väärivad tugevat kaitset kuritarvitamise või „moraalse ohu”

eest. Õigused peavad olema tasakaalustatud kohustustega.

Eelkõige peaks sotsiaalkaitsesüsteeme kohandama nii, et

soodustatakse pigem kiiret tagasipöördumist tööturule kui

pikaajaliste toetuste maksmist tööealistele inimestele.

Võttes arvesse olemasolevat sotsiaalpoliitika valdkonna

pädevuse jagunemist, tuleks esmatähtsaks pidada selgesti-

sõnastatud ja ühiselt heakskiidetud eesmärkide kokkuleppi-

mist, nagu on soovitatud Euroopa 2020. aasta strateegias.

Liikmesriigid peaksid asuma juhtrolli ning kõrvaldama

ebavõrdse olukorra, mis tuleneb kahetasandilisest töötu-

rust, mille puhul osal töötajatest on pikaajalistest töölepin-

gutest tulenev kaitse, teistel aga selline kaitse puudub ja

nad töötavad pidevas vallandamishirmus.

Samuti peaksid liikmesriigid eraldama piisavalt ressursse, et

võidelda sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ja soolise diskriminee-

rimise vastu, rakendades näiteks kehtivaid ELi õigusakte, et

tagada kokkulepitud miinimumnormide kohaldamine. Selle

oluliseks osaks on tööotsijate ja teiste tööturu osapoolte

võimaluste suurendamine. Tõhusa alguse tagaks Euroopa

tööturuasutuste süsteemis (EURES) oleva teabe kvaliteedi

parandamine ning e-infrastruktuuri kättesaadavuse laien-

damine kodudele, koolidele ja ettevõtetele.

EL saab sotsiaal- ja maksupoliitika asjakohase koordineeri-

mise abil toetada liikmesriike nende püüdlustes saavutada

sotsiaalsed eesmärgid vastavalt oma eelistustele ning

tekitamata konkurentsimoonutusi ja kahjustamata ühtset

turgu. ELi tasandil kokku lepitud vaesusega võitlemise ja

sotsiaalse kaasatuse eesmärkide toetamiseks tuleks täiel

määral kasutada Euroopa Investeerimispanka ja Euroopa

Investeerimisfondi.

EL peaks samuti andma oma panuse selleks, et Euroopa

elanikkond oleks terve (see on Euroopa majanduslik ja

sotsiaalne põhivara), ning seda eelkõige tervise, heaolu ja

vananemisega seotud sektorite ja teenuste arendamise abil.

Lõpetuseks ja kriisi arvesse võttes, peaksid ettevõtjad võtma

vastutuse ja kohustused seoses eneseregulatsiooniga sellis-

tes valdkondades nagu eetika, aruandekohustus, sotsiaalne

ja ökoloogiline teadlikkus, võitlus diskrimineerimise vastu,

elukestev õpe ja töötingimuste pidev parandamine.

Olukord, millest võidavad kõik: ühtse turu uus

korraldus

Eelnimetatud sotsiaalsete ja majanduslike meetmetega

peab kaasnema ja neid peab toetama täielikult toimiv

ühtne turg. Ühtse turu arendamist on pikaaegselt pidurda-

18

nud kaks üheaegset protsessi: mõne liikmesriigi vastuseis

siseturu, konkurentsi ja riigiabi reguleerivate eeskirjade

kohaldamisele; ning mõne teise liikmesriigi kalduvus olla

vastu isegi mõõdukatele maksu alase koordineerimise alga-

tustele, mis parandaksid ühtse turu toimimist ja kõrvaldaks

mure, et ühtne turg võib takistada sotsiaalsete eesmärkide

saavutamist.

Kui neid probleeme ei käsitleta, süvendavad need maksu-

süsteemide negatiivset mõju töökohtade loomisele ning

liikmesriikide raskusi ebavõrdsuse käsitlemisel. Need prob-

leemid tooksid samuti kaasa võidujooksu sotsiaalkaitse

madalaima taseme kehtestamiseks ning süvendaksid vastu-

seisu integratsioonile. Lühidalt öeldes, arengu majanduslik

ja sotsiaalne mõõde satuksid olukorda, millest ei võida

keegi.

Praegune majanduskriis on veel enam toonud esile vaja-

duse pidada kinni ühtse turu reeglitest. Majanduslikku

natsionalismi tagasilangemine muudaks kriisist väljumise

vaid raskemaks ja vähendaks Euroopa majanduse konku-

rentsivõimet. Ja ikkagi on paljudes liikmesriikides nii avaliku

arvamuse kui poliitilise eliidi tasandil valdavad protektsio-

nistlikud meeleolud.

Sellistes ebasoodsates tingimustes ei ole tõenäoline, et

ühtse turu taaskäivitamine ja lõpuleviimine saaks toimuda

uue strateegia või kokkuleppeta. Selline kokkulepe peaks

sisaldama kohustust laiendada ühtset turgu kindlaksmäära-

tud tähtaegade jooksul sellistesse valdkondadesse, kus see

veel puudub või kus see ei ole veel piisavalt väljaarendatud,

samuti eelkõige teenuste valdkonda, sealhulgas finants-

sektorisse. Sellega peaks kaasnema kui mitte täiendav

integratsioon, siis vähemalt algatused ühtekuuluvuse ning

sotsiaal- ja maksupoliitika valdkondades, pidades sealjuu-

res silmas vajadust tagada ELi konkurentsivõime. Samal

ajal peab süsinikuvaese majanduse suunas liikumine käima

käsikäes sotsiaalset kaasatust edendavate meetmetega,

eelkõige seoses haridus-, tööhõive-, teabe-, tervishoiu- ja

pangandusteenustega.

Tõhustatud majanduslik juhtimine: stabiilsuse ja

lähenemise nimel

Ülemaailmne finantskriis ja liikmesriikide vahelised üha

ulatuslikumad majanduslikud lahknevused on suurendanud

ELis vajadust parema majandusliku koordineerimise järele.

1990. aastatel alustatud lähenemispingutuste uuendamine,

mis muu hulgas viib ka euroala laienemiseni, on otsustava

tähtsusega majandusliku edu ja üldiselt ELi ühtsuse saavu-

tamisel ja veelgi tähtsam euroalale.

Need lähenemisalased jõupingutused peaksid põhinema

järgmistel meetmetel:

– Juhtroll majanduse koordineerimisel antakse Euroopa

Ülemkogule, kes komisjoni rolli täiel määral tunnusta-

des teeb tihedat koostööd Euroopa Parlamendi, komis-

joni ning teiste asjaomaste majandusinstitutsioonidega;

tõhustatakse ja laiendatakse eurorühma kohustusi

seoses rahaliidu sisese ja välise juhtimise koordineerimi-

sega.

– Tugevdatakse järelevalvet liikmesriikide eelarvete üle,

et tagada läbipaistvus ja riigi rahanduse jätkusuutlik-

kus; liikmesriike innustatakse ühtlustama oma eelarve-

menetlusi ja eelarve vastuvõtmise ajakava.

– Tugevdatakse makromajanduslikku koordineerimist,

laiendades seda erasektori võlgadele ja maksebilansile

ning üldisemalt konkurentsivõime tagamise tingimus-

tele.

– Parandatakse üldist eelarve usaldusväärsust, luues

ühise finantsvahendi, mille eesmärk on võidelda oota-

matute kriiside ja asümmeetriliste tagasilöökidega,

võttes samal ajal arvesse moraalset ohtu.

– Tugevdatakse finantseerimisasutuste toimimist ja järe-

levalvet, et võidelda liigse võimenduse ja riskivalmidu-

sega.

19

– Suurendatakse ELi investeeringuid, määratledes liik-

mesriikide avaliku sektori kulutuste raames investeeri-

miskomponendi osatähtsuse kasvuga seotud eesmärgi;

suurendatakse Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa

Investeerimisfondi ressursse; ning kohandatakse

Euroopa reguleerivat raamistikku, et meelitada suure-

mat arvu pikaajalisi investoreid ja soodustada pangan-

dust, mis teenib reaalmajanduse huve ning ei tegele

finantsspekulatsioonidega.

Keskkonnasäästlikkuse väljakutse

Euroopa majandusliku ja sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkuse

ümbersõnastamise muudab keerulisemaks keskkonnasääst-

likkuse küsimus. See ei tingi mitte ainult selle, et EL peab

ümber kujundama oma ruumilise planeerimise, linnad ja

transpordi, hariduse ja tarbimisharjumused, vaid ka oma

majanduskasvu mudeli. Uute roheliste tehnoloogiate ja

säästvate tööstusprotsesside edendamiseks on vaja uut

tööstusstrateegiat. Sellise strateegia toetamiseks peaks EL:

– Võtma vastu Euroopa innovatsioonikava, millega lihtsus-

tatakse programmide rahastamist ja antakse Euroopa

Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudile volitused luua

kogu ELis innovatsioonikeskuste programmid.

– Esitama väikeettevõtjate teadusalgatuse, et anda inno-

vaatilistele, alustavatele ja väikestele ettevõtjatele juur-

depääs riigihanketurule.

– Suurendama põllumajanduse, loomakasvatuse ja toidu-

ainetööstuse lisaväärtust, vähendades samas nende

negatiivset mõju keskkonnale, suurendades sel eesmär-

gil juurdepääsu uutele tehnoloogiatele ja tugevdades

tarbijate teadlikkust.

– Looma või määrama Euroopa Tehnoloogiainstituudi

raames mitmed Euroopa uurimiskeskused, mis kesken-

duksid taastuvenergiale, energiatõhususele, säästva

arengu ja transpordivõrkude info- ja kommunikatsioo-

nitehnoloogiale, biotehnoloogiale ja nanotehnoloo-

giale.

– Võtma vastu süsinikuvaesele majandusele ülemineku

strateegia, et koostada visioon süsinikuvaesest majan-

dusest aastal 2030, ja vajalikud ELi ja liikmesriikide

meetmed, et muuta see tegelikkuseks.

Stuttgarti uus messikeskus: üks suurimaid fotogalvaanilisi katusesüsteeme maailmas. Foto: © Dirk Wilhelmy, Planet Energy ja Projektgesellschaft Neue Messe

20

Lissaboni strateegia tagasilöökide vältimine

Kui EL soovib ka tegelikult reformi läbi viia, peab ta kohan-

dama oma juhtimisstruktuure ja -ressursse. Lissaboni

strateegia andis meile samuti õppetunni, et strateegias

ettenähtud Euroopa konkurentsivõime suurendamist takis-

tasid nõrgad rakendusmehhanismid. Ühenduse tasandil

kehtestatud ühiste suuniste ning vastavalt riigisisesele

võimujaotusele nende riiklikul tasandil rakendamise vahelist

seost tuleks eelkõige tugevdada näiteks tõhusa vastastikku

survestamise mehhanismi („näpuga näitamine”) abil ning

positiivsete stiimulite, nt finants- ja muude stiimulite abil.

Lisaks peaksid hindamismenetlused keskenduma pigem

tulemustele kui sisendile ja protsessile.

Kõik see tuleb ühendada ELi enda, Euroopa Investeeri-

mispanga ja liikmesriikide eelarveliste vahendite sidusama

kasutamisega, ühendades rahastamisallikad, mis on konk-

reetselt mõeldud kokkulepitud prioriteetide toetamiseks.

Eelkõige peame keskenduma töökohtade loomisele ja

majanduskasvule, pidades silmas just teadmusühiskonna

vajadustele kohandatud töökohti ning sellist majandus-

kasvu, mida iseloomustab säästev areng ja mida saab defi-

neerida lisaks SKPle ka teiste näitajate kaudu. Selles seisneb

Euroopa tulevik.

21

TEADMISTELE TUGINEV MAJANDUSKASV: ÜKSIKISIKU MÕJUVÕIMU SUURENDAMINE

Teadmistele tuginevad tööstusharud, loomemajandused ja

-teenused on viimasel paaril aastakümnel märkimisväärselt

kasvanud ning muutunud Euroopas tööhõive ja majanduse

dünaamilisuse tugisammasteks. Ammu on möödas aeg,

mil ELi konkurentsieelist oli võimalik mõõta palgakuludega.

Tänaseks on asjakohasteks võrdlusalusteks saanud tead-

mised, innovaatilisus ja loovus. Need on Euroopa tuleviku-

jõukuse tagatiseks. Elame maailmas, kus on nõudlus mitte

üksnes suure väärtusega toodete ja turgude, vaid ka üha

suurenev nõudlus väärtuslike kutseoskuste järele.

Euroopa on kutseoskuste konkurentsis siiski maha jäämas.

Praeguste investeerimissuundumuste kohaselt võib 2025.

aastaks teadus- ja tehnoloogiaarengu esirinnas olla Aasia,

edestades ELi ja USAd. Prognooside kohaselt õpib selleks

ajaks välismaal ligikaudu miljon Hiina ja India üliõpilast,

kes viivad oma teadmised ja kogemused tagasi oma Aasia

koduriikidesse. Samal ajal õpib suhteliselt väike arv Euroopa

üliõpilasi väljaspool Euroopat. EL jääb maha ka kolmanda

taseme hariduse osas, kuivõrd vaid 27 ELi ülikooli kuulub

maailma parima 100 ülikooli hulka, võrreldes 57 USA

ülikooliga. EL on samuti vähe esindatud väljaspool tema

piire toimuvates poliitilistes, äri- ja keskkonnalastes arute-

ludes.

EL ei saa olla rahul selliste suundumustega. Inimeste

annete parem kasutamine on strateegiline vahend, millega

tagatakse üksikisikute tööturul edasiliikumine ja Euroopa

ühiskonna areng. Selleks et EL saaks täita teadmusühis-

konna saavutamise lubaduse, peab ta pakkuma tipptaset

igas hariduse etapis; täiustama pidevalt oma elanikkonna

kutseoskusi vastavalt vajadustele; ning looma sotsiaalse,

majandusliku ja reguleeriva keskkonna, mis soosib teadus-

uuringuid, loovust ja innovatsiooni.

Kõigi annete arendamine. Foto: Kunsch

22

Püüdlus tipptaseme ja asjakohasuse poole: hari-

duse ja kutseoskuste ajakohastamine

Esimese ja teise astme hariduses saadav tugev aluspõhi

mõjutab oluliselt inimese võimet elus edu saavutada. Liiga

paljudel Euroopa kodanikel ja Euroopas elavatel kolman-

date riikide kodanikel ei ole juurdepääsu kvaliteetsele

haridussüsteemile. Selle olukorra käsitlemiseks peab võtma

kiireid meetmeid, sealhulgas jagama õpetajatele tunnus-

tust, mida nad väärivad; töötama välja paindlikud ja avatud

õppekavad, millega toetatakse laste uudishimu ja loovust;

ning tugevdama sidemeid riikliku haridussüsteemi, ettevõt-

jate ja ühiskonna vahel.

Samuti on ELis liiga vähe esmaklassilisi ülikoole, mis vähen-

dab Euroopa atraktiivsust parimate koolilõpetajate silmis.

EL peab seda olukorda muutma ning looma esmaklassiliste

kõrgharidusinstitutsioonide võrgustiku, mis suudaks konku-

reerida maailma paremikuga. Püüdlus tipptaseme poole ei

välista samaaegseid jõupingutusi kõrghariduse kättesaa-

davuse edendamiseks, et parandada keskmist haridustaset

laiema elanikkonna hulgas. Tipptase nõuab kriitilist massi ja

konkurentsi, tegelikult nn ühist ruumi üliõpilaste ja ülikoo-

lide jaoks.

Soodustada tuleb ülikoolide halduslikku ja rahalist iseseis-

vust, kuna see on kõige tõhusam moodus kõrghariduse

rahastamise suurendamiseks erasektori poolt. Tulevikus

kasusaajatena peaksid majanduslikult paremini kindlustatud

üliõpilased panustama kasvavate hariduskulude katmisse,

Põhi- ja keskharidusasutustele tehtavad kulutused, protsentides SKPst (2006)

Malta, Sloveenia: andmed puuduvad1. Andmed aastast 2005.

Küpro

s

Taan

iÜ

hendku

ningrii

kBe

lgia

Roots

i

Aust

riaPo

olaPo

rtugalEe

sti

Itaal

iaU

ngari

Läti

Iiri¬

maa

Luks

emburg

Saks

amaa

Leed

uTš

ehhi V

abar

iikH

ispaa

niaKre

eka1

Slov

akki

aBu

lgaa

riaRu

mee

nia1

Kore

aŠv

eits

Am

eerik

a Ü

hendrii

gidA

ustra

alia

Meh

hiko

Kanad

a1Ja

apan

OECD ke

skmine

Mad

alm

aad

Soom

e

Pran

tsusm

aa

Allikas: Eurostat, OECD

ELi riigid

EL27 keskmine

OECD riigid

23

samas aga peaks olema kättesaadav ulatuslik stipendiumi-

ja õppelaenusüsteem rahalist toetust vajavatele üliõpilas-

tele. Edendada tuleks samuti ülikoolidevahelist konkurentsi

ja selliseid juhtimismudeleid, mille aluseks on aruandlusko-

hustus ja läbipaistvus.

Välja tuleb juurida sellised ülikoolisüsteemid, mida iseloo-

mustavad klientelism ja korporatiivsus. Rõhuasetus peab

nihkuma, et tagada ülikoolide suurem avatus Euroopa ja

ülejäänud maailma majanduse tegelikule olukorrale. See

reformiprotsess peaks hõlmama meetmeid üliõpilaste liiku-

vuse suurendamiseks, innustades ERASMUS programmi

suuremat kasutuselvõtmist ning andes eeliseid üliõpilastele,

kes on saanud diplomi rohkem kui ühest riigist. Ülikoolid

peaksid senisest enam andma oma lõpetajatele oskusi,

mida vajab tööstussektor.

Haridussüsteemi üheks esmatähtsaks ülesandeks peab

saama teadmiste pakkumise ja nõudluse vaheliste ebakõ-

lade vähendamine. See eeldab suurt rõhuasetust selliste

kutseoskuste täiustamisele, mille abil valmistatakse inimesi

ette tööturul toimuvateks üleminekuteks ning uute tehno-

loogiate ja kutseoskuste kasutamiseks. Selle hädavajalikuks

eeltingimuseks on luua paindlik elukestva õppe traditsioon,

mille puhul saab igas vanuses inimene uuesti siseneda hari-

dussüsteemi noortega sarnastel tingimustel. Kogu haridus-

süsteemi juhtpõhimõtteks peab saama „õppima õppimine”.

Euroopa teadusruumi suunas: teadus- ja

arendustegevuse kulutuste suurendamine

Vaatamata arvukatele üleskutsetele märkimisväärselt

suurendada teadus- ja arendustegevuse kulutusi, ei toimu-

nud viimasel aastakümnel olulisi muutusi – ELi kulutused

püsivad 1,8 % juures SKPst. Euroopa peab tegema ühiseid

jõupingutusi, et saavutada 2020. aasta Euroopa strateegia

eesmärk suurendada teadus- ja arendustegevuseks tehta-

vaid kulutusi 3 protsendini SKPst ja luua innovaatiline liit.

Sealhulgas tuleb eelarvet ümber jaotada ja suurendada

erasektori poolset rahastamist. Tuleks luua ELi keskused

konkurentsieelsete rakendusteadusuuringute läbiviimi-

seks (avaliku ja erasektori partnerlus riikide, piirkondade

ja erasektori tööstusettevõtete vahel) ning suurendada

Euroopa Teadusnõukogu toetust teadusringkondade alga-

tustel põhinevatele uuringutele.

Sel eesmärgil on ülioluline lihtsustada avaliku sektori rahas-

tamisele, sealhulgas ELi vahenditele juurdepääsu korda.

See tuleks eelkõige kasuks väikestele dünaamilistele ette-

������������������ ��������������� ��� ���������

����������

�������������������

�������������������

�����������

�����

�������!���"#$�����&

'�*��

24

võtetele, mis on sageli tulevikku suunatud innovatsioonide

väljatöötajateks. VKEd annavad praegu poole ELi SKPst,

kuigi nende osaks jääb vaid 15 % teadus- ja arenduste-

gevuse programmide vahenditest. Riiklikult rahastatavate

ülikoolide teadlaste ja erasektori poolt rahastatavate ette-

võtete teadustöötajate vahel tuleb luua uut liiki partnerlusi,

et tagada teadmiste pidev ühiskasutus kogu teadusuurin-

gute ja innovatsiooniprotsessi käigus. Eelkõige tuleks suure-

mal määral rahastada rakendusteadusuuringuid, millest

saaksid kasu VKEd.

Tipptase peab olema põhikriteerium avaliku sektori toetuse

andmiseks nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil. Euroopa

Teadusnõukogu ülesandeid tuleb laiendada ja tema rolli

tugevdada, kusjuures vahendite eraldamine toimuks vastas-

tikku hinnatava – tegeliku või potentsiaalse – tipptaseme

alusel. EL peab samuti soodustama Euroopa tippteaduskes-

kuste arengut, tagades, et sellise vahendite koondumisega

ei kaasneks nn intellektuaalsete kõrbete teket.

Tegelikkuseks peab muutuma Euroopa teadusruum – piiri-

deta ala, kus saaks täiel määral kasutada kogu teaduspo-

tentsiaali selle asukohast olenemata tänu teadlaste, ideede,

tehnoloogiate ja kapitali vabale liikumisele. Selline „euroo-

pastumine” peab aga olema osa üldisest avatusest maail-

male. Teadmiste edastamine on saanud asendamatuks

täienduseks traditsioonilistele üleilmastumise mootoritele,

milleks seni on olnud materjali- ja kapitalivood.

Reguleeriv raamistik innovatsiooni ja loovuse

vallandamiseks

Euroopas on sageli raske muuta teadusuuringute tulemusi

uuteks toodeteks, uuteks patentideks, uueks ettevõtluseks

ja uuteks töökohtadeks. Konkurentsi puudumine teenuste

turul pärsib innovatsiooni, suurendab kulusid ja piirab

majanduskasvu. Tohutu tulevikupotentsiaaliga on finants-

teenused, järgmise põlvkonna digitaalteenused, energiala-

hendused ning tervist ja õppimist edendavad teenused. ELil

on head eeldused saada uute teenindussektorite liidriks,

kuid seda üksnes juhul kui teenuseosutajaid toetab üleeu-

roopaline turg ning uus õiguskeskkond, millega reaalselt

soositakse innovatsiooni ja loovust.

Innovatsiooni oluliseks kasvulavaks on vabad ülemaailmsed

turud, kus austatakse intellektuaalomandi õigusi. Seepärast

on oluline, et Euroopa pühenduks turulepääsu paran-

damisele nii Euroopas kui ka väljaspool seda, tehes seda

eelkõige ühtse turu väljakujundamise tulemusel ning seda

nii teenuste kui uute tehnoloogiate osas. Samuti peab EL

reformima intellektuaalomandi õigusi reguleerivaid sätteid,

näiteks luues lihtsa Euroopa patendisüsteemi, mis oleks

taskukohane, kiire ja mõistlik ning pakuks tõhusat kaitset

Euroopa tasandil.

Sellega seoses on samuti oluline kehtestada vajalikud

meetmed riskikapitaliturgude tugevdamiseks ja stardika-

pitali kättesaadavuse parandamiseks. Eelkõige VKEd – mis

sageli asuvad innovatsiooni esirinnas – vajavad tõhusamaid

toetusmehhanisme, sealhulgas juurdepääsu riskikapitalile,

mis võimaldaksid neil maailmaturul konkureerida.

Loomemajandus areneb jätkuvalt kiiremini poliitilistest prot-

sessidest, mis on mõeldud loomemajanduse toetamiseks

või reguleerimiseks. Iga päev avardab see meie kogemus-

teringi ja ilmutab revolutsioonilisi väljavaateid. Seetõttu

peavad antud valdkonna reguleeriva raamistiku tugisam-

masteks olema paindlikkus ja reageerimisvõime. Veelgi

olulisem on edendada riskivalmidust ja ettevõtlusvaimu.

Vaid see võimaldab ELil saada täiel määral kasu teadusuu-

ringutest ja katsetustest ning luua uusi töökohti.

25

Vananeva elanikkonna ja riigisisese kahaneva tööjõu

kombinatsioonil on Euroopale drastilised tagajärjed.

Kui seda olukorda ei lahendata, on tulemuseks laastav

mõju pensioni-, tervishoiu- ja hoolekandesüsteemidele,

negatiivne majanduskasv ja maksustamisega seonduvad

probleemid. Kui Euroopa soovib tõeliselt luua teadmusühis-

konda, tuleb majanduse tõhustamise ja elanikkonna kutse-

oskuste tõstmise alaseid jõupingutusi täiendada aktiivsete

meetmetega, millega käsitletakse kõnealust demograafilist

väljakutset. See peab hõlmama ka ühiseid jõupingutusi

selle nimel, et EL oleks atraktiivne sihtkoht sisserändajatele.

Sisserändeta ei ole EL tulevikus suuteline leidma lahendust

oskuste ja tööjõu puudusele. Sisserändeta vähenevad ka

kultuuriline mitmekesisus ja katsetamine, mis on loovuse ja

innovatsiooni eeltingimusteks.

Euroopa demograafilised suundumused

süvenevad

Euroopas on ühendatud demograafilised äärmused – väga

kõrge eeldatav eluiga ja väga madal sündimus. Eeldatav

eluiga enamikus ELi liikmesriikides – keskmiselt 75 aastat

meestel ja 82 aastat naistel – tõuseb sellel sajandil veel

15–20 aasta võrra. Praegu sünnitavad naised Euroopas

keskmiselt 1,5 last ning lasteta naiste arv üha suureneb,

mistõttu Euroopa elanikkond vananeb ja omamaiste tööta-

jate arv väheneb. Võttes arvesse praegust ELi keskmist

pensioniiga (meeste puhul 62 aastat ja naiste puhul veidi

üle 60 aasta), halveneb tasakaalustava poliitika puudumi-

sel töötajate ja pensionäride suhtarv Euroopas järgmise

40 aasta jooksul järsult ning siis on iga nelja töötaja kohta

DEMOGRAAFILINE VÄLJAKUTSE: VANANEMINE, RÄNNE JA INTEGRATSIOON

Euroopa rahvaarvu muutumine ajavahemikus 2000–2050 ja osakaal maailma rahvastikust

Elanikke (miljonit)

EL27 Osakaal maailma rahvastikust

osakaal, %

Allikas: Eurostati rahvastikuprognoos; ÜRO rahvastikuprognoos (2008. aasta väljaanne)

26

kolm pensionäri. Sellise negatiivse suundumuse tasakaalus-

tamiseks on kiirelt vaja võtta meetmeid.

Alustuseks tuleks ellu viia perekonnasõbralikku poliitikat,

mis võib stabiliseerida või tõsta praegust viljakuse taset.

Lisaks saaks suurema tootlikkusega osaliselt korvata kodu-

maise tööjõu kahanemise mõju, sealhulgas seonduvate

küsimuste osas, nagu tervishoiu- ja pensionisüsteemide

rahastamine. Pidev tootlikkuse kasv võimaldaks vahendite

ümberpaigutamist, et täita suurenev lõhe pensionisaajate ja

-maksjate vahel.

Euroopa demograafiliste suundumuste süvenemine tähen-

dab aga, et need meetmed ei ole piisavad. Kokkuvõtlikult

võib öelda, et Euroopa Liidu demograafilisi probleeme saab

lahendada üksnes kahe teineteist täiendava meetme abil:

tööturul osalemise määra suurendamine; ning tasakaalusta-

tud, õiglase ja ennetava sisserändepoliitika elluviimine.

Tööturul osalemise määra suurendamine: välti-

matu meede

Esimene samm tööturul osalemise määra suurendamiseks

on tõhusate töö- ja eraelu tasakaalu tagavate strateegiate

(puhkusekorraldus, kaugtöö jne) väljatöötamine ja elluvii-

mine. Eesmärk on luua tingimused selleks, et inimesed ning

eelkõige väikeste lastega naised ja vanemaealised töötajad,

saaksid jääda tööle. Kõrgemale eeldatavale elueale vaata-

mata jäävad naised varakult pensionile ja nende üldise

tööhõive määr on madalam kui meestel – naistel 58,3 %

ning meestel 72,5 %. Sellele lahenduse leidmine eeldab

suuremat keskendumist võrdsetele võimalustele ja mittedis-

krimineerimisele, samuti lastehoiuprogrammidele ja kooli-

süsteemidele, mis toetavad töötavaid vanemaid.

����������� ���������!�"�����#�����$%$&���$'$&�*���$+$&���� ��

%+�/�14���� �

1+���� � �*������"��

�����%+���� �

����������������"������+�������������&

27

Teine samm on õiguslike, haldusalaste ja kultuuriliste

tõkete kõrvaldamine, et edendada ELi sisese tööjõu liiku-

vuse suurenemist. Selles osas on peamised vahendid

sotsiaalhoolekande- ja pensioniõiguste täielik ülekand-

mine, tõhustatud keeleõpe, akadeemiliste kraadide ja

kutseoskuste täielik tunnustamine kogu ELis ning tõeliselt

diskrimineerimisvaba keskkonna kujundamine kõigil poliiti-

listel tasanditel.

Põhjalikku muutmist vajab meie lähenemisviis pensioniküsi-

mustele. Praegust ennetähtaegselt pensionile jäämise prak-

tikat ei tohiks soodustada. Pensionile jäämine peaks olema

pigem võimalus kui kohustus. Tööelu tuleks pikendada

tegeliku ja samuti seadusega ette nähtud pensioniea tõst-

mise kaudu. Täiskasvanute haridus- ja koolitusprogramme,

palgasüsteeme, töötingimusi ja pensionisüsteeme tuleks

kohandada, et luua tööturg 50–70 aastaste vanuserühmale,

muutes eakamate töötajate töölevõtmise ja töötamise

atraktiivsemaks.

Sisserändepoliitikad: suund proaktiivsele

lähenemisviisile

Isegi kui tööturul osalemise suurendamisele suunatud sise-

sed meetmed saaks täies ulatuses realiseerida, et ole need

piisavad, et täielikult kompenseerida demograafilistest

muutustest tingitud mõjud tööjõu pakkumisele. Reaalsus

on see, et 2050. aastaks (ilma sisserändeta, mis on ebatõe-

näoline, ja tööjõu muutumatu osalusmääraga) väheneks ELi

töötajate arv ligikaudu 68 miljoni töötaja võrra. Kuna kõik

sisserändajad ei hakka majanduses aktiivselt osalema, oleks

lõppkokkuvõttes tarvis umbes 100 miljonit inimest, et seda

tühikut täita. Reaalselt ei ole sellise suure hulga inimeste

sisseränne 40 aasta jooksul tõenäoline ega tingimata soovi-

tav. Siiski on sisserändajate arvelt kujunev tööjõud üheks

osaks lahenduses probleemile, et tulevikus on Euroopas

puudu tööjõust ja kvalifikatsioonist, ning EL peab välja

töötama proaktiivse lähenemisviisi sisserände suhtes.

Üldiselt öeldes peab Euroopas muutuma suhtumine. Liiga

sageli peetakse sisserännet koormaks, mis tuleb maha

raputada, mitte võimaluseks, millest kinni haarata. Selles

osas on Euroopal palju õppida Austraalialt, Kanadalt ja

Ameerika Ühendriikidelt, kellega ta võistleb otseselt ande-

kate ja kvalifitseeritud sisserändajate pärast. Nende riikide

kogemusi arvestades peab EL välja töötama ühise sisserän-

depoliitika, mille eesmärk on tõmmata ligi kõige kvalifitsee-

ritumaid, andekamaid ja motiveeritumaid sisserändajaid,

võttes samal ajal meetmeid, et hoida ära inimkapitali

kaotus lähteriikides.

Sisserännanute vajadusi täitvad munitsipaalteenistused. Foto: Hass

28

ELi ühine immigratsioonipoliitika peaks kehtestama konk-

reetse keskmise ja pika perspektiiviga strateegia, võttes

sihikule kvalifitseeritud sisserändajad. Kättesaadav peaks

olema selge teave, milles tutvustatakse Euroopasse asumise

eeliseid. Samuti on vaja saavutada üldine lähenemisviis

sisserändajate vastuvõtu ühiste kriteeriumide suhtes (punk-

tide põhine või hindamissüsteem), võttes samal ajal arvesse

liikmesriikide konkreetseid vajadusi.

Euroopa saab muutuda atraktiivseks sihtkohaks kvalifit-

seeritud sisserändajatele üksnes juhul, kui need inimesed

tunnevad end teretulnuna, neil on täielik juurdepääs

tööjõuturule ja võimalus luua oma ettevõtteid. ELi ja liik-

mesriikide tasandil on vaja ulatuslikke integratsioonialaseid

algatusi, kuid neid on eelkõige vaja kohalikul tasandil, mis

on sageli parim positsioon selleks, et teha kindlaks ja rahul-

dada sisserändajate ja mitte sisserännanute vajadused.

Pärast ELi seaduslikult elama asumist peaksid sisserän-

dajad saama kasutada samu sotsiaalseid õigusi nagu ELi

kodanikud. Juba sisserännanud isikute potentsiaali kasuta-

mist tööjõuturul osalemise määra suurendamiseks tuleks

tõhustada keeleõppesse, kutseõppesse ja üldharidusse

investeerimise kaudu, kombineerides seda otsusekindlate

diskrimineerimisvastaste strateegiatega. Kõrvaldada tuleks

igasugune võõrtöötajate ja nende perekondade vastu

suunatud diskrimineerimine.

Emadega keelt õppimas. Foto: Kunsch

Liikuvad inimesed: kontroll ja vastutustunne

Kuna territoorium on ilma sisepiirideta, on ühise Euroopa

sisserändepoliitika nõuetekohaseks toimimiseks vaja usal-

dusväärset süsteemi ELi välispiiride haldamiseks, sealhulgas

kooskõlastatud süsteemi viisade andmiseks kolmandate

riikide kodanikele (seda küsimust on samuti käsitletud

allpool ELi välis- ja sisejulgeoleku kontekstis).

Kuna kümned miljonid kolmandate riikide kodanikud ületa-

vad igal aastal seaduslikult ELi välispiiri, on samuti oluline

parandada ELi sees toimivaid kontrolli- ja ehtsuse kont-

rollimise mehhanisme. See tagaks selle, et rändekontrolli

teostamise koormus ei lange ELi välispiiri suunas ja neid

kaitsvatele riikidele.

Samuti on vaja ühist lähenemisviisi ebaseaduslike sisserän-

dajate suhtes. EL peab kõrvaldama erinevused liikmesrii-

kide poliitikates ja käitumises isikute suhtes kellel puudub

seaduslik juurdepääs tööjõuturule. Selle käigus tuleks ka

ühtlustada ebaseaduslike sisserändajate õigused kogu ELis,

et ära hoida ühe liikmesriigi konkreetsete nn sisserände

üleskutsete võimalikku mõju teisele liikmesriigile.

Ebaseadusliku sisserände käsitlemisel peaks samuti käsit-

lema endiselt mitmetes liikmesriikides esinevat ebaseadus-

like sisserändajate töölevõtmise kultuuri, eelkõige ehitus- ja

põllumajandussektoris ning kodumajapidamistes. See

nõuab lisaks muude meetmete võtmisele töö- ja elamislu-

bade kontrollimise tõhustamist nendes riikides, kus on palju

ebaseaduslikke sisserändajaid.

Välispiiridel ja liidu sees teostatava kontrolli usaldusväär-

suse säilitamine ei peaks siiski nõrgendama ELi tahet olla

kooskõlas oma põhiväärtustega jätkuvalt turvaliseks kohaks

põgenikele. Euroopa varjupaigapoliitikad peaksid tagama,

et poliitilistel põgenikel on õigus taotleda varjupaika ja

võimalik veenduda, et nende taotlust menetletakse 27-liik-

melises ELis õiglaselt.

Ebaseadusliku sisserände ja inimkaubanduse tõkestamiseks

tehtavate jõupingutuste hulgas tuleb samuti võtta meet-

meid haavatavate isikute ja kogukondade kaitseks eksplua-

teerimise eest vastuvõetamatute töötavade kohaldamise

kaudu ja muu väärkohtlemise, sealhulgas inimkaubanduse

ohvriks sattumise eest. Selleks peavad päritoluriigid ja EL

pidama alalist dialoogi, mis oleks järjepidev ja täiendaks ELi

arengupoliitikat.

Peale selle peab EL tunnistama sisserände ja arengu vahe-

lisi seoseid ning kindlaks määrama poliitilised lahendused,

mis kasutavad täielikult ära nendevahelisi sünergiaid.

Eduka värbamispoliitika tulemuseks on paratamatult ajude

äravool, mis võib kahjustada lähteriikide arengut. EL peaks

selle ärahoidmiseks andma endast parima, aidates neil riiki-

del luua oma arenguks vajalik inimkapital.

Kahepoolsetes arengualastes kokkulepetes peaks käsitlema

jõupingutusi seadusliku sisserände edendamiseks mobiil-

suspartnerluste kaudu ning samuti töölevõtmist ja tagasi-

võtmist käsitlevate lepingutega. Sellise poliitika väljatööta-

misel tuleks arvesse võtta tagasirändest ja kahesuunalisest

liikuvusest (väljasaatva ja vastuvõtva riigi vahel) tulenevat

võimalikku kasu arengule. ELi alalise elaniku staatus, mida

võidakse näiteks omistada „sinise kaardi” kaudu, võiks

hoogustada nende isikute korduvrännet, kes soovivad pike-

maks ajaks tagasi pöörduda oma päritoluriiki.

Peale selle peaks EL investeerima lähteriikide kõrgharidus-

süsteemidesse, et luua kvalifikatsioon, mida saab hiljem

jagada. Lühidalt, eesmärk peaks olema inimeste koolita-

mine, mitte ajude äravool.

29

30

31

ENERGIAJULGEOLEK JA KLIIMAMUUTUSED: UUS TÖÖSTUSREVOLUTSIOON

Kui meetmeid ei võeta, toimub aastaks 2030 Euroopa

energiasektoris energiavajaduse suurenemine ja energiava-

rustuse vähenemine. Sõltuvus kolmandatest riikidest impor-

ditavast kallihinnalisest naftast, gaasist ja söest suureneb

praeguselt 50 %-lt umbes 60 %-le, kusjuures fossiilkütu-

sed võivad moodustada kuni 80 % Euroopas kasutatava-

test energialiikidest. Lisaks sellele lähtuvad tarned mõnest

maailma poliitiliselt kõige ebastabiilsemast piirkonnast.

Arvestades meie majanduste kalduvust kulutada suurel

hulgal energiat, on haavatavus ja häirete tekkimise võima-

lus tohutusuur.

Ja nagu sellest veel ei piisaks, kliimamuutuste mõju võib

olla maailmamajandusele tunduvalt suurem kui prae-

guse finants- ja majanduskriisi mõju. Piisavate meetmete

võtmata jätmise tulemusena võib planeedi temperatuur

sajandi lõpuks tõusta märkimisväärselt, mis põhjustaks

tervete piirkondade kadumise, ülisuured kliimapõgenike

rändevood ja miljardite inimeste veeta jäämise. Parimal

juhul oleme vastamisi muutliku kõrbestumise, tõusva mere-

veetaseme, tõsise põua ja kõrgete temperatuuridega, millel

kõigel on omad tagajärjed.

Meie ees seisvad väljakutsed on tohutusuured ning nõua-

vad kiiret reageerimist koos ressursside ulatusliku mobili-

seerimisega. Näiteks peab süsinikutõhusus (kui palju SKPd

me saame iga tonni süsiniku heitkoguse eest) suurenema

kümme korda, et saavutada kehtivad süsiniku heitko-

91 89 92 97

81 95115

134

114125

144

166

4236

3137

2.3%

2.3%

1.6%

30

24 21

2015

555

89

21

29

2010

495

94

622

20202006

464

83

21

2327

27

83

25

3021

2.1

2.7

1.0

3.6

4.0

0.2

0.9

0.4

3.6

%

Joonis 10

Energianõudluse kasv pikas perspektiivis taastub pärast majanduslanguse lõppu

Summaarne aastane

juurdekasv (2006–2020)Energianõudlus riikide lõikes, 2006–2020

QBTU

Muu maailmVenemaaIndiaHiinaLähis-IdaJaapanEuroopa

Ameerika Ühendriigid

Allikas: McKinsey Global Institute’i maailma energianõudluse mudel 2009 McKinsey & Company

32

guste alased eesmärgid; ning me peame selle saavutama

„üksnes” 40 aastaga. Sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise

ebastabiilsuse oht on seetõttu reaalne. Nende Heraklese

ülesannete lahendamiseks ei saa me toetuda üksnes

turule. Selle asemel on vaja ulatuslikku riiklikku sekkumist

ja toetust, et käivitada „uus tööstusrevolutsioon”. EL peab

muutma selle väljakutse tõeliseks võimaluseks.

Uue tööstusrevolutsiooni sotsiaalsed ja ärilised

võimalused

Selle saavutamiseks vajalikud muudatused tööstuses ja

käitumises ei ole kerged. Kuid loogika on selge. Kasvu-

hoonegaaside heitkoguste vähendamisele kulub igal aastal

hinnanguliselt 2 % ülemaailmsest SKPst, seejuures tegevu-

setus läheb aga hinnanguliselt igal aastal maksma vähemalt

5 % maailma SKPst. Samal ajal pakub jätkusuutliku kesk-

konnahoidliku majanduse arendamine ulatuslikke tehno-

loogilisi, ärilisi ja kaubandusvõimalusi, millest tuleb kinni

haarata. See on ELile reaalne võimalus olla selles debatis

moraalseks ja poliitiliseks juhiks, kaotamata silmist reaalset

majanduslikku ja tööstusalast kasu. Aga seda tuleb teha

kiiresti, enne kui teised ette jõuavad.

Samamoodi on võimalik saada olulist kasu Euroopa ühise

energiapoliitika elluviimisest, sealhulgas: tõelise ja libera-

liseeritud ühtse turu lõpuleviimine energiasektoris, tugev

Euroopa investeerimispoliitika uute tehnoloogiate ja suurte

ühiste energiainfrastruktuuride valdkonnas, ühtne välispo-

liitiline seisukoht ning ühine fiskaalpoliitiline lähenemisviis,

mille abil seda investeerimispoliitikat rahastatakse. See

lõpetaks riiklike hiidude kaitsmise tava ja looks võimaluse

tekkida Euroopa hiidudel ning eraldada edastusvõrgud

elektrit ja/või gaasi tootvatest ettevõtetest („eraldamine”).

Tuleb kõrvaldada järelejäänud pudelikaelad selles valdkon-

nas, ühendades viimaks nn energiasaared Euroopa võrku.

Peamised kasusaajad nendest muutustest oleks Euroopa

tarbijad. Kõrged energiahinnad on jätkuvalt oluliseks

koormaks majapidamistele, moodustades 15 % nende

kogukuludest. Sarnaselt kahjustavad kõrged energiahinnad

teatavates energiast sõltuvates sektorites Euroopa tööstuse

üldist konkurentsivõimet. EL ei saa nende väljakutsete ees

seistes jääda loorberitele puhkama. EL peab oma liikmes-

riikidele appi tulema, töötades välja tõeliselt ühise ja integ-

reeritud energiapoliitika, keskendudes energiatõhususele,

mitmekesistamisele, sõltuvusele ja kliimamuutuste vastasele

võitlusele.

Alustades alumistest okstest: revolutsioon

energiatõhususe vallas

Energiasäästu saavutamine tööstuses, transpordis ja

ehituses, samuti kodumasinate kasutamisel, on kõige

tõhusam viis nii süsiniku heitkoguste kui ka välissõltuvuse

vähendamiseks. See on samuti kiireim võimalus, kuidas EL

saab saavutada käegakatsutavaid tulemusi. Ilmselgelt on

odavaim ja puhtaim energia, mida ei tarbita. Kuigi energia-

tõhususe suurendamises ei ole midagi uut, tuleb seda siiski

laiendada ja seada peamiseks eesmärgiks kõikides liikmes-

riikides.

Selleks tuleks tõsta energiatõhususele seatud eesmärki, mis

peaks olema 50 % aastaks 2030 praeguse 20 % aastaks

2020 asemel. EL saab selle eesmärgi suunas liikuda, kehtes-

tades rangemad tõhususe alased standardid kodumasina-

tele ja uutele hoonetele ning ambitsioonikamad sõidukite

heitkoguste alased eesmärgid. Liit peaks samuti innustama

innovatiivsete avaliku ja erasektori vaheliste partnerluste

loomist energiatõhusate investeeringute tegemiseks,

kehtestades seejuures tõhususe alased eesmärgid ja jälgi-

des nende järgimist liikmesriikide poolt.

Säästva elektritootmise otsingud

Kiirendada tuleb elujõuliste taastuvate energiaallikate

otsimist. Valida on rida paljulubavaid võimalusi, sealhulgas

tuuleenergia, päikeseenergia ja biomassist saadav energia.

Euroopa peaks kasutama vähem naftat esmase kütuseal-

likana transpordis, soodustades biokütuste standardite

vastuvõtmist ning elektri- ja hübriidsõidukite kasutusele-

33

võtmist. Et see kõik juhtuks, vajab EL tohutusuuri inves-

teeringuid, et ajakohastada oma energiavõrku ja töötada

välja intelligentsed energiavõrgud (arukad võrgud), mis

suudavad tulla toime tulevikus esinevate energiaallikatega

ja hoida energiakao minimaalse, luues lõpptulemusena

energiavarustuse täielikult integreeritud süsteemi.

Toetada on vaja süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise

(CCS) süsteeme kindlate otsustega teatavas hulgas

küsimustes, millega ei saa enam viivitada. Nende hulka

kuuluvad sobiv toetuste tase, õigusraamistik ning teekaart

CCS-süsteemide arendamiseks ka pärast tehnoloogia

demonstreerimise etappi. Katsetamisetapist tööetappi

edasiliikumiseks peab EL tegema teadustööd, töötama välja

ja katsetama uusi tehnoloogiaid ja protsesse süsinikdioksiidi

kogumiseks ja turvaliseks säilitamiseks maa all.

Elujõulisemate energialiikide otsingul peab arvestama ka

tuumaenergia kasutamisega. Euroopa ei saa seda olulist

energiaallikat eirata, kuid tuumaenergia alastele investee-

ringutele tee vabastamiseks on vaja suuremat õiguskindlust

ja ohutusstandardite edasiarendamist. Lisaks on vaja olulisi

teadusuuringute ja arendustegevuse alaseid jõupingutusi

ning innovatiivseid avaliku ja erasektori partnerlusi, et

töötada välja järgmine energiatehnoloogia põlvkond. ELil

on selles kontekstis kiiresti vaja mõningaid suurprojekte,

nagu päikeseenergiakeskuste rajamine Põhja-Aafrikas ja

tuuleelektrijaamade võrgustiku loomine Põhjameres.

ELi sõltuvuse vähendamine välistest

energiatarnetest

Odava nafta aeg paistab olevat möödas, sest uued varud

asuvad üha kaugemal, juurdepääs neile on keeruline ning

nende ärakasutamine on kulukam. Samal ajal sõltub EL

energiavarustuse osas märkimisväärse aja jooksul jätku-

valt välisallikatest. Praegu 90 % ulatuses nafta puhul,

80 % ulatuses gaasi puhul ja 50 % ulatuses söe puhul.

Imporditud gaasist on 42 % pärit Venemaalt. Energia osas

sõltumatuks saada ei ole mingit võimalust, kuid EL peab

püüdma suurendada oma energiajulgeolekut kõigi võima-

like vahenditega.

Alustuseks, gaasitootmist on Euroopas siiski võimalik märki-

misväärselt suurendada. EL peaks toetama ja suurendama

oma liidusisest gaasitootmist, tehes kasutatavaks uued

alad, kus on võimalik leida gaasivarusid, kõrvaldades loa

andmisega kaasnevad takistused ja võimaldades investee-

ringute tegemist piirialadel, nagu Arktika. Lisaks sellele on

Tuuleenergia on üks võimalus taastuvenergia kasutamiseks. Foto: Saksa tuuleenergia assotsiatsioon

34

EL27 toornafta import päritoluriikide lõikes aastal 2007

Osakaal toornafta koguimpordist

Kuveit 1,0 Teised riigidSüüria Araabia Vabariik 1,2

Mehhiko 1,4Venezuela 1,5Taani 1,6

Angola 1,9

Alžeeria

Nigeeria

Aserbaidžaan

Kasahstan

Iraak

Ühendkuningriik

Iraan (Iraani Islamivabariik)

Saudi AraabiaLiibüa

Norra

Venemaa Föderatsioon

EL27 maagaasi import päritoluriikide lõikes aastal 2007

Osakaal maagaasi koguimpordist

Teised riigidÜhendkuningriik 1,4Egiptus 1,5

Belgia 1,5Katar 1,8

Liibüa

Nigeeria

Saksamaa

Madalmaad

AlžeeriaNorra

Venemaa Föderatsioon

Allikas: Eurostat

35

olemas suur potentsiaal arendada mittekonventsionaalseid

energiaallikaid, nagu kildagaas ja põlevkiviõli, näiteks Kesk-

ja Põhja-Euroopas.

Neid strateegiaid peavad seejärel toetama uued meetmed,

et vähendada ELi haavatavust välistest mõjudest. See

tähendab usaldusväärsete ja püsivate suhete loomist oma

peamiste tarnijatega, eelkõige Venemaaga, mitmekesista-

des seejuures tarnemasruute ja -meetodeid, muu hulgas

võttes kasutusele alternatiivseid gaasijuhtmeid ja arendades

veeldatud maagaasi importi. Selleks vajab EL ühist stratee-

giat ja enesekindlust väljendavat välispoliitikat, et oma huvi-

sid rahvusvahelisel areenil paremini kaitsta.

Kliimamuutuste vastase võitluse juhtimine

Kliimamuutustega saab tõhusalt tegeleda üksnes ülemaa-

ilmsel tasandil. Kopenhaagenis toimunud ÜRO tippkohtu-

mine oli kibe pettumus seetõttu, et sellel sõlmitud mittesi-

duv kokkulepe ei ole tõenäoliselt ülemaailmse soojenemise

ärahoidmiseks piisav. Peale selle näitas Kopenhaageni

tippkohtumine, et ELi ei võeta ülemaailmsel tasandil asen-

damatu partnerina ja osalejana – ja seda hoolimata liidu

püüdlustest haarata endale eeskuju andmisega liidrikoht,

võttes endale kohustuse saavutada ambitsioonikas eesmärk

vähendada 2020. aastaks oma heitkoguseid 20 %, suuren-

dades seejuures nii oma energiatõhusust kui ka taastuvate

energiaallikate osakaalu 20 %.

See ei pea tähendama, et EL peaks loobuma püüdlusest

saada kliimamuutuste vastases võitluses liidriks. Vastupidi,

järelmeetmete võtmise käigus peetavatel läbirääkimistel

peaks EL avaldama survet kokkuleppe sõlmimiseks, et

tagada Kopenhaageni tippkohtumisel arenenud riikide ja

arengumaade poolt antud lubaduste täitmine. Seda tehes

peaks EL kaitsma oma õiguspäraseid huvisid, tagades, et

mis tahes uue kokkuleppe tulemus aitab toetada Euroopa

majandusliku ja sotsiaalse mudeli eesmärke, näiteks tingi-

muslikkusel põhineva suunatud strateegia kaudu.

Et see juhtuks, peab EL tegema ka rohkem tööd kodus.

Muu hulgas on vaja parandada süsinikuturu toimimist, mis

on suurim selline praegu eksisteeriv turg. Praegu üldiselt

nõustutakse, et selle turu keskmeks olev süsiniku hind

on probleem ning heitkogustega kauplemise süsteem ei

ole piisavalt selge aga võimalda tööstuse jaoks vajalikku

prognoosimist. Ühel hetkel tuleb kehtestada hind sellisel

tasemel, et sellel oleks kahene mõju, kaotatakse motivat-

sioon tekitada süsinikuheiteid ja samal ajal soodustatakse

investeerimist elujõulistesse, uutesse ja puhastesse tehno-

loogiatesse. Sellega peaksid kaasnema turumehhanismi

täiendavad süsinikdioksiidimaksud. EL peab kiiresti need

eelarvemeetmed kooskõlastama, nagu mõned liikmesriigid

on juba teinud, et vältida turu moonutamist.

Lisaks peab EL haarama kinni nendest majanduslikest

võimalustest minna üle süsinikuvaesele, ressursitõhusale ja

kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele. Seal-

hulgas on vaja anda täiendavalt toetust ja stiimuleid ning

luua sobiv raamistik selleks, et soodustada keskkonnasõb-

Ehitiste energiaalane uuendamine. Foto: Görres

36

ralike tööstusliidrite loomist. Vähem süsinikdioksiidi tootvas

majanduses kerkivad esile uued tööstusvaldkonnad, nagu

elektrisõidukid, energiatõhususe alased lahendused, veeka-

sutuse tõhustamise alased teenused, biomassil põhinevad

generaatorid, süsiniku kogumise ja ladustamise teenused.

1 % ülemaailmse SKP ümberjaotamise korral on võimalik

selles uues majandusvaldkonnas saada suurt majanduslikku

kasu. ELi turuosa taastuvtehnoloogia ekspordi osas on 40

%, millega EL on jätkuvalt maailmas juhtkohal, ent teadus-

ja arendustegevuse ressurssidele vahendite eraldamine ja

nende tehnoloogiate rahastamine on selgelt kiirem Hiinas

ja USAs. ELil on vaja kindlustada oma liidripositsiooni,

suurendades piisaval määral ressursside ümberpaigutamist

ja rahaliste vahendite eraldamist.

Samuti ei saa mööda vaadata põllumajandussektorist, mis

annab ligikaudu 14 % ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside

heitkogustest. Metsad ja muld toimivad süsinikdioksiidi

sidujatena. Toimuva troopiliste metsade hävitamise peata-

misega, marginaalsete piirkondade uuesti metsastamisega

ning suurema hulga süsinikdioksiidi mulda sidumisega

põllumajanduslike tavade muutmise abil saaks suurendada

süsinikdioksiidi sidumist. EL peaks seetõttu suunama ühise

põllumajanduspoliitika raames olemasolevad vahendid

keskkonnasõbralikku põllumajandusse ja karjakasvatusse

ning osalema nii ELi kui rahvusvahelisel tasandil aktiivselt

metsa uuendamisel.

Metsad moodustavad olulise osa maastikust ja mõjutavad oluliselt kohalikku ilmastikku. Foto: ccvision

37

Viimase kahekümne aasta jooksul oleme olnud tunnistajaks

sellele, et kahepooluseline maailmakord on pärast lühiaja-

list ühepooluselist hetke, mil domineeris USA, muutunud

järk-järgult mitmepooluseliseks. Selles uues maailmakorras

eksisteerivad ebastabiilsemas keskkonnas üheaegselt erine-

vad jõukeskmed. Vanad ohud, sealhulgas tuumarelvad,

on säilinud erineval kujul (laialdane levik) ja samal ajal on

tekkinud uued ohud. Need uued ebakindluse vormid, sh

finantsiline ebastabiilsus, keskkonnaseisundi halvenemine,

energiasõltuvus, organiseeritud kuritegevus ja terrorism,

on varasemast mitmekesisemad, vähem nähtavad ja vähem

prognoositavamad.

Kaotades sise- ja välisjulgeoleku vahelised piirid, on üleil-

mastumine samuti suurendanud meie haavatavuse tunnet.

Kaugel kontinendil toimuvad relvastatud konfliktid võivad

ohustada Euroopa sisemist stabiilsust, kuna põhjustavad

suuri pagulaste voogusid. Samamoodi võib nõrk õigus-

kaitsealane koostöö Euroopa riikides seada ohtu terro-

rismivastase võitluse välismaal. Kõik julgeolekuriskid on

omakorda omavahel seotud, sealjuures nõrkades riikides

valitsev vaesus ja ebastabiilsus on kasvulavaks terrorismile ja

muud liiki kuritegevusele. 21. sajandi julgeolekuväljakutsete

lahendamiseks on seega vaja ülemaailmset ja ennetavat

reageerimist, mida saab teha üksnes ELi suurune osaleja.

Euroopa julgeolekumudeli suunas

EL on pikka aega pühendunud sellele, et säilitada ja aren-

dada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, mille

eesmärk on hõlbustada ELi kodanike igapäevast elu. 2001.

aasta septembris USAs, 2004. aasta märtsis Madridis ja

2005. aasta juulis Londonis toimepandud terrorirünnakud

näitasid aga selgelt, et ELi tasandil on vaja tõhusamat ja

koordineeritumat tegevust terrorismi ja muude piiriüleste

SISE- JA VÄLISJULGEOLEK: ALALINE VÄLJAKUTSE

EU Nafor, Somaalia operatsioon. Foto: Euroopa Liit, 2010

julgeolekuprobleemidega võitlemiseks. Nende hulka kuulu-

vad inimkaubandus, inimeste ja keelatud ainete ebaseadus-

lik üle piiri toimetamine, naiste ja laste ekspluateerimine,

loodusõnnetused ja inimeste põhjustatud katastroofid,

küberkuritegevus, intellektuaalomandi piraatlus ja loomuli-

kult korruptsioon.

Me peame nüüd võtma otsustavaid meetmeid ja viima ellu

Euroopa uue julgeolekumudeli. Hiljuti vastu võetud sisejul-

geolekustrateegias esitatud visiooni ja eesmärkide põhjal

tuleb mudelis 21. sajandi kiiresti esilekerkivate probleemide

lahendamisel pidada esmatähtsaks Euroopa kodanike huve.

See peab kaitsma üksikisikute õigusi ja vabadusi; paran-

dama koostööd ja solidaarsust liikmesriikide vahel; kesken-

duma turvatunde puudumise põhjustele, mitte üksnes

tagajärgedele; pidama ennetamist esmatähtsaks; kaasama

kodanikud; ning tunnistama kolmandate riikide suhtes nn

globaalset julgeolekut hõlmava lähenemisviisi võtmisel sise-

ja välisjulgeoleku vahelist vastastikust sõltuvust.

Seni on ühistegevust kõnealuses valdkonnas takistanud liik-

mesriikide vastuseis jagada korrakaitset puudutavat teavet

ja koordineerida vastavat poliitikat ning see on jätkuvalt

sisepoliitika üks poliitiliselt kõige tundlikumaid küsimusi.

See vastuseis ei ühti aga Euroopa kodanike soovidega, kes

soovivad, et ELil oleks julgeoleku tagamisel olulisem roll.

See eirab samuti märkimisväärseid instrumente ja vahen-

deid, mis EL on aja jooksul julgeolekuvaldkonnas omanda-

nud, sealhulgas hiljuti vastu võetud Lissaboni lepinguga.

Koostöökultuuri ülesehitamine: julgeolek kui

riikidevaheline avalik hüve

Meie ees seisvate julgeolekuprobleemidega toimetulekuks

on vaja kogu ELi hõlmavat lähenemisviisi, ulatuslikku koos-

tööd, ühiseid institutsioone ja piisavat rahastamist. Uut

koostöökultuuri on vaja mitmes, sealhulgas õigusasutuste

koostöö, korrakaitse, piirikontrolli ja tervishoiu, sotsiaal- ja

kodanikukaitse valdkonnas. Selleks on vaja suurendada

olemasolevate asutuste ja instrumentide (Europol, Euro-

just, ELi vaatluskeskus, Frontex ja terrorismivastase võitluse

koordinaator) volitusi. Samuti on vaja luua uued organid,

näiteks Euroopa heade politseitavade keskuse.

Peale selle tuleks esmatähtsaks pidada järgmisi küsimusi:

– Selliste süsteemide täiustamine, mida kasutatakse

teabe vahetamiseks võrgustike rahastamise, massihä-

vitusrelvadega äritsemise marsruutide, terroriaktide

järgse taastamistegevuse ja pikaajaliste ennetusmeet-

mete kohta.

– Eriväljaõppe saanud üksustest koosneva Euroopa

reservrühma loomine, mida on võimalik kiiresti lähe-

tada ja mis on moodustatud sõjalise üksuse põhimõt-

tel.

– Paremini integreeritud välispiiri haldussüsteemi välja-

arendamine, tugevdades Frontexit Euroopa asutuse

abil, millel on eriväljaõppega personal liikmesriikide

toetamiseks.

– Euroopa varjupaigasüsteemi erinevuste vähendamine,

eelkõige pagulase mõiste ühtlustamise abil.

– Ühtse viisapoliitika ja Euroopa konsulaarteenistuse

loomine Euroopa välisteenistuse raames.

Poliitika kujundamine selles valdkonnas on sageli ajendatud

teatud sündmustest, mistõttu tuleb leida tasakaal julge-

oleku suurendamise ning isikuvabaduste ja inimõiguste

kaitse vahel. Õige tasakaalu leidmine nende kahe lahuta-

matu elemendi vahel võib sõltuvalt asjaoludest ajapikku

muutuda, mistõttu on vaja pidevat poliitilist arutelu kogu

38

Eurocorps

39

ELis. Isegi juhul, kui kaalul on julgeolekuriskid, tuleks

rangelt järgida isikuandmetele juurdepääsu ja nende vahe-

tamist käsitlevaid selgeid piiranguid.

Kõik ELi liikmesriigid peavad eelkõige tunnistama, et sise-

julgeolek sõltub suurel määral turvalise väliskeskkonna

tagamisest. Piiriülesed julgeolekuprobleemid ei jäta ELi

piire ületamata. Euroopa kodanike julgeoleku ja vabaduse

suurendamiseks on seega vaja võtta täiendavaid meetmeid

väljaspool ELi piire.

Välisjulgeolek: struktuuripiirangute ületamine

EL on enam kui kümne aasta jooksul töötanud ühise julge-

oleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) kontseptsiooni alusel välja

olulisi vahendeid. Nende hulka kuuluvad sõjaline komitee ja

isikkoosseis, kes täidavad varajase hoiatamise ja strateegia

kavandamise ülesandeid, ning Euroopa Kaitseagentuur.

ELil on samuti rida tsiviiltöötajaid, kes on saanud väljaõppe

kohalikele elanikele abi osutamiseks maailma konfliktipiir-

kondades. See tsiviilvõime on üha suuremal määral oluline

inimeste julgeoleku tagamiseks. Inimeste julgeoleku mõiste

tähendab, et sisejulgeolekut ja üleilmset julgeolekut ei saa

käsitleda lahus üksikisikute heaolust ja kogukonnast, kus

nad elavad.

Praeguseni on EL käivitanud kogu maailmas 22 vaatlus-,

rahuvalve- ja stabiliseerimismissiooni. Nimetatud missioone,

mida sageli viiakse läbi koostöös NATO, ÜRO ja muude

rahvusvaheliste organisatsioonidega, toetab enamik

Euroopa kodanikke. Kui ELi liikmesriikide sõjalisi kogukulu-

tusi, mis moodustavad ligikaudu 50 % USA sõjaliste kulude

eelarvest, võrrelda nende kulutuste kasutamisega (ELi

võime lähetada merevägesid väljapoole ELi territooriumi

on üksnes 10–15 % USA võimetest), ilmneb süsteemis

selgelt puudujääke. ELi liikmesriigid ei suuda maksimeerida

mastaabisäästu efekti ja koostoimet, mida on vaja parimate

ülemaailmsete tulemuste saavutamiseks.

Üldiselt on ELil üks üleüldine struktuuripiirang: Euroopa

kaitsesüsteemide põhiliselt siseriiklik laad. Kuna ELil puudu-

vad enda sõjalised vahendid, siis sõltub EL liikmesriikide

vabatahtlikust panusest, mis on sageli ebapiisav. Liikmes-

riikide sõjalised vahendid põhinevad sageli veel territo-

riaalkaitse mudelil, mis käsitleb maismaad pidi korraldatud

invasiooni tõrjumist, ning seda ka liikmesriikides, kus selline

invasioon ei ole tõenäoline. Investeeringud uuele julgeole-

kuolukorrale reageerimise võimetesse (kiirreageerimisüksu-

sed, strateegiline õhutransport, helikopterid, sidevahendid,

sõjaväepolitsei) on üldiselt ebapiisavad.

ELil on 1,8 miljonit sõdurit (pool miljonit rohkem kui USAl),

kuid ta ei ole suuteline lähetama 60 000liikmelist kiirrea-

geerimisüksust ning keeruline on saada kokku 5000liik-

melist üksust ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP)

missiooni jaoks. 70 % Euroopa maavägedest ei suuda

väljaspool ELi tegutseda, samas kui praeguste konfliktide

lahendamiseks on tarvis mobiliseerimisvõimelisi ja lahingu-

valmis relvajõude.

Üldiselt kaldub ÜJKP missioonide laad ja ulatus olema

hajutatud ja need on korraldatud pigem pakilisele vaja-

dusele reageerimiseks kui selleks, et viia ellu üldist kava

või strateegiat. Peale selle puudub ELil ühine missioonide

rahastamine. Liikmesriikide vahel ei ole koormus õiglaselt

jaotatud ning see kahandab nende soovi sõjalistel missioo-

nidel osaleda.

Sama kehtib ka ELi missioonide tsiviilmõõtme kohta, mis

tähendab, et lähetatakse vähem kui pooled liikmesriikide

poolt lubatud töötajatest, mille tulemusena on missioonidel

puudus pidevas valmisolekus olevatest spetsialiseerunud

rühmadest ja kogemustest. Selle probleemi lahendamiseks

peab EL innustama liikmesriike oma kohustusi täitma ja

koostama tõeliselt toimiva tsiviilisikuid hõlmava nimekirja

kohtunikest, politseinikest, inseneridest ja muudest eksper-

tidest. Selleks on vaja tõeliselt toimivat ja personaliga

hästi varustatud Euroopa operatsioonide peakorterit, mille

ülesandeks on väljaspool ELi läbiviidavate tsiviil- ja sõjaliste

operatsioonide planeerimine, lähetamine ja järelevalve.

Samamoodi on ELil mastaabisäästu probleem seoses liidu

tööstusliku ja tehnoloogilise relvastusturuga: ELi kulutused

40

tunduvalt väiksema hulga toodete tootmiseks on tundu-

valt suuremad kui teistel relvatarnijatel nagu USA. EL peab

seega välja arendama ühise Euroopa kaitseturu ja ühise

hankemenetluse. ELi ühtsel turul saavutatud edu tuleb

laiendada kaitsevaldkonda Euroopa Kaitseagentuuri töö

tõhustamise ning siseturu kaitsetõkete vähendamise kaudu.

Euroopa kollektiivse kaitse visioon

Lissaboni leping on andnud liikmesriikidele mitmed oluli-

sed vahendid kõnealustele väljakutsetele reageerimiseks.

Lissaboni leping võimaldab liikmesriikidel liikuda alalise

struktureeritud koostöö innovatiivse süsteemi abil sõltu-

valt nende soovist ja suutlikkusest samaaegselt ja erineva

kiirusega konkreetsete eesmärkide saavutamise poole.

Liikmesriikide nn juhtrühmad saavad nüüd suurendada oma

riiklikke ambitsioone seoses vägede lähetamise, koostegut-

semisvõime ja lahinguvalmidusega, võimaldades neil saata

kohapeale rohkem üksusi ÜJKP, NATO, ÜRO ja muudeks

missioonideks.

Lissaboni leping peaks samuti võimaldama liikmesriikidel

ületada ÜJKP rahastamisega seotud puudused, kasutades

ühiste missioonide rahastamiseks kõigepealt lepingus

ette nähtud esialgseid vahendeid ja seejärel operatsiooni

planeerimisetapis erakorralisi vahendeid.

Ent peale ÜJKP missioonide ühise rahastamise suurenda-

mise, liikmesriikide julgustamise lähetada kohapeale suure-

maid väeüksusi või ELi strateegilise planeerimise puudumise

on peamiseks puuduseks, millega EL silmitsi seisab, asjaolu,

et liikmesriikides ja liikmesriikide vahel on kaitsevaldkonnas

erinevad strateegilised väljavaated. Euroopa pealinnades

Kosovo rahuvalveüksuse (KFOR) sõdur räägib Kosovos albaanlastest ehitustöölistega. Foto: dpa, picture alliance, 13.12.2006

41

puudub endiselt üksmeel ELi kaitsevõimete suurendamise

üldise eesmärgi suhtes.

EL peab kokku leppima ELi kaitse pikaajalises visioonis, mis

tuleks sätestada valges raamatus, määratledes selgelt prio-

riteedid seoses ohtude, osalemiskriteeriumide ja sihipäraste

ressurssidega. Nimetatud visioonis tuleks esitada NATO ja

ELi kohustuste selge jaotus, mis põhineb kummagi suhte-

liste eeliste objektiivsel hindamisel. Kui ELi liikmesriigid ei

suuda kokku leppida toimivas strateegilises kontseptsioonis

ELi jaoks, ei saa EL täita olemasolevat lünka ÜJKP ootuste

ning ELi operatiivvõimete ja ressursside vahel.

42

43

EUROOPA ROLL MAAILMAS: MUUTUMINE ARVESTATAVAKS OSALEJAKS

Kui EL soovib viia ellu oma ambitsioonika tegevuskava,

peab ta oma huve rahvusvahelisel areenil veenvamalt

esitama. Alustades Euroopa majanduse konkurentsivõime

parandamisest ning lõpetades juhtrolli võtmisega teadmus-

põhise majanduse loomisel ja oma kodanikele vabaduse ja

julgeoleku tagamisega, on väljakutsed ülemaailmset laadi

ja nendele saab reageerida üksnes rahvusvaheliste stratee-

giate abil.

Peale selle, kuna võimukese nihkub Euroopast ja USAst

välja, tuleb rahvusvahelise tegevuse reeglid ümber sõnas-

tada. Sellel muutuval maastikul ei saa EL endale enam

lubada kõrvalseisja rolli jäämist. EList peab saama liiku-

mapanev jõud uute ülemaailmse juhtimise reeglite kujun-

damisel, muidu on tal oht maha jääda. Eesmärkide eden-

damiseks peab EL samuti võitlema sellise rahvusvahelise

keskkonna loomise eest, mis võimaldab ELil oma tegevus-

kava edasi viia.

Euroopa huvide kaitsmine muutuvas maailmas

Viimasel kahel aastakümnel on Euroopa riigid saanud olulist

kasu suurenevast ülemaailmsest vastastikusest sõltuvusest.

Finantskriis ning toidu- ja energiahindu mõjutav ebakind-

lus on aga toonud esile asümmeetrilise sõltuvuse ohud

eelkõige nappide ressursside tarnijate osas. Vastastikune

sõltuvus ei ole lihtsalt tõsiasi, vaid ka ELi valitud eluviis, mis

on pühendatud erinevate vahetuste hõlbustamisele.

Ent vastastikust sõltuvust ei saa pidada endastmõistetavaks.

Kuna finants- ja majanduskriisile reageerimisel võtavad

riigid endale õiguse ise erinevate küsimuste üle otsustada,

siis võib deglobaliseerumise oht muutuda tõeliseks. EL peab

seda ennetama, kaitstes aktiivselt vastutustundliku vastasti-

kuse sõltuvuse ideaali, mille puhul erinevad osalised peavad

kinni võetud kohustusest tagada süsteemi jätkusuutlikkus.

Vastutustundliku vastastikuse sõltuvuse kaitsmine

omakorda eeldab maailma, kus olulised osalised toetavad

mitmepoolse juhtimise süsteemi ja on nõus selles süsteemis

töötama. Ent see eesmärk põhineb nõrgal konsensusel, sest

mitmepoolsuse eelised ei ole alati ilmselged neile riikidele,

kes ei osalenud pärast Teist maailmasõda üles ehitatud

institutsioonilise struktuuri kujundamisel. Seetõttu tuleb

sõlmida uus ulatuslik kokkulepe, milles võetakse arvesse

tärkava majandusega riikide ja praeguste majandusjõu-

dude muret kehtivate reeglite pärast, rõhutades samal ajal

mitmepoolsuse, kaasatuse, võrdsete võimaluste, jätkusuut-

liku arengu, kollektiivse julgeoleku, inimõiguste ja õigusriigi

põhimõtte järgimise ning õiglaste kaubandustavade täht-

sust.

Lõpetuseks, Euroopa saavutab konkureerivas maailmas

edu üksnes juhul, kui ta edendab Euroopa uuendatud

majanduskasvumudeli põhielemente, mille aluseks on

konkurentsivõime, kaasatus, sotsiaalne vastutus ja kesk-

konnasäästlikkus Muud ülemaailmsed osalejad, eelkõige

tärkava majandusega riigid järgnevad oma rada mööda

ning seetõttu on veelgi olulisem, et EL määraks mitmepool-

sete ja kahepoolsete arutelude käigus kindlaks ühised huvid

ja tegevusviisid.

Sellega seoses peab EL koostama ülemaailmse majandus-

strateegia, milles oleks arvesse võetud euro kui maailma

tähtsuselt teise reservvaluuta rolli ja mis leevendaks

ülemaailmese majandusliku tasakaalustamatuse negatiiv-

set mõju Euroopa konkurentsivõimele. EL peaks tegema

koostööd oma partneritega, et jõuda rohkem tasakaalus

ja paindlikumate rahandussuheteni ning kaaluma ülemaa-

ilmse partnerluse võimalust, mille raames oma valuutakurssi

siduda soovivad riigid teeksid seda pigem valuutakorvi kui

üksnes dollari suhtes.

Lühemas perspektiivis peaks EL lisama oma prioriteetide

hulka ka selliste ILO algatuste edendamise nagu ülemaa-

ilmne sotsiaalkaitse ja inimväärse töö tegevuskava, taga-

des samal ajal nende vastavuse avatud turu põhimõttele.

EL peaks samuti tuginema oma kindlale pühendumusele

kohaldada õiglase kaubanduse tavasid, et julgustada muud

maailma sama tegema, aidates nii oluliselt kaasa rahvusva-

helisele solidaarsusele.

44

ELi töövahendite täiustamine

Euroopa kodanikud on avaldanud soovi, et EL võtaks

suurema vastutuse nende huvide ja väärtuste eest maail-

maareenil. Ent millistele jõuallikatele saab EL selle ülesande

täitmisel tugineda? Liikmesriigid peaksid üha enam aru

saama ja tuginema Euroopa Liidule kui mõjuvõimu mitme-

kordistajale, kes aitab neil saavutada neile muidu kättesaa-

matuid eesmärke.

Samas 27 liikmesriigi liit, kes on ühendanud oma suverään-

suse, et teha ühiseid otsuseid, ei ole ilmne ülemaailmne

majandusjõud. Asjaolu, et ELi välispoliitilised otsused

tehakse ühehäälselt, peetakse sageli puuduseks. ELi mõju-

võim sõltub meie võimest ületada oma erinevad riiklikud

huvid, kujundades ühised seisukohad. Seetõttu peab

Euroopa Liit järjekindalt püüdma suurendada kooskõlasta-

mist, et saaksime rääkida ühel häälel või vähemalt orkest-

reerida meie mitmehäälsust. Seda tuleb teha ühtselt.

See protsess võtab tõepoolest aega, ent seda tuleb alus-

tada järgmiselt: liikmesriigid ja EL peavad parandama oma

poliitikate seostamist ning liikmesriigid peavad suurendama

oma osalemist ühistegevuses. Riikide perspektiivide ja

kogemuste jagamine peaks mitmekesisuse muutma ELi

välispoliitika tugevuseks ja mitte nõrkuseks.

Lissaboni leping on aidanud mitmel viisil tugevdada ELi

välispoliitika töövahendeid. Näiteks mõõdukal määral kasu-

tatud tõhustatud koostöö võib olla ajutiseks lahenduseks,

kui lahknevused esinevad jätkuvalt olulistes küsimustes.

Täielikult tuleks välja arendada ja personaliga varustada

Euroopa välisteenistus, et aidata ELil kindlaks määrata

ühised huvid ja töötada välja ühised poliitikad pärast riikide

seisukohtade nõuetekohast koordineerimist.

Sellele vaatamata on endiselt probleemi põhjuseks lõhe ELi

võimete vahel valdkondades, kus tal on õigus tegutseda

(majandus, kaubandus, arenguabi, konkurentsipoliitika),

ja tõeliste ühiste vahendite puudumine valdkonnas, kuhu

tema esialgne võimupiirkond laieneb, s.t välis- ja julgeole-

kupoliitikas. Võrreldes ELi käsutuses oleva täieliku majan-

duslike ja õiguslike vahendite kogumiga, on ELi sõjalised ja

poliitilised vahendid tunduvalt nõrgemad.

EL kui kontinendi keskpunkt: atraktiivsuse

maksimeerimine

Paljudele inimestele kogu maailmas on EL peamiseks võrd-

lusaluseks, traditsiooniliste riikidevaheliste suhte alternatiiv-

seks mudeliks, riigiüleseks õiguskoosluseks, mis on toonud

jõukuse ja ühtsuse varem külma ja tegeliku sõja tõttu

üksteisest eraldatud piirkonda. ELi põhikapital on tema nn

„pehme jõud”. EL peab kaasatuse ja osalemise strateegiate

kaudu muutuma kontinendi keskpunktiks. Nimetatud stra-

teegiaid kasutati suure eduga ELi järjestikuste laienemiste

ajal.

EL peab jääma avatuks Euroopa mandri võimalikele uutele

liikmetele, hinnates iga kandidaati tema enda saavutuste

põhjal ja võttes arvesse tema vastavust liikmesuse nõuetele.

Need on Euroopa reaalsed piirid. Kõnealuse osalemise ja

kaasatuse poliitika kohaselt peab EL järgima tema enda

poolt praegustele kandidaatriikidele, sealhulgas Türgile,

seatud kohustusi ning pidama läbirääkimisi. Samal ajal

peab ta pakkuma võimalikele kandidaatriikidele ulatuslikke

kokkuleppeid vaheetapina enne ühinemisläbirääkimiste

alustamist.

ELi atraktiivsus peab samuti jääma kesksele kohale tema

arenevas naabruspoliitikas. EL peab võtma endale suurema

rolli lähema ümbruskonna stabiilsemaks muutmisel, tugi-

nedes olemaolevale Euroopa naabruspoliitikale, idapart-

nerlusele ja Vahemere Liidule. Nimetatud partnerlusi

tuleks kasutada demokraatial, inimõigustel, arengul ja

vabakaubandusel põhineva piirkonna loomiseks. Need

peaksid samuti pakkuma õiglast juurdepääsu ELi turule

ning lõpuks ruumi isikute vabaks liikumiseks, mis toob

kasu ELile ja tema partneritele. Lisaks peaks EL arendama

strateegilist poliitikat Venemaaga, mille eesmärgiks on

kooseksisteerimine ning Venemaa moderniseerimine ja

regionaalne areng.

Avatud ja kaasav lähenemisviis peab samuti laienema ELi

piiriülesele koostööle teiste piirkondadega, sh ASEAN,

Mercosur ja SADC. Nimetatud ja muude suhete puhul

peavad EL ja selle liikmesriigid võtma arvesse ülejäänud

maailma ettekujutusi, ootusi ja muresid. Ehkki ELi peetakse

laialdaselt piirkondliku integratsiooni atraktiivseks näiteks,

kahjustab ta sageli seda potentsiaali, kui võtab kasutusele

üleoleva tooni. Peame kasutama oma reputatsiooni targalt

ja hoidma üleval oma läbirääkimispositsiooni usaldusväär-

sust.

Strateegiate rakendamine

ELi välistegevuse mõju sõltub suurel määral tema võimest

kohaneda mitmete väljakutsetega, mis seisavad tema ees

2030. aastale eelneval perioodil. ELi majandusliku tuge-

vuse ja sisemise ühtsuse kindlustamine on seega vältimatu

tingimus selleks, et EL saaks oma mõjuvõimu suunata EList

väljapoole. Ent välispoliitilise seisukoha väljatöötamisel ei

tohiks poliitikat kujundada üksnes teatud sündmuste ajel.

Meil on tungivalt vaja Euroopa ühist strateegilist kontsept-

siooni.

Nimetatud kontseptsioon peaks ühendama ELi diplo-

maatiaalase, sõjalise, kaubandus- ja arengupoliitika tema

ühise majanduspoliitika (majandus- ja rahaliit, energia,

transport jne) välismõõtmega. Üksnes juhul, kui EL koon-

dab kõik oma olemasolevad vahendid, saab ta tegutseda

muutmisvõimelise jõuna ning anda panuse ülemaailmsete

juhtimisreeglite ümberkujundamisse. Strateegiline kont-

septsioon aitaks regulaarselt ajakohastatava valge raamatu

abil määratleda liidu pikaajalisi prioriteete ja sellest saaks

igapäevase välistegevuse võrdlusraamistik.

Seda võiks teha Euroopa välisteenistuse raames tegutseva

ja liikmesriikide keskustega teabe jagamise põhimõtte

alusel tihedat koostööd tegeva Euroopa prognoosi- ja

analüüsiüksuse kaudu. Selline üksus aitaks hoida tähele-

panu keskmes vajadust vaadata pidevalt läbi olemasolevad

poliitikad. Peale selle saaks ühisele diplomaatilisele kultuuri-

tundele kaasa aidata Euroopa diplomaatiline akadeemia.

Üksnes juhul, kui EL kujundab oma välistegevuse suhtes

välja sellise strateegilise lähenemisviisi, saab ta oma tohutu

rahalise toetuse (ülekaalukalt maailma suurim) poliitiliste

mõjutusvahendite hulka üle kanda. EL peaks kasutama

oma struktuurieeliseid aruka arengu- ja kaubanduspoliitika

elluviimiseks. Näiteks peaks EL andma abi kliimamuutuste

leevendamiseks kõige vaesemates piirkondades, kus klii-

mamuutuste mõju on kõige tõsisem ja mille osatähtsus

ülemaailmses kliimasoojenemise põhjustamises on kõige

45

Catherine Ashtoni (liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident, paremal) visiit Moskvasse, kus ta võttis osa Lähis-Ida neliku kohtumisest; vasakult paremale: Lähis-Ida neliku esindaja Tony Blair, USA riigisekretär Hillary Rodham Clinton, Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon. Foto: Euroopa Liit, 2010

46

väiksem. Samuti tuleks jätkata püüdlusi eelkõige põlluma-

jandusimpordi kaudu vähendada vaesust („vaesuse vahe-

tuskaubaks andmine”). See tähendab Euroopa juhtidele

poliitiliselt raskete otsuste tegemist, sealhulgas Doha läbi-

rääkimistevooru lõpuleviimist.

ELi erinevate töövahendite strateegiline kasutamine peaks

samuti võimaldama muuta ELi tõhusaks demokraatia,

õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste edendajaks. Arukamalt

tuleb kasutada tingimuslikkuse poliitikat, millest demo-

kraatlikud osalejad juhinduvad ja mis aitab ära hoida võimu

kuritarvitamist autoritaarsete režiimide poolt. Selleks on

vaja pidada arutelusid kodanikuühiskonna partneritega,

sealhulgas naiste ja vähemuste ühendustega, ja mitte

üksnes valitsuse koostööpartneritega; läheb vaja alt-üles-

sekkumist, et tugevdada õigusriigi põhimõtete järgimist

kogu maailmas, ning tuleb võtta järjekindlam lähenemisviis

valimiste vaatlemise suhtes. Järgmisel kahel aastakümnel

peab kõnealune juhtimise tegevuskava muutuma võimali-

kult suurel määral mitmepoolseks.

Lisaks on vaja arendada välja ELi lähenemisviis ülemaa-

ilmse juhtimise reformi suhtes. EL peaks juhtima reforme,

et muuta rahvusvahelised institutsioonid legitiimsemaks

ja ühisvastutust soodustavamaks, edendades samal ajal

omaenda huve. Sealhulgas tuleks eelkõige rahvusvahelistel

foorumitel lihtsustada oma esindatust ja see ühendada.

Kuni ELi ühtset esindatust ei ole veel saavutatud, peaksid

rahvusvahelistes organisatsioonides esindatud ELi liikmed

oma seisukohad eelnevalt kooskõlastama ja neid ühiselt

kaitsma.

EL on suurim välisabi andja. Foto: Euroopa Liit, 2010

47

Kogu Euroopa integratsiooni ajaloo ajal on liidu ja tema

kodanike suhteid olnud võimalik iseloomustada „passiivse

konsensusena”. Viimastel aastatel on need suhted haka-

nud siiski muutuma. Eurooplased on muutunud ELi suhtes

nõudlikumaks ning ELi tegevuse suhtes kriitilisemaks, mis

seab kahtluse alla Euroopa-projekti legitiimsuse. Seda

tõendasid negatiivsed tulemused Prantsusmaal, Mada-

lamaades ja Iirimaal toimunud referendumitel. Euroopa

Liidu käekäigu eest ühise vastutuse taastamine on võimalik

üksnes juhul, kui kodanikud on veendunud, et liit teenib

paremini nende väärtusi ja huve. Sellise vastutustunde

tugevdamine peab muutuma kogu meie ühise tegevuse

liikumapanevaks jõuks.

Tähelepanu pööramine heale valitsemistavale:

jagamine, selgitamine ja elluviimine

Hea valitsemistava elluviimine on ELi kõige mõjusam

vahend, et tagada oma kodanike jätkuv pühendumine ja

osalus. Hea valitsemistava aluseks on avatuse, osaluse,

võimu jagamise, aruandekohustuse, partnerluse ja tulemus-

likkuse põhimõtted ning samuti peab hea valitsemistava

olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, mis tähen-

dab, et otsuseid tuleks teha kõige tulemuslikumal tasandil

ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik.

EL püüab neid põhimõtteid järgida mitmetasandilise valitse-

missüsteemi abil, mille puhul pädevus on erinevate võimu-

tasandite vahel pigem jagatud kui lahutatud. Praktikas on

mitmetasandilise valitsemise puhul tegemist heakskiidetud,

siduvate ja sektoritevaheliste võrgustike süsteemiga, mis

toimib nii piirkondade, siseriiklike asutuste ja ELi institut-

sioonide vahel kui töötajate ja ettevõtjate ühenduste ning

teiste valitsusväliste organisatsioonide vahel. Nende võrgus-

tike kaudu ning oma kogukondade ja omavalitsuste piires

tegutsedes on Euroopa kodanikel võimalik mõjutada vald-

kondi, mis on ELi tuleviku seisukohalt olulised.

Mitmetasandilises valitsemissüsteemis täidab iga tasand –

Euroopa, riigi, piirkondlik ja kohalik tasand – oma volitusi

vastavalt oma seadusejärgsetele kohustustele. Süsteem on

kujundatud selliselt, et luua tingimused, mille alusel saavad

liikmesriigid hoolimata nende suurusest, rahvaarvust või

majanduslikust osakaalust koos areneda, austades samas

nende kultuuri, keeli, religioone ning nende riiklikku ja

kohalikku eripära. Samas järgitakse süsteemiga liikmes-

riikide suveräänset õigust otsustada enda territooriumil

võimu detsentraliseerimisega seotud kord.

EL JA SELLE KODANIKUD

Tulevikuootused seoses Euroopa Liiduga 2030. aastal

„Kas ütleksite, et olete Euroopa Liidu tuleviku suhtes väga optimistlik, mõõdukalt optimistlik, mõõdukalt pessimistlik või väga pessimistlik?”

Väga optimistlik Väga pessimistlik

Allikas: Eurobaromeetri uuring 6/2009; EL 27

Mõõdukalt pessimistlik

protsentides

Mõõdukalt optimistlik

Ei tea: 9 %

48

Erinevate võimaluste olemasolu, mille kaudu kodanikud

saavad osaleda õigusloomeprotsessis, peaks andma ELile

legitiimsuse ja paindlikkuse, mis on vajalik selleks, et lahen-

dada üleilmastumisest tekkivad probleemid digitaalses,

omavahel seotud, võrgustikepõhises ja avatud ühiskonnas.

Mitmetasandiline valitsemine ei taga siiski automaatselt

avalikkuse vastutustunde kujunemist. Tegemist on keeru-

lise süsteemiga, mida tuleb kasutada, toetada ja eelkõige

avalikkusele selgitada.

Sellest tulenevalt on tungivalt vaja, et ELi poliitika kujun-

damisest teavitamine oleks läbipaistvam ja täpsem.

Avalikkusele edastatav ELi kuvand peab olema tasakaalus-

tatud, kajastades nii tugevusi kui puudujääke ning mitte

olema idealiseeritud või liigselt pessimistlik. Selle asemel

et keskenduda teavituspoliitikale, mis mõnikord kaldub

propaganda valdkonda, oleks soovitav edastada poliitikat

käsitlevat teavet, selgitades avameelselt, mis on kaalul ja

millised on erinevad võimalikud lahendused. Lisaks peavad

liikmesriigid vastutama oma tegevuse eest Brüsselis ja selle

eest, mida nad teevad ELi otsuste elluviimiseks.

Head valitsemistava hinnatakse lõpuks aga ikkagi selle

tulemuste põhjal. EL on oma kodanikele juba palju kasu

toonud näiteks euro kasutuselevõtu, ühtekuuluvuspoliitika,

ühise põllumajanduspoliitika, Schengeni ala rajamisega jne,

kuigi mitte alati ei talle nende saavutuste eest tunnustust

jagatud. Kuid teha on veel palju. Küsitlused näitavad järje-

pidevalt, et ELile pannakse kõrgeid ootusi sellistes tundlikes

poliitikavaldkondades nagu julgeolek, terrorismivastane

võitlus, energeetika ja kliimamuutused ning välispoliitika.

EL peaks tõusma nende väljakutsete kõrgusele, arendades

uusi eesmärke ja võtma tegutsemise lähtekohaks tulemuste

saavutamise. Lühidalt, EL peab vältima retoorikat ja selgi-

tama lihtsalt, kuidas ta annab oma kodanike elule lisaväär-

tust.

Kasutades Lissaboni lepinguga loodud uusi va-

hendeid: poliitiline kodakondsus praktikas

Hea valitsemistava ja suurem rõhuasetus tulemustele on

vältimatud, et tagada kodanike toetus ELile. Ometi ei

pruugi neist piisata. Vaatamata ELi hiljutistele saavutustele

esineb Euroopa projekti suhtes muret tekitavat ükskõiksust,

et mitte öelda rahulolematust. Me ei saa enam seda eirata.

Meil on vaja uuendada ELi ja tema kodanike vahelist kokku-

lepet, kasutades selleks kõiki Lissaboni lepinguga loodud

vahendeid, et elustada avalikkuse toetus ja osalus.

Lissaboni lepinguga tugevdatakse poliitilise kodakondsuse

kontseptsiooni, võimaldades seadusandluse puhul kodani-

kualgatust ning suurendades riikide parlamentide rolli. Aeg

näitab, mil määral aitavad sellised uuendused luua Euroopa

avalikku ruumi, suurendada poliitilist teadlikkust ja tugev-

dada liidu legitiimsust. Praegu ei ole olemas tõelist Euroopa

poliitilist areeni ning poliitika jääb tõenäoliselt oma olemu-

selt põhiliselt riiklikuks. Kui liit soovib aga suurendada oma

legitiimsust, peab ta tegema kõik endast oleneva, et eden-

dada Euroopa poliitilist kodakondsust. Sel eesmärgil peaks

EL tegema järgmist:

– Poliitiliste õiguste arendamine. Lissaboni lepingu kehti-

vaid sätteid tuleks tugevdada: esiteks, julgustades

liikmesriike andma kõigil siseriiklikel valimistel hääle-

õiguse teiste liikmesriikide kodanikele, kes on selles

riigis teatud aja elanud ja tasunud seal makse; teiseks

tuleks Euroopa Parlamendi valimised muuta piiriüleste

nimekirjade abil „üleeuroopalisteks”; ning lõpetuseks

tuleks riikide parlamente kasutada ühenduslülidena

avalikkuse kaasamiseks Euroopa-teemalisse poliitilisse

arutellu.

– Valimiste muutmine kodanike jaoks tähendusrikka-

maks. Euroopa valimised ei ole seni kodanike huvi köit-

nud. Selle muutumiseks peavad kodanikud Euroopa

poliitikat paremini tundma; eelkõige peavad nad olema

võimelised Euroopa poliitikuid ära tundma. Euroopa

Parlamendi tulevasteks valimisteks peaksid ELi polii-

tilised parteid esitama tõelised Euroopa programmid

ja valima kandidaadid Euroopa Komisjoni presidendi

ametikohale.

– Avalikkuse ja läbipaistvuse suurendamise tagamine.

See on vajalik nii seoses kõrgetasemeliste otsustega,

nagu näiteks Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja ning

kõrge esindaja nimetamine, ning ELi igapäevase tööga.

Selle saavutamiseks on mitmeid viise, sealhulgas digi-

taalsete ressursside süsteemsem kasutamine (e-valit-

sus); Euroopa mõõtme tutvustamine avalik-õiguslikes

meediakanalites ning eraõiguslikele meediakanalitele

stiimulite andmine ELi käsitlevate programmide edasta-

miseks.

– Euroopa osalusdemokraatia suurendamise innusta-

mine. Õigusloomeprotsessi käigus tuleks kodanikuühis-

konnaga konsulteerida enesestmõistetavalt ja pidevalt.

Sel eesmärgil peaksid komisjon ja nõukogu korrapära-

semalt konsulteerima Euroopa Majandus- ja Sotsiaalko-

mitee ning Regioonide Komiteega.

Isevastutuse ja samastumise suurendamine:

alt-üles-lähenemisviis

Kui soovime, et kodanikud võtavad endale täieliku vastu-

tuse Euroopa-projekti eest, peab ELis valitsema ühine

arusaamine selle ajaloost, igapäevareaalsusest ja tulevi-

kust. Teise maailmasõja tuhas asuvad ELi ajaloolised lätted

on hästi tuntud. Seda teadmist tuleb hoida ja edendada

ning seda mitte üksnes mineviku brutaalsusesse naasmise

ärahoidmiseks, vaid ka ülejäänud maailmale võrdlusaluse

andmiseks.

Lissaboni lepinguga sätestatakse samuti kodanike igapäe-

vaeluks vajalik terviklik õiguste ja hüvede kogum. See

Euroopa kodakondsuse sotsiaalne mõõde põhineb mitte-

diskrimineerimise põhimõttel ning hõlmab muu hulgas

õigust vabalt liikuda, elada ja töötada liikmesriikide territoo-

riumil ning kvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist.

Kahjuks takistab liikmesriikides valitsev protektsionistlik või

korporatiivne suhtumine sageli ELi kodanikel nende õiguste

kasutamist. Selle probleemi lahendamiseks tuleks võtta

meetmeid neljas valdkonnas:

2009. aasta Euroopa kodanike tippkohtumisel arutasid 27 ELi liikmesriigi kodanikud riiklikke soovitusi. Foto: Toussaint/ifok

49

50

– Tugevdada kohalike ametiasutuste teabeteenistusi,

et parandada teadlikkust ELi kodakondsusega seotud

õigustest ja hüvedest.

– Luua konkreetne haldusvahend, mille abil isikud saavad

tõendada Euroopa kodaniku staatust ning mida nad

saavad vabatahtlikult kasutada elu- ja töökoha ning

sotsiaalkindlustusõiguste saamiseks.

– Anda kodanikele võimalus kasutada Euroopa õigus-

likku staatust (nn 28. režiim), mida kohaldataks tsiviil-

või kaubandusõiguse teatavates valdkondades lepingu-

liste suhete suhtes koos praeguse 27 riikliku režiimiga.

– Luua süsteem ELi õiguse mõju hindamiseks, kasutades

selleks täiel määral komisjoni volitusi, ning töötada

välja meetmed, millega tugevdatakse ELi õiguse jõusta-

mist ja kohaldamist siseriiklikul tasandil. Selles protses-

sis peaksid juhtivat rolli etendama Euroopa Parlament

ja riikide parlamendid.

Nõuetekohase elluviimise korral parandavad need meetmed

avalikkuse hinnangut Euroopa õigusele ja institutsioonidele,

kuid ainult neist ei piisa, et luua ELi „kuulumise tunnet”.

See võib kujuneda üksnes aja jooksul ning eelkõige

Euroopa nooremate põlvkondade hulgas.

Koolid saavad etendada otsustavat rolli laste hulgas

Euroopa identiteedi tugevdamisel, viies tunde läbi Euroopa

keeltes, kasutades õppematerjale Euroopa ühise kultuuri-

pärandi kohta ning pakkudes Euroopa kodakondsust käsit-

levaid õppekursusi. Vahetusprogramme, mis põhinevad

üliedukal üliõpilasvahetuse programmil ERASMUS, tuleks

laiendada ka alg- ja keskkooliõpilastele. Koostöös liikmesrii-

kidega väljatöötatud ja elluviidud Euroopa kodanikuteenis-

tus võib samuti anda noortele võimaluse osaleda üldist huvi

pakkuvas tegevuses ELis ja sellest väljaspool.

Meil kõigil on mitu erinevat identiteeti, millel on kohalikud,

piirkondlikud ja riiklikud elemendid. Pole kahtlustki, et

need peamised identiteedivormid jäävad kodanikele kauaks

peamiseks võrdlusaluseks. Kuid need elemendid peavad

käima käsikäes tekkiva Euroopa identiteediga, mis tugineb

ühisel arusaamisel ELi ajaloost, ELi kodakondsusest tulene-

val praktilisel kasul ning ühisest nägemusest Euroopa tule-

vikust ja tema kohast maailmas. Meie kodanikel kujuneb

suurem vastutustunne Euroopa projekti eest üksnes juhul,

kui sõnastame selgesõnaliselt ELi ühise tegevuskava ja tema

olemasolu põhjenduse 21. sajandil.

Osalemine Euroopa Parlamendi valimistel aastatel 1979 – 2009

EL 9 EL10 EL 12 EL 12 EL 15 EL 25 EL 27

Allikas: TNS opinion koostöös Euroopa Parlamendiga

Paljud inimesed peavad aastat 2030 ikka veel kaugeks

tulevikuks ja ei usu prognooside paikapidavusse. Ent me ei

peaks looma endale illusioone. Maailmal on praegu käes

kiirete ja kaugeleulatuvate ülemaailmsete muutuste aeg,

millel on meie kodanike elule ka edaspidi oluline mõju.

Viimased kakskümmend aastat on andnud meile ainult

aimduse tulevikust, mis meid ees ootab. Järgmised kaks-

kümmend aastat kindlasti kiirendavad ja süvendavad palju-

sid suundumusi, mille tunnistajateks me oleme. Mõelda

pikas perspektiivis, kuid tegutseda kindlameelselt kohe

– see sõnum peab olema Euroopa poliitikakujundamise

aluseks praegusel ebakindluse ajastul.

Järgmistel aastatel peab EL püüdma viia ellu ambitsioonika

tegevuskava. Selle kohaselt tuleb luua tihedam side ELi,

selle liikmesriikide ja kodanike vahel; uuendada Euroopa

majandus- ja sotsiaalne mudel ajal, mil sisemised ja välised

jõud ohustavad selle jätkusuutlikkust; luua teadmusühis-

kond, suurendades üksikisiku mõjuvõimu; kasutada igati

ära muutuvaid demograafilisi suundumusi ja sisserännet;

muuta energianappus ja kliimamuutused võimaluseks aren-

dada ühiskonda ja majandust; leida õige tasakaal vabaduse

ja julgeoleku vahel ning aidata kujundada selline maailm,

kus on tagatud Euroopa väärtuste ja huvide kindel arvesse-

võtmine.

Euroopa tuleviku ühine tegevuskava ja visioon

Nimetatud eesmärkide ja ambitsioonide saavutamiseks

peavad riikide valitsused muutma oma lähenemisviisi ELi

suhtes. Liiga sageli ei mõista nad, et üha suuremal määral

iseseisvamaks ja mitmepoolsemaks muutuvas maailmas

saavad nad oma huvide eest kõige paremini seista siis, kui

kaitsevad neid pigem Euroopa kui siseriiklikul tasandil. Liik-

mesriigid ei ole suutnud mobiliseerida kodanike toetust ja

osalust, mis on ürituse legitiimsuse jaoks hädavajalik. Paha-

tihti on liikmesriigid „enesessetõmbunud”, keskendudes

vaid oma siseriiklikele huvidele ja kahjustades nii laiemat

Euroopa huvi.

ELil on tungivalt vaja ühist arusaamist, kuidas viia ellu oma

ambitsioonikas tegevuskava. EL peab tegema kindlaks

meetmed, mida on vaja kohandada ülemaailmse ajastu

jaoks, ning paigalseisust tulenevad kulud ja selle mõju.

Lühidalt peab EL esitama ühise visiooni, kuidas Euroopa

saab kindlustada oma tuleviku. Meie ees seisev valik on

seega selge: kas tugineda ELi tugevatele külgedele ja

kasutada kollektiivset kaalu, et muutuda maailmas enese-

kindlaks ja oluliseks osapooleks või viljeleda killustatust ja

kaaluda täieliku allakäigu võimalust maailmas, kus reeglid

määravad kindlaks need, kelle käes on mõjuvõim.

Meie kodanike huvides!

Euroopa tugevad küljed on tegelikkuses olemas. Maailma

suurim turg, veerand maailma kaubavahetusest ja kaks

kolmandikku maailma arenguabist näitavad, et EL on

oluline. ELil on ühine infrastruktuur, mis annab kodanikele

suure hulga õigusi, teenuseid ja võimalusi. ELi poliitikad ja

programmid on aidanud luua omavahel seotud poliitika-

valdkonna, mis hõlmab sidet, transporti, sotsiaalpoliitikat,

teadusuuringuid ja haridust. Nende nn ühiste ruumide

loomise ja reguleerimisega loob EL oma kodanikele, ettevõ-

tetele ja valitsustele tegutsemisvõimalusi.

ELi tajutakse samuti positiivsena. Paljud püüdlevad Euroopa

Liiduga ühinemise poole kas ühinemise või sisserändamise

teel. EL pakub suurepärast elukvaliteeti, mida kajastab

maailma pikimate hulka kuuluv eluiga. ELi juhtimismudel

(juhtimine partnerluse teel) on näide avatud piirkondlik-

kusest: ühine avalik ruum koos jagatud suveräänsusega

ja suutlikkusega määratleda ühiseid huve, tugevad insti-

tutsioonid ja õigusriigi põhimõtte ülimuslikkus. ELil on

usaldusväärsed tugevad küljed: poliitiline stabiilsus, tugev

õiguslik alus, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse

alased saavutused ning ulatuslik kultuuriline ja etniline

mitmekülgsus.

EL on enamat kui ühisturg. See on ka väärtuste liit, mis

leiab väljenduse pühendumises seista inimõiguste, rahu,

vabaduse ja solidaarsuse eest. Neil väärtustel on ülemaa-

TUGINEMINE ELi TUGEVATELE KÜLGEDELE

51

52

ilmne tähendus. EL saab Euroopa kodanike, teadlaste ja

kõigi tasandite poliitikute toetusel juhtida rahvusvahelisi

jõupingutusi, mille eesmärk on käsitleda suurimaid ülemaa-

ilmseid väljakutseid nagu sotsiaalne ühtekuuluvus, kliima-

muutused, säästev areng ja rahvastevaheline rahu.

Lisaks on EL võimeline mõtlema ja tegutsema Euroopa

kodanike pikaajalistes huvides. Sageli kammitsevad liik-

mesriikide valitsuste tegevust päevapoliitilised kaalutlused,

mis mõjuvad negatiivselt pikaajaliste kavade koostamisele.

Sellised lühiajalised surved mõjutavad Euroopa poliitikaku-

jundamist vähem ja seega on ELil lihtsam esitada uusi ette-

panekuid. Lissaboni lepingu vastuvõtmisega on ELil nüüd

olemas ka töövahendid, mida ta vajab oma ettepanekute

elluviimiseks, sealhulgas tõhustatud koostöö ja lihtsustatud

läbivaatamismenetlus. Paremini kui kunagi varem saab EL

nüüd keskenduda kodanike pikaajalistele huvidele ja vaja-

dustele.

Seega peame vastuse leidma järgmisele küsimusele: kas

suudame tugineda liidu tugevatele külgedele ühise kasu

saavutamise nimel? Üleilmastumine ja maailma võimu-

keskme ümberpaigutumine on ELi ühistegevuse uus oluline

põhjus. EList saab ülemaailmsel areenil arvestatav osaleja

üksnes juhul, kui ta seisab kindlatel alustel. See ülesanne

eeldab poliitilist julgust ja kollektiivset ambitsioonikust,

kindlat pragmatismi ja selgeid ideaale, mille eest tasub

võidelda. Kodus või välismaal. Rajagem teed. Üheskoos.

Praegu.

Foto: Euroopa Liit, 2010

TÄNUAVALDUSED

Analüüsirühma liikmed soovivad tänada kõiki üksikisikuid ja

institutsioone, kes erineval moel osutasid meile oma hinda-

matut abi ja aitasid meil oma ülesannet täita. Soovime

eelkõige tänada:

Analüüsirühma sekretariaati, mille pühendumise ja tõhusa

tööta ei oleks meil olnud võimalik oma tööd teha: Žiga

Turk, peasekretär; Max Keller-Noëllet, erinõunik; Nicolás

Pascual de la Parte, Noel White, Eija Kaskimo ja Gwen

McLean.

Meie nõunikke ja assistente nende pühendunud ja väsi-

matu töö eest: Carlos Westendorp y Cabeza, esimehe

Felipe González Márquezi erinõunik; Rolands Lappuke,

aseesimehe Vaira Vike-Freiberga nõunik; Nina Hyvärinen,

aseesimehe Jorma Ollila nõunik; Jean Ellermann-Kingombe,

Lykke Friisi nõunik; Stephan Petermann, Rem Koolhaasi

nõunik; Elin Burns, Richard Lamberti nõunik; Stefano

Grassi, Mario Monti nõunik; Gregor Woschnagg, Rainer

Münzi nõunik; Lars Hoffman, Kalypso Nicolaïdise nõunik;

Guillaume Klossa, Nicole Notati nõunik; Alexander Kreher,

Wolfgang Schusteri nõunik; Andrzej Gulczynski, Lech

Walesa nõunik.

Kõiki aukandjaid ja eksperte, kes osalesid meie kohtumis-

tel ning jagasid lahkelt meiega oma kogemusi ja tead-

misi: José Manuel Barroso, Ivo Bozon, Etienne Davignon,

Jacques Delors, Nikiforos Diamandouros, Gérard Dumont,

Joschka Fischer, Valéry Giscard d'Estaing, Jean Domi-

nique Giuliani, Wim Kok, Alain Lamassoure, Pascal Lamy,

Stephan Leibfried, Lenny Mendonca, Geoff Mulgan, Jean

Pisani-Ferry, Maria João Rodrigues, André Sapir, Andreas

Schleicher, Luc Soete, Gerhard Stahl, Peter Sutherland,

Antonio Vitorino, Nick Whitney ja Jean-Pascal van Ypersele

de Strihout.

Londoni organisatsiooni Policy Network esindajaid Olaf

Crammet ja Elena Juradot, kes nii oskuslikult koostasid ja

toimetasid lõpparuannet.

Fondi Innaxis ja selle esimeest Carlos Álvarez Pereirat, kes

andis lahkelt meie käsutusse sisevõrgusüsteemi dokumenti-

dega tutvumiseks ja analüüsirühma siseseks suhtlemiseks.

Ljubljana Ülikooli ehitusinformaatika õppetooli analüüsi-

rühma avaliku veebisaidi veebimajutuse eest.

Meie kolleegi Wolfgang Schusterit, kes Stuttgarti linnas

asuvate kaastöötajate abiga meie tööd lahkelt illustreeris.

Samavõrd tähtis oli kollektiivne ja individuaalne toetus,

mida saime tervelt realt mittetulunduslikelt organisatsioo-

nidelt ja ühingutelt, mõttekodadelt ja poliitikaanalüüti-

kutelt, kes kõik olid eksperdid meie uuringuga hõlmatud

valdkondades: Euroopa poliitika nõustajate büroo (BEPA)

Euroopa Komisjonis (Brüssel), Berkeley Ülikool, Bruegel,

the Brussels European and Global Economic Laboratory,

the Centre for European Policy Studies (CEPS) (Brüssel),

Chatham House (Royal Institute of International Affairs)

(London), Regioonide Komitee, Confrontation Europe

(Brüssel), Digital Europe (Brüssel), the European Centre at

Sciences-Po (Pariis), European Climate Foundation, Euro-

pean Internet Foundation, European Movement, Euroopa

Parlamendi põhiseaduskomisjon, Euroopa Parlamendi välis-

asjade komisjon, Euroopa Parlamendi finants-, majandus- ja

sotsiaalkriisi erikomisjon, the European Studies Centre at

Oxford University, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee,

the Elcano Royal Institute for International and Strategic

Studies (Madriid), ETNO (Brüssel), Euroopa Komisjoni

eurobaromeeter (Brüssel), EuropaNova (Pariis), the Euro-

pean Council on Foreign Relations, the European Policy

Centre (EPC) (Brüssel), the European Union Institute for

Security Studies (Pariis), the European Union Stagiaires

Programme, the Finnish Institute of International Affairs

(Helsinki), Friends of Europe (Brüssel), Fundación Alter-

nativas (Madriid), Fundación CIDOB (Barcelona), Harvardi

Ülikool, Institute of International Relations (IDIS) (Ateena),

the Jean Monnet Network, the Navarino Initiative (Thessa-

loniki), Notre Europe (Pariis), the Lisbon Council (Brüssel),

the Andreas Papandreou Institute of Strategic and Deve-

lopment Studies (ISTAME) (Ateena), Princetoni Ülikool,

Trans-European Policy Studies Association (Brüssel), the

53

54

University Association for Contemporary European Studies

(UACES) (London) ning New Yorgi Ülikool.

Soovime tänu avaldada ka teistele kaastöötajatele: Aymeric

Bourdin, Guillaume Borie, Patricia Cadeiras, Pavlos Elefthe-

riadis, Jean-François Jamet, Thomas Klau, Christian Mandl,

Hartmut Mayer, Joaquin Munoz ja Claudia Schrag.

Need tänuavaldused ei oleks täielikud, kui me ei avaldaks

oma tänu endisele peasekretärile / ÜVJP kõrgele esindajale

Javier Solanale, ELi Nõukogu peasekretärile Pierre de Bois-

sieule, peasekretäri kantselei juhile David Gallowayle, ELi

Nõukogu peadirektorile Marc Lepoivre'ile ning nõukogu

tõlkidele, tõlkijatele ja teistele töötajatele, kes tegid nii palju

meie töö hõlbustamiseks.

Foto: Euroopa Liit, 2010

Nõukogu Peasekretariaat

EUROOPA-PROJEKT 2030

Väljakutsed ja võimalused

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus

2010 – 54 lk – 21,0 x 29,7 cm

ISBN 978-92-824-2699-9doi:10.2860/94768

ET.indd Sec1:55 13/07/10 13:18:30

KUST SAAB ELi VÄLJAANDEID?

Tasuta väljaanded:

• EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu);

• Euroopa Liidu esindustest või delegatsioonidest. Nende kontaktandmed saab veebisaidilt http://ec.europa.eu või saates faksi numbrile +352 2929-42758.

Tasulised väljaanded:

• EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu).

Tasulised tellimused (nt Euroopa Liidu Teataja aastatellimused ja Euroopa Liidu Kohtu

kohtulahendite kogumikud):

• Euroopa Liidu Väljaannete Talituse edasimüüjate kaudu (http://publications.europa.eu/others/agents/index_et.htm).

ET.indd Sec1:56 13/07/10 13:18:30

QC-32-10-249-ET-C

10.2860/94768