7Nädaline 4. märts 2006

TEATRIKÜLJED 6.

Hans H. Luik, Ekspress

Grupi juht, vastab teatri-

külgede küsimusele, mis

teater on, miks teater on.

Teater on minu arust lava-lise kuju võtnud peenus. Peenvärk on just nimelt lavalinepsühholoogiline suhtlemine.Mulle istub realistlik värk,nagu Undi lavastatud “Surmja tütarlaps” Draamas võinagu on olnud mõned mu lem-mikteatri Theatrum Tšeh-hovi-tõlgendused.

Oh seda Lembit Petersoni,miks ta küll noore näitlejanameid kiusama hakkas ja lavalmängimast loobus? LahkusNoorsooteatrist ja tuli tagasialles Linnateatri “Isades japoegades”. Nüüd teevad temalapsed mängimata teatritasa. Viimane asi Theatru-mis, mida ma nägin, oli KarolWoityla ehk hilisema paavstJohannes Paulus II filosoo-filine näitemäng armastusestja selle kadumisest. Liigakülm värk oli, aga kogu Peter-sonide pere laval.

Teater on laul,mida ei lindistata

Ah et mis teater on? See onnii paganama kaduv kunst.Kes saaks teisele edasi anda,kui head olid Nekrociuse la-vastused 1980ndatel ja justmismoodi nad head olid. Lau-luga, mida ei lindistata, on sa-mamoodi. Kaduvus. Mõneletendusel ime sünnib, teiselmitte.

Käisin nädal tagasi viimastkorda Linnateatris etendatud“Pianoolat” vaatamas. Noküll olid näitlejad sellest la-val laaberdamisest ja alkoho-lijoobe mängimisest tüdinud.Mäng ei kõlanud kokku ja siisvõttis Elmo Nüganen mono-loogi ette, mõtlen lõpumono-looge, ja vaata, oligi kuulustšehhovlik toskaa ehk hinge-ahistus platsis. Muuseas olguöeldud, et parim Tšehhov(“Pianoola” teadagi ei olepäris-Tšehhov, on kitšitud

mugandus), mida näinud olen,on “Kolm õde”, Komissarovilavastus Ugalas. See oli temajuhendatud lavakate lennulõpulavastus. Ohjaa, seal olipsühholoogiat ja ka ilusatvormimängu. Ühe pika stsee-ni alguses oli lavapõrand kae-tud värviliste sügislehtedega,õekesed trampisid teksti an-des kingakestega möödapõrandat ringi, ja stseeni lõ-pus oli lehtedest jäänud le-hepuru. Kiskus hinge küll.

Eesti teater ei olepublikule võlgu

Olen kehv eurooplane, minaolen nimelt kange natsiona-list. Ja teatrisaal on üks rah-vuspuhas koht, kas pole. Oku-patsiooniaegne Tallinn oli niiära venestatud, peaaeguRiiaks või Daugavpilsiks

muutumas, et teatris oli kohekergem olla. Mõtlesin, et -vohh, kui olekski meie pealinnniisuguse rahvuskonsistent-siga nagu meil teatrisaalidon. Nii kui teatrist välja astu-sid, olid trammis või bussisvastakuti Vene kaugematekubermangude talupoegade-ga. Sibula järele lõhnas.

Modernset teatrit ja abst-raktset nipitamist talun jär-jest vähem. Mida vanemaks,seda vähem. Einoh, kui mida-gi päris uut on, nagu Jalaka/Kaljuste ooperid (Marie Hei-bergi tekstidel ooper VonKrahlis meeldis ülimalt), siiskutsuge. Aga niisama akon-taktne karjumine, nagu NO99teatri “Kirsiaed”, see on vägavanamoodne. Nagu muuseasmulle tundub vanamoodsanaka Eesti noorte kunstnike

Velise kultuuri- ja haridus-selts veab teatriaasta puhulRaplamaa suurimat ja õilsai-mat tegemist. Patt on sellekohta öelda projekt.

Nimelt on Velisemeestelplaanis tähistada mälestus-märgiga näitleja ja lavastajaAnts Lauteri sünnikodu Mär-jamaa valla Veski küla Mäetalu pargis. Korraldada aja-lookonverents, kus põhirõhkAnts Lauteri osal Eesti kut-selise teatri arengus. Teatrija Lauteriga seoses mängi-takse veel kord aasta algusesesietendunud tükki “Tulevar-jud”. Velisemeeste meheteodpeaksid nähtavaks saamaselle aasta oktoobri lõpus.

Velisemees ja sealsete te-gemiste vedaja Jürgen Kus-min näeb projektis kohalikul,maakondlikul ja vabariikli-

kul initsiatiivil teoks saavatlõimumist kutseliste näitle-jate, harrastajate ja kohalikevahel. “Ja mälestuskivi Ant-sule on jääv!” hüüab Jürgen.

Lauteri sünnikoha mäles-tusmärgi idee autor ja teosta-ja on Vigalas elav ja õpetavskulptor Raimo Kuusik.Kolm sammast on poodiumil.Ühel sambal Ants Lauterisünni- ja surmadaatumid,teisel sepistatud allkiri jakolmandasse on raiutudnäitleja nägu. Plaan on kut-suda avamisele kõik veel elusolevad Lauteri preemia lau-reaadid.

Teatrikonverentsi ja “Tule-varjude” etenduse taaskorral-damise on koos Velisemees-tega enda õlule võtnud Raplalinnapea Jaan Urvet.

Kultuurimälu võiks olla sel-

nonfiguraalne värk.Eesti kujutav kunst on Ees-

ti rahvale võlgu, ma ütlen.Eesti teater aga ei ole. Küllon teater heaks läinud!1990ndatel oli häbi lapsi teat-risse viia. Kui ikka imetmuudkui pole, aga vormiliseltjustnagu etendusi etenda-takse, siis jääb lastele teat-rist mulje kui igavast kohast.

Kuidas vaatas,kuidas suu tuksles

Kummatigi ei otsi ma ku-nagi mingit süzeed. Sellesmõttes et tahaks teada, mislõpus sai. Ma tahan teadaikkagi, kuidas sai. Kuidas tavaatas, kuidas end keeras,kuidas kahetsevana valgusvi-hust välja libistas, kuidas suutuksles. Või näiteks “Eestiballaadides” - kuidas porisroomas, kuidas tantsidesahastas... “Othellos”, Draa-mateatri rootslase lavastu-ses, ma teadsin, mis tuleb, jasain esimese vaatuse ajal kateada, kuidas tuleb - ja vii-maseks see vaatus mulle jäi-gi. Kuidagi liiga puhtalt-sel-gelt oli tehtud, ei tekkinudseal seda tunderõhku, mismind paneks kaasa tundmareedetud mehele. Mõtlesinkorra, et kas Shakespeare`iajal Inglismaal oli ehk etteplaneeritud isiklikke reetmi-si rohkem kui meie ühiskon-nas, igasugu mürgi kõrva va-lamisi. Ega salamõrvad vistharuldased olnud, eriti pare-mates peredes. Või oli reet-mist jälle vähem, et sellest niisuur tragöödia teha? Igatahessõnadel ei tundunud suurtkaalu. Oli ooperlik, liiga tühivorm, mitte minu jaoks.

Ütlesin ju, et otsin lavalisttundlikkust ehk tundlikkuselavalist vormi. Erinevaid vor-me tundlikkuse kujustami-seks loodi sellel hooajal Eestiteatris kõvasti. Olge tänatudja müüge mulle ikka mõni vii-mase hetke pilet, palun.

Naerev ja nuttevmask mu ees ja sees

Loen Eesti teatriaasta Raplamaa sündmusireguleeriva toimkonna viimast protokolli ja mindvaldavad kahetised tunded. Ajab naerma ja nutmanatuke kah. Ma oleksin võinud sellel koosolekul olla,aga ju leidsin, et seal, kus olin hetkel, olinvajalikum. Nüüd loen, et koosolek otsustas: “Maava-litsus esitab ametliku pöördumise Margus Kasterpa-

lu poole palvega kajastadaRaplamaa teatrisündmusiteatriaasta internetikoduleheküljel.”

Arvan üpris hästiteadvat, mis tähendabametlik palve. Ametlikuspalves on rohkem sundija vähem palvet. Headteatrit enamasti nõnda eisünni. Isegi sügavalstagnatsiooni ajal,1980ndate keskel, kuiolin teatrist Saaremaalemetsavahiks kobinud jaJaak Allik mind Ugalassevanu etendusi mängimakauples, mu põiklemisepeale lõpuks isegi natuke

ähvardas, ei teinud ta seda ametlikult, käskkirjadeja pitsatite ja positsiooniga. Ehkki oleks võinud, javäga.

Tõsi ta ju on, et kui olin mõned Teatrikülgedenumbrid valmis saanud, siis oli mulgi mõte, et needvõiksid seal teatriaasta kodukal maailmale kaedaolla. Ja nii ma siis Margusega rääkisin. Me juttudestei tõusnud tulu ja ma loobusin. Kurb oli vaid see, etma ei saanud mehe ja tema kaastegijate käest selgetvastust. Raplas käies ütles Kasterpalu midagi sellist,et käi rohkem peale. Ta pidas silmas, et luniksinvõrguadministraatorit. No ei luninud, piisavalt.

Täna ilmub Teatrikülgede kuues number ja ma eitaha mitte, et see koos varasemate vendadega ripukskehval, juhuslikul moel, käsu korras, kusagil võr-guavarustes.

Teatriküljed on tervik. Nagu teater. Selle taga onpaljude inimeste looming. Ma ei taha, et see käsugaära lörtsitakse. Teatriküljed sünnivad ajalehe jalugeja jaoks. Seal on pildid ja pealkirjad ja allkirjadja juhtkirjad ja arvamused. Kõik on tähtis. Midagipole ülearu.

Lindistame suveteatri etenduse ja laseme sedaraadios. Tulemus võib olla isegi huvitav, aga see poleteatergi. On ehk kuuldemäng.

Vähem ametlikke palveid, seltsimehed!Teatrikülgede toimetaja

Margus Mikomägi

August Kitzberg “Libahunt”,“Estonia” 1928, lavastajaAnts Lauter. Juuni keskeletendub sama näitemäng

Raikküla vallas Paka mäel.Lavastajaks Ants Lauteri

preemia laureaat 1991.aastal Andres Lepik. Tiina

osas Ants Lauteri preemialaureaat aastast 2002

Katariina Lauk. Ants Lauterinimeline auhind asutati

1974. aastal.TMMi foto

Hans H. Luik (20. märts 1961, Tartu), ajakirjanik, teatri-kriitik ja meediaärimees. ETLi liige 1989. Lõpetas 1979.aastal Tallinna 7. keskkooli ja 1984 ajakirjanduse erialalTRÜ. Rakvere teatri kirjandusala juhataja 1985–1987.1989–1991 ajalehe Eesti Ekspress peatoimetaja, aastast1991 selle vastutav väljaandja.Kirjutanud näidendid “Tuled sa tagasi”, “Seitsmepäinehaldjas” ja “Mul on külm”.

Allikas: Eesti teatrileksikon

Teater on lavalise kuju võtnud peenus

Ants Lauter – Raplamaal sündinud Eesti teatri suurkujuliste tegemiste nimetaja laba-se sõna projekt asemel. Kuna-gi kandis Märjamaa keskkoolAnts Lauteri nime. Ja sellekeskkooli vilistlane JaanRekkor sai Lauteri preemia1990. aastal

Margus Mikomägi