TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Kadri Viira

EESTI KÕRGHARIDUSE ÕPPEKEELE DISKURSUS

TRÜKIMEEDIAS POSTIMEHE JA PÄEVALEHE NÄITEL

2012–2014

Magistritöö

Juhendaja lektor Katrin Aava, filos-dr

Tallinn 2015

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS .................................................................................................................. 4

1. TEOREETILISED LÄHTEKOHAD ............................................................................ 6

1.1. Keelte jätkusuutlikkuse sõltuvus makro- ja mikrotasandi valikutest ..................... 6

1.2. Kõrghariduse õppekeele probleemi tekkepõhjused – üleilmastumine, teadmus-

põhine majandus ning inglise keele kasumlikkus ............................................................. 9

1.3. Üleilmsete arengusuundade mõju Euroopa (kõrg)hariduspoliitikale ................... 15

1.4. Üleilmsete arengusuundade mõju Euroopa Liidu keelepoliitikale ja ülikoolide

õppekeele valikule .......................................................................................................... 18

1.5. Keele kui rahvuslusideoloogia põhiväärtuse positsioon Eestis ............................ 22

1.6. Kõrghariduse õppekeelega seotud Eesti keele- ja hariduspoliitika seisukohad ning

2013. aasta kõrgharidusreformi mõju õppekeele valikule .............................................. 24

1.7. Olulisemad teemaga haakuvad uurimused ........................................................... 30

2. UURIMUSE METOODIKA ....................................................................................... 34

2.1. Keel, diskursus ja ideoloogia (sotsiaalse) reaalsuse kujundajatena ..................... 34

2.2. Magistritöös kasutatava uurimismeetodi valiku põhjendus ja iseloomustus ....... 37

2.3. Töö ülesehitus ja kriitiline diskursuseanalüüs käesoleva töö uurimismeetodina . 41

2.4. Valimi koostamise kriteeriumid ........................................................................... 43

3. UURIMUSE TULEMUSED ....................................................................................... 44

3.1. Kõrghariduse õppekeele diskursus trükimeedias 2012–2014 .............................. 44

3.2. Kõrghariduse õppekeele diskursuse kõneisikud peadiskursuse (ja õppekeele)

eelistuse põhjal ................................................................................................................ 46

3.2.1. Eestikeelse kõrghariduse toetajad ehk rahvuslikult meelestatud kõneisikud 46

3.2.2. Ingliskeelse õppe osakaalu suurenemise ehk üleilmastumise soosijad ........ 51

3.2.2.1. Kõrghariduse keeleprobleemi ebaoluliseks pidavad kõneisikud ........... 52

3.2.2.2. Kõrghariduse keeleprobleemile viitavad kõneisikud ............................ 62

3

3.3. Kõrghariduse õppekeele diskursuse aladiskursused ja nende konstrueerimine ... 66

3.3.1. Ohustatuse diskursus ..................................................................................... 66

3.3.2. Edudiskursus ................................................................................................. 70

3.3.3. Äridiskursus .................................................................................................. 75

4. ARUTELU .................................................................................................................. 78

KOKKUVÕTE ................................................................................................................... 85

KASUTATUD KIRJANDUS ............................................................................................. 88

ABSTRACT ........................................................................................................................ 95

LISAD ................................................................................................................................. 97

4

SISSEJUHATUS

21. sajandi alguses kasutatakse kõikjal maailmas nii teaduses kui ka kõrghariduses üle-

ilmastumise tõttu üha enam inglise keelt. Samas on mitmetes riikides rahvuskeelel jätku-

valt ülimalt kõrge sümboolne väärtus. Kuna selliste riikide hulka kuulub ka Eesti, siis

peaks omakeelsus kõigis eluvaldkondades eriti kõrgelt hinnatud olema. Ometi tundub, et

eestikeelse kõrgharidusõppe osas ei pruugi see päris nii olla. Asjasse puutuvaid arengu-

kavasid ja strateegilisi dokumente uurides ilmneb, et need on omavahel vastuolus ja soovi

korral on võimalik kõigil õppeastmetel eestikeelse õppe osakaalu drastiliselt vähendada.

Olukorra kirjeldamiseks võib uurida asjaosaliste keelekasutust laiemalt, strateegiliste do-

kumentide ja õigusaktide kõrval tuleks tähelepanu pöörata ka meediakajastusele. Keeleka-

sutuse abil kujundatakse tekstuaalseid (diskursiivseid) praktikaid, nende kaudu aga veel

laiemalt kultuurilisi ja sotsiaalseid tavasid ja harjumusi (Kasik 2008: 15). Kuna tänapäeva

infoühiskonnas kasutavad erinevad huvigrupid oma sõnumi levitamiseks ning olemasoleva

süsteemi muutmiseks meedia abi (van Dijk 2005: 221), tulekski domineeriva suhtumise

kindlaks tegemiseks uurida asjaosaliste keelekasutust laiemalt kui vaid õigusaktides.

Lähtuvalt eelpool kirjeldatust on käesoleva töö peamine uurimisprobleem Eesti ühiskonna-

liikmete keelehoiakute kujundamisprotsess, täpsemalt Eesti kõrghariduse õppekeele dis-

kursuse konstrueerimine meedias, antud protsessi tagamaade analüüsimine. Eesti keele kui

haridus- ja teaduskeele tuleviku seisukohalt on oluline mõista, millise keelekasutusega olu-

korda loomulikstatakse, millised on sõnastamisel tehtud valikute tagamaad ning otsustajate

ja otsuste elluviijate võimalikud varjatud eesmärgid.

Töö eesmärgiks on analüüsida eesti keele kui kõrghariduse õppekeele maine kujundamist

trükimeedias, teha kindlaks, millistest ideoloogilistest uskumustest lähtuvalt ja kuidas osa-

lejad tähendusi konstrueerivad.

Töö eesmärgi saavutamiseks on püstitatud järgmised uurimisülesanded:

1. Avada Eesti praeguse keelepoliitilise diskursuse ja haridusdiskursuse laiem kontekst

ning tuua välja kõrghariduse õppekeele küsimusse puutuvad olulisemad riiklikud normid

ja strateegilised eesmärgid.

5

2. Empiiriliste uuringute põhjal teha kindlaks, kes on peamised avalikus sfääris sõna saa-

vad kõneisikud, milliseid tähendusi nad oma keelekasutusega loovad ja milliste aladiskur-

sustega nad tähendusi konstrueerivad.

3. Hinnata töö tähendust.

Vastust sellele, kuidas keelekasutusega kujundatakse avalikus sfääris suhtumist eestikeelse

kõrghariduse tulevikku, otsitakse kvalitatiivse tekstianalüüsi abil. Norman Faircloughʼ

kriitilise diskursuseanalüüsi abil uuritakse, kuidas Eesti trükimeedias konstrueeritakse

suhtumist kõrghariduses leviva ingliskeelse õppe suhtes ja analüüsitakse, millised on

võimalikud seosed keelekasutuse ja võimudiskursuse varjatud ajendite vahel. Lähtutakse

kriitiliste lingvistide (k.a T. A. van Dijki (2005)) ühest põhiteesist, et keelekasutus on

ideoloogiline ja võimuvahekordi väljendav.

Uurimistöös on analüüsitud üleriigilistest päevalehtedest Postimees ja Eesti Päevaleht aas-

tatel 2012–2014 ilmunud kõrghariduse õppekeelega seotud tekste. Uuritava materjali aja-

liste piiride seadmisel lähtuti asjaolust, et 2012. aasta I pooles toimus kõrgharidusreform

(mai lõpus võeti vastu ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muut-

mise seadus), mis keelepoliitika teostajaid eeldatavalt aktiivsemalt tegutsema sundis.

Magistritöös on neli peatükki. Esimeses peatükis defineeritakse töös kasutatud olulisemad

mõisted, selgitatakse teoreetilisi lähtekohti, tuuakse välja Eesti keelepoliitilise diskursuse

ja haridusdiskursuse laiem kontekst ning kõrghariduse õppekeelt puudutavad riiklikud sei-

sukohad. Tutvustatakse uurimisprobleemi aluseks olevat keelte ohustatuse temaatikat ning

kõrghariduse õppekeele probleemi tekkepõhjusi. Eesti kõrghariduspoliitikas toimuva pare-

maks mõistmiseks iseloomustatakse peamise regionaalse autoriteedi, Euroopa Liidu tasan-

dil (kõrg)haridus- ja keelevaldkonnas toimuvat. Seejärel kirjeldatakse keele kui rahvuslus-

ideoloogia põhiväärtuse positsiooni Eestis. Lõpuks antakse avaliku sfääri ja ametliku kee-

lekasutuse kattuvuse analüüsi jaoks vajalik ülevaade olulisematest kõrghariduse õppekeelt

puudutavatest seisukohtadest strateegilistes dokumentides ja õigusaktides ning juhitakse

tähelepanu varasematele teemakohastele käsitlustele. Teises peatükis selgitatakse uurimu-

se tunnetusteoreetilisi aluseid ja kasutatava uurimismeetodi põhimõtteid ja -mõisteid, põh-

jendatakse uurimismetoodika valikut ning antakse ülevaade kriitilisest diskursuseanalüü-

sist. Kolmandas peatükis on välja toodud uurimuse tulemused. Neljandas peatükis arutle-

takse, kuidas on õnnestunud uurimisprobleem lahendada ja uurimisküsimustele vastused

leida ning hinnatakse uuringu kasulikkust ja võimalike edasiste uuringute vajadust.

6

1. TEOREETILISED LÄHTEKOHAD

1.1. Keelte jätkusuutlikkuse sõltuvus makro- ja mikrotasandi valikutest

Esimeses peatükis avatakse uurimisprobleemi ja uurimuse tulemuse seisukohalt olulised

mõisted keelte jätkusuutlikkus ja keelevalik ning nende kasutuskontekst. Peatükis kirjelda-

takse uurimisprobleemi aluseks olevat sotsiaalset väljakutset ja võimalikke reageerimis-

võimalusi riigi tasandil, juhitakse tähelepanu keelte ohustatuse diskursusele.

Eesti keele kui kõrghariduse õppekeele problemaatika on tihedalt seotud küsimusega, kui-

võrd jätkusuutlik on eesti keel praegustes majanduslikes ja poliitilistes oludes. 21. sajandi

teisel kümnendil domineerib inglise keel üleilmastumise tõttu kõikjal nii teaduses kui ka

kõrghariduses ning kõige äärmuslikumad skeptikud on veendunud, et mõne aja pärast on

rahvuskeeled sunnitud neist valdkondadest täielikult taanduma, millele järgneb üldine kee-

le mandumine (struktuurimuutused, kasutusvaldkondade teisenemine jne), n-ö köögi-

keeleks muutumine. Kuigi Euroopas riigikeele staatust omavate keelte puhul kaldutakse

sedavõrd äärmuslikku arengusuunda ebareaalseks pidama (nt de Swaan 2013: 68), on

ometi mitmed Eestist suuremadki riigid, nagu Rootsi (Cogo 2012: 231) või Norra

(Fergusson 2007: 16), tundnud end üleilmastumisega kaasneva tõttu ohustatuna ning

rakendanud oma keele, st ka haridus- ja teaduskeele, kaitseks erinevaid meetmeid.

Keelte ohustatuse temaatikaga on tõsisemalt tegeldud alates 1990ndate algupoolest. Keele

ja teda ümbritseva keskkonna (loe: ühiskonna) suhete uurimisele on keskendunud keele-

ökoloogia sotsiolingvistiline suund, mille järgi keele muutumist ja keelte vastasmõju ei

seletata enam mitte ainult keelte omavahelise kokkupuutega, vaid eelkõige muutustega

inimeste elutegevuses, mis omakorda tulenevad arengutest keelekasutajat ümbritsevas sot-

siaalmajanduslikus keskkonnas. (Ehala jt 2014: 490.)

Keele vitaalsuse ja püsimise peamiseks tagatiseks peetakse põlvkondlikku keeleülekannet,

mis sõltub erinevatest mikro- ja makrotasandil tehtud valikutest. Keele staatuse ja ka saa-

tuse seisukohalt peetakse oluliseks nii riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kui ka

institutsioonide ja indiviidide langetatud otsuseid, mida kahtlemata mõjutab ka osapoolte

võimuvahekord. Keele jätkusuutlikkuse hindamisel arvestatakse erinevaid demograafilisi,

majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi, diskursiivseid ja poliitilisi tegureid koosmõjus.

(Ibid.: 492.)

7

Makrotasandi valikute puhul on keelte kestlikkuse problemaatikast huvitatud ühel nõul

selles, et praegune maailma keelte olukord on küll ebakindel ja keelte võimalused on ilm-

selgelt ebavõrdsed, kuid pole jõutud konsensusele küsimuses, kuivõrd mõttekas ja tule-

muslik riigi (seadusandlik) sekkumine nõrgemal positsioonil olevate keelte jätkusuutlik-

kuse seisukohalt on. Oma seisukohti põhjendatakse erinevalt, kes toetub turuväärtustele,

kes üldistele inimõigustele ja eetikale. (Coupland 2013: 10.)

Näiteks leiab üleilmastumisega kaasneva inglise keele domineerimise puhul Salikoko

S. Mufwene (2013), et sekkumine pole vajalik, mingite keelte mõjuvõimu suurenemine ja

ka kadumine on osa loomulikust arengust, mis on toimunud sajandeid, kui mitte aastatu-

handeid, nagu ka üleilmastumisprotsess kui selline. Inglise keele domineerimine pole mai-

nimisväärne (Mufwene 2013: 50), toimumas on normaalne areng. Väiksemate keelte kait-

semeetmete mõttekuses kahtlevad ka need, kes leiavad, et maailma keelte eksistents ja

kasutusvaldkonnad sõltuvad eelkõige keele utilitaarsest väärtusest, keelekasutajad langeta-

vaid otsuseid ratsionaalselt ja pragmaatiliselt ning majanduslikult vähem kasulik keel võib

loomuliku (loodusliku) valiku tagajärjel paratamatult tagaplaanile või hoopis kõrvale jää-

da. (de Swaan 2013: 66.) Inglise keele juhtpositsiooni 21. sajandi maailmas peetakse kõi-

gutamatuks, sest see on saavutanud piiriülese suhtluse tagamisel juhtrolli (ibid.: 72).

Eelnevatest kardinaalselt erineval seisukohal on aga vasakpoolsete vaadetega Robert Phil-

lipson ja Tove Skutnabb-Kangas (2013: 87), kelle arvates enamiku maailma keelte tulevik

on üleilmastumisega kaasneva inglise keele leviku tõttu väga ebakindel ja poliitikud peak-

sid nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil keelte n-ö genotsiid peatamisel aktiivsemad

olema. Samal seisukohal on ka Thomas Ricento (2013: 123–141), kes viitab sekkumise

vajalikkuse põhjendamisel Lõuna-Aafrikas ja Indias koloniaalperioodi lõppedes keele-

kasutajate langetatud kohalikke keeli ohustavatele keelevalikutele.

Nancy Hornberger ja David Johnson (vt Ehala jt 2014: 492) leiavad samuti, et sekkuda

tuleks, eriti tuleks aga seejuures arvestada rohujuure tasandi algatustega. Selline lähene-

mine on seotud ideedega detsentraliseerimisest ja kogukondlikkust valitsemist, strukturee-

ritud rahvusriigi mudelil ei nähta tulevikku, samas ollakse koostöö organiseerimise küsi-

muses erinevatel seisukohtadel. (Leif 2011.)

On pakutud, et on olemas reaalne n-ö maailma keelte süsteem, kus keeled järjestuvad vas-

tavalt suurusele, funktsionaalsele ja geograafilisele ulatusele (de Swaan 2013). Ometi puu-

dub tõestust, et maailma keeled moodustaksid süsteemi mingil muul kui metafoorilisel

8

moel. Samuti pole võimalik kindlaks teha, kas ja mil määral on maailma keeleline koosseis

loomuliku (st loodusliku) valiku või siis hoopis kaalutletud poliitika (st kujundamise) tule-

mus. (Coulmas 2005: 9.) Kindel on aga see, et normitud kirjakeele suunamiseks on olemas

mehhanismid, st kaalutletud keelpoliitika, mis võimaldab keele arengut mõjutada.

Töö kirjutamisel on lähtutud seisukohast, et ei keel ega tinglikult maailma keelte süstee-

miks nimetatav pole stabiilsed, vaid on pidevas muutumises (ibid.: 4), ebasoodsate olude

korral võivad indiviidi tasandil tehtavad keelevalikud halvimal juhul viia mõne põlvkon-

naga keelekogukonna hääbumiseni. On keeruline kindlaks teha, kuivõrd palju määravad

välismõjud (keelekeskkond), ja kui palju on keelekasutajate endi teha, kuid kahtlemata on

keskkonda kujundav võimupositsioonil olijate tegevus indiviidide keelehoiakute ja -vali-

kute oluliseks mõjutajaks.

Martin Ehala ja tema kolleegid (2014: 498) on järjestanud üksikindiviidide keelevalikuid

mõjutavad tegurid järgmiselt: 1) demograafilised mõjurid (arv, asustustihedus, teiste keelte

kõnelejate olemasolu keskkonnas, kõnelejaskondade proportsioonid); 2) keele standardi-

seerituse aste ja ametlik staatus, etniliste institutsioonide olemasolu, 3) keelepoliitika

(etnilised institutsioonid sõltuvad indiviidide valikutest, nõudluse korral need luuakse, kui

nad on olemas, siis nad võimaldavad institutsionaalseid (k.a hardussüsteem) valikuid).

Keelekõneleja otsused sõltuvad nii kaaskondsete eeskujust ja keeleoskusest, kui ka lähi-

mate organisatsioonide keelsusest. Lisaks mõjutavad keelekõneleja valikut tema emotsio-

naalsed hoiakud, mis eeldatavalt on nii ratsionaalsed (milline keelevalik on kasulikum ja

mõistlikum) kui ka emotsionaalsed (milline on olulisem identiteedile). Keelevalikute lan-

getamisel mängivad rolli mõlemat tüüpi hoiakud. (Ibid.)

Florian Coulmasi (2005: 7) järgi rakendub individuaalsetele keelevalikutele väliste pii-

rangute kogum (ehk keelerežiim), mille aluseks on harjumused (Oakeshott 1991), seadus-

andlikud regulatsioonid (Gauthier 1993) ja ideoloogia (Kroskrity 2000). Ideaalis peaks

ideoloogiast kantud riiklikes regulatsioonides kajastuma kohalikud harjumused, kuid on

küsitav, kas see alati nii ka on.

Keelte kestlikkuse küsimusega on tõsisemalt tegeldud vaid paar-kolm aastakümmet ning

praegu puuduvad andmed otsustamaks, kas tänapäeva majanduslikes ja poliitilistes oludes

võib inglise keele suurenev mõju viia keskmiste (100 000–3 milj kõnelejat) ja keskväikeste

9

(3–25 milj kõnelejat) keelte puhul esmalt kakskeelsuseni ja lõpuks väiksema keele kadumi-

seni, (Peckham jt 2012: 180.), arvatakse, et ka sellised keeled võivad olla ohustatud

(Ehala jt 2014: 489). Euroopa ühes väikseima rahvaarvuga riigis, mille keelekogukond

hoogsa väljarände ja jätkuva negatiivse iibe tõttu pidevalt väheneb, tasuks üleilmastumi-

sega kaasnevasse inglise keele levikusse hoolimata väidetavast ohustatuse puudumisest

siiski skeptiliselt suhtuda ja keelepoliitilistele mõjuteguritele enam tähelepanu pöörata.

Eriti oluline on silmas pidada just kõrghariduse keelepraktikatesse puutuvat, sest inglise

keele levik võib hakata mõjutama õppekeele valikuid ka madalamates haridusastmetes

ning ebasoodsates tingimustes võivad indiviidide tasandil tehtavad keelevalikud viia koha-

liku keele jaoks ebasoodsa arenguni (de Swaan 2013: 85).

Keelte jätkusuutlikkus sõltub olulisel määral keelepoliitilistest otsustest. Ülal mainitud

keelte ohustatuse diskursuse aktuaalsust ei saa eitada ning arvestades musta stsenaariumi

võimalikkust ka keskväikeste keelte puhul, võiksid kõik asjaosalised sellega arvestada. On

oluline teada, kas ja kuidas kajastub selline arengustsenaarium eesti keele tulevikku mõju-

tavas kõrghariduse õppekeele diskursuses. On ju käesoleva töö üheks eesmärgiks kindlaks

teha, kes on kõrghariduse õppekeele diskursuse peamised kõneisikud ja milliste aladiskur-

sustega nad tähendusi konstrueerivad. Antud peatükis on viidatud arengusuunale, mida ot-

sustajad võiksid suhtumise kujundamisel ühiskonna jaoks olulises küsimuses arvestada ja

ka üldsusele peegeldada.

1.2. Kõrghariduse õppekeele probleemi tekkepõhjused – üleilmastumine,

teadmuspõhine majandus ning inglise keele kasumlikkus

Et analüüsida Eesti kõrghariduse õppekeele diskursust trükimeedias, tuleb kõigepealt ava-

da diskursuse majanduslik, poliitiline ja kultuuriline kontekst. Pärast iseseisvumist sattus

Eesti läänelike väärtuste ja arenguprotsesside mõjusfääri, kohaliku arengu iseloomustami-

seks tuleb eelkõige rääkida globaalsel tasandil toimuvast. Kuna siinse kõrghariduse õppe-

keele küsimus on esile kerkinud seoses märgatavalt suurenenud inglise keele mõjuga, mis

omakorda on seotud üleilmastumisega, siis kõigepealt neist kahest.

Üleilmastumine on keeruline ja mitmetahuline nähtus, mida saab mõista ja sõnastada mit-

meti. Faircloughʼ (2006) ja Garretti (2013) järgi võib akadeemiliste ringkondade esindajad

üleilmastumisprotsessi ajaliste piiride, rahvusriikide tuleviku, protsessi keerukuse määrat-

lemise ja selle üle otsustamise alusel, kas tegemist on unifitseeriva või erisusi säilitava ja

10

koondava protsessiga, jagada kolme rühma: 1. Hüperglobalistid mõistavad üleilmastumist

kui majanduslikku protsessi, millele pani aluse 20. sajandi II poole vabakaubanduslik

maailmaturg. Tegemist on unikaalse, epohhi loova fenomeniga, protsess on paratamatu ja

pöördumatu. Rahvusriiki kui seni domineerinud majanduslikku ja poliitilist üksust ootab

hukk, absoluutselt kõike hakkab määrama maailmaturg. Suuna uusliberaalidest esindajad

tõlgendavad toimuvat progressina, radikaalide ja neomarksistide suhtumine on negatiivne,

üleilmastumises nähakse pigem kapitalismi triumfi. Kusjuures erinevalt järgnevast kahest

grupist mõistetakse üleilmastumist enamasti objektiivse faktina, muuta pole midagi, nii

lihtsalt on. 2. Skeptikud leiavad, et vastastikune majanduslik sõltumine pole mitte midagi

uut, juba aastatuhandeid on toimunud tsükliline areng, mille intensiivseim periood jääb 19.

sajandi II poolde. Praegu toimuv tähendab eelkõige uute majandus-geograafiliste blokkide

(Euroopa, Ida-Aasia, Põhja-Ameerika) esile kerkimist. Rahvusriiki peamise majandus-

üksusena peetakse jätkuvalt elujõuliseks. Tihti keskendutakse sellele, kuidas erinevaid või

konkreetseid üleilmastumise diskursusi on kasutatud üldsuse mõjutamiseks. 3. Trans-

formatsionalistid nõustuvad hüperglobalistidega, et praegune üleilmastumine on midagi

esmakordset, kuid protsess kui selline on kordades keerukam kui vabakaubandusliku

maailmaturu teke ja toimimine. Lisaks majanduslikele muutujatele peetakse olulisteks ka

poliitilisi, kultuurilisi, sõjalisi. Rahvusriiki arvatakse säilivat, kuid selle olemus transfor-

meerub. Üleilmastumise tulemust peetakse ebakindlaks ja ettemääramatuks. Tunnistatakse

sotsiaalse elu põhimõttelist sotsiaalset määratust ja diskursuste rolli selles protsessis.

(Fairclough 2006: 14; Garrett 2013: 447–448.)

Nagu näha, ollakse eri meelt, kuidas üleilmastumist tõlgendada. Siinkirjutaja lähtub viima-

se grupi esindajate seisukohast, et üleilmastumist tuleb mõista kui sotsiaalsete protsessside

kompleksi, mille tulemusel on transformeerumas 17. sajandil alguse saanud modernne

maailmakord, mille peamiseks majanduslikuks ja poliitiliseks üksuseks on sõltumatu rah-

vusriik. Majanduslike, poliitiliste, kultuuriliste ja tehnoloogiliste muutuste tulemusel on

oluliselt suurenenud maailma sidusus, mis keelte jaoks tähendab eelkõige keelekontaktide

ja keelte vastasmõju määratut kasvu (Wright 2004: 161).

Praegu tegelikkuses aset leidvaid protsesse kujundab arenenud suurriikide ja rahvusvahe-

liste organisatsioonidega seotud uusliberalistlik üleilmastumise diskursus (edaspidi üleil-

mastumise diskursus), mis propageerib ja legitimeerib vabaturumajandust ja turgude ühen-

damist ning lääneliku demokraatiat. Seega on töö kirjutamisel silmas peetud viimasel

11

paaril-kolmekümnel aastal aset leidnud protsesse, mille algatajaks, st diskursuse loojaks,

on olnud Ameerika Ühendriigid (ibid.: 144).

Faircloughʼ (2010: 3) järgi on üleilmastumise diskursuse võtmesõnad järgmised: moderni-

seerumine, demokraatia, turud, vabaturumajandus, maailmamajandus, vabakaubandus,

paindlikkus, liberaliseerimine, julgeolek, terrorism, kultuur, rahvusvahelistumine,

efektiivsus, kosmopoliitsus.

Steger (2005) aga on välja toonud üleilmastumise diskursuse kuus põhiväidet:

1. Üleilmastumine tähendab liberalismi ja üleilmset turgude lõimumist. 2. Üleilmastumine

on paratamatu ja pöördumatu protsess. 3. Üleilmastumist ei suuna mitte keegi. 4. Üle-

ilmastumisest võidavad kõik. 5. Üleilmastumine viib demokraatia õitsengule kogu maail-

mas. 6. Üleilmastumine nõuab sõda terroriga.

Need põhimõtted on ülimalt levinud ja tunnustatud, uusliberalistliku üleilmastumise apolo-

geedid on saavutatud väidete tervemõistuslikuks tunnistamise, milles mängivad oma osa

suured meediakorporatsioonid, mis pole diskussiooni ergutanud ning alternatiivseid ideo-

loogiaid esitanud. (Valge, Sepp 2009: 119.) Kusjuures uusliberalistliku lähenemise on sar-

naselt omaks võtnud nii vasak- kui parempoolsed, diskursust on kogu maailmas saatnud

suur edu.

Jaak Valge ja Kalev Sepa (2009: 117–118) järgi iseloomustab üleilmastumist ühelt poolt

riikide vastastikuse sõltuvuse kasv, teisalt aga ebastabiilsuse ja ebavõrdsuse kasv. Riigi

tähenduse vähenemise ning üksikindiviidi vabadus suurenemise tagajärjeks on indivi-

dualismi süvenemine. Uusliberalistlike vaadete järgi tähendab majanduslik üleilmastumi-

ne eelkõige riigi sekkumise lõpetamist turu tegevusse kõikjal maailmas, mis tähendab ette-

võtete tegevuse deregulatsiooni, privatiseerimist, hindade, kaubanduse ja kapitaliliikumise

liberaliseerimist, ranget kontrolli valitsuse kulutuste üle ja nende vähendamist, ujuvaid va-

hetuskursse, väliskaubandusbarjääride eemaldamist, teenustesektori arengu kiirendamist

ja hargmaiste ettevõtete julgustamist. Propageeritakse majanduse isereguleerivat toimet

ning rõhutatakse turujõudude tähtsust ressursside kasutamise efektiivsuse tõstmisel.

Demokraatia võidukäik peaks suurendama rahva osalust otsustamisel, kuid üleilmastumise

diskursuse mõjul võib demokraatia muutuda ka üsnagi formaalseks mõisteks. Stegeri

(2005) järgi asetatakse hüperglobalistide demokraatiatõlgenduses vabaduse, vabaturu, va-

12

bakaubanduse ja demokraatia mõistete vahele võrdusmärk. Eduka demokraatliku süstee-

mina mõistetakse üleilmastumise tulemusel formeerunud majanduslikult edukat, tugeva

keskklassiga ühiskonda ja sellise demokraatliku taseme peaksid lõpuks saavutama kõik

riigid. On olemas ka oht, et demokraatiat tõlgendatakse formaalselt, juhul kui valimis-

protseduur on vaid formaalne, pole tegemist mitte demokraatia vaid eliidi võimuga.

Üleilmastumise diskursuse eesmärgiks võib pidada kapitalistliku süsteemi ja võimu säilita-

mist (Wright 2004: 144). Just see diskursus lõi 1970ndail ja 1980ndail aluse arenenud

suurriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide siiani kestvale domineerimisele. Majan-

duslikul paradigmal põhinev üleilmastumise diskursus saavutas oma apogee 1990ndail.

Eriti valusalt Ida-Aasiat, Venemaad, Ladina-Ameerikat puudutanud majanduskriisi järel

jäi diskursus põhijoontes samaks, lisati vaid mõned uued aktsendid. Ebaõnnestumise põh-

jusena toodi välja vähemarenenud riikide suutmatus uusliberalistliku lähenemise võimalu-

si realiseerida, lahendusena nähti selliste n-ö mahajäänud riikide aitamist uue majandus-

mudeli juurutamisel. Hoolimata Euroopa sotsiaalsest mudelist hakkas uuendatud diskursu-

se mõju kasvama ka Euroopa Liidus. (Fairclough 2006: 47.)

Oluliseim uuendus 1990ndail oli teadmuspõhise majanduse diskursuse sidumine üle-

ilmastumise diskursusega. Teadmuspõhise majanduse diskursus on uus n-ö sõlmdiskursus,

mis liidab endaga mitmeid aladiskursusi ja mille võtmesõnadeks on: ekspertsüsteem, intel-

lektuaalne kapital, inimkapital, teadmustöötaja, intellektuaalne omand, elukestev õpe, õpi-

ühiskond, e-valitsus, partnerlus, võrgustik, võrdlusanalüüs, parim praktika, ettevõtlus-

kultuur (Fairclough 2006: 47, 49).

Aimu teadmuspõhise majanduse diskursusest annab riigikantselei artiklikogumikus aval-

datud Maria Joăo Rodriquese (2004) kirjutis, kus öeldakse, et teadmuspõhise majanduse

juurutamise tulemusel muutuvad teadmised rikkuse ja võimu põhiliseks allikaks. Konku-

rentsieelise globaalsel turul annab eelkõige spetsiifilistel teadmistel baseeruvad innovat-

sioonid ja edumeelseimad ettevõtted keskenduvad eelkõige suurima lisandväärtusega toot-

misele. Teadmiste juhtimine muutub korporatiivse strateegilise juhtimise võtmekompo-

nendiks, aktiviseerides suhteid marketingi, teadusuuringute ja tootmise vahel. Esile kerki-

vad uut tüüpi töötajad, teadmustöötajad. Olemaks edukas, peaksid kõik töötajad muutuste-

ga sammu pidama ja olema valmis end täiendama. Haridus- ja koolitussüsteemid seisavad

väljakutse ees luua õppiv ühiskond kui eeltingimus teadmusühiskonnale ja -majandusele.

(Rodriques 2004: 19.)

13

Juba 1973. aastal käis Daniel Bell välja idee, et industriaalühiskond on transformeerumas

postindustriaalseks teadmusühiskonnaks, mis loob enam jõukust kui industriaalühiskond.

Teadmist defineeris ta kui intellektuaalset omandit, millel on majanduslik väärtus.

1970ndate majanduskriisi mõjul asus Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD)

eelkirjeldatud ideedest lähtudes Ameerika Ühendriikide valitsuse jaoks välja töötama info-

ühiskonna programmi, millele 1990ndail lisati teadmusühiskonna kontseptsioon, mis põhi-

nes Manuel Castelli ideel info ja teadmiste kaasamisest toomisprotsessi. Teadmusmajan-

duse defineerimise raames iseloomustati haridust kui majandusharu, millest lisaks sõltub

majanduskasv. 21. sajandi alguses esitati teadmuspõhise majanduse alustaladena innovat-

sioone, uusi tehnoloogiaid, inimkapitali ja ettevõtete dünaamilisust, mis omakorda seoti

üleilmastumisega. (Robertson: 2009.)

Kui 19. sajandi II poolest kuni 20. sajandi II pooleni oli kogu maailmas domineerinud

tööstuslik tootmine, siis nüüd hakati sellist tootmist nihutama väiksemaid tööjõukulusid

võimaldavatesse riikidesse (India, Hiina jt) ning läänemaailmas hakati arendama tootmis-

harusid, mis on seotud teadmistega. Tööstussektori masstootmiselt orienteeruti ümber niši-

toodetele- ja turundusele ning teenindussektori arendamisele. Teadmuspõhise majanduse

diskursuse esile kerkimine tähendas, et keelt hakati tõlgendama lisaks suhtlusvahendiks

olemisele ka tootmisvahendi ning kaubana. (Heller 2013: 349.)

Keele seisukohalt olulised muutused olid järgmised: 1. Üleilmne kaubavahetus muutus

laiahaardelisemaks kui kunagi varem. Tänu tehnoloogilistele vahenditele aeg ja ruum just-

kui pressiti kokku ning erineva sotsiaalse, kultuurilise ja lingvistilise taustaga inimeste va-

heline suhtlus kasvas plahvatuslikult. 2. Ärisuhtluse repertuaar muutus keerukamaks, suu-

liste käskluste ja arvete kõrvale tõusid tänu tehnoloogilistele vahenditele ka teised vormid.

3. Suur osa tootmisest raalistati, järelikult vaja (keele)kirjaoskust ja teadmisi. Lisaks pol-

nud keel tihti enam tööprotsessi kõige olulisem osa, vaid hoopis selle tulemus. Tekkisid

täiesti uued tootmisharud, ühelt poolt näiteks kõnekeskused, teisalt tõlkimine ja keeleõpe-

tus. 4. Keel küll standardiseeriti töövahendina, kuid samas hakati majandushuvidest lähtu-

des rõhutama ka keelte ja kultuuride unikaalsust. Juba 20. sajandi alguse oli muudetud

tootmist efektiivsemaks töö standardiseerimisega, seda jätkati ka pärast töö muutumist ver-

baalsemaks (üks keel, standardsed dokumendid, sarnased praktikad). 20. sajandi II poolel

14

viis standardiseeritud kaupade küllus nišitoodete tootmisele ja turustamisele, mis tihti tä-

hendas, et standardsele tootele lisati sümboolne väärtus, rõhutatakse tootega (nt turism)

seotud keele ja kultuuri eripära. (Heller 2012: 350.)

Lähtudes teesist, et keelel on ühiskonnas nii sümboolne väärtus rühma kuuluvuse tähista-

jana kui ka instrumentaalne väärtus kommunikatsioonivahendina, kerkib seoses keele n-ö

kaubastamisega üha teravamalt esile küsimus, milliseid väärtusi muutunud ja muutuvas

keskkonnas olulisemaks pidada. Kuidas peaks toimima rahvusriik üldhariduse või keele-

õppe korraldamisel, kas lähtuma majandushuvidest või sümboolsetest väärtustest? Milli-

seid keeli õpetada, kuivõrd oluliseks pidada keelt kui rahvusliku identiteedi kandjat? Kui-

das muutunud majandusoludes keelt mõista, kas vormitava ressursina või jätkuvalt puutu-

matu osana valmis keelesüsteemist?

Ühelt poolt võimaldab universaalne keel, milleks on praegu inglise keel, tooteid ja teenu-

seid paremini müüa, saavutada globaalsel turul edu. Teisalt on keel jätkuvalt üks peamiseid

rahvusliku identiteedi kandjaid. Muutunud majandusoludes vastanduvad üha enam keele

instrumentaalne ja sümboolne funktsioon. Siin avaldub üleilmastumisega kaasnev pinge,

mis on tingitud ideoloogilisel tasandil oma olemuselt vastandlike universaalsuse ja mitme-

kesisuse printsiibi üheaegsest tunnustamisest. Keele puhul tähendab see, et ühelt poolt tun-

nustatakse keelt kui universaalse suhtluse võimaldajat, teisalt aga jätkuvalt ka kui gruppide

piiride määratlejat. (Coulmas 2005: 8.)

Praeguseks on inglise keel maailmas paljudes valdkondades juba juhtpositsiooni saavuta-

nud. Keskendudes viimase aja arengusuundadele, jättes kõrvale inglise keele leviku Briti

impeeriumi koloniaalvallutuse käigus, võib öelda, et praegune inglise keele ülemvõim on

üleilmastumise tagajärg, teisalt aitab inglise keel üleilmastumise diskursusel ja üleilmas-

tumisprotsessil levida ja püsida (Fairclough 2001: 231).

Nagu juba eelpool öeldud on uusliberalistliku üleilmastumise diskursuse lätted Ameerika

Ühendriikides, mille riigikeel on de facto inglise keel. Ameerika Ühendriikide algatusel

on loodud ka kapitalistlikku süsteemi üleval hoidev rahvusvaheliste valitsusasutuste võr-

gustik, st Maailma kaubandusorganisatsioon (WTO), Seitsme Grupp (G7), Majanduskoos-

töö ja Arengu organisatsioon (OECD), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailma Pank

(MB), kus asjaajamiskeelena domineerib inglise keel. (Wright 2004: 145.) Ka hargmaised

ettevõtted vajavad üldiselt mõistetavat asjaajamiskeelt, milleks jällegi on enamasti valitud

15

inglise keel. Üleilmne majanduslik ja poliitiline võrgustik toimetab inglise keeles, mis an-

nab sellele keelele tohutu eelise. Inglise keelt seostatakse kõikjal peagi saabuva heaoluga

ning edu, prestiiži ja võimuga (Tonkin 2003: 322).

Üleilmastumise tulemusel on rahvusriigid üha enam ühinenud koostöö-võrgustikesse,

mille liikmeteks on ka rahvusvahelised organisatsioonid, äriettevõtted jne. See aga on

suunanud riike üha enam omaks võtma seisukohta, et ka riigisiseselt tuleb ennekõike

keskenduda selliste tingimustele loomisele, mis tagavad edukuse globaalsel turul.

(Fairclough 2010: 244.) Näiteks kaldutakse turu survel langetama pragmaatilist otsust ing-

lise keele õpetamiseks peamise võõrkeelena ja miks ka mitte juurutama ingliskeelset õpet

kõrghariduses.

Nii tehnoloogia arengus kui ka teaduses on Ameerika Ühendriigid jätkuvalt juhtpositsioo-

nil, kus samuti viimasel poolel sajandil, eriti pärast Nõukogude Liidu langemist, dominee-

rib inglise keel. Ajakirjad, raamatud, konverentsid ja konverentsikogumikud jne – teadmi-

sed on kõige paremini kajastatud inglise keeles, mida võib jällegi põhjendada turu survega.

(Wright 2004: 151.) Lisaks on inglise keele võidukäigule eriti jõuliselt kaasa aidanud ing-

liskeelsete kultuuritoodete massiline levik, mis on suuresti tingitud sellest, et ülemaailmses

meelelahutustööstuses domineerivad Ameerika Ühendriikide suurettevõtted. Seega või-

maldab inglise keel ka meelelahutamist ehk naudingut.

Pärast iseseisvumist domineerib ka Eestis uusliberalistlik turumajanduslik paradigma.

Kuuludes Läänemaailma on omaks võetud modernistlikud väärtused, eelkirjeldatud üle-

ilmseid arengusuundi pole võimalik ignoreerida, nendega tuleb kindlasti arvestada. See-

juures peaks aga meeles pidama, et alati on ka alternatiivseid variante, oluliste otsuste

puhul võiks arvestada ka kohalikul tasandil oluliseks peetavaga. On ju, nagu edaspidi näe-

me, hoolimata üleilmseist ja regionaalsetest mõjuritest vähemalt keeleküsimustes otsusta-

misvabadus küllaltki suur

1.3. Üleilmsete arengusuundade mõju Euroopa (kõrg)hariduspoliitikale

Eesti riigi peamine regionaalne autoriteet on Euroopa Liit (edaspidi EL). Selleks, et mõista,

millised on siinsete poliitikute võimalused kohalikku arengut suunata ja mis toimub kohali-

kus kõrghariduspoliitikas, peab andma ülevaate ka ELi tasandil haridus- ja keelevaldkon-

nas toimuvast. Esmalt haridusotsustest, kuna need mõjutavad liikmesriigi tasandil oluliselt

ka keelte korraldamist, näiteks – millist keelt soositakse rahvusvahelise suhtlemise keelena

16

(keeleõpe) või kas keelekasutuses jäädakse kindlaks sotsiaalsele ja kultuurilisele järjepide-

vusele, s.o hariduse õppekeele küsimus, ja hariduse eesmärgid laiemalt – kas keskendu-

takse rahvuskultuuri kinnistamisel või majanduse arendamise eesmärgil töötajate koolita-

misele (rahvusvahelistumine) (Tonkin 2003: 329).

ELis kuuluvad nii haridussüsteemi korraldamine kui ka keelepoliitika küll liikmesriikide

valitsusalasse, kuid erinevatel sotsiaalkultuurilistel, majanduslikel ja poliitilistel põhjustel,

on liikmesriikide haridus- ja keelevaldkonna euroliidu ja Euroopa Nõukogu poolne suuna-

mine aja jooksul vähehaaval kasvanud.

Majanduskriisi järgselt seati 2000. aastal Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogul ees-

märk muuta EL 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmuspõhiseks

majanduseks, millele on omane jätkusuutlik majanduskasv, paremad ja arvukamad tööko-

had ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus, strateegiliste eesmärkide saavutamine seoti hari-

duse, kutsehariduse, teadusuuringutega, asuti välja arendama Euroopa ühtset haridusruu-

mi. 2005. aastal uuendati Lissaboni strateegiat, kuulutati välja „Kasvu ja tööhõive stratee-

gia”, mis keskendus tugevama ja kestvama majanduskasvu saavutamisele ning arvukamate

ja paremate töökohtade loomisele. Kuigi enam ei rõhutatud liidrikoha saavutamist majan-

duses, jätkus alanud võitlus koha pärast maailma globaalsel haridusturul, kõrgharidusest

oli ka Euroopas saanud rahvusvaheline kaubaartikkel.

Lissaboni strateegial, mille üheks peamiseks võtmesõnaks on teadmuspõhine majandus,

on väga suur mõju Euroopa Liidu kõrgharidusruumi ümberkujundamisele. Sisuliselt mää-

rati kõrghariduse edaspidiseks rolliks suure hulga kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu etteval-

mistamine. Kusjuures globaalsel turul parimate tegijate ligi meelitamiseks on plaanis muu-

ta Euroopa ühtne kõrgharidusruum atraktiivsemaks luues Ameerika Ühendriikide eliitüli-

koolide eeskujul sarnane kõrgetasemelise teadus- ja uurimustööga tegelev kõrgkoolide

võrk. 2005. aastal esitati konkreetne plaan, kuidas ehitada üles excellent-network Euroopa

eliitülikoolide vahel. (Eesti Euroopa kõrgharidusruumis: 2008: 18).

ELi rolli suurenemist kõrghariduse suunamisel näitab muuseas ka 2002. aastal Barcelona

haridusministrite kohtumisel vastu võetud tegevuskava, kus lähtudes Lissaboni strateegiast

defineeriti haridusvaldkonna eesmärgid ja tähtajad, piiritleti arengu mõõte- ja võrdlusmeh-

hanismid ning pandi paika ka strateegi elluviimise kontrollmehhanism. Lissaboni stratee-

gia näeb ette kõrgkoolide majandamise efektiivsuse suurendamist (struktuurimuudatused,

kontroll kulutuste üle). Ülesandeks seati saavutada selline juhtimissüsteem, mis suudaks

17

muutustele tööturul ja teadustegevuses reageerida kiiresti. Strateegia rakendatuse mõõtmi-

seks selles sfääris kasutatakse mõõdikuteks efektiivsuse kasvu ja kvaliteedikindlustamise

hindamist (ibid.: 15). Lissaboni strateegia järgi peaks kõrgkoolid olema pigem autonoom-

sed, otsustajate ja vastutajatena nähakse kõrgkooli siseseid juhtivorganeid mitte riiki

(ibid.), ülikoolidele surutakse peale äriühingu mudelit, nende peaeesmärgina nähakse ees-

kätt tulu tootmist, mis tähendab, et teadmised on rakendatud tootmisse.

Euroopa kõrgharidust rahastavad peamiselt riik, tudengid (õppemaks) ja erasektor, kusjuu-

res üleüldine suundumus on, et riiklik rahastamine on kas vähenenud või hoolimata üliõpi-

laste arvust jäänud samaks. Õppemaksu kehtestamise osas on riigid erinevatel seisukohta-

del, on riike kus kõrgharidus on tasuta, kuid on ka riike, kus tuleb maksta. (Ibid.) Kuna aga

riiklikud eraldised vähenevad, võib just üliõpilaste rahaline panus olla üks lahendus, et

konkurentsis püsida. Seega üritavad ülikoolid olla atraktiivsed võimalikult suure hulga õp-

pemaksu tasuvate üliõpilaste jaoks.

Lissaboni strateegia näeb riiklike eraldiste kõrval olulisemagi rahastamisallikana erasek-

torit (nt teadusuuringud tellija soovil) (ibid.). See on üleilmselt kasvav trend, mis aga ohus-

tab kõrgkoolide iseseisvust, uurimissuunad määrab tellija, kes lisaks on enamasti inglise

keelt eelistav rahvusvaheline suurettevõte.

Selleks, et saada ELi toetusi, peavad kõrgkoolidel olema ette näidata tulemused. Parimaks

tulemuste hindajaks peetakse aga turgu, ülikoole reastatakse mõõdetavate tulemuste põh-

jal. Hinnatakse näiteks rahvusvahelistes teadusajakirjades ilmunud artiklite arvu ja tsiteeri-

misi, kõrgkooliväliste stipendiumide arvu, tööhõivet pärast lõpetamist ja isegi välisüli-

õpilaste arvu. Nimelt usutakse, et üliõpilased valivad vabalt turult parima kvaliteediga pak-

kuja. Seega on edukas rahvusvahelistumine parima hinnangu (ja raha) saamiseks ülimalt

oluline. (Hultgren, Gefersen & Thøgersen 2014: 4–5.)

Teine olulisem kõrgharidust puudutav euroliidu otsus on 1999. aastal allkirjastatud Bolog-

na deklaratsioon, mille eesmärgid on vastavalt Akadeemilise Tunnustamise Infokeskuse

aadressilt http://www2.archimedes.ee/enic/index.php saadud infole järgmised: 1) lihtsalt

mõistetavad ja omavahel võrreldavad kõrgharidusastmed ja -kvalifikatsioonid; 2) kahele

põhitsüklile, bakalaureuse- ja magistriõppele tugineva kõrgharidusmudeli kasutuselevõtt.

3) Euroopa ühtse ainepunktide ülekandmise süsteemi kasutuselevõtt; 4) vaba liikuvust ta-

kistavate asjaolude kõrvaldamine; 5) Euroopa koostöö edendamine kvaliteedi tagamise

alal; 6) Euroopa mõõtme soodustamine kõrghariduses.

18

Seoses keelega tuleks tähelepanu juhtida kõrghariduse rahvusvahelistumisele, mille all ta-

valiselt mõistetakse kõrghariduse omandamise muutumist rahvusvaheliseks. Kvaliteedi-

kindlustamine, konkurentsivõime tõstmine ja atraktiivsus on märksõnad, mis iseloomusta-

vad rahvusvahelistumise väljakutseid, mis rahvusvahelistumisega kõrgkoolide jaoks kaas-

nevad. Bologna protsessi üheks peaeesmärgiks oli suurendada akadeemilist rännet, väide-

tavalt saab nii tõsta kõrghariduse kvaliteeti kui ka üldisemalt Euroopa kõrghariduse konku-

rentsivõimet. Üheks eesmärgiks on ka noorte eurooplaste ehk Euroopa identiteedi kujunda-

mine. (Eesti Euroopa kõrgharidusruumis: 28.) Rahvusvahelistumise strateegia on üks olu-

lisemaid liikmesriikide kõrghariduse õppekeele valikut mõjutavaid tegureid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ülikoolide roll on ka Euroopas üleilmastumise mõjul väga

palju muutunud. Moodsa rahvusriigi ühest alustalast, kus olulisel kohal on rahvuskeelse

teaduse arendamine, on saamas äriettevõte. Üliõpilased kui teenuse ostjad, kõrghariduse

rahvusvahelistumine kui vahend ELi majanduse edukuse suurendamiseks globaalsel tasan-

dil ja just ingliskeelsete riikide jaoks ka väga hea teenimisvõimalus. Kõrgkoolid peavad

pidevalt tõestama oma atraktiivsust, karmis konkurentsis (jäävad ellu) tõusevad esile edu-

kaimad, neile eraldatakse lisaraha, ülejäänutele on määratud massihariduse andmine. Kuigi

ELis kuulub haridussüsteemi korraldamine ELi asutamiskokkulepete alusel liikmesriikide

pädevusse, on liikmesriikide haridusvaldkonna euroliidu ja Euroopa Nõukogu poolne suu-

namina aja jooksul oluliselt kasvanud ja nagu edaspidi näeme, on see jätnud olulise jälje

ka Eesti kõrghariduse korraldusse, mis võib pikas perspektiivi hakata omakorda üha enam

mõjutama ka Eesti kõrgkoolide õppekeele osas langetatavaid otsuseid.

1.4. Üleilmsete arengusuundade mõju Euroopa Liidu keelepoliitikale ja ülikoolide

õppekeele valikule

ELi keelesituatsioon on keeruline ja vastuolusid tekitav. Ühelt poolt rõhutatakse Euroopa

Liidu lepingus, et liit austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist (k.a vähemuskeeled)

mitmekesisust, samas on ilmne, et just see keeleline ja kultuuriline mitmekesisus on üha

enam hakanud pidurdama euroliidu eesmärgiks olevat majanduslikku ja poliitilist integrat-

siooni. Liberaalse demokraatia üht põhimõtet, et riik peaks olema erinevate kultuurirüh-

made suhtes neutraalne ja suhtuma neisse võrdselt, on muutuvates oludes aina keerulisem

järgida.

19

EL koosneb peamiselt 19. sajandil formeerunud rahvusriikidest, mille loomisel toetuti

ideoloogiale, et (rahvus)keel on iga indiviidi sünnipärane õigus ja identiteedi oluline osis,

kuna Euroopas on peamisteks väärtuseks jätkuvalt võrdsust ja valikuvabadus, ongi praegu

äärmiselt raske kellegi keeletarvitust piirata. (Coulmas 2005: 12) ning see kehtib mitte

ainult rahvusriikide, vaid ka kõigi teiste vähemusgruppide, nii 1990ndate migratsiooni

tulemusel formeerunud uute kui ka vanade, kohta.

Riigid üritasid migratsiooniga erinevalt toime tulla, EL asus juurutama multikultuursuse

põhimõtet (Inglis: 2004), kuid aja jooksul on kultuuride kaitse ideest äärmuslike vähemus-

te õiguste kaitsjate käes saanud kultuurilise eraldumise poliitika, mis tekitab Lääne-Euroo-

pas suuri lisapingeid. Suurriikidel on siiski õnnestunud sisserändajad enamasti keeleliselt

olulisel määral integreerida (Masso 2011), kuid probleem pole kindlasti lahendatud, sisse-

rändajatega seotud pinged on jätkuvalt õhus nii ELi kui ka riikide tasandil.

Liikmesriikide keelte võrdse tunnustamisega (ELi ametliku keele staatus on 23 keelel)

kaasnevad suured tõlkekulud ning keelte kasutus on reguleeritud vaid kõrgeimal tasemel

(nt Euroopa Parlamendis), enamasti on aga asutuste vahelise ja sisese suhtluse keel(t)e

valik aja ja raha vähesuse tõttu määratlemata jäänud. Asjadel on lastud minna isevoolu

teed ja see on viinud prantsuse või inglise keele domineerimiseni (Truchot 2003: 101),

sisuliselt tähendab see väheste töökeelte soosimist, mis pikas perspektiivis võib lõppeda

ühe ja ainsa keele kasutamisega.

Seejuures võib uueks lingua francaʼks võib saada pigem inglise keel. Juba 1994. aastal

toimus 69% suulisest ja 71% kirjalikust suhtlusest ELi institutsioonide ja välispartnerite

vahel inglise keeles (prantsue keeles vastavalt 30% ja 28%, saksa keeles 0,5% ja 1% ning

ülejäänud keeltes 0,5% või vähem) (Fairclough 2007: 193). Samuti on muutunud jõudude

vahekord ELi sees, lisandunud on rida liikmesriike, kus esimeseks õpetatavaks võõrkee-

leks oli ja on inglise keel (ibid.: 195). Ametlike keelte kulukuse probleemi lahendamiseks

on välja pakutud võimalus tunnustada tulevikus uute liitujate keeli vaid formaalselt, nende

kasutust aga piirata. Sisuliselt tähendab see, et liikmesriigi keelel on küll ametliku keele

staatus, kuid see ei pruugi enam olla töökeel. Optimaalseks töökeelte arvuks on pakutud

kolm kuni viis. (Coulmas 2007: 197.)

2007. aastal toimus ELi keelepoliitikas nihe, liidu keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse

probleemistikuga tegelemiseks loodi omaette seisev mitmekeelsuspoliitika valdkond. Seni

oli keeleküsimused olnud peamiselt Euroopa Nõukogu keelepoliitika osakonna pärusmaa.

20

Olulisemad keelepoliitilised eesmärgid olid olnud: säilitada ja edendada liikmesriikide

keelelist mitmekesisust ning suurendada ELi kodanike keeleoskust vähemalt kahe võõr-

keeleni. Tähtsaim mitteametlikke keeli puudutav õigusakt aga Euroopa Nõukogus 1992.

aastal vastu võetud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta (millele aga pole siiani alla

kirjutanud ei Prantsusmaa ega Itaalia). (Studer, Werlen 2012: 2.) ELi keelpoliitikale oli

pikka aega iseloomulik pigem laissez faire lähenemine (Phillipson 2003: 137).

Mitmekeelsuse valdkonnas asuti keelepoliitikat reformima Euroopa Komisjoni esimese

mitmekeelsuse voliniku Leonard Orbani (2007–2009) juhtimisel, esile tõusis keele kui ma-

janduslikku kasu võimaldava vahendi kontseptsioon, mis hiljem seoti noorte mobiilsuse ja

tööhõive ning Euroopa integratsiooni problemaatikaga. (Ibid.)

Mitmekeelsuse poliitikavaldkond loodi Lissaboni strateegia järelmina. Uues kontsept-

sioonis liideti erinevuste ühtsuse, iga kodaniku inimõiguste ja Euroopa majandusliku võist-

luslikkuse diskursus. Rõhuasetus küll muutus, kuid ELi minevikupärandist tingitud di-

lemma – liikmesriigid (ja vähemusgrupid) on huvitatud oma keelte positsiooni säilitami-

sest ja parandamisest, samal kui EL tahaks suurendada majanduslikku ja poliitilist integrat-

siooni – jäi. Lisandus ka uusi vastuolusid, näiteks inimõiguste ja majanduse diskursust

kõrvutamisel ilmneb, et ühelt poolt julgustatakse kodanikke kasutama majanduslikult ka-

sulikke keeli, teisalt aga suunatakse eelistama hoopis emakeelt. (Studer 2012: 124.) Kuna

vastuolud säilisid, siis sisuliselt keelepoliitika ei muutunud.

Ilmselgelt oli aga huvi suurenenud keele instrumentaalse rolli vastu, seda iseloomustab

näiteks Euroopa Komisjon poolt aastatel 2007–2009 rahastatud uurimisprogramm LINEE

(Languages in a Network of European Excellence), mille raames uuriti Euroopa mitme-

keelsust eesmärgiga saada teadmisi, kuidas oleks võimalik keelte ja rahvaste paljusust

planeeritava excellent networkʼi moodustamisel ära kasutada. Uurimiseesmärgid olid näi-

teks: 1. Kuidas saaks keelelist mitmekesisust kõige efektiivsemalt teadmiste akumuleeri-

mise teenistusse rakendada? 2. Kas ja kuidas võivad Euroopa keelte mitmekesisusest tin-

gitud piirid mõjutada teadmusühiskonna arengut? (Studer, Werlen 2012: 3.)

2009. aastal loobuti eraldiseisvast poliitvaldkonnast ning mitmekeeslsuse valdkond liideti

haridus- ja kultuurivaldkonnaga, 2008. aastal vastu võetud mitmekeelsuse strateegia pea-

miseks rõhuasetuseks on keeleõppe propageerimine üksteisemõistmise suurendamiseks,

mitmekeelsuse eeliste rõhutamine majanduse edendamisel, ka jätkatakse ELi seaduste kät-

tesaadavaks tegemist ametlikes keeltes.

21

Seega on olukord mitmekeelses ELis jätkuvalt ebaselge, tundub, et kuigi vahepeal üritati

kontrolli suurendada, on praegu rahvusriikidel keelepoliitika kujundamisel jätkuvalt üsna

vabad käed ja EL jätkab institutsioonide tasandil üldjoontes multikultuursust soosivas võt-

mes, probleeme üritatakse lahendada keeleõppega indiviidi tasandil ja pikemas perspektii-

vis on suund võetud noorte kujundamisele eurooplasteks. Üritatakse juurutada Euroopa

identiteeti, mis see aga täpsemalt on, millele toetub, on keeruline määratleda, arutelud jät-

kuvad ning tegelikult pole leitud rahuldavat lahendust ka keeli puudutavates küsimustes.

Uuringud näitavad, et olukord EL kodanike võõrkeelteoskus pole kuigi hea. Ka domineerib

võõrkeelte õppes ja omavahelises suhtluses inglise keel. Eurobaromeetri 2012. aasta

uuringu järgi (Eurobarometer 2012) väidab vaid 54% ELi kodanikest, et nad suudavad

vestelda vähemalt ühes võõrkeeles ja vaid 25% kahes keeles. On riike, kus üle 50% elanik-

konnast ei suuda vestelda üheski võõrkeeles (Ungari, Itaalia, Suurbritannia, Portugal ja

Iirimaa). Viis enim kõneldud võõrkeelt on inglise (38%), prantsuse (12%), saksa (11%),

hispaania (7%) ja vene keel (5%), kusjuures inglise keel on peamine osatav võõrkeel 19

liikmesriigis 25st. 88% eurooplastest peab võõrkeelte oskust kasulikuks, kuna nii parane-

vad karjäärivõimalused, 98% eurooplastest arvab, et nende lapsed peaks oskama võõrkeeli

ja 67% eurooplastes leiab, et inglise keel on kõige kasulikum võõrkeel. Kusjuures võõr-

keelte oskuse seob end enam eurooplasena tunnetamisega vaid umbes 10% küsitletuist.

Võrreldes 1994. aasta uuringuga on tõusnud ühe ELi töökeele pooldajate arv, kui 1994.

aastal pooldas seda 38% (Coulmas 2007: 194), siis 2012. aastal on pooldajaid juba 53%

küsitletuist. Tundub, et võõrkeelt oskus on pigem elitaarne kui üldlevinud, samuti on eba-

proportsionaalselt suur mõju inglise keelel ning üldiselt ei seostata võõrkeelte õppimist

(Euroopa) identiteediga, keeleõppe peamiseks stiimuliks on majanduslik eelis, mida võõr-

keel(t)e oskus annab.

ELi keelesituatsioon peamised vastuolud on: 1. Rahvusriigi ja selle huvide tunnustamine

vs. rahvusülene integratsioon ja mitmete valdkondade, nagu kaubandus, finantssektor, ha-

ridus, poliitika, teadus rahvusvahelistumine. 2. ELi ametlike keelte ja riikide võrdsus vs.

inglise ja prantsuse keele domineerimine ELi institutsioonides. 3. Inglise keele mõju kasv

kõigis valdkondades, eriti aga ELi välissuhtluses vs. ametlik mitmekeelsuse poliitika, kee-

levähemuste toetamine jne. 4. Keelde suhtutakse aina enam kui vahendisse või kaupa vs.

tunnistatakse keele olulisust indiviidide, rahvaste, kultuuride ja riikide identiteedi määrat-

lemisel. (Phillipson 2003: 12.)

22

Ka ELi transformeerunud kõrgkoolides kasutatakse üleilmastumise tulemusel üha enam

inglise keelt nii teiste võõrkeelte kui ka kohalike keelte arvel või asemel. Ühisõppekavade

ja vahetusüliõpilaste puhul on vaja leida ühine keel. Nagu eelpool kirjeldatud on rahvus-

vahelise suhtluse üheks edukaimaks keeleks saanud inglise keel, mis enamasti ka valitakse,

lisaks on võimalik nii suurendada ka õppemaksu tasuvate välisüliõpilaste arvu. Lisaks hin-

davad ELi kodanikud inglise keelt kõige kasu(m)likumaks, seega suurendavad inglis-

keelsed õppekavad ka rahvuskaaslastest õppemaksu tasuvate üliõpilaste huvi, sest nii suu-

reneb võimalus saadud teadmisi rahvusvahelisel tasandil ära kasutada. Inglise keel on levi-

num loodusteaduste puhul, humanitaarteadustes kasutatakse seda vähem, kuid ka seal on

märgata kasvutendentsi. (Hultgren, Gefersen & Thøgersen 2014: 8.)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et EL mõjutab liikmesriikide keelepoliitikat kaudselt, võimalu-

sed on ideoloogilistel põhjustel piiratumad kui haridusvaldkonna puhul, kuigi aeg-ajalt te-

hakse katseid midagi muuta, näib konkreetne tegevuskava puuduvat. Küll aga on inglise

keele roll piiriülese suhtluse võimaldajana oluliselt kasvanud ja näitab kasvutendentse. Sa-

muti on muutunud rõhuasetus väärtusskaalal sümboolne vs. utilitaarne. Keele sümboolse

väärtuse tunnustamise kõrval tõstetakse ELi tasandil aina enam esile keele instrumentaal-

set väärtust, keelt mõistetakse kaubana või vahendina edu saavutamiseks. Ka on ELi kõrg-

koolides oluliselt suurenenud ingliskeelse õppe osakaal. Kirjeldatud arengujooni tuleb sil-

mas pidada ka Eesti kõrgharidusest rääkides.

1.5. Keele kui rahvuslusideoloogia põhiväärtuse positsioon Eestis

Selleks, et analüüsida eestlaste keelehoiakute kujundamist õppekeele osas, peab iseloo-

mustama ka rahvusriigi aluseks olevat ideoloogiat, selle seost rahvuskeelega ning eestlaste

suhtumist asjasse. Peaks ju keelepoliitiliste otsuste puhul arvestama ka kohalike harjumus-

te ja väärtushinnangutega.

Kuigi rahvusriigi roll majandusüksusena on transformeerumas, pole majandusliku reaal-

suse muutumine mõjutanud rahvuslusideoloogiat. Tunnistatakse küll, et 19. sajandil tekki-

nud rahvusriikide piirid on paika pandud reaalset kultuuri- ja keelesituatsiooni eirates

(Blommaert, Verschueren 1998: 189), kuid rahvuslus ja rahvusriigid pole ometi veel

kuhugi kadunud. Iseküsimus on muidugi, kuidas multikultuursuse ajastul rahvuslusse suh-

tutakse.

23

Rahvuslusideoloogia üks alustalasid on keel. Jan Blommaert ja Jef Vershueren (1998) pa-

kuvad, et rahvusluse apologeedid lähtuvad järgmisest: üks keel liidab rahvust; keel on rah-

vusidentiteedi alus; lisaks keelele sõltub rahvusgrupi identiteet ka ajaloost, kultuurist, reli-

gioonist ning rahvusgrupid on midagi loomupärast, kuuluvad maailma loomulikku korra

hulka; rahvuslikes põhimõtetest lähtuva ühiskonna ideaalmudel on üht keelt kõnelev, ühest

rahvusest koosnev, ühte usku pooldav, ühte ideoloogiat järgiv kooslus; rahvusriigi eesmärk

on hoida selliseid gruppe puhtana, võõrad tuleks integreerida; rahvust võib esitada kui loo-

mulikku, objektiivset ja peaaegu bioloogilist kooslust, kas see ka nii on, pole oluline.

Töös on lähtutud seisukohast, et rahvuslusideoloogia on pigem moodsa aja nähtus, see on

moodsa ühiskonna ideoloogia, moodsa riigi üks alustalasid. Moodsas rahvusriigis on ühen-

datud teatud piirkonna elanikkonna poliitiline korraldus ja rahvuslus ehk teatud kogukonna

sotsiaalkultuuriline ühtsustunne. Moodne riik tähendab bürokraatiaaparaati, massiharidust,

standardiseeritud keelt, üldist kirjaoskust, sellele on omane demokratiseerumine ja sekula-

riseerumine ning piiritletud territoorium, kus domineerib üks keel ja kultuur.

(Malešević 2006: 91.)

Ernst Gellneri teooria järgi tekkis rahvusriik seoses ühiskondade moderniseerumisega.

Tööstusrevolutsiooniga kaasnes uus tööjaotus, millega kaasnes sotsiaalse mobiilsuse kasv

ning kommunikatsiooni ja üldise hariduse standardiseerimine. Sellised protsessid tingisid

uut tüüpi poliitilise ühenduse tekke, mille poliitiliste üksuste mõõtmed olid aga sedavõrd

suurenenud, et need vajasid standardiseerimist, et inimesi kultuuriliselt sotsialiseerida. Se-

da ülesannet hakkas täitma kooliharidus. Gellneri järgi on formaalne haridus peamine va-

hend rahvusriigi loomisel ja kindlustamisel. Rahvuslus on seega laiemate ja süsteemsemate

sotsiaalsete protsesside tulem. Rahvusliku ühtsuse taga on riikide eliidi rahvuslus-

ideoloogia. (Leif, Saarts.) Rahvuslus on saavutanud üleilmse edu nii vasak- kui ka parem-

poolsete seas, tegemist on jällegi universaalse ideoloogiaga, milles on saanud omaette usu

aseaine (Malešević 2006: 91.)

Eestlasi peetakse rahvuseks, kelle jaoks on keel rahvusliku identiteedi alustalana eriti oluli-

ne. Keelt üliväga väärtustavateks peetakse veel kreeka, leedu, läti, ungari, poola ja

hispaania ühiskondi. Arvatakse (Smolicz, 1999), et sellistes ühiskondade jaoks tähendab

rahvuskeele kadumine lõppu (Hatoss 2006: 293). Keele sümboolne väärtus rahvuse siduja

ja säilitajana on ülisuur.

24

Olukorda Eestis pingestab ka pikka aega kestnud nõukogude okupatsioon, mis üritas

impeeriumiga liidetud kunagisi rahvusriike keeleliselt ja kultuuriliselt tasa lülitada. Pidev

vastupanu päädis iseseisvumisega, ühelt poolt taastati n-ö loomulik kord, teisalt võrdsustati

rahvuslik liikumine demokratiseerimisega (Blommaert, Verscheren 1998: 204), mida lää-

neriikides kiputakse aga veidi erinevalt tõlgendama. Siinseid vene keelega seotud problee-

me peetakse läänemaailmas enamuse vähemuse üle domineerimise tagajärjeks

(Coulmas 2005: 8). Kasutatakse näiteks selliseid sõnu nagu võõraviha

((Blommaert, Verscheren 1998: 209), selline suhtumine on aga kindlasti liialdus

(vt Masso: 2011). Ometi ei saa eirata lähiajaloo mõju suhtumise kujunemisel rahvuslusse

ja oma rahvusriigi püsimisse, see on tegur, mida võimul olijad ei saa arvestamata jätta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eesti keele sümboolne väärtus on ajaloolistel põhjustel eest-

laste jaoks külaltki suur ja sellega peab paratamatult keelepoliitika välja töötamisel ja ellu

viimisel arvestama. Lisaks on poliitikud huvitatud võimalikult suurest toetajaskonnast,

seega võib eeldada, et pragmaatiliselt mõeldes võidakse olla hoolimata üleilmsest survest

küllaltki ettevaatlik, jätab ju ka kohalik regionaalne autoriteet keelvaldkonna korraldami-

ses küllaltki vabad käed. Otsused saab ja tuleb langetada eelkõige kohalikul tasandil, seega

on hoolimata haridusvaldkonna regionaalsest suunamisest (veel) olemas võimalus leida

potentsiaalsele keeleprobleemile parim lahendus.

1.6. Kõrghariduse õppekeelega seotud Eesti keele- ja hariduspoliitika seisukohad

ning 2013. aasta kõrgharidusreformi mõju õppekeele valikule

Selleks et selgitada välja kõrghariduse õppekeele üle otsustamisel domineerivad ideoloo-

giad, keskendutakse antud uurimuses avaliku sfääri keelepoliitilisele diskursusele. Tu-

vastamaks õigusaktides ja strateegidokumentide kirja pandud seisukohtade kattuvust või

mittekattuvust avalikus sfääris esitatavate seisukohtadega, tuleb kõigepealt anda ülevaade

esimestest. Seega on peatükis kirjeldatud olulisemaid kõrghariduse õpekeelt puudutavaid

seisukohti strateegilistes dokumentides ja õigusaktides.

Uurimistöö seisukohalt on olulisemad keelepoliitilised strateegilised dokumendid „Eesti

keele arengukava 2011–2017”, (edaspidi EKA) Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks

2006–2015, Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006–2015.

Õigusaktidest peaks mainima põhiseadust, keeleseadust ja ülikooliseadust ning kõrghari-

25

dusstandardit. Õiguslikult on eesti keel vägagi hästi kaitstud. Kusjuures on märkimisväär-

ne, et esimene keeleseadus võeti vastu veel enne taasiseseisvumist ning sellega sätestati,

et Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi riigikeel on eesti keel. Eestimaal, eestlaste

põlisel asualal on eesti keel riigi erilise tähelepanu ja kaitse all. Eesti keele seadustamisega

riigikeeleks on loodud kindel alus eesti rahva ja tema kultuuri säilimiseks ja arendamiseks.

(Eesti NSV keeleseadus: 1990.)

Eesti Vabariigi põhiseaduse (2011) kohaselt peab riik tagama eesti rahvuse, keele ja kul-

tuuri säilimise läbi aegade: põhiseaduse § 6 sätestab, et Eesti riigikeel on eesti keel. Riigi

kohustus on tagada igaühe õigus saada eestikeelset õpetust (§ 37); igaühe õigus eesti-

keelsele asjaajamisele ja suhtlemisele riigivõimuorganitega (§ 51); riigiasutuste ja kohalike

omaalitsuste eetikeelne asjaajamine (§ 52).

Keeleseaduse eesmärk on „arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele

kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades”

(Keeleseadus 2011: 1.pt, § 1), lisaks sätestatakse, et Eesti riigikeel on eesti keel

(ibid.: 2.pt, § 3, lg 1) ning määratakse, et keelevaldkonda, sealhulgas keeleõpet, eestikeelse

oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist ning rakendamist ja

eesti keele alast teadus- ja arendustegevust suunab ja koordineerib haridus- ja teadusminis-

teerium (ibid.: 1.pt, § 6, lg 1).

Ülikooliseadus reguleerib Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli,

Eesti Maaülikooli, Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tege-

vust (Ülikooliseadus 2014, 1 pt, § 3, lg 1). Ülikooli õppekeel on eesti keel. Muude keelte

kasutuse otsustab ülikooli nõukogu (ibid., § 22, lg 8). See tähendab, et eestikeelse õppe-

kava kõrval võib olla muukeelne, mingil erialal eestikeelset õpet ära jätta ei tohi.

Kõrgharidusstandardi puhul on uurimistöö seisukohalt oluline 2013. aastal tehtud muuda-

tus õppekava õppekeelte arvu osas. Kui 2012 aasta augustis jõustunud määruses on õppe-

keele osas järgmine tekst „õppekeel(ed) ning õpiväljundite saavutamiseks vajalikud teised

keeled määratakse õppekavas” (Kõrgharidusstandard 2012, 2.pt, § 5, lg 5), siis 2013. aasta

juulis viidi sisse järgmine muudatus „õppekeel, doktoriõppe õppekaval vajaduse korral õp-

pekeeled, ning õpiväljundite saavutamiseks vajalikud teised keeled määratakse õppe-

kavas” (Kõrgharidusstandard 2014, 2.pt, § 5, lg 5).

26

EKA on koostatud haridus- ja teadusministeeriumi ning Eesti keelenõukogu koostöös.

EKA esitab 13 eesti keele arendamise meedet, mis peavad aitama tagada eesti keele kui

riigikeele toimimise kõikides eluvaldkondades, selle arenguvõime ning Eesti elanike ühise

suhtluskeele staatuse. EKA käsitleb muuseas ka haridust ning keeleseaduse täitmise järele-

valvet ja keeleteavitust. Eesti keelenõukogu esimehe Birute Klaas-Langi (2014) sõnul pole

erinevalt paljudest teistest eluvaldkondadest keelevaldkonna arendamise põhieesmärk mit-

te uuele tasemele jõudmine, vaid selle tagamine, et eesti keel vastaks jätkuvalt ja edukalt

nõudmistele, mida esitatakse ühiskonna ning riigi peamisele suhtlusvahendile. Ta on öel-

nud, et maailmas peaks ka tulevikus eksisteerima üks ala, üks riik, kus eesti keelt kasuta-

takse kõigis valdkondades kodust kõrghariduse ja teaduseni .

Ometi andis töö kirjutamisele tõuke keelepoliitilistes strateegiadokumentide vastuolulisus.

Kuigi põhiseaduse §-s 37 sätestatakse, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust, on

riiklikesse strateegiatesse sisse kirjutatud võimalus kõrghariduse andmisel soovi korral

ingliskeelse õppe hulka pea piiramatult suurendada. Nimelt käsitleb „Eesti keele arengu-

kava 2011–2017” kõrghariduse keelt ühe eesti keele kasutuse võtmevaldkonnana. Arengu-

kavas on seatud eesmärgid tagada eestikeelne kõrgharidus kõigil õppeastmetel kõigis õp-

pekavarühmades (EKA: 28). Eelöelduga on näiliselt kooskõlas Eesti kõrgharidusstrateegia

aastateks 2006–2015, mille kohaselt „tuleb kindlustada eestikeelse kõrgharidusliku õppe

jätkumine ja areng Euroopa avatud haridusruumis”. Eesti keelenõukogu analüüs osutab

aga, et seesama strateegia seab eesmärgiks eestikeelse õppe olemasolu kõigil õppeastmetel

kõigis õppesuundades, luues seega võimaluse samasse õppesuunda kuuluvate erialade ena-

miku võõrkeelestumiseks. Lisaks kõrvaldas „Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise stra-

teegia 2006–2015” eestikeelse õppe olemasolu nõude doktoriõppest hoopiski

(Nemvalts: 2013).

On ilmne, et siin avaldavad mõju üleilmsed ja üleeuroopalised tendentsid, nagu eespool

kirjeldatud on ju Euroopa kõrgharidusruum ideaalis avatud ja rahvusvaheline, mis eeldab

ka mitmekeelset ülikooli, millele lisandub inglise keele prestiiži jätkuv tõus. Ka on Eestis

rahvusvaheliste ettevõtete töökeel tavaliselt inglise keel, seega peetakse inglise keele

oskust karjääri tegemise eelduseks.

Eesti kõrgharidusstrateegias on märgata üleeuroopaliste ja üleilmsete arengujoonte mõju.

On öeldud, et kõrgharidussektor toimib järjest enam üleilmse avatud haridusturu ja sellest

johtuva konkurentsi tingimustes, hariduse kvaliteedist on saanud keskne konkurentsifaktor

27

(EKHS 2006). Või siis, et Euroopa kõrgharidussektorile on suunatud tõsised ajaloolised

ootused – just kõrgkoolid peavad olema Euroopa ajupotentsiaali aktiveerijad ja eestveda-

jad Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel (ibid.).

Kõrgharidussektori eesmärkideks aga olevat eelkõige kõrghariduse konkurentsivõimelise

kvaliteedi tagamine, Eesti arenguhuvide ja innovatsioonide teenimine, otstarbeka struk-

tuuri kujundamine ning alles seejärel mainitakse eestikeelse haridus- ja kultuuriruumi

arengu tagamist ning kõrghariduse sotsiaalse dimensiooni edendamist (EKHS 2006).

Vastavatest põhimõtetest lähtuvalt on sõnastatud ka kõrgharidusstrateegia alamdokument

„Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia 2006–15”. Strateegiliste suundade väl-

jatöötamisel on lähtutud näiteks sellistest teguritest nagu: 1. Teadus ja sellele baseeruv

kõrgharidus on olemuslikult rahvusvahelised. Rahvusvahelise väljundita teadustöö ja

kõrgharidusliku õppe väärtus on küsitav, sest ainult aktiivse rahvusvahelise koostöö raa-

mes tekib pinnas uute ideede üle võtmiseks ja vastastikku huvipakkuvaks koostööks.

2. Kõrghariduse traditsiooniliselt elitaarne roll on muutunud, üha enam on esile tõusnud

kõrghariduse pakkumine kui piiriülene kommertstegevus. Kõrgharidusest on saanud oluli-

ne ekspordiartikkel, mis moodustab arvestatava osa riikide majandustegevusest ning mille

puhul on tähtis roll nüüdisaegsetel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahenditel ning

turundustööl. 3. EL kodanike üks olulisemaid põhiõigusi – õigus elada ja töötada teises

liikmesriigis – ning majanduse üleilmastumine on loonud rahvusvahelise tööjõuturu, kus

olulised on võõrkeeleoskus, teiste kultuuride tundmine ja tolerantsus. (EKHRS 2006.)

Eelkirjeldatu tähendab, et 2006. aastal algas kõrghariduse turundamine, mille eesmärk on

tõsta Eesti kõrghariduse konkurentsivõimet, st saavutada tunnustatus ELi kõrgharidusturul

ning haarata seal võimalikult soodne positsioon, mis on aga Eesti riigi väiksus, vaesust ja

ka rahvuslike väärtuste kõrget sümboolset väärtus arvestades keeruline ülesanne. Sisuliselt

tunnistati kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegi ellukutsumisega, et ka Eestis pole

(kõrg)haridus mitte enam peamine vahend rahvusriigi kindlustamisel, vaid see on äri, mille

edukust rahvuskeele jätkuv tähtsustamine identiteedi määratlejana pigem piirab.

Samas on „Eesti keele arengukava 2011–2017” kõrgharidusse puutuvateks eesmärkideks

veel ka eestikeelse kõrghariduse ja kõrgkoolilõpetajate eesti keele oskuse kõrge taseme

tagamine, tähtsamate teadustulemuste ka eesti keeles avaldamine, eesti teaduskeele säilita-

mine ja arendamine, et vältida nii mis tahes teadusala täielikku võõrkeelestumist

(EKA: 28).

28

On ju lisaks kõrgkoolis emakeeles õppimise võimalikkusele keele ja kultuuri säili(ta)mise

seisukohalt, tähtis ka keele ja kultuuri areng, mis on otseselt seotud teaduse ja teaduskee-

lega. Kuigi teaduskeel on enam teadlaste pärusmaa, mõjutab see ometi olulisel määral ka

üldkeelt, põhimõttelisest erinevusest hoolimata pole nende vahel kindlat piiri. Oskuskeel

(st ka teaduskeel) ammutab üldkeelest tüvesid uute erialamõistete tähistamiseks rikastades

samas üldkeelt uute oskussõnadega (Raadik 2005: 90–91). Rääkimata sellest, et kõigi eri-

alade teadlastele tuleks kasuks tunda kasutatava keele grammatilist struktuuri oma mõtete

selgeks ja arusaadavaks väljendamiseks ning paratamatult on selle jaoks siiani parim

vahend emakeel.

Ometi on võõrkeeles kirjutatud doktori- ja ka magistritööde arv akadeemilise maailma sur-

vel ka Eestis oluliselt kasvanud. Näiteks aastatel 2000–2010 Tartu ülikoolis kaitstud dok-

toritöödest on vaid 16,3% kirjutatud eesti keeles, 78,6% inglise keeles, 3,7% vene keeles,

1,4% saksa keeles ja 0,1% prantsuse keeles. Loodusteaduste, täppisteaduste ja meditsiini

valdkondades kirjutatakse doktoritöid ainult inglise keeles. Ka sotsiaalteaduste puhul või-

me rääkida peaaegu 100%-liselt ingliskeelsetest doktoritöödest. Humanitaarteaduste vallas

on doktoritöödest 2000–2010 olnud küll 56,4% eestikeelsed, kuid viimastel aastatel on

märgata eestikeelsete doktoritööde arvu vähenemist ja ingliskeelsete arvu suurenemist. Nii

oli 2010. a Tartu Ülikoolis kaitstud humanitaarteaduste valdkonda kuuluvatest väitekirja-

dest juba ainult 38% eestikeelsed. (Klaas-Lang 2014. )

Ülemaailmse ja üleeuroopalise arengu tulemusel Eestis 2012. aastal vastu võetud Kõrg-

haridusreformiga kehtestatud muudatustest on uurimistöö seisukohalt kõige olulisemaks

riiklike rahastamispõhimõtete muutmine. Alates 2013. aastast mindi kõrghariduse rahas-

tamisel üle riigieelarvest eraldatavale tulemusnäitajatel põhinevale tegevustoetuse süstee-

mile. Suurenes ülikoolide otsustamisõigus õppevaldkondade ja õppekavade osas, kuid tun-

duvalt umbmäärasemaks muutusid riigipoolse rahastamise põhimõtted.

Riigieelarvest õppeasutustele kõrgharidustaseme õppe läbiviimiseks raha eraldamine seati

70–5% ulatuses sõltuvusse kvaliteedist ja tulemuslikkusest ning 25–30% ulatuses riiklikult

olulise õppe toetamise vajadusest (Ülikooliseadus 2014: § 50, pt 6, lg 1). Kvaliteedi-

näitajatena arvestatakse näiteks vastuvõetud üliõpilaste arvu, välisriigi õppeasutustes õppi-

vate üliõpilaste arvu, ülikoolis õppivate välisriigi üliõpilaste arvu, korraliste õppejõudude-

na töötavate välisõppejõudude arvu ja täiskoormusega õppivate üliõpilaste arvu; õppe läbi-

29

viimise kvaliteedina eelmistes tulemuslepingutes seatud eesmärkide täitmist, immatriku-

leeritud üliõpilaste eelnevaid õppetulemusi, järgmisel kõrghariduse astmel edasiõppimist

ja lõpetanute tööhõivet; õppe läbiviimise tulemuslikkusena ülikooli lõpetajate arvu ja lõpe-

tajate arvu riigile olulistes õppevaldkondades (Ülikooliseadus 2014: § 50, pt 6, lg 2).

Nagu näha on mitmeid rahastamisel arvestatavaid tegureid keeruline hinnata (nt tööhõive),

samuti torkab silma rahastamise sõltuvusse seadmine kõrghariduse rahvusvahelistumisest.

Ka jäävad segaseks riiklike õppekohtade tellimise põhimõtted. Haridus-ja teadusministee-

riumil on küll juhtroll rahastamise üle otsustamisel, kuid kõrgkoolid saavad otsusutus-

õiguse vahendite kasutamise üle, samas ollakse nüüd veelgi enam turujõududest sõltuvad,

mis aga ei pruugi tagada kõigi haridussüsteemi ülesannete täitmist ja rahvusriigi seisu-

kohalt oluliste erialade piisavat esindatust kõrgharidusõppes. Lisaks näitab riigikontrolli

aruanne riigikogule (2012: 3), et kõrgkoolide kulud on suuremad kui tulud, oma osa nõuab

näiteks hoonete korrashoid ja seega tekib oht, et eraldatud rahaliste vahenditega ei tulda

tasuta kõrghariduse tingimustes toime. Seni kujundas vastuvõetavate tudengite arvu riiklik

koolitustellimus, kõrgharidusreformi järel ei saa aga enam täiskoormusega eestikeelsetel

õppekavadel õppivatelt tudengitelt õppemaksu nõuda. Ka keelati kõrgharidusstandardi

muutmisega kakskeelsed õppekavad. Seega saaks kõrgkoolid teenida lisaraha võõrkeelse

õppekava avamisega, kuid kõiki õppekavasid dubleerida läheb liialt kulukaks. Nii ongi

olemas oht, et hakatakse enam kasutama strateegiliste dokumentide vastuolulisust ning

majanduslikel kaalutlustel jääb vaid võõrkeelne (ingliskeelne) õpe.

On ju selline pretsedent juba loodud,. Nimelt otsustas Tartu ülikooli senat 2013. aasta no-

vembris avada magistriastmes filosoofia erialal ainult ingliskeelse õppekava. Seda hooli-

mata asjaolust, et ülikooliseadus sätestab, et Tartu Ülikool peab andma haridust eesti kee-

les, ülikooli nõukogu võib küll õppekeelt määrata, kuid seejuures peab omakeelne õpe

jääma.

Nagu näha on eesti keel küll õiguslikult igati kaitstud, teisalt on ilmne väliste tegurite

kasvav mõju. Kõrghariduse keelsusele avaldavad toimet nii muutused ELi haridus-

poliitikas kui ka üleilmsed arengusuunad laiemalt. Eesti keele olulisus teaduse keelena on

juba märkimisväärselt vähenenud ja kõrghariduses ilmnevad esimesed ohumärgid. Lisaks

on viimasel ajal muutunud kõrgkoolide riiklikud rahastamispõhimõtted, mille tulemusel

on oluliselt kasvanud kõrgkoolide kui äriettevõtete otsustusvõime, mis tasakaalustava

jõuta võib tähendada pragmatismi võitu.

30

Muutuvates oludes peaks keeleküsimustega (k.a kõrghariduse keelsus) tegeldes arvestama

kõigi võimalike arengusuundade ja mõjuteguritega, ei tohiks unustada ka kohalikke olusid,

harjumusi ning meelsust. Kõigi valdkondade puhul peaks otsustamisprotsess olema läbi-

paistev, ka avalikus sfääris võiks toimuda diskussioon parima võimaliku lahenduse leidmi-

seks. Antud töö eesmärk ongi peamiselt kaardistada reaalne situatsioon avaliku arvamuse

kujundamisel eestikeelse kõrghariduse vajalikkuse ja võimalikkuse suhtes ning lisaks juh-

tida tähelepanu võimalikule arengustsenaariumile. Pole ju keele jätkusuutlikkuse seisuko-

halt olulise valdkonna ehk kõrghariduse keelsuse diskursust, ühiskonna diskursiivseid vali-

kuid või ühiskonnaliikmete valikuvõimalusi antud küsimuses siiani eriti uuritud.

1.7. Olulisemad teemaga haakuvad uurimused

Ingliskeelsete õppekavade osakaalu kasv ja selle arengusuunaga kaasnevad ohud on küll

juba aastaid erinevatel konverentsidel arutlusteemaks, kuid probleemi süvitsi käsitlevaid

uurimistöid on vähe. Lisaks pole vastavateemaliste konverentside ettekandeid enamasti

teadusartikliteks vormistatud ning konverentsikogumikena välja antud. Erandina võib siin

välja tuua 2013. aasta 6. detsembril Tartu ülikooli ajaloo muuseumis toimunud konverentsi

„Keelevahetus ülikoolis – probleem või võimalus?” ning vastava konverentsikogumiku

„Ülikool ja keelevahetus”.

Antud konverentsi lõppjäreldused sarnanevad üldjoontes teiste samasisuliste konve-

rentside tulemustega. Kuigi konverents oli suures osas pühendatud ülikoolide võõrkeelse

õppe mõjule minevikus, jäi kokkuvõttes kõlama tõdemus, et kuigi nähtavasti ei kao rahvus-

keeled kohe veel kuhugi, ei tohi unustada, et ülikooli täieliku keelevahetusega kaasneb

kultuurikao oht. Lisaks leiti, et kaasaegset massiülikooli ei tohiks võrrelda keskaegse ladi-

nakeelse eliidiülikooliga, sest juhul kui tänapäeval asub ühest generatsioonist kõrgharidust

omandama ligi pool, siis senise kogemuse põhjal pole kõrghariduse omandamine võõrkee-

les kõigile jõukohane või hariduse kvaliteet langeb. (Ülikool ja keelevahetus 2014: 5.)

Eelmainitud kogumikus ilmunud Ülle Tensingi ja Virve-Anneli Vihmani (2014) ülevaa-

teartiklis „Ingliskeelne õppetöö Eesti rahvusülikoolis: üleilmastumine toetab järkjärgulist

muutumist” käsitletakse ingliskeelse õppe kasutuselevõtmist ja levikut Tartu Ülikoolis

taasiseseisvumise järel. Ingliskeelsete õppekavade kujunemise esimeseks etapiks loetakse

aastaid 2005–2011, millele järgnes praegu kestev teine etapp, mida iseloomustab inglis-

31

keelse õppe osakaalu kiire tõus kõigil erialadel. Artiklis peatutakse ka avalikul diskus-

sioonil ingliskeelse õppetöö mõju üle eestikeelsele haridusele ja teadusele. Leitakse, et

hoiakud õppekeelte mitmekesisuse suhtes on vastandlikud ja rõhutatakse, et avalikud arut-

elud eesti ja inglise keele kasutusest ning nende tasakaalust Eesti kõrghariduses peaksid

tingimata jätkuma ka edaspidi. (Tensing & Vihman 2014: 35.) Meedikajastust iseloomus-

tatakse väga üldiselt ning viimased käsitlemist leidnud kirjutised pärinevad 2012. aasta

I poolest. Seega jätkab antud uurimistöö oma analüüsiga sealt, kus Tensing ja Vihman

lõpetasid.

Konverentsil räägitust seostub antud töö teemaga enam veel ka Birute Klaas-Langi Läti,

Leedu ja Eesti kõrghariduse õppekeele tulevikku käsitlev ettekanne, kus sarnaselt tema

teadusartiklile „Eesti keel 21. sajandi alguses”, mis ilmus 2014. aastal ajakirjas Etudes

finno-ougriennes, rõhutatakse, et mitte kunagi pole ükski eestikeelse kõrgharidusõppe eest

seisja nõudnud ükskeelset ehk vaid eestikeelset õpet. Klaas-Langi sõnul on oluline leida

kahe õppekeele vahel tasakaal. Kõigepealt peaksid aga kõik osapooled probleemi olemas-

olu tunnistama ning olema valmis avatud ja ausaks aruteluks. (Klaas-Lang 2014.)

Kõrghariduse ingliskeelsusega seotud väheste uurimistööde hulgast võiks antud töö kon-

tekstis esile tõsta keelehoiakute ning keele jätkusuutlikkuse temaatikaga haakuvat uuri-

must „Doktorantide teadustöö keele valikutest”, mille viis 2012. aastal läbi töörühm koos-

seisus: Peep Nemvalts, Airi Kabanen, Helen Kõrgesaar, Jüri Kruusvall, Triin Roosalu,

Eve-Liis Roosmaa. Veebipõhise ankeetküsitluse abil uuriti ka näiteks seda, kuidas hinda-

vad Eesti doktorandid oma eesti (aga ka võõrkeelse) teaduskeele oskust ning eesti keele

kasutamist teadustöös. Töö tulemusel ilmnes, et emakeeles kirjutamist peeti lihtsamaks,

eestikeelseid mõttekäike loogilisemaks ja nüansirikkamaks. Võõrkeelset teadustööd arvati

kohati kurnavaks, samas toodi probleemina välja eestikeelsete oskussõnade nappus. Sel-

gus, et teadustekstide autorite arvates kannatab vaid ingliskeelse doktoriõppe puhul oluli-

selt teadusuhtluse mõttesügavus, rääkimata eesti keele kui teaduse keele allakäigust, kuna

oskussõnavara jääb veelgi enam unarule. (Nemvalts jt 2014: 49.)

Eesti hariduses viimastel aastakümnetel üleilmastumise mõjusfääri sattumise tõttu toimu-

nud muutusi laiemalt on uurinud Katrin Aava (2010), kelle doktoriväitekiri „Eesti haridus-

diskursuse analüüs” käsitleb hariduseesmärkide sõnastamisprotsessi ja seda mõjutavaid

tegureid murrangulisel ajal. Töös kirjeldatakse, millistest ideoloogilistest veendumustest

lähtuvalt kujundati hariduspoliitikat ELiga ühinemise järel, ning milliseid väärtusi selle

32

tulemusel hariduse kaudu ühiskonnas taastootma hakati (Aava 2010: 122). Töö tulemusel

selgus, et teadmuspõhise ühiskonna ning elukestva õppe diskursustega legitimeeriti hari-

duse eesmärkidena instrumentaalse ratsionaalsuse ideoloogia. Globaalsete institutsioonide

kasvava mõju tulemusel sai aga Eestis teadus- ja haridustegevuse ülesandeks eeskätt riigi

konkurentsivõime tõstmine maailmas. (Aava 2010: 124.)

Antud töö problemaatikaga on tihedalt seotud ka viimasel ajal keeleökoloogia vallas toi-

muv. Kuigi keele kestlikkust ja seda mõjutavaid tegureid on siiani uuritud peamiselt väik-

sema kõnelejaskonnaga väga ohustatud keelerühmade puhul, pööratakse üha enam tähele-

panu ka keskväikeste keelte ohustatusele. Nii asuti ka Eestis 2014. aastal Tartu ülikoolis

Martin Ehala juhtimisel süstemaatiliselt analüüsima ja hindama eesti keele jätkusuutlikkust

globaliseerunud maailmas. Uuringu põhitulemusel peaks 2019. aastaks valmima eesti kee-

le kestlikkuse põhjalik analüüs ja ettepanekud kuidas tagada eesti keele püsimine üleilmas-

tumise tingimustes. See, et eesti keele kestlikkust ja seda mõjutavaid makro- ja mikro-

tasandi tegureid (k.a ühiskonna diskursiivsed valikud) on asutud süstemaatiliselt uurima,

näitab, et probleem on reaalne. Eesti keele arengu ja püsimise jaoks parima tulemuseni

jõudmiseks võiksid lisaks keeleökoloogidele ka teiste uurimissuundade esindajad pöörata

enam tähelepanu nii teemale laiemalt kui ka spetsiifilisematele küsimustele, nagu näiteks

kõrghariduse keelsus.

Keeleökoloogia veidi varasematest uurimustest haakub antud kirjutise teemaga enim töö,

mille käigus Martin Ehala ja Katrin Niglas (2004) analüüsisid kooliõpilaste hoiakuid, mis

võiksid mõjutada noorte keele-eelistusi olukordades ja keskkondades (k.a koolis ja ülikoo-

lis), kus on võimalik valida eesti ja inglise keele vahel. Uuringu tulemusel selgus, et juba

2003. aastal noored küll väärtustasid emakeelt identiteedi osana, kuid olid samas skep-

tilised eesti keele kui vahendi tulevikuperspektiivi suhtes (Ehala & Niglas 2004: 2139).

2011. aastal jätkas Ehala ja Niglase tööd Anni Tammemägi magistriväitekirjaga „Eesti

koolinoorte keelehoiakud”. Tammemägi viis läbi kordusuuringu ja võrdles tulemusi eelmi-

se uuringu omadega. Ilmnes, et õpilaste keelehoiakute üldmall jäi üheksa aasta jooksul

samaks: isiklikku valikut puudutavates küsimustes oldi ülekaalukalt eestimeelsed, samas

väljendati üldisemas ühiskondlikus plaanis (k.a hariduse õppekeel) toetust inglise keelele.

Tammemägi jõudis järeldusele, et kuna ingliskeelse suhtluse, haridus- ja tööelu jätkuv ja

laienev normiks pidamine võib lõpuks hakata negatiivselt mõjutama ka identiteedi kujune-

33

mise ja edasikandmisega seotud isiklikke valikuid, tuleks pöörata enam tähelepanu keele-

hoiakute kujunemisele ja kujundamisele. (Tammemägi 2011.) Keeleökoloogid on veendu-

nud, et diskursiivsed valikud on (rühma)identiteedi säilimisel oluliseks faktoriks.

Eelmainitud seisukoha asjakohasust näitab Martin Ehala 2008–2011 kolmes Balti riigis

kvantitatiivuuringu metoodikat kasutades läbi viidud uuring “Etnolingvistiline vitaalsus ja

identiteediloome: Eesti teiste Balti riikide taustal”, kus keskenduti Balti riikide suuremate

rahvusvähemuste, eeskätt venelaste, aga ka Leedu poolakate ja Läti latgalite etnolingvis-

tilisele elujõulisuse uurimisele võrreldes põhirahvuste esindajate elujõulisusega. Uuringu

tulemusel näidati muuhulgas, kuidas rühma vitaalsus, st selle püsimine või assimileerumi-

ne on tingitud ühiskonna diskursiivsetest valikutest (eeskätt maailma seletavate narratiivi-

de, uskumuste ja väärtussüsteemi valikust).

Lähtudes eelkirjeldatud keele kestlikkusega süvitsi tegeleva keeleökoloogilise uurimis-

suuna uurimistulemustest ning põhimõtetest, mida praegu ollakse kohandamas ka suure-

mate keelerühmade jätkusuutlikkuse uurimiseks, võib öelda, et ka keskväikeste keelte pü-

simise seisukohalt on oluline olla kursis sellega, millised diskursused ühiskonna ja keele

säilimise seisukohalt olulistes küsimustes domineerivad. Kõrghariduse õppekeel olulisust

identiteedi säili(ta)misel ei tohiks alahinnata ning riskide maandamiseks tuleks olla teadlik

kõigist võimalikest arengusuundadest, eriti aga nendest, mida võimupositsioonilt muutu-

vates oludes diskursiivselt suunatakse.

34

2. UURIMUSE METOODIKA

Töös uuritakse ühiskonnaliikmete keelehoiakute kujundamist. Sissejuhatuses mainitud õi-

gusaktide ja strateegiliste dokumentide vastuolulisuse tõttu jääb otsustajate suhtumine

kõrghariduse õppekeele võimalikesse variantidesse esmapilgul ebaselgeks. Eelistatavast

arengusuunast saab ettekujutuse, kui analüüsida kriitiliselt asjasse puutuvat diskursust kõi-

ge laiemale avalikkusele suunatud tekstides ehk meedias, mis on tänapäeval üks peamisi

avaliku arvamuse kujundamise vahendeid. Laiale üldsusele määratud ajakirjandustekstid

peegeldavad ühiskonnas domineerivaid diskursiivsed valikuid, just meedia abil levitatakse

ja kinnistatakse huvigruppidele meelepäraseid uskumusi ja väärtushinnanguid ehk luuakse

käsitus objektiivsest reaalsusest.

Peatüki eesmärgiks on avada, millisest tunnetusteoreetilisest positsioonist lähtudes on

uurimus kirjutatud ning kuidas on tõlgendatud olulisemaid uurimismeetodi ja -ainesega

seotud mõisteid. Samuti selgitatakse, miks on uurimisprobleemi lahendamiseks ja uurimis-

ülesannete täitmiseks kasutatud just kriitilist diskursuseanalüüsi ning antakse lühike üle-

vaade meetodi olemusest. Tutvustatakse uurimuse aluseks olevat ajakirjandustekstide vali-

mi koostamise põhimõtteid, kirjeldatakse uurimuse ülesehitust ja töö korraldust.

2.1. Keel, diskursus ja ideoloogia (sotsiaalse) reaalsuse kujundajatena

Uurimus baseerub positivismile oponeerival sotsiaalsel konstruktivismil, millele vastavalt

mõistetakse reaalsust inimeste käitumist juhtiva teadmisena, kuid seejuures on kõigil reaal-

susest erinev ettekujutus. Ühisele arusaamisele, st reaalsuse objektiveerimisele, jõutakse

erinevates sotsiaalsetes protsessides vahendusel teadmisi vahetades, nii et lõpuks tekib ja-

gatud arusaam, sotsiaalne kokkulepe selle kohta, kuidas asjad peavad olema. Kuna suur

hulk inimesi jagab mingi asja kohta samu arusaamu, siis see ühine teadmine institutsiona-

liseeritakse, muudetakse üldkehtivaks, süstematiseeritakse ning luuakse organiseeritud ja

tõekspeetav (objektiivne) süsteem. (Andrews 2012.)

Üksikisiku teadmised konstrueeritakse samuti sotsiaalselt, inimene sünnib teatud keskkon-

da, kus tähendusrikkad teised edastavad talle keele abil pildi üldiselt aktsepteeritavast

reaalsusest, mida võetakse objektiivsena. Ühelt poolt inimene küll konstrueerib tegelikkust

iseseisvalt, kuid samas kindlustab ta seda sotsiaalselt, võrreldes oma subjektiivseid tegelik-

kusevisandeid „objektiivse reaalsusega” (Palmaru 2005: 39).

35

Nagu öeldud, kasutatakse tähenduste väljendamiseks keelt, mis pole aga autonoomne

struktuur, vaid oma olemuselt samuti sotsiaalne (Õim 2008: 620). Seega ei moodusta tä-

hendused teadmistest ja kogemustest sõltumatut süsteemi. Tähendused luuakse suhtluses

ning tähendused sõltuvad kultuurikontekstist ja ajast, sotsiaalsest taustast.

Keele kui sotsiaalse nähtuse toimet selgitab diskursuse mõiste. Sõna diskursus märgib tä-

henduste, metafooride, esituste, imagote, juttude, lausete jne sidusat võrku, mis loob asjast,

sündmusest või isikust mingi versiooni. Teadmised on suhtelised, kuna sama objekti saab

kirjeldada mitmel erineval moel, saab moodustada mitmeid diskursusi, mis võivad näidata

asja hoopis teises valguses. Ühiskonda kui sotsiaalset gruppi iseloomustab küll teatud ühi-

ne mentaalne representatsioon, mis aga samas koosneb tegelikkust erinevalt representeeri-

vatest ja omavahel konkureerivatest diskursustest. (Palmaru 2005: 40.)

Lisaks eelkirjeldatud keele ja diskursuse mõistmisele sotsiaalse nähtusena on kriitilise dis-

kursuseanalüüsi meetodit mõjutanud Michael Foucaultʼ (1972) rõhuasetus, et eeskätt on

diskursus praktika, mis vormib objekte. (Mayr 2008: 8.) Igas ühiskonnas on olemas diskur-

sust kontrollivad protseduurid ja institutsioonid, mis neid protseduure läbi viivad. Olemas-

olev sotsiaalne praktika püüab tõerežiimi kehtestamise abil tema jaoks sobimatut piiritleda

ja elimineerida, seega on tõde otseselt seotud võimuga. (Lotman 2005: 81–84.) Kusjuures

Foucaultʼ järgi on viimase sajakonna aasta jooksul toimunud üleminek sunnivõimult n-ö

distsiplinaarsele võimule, milles inimesed kontrollivad end ise ning selline võim dominee-

rib just diskursuste kaudu (Palmaru 2005: 41).

Uurimistöös on lähtuvalt valitud uurimismeetodist (kriitiline diskursuseanalüüs) mõistetud

diskursust kui keelekasutust sotsiaalses praktikas, mille abil (taas)toodetakse võimu. Krii-

tilised lingvistid uurivad, kuidas indiviidid ja institutsioonid keelt kasutavad

(Richardson 2007: 1), milliseid tähendusi nad keele abil loovad ja kinnistavad ning kuidas

see ühiskonda mõjutab (Kasik 2008: 10). Nimelt on kriitilise diskursuseanalüüsi ühe oluli-

seima teoreetiku Norman Faircloughʼ (1992) järgi diskursiivsete sündmuste, instituutsioo-

nide, situatsioonide ja sotsiaalsete struktuuride vahel dialektiline suhe: diskursus nii reflek-

teerib kui ka konstrueerib sotsiaalset maailma. (Mayr 2008: 8).

Lisaks peavad kriitilised lingvistid keelekasutust põhimõtteliselt ideoloogiliseks ja võimu-

vahekordi väljendavaks (Kasik 2008: 12). Teadmiseks peetav pole neutraalne ega loomu-

lik, vaid on alati konstrueeritud teatud kogukonna diskursiivse korra järgi, reaalsus on aja-

looliselt ning kultuuriliselt konstrueeritud teatud võimusuhete säilitamiseks. Ideoloogiat

36

mõistetakse mingi sotsiaalse grupi sotsiaalsete uskumuste kogumina, mille abil korralda-

takse ja legitimeeritakse kollektiivi tegevust eesmärgiga saavutada ja tagada antud grupi

sotsiaalne juhtpositsioon (van Dijk 2005: 44).

Sellise tõlgenduse aluseks on Itaalia poliitilise filosoofi Antonio Gramsci

(vt Fairclough 1993: 139) ideoloogia ja ühiskonna suhteid iseloomustav hegemoonia mõis-

te. Gramsci väitel on olemas n-ö liikuv tasakaal, mis koosneb seda või teist tendentsi pool-

davate või mittepooldavate jõudude suhetest. Eesmärk on saavutatud siis, kui ühe rühma

huvid saavutavad üldise heakskiidu, need tunnistatakse tervemõistuslikeks. Status quo

püsimiseks tuleb nõusolek saavutada üha uuesti, sest valitsev käsitlus põrkub pidevalt teis-

te ühiskonnarühmade vastuseisule. Seega kujundatakse üldsuse suhtumist mitte otsese sun-

niga, vaid palju leidlikumalt veenmisjõu abil (van Dijk 2005: 13).

Kriitilised lingvistid leiavadki, et kuna sotsiaalseid uskumusi luuakse, muudetakse ja taas-

toodetakse valdavalt sotsiaalselt tingitud diskursuste abil (van Dijk 2005: 57), on just kee-

lekasutus see, mis aitab võimul end kindlustada. Mingite teatud keele loomise või tõlgen-

damise mallide, tegelikkuse liigendamiseks vajalike kategooriate ja neid tähistavate mõis-

tete pideval kordamisel hakatakse neid sotsiaalkultuurilises kontekstis enesestmõisteta-

vaks pidama. Toimub n-ö loomulikustumine, mida peetaksegi keelelise ideoloogilisuse

väljendajaks, ühiskonna väärtuste ja suhtumiste süsteemi poolt põhjustatuks.

(Kasik 2008: 15.)

Diskursiivseid võimusuhteid kehtestatakse eri viisidel, kuid inimesed kipuvad eelistama

uskumusi, mis tunduvad autoriteetsed ja on esitatud prestiižse kanali vahendusel. Meedia

abil mõjutavad avalikkust edukalt teadlased, eksperdid, arvamusliidrid. (Aava 2010: 25.)

Teatud tüüpi tekstides on võimusuhetel suurem roll. Ajakirjandustekstides on ideoloo-

gilisus institutsiooni sisemise sotsiaalse ebavõrdsuse tõttu ilmsem. (Kasik 2008: 16.)

Antud uurimuse peaeesmärk on teha kriitilise diskursuseanalüüsi abil kindlaks, milliste

ideoloogiliste uskumuste alusel ja kuidas üleilmastuvas maailmas kujundatakse Eesti üld-

suse arusaama kõrghariduse õppekeelest. Kuna ideoloogilised uskumused pole tekstidesse

otseselt sisse kirjutatud, vaid neid levitatakse teatud keelekasutuse, spetsiifiliste diskursus-

te kaudu, võimaldab uskumuste asemel just eri tüüpi diskursuste (nt sõnavara kasutus) ana-

lüüs tuvastada, millistest uskumustest lähtudes reaalsust luuakse ja milliseid tähendusi ku-

jundatakse. Nagu juba eelpool öeldud – keelekasutuse abil nii peegeldatakse kui ka samal

ajal mõtestatakse ja uuendatakse ja muudetakse sotsiaalset tegelikkust. (Aava 2012: 104.)

37

2.2. Magistritöös kasutatava uurimismeetodi valiku põhjendus ja iseloomustus

Teises alapeatükis selgitatakse, miks on uurimisprobleemi lahendamiseks ja uurimis-

ülesannete täitmiseks kasutatud just kriitilist diskursuseanalüüsi. Lisaks antakse täpsem

ülevaade meetodi olemusest ja uurimisvõtetest.

Uurimistöö eeldused on järgmised: keel on sotsiaalne nähtus, keelekasutus sõltub umbrit-

sevast keskkonnast ja samas ka kujundab seda, keelekasutus pole neutraalne, vaid ideo-

loogiline. Uurimisprobleem on Eesti ühiskonnaliikmete keelehoiakute kujundamine trüki-

meedias, täpsemalt Eesti kui rahvusriigi kõrghariduse õppekeele diskursuse konstruee-

rimine avalikus sfääris turumajanduslikes oludes.

Sisuliselt uuritakse võimusuhete avaldumist meediatekstides, üleilmsete arengusuundade

mõjukust Eestis 21. sajandi alguses kohaliku kõrgharidusreformi foonil. Maailm on üle-

ilmastumise toimel muutumas ühetaolisemaks, keele seisukohalt tähendab see inglise kee-

le mõjukuse kasvu erinevates valdkondades, sh hariduses. Inglise keele mõjuvõim on ühelt

poolt üleilmastumise tulemus, samas aga aitab see üleilmastumise diskursusel ja üleilmas-

tumisprotsessil levida ja püsida, seega on tegemist võimu atribuudiga

(Fairclough 2001: 231).

Hariduse ingliskeelseks muutumise tendents on ülemaailmselt juba pikka aega päeva-

korral, lahendust aga ei paista, võimalik, et seda väga ei otsitagi. Arvestades asjaolu, et

rahvusriikide tasandil on säilinud mitmetes küsimustes veel küllaltki suur otsustamisõigus,

sõltub sel juhul probleemi lahendamine paljuski kohalikest keelepoliitilistest otsustest.

Iseküsimus on, millistest väärtustest ja uskumustest otsustajad lähtuvad, millised on nende

eesmärgid, kuidas neid eesmärke ellu viiakse. Kas otsustamisel lähtutakse eelkõige koha-

likest harjumustest, nendega arvestatakse mingil määral või on need hoopis kõrvale jäetud.

Ajakirjandustekste uuritakse seetõttu, et erinevad huvigrupid üritavad oma sõnumit võima-

likult laialt levitada ja tänapäeval pole selleks paremat vahendit kui massimeedia. Maarja

Lõhmuse järgi (2000: 154) käib ajakirjanduse vahendusel pidev võitlus oma hääle avalda-

mise ja kuuldavaletoomise eest, kusjuures tõsisem võitlus käib ühiskonnas toimuva nime-

tamise ja protsesside hinnangulise tõlgendamise pärast. Just ajakirjandus on olulisel määral

ideede vahendamise väli, ideoloogiate kindlustamise ning kehtestamise koht. Lisaks tõu-

seb keele ja võimu suhe ajakirjandustekstides eriti hästi esile, kuna see põhineb instituut-

siooni sisemisel sotsiaalsel ebavõrdsusel (Kasik 2008: 16). Kommunikatsiooniteoorias on

38

leidnud tõestamist, et esimese allika tõde ja tõlgendus on otsustava tähendusega, hilisemad

tõlgendused ja uuestikäsitlused ei tee seda olematuks, vaid on kujundava moega. Seega

käib võitlus ka sündmuse ja nähtuste kiire tõlgendamise eest, seejuures on eelisseisundis

need, kellel on kergem oma teksti ajakirjanduses esitada. (Lõhmus: 154–155.)

Töös uuritakse, missuguste leksikaalsete valikute abil kujundatakse üleilmastuvas

maailmas Eesti kõrghariduse õppekeele diskursust. Sellega omakorda võib kaasneda harju-

muspärase praktika muutumine rahvusriigi tasandil, seega sobib keelekasutuse uurimis-

meetoditest töö eesmärgi saavutamiseks kõige paremini Norman Faircloughʼ kriitiline dis-

kursuseanalüüs, mis annab konkreetse keeleteadusliku instrumentaariumi selleks, et selgi-

tada meedia sotsiokultuurilisi seoseid. Ka on kriitiline diskursuseanalüüs tänaseks kujune-

nud juhtivaks meetodiks keelekasutuse ning kultuuriliste ja sotsiaalsete muutuste vaheliste

seoste analüüsimisel (Hennoste 2002: 228) ning üha enam kasutatakse seda just meedia-

tekstide uurimisel (Richardson 2007: 2).

Kõrghariduse õppekeele diskursuse analüüsimisel on arvestatud asjaoluga, et tekstid ja

diskursused on seotud eelnevate tekstide ja diskursustega. Faircloughʼ järgi

(vt Johnson 2008: 164) on teiste tekstide mõju tekstis vähemal või suuremal määral mär-

gatav. Näiteks otsene tsitaat või sõnastus, mis seob teksti eelnevate tekstidega. Ka võib

tekst olla eelnevaga interdiskursiivselt seotud. Nii nagu viidatakse eelnevatele tekstidele

võidakse kasutada ka eelnevate tekstitüüpide ja teksti toomisviiside võimalusi, segatakse

omavahel erinevate diskursiivsete praktikate (teadus, poliitika, majandus jne) sõnavara

ning žanre ja stiile. (Johnson 2008: 166.) Selline diskursuste sidumine võimaldab aladis-

kursusi peadiskursusele allutada. Teisel ja kolmandal kohal olevad sõnad, laused ja lausun-

gid on alati vähemolulised kui esimesele positsioonile paigutatud. (Aava 2010: 57.)

Kriitilise diskursuseanalüüsi teoreetiliseks raamistikuks on funktsionaalne grammatika ja

arusaam tekstist kui keeleliste valikute kogumist (M. A. K. Halliday 1994). Kirjeldus-

meetod on keelekeskne, lähtub kasutatud sõnadest, vormidest ja lingvistilistest struktuuri-

dest, tõlgendus- ja seletusmeetodid seostavad keelelise analüüsi sotsiokultuurilise konteks-

tiga ja ühiskondliku taustaga (N. Fairclough 1989, 1992). (Kasik 2008: 41.) Analüüs on

kolmemõõtmeline (Fairclough 2010: 9): 1. Tekstitasandil hõlmab see teksti valitud kee-

lenähtuste kirjeldamist. 2. Diskursusetasandil – teksti tootmise ja tarbimise kontekstis –

39

muutub oluliseks keeleliste valikute tõlgendamine. 3. Sotsiokultuurilisel tasandil – ühis-

konna sotsiokultuuriliste tavade ja harjumuste kontekstis – saab võimalikuks tõlgenduste

ja tähenduste seletamine.

Tekstitasandi uurimisel kirjeldatakse autori keelelisi valikuid, mis peegelduvad sõnavaras,

grammatikas ja teksti struktuuris. Faircloughʼ (1989: 110–111) on kirjeldava etapi hõlbus-

tamiseks pakkunud välja kümme küsimust, mille seast võib vastavalt uurimiseesmärgile

soivad valida ja neid vastavalt uurimiseesmärgile kohandada.

Faircloughʼ (1989) eritab kolme väärtust: kogemuslikku, mis kirjeldab kuidas teksti looja

kogeb sotsiaalset maailma tulenevalt oma tõekspidamistest, teadmistest ja arvamustest;

suhteväärtus näitab, kuidas tekstis kajastuvad sotsiaalsed suhted; väljenduslik väärtus ise-

loomustab seda, kuidas teksti looja väärtustab kõne all olevat tegelikkust, see on seotud

subjekti ja sotsiaalsete identiteetidega. (Fairclough 1989: 112.)

Esimesed neli Faircloughʼ (1989) küsimust puudutavad sõnavara valikut:

1. Millist kogemuslikku väärtust sõnad sisaldavad? Sel juhul analüüsitakse kategoriseeri-

misskeemide kasutust (nt kas eelistatakse vasak- või parempoolset maailmavaadet, uusil-

beralistlikke või konservatiivseid uskumusi ja väärtusi); tehakse kindlaks, kas leidub

ideoloogiliselt kallutatud sõnu ning kas esineb ümber- või ülesõnastamist. Eesmärgiks on

tuvastada tekstiga edastatavate tähenduste vahekord, eristada diskursuste tüübid ja teha

kindlaks nende ideoloogiline baas. (Ibid.: 116.)

2. Millist suhteväärtust sõnad sisaldavad? Analüüsitakse, kuidas sõnavalik aitab moodus-

tada osalejate vahelisi sotsiaalseid suhteid. Näiteks uuritakse, kas esineb eufemisme.

(Ibid.: 117.)

3. Millist väljenduslikku väärtust sõnad sisaldavad? Kusjuures teksti tõlgendus sõltub ka

lugeja ideoloogilisest positsioonist. Näiteks võidakse mõisted üleilmastumine ja uuslibera-

listlik tõlgendada nii negatiivses kui ka positiivses võtmes. (Ibid.: 119.)

4. Milliseid metafoore on kasutatud? Metafoori kasutamisel võidakse üks kogemuse

aspekt asendada teisega. Metafoori abil viidatakse näiteks hädavajalikule tegevusele või

plaanis olevatele meetmetele, ennustatakse tulevikus toimuvat. (Ibid.: 120.)

Järgmised neli Faircloughʼ pakutud küsimust puudutavad grammatilisi valikuid:

40

5. Millist kogemuslikku väärtust grammatilised tunnusjooned sisaldavad? Nimelt saab

grammmatiliste võtete abil asjaolusid, tegevusi ja tegelasi esile tõsta või tagaplaanile jätta.

Selleks võib kasutada erineva struktuuriga lauseid, agendi ähmastamiseks aga nominalisat-

siooni või umbisikulist tegumoodi. Analüüsi käigus tuvastatakse eeskätt, kas agendid on

ebaselged ja kas protsessid on need, millena nad paistavad ning kas laused on negatiivse

või positiivse alatooniga. (Ibid.: 124.)

6. Millist suhteväärtust grammatilised tunnusjooned sisaldavad? Faircloughʼ esitab kolm

grammmatilist joont, millel on suhteväärtus: lause kõneviis, suhtemodaalsus, ning pronoo-

menite meie ja teie kasutus. 1. Kõneviis võimaldab subjekti erinevalt positsioneerida (nt

väitlause puhul on teksti looja teabeandja rollis, vastuvõtja aga teabe saaja rollis), näidata

kõneleja suhtumist tegevusse ja suhet sellega (nt kasutades kindlat kõneviisi peab teksti

looja tegevust reaalseks, kindlasti toimuvaks või toimunuks; tingiv kõneviis iseloomustab

tegevust ebareaalsena). 2. Suhtemodaalsus on seotud teksti looja autoriteediga. Modaalsu-

se väljendamise vahendid on: modaalverbid, adverbid ning tingiv ja kaudne kõneviis.

3. Personaalpronoomenite meie ja teie kasutamine jätab lugejad sisse või välja. Meie-

kasutus viitab teksti looja autoriteedile ja peaks aitama luua ühist maailmamõistmist.

(Ibid.: 126.)

7. Millist väljenduslikku väärtust grammatilised tunnusjooned sisaldavad? Modaalsed abi-

verbid võivad väljendada suhtelist ja/või ekspressiivset modaalsust (võima, pidama jne).

Faktidena esitatud näited loovad aga ettekujutuse, nagu peegeldaks tekst objektiivset reaal-

sust, tegelikult aga ei pruugi faktid modaaluseta tõde kajastada, vaid tuginevad faktide ko-

guja ning esitaja oletustel ja ideoloogiatel. (Ibid.: 129.)

8. Kuidas on laused ühendatud? Teksti kohesioon – milliseid loogilisi sidendeid kasuta-

takse (siiski, olgugi et jt), uuritakse rind- ja põimlausete kasutamist, on ju tavaliselt alista-

tud lause see, kuhu on paigutatud informatsioon, mida tahetakse näidata vähemolulisena.

(Ibid.: 132.)

Viimased Faircloughʼ pakutud küsimused käivad teksti struktuuri kohta: 9. Milliseid inter-

aktsiooni konventsioone on kasutatud? (kasutatakse vestlusanalüüsi puhul). 10. Millised

on suuremad tekstis esinevad struktuurid? Ka teksti struktuurid suunavad lugejat, eelda-

takse, et tähtsam on eespool. (Ibid.: 134.)

41

Kriitilise diskursuseanalüüsi teises etapis tõlgendatakse, kuidas teksti autori leksikaalsed

valikud tähendusi konstrueerivad, missuguseid tähendusi tehtud valikud tekstile annavad,

kuidas tehtud valikud olemasolevat konteksti muudavad ja kujundavad. (Kasik 2008: 13.)

Kriitilise diskursuseanalüüsi kolmas etapp on ideoloogiline. Eesmärgiks on seletada, miks

tekstis on selliseid valikuid tehtud ja selliseid tähendusi loodud (Kasik 2008: 13). Siin kir-

jeldatakse diskursust sotsiaalse protsessi osana ja näidatakse kuidas see säilitab või muu-

dab sotsiaalset korda. Vaadeldakse kuidas tekstilooja keelelised valikud paigutuvad sotsio-

kultuurilisse konteksti ja seda kujundavad, ka hinnatakse teksti sotsiaalset mõju ühis-

konnale (Fairclough 1989: 163.)

2.3. Töö ülesehitus ja kriitiline diskursuseanalüüs käesoleva töö uurimismeetodina

Käesoleva uurimuse eesmärk on jõuda selgusele, kes on peamised Eesti trükimeedias kõrg-

hariduse õppekeele kohta sõna saavad isikud, milliseid tähendusi nad oma keelekasutusega

konstrueerivad ja milliseid aladiskursusi kasutavad. Uurimisülesannete täitmiseks kasuta-

takse kriitilist diskursuseanalüüsi. Lisaks keelekasutuse analüüsile avalikus sfääris juhitak-

se arutelu käigus tähelepanu ka kõrghariduse õppekeele diskursuse olemuse muutumisele

ajas, kõrghariduse keelsuse võimaliku arengusuuna iseloomustamiseks on oluline teada,

kas ja kuivõrd leiab antud teema pidevat ja igakülgset kajastamist.

Analüüsiks vajalike teemakohaste kirjutiste leidmiseks on läbi vaadatud Postimehe ja Päe-

valehe kolme aastakäigu (2012–2014) kõik trükis ilmunud numbrid. Eesti kõrghariduse

õppekeele kohta trükimeedias sõna saavad kõneisikud on tekstide keelekasutust analüüsi-

des parema üldpildi loomiseks lisaks peadiskursuse ja õppekeele eelistusele rühmitatud ka

selle alusel, kuidas suhtututakse kõrghariduse eesti- või/ja ingliskeelsusse. Kuna rahvus-

diskursuse pooldajate grupp on väga väike ja kõneisikud on sarnasel seisukohal, et kõrg-

hariduse peaks vähemalt osaliselt eestikeelne olema, siis pole antud juhul lisarühmitamist

kasutatud, kuid kõneisikud on reastatud vastavalt ideoloogilise värvinguga sõnavara kasu-

tamise ja grammatiliste valikutega eestluse olulisuse rõhutamise määrale.

Näitelausetega iseloomustatakse, miks on kõneisikud liigitatud rahvusdiskursuse või üle-

ilmastumise diskursuse pooldajate hulka ja tuuakse välja, kuidas kujundatakse suhtumist

kõrghariduse keelsusse ehk mil moel mõjutatakse eelistama üht teisele. Ka kõrghariduse

õppekeele diskursuse aladiskursused tehakse kindlaks esmase analüüsi käigus, kuid neid

iseloomustatakse eraldiseisvates alapeatükkides.

42

Alustatakse artiklite mitmekordsest läbilugemisest, millele järgneb autorite sõnavara ja

grammatiliste valikute põhjalikum analüüs ning kõneisikute rühmitamine vastavalt eelkir-

jeldatud põhimõtetele. Nagu juba öeldud, tehakse analüüsi käigus kindlaks ka kõrg-

hariduse õppekeele diskursuse aladiskursused, mida aga käsitletakse eraldi alapeatükkides.

Kõneisikute esmaseks grupeerimiseks tehakse kindlaks, millistele klassifikatsiooniskee-

midele on tuginetud, selleks uuritakse sõnavara, kas esineb või ei esine peadiskursuste võt-

mesõnu, millised hinnangusõnu (deminutiive, pejoratiive, naljatlevaid või iroonilisi sõnu)

koos nendega leida võib. Seejärel uuritakse suhtumist keelde, milline on hinnanguliste

sõnadega kujundatud eelistatud kõrghariduskeele kuvand, otsitakse näiteks ideoloogiliselt

kallutatud sõnu ning ümber- või ülesõnastamist. Ümbersõnastamise puhul on välditud tea-

tud sõnu asendades need teistega, ülesõnastamise korral aga on kasutatud teatud vaate-

nurga rõhutamiseks rohkelt sünonüüme. Näiteks võib eesti keelest rääkides kasutada sõnu,

nagu emakeel, kodukeel, maakeel, mis on samas ka ideoloogiliselt kallutatud, nii rõhutatak-

se rahvusdiskursuse ehk kodumaa olulisust.

Grammatilistest tunnusjoonte analüüsimisel arvestatakse erinevate asjaoludega, nagu sõ-

nade, lausete ja lausungite esitamise järjekord, on ju esimesele positsioonile paigutatu

olulisem kui hilisem. Tegeldakse modaalsusega, st keskendutakse vahenditele, mis iseloo-

mustavad autori (subjektiivset) suhtumist propositsiooni. Analüüsitakse nii modaalsust

laiemalt, st aega, kõneviisi ja eitust, ning kitsamalt, st võimalikkus-tõenäosus-paratamatus

hinnanguid, mida väljendatakse kõige sagedamini modaalverbidega, aga ka modaalsete

adjektiivide ja adverbidega. (Kasik 2003: 44.)

Eelkirjeldatud analüüsi tulemusel selgub, kes saavad ühiskonna jaoks olulises küsimuses

meedias sõna, millised on nende eelistused skaalal maailm – Eesti ning kuidas nad oma

seisukohti esitavad ehk keelekasutuse abil suhtumist kõrghariduse eesti ja/või inglis-

keelsusse kujundavad. Üleilmastumise pooldajat puhul rühmitatakse kõneisikud veel ka

vastavalt nende suhtumisele kõrghariduse eesti ja/või ingliskeelsusse.

Edasise analüüsi tulemusel kirjeldatakse, millise argumentatsiooni ehk milliste aladiskur-

suste toel ja kuidas kõrghariduse õppekeele diskursust on loodud. Aladiskursuste kaudu

kõrghariduse õppekeele diskursust konstrueerimist analüüsitakse jällegi Faircloughʼ

kolmeetapilise meetodi abil. Osaliste sõnavara ja grammatiliste konstruktsioonide valiku

põhjal kogemuslike väärtuste tuvastamisele lisaks püütakse kaardistada ka tekstis kajastu-

vaid sotsiaalseid suhteid. Tõlgendamisetapis näidatakse, kuidas leksikaalsed valikud

43

tähendusi konstrueerivad, missuguseid tähendusi tehtud valikud tekstile annavad.

Aladiskursusi iseloomustatakse ümbritseva konteksti ja laiema sotsiokultuurilise konteksti

foonil.

2.4. Valimi koostamise kriteeriumid

Töö ajaliste piiride määratlemisel on lähtutud 2012. aasta kõrgharidusreformist, mis ühelt

poolt suurendas kõrgkoolide rolli õppekavad üle otsustamisel, teisalt aga kaasnes reformi-

ga majanduslik surve – kaotati riiklik koolitustellimus ning kehtestati tulemuspõhine ra-

hastamine, mis aga omakorda seati sõltuvusse kõrgkooli rahvusvahelisest edukusest ehk

välisüliõpilaste osakaalust. Lisaks on kõrgkoolid üha enam huvitatud ingliskeelsete õppe-

kavade osakaalu suurendamisest ka seetõttu, et tasuta kõrghariduse kehtestamisega kadus

oluline sissetulekuallikas üliõpilastelt saadava õppemaksu näol. Samuti survestab ELi dik-

teeritav hariduspoliitika orienteeruma üha enam pigem erainvestoritele. On võimalik, et

kõrgkoolide keelevalikud võivad majandusliku surve tõttu muutuda pragmaatilisemaks.

Lisaks mõjutas töö ajapiire ka teooriaosas viidatud Tensingu ja Vihmani (2014) ülevaate-

artikkel, kus on 2012. aastale eelnenud teemakohast meediakajastust mõningal määral

käsitletud.

Seega on uurimistöös analüüsitava materjali aluseks Eesti kõige laiema levikuga ülerii-

gilistes päevalehtedes – Postimees (edaspidi PM) ja Eesti Päevaleht (edaspidi EPL) – aval-

datud kõrghariduse õppekeelt puudutavad tekstid aastatel 2012–2014. Nende ajalehtede

kuutiraažid on 2015 aasta 5. märtsi seisuga Eesti Ajalehtede Liidu andmetel järgmised:

PM 49 300 ja EPL 20 300. Just neis ajakirjandusväljaannetes toimub diskursuste konst-

rueerimine igapäevaselt, suured tiraažid ja lugejate arvukus võimaldab avalikku arvamust

palju efektiivsemalt mõjutada, kui näiteks kohalik või erialane ajakirjandus.

Selleks, et uurida eesti keele kui kõrghariduse õppekeele maine kujundamist trükimeedias

viimasel kolmel aastal ehk kirjeldada millistest ideoloogilistest uskumustest lähtuvalt ja

kuidas on ühiskonna jaoks olulises küsimuses tähendusi konstrueeritud, viiakse läbi vali-

misse kuuluvate meediatekstide kriitiline diskursuseanalüüs.

44

3. UURIMUSE TULEMUSED

Uurimistöö eesmärk on analüüsida eesti keele kui kõrghariduse õppekeele maine kujunda-

mist trükimeedias. Kriitilise diskursuseanalüüsi abil leitakse vastus töös püstitatud uuri-

misküsimustele „Kes on peamised Eesti kõrghariduse õppekeele kohta avalikus sfääris sõ-

na saavad isikud ja milliseis tähendusi nad keelekasutusega loovad?” ning „Milliste aladis-

kursuste kaudu meediatekstides kõrghariduse õppekeele diskursust konstrueeritakse?”.

Uuringu läbiviimisel ja tulemuste esitamisel lähtutakse Faircloughʼ kolmest analüüsitasan-

dist. Esmalt kirjeldatakse tekstide loojate sõnavaras, grammatikas või teksti struktuuris

peegelduvaid keelelisi valikuid. Seejärel tõlgendatakse tehtud valikuid, kusjuures tõlgen-

dusi põhjendatakse argumenteeritult, et tagada uuringu usaldusväärsus. Lõpuks selgitatak-

se kuidas tehtud keelelised valikud sotsiokultuurilisse konteksti paigutuvad ning suhtumist

kõrghariduse võimaliku õppekeele suhtes kujundavad.

Lähtuvalt töö eesmärgist, milleks on teha kindlaks, kes, millistest ideoloogilistest usku-

mustest lähtuvalt ning kuidas aastatel 2012–2014 Eesti kõrghariduse diskursust konstruee-

rivad, on analüüs jaotatud kolmeks osaks. Esmalt kirjeldatakse lühidalt analüüsi aluseks

olevate tekstide valimit. Seejärel antakse vastavate alapeatükkide all esmalt ülevaade

sellest, kes, millisest peadiskursusest lähtuvalt milliseid tähendusi ja kuidas loob, siis aga

kirjeldatakse kõrghariduse õppekeele diskursuse konstrueerimisel kasutatud aladiskursusi.

3.1. Kõrghariduse õppekeele diskursus trükimeedias 2012–2014

Uurimistöö valimisse kuuluvate 2012–2014. aasta suurima kuutiraažiga üleriigilistes leh-

tedes Postimees ja Päevaleht ilmunud tekstide leidmiseks vaadati läbi kõik antud väljaan-

nete vastavate aastakäikude üksiknumbrid. Ilmnes, et enamik kõrghariduse õppekeelt puu-

dutavaid ajakirjandustekste on tingitud kas Tartu ülikoolis toimuvast või siis selle esinda-

jate sõnavõttudest. Samuti on kõrghariduse õppekeele diskursus käsitletud aja jooksul sel-

gelt Postimehe-keskne. Eesti Päevalehes ilmunud tekstidest on vaid kaks mingil määral

kõrghariduse õppekeelega seostatavad.

Uurimustöö pearõhk on aastatel 2012 ja 2013, kuna just siis leidsid aset peamised diskur-

siivsed sündmused. Aastal 2014 ei ilmunud Postimehes ja Päevalehes kõrghariduse õppe-

keelega seoses pea ühtegi mõtteavaldust, meedia keskendus teisele üleilmastumise diskur-

suse ja üleilmastumisprotsessiga seotud nähtusele – kõrgkoolide struktuurimuudatustele.

45

2012. ja 2013. aastal kutsusid aktiivsema väitluse ajakirjanduse veergudel esile kaks sünd-

must. 2012. aastal arutleti Postimehe veergudel mõnda aega Tartu ülikooli uue rektori sõ-

navõtu üle Pärnu juhtimiskonverentsil, kus ta vastavalt konverentsifirma veebilehele

(http://www.konverentsid.ee/volli-kalm-parnu-juhtimiskonverentsil-otsuste-tegemata-

jatmine-korghariduses-oleks-ebaonnestumine/) muuseas ütles: „Rasked küsimused Eesti

kõrghariduse tuleviku seisukohalt on eestikeelse kõrghariduse konkurentsivõime võrreldes

ingliskeelsega. Magistri- ja doktoriõpe liigub ilmselt paratamatult üha rohkem ingliskeel-

seks.” 2013. aasta meediakajastuses mängis olulisimat rolli Tartu ülikooli senati otsus

muuta filosoofiaõpe magistritasemel vaid ingliskeelseks.

Eelnevate sündmuste kommentaatorite öeldule lisandub 2012. aastal Postimehes vaid üks

eestikeelset teadust ja kõrgharidus puudutav kirjutis, 2013. aastal on aga Postimees rea-

geerinud arvamuslooga Eesti keelenõukogu Tartus peetud seminarile „Kõrghariduse keel”.

Lisaks on kõrghariduse õppekeelest kõrvalteemana juttu veel vaid ühes 2013. aasta artiklis.

Mõlemas Päevalehes ilmunud kirjutises on kõrghariduse õppekeel samuti pigem kõrvaline

teema.

Tabel 1. Kõrgkoolide keeleõpet puudutavate ajakirjandustekstid ja nende tingitus

samast sündmusest

Aasta Postimees Päevaleht

Kokku Reageering

samale

sündmusele

2012 11 9 1

2013 6 4 1

2014 1 - -

Valimi koosseisu ja ajalise jaotumise põhjal võib öelda, et kõrghariduse õppekeele küsi-

must kajastati meedias küllaltki juhuslikult. Institutsioonide keelekasutusharjumuste muut-

mist kalduti peegeldama pigem tagantjärgi, ettevaatavast ja organiseeritud ning ka laiemat

üldust kaasa haaravast väitlusest oli asi kaugel. Näiteks toimus 2013. aasta 1. märtsil Eesti

46

keelenõukogu konverents „Kõrghariduse keel”, mis ületas sündmusena küll uudiskünnise,

kuid selle kajastamine meedias jäi suhteliselt ühekülgseks ja mahult napiks. Ometi juhiti

sellel keeleteadlaste ja haridusjuhtide ühisel kokkutulekul tähelepanu mitmetele lahendust

vajavatele probleemidele, nagu näiteks eestikeelsete doktoritööde kokkuvõtete maht, õp-

pejõudude keelekasutuse hindamine või eestikeelse bakalaureuseõppe säilimine (EKKP)

jne. Nagu näha, oli kõne all mitmeid teemasid, mille üle arutleda ja mille lahendamisel

võiks ajakirjanduslikul tasemel silma peal hoida, kuid seda ei tehtud.

3.2. Kõrghariduse õppekeele diskursuse kõneisikud peadiskursuse (ja õppekeele)

eelistuse põhjal

Peatükis otsitakse vastust küsimusele, kes on peamised Eesti kõrghariduse õppekeele kohta

avalikus sfääris vähem või rohkem sõna saavad isikud, millist peadiskursust, ning seega

õppekeelt, nad oma argumentatsiooniga toetavad. Õppekeelele hinnangu andmise puhul

keskendutakse eesti keele kuvandile õppekeelena, vastava info puudumisel lähtutakse ing-

liskeelse õppe iseloomustamisest. Lisaks analüüsitakse kuidas keelekasutusega kõrg-

hariduse keelsuse osas tähendusi luuakse.

Analüüsi alusel jaotatakse kõrghariduse õppekeele diskursuse kõneisikud vastavalt peadis-

kursuse eelistusele gruppidesse ning iseloomustatakse nende loodud kõrghariduse keelsuse

kuvandit. Luuakse üldpilt kolme aasta jooksul meedia veergudel toimunust. Selle esmase

analüüsi käigus tehakse kindlaks ka aladiskursused, mida aga käsitletakse järgmises pea-

tükis.

3.2.1. Eestikeelse kõrghariduse toetajad ehk rahvuslikult meelestatud kõneisikud

Eestikeelse kõrghariduse jätkumist toetavad eranditult vaid rahvuslikult meelestatud kõne-

isikud. Nii sõnakasutuse kui grammatiliste valikute analüüsi põhjal neist moodustuv grupp

on arvuliselt väiksem kui ingliskeelse õppe pooldajate oma. Grupi kõik liikmed rõhutavad

oma keelekasutusega eestikeelse hariduse rolli olulisust eesti kultuuri ja identiteedi säi-

li(ta)misel ja hindavad üleilmseid arengujooni negatiivselt. Nende sõnavõtud jäävad

2012. aasta teise poolde, misjärel saavad 2013. ja 2014. aasta jooksul põhiliselt sõna üleil-

mastumise diskursuse järgijad.

Eestikeelse kõrghariduse toetuseks võtab sõna viis inimest: üks keeleteadlane (Peep

Nemvalts), üks semiootikaprofessor (Kalevi Kull), kaks üliõpilast (Eimar Veldre ja Janne

Niit) ja üks kultuuriajakirjanik (Kaarel Tarand). Kõigi nende puhul on tegemist n-ö

47

pehmete erialade esindajatega, kelle arvamus ei pruugi materiaalsetele väärtustele

orienteeritud ühiskonnas (vt nt Eesti inimarengu aruanne 2012–2013: 50) olla sedavõrd

mõjukas kui reaalalade esindajate oma, ometi üritavad nad oma keelekasutusega suunata

lugejaid tegema eesti keele jätkusuutlikkust suurendavaid keelevalikuid.

Kogu grupi eestikeelset kõrgharidust toetav meelsus ja negatiivne suhtumine vaid inglis-

keelsesse õppesse avaldub juba artiklite pealkirjades, kus on kasutatud mitmeid hinnangu-

lisi keelendeid inglisekeelse õppe osakaalu võimaliku suurenemise ning üleilmsete arengu-

joonte reservatsioonideta omaksvõtu aadressil, peamiselt väljendatakse suhtumist modaal-

sete vahendite, metafooride ning kõnekujundite abil.

(1) „Rahvusvaheliselt keeletuks” (PM, 14.03.2012).

(2) „Eesti keel valitsegu eesti ülikooli” (PM, 18.10.2012).

(3) „Inglise keel pole võluvits” (PM, 19.10.2012).

(4) „Estonglish kui uus suund Eesti kõrgharidusmaastikul” (PM, 08.11.2012).

(5) „Loomad kadakaid ei salli” (PM, 20.10.2012).

Näites (1) kasutatakse koos üleilmastumise ühe võtmesõnaga rahvusvaheline määrsõna

keeletu, mis viitab kõnevõimetusele. See tähendab, et rahvusvahelistumisele ehk sisuliselt

üleilmastumisele ja sellega kaasnevale inglise keele levikule antakse negatiivne hinnang.

Näitelauses (2) kutsub verb valitsema üles mitte alistuma institutsionaalsele survele. Lau-

ses (3) rõhutatakse eitavas vormis tegusõnaga olema, et ingliskeelsus ei lahenda kõrghari-

duse probleeme. Näite (4) puhul on ilmne, et inglise-eesti segakeele ehk ümbersõnastatult

estonglishi teket kõrghariduses ei saa kirjakeelele esitatavaid nõudeid arvestades mõista

positiivsena. Näite (5) puhul on tegemist hinnanguga maaülikooli veterinaaria eriala inglis-

keelse õppe osakaalu suurendamisele, epiteet kadakad (= kadakasakslane) peaks siinses

kultuuriruumis olema arusaadav igaühele, toimuvat iseloomustatakse ilmselgelt

negatiivselt.

Rahvusdiskursuse pooldajate hulgast kasutab enim ideoloogiliselt kallutatud keelendeid

2012. aasta märtsis Postimehes teadus- ja ka hariduskeele küsimuses sõna võtnud Tallinna

ülikooli teaduskeele keskuse juhataja Peep Nemvalts. Tema sõnavara ja ingliskeelsuse kas-

vu iseloomustamiseks kasutatud grammatiliste vahendite valik näitab rahvusluse ja eesti-

48

keelsuse ülimalt oluliseks pidamist. See kirjutis jääb ka kõige tihedamaks ja järjekindla-

maks seisukohavõtuks eestikeelse teaduse (ja kõrghariduse) olulisuse rõhutamisel, olles

aga sellisena pigem erand kui reegel.

Tekstis on kasutatud järgmisi rahvuslusele ja vastavale ideoloogilisele kallutatusele vii-

tavad keelendeid: Eesti Vabariik, tasakaalukas ja tark rahvas, oma meel, oma riigi keel,

Eesti rahvas, isamaa. Eesti keele sünonüümidena kasutatakse sõnu nagu emakeel, maa-

keel, (mistahes) kultuurkeel ning inglise keelest rääkides võõrkeel, võõrsõna, võõrapära-

sus, vaegkeelsus. Rahvusvahelistumisele on antud negatiivne hinnang, seda seostatakse

inglise ükskeelsuse ja isegi inglise kidakeelsuse eelistamisega. Samuti mõistetakse hukka

võõrsõnade kasutamine Eesti teaduses, kindlasti ei tohtivat parimaks pidada võõrsõnadest

„rikastatud” maakeeles tehtud teadust. (PM, 14.03.2012.)

Otseselt kõrghariduse keelsusega on seotud järgmine lõik tema artiklist:

(6) Doktoriõpet lausa sunnitakse ingliskeelseks, kuigi uuringute järgi pärineb

kõigist ses keeles kirjutatud teadustöödest neli viiendikku inglise emakeelega

autoreilt. -- Kui kõrgharidus jääb vaegkeelseks, läheb raskeks ka kesk- ja

põhikoolis selges eesti keeles õppida-õpetada. (Ibid.)

Näitelause (6) põhjal võib öelda, et passiivsust keeleküsimuses hinnatakse negatiivselt,

ideoloogilisele kallutatusele viitab umbisikulise tegumoe kasutamine keelt ohustavast te-

gutsemisest rääkides. Inglise keele levikut kõrghariduses peetakse taunimisväärseks, kuna

sellega võib kaasneda eesti keele väljendusvõime langus, negatiivset hinnangut rõhutab

protsessi ümbersõnastamine vaegkeelsuseks.

2012. aasta viimases kvartalis avaldavad Postimehes eestikeelse kõrghariduse jätku-

suutlikkuse küsimuses arvamust neli ülejäänud rahvusdiskursuse esindajat. Need jäävad

ka viimasteks pikemateks eestikeelset kõrgharidust selgelt väärtustavateks kirjutisteks,

edaspidi saavad meedias peamiselt sõna peamiselt üleilmastumise diskursusele oriente-

ritud kõneisikud.

18. oktoobril Postimehes ilmunud Tartu ülikooli semiootikaprofessori Kalevi Kull arva-

musavalduse „Eesti keel valitsegu eesti ülikooli” kallutatusele rahvusdiskursuse suunas

viitab nii artikli pealkiri, teksti sõnaühenditele eesti kultuur, kultuuri keel tuginev üles-

ehitus kui ka kirjutise juhtlause:

49

(7) Eesti kultuur elab edasi üksnes siis, kui õpetab oma noortele selle kultuuri

keeles, – seetõttu ei tohi ka enamik Eesti ülikoolides pakutavast magistri- ja

doktoriõppest minna 2020. aastaks üle inglise keelele (PM, 18.10.2012).

Ilmselgelt on näitelause (7) puhul tegu rahvusdiskursuse pooldamise ja propageerimisega

ning sellisest meelsusest on kantud kogu tekst. Eesti keelt nähakse kõrghariduse peamise

õppekeelena, järeleandmiste osas ollakse konkreetne, neid ei ole võimalik teha. Viimast

iseloomustab näitelause (7), kus on kasutatud nii eitavat kõnet kui ka modaalverbi tohtima,

mis välistab ingliskeelse õppekeele osakaalu piiramatu kasvu. Eestikeelses hariduses nä-

hakse tagatist eesti kultuuri jätkumisele, määrsõna üksnes kasutamine välistab muud või-

malused. Tegemist on reaktsiooniga Tartu ülikooli rektori Volli Kalmu varasemale arva-

musavaldusele, et magistri- ja doktoriõpe liigub paratamatult üha rohkem ingliskeelseks.

Kriitiliselt on Kalmu mõtteavalduse suhtes meelestatud ka Postimehes oktoobri lõpus ja

novembri alguses sõna võtnud kaks Tallinna ülikooli üliõpilast – riigiteadusi õppiv Eesti

üliõpilaskondade liidu juht Eimar Veldre ning kommunikatsiooni eriala magistrant Janne

Niit .

Mõlemad noored kasutavad eesti keelest rääkides sünonüüme riigikeel või sümboolselt

kõrge väärtusega emakeel, seega seostatakse keelt riigi või vanemate ja koduga. Selline

sõnavalik viitab rahvusdiskursuse tähtsustamisele. Niit kasutab sarnaselt Nemvaltsiga ing-

lise keele puhul sünonüümi võõrkeel, inglise keele mõju eesti keele struktuurile aga ise-

loomustab negatiivsena.

(8) Eesti kõrgkoolide esmane eesmärk on hoida ja arendada eestikeelset mõtlemist,

mis tipneb kõrghariduse omandamisega ning väljendub ka teadus- ja

arendustegevuse saavutustes (PM, 19.10.2012).

Kasutades omadussõna esmane rõhutab Veldre näitelauses (8) kõrghariduse eestikeelsuse

olulisust, teadus ja arendustegevuse saavutused seotakse eelkõige eestikeelsusega, mis vas-

tandub oponentide üleilmastumisega kaasneva ingliskeelsuse vältimatuse rõhutamisele.

(9) Ja kuidas mõjutab see tendents Eesti ühiskondlikku mentaliteeti tervikuna ning

seda just eesti keele kui rahvusliku identiteedi säilimise vaatevinklist?

(PM, 08.11.2012).

(10) Seda kõike soodustabki ühiskondlik konjunktuur, mis kujunenud väga pro-

ingliskeelseks (ibid.).

50

Näitelauses (9) võrdsustab Niit aga rahvusliku identiteedi eesti keelega ning näitelauses

(10) on võõrsõna konjunktuur ja ladina eesliite pro kasutamises märgata iroonilist suhtu-

mist ühiskonnas levinud inglise keele soosimisse. Artiklis kasutatud sõnavara ja grammati-

lised vormid suunavad väärtustama eesti keelt kui rahvusliku identiteedi säilimise põhi-

tagatist.

Rahvuslikult meelestatud ja eestikeelset õppe pooldajatest viimasena käsitletakse Sirbi

peatoimetaja Kaarel Tarandi väljaütlemisi. Tema pikem arvamuslugu „Loomad kadakaid

ei salli” ilmus Postimehes oktoobri lõpus. Teksti ajendiks oli ühelt poolt Kalmu eelmaini-

tud arvamusavaldus eestikeelse magistri- ja doktoriõppe mõttekuses osas, teisalt aga maa-

ülikooli plaan vähendada oluliselt vastuvõttu veterinaaria eriala eestikeelsesse õppesse.

Tarand on eesti keele sünonüümina kasutanud sõna kodukeel. Artiklis pühendutakse keele-

poliitiliste otsustajate ja üleilmastumist pooldava meelsuse naervääristamisele. Näiteks on

kasutatud järgmisi iroonilisi või vägagi otseselt hinnangulisi keelendeid: keelekadaklus,

teaduses kasutatav eesti keel kui „poolkeel”, kõrghariduse arveametnikud, poliitilisel

otsustustasandil levinud kadaklik koogutamine, ülikoolis või siis selle juhtkonnas valla

pääsenud loiduse ja ükskõiksuse taud, akadeemilise keelevahetuse idee jaburus.

(11) Seda kõike aga ei juhtu ilmaski, kui ülikoolide iga õppejõud, kel rahvuslik

orientatsioon millegipärast kaotsi läinud, küsimuse uuesti läbi mõtleb. Targad ini-

mesed ju kõik ja saavad hõlpsasti aru, et eesti teadlase, õppejõu või muu haritlase

põhiseaduslik ülesanne on tegutseda me oma ühiskonna heaolu nimel, mitte lakka-

matult inglise keeles publitseerida ja nõnda välismaistele eraettevõtetele, olgu

Elsevier (mille väljaandeid tuhanded teadlased tänavu on boikoteerinud), Nature

või Thomson Reuters, kasumit teenida. (PM, 20.20.2012.)

Tarand on kriitiline üleilmastumisega kaasneva ingliskeelse õppe ja teadustegevuse tingi-

musteta vastuvõtmise suhtes. Näites (11) räägitakse küll pigem ühiskonnast kui rahvusrii-

gist, ometi on ilmselt tegu end eestimeelsusega, asjaosalistele meenutatakse rahvusliku

orientatsiooni olulisust ning määrsõnaga ilmaski seotakse rahvusriigi kindel säilimine ja

areng selle liikmete isikliku vastutusega. Eestlasi nähakse kultuurrahvana, kes peab vastu-

tuse oma kultuuri ja keele eest enda peale võtma, tegu on võimu kriitikaga ja üleskutsega

vastuhakule, nagu Nemvaltsigi puhul. Mitte kordagi ei seata kahtluse alla eesti keele või-

mekust ja vajalikkust kõrghariduse õppekeelena.

51

Kokkuvõtteks võib öelda, et rahvusdiskursuse pooldajad rõhutavad nii sõnavara kui ka

grammatiliste valikute abil eestikeelse hariduse rolli olulisust eesti kultuuri ja identiteedi

säili(ta)misel. Üleilmseid arenguid tõlgendatakse negatiivselt ning eelkõige kutsutakse

üles passiivsele vastuhakule, st oma keelekäitumise jälgimisele ja parandamisele. Kõne-

isikute sõnavara valik näitab keskendumist keelele kui sümboolse väärtuse kandjale, eesti

keelest rääkides kasutatakse palju rahvusdiskursusest mõjutatud sõnu ja väga vähe üle-

ilmastumise diskursuse võtmesõnu. Esimestega koos kasutatakse vaid positiivse värvingu-

ga keelendeid, viimaste puhul aga negatiivseid. Lugejana nähakse nii sarnase ideoloogia

järgijaid kui ka üleilmastumisest mõjutatuid, keda aga kutsutakse meelt muutma. Kõrg-

koolide õppekeele osas toimuvat kirjeldatakse teadjapositsioonilt (kõneviis jne) kui nega-

tiivset arengut nii teaduse kui kogu rahva jaoks, ingliskeelset kõrgharidust ei mõisteta para-

tamatusena, vaid pigem arengusuunana, mida tuleks suunata ja kontrollida ning vajadusel

ka piirata. Kindlasti ei nõuta vaid eestikeelse kõrgharidusõppe kehtestamist, pigem juhitak-

se probleemile tähelepanu ning ärgitatakse individuaalsetes keelevalikutes eestimeelsem

ehk -keelsem olema.

Kõrghariduse õppekeele diskursuse eestikeelsust propageerivad kõneisikud üritavad oma

tekstidega realiseerida ühiskonnas rahvuslusideoloogia väärtusi, mille üheks oluliseimaks

väljundiks on omakeelsus kõigis eluvaldkondades, k.a kõrgharidus.

3.2.2. Ingliskeelse õppe osakaalu suurenemise ehk üleilmastumise soosijad

Nagu näitab kõneisikute sõnavara ja grammatiliste vahendite analüüs, lähtuvad halvimal

juhul keelevahetuseni viia võiva ingliskeelse õppe osakaalu suurenemise soosijad eran-

ditult üleilmastumise diskursusest, kuid ka nende puhul võib nagu rahvusdiskursuse eelis-

tajategi puhul märgata erinevust väljaütlemiste radikaalsuses. Kõneisikute suhtumise ja

nende pakutavate arenguvõimaluste paremaks välja toomiseks ja iseloomustamiseks ongi

üleilmastumise diskursust soosiv grupp jagatud kaheks vastavalt suhtumise jäikusele ehk

nende keelekasutuses avalduvale hinnangule kõrghariduse õppekeelsuse tulevikule, kas

kõrgharidust nähakse pigem ingliskeelsena või inglise- ja eestikeelsena ning kas eesti-

keelset kõrgharidust tunnetatakse ohustatuna. Seega lähtutakse rühmitamisel eelkõige

sellest, kas arvamusavaldustes on mainitud ka vajadust leida tasakaal kahe õppekeele vahel

või mitte ning sellest, millist suhte- või väljenduslikku väärtust ingliskeelsuse osakaalu

tõusu teemaga seotud grammatilised tunnusjooned sisaldavad, kuidas (ja kas) viidatakse

52

eesti- ja kuidas ingliskeelsusele. Juhul kui oma argumentatsioonis on kasutatud ka rahvus-

diskursuse mõistestikku, on grupeerimisel lähtutud tekstis domineerivast vaatepunktist,

mille kindlaks tegemise üheks võimaluseks on näiteks teksti struktuuri analüüsimine.

Uurimistöös on käsitletud üheteistkümne ingliskeelset kõrgharidust vähemal või suuremal

määral propageeriva reaalalade teadlase, haridusvaldkonna tippjuhi, poliitiku seisukohti.

Pehmemate erialade esindajatest on kolme aasta jooksul ingliskeelse õppe toetuseks sõna

võtnud vaid paar ja sedagi peamiselt seoses oma haldusalas juba toimunud keelevahetuse

õigustamisega. Tundub, et õigus on Birute Klaas-Langil (PM, 06.12.2013), kes on öelnud,

et meil valitseb üldisem humanitaarteadusi kõrvale suruv suhtumine. Juba pealiskaudsel

andmete analüüsil ilmneb, et ka kõrghariduse õppekeele osas on märkimisväärselt enam

sõna saanud just reaalalade esindajad.

3.2.2.1. Kõrghariduse keeleprobleemi ebaoluliseks pidavad kõneisikud

Kõrghariduse õppekeele diskursuse kõneisikute sõnavara (nt ideoloogiliselt kallutatud sõ-

nade valik, antud peadiskursuse võtmesõnade eelistus ja rahvusdiskursuse sõnavara välti-

mine jne) ning grammatilisi valikute (nt kasutatavad modaalsed vahendid kõrghariduse

eesti- või ingliskeelsusest rääkides) esmase analüüsi käigus ilmnes, et üleilmsetest arengu-

joontest lähtuvad ingliskeelse õppe pooldajad, kes arvavad, et õppekeele valik ei vaja prae-

gusest oluliselt suuremat tähelepanu, on järgmised: Estonian Business Schoolʼi rektor Arno

Almann, Eesti maaülikooli rektori nõunik ja endine poliitik Peeter Olesk, Tartu ülikooli

rektor Volli Kalm, Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop, Tartu üli-

kooli majandusteooria õppetooli juhataja Raul Eamets, Tartu ülikooli endine rektor Alar

Karis, haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets,

haridus ja teadusminister Jaak Aaviksoo.

Nagu näha, on tegemist peamiselt kas haridusasutuste või riiklike institutsioonide esindaja-

tega, kes tippjuhtidena kuuluvad ilmselgelt võimuladvikusse. Ingliskeelse õppe osakaalu

suurendamist õigustavad kõneisikud on kõrgelt hinnatud erialade ja ametikohtade esinda-

jad. Seega on antud juhul tegu vägagi mõjuka arvamusliidrite grupiga.

Grupiliikmete ingliskeelsele õppele orienteeritus ja eestikeelsest kõrgharidusest loodava

kuvandi negatiivne iseloom torkab silma juba pealkirjades, kus on kõrghariduse eesti-

keelsusele viidates kasutatud hinnangulisi verbe ja sõnaühendeid, nagu näiteks:

(12) „Äri õppimisel ainult eesti keeles puudub mõte” (PM, 15.10.2012).

53

(13) „Ahistavad keelehirmud” (PM, 25.10.2012).

Näites (12) antakse grammatiliste valikute abil mõista, et eestikeelne ärialane kõrgharidus-

õpe pole mõttekas ehk arukas. Tugevalt hinnanguline on ka näites (13) kasutatud verb

ahistama, mis on seostatav raskuste ja hädade põhjustamisega ja artikli kontekstis on ahis-

tavana viidatud hirmule, et ingliskeelsete õppekavade arvu suurenemisega kaasneb eesti-

keelse hariduse taseme langus ja halvimal juhul keele- ning kultuurikadu.

Veel kasutatakse mitmetes pealkirjades kõrvuti erineva ekspressiivse väärtusega sõnu:

(14) „Eesti rahvusvaheline filosoofia” (PM, 10.12.2013).

(15) „Rahvusvaheline rahvusülikool” (PM, 19.12.2013).

Nii näites (14) kui ka (15) luuakse vastandlikke mõisteid sidudes Eesti kõrgharidusest mit-

metähenduslik pilt ning asetades pealkirjad konteksti, selgub, et lugejat suunatakse võtma

omaks üleilmastumise diskursuse väärtushinnanguid ehk lähtuma kõrghariduse rahvus-

vahelistumise strateegia eesmärkidest.

Kõrgkoolid, mille õppe eestikeelsuse määrab ülikooliseadus on järgmised: Tartu ülikool,

Tallinna tehnikaülikool, Tallinna ülikool, Eesti maaülikool, Eesti kunstiakadeemia ning

Eesti muusika- ja teatriakadeemia. Erakõrgkoolidel, mille hulka kuulub Estonian Business

School, on ses osas tunduvalt vabamad käed. EBS-i rekrot Arno Almann, kelle sõnul on

nende kooli eesmärk saavutada täielikult ingliskeelne haridus juba enne 2020. aastat, on

2012. aasta oktoobris Postimehe veergudel välja öelnud eestikeelse kõrgharidusõppe jätku-

suutlikkuse osas ehk radikaalseima seisukoha.

(16) Kindlasti eestikeelne haridus ei hääbu täielikult, kuid teatud valdkondades,

nagu näiteks majandus, ettevõtlus ja ärijuhtimine, on tudengitele globaalsel

tööjõuturul läbi löömiseks inglisekeelne haridus hädavajalik (PM, 15.10.2012).

Üleilmastumise pooldamist ja eestikeelse kõrghariduse tulevikust loodavat kuvandit ise-

loomustab näide (16), mis on Almanni seisukohavõtu üks sissejuhatavaid lauseid. Selles

on kasutatud üleilmastumise diskursuse üht märksõnadest turg ning ingliskeelse äri- ja

majandushariduse kui edu võtme iseloomustamisel tugeva emotsionaalse laenguga oma-

dussõna hädavajalik. Eesti keelt nähakse kõrghariduses kui n-ö pehmete ja vähem-

tasustatud erialade õppekeelena, see on tõrjutud perifeeriasse. Eestikeelse hariduse tulevik-

ku näidatakse tumedana, kasutades tegusõna hääbuma viiakse mõte väljasuremisele. Öel-

54

dut küll pehmendatakse omadussõnaga täielikult ja määrsõnaga kindlasti, kuid kuna tege-

mist on tautoloogiaga (välja ei saa surra osaliselt) ja lauses kannab tähendust verb, siis on

tulemus pigem lõplikkusele viitav.

Kirjandusteadlane ja poliitik (IRL), Eesti maaülikooli rektori nõunik Peeter Olesk iseloo-

mustab oma 2012. aasta oktoobri lõpu kirjutises „Rakvere raibe inglise keeles” ingliskeel-

sest teadusest ja kõrgharidusest paratamatutena, ehitades seejuures oma argumentatsiooni

üles teadmuspõhise majanduse diskursuse ja kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia

ühele võtmesõnale konkurentsivõime. Rääkides hariduse ja teaduse keelsuse tulevikust

peab ta loomulikuks eestikeelse kõrghariduse osatähtsuse vähenemist ega viita tasakaalu

otsimise vajadusele.

(17) Ta hakkas mind sõimama seepärast, et kas tõesti läheb Eesti Maaülikool loo-

maarstide õpetamisel üle inglise keelele ja kuidas nõnda reedetakse kõik

varasemad rahvuslikud jõupingutused ning tulevased aated (PM, 30.10.2012).

(18) Ükski mõistusega olend ei vaidle vastu, et inglise keeles avaldatud teaduslikul

tööl on suurem tõenäosus olla viidatud kui samal tööl üksnes eesti keeles (ibid.).

Rahvuslikku vaatenurka naeruvääristatakse ja halvustatakse, seda iseloomustavad näite-

laused (17) ja (18). Näites (17) luuakse vestluspartnerist ja tema rahvusdiskursusel basee-

ruvatest arusaamadest (rahvuslikud jõupingutused ning rahvuslikud aated) negatiivne ku-

vand kasutades verbi sõimama, mis on ju eelkõige seostatav vulgaarse ja arutu käitumise-

ga. Lauses (18) ei jäeta lugejale võimalust, ta pannakse väitlause ja sõnavara valiku abil

tunnistama, et arvestades üleilmset konteksti pole eesti keeles mõtet teadustöid kirjutada.

Kasutatades sõnaühendit mõistusega olend võetakse lugejalt võimalus eriarvamusele. Nii

kinnistatakse jällegi keelekasutusega üleilmselt domineerivat ingliskeelsust ja korda.

(19) Eesti riik saab tellida nn kroonustipendiaate ehk tasuta õppekohti kooskõlas

maksva põhiseadusega, mis kirjutab ette eesti keele ja kultuuri kaitsmise ... sätesta-

mata, kus ja mismoodi (ibid.).

Näitelauses (19) seatakse kahtluse alla ka antud töö teooriaosas kirjeldatud eesti keele põ-

hiseaduslik kaitse nii haridusvaldkonnas kui ka mujal, lauses on viidatud antud kohustuse

tõlgendusvõimalustele. Autor on kirjutise grammatilistes valikutes väga enesekindel ja kri-

tiseerib teisitimõtlejaid, eelnevatele näidetele võib lisada võimaliku eriarvamusel olija

55

kohta kasutatud iroonilise väljendi tarkpea. Tekstiga süvendatakse ettekujutust, et inglis-

keelsus on kõrghariduses ja teaduses ainuke mõistlik valik.

Tartu ülikooli rektor Volli Kalm on avaldanud Postimehes nii 2012. kui ka 2013. aastal

ühe pikema arvamusloo (vastavalt „Ahistavad keelehirmud” ja „Rahvusvaheline rahvus-

ülikool”) kõrghariduse keelsuse teemal. Tema tekstides on maailma ja kõrgkoolide keele-

suundumuste ehk ingliskeelsuse osakaalu suurenemise õigustamiseks üleilmastumise dis-

kursuse märksõnadest kasutusel teadmuspõhise majanduse diskursuse ning kõrghariduse

rahvusvahelistumise strateegia märksõnad rahvusvahelistumine ja konkurentsivõimelisus,

mille abil moodustatakse ka sõnaühendeid nagu rahvusvaheline konkurentsivõime, rahvus-

vaheliselt konkurentsivõimeline eestikeelne haridus (?).

(20) Nimelt seda, et rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise eestikeelse kõrghari-

duse andmine on kallis, kuid see on meie riigi, ülikoolide ja eriti Tartu Ülikooli kui

rahvusülikooli kohus (PM, 25.10.2012).

Kusjuures, kui Olesk pidas silmas eelkõige teadlaste konkurentsivõimet, siis Kalm lähtub

oma kirjutistes institutsiooni konkurentsivõimest, ta keskendub ülikoolile kui ettevõttele.

Teksti tähelepanelikult lugedes ja näitelause (20) puhul ka kontekstiga arvestades ilmneb,

et sõnu kõrgharidus ja ülikool (kui asutus) kasutatakse sünonüümidena. Kalliks maksma

mineva konkurentsivõimelise eestikeelse hariduse (loe: ülikooli) võtmes mõistetakse eesti-

keelset haridust eelkõige kui taksitust ülikoolide rahvusvahelise (äri)edu saavutamisel.

Arvestades teooriaosas välja toodud hariduspoliitilise kontekstiga, on ülikooliseadusese

eestikeelse õppe kohustus Kalmu jaoks pigem häiriv faktor.

(21) Miks nad on siin? Ainult seepärast, et ülikoolides on lisaks eesti keelele õppida

või õpetada midagi kvaliteetset ja tulevikuks kasulikku ka näiteks inglise keeles!

(Ibid.)

Näitelauses (21) kommenteeritakse välistudengite arvu suurenemist. Välisüliõpilasi siia

meelitavast ingliskeelsest õppest luuakse positiivne kuvand iseloomustades seda omadus-

sõnadega kvaliteetne ja kasulik, millest esimene on teatavasti kõrghariduse rahvus-

vahelistumise strateegi üks olulisi märksõnu.

56

(22) Kas on veel paremat Eesti ja eestluse tutvustamise viisi maailmas, kui siin

kõrghariduse omandanud haritlaste asjatundlik sõna oma kodumaal? Lisaks Eesti

jaoks laienev rahvusvaheline suhtlusvõrgustik. (PM, 25.10.2012.)

Kalm kirjutistes võib märgati teisigi kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia võtmesõ-

nu, nagu näitelauses (22), kus positiivse arengujoonena on esile toodud rahvusvahelise

suhtlusvõrgustiku laienemine. Kõrgkooli majandushuvi õigustamiseks kasutatakse aga ka

rahvusdiskursuse sõnavara, nagu näiteks nimisõna eestlus, mis ÕS-i järgi tähendab eesti-

meelsust ehk eesti rahvuslust. Asjaolu, et rahvusdiskursuse sõnavara muidu praktiliselt ei

kasutata, viitab pigem uusliberalitslike väärtuste eelistamisele.

Kalmu tekstides pole juttu õppekeelte osakaalus tasakaalu leidmisest, ta viitab pigem ing-

liskeelse õppe vältimatusele, kasutades selle iseloomustamiseks omadussõna paratamatu.

Samuti ei räägi ta ingliskeelse ning eestikeelse õppe kõrvuti eksisteerimise võimalusest,

vaid juhib tähelepanu vaid eestikeelse õppe ohtudele. Määrsõnaga vaid rõhutab ta üks-

keelsust lähtudes eesti keelest. Sellise arengusuuna võimatust praeguse maailmas on aga

ka kõik seni käsitletud rahvuslikult meelestatud autorid tunnistanud. Seega viitab Kalm

probleemina hoopis eestikeelsele õppele ja loob selle tuleviku pärast muretsejatest nega-

tiivse kuvandi.

(23) Sellistele ootustele vastavat haridust pole võimalik anda isoleerituna maailma

teadusest ja maailmas toimuvast (ibid.).

Näitelausega (23) süvendab ta veelgi ettekujutust, et eestikeelse kõrgharidusega kaasneb

kõrvale jäämine maailmas toimuvast. Kasutatud on hinnangulist verbi isoleerima, kindel

kõneviis välistab teistsuguse, veidigi leebema vaatenurga, lisaks on info esitatud teadja-

positsioonilt.

Näitelause (24) iseloomustab aga kokkuvõtvalt Kalm veendumust, et ingliskeelsus on ai-

nuvõimalik (loe: paratamatu) valik teaduses (ja kontekstiga arvestades ka kõrghariduses).

(24) Meeldib see meile või ei, aga tänapäeva teaduse, tehnoloogia ja innovatsiooni

lingua franca’ks on saanud inglise keel (ibid.).

Lisaks üleilmastumise diskursuse väljenditele konkurentsivõime ja rahvusvahelisus võime

antud lauses (24) näha ka teadmuspõhise majanduse diskursuse võtmesõnu tehnoloogia ja

innovatsioonid.

57

Volli Kalmuga sarnastest põhimõtetest lähtub Margit Sutrop, kes keskendub oma arvamus-

loos „Eesti rahvusvaheline filosoofia” (PM, 10.12.2013) ingliskeelse filosoofiaõppe plus-

side väljatoomisele. Üleilmastumise diskursuse märksõnadest kasutatakse enim rahvus-

vahelistumist ja rahvusvahelist. Sõnu ingliskeelsus kui ka rahvusvahelisus kasutatakse

erinevate fraaside ja lausete koosseisus, kuhu on kaasatud ka positiivset fooni loovaid

määr-, tegu- või omadussõnu, näiteks huvitav rahvusvaheline seltskond, ingliskeelne ma-

gistriprogramm avardab silmaringi ja võõrkeeleoskust, hea haridus tänu rahvusvahelisel

tasemel õppejõududele, Tartu filosoofia on rahvusvaheliselt nähtav.

Ingliskeelsusega seostakse heal tasemel erialane haridus, ingliskeelne praktilise filosoofia

magistriprogramm on olnud positiivne kogemus, tekitatakse mulje, et üliõpilased saavad

välismaa ülikoolides suurepäraselt hakkama eelkõige tänu ingliskeelsetele bakalaureuse-

õppekavade ingliskeelsetele ainetele ja ingliskeelsetele doktoriseminaridele. Rõhutatakse,

et teadus on rahvusvaheline, millele ei tohi seada keelepiire. Selleni, et ka eesti keeles

mõtlemine on väga oluline, jõutakse alles artikli lõpuosas.

(25) Samuti tuleb meil hoolt kanda selle eest, et siin ja mujal loodud teaduslik tead-

mine saaks eesti kultuuri osaks. Tartu Ülikooli ülesandeks on tagada nii filosoofia

rahvusvaheline tase kui ka eestikeelne terminoloogia, eesti keeles filosofeerimise

oskused ja võimalused. Kahtlemata on see meie kõigi ühine vastutus. Ja sellest me

ei kavatse taganeda. (PM, 10.12.2013.)

Kirjutisega maalitakse pilt ideaalsest ingliskeelsest filosoofiaõppest, võimalikest ohtudest,

nagu näiteks eestikeelse mõttekultuuri võimalik langus, ei räägita. Eestikeelset osa filosoo-

fiaõppest kirjeldatakse nii, nagu poleks sisuliselt midagi muutunud. Lõpetuseks jõutakse

lausega (25) umbmäärase üleskutseni ülikooli ülesandest tagada eesti keeles filosofeeri-

mise ja mõtlemise võimalused, mille eest aga millegi pärast vastutavad (me) kõik. Kus-

juures enamik teksti on keskendunud just nimelt hetkeolukorra kiitmisele, umbmäärase

vastutuseni millegi eest, mida pole, tuleb jutuks teksti lõpu poole ja väga lühidalt. Kogu

tekstis domineerib rahvusvahelistumise strateegia sõnavara, üleilmastumise diskursuse ja

üleilmastumisega kaasnevate nähtuste õigustamine, millele on lisatud mõõdukal hulgal

rahvusdiskursuse sõnavara.

(26) On küsitud, kas ei tähenda see eestikeelse filosoofia lõppu Tartu Ülikoolis?

Ma arvan, et ei tähenda. (Ibid.)

58

Sutrop kujundab kirjutises oma sõnade (positiivsed hinnangud rahvusvahelisusele) ja

grammatiliste vormide valikuga (nt väitlused, kindel kõneviis) arusaama eesti filosoofiast

eelkõige rahvusvahelisena, juttu pole tasakaalupunkti otsimisest õppekeelte kasutamisel

või muust taolisest. Kirjutise eesmärk tundub olevat sisendada, et eesti filosoofia saab olla

vaid rahvusvaheline, st ingliskeelne. Samas kasutatakse näite (26) tegusõna arvan pigem

ebakindluse väljendamiseks, ÕSi järgi tähendab see verb eelkõige millegi taolise edasi

andmist, milles polda päris kindel, tegemist on pigem subjektiivse arvamusega. Seega jäe-

takse võimalused lahtiseks, seega pole välistatud, et eestikeelne filosoofia kaob.

Eesti Päevalehes saab 2012. aasta oktoobris võõrtööjõu värbamise teemal sõna Tartu

ülikooli majandusteooria õppetooli juhataja Raul Eamets, kellega muuhulgas räägitakse ka

õpirändest ja sellega seotud ingliskeelsest õppest.

(27) Ingliskeelne õpe ja sellega seotud tudengite õpiränne, mis Tartu ülikoolis sai

alguse juba kakskümmend aastat tagasi, muutub tänasel kõrghariduse maastikul

järjest olulisemaks. Kes sellest aru saavad, jäävad ellu, kes ei saa, hääbuvad.

(EPL, 16.10.2013.)

Nagu näha, oleme antud näitelausega (27) jällegi jõudnud kadumise ehk hääbumise teema

juurde, kuid sedakorda mitte eestikeelse õppe hääbumiseni nagu näitelauses (16), vaid va-

lede otsuste korral ootab kõrgkoole, ja laiemas plaanis ka riiki, aeglane häving. Seda juhul

kui ei arvestata ingliskeelse õppe osakaalu suurendamise vajadusega, teadjapositsioonilt

on nende kindlas kõneviisis väitlausetega loodud arusaam ingliskeelse õppe paratama-

tusest.

Lõpetuseks kahest Postimehes märtsis ja detsembris 2013 ilmunud arvamusloost („Kui

kaua kõlab ülikoolides veel eesti keel?” ja „Inglise keel surub rahvusülikoolis emakeelt

tagaplaanile”), mis iseloomustavad antud grupile omast ja ajakirjanduses domineerivat

suhtumist keeleprobleemi.

Kirjutise „Kui kaua kõlab ülikoolides veel eesti keel?” autoriks on märgitud Postimees

(PM, 01.03.2013), analüüsimisel ilmneb lisaks üleilmastumise kõneisikute suhtumisele ka

teksti autori (ajakirjaniku ehk ajakirjandusväljaande) hoiak. Saab ju ajakirjaniku suhtumist

ja väärtushinnanguid kindlaks teha uurides: mida on teemaks valitud, millistele huvigrup-

pidele on sõna antud, kelle sõnum on pealkirja ja juhtlõiku jõudnud, keda on pikemalt ja

59

mis järjekorras refereeritud (Kasik 2003: 47). Juhul kui on kasutatud palju tsitaate ja refe-

reeringuid, on eelkirjeldatu üks peamisi võimalus loo koostaja enda seisukoha välja

selgitamiseks.

Loo pealkirjaks oleva eriküsilause „Kui kaua kõlab ülikoolides veel eesti keel?” vastus

antakse loo käigus, sõna saavad peamiselt haridusvaldkonna ja kõrgkoolide juhid, kuigi

keelenõukogu seminaril, mille kajastamiseks antud artikkel on koostatud, osales näiteks ka

mitmeid rahvuslikult meelestatud keeleteadlasi (EKKP). Peamiselt on kirjutises sõna saa-

nud haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets, Tartu

ülikooli rektor Volli Kalm (kelle keelekasutust ja seisukohti on antud töös juba mõningal

määral käsitletud), rektorite nõukogu esimees Alar Karis, haridus- ja teadusministeeriumi

keeleosakonna nõunik Jüri Valge ning akadeemik Peeter Saari. Enim refereeritakse

Laidmetsa, Kalmu ja Karist.

(28) Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laid-

metsa sõnul pole praeguseid õppekavu vaadates eesti keele jätkusuutlikkus veel

küsimärgi all (PM, 01.03.2013).

Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi väljendab määrsõna veel ajalisi suhteid ning eitava-

tes ühendites näidatakse nii, et antud hetkel miski pole juhtunud, kuid hiljem see eeldata-

vasti juhtub. Seega võib näitelauset (28) tõlgendada järgmiselt – eesti keele jätkusuutlikkus

tulevikus ilmselt väheneb.

Seisukohta, et kõrghariduse keelsusega on kõik korras, jagab ka Kalm, kelle sõnul on „eesti

keele seisund ülikoolis võrreldamatult parem kui 15 aastat tagasi” (ibid.). Omadussõna

võrreldamatult jätab mulje väga heast olukorrast. Väite tõestuseks tuuakse 22 eestikeelse

kõrgkooliõpiku olemasolu. Samas ei mainita ei samal seminaril jutuks olnud üliõpilaste

kehva eesti keele oskust või terminoloogiatöö vähest tähtsustamist. Fakte on esitatud vali-

kuliselt, kõlama jääb positiivne noot, mis teatavasti ei ühti keeleasjatundjate arvamustega.

(29) Hulk välisõppejõude tahaks osa võtta ka ülikoolielust, kuid palju tegevusest

on vaid eestikeelne. TÜ nõukogu on erandina kakskeelne, aga teaduskondade nõu-

kogud toimuvad ainult eesti keeles. Välisõppejõud on teinud selles suhtes ette-

heiteid. (Ibid.)

60

Näite (29) järgi on Karise jaoks probleem mitte eestikeelse hariduse kestlikkus, vaid üli-

kooli vähene kakskeelsus. Lause põhjal jääb kõlama mõte, et on palju olulisemaid problee-

me, kui hariduse eestikeelsus. Kusjuures mitmekeelsuse idee kordub ka tema intervjuus

Postimehele 3. septembril 2013, kus ta lisaks avaldab arvamust, et „kui väikerahvas tahab

tänapäeva maailmas olla konkurentsivõimeline, tulebki olla kaks-kolmkeelsed”. Siin on

lisaks üleilmastumise mõjule märgata ka ELi keelepoliitiliste suundumustega arvestamist.

Keelnõukogu seminari kommenteeriva kirjutise põhjal on põhimõtteliselt kõik võimalik,

eestikeelne haridus võib kaduda/eeldatavasti kaob, kuid praegu on kõik korras ja muretse-

miseks pole põhjust. Nagu juba öeldud, oli seminaril ka teistsugusel seisukohal olevaid

osalejaid, kuid neid pole refereeritud. Ajakirjanik on eelistanud üleilmastumise diskursuse

ja uusliberalistliku ideoloogia pooldajaid ja aidanud nii kaasa kõrghariduse keelsuse prob-

leemi pisendamisele.

Teine ka ajakirjaniku suhtumist väljendav kirjutis on uudislugu, mis ilmus 2013. aasta det-

sembri alguses. Ka selles Nils Niitra kirjutises„Inglise keel surub rahvusülikoolis emakeelt

tagaplaanile”, mis oli tingitud Tartu ülikooli senati otsusest lõpetada filosoofia magistri-

tasemel eestikeelne õpe, domineerivad üleilmastumise ja ingliskeelse õppe pooldajate sei-

sukohad. Probleemi mitte oluliseks pidajatest on sõna saanud Tartu ülikooli filosoofia-

teaduskonna dekaan Margit Sutrop ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kelle

seisukohti iseloomustavad järgmised kaks näitelauset (30) ja (31).

(30) Haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo väitel on aga eesti teaduskeele sei-

sund ja tulevik kindlam kui kunagi varem. -- Loomulikult on tänapäeval pea võima-

tu omandada kõrgharidust, oskamata mõnd võõrkeelt, eelkõige inglise keelt. (Ibid.)

Omadussõnaga kindel luuakse näitelausega (30) ettekujutus, et eesti teaduskeele seisund

ja tulevik on väga heas seisus ning määrsõnadega loomulikult ja eelkõige kinnistatakse, et

inglise keel on ainuvõimalik ja parim võõrkeel, mida tasub omandada. Aaviksoo sõnavara

ja grammatiliste vormide kasutus pisendab kõrgkoolide keeleprobleemi, samal ajal kinnis-

tatakse inglise keele kui peamise rahvusvahelise suhtluse vahendi rolli.

(31) Rahvusülikooliks olemine ei tähenda sugugi, et ülikool peaks õpetama ainult

eestlasi või ainult eesti keeles (ibid.).

Sutrop omakorda loob näitelauses (31) keele pärast muret tundjatest negatiivse kuvandi, ta

kasutab tingivas kõneviisis modaalverbi pidama ja määrsõna ainult koos sõnadega eestlasi

61

ja eesti keeles. Jällegi tuleb meenutada, et seni analüüsitud kirjutistes pole mitte keegi väit-

nud, et peaks olema ainult eestikeelne õpe. Konteksti asetatuna on tegemist lausega, mis

näitab eestikeelsuse kaitsjaid ja probleemile tähelepanu juhtijaid jäikade ja ebamõistlikena.

Antud kõneisikute grupi kõrghariduse keeleprobleemi eiramist iseloomustavaid näiteid

võib leida veelgi, siin suhtumise illustreerimiseks veel vaid mõned neist: „eestikeelseks

magistriõppeks ja teadustööks on ruumi veel piisavalt” (PM, 18.10.2012); „kõrgel tasemel

ingliskeelne õpe aitab hoida elus nii eesti keelt kui kultuuri, sest noored saavad parimal

võimalikul tasemel hariduse Eesti kultuuriruumis” (03.09.2012)

(32) Arvan, et meie kollektiivselt tõsiseltvõetav keelehirm võiks seisneda hoopis

selles, et oskame liiga vähe keeli peale inglise keele (25.10.2012).

Samal ajal kui Karise sõnul „teadlaskond pelgab, et eestikeelne õpe hakkab taanduma”

(PM, 03.09.2013), leiavad üleilmastumise pooldajad, et ei eestikeelne kõrgharidus ega ka

rahvusidentiteet või -kultuur või -riik oleks mingil moel ohustatud. Nende tekstides aval-

duvat suhtumist iseloomustab kokkuvõtvalt TÜ rektori tekstist võetud näitelause (32), kus

keelehirmu ehk keele jätkusuutlikkuse probleem muudetakse sõnakasutusega (tõsiselt-

võetav) pseudoprobleemiks. Kasutatakse meie-deiksist, et kaasata lugejaid suhtuma keelte

kestlikkuse probleemi pigem skeptiliselt.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üleilmastumisele ja ingliskeelse õppe osakaalu olulisele suu-

rendamisele orienteeritud kõneisikud esinevad teadjapositsioonilt, kõrghariduse inglis-

keelseks muutumist esitatakse paratamatuna, lugejaid suunatakse nii sõnavara, gramm-

matiliste vormide kui ka tekstide struktuuri osas tehtud valikutega aktsepteerima üle-

ilmseid arengusuundi. Eriarvamusel olijate seisukohti isegi naeruvääristatakse keelekasu-

tuse abil, ingliskeelse kõrghariduse propageerimisel lähtutakse pragmaatilistest kaalutlus-

test ja sellist lähenemist sisendatakse ka lugejale. Keelt tõlgendatakse eelkõige kui abi-

vahendit äri tegemisel või siis edu saavutamisel, rahvusidentiteeti puudutavat sõnavara ka-

sutatakse minimaalselt, rahvusdiskursusele viidatakse pigem kui takistusele või kasutatak-

se selle sõnavara selleks, et oma seisukohtadele kaalu lisada. Keeleasjatundjate arvamust,

et kõrghariduse keelsuse osas toimuv nõuaks enam tähelepanu ja ettevaatavat organiseeri-

mist, ei peeta oluliseks.

62

3.2.2.2. Kõrghariduse keeleprobleemile viitavad kõneisikud

Üleilmastumise diskursuse väärtushinnangutest lähtuvate kõneisikute sõnavara ja gramm-

matilisi valikute täpsema analüüsi käigus ilmnes, et ingliskeelse õppe osakaalu suurene-

mist paratamatuna iseloomustavad kõneisikud, kes aga samal ajal juhivad tähelepanu ka

kahe õppekeele vahelise tasakaalupunkti otsimise ning toimuva arengu täpsema piiritlemi-

se vajadusele või võimalusele, on järgmised: Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogia tea-

duskonna külalisprofessor Kalle Tammemäe, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder,

Eesti Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna, TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni professor

ja senati liige Marju Lauristin, TÜ eesti keele professor ja senati liige Birute Klaas-Lang.

Haridusinstitutsioonide esindajatest on tegemist TÜ senati kahe humaniora valdkonna

esindajaga ja ühe reaalalade teadlasega, valitsusasutustest on tingituna maaülikooli vete-

rinaariaeriala toimuvatest muudatustest esindatud põllumajandusministeerium ning lisaks

on kõrghariduse temaatikat pealiskaudselt kommenteerinud ka peamiselt majanduspoliiti-

kaga tegelev ärimees. Me ei leia siit ühtegi kõrgkoolide või haridus- ja teadusministeeriumi

antud küsimuses suurima otsustusõigusega esindajat.

Grupiliikmete suhtumine avaldub jällegi juba pealkirjades, kus viidatakse eestikeelsuse

võimalikule piiravale mõjule leebemalt (33) või tõstetakse vastandamisega esile täieliku

ingliskeelsuse võimatus (34).

(33) „Eesti keel pärsib kohati läbilööki” (PM, 18.10.2012).

(34) „Vabariik inglise keeles?” (PM, 19.11.2012).

Tõsi lauses (33) eesti keele iseloomustamiseks Tammemäe kasutatud verb pärssima on

tugevalt hinnanguline, sünonüümsete tegusõnade reast takistama, segama, halvama, pi-

durdama tähistab see ülekantud tähenduses tegevuse halvamist. Kuid lause mõtet pehmen-

datakse oluliselt lisades määrsõna kohati, mis omakorda viitab, et midagi taolist võib juh-

tuda aeg-ajalt, mõnikord, vahete-vahel. Seega on tehnikaülikooli professori hinnang eesti-

keelsele õppele inseneri- ja teadusvaldkondades küll negatiivne, kuid mitte eestikeelsust

välistav. Artikli tekstis on ta üleilmastumise diskursuse märksõnadest kasutanud maailma-

majandust, millega Eesti majandus on seotud, viidates nii üleilmses arengu paratamatule

mõjule Eestis. Ka on ta inglise keelele ühtse teaduskeelena viidates kasutanud omadussõna

ülimuslik. Seega on ilmselt tegu üleilmsete arengujoonte vältimatuse peegeldajana, kuid

63

samas võime näite (35) puhul näha, et ta tunnistab kõrghariduse keelsuse osas toimuvat

probleemina ning viitab arutelu võimalikkusele.

(35) Ülikoolid on alati valmis osalema asjalikus diskussioonis eesti- ja võõrkeelse

õppe vahekorra osas ning otsima seda pidevalt muutuvat tasakaalupunkti, mis

vastab ühelt poolt ülemaailmsetele kõrghariduse ja teadustöö kvaliteedinõuetele,

teisalt Eesti ettevõtete vajadustele ja eestimaalaste keeletundlikele ootustele

(18.10.2012).

Näitelauses (35) on Tammemäe viidanud kõrghariduses kasutatavate keelte vahelise tasa-

kaalupunkti otsimise võimalusele, kuigi seda on tehtud veidi distantseeritult. Tarvitatud on

tegija ähmastamist, väitluses osalejana nähakse asutust mitte inimesi, ka pole kasutatud nt

meie-deiksist, see tähendab, et end on mõneti distantseeritud. Ka on kõigepealt mainitud

ülemaailmseid nõudeid ja Eesti ettevõtete vajadusi ning viimasena eestimaalaste võimalik-

ku reaktsiooni keskkonnas toimuvale.

Oma väljaütlemistes kõrghariduse keelsuse osas on üsnagi ettevaatlik põllumajandus-

minister Helir-Valdor Seeder, kes oma kirjutises „Vabariik inglise keeles?” ühelt poolt rõ-

hutab üleilmse olukorra keerulisust, teisalt aga esitab isikliku seisukoha, et täielikult inglis-

keelne õpe on vastuvõetamatu. Hoolimata kirjutise eesmärgi mõningast ebaselgusest, võe-

takse selles esmapilgul küllaltki konkreetne seisukoht, et ilma eestikeelse kõrghariduseta

ei saa ja vähemalt formaalselt tunnistatakse probleemi olemasolu.

(36) Eestikeelse kõrghariduse andmine igal tasemel on tõepoolest rahvusülikooli

peamine kohus. Ingliskeelne õpe on aga paratamatus, sest see on üks ülikoolide

lisasissetulekuallikaid ja väheseid võimalusi kutsuda Tartusse külalisõppejõude.

(PM, 19.11.2012.)

(37) Vähemalt praeguse valitsuse ametiajal säilib eestikeelne veterinaarõpe ja

kõrgharidus tervikuna (ibid.).

(38) Täielikult ingliskeelset õpet ei pea ma aga võimalikuks ja see oleks ka põhisea-

dusvastane (ibid.).

Näitelauses (36), mis on info tähtsuse järjekorra esitamise seisukohalt olulisel positsioonil

artikli alguses, kinnitatakse väitlauses kasutades omadussõna paratamatu, et ingliskeelne

õpe on vältimatu. Olukorra halvenemise tagatiseks seatakse hetkel kehtiv valitsuskord (37)

ning kirjutise lõpus võetakse isiklik seisukoht, et täielikult ingliskeelne õpe pole võimalik,

64

kuna see oleks põhiseadusevastane (38), kuid seisukohta väljendatakse kõrvalseisja posit-

sioonilt ning isikliku arvamusena, mis ei kohusta kedagi teist mitte millekski. Lisaks on

täielikult ingliskeelse õppe sisseviimist iseloomustatud verbiga olema tingivas kõneviisis,

mis jätab võimalused mõneti lahtiseks.

(39) Ilma eestikeelse kõrghariduseta ei ole see aga võimalik, sest eesti keele kui

kõrghariduskeele kadumine tähendaks lahkumist kultuurrahvaste hulgast. (Ibid.)

Näites (39) näeme, et räägitakse vaid kõrgharidusekeele kadumisest, riigi kui sellise või-

malikust lõpust pole juttu, nagu võime näha edaspidi ohustatuse aladiskursuse esindajate

sõnavõttude puhul. Antud kõneisik on hoolimata näilisest eestimeelsusest liigitatud üle-

ilmastumise pooldajate hulka, kuna tema tekstis puuduvad viited emotsionaalsele seotusele

eesti keelega, nagu võisime näha eelpool kirjeldatud rahvuslusdiskursuse pooldajate sõna-

vara valiku puhul ning ka artikli ülesehitus viitab üleilmsete arengute eelistamisele.

Teksti sõnum on, et eesti keelel on põhiseaduslik kaitse ja sellest peaks probleemi eskalee-

rumise vältimiseks piisama. Artikli pealkiri on vormistatud küsimusena, millele aga vas-

tust ei anta. Ühelt poolt iseloomustatakse ingliskeelsuse mõju kasvu vältimatuna, teisalt

rõhutatakse ka eesti keele sümboolse väärtuse olulisust.

Eesti Päevalehes on jaanuaris 2012 ilmunud intervjuu Arengufondi esimehe Ott Pärnaga.

Lugu „Põhiküsimus on, kuidas teha eestlaste silmavaadet laiemaks?” juhatatakse sisse soo-

vitusega, et „Eesti ettevõtja ja Eesti tudeng peavad hakkama kohalikust mättast kaugemale

vaatama”. Üleilmastumise diskursuse märksõnadest kasutatakse rahvusvahelistumist ja

konkurentsivõimet, eestikeelsest õppest ei räägita, kuid kasutades omadussõna edukus ja

nimisõna edu rõhutatakse rahvusvahelisuse ning välistudengite ja -õppejõudude olulisust

riigi majandusliku konkurentsi säilitamisel. Ka siin on märgatav teadmuspõhise majanduse

aladiskursuse mõju.

(40) Ega kõrgharidus ühtlaselt rahvusvaheliseks ei muutu. Ikka on keele ja kul-

tuuriga seotud asjad, mis tähendab, et tehnika ja majandusega seotud alad näiteks

peaksid minema tunduvalt rohkem rahvusvaheliseks. (EPL, 28.01.2012.)

Näitelausest (40) ilmneb aga, et eestikeelsust kõrghariduses ei välistata, kuid see on määra-

tud n-ö pehmete erialade jaoks. Kuna rahvusvahelisus on võrdsustatud ingliskeelsusega,

siis järelikult on eesti keelele jäetud n-ö vähemolulised valdkonnad, kusjuures ingliskeelse

õppe suurendamise vajadust rõhutatakse määrsõnaga tunduvalt ja modaalverbiga pidama.

65

Kõrghariduse keelsuse probleemi tunnistatakse, tõsi veidi erinevas võtmes kui rahvus-

diskursuse esindajad, artikli läbivaks mõtteks on, et asjadel ei tohiks lasta minna isevoolu

teed, peetakse silmas vajaduse reguleerida õppekeele muutust lähtuvalt valdkondadest,

nagu on viidatud näitelauses.

Eelpool mainitud 2013. aasta Postimehes ilmunud Nils Niitra TÜ magistritaseme õppe

ingliskeelseks muutumist käsitleva uudisloo peamised kõneisikud olid lisaks Sutropile ja

Aaviksoole ka TÜ senati liikmed Marju Lauristin ja Birute Klaas-Lang.

Enim saigi sõna Lauristin, kes puudutas arutelu käigus eestikeelse mõttekultuuri ohustatu-

se teema, kuid samal ajal õigustas senati otsust muuta magistriõpe ingliskeelseks.

(41) Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professori ja senati liikme Marju

Lauristini kinnitusel ei saa haridus- ja teadusministeeriumi uue kõrghariduse stan-

dardi järgi eesti keeles jätkata (PM, 06.12.2013).

Näitelauses (41) kasutatakse modaalverbi saama eitavas vormis, põhjusena tuuakse välja

üliõpilaskandidaatide vähene arv ning ükskeelsete õppekavade nõue magistritasemel. Vas-

tuolulisust strateegiadokumentide ja põhiseadusega ei mainita, tegelikult ei peaks ju vas-

tavalt eelnimetatuile samuti saama jätkata vaid inglise keeles. Toimuvat esitatakse välti-

matuna, kuna õppekavade kakskeelsus on keelatud, polevat võimalik midagi teha.

Küll aga juhib Lauristin tähelepanu sellele, et kuigi „ingliskeelsed õppekavad on ülikooli

rahvusvahelistumisele kindlasti kasulikud, ei tohiks need välistada eesti keelt”, st et olu-

kord tuleks hoida kontrolli all, kuna ülikoolid võivad majandusliku surve tõttu muuta aina

enam madalama õppeastme õppekavasid ükskeelseks st ingliskeelseks.

Teine artiklis sõna saanud kõneisik Klaas-Lang on üleilmastumise pooldajate gruppi pai-

gutatud mõningaste mööndustega. Tegemist pole otseselt üleilmastumise propageerijaga,

vaid pigem antud arengusuuna vältimatuse ausa tunnistajaga, kes kõigist siiani käsitletud

kõneisikutes kutsub osapooli otsekoheseimalt koostööle ehk probleemiga tegelema. Tema

suhtumist iseloomustab järgnev näitelause.

(42) Oleks aeg rääkida ausalt ja avameelselt sellest, kui ingliskeelseks me lubame

oma kõrgharidusel ja teadusel muutuda. -- Me oleme rääkinud eesti keelest üldha-

riduses või muukeelses gümnaasiumis, aga me pole rääkinud keelest kõrghari-

duses. (Ibid.)

66

Rõhutamaks probleemi olulisust kõigi jaoks ning üldsuse kaasamiseks kasutatakse meie-

deiksist. Erinevalt eelmises alaosas käsitletud ingliskeelsuse osakaalu kasvu propageeriva-

test kõneisikutest on Klaas-Lang oma väljeütlemistes vähem konkreetne, modaalverbi pi-

dama asemel on kasutatud verbi olema ning tingivat kõneviisi, mis antud juhul pehmendab

väljendusviisi kategoorilisust.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üleilmastumisele ja ingliskeelse õppe osakaalu tõusu parata-

matust tunnistavad, kuid seejuures ka kõrghariduse keelsuse küsimuse problemaatilisust

nägevad kõneisikud juhivad oma keelekasutusega tähelepanu ohtudele või vajakajäämis-

tele, mis ingliskeelsusega kaasnevad ning probleemi käsitlemise vajadusele, selleks et lei-

da parim, kõiki osapooli rahuldav lahendus. Kõrghariduse ingliskeelsuses nähakse võima-

lust, mitte väljapääsmatust. Lugejatele ei jäeta muljet, et kõrghariduse õppekeeleks sobib

vaid inglise keel. Arvestatakse ka eriarvamuse võimalikkusega. Ei eitata ingliskeelsuse

valiku pragmaatilist õigsust, kuid ei unustata ka keele sümboolset väärtust. Keeleasjatund-

jate arvamust, et kõrghariduse keelsuse osas toimuv nõuaks enam tähelepanu ja organisee-

rimist, ei peeta liialduseks.

3.3. Kõrghariduse õppekeele diskursuse aladiskursused ja nende konstrueerimine

Käesoleva alapeatüki eesmärk on kirjeldada, kuidas ja milliste aladiskursuste kaudu mee-

diatekstides kõrghariduse õppekeele diskursust konstrueeritakse. Analüüs teostatakse jäl-

legi kolmeetapilisena – kõigepealt kirjeldatakse tekstide keelendeid ja vajadusel struktuuri,

siis tõlgendatakse tekstide keelelisi valikuid ning viimaks seletatakse keelekasutust.

Meediatekstides aastatel 2012–2014 esinenud peamised aladiskursused on kõrghariduse

õppekeele valikut kõrgkooli majanduslikest huvidest lähtuvalt iseloomustav äridiskursus

ehk rahvusvahelistumise diskursus, õppekeelt karjäärivõimalustega seostav edudiskursus

ning ohustatuse diskursus, mis suures osas seob kõrghariduse keelevaliku rahvuse

püsimisega.

3.3.1. Ohustatuse diskursus

Keele ohustatuse ehk keele jätkusuutlikkuse diskursus sellisena, nagu sellele on viidatud

esimese peatükis, pole kõrghariduse diskursuse kõneisikute argumentatsioonis just esi-

kohal. Ka rahvuslikult meelestatud kõneisikud räägivad otseselt keele jätkusuutlikkusest

suhteliselt harva, on ju riigikeele staatuses rahvuskeeli ikka peetud väljaspool ohtu ole-

vaiks. Juhul kui ohustatuse diskursust mainitakse, siis viidatakse keele jätkusuutlikkusele

67

enamasti pigem rahvuse või riigi püsimise kaudu. Kõrghariduse õppekeele diskursuse pu-

hul tähendab see eestikeelse kõrghariduse jätkumise ja arendamise olulisuse rõhutamist,

kuna just nii tagatakse rahvusidentiteedi-, kultuuri või -riigi säilimine. Seejuures üleilmas-

tumise peadiskursuses elluviijad kas vaikivad nii eestikeelse kõrghariduse, eesti keele, aga

ka kultuuri, rahva ja lõpuks ka riigi võimaliku maailmaareenilt kadumise täielikult maha

või sevad sellise võimaluse pigem kahtluse alla.

Kõrghariduse diskursuse kõneisikud viitavad otseselt (eesti) keele kadumisele paaril kor-

ral. Näidetes (43) ja (44) juhitakse tähelepanu (eesti) keele võimalikule lakkamisele, juhul

kui üleilmsete protsesside tõttu ja vale häälestatuse tõttu langetatakse (teaduse ja) kõrghari-

duse keele osas valed otsused.

(43) „Rahvusvaheliselt keeletuks?” (PM, 14.03.2012).

(44) Juba on kuulda väiteid, et eesti keeles ei saagi kõike väljendada. Valdkonna-

kaotus algab just seesugusest alandlikust mõtteviisist. (Ibid.)

Näites (43) tähistab nimisõna keeletu tummust ehk kõnevõimetust, mille võib võrdsustada

keele kui sellise kadumisega, seoses üleilmastumisega kaasneva rahvusvahelistumise ehk

piiriülese suhtluse ja majandustegevuse kasvuga, millega omakorda kaasneb inglise keele

levik ja levitamine. Nagu ka antud töö teooriaosas on viidatud, algab keele allakäik vald-

kondade kaotusest, lauses (44) antaksegi omadussõnaga alandlik, mille sünonüümid on

näiteks orjalik ja koeralik, negatiivne hinnang indiviidide mõjutamisele ja mõjutatavusele,

mille tõttu pole välistatud haridusvaldkonna kaotus, millele võib omakorda järgneda eesti

keele köögikeeleks muutumine ning lõpuks kadumine.

(45) Eesti vaimuilm on tervik ja magistriõpe ülikoolis selle samaväärne osa kui

näiteks kultuuriajakirjandus. Niisiis peaksime arutama tõsise näoga ka seda, et

mingi osa Sirbist peaks olema inglise keeles, kuna selles on autoritel odavam kir-

jutada ning on rida teemasid, mida eesti keele viletsuse tõttu polegi võimalik kul-

tuurselt lahata. (PM, 20.10.2012.)

Ka näitelause (45) on valdkonna (ja ka keele) püsimine seostatud suhtumisega. Ironiseeri-

des hoiatatakse ideoloogilise väite eest, et eesti keel pole piisavalt väljendusrikas- ja või-

meline. Selleks on kasutatud umbisikulises tegumoes modaalverbi pidama, mis viitab väl-

jastpoolt peale surutavale suhtumisele, koos sõnaühendiga tõsise näoga.

68

(46) „Kui kaob eestikeelne magistriõpe, siis ei pruugi tudengitel tekkida eestikeelse

arutluse oskust, mis tähendab omakorda, et puudub oskus õpetada ainet eesti keeles

gümnaasiumis või ülikoolis,” selgitas Lauristin. „Lõppkokkuvõttes ei arene vald-

konna keel ja eesti keel võibki muutuda lihtsalt kodu- ja köögikeeleks.”

(PM, 06.12.2013.)

Näitelause (46) on vihjatud vaid ingliskeelse õppe ohtlikkusele keele kestlikkuse seisuko-

halt, kusjuures modaalverbi võima kasutus viitab arengustsenaariumi pehmendamisele.

Seda kuidas argumentatsioonis on kasutatud Eesti kui riigi jätkusuutlikkuse sidumist eesti-

keelse kõrghariduse püsimisega näitavad järgmised kaks näitelauset.

(47) Kui eesti keele ära anname, pole ka Eestit, mida kaitsta (PM, 14.03.2012).

Arvestades asjaoluga, et näitelause (47) on võetud tekstist, mida läbib riigikaitse tonaalsus,

on ilmne, et Eesti all mõeldakse antud lauses riiki ning seega viidatakse rahvusliku iseseis-

vuse säilimise seotusele (haridus- ja teadus)keele püsimisega. Meie-deiksise kasutamisega

kaasatakse kogu kodanikkond kaasa mõtlema ja tegutsema ehk siis eesti keelt kõigis vald-

kondades väärtustama.

(48) Seega, eestikeelse ühiskonna kestmiseks on vaja lahendada keerukas ülesanne

- tagada ühel ajal õpe riigikeeles ning selle kõrval mõningased valikud muudes

keeltes (PM, 19.10.2012).

Näites (48) viitab sõnaühend eestikeelne ühiskond väljakujunenud kooseksisteerimise vor-

mi ehk antud kontekstis rahvusriigi lõppemisele, kui kõrghariduses ei leita tasakaalu inglis-

ja eestikeelse õppe vahel. Kusjuures erinevalt üleilmastumise apologeetidest ei mainita

ingliskeelset õpet, vaid eessõnaga mõningased viidatakse mitmete võõrkeelte olulisusele

ka õppeprotsessis.

Lisaks kasutatakse argumentatsioonis ka otsest eesti kultuuri- ja identiteedi püsimise sidu-

mist eestikeelse kõrghariduse õppekeele olemasoluga. Kui kaotatakse haridusvaldkond

kaob kultuur- ja identiteet ning seega ei püsi ka eesti keel enam üheski valdkonnas ehk

eesti keel kaob maailmaareenilt. Sellist suhtumist iseloomustab järgmine näitelause (48).

(49) Kas me liigume pikemas perspektiivis kakskeelse Eesti poole, täielikult inglise

keelse Eesti poole või hakkab meie ühiskonda hoopistükkis domineerima uus lingua

69

franca estonglishi näol? Ja kuidas mõjutab see tendents Eesti ühiskondlikku men-

taliteeti tervikuna ning seda just eesti keele kui rahvusliku identiteedi säilimise

vaatevinklist? (PM, 08.11.2012.)

Näites (49) viidatakse kõrghariduse õppekeele osas valitsevale segadusele, mis võib kõige-

pealt viia valdkonna kaotuseni, millele omakorda võib järgneda rahvuse ja keele kadumine.

Küsilausete kasutamine näitab, et ühelt poolt ollakse kõhkleval seisukohal, teisalt aga kut-

sutakse lugejat kaasa mõtlema. Valede keelevalikutega kaasneva ohuna nähakse ja näida-

takse rahvusliku identiteedi kaotust, mis peaks rahvuslikult meelestatud lugejas tekitama

küsimusi toimuva suhtes.

Õppekeele ja seega rahvuskeele kestlikkuse küsitavusele viitavate kõneisikute suhtumisele

on iseloomulik, et eesti keele püsimise jaoks ei peeta piisavaks vaid põhiseaduslikku kait-

set. Kõik nad kutsuvad lugejat üles eelkõige oma suhtumist muutma, ehk eesti keele säili-

mise kindlustamiseks langetama läbimõeldud valikuid, mis arvestavad ka kohalike harju-

muste ja tavadega. Lisaks juhitakse tähelepanu ka olukorraga läbimõeldumalt tegemise

vajadusele.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et keele ohustatuse diskursus on kõrghariduse õppekeele diskur-

suse suhteliselt nõrgalt esindatud. Seda kasutavad oma argumentatsioonis arvulises vähe-

muses olevad ja vähem sõna saanud rahvuslikust ideoloogiast lähtuvad kõneisikud ning

üleilmastumise pooldajad pigem väldivad. Arvestades eesti keele kõrget sümboolset väär-

tust, võib selle kadumisele viitavale vihjele järgneda negatiivne reaktsioon mõjurite suhtes,

mis sellise arenguni viia võivad ja antud juhul on üheks konkreetseks keelevahetuseni viia

võivaks teguriks ingliskeelse õppe osakaalu suurenemine haridusvaldkonnas. Antud uuri-

mistöö käigus analüüsitud tekstides on keele ohustatus tihedalt seotud rahvuse jätkusuut-

likkusega, mis on osade kõneisikute puhul seatud sõltuvusse eestikeelse kõrghariduse ole-

masolust, viimase ohustatus seab ohtu ka esimese. Sidudes argumentatsioonis kõrgharidu-

se õppekeele jätkusuutlikkuse kas Eesti riigi või eesti kultuuri ja identiteedi jätkusuutlikku-

sega, on kõrghariduse õppekeele diskursuses üks selle peadiskursusi – rahvusdiskursus –

allutanud endale keele ohustatuse diskursuse.

70

3.3.2. Edudiskursus

Sotsiaalteadlase Marju Lauristini (2013) sõnul mõeldakse edukusest kõneldes eeskätt sel-

lest, kuivõrd on ühiskonnas jõutud lähemale soovitud eesmärkidele. Kuna edukus on hin-

nanguline mõiste, tuleb kõigepealt määratleda, millistest eesmärkväärtustest lähtutakse.

Eesti on juba mõnda aega domineerinud vabaturumajanduslik arusaam, et kõige olulisem

on majanduslik edukus. Eesti inimarengu aruande (2012–2013: 50) järgi peeti siin ka 2011.

aastal jätkuvalt eneseväljenduslikest väärtustest tunduvalt olulisemaks ellujäämisega seo-

tud ehk ka materiaalseid väärtusi, näiteks tööalane edukus tagab sissetuleku ja positsiooni

ühiskonnas. Uurimuses käsitletud edudiskursus põhjendab kõrghariduse õppekeele valikut

kasu(m)likkusega, s.t kas eelisega tööturul või tööalaste saavutustega, k.a teadlaskarjäär.

Antud aladiskursus on ilmselgelt orienteeritud ingliskeelse kõrghariduse populariseerimi-

sele, selle kõneisikud pooldavad üleilmseid arenguid. Edudiskursus tugineb uusliberalistli-

kel väärtustel, rõhutatakse inglise keele olulisust edu saavutamisel, mingit ebaõiglust või

ohtu inglise keele domineerimise ei nähta, olukorda mõistetakse loomulikuna ja selliseks

kujundatakse keelekasutuse toel ka üldsuse arusaama.

(50) Kindlasti eestikeelne haridus ei hääbu täielikult, kuid teatud valdkondades,

nagu näiteks majandus, ettevõtlus ja ärijuhtimine, on tudengitele globaalsel töö-

jõuturul läbi löömiseks inglisekeelne haridus hädavajalik (PM, 15.10.2012).

(51) Inseneri- ja tehnikavaldkondades on inglisekeelne õpe seda kriitilisem, mida

kõrgemale kõrgharidusastmele jõutakse. Avatud konkurents ning maailmamajan-

dusega seotus ei jäta just palju võimalusi läbilöögiks pelgalt eestikeelset termino-

loogiat ja oskussõnavara vallates. (PM, 18.10.2012.)

(52) Äraseletatult: kui Eesti riik tellib kohalike loomaarstide väljasuremise vältimi-

seks 25 stipendiaati aastas, siis mitte inglise, vaid eesti keeles koos teiste keelte

oskamisega muuseas ka nonde 25 konkurentsivõime huvides töö- või teadusturul

väljaspool Eestit (30.10.2012).

Majandusvaldkonna sõnavarasse kuuluva ja eriti teadmuspõhise majanduse diskursuse le-

gitimeerimisel kasutatava nimisõna konkurents tarvitus nii lauses (51) kui ka (52) näitab,

millistest väärtustest lähtutakse. Lausetes esinevad väljendverb läbi lööma ja nimisõna lä-

bilöök on positiivse varjundiga, viidates eneseteostusele. Omadussõna hädavajalik rõhutab

lauses (50) ingliskeelse kõrghariduse vältimatust ja asendamatust, lauses (51) kasutatakse

71

aga ingliskeelse õppe olulisuse rõhutamiseks magistri- ja doktoritasemel tugevalt hinnan-

gulise varjundiga omadussõna kriitiline. Kõigis näitelausetes on viidatud, et just ingliskeel-

ne kõrgharidus tagab piiriülesele edu, esmalt nimisõnaga globaalne, teisel korral sõna-

ühendiga avatud maailmamajandus, kolmandas lauses majandusterminoloogiale ise-

loomuliku sõnavara abil – töö- ja teadusturg väljaspool Eestit. Kuigi väidetena esitatud

laused ei pruugi kirjeldada tegelikku olukorda, õigustatakse ikkagi ingliskeelse õppe mahu

suurendamist eelkõige sellisele õppele järgneva eduga Eesti, eriti aga maailma tööturul.

(53) Ingliskeelse õppekava läbinud on oodatud spetsialistid edukates Eesti firma-

des, kes nagunii suhtlevad oma partneritega all- või ülalpool tootmis- või äriahelat

ainult inglise keeles (PM, 18.10.2012).

Näitelauses (53) välistatakse määrsõnadega nagunii ja ainult võimalus, et edukas firma

võiks suhtlusvahendina kasutada mõnd teist keelt peale inglise keele. Ka on teadjaposit-

sioonilt esitatud väitlusega loodud ettekujutus, et just ingliskeelse õppekava läbimine tagab

edu tööturul. Nimisõna spetsialist kasutamine loob tunde, et piisab ingliskeelsest õppest,

et saada mingi ala asjatundjaks. Puudub kahtlus, mida võisime näha rahvusdiskursuse esin-

dajate kirjutistes, kus viidati võimalikule hariduskvaliteedi langusele õppejõudude ja üli-

õpilaste kehva inglise keele oskuse tõttu.

(54) Ingliskeelses magistriprogrammis õppimine avardab üliõpilaste silmaringi,

võõrkeeleoskust ning – mis peamine – annab väga heal tasemel erialase hariduse,

kuna meil õpetavad rahvusvahelisel tasemel õppejõud (PM, 10.12.2013).

Lauses (54) pigem rõhutatakse ingliskeelse magistriõppe kõrget kvaliteeti, teadjapositsioo-

nil esitatud lauses omadussõna hea kasutamine koos sõnaühendiga erialane haridus ei jäta

ses osas kahtlemisruumi. Arvestades kontekstiga peetakse tasemest rääkides nähtavasti

silmas väärtust ehk väärtuslikkust ehk teadmiste rakendusvõimalusi ehk edukust. Mida aga

mõeldakse rahvusvahelise väärtusega ehk rahvusvahelisel tasemel õppejõu all jääb mõneti

ebaselgeks. Nähtavasti on silmas peetud õppejõudude eruditsiooni, mis tõstab nende hinda

rahvusvahelisel tööjõuturul. Sõnast rahvusvaheline, mis otsesõnu tähendab riikidevahelist,

on üleilmastumise diskursuses vormitud laialdaselt kasutatav positiivne väärtusmõiste.

Samuti seotakse antud lauses erudeeritus ingliskeelsusega. Kõneisiku sõnavaras domi-

neerib teadmuspõhise majanduse diskursuse sõnavara, mis ühet poolt ähmastab mõtet ja

teisalt kinnistab üleilmastumise diskursuse ja selle aladiskursuste sõnavara ja mõttelaadi,

72

mis omakorda legitimeerib domineerivat süsteemi, k.a ingliskeelse õppe enesestmõisteta-

vus. Jällegi on argumentatsioonis kasutatud kindlat kõneviisi ja väitluseid.

(55) Ükski mõistusega olend ei vaidle vastu, et inglise keeles avaldatud teaduslikul

tööl on suurem tõenäosus olla viidatud kui samal tööl üksnes eesti keeles. Kuid see

peab siis olema avaldatud ka autoriteetses kohas ning meie oludes peab tal olema

eesti vaste. (30.12.2012.)

Näitelauses (55) kinnitatakse veel kord teadusalase edu paratamatut seotust justnimelt ing-

liskeelsusega. Tõsi, kasutades sõna tõenäosus ei looda ettekujutust, et piisab vaid teadustöö

ingliskeelsusest. Arvestades aga kogu artikli meelsusega võib öelda, et sõnaühendiga meie

oludes luuakse teadustöö eestikeelse kajastamise nõudele mõneti negatiivne foon. Jääb

mulje, et viidatakse millelegi ebareeglipärasele või kohatule, mitte maailma keelte paljusu-

sest tingitud praktikale, mis võimaldab probleeme väiksemate keelerühmade jaoks mingil

määral lahendada. Nimisõna autoriteetne kasutus ja artikli üldine meelsus näitab, et tea-

dustööde edukuse sõltumine kasutatud keelest ei häiri kõneisikut. Sarnast meelsust iseloo-

mustab ka näitelause (56).

(56) Teadus peab edenemiseks olema rahvusvaheline ja niisiis pole ka Kriisa kinni-

tusel midagi kummalist selles, kui nüüdisaja lingua franca on inglise keel

(PM, 06.12.2013).

(57) Samas pole mõtet luua endale illusiooni, nagu saaks ainult eesti keeles publit-

seeritud teadustöö osaks universaalsest maailmateadusest (PM, 19.12.2013).

Lausetega (56) ja (57) kinnistatakse järjekordselt, et edukas teadus saab olla vaid inglis-

keelne. Lauses (56) kasutatakse modaalverbi pidama ning verbi edenema koos nimisõnaga

rahvusvaheline, ka tõstetakse inglise keel tänapäeva lingua franca seisusesse. Lauses (57)

viitab nimisõna illusioon edukuse vaatenurgast eestikeelse teadustöö mõttetusele.

Edudiskursuses pakutakse paaril korral alternatiivi ingliskeelsusele kui edu tagatisele, läh-

tudes ELi keelepoliitikast viidatakse mitme keele valdamisele edu allikana, nagu lauses

(58).

(58) Tartu Ülikooli endine rektor Alar Karis leiab, et kui väikerahvas tahab täna-

päeva maailmas olla konkurentsivõimeline, peavad inimesed olema kaks-

kolmkeelsed (03.09.2013).

73

Siin seob nimisõna konkurentsivõime kasutus indiviidi võimaliku edukuse mitme võõr-

keele oskusega. Nagu on viidatud ka antud töö esimeses peatükis, on kakskeelsus mõneti

ohtlik valik, kuna võib lõpuks ikkagi päädida sellega, et suurem ja kasulikum keel hõlmab

keele kestlikkuse seisukohalt olulised valdkonnad ning lõpuks nõrgem keel hääbub.

Mainida tuleks ka mitmes tekstis esinevat inglise keele domineerimise ja ebaõigluse te-

maatikat, mida aga edudiskursuse ja ohustatuse diskursuse kõneisikud tõlgendavad to-

taalselt erinevalt, vastavalt näitelased (59) ja (60), (61).

(59) „Ebaõiglane on panna ühele poole ülikooli soov rahvusvahelistuda ja teisele

poole hirm eesti keele kadumise ees,” nentis Kalm. Rektor usub, et ka suur grupp

Eesti noori võtaks vabatahtlikult ingliskeelseid kavu, et oma konkurentsivõimet

laiendada, kuid see pole siiski argument võõrkeelsete õppekavade tegemiseks.

(PM, 01.03.2013.)

Lauses (59) mõistetakse omadussõnaga ebaõiglane hukka kriitika ülikoolide ingliskeelse-

maks muutumise aadressil. Lisaks sisendatakse noortele sõnavaliku abil järjekordselt, et

ingliskeelne õpe suurendab nende võimalust edule, selleks kasutatakse nimisõna konku-

rentsivõime koos verbiga laiendama.

Edudiskursuse oponentide seisukohti illustreerivad näitelaused (60) ja (61), kus vastupidi-

selt eelkirjeldatule kritiseeritakse domineerivat praktikat, et edukas teadus on ingliskeelne.

Oponentidest kõneisikute põhiväärtuseks on rahva kultuuriline kestlikkus, mis on seotud

keele jätkusuutlikkusega kõigis valdkondades, k. a teadus ja kõrgharidus, seega peetakse

olukorda ebaõiglaseks ja taunimisväärseks. Edu sidumist ingliskeelsusega peetakse valeks,

kuid selline seisukoht jääb kõrghariduse õppekeele diskursuses marginaalseks ja on ka siin

välja toodud vaid alternatiivse mõttelaadi võimalikkuse meenutamiseks.

(60) Ometi on Eesti teadlasi jaotavate punktide järgi (ka viletsas) inglise keeles

avaldatud artikkel kuulutatud väärtuslikumaks kui eestikeelne tervikuurimus või

õpik (PM, 14.03.2012).

(61) Ent Euroopa ja maailma keelte võrdsust millegipärast oluliseks pidada ei

taheta. Miks ei võiks teadlane avaldada oma töö tulemusi mis tahes kultuurkeeles,

kartmata, et ainuüksi keelevaliku põhjal võidakse tema tehtu hinnata rahastus-

kõlbmatuks? (Ibid.)

74

Lauses (60) viitab omadussõna väärtuslik ingliskeelse teadustöö tähtsaks ja vajalikuks pi-

damisele hoolimata tehtud töö hulgast ja mõttekusest ning kui arvestada kontekstiga, siis

juhib määrsõna ometi tähelepanu olukorra ebaõiglusele. Näites (61) aga näitab omadus-

sõna kõlbmatu, et mitteingliskeelsel teadustööl puuduvad rahastajad ning võimalus edule

ehk selline töö ei saagi teoks, umbisikulises tegumoes modaalverbi võima kasutus viitab

aga kriitikale. Negatiivset hinnangut rõhutab veelgi verbi kartma kasutus, mis viib mõtted

ebaõiglasele kohtlemisele.

Nagu juba öeldud, on oponentide hääl nõrk, eelkirjeldatud kahes näitelausega (60) ja (61)

sarnaseid seisukohti leiab ajakirjandustekstidest minimaalselt, tundub, et teaduse inglis-

keelsus on ka Eestis muutunud üsnagi iseenesestmõistetavaks ja nagu näha üritatakse sar-

nast suhtumist kujundada ka kõrghariduse õppekeele osas. See tähendab avalikus sfääris

ingliskeelse kõrghariduse propageerimist ühiskonnas domineerivate väärtushinnangute

abil.

Kokkuvõtteks võib öelda, et edudiskursuse puhul on ilmne, et selle kõneisikud lähtuvad

uusliberalistlikest vabaturumajanduslikest väärtustest, kasutatud on majandussõnavara,

nagu näiteks konkurents ja turud koos positiivset väärtust sisaldavate keelenditega. Märga-

ta võib ka teadmuspõhise majanduse diskursuse mõju, teadmisi seostatakse rikkuse ja või-

muga. Seejuures rõhutatakse, et parimad teadmised võimaldab saada just ingliskeelne

kõrgharidus. Edudiskursuse kõneisikud on sisuliselt ingliskeelse maailma status quo kin-

nistajad. Oma tegevusega aidatakse kaasa kehtiva korra positsioonide tugevdamisele, k.a

inglise keele levik ja mõju suurenemine. Ebaõiglusena mõistetakse mitte inglise keele do-

mineerimist üleilmastumise tagajärjel ja tõttu, vaid hoopis võimu kriitikat, mis mõistab

hukka sellise arengu tingimusteta omaksvõtu.

Edudiskursust kasutavad oma argumentatsioonis eranditult vaid üleilmastumise diskursuse

kõneisikud, kusjuures ainult haridusinstitutsioonide tippjuhtide puhul lisandub sellele ka

järgmises alaosas käsitletav äridiskursus. Seega on just materiaalne ja tööalane edu see,

millele ingliskeelsuse propageerimisel viidatakse. Edudiskursus on kõrghariduse õppekee-

le diskursuse mõjukaim aladiskursus.

75

3.3.3. Äridiskursus

Nagu on kirjeldatud ka esimeses peatükis, on uusliberalistliku turumajanduse toimel kõrg-

koolid muutumas äriettevõteteks, seejuures on oluliselt kasvanud riigipoolne surve, et saa-

daks ise majanduslikult hakkama. Kõrgkoolide jaoks tähendab see eelkõige erainvestorite

kaasamist ja/või õppemaksule orienteerumist. (Fairclough 2010: 101.) Eesti kõrghariduse

pole küll enam tasuline, kuid oluliselt on muutunud riikliku rahastamise põhimõtted. Ka

siin muutub järjest olulisemaks haridusasutuse rahvusvaheline atraktiivsus. Seega ongi

kõrgkoolid asunud end turundama, et saavutada globaalsel turul äriettevõttena võimalikult

soodsat positsiooni. Äri aladiskursus kujutab endast eeskätt kõrgkoolide enda turundamise

diskursust, mille peamiseks märksõnaks on rahvusvahelistumine. Kui edudiskursus kes-

kendus indiviidide konkurentsieelistele tööturul, siis äridiskursus kontsentreerub kõrg-

koolide konkurentsivõimele globaalsel haridusturul. Põhirõhk on kõrgharidusel kui kau-

bal, mida õige, st rahvusvahelise, õppekeele valik toetab.

(62) Nimelt seda, et rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise eestikeelse kõrg-

hariduse andmine on kallis, kuid see on meie riigi, ülikoolide ja eriti Tartu Ülikooli

kui rahvusülikooli kohus. Sama loomulik, nagu on kohus anda igal tasemel eesti-

keelset kõrgharidust, on ka ülikoolide soov selle kõrval suurendada kvaliteetsete

ingliskeelsete loengute ja õppekavade arvu. Nendeta kaotaksime kiiresti rahvus-

vahelise konkurentsivõime ja jääksime kõrvale ülikoolidevahelisest koostööst.

(PM, 25.10.2012.)

Näite (62) esimesest lausest oli juba juttu varem (vt näitelause (18)). Lühidalt öeldes on

esimese lause mõte selles, et eestikeelse ülikooli ülalpidamine on kallis. Lugedes edasi ja

jõudes näite kolmanda lauseni saame aru, et juba esimeses lauses kasutatud sõnaühend

rahvusvaheline konkurentsivõimelisus ei käi mitte eestikeelse ülikooli kohta, vaid ainult

selle ingliskeelse osa kohta, milleta kaob TÜ-l võimalus kunagi eelpool kirjeldatud Euroo-

pa teadusülikoolide võrgustikku kuuluda või saada piisaval arvul välistudengeid vastamaks

EL-i kõrghariduspoliitika standarditele.

Määrsõnaga loomulik tekitatakse tunne, et ingliskeelse õppe osakaalu suurendamine on

loomupärane protsess, mida pole õigust ega mõtet vaidlustada. Nii nagu üleilmastumine

on paratamatu ja pöördumatu, on seda ka ingliskeelsus kõrghariduses, kuna just nii saavu-

tatakse edu, sedakorda siis ülikooli äriedu haridusturul. Meie-deiksisega luuakse tunne, et

76

ingliskeelse õppe mahu suurendamiseta jätmise korral jäävad kõik millestki ilma, tege-

likult on aga ju juttu konkreetselt Tartu ülikoolist, kelle lisasissetulekud (ELi toetused) ja

riiklik rahastamine sõltuvad otseselt välisüliõpilaste arvust. Kõneisiku sõnavaras ja argu-

mentatsioonis on märgata tugevat ELi teadmuspõhise majanduse diskursuse järgimise ja

sellest tingitud hariduspoliitiliste otsuste mõju.

(63) Paraku ka inglise keelt ei oska meie akadeemilise kogukonna kõik liikmed

piisavalt hästi, et selles keeles haridus omandada või loenguid pidada. Järelikult

oleks hea rohkem keeli õppida, ja efektiivseim on seda teha vastavas töö- või õppe-

keskkonnas. -- Meie õpilaste, üliõpilaste ja õppejõudude ajutine õppimine ja töö

välismaal peaks saama normiks, nagu seegi, et oma laborites ja auditooriumites

tervitame aina rohkem välismaalasi. (PM, 25.10.2012.)

Näites (63) võrdsustatakse (võõr)keeled mitmuses inglise keelega ainsuses. Kõrgkooli õp-

pejõudude võimetus anda välismaa tudengitele loenguid seab jällegi ohtu ülikooli konku-

rentsivõime, seega tuleks muuta keskkond, st kõrgkool võimalikult võõrkeelseks. Suund

sellele on võetud, seda tõestab viimases lause modaalverbi pidama kasutus koos nimi-

sõnaga norm. Jällegi on märgata teadmuspõhise majanduse diskursuse otsest mõju, välis-

tudengid tõstavad Eesti ülikoolide konkurentsivõimet haridusturul, seega tuleb luua neile

sobivad tingimused, kõike seda esitatakse aga kui boonust eesti üliõpilaste jaoks, kes saa-

vad koduse rahvusvahelise õpikeskkonna.

(64) Rektorite nõukogu on arutanud keele ja kvaliteedi küsimusi ning leidnud, et

ei peaks kujundama üleriigilist keelepoliitikat, jälgides eri keelte ainepunktide

mahtu õppekavades, vaid vaatama kõrgharidust kui tervikut. Karis kutsus üles mõt-

lema eeskätt kvaliteedile – mittekvaliteetne õpetamine mõjutab Eesti kõrghariduse

renomeed. (PM, 01.03.2013.)

Näitelauses (64) viidatakse ingliskeelse õppe mahu seosele Eesti kõrgkoolide konkurentsi-

võimega haridusturul. Sõnaühendiga mittekvaliteetne õpetamine peetakse silmas rahvus-

vaheliselt mitteedukat õpetamist, mis arvestades konteksti tähendab väikest arvu kõrgel

tasemel välisõppejõude, välisüliõpilasi ning vähest ingliskeelset õpet. Eesti kõrghariduse

reputatsioon seatakse jällegi sõltuvusse rahvusvahelistumisest ehk äriedust.

77

(65) Rektor Volli Kalmu sõnul pole konkurentsivõimeline kõrgharidus magistri- ja

doktoritasemel võimalik ainult eesti keeles õpetades. Võõrkeelseid õppejõude on

vaja, et tuua kompetentsust, mida meil pole. (PM, 01.03.2013.)

Seda mida mõeldi eelmises lauses kvaliteedi all, mõistame paremini kui loeme mõttega

näitelauset (65). Kõigepealt on jällegi segi aetud mõisted kõrgharidus ja kõrgkool, lause

mõte on, et ülikool pole üleilmsel haridusturul konkurentsivõimeline juhul kui õppekeeleks

on vaid eesti keel. Lisaks seatakse võrdusmärk kompetentsuse ja võõrkeelsuse vahele, st

kvaliteedi saavad tuua vaid võõrkeelsed õppejõud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et äridiskursuse kõneisikutest kõrgkoolide tippjuhid kasutavad

erinevaid argumente õigustamaks ingliskeelse õppe osakaalu suurendamise vajadust. Ing-

lise keele õpetamine on suuräriks ingliskeelsetes maades, teistele jääb inglise keele vahen-

dusel hariduse müümine. Argumentatsioonis kasutatakse majandustermineid, üleilmastu-

mise ja teadmuspõhise majanduse diskursuste sõnavara. Jällegi on kasutusel kindel kõne-

viis, modaalverbid ning meie-deiksist. Olles osaks üleilmsest süsteemist ning tugeva ELi

poolse surve all ei jäägi haridusjuhtidel muud üle, kui üritada globaalsel turul võimalikult

soodne positsioon kätte võidelda ning selleks on vaja inglise keelt. Sõltub ju ka kõrgkooli-

de rahastamine rahvusvahelisest edust. Kõrgkoolide turundamise aluseks on Eesti kõrg-

hariduse rahvusvahelistumise strateegia ning just selle allika põhimõtteid ja märksõnu võib

äridiskursuse puhul kõige enam leida.

Kõrghariduse õppekeelde puutuvates tekstides domineerib äridiskursus koos edudiskursu-

sega ning ka äridiskursuse kõneisikud aitavad kindlustada uusliberalistlikel väärtustel

baseeruva süsteemi status quoʼd. Tugevaks mõjuriks on ELi hariduspoliitika, mis aga tea-

tavasti lähtub teadmuspõhise majanduse diskursusest, mis on tekkinud üleilmastumise dis-

kursuse transformeerimisel ja kannab endas samu alusväärtusi.

78

4. ARUTELU

Peatükis arutletakse, kuidas on õnnestunud uurimisprobleem lahendada ja uurimisküsi-

mustele vastused leida. Uurimistulemused ja tehtud järeldused asetatakse laiemasse sot-

siaalsesse ning kultuurilisse konteksti, neid vaadeldakse esimeses peatükis kirjeldatud teo-

reetilise raamistiku ja teemaga seostuvate uurimuste valguses. Peatüki lõpus hinnatakse

uuringu kasulikkust ja arutletakse, kas oleks vaja edasisi uuringuid selle kohta, kuidas või-

mu- ja diskursiivsete vahenditega keele kestlikkuse seisukohalt olulisi arusaamu avalikus

sfääris kujundatakse või siis konkreetsemalt, kas tuleks antud töö teemat edasi arendada ja

uurida, milline on kirjeldatud kõrghariduse õppekeele diskursuse mõju individuaalsetele

keelehoiakutele.

Töö eesmärgiks oli analüüsida eesti keele kui kõrghariduse õppekeele maine kujundamist

trükimeedias, teha kindlaks millistest ideoloogilistest uskumustest lähtuvalt ja kuidas

avalikus sfääris ühiskonna jaoks olulises küsimuses tähendusi konstrueeritakse. Kriitilise

diskursuseanalüüsi abil otsiti vastust järgmistele küsimustele: „Kes on peamised Eesti

kõrghariduse õppekeele kohta ajakirjanduses sõna saavad isikud ja milliseid tähendusi nad

oma keelekasutusega loovad?” ning „Milliste aladiskursuste kaudu meediatekstides kõrg-

hariduse õppekeele diskursust konstrueeritakse?”.

On ju maailmas hakatud üha enam tähelepanu pöörama keelte jätkusuutlikkusele ning ka

sellele, et keskväikesed ja riigikeele staatuses olevad keeled võivad üleilmastumisprotsessi

tagajärgede ettearvamatuse tõttu ohustatud olla. Keele kestlikkuse seisukohalt on üheks

oluliseimaks valdkonnaks just nimelt kõrgharidus, kus aga üleilmselt on üha enam võimu

haaramas ingliskeelne õpe, mis võib pikas perspektiivis hakata mõjutama keele arengut ja

ka säilimist. Keelevahetuseni viia võivad individuaalsed keelehoiakud sõltuvad suurel

määral institutsionaalsetest (vt nt Ehala jt 2014), seega on oluline olla kursis, millistest

väärtushinnangutest keelepoliitiliste otsuste langetamisel ja eriti nende elluviimisel lähtu-

takse, ning kuidas toimuvat avalikus sfääris peegeldatakse.

Kõrghariduse õppekeele probleemi käsitlemisel peab arvestama ka üldise hariduspoliitika-

ga, mille rõhuasetus on aga viimasel paaril aastakümne üleilmastumise ja peamise regio-

naalse autoriteedi ehk ELi survel oluliselt muutunud. Ja kuigi keelepoliitiliselt on ELi liik-

mesriigid siiani veel suhteliselt sõltumatud, ei pruugi sellest keelte püsimise jaoks piisata,

79

seda eelkõige juhul kui kohalikud autoriteedid lasevad end liialt makrotasandi arengusuun-

dadest mõjutada. Sellisele arengule võib kaasa aidata asjaolu, et ka EL on oma keele-

küsimuste lahendamisel raskustes, liidu keelte paljusus pidurdab integratsiooni ja on kulu-

kas, kuid demokraatliku Euroopa alusväärtuste tõttu pole võimalik ametlikult midagi muu-

ta. Seega lastakse asjadel esialgu vähemalt näiliselt minna isevoolu teed, mis üleilmastumi-

se foonil tähendab eelkõige inglise keele mõju kasvu erinevates valdkondades, sh eriti

kõrghariduses, ning just see tendents võib pikemas perspektiivis saada saatuslikuks nii

eestikeelse kõrghariduse kui ka eest keele tulevikule.

ELi keelesituatsiooni mõnetine segadus seab seda suurema vastutuse kohalikele otsustaja-

tele. Keele kestlikkuse seisukohalt võiks inglise keele osakaalu tõus erinevates valdkonda-

des olla pigem kontrollitud kui mitte, seda eriti keele säilimise ja arengu seisukohalt tund-

likemas valdkondades, nagu näiteks kõrgharidus (ja teadus). See tähendab eelkõige läbi-

mõeldud keelepoliitika välja töötamist ja ellu viimist. Eesti kõrghariduse õppekeele osas

toimuva puhul tundub aga juba pealiskaudsel vaatlusel, et kõik pole päris korras. Jääb

mõneti ebaselgeks, kas muutuvates oludes on õppekeelt puudutavate otsuste langetamisel

ja elluviimisel lähtutud ja lähtutakse enam kohalikest ja harjumuspärastest või hoopis

üleilmastumisele omastest väärtushinnangutest. Kas ollakse orienteeritud rahvusriigi jaoks

olulisele või aidatakse pigem kaasa üleilmastumise levikule ja pikemas perspektiivis võib-

olla ka maailma ühetaolisemaks (loe: ingliskeelsemaks) muutumisele.

Ühiskonna diskursiivseid valikuid ei tohi alahinnata, on ju keele kestlikkusega tegelevad

uurijad veendunud ja väiksemate keelekogukondade puhul ka tõestanud(vt nt Ehala 2012),

et ühiskonna diskursiivsed valikud mõjutavad oluliselt keelerühmade jätkusuutlikkust.

Seega uuriti antud töös kõrghariduse õppekeele valiku osas domineeriva keelepoliitilise

diskursuse ja arengusuuna kindlaks tegemiseks diskursuse analüüsi abil kuidas on antud

valdkonnas toimuvat avalikus sfääris tõlgendatud, millistest väärtushinnangutest on lähtu-

tud ja milliseid arusaamu keelekasutuse abil loomulikustatud.

Uurimustöös keskenduti viimase kolme aasta ajakirjandustekstidele, kuna 2012. aasta I

poolel toimus kõrgharidusreform, mis seadis kõrgkoolide juhid situatsiooni, kus tuli lange-

tada otsuseid, mis võivad õppekeele valikut mõjutada. Analüüsi valimisse kuulus 20 mee-

diateksti. Valimit ajalises plaanis hinnates ilmnes, et arutelu kõrghariduse õppekeele tee-

mal polnud ajakirjanduse veergudel kuigi aktiivne ning näitas vaibumise märke. Kui Ülle

Tensing ja Virve-Anneli Vihman 2012. aasta alguse meedikajastuse põhjal soovisid, et

80

arvestades kõrghariduse õppekeele küsimuse olulisust ja seisukohtade vastandlikkust,

peaksid avalikud arutelud eesti ja inglise keele kasutuse ning nende tasakaalu kohta Eesti

kõrghariduses kindlasti jätkuma, siis 2014. aasta lõpuks oli selge, et diskussioon on pigem

vaibumas ning lisaks võib aastatel 2013–2014 meedia veergudel aset leidnut iseloomus-

tada üsna ühe osapoole monoloogina.

Analüüsi tulemusel joonistus kõrghariduse õppekeele diskursuse puhul välja kaks vastand-

likel seisukohtadel olevat kõneisikute gruppi: rahvuslusideoloogiast lähtuvad eestikeelse

kõrghariduse kaitsjad ja uusliberalistlikest väärtustest lähtuvad ingliskeelse õppe propa-

geerijad. Seejuures oli ilmne, et ajakirjanduses said kasvavas joones ja enam sõna mitte

eestikeelse kõrghariduse kaitsjad, vaid ingliskeelse õppe pooldajad. Rahvusdiskursuse

esindajate sõnavõtud piirdusid 2012. aasta II poolega.

Esimesse, rahvuslusideoloogiast lähtuvasse, vähem sõna saanud, eestikeelset kõrgharidust

toetavasse ja väiksemasse gruppi kuulusid humanitaaralade teadlased ja üliõpilased. Kus-

juures üldistavalt võib öelda, et eestikeelse õppe kaitse oli koondunud Tallinnasse ja Tal-

linna ülikooli. Tõsi, antud grupp on väga väike ja kõrghariduse kaitseks ei võtnud sõna ei

ülikoolide juhid ega ka näiteks poliitikud.

Eestikeelset kõrgharidust propageerivad kõneisikud üritasid oma keelekasutusega realisee-

rida ühiskonnas rahvuslusideoloogia väärtusi, mille üheks oluliseimaks nõudeks on oma-

keelsus kõigis eluvaldkondades, eriti aga kõrghariduses, mis on keele püsimise ja arengu

seisukohalt oluline sfäär. Nad liigendasid maailma lähtudes traditsioonilistest ja konserva-

tiivsetest väärtushinnangutest, nende tekstide keelekasutus oli ilmselt orienteeritud rahvus-

riikide keelelisele ja kultuurilisele omapärale tugineva süsteemi kaitsele.

Teise, ingliskeelset kõrgharidust propageeriva, enam sõna saanud ja suurema kõneisikute

grupi moodustasid uusliberalistlikust vabaturumajanduslikust ideoloogiast lähtuvad ena-

masti reaalalade teadlased, kõrgkoolide juhid, poliitikud ja ka ajakirjanikud. Seega propa-

geerisid ingliskeelset õpet kõneisikud, kelle arvamus võib materialistlikke väärtusi kõrgelt

hindava ühiskonna (vt Eesti inimarengu aruanne 2012–2013: 50) jaoks olla autoriteetsem

kui n-ö pehmete erialade esindajate oma.

Antud kõneisikute grupp jagunes kaheks vastavalt sellele, kas ingliskeelsete õppekavade

osakaalu suurenemises nähti ka probleemi või mõisteti seda arengusuunda peamiselt vaid

81

positiivses võtmes, kas argumentatsioonis viidati ka kahe õppekeele vahel tasakaalu leid-

mise vajadusele.

Analüüsi tulemusel ilmnes, et ülekaalus olid kõneisikud, kes ei näinud kõrghariduse inglis-

keelsuse suurenemises midagi küsitavat või ohtlikku ja leidsid, et küsimusega ei ole vaja

süvitsi tegeleda. Eriarvamusel olijate seisukohtadega ei arvestatud ning rahvusdiskursusele

viidati pigem kui takistusele. Ei peetud eriti oluliseks arvamust, et kõrghariduse keelsuse

osas toimuv nõuaks enam tähelepanu ja ettevaatavat organiseerimist. Selline suhtumine

läheb aga ilmselt vastuollu keeleasjatundjate arvamusega, näiteks eelmainitud konverentsi

„Keelevahetus ülikoolis – probleem või võimalus?” üheks lõppjärelduseks oli, et kõrgkooli

keelevahetusega kaasneb kultuurikao oht (Ülikool ja keelevahetus 2014: 5).

Väiksema grupi moodustasid kõneisikud, kelle arvates on üleilmastumisega kaasnev ing-

liskeelsuse kasv vältimatu, kuid kõrghariduse õppkeele üle otsustamine peaks toimuma

läbimõeldumalt, kuna inglise keele osakaalu kontrollimatu kasv võib hakata mõjutama näi-

teks kohaliku teaduse taset. Selle grupi suhtumise paikapidavust iseloomustab Peep

Nemvaltsi juhitud töörühma läbi viidud uurimus, mille tulemusel selgus, et vaid inglis-

keelse doktoriõppe puhul kannatab oluliselt teadusuhtluse mõttesügavus, rääkimata või-

malikust mõjust kogu keele arengule (Nemvalts jt 2014: 49).

Ka võib kõrghariduse õppekeele diskursuse ingliskeelset õpet kaitsvate ja edendada ürita-

vate kõneisikute tekstide keelekasutuse põhjal öelda, et koos ingliskeelsuse propageerimi-

sega kinnistati veelgi uusliberalistlikel väärtustel baseeruvat arusaama maailmast. Sisuli-

selt aidati nii säilitada domineeriva väärtussüsteemi status quoʼd ja ehk edenemistki. Kui

Katrin Aava (2010) läbi viidud Eesti haridusdiskursuse uurimus näitas, et haridusvaldkon-

nas on üleilmastumise diskursuse väärtushinnangud juba ülekaalu saavutanud, siis antud

töö tulemusel ilmnes, et ka keelevaldkonnas kipuvad siinsed otsustajad kohalikke harjumu-

si ja väärtushinnanguid pigem tagaplaanile jätma ja see tendents võib arvestades kõneisiku-

te keelekasutuse iseloomu tulevikus pigem süveneda.

Analüüsitud tekstides eristus kolm kõrghariduse õppekeele diskursuse aladiskursust:

1. Eestikeelse kõrghariduse püsimisega seotud rahvuskeele (ning -kultuuri, -identiteedi ja

-riigi) ohustatuse diskursus. 2. Õppekeelt tööalase karjääri ja sellega kaasnevate hüvedega

siduv edudiskursus ja 3. Õppekeelt kõrgkoolide vajaduste ehk rahvusvahelistumise kaudu

iseloomustav äridiskursus.

82

Ohustatuse diskursus oli tekstides konstrueeritud rahvuslusdiskursuse kaudu. Eestikeelse

õppe jätkumine seoti rahvuskeele, -kultuuri, -identiteedi või -riigi jätkusuutlikkusega. Kes-

kenduti keelele kui ühtekuuluvuse sümboolsele tähistajale, keelt iseloomustati eelkõige kui

rahvusidentiteedi kandjat, mille püsimist võivad aga ohustada valed valikud nii indiviidi

kui ka institutsiooni tasandil. Diskursuse sõnavara valikut iseloomustas ideoloogiline

kallutatus rahvusliku värvinguga sõnade poole, mida omakorda kasutati koos positiivset

kuvandit loovate ekspressiivsete keelenditega. Üleilmastumisega kaasnevatele nähtustele

viidati kui ohtlikele, neist loodi (rahvus)keele säilimise seisukohalt negatiivne kuvand. Ka

grammatilised vahendid rakendati ohustatuse minimeerimise teenistusse, hoolimata sel-

lest, et pole teada, milleni praegu maailmas toimuv areng viia võib, võeti enamasti teadja-

positsioon ning väitlauseid ja ekspressiivselt laetud keelendeid kasutades üritati kõiki ühis-

konnaliikmeid oma keelevalikute üle järele mõtlema panna.

Edudiskursuse tekstid olid konstrueeritud lähtudes uusliberalismile omasest turumajan-

duse ideoloogiast. Kasutati palju majandussõnavara, märgata võis ka tugevat teadmuspõhi-

se majanduse diskursuse mõju – teadmised (ja keeleoskus) seoti materiaalsete väärtustega.

Sõnade ja grammatiliste vormide valiku ning tekstide struktuuri abil loodi ettekujutus, et

ingliskeelne kõrgharidus on parim tagatis olemaks edukas nii Eesti kui ka maailma töö-

turul. Ka tekitatid mulje, et vaid ingliskeelne haridus saab olla kõrgetasemeline.

Äridiskursuse konstrueerimisel lähtuti peamiselt teadmuspõhise majanduse diskursusest ja

ELi hariduspoliitikast mõjutatud kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegiast. Jällegi

konstrueeriti diskursus uusliberalismile omase turumajandusliku ideoloogia kaudu, sõltub

ju kõrgkoolide majanduslik toimetulek otseselt ingliskeelsusest ehk rahvusvahelisuse mää-

rast. Diskursuses oli (õppe)keel allutatud ülikoolide majandushuvidele, mis aga looritati

retoorikaga kõrghariduse rahvusvahelisuse olulisusest. Peamise väärtusena esitati konku-

rentsivõimet, sõnavara ja argumentatsiooni sarnasuse tõttu edudiskursusega, võib aga lu-

gejal märkamata jääda, et juttu pole mitte õppurite konkurentsivõimest, vaid ülikooli posit-

sioonist globaalsel haridusturul.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõrghariduse õppekeele diskursuse konstrueerimisel dominee-

ris uusliberalistlik turumajanduslik ideoloogia, mille kõneisikud tõlgendasid õppekeelt va-

hendina kas (materiaalse) edu saavutamiseks või siis kõrgkooli kui institutsiooni majan-

dusliku heaolu parandamiseks. Kusjuures selle kasuliku ja kasumliku vahendina nähti eel-

kõige, et mitte öelda ainuliselt, inglise keelt. Üleilmastumisprotsessi tulemuseks olevat ja

83

sellele kaasa aitavat inglise keele levikut käsitleti paratamatu ja loomuliku protsessina,

mida ei tohiks ja mida pole ka mõtet takistada. Keele sümboolne väärtus ja rahvuslus-

ideoloogia olid kõrghariduse õppekeele diskursuses marginaalsel positsioonil, nagu ka või-

malus, et keskväikesed riigikeele staatuses olevad keeled võivad tänapäeva poliitilistes ja

majanduslikes oludes ehk eelkõige üleilmastumisprotsessi tõttu ohustatud olla.

Uurimistöö tulemusel leiti vastus kõikidele antud töö uurimisküsimustele, kuid keele kest-

likkust mõjutavaid erinevaid tegureid tuleks kindlasti edasi uurida. Seejuures võiks kes-

kenduda ka sellele, kuidas ja mis eesmärgil seotud valdkondades võimu- ja diskursiivsete

vahenditega avalikus sfääris hoiakuid kujundatakse. Nagu on näidanud ka keeleökoloogili-

se uurimissuuna teadlaste tööd (vt nt Ehala 2012) ei tohi diskursiivset mõjutamist mingil

juhul alahinnata, kõrgharidust puudutavad (keele)poliitilised otsused võivad diskursuste

vahendusel keelevalikuid ja pikas perspektiivis ka eesti keele kestlikkust oluliselt mõjuta-

da, eriti kui arvestada seda, kuivõrd palju said sõna ja milliseid argumente kasutasid eesti-

keelse kõrghariduse suhtes mitte kõige positiivsemalt meelestatud kõneisikud. Indivi-

duaalsete keelevalikute paremaks mõistmiseks ja nende diskursiivse mõjutamise olulisuse

ning sellest tingitud võimalike ohtude teadvustamiseks, tasuks antud uurimistööd edasi

arendada ning kvantitatiivsete uurimismeetoditega (nt küsitlus) välja selgitada, kuivõrd

mõjus kirjeldatud diskursus reaalselt on.

Nagu on viidatud antud töö teooriaosas, on keele kestlikkust ja seda mõjutavaid tegureid

siiani uuritud peamiselt väiksema kõnelejaskonnaga väga ohustatud keelte puhul ja ka

Eestis pole antud teemat senini eriti käsitletud. Antud uurimistöö on oluline, sest juhtis

tähelepanu probleemi ühele tahule, ühiskonnaliikmete keelehoiakute diskursiivsele

mõjutamisele keele jätkusuutlikkuse seisukohalt olulises küsimuses. Martin Ehala ning

Katrin Niglase (2004) ja Anni Tammemägi (2011) uurimistööd on näidanud, et noorte seas

väärtustatakse emakeelt küll identiteedi osana, kuid samas ollakse skeptilised eesti keele

kui vahendi tulevikuperspektiivi suhtes. Sellise suhtumise süvenemise vältimiseks tuleks

kindlasti enam tähelepanu pöörata eesti keelest positiivse kuvandi loomisele. Nagu näitas

antud uurimistöö, siis vähemalt kõrghariduse eestikeelsusest on avalikus sfääris praegu

loodud pigem negatiivne kuvand, mis aga lõppkokkuvõttes võib olulisel määral mõjutada

identiteedi kujunemise ja edasikandmisega seotud isiklikke valikuid eesti keele püsimise

jaoks ebasoodsas suunas.

84

Tuleb nõustuda Birute Klaas-Langiga (2014), et eesti keele kestlikkuse seisukohalt oleks

parim, kui kõik asjasse puutuvad osapooled eelkõige tunnistaksid probleemi olemasolu

ning jõuaksid siis kokkuleppele, milline peaks olema eesti ja milline inglise keele roll kõrg-

hariduses. Arvestades maailmas aset leidvate kiirete muutuste tagajärgede ettearvamatuse-

ga, ei saa keele kestlikkuse seisukohalt olla rahul olukorraga, kus näiliselt on kõik korras,

keel on seadustega kaitstud, kuid keelevahetusest majanduslikult huvitatud institutsiooni-

del on vabad käed selleks, et suunata arengut enda jaoks sobivas suunas.

Käesoleva uurimistöö tulemusel selgus, et viimase kolme aasta jooksul on Eestis trükimee-

dias ingliskeelse õppe osakaalu suurenemist iseloomustatud kui loomulikku ja paratamatut

protsessi. Arengusuunda on õigustatud majandusterminoloogia abil, rõhutades seejuures

nii ingliskeelsuse kasulikkust kui ka kasumlikkust. Kuna aga kõrghariduse õppekeel on

keele säilimise ja arengu seisukohalt ülioluline, tuleks otsuste langetamisel silmas pidada

ka kõiki võimalikke tagajärgi ning lisaks võiks arvestada kohalike harjumuste ja väärtus-

hinnangutega. Käesolev töö ei avalda mõju institutsioonide keelepoliitilistele otsustele,

kuid see võib juhtida tähelepanu sellele, kuidas trükimeedia vahendusel kõrghariduses toi-

muvat keelevahetust loomulikustatakse. Nii institutsionaalsete kui ka individuaalsete kee-

levalikute puhul võiks langetada läbimõeldud, kõigi arenguvõimalustega arvestavaid otsu-

seid, kusjuures autoriteetsete erialade ja institutsioonide esindajate poolt meedia vahendu-

sel pakutav ei pruugi olla ainus ja tingimata parim variant. Eelkõige tuleks kujundada isik-

lik hästi kaalutletud seisukoht ning olla omakorda aktiivsem arvamuse avaldamisel.

85

KOKKUVÕTE

Magistritöö eesmärk oli analüüsida, eesti keele kui kõrghariduse õppekeele maine

kujundamist trükimeedias, teha kindlaks millistest ideoloogilistest uskumustest lähtuvalt

ja kuidas osalejad tähendusi konstrueerivad. Töö eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmi-

sed uurimisülesanded: 1. Avada Eesti praeguse keelepoliitilise diskursuse ja haridusdiskur-

suse laiem kontekst ning tuua välja kõrghariduse õppekeele problemaatikasse puutuvad

olulisemad riiklikud normid ja strateegilised eesmärgid. 2. Empiiriliste uuringute põhjal

teha kindlaks, kes on peamised avalikus sfääris sõna saavad kõneisikud, milliseid tähendu-

si nad keelekasutusega loovad ja milliste aladiskursustega nad tähendusi konstrueerivad.

3. Hinnata töö tähendust.

Uurimuse valimiks olid Postimehes ja Päevalehes aastatel 2012–2014 ilmunud kõrg-

hariduse õppekeelsust puudutavad artiklid, mille leidmiseks vaadati läbi kõik antud aasta-

käikude trükis ilmunud numbrid. Uurimisülesannete lahendamiseks kasutati Norman

Faircloguhʼ kriitilist diskursuseanalüüsi.

Uuringu tulemusel selgus, et peamised avalikus sfääris sõna saavad kõneisikud jagunevad

peadiskursuse eelistuse põhjal kahte suuremasse gruppi: Eestikeelse kõrghariduse toetajad

ehk rahvuslikult meelestatud kõneisikud ning ingliskeelse õppe osakaalu suurenemise ehk

üleilmastumise soosijad. Viimased jagunesid omakorda kaheks alagrupiks vastavalt selle-

le, kas nad nägid ingliskeelsuse suurenemises probleemi või mitte.

Eestikeelse kõrghariduse toetajate ehk rahvuslikult meelestatud kõneisikute puhul oli tegu

n-ö pehmete erialade esindajatega, kelle arvamus ei pruugi materiaalsetele väärtustele

orienteeritud ühiskonnas olla sedavõrd mõjukas kui reaalalade esindajate oma. Antud

kõneisikute gruppi kuulus vaid viis liiget ja ka sõna saadi vähem ja langevas joones, nende

mõtteavaldused ilmusid Postimehes ja Päevalehes 2012. aasta II poolel.

Ingliskeelse õppe osakaalu suurenemise ehk üleilmastumise soosijad omakorda olid kas

haridusasutuste või riiklike institutsioonide tippjuhid ning materiaalsetele väärtustele

orienteeritud ühiskonnas enam hinnatud erialade esindajad. Antud arvamusliidrite gruppi

kuulus 13 liiget, kes said ajakirjanduses oluliselt enam sõna kui rahvusdiskursusest

lähtujad.

Rahvusdiskursuse pooldajad rõhutasid nii sõnavara kui ka grammatiliste valikute abil ees-

tikeelse hariduse rolli olulisust eesti kultuuri ja identiteedi säilimisel. Üleilmseid arenguid

86

tõlgendati negatiivselt ning eelkõige kutsuti üles passiivsele vastuhakule, st oma keele-

käitumise jälgimisele ja parandamisele. Kõneisikute sõnavara valik näitas keskendumist

keelele kui sümboolse väärtuse kandjale. Kõrgkoolide õppekeele osas toimuvat kirjeldati

negatiivsena nii teaduse kui kogu rahva jaoks, ingliskeelset kõrgharidust ei mõistetud

paratamatusena, vaid pigem arengusuunana, mida tuleks paremini kontrollida. Oma teks-

tidega üritati realiseerida ühiskonnas rahvuslusideoloogia väärtusi, mille üheks olulisei-

maks väljundiks on omakeelsus kõigis eluvaldkondades, k.a kõrgharidus.

Ingliskeelse õppe osakaalu suurenemise ehk üleilmastumise soosijatest kõrghariduse kee-

leprobleemi eiravad kõneisikud esitasid kõrghariduse ingliskeelseks muutumist paratama-

tu ja vältimatu arengusuunana. Eriarvamusel olijate seisukohti ei peetud ouliseks, inglis-

keelse kõrghariduse propageerimisel lähtuti pragmaatilistest kaalutlustest ja sellist lähene-

mist sisendati ka lugejale. Keelt tõlgendati eelkõige kui abivahendit äri tegemisel või siis

edu saavutamisel. Ei tunnistatud keeleasjatundjate arvamust, et kõrghariduse keelsuse osas

toimuv nõuaks enam tähelepanu ja ettevaatavat organiseerimist.

Üleilmastumisele ja ingliskeelse õppe osakaalu tõusu paratamatust rõhutavad, kuid

seejuures ka kõrghariduse keelsuse küsimuse problemaatilisust nägevad kõneisikud juhti-

sid oma keelekasutusega tähelepanu ohtudele või vajakajäämistele, mis ingliskeelsusega

kaasnevad ning probleemi käsitlemise vajadusele, selleks et leida parim, kõiki osapooli

rahuldav lähendus. Lugejatele ei jäetud muljet, et kõrghariduse õppekeeleks sobib vaid

inglise keel, arvestati ka eriarvamuse võimalikkusega. Ei eitatud inglise keele valimise

pragmaatilist õigsust, kuid ei unustatud ka keele sümboolset väärtust. Samuti ei eiratud

keeleasjatundjate arvamust, et kõrghariduse keelsuse osas toimuv nõuaks enam tähele-

panu. Küll aga jäid antud seisukohtadel olijad võrreldes eelkirjeldatud vaid ingliskeelsuse-

le orienteeritud kõneisikutega arvulisse vähemusse ning said ka vähem sõna.

Uurimuse tulemused näitasid, et kõrghariduse õppekeele diskursust konstrueeriti kolme

aladiskursuse abil: 1. Ohustatuse diskursus, mis sidus kõrghariduse keelevaliku rahvuse

püsimisega. 2. Õppekeelt karjäärivõimalustega seostav edudiskursus. 3. Kõrghariduse õp-

pekeele valikut kõrgkooli majanduslikest huvidest lähtuvalt iseloomustav äridiskursus ehk

rahvusvahelistumise diskursus.

Kõrghariduse õppekeele diskursust konstrueerimisel domineerisid uusliberalistlikule ideo-

loogiale omased väärtused – edu ja konkurents nii indiviidi kui ka institutsiooni ehk kõrg-

87

kooli tasandil. Keele ohustatuse diskursus oli kõrghariduse õppekeele diskursuse suhteli-

selt nõrgalt esindatud, seda kasutasid mõningal määral rahvusdiskursuse esindajad, kes si-

dusid keele rahvuse jätkusuutlikkusega, mis omakorda seati sõltuvusse eestikeelse kõrg-

hariduse olemasolust.

Uurimistöö tulemusel selgus, et analüüsitud meediatekstide kaudu loodi eesti keelest kui

kõrghariduse õppekeelest pigem negatiivne kuvand. Domineeris üleilmastumise diskur-

suse esindajate seisukoht, et kõrghariduse ingliskeelsus on paratamatu ja vältimatu arengu-

suund. Radikaalsemad ingliskeelsuse pooldajad aktsepteerisid eesti keelt mingil määral

vaid pehmete erialade õppekeelena ning mitte nii radikaalselt meelestatud arvasid, et tuleks

leida kahe õppekeele vaheline tasakaal. Sama meelt olid ka rahvusdiskursuse esindajad,

kes omakorda mõistsid hukka üleilmastumisprotsessiga reservatsioonideta kaasamineku.

88

KASUTATUD KIRJANDUS

Aava, Katrin 2002. Meediateksti kriitiline analüüs koolitunnis. Rmt: Reet Kasik (toim),

Tekstid ja taustad. Artikleid tekstianalüüsist. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 12–28.

Aava, Katrin 2010. Eesti haridusdiskursuse analüüs. Tallinna Ülikool. Sotsiaalteaduste

dissertatsioonid 44.

Aava, Katrin 2012. Kriitiline kirjaoskus ning meediatekstide diskursuseanalüüs. – Oma

Keel 1, 101–107.

Andrews, Tom 2012. What is Social Constructionism? Grounded Theory Review, Vol.

11.

http://groundedtheoryreview.com/2012/06/01/what-is-social-constructionism/ (12.02.15).

Blommaert, Jan; Verscheren, Jef 1998. The Role of Language in European Nationalist

Ideologies. Paul V. Kroskrity, Bambi B. Schiefelin, Kathryn A. Woolard, Languege

Ideologies. Practice and Theory. New York: Oxford University Press, 189–210.

Coulmas, Florian 2005. Changing language regimes in globalizing enviroments. –

Internationa Journal of the Sociology of Language 175/176, 3–15.

Coulmas, Florian 2007. Minority languages in Europe. Language Regimes in

Transformation. Florian Coulmas (Ed.), Future Prospects for German and Japanese in

Science, Economy, and Politics. New York: Mouton de Gruyter, 191–205.

Coupland, Nikolas 2013. Introduction. Nikolas Coupland (Ed.), The Handbook of

Language and Globalization. Chichester: Wiley-Blackwell,1-27.

de Swaan, Abram 2013. Language Systems. Nikolas Coupland (Ed.), The Handbook of

Language and Globalization. Chichester: Wiley-Blackwell, 56–76.

Eesti Euroopa kõrgharidusruumis 2008. Tallinn: Eesti Üliõpilaskondade Liit.

http://www.eyl.ee/public/files/Eesti%20Euroopa%20korgharidusruumis.pdf (17.02.15).

Eesti inimarengu aruanne 2012–2013. Eesti maailmas. http://www.kogu.ee/wp-

content/uploads/2013/05/EIA20122013.pdf (20.03.2015)

EKA = Eesti keele arengukava 2011−2017.

http://ekn.hm.ee/system/files/Eesti_keele_arengukava_2011–2017_0.pdf (4.02.2015).

89

EKHS = Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015. Riigi Teatja I 2006, 52, 386.

EKHRS = Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia aastateks 2006–2015.

http://www.hm.ee/index.php?03236 (4.02.2015).

EKKP = Eesti keelenõukogu koosoleku protokoll 21.02.2013.

https://www.hm.ee/sites/default/files/eesti_keelenoukogu_21.02.2013_koosoleku_protok

oll.pdf (15.03.2012).

Ehala, Martin; Niglas, Katrin 2004. Eesti koolinoorte keelehoiakud. – Akadeemia, nr

10, lk 2115–2142.

Ehala, Martin 2012. Rahvusrühmade etnolingvistiline elujõulisus Balti riikides. –

Akadeemia, nr 10, 109–154.

Ehala, Martin; Tammemägi, Anni 2012. Eesti kooliõpilaste keelehoiakud 2011. aastal.

– Keel ja Kirjandus. http://kjk.eki.ee/ee/issues/2012/4/137 (10.04.2015).

Ehala, Martin ; Koreinik, Kadri; Praakli, Kristiina; Siiner, Maarja 2014. Kuidas

uurida keele kestlikkust? – Keel ja Kirjandus 7, 489–507.

EÕS = Elukestva õppe strateegia 2020. Tallinn: Haridus-ja teadusministeerium.

http://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf (01.03.15).

ENSV keeleseadus 1990. https://www.riigiteataja.ee/akt/30669 (01.03.15).

Eurobarometer 2012. Europeans and Their Languages. Special Eurobarometer 386.

Brüssel: Directorate General for Education and Culture.

http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_386_en.pdf (20.02.15).

Fairclough, Norman 1993. Critical discourse analysis and the marketization of public

discourse: the univesities. – Discourse and Society, 4, 133–168.

http://www.sagepub.com/upm-data/40483_17a.pdf (09.02.15).

Fairclough, Norman 1989. Language and Power. New York: Longman.

Fairclough, Norman 1992. Discourse and Social Change. Cambridge: Polity Press.

Fairclough, Norman 2003. The Discourse of New Labour: Critical Discourse Analysis.

Stephanie Taylor, Simeon J. Yates, Margaret Wetherell (Eds.), Discourse as Data. A Guide

for Analysis. (2. Ed.). London: The Open University, 229–226.

Fairclough, Norman 2006. Language and Globalization. New York: Routledge.

90

Fairclough, Norman 2010. Critical Discourse Analysis. The Critical Study of Language.

(2. Ed.). Harlow: Longman.

Ferguson, Gibson 2007. The Global Spread of English, scientific communication and

ESP: questions of equity, acess and domain loss. – Ibérica 13, 1, 7–38.

http://www.aelfe.org/documents/02%20ferguson.pdf (04.02.2015).

Cogo, Alessia 2012. „French is French, English is English”: Standard language ideology

in ELF debates. Patrick Studer & Iwar Werlen (Eds.), Linguistic Diversity in Europe:

Current Trends and Discourses. Göttingen: Hubert & Co GmbH & Co, 233–258.

Halliday, Michael A. K. 1994. An Introduction to Functional Grammar. Baltimore:

Arnold.

Hatoss, Anikó 2006. Community-Level Approaches in Language Planning: The Case of

Hungarian in Australia. – Current Issues in Language Planning, 7 (2&3). pp., 287–306.

Heller, Monica 2013. Language as Resource in the Globalized New Economy. Nikolas

Coupland (Ed.), The Handbook of Language and Globalization. Chichester: Wiley-

Blackwell, 349–365.

Hennoste, Tiit 2002. Keelekasutuse uurimine. – Emakeele Seltsi aastaraamat 48, 217–

262.

Hultgren, Anna Kristina; Gegersen, Frans & Thøgersen, Jacob 2014. Introduction.

Anna Kristina Hultgren, Frans Gegersen, Jacob Thøgersen (Eds.), English in Nordic

Universities: Ideologies and practices. Amsterdam: John Benjamins Publishing Company,

1–26.

https://books.google.ee/books?id=BvXEBAAAQBAJ&printsec=frontcover&dq=English

+in+Nordic+Universities:+Ideologies+and+practices.&hl=en&sa=X&ei=cRvyVO_KBa

X9ygPegILIBg&redir_esc=y#v=onepage&q=English%20in%20Nordic%20Universities

%3A%20Ideologies%20and%20practices.&f=false (20.02.15).

Inglis, Christine 2004. Multiculturalism: New Policy Responses to Diversity. – Policy

Paper, 4. http://www.unesco.org/most/pp4.htm (14.02.15).

Johnstone, Barbara 2008. Discourse Analysis. (2. Ed.) Malden: Blackwell Publishing.

91

Kasik, Reet 2003. Uudistekstide hoiakud. – Rmt: Reet Kasik (toim), Tekstid ja taustad II.

Tekstianalüüsi vaatepunkte. Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 26. Tartu: Tartu

Ülikool, 44–58.

Kasik, Reet 2008. Meediateksti analüüs: eesmärgid ja metoodika. Rmt: Reet Kasik (toim),

Tekstid ja taustad V. Meediatekstide keelekasutus ja selle sotsiokultuurilised taustad.

Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 10–41.

Keeleseadus 2014. = Eesti Vabariigi keeleseadus, Riigi Teataja I, 12.07.2014, 61.

Kibee, Douglas E. 2003. Language Policy and Lingusitic Theory. Jacques Maurais &

Michael A. Morris, Language in a Globalising World. Cambridge: Cambridge University

Press, 47–57.

Klaas-Lang, Birute 2014. Eesti keele käekäik 21. saj alguses. – Études finno-ougriennes,

44. http://efo.revues.org/882 (24.02.15).

Kõrgharidusstandard 2012. Riigi Teataja I, 07.08.2012, 4.

Kõrgharidusstandard 2014. Riigi Teataja I, 29.07.2014, 17.

Kõrgkoolide tulemuslepingute täitmine 2012. Tallinn: Riigikontroll.

http://www.riigikontroll.ee/Riigikontrollipublikatsioonid/Auditiaruanded/tabid/206/Audit

/2258/language/et-EE/Default.aspx (28.02.15).

Lauristin, Marju 2013. Ühiskonna edukuse hindamisest. Loeng metsaülikoolis.

http://www.metsaylikool.ee/files/2013_Marju_Lauristin.pdf (15.03.2015).

Leif, Kalev 2011. Vabadus, võrdsus ja vendlus ning liberaaldemokraatliku riigi

üleilmastumine. – Vikerkaar, 3.

http://www.vikerkaar.ee/index1.php?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5231&prin

t=1 (12.02.15).

Leif, Kalev; Saarts, Tõnis. Rahvusriiklus. Õppematerjal.

http://elvalikaine.tlu.ee/file/Rahvusriiklus_ajalugu.pdf (23.02.15).

Lotman, Mihhail 2005. Michael Foucault: Anarhia loogika. Michael Foucault

diskursuse kord. Collége de Franceʼi inauguratsiooniloeng 2. detsembril 1970. Tallinn:

Varrak, 63–94.

92

Lõhmus, Maarja 2000. Kust otsida meediatekstide sotsiaalset põhja? Rmt: Mare Kõiva

(toim), Meedia, folkloor, mütoloogia. Tänapäeva folkloorist III. Tartu: Eesti

Kirjandusmuuseum, 153–160.

Malešević, Sinša 2006. Identity as Ideology. Understanding Ethnicity and Nationalism.

New York: Palgrave Macmillan.

Masso, Iivi Anna 2011. Rahvuslus kui süüdistus. – Diplomaatia, 91.

http://www.diplomaatia.ee/artikkel/rahvuslus-kui-suudistus/ (16.02.15).

Mayr, Andrea 2008. Language and Power. London: Continuum.

Mufwene, Salikoko S. 2013. Globalization, Global English, and World English(es):

Mythsn, and Facts. Nikolas Coupland (Ed.), The Handbook of Language and

Globalization. Chichester: Wiley-Blackwell, 31–55.

Nemvalts, Peep 2013. Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena. Sirp, 03.01.2013.

Nemvalts, Peep; Roosalu, Triin; Roosmaa Eve-Liis 2014. Doktorantide teadustöö

keelevalikutest. Artiklikogumik: Lea Leppik (toim), Ülikool ja keelevahetus. Tartu: Tartu

Ülikooli Muuseum, 37–52.

Peckham, Donald W.; Kalocsai, Karolina; Kovács, Emöke; Sherman, Tamara 2012.

English and multilingualism, or English only in a multilingual Europe?. Patrick Studer &

Iwar Werlen (Eds.), Linguistic Diversity in Europe: Current Trends and Discourses.

Göttingen: Hubert & Co GmbH & Co, 179–202.

Palmaru, Raivo 2005. Munakivitee lõpus. Keele ja kommunikatsiooni mõjust ühiskonna

terviklikkusele. – Keel ja Kirjandus, 1, 35–52.

Phillipson, Robert 2003. English only Europe? Challenging Language Policy. London:

Routledge.

Phillipson, Robert; Skutnabb-Kangas, Tove 2013. The Global Politics of Language:

Markets, Maintenance, Marginalization, or Murder? Nikolas Coupland (Ed.), The

Handbook of Language and Globalization. Chichester: Wiley-Blackwell, 77–100.

Põhiseadus 2011. = Eesti Vabariigi Põhiseadus, Riigi Teataja I, 27.04.2011, 2.

Raadik, Maire 2005. Panganduskeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

93

Ricento, Thomas 2013. Language Policy and Globalization. Nikolas Coupland (Ed.), The

Handbook of Language and Globalization. Chichester: Wiley-Blackwell, 123–141.

Richardson, John E. 2007. Analysing Newspapers. An Approach from Critical Discourse

Analysis. New York: Palgrave Macmillan.

Robertson, Susan L. 2009. 'Producing' Knowledge Economies: The World Bank, the

KAM, Education and Development.

https://susanleerobertson.files.wordpress.com/2009/10/2008-simons-kam.pdf (10.02.15).

Rodriques, Maria Joăo 2004. Euroopa strateegia sajandivahetusel. Artiklikogumik:

Ingrid Palgi (toim), Teadmistepõhine riik ja majandus. Tallinn: Riigikantselei, 16–36.

http://www.othercanon.org/uploads/native/Teadmistepohine_riik_ja_majandus.pdf

Saarts, Tõnis 2010. Rahvusliberalism – ideoloogia keskmisele eestlasele. – Sirp,

25.11.2010.

Steger, Manfred B. 2005. Ideologies of Globalization. – Journal of Political Ideologies

10(1), 11–30.

Studer, Patrick 2012. Conceptual contadiction and discourses in multilingualism. Patrick

Studer & Iwar Werlen (Eds.), Linguistic Diversity in Europe: Current Trends and

Discourses. Göttingen: Hubert & Co GmbH & Co, 115–136.

Studer, Patrick; Werlen, Iwar 2012. Introduction. Patrick Studer & Iwar Werlen (Eds.),

Linguistic Diversity in Europe: Current Trends and Discourses. Göttingen: Hubert & Co

GmbH & Co, 1–20.

Tensing, Ülle; Vihman Virve-Anneli 2014. English-Medium Studies in the Estonian

National University: Globalisation and Organic Change. Artiklikogumik: Lea Leppik

(toim), Ülikool ja keelevahetus. Tartu: Tartu Ülikooli Muuseum, 13–36.

Tonkin, Humphrey 2003. The Search of Global Linguistic Strategy. Jacques Maurais &

Michael A. Morris, Language in a Globalising World. Cambridge: Cambridge University

Press, 319–333.

Truchot, Claude 2003. Language and Supernationality in Europe: The Lingusitic

Influence of the Euroepean Union. Jacques Maurais & Michael A. Morris, Language in a

Globalising World. Cambridge: Cambridge University Press, 99–110.

94

van Dijk, Teun Adrianus 2005. Ideoloogia multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu: Tartu

Ülikooli Kirjastus.

Wrigth, Sue 2004. Language Policy and Language Planning. From Nationalism to

Globalisation. New York: Palgrave Macmillan.

Õim, Haldur 2008. Kognitiivne pööre. – Keel ja Kirjandus 9, 617–627.

Ülikooliseadus 2014. = Eesti Vabariigi ülikooliseadus, Riigi Teataja I, 09.10.2014, 6.

Ülikool ja keelevahetus 2014. Artiklikogumik: Lea Leppik (toim). Tartu: Tartu Ülikooli

Muuseum.

95

ABSTRACT

„Discourse on the language of instruction of Estonian higher education in printed

media in 2012–2014 as reflected in dailies Postimees and Päevaleht”

The Master’s thesis examines how the attitudes of members of society are shaped by the

printed media in issues related to the language of instruction in higher education. At the

dawn of the 21st century, globalisation has caused English to be increasingly used in

science and higher education even in countries where the national language is held in high

regard. In Estonia too the share of English-language curricula has increased considerably

since the restoration of independence – and continues to grow – although linguistic policy

requires that universities provide instruction in Estonian.

The thesis aimed to analyse the promotion of Estonian as the language of instruction in

higher education by printed media, and to identify the ideological beliefs underlying the

way actors construct this issue. Empirical studies were used to determine the main advo-

cacy agents given floor in the public domain, what meanings they created by their use of

language and which sub-discourse they used to construct such meanings.

The paper analyses texts published in 2012–2014 by national dailies Postimees and Eesti

Päevaleht on the language of instruction in higher education, availing of the critical dis-

course analyse method of Norman Fairclough.

The results showed that the main advocacy agents given floor in the public domain can be

divided in two major groups in terms of preferences of the main discourse: Supporters of

Estonian-language tuition aka nationalistic-minded spokespersons and advocates of inc-

reasing the share of English in higher education, i.e., of globalisation. It appeared from the

analysed media texts that they tended to create a negative image of Estonian as a language

of instruction in higher education. What dominated was the stance of the advocates of the

globalisation discourse that English as a language of tuition is an inevitable and

unavoidable development.

The discourse of the language of instruction in higher education was constructed with the

help of three sub-discourses: 1. Discourse of endangerment that linked the choice of lan-

guage tuition with the survival of the nation. 2. Discourse of success that associated the

language of instruction with career opportunities. 3. Discourse of business or the discourse

96

of internationalisation that characterised the choice of language based on the commercial

interests of higher educational establishments.

In constructing the discourse of the language of instruction in higher education, values

inherent in the neoliberal ideology, such as success and competition both at the level of an

individual as well as of that of an institution aka a higher educational establishment, were

prevalent. The discourse of the endangerment of the language is rather weakly represented

in the discourse on the language of instruction in higher education; it was used by the

advocates of national discourse who bound language with sustainability, which in turn was

seen to depend on the existence of Estonian-language higher education.

97

LISAD

Lisa 1. Analüüsitud meediatekstid

Postimees. 18 teksti

14.03.2012. PEEP NEMVALTS: „Rahvusvaheliselt keeletuks”

13.10.2102. POSTIMEES: „Eestikeelne magistri- ja doktoriõpe asendub suuresti inglis-

keelsega”

15.10.2012. ARNO ALMANN: „Äri õppimisel ainult eesti keeles puudub mõte”

18.10.2012.KALEVI KULL: „Eesti keel valitsegu eesti ülikooli”

18.10.2012. KALLE TAMMEMÄE: „Eesti keel pärsib kohati läbilööki”

19.10.2012. EIMAR VELDRE: „Inglise keel pole võluvits”

20.10.2012. KAAREL TARAND: „Loomad kadakaid ei salli”

25.10.2012. VOLLI KALM: „Ahistavad keelehirmud”

30.10.2012. PEETER OLESK: „Rakvere raibe inglise keeles”

08.11.2012. JANNE NIIT: „Estonglish kui uus suund Eesti kõrgharidusmaastikul”

19.11.2012. HELIR-VALDOR SEEDER: „Vabariik inglise keeles”

01.03.2013. POSTIMEES: „Kui kaua kõlab ülikoolides veel eesti keel”

03.09.2013. ALAR KARIS: „Õppejõudude tööd tuleb väärtustada”

06.12.2013. NILS NIITRA: „Inglise keel surub rahvusülikoolis emakeelt tagaplaanile”

06.12.2013. POSTIMEES. „Võõrkeelne õpe võib olla, kuid eestikeelne õpe peab olema”

10.12.2013. MARGIT SUTROP: „Eesti rahvusvaheline filosoofia”

19.12.2013. VOLLI KALM: „Rahvusvaheline rahvusülikool”

16.06.2014. VOLLI KALM: „Rahvusülikooli eesmärk, juhtimine ja struktuur”

Eesti Päevaleht. 2 teksti

28.01.2012. OTT PÄRNA: „Põhiküsimus on, kuidas teha eestlaste silmavaadet laiemaks”

16.10.2013. RAUL EAMETS: „Võõrtööjõudu tuleb värvata aktiivselt”