10/13/2011

1

Kommunikatsioon on tervik. Kuid inimtunnetus on nii ehitatud, et

analüüsiks ja kirjeldamiseks eraldame sellest analoogselt kulgevast

protsessist diskreetseid ühikuid, jagades sujuvalt toimiva terviku

fragmentideks.

Eestis pruugitakse suhtluse liikidest kõneldes mõnikord sõnapaari

teabelevi vormid.

See väljend võib olla eksitav, sest jutt ei ole ainult sõnumite

levist.

Sõnumite levi iseloomu silmas pidades räägime pigem

kommunikatsiooni mustritest (ingl patterns), mis

iseloomustavad eeskätt kommunikatsiooni rühmas.

Mõned kommunikatsiooni mustrid:

Aksiaalne: nt sõnumi liikumine mööda

organisatsiooni hierarhiat

Retiaalne: nt pirukate müük turul.

Võimalikud on veel nt ring, kett, Y, ratas ja modifitseeritud ratas jne.

Tähtsamad kommunikatsiooni analüüsi ühikud on vorm ja liik.

Suhtluse vormide puhul on eristuse aluseks kood.

Sellest tulenevalt kõneleme näiteks suulisest, kirjalikust, visuaalsest

jms kommunikatsioonist. Vormide teema on tähtis eeskätt ühenduses

suhtlusvahenditega, sest eri vahendid kasutavad erinevaid suhtlusvorme

– raamat näiteks sõnu, kirja, pilte, graafikat; raadio kõnet, muusikat jne.

Kommunikatsiooni liikide puhul on aga eristamise aluseks

sõnumeid vahetavate subjektide iseloom, suhtlejate koosseis.

Suhtlejad võivad olla inimesed ja institutsioonid (ettevõte, erakond,

valitsus jne). Viimasel juhul on tegu abstraktsiooniga, sest ka siis on

saatja ning vastuvõtja inimene.

10/13/2011

2

Soomlased liigitavad kommunikatsiooni kolmeks:

● suhtlemine (viestinta) –kordamööda kõnelemine (st

kahesuunaline).

● teada andmine (tiedotus) – info ühesuunaline jagamine.

● massiteave (joukkotiedotus) – info ühesuunaline jagamine

paljudele (massile).

Sakslased Gerhard Maletzke, Heinz Pürer liigitavad

kommunikatsiooni nii :

● vahetu või vahendatud;

● ühe- või mitmepoolne,

● privaatne või avalik.

Kõige sagedamini liigitatakse kommunikatsioon neljaks:

intrapersonaalne kommunikatsioon – suhtlus iseendaga,

sisemonoloog. Suhtluspartneriks on sisemine hääl, teine mina jms;

individuaalne kommunikatsioon – vahetu ja personaalne suhtlus;

telekommunikatsioon – tehniliselt vahendatud suhtlus. Selle

vormid on:

● kõnekommunikatsioon (telefon, raadio);

● tekstikommunikatsioon (telex, teletekst, e-mail);

● fikseeritud pildi kommunikatsioon (telefax, telefoto);

● liikuvpildi kommunikatsioon (pilditelefon, televisioon)

● andmekommunikatsioon (telemeetria, arvude edastamine

arvutivõrkudes jne.)

Ei ole

kommuni-

katsioon

massikommunikatsioon – protsess, kus avalikud, ühepoolsed ja

tehniliselt vahendatud sõnumid on suunatud hajutatud

auditooriumile.

Me jagame kommunikatsiooni kaheks:

● individuaalne kommunikatsioon (vahetu suhtlus) ja

● meediakommunikatsioon (vahendatud suhtlus).

See liigitus erineb eespool toodud jaotusest vaid selle poolest, et

jätab tähelepanuta intrapersonaalse ja telekommunikatsiooni.

Kommunikatsioon

Intrapersonaalne

Individuaalne

Tele-kommunikatsioon

Meedia-kommunikatsioon

Ei ole

kommunikatsioon

10/13/2011

3

Individuaalne (ka informaalne, düaadiline, fece-to-face , interaktiivne)

kommunikatsioon hõlmab kõiki protsesse, milles kommunikatsioonis osalejad

suhtlevad teineteisega:

● vahetult ja

● düaadiliselt (< kr dyas, arv kaks) ehk teineteist kordamööda või

vastastikku mõjutades.

Ei kasutata meediume.

Ei pruugi olla keelega seotud – väga suures ulatuses sõnatu, kusjuures

mitteverbaalne kommunikatsioon saadab ja ka juhib verbaalset

kommunikatsiooni.

Erving Goffman (1971: 143): “Inimene võib lakata kõnelemast, aga ta ei saa

lakata oma kehaga suhtlemast; ta võib sellega öelda kas õigeid või valesid

asju, kuid ta ei saa olla ütlemata”.

Individuaalse kommunikatsiooni liigitamisel võtame aluseks:

● vastuvõtjate (retsepientide) arvu;

● kommunikatsiooni vormi (verbaalne ja mitteverbaalne) ja

● selle intensionaalsuse.

Siin peame silmas kavatsuslikkust, taotlust.

Goffman eristas kavatsuslikku väljendamist (ingl expression given) ja sõnumeid,

mis lähtuvad saatjast (ingl expression given off).

Edmund Husserl‟i fenomenoloogias (Ideen zu einer reinen Phänomenologie und

phänomenologischen Philosophie, 1913): intentsionaalsus tähendab teadvuse

suunatust esemele, teadvuse esemelisust. Selle vastand on ekstensioon (< hilisld

extensio) – sirutus, venitus, tõmme.

• Intensioon tähendab siin sisu, neid tunnuseid või kriteeriume, mis selle käsituse

puhul on jõus.

• Ekstensioon ehk sobivusala osutab sellele, mis objektid või nähtused sobivad

sellesse käsitusse, täites intensiooni antud kriteeriumid.

– Näiteks kui intensioon on punane, valitakse välja kõik punased asjad. Nende

kujul ei ole tähtsust. Punase sobivusalasse mahuvad nii suured kui ka väikesed,

ümmargused ja neljakandilised esemed. Kui intensioon on ümmargune, siis

kuuluvad selle sobivusalasse igat värvi esemed, peaasi et oleksid ümmargused.

St äsja samasse sobivusalasse kuulunud punane ring ja punane kolmnurk ei

kuulu enam kokku.

miimika, žestid 1

miimika, žestid,

pantomiim

5

metakommuni-

katsioon 2

metakommuni-

katsioon,

6

seltskondlik vestlus

3

kuulujutt

7

klatš, vestlus

4

kuulujutt, kõne

8

Allikas: Merten 1999: 119

S

V

intentsionaalne

düaadiline K (n = 1) avalik K (n > 1)

mitteintentsionaalne

intentsionaalne

mitteintentsionaalne

mitte-

verbaalne

verbaalne/

mitte-

verbaalne

A S T U V Õ T A J

A

A

T

J

A

10/13/2011

4

Väljad 1, 2, 5 ja 6 joonisel kirjeldavad mitteverbaalset ehk sõnatut

düaadilist suhtlust, mis kulgeb:

miimika (näoilmete, eriti silmade ja suu liikumise) ning

viibete (žestide) abil.

Sõnatus suhtluses on esmatähtis roll silmadel, mis on ühteaegu nii

sõnumite saatjad kui ka vastuvõtjad.

Sõnatu suhtlus – selline suhtlus, kus sõnumeid edastatakse

sõnalisi märke kasutamata.

…sai alguse 19. sajandi keskel Charles Darwini raamatuga “The

Expression of Emotions in Man and Animals”.

Nüüdisaegne uurimine algas Teise maailmasõja ajal. Kolm põhilist suunda:

1) Antropoloogiline:

Edward T. Hall – nimetas oma uurimisobjekti “proxemics”.

2) Psühholoogiline:

Paul Ekman ja Wallace Friesen.

3) Sotsiaalpsühholoogiline:

Michael Argyle; Albert Mehrabian.

kehakeel 55%

sõnad 7%

hääl (sõnatu

kõne)

38%

Siit on tuletatud nn 7%-38%-55% -reegel, mille järgi

inimkommunikatsioon koosneb kolmest komponendist:

sõnadest

hääletoonist ja

mitteverbaalsest/sõnatust väljendusest

Neist räägitakse mõnikord kui kolmest V-st: verbaalne,

vokaalne, visuaalne (Verbal, Vocal & Visual).

Et kommunikatsioon oleks efektiivne, peavad need kolm omavahel

sobima. Neid kolme võib vaadelda kui kolme erinevat kanalit ja kui

need kanalid annavad erinevaid vihjeid, siis võib vastuvõtja olla

segaduses.

10/13/2011

5

7-38-55 reegel tuleneb Mehrabiani 1967. aastal avaldatud kahest uurimusest.

Mehrabian, Albert; Wiener, Morton (1967). "Decoding of Inconsistent

Communications". Journal of Personality and Social Psychology 6 (1), 109–

114.

Mehrabian, Albert; Ferris, Susan R. (1967). "Inference of Attitudes from

Nonverbal Communication in Two Channels". Journal of Consulting

Psychology 31 (3), 248–252.

Mõlemad uurisid kommunikatsioonis üksikute sõnade (nt „kallis‟, „jube‟) kaudu

edasiantavaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone.

Esimese uuring püüdis kindlaks teha hääletooni abil edasi antava sõna tähenduse

osatähtsust ja leidis, et hääletoon oli palju mõjukam kui sõna ise. Teine uuring

tegeles näoilmetega (seejuures kasutati mustvalgeid fotosid) ja hääletooniga (mis

anti edasi magnetofonilindilt) ja leidis, et nende kahe kanali omavaheline vahekord

on 3:2. Seejärel kombineeris Mehrabian nende kahe uurimise tulemused ja sai

vahekorra 7% - 38% - 55% (Mehrabian, A. (1972). Nonverbal communication.

Aldine-Atherton, Chicago, Illinois).

1) Esiteks põhineb Mehrabiani tulemus sellele, et hinnati magnetofonilindile

salvestatud sõnade tähendust. See kontekst aga on väga kunstlik.

2) Teiseks saadi arvud kahe uuringu tulemusi kombineerides. Neid erinevad

tulemusi ei saa kombineerida.

3) Kolmandaks olid mõõtmise aluseks kommunikatsiooni tekitatud

positiivsed või negatiivsed emotsioonid.

4) Neljandaks osalesid uuringuis ainult naised, mitte mehed. Mistõttu võib

väita, et paremal juhul laieneb tulemus ainult naistele.

5) Viiendaks ei uuritud teisi sõnatu kommunikatsiooni tüüpe. Nt

kehaliigutusi.

6) Muud uuringud on andnud teistsuguseid tulemusi. Näiteks videode

kasutamine on näidanud, et sõnatu ja sõnalise suhtluse koosmõju on üle

nelja korra suurem kui sõnalise suhtluse mõju. Ja üldse on nii, et uuringute

tulemused sõltuvad suuresti metoodikast.

Sõnatul suhtlusel on suur mõju kommunikatsioonile – nii selle mõistmisele

kui ka vastuvõtja tunnetele ja hoiakutele. Eriti siis, kui sõnade täpset

tähendust on raske määrata või nad räägivad üksteisele vastu. Siis aitab

sõnumit tõlgendada sõnatu suhtlus. Inimesed kipuvad usaldama sõnatut

suhtlust – nii hääletooni kui ka neid märke, mida nad näevad.

Sõnatu suhtlus ei suuda sõnalist asendada, kuid ta täiendab seda oluliselt.

Mitteverbaalne kommunikatsioon ei ole enamasti intensionaalne,

kuid on siiski indikatiivne, st osutab kindlatele asjaoludele ja

olukordadele.

Paul Ekman ja Wallas Friesen kirjutasid mitteverbaalsest

lekkimisest (ingl nonverbal leakage):

„Kui inimene tahab valetada, siis on seda verbaalsete kanalite kaudu

palju lihtsam teha kui mitteverbaalsete kanalite abil. Verbaalsete

kanalite teel tulnud luiskamist tihti ei märgata ning sellist sõnumit

võidakse võtta puhta kullana. Ilmed ja žestid on aga reetlikud.

Mitteverbaalse suhtlusega on isik seotud täies ulatuses ja selle kaudu

võib tõde “välja tilkuda”“.

10/13/2011

6

Sõnatu suhtlus kulgeb otseste koodide – näoilme, silmavaate,

hääletooni – abil. Otsene kood = indeks.

Need toovad esile kommunikaatori isikupära, tema sotsiaalse

positsiooni või olukorra.

Otseste koodide abil võib suhelda ainult päevakorral olevais

asjus ja see eeldab kommunikaatori juuresolekut, sest otseste

koodide vahendaja on inimkeha.

Roger Ailes (1988): “You are the message!” – kommunikaator ise on

sõnum, mitte ainult see, mida ta ütleb. Too aforistlik lause on ka

Ailes‟i raamatu pealkiri.

1) kehaline kokkupuude

2) lähedus

3) suhtlejate vastastikune asend

4) välimus

5) peanoogutus

6) näojooned ja –ilmed

7) viiped (žestid)

8) kehahoid

9) visuaalne kontakt

10) sõnatu kõne

Michael Argyle (1972) loetleb kümme kehakoodi ja vaatleb, mis

tähendusi võib nende abil vahendada:

keha

keel

55%

sõnad

7%

hääl

(sõnatu

kõne)

38%

● See, keda, kus ja millal me üksteist puudutame, vahendab olulisi sõnumeid

inimsuhete kohta.

● Puudutatakse ja puudutamist interpreteeritakse kultuuriti erinevalt.

● Eestlased puudutavad üksteist märksa vähem kui nt prantslased või juudid.

Kultuurid

individualism kollektivism

Lõuna Põhi

mittekontakt-

kultuurid kontaktkultuurid

mittekontakt-

kultuurides

puudutatakse

üksteist vähem

kui kontakt-

kultuurides.

Puudutamise sagedust mõjutavad:

● kultuur,

● sotsiaalne positsioon (k.a võimudistants),

● sugu (mehed hoiavad distantsi!),

● iga.

10/13/2011

7

Tuntuim ja ka kõige teenekam uurija on Edward T. Hall (prokseemikateooria).

Idee: distantsi või ruumi kasutamine aitab suhteid reguleerida.

Läbi ajaloo on olnud väga palju katseid liigitada distantse. Tuntum liigitus Hall‟ilt

(Hall: distantsivalikul on oluline see, kuidas inimene end suhtluse ajal tunneb):

intiimne (intimate distance),

isiklik (personal distance) (personaalne ruum – mõtteline ruum inimese

ümber, millesse sisenemist tajutakse vägivallana).

sotsiaalne (social distance),

avalik distants (public distance),

Eristas neis omakorda lähi- ja kaugfaase.

sotsiaalne

perso-naalne

intiimne

avalik

kuni 45 cm

120–350 cm

üle 350 cm

45–120

cm

Vahe nende vahel ei ole kindel ja

muutub, sõltudes paljudest teguritest:

● kultuur,

● positsioon,

● sugu,

● iga,

● iseloomutüüp,

● meeleolu jms.

Eri kultuuride ruumitunnetus on

erinev. Üks inimene võib seda,

mida teine peab sotsiaalseks ruumiks,

tajuda isikliku ruumina ja

tõlgendada teise tegevust

sissetungimise ja ahistamisena.

3) Suhtlejate vastastikune asend (suhtlemisnurk, keha orientatsioon)

iseloomustab sageli suhteid. Määravaks on jalgade ja õlgade nurk. Silmitsi

seismine annab märku kas sõprus- või vaenusuhteist.

Kui suhtlejate vahel on ruut, on see sageli väljakutse. Eriti mehed püüavad

seda omavahel vältida. Seepärast seistakse peaaegu alati nurga all. Naiste

puhul ei ole ruut probleem, küll aga meeste puhul.

4) Välimus

Argyle jagab selle koodi kaheks osateguriks:

1) inimesest endast sõltuvad seigad: nt juuksed, riietus, meik, sõrmused-

käerõngad jne;

2) inimesest sõltumatud või vähem sõltuvad tegurid: pikkus, kaal jms.

Juuksed on kõigis kultuurides tähtsad, tegu on keha esindusliku osaga.

Juuste värvi, pikkust, soengut jne on lihtne muuta.

Väljanägemine kõneleb inimese personaalsusest ja positsioonist ühiskonnas.

Teismelised ilmutavad lugupidamatust keskealiste maitsemaailma vastu

sageli just oma juuste ja rõivastega.

10/13/2011

8

5) Peanoogutusega juhitakse interaktsiooni.

Noogutamine kõneleb heakskiidust, selle abil võime anda kaasvestlejale

sõna; mitu kiiret noogutust võib olla märguanne selleks, et minu kord on

kõnelda.

6) Näojooned ja -ilmed võib jagada allkoodideks:

● kulmude asend,

● silmade vorm,

● suu kuju

● huulte asend.

Nende kombinatsioonid määravad näoilme.

Võimatu on kirjutada nende “keeleõpetust”. Ailes: inimese näos on 80

lihast, mille abil ta suudab luua 7000 erisugust näoilmet.

Nagu muud otsesed koodid sõltuvad ka näoilmed kultuurist – nende

tähendus on kultuuriti erinev.

7) Viiped (žestid) (žest – viibe).

20. sajandi teisel poolel tegelesid paljud uurijad žestide

klassifitseerimisega. Selle tulemusena sündis arvutu hulk liigitusi, ometi

puudub uurijate seas üksmeel.

Enamik uurijaid jagab tänapäeval žestid kolme suurde klassi:

● illustraatorid,

● stereotüüpsed käesignaalid, mida inimesed teevad mittekõnelises

kontekstis,

● adaptorid (tähelepanu köitmine, emotsioonid, erinevaid

hingeseisundeid reetvad kehaasendid). Nt käte laiutamine – “kust mina

tean!” Käelehvitus – “hei, vaata siia!”

Mitteverbaalne suhtlus kulgeb otseste koodide abil.

Ka žestid on indeksilised märgid. Kuid mitte ainult.

Žestid võivad olla ka sümbolid: tuntud keskmise sõrme sirutus

või pöidla asetamine nimetissõrme ja teise sõrme vahele.

Sümbolliigutused on sageli solvavad.

Žest võib olla ikooniline märk, näiteks käte abil millegi vormi

jäljendamine.

Üldtähendus: perfektne.

Prantsusmaal: väärtusetu.

Jaapanis: raha.

Saksamaal: jäme, tahumatu.

Maltas, Kreekas ja Brasiilias: solvang.

Üldtähendus: kõik on korras! (OK).

Austraalia, Iraan: jäme, tahumatu.

Nigeeria: väga solvav.

Jaapanis: viis.

Türgi: parempoolne partei.

10/13/2011

9

Üldtähendus: stop! Seisa! Aitab!

Türgi: sa ei saa minult midagi.

Lääne-Aafrika: sul on viis isa!

Türgi, Kreeka, Tuneesia Holland: solvang.

Vene ja ka eesti: trääs, fiig – sa ei saa midagi!

Jugoslaavia: sa saad seda.

Brasiilia: palju õnne või soovin head õnne.

8) kehahoid

● Viis, kuidas me istume, seisame või lamame, võib väljendada ühe

inimese suhtumist teise – nii sõprust kui vaenu, ülemuslikkust ja

alamlikkust.

● Kehahoidu on üldiselt raskem kontrollida kui näoilmet. Väsimus või

pinge, hool või mure ei pruugi avalduda näoilmes, küll aga hoiakus.

Üsna oluline on see, kuidas te hoiate oma pead. Pea kallutamine on alati

huvi või kaasatuse märk – eriti kõnekas naiste puhul. Aga seda

tõlgendatakse alateadlikult peaaegu alati ka kui allumist. Seepärast: kui on

asjalik jutuajamine, hoidke pead püsti!

Visuaalne kontakt

● See, kui sageli ja pikalt ning mis olukorras pilgud kohtuvad, on

märguandmise viise suhetest, eriti sellest, kui lähedaseks püritakse.

– Põrnitsemine on sageli väljakutse võimuvõitlusele.

– Silmade mäng annab aga tunnistust soovist lähemalt tutvuda.

– Silmside kuulajatega kohe jutu alguses tähendab proovi valitseda

ning võita tähelepanu.

● Visuaalse kontakti abil püütakse saada ka tagasisidet, jälgitakse, kuidas

kuulaja öeldule reageerib.

Silmside on sõnatus suhtluses oluline. Kuid siin on nüanss, mida tuleks

arvestada – nimelt see, kuhu teie pilk on suunatud. Kui ajate äri või soovite,

et teid tõsiselt võetaks, siis vaadake silma ja natuke üles. Eriti peaksid seda

teadma naised.

neutraalne

sotsiaalne

10/13/2011

10

10) Sõnatu kõne võib jagada kaheks.

● Prosoodilised ehk kõnelõikude rõhu ja kestusega seotud

koodid mõjutavad sõnade tähendust.

Keskne kood on siin hääle kõrgus ja rõhud.

Lause “Poed on pühapäeval lahti” võib olla nii tõdemus kui ka

imestusavaldus.

● Parakeelsed koodid iseloomustavad kõnelejat.

Hääle värving, tugevus, tempo, kõnevead räägivad

tunnetest, personaalsusest, sotsiaalsest positsioonist, suhtumisest

kuulajaisse jne.

Mitteverbaalses suhtluses on oluline eristada

● näitlemist (ingl acting) ja

● esinemist (ingl performing).

Ailes: üksnes vähesed inimesed suudavad näidelda (esineda

kellegi teisena). Seetõttu on sõnatus suhtluses ohtlik teeselda.

Hoopis arukam on esineda iseendana ning õppida seda tegema

ka siis, kui olud muutuvad.

Michael Argyle kümme kehakoodi ei ole ilmselt kogu lugu. Selliseid koode on veel. Näiteks „peegeldamine‟.

Kui suhtleme kellegagi, kes meile meeldib või kelle vastu me huvi tunneme, siis asume alateadlikult peegeldama tema sõnatut käitumist, andes märku, et me oleme ühenduses ja huvitatud. Kui teine peegeldab teie kehakeelt, annab ta vaistlikult märku, et meeldite talle ja ta on teist huvitatud.

Peegeldamine algab teise kehahoiaku (või positsiooni) jälgimisest ja ühel hetkel asutakse seda „peegeldama‟. Mitte 100%, aga nt vestluskaaslane võib võtta samuti lõdvestunud positsiooni. Kui teil on käed risti rinnal, võib ta seda korrata, kui nõjatute tahapoole, võib ta seda korrata jne.

Peegeldumine on vaikimisi märku andmine, et olete päri. See hõlbustab suhtlust ja seda võib teadlikult kasutada.

10/13/2011

11

Mida need kaks inimest

teineteisele sõnatult

ütlevad?

Kuidas seda kehakeele sõnumit

tõlgendada?

Mis siin toimub, mis suhetes

on need inimesed?

Verbaalne-mitteverbaalne düaadiline kommunikatsioon (väljad

3, 4) on individuaalse suhtluse prototüüp:

sellises kommunikatsioonis (dialoogis) on suhtlejad võrdsed.

ex definitione kasutatakse verbaalset ja mitteverbaalset kanalit.

– Selline suhtlus on eriti efektiivne (nii sisult kui mõjult)

miimika, žestid 1

miimika, žestid, pantomiim

5

metakommuni -

katsioo n 2

metakommuni - katsioon,

6

seltskondlik vestlus

3

kuulujutt

7

klatš, vestlus

4

kuulujutt, kõne

8

S

V

intentsionaalne

düaadiline K (n = 1) avalik K (n > 1)

mitteintentsionaalne

intentsionaalne

mitteintentsionaalne

mitte -

verbaalne

Ververbaa lne/

mitte -

verbaalne

A S T U V Õ T A J

A

A

T

J

A

Verbaalne / mitte-verbaalne

seltskondlik vestlus

3

klatš, vestlus

4

10/13/2011

12

Kolm suhtlusvormi:

o kerge seltskondlik vestlus (ingl small talk),

o klatš (tagarääkimine),

o vestlus.

Kerge seltskondlik vestlus (small talk):

● faatiline funktsioon, suheldakse ilma sihita;

● jutt ei ole seotud igapäevaprobleemidega.

Kommunikatsiooni põhjus, partnerite ja teema valik üsna

juhuslikud, jutt pealiskaudne ja kerge. Räägitakse ilmast ning

viimastest uudistest ilma detailidesse ja probleemidesse laskumata

Klatš (keelepeks, tagarääkimine) on suhtlusviis, mille puhul

● suhtlejad on omavahel tuttavad (võõra inimesega ei hakata

klatšima);

● räägitakse kolmandast isikust, keda ei ole kohal, kuid keda

mõlemad rääkijad tunnevad;

● jutt on enamasti ebadiskreetne, st sobimatult avameelne ja

taktitu;

● jutt käib saladuskatte all.

Klatš on taotluslik!

Vestlus nagu klatški on intentsionaalne (taotluslik).

● Vestlus võib olla ette valmistatud – sõltuvalt põhjusest, teemast

ja vestlejatest.

● võib olla informatiivne ja probleemidega seotud.

● Vestlusel võib olla ka siduv või vabastav toime, mistõttu

seda kasutatakse teraapias.

Niisugusel juhul kõneldakse puhastavast või vabastavast

vestlusest.

Seda liiki suhtluses on vastuvõtjaid rohkem kui üks.

Kaks suhtlusvormi:

o kuulujutt

o kõne

miimika, žestid 1

miimika, žestid, pantomiim

5

metakommuni -

katsioo n 2

metakommuni - katsioon,

6

seltskondlik vestlus

3

kuulujutt

7

klatš, vestlus

4

kuulujutt, kõne

8

S

V

intentsionaalne

düaadiline K (n = 1) avalik K (n > 1)

mitteintentsionaalne

intentsionaalne

mitteintentsionaalne

mitte -

verbaalne

Ververbaa lne/

mitte -

verbaalne

A S T U V Õ T A J

A

A

T

J

A

Verbaalne / mitte-verbaalne

kuulujutt

7

3 kuulujutt, kõne

8

mõlemad eeldavad kuulajaskonda.

10/13/2011

13

Kuulujutt on avaliku kommunikatsiooni selline vorm, milles –

tahtlikult või tahtmata – on jutuks mingi sündmus. Kuulujutt võib

olla nii intentsionaalne kui ka mitteintentsionaalne.

William Thomas (1965): kuulujutt tekib siis, kui muud

võimalused infot saada puuduvad.

Kuulujutt on info aseaine, mis pakub teavet mingi sündmuse

locus‟e ja situatio kohta.

Seejuures ei ole esmatähtis, kas info on tõene ja kas kuulujutt

situatsiooni tegelikult selgitab.

Kuulujutt võib (kuid ei pruugi) välja kasvada kergest

seltskondlikust vestlusest ning tal on järgmised tunnused:

1) jutuks on sündmus;

2) kuulujutt sisaldab teavet sündmuse ja olukorra kohta;

3) teave edastatakse põhimõtteliselt piiramatule arvule vastuvõtjatele;

4) et info tõesus ei ole tagatud, püüab kommunikaator suurendada

kuulujutu usutavust viitega kellelegi (minu tuttava sõber rääkis ..,

minu õe tuttav ütles ..).

Neljas tunnus tähendab teoreetiliselt seda, et kuulujutu puhul on vaja

refleksiivsust sotsiaaldimensioonis, mis suurendab kuulujutu

usutavust.

Kõne on mitteformaalse suhtluse tuntuim vorm.

Publiku olemasolu eeldab avalikku huvi,

kõne võib edastada suurt hulka infot ja mõjuda tunnetele.

Seetõttu on tema mõju suur.

Aristoteles (384-322 eKr) “Retoorika” ja “Toopika”.

Aristoteles: retoorika on veenmise kunst.

Aristotelese retoorika põhistruktuur

kõne tüüp aeg binaarne viis funktsioon

(otstarve)

kohtukõne minevik süüdistamine või kaitsmine tõe leidmine

peokõne olevik ülistamine või needmine (kiitmine

või laitmine)

vooruste

tugevdamine

poliitiline kõne tulevik nõuanne midagi teha või tegemata

jätta

kasu

10/13/2011

14

Kõnet mõjutavad kolm tegurit:

● Eetos (ethos) on kõneleja (kommunikatori) omadus.

● Paatos (pathos) tähendab liigutamist, tunnetel mängimist,

meeleolu mõjutamist. Eesmärk on viia inimesed välja

liikumatuse (a-pathos) seisundist.

● Logos on seisukoha asjalik ja loogiline põhjendamine.

Kõne eesmärk: panna kuulajad uskuma.

Oma Organonis eristas Aristoteles kahte järelduse liiki:

● – see, mida nüüdisajal nimetatakse formaalseks

loogikaks.

● – ei tugine nähtustevaheliste seoste uurimisel, vaid

on seotud inimeste uskumustega (doxa) – sellega, mida inimesed

arvavad tõsi olevat.