jõulukuu 2014

Pelgulinna oma leht. Pausidega aastast 1993.

Peeteli kiriku luguImeilusast pühakojast Telefilmistuudioks ja taas pelgulinlaste kirikuks

Koos Pelgulinna laienemise ja selle elanikkonna kasvuga tõusis 1930. aastatel päevakorrale EELK Tallinna Peeteli koguduse kiriku küsimus. 1930 kinkis koguduse liige Gotlib Luss kogudusele krundi Väike-Kalamaja (praegu Kesk-Kalamaja) 5. Koguduse nõukogu otsustas rajada krundile kiriku, kuid linnaehituslikel põhjustel polnud või-malik seda sinna ehitada.

Ajutiseks lahenduseks sai Tarabella (Timuti) 26 asunud endise makaronivabriku ruumide kohan-damine kirikuks. Töö tegi kergemaks asjaolu, et enne vabrikut oli seal palvemaja. Täna asub sel kinnistul Kolde lasteaed.

24. mail 1931 peeti seal Peeteli koguduse esi-mene jumalateenistus. See suhteliselt madal ehitis oli suureks kasvanud kogudusele liiga väike. 1930. aastate keskpaigaks kasvas Peeteli koguduse liikmeskond jõudsalt ning jumalatee-nistuseks tuli taas kasutada märksa avaramat Rootsi-Mihkli kirikut.

Tõhus samm oma kiriku ehitamiseks tehti 1935. aastal, kui kogudus taotles linnalt konkreetset 1026 m² suurust krunti Preesi tänaval. Esialgu oli plaanis ehitada puidust kirik. Kogudus pidi ühe-kordse obrokimaksuna tasuma linnale tänavate ja heakorraseadmete kulud (1231 krooni ja 50 senti) ning linnavalitsuses kinnitatud projekti järgi viie aasta jooksul kiriku valmis ehitama.

Kiriku projekteerimis- ja ehitustööde tegemine lasus 1935. aasta septembris valitud koguduse nõukogu ja juhatuse õlgadel, ehitamise rasket koormat kandis ka õpetaja Roderich Bidder. 7. oktoobril 1935 otsustas koguduse juhatus võtta kiriku ehitamiseks hüpoteegilaenu 5000 krooni, paluda konsistooriumilt toetust 2000 krooni ja riigivanem Konstantin Pätsilt 10 000 krooni.

1. mail 1936 otsustati lõpetada jumalateenistused Rootsi-Mihkli kirikus ja pidada neid kuni uue kiriku valmimiseni Tarabella 26.1936. aastal esitas koguduse arhitekt Viktor Reinhardti projekti kinnitamiseks, kuid see lükati tagasi. Kogudus tellis uue projekti arhitekt Eugen Sachariaselt, mis kinnitati 8. mail 1937 ja anti 13. mail kogudusele üle ning juba järgmisel päeval algas ehitamine.

13. juunil pandi pidulikult nurgakivi. Suure rahva-hulga osavõtul pidasid vaimuliku talituse praost Hans Kubu ja õpetaja Roderich Bidder.

1938. aastal hakkas uue kiriku ehitus lõpule jõudma ning juba mais peeti seal esimesi jumala-teenistusi. 23. augustil lehvisid kiriku tornis rah-vuslipud ning viis päeva hiljem pühitseti tornirist. 18. detsembril avati kirik piduliku jumalateenis-tusega, mida pidas piiskop Hugo Bernhard Raha-mägi.

Kiriku ehitamine läks maksma 94 245 krooni – an-netajaid oli erinevaid, kuid sügavama tänutunde tekitas üks vaesem lesknaine, kes tõi saunaraha arvelt kokku hoides viis krooni kiriku ehitamiseks.Hoonel oli korralik keskküte ja ventilatsioon ning avar orelirõdu. Moodne elektrivalgustus andis interjöörile palju juurde. Altaripildi moodustasid kunstnik Karl August Hermanni värvilised stili-seeringud Kristuse sündimisest, surmast ja üles-tõusmisest altariruumi kolmel aknal.

Kiriku kõrvalruumis asus leerisaal, mis oli pikihoo-nega ühendatud suure lükatava ukse kaudu. Nii

altariruumist kui ka leerisaalist viis uks koguduse kantseleisse ja sealt edasi õpetaja viietoalisse korterisse teisel korrusel. Keldrikorrusel asusid majandusruumid, keskküttekatel, pesuköök ja suur koosolekusaal.

1944. aasta märtsipommitamise käigus purune-nud vitraažaknad asendati Niguliste kirikust pärit altarimaaliga. Kirik ise jäi aga õnneks sõjas terveks.

Peeteli koguduse karmid päevad saabusid aga paar aastakümmet hiljem. Tallinna Linna Töörah-

vasaadikute Nõukogu Täitevkomitee ja ENSV Mi-nistrite Nõukogu otsusega ühendati Peeteli kogu-dus 1962. aastal Tallinna Toomkogudusega ning Peeteli kirik anti kasutada Eesti Telefilmile. See oli üks vähestest kirikutest, mis Eestis nõukogude võimu ajal suleti. Koguduse juhatuse esimees ja õpetaja Mihkel Liikane keeldusid üleandmis-vas-tuvõtmisaktile alla kirjutamast.

Eesti Telefilm rajas Peeteli kirikusse võttepaviljoni ja filmistuudio. Selleks oli tarvis kirikuhoone sees- ja välisilmet tundmatuseni muuta, õigem öelda lagastada pühakoda. Kiriku varad osaliselt rekvi-reeriti, osaliselt tassiti laiali. Kaduma läks kiriku-kell, orel, altar, kantsel, pingid - praktiliselt kogu sisustus. Kiriku aknad müüriti kinni, koorirõdu eraldati kirikusaalist vaheseinaga, 1970. aastatel lõhuti ka tornikiiver. Kavas oli kirik ümber ehitada kinoks - plaan, mis õnneks ei täitunud.

Peeteli kogudus taastati Pelgulinna Seltsi ja

kohaliku rahva eestvedamisel maikuus 1993. Oma kodukiriku sai kogudus lõplikult tagasi aasta hiljem, mil asuti laastatud pühakoda taastama. Samal ajal alustas kiriku juures tööd laste püha-päevakool. Täna on kirikus Peeteli noortekodu, kes aastate jooksul on teinud ära suure töö täna-valaste normaalsesse ellu tagasitoomisel.2006. aasta sügisel taastati kiriku terav tornikiiver. Oma 75. sünnipäevaks 2013. aastal sai Peeteli kirik Saksamaalt pärit uue tornikella.

Jaak Juske Heina tänavalt

2

Meenutusi Pelgulinna

Muhemängudelt

jõulukuu 2013

3

4

4

Kindlasti olete Pelgulinna päevadel märga-nud Apla Kiisu Rändkohvikut. Võib-olla olete seda isegi külastanud ja söönud näiteks Vintis Viiru õllekooki või Lõhetätoveeringuga kassi nimelisi lõhevõikusid? Või imestanud, et miks on kohvikus stend kodu otsivate kas-side tutvumiskuulutustega? Aga sellepärast, et kogu Apla Kiisu kohviku tulu läheb Pel-gulinna naaberasumis tegutsevale MTÜ-le Kelmiküla Kassijaam. See on üks Tallinna uuemaid ja samas väiksemaid kodutute kas-sidega tegelevaid ühinguid.

Kassijaam on ajutine vahepeatus kassi teekonnal tänavalt päris enda koju. Jaama kassid saavad kõik vajalikud protseduurid ja ravid, isikliku passi ja iseloomustuse ning jäävad enda kodurongi ootama. Mõned neist on oodanud kauem kui teised - “tavalise” mustvalge välimusega, veidi arglikud või siis juba eakamad kassihärrad-prouad. Proovime alati leida just igale kassile selle õige, kõige paremini sobiva pere ja kodu. Heaks näiteks on Ronja - imeilus valge kassiprintsess, kelle ego jaama ooteruumi vaevu ära mahtus ning seetõttu olid tema suhted inimeste ning teiste kassidega päris sassis. Aga Ronjas tundis enda unistuste kassi ära just see õige kodu ja juba mõnda aega saame Ronja uuest Kalamaja-kodust õnnelikke teateid, mis kirjeldavad, kuidas pererahvas teda kätel kannab ja jumaldab ning kardinatesse tema jaoks piiluauke

lõikab.

Kuid mustvalgete maffia Ruuben (õrn nooruke südametemurdja), Triinu (vampiiri-hammastega jontsakas preili), Sassik (kon-servilemb soliidne härra) ja Käpik (vanust on ja tujusid ka) ootab samuti kodu, kus olla armastatud karvane sõber.

Kassijaamas tegutsevad “jaamakorralda-jad” on täiesti tavalised inimesed, kes oma igapäevaelu ja töö kõrvalt on kodutute kasside pärast südant valutanud ja nende aitamiseks tegutsenud juba mitmeid aas-taid. Noh, võib-olla eristume siiski selle poo-lest, et oskame päris hästi käsitseda kahva. Ühe jaamakorraldaja ellu kuuluvad loomu-liku osana näiteks oma vabal päeval võsas passimine, hinge kinni hoides, et kass ometi söögi peale lõkspuuri läheks, metsikule kassile ussirohu andmine, viie kassi kako-fooniline ühislaul auto tagaistmel kliinikusse sõites või kassipesakonna täiesti ootamatu majutamine enda vannitoas.

Oleme ise suures osas pelgulinlased ja nii on mitmed meie hoolealused kassid pärit Põhja-Tallinna tänavatelt. Hädasolijaid on kahjuks alati rohkem, kui suudame aidata ning alati on suureks abiks, kui abivajavat kassi märganud loomasõber on valmis ka ise panustama, nt ajutist hoiukodu pakkuma.

Iga tänavalt tuleva kassiga kaasnevad mit-

med kulutused: parasiiditõrje, täiskasvanud kassi puhul steriliseerimine/kastreerimine. Raske tänavaelu on jätnud kasside tervisele oma jälje, mistõttu kliinikuarved võivad osutuda päris suureks. Lisanduvad igapäeva-kulud toidule ja liivale.

Lisaks rahalisele toetusele on meile abiks erinevad annetused nagu rätikud-linad, kon-servid, pesad, kratsikad ja transpordiabi.

Rahaliselt ongi meile suureks abiks asumipäevadel tegutsev Apla Kiisu Ränd- kohvik, kust saadav tulu katab osa Kas-sijaama kuludest. Kohvikus küpsetavad ja müüvad needsamad jaamakorraldajad ja nende sõbrad. Kuni kohviku taasavamiseni kevadel saab Kassijaama tegemistega tutvuda kodulehel kassijaam.eu ja samuti Facebookis. Võta meiega ühendust, kui Sinu kodus on puudu armas karvane sõber, Sul on kassimure või soovid meid toetada.

On päikeseline pühapäev. Jalge all krudiseb värskelt maha sada-nud lumi. Metsas on saabuva talve hingamine. Hingeldades mööduvad tervisesportlased, lastega isad-emad ning rõõmsalt silma vaadatavad koerakesed. Kuid see rahu katkeb teadmisega, et Stroomi mets on kui puudega inimene. See kõige hullema saatusega – vanemateta ning haigus võtab oma. Maaomandivaidlus riigi ja linna vahel on kestnud pea küm-nendi. Ning usk lähiaja lahendusesse on kadunud. RMK, kes peaks siiski metsa eest hoolitsema, on tõstnud käed üles – nemad haiget ei ravi. Nimelt, linnapoolses metsa osas on kahjur sees. Investeerin-guid ei tehta enne, kui on selgunud omandiküsimus. Linnaplaneerimise juhid on seisukohal, et kui Põhjaväila pole tulemas, siis elamuehitus peaks ikka tulema. Nii arenevat linn. Kohaliku elaniku loogika järgi loovad eluväärtusi muuhulgas ka keskkonnatingimused, milleks metsa säilimine praeguses mahus on hädatarvilik. Seltsi entusiasm sai tagasilöögi ideelt RMK-ga ühiselt käed külge panna, et teha kasvõi metsaraie talguid. Vastuseks saime, et teie võimalus on vaid prügi koristada. Seda oleme ühel või teisel moel teinud. Kuid mets vajab suuremat abi. Mis edasi? Peaksime kohalikena omavahel selgeks vaidlema, kumb peremees oleks meile kõige mõistlikum – linn või riik. Plusse ja miinuseid on kindlasti mõlemal poolel ja garantiisid keegi pakkuda ei saa. Ka seda kindlust, kas Stroomi mets kui iseenesest väärtus, sisuliselt Tallinna kesklinnas, on aktsepteeritav. Lisaks peab selts leidma oma rahvasaadikud parlamendis, kes aitaksid keskkonnaministeeriumi tagant utsitada. Kõlab ehk isegi hingekriipivalt, kuid nii tunduvad asjalood olema. Debatiseis

peab lahenema ja seda lähiajal. Oleme linnaosas kui ka linnavolikogu tasemel püüdnud asju ajada, kuid tulemusteta. Jah, riigikogus vast ei saa vastu võtta spetsiaalselt meid puudutavaid õigusakte, kuid initsiatiiv lahen-duste leidmiseks võiks abikäena tulla küll. Öösel on olnud parajad külmakraadid. Puude otsas rippu-vad pihlamarjad oma lumemütsikestega sillerdavad päikese käes. Täies ilus! Mets ootab lumelisa, et vastu võtta sahisevaid suusata-jaid. Hing on ootel. Kuid kas seda ilu ja keskkonda jätkub ka järg-mistele ja ülejärgmistele …põlvkondadele?

Külliki KübarseppPelgulinna seltsi liige

Puudega hing – Stroomi mets

Kelmiküla Kassijaam

jõulukuu 2013

5

4

6

Kolde Pood 10 aastat!Ristiku tänava keskel, kenas kollaste majade rivis, asub väike kohalik kauplus. Kaua-aegsed Pelgulinna elanikud teavad, et seal on müüdud nii söögipoolist kui ka hoopis tehnilisi vidinaid. Viimased 10 aastat on seda poodi pidanud aga üks pere, andes asumile ja linnale juurde ühe olulise väärtuse, pere-poe. Juttu sai aetud peremehe Avetise ja poeg Davidiga.

1984. aastal võttis pereisa naise kaasa ja nii reisisid koos Armeeniast Eestisse, et hakata siin äriga tegelema. Enda kodumaaks peavad nad Eestit ja siin elatud 30 aasta jooksul on suureks kasvatatud 2 poega ja ärisid peetud nii Laagris kui Koplis. Kui 10 aastat tagasi Kolde poe ruumidele uut rentnikku otsiti, haarasid nad sellest võimalusest kohe kinni ja kolisidki oma tegevusega Koplist Pelgu-linna.

Kauplus on pere jaoks nagu teine kodu, kohaliku rahva jaoks aga vahetu suhtluse ja ostukoht. Klientidega visatakse tihti nal-ja ja enne ostu sooritamist aetakse sageli juttu, sest omavaheline suhtlemine on nagu tuttava inimesega, mitte poemüüjaga. Pereisa

Kallis Pelgulinna rahvas!2014. aasta hakkab lõppema. Aasta kokkuvõtete aeg on veel ees, aga seda tuleb kindlasti öelda, et iga aasta on eriline ja Põhja-Tallinngi arenes taas edasi. Tegeli-kult võib isegi öelda, et Põhja-Tallinnat saab pidada pealinna üheks kuumemaks ja arenemisvõimelisemaks linnaosaks.Usun, et linnaosa elanikel on põhjust uhke olla, et nad siin elavad. Iga aastaga enam avaneb linnaosa merele, vaated muutuvad üha maalilisemaks ja üha rohkem tuleb siia elama ja tegutsema noori ja loomingulisi inimesi. Linnaosa-valitsus tegutseb aga selle nimel, et Põhja-Tallinn oleks kõigi tema elanike jaoks kodune, armas ja hea paik.Aga aasta pole veel kaugeltki läbi ning kaunis jõuluaeg on alles tulemas. Põhja-Tallinnas on kõik ettevalmistused selleks tehtud. Linnaosa jõulukuusk on püsti pandud Stroomi randa. Jõulupuu tõime sel aastal Viimsi vallast.Tänavu oleme uuendanud ka jõuluvalgustust, et aasta kõige pimedamat aega leevendada ja inimestesse jõulutunnet tuua. Allakirjutanu kehastub aga ise juba neljandat aastat järjest jõulupäkapikuks ja tuleb kingitusi tooma. Kõigi juurde kahjuks ei jõua, aga nende juurde, kes kõige enam rõõmu vajavad, küll.Soovin Pelgulinna elanikele ja kogu Põhja-Tallinna rahvale kauneid ja rahulikke jõule ning toredat uut aastat! Karin TammemägiPõhja-Tallinna vanem

Pelgulinna mees

autor: Samoot Sooda

Näen inimene prügikastis soribtal õlal kotike ja käes on konksta endal konksuga sealt toitu valibtal joogiks pudelitest saadud lonks

ta sündind ilma, nagu teisedtal olnud ema, isaja vast ka vennad õedkas on tal elu ära rikkund naisedvõi mõnda haigust ta ehk põeb

kõik muutub siis kui inimesel pole rahata teistest hüljatudtal kodu paadi all

tal jäänud vaid lootusloota imetja hoida midagi veel hinge sees

ma tahaks küsida talt tema nimekuid nagu teisedkima põgenen ta eest.

joogi tellimine käib lihtsalt interneti või telefoni kaudu, siis näiteks värskete puu- ja juur-viljade valimisel peab ise suurtes ladudes kohal käima. Väikese poe ja väikeste koguste juures peab puu- ja juurvili olema alati värske ja kvaliteetne. Suured supermarketid saavad seejuures lubada endale ka mitte nii kvaliteetseid vilju, sest mahud on suured ja hinnad madalad. Oma väiksusega saab kliendi väga kiiresti teenindatud ja see on kindel eelis suure poe ees!

Küsimusele, kas te kunagi puhkate ka, vastavad mõlemad nagu ühest suust, et ei ole siin aega puhata, ettevõtjana peab koguaeg rindel olema.

Avetis räägib: „Pelgulinna elu on väga rahulik, siinne elanikkond on korralik ja usaldus-väärne. Lapsed on hästi toredad, tulevad nimekirjad näpus poodi, meie pakime koti kau-pa täis ja loeme vahetusraha tagasi. Varem küsisid lapsevanemad tšekki ka koju kaasa näitamiseks, kuid enam mitte. Ebausaldusväärsel kauplejal poleks siin pikka eluiga.“Konkurentsis püsimiseks on vaja teada veel mõnda olulist asja, kui pakendatud toidu ja

Seadus sätestab, et minimaalselt üks kord aastas peab pühkima küttesüsteeme, kortermajades (ka kahepere- ja ridaelamutes) peab seda tegema litsentseeritud korstnapühkija. Miks on seda vaja? Eelkõige on see vajalik, et tagada tuleohutus ja kütmise efektiivsus. Halvemal juhul kulub inimesel puhastamata küttesüsteemi kasutades kuni kaks korda rohkem kütet. Ka leiab litsentseeritud korstnapüh-kija küttesüsteemi vead, oskab anda nõu nende parandamise kohta, nõustab kuidas ja millega kütta. Inimeste fantaasia kütte valikul on piiramatu, see ulatub lapsemähkmetest kuni vesimärja puiduni. Tihti arvatakse, et ventilatsioo-nilõõre ei ole vaja puhastada- sinna ei satu midagi. Peale rasva,

tolmu, ämblikuvõrkude, lin-nusulgede, lindude jms sodi ei satugi sinna eriti midagi. Sellest piisab, et ventilatsioon ei töötaks, korterisse koguneb niiskus, laed hallitavad ja tekivad probleemid tervisega. Gaasisuitsulõõre tuleb ka regulaarselt kontrollida ja puhastada. Gaasisuits ei sisalda küll tahma, vaid kuni 97% ula-tuses veeauru. Veeaur lõhub telliskorstent, korstnalõõridesse sattunud võõrkehad takistavad tõmmet ja tekivadki probleemid gaasiseadme töös. Probleemide vältimiseks tuleksi lasta spetsialis-til oma süsteemid üle vaadata ja puhastada.Millal tellida korstnapühkija? Siin kehtib reegel- rege rauta suvel ja vankrit talvel. Kasulikum on alati korstnapühkija tellida kevadel, siis on järjekorrad lühemad ja lei-

tud vead saab talveks korda. Aga selline praktika, et korstnapüh-kija tuleb meelde siis kui enam miski ei tööta (tavaliselt keset talve 25 kraadise külmaga) tuleks unustada. Õnnetusi tuleb ikka ennetada, mitte tegeleda nende tagajärgede likvideerimisega, mis on kümneid kordi kallim.

Millal kutsuda korstnapühkija?

jõulukuu 2013

7

Kui silmadel ei oleks pisaraid, ei oleks hingel vikerkaartÜks väga tegus aasta Pelgulinna asumi pikas aja-loos hakkab lõppema.

Kõige muu tegevuse hulgas jääb lõppevasse aastasse kaks meeleolukat asumipidu. Pelgulinna Päev mais ja Muhemängud oktoobris tõid kokku tuhandeid sõpru ja pelgulinlasi peoplatsidele. Eks peomeeleolu aitas hoida ka imeline ilm ja Peeteli kiriku kellade helin. Igatahes täname Pelgulinna Seltsi rahvaga kõiki, kes asumipäevadel ühel või teisel viisil kaasa lõid.

Ikka endiselt, alates esimesest Pelgulinna Päevast, seob pelgulinlasi pikk valge linaga kaetud laud peoplatsil - see on nagu ühise suurpere toidulaud ja Muhemängudel pandi lauale pelgulinna rahva poolt tehtud tort - üldpikkusega 5 meetrit ja 48 sentimeetrit! Vau!

Asumipäevade korraldamiseks oleme saanud toetust Regionaalministri valitsemisalalt ja Ko-danikuühiskonna Sihtkapitalilt - nende toel oleme ostnud seltsile 2 ilusavärvilist telki, mida juba kasutasime sügisel Muhemängudel.

Sügisese peo üheks osaks on kohalikku temaatikat puudutav arutelu erinevate ametkondade ja koha-like vahel. Selle aasta teema oli Stroomi metsa tulevik.

Võitlus Stroomi parkmetsa kaitse alla võtmise nimel on kestnud juba rohkem kui aastakümne.Tegelikult on see imelik, et kõigi nende aas-tate jooksul ei ole midagi muutunud. Seltsi eestvedamisel koguti üle 6500 allkirja selleks, et Stroomi metsa territooriumil loodaks maas-tikukaitseala, millega kaasneks Tallinna üldpla-neeringu muutus. Paraku ei avaldanud tookordne tahteavaldus mitte mingisugust tulemust!Kohale oli kutsutud esindajad kõigist Stroomi metsaga seotud asutustest, kuid pooled lihtsalt ei tulnud kohale ja see juba näitab suhtumist asjasse ning olukorra tõsidust.

Linnaosavanema sõnul on linn esitanud taotluse maa munitsipaliseerimiseks , millele Maaamet pole veel seisukohta kujundanud. Tallinna lin-naarhitekt oli seisukohal, et Stroomi metsa võiks tulla elamurajoon, mis tema hinnangul arendab linna!

Stroomi metsa männid on küllaltki viletsas olu-korras, kuid see ei huvita ühtegi ametiasutust ja kõik on nagu äraootaval seisukohal. Tundub, et sisuliselt lihtsalt soovitatakse arvamusavaldustega oodata kuni „targad mehed“ otsuse langetavad – põimõttel, las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.

Tegemist on justkui surnud ringiga – METS vajab hooldust ja kaitset, kuid ükski amet ei taha või ei oska aidata või ei näe selles otstarbekust.Väikeseks, kuid oluliseks töövõiduks võib pidada, et linnajuhid kinnitasid , et Stroomi metsa läbiva liiklusmagistaali ehitusplaanidest peab lõplikult loobuma. Loodetavasti jõuavad riik ja linn lähi-

ajal kokkuleppele ka Stroomi metsaala kaitse alla võtmises.

Ootame, loodame ja oleme valmis võitlema oma metsa eest! Pelgulinna Selts,Telliskivi Selts, pelgu-linlased, pelguranna rahvas ja ka kindlalt paljud teised on valmis koos võitlema METSA alles-jäämise eest ja ei vaheta teda mingite putkade, magistraalide või mingi järjekordse lolluse vastu!

Ühest vastust Selts arutelul ei saanudki.Kunagi ammu, Seltsi algusaastatel, alustasime Stroomi metsa ja ranna koristamisega igal keva-del, see oli nagu iga pelgulinlase aukohus - käia kord aastas randa koristamas – nüüd on see iga-aastane koristuspäev Põhja-Tallinna Valitsuse eestvedamisel.

Pelgulinn on Tallinnas hinnatud elurajoon, puukütte, korstnapühkijate ja lapsevankritega Emmede-Issidega. Eks rahulik, südalinnale lähedal asuv roheline piirkond peabki seda olema. Mit-med meie koduasumi vanad majad on saanud aasta jooksul uue rõõmsa ilme. Ainult need uu-litsad, jah, need uulitsad, annavad soovida. Auk augu kõrval, nagu remonditakse uulitsaid, aga tulemust nagu ei ole. Ühte ja teise kohta on tek-kinud uusi kohvikud, alustanud on mitmed uued firmad. Silmarõõmu teeb rõõmsavärviline kiosk Maisi (Kolde pst) bussipeatuse juures, ta on nagu

kogu aeg seal olnud, kuidagi vana ja tuttav ja nii pelgulinnalik ja veel kõigele lisaks on ta Pelgulin-na (Pelgulinna Seltsi) informatsioonipunkt. Jõudu ja edu kohvi ja saiakeste müügiks!

Pelgulinna Selts jätkab kindlasti ka uuel aastal senise hooga. Jätkuvad igakuised eakate teeõh-tud Pelgulinna Rahvamajas oma kontsertide ja jutuvestjatega. Hoogsalt tegutsevad Pelgulinna Seltsidaamid (amet, mitte kosjakontor). Ajaleht “Pelgulinn“ väljaandmine jätkub. Juba käib plaa- nide tegemine kevadise, nüüd juba – traditsioo-nilise asumipeo korraldamiseks.Ootame kõigi pelgulinlaste abi ja ettepanekuid peo paremaks korraldamiseks.,ikka pelgulinnas@gmail.com ja loomulikult tutvuge me koduleheküljega www.pelgulinnaselts.ee.

2015. a. Pelgulinna Päeva hüüdlauseks on “Pelgu-linn on minu kodu!“ Muide, 2015. aastal möödub 145 aastat Pelgulinna arengule hoo sisse andnud Balti raudtee ja raudteetehaste avamisest.

Järgmise aasta jõuludeks võiks aga taastada Pel-gulinna avaliku jõulupuu püstitamise traditsiooni ja koos sellega ka jõululaata pidada. Nii et vana Pelgulinn on ikka nooruslik ja tegus.Soovime kõigile pelgulinlastele rahulikku jõulu-aega ja edukat uut aastat!

Pille-Maris ArroPelgulinna selts2014. ajõulukuu.

4

8

Pelgulinna ajaleht ilmub tänu toredatele Pelgulinna inimestele ning Pelgulinna ja Telliskivi Seltsi tegelinskitele.

Projekti rahastab regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital

Ajalehe trükkis AS Printall; tiraaž: 1500

“Maailm vajab head toitu!” kõlab justkui revolutsiooni kuulutav hüüd Pelgulinna Facebook grupi seinal. Autoriks on Pelgulinna pereisa Hannes Lents, kes on ühtlasi uue koduse toidu tellimise võim-alust pakkuva ettevõtmise toitla.com üks asutajatest. Uurime Hannese käest idee tagamaid, kuidas seni läinud on ja mis edasi plaanis.

Kust pärineb Toitla idee?Idee tekkis iseenda vajadusest. Me hindame oma peres head toitu. Hea on meie jaoks mahe, maitsev, tervislik, lähedalt, hoole ja armastusega tehtud. Kokkame päris palju ka ise, aga alati pole ideid ega aega, et oma sünnipäeva-laud katta või külakostiks midagi valmistada. Kahetsedes, kuid lõpuks leiame end taas ühetaolist poetoitu ostmas.

Meil on peres maikuus neli sünnipäeva. Otsustasime internetiavarustest üles otsida need maheda ja tervisliku toidu tegijad ning sel aastal katta oma sün-nipäevalauad just endale meelepärase toiduga. Kurvastusega pidime tõdema, et nii lihtne see polegi. Võtsime ühen-dust päris mitmetega. Positiivseid vastuseid ei saanudki. Kellele ei sobinud lühike etteteatamise aeg, kes ei tööta nädalavahetusel, kelle pakutav menüü oli liiga kesine, kes oli kallis ja nii edasi. Nii me lõpuks end Pelgulinna Selveri Köögist taas leidsimegi.

Ma olen kindel, et sel samal hetkel oli minust 500 meetri raadiuses vähemalt paar kodust kokkajat, kes oleks meie tellimuse nagu naksti ära teinud.Mõte arenes sedasi: mis oleks kui ma saaksin tellida toitu piirkonna parimatelt kodukokkadelt? Kui see tellimine oleks imelihtne ja õnnestuks iga kord.Nii sündiski idee, millel siis polnud veel nimegi, ega inimesi, kes selle idee ellu viiks.

Mis on toitla.com eesmärk ja kellele see mõeldud on? Aus vastus on, et me veel ise ka päris täpselt ei tea ja alles otsime seda suurt maailma muutvat eesmärki. Mida toitla.com hetkel võimaldab, on tellida endale meelepärast toitu, vasta-valt oma maitse-eelistustele ja eritingi-mustele, sulle sobivaks ajaks, lihtsalt ja kiiresti. Teisalt, annab toitla.com võim-aluse kodukokkadele jagada oma kirge

toidutegemise vastu ümbruskonna ini-mestega ning valmistada midagi enda jaoks huvitavat endale sobival ajal kellelegi, kes seda väga hindab. Ennekõike on toitla.com mõeldud kõigi-le neile, kes hindavad head toitu. “Hea” on igaühele erinev ja seejuures me abiks olemegi.

Nii nagu ma ka oma kogemust kirjel-dasin, siis oma soovidekohast toitu ei pruugigi nii kerge saada olla. Tihti oled sunnitud ise toitu valmistama, kuna telli-mine on ülemäära keerukas või võimatu. Eriti raske võib olla lahendust leida eri-neva toidutalumatuse või spetsiifilisema dieedi puhul. Kodukoka näol võid aga leida sarnase inimese, kes teab sinu dieedist kõike ja oskab sellele vastavat toitu valmistada.

Tore on see, et lisaks kohalikus kultuuris kasvanud inimestele, on meie seas ka mitmeid hoopis teisest riigist pärit ja eri-nevate toidukultuuridega üles kasvanud kogukondlasi. Nii näiteks leidsime juba esimestel nädalatel meie seast üles Pransuse, Jaapani ja Ladina-Ameerika köögiga üles kasvanud kodukokad, kes on valmis pakkuma oma rahvustoite.Personaalselt sulle valmistatud ja sulle mõeldes tehtud koduses toidus on midagi erilist. Oma esimeste klientide pealt näeme, et peamiselt paneb tellima just see “midagi erilist” toidus. Põhjuseks võib olla mõnus kodune ajaviide sõprade seltsis või soov midagi külakosti soovida viia, aga ka töönädalat lõpetav õhtusöök pereringis.

Küsimus pole selles, et tellijad ise süüa teha ei oskaks. Usun, et enamik neist on väga head kokad. Söögitegemine aga eeldab just seda õiget ajahetke, inspi-ratsiooni ja aega. Teinekord kõik see vajalik ei lange kokku ja nii ongi võima-lus söögitegemine kellelegi teisele edasi delegeerida.

Kuidas teil seni läinud on?Hästi. Halvasti pole jõudnud veel minna. Kasutajate tagasiside on üldiselt positiivne ja idee suures plaanis on hästi vastu võetud. Alustasime kõigepealt katse-tusi oma kodukandist. Suunasime tähelepanu Pelgulinna, Kalamaja ja Uue Maailma noortele ja avatud meeltega inimestele. Toitla tegevus eeldab kogukondliku mõtteviisi olemasolu ja usaldust kogukonna liikmete vahel. Neis piirkondades on see olemas. Asumipäevadest, hoovikohvikute populaarsusest, mitmetest kirbukatest ja kas või Facebook grupi aktiivsusest on see näha.

Pelgulinnast ja Kalamajast on het-kel ka kõige enam kokkasid regis-treerunud ja tellimusi tehtud. Oleme pidanud vastama ka juba kasutajate kriitikale. Peamiselt on see puudutanud toidukäitlemise nõuetele vastavust ja kodulehe selgust ning kasutajamugavust. Meie eesmärk polegi kohe valmis ja veatult töötavat teenust pakkuda, vaid soovisime anda kõige lihtsama versiooni oma ideest võimalikult ruttu reaalsete kasutajate kätte. Esiteks, tahame veenduda, et lisaks meile on vajadus sarnase teenuse järgi ka paljudel teistel. Teiseks, tahame oma teenust paremaks muuta läbi reaalsete kasutaja ta-gasiside, mistõttu oleme ka kriitika üle väga tänulikud.

Mis Toitlal edasi plaanis on?Meie plaan on ambitsioonikas. Ühelt poolt tingib seda idee ise, teisalt meie soov midagi reaalselt maailmas muuta. Seda suuremas

osas maailmas kui Eesti. Plaanime võimalikult ruttu oma ideed testida ka juba mõnes teises riigis ja suur-linnas.

Internetiäri on võimalik vaid tänu väga paljudele kasutajatele. Mida suurem on kasutajate arv, seda vähem tuleb neilt teenustasu küsida. Ilma finantsideta pole aga ükski idee jätkusuutlik. Kindlasti olete märganud, et suurele rahvus-vahelisele turule mõeldud inter-netiteenuse eest küsitakse vaid üksikuid sente, samas kui näiteks ühe ajaleheartikli lugemise eest mõnes Eesti internetiväljaandes tuleb tasuda koguni paar eurot. See tuleb sellest, et Eesti turg on imepisike ja siin tuleb hingehinda küsida, et teenuse pakkumine üldse võimalikuks teha. Me ei taha seda teed minna. Kuna teoreetil-iselt võiks idee toimida ka paljudes teistes maailma riikides, siis sihime rahvusvahelist turgu.

Kuidas see meil kõik õnnestub, on iseasi, kuid ega me midagi kaotanud pole, kui ka ei õnnestu. Teeme seda kire ja säravate silma-dega. Õpime palju tegevuse käigus ja olen kindel, et oleme paljudele inimestele abiks ja inspiratsiooniks oma teekonnal.

Kas Pelgulinnal ka oma osa sinu idees on?On küll. Pelgulinn elukeskkon-nana on inspireeriv. Kolisime siia poolteist aastat tagasi ja paremat elukeskkonda Tallinnas on raske ette kujutada. See toetab meie väärtusi ja inspireerib elama oma väärtuste järgi. Linn on elukeskkon-nana mugav, kuid tihti ka väsitav ja eksitav. Mulle meeldib Pelgulinna rahulik rütm, avatud inimesed ja positiivne energia. Ma siiralt loodan, et suudame seda säilitada. Kogukonnatunnetus Pelgulinna inimestes on kahtlemata olemas ja see on paljuski just see vajalik edasiviiv jõud. Sellises keskkonnas sünnivad head ideed iseenesest ja leiab ka kaaslased, kellega idee teoks teha.

Hea toit inimõiguseks!