NAARITSA SEIRE METOODIKA

Talvine jäljeloendus. Jäljeloendus lumekattega perioodil võimaldab hinnata naaritsa arvukust ja levikut veekogudel ning koguda vajalikku eelinformatsiooni nende hilisemaks eluspüügiks. Loendust teostatakse vooluveekogude kallastel eeskätt neil jõgedel-ojadel, kus naaritsa esinemine on tõenäoline:

Pihla oja

Kidaste oja

Vanajõgi

Luguse jõgi koos Rebasselja ja Tulimurru lisaharuga

Jausa oja

Armioja

Suuremõisa jõgi koos Villivalla peakraaviga

Vaemla jõgi koos Tammela peakraaviga

Prassi peakraav

Nuutri jõgi

Õngu oja

Luidma oja

Paope oja Loendus viiakse läbi kuni nädala vanuse lumekattega, et tagada jälgede tekitamiseks küllaldase aja olemasolu. Sobivaim aeg loendamiseks on kõrge veetasemega periood, mil naaritsate viibimine jääalustes peidikutes raskendatud. Loendada võib ka jäävabal perioodil. Loenduse käigus fikseeritakse vooluveekogud ja nende lõigud kus naaritsa jäljed leiti. Saadud informatsioon on eeskätt aluseks hilisema eluspüügi läbiviimiseks, aga samuti arvukushinnangu koostamiseks ja elupaikade kasutamise selgitamiseks.

Eluspüük Naaritsate eluspüük kastlõksudega sobib sõltuvalt püügi intensiivsusest kas arvukuse või leviku hindamiseks, vanuselise ja soolise struktuuri ning loodusliku järelkasvu kindlaks tegemiseks. Hiiumaal on eluspüügi teel võimalik kontrollida ka mingi ehk ameerika naaritsa võimalikku esinemist. Soovituslik püügi teostamise aeg on 15. märts – 5. aprill. Varasem aeg ei ole soovitatav külmade ilmade tõttu (aastati erinev), hilisem aeg võib jääb enne jooksuaja kõige intensiivsemale perioodile (aprilli keskpaik ja kuu teine pool), põhjustades loomade tarbetut häirimist. Püügikohad ja -piirkonnad valitakse talvise jäljeloenduse tulemustest lähtuvalt. Samuti asetati lõkse neile aladele, kus on teada naaritsa esinemine varasematel aastatel. Lõkse kontrolliti iga päev, alustades hommikul päikesetõusu ajal, et lõksusattunud naaritsa vm. looma saaks võimalikult kiiresti taas vabadusse lasta. Looma tabamisel jäetakse lõks järgmiseks ööks kinni ning asetatakse püügile taas järgmisel päeval. Sama isendi teistkordsel püügil võetakse piirkonnast lõksud ära, et välistada korduvast lõksu sattumisest tulenevat stressi või võimalikke füüsili kahjustusi. Iga püütud isend identifitseeritakse mikrokiibi koodi alusel, loom kaalutakse ja hinnataksetema tervislik seisund. Mikrokiibiga märgistamata naarits (looduses sündinud isend) uinutatakse ja märgistatakse mikrokiibiga. Kõik nimetatud protseduurid viiakse läbi koos veterinaariga. Loom vabastatakse uuesti tema tabamiskohas pärast täielikku narkoosist toibumist (ca 2 tundi peale nimetatud protseduure).

Suvine seire (tegevusjälgede otsimine loendustransektidel) Suviste tegevusjälgede otsimine UTM ruudustiku alusel loodusesse asetatud

loendustransektidel annab võimaluse võrrelda leviku ja arvukuse muutumist eri aastatel. Proovialadel suviste tegevusjälgede otsimine on vähem kogemusest sõtluv - seda eriti lõksupüügiga võrreldes. Suvise loenduse väljundiks on nn. negatiivsete ja positiivsete ruutude suhtarv ehk asustatuse määr. Meetod võimaldab tulevikus võrrelda ka naaritsa seisundit erinevate piirkondade (näiteks Hiiumaa ja Saaremaa) vahel.

UTM ruudustikul põhinev seiremeetod sarnaneb rahvusvaheliselt laialdast kasutust leidnud saarma levikuseirega, kuid on kohandatud naaritsa jaoks liigi bioloogiat ning Hiiumaa eripära silmas pidades. Meetod seisneb naaritsa tegevuslälgede (jäljed, urud, väljaheited) otsimises vooluveekogude kaldail, võttes aluseks 2,5 x 2,5 km UTM ruudustiku (saarma kui suurema looma puhul kasutatakse 10x10 km ruute). Igasse UTM ruutu, kus asub naaritsa elupaigana arvestatav vooluveekogu (vähemalt 5 km pikkune oja, kraav või jõgi) paigutati 500 m pikkune loendustransekt selle kaldale. Väiksematele vooluveekogudele paigutati transekt juhul kui elupaik on hinnatud naartisale aastaringselt sobivaks erinevate ökoloogiliste näitajate põhjal (näit. Õngu ja Poama oja – varasem mingi esinemine, sobiv toidubaas - forelli kudejõgi, jne). Seirealad hõlmavad proportsionaalselt nii paremaid kui halvemaid elupaiku: 9 transekti asuvad väikestel ojadel (veekogu pikkusega <10 km), 10 jõgedel (veekogud pikkusega >10 km), 33 peakraavidel ja 3 järve sisse- ja väljavoolu piirkondades. Selline loendusalade jaotumus võimaldab jälgida elupaikade täitumist/tühjenemist naaritsatest asurkonna arvukuse muutudes.

Ruutu osaliselt (nn. poolik ruut) läbivale vooluveekogule paigutati transekt juhul kui see läbis ruutu vähmalt 2 km pikkuselt. Kui vooluveekogu läbis järjest mitut poolikut ruutu, paigutati sobivaimasse ruutu transekt selliselt, et alguspunkt on järgmise transekti alguspunktist vähemalt 2 km kaugusel.

Loendustransektid läbitakse vähemalt 5 päeva peale vihma et tagada sarnane aeg jälgede jätmiseks ja liiva/muda riba tekkimiseks kalda ääres.

Antud metoodika võimaldab hinnata eeskätt naaritsa arvukuse ja leviku muutusi, kuid on sobilik ka asurkonna minimaalse arvukuse hindamiseks. Seda seetõttu, et ühel ja samal vooluveekogul paiknevate transektide vahe peab olema vähemalt 2 km (alguspunktist alguspunktini), mis on võrreldav naaritsa keskmise ööpäevase liikumisteekonna pikkusega (Maran ja Põdra, avaldamata andmed). Antud näitajaga arvestades, ning läbides samal veekogul paiknevad loendustransektid ühe päeva jooksul, hoitakse ära arvukuse ülehinnang. Enamasti asetsevad loendustransektid üksteisest 3-4 km kaugusel, st. ühe koduala kohta on keskmiselt üks loendustransekt (kodualaks on keskmiselt 3-4 km pikkune jõelõik; Maran ja Põdra, avaldamata andmed).

Loendustransektid paigutati veekogu lõikudele, kus naaritsa esinemine ja tema tegevusjälgede leidmine on kõige tõenäolisem. Transekti paigutamisel võeti arvesse eeskätt järgmiste objektide/parameetride olemasolu:

Sillad

Jõgede-ojade ühinemiskohad, kraavide suubumiskohad

Suubumiskohad järve, või väljavoolukohad

Loodusliku voolusängiga veekogu lõigud

Metsaga kaetud kaldavöönd

Võimalusel paigutati transekt selliselt, et see hõlmab neist näitajatest mitut. UTM ruutudes paikneva 55 loendustransekti transektide kogupikkuseks on 27,5 km

ehk ca 10% elupaigana arvestatavate vooluveekogude kogupikkusest Hiiumaal. Transektid asuvad 23 erineval vooluveekogul.

JUHISED ROHU- JA RABAKONNA SEIREKS NAARITSA SEIRE RAAME S

HIIUMAAL.

1. Eesmärk

Kahepaiksed, eriti rohukonn ja rabakonn (nn. pruunid konnad) on euroopa naaritsa jaoks

olulised saakloomad, mistõttu on ka vajalik omada ülevaadet nende arvukuse muutustest.

Seire peamiseks eesmärgiks on selliste andmete kogumine, mis aastate lõikes iseloomustaks

pruunide konnade arvukuse muutusi naaritsa elupaigaks olevate vooluveekogude läheduses.

2. Metoodika

Igal aastal loendatakse nii kudemiseajal kui vahetult selle järel valitud kudeveekogudes

rohukonna ja rabakonna kudepalle . Rohukonna kudupall on üldjuhul „lõdvem“ kui

rabakonnal (valgub näppude vahelt kergelt välja), limakestad on piimjad. Rabakonna

kudupall on kompaktsem, limakestad selged ja klaarilt läbipaistvad.

Tiikide puhul käiakse läbi kogu kaldajoon (tehakse tiir peale) ning loendatakse kõik

kudupallid, kraavi puhul käiakse läbi etteantud lõik.

Seire skeem:

a) Kudemisaja kindlaks tegemine. Selleks külastatakse 3-4 kudemisveekogu 1.- 25.

aprillini paaripäevast vahedega (ilmade soojenedes) kuni kudemise alguseni.

Kudemise algus tehakse kindlaks kas visuaalselt kudepalle otsides võis siis

konnade laulu kuulates.

b) Esimene loendus. Toimub 2-3 päeva peale kudemishooaja algust, seda soojade

ilmade püsides. Kui temperatuur langeb järsult ja kudemine peatub, võib

esimese loenduse läbiviimine toimuda ka hiljem, kui ilm on paranenud.

c) Teine loendus. Toimub 1 nädal peale esimest loendust.

Üldreeglina loendatakse kudepalle. Kui kudu paikneb laamades ja kudupalle pole võimalik

eristada, tuleb visuaalselt mõõta kudelaama pindala ruutmeetrites.

3. Seirealad

Seirealadeks on väljavalitud 15 kudemisveekogu. Nende koordinaadid on tabelis 1 ja

asukohaskeemid lisas 1. Lisas 2 on seire protokoll.

Tabel 1. Seireks väljavalitud kahepaiksete kudemisveekogud.

Nr. Asukoht (vald, küla) Veekogu tüüp E-koordinaat N-koordinaat

1 Kõrgessaare vald,

Koidma

Tiik 22,63122 58,94794

2 Kõrgessaare vald,

Koidma

Tiik 22,61560 58,95340

3 Kõrgessaare vald,

Leigri

Tiik 22,60643 58,92602

4 Kõrgessaare vald,

Leigri

Tiik 22,61306 58,92193

5 Kõrgessaare vald,

Leigri

Tiik 22,61371 58,92062

6 Kõrgessaare vald, Lilbi Soot (elektriliini

alune osa)

22,53206 58,93722

7 Kõrgessaare vald,

Jõesuu

Kraav (100m

pikkuselt alates

teeristist)

22,43390 58,90176

8 Kõrgessaare vald,

Jõesuu

Tiik 22,43460 58,89268

9 Pühalepa vald,

Suuremõisa

Tiik 22,89304 58,89423

10 Pühalepa vald,

Suuremõisa

Tiik 22,89319 58,89561

11 Käina vald, Villemi Tiik 22,80597 58,87622

12 Käina vald, Jõeküla Tiik 22,86589 58,84940

13 Käina vald, Jõeküla Tiik 22,86566 58,84976

14 Käina vald, Luguse Tiik 22,69954 58,81687

15 Käina vald, Luguse Tiik 22,70082 58,81716

Lisa 1.

Kudemisveekogude asukohaskeemid.

Kudemisveekogud nr 1 ja 2.

Kudemisveekogud nr 3-5.

Nr 1.

Nr 2.

Nr 3.

Nr 4.

Nr 5.

Kudemisveekogu nr 6.

Kudemisveekogud nr 7 ja 8.

Nr 6.

Nr 7.

Nr 8.

Kudemisveekogud nr 9 ja 10.

Kudemisveekogu nr 11.

Nr 9.

Nr 10.

Nr 11.

Kudemisveekogud nr 12 ja 13.

Kudemisveekogud nr 14 ja 15.

Nr 12.

Nr 13.

Nr 14. Nr 15.

Lisa 2. Seire protokoll.

1. Seire teostaja ..............................................................................

2. Aasta.........................

3. Kudemisperioodi alguse kuupäev...........................

4. Kudemisveekogu nr ........................

5. Esimene loendus (kudemisajal):

a. Kuupäev.........................

b. Temperatuur.................

c. Pilvisus (selge, vahelduv pilvisus, pilves)

d. Tuul (nõrk, keskmine, tugev)

e. Rohukonna kudupalle........................ ; kudulaama pindala ……..

f. Rabakonna kudupalle........................ ; kudulaama pindala ……..

g. Rohukonna …. Rabakonna nähit paaritumas veekogus

h. Rohukonna laulis, Rabakonn laulis

i. Märkused (nähtud teisi kahepaikseid)

...........................................................................................................................

...........................................................................................................................

...........................................................................................................................

...........................................................................................................................

6. Teine loendus (peale kudemist):

a. Kuupäev........................

b. Temperatuur.................

c. Pilvisus (selge, vahelduv pilvisus, pilves)

d. Tuul (nõrk, keskmine, tugev)

e. Rohukonna kudupalle........................

f. Rabakonna kudupalle........................

g. Märkused (nähtud teisi kahepaikseid, mõõdetud kudulaama pindala jmt):

PISIIMETAJAD KUI NAARITSA TOIDUBA ASI SEIRE PROTOKOLL.

1. Seire proovialad:

a. Armioja (koordinaadid: Algus 58.93753; 22.53158; Lõpp 58.93597;

22.53669)

b. Luguse (koordinaadid: Algus 58.81375; 22.68997; Lõpp 58.81392; 22.6965 )

c. Kidaste (koordinaadid: Algus 59.00419; 22.58744; Lõpp 59.007; 22.58508)

Seireala detailvalimine: ülal jõe/oja kaldanõlval kaldataimestikus, ühelaadne ala:

aastaringselt reeglina mittekuivava siseveekogu, nagu oja, kraavi, tiigi või

järve taimestuga kaldavöönd – ökotoni ala;

2. Seire samm ja püügi aeg.

Seire välitööd (püük ja keskkonnaparameetrite registreerimine) teostatakse kord aastas

ajavahemikus augusti teine pool kuni 10 oktoober. Jaheda ja vihmaste ilmaolude

korral tuleb püügid ajastada perioodi esimesse poolde. Jahedate ilmade korral tõuseb

loomade energiavajadus ning alajahtumise tõttu lõksudes hukkumise oht. Kuna jaheda

ilma puhul võivad loomad vältida metallist lõksudesse sisenemist võib see kaasa tuua

soovimatu mõõtmisvea.

Igas püügikohas püütakse kahel järjestikusel ööl. See võimaldab loomi märgistades

hinnata püügi edukust ja korrigeerida arvukuse indekseid. Lõksud seatakse ülesse õhtul

ajavahemikus kella 19.00-st kuni päiksese loojanguni. Lõkse kontrollitakse järgmisel

hommikul (püügiperiod u. 12 h). Esimese püügiöö järel suletakse lõksud päevaks, et

jätta märgistatud loomadele aega hajumiseks ning avatakse korduspüügiks uuesti õhtul

samal ajal.

3. Püügivahenid

Kasutatavate lõksude ja sööda valikul on arvestatud nende lihtsust, kättesaadavust ja

kasutatust eelnevates uuringutes, millega võidakse soovida tulemusi võrrelda.

1) Kasutatakse Sherman tüüpi Large-suurusega eluspüügi karplõkse.

Seda tüüpi lõksud on pisiimetajate alastes teadusuuringutes maailmas ühed enimasutatavad.

2) Söödana kasutatakse päevalille- või rapsiõlis leotatud või kergelt praetud

leivakuubikuid.

Erinevalt mujal laialt levinud maapähklivõi kasutamisele, on leib kujunenud Eestis standartseks

söödaks, mis on end õigustanud.

Seiretööde käigus tuleb lõksude käsitlemisel pöörata tähelepanu, et:

• püügiööde vahel ja järgselt lõksud puhastada vanast söödast, selgrootutest (pms

mardikad, teod ja nälkjad) ja pisiimetajate väljaheidetest;

• kontrollida lõksu päästikuplaadi vaba toimimist igal ülesse seadmisel;

• kasutada värsket sööta igal püügiööl.

• kahe püügiöö vahel ei tohi vana sööta lõksude lähedusse laiali pillata kuna see võib

mõjutada püügi edukust. Eelmise öö sööt kas kokku koguda või jätta koos uue

söödaga lõksu.

Püüniste paigutus

Püünised paigutatakse seirealal kahel viisil:

5-kaupa seirejaamadena, mis asetuvad piki kalda ökotoni riba – 10 jaama.

Igas seirejaamas paigutatakse püünised nii, et kõik püünised jääksid 1 m

raadiusega ringi sisse, kuid kõrvuti paiknevate püüniste vahe oleks vähemalt

0,5 m.

Lühitransektidena: 5 lõksu transektis – lõksude vahe 5 pikka sammu – kokku

10 lühitransekti.

Seirejaamade ja lühitransektide vahe 10 pikka sammu.

.

Loomade käsitlemine ja määramine

• Loomi käsitledes tuleb kanda kummikindaid.

Pisiimetajad võivad hammustada ja levitada inimesele nakkavaid haigusi. Üldiselt piisab ohtude

vältimiseks tavalistest majapidamis-kummikinnastest, kuid suuremate loomade (nt. rotid) puhul

võivad vajalikuks osutuda paksemast nahast töökindad.

• Loom raputatakse lõksust (kile-) kotti. Kõigepealt tõmmatakse kotti suu üle lõksu

otsa ning lõksu uks avatakse läbi koti. Loom valatakse või kergelt raputatakse kotti.

Seejärel sulgetakse koti suu, et vältida looma põgenemist.

NB! Loomade lõksust kätte saamiseks ei tohi neile puhuda - selle käigus lenduvad

pisiimetajate levitatavad haigustekitajad ja tekkib nakkusoht. Lenduvate nakkuste riski

vähendamiseks võib kanda maski.

• Loom kaalutakse koos kotiga. Eelnevalt kalibreeritakse kaalu näit koos tühja kotiga

nulliks või arvestatakse pärast kaalumist koti kaal esmaselt saadud näidust maha.

Kaalumiseks kasutada vähemalt 1 grammise täpsusega kaale. Soovitavalt Pesola

LightLine võis Micro-Line 50–100 g kaalud või teiste tootjate analoogilised

Pisikeste liikide puhul võib koti kaal olla mitu korda suurem, kui looma enda kehakaal, mistõttu tuleb

täpse kaalumistulemuse saamisel olla hoolas.

• Loom võetakse kotist välja ja hoitakse pihus, et määrata liik (vt. määramistabel lisas

2).

• Püügi käigus hukkunud loomadel, kelle liigi määramine võib olla keeruline, tuleb

kindlasti liik määrata kolju tunnuste järgi.

• Liikide puhul, mille määramises ei olda kindel, ning haruldaste liikide puhul, tuleb

määrangu õigsust kontrollida liigirühma spetsialistide abiga. Kui kahtluse all olev

isend on elus siis tuleks lisaks kehakaalule mõõta ka tüve, saba ja tagakäpa pikkus

(vt. Aul jt. 1957, Kaal 1981, MacDonald ja Barrett 2002) ning pildistada nii looma

üldvaated, kui määramisel olulised olla võivad tunnused. Tähelepanu tuleb pöörata

raksesti eristatavatele liigipaaridele: mets- vs. laane-karihiir (Sorex araneus, S.

caecutinus), laane- vs. väike-karihiir (S. minutus) ning põld- vs. kuhja-uruhiir

(Microtus arvalis, M. levis). Samuti tuleb tähelepanu pöörata usaldusväärsete

tõendusmaterjalide kogumisele haruldaste või Eestist seni leidmata liikide

tuvastamisele – metshiir (Apudemus sylvaticus vrl. kaelushiir), väike-metshiir (A.

uralensis), lagrits (Eliomys quercinus), pähklinäpp (Muscardinus avellanarius) jms.

Loomade märgistamine taaspüükide tuvastamiseks

Loomade märgistamiseks pügatakse esimeses püügis olnud loomadel risti selja

keskosal paari sentimeeti pikkune pealiskarva riba nii, et aluskarv jääb alles. Selleks

sobivad väikesed käsitöö või maniküüri käärid.

Teises püügis saab selle järgi eristada taas püütud loomad esmakordselt püütutest. Selline

märgistamisviis on ohutu ning pisiimetajate elutegevust ei häri: karv kasvab paari nädalaga tagasi.

Enamusel hiirtel on aluskarv ja pealiskarv eri värvi, mis hõlbustab märgiste äratundmist. Kuna mitmetel

uruhiirtel ja putuktoidulistel on karv läbinisti tume, tuleb märgiste kontrollimisel juhinduda eelkõige

karvas olevast sirgest lõikejäljest.

Loomade mõõtmine ja kogutavad andmed

Andmed registreeritakse koheselt vastaval välitöölehel. Iga looma kohta

registreeritakse järgmised andmed: liik ning looma kaal.

Arhiveerimiseks tuleb kogutud andmed sisestada välitöölehtedelt digitaalsesse

andmetabelisse (CSV formaat

Taustainfo

Lisaks püütud loomade kirjeldustele tuleks registreerida püügiöö ilma parameetrid

kuna need mõjutavad loomade liikuvust ja seega püügiedukust (Wilson jt. 1996).

• Püügiöö õhutemperatuur maast 2 m kõrgusel (meteoroloogiline standard) õhtul

lõksude ülesse seadmise ajal ja vara hommikul lõksude kontrollimise ajal. Kui

vahepeal toimub märkimisväärseid temperatuuri kõikumisi, siis need tuleks

registreerida märkustena.

• Sademete olemasolu öise püügiperioodi jooksul.

• Sademete tüüp (vihm, rahe, lörts, lumi). Märkusena registreeritakse esinemise

umbkaudne aeg (läbi öö, õhtul, keset ööd, vastu hommikut) ja eelneva päeva

sademete üldine lühi-iseloomustus.

• Märkusena registreerida umbkaudse tuule suuna ja tugevuse ning märkimisväärsed

ilmamuutused püügiööl ja eelneval päeval.

• Iga seirejaama kohta registreerida eelmisest seirepüügist alates (aasta jooksul)

toimunud biotoobimuutused (metsaraied, tuulemurrud, kopra üleujutused jms)

püügkoha naabruses (≤ 50 m).