Suleseltsi viimasest numbrist on möödas juba üsna palju aega,

kuid nüüd, kui talv viimaks mööda on saanud ja lumigi tõotab

enne juulikuu saabumist ära sulada, nii et jaaniööl on tunduvalt

lihtsam leida sõnajalaõit kui pakase poolt puu alla unustatud

lumehange, on uus Suleselts, sedapuhku kolmas, teie ees.

Kevad toob endaga kaasa päikese, maikellukesed, palju

kõneainet tekitavad löökaugud, tuules lendavad graniitsõelmed

ja sama lennukad ideed. Sellel kevadel on kõigil, kelle

fantaasia on ilmade soojenedes õitsele puhkenud ning kes on

valmis kudumisvardad kõrvale panema, et need järgmisel

talvel uuesti kätte võtta, võimalus panna proovile enda

novellikirjutamisoskus, osaleda meelelahutusliku

kirjandusajakirja Regina lahtisel novellikirjutamisvõistlusel ja

kirjutada hiljemalt 15. maiks lugu, mis rabab kõiki jalust.

Samuti käib 1. aprillil alanud ja 30. aprillil lõppev Camp

Nanowrimo. See on ideaalne võistlus neile, kellel on suur soov

alustada mõne uue projektiga ja vormida pika talve jooksul

kogunenud pikad ideed köitvaks jutuks, milles peab olema

vähemalt 10 000 sõna, ning saada auhinnaks diplom, mis sobib

hästi iga toa seinale.

Suleseltsi kolmandast numbrist saame lugeda sellest, kuidas

käituda siis, kui sinu autoriõigusi on rikutud ja keegi esitleb

sinu loomingut enda omana; saame teada, millist James Bondi

filmi, kus peaosas on Daniel Craig, peaksid kõik nägema;

loeme harivat artiklit sellest, mis vaevab meie emakeele

südant; tutvume ühe kaasaegse eesti naisluuletajaga; kiikame

oma tulevikku ja näeme, mis meid kevadel ees ootab.

Loomulikult ei puudu sellest numbrist ka omalooming.

Loodame väga, et Suleseltsi kolmas number pakub kõigile

meelelahutust, aitab hetkeks unustada kevadised koolitööd

ning tekitab soovi pastakas kätte võtta, mitte ainult sõrmed

mulda pista.

Palju päikselisi päevi,

Prince Kirameki

esimene arv näitab praegust seisu (20. aprill),

kaldkriipsu järel olev arv eelmise kuukirja

aegset seisu

Kasutajate arv: 685/604

Kasutajaid päevas: 0.39/0.39

Teemade arv: 2436/2283

Teemasid päevas: 1.40/1.48

Postituste arv: 86687/83921

Postitusi päevas: 49.71/54.46

5 enim vaadatud teemat:

Need pisiasjad... 77/77 (18559)

Need pisiasjad 2 (18) (12389)

Toilet face[48/...] (12165)

KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik

läbi[60.2/60.2+epiloog; lõpetatud!] (11483)

Don't Let Me Go (35/35) (11425)

5 aktiivseimat teemaalgatajat:

Maiu Laaneoja (216)

Audrey (170)

Pingu (79)

nasicc (73)

Griffu. (72)

5 aktiivseimat postitajat:

Audrey (8502)

Maiu Laaneoja (6348)

nasicc (5450)

Keiti (3720)

Michelle Manson (2614)

Meie Juttude uudiskiri „Suleselts“

3. number: 28. aprillil 2013

Keegi varastas minu jutu! Mida teha?

-Ene-

Kahjuks on viimasel ajal sagenenud juhtumid, kus keegi leiab, et tema loodud jutu on võõras inimene

oma nime all teistes portaalides esitanud. Loomulikult teeb see haiget, tekitab solvumist ja viha. Aga

mida peale hakata, mis õigused autoril üldse on?

Teose autoriks saab Eestis olla ainult füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud.

Autoriõigusega kaitstava teose tunnused: autori enda intellektuaalse loomingu tulemus kirjanduse, kunsti

ja teaduse valdkonnas; väljendatud mingisuguses objektiivses vormis; objektiivne vorm peab andma

võimaluse teost selle vormi kaudu tajuda ja reprodutseerida kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil.

Autori õigused: õigus teose autorsusele, õigus autorinimele, õigus teose puutumatusele, õigus teose

avalikustamisele, õigus teose täiendamisele, õigus teos tagasi võtta, õigus nõuda oma autorinime

kõrvaldamist, õigus teose levitamisele, õigus teose reprodutseerimisele.

Ka veebikonstaabel Andero kinnitusel on autoril ainuõigus oma loomingule. Tema nõuannete järgi võiks

tegevus olla järgmine:

kirjuta kommentaaridesse, et tegemist on varastatud jutuga;

saada autorile viisakas kiri/sõnum infoga, et jutt on varastatud ja see tuleb eemaldada. Võid tuua välja ka

autoriõigused;

juhul kui ülespanija ei reageeri kirjale, võta ühendust portaali haldajaga. Küsi, kuidas foorum suhtub

sealsete teemade kopeerimisse ja kas nad ei ole mõelnud panna vastavasisulist keeldu foorumisse

avalikult;

kui varastatud loomingut esitatakse koolitööna oma nime alt, võib hea efekti anda koolile kirjutamine,

viidates näiteks selliselt: „Minu tekst oli avaldatud 01.10.2012, aga Teile esitas ta plagiaadi 15.10.2012.“

Portaal www.autor.ee toob välja, et võimalus rikkujaga kokku leppida on kõige odavam ja vähem aega

nõudev õiguste kaitse viis. Juhul kui kokkuleppe teel õiguste kaitse ei õnnestu, on põhimõtteliselt võimalik

valida kolme võimaluse vahel: kohus, Kultuuriministeeriumi autoriõiguse komisjon ja pressinõukogu. Kui

õiguste omaja leiab, et tegemist on tema õiguste tõsise rikkumisega, mis puudutab ka avalikku huvi, siis

tuleb pöörduda avaldusega politsei poole.

Minu ettepanekud:

kirjuta iga oma jutu algusesse, et tegu on autoriõigustega kaitstud loominguga. Autoriks on Pille

Maasikas. Kasutada võib ka varjunime, näiteks sama, mis on foorumis kasutajanimeks;

guugelda vahepeal oma loomingut. Pealkiri võidakse ära vahetada, aga otsida tasub näiteks mõnda lauset

või dialoogi;

kui leiadki, et keegi on jutu varastanud, siis tegutse siinmainitud juhiste järgi. Solvumine ja viha on

loomulikud tunded, ent sellega ei muuda juba juhtunut ning tuleb tegutseda.

Veel leiad infot portaalist www.autor.ee ja elektroonilisest Riigi Teatajast seaduse Autoriõiguse seadus

nime alt.

Uudiskirjas kasutatud pildid:

http://www.all-hd-wallpapers.com/wallpapers/nature/495574.jpg

http://chronicle.com/blogs/linguafranca/files/2012/10/Writing-writing-31277215-579-612.jpg

http://www.tameolipp.ee/wp-content/gallery/lipid-ja-mastivimplid/eesti-lipp2.jpg

http://www.mhsmustangnews.com/wp-content/uploads/2013/03/Colorful_spring_garden.jpg

“Casino Royale’i” ja “Skyfalli” arvustused *Nastik.

Hiljuti jõudis kinoekraanidele järjekordne Bondi-film “Skyfall”, seekord juba kahekümne kolmas.

Nii tulin minagi mõttele kirjutada arvustus kahe sarja esindava filmi kohta, valides algul filmideks

1967. ja 2006. aastate “Casino Royale’i”-nimelised filmid. Käisin mitmel kodulehel, kust lootsin

vanemat filmiversiooni leida, kuid iga kord vaatas mulle vastu lause: “Film on rariteetne, alla

laadida ei ole võimalik”, sestap loobusin üritamisest ning otsustasin hiljuti nähtud värske “Skyfalli”

kasuks.

Üldhariva tekstina panen kirja esmalt selle, et James Bondi tegelane sündis 1952. aastal

Suurbritannia kirjaniku Ian Flemingi sulest. Läbi aegade on Bondi-filmides nimitegelast mänginud väga

erinevad näitlejad ning sarjas on lausa kaks filmi, mida ametlikult sarja osadeks ei loetagi. Üks sellistest

ongi 1967. aasta “Casino Royale”. Tänapäevasem versioon filmist, kus peaosas Daniel Craig, on aga juba

täisväärtusliku Bondi-filmi tiitli omanik.

“Casino Royale” (2006)

filmis kajastatakse Bondi esimest missiooni, kus ta peab võitma filmiga

samanimelises kasiinos pokkerimängu kurjategijaga, kes rahastab terrorismi

üle maailma.

linateoses mängivad sellised tuntud näitlejad nagu Daniel Craig, Eva

Green ja Judi Dench.

esimene Bondi-film, mis Hiinas linastamisele lubati. Kõik ülejäänud

filmid on tsenseeritud ja nende vaatamine on Hiinas ebaseaduslik.

filmis näitlemise nimel jättis Daniel Craig maha suitsetamise, et end

vormi saada.

Esimest korda filmi vaadates oli mulje vägev. Ei saa muidugi öelda, et

Daniel Craig kuidagi Oscari-vääriliselt näidelnud oleks, kuid film tundus

oma tegevuselt nii kaasahaarav ja huvitavalt üles ehitatud, et need paar tundi

lendasid linnutiivul. Oleksin pidanud piirduma ühekordse

vaatamiskogemusega, kuid otsustasin filmi ka teist korda üle vaadata ning

pettusin sel korral - süžee tundus kuidagi banaalne ja film liiga pikk, seda paeluvat osa filmist teisel korral

enam millegipärast ei märganud. Sellele vaatamata soovitan kindlasti filmi ära vaadata.

“Skyfall” (2012)

Filmis keskendutakse M-i minevikule ning näidatakse, miks MI6

rünnaku all on.

Siingi jätkab näitlemist Daniel Craig; Judi Denchi jaoks on see osa

viimane, kus ta Bondi-seerias üles astub.

Tegu on teise olemasoleva filmiga, kus Bond saab kuulihaava.

“Skyfall” on Bondi-seerias kõige rohkem tulu toonud kassahitt.

Filmis pole ühtki ameerika näitlejat.

Uusim Bondi-film oli minu esimene kogemus sarjas, varem polnud ma

ühtki Bondi-hitti näinud ning mul oli seetõttu kõvasti raskem leida seoseid

eelnevate filmidega ning avastada pisikesi vihjeid eelnevalt esinenud

olukordadele ja tegelastele, mis oleks mu filmivaatamise kindlasti

huvitavamaks teinud. Varasema võhiklikkuse tõttu tundus süžee mulle

suhteliselt segane ja sündmustik ei jäänud üldse meelde, kuigi filmi ajal oli

päris põnev tegevuse kulgu jälgida. Ühe filmi jooksul toimus natuke liiga

palju sündmusi, mis tegid sisseelamise raskemaks (eriti minule, kes ma

üritasin Bondi-maailma sasipundart lahti harutada). Seega tundus see film mulle palju pealiskaudsem kui

“Casino Royale”.

Depressiivsete Eesti väikelinnade koledad tüdrukud ehk kummardus kolkaelule

Prince Kirameki

2011. aastal oma teise luulekogu, mitmetähendusliku pealkirjaga „Armastust on ja armastust pole“

üllitanud Triin Tasuja kirjanduslik debüüt „Provintsiluule“ jagas 2009. aasta Betti Alveri

kirjanduspreemia esikohta koos Sandra Jõgeva novellikoguga „Draamapunkt“. See oli selle aastakümne

esimene naiskirjaniku kirjutatud teos, mis selle auhinna pälvinud, ja ka praegu, kolm aastat hiljem, on see

üks kaasaegse eesti luule omapärasemaid kogusid. Värske Raamatu raamatusarjas välja antud luulekogu

on, nagu sarja nimigi ütleb, värske (ja värskendav) raamat. See toob eesti kirjandusse uusi tuuli, mis ei

pruugi kõigile meeldida ning võivad traditsioonilisema luule austajad koguni eemale peletada, nagu oleks

tegemist kõhutuulega, kuid see täidab ära tühimiku, mis jääb reaalsuse ja irreaalsuse vahele, ning laotab

lugejate ette laiali suurlinnakärast eemal sirgunud noore naise tundeelu ja mõttemaailma. Kui Triin Tasuja

oleks valanud oma hinge laulu, mitte luulekogu sisse, oleks selle pealkiri olnud kõigile tuttav

„Depressiivsed Eesti väikelinnad“, ent „Provintsiluule“ on sellele võrdväärne rivaal, maalides lugejate

silmade ette pildi, mis ei kao sealt veel pikka aega pärast lugemist.

„Provintsiluule“ leheküljed pakatavad kangelastest, kelle elu on möödunud Lääne-Virumaa trööstitus

halluses ning kes on suutnud sealjuures ellu jääda, vähemalt esialgu, kuna keegi ei tea, mida tulevik toob.

„kõik need poisid ja tüdrukud/ tahavad elada/ aga vahet pole/ kas nad on andekad või ei/ kas neil on

üüratult palju või vähe/ potentsiaali elus hakkama saada – / kõik nende püüdlused on valed“. Tasujal

pole mingit isu provintsielu romantilisust kirjeldada, nagu mõni teine luuletaja seda kindlasti hea meelega

teeks, ning tema siiras kirjutamisstiil kujutab midagi varju jätmata elu, mis tundub pealinlase jaoks sama

kauge kui kuu, aga millega väiksemate piirkondade inimesed iga päev kokku puutuvad. „väikelinnad ongi

Eestimaa/ pole patriotism see, vaid fakt/ iga 9. on ehitaja/ iga teine elab väikelinnas“ luuletab Tasuja,

unustusse vajunud provintside laulik, kelle vabavärsilistesse ridadesse on peidetud hulgaliselt tõeteri,

mida mõnel võib olla raske taluda, kuid mida autor ise võtab kui loomulikku nähtust, andmata mingeid

hinnanguid. „mina pole ju ütleja/ kas vale see või õige/ siitsamast tulen ju isegi/ purjuspäi hull joodik“.

Tema luuletustes ei ole kõrgete hindadega keldripoode (kuigi olemas peavad need ju olema, kust muidu

saaksid kohalikud osta suitsu ja alkoholi, millest Tasuja luuletab) ja kasutatud bemareid, millest und

nähakse, põhirõhk on inimestel, kes on Tasuja jaoks inimesed nii siin- kui sealpool linnapiire hoolimata

sellest, kust nad pärit on.

Tasuja (kes on sama uhke eestluse esindaja kui sama nime kandev Bornhöhe kuulus kangelane)

luulemina, kes seisab lapseks olemise ja täiskasvanuks saamise vahel, võib pidada terve põlvkonna

hääleks, millest kajab läbi varjamatu trots kooli vastu ning mis eelistab selle haridustempli seatavatele

piirangutele elukooli, mis ei sea kasvavale ja arenevale inimesele nõudmisi, mida tal on raske täita.

„Mulle jääb alati meelde/ kuidas sa oled arvestanud minu/ kui indiviidiga/ ja emmanud mind 45-

minutiliste/ raudsete trellidega“, kirjutab ta ning lisab ühes teises luuletuses otsekui järelmõttena:

„suurimaks saavutuseks pean/ iseseisvust maksude maksmisel/ ja üldse/igasugust iseseisvust“.

Gümnaasiumile elatud aastad ängistavad teda, sundides teda haarama pastapliiatsit ja mentooliga sigaretti

ning põgenema, kuni see enam võimalik ei ole ja ta on sunnitud oma tunded luuleks vormima, et vabaks

saada. Oma mina-kontseptsiooni kirjeldades ja seda kentsakaks nimetades koorib ta ennast kiht kihi

haaval lugejale alasti, võimaldades tal piiluda kõige sügavamale enda maailma ja saada aimu, kes ta siis

õieti on, kuigi ka kõiki selle luulekogu tükke pusle kombel kokku pannes on raske temast tervikpilti kätte

saada. Igas tema luuletuses on allasurutust ja ahastust, ent ka samavõrra küpsust ja eneseaustust, nagu

teaks ta suurepäraselt, et kõik on alles ees ja et betoonist majad ja hullud joodikud ei suuda teda murda.

„Provintsiluulet“ võib pidada polaarseks luulekoguks, aga mitte sellepärast, et selles on nii head kui

halba, vaid hoopis sellepärast, et ka luulekogu teiskordsel läbilugemisel tekib tunne, nagu nendes ridades

head ei olekski (ei ole ka ridade vahel) ning üksikud helgemad mõtted, mis sellesse kogusse on peidetud,

surutakse süngemate mõtete poolt maha. „ise panen asjad liikuma/ kui vähegi tahan/ järgin iseennast“

algab luuletus, lastes lugejal aimata, et selle põhiteemaks on eneseteostus, kuid sellele järgnevatel ridadel

on mõru maik: „lakin küüned roosaks/ näen välja nagu vene lits/ kui vähegi tahan/ ja ükski ahv ei ütle/

mis on äge/ mis ei ole“. Tasuja luule ei ole kontrastidele üles ehitatud, kuid kontrastsust on sellele kerge

lugemise käigus juurde mõelda ning nii sünnivad lugeja peas vastandused sellel teemal, mis on Tasuja jaoks

oluline ja mis peaks oluline olema, kuid ei ole. Provints, kust ta pärit on, ei saa lugejale armsaks ja ei

püüagi seda saada, kuid ta tuleb lähedale, ehk koputab ukselegi, ning sunnib mõtlema, mis tunne oleks

elada nende inimeste keskel, keda Tasuja oma luuletustes kujutab, ning kuidas nende keskel hakkama

saada. Tasujal on see väga hästi õnnestunud ning ta on suutnud selle käigus areneda nii huvitavaks

natuuriks, et tema looming puudutab ka neid inimesi, kellel provintsieluga kunagi kokkupuudet ei ole

olnud. Üheksast viieni töötavale inimesele, kes ei ole oma jalga kunagi linnast välja tõstnud, võivad selle

noore luuletaja provintsielamused olla nagu hea uus ilm, millesse skeptiliselt suhtutakse, kuid selleks pole

mingit põhjust, kuna see, millest ta kirjutab, ei ole võltspaatoslikkusega rikastatud ood Eestimaa kaunitele

pisikestele paikadele (nagu Tanel Padar ütleks), vaid Elu suure algustähega selle kõige ehedamal kujul.

Triin Tasujat on võrreldud nii Tuuli Tauli kui Andra Teedega, aga kuna ma ei ole nende loominguga kokku

puutunud, tekkis mul võrdlusmoment hoopis Maarja Kangroga, kellele omaseid jooni ma Tasuja luules

tajusin. Seal aga, kus Kangro kasutab läbi lillede lähenemist ja annab enda kasutatavatele obstsöönsustele

peene ja konteksti sobiva varjundi, pikib Tasuja mahlakat ja kohati isegi labast keelekasutust ka sellistesse

luuletustesse, kus seda pealtnäha vaja ei ole, ning annab neile sellega huvitava värvingu, mis võibki olla

see, mis teda teiste sama noorte luuletajate seas esile tõstab. Ilukõne ei ole Tasujale omane ja ta kasutab

seda tehnilise võttena harva, aga kui ta seda teeb, siis õigustatult. Nii on sündinud luuletuses „cat stevens“

selle kogu kõige hingestatumad ja salapärasemad read, millest võib leida ka eksistentsiaalseid küsimusi.

„Mäleta, ära unusta mind ära/ olgugi, et kõik liblikad elavad vaid päeva/ ja inimestel on maskid/ mina alati

uskunud kõige paremat“. Millised maskid, sellest Tasuja ei kõnele, aga sellel hetkel saab selgeks tema luule

peamine väärtus: see on ehe. See on maskideta.

Tunnistan ausalt, et kui ma „Provintsiluulet“ lugema asusin, olid mul selle suhtes eelarvamused – mille

põhjustas ilmselt see rõvedalt põrisev r-täht sõnas „provints“ ja selle kokkusobimatus sõnaga „luule“ – ,

kuid need kadusid, kui ma sellesse kogusse sisse elasin. Kuigi olen traditsioonilise luule austaja ja

vabavärssi eriti kõrgelt ei hinda, muutis autori sügav isikupära selle huvitavaks lugemiselamuseks ning

äratas minus huvi ka tema teise luulekogu vastu. Triin Tasuja on noor luuletaja, kellel on kindlasti veel

arenemisruumi, ja tema nimi tasub meelde jätta, kuna ta võib meid tulevikus üllatada ning tuua meieni

sellise luule, mida keegi varem lugenud ei ole.

Kõnnak

AliceInWonderland XD

Mu hing lendab, ma tahan

ära.

Minna siit kohast,

siit hetkest.

Ma vaarun ja tammun,

kätega vehin.

Ma ei tunne, pea lõhub,

ma tantsin, kuni kukun.

Ja see kukkumine tuleb,

jalad on nõrgad.

Aga ma kuulan

lõpuni.

Ja kui ma lähen,

siis ma lähen nii, et on mindud.

Olen läinud,

hing lendab kaugusesse.

Muremõtted pühitud,

õnn jäi.

Külm sõda, kasvõi teine maailmasõda ehk Mis toimub eesti keeles? Takuya Kenzo

Eesti keel on meie emakeel ja me oleme väikese rahvana uhked, et sel on ka arenenud kirjakeel. Siiski

ähvardab seda ilusat keelt globaliseerumine ning selle ekstreemsete mõjude vastu võitlejaid on eestlaste

seas kahjuks kaunis vähe, rääkimata iga eestlase elementaarsest tahtest natuke kaasa aidata. Mis

probleemid eesti keelega on ja mida saaks teha, et neid ennetada või juba tehtud kahju heastada?

Mulle kui praktiliselt Internetis elavale inimesele, kellele kohe eriti meeldivad eesti keel ja korrektne

grammatika, hakkab iga päev silma keelevigu, mida inimesed teevad nii sotsiaalvõrgustikes kui ka näiteks

organisatsioonide kodulehtedel. Isegi mu oma kooli kodulehel esineb aeg-ajalt apsakaid, mida tahes-

tahtmata näpukateks pidada ei saa – niisuguseid vigu inimesed vale klahvivajutusega ei tee, pigem on

viga teadmatuses või soovis mitte teada, sest leidub ka selliseid. Minu arvates on üheks probleemiks eesti

keele puhul see, et eestlased kas ei tea ja ei taha teada eesti keele reegleid või ei suuda neid järgida, olgu

selleks mis tahes põhjused. Arusaadav, et Internetis kiirelt kirjutades või Messengeris suheldes ei tehta

lausete algustähti suureks, aga õiget punktuatsiooni ei rakendata nii või teisiti, olgu kirjutamisel värske

klatš või kiri õpetajale. Kuna viibin ühes omaloomingufoorumis, kus loen, kommenteerin ja parandan

teiste kirjatükke, näen, et kirjavahemärgivigade osas tõusevad esile tüüpvead – järelikult ei selgitata just

neid osi koolis piisavalt, et õpilased neist aru saaksid. Mööda veebi veereb suur lumepall, millesse

takerdunud inimesed kirjutavad südamerahuga kas teadmatusest või ükskõiksusest tingituna vigases eesti

keeles, näidates teistele, kes nende kirjutisi loevad, et nii võib ja peab. Kurb on näha marurahvuslasi, kes

ajavad seda Eesti asja, aga ei valda eesti keeltki õigesti... Just selles osas, mis puudutab tüüpvigu eesti

keele kasutuses, saaksid õpetajad järeldusi teha, segaseid või keerulisi teemasid uuesti ja uuesti üle

rääkida, nii et need lõplikult kinnistuvad.

Kindlasti on suureks probleemiks võõrkeelte, iseäranis inglise keele mõju eesti keelele. Meie emakeelde

on siginenud müriaad laensõnu, mida eestindatakse, näiteks „džäss“ (jazz), isegi uudissõnad nagu

„rüperaal“ pole nii pahad. Ehk ei leita tõesti paremat sõna, et peab neid inglise või vene keelest tuletama,

aga üldiselt on eesti keeles sobiv vaste olemas. Muidugi on omaette ooper infotehnoloogiaajastuga

kaasnev sõnavara, näiteks „kuvatõmmis“ (screenshot), kuid nagu näha, on ka sellele kohati konarlikke,

aga omasõnalisi vasteid leiutatud. Kindlasti on vajalik mainida ka inglise keele kui maailmakeele mõju

mitte ainult sõnavarale ja punktuatsioonile – kas olen vähe näinud otsekõnele eelneva saatelause lõpus

kooloni asemel koma -, vaid ka lausestruktuurile. Lauseid ehitatakse üles inglise keele reeglite alusel,

tulemuseks on tobedad ja segased mõtted, mille mõistmiseks neid kolm korda lugema peab. Siinkohal

aitaks võõrkeelte mõju vähendada ja leevendada omasõnade loomise ja pakkumise julgustamine –

inimesed on leidlikud ja kuskilt leiaks ikka viisi, kuidas ühte või teist sõna suupärasemaks muuta.

Minul on pidevalt meelel ja keelel veel üks olukord, mis jõuab meieni meedia vahendusel ja mida siiani

enda eakaaslaste seltskonnast, nagu paistab, ainult mina märganud olen – keelelised vead meedias.

Siinkohal mõtlen ajalehti-ajakirju, teleuudiseid, isegi filmide ja sarjade subtiitreid, mis tunduvad, nagu

oleks need Google’i tõlkijaga eesti keelde pandud. Alles hiljuti vaatasin filmi „Resident Evil: Karistus“

ning hoidsin peast kinni, sest grammatikavead, mida seal tehti, olid hirmsad, kas või lauseehitus, mis

inglise keele maiku omas – telekas näidatavate importsarjade subtiitritest pole mõtet rääkidagi. Samuti ei

saa mainimata jätta artiklipealkirja, mida nägin mõni aeg tagasi ja mis kõlas umbes nii: „Joel Lindpere

astub Fire’ ridadesse“. Tekib küsimus, kas toimetajatel on käed tööd täis, et nad oma kirjutisi kontrollida

ei saa ja vead sisse jäävad, või on nende teadmised eesti keele ja võõrkeelte suhtest puudulikud. See ei ole

õige, kui lugeja peab hakkama meediaväljaannete keelekasutust korrigeerima, pealegi on meedia meie

ümber ja mõjutab meid rohkemal või vähemal määral, andes ehk valeinfot ka grammatika kohta.

Arusaadav, et just uudiste puhul on vaja need kibekiirelt paber- või võrguväljaandesse panna, aga nii

palju aega võiks ikka leida, et maha istuda ja oma kätetöö üle vaadata. Olen suhelnud inimestega, kes

teatavad sinisilmselt, et nägid sellist ja sellist punktuatsiooniviisi või väljendit telesaates, filmis või

artiklis – kuidas see vale on, kui seda kasutatakse? Tee sellistele selgeks, et meediat ei tasu usaldada.

Lahendus on isiklikust kogemusest, mõningasest toimetajatööst, võtta – kaks pead on kaks pead, vigade ja

apsude leidmiseks ametlikumates tekstides tasub kasutada mitte ühe, vaid mitme toimetaja teadmisi, sest eri

inimeste teadmised varieeruvad paratamatult, ka ei nähta alati enda vigu, kui on tekst vaja ruttu avaldada.

See võib küll pseudoprobleemina arvesse minna, kuid minu arvates on probleemiks ka keelereeglite

muutmine. Pidevalt neid ei muudeta, kuid kui seda tehakse, on tagasiside üsna kirju ja, nii palju kui

inimestega vestelnud olen, küllaltki negatiivne. Konkreetsemalt on hingel mitte väga ammused

muudatused, mis lubavad „kas või“ kokku ja „võib-olla“ ilma sidekriipsuta kirjutada, Esimese maailmasõja

sootuks suure esialgustäheta jätta ning veel hulga jaburusi teha. Esiteks on need uuendused tobedad, sest

ajavad segadusse, kuidas on õigem kirjutada, isegi kui õpetajad kumbagi varianti valeks ei loe, tekitades

näiteks kirjandi kirjutamisel tühiseid kahtlemishetki, ja teiseks on mulle jäänud mulje, et need muudatused

viidi ellu, sest inimesed kasutasid nüüd lubatud variante rohkem kui fikseeritud vorme. Selle pärast, et

inimesed kirjutavad „mis tahes“ kokku, ei pea seda lubama, pigem peaks põhikoolis ja gümnaasiumis hoolt

kandma, et need ebakindlana näivad sõnad õigel kujul meelde jääksid. Keelereeglite muutmisest tingitud

segaduse vältimiseks oleks kindlasti abi nende vähem ja radikaalsemalt uuendamisest, samuti

probleemsõnade põhjalikumast õpetamisest eesti keele tundides.

Minu arvates peaks keelekasutust väga rangelt järgima, kasutatagu seda ükskõik kus. Võiks ju väita, et

Internetis, eriti suhtlusportaalides, pole see nii oluline, sest kes neid ikka jälgib ja eeskujuks võtab, aga

leian, et Facebook on artiklite ja ametlike e-mailidega võrdväärne koht. Minagi alustasin veel 2010. aastal

kõiki oma lauseid Facebookis, Messengeris ja mujal väikese algustähega, kuid võtsin 2011. aasta jaanuarist

nõuks kirjutada igal pool ühtemoodi ja korralikult kas või selleks, et teistele näidata, kuidas tegelikult

kirjutama peab. Mulle on jäänud mulje, et mind võetakse ka pisut tõsisemalt kui teisi, kes endiselt oma

laused suure algustäheta – ja pahatihti punktita – jätavad, sest mu kirjutised näevad asjalikumad välja.

Väikese rahvana on meie kohustus oma emakeelt puhta ja ilusana hoida, laskmata tüüpvigadel, võõrkeeltel,

meedial ja segastel reeglitel seda solkida. Juba sellepärast, et näen, mis Eestis toimub, kavatsen tulevikus

hea seista selle eest, et eespool mainitud probleeme lahendama asutaks, sest mind huvitab, mis meie keelest

saab. Saan vaid loota, et huvi ei ole ainult minul.

Jäär

Võid kindel olla, et kõik sinu seni kiidetud ideed on nüüd kindlalt sügava lume

alla mattunud ning lootus, et need enne kevade saabumist taas päevavalgust

näevad, on minimaalne. Võib-olla on õige ja viimane aeg käsile võtta midagi uut

ja üllatavat, sest vana võib unustustehõlma vajuda.

Sõnn

Sul on olnud piisavalt aega oma mõtted kindlalt paika panna ning luua teoseid,

mis ootavad avalikkuse ette ilmumist. Võta kuurist labidas ning lippa oma

tagasihoidlikkust lume alla matma, vabane sellest kohe, sest just see võib sinu

komistuskiviks saada.

Kaksikud

Pisut vara oled oma koopast välja roninud ning värskendavast talveunest

ärganud, kuid parem ongi, sest nüüd oled justkui uus ning valmis saatma korda

midagi suuremat, kui keegi arvatagi oskab. Ära lase end seljataha jäänud

loomekriisist heidutada, sest nüüd on see möödanik ning ees on ootamas

midagi palju paremat.

Vähk

Kui oled otsustanud oodata lume sulamist ning looduse taasärkamist, oled

langetanud õige otsuse. Ära kiirusta, vaid mõtle hoolega läbi kõik, millega

kavatsed talve ärasaatmisel lagedale tulla, sest just siis on sinu aeg särada

ja oma ideid läbi suruda. Jääb vaid üle loota, et sulavesi neid endaga kaasa

ei vii.

Lõvi

Oled palju ja rohkemgi veel ära teinud ning üritanud sellega saavutada seda,

millest oled tõeliselt unistanud, kuid nagu ikka, pole sa endaga leebe, vaid

üritad sumada oma oodatud tuleviku poole läbi paksu lume. Peaksid endale

sellest veidi aru andma ning pikemalt puhkama, et end tööga mitte ära

tappa.

Neitsi

Oled üle elanud suurema loomekriisi. Said küll palju räsida, kuid pead ka

edaspidi tugev olema, et oma jõuraasud kokku korjata ja luua teoseid, mis

su taas jalgele aitaksid. Ära ainult unusta, et saatus pole kunagi sinuga eriti

helde olnud.

Kaalud

Puhkus on ammu läbi ning peaksid olema valvel, juhuks kui mõni lumetorm

peaks endaga kaasa tooma värsked ja siiani kasutamata ideed. Kui juhtubki, et

sul õnnestub mõni nendest kinni püüda, proovi kindlasti see ära kasutada, sest

nii võid taas loota, et jõuad veel kuhugi.

Skorpion

Nüüd aitab! Oled küllalt luuslanki löönud. On viimane aeg end kokku võtta ja

midagi saavutada. Pimedas urus unistamine ei aita unistuste täitumisele kaasa,

vaid võib need hoopis hävitada, seega roni oma urust välja ja tee midagi

selleks, et unelmad saaksid reaalsuseks.

Ambur

Helged ajad on nüüd seljataha jäänud ning maa sinu jalge all on

kõikuma löönud. Elad üle ka veidi raskemad ajad, mis ei

tähenda muidugi seda, et saad lasta oma peal norgu vajuda,

vaid pead kindlalt nagu kalju marssima läbi raskuste, et leida

taas pinnas, millel püsida.

Kaljukits

Õnneks on sind tabanud miski, mis on endaga kaasa toonud

inspiratsiooni, mida saad endale meelepäraselt ära kasutada - kuid pea

meeles, et mis kergelt tuleb, see kergelt läheb. Hoia seda, mis sul on,

ning ära kiirusta liigselt enda loomingu avalikustamisega, sest

tagajärjed võivad valusad olla.

Veevalaja

Oled kindlasti juba nii mõndagi saavutanud, kuid sellest piisab võib-olla ainult

teistele. Pead veel pingutama, et võiksid ka ise saavutatuga rahule jääda. Kui

tunned, et vajad enda kogumiseks veidi aega, siis leia see aeg, sest pärast lume

sulamist seda võimalust enam ei teki.

Kalad

Justkui lumena on taevast alla sadanud ideed, mis võivad sinu saatust

muuta. Kas muutus toimub paremuse poole või mitte, oleneb sinust

endast. Kaalu hoolega, mida suurele massile avalikustada ja mida

mitte, sest valed valikud võivad endaga kaasa tuua masendavaid

tulemusi.

*Nastik. – Koordinaator, filmiarvustaja

Takuya Kenzo – Toimetaja, pealkirja kujundaja, arvamuslugu

Prince Kirameki – Toimetaja, kolumnist, luulekogu arvustus

Naughty – Horoskoobi autor

AliceInWonderland XD – Omalooming

-Ene- – Autoriõiguste artikkel

nasicc – Statistika

Dragomira – Kujundaja, uudiskirja kokkutõstja