Noorte ühiskondlik-poliitiline aktiivsus ja hoiakud. Projekti Myplace tulemused ja poliitikasoovitused

Koostaja Marti Taru

Sisukord1 Lühiülevaade projektist Myplace....................................................................................................2

2 Noorte olukord Eestis.....................................................................................................................3

3 Projekti tulemused.........................................................................................................................6

4 Poliitikasoovitused Euroopa Liidu tasandil...................................................................................18

5 Poliitikasoovitused Eesti tasandil..................................................................................................22

1 Lühiülevaade projektist Myplace Projekt MYPLACE (www.fp7-myplace.eu) oli Euroopa Komisjoni rahastatav suuremahuline (toetuse kogusummaga 7,9 miljonit eurot) uurimisprojekt, mis algas 2011. aasta juunis ja lõpeb 2015. aasta mais. Projekt keskendub noorte ühiskondlikule, poliitilisele ja kodanikuaktiivsusele neljateistkümnes riigis. Konkreetsemalt on fookuses noorte aktiivsuse seosed Euroopat varjutava populismi ja totalitarismi mineviku, oleviku ning tulevikuga. Kontseptsiooni poolest läheb MYPLACE kaugemale ’poliitiliste kultuuride’ võrdlemisest pelgalt riikide tasandil või ka poliitilise pärandi lihtsustatud käsitluste (nt. ´postkommunistlik´ või `liberaalne demokraatia´) väljatöötamisest. MYPLACE põhineb üleeuroopaliste radikaalsete ja populistlike poliitiliste traditsioonide analüüsil, mille praegune populaarsus on pigem ajas korduv kui uudne nähtus. Võttes vaatluse alla noorte arusaamad mineviku, oleviku ja tuleviku seostest, näitab projekt, kuidas praegusel ajal ühiskondlikult aktiivsete noorte tegevus on seotud ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga. Projekti empiiriline uurimistöö kombineerib küsitluse, süvaintervjuu ja etnograafilise juhtumiuuringu. Selline lähenemine loob üleeuroopalise andmestiku, mis lisaks osalusaktiivsuse väljatoomisele annab ülevaate ka tähendustest, mida noored oma ühiskondlikule aktiivsusele ja poliitikas osalemisele annavad. Üleeuroopaline andmestik koosneb küsitlusandmetest (küsitlus viid läbi iga riigi kahes sotsiaalselt, majanduslikult ja kultuuriliselt erinevas paigas, kummaski 600 16-26 aastat vastajat. Saksamaal valiti kaks kohta endise Saksa Föderatsiooni territooriumil ja kaks paika endiselt Ida-Saksamaal. Kokku viidi küsitlus läbi seega 30 paigas.), süvaintervjuudest küsitletutega (igas paigas 30 intervjuud), vaatlusest ja intervjuudest muuseumides ja erinevate põlvkondade vahel, ning etnograafiatest eri rühmitustega (kokku 44 etnograafiat), mis lisaks osalusaktiivsuse väljatoomisele annab ülevaate ka tähendustest, mida noored oma ühiskondlikule aktiivsusele ja poliitikas osalemisele annavad.

Analüütilisel tasandil asendab projekt tavaliseks, isegi rutiinseks saanud noorte abstraktsevõitu võõrandumise ja poliitikast eemaldumise retoorika detailirikka kirjeldusega noorte arusaamadest Euroopa ühiskondliku ning poliitilise ruumi kohta. Noortepoliitika vaatevinklist kasutab projekt äsjakogutud andmeid selgitamaks välja olulisemaid tegureid, mis kas julgustavad või takistavad noortel pidamast Euroopat poliitilises mõttes „enda kohaks“. Nende tegurite tundmine on oluline Euroopa sotsiaalpoliitika kontekstis, eriti Euroopa Liidu noortestrateegia 2010-2018 jaoks.

Projekt EestisEestis toimus uuring kahes piirkonnas: Tartus ja Tartu lähivaldades ning Ida-Virumaal Narvas, Sillamäel ja Kohtla-Järvel. Küsitluse toimumise aeg oli 2012 aasta lõpp ja 2013 aasta algus, süvaintervjuud kummaski piirkonnas 30 küsitletuga toimusid kohe peale küsitlust.

Minevikupildi konstrueerimise tööpaketis oli koostööpartneriks kunstimuuseum KUMU, andmete kogumine toimus veebruarist oktoobrini 2012 näituste „Räägime rahvuslusest!

Ideoloogia ja identiteedi vahel“ ning Mood ja külm sõda“ põhjal. Etnograafilised uuringud viidi läbi Piraadipartei, Tartu linna ja Tartu valla noortevolikoguga ning LGBT rühmitusega.

Projekti alguses kutsus projekti töörühm kokku noortest, noorsootöö praktikutest, noori mõjutavate sotsiaalpoliitika meetmete väljatöötajatest ja teistest uurijatest koosneva noortepoliitika nõuandva kogu. Projekti kestel toimus mitu kohtumist, kus arutati uuringutulemusi ning kavandati võimalusi neid rakendada. Projekti käigus valmis kolm poliitikaülevaadet ja kokkuvõtlik brošüür uurimistulemuste tähendusest ja võimalikust kasutamisest noortele suunatud sotsiaalpoliitika meetmete väljatöötamiseks.

2 Noorte olukord EestisJärgnev ülevaade annab pildi eeskätt projekti Myplace jaoks olulisematest aspektidest: noorte sotsiaal-majanduslik olukord, sotsiaal-kultuurilised erinevused noorte hulgas ja noorte ühiskondlik-poliitiline aktiivsus. Noorte arv2014 aasta alguses elas Eestis 146962 15-24 aastast noort, kes moodustasid 11,2% elanikkonnast. Viimase kümnendi jooksul on noorte arv vähenenud ja väheneb jätkuvalt kuna sündide arv 1990-ndatel aastatel oli madal. Majanduslik aktiivsus15-26 aastastest noortest veidi üle poole ei osale tööjõus, st ei tööta ega otsi tööd. Siin siiski suured vanuselised erinevused: kui 15-19 aastastest on mitteaktiivseid umbes 90% siis 20-24 aastastest umbes kolmandik. Mitteaktiivsuse peamine põhjust on õpingud – selles vanuserühmas on paljud noored hõivatud õppimisega ega tööta veel. Töötus Töötus on 15-26 aastaste hulgas viimasel kümmekonnal aastal kõikunud päris tublisti. Kõige kõrgemal tasemal oli see aastal 2010 kui 15-26 aastaste hulgas oli töötuid 28%, kõige madalam aga aastal 2007, kui töötuid oli 9%.1 Ka pikaajalise töötuse2 määr saavutas oma haripunkti aastal 2010, kui see oli 10%; madalaim oli see aastal 2008, olles siis 2%.3 Töötuse puhul on ilmsed vanuselised erinevused. Kui tööpuudus 20-24 aastaste hulgas on praktiliselt sama suur kui 16-26 aastaste hulgas tervikuna, siis 15-19 aastaste hulgas on see umbes kaks korda kõrgem.4 Võrreldes töötuse taset 15-24 aastaste hulgas vanusgrupiga 25-49 aastat, on näha, et viimases grupis on see pea kümmekonna protsendipunki võrra madalam keskmiselt.5 Noorte üldiselt suuremat töötust suurendas ülemaailmne majanduskriis, mille tõttu kasvaski töötus noorte hulgas 28%-ni. Sissetulek 16-24 aastaste hulgas kasvas aasta ekvivalentsissetulek 2005 aasta 4294 eurolt kuni 7384 euroni aastal 2012. Eesti keskmised näitajad olid 4255 ja 7847, ehk vaid veidi kõrgemad. 1 Noorteseire andmetel, http://noorteseire.ee/indicators/79 2 Aasta või kauem tööta olnud noorte (15–26 a.) töötute osakaal samaealises tööjõus.3 Noorteseire andmetel, http://noorteseire.ee/indicators/80 4 Batueva, V. (2014). Ülevaade muutustest noorte eluolus. Kogumikus Noorteseire aastaraamat 2013. Noorsootöö tulemuslikkuse hindamine, lk. 17. Tallinn: Praxis. 5 Eesti Statistika, TT35: TÖÖTUSE MÄÄR SOO JA VANUSERÜHMA JÄRGI.

Vanusgrupis 65+ olid need numbrid aga märgatavalt madalamad: 3139 ja 5718. Kõige kõrgemad olid need suurused vanusgrupis 25-34 aastat, olles 5750 ja 9770. Seega võib noorte sissetulekuid pidada pigem keskmiseks või isegi veidi üle selle, kindlasti aga mitte alla keskmise.Ühiskondlik-poliitiline aktiivsusPärast Teist maailmasõda ei ole eestimaalaste poliitiline aktiivsus üldiselt kuigi kõrge olnud. Nõukogude Liitu kuulumise perioodil pärsis seda oluliselt võimude poolt aetud poliitika, mille raames kodanikuaktiivsus ei olnud tervitatud, rääkimata võimalusest protesteerida kehtiva korra vastu. Oluliselt kõrgem oli elanikkonna ja ka noorte poliitiline aktiivsus 1980ndate aastate lõpus, mil seoses Eesti taasiseseisvumise protsessiga aktiveerus ühiskond tervikuna, loodi mitmed kodanikualgatuse organisatsioonid, toimusid protestiaktsioonid, demonstratsioonid ja rahvakogunemised. See aktiivsus rahunes 1990-ndate aastate alguses ja järgneval paaril aastakümnel on noored otseselt poliitilise tähendusega protestiaktiivsust ilmutanud mõnel üksikul korral. 2007. aastal toimusid mitmepäevased rahutused Tallinnas seoses Pronkssõduri (ametlik nimi Tallinna vabastajate monument) teisaldamisega, millel oli tugev rahvustevaheliste suhete iseloom. 2012. aastal toimusid meeleavaldused Tallinnas ja Tartus seoses ACTA ratifitseerimisega, 2013. aastal protestimeeleavaldused USA saatkonna ees seoses sõjaga Süürias. Kõikides nendes sündmustes osales siiski suhteliselt vähe noori, need ei mobiliseerinud noori tervikuna. Noorte ühiskondlik aktiivsus kanaliseerub teisi teid mööda. Pärast iseseisvuse taastamist on arenenud nii noorte osalus individualiseeritud tegevustes (näiteks tarbekaupade ostmisel lähtumine tootva firma ja/või tootjamaaja eetilisusest), aktiivsus internetis ning osalemine noorteühingute, õpilasesinduste ja noortevolikogude kaudu. Eesti noored on suhteliselt aktiivsed ka konventsionaalsetes, valimistega seotud tegevustes. Valimistel hääletamine on kaugelt kõige populaarsem osalusviis ning erakondadega seotud poliitilised noorteühingud on arvukaima liikmeskonnaga noorteühingud Eestis. Vähemused ja ränne Eesti on kahest suurest rahvusgrupis koosneb ühiskond, Eesti Statistika andmetel moodustasid 2014.aastal Eesti elanikkonnast eestlased 70%, venelased 25% ja muud rahvused 5%. Selline rahvusjaotus tekkis pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidu tööstus- ja rahvuspoliitika tulemusel, enne sõda oli Eesti suuresti monorahvuseline riik. Mitte-eesti elanikkond on koondunud Kirde-Eestisse ja linnadesse. Eesti kodanikke on siiski rohkem, umbes 85% elanikkonnast; Eesti kodakondsuseta isikud jagunevad umbes võrdselt Vene Föderatsiooni kodanikeks ja kodakondsuseta isikuteks.

Aastatel 2000-2011 sisserändas Eestisse 28000 inimest, nendest 14400 olid tagasirännanud st inimesed, kes olid varem Eestist lahkunud. Suuresti on tegemist inimestega, kes mõni aasta tagasi läksid välismaale õppima või tööle ning pöörduvad nüüd tagasi. Seega välisriigi taustaga sisserändajaid oli umbes 13600 ehk keskmiselt 1133 inimest aastas. Mõlemas grupis moodustavad suurima rühma kahekümnendates eluaastates olevad inimesed. Uutest sisserännanutest on 62% (6410) tulnud kolmest riigist: Venemaalt, Ukrainast või

Valgevenest, 38% aga USAst või mõnest EL riigist. Tagasirännanute puhul on suhe vastupidine, Venemaalt on tulnud 10%, USAst, Austraaliast ja EL riikidest aga 90%. Välisrännet võib pidada ka üheks noorte meeleolu ning tulevikuootusi iseloomustavaks üldiseks indikaatoriks. Alates aastast 2000 on 10-29 aastaste noorte välisrände saldo6 olnud negatiivne, kõikudes 199 (2009) ja 1383 (2005) vahel. Keskmiselt on sel perioodil igal aastal lahkunud 824 noort rohkem kui tagasi tulnud, kokku on ajavahemikul 2000-2013 lahkunud 11 530 noort. Seda on peaaegu sama palju kui samal perioodil on igal aastal sündinud noori. Kõige rohkem oli lahkujaid vanusegrupis 25-29 aastat. Noortevaldkonna arengukavaLähiaastatel suunab Eesti noortevaldkonna arengut riiklikul tasandil noortevaldkonna arengukava 2014–2020. Eesmärkide kaudu väljendab arengukava ka riiklikku seisukohta selle kohta, mis on noorte elus nendeks valdkondadeks, mis vajavad muutmist just praegu. Arengukavas väljatoodud üldeesmärk väljendab veendumust, et riiklikul tasandil on noortevaldkonna ülesanne mitmekesiste võimaluste loomine noortele: noorel on avarad võimalused arenguks ja eneseteostuseks, mis toetab sidusa ja loova ühiskonna kujunemist . Konkreetseid tulemusindikaatoreid on välja toodud kaks. 1. Põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate 18–24-aastaste noorte osakaal, mis peaks langema 2012. aasta 10,5%-lt 2020. aastaks 9,5%-le. 2. Noorte töötuse määr vanuserühmas 15–24, mis peaks langema 2012. aasta 20,9%-lt 2020. aastaks 10%-le. Arengukava neli alaeesmärki sõnastavad konkreetsemad eesmärgid: 1. Alaeesmärk 1: noorel on rohkem valikuid oma loome- ja arengupotentsiaali avamiseks (noorte kaasatus noorsootöös kasvab 2012. aasta 42%-lt kuni 60%-ni 2020. aastal). 2. Alaeesmärk 2: noorel on väiksem risk olla tõrjutud (noorte arv huvikooli kohta langeb 2012. aasta 596-lt kuni 400-ni 2020. aastal; noorte arv noortekeskuse kohta langeb 2012. aasta 1384-lt kuni 1000-ni 2020. aastal).3. Alaeesmärk 3: noore osalus otsustes on rohkem toetatud (noortevolikogude ja muude noorte osaluskogude arv kasvab 85-lt kuni 200-ni).4. Alaeesmärk 4: noortevaldkonna toimimine on mõjusam (aastal 2020 on 85% noorsootöös osalenutest rahul oma kogemusega, koolituses osalevate noorsootöötajate osakaal aasta lõikes on kasvanud 10%-lt 15%-le) (Noortevaldkonna arengukava 2014–20207). Seega võib öelda, et noortevaldkonna arengukava koostamises osalejate arvates on Eesti peamisteks eesti noortega seotud väljakutseteks hariduse mitteomandamise vältimine, töö leidmine, ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse suurendamine ning ka loome- ja arengupotentsiaali avamine. Rahvustevahelised suhted ei ole selles arengukavas leidnud märkimist, nagu nad ei ole seda ka varasemates kavades.

6 Vahe Eestisse alaliselt elama asunud ja siit lahkunud noorte arvu vahel. 7 Noortevaldkonna arengukava 2014–2020, Haridus ja Teadusministeerium 2013, Tartu.

3 Projekti tulemusedNoored ja mälu

MYPLACE uuringud näitasid, et noored inimesed ei võta küsimusi esitamata omaks koolis, kodus, või presidendi kõnes räägitud ajalugu, vaid asetavad kuuldu pidevalt enda läbielatud kultuurikonteksti sisse ja loovad ajaloole oma tähendusi oma nö mälukogukondade sees. Eesti ajaloo esitamine katkestuste kaudu, õigemini sellise vaatenurga domineerimine on tegelikult problemaatiline paljude noorte jaoks mõlemast keelelis-kultuurilisest kogukonnast. Peamiselt seisneb selle käsitluse küsitavus sündmuste tõlgendustes. Riiklikult tasandilt kommunikeeritav mälu on pahatihti kujutatud must-valgetes toonides, luues jõulisi ja lihtsustatud arusaamu minevikus toimunust. Tagajärjeks on aga ajalookäsitlus, mis loob võitjad ja kaotajad, süüdlased ja ohvrid, „meie“ ja „nemad“. Nii võib juhtuda, et mõni mälukogukond tunneb endas ära „võitja“, teine aga „kaotaja“, üks tunnetab end „ohvrina“, teine „süüdlasena“, paljud aga leiavad, et nad ei mahu riigi poolt jutustatava „meie“ alla ning tunnevad end seetõttu võõrana. Paljud venekeelsed noored tunnetasid, et ametlik mälupoliitika (nt presidendi kõned, riiklikud tähtpäevad, kooliõpikud) jätab sageli tunde, et neid on asetatud selles narratiivis „süüdlaste“ poole (õpikutes demoniseeritav „vene sõdur“) ning „meie“ piirid neile ei laiene. See ei ole meeldiv tunne, ja paneb neid noori otsima strateegiaid selle tundega toimetulekuks. Küllaltki paljud vene noored leiavad, et ajalugu pole muud kui poliitika, mis on kirjutatud „võõraste“ poolt. Taoline arusaam on üheks põhjuseks, miks nad kaotavad koolis räägitu vastu huvi. Ka usaldus riiklike mäluinstitutsioonide vastu (nt nagu muuseumid, olgu nad siis kasvõi kunstiga tegelevad) nõrgeneb ning kõikide nende vahendatud sõnumite usutavuses kaheldakse. Need mõtte- ja tundemustrid on murettekitavad, sest nende olemasolu tähendab, et pinnas eri gruppide vahelise dialoogi loomiseks on nõrk. Mõned venekeelse kultuuriruumi noored aga lahendavad olukorra nii, et depolitiseerivad enda tõlgendustes ajaloo täielikult ega näe II Maailmasõjas mingit ideoloogiatevahelist poliitilist võitlust, vaid lihtsalt paratamatust, mis räsis inimeste elusid. Punaarmee veteranid on nende jaoks lihtsad inimesed, kes omavahel kohtuvad ja vanu aegu meenutavad. On ka noori, kes ajalookäsitlustes püüavad vältida konfliktseid teemasid, sest nende arvates pole minevikus toimunut tagantjärgi kindlaks teha ning inimesed käitusid neil hetkedel nii, nagu neile tundus selles olukorras sobivaim. Mõned noored keskenduvad ajaloos aga suurriikide omavahelistele suhetele ning libisevad Eesti temaatikast hoopis kõrvale. Ka eestikeelse kultuurikeskkonna noored ei ole alati nõus mineviku mustvalgete kirjeldustega. Ehkki nende seas esineb reljeefset ebakõla tunnetamist riikliku mälupoliitikaga vähem, on paljud nendegi seast häiritud, et „meie“ kuvand sisaldab sageli ka ohvri oma. Paljude meelest on Stalinistlike repressioonide ülekaal Nõukogude ajalookujutluses liiga domineeriv, jättes kõrvale igapäevaelu dimensiooni ja selle, et inimesed elasid oma argielu. Mitme noore jaoks on häiriv, et mälupoliitika on olnud võimetu pidama dialoogi venekeelse kogukonna ajalookäsitlusega. Samas esineb ka väga tugevat „meie“ ja „nemad“ piiri loomist

ja sätestamist, et venekeelse kultuuriruumi käsitlus ajaloost on vale. Ajaloost erinevate versioonide olemasolu ei aktsepteerita. Küsitluse andmetel on minevik ja mineviku mäletamine noorte jaoks tõepoolest tähtis, kuigi eestlaste hulgas peab riigi mineviku mäletamist tähtsaks suurem osa noori (82%) kui mitte-eestlaste hulgas (51%).Ajaloosündmuste interpreteerimisega on tihedalt seotud Eesti kodakondsuse ja kodanikkonna teema. Erineva rahvuskultuurilise taustaga noortel on erinevad arusaamad Eesti kodakondsuse saamise kriteeriumide olulisusest. Mitte-eestlaste hulgas on suhteliselt rohkem neid, kes peavad oluliseks Eesti seaduste ja poliitiliste institutsioonide austamist ning suhteliselt vähem neid, kes peavad oluliseks eesti keele oskamist. Eesti noorte hulgas on aga rohkem neid, kes peavad mistahes kriteeriumi oluliseks või väga oluliseks. Suures plaanis kinnitab see muster, et mitte-eesti noored tunnevad end Eesti riigi ja ühiskonnaga nõrgemini seotud olevat. Eestlaste jaoks aga kõik need kriteeriumid kaunis olulised, eriti tähtis on aga keeleoskuse kriteerium; erinevus on väikseim poliitiliste institutsioonide austamise olulisust hinnates.

sündinud Eestis

oskab eesti keelt

vähemalt üks vanematest on eestlane

austab Eesti seaduseid ja poliitilisi institutsioone

0% 20% 40% 60% 80% 100%

75%

96%

67%

86%

49%

54%

45%

69%

Ida-Virumaa Tartumaa

Esitatud väidetega nõustunute osakaal vastanutest, %

Noorte suhtumine vähemustesse

Myplace küsitluses hinnati suhtumist slaavi taustaga mitte-eestlastesse ning suhtumist juutidesse, moslemitesse ja mustlastesse/romadesse. Võib öelda, et suhtumine vene taustaga vähemusse on üldiselt positiivne, kuid erinevused rahvusgruppide vahel on

märgatavad. Kui mitte-eestlastest 78% usub, et mitte-eestlased panustavad Eesti ühiskonda, siis eestlaste hulgas on sama arvamusega noorte osakaal rohkem kui kolm korda väiksem, 24%. Mõlemas grupis on väga vähe neid, kes usuvad, et Eestis elavad venelased kujutavad endast ohtu Eesti julgeolekule. Samas on erinevused veelgi suuremad: venelastest arvab, et mitte-eestlased kujutavad endast ohtu Eesti riigile 2% kui eestlastest viis korda suurem osakaal, 10%. Need numbrid näitavad siiski küllaltki erinevaid uskumusi eestlaste ja mitte-eestlaste rolli kohta ühiskonnas. Võttes arvesse ka ajalootõlgenduses ilmnenud erinevusi, on eri rahvus-kultuurilise taustaga noorte arusaamad eestlastest ja venelastest Eesti ühiskonnas murettekitavalt erinevad.

Eestlaste ja mitte-eestlaste arvamused kolme ülejäänud elanikegrupi suhtes on kaunikesti sarnased ja mitte väga positiivsed. Kõige positiivsem on suhtumine juutidesse, teisel kohal on moslemid ja kõige vähem positiivne on suhtumine mustlastesse/romadesse ning teistesse ränduritesse. Et ükski kolmest grupist ei ole Eestis arvukalt esindatud (Eesti Statistika andmetel elab Eestis juute 0,2%, islamiusulisi 0,1%, mustlasi 0,04% elanikkonnast), siis ei saa arvamused olla kujunenud ei isiklike kokkupuudete ega nende gruppide ühiskondliku rolli mõjul vaid pigem. Tegemist on seega negatiivsete stereotüüpidega, mis on kujunenud erinevate infoallikate mõjul. Tartlased kalduvad olema mõnevõrra positiivsemad nende gruppide suhtes kuid üldiselt on eestlaste ja mitte-eestlaste arvamused sarnased.

Mustlased/rändrahvad panustavad ühiskonda positiivselt

Politsei peaks mustlaste/rändrahvaste suhtes karmim olema

Juudid räägivad liiga palju sellest, mis nende rahvaga holokausti ajal juhtus

Juudid panustavad oluliselt ühiskonda

Moslemid panustavad ühiskonda positiivselt

On õige olla moslemite suhtes umbusklik

Eestis elavad venelased panustavad ühiskonda positiivselt

Eestis elavad venelased on ohuks Eesti julgeolekule

0% 20% 40% 60% 80% 100%

5%

31%

30%

31%

16%

26%

24%

10%

9%

41%

32%

24%

11%

38%

78%

2%

Ida-Virumaa Tartumaa

Esitatud väidetega nõustunute osakaal vastanutest, %

Hoiakud Euroopa Liidu suhtes

Küsitluse põhjal võib öelda, et suhtumine Euroopa Liidu liikmelisusse ja Euroopa Liitu on leigelt soe: pooled vastanutest arvavad, et Euroopa Liidu liikmesus on Eestile kasulik, enam kui pooled vastajatest ütlesid, et nad on Euroopa asjadest huvitatud, usaldus Euroopa Komisjoni vastu on natuke kõrgemal kui keskmisel tasemel, võrreldes usaldusega teistesse organisatsioonidesse ja institutsioonidesse.

Euroopa Liidu liikmesus on Eestile kasulik

Huvitatud Euroopaga seotud teemadest

0% 20% 40% 60% 80% 100%

51%

65%

49%

63%

Ida-Virumaa Tartumaa

Esitatud väidetega nõustunute osakaal vastanutest, %

Eesti ja mitte-eesti taustaga noorte arvamused on praktiliselt ühesugused. Võimalik, et siin peegelduvad peamiselt mõlema grupi üsna pragmaatilised kaalutlused seoses võimalustega, mis on saanud kättesaadavaks Euroopa Liitu kuuludes (õpingud, töötamine, reisimine varasemalt välisriikideks peetud riikides, ELi rahalise toetused projektidele, programmidele). Samuti on selge, et Euroopa Liidul ei ole eri rahvuslik-kultuurilise taustaga noorte jaoks erinevat ajaloolist tähendust, mis võiks nende arvamusi mõjutada.

Usaldus institutsioonide vastu

Usaldus institutsioonide vastu ei ole üldiselt kõrge vaid pigem keskmine või natuke üle keskmise. Kõikide institutsioonide usalduse keskmine jääb siiski alla skaala keskpunkti, mis peegeldab suhteliselt nõrka usaldustunnet noorte hulgas. Skaalal, kus 0 tähendab usalduse puudumist ja 10 täielikku usaldust, varieeruvad keskmised vahemikus 3,5 kuni 6,3. Usaldus kesksete riiklike poliitiliste institutsioonide vastu – peaminister, erakonnad, Riigikogu – on madalam kui usaldus teiste institutsioonide vastu (va kirik). Usaldus erakondade vastu, mõõdetuna skaalapunktides, on tasemel 3,5, peaministri vastu tasemel 4,3 ja Riigikogu vastu tasemel 4,5. Usaldus teiste institutsioonide vastu varieerub vahemikus 5,5 kuni 6,3. See on üheselt tõlgendatav kui noorte üsna madala usaldusega kesksete riigiasutuste vastu. Madal usalduse tase on kooskõlas süvaintervjuudes väljendatud negatiivsete hoiakute ja arvamustega poliitika, poliitikute ja erakondade suhtes. Kombineeritud andmed intervjuudest ja küsitlusest näitavad, et noored tajuvad Eesti ühiskonna keskseid poliitilisi institutsioone problemaatilisena.

Uuringupaikade – Tartu ja Narva – vahel on märgatavad: Ida-Virumaal on usalduse tase madalam. Samasugune erinevus on näha ka rahvusliku identiteedi ja kodakondsuskategooriates. Kuna see puudutab ka mittepoliitilisi institutsioone, on tegemist üldiselt madalama usaldustasemega mitte-eestlaste hulgas. Süvaintervjuud tõid välja, et Ida-Virumaa mitte-eestlased keskenduvad enam rahvustevahelistele teemadele samas kui Tartumaa noored keskenduvad enam sotsiaal-majanduslikule ebavõrdsusele. Intervjuudes tõid Eesti taustaga noored välja ka mitmeid teemasid lisaks rahvustevahelistele suhetele: piirkondlikud erinevused, põlvkondadevahelised erinevused ja ka religioossed erinevused.

erakonnad

kirik

peaminister

Riigikogu

massimeedia

Euroopa Komisjon

ÜRO

Amnesty International

Greenpeace

politsei

sõjavägi

pangad

kohtud

0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10

3.7

4

5

4.9

5.9

6

6.2

6.3

6.1

6.7

6.9

6.4

7.1

3.3

4

3.5

4.1

4.6

5.2

5.1

5

5.6

5.2

5

6

5.5

Ida-Virumaa Tartumaa

Vastuste keskmised skaalal 0 – ei usalda üldse … 10 usaldab täielikult

Sotsiaalse tausta kategooriates analüüsides on usaldus suurem kõrgemas või keskmises-kõrgemas sotsiaalses klassis ja õppurite hulgas; usaldus oli madalam töötute ning tööturul mitteosalevate noorte hulgas. Usaldus oli madalam ka kutseharidusega noorte hulgas.

Arvamused korruptsiooni ja noortega arvestamise kohta

Umbes pooled küsitlusele vastanutest arvasid, et poliitikud on korrumpeerunud ja rikastel on liiga suur mõju poliitika üle. Selliste arvamuste osakaal oli suurem Ida-Virumaal, madala sotsiaalse staatuse taustaga noorte hulgas, töötavate, töötute ja tööjõust kõrvalejäänute hulgas ning kutseharidusega noorte hulgas. Süvaintervjuud näitasid, et poliitika kannab noorte jaoks peamiselt negatiivset tähendust. Noored seostavad sõnadega “poliitika” ja “poliitikud” korruptsiooni, konflikte, erapoolikust, räpasust, ja teisi negatiivseid olukordi ning asjaolusid. Hoiakud olid negatiivsed nii poliitikute kui kogu poliitilise süsteemi suhtes. Noored avaldasid ka arvamust, et räpane poliitiline kultuur on veel Nõukogude Liitu

kuulumise pärand. Poliitika tajumist negatiivsena võib näha ka madala usalduse ühe põhjusena.

Poliitikud on huvitatud minutaolistest noortest

Poliitikud on korrumpeerunud

Rikastel on liiga suur mõju poliitika üle

0% 20% 40% 60% 80% 100%

20%

43%

53%

20%

54%

65%

Ida-Virumaa Tartumaa

Esitatud väidetega nõustunute osakaal vastanutest, %

Vaid 20% noorest uskus, et poliitikud on huvitatud noortest. See arvamus oli tavalisem kõrgema sotsiaalse positsiooniga noorte hulgas ja kesk- või kõrgharidusega noorte hulgas; kutseharidusega noored olid kõige vähem positiivsed. Süvaintervjuude põhjal võib öelda, et noorte hinnangud oma võimele mõjutada poliitikat olid valdavalt pessimistlikud – noored tajusid, et neisse suhtutakse pigem stereotüüpselt, neid ei võeta sageli tõsise partnerina kuivõrd neil ei ole piisavalt teadmisi ning kogemusi ning sellest lähtuvalt ei ole neil täiskasvanutega võrreldes piisavalt autoriteeti, et end maksma panna ega kanaleid, et midagi oluliselt mõjutada.

Noorte arusaamad poliitikast ja osalemisest

Noored kaldusid mõtestama poliitikat väga konventsionaalses tähenduses. Kõige sagedamini kasutatud sõnad seoses poliitikaga olid erakond, ministeerium, parlament, valitsus,

fraktsioon, võim, riik, ühiskonna juhtimine, minister, poliitik, samuti mainiti mõningaid tuntumaid poliitikuid. Ida-Virumaa noored viitasid ka Venemaa poliitikutele ja institutsioonidele. Noored, kes olid tegevad kodanikuühiskonnas, erinevates ühingutes ja sotsiaalsetes liikumistes, ei osanud oma tegevuses tavaliselt näha seost poliitilise aktiivsusega. Ühiskonna reguleerimise osas esitati kaks vastandlikku ideed. Ühelt poolt jäi kõlama mõte, et riik peaks rohkem ära tegema sotsiaalse õigluse tagamisel – näiteks tagama õiglase(ma)d palgad, rakendama proportsionaalset maksustamist, arendama ettevõtlust jne. Teisalt oli üsna tugevalt esindatud ka neoliberaalne mõtteviis, et valitsus ei saagi kuigi palju olukorra parandamiseks ära teha ning nii isikliku kui ühiskondliku heaolu saavutamisel peakski põhirõhk olema inimestel endil. Inimesed ise peaksid tegema rohkem pingutusi nii oma isikliku elu parandamiseks, kui ka sotsiaalse olukorra parandamiseks näiteks vabatahtliku tegevuse kaudu. Küsimuses, mil viisil oleks võimalik poliitikat ja ühiskonda mõjutada, esines erinevaid nägemusi. Osalusvõimalused assotsieerusid sageli konventsionaalsete võimalustega nagu näiteks valimistel hääletamine, erakonnas või selle noorteühenduses tegutsemine. Teisalt toodi ka esile, et on igati sobiv oma rahuolematuse väljendamiseks osa võtta protestiaktsioonidest, tegutseda oma väärtuste ja eesmärkide saavutamiseks ning ühiskonna muutmiseks vabatahtlikuna. Märgiti, et suured muutused algavad just enda muutmisest, kasvõi teiste sõbralikust kohtlemisest.

Osalemine tegevustes

Küsitluse andmetel selgus, et valimistel hääletamine on kaugelt kõige populaarsem poliitikas osalemise viis. See on ka kooskõlas noorte arusaamadega poliitikast kui konventsionaalsest osalusest.Suhteliselt suur osa vastanutest oli osalenud ka mitmetes kodanikuaktiivsuse tegevustes nagu näiteks andnud allkirja petitsioonile või osa võtnud avalikust demonstratsioonist. Kõige väiksem osakaal vastanuid märkis osalemist vägivaldsetes ja illegaalsetes protestiaktsioonides. Iseloomulikuna oli Tartu noorte hulgas suhteliselt rohkem vastanuid, kes osalenud erinevates tegevustes – ja nii oli see kõikide tegevuste puhul.

Kirjutanud ise või saatnud edasi poliitilise sisuga kirja/e-kirja

Võtnud ühendust poliitikuga või kohaliku omavalitsuse esindajaga

Kirjutanud artikli, nt (üli)õpilaslehte, organisatsiooni lehte, internetti, blogisse

Kandnud poliitilise sõnumiga märki

Boikoteerinud või ostnud kaupu poliitilistel, eetilistel või keskkonnakaitselistel põhjustel

Osalenud meeleavaldusel

Osa võtnud avalikust koosolekust, kus arutatakse poliitilisi või sotsiaalseid probleeme

Allkirjastanud petitsiooni

hääletanud (üli)õpilasvalimistel

hääletanud kohalikel valimistel 2009

hääletanud Riigikogu valimistel 2011

0% 20% 40% 60% 80% 100%

11%

11%

12%

12%

16%

17%

18%

21%

30%

52%

70%

4%

8%

7%

4%

4%

7%

8%

8%

14%

41%

60%

Ida-Virumaa Tartumaa

Osalemist märkinute osakaal vastanutest, %

Graafikul esitatud küsitlustulemused erinevates tegevustes osalemise kohta langeb hästi kokku süvaintervjuude tulemustega. Hääletamist kui levinuimat poliitilise osaluse vormi peeti oluliseks viisiks ühiskonnas osalemiseks ning oma kodanikukohuse täitmiseks. Samas ei leia süvaintervjuudes kinnitust, et valimisotsused oleksid läbimõeldud, pigem tuleb intervjuudest esile valimisotsuse juhuslikkus ning reklaamikampaaniate või tuttavate ja sugulaste mõju.Osal Tartumaa noortel oli selge nägemus või kogemused protestidest ja miitingutest, mis on seletatav 2012 aasta ACTA vastaste protestidega. Venekeelsete noorte väga vähesed protestimiskogemused olid pigem seotud 2007 aasta kevadel toimunud Pronkssõduri teisaldamisega rahutustega. 2012 aasta sündmused ning avalikud miitingud ja protestid tänavatel toimusid ka valdavalt Tartus ning Tallinnas ja neid ka kajastati rohkem eestikeelses meedias ning nii jäid venekeelsed Ida-Virumaa noored sellest kõrvale.

Üldiselt kaldusid Ida-Virumaa noored olema oma väljendustes passiivsemad ja pessimistlikumad ning nende seas oli ka näiteks halva kogemuse osaliseks saanud noor, kes kandideeris kohalikku omavalitsusse soovides oma elukeskkonna parandamiseks vaeva näha,

kuid põrkus kokku korruptsiooniga. Ida-virumaa noored rõhutasid rohkem vajadust anda noortele rohkem volitusi, jõudu ja võimu. Samuti mõjutas nii raha- kui infonappus Ida-Virumaa noori tugevamalt, mis väljendus ehk selgemalt poliitilise tarbimise puhul. Lisaks suhteliselt kõrgemale aktiivsusele näitasid Tartumaa noored üles ka suuremat teadlikkust poliitika ja ühiskonnaelu osas. Ida-Virumaa noorte suhtelisem passiivsus on sageli seotud ka piiratud informeeritusega, eesti meediakanaleid jälgitakse vähe ja vähese eesti keele oskusega. Petitsioonidele alla kirjutamine on tänu portaalile www.petitsioon.ee palju lihtsam eesti keele valdajatele; analoogiline venekeelne portaal puudub. Kuivõrd see on väga lihtne viis oma arvamuse avaldamiseks, kasutavad noored portaali oma meelsuse näitamiseks.

Osalemine organisatsioonides

Organisatsioonitüüpidest kõige populaarsem oli spordiklubi, pea pooled noortest osalevad mõne spordiklubi tegevuses (keskmiselt 45%). Ilmselt on tegemist siiski pigem meelelahutuslikku, isiksust arendava ning töövälise eneseteostuse tähendust eviva kui poliitilise tegevusega. Teisel kohal on õpilas- või üliõpilasesindus (22%). Ilmselt on osalemine õpilasorganisatsioonides määratud paljude vastajate vanusega ja sellega seotud põhitegevusega – õppimisega. Kolmandal kohal on erakond või erakonna noorteühendus (7%) – selle ühenduse puhul on küll tegemist enam huvide baasil formeerunud kooslusega. Kõige vähem populaarsed ühingud ja organisatsioonid, mida joonisel ei ole toodud, on mingile teemale pühendunud ühingud: rahu, globaliseerumine, inimõigused, naiste õigused, rahvuskultuuri hoidmine (1…2%). Ilmselt peegeldub siin Eesti ühiskonna üldiselt suhteliselt madal kodanikuaktiivsus.

Maakondlik või kohalik noorte(voli)kogu

Kohalik ühendus

Ametiühing / ametiühingu noorteorganisatsioon

Militaarne noorteühendus

Loomakaitseorganisatsioon

Keskkonnakaitseorganisatsioon

Religioosne või kiriklik organisatsioon / religioosne noorteorganisatsioon

Poliitiline erakond / poliitilise erakonna noortekogu

Õpilasesindus või üliõpilasesindus

Spordiklubi

0% 20% 40% 60% 80% 100%

7%

9%

6%

12%

11%

10%

9%

9%

27%

53%

4%

1%

5%

2%

2%

4%

5%

5%

17%

37%

Ida-Virumaa Tartumaa

Osalemist märkinute osakaal vastanutest, %

Nagu tegevuste puhul nii ka organisatsioonides osalemise puhul on Tartus suurem osakaal noori osalenud kõikides organisatsioonides. Mitte-eesti taustaga noortest on väiksem osakaal kaasatud mistahes tegevuses või ühingus.

Vaid vähesed on ühiskondlikult aktiivsed

Aktiivsuse koondindeksi, mis liidab nii tegevustes kui organisatsioonides toimuva aktiivsuse, järgi on Tartu noorte hulgas 12% neid, kes ei ole märkinud kaasatust üheski tegevuses ega ühingus 35-st. Mitte üheski või ühes tegevuses osalenuid on 31%. Narva noorte hulgas on mitteaktiivseid aga pea neli korda rohkem – 45% ja mitte üheski või ühes tegevuses osalenuid 66%. See tähendab, et Narvas on noorte aktiivsus koondunud üsna väiksesse gruppi: suhteliselt väike arv noori on aktiivsed kuid enamik passiivsed. Tartus noorte aktiivsus on samuti koondunud teatud gruppi, mitte ühtlaselt jaotunud kõikide noorte vahel, kuid koondumine on märgatavalt väiksem. Lisaks sotsio-kultuurilisele taustale mõjutavad aktiivsuse koondumist veel:

Sugu: tüdrukute hulgas on aktiivseid rohkem,

Sotsiaalmajanduslik taust: vanemate parem sotsiaalne asend ja vastaja parem haridus tähendavad ka suuremat aktiivsust,

Leibkonna koosseis: noored, kellel peret veel ei ole, on aktiivsemad.

4 Poliitikasoovitused Euroopa Liidu tasandilSelles peatükis tuuakse välja uuringu tähtsamad järeldused ja soovitused, mis on seotud peamiselt Euroopa Liidu arengueesmärkidega, mida noortevaldkonnas väljendab Euroopa Liidu noortestrateegia aastateks 2010–2018. Selle dokumendi koostamise keskne lähtekoht oli arusaam, et „Euroopa tulevik sõltub noortest. Ometi nurjuvad paljude noorte tulevikulootused“, ehk strateegia püüab leida võimalusi noorte parem tuleviku loomise jaoks. ELi noortestrateegial aastateks 2010–2018 on kaks üldeesmärki:

noortesse investeerimine, pakkudes neile rohkem võrdseid võimalusi hariduses ja tööturul;

noorte mobiliseerimine, julgustades neid ühiskonnas mitmel moel aktiivselt osalema.

Noortesse investeerimise eesmärgi all on mitu kõrvalmeedet, mille eesmärk on arendada oskusi, parandada noorte hariduslikku olukorda, tööhõivet ja ettevõtlikkust ning suurendada inimkapitali, kuid tähelepanu pööratakse ka tervisele ja heaolule. Alates 2008. aastast on majanduskriisi käes kannatanud eelkõige noored ja üks neljast alla 25-aastasest noorest on töötu (kõrgeima määraga Kreekas üks kahest). Et seda probleemi leevendada, kinnitas Euroopa Komisjon 2013. aasta aprillis noortegarantii põhimõtte. Kõik noored inimesed peaksid nelja kuu jooksul pärast ametlike õpingute lõpetamist või töötuks jäämist saama kvaliteetse pakkumise töökohale, haridustee jätkamiseks, väljaõppeks või praktikaks.

Noorte mobiliseerimise mõiste all kirjeldab strateegia noorte ja institutsioonide vahelise lõhe vähendamist ning innustab poliitikakujundajaid neid probleeme järgmiste meetmete abil lahendama:

astuda noortega dialoogi, aidata neil osaleda riigi ja ELi poliitika kujundamises;

toetada noorteorganisatsioone ning riigi ja kohaliku tasandi noortenõukogusid;

kaasata alaesindatud rühmi;

toetada juba varajases eas osalemisoskuste õppimist;

edendada e-demokraatiat, et kaasata ka organiseerumata noori.

Selle kokkuvõtte viimane olulisim punkt on tõenditel põhineva poliitikakujundamise rõhutamine.

Paljudel juhtudel toetavad meie uuringus kogutud tõendid vastuvõetud meetmeid, kuigi küsitav on, kas neid meetmeid ka tulemuslikult ellu viiakse.

Meie tulemuste hulgas on ka noorte inimeste kriitilised küsimused ning tõendid selle kohta, et nad ei ole sugugi rahul praeguse olukorraga noorte osalemise ja nendesse investeerimise vallas.

Meie tõendid osalemise kohta toovad nii häid kui ka halbu uudiseid. Kuigi uuringutulemused enamasti ei näita enamiku noorte seas usalduse kaotust poliitiliste institutsioonide ja demokraatia vastu, on siiski vaja:

Teha rohkem selleks, et anda noortele teadmisi poliitikast, mida nad endi sõnul vajavad, et poliitikas edukalt osaleda;

rohkem kaaluda viise, kuidas kaasamist lihtsamaks teha;

kaaluda valimisea langetamist, mis aitaks osalust suurendada.

Tegelikult usuvad noored, et poliitiline süsteem töötab rohkem vanemate või rikkamate inimeste kui noorte heaks, ning see arusaam võib vähendada valimistel osalemise soovi ja tekitada poliitilise hoolimatuse nõiaringi, mis on üheks põhjuseks noorte võõrandumisel poliitikast. Selle nõiaringi purustamisel peaksid poliitikud tegelema mitmete teemadega:

uurimuses osalenud noori heidutab see, et poliitikas tegutsevad peamiselt „vanemad ametlikult riietatud ja igavad inimesed“;

poliitiliste asutuste tajutud püüdlus piirata protestiliikumisi, mis ohustavad avalikku korda, võib vähendada osalusmäära ning õõnestada usku demokraatiasse;

probleemiks peetavat noorte rahulolematust tuleks pigem võtta positiivse soovina ehitada üles tähendusrikkam demokraatiavorm; selle sooviga tegelemine võib uuendada demokraatiat meie kõigi jaoks.

Uuringust selgus, et ettekirjutuste tegemise ning keerulise rahvusliku ajaloo allasurumise või unustamise asemel peaksid muuseumid ja mälestuspaigad käsitlema ajalugu delikaatsel ja uurival moel. Selmet esitada ajaloosündmustest ametlikke versioone, soovitame välja töötada sobilikud tegevused ning julgustada muuseume ja mälupaiku välja arendama tegevusi, mis annavad minevikust tasakaalustatuma pildi.

Lisaks peegeldab noorte passiivne või aktiivne rahulolematus seda, et seni pole suudetud lahendada olemuslikke probleeme, mis mõjutavad kogu ühiskonda, kuid eriti noori ja nende soovi, et nende individuaalne ning kollektiivne tulevik sisaldaks positiivset arengut. Mainitud probleemide seas on:

sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse suurenemine ühiskonna sees ja ühiskondade vahel, mis on võtmas ka põlvkondadevahelisi mõõtmeid;

jätkuv ebaõnnestumine pakiliste ja edasilükkamatute probleemide, näiteks kliimamuutustega tegelemisel;

üha rohkemate noorte väljajäämine tööturult ning nende ilmajäämine rahuldavast ja tähendusrikkast karjäärist, lükates nii määramatuks ajaks edasi nende ülemineku täiskasvanu rolli.

Kuna riiklikul ja Euroopa Liidu tasandil domineerib neoliberalism, tunneb järjest rohkem noori, et nad on depressiivses olevikus omapäi jäetud ning nende tulevikulootused muutuvad üha tumedamaks. Selleks, et taastada noorte usk demokraatiasse, peaksid

poliitikakujundajad tegelema ka nende probleemidega, mis on seotud majanduskriisi ja kasinusega, eriti Lõuna-Euroopa riikides.

2010.–2018. aasta Euroopa noortestrateegia noortesse investeerimise eesmärk tähtsustab praegu domineerivat, neoliberaalset strateegiat, selmet arendada noorte kollektiivseid sotsiaalseid õigusi ja täiustada Euroopa ühiskonnamudelit. Meie uuring näitab sellise poliitika tulemust. Kahtlemata püütakse noortegarantii abil asetada noorte vajadused poliitika keskmesse. Samas on kriitikud väitnud, et selle jaoks pole määratud piisavalt ressursse, ning liikmesriigid rakendavad noortegarantiid pigem loiult kui kokkulepitud ajakava järgi. Ka kasinus töötab mitmel moel 2010.–2018. aasta Euroopa noortestrateegiale vastu. Kuigi strateegia toetab noorsootööd, on just see valdkond mitmes kasinusprogrammi järgivas riigis eelarvekärbetele jalgu jäänud. Meie uuring toetab noorteorganisatsioone ja nende liite, kohalikke ja riiklikke noortevolikogusid, mis annavad noortele rohkem võimalusi suhelda poliitikutega ning osaleda poliitikaprotsessides.

Paljud MYPLACE’i uuringus osalejad tundsid, et koolid ei hari neid poliitika valdkonnas piisavalt:

Koolis peaks olema rohkem ühiskonnaõpetuse tunde, võib-olla ka ajalugu.

Me vajame haridust. Meie ainus relv on haridus.

Siiski väärtustati õpilasesinduse pakutud võimalusi, kui see oli koolis olemas. Noortele tuleb pakkuda veelgi rohkem mitteformaalseid õppimisvõimalusi, et anda neile võimalus saada poliitikateadmisi ja praktilisi osalusoskusi. See aitaks nende osalemist tõhustada. Valimisea langetamine võib olla positiivne muutus, mis ilmselt aitab osalusmäära suurendada.

Seega toetavad meie tulemused Euroopa Komisjoni suuremat noortele keskendumist, kuid samas seavad küsimuse alla selle, kas noortega on võimalik adekvaatselt tegeleda, kasutades praegu domineerivaid majandusstrateegiaid ja avatud koordineerimise meetodi pehmeid vorme. Kuigi noortel on probleeme, ei ole nemad ise probleem. Nagu ütleb Euroopa Liidu noortestrateegia: „Noored inimesed ei ole mitte vastutusrikas kohustuskoorem, vaid väärtuslik osa ühiskonnas.“ Seega viitavad meie tõendid, et poliitikud peavad rohkem püüdma noori kaasata ning vastama paremini uuringus MYPLACE osalenud noorte sõnumitele. Tulemused rõhutavad eelkõige seda, et poliitikud peavad saavutama paremaid tulemusi demokraatliku osaluse protseduuriprobleemide ning olemuslike sotsiaalse õigluse, õiguste, vaesuse ja võrdsuse probleemide lahendamisel – nii üldiselt kui ka valdkondades, kus need mõjutavad noori rohkem.

Kvalitatiivne uurimisviis ja etnograafiad näitasid eriti ilmekalt seda, et isegi kui noortel pole tugevat poliitilist ideoloogiat või nad ei võitle nüüdisaja ühiskonna äärmuslike muutuste eest, püüdlevad nad siiski parema ühiskonna poole. Tulemuste seas olid järgmised laused, mida me ei pea küll esinduslikuks, kuid mis võtavad siinse kirjutise hästi kokku. Loodetavasti võtavad poliitikud ja poliitikakujundajad neid kuulda:

Väärtustan ühiskonda, kus inimesed saavad teenida elatist, mitte ühiskonda, mis meil praegu on.

Töötus tuleks täielikult kaotada, et kõik leiaksid töö ja peaksid vähem tunde töötama.

Ühiskond peaks olema avameelsem – hindan poliitikuid, kes inimestega tõesti suhtlevad, mitte poliitikuid, kes teesklevad, et suhtlevad inimestega, kuid tegelikult suhtlevad üksteisega.

Riik ei tohiks võtta ära noorte inimeste unistusi. Neid unistusi tuleks toetada, et noored saaksid rohkem ära teha ja saavutada vähemalt pooled neist.

Kui igaüks oleks teiste suhtes veidi arvestavam, kõik hooliksid üksteisest natuke rohkem ning oleksid sallivamad, oleks see väga oluline.

Parem ühiskond? See oleks ühiskond, kus inimesed ei pea üksteist kritiseerima, ühiskond oleks vähem kallutatud ja vähem rassistlik, sest praegu on ikka veel palju rassismi.

Heas ühiskonnas inimesed usaldavad üksteist ning äri, suhted jms on ausad.

Minu jaoks oleks hea selline ühiskond, kus poleks üksteisega võitlemist. See on tõesti ebareaalne, kuid seal poleks võitlemist.

Elu ei peaks põhinema mitte ainelistel, vaid inimlikel väärtustel [...] Seda kõike on väga raske saavutada. Kuid jah, kui me sõltuksime vähem majandusest ja turust, oleks olukord parem.

5 Poliitikasoovitused Eesti tasandilUuring tõi välja mitmed eestlaste ja mitte-eestlaste vahelised erinevused arusaamades Eesti mineviku kohta. Uuring näitas ka märkimisväärseid erinevusi eestlaste ja mitte-eestlaste tajutud ühiskondlikus rollis riikliku julgeoleku suhtes ja ühiskonda panustamise osas. Kui mitte-eestlaste arvates on nende panus ühiskonda suur ja oht julgeolekule väike, siis eestlaste arvates on see vastupidi. Eestlased tähtsustavad ka kodakondsuskriteeriumeid märgatavalt rohkem mitte-eestlastest.

Erinevad arusaamad ajaloosündmustest ja rahvusgruppide rollist ühiskonnas ning kodakondsuse erinev tähtsustamine näitavad märkimisväärseid erinevusi eestlaste ja mitte-eestlaste vahel olulisel teemal. Alarmeeriv on see, et need erinevused on suured noorte vahel. Uuritud noored ju üles kasvanud iseseisva riigi elanikena, kellel võiks olla ühesugune arusaam minevikust ja olevikust. Ometi pole see nii, erinevused rahvusgruppide vahel on jätkuvalt suured.

Soovitame sõnastada eesmärgid vähendamaks erinevusi rahvusgruppide vahelistes arusaamades ja hoiakutes teineteise suhtes. Selleks, et luua võimalused kogukondade vaheliseks dialoogiks mälu ja laiemalt identiteedi üle, on tarvis praegusest balansseeritumat ajalookäsitlust, mis ei eelistada ühte vaatekohta teisele ega loo kujundeid ohvritest ja süüdlastest. Ilmselt on siin võtmekohal noortega enim kokku puutuvad üldharidussüsteem ja noorsootöö ning mitteformaalne õpe. Kohtumised ja ühisüritused, milles osalevad erinevast rahvusest noored, loovad noortele võimalusi paremini saada tuttavaks teineteise hoiakute, arusaamade ja väärtustega ning selle kaudu ka vähendada erinevusi. Omal kohal on ka projektid, mis võimaldavad noortel saada lähemalt tuttavaks teiste rahvustega üldisemalt ja selle kaudu suurendavad valmisolekut teineteise mõistmiseks.

Nii küsitlusuuring kui süvaintervjuud tõid välja madala poliitilise usalduse, kõige madalam oli usaldus erakondade vastu, kuid ka Riigikogu ja peaministrit usaldasid suhteliselt vähesed. Sellega haakub tulemus, mille kohaselt vaid vähesed noored usuvad, et poliitikud hoolivad neist. Kui poliitilise usalduse puhul oli mitte-eesti taustaga noorte usaldus poliitiliste institutsioonide vastu madalam kui eesti taustaga noorte usaldus siis erinevused arvamustes selle kohta, kuivõrd poliitikud noortes hoolivad, puudusid.

Eesti ühiskonna toimimise seisukohalt on vaid väheste noorte usk poliitikute ja poliitika õiglusesse ning noortega arvestamisse negatiivse tähendusega. On raske uskuda, et noored, kes ei taju, et nende seisukohad pakuksid poliitikutele huvi või et poliitikud saaks usaldada, oma arvamust ka avaldama tõttaksid, ükskõik kas siis valimistel või mõnel muul viisi. Puudulik suhtlemine omakorda vähendab valitsemise ja valitsejate, ning seeläbi kogu poliitilise süsteemi legitiimsust.

Soovitame sõnastada eesmärgid ja tegevused noorte poliitilise usalduse taseme tõstmiseks. Madala usalduse muutmiseks saavad ametnikud ja poliitikud mõndagi ära teha. Vajalik on

enam vahetut suhtlemist noortega. Sobivad institutsionaalsed tingimused selleks (noortevolikogud, noorteühendused, õpilasesindused) selleks on olemas, kuid peamine takistav faktor tundub olevat ametnike ja poliitikute piiratud oskused noortega suhtlemisel. Soovitame välja töötada juhised ja abimaterjalid, mis aitaksid kaasa noorte ja ametnike ning poliitikutevahelisele suhtlemisele nii isiklikul kui institutsionaalsel tasandil. Võimalusel tuleks läbi viia tegevusi, mis aitavad mõlema poolel praktiliselt õppida suhtlema teineteisega senisest tulemuslikumalt.

Uuringutulemused näitavad tugevat alust riigiidentiteedi kui erineva rahvuskultuurilise taustaga noorte liitmise võimaluse arendamiseks. Eesti ja mitte-eesti taustaga noorte hoiakud paljudes ühiskondlik poliitilistes küsimustes on üsnagi sarnased ning vastuolud väikesed või praktiliselt puuduvad. Seda asjaolu arvestades soovitame plaanida eesmärke ja tegevusi, mis tugevdaksid veelgi hoiakute ühtsust ning looksid selle kaudu võimaluse ühiste arusaamade kujunemiseks.

Uuringu üks oluline tulemus näitas, et noorte ühiskondliku aktiivsus on madal nii organisatsioonides osalemise kui ka teiste sotsiaal-poliitilise aktiivsuse viiside lõikes. Mitte-eestlaste aktiivsus on seejuures märksa madalam kui eestlastele aktiivsus ning seda kõikide tegevuste ja organisatsioonide puhul. Soovitame sõnastada konkreetsed eesmärgid noorte madala aktiivsuse tõstmiseks ning töötada välja tegevused nende eesmärkide saavutamiseks. Üheks võimaluseks noorte aktiivsust ergutada on suurendada ametnike ja poliitikute interaktsiooni noortega. Selle saavutamiseks peaksid mõlemad pooled oma käitumist muutma, ent eesmärgid ei ole identsed. Kui noorte puhul on esmatähtis nende ühiskondliku aktiivsuse suurendamine siis ametnike puhul on esmatähtis noorte kaasamist suurendavate oskuste edasiarendamine. Noorte aktiivsuse suurendamiseks on vajalik suurendada tagasiside andmist noortele ja noorte informeerimist osaluse tulemustest. See võimaldab kinnistada arusaama, et tehtul on tõepoolest olnud soovitud ja oodatud tulemusi. Tagasiside on vajalik ka juhul, kui initsiatiiv ei osutunud põhjendatuks. Konkreetsete meetodite valikul tuleb arvestada, et eri vanuses ja eri taustaga sihtgruppide puhul on tulemuslikud erinevad tagasiside andmise meetodid.

Projekti Myplace üheks põhiteemaks olid arengud Euroopa Liidus. Kuigi Euroopa Liit on üks eesti ja mitte-eesti taustaga noori ühendav idee, on suhtumine Euroopa Liitu noorte hulgas üsna leige. Noorte toetus Euroopa Liidule võiks olla tugevam nii seetõttu, et tegemist on erineva taustaga noori ühendava faktoriga kui ka seetõttu, et arenev Euroopa Liit on üheks oluliseks Eesti julgeoleku ja heaolu positiivselt mõjutavaks teguriks. Soovitame selgitada võimalusi noorte toetuse suurendamiseks Euroopa Liidule ning sõnastada eesmärgid ja planeerida tegevused selleks, et noorte toetus Euroopa Liidule suureneks.